IVF päevik – 41. päev

Ma olen täna terve päeva metsas olnud. Selles meie lõputöö väljamõeldud metsas. Hommikul oli küll tunne, et ma tahan ainult magada ja silm vajus lugemise ajal kinni, aga päeva peale läks asi veidi paremaks ja nüüd on hoog juba päris sees.

Kuna LaMuu teatas eelmine nädal, et tumeda šokolaad jäätise tootmine saab otsa, siis tabas mind paanika, sest mida ma siis üldse veel söön? Mul on sügavalt ükskõik tumedast šokolaadist, aga vaat see jäätis, see pole mingi kaudselt kakaohõnguline asi nagu teised šokolaadijäätised, vaid see on nagu külm pärisšokolaad! Ja noh, mangosorbeti nad juba võtsid maha oma nimekirjast, kohvi oma oli ka pikalt kadunud vahepeal ja need on kolm on suht ainsad jäätised, mida ma söön. Seega otsustasin ma eelmisel nädalal hakata valmistuma jõuludeks ja tellisime ühe väikse kastikese varuks. Kuna nad viivad oma jäätiseid igale poole aga mitte meie juurde, siis saatsin jäätised ema juurde.

Nii siis passisiki ema täna terve päeva kodus, ei saanud poodigi, sest see jäätise saabumine käib nii, et tuleb kõne ja siis 10 minuti pärast on jäätis platsis. Ma teadsin seda juba varasemast. Ametlikult veavad nad jäätist laiali kuni kella 20ni. Kõne tuli 19:45 ja jäätis saabus mõni minut enne 20. Vähemalt jõudsid nad kohale, sest ma olin nad juba maha kandnud ja valmis uurima homme, et kus mu jäätis on. Kui Andreas linnast tuli, siis tõi ta jäätised kõige kindlamasse kohta, kus need tõenäoliselt ikka jõuluni ka vastu peavad. Ema juures on alati see oht, et ta unustab ennast maiustama. Ta juba ähvardas sellega 🙂

Kuivatatud tursa ribasid tõi Andreas linnast ka. Need on nii head. 🙂

Süstid läksid täna talutavalt, aga homme imen päevase süsti süstlasse ikkagi teise 1ml süstla nõelaga, sest selle suure kõrrega, mille ma öösel Tõnismäelt ostsin, läheb ilmselgelt liiga palju ravimit raisku. Peenemaga läheb minimaalselt.

Ma lähen nüüd metsa tagasi ja näeme homme! ❤

IVF päevik – 40. päev

See 40. päeva järjekorranumber tundub kuidagi nii suur, et kas me tõesti oleme kogu selles protsessis vahetult juba 40 päeva sees olnud? Tundub nii. Pidasime siin just plaani, et millal ja kuidas vajalik ravim apteegist jälle ära tuua, et kas kohe täna öösel, kui Andreas töö lõpetab, või homme päeval nii, et sõidame süsti ajaks linna ja teeb siis kuidagi autos selle asja ära. Eks on see on selline sättimine, sest seda müüakse, nii palju, kui ma raviminfost aru saan, terve Eesti peale ainult 14 apteegis.

Kui ma kuidagi veel suudan endale ette kujutada Clexane õhtust süstimist ise enda kõhtu, siis vaat selle va Prolutexi süstimist mina endale ette ei kujuta. Torke hetkel on ravimit pilgeni täis süstal koos sabaga nii 17,5 cm pikk (kui nõel on täielikult kõhunaha all) ja sel hetkel oleks hädasti ikkagi vaja kolmandat kätt – üks hoiaks nahavolti, teine nõela ja süstalt paigal ja kolmas manustaks ravimit. Eks ta siin selline kahemehesüst on.

Mida ma veel Prolutexi süstimise 7 päeva järel ütelda oskan on see, et süstlanõela TULEB vahetada nagu teooria ette näeb. Kuigi apteek pidas seda veidraks, kui lahtiseid nõelu küsisin ja lõpuks sealt topeltsüstaldega tulema tulin (neil eraldi nõelu ei olnud mulle pakkuda). Asi on sellest, et ravim tuleb viaalist (pisikesest pudelikesest) läbi kummikorgi süstlasse imeda. See torge läbi kummi, isegi kui see on puhastatud, muudab süstla kummiga kokkupuutel mittesteriilseks ja kokkuvõttes tundub, et terav nõel muutub ka tõepoolest nüriks. Kolmas asi on veel ka see, et on terve hulk ravimeid, mis nahaga kokkupuutel seda ärritavad ja on kibedad. Puhas nõel aitab ka seda riski maandada. Ehk et nõelavahetus peale ravimi süstlasse imemist ja enne süstimist ON oluline ja minu jaoks ka kuudagi elementaarne. Kuigi mulle jäi natuke nagu peenutsemise tunne, kui ma oma topeltnõelu taga ajasin.

Eks ma olen siin raisanud igaks süstimiseks siis ühe asemel kaks süstalt. Ühel korral küll kiirustasime ja mõtlesin, et kui apteek ka ütles, et nad pole kuulnud, et keegi nõela vahetaks sedasi, et olgu, ma siis proovin ka, aga no see torge ja süst olid nii põrguvalusad, et lõpuks tõmbas Andreas poole süsti pealt süstla välja, vahetasime nõela ja ta torkas uuesti ja see oli inimlikum. Ehk lõpuks kasutasime ikkagi kaht süstalt. Ravim ise antud juhul nii kibe ei tundu olevat, ju siis ikkagi oli tegemist nüri nõelaga. Loo moraal – ma vahetan alati enne nõela kui süstin. Tänase seisuga on terve karp seda Eestis müügiloata ravimit süstitud ja loodan nii väga, et see toetab just kõike seda, milleks ma teda süstin 🙂

Muidu sujus tänane omas taktis. Ma sain magama alles natuke enne kuut hommikul, sest sukeldusin jälle me lõputöösse täielikult. Kell 8 sõin läbi une leiba, võtsin rohud ja magasin kella 11ni. Siis tegin lõputööd edasi, siis pidasime Kerliga samal teemal koosolekut ja siis viisin veebis ise läbi individuaalset supervisiooni. Veel viimased praktikad enne lõppu. Üks-ühele tunnen ma end okeilt. Grupiga on netis keeruline. Või noh, mis keeruline, lihtsalt tegevuslikud meetodid on nii palju piiratumad ja algaja püüdlik ja ärev meel ei lase vabaks lasta. Eks iga asi tuleb harjutades veidi lähemale ja kiiret ei ole.

Mõtlesin veel korraks, et pikutan pisut ja suman siis taas me lõputöösse, aga siis sain kirja ja seda lugedes viskas mul rõhu laksust lakke, kõht kiskus krampi ja mul hakkas füüsiliselt paha, hingata oli raske, rinnakorv oli kitsas. Ma olin vererõhuravimi kaks tundi varem sisse võtnud ja tundsin, kuidas kõrge rõhk kohiseb kõrvus. 170/110… See ajas omakorda nutma. Olin abitusest vihane maailma ja iseenda peale, et miks ma ei suuda rumalusest lahti lasta ja lihtsalt olla üle absurdsest suhtumisest.

Rahuneda oli nii krdi raske. Emotsioonid lappasid ja olid tugevamad kui ma neid muidu endale luban. See omakorda ehmatas ja ärritas. HIRM! Hirm lapse kaotuse pärast oli ni reaalne, sest ma püüan end siin nii elu eest hoida ja siis kujutab keegi endale krt teab mida ette ja arvab, et võib oma ebakindluse ja enda eluga rahulolematuse kõik mulle peale kallata lambist. Huhh.

Aga siis tegi Andreas süüa – arvake?! Jah, muidugi tegi ta kala! 🙂 ja ahju ujus üks forellike. Kuna mul oli raske seista, pea käis ringi, siis külitasin diivanil kuni kala valmis sai. Safraniga koorekastme tegi Andreas kalaleka. Ja kuigi ma olen see, kes alati kuulutab, et tema sooja kastet ei puuduta, siis tema omasid olen ma õppinud vähemalt maitsma, sest need on midagi muud kui jahu- ja liharasva või koorekastmed. Hea oli. Olemine läks paremaks ja pikutasin tunnikese.

Nüüd ootan, et Andreas lõpetaks töö, saaksime linnas ära käia ja saan taas me lõpuöö juurde asuda. See on kõige naljakam suur töö, mida ma iial kirjutanud olen, sest mul on enamuse ajast suu lihtsalt kõrvuni, kui jutu jooksma saan. Tänane koosolek Kerliga oli ka nii lõbus, et Andreas pärast uuris, et mis asja me seal ikka nii väga naersime. Aga no ajab ju natuke armsalt naerma küll, kui esimesel tööpäeval tulevad üksikisast jänest tööle saatma kõik tema 138 last? 🙂

Õhtune süst oli ok. Andreas uuris et miks ma neid ikkagi tegema pean ja kaua veel. Ta tunnistas, et talle tegelikult üldse ei meeldi mulle seda haiget teha, aga eks igal sellisel asjal on ju veel ka omad muud riskid ja kuidas ma hiljem ikka taastun. Mnjah, eks ma ju muretsen ka, aga üks asi korraga. Kõike korraga on lihtsalt liiga palju. Ma usun, et need ravimid ja süstid on hetkel vajalikud hea eesmärgi nimel ja kui neid vaja poleks, siis ma neid ju võtma ei peaks? Tundub loogiline?

Jõulude ootuses toppisime klaaskommi meenutava kommikuke sisse patareidega tulukeste keti ja kukk on nüüd nii ilus ja uhke koos kõigi oma küünaldega, mis näevad üsna kaunite kanamunade moodi välja sedasi 🙂

IVF päevik – 39. päev

Eilse õhtu lõpetuseks pean küsima, kas teie teate, kuidas näeb juutjuub välja, kui sel on poolteist tundi otsitud sõnapaare “armas hüljes”, “naerev hüljes”, “õnnelik hüljes”, “patsutav hüljes”, “puuksutav hüljes” ja nii edasi ja siis veel ühte ja sama videot viis korda vaadatud? Pole teada, kui kaua juutjuub peab vajalikuks mulle nüüd hülgevideosid pakkuda – aitäh Vanc ja Andreas, mu elu rikastamise eest! 🙂

Kell 5 hommikul sain ma aru, et targem oleks olnud ikkagi see paratsetamool õhtul sisse võtta, sest seljahaav ajas mu mitu korda üles. Ega seda kõva häälega tunnistada saagi, sest Andreas hurjutas mind juba eile, et ise muudkui hoolitsen kõigi eest, aga ennast unustan ära, kui asi valu puudutab. Eks see vist veidi kipub nii olema või hindan ma end lihtsalt üle. Mine tea.

Igal juhul olin ma lõpuks kergelt magamata ja kui mu äratuskell 7:50 kisama pistis, siis hüppasin ühe hooga voodist välja ja alles siis taipasin, et see pole kõne vaid äratus. Kuna arst pidi mulle hommikul helistama ja ta vastuvõtuga alustab sageli juba 7:50, siis oletasin, et see on kellaaeg, kui igaks juhuks peab valvel olema. Närisin juba õhtul voodi kõrvale veetud leivaviilu endale koos vererõhutabletiga sisse, sest pean seda koos toiduga kolm korda päevas võtma iga 8 tunni tagant. Mulle tundub, et 8-16-00 on mulle sobivaim süsteem. Lastega omal ajal antibiotse andsin 6-14-22, aga enda puhul, eriti kui peab veel ka sööma, on see 6 ikka liiga jube. Ma pole kell 8gi veel võimeline sööma. 🙂

Arst helistas kell 10. Jälle kargasin ma laksust püsti. Tundsin, kuidas pull ja vererõhk lakke lendasid kui haarasin põrandalt telefoni ja püüdsin adekvaatse häälega vastata. Huvitav oli see, et hääl väga ei kleepunud ja ma äkki jätsin isegi mulje, et ma ei just niisama unest üles ei karanud. Kuigi, mis vahet sel tegelikult on.

“Progesteroon on ilus 60,9. hCG on ilus väikese areneva raseduse väärtus. Seega ravi jätkub nii nagu on. Ravimeid peaks jätkuma. Millal teil vastuvõtule aeg on?”

“Ee, vastuvõtule? Sellest ei ole vist veel üldse juttugi olnud.”

Sain aja, mida pean ootama 12 lõpmata pikka päeva ja ööd, aga eks ma katsun toime tulla sellega. Alles siis, kui kõne oli lõppenud, taipasin, et kas ma siis verd ei peagi vahepeal andma? Mu ravi on üsna korralik ja see progesterooni väärtus tundus kuidagi jubesuur ja mis siis saab, kui ma nüüd 12 päeva siin veel hoolega süstin ja ravin ja see asi teistpidi uppi lendab?

Ühe hooga olin ma otsaga digiloos – seal on progesterooni referentsväärtuseks 50. Kas see on kuidagi personaalne või mingi rasedate üld või mitterasedate üld? Krt seda teab. Mul oli varasemast mingi uuring lahti, seal oli esimese trimestri proge lagi üldse 47. Mul jooksis juhe kokku. Otsisin siis juba liiga kõrge progesterooni mõju rasedusele. Õnneks taipas Kerli mulle saata Synlabi referentsid, pole aimugi, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, ja seal selgus, et mul võiks praegu progesteroon olla kuni 108. Millest tekkis segadus? Ikka ühikutest! Ameeriklaste artiklis oli see kuni 47 nanogrammi milliliitris, meie omad on aga nanomooli liitris. Ja digiloo referentsväärtus on mitterasedate oma. Vot siis.

Ja kuigi see 60,9 on tõesti üks ilus number, siis on see kergelt kunstlik ja ilma ravita mul seda poleks. Madal progesterooni tase võis olla ühelt poolt küll algava raseduse katkema või peetuma hakkamise tunnus, aga samas võib see põhjus olla ka emakaväline rasedus. Kas ma saan rahulikult need 12 päeva veel oodata ja loota ja unistada siin teadmata, kas ta ikka on õiges kohas? Kui suur on risk siis, kui lapsel lastakse kasvada peaagu 8. nädalani, aga ta kogemata on vales kohas kasvama hakanud? Tundub ometi loogiline sellise anamneesiga, et ultrahelis tehakse vähemalt ta asukoht kindlaks. Me südamerahu loeb ka midagi? Arvatavasti on need sellised mõtted, millega keskmine rase end üldse ei vaeva. Kui suur õnnistus see on, sellest saad aru siis, kui ise näed asja teist poolt. Aga eks me tiksume siis siin päevake korraga ja ehk peame 7. detsembrini vastu.

Enesetunne on ok. Süstid said täna tehtud vahejuhtumite ja suurema valuta. Ma seda polegi teile rääkinud, et Andreas nimetab mu süste pritsideks. “No tule teeme sulle üks prits!” Ise on ta selle peale siin tulnud, sest talle tundub, et eestlased on mugavad ja on saksakeelsetelt sõnadelt süljepritsimise sp-algused mugandanud lihtsalt p-tähega algavateks sõnadeks. Ma ei ole kindel, aga kas kunagi ammu nimetati süste ka siinkandis pritsideks? Mulle nagu tundub, et ma olen seda varem kuulnud ja see sõna nii võõras ei tundugi. Neljapeale kolmekeelsetena on meil siin muiudgi koduses kõnepruugis igasugu imelikke sõnu, millest vaid meie aru saame ja see on selline tore asi. 🙂

Ahjaa, seljahaaval oli vaja täna plaaster vahetada. Kui septembris tehtud lõige oli püstipidine ja haav oli 6 mm pikk, siis sel korral on see lapiti ja julged 2,5 cm pikk hoopis. Eks teda vist seepärast ka rohkem tunda on. Naersime siin, et Andreas on koduõppel õde, sest empaatiavõime on tal olemas juba varasemast ja tehnilised oskused tulevad koju tema juurde ise. Oleks see haav kusagil mujal kui selja taga, siis ma saaksin sellega ju ise hakkama, aga nüüd saan vaid peeglist ja pildilt vaadata teist.

Tegelikult on tänasel päeval kaks olulist märksõna paari – “hull uni” ja “tahan midagi”.

Uni oli ulmekas. Tegevus toimus kõik Tõnismäel Kosmose peatuse, Reval kohviku ja Moreno keskuse vahelisel alal. Kõigepealt oli Süda tänava hõlmikuu juures ilus päikseline karge talveilm, valge lume ja tossava hingeauruga. Minu teada seal kaasajal isegi ei ole tehniliselt võimalik selline valgus, aga unes on. Seal platsil oli kaks Bedlingtoni terjerit, talvekasukates ja nad vaatasid pikkade silmadega Reval kohviku suunas. Kohviku uks oli kuidagi teistmoodi, sest muidu on see vaid sissepääs, aga seal oli vasakpoolse ukse taga ka üks pisike ümmargune laud ja pehme tool ja nende taga paistis jõuluehtes kuusepuu. Läksin uksele lähemale ja nägin, et tooli ja laua vahel, otse minu vastas teisel pool klaasi, istub hiigelsuur bokser. Tal on peas kootud mustriline päkapikumüts ja ta tegi mulle kõikvõimalikke musi- ja kalanägusid. Bokseri kohta oli ta jurakas. Vähemalt selline bullmastiffi suurune. Aga ma teadsin kindlalt, et ta oli bokser. Koer lajatas oma lontis mokad lauale ja pööritas silmi. Püüdsin teda pildistada, aga valgus minu taga segas ukseklaasi peegeldusel. Korraga läks mu taga tumedaks ja oleksin saanud pildistada küll, koer poseeris endiselt kelmikalt, aga ma püüdsin aru saada, kuidas järsku sedasi pimedaks läks. Pöörasin ringi ja nägin pulstunud tumedat karva, mis ulatus üle mu pea. Vaatsin üles ja seal oli Hagrid. See suur ja tore Harry Potteri sõber, kellel oli selles teises loos endal ka üks äge koer Fang. Kindlasti on sel koeral ka mingi eestikeelne nimi, Kihv? No vot seal, ma seisin ja püüdsin aru saada, mis toimub. Hagrid vaatas läbi ukseklaasi koera ja naeratas.

