Ettekande “Lapsevanema ootused õele” esmaesitus toimus Eesti Õdede Liidu lasteõdede seltsingu koolituspäeval „Koostöö lapse tervise heaks“oktoober 2013, Tartu
Selleks ettekandeks valmistudes panin vahetult kirja selle, millesse ma ise lapsevanemana usun ja vältisin teadlikult varemkoostatud materjalidega tutvumisel tekkida võivat kallutatust, seega ei leia te hetkel siit eest ka viitamisi. Siin on kirjas see, mida ma seoses enda lastega ja mulle lähedased lapsevanemad kogenud, märganud ja õdedelt oodanud on. Kuigi ma esindasin oma ettekandes lapsevanemaid, siis kahtlemata mõjutas mind tugevalt fakt, et olin selleks hetkeks juba kaks aastat Lastehaiglas tööl olnud ning kõike näinud ja kogenud ka õe abilise, hooldaja, abiõe ja tulevase õe vaatevinklist. Samapalju, kui lapsevanema ootustest on see lugu ka õe sisevaatlusest, kuidas olla parem õde. See on üks kena segu ootustest, soovitustest ja lihtsalt sellest, kuidas on ilusam, parem ja heam. Kuna teema aktuaalsus ei ole kadnud, siis jagan seda ka teiega 🙂
september 2016
***
Lapsevanema ootused õele
Lapsevanem ootab, et õde on inimene. Tegelikult ei peagi ta palju midagi enamat olema või tegema. Õde ei ole pelgalt jõhker kummikinnastatud protseduuritegija, trippsukkadega rumal tibi, arsti alam või tema käsutäitja. Õde on täiesti omaette professiooni esindaja, kelle töös on esmatähtsad hoolimine ja suhtlemine ja just seda, et õde tema lapsest hooliks, suhtleks ning koostöösse kaasaks nii lapse kui tema lähedased, lapsevanem ootabki. Õde ei asetse hoolimata oma kogemustest, teadmistest ja ligipääsust informatsioonile lapsest ja lapsevanemast kuidagi kõrgemal positsioonil.
Selleks, et laps ja vanem end turvaliselt ja tervistumiseks soodsalt tunneksid, peab õde mõistma, et tööd tuleb teha tervikuga – patsient ja tema vanem, olgu nad siis füüsiliselt koos või eraldi, moodustavad ühe tugeva mõjuväljaga terviku ja kus ühe poole vajaduste rahuldamata jätmine mõjutab otseselt väga tugevalt ka teist. Aga kui lapsel on hea, siis on ka vanemal parem.
Ainus mõistlik viis lapse ravis ja hoolduses on meeskonna koostöö. Meeskond aga ei moodustu personalist ehk arstist, õest, abilisest ja kaasatud spetsialistidest vaid selle võrdne ja väärikas osa on laps koos vanematega. Igal ühel on meeskonnas oma ülesanded ja sageli on õde see, kes meeskonnatööd koos hoiab ja koordineerib – loob heaolu ja usalduse, vahendab poolte vahel infot, silub ja seob haavad, motiveerib.
See, millised on vanema ja lapse isikuomadused ning eelnev kogemus ja teadmised, kujundab nende ootused, suhtumise ja eelarvamused õdedesse, nende töösse ja tegemistesse. Mõni laps tuleb haiglasse rõõmuga, kallistab igat vastutulevat õde – jah, ta teab küll, et varsti teda torgitakse ehk isegi pannakse magama ja pärast on tal mitu päeva väga kehv ja valus olla, ta teab seda kõike, ta on seda palju kordi läbi teinud, ja valumomendil võib ka protesteerida ja pahandada, aga ometi tunneb ta end turvaliselt, lepib taas õdedega ära ja halvad emotsioonid lahtuvad.
Samas teine laps…
… hoiab riietehoius toolijalast kramplikult kinni, karjub ahastades appi ja saab veel ehk ka riielda, et kui ta kohe ei lõpeta, siis tehakse talle paha-lapse-süsti. Ei tohi unustada, et on hulk lapsevanemaid, kes kardavad veel rohkem kui tema laps. Nende maailmas võivad olla õed, polikliinik või haigla üks korralik kollide kompanii. Ja siis peab õde, olles lapse silmis võibolla kõige hirmsam ja hirmutavam tegelane kogu universumis, saama hakkama lapse tervistumisele kaasaaitamise, arsti korralduste täitmise, kollide ja koletiste seljatamise, nõutu ehk ka abitu või hirmunud ja õnnetu vanema ning kabuhirmus lapsega. Ma usun, et kõik teavad, et see ei ole lihtne ülesanne.
Lapse ja tema vanema jaoks võivad erinevatel põhjustel ühtmoodi hirmsa ja hirmutavana tunduda nii eesootav kaalumine-mõõtmine, pind sõrmes, röntgenpildi tegemine, hamba- või kõhuvalu, katkisest luust ja hingamisraskusest rääkimata. Sageli loodab vanem sama lapsemeelselt, et lapse probleem ja valu kiirelt kaovad ning saab rahuliku südamega igapäevarutiini tagasi sukelduda.
Kui laps tunneb ennast ebaturvaliselt, on emotsionaalselt ja füüsiliselt vanematest äralõigatud ja üksinda võõrasse keskkonda tõugatud, siis võib ta tunda kõike seda, mida ei peaks ega tohiks. Kusjuures näiliselt võib ta siis oluliselt koostöövalmim olla ja sel hetkel võib väiksema kogemusega õde isegi hõisata, et tema just nimelt seepärast saadabki kõik vanemad lastest eemale, sest muidu nad teevad niisama tsirkust vanemate ees. Tagajärgdega, mis seesugune käitumine kaasa toob, peavad edaspidi hakkama saama laps, kes sellisest lähenemisest sai ehk isegi eluaegse hingehaava ja tema vanem. Järgmised õed ka, aga siis loetakse see ikka lapse ja vanema probleemiks juba.
