Rahutu päeva liivast võlupildid

Juba hommikul sai selgeks, et täna tuleb rahutu päev väga mitmes mõttes (muu hulgas viidi mu isa mõne tunni eest jälle haiglasse… uurivad ja uurivad ja uurivad juba nädalaid, aga sotti ei saa. Inimesel endal on aga nii paha olla, et kole). Ja yhtlasi ilmus Eesti Ekspressis meie lastehaigala yledooside ja analyyside segiajamise ja sellest tulenevalt ka vale ravi saaga. See oli pikk ja keeruline protsess. Vantsu jäi kõigest hoolimata ikkagi ellu ja tunneb end nyyd juba reipamalt. Mina sain karmi õppetunni aga kogu eluks – ära usalda, kontrolli! Kontrolli kõiki ja kõike, sest kokkuvõttes vaid nii saad sa oma lähedasi kaitsta. Ja tegelikult oli see ka see hetk, kus ma sain aru, et ma pean ise õeks õppima, sest “lihtsalt emana” oled sa ei keegi ja iga loll võib sinust julgelt yle sõita, sest sa ei tea ju asjast justkui midagi. Mul on tuliselt hea meel, et Ravimiamet ja Eesti Patsientide Esindusyhing fakte ja tõde tunnistasid ja kindlalt mu selja taga seisid hoolimata haigla jaburast ringkaitsest. Ma ei oodanud midagi muud, kui et nii ränga vea teinud inimesed mulle silma vaataksid ja vabandaksid. Seda ei jutunud kunagi. Süsteem peitis nad ära ja kuigi nad olid nurka surutud, siis pyyti ikka veel teha mingeid haledaid katseid oma mainet säästa. No halloo, milleks – tunnista oma viga ja sa saad andeks ja läheme eluga edasi! Alles Ekspressi artikkel äratas karu yles ja pani käppa lakkuma. Ilma selleta polekski nagu midagi valesti olnud?

Ja kui juhe on koos, siis on kõige parem teha midagi sellist, mida varem katsetanud pole. Mannike tegi mõne päeva eest oma lastega liivast vahvaid võlupilte. See oli tänaseks väga tänuväärt teema – aitäh Mannike! Tõime poest liimipulga ja piknikukraami ja nii me siis enamuse tänasest kaunist ja soojast suvepäevast õues peesitanud olemegi. Koostöös liivakasti-kuningaga valminud pildid:

Nagu arvata võite, siis liimiga mäkerdasin mina. Liiva sõelumine ja puistamine pildile jäi poisi teha. Talle meeldis ja oleks mul olnud mõni paber rohkem, siis oleks pysivust ehk veel paari pildi jagu jagunud.

Õhk on sirelilõhnast tiine. Minu jaoks on hetkel aasta kõige lemmikum aeg. Kui mõnus oleks lihtsalt juhe seinast tõmmata ja olla ja nautida ja yldse mitte mõtleda segavaid mõtteid ega muretseda laste, enda, lähedaste ja maailma pärast. Aga ma ei oska, seega pean suutma leida tasakaalu just kuskil seal, kus kohtuvad nõrkused ja soovid ja unistused.

 

***

Veidi aega hiljem:
Võibolla olen ma liiga tundlik ja tundeline. No ei ole mul paksu nahka. Veel. Tean ju kyll, et mõtlematu inimese rumalalt pillatud sõnu ei peaks sydamesse võtma, aga kuna antud juhul käib jutt suuresti minust ja mu lapsest, siis…

Kommentaar meie loo artikli all Delfist:
29.05.2008 18:20
Kelle tegematajätmine ja praak on enneaegne laps? Ikka lapsevanema ju, enamus haigusi ikka inimeste eneste süü, tegelge rohkem profülaktikaga, siis pole vaja kiruda kui kehvalt te paranete.

Ja ometi käib artiklis jutt ju haiglas vales koguses manustatud ravimitest, milles minu enneaegne, aga väga tragi ja muidu igati terve laps vaid kannataja oli. Seesugused asjakohatud kommentaarid aga teevad lihtsalt haiget… 🙁

Lorete mesimmulised laud ja toolid

Elas kord pisike tydruk. Tema nimi oli Lorete. Tema emmel ja issil oli mesila. Seal elas hästi-hästi palju mesilasi. See on kohe umbes midagi sellist nagu meekuningriik. Seega oli Lorete siis pisike meeprintsess 🙂

Pisike meeprintsess Lorete ei kandnud krooni oma heledatel kahustel juustel, tema kandis hoopis seljas mesimummutriibulist kleidikest ja taevasiniseid tiibu seljal. Ta elas pisikeses lillemajas ja talle meeldis yle kõige maailmas ämblikuniitidel ringi lipata ja tantsida.

Loretel oli palju sõpru. Lisaks mesimummudele

ja lepatriinudele

kuulusid tema õu- ja sõpruskonda ka vana kiisu Kiti

viimase ulakas ja vahva poeg Mustu

ja alati truu sõber hall kääbuspuudel Sasu

Nii siis elaski pisike printsess Lorete oma ilusarmsas lillelises maailmas sõprade keskel. Ja lapsepõlvest jäi alatiseks meelde mee magus lõhn. Ja kui see kõik ka kunagi kaduma peaks, siis päris oma muinasjutuna jääb see alatiseks sumisema pisikesele lastelaual. Yhe korraliku printsessi elu on kirjumast kirjum 😉

Ja siit tervitused Loretele ja ta emmele, kes seda lauda veel näinud ei ole, aga õige pea saavad koos selle taga joonistada ja mängida 🙂

Komplekti kuuluvad ka kaks mesilindudega toolikest:

PS mesimummud on sõbrad! Nad ei tee kunagi Loretele, oma suurimale sõbrale, haiget. No vahel ehk natuke torgivad, aga seda ka vaid hääästi sõbralikult, et ta liiga kauaks istuma ei jääks 😉

Ehtne Eesti Tita

Paar päeva tagasi oli taas kord natuke tähtsam päev kui iga tavaline tähtis päev. Mu pisipoiss sai juba pool aastat vanaks.
6 kuud
6,3+ kg
62,5 cm
Kylgedele saab ta juba ise, kohe-kohe peaks õnnestuma ka isesisvalt kõhuli maandumine. Haarab ja topib suhu kõike, mida kätte saab. Mokaotsast on juba ka kõrvitsapyyred maitsta saanud. Selline aktiivne, suhtlemisaldis ja lõbus poiss. Kasvab ja areneb omas tempos, aga kyll ta yhele hetkel õigeaegsetele järele jõuab 🙂

Tähtis päev nõuab ka pidulikumat riietust. Selle ta sai. Peaaegu nagu kaasaegsed omamaised rahvariided beebile.

Tänapäeva titadele topitakse selga kõiksugu edevaid vidinaid ja värke – ikka selleks, et ilusam ja uhkem oleks. Vanad eestlased keerasid aga tita lina sisse ja õmblesid talle pisikese särgikese. Beebidele kinnitati rinda vitssõlg, et see teda kaitseks. Vahel tõmmati see pamp mõnusalt kokku ka kirevakirjalise vööga. Kõik mustrid omasid endas uskumuste kohaselt kaitsvat väge, seega võiks ju emale lyhikeseks jäänud vöö lina kinnihoidmise kõrval pakkuda kaitset ka tema lapsele, eks? Nii, et pilt särgil pole juhuslik – loodan, et suutsin ka omalt poolt asja kaasaegsete vahenditega teostades teha midagi, mis hoiaks halva ja kurja minu lapsest ja selle särgi kandjast eemal. Seda on niinii väga vaja!

Susa algatatud rahvuslik projekt on mu lemmikprojekt läbi aegade. Yhelt poolt kindlasti seepärast, et ma nagunii joonistan teemakohaseid pisemaid ja suuremaid asju ja nyyd on põhjust veel enam ennast arendada. Ja nagu elus ikka, head ideed synnivad suht yhel ajal paljudes eri kohtades – paar nädalat enne projekti väljakuulutamist, olime me pisikesega haiglas, ja seal ma siis uurisin hoolega mis ja kuidas vanadel eestlastel käis. Joonistasin-kirjutasin vaiksematel hetkedel terve rea ideid paberile. Nyyd hakkan siis jupikaupa teostama.

