Koroonapäevik: Kokkuvõte

Kui palju kordi ma alustasin siia kirjutamist. Kui palju kordi kustutasin või jätsin mustandi pooleli ja ootele. Las nad olla. Võib-olla kunagi hiljem.

***

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, veidi hiljem kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates üsna kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Meie elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli ometi ju hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii kuradima haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga ja mida teha siis, kui mind enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi – ühe inimese üks kord min 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Nojah. Film on ka olemas, Treileri järgi tundub täitsa kabe. Äkki ongi.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin veelgi süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Magasin jälle. Õhtupoolikul kordus sama, siis rääkisin me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasin Vancuga Vinni-Puhhi lugusid. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider.selline pisike kribu-krabu. Ja linad.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Te olete vahel jäämäe tippu ikka vilksamas näinud. Sedagi, kuidas ma vägisi oma päevi rõõmsamaks püüan värvida, et neis olla suudaks. Ma oskan seda päris hästi. Muidu olen ma lihtsalt maganud. Magasin kohe nii kaua, et mõni valu muutus isegi kaugemaks. Olin nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda. Lihtsalt olen. Saab, mis saab. Või saab teisiti.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

Sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna.

<3

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

 

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

 

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

 

Armastusega

Sinu emme ja issi

 

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab minu sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid mulle.

Enneaegse sünni mõjust perele

Haiglas tehtud pilte uuesti läbi vaadates jäin mõtlema, et kui sünnitusmajades saab intensiivpalatis vahel ka kogu pere koos olla, siis lastehaiglas ei pääse väikelastest vanemad õed-vennad reeglina titade juurde enne, kui nad juba kojusaamisele päris lähedal on. Vahel läheb selleni kuid. Jah, lastel on oma haigused ja neist võib haiglas olla ohte ja tüli. Samas see on nii oluline, et sel äreval ajal pere suuremad lapsed tunneks ja teaks, et nad on hoitud ja kaasatud ja näevad kogu seda asjatamist, mida titad alguses vajavad. Lastega koos olemine on oluline peredele, et nad tunneksid end tervikuna, tunneksid end koos, et nende kõige kallimad oleks turvaliselt nende lähedal ja nad ei peaks lisaks muretsema, et nad ei peaks lastele hoidjaid otsima. Milleks kõigeks see koosolemine ja kasvamine veel hea ja tore ja vajalik on. Mul on nii hea meel, et Karola lubas mul teiega jagada pilti nende pere koostegemistest selle aasta kevadel, sest ma usun, et see on üks imeline näide, kuidas pered saaksid selle keerulise aja koos paremini üle elada, koos kasvada.

 

Lapse enneaegne sünd või haige lapse sünd ja sellele järgnev – elu haiglas, protseduurid, abivajadus, diagnoosid, hirmud, jne, on lapse lähedaste jaoks vähem või rohkem traumeeriv kogemus. Oma jälje jätab see kõigile. Kuigi paljude meie laste haiglalood on suures plaanis alguses üsna sarnased – kuvöös, andurid, hingamise tugi, toitmissond, soojendusega vesimadrats ja siis samm sammult kodule lähemale jääb kõike seda loodetavasti vähemaks, siis ikkagi on iga lapse ja iga ema ja iga isa ja iga pere lugu isemoodi ja igaüks neist tajub seda erinevalt. Tuge vajavad nad kõik. Väga sageli vajavad nad ka kokkuviimist ja seda, et nad omavahel saaksid asjadest rääkida ja pildi klaarimaks. Kui sageli jääb ühele partneritest mulje, et teine ei hooli ei temast ega olukorrast ja kui sageli see tegelikult nii pole. Siinkohal ei tohi unustada lapsi, vanemaid õdesid ja vendasid. Ei ole teemat, millest nad aru ei saaks, et ON teema. Seega ärge lõigake neid ära, ärge saatke neid minema ja mängima, sest nad ei saa sellest või teisest aru. Jah, emotsioonid võivad olla üle võlli ja õigeid sõnu leida võimatu, meel liialt hõivatud, aga kui laps saab aru, et teema ON, siis tuleb ka temaga sellest rääkida, sest kõik, mida ei tea, mõeldakse välja ja vahel mõeldakse neid palju hullemaks kui alust on.

On neid, kes tulevadki kõigest läbi reipalt rühkides ega luba endal tunda hirmu ja kurbust ka väga keerulisel hetkel ja ka aastate pärast vaatavad nad kõigele tagasi kui ühele normaalsele paratamatule osale elust, millega tuli hakkama saada. On neid, kes marsivad kõigest läbi, aga tunnistavad, et neil on haavu, mis on ja ehk ka jäävad sinna armide alla. See on ehk kogemus, mis muutis kogu nende edasist elu. On neid, kes võitlevad, püüavad olla vaprad ja maailmale näibki, et nad saavad hakkama, aga sisimas on nad nii väga haiget saanud, et küsivad endalt pidevalt, miks nemad, miks nende laps, mida nad valesti tegid, mida oleksid pidanud nad teisti tegema, miks see või teine midagi ei märganud, ütelnud, teinud. Vahel jäävad need teemad närima. On neid, kes sulguvad endasse. Nad imavad endasse kogu hirmu ja õuduse ja panevad selle siis enda sees peitu, sest ei jaksa sellele kõigele kogu aeg otsa vaadata. See on ebainimlik, kui neid õõvastavana tajutavaid kogemusi kogu aeg peab uuesti ja uuesti läbi elama, aga kui neist vabaneda ei oska ja rääkida ka ei julge? Neil tondilossidel on omadus end ise kasvatada ja laiendada. On neid, kes näevad seda kogemust veel mitmel erineval viisil, sest me kõik oleme isemoodi ja pärit oma lugudest. Mitte tugevamad ega nõrgemad, vapramad ega aremad, vaid me oleme need, kes enda kogemustest on läbi tulnud just nii nagu me oleme ja me oleme seda tehes olnud väga vaprad, tugevad ja ellujääjad.

Väga sageli näen ma seda, et vanemate hirme ja muret on süvendanud infopuudus või teadmatus. Ka neis asjus, mida saab selgitada, seletada ja õpetada, aga mida on peetud ebavajalikuks või unustatud seda teha või on seda tehtud ajal, mil ülekoormatud aju midagi vastu ei suuda võtta. Kui sageli saavad vanemad haiglas teada olulisi asju hoopis teiste laste vanemate käest või palju hiljem? Või ei saagi, kui juhust ja õnne pole. Ka seepärast on rääkimine oluline, sest see aitab välja tuua lüngad, toetab kedagi teist uute teadmistega, aitab kogu olukorda pisitasa normaliseerida ja omaks võtta. Sageli on hirmude alus eraldatuses, äralõigatuses, jaksu puudumises, kinnituses, et mitte inimene ei ole ebanormaalne vaid olukord on seda. Mõistmise ja teadliku toetamise tajumine on sellel eluperioodil kõrgendatult vajalik ka siis, kui oma kogemusest rääkida ei soovi. Nii, et põhjuseid, miks me tuleme sellest kogemusest läbi erinevalt, võib leida ka välistes tegurites.

Ma tean, et meie seas on neid, kes teiste lugusid vaid veerand silmaga piiluvad ja pole iial oma kogemustest rääkinud, sest neile on valus sellele kõigele isegi mõtelda. Mõni neist vajab aega ja turvalist olemist, teiste lugude lugemist, et ise ajapikku avaneda. Mõni vajab lähedastega uuesti häälestumist, mõni paitust, teine raputust, kolmas seda, et keegi teda ei torgiks või enam kunagi seda teemat ei tõstataks. Ma tean enneaegse lapse ema, kes ei ole kunagi suutnud lugeda isegi minu pehmet pisikese tita raamatut, sest see kõik teeb liialt haiget, aga teda lohutab ja toetab see, et tal on raamat olemas ja ta saab meie lähedal olla ja ta näeb, et oleme selle kogemusega kuidagi toime tulnud. Ma tean ema, kes puhkeb iga kord nutma, kui laste haiglapilte näeb, sest keegi ei taibanud talle haiglas rääkida, et toitmissond ei tee tegelikult lapsele haiget. Hiljem on sellest teadmisest vähe abi olnud, sest hirm on juba alateadvuses oma juured alla ajanud ja selleks on vaja enamat kui vaid fakti, et see pole valus. Kui palju on neid lugusid, mis räägivad murest, hirmudest, õudusest, mida me ei tea. Just seepärast usun ma jäägitult sellesse, et pered, vanemad, pere teised lapsed vajavad toetust mitte siis, kui nad ise tagasi vaadates ja taibates, et asi on kuidagi kiiva läinud, abi hakkavad otsima, vaid kohe, püsivalt ja kindlalt juba siis, kui nad ise alles ülepea kõiges sees on. Nad vajavad infot ja toetust ja nad vajavad seda endale, vajavad selleks, et teistele selgitada, sest vahel  on väline huvi ja surve suur, seda on raske tõrjuda ja vaigustada ja samas võib olla rääkimine väga vajalik. Seega vaja on infot ja õigeid sõnu. Toetusest rääkimata.

Vahel teevad haiget või kutsuvad esile õudusjudinaid ka kõige ootamatumad, lihtsad, isegi toredad asjad ja seda juhtub rohkem kui me arvata oskame. Just seepärast on nii oluline neist asjust rääkida, sest ka just sellest väljendusest võib keegi leida tuge ja lohutust, kinnitust, et ta ei olegi üksi ja  imelik. Kuigi me kõik oleme isemoodi, siis on meil ka palju sarnasusi ja omal viisil liidab meid ju laste läbi saadud kogemus. Seega, kui te jaksate, siis jagage maailmaga ikka oma muret ja rõõmu, sest iial ei tea, kellel seda väga vaja on.

 

Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Teelahkmel – kodu

Teema nr 2 on hell. Väga hell. Koduteema on minu jaoks ikka kohe päris valus ja see on mind poonud väga kaua. Seda on raske rääkida.

Kui Happy osas jõudsime me selleni, et tegelikult saab tema hoidmist lahendada kokkuleppel ka vajaduspõhise hoidmisega, siis selle teemaga nii lihtsaid lahendusi pole. Happyst kirjutades ma juba teadsin, et meie üürikas läheb müüki ja seepärass pidi teemaks nr 2 saama koduteema, aga siis lendas kogu maailm korraga täiesti uperkuuti. Koledas põdraõnnetuses hukkus mulle kallis Rita, Älin abiellus salaja, Andrease seljavalu on tagasi ja veel hullemini kui ei iial varem ning mina võtsin paberid välja Tartu Ülikoolist, loobusin raske südamega oma doulaõpingutest, sest pere vajab mind rohkem. Andreas veenis mind, et maailm saab hakkama ka minuta, nemad ei saa. Kuigi ma selles kahtlen hetkel selleski. Ja siis, sedasi päris ribadeks kistud kõigi nende emotsioonide keskel, on meil vaja leida nüüd uus katus, mille all elada.

Ma olen ikka mõtelnud, et mis see küll on, mis elus sedasi rändama on sundinud. Ma ei viitsi hetkel arvutada, aga mingi 20 korda olen ma siin elus kolinud küll. Samas on minu jaoks kodutunne olnud vaid ühes kohas maailmas ja selle tunde sõin ma endale Malõši ja Maljutkaga sisse juba mähkmetes olles. Terve lapsepõlve kuulsime me lugusid, kuidas vanaema ja vanaisa meie perele maja ehitasid ja kuidas isa 90ndatel sellele juurdeehituse tegi arvestusega, et pool sellest lossist saab mulle ja pool õele. See on olnud lugu ja õppetund sellest, kuidas nii erinevad inimesed on koos ühe katuse all hakkama saanud. Kus iganes maailma otsas ma ka olnud ja elanud pole, siis see oli minu kodu, minu turva- ja pelgupaik, minu rahusadam, minu Haldjaorg. Muud kodu mul pole olnud. Kõik teised majad ja korterid on olnud peatuskohad.

Kui palju olen ma kuulnud, et ahh, lase minna, sa pole pole selle koha külge ju naelutatud. Aga ma vist ikkagi olen. Sest mitte ükski teine lahendus pole kodutundega. See on kibevalus igatsus. Segatud viha ja vihkamise, kurbuse ja haledusega. Võib-olla oli kodune töötlus me lapsepõlves nii tugev, et see on meie kodu, meie maa, aed, maja, et ma ei oska sellest kuidagi kaugemale vaadata. No et see pole mitte õnnistus vaid pigem needus me veres? Ma ei tea kedagi teist, kes nii väga oleks ühe kidura liivase maatüki küljes kinni, aga enda tundest ma lahti pole osanud lasta kõik need aastad. Ja nüüd on juba tunne, et ma olen liiga vana, et uuesti alustada, enam ei jõua. Ja tegelikult nagu ei taha ka, sest iga muu koht on võõras, seda tuleks hakata omaks tegema, aga selleks kulub põlvkondade töö. Kõik see, mis minu kodus on juba tehtud. Hoole ja armastusega, kivi kivi haaval. Mamma on sinna aeda pannud ennast rohkem kui kuhugi mujale. Alguses oli sel ju puhas liiv ja kõrb vaid. Minu juured on seal koos nende puudega, kellega koos ma kasvasin. Ja need põõsad, kes elasid minust vähem. Ma tean nende lõhna ja otsin seda alati kõikjal. Need lõhnad viivad mind viivuks koju. Selles aias ja majas on minu lood. Mu laste lood. Ja nende mängupuud ja üleaiaronimised. See oli ja on minu Haldjaorg, minu Võlumets, minu Muinasjutumaa. Teist sellist pole olemas. Seda tunnet on ehk raske mõista? See tunne on nii päris, et isegi see fakt, et mul ei ole selle aadressiga enam mingit seost peale emal ja mammal külaskäimise, ei hõrenda seda. Võib-olla isegi pigem tugevdab kodutunnet, kibedat igatsust. Tahtmist kogu aeg seal olla ja samas mittehatmist sinna minna, sest kuigi ma tunnen pimesi igat paekivitrepi astet, aiaronti, puud ja põõsast selles aias, siis selles pole enam midagi minu. Isegi Tannu elupuu võeti seal maha.

Ma olen sellest kõigest ilma, sest sel ajal, kui me Šveitsis veel olime, hakkas emal korraga nii kiire, et tal oli vaja maja enda käest kiiruga ära anda. See, et see maja peab pooleks minema minu ja õe vahel, nii nagu see oli alati selge olnud, seda ema ei tahtnud. Kui isa suri, siis pärisime õega kumbki oma kaheksandiku majast. Ema oli sel hetkel nii katki ja kuri, et pidime valikut omamata kirjutama alla paberile, mis kõik selle maja tema omaks tegi. Ikka usus, et ta murdmatuid kokkuleppeid lõpuks peab. Ma tegelikult ei olnud isegi kunagi mõtelnud, et ta võiks hakata selle kõigega susserdama. Arvasin, et ju siis ongi maja tema oma kuni ta ühel hetkel läheb ja sellega kiiret ei ole. Aga ma eksisin. Tema leidis, et tema enam suure majaga hakkama ei saa ja meie koos õega seal elada ei saa (seda on ta alati meist endist paremini teadnud) ja seepärast peab maja endale saame üks või teine. See meie eest otsustamine ja meie lahushoidmine on käinud tegelikult kogu me elu. Saavutatu on olnud eesmärgile vastav. Majapakkumine meile küll tehti, aga see oli juba sel hetkel suunatud, et no me ju oleme nagunii Šveitsis ja meil on oma elu. Ometi tundsin ma end seal kaugel kindlalt ainult tänu sellele, et teadsin, et mul on Tallinnas mu päriskodu, kuhu alati tagasi tulla. See tunne, kuidas päike mu tubadesse paistis, kuidas aastaajad vaheldusid, need tunded olid nii mu sees ja see oli minu rahu ja turvalisuse tagamaa. Aga me ei olnud siin ja neil siin oli kiire. Esiteks ei ole ma mitte kunagi aru saanud, miks me ei oleks saanud õega seda maja ja maad jagada. Asju saab ju väga selgelt lahus hoida vajadusel.

Minu erinevad ettepanekud, mis ema koormusi vähendanud oleks, ning oleks talle ka turvalisema pensionipõlve taganud, kaalumisele ei kuulnud. Seega arusaadavalt sai valituks ikka ja alati see teine. Nii siis tehtigi tsikibriki, õde maksis mulle naljanumbri minu osa eest välja ja oligi kõik. Minul ei olnud enam kodu. Kogu mu maailm kukkus fassaadi taga kokku ja kuigi ma seda olen rohkem ja vähem osavalt varjanud, siis see auk haigutab mu sees ja mitte miski ei suuda seda täita. Veel enne, kui me Eestisse külla tulime, kolis ema mu koju sisse. Palusin, et nad ootaks mind ära, kuni ma oma elu ja asjad kokku panen, aga ei, kiire oli. Elevus. Lammutamine. Remont. Mina saabusin juba varemetele. Kui palju oli seal tööd ja armastust, oma kätega endale tehtut?! Ma olen püüdnud olla vapper. Vaid Andreas on mu pisaraid ja lämmatavat valu näinud. Aga see vägistamise tunne ei kao vist iial. Sellest peale olen ma kui halvatud ega suuda enam midagi seal liigutada. Igal külaskäigul kuulen, et millal ma selle või teise asja minema viin ja ma lihtsalt ei suuda, sest see vägivald on jätnud nii sügava haava, et ma ei suuda end sundida. Tunnen südames vaid isa viha nende sammude pärast, mida ta oli võimetu ära hoidma ja millega ta iial ei oleks leppinud. Aga see ei tähenda enam midagi. Tema on surnud ja mina pean oma kodutunde lihtsalt lämmatama. Kui see vaid võtaks ära selle valu ja igatsuse… Aga ei võta.

Mammal ja emal külas käia on nii krdima valus. Iga kord on see suur sundimine ja eneseületamine. Ja siis ma seal istun, enda köögis, mu uksepiitade oranži alt kumab mõnes kohas ikka roosat, põrand on endiselt roheline, ahi on sama, aga kõik muu on teine. Samas näen ma seal varjudes liikumas ikka oma katusekass Kõdi, kes toimetab ehk ikka oma pööningukontoris ja prügisorteerimiskeskuse brigadir rott Ruudit, ahv Aadut, kellel oli varuks alati midagi head. Emal küll on alati midagi head varuks, ehk rohkemgi, kui minul ja Aadul oli, aga miski pole enam nii nagu vanasti. Me suur hülgelesila on ammu läinud ja jonnionni võõpas ema koledaks pruuniks. Lapsed seal enam ei mängi. Ajad on teised, neid hingi, kes meiega seal koos elasid, neid enam ei nähta, aga nad on seal, ma tunnen seda. Aga nad on nagu vangis. Ma tahaks nad nii väga endale sülle koguda ja viia sinna, kus on minu koht, aga mul pole seda kohta. Ainult männid ja sirelid sosistavad oma salajautte vaikselt edasi…

Me oleme viimased poolteist aastat elanud Tallinna kesklinnas. See korter sai üüritud mõttega, et saame siin elada nii kaua, kui soovi on ja keegi ei hakka korterit samal ajal müüma. Kokkulepped on paraku aga selleks, et neid vist muuta, sest elul on ikka omad plaanid. Nii siis ongi nüüd, et korter läheb müümisele. Jah, meil oleks eelisõigus seda osta, aga hind on paraku ambitsioonikas. Esialgu oli jutt, et survet ja kiiret kolimisega ei ole. Eile aga selgus, et augustiga peame me siit läinud olema ja ma tahaks kõige selle peale lihtsalt teki üle pea tõmmata ja teha näo, et see kõik ongi lihtsalt üks kauge muinasjutt ja kui mul kõht tühjaks läheb, siis lippan ma aeda kirsse nosima. Mulle on siin meeldinud. Mulle meeldivad need kõrged laed ja suured aknad. Akna all vuhisevad autod ja nurga taga asuv haigla annavad mulle mingi veidra turvatunde. Puud me akende taga on juba ära näidanud oma aastaringi. Ja asukoht on hea, sest pea igale poole saame me liikuda jala. Ja kuigi pooled me asjadest on endiselt veel kastides, siis mulle meeldib siin. Aga selle ostuhinnaga me toime ei tule. Laenusaamine on kahtlane. Mitte, et me üürikates ei pleki korralikult, mis võiks minna kenasti tagasimakseks pangale.

Tegelikult ei taha ma rohkem enam ühtegi üüripinda, sest liiga mitu korda elus olen ma pidanud omaniku surve peale kiiremas korras endale uue peatuskoha leidma. Tartus oli meil korra uue koha leidmiseks, kolimiseks, koristamiseks ja üleandmiseks vaid nädal. Ma ei taha enam sellist välist survet ja samas ei taha ma ka lihtsalt peatuskohta, kus ma ei tohi seinale oma pilte ja maale riputada, sest korteriomanik ei luba naela seina lüüa. Ma ei taha elada kohas, kus on koledad tapeedid ja gaasipliidid ja ahjuküte. Ma tahan avarust, valgust, suuri aknaid, valgeid seinu (mida ma ise enda värvidega värvida saan). Andreas unistab grillimisest ja saunast ja platsist, kus ta saab vabas õhus oma mõõgatrenni teha. Luksusest rääkides, siis ma soovin kiike, mis mind kannab ja kuhu ma istuma mahun. Ma tahan midagi sellist, mis ühel hetkel on võimeline selle vana ja räsitud valusa koduigatsuse maha suruma ja andma siiski veel ühe võimaluse. Jah, lapsed on juba nii suured, et neil ei saa iial olema sellist ühtekuuluvust ühe paigaga siin maailmas, nagu minul see on ja mille peale Andreas alati nukralt nendib, et tal on kahju, et sellist tunnet pole, sest tema vanemad olid sellised rändurid nagu meie seda olnud oleme. Aga ehk annab see juurteta olek neile tugevamad tiivad? Andreas küll on püüdnud mind lohutada, et kodu oleme meie ise, mitte üks maalapp ja putka selle peal, aga ma vist olen liialt läbiimbunud sellest istuta-puu-ehita-maja arusaamast? Ma saan sellest ju aru, et saab ka selleta, aga ikkagi ei saa ma vastu sellele tundele enda sees. See on valus. On vist võimatu sõnadesse panna tunnet, kui läbikukkununa ma end tunnen, et minult trikitati me kodu käest.