Kui lapsele on toeks üks vanem, kuid nad on koos teadmatuses ja isolatsioonis ning võibolla ka mures teineteise olemise pärast, siis on seegi kurb. Vanem võib püüda last igati toetada, aga ka tema ise vajab toetust. Ja kui ta seda ei saa, siis on nad koos õnnetud ja see ei aita kuidagi kaasa lapse tervistumisele.
Lapse haigus on pere ühine mure, aga samas on igal pereliikmel veel päris oma individuaalsed vajadused ja seda ei tohi unustada. Abi, tuge ja eelkõige mõistmist vajavad ka lapsevanemad. Koosolemine võib anda palju jõudu ja teha palju head isegi siis, kui keskkond seda ei soosi.
Üks asi on füüsiline valu. Teine asi aga hingeline valu, hirm ja ärevus, teadmatus. Valutav pimesool võib olla samahirmutav kui silmauuring. Mure on subjektiivne ja õde ei saa otsustada, kas mure on lapse ja vanema jaoks tühine või oluline.
Küll aga saab õde kohaneda just antud patsiendi ja tema vanematega ning olla alati sõbralik, soe, mõistev, kannatlik, õrn, hell, innustav, lohutav, mänguline ning muuta hoolides ja suheldes ka raske olukorra talutavamaks. Perel tuleb lasta olla pere ja õde saab neid kaasata üheskoos meeskonnatöösse.
Kõigest jääb kuskile jälg. See, kas see on hea ja ilus ning mäletamisväärt või selline, mis ikka ja alati valu teeb ja rahu ei anna, oleneb otseselt ka õdedest, kes lapse ja tema vanemaga kokku puutuvad. Osa neist väärtustest, tegevustest ja asjade olemusest, mida lapsevanem ootab õelt on ilmselged – vanem tajub, tunneb, näeb ja teadvustab endale ja maailmale seda vahetult – ta kas on õepoolse suhtumise, suhtlemise, tehnilise professionaalsuse ja info kättesaadavuse ning üldise olukorraga rahul või rahulolematu.
Samas on vanemal terve hulk käega katsumatuid ja silmale nähtamatuid ootusi õele, mille olemusest ja mõjust vanem esmapilgul aru ei pruugigi saada, kuid mis suures plaanis, aja möödudes või koos teistsuguse kogemuse mõõdupuuga panevad teda taipama enda sügavamaid ootusi õele. Need ootused ei puuduta niivõrd palju otsest ja vahetut suhtumist ja suhtlemist kuivõrd mõju lapse ja vanema suhtele, peretervikule ning üldisele heaolule.
Kuigi ambulatoorse õe kontakt lapse ja perega on reeglina põgusam kui statsionaari omal, siis ei ole see kahtlemata vähemolulisem, sest üldine kuvand õdedest võib tekkida ühest kogemusest või koonduda paljudest pisikestest killukestest ja see võib inimest saata läbi kogu elu.
KUI LAPS ON SATTUNUD HAIGLASSE
Kui tegemist pole ilmselgelt eluohtlikku seisundiga, siis ei pruugi olla suurt vahet vanema emotsioonides selles osas, kas tegemist on lapse kõrvapõletiku, kõhuvalu või katkise luuga – kui koju ei lubata, siis järelikult on asi piisavalt hapu.
KUI LAPS SAABUB OSAKONDA, SIIS OOTAB VANEM ÕELT:
– Palun, mu lapsel on nimi! – ja see ei ole fimoos, diabeet, varvas, kolmas voodi või 5-2
– Õel on ka nimi – nii laps kui vanem tahavad teada, kes nendega tegelevad
– Lihtsaid juhtnööre ja osakonna, palati ning kodukorra tutvustamist
– Juhendamist paberite täitmisel
– Kaasamist õendusanamneesi ja –loo täitmisele – ja seda mitte ainult kõlavalt arvutiankeedis omapäi oletuslikult konstrueerides vaid reaalselt suheldes. Seesugune koostöö annab nii õele endale kui ka kindlasti vanemale märkimisväärselt suurema kindlus- ja heaolutunde . Kahjuks siiani sageli unustatakse, et lapse haiguse lugu ei kuulu ainult haiglale ja personalile ning üldises konfidentsiaalsuse tuhinas läheb meelest lapse ja tema seadusliku esindaja ehk vanema meeskonnatöösse kaasamine ja neile isegi hiljem ligipääsu võimaldamine. Justnagu oleks ravis, hoolduses ja jälgimises konkreetse isikliku loo looja eest vaja asjade käiku varjata ja otsuseid, hinnanguid ning kommentaare jagada vaid tagaselja. Või ei ole Eesti õendus veel selleks valmis?
– Vanem ootab, et talle antaks pisut aega olukorraga kohanemiseks ja teda ei tõrjutaks ega aetaks minema
KUI LAPS ON HAIGLAS SAATJATA, SOOVIB VANEM ÕELT:
– Turvatunnet ja teadmist, et tema laps on turvaliselt hoitud, hooldatud, hoolitsetud, kaitstud, suheldud ja märgatud ja et lapse eest hoolitsetakse hästi ka siis, kui vanemat juures pole – see on vanema jaoks oluline info ja täidab ootusi ning aitavad vanemal endas leida rahu – tulla toime teadmisega, et ei saa lapse juures olla või teda piisavalt sageli külastada olgu siis isiklikel või külastusajast tingitud põhjustel. Lapsevanem ei ole oma lapsega mullis – ta näeb ja kuuleb, tajub ka seda, kuidas õed teistega ja omavahel käituvad ja räägivad. See on see, mis kujundab tema poolt õdedele, osakonnale ja võibolla ka kogu asutusele antava hinnagu. „Rahulolev klient on parim reklaam“ ning paraku rahulolematus levib veel kiiremini.