Ja kui keegi kunagi peaks kahtlema särgikandja päritolus, siis sai seljale suurelt kirja ka tootjamaa.

Algselt oli tegelikult plaanis teha vaid lipp ja alla tekst ‘EESTI TOODE’, aga katsu sa siplev tita syles midagi nii pisikest teha. Muidugi vääratas käsi just siis, kui pintslil oli kena kogus sinist värvi. Ei jäänud mul muud yle, kui kuidagi pläkerdust varjata. Nii syndis lipu kõrval see veidi lopergune karikakar. Ja siis vaatasin, et asi on kuidagi kiivas. Tegin lepatriinu ja veel yhe karikakra yles juurde. Sai veidi plikalik, aga lilled on ju omad ja ausad ja õnneks ei avalda mu titabeebi veel oma arvamust riietuse kujunduselementide kohta ja noh, ega ta ju seljale ei näe ka. Seda enam, et yks tark mees siin juba itsitas, et ta on ‘Eesti loode’…

Särgipildi vöö mustri võtsin lihtsustatult maha sellelt vöölt. Ma ei tea, milliste riiete juurde see kuulub ja kustkandist pärit on. Lapsena oli see mul kasukavööks. Yhel päeval, kui taas oma rahvariietevaramus kaevasime, pudenes see sealt välja. Suurem poiss pani selle kohe pihta ja hetk hiljem mängis ta koduste vahenditega kilpkonna. Ehk siis Eesti oma padjakilbiga konn? 🙂

Linnalapse potipõllundus :)

Mu yliaktiivne kolmeaastane otsib ja nõuab endale kogu aeg tegevust. Kui teda ei suuna-juhenda ja peale ei passi, siis leiutab ta midagi ise (loe: teeb meie mõistes rohekm või veidi vähem pahandust). Yhel kenal õhtupoolikul kingiti mulle aga 15 minutit kergemat hingamist. Sain nautida pilti, kus mu pöörane tornaado vaid agarusest nohisedes endale moodsa potipõllu sai hooldamiseks-armastamiseks.

Juhtus nii, et poiss sai kingituseks rohelise ‘muna’. Just sellise hiiglasliku oatera kujulise:

‘Oatera’ läks kenasti pooleks, ja selle ‘kaas’ tuli kinnitada nyyd hoopis topeltpõhjaks. ‘Muna’ seest tuli aga välja seemnepakike ja pisike imekerge hokilitter. Litter pandi vette:

Võluväel kadus 1 dl vett litribriketi sisse ja sellest kasvas kohev mullatorn:

Siis tuli suurem osa mulda ‘oatera’ alumise poole sisse kyhveldada. Isegi koer sättis end põnevusega vaatama. Noh, äkki kukub midagi põnevat talle hamba vahele või mmidagi:

Siis basiilikuseemned  mulda:

Siis sutike mulda veel peale ja iminapale limpsti:

Ja palun väga! Kaasaegne maitsetaimede “põllulapp” ongi integreeritud meie kitsasse tornmaja kööki. Isegi aknalaual ei võta ruumi:

Nyyd kastame teist iga päev sutike ja veame kalendrisse riste. Poiss saab varsti nii numbrid ja nädalapäevad ka taimekasvatuse kogemuse boonusena veel selgeks. Jube põnev on, ausalt. Isetegemise rõõm on suur rõõm. Ja selle nägemine kõrvalt pole yldse mitte vähem väärt 🙂

Tannu siidist sall

Kui sa oled poole ööni joonistanud ja asju ajanud, siis pole midagi paremat, kui hommikul mõnusalt magada ja päikeselaigus päevitada. Pisem ehk veel halastab mu peale, aga suurem…

‘Ämmee, hakkame raamatuid lugema! Ämmeee, jutusta seda ja teist muinasjuttu! Hakkame meisterdama! Ämmeee, hakkame muhve kypsetama!’

Sellised on tavaliselt hommikused tervitussõnad, millega mind sassis juuste ja pahupidi silmadega voodist välja kistakse. Ilmselgelt liiga vara, aga ma ju tean, et see aeg saab liiga kiiresti ymber, sest lapsed kasvavad nii ruttu ja seepärast pyyan anda ka endast parima, et võimalikult olukorda nautida 🙂

Lapsed on toredad. Selles pole kahtlustki. Hetkel käib just kordussade lasterikastest peredest. Mitut last soovite teie? Ma kadestasin kogu oma lapsepõlve naabritydrukut, kellel oli peres neli last. Mul on ainult yks õde ja tema on minust pea 7 aastat noorem. Yhiseid tegemisi oli meil vähe. Olen alati suurest perest unistanud. Yksikemana annan endale aru, et hetkel on kahegagi tegemist, samas tahaks kunagi ikkagi kolmandat või isegi neljandat ka veel. Aga hetkel ei ole ei meest ega lapsesaamiseks vajalikku fyysilist vormi (diastaas ja nabasong kollitavad). Aga laste arvu suhtes olen arvamusel, et mida rohkem, seda toredam. Hakkama saab nii ehk naa ja usun, et kui võimalus antakse, siis saab hakkama hästi. Ja lapsi saab armastada ja nendega koos kasvada ka ilma selleta, et geenid samad oleksid 🙂

Aga kirjutada tahtsin ma hoopis möödunud pyhapäevast. Harjukate isetegija-kokkutulekul oli sel korral teemaks kõrte abil siidi värvimine. Mõtlesin algselt niisama oma miniinimesega luurele minna. Noh, nagu tavaliselt, lähen ja suhtlen. Aga siis selgus, et pole suuremat kellegi hoolde jätta. Kysisin temalt, et mis ta arvab väikesest meisterdamisest. Tyyp oli yks-kaks-kolm riides ja nõudis ukselt, et ma peaksin end nüüd ka tiba kiiremini liigutama 😀

Plärtsutasime läbi loikude ja saju kohale ja pärast pisukest häbenemisvooru asusime asja kallale. Teades kolmeaastase pysimatust võtsin meile yhistegemiseks sellise minatuurse taskuräti-mõõtu siidityki. Surkisime sinna just nii mitu peenikest kõrrekest kylge kui jaksu oli. Kõrreotstest välja paistva siidi värvis poiss nii nagu heaks arvas. Siia-sinna tilgutas ja puhastas ta veel ka pintlit ja ylejäänu jäi minu hooleks. Noh, ega ju teha suurt polnudki rohkem. Poiss ise tuiskas nagu tornaado ringi ja nõuab nyyd minult iga päev, et läheme jälle koosolekule meistedama 😀

Mahajahutatud tyyp oma tillukese salliga:

Väikevend arvas, et see on hoopis tema jagu:

Sobib ka syya:

Mulle mahub see ninalina ka nibin-nabin ymber kaela. Nii, et multifunktsionaalne ese. Mulle meeldiks see tehnika veel enam, kui siid jääkski selliseks kynklikkortsuliseks nagu ta pärast kõrte eemaldamist on. Selleks peaks teda aga iga kord peale pesu kõrtega kuivama panema vist? 🙂

Aitäh teile taas! 🙂

Minu nunnu miniinimene

Raskel ajal tuleb peeglisse vahtida ja endale naeratada. Hambad tuleb kõvasti kokku suruda ja naeratada nii veenvalt ja lõbusalt ja armsalt kui võimalik, et iga viimane kui raske mõte lihtsalt haihtub. No kohe nii kaua peab naeratama, et mõjuma hakkab ja ennast ka ära petad või siis kohe päriselt teisele ja heale lainele häälestad. Uskuge, mul on raskustest, võitlemistest ja haigetsaamisest lihtsalt kopp ees ja yldse ei taha jälle mõnd hädist ja kurba postitust siia poetada. Ma ei taha kogu sellele haiglajamale ja ravimi üledooside draamale isegi mõtelda, sest mina ei ole ole kaamel, aga ringkaitse tuuleveskitega võitlemine teeb liiga ka siis, kui sul on päriselt ka tuline õigus.

Seega siis suuresti just iseenda rõõmuks pistan siia praegu täna pärastlõunal tehtud pildi enda pisikesest nunnust miniinimesest. Body ise on triikrauakuum alles, katsetan endiselt värve.

