Meie käisime täna peol. Pisike Paula sai natuke suuremaks Paulaks. Ja kuna ühe korraliku printsessi garderoobis pole kunagi liiga palju roosat ja temaatilist sitsi-satsi, siis sai ta kingituseks iseenda pildiga roosa särgikese. Paula on ütlemata armas tüdrukutirts.
Kui kõhud täis, kullimängust nahk märg, peened peokübarad ja maskid põõsasse heidetud, algas lastel oma pidusöök. Mudapidu. Mudasupi ja niiske liivakoogiga. See oli täpselt sama vahva kui Paula printsessipildiga maitsev maasikatort 😀
See oli 11. märtsil, kui Kaire mulle esimest korda kaugelt Ameerikamaalt kirjutas natuke endast, oma mõttest, plaanidest, murest ning tagasihoidlikult küsis, kas saaksin teda aidata ühe menüü kujundamisega. Kuulanud ära kogu jutu, olin ma heal meelel nõus teda aitama.
Lugu siis selline, et peale Eesti ühinemist NATOga, esindab Eesti Vabariiki NATO peakortereis (Brüsselis) ka Eesti Kaitsevägi ja sama ka USAs Norfolgis, kus asub SACT ehk Supreme Allied Command of Trasformation. Staabis töötavate ohvitseride abikaasadele on loodud mittetulundusühing SACT Officers Partners Club (SOPC, www.sopc.us). Heaks tavaks on, et aegajalt korraldavad erinevate riikide SOPCi liikmed heategevusliku lõuna, mille käigus tutvustatakse oma riiki, kombeid, kultuuri ja traditsioone.
Siiani ei ole Eesti ühtegi lõunat korraldanud ja seda ootatakse väga. Ja Kaire siis kirjutaski, et nad selle aasta novembris on kahekesi teise naisterahvaga võtnud endale kohustuseks korraldada nimetatud üritus. Õnneks on vähemalt Kairel endal ka toetav perekond, sest tegemist korraldustööga on tohutult. Kogu lõuna korraldamise eesmärk on tutvustada Eestit ja seeläbi koguda raha heategevuseks. Tavaliselt osalevad lõunal 28 NATO riigi esindajad ning ja 6 Partnership for Peace riigi esindajad – seega vägagi rahvusvaheline seltskond.
Minu menüü kaanepilt selle ürituse tarvis sündis kiirelt ja rõõmsalt ning sai ka reipa heakskiidu :
Reeglina saavad kõik lõunal osalejad (kuni 200 inimest) korraldaja riigi poolt väikese kingituse ja infomaterjale ning kõigi osalejate vahel loositakse välja üks suurem auhind. Lisaks sellele korraldatakse lõunasöögi ajal heategevuslik loterii, kus võõrustaja riik paneb välja 10 auhinda ja mille piletitest saadud tulu annetatakse heategevuseks.
Kuigi EASlt saadi infomaterjalide osas toetust, siis üritusel jagatavate kingituste ja auhindade hulk on suur. Kahjuks on lõuna korraldamise eelarve piiratud, sest olemasolev raha kulub kingikorvide, pakkematerjali, lauakaunistuste materjalile ja ka mõnedele raha eest ostetud kingitustele (Vana Tallinna liköör, keraamika jms). Nii peavad nad suuresti lootma abile sponsorluse korras. Mõned asutused on andnud oma panuse, aga kuna kraami on vaja paras koormatäis ja väikesel Eesti riigil ei ole ilmakuulsusega parfümeeriafirmasid ja muid eksimatult meie riigiga seostuvaid tooteid laia maailma silmis veel, siis meie tugevus ja rikkus on meie kultuur ja käsitöö tervikuna. Meie ise!
Kindlasti ei pea kingitused olema padurahvuslikud, pigem armsad ja südamega tehtud asjad. Varasematel lõunatel on kingitused olnud seinast seina (alates toiduainetest kuni lehepuhurini välja). Ikka nii, kuidas sponsoreid leitakse. Kingitus ei pea olema ülemäära kallis. Kingituse väärtus peitub selle teostuses.