– Õigust olla lapsega seonduvaga kursis – õigust helistada ja saada õdedelt asjakohast tõest informatsiooni lapse seisundi, enesetunde ja tuju kohta. Valerahustamine ja olukorra ala- või ülehindamine, lapse või vanema mure tühiseks pidamine ei ole turvalise õe-pere suhte osad. Olenevalt vanuselistest iseärasustest – liiga pisikesed või liiga suured – ei pruugi vanemad lapse enda suust kuulda, kuidas ta ennast tunneb või kuidas päev või öö möödus. Aga ühtviisi mures võivad vanemad olla nii pisitita kui juba nt täismõõdus suure lapse pärast.
Lapsevanem on haiglas oma lapse tervisliku seisundi tõttu, mitte selleks, et ta seal elada soovib. Lapse seisund võib olla raske, aga sellist nähtust, nagu…
„RASKE LAPSEVANEM“
… kui te just kehakaalu silma ei pea, ei ole olemas. On aga oma lapse tervise, enda üldise toimetuleku ja vajaduste rahuldamatuse tõttu rahutud, häiritud ja kurvad vanemad. Õel ei ole õigust kommenteerida vanema huvi või selle puudumist oma lapse tervise pärast ega valmisolekut ja võimalusi lapse juures olla. Õdede kõnepruugis olev niiöelda „hull ema“ võib olla lihtsalt lapse haiguse tõttu hullunud ema. Või haiglaselamisest või pidevast haiglakülastamisest hullunud vanem. Ja seepärast, et lapsevanem julgeb, tahab ja oskab küsida küsimusi, ei tee temast „tülikat lapsevanemat“ vaid tal on selleks täielik õigus ja vabadus ning pigem peaks selles nägema edasiviivat jõudu ja arengut, veendumist asjade õigsuses, kui tülikat tüütamist, ninatarkust ja haiget huvi. Ükski vanem ei soovi oma lapsest hoolides tunda, et ta õe arvates midagi pahasti või valesti teeb.
Ja tõtt-öelda, kuigi ma tean, milline näeb välja nt lastehaigla Liisa-süsteem kasutaja poolepealt, on mul endiselt tunne, et kui minu laste lugu avada, siis hakkab suurelt ja punaselt üle ekraani plinkima hoiatus: HÄIRE! HULL EMA! HÄIRE! HULL EMA! Sest just nii pandi mind pea alati tundma, kui ma soovisin oma lapse käekäiguga kursis olla rohkem kui minu isiklikud vaatlusandmed.
LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS KA TEMA ESMASEID EMOTSIOONE
– Lapsevanem on lapse pärast mures! – mure aga muudab inimesed vahel ettearvamatuks, ärritunuks, kurjaks, nutlikuks, abituks, süüdistavaks jne
– Tal võib olla hirm – kaotada laps, hirm olukorra süvenemise ja tüsistuste tekkimise ees, hirm lapse mittetervistumise pärast, hirm enda emotsioonide ees
– Ta võib olla teadmatuses – mis on tingitud info puudumisest, lapse seisundi ebaselgusest
– Ta võib tunda abitust – ta soovib, aga ei oska aidata, tunneb, et ei saanud üksi piisavalt hästi hakkama, või kahtleb enda osatähtsuses eesootavas protsessis
– Vanemal võib olla kahju – lapsest, endast, teistest lähedastest ja kaugematest, ajast, elust
– Ta võib haigestumises süüdistada – last, ennast, teisi, õdesid-arste, kogu maailma
– Lapsevanem võib olla väga häiritud – sest elu on rutiinist välja kistud ja segi paisatud
LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS TEMA SOOVE JA VAJADUSI
– Et laps oleks terve! – ükski normaalne vanem ei soovi, et ta laps oleks haige. Haiget last soovib vanem näha kiirelt ja täielikult tervenemas/tervistumas.
– Ta soovib ka ise oma last kaitsta ja hoida – halbade emotsioonide, valu ja muu negatiivse eest. Aga samas võib ta ise nii väga kõike karta ja sellega omakorda last hirmutada – sel juhul ei ole õige vanemat tõrjuda ja teda saata nurga taha üksinda ootama vaid toetada, suhelda, abi pakkuda ja veenda teda – tema vajab ka tuge, et ta saaks lapsele toeks olla.
– Olenevalt eelnevast kogemusest soovib vanem, et saab õde usaldada – mõni vanem on usaldavam ja ehk isegi heauskne. Teine on lukus ja jääbki lukku, mõni on kuri ja saab veelgi kurjemaks, mõni jääbki lõpuni turtsakaks. Igaüks saab oma mure ja valuga omal moel hakkama ja just selles konkreetses olukorras. Kuigi õde näeb ja tajubki ehk vaid haige lapse vanema poolt negatiivset olekut, siis selle vanema hirmust ja murest, väsimusest, tüdimusest või kes teab millest veel tekkinud kõva ja okkaline kiht, millega ta ehk oma viimaseid kannatuse ja jõuvarusid koos hoiab ja maailma eest abitult varjata püüab, võib tegelikult peita sooja südant, usaldust ja sügavat tänutunnet õdedele. Iga jää käitub isemoodi – kes sulab pehmelt, kes mõraneb. Mõni on sõjakam, mõni leplikum. Seda mõjutavad kultuur, haridus, haritus, sotsiaalne taust, vanus, konkreetne situatsioon, eelnev kogemus ja mis kõik veel. Aga usalduse põhiosaks olev aus infovahetus on kõige olulisem. Kui vanemal on võimalus ise reaalselt olla lapse kõrva haiglas, saab ta infot erinevatest allikatest. Kanalid on piiratumad, kui ta pea leppima vaid külastustega. Veel enam sõltub vanema teadlikkus õest, kui ta ise viibib lapsest kaugel ning puudub ka külastusvõimalus, võibolla isegi suhtlemisvõimalus lapsega.
