Temp ja Vemp

Täpselt aasta tagasi, siis, kui me veel Lasnamäel elasime, andsin ma oma sõna, et hakkan hoidma lisaks enda poisile ka yht teist poissi. Õige pisut nooremat kui minu enda oma. Kõik sujus algusest peale kuidagi loomulikult ja valutult ja nii veetmise me kolmekesti koos kokku tubli 8 kuu lyhendatud tööpäevad. Nemad olid minu pisikesed armsad pärdikud ja mina endanimelise loomaia direktor (isegi ametinimetust kinnitav särk sai kunagi tehtud :D). See oli vahva aeg, sai laenatud kaksikute käru, et saaks poistega mõnusalt koos jalutada. Pärast korduvaid katseid kahe käruga ma lihtsalt loobusin, aga kaksikutena oli neil endal ka tore ja põnev. Vahepeal elasin pool aastat vanemate kodus ja seal oli palju mõnusam kui Lasnamäel ja hiljem jätkasime oma lõbusa päeva-loomaaiaga juba Õismäel.

Ja aeg on läinud (keegi ikka teab, kuhu see kaob?). Minu poiss on juba 4 kuud 2-aastane ja teine poiss sai 2 just eile. PALJU ÕNNE VEEL KORD! 😀

Synnipäevakingituse yle ei olnud vaja pikalt juurelda, see oli kuidagi täiesti iseenesest mõistetav, et tuleb teha pärdikusärk. Ja kindlasti kaks tykki. Kuna poisid enam aktiivselt koos pole, siis olgu nendevaheline side kuidagimoodi vähemalt muul viisil vahvalt märgistatud 😀

Synnipäevalapse särk. Tema ise on Vemp ja tal on sõber Temp

Minu pärdiku särk. Tema on siis Temp ja tema sõber on Vemp

Pisikesed pärdikupoisid Temp ja Vemp elu yle mõtisklemas ja maailma uurimas

Ja pärdikud mõtlikult mänguhoos. Mäng on väga tõsine töö 🙂

Elagu pisikesed vahvad pärdikud! Kuigi poisid ise on veendunud, et nende särkidel on mõmmid ja jääkarud. No mida teha! Ikka veel ei suuda ma joonistada ahve nii, et need ka laste jaoks ahvid oleksid. Aasta otsa olen aktiivselt asjaga tegelenud, katetanud ja harjutanud ja ahv jääb karuks. Asi saigi alguse täpselt aasta tagasi. Sai samale poisile kingitud nimeplaat.

Muuhulgas oli sellel pärdik. Kõik kysisid aga, miks on karul pikk saba. Ma siis võtsin asja käsile ja asusin ahve aktiivselt ahvistama. Suured inimesed juba saavad aru, et tegemist on ahvidega. Või vähemalt ytlevad minu lohutuseks seda. Aga lapsed, neid ei peta, ja nemad ise ka ei peta. Ja minu ahv on endiselt karu. Mis sellest, et suurte külgmiste kõrvade ja piiiiika sabaga. Pean veel selle asjaga vaeva nägema või lootma, et needsamad ‘karupojad’ suurekas kasvavad ja lõpuks näevad ka karude asemel ahve 😀

Alguses plaanisin seljale veel kirjutada, et ‘põgenenud loomaaiast’ või ‘ulakad ja eksinud pärdikud toimetada tagasi loomaaeda’ või et ‘loomaaias on lahtiste uste päevad’ aga jätsin oma vaimukused targu endale, sest kindlasti on neidki, kes traumeeruvad ainuyksi sellest, et ma lapsi pärdikuteks julgen kutsuda. Meie õnneks, mina ja teise pärdiku ema, selles midagi halba ei näe. Ainult toredat. Aga ega ma oma kelmikaid mõtteid veel maha pole matnud, vähemalt mu oma poiss (kui ta sõnumit oma särgil õigustada juba mõistab) ja ma ise saame varsti kindlasti igasugu ulakate sõnumitega särke kandma 😀

PS ma ei ole kedagi unustanud ja kõikide soovid ja ootused on kenasti kirjas ja meeles ja katsun need lähiajal ka teostada/yhendast võtta. Lihtsalt väga rasked ja segased ajad on olnud. Loodan, et need saavad peagi mööda. Kõike head ja ilusat ja veel paremat teile! 🙂

Kõiksugu tegemisi!