Ega siin polegi midagi patsutada ja lohutada. Surun end taas pisikeseks kokku ja otsin jälle lihtsalt uut üürikat. Meil on vaja vähemalt 4-toalist, mis ei ole see meie standard 60-ruudune lahtritega kast, sest sinna ei mahu me lihtsalt ära. Ja meil on me oma mööbel, suht viimane asi, mis kodutunnet veidigi loob. Aga enamus üürikaid tuleb koos mööbliga. See meile ei sobi. Ja koer peab olema lubatud! See, et see karvane elukas seinu, uksi ja mööblit ei söö, seda me ju teame, aga kas keegi seda ka usub? Olen palavikuliselt lapanud pakkumisi ja siis ikka leidnud, et oodatud on rahulik paarike või pole lubatud lemmikloomad või on nii köök kui soe vesi lahendatud gaasiga või on ahjuküte jne. Uue kohaga peab hakkama jälle otsast peale testima, et kusagil midagi ei kasva ega hallita. See on ühe astmaatiku ja kahe allergikuga hell teema, millega libastuda ei tohi. Hind on oluline, asukoht natuke ka. Ma olen hetkel vaadanud Tallinna ja Tartu pakkumisi, aga Andreas kinnitab, et tema ei ole Tartuks valmis. Meil ei ole ju ulmelised soovid, aga ometi tundub selle saavutamine täiesti kättesaamatuna.

Andreas tahab juba nii ammu puhata. Eks ma ju tahan ka, aga saan aru, et me ei saa seda endale lubada. Niisama kodus jalad seinal me puhata ei oska ja kuhugi sõitmine on suur ettevõtmine. 20 aastat tagasi oleksin ma samal päeval juba lennukis istunud. Nüüd istun ma sel vaid unistustes. Me oleme vaid korra nende aastate jooksul puhkusel käinud ja olin vaikselt ennast veenmas selles, et ehk siiski peaks sel aastal selle võimaluse leidma. Aga nüüd jääb see ära, sest nüüd on päevakorras ikka ja jälle pakkimine ja tassimine ja see ajab lihtsalt iiveldama. Ma ei taha rohkem. Kui me nüüd tõesti uude üürikasse peame minema, siis ma juba lubasin Andreasele, et ma ei paki lahti ühtegi kasti, ei pane kokku ühtegi kappi, mis just eluliselt hädavajalik pole. Kui väga ma jälestan mõtet järgmisest üürikast, aga hetkel nii lihtsalt on. Selle mõttega, et minna tagasi Šveitsi või edasi suurde maailma, Andreas hetkel kaasa veel ei tule ja mina ei näe siin elamisel enam mingit mõtet.

Aga hetkel on mul vaja leida Andreasele kiiremas korras asjalik füsioterapeut, sest seda valu on kohutav vaadata. Ravimid ei aita ja opijuttu ei aeta enne, kui vetsu enam ei jõua. Me juba tegime siin nalja, et ehk peaks hakkama püksi laskma, saaks kiiremini. Siin on sellised normid. Šveitsis ei olnud valu nii hull, aga seal ei tahetud lõigata seepärast, et väljasopistuv osa oli nii suur, et risk ratastooli jääda oli liiga suur. Et ehk ikka läheb ise tagasi. Aga päriselt ka, see ei ole normaalne, mis valuga peab inimene elama ka siis, kui ta hobuseannuseid kangeid ravimeid neelab peoga. Ravimid ei aita enam. Seega kes teab head füsioterapeuti, kes alaseljavaluga aidata oskab, siis olen väga suur kõrv. Šveitsis oli füsioteraapiast palju abi ehk annaks see ka siin leevendust. Kiropraktku juurde Andreas enam nõus minema ei ole.

Ja Tallinna linnas neljatoalise korteri üüripakkumised on ka teretulnud. Niisamuti Tallinna ja lähiümbruse majade (ka paarisamajad ja ridaelamud) müügipakkumised. Kuigi mul on tunne, et kõigist neist pakkumistest, mida kinnisvaraportaalid pakuvad, on mul juba ülevaade olemas. Aga ehk siiski on kusagil midagi just meid ootamas. Meie oma kodu!

Teelahkmel

Eile sain ma koolis õppetöö kõik moodulid arvestusega kinnitatud. Nagu näha, olen ma endiselt elus. Hinnetelehe all on kirjas, et olen õppekavast täitnud 95,6 protsenti. Pole teada, kuhu on peidetud 4,4 protsenti, aga vaevalt see on miski, mis katab meie 572tunnise ettevõttepraktika.  Tänase seisuga on sõlmitud juba ka mu praktikaleping. Kokkuvõttes oleksin võinud ma oma tegemised ju ka VÕTAga üle kanda, aga see tehti nii keeruliseks, et tundus targem teha praktikat. Iseenda firmas. Ikka nii nagu ma seda teeksin ka muidu, ilma praktikata. Lihtsalt siis ei peaks ma igat sammu ja minutit fikseerima. Hetkel ei jõua ma ära oodata puhkust, sest seda kõike on selle aasta jooksul olnud liiga palju.

Mul võiks ju olla nüüd veidi kergem hingata, aga tulevikule astun ma hetkel vastu raske südamega.

Teema nr 1 – KOER

Usun, et paljud teist on näinud sotsiaalmeedias torme teemade ümber, kus keegi oma lemmikule uut kodu otsib? Inimene räägib ära oma loo ja põhjused, kes läks lahku, kes peab kolima, kellel ilmnes tugev allergia või lihtsalt elu tegi viguri ja sel hetkel tundub, et see on ainus ja parim variant. Kui inimene päriselt oma sõbrast hoolib, siis soovib ta talle vaid parimat, see otsus pole olnud kerge ja ta ei oota muud, kui parimat pakkumist, mis aitaks eluga edasi minna kõigil osapooltel. Või kui see otsus on tehtud kergekäeliselt ja võetud lemmik ongi elule ette jäänud, siis on ju ometi seegi parem, kui ta talle parema elu püüab leida? Ei? Lahenduse otsimist saadab aga enamasti täiesti teemasse puutumatu halvustamine, süüdistamine ja sõim. Kas on nii keeruline jätta oma arvamus endale ja pakkuda otsitud lahendusi, kui neid on? Või on selle taga see, et inimesed ise on või on olnud oma lemmikuga tupikus ja siis arvavad, et tulebki piinelda ja teineteist piinata ja nii ongi ok? Ei ole.

Kuidas saab keegi tulla võrdlema kassi või koera ja last? Et kas sa annaksid oma lapse ka ära, kui sa kolid? Enamasti ei ole lapsed üürikorteris keelatud või on märksa vähemtõenäoliselt keelatud kui koduloomad. Kas sa lähed kassi või koeraga kinno ja kohvikusse ja lõunamaareisile ja korraldad talle batuudikeskuses sünnipäevapidusid? Vaevalt, eks. Seega ei ole laps ja koduloom väga võrreldavad. Mis ei tähenda, et neist mõlemast üle kõige maailmas hoolida ei võiks. Vahel on vaja lihtsalt teha raskeid otsuseid ja elu seada nii, et kõigil oleks  parem.

Kui Happy meie juurde 2015. aasta aprilli alguses elama asus, elasime me Nõmmel aiaga majas ja elu oli lill. Kõigil oli hea ja tore koos kasvada. Siis aga paiskas Eesti haridussüsteem meid korraga ühte pimedasse nurka ja suve lõpus olime me sunnitud lastega kolima Šveitsi. Teie seas on neid, kes teavad seda lõputut saagat, kuidas me Happyt enda juurde Šveitsi üritasime kolida. Kuidas ma kaks korda seepärast Eestisse lendasin ja koera nimel uude üürikasse pidime kolima. Enne tähtaega väljakolimine ja kiirelt uue lahenduse leidmine pani meid tegema ebasoodsaid diile, aga korteri me lõpuks saime ja koer lubati üürikasse elama tingimusel, et ta mitte kunagi ei ole kodus üksinda. Kokku läks kogu see trall “Ekspeditsioon Happy” maksma ligi 15 000 raha ja palju närvirakke, aga jõuludeks oli asi nii palju korras, et saime sõita Eestisse, et Happy endaga kaasa viia.

Šveitsis oli Happyl tore elu. Ta oli olude sunnis siis ju alati kõikjal kaasas. Ta oli kodukoer ja kontorikoer ja vahel natuke autokoer ka, kui me perega söömas, poes, muuseumis, kinos, ujumas või loomaaias käisime. Meil on mõistus ja süda üsna õige koha peal, seega me ei tulnud kunagi selle peale, et käreda pakasega (mida Šveitsis praktiliselt pole) või suvise ilmaga, koera õue parklasse jätta. Auto oli tema turvapaik ja maaalused parklad olid igati mugavad. Paar tundi autos polnud tema jaoks paar korda nädalas mingi probleem. Šveitsis pole õnneks inimesed nii hüsteerilised kui Eestis, kus tõuseb paanika iga jabura pisasja peale, sest sa raudselt piinad oma sõpra, kui sa ta autosse jätad.

Nende pea kolme aasta jooksul oli Happy kahel korral üle öö hotellis ja meie elu ainsa puhkuse ajal jäi ta poolel teel Ungarisse Andrease vanemate juurde hoida. See oli õnn, et neil olid need 10 päeva vabad ja nad said temaga jännata ja koos igal pool käia. Üksi see koer olla ei oska. Esialgse plaani järgi oleksime me läinud koeraga koos ka puhkama ja valvanud siis Andreasega kordamööda hotellis koera, sest ka seal oli leping, et me ei tohi koera üksi ruumidesse jätta. Horvaatia kuumusega oleks see olnud kokkuvõttes üks hirmus katsumus. Meil vedas.

Kui me tagasi Eestisse kolima hakkasime, olime jälle ummikus. Leida üürikat, kuhu suur koer on teretulnud, pole teab, mis lihtne. Uurisin enda emalt, kas ta äkki ei soovi koera enda juurde elama võtta ja me siis toetaksime teda igakülgselt nii nagu vaja. Ema ei tahtnud. Tal on endiselt unistus Rottweilerist, aga tunnistab samas ise, et ta ei taha enam ühegi koera lahkumist üle elada. Happy talle meeldib, aga ei. Pakkusin, et Andreas uurib äkki enda vanematelt. Neil on ka suur aed ja mõnus elamine, aga nemad on liikuvad ja pidevalt ratastel. Selline koer ei sobi nende elustiiliga teps mitte.

Meil vedas väga. Saime üürika, kuhu Happy oli lubatud. Tingimus lepingus oli taas aga sees – koer ei tohi kodus olla üksinda. Kui me Šveitsis olime täiesti omapead ilma igasuguse tugivõrgustiku ja lähedasteta, siis Eestisse tulles oli meil unistus, et saame veidi vabamalt tegutseda ja perega rohkem koos asju teha ja ringi käia. Läinud on aga kuidas? Me oleme kohe päris otseselt olnud need poolteist aastat siin vangis. Koeravangis. Lapsed kasvavad suureks nii, et alati peab keegi meist neljast olema kodus ja koera valvama. Jälgima, et ta ei laulaks ja hauguks. Lambakoera värk. Eestis ei võetud teda isegi loomade hotelli, kui me uurisime. Tädi toru teises otsas teatas tõunime kuuldes ohates, et lambakoertega nad ei taha tegemist teha – need karjuvad südamerahus 24/7, kõik teised on stressist ammu katki, aga nemad kutsuvad ikka oma karja kokku lolli järjepidevuse ja reipusega. Noh, nii on. Aga mis krdi elu see sedasi on?!

Ega ma sellest väga rääkinud pole. Mis kasu sellest olekski. Aga korra, just aasta tagasi, ühel hetkel murdusin, rääkisin Kerlile, kui hale seis on ja siis ta pakkus, et ta võib ju proovida, et kas saab me nunnuloomaga hakkama. Sai, aga rohkem ei tahtnud. Tänaval ta tirib. Koerakoolis teeb, mida tahab ja kahe õpetaja katsetamisest pole mingit asja saanud. Suur ja totu entusiast on ta. Koeraplatsil tahaks ta joosta ja möllata, aga kui üks labradorinäss teda ründas ja hammustas, siis sellest peale pole me enam julgenud minna. Ka sellest on juba üle aasta.

Pikkade valgete karvadega isane loom, kes ajab aastaläbi karva, pole just unelm, kui ta sulle lähemalt kui pildilt otsa vaatab ja su karvahelvestega katkematult katab. Eestis olles on ta autost võõrdunud, sest ma ei julge teda isegi poeparklasse pooleks tunniks jätta, kartes üleaktiivsete kodanike ogarat agarust. Sest ta ju haugub, kui keegi tema ratastel pesale liialt lähedale ronib ja teda läbi klaaside jõllitama hakkab. Vahel haugub ta autos nüüd ka niisama. Igavusest vast. Kodus pole ta iial olnud üksinda. Eraldatust ei talu. Ta vajab inimese pidevalt lähedalolekut, samas elab vaikselt oma elu. Siis on ta rahul ja rahulik. Voodisse ronib nuhkima, aga magamise hetkeks kaob minema. Jutukas on ta ka. Vahel vaatab otsa ja seletab auu auu auu.

Need loetud korrad, mitte isegi kord kuus, kus ma jälle vastumeelselt pean minema ema paluma, et kas ta palun saaks paar tundi koera hoida, kuni me läheme perega kinno või muuseumisse… kohvikus polegi me enam koos käinud, sest see on halb tunne, et keegi peab pool vastumeelselt su lemmikut hoidma ajal, kui sina justnagu aega surnuks lööd kusagil. Süütunne on läbiv. Ma tunnen end süüdi, et me ei saa lastega koos elu elada, et koera polegi kuhugi panna, et keegi teda ei taha, et me peame teistele tüli tegema oma eluga. Ja vaat see tunne on vastik. Need hetked on rasked. Viimati oli Happy kuuajase etteteatamise ja palve peale mu ema juures nüüd mai lõpus veidi pikema jupi, sest mina olin kooliasjadega ööd ja päevad kinni, osa aega ka Tartus ja Andreas Ethaniga Ungaris. Koerale küll meeldib mu ema juures, seal on aed ja saab joosta ja mürgeldada ja seal on mamma, keda ninaga müksida, et külmkapist paremaid palasid saada,  aga ma saan aru, et ema ei taha teda sinna ja Happyst on kokkuvõttes rohkem tüli kui rõõmu ja no see pole kohe üldse see, mida meil vaja on.

Selle pooleteise aasta jooksul on Andreas mulle nii palju kordi ütelnud, et anname Happy parem ära, sest meil kõigil ja eriti Happyl endal, oleks siis parem, aga ma ju tean, mis sellise kuulutuse peale järgneb ja ma ei ole võimeline sellist sitatormi kohe kuidagi üle elama. Andreas ei usu seda, sest Šveitsis ei arvustaks keegi kellegi otsust sel viisil. See oleks lubamatu. Aga siin on see kahjuks nii nagu on. Ka ei taha ma, et keegi kergekäeliselt selle suure nunnupalli endale võtaks ja siis mõne aja pärast avastaks, et noh, pole ikka sobiv isend. Ja nii me elame. Happy on hetkel nelja ja poole aastane ja hirmus on tabada end Andreasega arutlemast, et kui mitu aastat me veel peame sellega hakkama saama ja kas vahepeal tuleb ehk mõni parem lahendus, mis laseks meil hingata. Või jõuavad lapsed enne kodust välja kolida. Hale on olla ja lahendust ei näe ma ka täna, siin ja praegu.

Loomulikult poleks me iial endale koera võtnud, kui me oleksime teadnud, kuidas elu plaanib meid pillutada. Loomulikult on ta olnud meie pereliige. Oluline ja kallis. Aga kas pole mitte meie vastutus see, et luua talle tingimused, kus tal on parem? Ja päriselt ka ei arva ma, et keegi peaks sedasi selliste valikute ja tunnete koormaga elama ja veelgi enam – sellist asjade väljaütlemise ja lahenduste leidmise pärast saama avalikult ristilöödud kui viimane hoolimatu jõhkard. Unistada puhkusest, mida me kõik nii väga vajame, on hetkel lihtsalt lubamatu…

Kui teil on häid mõtteid, siis olen suur kõrv. Mitte ükski otsus ega liigutus ei tule kergekäeliselt ja me parem piinleme edasi, kui teeme vale otsuse, aga teemat avada ja selle üle arutleda oleks ehk veidi kergendav tunne? Äkki on veel võimalusi, mida me märganud pole?

… järgneb teemaga nr 2 …

Kuula, kuis vaikus vahel karjub

Meie rassiv ja kiirelt tuiskav maailm ei vaja kurbi ja õnnetuid lugusid. Me soovime olla edukad, õnnelikud, igati hästitoimivad ja toimetulevad. Mitte ainult me ise, me ootame seda ka teistelt. Meil on omalgi probleeme küllalt, milleks tegeleda teiste muredega, on paljude viitsimatu arvamus. Või siis see, et ega meie ei muuda ju midagi. Ja see suhtumine ei käi vaid kaugete asjade kohta, see käib ka väga lähedal juhtuvate asjade kohta. Vahel isegi iseendaga juhtuvate asjade kohta.

Mida lähemal on probleem, seda keerulisem on seda taluda. Mida selgemalt ta sulle otsa vaatab, seda rohkem üksi sa oled seal oma karmi kaaslasega. Asju, mis meile rohkem ja vähem haiget teevad on erinevaid. Mõni neist poeb väga naha alla. Mõni neist teeb sisemusse pesa ja keeldub lahkumast. Kui palju on meis valu, mis meie see röögib ja kui sageli me astume temast üle ja ümber ja teeme näo, et me ei kuule teda. Kuuleme ju küll, see vaikus kisendab, aga õnnelikkust ihkavas maailmas, kus kõige halvaga hakkamasaamine peab olema norm,  pole sel justku kohta. Valu ja kurbus on häbi, millest tuleb üle olla, tuleb kiiresti lahti lasta ja minna lubada. Siis on ju kõigil parem. “Keskendu heale!” on see imal soovitus, mis justnagu peaks meenutama sulle kõike seda head ja toredat, mis su elus on ja see peaks olema siis vist ka auk, mille kaudu valul minna lasta. Noh, keskendud heale ja babahh, ongi kõik hästi? Ehk saab sedasi saavutada tuimust. Aga surnult elada pole sugugi kergem. Valu ei kao valuta.

***

Ma olin elus kaotanud nii mõndagi, sealhulgas iseenda, kui ma 21aastaselt oma esimese lapse kaotasin. Olgugi et rasedust oli selleks hetkeks vaid nii palju, et olin jõudnud näha ära oma täpikese pisikesed kiired südamevõbelused, siis minu jaoks oli ta päris. Väga päris. Ta oli minu oma laps. See oli 20 aastat tagasi. Öeldi mulle juba ju ka siis, et ooo, sa oled nii noor, küll sa veel sünnitad. Sünnitasingi. Jah, minu puhul see nudis seda üldist õudu, milles ma elasin ja andis kõigele uue mõõtme, aga ei, see kaotus ja valu, mida ma iga oma ihurakuga kõik need vahepealsed aastad tundsin ja tajusin ja kuidas maailm mu ümber ja sees kokku tõmbus, see on miski, mis on ja jääb minuga surmatunnini. Et lase minna sel, unusta ära? Seniilsena ehk unustangi, aga sinnani on see pärisosas minust ja mu olemisest. Seda ei kustuta miski ja seda ei peagi kustutama. See teebki minust selle, kes ma olen. Need on kogemused, mis raputavad me maailma ja seda muudavad, ongi need, mis tegelikult loevad. Endist maailma ei tule enam tagasi. Aga tuleb uusi. Aina uusi.

Leinamise näide on hea. Sest viisil või teisel oleme me siin elus kõik kedagi või midagi kaotanud ja pidanud asjadel ja inimestel ja tunnetel minna laskma.

Minu lein oli nii suur ja nii ehe. See haaras mu endasse. Ma oskasin seda peita ja varjata ja pugeda naeratuse ja agaruse taha. Kui ma ennast kogusin, siis hakkasin silmade põledes otsima midagi, mis mind toidaks ja aitaks eemal olla oma muredest. Midagi, mis mu valu leevendaks. Aga samal ajal kisendas mu sees vajadus kõigest sellest rääkida, mis oli peidus mu sees. Maske saab kanda erineval viisil. Selleks, et kellelegi meeldida, sh iseendale. Samas ei pruugi mask olla üldse mitte alati teesklus. See on lihtsalt ellujäämise ja toimetulemise viis. Koospüsimise ja uue reaalsuse viis.

Ma tahtsin oma leinast rääkida. Aga ma ei osanud. Või isegi ehk oskasin, aga polnud kedagi, kes kuulanuks. Need sõnad, millega inimesed mulle vastasid, kui ma ütlesin, et mu laps suri mu sees ega saanud kunagi nii suureks, et sündida, oli justnagu mingi looduse praak ja “nii ju oligi parem”. Mõtle, mis tal kõik oleks võinud viga olla. Mõtle, mis ema sinust nii noorena, üliõpilasena, oleks saanud. Mõtle, et nii oligi parem. Mõtle, et kõik ei peagi lapsi saama. Kõik, kes vaevaks võtsid midagi ütelda, vaid targutasid ja teadsid paremini, kuidas ma peaksin mõtlema. Mida iganes, ausalt, ainus, millele ma mõtlesin, oli see, et see laps ei jaksanud või minu keha ei saanud hakkama ja ma ei suutnud selle leinaga toime tulla. Ma ei vajanud ühtegi targutust ega lohutust. Mida ma vajasin? Ma vajasin võimalust rääkida. Rääkida oma lapsest. Rääkida tulevikust, mida tal ei olnud. Rääkida oma kaotusest. Rääkida taas lapsest, äkki isegi anda talle nime. Ma soovisin et nii suurt osa minu elust ei uhutaks minema. Et ei tehtaks nägu, et seda kunagi ei juhtunudki. Soovisin, et mind kuulataks ilma hinnagute, kriitika, arvamuste ja targutusteta. KUI palju on neid naisi ja mehi, kes elanud üle midagi sarnast ja polegi sellest kõigets kunagi rääkida saanud või ehk isegi mõistnud, et tegelikult oleks rääkimine, asjade oma nimedega nimetamine, võinud olla nii palju koormat kergendav…

Siis ma ei teadnud, aga nüüd, palju aastaid hiljem, oleks ma tegelikult vajanud, et mind defineeritaks emana. Ma olin seda last kandnud südame all ja ma olin teda oodanud. Mul oli tema olemasolust kahe triibuga test ja ultrahelipilt. Ta oli päris. Ta oli osa minust ja mu elust ja mu tulevikust. Aga noh, et mida on seal veel 20 aastat hiljem arutada? See on ju minevik. Asi, mida pole vaja mäletada, sest see on läinud. Ja ometi oli see sündmus, mis andis kogu mu eksistenstile uue mõõtme.