– Ta vajab kaasamist ja selgitamist – need on äärmiselt olulised, sest aitavad tal võimete ja oskuste piires omandada uusi ja korrata üle ka varemomandatud võtteid, neid rakendada ja ennast kasuliku ning vajalikuna tunda. Need oskused annavad vanemale võimaluse aktiivselt osaleda ja kaasa aidata oma lapse tervistumisele, olla tema lähedal. Samas annab tegutsemine perele privaatsust ja autonoomsust avalikus haiglaelus. Mõte ei ole kindlasti selles, et õde delegeerib kogu oma töö ja vastutuse vanemale vaid, et tegemist on usaldava meeskonnatööga, kus ka vanema vajadused on igati rahuldatud.
– Ta vajab toetust ja mõistmist – mõistmist ning toetust enda perelt, ning talle suunatud puhtinimlikku ja professionaalset toetust ja mõistmist personalilt olenevalt sellest, kas tegu on lapse kroonilise tervisehäda, sageli painava probleemi või esmakordse/üksikjuhtumiga, mis on nt äkiline haigestumine või trauma. Šokis vanem, ja seda reeglina haige lapse vanem rohkemal või vähemal määral on, ei suuda pahatihti adekvaatselt hinnata ka enda olukorda. Ta võib eitada teistele ja ka iseendale kõike, teha tugeva näo ja pealtnäha tublilt edasi rassida, aga siinkohal on õde, kui lapsele ja vanemale kõige lähemal seisev isik haigussituatsioonis see, kes aitab märgata, tuvastada esmase professionaalse abi vajaduse, vanema enda soovi ja selle abi kättesaadavuse korraldamise.
– Vanem võib vajada kinnitust, julgustust ja juhendamist – et hoolida, hoolitseda ja last toetada. Sageli saab vanem teha oma lapse heaks palju enamat, kui ta vaid teaks, mida tohib ja võib teha. Lihtsaid selgeid juhiseid ja kannatlik tugi on see, mida vanem uues olukorras vajab, et last aidata. Samas on õest tark kuulata ja jälgida vanema sisetunnet oma lapse suhtes ja kindlasti krooniku vanema toimetulekut oma lapse haigusega. Õel ei maksa kunagi alahinnata krooniku vanema teadmisi ja oskusi, mis puudutavad otseselt just tema lapse hooldust ja ravi. Sageli on sellises situatsioonis õde pigem õpilase rollis ega tohiks mingil juhul solvuda või ennast ületähtsustada vaid kohaneda ja olla avatud. Kui õde enda arvates vanema toimetamistes vigu tuvastab, siis võib ta julgelt arendada diskussiooni, mille tulemusel leitakse sobiv ja teaduspõhine lahendus, mida kogu meeskond aktsepteerib – eesmärk on ju kõigil üks – et lapsel oleks parem.
– Lapsevanem vajab aega – enda ja teiste emotsioonide ja üldise infoga toimetulekuks, vajab aega perega koosolemiseks, võimalusel ehk ka perepalatit. Vanem võib ise meeletult karta haigestumist, haiglaid ja kõike sellega seonduvat. Samas olenevalt vanema eelnevast haiglakogemusest võib ta olla kontrolliv, ärrituv ja eelarvamuslik juba ette, sellesse tuleb suhtuda mõistvalt ja püüda tema hirme maandada ja usaldus võita. Vanemal ei pruugi üldse olla kogemusi terviseprobleemidega. Ta ei pruugi teada, mis on näiteks kanüül ja seda, et haiglas jälgitakse rutiinikorras kehatemperatuuri kõigil patsientidel jms – kõik see, mis on õdede jaoks igapäevane elu, rutiin ja harjumuspäraselt arusaadav. Kroonilise haigusega laps ja tema vanem elavad vahel haiglas palju nädalaid, vahel ka kuid, õed aga käivad vaid tööl. Seega on oluline mõista, et krooniliselt haige lapse ja tema vanema haiglaselamise väsimust, emotsioone ja kõike muud eluliselt kaasneda võivat.
– Vanem vajab õigust olla inimene – olla vahel väsinud, murduda ja olla sellegi poolest mõistetud ja toetatud õrnalt ja tundlikult piire tajudes. Leida tuge, et ise mitte alla anda. See, kas vanem saab lapsega koos haiglasse jääda oleneb paraku veel paljust muust kui lapse haigestumisest. Vanemal võib olla kodus ootamas teisi lapsi, hooldatav, koduloomad ja kõik see vajab korraldamist – see ei ole õe asi vanema valikuid ja olukorda kritiseerida – kui vanem tunneb, et ei saa haiglas piisavalt olla, siis ta ei pea ennast ka personali ees õigustama – see on tema otsus ja usaldus ka õe suhtes, kelle hoolde tema laps jääb. Lisaks võib taustal olla ärritunud elukaaslane, piitsutav majanduslik olukord ning veel palju muudki, mis ei lase soovist hoolimata lapse kõrvale haiglasse jääda. Iga vanem on inimene ja tal on elu ka väljaspool haiglat, mis paratamatult mõjutab nii teda kui last.