Mul on siin vahepeal kogunenud kõiksuguseid asju, mida ma polegi teile veel näidata jõudnud! See viga tuleb vähemalt servast parandada 😀

Nii! Kõigepealt on õige mitu vahvat poissi saanud endale nimetahvlikesed. Iga pilt on sündinud personaalselt just lapse enda ja tema või ta lähedaste lemmikute ja eelistuste põhjal. See on alati pikk ja põhjalik protsess, aga tulemus on minu meelest alati nii haaravalt armas:

 

Ja särgijuttu ka sekka!

Gregor on yks vahva pisike poiss. Heledapäine ja helge, nagu pisike telepoiss. Vaatab uudsihimulikult ja lehvitab rõõmsalt. Ja yhel korralikule poisile meeldivad kindlasti autod – yks selline on end parkinud Gregori särgile 😀

Andreas on oma pisikese õe suur vend. Talle meeldivad igasugused asjad, aga kui kuulsin, et tema yks lemmikutest on ka meri, siis ei suutnud ma vastu panna soovile joonistada yks mereteemaline särk. Nii palju kui ma olen merd ja hullavate laste rannapilte joonistanud, ei ole ykski neist kunagi särgile jõudnud. Nyyd siis olen joonistanud ka yhe mereteemalise särgi. Mõnus tuuleõhk sasib juukseid ja lõbus naeratus ja lehvitus Andrease esituses 😀

Enelis on pisike tydruk. Väike Pöial-Liisi. Ta elab lille sees ja tal on hästi pikad juuksed ja pisikesed tiivad. Ta on hästi armas ja nunnu, noh, nagu yks tõeline pisike tydruk ikka. Tal on pisikesed tiibadega sõbrad ka – liblikas ja mesimumm ja varrukale on roninud ka yks lepatriinu 😀

Printsess Karolin on alles hästi pisike. Ta alles syndis. Pole teada, milliseks ta tulevikus täpselt sirgub, aga kindlasti saab ta olema hästi ilus ja armas – ikka tõeline printsess. Ja yhe õige muinasjutuprintsessi jaoks on lillelõhnaline aas kindlasti meelispaik. Ja pisikesed liblikad tantsivad printsessile rõõmutantsu 😀

Ja hetkel lõpetuseks ka kaks kelmikat istumise kohta. Sellise pildi peal ei saagi vist kaua istuda. Igati tervilikud ja silmale rõõmu pakkuvad, eks ju?! 😀

Vedru talu silt

Ei ole need isetegemised sugugi tahaplaanile jäänud siin muu kirjatöö kõrval. Kuidagi on viimasel ajal nii välja kujunenud, et vahepeal on natuke vaikne ja siis saab korraga palju asju valmis. Yks esimesi linnukesi, mis nyyd sellest satsist teele läks oli suurematsorti uksesilt Vedru talule 😀

Juba ainuyksi see nimi – Vedru talu – oli nii vahva, et kui olin läbi lugenud nimekirja, kes peaksid sildil olema, kargas kohe pähe, et taluelanikud saavad endale vedrud jalatalla alla. Ja nii siis ongi pildile end vedrutanud perenaine, peremees ja pisike perepoeg. Kaks koera on ka, nemad on niigi väledad ja seepärast neil pole päka all vedrusid 😀

Kuna selle talu õues kasvab palju ilusaid lilli, siis mõistagi sai ka pildile yks paras ports õitsvaid õiekesi joonistatud ja kõige yle särab päike. Ilma päikseta poleks ju ei valgust ega õieilu – loogika on mul paigas ihii 🙂

Ja nyyd siis ruttu tagasi tööle. Lõpetamist vajavad mõned puuasjad ja paras ports särke-värke 🙂

Minu kiiksud aastal 2007

Mannu, tore tydruk, viskas siis palli mul. Ta vist ei osanud kahtlustada, et kui mul vähegi aega on, siis tuleneb sellest palliviskamisest yks paras eepos. No mis teha, kui inimesel on suhtlemisvaegus 😉

Kiiksude ülesaane nägi välja seesugune:
Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises
2) majapidamises
3) vaba teema
Mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda

Ja mul oli korraga nii palju kirjutada 😛 Kuigi… kas need ongi kiiksud… minu arvates täiesti normaalne igapäevane elu ja olemine.

