4. osa: Lootust on ja kisub vist isegi peoks ;)

Neljas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teispäev, 17. mai 2016 – Esimene asjalik kohtumine

Meie esimene kohtumine abiellumise korraldamise küsimustes toimus justnagu ootamatult. Kohtumine toimus ikka selles samas külavalitsuse majas, aga tavapärase toolideta klaaskabiini ronimise asemel, oli meid kutsutud otse juhataja kabinetti ümmarguse laua taha istuma. Neis klaaskabiinides ametnikega suhelda on veider. Selle asemel, et rääkida inimene inimesega, on neil seal teisel pool peenikese piluga vaheklaasi, meie suhtes julgelt, no nii põlvekõrguselt, põrandat tõstetud. Eks see mõte vast tegelikult on selles, et esiteks ei tohiks meie end liiga mugavalt tunda ja teiseks see, et kui nad oma praeguse laua taga istuvad, siis on nende silmad meie omadega enamvähem samal kõrgusel. Aga kuna nad seal kogu aeg nagunii ringi siblivad ja siis vaid lauale korraks nõjatuvad, et oma kõrge pilve seest alla maa peale midagi müristada ja jälle nõuda, siis see oli alati omajagu häiriv. No ausalt, see mõjus niisama tähtsuse ja tugevuse demonstreerimisena.

Aga meil oli tõepoolest vist nüüd jalg ukse vahel ja lootust olla veidi enam inimesed. Juhataja oli kutsunud kohale ka noore näitsiku, kes vahel klaasleti taga teisi tõredalt asendanud oli ja tuli välja, et tegelikult omab tema selles asutuses ja meie küla pluss ühe satelliitküla piires ainsana luba näiteks inimesi paari panna.

Selgus et hetkel on tegelikult põhiprobleem hoopis selles, et meid on vaja elanike registrisse kanda. Mind ja poisse. Migratsiooniamet sai küll kõik need samad paberid juba, aga nemad ei tegele registrisse info edastamisega, nemad vaatavad vaid endale olulisi asju ehk siis seda, kas mulle elamisluba anda või ei. Ja no kuniks mina pole registris, ei ole meil võimalik ka abielluda. Mingist eraldi registrisse kandmisest ei olnud varem keegi midagi rääkinud. Mitte üheski kirjas, meilis ega kohtumisel. Ka mitte siis, kui me otseselt abiellumise kohta uurisime ja oli teada, et ma alles saan elamisloa. Ja kuna mind saab registrisse kanda vaid koos lastega, siis oligi vaja kõiki pabereid ka nende kohta. Arusaadav, sellest oleks võinud ju alustada… Aga nemad me külavalitsuses vabandasid, sest nemad KA ei teadnud, et see kõik sedasi toimib. Nojah, saime siis kõik koos targemaks.

Parim oli asja juures see, et lootust meilt ära veel ei võetud. Suvine kevadpäike paistis soojalt suurtest akendest sisse ja valgustas musta värvi lauda, mille ümber me istusime. Laua keskmist osa kattis uduõrn tolmukiht ja päikeses paistis see nii ahvatlev, et ma pidin vägisi enda käed paigal hoidma, et mitte joonistama hakata.

Rääkisime abiellumise võimalikust kuupäevast. Kõik nõustusid, et meie 23. juuni on üsna ulmeline, sest ajaga on juba väga kitsas. No kui me mingit hullu pidu oleksime planeerinud, siis arusaadavalt oleks ülemõistuse kiire juba olnud puhtkorralduslikultki. Nende õnneks olime me lihtsalt kaks süsteemi poolt peksasaanud armunud sõnnipunni, kes vaid allkirju ihkasid anda, et asi ametlikuks saaks. Samas meie probleem rippus peamiselt selle lõputu paberimajandamise küljes ja sellestki said kõik aru, et parem on, kui registreerimine leiab aset enne juuni lõppu. Ühtlasi olid meil sellel kohtumisel kaasas ka teada olevalt viimased puuduvad killud nõutud suurest mapist. Kui nad selle nüüd täna õhtul veel teele saavad pandud, siis hiljemalt ülehomme saab juhataja helistada ja uurida, kas kõik on korrektne ja kui midagi veel vaja on, siis liigub info kiirendatult meieni.

Meie eelnevalt täidetud ankeeti uurides, mida nad küll vastu ei saa võtta enne kõrgemalt tulevat luba, aga asju läbiarutada ikka saavad, tuli küsimus, et kas ma olen ikka informeeritult nõustunud oma nime vahetamisega Andrease perenime vastu. No et saan ma ikka aru, et mu nime asendatakse abielludes teise nimega. Nagu viimasele otule seletati seda. Ankeet oli ju saksa keeles ja minu keeleoskus olematu, aga no see on meie kultuuriruumis ometi nii elementaarne – valikuid sisuliselt ongi ju vaid kolm – jätad enda nime, vahetad tulevase abikaasa nime vastu või hakkad kasutama mõlemat.

Preili pani kirja oma üha kasvavasse tegemist ja kontrollimist vajavate asjade nimekirja märkme, et järgmisel kohtumisel on meil kindlasti ka tõlki vaja, kes kõik asjad minu käest ametlikult üle küsib ja kinnitab. Kuigi preili ise sai ka inglise keelest aru, siis asi peab ametlikult korrektne olema, et me saaksime lõpuks oma abiellumise ankeedi ja sooviavalduse uuesti ära täita. Arusaadav. Aga see, et seda tõlki on meil vaja eestikeelset… Üllatus-üllatus, meiekandis pole sellist olemaski. Pakkusin siis, et no äkki soome oma, soomlasi on siin palju rohkem. Kuigi ma ei näinud mingit probleemi, miks ei võiks see tõlk, kui seda nüüd kindlasti vaja on, olla ingliskeelne, sel juhul oleks kõigel ka topeltkontroll, et nemad saavad aru ka sellest, mida tõlk mulle Andrease asemel siis tõlgib. No mine tea, muidu müüb mind veel kaameli pähe Egiptusesse maha või midagi. No ok, võib inglise oma ka olla.

Kuigi me rääkisime veel mitmest asjast, või siis ikka Andreas rääkisin preiliga ja mina mõistatasin, millest nad räägivad, siis üks oli selge – kui me järgmisel korral, täpselt nädala pärast teisipäeval, uuesti tuleme koos tõlgiga, siis peame paika panema ka tunnistajad ja registreerimise asukoha.

Meil on kindlasti vaja kaht tunnistajat. Ma mäletan, kuidas me kunagi ammu minu eelmise pulmapäeva hommikul Tartus registreerimas käisime ja kuidas me siis nii väga oleksime soovinud endaga kahte sõpra ka ruumi kaasa võtta, aga tädi teatas, et kui on vaid allkirjade andmine, siis ükski kõrvaline isik, sealjuures fotograaf, ruumi siseneda ei tohi. Aga siin, olgu või vaid allkirjad, peavad olema tunnistajad. Teised võivad ka olla. Ja see ei sobi, et minu tunnistaja on keegi siit Andrease sõpradest, kes lihtsalt kohutuse ära täidab. See peab ikka päriselt olema keegi, kes on mulle lähedane ja mulle teadlikult head soovib. No jah siis.

