Teema nr 2 on hell. Väga hell. Koduteema on minu jaoks ikka kohe päris valus ja see on mind poonud väga kaua. Seda on raske rääkida.
Kui Happy osas jõudsime me selleni, et tegelikult saab tema hoidmist lahendada kokkuleppel ka vajaduspõhise hoidmisega, siis selle teemaga nii lihtsaid lahendusi pole. Happyst kirjutades ma juba teadsin, et meie üürikas läheb müüki ja seepärass pidi teemaks nr 2 saama koduteema, aga siis lendas kogu maailm korraga täiesti uperkuuti. Koledas põdraõnnetuses hukkus mulle kallis Rita, Älin abiellus salaja, Andrease seljavalu on tagasi ja veel hullemini kui ei iial varem ning mina võtsin paberid välja Tartu Ülikoolist, loobusin raske südamega oma doulaõpingutest, sest pere vajab mind rohkem. Andreas veenis mind, et maailm saab hakkama ka minuta, nemad ei saa. Kuigi ma selles kahtlen hetkel selleski. Ja siis, sedasi päris ribadeks kistud kõigi nende emotsioonide keskel, on meil vaja leida nüüd uus katus, mille all elada.
Ma olen ikka mõtelnud, et miks see küll on, mis elus sedasi rändama on sundinud. Ma ei viitsi hetkel arvutada, aga vähemalt 20 korda olen ma siin elus kolinud küll. Samas on minu jaoks kodutunne olnud vaid ühes kohas maailmas ja selle tunde sõin ma endale Malõši ja Maljutkaga sisse juba mähkmetes olles. Terve lapsepõlve kuulsime me lugusid, kuidas vanaema ja vanaisa meie perele maja ehitasid ja kuidas isa 90ndatel sellele juurdeehituse tegi arvestusega, et pool sellest lossist saab mulle ja pool õele. See on olnud lugu ja õppetund sellest, kuidas nii erinevad inimesed on koos ühe katuse all hakkama saanud. Kus iganes maailma otsas ma ka olnud ja elanud pole, siis see oli minu kodu, minu turva- ja pelgupaik, minu rahusadam, minu Haldjaorg. Muud kodu mul pole olnud. Kõik teised majad ja korterid on olnud peatuskohad.
Kui palju olen ma kuulnud, et ahh, lase minna, sa pole pole selle koha külge ju naelutatud. Aga ma vist ikkagi olen. Sest mitte ükski teine lahendus pole kodutundega. See on kibevalus igatsus. Segatud viha ja vihkamise, kurbuse ja haledusega. Võib-olla oli kodune töötlus me lapsepõlves nii tugev, et see on meie kodu, meie maa, aed, maja, et ma ei oska sellest kuidagi kaugemale vaadata. No et see pole mitte õnnistus vaid pigem needus me veres? Ma ei tea kedagi teist, kes nii väga oleks ühe kidura liivase maatüki küljes kinni, aga enda tundest ma lahti pole osanud lasta kõik need aastad. Ja nüüd on juba tunne, et ma olen liiga vana, et uuesti alustada, enam ei jõua. Ja tegelikult nagu ei taha ka, sest iga muu koht on võõras, seda tuleks hakata omaks tegema, aga selleks kulub põlvkondade töö. Kõik see, mis minu kodus on juba tehtud. Hoole ja armastusega, kivi kivi haaval. Mamma on sinna aeda pannud ennast rohkem kui kuhugi mujale. Alguses oli sel ju puhas liiv ja kõrb vaid. Minu juured on seal koos nende puudega, kellega koos ma kasvasin. Ja need põõsad, kes elasid minust vähem. Ma tean nende lõhna ja otsin seda alati kõikjal. Need lõhnad viivad mind viivuks koju. Selles aias ja majas on minu lood. Mu laste lood. Ja nende mängupuud ja üleaiaronimised. See oli ja on minu Haldjaorg, minu Võlumets, minu Muinasjutumaa. Teist sellist pole olemas. Seda tunnet on ehk raske mõista? See tunne on nii päris, et isegi see fakt, et mul ei ole selle aadressiga enam mingit seost peale emal ja mammal külaskäimise, ei hõrenda seda. Võib-olla isegi pigem tugevdab kodutunnet, kibedat igatsust. Tahtmist kogu aeg seal olla ja samas mittehatmist sinna minna, sest kuigi ma tunnen pimesi igat paekivitrepi astet, aiaronti, puud ja põõsast selles aias, siis selles pole enam midagi minu. Isegi Tannu elupuu võeti seal maha.