KOKKAMINE

– kokkamise eelduseks on reeglina inimlik vajadus syya. Kuna ma olen kehv sööja, söön valikuliselt, väga paljusid tavalisi asju ei võta suu sisse, samas võiksin elada hallitusjuustude, oliivide ja väga vyrtsika hiina toidu ja kokakoola peal ja samas söön suvalisel ajal, kui kõht parasjagu tyhjaks läheb, siis on mu kokkamised ka pigem sellised loomingulised tegemised. Kui last poleks, siis võiksin ma vabalt päev otsa kypsiseid näksida ja öösel siis hoolega vohmida, lapsega tuleb veidi arvestavam olla, eksole. Kaalujälgijat minust ei saaks, sest ma pole suuteline igat suutäit arvestama ja isegi mitte märkama. Söömine peab ju ikkagi nauding olema?

– tegelikult sobiksin ma hästi ahvipuuri elama – saaks päevad otsa ainult head ja paremat syya. Söögivalmistamine võiks piirdudagi baananikoorimise ja õunapesemisega. Mu elu parim aeg söömise mõttes oli lapsena pool aastat Aafrikas. Ma ei tea, et oleksin seal muud peale puuviljade söönud 😀

– kaks aastat oma kenast kooliajast õppisin Soomes, see oli mu kokanduslik kõrgtaseme periood. Raha oli kopika pealt loetud – kogu nädala söögiraha oli max 15 eurot, reeglina pidi 10ga hakkama saama. Need kaks aastat ei võtnud ma suu sise suutäitki lihatooteid. Minu päevasöök oli absoluutselt rangetes reeglites – 1 õun, klaas keefiri, kaks rännumehe leiba (kokku 4 õhukest viilu), nende vahele peakapsa leht ja niisutuseks veidi hapukoort või maitsestamata jogurtit – olenes kummal oli soodukas. Ja janu järgi kraanivett. Vahel õhtul või öösel, kui viitsisin 100 meetrit arvutiklassist yhikasse astuda, siis pisike kausitäis keedetud magedat tatart või pikateralist riisi majoneesiga. Need kolm viimast olid kõik kodust kaasa ostetud. Aga selle nimel, et saaks veel õppida, olen nõus kohe tagasi minema ja tõepoolest isegi hapukoorest loobuma. See oli mu elu kõige õnnelikum, tegusam ja toredam aeg 😀

– kokaraamatuid on mul palju. Kõik on ostetud ainult piltide ja pealkirjade pärast. Parimal juhul vaevun lugema koostisained. Kõik muu on omalooming – pildid peavad piisavalt inspireerivad olema 🙂

– kuna ma ise liha ei söö, no ei maitse lihtsalt, siis on minu jaoks suurim katsumus olnud liha töötlemine – no mõni inimene elamises siiski sööb liha. Aga mul on vastik liha katsuda.

– eriti ylejõukäivad on jahu- ja koorekastmed. Ma ei suuda neid isegi maitsta ja seepärast pole ma suutnud ise neist yhtegi iial teha ka. Kõik toidud käivad tomati või muude alternatiivkastemetega.

– ainus supp, mida söön on hernesupp ja seda yks kord aastas (teadagi millal) ja rangelt ilma igasuguse lihalise olluseta. Kui kodus keegi suppi soovib, siis on olemas kuubikud ja purgisupid ja nad peavad sellega ise hakkama saama.

– ma armastan vyrtse. Karrid, piprad njämm. Igasugu maltsad – puned, tillid jne võivad mu poolest vabalt olla kuivatatud ja tulla pakist, peaasi, et olemas on. Samas soola ei kasuta ma peaagu yldse. Ja kui yldse, siis mitte tavalist keedusoola. Ja suhkur ihh, kui paljudis tabas Euroliitu astudes suhkrupaanika, siis meie ostsime just oma kolmanda kilose paki nende aastate jooksul. Seda lihtsalt ei kulu me majas.

– vaikselt olen nyyd suutnud õppida rohekm arvestama reaalse vajadusega, aga pahatihti teen ikka veel syya tervele rygemndile, samas soojendatud toitu ma ise reeglina kunagi ei söö. No ei maitse. Seega on koeral pidu.