“No on ikka edev poiss! Talle nii meeldib, kui teda pildistatakse, siis hakkab ta kohe eriti kelmikalt poseerima. Lase käia, ma seisan siin valguse ees, siis sul on mugavam. Ja vaata, seal on teile veel! Tema on häbelikum, aga küll ta tuleb ka, sest kadedus ei lase peidus kaua olla. Edevad on need sõbrakesed mõlemad. Ma ikka käin vahel nendega jalutamas, kui Justinil kiire on ja ise ei saa.”

Ma siis pildistasin ja bokser tundus pildistamist tõesti nautivat. Teine bokser nihkus ka ligi ja nii pildistasin ma kaht koera. Ja siis ilmus laua juurde kohvitassiga Justin Bieber. (Ma pean tunnistama, et kui keegi mulle tema pilti näitaks, siis ma ei tunneks teda ära , sest mul pole halli aimugi, kuidas ta välja näeb, aga vaat unes oli ta olemas ja ma põhimõtteliselt ei guugelda ka.) Justin lehvitas ja Hagrid lehvitas talle vastu. Ma tänasin teda liigse valguse varjamise eest ja ta naeris, et astugu ma ikka ligi, kui jälle möödun neist, et ta on mind enne ka siin näinud.

Asutasin end üle tänava minema, teisele poole Pärnu maanteed, kui järsku tuli Kosmose poolt suure nutuga üks nii umbes 9-10aastane tüdruk. Tal olid pikad lainelised lahtised juuksed ja ta nuttis pisaraid pritsides väga haledalt. Pöörasin kannalt ringi ja kappasin ta juurde. Koputasin käigu pealt õlale ja küsisin, et mis juhtus. Ta kuivatas pisarad karvasesse käpikusse ja ütles, et ma olen esimene, kes küsima tuli. Et nad teevad sotsiaalset eksperimenti, et kas ja kuidas inimesed reageerivad kui laps tänaval suure häälega nutab. Ta pistis mulle pihku pisikese paberi ja ütles, et Eesti Ekspress võtab ühendust, et intervjuu anda. Ja seal ma siis seisin sillerdavas päikeses Moreno keskuse trepi ees ja mõtlesin, et mis siin ometi toimub. Bedlingtoni terjerid haukusid raagus hõlmikuu all rõõmsalt ja siis vibreeris mu telefon ja helistas arst, et rääkida progesterooni tasemest. Vot.

“Saad sa aru, ma nägin täna unes, et Justin Biebril olid bokserid!” kuulutasin ma ärkavale Andreasele.

“Ee, mida?”

“Bok-se-rid! Kaks tükki, jubeägedad!”

“Ee, nagu alukad?”

“Eiiiiiii” koerad!!”

“Miks sa selliseid unenägusid näed?”

Päriselt ka, mul pole aimugi, miks, sest kui Hagrid mulle vähemalt meeldib ja ma temast olen lugenud, teda ette kujutanud, kaasa elanud ja ka filmis näinud, siis Justinist pole mul muud mälestust, kui et kunagi sada aastat tagasi käis mu üks sõber enda laste utsitusel mingit temast tehtud filmi vaatamas ja see olevat jube olnud. Ma pidin ta nime õigekirjagi kontrollima enne siia kirjutamist. No nii palju ma tean, et ta laulja oli või on, aga mida ta laulab, pole aimugi ja kas tal ka tegelikult bokserid on, ei tea, aga minu unes olid tal ägedad koerad ja muu polegi tähtis. 🙂

See teine märksõnapaar on aga hoopis teistlaadne.

Täiesti õudne on sedasi olla, et jubedalt tahaks midagi, aga seda pole ei kapis, ei sahtlis ega külmikus ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. AGA ma tahan just seda! Äkki aitaks üks tiir poes? No et kui ma seda õiget asja näen, siis ma tunnen ta ära? Ma arvan, et see on kõik selle süstitava progesterooni süü. No mille muu, sest nii hull pole see asi küll kunagi olnud ja enamasti ma ikka tean või mõtlen ruttu välja, mida ma tahan. 🙂

Andreas kuulas mu monoloogi ära ja küsis, et mida ma siis tahan. No kust mina siis tean. Ta arvas, et äkki ma tahan näiteks poodi minna? No see mõte juba sobis. Päeva peale mõtlesin muidugi välja ka, et ma tahan vist krevette. Aga kuna mulle meeldivad vaid Andrease tehtud krevetid, siis pidin veidi ootama, kuni ta tööd tegi. Siis tuli aga alati näljane Tan ja palus, et ma kana teeksin. Tegin siis kana läätsede ja maapähklitega ja kõht sai täis, aga midagi head nagu ikkagi oleks veel tahtnud.

Õhtul läksime poodi. Kuna mul oli vaja postkontorisse ka minna, siis sai poeks Selver. Ma lootsin nii väga, et kui ma seda miskit näen, siis ma tunnen ta ära.

Seisin kalaletis ja ila jooksis. Ebanormaalne! Kui ma seda va suitsuahvenat oskaksin ise puhastada, siis ma ta sealt ka vist koju toonuks. Pean ikka ema kätte saama ja paluma tal ahvenaga külla tulla. Ma tean, et ta oskab. Või polnudki see ahven, mida mul vaja on? No seda, mis kala ma sealt tahan, seda teab ta ka, sest ma lapsena armastasin seda. Lesta ma lapsena ei armastanud, sest sain ükskord kõhuviiruse tund peale seda, kui olin söönud suure hunniku suitsulesta. Kuigi ma täna päeval kiitsin Tannule, kui imeline kala on värselt suitsuahjust tulnud lest, et talle kindlasti maitseks ka. Et ta isegi on seda söönud tädi Elina pulmas. Khmm, ehk siis, kui ta oli pisem kui Hope hetkel ja ma alles aimasin, et ta mu südame all kasvab. Aga raudselt talle meeldiks nii see lest kui ahven. Tan ainult noogutas kaasa ja arvas, et kui võimalus tuleb, siis ta proovib kindlasti. No küll ta tulleb, sest need kalad on mu lemmikute nimekirjas hetkel.

Aga äkki on siin poes veel midagi, mida mul kindlasti vaja on, aga ma ei tea, mis see veel on ja kui näen, siis tunnen ära? Astusin juba paar sammu edasi ja siis tagurdasin, sest need soolad tundusid nagu miski, mida ma tahaksin limpsata vahel. Sellisest soolast krohvisöömiseni on veel terve pikk maa, aga no ikkagi tundus see liiga imelik mõte. Äkki nad polegi nii head, kui tunduvad?

Aga vaat neid pestosid on mul vaja. Tõin nad kõik koju kaasa. Ma veel ei tea, kas söön neid otse purgist, panen saiale või pastale või määrin endale otsaette, aga mul oli neid vaja. Mingid sordid olid veel, aga need ei kõnetanud.

No ja ühe suure forelli võtsime ka, et homme ta ahju panna ja suur pakk õrnsoola lõhefileed tuli ka meiega kaasa. Tan ja Andreas söövad viimasel ajal sageli punaseid kalasid. Tan mugib vahel täiesti otse pakist ilma millegita neid. Ma päris nii ei saa.

Heeringaga vaatasin ka tõtt, aga kuna ma teda iial pole maitsenud ja ta nii hirmus mulle tundub, siis minust ta sinna nukrutsema jäi ja olge ta vastu siis lahked ja kellele ta meeldib, ütelge edasi, et päriselt ka ei ole mul ta vastu midagi, aga süüa ma teda ka ei taha. Aga vaat see vürstikilu, see meeldis mulle juba pärispisikesena. Legend räägib, et kui ema ja mamma teatrisse läksid ja tädi Helga mind hoidma tuli, siis nõudis pisike Eva, äkki mingi 2aastane, KILU!! ja tädi Helga otsis terve maja läbi, aga kilu jäi leidmata. Teine asi, mida tädi Helgal aga omas kodus alati oli, olid marineeritud männi- ja kuuseriisikad. Taevas, kuidas ma neid armastasin. Ma käisin pidude ajal , nii 4-5sena, tädi Helga emale, kes oli juba sel ajal peaaegu 100aastane, ikka köögis salaja kurtmas , et nad ei anna mulle kodus üldse süüa. Lastekaitse kutsumise asemel oli tädi Anna lahke ja pakkus mulle otse purgist seenekesi. Mul oli imeline lapsepõlv.

Mida ma juba nii kaua Selvrist otsin ja ootan on nende seenesalat. Ja seda pole. Selveri Köögi toodetest leiab küll need leivakesed, kus on mingi seenekreem ja seen püsti keset ampsuleiba, aga pole seenesalatit ja vaat seda on mul nüüd küll väga vaja. Või teab keegi, kuidas poest ostetud seentest midagi sarnast ise teha saab? 🙂

Kuna tänane jutt on juba nii pikk, siis ma näitan teile veel ühe portsu pilte ka. Kuna Hope veedab hetkel mu kõhus kuuendat rasedusnädalat ja kirjade järgi peaks ta siis umbestäpselt hernetera suurune olema, siis ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ja pidin seda asja uurima veidi lähemalt ja nii saigi pisike hernetera päris oma pisikese fotosessiooni. Andrease jaoks tunduvad need visualiseerivad asjad veel kuidagi eriti olulised olevat. Ega tal ju pole ka sellist kogemust varasemast, kõik on täiesti uus ja ilmatuma huvitav.

Saage tuttavaks, pisike Hope Hernetera on teie ees!

Emme peos:

Issi peos:

Siis taipsin, et ta on veel nii pisike, et mahub mu sõrmuse sisse. Meil on Andreasega teisest pulmast mõlemal sama tekstiga abielusõrmused, sest kunagi üsna alguses taipasime, et minu nimes on kirjas me mõlema nime esitähed ja meie vahel on suur armastus. Nii see E ❤ A sinna sai ja Hope on seal meie ühises ringis nii hoitud ja armastatud.

Andreas pakkus enda sõrmuse ka pildile. Üks lõpmata suur armastus! ❤

Pisike hernes kippus ruttu kuivama ja panime ta peitu tagasi. Andreas naeris veel, et tahaks nagu ta ära süüa, aga kuidas sa sedas omaenda last sööd. 🙂

Söögist veel nii palju, et kui me poest koju jõudsime ja Tan asju kappi toppis, istusin mina juba diivanil ja nokkisin kuivatatud tursakala ribasid. Tan uuris, et kas mul ikka on kõik ok, et ma kogu aeg kala söön. Ma arvasin, et ma pole üldse ainus siin ja siis ta parandas ennast, et kuidas on nii, et ma viimasel ajal kogu aeg poest kala toon. Mitte, et see talle ei meeldiks. No vot mina ka ei tea.

Õhtusöögiks sõime krevette. Küpsistega. See oli just see, mida mul täna vaja oli.

Ma päriselt ka pole ainus imelik siin majas. Ja see kuivatatud tursk on jubehea. haiseb nagu jube, aga maitseb hea. Happy on täiesti pöördes ja Vanc ei välju oma toast.

IVF päevik – 38. päev

Hommikune sünnimärgi korduseemaldus sujus ladusalt. Lugesin arstile oma ravimimenüü ette ja ütlesin, et just täna algas raseduse kuues nädal. “Ooo, kui tore, palju õnne!” tuli nii rõõmsalt, et ta ise kohkus ka ära ja minu jaoks oli see esimene näost-näkku õnnesoov. Kindlusest ja selgusest on veel nii palju puudu, aga ehk on algus seegi. Naersime koos. Tuimestuse tegi ta ikkagi markaiiniga.

Suts peale 9 andsin teises haiglas jälle verd ja vastused pidid hiljemalt paari tunni pärast saabuma. Koju jõudes sukeldusime taas lõputöösse ja kui ma 14:15 helistasin, et analüüsivastuseid kuulda, selgus, et neid pole veel. Neid hakati otsima. Pidin tunni pärast uuesti helistama. Ka siis polnud veel vastuseid, neid lubati kella neljaks.

Murettekitava progesterooni vastus tuleb vast homme, aga hCG on ilus! 1200 juba. Ehk ikka see pisike kosub ja kasvab õiges kohas. ❤

Kindel on hetkel see, et need hiigelsuured progesteroonisüstid jätkuvad ja täna oli see protseduur üsna ok. Aga siis niitis väsimus mu totaalselt maha ja selg hakkas valutama. Kes teab, kui suur see haav sel korral on, eks see paistab kunagi digiloost. Vähemalt sain sel korral nahasisese õmbluse ja pole enam lootust, et terve aas sinist niiti jääbki naha alla. Noh, nagu eelmine kord juhtus. 😃

Õhtune süst läks kenasti. Jabur, eks, rääkida enda torkimisest kui millestki, mis võiks olla kena? Ja ühe doosi vererõhurohtu sain juurde ja pean seda nüüd täpselt iga 8 tunni tagant võtma, mis lööb mu graafikud kergelt uppi, aga eks ka see loksub paika.

Ahjaa ja nüüd, kest ööd… mul oli seda vahukoort lihtsalt vaja! Ja ei, ma pole see, kes vahukoort sedasi sööb. Võib-olla besee ja maasikatega, aga ei iial lihtsalt niisama.

Heeringat polnud õnneks veel vaja 🙂

IVF päeviku 37. päev + Vancu 13!

Täna oli tore päev. See algas juba südaööl või õigemini siis, kui meie köögikell näitas 10 minutit enne südaööd. Mäletate, Tan keeras selle hetk enne südaööd 15 minut tagasi, et meile veidi aega võita 🙂

Vanc jõudis alla 5 minut peale tegelikku südaööd ja teda seinakell ei huvitanud. Ta vaatas telefoni ja naeris, et tema sünnipäev on igatahes alanud. Ma seda ei olegi teile rääkinud, et minu maailmas on ta ainus värskelt 13 saanud inimene, kes tõsimeel ei taha suureks saada. Ta protestis selle 13 vastu viimased nädalad ikka hoolega. Miks? Sest suurtel inimestel on kohustused ja ülesanded, millest tema ometi midagi teada ei taha. Tema kõnelused iseendaga kõlavad umbes nii: Tööle minna? Raha teenida? MAKSE maksta!! Eiei, mulle sobib lapsolemine paaalju paremini. Ma olin 13aastasena juba ilmatuma suur ja ei saanud aru, miks mu elus nii palju piiranguid on. Rahateenimisest ja maksudest ei teadnud ma mitte midagi.

Õnneks saab Vanc veel õige mitu aastat laps olla ja elada maailmas, kus ühel hetkel äkki ongi hülgekallistamine ka mingitlaadi tööülesandena võimalik. Enda tordi üle oli ta ütlemata rõõmus ja kiitis meid hea soorituse eest 🙂

Kuniks Andreas tuba kaunistas vimplitega, pani Vanc küünlad põlema. Kui me poest mingi päev koogiküünlaid valisime, seletasin Andreasele, et saad sa aru, kui äge, meil pole tavalisi küünlaid vajagi, sest HAPPY BIRTHDAY-s on täpselt 13 tähte ja neil olid poes sellised täheküünlad müügil! Ja siis pani Vanc küünlaid põlema ja teatas mulle, et vaata, siis on ju täpselt 13 küünalt!

Laulud ja kallid ja soovid ja ühe hingetõmbega olid küünlad kustunud!

Kingitiseks sai Vanc sel aastal beebihülge pehmust meenutavast kangast padja ja teki. Valge udeme all vilksab tumedamat halli – pisike hakkab suureks saama. Vanc hakkab ka suureks saama. Kingitus oli nii suur, et ainus hea kott, mis seda mahutas, oli jõuluvana oma.

Maailm on vist üsna imeline, kui sa oled ilmatuma õnnelik kingipakist leitud küüslauguleibade ja kolme paki krõpsude ja šokolaadilõhnalise dušigeeli üle. 🙂

“Kas me täna ainult vaatame seda kilpkonna?” uuris alati näljane Tan, kui Limpa limpsi laste vahujook oli joodud.

Mul oli torditeost juba isu täis saanud, aga muidugi lõikasime me koogi lahti ja lagedale ilmus ka hülge saladus – ta pani teel meie juurde nahka mõned Pinviinid!

Vancu sünnipäev oli nii tähtis sündmus, et meie mamma, kes muidu kodust väga väljas enam ei käi, sest valida saab ka kodus, tuli meile täna esimest korda külla! Tegime talle eksursiooni. Enne, kui ta lauda istus, tegi baba ehk minu ema, külmkapi ukse lahti, et näidata mammale me hüljest…

“Issshand, see on ju seapea!” karjatas mamma naerdes. No palju õnne! 🙂 Baba muidugi noomis teda, et kuidas ta saab siga näha, see ju täitsa hüljes ja vaadaku jalgu – seal on SÕRAD! Ja kokkuvõttes pole ju vahet, süüa sünnib see kook nii sea, kilkonna kui hülgena. Tõele au andes kutsub Vanc vahel hellitavalt oma hüljest ka eestikeelse jutu sees inglise keeles hülgeks – “seal” kõlab siis umbes nagu “siil” ehk ühel tegelase sisse mahub ikka terve loomariik kohe!