Andreas teadis, et tema palub oma vana sõpra. Minuga oleks asi märksa keerukam olnud, kui minu ema ei oleks ammuilma varem puht juhuslikult sobivaks ajaks planeerinud oma puhkust meile külla tulemiseks. Ema sobis minu tunnistajaks suurepäraselt, sest kes veel sooviks minust otseses mõttes kõige enam vabaneda! 😀 Sõpradele meeldiks, kui ma ikka endiselt Eestis elaksin. Me ikka oleme aasinud mu ema kallal, et näe, kui ma mehele saan, siis lõpuks ometi saab tema koormast lahti ja ma ei jää igavesti ta kaela peale. Tema armastus Andrease vastu on vaat et veel suurem kui minu oma, sest Andreas on tema jaoks minu ja poiste suur päästeingel. No ingel on ta küll. Sellega olen ma nõus ja eks emal on lihtsalt nii päratumalt hea meel meie üle. Seega, tulgu ja tunnistagu seda. Kuigi seda siin eriti ette ei tule, et vanemad tunnistama tulevad, siis polnud sellele ka ühtegi takistust. Ainus palve ametnikupreili poolt oli see, et minu tunnistaja võiks inglise keelest miskitki taibata (kui ta just saksa keelt ei oska), sest ta peab õigel hetkel õiget asja õigel viisil kinnitama, et ta mu mehele tahab panna. Seega sai minu emast minu abiellumise tunnistaja ilma temalt endalt nõusolekut küsimata, sest mulle meeldis see mõte üle kõige. 😀

Kuigi see ei ole siin kaugeltki mitte tavapärane praktika, et enne loa saamist kuupäevadest isegi rääkima hakatakse, siis antud juhul tundsime me, et nad tõepoolest vist üritavad meid nüüd korraga aidata (või valutumalt vabaneda? 😉 ) ja me hakkasime oma unistuste õhulossi pisitasa üles ehitama justnimelt 23ndale kuupäevale, kuna mina olin endas vankumatult kindel. Andreas ka, kuigi tegelikult tema enda jaoks see kuupäeva nii olulist rolli ei mänginud, siis oli meil oma nõudmistest mõistlik igati koostööd teha.

Nii, vaatame üle oma nimekirja. Meil on vaja tõlki, tunnistajaid ja nende kõiksugu andmeid. Tõlgi omasid ka. Ametlikult, koos dokumendi koopiaga ja originaalid peavad neil alati endaga ühes olema, et kontrollida. Andreasel piisab IDkaardist, minu peab olema pass ja tulnukapass kaasas. Kusjuures meie IDkaart tegelikult on siin samakehtiv tänu kokkulepetele ja näiteks reisida võin ma sellega siin vabalt, aga abiellumiseks on mul ikkagi ainult passi vaja. Mine tea, äkki neile meeldivad värvipildid, mõtlesin ma isekeskis. Ja siis on meil vaja ka abielu registreerimise koht ära broneerida. Ja seda teadmata, kas me üldse abielluda saame. 😉

Kuna inimesed siin enamasti planeerivad oma elu pikemalt ette ja seesuguse kaose sees, nagu meie, ei ela, siis arusaadavalt oli ka 23. juuni juba üsna tihedalt hõivatud. Meie soov oli võimalikult kiirelt ja valutult see asi korda ajada ja meile oleks sobinud ka selles samas ruumis paberitele allkirja kirjutamine täitsa käigupealt ja ilma midagi enamat planeerimata. 5 minutit ja valmis. Kaua see meie kaks allkirja pluss kaks tunnistajate oma pluss ametnikupreili enda oma ka koos tõlkimisega siis ikka aega võtab?

Aga ei, kõige lühem verioon on 20-30 minutit. Ma küll ei tea, mille peale see aeg seal peaks kuluma, aga no ok. Võib-olla neil on mingid omad asjad, mida puhvriks ette ja taha vaja on. Preili ise küll ütles, et “ta tahab meile armastusest rääkida”.

23nda kuupäeva ajad olid kõik juba täis, aga preili pakkus, et ta saab tekitada ühe lisaaja hommikul kelle 11ks. Kohe hommikul siis sedasi? Et käime ära ja läheme lõunat sööma? Meie enda mõte oli, et kellaaeg võiks olla võimalikult päeva lõpus. Aga no kui kell 11, siis kell 11. Siis selgus, et tegelikult on neil leping veel kahe kohaga, kuhu seesama külavalitsuse preili saab meid registreerima tulla. Neist üks oli mingi vana jahimaja või kinnine kõrts meie kõrvalküla ja teise valikuna oli meie küla serval, reoveejaama ja biogaasitehase kõrval asuv iluaed. Mõlemas neist olid veel paar vaba aega selleks päevaks.

Preili tõi meile teisest ruumist registreerimiskohtade reklaamtrükised ja nende poolt heaks kiidetud tõlkide nimekirja koos kontaktandmetega. Nädala pärast peab registreerimise koht absoluutselt lukus olema, aga parem, kui juba varem. Kiirel vaatlusel oskasin kohe ütelda, et jahimaja jääb ära, sest ausalt, ma ei taha abielluda tumedas ruumis kesk surnud loomade seinale riputatud klaassilmadega päid. Kuigi jah, suur inglise tüüpi kamin oli äge, aga meil on ometi suuuviii ja mõte sellest, et me siis seal siseruumis nende piinatud elukate keskel peaksime oma elu ühe tähtsaima paberi allkirjastama, tundus mulle sügavalt tülgastav. Kogu minu asutuse juures jahimeeste ja metsiku lihasööjate vastu, siis no riputagu nad siis oma trofeesid oma tubade seintele, aga ei, mulle see ei meeldi.

Tollest iluaiast oli mul isegi mingisugune ettekujutus, sest aasta varem abiellus seal Andrease vanem poeg ja Andreas saatis mulle sealt igast asendist pilte. No neil oli tol korral seal lisaks registreerimisele ka igavesti peen hommikuni kestev pidu. Koht ise on kenake. Selline sametiseks nuditud tiheda muru ja ilusate põõsaste ja kõiksugu lillede ja varjualustega pisema pargi mõõtu esinduslik ala. Minu maitse jaoks ehk liiga ameerikalik, aga ma olin valmis seda vaatama minema. Sinna sõitmine võttis aega vaid paar minutit. Eemalt tundub see kõrge taraga piiratud aed nagu oaas keset halli ja tolmust tööstuskõrbe. See on meie külas vist ainus nii morn koht. Parkimine käib tarast väljaspool. Piilusime värvast, aga parasjagu oli seal just üritus, nii et sisse me ei läinud ja veidi nõu pidades arvas ka Andreas, et lihtsalt registreerimise jaoks pole meil küll siia vaja tulla. Mitusada raha kokku hoitud ja ühtlasi ka registreerimise koht külavalitsuses otsustatud.