Miks ta nii lõbus on? Äkki seepärast, et yks kelmikas kõdi-lepatriinu on roninud ta pyksisäärele 🙂

Vohh! Kallid teile! Lähen nyyd naeratama 🙂

Iiiihahaaa, mina olen Hobune!

Iiiiiihahahahaaa, tere, saame tuttavaks! Mina olen Hobune. Tõenäoliselt olen ma sõber Muhvi pere hobuse sugulane 🙂

Ja ma räägin teile nyyd imelise loo sellest, kuidas minust sai Hobune.

Ma syndisin väga ammu. Nii ammu, et keegi päris täpselt enam ei teagi, kus ja millal. Astusin kaua tundmata teid. Elasin tolmustes kapinurkades ja umbsetes saabastes. Vahel krõbeda kylmaga võeti mind teki alla või magamiskotti varju. Pikkamööda kulusin siitsealt hõredaks ja siis mind jälle nõeluti ja paigati, aga juba ysna mitu aastat oli minu koduks kilekott, mida jagasin teiste kulunud sokimoodi saatusekaaslastega. Me kõik uskusime, et eks meie viimne tund on peagi käes… aga siis juhtus ime!

Yhel natuke vihmasel päeval võeti meie kilekott kapist välja. Mõned meist rändasid mamma lauale, mõned papa kappi ja mina… Mind viidi kööki. See oli midagi uut ja ma alguses kartsin hirmsasti. Mind võeti palju kordi kätte, tehti pai, uuriti seest ja väljast ja pandi siis lauale yhe pisikese titapoisi kõrvale. Seal oli yks suurem poiss ka, aga tema jooksis koos emmega köögist sisse ja välja ja tõi lauale üha uusi ja uusi asju juurde. Käärid, lõng, paar vana riidejuppi, neli nööpi, jäme nõel ja siis ka must ja valge niit ning õmblusnõel. Ja jupike luuavart toodi ka.

Kui mamma kööki astus, ei saanud ta esiti aru, mis nyyd toimima hakkab. Ega mina ka ei saanud alguses. Aga poiss teatas rind uhkusest kummis: ‘Me hakkame emmega hobust meisterdama!’

Sättisin ennast juba uudishimulikult toimuvat vaatama, et noo, kust see hobune siis nüüd siia kööki ka tuleb, aknast või uksest, kui äkki võeti hoopis mind laualt. Ma ei julgenud peaaegu hingatagi, kui minu yks sokipaariline õrnalt teise sisse topiti. Siis pandi mu päkaosa sisse peotäis pehmet kangast. Mind prooviti luuavarre otsa. Alguses käis mul pea pisut ringi, pole ma ju harjunud sellise tähelepanu ja pea alaspidi olemisega. Kohkusin hirmsasti kui minu sisemise soki sääreosa raksti pikkade läikivate kääridega kyljest lõigati, aga kohe pärast seda oli palju parem ja kergem hingata.

Minu pea topiti pehmet riiet täis ja selle kuju vormiti õrnalt. Poiss oli emmele hoolega abiks ja eriti suure innuga aitas ta lakka lõngast valmis lõigata, pooleks murda ja kui emme karvhaaval laka jämeda nõela taha sättis, siis torkas poiss minu turjast nõela koos jupikese lõngaga sutsti läbi ja see oli hiiiihaaahaaa, niiiih heaa tunne! Nõel võeti ära ja lahtised lõngaotsad tõmmati läbi kinnise aasa. Nii sain ma endale ronkmustad juuksed ehk laka.

Poiss aitas emmel mulle silmi passitada. Valida oli veidi suuremate, aga ilma kannata nööpide ja nendesamade kannaga nööpide vahel, mis mulle siis kohe ka pähe õmmeldi. Siis vaatas poiss hoolega, kuidas emme mulle kõrvad voltis ja peenikese niidiga neile õige kuju andis ning siis alguses vasaku ja kohe ka parema kõrva mu pea kylge õmbles. Korraga ma nägin ja kuulsin kõike nii imelisel hästi, et tõuse või lendu. Ja siis võeti parajalt jäme luuavarre jupike ning pisteti mu kaelaaugust sisse. Kaelus õmmeldi parajaks. Alguses oli emmel plaan mind lyhikeste ja suure otsaga naeltega pulga kylge kinnitada, noh, et ma ikka kindlasti kaela jaksaksin kanda, aga kuna naelad olid teises majas ja poiss hirmsasti kibeles minuga juba mängima, siis sidus emme mind hästi tugevasti tordikarbi paelaga varre kylge kinni. Mul polnud selle vastu midagi, sest minagi ihkasin vaid rõõmust kepsutada. See kõik oli no ikka kohe niiiihhihaaa tore!

Ma olin alguses veidi häbelik, aga poiss tegi mulle pai ja kalli ja juba me kappasimegi mööda elamist nii, et tolm tõusis ja emme palus meil õue hullama minna. Ja sisi me jõudsime koju ja vaade siit Õismäe rõdult on võrrratu! Ma ainult kihutaks ja kappakaks!

Pean tunnistama, et ma olen sellest ajast peale, kui minust sai hobune, võitnud palju kiidusõnu ja tähelepanu. Mind on iga kandi ealt paitatud ja minuga on sõitnud peale poisi ka tema emme ja mamma, kel vanust vist juba tervelt 86 aastat! 😉

Yhel vaiksemal hetkel käisin ka pisititat piilumas. Ma meeldin talle ka. Ta vaatas mind tykk aega ja naeratas palju. Pyydis mulle pai teha ja mind lakast sakutada õrnalt. Ja et ratsanikud mul veel paremini seljas püsiksid ja ma veel suuremaid kiiruseid ja kõrgemaid hüppeid saaksin sooritada, otsis emme koos mammaga mulle ka uhked punased peatraksid nagu poiss neid nimetab. Nyyd võin kindel olla, et väike uljas ratsanik mu seljast maha ei pudene, kui me pööraseid sõite teeme:

Iiiihahahaaa, ma olen nii hullupööra õnnelik! Minu tundmatut päritolu lõngadega nõelutud ninas kiheleb mõnusalt ja seepärast tean, et olen alles noor suksu ja mul on ees veel pikk ja seiklusterohke hobuseelu. Iiihahahahaaa! Elagu vanad sokid, sest neist sünnivad kõige nooblimad ratsud! 😀

PS mina, Hobune, magan muide voodis. Poisi kaisus 😉

PPS ärge visake vanu (villa)sokke ära, andke neile uus ja igavene elu. Hobuseid ja muid vahvaid elukaid pole iial liiga palju! 🙂

PPPS mõtelge, mida kõike õppis sellest poiss! Iiihahahaaaaa! Ja musi ka! 🙂

Minu esimene Emateki üleandmine

Isetegija-foorumi rahval on juba mõnda aega Älini algatatud idee põhjal imeilus traditsioon – isetegijad üle Eesti koovad lappe Aasta Ema villasele lapitekile ja siis kogunevad ja heegeldavad selle kokku. Alati on keegi, kes ka ilusa äärepitsi teeb ja teki valmis viimistleb ja siis jääbki alles oodata vaid õiget päeva, et pidulikult kontsert-aktusel Estonias see uuele Aasta Emale üle anda. Kuna seda üritust kajastatkse alati ka televiisoris, siis on see olnud alati ka suur tunnustus meie tekile. Sel korral heegeldas teki kokku Viljandimaa rahvas ja kuidagi juhtus nii, et ühel hetkel oli tekk kiiresti vaja Viljandist Tallinna toimetada ja minu vanemad olid parasjagu sealkandis ja nii oli mul korraga tekk, mis vajas üleandmist.


Hinges väikene värin ja ärevus, kaenlas teie suur ja uhke kätetöö – nii me siis täna Äliniga tippisime kõpskingades Estoniasse täitma ylitähtsat missiooni. Yhtlasi oli see minu ja Älini suure sõpruse tähtis päev, sest sellest hetkest olime me lihtsalt lahutamatud 🙂

Kontsert oli armas. Mitu korda kiskus pisara välja. Ehh… need emotsionaalsed emad 🙂
Ja siis kuulutas pr Siiri Oviir välja Aasta Ema, kelleks sel korral valiti pr Külli Kangur.

