Mõtisklus vaktsiiniteemadel

See oli aasta viimastel päevadel, kui istusime autos kohaliku supermarketi parklas ja sättisin saia ja leiva ostmise jaoks maski ette. Raadios kõlas uudis, et uuel aastal hakatakse piirama me käike, et kui pole vaktsineeritud, siis kinno, kontserdile ja kes teab kuhu veel, ei pääse. Mitte et mul ka muidu oleks hull huvi kino ja kontserdi järele selles segases maailmas, aga selline uudis ärritas mõistlikust sisust hoolimata. Me siin teeme abituid beebisamme tervishoiutöötajate vaktsineerimisega ja aasta lõpus, kui korrakski tahaks mõtelda muule, mitte uuele vastikule aastale. No milleks selline ajastus sellise uudise jaoks? Muust pole rääkida?!

Või oli sellise uudise mõte hoopis taktikaline, et survestada vaktsineerima neid, kes kahtlevad või on vastu? Mis ikkagi saab kõigist neist, kes mis iganes põhjusel ei saa või ei suuda lasta end vaktsineerida? Jäävadki elust kõrvale? Kuigi minus puudub antud juhul igasugune vastasus, siis põhimõtteline õiglustunne lahvatas ikkagi sajaga. Andreas torkas õelalt sekka, et noh, need, kel pole vaktsineerimistunnistust ette näidata, ju need saavad varrukale nõeluda Taaveti tähe või mõne muu ühiskonda lõhestava sümboli… vahet ju pole, et kas oled vastu või pole nii oluline, et järjekordagi pääseda. Ja ikkagi, mis saab neist, kes ei vaktsineeri?

Mis saab kõigist neist, keda ei saa kodust välja? Näiteks meie mamma? Mis on valik? Kas õde saab minna koju süstima? Sellise transpordi elaks vaktsiin üle? Ja kuna lahuse valmistamise järel seda enam transportida ei saa, kas siis valik võiks olla kodus korraga viie pereliikme vaktsineerimine? Selle peale ei tule meil arvatavasti jälle keegi, et see võiks üldse valik olla. Aga mis saab neist, kes elavadki päris üksinda ega pääse kodust välja?

Mu sõpruskonnast tubli poole moodustavad tervisehoiutöötajad. Neist kümmekond on märku andnud, et oma esimese süsti kätte saanud. Ju neid on ikka ehk enam, aga selle järjekorra lõpp isegi ei paista ja uus kuri haigustüvi lammutab aina lähemale…

Lisan siia ka selle, kuidas Šveits on asja lahendanud, sest seal oleksime me Andreasega varsti vaktsineeritud.

Kõige esimesena vaktsineeritakse väga kõrge riskiga inimesed – kõige pealt 75+ aastased pluss krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata ning järgmisena 65-74aastased ja need krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata, kes ei ole veel vaktsineeritud.
Prioriteet number 2 on tervishoiutöötajad.
Kolmandana saavad vaktsineeritud kõrge riskiga inimeste lähedased, leibkonnad ja kõrge riskiga inimeste palgatud hooldajad.
Neljas ring on hoolde- ja ravikodude personal.

Praeguse plaaniga on Šveitsis lubatud vaktsineerida kõiki vähemalt 16aastaseid olenemata haigustest ja taustast. Uue agressiivse haigustüve levimine on näidanud, et ka lapsed põevad haigust palju raskemalt ja kaalutakse ka laste vaktsineerimist.

Samal ajal on Šveitsis väga kõrge skepsis antud vaktsiini (selle sama, mida meil kasutatakse) suhtes ja õenduspersonalist plaanib ennast lasta vaktsineerida vaid 10%. Pole isegi mõeldav, et kino ja kontserdi külastamise jaoks hakkab keegi nõudma vaktsineerimist. Igasugune sundminine on välistatud, kuigi see on seadustega võimalik, siis on selge, et see ei toimi ja põhjustaks vaid mässu ja streike ja ei midagi, mis eesmärgile lähemale viiks.

Me hull maailm oma kirevuses!

IVF päeviku lõpp – Hope´i vabakslaskmine

NB Järgnevas loos võib olla häirivaid fotosid!

Näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

❤

Ma ei ole kohtunud ühegi oma peetumise läbi kaotatud lapsega ja katkemise kaotused on olnud nii pisikesed, et neid pole võimalik olnud leida. Ja kui mu praegune rasedus laupäeva õhtul ise katkema hakkas, siis viskles mu peas vaid meeleheitlik mõte, et kui vähegi võimalik, siis soovin ma me pisikese Hope´i maise kehaga kohtuda. Ma arvestasin sellega, et ta võib muidugi ka lihtsalt minema libiseda, katki olla või me lihtsalt ei saa või ei jõua kohtuda, aga ma soovisin temaga kohtumist nii väga. Mul oli seda vaja. Uskusin, et see aitab mul rahu saada.

See hetk, kui ma ta leidsin… sel hetkel langes suur ja raske kivi mu südamelt. See võib tunduda veider, aga mul hakkas kergem ja ma läksin haiglasse kergema südamega. Me olime Andreasega juba palju varem kokku leppinud, et kui Hope me juurest lahkuma peab enne seda, kui seadused ta inimeseks mitte bioloogiliseks jäätmeks kuulutavad ja teda uuringutele ei saadeta, siis võimalusel toome ta koju, põletame ja laseme selle pisikese keha vabaks. Selles mõttes meil vedas, meil ei olnud vaja kellegi luba ega koostööd. Hope tuli ise meie juurde ja tol eriti verisel õhtul pakkisin ma ta pehmelt paberitesse ja panin silma alt ära.

Pühapäev möödus udus, aga esmaspäeval istusin vaikselt oma arvuti taha ja mõte kiskus ikka selle paki suunas, kus Hope oli. Andreas ei olnud seda puutunud. Tundsin, et mul ei ole kiiret, ootan seni, kuni Andreas tunneb, et ta on valmis edasi liikuma ja selle peatüki lõpetama. Ühel hetkel vaatas ta õue, seal ei olnud veel pime, isegi kübeke päikest piilus pilvede tagant, ja küsis, kas praegu on õige hetk. Vastasin, et kui see juba küsimuse all on, siis ju on just praegu see õige hetk.

Kuhu me ta paneme? Meil on vaja ilusat karpi. Ma teadsin, et mul on kusagil ilus valge karp, kus ma aastate taguseid firmaarveid hoidsin, aga selgus, et mamma on sinna kolimiste käigus suurelt peale kirjutanud “ARVED” ja noh, kuigi, meil on Hope´i eest mõned arved õiendada, siis see karp ei sobinud mitte. Andrease lihaküpsetamise termomeetril on ilus valge karp, paraja suurusega, aga no lihaküpsetamise termomeetri karbi mõte tundus ikka liiga üle võlli. Olgugi, et see vaid ilus valge karp on.

Vaatasin mänguteraapiatoas ringi ja seal ta oli – mu lemmikkomplekt Dixiti mängu lisakaarte – kollase servaga unistuste komplekti karp. Kaevasin selle välja ja näitasin Andreasele. Näidates taipasin, et vaata, sellel on pisike kalake kaane peal. See lihtsalt ON Hope´i karbike. Andreas oli väga nõus. Paraja suurusega, ilusa pildiga, ilusa mõttega. Kuigi mulle meeldib hirmsasti asju oma pakendites hoida, siis selle karbi sisu tassin ma endaga sageli kaasas eraldi kotikesega ja nii on see karp juba mõnda aeaga tühi olnud. Kerge südamega loovutasin ma selle hea eesmärgi nimel Hope taevasse minemise laevaks.

Olime vahepeal Andreasega mõlemad nõustunud sellega, et põletamiseks parim koht on me tagaaia vana välikamin, mis on hetkel lihtsalt tore lõkketegemise koht. Andreas läks kuuri pisemaid puuhalge sorteerima, mina läksin duširuumi, kus Hope mind ootas, pildistama. Ütlesin Andreasele, et kaks päeva toasoojas imavate paberite vahel olles, ma ei tea, kas seal on midagi alles, mida pildistada, aga ma tunnen, et ma vajan neid pilte. Pealegi tahtsin ma talle nii väga otsa vaadata.

Pakkisin paberid õrnalt lahti, tõstsin kõrvale need, millega me põrandat olime puhastanud. Teised, need, millega suuremat verd olin kokku korjanud, rullisin ma väikeste pakikestena puhta paberi sisse ja panin karpi. Ühes neist suurtes paberites oli ka suur kiuline klomp, milles oli Hope turvaliselt oma tumepunases pesas koos roosa näsalise platsentahakatisega.

Mul läks aega. Puhastasin Hope´i ära ja võtsin oma aja. Kuigi sageli võetakse pildistamise jaoks pisike keha tema kasvamise kotist välja, siis ei tahtnud ma nii mitu päeva hiljem enam ta rahu rikkuda. Tundus, et tal võib külm hakata. Sedasi mullis oli tal ehk parem olla.

Vahepeal käis Andreas uurimas, kas minuga on kõik ok. Minuga on ok, aga kas tema soovib Hope´iga kohtuda. Ta ei soovi ja see on ka ok. Kinnitan, et mul on palju pilte ja kui ta ühel hetkel soovib, siis näitan talle.

Kui ma sain pildid tehtud, panin Hope´i õrnalt ümmarguse vatitupsu peale. Nii puhas ja nii vaikne… Kuidas ma saan oma lapse matta maha nii, et ma ei ole talle isegi musi andnud kui mul see võimalus on? Muidugi ei saa. Andsin pisikesele Hope´ile pisikese musi ja panin talle katteks peale teise pehme valge vatitekikese.

Ma olin karbi pakkinud täis valgeid paberirulle. Verest oli saanud valge pehmus. Pisikese Hope´i maine keha läks sinna keskele ja siis katsin veel kõik veel pehme paberiga ja panin karbile kaane peale. Hope oli valmis minema tagasi sinna, kust ta tulnud oli ja mul oli nii hea meel, et mul oli võimalus temaga kohtuda.

Andreas istus maja taga kamina ees, suitsetas sigarit ja ootas mind. Meie sirelilõhnaline küünal põles. Teel Andreaseni leidsin majaservas mingi ime läbi õitsemas kolm pisikest õiekest. Õues on praktiliselt jõulud! Ma ei saanud neid sinna jätta…

Andreas oli väikesed halud mind oodates juba valmis sättinud. Panime karbi puudele ja Andreas süütas tule…

“Tead, kasepuu on mu kõige lemmikum puu!” ütleb Andreas läbi pisarate. Ma tean. Kallistan teda.

“See kõik on nii ilus. Kohutavalt kurb, aga ikkagi nii ilus…”

Taipan, et hoian kolme õiekest ikka veel enda sõrmede vahel. Kuigi ma kardan tuld nii väga, siis sirutan käe ja panen õied Hope´i karbile.

Doulaks õppides omandas nullikujuline küünal minu jaoks uue tähenduse. Ringisümboli algus ja ots. Null kui number, mis tähistab algust, täidab alguse tühjuse. Selles on kindlasti oma valu, aga selles on ka rõõm ja pühitsemine, et keegi on olnud olemas, et keegi sündis päriselt, olgugi, et elada ei jaksanud või ei saanud.

Istume sooja tule ees ja vaatame kuidas me lapse imepisike maine keha pikkamööda tules taas kõiksusega üheks saab. Andreas on toast kaasa toonud kaks pitsi läbipaistva pudeli eluveega, mille palju aastaid tagasi sõpradelt kingituseks sai. Nüüd oli tema meelest paras hetk see avada ja maitsta.

Hope´i mälestuseks, kes sai meiega olla vaid nii natuke, aga kes tähendab meile nii palju!

“Kui kahju, et kui meie sureme, siis ei saa keegi istuda sedasi me põlemise tule ääres…” ohkab Andreas.

“On. On kahju. Meie krematooriumid, kogu see suur süsteem, mis meil on, ei aita kuidagi kaasa nii olulistele etappidele leinamises… Ainus, mida me teha saame, on võtta sellest kõik, mis võimalik…”

Andreas on nõus. Me leppisime kokku juba nii palju aastaid tagasi selles, mis saab siis, kui me sureme. See on nii oluline teadmine. See on mingil veidral viisil isegi lohutav ja turvaline teadmine.

Õues tibutab vihma, aga meil on soe. Isegi armas…

Jätame söed hõõguma ja tuha jahtuma.

Toas diivanil istudes palub Andreas, et ma talle pilte näitaksin. See tuleb minu jaoks natuke ootamatult. Et kas on asi selles, et ta tõesti tahab nüüd näha või tahab ta oma rasked emotsioonid kokku pakkida. Ja see pole hetk hakata teda usutlema. Ta on kindel, et tahab kõiki pilte näha. Ja siis me vaatame pilte.

Igatsus oma unistuse ja lootuse järele on nii suur…

Järgmise päeva lõunal on maailm uduhall, aga me ei taha rohkem oodata.

Tõstame jahtunud tuha kaminast hellalt suurde klaaskaussi ja käime läbi kõik meie aia puud ja põõsad. Poetame sõrmeotsaga tuhka tüvede juurde. Alustame sirelitest. Edasi käime läbi äädikapuud, elupuud, oma näpuotsatäie tuhka saab pisike kirss ja vana murel, noor ploomipuu, pihlakas, kõik me kolm õunapuud. Jõuame ringiga tagasi tagaaeda, aroonia, hobukastan, vanad nuditud kuusepuud, pihlakas.

“Mul on kergem olla… See on nii ilus!” ohkab Andreas tühja tuhakaussi hoides.

“Jah ja nüüd on ta natuke nagu kõikjal me ümber ja alati meiega!” nõustun ma Andreasega. Südamel on kergem. Nii on parem. Üks ring on taas täis saanud.

Andreas kallistab mind kõvasti ja tänab, et ma olen kõike teinud just nii nagu ma olen teinud. Eks me oleme ikka ju koos teinud, ajan ma vastu. Meil on vedanud. Ilma temata oleks see kõik nii palju raskem ja keerulisem olnud. ❤

Kallis armas Hope!

Rahu ja rõõmu Sulle, me pisike!

Kuni me taas kohtume,

May the Force be with Hope!

Lootus elab edasi.

20. oktoober – 19. detsember 2020

❤

❤

Mis võib olla toeks leinas, kui kaotad lapse raseduse alguses

Laste kaotused ja sünnid on olnud elus mu suunanäitajad ja -muutjad. Katsumused on mu rahutut hinge ja uudishimulikku meelt edasi utsitanud. Ma olen otsinud oma rada. Kõige valgustavam ja olulisi vastuseid andvaim oli doulaks õppimine. Kui enamus sünnitoetajaid keskendub naise ja pere sünnituseks ettevalmistamise, sünnituse aktiivses osas ja sünnitusjärgsel perioodil toetamisele, siis mina valisin õppimiseks programmi, mis kõigele sellele lisaks keskendub peaasjalikult hoopis viljatuse, raseduse mis iganes järgus katkemise ja surnult sünnile. Sünnitoetaja ülesannete helge ja rõõmsa poolega tegeleb palju hakkajaid naisi. Sünniga seotud kaotuse puhul mitte nii palju. Jah, vahel on ka raseduskriisinõustajad sünnituse ajal naise kõrval ja teevad võimaluste piires vähem või rohkem üsna sedasama, mida mina olen õppinud tegema. Lisaks kaotuse mõistmisele, selle tunnustamisele, et raseduse kaotus on kaotus ja oma lapse leinamine on normaalne reaktsioon kaotusele, on oluline luua mälestusi, luua lugu ka siis, kui seda veel väga pole, sest keeruliste unenäosranaste mälestustega on palju raskem kohaneda. Komplitseeritud leina risk raseduse kaotuse puhul on suur. Oma leinas üksijäämine ja mõistmatuse kohtamine on liigagi tavapärased.

Kuidas ikkagi leinata kedagi, kes oli nii pisike, et teda polnudki veel nagu olemas? Mida seal leinata on? Paraku on seal leinata kõike ja veel enamat…

Kui pisike inimene on jõudnud ema südame all kasvada vaid õige napilt, siis pole veel kuigi palju seda, millest kinni haarata, hoida ja lahti lasta. Võib-olla on olemas positiivne rasedustest, äkki ka ultrahelipilt, äkki on midagi veel. Vahel on tunne, et kõigest tuleb kohe ja ruttu vabaneda. Et siis saaks nagu leinast ka rutem lahti. Kas saab? Enamasti mitte ja vahel on kahetsus hiljem kibevalus, et liialt kiirustati. Pole olemas õiget hetke ega aega, aga üht olen ma elus õppinud – kiirustada ei tohi, oluline on endale ja teineteisele ja leinamisele aega anda.

Imepisikese inimesega rääkimine, kes su südame all kasvab või enam ei kasva, võib olla nii kauge ja võimatu, et veel ei oska. Kui ema ei oska, siis arvatavasti on isal veelgi keerulisem. Kirjutada kiri sellele, keda olemas pole ega olema ei saa, on väljakutse. See ei ole lihtne. Ja kuigi kirjutamine on paljude jaoks teraapilise mõjuga, siis tuleb ka selleni kuidagi jõuda. Vahel aitab visualiseerimine, et pisike inimene oli olemas, tema hing on olemas ja alles. Vahel aitavad märgid ja sümbolid. Vahel mõte sellest, et tema hing on nüüd taevas, pehme pilve peal või istub linnukesena oksal su akna all või sajab vihmapiiskade või lumehelvestena su juurde. Võimalusi, kuidas tajuda kellegi lähedalolekut, on palju. Ei tasu meelt heita, kui ei oska kirjutada tühjusesse ja küsida küsimusi, millele vastuseid ei tule. vahel piisab sellestki, kui ütelda iseendale, et minu sees kasvas pisike inimene, ta oli päriselt olemas. Mul läks Elliannale kirjutamisega eelmisel aastal aega terve pikk igavik. Enne kui ma oskasin ja suutsin. Lõpuks hakkas mul kergem.

Vahel aitab, kui oodatud ja kaotatud lapsele nimi anda. Vahet ei ole, kas temast oleks saanud poiss või tüdruk, sel hetkel loeb see, mis on kaotaja südames. Kuigi meie Hope oli inglise keeles alati esimesena kuidagi tüdruk, siis ei välistanud me iial, et ta võis ka poiss olla. Hope oli tema ootuse nimi ja slele sai ta kuidagi täiesti juhuslikult läbi suure lootuse. Oluline oli laps, kes oli me poole teel, mitte tema sugu. Ellianna puhul, kes kasvas mu sees väüga vales kohas ja kelle pisike elu tuli seepärast lõpetada, oli mul nii väga tüdruku tunne, sest kõik oli nii teistmoodi võrreldes eelnevate kogemustega. Aga võis ka tema olla poiss. See ei olnud ega ole ka täna oluline. Minu jaoks oli eelmise aasta laps Ellianna ja see mei praegune pisike Hope. Kui suur väärtus võib olla sellele, kui oma kaotusest saab rääkida nimega, seda mõistab ehk siis, kui keel väsib väänamast minu esimene, teine, kolmas kaotatud rasedus. Nimeandmine lapsele, kes tulla ei saanud või ei jaksanud, võib olla ühelt poolt kergendus ja teisalt poolt ka austusavaldus. Nimesid antakse muidu ju neile, kes on päriselt olemas olnud ja kui laps on olemas olnud, siis on ta olemas olnud ja tal võib olla nimi mitte ei pea teda alati nimetama peetunud või kaktkenud raseduseks aastanumbritega. Äkki toetab seda mõtet see, et lapsed annavad nimesid oma nukkudele ja mänguloomadele? Miks siis ühel nii oodatud imepisikesel inimene ei võiks nimi olla. Ma isegi leian, et see nimi peaks tal olema. Ja kui ma ei oleks Ellianna kaotuse ajal ja järel õppinud ise parasjagu doulaks, siis tõenäoliselt ei oleks me nimeleidmiseni kunagi jõudnud. Kui vajalik see oli, seda näen veel ka nüüd, hulk aega hiljem. Me räägime temast nimega, mitte kui emakavälisest rasedusest. Nii oli ilusam ja parem.

Äkki seostus või võiks seostuda selle pisikese lapsega mõni lugu? Sümbol? Tegelane? Hope´i puhul oli see eksimatult kala. Minu puhul, kes iial pole raseduse ajal ühtegi isu ega tungi tundnud, oli mu suur kalaihalus ikka päris veider ja armsalt naljakas. Ma teadsin juba haiglas puhastust oodates, et ühel päeval tahan ma endale päris Hope´i suurusega pisikest tätoveeritud kala. Haldjatiibadega kala. Ma pole teda veel joonistanud, aga küll ta tuleb, kui aeg küps.

Ma jõudsin Hope´ile osta pisikese toreda musta-valgetriibulise pehme pesukaru moodi mängulooma. Ma olen varasemalt mänguasjade ostmist alati edasi lükanud miskipärast ja läinud raseduse alguses pisikeste sokkide teed, aga sel korral nägin poes seda nunnut pesukaru ja tekkis mingi äratundmine. Kui te tulevikus me perepiltidel triibulist pesukaru näete, siis teate, et mulle või Andreasele oli oluline ka märk Hope´ist pildile tuua. Me pere selle aasta jõulupildil on ta olemas.

Selliste värvide, sümbolite, mänguasjade ja muu seesuguse piltidele toomine võib olla leinaprotsessis ja soovis mäletada (mitte alati vaid mälestada) omal kohal ja oluline. Puuduva osa eitamine on valusam ja valem kui selle teadlik markeerimine isegi siis, kui muu maailm sellest aru ei saa. Iseäranis oluline tundub see olevat vanemate jaoks laste piltidel, kus on pere lapsed koos, et puuduvad pusletükid oleksid ka olemas. See annab südamesse rahu ja need puuduvad lisatükid on vajalikud just nii kaua kuni nad on vajalikud. Jaa, muidugi saab äärmustesse laskuda ja valust üle piiri minna, kinnismõtte külge klammerduda ja sellega tuleb eraldi tegeleda, aga mäletamises ja kaasamises ei ole mitte midagi halba.