– Õigust tunda, mida tunneb – vanem võib tunda end üksildase, õnnetu ja kuravana, tegevusetu ja kasutuna. Ta võib tunda äärmist frustratsiooni, tüdimust, abitust. Ka vanem vajab tähelepanu, tunnustust ja head sõna – sõbralikku sooja suhtumist, et tema vajadused oleksid märgatud – sest reaalsuses ei keskenduta endiselt sageli peretervikule vaid ikka lapspatsiendile ja tema somaatilisele terviseprobleemile. Lapse hooldaja on haiglas üldlevinud arvamuse kohaselt ikka vaid selleks, et temast lapse hooldamisel kasu oleks ja hooldaja enda vajadused on need, millega ta peab ise hakkama saama. Sageli ei osata endiselt näha tervikut ja arvestada sellega, et ka lapsevanem peab saama õe terapeutilise suhtlemise osaliseks igas mõttes. Kui vanem on mures ja tasakaalust väljas ja tunneb kõiki neid ebaõnnestumise ja muid kehvasid tundeid, mis talle ja lapsele osaks saavad, siis ei ole temast lapse tervistumisele kaasaaitamisel palju kasu. Pigem loob see pinnase lapses süütunde tekitamisele ja siis laps püüab süütundest oma vanemat aidata ja selle nimel ruttu terveks saada. Aga see ei ole ometi õige. On suuresti õe asi mõista tervikut ja tasakaalu. Kui laps on rahul, on ka vanem rahul ja ka vanema rahulolu aitab lapsel elu ja valuga paremini toime tulla.
VANEM SOOVIB SELGUST JA ARUSAAMIST, MIKS ERINEVAD ÕED ERINEVALT KÄITUVAD. KUIDAS SIIS ON ÕIGE?
– Miks üks õde toob ühe ja sama ravimi ühel viisil, teine teisel? Selgitamine? Markeerimine?
– Kuidas üks aspireerib last nii, et veri on taga ja laps karjub end hingetuks, kui teine aspireerib magava lapse ära nii, et ta isegi ei ärka?
– Miks üks teeb sidumisel lapsele alati haiget, teine aga mitte kunagi, kuigi haav on üks?
– Miks üks äratab lapse ja vanema hommikuseks kraadimiseks kell 6 ja teine laseb inimlikult 2 tundi kauem magada, kui on teada, et palavikku nagunii ei ole?
– Miks kord võetakse sama analüüs näpust, teine kord veenist?
– Kuidas üks õde viib sama protseduuri läbi põhjalikult selgitades haigevoodis, teine protseduuritoas, kolmas saadab vanema minema, neljas viib aga une pealt salaja lapse protseduuri tuppa ja kohkunud vanem saab ärgates tagasi nutva lapse täpselt teadmata, mida, miks ja millal lapsega tehti?
– Kuidas ühel õel on õigus kommenteerida analüüse, teisel mitte?
– Miks üks õde tutvustab ennast, teine kannab ainult kaarti, kolmas kirjutab nime vaid õeposti tahvlikesele, neljas jääbki tuvastamatuks? Kes on need inimesed õeposti taga ja valge kitli sees? Kas neil kõigil ikka on nimi?
Laitmatult valged riided, jahedad, puhtad ja tundekõledad ruumid, asjalik korrektselt tuim toimetamine – kõik kõlabki nagu haigla, aga sealjuures tegevuse mitteselgitamine on lapse jaoks enamasti väga hirmutav ja kui miski hirmutab last võib see hirmutada ka vanemat ja vastupidi. Protseduuride mitteselgitamine, lapsele valetamine, et ei ole valus, kui tegelikult võib ikka valus olla küll, või vanema halvustamine seetõttu, et ta laps kardab valu, ei ole kindlasti see käitumine, mille üle õde võiks uhkust tunda.
LAPSEVANEM OOTAB JA LOODAB SISIMAS, ET ÕDE EI OLE MITTE KUNAGI:
– Ükskõikne
– Hoolimatu
– Silmakirjalik
– Valelik
– Julm
– Kuri
– Halvustav
– Last ja/või vanemat alavääristav
– Pereellu mõjuva põhjuseta sekkuv
Aga vahel teevad õed palju enamat kui nende ametijuhend ja eetikakoodeks ette näeb – nad on inimesed natuke suurema algustähega:
SEE, MIDA VANEM ÕELT EI OOTA, AGA MILLE EEST TA ON TALLE VÄGA TÄNULIK
Vahel võib vanem olla lapsega üksinda haiglas kodust kaugel võõras linnas. Mida tunneksite teie, olles lapsevanemana nurka aetud? Oletame, et te ei oska antud kohas orienteeruda, unustasite raha ja pangakaardi, telefonilaadija koju, ja siis algasid teil ootamatult päevad või vajasite ise kiiremas korras nt silmatilkasid. Toit on teadagi stressileevendaja ja haiglalobi pole sageli see, mis terve täisinimese isu ja tuju pikkadeks päevadeks leevendaks. Vahel on abistaja jaoks väikesest liigutusest väga suur tugi.
– Mängulise loomingulisuse eest – mis aitab välja ka kõige täbaramast olukorrast. Kaasates kasvõi käpiknukud, haldjad-päkapikud ja salakirjad. Samuti selle eest, kui personal aitab tal võimaluste piires rahulolematule ja haiglas olemisest väsinud lapsele jõukohast tegevust ja muud meelepärast leida – nt arstimäng, kanüülikleepsud, joonistamine, koos jalutamine, klammerdamine-augustamine, niisama jutupuhumine, tähtpäevade meelespidamine, vanema tuulduma lubamine ja ise samal ajal lapsega tegelemine.
– Aususe ja julguse eest – Nii oluline on see, et kui õde on eksinud sõnas või teos, siis ta julgeb vanemale (ja lapsele) oma viga ka tunnistada. Mitte keegi meist ei ole kaitstud eksimuste eest. See on paraku inimlik ja tegijal võib juhtuda. See võib väga julm viga olla, aga see, kui haigla ringkaitse eksinud õe ära peidab ja kui isegi õde saab karistada kusagil kulisside taga, ei anna vanema hingele rahu. Vanem võib küll tunda viha, ängistust, pahameelt, vihkamist, kättemaksujanu, aga kui eksimuse teinud õde tuleb tunnistab, kahetseb ja vabandab, siis olgugi, et vanema reaktsioon võib olla valuline, on see ausam ja parem ning annab ka õele endale ausa ja süüdlunastavama tunde. Raske on elada süükoormaga kusagil peidus lootes, et kõik ununeb peagi. Ei unune.