President andis Aasta Emale yle juba traditsiooniliselt hõbesõle ja siis läksime meie – Älin lillede ja raamitud kaardiga ees ning mina tekiga sabas. Tekk sabas seepärast, et see iludus ikka kauem sirgelt kaadris pysiks 😉 Ega me ju peaproovi teha ei saanud, aga arutasime omavahel läbi erinevad plussid ja miinused ja natuke tekki syles ka lapates leidsime, et kroogitult läheks lappide ilu niigi napi etteaste juures äkki sootuks kaduma ja otsustasime, et võtan teki lihtsalt sirgelt käele nii laialt kui mahub ja nii pikalt, et maas ei lohiseks. Meie suured sympaatiad, öökulli ja tikitud lillepärjaga lapid, said kõige ette 🙂

Hetk oli ülev ja ilus. Kohmetus ja värin tekkisid siis, kui me oma kohal taas istet olime võtnud.

Kuna mina ei osalenud selle kauni teki loomisprotsessis, aga yleandjana leidsin, et päris võõraste sulgedega on end veidi kentsakas ehtida, siis lisasin isetegijate kaunile tekile ka enda pisikese ‘lapi’. Tykk aega arutasime isekeskis milline see minu ‘lapp’ peaks olema, et ikka klapiks syndmuse ja kingituse endaga. Variante oli mitu, aga kõige peale jäi minu presidentidega pilt:

Ja pildiraami tagumisele kyljele kirjutasin:

“Pea poolsada nobedat naist alustasid nelja kuu eest Eestimaa erinevates paikades selle teki loomist. Sadade silmapaaride heasoovliku virtuaalpilgu alla sai silmus silmuse järel lappidesse kootud tõeline südamesoojus ja kätehellus.

Igal lapil on oma lugu. Igas lapis on peidus hea soov, Sinule, armas Ema.

Tuhanded palavad õnnesoovid käsitööportaal isetegija.net toredate tegijate poolt

Emadepäeval, 11. mail 2008″

***
“Miks emale presidendid?”

Jah, nad on tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on just Eesti presidentide nimedes peidus tark tõde:

Eesti ema on see, kes hoolitseb, et leib oleks laual, lapsed ja linad pestud, lipp kõrgelt aus hoitud ning loodus ja loomad armastatud

Sügava lugupidamisega
Eva Herrera”
***

Ja teile, head isetegijad, imelist enadepäeva jätku! Ja jätkugu ka traditsioon ilusate tekkide loomise näol See on ilus. On hea ja nii õige! 🙂

Ikka haiglas. Päriskevad hiilib vaikselt

Nädala alguses tundusid Nõmme metsa lehtpuud veel väga raagus. Nyyd on nad peeagu täislehis. Ilm on suisa suvine ja kui kõik nyyd kenasti on ja Vantsu kehv olemine ei kordu ja seisund ei halvene, siis saame ehk homme juba kodusele ravile yle kolida. Lisaks taastunud pidevale naeratusele võttis poiss täna, kui ta on 5 kuud ja 10 päeva vana, nõuks, et hakkab suureks meheks. Otsustas ennast pöörama hakata. Esialgu siis veel kyll vaid kylgedele, aga kyll see kõht ka kord tema alla jääb 🙂

Pildialbumit uurides jäi silma pilt titabodyst, mis sai pildi juba möödunud aastal, aga värvid lisandusid alles hiljaaegu.

Ja kui nyyd vaid aega saaks, siis teeks kohe terve titade sarja. Mul on juba sadakond hyydlauset ja teksti kogunenud ja pilte ka paras ports. Ohh, pean vist väikesed haldjad appi kutsuma, et kõik ideed kord teostatud ka saaks 😀

Kevadet südamesse!

Lilled, mesilased ja ilusad mõtted – need on just need, mida mul pragu vaja on! 🙂

Kevad on käes! Kolisime haigla esimeselt korruselt kolmandale. Siin on valgem ja avaram. No täiesti kodune tunne on, ilma igasuguse iroonia ja enesepettuseta (ainus, mis puudu on, on mu vanem poiss, siis võiks siin täitsa elada :D) Kõik õed on nimepidi selged ja keskkond tuttav. Ehk aitab see lapsel kiiremini paraneda ka. Ja ehk nädalavahetusel rohkem kolima ei sunnita 🙂

Mu öine lapsepõlve-memuaaritamine venis hiigelpikaks ja pole kindel, kas need, kellele teatepulk edasi antud, ka enda nimeni yldse jõuavad. Samas vaja äkki mõtelda-meenutada ka. Igal juhul nii vaha oleks, kui asi oleks jätkusuutlik 🙂

Aga teema juurde naastes… Esmaspäeval jõudsin veel yle anda kaks toolikest. Alustasin nende tegemist möödunud aasta märtsis, aga kuna elu vahepeal kõiksugu vigureid tegi, siis alles nyyd jõudsid need kaks õige omaniku juurde. Laud on ka peaagu valmis. Oleks juba valmis, kui ma haiglas ei peaks elama. Aga enne mai keskpaika saab seegi yle antud. Igal juhul. Ja kui kogu komplekt oma päriskoju jõuab, siis kirjutan kogu stoori ka juurde 🙂

Ilusaid-helgeid mõtteid teie mõtetesse ja sydametesse! 🙂

Lapsepõlv

Mäletate veel möödunud suvest toredaid fakti-ja kiiksujutte meie blogides? Mina mäletan, see oli nii vahva ja kuna ammu pole mulle siin midagi sarnast silma jäänud, siis mõtlesin siin endamisi ja kysisin ka veidi targematelt nõu, et kas võiks algatada uue yrituse. Mitu nädalat mõlguvad mul meeles mõtted seoses lapsepõlvega. Täna aga andsid Muhvi viimaste päevade postitused kannikestest ja pitsiga köögirättidest viimase tõuke 🙂

Kuna ma veel päris täpselt ei oska kindlat teemat pakkuda ja mingit ankeeti ka koostada, siis mõtlesin algatuseks asja vabas vormis ise alustada ja kui sellega kaasa tullakse, siis ehk kujuneb ka mingi kysimustik nende jaoks, kes seda toeks vajavad. Sobib? Aga ise mõtlesin, et teema võiks olla enamvähem laias plaanis lapsepõlvja sellega seostuv:
Mälestused, unistused, soovid, tegemised, lõhnad lapsepõlvest. Ja muidugi ka need kaunid-kauged sillad lapsepõlve ja tänapäeva vahel 🙂

Teen siis ise algust. Kõigepealt kasvamine piltides.

Sellisena mäletavad mind ema, isa ja mamma. Pisike pontsakas päikesejänku. Mina ise nii kaugele ei mäleta, aga vaat see päikseline tunne on minu sees alati olemas 😀

Sellisena mäletan ennast juba ka juba ise – lasteaia lõpupeolt tulles tuli ju koduaias paraadpilt ka teha 🙂

Vapra varapubekana ema ja pisiõega:

Ja keskkoolis kõige olulisem oli kõik see, mis polnud kooliga seotud, hehee. No nii hull see polnud, aga Mustpeade maja oli sisuliselt mu teine kodu on Rüütliturneeride ja muude keskaja-temaalitiliste tegemistega. See oli niiniinii äge aeg, mida kroonis ka Tallinna Maikrahvinnaks saamine 95. aastal 🙂 :

Ja siis oleksin ma justkui pidanud suureks saama ja nii ma siis illukukult Tartusse ülikooli läksingi 😉 :

Edasisest… sellest teate te siin juba üsna palju ise ka. Kuigi ma ei saa täie kindlusega väita, et see minu lapsepõlv mind veel hyljanud oleks. Minu meelest see ikka kestab alles täiel rinnal edasi, hihiii! 😀

Nii, aga nüüd siis pika jutu juurde!