Kui ma viis aastat hiljem teise lapse kaotasin, siis kraapis see peidetud haua minus veel sügavamaks. Suureks tummaks sügavikuks. Tol korral ei olnud ma julgenud lapseootusest rääkidagi. Ta tuli, ta oli, ta pisike süda tuksus, ma ju ise nägin! Ja ta läks. Tühjus. Vaikus. Karjuv vaikus, sest kui mind ei kuuldud siis, kui ma olin rääkinud, et ootan titat ja see tita läks, siis veel raskem oli rääkida nii, kui tema käimisest isegi ei teatud. Nii intiimsete asjadega peaks igaüks justkui ise hakkama saama? See oli ju vaid hoomamatu raseduse algus, polnud isegi mitte poolepeale kantud rasedus, et mida ma nutan? Nagunii poleks see laps ju suutnud elada, kui ta juba nii varakult su kehas kasvamisest loobus? Last ootava pere jaoks ei pruugi olla tunnete osas üldsegi vahet, kas ebaõnnestus viljastumine, peetus või katkes algusjärgus rasedus, sündis liiga enneaegne laps, laps suri vahetult enne väljakantud raseduse lõppu või sündis, et surra. Igapks neist kaotustest võib olla nii lõikavalt valus, et võtab mõistuse. Leina ja leina ei ole vaja mõõta, sest ainult leinaja tunneb, kui suur ja sügav see on.

Vahe on küll selles, et mida kauem on last kantud, seda rohkem suudavad ümbritsevad inimesed ehk mõista, kuivõrd see võib peres leina esile kutsuda. Aga ka siis võib juhtuda, et keegi tark tuleb teatab, et ohh, tegelikult ikkagi oligi nii ju parem ja küll sa ise ka kunagi mõistad, et ega sa sellist elu sellise lapsega poleks tahtnud. Või öelda kaksikute vanematele lohutuseks, kes on ühe tita vikerkaare taha saatnud, et olge rõõmsad, sest teil on ju vähemalt üks laps veel. Samahea on öelda mulle, et noh, sul juba kaks last on, aitab neist ju kah. Ma ei ole kindel, kust ja kuidas sellised ütlemised sünnivad ja kui palju peegeldavad need tegelikult nende sõnade väljaütlejate endi reaktsioone olukorrale. Sest empaatiavõimega pole neil küll midagi pistmist.

Staistika ei pruugi üldse olla lohutav, sest kui kümnest lapsest üks sünnib enneaegsena, siis miks ei võiks see laps olla nende üheksa seas? Jah, paljud rasedused katkevad ja peetuvad raseduse esimesel trimestril. See on elu. See on loodus. Aga kui keegi tuleb seda sulle kaotuse hetkel nina alla hõõruma, et lepi sellega ja ela edasi, sest tugevate päralt on maailm, siis…  Ja need naised, kes on nii väga soovinud, oodanud ja lootnud, aga on saanud tunda vaid valu ja kurbust? Nemad siis peavadki leppima sellega vaikides ja ise, päris üksi, hakkama saama? Või saaks nad hakama paremini, kui kõik need tuhanded ja tuhanded naised ja mehed enne neid oleksid oma läbielamistest ja valust saanud rääkida selgete sõnadega ja neid oleks kuuldud ja mõistetud ja toetatud mõne teise tee ja valiku leidmisel? Ja kui me ei räägi praegu, et valul on vali hääl ja teda peab kuulma, siis on see tegemata töö ju tuleviku jaoks.

***

Aasta hiljem sain ma emaks ja sündis Tan. Kolmandal korral jõudis ta minu juurde.

Olen näinud neid imestunud pilke, kelle silmade taha ei mahu mõte, et mu lapsed teavad, et enne neid oli veel kaks tulemist. Mina olen iseenda jaoks mõtelnud nad ühe lapse tulemiseks ja kohalejõudmiseks. Ehk et Tan püüdis kahel korral enne tulla, aga maailm või mina või tema ei olnud siis veel selleks valmis. Aga ta tuli ja jõudis kohale. Just nii poisid seda teavadki, et Tan tuli kolmandal korral ja Vanc kiirustas liialt siia jõudmisega. Kindlasti on neid, kelle igal tulemisel on oma tunne, tegu ja nägu ja võib-olla neil on iga tulija olnud erineva laps. See on tunne, mis on püha ja ei kuulu vaidlustamisele. See on nii nagu selle lapse lähedased seda tunnevad ja ainult see loeb. See on nende elu ja lugu ja meie oleme vaid selle loo kuulajad.

Oodates oma viiendat olin ma iseenda jaoks teinud terve rea otsuseid. Just tuginedes enda kogemustel ja keskendudes ellujäämisele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesena pidi kõigest kuulma Andreas ja sealt edasi, kui asi kindel, testid positiivsed, sain hõisata juba, et me ootame titat. Ma ei kavatsenud enam kunagi oma muredega üksi jääda ja seepärast keskendusin rõõmule. Muidugi ma teadsin, et asjad ei pruugi minna ideaalselt. Uskuge, ma olen kõikvõimalike riskidega tänaseks päevaks tuhatkordselt rohkem kursis kui 20 aastat tagasi, kus ma isegi kuulnud polnud sellest, et loode su sees võib hukkuda ja tahta ise mitte väljuda. Jah, filmides rasedused katkesid, aga et nad ka peetuda võisid? Sellest ei teadnud ma midagi. Sellest ei räägitud. Ja paljukest seda siis ka tänapäeval niisama räägitakse. Pigem ikka siis, kui on seda ise kogetakse või lähedalt nähakse. Ikka ju soovitakse, et see karikas mööda läheks.

Ma olin oma peas ennast valmis pannud igasugu asjadeks. Asju, mida juba tead, pole raske ette kujutada ja endast läbi lastes talutavaks mõtelda. Vähemalt mina saan endaga sedasi hakkama. Ma olen ikka see, kes seedib läbi kogu õuduse, et oleks lihtsam ellu jääda. Enamasti on see mind ka säästnud ja aidanud kiiremini tagasi jalule tõusta.

Sel korral tuli pauk uuest suunast. Eks ma ju nägin ja mõtlesin kaasa arstidega, kui nad ultraheliga me pisikest taga otsisid. Asi polnud õige. Mõistus sai aru, aga süda ikka lootis, sest arstid lootsid ka. Ma olen selleks piisavalt kaua süsteemis viibinud, et teha vahet lohutusel ja lootusel.

Sellele, et mu rasedus on emakaväline, sain ma kinnituse siis, kui ta oli meiega olnud seitse nädalat ja neli päeva. Hetk hiljem anti mulle paber allkirjastamiseks, et ma nõustun raviga ja seejärel pandi haiglasse, et teha süst. See pole see ravim, millega raseduse katkemine esile kutsutakse ehk nö abordipill. Ma sain üksikdoosi vähiravimit, mis peatab rakkude paljunemise ja peatab eelduse kohaselt loote arengu. Uuringud on kinnitanud, et kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne, siis võib see meetod olla hea (ja naise keha säästvam) alternatiiv munajuha eemaldamise operatsiooni asemel. Kui loote areng ikkagi ei peatu, siis saab ravi korrata. Aga aeg tiksub ainult ema terviseohtude kahjuks. Kui lapse areng ravimi mõjul peatub, siis edasi tuleb ootamine. Ootus on see, et ta imendub ajas vaikselt ise kõhuõõnde. Imendumise hetkel võib ta ikkagi rebestada munajuha ja see põhjustab sisemise verejooksu, mis toob ikkagi kaasa munajuha eemaldamise. Loodetavasti ei enamat. Seepärast peab olema äärmiselt ennastsäästev. Füüsiline koormus tuleb minimeerida vaikseks kulgemiseks. Tuleb püsida adekvaatse arstiabi lähedal. Ja käia regulaarselt verd andmas ja kontrollis. Enda arsti ja tema usladusringi ees võtan mütsi maha. Nad on tõeliselt olnud olemas füüsilise minu jaoks.

Süsteemi osas muutuvad mu mõtted aga tõrksaks. Mulle (ja veel enam Andrease jaoks) jäi täiesti arusaamatuks, miks ma analüüside vastuseid sel päeval süsti oodates ei võinud koos Andreasega oodata. Milleks oli mind kohe teadasaamise järel vaja plaanipäraselt kuueks tunniks sisse kirjutada haiglasse ja lahutada ainsast inimesest, kellel oli vaja minuga sel hetkel samapalju koos olla kui minult temaga. Me oleks võinud vabalt istuda need kuus tundi koos ka koridoris pingil. See oleks olnud palju parem. Aga see polnud ok. Ma saan aru, et süsti järel tuleb mingi aeg patsienti jälgida ja kui siis tekib komplikatsioone, siis jah, kiirelt haiglasse võtta, aga muidu? Arstil on asjast nagunii ülevaade ja õenduslugu tehakse valmis ilma patsiendita ka siis, kui ta haiglas on. (Sellel teemal ei jaksa ma hetkel isegi mitte peatuda). Ja vererõhku saab käia mõõtmas ka koridoris pingil istudes. Ei? Saab küll.

Õhtul hiljem lubati mind koju. Ma polnud päeva jooksul midagi söönud, sest hommikul käisin ma teisel vastuvõtul, seejärel andsin verd ning võis arvata, et sellest verest määratakse ka veresuhkur. Ehk et süüa poleks eelnevalt tohtinud. Hiljem istusime tunde vastuvõtus ja ootasime ja siis kui mind haiglasse sisse kirjutati, siis anti mulle küll voodi, aga toitu mulle ette polnud nähtud. Ma oleksin vist hobuse lohutuseks nahka pistnud. Mul oli kotis üks kommipakk ja käisin vetsu kraanist vett joomas. Kommid ajasid tühja kõhu  iiveldama. Kui ma haiglast vabanesin, käisime kiirelt mäkis söömas. See Paldiski maantee mäkk on see, kus ma 2004. aastal istusin ja pinginaabrile helistasin, et kõik on taas läbi. Ta oli mu elus olnud üsna ainus, kellele ma sain asjadest rääkida vahel.  Ja nüüd istusin ma taas seal. Püüdsime Andreasega mõlemad olla vaprad. Mälestustes on lüngad.

Poistele rääkimine tuli kuidagi loomulikult. Nad näitasid mõistmist, hoolimist ja armastust. Selgitasin neile, et vahel lihtsalt on nii, et kui sa midagi niiiiii väga ootad ja see keegi ka nii väga tulla tahab, siis võibki juhtuda nagu meiega. Tita lihtsalt hakkas rabistama ja viskas kindluse mõttes ankru välja liiga vara. Ja kui ankur oli juba paika saanud, siis ei julgenud ta enam end vabaks lasta ja õigesse kohta loksuda. See koht aga, kuhu ta kiirustades pidama jäi, on selline koht, kus ta saab kasvada veel vaid mõne nädala ja sealt edasi pole tal ega mul enam ruumi ja selleks, et vähemalt üks meist alles jääks, tuled sekkuda ja teise kasvamine peatada. Rääkisimegi sellest, et kui see tita ikkagi tulla tahab, siis küll ta leiab uue aja ja võimaluse. Ma usun, et see info on me poistele nende endi tuleviku ja ka suurema maailmapildi parendamise jaoks oluline. Selle info mahasalgamine ja rääkimatajätmine, et mis need lapsest selles infoga teevad,  on see, mis loob olukordi, kus asju ei nimetata õigete nimedega ja valusast vaikusest kostuvaid karjeid ignoreeritakse. Ma loodan kogu südamest, et kui neil on iial vaja mõista ja osata kuulata, siis nad saavad hakkama või tulevad vähemalt nõu küsima.

***

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin öösel trammi alla jäänud. Polnud kohta, mis ei valutanud. Kõik liigesed olid kanged. Iga liigutus tegi haiget. Mõtlesin paralleelselt sellele, et kuidas pärisvähiravi inimesi võib ennast tundma panna. Põdeda polnud aega. Oli vaja teha tööd ja minna pildistama. Elu ei lase seisma jääda.

Teine päev oli veel hullem. Ma oleksin nagu üle kere haige olnud. See kurnas keha veel omakorda. Vaimust ei räägi.

Kolmas päev oli vaja end kooli vedada. Füüsiliselt muutus olukord talutavaks. Samm korraga. Päeva korraga. Vereanalüüs ja selle vastus korraga. Nädal korraga.

Nädal hiljem tekkis mul aga tunne, et ma olen täiesti rase. Keha läks lühisesse. Mõtlesin õudusega, et kas see keha oskab nii lühisesse ka minna, et hakkab piima tootma vms. See oleks ikka eriti valusalt hale olnud. Hormoonide tase püsis ja langes ilmselgelt liiga aeglaselt. Kas see pisike putukas ei andnud siiski alla, kas ta ei saa aru, et ta on vales kohas ankrus ja püüab ikkagi kasvada, et meie juurde tulla? See mõte oli nii kurb ja valus. Sulgesin end sügavale enda sisemusse.

Üks asi on käia ringi nii, et kogu aeg tunnetad oma keha ja oled temaga dialoogis, et kas kõik on ikka kontrolli all või tuleb nüüd minek. Nüüd kohe? Või vaatame veel veidi? Teine asi on see pool, et mis tundega peab naine käima ringi nii, et tema südame all on hukkunud lapse alge. Üldse mitte müstiline ja mikroskoopiline vaid kena 1,5 + 1,4 mm. See on suts pisem kui 10sendine münt. Ja isegi, kui ta minus ühel heal päeval lahustub, siis jääb ta minusse. Või leiab ta pisitasa ikkagi tee minust välja? Ma isegi ei tea, mis on parem, kas see, et ta on ja võibki jääda või nii nagu kaks esimest mu seest mehhaaniliselt välja puhastati. Sest tegelikult jäid ka nemad mu sisse ja südamesse alatiseks.

“Sind ju ometi nõustati?”

“Ei.”

“Keegi ju ometi saadeti sinuga rääkima?”

“Ei.”

Ma ei tea, mis sel meie maailmal siin viga on, aga jah, selliste mõtetet ja tunnetega pered jäätakse omapead hakkama saama. Või saavad nad abi siis, kui nad arsti jala külge klammerduvad ja nutta röökides abi paluvad? Kui väga soovin ma seda kõike ikkagi näha tiimitööna. Minu poolest võib arst olla selle tiimi juht ja teha raviotsuseid ja jälgida naise tervist, aga pere tervise, vaimse toimetuleku eest peab ka keegi aitama hoolt kanda. See pole ju ometi mingi üllatus, et sellises seisus on tuge vaja. Vähemalt seda pakkuda? Vähemalt rääkida. Ämmakad on sellelel kõigele nii lähedal. Nad pole ju ometi vaid protseduuritegijad ja sekretärid? Ma olen ju näinud, mida nad koolis veel õpivad. Kas seda reaalses elus siis kasutada ei saa või ei tohi? Ja raseduskriisi inimesed? Nii “väike” asi ei ole nii oluline, et ligi astuda? Nii “väike” asi võib kannatava pere jaoks olla kogu nende elu ja kaotus võib olla väga suur ja sügav… Perearst/õdede maailmast rääkimiseks ma ei peatu, sest see süsteem ei toimi sellisel puhul kohe üldse mitte. Aga võiks.

Ma saan hakkama ja aitan Andreasel ja poistel hakkama saada. Paljudel seda ressurssi pole. Nad siis lähevadki koju ja tagasi oma igapäevaellu ja peavadki lihtsalt, krt teab kuidas, hakkama saama? See ongi ok? Ega ju ei jõudnudki kaua rase olla, mis seal ikka. On loodus keha andnud, küll annab ka selle säilimise?

Vajaliku süsteemipoolse toetuse puudumisest palju hullem on see, et sa tabad peagi, et su ümber on inimesed, kes saavad sulle päriselt (kuigi ehk tahtmatult) liiga teha.

Suurem enamus siiski õnneks oskab sind omal moel säästa. Ta tunneb esmase info saamise järel ehk kohmetust ja ebamugavust, ütleb ehk, et tal on kahju, saadab su poole mõistva südame, kohtudes kallistab  ja edasi püüab teemat vältida, sest ta ei oska midagi enamat teha. See on ok. Me oleme sellise suhtumise ja olemisega harjunud. See on ootuspärane. Sageli püüab ta teemast üle olla ja teha näo, et elu läks just praegu natuke edasi. Sa saad hakkama. Vana asja pole vaja kedrata. No et kurb on, aga sa ju saad üle. Õnneks seda enamasti välja ei öelda. Nendega koos on kerge olla, sest sa saad koos nendega põigata välja oma reaalsest ja tunda end veidikeseks mingis mugavams mullis.

Samm vales suunas edasi tulevad juba mõtted, et see või teine koges sama ja sai ju ka üle. Sai ka või? Või sa ainult arvad nii? Kõik läheb lõpuks hästi? Äkki lähebki, aga kes on see teadja, kes seda veendunult väita saab? See on samahea kui leinajale ütelda, et ohh, küll su kurbus üle läheb ja uus elu tuleb peale. Liiga sageli on leinajal just see hirm, et kurbus lähebki üle, uus elu tulebki peale ja ta hakkab unustama, mis tunne oli puudutusel ja mis lõhn oli kellegi juustel ja maailmal tema ümber. Asjade unustamiseks ei pea pingutama. Nad lähevad ise, kui nad valmis on. Ja kui nad ei lähe, siis pole nad veel valmis minema või ei peagi minema.

On väike osa neid, kes annavad märku, et nad on olemas ja nad on huvitatud sellest, kuidas sina ennast tunned. Võimalusi toetuse ja olemasolemise näitamiseks on palju ja universaalset selles palju pole, kõik oleneb sajast asjast, aga kui olla avatud südamega, siis on võimalik mõista, kuidas on parem. See on hea ja lohutav tunne, kui su  ümber on inimesed, kes ei jookse ära, kes võtavad aja ja kuulavad, ei targuta ega kuku sind õpetama, lihtsalt on olemas. Meie ümber, õnneks on mõned sellised inimesed ka ja suur-suur aitäh teile nende mõtete ja hetkede ja vahel ka lihtsalt vaikimise eest, mis ta meile andnud olete.

Siis on need, kes arvavad, et nad võivad teada vastust, miks selline asi juhtus. Mõni neist tutvustab oma teooriat peenetundeliselt ja kenasti ja see on minu jaoks olnud ok. Teooriaid ja praktikaid on erinevaid. Enamasti on sinu läbielamine neis endis vallandanud mingi oma reaktsiooni ja nad otsivad ka ise enda küsimustele vastuseid, arvates, et see avastus võiks ka sind aidata. See tuleb enamasti puhtast südamest ja soovist abiks olla. Paraku pole see aga enamasti abiks. Igal ühel on oma vastused vaja ikka ise leida. Enamasti iseenda seest, et leida rahu ja lepitus. Mitte külvata süütundeid juurde. Olgu siis see leid ja ellujäämise mehhanism milline tahes. Ka kõige suuremad kannatajad ei otsi juurde kannatusi, vaid vajavad, et nende kannatusi nähakse, kuuldakse ja aktsepteeritakse. Kui teil on kogemusi ja te olete enda jaoks leidnud ka lahenduse, siis on see ju väga hea. Aga te ei saa oodata, et seesama lahendus, mis sobis teile, on abiks ka teistele.

Ja siis on need kaunid kõiketeadjad, kes lendavad nagu püha vaim su üle ja kuulutavad, et nemad teavad täpselt, miks see kõik just sinuga ja sedasi juhtus. Süvenemata. Kui juhtus nii, siis sa tegid ja mõtlesid ja tundsid seda ja seda valesti. Sa ise oled oma elu algusest peale valesti elanud, pole endaga tegelenud. Ja vaat see ajab mind marru. Infoga tulen ma toime. Aga KUI tugev peab olema inimene, et iseenda sees päriselt vastu seista ja hakkama saada selle talle peale surutud väärastunud infoga? Äkki ma ikkagi mõtlesingi siis midagi valesti? Ja ta vajub ensesüüdistamise sohu. ja upub. Selle asemel, et aidata inimesele tõusta ja lennata, tambitakse ta maasse selle eest, kes ta on.

See juhtus sinuga seepärast, et sa mõtled valesid mõtteid.

See juhtus sinuga, sest sa ei rääkinud piisavalt oma lapsega. Sa ei laskndu teda endale ligi, oma südamesse.

See juhtus sinuga, sest sul on minevikus lahendamata probleemid.

See juhtus sinuga seepärast, et sa tunned valesti.

Sinu emakas on blokeerunud ega taha uut elu vastu võtta enne, kui sa teed seda ja seda ja kolmandat.

Sind lihtsalt tühistatakse ära. Sa ei olegi enam keegi ja mis peamine – see kõik juhtus seepärast, et sina tegid midagi valest. Sina ise oled kõige algus ja ots ja juhuslikku pole siin maailmas justangu midagi. Tore….

Ohh, ärge arvake, et ma eitan sõna- ja mõttejõudu! Aga veel enam usun, et kõigi enda sisemiste kõhkluste foonil on kõige hirmsam see, kui keegi tuleb ja poogib oma rumala mõtte sinu külge. Mida ma nagu reaalselt peaksin selle infoga peale hakkama? Sa pead toime tulema iseenda sees iseendaga ja siis pead sa korraga veel lisaks tegelema välise rünnakuga. Nagu see suur tõekuulutamine muudaks midagi, tooks mu lapse tagasi, paneks ta liikuma õigele aadressile, aitaks järgmisel korral ebaõnnestumist vältida, kui ma kõike oma tuhandet pattu kahetsen ja sunnin end mõtlema neid kellegi arvates õigeid mõtteid? See on see hetk, kus ma tahaksin röökida, et tegele iseendaga ja jätke kõik teised rahule. Just nüüd. Just praegu.