Ma olen sellest kõigest ilma, sest sel ajal, kui me Šveitsis veel olime, hakkas emal korraga nii kiire, et tal oli vaja maja enda käest kiiruga ära anda. See, et see maja peab pooleks minema minu ja õe vahel, nii nagu see oli alati selge olnud, seda ema ei tahtnud. Kui isa suri, siis pärisime õega kumbki oma kaheksandiku majast. Ema oli sel hetkel nii katki ja kuri, et pidime valikut omamata kirjutama alla paberile, mis kõik selle maja tema omaks tegi. Ikka usus, et ta murdmatuid kokkuleppeid lõpuks peab. Ma tegelikult ei olnud isegi kunagi mõtelnud, et ta võiks hakata selle kõigega susserdama. Arvasin, et ju siis ongi maja tema oma kuni ta ühel hetkel läheb ja sellega kiiret ei ole. Aga ma eksisin. Tema leidis, et tema enam suure majaga hakkama ei saa ja meie koos õega seal elada ei saa (seda on ta alati meist endist paremini teadnud) ja seepärast peab maja endale saame üks või teine. See meie eest otsustamine ja meie lahushoidmine on käinud tegelikult kogu me elu. Saavutatu on olnud eesmärgile vastav. Majapakkumine meile küll tehti, aga see oli juba sel hetkel suunatud, et no me ju oleme nagunii Šveitsis ja meil on oma elu. Ometi tundsin ma end seal kaugel kindlalt ainult tänu sellele, et teadsin, et mul on Tallinnas mu päriskodu, kuhu alati tagasi tulla. See tunne, kuidas päike mu tubadesse paistis, kuidas aastaajad vaheldusid, need tunded olid nii mu sees ja see oli minu rahu ja turvalisuse tagamaa. Aga me ei olnud siin ja neil siin oli kiire. Esiteks ei ole ma mitte kunagi aru saanud, miks me ei oleks saanud õega seda maja ja maad jagada. Asju saab ju väga selgelt lahus hoida vajadusel.
Minu erinevad ettepanekud, mis ema koormusi vähendanud oleks, ning oleks talle ka turvalisema pensionipõlve taganud, kaalumisele ei kuulnud. Seega arusaadavalt sai valituks ikka ja alati see teine. Nii siis tehtigi tsikibriki, õde maksis mulle naljanumbri minu osa eest välja ja oligi kõik. Minul ei olnud enam kodu. Kogu mu maailm kukkus fassaadi taga kokku ja kuigi ma seda olen rohkem ja vähem osavalt varjanud, siis see auk haigutab mu sees ja mitte miski ei suuda seda täita. Veel enne, kui me Eestisse külla tulime, kolis ema mu koju sisse. Palusin, et nad ootaks mind ära, kuni ma oma elu ja asjad kokku panen, aga ei, kiire oli. Elevus. Lammutamine. Remont. Mina saabusin juba varemetele. Kui palju oli seal tööd ja armastust, oma kätega endale tehtut?! Ma olen püüdnud olla vapper. Vaid Andreas on mu pisaraid ja lämmatavat valu näinud. Aga see vägistamise tunne ei kao vist iial. Sellest peale olen ma kui halvatud ega suuda enam midagi seal liigutada. Igal külaskäigul kuulen, et millal ma selle või teise asja minema viin ja ma lihtsalt ei suuda, sest see vägivald on jätnud nii sügava haava, et ma ei suuda end sundida. Tunnen südames vaid isa viha nende sammude pärast, mida ta oli võimetu ära hoidma ja millega ta iial ei oleks leppinud. Aga see ei tähenda enam midagi. Tema on surnud ja mina pean oma kodutunde lihtsalt lämmatama. Kui see vaid võtaks ära selle valu ja igatsuse… Aga ei võta.
