Valimislaupäev ehk viguriga lugu

Sel ajal kui teie täna Eestile uut presidenti püüdsite leida, oli meil siin šokolaadimägede maal täiesti tavaline laupäev. Ajasin end korraks kell 6 hommikul üles ja käisin all pesuruumis kuivatit tühjendamas, et tänase päeva inimesed saaksid rahus oma pesusid pesta. Paar kuud tagasi, kui ma korra jätsin selle tähtsa asja kella 7 peale, siis olid mossis näod juba nõudlikult kohe ka ukse taga. Normaalsed inimesed on ju vaba päeva hommikul kell 7 oma pesu juba pesnud ja valmis seda kuivatama? 😉 No igal juhul magasin ma täna sel ajal juba jälle õiglast und ja ärkasin tegelikult alles kell 9. Vahel väga harva on mul seda luksust võimalik nautida.
Toitsin poisid ära, jagasin juhtnöörid pihku ja nii nad koju õppima ja hullama jäid. Mul oli täna ilmtingimata vaja tööle jõuda oma paberitööd tegema ja õppima. Aga poest oli vaja ka läbi käia. Ma veel ikka ei tea, kuidas nad suudavad siin sedasi elada, et laupäeval kella 16-17 ajal on kõik poed kinni ja järgmine kord saad alles uksest sisse esmaspäeva hommikul. Pood oli rahvast paksult täis. Kraapisin poes kiirelt kokku kõik, mis vaja. Kuna oli laupäev, siis müüdi poe ees grillvorsti. See on üks tore asi. Andrease jaoks on see juba vana iganädalane traditsioon. No ühtlasi on sellest saanud ka siis nüüd minu traditsioon, kuigi ma iga kord vorsti ei söö, aga rõõmsalt ninaga õhust maitsvat lõhna veadades mõtlen küll, et kuiii tore oleks ikka, kui näiteks Järve Keskuse ukse kõrval kord nädalas ka selliseid asju müüdaks. Mitte mingit suvalist statika kabanossi vaid korralikku ausat suurt ja paksu vorsti, millel ka suts tulemaitset juures on. Kabe kukkel käib asjaga kaasa. Kukli nimi on bürli ja ta on pisut suurem kui kahte pihku mahub. Koorik on kõvakrõbe ja sisu on mõnusalt pehme. Mustast leivast ei tea nad midagi. No Saksa piiri läheduse tõttu poest ikka mingeid igavesti kestvaid pruunikaid seemnelisi asju leiab, aga neid pole ma proovinud. Selle eest on neil igal saial oma nimi. Ma need asjad, mida ise söön, olen vaikselt selgeks saanud. Andreas sai oma vorsti ja saia söödud ja ma pidin nentima, et see jook, mida ta kõrvale rüüpas, Rivella, hakkab mulle vaikselt talutavaks muutuma, Kui ma ei mõtle, kuidas see tehtud on, siis on see päris hea isegi. Misiganes juustuloputusvesi ta tegelikult olevat hihii. Ma ei taha väga sellele mõtelda, muidu kaob taas isu pikaks ajaks. Aga eriti lahe on sedasi tänaval kuuma vorsti haugata talvel, kui kõik aurab ja tossab. See osa Šveitsist mulle kohe meeldib.
Ja siis tulime kontorisse. See asub meie külast kaks küla edasi. Ca 10 minutit sõitu. Mina siis vatrasin meie presidendivalimistest ja ise vahtisin poole silmaga Postimehest uudiste voogu. Ma ei tea, millal enne on poliitika mind sedasi huvitanud. Võimalik, et see käib vananemisega kaasas. Aga ma ise loodan, et ehk see huvi läheb ikka mööda varsti. See oli umbes see hetk, kui hakkasid ilmuma esimese hääletusvooru tulemused, kui  Andreas teatas, et meil on täna siin ka valimised. Aga valitakse hoopis piirkonna missi. “Miss Wil” on võistluse nimi ja kaunitarid meile lähimast Wili linna ümbrusest on kõik kohal. Kui me järgmise kurvi tagant välja vurasime, siis oli juba näha lõputut autode rivi, mis oli kenasti tee äärde pargitud. Suts veel edasi ja kohe küla alguses olid suured telgid ka üles löödud. Haarasin jälle telefoni järele, et üks klõps teha, aga ei jõudnud kaamerat nii kiirelt aktiveerida. Andreas pööras tagasi ja arvas, et seda asja pean ma nägema. Ilm oli ilus ja päikseline, seega miks mitte. Ikkagi midagi uut jälle.
Seda, et šveitslased natuke imelikud on, no seda tean ma juba jupp aega. Nad on üks lihtne, tagasihoidlik, hirmtöökas ja visa (maa)rahvas, kellel on kombeks ka korralikult ja lõbusalt pidutseda. Aga et nende arusaam elust ja maailmast sedavõrd huvitav on, no sellest pean ma ka teile rääkima… Missivalimised. Ok. Parkisime auto ära ja astusime üle värskelt niidetud heinamaa missikandidaatite puhkebokside suunas. Telkide ees kihasid kõige kaunima tiitli poole pürgijate read, mis olid keskelt pooleks löödud nagu kirikus ja iga rea sisemise külje peal oli ka kena lillevanik. Nagu pulmad, mõtlesin ma endamisi. Lilledega kaunistatud ringis olid kuldsed õled maha laotatud ja need veiklesid nii kenasti ja pidulikult päikese käes. Esimesed kandidaadid tegid juba oma tutvustusringe. Nii umbes 5-6 kaupa tulid nad ringi. Igal ühel oli saatjaks noormees, kes neid kenasti suunas ja juhendas. Mõnel oli ka kohe kaks saatjat. Kui kena mitu tiiru oli tehtud, siis hakkas peojuht oma mikrofoni rääkima tüdrukute taustast. Mina ei saanud mõistagi millestki aru ja lihtsalt vaatasin ja imestasin.
Kõige keskmes oli muidugi naise ilu. Sisemine ja välimine kohe otseses mõttes. Aga sireda säärejooksu asemel hindavad nemad siin hoopis nagu vanal ajal eestlasedki, hoopis korraliku sääremarjaga tüdrukuid. Ja tugevama kondiga ja ümarama vormiga naised on samuti rohkem hinnas ehk siis ilusamad. Kuigi õnne olid tulnud katsuma ka teisele maitsele passivad piigad. Laitmatu nahk, hea toitumus ja üldse loomulik ilu on rohkem väärt kui igasugune ülespuhvitud võltsdekoor. Mis mind küll esimene pauk üllatas, siis täiesti varjamatult pöörati kõige enam tähelepanu neidude rinnapartiile. Rinnakorvisuurus ja prink väljanägemine andis ühtlasi ka kõige enam punkte kandidaadile. Mida suurem, seda parem. No et kui see partii isegi seljatagant ikka suuuur tundub, siis on superluks. Mehed, mõtlesin ma muiates ja pööritasin salaja silmi. Üldse olid enamus pealtvaatajad mehed. Naised olid kuidagi eemal ja rohkem telkides istumas ja keha kinnitamas või mässasid platsi ümber lastega ringi. Rahvast oli korraliku Estonia Kontsertsaali täis kindlasti. Eks hea ilm andis sellele ka oma panuse. Kuigi ma ei ole veel täheldanud, et vihm siin kedagi millestki toredast eemal hoiaks. Kui pidu, siis pidu ikka täiega.
Preilid jalutasid areenilt minema ja kohe sisenes ringile uus sats kandidaate. Ma veel imestasin, et näe, üks puhta laps ju alles, et mis imelikud reeglid neil siin siis nüüd on. Mikrofonionu hakkas jälle patrama ja Andreas tegi mulle sünkroontõlget. Selgus, et see kuuene kamp on kõik ühest ja samast perekonnast – ema ja tema tütred. Viimane, see pärisnooruke, saab isegi veel rinda. Huhhuu… mõtlesin ma ise, et no anna kannatust, mis mõttes, siis lapsed, neiud, noored naised ja puhta mammad kõik saavad sedasi missiks kandideerida. Et emadele peaks ju ometi mingi missise kategooria olema või nii. Aga ei, siin on see jummala normaalne värk.
Tegime platsile ringi peale, vaatasime veel väikest väljapanekut eelmisest tiitlitest ja auhindadest ja tulimegi tööle. Hea, vaikne ja lõbus. Eesti endale presidenti täna valitud ei saanud, aga Miss Wil sai kindlasti valitud. Internet seda vist veel ei paljasta, sest meil siin ei ole veebiuudised tavaliselt nii kiired kui Eestis. Aga seda, kes võitis, saame me kindlasti teada juba esmaspäeval, kui ta kaunistab kohalike lehtede esikaant. Seniks aga jagan teiega oma kiireid klõpsatusi otse sündmuskohalt:
Kui me kohale jõudsime, siis ma sain muidugi juba aru, kuhu ma korraga sattunud olen. Alguses ei saanud, no siis, kui Andreas mulle ütles, et täna on iludusvõistlused. Missikandidaatide puhke- ja transpordiboksid olid kõik kenasti pargitud platsi tagumisse serva enne autoparklat:
Seal nad siis kenasti võistlusärevuses rivides ootasid oma järjekorda:
Ülejärgmisena valmis iluringile minema. Vaata kuidas tahad, mulle meenus miskipärast nende kaunitaride galantselt postile nõjatuvat esimeest vaadates hr Kirss isiklikult.
Sedasi nad seal ringitasid ja ennast parimast küljest näitasid ning imetleda ja hinnata lasidki:

 

Kui ringid said tehtud, siis sättisid nad end kenasti ritta, et mikrofonimees neid kõigile tutvustada saaks:

 

Ärevus pani preilid-provvad pisut nihelema ja nende saatjad pidid neile kenasti oma tuge ja lähedust pakkuma. Siis oli jälle kõik hästi:
Näide sellest, mida ma ennist silmas pidasin, et kaunis rind on selline, mis isegi seljatagant kabedalt kätte paistab. Aa ja muide, ka piimatootlikkus oli üks olulisi kriteeriumeid auhinna konkurentsis. Antud kandidaat näiteks omab juba 5 tütart ja on nende aastatega igal aastal tootnud 9000 liitrit piima:
Andreas vaatas hoolega ka eelmist misside ja praeguste kandidaatite ning nende suguvõsade ehtekollektsioonid ja auhinnaväljapaneku kenasti üle. Seal vasemas servas on ka tänase tähtsa sündmuse pisike reklaamtahvel teeäärse posti otsas. Ja no lehmkaunitaridele maitsevad ka lilled. Ja lilli peab olema palju ja vaasi asemel sobis tänasel päeval piimanõu ideaalselt:
Enne lahkumist soovisin veel kõigile kohalikele kaunitaridele edu ja kinnitasin neile, et kui nad ka täna “Miss Wil” tiitlit ei võida, siis norutamiseks pole põhjust. Oma karjas on nad ikkagi kõige ilusamad!
Täna oli maruvahva ja tegus päev! 🙂

Lastekaitsest. Kõverpeeglis

Mul on viimastel aastatel olnud mitmeid kokkupuuteid sotsiaaltöötajatega, nende seas ka lastekaitsetöötajatega. Nii töö- kui eraelus, nii Eestis kui ka Šveitsis. Minu isiklikud ja ka tööalased kogemused nende inimestega on olnud head. Nende eesmärk on olnud laste kaitsmine ja pere toetamine. Ka vastuvoolu ujudes ja vahel ka võimatut võimalikuks tehes. Säravate silmadega, tundlikult, tublilt ja tulihingeliselt onlen ma näinud neid oma tööd tegemas nii nagu aetaks südameasja. Arvatavasti vist ajavadki, sest nad on veenvad. Ma tahan oma kahtluseussidest hoolimata uskuda, et nad on head ja toredad, päriselt ka. Aga enne veel, kui minu arvamuse hammustavasse auku hakkas kogunema häid kogemusi, mis minu jaoks ladus minu enda kindluse müürid, sai mulle osaks midagi, mis arvatavasti juhtus minuga ainult selleks, et ma neid asju siin elus paremini mõõta ja hinnata oskaksin. Äkki ka selle pärast, et ma saaksin seda hiljem maailmaga jagada. Kindlasti aga selleks, et ma oskaksin näha asjade taha ja uskuda, kui räägitakse äraspidisest kogemusest lastekaitsega. Paremat põhjust ja vabandust ma leida ei ole osanud.

Paraku on mul enda lugu rääkides olnud võimalik kuulda ka teiste kogemustest. Juhtub head, aga juhtub ka asju, mis kunagi ei tohiks juhtuda. See lugu siin ei ole kellegi hirmutamiseks – kui abi on vaja, siis kindlasti julgege lastekaitsetöötajate poole pöörduda. Aga ärge heituge, kui te abi ei saa. Ärge heituge isegi siis, kui teid päris vastu maad surutakse. Ja otsige edasi! Kui te abi ei saa või põrkute, siis ärge andke alla, sest kusagil on kindlasti keegi, kes mõistab ja hoiab ja kaitseb ja toetab mõtet, et lapse heaolu algab enamasti ikka perekonnast, kellel on hea ja keda toetatakse.

Ärge jääge oma murega üksinda ja leidke viis sellest rääkida, rääkida, rääkida, suuliselt, kirjalikult, kuidas iganes, sest küll siis leidub ka kuulajaid, kuuljaid ja tegutsejaid. Ma tean, et mõnigi teist võib mõtelda, et miks ma ometi ei unusta, teist lehte ei pööra ja asjadel minna ei lase. Et vanades koledustes sobramise asemel võiksin ma ju hoopis nautida oma praegust mannapudru-maasikakisselli-muinasjuttu. Naudingi. Ja naudin rohkem kui paisest mäda välja lasen ja sel paraneda lasen. Ma olen nii palju inetuid asju oma elus alla neelanud, maha surunud ja ära peitnud ja teinud näo, et saan hakkama ja kõik olekski nagu hästi. Tegelikult lohiseb kogu see taak minuga kaasas. Ma tahan jätkata kergema pagasiga. Ma pakin maha ja lahti kõik, mis on üleliigne ja lasen minna. Nii on minu viis ellu jääda.

See lugu on siin selleks, et osata delikaatseid asju kriitilisema pilguga hinnata, ka ametniku hooletult pillatud sõna võib olla vahe relv ja anda tunnistust, et valedes kätes headel asjadel võib olla ka pahupool. Ja sellega ei saa leppida, sellega tuleb tegeleda. Aga lugege ise:

2010. aasta sügis oli raske mitmel erineval põhjusel. Aga kõige olulisem probleem minu jaoks tol hetkel oli puhtalt praktiline – mu noorem laps oli novembris saanud 3aastaseks ja seega sai otsa minu ravikindlustatus. Ma olin kõik need aastad lastega kodune olnud ning teadsin ja tundsin täie veendumusega alati, et nii on mu lastele kõige parem. Üksikvanemana tundus mulle mõeldamatu minna tööle ja uuesti kooli ajal, mil nad veel nii väikesed on, rabada nii, et neid vaevu ise sirgumas näeksin ja saata nad jõuga kellegi teise hoolde. Vastutust ei olnud mul jagada kellagagi, aga enda jaoks ma seda probleemiks ei pidanud. Ma sain kenasti hakkama. Öösiti tegin vaikselt servast oma joonistamistööd ja ülejäänud aja olin pühendunud lastele. Pidasin endamisi plaani olla kodus ajani, mil ka pisem kooli läheb. Ma ei saanud lapsi selleks, et teised neid kasvataksid ja hoiaksid ja massidenäoliseks kujundaksid. Meie ühised kodusolemise aastad olid olnud väga erilised ja lastel oli koos tore kasvada. Ja minul koos nendega. Aga mure ravikindlustatuse lõppemise pärast oli omamoodi ahistav, sest kadus ära kindlustunne, mis saab siis, kui midagi juhtub. Me ei virelenud, aga iga kopika kasutamine oli hoolega planeeritud ja ettemuretseva inimesena tundus mulle hirmutav, et pean isiklikul hädavajadusel hakkama väga suuri summasid tervishoiuteenuste peale välja käima. Mure keris end mõnda aega.

Ühe vaikse päeva õhtul sai selgeks, et aitab muretsemisest, nüüd on mõistlik minna nõu ja abi küsima elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda. Nii oli mulle ka Haigekassa telefonilt kenasti vastatud, et nemad ise kahjuks aidata ei saa, aga äkki sotsosakond saab. Äkki nemad teavad, mida ja kuidas teha, et asi hea lahenduse saaks. Kiire otsus ja minek, sest küsija suu pihta ju ometi ei lööda.

17.detsember 2010, reede

Sõbranna võttis meid kogu pesakonnaga autole ja nii me siis tol sombusel lumemärjal reedel sotsosakonda siirdusimegi. Edasi käis kõik kähku. Rääkisin ära oma mure. Tehti kiired arvutused ja räägiti toetustest, millele mul materiaalset olukorda arvesse võttes õigusi ja ka vajadust nagunii polnud. Nina ette lükati paber, taheti allkirja ja suruti siis mitu pakki kaerahelbeid ja spagette mulle otsustavat sülle – jõulud ja abipakid! Vastasin korduvalt, et ma ei taha raha ega toetusi vaid võimalusel üht ja ainsat lihtsat asja – ravikindlustust, et kahe lapse ükikemana nendega koolini kodus olla. Lihtne?

Oh ei, täiesti mõistetamatu!

Miks ometi soovib suurepärase haridusega inimene istuda lastega kodus? Kas tal on midagi viga? Esimest korda elus tundsin, et kõik millesse ma siiralt usun on absurd ja tegelikult olen ma ühiskonna silmis totaalselt sotsiaalselt hälbinud ebard. Ma julgesin mõtelda ja tunda teistmoodi ja ka selle järgi talitada. Igal juhul jõudsid kolm tädi erinevate kontorilaudade taga ühisarvamusele, et ma peaksin vestlema ka samas majas tegutseva lastekaitsespetsialistiga. Milleks ometi?! Ma sain juba oma vastuse – riigi poolt mul enda olukorras ravikindlustust saada ei ole võimalust. Jah, kui ma lõpetan oma mitteteeniva riiulis kopitava firma tegevuse, mida ma ise majandada ei oska ega taha ja võtan end töötuna arvele, siis küll, aga lihtsalt niisama, mitte. Selle kohta, kuidas ebaefektiivset osaühingut sulgeda, oli neil minu küsimuse peale üks soovitus – pankroti väljakuulutamine. Aga midagi sellist ju polnud ja kas see tõesti oleks lahendanud mu probleemi? Istusin seal vaikselt ja arvutasin näppudel omaette, et kui ma hoian rahva raha laste aedasaatmise pealt kokku ja ühtlasi annan oma laste kohad kellelegi, kes seda tõesti hädasti vajab, siis ma ju ometi teen riigile hoopis teene ja koorman vähem? Aga ei. Lastekaitsetöötaja juurde suunamine kõlas mitte võimaluse vaid nõudmisena. Ma ei julgenud vastu hakata ja niisama minema enam marssida.

Olukord tekitas minus sügavat õõva. Ega ma enam ise ka hästi aru ei saanud, mis seal toimub. Saatsin lapsed ja kaerahelbed-spagetid sõbrannaga õue mängima. (Vahemärkusena – pakk neidsamu kaerahelbeid ja mitu pakki spagette seisid mu köögikapis 2015. aasta jaanuarini. Selle hetkeni, kui ma otsustavalt need lihtsalt prügimäele saatsin. Kivistunud häbimärgid. Ülejäänud sõi vanemate koer aja jooksul ära.) Olin kogu sellest protseduurist nii sügavalt häiritud, et ei tahtnud, et lapsed mind sellisena näevad – ma läksin küsima üht lihtsat küsimust ja olin nüüd nõutusest nutma puhkemas. Ebamugavustunne kasvas kiiresti šokiks. Oli selge, et otsitud abi ja nõu ma sealt ei leia.

Istusin kössis, kõrvad lontis, peas miljon ekslevat mõtet ja kuulasin ära, mida mulle räägiti. Vastasin esitatud küsimustele vaikselt. Ahahh, lastega kodune üksikema. Ahahh, laste isa pildilt väljas? Vägivaldne? Alkohoolik? Silte lendas. Ahahh, alimente maksab regulaarselt. Ahahh, tuguvõrgustik üsna nigel. Ja nii edasi. Lastekaitsetädi jõudis meie ca 15minutilise vestluse jooksul kuival häälel mulle paar-kolm korda antidepressantide võtmise vajadusest rääkida, millest ma tänades keeldusin. Hiljem arutasin sõbrannaga, et kas tõesti tänapäeval sotstöötajaid muuhulgas diagnoosivad ja määravad ka ravi? Nii närb ma ju ometi ei olnud, et tema mind ravima oleks pidanud tormama.

Jutu tulem oli ühene – lastekaitsetädi jaoks oli aktsepteeritav vaid minu sotsiaalselt küps täiskasvanulik käitumine – ma pean minema tööle ja lapsed lasteaeda saatma – sest ainult nii on õige ja hea!

Kui ma seda ei tee, siis pole asi päris korras. Minu küsimust ravikindlustuse osas tõlgendas ta minu vastuväidetest hoolimata meie üldise rahapuudusega. Ta haaras kohe härjal sarvist ja luges mulle ette terve rea toetusi, millele mul õigus on või mille nimel ma pisut pean end pingutama. Vastasin talle, et mul on iga kuu vahendeid käes rohkem, kui elatusmiinimum ja seega ei ole mul õigust ega ka vajadust midagi kusagilt kerjata. Tema turtsatas vaid üleolevalt, et see ei ole kerjamine, see on raha õiglane liigutamine. Ühtlasi pidas ta vajalikuks, et ma oma lastele puudepaberid taotlen. Selgitasin talle, et pelgalt enneagne sünd ja kontrolli all kopsuprobleemid ja teise lapse pisikesed neuroloogilised defektid ei anna mulle mitte ühestki otsast alust ega õigust seesugust paberit hankida. Mu diagnoosiga laps, kes vajab igapäevast ravi, saab juba niigi oma kallid ravimid pea muidu kätte. Nad on suures plaanis terved lapsed ja ma ei hakka nende pabereid valedel alustel soperdama ja keelitama teisi inimesi valetama selle nimel, et kusagil mingeid soodustusi saada. Esiteks on see sügavalt ebaeetiline ja teiseks neid inimesi, kellel seda raha tõeliselt vaja on, leidub, ja mina see ei ole.

Pole üldse vähetähtis, et sel hetkel ei olnud ta mu lapsi oma ihusilmaga veel näinudki, aga mina sain temalt juba templi otsa ette: hoolimatu lapsevanem, kes sülitab kerge raha peale. Ja kogu see eelnev jada mu tema arvates veidraid ja tõrksaid arvamusi andis talle õiguse rääkida mulle mu laste turvakodusse või lastekodusse saatmise vajalikkuse võimalikkusest. Ta sõnastas selle nii, et kuna ma nii liimist lahti olen, siis lastel oleks nii parem. Ma ei tea siiani, et mis pidi olema aluseks minult laste ära võtmisele või ootas ta, et ma nad ise kandikul talle ette kannan või kuhu ma siis pildilt kaduma pidin või näisin ma talle tõesti nii süüdimatuna oma sooviga lastega koolini kodus olla, et kinkida neile õnnelik ja turvaline lapsepõlv parimas kasvukeskkonnas? Võta nüüd kinni, mis ta enda peas samal ajal toimus. Või arvas ta, et kui ma soovin leida võimalust saada ravikindlustus riigi/linna poolt, siis plaanin ma raskelt haigeks jääda ja kohe maha surra?