Kujutlege nüüd hetkeks, et ma lähen ütlen enneaegselt sündinud lapse emale (endal ilgelt kaastundlik kõiketeadja nägu ka veel peas), et tead, sellised asjad juhtuvad seepärast, et sa ei mõtelnud õigesti, kartsid liiga palju, lõikasid juukseid, kükitasid, astusid voodist vasaku jalaga välja, sirutasid käed üle pea jne. Et kütan veelgi hirme ja enese süüdistamist takka? Arvate, et emad ei mõtle sageli selliseid mõtteid ise? Ja isad? Teised lähedased, kes hoolivad?

Me kõik otsime enese seest ja ümbert vastuseid. Vastus on ventiil. Me vajame mingit mõtet, mis annab meile lohutuse ja leevenduse, see on inimlik. Inimene, kes on elanud üle midagi väga keerulist, ei vaja päris kindlasti, et keegi tark tuleb oma uskumuste baasilt talle kuulutama püha tõde. See on sama hea, kui autistliku lapse vanemat süüdistada selles, et ta ise põhjustas selle, kui ta lasi last vaktsineerida. Ja siis arenebki arvamus, nagu mitme peaga lohemadu, millega võidelda on keeruline, sest väärastunud veendumus on selle taga on nii tugev. Samas on need teemad kõiksgugu usuhulludele magus mängumaa ja nende ideedele mahlane kasvulava – tule kuuluta oma väärastunud tõde haavatute ja murtute seas ja sunni neile peale oma tõde. Ja vaat see on sügavalt vastik ja lubamatu.

Ehk et kellega valetõde ei ole leevendus valutavale kohale, see võib anda hoopis valusama ja vastupidise efekti.

Pole absoluutselt oluline, mida keegi teine asjast arvab. Ainus, mis tegelikult loeb, on see, mida inimene enda sees ise arvab. Tema sisekõne on see, millega ta peab elama. Ja selleks, et teda aidata, kui ta on väga eksinud ja katki, selleks on vaja teda kuulata. Meil ei ole vähimat põhjust anda neile juurde muremõtteid sellest, mida kõike nad on valesti teinud, sest nad saavad iseenda ja/või maailma süüdistamisega ka ise suurepäraselt hakkama. Meie asi on austada seda, mida nad ise enda sees leiavad ja näevad. Ja tõesti, vahel on seal hirme ja mõtteid ja enese süüdistamisi, millel pole üldse alust ja sel juhul on asjakohane info oluline. Vahel on seda infot vaja palju kordi korrata erinevas võtmes, et see kohale jõuaks ja aitaks maailma ka veidi teise nurga alt vaadata.

Mida ma öelda tahan, on see, et teie ei pea pakkuma vastuseid ja teadma, mida ja kuidas keegi tunneb ennast hetke, homme, aasta pärast.

Te ei pea ega tohigi seda teha. Ei lähedase ega ka spetsialistina. Üks arst või õde või õpetaja võib olla näinud tuhandet erinevat juhtumit ja mõnel neist ka sarnaseid lahendeid, aga sellest tarkusest on ometi vähe, et teada, mis sobib just sellele või teisele inimesele just praegu. Te ei pea tegema mitte midagi muud, kui olema olemas, olema valmis kuulama ja peegeldama. Sedasi saate te aidata inimesel leida üles oma tee ja oma vastused. Ikka iseenda seest. Kui me ei tahaks elada, siis me ju ei elakski. Seega, ellujäämise valem on meie sees. Aidake siis seda näha. Ja kui te mitte midagi öelda ei oska, siis olge lihtsalt vait. Ja kui te tahate kõike öelda, siis olge ka vait, sest vaikus on palju parem kui üks vale sõna.

Aga kui te tahate teada, kuidas inimene tunneb, hakkama saab, siis astuge ligi ja puurige pehmelt läbi esimestest kihtidest, mis kinnitavad teile üsna usutavalt, et kõik on hästi või saadakse hakkama. Ja kui te ise ei oska, siis püüdke vahedada abivajadust. Ja kui te tunnete, et see kõik on liiga palju ka teie jaoks, siis otsige ise ka võimalus selle ventileerimiseks. Aitaja toetamine on samamoodi väga oluline.

Kokkuvõttes oleme me kõik ju lihtsalt inimesed. See meid ilusaks ja huvitavaks ja erinäoliseks teebki. Ja kõige olulisem on oskus kuulata. Päriselt südamest kuulata.

***

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et me saame hakkama ja siis tuli telefonikõne lähedaselt. Uuriti maad ja ilma ja siis ka minu füüsilise seisundi kohta. Selgitasin, et ikka ootame ja loodame parimat, et asi ise ära laheneb.

“Miks nad siis ometi seda oppi ei tee?”

Kangestusin… pobisesin: “See on minu keha. Kui saab ilma, siis on parem.”

“Sul on ju teine munajuha veel.”

Sõnad said otsa. Ma ei osanud end ja oma keha kaitsta.

On jah, aga mis siis? Selle munajuha taga on mul mustuthat tunnet ka, muide. Õenduses on olemas diganoosid küll kudede terviklikkusest kui ka kehatajust. Selle hetkeni olid need diagnoosid mulle kaugeks jäänud. Ma isegi ei teadnud, kui olulised need võiksid ühel hetkel olla. Nüüd aga olen taibanud, mida ma kardan ja mida ma ei taha. Munajuhadeta saab muidugi elada, aga neil on meie kehas oma funktsioon. Olgugi, et ma lähenen eale, kus neist varsti nagunii enam suurt asja pole, siis ikkagi soovin ma võimalusel olla terviklik ja ma ei näe vähimat vajadust lasta ennast tükeldada selleks, et keegi kolmas arvab, et see oleks justkui parem lahendus.

***

Tänaseks on meie tita, kes sel korral meie juurde ei jõua, minu see olnud kümme nädalat ja kuus päeva. Tegelikult hakkaks üsna kohe jooksma 12. nädal. Meie tita ei kasva enam. Ta on surnud. Aga hormoonide tase minu veres langeb väga aeglaselt.

Ma olin märkamatult endaga kaasas tassinud kahe triibuga rasedustesti. Tõstsin selle nüüd kotist välja. See on ainus kinnitus, et ta oli. Jäin ennist mõtlema, et tegelikult on kahju, et ma Tannu kahe tulemise testid ja ultrahelipildid ära hävitasin. Hoidsin neid pikalt alles, aga kui ta kolmas kord tulema hakkas ja asi paistis sujuvat, siis arvasin, et pean eelneva tühistama. Muidugi ei suutnud ma seda tegelikult enda sees teha. Ja nüüd on mul kurb meel, et ma neid alles ei hoidnud, sest see on minu jaoks Tannu lugu. Aga praeguse testiga on mul tunne, et ma vist tahaksin selle ära põletada ja tuha enda isa juurde merre viia. Et tita saaks tagasi algusesse, koguda jõudu ja rammu, merd ja verd ja siis uuesti tulla. Ma pole Andreasega sellest veel rääkunud. Nime ma talle anda ei taha, sest ma hoian seda nime väga just selle jaoks, kes kunagi tuleb. Nii tundub õige.

***

Ma usun, et nii oluline on sellistest asjadest rääkida, aga mida teie arvate, kumb on keerulisel hetkel parem lahendus:

  1. teeselda, et midagi pole kunagi juhtunud
  2. rääkida juhtunust ja õppida end mugavalt tundma siis, kui peab teisi panema ennast võib-olla ebamugavalt tundma

 

Meid on palju. Meil kõigil on oma lood. Omad taagad ja maskid kanda. Mida me teha saame, on kuulata! Kuula päriselt. Kuula südamega. Kuula, kuis vaikus vahel karjub ja ära teeskle, et sa oled kurt. Astu ligi. Kallista, Ole olemas. Ja kuula. See on enemasti parem, kui valus ja valuga üksi olla.

 

Fotokunstist fotokooli moodi

Fotokunsti aine oli miski, mida ma väga ootasin. Mul oli nii hea tunne sellest, kuidas Bruce meile oma meistriklassi sügisel tegi ja kuidas omal kaugel ajal sai Eesti Foto fotokoolis käidud ja asjade üle arutletud. Need olid lusti ja mühisevat arengut ja avardumist täis kogemused. Meie fotokunsti tunnid algasid sellega, et pidime kirjutama essee, mis on meie arvates fotokunst. Võtsin seda täie tõsidusega. Alguses ootasime pikkade silmadega, et hakkama siis erinevaid arusaamu kõrvutama ja vaatama, palju meie nägemusest kattub ja kui palju erineb. Uusi ja huvitavaid lähenemisi ootasin nii väga. Esseedeni ei ole me paraku kunagi jõdnud, aga õpetaja leidis sealt vist mõned allikad, mida ta hiljem on meile tutvustanud.

Esimene ülesanne tuli kuidagi väga üle jala. Lendasime parves stuudiosse, keegi tegi midagi ja kuidagi ja piltide ühisest algmaterjalist pidime igaüks kokku panema samasugunse pildi. Algmaterjalil oli üks hiljem istuma pidav tegelane küljel nii, et juuksed rippusid temast paremale. Hiljem tuli kokku panna kahest tegelasest, et nad justkui istuks kõrvuti, üks sosistab teisele midagi kõrva ja see, kes originaalis oli kummuli, kuulab teda ja ta juuksed tõusevad seepeale lendu. Noh. Tehniline värk, tegime valmis ja oli olemas. Kunst seisnes siis vist selles, et kahest pildist üks omamoodi kokku saada. Kuigi see oli pigem puhas fototöötluse ülesanne.

Teisena tegime rohelise taustaga kolepilte, millest olen kirjutanud juba SIIN, kuigi see polnud tegelikult fotokunsti osa, vaid ametlikult fototöötluse ülesanne, siis kuna õpetaja on sama ja tema nõudmised üheülbalised, siis  võib vabalt ka selle mingitlaadi kusntitegemiseks määratleda.

Kolmandat ülesannet presenteeriti meile kui poomist. Just nii pidigi äge ja hea olema. Poomise ülesanne tekitas tõrksust juba enamates kui vaid minus. Ülesanne pidi algselt olema, et teeme koolikoridoris pildi, kus õpilased vahivad kõik oma heledavaid telefone ja nende keskel ripub ennast üles poonud õpetaja. Ja töötlusega tõmbame heledad seinad tumedaks ja keskele laskub valgus. Nagu päriselt?! Ja selline sügavalt ebaeetiline idee õpetajalt?

Enne sooritust julgesime me välja ütelda, et see ei ole meie jaoks ok. See pole ei naljakas ega tore ega ka kuidagi oluline õppimise seisukohast. Minu jaoks on tegelikult olnudki vist kõige häirivam see, et me ei õpi tehnikat või stiili, kus avastada ennast ja võib-olla mõne jaoks ka päris oma teed, vaid peame kujundajast õpetaja etteantud asja lihtsalt lahendama. Fookuspunkt on fotograafiõppe mõttes väga paigast ära. Ja see läbiv süngus, see ei ole ok, lööge või maha. Aga ok, elasime siis veel selle pildi üle, et ehk sai sellega see morbiidsus ja forsseeritud koledus otsa. Kunst on muidugi kunstis kusnti näha. Sellesarnaseid töid te minu sulest kooli lõppedes nägema rohkem ei saa. Olgu see siin siis selle tunnistuseks 😀

Neljanda ülesande peale mul kihvatas. Selleks pidime me jäljedama Flora Borsi Animeyed (euti)portreesaraja ja tegema pildi inimesest ja loomast ning siis ühe inimsilma katma looma silmaga. Seesugust vabamüürlaste rõvedust, saatanakummardamise ja kõikenägeva silma jura oli mul ennast väga raske sundida tegema. Küsisin vahepealses tunnis, et kas tohib ka lihtsalt looma ja inimese kokku sulatada et pool oleks üks ja pool teine, selle mõtte oleksin ma suutnud endale seeditavaks muuta, aga ei, see olevat mingi muu idee ja ebasobiv.

Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, miks me peame igas jumala töös mingeid rõlgusi tegema ja kasutades õpetaja sõnu “äng, rõhuvad asjad on lihtsad ja kõnekad. Need on ägedad…” siis…

Õnneks oli meil mitu nädalat ülesande teostamiseks aega. Väga oluline olevat leida ikkagi ise loom ja teda pildistada. Kooli stuudiosse loomi meil tuua ei tohi. Me hamstripreili on veidi püsimatu pisike nööbisilm, keda hele valgus häiriks. Ja jääbki maailma kõige rahutum koeravolask Happy. See elukas ometi paigal ei püsi, vaid muudkui võbeleb. Kolmel korral püüdsin temast pilte saada erinevaid trikke ja mõjutusvahendeid kasutades. Õues on temaga keeruline, toas oli valgusega keeruline. Selleks, et see rahutu pildile saada, oleks vaja olnud kiiret säriaega, aga seda ei võimaldanud keskkonna ja tehnika kooslus. Nii saigi temast tehtud sadu pilte. Andreas oli ilastatud, valgekarvane ja koera maiuspala lehk täitis elamise. No ei olnud tore kogemus. Ja siis oli ju veel nii oluline, et ta vaataks kõrvale ja oleks see sekundki paigal, nokk maas, aga kõrv mitte vastu pead, et ma mingi materjali kätte saaksin.

Inimesena kaalusin küll ka Tannut, aga Andreasega klappis koostöö kuidagi paremini. Proovisime kodus nii ja naa, sarnases valguses, aga ei, tulemus ei jäänud hea. Seega läksin teist teed ja tema pildi sain puhtalt stuudiost. Vanad hundid, eksole.

Silusin teda siit ja sealt veidi ja siis vaatasin, et tegelikult saan ta teha ju ka hundihalliks. Happy tegin ka halliks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Andreasele veel vähem. Kuigi talle ei hakanud hall versioon lõpuni meeldima. ei taha teine veel nii vana ja hõbedane olla.

Tõin Happy silma vikerkesta rohkem välja ja toonisin Andrease oma tema järgi. Ikka nii nagu ülesanne eeldas. Sättisin nende silmad omavahel paika. Vaatasin neid pilte, kus nad mu kaamerasse musta materjali pildistades sarnases asendis koos olid jäänud ja panin paika suurused. Aga midagi selle pildi tasakaalus lonkas minu jaoks.

Vot nii juba läheb. Selline asetus mulle mulle meeldis. Meeldis ka selline, kus Andrease silm oli päris tsentris, aga see esimene variant tundus lõpuks ikkagi parem.

Kuna Andreasele see tema hall ei meeldinud nagunii, siis otsustasin ikkagi edasi liikuda. Kui juba, siis juba, tegin teise nooreks ja metsikuks. Tema ja ta nii tüünena näiv rahutu hingeloom. Mina leidsin siit enda jaoks tasakaalu pimeduse ja valguse võitluses ja selles, kuidas helgus ja valgus ikkagi alati võidab.

Või annaks neile pisut pehmust ja soojust juurde? Katsetasin edasi. Äkki annab pruuv veidi elu juurde sinna sünkjasse musta? Happy nina värvus kergelt pruunikamaks ja tunne läks tõesti sumedamaks.

Vaatasin oma kolme pilti, halli, musta ja pruuni varjundiga ja ei osanud enam valida. Andrease protest halli võimutsemise üle tõukas mu veel ühes suunas. tegin seepeale musta tausta halliks. Proovisin ka heledamat, aga see tõmbas tasakaalu paigast.

Kokkuvõttes on see ehk lihtsalt maitse asi, aga minu lemmik on pruun. Andreaselel meeldib must. Just see vastandumine, mis on pöimunud samastumisega. pime maailm ja hele koer, hele nahk, hele hing. Oli nii oluline, et meie pildis kõik koos toimiks ja olles selle ülesandega madistanud ja maadelnud kokku nõks üle 30 tunni ja mitu ööd (seda ajal, kus ma pole tohtinud ei istuda ega rassida ja oleksin pidanud hoopis pehmelt magama), olin lõpuks ikkagi selle endale vastuvõetavaks vorminud, tulemusega rahul ja panin asja teele.

Ootasime täna rõõmsalt, et koos kõigi meie pilte vaadata. See ei olnud lihtne ülesanne. Mõnda pilti olin ma ju ka näinud, aga ikkagi tundus nii tore mõte kõiki näha. Esimene õõvastav hetk oli siis, kui selgus, et õpetaja on endale pingerea tekitanud. Kurb ja ebamugav oli vaadata neid pilte sellise pingega. Kunst ja rida ja kantslist mahaloetud nagu püha tõde. Mitte arutelu õpilastega, nagu meil on ikka olnud, et igaüks saab midagi üteld aja just just positiivset välja tuua. Aga sellisel kujul rida oli vägistamine. Seda enam, et meie õppe hindamine on kokkuvõtvalt mitteeristuv ja hindeid panevad õpetajad vaid enda lõbuks. Me räägime kunstist, räägime sellest, et keegi ei tohiks sedasi hinnaguid jagada, ka alg-, põhi- ja keskkoolis, aga me vaatama täiskasvanuõppes abitult pealt, kuidas inimene end meelevaldselt välja elab ja meid kastidesse topid. Oleks siis need kastid kuidagi adekvaatsed tundnud. Pool klassist sai sisuliselt “kahe”, sest esimene “kolm” tuli kusagil poole peal.

Seda, kelle töö kõige kõrgema hinde saab, seda oli juba alguses ette teada. Töö kvaliteediga pole sel liiga palju pistmist. Kahtlemata on see kenasti sooritatud ülesanne, aga ei midagi nii eriliselt etemat paljudest teistest. Varasamate ülesannetega on me õpetaja välja toonud enda arvates parima töö (mitte rida). Olenemata sellest, kas see ta lemmik on korrektselt ja nõuetekohaselt vormistatud või ei, lemmikuna märkimist väärib ta ikka, sest isiklik sümpaatia lemmikpildi autori suhtes ei lase väärata. See on olnud nii ilmne juba jupp aega. Ja ei, see ei ole ok.

Ahjaa, minu piltidest valis ta oma pingeritta halli. Koer on liiga lahmakas. Tema eeldanuks, et mu pilt inimesest ja koerast oleks pidanud olema selline nagu ühel Flora Borsi näidispildil:

foto allikas: https://floraborsi.com/animeyed-self-portraits (using for educational reasons)

Et siis pidin Happy suruma kokku mingiks nässakaks, et saaks kellegi teise pilti kopeerida ja siis oleks parem olnud? Või et oli lihtsalt hea teema, millest kinni hakata, et lihtsalt irised ja õiendada klassi ees? Otse ju ometi öelda ei julge. Hinnati mu tööd kolmeväärilisena, pluss imetud irin. Surusin end tooli, suurusin hambad kokku. Pisarad voolasid vaikselt ja istusin sõnatult lihtsalt edasi tunnis. Meil ju loetakse tagumikutunde ka. Muidu pead veel vabandama ka, miks sind tunnis polnud.

Pea pool klassisit sai tehtud töö eest hindeks siis järelikult “mitterahuldava” või veel vähem, sest “kolm” algas pilt enne minu pilti. Et me oleme teinud lihtsa valiku, lohakalt lõiganud ja puhastanud, “nagu polegi tööd teinud” mulje olevat neil töödel. Ja ometi ma tean, et ka nende piltide taga, mida tema eriti kehvaks hindas, oli palju tööd ja pingutust, otsimist ja sättimist ja katsetamist. Ehk siis töötluse taha jäi me suur kunst? Kas see on äkki ositi kivike me õpetaja kapsaaeda,  kes näeb oma maailma kitsa kujundaja pilgu läbi ja kuigi ta ehk ka pildistab, siis ei oska ta maailma teps mitte näha pelgalt fotograafi ja eriti veel õppiva fotograafi silme läbi. Et kui õpetajale pilt ei istu, siis on õpilane olnud lohakas ja laisk. Jälle see eelmise ülbeolemise pildi teema. See ei ole ju adekvaatne hinnag. Seda enam, et see on tema enda tegemata töö, mis talle seal ekraanil ja tahvlil ei meeldi. Aga et seda näha ja tunnistada?

See on põlastusväärne, kuidas üks inimene sellist põlgust endale lubab teiste inimeste ja nende töö ja pühendumise suhtes. See on meie elu ja meie aeg, mille me toome ohvriks kodus tunde tema antud ülesandeid sooritades ning milleks me koolikava järgi üldse mitte oma puhkeaega kulutama ei peaks. Aga ta ei näe seda, ei hinda seda. Aga nõuab. Toetuse ja mõistmiseta.

Eks sellel lool on pikem eellugu, sellest räägin ma teile mõni teine kord ja “armastus” minu vastu on olnud hüsteeriline ning kahtlemata pimesi nakatav selles pundis. Ja pakatav. Aga ausalt, kõige kurvem on tegelikult see, et meil on puudunud igasugune sisuline arutelu, mis on fotokunst ja kõik meie ülesanded on olnud morbiidsed, rusuvad, ängistavad, sest see olevat äge. Nii ka täna antud uus ülesanne.

Uue ülesande nimi on “äng”. Selle sisu on karje, hirm, õud, äng, hinge lahkumine kehast. Venitatud liikumise udune efekt, mille annab pikema säriaja kasutamine. See pilt võiks ja peaks olema mustvalge, sest nii olevat ägedam, süngem, ängistavam. Selline udune nägu, ebaterav, dramaatiline, venitatult tatine, mis peaks väljendama emotsioone. Selgema ettekujutuse saab ehk otsidest guuglist “blur portrait” ja vaadata siis ikka neid koledaid õudukalaadseid mustvalgeid jälkusi…

Ega me ju küsimata ei jätnud, kas võib ka teistmoodi. Rõõm ja õnnelikkus minevat pildi peal kergelt veiderdamiseks ja võltsiks. Ma istusin tunnis ja tegin hämmingus märkmeid, et kuidas saab see kõik üldse olla reaalsus, aga näed, saab. Ma pole elus vaadanud õudukaid, need on madalad ja nilbed mu jaoks. Ma ei näe neis kunsti vaid valu ja riivatust, traumeeritust. Seda näen ma ka oma elus ja töös palju. Ju see inimene, kes end õpetajaks tihkab nimetada, siis ei näe endarahuldamise lõbujanust kaugemale, peab seda kõike mingit laadi väärastunud huumoriks ja võib endale lubada sellist amoraalset mängu nii süngete ja sügavate asjadega, mida ei ole vaja torkida ja tahtlikult juurde produtseerida. Ja ometi sunnitakse meid tuima rumala järjekindlusega sellist vastikust tootma.