Fotodel on tugev mõju. Paljud pisikesed lähevad paratamatult koos katkemise verega otse potti ja saavad ringiga taas loodusega üheks. Paljud pisikesed, kes pikemalt on südametukseteta ema kõhus olnud, on oma õrna vormi kaotanud ja saanudki üheks verega, millega koos nad väljuvad või välja puhastatakse. Vahel ei ole õrnad kehad enam ühes tükis ja vaatepilt on hirmutav. Romantilist pole selles kõiges midagi, aga selles võib olla mingitlaadi ilu ja rahu ja mõistmine ja leppimise algus. Ma olen õppinud, kuidas vannitada mikrobeebit ja kuidas on oluline valmistada vanemad ette vaatepildiks ja sellekski, et vahel eemalduvad keha küljest jäsemed ja pea puhastamise käigus. Vaatama sundida, liigselt julgustada, ei tohi kedagi ei enda ega kellegi teise pisilast. Küll aga usun ma, et kui on võimalik, tuleb pildistada. Võimalikult puhtalt ja esteetiliselt. Vajadusel keerata fotod mustvalgeks, mis veidi nähtavat aju jaoks pehmendavad. Ja neid pilte tuleb hoida turvaliselt, sest liiga sageli tuleb soov ikkagi näha hiljem. Andreas keeldus vaatamast nii esimesel päeval kui ka enne matmist, aga kuna ta teadis, et ma pilte tegin, siis palus ta näha igat kui viimast pilti mõni tund peale matuseid. Võib tunduda veider, aga tal hakkas kergem.

Kui vaatepilt on liiga keeruline või pole millestki pilti teha, siis saab joonistada. Kui pole teada täpseid mõõte, siis saab leida umbkaudsed rasedusnädalale ja -päevale vastavad mõõdud ja samas saab alati kujutada pildil ka hinge, mille suurust ei defineeri keegi, see on vaid südame otsus ja äratundmine. Ja pildistada saab esemeid nii loodusest kui mujalt meie ümbert, mis markeerivad pisikese kaotatud lapse suurust või kuju. Saab teha ka eraldi kujukesi ja kunsti. Iga asi, mis aitab kuidagi armsalt ja esteeiliselt visuliseerida enda kaotust, võib toeks olla sellel teekonnal.

Mida teha pisikese maise kehaga? Sageli rändavad nad vetsupotti või prügikasti ja saavad sedasi taas maailmaga üheks. See on ok, sest see juhtub sageli ka võimaluseta midagi mudu teha. Vahel on võimalus teha muud, aga puudub teadmine või oskus või vahendid teha midagi muud. On ok, kui ei taha kõige sellega üldse tegeleda, pole ju vähimat kohustust. Pealegi on ise ja üksi kõige selle sees olles, kui see koletult haiget peaks tegema, väga keeruline teha otsuseid ja näha kaugemale sellest halvavast hetkest. See on koht, kus teiste teadlik toetus võib appi tulla. Aga kui palju on neid, kes on ja jäävadki oma mure ja mõtetetega päris üksinda?! See on veel teistpidi väga kurb…

Matus on rituaal, mis aitab üht ringi ja teekonda lõpetada. On neid, kes väidavad, et ei salli matuseid. Enda emotsioonidega on vahel väga raske silmitsi seista ja teha seda üksinda, võib tundududa ilmvõimatu. Vahel on ka nii, et polegi midagi veel või enam matta. Vahel saab seda, mllega hüvasti jätta ka ise teadlikult tekitada. Kes usub mahamatmisesse ja mullaks saamisesse, kes põletamisesse, kes millessegi kolmandasse.

Me Andreasega usume tule puhastavasse jõusse. Kui meil ei oleks olnud Hope`i pisikest keha, siis oleksime me rituaali mõttes võinud põletada lihtsalt veriseid pabereid või kirjutanud paberile talle sõnumi või kirja, joonistanud paberile kasvõi lihtsalt pisikese südame ja selle ära põletanud. Ultrahelipilti ei kiirustaks ma põletama, sest seda tahan ma alles hoida. Küll aga koopia sellest võiks olla ka üks võimalus. Vahel saab karbikese sisse püüda ka vaikuse ja tühjuse, armastuse või millegi muu, mis sümbolina oluline tundub ja peab just sel hetkel maailmaga üheks saama. Lõpetatuse tunne, võib-olla ka uue lootuse tunne saab tulla siis, kui selleks on õige aeg. Leevendust võib vajada samahästi ka see kaotuse valu, kus oli lihtsalt nii suur usk ja lootus ja unistus, mis iial kaheks testitriibuks ei vormunud. On oluline anda endale hingetõmme ja see, et lahtikistud lootus ja rahu leiavad üles jälle oma veidi vähem valusama koha. Vastuseid ja põhjuseid on sageli võimatu leida, aga otsade kinnisõlmimine on ometi nii oluline selleks, et edasi minna. Kinnijäämine ei aita.

Vahel on abiks inglid ja haldjad ja hingelinnud. Oluline on tunne, et oled hoitud, et laps on hoitud, et keegi kaitseb ja valvab ta üle, et ta on heas kohas. See vajadus võib tulla ühes pundis või osadena, isiklike mugandustega. Ma olen hingelindusid oma töös kõige enam kasutanud ja vist pea igal ühel neist on olnud oma ülesanne. Pisike voolitud või muul viisil valmistatud linnuke, mis mahub pihku, võib lohutada, sest kannab endas kõike seda, mida teda kandma pannakse ja lisaks hoiab ta endas valgust ja helgust. Ta on linnuke, kes ei jäta sind üksinda, kes loeb salasoove, toimetab kohale südamesosinaid ega karda tumedaid tundeid ega mõtteid, ei kohku pimeduse ees. Linnuke, kes laotab oma pisikesed tiivad Su südamele kaitseks ka siis, kui sa ängistusest ja vihahoos ta vastu seina kildudeks oled visanud. Ta mõistab. Loeb mõte. Loeb tegu.

On nii palju võimalusi, mis ühel või teisel viisil abiks ja toeks võivad olla. Vahel tulevad vajalikud asjad ja mõtted ise me juurde, vahel ei oska jälle millegi peale tulla ja haav hinges lihtsalt valutab. Kõigest kõige olulisem tundub mulle aga see, et oma valu ja kurbusega ei tohi üksi jääda. Jaa, me ümber on inimesi, kes oska ega mõista, kritiseerivad, annavad võltslubadusi ja tunnevad ennastki kõrvaltvaatajana nurkaaetuna ja ahastuses. Ka toetaja vajab tuge ja vahel ka nõu, ideid, usku, et need võivad aidata. Leinamine ei ole kiire protsess. Otseteed viivad vaid ummikusse.

Iga sünd, ka kõige pisema mõttetäpikese sünd me mõtetes, unistustes ja soovides on valmisolek. Iga sünd, ka see, millele pole antud elamise võimalust, on mingis mõttes sündimise päev, sünnipäev. Igast mõttest ja soovist ja unistusest jääb jälg, vahel ka imepisikeste jälgede nii oluline rida. Nagu pärlikee. Ja see on päriselt olemas me südame sees. Seda pole vaja maha kiskuda ja ära visata. Kallist mälestust ei saa enda seest välja lõigata, aga võib minna aega enne, kui seda pisikeste aga nii oluliste jälgede rida kanda jaksad. Anna endale ja teisele see aeg.

Kas seesama laps tuleb taas? Tuleb keegi teine? Kas järgmine kord läheb paremini? Seda vastust ei tea keegi. Aga lootus elab edasi.

HOIATUS! Järgmises loos näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

Armastuse ja hoolimisega,

Eva

Kui lapseootusest saab lapse kaotus

Mida seal üldse leinata on, kui see miski või keski oli nii väike, et teada peaaegu polnudki olemas? Leinamine on raske, häirib normaalset elu ja pole vaja ennast selliste asjadega tahtlikult koormata, kinni jääda? Pealegi, kuidas saab leinata kedagi, keda pole tundnud ja kellega pole koos midagi teinud, kellega pole veel ühtegi mälestust justnagu koos loonud? Lase minna, sinu lein ei too teda tagasi…

Kui pere kaotab imiku, väikelapse, suuurema lapse, teismelise, siis saavad kõik aru, et see on midagi tõeliselt kohutavat. Elu on jäänud elamata, surm on tulnud nii vale koha peal. Me elame programmis, mis ütleb, et surra võib, kui üldse, siis vanadusse. Kiirelt, kergelt, olemata koormaks lähedastele, omas kodus, valuta, une pealt? On ebaloomulik, kui lapsed surevad enne vanemaid? Muidugi on. Aga kes on laps, selle defineerimisega kipub maailm jääma kinni arvamusse, et laps on väljakantud raseduse lõppprodukt ja mida kauem on sul olnud võimalus panustada lapse arengusse ja heaolusse, seda suurem on kaotus? Vahel usutakse, et teismeliste ja noorte täiskasvanute kaotus on vanematele kõige rängem, sest nad on kohe-kohe valmis neid vabaks lasta ja vanemate suur töö ja panus on justnagu tehtud, laps on valmis?

Iga lapse ja igas vanuses lapse kaotus on kohutav ja keegi ei saa ütelda, et oma lapse kaotusest on aeg üle saada ja unustada. See jälg jääb alati sinusse. See jäg jääb ka siis, kui sul polnudki võimalust oma last tundma õppida.

Lapsed sünnivad südames, meie mõtetes, unistustes, soovides. Nad sünnivad vahel ammu enne seda, kui munarakk kohtub seemnerakuga. Vanemaks sünnitakse sageli ammu enne seda, kui laps kõhule või sülle tõstetakse ja ta sind emmeks-issiks kutsuma hakkab. Ja samamoodi sünnib koos nende tunnetega, sageli ammu enne seda, kui pisike rakkude kogum end emakaseinas ankrusse viskab ja kasvama hakkab, võime kaotust leinata.

Kaotuse suurus ja valu ei ole paraku võrdelises seoses kaotuse füüsiliste grammide ja millimeetritega, et mida pisem kaotus, seda väiksem ja kiiremini mööduv lein. Ja mida on sellisel puhul siis leinata? Leinata on kõike seda, mida olema ei saanud. Leinata on unistusi ja soove ja mõtteid ja plaane, mis iial sedasi enam teoks ei saa. Leinata on oma rolli, oma tulevasi rolle. Leinata on kõiki neid pisikesi ja suuri asju, kõiki esimesi ja kõiki viimaseid, millele polnud antud teoks saada.

Mis Su nimi on? Mis värvi Su silmad on? Minu hallikassinised, Tannu rohelised või issi pruunid? Kas Sul on issi imelised pikad ripsmed? Ja minu paksud juuksed? Kas Sa oled rohkem Vancu või Tannu, minu või issi moodi või kõige rohkem ikka iseenda moodi? Mis Su lemmiktoit on? Kui kaua sa soovid ja vajad, et ma Sind imetan? Meeldivad Sulle poepüreed või isetehtud püreed või valid Sa hoopis algusest peale näputoidu? Kuidas me küüsi lõikame, kas samasuguse võitlusega nagu Vancuga? Kas Sulle meeldib vesi? Vann? Ujumine? Millal Su varbad Sulle suhu ulatuvad? Kui vanalt Sa õpid roomama? Püsti tõused? Millal Sa teed oma esimesed sammud? Kuidas me kodu Sinu jaoks turvaliseks muudame? Mis on Su esimene sõna? Mis keeles Sa esimesena rääkima hakkad? Kas Sulle meeldib autoga sõita? Su suurtele vendadele kummalegi ei meeldinud. Kuhu Sa esimesena reisid? Mis on Su lemmikvärv? Kas Sulle meeldivad rohkem kassid või koerad või mõlemad? Kas Sulle meeldib lasteaias? Lähed Sa üldse lasteaeda? Millised mängud Sulle meeldivad? Kas Sulle meeldib rohkem mõtelda ja unistada või ise midagi teha, meisterdada? Millised on Su huvid? Kas ja kui, siis milline muusika Sulle meeldib? Kas me elame sel ajal, kui Sa kooli lähed ikka veel Eestis? Kas Sa jääd ka koduõppele? Kes Sinust saab? Mida Sa soovid? Millest Sa unistad? Kas Sa oled õnnelik?

Et pole vaja liiga palju ette kujutada ja ennast üles kütta? Muidugi ei ole, aga kas pole need mustmiljon mõtet viisil või teisel vahel täiesti paratamatud ja kuigi sa tõrjud neid, siis kusagil su sees on nad ikkagi olemas? Ma teadsin nii täpselt, kelle ma meile koju pildistama kutsun kui Hope sünnib… Muidu olen ma usaldanud elu ja kulgemist, pole iial teinud lastega seoses suuri plaane ega valinud neile enda äranägemise järgi ei huvitegevusi, lemmikloomi ega põrandakatte materjale. Ma usun, et need on asjad, mis selguvad ajas ise. Aga huvi teada saada, mida laps valib, eelistab ja milline ta ise on, on minus ilma ühegi kõhkluseta olemas. Ja nüüd ei ole meil võimalik saada vastuseid ühelegi oma mõttele ega küsimusele.

Leinamise valu, kus kaotus ei ole selgelt määratletud, võib olla nii vahedalt valus, et see jääbki me sisse elama, sest me ei oska seda vastu võtta ja veel vähem oskame me seda lahti lasta. Nii öelda tühi lein, millesse elu ei ole jõudnud veel palju panustada, täidab ennast ise ja teeb seda väga valusalt. Ta ei lase ennast lahti ega lase ennast unustada ka siis, kui maailm me ümber teda ei näe, tunnista ega tunnusta. Seepärast on oluline teadlikult lubada endal leinata, luua mälestusi, sümboleid, rituaale, kui neid ei ole.

Nii sünd kui surm on elu loomulikud osad. Ühe asja kaks otsa ja vahel jõuab see teine ots kohale liiga ruttu. Me elame paraku maailmas, kus sünd on oodatud ja ihaldatud ja surm on miski, millest me püüame ruttu vabaneda, püüame unustada ja edasi minna. Meil on isegi teiste kaotusvalu hindamise jaoks mõõdupuud, mis ütlevad, millal on lein pikaleveninud ja ebatervislik. Seda teist, suremisega seotud otsa, ei pea peitma ja põlgama, endast eemale tõukama vaid seepärast, temas on nii palju tumedat, isegi pimedat valu. Kaotusvalus ja leinas, kui neid endale lubada, on tervenemise, edasiminemise ja vahel ka taassünni võti. Just seepärast on oluline neist läbi, mitte üle ja eemale minna.

Lein, mis on liiga vara kokku pakitud ja leinamata jäetud, ei lähe ära. Ta läheb ehk vaid peitu ja passib seal vahel kõige ebasobivamat hetke, et tagasi tulla painama. Luba leinata, vahel isegi ehk käsk leinata, selle teadlik esilekutsumine, sümbolite ning rituaalide loomine, on vajalik. See aeg tuleb võtta. Ma olen oma teel kohtunud 90aastase naisega, kes noorena kaotas oma esimese lapse raseduse katkedes. Ta sai hiljem veel terve hulga lapsi, elas pika imelise elu ega mõtelnud palju oma esimesele, sest ta oli noor ja tal kästi see “vahejuhtum” unustada, et eluga edasi minna. Ja siis istub mu ees pisike 90aastane naine ja ta naerukurrulised silmad pilgutavad suuri pisaraid. Liiga vara kokku pakitud ja ärapandud lein ei anna iial päriselt asu. Ja ma olen oma teel kohanud noori naisi, ka paari meest, kellel pole olnud luba leinata oma kaotusi ja olen näinud ka seda, et saab kergem, kui see luba anda, kaotusest rääkida, tundeid tunnustada.

Me kardame surma, suremist, kaotusi ja leina. Kardame nii väga, et me ei taha sellest väga isegi rääkida. Mõtelda ka ei taha. Me püüame teisi, iseäranis lapsi, sellest säästa ja teeme tegelikult sellega kõik ainult hullemaks. Ja kui keegi kõrvalt julgeb kritiseerida meie kurbust ja valu ja tühjust, mille kaotus on kaasa toonud, siis võime me päriselt lukku minna. Vajadus kuuluda, vajadus olla heaks kiidetud on nii tugev, et vahel tehakse seda ka hinnaga, mis seda väärt pole. Ebamugavust ei peaks kõrvalseisjates tekitama mitte see, kui keegi leinab vaid see, kui tal leinata ei lubata või ta seda teha ei oska või ei saa.

On neid, kelle mõtted, soovid ja vajadused on mujal ja nende jaoks ei olegi lapse kaotus liiga traagiline. On olukordi, kus see on kergendus, sest meil kõigil on oma lugu. On neid, kes lähevadki tõepoolest ilma raskuse ja koormata edasi nende sündmuste juurest ja see on täiesti ok. Nagu seegi, kui seda teha ei saa või ei suuda ja kui need tunded tulevad ootamatult kasvõi aastakümneid hiljem peidust tagasi välja ja on korraga väga olemas.

Kõigile ei mõõdeta sama puuga ja iial ei saa eeldada, kui suur ja sügav on kellegi jaoks kaotuse jälg. Kahtlemata on ka neid, kelle sees elab nii tugev enese alalhoiutung, et nad ei tunnistagi, et miski neid kõigutada võib. See võib tunduda uskumatu ja ka ebausutav, millise jõu ja hooga nad elus edasi kihutavad hoolimata kõigist kaotustest… nagu midagi polegi juhtunud. Ka see on ok, sest ju neil on vaja aega ja ruumi, et endani jõuda.

Mulle tundub, et kõige enam on ikkagi neid, kes on tundnud viljatuse või raseduse kaotuse valu vahedust, mis iganes raseduse etapis, aga pole saanud luba leinamiseks, pole osanud ise leinata, sest ette ei valmista meid selleks ju keegi või pole ka leidnud toetust ja mõistmist vajalikul hetkel. Jah, sellised asjad juhtuvad, aga neist ei räägita või ei räägita piisavalt. Selliseid kaotusi ja sellist leina vähetähtsustatakse, sest see on ju looduse valik, see on su enda huvides, et see laps sedasi su juurest lahkus, see on veel sada asja, mis mitte kuidagi sind ei lohuta ega toeta. Mitte kõik ei julge oma tõelistest tunnetest rääkida ja neile otsa vaadata. Mitte kõik ei jaksa jõetuna olla nõudlikud. Enamus ei jaksa. Selline lein vajab luba ja toetust. See vajab märkamist ja tunnustamist ja enne kõike austust ka siis, kui see kõrvaltvaataja pilgule arusaamatu ja ehk isegi vastik tundub.

Olen minagi oma teadmiste ja oskusteni jõudnud läbi pika teekonna ja valguse ning lohutuse-leevenduse otsimise. Ma olin väga noor, vaid 15aastane, kui lapsekaotamise teema minu jaoks ehedaks isiklikuks valuks pöördus. Ma uskusin paar kuud, et ma olen rase ja suutsin vägistamise kogemuse pöörata enda sees millekski, millel oli ilus lõpptulemus – minu laps. Ja kui mõni kuu hiljem selgus, et ma ei olnud kunagi rase olnudki, siis leinasin ma last, keda mul kunagi polnud. Kui ma 21aastasena oma esimese lapse kaotasin, siis algas sellest keeruliste sündmuste ahel, mis kandis mind edasi üle aastakümne. Ma olin üksi ja ma ei osanud, mu leina ja valu ei mõistetud. Teate, kui suur on kergendus, kui sa mõistad, et sina oled normaalne, su mõtted ja tunded, su ahastus ja valu on normaalsed, lihtsalt olukord ise on ebanormaalne? See teadmine on nii vajalik, aga see ei tule enamasti leinaja seest, see peab temani jõudma kinnitusena ta kõrvalt.

Kõik need paarikümmend ja enam teise imeõrna triibuga testi, mis andsid aastate jooksul märku raseduse tekkimisest ja siis oma teise triibu kaotasid… mitte ühtegi neist ei ole suutnud ma lasta enda mõtetetesse elama ja kasvama, sest vajasin enne ultraheli kinnitust, et nad vastu võtta. Ma uskusin, et suudan end sedasi südamevalu eest kaitsta, kui pööran jälle ja jälle uue lehekülje ja ootan järgmist kuud. Kas ma suutsin? Ei, ei suutnud, aga ma üritasin siiski, sest leinata jaksasin ma veel vähem.

Kui aastaid oli lapsesaamine minu individuaalprojekt, siis Andreasega muutus kõik. Neist kahe triibuga testidest, mis tulid ja läksid, neist ei rääkinud ma talle enamus kordadel, sest ma ju tahtsin teda kaitsta valu ja asjatute lootuste eest. Ma arvasin, et vastutan heade sõnumite eest. Kui aga 2019. aasta varakevadel asi keeruliseks läks, rasedushormoon mu veres aina kasvas ja lõpuks selgus, et me pisike on end vales kohas kasvama sättinud ja temast tuleb kiiremas korras püüda vabaneda enne, kui see ka mulle eluohtlikuks muutub ja see protsess kestis piinarikkaid nädalaid, siis läksin mina päriselt katki ja Andreas ei osanud ei minu ega iseendaga midagi peale hakata. Ta püüdis kõike unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mina ei suutnud. Ma vajasin aega. Kõik mu varasemad kaotused elustusid taas. Andreas ei saanudki seda mõista. Sellest sain ma aru, aga ma kusagil sisimas ikkagi lootsin.

Ühel hetkel ei osanud me enam pärisasjadest rääkida, sest pärisasjad tegid liiga palju haiget. Mulle tundus, et Andreas ei hooli või tormab pimesi edasi. Talle tundus, et ma olen liialt kinni jäänud me kaotusesse. Armastuses ei ole kunagi küsimus, see oli alati olemas, aga kuidas anda teineteisele ja endale ruumi raskete tunnetega toimetulekuks, see oli meil veel omandamata õppetükk. See oli kahtlemata kriitiline hetk, kui keegi väljastpoolt oleks pidanud sekkuma ja abi pakkuma, sest me ise olime liiga hõivatud iseenda valu ja leinaga.