Igal juhul lisas ta nagu muuseas oma mõtiskluse lõppu:

“Turvakodud on koledad, kohad, seal on igasuguseid haiguseid ja eluheidikuid. Lastekodu on lastele parem ja nad on teil ju korralikud lapsed ega nad sinna kauaks ei pea jääma. Nad on veel nii noored, et leiaksid kerge vaevaga uue kodu endale!“

Need laused on raiutud mu mällu ja jäävad arvatavasti sinna eluks ajaks mind kummitama… Sel hetkel jooksis minu juhe kokku. Kuidas saab sedasi üldse inimesele ütelda?! Esimesel suvalisel kohtumisel tausta tegelikult üldse teadmata tehakse sellise kaaluga järeldused ja pannakse maha säärased pirnid, mida sead ka ei sööks! Aga ta lappas enda kalendris ja pani kirja kodukülastuse esmaspäevaks. Mul oli hea meel, et sealt tulema sain…

20.detsember 2010, esmaspäev

Lastekaitsetädi laekus meie juurde väikese hilinemisega. Ilm oli karge ja päikseline ja minu tunne tugev ja samapäikseline. Olin nädalavahetuse jooksul enda jaoks asjad läbi mõtelnud ja kogu see lastekodujutt tundus nii absurdne, see kõlas ja kõlab siiani, nagu täidaksid nad mingit väärastunud kvooti või lastetute perede põrandaalust tellimust? Mis mõttes korralikud lapsed leiavad kiiresti uues kodu? Arutasin nädalavahetusel seda teemat ka sõpradega, kes kõik mind veensid, et selliseid asju ju ei tehta ja püüdsid seda juttu naljaks keerata, et ju ta niisama püüdis mind sotsiaalselt normaalsemaks muuta.

Lastekaitsetädi tuli ja ulatas mulle punnis puuvillase linnaosa kirjade ja poliitilise reklaamiga poekoti.

Mõtlesin endamisi muiates: „Valimised!“, sest need olid peagi ukse ees ja kampaaniad juba käisid. Sama mõtlesin ma ka tema suure aktiivsuse kohta. Tädi, muide, praktiliselt minuealine, aga nimetagem teda ikkagi tädiks, sest lapsi kaitsevad ikka hoolivad ja tegusad tädid ja onud ju. Koti sisu oli suunatud „vaesustkannatavatele peredele!“ No olgu, jõulud olid ukse ees. Ma ei saa jätta teile mainimata, et linnaisade arusaam tegelikult vaesust kannatavate perede vajadustest on üsna veider – kotis leidus mõnesaja krooni eest erinevaid komme Kalevi toodangust Fazeri omani (muuhulgas minu lemmikuid khmm) ja lisaks olid mõlemale lapsele pisikesed puldiautod nagu neid bussipeatuse putkades müüakse. Kummagi oma tööle ei hakanud ning lapsed palusid abi, mille peale üht neist autodest ühendades tõmbas tädi ise puldi ja autovahelise juhtme katki. Juhtub. Lisaks oli kotis veel suur pakk erineva nahavärviga välivormis plastikust sõdurnukke ja suur kollektsioon erinevaid relvi, mis soldatitega kokku passisid. Militaarkoer oli ka. Vaatasin ebamugavusega sõjamänguasju ja tundsin end taaskord nõutuna, sest tundus julm lastelt neid käest ära korjata, autod ju juba nagunii läksid prügisse.

Kuni selle momendini oli minu hetkel veel padupatsifistlik maailmavaade lapsed sõjateemadest ja kõikvõimalikest relvadest ringiga mööda viinud – aitäh linnaisad, et te ka selle eest hoolt kandsite! Sellised mänguasjad õnneks lagunevad kähku ja jõuavad sirgelt prügimägedele (mis keskkonna seisukohast muidugi ei ole aktsepteeritav, aga minu jaoks oli mõistagi kergendus). Aga kas suur kotitäis komme on ikka see, mida tegelikult vaesuses virelev pere vajaks jõuluajal lauale? Et nagu Tipp ja Täpp, täna sööme kommi ja homme sööme kommi ja see on nii tore, et lapsed kõhud ainult vägamagusast täis saavad? Et siis kommide peale rahva raha raisata on normaalne? Ühest pakist nende 25 asemel oleks külakostiks küll ja veel piisanud. Kommid sain ma õnneks otsustavalt peidetud ja jagasin jõulude ajal kümnete laste vahel lahkelt laiali. Au sõna, minu lapsed jõulude ajal (ega ka kunagi varem või hiljem) näljas ei olnud ega ka kõhtu kommidest täis söönud.

Aga tagasi tädi juurde. Veel enne, kui ta uksest sisse sai, ütlesin talle sissejuhatuseks rõõmsalt ja kartmatult, et ei soovi rohkem ühtegi lastekodujuttu kuulda, sest see on absoluutselt välistatud ja ei tule kunagi isegi kõne alla, et mu lapsed vajavad turvakodu. Rääkimata lastekodust.

Ta näis sellega päri olevat ning sättis end istuma mu värvilisse kööki. Aknast piiluv päike muutis vestluse peaaegu meeldivaks ja heatuju-tee levitas ruumi mõnusat soojust. Mis aga okkana mind torkima jäi, oli tema suhtumine minu lastesse…

Poisid olid harjunud, et meil pidevalt külalised käisid ja seega suhtlesid nad sel ajal ka võõraste inimestega avatult ja uudishimulikult ja vaid nende liigset pealetükkivust ja lärmakust olin ma vahel pidanud ohjama. Suurem laps kutsus uut tädi mitu korda mängima ja püüdis algatada vestlust, aga tädi tõrjuv hoiak muutus lõpuks lapse suhtes tõredaks ja ta teatas lapsele et mingu mängigu teises toas “kuniks ta tema emmega tähtsat juttu räägib”. Sees kihvatas, et mis mõttes mingi ise ennast külla kutsunud tädi tuleb sedasi minu last kamandama. Mitte keegi mitte kunagi varem ei olnud minu last nii põlglikult kohelnud. Veel enam kihvatas selle pärast, et tädi, kelle ametinimetus ütleb, et ta peaks lapsi kaitsma, sedasi lastega käitub. Leidsin endamisi, et kui teda laste huvide kaitsmine huvitaks, siis peaks ta justnimelt nendega suhtlema eelisjärjekorras? Jälgima neid, nende käitumist, sõnavara, mänge ja tegevusi, uurima neilt, mida nad elust arvavad ja millest unistavad? Midagi sellist polnud tal isegi kavas. Kannatasin sellel kõik ära lootuses, et see on viimane kord, kui meil temaga iial suhelda tuleb.

Millest me rääkisime? Ikka sellest, et miks minu lapsed ei käi lasteaias. Miks mina ei käi tööl. Minu haridusest. Minu arusaamadest lastekasvatuses. Ja toetuste taotlemisest ja ikka see puudeaste, no et selle pean ma kindlasti ära tegema. Temaga oli mõtetu vaielda, aga jäin endale kindlaks, et seda mu lapsed ei vaja ja seda ma neile taotlema ei lähe ka. Punkt.

Ja lasteaed! Et kui vajalik on lasteaed tema arvates laste arengule ja minu vastuväitena minu veendumus, et lasteaed ei ole mitte kunagi laste vajadus vaid ainult vanemate võimalus (millega lapsed vahel taltsalt lepivad ja neile seal isegi meeldima hakkab). Aga sellele järgnes vaid tema kiidulaul, kuidas tema enda pisike laps käib aias (et tema ise saaks sel hetkel minu juures teed juua ja mind kasutult veenda selles, milles ta mind iial ei veena).

Ja siis küsis ta taas, et kuidas ta mind aidata saab.

Ja mina vastasin taas, et ma arvan, et ei kuidagi, sest ravikindlustuse osas on ta võimetu mind aitama ja milleski muus mul tema ega kellegi teise abi vaja ei lähe.

Siis soovis ta meie elamise igasse nurka kiigata. Ringkäik tehtud, andis ta mulle enda tähelepanekud allkirjastamiseks lugeda. Jutt oli puhtalt formaalne, laste elamistingimused olid igati vastuvõetavad – kraanist voolas sooja vett, pesemisvõimalused olid olemas, lastel olid olemas isegi hambahari ja vannivaht. Veega vets oli olemas, lastel oli magamiskoht ja isegi voodipesu olemas, neil oli virnadena raamatuid ja mägedena mänguasju, ekstra lastele kujundatud mängupesasid ja nurki – krt võtaks, need olid ju minu lapsed ja nad elasid minu Haldjaorus! Neil lastel oli päris enda riidekapp, kummalgi oma, milles olid kõik vajalikud ja ka hetkel veel mitteparajad kasvuruumiga riided sees. Ema oli neil ka. Ja vahva koer. Ahjaa, soojus ja valgus olid ka. Isegi internet ja telekas olid, kuigi need just laste esmatähtsad vajadused pole, aga siiski. Kõik oli korras ja olemas ja ma andsin paberile ka enda allkirja, et nii tõesti on.

Samal ajal püüdis laps veel kord tädi kabet mängima paluda, kõik nupud olid ootevalmis, aga siis oli tädil juba ärritavalt kiire. Vastust lapsele ei tulnduki. Tõustes teatas ta mulle, et hakkame nüüd edaspidi regulaarselt suhtlema ja ta jälgib meid hetkeni, kui on veendunud, et me ise hakkama saame – lapsed käivad lasteaias ja mina tööl. Ma vakatasin, aga lõin mõttes kõigele sellele käega, sest kõik oli ju korras ja mingit alust meid tegelikult edasi torkida polnud. No et ju ta läheb tagasi oma kontorisse, paneb paberid kausta ja unustab meid lihtsalt ära. Trepil lisas ta naeratades:

„Loodame, et kõige mustem stsenaarium siis ikkagi ei rakendu ja lapsed lastekodusse minema ei pea.“

Ahmisin veel vaid sõnatult õhku…

Järgmisel päeval rääkisin oma suures ahastuses kogu loost emale ja vanaemale. Liiga valus oli seda jama endale vaid hoida. Vanaema kuulas vaikselt, ta on alati oma tormid kusagil enda sees peidus maha keerutanud, seega ei oodanud ma sel hetkel temalt mingit reaktsiooni. Emal oli raske uskuda, et sellised asjad üldse võimalikud saavad olla ja lubas meile igati toeks olla. Seda lugu inimestele rääkides kogunes meie seljataha arvestatav hulk nõu ja jõuga toetajaid ja minu tunne muutus kindlamaks. Arvasime üheskoos, et ju ta sai oma huvi rahuldatud ja unustab meid. Mingit põhjust tal meiega jätkamiseks ju ometi ei olnud. Või oli? Siis milline? Saada minult mu lapsed kätte? Kelle jaoks? See kõik oli liiga absurdne.

Veel enne aastalõppu sain rõõmustavaid uudiseid ja kindluse mõttes helistasin reiplat ka lastekaitsetädile, et jagada oma mõõtmatut rõõmu, et nüüd on meiega kõik veel paremini ja rohkem ei ole tal vaja meie pärast küll muret tunda. Soovisime kenasti head aasta lõppu ja ma arvasin, et see oligi punkt ja kõik sai just minevikuks.

Elu loksus paika ja ma harjusin mõttega, et mul ei ole ravikindlustust. Ega pakilist vajadust arsti külastada ei olnud ka. Ainus kriipiv asi minu jaoks oli lastekaitsetädi suhtumine ja tundes loogiliselt põhjendamatut hirmu, püüdsin ma siis tema rõõmuks saada ühiskonna ootustele vastavamaks ja saatsin uue aasta alguses enda vanema lapse osalise ajaga lasteaeda. Eks mu hinges oli ikka pisike ärevus, aga kuna ta läks rühma, mille õpetaja oli minu parim sõber ja lapsele oli see elurõõmus õpetajatädi tuttav, siis võttis see kindlasti suurema pinge maha.

Kuigi laps läks lasteaeda taltsalt, siis tegelikult talle seal ei meeldnud. Vahepeal oli teiste lastega küll tore mängida, aga nägime minu ema ja õpetajaga kõvasti vaeva, et lapsele selgitada, miks ta peab pika päeva jooksul olema lasteaias ja tegema kõike koos teistega – käsi pesema, sööma, pissima, magama. Näha oli, et laps käis lasteaias vaid minu meeleheaks. Juba aastasena ei maganud ta lõunaund, sest kui juhulikult unne suikus, siis kaasnes sellega alati paha tuju ja õhtune magamine lükkus siis uude hommikusse. Aga lasteaias sunniti ta voodisse. Paraku oli antud rühmas mängimine, õppimine, magamine ja söömine kõik ühes toas ja polnud võimalik mittemagajatele teiste uneajal vaikseid alternatiivseid tegevusi võimaldada. Söömisega esialgu probleemi ei olnud – kui ei maitsenud, siis ei sunnitud. Aga rõõmu koosmagamisest, koossöömisest, kõikekoostegemisest see laps ei tundunud. Lasteaiasõpru talle ei kujunenud. Ainus, mis talle tegelikult meeldis olid joonistamine ja värvimine ja kord nädalas mänguasjapäev.

Sisimas ma tema lasteaiaskäimist vajalikuks ei pidanud, aga hirm, et kui ma nüüd lapsi lasteaeda ei sulanda ja ise tööle ei lähe, siis võibki kõik lõppeda sellega, et nad minult üldse ära võetakse… see hirm tundus nii absurdne, aga olgem ausad, ma ei ole sellest kunagi enam vabaks saanud, kuigi ma endale ja kõik mu lähedased mulle, on sadu kordi korrutanud, et mitte kellelgi ei ole selleks vähimatki põhjust ega alust, siis need sõnad on mällu sööbinud ja alati kuklas olemas. Ja siis mõtlesin ma alati, et kus ometi on õiglus!? Millest kõigest ma läbi olen tulnud, et need lapsed mu ellu üldse tulid ja kui raske kogu see võitlus oli ja kuidas ma kogu oma elu olen sügavas veendumuses elanud laste heaks, et anda neile parim pagas ellu kaasas ja siis üks ametnikutädi lihtsalt pritsib süüdimatult fraase, et tatratatataa ja tema võtab nemad minult ära ja annab kellelegi teisele, et mu kenadel lastel parem oleks?? Ja kuigi igasugune oht on nüüdseks ammu möödas, siis see tunne ei ole minu seest kadunud.

Kevad 2011

Lastekaitsetädi määras meile järgmise kohtumise veebruari algusesse, aga lapsed olid sel hetkel haiged ja kohtumine lükkus edasi. See lükkus veel edasi nädala-paariste vahedega korra või kaks, aga kõik need korrad andsin ma talle eeskujulikult teada, et mul ei ole võimalik tulla tema juurde ja samal ajal tundsin ise, et miks ometi peaksin ma üldse sinna minema. Mis asju pidi meil siis temaga nüüd veel ajada olema?

Märtsis seadsime sammud taas vastumeelselt sotsosakonda. Võtsin endaga kaasa ühe meestuttava ja tema sättis end reipalt mu elukaaslase rolli. Kogu vestluse aja mässas ta mu pisema lapsega, kellega neil alati hea klapp oli olnud. Kinnitasime mõlemad ühest suust, et meie eluga on kõik kõige paremas korras ja isegi kui ma peaksin vajama arstiabi, siis on selleks ka kõik rahalised võimalused olemas. Meestuttav oli minu tagala, kui midagi peaks tõesti juhtuma. Läksime heas tujus lahku. Nädal hiljem helises telefon. Lastekaitsetädi teatas mulle, et teda ikka ei veena see suhtevärk ja materiaalne kindlustatus ja mina ei saa oma elu elada nii, et see sõltub teistest ja ma ei tohi teiste kaelal elada ja teiste seljas liugu lasta ja mina pean ikka ISE tööle minema (see, et ma ISE hakkama saan, ei olnud ometi ju usutav – ehk et milline mittetõõtav üksikema saab üksi lastega hakkama?!). Kohkusin taas ära, et mis ometi annab sellele ametnikule alust minu elu sedasi korraldada ja kontrollida! Varsti järgnes sellele ka teemakohane e-kiri:

„Tere Eva

Mul jäi Teie pärast süda siiski veidi valutama. 

Saan aru, et tuginesite siin käies palju välisele abile ja majanduslik poole olete jätnud teiste kanda. Samas ei ole mul selgust Teie nägemuse osas, mis saab siis, kui välist abi enam kasutada ei saa. Usun, et olukord on muutunud paremuse poole – vanem laps käib lasteaias jne, aga kindlasti on veel palju teha, et olukord Teie ja laste elus kindlam oleks. 

Mäletan Teie jutust, et olete palju öösiti üleval ja seetõttu hommikuti magate kauem. Muretsema paneb mind see, kuidas Te siis tagate laste järelevalve? Saan aru, et soovite oma erapraksisega tegeleda, kuid samas ei tule sealt hetkel selliseid sissetulekuid, mille eest söögid jm kulud katta saaksite. Samuti ei ole Teil kindlat ja püsivat haigekassa lepingut. 

Soovin tagasisidet nende teemade osas, mida olete plaaninud teha ja ette võtta. Olen valmis igati toeks olema ja abistama, kui mingis osas on raskusi. Soovitan kindlasti vaadata regulaarselt töövahendusega tegelevate ettevõtete portaale, nt cv online, cv keskuse, Eesti Töötukassa. Samuti soovitan endiselt võtta ühendust Eesti Töötukassaga ja uurida võimalusi, kuidas saaksite ja kas see on võimalik, et oma ettevõtte kõrvalt saaksite töötuks registeerida. See tagaks haiguskindlustuse ja saaksite sotsiaalhoolekande osakonnalt toetusi taotleda.

Muuseas on võimalik teatud juhtudel taotleda ka lasteia kohatasu soodustust, seda saab teha läbi sotsiaalhoolekande osakonna. Andke palun märku, kas see toetus võiks olla vajalik, siis saan edasist infot selle kohta jagada. 

Ootaksin
Teie nägemust nendes küsimustes hiljemalt 17. maiks.

Heade soovidega“

Samal ajal sain lasteaiast teada, et ta on teinud lapse kohta järelpärimise, et kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Olgem ausad, selline minu selja taga asjade torkimine ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei anna, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad ja moonutavad? Ma mõistan, et mina poleks sellest pidanud kunagi teada saama, aga näed, sain. Pidasin aru lähedastega, sõpradega, kahe juristiga. Kõigi jaoks oli asi ületanud absurdi piiri ja mul soovitati ühendust võtta antud ametniku ülemustega. Jätsin sel hetkel veel teised asjasse segamata, aga vastasin kenasti ja otsekoheselt, meenutades talle taaskord, mis asjaoludel me üldse tookord sotsosakonda pöördusime ja kinnitades, et probleemi, kui sellist, enam ei eksisteeri ja ma ei pea rohkem vajalikuks temaga antud teemal suhelda. Kuna ma olin sel hetkel pehmelt öeldes plahvatusohtlik ja valmis tädiga juba kaklema minema, siis palusin tuttaval juristil, kes oma töös igapäevaselt lastekaitsmise küsimusega tegeleb, mu kiri üle vaadata. Ta kammis mu haavunud üleemotsionaalsed read sutsuke siledamaks ja nii see kiri teele läks :

„Tere,

Suured tänud, et muretsete, aga kinnitan Teile, et meiega on kõik korras. 

Mulle jääb arusaamatuks Teie mure meie majandusliku olukorra osas, kuna olen Teile korduvalt kinnitanud, et me ei vaja materiaalset abi ega ka toetusi. Meil ei ole Teiega kunagi juttu olnud, et kannataksime puudust. Tagala on olemas ja kogu aeg on olemas olnud ka mitmekülgne söök, kvaliteetsed kehakatted seljas ja jalas, samas ka väikesed lõbustused ja rõõmud. Meie pere käsutuses on igakuiselt ilma igasuguse välise abita suurem summa, kui seda on elatusmiinimum. Me elame minu emale kuuluvas suures majas, millest kolmandik on hetkel minu pere käsutuses, ning pool sellest heas korras elamust saab tulevikus minu pärisomaks. Ehk siis me elame päris oma kodus, ning meil ei ole täiendavaid kulutusi üürile. Lisaks meile elab siin majas kolm töölkäivat inimest (minu ema, õde ja tema elukaaslane) ja üks kodune pensionär (minu vanaema) ja meil üheskoos ei ole kommunaalmaksude koorem sugugi raske kanda. Nagu varemgi jutuks on olnud, siis ei ole mul ühtegi võlga ega laenu, küll aga on mul varasemast elust sääste, nii et me tuleme oma eluga kenasti toime. Seega saab öelda, et mitte mingil moel ei sõltu meie elu ega heaolu kellegi kolmanda suvast.

Ma olen pühendanud oma elu lastele ja minu kindel soov on olla nende kõrval kodus kindlasti vähemalt ajani, mil nad on sotsiaalselt piisavalt küpsed ja kaelakandvad. See on minu teadlik valik ja see on tehtud laste ja minu rõõmuks ja nende heaolu arvesse võttes. Minu jaoks on esmatähtsad minu lapsed ja pere ja meie koosolemised ja –tegemised. Meil on lastega väga tugev side. On üldtuntud fakt, et laps, kes on turvaliselt kiindunud oma vanemasse, on ka hiljem lasteaias ning koolis sotsiaalselt ja emotsionaalselt kompetentsem, kui tema vähem turvaliselt seotud eakaaslane. Ta on koostöövalmim, usaldavam, suhtlusaltim ning tal esineb lasteaiaga kohanemisel vähem stressielamusi. Ja seda fakti ja veendumust kinnitas mulle väga tugevalt ka isiklik kogemus. Lasteaed on mu vanema poja jaoks pigem suhtluskeskkond, kuhu hea tujuga minna, aga mitte igapäevane sunduslik kohustus. Olen sügavalt veendunud selles, et lasteaed ei tohi olla vanema vajadus vaid peab olema lapse võimalus. Minu pisem poeg ei ole veel lasteaiaküps.

Minu haridus ja kvalifikatsioon lubaksid mul suurema vaevata leida ka kellast kellani tasuva töö, kuid see variant tuleb kaalumisele alles kõrgendatud vajaduste tekkimisel, senikaua soovin ma aga väga veendunult ja visalt ajada päris oma asja, ning olla võimalikult palju aega koos oma lastega. Ma olen kunstnik ja see on mu kutsumus ja ma leian, et lähedalt minu tegemisi jälgides annan ma ka oma poistele head eeskuju, kuidas seatud sihtide poole püüelda. Samas annab iseendale ülemuseks olemine võimaluse veeta oma lastega võimalikult palju ühist kvaliteetaega.

