Ekleerid

Lauda saabuvad me ekleerid.

Kaks mulle, kaks Andreasele.

“Ma pean tunnistama, et ma võtsin kaks kooki ainult seepärast, et sa ütlesid, et sa võtad kaks ja ma ei tahtnud kehvem olla!” tunnistan ma häbelikult itsitades.

“Arva, miks ma kaks võtsin?” küsib Andreas laia naeratusega ja mina noogutan õhinal.

“Sest ma olin kindel, et sa võtaksid kaks ja ma ei tahtnud sinust maha jääda!

Naerame ja koogid… need kaovad naudinguga kõhtu selle loo kirjutamise käigus. Ei! Täna rohkem ei söö. Mõni teine homme taas.

Aga näiteks kaks päeva varem avanes me koolitusruumi lauakõrguses külmikus seesugune pilt.

Sedasi näevad välja 30 ekleeri – 20 šokolaadiga ja 10 karamelliga. Me tegime Õismäe kohvikus korraliku tühejnduse, vabandust, aga meil oli neid kõiki vaja ja nad olid lihtsalt nii jubehea oli! Eriti šokolaadi omad. Kuigi mõned arvasid, et just karamelli omad on paremad.

Lyoni ekleerid ON parimad! Need on just sellised nagu minu lapsepõlves, kui tädi Helga meile ekleeridega pühapäeval külla tuli. Aga kui Lyonis ekleerid otsa saavad, siis kõrval majas asuvas Rucolas on saab maruhead pavlovat. Ja kesklinnas on abiks Tõnismäel asuvas Klaaspärlimäng, kus on arvatavasti Eesti parim tiramisu. Ma pole paremat kusagil saanud. Seda magusadoosi siia kirja pannes on tunne, et ma muud ei söö ja muust ei mõtle, kui kookidest? Ju vist. Sedasi on elu magusam! 🙂

 

Lihtsalt üks hommik

Avan silmad.

Hommik.

Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.

Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!

Kargan voodist õudusega üles…

Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.

Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…

Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.

Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.

Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.

Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.

Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!

Pisarad jooksevad naerust.

Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.

Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.

See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.

Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?

Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.

Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.

Päike paistab.

Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.

Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.

Eesti Õdede Liit 95!

Täna oli meie koolis karjääripäev. Praktikabaasid, tulevased tööandjad ja muud seotud ettevõtmised tulid ennast üliõpilastele tutvustama. Just ühel seesugusel päeval, hea mitu aastat tagasi, astusin ma esmakursuslasena kevadiselt päikselisel hommikul koolis trepist alla esimese korruse koridori ja kohe trepi kõrval oli Eesti Õdede Liidu laud.

“Ahsoo, et üliõpilased saavad ka siis juba Õdede Liitu astuda ja peagi selleks veel kooli olema lõpetanud?”

Selgus, et just nii see ongi ja ka üliõpilased saavad liidu liikmeks astuda. See oli ühtaegu nii põnev kui ka auväärne värk. Täitsin koos paari kursakaaslasega kohe seal laua ääres avalduse ja nii said meist Eesti Õdede Liidu liikmed. Uhke tunne oli. Paar nädalat hiljem olin ma sujuvalt juba liidus meie piirkonna aktiivi liige ja kooli üliõpilaste esindaja. Edasi läks tegutsemiseks ja mul on nii lõpmata hea meel, et ma sain sellel tuiksoonel omal ajal olla koos maruägedate õdedega, kes kord kuus suure laua taga kokku said, asju arutasid, plaanisid ja need plaanid ka teoks tegid. See oli minu jaoks uus osa õendusest ja õeksolemisest ja seepaelus mind tohutult. Need õed tulid oma põhitöölt kohale vabast ajast ja olid kõik Õed suure algustähega. Ja see kõik köidab mu meeli siiani!

Need aastad, kui me Eestist eemal olime, ei kadunud õeksolemise tunne mu seest kuhugi. Vastupidi! See tunne hoopis kasvas ja selgines ja sai selgemaid sihte juurde. Nüüd on mul selle üle muidugi mõnus muheleda. Aga enne veel, kui me Eestisse tagasi jõudsime, isegi veel enne seda, kui meil oli plaan üldse tagasi kolida, kavandasin ma Lastefondi jõulukaarti ja kavandeid tuli nagu Vändrast saelaudu ja sõbrad said pakkuda, mida veel oleks vaja ja kes veel vajaks jõuludeks kaarti. Ivi oli jälle kohe hakkamas ja arvas, et tal oleks vaja üht õdedega jõulukaarti. Aega kulus hea mitu kuud, aga see mõte surises mu peas edasi ja enne veel, kui me kolima hakkasime, sain ma valmis õdede jõulukaardi. Trükkimisega jäin ma hiljaks, küll aga saatsin ma need failid Gerlile Õdede Liidust, et kõigile õdedele ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat soovida. Ja ikka seda, et nad hoiaks oleks ise ka hoitud.

