IVF päevik – Hüvasti, pisike Hope!

“Rasedus on emakas… aga… mida ei ole… on südametöö…”

“Suuruse järgi… See on juhtunud väga hiljuti… eile, üleeile…”

“Ega teie vanuses…”

Kinnituseks kutsutakse ka teine arst, see, kes tegi mulle punktsiooni ja siirdamise. Ta vaatab vaikides üle mu arsti õla. Vaikimine on vist kinnitus…

“Nüüd peame selle raseduse emakast kätte saama…”

Karjun sisimas appi, et kas seda saaks ütelda kuidagi veel kaunimalt… Pisarad voolavad. Tädi ulatab karbi salfakatega…

Järgneb loeng sellest, kuidas käib tabletiabort, panen kirja, et esimesel päeval tuleb võtta üks tablett suu kaudu ja sellele ei järgne midagi, kahe päeva pärast tuleb võtta ülejäänud ravimid, mis kutsuvad esile kontraktsioonid ja see saab olema kolevalus. Peoga ibuprofeeni tuleb juurde võtta. Küsin, et varasemalt on mu peetunud rasedused alati lõppenud puhastusega, et kas see tabletivariant on ikka turvaline ja õige valik antud hetkel. No et kas ikka kõik puhastub ise ära ja verejooksuriskid, eriti mu kahekuuse verevedeldaja süstimise peale jne. Kuulen, kuidas tabletiabort on nii palju ohutum kui mehhaaniline puhastus vaakumiga ja kuidas ikkagi võib minna nii, et vajan teist doosi või puhastust ja kui ikkagi on tugev verejooks, siis sirgelt haiglasse. Veritsus kestab kuni kuu ja tema tahab mind näha jaanuari keskel. Ja ma pean minema abordinõustamisele ja andma riikliku staistika jaoks nõusolekud ja allkirjad, et soovin sooritada abordi. Et ta nüüd vaatab, millal järgmisel nädalal saan tulla…

Olukord on tädile ilmselgelt ebamugav. Ma ulun lahinal. Samal ajal kirjutan Andreasele, kes ootab mind autos ja Annelale, kes on kogu aeg olnud otseühenduses.

“Kas te psühholoogi juurde tahate minna…”

Nüüd siis? Et nagu raseduskriisinõustaja juurde? Jah, tahan küll. Ja ma arvan, et ma tahan sinna minna koos abikaasaga, sest tal on seda veel rohkem vaja kui mul…

“Ma lähen vaatan, äkki ikka saab kohe täna abordinõustamisele…”

Ta läheb. Ootan ma ei tea kui kaua, aga arvatavasti mitte liiga kaua. Ohh, imet, ämmakas abordikabinetis saab mind täna kohe vastu võtta, kui ma soovin. Et kas ma soovin? Ei, ma ei soovi üldse selles olukorras olla, aga on mul valikut?

Ega ma ei pea neid tablette täna võtma. Ma võin paar päeva vaadata, rahuneda ja siis näiteks esmaspäeval alustada. Et kas nende mõne päevaga muutub miski paremaks? Tulevad rõõmsamad jõulud? Mis mul enam passida on. Hiinges kriibib, et kas on ikka päristäitsa kindel, et pisikese Hope´i süda enam ei löö, aga kui nad seal kahekesi koos vahtsid, siis ju nii on. Siunan vaid mõttes, et krdi rsk, sa ei lubanud mul eelmine nädal seda paari sekunditki filmida selle pisikese südame tööd, et meil oleks praegu MIDAGIGI! Aga jätan selle ütlemata, sest mida see enam muudab. Ehk on mul kunagi hiljem põhjust seda meenutada, kui on uus võimalus…

Leian abordinõustamise kabineti üles. Ämmakas on LIIGA rõõmsameelne ja hakkaja. Ta teab küll, mis looga ma tulen, aga alustab ikka reipalt alguses, millal algas viimane tsükke. Johhaidii, kas ma pean seda mäletama praegu?! Lappan kalendrist talle vastuse ja leian, et täna, täpselt kaks kuud tagasi tegin oma esimese süsti ja algas meie 104-süstiline teekond, millele tõmmati täna rasvane joon peale.

Ja siis pandi mu nina alla allkirjastamiseks paber -“AVALDUS RASEDUSE LÕPETAMISEKS”, milles ma pean oma käega kinnitama, et soovin oma raseduse katkestada.