***

Esimesed isetegemised:

Kääre, nagu väikelastele ikka, mulle kätte ei antud. Keegi ei tea kust ja kuidas, aga veel enne kolmeseks saamist ma need kuskilt kätte sain ja riidekappi suundusin. Mul oli yks heleroheline valgete mummudega kleit, millel oli kõhul kaks taskut ja taskutel suured punased maasikad. Mul oli sealt neid maasikaid vaja. Lapsemõistus kajuks ei taibanud, et oleks täiesti piisanud taskute eemaldamisest. Ma alustasin lõiketööd kaelusest. Avastati mind siis, kui yks maasikas oli käes ja ma kaelaaugust järgmise juurde teed nysisin. Aga vaat seda ei teagi, mis mu maasikatest seejärel sai 😀

Soenguid lõikasin endale ja nukkudele ka. Sellest, et nukkude juuksed tagasi ei kasva ja neid kasvu kiirendamiseks nysima ei pea, sain ma peale paari korda aru. Minu juuksed aga kasvasid kyll. Ripsmed õnneks ka. Kõige selgemini on meeles hetk aasta viimasest päevast – vanaema sahmib köögis, keedab sylti ja kuna tal seljataga silmi pole ja mina tyli ei tee parasjagu, siis sain ma laua all, pika valge piduliku laudlina varjus endale korraliku pidusoengu pähe. Olin siis neljane vist. Pats volksas maha ja tuka lõikasin ka endale ette. Endal oli jube uhke tunne. Kui ema koju saabus, siis pidi poekotid peaaegu maha pillama mind nähes… see on esimene kord, kui mäletan, et ema nuttis. Ja ma ei saanud siis päris täpselt ikka aru, miks. Kahju, et minu peast pilti pole. Peeti häbiasjaks vist. Kuigi mytsi ja rätikuga toasolemist ma ei mäleta 😀

Esimesed nõelapisted, tikkimised, heegeldamised ja kudumised tegin enne kooli. Kuskil keldris on alles mu kõige esimesed tikkimispisted tumesinisel villasel kangal. Vanaema juhendas. Ja proovilapist tegin pisikese kotikese endale. Olin krdima uhke selle yle ja kandsin seda mängides aastaid ensega kaasas. Sellel on mingi kriipsulillekste rivi ja siis veel mõned read, Täpselt ei mäleta, kuigi pilt on nagu silme ees. Aga seda mäletan kindlalt, et riie oli tumesinine ja villane. Nii tahaks seda jälle näha ja käes hoida. Tragi mamma on selle aga hoolega kuskile ära pakkinud, aga kyll ma yhel hetkel end selleni kaevan.

Esimene päris isetehtud ja ilma juhendamiseta õmblemise isetegmine oli rotipoeg Kiki, kes sündis veel enne, kui ma kooli läksin. Ta oli sellina lapse peopesa suurune. Mingist synteetilisest natuke karvasest riidest oli. Heleroosa lõngaga tikkisin suu ja tegin sabajupi. Mamma roosadest kitlinööpidets said silmad. Olin niiiii uhke oma rotipoja üle ja kui ema koju saabus lendasin juba aknale seda tervituseks talle näitama. Ma ei arvestanud oma tegemises sellega, et ema ja vanaema rotte ja hiiri hirmsasti kardvad ja need nende jaoks just kõige sympaatsemad elukad kahjuks pole. Ja ema reaktsioon oligi esiti fuiiihh, aga noh, siis tuli ta tuppa ja mina oma isetegmise eest sain muidugi kiita. Esimene Kiki oli pikki aastaid mu suur sõber ja kaisuloomake ja aastate jooksul valmis meil koostöös ema ja mammaga terve pesakond Kikisid. Yhe hiigelrotiga mängib mu suurem poiss siiani. Ja see mu esimene on ka täiesti elus ja olemas.

Ja kudumine. Multikates oli kudumine alati nii vahva ja lihtne, muudkui vardad lõnka-lõnka yles alla ja sall kasvab nagu ma ei tea mis. Vot, selline oli mu ettekujutus kudumisest. Tahtsin ka sellist triibulist salli, mille mingi kass kuskil multikas kudus. Olin kodus haige ja pysisin viksilt voodis ja mamma siis lõpuks murdus ja tuli mu pika palumise peale mu voodiservale istuma. Tal olid käes punaste otstega vardad ja pruun harutatud ja lokkiv akryyllõng. Ta lõi paarkymmend silma ja siis hakkasime koos pusima. Mäletan, et mulle kohe yldse ei meeldinud, et lõng sedasi krussis oli. Tahtsin ka ilusat siledat lõnga millega ema ja mamma ise kudusid. Sain parempidisid kyll selgeks, aga kudumisisu läks mõneks ajaks yle. Järgmisena kudusin alles koolis. Siis vist salli. Siis anti mulle helekollane pehme mohhäärisegune lõng kätte ja siis hakkas kudumine ka meeldima 🙂

Heegeldamise algust ei mäleta, aga seegi oli enne kooli. Ja nõelaga said tegelikult esimesed proovitööd vist yldse papile tehtud. Mäletate veel neid lahedaid tikkimispilte väikelastele, kus tuli mööda joont lihtsalt august auku nõela pista ja lõnga vedada? Paat ja maja ja nurgeline auto ja mis seal koik veel olid. Ma olen mitut pilti joonistades mõtelnud, et peaks sellise õmblemiseks sobiva kompkti koostama 🙂

Kokanduslikud saavutused algasid minu toa põrandalt. Ka kunagi enne kooli. Ma tahtsin ema ja mammat yllatada. Lasin oma toa ukse kinni tõmmata, ise veel ei jaksanud, nii rakselt käis see uks. Käib muide siiani, kuigi on nyyd hoopis kööki viiv uks. Suuri inimesi ei häiri, lapsed ei saa endiselt hakkama 😀

Vot ja istusin siis oma toa põrandal. Tooraineks olid leib, juust ja õun. Tol ajal viilutadu leiba polnud. Lõikasin ise. Ega mulle ju teravat nuga ei antud, seega siis nysisin sööginoaga kõik neid aineid. Mäletan siiani seda uhket tunnet, kui olin oma elu esimese pärissöögi valmis saanud –  “võita võileivad juustu ja õunaga” taldrikule kenasti ritta seadnud ja mind toast koputamise peale välja lasti ja kuidas ema ja vanaema istusid kenasti kaetud laua taga ja ootasid mu võileibu. Nad sõid ja ma ei mäleta yhtegi krimpsus nägu. Aga veel tänapäevani meenutab ema seda yritust naerulaginal… et no oli ikka jube ilge kombinatsioon olnud see tema jaoks 😀

Ja joonistamine… mulle meeldis joonistada ja meistredada. Kuskil peaks olema ka kaustad mu joonistustega. Kuskil keldris muidugi. Kui ma praegu haiglas poleks, siis läheks kohe sinna kaevama. Ei saa ma enam rahu… Aga joonistasin hästi palju igasugu lilli. Hiljem spetsialiseerusin roosidele. Ja siis tulid mingi hetk Disney Plutod ja Mikid ja mingi hetk lisandus roosa panter ja siis kuskil põhikooli lõpus või pisut varem siginesid tasahiljukesi ligi nende pisisilmadega ja suurte laiade naeratustega tegelaste eellased, kes tänapäeval mu kaaslasteks iga päev on. Vanu vihikuid ja ka loengumaterjale sirvides on kohe näha, kus oli igav, millal olin ma armunud jne 😉

Pajupilli yritasime vanaisaga koos ka mitu kevadet järjest teha, aga ei õnnestunud. Alati oli koorega mingi jama. Ma tahtsin hirmsasti endale ilusa häälega vilepilli nagu lastefilmides vahel näha-kuulda oli. Pillipuhumise oskused olid sealjuures teisejärgulised 😀

Kuna mu vanaisa pidas väikest viisi ka kullassepa ametit, siis mind hirmsal moel paelus kogu see pikk protsess, kuidas nt lusikast sai ilusa kiviga sõrmus. Nii hirmusväga oleks tahtnud ise ka selliseid sõrmuseid ja kõrvakaid teha. Aga kuna ma koletul kombel tuld ja kuumust kardan ja ega need happed ka mind oma söövitava toimega ahvatlenud, siis ma lihtsalt vaatasin, hirmsamal hetkel, kui tulelondid lehvisid, piilusin ja mõtlesin, et niiiiiii ilus. Kavandeid aitasin papal kyll joonistada. Kogu kaadervärk on papal alles äkki ikka trotsin veel hirmu ja teen proovi enne kui hilja on 🙂

Kelleks ma tahtsin saada:

Kui minult esimene kord kysiti kelleks tahan saada, see oli umbes nii 4-aastasena, siis olin kindlal veendumusel, et minust saab koristaja ja minu mees on kojamees. Keegi ei tea, kust see idee tuli, sest eramajas elades meil kojamehi ja koristajaid ringi ei liikunud. Koristajat minust ei saanud 😉

Veel enne kooliminekut jõudsin ma unistada lypsjaametist. Linnalapse jaoks seostus see maaromantikaga. Kastemärja heina ja vastniidetud rohu lõhna ja vahvate loomadega, jaaniõhtute ja vahvate seiklustega. No kõige muuga kui lüpsjaamet tegelikult vist, aga nii ma seda oma pisikeses peas ette kujutasin.