– bestbifoori yletanud kaubad, mis oma kapis on seisnud, vaatan kriitiliselt yle. Reeglina siiski viskan kohe minema. Ja siis on maailma ärritavaim, kui helistab taas ema, et tead, ma sain turult odavalt seda ja seda, noh nt aasta aega tagasi relaiseerimiskuupäeva yletanud kypsiseid. Kord leidis mu õde oma hästi hoitud shokolaadi seest ussid. Väikesed valged vaglakesed. Nii njämma. Seepärast vaatan vähemalt vanematel kylas olles alati kõigepealt toitude kuupäevad yle 😀

– jälgin hoolega asjade koostisosi. Kui tegemist on ikka igikestva asjaga, siis ei osta. Nt Hispaanias oli täitsa suur häda kohe. Mitte ykski piimatoode ei säilinud vähem kui aastaid. Ko-hu-tav. Eriti täpselt uurin alati järgi need E-d (eriti värvained), mida sisaldavad mu lapse lemmiktoidud. Juba ammu ei saa ta nt yhtegi vaarikatarretist, sest see, mis tarretise punaseks tegi, vaat seda tema ie kannata.

– tee sees ei käi kunagi suhkur, see rikub tee maitse ära. musta teed ma ei joo sellest ajast kui ei pane tee sisse suhkrut ehk siis juba 20 aastat. kui ma yks kord kahe aastat jooksul kohvi joon, siis on seal sees ohtralt suhkrut ja vähemalt samapalju piima kui kohvi 🙂

– kodumaised juustud sobivad ainult saiaga. juustuga võileiba ei ole minu jaoks olemas. Juust peab olema kas väga peene riiviga peenestatud või hästi õhukeste viiludena saial. Samas nii sini- kui valgehallitusjuust sobivad suurepäraselt nii peenleiva kui musta leivaga.

– krõpsupakk peab olema kaussi kallatud ja alati söön kõige pealt ära pisikesed, katkised, ebastandatrse kujuga krõpsud ja puru. Nii jäävad lõpuks alati kausi põhja mõned ilusad krõpsud, mida siis magustoiduks peenelt kahe näpu vahel ampsata 😀 krõpsudest eelistan maisiomi, sest neist on võrratult vähem igasugu saasta sees (võrreldes siis kartuli omadega)

– korralikku praadi syyes jääb salat alati viimaseks. See on mu maisupala ja säilitan seda iga hinna eest (kui toit ise vähegi söödav on ja ei pea seda salatiga koos alla saatma). Aga mu lapseisal on arusaam, et see minu salat on alati jäetud talle ja mina seda ei soovi. No ta saab ise alati oma toidu varem otsa ja siis nokib minu taldrikust mu meelispalu rrrrhhh ja ma ei saa talle kuidagi viisakalt öeldud, et kuule hei, ma hoian seda endale magustoiduks 😀

– kuna ma kardan hirmsal moel kuuma ja elu on näidanud, et mõne teise jaoks käesoe asi võib mulle põletusvillid põhjustada, siis olen kuumade asjadega eriti ettevaatlik. Ahjust võtan asju välja hiiglaslike kinnastega, millega mõni mees võiks ehk isegi keevitada vms.

– kõigest hoolimata meeldib mulle hirmsasti syya teha ja katsetada igasugu põnevaid asju. Samas maailma parim söök on keedetud värkse kartul kylma hapukoorega, lisandina rohelise sibula-kurgi-tomati salat. Ja maasikad 🙂

MAJAPIDAMINE

– korrast on mul oma arusaam. Mitte keegi teine ei kipu minuga seda jagama. Kõige hirmsam asi maailmas oli see, kui vanaema igavusest mu kappe ja sahtelid kooliajal koristamas käis. No mitte muhvigi ei leidnud siis enam yles. Ja siis oli tal hea tänitada, et näe kui segi sul siin kõik on 😀 Oma ‘segaduses’ orienteerun ma ise suurepäraselt ja võin tohutu paberipaki vahelt yhe kiire liigutusega vajaliku paberi leida, tingimusel, et keegi pole seda liigutanud.