Kui Kaire ise ei oleks nii hakkaja ja tragi naine, siis oleksin ma kogu seda ettevõtmist vaadanud kõrvalt, andnud oma panuse nagu palutud ja lubatud ja lasknud asjal enda jaoks minna. Uskuge, see on enamuse jaoks kaeleamurdev tegemine ja nähes kui innukalt ta kogu seda asja veab ja ennastunustavalt mässab (sest loota on neil kahekesi suuresti vaid iseendale ja perekondade toetusele), siis otsustasin neid aidata ka teisel rindel – kingituste ja auhindade valmistamisega. Eks see on ju elus ikka nii, et aita ennast ise, siis aitavad Sind ka teised, niisama pika käega almusepalujad jäävad tavaliselt ikka lõpuks ilma.
Nii ma siis tegin jõudumööda ise mõned kingitused ja palusin abi ka veel mõnelt vahvalt isetegijalt. Sest tegelikult on see üritus väga vinge ja meile on see suurepärane võimalus tutvustada oma maad, rahvast, kultuuri ja kätetööd ja seeläbi iseennast igati rahvusvahelise publiku ees. Nii, et kui te soovite anda oma panuse, siis teie abi mitte väga suuremahuliste-raskekaaluliste, aga ilusate ja toredate käsitööesemete näol on vägagi teretulnud. Hetkel on kuidagi nii, et nö mitteametlikuks teemaks on kujunenud köök, aga see ei ole kohustuslik. Ikka midagi sellist toredat, mida te ka ise välismaalasele, kes Eestist ei pruugi suurt midagi teada, kingiksite ja pihku pistaksite. Üleskutse on rangelt vabatahtlik 🙂
Kaire oli just Eestis käimas. Seega sai ta minu poolt teele kaasa ühe suurema päkakasti (tema enda soovil :))
Ja siis veel ühe varemvalminud soolavaka, millele olid kelmikad joontegelased minu ühest teisest ooperist
Eesti tüdrukuga pisikese vineerkarbikese
ja haldjatega salfakahoidja, mida saab kasutada ka muul otstarbel, näiteks paberite või ajalehtede-ajakirjade püstihoidmiseks
Ja see ei ole veel kõik, sest nobedalt toimetades jõuab talle veel ka teisele poole maakera postiga paki saata. Ja sinna postipakki pudeneb minu poolt veel nii mõnigi asjake.
Kaire tütrele tegin aga pisikeseks kingituseks mõmmiga koti – suures toimetamises ei saa ju omasid ära unustada 🙂
Eestlane olla on ikka uhke ja hää 🙂
Kui me minu lapsepõlvekodusse tagasi elama kolisime, siis eriti õnnetu välimusega köögist, mida remonditi viimati eelmise sajandi keskpaigas, sai sammu-sammult uus ja värske ruum. Kui seinad olid valgeks võõbatud, rõõmsalt alguses roosad ja siis oranzhid liistud paika pandud, roheline põrand maha seatud, soemüür kaetud mõnusate oranzhide plaatidega, mille vahele oli roosa vuuk… vaat siis jäi üle veel vaid köögimööbel hankida. Või siis ise teha. Ikkagi isetegija! 😉
Pealtvaatajate umbuskliku kulmukergituse ja sõbra pisukese füüsilise abiga sai püsti korralik-kelmikas täispuitmööbel. See oli mu peas keerelnud, paberil peeneimate osadeni läbi joonistatud ja sobis sellesse ruumi ja selle ruumi elanikega valatult. Selles korteris ei elanud ma sestpeale oma kahe pojaga enam kolmekesi. Sellest sai korraga Pisikese Haldja Laste Kodu, sest asus see ju ometi Muinasjutumaa Võlumetsa Haldjaorus. Sellest hetkest, kui me köök, kodu süda, jumet hakkas võtma, asus siia elama palju vahvaid tegelasi. Ja nii mõnigi neist on oma elupaigaks valinud just köögi. Nõiaköögi. Aga mitte kurja nõia vaid nõiduslikult laheda köögi.
Üks selline vahva tegelane on ahv Aadu. Tema oli kõige esimene, kes meie kööki sisse kolis ja ahjualuses kapis endale elamise sisse seadis. Õige pea avati tema kasepuust maja ülemisel korrusel pisike poeke ‘Alati Midagi Head’. See on selline pisikese luugi ja käepärase lukuga poepesake, kuhu pisikesed käed kenasti ligi pääsevad ja sellest ei sünni üldse midagi halba, sest ahv Aadu armastab lapsi ja tema poeke ongi ennekõike just neile mõeldud. Kuigi, mis seal salata, olen minagi vahel nii muuseas sinna sisse põiganud. Ikka lootuses leida midagi head põskepistmiseks. Reeglina sealt vähemalt kuivatatud puuvilju ka leiab.