Ajasime hülge jälle kuumaks ja särtsuvaks 🙂

Mamma ja baba uhasid koogile veel kuhjaga vahukoort peale. Andreas piirdus tagasihoidlikult vaid ühe loivaga. Ilma magusa kooreta.

Kesest sünnipäevasöömist käisime Andreasega mind süstimas. Tänane progesterooni süst oli NII kohutavalt valus, et poole süsti pealt palusin Andreasel süstal KOHE! välja tõmmata mu kõhust. Brrr… Vahetasin nõela ja ta proovis uuesti. Teine koht ja torge olid ok. Üsna õudne kogemus oli see igal juhul.

Kui söögid said söödud arvas Vanc, et kui lõpuks on majas olemas inimesed, siis peab saama lauamänge mängida. Superfarmeri mäng on kõigil varasemast juba selge ja NII haledalt ei ole ma veel iial selles mängus kaotanud. Rebased ja hundid tegid kogu aeg mu taluloomadele tuule alla ja pool mängust istusin ühe-kahe jänesega ja veeretasin sigu, lehmi ja hobuseid – ehk ei saanud ühtegi looma juurde. Andreas ja Tan tegid lihtsalt puhta töö sel korral. Mamma naeris, et noh, kellel ei vea õnnemängus, sellel… absoluutselt! 🙂

Teisena mängisime esimest korda Tigerist ostetud kalapüügimängu. See oli väga äge. Selles ma iga korda kõige viimane ei olnudki. Kokkuvõttes oli oluline, et Vancu oli rõõmus ja rahul. Ja seda ta oli.

Ja Happy oli õnnelik, sest tema lemmikud – mamma ja baba olid ju kohal! Vahepeal püüdis see suur karvand mammale süllegi ronida:

Ja ahjus oli terve õhtu mõnus soe tuli. See tunne on ka meie sees olemas ❤

Kuna ma homme pean minema oma sünnimärgiga korduseemaldusele, siis tuuseldasin tükk aega netis, et vastuseid leida ja tänu targale nõule ja sisetundele tegime ka õhtuse süsti kenasti ikkagi ära. Ma nii-nii väga loodan, et homne protseduur ja tuimestus mööduvad vahejuhtumite ja kahjudeta ning tulemus tuleb igati hea.

Ja verd annan homme hommikul ka jälle. Pöidlad pihku, eks! 🙂

Aitäh teile! ❤

IVF päevik – 36. päev

Tegin hommikul huvi pärast ka ühe 25se tundlikkusega testi. Teine triip ilmus praktiliselt kohe nähtavale 🙂

Ma ei ole harjunud vara hommikul sööma, aga selle tabletimajandusega kohanedes pean ka oma söömisi veidi ümber korraldama. Pressisin endale kaks võileiba sisse, nende vahele vererõhurohu ja nende järel Prednosioloni. Siis istusin maha ja helistasin Kerlile ja järgnevad tunnnnid panime me taas kokku oma lõputööd. Loo juurde tegelasi joonistades panin nad ritta nagu ikka, aga aina enam tundus, et see lugu tahab teistsugusel kujul tegelasi, selliseid, mis sai kaks suve tagasi alguse me kiilakatest merisigadest, kelle ma joonistades kartulivendadeks nimetasin. Tundus loogiline, et vana armas stiil tuleb antud juhul vahetada uue ja naljakama vastu. NB – tegelastel on sõrmed! Hihii! Umbes nii vaatas see kamp mulle paberilt vastu:

Päevane süst läks üllatavalt kenasti. Arvestades, et eilne süstekoht valutab endiselt, oli tänane väga inimlik. See 1+ml kõhunaha all on ikka üsna räme kogus.

Õhtu hakul seisime Andreasega köögis ja kaalusime, et mida meil siis nüüd Vancu sünnipäevaks vaja on. Söögilaua kohal lambi küljes ripuvad Vancu kolm inglit. Esimene neist tuli me ellu täpselt täna õhtul 13 aastat tagasi, kui Kala-perekond haiglasse korraks mind vaatama tuli. Mõelda, 13 aastat on see ingel olnud alati me lähedal.

Käisime kiiruga tiiru poes ja siis hakkasid meeste väed koristama ja mina helistasin oma kõige ägedamale pinginaabrile, kellega me oleme ülikooli ajal koos ära söönud 100 kilo riisi ja teist sama palju tatart. Ikka majoneesi ja ketšupiga. Unustasin end pea pooleteiseks tunniks jutustama. 13 aastat tagasi oli tema see, kes ütles, et eiii tohi veel sünnitada ei 21. ega 22. november, need päevad on juba võetud. Noh, et ikka igal ühel oleks päris oma sünnipäeva päev. Ma siis pingutasin hambad risti homseni selle nimel 🙂

Kell oli vist 11 õhtul, kui me kogu oma koogikraami, mida Vanc teoreetiliselt süüa võiks, laule laotasime ja asusime plaani pidama.

Kondenspiim ja kookos langesid välja. Lahtiseks jäi esialgu, kas martsipani kannatab rullida ja kas teda kannatab sättida nii, et ta ära ei lagune. Kui ei, siis katame mossis hülge vahukoorega. Valge šokolaadi osas oli Andreas kahtlev, aga mul polnudki plaani seda sulatada vaid veidi riivida siin ja seal.

Minu mõte oli kasutada kaht pisikest ümmargust tordipõhja ja siis kasutada teisi hülgele kuju ja kumeruse andmiseks ja loibadeks ja sabaks. Andreas arvas, et suurtest põhjadest peaks saama kere ja ümmargustest pea, loibasid polevat üldse vaja ja kui, siis saab neid teha suure nelinurkse põhja nurkadest, kui me selle ovaaliks lõikame. Sedasi oleks hüljes tulnud suur ja lapik, aga meil oli vaja sellist kerakujulist mossis rõõmuhüljest nagu tädi Annika eelmine aasta Vancule kinkis. See hüljes on siin majas arvatavasti kõige kallistatum ja armastatum tegelane üldse.

Kokkuvõttes jõudsime kompromissile. Tuli üks suur ja kõrge ümarpoolne peakere ja juppidest said jäsemed ja saba. Mis seal ikka. Lõime noa biskviidi sisse ja oligi kilpkonnalaadne hülge kere olemas. Andreas vahustas koore ja rullis martsipani.

Me oleksime tegelikult tahtnud selle kollaka martsipani saada veidi hallikamaks, aga ei riskinud alguses. Pole ju veel tuttav selle materjali hingeeluga sedasi. Jäi nagu ta on. Kihtide vahele läks vaniljepuding ja riivitud šokolaad ja kaval hüljes pistis poole teel nahka ka mõned kohalikud pingviinid. Jahusena oli martsipan isegi töödeldav mingil määral ja nii sai kera endale katte, mis siit ja sealt veidi mõranes ja murenes, aga enamvähem kattis ära.

Saba ja loivad said eraldi katted. Kui ma palusin Andreasel kaks palli voolida ja need lapikuks suruda, siis ei saanud ta üldse aru, et mis asja ma tahan ja mina ei saanud aru et millest ta aru ei saa, sest hülgel on ju punnis põsed! Kui ma lapikud pallid paika panin, taipas ka Andreas.

Kuna meil oli suts martsipani veel alles ja mina ajasin, et mul on neid halle täppe ikka hülge kannikale vaja, siis lisasime marstipanile veidi musta piparkoogiglasuuri ja see oli ägee! Me oleks võinud ikkagi riskida ja kogu hülge halliks sedasi teha, aga vähemalt on meil hallimummuline hüljes, kes päris beebi enam pole ja hakkab juba halliks muutuma. Just nagu Vanc ise – hakkab suureks saama 🙂

Andreas arvas, et Järgmine kord teeme halli hülge. Kes teab, millal see veel tuleb, aga kindlasti teeme me halli hülge 🙂

Kell on enamvähem 12, kui Tan alla loivab, et kas me oleme juba valmis.

“Oo, te tegite kilpkonna!” on Tan kööki astudes vaimustuses.

“Ee, kus sa seda kilpkonna näed?” lähen ta kõrvale ja avastan, et näe, me olemegi kaks ühes koogi teinud. Me tähelepanu oli kogu aeg pigem ikka mossis hülge esimesel otsas olnud.

“Tule vaata teiselt poolt ka!” kutsun ma Tannut.

“Oi, ikka hüljes on!”

Eksole! 🙂

Ja siis palume Tannul keearata kella 15 minutit tagasi, sest me ei ole veel valmis. Äkki Vanc ei märka veel, et sünnipäev on alanud.

Ahjaa, kusagil seal vahepeal sai tehtud süst ja võetud rohud. Muus osas on kõik endine, parem pole, kehvem ka mitte. Enesetunne on ok, katus enam ei sõida. Me oleme siin totaalselt hülgelainel hetkel vist lihtsalt 🙂

IVF päevik – 35. päev

Öö möödus rahulikult, seis on ikka endine. Hommikul pidin rohtude jaoks sööma ja kuna mulle muud külmkapis silma ei jäänud, siis haarasin juusturibad ja lillkapsa kaenlasse, tegin Andreasele kohvi ja lõikasin paar tükki juustukooki ka kaasa. Ronisin koos toidu ja tablettidega tagasi üles ja voodisse. Andreas alles ärkas. Panin koogi ja kohvi põrandale ja asususin oma juustu ja lillkapsa kallale. Kuna ühe tableti pean sisse võtma koos toiduga, siis haarasin oma pudelit ja seal oli Happy. Vaatas mulle vilksti otsa ja tõmbas suure keelega üle me koogitükkide. Hetk hiljem kadusid koogitükid koera hammaste vahele ja ma vaatasin tummalt sellist vaatepilti:

“Äkki sa tahad kohvi ka?” küsisin ma aasides koeralt. Ta nuusutas Andreas kohvi suunas, aga loobus. Tore. Nii palju siis hommikusöögist voodis. Aga noh, Andreasele piisas kohvist ka 🙂

Kui ma end tund hiljem püsti ajasin, et leinanõustamise tehnikate igalaupäevasele veebiseminarile minna, tundsin, kuidas hommikused rohud tegid olemise jälle kentsakaks. Kuigi mu juuksed on kuklas krunnis, siis tunne on ikkagi, et nad on pealael püsti. Kui pead katsun, siis muutub see imelik tunne veel imelikumaks. Natuke on naljakas ja natuke on hirmus ka. Aga seminar oli tore nagu ikka ja ma pidasin vapralt vastu ka rollimängu emana, kes on just hällisurma tõttu oma imiku kaotanud.

Juba hommikul sain sõnumi, et mind ootab kohalikus pakiautomaadis pakk. Jane-Ly küsis kord me loole kaasa elades, kas ta tohib mulle kingituse teha ja täna jõudis musta kuuse õli meieni. Auto lõhnas hetkega nagu jõulud ja nüüd on ka kodu nagu kuusk. On lootus, et see toetab kõike seda, millest me siin nii väga unistame ja mille poole me püüdleme. Aitäh Sulle, armas Jane-Ly! ❤

Täna on tegelikult natuke isemoodi päev, sest täna, 13 aastat tagasi, sattusin ma preeklampsiaga haiglasse ja kuulsin sõnu, mis mu peast pole iial lahkunud “me peame selle raseduse lõpetama”. Ma saan aru küll, mida see meditsiinikeeles tähendab, aga no ikkagi kõlab see nagu koera magamapanemisena ja seda saab ütelda kümnel erineval viisil palju kenamini, sest keegi ei hakanud last ju tapma vaid päästma hakati minu ja tema elu.

Mul on sellest ajast vähe mälestusi, kõik on üsna udus, Kuna olukorra tõsidus tol korral väga kiirelt süvenes, siis tean vaid, et kirjutasin armastuskirjad enda lastele ja asjaliku kirja enda vanematele, et mida teha siis, kui mind enam ei ole. Lõpp oli nii käega katsuda. Tol päeval ja kahel järgneval muutus mu elu. Neil päevadel 13 aastat tagasi muutus mu menüü ajutiselt üsna sarnaseks sellele, mis ta hetkel on. Eks seepärast need tunded hetkel ka nii elavalt meenuvad.

Tänane lõunane süst läks rahulikult, aga siis hakkas kõhunaha all valutama. Hell on ta siiani. Eks see, 1,1ml on paras suur kogus ka ju tegelikult. Eilsele süstekohale on tekkinud sinikas. Samas valus ei olnud ka eile. Peale süsti tundisin mingi aeg, et katus logiseb jälle, aga nii hull tunne ei olnud kui eile. Ehk keha ikka harjub ja teeb koostööd hea eesmärgi nimel.

Kuna Vancul on ülehomme sünnipäev ja tema suur ja vist ainus soov oli hülgekujuline kook – NB see on see laps, kes midagi ei söö, eksole. Seega tuleb leida piiratud võimalustest need miskid, mida ta ikkagi sööb. Kuna niisama pilt ja kuju ei sobivat, siis oleme siin pikalt plaani pidanud, et me ikka mingi hülgelaadse asja suudaksime valmis meisterdada talle ja käisime täna poes vaatamas, et kuidas seda asja siis kenasti lahendada.

Kuna Selveris oli vaid üks pakk Kalevi martsipani (muid ta ei söö), siis astusime kähku läbi ka Rimist. Saime martsipani ja siis kassa poole minnes vaatasid ühest korvist mulle unistavalt vastu kaks jõehobu. Ajasin need pehmed ja soojad karvikud endale kätte.

“On ju mul on neid vaja?”

“Oo, kui armsad. Muidugi on!” vastas Andreas.

Autosse istudes pani Andreas uued labakad hoopis endale kätte, sest rooliratas oli nii külm, et tal lihtsalt oli neid vaja. Poest koduni kiitis ta 5 minutit, kui pehmed ja mõnusad need jõehobud on ja ülejäänud 5 minutit rääkisid jõehobud omavahel, mida nad teel näevad. Palju õnne, mul on uued kindad. Neil oli seal kreemikaid ja heleroosasid jõehobusid ka. Ei tea, kui ma teise värvi oleksin valinud kui halli, kas ma oleksin neist ka siis nii kähku ilma jäänud? Arvatavasti. 🙂

Õhtune süst oli ok. Tabletid imelikke tundeid ei tekitanud.

Kui mul tuli plaan jõehobukinnastest pilt ka tänase postituse juurde teha, ajas Andreas nad endale kätte ja jõehobud hakkasid kohe musitama. Pidin neid veidi taltsutama. Siis õhkas Andreas aga taas, et nad on ikka nii pehmed ja mõnusad. No vot siis. Olgu see tänane õhtu siis just selline! ❤

IVF päevik – 34. päev

Ma olen pool päeva siin mõtelnud, et kuidas ühe lausega tänast päeva kokku võtta ja mõte liikus Santa Barbara Hälloviini versiooni suunas. Või see ehk jääks isegi veidi lahjaks. Nüüd aga näitas Andreas mulle uut mängu mille suure Limbo ja Inside arvutimängude armastajana leidis. Ma vaatasin Little Nightmares II treileri ära ja noh, see võiks ka mu tänast päeva kirjeldada, sest ühelt poolt on ta jummala jube ja teiselt poolt imeilus.

Ärkasime kell 7:20. Tegin võrdluseks ühe 10se tundlikkusega koduse testi, sain ruttu teise, heleda, aga nähtava triibu kätte ja sõitsime linna verd andma. (Veidi allpool saate teade, et selle testi tegemise hetkel oli hCG tegelikult veres juba üle 130 ehk test võiks ikka täitsa tugeva triibuga juba olla) 🙂

Kuna ma pidin keskuse administraatori juurest läbi käima, siis kordasin seal taas oma juttu, et ok, ma annan vere, aga mu mured püsivad ja kuna mu varasemad kogemused on kinnitanud nii- ja naapidiseid lugusid, siis hetkel seda kõike tähelepanuta jätta on lihtsalt kurjast. Ta kuulas mu ära, ütles, et arst on kinni, tal on vastuvõtud, aga kui on sellised mured ja kahtlused, siis pean ikkagi alt valvetoast läbi minema.

Andsin vere ära ja läksin valvetuppa. Valvetoa ämmakas oli väga tore. Kuulas mu mure ära ja ütles, et väga hea, et tulin, selliste asjade jaoks nad olemas ongi. Mõõtis mu rõhku. 164/104 huuu! Et kas ma rohtu võtan? Ei. Mul on kõrgenenud rõhk juba 13 aastat ehk sellest hetkest kui ma preeklampsia diagnoosi sain. Kui välja arvata 2015. aasta ärevuse episoodid, millest mu rõhk ameerikamägesid joonistas, siis pole mulle ravi kunagi määratud. Tol korral saadi paari Xanaxi veerandiga asi kontrolli alla kuidagi. Nii kõrge see rõhk muidugi tavaliselt ei ole. Kas ma olen ärev? Ojaa, ma olen hetkel väga ärev. See on ikka väga kindel.