Me surume oma tunded maha, kuuletume ja teeme seda, sest meie jaoks on oluline see kool lõpetada ja sellest oleme me juba liiga selgelt aru saanud, et dialoogivõimalust meil ei ole. “Te olete siia kooli õppima tulnud!” on kõrgelt ülevalt tulnud nende mantra me üle kui hirmujudin.  Aga mis on selliste asjade hind. Kui väga see seestab meie enda elu ja olemist? Tunneb keegi rõõmu sellise “kunsti” loomisest? Või saab kergemini, kui sellele ei mõtle ja tuimalt lihtsalt ära teha? Kokkuvõttes on see ju vaid arvestus ja hindeid võib ta endale pihku kirjutada.

Kunst on kunstis kunsti näha. Isetegemisel eeldaks ma kunstilist vabadust. Ka lasteias pole ok, kui 24 last teeb kõik õpetaja käe abil sama näoga kena kartuli või lumememme. Olgu siis see töö ka käkimast käkim mõne suure ja targa jaoks, peitub kogu kunsti võlu kunstis ja püüdluses endas. Meie tööl ja ajal on ka oma hind. Vahel on see väga kõrge. Ja on lubamatu tampida pingutust mutta.

Et siis nii palju fotokunstist meie fotokooli moodi. Kui kõik juba nii vahedalt luudelt maha roogiti, siis mina astun ikka siin päikese all ringi veel hukkunud loode südame all ja ootan oma väikest imet – tema pehmet imendumist ja komplikatsioonide mittetekkimist. Õige ja vale vahe on hetkel väga järsult tuntav ja mõnigi asi, millega ma ehk leebem võiksin mõnel teisel ajal olla, on hetkel leppimatult selge ja möödapääsmatu.

Ma soovin nii väga tunda õhus kevadet, tunda ärkava mulla ja tärkava maailma lõhna. Ootan nii väga värve ja lohutust, rõõmu ja päikest. 13 nädalat veel, siis saab see etapp mööda. 13 nädalat. Ma pole elades ühegi õppetöö lõppu nii südikalt ja nii meeletult oodanud. Kuigi ka meie õppes on palju toredat ja head, siis see röökiv tumedus paratamatult varjutab seda.

***

Kui ma koju jõudsin ja Andreasele rääkisin, et ma oma töö eest “kolme” sain ja põhiline probleem oli see, et koer on liiga suur. Näitasin talle ka ootuspärast valget penipilti ja siis vaatasime koos me kõrval magavat Happyt. Et siis oleks selle vasikamõõtu eluka pidanud spanjeliks pressima? Peade mõõtsuhe – veel mitte täiskasvanud suuruses Happy ja korralik lehm.

Või siis mõni varasem näide minuga

Vot siis sedasi. Ja tark mõte oleks selle kõige peale nüüd hirnatada, puristada ja edasi kapata. Vahel lihtsalt on see hetk, millest ei saa ei üle ega ümber ja tuleb rääkida asjadest, mis on valed, liiga valusad ja ebaõiged. Et nad minna saaksid.

Aga elu on ikkagi lill (olgu või kaktus) ja lapsed selle südamed 😀

Ja mina? Mina olen lihtsalt päike. Täie rauaga 😀

 

***

Kui olin selle loo teele pannud, tuli mu juurde täiesti ootamatust kohast üks oluline, ilus ja kosutav mõte:

“Jumal pole lubanud, et sa pääsed tormidest, et sa pääsed vaevast ja haigustest, aga ta lubas, et sinust ei saada jagu.”

Õnnelikud sokid aitavad kurbuse vastu

Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.

Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.

Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.

Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.

Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.

Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.

Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.

Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.

Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.

Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.

Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.

Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.

“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”

Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.

Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.

Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.

Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.

Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.

Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.

Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…

Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.

Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.

Õnnelikke sokke teile!

Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Kuidas taltsutada lohet

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!

Minu siiruviiruline sisekosmos

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

PIN, SIM ja Mamma Mia

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Küünlasaaga osa 2

Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat.  Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.

Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.

Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).

Alustan nüüd siit, kus asi eelmisel korral pooleli jäi.

 

Ma kirjutasin Võhma Valgusevabrikule järgneva kirja:

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Järgmisel päeval sain enda kirjale vastuse:

 

“Tere Eva

Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.

Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.

Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.

Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.

Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?

Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.

Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.

Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.

Parimate soovidega,
Elke Wüthrich
Gift Line OÜ
www.valgusevabrik.ee”

 

See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?

Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.

Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll.  Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.

Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.

Kaks päeva hiljem, esmaspäeva hommikul, saabus aga uus kiri:

 

“Tere Eva

Võtsime ühendust autoriõiguse spetsialistiga.

Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.

Kuna tekkis vaidlus etiketil kasutatud pildi osas, siis vaidluse ajaks asendame pildi uuega.

Lugupidamisega,

Elke Wüthrich”

 

Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:

 

“Tere Elke

Pilt Teie roosa emadepäeva küünla etiketil on vähima kõhkluseta minu joonistuse koopia.

Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.

Kui te soovite jätkata kujundusega, millel on minu pilt, siis peame jõudma vastava kokkuleppeni.

Parimate soovidega

Eva Herrera”

 

Oskasin ma elades arvata, mis edasi juhtuma hakkab? Ei. Ei osanud… ja ma polnud ainus.

18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.

See konkreetne foto on pärit Võhma Valgusevabriku FB lehelt 18. aprillil.

Päriselt?!

Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…

Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut, mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.

Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.

Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!

Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?

Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.

Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.

Mida ma selle kõigega siin nüüd taotlen ja mida ma ootan?

Lihtne.

Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.

NII need asjad meil Eestis lihtsalt ei käi! Isegi mitte kriipsujukudega.

Punkt.

Ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik

Sellel nädalal lõi meedias laineid kenake mädamunade skandaal. Masendavalt kurb ja õõvastav, et nii ägeda Kuldmuna asja juures inimesed julgevad nii süüdimatult tunda rõõmu võõraste sulgede tagumikku toppimisest ja siis arvata, et asi välja ei tule. Keegi ometi pidi seda teadma ja maha salgama enne, kui toru teises otsas keegi asja kokku viis?! Inetu, kurb ja masendav. Kui ettevaatlikuks ja kahtlustavaks teeb see toredate asjade eestvedajad edaspidi? See pole prohmakas vaid auhinnasaajale. See on tume vari ka konkursikorraldajale ja täiesti teenimatult, sest heauskselt on nemad ju hinnanud töid, mis neile on esitatud. Kes loost ei tea, siis leiab infot muuhulgas ka näiteks SIIT.

Ühtlasi sain mina eile õhtul teada, et olen mitte midagi tegemata ja täiesti enda teadmata, saanud vähemalt 2066 korda kuulsamaks. Just nii palju oli eile jälgijaid ühel lehel, kus rõõmsalt oma uut emdaepäeva küünlatoodet reklaamiti. Küünlakarbil on just minu joonistus.

***

“Kuule, sa pidid ikka eriti inspireerivalt sellele disainerile mõjuma!” mühatab korraga 13aastane naerdes, kes üle õla mu ekraanitegemisi siin veidi aega juba jälginud on. Nojaa… tundub tõesti nii. Roosale emadepäeva küünlale pilku peale visates ja enda joonistust seal nähes, tean ma täpselt, mis ajastust see pilt isegi pärineb. Isegi seda tean, kust see tõenäoliselt maha viksitud on. Oleks siis joonedki võõramad või värvid teised. Omaeenda käekirja inimene ju ikka tunneb? Ja noh, tegelikult sai asi alguse sellest, et mu käekirja tundsid ära teised, kes arvasid, et antud juhul olen ma oma miljonile tegemisele lisaks teinud koostööd ka selle küünlapurgi kujunduse osas. Pole vähetähtis, et emadepäev on mulle väga oluline teema.

Aga ei. See ei ole minu koostöö, kuigi pilt on ilmeksimatult minu oma. Mõte ja kingitus emale ise on ju igavesti nunnud. Minu jaoks ehk liiga roosamannased ja fondid on küsitavad, aga see on juba maitseasi. Mu pilt sellel on aga väga armas 🙂

Arvan esimese hooga, et ju on keegi tahtnud head ja välja on kukkunud nüüd natuke kehvasti. Et no ju ise tegid ja otsisid mööda guuglit lahendusi ja siis korduks vana laul “aga me leidsime selle nunnu pildi guuglist ja seal polnud nime ja seega autor polnud määratletav ja seega on see vabaks kasutamiseks kõigile!” Isiklikuks otstarbeks kleebi oma vets üle kelle iganes töödega, aga kasusaamise nimel asju tehes, vabandust, on vaja veidi rohkem asjade tausta kontrollida. Samas, kui sa usaldad kujundajat pimesi, aga tema teod on kurikavalad ja ta kõrge kaarega eetikale ning seadusele sülitab, siis kellele jääb vastuse koorem?

Selgub (ja jääb vähemalt veenvalt mulje), et tegemist on heauskset tootjat ära kasutanud libakujundajaga, kes kasutab oma kujundustöödes ebaausaid võtteid. Firma seda sel hetkel muidugi vist veel ei teadnud, vähemalt ma loodan nii, sest kirjutasid nad oma firma FB lehel toreda küünlapildi alla avalikult, et antud kujunduse on teinud just “SEE teine disainer ja kunstnik”. Mmmmm, ok. Selle disainer-kunstniku tegelane seal purgil on käinud sama juuksuri juures, kus minu tegelased ja ühtlasi on ema talle selga õmmelnud samast materjalist kleidi või palitu? Jah, käed on kuidagi peitu jäänud, aga see ei suuna mõtteid kellegi teise kujunduse juurde. Isegi kanga materjal ja värv on samast vabrikust. No andke kannatust! Mul on seesugune hingesugulane, kes veab jooni täpselt sama kaare ja konarusega?!

Aastate jooksul olen näinud inimesi, suuri ja väikeseid, nõusolekuga ja ilma, valdavalt enda tarbeks minu joonistusi joonistamas ja muul viisil kujutamas (tordist vilditud teki ja seinamaalinguni), ma teen liigagi selgelt vahet, kui on püütud jäljendada ja tabada ja kui on püütud üksühele minu tööd enda oma pähe esitleda nii, et ka juuksekarv teeb oma viguri just selles ühes ja kindlas kohas. Kokkusattumus?! Pole esimene kord mu elus.

Firmal on kurb, sest nad olid rõõmsad oma toreda toote üle. Mul on ka kurb.

Pisut aega hiljem soovib keegi minuga FB privaatselt rääkida. Ja näe, ongi (liba)kujundaja isiklikult! Ju ma olen elus selliseid vingerdisi juba omajagu näinud, sest vastikusest muigama ajas vaid see libe loba, millega ta ennast vabandada püüab. Parim kaitse on rünnak? Mitte alati! Tema räägib aiast, mina pistan august natuke vastu, et aiast pole vaja rääkida, ikka august! Ikka ainult august! Ta teeb näo, et ta ei saa aru, et kõik on selge ja iga ta sõna kaevab auku tema jaoks vaid sügavamaks ja sügavamaks. Vingerdab, mis kole.

Kui Andreas koju jõuab, olen ma üsna ühepoolse vestluse väidetava küünlapurgi kujundajaga juba maha pidanud. Tõlgin Andreasele kiirelt tolle arrogantse etteaste, kus inimene püüab mind veenda, et see ongi tema stiil ja tegelikult olen mina teda hoopis kõik need aastad plagieerinud järelikult. Kõik need aastad oma sarnastel sadadel joonistustel paberil, ekraanil, toodetel? Aga tema joonistas “sedaviisi” juba aastal 1991, kui ta ühes Eestimaa ääremaa nurgalehes koomikseid joonistas või midagi sellist. Mina pidavat minema raamatukokku neid otsima, sest seal olevat selge tõestus, et too küünlapilt on tema, mitte minu, looming – ikka pikad peened käed ja suured ninad ja mummsilmad – mitte täppsilmad jne.

Tema tööde sarnasus minu töödega? Absurd, sest näidata midagi ligilähedast, mis isegi eos meenutaks midagi ja mis kinnitaks, et too plika seal küünlal on tema joonistatud, tal pole. Jätan siikohal need kaks katset presenteerimata, mida ta enda töödena veel esitles, sest halba disaini leiab kahjuks liiga sageli. AGA võtke teadmiseks, et muuhulgas on tema kujundatud vist ka kuulus kollane naerunägu (olgu-olgu, julmalt must  huumor!), sest ta kinnitas, et üks seesugune kujundustöö ühe ürituse avalikuks reklaamimiseks on tema autorilooming – ainus joonistuse moodi asi seal on kollane naerunägu. Ma ei oska seepeale midagi enam arvata.

Nii, aga siis, kui Andreas koju jõuab, viskab ta ekraanile vaid pilgu ja nihutab selle siis 35 cm vasakule. Seal on kuhi kaustu, mille otsas on kilekott mu titaraamatutega. Jope seljas, porised saapad jalas, möirgab ta vihaselt naerda ja teatab:

“Ma vean kihla, et see pilt on sellest raamatust!”

“Kas just samast, aga sellest ajastust raudpoltkindlalt!” noogutan ma väsinult kaasa.

Tan kargab ka ligi, võtab sama raamatu teise koopia ja lappab. Ma vaatan ka. Jääme kahe pildi juurde pidama.

Kuigi “disainer-kunstnik” on pildi oma jõududega arvatavasti vektoriseerinud ehk enda arvates siis minu joonistuse enda omaks teinud, siis miskipärast pärineb see ühelt konkreetselt pildilt just minu enneaegse tita raamatust. Klappimist juuksesalkude vahel on ebaloomulikult palju. Isegi nii palju pole ta viitsinud muuta ja oma jura varjata, et pilti peeglisse pöörata vms. Ka küünlapurgilt puuduvatele tüdruku kätele on lihtlabane selgitus korraga olemas. Oleks see kõik lihtsalt sarnane ja meenutav, aga pole ju! See on sulaselge vargus.

Muidugi, mu raamat on aastatega mitmes liinis ja vormis kättesaadav olnud kellele iganes ja oma eesmärki kenasti täitnud, aga et keegi sellest enda nime all kujundustööde jaoks materjali maha viksib, vaat see on uus tase. Sellele, et selle raamatu pilte õdede-hooldustöötajate ettekannetes kasutatakse, olen ma läbi sõrmede vaadanud. Eks eesmärk on neil veidi teine ja märksa õilsam. Antud juhul on tegemist tootega, mille ainus loomise eesmärk on läbi rõõmu valmistamise kasu saada. Nii lihtne see ongi. Arvas too enda võõraste sulgedega ehtija tõesti, et Eesti on nii suur, et see välja ei tule? Ju vist. Muuhulgas arvas ta ka, et mina olen loll nagu lauajalg ja kui heaga mind vaikima ei saanud, siis tuli uus katse. Sel korral ähvardusega:

“Tere Eva – vaatasin üle sinu kommentaarid XXX lehel ja juhul kui need ei ole homme hommikuks kustutatud, siis pean mina pöörduma kohtusse oma nime laimamise tõttu. Palun eemaldada mind solvavad kommentaarid XXX postituse alt, sa ei ole isegi tutvunud minu töödega ega antud kujundusega!”

Aa, et tema läheb kohtusse, sest mina laiman teda? Tore. Aga kui mina lähen kohtusse, et tema varastas minult? Minu palvele näidata mulle midagigigigi ligilähedast, mis veenaks mind, et tema stiilil on minu stiiliga MINGIGI suhe olemas, ta ei vastanud juba eelnevalt.

Soovin talle lahkelt kohtusseminemamises edu, sest no mida pean ma selle teadmisega peale hakkama? Et kaamel pole kaamel ja lehmad tegelikult ikkagi lendavad?

Ma tahtsin jätta ametliku kirja kirjutamise esmaspäevaks, sest esiteks olin ma eile õhtul puruväsinud ja haige ja valutasin pead, kui kogu see absurditeater algas. Mul oli olnud hull päev ja veel hullema tempoga nädal ja olulised tegemised ka nädalavahetusel ootamas. Aga ei, asi oli juba nii kuum, et enam ei saanud. Pidasime tiimiga nõu ja kirjutasin eriti pehme ja leebe ametliku kirja ka tootjafirmale:

 

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Selline siis kiire klapitus küünlapurgi ja minu raamatupildiga. Klapp on ebanormaalselt tabav. Kui võtta fail, mille too eetikavaba proua on oma tööna küünlafirmale esitanud, siis ma pakun, et klapp tuleb veel kurjem, sest antud hetkel on küünlast tehtud foto kumeral purgil ja suunaga veidi ülevalt alla, mitte otsevates. Et nagu päriselt viitsib ja julgeb keegi selliste asjadega tegeleda?!

 

 

Oleks selle pildi autor mõni Sitsiilia külakese memm või keegi teine kaugem, siis võib-olla tõesti ei tuleks see kõik kunagi välja ja emad saavad roosadest küünaldest rõõmsalt rõõmu tunda ning küünlafirma ja libakujundaja saadud tulust oma naudingu. Jäägu see selliste tegelaste südametunnistusele, aga antud juhul tundub, et selle inimese kujundustöödes pole iial mingit endapanust olnudki?

Tänane hommik on toonud juurde nii palju inimesi, kes astuvad ligi umbestäpselt nii “Oo, mis värk selle küünlaga on, ma vaatasin kohe, et see on ju sinu joonistus!” No ongi minu joonistus. Lihtsalt mitte minu teadmisel.

Vastust veel pole. Laupäeva hommik ju kah. Eks vastus määrab, mis edasi saab. Seadus paraku on minu poolel, aga esialgu puudub mul vähim ambitsioon asja nugadele ajada ja käsitlen tootjafirmat teatud mõttes kaaskannataja ning libakujudaja ohvrina. Aga noh, kui vaja maid jagada, siis eks me jagame neid, sest õiglustunne lihtsalt ei luba meil asja nii enam jätta, tegemist on tulusaamise projekti, mitte millegi muuga. Kõigi nende nimel, kes selliste süüdimatute tädide pärast kannatanud on, väärib see kõik hetkel khmm… küünlaid.

Pilt nende lehel, mille all disaner-kunstnik endale mitmel korral pika õhtu jooksul vee peale tõmbab, on aga endiselt alles. Koos minu ja paljude teiste kommentaaridega. Tema eileöised haledad katsed tõestada, et tal on antud küünlapildi loomisega mingigi seos, on ka alles. Ta väitis õhtul, et läheb magama ja siis läks paanikas kähku joonistama, et näidata, et ka tema stiil on minu omaga sarnane. Klopsis siis midagi kokku, aga noh, ka see katse kukkus tal kolinal läbi. Paraku. Oleks tal mingigi anne, austus ja ausus koore ja kupli all, siis ju ta oleks alustanud vabandamisega, enda hulgaliste sarnaste tööde eksponeerimise ning enda tekitatud kahju korvamisega. Aga parim kaitse on rünnak isegi siis, kui sa tead, et oled kõigi reeglite vastu eksinud ja julmalt varastanud? Rünnak, hoomamata kus, kuidas ja kelle pihta, oli antud juhul liiga vale valik. Seda sügavam on nüüd tema disainer-kunstniku mutiauk. Kaitseks taevas ja maa loojaid ja tootjaid seesuguste soperdiste eest.

Ilmselgelt see lugu jätkub. Nagu näha, ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik, et seesuguse kuritöö ohvriks sattuda. Saab ka meil siinsamas. No nii… omavahel ja väga julmalt ja julgelt. Kurb ja vastik. No tõsiselt, noh!

 

Värskendus: Kirjale on saabunud vastus ja pildid on nüüd FBst maha võetud. Mul on need targu kõik kenasti printskriinidena muidugi salvestatud. Kuna mul on täna ja homme tihedalt tegemisi, siis vastusega läheb aega. Mida ma aga kohe oskan ütelda, siis seaduse järgi on mul õigus saada näiteks kasu antud toodete müügist kuni selleni, et mul on õigus keelata neil antud toodet sellisel kujul üldse levitada, sest sellel on minu pilt minu nõusolekuta ja nõuda enda joonistuse sellelt eemaldamist/asendamist või lepingu sõlmimist ka mulle sobivatel tingimustele. See võib päädida sellega, et nad trükivad ja vahetavad välja kõik olemasolevad küünalde etiketid. Ja vinti annab veel keerata. Seega minu nime mainimine antud joonistuse autorina on praeguses olukorras leebeim viis asi kiirelt ja valutult lahendada. Just nende jaoks.

Eks ma hoian teidki kursis 🙂

 

Lugu jätkub siin…

#mustlumi

Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.

***

Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“

Auk.

Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng  ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.

Auk.

Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.

Auk.

Lõputa auk.

Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.

Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.

Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.

Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.

Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.

Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…

Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.

Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need jäid minuga ja on kusagil siiani alles.

Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.

***

Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusest teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hella ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.

Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…

Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostmist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.

Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusin endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?

Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.

Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.

Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!

***

Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõotasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.

Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.

On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.

Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtlema. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.

Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.

Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.

Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.

***

Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.

Koos on parem. On kergem. Päriselt.

Minu keha on minu kindlus

Et miks ma viimase nädala nii vaikne olen olnud? Me pakime ja planeerime. Iga päev ja hetk on karmilt arvel. Andreasel on siin alles veel viis tööpäeva. Poistel seitse koolipäeva. Siis paneme asjad autole ja autole hääled sisse ja eesmärk on üks – jõuluks koju. Eesti, siit me tuleme! Aga kõige selle keskel on mul üks lugu, mis mu mõtetes mulle rahu ei anna ja peab saama veel selle aasta numbri sees räägitud. See teema ei kannata juba ainuüksi seepärast, et selle järele on vist eluline vajadus, jõulud on isemoodi hell aeg, sest kahe viimase päeva jooksul olen pidanud lohutama ja veenma kaht imelist naist, et need ülekilod ja selga mittevamahtuv kleit ei vähenda mitte kuidagi nende naiseksolemise ja inimeseksolemise väärtust. “Ma olen nii paks, et ma tahaksin pigem surnud olla… kui sinna jõulupeole minna!” on midagi, mis on mingil viisil tuttav mõte otse või kaudselt paljudele meist, sest endaga rahus ja heas tundes elada pole alati kõige lihtsam. Et kuidas mina ikka oskan sedasi endaga rahul olla? Ja ma kaalun ühest neist 25 kilo rohkem ja kannan sama pikkuse juures märksa suuremat rõivanumbrit, aga talle tundub, et mina olen nii ilus just nii nagu ma olen, aga tema on paks ja kole. Kogus see tohutu kehakultus ja krt teab kelle poolt loodud ideaalid on normaalse inimeseks olemise totaalselt peapeale pööranud.