– Lohutava läheduse eest – Me ei ole kultuuriomaselt liiga füüsilised, aga vahel ei olegi muud vaja kui hoida käest, panna käsi õlale või kallistada. See on inimlik ja soe ja vahel on see just see miski, mida vanem sel hetkel kõige enam vajab.
Kuna minult paluti isiklikke kogemusi, siis minu kõige helgemad mälestused ja kogemused õdedega, mis hellalt ja ilusalt meelde on jäänud:
– õe algatusel ja abiga tehtud pisitillukese enneaegse beebi jala- ja käejäljed
– lapse esimene ja väga kardetud, aga õe abiga suurepäraselt õnnestunud vanniskäik 2-kuuselt
– veepudel ja leivapakk, mille õde tööle tulles poest kaasa haaras ja mida nosides minu unetud ööd nii kurvad ja kibedad ei tundunud
– öövalves õe kootud imetillukesed titasokid mu enneaegsele lapsele
– õe poolt joonistatud teekonnaplaan haigla teise otsa tundmatusse
– see, kuidas õde lubas mul uusaastaööl paariks tunniks koju teise lapse juurde lipata
– õe algatusel ja koostöös valminud pühadeaegne „meeskonnapilt“ osakonna lastest
– meeles peetud sünni- ja tähtpäevad
– ja veel palju-palju muudki
Pealtnäha ehk tähtsusetud situatsioonid ja väikesed asjad, kus õde oli lihtsalt inimene. Ilus inimene. Aga ta tegi enamat kui temalt oodati – ta tegi oma tööd südamega. Ja need hetked panevad veel ka kümme aastat hiljem heldima ja uskuma headusesse.
Kui vanem vaid teaks, siis ootaks ta kindlasti ka…
Kuigi vanemad ei soovi oma lapsele halba ega haiget teha, siis ei pruugi nad alati teada, mida üks või teine väljaütlemine või käitumine võib tegelikult põhjustada ja kaasa tuua. Õde, kui professionaal, aga peaks neid kindlasti teadma ja arvestama ning last, vanemat ning peresuhet toetama ja valgustama, neid kaasama ja mitte tõrjuma. Kõik soovivad lapsele vaid parimat, seega vältida tuleks:
VEAD, MIDA TEADLIK ÕDE SAAB VÄLTIDA JA LEEVENDADA
– „See ei ole üldse valus!“ – kui tegelikult võib see protseduur valus olla küll. Mitte kunagi ei tohi lapsele valetada. Jah, teda üles kütta ja hirmutada, et eesootav protseduur on valulik, ka ei maksa, sest ühelt poolt teeb see lapse kohe ärevaks, kui sõna „VALU“ jutust läbi käib. Võlts rahustamine ette, et ohh, pole midagi, see pole üldse valus ja tuleb vaid üks pisike „liblikatiivapuudutus“ pole õige ega aus. Kui vanem on seda ise lapsele rääkinud, siis peab õde mõistvalt ja rahulikult selgitama tagamaid nii lapsele kui tema vanemale. Vastasel juhul kaotavad lapse silmis usalduse nii õde kui vanem ja edaspidi on võib olla üsna keeruline lapsega sõbralikku koostööd teha. Selle asemel, et rääkida valust on mõistlik lapselt hoopis uurida, mis ta asjast arvab, millised on tema kogemused ja kinnitada talle, kui oluline on teie kõigi koostöö, et valulik protseduur võimalikult leebelt ja kiirelt vormistatud saaks.
– „Kui sa kohe hästi ei käitu, siis tädi teeb sulle paha-lapse-süsti!“ – enamasti pärineb see idee mittehaigla keskkonnast (vanematelt, õpetajatelt, teistelt), kes püüavad last distsiplineerida haigla, arsti ja süstidega hirmutades. Ma soovin uskuda, et õed enam selliseid ähvardusi ega ka kõveraid nalju ei tee. Ma olen küll kuulnud, et üks haiglatädi lubas lapse ära tappa ja teine ähvardas, et laps ei näe enam kunagi oma vanemaid, kui ta kohe nüüd ja praegu verd ei anna, aga pigem on see paha-lapse-süsti-teema pärit haiglaeelsest ajast ja laps on juba enne haigestumist korralikult töödeldud. On selle taga siis suurte inimeste teadmatus või hirm süstalde ja nõelte ees, aga kahju on igal juhul juba tehtud ja õed peavad paha-lapse-süsti hirmus lapsega silmitsi seisma, barjääre murdma ja tõestama, et ei soovi last kuidagi karistada, talle haiget teha vaid ainult aidata. Vahel tuleb selleks palju pingutada, et kollid minema peletada.
– „Ära nuta! Suured ei nuta! Mehed ei nuta! Ise nii suur, aga nutad!“ – need laused ei lohuta ega rahusta last kunagi! Kui lapsel on valus (trauma, põletik, valulik või hirmutav protseduur vms), siis ei ole abi tänitamisest-targutamisest, alandamisest ega parastamisest. Ka vanemal ei ole õigust lapsele nii ütelda ja siin on omal kohal õe rahulik ja asjalik selgitus. Kõigil on õigus emotsioone tunda, neid välja näidata. Samuti on kõigil õigus mõistmisele, toetusele ja lohutusele.