Ta lappas oma sahtlis, kaalus tilkasid, aga pistis siis mulle pisikese Nifedipini tableti pihku. Ma sel hetkel ei taibanud ka, et äkki pole see hetkel asi, mida võtta ja võtsin sõnakuulelikult tableti sisse, sest arvatavasti on kõrge rõhk lapsele hullem kui üks annus ravimit. Enesetundest ei saanud ma midagi aru. Aga see ei üllata mind enam ammu. Ma hakkan tundma siis, kui ekstreemsed numbrid allapoole hakkavad tulema. Millest see rõhk nii kõrge on, krt seda teab, sest pelgalt ärevusest end nii üles kütta ma vist ikka ei oska. Ju on ikka miski veel foonil.

Andreas oli maja ees autos oodanud juba poolteist tundi, kui ma arstiga kohtusin. Nii hoolsa ja armsa suhtumisega arsti ei ole ma ammu kohanud. Ma hindan asjalikkust, aga ilmselgelt vajan ma hetkel kõrgelt ka empaatiavõimet. Mu enda naistearst on selline, aga olen palju aastaid arvanud, et ehk ongi ta see üks ja ainus. Minu elus on ta olnud vist juba 17 aastat. Ja täna sain teada, et mõni päriselt tore naistearst on veel olemas. Asjalikke tean mitmeid 🙂

Et miks ma kohe üleeile ei tulnud, kui mure tekkis. Vastasin, et keskuse administraator ütles mulle üleeile telefonis, et nii vara pole mõtet kuhugi minna, vaja on raviga jätkata ja oodata. Eks see näris mind, sest ma ju tean kõigi oma kogemustega varasemast, et kui määrib, siis on kiire märkamine ja sekkumine ainus, mis võib midagi päästa. Vähemalt olin ma täna õiges kohas lootuses saada abi, kui on veel midagi toetada ja teha.

Kuigi mul on hetkel rasedust 4+2 ja teoorias võib midagi võib-olla juba näha, siis meie pisike jäi peitu. Ma ühelt pool saan ju aru, et tõesti on väga vara, aga teisalt tõusis mu ärevus üsna mitu pügalat, sest kusagil sügaval mu sees kõmisevad ikka veel hääled eelmise aasta talvest, kui nii mitu korda me pisikest otsiti ja lõpuks ta munajuha kaugemast otsast kasvamast leiti. Kui palju loeb sellises olukorras arsti suhtumine.

Kas mulle ikka suukaudu progesterooni ka juurde kirjutati? Ei. No ta siis kirjutab, sest tundub hetkel tõesti, et on vaja. Analüüsi vastused ei olnud sel hetkel veel tulnud, aga ta arvas õigesti, oligi progesterooni juurde vaja.

Et millal ma oma arstiga räägin? Mina vastu, et mul puudub oma viljatusravi arstiga igasugune kontakt ja administraatorist edasi ei ole võimalik vist kuidagi saada. Ma ju pole varem ka sellises olukorras olnud, et rohkem kui üks abitu samm edasi ei teagi midagi. Mis on tegelikult täiesti absurdne. Ma loen, et teised helistavad ja kirjutavad oma arstidele ja saavad samal päeval vastuseid. Valvetoa arst arvas, et ehk mul vähemalt esmaspäeval õnnestub temaga ühendust saada. Ehk kuidagi tõesti.

Lahkudes palus valvetoa arst, et ma kell 12 helistaksin, et kas analüüside vastused on tulnud. Haiglast lahkudes ostsin välja oma Duphastoni tabletid ja sõin esimese kohe sisse ka. Sõitsime koju ja Kuigi lund enam ei sadanud oli maailm üsna hele. 🙂

Kuna oodata oli veel omajagu aega, kerisin end diivanile kerra ja vajusin magama. Nii on lihtsam oodata. Andreas küttis ahju ja tuba sai mõnusalt soojaks.

Suts peale 12 helistasin valvetuppa. Selgus see, mida ma aimanud olin. Kahe päevaga kukkus progesteroon 34 pealt 18,8 peale. hCG vastust veel ei olnud ja arst palus mul kell 3 uuesti tagasi helistada, et ehk siis juba on ja saab pildi selgemaks.

Kella 2 paiku helises telefon ja helistas keskusest mu enda nö raviarst. Tema näeb, et hCG on kenasti kasvanud – 137,6 (üleeile oli 43,4), aga vaat see progesteroon nüüd… Millest ma rääkinud olen, et see on mu kirstunael! Ja mõtlesin endamisi, et no ja patsient pole ometi ju oma tervisemeeskonna võrdväärne osa, mõtlev ja tundev inimene, kes oskab enda kohta rääkida küll, kui teda kuulataks? Kuidas ma ei salli seda vanakooli patroneerivat suhtumist.

“Nii, Duphastoniga ei tee hetkel midagi. Sellest pole abi. Vaja on hakata progesterooni hoopis süstima. Ja ma kirjutan teile Prednisoloni ka. Seda võtate kaks korda päevas selleks, et äratõukereaktsiooni maha suruda. No nagu peale siirdamist võtsite.”

“Ee, ma ei võtnud peale siirdamist midagi…” Oleks pidanud või? keegi unustas midagi? Kusagil on mingid üldised arusaamad kirjas? Ise pidin teadma? Sada mõtet hüples mõttes.

“Ei noh, siis ei võtnud, aga nüüd on vaja. Ja ärge seda vaadake, et rasedad ei tohi võtta, Te ei leia ühtegi ravimit, mis ütleks, et see on rasedatele hea. Ja iga asja pärast pole vaja valvetuppa joosta.” Jutu lõppu pirne panna on ta osanud meie esimesest kohtumisest alates. Küll munasjarja vähijutt, siis imelik kandiline folliikul, mis tekitas kolme mittevajaliku süsti vajaduse, mida oleks saanud vältida ja siis kõik need “lootust on vähe” jutud jne. Mulle tekkis sisimas tahtmatult küsimus, et kui ma poleks täna administraatori julgustuse peale valvetuppa läinud, kas ta siis mulle üldse oleks vaevunud tähelepanu pöörama? Me olen end ikka õige mitu nädalat tema poolt unustatuna tundnud, teadmata, mis peaks ja võiks edasi saada.

Siis lisas ta veel, et teeb retseptid kohe valmis ning hakaku ma kohe täna süstima ja rohtu võtma. Clexane läheb edasi ja progesterooni küünaldega jätkan ka. Olgu, arusaadav. Enne, kui ta kõne lõpetada jõudis, kibeles küll väga, sain küsida, et mis edasi saab. Et kui ikkagi on oht emakavälise raseduse osas, siis kas ei peaks kindluse mõttes peagi uuesti püüdma vaadata? (Sest ma päriselt ei ela seda nädalatepikkust õudust uuesti üle.) Või mida ma teen, kui muud juhtub ja kuidas seda ravi nüüd siis jälgitakse? Ta vastas närviliselt kiirustades, et kõik oleneb ikkagi munaraku kvaliteedist ja ultrahelis ei ole nagunii midagi näha enne, kui hCG tase on 1000-1500 ühikut. Tuleb oodata.

Ok, aga millal ma uuesti verd annan, takistasin taas kõne lõppemist, sest kuidas ma peaksin selle nädalavahetuse siin üle elama seda teadmata. Et kui teaksin, et oodata on pikalt, siis saaksin uue nädala alguses kasvõi ise Synlabi minna või midagi. Ma ei tea, kuidas teised sellel vaatavad, äkki nad suudavad taltsalt oodata ja olla ka unustatud. Mina ei suuda. Õena tundub loogiline sellises olukorras ja selliste ravimkoguste peale jälgida vähemalt progesterooni ja hCG dünaamikat.

Kohati on mul tõsiselt tunne, et kui ma pinda ei käi ja igat viimast kui sõna välja ei tiri, kui mul selleks üldse võimalus on, siis ma ei saa üldse mingit vastust vaid ainult hirmujutte ja vabandamist, et nemad ei vastuta mu munarakkude kvaliteedi ja raseduse kulgemise eest. Kui mul on võimalik osaleda aktiivselt, anda oma panus, siis ei näe ma põhjust lihtsalt abitult passida ja oodata. Võimalik, et see on jube tülikas, aga meile on see laps, tema ja mu enda tervis ning heaolu antud olukorras piisavalt olulised. Need on kohe nii tähtsad, et ma julgen isegi natuke tülikas olla. Taevas teab, kui palju kordi olen ma olnud see sõnakuulelik ootaja ja mis hinnaga?

Ja jälle jõuame tagasi vaimse tervise toetamise juurde, mida selliseid võitlusi pidavad naised ja paarid vajavad. Nüüd, praegu, kohe! Juba kuu aega tagasi, algusest peale. On see üldse võimalik? On keegi poole sõnagagi maininud, et see üldse võimalik võiks olla? Kas keegi küsib haiglas? Tunneb huvi? Oo, ei. Sa oled selles kõiges üksi, lükata ja tõmmata oma suure unistusega. Ise sa ju tahad seda last?

Ma mainin veel kord – rasestumine pole olnud minu jaoks probleem. Probleem on olnud raseduse püsimajäämine. Selle mure ja jutuga me omal ajal viljatusravisse ka läksime. Me läksime arsti soovitusel kindluse mõttes seda teed, et kõik oleks algusest peale rohkem kontrolli all, selekteeruks välja tugevamad ja elujõulisemad võimalused. Sinnamaani oli kõik ok, oli ju ka varem olnud. Minu probleemid (va emakavälise rasedusega) on absoluutselt alati olnud seotud progesterooniga, mis ei püsi ja kipub langema ja viib või tahab viia lapsed kaasa. Tundub naiivne arvata, et see ka sel korral ei pruukinud realiseeruda. Siin me oleme. Kogu selle suure ringiga minemise tulemusel oleme JÄLLE samas olukorras ja mind vihastab, et mind üleeile ei kuulatud, et selle kõige peale juba varem ei mõteldud…

Arst arvutas ja ütles, et teisipäeval annan uuesti verd. See otsus tundus mulle adekvaatne.

Sõitsime uuesti linna. Ma olin raviminfo lehelt vaadanud, et antud süsteravimit saab ka Ülemistest. Ravim oli olemas, aga kuidas seda süstida, vaat see on küsimus. Kolm apteegitädi pani pead kokku ja arutas asja ning siis vabandas üks mulle, et selle ravimiga on korduvalt küsimusi olnud, aga nemad pole koolitust saanud, et kuidas peaks seda ikkagi lahendama. Vaatasime siis koos uuesti.

Ravimit on korraga vaja süstida 1,1ml ja sutsuke peale. 1ml süstlas on küll pisut rohkem ruumi, aga kas kolb kannatab nii kaugele vedamist, et kõik kätte saada ja vajadusel mullidest vabaneda? 2ml süstal on kindlam valik, aga kes see seda pikka ja veel jämedamat nõela enda kõhtu tahab? Pealegi olevat 2ml ennast ise süstida väga keeruline. Ma küll selle rõõmu jätan lahkelt Andreasele, aga siiski tundus 1ml inimlikum ja võtsin süstlaid varuga, et vajadusel elasin siis pigem kaks torget üle kui ühe pika ja veel hirmsama nõela. Küsisin lahtiseid nõelu ka, sest tundub veider ravim süstlasse saada sama nõelaga kui süstitakse. Neil ei olnud lahtiseid nõelu. Noh, ma siis võtsin lihtsalt süstlaid topelt. Mõnd asja siin elus võiks ikka õigesti ka teha.

Olime juba koduteel, kui 14.45 helises mu telefon. Helistas haiglast valvetoast arst, et analüüsi vastus on tulnud. Seesama, kellele ma ise pidin kell 15 tagasi helistama, aga ta jõudis ette. Küsis, kuidas mul ensetunne on ja jätkaku ma raviga, hoidku ennast ja tegema peaksin ainult neid asju, mis on head ja toredad ning uuel nädalal peaksin kindlasti end uuesti ette näitama – uus veri ja uus ultraheli. Mul tulid pisarad silma. Tänasin teda nii väga ja seletasin siis Andreasele, et näed, milles on vahe ja kui oluline kaal on heal sõnal isegi siis, kui määratud ravim ei olnud võib-olla hetkel piisav ja kirjutati ruttu üle.

Tegime kodus progesterooni süsti ära. Mahutasime 1,1ml lahust 1ml süstla sisse ja lõpus vaatasin, et 0,05ml läks raisku, aga ehk pole see selle koguse juures liiga hull. Nõel, kuigi jämedam kui varasemad süstid, läbis naha pehmelt nii, et ma ei tundnud torget ja 1,1 ml ravimit mahtus kuidagi valutult mu kõhunaha alla.

Kui süst tehtud oli, hakkasin lugema infolehte. Eraldi on mainitud, et kõrge rõhuga ei tohi seda tarbitada… krt… mul oli hommikul ikka täitsa kõrged need numbrid. Käisin veel korraks digiloos uudiseid otsimas ja taipasin siis, et kell on 15:40 ja on reede õhtu. Palju õnne!

15:41 helistasin viljatusravikeskusesse. Administraator kuulas mu ära ja palus oodata. Toru otsa ilmus mu raviarst. Jaa, muidugi peab sellise rõhuga tegelema, aga see on perearsti asi tegeleda. No tore.

15:42 helistasin perearstile. Ta on sageli pikalt tööl ja teeb tavaliselt vastuvõtte ka laupäeval. Lootsin nii väga, et ehk õnnestub. Pereõde rõõmustas me uudise üle, aga ütles, et arst tuleb alles esmaspäeval ja ma peaksin siis vastuvõtule tulema ja samas nii kaua oodata sellise rõhuga ei saa. Esmaspäev tundus tõesti terve igaviku kaugusel, et lasta sel rõhul sedasi uitamas käia. Pereõde arvas seepeale, et järelikult tuleb minna haigla valvetuppa ja nad saavad mulle retsepti kirjutada.

Helistasin keskusesse tagasi, et perearsti käest saaksin retsepti alles esmaspäeval, et kas ma pean tõesti valvetuppa minema. Ta vastas, et neil on vastuvõtt läbi ja ainus variant on seega valvetuba. Et kas ma tahan “iga asja pärast valvetuppa joosta” ja pärast jälle uriseda saada? Istusin hetkeks, et oodata, kuni Andreas oma töökõne lõpetab ja taipasin siis, et valvearst ütles ju, et on kella 16ni tööl.

15:46 helistasin valvetuppa ja mainisin nime ja oma uut muret, et kas ma tulen siis nüüd ikkagi uuesti valvetuppa? Ohh, ei, selle pärast pole küll vaja joosta ja mul oli minut hiljem olemas retsept. Inimesed on olemas! Aitäh!! ❤

Kuna Andreas oli sügaval töös, siis mõtlesin korra, et lähen käis kähku ise ära. püsti tõustes taipasin, et katus päriselt sõidab. Ma ei ole olnud purjus, küll aga olen ma kord joogiga mingi krt teab millise aine sisse joonud ja vot umbes selline tunne oli mul. Ju see 1,1ml progesterooni elab mu sees oma elu. Enesetunne on täiesti veider. Ja seda on see ka veel nüüd päris hilja õhtul.

Kolmandat korda apteeki sõites prahvatas pikalt vakka püsinud Andreas, et muidugi on arsti hea sõna oluline, aga tema ootab arstilt huvitatust ja tulemusele orienteeritust. Antud hetkel pole tema meelest me raviarstil kumbagi ette näidata. Sellist ülejala laskmist ei suuda ta taluda ja see tunne on ütlemata kehv. On.

Sain oma vererõhuravimid kätte. Koduteel oli mu enesetunne veel veidram. Leppisime kokku, et panen kodus kõik oma ravimid ühte karpi ja kirjutan kõigile peale, mitu korda mida ja millal pean võtma. Teen tabeli ka. Et juhuks kui ta peab mulle kiirabi kutsuma või haiglasse viima, siis ei lähe meil kummalgi meelest. Ma tunne reaalselt, et mu aju hakib ja pean ka lihtsamaid asju hoolikamalt meelde tuletama. See on üsna õudne tunne.

Kui keegi julgeb ütelda, et rasedus pole haigus, siis tõsi, tavaliselt ta seda polegi. Ma ei tunne end haigena, aga suurest soovist saada veel üks laps, täienes mu menüüd täna vastavalt nii:

Hommikul paluti võtta suukaudset progesterooni – 2 korda päevas
Lõuna ajal langes suukaudne progesteroon ära ja asemele tuli süstitav progesteroon – 1 kord lõunal
Jätkan ka juba varasemalt alustatud progesterooni küünalde kuuriga – 2 korda päevas
Lisaks kirjutati äratõukerekatsiooni takistamiseks Prednisoloni – 1 tbl 2 korda päevas
Õhtul lisandus mu menüüsse vererõhuravim – esilagu 1 tbl 2 korda päevas
Ja õhtuti jätkan ikka Clexanele süstidega.

Enne vererõhuravimi võtmist otsustasin rõhku mõõta. 175/115. Äkki on see imelik tunne rõhust? Äkki progetserooni süst tõstis sedasi rõhku? Istusin 10 minutit ja õpetasin Andrease rõhku mõõtma. Ta sai 150/95. Võtsin rohu sisse. Pool tundi hiljem oli rõhk veidi etem. Võimalik, et sellest kahes tabletist jääb väheks, aga eks ma jälgin ja mõõdan.

Selle tralli peale läks õhtune Clexane süst märkamatult.

Nüüd ma istun siis siin ja mul on tunne, et mul on peas kihelev kiiver. Naljakas on olla. Lähen pikali ära ja loodan, et homme on etem. Ma vist ilma tabelita ei orienteeruks ise ka.