Lasteaia viimases ryhmas oli selge, et minust peab saama suurte sõjaväljade medõde, sest kuidagi juhtus ikka nii, et poisid mängisid sõda ja plikadel nende mängudesse eriti asja ei olnud. AGA me ju kõik olime sõjafilmides näinud valgete tanude ja põlledega õdesid haavatud mehi abistamas. Seega oli poiste mängudes alati üks koht tüdrukule ja mina lihtsalt võtsin selle ametikoha endale, sest see sobis mulle valatult. Eks mul tegelikult on see soolikas omal moel alati olemas olnud.

Algklassides oli kindel veendumus – minust saab loomaarst. Noh arst ei saanud, loomaaia aga suutsin koju kyll tekitada ja kogu pere ka nakatada loomapisikuga. Hetkel, kus mina ei mängi enam mingit rolli selle maja tegemistes, on mu vanematekodus lisaks koerale veel neli viirpapagoid, kolm merisiga ja kilpkonn. Ja need pole seal laste rõõmustamiseks nagu tavaliselt selliseid pisielukaid ikka võetakse ja peetakse kui just tõepoolest mingi tohutu loomasõber ise pole. Neil on loomaaed seal karja peale ja karja noorim on hetkel eeeem 25. Ja peamine suhtleja ja talitaja on mu igivana ja iginoor vanaema 😀 Pöörasematel hetkedel oli seal aga paarkymmend papagoid ja neli koera ja akvaarium ka veel… nii, et ega ma eriti normaalsest keskkonnast pärit pole hihhiii. Ainult mitte ühetgi kassi pole ma majas iial olnud. Ema ja mamma neid ei sallinud ja kõik mu kojutassitud nunnukiisud saadeti tuldud teed tagasi.

Põhikooli ajal oli sihiks merekool, aga sel ajal veel tydrukuid vastu ei võetud ja hiljem, kui võeti, siis lubas isa teha kõik, et mind sinna ei võetaks. Aga ma niiiii tahtsin. Olin alati issi tytar olnud ja loogiline, et mingis vanuses tahetakse samastuda ideaaliga. Meremeest ega -naist minust ei saanud. Aga mere poole kisub ikka veel…

Ja tegelikult tahtsin ma nii hirmuskole väga baleriiniks saada. Kui mind 3-aastaselt jääle lykati, siis kaasnesid sellega ka balletitunnid. Aastaid sai varbaid sirutatud ja stange ääres kykke tehtud. Kui üks hull treenerimutt välja arvata, siis mulle trennis meeldis. Mäletan selgelt, kuidas ma neljandas klassis emalt mangusin, et nyyd on viimane võimalus ja ma nii väga unistan sellest. Mul olid sel ajal kõik eeldused saada väga heaks baleriiniks. Noh, mu mitte niiväga naiselikku ja eriti just baleriinile sobivat kasvu ei osanud siis ju keegi ette näha. Nüüd olen peres pikim. Ja aastaid näris see mu hinge ja mina omakorda ema kallal. Ainus vabandus emalt oli see, et ta ei julgenud mu elu yle sedavõrd kaugeleulatuvalt otsuseid ära teha. Nii, et baleriini minust ei saanud. Ja ujuma ei lubanud ema mind seepärast, et see ei sobi naistele, teeb õlad laiaks ja keha koledaks. Ja ratsutama ei lubanud ta mind miks? Arvake ära? Sest jalad jäävad kõveraks. Vot.

Unistused ja soovid:

Valge alusseelik! Väike maja preerias seriaal oli minu lapsepõlves popp ja kindlasti on see mind sygavalt mõjutanud. Lisaks sealsete tüdrukute ja naiste ilusatele tanudele soovisin ma üle kõige maailmas endale valget laia alusseelikut, mis mu kleidikesed kahara hoiaksid. Aga kodus leiti, et kus ma sellega ikka käin. Kord leidsin vanaema vana öösärgi, mis sobis mu meelest ideaalselt alusseelikuks. Oii milline kisa sest tõusis 😀 Kui aus olla, siis mulle meeldiks isegi kaasajal käia riides nii nagu selles filmis ja sel ajal käidi ja alusseelikud meeldivad mulle endiselt, kuigi mul yhtegi pole. Veel 🙂

Baldahhiin voodile – peeti jaburuseks. Samas oli mul see soov ikka palju-palju aastaid. Hiljem targemaks saades sai mulle endale selgeks, miks see mulle nii tähtis oli. Ja see oleks väga õige ja vajalik olnud, et oleksin selle saanud… iga laps vajab turvatunnet ja oma pesakest-kohta.

Maa-vanaema – suvel läksid kõik lapsed linnast maale. Minu lähemad sugulased on aga kõik suht möödunud sajandi algusest linnainimesed, seega ei mingeid maavanaemasid ega ka kohta, kuhu linnast suveks mängima ja teistmoodi elu kogema minna. Me elasime keset linna, samas peaagu nagu metsas. Sellest on tegelikult palju säilinud, nagu oaas keset linna. Ainult metsmaasikaid enam pole, aga põldmarju ikka veel leiab. 🙂 Aga no ikkagi oleks tahtnud ka mingit vaheldust. Pealegi läksid ju kõik teised meie kandi lapsed suveks maale ja pikk suvi üksi mööda saata oli nukker.

Vanem vend – ma arvasin alati, et kõik tüdrukud unistavad, et neil oleks vanem vend. Või isegi mitu, sest siis nad saaksid pisikest õekest kaitsta ja aidata ja temaga mängida ja kiigele hoogu teha. Lasteaias meeldis mulle nii väga suure hooga kiikuda ja kõõõõva häälega laulda “Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene!”

Taskukoer – meil olid kodus ainult suured koerad olnud, aga mamma rääkis, et on olemas ka pisikesi koeri. Kohe selliseid hässssti pisikesi, kes mahuvad taskusse. Ma siis kujutasin ette, et mööda linnad käivad onud. Kaabud on neil peas ja rinnataskus on kutsud. Nööpaugus on punane moon, et kutsul ikka lõbus oleks ja saaks mängida. Ja linnas käivad ka peened tädid. Neil on kutsud ridikylis. Piiluvad sealt välja. Kõigil on taskukoerad. Oii, kuidas ma tahtsin endale taskukoera 😀 Ja pea kolmkymmend aastat hiljem ongi selline trend, ainult, et mul on uued lemmikud 😀

Must lagi – see oli siis, kui kuskil põhikooli lõpus oma toa sain. Minu kindel soov oli, et saaksin musta lae. No loomulikult ma ei saanud seda. Hea et arsti juurde veel selle soovi pärast ei viidud 😉 Kuigi-kuigi, alles hiljem sain teada, et minu vajadusel ja soovil oli täiesti mõistlik põhjendus ja maailmavalus pubeka jaoks võib see olla hirmvajalik. Pealegi on see mööduv. Aga sinna musta laega tuppa soovisin ma magamiseks ainult madratsit, kui ma vanaegset raudvoodit ei saa. Tegelikult ei saanud ma aga midgi muud, kui ontliku nõmeda kujundusega isikupäratu tüüpmööbliga toa. Sest nii oli viisakas. Jahhaaa! Ainus, milles mu soove arvestati oli see, et lakke ei pandud lampi.