– „Ärge nutke lapse ees! Kui te tugev ei suuda olla, siis minge ukse taha!“ – see on silmakirjalik ja vale märkus, mida õde vanemale öelda ei tohi. Muidugi võib nuttev vanem lapse rohkem segadusse ajada, aga muresolija eemaletõukamisega ei saavuta kokkuvõttes midagi head. Kui vanem murdub ja nutab, siis saab õde seda lapsele arusaadavalt ja kenasti selgitada. Vahel ei oska ega suuda vanem seda ise teha, aga kindlasti ei ole õe poolt õige seepeale vanemat ukse taha saata ja hurjutada, et lapse ees ei nuteta. Meil kõigil on emotsioonid, need tuleb lihtsalt lahti rääkida, mitte varjata ja peita, lapsed ei ole rumalad, nad tajuvad asju õhust ilma reaalselt märga silma nägematagi ja selleks, et lapse ega ka vanema jaoks ei jääks õhku valusaid lahtirääkimatuid emotsioone, on just õe asi märgata, mõista ja abistada mõlemat. Ja see kui õde, nähes lapse või vanema valu, ka ise pisara poetab (sedagi juhtub!), ei ole märk tema nõrkusest. Oluline on lihtsalt ausalt rääkida, et maandada vanemas või lapses tekkivaid segaseid tundeid ja hirmu, et kas tõesti on asi nii hull, et õed ka juba nutavad.
– „Kui vanem on juures, siis laps ei oska käituda ja teeb asjatult draamat!“ – on loogiline ja mõistetav, et laps vajab vanemat enda kõrval selleks, et tunda ennast turvaliselt. Kui vanem on eemal, siis laps suudab enamasti end kontrollida ja vaos hoida, püüab olla vapper-kannatlik ja samas on hirmunud ega julgegi oma emotsioone välja elada ning sellest jääb petlikult mulje, et laps on tegelikult väga tubli ja tragi. Ja kui siis vanem silmapiirile ilmub, siis algab õdede meelest tsirkus ja näitemäng ning korraga hakkab kannatlik ja kõike hästitaluv laps teesklema, et tal on nii paha ja valus, kuigi hetk tagasi ilma vanemate oli kõik OK ja olukord kontrolli all. Õde ei tohiks kunagi unustada seda, et heas lapse ja vanema suhtes on usaldus, mis lubab lapsel näidata välja oma tõelisi emotsioone ja vastavalt vanusele ei pruugi „mul on valus“ tähendadagi ehk midagi muud, kui et tal on valus mitte niivõrd füüsiliselt vaid tervikuna hingeliselt. Tal võib olla lihtsalt ütlemata ebamugav ja paha haiglas olla ja ta tahaks hoopis kodus mõnusalt mängida ja teha muidu toredaid harjumuspäraseid asju. Laps on pidanud vahel läbi elama paljut – võõras keskkond (inimesed, ruumid, valgus, helid, lõhnad, õhk ja palju muud), valulikud protseduurid, piiratud liikumine, söömine jms. Ilmselgelt tulevad erinevad lapsed selle kõigega erinevalt toime ja kui laps vanema saabudes teeb õe meelest draamat, siis on õe asi suhtuda sellesse mõistvalt ja vaikselt vanemale selgitada käitumise tagamaid, sest ka vanematel võib tekkida vale arusaam justnagu ei oska tema laps käituda ja olla. Kui hoida sel põhjusel last ja vanemat lahus, siis teeb õde lapsele veel enam kahju ning köndistab ka lapse ja vanema usaldussuhet.
– „Kui sa nii käitud, siis me vanemaid su juurde enam ei luba!“ – sellise ähvardusega saab haigele lapsele vaid kahju teha. Olgu ta personali arvates kuitahes jonnakas, vanemate ees kaeblik ja nutlik, siis lapse hirmutamine ei ole peaaegu kunagi hea idee. Pealegi pole sellise avalduse tegemiseks õel mingit voli ega alust. Sellise lausega ta vaid õõnestab lapse silmis enda autoriteeti, sest täita seda ähvardust ta nagunii ei tohi ega saa. Kui laps on käitunud sobimatult, siis saab talle kõike eakohaselt selgitada, tunnustada sobiva käitumise eest ja vajadusel teda suunata asendustegevuse juurde – laps, kes tunneb frustratsiooni, on hädas ja vajab abi ning tuge, mitte veel midagi, mida temalt ära tahetakse võtta lisaks harjumuspärasele kodusele rutiinile.
– „Sa oled nii paha laps, kui sa sedasi jonnid! Vaata kui tublilt naabripoiss on!“ – laps ei ole kunagi halb, paha, ilus, kole, tubli, laisk – see on sildistamine ning pole sobilik. Samuti pole sobilik võrdlemine. Laps on alati laps just oma universaalsuses. Hea, halb, ilus, kole saab olla ainult tema käitumine, lähtuvalt millele saab last motiveerida paremini koostööd tegema ja ka ennast ise abistama.
– „Teie, lapsevanem, oodake ukse taga ja täitke pabereid!“ – kuigi selleks otsest alust ei ole, siis vahel ikka juhtub, et selliste sõnadega suunatakse vanem protseduuri ajaks ukse taha ootama. Vahel ei julge vanem ise küsimust tõestada – miks? Vahel on see vaid õe mugavus ja ka ebakindlus – sest siis käitub laps nende meelest paremini ja on ma abituses koostööaltim, ning õde usub, et ta saab oma ülesandega paremini hakkama, kui vanema pilk ei mõõda pingestatult iga ta liigutust. Kui vanem ise kardab nt verd või verevõtmist, siis mõistagi on tal võimalik eemale jääda, aga õde peaks pigem vanemat toetama ja julgustama ning leidma sobiva mooduse, juhendama, kuidas vanem saaks oma lapsele ikkagi toeks tulla. On mõistetav, et nt valuliku protseduuri ajal võib vanem olla kimbatuses – ühelt poolt võib ta karta verd, teisalt kardab ta ise antud protseduuri ja omab valusaid mälestusi, kolmandaks on tal raske taluda seda, et lapsel on valus. On mõistetav, et vanema juuresolekul avaldab laps oma emotsioone vahetumalt ning protesteerib ja loodab, et vanem teda valutegemisest päästab. Vanem ei reeda last, kui ta talle toeks on, kuigi see ehk esmapilgul võib nii tunduda. Täiesti tõestatud on fakt, et vanema juuresolek reaalselt vähendab laste valutaju.