Aegade jooksul on poeke ajutiselt ka varjendi ja varjupaiga otstarvet täitnud. Aadu poeluuk on lastele alati avatud ja samas ei pääse eriti tearavate ja sügelevate hammastega neljajalgsed taskutraktorid (loe: nahkhiirkoerad) sinna ligi. Igati turvaline ja hea peiduipaik!
Aadu on küll väga osav tegelane ja vahel on tal õnnestunud lastele mitte millsestki midagi ka võluda. Pisikese haldja abiga muidugi, aga see jäägu meie saladuseks. Aga üldiselt on poisid aru saanud, et selleks, et ahv Aadu “Alati Midagi Head” poes oleks võimalikult lai sortiment ja need kõige paremad ja lemmikumad palad, vaat selleks on vaja Aadut aidata ja teda varustada. Tal endal on poepidamisega piisavalt sahmerdamist ja tee kohalikku toidukaubamajja ka lühikesi jalgu ja liaanide puudumist arvestades ütlemata pikk ja raske.
Selleks, et Aadule vajalik kaup eksimatult kohale jõuaks, joonistasin poistele Aadu pildiga koti. Mitte liiga suur. Mitte ka liiga väike. Täpselt Aadule ja tema poeksele sobiv. Täpselt paras poistele kauba tassimiseks 🙂
Ja lisaks vahvale Ahv Aadule, kelle suuremad seiklused ma kunagi isegi üles kirjutanud olen, elab meie juures veel terve hulk teisi tegusaid tegelasi. Näiteks kraanikausi aluses kapis elab Prügi Sorteerimise Keskuse Brigadir Rott Ruudi ja lae all, seal, kus õhk omatahtsi liigub elab Katusekass Kõdi Korstna Kontor. Ja siis on meil veel Pehmete Pesukarude Pesule ja Põrsasaba Puhvet ja suures toas on suur 4ruutmeetrine Hülge Lesila ehk Jääpank lesimiseks, mängimiseks ja milleks kõigeks veel. Ja hiigelsuur lahe lohe kaitseb meie kindlust ja haldjaid ja haldjatolmu on nagunii kõik kohad täies. Nii me siin elame oma päris võlumaal Haldjaorus, lillede ja loomade ja Nõmme-liivase maa ja rongide ja raudteetammi järskude nõlvade ja sositavate mändide ja kõigi teiste ronimispuude keskel. Nii ongi kõige parem! 🙂
Kui Sokike mõni aeg tagasi oma armsat punast tegelast näitas, siis ei saanud mina enam pidama. The Toy Society tegevuse mõte oli minu jaoks sedavõrd paeluv, et andsin joonelt sõrme ja te ju teate, kuidas nende sõrmede andmisega lood on. Kogu selle lihtsa ja ilusa ettevõtmise armas sisu sai ka eesti keelde toredalt ümber pandud Sokikese ja iseenda vabakujulise tõlke ühendamisega, et tänavalt leitud mänguasjade “lapsendajad” ka teada saaksid, mille nad leidnud on 🙂
Eks ma võitluse või paar enda sees maha pidasin, et kas mina emana laseksin lastel tänavalt leitud säärast pakikest koju kaasa võtta? Kas ma ise võtaksin? Ma arvan, et on suur vahe, kas korjad maast, bussist, liivakastist kaasa kellegi kaotatud kallisvara ja omastad selle või “kodustad” kellegi, kes ongi selleks eesmärgiks tänavale toodud. Siis aga jäi mul isikliku elu seebiseriaali vahustes lainetes aega üha vähemaks mõtelda ning ühel hetkel oligi Mõmm lihtsalt olemas ja valmis teele asuma.
Minu Mõmm sai pisike. Ta mahub mõnusalt pihku:
Ta on imekerge ja õhuke. Nii ei pea muretsema, kui ta põse all uinub. Ja tänu seesugusele kujule on ta ideaalselt painduv ja kokkuvolditav – mahub ka pisikesse taskusse!
Ja loomulikult on Mõmmil ka saba!
Mõmm armastab kallistada:
Paar päeva elas Mõmm rahulikult meie kapi- ja kummutiservadel ja vaatas, kuidas see elu siin maailmas ka käib. Siis aga jõudis kätte aeg asuda teele sihtkoha poole. Korralikul matkasellil peab olema ka kott. Nii noorele karulapsele sobis kõige paremini seljakott – hea rüht enne kõike! Kergem kanda ja selga istub ka valatult.