Mina sulgusin endasse ja ellujäämiseks uputasin end tegutsemisesse. Ja kuna me igapäevane elu läks näiliselt üsna samalaadselt edasi kui varem, siis arvas Andreas, et ma unustasin muuhulgas ka tema ja hakkas otsima lohutust ja leevendust oma üksildusele. Ta hakkas mind otsima sealt, kus mind ei olnud. Kahjuks on meie seas meeleheitel üksildasi inimesi, kes usuvad, et saavad sedasi eksinud hingi ravida ja asendada neile neid, keda nad tegelikult vajavad ja otsivad. Ei saa. Ei saa ka hoolimata ühelt poolt otsija ennastpetva teesklemise ja valusa sobitumise ja teisalt meeleheitel asenduse pakkuja hingetuks püüdlemise, iseenda piiridest üleastumise hinnaga. Sellised asjad ei ole määratud toimima. Asenduse pakkuja jääb alati vaid haledaks asenduseks, ega saa iial seda, mida ta tegelikult tahab. Õnnetu otsija ei leia seda, mida otsib ja vajab. Selles kõiges puudub rahu ja rahulduse moment, sest probleem on kusagil mujal ja seda saab lahendada vaid seal kusagil mujal. Nii oli see ka meie loos ja kokkuvõttes said kõik osapooled veel rohkem haiget enne kui parem hakkas. Kaotuse mõjust ja kriisis elamise mõjust paarisuhtele, räägin ma mõni teine kord teile pikemalt, sest ka see vajab kõrvalseisjate ja lähedaste toetust ja teadlikku märkamist.

Olles vähem kui kaks aastat tagasi kaotanud pikalt ja valusalt ühe lapse ja selles suures leinas peaaegu kaotanud Andreasega teineteist, on meil olnud palju aega kõike hiljem teadlikult analüüsida ja asjadest, mis väga valesti läksid, hapraks muutusid, rääkida. Meil on olnud õnne, me oleme täna tugevamad kui kunagi varem, aga paljudel pole seda võimalust. Raskusteks saab oma vaimu treenida, aga otsustavaks saab ikkagi vaid elu ise.

Me olime ka sel korral Hope´i oodates servast natuke valmis, et hoolimata suurest pingutusest ei lähe kõik nii nagu me soovime ja unistame, aga kui sa keskendud elule, siis ei ole liiga terve kogu aeg surmast ja suremisest, kaotusest ja leinamisest ette mõtelda. Nii me siis vaatasimegi me arsti üldisest pessimismist hoolimata lootusega tuleviku suunas ja unistasime ning lubasime teineteisele, et mis iganes sel teel juhtub, teineteist me rohkem enam ei kaota ja üksi ei jäta.

Me valime teineteist. Alati. Ja läheme kõigest, nii heast kui halvast, läbi koos ja teineteisele toeks olles. Sel korral oskame me natuke paremini leinata ja kindlasti oskame me, kaks vana üksildast uhket hunti, rääkida paremini keerulistest asjadest. Ja meil on meie pere ja toetusmeeskond ja meil on lootus, sest me pisike Hope on südames ikka ja alati meiega.

IVF päevik – raseduse katkemine…

(HOIATUS: Siit tuleb õige verine raseduse lõppemise lugu…)

Täna saab üks päev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutõmbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mõtelda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise päev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.

Hommikul käisime poes ja turul. Andreas tahtis jõuludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jõudsime, tundsin end nii väsinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama võinud jääda. Või tegelikult ma jäingi, aga Andreas ajas mu üles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel ära ja läheme siis üles ja pikutame veidi. Päev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma ärkasin veidi rohkem üles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rääkida. Isegi mõtelda ei taha.

Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja püsti tõstes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotäiesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nüüd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nüüd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotäit lootuses kohtuda pisikese Hope´i maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal läheb veel aega, mõtlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. Võtsin sisse oma vererõhutableti.

Tund hiljem püsti tõustes sain veriseks kõik oma riided ja tooli. Järgmine kuhjaga peotäis ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kõik kätte, mõtlesin ma endamisi. Hope´i ma ei leidnud. Küürisin ja kraamisin. Sõin viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. Mõtlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mõlemad magusad. Võtsime ette järgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.

Ma ei ole iial näinud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasõber ja kui ma juhtun mõtlema loomade peale, siis ei suuda ma üldse liha süüa. Aga ma tean lapsest peale võrdlust, et kui kõik kohad on verd täis, siis oleks seal nagu siga tapetud.

Kell on seitse õhtul Ja ma seisan keset me alumise korruse duširuumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…

Põrand, sein, pesumasin, kraanikauss, kõik, mis ümbruses on ja kõige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nüüd juhtus?! Lükkan vaibad varbaga kõrvale, pistan pea uksest välja ja hõikan üsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on üsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pärast vabandada. Mina, kes ma alati kõigi asjadega ise hakkama saan ja nüüd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma päriselt ka vajan abi ja tänan õnne, et ma üksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lähedale, sest temaga on turvalisem.

Mu peas on vaid kaks mõtet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean Hope´i leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab põrandat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kõike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese Hope´i…

Puhastan ta ära. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. Küsin Andreaselt, kas ta soovib teda näha. Olime sellest varem rääkinud ja kokku leppinud, et küsin enne, kui näitan. Ta ei soovi ja see on täiesti ok. Õppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaühe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ütlemine on väga ok ja see ei tähenda et see ei ühel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ütlemise kahetsemine liiga valus poleks.

Mõõdan Hope pisikest keha enda sõrmede võrdluses – ta on mu pisikese sõrme esimese lüli suurune. Ütlen seda Andreasele ja pakin Hope´i õrnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.

Saame vere koristatud ja Andreas läheb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jääb tee, sest ta on jonnakalt nõudlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma küll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutäie teed.

Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul täitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe järjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja Hope´i uurides jäi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on väga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu näinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererõhk langeb. Doonorina tean hästi kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda läinud.

Minu jaoks on asi üle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jälle on reede õhtu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.

Tee jääb joomata. Palun Andreasel tuua endale ülevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ütelda ülemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. Püüan selgitada. Täidan kiirelt haiglasse sissepääsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, käsi väriseb, ma ei leia tänasest kuupäeva. Tan aitab kella ja kuupäeva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nõustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tõsidusest hoolimata sõita nii rahulikult kui võimalik. Ta on hea juht.

Teel olles helistan haigla vastuvõttu. Käed värisevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev ämnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ütlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pärast haiglas. Andreas sõidab mu treppi.

Auto jääb puhtaks. Sealt edasi jääb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ämmakas palub korraks näha ja saab oma vastuse. Edasi läheb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust näinud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nüüd… Hooldaja küürib põrandat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda järgmise puhta koha peale või seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisääri hoolimata sellest, et ma olen haigla täisvarustuses ja topeltkindlustatud juba. Vererõhumõõtmiseni me isegi ei jõua. Mul käib pea ringi. Ämmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi võetud. Sel korral krutitakse mõlemas ninasõõrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine täiesti mööduv nohu.

Arst saabub vist minutiga. Äkki kiiremini? Ämmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. Värisen nagu vappekülmas. Kogu mu ümbrus on verine… Vabandan…

Arst, kes vähem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese õnnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga järgi ära. Miks see pole korda tehtud, küsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijärjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan üht ja ka teist.

Arst püüab kogu selle vere vahelt saada ülevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist näeb rohkem. Arst küsib, miks küll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nõustanud ämmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele järgnes suur kiidukõne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mõlema varasema peetumise puhul polnud isegi küsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nüüd tuleb see puhastus nagunii…

Saan oksütotsiini ja muid ravimeid, mis võiks ehk kuidagi abiks olla hetkel.

Mul on mälulüngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sõin? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe käest küsida. Püüame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja läbi FB saan ta kätte. Muidugi ta teab, et ma sõin moosipalle. Täpselt kolm. Ütlen talle, et jään haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vähemalt on möödas ja mu tagasi saab…

Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanüüli ja annan hunniku verd Nii kõrge mu rõhk veel on, mõtlen endamisi.

Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on võimalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. Kõik on valvel. Ma värisen üle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sõidutab, sõrmed on pudedad. Sõidame liftiga ülespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jõuaks kuidagi.

Saan paki pabereid täitmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti täita vist kinnisilmi. Panen püüdlikult kirja kõik vajaliku. Õde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vähemalt petlik tunne, et verd voolab vähem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin õelt, et kas ma peaks äkki oma ehted ära võtma? Mu kaks ülemist kõrvarõngast käivad kõrvast ära vaid kõrvalise abiga. Õde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan õnneks ise hakkama.

Enne homset ei pidanud ju mingit äksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nüüd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba väljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutõmbed, nendeni ma ju ei jõudnudki. Tõsi. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rääkida tabletiabordi ohutusest?! Iseäranis naise kehale, sest sedasi üksi kodus ühe olulise loo lõppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama läinud oma unise peaga ja magama jäänudki…

Õde möödab vererõhku. Pulss on kiire. Vererõhu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vähe. Katus sõidab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised ärritavad ja hirmutavad tugevalt. Külm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne täidetud paberite õele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.

Saan Andrease pika veenmise järel vähemalt parklast minema. Ta läheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii välja ei lasta, siis pole tal mingit mõtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pärast. Ma kardan iseenda pärast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.

Enne opile minekut jõuan kiirelt kirjutada sõpradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…

Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi küsida? Küsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii väga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sõnad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat väga pahasti vigastada…

Veidi enne kella kümmet õhtul on minek. Jõuan Andreasele vaid kaks sõna kirjutada, et ma lähen. Kolistame mu voodiga kuhugi läbi pikkade koridoride. Kui kogu maailm räägib, et inimesi peab voodiga sõidutama jalad ees, et nad näeksid, kuhu neid viiakse, näeksid lihtsalt enda ümber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri välja vist veel nii pea. Teadmatus ärritab mind, ma tahan näha, kuhu ma sõidan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sõitsin uksest välja jalad või pea ees, ei mängi absoluutselt mingit rolli. Kõige rõvedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga põrutatakse. Sõites jalad ees on sul võimalik seda ette näha. Pea ees sõites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pääse ma sellestki.

Mul on külm. Mul on hirm…

Opitoas käib siblimine. Kõik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tüliks. Rida on järel, kui ma oma kohale ronin.

Anestesioloog, kurjade silmadega onu, küsib, et mis jama selle söömisega on. Rääkigu ma nüüd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sõin. Vabandan, et ärevus ja mure olid nii suured, et alguses läks meelest, mida ma täpselt sõin, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et üsna 17:30. Raporteerin püüdlikult nagu kõik eelnevad küsijad palunud on, et sõin viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.

Onu urahtab tigeda üleolekuga, teda üldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei küsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb läbi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pärast… sest mult ju küsiti kogu aeg mida ja kui palju.

Anesteesiõde küsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plämahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. Mõtlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? Kõik ju rääkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jätnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma võin ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kõige rõvedam hirmuõudus läbi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… Mõtlen abitult oma peas ja olen vait.

Mul on külm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nüüd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tõusen siit veel iial? Kas see ongi lõpp?

Meenub, et vererõhuravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma günekoloogid kõik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 võtsin viimati 100mg Trandate. Ta käratab, et see ei huvita teda üldse.

Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ülevalt üleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa värised! MIS SUL viga on?! Mis sa värised!

Et mis ma värisen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavärin. Kas ta ei lugenud?

Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ühtegi sõna välja ja ega ta ootagi mult vastust…

Selle peale, et ma värisen kuidagi eriti tugevalt ja teda häirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pärast?

Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sügavalt ebaõiglane… Ma saan aru, et ma olen tüliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi õigus möliseda, ka sellega, kes tõesti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin läbi nii suurte pingutuste rasedaks jääda ja siis otsustasin abordi teha (mõtleks, ma ju oma käega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja süüdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind päästma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kõiges ise süüdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lõpetab. Palun mõttes, et ta ütleks telefoni, millal ta siin lõpetab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas käega telefoni tagasi taskusse ilma ühegi selgituseta. Ta puhiseb. Äkki on tal täna kehv päev olnud?

Mis sa värised!! Urahtab ta mulle ülevalt justnagu näkku sülitades… Hea, et tal on mask ees, mõtlen valuga… Kes teab, mille või kelle peale ta tige on… Olen ma selleks põhjust kuidagi andnud? Ma päriselt ka ei taha siin olla…

Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. Räägin inimlikkusele lootes läbi pisarate, et oleme üle kuue aasta nii väga püüdnud last saada, eelmine aasta oli emakaväline, nüüd peetumine.. nüüd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib üle mu pea tülgastunult mulle otsa ja teatab – nüüd oled siin ja nüüd on nii! POLE VAJA siin nutta ja väriseda…

Abitus. Ängistus. Kõik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sõnagi. Minuga ei räägi neist keegi. Onu lõgistab mu pea otsas larüngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hästi. Piisavalt on harjutatud. Ta päriselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.

MMMIS SSA VVÄRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jälle. Ma päriselt ka püüan kogu jõust ja hingest mitte väriseda. Püüan pisaraid alla neelata. Sedasi meritähena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see võimalik. Vaatan paluvalt anesteesiaõele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lõpp?

Ma kardan oma elu pärast, Kujutan elavalt ette, kuidas larüngoskoop arsti käes libastuda võib väga valesse kohta… Võib-olla on see onu jälle üks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “väga hea arst”. Võib-olla ongi, aga olgu siis vähemalt vait…

Jalge juures jääb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ütleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ütelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tülikas abordiistatistika. Hilisõhtune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ühe kohutava käitumisega tüübi juuresolekul vähemalt tähelepanu muule viia? Ma tõesti ei ole inimlikkustki väärt? Kas kõik need teised kardavad ka seda onu siis nii väga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jätab, siis pean ma talle tänulik olema? Mõtlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vähemalt selle nimel, et sellest värdjalikust käitumisest ja suhtumisest maailmale rääkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kõik need, kes seda tolereerivad, võiksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? Võib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…

Õde loputab tõenäoliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererõhumanseti. Kätt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul käelaba tagumiku alla panna.

Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pärani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis läheb pilt uduks…

Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ütlen Andreasele mõttes, et armastan teda… ja poistele…

Ärkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse käntsatatakse.

Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kähe, aga vähemalt ei mäleta ma lämbumist… Jälle sõidetakse hooga vastu uksepiita. Püüan end nii pisikeseks teha, kui võimalik, et mõni mu jäse kogemata kuhugi vahele ei jääks…

Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi käitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on väga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mõte. Olen nõus.

Mul on hetkel lihtsalt küllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaõiglasest käitumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, käratas Tartus Toomemäel anesteesiõde mulle enne puhastust elu esimese kanüüli paigaldamisel ootamatu torke peale võpatades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SÜNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sõnad on minuga elanud tänasesse ja elavad veel kaua edasi näitena sellest, kuidas oma mõtted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv näide. Kõik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvõtus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse järel mõnitati, et ise olen ma kõiges süüdi, et ei oska jalgu koos hoida – üldine statistika, eksole. Ühelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jõuab selleni ka, kes kibestunult protseduure läbi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole õigus sedasi suhtuda ja käituda ühegi naisega, ühegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja põhjus millised tahes, milleks on vaja läbi viia mis iganes protseduur. See Vancu sünnieelne “me peame selle raseduse lõpetama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kätte saame” on vaid näited sellest, kuidas spetsialist ei mõtle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega võrdväärne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut käitumist ja sõnavalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jõumängud. Need ei ole ei kättemaksu ega ärategemise mängud. Need on kõigest inimeste elu ja heaolu, mis väärivad vähemalt lugupidamist.

Samas majas, võimalik, et mõnel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavälisega olin küll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mäletada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju häälega üks nõudlik tita. Ma ei taha ühegi imiku häält hetkel kuulda….

Täna olen jälle siin ja ma elus. Täna on mu neljas sünnipäev? Esimene oli siis, kui ma siin majas päriselt sündisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nädalat hiljem lapsendati ja uus sünnipäev määrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia järel intensiivis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja neljas selle verejooksu järel, mis nüüd õnneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi välja pressib väikeste lurtsatustega.

Palun osakonna õelt või ämmakalt (nimed on ja ametit on kõigil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin võimalusel arstiga rääkida. Rääkida on valus. Õde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.

Osakonna õde või ämmakas on hoolitsev. Käib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nüüd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades väga rahulik. Aga õde arvab, et ma värisen nii tugevalt, üle kere, et äkki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei häiri, ma olen nii rahulik kui see hetkel võimalik on…

Veidi aja pärast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ühes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat käskinud mul need sisse võtta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jääda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest väsimusest hoolimata silmatäit magada. Süda peksis kurgus, väsimus niitis, aga und ei olnud. Õde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, väga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga äkki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. Võtan kuulekalt rõveda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul põrgulik janu. Juua veel ei tohi.

Rahustava rohu mõju minuni ei jõua. Vähemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal käib õde ja teeb mulle rhesonatiivsüsti. Ma jõudsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist küll absoluutselt kõigile eile ja täna rääkida ämmakatest kõigi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.

Tuleb arst, kes mu vastu võttis. Opi juures ma teda ei näinud, aga ehk oli ta siiski seal või on vahepeal rääkinud, sest ta usub, et kõik läks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. Kõik käis väga ruttu. Ta ütleb, et muidugi on kahju, et nii läks, aga vähemalt on praegu selle asjaga korras. Tänan teda kogu südamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sõnad kogu selle jama järel mulle praegu tähendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes küsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma värisevat endiselt üle kere. Tilgad sain. Äkki tuleb kunagi mõju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnähtavalt värisen, et kõik seda näevad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma värisisen samal põhjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavärinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mõjul ägeneb, saan ma ise väga hästi aru. Veider värk igal juhul.

Vähemalt hoidis taevas mind täna… väga.

Ja kõigi teie head mõtted ja soovid olid minuga. Ma isegi mõtlesin, et miks ma valisin sellest kõigest kirjutada üsna reaalaajas sedasi. Ühelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole üksi ja seda ma ka sain. Selle tähtsus oli ja on nii mõõtmatult suur, et ei mahu sõnadessegi. Aitäh! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel väga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rääkida lugu, mis on oluline äratundmiseks ja ehk ka mingis mõttes lohutuseks neile, kes on seal käinud ja olnud ja asju läbi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees või saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.

Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kõik nii ok, kui see on võimalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks üksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis ärkvel, aga õnneks andis õde ühel hetkel alla ja läks ehk pikutama. Sain rahus olla.

Lõpuks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis üleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ühegi kõhkluseta.

IVF päevik – Hüvasti, pisike Hope!

“Rasedus on emakas… aga… mida ei ole… on südametöö…”

“Suuruse järgi… See on juhtunud väga hiljuti… eile, üleeile…”

“Ega teie vanuses…”

Kinnituseks kutsutakse ka teine arst, see, kes tegi mulle punktsiooni ja siirdamise. Ta vaatab vaikides üle mu arsti õla. Vaikimine on vist kinnitus…

“Nüüd peame selle raseduse emakast kätte saama…”

Karjun sisimas appi, et kas seda saaks ütelda kuidagi veel kaunimalt… Pisarad voolavad. Tädi ulatab karbi salfakatega…

Järgneb loeng sellest, kuidas käib tabletiabort, panen kirja, et esimesel päeval tuleb võtta üks tablett suu kaudu ja sellele ei järgne midagi, kahe päeva pärast tuleb võtta ülejäänud ravimid, mis kutsuvad esile kontraktsioonid ja see saab olema kolevalus. Peoga ibuprofeeni tuleb juurde võtta. Küsin, et varasemalt on mu peetunud rasedused alati lõppenud puhastusega, et kas see tabletivariant on ikka turvaline ja õige valik antud hetkel. No et kas ikka kõik puhastub ise ära ja verejooksuriskid, eriti mu kahekuuse verevedeldaja süstimise peale jne. Kuulen, kuidas tabletiabort on nii palju ohutum kui mehhaaniline puhastus vaakumiga ja kuidas ikkagi võib minna nii, et vajan teist doosi või puhastust ja kui ikkagi on tugev verejooks, siis sirgelt haiglasse. Veritsus kestab kuni kuu ja tema tahab mind näha jaanuari keskel. Ja ma pean minema abordinõustamisele ja andma riikliku staistika jaoks nõusolekud ja allkirjad, et soovin sooritada abordi. Et ta nüüd vaatab, millal järgmisel nädalal saan tulla…

Olukord on tädile ilmselgelt ebamugav. Ma ulun lahinal. Samal ajal kirjutan Andreasele, kes ootab mind autos ja Annelale, kes on kogu aeg olnud otseühenduses.

“Kas te psühholoogi juurde tahate minna…”

Nüüd siis? Et nagu raseduskriisinõustaja juurde? Jah, tahan küll. Ja ma arvan, et ma tahan sinna minna koos abikaasaga, sest tal on seda veel rohkem vaja kui mul…

“Ma lähen vaatan, äkki ikka saab kohe täna abordinõustamisele…”

Ta läheb. Ootan ma ei tea kui kaua, aga arvatavasti mitte liiga kaua. Ohh, imet, ämmakas abordikabinetis saab mind täna kohe vastu võtta, kui ma soovin. Et kas ma soovin? Ei, ma ei soovi üldse selles olukorras olla, aga on mul valikut?

Ega ma ei pea neid tablette täna võtma. Ma võin paar päeva vaadata, rahuneda ja siis näiteks esmaspäeval alustada. Et kas nende mõne päevaga muutub miski paremaks? Tulevad rõõmsamad jõulud? Mis mul enam passida on. Hiinges kriibib, et kas on ikka päristäitsa kindel, et pisikese Hope´i süda enam ei löö, aga kui nad seal kahekesi koos vahtsid, siis ju nii on. Siunan vaid mõttes, et krdi rsk, sa ei lubanud mul eelmine nädal seda paari sekunditki filmida selle pisikese südame tööd, et meil oleks praegu MIDAGIGI! Aga jätan selle ütlemata, sest mida see enam muudab. Ehk on mul kunagi hiljem põhjust seda meenutada, kui on uus võimalus…

Leian abordinõustamise kabineti üles. Ämmakas on LIIGA rõõmsameelne ja hakkaja. Ta teab küll, mis looga ma tulen, aga alustab ikka reipalt alguses, millal algas viimane tsükke. Johhaidii, kas ma pean seda mäletama praegu?! Lappan kalendrist talle vastuse ja leian, et täna, täpselt kaks kuud tagasi tegin oma esimese süsti ja algas meie 104-süstiline teekond, millele tõmmati täna rasvane joon peale.

Ja siis pandi mu nina alla allkirjastamiseks paber -“AVALDUS RASEDUSE LÕPETAMISEKS”, milles ma pean oma käega kinnitama, et soovin oma raseduse katkestada.