– „Teie ootate siin, võite kohvikusse minna. Ärge muretsege!“ – olgugi, et last operatsioonile saatev vanem on andnud nõusoleku ja vestelnud spetsialistidega, siis ometi ei võta see kõik temalt ära hirmu ja muret. Pinnapealsed soovitused, et minge sööge midagi või tehke midagi asjalikku, ei pruugi sel hetkel vanema jaoks olla üldse aktsepteeritavad. Võimalik, et ta sooviks vaikselt oma mõtetega olla, äkki isegi vaikselt kuskil nutta, magada, et aeg kiiremini kaoks, võibolla hoopis rääkida ja jagada kogemusi ja muret-hirmu? Kas tal on isu? Õde saab vähemalt märgata ja kohal olla, soovitada ja vajadusel abi otsida.
– „Ära võta väikelast sülle, hellitad ta ära ja pärast on teistel raske!“ – kui vanem on kaugel, siis ta loodab õdede peale, sest nende kätes on suur osa lapse emotsionaalse turvatunde loomisest ja hoidmisest. Pole võimalik last süleshoidmise ja lähedusega ära hellitada, lihtsalt kui laps on kogenud head ja õiget, siis teab ta edaspidi mida nõudlikult paluda ja kuigi ta ehk suurt kisa võib teha, siis ometi õpib ka tema ootama ja seoseid looma üsna kiiresti – alati ei saa kõike, mida soovid, aga õdede töömugavus ei tohiks kindlasti olla see, mis lapse lähedusest ilma jätab. Ja kui haiglasolevad vanemad näevad, et nende kuulde- ja nägemiskauguses on mõni laps, nt ilma vanemate lastekodulaps, keda samal põhjusel sülle ei võeta ega suhelda, siis automaatselt on see vanema jaoks signaal sellest, et õed valivad, on silmakirjalikud, pingutavad vaid vanemate ees ja tegelikult ei hooligi. Nii kaotavad vanemad õdede suhtes usalduse ega suuda enam enda last nende hoole alla näriva kahtluseta jätta, sest siis võivad õed samamoodi käituda tema lapsega, kui ta ise selja pöörab.
– „Palun kutsuge mind, kui mu laps ärkab või nutma hakkab!“ – vahel on emad küll lastega koos haiglas, aga puhkavad siiski erinevates palatites ja ainus, mida nad õdedelt tegelikult paluvad on see, et teda kohe kutsutaks, kui laps ärkab või nutma hakkab. Reeglina see toimib kenasti, aga mul on ka valus näide elust, kus ilma igasugu mõjuva põhjuseta meie soovi ei austatud. Lihtsalt õdede jaoks oli mugavam võimalikult emavaba ja vaikivate titadega ruum. Selle asemel, et meid vajadusel kutsuda, oli laps tugevalt pulgaks mähitud ja glükoos põske pistetud – ehk siis tita oli abitult maha- ja magama surutud, söögiisu oli kadunud. Meie silmis kaotasid need õed selles osas usalduse ja kuna koostöö korduvalt ei sujunud, siis läks kasutusse suhteliselt ekstreemne lahendus – beebid said enda juurde raadiosaatjad-beebimonitorid. Usaldus on habras, usaldamatus aga mürk, mis levib valusalt. Ja igast emast võib saada emalõvi, kes õdede elu kuidagi kergemaks ei tee.
Võib vabalt juhtuda, et me kõik, nii õed kui lapsevanemad, eksime vahel nende ja ka teiste lihtsate kuid mõjusate sõnakõlksudega. Aga isegi, kui õde taipab alles hiljem, et on eksinud, siis parim, mida ta teha saab on püüda rääkida, tunnistada, vajadusel vabandada ning leida hea lahendus. Kindlasti on neid vanemaid, kes kõige tegelikku tagamaad lõpuni ei taipa ega adu, aga enese teadmata on nad õdedele lõpuks ikkagi tänulikud, sest soovivad enda perele parimat ja tänu teadlikele õdedele jääb kahju tegemata. See on väga suur asi!
Korrates veel kord üle põhilise, siis nii somaatiliste kui ka psühholoogiliste probleemide puhul…
LAPSEVANEM OOTAB ÕELT, ET TA OSKAB:
– Näha-kuulda
– Lugeda märke
– Tajuda piire
– Olla taktitundeline
– Ennetada probleeme
– Julgeda otsida ja vajadusel kutsuda abi
– Jagada meeskonnaga oma tähelepanekuid ja kogemusi
– Luua usaldus ja tunnetada töökeemia sobivust
– Võtta maha pinge ja ärevuse
– Olla tehniliselt osav
Selleks, et lapsevanemal ja ka lapsel oleks alati julge pöörduda kohta, kust terviseabi saab, on oluline professionaalne asjatundlikkus, mis käib käsikäes usaldusliku suhte, siiruse, vahetuse ja empaatiaga.
Lastega töötavad õed on pisut omamoodi. Parimas mõttes. Aastate jooksul on mul olnud võimalus teha koostööd imeliste lasteõdedega nii lapsevanema, üliõpilase, praktikandi ja kaastöötajana. Paljud neist on mulle olnud suureks eeskujuks ja kinnituseks, et ma saan maailma asjadest üsna õigesti aru. Samameeldivad emotsioonid on mul koostööst laste ja nende vanematega. Soovin teile kõigile ikka säravaid silmi, usku paremasse homsesse, mängulusti, sooje sõnu, pikka kannatust, hella hoolimist ja ikka jõudu-jaksu ning hästi-hästi palju armastust! Tehke koostööd! Siis on maailm palju parem paik! 🙂
Palavalt tervitades
Eva
Tekst ja pildid on minu sulest © 2013