Mõmm koos oma kirjaseljakotiga:
Kirju sai kotti kaks. Eesti keeles ja inglise keeles. Sisu oli sama. Igaks sajaks juhuks. Äkki läheb Mõmm kohe reisile, mine tea?!
Kodukeelne kiri sai selline (ma küll püüdsin veidi lapsevanemate jaoks olulisi asju talle juurde pookida, aga peljates, et pisemad inimesed äkki moraliseerimise peale Mõmmi kõrvale tõukavad, jätsin kirja targu tagasihoidlikuks ja lihtsalt sõbralikuks):
TERE!
MINA OLEN MÕMM. SEE ON MINU PEREKONNANIMI. PÄRISNIME MUL VEEL EI OLE.
MA TULEN MÄNGUASJADE MAALT. SEE ASUB UMBES SEITSME MAA JA KUUE MERE TAGA.
MA OLEN KÜLL KASVULT PISIKE, AGA MINU SEES TUKSUB SUUR, SOE JA VAPPER KARUSÜDA.
KAS SAAME SÕPRADEKS?
TEAD, MA MAHUN SU PIHKU JA TASKUSESSE! MULLE MEELDIB SINUGA KÕIKIDES SEIKLUSTES OSALEDA JA VAHEL MEELDIB MULLE SU PÕSELE JA NINANÖPSILE PAI TEHA.
ÖÖSEL VÕIN MA VALVATA SU UND JA HIRMU TUNDES VÕID MIND PEITA ENDA PÕUE – KOOS ON ALATI JULGEM JA NII ON PALJU TOREDAM KA.
MINU LEMMIKTOIT ON MAASIKAMOOSIGA MANNAPUDER. KAS SINU OMA KA?
MULLE MEELDIB NII VÄGA RAAMATUID UURIDA. KAS SINA JUBA OSKAD LUGEDA? KUI EI, SIIS ÕPIME KOOS VÕI ÕPETA, PALUN, MIND KA!
OH, MEIL ON TEINETEISE KOHTA NII PALJU PÕNEVAT ÕPPIDA! KAS SA TEAD, MULLE MEELDIB PILVI LOENDADA JA VIHMASADU MEELDIB MULLE KA, AGA ERITI ILUS ON VIKERKAAR JA SUURED LUMEHELBED, SEST NAD ON NAGU TALVISED LIBLIKAD. JA MULLE MEELDIB JOONISTADA!
SA VÕID MIND VÕTTA KAASA POODI, VANNI, RANDA, REISILE, MÄNGUPLATSILE, LASTEAEDA JA VAIKSELT ISEGI KOOLI JA TÖÖLE. LAS SEE OLLA MEIE VÄIKE SALADUS!
MA OLEN ALATI SU LÄHEDAL, HOIAN JA ARMASTAN SIND. JA KUI SINA OLED ÕNNELIK JA RÕÕMUS, SIIS ON KA MINUGA KÕIK HÄSTI. MA EI PELGA PISARAID, AGA ARMASTAN ÜLE KÕIGE MAAILMAS SINU NAERUKILKEID 🙂
KARUKALLISTUSEGA,
SINU MÕMM
Inglisekeelse tõlke eest tänud Annile, Taavile ja Lonnile 🙂
Ja siis kott selga ja kirjad kotti!
Kott kinni ja teele!
Kokkuvõttes kujunes sellest vahva pereüritus ja positiivne õppetund pesakonna noorematele esindajatele, kel on alati ilmtingimata vaja kõike endale saada ja jagamine on enamasti nii keeruline värk. Aga sel korral sai see kõige krabajam tüüp hoopis otsida ja otsustada, kuhu viia Mõmm, et ta leiaks endale uue toreda kodu. Tal oli oma tähtis osa kogu selles loos. See oli mäng ja see oli vahva, põnev ja armas mäng. Mul on väga hea tunne.
Kuna The Toy Society lehelt veel Eestimaad ei leia või vähemalt pole meiemail leidloomad veel väga levinud, siis arvasin heaks võtta siht meie ilusale Tallinna vanalinnale. Ikkagi hulk silmapaare, mis meie Mõmmiga pildilt oma silmad üle libistavad, olgu siis taust ka esinduslik. (Järgmisena mõlgub mul miskipärast Vabaõhumuuseum meeles).