Aga ma ei soovi ju! MIKS krdi päralt pean ma sellist asja allkirjastama? Miks ei või seda teha arst või ämmakas, sest asi ei ole tahtmises, asi on paratamatu ja mul ei ole valikut. Hingan sisse ja välja ja kirjutan nii nagu nõutud, allkiri, kuupäev… Päriselt, see avaldus on ALATU! See on mõnitamine…

Saan entusiastliku ülevaate, mis mind ees ootab – esimene tablett suukaudu, selle peale ei juhtu midagi ja neli tabletti teisest otsast kolmandal ehk ülejärgmisel päeval sinna otsa ja siis tulevad nabusramise järel õige pea veri ja valu. Ainult vahel harva ei tule ja sel juhul pean tulema end nä’itama, äkki vajan lisadoosi. Eriti arvestades kui tugev on olnud toetav ravi hetkel. Saan paki tablettidega – ma võin alustada protsessiga – loe: enda surnud lapse väljutusprotsessiga – kohe, aga võin seda teha ka mõni teine päev, kui tunnen, et olen rohkem valmis. Ilmselgelt ei ole ma selleks üldse valmis, ei täna, ei esmaspäeval, aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Luban alustada täna. Muidu peaks võtma tableti hommikul, aga peetunud raseduse puhul ei ole vahet, sobib ka lõunane manustamine. Noh, eks ma siis lähen ja võtan selle tableti sisse varsti… Seega tuleb etapp nr 2 pühapäeva hommikul…

Ämmakas uurib, kas ma nõustajaga soovin rääkida. Jah, soovin. See, kes neil muidu nõustab, tema juurde hetkel ei mahu, aga neil on keegi veel, kes saab minuga rääkida. Mainin uuesti, et abikaasa vajab ka kuulamist. Ämmakas lubab mulle tagasi helistada, kui ta ühendust saab.

Tund ja veerand hiljem lahkun haiglast. Istume parklas autos ja lihtsalt nutame… Nii kohutavalt kurb on…

Pool tundi hiljem närime sealsamas Sõle nurgal Statoili parklas oma hotdogi ja burki. Ma ei ole hommikust veel söönud. Oletasin, et äkki ta ikkagi tahab mu verd ka lõpuks vaadata. Kuna kõik on nagunii perses, siis ostan endale Monsteri.

Ja kell 14:39 võtan oma aborditableti ja joon kulinal energiajooki peale… Nüüd ju võib!

Helistab ämmakas. Rõõmsalt ja kohatult energiliselt kädistab ta mu kõrva sisse, et nõustaja on valmis minuga telefonis või skaibis kohtuma ja annab mulle numbri, et ma helistaks. Reegel nr 1, mõtlen, kriisis inimesele tuleb helistada, mitte oodata, et ta ise helistaks. Mõtlen jupp aega, kas ma üldse tahan. Liiga raske on valida numbrit. Mida ma räägin? Andreas ütleb, et tema ei taha mitte kellegagi rääkida, sest ega see ei muuda ju midagi.

Helistan. Nõustaja on mulle ammusest ajast teistpidi tuttav. Ta on väga armas ja toetav, kuulab empaatiliselt, annab pisikesi soovitusi ja ma muigan nukralt, ütlen talle ka, et ta äratab minus üles professionaalse poole, asja, mida enda jaoks on nii raske rakendada, aga mis tegelikult võib läbi ABC siiski abiks olla. Tumemusta huumorist siia kõrvale – ma sain täna kell 11 kätte oma mahuka leinanõustamise koolituse tunnistuse. Ma analüüsisin sügavuti omaeenda laste kaotusi seal, ma tegin oma juhtumi seoses teise naise lapsekaotusega ja siin ma olen. Nii vastik ja kibe kui see ka on, siis ma ju arvestasin selle võimalusega algusest peale, et nii võib minna, iseäranis arstitädi entusiasmi toel, aga lootsin nii väga, et kogu selle maksimaalse raviga on võimalik kitsaskohad ületada.

Ei olnud.

Ja kõrvus kumisevad taas arsti tänased sõnad:

“Me ju ei tea, mis kvaliteediga oli embrüo. Ja nii varajases arengufaasis ei saa me seda ka analüüsida. See, et siirdatud rakukogum oli eeskujuliku hinnanguga, see ei tähenda midagi. Te peate ikkagi vaatama oma vanust. Ja kõrget vererõhku…”

Mitte, et ma sarnaselt ei kaotanud oma esimest last 21aastaselt ja 25selt – ei olnud vanust, ei olnud ülekaalu, ei olnud kõrget rõhku. Äkki keegi tahab lõpuks uurida, kus see kala siis asub? Sest teha läbi kaks kuud kogu seda IVF tralli, kui rasestumine ei ole olnud probleem, vaid lapse väljakandmine on, on inimkatseteks pehmelt öeldes julm. Sest lõpetasime me taas samas kohas, kust me alustasime.

Jõuludele ja uuele aastale astun ma vastu uue Scooteri lauluga “Fuck 2020”. Sest muud polegi lisada. Tulgu uus aasta etem…

Täna on maailm väga vaikne ja täiesti sirelilõhnaline, sest see on maailma parim lõhn ja pisike Hope on tubli katse eest selle nii väga ära teeninud. Meie oleme ka. Sel korral ei saanud ta veel lihtsalt tulla. Äkki õnnestub mõni teine kord.

Ilma igasuguse kõhkluseta elab pisike Hope meie südames edasi.

Kolm lootuse-jäätist on haigla külmkapis ootamas uusi katseid.

Lootus elab edasi.

<3

IVF päevik – 44. päev

Ravimite ja süstidega olen täna graafikus olnud nagu kellavärk ja me oleme juba nii treenitud, et päevane suur süst sai ära tehtud hetkel, mil me Andreasega mõlemad ise telefonide otsas koosolekutel olime. Kõht on kuidagi eriti sinisetäpiline hetkel, aga väga valus täna polnud. Õhtul kindlasti aitas see ka, et ma süstimise saateks laulsin.

Söögist ei ole mul täna midagi rääkida. Ravimite jaoks olen peenleiba närinud ja muu oli kõik vähetähtis. Seega toidujuttu täna ei tule ja tegelikult plaanisin ma üldse hästi kähku täna selle asja siin ära vormistada, et tagasi me lõputöösse sukelduda. Lõpp paistab aina paremini ja viimane lihv muudab asja ilusamaks. Varsti ongi jäänud veel vaid joonistused.

Ja siis jäin mõtlema, et ammu pole enam suurt pilti vaadanud ja oleme siin oma pisikest elu elanud päevakaupa ja rohust rohuni. Veider, aga mul on tunne, et ühelt poolt elaks me nagu vaakumis ja teiselt poolt aeg lendab. Juba ju 44. päeva. Homme on juba kuuenda rasedusnädala viimane päev ja ma isegi ei tea, kas ja kus ja kuidas see pisike inimene mu sees on ja elab. Endiselt on ju risk, et olen ravimeid kunstlikult nii täis topitud, et elame vaid mingis unistuse mullis, mida tegelikult pole. Mitte ühe oma rasedusega, peale viimase emakavälise, ei ole ma kuuendal nädala olnud nii suures teadmatuses. Alati on selleks ajaks olnud kinnitus olemasolust ja asukohast. Ka nende pisikeste puhul, kes hukkusid. Ja nüüd ma siin passin ja ootan sedasi veel terve pika nädala.

Emotsionaalselt on see keeruline, sest nii väga tahaks ju selle täpi endale ligi lasta, aga hirm selle pärast, mllest kõigest on läbi käidud ja tuldud on nii suur, et kui kuidagi saaks ennast vaid ette valmistada juhuks, kui… Ma olen püüdnud olla rahulik, aga vahel on püüdmisest vähe ja ainus, mida sa lõpuks tunned, on süü, et sa ei suuda, ei õnnestuda ega rahulik olla. Sa võid arvata, et suudad ennast petta, aga ega ei suuda ikka küll. Ja ma näen, et Andreas ei ole ka lihtne. Ta on samamoodi ettevaatlik. Minu pärast ja enda pärast, sets ta teab hästi, milleni viis eelmine kord see, kui me katki läksime, kui lapse kaotasime. Ta kardab seda rohkemgi kui mina.

Mõni päev püüame me tõesti vaprad olla. Täna piilus Andreas esimest korda mingit rasedusnädalaid tutvustat lehte, uuris huviga, sai teada, et ametlikult võiks me pisike Hope olla juba üle poole sentimeetri pikk ja turtsatas rõõmsalt, et antud nädalat iseloomustava pildi järgi näeb ta välja nagu armadillo (vöölane, aga mulle meeldib armadill(o) rohkem).

Ja siis tuleb jälle ärevus hinge ja rohkem ei julge. Vara veel. Aga millal ei ole enam vara? Tannuga olin ma 38+5 nädalat rase, kui sünnitama minnes olin kindel, et see rasedus katkeb, sest terve raseduse olin kodus kotil pidanud istuma ja hirm oli nii pähe taotud, et ei tohi veel. Vancuga arutasid kaks arsti mu voodijalutsis, et “peavad selle raseduse lõpetama” 30ndala lõpus. Hirm tema kaotamise pärast läks üle kusagil siis, kui ta 10aastaseks sai. Kõik need aastad ma kartsin, et see üürike, mis antud on, saab äkki läbi. Muude kaotuste valust ja sõnumitest ei taha ma isegi mõtelda. Iga detail on sügavale mälusse graveeritud. Kui vaid nüüd läheks paremini, läheks hästi.

Kui väga tahaks tegelikult osa saada kõigest, mis mu kõhus võib-olla just praegu toimub, osa saada igast päevast, mille jooksul see pisike nii palju areneb, aga veel ei julge, sest äkki on see kõik vaid asjatu lootus ja see oleks liiga julm, kui peab tagasi algusesse jälle tulema tühja sülega. Et olgu ma ikka positiivne? Et ehk peaks kõigest, mis mu sees päriselt pakitseb, üle olema ja nui neljaks endale raiuma, et kõik on ok? Mis hinnaga?

Ma ei ole selline ja ma värisen vastikusest, kui keegi tuleb patsutama, et oh, küll kõik on hästi ja küll kõik õnnestub, OLE lihtsalt positiivne, mõtle häid mõtteid, täida oma anumat. (Saatmise roppused jätan kirjutamata). Ma saan aru, et nende kohutavate sõnade taga on head mõtted ja kavatsused ja tahaks nagu lohutada ja vaeva vähendada, aga nagu ei oska ka, ei leia sõnu ja siis ikka on nagu parem midagi ütelda, mis tundub lohutav. Aga see ei ole ei toetav ega lohutav, sest ütleb tegelikult vaid, et su mure ja hirm on tähtsusetud ja tühised, et ainult sina näed oma hädaorus maailma valedes värvides ja tegelikult on kõik ju ok?

Kes võtab vastutuse nende sõnade ja mõtete eest, kui kõik ikkagi pekki läheb? Ahh? Mina, sest ma ei suutnud olla piisavalt positiivne? Küll järgmine kord läheb paremini, siis kindlasti õnnestub! Ka seda olen ma kuulnud nii palju kordi ja nii paljude käest, et vahel imestan, kust inimesed võtavad selle julguse, selliseid asju lubada. Sest see ju kõlab lubadusena – mina tean, et nii on ja nii läheb. Ikka tead? Need on kõik needsamad sõnastamise vead, mid atehakse siis, kui keegi teeb autoga avarii, kellegi maja põleb maha, naine jätab maha, lähedane sureb, haigus niidab maha – ei, sa ei tea, mida teine tunneb. Ei, sa ei leevenda ta valu mõttega, et küll aeg parandab haavad ja homme on parem. Ja mõtle ikka positiivselt, sellel ja teisel läks veel hullemini. Ole rõõmus, et sul see või teine asi ju täitsa hästi on. Päriselt ka, need sõnumid ei aita mitte kunagi ja mitte kedagi.

Pole vaja endale ette kujutada, et need pingutatud sõnad toetavad ja lohutavad. Sest need ei tee seda. Mitte kunagi. Sellised mõtted võivad tõsta vaid ütleja enesetunnet, et näed, ma tegin ta olemise paremaks, ütlesin, et võta rahulikult, siis läheb käik hästi. Ja kui lähebki hästi, siis vohh, ma ju ütlesin. Kui sellisele avaldusele vastuseks naeratus või pudeneb tänu, näitab see vaid, et see, kes on midagi olulist kaotanud, on siiski veel nii tugev, et tuleb veel ühe löögiga toime. Aga jah, ega meile ei anta ju rohkem kanda, kui me kanda suudame. Ka seda lauset olen ma korduvalt elu jooksul kuulnud. Ka see lause ei aita, lohuta ega toeta. Mitte kuidagi.

Äkki on mu mõtet raske hetkel jälgida? Miskipärast turgatas mulle pähe võrdlus, et kui laps kukkudes väga haiget saab ning lohutamatult nutab, siis mis aitab? See, et ütled talle, et ohh, see on vaid väike müks, ära selle pärast nuta, (poisid ei nuta!) küll see läheb mööda ja mul juhtus üks kord veel hullem asi VÕI see, et võtad ta sülle ja hoiad teda enda vastas, kuni tal parem hakkab? Olete te märganud, et lapsed hakkavad vahel sellise võltslohutamise ja hurjutamise peale veel valusamalt nutma? Miks? Et närvidele käia? Sest nad kohe oskavad jonnida ja manipuleerida? Ei, selleks, et teda kuuldaks, nähtaks ta tõelist vajadust. Kahjuks on neid lapsi, kes on õppinud oma valu alla neelama. Paljud neist lastest on suureks saanud ja nad ei oska ise oma tunnetega olla ja veel vähem oskavad nad teiste tunnetega olla. Kõike tuleb hõssitada ja maha suruda, sest tundeid tunda on paha, oma valu välja näidata on paha ja kohe täitsa ebanviisakas. Pärisel ka? See teeb valu väiksemaks? Mingis vales otsas teebki, aga mitte selle jaoks, kellel valus on. See on kurb. Kui sa muud ei oska teie hirmu ja valuga teha, siis rusikareegel on – ole olemas ja ole vait.

Vahel ei ole sõnu vaja. Kohe mitte ühtegi. Vahel on tark olla vait ja lihtsalt olemas olla. Vahel piisab täiesti sellest, et kinnitad, et oled talle kallis ja hoolid. Stopp! Ja ei sõnagi rohkem, kui ei tea, mida järgmisena ütelda. Aga sa võid ütelda, et sa ei tea, mida ütelda. See võib olla toetav. Aga mitte midagi sellest, mida sa tead. Sest sa ei tea tegelikult midagi.

Päriselus on olemas lähedus, puudutus, kallistus, soe tekk ja veeklaas. Siin, reaalsuse virtuaalses, saab olemas olla kasvõi lihtsalt läbi kallistuste ja südamete, kinnituse, et oled olemas, näed, kuuled, märkad ja oled olems. See on sageli täiesti piisav, sest vahel ongi oluline vaid teada, et me ei ole üksinda.

Ma sain kodust kaasa prantsuse lastetoa, khmm ja muidugi ma tänan ja naeratan viisakusest, kui keegi mulle räägib, et tema teab täpselt, et ma saan tütre või kõik läheb hästi, olgu ma vaid rahulik. Sest kui ma rahulik pole, siis keerangi ma ise kõik pekki? Aga ma naeratan mõistvalt, sest ma saan aru, et ütleja ei mõtle paha, aga kõik minu sees karjub appi, et miks ometi. Kuigi mind on läbi elu peetud liiga impulsiivseks, selliseks, kes enne tegutseb ja siis mõtleb, selliseks, kes ütleb asju, mida ei peaks ega tohiks, siis tõele au andes, on see vaid mingi lugu, mis mind saatnud on, sest kui keegi neist arvajatest vaid teaks, kui palju ma tegelikult alla suudan neelata ja taluda, kanda, siis nad ei ütleks seda iial. Mu elus on neid, kes õnneks teavad, kui sügaval ja pimedas ma vahel käin selleks, et läbi valu ikka valgus valida.

Vot siis. Täna läks täiesti teistpidi lappama. Aga Andrease julgustusel jätan ma selle loo ja need mõtted siia alles. Kui palju on ta nende aastate jooksul mulle ütelnud, et ma ei oleks vait, et ma ei neelaks alla valesid sõnu, mõtteid ja käitumisi, et ma valiks vihast värisemaise asemel vabaduse ütelda välja selle, mis mulle haiget teeb ja mis on lihtsalt nii vale, et ei tohigi olemas olla.

Võimalik, et ma püüan meid lihtsalt kaitsta, kuna tuleviku teadmatus kraabib aina sügavamale ja igaks juhuks peaks ennast kõigeks valmis panema? Ma kinnitan, et hetkel on meiega kõik teadaolevalt ok. Ma loodan, et see nii ka jääb ja tuleval suvel keerleb me elu juba hoopis uute toredate tegemiste ümber.
Aitäh, et te olemas olete. Te olete mulle väga olulised ja kallid. ❤

Tänane pilt tuleb Happyst, kes ei suutnud õues kogu lund ära süüa ja ootas, et ta tuppa tagasi lubataks. 🙂

Koroonapäevik: Kokkuvõte

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast minema kooli siin ja kooli seal, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, kaitsesin ära oma fotograafiportfoolio ja veidi hiljem käisin veel kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates kuidagi kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust sellest tormamisest.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna oma selgetel plaanidel?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Kaalusin läbi kõik oma õppimised ja arengusuunad. Kelleks ma siis ikkagi tahan saada? Annan endale aru, et kõike korraga ei saa. Mind on vaid üks. Sisuliselt muutus eriolukorraga me elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli nii hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja piiks ja signaal ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii krdi haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end Andrease kaisus magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga, mida teha teistega ja mida teha siis, kui meist üht enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi, kusagil oli teine samasuur veel, aga ma polnud kindel, kus. Kolijate värk. Kui arvestada, et ühe inimese üks kord antiseptikumi on minimaalselt 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Õnneks on olemas ka film ja selgus, et see on täitsa samaväärne raamatuga. Andreasele meeldis see lugu kohe väga.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Õhtupoolikul virgusin, kallistasime Andreasega, jutustasin poiste ja me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasime Andrease ja Vancuga Vinni-Puhhi lugusid, Tan luges ise midagi. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne on see hetkel olnud.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider, selline pisike kribu-krabu. Ja linad. Ju me kasutame just neid hetkel siis rohkem.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Nii on mõnus. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti. Pealegi olen märganud, et ma pole kaugeltki ainus, kes poes dressides või uneriietes käib. Maailm on ikka täitsa muutunud. Mugavamaks ja mõnusamaks. Selliseks kasutajasõbralikumaks.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

Ja kui ma ei saa enda isa häält kuulda, siis koustab mind teadmine, et Andreas saab. Igal pühapäeva õhtul tuletan ma talle meelde, et aeg on vanematele helistada. Nii tulevad nad tunnikeseks ikka ja jälle meie juurde mingis mõttes. Eks sarnanen tunne on mul ka ema ja mammaga, kes üldse nii kaugel ei ela, aga on ometi hetkel kättesaamatus kauguses.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Olen lihtsalt palju maganud. Oleme koos unistanud puhkamisest. Kahekesi ja lastega ja vanematega ka. Kokkuvõttes loeb ikka see, mis sulle pihku ja südamesse mahub. Ma vist magasin kohe piisavalt kaua, et taipasin, et valu ja segadus, mida õppimine on kaasa toonud, jäävad kaugemaks. Olin korraga nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda või saab kudiagi korda. Ma lihtsalt olen. Siis on hästi.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

On vist tõesti nii, et sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna. Ja kokkuvõttes ainus, mis tegelikult loeb on mu armsad ja nendega koos olemine, koos kasvamine.

<3

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

Armastusega

Sinu emme ja issi

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab meie sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid meile.

Enneaegse sünni mõjust perele

Haiglas tehtud pilte uuesti läbi vaadates jäin mõtlema, et kui sünnitusmajades saab intensiivpalatis vahel ka kogu pere koos olla, siis lastehaiglas ei pääse väikelastest vanemad õed-vennad reeglina titade juurde enne, kui nad juba kojusaamisele päris lähedal on. Vahel läheb selleni kuid. Jah, lastel on oma haigused ja neist võib haiglas olla ohte ja tüli. Samas see on nii oluline, et sel äreval ajal pere suuremad lapsed tunneks ja teaks, et nad on hoitud ja kaasatud ja näevad kogu seda asjatamist, mida titad alguses vajavad. Lastega koos olemine on oluline peredele, et nad tunneksid end tervikuna, tunneksid end koos, et nende kõige kallimad oleks turvaliselt nende lähedal ja nad ei peaks lisaks muretsema, et nad ei peaks lastele hoidjaid otsima. Milleks kõigeks see koosolemine ja kasvamine veel hea ja tore ja vajalik on. Mul on nii hea meel, et Karola lubas mul teiega jagada pilti nende pere koostegemistest selle aasta kevadel, sest ma usun, et see on üks imeline näide, kuidas pered saaksid selle keerulise aja koos paremini üle elada, koos kasvada.

 

Lapse enneaegne sünd või haige lapse sünd ja sellele järgnev – elu haiglas, protseduurid, abivajadus, diagnoosid, hirmud, jne, on lapse lähedaste jaoks vähem või rohkem traumeeriv kogemus. Oma jälje jätab see kõigile. Kuigi paljude meie laste haiglalood on suures plaanis alguses üsna sarnased – kuvöös, andurid, hingamise tugi, toitmissond, soojendusega vesimadrats ja siis samm sammult kodule lähemale jääb kõike seda loodetavasti vähemaks, siis ikkagi on iga lapse ja iga ema ja iga isa ja iga pere lugu isemoodi ja igaüks neist tajub seda erinevalt. Tuge vajavad nad kõik. Väga sageli vajavad nad ka kokkuviimist ja seda, et nad omavahel saaksid asjadest rääkida ja pildi klaarimaks. Kui sageli jääb ühele partneritest mulje, et teine ei hooli ei temast ega olukorrast ja kui sageli see tegelikult nii pole. Siinkohal ei tohi unustada lapsi, vanemaid õdesid ja vendasid. Ei ole teemat, millest nad aru ei saaks, et ON teema. Seega ärge lõigake neid ära, ärge saatke neid minema ja mängima, sest nad ei saa sellest või teisest aru. Jah, emotsioonid võivad olla üle võlli ja õigeid sõnu leida võimatu, meel liialt hõivatud, aga kui laps saab aru, et teema ON, siis tuleb ka temaga sellest rääkida, sest kõik, mida ei tea, mõeldakse välja ja vahel mõeldakse neid palju hullemaks kui alust on.