Vanemate pulm ja ema pruudipärg – see oli kõige ilusam asi maailmas mu meelest. Vahel väga harva lubas ema mul selle pärja pähe panna ja peegli ees keerutada 🙂 Ja kõige raskem oli mul lapsena leppida sellega, et ma ei saanud isa ja ema pulmas olla. Noh, mind lihtsalt polnud siis veel olemas. Tervelt 4 aastat lahutas mind nende pulmast. Aga laste ajaarvamine on veidi teistsugune ja nii ma siis olin kurb ja pahanegi, et mind pulma ei kutsutud. Nagu lohutuseks olin ma lapsena nii mitmes pulmas pruutneitsiks. Aga et vana pettumus õnnestus mul lõplikult maha matta alles siis, kui ma palju aastaid hiljem fototöötlusega tutvust tegin ja selle kursuse lõputööks tegin vanemate pulmapildist pilt, kus mina pisikese pruutneitsina hoian issi jalast kinni. Lilled peos. Pilt ripub nyyd mu vanemate voodipeatsis. Ja mina olen rahul, sain oma pulmad kätte. Nüüd juba ongi tunne, et ma ikka ise olin ka kohal 😀

Ja naljakad-totakad seigad ka, mida liigitada ei oskagi:

Kuskil vist nii 3-4-5-aastasena vaatasin ma aknast välja, meil olid laiad aknalauad, kus ma siis möödujaid passisin tihtipeale, ja karjusin, et mamma, vaata, Surm läheb. Mul oli kindel ettekujutus, et vikatimees on ka päriselt olemas. No luust, kui mitte isegi lihast, tegelane selline. Raamatupiltidel ju vahel kujutati vikati ja kapuutsiga meest. Tegelikult oli see meie tänaval elanud Joel Steinfeld. Ta käis tol ajal yleni mustades riietes, musta kaabuga ja kilises kolises igasugu ehetest. Ma kartsin teda. Kuigi ta alati tore ja sõbralik ja abivalmis oli. Suurte inimeste mälestustes kohaselt siis 🙂

Palju kordi hyydsin ma seal aknal passides vanaemat vaatama, et tulgu ta ruttu, vanaisa läheb Ameerikasse. Noh, papa emas elas tegelikult Ameerikas ja vanaisa tahtis palju aastaid talle kylla minna (saatuse tahtel sai loa alles siis, kui ta ema juba teises ilmas oli, et minna vaid hauda kylastama…) ja eks mul oli siis tekkinud mingi oma arusaam asjast. Ameerikasse ta ei jõudnudki, aga see eest käis iga nädal oma pisikese kohvrikesega saunas 😀

Ema ja mamma rääkisid mulle ikka, et vanaisa tõi mu ema Venemaalt (rindelt siis vist) ja minu tõi issi võileiva vahel kuskilt välismaalt. No, et ma olin nii pisike, et mahtusin võileiva vahele. See jutt käis palju aastaid, et kysi issilt, kui ta jälle tööle läks, et äkki võtab Su võileiva vahel kaasa sinna ja tänna… Noh, aga ma olin liiga suur. Ja siis käisme me emme ja mammaga Vormsi saarel puhkamas ja vaat kus seal olid alles jurakad põrandaleivad… No säherdused latakad, et sinna vahele oleksin ma vabalt mahtunud. Kui suur oli mu pettumus, kui selgus, et piiril vaadakse ka võileiva vahele ja ei saa ma issiga kohe kuidagi kaasa minna 😉 Aga Vormsi saarel oli ka selline piim, nii rasvane, et makaroni-piimasupis seisis lusikas püsti 😀

Oma elu esimese keedumuna ja tegelikult üldse muna, sõin ma Kloogarannas päevitades. Tädi Helga, mu ema ristiema ja mamma parim sõbranna, võttis alati randa kaasa paar keedumuna. Närb sööja nagu ma olin, seostus tädi Helga mulle ometi hea ja paremaga. Tema juures kodus pidudel sai alati maiustada pisitillukeste marineeritud männiriisikatega. Ja kord, kui seened laual kausis otsa said, läksin ma kööki ja rääkisin tägi Helga emale hästi kurva loo, kuidas mul on neid seeni veel vaja, sest mulle kodus üldse süüa ei anta 😀 Ja veel enne seda juhtus kord, et ema ja mamma läksid peole ja tädi Helga jäi mind hoidma ja mul tuli hirmus kilukala isu ja ma muudkui palusin kala ja vaene tädi Helga otsis kogu maja läbi, aga ei leidnud mitte ühtegi kilukonservi. Aga seal Kloogarannas sõin ma oma elu esimese muna. Hästi ettevaatlikult ja see hakkas mulle meeldima. Ma olin vist 4aastane siis.

Söömisest veel nii palju nalja, et arvatavasti elasin ma Malõshi ja Maljutka järel vaid veest, leivast ja armastusest, sest keegi ei tea, et ma midagi enamat söönud oleksin. Lasteaeda läksin 3aastaselt ja õnneks oli meie ryhmal tuttav söögitädi, kes mõistis mu muret ja nii ma siis rõõmsalt sõingi lasteaias ainult leiba ja selle kõrvale palusin kraanivett. Vaid vahel harva nokkisin ma mingist supist herneid ja hapukurke välja. See oli kogu minu söömine lasteasutuses 😀 Ja sünnipäevadel samamoodi. Isegi magusat ja komme ma ei tahtnud. Meil oli kodus kord, et nädala sees ei saanud ma yhtegi kommi ja siis laupäeval anti mulle pisike assortiikarbike kätte ja ma võisin selle tyhjaks syya. Muidugi ma ei tahtnud nii palju. Kusjuures ma söön assortiikomme siiani vaid väga pika hambaga.

Aga varapubekana oli teate mis kõige ägedam söömise kogemus? Ostisime sõbrannaga minu taskuraha pisku eest põllumajanduspoest kolmeliitrise purgi hampurke. Neid suuri ja vett täis kurke, mida seal purgis äkki oligi vaid kolm kokku? Igal juhul istusime me tema aias helesinise plekkgaraazhi katusel sõime hirmus hapusid hiigelhapukurke ja karjusime laulda: “Me ei karda krokodille. Me sööme neid!” sest need kurgib meenutasid tõepoolest rohkem vettinud krokdille kui kurke 😀

 

Ma uskusin, et:

Minu issi oli kuri hunt. No vähemalt arvasin ma tykka ega nii, sest miks muidu tal on kõhul hiigelarm. Ju ta enne heakshakkamist vist ikka sõi ka kellegi ära ja siis tuli kõht lõhki lõigata nagu kurjal hundil. Ja minu ettekujutuses hakkas hunt ka muinasjuttudes heaks kui oli kivid kõhus kaevu heidetud. Põrnaoperatsioon oli minu jaoks lapsena veel midagi hoomamatut 😉

Mammal on kõhu asemel trumm. Tal jutustas mulle tihtipeale vahvaid lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest, aga yks, mis alati mulle hirmsasti meeldis oli selline, et nemad käisid sõbrannaga kohvikus ja sõid nii palju rummikooke, et ei jaksanud pärast enam liikuda ja kõhud olid nii trimmis kui trummid. ma siis kujutasin elavalt ette, kuidas vanaemal on kõhu asemel trumm ja käes trummipulgad, et vahel yks kõmisev põnmmmm teha ja ka käimisel oleks neist ehk abi. Ja ma tahtsin endale ka trummkõhtu. Mul oli hirmus kehv isu väiksena ja mamma ei teagi, et see lugu sai mind alati palju paremini sööma mõneks ajaks. Palju efektiivsem lugu kui väikse Mai jutustus. Peaks talle saladuse reetma. Ja äkki saan enda suurema poisi ka nii sööma? Hmm, vaja katsetada 😀

Emme on kõikvõimas ja näeb läbi seinte. Ma olin koduaias mingit pättust teinud. Omast arust hästi salaja. Läksin tuppa ja ema juba teadis. Minu hämming oli suur ja ega ma ju selle peale ei tulnud, et majal aknad ka on 😀 Ema ytles, et näeb läbi seinte ja mina uskusin ja olin edaspidi veel hoolikam pättusi tehes 😀

Lemmikud lapsepõlvest:

Lemmikvärv – helesinine, roosamanna ei meeldinud mulle kohe yldse. Poiste värv oli popp 😉

Lemmiksöök – poolekslõigatud värske kurk soolaga 😀

Lemmikmaius- suhkru ja võiga praetud kaerahelbed, kylm piim peale ja seda võis lõputult vohmida. Müslist ei teadnud me siis veel midagi

Lemmikjäätis – marjaplombiir

Lemmikmäng – Indira Ghandi matused. Ma ei tea, mis selles syndmuses nii muljetavaldavat oli, aga igal juhul oli mu lapsepõlves see meil sõbrannadega lemmikmänguks. Ykski kuninglik pulm ei varjutanud iial seda mängu. Sõbrannade vanaema eraldas meile mängu tarbeks siilukese oma vanast tyllkardinastki ja alati oli suur kisma ja vaidlus, kes saab Indira olla… Kui leiaks kuskilt selle syndmuse salvestuse, siis vaataks kohe huviga, et no mis see ometi oli, mis meid nii paelus 🙂

Lemmikraamat – Pöial-Liisi. Mitte loo vaid piltide pärast.