Aga ma ei soovi ju! MIKS krdi päralt pean ma sellist asja allkirjastama? Miks ei või seda teha arst või ämmakas, sest asi ei ole tahtmises, asi on paratamatu ja mul ei ole valikut. Hingan sisse ja välja ja kirjutan nii nagu nõutud, allkiri, kuupäev… Päriselt, see avaldus on ALATU! See on mõnitamine…

Saan entusiastliku ülevaate, mis mind ees ootab – esimene tablett suukaudu, selle peale ei juhtu midagi ja neli tabletti teisest otsast kolmandal ehk ülejärgmisel päeval sinna otsa ja siis tulevad nabusramise järel õige pea veri ja valu. Ainult vahel harva ei tule ja sel juhul pean tulema end nä’itama, äkki vajan lisadoosi. Eriti arvestades kui tugev on olnud toetav ravi hetkel. Saan paki tablettidega – ma võin alustada protsessiga – loe: enda surnud lapse väljutusprotsessiga – kohe, aga võin seda teha ka mõni teine päev, kui tunnen, et olen rohkem valmis. Ilmselgelt ei ole ma selleks üldse valmis, ei täna, ei esmaspäeval, aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Luban alustada täna. Muidu peaks võtma tableti hommikul, aga peetunud raseduse puhul ei ole vahet, sobib ka lõunane manustamine. Noh, eks ma siis lähen ja võtan selle tableti sisse varsti… Seega tuleb etapp nr 2 pühapäeva hommikul…

Ämmakas uurib, kas ma nõustajaga soovin rääkida. Jah, soovin. See, kes neil muidu nõustab, tema juurde hetkel ei mahu, aga neil on keegi veel, kes saab minuga rääkida. Mainin uuesti, et abikaasa vajab ka kuulamist. Ämmakas lubab mulle tagasi helistada, kui ta ühendust saab.

Tund ja veerand hiljem lahkun haiglast. Istume parklas autos ja lihtsalt nutame… Nii kohutavalt kurb on…

Pool tundi hiljem närime sealsamas Sõle nurgal Statoili parklas oma hotdogi ja burki. Ma ei ole hommikust veel söönud. Oletasin, et äkki ta ikkagi tahab mu verd ka lõpuks vaadata. Kuna kõik on nagunii perses, siis ostan endale Monsteri.

Ja kell 14:39 võtan oma aborditableti ja joon kulinal energiajooki peale… Nüüd ju võib!

Helistab ämmakas. Rõõmsalt ja kohatult energiliselt kädistab ta mu kõrva sisse, et nõustaja on valmis minuga telefonis või skaibis kohtuma ja annab mulle numbri, et ma helistaks. Reegel nr 1, mõtlen, kriisis inimesele tuleb helistada, mitte oodata, et ta ise helistaks. Mõtlen jupp aega, kas ma üldse tahan. Liiga raske on valida numbrit. Mida ma räägin? Andreas ütleb, et tema ei taha mitte kellegagi rääkida, sest ega see ei muuda ju midagi.

Helistan. Nõustaja on mulle ammusest ajast teistpidi tuttav. Ta on väga armas ja toetav, kuulab empaatiliselt, annab pisikesi soovitusi ja ma muigan nukralt, ütlen talle ka, et ta äratab minus üles professionaalse poole, asja, mida enda jaoks on nii raske rakendada, aga mis tegelikult võib läbi ABC siiski abiks olla. Tumemusta huumorist siia kõrvale – ma sain täna kell 11 kätte oma mahuka leinanõustamise koolituse tunnistuse. Ma analüüsisin sügavuti omaeenda laste kaotusi seal, ma tegin oma juhtumi seoses teise naise lapsekaotusega ja siin ma olen. Nii vastik ja kibe kui see ka on, siis ma ju arvestasin selle võimalusega algusest peale, et nii võib minna, iseäranis arstitädi entusiasmi toel, aga lootsin nii väga, et kogu selle maksimaalse raviga on võimalik kitsaskohad ületada.

Ei olnud.

Ja kõrvus kumisevad taas arsti tänased sõnad:

“Me ju ei tea, mis kvaliteediga oli embrüo. Ja nii varajases arengufaasis ei saa me seda ka analüüsida. See, et siirdatud rakukogum oli eeskujuliku hinnanguga, see ei tähenda midagi. Te peate ikkagi vaatama oma vanust. Ja kõrget vererõhku…”

Mitte, et ma sarnaselt ei kaotanud oma esimest last 21aastaselt ja 25selt – ei olnud vanust, ei olnud ülekaalu, ei olnud kõrget rõhku. Äkki keegi tahab lõpuks uurida, kus see kala siis asub? Sest teha läbi kaks kuud kogu seda IVF tralli, kui rasestumine ei ole olnud probleem, vaid lapse väljakandmine on, on inimkatseteks pehmelt öeldes julm. Sest lõpetasime me taas samas kohas, kust me alustasime.

Jõuludele ja uuele aastale astun ma vastu uue Scooteri lauluga “Fuck 2020”. Sest muud polegi lisada. Tulgu uus aasta etem…

Täna on maailm väga vaikne ja täiesti sirelilõhnaline, sest see on maailma parim lõhn ja pisike Hope on tubli katse eest selle nii väga ära teeninud. Meie oleme ka. Sel korral ei saanud ta veel lihtsalt tulla. Äkki õnnestub mõni teine kord.

Ilma igasuguse kõhkluseta elab pisike Hope meie südames edasi.

Kolm lootuse-jäätist on haigla külmkapis ootamas uusi katseid.

Lootus elab edasi.

<3