Mammal ja emal külas käia on nii krdima valus. Iga kord on see suur sundimine ja eneseületamine. Ja siis ma seal istun, enda köögis, mu uksepiitade oranži alt kumab mõnes kohas ikka roosat, põrand on endiselt roheline, ahi on sama, aga kõik muu on teine. Samas näen ma seal varjudes liikumas ikka oma katusekass Kõdi, kes toimetab ehk ikka oma pööningukontoris ja prügisorteerimiskeskuse brigadir rott Ruudit, ahv Aadut, kellel oli varuks alati midagi head. Emal küll on alati midagi head varuks, ehk rohkemgi, kui minul ja Aadul oli, aga miski pole enam nii nagu vanasti. Me suur hülgelesila on ammu läinud ja jonnionni võõpas ema koledaks pruuniks. Lapsed seal enam ei mängi. Ajad on teised, neid hingi, kes meiega seal koos elasid, neid enam ei nähta, aga nad on seal, ma tunnen seda. Aga nad on nagu vangis. Ma tahaks nad nii väga endale sülle koguda ja viia sinna, kus on minu koht, aga mul pole seda kohta. Ainult männid ja sirelid sosistavad oma salajautte vaikselt edasi…
Me oleme viimased poolteist aastat elanud Tallinna kesklinnas. See korter sai üüritud mõttega, et saame siin elada nii kaua, kui soovi on ja keegi ei hakka korterit samal ajal müüma. Kokkulepped on paraku aga selleks, et neid vist muuta, sest elul on ikka omad plaanid. Nii siis ongi nüüd, et korter läheb müümisele. Jah, meil oleks eelisõigus seda osta, aga hind on paraku ambitsioonikas. Esialgu oli jutt, et survet ja kiiret kolimisega ei ole. Eile aga selgus, et augustiga peame me siit läinud olema ja ma tahaks kõige selle peale lihtsalt teki üle pea tõmmata ja teha näo, et see kõik ongi lihtsalt üks kauge muinasjutt ja kui mul kõht tühjaks läheb, siis lippan ma aeda kirsse nosima. Mulle on siin meeldinud. Mulle meeldivad need kõrged laed ja suured aknad. Akna all vuhisevad autod ja nurga taga asuv haigla annavad mulle mingi veidra turvatunde. Puud me akende taga on juba ära näidanud oma aastaringi. Ja asukoht on hea, sest pea igale poole saame me liikuda jala. Ja kuigi pooled me asjadest on endiselt veel kastides, siis mulle meeldib siin. Aga selle ostuhinnaga me toime ei tule. Laenusaamine on kahtlane. Mitte, et me üürikates ei pleki korralikult, mis võiks minna kenasti tagasimakseks pangale.
Tegelikult ei taha ma rohkem enam ühtegi üüripinda, sest liiga mitu korda elus olen ma pidanud omaniku surve peale kiiremas korras endale uue peatuskoha leidma. Tartus oli meil korra uue koha leidmiseks, kolimiseks, koristamiseks ja üleandmiseks vaid nädal. Ma ei taha enam sellist välist survet ja samas ei taha ma ka lihtsalt peatuskohta, kus ma ei tohi seinale oma pilte ja maale riputada, sest korteriomanik ei luba naela seina lüüa. Ma ei taha elada kohas, kus on koledad tapeedid ja gaasipliidid ja ahjuküte. Ma tahan avarust, valgust, suuri aknaid, valgeid seinu (mida ma ise enda värvidega värvida saan). Andreas unistab grillimisest ja saunast ja platsist, kus ta saab vabas õhus oma mõõgatrenni teha. Luksusest rääkides, siis ma soovin kiike, mis mind kannab ja kuhu ma istuma mahun. Ma tahan midagi sellist, mis ühel hetkel on võimeline selle vana ja räsitud valusa koduigatsuse maha suruma ja andma siiski veel ühe võimaluse. Jah, lapsed on juba nii suured, et neil ei saa iial olema sellist ühtekuuluvust ühe paigaga siin maailmas, nagu minul see on ja mille peale Andreas alati nukralt nendib, et tal on kahju, et sellist tunnet pole, sest tema vanemad olid sellised rändurid nagu meie seda olnud oleme. Aga ehk annab see juurteta olek neile tugevamad tiivad? Andreas küll on püüdnud mind lohutada, et kodu oleme meie ise, mitte üks maalapp ja putka selle peal, aga ma vist olen liialt läbiimbunud sellest istuta-puu-ehita-maja arusaamast? Ma saan sellest ju aru, et saab ka selleta, aga ikkagi ei saa ma vastu sellele tundele enda sees. See on valus. On vist võimatu sõnadesse panna tunnet, kui läbikukkununa ma end tunnen, et minult trikitati me kodu käest.