Koos jõulukaardiga hakkas idanema idee. Eesti Õdede Liit saab sel aastal 95aastaseks ja nii väärikas eas on iga juubel suuremat tähelepanu ja tähistamist väärt. Et kas ma teeksin Õdede Liidule juubelikujunduse? See pakkumine oli midagi sellist, millest ma ka kõige pöörasemal hetkel kolimise ja tööleminemise ja poiste individuaalsete õppekavade kokkukirjutamise ja miljoni muu asja keskelt loobuda ei saanud. See oli ja on minu jaoks auasi ja ma tänan liidu imelisi vedureid usalduse eest nii väga! Gerli ja Anneli ja nende meeskonnaga oli lust koostööd teha 🙂

Idee idanes mühinal. Südamega, südamest, üheskoos inimese tervise heaks. Õed, logo, 95, rõõm ja lust, koostegemine, ühtehoidmine! Vormisin oma mõtted lennult kavanditeks.

Ja siis liikusime edasi juba selgemate plaanidega. Tegelased said kindlamad vormid ja värvid. Eesti suureks sünnipäevaks astusid tegusad õed esimest korda avalikkuse ette. Enda suurest päevast nad siis veel ei rääkinud. Esialgu tervitasid nad rõõmsalt üheskoos Eestit – rahvuslikult ja lippudega. Otse tööpostilt ja otse südamest 🙂

Juubeliplaanid ja traditsioonilise maikuu kevadkonverentsi mõtted arenesid. Samal ajal olid mul valmis saanud aga juba ka meie oma pidupäeva pildid ja juubelilogod – kahest stiliseeritud südamest logo on Õdede Liidul juba ammu ja pidulikel puhul on sellele veidi vürtsi lisatud. Nii ka sel korral. Ma panin erinevad mõtted kokku ja liidu pool tegi omad valikud:

12st jäi lõpuks kaalule ilus õhuline ja väga südamlik valik 🙂

Vabariigi suur sünnipäev sai mööda ja aeg oli lipud korraks käest panna ning ennast meie oma suureks peoks valmis panna! Ja siis nad tulid. Igaüks omast osakonnast ja valdkonnast ja sättisid end järjest kenasti paarikaupa pildile. Õendus on selles osas nii võrratult võimas eriala, et ühe suure õe nime alt võite te leida nii palju erinevaid tegijaid ja spetsialiste! Meie mõte oli nad sel korral kõik kenasti kokku tuua, et teie ka kõik näeksite, kui palju meid on ja kust kõikjalt meid leida võib. Algkoolist ja vanglast opitoani ja haiglast ja perearstikeskusest kiirabi ja reisilaevani, hambaravist telemeditsiini ja kõrgkooli õpetajateni välja. Maal ja metsas ja linnas ja kui vaja, siis ka kõrgel õhus. Mõte me suurest peost oli hoogsalt liikvele läinud ja nii nad siis kogunesid kõik kenasti pidulikult, õhupallid peos 🙂

Vahepeal juhtus aga veel midagi väga olulist – märtsikuus sai tuule tiibadesse Eesti Õdede Liidu õendusüliõpilaste seltsing, millest ma omal ajal salamisi unistasin, aga tegudeni me ei jõudnud. Seda uhkem on mu meel nüüdsete värskete tegijate üle, kelle võimuses on tõeliselt liita omavahel Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õed ja ämmaemandad, neile lisaks ka Tartu Ülikooli õdedest-ämmakatest magistrandid. Ja jälle olen ma justnagu kogemata õigel ajal õiges kohas, sest läbi meie maruvahva esmakursuslase, Kerli, kes neis tegemistes aktiivselt osaleb ja meie kooli üliõpilasi esindab, saan ma vahetult ka üliõpilaste tegemistele kaasa elada. Ajalugu natuke nagu kordub ja on oma spiraalides nii palju uut ja vahvat endaga kaasa toonud. Mul on selle üle nii hea meel.

Nii, aga kõik need tragid ja tegusad õed tulid kokku ja neist moodustus üks vahva rivi õdesid! Just õdesid, mitte medõdesid. Nii nagu pole meil enam medkooli, pole meil enam ka medõdesid, vaid on lihtsalt õed. Miks nii? See sõnaalgus “med” on veidi eksitav, sest tegelikult on õed tervishoiutöötajad, mitte medtöötajad ja ainsana on õdedest meditsiinimaailmas käpp sügavamal sees erakorralise meditsiini valdkonnas. Ja sellegipoolest on ka nende töö alustalad ikkagi otsaga tervise hoidmises, säilitamises, edendamises. Seega on õed õed ja just sellised õed said kokku ka me lustakal paraadpildil!

Kuigi ma teadsin juba nädalakese, et meie neli korda aastas ilmuva erialase ajakirja “Eesti Õde” kevadnumbri kaanel ja natuke ka seespool, on needsamad tegelased, siis no oli ikka uhke tunne küll neid luust ja lihast enese ees näha!