Ja hoidku taevas pildistajate eest! Pildid, halastamatud ja väga vale nurga alt tehtud või ka hea nurga alt tehtud ja veidi manipuleeritud pildid, talletuvad mällu. Vahel igaveseks. Ka kõige ebareaalsemalt laitmatust pringist kehast saab teha trolle pilte. Mida nõudlikum on olukord, seda suurem on risk, et jäädvustus tuleb selline, et see meid kurvaks ja õnnetuks teeb. See on libe ja õhuke jää, aga hea tulemuse nimel tasub pingutada ja leida see miski, leida see nurk, valgus, vari, fookus, värv, tunne, mis parima kokku koondab ja kingib selle tunde, et me oleme päriselt ka ilusad ja head. Iseenda jaoks. Enne kõike ikka iseenda teadvuses ja tunnetuses. Pildid on väga võimsad ja vahedad vahendid. Nad jäävad me albumisse, sahtlisse ja mälusoppi alles ja kannavad meid läbi elu. Kust leida see pealehakkamine, julgus ja vahendid, kuidas see vajalik tulemus saavutada?  Olgu reaalsus milline tahes, meid hoiab tervena usk ja armastus iseendasse. Meie keha on meie kindlus. Igas mõttes. Kõlab hullu klišeena, aga nii see ometi on.

Minu tänane teema on elust enesest. Meist endist. Tervishoiust ja vaimse tervise hoiust, hinge hoiust läbi ihu. Mul ei ole retsepti, mis võtaks ära kogu valu ja vaeva, aga ma räägin Sulle enda loo. Ehk on selles kübeke haldjatolmu, mis veenab, et kogu selles suures maailmas on ainus oluline asi iseendaga sõbraks saamine ja sõber olemine. Heas ja halvas. Mõõdulindiühikud ja kaalunumber võivad sirgelt põrgusse tagasi minna. Loeb hoopis miski muu. Loeb Mina Ise.

HOIATUS: kes pole kunagi rannas, veekeskuses, spordiklubis, ühissaunas vms käinud ja häbenenud enda ja teiste keha, võib järgneva postituse pildimaterjalist ehk häiritud olla. Häiriv võib olla ka halastamatu alasti ausus, sest meie peades on sageli fikseerunud mingi arusaam ilust ja kuidas asjad peaksid olema ja mille poole me kõik peaksime püüdlema. Unustades ära reaalsuse. Seda ignoreerides ja tahtes olla vaid parem. Aga kui kõige parem ongi see, mis on siin ja praegu?

Milleks siis kogu see lugu? Ma kinnitan teile, et ma tean, et on naisi, mehi ka, kelle jaoks järgnev lugu võib olla teatava terapeutilise väärtusega ja selle nimel ongi see siin. Kui mitte nende endi kindlusele, siis ehk nendega seotud tulevaste põlvede kindlusele aitab see teadmine ehitada kandvamad müürid. Need, keda see teema ja pildid häirivad võivad mõnel teisel homsel tagasi tulla, siis on siin juba uued lood ja teised pildid. Ja seda ka veel, et kas ma ka mõtlen, et just see postitus võib saada takistuseks minu Eesti Presidendiks saamisele? Ikka ja alati mõtlen, kuidas siis muidu! 😛  Ausalt, kui ma peaksin presidendiks ihkama, siis see postitus ja need pildid on küll viimased, mille pärast mul või kellegi teisel on vaja häbi tunda. Vot. No igaks juhuks hoiatasin 🙂

***

 

See lugu on pühendusega kõigile ilusatele inimestele. Jah, Sulle ka! Meile kõigile!

 

Et kokku saaks terve tervik, siis alustan ma päris algusest.

 

Tere, mina olen Eva ja minu 3,5 kilone maine keha jõudis edukalt siia päikese alla 1977. aasta aprillis.

Titena olin ma kaunikesti ülesöönud trulla. Malõš ja Maljutka tegid oma töö. Mina sellest ajast ei mäleta midagi. Aga emal oli korduvalt vaja me Rahumäe leivapoe ees kärusse kiikajatele selgitada, et ei, ma ei ole poiss. Veidi suuremana olin ma juba veidi rohkem tüdruku moodi, aga ikka veel trulla ja siis…

… siis ma enam ei olnud trulla. Olin väikese sööma ja eakohase pikkusega kõhetu laps, kes alates kolmandast eluaastast elas jääl ja balletitundides, hiljem võimles hästi ilusasti. Ma kasvasin üles teadmisega, et teiste arvates näen ma välja nagu koonduslaagri vang. See väljend saatis mind vanuseni 11. Kuna mul aga äärmise kõhnuse kõrval olid väga painduvad kondid ning pikad ja paksud juuksed, mis sattusid pidevalt imetluse objektiks, siis see kehakõhnusele osutatud tähelepanu minus otseselt ebamugavust ei tekitanud, Või noh, kuna ma ei teadnud, mis on koonduslaager, siis see tundus isegi nagu midagi positiivset vist (nagu pioneerilaager?), siis ma ei osanud seda võtta halvustava kriitikana. Ma tundsin end ise suurepäraselt ja ju siis oligi kõik hästi.

Mu keha otsustas kasvada kiiremini kui oodatud oli. 12aastaselt olin ma nii pikk kui täna ja kõik täiskasvanud naisele sobivad atribuudid olid omal kohal olemas täies hiilguses. Mina ise tundsin end endiselt täiesti normaalselt. No hästi, ainult poiste liigne tähelepanu teatud kehaosade suhtes oli kohati häiriv ja rinnahoidja kandmisele ajasin ma mõnda aega sõrgu vastu, sest see oli nii ebamugav. Aga ilma ka nagu enam ei saanud.

Kõige raskemini tuli minu kasvamisega toime aga mu isa, kelle pisitütrest oli korraga naine saanud. Ootamatult ja ilmselgelt liiga vara. Kasvasin need aastad tema verbaalse hämmingu keskel. Näiteks, kui mul oli seljas isa meelest liiga lühike seelik, siis oli tal vaja oiata, et mul on nii kõverad jalad, et kuhu ma sellistega minna kavatsen. Aga ma teadsin, et esiteks armastab ta mind väga ja teiseks ei ole mu jalad kõverad. Vastasin talle ikka irvitades, et eks ikka sinna, kuhu teisedki ja läksin. Ja tema jäi oma oigamisi oigama omaette.

Seevastu mamma ja ema jagasid avalikult arvamust, et ideaalne naisekeha mahub Ornella Muti mõõtudesse ehk maakeeli sentimeetrites siis ülevalt alla ja alt üles 90-60-90. Liivakell olevat ilus ja see olevat nii hea, et mulle on taevast selline ideaalne vorm kaela sadanud. Ja mu juuksed! Uhkus lapse üle ja natuke nagu näkitsev kadedus ka? Ahahh. No tore teada. Saaksin ma seda kuidagi muuta? Miks peab üldse kellegi kehast ja mõõtudest rääkima ja neid võrdlema ja millegi poole püüdlema? Kehamassiindeks ja tervislik toitumine polnud sel ajal õnneks veel käibeteema ja kuniks nad mu maist keha kiita võtsid, see mind eriliselt ei häirinud. Olgu see siis Ornella või Muti moodi.

Aga keha-, iseäranis näokaunistamisega, oli küll teema! Mamma oli selles osas eriti aktiivne – ära värvi huuli, siis su oma huulevärv kaob ära, ära värvi silmi, see pleegitab ripsmeid, ära puuderda, see rikub nahka. Tema arusamaad pärinesid teadagi mis ajast ja ajastust ja tuginesid krt teab, mis vahenditega kogemusele. Ja kuigi ma villaseid pükse seeliku all mamma nõudmistest hoolimata keeldusin kandmast (sest naised peavad neid kandma), siis tema pidev vastutöötlus meikimise ja ka naha eest hoolitsemise osas ajas mu sees juured sügavale. Väga sügavale. Need ulatuvad tänasesse päevagi.

Minust sirgus naine. Pisitasa jõudis teadvus kehale lähemale.

Meil oli kodus fotokas, mis oli enamuse ajast minu käes ja pilte käisin ma ilmutamas üsna omapead. See andis ka julguse katsetada ja ennast leida. Kahel korral pistsin selle kaamera oma pisikese õe pihku. Minul oli vanust vast 14-15, temal 7-8-9. Selgitasin talle, et ole hea, tee nüüd pilt nii ja nii. Ta sai suurepäraselt hakkama. Need väikesed seeriad on minu jaoks läbi elu olnud hindamatu väärtusega.

 

Keskkooli lõpus ja ülikooli alguses, 90ndate keskel, oli mul peigmees, kes õppis kunstiõpetuse õpetajaks. Tal oli hea silm ja hea käsi ja koolitööd, mis eeldasid palja ihu jäädvustamist, sai tatehtud teadagi kelle abiga. Sellesse aega jäävad ka mu paar aktimaali stuudioposeerimist. Nii teenisin ma oma omal käel elu esimese pärisraha. Salaja, sest ma ei viitsinud midagi selgitada. (Teenitud raha eest ostsin jäätist ja salatrohelised paksud sukkpüksid, mida kannan tänase (!) päevani.) See oli kuidagi nii eluterve, hooliv, austav ja ilus kogemus. Sa olid perfektne just nii nagu sa olid. Sa olid postamendi otsas olev õun ja iga kriidikriips ja pintslitõmme olid sina läbi kellegi silmade paituse või pitsituse. See on nii kohutavalt hea ja oluline tunne kasvamise seisukohast. Ja teate, see, kas see õun oli klaar või krimpsus viss, ei omanud mitte mingit tähtsust, ilu oli silmades ja tundes ja kogu selles õhkkonnas. Seal stuudios kohtusin ma naisega, kel vanust oli vast 60+, tema keha OLI elu näinud ja see absoluutne normaalsus olla nii nagu ta oli alasti teiste ees, oli võluv. Ta istus seal ja kimus oma sigaretti, luges raamatut või tegi näo, et luges ja kõik oli just nii nagu peab. 18aastane mina oli sügavalt lummatud, et näe, nii saab ka olla ja elada.

Kuna ma tollel sügisel Tartusse kolisin, aga mu peika Tallinna jäi ja mind ei olnud alati joonistamiseks käepärast, siis leidsime hea lahenduse – kohtudes tegime pilte ja tema sai neid siis hiljem joonista. Mina pääsesin pikalt ühel kohal püsimisest, sest rahutu hing kipub ikka siblima ja tema sai selle, mida soovis tema – enda tööde jaoks hea materjali. Mul on mõned tema joonistused Tallinnas alles. Aeg on need nüüd vist raami sisse panna. Fotosid mul tema joonistustest pole, küll aga foto, mille põhjal ta ühe kõige ägedama pildi minust joonistas. Täna sellele ajale tagasi vaadates on see lihtsalt kunst. Tore ja ilus ja lihtsalt loomulik.

Kui ma 19aastaselt oma pikad juuksed esimene kord päris maha ajasin, sai isa sellest korraliku trauma. Ta oli selle ajastu mees, kelle jaoks naiselikkuse alus oli muuhulgas ka pikk hoolitsetud juus. No nagu kohe päris keha osa. Sorry, iss, minul oli seda kogemust vaja. See oli vabanemine ja see oli nii hea tunne. See oli suurekssaamise tunne, sest ma olin seda nii palju aastaid soovinud teha ja vanemate soovidele-veenmistele vastu tulles alati edasi lükanud. No et kuidas ikka õpetajad vaatavad ja kuidas ma kooli lõpetan ja kuidas mind ülikooli sedasi võetakse ja kuidas ma ülikooli lõpetan, sest äkki hakkavad õpetajad mind kiusama puuduvate juuste pärast ja mida sõbrad arvavad ja mida ema sõbrannad arvavad ja mida isa töökaaslased arvavad ja mida poes mutikesed arvavad ja tänaval inimesed ja milline mees mind veel siis sedasi üldse naiseks veel tahab jne. Nagu sel kõigel üldse mingit tähtsust on? Võttis aega, kuni ma end välja murdsin ja iseteadvuse tõeliselt üles leidsin ja see oli hea tunne – 19, vähe juukseid ja mina olin mina ise. Kotakad riided ja tanksaapad käisid vanemate õuduseks asja juurde.

Mingil hetkel hakkas üks mu tuttav, kes ei varjanud oma vaimustust minu väljanägemise osas ja kel oli Eesti modellimaailma telgitagustes tuttavaid, mind vaikselt töötlema, et ta korraldaks mulle kohtumise ühe niiditõmbajaga. No et pole õige, et ma seisan ise oma võimalustel risti ja põiki ees ja ei tegutse. No ok, ma võin ju kohtuda. See oli veidralt totakas kogemus. Ma pole end iial enne ega hiljem tundnud end sõna otseses mõttes lihaturul, kus iga millimeeter su luust ja ihust kuulub hindamisele ja kaalumisele. Halastamatult. Pikkust mul oli. Aga puusamõõt oli mul selle tegelase arvates 1-2 cm üle normi. Sellega oleks vaja tööd teha ja siis tagasi tulla. Tagasi? Et peaks ka hakkama apelsinimahlas tupsutatud vatti või jääkuubikuid sööma või mis need trikid nüüd olidki? Unustage ära. See polnud kaugeltki minu tassike teed.

Aga midagi oli muutunud. Vaatasin end kodus peeglist nii ja naa. Paks. No paks, mis paks. Iga kõhunahavolt oli korraga paksuse näitaja ja puus ja kann olid ikka puhta vohavad. Ma tundsin end peeglisse vaadates korraga nii paksuna, et hale hakkas endast. Aga mida ma tegin? Trenni? Vaatasin üle oma söömised? Midagi ma ei teinud, sest tegelikult tundsin ma ennast oma kehas hästi, kui peegleid mu teele ei jäänud. Ma sain aru, et ma olen vaid peast paks ja mul on enda kehast mingi kõverpeegli arusaam, aga seda muuta ma ka ei osanud. Seega oli tark vältida peegleid. Tegelikult oli kõige selle taustal mured, suured mured, need, mis mu minapilti haavasid ja killustasid. Ma olin katki hoopis südames ja hinges. Samas mäletan selgelt, et paar aastat hiljem, laevas töötades, oli mul mingi tohutu vajadus mahtuda niigi kitsa number 38 seeliku asemel hoopis 36 number seelikusse. Põhimõtte küsimus. Saavustasin selle kähku, sest tööd rassides, mitte süües – aega ei olnud, mitte magades – töö oli öine ja ega päeval siis aega magada polnud, kadusid need mõned sentimeetrid võluväel. Tulemus saavutatud, olin ma asja ja endaga rahul ja muud polnudki vaja.

21aastaselt murdusin ma katki. Mu esimene rasedus peetus ja ma ei leidnud vastuseid, tuge ega lohutust. Diagnoosiks sai korduv depressiivne episood ja ma justnagu eraldusin oma kehast. Ma ei söönud. Mul polnud nälga, polnud isu ja ma isegi ei mõtelnud sellele. Olin alakaaluline kondikogu ja see, kuidas ma välja nägin, ei omanud minu jaoks kokkuvõttes enam mingit tähtsust. Kurta ma selle üle ei osanud. See polnud lihtsalt tähtis. Pilte sellest ajast mul pole, sest ma olin peidus. Aga kui ma kord päikese kätte end tagasi võitlesin, siis passisid mulle selga osaliselt ka prantslaste nr 34 riided. Pikkus 175, kaal kusagil 55 või veidi alla selle. Prantslased olid mõistagi mu nõtkest saledusest vaimustuses. Mul oli sellest sügavalt ükskõik. Mingi pildi tollest ajast kaevasin ka välja.

Järgnevate aastatega tõusis mu kaal 60-62 kilo peale ja elu oli lill. Ema ja mamma liivakella-ideaali-jutt kumises ikka saatjana mu teel ja kui neid harvem näha sain, siis pidin ikka tõrjuma küsimusi “Sa oled jälle juurde võtnud, kas sa oled rase?!” Ei, ei olnud, aga kaalunumber hiilis vaikselt ikka ülespoole.

27 aastaselt sain ma esimest korda lõpuks emaks. Rasedus möödus voodis siruli, et see ometi säiliks. Kui tavaliselt raseduse ajal kaal tõuseb, minu kaal hoopis langes. Kusjuures ma ei tundnud kordagi iiveldust ega oksendanud kordagi. Aga ma magasin suure osa ajast ja sõin seega ka vähem. Iga kord toas liikudes seisatasin ma peegli ees ja imetlesin oma kõhtu küljelt. See oli üks ilmatuma ilus kõht. Raseduse lõpuks olin tagasi kaalus, millest enne rasedust alustasin. 72 kg

Sünnituse järel oli kaal sama, mis enne radust, aga mu keha oli muutunud. Rinnakorv, mis raseduse ajal oli avaramakas kerkinud, ei vajunud enam kunagi tagasi endisesse olekusse ja mu kitsad kleidid jäidki mulle rindkerest kitsaks. Alatiseks. No ikka julged 5-7-10 sentimeetrit, mida kinni enam ei venitanud. Nabasong ja kõhulihaste diastaas kadusid küll silma alt ära, aga nende kohalolek oli tajutav. Venitusarmid tasandusid  aja jooksul märkamatult ja noh rind, see piimast punnis partii pälvis taas suguseltsi tähelepanu ja pani mõnegi oigama, et küll mul peab palju piima olema, kui mul ikka NII suur rind on. Eksole. Ja 24/7 rinna otsas rippuvast lapsest oli saanud minu keha pikendus, mis jäi ette liiga paljudele. Aga mitte mulle. Kaua sa kavatsed veel imetada? Ikka veel imetad?! Sa rikud ära oma rinnad… ja milline mees sind siis veel üldse tahab. Jälle sama jura? Koerad haukusid. Karavan astus aina iseteadvamalt edasi oma rada. Ja teate, see, et imetades kaal langeb on puhas legend, mis ei kehti kaugeltki kõigi puhul. Ei kehtinud ka minu. Kaal hakkas hoopis tõusma. Ma pidin ise vist olema toekam, et oma piimavasikat tema vajadustele vastavalt toita 🙂

Kui Vanc sündis, siis ei jõudnudki ma nagu rase olla. 30ndal nädalal sünnitades oli mu kõht Tannu aegsest kõhust küll suurem, aga taastumine käis kuidagi muuseas ja sellest ei mäleta ma mitte midagi. Vahe oli selgelt vaid selles, et mul oli korralik päästerõngas kasvanud. Selle arvel ma tegin ikka nalja, et ma ei oska ujuda, seega pean ma ennast muul viisil uppumisest päästma. Mu nabasong ei tõmbunud enam kunagi sisse ja olenevalt hetkest ja olemisest võis olla ka suure ploomi mõõtu muna mu diastaasist ettevõlvunud kõhu harjal. Mind see ei seganud. Kui keegi teda jõuga sisse ei surunud või mu kõhtu rahmeldades ei riivanud, siis häda see ei teinud. Ise enda jaoks ma midagi teha ei osanud, teadsin vaid, et eranditult kõik klassikalised kõhulihaste harjutused on mulle minu olukorras rangelt keelatud. Käisin ka arstide juures, et asi korda saaks, aga vastused olid liiga segadusse ajavad. Fakt on see, et ühel hetkel tuleb see naba korda teha, aga millal, millise meetodiga, võrguga või ilma, ja lõpuks ei anna ikkagi keegi kindlustunnet, et kui ma veel kord rasedaks jään, et see krempel lahti ei rebene. Kokkuvõttes jõuti arvamusele, et pigem on targem võimalikud järgmised rasedused sedasi, nagu on, üle elada ja kui on vaja sekkuda, siis sekkutakse, aga tehtud tööd lappima hakata on minu jaoks veel riskantsem. Mina pole kirurg, ma tõesti ei tea, mis on õigem ja targem ja parem, aga kui nad kõhklevad, siis kõhklen mina seda enam. See, et mu punnitav naba kedagi visuaalis häirida võib, on muidugi iseasi, aga see on sama, kui mõne muu eripäraga leppida. Mul on paremal säärel ka suur tume sünnimärk, mis läbi elu on inimestes küsimusi tekitanud ja eriti lapsena tikkusid kõik, nii suured kui väikesed, seda näppima, et oiiii, mis sul siin on. Tere tore. Vaadatakse silmadega, õpetas mulle ema! On täiesti ok küsida, nii sünnimärgi, imeliku naba, puuduva jala, lühema sõrme või mille kõige kohta. Uudishimu pole patt ja teadmine on enamasti vabastav, aga enne, kui sa küsid, ära mine inimest näppima. See käib rangelt ka kõigi lapseootusest punnis kõhtude kohta. See, et Sulle nii väga meeldib kellegi rasedus ja peagi sündiv beebi, ei anna Sulle mitte mingit põhjust ega õigust isetegevuslikult minna teist inimest patsutama ja paitama. Olgu ta nii lähedane ja nii nunnu kui tahes. Kui see soov ja vajadus nii taltsutamatud on, siis no ok, küsi, kas sa tohid, sest lambist tulnud oiii, mis tore punu, patsu-patsu, POLE OK! Kuigi mul selle teemaga endal asja väga polnud – esimene kord olin nagunii kodus peidus ja teisel korral sai rasedus enne otsa, aga noh naba, see tegi põrguvalu ja ma oleks võinud vabalt mõne isetegevusliku näppija lihtsalt mättasse lüüa. Ja no kehakuju kommenteerimine…

Kahe lapse üksikemana elasin ma oma elu nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin. Rasedusega lisandund 10 kilo ei kadunud enam kunagi. 80, 80 ja kopikad oli see number ja sinna see mõneks ajaks pidama ka jäi. Keha vajus maale veel veidi lähemale ja 175 sentimeetrist oli saanud 173. Jalanumbrist, mis pikki aastaid oli olnud 39, sai püsivalt 40-41.