Mis puutub minu öistesse tegemistesse, siis mu lapsed on alati pikalt magada armastanud ja just seepärast olen ma oma elurütmi seadnud sellisena, et olen kauem üleval ja ärkan hommikul koos nendega. Lapse lasteaeda minekuga on loomulikult ka minu ärkamised varasemaks muutunud. Minu emal on tööle sama tee, kui poisil lasteaeda, seega viib ja toob poissi reeglina tema. Nii on mugavam meil kõigil. Tänu poiste kasvamisele ja järkjärgulisele iseseisvumisele ja omade mängude ja tegemiste osakaalu suurenemisele on ka minul võimalik päevast aega vahel joonistamisele kasutada, aga ma olen üsnagi kindlameelselt päevad pigem ikkagi neile andnud ja siis nende uinudes teinud vaikselt omi asju. Vajadusel on alati abiks nii minu ema kui vanaema ja teised lähedased. Nagu eelnevalt ütlesin, on meie vanaema kodune, seega meil alati olemas. Minu lapsed ei ole kunagi olnud järelvalveta ja lastekasvatamisest ja kasvamisest on mul kindlad arusaamad, mis on päris kindlasti laste heaolu arvesse võtvad ja seda toetavad.

Ainus põhjus, miks me detsembris 2010 sotsiaalhoolekande osakonda pöördusime, oli küsimus, kas ja kuidas on minul, kui vanemate kui 3-aastaste laste emal (minu noorem poeg oli novembri lõpus saanud kolmeseks) olla kodune ja samal ajal omada Eesti Haigekassa ravikindlustust. Olin teadlik, et varasemal ajal oli olnud võimalusi kodus laste eest hoolitsevatel vanematel omada ka pikendatud korras nimetatud kindlustust. Kuna selles küsimuses Haigekassasse helistades soovitati mul pöörduda sotsiaalosakonda, siis tulimegi uurima, millised ja kas üldse on veel selliseid võimalusi. Kuna Eesti Vabariigis ei ole lastel lasteaias käimise kohustust, siis mõistagi oleks väga hea, kui ka kodus oma lapsi kasvatada eelistavatel vanematel oleks tagatud sotsiaalne kindlustatus. 

Me saime Teilt vastuseks, et sisuliselt minu ainsad võimalused olla riigi poolt kaitstud ja kindlustatud, on olla töötuna arvel või minna tööle. Lisaks veel õhkõrn võimalus, et kui taotlen oma lastele puudeastme määramist ja nad sedavõrd puudulikuks tunnistatakse, siis seeläbi olla nende hooldajana ametlikult ja kindlustatult kodus. Olen ettevõtja ja see ongi hetkel minu töö – ehitada üles toimiv ja tasuv tervik. Kuna mu lapsed on tunnistatud terveks, siis ei pea ma eetiliselt õigeks neile puudeastet taotleda. Kindlustatuse küsimusega tegelen nüüd ise edasi. Alati on võimalus ju sõlmida vabatahtlik kindlustusleping.

Kinnitan, et olen kursis võimalusega vajaduse korral pöörduda sotsiaalhoolekande osakonda. Mul on olemas Teie kontaktid ja ma tean, kust abi otsida, kui see peaks kunagi vajalikuks osutuma. Suured tänud Teile abi eest.

Lugupidamisega

Eva“

Ta ei vastanud mulle rohkem. Suvi sai läbi. Mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Kuigi mul oli veel paar aastat plaanis oma asjadega oodata, siis viisin ikkagi paberid kooli sisse ja sügisest olin taas koolipingis päevaseses õppes. Seega olin ma taaskord ravikindlustatud. Mõni nädal hiljem läksin ma ka tööle. Ma olin omalt poolt täitnud kõik pseudotegusa ametniku seatud kriteeriumid ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Kannatasin vaikselt ära, et ehk oli see nüüd ikkagi viimane kord…

Kuuldavasti tegi ta oma järelpärimisi veel korduvalt. Suurem laps läks 2012. aasta sügisel kooli, pisem teise lasteaeda ja sellest ajast peale puudub minul info tema tegevuse ja urgitsemiste kohta. Minuga ei ole ta rohkem ühendust võtnud.

Miks selline ogar agarus? Mille alusel ta sedasi käitus? Mis õigusega? Kelle volitusel? Valmised olid selleks ajaks ju juba läbi. Või oli neil tõesti kusagil salanimekiri ooteajal sügelevatest lapsendajatest, kes vajasid “korralikke  väikelapsi”? Ma ei saa salata, et see tundus mulle algusest peale nagu tellimuse täitmine. Kuigi see on ju ometi võimatu?!

On ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi mäda. Ma ise oleks seda ka alati arvanud. Enam mitte. Tundub ju loogiline, et niisama tühja koha pealt ei vaevu keegi asjaga tegelema? Kus suitsu, seal tuld? See on õhku paisatud selge sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene saab, eriti inimesed lasteaias, kes näevad oma töös paljut. Sellesse, miks ma mitu aastat sedasi lastekaitse-kabuhirmus elasin ja kogu seda jura taluma pidin, ei viitsinud hiljem enam keegi isegi süvenda. Üldine arvamus oli, et ju siis oli mingi põhjus, aga enam ei ole ju. Ühel hetkel ma ei viitsinud enam isegi selgitada, miks see tädi ikka me järel veel urgitseb, sest mu põhjus oli nii jabur kõigi jaoks.

Korduvalt kuulsin ma järgmist: “No ja tahtsidki lastega kodus olla ja siis? Milles probleem? On see siis keelatud? Ole nüüd normaalne, keegi ei saa sinult lapsi ära võtta! Ju ta tegi lihtsalt nalja.”Nalja?! Polnud võimalik selgitada inimestele, et vaat just see lastega kodus olemine oligi see põhjus, miks lastekaitsetädi tuld võttis – olime me siis talle mugav ja lihtne pseudokeiss, et teeselda tegelikku töötegemist selle aja arvelt, mis ta minule kulutas või mida iganes. Aru ma sellest ei saanudki. Eks ma sisimas ju lootsin, et see on vaid üks agarusest ogar ametnik, kes ei taha või ei suuda mõista ja tolereerida erinevaid maailmavaateid ja surub kõigile näkku vaid isiklikku pisikest mätast või siis inimene, kelles valitsebki tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega. Kõige personaalse foonil oli mul võimalus saada temaga ka kõrvalseisja kogemus hoopis teise asjaga seoses. See mulle tema agarust ei tõestanud. Samal ajal, kui ta tegeles minu peedistamisega juhtusid pärisasjad, mis tema tähelepanu ei köitnud.

Episood leidis aset üsna minu ja tolle lastekaitsetädi “suhte” alguses. Siis, kui üks mu sõber oli väga mures endale lähedase pere pärast. Ta oli ise veel kuuldust täiesti šokis. Me pöördusime kohe mulle juba tuttava lastekaitsetädi poole, sest ta oli esimene, kes mulle kohe meelde tuli ja tema pealetükkiv ettevõtlikkus pani mu uskuma, et ta saab kindlasti aidata nii tõsise asjaga. Helistasime ja rääkisime pakilisest olukorrast peres, kus just tehti lapsele liiga moel, mida niisama jätta ei olnud võimalik ja reageerida tuli kiirelt. Oht kordumise ees püsis. Lastekaitsetädi küsis aadressi ja teatas siis, et ooo; see on hoopis kõrvallinnaosa teema. Tallinna linn on tõesti nii mõõtmatult suur ja piirkonnad nii selgelt paigas, et kõrvalmaja liivakastis mädanegu, kes tahes?

Ta ju teadis sekkumise protseduurireegleid, miks ta ei võinud mu juttu ise vastu võtta ja infot edastada? Vähemalt palunud kellelgi mulle tagasi helistada, et sama jutt uuesti rääkida? Või on sellisel tasemel viitsimatus või võimumängud olulisemad kui lapse heaolu? Ja mis siis, kui ma enam ei viitsi, taha, suuda internetist vajalikke uusi numbreid kaevata ja otsida, kellele ja kuhu ma siis nüüd oma loo uuesti pean rääkima? Või ma lihtsalt ei tahagi sama lugu uuesti kellelegi kolmadale enam rääkida, keda ma ise ihusilmaga enne näinudki pole? Sellise teate edastamine muserdab samuti ja seda peaks tema ometi teadma. Hea usaldus peab olema küll, et meid sedasi sellise kaaluga jutuga minema saata… Ma ei mõistnud, et tema, kes ta süsteemis sees on, ei saa reageerida ja ise vähemalt oma panuse anda hädaohus lapse heaolu parandamisele. Ma olin löödud. Lastekaitse eesmärk polegi lapsi kaitsta? Minu jaoks jäi ja jääb see suhtumine mõistetamatuks. Aga ok, kaevasin internetist siis vastava linnaosa numbrid välja ja helistasime sinna. Abi jõudis abivajajateni. Hiljem sain koolitunnis teada, et tegelikult ongi iga niidiots oluline ja on arusaamatu, miks ta seda tookord ignoreeris.

Mõni aastat hiljem kuulsin ma sama isiku kohta arvamust – ühe ja sama piirkonna kooli koolipsühholoog oli hämmingus meie lugu kuuldes, sest temal oli tollesama lastekaitsetöötajaga alati äärmiselt meeldiv koostöö olnud – asjad liikusid kiirelt, selgelt ja sujuvalt. Jällegi – ta oli olnud agar ja hakkaja. Aga kas ka asja eest? Minule jäi sellest sedaenam kahtlus hinge, et kui palju sellest siblimisest tegelikult ikkagi asja ette läks ja kas ta ikka tegi oma tööd päriselt ja südamega või lihtsalt väljanäituseks. Ma ei olnud enam ammu guugeldanud, et teada saada, millega too provva ka tänapäeval tegeleb. Täna vaatasin. Esiti hakkas mul natuke õudne, sest teda ja tema ambitsioonikust jagub paljudesse kohtadesse. Küll aga tegeleb ta kaasajal pisut enam asja sisulise poole asemel niisama juhtimisega, seega ehk kulub see suur aktiivsus inimestele hoolimatult haigettegemise asemel mõne asjalikuma asja peale marjaks ära.

Mu ainus sinisilmne lootus on, et ta muuseas nende aastate jooksul ka arenenud on ja oskab ennast paremini oma töös juhtida. Ja näha ja tajuda. Ma täiesti usun, et mõne omadega ummikusse jooksnud inimese ta ehk aitaski oma käest kinni lohistamise ja kontrollimisega rajale tagasi, aga minul polnud seda ju kunagi vaja. Kus, krt, oli tema tunnetus ja professionaalne taip? Ja no olgem ausad, natuke lohutav on ka teadmine, et meie linnaosas on tema asemel nüüd äärmiselt asjalik, soe ja tore lastekaitsetöötaja ametis, kes oskab kuulata ja mõista ja adekvaatselt tegutseda. See ei ole lihtne töö.

Võimalik, et tingituna antud kogemusest on lastekaitseteema olnud tugevalt mu isiklikus huviorbiidis. Kus on piirid ja millised on mõõdupuud? Kas tõesti on ühel lastekaitsetöötajal voli kangutada teiste maailmavaateid ja neid oma vahenditega pihuks ja põrmuks peksta? Et kui sa minu kasti ei mahu, siis ma panen su mahtuma? Kas piirid on nii paigas, et teiste “mängumaale” ei sisenetagi ja igaüks nohistab vaikselt omaette asjadest kellelegi aru andamata enda arvates maailma parandades?

Mul õnnestus koolis kohe esimesel kursusel käia vägivalla vabaaines vabakuulajana. See oli hindamatu kogemus ja tegelikult peaks see teema olema kõigi õdede õppekavas kohustuslik aine – õppejõud-õpetajad ja spetsialistid on olemas. Kasvõi lihtsalt silmaringi laiendamisekski. See aitab näha ja tunda asju palju teravama pilguga. Tänu sellele kursusele ja meie õppekäikudele ja kohtumistele oma ala spetsialistidega õnnestus mul isiklikud valusad kogemused läbiseedida ja väljarääkida. See aitas. Aitas ka see, et inimesed mu kõrval kinnitasid, et kargas too tädi, mis ta kargas, tegelikult ei olnud tal mingit alust mind sedasi oma kaaluta väljaütlemistega traumeerida ja hirmutada. Te ei taha teada, kui kaua see lugu kirjutamist ootas ja valusalt pakitses, sest ühtaegu oleks see nagu kibe tempel, minu häbilugu, teisalt oli see lihtsalt nii ülekohtune ja ebaõiglane, et mine või katki. Muuta seda ei anna ja olnut olematuks ei tee, aga teistele oma lugu rääkida saan ma küll. Mina õnneks päris katki ei murdnud, aga kindlasti on neid, kes sellise koorma all murduksid ja see oleks kurb. Neid tuleb märgata, toetada ja aidata.

See oli õppetund, mida ma ise valinud ei oleks. Aga ju mul siis oli vaja just seda kogemust ka, et osata näha ja uskuda ka selle taha, mida ainult edevalt petlik pilt näitab. Usalda, aga kontrolli. Kurb tõsiasi on see, et ma ei saa enda seest välja tunnet, et sotsiaalne tundlikkus võib olla kahjuks Eesti Riigis ka ohtlik nähtus ja näib, et lihtsa nõupärimise peale võib abisaamise asemel väga kergekäeliselt viia inimesi sootuks abitumasse seisu ning jätta siis maailmale mulje, et ise tehakse asja taustal hullult palju tööd ja antakse abi.

See on paratamatult teinud mu ettevaatlikuks, aga pole mitte kunagi takistanud mul vajalikke samme astumast. See minu lugu antud persooniga on masendav. Ja need teised lood (jah, lugusid on veel, aga asjaosaliste palvel ma neist avalikult ei räägi) temaga sellelele lisaks muudavad kogu asja minu jaoks veel küsitavamaks.

Miks ma ta hammaste vahele jäin? Kas sarnaseid absurdseid lugusid on veel? Kui paljusid ta sedasi veel hirmu all hoidnud on? Kui paljusid ta kahjustanud ja ka hävitanud on oma pimeduses või hoolimatuses või äkki isegi pahatahtlikkuses? Kuhu ta neid lapsi siis ikkagi saata tahtis ja miks? Ma tahan uskuda, et ta tõepoolest on ainus sellise klassiga monstrum ja samas ma kardan et ma ei olnud ainus oma mures ja õuduses, keda ta kiusanud on. Antidepressantide kasutamise vajalikkuse määratlemine? Lastele võltspaberite taotlemise tungiv soovitamine, et riigilt raha välja petta? Laste äravõtmisega ähvardamine mille alusel, et ma tahan oma lastele parimat ja nendega koos olla? Mida veel?? Selline peakski olema ühe lastekaitsja igapäevatöö ja töövõidud?

Ja kui me vaatame nüüd ajas tagasi suurt pilti, ausalt ja julgelt, siis kas tõesti oli mu lastele parem saada lapsepõlves osa vahva kooskasvamise asemel sellest hullust elust, mida pakkusid neile nende vintsutused lasteaias ja minu päevases õppes kõrgkoolis käimine? Ma ei lõpetanud seda kiitusega ju tühja koha pealt vaid tegin selle nimel ka kõvasti tööd. Olen juba kord selline imelik, et kui millessegi usun ja midagi teen, siis pühendan ennast sellele ka 300 %. Oma töölkäimistest ja 24stest, 48stest ja 72tunnistest valvetest me üldse ei räägi. Vahel muidugi juhtus, et lapsed olid mul haiglas tööl kaasas ja magasid öö vaikselt tühjas palatis, aga mis elu see siis oli? Nagu mustlased. Seda see lastekaitsetädi sooviski? Et kas see oli siis nüüd parem kui see, kui ma oleksin nendega veel mõned aastad kodus olnud ja kooli-tööle pisut hiljem läinud? Mul on kurb, et mu lapsed jäid ilma mitmest aastast oma lapsepõlve kvaliteetajast. Hirm, mitte selle ees, et ma ise olen imelik ja saan asjadest valesti aru, vaid hirm selle ees, et kui ma nii ja naa ei ole nagu ta sunnib, siis paneb ta oma sõrmenipsuga maailma uskuma, et OLEN HALB EMA ja ma jään oma lastest ilma. Lastest, keda ma üle kõige maailmas armastasin? Pelgalt sellepärast, et meie maailmavaated mingi lastekaitsjaga ei ühti? See oli see, mis me elu tookord tasakaalust välja viis ja haiget tegi. Nende asja parandamine on olnud pikk protsess ja täna on see lugu siin, et astuda veel üks suur samm edasi lahtilaskmise suunas.

No ja saavutas ta siis oma eesmärgi ja minust sai parem ema? Tegelikult ei olnud ma kunagi halb ema, aga sellest hoolimata ulatusid antud loo järelmõjud märksa kaugemale…

Sellises lõksus üksi olles muutuvad ka tugevad abituks.

Märgake, hoidke, kaitske ja astuga vajadusel välja teineteise eest.

Ettekanne: Lapsevanema ootused õele

Ettekande “Lapsevanema ootused õele” esmaesitus toimus Eesti Õdede Liidu lasteõdede seltsingu koolituspäeval „Koostöö lapse tervise heaks“oktoober 2013, Tartu

Selleks ettekandeks valmistudes panin vahetult kirja selle, millesse ma ise lapsevanemana usun ja vältisin teadlikult varemkoostatud materjalidega tutvumisel tekkida võivat kallutatust, seega ei leia te hetkel siit eest ka viitamisi. Siin on kirjas see, mida ma seoses enda lastega ja mulle lähedased lapsevanemad kogenud, märganud ja õdedelt oodanud on. Kuigi ma esindasin oma ettekandes lapsevanemaid, siis kahtlemata mõjutas mind tugevalt fakt, et olin selleks hetkeks juba kaks aastat Lastehaiglas tööl olnud ning kõike näinud ja kogenud ka õe abilise, hooldaja, abiõe ja tulevase õe vaatevinklist. Samapalju, kui lapsevanema ootustest on see lugu ka õe sisevaatlusest, kuidas olla parem õde. See on üks kena segu ootustest, soovitustest ja lihtsalt sellest, kuidas on ilusam, parem ja heam. Kuna teema aktuaalsus ei ole kadnud, siis jagan seda ka teiega 🙂

september 2016

***

Lapsevanema ootused õele

Lapsevanem ootab, et õde on inimene. Tegelikult ei peagi ta palju midagi enamat olema või tegema. Õde ei ole pelgalt jõhker kummikinnastatud protseduuritegija, trippsukkadega rumal tibi, arsti alam või tema käsutäitja. Õde on täiesti omaette professiooni esindaja, kelle töös on esmatähtsad hoolimine ja suhtlemine ja just seda, et õde tema lapsest hooliks, suhtleks ning koostöösse kaasaks nii lapse kui tema lähedased, lapsevanem ootabki. Õde ei asetse hoolimata oma kogemustest, teadmistest ja ligipääsust informatsioonile lapsest ja lapsevanemast kuidagi kõrgemal positsioonil.

Selleks, et laps ja vanem end turvaliselt ja tervistumiseks soodsalt tunneksid, peab õde mõistma, et tööd tuleb teha tervikuga – patsient ja tema vanem, olgu nad siis füüsiliselt koos või eraldi, moodustavad ühe tugeva mõjuväljaga terviku ja kus ühe poole vajaduste rahuldamata jätmine mõjutab otseselt väga tugevalt ka teist. Aga kui lapsel on hea, siis on ka vanemal parem.

Ainus mõistlik viis lapse ravis ja hoolduses on meeskonna koostöö. Meeskond aga ei moodustu personalist ehk arstist, õest, abilisest ja kaasatud spetsialistidest vaid selle võrdne ja väärikas osa on laps koos vanematega. Igal ühel on meeskonnas oma ülesanded ja sageli on õde see, kes meeskonnatööd koos hoiab ja koordineerib – loob heaolu ja usalduse, vahendab poolte vahel infot, silub ja seob haavad, motiveerib.

See, millised on vanema ja lapse isikuomadused ning eelnev kogemus ja teadmised, kujundab nende ootused, suhtumise ja eelarvamused õdedesse, nende töösse ja tegemistesse. Mõni laps tuleb haiglasse rõõmuga, kallistab igat vastutulevat õde – jah, ta teab küll, et varsti teda torgitakse ehk isegi pannakse magama ja pärast on tal mitu päeva väga kehv ja valus olla, ta teab seda kõike, ta on seda palju kordi läbi teinud, ja valumomendil võib ka protesteerida ja pahandada, aga ometi tunneb ta end turvaliselt, lepib taas õdedega ära ja halvad emotsioonid lahtuvad.

Samas teine laps…

… hoiab riietehoius toolijalast kramplikult kinni, karjub ahastades appi ja saab veel ehk ka riielda, et kui ta kohe ei lõpeta, siis tehakse talle paha-lapse-süsti. Ei tohi unustada, et on hulk lapsevanemaid, kes kardavad veel rohkem kui tema laps. Nende maailmas võivad olla õed, polikliinik või haigla üks korralik kollide kompanii. Ja siis peab õde, olles lapse silmis võibolla kõige hirmsam ja hirmutavam tegelane kogu universumis, saama hakkama lapse tervistumisele kaasaaitamise, arsti korralduste täitmise, kollide ja koletiste seljatamise, nõutu ehk ka abitu või hirmunud ja õnnetu vanema ning kabuhirmus lapsega. Ma usun, et kõik teavad, et see ei ole lihtne ülesanne.

Lapse ja tema vanema jaoks võivad erinevatel põhjustel ühtmoodi hirmsa ja hirmutavana tunduda nii eesootav kaalumine-mõõtmine, pind sõrmes, röntgenpildi tegemine, hamba- või kõhuvalu, katkisest luust ja hingamisraskusest rääkimata. Sageli loodab vanem sama lapsemeelselt, et lapse probleem ja valu kiirelt kaovad ning saab rahuliku südamega igapäevarutiini tagasi sukelduda.

Kui laps tunneb ennast ebaturvaliselt, on emotsionaalselt ja füüsiliselt vanematest äralõigatud ja üksinda võõrasse keskkonda tõugatud, siis võib ta tunda kõike seda, mida ei peaks ega tohiks. Kusjuures näiliselt võib ta siis oluliselt koostöövalmim olla ja sel hetkel võib väiksema kogemusega õde isegi hõisata, et tema just nimelt seepärast saadabki kõik vanemad lastest eemale, sest muidu nad teevad niisama tsirkust vanemate ees. Tagajärgdega, mis seesugune käitumine kaasa toob, peavad edaspidi hakkama saama laps, kes sellisest lähenemisest sai ehk isegi eluaegse hingehaava ja tema vanem. Järgmised õed ka, aga siis loetakse see ikka lapse ja vanema probleemiks juba.

Kui lapsele on toeks üks vanem, kuid nad on koos teadmatuses ja isolatsioonis ning võibolla ka mures teineteise olemise pärast, siis on seegi kurb. Vanem võib püüda last igati toetada, aga ka tema ise vajab toetust. Ja kui ta seda ei saa, siis on nad koos õnnetud ja see ei aita kuidagi kaasa lapse tervistumisele.