– nõud tuleb otse laualt ära pesta ja ei tohi vahepeal virna olla laotud – vastik on kaussi või taldrikut kätte võtta, kui see on ka alt toiduga koos. Kuigi altpoolt pesen seda nagunii. Nõusid pesen alati jooksva veel all, samas hambaid ja käsitsipestavat pesu ei pese iial jooksva vee all. Kui nõusid ei saa kohe pesta, siis võivad nad minu poolest oodata kraanikausis kuni see täis saab, oma elu elama hakkab või kui nõud lihtsalt otsa saavad.

– ma ei armasta köögirätte, sest need muutuvad nartsuks juba pärast kahe kausi kuivatamist. Seepärast kuivavad asjad ise kuivaks ja veepritsmed-jäljed saab pärast puhta lapiga ära nyhkida.

– enamus mu asju on viimased 12 aastat kastides olnud.

– mul pole oma töökohta ega lauda. Töötegemiseks on köök. Köögilaud peab alati enne töötegemist särama ja mitte keegi peale minu ei tohi sellele töötegemise ajal liiga lähedale tulla. Seepärats teengi ma tööd öösel 😀

– käin pidevalt mööda elamist ja kustutan põlema/tööle jäätud lampe ja seadmeid

– vetsupaber võib käia mistehes pidi, peaasi, et paber olemas on. Koomiline on, kui märkan, et keegi on paberi ymber sättinud. Vahel, kui kylalised käivad, siis juhtub seda õhtu jooksul mitu korda 😀 Vetsupberi puhul on tähtis, et ta oleks kvaliteetne, ei laguneks käes vaid alles kanalisatsioonis 😀

– kuumakartuse pärast pole triikraud mu sõber ja elu on näidanud, et jumala vabalt saab ilma triikimata ka riideid sirgeks 😀 Kostyyme ja muid peenemaid asju mu garderoobis pole, seega pole ka probleemi. Voodilinad saavad sirgeks yhe ööga 🙂

– tolmurullid on need, kes ytlevad, milla on aeg koristada. Indikaatorid, noh 😀 No kui see kunagi isegi ehk oli nii, siis koera majjatulek tõi meile ka karvamere ja seepärast peab palju varem tolmuimeja tagumisest toast välja tooma. Ja tegelikult koristame suht kogu aeg, poiss suudab pidevalt asju maha ajada ja hoolitseda selle eest, et koristamis vajav materjal ei saa iial otsa 😀

VABA TEEMA

– maailma raskeim asi on kogu elu olnud see, et mul pole oma kodu (no oma tuba, oma luba). Vanemate pool oli nende maitse ja tahe ja raha, mis kujundasid mu toa. Viimased 12 aastat on olnud elupaigaks yhikad ja yyrikad ja vabadus värvida sein kasvõi kollaseks, on puudunud. See on krimilaaselt ahistav. Tihti ei tohi isegi naela seina lyya.

– ma vihkan hilinemist. Lapsest peale. Teised võivad hilineda, see on normaalne ja ikka tuleb ootamatusi vahele, teiste suhtes olen ma mõistev, aga ise ei tohi ma iial hilineda. Lähen kohutavalt närvi ja ärritun hirmsal moel. Ma olin valmis terve koolipäeva kasvõi vahele jätma, et ei peaks klassi astuma 3 minti hiljem ja kõva häälega vabandust paluma.

– sõnnidele omaselt on mul väga raske vabandust paluda. Mõttes palun, aga välja ei ytle. Viha ei pea, aga meeles püsib kõik. Kannatus on elevandi oma.
Samas kui ebaõiglust ja rikkumisi märkan, siis astun vahele ja politsei/päästeteenistuse number on mul pahatihti viimase valikuna ikka telefoniekraanil, sest ma kohe juhtun igasuguste asjade keskele.

– erialastes tellimustöödes olen karm ja resoluutne. Kui tuleb järjekordne inimene lootustandva jutuga, et ma tahan midagi ilusat oma aeda, hoovi või õue ja siis lyhikese jutu sees selgub, et ilus on ikkagi smargadirivi (elupuu vorm) ja muruväljak, siis olen konkreetne mutt ja saadan ta uut inimest otsima. Söön kasvõi kuivikuid, aga vastu võtan ainult huvitavaid pakkumisi, mis mulle ka midagi pakuvad peale raha. Tundub lihtsalt nii vale võtta raha selle eest, mida inimene saab ise teha ilma igasuguse vaimupingutuseta.