Päris hull päev, kas pole? Nii suur menüümuutus tundub mulle hirmutav, aga ehk on kere tark ja tuleb toime ja on me pisikesele täpile, kes võiks ju ometi õiges kohas kasvada, abiks ja toeks. Andreas ütles selle peale nii armsalt kahe mõttega lause – We have our little Hope! – Meil on meie pisike Lootus! Tõsi. See meil on ja ehk õnnestub teha ikkagi nii, et ta ka jääb meiega. ❤

IVF päevik – 33. päev

Mul läks eile täiesti meelest rääkida, kuidas ma ärkasin. Unenäod on viimased nädalad olnud üsna absurdsed ja värvilised. Eile öösel nägin pikalt unes mingit politseioperatsiooni, milles me Andreasega osalesime. Meie ülesandeks oli kusagil rannas künka taga passida ja jälgida, kuidas mingi kriminaalide trio teisele poole küngast tuleb kaupa maha ja peale laadima. Pidime kõrge rohu sees passima hetkeni, kui tehing on toimunud ja siis nagu muuseas end püsti ajama ja üle künka jalutama käsikäes. Kõik põõsad olid politsei-inimesi täis, tegevust filmiti. Miskipärast oli just meid saadetud kohtumisele kõige lähemale.

Tüübid saabusid ja piilusime vaikselt. Mäletan, kuidas ma püüdsin mitte hingata, et kogemata end nohisemisega mitte välja anda. Süda tuksus kõrvus. JA SIIS HELISES mu telefoni äratuskell! Ma võpatasin ehmatusest nii, et lõin endale omaenda küüne näkku. Sain kella suure sahmimisega kätte ja vaikseks, aga tüübid ju kuulsid seda ning teistel ei jäänud põõsastes muud üle, kui välja tormata, et nad peatada. Kurjategijad saadi kätte ja mina jäin uuesti magama.

Kui ma pool tundi hiljem ärkasin, tundsin, et vasakul ülahuule kohal kipitab. Katsusin… mis ma päriselt lõingi endale küüne näkku?! Peegli ees selgus tõde. Andreas arvas, et see on tore, et ma teda ei küünistanud. Hommikuhämarauses ma seda ei märganud, aga õhtul selgus, et ma olin padja nurgast kohe päris veriseks saanud. Ägedad uned, mis muud.

Tänane öö möödus rahulikult. Päev oli tasane ja püüdsin igal võimalusel siruli olla igaks juhuks. Muidu on kõik nii nagu eile, ikka määrib ja elan homse ootamise vaimus. Ehk siiski on veel midagi hoida ja päästa.

Andreas pani paar päeva tagasi oma 3D printerid jälle tööle ja peale esimesi teste sündis eile üks tore lumehelbeke. Õues pole lumest jälgegi, aga toas on lumi kohal 🙂

Täna hommikul jändas ta mõned tunnid uue idee kallal, sest ühel hetkel on tal ikkagi plaan kogu see asi teha selliseks, et saab vastu võtta tellimustöid. Tunnikese kohendas ta me pulmapildi faili ja siis tegi printer 10 tundi meie valvsa pilgu all oma tööd ja tulemus on selline! Tundub, et me oleme vist juba täiesti jõululainel. See alt avatud pidimuna sobib imeliselt nii millegi peale kui ka kuidagi kombineerides rippuma. Kuuse otsas oleks see nii tore vist. 🙂

Hetkel on kummalgi pool seesama foto ja 10cm läbimõõduga palli sisse panime ajutiselt Vancu lambi sisu. Otsisime pikalt taga oma patareidega teeküünlaid, aga täna jäid nad leidmata. Samas on need valgusketi täpid ka nii nunnud seal. Ülemine pildiserv tundub veidi karune, aga see tuleneb pildi reljeefsusest. Küll aga saab ülemise heleda osa teha tihedamalt ja siis tundub see rohkem tasakaalus muu palliga. Sama käib ka kahe pildi vahelise triibu kohta. Eks me katsetame veel enne kui suuremaks tootmiseks läheb 🙂

Õhtune süst oli imelik. Sellist nalja pole enne olnud, et torke järel lööb valu 10 cm eemal olevasse punkti ja kogu rohu manustamise aja oli see punkt nii teravalt valus, et mul hakkas sees keerama. Samas elevandipoole nahk oli täna pehmelt läbitav. Võta siis kinni, milles asi.

Homme hommikul lähen uuesti verd andma.

IVF päevik – 32. päev

Hommikune veretest kinnitas eeskujuliku hCG 43,4 väärtusega, et rasedus on tekkinud ja need eilsed ja üleeilsed kodused testid poleks üldse pidanud nii tagasihoidlikud olema. AGA enne veel, kui me haiglast koju jõudsime, hakkas midagi toimuma, mis ei anna mulle hetkeks rahu.

Ma tean, et paljudel määrib raseduse alguses. Pole suurt vahet, kas heledalt või tumedalt. Enamuse puhul on see mööduv nähtus ega tähenda midagi. Mina aga tean enda kogemusest, et kahel korral oli see peetumise märguanne ja kahel korral saadi viimasel hetkel veel pidama ja hakkasin progesterooni hoolega sööma. Ka mu emakaväline rasedus andis endast lõpuks märku just sedasi. Läbi aegade pole minu jaoks olnud raske rasedaks jääda vaid seda hoida. Selgitust, miks see nii on, pole. Ainus seos on progesterooni tase – kui õigel ajal jaole saadi, siis jäi rasedus kestma. Ja peale kogu seda protsessi oleme me nüüd siis jälle siin kriitilises punktis.

Täna hommikuse seisuga on mu progesterooni tase 34, mis on täiesti ok. Ma progesterooni saan igapäevaselt lisaks ka. Milles hetkel asi on, pole aimugi. Äkki on rasedus ikkagi emakaväline? Äkki on praegu just see hetk kui pöörduda tagasi selle preparaadi juurde, mis on mu kaks last päästnud? Ma ei tea, kuhu joosta ja mida teha. Seal, kus mina arsti juures käin, pole ligipääsu arstile nagu paljudes muudes kohtades. On administraator, kes siis arvatavasti võtab vastutuse oma otsuste eest? Igal juhul on praegune lahendus see, et kahe päeva pärast pean uuesti verd andma. Selle teadmisega magasin ma täna enamuse päevast lihtsalt maha, sest nii läheb aeg kiiremini.

Ja vahepeal käisid Andreas ja Happy mind vaatamas. Pidasid seal aru isekeskis, et mida minuga peale hakata.

Pole olemas julgustust ja lohutust, mis mind hetkel rahustaks ja et kellel kõigil on samamoodi olnud ja kõik on hästi läinud. Ma tean, on palju häid näiteid. Aga on ka vastupidiseid. Mul isiklikult pole neid piisavalt olnud. Ma tean, et lõpuks läheb kõik ikka nii nagu läheb, aga olla sedasi abituna teadmatuses… on masendav.

Õhtuks korjasin end nii palju kokku, et kui Andreas läks kasvuhoonesse sigarit suitsetama, siis joonistasin talle sinna temaatilise uksesildi.

Kuna me talvel oma tillukeses kasvuhoones nagunii midagi ei kasvata ja viskasin eile tomati- ja kurgitaimed välja – sain veel kaks tomatit ja ühe ilusa pika lavakurgi ka sealt, siis kolisin Andreas sigarilaua ja tooli kasvuhoonesse koos tüümiani ja rosmariiniga talvituma. Salat on ka alles, kohe seal Andreas õla taga ja ta arvas, et sellest kasvab kevadeks salatipuu. No, saame näha.

Ja tegelikult on täna suurest murest ja hirmust hoolimata eriline oluline päev – mu rasedus leidis kinnitust ja üks oluline etapp on meil selles elus taas läbitud. Panin kõik kasutatud süstlad ka oma kohale kalendris paika, et oleks ülevaade, kui torkiv see teekond on olnud.

Andreas arvas, et nii vaadates polegi palju. Nõustun, pole ja samas nagu ikka on ka, sest selle asemel, et veeta koos aega ja avastada nädalaid hiljem, et nüüd on nii, siis selle asemel on seda kõike ikka väga palju olnud. Ja läheb ju edasi ka. Ma loodan. Tänane süst oli igas mõttes valus, aga see valu on aevastus võrreldes selle kõrval, mis tulla võib…

Kallistan teid kõiki, kes te meile kaasa olete elanud. See on meile olnud nii tohutult oluline, et me seda kõike päris üksi pole pidanud läbi tegema. Ehk on veel lootust. Peab olema. Andreas on mitu päeva Tiktaki kutsunud nimega Hope (Lootus). Täna teatas ta, et aeg on Tiktak ametlikult ümber nimetada. jah, Hope, on hetkel kõik, mida me vajame. Igas mõttes… ❤

IVF päevik – 31. päev

IVF päevik – 31. päev

Läbematud, nagu me oleme, tegime hommikul kaks testi. See hüpersuper test, mis eile näitas teist triipu, näitas täna ka, aga tiba lahjemat triipu. Alumine on eilne ja ülemine on tänane.

Teise testi, mis on kaks korda vähem tundlikum, tegin lihtsalt moepärast. Ega ma sellest suurt midagi ei oodanud, kui 5ne näitab nii lahjat joont, siis loogiliselt võttes ei saa ju 10 ühiku pealt reageerima hakkav test midagi näidata. Heitsin sellele vaid kiire pilgu ja kuna Andreasel prille peas polnud, siis arvas ka tema, et ju seal pole midagi veel. Pealegi 5ne oranž test näitas midagi, seega me eile päris ette ei kujutanud kõike. 

Kui Andreas prillid pähe pani, siis küsis ta, kas mul on ka prille vaja. Miks? Sest sellele 10sel testil on ju täiesti triibulaadne triip olemas. Teritasin silma. Tegin pildi. No ma ei tea, äkki midagi kusagil on? Tõstsin sutsu pildi kontrastust ja noh, seepeale hakkas kahtlema, noh, et äkki mul siis ongi prille vaja. Küsisin veel ka teist ja kolmandat arvamust ja selgus, et tõsi, triip on hõre, aga mul on prillid puudu. No kui ma silmad kissi ajan, siis suudan ma seda seda vist ette kujutada küll 🙂

Pistan siia ka pildi nende testide karpidest. Oranž on see hüpersuper (5ühiku oma) ja teine oli lihtsalt tore (10 ühiku oma) 🙂

Tänane päev möödus ruttu ja istudes. Pidasime Kerliga maha lõbusa superviisoriõppe lõputöö koosoleku ja hiljem osalesime Andreasega taas PREP paarisuhtekoolitusel. Tänased teemad olid andestamine,  stress ja sellega toimetulek, ning vastukaaluks asjad, mis meile rõõmu ja nalja teevad, mida on hea ja tore koos teha. Kui me lõpetasime, oli Andreas kindel, et ma tahan minna sirelilillasid tulesid linna vaatama. Ma küll arvasin, et ma rohkem istuda ei taha, et ma olen end täna juba kortsu istunud, aga ettepanek oli nii ahvatlev, et…

Täna on enneaegse sünni päev. Juba aastaid värvub maailm sellel päeval enneaegselt sündinud laste, nende lähedaste, nende toetajate ja elule aitajate auks lillaks. Aasta aastalt on see kampaania ka Eestis kasvanud. Meie pere jaoks on see teema isiklik, sest 6 päeva pärast saab 13 aastat sellest, kui Vancu õige varakult siia ilma kiirustas. 

Enamusel, kes soovivad ja/või juba ootavad emaks ja lapsevanemaks saamist, on oma lapsega kohtumisest mingisugune ettekujutus. Ja kuigi mu esimese lapse saabumine oli läbiimbunud sünnituse aegsest vägivallast, siis temaga kohtumine ja tuttavaks saamine oli midagi nii imelist ja olulist mu elus, mis pani kogu seal toimunud kurjuse kahvatuma. See pisike lõhnav näljane nõudlik pamp teadis hästi, mida ta vajab ja mina andsin endast kõik. Selline oli minu esmakohtumine vanema, ajaliselt sündinud pojaga:

Ja siia kõrvale saan panna pildi kohtumisest enda enneaegsena sündinud pojaga, milles pole justnagu mittemidagi normaalset ja unistus soojast lõhnavast näljasest pambust, kes on sinu maailm ja kelle maailm oled sina… seda unistust ei ole korraga lihtsalt enam olemas ja tuleb kohaneda. On piiksuvad, kohisevad, lurisevad, alarmi andvad masinad ja pisike pamp kusagil kosmoselaeva sügavuses läbi mille klaasi sa saad seda inimeselast vaid südamevärinal vaadata… Palju õnne, te olete ema! Või vara veel õnne soovida. Elame hetk korraga, tund korraga, päeva korraga. Kuni päevadest saavad nädalad ja kuud ja ehk isegi aastad. Mu lapse puhul polnud jupp aega kindelgi, kas ta üldse välja võitleb. Ta võitles, aga algus oli päraturaske nii mitmes mõttes. Selle eest aurahasid väärivad paljud!

Lapse enneaegne sünd ja kohanemine siin maailmas on miski, mida väga ette ei kujuta, kui kogenud pole. Miski, mida on raske endale soovida. Aga ometi juhtub seda sagedamini kui me soovime ja ootame. Lapse enneaegne sünd on võitlus nii lapsele, tema perele, lähedastele kui kogu meeskonnale, kes tema tervise ja heaolu eest võitleb ja panustab. Ja see kõik on nii väga väärt märkamist ja tunnustamist. Vähemalt ühel olulisel päeval aastas saab ka suur maailm sellest osa.

Nii me siis sõitsime linna lillade majade tuurile. Pimedas märjas öös pole läbi autoakna pildistades oodata fotonäitust, küll aga kinnitust, et maailm oli täna öösel imeliselt sirelililla.

Alustasime mu lemmikmajast.

Teel Pelgulinna Sünnitusmaja suunas nägime veel üht toredat lillat maja:

Linna poole sõites selgus, et ka Kristiine keskus on lilla. Äkki on ta alati selline? Igal juhul sobitus ta ansamblisse suurepäraselt. Peegeldus märjalt sõiduteel lisas veel oma võlu 🙂

Eelmisel aastal tegime me enneaegselt sündinud laste ja nende vanematega kiire üleskutse peale pisikese kokkutuleku Vabaduse platsil. Sel korral nägime laternapostide lillat vaid läbi autoakna. Ilus oli ikka!

Solarise keskus annab igal aasta teada, et osalevad meie kampaanias, samas on nad vist ju kogu aeg lillad, eks? Mul on kusagil sellest majast sada korda paremaid pilte, aga täna on ainult täna 🙂

Me olime teel ITK poole, aga juba Vabaduse platsil märkasin eespool ühe kõrghoone lillat triipu. Sõitsime selle triibu suunas. See vilksas meile mitmel pool.

Ootamatult jäi me teele ka selline lillatriibuline maja Stockmanni ristmikul:

ITK Naistekliiniku hoone sätendas läbi autoklaasi.

Sama teed tagasi minnes kohtusime uuesti juba tuttavate majadega teise nurga pealt:

T1 vaateratast pidime me nägema!

Vaatasime teisest suunast ka. See lilla taevas!

Kui me otsaga juba nii kaugel olime, siis kiskus mu süda lauluväljaku suunas. Mäletan, kui tuli uudis, et neil on nüüd uus valguslahendus ja võimalik värvuda kõiksugu värvidesse. Ma lihtsalt pidin seda nägema!

Enne kodupoole pööramist sõitsime mööda veel ka sadamast

Kindlasti oli mitmel pool, nii Tallinnas kui ka mujal, veel hulk hooneid, mis tänase auks lillaks värvusid. Kõige ägedam oli see, et lisaks neile, keda me teadsime, et täna lillad tuled süüdatavad, oli nii palju lisaks märgata veel ka isetegevust nii kodude akendes kui ka mitmete firmade kontorites. Igavesti uhke värk! Maailm ja õhk vähemalt Tallinna kohal oli ja on veel ka praegu imeliselt lilla. Ja järgmine aasta jälle! 🙂

***

Õhtuse süstiga jäime tervelt tunni hiljaks ja esimene torge ei läbinud nahka. Jubevalus oli lihtsalt. Ma olin Andreasele pakkunud jälle oma seda niinimetatud elevandipoolt. Teine torge läks valutumalt, aga ravim oli nii valus ja hiljem käisin ka ringi nagu kõhus oleks naha all kramp. Huhh. Need süstid on vahel nii julmad. Andreas arvas, et see pole mul mitte elevandipool, vaid halvem pool ja homme näidaku ma ikka parem poole ette. Ok, homme saab teise, aga ülehomme tulen taas kehvema poolega. 🙂

Homme hommikul saabub selgus sellest, kas meie Tiktak on päriselt pesa mu sisse teinud. Lähen verd andma. Selle hetkel ootamine tundus terve igaviku pikkune ja nüüd on see siis käes. Eks ma kardan natuke ju ka, sest see on vaid üks osa sellest puslest, mis peab paika saama. Nii, et pöidlad pihku, eks! 🙂

IVF päevik – 30. päev

See eile ostetud hüpersuper ja eriti tundlik test nägi välja naljakas. Kui muidu on pulktestidel mingi kork või värk ja oodatud vastuse – kontrollijoone ja testjoone asukoht on neutraalselt valge, siis see test oli üleni oranžis kapslis. Ma polnud sellist varem näinud. Andreas siis ammugi mitte. 