Mõmm kotis, nõuetekohaselt teeleminekuks pakituna, kaasas…
… alustasime me oma püha üritust. Kõik tuttavad, keda me teel kohtasime, andsid peene vihje, et ääääkki saaks kuidagi nii juhuslikult, et lepime eelnevalt “hülgamise” paiga kokku. Aga kui lubasin, et loomi tuleb kindlasti veel, siis jäid nad lootma hea õnne peale, et äkki siis kunagi trehvavad ka juhuslikult mõne vahva tegelase otsa 🙂
Istusime poistega Musumäel. Viru Värav on sealt nii ilusasti vaadeldav ja õhus heljuv muusika tegi kõrvale pai. Aga see seltskond, kes selle mäe vallutanud on, polnud just selline, kelle sekka oleks tihanud Mõmmi jätta. Ja pink oli ka nii määrdunud, et kahju hakkas…
Võibolla on mul silmanägemise ja kõrvakuulmise põhjal liiga eelarvamuslikud suhtumised, aga ma tõesõna ei soovinud näha Mõmmi kümme minutit hiljem nurga taga hõlmakaubanduse lettidel. Seega ebasobiv koht. Selle otsuse tegi ka viieaastane ja me astusime rõõmsalt edasi.
Vene tänaval päike ei paistnud, tuul tõmbas ja ega seal kohta ka polnud, kus oleks sobilik “hääletada” ja endale uus omanik leida. Ja Raekojapaltsil oli mõistagi tihe liikumine ja kohvikusse ei tahtnud Mõmmi jätta. Järgmine peatus oli Niguliste kiriku juures asuv mänguplats. See tundus igati sobiv. Sedasime Mõmmi sisse, tegime pildid, lehvitasime talle head teed soovides ja astusime arglikult edasi.
Kuna tegemist oli meie esimese loovutatava sõbraga, siis eks meil ju kripeldas ka, et millal ja kes ta endale võtab. Käisime mitmel korral piilumas, et kuidas olukord on. Lapsi käis sealt läbi mitmeid. Aga enamus lastele on kodus kenasti õpetatud, et võõrast vara ei näpita ja kui keegi midagi neutraalset unustanud on nähtavasse kohta, siis seda ei torgita – äkki tullakase otsima. Ja vanematel on tänapäeval ülearenenud ohutaju, kuigi see ei ole muidugi kurjast. Olen ise samasugune.
Poolteist tundi hiljme seisis Mõmm vapralt omal kohal ja ootusärev naeratus polnud veel kuskile kadunud, aga kuna päike hakkas vaikselt majade taha peitu juba minema ja õhtu vajus lähemale, siis otsustasime kolida Mõmmi uude ja käidavamasse kohta. See oli hea samm. Kuna poisid olid juba enne vaadanud huviga, kuidas onud rulluuiskudel maahokit mängisid, siis otsisimegi Vabaduse väljakul sobivalt vaikse ja vaba pingi, kust nägi ka spordionusid. Ja Tallinna lahe kujuga puldipaatide basseini ja rulatajaid ja trikirattureid ja suuremal hulgal naeratavaid inimesi. Päike paistis seal veel soojalt.
Mõmm naeratas ja meie nihkusime vaikselt edasi. Mõni minut hiljem möödus üks onu. Fotokas kaelas. Peatus. Uuris. Naeratas nii, et suunurgad olid seljataha näha ja tegi mitme nurga alt koduotsivast Mõmmist pilti.
Tänavakunst – muigas avalike alade kujndamisele spetsaliseerunud maastikuarhitekt minus ja viieaastane mu kõrval kiskus kannatamatu õhinaga särgisabast, et vaaaaaaaata, onu teeb piiiiilti! See oli nii lõbus ja raske oli itsitust varjata. Aga onuga Mõmm kaasa ei läinud. Ja siis käisime meie korraks maa all juua ostmas ja kui tagasi tulime oli Mõmm läinud. Ainult spordionud ajasid endiselt hokikeppide klõbinal pisikest palli taga. Ja päike paistis läbi Vabaduse Samba poleemikaklaasi täies ilus ja südamerahus. Rahvas sumises. Autod sõitsid kusagil eemal. Kõik oli nii nagu hetk tagasi, aga midagi suurt oli sündinud – Mõmm oli astunud uude ellu! Ja need ei olnud päris kindlasti eridemineerijad, kes ohtliku pakikese kaasa viisid 🙂
Head teed, ilusat elu ja haldjatolmu Sulle, me Mõmm! 🙂