Preili oli meile teele kaasa surunud ka nende tavalise pulmakomplekti  – paraja pataka kõiksugu reklaamlehti sõrmuste ja kleitide ja lilleäride ja kingituste tellimise ja mille kõige kohta ning arve tavaregistreerimise, abielutunnistuse ja pereraamatu väljastamise ning registrisse kandmise kohta. Kohustuslik summa 336 raha. Kui me otsustame allkirjad anda jahimajas või iluaias, siis lisanduvad sealsed kohalikud renditasud ja preili tarnspordi ja majast eemal viibimise taks. Muidugi on meil võimalik tegelikult registreerimine korraldada kus iganes me soovime, aga sel juhul peame me eelnevalt ära ootama kõigi paberite heaksiidu ja abiellumiseks loa saamise. Ja nemad ei saa siis enam tagada, et me enda soovitud päeval veel midagi teha jõuame. Polnud meil mingeid erilisi soove. Looduses oleks ju tore olnud, aga majast välja nad ei tule. Kirikusse Andreas ei tahtnud ja see ei päästaks meid ametlikust registreerimisest nagunii, ja oleks vaid meie eralõbu. Seega on nagu on ja tuleb lihtne allkirjade andmine 23. juuni hommikul kell 11. KUI need paberid nüüd ometi korda saavad.

Ja siis läks mõte kuidagi veerema.

Nii ja kui me nüüd siis päriselt abiellume… (appii!! me äkki tõesti abiellume?) ja kohal on ka minu ema, siis peame me kindlasti ka Andrease vanemad kutsuma. Ja Andrease suured (kasu)lapsed oma kaaslastega ja venna pere peaks kutsuma ja tunnistaja tuleb kindlasti koos oma uhiuue teise poolega… see tähendab, et juba nagu kisub peoks. Andreas oli veidi aega varem nukralt ohanud, et tal ei ole kodust väljas enam ühtegi sõpra alles jäänud, sest tal pole sõprade jaoks aega olnud. Tõsi see on, et ta on kogu aeg tööl ja tööl on ta ka ihuüksi. Kui just mina endale kontris tegevust ei leia, aga see pole ikka see. Mina jälle arvasin, et tal on tagumine aeg koopast välja ronida ja enne otsustamist, et tal pole enam ühtegi sõpra alles jäänud, asi konkreetselt üle kontrollida. Mine tea, äkki ikka on. Ja üks pisike pidu on hea põhjus üle pika aja kokku saada. Parem ikka pulm kui matused, eksju. Andreas võttis mõtlemiseks aega.

Mina jälle omas peas mõtlesin, et kui me nüüd Andrease sotsiaalsema poole jääst välja sulatame, siis mul oleks vist ka hirmus hea meel, kui mõnigi mu kõige-kõige lähem pääseks jaanipäevaks siia tulema. See, et me hiljem Eestis pulmapeo maha peame, see oli kindlamast kindlam. Või no esialgu oligi plaan see, et pidu tulebki vaid Eestis, sest ei minu mamma ega õde ega ka mitmed teised poleks nagunii pääsenud siia tulema ja mul on vaja isale nimi Läänemerre tagasi viia ja oma Nõmme Haldjaoru mändidega juttu rääkida ja… Ühesõnaga oli seda Eesti asja vaja minu enda pärast ja kui Andreas siis taipas ütelda, et tema võib minuga kasvõi iga päev uuesti abielluda, siis see tõsiasi viis meie mõtted rõõmsalt hoopis uuele tasemele. Tegelikult ei olegi nii, et peaks vaid olema üks pulmapäev ja siis igal aastal pingutatult meeles pidama, et saaks aastapäeva tähistatud. Armastus on täiesti elus organism ja teda pühitseda ja tähistada pole kunagi liiga palju. Pigem tavaliselt liiga vähe. Ja seda kõike jagada sõpradega on veel palju toredam. Kasvõi igal pool ja iga päev. Seega meil tuleb kaks pulmapidu!

 

Reede, 20. mai 2016

Tõlgi leidmine järgmiseks nädalaks ei olnud lihtne ülesanne, aga lõpuks meil siiski õnnestus neljapäeval ühega jutule saada. Tema muidugi helistas veel reede õhtul enne tööpäeva lõppu ja teatas, et ta kahjuks ikka ei saa esmaspäeva hommikul meie kohtumisele tulla. Hetkeks tundus olukord väga sant, aga siis helistas üks teine tõlk meile tagasi ja ütles, et tema nüüd ikkagi saab tulla, kui meil huvi on. Muidugi oli meil huvi 🙂

Meie pulmajutud ja -mõtted olid toredad ja rõõmsad ja heaks vahelduseks kogu läbielatud stressile. Andreas oli kogu asjast samavõrd või ehk isegi veidi rohkem haaratud kui mina, sest mina olen siin korraldamistes oma keeleoskamatuse tõttu suhteliselt kärbitud tiibadega ja võin vaid ideid pritsida. Kaevusin oma albumitesse ja internetti, et tuua sealt välja kümnete kaupa näiteid enda nägemusest ja soovidest riietuse, toidu, keskkonna, ühiste tegemiste ja mille kõige seonduva kohta. Ja kui ta taas aega sai, siis lappasime neid pilte koos läbi, praakisime ja otsisime juurde. Ma suutsin oma hullud ja ulakad ideed talle üsna ladusalt maha müüa. Nende teostamine oli muidugi iseasi ja sellega tegelesime me hiljem. Aga esialgu oli vaja ideed ja teemat ja põhipunktides kokku leppida. Selleks hetkeks oli meil ju eeee… veel tervelt 34 päeva reaalse peoni aega.

Andreasel oli õnneks tööga piisavalt tegemist, et ta ennast väga ajapaanikast haarata ei lasknud. Kuigi ta armastab oma elu piiiikalt ette planeerida. Minu jaoks on 34 päeva terve igavik. Kõik, kes mind teavad, teavad, et ma armastan tähtaegadega võistelda ja mingi ime läbi jõuan alati viimasel hetkel kõik valmis. Võib-olla 2 minutit varem, aga jõuan (erilised tervitused siinkohal Annikale 😉 ). Tähtajad on siiani olnud ainsad kindlad asjad, mis mind reaalselt liigutama panevad. 34 päeva on aga rohkem kui 800 tundi ja seda on väga palju. Mina ei tea, mida nad terve aasta seal Ameerikas küll planeerivad?! 😀

Kroonitätoveeringud olid meil juba kaks päeva olemas. Andrease suhtlemishirmu süvenemist enneteades tegin kiiresti meie pisikese peo tarvis salajase FB grupi. Ja ise sosistasin vaikselt enda paarile sõbrale, et kuule, nüüd VIST läheb päriselt asjaks ja nii tore oleks jaanilaupäeval siin veidi ülevamas meeleolus kohtuda. See tekitas elevust. Mitmepoolset, aga väga ilusat.