Lapse haigus on pere ühine mure, aga samas on igal pereliikmel veel päris oma individuaalsed vajadused ja seda ei tohi unustada. Abi, tuge ja eelkõige mõistmist vajavad ka lapsevanemad. Koosolemine võib anda palju jõudu ja teha palju head isegi siis, kui keskkond seda ei soosi.

Üks asi on füüsiline valu. Teine asi aga hingeline valu, hirm ja ärevus, teadmatus. Valutav pimesool võib olla samahirmutav kui silmauuring. Mure on subjektiivne ja õde ei saa otsustada, kas mure on lapse ja vanema jaoks tühine või oluline.

Küll aga saab õde kohaneda just antud patsiendi ja tema vanematega ning olla alati sõbralik, soe, mõistev, kannatlik, õrn, hell, innustav, lohutav, mänguline ning muuta hoolides ja suheldes ka raske olukorra talutavamaks. Perel tuleb lasta olla pere ja õde saab neid kaasata üheskoos meeskonnatöösse.

Kõigest jääb kuskile jälg. See, kas see on hea ja ilus ning mäletamisväärt või selline, mis ikka ja alati valu teeb ja rahu ei anna, oleneb otseselt ka õdedest, kes lapse ja tema vanemaga kokku puutuvad. Osa neist väärtustest, tegevustest ja asjade olemusest, mida lapsevanem ootab õelt on ilmselged – vanem tajub, tunneb, näeb ja teadvustab endale ja maailmale seda vahetult – ta kas on õepoolse suhtumise, suhtlemise, tehnilise professionaalsuse ja info kättesaadavuse ning üldise olukorraga rahul või rahulolematu.

Samas on vanemal terve hulk käega katsumatuid ja silmale nähtamatuid ootusi õele, mille olemusest ja mõjust vanem esmapilgul aru ei pruugigi saada, kuid mis suures plaanis, aja möödudes või koos teistsuguse kogemuse mõõdupuuga panevad teda taipama enda sügavamaid ootusi õele. Need ootused ei puuduta niivõrd palju otsest ja vahetut suhtumist ja suhtlemist kuivõrd mõju lapse ja vanema suhtele, peretervikule ning üldisele heaolule.

Kuigi ambulatoorse õe kontakt lapse ja perega on reeglina põgusam kui statsionaari omal, siis ei ole see kahtlemata vähemolulisem, sest üldine kuvand õdedest võib tekkida ühest kogemusest või koonduda paljudest pisikestest killukestest ja see võib inimest saata läbi kogu elu.

KUI LAPS ON SATTUNUD HAIGLASSE

Kui tegemist pole ilmselgelt eluohtlikku seisundiga, siis ei pruugi olla suurt vahet vanema emotsioonides selles osas, kas tegemist on lapse kõrvapõletiku, kõhuvalu või katkise luuga – kui koju ei lubata, siis järelikult on asi piisavalt hapu.

KUI LAPS SAABUB OSAKONDA, SIIS OOTAB VANEM ÕELT:

– Palun, mu lapsel on nimi! – ja see ei ole fimoos, diabeet, varvas, kolmas voodi või 5-2

– Õel on ka nimi – nii laps kui vanem tahavad teada, kes nendega tegelevad

– Lihtsaid juhtnööre ja osakonna, palati ning kodukorra tutvustamist

– Juhendamist paberite täitmisel

– Kaasamist õendusanamneesi ja –loo täitmisele – ja seda mitte ainult kõlavalt arvutiankeedis omapäi oletuslikult konstrueerides vaid reaalselt suheldes. Seesugune koostöö annab nii õele endale kui ka kindlasti vanemale märkimisväärselt suurema kindlus- ja heaolutunde . Kahjuks siiani sageli unustatakse, et lapse haiguse lugu ei kuulu ainult haiglale ja personalile ning üldises konfidentsiaalsuse tuhinas läheb meelest lapse ja tema seadusliku esindaja ehk vanema meeskonnatöösse kaasamine ja neile isegi hiljem ligipääsu võimaldamine. Justnagu oleks ravis, hoolduses ja jälgimises konkreetse isikliku loo looja eest vaja asjade käiku varjata ja otsuseid, hinnanguid ning kommentaare jagada vaid tagaselja. Või ei ole Eesti õendus veel selleks valmis?

– Vanem ootab, et talle antaks pisut aega olukorraga kohanemiseks ja teda ei tõrjutaks ega aetaks minema

KUI LAPS ON HAIGLAS SAATJATA, SOOVIB VANEM ÕELT:

– Turvatunnet ja teadmist, et tema laps on turvaliselt hoitud, hooldatud, hoolitsetud, kaitstud, suheldud ja märgatud ja et lapse eest hoolitsetakse hästi ka siis, kui vanemat juures pole – see on vanema jaoks oluline info ja täidab ootusi ning aitavad vanemal endas leida rahu – tulla toime teadmisega, et ei saa lapse juures olla või teda piisavalt sageli külastada olgu siis isiklikel või külastusajast tingitud põhjustel. Lapsevanem ei ole oma lapsega mullis – ta näeb ja kuuleb, tajub ka seda, kuidas õed teistega ja omavahel käituvad ja räägivad. See on see, mis kujundab tema poolt õdedele, osakonnale ja võibolla ka kogu asutusele antava hinnagu. „Rahulolev klient on parim reklaam“ ning paraku rahulolematus levib veel kiiremini.

– Õigust olla lapsega seonduvaga kursis – õigust helistada ja saada õdedelt asjakohast tõest informatsiooni lapse seisundi, enesetunde ja tuju kohta. Valerahustamine ja olukorra ala- või ülehindamine, lapse või vanema mure tühiseks pidamine ei ole turvalise õe-pere suhte osad. Olenevalt vanuselistest iseärasustest – liiga pisikesed või liiga suured – ei pruugi vanemad lapse enda suust kuulda, kuidas ta ennast tunneb või kuidas päev või öö möödus. Aga ühtviisi mures võivad vanemad olla nii pisitita kui juba nt täismõõdus suure lapse pärast.

Lapsevanem on haiglas oma lapse tervisliku seisundi tõttu, mitte selleks, et ta seal elada soovib. Lapse seisund võib olla raske, aga sellist nähtust, nagu…

„RASKE LAPSEVANEM“

… kui te just kehakaalu silma ei pea, ei ole olemas. On aga oma lapse tervise, enda üldise toimetuleku ja vajaduste rahuldamatuse tõttu rahutud, häiritud ja kurvad vanemad. Õel ei ole õigust kommenteerida vanema huvi või selle puudumist oma lapse tervise pärast ega valmisolekut ja võimalusi lapse juures olla. Õdede kõnepruugis olev niiöelda „hull ema“ võib olla lihtsalt lapse haiguse tõttu hullunud ema. Või haiglaselamisest või pidevast haiglakülastamisest hullunud vanem. Ja seepärast, et lapsevanem julgeb, tahab ja oskab küsida küsimusi, ei tee temast „tülikat lapsevanemat“ vaid tal on selleks täielik õigus ja vabadus ning pigem peaks selles nägema edasiviivat jõudu ja arengut, veendumist asjade õigsuses, kui tülikat tüütamist, ninatarkust ja haiget huvi. Ükski vanem ei soovi oma lapsest hoolides tunda, et ta õe arvates midagi pahasti või valesti teeb.

Ja tõtt-öelda, kuigi ma tean, milline näeb välja nt lastehaigla Liisa-süsteem kasutaja poolepealt, on mul endiselt tunne, et kui minu laste lugu avada, siis hakkab suurelt ja punaselt üle ekraani plinkima hoiatus: HÄIRE! HULL EMA! HÄIRE! HULL EMA! Sest just nii pandi mind pea alati tundma, kui ma soovisin oma lapse käekäiguga kursis olla rohkem kui minu isiklikud vaatlusandmed.

LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS KA TEMA ESMASEID EMOTSIOONE

– Lapsevanem on lapse pärast mures! – mure aga muudab inimesed vahel ettearvamatuks, ärritunuks, kurjaks, nutlikuks, abituks, süüdistavaks jne

– Tal võib olla hirm – kaotada laps, hirm olukorra süvenemise ja tüsistuste tekkimise ees, hirm lapse mittetervistumise pärast, hirm enda emotsioonide ees

– Ta võib olla teadmatuses – mis on tingitud info puudumisest, lapse seisundi ebaselgusest

– Ta võib tunda abitust – ta soovib, aga ei oska aidata, tunneb, et ei saanud üksi piisavalt hästi hakkama, või kahtleb enda osatähtsuses eesootavas protsessis

– Vanemal võib olla kahju – lapsest, endast, teistest lähedastest ja kaugematest, ajast, elust

– Ta võib haigestumises süüdistada – last, ennast, teisi, õdesid-arste, kogu maailma

– Lapsevanem võib olla väga häiritud – sest elu on rutiinist välja kistud ja segi paisatud

LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS TEMA SOOVE JA VAJADUSI

– Et laps oleks terve! – ükski normaalne vanem ei soovi, et ta laps oleks haige. Haiget last soovib vanem näha kiirelt ja täielikult tervenemas/tervistumas.

– Ta soovib ka ise oma last kaitsta ja hoida – halbade emotsioonide, valu ja muu negatiivse eest. Aga samas võib ta ise nii väga kõike karta ja sellega omakorda last hirmutada – sel juhul ei ole õige vanemat tõrjuda ja teda saata nurga taha üksinda ootama vaid toetada, suhelda, abi pakkuda ja veenda teda – tema vajab ka tuge, et ta saaks lapsele toeks olla.

– Olenevalt eelnevast kogemusest soovib vanem, et saab õde usaldada – mõni vanem on usaldavam ja ehk isegi heauskne. Teine on lukus ja jääbki lukku, mõni on kuri ja saab veelgi kurjemaks, mõni jääbki lõpuni turtsakaks. Igaüks saab oma mure ja valuga omal moel hakkama ja just selles konkreetses olukorras. Kuigi õde näeb ja tajubki ehk vaid haige lapse vanema poolt negatiivset olekut, siis selle vanema hirmust ja murest, väsimusest, tüdimusest või kes teab millest veel tekkinud kõva ja okkaline kiht, millega ta ehk oma viimaseid kannatuse ja jõuvarusid koos hoiab ja maailma eest abitult varjata püüab, võib tegelikult peita sooja südant, usaldust ja sügavat tänutunnet õdedele. Iga jää käitub isemoodi – kes sulab pehmelt, kes mõraneb. Mõni on sõjakam, mõni leplikum. Seda mõjutavad kultuur, haridus, haritus, sotsiaalne taust, vanus, konkreetne situatsioon, eelnev kogemus ja mis kõik veel. Aga usalduse põhiosaks olev aus infovahetus on kõige olulisem. Kui vanemal on võimalus ise reaalselt olla lapse kõrva haiglas, saab ta infot erinevatest allikatest. Kanalid on piiratumad, kui ta pea leppima vaid külastustega. Veel enam sõltub vanema teadlikkus õest, kui ta ise viibib lapsest kaugel ning puudub ka külastusvõimalus, võibolla isegi suhtlemisvõimalus lapsega.

– Ta vajab kaasamist ja selgitamist – need on äärmiselt olulised, sest aitavad tal võimete ja oskuste piires omandada uusi ja korrata üle ka varemomandatud võtteid, neid rakendada ja ennast kasuliku ning vajalikuna tunda. Need oskused annavad vanemale võimaluse aktiivselt osaleda ja kaasa aidata oma lapse tervistumisele, olla tema lähedal. Samas annab tegutsemine perele privaatsust ja autonoomsust avalikus haiglaelus. Mõte ei ole kindlasti selles, et õde delegeerib kogu oma töö ja vastutuse vanemale vaid, et tegemist on usaldava meeskonnatööga, kus ka vanema vajadused on igati rahuldatud.

– Ta vajab toetust ja mõistmist – mõistmist ning toetust enda perelt, ning talle suunatud puhtinimlikku ja professionaalset toetust ja mõistmist personalilt olenevalt sellest, kas tegu on lapse kroonilise tervisehäda, sageli painava probleemi või esmakordse/üksikjuhtumiga, mis on nt äkiline haigestumine või trauma. Šokis vanem, ja seda reeglina haige lapse vanem rohkemal või vähemal määral on, ei suuda pahatihti adekvaatselt hinnata ka enda olukorda. Ta võib eitada teistele ja ka iseendale kõike, teha tugeva näo ja pealtnäha tublilt edasi rassida, aga siinkohal on õde, kui lapsele ja vanemale kõige lähemal seisev isik haigussituatsioonis see, kes aitab märgata, tuvastada esmase professionaalse abi vajaduse, vanema enda soovi ja selle abi kättesaadavuse korraldamise.

– Vanem võib vajada kinnitust, julgustust ja juhendamist – et hoolida, hoolitseda ja last toetada. Sageli saab vanem teha oma lapse heaks palju enamat, kui ta vaid teaks, mida tohib ja võib teha. Lihtsaid selgeid juhiseid ja kannatlik tugi on see, mida vanem uues olukorras vajab, et last aidata. Samas on õest tark kuulata ja jälgida vanema sisetunnet oma lapse suhtes ja kindlasti krooniku vanema toimetulekut oma lapse haigusega. Õel ei maksa kunagi alahinnata krooniku vanema teadmisi ja oskusi, mis puudutavad otseselt just tema lapse hooldust ja ravi. Sageli on sellises situatsioonis õde pigem õpilase rollis ega tohiks mingil juhul solvuda või ennast ületähtsustada vaid kohaneda ja olla avatud. Kui õde enda arvates vanema toimetamistes vigu tuvastab, siis võib ta julgelt arendada diskussiooni, mille tulemusel leitakse sobiv ja teaduspõhine lahendus, mida kogu meeskond aktsepteerib – eesmärk on ju kõigil üks – et lapsel oleks parem.

– Lapsevanem vajab aega – enda ja teiste emotsioonide ja üldise infoga toimetulekuks, vajab aega perega koosolemiseks, võimalusel ehk ka perepalatit. Vanem võib ise meeletult karta haigestumist, haiglaid ja kõike sellega seonduvat. Samas olenevalt vanema eelnevast haiglakogemusest võib ta olla kontrolliv, ärrituv ja eelarvamuslik juba ette, sellesse tuleb suhtuda mõistvalt ja püüda tema hirme maandada ja usaldus võita. Vanemal ei pruugi üldse olla kogemusi terviseprobleemidega. Ta ei pruugi teada, mis on näiteks kanüül ja seda, et haiglas jälgitakse rutiinikorras kehatemperatuuri kõigil patsientidel jms – kõik see, mis on õdede jaoks igapäevane elu, rutiin ja harjumuspäraselt arusaadav. Kroonilise haigusega laps ja tema vanem elavad vahel haiglas palju nädalaid, vahel ka kuid, õed aga käivad vaid tööl. Seega on oluline mõista, et krooniliselt haige lapse ja tema vanema haiglaselamise väsimust, emotsioone ja kõike muud eluliselt kaasneda võivat.

– Vanem vajab õigust olla inimene – olla vahel väsinud, murduda ja olla sellegi poolest mõistetud ja toetatud õrnalt ja tundlikult piire tajudes. Leida tuge, et ise mitte alla anda. See, kas vanem saab lapsega koos haiglasse jääda oleneb paraku veel paljust muust kui lapse haigestumisest. Vanemal võib olla kodus ootamas teisi lapsi, hooldatav, koduloomad ja kõik see vajab korraldamist – see ei ole õe asi vanema valikuid ja olukorda kritiseerida – kui vanem tunneb, et ei saa haiglas piisavalt olla, siis ta ei pea ennast ka personali ees õigustama – see on tema otsus ja usaldus ka õe suhtes, kelle hoolde tema laps jääb. Lisaks võib taustal olla ärritunud elukaaslane, piitsutav majanduslik olukord ning veel palju muudki, mis ei lase soovist hoolimata lapse kõrvale haiglasse jääda. Iga vanem on inimene ja tal on elu ka väljaspool haiglat, mis paratamatult mõjutab nii teda kui last.

– Õigust tunda, mida tunneb – vanem võib tunda end üksildase, õnnetu ja kuravana, tegevusetu ja kasutuna. Ta võib tunda äärmist frustratsiooni, tüdimust, abitust. Ka vanem vajab tähelepanu, tunnustust ja head sõna – sõbralikku sooja suhtumist, et tema vajadused oleksid märgatud – sest reaalsuses ei keskenduta endiselt sageli peretervikule vaid ikka lapspatsiendile ja tema somaatilisele terviseprobleemile. Lapse hooldaja on haiglas üldlevinud arvamuse kohaselt ikka vaid selleks, et temast lapse hooldamisel kasu oleks ja hooldaja enda vajadused on need, millega ta peab ise hakkama saama. Sageli ei osata endiselt näha tervikut ja arvestada sellega, et ka lapsevanem peab saama õe terapeutilise suhtlemise osaliseks igas mõttes. Kui vanem on mures ja tasakaalust väljas ja tunneb kõiki neid ebaõnnestumise ja muid kehvasid tundeid, mis talle ja lapsele osaks saavad, siis ei ole temast lapse tervistumisele kaasaaitamisel palju kasu. Pigem loob see pinnase lapses süütunde tekitamisele ja siis laps püüab süütundest oma vanemat aidata ja selle nimel ruttu terveks saada. Aga see ei ole ometi õige. On suuresti õe asi mõista tervikut ja tasakaalu. Kui laps on rahul, on ka vanem rahul ja ka vanema rahulolu aitab lapsel elu ja valuga paremini toime tulla.

VANEM SOOVIB SELGUST JA ARUSAAMIST, MIKS ERINEVAD ÕED ERINEVALT KÄITUVAD. KUIDAS SIIS ON ÕIGE?

– Miks üks õde toob ühe ja sama ravimi ühel viisil, teine teisel? Selgitamine? Markeerimine?

– Kuidas üks aspireerib last nii, et veri on taga ja laps karjub end hingetuks, kui teine aspireerib magava lapse ära nii, et ta isegi ei ärka?

– Miks üks teeb sidumisel lapsele alati haiget, teine aga mitte kunagi, kuigi haav on üks?

– Miks üks äratab lapse ja vanema hommikuseks kraadimiseks kell 6 ja teine laseb inimlikult 2 tundi kauem magada, kui on teada, et palavikku nagunii ei ole?

– Miks kord võetakse sama analüüs näpust, teine kord veenist?

– Kuidas üks õde viib sama protseduuri läbi põhjalikult selgitades haigevoodis, teine protseduuritoas, kolmas saadab vanema minema, neljas viib aga une pealt salaja lapse protseduuri tuppa ja kohkunud vanem saab ärgates tagasi nutva lapse täpselt teadmata, mida, miks ja millal lapsega tehti?

– Kuidas ühel õel on õigus kommenteerida analüüse, teisel mitte?

– Miks üks õde tutvustab ennast, teine kannab ainult kaarti, kolmas kirjutab nime vaid õeposti tahvlikesele, neljas jääbki tuvastamatuks? Kes on need inimesed õeposti taga ja valge kitli sees? Kas neil kõigil ikka on nimi?

Laitmatult valged riided, jahedad, puhtad ja tundekõledad ruumid, asjalik korrektselt tuim toimetamine – kõik kõlabki nagu haigla, aga sealjuures tegevuse mitteselgitamine on lapse jaoks enamasti väga hirmutav ja kui miski hirmutab last võib see hirmutada ka vanemat ja vastupidi. Protseduuride mitteselgitamine, lapsele valetamine, et ei ole valus, kui tegelikult võib ikka valus olla küll, või vanema halvustamine seetõttu, et ta laps kardab valu, ei ole kindlasti see käitumine, mille üle õde võiks uhkust tunda.

LAPSEVANEM OOTAB JA LOODAB SISIMAS, ET ÕDE EI OLE MITTE KUNAGI:

– Ükskõikne 

– Hoolimatu

– Silmakirjalik

– Valelik

– Julm

– Kuri

– Halvustav

– Last ja/või vanemat alavääristav

– Pereellu mõjuva põhjuseta sekkuv

Aga vahel teevad õed palju enamat kui nende ametijuhend ja eetikakoodeks ette näeb – nad on inimesed natuke suurema algustähega:

SEE, MIDA VANEM ÕELT EI OOTA, AGA MILLE EEST TA ON TALLE VÄGA TÄNULIK

Vahel võib vanem olla lapsega üksinda haiglas kodust kaugel võõras linnas. Mida tunneksite teie, olles lapsevanemana nurka aetud? Oletame, et te ei oska antud kohas orienteeruda, unustasite raha ja pangakaardi, telefonilaadija koju, ja siis algasid teil ootamatult päevad või vajasite ise kiiremas korras nt silmatilkasid. Toit on teadagi stressileevendaja ja haiglalobi pole sageli see, mis terve täisinimese isu ja tuju pikkadeks päevadeks leevendaks. Vahel on abistaja jaoks väikesest liigutusest väga suur tugi.

– Mängulise loomingulisuse eest – mis aitab välja ka kõige täbaramast olukorrast. Kaasates kasvõi käpiknukud, haldjad-päkapikud ja salakirjad. Samuti selle eest, kui personal aitab tal võimaluste piires rahulolematule ja haiglas olemisest väsinud lapsele jõukohast tegevust ja muud meelepärast leida – nt arstimäng, kanüülikleepsud, joonistamine, koos jalutamine, klammerdamine-augustamine, niisama jutupuhumine, tähtpäevade meelespidamine, vanema tuulduma lubamine ja ise samal ajal lapsega tegelemine.

– Aususe ja julguse eest – Nii oluline on see, et kui õde on eksinud sõnas või teos, siis ta julgeb vanemale (ja lapsele) oma viga ka tunnistada. Mitte keegi meist ei ole kaitstud eksimuste eest. See on paraku inimlik ja tegijal võib juhtuda. See võib väga julm viga olla, aga see, kui haigla ringkaitse eksinud õe ära peidab ja kui isegi õde saab karistada kusagil kulisside taga, ei anna vanema hingele rahu. Vanem võib küll tunda viha, ängistust, pahameelt, vihkamist, kättemaksujanu, aga kui eksimuse teinud õde tuleb tunnistab, kahetseb ja vabandab, siis olgugi, et vanema reaktsioon võib olla valuline, on see ausam ja parem ning annab ka õele endale ausa ja süüdlunastavama tunde. Raske on elada süükoormaga kusagil peidus lootes, et kõik ununeb peagi. Ei unune.

– Lohutava läheduse eest – Me ei ole kultuuriomaselt liiga füüsilised, aga vahel ei olegi muud vaja kui hoida käest, panna käsi õlale või kallistada. See on inimlik ja soe ja vahel on see just see miski, mida vanem sel hetkel kõige enam vajab.