On neid, kes tulevadki kõigest läbi reipalt rühkides ega luba endal tunda hirmu ja kurbust ka väga keerulisel hetkel ja ka aastate pärast vaatavad nad kõigele tagasi kui ühele normaalsele paratamatule osale elust, millega tuli hakkama saada. On neid, kes marsivad kõigest läbi, aga tunnistavad, et neil on haavu, mis on ja ehk ka jäävad sinna armide alla. See on ehk kogemus, mis muutis kogu nende edasist elu. On neid, kes võitlevad, püüavad olla vaprad ja maailmale näibki, et nad saavad hakkama, aga sisimas on nad nii väga haiget saanud, et küsivad endalt pidevalt, miks nemad, miks nende laps, mida nad valesti tegid, mida oleksid pidanud nad teisti tegema, miks see või teine midagi ei märganud, ütelnud, teinud. Vahel jäävad need teemad närima. On neid, kes sulguvad endasse. Nad imavad endasse kogu hirmu ja õuduse ja panevad selle siis enda sees peitu, sest ei jaksa sellele kõigele kogu aeg otsa vaadata. See on ebainimlik, kui neid õõvastavana tajutavaid kogemusi kogu aeg peab uuesti ja uuesti läbi elama, aga kui neist vabaneda ei oska ja rääkida ka ei julge? Neil tondilossidel on omadus end ise kasvatada ja laiendada. On neid, kes näevad seda kogemust veel mitmel erineval viisil, sest me kõik oleme isemoodi ja pärit oma lugudest. Mitte tugevamad ega nõrgemad, vapramad ega aremad, vaid me oleme need, kes enda kogemustest on läbi tulnud just nii nagu me oleme ja me oleme seda tehes olnud väga vaprad, tugevad ja ellujääjad.

Väga sageli näen ma seda, et vanemate hirme ja muret on süvendanud infopuudus või teadmatus. Ka neis asjus, mida saab selgitada, seletada ja õpetada, aga mida on peetud ebavajalikuks või unustatud seda teha või on seda tehtud ajal, mil ülekoormatud aju midagi vastu ei suuda võtta. Kui sageli saavad vanemad haiglas teada olulisi asju hoopis teiste laste vanemate käest või palju hiljem? Või ei saagi, kui juhust ja õnne pole. Ka seepärast on rääkimine oluline, sest see aitab välja tuua lüngad, toetab kedagi teist uute teadmistega, aitab kogu olukorda pisitasa normaliseerida ja omaks võtta. Sageli on hirmude alus eraldatuses, äralõigatuses, jaksu puudumises, kinnituses, et mitte inimene ei ole ebanormaalne vaid olukord on seda. Mõistmise ja teadliku toetamise tajumine on sellel eluperioodil kõrgendatult vajalik ka siis, kui oma kogemusest rääkida ei soovi. Nii, et põhjuseid, miks me tuleme sellest kogemusest läbi erinevalt, võib leida ka välistes tegurites.

Ma tean, et meie seas on neid, kes teiste lugusid vaid veerand silmaga piiluvad ja pole iial oma kogemustest rääkinud, sest neile on valus sellele kõigele isegi mõtelda. Mõni neist vajab aega ja turvalist olemist, teiste lugude lugemist, et ise ajapikku avaneda. Mõni vajab lähedastega uuesti häälestumist, mõni paitust, teine raputust, kolmas seda, et keegi teda ei torgiks või enam kunagi seda teemat ei tõstataks. Ma tean enneaegse lapse ema, kes ei ole kunagi suutnud lugeda isegi minu pehmet pisikese tita raamatut, sest see kõik teeb liialt haiget, aga teda lohutab ja toetab see, et tal on raamat olemas ja ta saab meie lähedal olla ja ta näeb, et oleme selle kogemusega kuidagi toime tulnud. Ma tean ema, kes puhkeb iga kord nutma, kui laste haiglapilte näeb, sest keegi ei taibanud talle haiglas rääkida, et toitmissond ei tee tegelikult lapsele haiget. Hiljem on sellest teadmisest vähe abi olnud, sest hirm on juba alateadvuses oma juured alla ajanud ja selleks on vaja enamat kui vaid fakti, et see pole valus. Kui palju on neid lugusid, mis räägivad murest, hirmudest, õudusest, mida me ei tea. Just seepärast usun ma jäägitult sellesse, et pered, vanemad, pere teised lapsed vajavad toetust mitte siis, kui nad ise tagasi vaadates ja taibates, et asi on kuidagi kiiva läinud, abi hakkavad otsima, vaid kohe, püsivalt ja kindlalt juba siis, kui nad ise alles ülepea kõiges sees on. Nad vajavad infot ja toetust ja nad vajavad seda endale, vajavad selleks, et teistele selgitada, sest vahel  on väline huvi ja surve suur, seda on raske tõrjuda ja vaigustada ja samas võib olla rääkimine väga vajalik. Seega vaja on infot ja õigeid sõnu. Toetusest rääkimata.

Vahel teevad haiget või kutsuvad esile õudusjudinaid ka kõige ootamatumad, lihtsad, isegi toredad asjad ja seda juhtub rohkem kui me arvata oskame. Just seepärast on nii oluline neist asjust rääkida, sest ka just sellest väljendusest võib keegi leida tuge ja lohutust, kinnitust, et ta ei olegi üksi ja  imelik. Kuigi me kõik oleme isemoodi, siis on meil ka palju sarnasusi ja omal viisil liidab meid ju laste läbi saadud kogemus. Seega, kui te jaksate, siis jagage maailmaga ikka oma muret ja rõõmu, sest iial ei tea, kellel seda väga vaja on.

 

Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Teelahkmel – kodu

Teema nr 2 on hell. Väga hell. Koduteema on minu jaoks ikka kohe päris valus ja see on mind poonud väga kaua. Seda on raske rääkida.

Kui Happy osas jõudsime me selleni, et tegelikult saab tema hoidmist lahendada kokkuleppel ka vajaduspõhise hoidmisega, siis selle teemaga nii lihtsaid lahendusi pole. Happyst kirjutades ma juba teadsin, et meie üürikas läheb müüki ja seepärass pidi teemaks nr 2 saama koduteema, aga siis lendas kogu maailm korraga täiesti uperkuuti. Koledas põdraõnnetuses hukkus mulle kallis Rita, Älin abiellus salaja, Andrease seljavalu on tagasi ja veel hullemini kui ei iial varem ning mina võtsin paberid välja Tartu Ülikoolist, loobusin raske südamega oma doulaõpingutest, sest pere vajab mind rohkem. Andreas veenis mind, et maailm saab hakkama ka minuta, nemad ei saa. Kuigi ma selles kahtlen hetkel selleski. Ja siis, sedasi päris ribadeks kistud kõigi nende emotsioonide keskel, on meil vaja leida nüüd uus katus, mille all elada.

Ma olen ikka mõtelnud, et miks see küll on, mis elus sedasi rändama on sundinud. Ma ei viitsi hetkel arvutada, aga vähemalt 20 korda olen ma siin elus kolinud küll. Samas on minu jaoks kodutunne olnud vaid ühes kohas maailmas ja selle tunde sõin ma endale Malõši ja Maljutkaga sisse juba mähkmetes olles. Terve lapsepõlve kuulsime me lugusid, kuidas vanaema ja vanaisa meie perele maja ehitasid ja kuidas isa 90ndatel sellele juurdeehituse tegi arvestusega, et pool sellest lossist saab mulle ja pool õele. See on olnud lugu ja õppetund sellest, kuidas nii erinevad inimesed on koos ühe katuse all hakkama saanud. Kus iganes maailma otsas ma ka olnud ja elanud pole, siis see oli minu kodu, minu turva- ja pelgupaik, minu rahusadam, minu Haldjaorg. Muud kodu mul pole olnud. Kõik teised majad ja korterid on olnud peatuskohad.

Kui palju olen ma kuulnud, et ahh, lase minna, sa pole pole selle koha külge ju naelutatud. Aga ma vist ikkagi olen. Sest mitte ükski teine lahendus pole kodutundega. See on kibevalus igatsus. Segatud viha ja vihkamise, kurbuse ja haledusega. Võib-olla oli kodune töötlus me lapsepõlves nii tugev, et see on meie kodu, meie maa, aed, maja, et ma ei oska sellest kuidagi kaugemale vaadata. No et see pole mitte õnnistus vaid pigem needus me veres? Ma ei tea kedagi teist, kes nii väga oleks ühe kidura liivase maatüki küljes kinni, aga enda tundest ma lahti pole osanud lasta kõik need aastad. Ja nüüd on juba tunne, et ma olen liiga vana, et uuesti alustada, enam ei jõua. Ja tegelikult nagu ei taha ka, sest iga muu koht on võõras, seda tuleks hakata omaks tegema, aga selleks kulub põlvkondade töö. Kõik see, mis minu kodus on juba tehtud. Hoole ja armastusega, kivi kivi haaval. Mamma on sinna aeda pannud ennast rohkem kui kuhugi mujale. Alguses oli sel ju puhas liiv ja kõrb vaid. Minu juured on seal koos nende puudega, kellega koos ma kasvasin. Ja need põõsad, kes elasid minust vähem. Ma tean nende lõhna ja otsin seda alati kõikjal. Need lõhnad viivad mind viivuks koju. Selles aias ja majas on minu lood. Mu laste lood. Ja nende mängupuud ja üleaiaronimised. See oli ja on minu Haldjaorg, minu Võlumets, minu Muinasjutumaa. Teist sellist pole olemas. Seda tunnet on ehk raske mõista? See tunne on nii päris, et isegi see fakt, et mul ei ole selle aadressiga enam mingit seost peale emal ja mammal külaskäimise, ei hõrenda seda. Võib-olla isegi pigem tugevdab kodutunnet, kibedat igatsust. Tahtmist kogu aeg seal olla ja samas mittehatmist sinna minna, sest kuigi ma tunnen pimesi igat paekivitrepi astet, aiaronti, puud ja põõsast selles aias, siis selles pole enam midagi minu. Isegi Tannu elupuu võeti seal maha.

Ma olen sellest kõigest ilma, sest sel ajal, kui me Šveitsis veel olime, hakkas emal korraga nii kiire, et tal oli vaja maja enda käest kiiruga ära anda. See, et see maja peab pooleks minema minu ja õe vahel, nii nagu see oli alati selge olnud, seda ema ei tahtnud. Kui isa suri, siis pärisime õega kumbki oma kaheksandiku majast. Ema oli sel hetkel nii katki ja kuri, et pidime valikut omamata kirjutama alla paberile, mis kõik selle maja tema omaks tegi. Ikka usus, et ta murdmatuid kokkuleppeid lõpuks peab. Ma tegelikult ei olnud isegi kunagi mõtelnud, et ta võiks hakata selle kõigega susserdama. Arvasin, et ju siis ongi maja tema oma kuni ta ühel hetkel läheb ja sellega kiiret ei ole. Aga ma eksisin. Tema leidis, et tema enam suure majaga hakkama ei saa ja meie koos õega seal elada ei saa (seda on ta alati meist endist paremini teadnud) ja seepärast peab maja endale saame üks või teine. See meie eest otsustamine ja meie lahushoidmine on käinud tegelikult kogu me elu. Saavutatu on olnud eesmärgile vastav. Majapakkumine meile küll tehti, aga see oli juba sel hetkel suunatud, et no me ju oleme nagunii Šveitsis ja meil on oma elu. Ometi tundsin ma end seal kaugel kindlalt ainult tänu sellele, et teadsin, et mul on Tallinnas mu päriskodu, kuhu alati tagasi tulla. See tunne, kuidas päike mu tubadesse paistis, kuidas aastaajad vaheldusid, need tunded olid nii mu sees ja see oli minu rahu ja turvalisuse tagamaa. Aga me ei olnud siin ja neil siin oli kiire. Esiteks ei ole ma mitte kunagi aru saanud, miks me ei oleks saanud õega seda maja ja maad jagada. Asju saab ju väga selgelt lahus hoida vajadusel.

Minu erinevad ettepanekud, mis ema koormusi vähendanud oleks, ning oleks talle ka turvalisema pensionipõlve taganud, kaalumisele ei kuulnud. Seega arusaadavalt sai valituks ikka ja alati see teine. Nii siis tehtigi tsikibriki, õde maksis mulle naljanumbri minu osa eest välja ja oligi kõik. Minul ei olnud enam kodu. Kogu mu maailm kukkus fassaadi taga kokku ja kuigi ma seda olen rohkem ja vähem osavalt varjanud, siis see auk haigutab mu sees ja mitte miski ei suuda seda täita. Veel enne, kui me Eestisse külla tulime, kolis ema mu koju sisse. Palusin, et nad ootaks mind ära, kuni ma oma elu ja asjad kokku panen, aga ei, kiire oli. Elevus. Lammutamine. Remont. Mina saabusin juba varemetele. Kui palju oli seal tööd ja armastust, oma kätega endale tehtut?! Ma olen püüdnud olla vapper. Vaid Andreas on mu pisaraid ja lämmatavat valu näinud. Aga see vägistamise tunne ei kao vist iial. Sellest peale olen ma kui halvatud ega suuda enam midagi seal liigutada. Igal külaskäigul kuulen, et millal ma selle või teise asja minema viin ja ma lihtsalt ei suuda, sest see vägivald on jätnud nii sügava haava, et ma ei suuda end sundida. Tunnen südames vaid isa viha nende sammude pärast, mida ta oli võimetu ära hoidma ja millega ta iial ei oleks leppinud. Aga see ei tähenda enam midagi. Tema on surnud ja mina pean oma kodutunde lihtsalt lämmatama. Kui see vaid võtaks ära selle valu ja igatsuse… Aga ei võta.

Mammal ja emal külas käia on nii krdima valus. Iga kord on see suur sundimine ja eneseületamine. Ja siis ma seal istun, enda köögis, mu uksepiitade oranži alt kumab mõnes kohas ikka roosat, põrand on endiselt roheline, ahi on sama, aga kõik muu on teine. Samas näen ma seal varjudes liikumas ikka oma katusekass Kõdi, kes toimetab ehk ikka oma pööningukontoris ja prügisorteerimiskeskuse brigadir rott Ruudit, ahv Aadut, kellel oli varuks alati midagi head. Emal küll on alati midagi head varuks, ehk rohkemgi, kui minul ja Aadul oli, aga miski pole enam nii nagu vanasti. Me suur hülgelesila on ammu läinud ja jonnionni võõpas ema koledaks pruuniks. Lapsed seal enam ei mängi. Ajad on teised, neid hingi, kes meiega seal koos elasid, neid enam ei nähta, aga nad on seal, ma tunnen seda. Aga nad on nagu vangis. Ma tahaks nad nii väga endale sülle koguda ja viia sinna, kus on minu koht, aga mul pole seda kohta. Ainult männid ja sirelid sosistavad oma salajautte vaikselt edasi…

Me oleme viimased poolteist aastat elanud Tallinna kesklinnas. See korter sai üüritud mõttega, et saame siin elada nii kaua, kui soovi on ja keegi ei hakka korterit samal ajal müüma. Kokkulepped on paraku aga selleks, et neid vist muuta, sest elul on ikka omad plaanid. Nii siis ongi nüüd, et korter läheb müümisele. Jah, meil oleks eelisõigus seda osta, aga hind on paraku ambitsioonikas. Esialgu oli jutt, et survet ja kiiret kolimisega ei ole. Eile aga selgus, et augustiga peame me siit läinud olema ja ma tahaks kõige selle peale lihtsalt teki üle pea tõmmata ja teha näo, et see kõik ongi lihtsalt üks kauge muinasjutt ja kui mul kõht tühjaks läheb, siis lippan ma aeda kirsse nosima. Mulle on siin meeldinud. Mulle meeldivad need kõrged laed ja suured aknad. Akna all vuhisevad autod ja nurga taga asuv haigla annavad mulle mingi veidra turvatunde. Puud me akende taga on juba ära näidanud oma aastaringi. Ja asukoht on hea, sest pea igale poole saame me liikuda jala. Ja kuigi pooled me asjadest on endiselt veel kastides, siis mulle meeldib siin. Aga selle ostuhinnaga me toime ei tule. Laenusaamine on kahtlane. Mitte, et me üürikates ei pleki korralikult, mis võiks minna kenasti tagasimakseks pangale.

Tegelikult ei taha ma rohkem enam ühtegi üüripinda, sest liiga mitu korda elus olen ma pidanud omaniku surve peale kiiremas korras endale uue peatuskoha leidma. Tartus oli meil korra uue koha leidmiseks, kolimiseks, koristamiseks ja üleandmiseks vaid nädal. Ma ei taha enam sellist välist survet ja samas ei taha ma ka lihtsalt peatuskohta, kus ma ei tohi seinale oma pilte ja maale riputada, sest korteriomanik ei luba naela seina lüüa. Ma ei taha elada kohas, kus on koledad tapeedid ja gaasipliidid ja ahjuküte. Ma tahan avarust, valgust, suuri aknaid, valgeid seinu (mida ma ise enda värvidega värvida saan). Andreas unistab grillimisest ja saunast ja platsist, kus ta saab vabas õhus oma mõõgatrenni teha. Luksusest rääkides, siis ma soovin kiike, mis mind kannab ja kuhu ma istuma mahun. Ma tahan midagi sellist, mis ühel hetkel on võimeline selle vana ja räsitud valusa koduigatsuse maha suruma ja andma siiski veel ühe võimaluse. Jah, lapsed on juba nii suured, et neil ei saa iial olema sellist ühtekuuluvust ühe paigaga siin maailmas, nagu minul see on ja mille peale Andreas alati nukralt nendib, et tal on kahju, et sellist tunnet pole, sest tema vanemad olid sellised rändurid nagu meie seda olnud oleme. Aga ehk annab see juurteta olek neile tugevamad tiivad? Andreas küll on püüdnud mind lohutada, et kodu oleme meie ise, mitte üks maalapp ja putka selle peal, aga ma vist olen liialt läbiimbunud sellest istuta-puu-ehita-maja arusaamast? Ma saan sellest ju aru, et saab ka selleta, aga ikkagi ei saa ma vastu sellele tundele enda sees. See on valus. On vist võimatu sõnadesse panna tunnet, kui läbikukkununa ma end tunnen, et minult trikitati me kodu käest.

Ega siin polegi midagi patsutada ja lohutada. Surun end taas pisikeseks kokku ja otsin jälle lihtsalt uut üürikat. Andrease arvates on meil vaja vähemalt 4-toalist, mis ei ole see meie standard 60-ruudune lahtritega kast, sest sinna ei mahu me lihtsalt ära. Ja meil on me oma mööbel, suht viimane asi, mis kodutunnet veidigi loob. Aga enamus üürikaid tuleb koos mööbliga. See meile ei sobi. Ja koer peab olema lubatud! See, et see karvane elukas seinu, uksi ja mööblit ei söö, seda me ju teame, aga kas keegi seda ka usub? Olen palavikuliselt lapanud pakkumisi ja siis ikka leidnud, et oodatud on rahulik paarike või pole lubatud lemmikloomad või on nii köök kui soe vesi lahendatud gaasiga või on ahjuküte jne. Uue kohaga peab hakkama jälle otsast peale testima, et kusagil midagi ei kasva ega hallita. See on ühe astmaatiku ja kahe allergikuga hell teema, millega libastuda ei tohi. Hind on oluline, asukoht natuke ka. Ma olen hetkel vaadanud Tallinna ja Tartu pakkumisi, aga Andreas kinnitab, et tema ei ole Tartuks veel valmis. Meil ei ole ju ulmelised soovid, aga ometi tundub selle saavutamine täiesti kättesaamatuna.

Andreas tahab juba nii ammu puhata. Eks ma ju tahan ka, aga saan aru, et me ei saa seda endale lubada. Niisama kodus jalad seinal me puhata ei oska ja kuhugi sõitmine on suur ettevõtmine. 20 aastat tagasi oleksin ma samal päeval juba lennukis istunud. Nüüd istun ma seal vaid unistustes. Me oleme vaid korra nende aastate jooksul päriselt puhkusel käinud ja olin vaikselt ennast veenmas selles, et ehk siiski peaks sel aastal selle võimaluse leidma. Me oleme Kuubale minemisest nii kaua unistanud juba. Aga nüüd jääb see ära, sest nüüd on päevakorras ikka ja jälle pakkimine ja tassimine ja see ajab lihtsalt iiveldama. Ma ei taha rohkem. Kui me nüüd tõesti uude üürikasse peame minema, siis ma juba lubasin Andreasele, et ma ei paki lahti ühtegi kasti, ei pane kokku ühtegi kappi, mis just eluliselt hädavajalik pole. Kui väga ma jälestan mõtet järgmisest üürikast, aga hetkel nii lihtsalt on. Selle mõttega, et minna tagasi Šveitsi või edasi suurde maailma, Andreas hetkel kaasa veel ei tule ja mina ei näe siin elamisel enam mingit mõtet.

Aga hetkel on mul vaja leida Andreasele kiiremas korras asjalik füsioterapeut, sest seda valu on kohutav vaadata. Ravimid ei aita ja opijuttu ei aeta enne, kui vetsu enam ei jõua. Me juba tegime siin nalja, et ehk peaks hakkama püksi laskma, saaks kiiremini. Siin on sellised normid. Šveitsis ei olnud valu nii hull, aga seal ei tahetud lõigata seepärast, et väljasopistuv osa oli nii suur, et risk ratastooli jääda oli liiga suur. Et ehk ikka läheb ise tagasi. Aga päriselt ka, see ei ole normaalne, mis valuga peab inimene elama ka siis, kui ta hobuseannuseid kangeid ravimeid neelab peoga. Ravimid ei aita enam. Seega kes teab head füsioterapeuti, kes alaseljavaluga aidata oskab, siis olen väga suur kõrv. Šveitsis oli füsioteraapiast palju abi ehk annaks see ka siin leevendust. Kiropraktku juurde Andreas enam nõus minema ei ole.