– rahutu, uudishimuliku ja õpihimulisena pole ma veel ikka maha matnud mõtet minna õppima ämmaemandaks, psyhholoogiks, õpetajaks. Minu meelest sunnitakse meie riigis lapsed erialavalikut tegema lambist ja ilma igasuguse ettevalmistuseta. Meil olid kyll keska ajal (bioloogia eriklass) iga nädal spets praktikumid haiglates, loomaaias, geenilaboris jne, aga ikkagi… Ma ei kahetse õpitud eriala, praeguses tegevuses tulevad kõik need lõputud joonestamised, joonistamised, värviõpetused, kompositsioonid, 3d modelleerimised, muud meisterdamised ja kindlasti pilditöötlus- ja joonestusprogrammide valdamine kasuks. No ok, silmaringi laiendamise mõttes tulid kasuks ka päheõpitud pulli suguelundid, munajõudluse arvutamine, lehmade geenhaigused, hüdraulika ja kõrgem matt ja kõik need maaviljeluse, maaparanduse ja muud ained. Lastele ju tore selgitada, et hobused kõnnivad keskmisel varbal ja lehmad-sead kolmandal-neljandal varbal. Ja mis peamine – pärast põllukoolis 😀 õppimist pole rohi enam iial roheline vaid märkad seal sadat erinevat taime, seegi on võimalus elu huvitavaks elada.

– ma vihkasin sygist kuni 18. eluaastani. Kasvades Nõmme mändide all on sygis mõttetult pime, rõske ja lägane aeg. Tartus aga õppisin sygist yle kõige armastama – yle paari aasta on seal ikka maailma ilusaim aeg yldse. Isegi rabasygised pole nii ilusad kui Toomemäe kuldne sygis.

– kevade tulles tahaks ruttu sõita lõunapoole, kasvõi Tatrusse, sest seal on siis juba kindlasti kevad ja nii saab ka Eestisiseselt ilusaid aastaaegu pikendada. Kui sõita ei saa, siis on vähemalt mälestused ja teadmine, et kuskil on juba suur kevad 🙂

– voodist astun välja alati vasaku jalaga, lapsest peale, tõenäoliselt protestiks, et kukutada ebausku. Musta kassi nina eest yle tee jooksmise peale sylitan kolm korda yle õla, aga ise alati mõtlen, et mis need siis tegema peavad, kel endal kodus must kass 😀

– raamatuid ostan sisule lisaks peamiselt piltide pärast. Luuleraamatuid autorte ja sisu järgi.

– mul on ilmselgelt liiga palju asju (eriti arvestades mu pidevaid kolimisi), aga mis teha, on paljut, mida lihtsalt peab tulevastele põlvedele hoidma ja pärandama, sest elame me ju eri ajastutel. Enamuse mu kaasavarast moodustavad raamatud.

– ma armastan koledaid ja kortsus ja kiiksuga koeri. Kiilakaid ja kortsus kasse (kuigi ma pole yldse kassiinimene ja kassi endale tõenäoliselt iial ei võta). Minisigu, kui nad liiga paksuks pole end söönud ja ikka liikuda jaksavad. Kuna olen kasvanud enamvähem loomaaias – kalad, ligi 20 viirpapagoid, hamstrid, merisead, veidi aega salaja ka rott, kilpkonn ja väga mitu koera, siis olen loomadega harjunud. kahjuks viimased kaks kuud tekitab papagoide ja merisigadega yhes ruumis või isegi selle ruumi lähedal viibimine tõsisise allergilise reaktsiooni kogu päevaks, nii et karta on, et minu poiss endale miniloomaaeda ei saa. Aga koer peab majas olema ja ma kasvõi elan päevast päeva respiraatoriga selle nimel 😀

– yle kõige maailmas armastan ma magada. Ma olen sydamerahuga võimeline magama mitu ööpäeva järjest. Vahepel natuke unelen ja siis pikutan edasi. Enamasti mul magada ei lasta. Varajane ärkamine on loomuvastane. Ma ei suuda iial pidada töökohta, kus peaksin kohal olema hommikul enne kella 10, seegi on kahtlane, kas jõuaksin ikka kohale. Latseada ja kooli tassiti mind lapsena magavana. Kuni 18. eluaastani aeti mind kodus jõuga yles, et kooli jõuaksin. Enamasti viidi ka autoga kohale. Lasteaia ajast meenub mitu seika, kus istusin poolunes voodiserval, ema andis kätte sukkpyksid ja mina tõmbasin need pähe. Olin jänes. Huvitaval kombel ei mäleta ma suuremaid riidlemisi. Või olin ma tõesti nii unine, et ei pannud tähele.