Kuna minult paluti isiklikke kogemusi, siis minu kõige helgemad mälestused ja kogemused õdedega, mis hellalt ja ilusalt meelde on jäänud:

– õe algatusel ja abiga tehtud pisitillukese enneaegse beebi jala- ja käejäljed

– lapse esimene ja väga kardetud, aga õe abiga suurepäraselt õnnestunud vanniskäik 2-kuuselt

– veepudel ja leivapakk, mille õde tööle tulles poest kaasa haaras ja mida nosides minu unetud ööd nii kurvad ja kibedad ei tundunud

– öövalves õe kootud imetillukesed titasokid mu enneaegsele lapsele

– õe poolt joonistatud teekonnaplaan haigla teise otsa tundmatusse

– see, kuidas õde lubas mul uusaastaööl paariks tunniks koju teise lapse juurde lipata

– õe algatusel ja koostöös valminud pühadeaegne „meeskonnapilt“ osakonna lastest

– meeles peetud sünni- ja tähtpäevad

– ja veel palju-palju muudki

Pealtnäha ehk tähtsusetud situatsioonid ja väikesed asjad, kus õde oli lihtsalt inimene. Ilus inimene. Aga ta tegi enamat kui temalt oodati – ta tegi oma tööd südamega. Ja need hetked panevad veel ka kümme aastat hiljem heldima ja uskuma headusesse.

Kui vanem vaid teaks, siis ootaks ta kindlasti ka…

Kuigi vanemad ei soovi oma lapsele halba ega haiget teha, siis ei pruugi nad alati teada, mida üks või teine väljaütlemine või käitumine võib tegelikult põhjustada ja kaasa tuua. Õde, kui professionaal, aga peaks neid kindlasti teadma ja arvestama ning last, vanemat ning peresuhet toetama ja valgustama, neid kaasama ja mitte tõrjuma. Kõik soovivad lapsele vaid parimat, seega vältida tuleks:

VEAD, MIDA TEADLIK ÕDE SAAB VÄLTIDA JA LEEVENDADA

– „See ei ole üldse valus!“ – kui tegelikult võib see protseduur valus olla küll. Mitte kunagi ei tohi lapsele valetada. Jah, teda üles kütta ja hirmutada, et eesootav protseduur on valulik, ka ei maksa, sest ühelt poolt teeb see lapse kohe ärevaks, kui sõna „VALU“ jutust läbi käib. Võlts rahustamine ette, et ohh, pole midagi, see pole üldse valus ja tuleb vaid üks pisike „liblikatiivapuudutus“ pole õige ega aus. Kui vanem on seda ise lapsele rääkinud, siis peab õde mõistvalt ja rahulikult selgitama tagamaid nii lapsele kui tema vanemale. Vastasel juhul kaotavad lapse silmis usalduse nii õde kui vanem ja edaspidi on võib olla üsna keeruline lapsega sõbralikku koostööd teha. Selle asemel, et rääkida valust on mõistlik lapselt hoopis uurida, mis ta asjast arvab, millised on tema kogemused ja kinnitada talle, kui oluline on teie kõigi koostöö, et valulik protseduur võimalikult leebelt ja kiirelt vormistatud saaks.

– „Kui sa kohe hästi ei käitu, siis tädi teeb sulle paha-lapse-süsti!“ – enamasti pärineb see idee mittehaigla keskkonnast (vanematelt, õpetajatelt, teistelt), kes püüavad last distsiplineerida haigla, arsti ja süstidega hirmutades. Ma soovin uskuda, et õed enam selliseid ähvardusi ega ka kõveraid nalju ei tee. Ma olen küll kuulnud, et üks haiglatädi lubas lapse ära tappa ja teine ähvardas, et laps ei näe enam kunagi oma vanemaid, kui ta kohe nüüd ja praegu verd ei anna, aga pigem on see paha-lapse-süsti-teema pärit haiglaeelsest ajast ja laps on juba enne haigestumist korralikult töödeldud. On selle taga siis suurte inimeste teadmatus või hirm süstalde ja nõelte ees, aga kahju on igal juhul juba tehtud ja õed peavad paha-lapse-süsti hirmus lapsega silmitsi seisma, barjääre murdma ja tõestama, et ei soovi last kuidagi karistada, talle haiget teha vaid ainult aidata. Vahel tuleb selleks palju pingutada, et kollid minema peletada.

– „Ära nuta! Suured ei nuta! Mehed ei nuta! Ise nii suur, aga nutad!“ – need laused ei lohuta ega rahusta last kunagi! Kui lapsel on valus (trauma, põletik, valulik või hirmutav protseduur vms), siis ei ole abi tänitamisest-targutamisest, alandamisest ega parastamisest. Ka vanemal ei ole õigust lapsele nii ütelda ja siin on omal kohal õe rahulik ja asjalik selgitus. Kõigil on õigus emotsioone tunda, neid välja näidata. Samuti on kõigil õigus mõistmisele, toetusele ja lohutusele.

– „Ärge nutke lapse ees! Kui te tugev ei suuda olla, siis minge ukse taha!“ – see on silmakirjalik ja vale märkus, mida õde vanemale öelda ei tohi. Muidugi võib nuttev vanem lapse rohkem segadusse ajada, aga muresolija eemaletõukamisega ei saavuta kokkuvõttes midagi head. Kui vanem murdub ja nutab, siis saab õde seda lapsele arusaadavalt ja kenasti selgitada. Vahel ei oska ega suuda vanem seda ise teha, aga kindlasti ei ole õe poolt õige seepeale vanemat ukse taha saata ja hurjutada, et lapse ees ei nuteta. Meil kõigil on emotsioonid, need tuleb lihtsalt lahti rääkida, mitte varjata ja peita, lapsed ei ole rumalad, nad tajuvad asju õhust ilma reaalselt märga silma nägematagi ja selleks, et lapse ega ka vanema jaoks ei jääks õhku valusaid lahtirääkimatuid emotsioone, on just õe asi märgata, mõista ja abistada mõlemat. Ja see kui õde, nähes lapse või vanema valu, ka ise pisara poetab (sedagi juhtub!), ei ole märk tema nõrkusest. Oluline on lihtsalt ausalt rääkida, et maandada vanemas või lapses tekkivaid segaseid tundeid ja hirmu, et kas tõesti on asi nii hull, et õed ka juba nutavad.

– „Kui vanem on juures, siis laps ei oska käituda ja teeb asjatult draamat!“ – on loogiline ja mõistetav, et laps vajab vanemat enda kõrval selleks, et tunda ennast turvaliselt. Kui vanem on eemal, siis laps suudab enamasti end kontrollida ja vaos hoida, püüab olla vapper-kannatlik ja samas on hirmunud ega julgegi oma emotsioone välja elada ning sellest jääb petlikult mulje, et laps on tegelikult väga tubli ja tragi. Ja kui siis vanem silmapiirile ilmub, siis algab õdede meelest tsirkus ja näitemäng ning korraga hakkab kannatlik ja kõike hästitaluv laps teesklema, et tal on nii paha ja valus, kuigi hetk tagasi ilma vanemate oli kõik OK ja olukord kontrolli all. Õde ei tohiks kunagi unustada seda, et heas lapse ja vanema suhtes on usaldus, mis lubab lapsel näidata välja oma tõelisi emotsioone ja vastavalt vanusele ei pruugi „mul on valus“ tähendadagi ehk midagi muud, kui et tal on valus mitte niivõrd füüsiliselt vaid tervikuna hingeliselt. Tal võib olla lihtsalt ütlemata ebamugav ja paha haiglas olla ja ta tahaks hoopis kodus mõnusalt mängida ja teha muidu toredaid harjumuspäraseid asju. Laps on pidanud vahel läbi elama paljut – võõras keskkond (inimesed, ruumid, valgus, helid, lõhnad, õhk ja palju muud), valulikud protseduurid, piiratud liikumine, söömine jms. Ilmselgelt tulevad erinevad lapsed selle kõigega erinevalt toime ja kui laps vanema saabudes teeb õe meelest draamat, siis on õe asi suhtuda sellesse mõistvalt ja vaikselt vanemale selgitada käitumise tagamaid, sest ka vanematel võib tekkida vale arusaam justnagu ei oska tema laps käituda ja olla. Kui hoida sel põhjusel last ja vanemat lahus, siis teeb õde lapsele veel enam kahju ning köndistab ka lapse ja vanema usaldussuhet.

– „Kui sa nii käitud, siis me vanemaid su juurde enam ei luba!“ – sellise ähvardusega saab haigele lapsele vaid kahju teha. Olgu ta personali arvates kuitahes jonnakas, vanemate ees kaeblik ja nutlik, siis lapse hirmutamine ei ole peaaegu kunagi hea idee. Pealegi pole sellise avalduse tegemiseks õel mingit voli ega alust. Sellise lausega ta vaid õõnestab lapse silmis enda autoriteeti, sest täita seda ähvardust ta nagunii ei tohi ega saa. Kui laps on käitunud sobimatult, siis saab talle kõike eakohaselt selgitada, tunnustada sobiva käitumise eest ja vajadusel teda suunata asendustegevuse juurde – laps, kes tunneb frustratsiooni, on hädas ja vajab abi ning tuge, mitte veel midagi, mida temalt ära tahetakse võtta lisaks harjumuspärasele kodusele rutiinile.

– „Sa oled nii paha laps, kui sa sedasi jonnid! Vaata kui tublilt naabripoiss on!“ – laps ei ole kunagi halb, paha, ilus, kole, tubli, laisk – see on sildistamine ning pole sobilik. Samuti pole sobilik võrdlemine. Laps on alati laps just oma universaalsuses. Hea, halb, ilus, kole saab olla ainult tema käitumine, lähtuvalt millele saab last motiveerida paremini koostööd tegema ja ka ennast ise abistama.

– „Teie, lapsevanem, oodake ukse taga ja täitke pabereid!“ – kuigi selleks otsest alust ei ole, siis vahel ikka juhtub, et selliste sõnadega suunatakse vanem protseduuri ajaks ukse taha ootama. Vahel ei julge vanem ise küsimust tõestada – miks? Vahel on see vaid õe mugavus ja ka ebakindlus – sest siis käitub laps nende meelest paremini ja on ma abituses koostööaltim, ning õde usub, et ta saab oma ülesandega paremini hakkama, kui vanema pilk ei mõõda pingestatult iga ta liigutust. Kui vanem ise kardab nt verd või verevõtmist, siis mõistagi on tal võimalik eemale jääda, aga õde peaks pigem vanemat toetama ja julgustama ning leidma sobiva mooduse, juhendama, kuidas vanem saaks oma lapsele ikkagi toeks tulla. On mõistetav, et nt valuliku protseduuri ajal võib vanem olla kimbatuses – ühelt poolt võib ta karta verd, teisalt kardab ta ise antud protseduuri ja omab valusaid mälestusi, kolmandaks on tal raske taluda seda, et lapsel on valus. On mõistetav, et vanema juuresolekul avaldab laps oma emotsioone vahetumalt ning protesteerib ja loodab, et vanem teda valutegemisest päästab. Vanem ei reeda last, kui ta talle toeks on, kuigi see ehk esmapilgul võib nii tunduda. Täiesti tõestatud on fakt, et vanema juuresolek reaalselt vähendab laste valutaju.

– „Teie ootate siin, võite kohvikusse minna. Ärge muretsege!“ – olgugi, et last operatsioonile saatev vanem on andnud nõusoleku ja vestelnud spetsialistidega, siis ometi ei võta see kõik temalt ära hirmu ja muret. Pinnapealsed soovitused, et minge sööge midagi või tehke midagi asjalikku, ei pruugi sel hetkel vanema jaoks olla üldse aktsepteeritavad. Võimalik, et ta sooviks vaikselt oma mõtetega olla, äkki isegi vaikselt kuskil nutta, magada, et aeg kiiremini kaoks, võibolla hoopis rääkida ja jagada kogemusi ja muret-hirmu? Kas tal on isu? Õde saab vähemalt märgata ja kohal olla, soovitada ja vajadusel abi otsida.

– „Ära võta väikelast sülle, hellitad ta ära ja pärast on teistel raske!“ – kui vanem on kaugel, siis ta loodab õdede peale, sest nende kätes on suur osa lapse emotsionaalse turvatunde loomisest ja hoidmisest. Pole võimalik last süleshoidmise ja lähedusega ära hellitada, lihtsalt kui laps on kogenud head ja õiget, siis teab ta edaspidi mida nõudlikult paluda ja kuigi ta ehk suurt kisa võib teha, siis ometi õpib ka tema ootama ja seoseid looma üsna kiiresti – alati ei saa kõike, mida soovid, aga õdede töömugavus ei tohiks kindlasti olla see, mis lapse lähedusest ilma jätab. Ja kui haiglasolevad vanemad näevad, et nende kuulde- ja nägemiskauguses on mõni laps, nt ilma vanemate lastekodulaps, keda samal põhjusel sülle ei võeta ega suhelda, siis automaatselt on see vanema jaoks signaal sellest, et õed valivad, on silmakirjalikud, pingutavad vaid vanemate ees ja tegelikult ei hooligi. Nii kaotavad vanemad õdede suhtes usalduse ega suuda enam enda last nende hoole alla näriva kahtluseta jätta, sest siis võivad õed samamoodi käituda tema lapsega, kui ta ise selja pöörab.

– „Palun kutsuge mind, kui mu laps ärkab või nutma hakkab!“ – vahel on emad küll lastega koos haiglas, aga puhkavad siiski erinevates palatites ja ainus, mida nad õdedelt tegelikult paluvad on see, et teda kohe kutsutaks, kui laps ärkab või nutma hakkab. Reeglina see toimib kenasti, aga mul on ka valus näide elust, kus ilma igasugu mõjuva põhjuseta meie soovi ei austatud. Lihtsalt õdede jaoks oli mugavam võimalikult emavaba ja vaikivate titadega ruum. Selle asemel, et meid vajadusel kutsuda, oli laps tugevalt pulgaks mähitud ja glükoos põske pistetud – ehk siis tita oli abitult maha- ja magama surutud, söögiisu oli kadunud. Meie silmis kaotasid need õed selles osas usalduse ja kuna koostöö korduvalt ei sujunud, siis läks kasutusse suhteliselt ekstreemne lahendus – beebid said enda juurde raadiosaatjad-beebimonitorid. Usaldus on habras, usaldamatus aga mürk, mis levib valusalt. Ja igast emast võib saada emalõvi, kes õdede elu kuidagi kergemaks ei tee.

Võib vabalt juhtuda, et me kõik, nii õed kui lapsevanemad, eksime vahel nende ja ka teiste lihtsate kuid mõjusate sõnakõlksudega. Aga isegi, kui õde taipab alles hiljem, et on eksinud, siis parim, mida ta teha saab on püüda rääkida, tunnistada, vajadusel vabandada ning leida hea lahendus. Kindlasti on neid vanemaid, kes kõige tegelikku tagamaad lõpuni ei taipa ega adu, aga enese teadmata on nad õdedele lõpuks ikkagi tänulikud, sest soovivad enda perele parimat ja tänu teadlikele õdedele jääb kahju tegemata. See on väga suur asi!

Korrates veel kord üle põhilise, siis nii somaatiliste kui ka psühholoogiliste probleemide puhul…

LAPSEVANEM OOTAB ÕELT, ET TA OSKAB:

– Näha-kuulda

– Lugeda märke

– Tajuda piire 

– Olla taktitundeline

– Ennetada probleeme

– Julgeda otsida ja vajadusel kutsuda abi

– Jagada meeskonnaga oma tähelepanekuid ja kogemusi

– Luua usaldus ja tunnetada töökeemia sobivust

– Võtta maha pinge ja ärevuse 

– Olla tehniliselt osav

Selleks, et lapsevanemal ja ka lapsel oleks alati julge pöörduda kohta, kust terviseabi saab, on oluline professionaalne asjatundlikkus, mis käib käsikäes usaldusliku suhte, siiruse, vahetuse ja empaatiaga.

Lastega töötavad õed on pisut omamoodi. Parimas mõttes. Aastate jooksul on mul olnud võimalus teha koostööd imeliste lasteõdedega nii lapsevanema, üliõpilase, praktikandi ja kaastöötajana. Paljud neist on mulle olnud suureks eeskujuks ja kinnituseks, et ma saan maailma asjadest üsna õigesti aru. Samameeldivad emotsioonid on mul koostööst laste ja nende vanematega. Soovin teile kõigile ikka säravaid silmi, usku paremasse homsesse, mängulusti, sooje sõnu, pikka kannatust, hella hoolimist ja ikka jõudu-jaksu ning hästi-hästi palju armastust! Tehke koostööd! Siis on maailm palju parem paik! 🙂

Palavalt tervitades

Eva

Tekst ja pildid on minu sulest © 2013

Bonn. Mees, kes tahtis mu mees olla (peatükk nr x)

„Ma ju palusin sind! Sa teadsid, et see on üks ja ainus asi, mida ma silma otsast ei salli ja millega ma ilma peal nõus ei ole..“

Bonn, nii palus ta end kirjasõnas nimetada, lööb pilgu hetkeks maha, aga seda tõstes ei vaata mulle vastu ühtegi grammi kahetsust. Tema silmis särab süüdimatu üleolek ja kahjutunne vaid selle üle, et ta vahele on jäänud. Ma tunnen, kuidas mul sisimas keerama hakkab, aga ma vean pika ja kannatliku sõõmu õhku endale kopsu ja seda välja pahistades surun kõik oma emotsioonid kaugele peitu. See mees ei pea mu valust, kurbusest ega lüüasaamisest küll enam kaugeltki kõike teadma.

Ma vangutan pead ja lasen kätel raskelt sülle vajuda. See kõik on nii masendavalt uskumatu. Kas see tõesti saab tõsi olla?!

„Kas sa aru ei saa, et ma olen pool aastat su armuke olnud?“ küsin ma sügavalt ohates. Ja kuigi ma küsin seda valjul häälel, siis tegelikult küsin ma seda rohkem nagu iseendalt.

Aga Bonn vastab kannatlikult ja ebaharilikult pehmel toonil, püüdes mind taas uskuma panna oma siiruses: „Ei ole! Sa ei ole mu armuke! Sina oled mu naine. Naine, keda ma armastan ja ihkan ja tahan üle kõige maailmas!“

„Aga kogu selle maailma silmis olen ma enda teadmata olnud su armuke. Tema silmis. Su vanemate silmis. Naabrite silmis. Isegi iseenda sõprade silmis olen mina su armuke. Mitte tema. Mina ja ainult mina! Ja sa ei taha teada, kui sitt tunne see on! Pool aastat!“ tulistan ma ta-ta-ta-ta-taa talle vahedalt vastu.

„Sa.. sa ei ole mu armuke,“ ütleb Bonn pead langetades kustuval häälel ja ma tunnen läbi jäiselt vaikse õhu, et ta hakkab väsima selle fraasi korrutamisest, kuigi ta peaks seda röökima kogu maailmale ja siis ma kaaluksin, kas ma veel üldse kunagi kuulan teda. Nii haavunud, nii vihane olen ma ta peale.

Me istume sõnatult Bonni autos minu maja ees. Maja on pime, rahvas magab. Täna öösel oleme me juba nii palju kilomeetreid sihitult maha sõitnud. Ikka selleks, et auto soe püsiks ja mina autost minema ei marsiks ja et tema saaks sõites närve rahustada. Mulle tundub, et see on nagu mingi meeste viis end rahustada ja hoida – lihtsalt sõita. Sõita. Sõita! Kasvõi sihitult ja ükskõik kuhu. Olgu selleks siis akulaadimine või mõni muu põhjendus, aga reeglina on eesmärk ikka üks – olla mingis rutiinis, et saaks eemale ebameeldivast, saaks end välja lülitada, mitte mõtelda või siis saaks just rahus omaette mõtelda.

Sellele, et keegi meid kuskil koos näeb ja seda ebaõigeks peab, pole ma kunagi pidanud mõtlema. Sest mina ju olingi enda teada kogu selle aja Bonni ametlik kaaslane. No me olime koos, kuigi me abielus ei olnud. Aga ka abiellumise plaan oli endiselt veel kusagil olemas. Kunagi tulevikus, kui Bonni firmamured on lahenenud ja on võimalus meie asjadele taas keskenduda. Ja nüüd saan ma siin teada, et ma olen tegelikult vaid ette kujutanud, et olen tema naine!? Tegelikult elab ta juba viimased pool aastat jälle koos oma lapse emaga.

Kas ma olen loll? Pime? Kurt? Rumal? Kus ma küll elanud olen? Kuidas ma kõike seda ometi ei märganud? Kuidas ta kogemata ei libastunud ja vahele ei jäänud? Kas keegi pole siis tõesti meid koos näinud ja ta lapse emale ette kandnud? Ja kuidas mina neid ei ole koos näinud? Kuidas me juhuslikult ei ole trehvanud? Ja telefonikõned? Olgu, telefonikõnede osas oli tõesti see viimane kuu veider. Ma kuulasin päevast päeva vabandusi, miks ma talle helistada ei saa, sest küll olid telefonil uuendustega probleemid ja siis veel kõik muu hägu. Mina, loll, muidugi uskusin! Saatsin aga kenasti sõnumi, kui rääkida soovisin ja ootasin kannatlikult heas usus tema kõnet. Tegelikult oli see kodus ebamugavaks muutunud olukorra võimalikult lihtne klaarimine ja minu eemalehoidmine. Huvitav on see, et ta tõesõna usaldas mind sedavõrd, et teadis, et ma ei lähe teda kontrollima.

„Sa ei oleks end sedasi iial alandanud!“ hüüatas ta, kui mängisin kõval häälel mõttega, mis oleks siis, kui ma oleksin ise taibanud talle külla minna ajal, mil teadsin, et tal on vaja oma pingelisi äriasju korraldada. Mul on ta võti juba aastaid lauasahtlis olemas. Mis oleks olnud siis, kui ma ise tema juurde oleksin sõitnud ja sealt Maria lihtsalt eest leidnud? Tema enesekindlus selles osas on aukartustäratavalt hämmastav. Või tunnebki ta omal haiglasel moel mind minust endast paremini, et ma tõepoolest ei vaevu kedagi kontrollima ja nuhkima? Ta teadis, et ma ei hakka iial tema armukeseks, seega ei saanud ta mulle midagi ka rääkida ega tunnistada. Milline täiuslik kaksikmäng! Samas, mis siis nüüd saab?

