Täna oli meie koolis karjääripäev. Praktikabaasid, tulevased tööandjad ja muud seotud ettevõtmised tulid ennast üliõpilastele tutvustama. Just ühel seesugusel päeval, hea mitu aastat tagasi, astusin ma esmakursuslasena kevadiselt päikselisel hommikul koolis trepist alla esimese korruse koridori ja kohe trepi kõrval oli Eesti Õdede Liidu laud.
“Ahsoo, et üliõpilased saavad ka siis juba Õdede Liitu astuda ja peagi selleks veel kooli olema lõpetanud?”
Selgus, et just nii see ongi ja ka üliõpilased saavad liidu liikmeks astuda. See oli ühtaegu nii põnev kui ka auväärne värk. Täitsin koos paari kursakaaslasega kohe seal laua ääres avalduse ja nii said meist Eesti Õdede Liidu liikmed. Uhke tunne oli. Paar nädalat hiljem olin ma sujuvalt juba liidus meie piirkonna aktiivi liige ja kooli üliõpilaste esindaja. Edasi läks tegutsemiseks ja mul on nii lõpmata hea meel, et ma sain sellel tuiksoonel omal ajal olla koos maruägedate õdedega, kes kord kuus suure laua taga kokku said, asju arutasid, plaanisid ja need plaanid ka teoks tegid. See oli minu jaoks uus osa õendusest ja õeksolemisest ja seepaelus mind tohutult. Need õed tulid oma põhitöölt kohale vabast ajast ja olid kõik Õed suure algustähega. Ja see kõik köidab mu meeli siiani!
Need aastad, kui me Eestist eemal olime, ei kadunud õeksolemise tunne mu seest kuhugi. Vastupidi! See tunne hoopis kasvas ja selgines ja sai selgemaid sihte juurde. Nüüd on mul selle üle muidugi mõnus muheleda. Aga enne veel, kui me Eestisse tagasi jõudsime, isegi veel enne seda, kui meil oli plaan üldse tagasi kolida, kavandasin ma Lastefondi jõulukaarti ja kavandeid tuli nagu Vändrast saelaudu ja sõbrad said pakkuda, mida veel oleks vaja ja kes veel vajaks jõuludeks kaarti. Ivi oli jälle kohe hakkamas ja arvas, et tal oleks vaja üht õdedega jõulukaarti. Aega kulus hea mitu kuud, aga see mõte surises mu peas edasi ja enne veel, kui me kolima hakkasime, sain ma valmis õdede jõulukaardi. Trükkimisega jäin ma hiljaks, küll aga saatsin ma need failid Gerlile Õdede Liidust, et kõigile õdedele ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat soovida. Ja ikka seda, et nad hoiaks oleks ise ka hoitud.
Koos jõulukaardiga hakkas idanema idee. Eesti Õdede Liit saab sel aastal 95aastaseks ja nii väärikas eas on iga juubel suuremat tähelepanu ja tähistamist väärt. Et kas ma teeksin Õdede Liidule juubelikujunduse? See pakkumine oli midagi sellist, millest ma ka kõige pöörasemal hetkel kolimise ja tööleminemise ja poiste individuaalsete õppekavade kokkukirjutamise ja miljoni muu asja keskelt loobuda ei saanud. See oli ja on minu jaoks auasi ja ma tänan liidu imelisi vedureid usalduse eest nii väga! Gerli ja Anneli ja nende meeskonnaga oli lust koostööd teha 🙂
Idee idanes mühinal. Südamega, südamest, üheskoos inimese tervise heaks. Õed, logo, 95, rõõm ja lust, koostegemine, ühtehoidmine! Vormisin oma mõtted lennult kavanditeks.