Tegime testi, panime testi magamistoa aknalauale ja pugesime tagasi teki alla ootama. Vastust oli oodata 10-15 minuti jooksul. Jõllitasime hommikuhämaruses koos mu käekella sekundiseieri tiksumist ja lugesime minuteid. Kui 10 minutit sai täis, tõusin. Andreas ütles, et tema ei julge vaadata. Võtsin kinnisilmi aknalt testi ja panin telefoni lambi põlema. Oranž kest testi ümber läikis vastu ja näha oli läbi selle vaid tugevat kontrolljoont. Külm jutt jooksis üle mu selja. 

“Äkki naturaalses valguses on parem,” pakkus Andreas. Läksime tagasi akna juurde. 
“Kas sa näed seda, mida mina?” küsisin ma Andreaselt.
“Hea ettekujutusega näen ma tõesti teist triipu ka. Mis nad ütlesid, et KUI on teine triip, hoolimata kui hele, siis on ikkagi positiivne?”
“Nii nad kirja on pannud, jah.”
“No vaatame 5 minuti pärast uuesti.”

Lugesime teki all veel 5 seieriringi jagu minuteid juurde ja piilusime uuesti. Teine triip, mis kinnitab, et hCG tase mu kehas on kõrgem kui tavanormi 5 pügalat, oli olemas. Õrnalt, aga olemas. PÄRISELT? Mul pisarad lihtsalt jooksid. Käisime veel mitu korda seda testi vaatamas eri akende valguses. Noh, uduõrn teine triip on olemas ja kolmapäevasele veretestile astun ma nüüd veidi julgemalt vastu. ❤

Terve ülejäänud päeva tegeles Andreas meie arvutite, telefonide ja muude vahendite süvatestmisega, sest operaator teatas, et majas on viiruseuss. Nad jälitasid seda siin juba reedel, aga ikka olevat kusagil mingi pahalase saba sees. Minu arvuti kontrollis ennast terve igaviku ja lõpuks selgus ikkagi, et oli teine täiesti terve õnneks. Hea seegi. 

Kui Andreas kell 20 töötamise lõpetas, tuli ta kavalalt uurima, et ega mul äkki uut testi pole vaja või midagi. Kui juba nii küsitakse, siis muidugi on! 🙂 

Vaatasin raviminfo lehelt, et ka meie kohalikus apteegis on seda hüpersuperit ja ma ei tea, miks me eile seepärast siis linna üldse sõitsime. Aga muidugi oli see apteek mõni minut varem tänaseks juba uksed kinni pannud. Äkki me eile käisime ka nii hilja? Ülemistesse oleks ehk veel jõudnud, aga kihutada ei tahtnud. Hõikasin siis Andreasele, et:

“Ole pai, vaata Tõ-nis-mäe apteegi kodukale, neil on ka sedasorti test olemas ja nad on 24/7 avatud.”
Andreas vaatas ja küsis siis, et mida ma teada soovin. 
“No vaata, kas nad on avatud!”
“Eee, sa ju just ütlesid, et nad on kogu aeg avatud? Või tahtsid sa teada, kus see apteek asub – Tõõõ-niiis-määäel!” aasis Andreas.
Noh. Vahel ikka juhtub. 🙂

Igal juhul tõime me sealt Tõnismäelt siis sellesama uue testi ära ja kuna apteegitädi oli veendunud, et pakendiinfo põhjal on üks teine test veel palju tundlikum – reklaam ütleb pakendil, et kohe esimesest päevast annab 99% kindla vastuse, hihii, mitte, et see test on kaks korda tundetum kui see mu tänane 5ne test. Aga võtsin siis selle ikkagi kah. 

Süst läks täna teisele, sellele pehmemale, kõhupoolele ja nõel läbis naha kenasti. Valus ei olnud, aga suuuur tumepunane veretilk ilmus kõhule, kui Andreas nõela välja tõmbas. Aga valus polnud ja veri hüübis ka ruttu. 

Homme siis jälle 🙂 

IVF päevik – 29. päev

Hommikune test ei näidanud midagi. Andreas tuustis netis ka ja leidis, et tegelikult võib see siiski veel täiesti ka nii olla, et test ei reageeri. Ma ju tean küll, et võib, aga samas võib ka näidata, kui Tiktaki areng igati normis on. Hõre tunne on natuke, sest nii-nii väga tahaks mingitki kinnitust.

Ma ei ole küll raudpoltkindel, millal ma poistega testile kõige varem teise triibu uduõrna varju sain, sest ma tormasin otse tol ajal veel Hiiul asunud Synlabi eellase juurde vereteste tegema. Ja arvatavasti olid vanakooli testid ka vähemtundlikud. 25sed äkki? Mäletan vaid seda, et kodused testid muutusid positiivseks siis, kui ma juba ultraheliski kinnitust olin saanud.

Kindlalt tean uuema aja testidest vaid seda, et mingi kord sain ma 3+5 juba 10sega triibu kätte. Homme on mul 3 nädalat ja 5 päeva kalendris ees. Äkki siis homme?

Kuigi mu aju üsna kärssab, siis päeva veetsin mänguteraapia koolitusel vanematega suhtlemist õppides ja see oli tore. Kohati ongi see vist kõige suuremaid väljakutseid esitav pool kogu selles asjas. Olen mitu korda mõtelnud, et ehk peaksin siiski pereteraapiaga jätkama. Samas on mind vaid üks ja kõiki maailma asju ei jõua ega suuda ma korraga nagunii teha ja niisama kompetentsitõstmiseks on mul neid asju juba selline arsenal, et aitab kah. Küll ma saan hakkama või siis suunan edasi. 🙂

Enesetunne on nagu on. Väsimus on. Uni on. Kõht valutab, alaseljas on surve, aga päris igakuise valu moodi see ei ole. Eks mind muidugi on väntsutatud ju ka omajagu, aga vähemalt öösiti suudan nüüd ilma valudeta külge keerata, punktsiooni järel oli ikka päris jube olla. See valu on selgelt möödas. Üllatuskülalisena saabus mu alahuulele tilluke ohatisepunnike. Näha pole, tunda on. Kuna ma nendega alles paar aastat tegelen, siis pole nad kunagi päris hulluks läinud, aga ilmselgelt on hetkel immuunsus veidi maas.

Ma võin vanduda, et köögis on mingi imelik lõhn. Ja ma ei saa sellele jälile ja keegi teine seda ei tunne. Surnud hiiri meil ei tohiks siin olla ja kõrvits ei mädane ka salaja altpoolt – need kaks on mu lapsepõlve üllatajad olnud kunagi. Aga siis tundsime me kõik, et midagi lõhnab valesti. Nüüd olen ma täiesti üksi. Ju siis kujutan ette 🙂

Happy on imelik. Tal on kaks äärmust ja ta käitub veidralt. Variant üks on see, et ta otsib minuga veidralt lähedust, tahab mind lakkuda ja pea süles passida. Ja kui ma siis püsti tõusen või liigun, siis veab ta pea õlgade vahele, läheb põlvest nõrgaks ja püüab kiirel sammul minema imbuda kõht vastu maad. Ma ei ole mitte muhvigi talle teinud, isegi häält pole tõstnud. Ja no see pole üldse meie Happy käitumine ju ka.

Andreas andis mulle koera maiustuse pihku, et vaata, mis teeb. Happy võttis, vaatas veel vilksti üle õla ja kadus küür seljas minema. Andreas arvas, et koer nagu ei tunne mind ära või näeb kedagi teist. Noh, nagu ta oleks segaduses. Võta siis kinni. Mõni minut hiljem oli ta tagasi ja kukutas oma suure pea kolksti mulle põlvele. Räägin ja paitan ja tema nagu päriselt kardab. Äkki ma lõhnan kuidagi teistmoodi ja ta on segaduses? Ükski mu koertest pole sedasi lolliks läinud. Küll aga ootas Possu, mu maailma kõige ägedam bullterjer, omal ajal minuga koos Tannu saabumist. Kui mina kõik need 9 kuud lapiti pikali olin, siis magas tema kogu aeg pea mu kõhu vastas või peal. <3

Õhtul tõime apteegist superhüpervarajase testi ka ära. See on 2 korda tundlikum kui need kaks, mida ma eile ja täna tegin. Saab siis näha. Apteegis muidugi sai nalja ka. Evelin saatis mulle hommikul pildi, millist testi ma pean otsima ja et selle keti apteegist peaks seda testi saama.
Apteegitädi vaatas nõutult mind ja nelja testi riiulil ja et tema pole sellist küll näinud nagu mu telefonist talle vastu paistis. Et äkki mulle ikka sobib see supervarajane 10 ühikuga ka. Siis aga pakkus ta, et neil on sama keti teine putka ju ka samas keskuses, et vaadaku ma sinna ka, et äkki neil on.

Riiulilt vaatasid mulle vastu jälle needsamad neli varianti. Kükitasin ja ohh imet, seal, teiste vahel ja taga oli küljepeal, kõige pisem ots minu poole, veel üks karp – ja see oli just see hüpersuper kõige tundlikum 5ühiku test. Ja mina olingi jälle rõõmus. Ja samal ajal ostis Andreas terve kilo raclette juustu, sest fondüüjuustu neile veel ei olnud. Äkki tuleb kevadeks. Šveitsis elanud eestlane naeris õelat naeru seepeale, sest soojad vedelad juustud on šveitslaste jaoks just praeguse külma ja pimeda aja söögid.

No ja emotsioonid on mu ka täiesti olemas. Ma jõudsin poes juba ärrituda, et neil polegi enam mu lemmikkomme, sest ma põikasin sinna vaid ju ainult nende pärast, mis sellest, et ma lahkusin terve suure poekotitäie kala ja muu kraamiga. Igal juhul kappasin mask ees ja pea seljas terve poe läbi, sest info juurest ma neid oma lemmikkomme enam ei leidnud. Meeleheide kasvas iga uue jõululeti juures. Niigi saab neid komme vaid kord aastas, jõulude ajal ja siis on nad ka enne novembri lõppu need juba läbi müünud?

Kusagil salatite vahel olid sama firma teised tooted, piparkoogid ja mingidki muud jamad. Ma pidin päriselt nutma juba hakkama, silma kiskus märjaks, et mis krdi mõttes neil ei ole enam neid komme ja ma pean nüüd ja kohe saama just neid komme. Kusjuures mul polnud isegi kommiisu, aga teadmine, et need mul kodus sahtlis on, on äärmiselt oluline.

Ajasin moka mossi ja siis taipasin, et mitte keegi ei näe, sest mul on mask ees. Jube! Ja siis kujutage nüüd ette Andrease võidurõõmu, kui ta piimaleti eest need leidis. Haaras kommipaki ja tõstis selle kõrgele üles. Ma olin sel hetkel veel lahtiste saiade letis, kui ma teda märkasin ja kiljutasega ta poole jooksin. Üks onu mu ees võpatas. Päriselt ka, need on niiii head kommid. Kuigi nad püüavad neid müüa “kommi asemel” sildi all, siis kommimat kommi on raske ette kujutada, hihii! 🙂

Õhtune süst oli vastik. Andreas küsis, kas olen valmis ja mina vastasin, et jah, olen küll. Hingasin sisse, pigistasin silmad kinni ja hingasin välja. Sel hetkel ta tavaliselt torkab. Nii ta siis torkas ka sel korral ja urahtas samal hetkel F*CK! Ja mul oli jubevalus. Ja hetk hiljem oli veel valusam ja siis ma juba vahtisin ise ka ja süstla kolb ei liikunud kah korralikult. Ja samal ajal küsisin, et mis juhtus ja mis juhtus ja tema muidugi ei vastanud, sest oli süstimisega ametis.

Kuidagi sai ta süsti tehtud ja kui ta muidu loeb ikka 10neni, siis 6 peal palusin haledalt tal see nõel mu seest kähku välja võtta. Selgus, et jälle on mu kõhu parem pool vintske ja ka kiirel sirgel torkel venib ja vetrub nahk nii, et nõel sellest läbi ei lähe. Ta nii palju on juba õppinud, et mitut torget talun ma kehvemini, seega ta püüdis füüsilse jõuga siis asja ära lahendada ja surus veel otsa. Krõksu täna ei käinud, sest siis oleksin ma ise ka aru saanud, milles asi oli.

“See on mu elevandi pool!” teadustasin ma pisaraid pühkides ja samal ajal naerdes. Veider, et üks kõhupool on nii erinev teisest poolest. Sinikas sellel poolel on juba 28 päeva vana ja vanad Clexane veretäpid on endiselt nähtavad. Aga uusi ei ole tekkinud. Ammu pole süstimisel ka verd välja enam saanud. Miski selles kehas on teistmoodi.

Andreas arvas, et selle kõige peale on tal vaja vähemalt 6sekundilist kallistust, Ja selle ta ka sai. Topelt! ❤

Ja kokkuvõtteks võib siis ütelda, et tänane suursaavutus oli apteegist testi hankimine, mille nad hästi ära olid peitnud ja poest lemmikkommide otsimine, mille nad ka ära olid peitnud. Visadus viis igal juhul võidule ja Happy on imelik. 🙂

IVF päevik – 28. päev

Tänane oli natuke naljakas ja natuke hirmutav. Sedasi oodata ja praadida on nii jube.

Meie hommik algas nii:
“Tere hommikust!”
“Mhmhh.”
“Ma tegin testi.”
“Ahahh.”
“Ma ootan nüüd vastust.”
“Ahahh… mis testi sa tegid?”
“Eee.. matemaatika!” 🙂

Ja selle peale ärkas Andreas üles.

Test oli täiesti negatiivne. Ma saan aru, et võib veel suts vara olla, aga mingit õhkõrna aimdust teisest triibust lootsin ma nii väga näha. Ma olen neid teste elus vähemalt sada teinud ja natuke tunnen ennast. Edasi näris see veel enam, aga õnneks on meil mänguteraapia õppetsükkel sel nädalavahetusel ja see hoiab vormis. Ma loodan. Happy istus pool aega peadpidi mu süles. Ta vist ootab ka uudiseid?

Lõuna ajal käisime poes, sest mul oli kähku voolimismassi vaja. Poeparkla oli täis. Leidsime viimase tühja koha otse Omniva pakiautomaadi ees.
“Ma ei ole nii ammu ühtegi pakki saanud.. ma tunnen end nii üksildase ja mahajäätuna!” itsitan ma Andreasele.
“Ehh. Ma mõtlesin ka just sedasama. Peab midagi tellima!” naerab Andreas.

Kodutänaval teen avastuse:
“Oo, vaata, augud on ära parandatud!”
“Ma ütlesin seda juba eile,” kordab Andreas ennast muiates nagu muuseas.
“Hmm, ma kuulsin küll, aga aru sain täna,” vabandan rõõmsalt.

Umbes sedasi võibki tänase kokku võtta. Süst oli ok. Pea valutab endiselt. Hea just olla pole . Mammal ja babal oli tore üle pika aja külas käia ja hommikul teen arvatavasti uue testi, sest ma ei suuda seda teadmatust taluda. Äkki siis homme?

Ja toas on mõnusalt soe. ❤

IVF päevik – 26. ja 27. päeva

Ma ei ole kadunud. Olin eile terve päeva õppimas, harjutamas ja jälgimas supervisiooni individuaalsessioone ja kogu see päev oli nii väga vahva. Lõpp paistab ja aina nauditavamaks see asi muutub. Siis aga hakkas mul pea valutama ja kui ma õhtul koju jõudsin, olin lihtsalt täiesti kutu ja külmunud. Tegime veel kähku süsti ära ja kerisime magama. Süstiks valmistudes avastasin, et näe, meie 25päevane raviplaaniga tabelgi on sujuvalt otsa saanud ja edasi läheb juba seal, kuhu nooled suunavad ehk et kui kõik õnnestub, saab mind teistele jahimaadele edasi suunata. Ma nii loodan sellele ja salaja unistan, et ehk on see peavalu ka algava rasedusega seotud. Kokkuvõttes on see väga võimalik.

Mälestuseks siis pilt me titeteo läbitud treeningplaanist ka. Sedasi ei tundugi neid süstisutse nii palju. 🙂

Kui ma kell 5 hommikul paratsetamooli käisin otsimas, sest peavalu ei lasknud magada, istus keset me aeda kass. Lihtsalt istus seal liivakasti ees tänavavalgusti kollases valgussõõris puhvis nagu kuju ega liikunud üheski suunas. Mul oli hea, meel, et Happy õue ei küsinud mu ringiliikumiste peale.

Hommikul viis Andreas mu taas linna, et ma saaksin oma supervisiooniharjutustega jätkata. Pea valutas ja kergelt iiveldas, aga ei midagi talumatut. Iivelduse panin peavalu arvele ja lootsin, et mul halvem ei hakka, sest mul oli vaja täna ka enda etteaste teha me eksamiks ettevalmistaval kohtumisel.

Peavalu püsis enamvähem kontrolli all ja pika päeva järel noppis Andreas mu linnast taas peale. Stockmanni juures rohelist tuld oodates selgus, et mõnel on jõulud ikka täiega käes juba. See oli ühtaegu nii tore kui ka naljakas. Keegi on asja ikka väga tõsiselt võtnud . (Hiljem selgus, et see on IKEA jõuluprojekt) 🙂

Vancule maitseb kakao. Ta on avastanud, et saab seda me kohviaparaadi kapslitega ise ka teha. Minu jaoks on kõik need kakaojoogid parajad lurrid ega eruta mind kuidagi. Seevastu mäletan ma, kuidas umbes sada aastat tagasi (nii 16-17? äkki) olid Soku Pubi menüüs mingid vedela šokolaadi sarnased paksud kakaojoogid müügis ja kuidas ma vaid nende pärast seal käisin. Tean, et mingi aeg oli üht sellist sorti ka Selveris müügil, kuid hiljem ei ole ma neid kunagi näinud.