Bonn paneb käigu sisse ja annab vaikselt gaasi. Auto liigub mööda jääkonarlikku tänavat krõbinal paigalt. Viskan süütundliku pilgu akendele. Viimane asi, mida ta teha soovin, on majarahvast oma öise episoodiga häirida. Kõik on õnneks vaikne. Me sõidame. Mul on külm. Venitan külmunud sõrmed sügavale varrukasse ja sätin kampsunikäised suletud soojaks toruks. Pikkamööda muutub autos soojemaks, sõrmedel hakkab ka parem. Õlgu võdistades kohendan end kohevamaks nagu mõni talvituv lind ja jahe nina poeb silmini kõrgendatud krae varju. Kontssaabastes jalgadel on liiga kitsas. Veri ei käi hästi ringi, aga ma ei julge jalgu liigutada. Ma ei julge end eriti üldse liigutada, sest ma tean, kuidas ta reageerib mu liigutustele. Ma ei taha kuulda ühtegi komplimenti. Sest see kõik teeb hetkel pigem haiget ja halvab. See kõik on nii kuratlikult vale. Ma ei taha olla temaga koos ja ma ei taha ka üksi koju minna. Ma alles toibun tänasest šokist, aga ma ei kavatsegi löödult koju veel tagasi minna. Pigem lähen linna ja kutsun sinna kellegi seltsiks. Ma ei taha minna koju nutma. Kuigi ma isegi ei tea, kas tahaksin nutta või vihast karjuda või ei taha kumbagi teha. Ma tahaksin mitte mõtelda või siis just mõtelda ja hetkel sobib mulle kenasti, et Bonn lihtsalt sõidab ega räägi. Praegu on mul natuke isegi kahju, et kõrvulukustavat muusikat ei ole. Ma ei taha ise paluda, et ta raadio käima paneks. Ma ei taha temaga ise üldse juttu alustada. Aga korralikult kehast läbi vappuv heli teeks hetkel ehk head.

Surun pilgu hetkeks küljeaknasse, aga selle taga pole muud kui kiiruses jääkülmal klaasil võdisevad veepiisad. Õues on kottpime ja maantee on ääristatud tiheda metsaga. Mul ei ole kurb olla, seega ma ei taha haleda pilguga tuimalt vahtida välja aknast, millest ma nagunii midagi ei näe. Pärnu maanteelt keerame ära Keila peale. Bonnile meenub korraga, et ma ei ole täna veel söönud ja muretsevalt pakub ta mulle, et me võiksime järgmise tankla juures peatuse teha. Kogu selles jamaga on mul söömine tõesõna meelest läinud ja alles nüüd hakkab organism ise protestima ja nõudma. Vähemalt üks asjalik avaldus Bonni poolt.

Me räägime suvalistel teemadel, aga jõuame varem või hiljem ikka tema või ta lapse ema juurde tagasi oma jutuga. Tanklas teeme peatuse. Me siseneme sinna nagu noorpaar kunagi. Tavapärane ring. Kui hästi ma tean iga ta sammu, soovi ja liigutust! Energiajook siit, koolajook siit alt, kindlasti 1,25ne pudel. Siis tutvustab ta mulle salati-võileiva letis söödavaid ja mittesöödavaid palasid. Ta teab, sest tanklad on tema põhilised söögikohad. Talle ei meeldi üksi süüa ja kui ta olude sunnil peab üksi sööma, siis pigem ostab ta kiiresti tanklast midagi ja sööb selle sealsamas autos ka ära. Kogemus on tal suur ja söögi osas ma usaldan ta maitset. Ma võtan kanasalati. Küll mitte kana pärast vaid makaronide pärast. Ilma kastmeta on need piisavalt neutraalsed, et tühjale kõhule passida ja samas piisavalt libedad, et mu sisikond tõrkuma ei jõuaks hakata.

Koogilett on enne kassat. Ma tean, et ta armastab rummipalle. Bonn palub endale pakkida kaks rummipalli, võtan ka ühe ja ühe rohelise martsipanitoru lisaks. Ma olen alati neid läbi selle klaasi vaadanud, imetlenud ja vesistanud. Võibolla ongi täna siis see hetk, kui on aeg just seda veel proovimata kooki maitsta. Mis vahet sel kõigel enam on, tema maksab ja see minu kook teda vaesemaks ka enam ei tee.

Tipin kangetel kontsadel tualetti ja seejärel sirgelt autosse. Minu salat ootab mind. Avan karbi ja hakkan sööma. Bonn istub autosse. Kõik vetrub, aga ma olen hoolikas. Ma tean, et talle ei meeldi, kui keegi autos sööb. Eriti sõidu ajal. Puhtviisakusest poetan, et ega teda ei sega, kui ma söön. Täna teda see ei sega. Ja mina nokin südamerahus oma makarone edasi.

Me ei sõida tuldud teed tagasi. Meestele vist ei meeldi sama rada korrata. Või mulle ainult tundub nii? Minu tuttavatele meestele igal juhul ei meeldi. Aga see ei ärrita mind. Pigem olen ma vaatleja. Antud juhul muigav vaatleja, kes jälgib hetkel ühe mehe hingelist vingerdamist, kuna tema valed on haledalt lagedale ujunud ja ta ei leia asu. Aga seda muiet tuleb eriti osavalt peita ja varjata, sest selle ilmsikstulek võib karmimal hetkel maksma minna kojusõidu näiteks bussiga. Eriti kehtib see Bonni kohta, kes vahel suudab leekidesse lahvatada täiesti tühja koha pealt. Hetkel on ta muidugi enda koha väga kannatlik ja eks seepärast julgen ma mõttes ennast kõrvaltvaataja rolli pannes üsna rahulikult olukorra üle ka muiata.

Me ei sõida tagasi kõige lühemat teed pidi. Võtame hoopis kursi Paldiski peale ja mul on hetkeks isegi tunne, et äkki on talle nüüd pähe tulnud, et me võiks seal ka ära käia. Mina pole vastu. Mul on soe ja mul on söök nina ees. Nosin vaikselt ja peaaegu mõnuga oma makaronisalatit ja lükkan kõrvale vaid kana ja ananassi. Sätin end mugavalt toolipõhja istuma ja see, et kell hakkab juba 3 saama, ei ole minu jaoks hetkel mingi näitaja.

Me ei sõida Paldiskisse. Õige pea keerame Tallinna peale tagasi. Kulgeme sinkavonka mööda jäist ja lumist teed vaikselt linna suunas. Autosid ei liigu. Vaikne on. Panga lähenedes poeb mulle hirm naha vahele, sest mul pole enam aimugi tema tegelikest kavatsustest, aga ma räägin temaga maast ja ilmast tooni muutmata. Vaateplatvormi juurdepääs on kinnituisanud. Ega sealt nagunii midagi näha pole, aga tema viimane jutt on olnud üsnagi ärevakstegev… Täna öösel ma küll surra ei taha. Selle kurikuulsa kohaga seostub mulle alati palju sante mälestusi. Üks kurvem kui teine, aga ükski neist meestest ei suutnud mind murda ja kui ma olen täna siin, siis see mees mu kõrval ei murra mind ammugi. Isegi kui ta mind jõuga sellesse jamasse kiskuda tahaks. Aga õnneks ta ei taha. Kurvist ja mäest alla sõites hingan kergendatult. Pangast saime me kenasti mööda. Veel natuke ja me sõidame juba tuttavas ja turvalisemas linnaruumis. Sõidame mööda ka Bonni kodust. Ma küünitan end uurima, aga samas püüan jätta ükskõikset muljet, et kogu see jama ei lähe mulle üldse korda. Tema kodu aknad on pimedad. Sõidame mööda tuttavaid teid minu juurde tagasi ja pargime taas auto akna alla. Kõik magavad.

Autos on soe. Uni hakkab ligi tikkuma.

„Mida ma pean tegema, et sa mulle andeks annaksid?“

„Kõik olematuks?“ pillan ma teravalt. „Anna mulle aega. Ma ei saa veel päris täpselt aru, mis mu ümber siis nüüd kõik juhtunud on. Ma ei ole kindel, et kogu selle jama sulle andestada suudan. Me võime olla sõbrad, seda ma ikka suudan, aga enamat.. hetkel ei näe ma ei põhjust ega võimalust enam enamaks.“

„Ma ei oska sinuga sõber olla. Ma tahan sind!“

„Kui sa mind tahad, siis milleks sul teda vaja on? Milleks sul kogu see jama oli vaja korraldada?“

„Ma ei taha teda, ma ei armasta teda ja ta teab seda. Ta teab, et ma tahan vaid sind!“

„Aga miks ta siis seal on? Kui ta seda teab ja mõistab, siis ta ju ei oleks sinuga?! Ütle nüüd, et lapse pärast surub end maha ja lepib su kapriiside, äraütlemise ja eemaletõukamisega? Seda on ikka väga palju palutud tema käest.“

Bonn on vait. Aga siis laseb ta taas käiku oma leivanumbri: „Ma ei taha oma tütart kaotada!“

„Sa ju ei kaotagi teda. Su tütar vajab su tähelepanu, vajab su aega ja sind. Aga sellist elu, kus te elate koos ja ta peab olema osaline selles idiootses näitemängus, sellist elu ta ei vaja päris kindlasti. Arvad sa, et tal on vaja näha oma vanemaid koos aga õnnetuna? Kõik need teie kaklused ja kisamised ja see kuidas sa ta ema mõnitad ja kiusad? Milleks? Annab see talle ellu kaasa vajaliku teadmise, et naise asi ongi kannatada ja valedes elada? Tahad sa tõesti, et su oma tütar on ühel heal päeval see naine, keda tema mees nii kohtleb nagu sina ta ema? Või vastupidi, et ta ei taha ühel heal päeval sinust enam midagi teada? Pealegi on ta juba nii suur, et tal on kohekohe oma elu. Oma sõbrad, poisid ja kõik muu. Ja üldsegi miks pean mina seda sulle jälle selgitama?“

„Mina tahan sind ja sa ei ole mu armuke kunagi olnud ega saa ka olema, ma tahan, et sa oleksid minu naine“ ja see kõlab tema suust nii vankumatult, et mul tekib isegi veidike hirm, et ma võin tahta teda uskuma jääda. Tema jutt kõlab alati nii jonnakalt. Ja omal moel on see jonn väga veetlev olnud. Siiani.

„Miks peab elu olema nii nõme? Miks mul ei võiks olla korraga kaht naist? Üks, kes on ilus, jalustrabav, hea, osav, tark, veetlev, meeldiv. Ja teine, kes ajab eluks vajaliku korda? Miks ma pean valima? Ma ei taha valida! Ma tahan lihtsalt sind!“

„Aga teda on sul vaja,“ lõpetan ma ladusalt tema haliseva mõttekäigu ja panen selle teema ajutiselt lukku. Ja ühtlasi jätan enda teada ka mõtte, et mina teda enam ei taha. Ma vajan veel mõtlemis- ja vaatlusaega, et temast lahti lasta. Ma kaldun arvama, et seda suhet, mis meil temaga oli, seda ei anna enam kuidagi päästa.

„No sina ju ei viitsinud mulle võileibu hommikul teha…“ ja see kõlab tema suust peaaegu nagu etteheide.

„Tere hommikust!! Kuule, kui ma olen poole hommikuni tööd teinud ja lõunast pean edasi jändama, siis anna andeks, aga ma tahan ka magada vahel natuke. Kas ma tõesti pean ennast õigustama ja ärkama ekstra selleks, et sulle saiale võid määrida ja vorsti laotada?“

„Aga see oleks nii ilus!“ õhkab ta elavnedes.

„Ilus või mitte. Mitte ühelgi korral ei jäänud sa mu juures nälga ja alati oli kapis kohe midagi võtta. Pealgi sa tead mu põhimõtteid ja seda, kuidas mind kasvatati – reegel number üks: naine ei tohi mehele teha võileibu valmis. Mehel on endal käed küljes, et nii lihtsate asjadega hakkama saada. Muidu ongi lõpuks nii, et teen supi valmis, sina istud lauas, supp jahtub, aga süüa ei saa. Ja ei tea miks? Hahaa, sest sul pole lusikat! Siis suredki supikausi kõrval nälga, sest ega mees ju ei saa ise köögis end nii palju liigutada, et esmaseidki vajadusi ise rahuldada. Mis ma siis olen? Köögitööline ja koduabiline veel kõigele lisaks? Pealegi, meenuta nüüd hoolikamalt! Ma olen sulle võileibu teinud. Ja korduvalt!“

„Oled! Ja see oli nii ilus ja sa tegid mulle kohvi ka ja kallasid piima ja ulatasid suhkru. Siis ma sain aru, kui ekstrailus ja hea sa oled!“

„Mnjah.. naise teeb ilusaks ja heaks see, kui ta meest teenindab? Milliseid naiste vajadusi teie rahuldate samas vääringus? Sa paned mind tundma ennast emana, kes su suunurgad võileivapudist ka puhtaks teeb põllenurgaga. Aga sul on ema olemas või jääb temast ka väheks ja oleks vaja mitut korraga?“ ei suuda ma ärritust sel hetkel kuidagi maha suruda.

„Mmmm see oleks ilus. Miniseelik? Sukad jalas? Kontsaga king?“ ta suleb silmad ja veab tundeliselt ninaga õhku kuniks kopsud on katkemiseni täis. Teemavahetus oli nii äkiline, et kui ta käsi mu põlvele libises, siis kangestun täielikult. Ta üritab mu teksaspüksistatud säärt silitada, aga mina püsisin liikumatult paigal.

„Mitte ühtegi emotsiooni, mitte üks emotsioon,“ korrutan ma endale mõttes. Bonniga aga jätkan näilise tuimusega: „Et teda sa vajad, aga mind sa tahad? Ja tema lepib sellega?“

„Mis tal üle jääb? Kui ta mu juures elada tahab, siis peab leppima.“ kehitab Bonn üleolevalt õlgu.

„Sa ise ei leia, et see tema suhtes nõme ja ülekohtune on? Ja ta teab, et sa hetkel oled minuga siin ja ta lepib vaikides?“ usutlen ma teda kahtlustavalt.

„Ma ütlesin talle.“

„Ja ta kuulas sind ja sai aru, et sa tuled minu juurde ja uskus ja oli rahulik ega pannud seda sulle ka pahaks?“ laulan ma oma küsimustevalingu talle kahtlustavalt ette. Oo kuidas ma kahtlen igas ta sõnas ja kui valusmagus on tema kallal hetkel urgitseda.

„Miks me peame kogu aeg temast rääkima? Ma ei taha temast rääkida. Ma pean niigi teda pidevalt nägema ja ta kiunumist ja virisemist kannatama.“ Mõistan, et Bonni jaoks on tänaseks piir käes, aga mul on vaja veel rääkida, et paremini mõista.

„Äkki selle pärast, et üllatus-üllatus, aga temast on saanud minu elu lahutamatu osa!“ teatan ma pahameelt varjamata. Ma ju tean, et Bonn on isegi hästi vastu pidanud mu küsimustele. Veel mõni ja ta plahvatab. Aga miks ma peaksin tema plahvatamist kartma? Koligu siis sinna, kus mitmenaisepidamine on normaalne, kui ta nõudmised ja ootused nii kõrged on, et üks naine neid kuidagi rahuldatud ei saa. Ma ju tean ise ka, et saaks küll, saaksin mina, saaks Maria ka, pole seal midagi kaela- ega kontimurdvat, aga mees ise peab selleks ka väärt mees olema. Ja midagi vastu pakkuma.

Ta paneb automootori seisma. Vaikus on kõrvulukustav. Ma püüan olla hingamata ja kuulatada. See vaikus on nii tume ja sügav. Ma ei tea, kas ta hoiab ka meelega vahepeal hinge kinni, aga igal juhul jääb meie hingetõmmete vahele mitmeid pikemaid pause. Ma ei saa öelda, et see vaikus kuidagi vabastav oleks, aga need hetked seal vahel on millekski kindlasti head.

Ta vaatab enda ette roolirattale ja niheleb käega närviliselt käigukangil. Ma tean, et ta tahaks mul käest kinni võtta, aga ei julge. Võtan ta külmast krobelise suure käe oma pihkude vahele.

„Vaata mulle otsa!“ ütlen ma vaikselt.

Ta tõstab pilgu ja vaatab. Tänavalaterna valgusvihk langeb otse ta peale ja hetkeks tundub mulle, et ma näen pisaraid. Aga see on petlik. Puurin oma pilgu sügavale ta kriibitud prilliklaaside taha ja püüan mõista, mis selles peas küll ometi toimub. Minu kõrval istub mees, keda ma tunnen terve igaviku. Mees, keda ma arvasin end tundvat läbi ja lõhki. Mees, kelles ma hetkel näen taas seda 12-aastast maailma kõige armsamat ebalevat poisikest, kes ta kord oli, kui tuttavaks saime. Huvitav, et ma kogu selle vahepealse aja teda nii ei osanud näha. Ta on nii rahulik, nii soe, nii tugev ja tema karm käsi mu peos on nii oma kuidagi. Ja samas vaatan ma talle otsa ja ma ei tea temast midagi! Kogu see olek tundub korraga nii vale ja võlts ja tehtud.

Ma otsisin Bonni pilgus ikka veel kahetsust. Andekspalumist. Aga enne kõike otsisin ma sealt selgust ja kindlust ja veendunud tahet olla vaid minuga. Või siis temaga. Aga ma ei leia sealt ei üht ega teist. Me istume, hoian ta kätt oma peos ja küsin rohkem vist isegi nagu iseendalt.„Mis nüüd edasi saab?“

„Tahad sa mind?“ küsib ta murduval häälel.„Mille jaoks?“„No ma ei tea, meheks?“

„Hea pakkumine. Abielluda tahad või?“ prahvatan ma vastuseks.

„Ei-ei! Niisama?“

„Ja kui ma tahangi? Mida see siis muudaks?“

„Mina tahan sind!“

„Meheks?“ vastan ma nokkivalt.

„Ära nori. Sa tead, mida ma tahan“

„Aga sul on ju soe naine kodus olemas ja ootamas. Naine, kes sind armastab. Naine, kes on sulle tütre sünnitanud. Naine, kellele meeldib su eest hoolitseda ja su elu paremaks muuta nagu ta mulle ise ennist väitis. Mille kuradi pärast sul mind siis veel vaja on? Millest sul tema juures siis ometi nii puudu jääb?“

„Kõigest. Ta ei suuda sind asendada. Sa oled nii palju parem kui tema. Kas sa ei saa aru, ma ihkan ja ihaldan vaid sind, sina oled naine suure algustähega!“

„Just, nnnaine, kes ei saa sinu silmis isegi võileibadega hakkama. Temal jääb puudu vaid üks pisike osa, minul jääb puudu kõigest, isegi leivast ja võist. Milles siin üldse siis veel küsimus on? Mine ja ela oma elu ja tee nii, et te kõik õnnelikud oleksite! Minul ei ole selles loos kohta.“

„Mis sa jaurad! Miks sa ei saa aru, et ma tahan vaid sind!“

„Imelik oled ikka küll… Aga tead, mul on külm. Ma lähen parem koju ja sina mine oma koju ja eks me hiljem suhtleme.“

Ma libistan oma käed vaikselt ta ülessoojenenud kämbla ümbert eemale ja avan turvavöö. Ta sirutab oma käe, et püüda kinni mu pea. Ta nihkub mulle hästi lähedale, aga vaid viiv enne seda, kui meie huuled kohtuksid, pööran ma pea nõksti kõrvale. Ta suudleb riivamini mu põske.

„Kas ma tohin sisse tulla?“

See küsimus tuleb ootamatult. Ehmunult turtsatan: „Milleks?“

„Mul on külm, ma olen väsinud ja ma tahan su kaissu.“

Mul jooksevad silme eest välgukiirusel läbi need korrad, kui ta õhtusöögilauast tõusis ja teatas, et peab nüüd tööle minema. Ma ei torkinud teda enamasti neil õhtutel, sest kui inimene teeb tööd ja vajab vaikust ja rahu, siis ma usun, et on kena talle seda võimaldada. Võibolla oleksin pidanud teda ikkagi torkima… Siis ehk ei kihutaks mu peas hetkel kogu see virrvarr neist riivatutest kaisusolemistest ja suudlustest ja kallistustest. Kôik, mis oli nii õige, on korraga täiesti vale. Ma tunnen, kuidas ma teeksin Mariale nii palju haiget, kui ma Bonni sisse luban. Kuigi ta väitis alles mõned tunnid tagasi, et teda ei huvita muu kui see, et tal on katus peakohal ja sellest mehest on tal sügavalt ükskõik. Milles ma küll kahtlen. Huvitav, kas ta tahab teda tagasi või tal tõesti pole kuhugile minna või tahab ta hoopis mulle kätte maksta. See on küsimus, millest ma veel aru ei saa. Küll aga saan ma aru sellest, kui väga see mees, kes mu kõrval siin jäises autos kesk südatalvist ööd istub, mind ihkab ja ihaldab omal sügavalt veidral moel.

„On parem, kui sa koju lähed.“

„Aga ma tahan sinu kaissu sooja. Ma tahan su säärt silitada.“

„Aga mina ei taha,“ kuulen end veel ütlevat ja ise muigan sissepoole, et vahi, kus tugevus on minus pead tõstunud.  Või arvab tema, et see on osa mängust ja ma mängin nüüd kättesaamatut, et panna teda ennast veel enam tahtma? Arvaku, mida iganes ta tahab. Ma ei taha talle ja sellele kõigele hetkel enam mõtelda. Uni murrab. Ja nukrus.

Teen ta käeseljale kiire kerge pai, vaatan naeratades otsa, haaran armatuurlaualt oma koogikoti ja kaon kumeda autoukse klõpsatuse järel lumevalgesse öösse. Ma tean, mis pilguga ta minust maha jääb. Veel enne, kui ma võtme kriginal lukuauku pistan, heliseb telefon. Ma ei vasta. Kümne minuti pärast helistab ta uuesti. Ma tean, et ta on koju jõudnud ja tahab mulle head ööd soovida. Ikka nii nagu ta seda alati on teinud. Surun väriseva telefoni padja alla ja kuulen mõttes, kuidas ta parklas autost väljub. Siis klõpsatab uks ka tema järel kinni. Auto teeb oma tuttavad head-aega-piiksud ja ta ütleb mulle nagu alati “musi ja kalli”.

Täna enam mitte.

Täiesti tavaline koolielu – osa 1

Me oleme nüüd siin šokolaadist mägedega maal elanud aasta ja kopikad. Kuigi Tan jõudis Eestis koolis käia kolm aastat, siis tavakoolis käis ta sellest vaid esimese klassi esimese poolaasta. Siis tulid välk ja pauk, aga sellest mõnel teisel korral. Igal juhul on mu isiklikud kogemused kaasaegse Eesti koolisüsteemiga pehmelt öeldes värvikirevad ja ikka veel kipun ma kõike võrdlema enda kooliajaga, mis otsapidi üsna sügavale nõukaaega ulatub. Kuigi… vahel tundub, et miski pole muutunud selle ajaga. Eks siinselgi tavakoolisüsteemil on omad nõrkused, kuid siiani olen suutnud leida rohkem positiivset kui loota oskasin. Erinevusi on aga piisavalt ja vahel on need eripärad ka riigisiseselt piirkondliklikult täiesti eristuvad, sest iga kanton ajab oma asja omal moel. Alustades või koolivaheaegadest, mis meist vähem kui 50 kilomeetri kaugusel, naaberkantonis, on parajalt nihkes meie omdest. Mina oskan rääkida vaid sellest, kuidas meil siin oma maanurgas asjad käivad.