– ma võin mõnd suuremat projekti tehes ennast unustada ja olla vabalt magamata yleval nädala ja enamgi. See delirka, mis pärast paari ööpäeva saabub on nii selge olek ja ma olen nii palju kordi imestanud hiljem, kuidas ma kyll midagi nii geniaalset välja olen mõtelnud. Eks see yks suur enesehävitamine on, aga hea on teada, et tahtejõud ja suutlikkus on suured. Kui vaja on. Aga nyyd, lastega, on see vaid mälestus möödunud aegadest ja piiride katsumisest.

– olles kasvanud surnuaiast vähem kui 50 meetri kaugusel, ei tunne ma selle koha vastu mingit hirmu ega kartust. Isegi mitte öösel. Olen elus näinud sadu matuseid ja selle kogemuse juures kõige ‘koomilisem’ on see, et lapsena ei võetud mind kunagi vanemate poolt yhelegi matusele kaasa – polevat laste koht. Nõmedad vana aja arusaamad 🙁

– ma ei tarbi põhimõtteliselt tilkagi alkoholi, ei suitseta ega kasuta muid aineid. Ei proovi ka. Kui kõigest muust saavad teised veel aru, siis see, kuidas ma ikka ei taha isegi maitsta head veini või mõnusat siidrit, jääbki enamusele mysteeriumiks. Minu arvates on nt Marianne-kommi tykkidega Fazeri shokolaad miljon korda parem asi lihtsalt 😀

– reisile minnes asju pakkides koostan alati kõigepealt nimekirja. Nimekiri on kindlalt systeemis. Kogun nimekirja alusel kõik asjad suurele voodile või selle puudumisel põrandale. Asjad lähevad kotti taaskord nimekirja kontrollides. Ja reisilt tagasi tulles on taaskord sama nimekiri abiks. Vahel kontrollin ka lahtipakkimisel nimekirja. Kui pea ei tööta, siis peab muid vahendeid kasutama 😀 Aga siiani pole ma veel kunagi midagi olulist maha jätnud 🙂

– kui on võimalik, siis otsin tähistaevast alati Suurt vankrit. Langevat tähte nähes soovin alati yhte ja sama soovi.

JA kõige tähtsam totakas kiiks – olin kindel ja masendunud, et mitte miski ei päästa mind perekoolisõltuvusest. 5-aastane sõltuvus on ikka hirmus asi kyll. Pärast isetegija avastamist on see teine mu mälust peaagu kustunud. Elagu isetegija 😀

Kui ma nyyd selle kiiksujutu kriitiliselt yle loen, siis tahaks enamuse ära vist peita ja kustutada 😀 Kindlasti võiksin seda lõputult jätkata, sest ega ma normaalne inimene ikka pole kyll. Aga las ta läheb pragu nii yles. See oli hea pilguheit endasse 🙂

Ja teatepulga annan edasi, ma olen kyll pyydnud hoolega jälgida, et kes kellele, aga kui nyyd dubleerin midagi, siis andestage. Et siis sibulaplix ja -lola- – jagage meiega ka oma kiikse 😀

Kayl andis faktikirjutamise järje mullegi yle ja katsun nyyd siis veidi lyhemalt teha kui eelmisel korral 😀 Kuigi pea muudkui töötab ja meenuvad yha uued ja uued kiiksud 😛

 

*Ja teate, mis on tegelikult minu kõige suurem kiiks? Juuksed! Need on mul olnud igas pikkuses ja lokisuuruses ja peaagu igas värvis ka (ainult must on proovimata) 😀

Näiteks selline olin ma mingi aja eelmisest aastast…

… ja selline olen ma praegu 😀

 

 

FAKTID

1. viimased 2,5 kuud astun neljakymnendaid (no need numbrid, mis on üle 30, eksole), aga tunne on endiselt nagu oleksin 19.