Ega siin polegi midagi patsutada ja lohutada. Surun end taas pisikeseks kokku ja otsin jälle lihtsalt uut üürikat. Andrease arvates on meil vaja vähemalt 4-toalist, mis ei ole see meie standard 60-ruudune lahtritega kast, sest sinna ei mahu me lihtsalt ära. Ja meil on me oma mööbel, suht viimane asi, mis kodutunnet veidigi loob. Aga enamus üürikaid tuleb koos mööbliga. See meile ei sobi. Ja koer peab olema lubatud! See, et see karvane elukas seinu, uksi ja mööblit ei söö, seda me ju teame, aga kas keegi seda ka usub? Olen palavikuliselt lapanud pakkumisi ja siis ikka leidnud, et oodatud on rahulik paarike või pole lubatud lemmikloomad või on nii köök kui soe vesi lahendatud gaasiga või on ahjuküte jne. Uue kohaga peab hakkama jälle otsast peale testima, et kusagil midagi ei kasva ega hallita. See on ühe astmaatiku ja kahe allergikuga hell teema, millega libastuda ei tohi. Hind on oluline, asukoht natuke ka. Ma olen hetkel vaadanud Tallinna ja Tartu pakkumisi, aga Andreas kinnitab, et tema ei ole Tartuks veel valmis. Meil ei ole ju ulmelised soovid, aga ometi tundub selle saavutamine täiesti kättesaamatuna.
Andreas tahab juba nii ammu puhata. Eks ma ju tahan ka, aga saan aru, et me ei saa seda endale lubada. Niisama kodus jalad seinal me puhata ei oska ja kuhugi sõitmine on suur ettevõtmine. 20 aastat tagasi oleksin ma samal päeval juba lennukis istunud. Nüüd istun ma seal vaid unistustes. Me oleme vaid korra nende aastate jooksul päriselt puhkusel käinud ja olin vaikselt ennast veenmas selles, et ehk siiski peaks sel aastal selle võimaluse leidma. Me oleme Kuubale minemisest nii kaua unistanud juba. Aga nüüd jääb see ära, sest nüüd on päevakorras ikka ja jälle pakkimine ja tassimine ja see ajab lihtsalt iiveldama. Ma ei taha rohkem. Kui me nüüd tõesti uude üürikasse peame minema, siis ma juba lubasin Andreasele, et ma ei paki lahti ühtegi kasti, ei pane kokku ühtegi kappi, mis just eluliselt hädavajalik pole. Kui väga ma jälestan mõtet järgmisest üürikast, aga hetkel nii lihtsalt on. Selle mõttega, et minna tagasi Šveitsi või edasi suurde maailma, Andreas hetkel kaasa veel ei tule ja mina ei näe siin elamisel enam mingit mõtet.
Aga hetkel on mul vaja leida Andreasele kiiremas korras asjalik füsioterapeut, sest seda valu on kohutav vaadata. Ravimid ei aita ja opijuttu ei aeta enne, kui vetsu enam ei jõua. Me juba tegime siin nalja, et ehk peaks hakkama püksi laskma, saaks kiiremini. Siin on sellised normid. Šveitsis ei olnud valu nii hull, aga seal ei tahetud lõigata seepärast, et väljasopistuv osa oli nii suur, et risk ratastooli jääda oli liiga suur. Et ehk ikka läheb ise tagasi. Aga päriselt ka, see ei ole normaalne, mis valuga peab inimene elama ka siis, kui ta hobuseannuseid kangeid ravimeid neelab peoga. Ravimid ei aita enam. Seega kes teab head füsioterapeuti, kes alaseljavaluga aidata oskab, siis olen väga suur kõrv. Šveitsis oli füsioteraapiast palju abi ehk annaks see ka siin leevendust. Kiropraktku juurde Andreas enam nõus minema ei ole.
Ja Tallinna linnas neljatoalise korteri üüripakkumised on ka teretulnud. Niisamuti Tallinna ja lähiümbruse majade (ka paarisamajad ja ridaelamud) müügipakkumised. Kuigi mul on tunne, et kõigist neist pakkumistest, mida kinnisvaraportaalid pakuvad, on mul juba ülevaade olemas. Aga ehk siiski on kusagil midagi just meid ootamas. Meie oma kodu!