Kui Sokike mõni aeg tagasi oma armsat punast tegelast näitas, siis ei saanud mina enam pidama. The Toy Society tegevuse mõte oli minu jaoks sedavõrd paeluv, et andsin joonelt sõrme ja te ju teate, kuidas nende sõrmede andmisega lood on. Kogu selle lihtsa ja ilusa ettevõtmise armas sisu sai ka eesti keelde toredalt ümber pandud Sokikese ja iseenda vabakujulise tõlke ühendamisega, et tänavalt leitud mänguasjade “lapsendajad” ka teada saaksid, mille nad leidnud on 🙂
Eks ma võitluse või paar enda sees maha pidasin, et kas mina emana laseksin lastel tänavalt leitud säärast pakikest koju kaasa võtta? Kas ma ise võtaksin? Ma arvan, et on suur vahe, kas korjad maast, bussist, liivakastist kaasa kellegi kaotatud kallisvara ja omastad selle või “kodustad” kellegi, kes ongi selleks eesmärgiks tänavale toodud. Siis aga jäi mul isikliku elu seebiseriaali vahustes lainetes aega üha vähemaks mõtelda ning ühel hetkel oligi Mõmm lihtsalt olemas ja valmis teele asuma.
Minu Mõmm sai pisike. Ta mahub mõnusalt pihku:
Ta on imekerge ja õhuke. Nii ei pea muretsema, kui ta põse all uinub. Ja tänu seesugusele kujule on ta ideaalselt painduv ja kokkuvolditav – mahub ka pisikesse taskusse!
Ja loomulikult on Mõmmil ka saba!
Mõmm armastab kallistada:
Paar päeva elas Mõmm rahulikult meie kapi- ja kummutiservadel ja vaatas, kuidas see elu siin maailmas ka käib. Siis aga jõudis kätte aeg asuda teele sihtkoha poole. Korralikul matkasellil peab olema ka kott. Nii noorele karulapsele sobis kõige paremini seljakott – hea rüht enne kõike! Kergem kanda ja selga istub ka valatult.
Mõmm koos oma kirjaseljakotiga:
Kirju sai kotti kaks. Eesti keeles ja inglise keeles. Sisu oli sama. Igaks sajaks juhuks. Äkki läheb Mõmm kohe reisile, mine tea?!
Kodukeelne kiri sai selline (ma küll püüdsin veidi lapsevanemate jaoks olulisi asju talle juurde pookida, aga peljates, et pisemad inimesed äkki moraliseerimise peale Mõmmi kõrvale tõukavad, jätsin kirja targu tagasihoidlikuks ja lihtsalt sõbralikuks):
TERE!
MINA OLEN MÕMM. SEE ON MINU PEREKONNANIMI. PÄRISNIME MUL VEEL EI OLE.
MA TULEN MÄNGUASJADE MAALT. SEE ASUB UMBES SEITSME MAA JA KUUE MERE TAGA.
MA OLEN KÜLL KASVULT PISIKE, AGA MINU SEES TUKSUB SUUR, SOE JA VAPPER KARUSÜDA.
KAS SAAME SÕPRADEKS?
TEAD, MA MAHUN SU PIHKU JA TASKUSESSE! MULLE MEELDIB SINUGA KÕIKIDES SEIKLUSTES OSALEDA JA VAHEL MEELDIB MULLE SU PÕSELE JA NINANÖPSILE PAI TEHA.
ÖÖSEL VÕIN MA VALVATA SU UND JA HIRMU TUNDES VÕID MIND PEITA ENDA PÕUE – KOOS ON ALATI JULGEM JA NII ON PALJU TOREDAM KA.
MINU LEMMIKTOIT ON MAASIKAMOOSIGA MANNAPUDER. KAS SINU OMA KA?
MULLE MEELDIB NII VÄGA RAAMATUID UURIDA. KAS SINA JUBA OSKAD LUGEDA? KUI EI, SIIS ÕPIME KOOS VÕI ÕPETA, PALUN, MIND KA!
OH, MEIL ON TEINETEISE KOHTA NII PALJU PÕNEVAT ÕPPIDA! KAS SA TEAD, MULLE MEELDIB PILVI LOENDADA JA VIHMASADU MEELDIB MULLE KA, AGA ERITI ILUS ON VIKERKAAR JA SUURED LUMEHELBED, SEST NAD ON NAGU TALVISED LIBLIKAD. JA MULLE MEELDIB JOONISTADA!
SA VÕID MIND VÕTTA KAASA POODI, VANNI, RANDA, REISILE, MÄNGUPLATSILE, LASTEAEDA JA VAIKSELT ISEGI KOOLI JA TÖÖLE. LAS SEE OLLA MEIE VÄIKE SALADUS!
MA OLEN ALATI SU LÄHEDAL, HOIAN JA ARMASTAN SIND. JA KUI SINA OLED ÕNNELIK JA RÕÕMUS, SIIS ON KA MINUGA KÕIK HÄSTI. MA EI PELGA PISARAID, AGA ARMASTAN ÜLE KÕIGE MAAILMAS SINU NAERUKILKEID 🙂
KARUKALLISTUSEGA,
SINU MÕMM
Inglisekeelse tõlke eest tänud Annile, Taavile ja Lonnile 🙂
Ja siis kott selga ja kirjad kotti!
Kott kinni ja teele!