Ma olen ikka mõned korrad igatsevalt õhanud nende poole ja täna juhtus siis nii, et Andreas kuulis seda juttu ja arvas, et aga no kui poes pole, siis saab äkki ise teha. Loogiline – kui muud pole, sulata šokolaad üles ja ongi vedel šokolaadijook olemas. Me igaks juhuks ikka guugeldasime ka, aga selgus, et sageli kasutatakse maisitärklist kakaojoogi sees, et sellele paksemat vormi anda ja no see ei kõlanud kuigi ahvatlev. Jäime pärisšokolaadi juurde.

Ma arvasin küll, et võtaks ikka piimašokolaadi, aga Andreas valis mingi ekstra sulatamiseks mõeldud tahvli ja noh, piimakast oli see ikka jupp maad kangem kraam. Suure tahvli šokolaadi peale pani ta pool liitrit piima. Sel ajal, kui tema seda imeasja serveeris, kaevasin mina kotist välja kolm Sipsikut. Ma ei suutnud täna lõunapausil vastu panna ja ostsin Vancule Sipsiku piparkoogi. Sest kui see laps midagi armastab, siis glasuuriga piparkooke. Kui ma õhtul Revali ees Andreast ootasin, käisin võtsin talle ja Tannule ka Sipsikud.

Sipsiku panin valvama tasse, et kuniks poisid pole alla korrusele jõudnud, siis me ka ei alusta. Ja siis hammustas Andreas sipsiku pähe augu. Normaalne!

Vanc arvas, et nii kange kakao pole küll kellegi õige asi. Andreas maitses ja lisas samapalju piima veel juurde. Kuna mina tahtsin ikkagi paksu jooki, siis limpsisin seda kanget kraami hästi aeglaselt, aga noh, tassijagu oli seda ka mulle palju. Oleks meil olnud suhkruta vahukoort, siis see oleks hästi sobinud ja ma olen ikkagi piimašokolaadi meelt. Tan maitses, lisas hunniku piima, jõi oma tassi tühjaks ja siis jõi Vancu tassi tühjaks ilma lahjendamata ja siis veel minu oma teise poole ka.

Igal juhul läks mul selle vägeva joogi peale minema nii iiveldus kui ka mälestus sellest, et vaene Happy, kes eile laualt kondi varastas ja Andreas lubas tal sellega mängida, oli täna meid oodates kodus enamvähem lõhkenud. Seda, et ta konte ei talu teame me ühest ja ainsast korrast, kui ta kord Šveitsis ribikonte salaja ragistas. Alustas ta täna seda lõhkemist igal juhul mu töötoa heledalt vaipkattelt ja jätkas igal poole, kuhu läks. No see oli selline õhtu pärl. Koju jõudes langes Andreas minestusse, tegi akna lahti ja ahmis õhku. Mina koristasin. Hetk hiljem karjub Andreas, et midagi põleb ja ta ei saa aru, mis ja kus. Tõsi, midagi nagu põleb tõesti. Karjun poisid kohale. Selgub, et Tan oli arvanud, et Happy plahvatuse saab kenasti katta kerge papipõletamisega ja vaatas meile süütult otsa, et ei põle ju enam midagi. Tore. Kaost kui palju. No vot, kõik see läks mul selle tihke kakaoga juba täiesti meelest. Ja järgmine katse tuleb piimašokolaadi ja vahustatud koorega või on teil häid ideid, kuidas veel mõnusat paksu kakaod saada? No ikka sellist, mis lusika pealt venib!

Õhtune süst oli veidi kipitav, aga see möödus ruttu ja peavalu on hetkel ka selline tagasihoidlik. No nii pisike, et rohtu ma otsima ei lähe, aga võtan selle igaks juhuks ööseks voodi kõrvale, sest hommikul pean taas viks koolilaps olema 🙂

Ahjaa ja koduteel ei suutnud ma vastu panna kohutavale kiusatusele ja ostsin igaks juhuks testi ka valmis juba. Iseasi on muidugi see, millal ma seda kasutan. Või pigem siis nii, et kui kaua ma vastu pean nii, et see on mul olemas ja ma ei kasuta seda veel.

IVF päevik – 25. päev

Vaatasin hommikul aknast välja ja no sügis ongi vist käes. Talv ju pole, sest lund pole!

Samast aknast vaadates oli suvi meil hoopis selline. Elupuuhekk ja kuused on nagu samad, aga vaene hobukastan on hetkel küll nagu roots. Tegelikult ootan ma nii väga kevadet, sest kevadet pole me siin veel näinud.

Ma olen viimase mitu päeva siin hästi hoolega meie superviisoriõppe lõputööd kokku keevitanud, materjalides tuustinud, neid sortinud, kombineerinud ja kirja pannud. Kuigi me alustasime oma muinasjutukoostamist juba suvel, siis seedis see asi ennast jupp aega ja sügise jooksul on ta vaikselt liha luudele kasvatanud. Nüüd taipasin, et enne on ikka skelett vaid korralikult paika saada. Enda töövõimes ma ei kahtle ja kuna hetkel on mul ka motivatsioon kohal, siis pean seda taltsutama. Mäletan liigagi hästi seda, kuidas ma Vancut oodates kõigi oma tegemistega üle tõmbasin ja otse sisekujundusvõistluselt värviste näppudega temaga haiglasse kohtama läksin.

Ehk et püüan end nüüd teadlikult kontrollida – juua vett, iga tunni-kahe tagant end ikka sirutada ja hiljemalt kell 2 öösel magama minna. Ma olen see, kes suudab vabalt end töösse uputada, seda isegi nautida ja efektiivne olla hommikuni ja siis panna sama vaimuga edasi järgmise hommikuni. Ei ole vaja. Päriselt ka ei ole praegu sellist programmi vaja ja kuigi tähtaeg on käes, ja tähtajad on mu jaoks olulised, siis iga asi oma ajal ja mõistlikult.

Mulle meeldib mõte sellest, et ma ehk ikka rase olen. See mõte on naljakas. Kõhus torgib vahel, alaseljas on ühtlane surve. Mitte et need tunded mulle igakuiselt kuidagi võõrad oleksid, aga äkki siiski? Janu on. Sülg voolab. Naljakas. Korra isegi guugeldasin, et kui kuna nende hCG-d kõrgel hoidvate süstide mõju küll kaob, et äkki ikkagi võiks nt nädalavahetuselgi juba kodust testi piiluda. Ohh, kannatus pole iial mu voorus olnud. Või ehk siiski, aga mingis täiesti muudes võtmetes, mitte lihtsate asjade ootamises. 🙂

Andreas oli täna jupp aega kadnud. Ja kui ta välja ilmus, siis oli ta väga ilus oma silutud habeme ja vuntsitud vuntsiga! Mulle nii meeldib, kui ta oma vuntsi saab rõõmsalt üles krussi keerata. Noh, nagu naeruvunts või heatujuvunts. Ja homme tuleb taas tal pea paljaks ajada, siis on täiskomplekt, hihii! 🙂

Torge oli tänaõhtusel süstimisel kibe, aga ravim ei teinud ei enne ega pärast haiget. Mis on igati positiivne. 🙂

IVF päevik – 24. päev

Juba öösel sai selgeks, et Täpike pole piisavalt rahvusvaheline nimi, et Andreas selle väljaütlemisega mugavalt toime tuleks. Ühtegi muud head nime nagu ei tulnud ka pähe. Siis avastasin kaaludes, et olen päevaga 800 grammi juurde võtnud. Kuna Andreas ajas mind päev otsa naljaga taga ja meenutas, et pean kahe eest sööma, oli mul hea hetk talle meenutada, et no näed, mis sedasi juhtub. Ta kiitis Täpikest, kellel uut nime veel ei olnud ja uuris, et kui ta ise on hetkel veel pisem kui Tic-Tac, siis kuidas ta küll ühe päevaga 800 grammi kasvada juba jõudis.

Haa, Tic-Tac, see ju ongi sobiv nimi! No kui Tiktak, siis Tiktak. Ma taipasin alles praegu, et sama nime kandis mu lapsepõlve lemmiklastelavastuse üks peategelane. Mu isiklik lemmik oli seal mõistagi Külmaveekraan. Ja muidugi tiiger Urr! 🙂

Aga palun – meie Tiktak. Tegin pildi ka. Teised oli Vanc juba nahka pistnud ja sellegi sain viimasel hetkel ta hammaste vahelt veel kätte.

Unes nägin ma öösel suurt kollast pehmet lühikese karvaga kassi, kes mulle sülle end pressis, nurrus, ninaga tonksas ja pai tahtis. Kui olin teda piisavalt paitanud keris ta end mu sülle magama. Mõtlesin veel, et huvitav, et kas Andrease kassiallergia püsib ikka kontrolli all, et nii kahju oleks, kui see kass meie juurde jääda ei saaks. Mäletan, et ta oli hästi suur ja hästi ettevaatlikult õrn. Vahepeal käis ta mu mammat nuusutamas ja temalt paisid palumas ja tuli siis tagasi mu sülle. Ta oli hästi vaikne ja keegi nagu mainis midagi, et ta ei julge häält teha või arvatakse, et ta kaotas hääle. Uni ise oli selline hästi helge, rahulik ja päikseline. Selline soe.

Mul pole halli aimu, mida keegi arvata võib sellest,mida kassi nägemine unes tähendab, kui see tähendab üldse midagi. Selle mõtte peale tulin ma ka vaid seepärast, et mu mamma on alati suur huviline olnud välja selgitama, millist sõnumit tema uned kanda võiksid. Ainus, mis mulle loeb on see hea ja soe tunne, mis mulle sellest unest jäi. Hommikul rääkisin Andreasele ka, et saad aru, meil oli unes kass, suur ja kollane, valge ninaga. Ja siis tegin ma lahti arvuti ja Fb hakkasid mulle järjest vastu vaatama kollased kassid. Andreas naeris, et ju ma klikkisin unes ka kõiki küpsiseid lubavale nupule, sest muul viisil seda seletada oleks veider. Mu FB on ikka väga kassivaba olnud kui välja arvata see üks kiilakate kasside kasvataja leht, mida ma jälgin. Kollane karvane kass pole kindlasti olnud miski, mida ma iial otsinud oleksin.

Kuna aga mulle kasse näidati, siis tegin lõpuks ühe loomaia lehel jagatud pildist tõmmise ka, et no päriselt ka mu unenäokass oli täna hommikul i-ga-l pool.

Sattusin lõpuks isegi äraantavate loomade lehele, sest äkki seal mu kass ongi. Mitte, et mul oleks vähimat plaani kass võtta ja kollane karvane kass pole mul iial isegi mõttes olnud. Aga äkki ta otsib ja ootab mind? 🙂

Ja siis helistas mulle põnevusest pakatav ema. Et kuidas mul läheb ja kuidas enesetunne on ja kas ma midagi tunnen ka ja kas iiveldab. Päriselt ka ei helista ta mulle muidu sedasi 🙂 Ei veel ja ehk üldse mitte, sest ma olen kõik oma rasedused iivelduseta hakkama saanud ja ma ei näe põhjust, miks sel korral tahaksin ma iiveldada. Kuigi, no kui vaja, siis eks ma püüan hakkama saada hea eesmärgi nimel. Kokkuvõttes olen ma tehniliselt 8ndat päeva rase ja heal juhul see pisike Tiktak tegeleb hetkel pesastumisega. Enesetunne on hetkel hea, meel reibas ja rõõmus, aga igaks juhuks võtan vaikselt ja raaahulikult.

Eileõhtune süst läks kenasti ja Andreas arvas, et on saavutanud teatava osavuse. Olen nõus, osav on ta tõesti. Ma ei taha isegi mõtelda, et ma ise peaksin end süstima. Ka tänane suts kinnitas Andrease osavust. Võimalik muidugi, et lisaks tema osavusele on ka minu keha äkki harjunud ja Clexane ei tundu enam nii kibe? No igal juhul, kui need süstid jätkuma peavad, siis ma loodan sellele küll, et nad liiga palju haiget enam ei tee. 🙂

Homme jälle!

IVF päevik – 23. päev – SIIRDAMINE

Imestasin hommikul, et voodi oli kuiv, sest ma nägin terve öö unes, et ma jooksin vetsu vahet. 🙂 Stress on haaranud kehale lisaks ka vaimu, sest kas ma ikka suudan parajalt täis põiega protseduurini vastu pidada. Tegin nii nagu arst ütles – tund enne kõik tühjaks ning siis jood klaasi või kaks. 10 minutit hiljem olin ma valmis juba läbi ukse ründama. Autosõit oli päris jube. Kõik ajas naerma ja samas püüdsin ma nii väga mitte naerda. Andreas püüdis olla vait ja ka mitte naerda, aga kurrud ta silmanurkades reetsid ta olekut ja see ajas minu jälle naerma. Jube! Ja püüa siis tõsine olla!

Haiglasse jõudsime kuivalt ja see oli suursaavutus juba omaette.

Kuna meile hommikul kõnet ei tulnud, siis oletasime, et ju neil on, mida siirdada. Kuigi Andreas vahepeal jõudis juba ka kuri olla, ei, mitte minu peale, vaid süsteemi peale. Et mis värk! – elad nädala teadmatuses, pole mingit infot ja kõne tehakse planeeritud siirdamise hommikul ainult siis, kui midagi siirdada pole. Aga kui see kõne unustati? Et kas see pole ometi asjatult närvseööv lahendus. Passidki telefoni kõrval ja võpatad iga piiksu peale? Kui palju inimlikum oleks lihtsalt kokkulepe – siirdamise päeva hommikul kell 9 me helistame teile ja räägime olukorrast. Ma saan ju aru, et kõigil on kiire, aga see pisike asi tundub kuidagi nii suur ja oluline. Eriti ootajale.

Alt uksest ei tahetud meid koos sisse lasta, sest mehed pole lubatud. Ma teatasin see peale, et kuni mulle seda viljatuskeskusest öeldud pole, läheme me koos. Tädi astus seepeale kõrvale. Kohapeal selgus, et neil oli muuhulgas ka Andrease allkirja vaja ja loomulikult oli ta teretulnud. Embrüoloog selgitas kenasti inglise keeles Andreasele ka, et me 14 munarakust viljastus 12. Neist 9 pooldus kenasti ja 5 arenes blastotsüstiks. 4 neist blastotsüstidest tegi selle arengu läbi eeskujulikult. Nii siis kolibki üks pisike AA minu sisse elama ja tema kolm õde või venda lähevad jäätisena iluunne oma aega ootama. Igaks juhuks, kui peaks vajadus tekkima.

Kogu seda tähtsat juttu kuulasime ja allkirjastasime siirdamise luba ning beebijäätiste lepingut nii, et mina seisin. Ma päriselt ka ei suutnud oma põie otsas sel hetkel enam istuda ilma, et see ei plahvataks.

Edasi käis kõik kähku. Andreas suunati kenasti vastuvõttu istuma. Mind viidi palatisse ja täna sain endale selga hoopis ühekordse tumesinise lahtise sabaga kitlikese. See oli nii lühike, et ma ütleks, et see oli rohkem nagu vest, aga oma ülesannet täitis see kenasti. Müts pähe, suss jalga ja minek. Kiiruga jõudsin jalgu risti hoides veel endast ühe pildi teha. Nii olulised hetked peavad ometi pildil olema!

Õde tulle mulle vastu ja ma olin valmis minema juba oma ilusa uue öösärgi väel. Ta märkas, kui ukse vahel juba olin, et võtku ma ikka hommikumantel ka kaasa. Alles pärast hakkasin mõtlema, et nojaa, sedasi lahtise sabaga heljuv kittel pole vist tõesti miski, millega seal niisama ringi tatsata.

Heitsin pikali. Mitte päris horisontaali, aga peaaegu. Tunne oli küll, et nii, täis ma ennast siin lasen. Aga huvitaval kombel oli pikali päris inimlik olla. Järgmine hirm oli põiele läbi kõhunaha suruv ultraheliandur, et no selle peale ma ometi lõhken. Aga ei midagi. Arst sättis mu paika, läbipaistev aknaluuk minust paremal avanes (hea, et Annela oli mulle seda eile juba rääkinud, et seal on aken ja selle kaudu saabub mu Täpike! Oskasin kohe jälgida asja.) Nii ja siis avanes aknaluuk ja kuulsin oma nime. Arst sai sealt luugist midagi. Krõbistas. Õde hoidis ultraheliandurit ja hetk hiljem oligi kõik valmis. Ma ei tundnud reaalselt mitte midagi, kui kolm naist mu rasedaks tegid!

Arst soovis lahkudes kõike head ja õde palus mul püsti tõusmata kitsal laual, sellel samal, mille peal ma vaid nädal tagasi lebasin, kui munarakke mu seest välja võeti, ülespoole ronida. Tõukasin siis abaluud sügavale kergelt vetruva polstriga laua sisse ja ronisin nagu päevakoer 1-2-1-2 nii palju edasi, et olin terves pikkuses pikali. Mul oli täitsa hea olla ja nii nad jätsid mu sinna 10ks minutiks pikutama. Mul tuli mõttes laul peale ja juba pani puusa ka nõksuma. Mõtlesin, kui mõnus oleks seal natuke magada äkki isegi. Täis põis oli täiesti meelest läinud.

