See oli aasta viimastel päevadel, kui istusime autos kohaliku supermarketi parklas ja sättisin saia ja leiva ostmise jaoks maski ette. Raadios kõlas uudis, et uuel aastal hakatakse piirama me käike, et kui pole vaktsineeritud, siis kinno, kontserdile ja kes teab kuhu veel, ei pääse. Mitte et mul ka muidu oleks hull huvi kino ja kontserdi järele selles segases maailmas, aga selline uudis ärritas mõistlikust sisust hoolimata. Me siin teeme abituid beebisamme tervishoiutöötajate vaktsineerimisega ja aasta lõpus, kui korrakski tahaks mõtelda muule, mitte uuele vastikule aastale. No milleks selline ajastus sellise uudise jaoks? Muust pole rääkida?!
Või oli sellise uudise mõte hoopis taktikaline, et survestada vaktsineerima neid, kes kahtlevad või on vastu? Mis ikkagi saab kõigist neist, kes mis iganes põhjusel ei saa või ei suuda lasta end vaktsineerida? Jäävadki elust kõrvale? Kuigi minus puudub antud juhul igasugune vastasus, siis põhimõtteline õiglustunne lahvatas ikkagi sajaga. Andreas torkas õelalt sekka, et noh, need, kel pole vaktsineerimistunnistust ette näidata, ju need saavad varrukale nõeluda Taaveti tähe või mõne muu ühiskonda lõhestava sümboli… vahet ju pole, et kas oled vastu või pole nii oluline, et järjekordagi pääseda. Ja ikkagi, mis saab neist, kes ei vaktsineeri?
Mis saab kõigist neist, keda ei saa kodust välja? Näiteks meie mamma? Mis on valik? Kas õde saab minna koju süstima? Sellise transpordi elaks vaktsiin üle? Ja kuna lahuse valmistamise järel seda enam transportida ei saa, kas siis valik võiks olla kodus korraga viie pereliikme vaktsineerimine? Selle peale ei tule meil arvatavasti jälle keegi, et see võiks üldse valik olla. Aga mis saab neist, kes elavadki päris üksinda ega pääse kodust välja?
Mu sõpruskonnast tubli poole moodustavad tervisehoiutöötajad. Neist kümmekond on märku andnud, et oma esimese süsti kätte saanud. Ju neid on ikka ehk enam, aga selle järjekorra lõpp isegi ei paista ja uus kuri haigustüvi lammutab aina lähemale…
Lisan siia ka selle, kuidas Šveits on asja lahendanud, sest seal oleksime me Andreasega varsti vaktsineeritud.
Kõige esimesena vaktsineeritakse väga kõrge riskiga inimesed – kõige pealt 75+ aastased pluss krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata ning järgmisena 65-74aastased ja need krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata, kes ei ole veel vaktsineeritud.
Prioriteet number 2 on tervishoiutöötajad.
Kolmandana saavad vaktsineeritud kõrge riskiga inimeste lähedased, leibkonnad ja kõrge riskiga inimeste palgatud hooldajad.
Neljas ring on hoolde- ja ravikodude personal.
Praeguse plaaniga on Šveitsis lubatud vaktsineerida kõiki vähemalt 16aastaseid olenemata haigustest ja taustast. Uue agressiivse haigustüve levimine on näidanud, et ka lapsed põevad haigust palju raskemalt ja kaalutakse ka laste vaktsineerimist.
Samal ajal on Šveitsis väga kõrge skepsis antud vaktsiini (selle sama, mida meil kasutatakse) suhtes ja õenduspersonalist plaanib ennast lasta vaktsineerida vaid 10%. Pole isegi mõeldav, et kino ja kontserdi külastamise jaoks hakkab keegi nõudma vaktsineerimist. Igasugune sundminine on välistatud, kuigi see on seadustega võimalik, siis on selge, et see ei toimi ja põhjustaks vaid mässu ja streike ja ei midagi, mis eesmärgile lähemale viiks.
Me hull maailm oma kirevuses!