Ja Tallinna linnas neljatoalise korteri üüripakkumised on ka teretulnud. Niisamuti Tallinna ja lähiümbruse majade (ka paarisamajad ja ridaelamud) müügipakkumised. Kuigi mul on tunne, et kõigist neist pakkumistest, mida kinnisvaraportaalid pakuvad, on mul juba ülevaade olemas. Aga ehk siiski on kusagil midagi just meid ootamas. Meie oma kodu!

Teelahkmel

Eile sain ma koolis õppetöö kõik moodulid arvestusega kinnitatud. Nagu näha, olen ma endiselt elus. Hinnetelehe all on kirjas, et olen õppekavast täitnud 95,6 protsenti. Pole teada, kuhu on peidetud 4,4 protsenti, aga vaevalt see on miski, mis katab meie 572tunnise ettevõttepraktika.  Tänase seisuga on sõlmitud juba ka mu praktikaleping. Kokkuvõttes oleksin võinud ma oma tegemised ju ka VÕTAga üle kanda, aga see tehti nii keeruliseks, et tundus targem teha praktikat. Iseenda firmas. Ikka nii nagu ma seda teeksin ka muidu, ilma praktikata. Lihtsalt siis ei peaks ma igat sammu ja minutit fikseerima. Hetkel ei jõua ma ära oodata puhkust, sest seda kõike on selle aasta jooksul olnud liiga palju.

Mul võiks ju olla nüüd veidi kergem hingata, aga tulevikule astun ma hetkel vastu raske südamega.

Teema nr 1 – KOER

Usun, et paljud teist on näinud sotsiaalmeedias torme teemade ümber, kus keegi oma lemmikule uut kodu otsib? Inimene räägib ära oma loo ja põhjused, kes läks lahku, kes peab kolima, kellel ilmnes tugev allergia või lihtsalt elu tegi viguri ja sel hetkel tundub, et see on ainus ja parim variant. Kui inimene päriselt oma sõbrast hoolib, siis soovib ta talle vaid parimat, see otsus pole olnud kerge ja ta ei oota muud, kui parimat pakkumist, mis aitaks eluga edasi minna kõigil osapooltel. Või kui see otsus on tehtud kergekäeliselt ja võetud lemmik ongi elule ette jäänud, siis on ju ometi seegi parem, kui ta talle parema elu püüab leida? Ei? Lahenduse otsimist saadab aga enamasti täiesti teemasse puutumatu halvustamine, süüdistamine ja sõim. Kas on nii keeruline jätta oma arvamus endale ja pakkuda otsitud lahendusi, kui neid on? Või on selle taga see, et inimesed ise on või on olnud oma lemmikuga tupikus ja siis arvavad, et tulebki piinelda ja teineteist piinata ja nii ongi ok? Ei ole.

Kuidas saab keegi tulla võrdlema kassi või koera ja last? Et kas sa annaksid oma lapse ka ära, kui sa kolid? Enamasti ei ole lapsed üürikorteris keelatud või on märksa vähemtõenäoliselt keelatud kui koduloomad. Kas sa lähed kassi või koeraga kinno ja kohvikusse ja lõunamaareisile ja korraldad talle batuudikeskuses sünnipäevapidusid? Vaevalt, eks. Seega ei ole laps ja koduloom väga võrreldavad. Mis ei tähenda, et neist mõlemast üle kõige maailmas hoolida ei võiks. Vahel on vaja lihtsalt teha raskeid otsuseid ja elu seada nii, et kõigil oleks  parem.

Kui Happy meie juurde 2015. aasta aprilli alguses elama asus, elasime me Nõmmel aiaga majas ja elu oli lill. Kõigil oli hea ja tore koos kasvada. Siis aga paiskas Eesti haridussüsteem meid korraga ühte pimedasse nurka ja suve lõpus olime me sunnitud lastega kolima Šveitsi. Teie seas on neid, kes teavad seda lõputut saagat, kuidas me Happyt enda juurde Šveitsi üritasime kolida. Kuidas ma kaks korda seepärast Eestisse lendasin ja koera nimel uude üürikasse pidime kolima. Enne tähtaega väljakolimine ja kiirelt uue lahenduse leidmine pani meid tegema ebasoodsaid diile, aga korteri me lõpuks saime ja koer lubati üürikasse elama tingimusel, et ta mitte kunagi ei ole kodus üksinda. Kokku läks kogu see trall “Ekspeditsioon Happy” maksma ligi 15 000 raha ja palju närvirakke, aga jõuludeks oli asi nii palju korras, et saime sõita Eestisse, et Happy endaga kaasa viia.

Šveitsis oli Happyl tore elu. Ta oli olude sunnis siis ju alati kõikjal kaasas. Ta oli kodukoer ja kontorikoer ja vahel natuke autokoer ka, kui me perega söömas, poes, muuseumis, kinos, ujumas või loomaaias käisime. Meil on mõistus ja süda üsna õige koha peal, seega me ei tulnud kunagi selle peale, et käreda pakasega (mida Šveitsis praktiliselt pole) või suvise ilmaga, koera õue parklasse jätta. Auto oli tema turvapaik ja maaalused parklad olid igati mugavad. Paar tundi autos polnud tema jaoks paar korda nädalas mingi probleem. Šveitsis pole õnneks inimesed nii hüsteerilised kui Eestis, kus tõuseb paanika iga jabura pisasja peale, sest sa raudselt piinad oma sõpra, kui sa ta autosse jätad.

Nende pea kolme aasta jooksul oli Happy kahel korral üle öö hotellis ja meie elu ainsa puhkuse ajal jäi ta poolel teel Ungarisse Andrease vanemate juurde hoida. See oli õnn, et neil olid need 10 päeva vabad ja nad said temaga jännata ja koos igal pool käia. Üksi see koer olla ei oska. Esialgse plaani järgi oleksime me läinud koeraga koos ka puhkama ja valvanud siis Andreasega kordamööda hotellis koera, sest ka seal oli leping, et me ei tohi koera üksi ruumidesse jätta. Horvaatia kuumusega oleks see olnud kokkuvõttes üks hirmus katsumus. Meil vedas.

Kui me tagasi Eestisse kolima hakkasime, olime jälle ummikus. Leida üürikat, kuhu suur koer on teretulnud, pole teab, mis lihtne. Uurisin enda emalt, kas ta äkki ei soovi koera enda juurde elama võtta ja me siis toetaksime teda igakülgselt nii nagu vaja. Ema ei tahtnud. Tal on endiselt unistus Rottweilerist, aga tunnistab samas ise, et ta ei taha enam ühegi koera lahkumist üle elada. Happy talle meeldib, aga ei. Pakkusin, et Andreas uurib äkki enda vanematelt. Neil on ka suur aed ja mõnus elamine, aga nemad on liikuvad ja pidevalt ratastel. Selline koer ei sobi nende elustiiliga teps mitte.

Meil vedas väga. Saime üürika, kuhu Happy oli lubatud. Tingimus lepingus oli taas aga sees – koer ei tohi kodus olla üksinda. Kui me Šveitsis olime täiesti omapead ilma igasuguse tugivõrgustiku ja lähedasteta, siis Eestisse tulles oli meil unistus, et saame veidi vabamalt tegutseda ja perega rohkem koos asju teha ja ringi käia. Läinud on aga kuidas? Me oleme kohe päris otseselt olnud need poolteist aastat siin vangis. Koeravangis. Lapsed kasvavad suureks nii, et alati peab keegi meist neljast olema kodus ja koera valvama. Jälgima, et ta ei laulaks ja hauguks. Lambakoera värk. Eestis ei võetud teda isegi loomade hotelli, kui me uurisime. Tädi toru teises otsas teatas tõunime kuuldes ohates, et lambakoertega nad ei taha tegemist teha – need karjuvad südamerahus 24/7, kõik teised on stressist ammu katki, aga nemad kutsuvad ikka oma karja kokku lolli järjepidevuse ja reipusega. Noh, nii on. Aga mis krdi elu see sedasi on?!

Ega ma sellest väga rääkinud pole. Mis kasu sellest olekski. Aga korra, just aasta tagasi, ühel hetkel murdusin, rääkisin Kerlile, kui hale seis on ja siis ta pakkus, et ta võib ju proovida, et kas saab me nunnuloomaga hakkama. Sai, aga rohkem ei tahtnud. Tänaval ta tirib. Koerakoolis teeb, mida tahab ja kahe õpetaja katsetamisest pole mingit asja saanud. Suur ja totu entusiast on ta. Koeraplatsil tahaks ta joosta ja möllata, aga kui üks labradorinäss teda ründas ja hammustas, siis sellest peale pole me enam julgenud minna. Ka sellest on juba üle aasta.

Pikkade valgete karvadega isane loom, kes ajab aastaläbi karva, pole just unelm, kui ta sulle lähemalt kui pildilt otsa vaatab ja su karvahelvestega katkematult katab. Eestis olles on ta autost võõrdunud, sest ma ei julge teda isegi poeparklasse pooleks tunniks jätta, kartes üleaktiivsete kodanike ogarat agarust. Sest ta ju haugub, kui keegi tema ratastel pesale liialt lähedale ronib ja teda läbi klaaside jõllitama hakkab. Vahel haugub ta autos nüüd ka niisama. Igavusest vast. Kodus pole ta iial olnud üksinda. Eraldatust ei talu. Ta vajab inimese pidevalt lähedalolekut, samas elab vaikselt oma elu. Siis on ta rahul ja rahulik. Voodisse ronib nuhkima, aga magamise hetkeks kaob minema. Jutukas on ta ka. Vahel vaatab otsa ja seletab auu auu auu.

Need loetud korrad, mitte isegi kord kuus, kus ma jälle vastumeelselt pean minema ema paluma, et kas ta palun saaks paar tundi koera hoida, kuni me läheme perega kinno või muuseumisse… kohvikus polegi me enam koos käinud, sest see on halb tunne, et keegi peab pool vastumeelselt su lemmikut hoidma ajal, kui sina justnagu aega surnuks lööd kusagil. Süütunne on läbiv. Ma tunnen end süüdi, et me ei saa lastega koos elu elada, et koera polegi kuhugi panna, et keegi teda ei taha, et me peame teistele tüli tegema oma eluga. Ja vaat see tunne on vastik. Need hetked on rasked. Viimati oli Happy kuuajase etteteatamise ja palve peale mu ema juures nüüd mai lõpus veidi pikema jupi, sest mina olin kooliasjadega ööd ja päevad kinni, osa aega ka Tartus ja Andreas Ethaniga Ungaris. Koerale küll meeldib mu ema juures, seal on aed ja saab joosta ja mürgeldada ja seal on mamma, keda ninaga müksida, et külmkapist paremaid palasid saada,  aga ma saan aru, et ema ei taha teda sinna ja Happyst on kokkuvõttes rohkem tüli kui rõõmu ja no see pole kohe üldse see, mida meil vaja on.

Selle pooleteise aasta jooksul on Andreas mulle nii palju kordi ütelnud, et anname Happy parem ära, sest meil kõigil ja eriti Happyl endal, oleks siis parem, aga ma ju tean, mis sellise kuulutuse peale järgneb ja ma ei ole võimeline sellist sitatormi kohe kuidagi üle elama. Andreas ei usu seda, sest Šveitsis ei arvustaks keegi kellegi otsust sel viisil. See oleks lubamatu. Aga siin on see kahjuks nii nagu on. Ka ei taha ma, et keegi kergekäeliselt selle suure nunnupalli endale võtaks ja siis mõne aja pärast avastaks, et noh, pole ikka sobiv isend. Ja nii me elame. Happy on hetkel nelja ja poole aastane ja hirmus on tabada end Andreasega arutlemast, et kui mitu aastat me veel peame sellega hakkama saama ja kas vahepeal tuleb ehk mõni parem lahendus, mis laseks meil hingata. Või jõuavad lapsed enne kodust välja kolida. Hale on olla ja lahendust ei näe ma ka täna, siin ja praegu.

Loomulikult poleks me iial endale koera võtnud, kui me oleksime teadnud, kuidas elu plaanib meid pillutada. Loomulikult on ta olnud meie pereliige. Oluline ja kallis. Aga kas pole mitte meie vastutus see, et luua talle tingimused, kus tal on parem? Ja päriselt ka ei arva ma, et keegi peaks sedasi selliste valikute ja tunnete koormaga elama ja veelgi enam – sellist asjade väljaütlemise ja lahenduste leidmise pärast saama avalikult ristilöödud kui viimane hoolimatu jõhkard. Unistada puhkusest, mida me kõik nii väga vajame, on hetkel lihtsalt lubamatu…

Kui teil on häid mõtteid, siis olen suur kõrv. Mitte ükski otsus ega liigutus ei tule kergekäeliselt ja me parem piinleme edasi, kui teeme vale otsuse, aga teemat avada ja selle üle arutleda oleks ehk veidi kergendav tunne? Äkki on veel võimalusi, mida me märganud pole?

… järgneb teemaga nr 2 …

Kuula, kuis vaikus vahel karjub

Meie rassiv ja kiirelt tuiskav maailm ei vaja kurbi ja õnnetuid lugusid. Me soovime olla edukad, õnnelikud, igati hästitoimivad ja toimetulevad. Mitte ainult me ise, me ootame seda ka teistelt. Meil on omalgi probleeme küllalt, milleks tegeleda teiste muredega, on paljude viitsimatu arvamus. Või siis see, et ega meie ei muuda ju midagi. Ja see suhtumine ei käi vaid kaugete asjade kohta, see käib ka väga lähedal juhtuvate asjade kohta. Vahel isegi iseendaga juhtuvate asjade kohta.

Mida lähemal on probleem, seda keerulisem on seda taluda. Mida selgemalt ta sulle otsa vaatab, seda rohkem üksi sa oled seal oma karmi kaaslasega. Asju, mis meile rohkem ja vähem haiget teevad on erinevaid. Mõni neist poeb väga naha alla. Mõni neist teeb sisemusse pesa ja keeldub lahkumast. Kui palju on meis valu, mis meie see röögib ja kui sageli me astume temast üle ja ümber ja teeme näo, et me ei kuule teda. Kuuleme ju küll, see vaikus kisendab, aga õnnelikkust ihkavas maailmas, kus kõige halvaga hakkamasaamine peab olema norm,  pole sel justku kohta. Valu ja kurbus on häbi, millest tuleb üle olla, tuleb kiiresti lahti lasta ja minna lubada. Siis on ju kõigil parem. “Keskendu heale!” on see imal soovitus, mis justnagu peaks meenutama sulle kõike seda head ja toredat, mis su elus on ja see peaks olema siis vist ka auk, mille kaudu valul minna lasta. Noh, keskendud heale ja babahh, ongi kõik hästi? Ehk saab sedasi saavutada tuimust. Aga surnult elada pole sugugi kergem. Valu ei kao valuta.

***

Ma olin elus kaotanud nii mõndagi, sealhulgas iseenda, kui ma 21aastaselt oma esimese lapse kaotasin. Olgugi et rasedust oli selleks hetkeks vaid nii palju, et olin jõudnud näha ära oma täpikese pisikesed kiired südamevõbelused, siis minu jaoks oli ta päris. Väga päris. Ta oli minu oma laps. See oli 20 aastat tagasi. Öeldi mulle juba ju ka siis, et ooo, sa oled nii noor, küll sa veel sünnitad. Sünnitasingi. Jah, minu puhul see nudis seda üldist õudu, milles ma elasin ja andis kõigele uue mõõtme, aga ei, see kaotus ja valu, mida ma iga oma ihurakuga kõik need vahepealsed aastad tundsin ja tajusin ja kuidas maailm mu ümber ja sees kokku tõmbus, see on miski, mis on ja jääb minuga surmatunnini. Et lase minna sel, unusta ära? Seniilsena ehk unustangi, aga sinnani on see pärisosas minust ja mu olemisest. Seda ei kustuta miski ja seda ei peagi kustutama. See teebki minust selle, kes ma olen. Need on kogemused, mis raputavad me maailma ja seda muudavad, ongi need, mis tegelikult loevad. Endist maailma ei tule enam tagasi. Aga tuleb uusi. Aina uusi.

Leinamise näide on hea. Sest viisil või teisel oleme me siin elus kõik kedagi või midagi kaotanud ja pidanud asjadel ja inimestel ja tunnetel minna laskma.

Minu lein oli nii suur ja nii ehe. See haaras mu endasse. Ma oskasin seda peita ja varjata ja pugeda naeratuse ja agaruse taha. Kui ma ennast kogusin, siis hakkasin silmade põledes otsima midagi, mis mind toidaks ja aitaks eemal olla oma muredest. Midagi, mis mu valu leevendaks. Aga samal ajal kisendas mu sees vajadus kõigest sellest rääkida, mis oli peidus mu sees. Maske saab kanda erineval viisil. Selleks, et kellelegi meeldida, sh iseendale. Samas ei pruugi mask olla üldse mitte alati teesklus. See on lihtsalt ellujäämise ja toimetulemise viis. Koospüsimise ja uue reaalsuse viis.

Ma tahtsin oma leinast rääkida. Aga ma ei osanud. Või isegi ehk oskasin, aga polnud kedagi, kes kuulanuks. Need sõnad, millega inimesed mulle vastasid, kui ma ütlesin, et mu laps suri mu sees ega saanud kunagi nii suureks, et sündida, oli justnagu mingi looduse praak ja “nii ju oligi parem”. Mõtle, mis tal kõik oleks võinud viga olla. Mõtle, mis ema sinust nii noorena, üliõpilasena, oleks saanud. Mõtle, et nii oligi parem. Mõtle, et kõik ei peagi lapsi saama. Kõik, kes vaevaks võtsid midagi ütelda, vaid targutasid ja teadsid paremini, kuidas ma peaksin mõtlema. Mida iganes, ausalt, ainus, millele ma mõtlesin, oli see, et see laps ei jaksanud või minu keha ei saanud hakkama ja ma ei suutnud selle leinaga toime tulla. Ma ei vajanud ühtegi targutust ega lohutust. Mida ma vajasin? Ma vajasin võimalust rääkida. Rääkida oma lapsest. Rääkida tulevikust, mida tal ei olnud. Rääkida oma kaotusest. Rääkida taas lapsest, äkki isegi anda talle nime. Ma soovisin et nii suurt osa minu elust ei uhutaks minema. Et ei tehtaks nägu, et seda kunagi ei juhtunudki. Soovisin, et mind kuulataks ilma hinnagute, kriitika, arvamuste ja targutusteta. KUI palju on neid naisi ja mehi, kes elanud üle midagi sarnast ja polegi sellest kõigets kunagi rääkida saanud või ehk isegi mõistnud, et tegelikult oleks rääkimine, asjade oma nimedega nimetamine, võinud olla nii palju koormat kergendav…

Siis ma ei teadnud, aga nüüd, palju aastaid hiljem, oleks ma tegelikult vajanud, et mind defineeritaks emana. Ma olin seda last kandnud südame all ja ma olin teda oodanud. Mul oli tema olemasolust kahe triibuga test ja ultrahelipilt. Ta oli päris. Ta oli osa minust ja mu elust ja mu tulevikust. Aga noh, et mida on seal veel 20 aastat hiljem arutada? See on ju minevik. Asi, mida pole vaja mäletada, sest see on läinud. Ja ometi oli see sündmus, mis andis kogu mu eksistenstile uue mõõtme.

Kui ma viis aastat hiljem teise lapse kaotasin, siis kraapis see peidetud haua minus veel sügavamaks. Suureks tummaks sügavikuks. Tol korral ei olnud ma julgenud lapseootusest rääkidagi. Ta tuli, ta oli, ta pisike süda tuksus, ma ju ise nägin! Ja ta läks. Tühjus. Vaikus. Karjuv vaikus, sest kui mind ei kuuldud siis, kui ma olin rääkinud, et ootan titat ja see tita läks, siis veel raskem oli rääkida nii, kui tema käimisest isegi ei teatud. Nii intiimsete asjadega peaks igaüks justkui ise hakkama saama? See oli ju vaid hoomamatu raseduse algus, polnud isegi mitte poolepeale kantud rasedus, et mida ma nutan? Nagunii poleks see laps ju suutnud elada, kui ta juba nii varakult su kehas kasvamisest loobus? Last ootava pere jaoks ei pruugi olla tunnete osas üldsegi vahet, kas ebaõnnestus viljastumine, peetus või katkes algusjärgus rasedus, sündis liiga enneaegne laps, laps suri vahetult enne väljakantud raseduse lõppu või sündis, et surra. Igapks neist kaotustest võib olla nii lõikavalt valus, et võtab mõistuse. Leina ja leina ei ole vaja mõõta, sest ainult leinaja tunneb, kui suur ja sügav see on.

Vahe on küll selles, et mida kauem on last kantud, seda rohkem suudavad ümbritsevad inimesed ehk mõista, kuivõrd see võib peres leina esile kutsuda. Aga ka siis võib juhtuda, et keegi tark tuleb teatab, et ohh, tegelikult ikkagi oligi nii ju parem ja küll sa ise ka kunagi mõistad, et ega sa sellist elu sellise lapsega poleks tahtnud. Või öelda kaksikute vanematele lohutuseks, kes on ühe tita vikerkaare taha saatnud, et olge rõõmsad, sest teil on ju vähemalt üks laps veel. Samahea on öelda mulle, et noh, sul juba kaks last on, aitab neist ju kah. Ma ei ole kindel, kust ja kuidas sellised ütlemised sünnivad ja kui palju peegeldavad need tegelikult nende sõnade väljaütlejate endi reaktsioone olukorrale. Sest empaatiavõimega pole neil küll midagi pistmist.

Staistika ei pruugi üldse olla lohutav, sest kui kümnest lapsest üks sünnib enneaegsena, siis miks ei võiks see laps olla nende üheksa seas? Jah, paljud rasedused katkevad ja peetuvad raseduse esimesel trimestril. See on elu. See on loodus. Aga kui keegi tuleb seda sulle kaotuse hetkel nina alla hõõruma, et lepi sellega ja ela edasi, sest tugevate päralt on maailm, siis…  Ja need naised, kes on nii väga soovinud, oodanud ja lootnud, aga on saanud tunda vaid valu ja kurbust? Nemad siis peavadki leppima sellega vaikides ja ise, päris üksi, hakkama saama? Või saaks nad hakama paremini, kui kõik need tuhanded ja tuhanded naised ja mehed enne neid oleksid oma läbielamistest ja valust saanud rääkida selgete sõnadega ja neid oleks kuuldud ja mõistetud ja toetatud mõne teise tee ja valiku leidmisel? Ja kui me ei räägi praegu, et valul on vali hääl ja teda peab kuulma, siis on see tegemata töö ju tuleviku jaoks.