2. elu on andnud mulle armastada ja taltsuda yhe vahva myrakaru. Teine alles kasvab sydme all.

3. kuna isa nimetas mind lapsest peale pärdikuks, siis tuleb välja, et sõnal on ikka väga tugev jõud. Vaadates oma poega pean pidevalt nentima, et tema koht oleks pigem loomaaias. No on kohe selline pisike armas ja ulakas pärdik 😀

4. autot ise ei oma, aga sõita oskan ja lube oman juba eeeem yle 10 aasta. Aastaid oli parkimine minu jaoks kohutav probleem, aga tasapisi on hakanud see ka tulema. Kui meespool nii sageli autosid ei vahetaks, siis ehk õpiksin korralikult parkima ka yks kord. No kabariidid on olnud sõidukitel nii pagana erisugused 😀

5. vihkan tugevaid lõhnu. Eriti nö kollaseid parfyyme. Ja võin isegi minestada, kui mind sunnitakse koos olema inimesega, kes on mõne seesuguse kangema kraami sees vanne võtnud. Samas õrnad ja kerged lõhnad on head 😀

6. mulle meeldivad selged ja puhtad värvid. Ilusad multifilmid ja lasteraamatud (nii pildilt kui sisult). Mulle meeldib joonistada, meisterada ja kirjutada.

7. ma jumaldan hariliku sireli ja ebajasmiinide lõhna. Võiksin neisse uppuda. Lemmiklilled on päevalill, see suure pruuni sydamega ja valge kalla, see, mida vanainimesed järjekindlalt matuselilleks peavad.

Ja faktid endast võiksid kirja panna chanet -lola- Mannike

Spordisärgid Mannule ja tema sõbrannale

Mannu kirjutas mulle, et tal on mure. Mure seisnes selles, et naabrinaisele oli vaja synnipäevaks kingitust. Yht toredat sporditegemise särki. Aga on Mannu yks ytlemata nutikas tegelane – kui kõik alati räägivad, et kahju on midagi ära kinkida, siis Mannu tellis targu endale ka samasuguse särgi ja nyyd ei saa ma enam ytleda, et pole elus teinud kahte yhesugust särki. No särkide toon erines kyll parsjagu – yhele helesinine, teisele heleroheline ja eks käsi ka veidi vedas jooni teisti, aga põhimõtteliselt sain joonistada kaks yhesugust särki. Parim nali on veel see, et tegin särkdest pilti mingi tobeda vihmailma õhtuvalgusega ja särgid on pildil äravahetamiseni sarnased, täiesti hallikad, nii et isegi mina ei tee neil vähimatki vahet 😀

Piiiiikkkk kirjavahetus ja detailide kooskõlastamine ja töö võis alata. Spordisärgid Mannule ja tema naabrinaisele pidid olema kahe kelmika tegelasega – ehk nende endi kahega, kes nad usinasti trenni teevad. Keeled pikalt suust väljas, kepid käes, muud pisemad iseloomulikud detailid lisaks ja siis suur silt ‘surmaring’ – eks see ilu tuleb ju ikka meie kehasse ja vaimu suure valuga hihiii! 😀

Ja et sildi mõte ka teadmatule kohale jõuaks, siis mägine rajake lillede ja puudega tasutaks.

Noh, mis ma muud oskan öelda, kui palju-palju õnne naabrinaisele ja et need särgid teile varsti väikseks jääksid! Ehh, see tähendab et SUUREKS IKKA! 😀 Ja kui jäävad, siis võite neid kuumadel kraadidel pesta, et need taas kehasse istuksid ja oleks põhjust edasi mytata. Või kohe nii suureks, et saaks talvel jopele peale tõmmata. Igal juhul suur kummardus teile, väga tublid olete. Mul on kepid kapis pakendis kolm aastat juba lihtsalt seisnud. Kuri plaan on järgmisel suvel neid siiski kasutama hakata. Kui aega saan. Paganama mugav olen ikka. Aga teie olete heaks pinnuks mu silmas nyyd ja ehk innustab see veel mõnda meie seast lõbusalt liigutama. Nii, et kepid kätte ja mägedele!! 😀