 

Laupäev, 21. mai 2015 Mogelsberg

Terve pika päeva tegi Andreast tööd ja mina kaevasin endiselt veel pulmadeks teemapilte kokku. Ühesõnaga täiesti tavaline päev. Seevastu Happyl jagus elevust küllaga ja tema tegi tutvust armastusest kokkukleepunud suurte tigudega. Kui ta titt oli, siis õgis ta me Nõmme koduaias kahe suupoolega kohalikke tigusid, aga siin pole ta oma lemmikuid kohanud – on kas needsamad suured, mis arvatavasti kõige mõnusamad krõmpsutada pole ja siis on ilma kojata jubelimukaid, mis on paraja täissöönd rästikupoja mõõtu. Pole siis ime, kui ma kord pesuruumis vaskussiga tõtt vahtisin ja ta mulle kiirelt lähenema hakkas, siis ma hetkeks mõtlema jäin, et mis asjast need limused sedasi siuglevad. See oli üsna võigas kogemus – mina, pesumasin, meie riided selle sees ja vaskussivolask minu ja masina vahel. Minu rõõmuks ei meeldivad Happyle kõigest teod.

 

Kuna meil vägisi peoks kiskus, siis uurisime ettevaatlikult, kus me seda pidu pidada võikime. Ilmne oli see, et koju me vist enam selle kambaga ei mahu. Siinses mõistes otsisime me sisuliselt ilusa vaatega laagriplatse, kus saaks kindlasti lõket teha ja samas oleks ka vesi, vets ja elekter olemas. Tore, kui on katusealuna, aga saab ka selleta. Esiteks pole me suhkrust, kui sel päeval peaks sadama ja teiseks ei tea ilmataat siin mail mitte midagi kohustuslikust jaanivihmast 😀

Mõned kohad helistas Andreas läbi. Need olid kas juba hõivatud selleks päevaks või ei sobinud mingil muul põhjusel. Ühte kämpingulaadsesse Eesli nimega kohta pidime me isegi vaatama minema, sest neil oli pakkuda suur indiaanitelk koos lõkkeplatsiga, aga samal ajal oli samal kitsukesel terrotooriumil ka teine ja palju suurem pidu. Pealegi pidi seal kell 2 kindlalt öörahu olema. Tädi Eesli-kämpingu toru teises otsas uuris Andreaselt, et meie ootustele vastaks ehk hoopis paremini pisike laagrimaja Mogelsbergis. No et kas me seda oleme juba uurinud. See on eraldatud, vaikses ilusas kohas, seal võib lõket teha ja grillida ja pidutseda hommikuni ja soovi korral saab majakese vihmavarjuks ka juurde rentida.

Mogelsberg? Seda nime oleks ma justkui varem kuulnud… Andreas selgitas, et see on seesama pisike küla Toggenburgi piirkonnas, kust tema suguvõsa perenimi pärineb. Õigus, see jookseb tema paberitest igalt poolt paralleelselt sünnikohaga läbi. Sama nime või selle väga lähedasi variatsioone kannab siin väga paju inimesi, aga tema suguvõsa juured ulatuvad justnimelt 16 sajandi alguse Mogelsbergi, mis oli mingil ajal kuulus ka oma kangaste ja pitside poolest.

Kõlas põnevalt. Uurisme kodulehte. See oli tillukeste piltidega tagasihoidlik leheke, mis paigast endast suurt pilti ette ei andnud. Guuglist oli veidi enam abi. Laupäeva õhtul kontorist kodu poole sõites olid õhk ja taevas nii ilusad. No ok, lähme vaatame selle Mogelsbergi siis üle. Aega oli parasjagu, et enne pimedust kohale jõuda.

Andreas tundis teed külani, kuid selle majakese olemasolust ei teadnud ta varem midagi. Tee vonkles üles-alla ja paremale-vasakule nagu meie Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Ainult et veidi julgemalt ja suurema kaarega. Ma ei saa ütelda, et see kõige mõnusam sõit taluda oli, aga ilus oli see küll. Vahepeal veidi hirmus ka. No siis, kui sa sõidad mäest üles ja korraga pole su ees enam rohkemat kui loojangusinine taevas. Alles mäe otsas olles näed, et allapoole kulgeb tee sama järsult. Pisikese seiklemise peale leidsime õige koha üles. Astusime autost välja. Sume vaikus.

Majakese taga kõrgus tume mets. Maja ees oli ilus muru ja lõkkeplats. Palkmajad ei ole tegelikult üldse minu maitse. Eriti ümarpalgist. No palgist võivad nad muidugi olla, aga siis meeldib mulle, kui nende sise- ja välispind on siledaks töödeldud nii, et mina seda palki ei näe. See maja aga mind ei häirinud. Mitte küünevõrd. Oli lihtsalt selline nunnu onn, mis maja tagant võetud metsast oli majaks tehtud. Sümpaatne kohalik värk.

Maja juurest aga avanes imeilus vaade lainetavale maailmale. Loojuv päike paitas mäetippe ja kutsus eemalt paistva suurte puudega künka otsa ronima, et seda vaadet veel kauem nautida.

Poolel teel künkale avanes seesugune vaade:

Ronisime künkale. Niidetud hein lõhnas magusalt. Vaade oli veel vägevam. Künka tipus kasvavad ringis männid. Legendi järgi on nad seal kasvanud juba tuhat aastat. Võta nüüd kinni see number, aga võimsad ja tugeva väega olid nad ilmselgelt. Siin on kombeks küngaste tippudesse puid istutada. Reeglina on nad seal uhkelt ja üksi ja nende kõrval on pink, et istuda ja vaadet nautida. Reeglina on need pingid siin punased. Mändide juures oli ka pink, ainult et oranž. Istusime ja lihtsalt olime.

Aga männid ja ringis… Minu kõige lemmikum puu on mänd. Tavalise hariliku vahtra ja pihlaka kõrval. Ja seal me siis seisime ühe imeilusa vaatega künka otsas suurte mändide all ja sõnu polnudki vaja. Päike oli loojunud. See oli meie koht.

Täiesti ausalt, kui mul endal poleks seda äratundmist seal sel hetkel olnud, siis ma ei usuks, et sellist paigamaagiat üldse olemas on. Aga no on. Tõsiselt. Ma olin nagu kodus. Oma Nõmme mändide all.

Vaade pingilt otse ette:

Ja vaade alla majakese juurde:

Lippasime veel kord tagasi majakese juurde ja meie mõte liigutas end ise õiges suunas.

Loojanguvaade mändidele veel ka majakese eest peoplatsilt 🙂

Ega nüüd polegi siis muud, kui tuleb vist päriselt pidu!

3. osa: Sõrmused sõrme või äkki hoopis kroonid… kätte?

Kolmas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Korraga hakkas koitma, et nüüd vist ikka läheb päriselt asjaks. Varem niisama mõttes rõõmu ja lõbuga unistustemullis läbimängitud ideed nihkusid mitu head sammu reaalsusele lähemale.

Esialgu polnud meil mingit peoplaani. Vähemalt mitte siin ja sedasi ehku peale, sest polnud ju veel üldse kindel, et meil päriselt ka abielluda lastakse. No et kui tunne on tugev, siis eks me kunagi hiljem, ühel heal päeval, siis peame Eestis mingi pisikese kena istungi sõprade ja koogisöömisega. See tundus armas mõte ja rohkem ma ennast selle peovärgiga ei painanud.