Kokkuvõttes kujunes sellest vahva pereüritus ja positiivne õppetund pesakonna noorematele esindajatele, kel on alati ilmtingimata vaja kõike endale saada ja jagamine on enamasti nii keeruline värk. Aga sel korral sai see kõige krabajam tüüp hoopis otsida ja otsustada, kuhu viia Mõmm, et ta leiaks endale uue toreda kodu. Tal oli oma tähtis osa kogu selles loos. See oli mäng ja see oli vahva, põnev ja armas mäng. Mul on väga hea tunne.
Kuna The Toy Society lehelt veel Eestimaad ei leia või vähemalt pole meiemail leidloomad veel väga levinud, siis arvasin heaks võtta siht meie ilusale Tallinna vanalinnale. Ikkagi hulk silmapaare, mis meie Mõmmiga pildilt oma silmad üle libistavad, olgu siis taust ka esinduslik. (Järgmisena mõlgub mul miskipärast Vabaõhumuuseum meeles).
Mõmm kotis, nõuetekohaselt teeleminekuks pakituna, kaasas…
… alustasime me oma püha üritust. Kõik tuttavad, keda me teel kohtasime, andsid peene vihje, et ääääkki saaks kuidagi nii juhuslikult, et lepime eelnevalt “hülgamise” paiga kokku. Aga kui lubasin, et loomi tuleb kindlasti veel, siis jäid nad lootma hea õnne peale, et äkki siis kunagi trehvavad ka juhuslikult mõne vahva tegelase otsa 🙂
Istusime poistega Musumäel. Viru Värav on sealt nii ilusasti vaadeldav ja õhus heljuv muusika tegi kõrvale pai. Aga see seltskond, kes selle mäe vallutanud on, polnud just selline, kelle sekka oleks tihanud Mõmmi jätta. Ja pink oli ka nii määrdunud, et kahju hakkas…
Võibolla on mul silmanägemise ja kõrvakuulmise põhjal liiga eelarvamuslikud suhtumised, aga ma tõesõna ei soovinud näha Mõmmi kümme minutit hiljem nurga taga hõlmakaubanduse lettidel. Seega ebasobiv koht. Selle otsuse tegi ka viieaastane ja me astusime rõõmsalt edasi.
Vene tänaval päike ei paistnud, tuul tõmbas ja ega seal kohta ka polnud, kus oleks sobilik “hääletada” ja endale uus omanik leida. Ja Raekojapaltsil oli mõistagi tihe liikumine ja kohvikusse ei tahtnud Mõmmi jätta. Järgmine peatus oli Niguliste kiriku juures asuv mänguplats. See tundus igati sobiv. Sedasime Mõmmi sisse, tegime pildid, lehvitasime talle head teed soovides ja astusime arglikult edasi.
Kuna tegemist oli meie esimese loovutatava sõbraga, siis eks meil ju kripeldas ka, et millal ja kes ta endale võtab. Käisime mitmel korral piilumas, et kuidas olukord on. Lapsi käis sealt läbi mitmeid. Aga enamus lastele on kodus kenasti õpetatud, et võõrast vara ei näpita ja kui keegi midagi neutraalset unustanud on nähtavasse kohta, siis seda ei torgita – äkki tullakase otsima. Ja vanematel on tänapäeval ülearenenud ohutaju, kuigi see ei ole muidugi kurjast. Olen ise samasugune.
Poolteist tundi hiljme seisis Mõmm vapralt omal kohal ja ootusärev naeratus polnud veel kuskile kadunud, aga kuna päike hakkas vaikselt majade taha peitu juba minema ja õhtu vajus lähemale, siis otsustasime kolida Mõmmi uude ja käidavamasse kohta. See oli hea samm. Kuna poisid olid juba enne vaadanud huviga, kuidas onud rulluuiskudel maahokit mängisid, siis otsisimegi Vabaduse väljakul sobivalt vaikse ja vaba pingi, kust nägi ka spordionusid. Ja Tallinna lahe kujuga puldipaatide basseini ja rulatajaid ja trikirattureid ja suuremal hulgal naeratavaid inimesi. Päike paistis seal veel soojalt.
Mõmm naeratas ja meie nihkusime vaikselt edasi. Mõni minut hiljem möödus üks onu. Fotokas kaelas. Peatus. Uuris. Naeratas nii, et suunurgad olid seljataha näha ja tegi mitme nurga alt koduotsivast Mõmmist pilti.
Tänavakunst – muigas avalike alade kujndamisele spetsaliseerunud maastikuarhitekt minus ja viieaastane mu kõrval kiskus kannatamatu õhinaga särgisabast, et vaaaaaaaata, onu teeb piiiiilti! See oli nii lõbus ja raske oli itsitust varjata. Aga onuga Mõmm kaasa ei läinud. Ja siis käisime meie korraks maa all juua ostmas ja kui tagasi tulime oli Mõmm läinud. Ainult spordionud ajasid endiselt hokikeppide klõbinal pisikest palli taga. Ja päike paistis läbi Vabaduse Samba poleemikaklaasi täies ilus ja südamerahus. Rahvas sumises. Autod sõitsid kusagil eemal. Kõik oli nii nagu hetk tagasi, aga midagi suurt oli sündinud – Mõmm oli astunud uude ellu! Ja need ei olnud päris kindlasti eridemineerijad, kes ohtliku pakikese kaasa viisid 🙂
Head teed, ilusat elu ja haldjatolmu Sulle, me Mõmm! 🙂