“Sa oled JÄLLE juurde võtnud!?” Ja mis siis? “Näee, sa oled maha suutnud võtta!” – “Ei ole. Juurde olen võtnud. Mul on teised riided.” Mis siis? “See eelmine juuksevärv sobis sulle rohkem ja üldsegi meeldib mulle, kui sul on pikemad juuksed…” Mis see kõik kellegi teise asi on?

Ok. Räägime veidi sellest teemast ka, sest need on asjad, mis mõjutavad seda, kuidas me ennast tunneme ja tajume. Sul on ilus soeng ja juuksevärv – ma märkasin seda, see on vaimustav ja ma ütlen Sulle seda, et see meeldib mulle. Sul on ilus uus mantel – ma pole seda varem näinud ja see meeldib mulle väga. No ok. See on minu arvamus ja ma kaalun hoolega ning kinnitan mööndustega seda ehk ka Sulle, kui ma võin olla enamvähem kindel, et see kuidagi Sinus mõnd muud protsessi ei käivita ja kokkuvõttes haiget ei tee. Ka igasugu asjade kiitmisega tasub olla tundlikult ettevaatlik. Kõiki neid asju saab ütelda neutraalselt aga ilusalt. Mina-, mitte sinavõtmes. Näiteks selle sama mantli kohta öelda tunnustuseks, et see sobib Sulle ideaalselt, võib mõnele haiget teha ja ta kukub sisemiste küsimuste rägastikku. Sa isegi ei aima seda, sest sa ju tegid omast arust komplimendi. Rääkimata kõigist neist ABISTAVATEST kommentaaridest, mis on alati negatiivse alatooniga. Pole vaja. Jäta parem ütlemata. Mõtle parem sellele, et kui varmas oled sa siis abistama, kui keegi on vetsust astunud välja vetsupaber kanna all lehvimas või on inimesel bussis Sinu kõrval püksilukk lahti  või on õpetajal klassi ees kampsun pahempidi seljas? On mul õigus, et meil on liigagi sageli häbi seda teisele ütelda? No ebamugav. Appi, mis ta mõtleb. Aga me ise? Kas me tahaksime, et keegi meile ütleks, et meil on lõug soustine või seelik kogemata sukkpüksi värvli vahele kinni jäänud selja tagant? Või eelistaksime me sedasi minna tähtsale kohtumisele ja läbi kõndida pool linna, enne kui ise märkame? Vaat need on need hetked, kus on abi vaja, mitte salli värvivaliku, neljanda kõrvaaugu, rinnanibu suuruse ja tätoka kommenteerimisel. Aga olgu. Tagasi keha juurde!

Kahe raseduse järel oli mu keha veel enam muutunud. Mul oli turi. Ju see tuli eluraskuse kandmist, olen ma selle üle omaette vahel muianud. Arme oli rohkem. Tselluvill lokkas. Kõht oli omal kohal, puu kobrutas nagu muhvin üle normi serva ja nabagi oli nagu oli. Kaal 80+. Halastamatu pilt tolle hetke reaalsusest teile ka 🙂

Ja hetk hiljem paar täiesti kabedat klõpsu, mis justnagu kuidagi ei reeda eelmise pildi reaalsust

Ma ei osanud ei kurta ega nutta ega end halvasti tunda, aga ometi jäi mu keha ette nii omadele kui võõrastele.  Ja neil oli ometi õigus mulle mainida, et ma ka ise aru saaksin, milline ma tegelikult välja näen. Ma ju ise ennast ometi ei näindu peeglis ja pildid? 😉

Sugulased, lähemad ja kaugemad, ema sõbrannad, emast ja mammast rääkimata, pidasid ikka vajalikuks uurida, et kas ma ise olen ka märganud, et ma juurde olen võtnud ja et ma peaksin oma kõhuga midagi ette võtma. Mõni arvas olevat endal õiguse ka kritiseerida, et talle nii küll ei meeldi, et enne oli ikka parem. Miks ma endaga ei tegele. Miks ma dieeti ei pea. Ahh, et ikka peaks veel püüdlema selle liivakellaideaali suunas? Teate… see, kas mu mõõdud on 50-50-50, 90-60-90 või 100-100-100 või 200-200-200 pole absoluutselt kellegi asi kobiseda! Et see pole ilus? Kelle jaoks? Vaataja? Selles kehas elaja jaoks? Et see häirib nende vaadet, kui ma liiga suur olen või ei mahu nende peas loodud iluideaali sisse? A no vaadaku siis mujale. Et nagu pistad pea ukse vahelt sisse ja prahvatad, et kõik on kole, tehke ilusamaks?

Nende ütlemiste ja vestluste põhjal muutusin ma aina vihasemaks ja mu taluvus kerkis auruga vilistava punase piiri peale. Ma pole arvatavasti mitte kunagi inimestele nii julmi epistleid maha pidanud, kui neid, oma vanemate köögis inimestele, kes on mu keha kallal pidasid vaialikuks närida. Mina elan sellega ja pole kellegi teise asi seda kommenteerida, kui ma pole ise seda arvamust küsinud. Ja võite kindel olla, ma ei küsi, sest ma ei taha seda kuulda. Ma näen ennast peeglist ise ka. Jaa, isegi oma kõhtu ja naba näen. Jah, olen juurde võtnud, mis siis? Jah, olen kaalus kaotanud, mis siis? SEE ei ole kellegi teise asi kommenteerid ja kritiseerida. Või olgu, käsi püsti, kellele meeldib, et tema kehakaalu ja -kuju üle pidevalt negatiivset vahtu üles klopitakse?

Teine asi oli mu kaalutõus, mis ka mu perearsti muretsema pani. Ta saatis mu hoolitsevalt endokrinoloogi juurde. Teisel pool lauda istus minuga umbkaudu samas mõõdus naine ja analüüside vastuseid kommenteerides küsis lahke naeratusega minult ühe väga olulise küsimuse:

“Kes ütles, et me kõik peame olema ühesugused?” Mis on tegelikult ideaalkaal? Tegelikult me kõik oleme erinevad, oleme loodud erinevaks ja nii ongi ju hea. Jajaa, muidugi oleks see arstitädi pidanud mind korrale kutsuma, nina kehamassiindeksi tabelisse suruma ja näpuga viibutama, et tuleb maha võtta, trenni teha, dieeti pidada ja tervislikult elada. Aga ta ei teinud seda. Mitte midagi neist eelpoolmainitutest ei tulnud kordagi jutuks. Kes ütles, et kõik peavad olema samast mudelist ja sama vormiga ja siis ongi kõik hea ja tervisele parim? Kas see mitte pole suhteline just oma kirevuses nii nagu see on? Tema jutt oli ehk füüsilisest ja meditsiinilisest seisukohast ebaarstlik. Aga tema jutt oli ihu ja vaimu vajaliku tasakaalu loomise ja säilitamise seisukohast ülioluline. On asju, mida pole nii lihtne muuta. Ehk on neid isegi võimatu muuta.  Üks on lühem, teine pikem, üks on kleenukesem, suisa kondine, teine suurem ja kui see inimene, just nii nagu ta on, ise enda sees ja iseendale otsa vaadates tunneb end hästi, siis just nii ongi hea. See tunne kaalub üles paljud asjad, mida ehk meditsiiniliselt peaks korrigeerima. Iseendaga sõber olemine on see, mis viib edasi. Ja hea sõbraga saab ikka ju nalja ka visata. See on igati eluterve. Seega prügimäele need mõõdulindid ja kaalud, kui need numbrid seal Sulle ei meeldi. Ja kellegi teise numbrid pole Sinu asi. Ja Sinu numbrid pole kellegi teise asi. Seepeale meenub mulle alati lastehaigla tittede osakond, kus ärevuses emad kramplikult lapse elulisi numbreid kippusid jälgima ja võrdlema – “teie, ema, vaadake ja jälgige oma last, mitte numbreid”. Lihtne öelda, raske teha, aga just nii peaks see olema ka enda kehaga. Ole sõber enda ja oma sõbraga. Muretsemisega lood endale raskust vaid juurde. Elementaarne. Fakt on see, kui me end hästi ei tunne, siis hakkame me vastavalt tungivale vajadusel ennast ka liigutama. Olgu see põhjus siis meie kehas, peas, südames või kus iganes. Ilma selge motivatsiooni ja tahteta pole nagunii midagi teha. Kellegi eest dieeti pidada ja trenni teha pole efektiivselt väga võimalik. Nõus? Hea, kui iseendaga hakkama saab. Seega kommenteerida kedagi teist on igal juhul kurjast.

Aga alati saab veel hullemaks minna 😉

“Kuule, kas sa oled jälle rase?” on küsimus, millele ma olen viimase 10 aasta jooksul saanud vastata lugematu arv kordi. Tuttavatele ja mittetuttavatele. Kodus, külas, tööl, lõbustuspargis. Mingil hetkel, kui Vanc oli paariaastane, lisandusid ka õnnesoovid mu oletatava näilise raseduse aadressil. Teretuttav, kes ise oli lapseootel, tuli uurima, kaugel mu rasedus on. No ma ei ole rase, ausalt. Et kas ma olen kindel? Muidugi olen ma kindel. Või et äkki olen ma enda teadmata rase? Pühast vaimust? Ebamugav olukord mõlemale. Pisitasa läks see laine üle, aga meie naabermaja aktivistist pensionäritädi ei kavatsenudki alla anda, sest tema teadis, et ma olen rase. Ma võisin ju tagasi ajada, et ei, ma pole. Kui ta minu käest infot ei saanud, hakkas ta peedistama Tannut. Urkis, et kuule, kas sa saad varsti väikese õe või saad sa venna, kas emme juba teab, kumb tuleb. Vaene Tan ei saanud mõhkugi aru ja tuli minu käest uurima. Ma oleks võinud ju minna tädiga õiendama, aga mulle tundus kasulikum 7aastasele lapsele selgitada, et vahel mõned inimesed on elava kujutlusvõimega ja neil on asjadest oma ettekujutus, mis kuidagi tegelikkust ei kajasta, aga neil pole aega ega tahtmist sellest aru saada. Naabritädi jaoks olin ma rase julgelt üle aasta. Aga ikka veel ei saanud tulla varbaid uurima. Jube jama küll.

See oli see aeg, kus ma õppisin pahameele tundmise asemel lolle nalju tegema, sest ei, ma ei ole rase, polnud piisav vastus ja sellist asja selgitada on nõme. Põhjendada ja õigustada enda olemist ja purjes kõhtu on nõme. Ja kui EI pole piisav vastus, siis palun väga! Kas ma olen rase? Ei, mul on uus töö, ma olen rasedate modell ja ma ei tohi sentimeetritki oma kõhust kaotada! Kas ma olen rase? Jaa, juba viimased 7 aastat! Kas ma olen rase? Ei, ma neelasin kogemata arbuusiseemne alla ja see läks kasvama. Ei, mul on lihtsalt palju asju taskus. Kuule, sul on selline kahtlane kõht ees…? Eee, ja kus see mul olema peaks, selja taga? See oleks ju veel imelikum? Jne. Jne.  Jne…

See modellijutt on kõige suuremaid imestusest punnis silmi esile kutsunud. Olgu see minu väike rumal viis asja üle irvitada, sest no kaua võib?! Ja mida teha veel siis, kui sa kogu hingest tegelikult ihkaksid rase olla, aga seda ei juhtu ega juhtu, aga küsijad tulevad ikka. Viimasel ajal on mu emal iga telefonikõne jooksul vaja uurida, et noo, kas juba. Aga tema taltsutamatu kannatamatu uudishimuga olen ma õnneks piisavalt harjunud ja elan õiendamata selle üle. Vähemalt ei kobise ta enam eriti mu kilode üle. Ju neid on aja jooksul kokku nii palju saanud, et enam ei riski. Ikkagi keskmiselt kolme-viie aastaga jälle 10 kilo juures – 60-70-80-90-100. Ma löön massiga. Et peaks ikka püüdlema kitarri ja tšello poole? Aga kui ma olen üks ilus kontrabass? Või trumm? Tsistern? Krokodill? Väike roosa vaal? Merielevant, kelle liikumine kuival, diivanilt üles ja voodist välja on võdisevalt võimukas? Ausalt, mida iganes. Kuivale aetud vaal on vahel väga lõbus olla ja ema saab oma niigi taltsutatud uudishimu endale andeks. Aga vaat juuste jutt ajab mind endiselt närvi. Oii, su juuksed on nii õhukeseks jäänud! Vanasti oli sul ikka palju rohkem juukseid. Mis ma siis nüüd selle infoga teen? Kleebin endale juukseid juurde? Äkki piisab sellest, et me ise oma kehades ja iseendaga hakkama saame? Kui ma ise end nii hästi tunnen, siis on kõik väga ok. Kui sellega veel nalja ka saab – veel parem.

***

Juba ammu enne seda, kui Andreas mu ellu tuli, olin ma Älinile itsitanud, et kui peaks kunagi juhtuma (ilmvõimatu ime) ja ma mehele otsustan minna, siis saab mu tulevane abikaasa pulmaööl endale kingituse – albumi, milles on ilusas vormistuses ja nappide kehakatetega või ilma, pildid minust endast. See oli üks eriline ja armsalt naljakas mõte, mis mind kunagi maha ei jätnud. Mul olid mu varasema elu fotod ja ma tahtsin kindlasti selliseid ka hilisemast endast. Küpsemast, elu- ja seiklusinäinumast. Ma tahtsin neid pilte iseendast iseendale, aga laisk nagu ma olen, oli mul vaja väga mõjuvat põhjust ennast selles suunas liigutamiseks. Abiellumine oli piisavalt kauge ja naljakas põhjus, kuid ometi saigi sellest lõpuks reaalsus. Abiellumisest. Piltidega läks veel aega 😛

Selleks, et ma ei saaks minema vingerdada, olin ma Andreasele varakult rääkinud, et vaat kui me abiellume, siis ta saab minult ühe kingituse. Oiii, kuidas ta urkis ja uuris. Aga mina olin vait ja itsitasin vaikselt endamisi. See on olnud mu elus vist kõige magusam saladus üldse ja ma ei reetnud sellest aastate jooksul mitte kübetki kuni lõpuni.

Kui me 2016. aasta suvel ametlikult abiellusime, siis polnud mul siin võimalust mitte midagi korraldada. Nukker oli natuke, aga see oli hea põhjus veelgi enam keskenduda pulma teise ja veel tähtsama osa peale järgmisel aastal. See aasta sai mõistagi liiga ruttu mööda ja selle aasta juuli alguses siit kaugelt eemalt Eestis pidu korraldades, kulus mu energia millele kõigele muule. Kuna meil Andreasega mitte kummalgi polnud kunagi varem abielludes olnud poissmeeste ega tüdrukute õhtut, siis see oli midagi, mida toredas võtmes kogeda oleks soovinud. Ma enda osas olin mõtted maha matnud, aga Andreas pidi oma peo saama. Mehed lõid kampa ja nende värk hakkas juba looma. Ja siis küsis kord Urmet, aga mis mõttes mul polegi samal ajal pidu. Peab olema. Nojah. Olgu. Kui tundub, et midagi ei toimu, tuleb ise asi ette võtta? Välk ja pauk ja korraga hakkas kõik toimima. Mina eemaldusin muheledes ja teadsin, et minu naised mind alt ei vea ja vanalinnas kasutatud kondoome ma müüma ei pea. Minu buduaari/aktisessiooni mõte heljus õhus, aga ma ei pööranud sellele liigselt tähelepanu. Piisas sellest, et mõned neist teadsid, mida ma kõige enam ihkan.

Me jõudsime Eestisse ja ainus, mida ma teadsin oli see, et ma pean kolmapäeval kell 13 valmis olema. Eelmisel õhtul sain Älinilt äreva kõne, et kuule, orgunni endale mingi pesu selga, mida näha kannatab. Ja sukad. Et tuleb mingi pesujooga või bikiinimassaaž või ma ei tea mis asi. Kuna Älin teab mind ja mina Älinit, siis ma võisin aimata juba, et nalja hakkab saama. Kuna kõne tuli õhtul ja hommikul oli meil juba täisprogramm muid tegemisi ootamas, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna kell kümme õhtul pesujahile otse Selverisse 🙂

Ja siis saabus SEE päev. Hommikune programm oli meil tihe, aga mingil hetkel uuris Andreas, et kas ma tean, mis mind tüdrukutega ees ootab.

“Ahh, mingi bikiinimassaaž või midagi sellist. Ega ma ju ka ei tea veel,” vadistasin ma hooletult.

Andrease pikk irvitav nägu rääkis enda eest. Et mis asi?! Ma tõesti ei teadnud ja see tegi mulle kohutaval kombel nalja. Eks ma siis pärast räägin. Andreasel endal polnud aimugi, et temal endal tuleb õhtul ka täiesti ootamatu üllatuspidu. Küll vist… veidi sündsamas võtmes 😉

Sikutasin pesu selga ja emalt laenatud sukad jalga ning Laura toppis mu kodumaja ees autosse. Mul polnud halli aimugi, mis saama hakkab. Kõige vähem siin elus sallin ma teadmatust, mulle meeldib ette teada kõiki asju, raamatute ja filmide lõppudest kõige muuni. Need ei riku minu jaoks mitte kuidagi elamust. Pigem vastupidi. No et nagu kindlama peale minek. Aga tol päeval julgesin ma usaldada. Laura viis mu Mustmäele. Annika ja Katrin tulid ka sinna ja mulle maaliti nägu pähe. Sellisel kujul elus täiesti esimest korda. No ma võin olla väga naine, aga kõik, mis puudutab naist veel naisemaks muutmist, on mulle suht kauge ja võõras. See on puhtalt mu mamma kasvatuse tulem. Kraanivesi, hambahari-pasta-niit. Kaks korda aastas ripsmetele veidi värvi, oli aastaid mu absoluutne lagi. Kreemid-puudrid? Ausalt, ma ei tea, mida ja kuidas nendega teha ja pole kunagi puudust osanud tunda. Mine tea, võib-olla jõuab see teadmine ja oskus kunagi ka minuni. Aga veel mitte. Igal juhul sain ma endale näkku maalingu, mida ma peeglist vaatasin ja mõtlesin, et sohh, ma võin selline ka olla. Väga tore. Uus varjund mu kirevas olemises 😉

Ja siis viisid tüdrukud mu järgmisele aadressile, millest ma mitte midagi ei teadnud ja korraga leidsin ennast Signe juurest ja mul oli vaja end riidest lahti võtta, sest mulle kallite sekka oli ootamatult juhtunud ka kaameraga Maaris, keda ma veel ei tundnud. Ahh, et siis sedasi?!

Selge. Kui vaja, siis vaja. Riided toolile ja viskusin itsitades siruli. Kaamera hakkas klõpsima.

Huuled kuivasid värvikihi all. Kohutavalt oleks tahtnud silmi sügada, sest nii väga ajas naerma. Ja suu kiskus naeratuses krampi ja kõrva taha. Ok, huhh, lõdevestu! Hinga! Ära hinga! Kui sa ei hinga, siis ära tee nägu, et sa ei hinga või umbes kuidagi selliselt. Tõmba kõht sisse, aga tee nägu, et sa seda ei tee ja oled täiesti vabalt.

Nihutame veidi voodit ja katsetame teistmoodi. Kaadritagused pildid näitavad kõike halastamatu aususega. On kõht, on nabasong, on kõik need üleliigsed kilod 🙂

Ok, proovime nüüd nii ka. Suru puus taha ja selg nõgusaks. Säti koivad istumise alla. Tõsta lõug ülespoole.

Ja tulemus:

Nii, keera ennast nüüd kaheksasse – keha vaatab sinna, nägu tänna. Ja siis ma väänlen seal elu eest nagu rõõmust ogar inglise buldog – olete näinud neid jämedaid sardelle ja kuidas üks sardell suudab vingerdada? Punnitab pead kannika suunas, aga ei paindu ja siis kannikas liigub eest ära ja siis proovib teiselt poolt uuesti, Kõik kordub. Ja su ainsad kelmikad kurvid moodustuvad parimal juhul vaid voltivast nahast. Aga kaamera näeb enamat.

Samal ajal käivad tüdrukud piilumas ja kõrvalt pilte klõpsimas kogu protsessist. “Mina küll nii ei julgeks, aga see on nii äge, et sa julged!” No mida mul julgeda on. Kokkuvõttes on see ju nii loomulik – olla lihtsalt mina ise. Lihtsalt nii imeilus on olla ja iseendast selliseid pilte võluda pole üldse nii lihtne. Ma tavaliselt ei ulatu ennast selja tagant väga nägema 🙂

Niih, nõjatu lohakaselegantselt siia voodi servale. Las see käevõru ripub vabalt. Vot just nii! Ja nüüd vaata siia!

Kus sa läksid? Ikka veel pean vaatama?

Nii, roni nüüd siia põrandale! Ja kui sa oled maoli maas ja fotograaf sulle südamerahus muu seas soovitab: “kuule, pane kõht teisele poole!”, vaat siis on ka see hetk, kui sa lihtsalt kõõksud krampides oma suure kõhu otsas naerda ja mingist meelast võrgutavast olekust ja pilgust ja õigest asendist pole üldse asja. Lihtsalt kohutavat lõbus on ja sa naerad nii, et silmavärv tilgub põrandale.

Ja siis sa kogud ennast, lükkad kõhu teisele poole ja samal ajal kaadri taga püütakse kinni selline hetk:

Ja kaadris

Ja kõht on kenasti asetatud teisele poole nägemisulatust. Märkate? Mind ajab endiselt muigama 😛

Ja kaadri taga. Kõhtu ja naba paistavad kätte?

Ja kaadris:

Ja kaadri taga:

Ja kaadris:

 

Nii, ja proovime veel seda kurvide otsimise värki? Vabalt! Vinti juurde veel? Igatahes! Proovime Laura pisikese musta kleidiga ka. Õlg alla ja taha. Küünarunukk alla. Teine käsi puusale. Ei, ülespoole. Liiguta küünarnukki ettepoole ja lükka see puusapool taha ja teine nii eemale, kui saad. Kurvid! Kurve on vaja! Kurvid? Need vallatud kurvid? Kui su keha on ümar nagu loksuval vaalal, siis pressi palju tahad seda puusa endast eemale, seda kurvi selle püstasendis silindri seest vertikaalis kätte ei saa. Tsisterni ainus kumerus käib ikka vaid ühtlaselt ümber tema ja klassikuid tsiteerides jõuab enne võileiva ära süüa, kui ringi peale saab. Pildile sättimine on aga sentimeetrite mäng.