Kui mu poisid siin eelmise aasta juuli lõpus kooli vastu võeti, siis kõige enam kohutas mind alguses viienädalane suvevaheaeg. Mõelda, juba kooliaasta alguses ehmatas see mu päris ära, et appi, kuidas siis lapsed ometi end suvel välja saavad puhata kogu sellest raskest kooliskäimisest. See tundus mulle ikka totaalse vabadusekaotusena. Me oleme oma pea kolmekuulise suvevaheajaga nii harjunud, et lapsed on sügiseks puhkamisest juba väsinud ja ihkavadki juba igavusest kooli tagasi. Või noh, ma vahel vist natuke ikka ihkasin, algklassides ja keskkoolis. Tan arvas alati, et kolm kuud oli liiga vähe ja tema jaoks saabus september alati liiga äkki ja liiga ruttu. Võimalik, et ma kõige enam kartsingi tema reaktsiooni sellele, kui ta kuuleb, et 12 nädalat vabadust asendub nüüd 5 nädalaga ja nii ongi. Ja eks ka kooliaasta algus augusti teise nädalaga oli natuke kõhedust tekitav. Ikkagi nagu keset suve tagasi kooli!

Aga kool hakkas paugust peale, nädalad lippasid ja septembri lõpus algas juba sügisvaheaeg. Kolm nädalat puhkust meie ühe asemel andis asjale teise vaatenurga. See oli päris kummaline tunne. Tegelikult oli see tajutav üsnagi suvevaheaja pikendusena, lihtsalt ilm ei olnud enam nii jubekuum. Jõuluvaheaeg oli täpselt kaks nädalat. Kolmekuningapäeva ei oodanud keegi ära. See pole siin nii oluline kui meil. Kool algas uuesti esimesel esmaspäeval kohe uue aasta järel. Veebruaris oli suusavaheaeg ja kevadel oli keset aprilli jälle kaks nädalat puhkust meie ühe asemel. See oli täiesti asja ette, sest siis oli teatavat kevadväsimust isegi tunda. Sealt edasi oli mul kogu aeg tunne, et Eestis on ammu koolid otsi kokku tõmbamas, meie aga nühime siin hoolega lapsi kooli saata. Poisid ei teinud aga teist nägugi. Kõik läks sujuva jutiga juuli teise nädalani. Ja õppetöö käis tõepoolest viimase päevani, mitte nagu meil, kus me poolest maist rohkem niisama nalja juba tegime, veesõda pidasime ja ekskursioonidel käisime jms. Kooliskäimine on siin selgelt lapse töö ja huvitaval kombel on see suudetud neile täiesti söödavaks teha suurema protestita. Mulle isegi tundub enda omasid siin vaadates, et ühtlasemalt jagatud kooliaasta tekitab neile vähem ärevust ja stressi. Pika suvega ei jõua tunnisistumine veel päris ära ununeda ja kooliskäimine ongi igapäevane normaalne rutiin ja harjumus. Hea ettevalmistus tuleviku töölkäimisele.

Minu teine ehmatus saabus siis, kui enne õppeaasta algust leidsin postkastist ümbriku tunniplaanidega. Koolipäeva pikkus lõi mu esiti ikka päris pahviks. Esimese klassi juntsude koolipäevapikkus 8.00 – 16.15 tundus mulle meie lõunast vabanevatele lastele mõeldes alguses jube ebaõiglane. Isegi nagu lastepiinamine ja siis pistis peast läbi, et tähtsate uuringute põhjal on leitud, et siin elavad ühed üsna nutikad lapsed. Nii nagu Eestiski. Aga lisaks kinnitab sama allikas, et need lapsed on siin ka õnnelikud. Erinevalt Eesti omadest. Ja kui ma nägin, kuidas see asi siin toimib, siis ma rahunesin maha. Täiesti. Ja ausalt, ma olen siinse pikema koolipäevaga rohkem rahul kui omal ajal end piinates suure muretsemisega, et mida see laps seal kodus üksi teeb ajal, mil mina istun koolis või tööl.

Kui hakata nüüd koolipäeva ülesehitust lähemalt vaatama, siis tegelikult polegi see hull 8 tundi jutti pingisistumist. Kella 10 paiku on paus, kus lapsed näksivad kodust kaasa võetud kerget mitte-magusat einet. Enne kella 12 algab ca pooleteist tundi kestev lõunavaheaeg. Selleks ajaks lähevad lapsed koju. Vähemalt üks vanematest ka, kuid enamasti kogu pere. Aa ja muide, siin on endiselt täiesti normaalne, et emad on kodused vähemalt laste algkooli lõpuni (6. klassi lõpuni) ja huvitaval kombel ei pea naised end seetõttu kuidagi kehvemaks või ahistatuks nagu jääksid nad seetõttu elus millestki ilma. Mitte keegi ei vaata neid kui kodusistuvaid muidusööjaid. Kui meil kunagi Andreasega teemaks tuli, et Eestis pidas lastekaitse mind saamatuks hälvikuks, kui ma soovisin lastega kuni nende kooliminekuni kodus olla, siis tema üllatus ei mahtunud kuidagi ta pähe, sest siin on täiesti normaalne, et suur osa emasid ongi kodused. Ikka selleks, et pereelu paremini korraldatud saaks. Ilma igasuguse õigustamiseta on neil siin oma austusväärt kindel funktsioon – nad on pere süda, see, kes kõike koos hoiab.

Mulle on see endiselt pisut üllatav teadmine, et nii paljud naised päriselt ei käigi tööl, aga see reaalsus jõuab ehedalt kohale, kui juhuslikult kell 9 kandis hommikul poodi juhtud – emad teevad sisseoste ja pood on tegusaid naisi paksult täis. Ma püüan sel hetkel poodi mitte sattuda ja vaiksemaid hetki tabada, aga vahel ikka juhtub ja siis meenub mulle alati meie hommikutundide inimtühi Järve Selver, kus ma, korralik sotsiaalfoobik, alati käisin ebanormaalsetel aegadel, mil seal kõige vähem inimesi oli – varahommikul ja hilja öösel.

No vot ja siis lõunaks tulevad kõik lapsed, ka lasteaia omad, koju lõunat sööma. Ja paljud õpetajad lähevad ka selleks ajaks koju. Lõunaaeg on pereaeg. Keegi ei pea koolis pika laua taga alumiinimlusikaga sonkima mittesöödavas ninaesises – see on minu enda kooliaegne trauma. Ma oleksin alati iga kell kodussöömise valinud oma lapsepõlves. Tan koolis lihtsalt ei söönud. Ja meie laste lühikeste koolipäevade juures oleks ju veel iseäranis tore, kui ema kodus ootab ja siis seltsiks on. Enne siiakolimist ikka imestasin, et Andreasel on nii veider komme lõuna ajal koju sööma minna. Isegi siis, kui ta päris üksi elas. Ta ei kujutanud seda muudmoodi ettegi, aga mulle, kes ma pool elu olen harjunud poeletilt asju otse suhu ostma, kassa juures pingil või tänaval sööma ja oma söögikotiga ka tööl käima, tundus see jubenaljakas. Ma lihtsalt arvasin, et ju see on Andrease üks huvitav veidrus, millega ma ehk ajapikku lihtsalt harjun. Kui poisid kooli läksid, siis ma sain asjale lõpuks pihta ja no olgem ausad, meie kiires elutempos on see tore traditsioon.

Vahemärkusena ka minu lemmikerinevus Eesti ja Šveitsi vahel – tänu kodusele lõunapausile ei maga lapsed siin lasteaias lõunaund. Kui tahavad, pikutavad kodus ja lähevad siis aeda tagasi. Aga puudub mitte-magada-soovivate laste traumeerimine voodissesurumisega. Mu poistele ja tegelikult mulle endale ka oleks siin lasteaias palju rohkem meeldinud – mõtleks, ei olegi mingit magamise jura ja enamuse päevast saad õues ja metsas mängida ja avastada! Iga ilmaga. Naistejutu lõpetuseks tahan lisada veel selle, et samas on siin täiesti normaalne minna tööle mõnekuuse tita kõrvalt ja ka seda ei heida keegi naistele ette. Lastehoiuteenus alates sellest vanusest on täiesti kättesaadav ja selles pole midagi imelikku. Meil saaksid liiga vara tööle kippuvad emad veel rohkem vist hurjutada kui need, kes lastega koju “laisklema” jäävad.

Koolinädal on jagatud võimalikult tasakaalustatult – koolinädala esimene pool, nädala teine pool ja nende vahel kolmapäev. Kolmapäev on alati poolik päeva ja kestab seega vaid lõunani. Ja sel päeval ei anta kodutöid. Või vahel talvel anti eriti tähtis kodutöö – “ole täna pool tundi õues!” Mulle tundub alati, et nädal läheb siin kuidagi kiiremini. Ja valutumalt ka. Igal juhul neljapäeval lähevad nad kooli suht reipalt ja juba ongi nädalavahetus silme ees terendamas.

Kui nüüd pärisalgusesse tagasi mõtelda, siis tegelikult oli esimene erinevus siin, millega meie Eestis nii harjunud oleme see, et siin sa lapsele algkooli (1. – 6. klass) ise valida ei saa. Esialgu tundus see mulle harjumatu ja isegi ahistav, et mis mõttes ma ei saagi oma arvamust avaldada ja kaasa rääkida, no et äkki kuskil mujal on parem ja rohkem võimalusi, klass väiksem, õpetaja lapsesõbralikum jne nagu meil need asjad ikka käivad. Aga siin lihtsalt on määratud kool ja kõik. Või õigeminei elukoht määrab kooli. Eks ametnikud arvavad, et nad teavad neid asju vanematest paremini ja siin ei näi keegi selle üle isegi juurdlevat, et tal puudub igasugune valikuvõimalus. Laps läheb sinna kooli, millele ta kõige lähemal elab ehk oma piirkonna kooli. Vastu pole midagi vaielda. Kusjuures meie külas on kaks algkooli, mis asuvad teineteisest ca 200 meetri kaugusel. Küla on joonistatud pooleks ja koolid katavad ära kogu vajaduse. Rusikareegel on see, et tavakool peab jääma lapse kodust jalutuskäigu kaugusele. Kui tee on pikem, siis leitakse muid lahendusi. Erandjuhtudel korraldatakse lapsele võimalus jõuda kooli koolitaksoga, aga tavakoolilastesse see enamasti ei puutu. Aga näiteks kui lapse koolitee on üle 2 km, siis lubatakse tal kooli tulla rattaga. Enamasti on kool siiski kodule lähemal ja meie kohalikus koolis ei käi keegi rattaga. Niisama lähemalt kohale vändata ei ole lubatud. Tan on selle peale endiselt turris, sest käis ta juba Eestiski teise linna otsa rattaga kooli ja trenni kui rattaload käes. Isegi rula ega tõuksiga ei tohi kooli sõita. Ja laste autoga sõidutamine pole ka hea tava. Muidu niisama sõita võivad nad siin ratastega küll. Kohe päris suures liikluses, sest kõnniteele pole kellegi rattaga asja. Nüüd siis ootabki Tan, et algkool ruttu läbi saaks. Tegelikult ootab ta muidugi hoopis seda, et saaks 14 ja saaks juba mofa ehk mootoriga jalgrattaga sõita. Samas on kool selge sõnaga välja ütelnud, et lapse kooli- ja kodutee on lapsevanema vastutusel, mis on arusaadav, aga sel juhul ei tohiks see olla ka kooli asi, kas laps saabub kooli jala, rula, ratta, hobuse, deltaplaani või lennukiga? Tan näiteks marsiks kooli ja kodu vahet maha iga päev 4 x 1,5 kilomeetrit. Marsiks, sest hommikuti saab ta koolini enamasti meiega koos autoga. Kusjuures tema kodutee on tõusvas joones mäkke. Oleks siis vähemalt vastupidi, siunab ta ise ja marsib hoolega edasi.

Meie koolis on kaks paralleelklassi ja klassid on omakorda jagatud kahte gruppi nii, et igas grupis on koos lapsed, kelle kodu- ja koolitee kattuvad. Ehk et siis suures plaanis on lapsi kooli kulgemas neljast sektorist. Kõik ikka selleks, et laste kooli- ja kodutee võimalikult ühtiks. Eks sellepärast need rulad ja rattad ka keelatud on, et kiirus oleks ühtlasem. Ametlik põhjus? See on vajalik laste sotsiaalsuse arendamiseks ja liikumasaamiseks. Ja kuna siin on algkooli osas igasuguste ekraanide kooli kaasavõtmine keelatud, siis lapsed isegi ei oska sellest puudust tunda ja nad tõepoolest ei longi pead norus käed türannosaurusrexi asendis nina all, vaid räägivad kooliteel omavahel. Vahel muidugi jagelevad ja kaklevad ka. Ja vahel vahivad lehmi ja hobuseid ja limukate horde, mis nende koolitee ääres oma elu elavad. Täna olid just pisikeste vasikatega lehmatädid koolile kõige lähema karjamaa peale saadetud ja Tan oli selle üle väga rõõmus – ikka veel linnalaps 😛

Ja sügisel saavad nad kooliteel osa ka langevatest lehtedest, õuntest ja mitu raksu ka öösel mahasadanud missiganes okaspuu käbilaadsete jurakate uputusest, mis meenutab suurte karvaste usside putru ja mida kõik alguses hirmsasti kardavad, aga samas jubevahva on ka. Teineteist saab nendega magusalt kiusata ka muidugi. Viisin kord minaga neid koju kraanikaussi kotitäie. Igaks juhuks, et igav poleks. Ja kord saime me kõik sel teel ka tänaval lainetavat kiirevoolulist tehisjõge nautida, kui üks eksinud poolakas Saksa numbrimärgiga kaubikuga hüdrandi sodiks sõitis ja kelle tunnistusi ma šveitslasest politseinikule oma olematust vene keelest inglise keelde tõlkisin. See oli muidugi omaette lõbus lugu juba. Ühtlasi paneb selline kooskäimine lapsi ka viisakamalt käituma, sest teised ju kohe lähevad ja räägivad õpetajale või vanematele, kui keegi millegagi hakkama saab ja info levib. Enamasti ei pelga lapsed sekkuda teineteise jagelemistesse ja neid korrale kutsuda. Süsteem näib vägagi toimivat.

Andrease väitel toimis see koosjalakooliskäimise idee sedasi juba tema kooliajal, 30 aastat tagasi. Eks see sügavamalt planeerimat kujul on ka meil Eestis alati sarnaselt toiminud, et lapsed ikka kooliteel mõne kaaslase endale ligi haagivad, et koos seltsim oleks. Lihtsalt mina olin see laps, kes käis alati kodust hirmkaugel koolis ja enamasti tormas pärast tunde otse laulma, klaveritundi või trenni. Võibolla ma sellepärast saangi endaga nii hästi läbi, et ma uhkes eraklikkuses pool noorust bussi nr 36 ootasin, et siis veel ühe veerandi elust Kaja peatuses trolli oodata. Lõputult ja enamasti jummala üksinda. Kuigi ma teadsin, et mamma kodus nina vastu aknaklaasi mind koju ootab ja hoolega kella ja bussigraafikut jälgib, siis vahel ma ikka näpistasin õige pisut endale aega juurde ja käisin natuke omapead seiklemas ka. Tegin lihtsalt kojujõudmiseks suuremaid ringe, et sissetallatud rada veidi värskendada või nii. Või äkki oli mul pikast päevast hirmus nälg? Sest vahel ikka juhtus, et sõitsin kaks peatust edasi, võtsin 20 kopikaga Leiburi sooja-saia-putkast aurava Viru leiva ja sõin selle enne kojujõudmist seest õõnsaks. Ja kunagi uue Eesti aja alguses tekkisid Kaja peatuse põllumajanduspoodi, sinna, kus ühes nurgas hiljem on olnud Peetri Pizza, müügile need peeniksepulgalised kartulikõpsud. Need olid jubehead ja neid ma vohmisin seal peatuses vahel ikka ajaviiteks ja salaja bussis natuke edasi ka. Ma ei osanud ühisest kooliteest kuidagi puudust tunda, sest mul puudus isegi selline kogemus. Ja võibolla poleks mul siis olnud aega vaadata bussiaknal jäälilli, sulatada jääd ja täpitada uduklaasile sõrmejälgi – need on mu ühed armsaimad bussisõidu mälestused üldse. Hiljem, teises kohas koolis käies, meeldis mulle kõige enam just üksi iga kord erinevat rada valides jala koolis käia. See oli hea puhver kooli ja kodu vahel. Hea hetk endale, sest mõtelda oli lihtsalt mõnus. Ma siin ikka vaatan seda kihavat sipelgate rada, mis kaks korda päevas kooli ja kaks korda päevas koju vonkleb ja mõtlen, et kui teistmoodi minu kooliskäimised olid. Ja ega Tangi ju käis Eestis pika tee kooli ja koju üsna omaette. Nüüd aga näib ta seda seltsielu siin täitsa nautivat. Sedasi liigub karavan kooli suunas. Esimese ja teise klassi lastel on meie külas kohustus kanda spetsiaalset helkur-kaelust. Lasteaialaste oma on oranzh. Vancu praeguses koolis on neil kapuutsiga helkurvestid.

Siin sedasi kambas liikudes ja samas koolis käies saab ka lapsevanem teatava boonusena kiiresti tundma oma piirkonna lapsi. Kõik muudkui tervitavad sind tänaval hirmviisakalt. Kuigi nende laste nimede kokkuveerimine mul sageli keele endiselt sõlme ajab. Tani tavakooli täiesti tavalses klassis on 21 last 9 erinevast rahvusest – eestlane, venelane, rootslane, filipiinlane, albaanlased, sakslane, prantslane, keegi veel ja mõni pärisšveitslane sekka ka. Ja me elame siinses mõistes ikka kolkakülas, sellises, kus Eestis annaksid tundmatu lendava objekti mõõdu välja kõik, kes päriseestlased pole ja neid oleks hea vaadelda poe ees pingil istudes. Tänavapilt on siin kirev, aga sõbralik. Samas pole meie külas isegi pagulaskeskust. Kõrvalkülas on. Seal on pilt muidugi veel värvilisem.

Ahjaa! Ja koolis kannavad kõik lapsed vahetusjaltsitena susse! Täiesti tavalisi pehmeid mõnusaid toasussikesi. Kroksid ja sellelaadsed on keelatud, ega sandaalidki teab mis oodatud pole, aga vähemalt pole need keelatud. Mu silmad olid alguses imestusest pahupidi, sest ok, minu lapsepõlves ma tegime ka nahktallaga võimlemisussides liulaskmisi värskelt läikima löödud reliinil või mis materjal see neil seal maas iganes oli. Ja see “libesti” oli parafiin? Ja kuri õpetaja Koll, just seda nime kandis mu elu esimene klassijuhataja, oli kuri koll ja pani meid jälle paarikaupa ringiratast koridoris sõtkuma. Ja mul polnud kunagi neid susse, sest ema arvas, et sandaalid on jalale paremad ja ma siis pidin neid susse vahel laenama, millega ikka parema liu saaks. No igal juhul on lastel siin koolis jalas toasussid ja vahetundides vahetavad nad need välisjalatsite vastu ja saadetakse õue. Iga viimase kui ilmaga on lapsed vahetundide ajal õues. Ja ma mäletan, Tan ka, kuidas me Eestis nii väga alati kevadet ootasime, et ometi klassist otse õue joosta. Sisejalatsitega muidugi 🙂

Igavesti minu Päikesesõlg

2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.

“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.

Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.

Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.

Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!

Tallinn
Mai 2011″

***

Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.

Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!

Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂

Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.

Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…

… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.

Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.

Eva <3

PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂

PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂

9 aastat vabadust

Kui meenutused printsess Dianast poleks mu silme eest augusti viimasel päeval läbi lipsanud, siis võibolla poleks ma taibanudki, et tänaseks on sellest päevast, kui ma otsustasin oma elu totaalselt pea peale pöörata, möödas täpselt 9 aastat. See päev on nii väga ka minu päev. See on minu uue elu algus.

31. august 2007 oli see õhtu, kui mu maailm kokku varises. Täielikult. Vähemalt nii arvasin ma siis. Ma olin mitu aastat püüdnud lappida suhet, mis mitte kunagi tegelikult ei toiminud. Kui ilusaks ja heaks tahes ma seda suhet enda jaoks ka ei mõtelnud, see ei toimunud kunagi. Ma püüdsin seda kõike koos hoida lapse nimel. Hormoonid ja instinktid ja mis kõik veel tegid omalt poolt kõik, et ma suutsin ennast veenda, et kannatustel on hea põhjus. Ma jaksasin tükk aega ujuda vastuvoolu ja tegin seda jõuliselt ja veenvalt. Nii veenvalt, et maailm kah uskus, et kõik on ok. Tegelikult ei olnud, aga siis selle kõige sees olles, ma sellest aru ei saanud. Uskusin, et pean suutma ja suudangi, sest mul oli püha kohustus ja kõrgem eesmärk perekonda koos hoida – kui maailm andis meile läbi suurte raskuste lapse, siis oli meie kohus see suhe toimima saada. Selle peale, et ehk oli meie lapsesaamine nii raske just seetõttu, et meil ei olnudki vaja ühiseid lapsi kunagi saada, ma ju ometi ei tulnud. Ma lihtsalt niinii väga soovisin last lapse pärast ja tema tuli selle mõttega kaasa. Alguses. Alguses püüdsime isegi kodu mängida ja ostsime isegi korteri, millest pidi saama meie päriskodu. Sissekolimise asemel hakkas talle hoopis remontimine meeldima. Sellest kapitaalremondist me kunagi kaugemale ei jõudnudki. Enne tulid tal võlad ja nende katteks müüsime oma kollase laudpõrandaga pesa maha.

Ma lihtsalt andestasin, leppisin, andestasin ja leppisin veel kord. Kõrvalehüpped ja vaikimised ja viha, õeluse ja põlguse ja kõik andsin ma talle andeks ja püüdsin lihtsalt rohkem endas leida jõudu, sest ma olin veendnud, et laps vajab oma ellu ka isa. Iga päev. Ma olin üles kasvanud seltskonnas, kus probleeme lahendati rääkimise ja suhtlemisega. Ma ei osanud muudmoodi, aga tema ei rääkinud minuga. Pika tuima vaikimise peale vahepeal küll midagi murdus mu sees ja ma kolisin ka välja, aga pool aastat hiljem kolisin tagasi… sest kitsastes tingimustes laagrielu vanematekodus ja seljakoti otsas aastase lapsega elamine ei olnud lihtne ega viinud mind sammugi lähemale soovitud tulemusele. Kuigi ma siis juba joonistasin tellimustöid, siis püsivat sissetulekut mul polnud ja kõik mu säästud olid korteri all kinni. Tema meid ei toetanud, sest me ei elanud temaga koos. Sel ajal ma isegi ei taibanud, et mul on täielik õigus temalt elatisraha lapsele nõuda. Ma olin endiselt pehmo, kes uskus, et me saame omavahel asjad korda. Minu tagasikolimise peamine põhjus oli küll veendumus, et ega hullemaks enam ei lähe ja küll ma saan kuidagi hakkama, sest ma vajasin vaikust ja rahu, et jõudu säästa ja edasi olla lapse jaoks. Vanemate kodus mul seda vaikust ei olnud, temaga koos elades olin ma aga enamuse ajast lapsega üksinda. Nii, et kahest haprast valikust see temaga elamine tundus sel hetkel mulle natuke parem.