12. aprill on õenduse Suure Ema, Florence Nightingale sünnipäev ja ühtlasi rahvusvaheline õdede päev. Õed tähistavad seda päeva ja nädalat selle ümber enda pidupäevana. Nii ka meie. Seega, meil on juba pragu suur pidu! Ja juba nädala pärast toimub meie juubelikonverents. Mul on tõsiselt suur au ja rõõm olla õde, Eesti Õdede Liidu liige, tulevaste õdede õpetaja, paljude õdede sõber ja ülepea selles õenduse asjas sees.

Palju õnne teile, õed, endised õed ja tulevased õed ja kõik õdede sõbrad ja lähedased! See on meie pidupäev ja meie nädal! 17ndal konverentsil kohtume!

Palju õnne, Eesti Õdede Liit! Hurraa!

 

Ma mahun Su südamesse!

Enneaegsete laste teema on mu südames olnud just nii kaua, kui mul on olnud au ja rõõm tunda Vancut – varsti siis juba 11 aastat. Enne seda ei teadnud ma enneagsest sünnist suurt midagi. Polnud lihtsalt minu teema. Aga nüüd on. Olles kord seal olnud, siis see jääb su sisse. Ja see ei pea olema koorem ja vaev. See saab olla ka rõõm ja lohutus ja jagamine. See on kogemus, mis ilmselgelt tegi mind tugevamaks ja andis elule uued sihid ja tõuke neid teostada. Siin ma siis nüüd olen ja elan oma unistustes. Ja jagan neid teie ja maailmaga 🙂

Kevad on olnud me Enneagsete Lapsed tiimi jaoks tegus aeg. Kevadel ärkab maailm uuesti. Talvel südames kantud ideed tahavad päriselt sündida ja ja sünnivadki. Nende projektide ja ettevõtmiste saateks puges ka mu südamekaardi idee taas ühel koosolekul mõttest paberile.

Ikka see sulnis mõte, et ole sa nii suur või väike, ikka mahud sa selle südamesse, kes sind armastab. Alati. Kristelile meeldis see mõte ka väga ja nii läksin ma koju seda puhtaks joonistama. Saatsin faili Kristelile, Kristel saatis trükki. Mina tõin nad trükist ära ja siin need nunnud on! Juhhuu!

Tan tuli piiluma ja sai endale ka kaardi pihku.

“Noooh, mahud sa mu südamesse?” küsisin ma kavalalt oma 13aastaselt varsti minupikkuselt tüübilt.

“Mmmuidugi!”

Ja mahubki! Proovisime, hihiii! Ka siis, kui ta minust kolm pead pikemaks peaks kasvama, ikka mahub. Süda on ju selline imeline elund, mis suudab mauhutada kõik olulise ja ikka ei ole seal sees kitsas 🙂

Ühtlasi kirjutas Tan mulle selle kohta kohe ka pühendusega kinnituse 🙂

Hetkel on need kaardid emadepäevaks justnagu loodud, aga sobivad kindlasti kasutada ka muul ajal. Väga oluline on ka see, et neid kaarte ostes toetad Sa enneaegselt sündinud lapsi ja aitad edendada nende laste perekeskset ravi ja hooldust. Päriselt ka!

Kaarte saab osta viiekaupa enneaegsedlapsed.ee lehelt SIIT! 🙂

Sest me kõik mahume üksteise südamesse!

Ja siis mahuvad meie südamesse veel ka paljud muud asjad, sest samal ajal oleme juba aprilli algusest tegutsenud ilmatu armsa ja suure “Maailmale nähtavamaks” projektiga. Sellega soovime näidata, et ka kõige enneaegsemalt sündinutest, pisematest ja väetimatest võitlejatest, võivad ühel hetkel sirguda suurte unistuste ja tegudega vinged tegijad. See video on algus suurematele plaanidele ja neist räägin ma teile ka peagi.

Sel korral on ka meie Vancu pundis. Videos astub üles viimasena  <3

 

Ja siis sündis ühel täiesti tavalisel hilisel öötunnil, justkui muuseas, hoopis üks teistlaadi mõte. Kristel oli pikalt mõtelnud, milliseid üritusi ja ettevõtmisi oleks veel vaja ette võtta, et enneaegsete laste lähedasi paremini toetada. Ta oli mulle servast rääkinud juba ka varem, et planeerib esmaabikoolitusi ja küsinud, kas ma olen nõus appi tulema. Tol õhtul tuli see taas jutuks. Istusin. Mõtlesin kaks sekundit. Vanematele laste esmaabist ma rääkida hetkel nagu ei taha. KÜLL aga võin ma rääkida lastele esmaabist ja samal ajal saab Kristel vanematega vestlusringi läbi viia. See mõte oli nagu magus plahvatus mu peas ja Kristel tuli sellega kohe kaasa. Pingu, Enneaegsete Laste maskotiloom, tuli ka kampa ja hommikuks oli kuulutus olemas – ja selle leiad SIIT!

 

Esimesed registreerujad olid olemas praktiliselt kohe. Paari päevaga oli selge, et meie enda ruum jääb kitsaks ja ühest üritusest jääb väheks. Selge, siis teeme suuremalt ja julgemalt. Teeme sel korral kasvõi kaks korda 🙂

Vot sellised lood sel korral!

Ja teadke, et te mahute alati mu südamesse  <3