Kalendrisse vaadates oli minu jaoks vankumatult kindel vaid üks asi – me pidime saama abielluda enne juunikuu lõppu ja numbreid kaaludes oli minu üks ja ainus soov teha seda jaanilaupäeval. Siin on see täiesti tavaline päev ja jaanipäeva ei tähista mitte keegi. Minu õnneks oli Andreas kord juba jaanipäeval Eestis viibinud ja teadis hästi, mida see päev ja eriti öö, minu kui eestlase jaoks, tähendab. Ma ei pidanud midagi seletama ega selgitama ja tema oli asjaga igati päri, et jaanipäev on üks igavesti tore päev. Olgugi, et 2016. aastal langes see päev neljapäeva, mitte tavapärase abiellumise nädalapäeva, reede, peale. Nädalapäev on igal aasta isemoodi, aga number  ja jaanilaupäev jääb alati oma kohal, Eestis on see alati pidupäev ja järgmine päev on ka vaba.

Jaaniöö on mulle alati kuidagi väga oluline olnud. Ilmselgelt olulisem kui jõulud ja olulisem ka kui uusaastaöö. Ja mis võiks veel toredam olla, kui et sellest saaks ka minu abiellumise päeva. Mul on isegi palju aastaid tagasi üks pisike luuletuse moodi asi kirjutatud ja mõned aastad varem (isegi veel enne Andreast) joonistasin ma selle juurde ka unistava pildi, mis nüüd ühtäkki kuidagi eriti prohvetlikult kõlas.

Nii ja vot kui ma siis endamisi arutlesin, et miks ikkagi on see jaaniöö minu jaoks nii hirmus oluline, siis taipasin, et oma rolli mängib selles ka meie omadele uskumustele ja jaaniöömaagiale lisaks mu armas Shakespeare. Minu eriti romantilist meelt on läbi aegade toitnud Underi ja Alveri kõrval tema sonettidele lisaks just naksikalt ulakas Suveöö unenägu. See raamat on mul aegade jooksul üsna kapsaks õhatud ja armastatud ja selle ingliskeelne pealkiri on antud juhul isegi tabavam kui eesti lihtne suveöö.

Ühel hetkel sai see jaanilaupäeval abiellumise soov veendumuseks, mis vaigistas ka kogu selle jabura bürokraatiatormi me ümber ja me panime omavahel paika, et ISEGI, kui kogu see paberimajandus korda ei saa ja meil ametlikult abielluda ei lasta, siis meie abiellume 23. juunil ja punkt. Tore ju oleks, kui paberi peal oleks ka kirjas 23.06, hea vanast peast meeles pidada vähemalt teiste abiga, aga kui see ka ei õnnestu, siis enda jaoks paneme kuupäeva pidulikult lukku ja tunnistame vaid seda, kui veel üht toredat verstaposti me armastuse teel. No et kaua võib rippuda ja oodata ja unistada, aeg on elada!

 

Meie plaan…

… oli sisuliselt äärmiselt lihtne. No et käime anname oma allkirjad ära ja ongi kõik. Pärast läheme lastega kohvikusse ja loomaaeda või minu poolest kasvõi mäkki friikartuleid sööma, kui see peaks pereenamuse suur ja väga pidulik soov olema. Või kui Andreas peab ilmtingimata tööle minema, no siis mingu. Minu ainus kindel isiklik mõte oli, et õhtul enne abiellumist, tahan korra veel Mamma Mia filmi vaadata 😛 Mitte, et ma seda vähemalt 100 korda juba näinud ei ole plaadilt ja Brodwayl esiridades istudes.

Riietuse osas puudus igasugune stress. Vaatasin üks päev kodus peeglist, et näe, mu mõned aastad tagasi Humanast kahe raha eest ostetud sinkas maani suvekleit on täitsa kabe. Lehvib teine tuules laia saba plaginal ja mina näen selles enda jaoks täitsa kabe välja. No et tõmban midagi veel paljaste õlgade peale ja ongi olemas. Nii, aga mis on veel oluline abiellumise juures? Sõrmused? Need, kui abielulepingu kinnitamise ja kõrvu asetsedes ka igaviku sümbol. Teate küll, sõrmused ju ikka kuuluvad reeglina abiellumise juurde, eks?

Me olime sellest nii palju möödaminnes rääkinud, et kollane kuld pole meie kummagi rida. Seda enam, et me mõlemad olime omal ajal just neidsamu kollasest kullast rõngaid juba kandnud. Andreas küll julgelt 10 aastat kauem kui mina. Valge kuld on tore, aga nii pehme, et täkked muudavad selle kiirelt närituks. Kuigi mulle valge kuld meeldib oma kerguse  ja pehmuse poolest, kui teda puudutada. No jah, on igasugu hõbedavärvilisi ja tugevamaid versioone ka, aga ausalt, ma olen üsna veendunult hõbedausku. Endiselt. Ka Andresele meeldib hõbe. Kuidagi tahumatum ja karmim on see metall ja omal moel meie olemisega kuidagi rohkem klappivam kah.

Ma ei tea, mis Andreasele pähe lõi, aga ühel lõunapausil leidsin end ootamatult juveelipoes temaga koos läbi vitriiniklaasi sõrmuseid uudistamas. Talle olevat paberimajandamise vahel tulnud korraga kõhklev tunne, et ehk on mulle ikka oluline, kui meil ikka ka sõrmused saavad õigel hetkel sõrme. Kui poetädi taipas, mida me seal vaatame, siis juhatas ta meid sirgelt poe tagumisse nurka punasele sametdiivanile istuma. Laes rippuv pidulik kroonlühter ja pehmelt vetruv diivan ja õhevil tädi andsid märku, et see siin vist ongi nüüd romantika emalaev, kust saavad särava kohustusliku pitseri armastuse lood ja meie asi on vaid rahakoti raudasid paotada ja jalustrabav õnn oma õuele lasta 😀

“Soovite te midagi juua? Kohvi? Vett? Koolat?” küsis tädi hästi kenasti. Ta ju lootis, et ta suudab meile vähemalt kaks kallist sõrmust maha ärida.

Mul polnud vähimatki plaani siinna kauemaks vahtima jääda. Tulime me ju ainult piiluma, mida pakutakse. Minu õnneks suutis ka kohvihoolikust Andreas joogist viisakalt keelduda, mis andis lootust kiiremini minekut teha ja tädi asus kohe õhinal asja kallale. Meie põlvede vastas oli madal ümarate servadega paksust klaasist lauake. Tädi libistas sujuva liigutusega sellele mõned kataloogid kaasavõtmiseks.