Vaid väike nihelemine ja värelus võib muuta tervikut tohutult ja tsisterinist saab kõikide tsisternide ema. Või vastupidi, tsistrenist saab võimas voolujooneline lumememm. Aga kuidas? Näed, õige nurga, valguse-varju, asendi ja mille kõige koostööl on kurvid ju täiesti olemas. Ka suurel silindril. Kes ütles, et ei ole?! Nii mahlane, et ise hakkad ka uskuma, et see kõik on päriselt sinu sees olemas. No ongi, aga seda on hea näha. Päriselt. Olgu olukord pildil kuitahes kavalalt sätitud, see on päris. Kui kaamera näitab seda, mis on ilus ja hea, siis ta ei saa ometi valetada! 😉

Ja see kleit oli ikka hea! Teeme sellega veel midagi? Signe imeilusas kodus on hulgaliselt võimalusi.

“Oot, tee seda asja uuesti!” Ma olin hetke varem diivanilt maha ronides kergitanud veidi oma allarulluvaid sukki. Tegin uuesti. Saime pildi ka 😉

Ja maiuspalaks ootas mind piimavann! Ma olin küll pool tundi varem irvitanud, et mis seal ikka täita – võtan klaasi vett kaasa ja sukeldun. Uskusin tõsimeeli, et täidan iseenda ja klaasitäie veega vanni pilgeni ära. Aga vann osutus oodatust suuemaks. Sel ajal, kui vann veidi veel täitus, käisid tüdrukud maja ees metsas lilli korjamas. See oli põnev ja lõbus ettevõtmine meile kõigile. Ma ei tea, kuidas teie vannis käite, aga ma polnud enne nii lõbusalt ja suure seltskonnaga veel vannis käinud ja fotograaf ei olnud enne sellisel kujul asja ka katsetanud. Kaadritagune nägi ühe nurga alt välja nii (ülejäänud ruum oli täis mu elevuses naisi):

Ja mina seal soojas värkselt nopitud lilledega piimavannis olin iseenda jumalanna kogu oma kindluses! <3

Lisaks sellele, et see kõik oli nii tohutult lõbus ja me naersime vist pea kogu aeg ja vahel ka pisarateni, oli see ka nii oluline ja hea ja eriline kogemus. Teistmoodi. Intiimsus, kus sa vaikselt fotograafiga asjatad ja sätid, puudus. Aga ometi oli selles kõiges vägagi sees see intiimsus ja hubasus ja toetus ja lugupidamine, mis meie naistekambast õhkus. See oli veel võimsam tunne. Tuima teeme-kähku-need-pildid-ära asemel sai ainuüksi juba sellest sessioonist üks ilmatuma ilus kogemus ja mälestus. Aitäh, mu naised, kes te mulle selle kingituse tegite! Kõik teie, kes ta ise kohal olite ja ka teie, kes te kohal olla ei saanud. Krt, silma kiskus praegu hardusest märjaks! Aitäh, Maaris Puust, kõigi nende imeliste ilupiltide eest, mis ma edasisse ellu sellest hetkest kaasa võtan! See oli üks väga oluline verstapost taas.

Maarise kontaktid ja tegemised leiab nii tema FB lehelt SIIT kui ka kodukalt SIIT. 🙂

 

Kahtlemata ei sobi selline üllatus kõigile, mõni vajab palju pikemat sulamise aega ja mõnele ei sobi see üldse. Aga ausalt, leidke see koht ja aeg ja hetk, et jääda pildile. Silm ja kaamera, asend, valgus-vari, selle kõik saab teie kasuks tööle panna. Ausalt! Muidugi ei pea ennast paljaks kiskuma. Mina tõin enda näited hetkel vaid selleks, et te usuksite, et ka just seesuguse keha ja kõigi nende puuduste ja üleküllusega saab pildile jääda usutvalt kaunilt. Just nii, et aastate pärast vaatad sa just neid pilte iseendast ja ütled:

“Vaaauuu! Milline püss ma olen olnud! Ja see püss on minus endiselt alles! Juhhuu!” 🙂

 

Ma olen mitu aastat jälginud erinevate Eesti fotograafide tegemisi. Eriti just buduaari- ja aktisessioonidele keskendunud fotograafide postitusi ja galeriisid. Just Eesti, sest meie kultuuriruumi nägemus, käsitlus ja tulem asjast puudutavad ka mind otseselt. See on meie igapäevane reaalsus oma vürtsi ja särtsuga. See, kuidas me näeme ennast ja kuidas nähakse meid.

Järgnev jutt ei ole kindlasti üldistus kõigi Eesti sellelaadsete fotograafide tegemiste kohta. Räägin neist, kes aktiivselt tegutsevad ja olnud pikalt minu vaateväljas. Räägin üldisest suhtumisest, mis minu meelest on valitsev.

Ja mida ma näinud olen? Lademes kauneid pilte pea alati trimmis ja ilusasti sätitud nõtkelt voolujoonelistest väänduvatest kehadest. Materjal, mida avaldatakse on hoolikalt laitmatu. Kahtlemata on seda kõike ilus vaadata, aga ma olen oodanud ja otsinud neid lihast ja luust naisi, keda ma näen iga päev enda ümber. Ma tõsimeeli tahan näha kõige tavalisemaid erilisemaid naisi ka neil piltidel just nii nagu nad on, et teada ja tunda, et see ongi meie normaalsus ja igapäevane elu, mitte see osa elust, mida ma endale ei taha tunnistada ja näha. Kõigi nende nurkade, muhkude, mõlkide, kortsude, ülekilode, püksivärvlist ülepunnitava päästerõnga ja ebakindlustega naisi sooviksin ma näha kõigi nende näiliselt vaid siledate ja siredate kõrval ka. Oma eheduses. Ilusas võtmes, aga siiski arusaadavalt ja julgelt keskmisest inimesest meie ümber. Neid nagu pole? Ma olen väga kindel, et tegelikult käivad ka nemad kaamera ees, aga need pildid ei kipu jõudma FB, blogisse, kodulehe galeriisse. Miks? Sest nende naiste pildid on rangelt privaatsed ja luba näitamiseks pole? Häbelikkus? Häbi? Või on asi pigem selles, et meie peades on fikseerunud, et me endiselt ihkame näha vaid mingi ettekujutuse najal laitmatus vormis keha ja kõik, mis pole graatsiliselt habras, lihastes ja silesale on groteskne ja sobib vaatamiseks vaid teatud teistmoodi huvigruppidele ning pimedas ja teki all? Juba sõna “vorm” ise määrab eesti keeles meile justnagu piirangu – see on midagi, mis on vormis, vormistatud. Justnagu 80-, 100- või 180+kilone naine ei ole vormis? See on ju tema vorm, tema kehal on samamoodi tema oma keha vorm. Nii nagu ka 45-kilosel ja pisemal inimesel. Nii nagu 150 sentimeetrisel ja 2-meetrisel.

Mingil hetkel otsisin ma nimme siis suuremate naistega pilte, sest ma tahtsin näha, kas elu me ümber on tõesti nii tehtult kõver. Et on nagu on, aga näha saame, tahame, tohime me seda ainult nii nagu see peaks kellegi trendilooja meelest olema? No et kas endiselt on siis liikvel see mõte, et suured naised olid vaid Rubensi haiglane huvi ja teema? Mäletan seada arvamust enda keskkooli ajast. See ärritas mind juba siis. Teine asi, mis mu kulmu on kergitama pannud, on lubadus kliendile, et ta ei pea oma paari lisakilo pärast muretsema ja pildistamist edasi lükkama, sest need paar kilo saab kerge vaevaga pildil “ära kaotada”. See on muidugi tore, aga kui paari lisakilo asemel on 10? 20? 40 ja enam lisakilo? Ka kõigi nende kilode ja muude ebakindlustega inimene ihkab ennast pildil näha nii, et ta iseendaga rahul on. Näha nii, et kui ta kinnitust vajab, siis ta selle ka leiab, et just nii ongi kõik kõige paremas korras. Seesuguste pildistamiste kogemus peaks alati olema võimalikult eneseusku tõestev. Ja osana suurest protsessist on see enamasti ka võimalik. Lihtsalt teadmisi, oskusi ja sättimist on vaja ehk enam. Olulise komponendina tuleb selles kõiges mängu aga ikkagi keskkond ja ühiskond. Normid ja ideaalid, ootused ja unistused. Kui realistlikud need on? Kui toetavad? Kui ausad?

Milline on see pisike maailm meie ümber? Ma julgen väita, et see on kehavaenulik. Loomuliku olemise vaenulik. Ja mis on selle kasutegur? Veenda inimesi endaga mitte rahul olema ja parema poole püüdlema? Kelle jaoks? Enda? Teiste? Maailma? On see vaid äri? Oleme me kuidagi ära nõiutud?

Me elame justnagu tervislikkuse poole püüdleval, sportlikul ja toitumisteadlikul ideaalse keha kultuse ajastul ja suur keha, mis sellest, et meie ümber on rohkem suuri ja suuremaid kui trimmis kehasid, siis ikkagi on suur keha paha. laiskuse, ebatervislikkuse, halva iseloomu näitaja ja olgu omaette? Tehku endaga tööd ja muutku ennast? Tervislikkus on vaid füüsilise keha teema? No ei ole ju. Tasakaalus on asi? Muidugi on, aga rõõm ja hea tunne enda üle ei saa oodata tulevikus ja kusagil tingimuste taga vaid nüüd, siin ja praegu, kohe! Enese armastamine ei saa olla tingimuste taga lukus. Aga ikka püüame me teha näo, et alustama peab tervislikust olemisest, mis algab kehast, mis siis nagu võluväel ravib terveks ka hinge?

Kelle jaoks me seda teesklust etendame? Iseenda jaoks ju mitte. See pole ammugi tervislik lähenemine iseendale. Meie kõigi asi on tunda ennast oma kehas hästi, tunda enda üle rõõmu ja seda ei saa sundimisega ja näpuga näitamisega. Kus on kõik naised tänavalt, kellele elu ja loodus on andnud tugevama raami ja kohevama kesta? Minule selliste naiste pildid silma ei ole jäänud. Need on rangelt erandlikud ja imbuvad vaataja ette väga ettevaatlikult, olles kohe valmis lahkuma, kui need kedagi visuaalselt häirivad? Või on naised arglikud ja häbelikud ja fotograafidel ei õnnestu neid veenda oma pilte avaldama?

Kui meie oma fotograafide säärased sessioonid ei leia pea kunagi kajastamist, sest me tahame näha enda ümber ilu ja ilu võrdub saledus, sest ainult sale on terve ja hea?

Otsisin veel ja otsisin kaugemalt. Leidsin välismaa lehtedelt seda ja teist, leidsin ka väga ilusalt kujutatud suuri ja veel suuremaid naisi. Enne ja pärast pilte mitte nii väga. See vist on liialt groteskne “klassikalise” iluarusaamaga nägemismeele jaoks? Ja kui juba suur, siis peab see naine olema ka XXL koguses volüümikalt võrgutav ja tõepoolest kurvikas ja selline mahlane amps. No, et on kust kinni haarata või nii. No ikka kohe rõõõhutatult kurvikas. Et lihtsalt niisama nii olla pole ikkagi päris ok? Või et kui sul puudub üks oluline kvaliteet, siis tuleb millestki muust kähku asenduskvaliteet luua? Kindlasti on olemas ka selliseid õnnelikke enesekindlaid naisi, aga mida peab tundma naine, kes on suht siledalt ümar ja tema keha ainsad kurvid moodustuvad pealael, lõua ja põlve ja küünarnuki otsas ja jalalaba tagumises osas? Või ka vastupidi, kõhnuke naine, kelle teravad luud-liigesed nahka torgivad? Me kõik oleme imeliselt ilusad ja erilised. Igaüks omal viisil ja arusaadava, et me kõik soovime pildil näida veel ilusamad, sest pilt on vahe vahend, mis me kujutlust endast võimsalt toidab. Ahh, et ma olen selle nurga alt ja sedasi selline? Seda on vahel ehk isegi väga vaja teada, et eneseusku ja -armastust toita.

Mida ma ütelda soovin, on see, et naised, mehed ka, kui te kõhklete, siis rääkige oma hirmudest, muredest, helladest kohtadest ja ka ootustest ja soovidest pildile jäämise osas. Sulle ei meeldi su varbad või põlved? Pane sokid jalga või palu need pildilt välja jätta. Meil kõigil oma nõrgad ja hellad kohad. Sa ei meeldi endale mingi nurga alt? Räägi sellest, räägi kõigest, mis Sulle muret teeb ja samas ka sellest, mida sa näha ihkad! Ma olen absoluutselt veendunud, et imeilusaid pilte saab teha nii telliskivist kui ka 300+kilosest inimesest. Alati leidub midagi, milles ja kuidas seda ilu tabada. Ja isegi kui sel hetkel tundub see kõik nõme, tobe või suisa kole, siis võib-olla mõne aja pärast on sellel kõigel sootuks teine väärtus?

Fotograafidele, kes inimestega töötavad ja nende soove püüavad pildile püüda, tahan ma aga südamele panna seda, mida te arvatavasti ka ise teate – teie tabatud ja loodud pildid loovad ideaale ja arusaamasid ilust ja elust. See on mingis mõttes suur vastutus ja kindlasti tähtis ülesanne, millise tunde inimene endaga sellelt sessioonilt ja teie tehtud piltidega edasisse ellu kaasa võtab. Keda mõjutab see vähem, keda mõjutab väga tugevalt. See, mida ja kuidas te näitate, tähendab nii paljude jaoks väga palju. See on ajakapsel, millel võib olla väga suur mõjuvõim. Pisitasa võivad teie pildid veenda paljusid ebakindlamaid, et tegelikult on neis olemas nii paljut, mida pühitseda ja mille üle rõõmu tunda. Ja samas võib ka väga kerge vaevaga sellele kriipsu peale tõmmata. See on õhuke, aga imeilus jää, mis kannab, kui seda kenasti hoida. Aga veel enam oluline piltide tegemisest on see, kas ja kus ja kuidas neid presenteerida.

Ma usun nii väga, et reaalse olukorra normaliseerimine täna, siin ja praegu ja igal järgmisel päeval on oluline. See on oluline, et meie hing saaks meie kehas tunda end kindlamalt. Olla nii nagu me oleme ja tunda ennast just sedasi hästi – see on oluline. Kui meil on meie endi sees ja iseendaga hea, siis on ka maailm me ümber parem paik.

***

Ja nüüd arvake ära, kui palju ma sain selle peo ja sessiooni järel Andreasele oma “bikiinimassaažist” rääkida? Midagi ei saanud, sest see oli ikkagi üllatus, mis pidi enne valmis saama. Ja kõik minu sõbrad, kes asjast teadsid, hoidsid minuga koos seda saladust. Ja kui pildid saabusid… siis ma alguses mõtlesin, et ei ole midagi. Enne ei näita Andreasele midagi, kui album ka valmis saab, aga ei, ma rohkem enam ei suutnud. Ja tema rõõmustas nende üle samavõrd kui mina. Ja selle loo kirjapanemise osas oli mul samuti tema pidev ja tugev toetus. Sest on temagi siin oma maanurgas näinud tervet suurt hulka naisi, kes on oma kehas kurvad või õnnetud või ühiskonna poolt pealesurutud iluideaalidesse mitte mahtudes haavunud või alla andnud. See on nii kohutavalt julm ja vale ja kõik meie ümber algab ju ometi meist endist, meie seest. Ja ilusad pildid iseendast on üks võimalus iseendale muuhulgas ka kinnitada, et ma olen imeline inimene ka väljastpoolt kõigile oma tegudele lisaks 🙂

Lõpetuseks veel üks hell hetk – pulmapäev! Need, kellele see teema korda läheb, soovivad vast igaüks, et sellest päevast jääksid mälestuseks ka imelised pildid. Ja kui reaalses elus näedki sa välja selline, mitte lihtsalt suur vaid korraliku raseda kõhuga mitterase – kusjuures kleiti mahtumise nimel on mul seljas juba tugevalt korrigeerivad kõrge värvliosaga püksid, mis veerand kannikast turjani rullivad… 😛

Siis kohale jõudes puhkab silm ja meel just seesuguse pildi peal. Aitäh, imeline Stina Kase, meiega ausalt ja eriliselt imet tegemast me elu ühel tähtsaimal päeval! Need on ühed kõige imelisemad mälestused me senises elus, mis Stina ja ka mu kalli sõbra Liina abil kinni ja pildile said püütud.

Igaks juhuks ja uudishimu rahuldamiseks pistan siia ka enda keha tehnilised andmed:

vanus 40

sünnitanud 2 last, millest on minu kehale mälestuseks jäänud mõned venitusarmid, kõhulihaste diastaas ja väiksema rusika suurune nabasong, mis ootab oma aega.

6,5 aastat katkematut imetamise staaži

100 kilo

keha silindri ümbermõõt erinevate nurkade alt suht ühtlaselt 120 cm. Kõik on oma, midagi puudu, üle ja võõrast pole.

rinnahoidja number 95-100C

püksid XL või XXL, rõivanumber olenevalt mudelist, tootjamaast, tootjast ja olukorrast 44-48

juuksevärv pole oma ja muutub pidevalt

kingasuurus enamasti 41 või 40, saapasuurus 42.

Midagi veel? IQ nr ei tea, aga keha koostöös vaimuga omab kahekordset kõrgemat haridust, on abielus ja elu ja iseendaga täiesti rahul.

 

***

Minu Ameerikas elanud vanavanaema oli selline tegelane, kes lõikas kõikidel fotodel enda alakeha välja, sest talle “ei meeldinud näha, kui paks ta on” – vot sellise ilu- ja kehasõnumiga kodust ma tulen. Aga ometi olen ma osanud endaga üsna sõbralikult läbi saada ja selle üle on mul väga hea meel. Kohe väga, kui ma täna sellele siin selle pika jutu lõpus otsa vaatan. Minu keha on päris kindlasti mu kindlus. Ta on mu kodu ja ta on mu tugisammas, minu kindlustunne.

 

Hoia ja armasta ennast! Sa oled just nüüd ja iga hetk nii nagu Sa oled Sina ise. Ja nii ongi kõige ilusam, heam ja parem! <3

 

Armastuse ja austusega

 

Eva

Naiste vastu suunatud vägivald

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.

See teema on minuga olnud palju aastaid. Nii isiklikus plaanis, millest olen kirjutanud iseenda loos kui ka lihtsalt väga lähedalt läbi parima sõbra kogemuse, milles Älin rääkis lähemalt enda loos. Ka minu # Me Too lugu räägib enda eest mitmel kujul.

Kui ma läksin õeks õppima, siis juba esimesel aastal juhtus nii, et ma sattusin varasema õppekava järgi õppijatega koos kuidagi läbi pisikese ime ja suure õnne vabakuulajaks vabaainesse, mille kandvaks teemaks oli vägivald. Aine, mis võiks ja peaks sellisel kujul olema olemas kõigi õdede õppekavas kohustuslikult ja väga intensiivselt, sest kui õed ei oska märgata ja käituda sellises delikaatses olukorras, siis kes üldse veel? Ainul politsei? Lastekaitse? Selleks ajask võib asi olla kestnud juba päratut kaua…

Käsitlesime selles aines nii vägivalda laste suhtes kui ka vägivalda naiste suhtes. Jah, vägivalda esineb lähisuhtes ka meest vastu ja sellest olen ma rääkinud näiteks siin. Ja laste suhtes toimepandud koletegudest olen rääkinud varasemalt veel ka siin. Millest ma veel rääkinud ei ole, on see, kuidas toetada ja aidata vägivallatsejaid ja aidata nende lähedastel muutunud maailma pildi ja purunenud lootuste ja unistustega toime tulla. See on samamoodi vajalik. Lihtsalt kusagil mujal ja muudmoodi.

Aga tänane päev tuletas mulle meelde just naistevastase vägivalla ja selle, et kahel aastal olime me Annikaga koos kahe ämmakaga õdede poole pealt need üliõpilased, kes juhendajate suunamisel tegid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogu stendile väljapaneku just sellel teemal. Otsisin selle meie esimese kursuse ettekande esitluse üles ja kuigi seal ehk on mõned andmed veidi aegunud ja allikate ja viitamistega saab norida ning sisuliselt võib midagi puudu olla, siis ometi on see veel üks oluline pisike asi, millele pilgu pealeviskamine võib siiski pigem kasu kui kahju tuua.

Hoidke teineteist ja julgege märgata, näha, tunnistada ja tegutseda, sest ainult hoolides, toetades ja julgustades saame me seda maailma paremaks paigaks muuta! <3

 

[x_slider animation=”slide” slide_time=”20000″ slide_speed=”650″ prev_next_nav=”true”]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie1.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie2.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie3.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie4.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie5.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie6.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie7.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie8.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie9.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie10.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie11.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie12.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie13.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie14.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie15.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[/x_slider]

 

Lisan igaks juhuks siia need samad slaidid ka piltide kujul. Ehk on nii erinevatel ekraanidel lihtsam neid vaadata?

 

Pühendan selle loo tänase päeva puhul ja vägivallatuma maailma nimel kallistades kõigile neile naistele, kes alles argsi taipavad, kes juba siplevad ja väljapääsu otsivad ja neile, kes selle tee on läbi teinud ja end valguse kätte tagasi võidelnud. Kallistan ka neid, kes ikka ja jälle läbi paratamatuse ja muude põhjuste tagasi vajuvad. Ainus, mida ma kindlalt öelda oskan, on see, et te ei ole üksi ja sellest kõigest ON väljapääs. Ausalt! See väljapääs on olemas ja meie kõigi asi on teha selle nimel tööd, et see väljapääs oleks selgemalt ja julgemalt märgistatud ja seal teisel pool ei ootaks vaid tühjus ja üksijäämine. Koos suudame me paremini!

<3

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