Lemmiklill – sinilill, sest ma olin kevade laps ja need olid ainsad õiged lilled, mida mulle sünnipäevaks toodi 🙂

Mängukohtadest oli lemmikuim vana vaher. Sellel olid mõned alumised oksad ära lõigatud ja neid mööda sai mõnusalt puu otsa ronida. Seal ma siis üksinda turnisin, kõlkusin maa ja taeva vahel. See oli mu kindlus ja minu laev. Kevadel näksisin õisi, ja mahla sai ka iga kevad võetud. Iga oks oli tuttav ja oma. Yhel sygisel aga ohkis naabrionu, et meie vahtra juured on tema lillepeenras ja trygivad tema vana näritud mändi… ja kui ma yhel päeval koolis olin, siis võeti mu vaher maha. Ma nutsin. Ma olin paarkymmend aastat tusane selle tea pärast ja ega ma rahu pole ikka saanud veel tegelikult vist. Mul oli yks selle vahtra oks alles. Palju aastaid oli see mu kais. Mingil hetkel leidis vanaema, et vaat kui hea roigas ja toppis selle lindude puuri ronimiseks ja närimiseks. Kui ma seda päästma jõudsin, oli juba kuri tehtud ja sain vaid näritud riismed tagasi. Hoidsin sedagi veel mitu aastat nii alles, aga paar kuud tagasi mõtlesin, et aitab, mitte miski ei too mu puud tagasi ja kuidas ma nyyd lastele seletangi, et sodi ei korjata, sest ega see näritud oksake ju enam muud polnud. Emotsionaalne väärtus ehk mulle, aga no nii asju koguma hakates… 😉 Yhesõnaga kui ma väike olin, siis oli mul oma puu. Ilus ja armas. Ja kunagi, kui ma suureks saan, siis istutan ma lastega koos kohe mitu oma puud. Punkt 🙂

Ok.. aitab nyyd kyll.. laps magab täna rahulikumalt, aga kuna mul ikka närv pysti on, siis see kirjutamine on olnud väga hea rahustav ja mõtteid kõrvalejuhtiv tegevus. Kuigi jah, nii pikalt ja lohisevalt, et kas keegi yldse viitsibki lõpuni lugeda… Aga kui ka ei viitsinud, siis äkki idee ise ikkagi meeldis ja leiab jätkamist omal moel? 🙂

Yhesõnaga… teid on siin nii palju, et kõigil on täiesti vaba voli ise teemat arendada-muuta-vormida enda soovide ja näo kohaselt, aga et oleks natuke nii nagu eelmistel kordadel, siis annan ise teatepulga ka nimeliselt edasi. Näis, kas hakkab asi looma. Oma lapsepõlvest ja vahvatest asjadest võiksid nyyd kirjutada Muhv, kel kindlasti mälu- ja varalaekas veel midagi varuks on ja kes andis tahtmatult ka omapoolse tõuke mu pisikesele algatusele. Älin, kellega ma päeval selles asjas natuke aru ka juba pidasin. Ja siis veel -lola-, virbi, mannike, annlaa, perenna, Kristab, Bubbly, Eowyn ja teie kõik, kes te tunnete, et tahaks midagi kirjutada… ei hakka ju kõiki neid sadu nimesid siis kirjutama ja jätan ka teistele võimaluse teatepulka nimeliselt edasi anda 🙂

Ja kui kirjutis, ettevõtmine ja mõte ses segases öös liiga pöörane oli, siis andestage, eks! Mulle lihtsalt meeldib nii, sest just nii on mu jutt minu enda nägu.

Ja nyyd hääd und ja ilusaid unesid teile 🙂

Haiglas. Annette nimetahvlike

Enamvähem nagu kodus… või vähemalt oma unistustes

Kõige pealt tänan kõiki õnnesoovide ja tervituste ja heade mõtete eest. Siia kirjutamisel on lisaks teie toetusele ja selle tunnetamisele ka sygavalt teraapiline mõju, nii, et ärge siis pahandage mu peale, kui juttu on rohkem kui isetegemisi hetkel 🙂

Aga pisikesel piimaimejal ei ole parem ja koju meid veel lasta. Eile koliti meid 8-ndast osakonnast 9-ndasse, saime tagasi titade majja. Mitte, et see nyyd mingi suur rõõm oleks, aga kui haiglas olla, siis pigem seal, kus sa end juba niigi koduselt tunned. Kõik lõhnad-värvid-varjud on ju ammusest ajast tuttavad. Me elame nyyd esimesel korrusel ja ausalt öeldes pole ma vist eladeski aknast välja vaadates nii maale lähedal asunud. No kui aken lahti käiks ja ma saaksin aknalaual istuda, siis ulatuksid labajalad kenasti murumättani. Siin on vaade ka veidi parem. Tuttvam kindlasti. Eelmisest talvest on lihtsalt kevad saanud. Kuigi noh, arvestades seda möödaläind talve, siis on vaade siiski suht sama – rohi rohetas ka siis ja männipuud on aastaringi yhte nägu. Ainult päike ja võililled annavad kinnitust, et enam polegi talv. Aga Vantsul on sel korral siin kohe eriti paha olla. Midagi on kohe eriti valest. Aga aru ei saa, mis… Püüan vapper olla. Tema võitleb nagunii.

Ma olin selle täiesti unustanud, aga kui me siin talvel pikalt elasime, siis sõlmisin enamvähem juba kihlvedusid, et kui ma nyyd järgmine kord aknast välja vaatan, et kas siis sõidab buss mööda. Yheksal juhul kymnest oli mul õigus. Ja eile siis heidan mina pärast esimese suurema sagimise lõppu pilgu aknast välja… ja seal ta läheb. Ja minu andmetel sõidavad seda tänavat mööda vaid yhe või kahe liini bussid ja sedagi mitte väga tihti 🙂

Äratundmisrõõmu kui seda nii saab yldse nimetada, on veel. Lifti kell heliseb nii tuttavalt-tuttavalt. Ventilatsioon myhiseb nii nagu vanasti. Mul aitab see kohin hästi uinuda. Ja pean tunnistama, et talvel suht masendustekitavana tundunud tumedad savihallid seinad ei olegi nii hullud pikema päeva ja päikesevalguse käes. Yhesõnaga, pean lapsega nõustuma, see siin on tõepoolest juba nagu kodu. Loodetavasti siiski mitte päriskodu. Sest kodus on alati parem. Ja Tannu käis meid siin aknast vaatamas. Ja sudis mulle tuulutusava võre vahelt enda korjatud valged ristikunutid. Sünnipäevaks :S

Aga meel tuleb rõõmsam hoida ja mõtelda rohkem headele asjadele.

Enne haiglasse maandumist käisme me aga pisikesel peol, sõbranna Liina vanem tydruk sai kolmeaastaseks. Tegelikult pidu nagu polnudki, olid vaid synnipäevalaps ja pereliikmed, sest yllatus-yllatus (mis ei tohiks enam kedagi sel kevadel yllatada) olid kõik kylalised haigestunud ja seega kohale ei jõudnud. Aga kuna meie olime möödunud aastal haiged, siis pika aasta jooksul jõudsin ma lõpuks ikkagi Annu sildi valmis ja nii siis oligi sel korral kohe hea kodus kapist kingitus võtta ja minna. Pisikese värskendus sai ka tehtud. Kui möödunud aastal olid Annu suured lemmikud kiisud, siis sel aastal tõdes emme, et hobused meeldivad ka. Pärismõõdus hobust ei mahtunud enam juurde tegema, seega tegin pisikese taskuhobuse. Umbes nagu Pipil, ainult pisikese. Pipi-teema on Annu meelest hetkel ka väga popp 🙂