Kuuldes, et kollane ja punane kuld on välistatud, asus ta meie ette karbikeste kaupa kõikvõimalikke muid näidiseid laduma. Igas 20 x 20 cm mustas sametpapist karbis oli neli omavahel sobituvat paari sõrmuseid. Kord juba olukorras olles, on siin ääääärmiselt (no ikka veel kordi enam kui Eestis) ebaviisakas oma tüdimust välja näidata ja kella vaadates niheleda. Me, eestlased, oleme loomult märksa praktilisemad ja kui asi ikka kohe mitte ei lähe, siis me seda enamasti teeselda ka ei viitsi. Siin aga nii ei saavat. Seega vaatasime me viisakalt ja püüdlikult, kuigi me teadsime omavahel muljed vahetamatagi, et siit poest ei vaja me midagi. Aga kuna me vist siiski piisavalt osavõtmatud olime või miski meile ei sobinud ning midagi pikemalt me uurima ei jäänud, siis läksid tädi pakkumised aina põnevamaks. Mustast puidust detailidega nägusate sõrmusteni välja. Pean tunnistama, et need olid tõesti ilusad, aga üldse mitte minu maitse. Hinnad olid tuhat ja enam. Ühele sõrmusele. Meie kogu eelarvegi polnud ligilähedale nii suur, kui nende ühe sõrmuse hind. Ise ta veel särasilmselt lisas, et no tellimisega läheb mingi 3-4 nädalat. No näed, võib-olla isegi jõuaks, mõtlesin ma muiatas ja me saime kataloogid kaenlas sealt kenasti tulema.

Tegelikult teab Andreas hästi minu pulmade korraldamise reeglit nr 1 ehk ära kunagi maini, et sa seda või teist vajad pulmadeks! Ütle, et sul on stiilipidu või üllatussünnipäev või no mis iganes üritus, milleks sul just neid ühesuguseid sõrmuseid või kleiti või soengut või meiki või torti või mida iganes vaja on. Ma saan aru küll, et ülepea armununa tahaks suurejooneliselt üle universumi röökida, et maaaa lääääääheeeen meeeheleeee, vaadake, aga ei, tasub targu vait ja tagasihoidlik olla. Miks nii? Sest iga inimene saab aru, et suvalise peo ja sünnipäeva ja kingituse eelarve on KORDADES pisem, eufooria selle ümber tagasihoidlikum, kui pulmade oma võiks olla. Kuigi see võib-olla isegi ei vasta tõele. Lihtsalt stressi ja planeerimist ja korraldamist ennast on pulmadega ehk enam. Ahh, meie hukas saamahimus tarbimisühiskond ja meie oma ihadega selle kõige keskel!

Ma sain oma vitsad kätte aastal 2000 omaenda eelmiseks pulmaks valmistudes. Kooliraha polnud targu küll kõige hullem, sest ka siis ajasime me lihtsalt ja bravuurita läbi, aga mõned asjad siiski olid, mis sel hetkel kuidagi möödapääsmatud tundusid. Elus esimest korda ilusalongi minnes ei taibanud ma mitte, et kui tavaline pidulik meik maksab ühe summa, siis sisuliselt seesama pidulik meik, mis mulle pähe maaliti kui pulmameik, oli hopplaaa! topeltsummas. Soengu hinda ma ei mäleta, sest polnud ma ka kunagi varem ega hiljem juuksuris soengut käinud tegemas, aga usun, et ka see armas punupats oleks niisama tänavalt tulles ja patsi soovides, sootuks teise hinnaga olnud.

Oma kimbust ma ei räägigi, sellest pean ma teile kohe ikka pikemalt rääkima, sest see oli täiesti ehe Poola porno ehk midagi nii jubedat, mida ma varem kunagi näinud ei olnud. Selle õuduse eest maksime me “fikseeritud pulmakimbu hinda” antud lilleäris ehk 500 krooni. 500 selle eest, mille eest poleks letilt ostes keegi eluilmas isegi 50 krooni maksnud. Ausalt, noh! Võrdluseks – ma tegin pruutneitsite kolm samasuurt ja märkimisväärselt kabedamat kimpu nii sisult kui ka väljanägemiselt pärisroosidest 25 krooni eest. Kusjuures mu kimp ei meenutanud mitte millegi poolest seda kergelt kreemikate roosidega kera, mille me näidise järgi tellinud olime. Ma soovisin ainult valgeid roose ja ei mitte midagi muud. Kipslill ajab mind endiselt endast välja ja mu pulmakimp oli viimane, kus ma seda täiteainet näha soovisin. Ja mis ma sain?

Longu vajunud roosade rooside närbunud õienupud, millel pruunikad välimised kroonlehed olid ära rebitud ja pehmed varrejupid nõelte abil oasisesse surutud… no need olid NEED lilled, mis muidu võiks end näiteks jäätmete hulgast leida, aga ei, kõik läks kaubaks. Neile roosadele nirudele lisaks oli kimbus umbes poole “taldriku” jagu (pidi ju kera olema?) rooside asemel hoopis roosad nelgid.  Ausalt, nelk on maailma kõige viimasem lill, mis mulle meeldida võiks mu pulmakimbus. Ju mul on veel nõukaaegne lilletrauma nendega. Ja kõige krooniks oli roosade nelkide ja roosinirakate vahel arvake ära mis? Kuivanud kipslille puhmad. Ja kõige krooniks kõigi lillekimpude õud – õite vahele oli äiteks surutud ka beezhid hõredaks töödeldud kuivatatud lehed!!! Need siis ilutsesid seal tumerohelise oasise sees, mis läbi kimbu mitmest kohast selgelt silma paistis. See oasis, mille sisse lilli kinni torgitakse, oli surutud veel mingisse totakasse varrega plastlehtrisse. Ometi olin ma tellinud lilledest kimbu, millel näidise peal kõik varred kenasti punti olid seotud. Plastikust varre jõudsin ma viimasel hetkel veel valge paelaga katta, et midagi päästa.

Esimesed õied lendasid kimbust juba uksest väljumisel… Noppisin need üles ja surusin kuidagi tagasi – nõelad olid ju küljes. Ma olin nutma puhkemas ja poleks mul ropult kiire olnud Tartust Viljandisse ja peas olnud hirmkallist pulmasõjamaalingut, siis ma oleksingi törtsu vihast ja õnnetusest seal nagu kõige haledamas multikas pisaraid kahes kaares pritsides, nutnud ja oma raha tagasi nõudnud ja ise endale kimbu teinud. No ausalt, see kimp oli kõige hirmsam kimp, mida ma iial lähedalt näinud olen. Ma ei tahaks sellist isegi matusteks saada 😀 Aga ometi oli see tehtud ekstra mu pulmadeks täis pulmakimbu raha eest. Samas küsin ma endalt siiani, miks ma ometi üht pruutneitsite kimpu lihtsalt endale pihku ei võtnud. Arusaamatu.

Kaevasin ajaloost teie jaoks selle kimbu näitamiseks isegi ühe eriti naljakalt armsas pildi välja, kus kikilpsustatud papa mugistab pikkade kulmukarvade võbinal naerda ja isa musitab mind eufoorias miskipärast otse suule, et kohevarsti samm edasi astuda ja jälle üks põrutav endamoodi pirn maha panna ehk surmtõsiselt mu vastse abikaasa kõrva sosistada: “S*ta valiku tegid!”. Isa ikka oskas 😀

Nii, aga näete seda kimpu mu käes? Paremat ja lähemat ja selgemat pilti mul paraku polegi ja ega see lillepunt siin ju nii hull tundugi vist, kui tausta ei teaks. Aga tuleb tunnistada, et ka pildil on ta kõike muud, kui ma soovisin – beezhid kuivatadu lehed, kipslill, roosad närbund nõeltega roosid ja noosad nelgid! No pole ju lihtne valge kera ja see kuradima tumeroheline märg vaht ehk oasis vahib sealt kimbu paremalt servast ju otse vastu ka täna ja siin! 😀

Just nii sain ma omal ajal oma pulmaõppetunni kogu eluks. Ei iial enam ei telli ma midagi seesugust pulmadeks, sest pole see ei lillepoe, ilusalongi, juuksuri ega kellegi teise asi, mille jaoks mul seda või teist ülepea vaja peaks olema. Ma maksan teenuse ja tulemuse eest ja mida ma sellega teen, on sügavalt mu isiklik asi. Ma lubasin häälekalt endale ja maailmale, et minu edasise elu pidulikud sündmused saavad kaubanduse ja teenuseosutajate jaoks olema alati vaid “tagasihoidliku eelarvega stiilipeod”.