Kas selles suhtes oli armastus? Austus? Ei olnud. Võibolla polnud seda seal mitte kunagi. Me lihtsalt lakkusime kumbki omi haavu ja eksisteerisime kõrvu. Me isegi ei lihvinud teineteist siledamaks ja sobivamaks. Ja miks ma, loll, siis üldse sellesse sohu vajusin? Oleks mulle sel ajal keegi sisse sõitnud ja ütelnud, et vaata, loll, nii ei lähe mitte, siis ma oleks vaatama hakanud. Aga keegi ei ütelnud ja ma ise ei näinud, sest uskusin nii kindlalt, et inimesed on hullemaidki paarisuhteid toimima saanud, kuidas siis meie ei saa. See oli nagu raske väljakutse, millega pidi tegelema ja rohkem vaeva nägema lihtsalt. Ega kellelgi polnudki väga võimalust midagi ütelda, sest ajaga oli ta me ümber ladunud müüri, millest võõras silm läbi ei näinud ega kuulnud. Meil ei käinud külalisi ja oma sõpru ma praktiliselt ei näinudki. Ma isegi ei teadnud, kas mul veel sõpru on, sest tema ei sallinud kedagi minu omadest. Ja tema sõbrad ei sallinud mind. Vähemalt nii ta seda mulle kinnitas alati. Ma olin sel ajal täiesti üksinda vaid lapse ja iseenda mõtete ja tema tühjusega. Oleks ma sel ajal leidnud töö, mis mind pinnale oleks aidanud. Oleks.. sest ma isegi ei tihanud sellest unistada, et ma ülepea võimeline olen üksi hakkama saama. Ta oli aastatega mu eneseusu ja -austuse sügavale mutta trampinud. Ma ei olnud väärt olema midagi. Isegi mitte ema meie lapsele. Ma tõsimeeli arvasin, et ma polegi midagi väärt, kui ma ei suuda seda suhet kokkulappida ja toimima panna. Ükski mees ei tahtvat enda kõrvale tüdrukut. Mehed tahavad naisi. Aga mina polnud piisavalt naine tema silmis, ma olin liiga teistmoodi ja joonistasin oma lapsemeelseid lihtsaid pilte. Ta ei taibanud, et ma püüdsin iga hinna eest päikest meie taevasse maalida.

Sel ajal ma hakkasingi oma käsitööblogi pidama ja tillukese lukuaugu kaudu hakkas õrnalt valgus sisse pressima. Ma lõin endale märkamatult uue elu ja identiteedi keskkonnas, kus ei olnud piiskagi tema hingust. See polnud talle huvitav ja tema huvipuudus andis mulle vabaduse. Andis tiivad. Vaikselt, hästi tasakesi, hakkas mulle ligi hiilima tunne, et tegelikult ma ehk siiski olen midagi väärt just selle pärast, kes ma olen ja mida ma teen. Ja mida kõike ma ma tegelikult veel teha suudan. Ma ju tundsin ennast tegelikult nii hästi. Ma pidasin käsitööblogi, mis seadis mulle üsna kindlad raamid postituste sisu osas, teadlikult just selleks, et ma ei eksiks rajalt ega hakkaks oma katkisest ja koledast eraelust vatrama ja soiguma. Ma ei otsinud haletsust. Ei otsinud isegi käehoidjaid ja kaasarääkijaid. Ma teadsin sel hetkel juba ise ka, et see asi ei toimi ega saagi arvatavasti iial toimima, aga mul oli vaja sellest august välja saada ja selleks oli mul vaja vahendeid ja usku endasse. Lootust. Ma ei rääkinud enda olukorrast, sest see oleks kõik ära rikkunud minu jaoks. Kui kõige raskematel hetkedel rääkisin, siis vaid riivamisi ja läbi õrnade vihjete. Ma kirjutasin oma blogis sel ajal teadlikult vaid ilusaid jutte ja näitasin toredaid pilte. Mida rohkem mind kiideti ja innustati, seda rohkem suutsin ma uskuda, et ma suudan. Ma saan! Ma kujundasin ise oma maailma nii, et selles paistis alati päike ja kõik olid õnnelikud. Ja kes ei olnud õnnelik, sellele leiti kiirelt lohutajad ja abilised. See oli minu soe, hell ja inimlik peidupaik. Ma leidsin oma tasakaalupunkti. Enda sees. Kuigi kõik selle ümber oli sel hetkel veel nii habras, et puhudeski oleks see kindlus uppi lennanud, siis ometi oli algus tehtud ja seeme idanes. Ma olin Keegi.

2007 aasta kevadel arvasid meist kõrgemad jõud, et selleks, et mu maailm korralikult läbiraputada ja silmad lõplikult uneuimast lahti kiskuda on me ellu vaja veel üht pisikest tegelast. Mida suuremaks kasvas see tegelane mu südame all, seda suuremaks kasvas tema isa viha ja ängistus. Ma sain teada, et ta ei ole mind mitte kunagi armastanud ega hakka seda ka kunagi tegema. Minu lähedus olevat talle vastik ja minu olemasolu ei laskvat tal tunda end vabalt ega õnnelikult. See oli esimene kord, kui ta oma tuimas ja jahedas olekus midagi selgelt sõnadesse pani. See oli korralik sahmakas jääkülma selgust, mis mu tahte hetkeks halvas. Neid sõnu kinnitas ta mulle sealsamas sellega, et mulle elus esimest korda rusikaga näkku lõi. Põhjus kogu stseeniks? Tal oli plaan sõprade ja armukesega (see selgus hiljem) minna päevasele väljasõidule. Elus esimest korda oli tal plaan suurem laps kusagile kaasa võtta (sest armukesele oli vaja näidata kui tore isa ta on?). Ta teadis samahästi kui mina, et see laps ei kannata pikka sõitu ja et tema ei kannata tema jauramist ega kisa. Otsus minna oli tal kindel. Meesteüritus, kuhu minul polnud asja. Ainus, mida ma püüdsin teha, oli muuta see päev nende jaoks stressivabamaks ja paremini sujuvaks. Pakkisin lapsele kaasa kaks mänguasja ja kaks raamatut autos vaatamiseks. Tegin lapsele teele kaasa pisikese paki tema lemmiknäksimiste ja pistsin kotti koogipudeli. Kõik oli valmis hekteks, kui ta pohmas peaga ärkas ja teatas, et nüüd on minek. Tema pohmas pea neelasin ma alla, sest nii oli see tema maailmas alati olnud. Minu arvamus polnud teretulnud ega vajalik. Mees teadis ise. Alles aastaid hiljem taipasin, et ma oleksin võinud kasvõi politseisse helistada jääknähtude osas. Ma muretsesin vaid lapse pärast. Ta oli sel ajal 2 aastat kopikatega ja polnud oma isaga kunagi kahekesi koos kusagil käinud. Milline ema ei tunneks sellises olukorras ärvust? Kasvõi lihtsalt heas mõttes. Aga tema jaoks oli seda kõike liiga palju. Ma kontrollivat tema elu. Ta karjus. Karjus välja asjad, mida oli alati varjanud, virutas ning tuhises minema.

Ta teadis, et ma võin taluda mida kõike, aga kui ta mu vastu käe tõstab, siis on kõik.

Aga ei olnud.

Hale oli olla. Valus oli ka. Kellele helistada? Kuhu minna? Helistasin politseisse, et küsida, mida ma tegema pean. Sealt paluti mul minna EMOsse ja juhtunu kohta paber neile viia. EMOs ma käisin. Seal oli väga tore naisarst, kes mind lohutas ja kinnitas, see EI OLE normaalne. Ta oli selles loos esimene, kes selle välja ütles. Ta tundis muret, kuhu ma siis nüüd sedasi rasedana ja laps käeotsas lähen ning andis mulle kaasa paberilehe varjupaikade kontaktidega. Aga politseisse ma sel päeval minna enam ei jaksanud. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Ma ei tahtnud varjupaika minna, see oli liiga hirmutav. Ehk kõik ikka laheneb? Ma lootsin ma ei tea mille peale, ime peale ehk, aga armastusse ja toimiva suhte saavutamisesse ma enam ei uskunud. See oli lootusetult alatiseks katki läinud. Kas mu laps vajab ikka sellist isa enda kõrvale? Kas ta on oma lapsele kuidagi eeskujuks sellise käitumisega? Kuidas see kõik lapsele mõjub, kui ta sellise keskkonnas kasvab? Ehk oli see ikkagi vaid üksainus erandlik juhtum, mis iial enam ei kord? Suudan ma unustada? Leppida? Korraga hakkas kõik mu sees keerama ja kerima ja kõik see eelnenud mittefüüsiline vägivald muutus minu jaoks korraga füüsiliselt tajutavaks. Valusalt ja selgelt.

Selleks, et end koguda ja mõtteid korrastada läksin koos lapsega enda ema juurde. Palusin tal meiega koos loomaaeda tulla, seat ma ei suutnud nelja seina vahel istuda. Ilm oli ilus. Hea põhjus päikseprille mitte eest võtta. Lõpuks rääkisin emale ikkagi kõik ära. Rääkisin rohkemgi. See oli talle pauk selgest taevast. Kuigi mu laste isa talle kunagi ei meeldinud, siis ta uskus, et meil omavahel on asjad korras. Ma olin elus vähemalt ühes asjas osav olnud – oma osa eeskujuliku etendamisega selles kurbmängus. Kahjuks. Ema oli nõutu. Kurb, aga nõutu. Pärast loomaaeda otsustasin siiski koju tagasi minna. Laps jäi magama ja mina istusin oma koormaga üksinda. Ma teadsin, et nii ei saa edasi minna. Maailm peab teadma, mis toimub ja sedagi, et me ei saa enam üksi hakkama oma olukorraga. Ma otsustasin abi paluda.

Helistasin laste isa vanematele, kel kummalgi on omad elud ja kirjeldasin neile meie olukorda ja palusin abi. Palusin, et nad temaga räägiksid. Palusin, et nad aitaksid meil leida lahendusi ja võimalusi, toetaksid teda. Vaid ükskõiksus prahvatas mulle sealt näkku. Tema isa reaktsioon oli null ja tema ema püüdis mulle selgeks, teha, et tegelikult ju nii ei juhtunud ja pole ju midagi hullu, kõik saab korda. No et ma rasedana olen ehk liiga emotsinaalne ja ma peaks rohkem endaga tegelema ja rahu endas leidma. Tema õele rääkisin ka. Tal oli kahju. Ja ta oli ainus, kes vähemalt ei kritiseerinud mind. See oli suur asi sel hetkel. Rääkisin kõigest ka tema vanaemadele – üks, emapoolne, veenis mind, et mehed ongi sellised, küll kõik saab korda, olgu ma lihtsalt kannatlik ja mõistev ja toetav. Ta tegi seda veel ka aastaid hiljem samaveendunult. Teine vanaema vihastas mu peale, sest see olevat lausvale ja pahatahtlik laim tema kukununnu kohta. Rohkem ta minuga enam ei rääkinud.

Ma tõotasin endale ja oma emale sel päeval vaid üht – ühe korra elus võin ma püüda midagi sellist andeks anda. Aga sealt jookseb minu kannatuse lagi. Kuigi mul südames tiksus valusalt mõte, et kui käsi kord juba valge, siis… teate küll. Kuigi vahel on ju mõne asjaga nii, et ühe korra teed ja siis mõistad, et EI, nii ei saa ja teist korda ei tulegi? Eks ma lootsin selle teise variandi peale. Ketrasin juhtunut oma peas ja ei saanud kunagi mõistma, mis oli sel hommikul tegelikult tema põhjus, ajend, päästik. Ühest sain ma aru, et see põhjus ei olnud minu tolle hommiku käitumine, pakitud reisikotike. Kindlasti ei olnud. See oli see tigedus ja viha ja frustratsioon ja rahulolematus iseendaga tema sees, mille ta mulle näkku paiskas. Tema selgitus ei olnud mulle veenev, sest see pidi tähendama, et mina olengi tema kõigi maailmahädade keskpunkt ja mädapaise. Ainult mina ise? Nii palju kui ma ka sel hetkel püüdsin teda enda sees vabandada, ma ei osanud end juhtunus ikkagi süüdi tunda. Mulle tundus see tema enda küündimatuse vili ja suutmatus rääkida asjadest õigete nimedaga. Aga ikkagi, mille nimel me siis koos oleme? Lahku ta minna ei tahtnud, aga mind armastada oli põlastusväärne? Absurd…

Klassika – õhtul hilja tuli ta koju nagu õige mees ja vabandas vaikselt. See oli kõigi aastate jooksul esimene kord, kui ta millegi pärast vabandas. Lendu lastud halvad sõnad polnud kunagi varem olnud vabandamist väärivad. Päevad möödusid vaikselt. Sinine silm paranes, aga pinge püsis ja õhus oli elekter. Mõni nädal läks mööda. Selle kõige taustal joonistasin ma aina rohkem ja rohkem. Põgenesin oma blogimaailma topeltreaalsusesse. See oli tore ja vabastav ja mul läks paremini kui iial varem.

31. augustil 2007 käis pauk. Autoroolist. Ma sain obadus rasedasse kõhtu ja teine litakas vihises mulle vasakult vastu silmnägu. Lambist. Täiesti absurdse koha peal. Põhjus? Sest poes oli liiga pikk järjekord ja laps jauras väsimusest auto tagaistmel ja see ärritas teda. Tema ärritus ärritas mind ja ma ütlesin talle seda, et see ei ole ok, kohe oleme nagunii kodus ju. Aga ei… Ma ei ole elus niiväga kartnud. Ainus, mida ma teha suutsin oli parklas autost välja hüpata, laps turvatoolist sülle rabada ja joosta. Joosta elu eest nii nagu ma iial polnud veel jooksunud. Kartmata komistada või koperdada, kartmata midagi, kartsin ma sel hetkel, et ta tapab mu ära. Laps kaenlas, tuikav rase kõht, rusikaga pisaraid kõrvale lükates ja hirmunult selja taha vaadates jooksin ca kilomeetri kaugusele poodi. See tundus sel hetkel ainus turvaline koht. Seal oli valge ja seal olid inimesed. Helistasin vanematele ja palusin neil poe juurde tulla. Lihtsalt tulla. Ma helistasin politseisse. Mul paluti taaskord minna EMOsse ja nii edasi. Ja pilte teha. Mingil hetkel midagi tegin ka.

Öö oli käes. Ema jäi lapsega koju ja isa viis mu haiglasse. Turses nina ja sinakas huul. Arstitädi, ortopeed, mõnitas mind. Süüdistas, et “minusugune loll lehm oli selle raudselt ära teeninud!” ja et milline ma välja näen ja et ma olen rasedana purjus. Purjus?! Ta lasi mult võtta verd, et veenduda selle alkoholisisalduses. Oligi kõik. Virutas üle laua mulle kollase paberi selle kohta, et ma olin kohapeal käinud ja kõik. Autosse tagasi minnes istusin vaikselt isa kõrval ja pisaraid vaid voolasid. Ma kuulsin, kuidas isa käed kiskusid krudinal rooli ümber rusikasse… Läksime koos politseisse. Rääkisin ära, mis juhtus ja ka selle, mis just praegu EMOs juhtus. Tädi uuris kaastundlikult mu loppis silmnägu ja ütles mõistvalt, et ta hetkel ei võta seda avaldust vastu, et mingu ma hommikul uuesti EMOsse ja võtku politsei jaoks uus kaart korrektse infoga ja tulgu siis tagasi. No ehk näkkab siis arstiga rohkem, kes suudab olukorda adekvaatsealt kirjeldada. Olgu. Eks hommikul siis uuesti… Aga ma pidin ka tagasi koju minema, sest mul oli vaja lapsele riideid. Isa tuli minuga kaasa. Arvatavasti oli ta valmis ühe mehe sel hetkel maha lööma, sest ta oli nii vihane, et ei suutnud minuga ühtegi sõna kogu selle aja jooksul rääkida. Ega ma ise ka ei suutnud. Laste isa ei olnud kodus. Sain rahus kõik oma asjad kiirelt kokku loopida. Isa ootas vaikides uksel.

Sellel ööl ma ei maganud. Pisaratest sai ookean ja mina kuivasin kokku. Kogu haleda silmavee pigistasin ma oma ajust välja sel ööl. Hommikul läksin tugevana ja sirge seljaga tagasi EMOsse. Sain olukorda realistlikult kirjeldava kaardi. Ma nägin teisel hommmikul pisut “veetlevam” välja kui vahetult juhtunu järel tehtud fotoklõpsakal. Natuke vikerkaarevärvilisem. Ja läksin sama sirgelt ka politseisse. Ja siis selgus, et oi, see pole üldse õige koht siin. Asi leidis aset ju Põhja-Tallinnas, aga meie oleme siin Lõuna-Tallinnas ja ma pean minema oma avaldusega teise Tallinna otsa ja üldsegi see ei anna mulle mitte midagi, kui ma selle avalduse ka teen, sest sellise asjad jäävad alati sõna sõna vastu ja kas ma ikka viitsin selle kõigega oma laste isa mainet määrida oma laste silmis… Kui ma sellele kõigele hetkel tagasi mõtlen, siis ajab see mind lihtsalt öökima. Nii ei saa! Nii ei tohi!! Aga minema mind saadeti.

Pidin tagasi koju minema, kuna laps ootas vanaemaga kodus. Võtsin lapse ja sättisin end minekule siis ikkagi sinna teise Tallinna otsa. Bussipiletiraha mul polnud ja vanaemalt ma küsida ei tahtnud, hakkasin jala astuma. Teel helistasin tuttavale juristile. Kes kinnitas, et ega see mu avaldus küll mitte muhvigi ei muuda. No et ma võin ju oma vihas talle kätte maksta, aga mida see mulle tegelikult annab? Et kas mul on ikka kogu seda jama ja energiakulu vaja? Ja siis hakkasid mõtted keerlema juba selle ümber, et appi, mida laps minust hiljem arvab, et ma ta isa kurjategijaks tembeldasin ja mis meist nüüd üldse saab… Mu kest oli ju “lihtsalt natuke lömmis”, ta ei peksnud mind ju teadvusetuks ega haiglavoodisse ega midagi. Ise mõtlesin samal ajal, et no kas see on tõesti siis see mõõdupuu, et reageerida?? Silmaga oli mu olukorrale ehk raske hinnangut anda, aga mu sisemus oli kolmkümmend korda vähemalt trammi alt läbi käinud ja varestele nokkida jäetud. See oli kuradima valus tunne!

Istusin pargipingil ja aeg lihtsalt kadus. Segased tunded neelasid mind enda sisse, aga lapsel oli kõht tühi. Ma ei jaksanud sel päeval enam teise Tallinna otsa minna ja pöörasin end tagasi kodu suunas. Vanemate kodu. Tagasi päris algusesse. Ise mõtlesin, et ma pean mõtlema, hästi palju mõtlema ja selguse leidma ja no et küll ma lähen ja viin selle avalduse ära mõni teine homme. Oleks mul sel ajal olnud keegi, kes oleks mul käest kinni võtnud ja ütelnud, et me läheme ja teeme selle asja nüüd ära, sest nii need asjad siin elus ei käi ega tohi käia. Kui oleks keegi tulnud minuga koos, oleksin ma silmagi pilgitamata läinud. Aga üksi ma enam ei suutnud. See jõuvaru oli tühjaks jooksnud. Ega ma rääkida ka enam ei jaksanud. Tahtsin lihtsalt olla. Unustada. Edasi liikuda.

Seda homset ei tulnud, aga 1. september 2007 oli see päev, kui ma istusin õhtul üksinda vanematekodu köögis ja teadsin, et ma enne suren ise maha kui lähen selle mehe juurde tagasi. Mul oli 2,5 aastane laps ja ma olin sel hetkel 5. kuud rase üksikema. Mul polnud sentigi hinge taga. Aga mul olid kaks kätt ja tahe nii suur. See oli see päev, mil algas minu uus elu. Päris minu enda oma. Kogu selle energia, mida ma aastaid tema peale raiskasin pühendasin ma vaid edaspidi endale ja lastele, pühendasin hakkamasaamisele. See oli pikk tee august välja. Pikk ja vaevaline. See oli raputamiste, loksutamiste, komistamiste ja kukkumuste jada, aga see viis ikkagi edasi ja kaugemale. Algus oli kõige raskem, sest sinna sisse jäi pisema enneaegne sünd ja pikad haiglakuud, paljud muud mured, liiga vara lahkunud isa ja vanaisa, mõned pahatahtlikud kurikavalad inimesed me lähedal ja kodarad me ratastes, mida Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem sinna loopisid. Aga me saime hakkama. Kõigi ja kõige kiuste saime hakkama ja saime targemaks. Aastaks 2011 olid vintsutused mu juba nii tugevaks teinud, et mu paberile sattus lõputu rõõmupilve sekka ka üha enam Lillisid, kes tegid ka muud kui vaid naeratasid päikseliselt. Kuigi mu joonistuste värvid olid samad, siis ma ise nägin neis nii palju rohkem sügavust. See oli see aeg, kui vormi sai ka mu kolme õega Päikesesõlg. Ta lihtsalt sündis ja tuli, oli ja jäi. See on olnud tugev sümbol mu elus. Mu kilp ja mu tugevus, mu kaitse. Ja siis, 2011. aasta suvel, hakkaski korraga kõik liikuma ja läks lahti – ma läksin uuesti kooli, tööle, veel teisele tööle, muud õpingud ja tegemised. Roppraske töö ja veel tugevama tahte najal jõudsin ma kaugele. Lähen edasi ka. Tugevama ja targemana.

Ma olen vaba.
Nüüd võin ma rääkida.
Märgake ja julgege!

Eva <3

Lisatud hiljem: Seda lugu kirja pannes teadsin ma lähedalt veel vaid mõne vapra naise võitlemise lugu. Nüüd tean ma palju enamat. Paljud neist lugudest on sügaval peidus ja kraabivad veel valusalt. Seepärast tahan ma enda loole veel midagi lisada:

Kirjutamine on teraapiline tegevus, see pole mingi üllatus. See aitab analüüsida ja korrastada mõtteid ja mustvalgel lugedes oma lugu aitab see seda ka natuke distantsilt näha ja ehk ka lahti lasta. See võib olla valgustav ja kindlasti on oluline lugu ära rääkida. Kirjutatut on vahel ka lihtsam teistele lugeda anda kui ise otse rääkida. Lõksus olles võib kirjutamine-saatmine-kustutamine olla see, mis päästab, kui muud võimalust pole.

Teiste lugude lugemine aitab aga ennast nendega kõrvutada ja teada saada, et Sa polegi päris üksi oma koorma all. Tunneli lõpust paistev valgus ei pruugigi olla vaid Sinu suunas kihutav rong vaid päris uus ja parem algus. Kirjutagem!

Aitäh teile kõigile minu lugu jagamast ja kaasa elamast. See on veel üks oluline samm edasi.