Siis lubati mul tõusta. Jõudsin mõne meetri jooksul Andreasele isegi lehvitada. Ju ta oli neid uksi hoolega silmas pidanud ja jälgis ka aega. Palatis tegin enda olemisest uue, palju reipama pildi ka.

Päike oli vahepeal välja tulnud!

Mu sõrmed ja varbad on juba kaks päeva nagu jääkuubikud. Veri on perifeeriast kolinud vist sinna, kus on stressiga vaja tegeleda ja suuri eluküsimusi lahendada. Kui me haiglast välja astusime, tundsin korraga, et mul on nii palav. Sõrmed on soojad. Korraga oli nii hea olla. Haiglamaja ees tegime Andreasega ühispildi ka. Alles pildil taipasime, et meil on maskid ikka veel ees.

Taevas oli taas nii äge! Läbi kõigi nende aastate on mul selle taevaga seal haigla ümber alati mingi teema olnud. 🙂

Autosse istudes taipasin sõnumeid vaadata. Selgus, et ajal, mil ma olin lapiti maas ja püüdsin mitte lõhkeda, oli maja ees meie päris oma AA toetustiim. Annela on me elus olnud 13 aastat ja heljus minu jaoks selle maja ümber juba siis, kui me seal alles Vancuga elu eest võitlesime. See on olnud üks imeline sõprus. Aitäh Sulle ikka ja jälle! Pisike Emil oli ka alguses üks tubli AA ❤

Nüüd olen ma kenasti kodus tagasi ja minu sees on pisike elu! Edasi oleneb kõik sellest, kas ta kohaneb, haagib end mu külge õiges kohas, kasvab ja areneb nii, et suveks on me perel üks liige juures.

Ega meil muud nüüd teha pole, kui oodata. Trombiohu tõttu pean Clexanet igapäevaselt edasi süstima. Kui see on hea eesmärgi nimel, siis olen ma selle nimel vapper edasi.

Hetkel tundub 9 päeva ootamist terve igavik, aga ehk läheb seegi kähku. Järgmine kolmapäev annan verd ja saab taas veidi selgemaks, kuidas Täpikesel mu kõhus läinud on. Kuigi kiusatus on suur, siis niisama rasedusteste kodus pole mõtet teha, sest nendega võib saada valepositiivseid tulemusi ja asjatuid lootusi pole küll vaja. Aga see järgmise nädala veretest võiks küll üks tore ja viisakalt positiivne tulla, eks 🙂

Nii suur aitäh teile kaasaelamise ja mõtete eest! See heade mõtete ja soovide asi tundub meil siin toimivat, sest oleme taas sammukese lähemal suurele unistusele! ❤

***

Vanc uuris, mis värk on. Rääkisin, et nüüd on nii, et üks titatäpp elab nüüd minu sees ja kolm ta õde või venda on haigla külmkapis nagu jäätised.

“Appi, kas te kavatsete NEED ühel hetkel kõik koju tuua?!” ahastab Vanc, kes õige pea saab 13.

“Me katsuks selle ühega hakkama saada ja teised on igaks juhuks varuks.”

Vanc huilgab vastu, et tema ei taha ei õde ega venda. Talle piisab iseendast täiesti ja Tannust ta ju ei pääse. Selgub, et põhjus olevat see, et titad karjuvad ja kakavad. Eksole. Püüdes tema vastuseisust aru saada, selgub aga hoopis see, et tegelikult võib see tita tulla küll, aga tingimus on ka. Vancul peab olema võimalus treenida titat nii, et ta käib Tannu toas karjumas. Vennarmastus, mis muud.

Vanc sätib end juba minekule…

“Nagunii te panete sellele titale mingi E-nime jälle!” toriseb ta üsna etteheitvalt.

“Ojaa, E-ga nime see tita saab. Selline on meie pere traditsioon. Ja siis on ta ikka nagu komplektist. Saab nii nagu teiegi, osa nime minult ja osa Andreaselt.”

Vanc hakkab seepeale nimedega mängima.

“Nagunii panete te talle nimeks mingi Eva!”

“Eva on vist juba olemas?”

Tundub, et kui peaks juhtuma ime ja meie majja kolib uus E-tita, siis Vanc kohe samal päeval välja ei hakka kolima ja oodata on teatavat leppimist. Nimeteema lõpetuseks pakun, et äkki ta praegu võib olla veel Täpike, sest ca 0,2mm läbimõõduga tegelane võib täitsa vabalt veel nimetu ka olla.

Vanc on nõus. Suured ülesanded võivad veidi oodata. 🙂

IVF päevik – 22. päev – isadepäev

Uni oli hea. Läbi une leidsin külilasendis naba toetamiseks Vancu vana hea lapiku mesilase. Mugavus ikka enne kõike! Keset ööpimedust uuris Andrease korraga, mis asi see on me teki all ja mina kuulutasin rõõmsalt, see on minu BellyBee. Ta vist oli pooleldi unes, sest hommikul uuris ta uuesti, kust see mesilane siia sai. Ja mina imestasin, et kuidas ma keset und sellise toreda nime me töömesilasele leidsin 🙂

Isadepäeva hommik oli päikseline ja armas. Traditsiooniliselt joonistas Tan Andreasele panda ja Vanc jätkas pere huumoripiltide sarja. Ta kunagi aastal 2015 unistas nii väga playstationist ja nii joonistas ta Andreasele isadepäevaks perepildi, millel oli peale meie ka PS. Kõik järgmised aastad on see olnud naljaga kohustuslik perepildi osa. Huvitav on see, et üle aastate olen mina sel korral kõige pikemaks saanud ja me kõik oleme suisa kriipsuks kuivanud 🙂

Kui mina koolitusele lippasin, läks Andreas õue oma uuest panda-tassist kohvi jooma ja uut sigarit katsetama. Kui ma lõpetasin, oli ta ikka veel seal. Loendasime naljaga kokku kõik ta lapsed:

  • kaks suurt Šveitsis
  • kaks keskmist siin
  • vähemalt üks pisike taevas
  • 14 pisikest või nii palju kui neist hetkel alles, ootavad laboris
  • ja lisaks omadele veel ka kaks lapselast. See on ikka igavesti uhke seltskond ju!

Minu enesetunne on täna kuidagi nii hea, valu pole, raskust on vähem, et kui ma end teadlikult ei pidurdaks, siis oleksin ma läinud selle aasta viimaseid lehti vist riisuma. Nüüd sai selle rõõmu Andreas kõik endale. Ta ei raatsinud isegi poisse kutsuda. Ühelt poolt otsin ma tegevusi, mis aitaks mul mõtteid mujal hoida ja teisalt mõtted hüplevad ja raske on keskenduda. Kui homme hommikul ei tule kurba kõnet, et kõik munarakud loobusid arenemisest, siis peame lõunaks olema haiglas. Sealt edasi on teadusel vähe teha ja loodus võtab üle. Ehk on ta sel korral meile toeks.

Enne päikeseloojangut meenus mulle korraga, et me oleme ju igal aastal emade- ja isadepäeval orelivile-pilte teinud. Sättisime selle kamba kenasti ritta ja siis teatas Andreas, et aga Tan on temast ju pikem ja peab ikka esimene olema. Et kas ma kehalise tunnis siis ei käinud. Eksole. Happyl oli asjast oma arvamus. Teda oli raske pildile saada, sest tal oli vaja naabrikutsikaga aialippide vahelt musitada. Seega on ka tema asetus pildil täiesti juhuslik ja poriseid käpajälgi kogu plats täis. Kehalise tunnis ei ole ta ju ometi käinud.

Sedasi me siin homset siis ootame. Värisevaid südameid ka näete? 🙂

Peas tiirleb miljon küsimust, sest ma ei tea homse kohta muud, kui pean kell 12.30 pooltäis põiega platsis olema. Aga palju me lapsehakatisi alles ja olemas on? Kui mitu neist viljastus? Kui mitmel läks pooldumine kenasti? Mitmest neist arenes kobarloode ehk moorula? Kui mitmest on homseks saanud põisloode ehk blastotsüst? Kuna plaan on siirdada just blastotsüst, siis kui nad on olemas, siis kuidas neil läheb? Millised hinded nad saavad?

Kas keegi räägib minuga enne? Või pärast? Kas üldse räägib? Ma olen kogu selle nädala sügavas teadmatuses olnud ja tehniliselt mu rasedus ju juba kestab, mis sellest, et väljaspool keha. Miks ma pean haigla öösärgi selleks pühaks ürituseks taas selga panema? Kui neil on seal konveier ja protseduuri järel saab lesida 10 minutit, siis kuidas osad on saanud tund aega pikutada? Kas tund aega on parem kui 10 minutit? Kas ma pildi saan oma täpist? Selle mikroskoobi oma? Või sellest, kui ta paika on pandud? Ma tunnen, et ma vajan mingit reaalset visuaalset kinnitust, et kui kõik ei lähe nii nagu unistatud, siis on mul midagi. Ja eks see ole ka muidu tore mälestus. Ja siis veel ka see, et kas Andreas saab mind oodata administraatorilaua juures samal ajal? Jälle jõuan ma selleni, kui nõudlik võib see protsess olla vaimse tervise osas ja kui vajalik on, et oleks olemas tugisüsteem. Sedasi üksi oodates, eriti veel autosse aetuna, on ikka väga nukker. Ta on ju ka oluline osaline selles kõiges.

Milline saab olema mu edasine raviplaan? Millal ma taas väljanäitusele pean tulema? Mis siis saab, kui asi nässu läheb? Aga kui keegi alles jääb, kui kauaks neil mõistlik külma on jääda? Ja siis veel 999 979 küsimust. Ma saan ju aru, et kui on, mida siirdada, siis kokkuvõttes sõltub kõik sellest, kas see pisike põisloode pesastub, viskab ankru õigesse kohta ja hakkab kenasti arenema.

Kuna ma ei talu teadmatust ja see tekitab minus jubedalt ärevust, siis nii ma siin grillin. Õnneks on mu ümber inimesi, kellel on kogemusi. Kõigile mu küsimustele ei tea vastust nagunii keegi. Osadele on õnneks võimalik mingeid vastuseid leida. Selgitasin Andreasele ka veel, et mis on see, mida me homme ootame ja mis edasi saab, kui kõik sujub. Ta noogutas teadjalt kaasa, sest olevat tegelikult juba kõike videost vaadanud. Vot siis, millega tema vahepeal tegeleb. 🙂

Õhtune süstimine läks hästi. Või no mida pidada heaks minekuks süsti puhul? Nahk oli pehmelt läbistatav. Kergelt kibe oli, aga valus mitte. Ravim voolas naha alla sujuvalt ilma valuta ja kui välja arvata väike kipitus sutsu järel, siis oligi kõik eeskujulik. Süstimisest hakkab vist rutiin saama. Ma vaatan torget ka ise aina sagedamini. Enda süstmiseni läheb muidugi veel aega. Ehk ei ole vajagi.

Nüüd täidan veel homseks ära patsiendi tervisedeklaratsioonid, et saaks ukse vahelt ladusamalt läbi ega peaks ummikus istuma. Andreasele täidan ka, sest ta teatas, et ta tuleb minuga kaasa. Isegi kui nad ta välja saadavad ootama, siis on ta olemas ja kui keegi tahab enne rääkida, siis tema tahab ka seda kõike kuulda. Järelikult läheme koos üles. Ja ikkagi – ma olen hetkel kuuendat päeva juba rase, lihtsalt kehaväliselt. See mõte on äge! 🙂

Oodata ongi veel vaid 14 tundi.

Hoidke meile siis homme nii-nii väga pöialt jälle, eks! Teeme nii, et homme hommikul ei tule kõnet, et pole põhjust tulla ja teeme nii ka, et kõik sujub homme lõunal kenasti ja tulen koju koos pesastumisvalmi täpikesega ❤

IVF päevik – 21. päev

Hommikul osalesin hingamise ja hiljem leinanõustamise koolitusel Kui leinanõustamise koolitus on juba iganädalaselt harjumuseks saanud, siis hingamise ja mediatsiooni asja soovitati meile läbi kogemusnõustamise ettevõtmise. Mul oli nii hea meel, kui ka see netti kolis. Enamuse ajast kuulasin, võimlemist vaid jälgisin ja hingamist tegin ettevaatlikult kaasa. Mul on laste jooga õpetajaks õppimise ajast juba selged mu mugavuse ja lubatud pingutamise piirid. Viimane asi, mida hetkel vaja on, on endale liiga teha. Seega võtsin vabalt ja lihtsalt lõõgastusin.

Päeval avastasin, et venitusarme on lisandunud. Veider on see, et mu kõhuümbermõõt ei ole üheski suunas muutunud. Miski ei ole muutunud väliselt. Äkki peaks nendega midagi tegema? Q10 närima? Kui me oma kiilakale meriseale linna heina ostma läksime, hüppasin apteeki ka. Vaatasin seal emade ja laste letis tõtt ja muigasin, et no tore, ennetada pole siin enam midagi. Samas kuna mu kõht ei kihele, siis otsest vajadust ma ei tunne ja kreemitaja tüüp pole ma iial olnud. Käte- ja näokreeme ei salli ma silmaotsast ja pole neid iial kasutanud, aga äkki ikka leian midagi oma nabale? Midagi, mis ei ole rasvane, sest rasvased asjad on vaaastikud näpuvahel 🙂

Seisime farmatseut-apteekriga leti ees ja ta viitas mu punnis nabale, et kas ma ikka tahan venitusarmidele või opihaavale midagi. Ma uuesti, et värsketele venitusarmidele. Ja mitte enam ennetuseks vaid tupsutamiseks, et neil äkki kuidagi parem olla oleks. Tädi teatas kohmetult naerdes, et ta tõstab käed üles, ta tõesti ei tea. Noh, kust minagi siis tean. Ma tean, et Tannu ajal oli mul mingi Weleda õli, mille lõhn mulle üldse ei meeldinud ja seepärast seda ka ei kasutanud. Rohkem pole mul kunagi mingit asja olnudki. Polnud ju venitusarme tänase päevani ka. Pakkusin siis tädile, et äkki on abi Bionecti kreemist. Nende spreiga on mul head kogemused, äkki on kreem ka aus. Värsketele haavadele niisutamiseks? Tädi arvas, et ega ta halba ei tee ja nii ma sealt siis haavakreemiga lahkusin. Mine tea, äkki on isegi kuidagi turgutuseks mu sebrakõhule.

Tegelikult on mul kõht terve päeva pinges olnud. Sisemiselt. Kontrollin end ikka pidevalt, et kas hingata on ok, ega kusagil turseid pole ja muud seesugust. Rõhku mõõtsin kodus ka enne poodi, see oli minu jaoks suht tavaline. Kuue heinapaki tassimine pakkus omajagu väljakutset. Kui me muidu püüame poes vahetustega käia selle koroonajama pärast, siis koeratoidu tassimiseks võtsin Andrease poodi kaasa. Sealsamas poe ees lugesime me infoekraanilt ka seda, et Biden võitis USA presidendivalimised. Kõik need mitu päeva, mis me grillisime ootuses ja ärevuses ja nüüd siis sedasi, Prisma ekraanilt, selline nii oodatud uudis! Arvake, kas ma kiljatasin rõõmust keset suurt parklat? Sellised asjad jäävad meelde. Naljakas.

Täna vist oligi pigem selline vaikne ja horisontaalasendeid otsiv päev. Või on see diivan kuidagi tõmbav. Teist päeva järjest tuleb pilt just siit. Iga päev nad sedasi riidas ei ole. 🙂

Õhtune süstimine oli omaette ooper. Andreas torkas. Mul oli ropult valus ja nõel läbi naha ei läinud. Ta arvas, et ta torkas mind vaid mõni millimeeter, mul oli tunne, et ta oli otsaga mu neerudes. Verd jooksis, aga süst oli tegemata. Andreas teatas, et mu nahk on nii pinges, et nõel ei lähe sellest läbi. Pole teada, kuidas seda nahka küll lõõgastada saaks. Teiseks torkeks võttis ta hoogu. Nahka läbides käis reaalne plaksatus, nagu olek õhupallist läbi torkanud, aga kõht ei lõhkenud, nõela ta mu kõhtu sai ja süsti sai ka tehtud. Valus ei olnud ei torge, ravim ega süstimise järel. Mis on kuidagi eriti veider. Kõht on valus, aga pehme. Kõhunahk on pinges ja venitusarmid võtavad maad.

Tundsin, et mul on vaja pikali heita. Üldine ebamugavus koos teadmisega, et äkki ikka peab haiglasse minema, sest keha ei jaksa, oli hirmutav. Ei taha ju teisi hirmutada ka, sest Andreas juba päeval ütles, et ta kardab, mis siis saab, kui ma rase olen. Ma küll püüdsin teda lohutada, et selleks ajaks ehk mõni ebamugavus ikka kaob ja lõpuks kaovad nad kõik. Sel hetkel lootsin ma lihtsalt, et pikali olles hakkab parem. Vaatasime Andreasega ühe osa House of Cardsi, mis sobib hetkel reaalsete presidendivalimistega nii hästi. Tunnistan, et ilma selle sarjata ei teaks ma nende süsteemidest vist midagi. Pole minu teema olnud.

Plaanisin filmivaatamise järel oma tänase jutu teile teele panema, aga uni murdis mu maha. Mingi tohutu väsimus on kontides.