Andreas on minu suhtumisega üsna algusest peale kursis. Kui ta hoolega meenutas, siis pidi ta tõdema, et ka tema oli omal ajal üle maksnud näiteks fotograafi eest, kes eranditult kõik pildid kogemata pekki keeras ja neid kuidagi päästa enam ei suutnud. Nüüd ta muidugi on nõus ka muude asjade osas, et pole aus, kui hind vaid seepärast muutub, kui asja nime ette “pulma-” kinnitub. Seega, me oleme vanemad ja paaaalju targemad 😉

 

Sõrmused või mitte?

Aga ikkagi need sõrmused. Kas meil on neid üldse vaja? No tore oleks, aga kallimate jaoks raha hetkel lihtsalt ei ole ja aega otsida niisama meelepäraseid nagu ka pole ja kuna meil nagunii oli plaan see pisike peopidamise asi Eestisse kavandada, siis mõtlesime, et no las need sõrmused siis jäävad ka ootama seda Eesti värki. Ega me siis seepärast vähem abielus pole, kui meil nüüd seda ametlikku rõngast ninast läbi pole. Või sõrmes. Pealegi muigas Andreas, et oma eelmise abielu esimese sõrmuse suutis ta vaid mõned päevad hiljem juba ära kaotada Vahemere vahustesse lainetesse. See kaotamise ja püsivuse mõte viis meid ringiga tagasi millega palju püsivama juurde, kui seda on sõrmused, mis elus ja ajas võivad nii suureks kui ka kitsaks jääda. Kui see kokkukuulumise kinnitus on aga tindi ja nõelaga naha sisse toksitud, siis on ta märkimisväärselt püsivam nähtus. Kindlam ju ka. Naljalt ära kaotada ei saa. Isegi mitte Vahemerre.

Tätoveeringu mõttega olime me mänginud juba ajast enne seda, kui me reaalses elus kohtusime. Meil mõlemal oli varasemast elust üks tätokas. Mõlemal vasaku käe õlavarrel. Sõnni tähtkujus sündinud Andreas lasi oma pulli endale teha 19selt, mina enda päevalilled aasta hiljem. Tema oli enda eluka ammu enne tegemist välja otsinud, pildi CDle salvestada lasknud ja selle eest ka kena kopika kasutustasu maksnud. Tegemisest mäletab ta vaid seda, kuidas iga torge, mis suuna kaenalaugu suunas võttis, oli jubetult valus. 20 aastat hiljem näeb tema märkmisväärselt kasvanud käel see elukas välja selline. Kusjuures pull ise pole õnneks laiusesse väga veinud. Mustadest teravatest joontest on elu jooksul saanud aga tore sinakashall võib-olla-pulli-moodi-tegelane 😉 Aga no olgu, kujutis on endiselt äratuntav.

Andreas avastas jupp aega hiljem oma BMW tsiklile mingeid juppe otsides juhuslikult, et üks firma on sellest samast, vabalt müügis olnud pullist, endale logo teinud. Tema muidugi itsitas, et tema omast, sest tema tätokas oli vanem. No on alles sakslased, kasutavad šveitslaste tätokaid enda firma reklaamiseks, eksole 😛 Nüüd uuesti, seda pilti siin minu jaoks otsides, avastas ta, et sedasama pullipilti kasutavad kaasajal juba mitmed teisedki ettevõtmised. Kui sa ikka oled (rohkem tõenäoliselt) mees, kes armastab verist liha süüa, siis see pilt ju ometi on see, mis su maitsemeelte kõige heledama litakaga nitro plahvatama paneb? 😀

(see konkreetne pilt siis internetist, päritolu on arusaadav 🙂 )

***

Minul oli kodutöö kenasti tehtud – olin hoolega uurinud koolivennalt saadud kes-teab-mis-päritolu, aga mitmetest kätest läbi käinud paljundusi vene vangide tätokatähendustest. Ja ühtlasi olin ma veendunud, et näiteks okastraati ega ka roosi, ei okastega ega ilma, liblikat, inglit, kotkast ma endale pääääris kindlasti ei tee. Ostsin endale ekstra veel ka ilusa paksu ja värviliste piltidega sümbolite raamatu. Kaaluisin kaua enda jaoks olulisi asju ja jäin lõpuks veendunult pidama päevalille juurde. Mul oli vaja päevalilletätokat.

Mulle meeldivad päevalilled. Kohe hirmus väga meeldivad. Mulle meeldib nende tugevus, nende lõhn, nende iseloom, nende värv ja see, kuidas nad on nagu maapealsed päikesed. Üks minu kõige suurematest unistustest oli lapsest peale seista keset õitsvat päevalillepõldu. Ma olin küll veidi varem käinud Ungaris ja seal näinud sügisest päevalillepõldu, aga unistus minu sees püsis. Pealegi oli isa mulle samal aastal sünnipäevaks kinkinud Elizabeth Ardeni Sunflowers lõhnaõli ja tualettvee ja ma lihhhtsalt armastasin seda lõhna. Ja see polnud veel kõik – minu lapsepõlve kõige lemmikum multikas oli pisikesest tiigrist ja tema sõprusest päevalillega. Külmade tulekul jäi ta üksinda looduse meelevalda ja nii see kõik algas. Külmal talvel oli tal turvalise pesa ühe talveks pea maha toetanud päevalille all. Lillest pudenenud seemned kogus ta endale kaissu ja kui ta kevadel ärkas, siis leidis ta end kõrgel taevas päevalillepõllu keskel ühe lille peal ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli iga päevalille sees lõpuks keegi. Mäletate seda nunnut multikat? Ma olen seda nii mitu korda juutjuubist püüdnud leida, aga tulutult. Pealkirja ma ei mäleta ja vene keeles ei oska paraku vist otsida.