***

Aasta hiljem sain ma emaks ja sündis Tan. Kolmandal korral jõudis ta minu juurde.

Olen näinud neid imestunud pilke, kelle silmade taha ei mahu mõte, et mu lapsed teavad, et enne neid oli veel kaks tulemist. Mina olen iseenda jaoks mõtelnud nad ühe lapse tulemiseks ja kohalejõudmiseks. Ehk et Tan püüdis kahel korral enne tulla, aga maailm või mina või tema ei olnud siis veel selleks valmis. Aga ta tuli ja jõudis kohale. Just nii poisid seda teavadki, et Tan tuli kolmandal korral ja Vanc kiirustas liialt siia jõudmisega. Kindlasti on neid, kelle igal tulemisel on oma tunne, tegu ja nägu ja võib-olla neil on iga tulija olnud erineva laps. See on tunne, mis on püha ja ei kuulu vaidlustamisele. See on nii nagu selle lapse lähedased seda tunnevad ja ainult see loeb. See on nende elu ja lugu ja meie oleme vaid selle loo kuulajad.

Oodates oma viiendat olin ma iseenda jaoks teinud terve rea otsuseid. Just tuginedes enda kogemustel ja keskendudes ellujäämisele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesena pidi kõigest kuulma Andreas ja sealt edasi, kui asi kindel, testid positiivsed, sain hõisata juba, et me ootame titat. Ma ei kavatsenud enam kunagi oma muredega üksi jääda ja seepärast keskendusin rõõmule. Muidugi ma teadsin, et asjad ei pruugi minna ideaalselt. Uskuge, ma olen kõikvõimalike riskidega tänaseks päevaks tuhatkordselt rohkem kursis kui 20 aastat tagasi, kus ma isegi kuulnud polnud sellest, et loode su sees võib hukkuda ja tahta ise mitte väljuda. Jah, filmides rasedused katkesid, aga et nad ka peetuda võisid? Sellest ei teadnud ma midagi. Sellest ei räägitud. Ja paljukest seda siis ka tänapäeval niisama räägitakse. Pigem ikka siis, kui on seda ise kogetakse või lähedalt nähakse. Ikka ju soovitakse, et see karikas mööda läheks.

Ma olin oma peas ennast valmis pannud igasugu asjadeks. Asju, mida juba tead, pole raske ette kujutada ja endast läbi lastes talutavaks mõtelda. Vähemalt mina saan endaga sedasi hakkama. Ma olen ikka see, kes seedib läbi kogu õuduse, et oleks lihtsam ellu jääda. Enamasti on see mind ka säästnud ja aidanud kiiremini tagasi jalule tõusta.

Sel korral tuli pauk uuest suunast. Eks ma ju nägin ja mõtlesin kaasa arstidega, kui nad ultraheliga me pisikest taga otsisid. Asi polnud õige. Mõistus sai aru, aga süda ikka lootis, sest arstid lootsid ka. Ma olen selleks piisavalt kaua süsteemis viibinud, et teha vahet lohutusel ja lootusel.

Sellele, et mu rasedus on emakaväline, sain ma kinnituse siis, kui ta oli meiega olnud seitse nädalat ja neli päeva. Hetk hiljem anti mulle paber allkirjastamiseks, et ma nõustun raviga ja seejärel pandi haiglasse, et teha süst. See pole see ravim, millega raseduse katkemine esile kutsutakse ehk nö abordipill. Ma sain üksikdoosi vähiravimit, mis peatab rakkude paljunemise ja peatab eelduse kohaselt loote arengu. Uuringud on kinnitanud, et kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne, siis võib see meetod olla hea (ja naise keha säästvam) alternatiiv munajuha eemaldamise operatsiooni asemel. Kui loote areng ikkagi ei peatu, siis saab ravi korrata. Aga aeg tiksub ainult ema terviseohtude kahjuks. Kui lapse areng ravimi mõjul peatub, siis edasi tuleb ootamine. Ootus on see, et ta imendub ajas vaikselt ise kõhuõõnde. Imendumise hetkel võib ta ikkagi rebestada munajuha ja see põhjustab sisemise verejooksu, mis toob ikkagi kaasa munajuha eemaldamise. Loodetavasti ei enamat. Seepärast peab olema äärmiselt ennastsäästev. Füüsiline koormus tuleb minimeerida vaikseks kulgemiseks. Tuleb püsida adekvaatse arstiabi lähedal. Ja käia regulaarselt verd andmas ja kontrollis. Enda arsti ja tema usladusringi ees võtan mütsi maha. Nad on tõeliselt olnud olemas füüsilise minu jaoks.

Süsteemi osas muutuvad mu mõtted aga tõrksaks. Mulle (ja veel enam Andrease jaoks) jäi täiesti arusaamatuks, miks ma analüüside vastuseid sel päeval süsti oodates ei võinud koos Andreasega oodata. Milleks oli mind kohe teadasaamise järel vaja plaanipäraselt kuueks tunniks sisse kirjutada haiglasse ja lahutada ainsast inimesest, kellel oli vaja minuga sel hetkel samapalju koos olla kui minult temaga. Me oleks võinud vabalt istuda need kuus tundi koos ka koridoris pingil. See oleks olnud palju parem. Aga see polnud ok. Ma saan aru, et süsti järel tuleb mingi aeg patsienti jälgida ja kui siis tekib komplikatsioone, siis jah, kiirelt haiglasse võtta, aga muidu? Arstil on asjast nagunii ülevaade ja õenduslugu tehakse valmis ilma patsiendita ka siis, kui ta haiglas on. (Sellel teemal ei jaksa ma hetkel isegi mitte peatuda). Ja vererõhku saab käia mõõtmas ka koridoris pingil istudes. Ei? Saab küll.

Õhtul hiljem lubati mind koju. Ma polnud päeva jooksul midagi söönud, sest hommikul käisin ma teisel vastuvõtul, seejärel andsin verd ning võis arvata, et sellest verest määratakse ka veresuhkur. Ehk et süüa poleks eelnevalt tohtinud. Hiljem istusime tunde vastuvõtus ja ootasime ja siis kui mind haiglasse sisse kirjutati, siis anti mulle küll voodi, aga toitu mulle ette polnud nähtud. Ma oleksin vist hobuse lohutuseks nahka pistnud. Mul oli kotis üks kommipakk ja käisin vetsu kraanist vett joomas. Kommid ajasid tühja kõhu  iiveldama. Kui ma haiglast vabanesin, käisime kiirelt mäkis söömas. See Paldiski maantee mäkk on see, kus ma 2004. aastal istusin ja pinginaabrile helistasin, et kõik on taas läbi. Ta oli mu elus olnud üsna ainus, kellele ma sain asjadest rääkida vahel.  Ja nüüd istusin ma taas seal. Püüdsime Andreasega mõlemad olla vaprad. Mälestustes on lüngad.

Poistele rääkimine tuli kuidagi loomulikult. Nad näitasid mõistmist, hoolimist ja armastust. Selgitasin neile, et vahel lihtsalt on nii, et kui sa midagi niiiiii väga ootad ja see keegi ka nii väga tulla tahab, siis võibki juhtuda nagu meiega. Tita lihtsalt hakkas rabistama ja viskas kindluse mõttes ankru välja liiga vara. Ja kui ankur oli juba paika saanud, siis ei julgenud ta enam end vabaks lasta ja õigesse kohta loksuda. See koht aga, kuhu ta kiirustades pidama jäi, on selline koht, kus ta saab kasvada veel vaid mõne nädala ja sealt edasi pole tal ega mul enam ruumi ja selleks, et vähemalt üks meist alles jääks, tuled sekkuda ja teise kasvamine peatada. Rääkisimegi sellest, et kui see tita ikkagi tulla tahab, siis küll ta leiab uue aja ja võimaluse. Ma usun, et see info on me poistele nende endi tuleviku ja ka suurema maailmapildi parendamise jaoks oluline. Selle info mahasalgamine ja rääkimatajätmine, et mis need lapsest selles infoga teevad,  on see, mis loob olukordi, kus asju ei nimetata õigete nimedega ja valusast vaikusest kostuvaid karjeid ignoreeritakse. Ma loodan kogu südamest, et kui neil on iial vaja mõista ja osata kuulata, siis nad saavad hakkama või tulevad vähemalt nõu küsima.

***

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin öösel trammi alla jäänud. Polnud kohta, mis ei valutanud. Kõik liigesed olid kanged. Iga liigutus tegi haiget. Mõtlesin paralleelselt sellele, et kuidas pärisvähiravi inimesi võib ennast tundma panna. Põdeda polnud aega. Oli vaja teha tööd ja minna pildistama. Elu ei lase seisma jääda.

Teine päev oli veel hullem. Ma oleksin nagu üle kere haige olnud. See kurnas keha veel omakorda. Vaimust ei räägi.

Kolmas päev oli vaja end kooli vedada. Füüsiliselt muutus olukord talutavaks. Samm korraga. Päeva korraga. Vereanalüüs ja selle vastus korraga. Nädal korraga.

Nädal hiljem tekkis mul aga tunne, et ma olen täiesti rase. Keha läks lühisesse. Mõtlesin õudusega, et kas see keha oskab nii lühisesse ka minna, et hakkab piima tootma vms. See oleks ikka eriti valusalt hale olnud. Hormoonide tase püsis ja langes ilmselgelt liiga aeglaselt. Kas see pisike putukas ei andnud siiski alla, kas ta ei saa aru, et ta on vales kohas ankrus ja püüab ikkagi kasvada, et meie juurde tulla? See mõte oli nii kurb ja valus. Sulgesin end sügavale enda sisemusse.

Üks asi on käia ringi nii, et kogu aeg tunnetad oma keha ja oled temaga dialoogis, et kas kõik on ikka kontrolli all või tuleb nüüd minek. Nüüd kohe? Või vaatame veel veidi? Teine asi on see pool, et mis tundega peab naine käima ringi nii, et tema südame all on hukkunud lapse alge. Üldse mitte müstiline ja mikroskoopiline vaid kena 1,5 + 1,4 mm. See on suts pisem kui 10sendine münt. Ja isegi, kui ta minus ühel heal päeval lahustub, siis jääb ta minusse. Või leiab ta pisitasa ikkagi tee minust välja? Ma isegi ei tea, mis on parem, kas see, et ta on ja võibki jääda või nii nagu kaks esimest mu seest mehhaaniliselt välja puhastati. Sest tegelikult jäid ka nemad mu sisse ja südamesse alatiseks.

“Sind ju ometi nõustati?”

“Ei.”

“Keegi ju ometi saadeti sinuga rääkima?”

“Ei.”

Ma ei tea, mis sel meie maailmal siin viga on, aga jah, selliste mõtetet ja tunnetega pered jäätakse omapead hakkama saama. Või saavad nad abi siis, kui nad arsti jala külge klammerduvad ja nutta röökides abi paluvad? Kui väga soovin ma seda kõike ikkagi näha tiimitööna. Minu poolest võib arst olla selle tiimi juht ja teha raviotsuseid ja jälgida naise tervist, aga pere tervise, vaimse toimetuleku eest peab ka keegi aitama hoolt kanda. See pole ju ometi mingi üllatus, et sellises seisus on tuge vaja. Vähemalt seda pakkuda? Vähemalt rääkida. Ämmakad on sellelel kõigele nii lähedal. Nad pole ju ometi vaid protseduuritegijad ja sekretärid? Ma olen ju näinud, mida nad koolis veel õpivad. Kas seda reaalses elus siis kasutada ei saa või ei tohi? Ja raseduskriisi inimesed? Nii “väike” asi ei ole nii oluline, et ligi astuda? Nii “väike” asi võib kannatava pere jaoks olla kogu nende elu ja kaotus võib olla väga suur ja sügav… Perearst/õdede maailmast rääkimiseks ma ei peatu, sest see süsteem ei toimi sellisel puhul kohe üldse mitte. Aga võiks.

Ma saan hakkama ja aitan Andreasel ja poistel hakkama saada. Paljudel seda ressurssi pole. Nad siis lähevadki koju ja tagasi oma igapäevaellu ja peavadki lihtsalt, krt teab kuidas, hakkama saama? See ongi ok? Ega ju ei jõudnudki kaua rase olla, mis seal ikka. On loodus keha andnud, küll annab ka selle säilimise?

Vajaliku süsteemipoolse toetuse puudumisest palju hullem on see, et sa tabad peagi, et su ümber on inimesed, kes saavad sulle päriselt (kuigi ehk tahtmatult) liiga teha.

Suurem enamus siiski õnneks oskab sind omal moel säästa. Ta tunneb esmase info saamise järel ehk kohmetust ja ebamugavust, ütleb ehk, et tal on kahju, saadab su poole mõistva südame, kohtudes kallistab  ja edasi püüab teemat vältida, sest ta ei oska midagi enamat teha. See on ok. Me oleme sellise suhtumise ja olemisega harjunud. See on ootuspärane. Sageli püüab ta teemast üle olla ja teha näo, et elu läks just praegu natuke edasi. Sa saad hakkama. Vana asja pole vaja kedrata. No et kurb on, aga sa ju saad üle. Õnneks seda enamasti välja ei öelda. Nendega koos on kerge olla, sest sa saad koos nendega põigata välja oma reaalsest ja tunda end veidikeseks mingis mugavams mullis.

Samm vales suunas edasi tulevad juba mõtted, et see või teine koges sama ja sai ju ka üle. Sai ka või? Või sa ainult arvad nii? Kõik läheb lõpuks hästi? Äkki lähebki, aga kes on see teadja, kes seda veendunult väita saab? See on samahea kui leinajale ütelda, et ohh, küll su kurbus üle läheb ja uus elu tuleb peale. Liiga sageli on leinajal just see hirm, et kurbus lähebki üle, uus elu tulebki peale ja ta hakkab unustama, mis tunne oli puudutusel ja mis lõhn oli kellegi juustel ja maailmal tema ümber. Asjade unustamiseks ei pea pingutama. Nad lähevad ise, kui nad valmis on. Ja kui nad ei lähe, siis pole nad veel valmis minema või ei peagi minema.

On väike osa neid, kes annavad märku, et nad on olemas ja nad on huvitatud sellest, kuidas sina ennast tunned. Võimalusi toetuse ja olemasolemise näitamiseks on palju ja universaalset selles palju pole, kõik oleneb sajast asjast, aga kui olla avatud südamega, siis on võimalik mõista, kuidas on parem. See on hea ja lohutav tunne, kui su  ümber on inimesed, kes ei jookse ära, kes võtavad aja ja kuulavad, ei targuta ega kuku sind õpetama, lihtsalt on olemas. Meie ümber, õnneks on mõned sellised inimesed ka ja suur-suur aitäh teile nende mõtete ja hetkede ja vahel ka lihtsalt vaikimise eest, mis ta meile andnud olete.

Siis on need, kes arvavad, et nad võivad teada vastust, miks selline asi juhtus. Mõni neist tutvustab oma teooriat peenetundeliselt ja kenasti ja see on minu jaoks olnud ok. Teooriaid ja praktikaid on erinevaid. Enamasti on sinu läbielamine neis endis vallandanud mingi oma reaktsiooni ja nad otsivad ka ise enda küsimustele vastuseid, arvates, et see avastus võiks ka sind aidata. See tuleb enamasti puhtast südamest ja soovist abiks olla. Paraku pole see aga enamasti abiks. Igal ühel on oma vastused vaja ikka ise leida. Enamasti iseenda seest, et leida rahu ja lepitus. Mitte külvata süütundeid juurde. Olgu siis see leid ja ellujäämise mehhanism milline tahes. Ka kõige suuremad kannatajad ei otsi juurde kannatusi, vaid vajavad, et nende kannatusi nähakse, kuuldakse ja aktsepteeritakse. Kui teil on kogemusi ja te olete enda jaoks leidnud ka lahenduse, siis on see ju väga hea. Aga te ei saa oodata, et seesama lahendus, mis sobis teile, on abiks ka teistele.

Ja siis on need kaunid kõiketeadjad, kes lendavad nagu püha vaim su üle ja kuulutavad, et nemad teavad täpselt, miks see kõik just sinuga ja sedasi juhtus. Süvenemata. Kui juhtus nii, siis sa tegid ja mõtlesid ja tundsid seda ja seda valesti. Sa ise oled oma elu algusest peale valesti elanud, pole endaga tegelenud. Ja vaat see ajab mind marru. Infoga tulen ma toime. Aga KUI tugev peab olema inimene, et iseenda sees päriselt vastu seista ja hakkama saada selle talle peale surutud väärastunud infoga? Äkki ma ikkagi mõtlesingi siis midagi valesti? Ja ta vajub ensesüüdistamise sohu. ja upub. Selle asemel, et aidata inimesele tõusta ja lennata, tambitakse ta maasse selle eest, kes ta on.

See juhtus sinuga seepärast, et sa mõtled valesid mõtteid.

See juhtus sinuga, sest sa ei rääkinud piisavalt oma lapsega. Sa ei laskndu teda endale ligi, oma südamesse.

See juhtus sinuga, sest sul on minevikus lahendamata probleemid.

See juhtus sinuga seepärast, et sa tunned valesti.

Sinu emakas on blokeerunud ega taha uut elu vastu võtta enne, kui sa teed seda ja seda ja kolmandat.

Sind lihtsalt tühistatakse ära. Sa ei olegi enam keegi ja mis peamine – see kõik juhtus seepärast, et sina tegid midagi valest. Sina ise oled kõige algus ja ots ja juhuslikku pole siin maailmas justangu midagi. Tore….

Ohh, ärge arvake, et ma eitan sõna- ja mõttejõudu! Aga veel enam usun, et kõigi enda sisemiste kõhkluste foonil on kõige hirmsam see, kui keegi tuleb ja poogib oma rumala mõtte sinu külge. Mida ma nagu reaalselt peaksin selle infoga peale hakkama? Sa pead toime tulema iseenda sees iseendaga ja siis pead sa korraga veel lisaks tegelema välise rünnakuga. Nagu see suur tõekuulutamine muudaks midagi, tooks mu lapse tagasi, paneks ta liikuma õigele aadressile, aitaks järgmisel korral ebaõnnestumist vältida, kui ma kõike oma tuhandet pattu kahetsen ja sunnin end mõtlema neid kellegi arvates õigeid mõtteid? See on see hetk, kus ma tahaksin röökida, et tegele iseendaga ja jätke kõik teised rahule. Just nüüd. Just praegu.

Kujutlege nüüd hetkeks, et ma lähen ütlen enneaegselt sündinud lapse emale (endal ilgelt kaastundlik kõiketeadja nägu ka veel peas), et tead, sellised asjad juhtuvad seepärast, et sa ei mõtelnud õigesti, kartsid liiga palju, lõikasid juukseid, kükitasid, astusid voodist vasaku jalaga välja, sirutasid käed üle pea jne. Et kütan veelgi hirme ja enese süüdistamist takka? Arvate, et emad ei mõtle sageli selliseid mõtteid ise? Ja isad? Teised lähedased, kes hoolivad?

Me kõik otsime enese seest ja ümbert vastuseid. Vastus on ventiil. Me vajame mingit mõtet, mis annab meile lohutuse ja leevenduse, see on inimlik. Inimene, kes on elanud üle midagi väga keerulist, ei vaja päris kindlasti, et keegi tark tuleb oma uskumuste baasilt talle kuulutama püha tõde. See on sama hea, kui autistliku lapse vanemat süüdistada selles, et ta ise põhjustas selle, kui ta lasi last vaktsineerida. Ja siis arenebki arvamus, nagu mitme peaga lohemadu, millega võidelda on keeruline, sest väärastunud veendumus on selle taga on nii tugev. Samas on need teemad kõiksgugu usuhulludele magus mängumaa ja nende ideedele mahlane kasvulava – tule kuuluta oma väärastunud tõde haavatute ja murtute seas ja sunni neile peale oma tõde. Ja vaat see on sügavalt vastik ja lubamatu.

Ehk et kellega valetõde ei ole leevendus valutavale kohale, see võib anda hoopis valusama ja vastupidise efekti.

Pole absoluutselt oluline, mida keegi teine asjast arvab. Ainus, mis tegelikult loeb, on see, mida inimene enda sees ise arvab. Tema sisekõne on see, millega ta peab elama. Ja selleks, et teda aidata, kui ta on väga eksinud ja katki, selleks on vaja teda kuulata. Meil ei ole vähimat põhjust anda neile juurde muremõtteid sellest, mida kõike nad on valesti teinud, sest nad saavad iseenda ja/või maailma süüdistamisega ka ise suurepäraselt hakkama. Meie asi on austada seda, mida nad ise enda sees leiavad ja näevad. Ja tõesti, vahel on seal hirme ja mõtteid ja enese süüdistamisi, millel pole üldse alust ja sel juhul on asjakohane info oluline. Vahel on seda infot vaja palju kordi korrata erinevas võtmes, et see kohale jõuaks ja aitaks maailma ka veidi teise nurga alt vaadata.

Mida ma öelda tahan, on see, et teie ei pea pakkuma vastuseid ja teadma, mida ja kuidas keegi tunneb ennast hetke, homme, aasta pärast.

Te ei pea ega tohigi seda teha. Ei lähedase ega ka spetsialistina. Üks arst või õde või õpetaja võib olla näinud tuhandet erinevat juhtumit ja mõnel neist ka sarnaseid lahendeid, aga sellest tarkusest on ometi vähe, et teada, mis sobib just sellele või teisele inimesele just praegu. Te ei pea tegema mitte midagi muud, kui olema olemas, olema valmis kuulama ja peegeldama. Sedasi saate te aidata inimesel leida üles oma tee ja oma vastused. Ikka iseenda seest. Kui me ei tahaks elada, siis me ju ei elakski. Seega, ellujäämise valem on meie sees. Aidake siis seda näha. Ja kui te mitte midagi öelda ei oska, siis olge lihtsalt vait. Ja kui te tahate kõike öelda, siis olge ka vait, sest vaikus on palju parem kui üks vale sõna.

Aga kui te tahate teada, kuidas inimene tunneb, hakkama saab, siis astuge ligi ja puurige pehmelt läbi esimestest kihtidest, mis kinnitavad teile üsna usutavalt, et kõik on hästi või saadakse hakkama. Ja kui te ise ei oska, siis püüdke vahedada abivajadust. Ja kui te tunnete, et see kõik on liiga palju ka teie jaoks, siis otsige ise ka võimalus selle ventileerimiseks. Aitaja toetamine on samamoodi väga oluline.