Ja siis liikusime edasi juba selgemate plaanidega. Tegelased said kindlamad vormid ja värvid. Eesti suureks sünnipäevaks astusid tegusad õed esimest korda avalikkuse ette. Enda suurest päevast nad siis veel ei rääkinud. Esialgu tervitasid nad rõõmsalt üheskoos Eestit – rahvuslikult ja lippudega. Otse tööpostilt ja otse südamest 🙂
Juubeliplaanid ja traditsioonilise maikuu kevadkonverentsi mõtted arenesid. Samal ajal olid mul valmis saanud aga juba ka meie oma pidupäeva pildid ja juubelilogod – kahest stiliseeritud südamest logo on Õdede Liidul juba ammu ja pidulikel puhul on sellele veidi vürtsi lisatud. Nii ka sel korral. Ma panin erinevad mõtted kokku ja liidu pool tegi omad valikud:
12st jäi lõpuks kaalule ilus õhuline ja väga südamlik valik 🙂
Vabariigi suur sünnipäev sai mööda ja aeg oli lipud korraks käest panna ning ennast meie oma suureks peoks valmis panna! Ja siis nad tulid. Igaüks omast osakonnast ja valdkonnast ja sättisid end järjest kenasti paarikaupa pildile. Õendus on selles osas nii võrratult võimas eriala, et ühe suure õe nime alt võite te leida nii palju erinevaid tegijaid ja spetsialiste! Meie mõte oli nad sel korral kõik kenasti kokku tuua, et teie ka kõik näeksite, kui palju meid on ja kust kõikjalt meid leida võib. Algkoolist ja vanglast opitoani ja haiglast ja perearstikeskusest kiirabi ja reisilaevani, hambaravist telemeditsiini ja kõrgkooli õpetajateni välja. Maal ja metsas ja linnas ja kui vaja, siis ka kõrgel õhus. Mõte me suurest peost oli hoogsalt liikvele läinud ja nii nad siis kogunesid kõik kenasti pidulikult, õhupallid peos 🙂
Vahepeal juhtus aga veel midagi väga olulist – märtsikuus sai tuule tiibadesse Eesti Õdede Liidu õendusüliõpilaste seltsing, millest ma omal ajal salamisi unistasin, aga tegudeni me ei jõudnud. Seda uhkem on mu meel nüüdsete värskete tegijate üle, kelle võimuses on tõeliselt liita omavahel Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õed ja ämmaemandad, neile lisaks ka Tartu Ülikooli õdedest-ämmakatest magistrandid. Ja jälle olen ma justnagu kogemata õigel ajal õiges kohas, sest läbi meie maruvahva esmakursuslase, Kerli, kes neis tegemistes aktiivselt osaleb ja meie kooli üliõpilasi esindab, saan ma vahetult ka üliõpilaste tegemistele kaasa elada. Ajalugu natuke nagu kordub ja on oma spiraalides nii palju uut ja vahvat endaga kaasa toonud. Mul on selle üle nii hea meel.
Nii, aga kõik need tragid ja tegusad õed tulid kokku ja neist moodustus üks vahva rivi õdesid! Just õdesid, mitte medõdesid. Nii nagu pole meil enam medkooli, pole meil enam ka medõdesid, vaid on lihtsalt õed. Miks nii? See sõnaalgus “med” on veidi eksitav, sest tegelikult on õed tervishoiutöötajad, mitte medtöötajad ja ainsana on õdedest meditsiinimaailmas käpp sügavamal sees erakorralise meditsiini valdkonnas. Ja sellegipoolest on ka nende töö alustalad ikkagi otsaga tervise hoidmises, säilitamises, edendamises. Seega on õed õed ja just sellised õed said kokku ka me lustakal paraadpildil!
Kuigi ma teadsin juba nädalakese, et meie neli korda aastas ilmuva erialase ajakirja “Eesti Õde” kevadnumbri kaanel ja natuke ka seespool, on needsamad tegelased, siis no oli ikka uhke tunne küll neid luust ja lihast enese ees näha!
12. aprill on õenduse Suure Ema, Florence Nightingale sünnipäev ja ühtlasi rahvusvaheline õdede päev. Õed tähistavad seda päeva ja nädalat selle ümber enda pidupäevana. Nii ka meie. Seega, meil on juba pragu suur pidu! Ja juba nädala pärast toimub meie juubelikonverents. Mul on tõsiselt suur au ja rõõm olla õde, Eesti Õdede Liidu liige, tulevaste õdede õpetaja, paljude õdede sõber ja ülepea selles õenduse asjas sees.
Palju õnne teile, õed, endised õed ja tulevased õed ja kõik õdede sõbrad ja lähedased! See on meie pidupäev ja meie nädal! 17ndal konverentsil kohtume!
Palju õnne, Eesti Õdede Liit! Hurraa!