Kokkuvõttes oleme me kõik ju lihtsalt inimesed. See meid ilusaks ja huvitavaks ja erinäoliseks teebki. Ja kõige olulisem on oskus kuulata. Päriselt südamest kuulata.

***

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et me saame hakkama ja siis tuli telefonikõne lähedaselt. Uuriti maad ja ilma ja siis ka minu füüsilise seisundi kohta. Selgitasin, et ikka ootame ja loodame parimat, et asi ise ära laheneb.

“Miks nad siis ometi seda oppi ei tee?”

Kangestusin… pobisesin: “See on minu keha. Kui saab ilma, siis on parem.”

“Sul on ju teine munajuha veel.”

Sõnad said otsa. Ma ei osanud end ja oma keha kaitsta.

On jah, aga mis siis? Selle munajuha taga on mul mustuthat tunnet ka, muide. Õenduses on olemas diganoosid küll kudede terviklikkusest kui ka kehatajust. Selle hetkeni olid need diagnoosid mulle kaugeks jäänud. Ma isegi ei teadnud, kui olulised need võiksid ühel hetkel olla. Nüüd aga olen taibanud, mida ma kardan ja mida ma ei taha. Munajuhadeta saab muidugi elada, aga neil on meie kehas oma funktsioon. Olgugi, et ma lähenen eale, kus neist varsti nagunii enam suurt asja pole, siis ikkagi soovin ma võimalusel olla terviklik ja ma ei näe vähimat vajadust lasta ennast tükeldada selleks, et keegi kolmas arvab, et see oleks justkui parem lahendus.

***

Tänaseks on meie tita, kes sel korral meie juurde ei jõua, minu see olnud kümme nädalat ja kuus päeva. Tegelikult hakkaks üsna kohe jooksma 12. nädal. Meie tita ei kasva enam. Ta on surnud. Aga hormoonide tase minu veres langeb väga aeglaselt.

Ma olin märkamatult endaga kaasas tassinud kahe triibuga rasedustesti. Tõstsin selle nüüd kotist välja. See on ainus kinnitus, et ta oli. Jäin ennist mõtlema, et tegelikult on kahju, et ma Tannu kahe tulemise testid ja ultrahelipildid ära hävitasin. Hoidsin neid pikalt alles, aga kui ta kolmas kord tulema hakkas ja asi paistis sujuvat, siis arvasin, et pean eelneva tühistama. Muidugi ei suutnud ma seda tegelikult enda sees teha. Ja nüüd on mul kurb meel, et ma neid alles ei hoidnud, sest see on minu jaoks Tannu lugu. Aga praeguse testiga on mul tunne, et ma vist tahaksin selle ära põletada ja tuha enda isa juurde merre viia. Et tita saaks tagasi algusesse, koguda jõudu ja rammu, merd ja verd ja siis uuesti tulla. Ma pole Andreasega sellest veel rääkunud. Nime ma talle anda ei taha, sest ma hoian seda nime väga just selle jaoks, kes kunagi tuleb. Nii tundub õige.

***

Ma usun, et nii oluline on sellistest asjadest rääkida, aga mida teie arvate, kumb on keerulisel hetkel parem lahendus:

  1. teeselda, et midagi pole kunagi juhtunud
  2. rääkida juhtunust ja õppida end mugavalt tundma siis, kui peab teisi panema ennast võib-olla ebamugavalt tundma

 

Meid on palju. Meil kõigil on oma lood. Omad taagad ja maskid kanda. Mida me teha saame, on kuulata! Kuula päriselt. Kuula südamega. Kuula, kuis vaikus vahel karjub ja ära teeskle, et sa oled kurt. Astu ligi. Kallista, Ole olemas. Ja kuula. See on enemasti parem, kui valus ja valuga üksi olla.

 

Fotokunstist fotokooli moodi

Fotokunsti aine oli miski, mida ma väga ootasin. Mul oli nii hea tunne sellest, kuidas Bruce meile oma meistriklassi sügisel tegi ja kuidas omal kaugel ajal sai Eesti Foto fotokoolis käidud ja asjade üle arutletud. Need olid lusti ja mühisevat arengut ja avardumist täis kogemused. Meie fotokunsti tunnid algasid sellega, et pidime kirjutama essee, mis on meie arvates fotokunst. Võtsin seda täie tõsidusega. Alguses ootasime pikkade silmadega, et hakkama siis erinevaid arusaamu kõrvutama ja vaatama, palju meie nägemusest kattub ja kui palju erineb. Uusi ja huvitavaid lähenemisi ootasin nii väga. Esseedeni ei ole me paraku kunagi jõdnud, aga õpetaja leidis sealt vist mõned allikad, mida ta hiljem on meile tutvustanud.

Esimene ülesanne tuli kuidagi väga üle jala. Lendasime parves stuudiosse, keegi tegi midagi ja kuidagi ja piltide ühisest algmaterjalist pidime igaüks kokku panema samasugunse pildi. Algmaterjalil oli üks hiljem istuma pidav tegelane küljel nii, et juuksed rippusid temast paremale. Hiljem tuli kokku panna kahest tegelasest, et nad justkui istuks kõrvuti, üks sosistab teisele midagi kõrva ja see, kes originaalis oli kummuli, kuulab teda ja ta juuksed tõusevad seepeale lendu. Noh. Tehniline värk, tegime valmis ja oli olemas. Kunst seisnes siis vist selles, et kahest pildist üks omamoodi kokku saada. Kuigi see oli pigem puhas fototöötluse ülesanne.

Teisena tegime rohelise taustaga kolepilte, millest olen kirjutanud juba SIIN, kuigi see polnud tegelikult fotokunsti osa, vaid ametlikult fototöötluse ülesanne, siis kuna õpetaja on sama ja tema nõudmised üheülbalised, siis  võib vabalt ka selle mingitlaadi kusntitegemiseks määratleda.

Kolmandat ülesannet presenteeriti meile kui poomist. Just nii pidigi äge ja hea olema. Poomise ülesanne tekitas tõrksust juba enamates kui vaid minus. Ülesanne pidi algselt olema, et teeme koolikoridoris pildi, kus õpilased vahivad kõik oma heledavaid telefone ja nende keskel ripub ennast üles poonud õpetaja. Ja töötlusega tõmbame heledad seinad tumedaks ja keskele laskub valgus. Nagu päriselt?! Ja selline sügavalt ebaeetiline idee õpetajalt?

Enne sooritust julgesime me välja ütelda, et see ei ole meie jaoks ok. See pole ei naljakas ega tore ega ka kuidagi oluline õppimise seisukohast. Minu jaoks on tegelikult olnudki vist kõige häirivam see, et me ei õpi tehnikat või stiili, kus avastada ennast ja võib-olla mõne jaoks ka päris oma teed, vaid peame kujundajast õpetaja etteantud asja lihtsalt lahendama. Fookuspunkt on fotograafiõppe mõttes väga paigast ära. Ja see läbiv süngus, see ei ole ok, lööge või maha. Aga ok, elasime siis veel selle pildi üle, et ehk sai sellega see morbiidsus ja forsseeritud koledus otsa. Kunst on muidugi kunstis kusnti näha. Sellesarnaseid töid te minu sulest kooli lõppedes nägema rohkem ei saa. Olgu see siin siis selle tunnistuseks 😀

Neljanda ülesande peale mul kihvatas. Selleks pidime me jäljedama Flora Borsi Animeyed (euti)portreesaraja ja tegema pildi inimesest ja loomast ning siis ühe inimsilma katma looma silmaga. Seesugust vabamüürlaste rõvedust, saatanakummardamise ja kõikenägeva silma jura oli mul ennast väga raske sundida tegema. Küsisin vahepealses tunnis, et kas tohib ka lihtsalt looma ja inimese kokku sulatada et pool oleks üks ja pool teine, selle mõtte oleksin ma suutnud endale seeditavaks muuta, aga ei, see olevat mingi muu idee ja ebasobiv.

Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, miks me peame igas jumala töös mingeid rõlgusi tegema ja kasutades õpetaja sõnu “äng, rõhuvad asjad on lihtsad ja kõnekad. Need on ägedad…” siis…

Õnneks oli meil mitu nädalat ülesande teostamiseks aega. Väga oluline olevat leida ikkagi ise loom ja teda pildistada. Kooli stuudiosse loomi meil tuua ei tohi. Me hamstripreili on veidi püsimatu pisike nööbisilm, keda hele valgus häiriks. Ja jääbki maailma kõige rahutum koeravolask Happy. See elukas ometi paigal ei püsi, vaid muudkui võbeleb. Kolmel korral püüdsin temast pilte saada erinevaid trikke ja mõjutusvahendeid kasutades. Õues on temaga keeruline, toas oli valgusega keeruline. Selleks, et see rahutu pildile saada, oleks vaja olnud kiiret säriaega, aga seda ei võimaldanud keskkonna ja tehnika kooslus. Nii saigi temast tehtud sadu pilte. Andreas oli ilastatud, valgekarvane ja koera maiuspala lehk täitis elamise. No ei olnud tore kogemus. Ja siis oli ju veel nii oluline, et ta vaataks kõrvale ja oleks see sekundki paigal, nokk maas, aga kõrv mitte vastu pead, et ma mingi materjali kätte saaksin.

Inimesena kaalusin küll ka Tannut, aga Andreasega klappis koostöö kuidagi paremini. Proovisime kodus nii ja naa, sarnases valguses, aga ei, tulemus ei jäänud hea. Seega läksin teist teed ja tema pildi sain puhtalt stuudiost. Vanad hundid, eksole.

Silusin teda siit ja sealt veidi ja siis vaatasin, et tegelikult saan ta teha ju ka hundihalliks. Happy tegin ka halliks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Andreasele veel vähem. Kuigi talle ei hakanud hall versioon lõpuni meeldima. ei taha teine veel nii vana ja hõbedane olla.

Tõin Happy silma vikerkesta rohkem välja ja toonisin Andrease oma tema järgi. Ikka nii nagu ülesanne eeldas. Sättisin nende silmad omavahel paika. Vaatasin neid pilte, kus nad mu kaamerasse musta materjali pildistades sarnases asendis koos olid jäänud ja panin paika suurused. Aga midagi selle pildi tasakaalus lonkas minu jaoks.

Vot nii juba läheb. Selline asetus mulle mulle meeldis. Meeldis ka selline, kus Andrease silm oli päris tsentris, aga see esimene variant tundus lõpuks ikkagi parem.

Kuna Andreasele see tema hall ei meeldinud nagunii, siis otsustasin ikkagi edasi liikuda. Kui juba, siis juba, tegin teise nooreks ja metsikuks. Tema ja ta nii tüünena näiv rahutu hingeloom. Mina leidsin siit enda jaoks tasakaalu pimeduse ja valguse võitluses ja selles, kuidas helgus ja valgus ikkagi alati võidab.

Või annaks neile pisut pehmust ja soojust juurde? Katsetasin edasi. Äkki annab pruuv veidi elu juurde sinna sünkjasse musta? Happy nina värvus kergelt pruunikamaks ja tunne läks tõesti sumedamaks.

Vaatasin oma kolme pilti, halli, musta ja pruuni varjundiga ja ei osanud enam valida. Andrease protest halli võimutsemise üle tõukas mu veel ühes suunas. tegin seepeale musta tausta halliks. Proovisin ka heledamat, aga see tõmbas tasakaalu paigast.

Kokkuvõttes on see ehk lihtsalt maitse asi, aga minu lemmik on pruun. Andreaselel meeldib must. Just see vastandumine, mis on pöimunud samastumisega. pime maailm ja hele koer, hele nahk, hele hing. Oli nii oluline, et meie pildis kõik koos toimiks ja olles selle ülesandega madistanud ja maadelnud kokku nõks üle 30 tunni ja mitu ööd (seda ajal, kus ma pole tohtinud ei istuda ega rassida ja oleksin pidanud hoopis pehmelt magama), olin lõpuks ikkagi selle endale vastuvõetavaks vorminud, tulemusega rahul ja panin asja teele.

Ootasime täna rõõmsalt, et koos kõigi meie pilte vaadata. See ei olnud lihtne ülesanne. Mõnda pilti olin ma ju ka näinud, aga ikkagi tundus nii tore mõte kõiki näha. Esimene õõvastav hetk oli siis, kui selgus, et õpetaja on endale pingerea tekitanud. Kurb ja ebamugav oli vaadata neid pilte sellise pingega. Kunst ja rida ja kantslist mahaloetud nagu püha tõde. Mitte arutelu õpilastega, nagu meil on ikka olnud, et igaüks saab midagi üteld aja just just positiivset välja tuua. Aga sellisel kujul rida oli vägistamine. Seda enam, et meie õppe hindamine on kokkuvõtvalt mitteeristuv ja hindeid panevad õpetajad vaid enda lõbuks. Me räägime kunstist, räägime sellest, et keegi ei tohiks sedasi hinnaguid jagada, ka alg-, põhi- ja keskkoolis, aga me vaatama täiskasvanuõppes abitult pealt, kuidas inimene end meelevaldselt välja elab ja meid kastidesse topid. Oleks siis need kastid kuidagi adekvaatsed tundnud. Pool klassist sai sisuliselt “kahe”, sest esimene “kolm” tuli kusagil poole peal.

Seda, kelle töö kõige kõrgema hinde saab, seda oli juba alguses ette teada. Töö kvaliteediga pole sel liiga palju pistmist. Kahtlemata on see kenasti sooritatud ülesanne, aga ei midagi nii eriliselt etemat paljudest teistest. Varasamate ülesannetega on me õpetaja välja toonud enda arvates parima töö (mitte rida). Olenemata sellest, kas see ta lemmik on korrektselt ja nõuetekohaselt vormistatud või ei, lemmikuna märkimist väärib ta ikka, sest isiklik sümpaatia lemmikpildi autori suhtes ei lase väärata. See on olnud nii ilmne juba jupp aega. Ja ei, see ei ole ok.

Ahjaa, minu piltidest valis ta oma pingeritta halli. Koer on liiga lahmakas. Tema eeldanuks, et mu pilt inimesest ja koerast oleks pidanud olema selline nagu ühel Flora Borsi näidispildil:

foto allikas: https://floraborsi.com/animeyed-self-portraits (using for educational reasons)

Et siis pidin Happy suruma kokku mingiks nässakaks, et saaks kellegi teise pilti kopeerida ja siis oleks parem olnud? Või et oli lihtsalt hea teema, millest kinni hakata, et lihtsalt irised ja õiendada klassi ees? Otse ju ometi öelda ei julge. Hinnati mu tööd kolmeväärilisena, pluss imetud irin. Surusin end tooli, suurusin hambad kokku. Pisarad voolasid vaikselt ja istusin sõnatult lihtsalt edasi tunnis. Meil ju loetakse tagumikutunde ka. Muidu pead veel vabandama ka, miks sind tunnis polnud.

Pea pool klassisit sai tehtud töö eest hindeks siis järelikult “mitterahuldava” või veel vähem, sest “kolm” algas pilt enne minu pilti. Et me oleme teinud lihtsa valiku, lohakalt lõiganud ja puhastanud, “nagu polegi tööd teinud” mulje olevat neil töödel. Ja ometi ma tean, et ka nende piltide taga, mida tema eriti kehvaks hindas, oli palju tööd ja pingutust, otsimist ja sättimist ja katsetamist. Ehk siis töötluse taha jäi me suur kunst? Kas see on äkki ositi kivike me õpetaja kapsaaeda,  kes näeb oma maailma kitsa kujundaja pilgu läbi ja kuigi ta ehk ka pildistab, siis ei oska ta maailma teps mitte näha pelgalt fotograafi ja eriti veel õppiva fotograafi silme läbi. Et kui õpetajale pilt ei istu, siis on õpilane olnud lohakas ja laisk. Jälle see eelmise ülbeolemise pildi teema. See ei ole ju adekvaatne hinnag. Seda enam, et see on tema enda tegemata töö, mis talle seal ekraanil ja tahvlil ei meeldi. Aga et seda näha ja tunnistada?

See on põlastusväärne, kuidas üks inimene sellist põlgust endale lubab teiste inimeste ja nende töö ja pühendumise suhtes. See on meie elu ja meie aeg, mille me toome ohvriks kodus tunde tema antud ülesandeid sooritades ning milleks me koolikava järgi üldse mitte oma puhkeaega kulutama ei peaks. Aga ta ei näe seda, ei hinda seda. Aga nõuab. Toetuse ja mõistmiseta.

Eks sellel lool on pikem eellugu, sellest räägin ma teile mõni teine kord ja “armastus” minu vastu on olnud hüsteeriline ning kahtlemata pimesi nakatav selles pundis. Ja pakatav. Aga ausalt, kõige kurvem on tegelikult see, et meil on puudunud igasugune sisuline arutelu, mis on fotokunst ja kõik meie ülesanded on olnud morbiidsed, rusuvad, ängistavad, sest see olevat äge. Nii ka täna antud uus ülesanne.

Uue ülesande nimi on “äng”. Selle sisu on karje, hirm, õud, äng, hinge lahkumine kehast. Venitatud liikumise udune efekt, mille annab pikema säriaja kasutamine. See pilt võiks ja peaks olema mustvalge, sest nii olevat ägedam, süngem, ängistavam. Selline udune nägu, ebaterav, dramaatiline, venitatult tatine, mis peaks väljendama emotsioone. Selgema ettekujutuse saab ehk otsidest guuglist “blur portrait” ja vaadata siis ikka neid koledaid õudukalaadseid mustvalgeid jälkusi…

Ega me ju küsimata ei jätnud, kas võib ka teistmoodi. Rõõm ja õnnelikkus minevat pildi peal kergelt veiderdamiseks ja võltsiks. Ma istusin tunnis ja tegin hämmingus märkmeid, et kuidas saab see kõik üldse olla reaalsus, aga näed, saab. Ma pole elus vaadanud õudukaid, need on madalad ja nilbed mu jaoks. Ma ei näe neis kunsti vaid valu ja riivatust, traumeeritust. Seda näen ma ka oma elus ja töös palju. Ju see inimene, kes end õpetajaks tihkab nimetada, siis ei näe endarahuldamise lõbujanust kaugemale, peab seda kõike mingit laadi väärastunud huumoriks ja võib endale lubada sellist amoraalset mängu nii süngete ja sügavate asjadega, mida ei ole vaja torkida ja tahtlikult juurde produtseerida. Ja ometi sunnitakse meid tuima rumala järjekindlusega sellist vastikust tootma.

Me surume oma tunded maha, kuuletume ja teeme seda, sest meie jaoks on oluline see kool lõpetada ja sellest oleme me juba liiga selgelt aru saanud, et dialoogivõimalust meil ei ole. “Te olete siia kooli õppima tulnud!” on kõrgelt ülevalt tulnud nende mantra me üle kui hirmujudin.  Aga mis on selliste asjade hind. Kui väga see seestab meie enda elu ja olemist? Tunneb keegi rõõmu sellise “kunsti” loomisest? Või saab kergemini, kui sellele ei mõtle ja tuimalt lihtsalt ära teha? Kokkuvõttes on see ju vaid arvestus ja hindeid võib ta endale pihku kirjutada.

Kunst on kunstis kunsti näha. Isetegemisel eeldaks ma kunstilist vabadust. Ka lasteias pole ok, kui 24 last teeb kõik õpetaja käe abil sama näoga kena kartuli või lumememme. Olgu siis see töö ka käkimast käkim mõne suure ja targa jaoks, peitub kogu kunsti võlu kunstis ja püüdluses endas. Meie tööl ja ajal on ka oma hind. Vahel on see väga kõrge. Ja on lubamatu tampida pingutust mutta.

Et siis nii palju fotokunstist meie fotokooli moodi. Kui kõik juba nii vahedalt luudelt maha roogiti, siis mina astun ikka siin päikese all ringi veel hukkunud loode südame all ja ootan oma väikest imet – tema pehmet imendumist ja komplikatsioonide mittetekkimist. Õige ja vale vahe on hetkel väga järsult tuntav ja mõnigi asi, millega ma ehk leebem võiksin mõnel teisel ajal olla, on hetkel leppimatult selge ja möödapääsmatu.

Ma soovin nii väga tunda õhus kevadet, tunda ärkava mulla ja tärkava maailma lõhna. Ootan nii väga värve ja lohutust, rõõmu ja päikest. 13 nädalat veel, siis saab see etapp mööda. 13 nädalat. Ma pole elades ühegi õppetöö lõppu nii südikalt ja nii meeletult oodanud. Kuigi ka meie õppes on palju toredat ja head, siis see röökiv tumedus paratamatult varjutab seda.

***

Kui ma koju jõudsin ja Andreasele rääkisin, et ma oma töö eest “kolme” sain ja põhiline probleem oli see, et koer on liiga suur. Näitasin talle ka ootuspärast valget penipilti ja siis vaatasime koos me kõrval magavat Happyt. Et siis oleks selle vasikamõõtu eluka pidanud spanjeliks pressima? Peade mõõtsuhe – veel mitte täiskasvanud suuruses Happy ja korralik lehm.

Või siis mõni varasem näide minuga

Vot siis sedasi. Ja tark mõte oleks selle kõige peale nüüd hirnatada, puristada ja edasi kapata. Vahel lihtsalt on see hetk, millest ei saa ei üle ega ümber ja tuleb rääkida asjadest, mis on valed, liiga valusad ja ebaõiged. Et nad minna saaksid.

Aga elu on ikkagi lill (olgu või kaktus) ja lapsed selle südamed 😀

Ja mina? Mina olen lihtsalt päike. Täie rauaga 😀

 

***

Kui olin selle loo teele pannud, tuli mu juurde täiesti ootamatust kohast üks oluline, ilus ja kosutav mõte:

“Jumal pole lubanud, et sa pääsed tormidest, et sa pääsed vaevast ja haigustest, aga ta lubas, et sinust ei saada jagu.”

Õnnelikud sokid aitavad kurbuse vastu

Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.

Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.

Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.

Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.

Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.

Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.

Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.

Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.

Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.

Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.

Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.

Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.

“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”

Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.

Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.

Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.

Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.

Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.

Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.

Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…

Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.

Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.

Õnnelikke sokke teile!

Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Kuidas taltsutada lohet

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!

Minu siiruviiruline sisekosmos

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?