TÄIENDUS: mu lemmikmultikas on tänu Ivi abile leitud! Link asub loo lõpus kommentaarides. Ja see multikas on veel nunnum kui ma mäletasin. Ma ei olnud seda vähemalt 25 aasta näinud ja kõike päris täpselt enam ei mäletanud, aga no ausalt, see on veel parem ja ka visuaalselt ilusam, kui mäletada tihkasin. Aitäh, Ivi!  <3

Mingil hiliskevadisel hetkel seadsin siis koos koolivennaga sammud Vene tänava lõpus asuvasse asutusse. Tuba oli tühi. Tätoveerija, vanem kiilakas mees, istus jõude. Lappasime rahus katalooge. Koolivennal oli oma kavand kaasas, mingi lihtne mustaga ornament. Seega temaga oli lihtne. Minuga aga üldse mitte, sest endal mul vaid üldine idee, et see peab olema päevalill. Mõtlesin, et kui ma näen sellist, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära. Onu muidugi õitses ühe lühikese hetke, kui ta mulle peopesa suuruseid julgeid õisi demonstreeris, et tema teeks nad mulle õlale. Mina aga tahtsin midagi paaaalju pisemat ja tagasihoidlikumat, sest aasta varem olin ma koju juba oma kiila peaga läinud ja isal kulus vaat et kuu, et minuga uuesti rääkima hakata. Mis siis nüüd veel saab, kui ma oma “kotkaga” koju jalutan.  Paneb mind äkki veel pliidiukse külge kinni? Eesti filmiklassika distsiplineeris kuigivõrd 😛 No sel ajal ei olnud tätokad veel kaugeltki nii moes ja igapäevased kui nüüd, aastaid hiljem.

Lõpuks leidisme mingi muu lille ja onu siis joonistas sellele nii, et see nägi välja igati päevalille moodi. Tõmmis käele ja juba läkski suristamiseks. Valu ma ei mäleta. Huvitav ja eriline tunne oli hoopis. Kui ta minuga valmis sai, siis jätkas ta selle sama musta värvi ja nõelaga mu sõbra õlal tema ornamendiga. See oli see hetk, kus minul kuul kokku jooksis. Aga küsida ei julgenud ma midagi. Põdemist jagus mitmeks aastaks. No et kes seal veel enne mind oli äkki olnud? Ma olin sel ajal agaralt doonoriks käinud ja no ok, pool aastat polnud mingi ilmatum aeg oodata vahepeal, aga ma tõsimeeli kartsin, et mine tea, mis ma sellest nõelast kõik saada võisin. Aasta hiljem võtsin end kokku ja käisin tegin igaks sajaks juhuks kõik võimalikud testid. Kõik oli korras, aga õppetund oli käes ja teadmine ka, mida tulevikus hoolikamalt jälgida.

Igal juhul nägi mu kahe õiega päevalilleke mingi viis aastat hiljem mingi kauge ja arusaamatu nurga alt välja seesugune mittemidagiütlev pisike kribal. No seal mu vasaku õla juures, märkate? 😀

Aastate jooksul selgus muidugi, et päevalillel on ka väga kehv tähendus – ta on sõgeda ja ennasthävitava armastuse sümbol ja leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks mind ikka ja jälle selles osas valgustada, no et kas ma ikka juba tean, millesse ma end mässinud olen. Ja üldsegi, päevalill on alati vaid ühe peaga, aga miks minu omal kaks on 😛 No anna kannatust. Maailma rõõmuks oli mu lillepilt siiski nii pisike ja minu kasvades jäi kuidagi veel pisemaks ja muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks. Kümmekond aastat hiljem oli mu päevalilleke kaotanud enamuse oma kollasest ja pruunist värvist, veel vaid äärejooned ja lehtede roheline vaatasid vastu. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, on kollane ja pruun haihtunud minevikku. Mustast on saanud kokkusulanud hall ja rohelist võib ehk hallist võõranduva kumana aimata. Seal ta on ja vananeb vaikselt koos minuga 😀

Mis ma muud oskan kosta, kui et õnneks taipasime me mõlemad noorusest hoolimata oma tätokad teha üsna heale kohale, et isegi kerede kosudes ei muundunud need millekski muuks. Mulle meeldib alati näitena tuua veidi lopsakamalt vohavamatele kehaosadele ilutsema pandud liblikaid, mis pringil noorel ihul igavesti ilusad on, aga kehakaalu tõustes võivad vabalt ühel hetkel nahkhiire mõõdu välja anda. Ja sellega, et tätoveeringud aastate minnes oma värvi muudavad, no see oli ilmne juba ammu. Eks nad elavad ju meiega koos me elu.

Ja siin me siis nüüd olime. Sisuliselt oleksime me mõlemad võinud kaaluda vanade tätokate värskendamist või millekski muuks tegemist, aga meie lustisime hoopis ideedega millestki uuest ja millestki sellisest, mida omavahel jagada. Või no tegelikult vahel ma ikka tegin Andrease käega nalja ka ja tuunisin tema pulli natuke nii ja natuke naa. Näiteks sebraks ehk tiigerhobuseks. Ta vist isegi ei pannud tähele, sest markeriga joonistamine ei ole valus 😛

Nii, aga see jagatud tätokate jutt ikka! Paaride ja sõprade ja laps-vanem tätoveeringuid leiab internetiavarustest ohtralt ja me kaalusime neid asju julgelt nii ja naapidi.

Kas teha nii, et meil mõlemal on täpselt ühesugused pildid? Või nii, et ühel on pildist üks ja teisel teine osa? Pildina või tekstina, et tähistada kahe tervikut. Või kirjutada kuupäev? Aga siis esimese suhtlemise või kohtumise või mõne käepalumise või kokkukolimise või abiellumise oma? Või linnukesed, kellega meil on oma lugu, millest ma räägin teile teine kord. Või aatomid, millega Andreasel on oma lugu. Või lihtsad ringid või lõpmatuse märgid suure armastuse kinnituseks. Neid kõiki on nii palju kasutatud. Sekka surus end naljaga ka meie päris isiklik huumor, et mis oleks kui meil mõlemal oleks naha sisse toksitud minu nimi. Mitte lihtsalt nimi, aga nii, et V-st saab südame teha ja siis saabki kokku, et E armastab A-d.

tegelikul on minu nimes kogu me armastuse lugu juba kirjas 😉

Valik oli peadpööritavalt lai, aga midagi, mille peale me mõlemad ahhaaa ja ohhooga lakke oleksime hüpanud, polnud. Täpselt nii, nagu keegi kuskil juba teinud on, ka ei tahtnud. Kiiret polnud.

Mõned internetinäidised teile ka:

Mingil hetkel hakkas Andreas ajama, et meil on kroone vaja. Internet on neid puupästi täis. Nii ühe- kui paarikaupa. Vaadake erinevaid variante või eelpool oleva pildi ülemises reas. Mind alguses see ei kõnetanud. Aga seda, et mina tema kuninganna olen, sellega olin ma juba harjuda jõudnud. No kui keegi sulle seda pidevalt kinnitab, siis ühel hetkel tuleb ju harjumine. Just kuninganna, mitte printsess. See printsessifaas on mul elus kuidagi täiesti vahele jäänud ja haldjaks hakkasin ma ka päris ise. Isegi enda isa jaoks olin ja jäin ma tema pesueht pärdikuks. Alati. Ja mind kõrvust lae alla sikutades tahtis ta mulle alati Pariisi-linna ja Eiffeli torni näidata. Ei mingeid poputatud printsesse, hoopis lihtne loomarõõm ja esireas barrikaadidele roninud rebenenud särgikaelustega kangelannad. Aitäh, isa, huvitavate süvahoiakute loomise eest, hihii! 😀

Andreas, kelle lapsepõlve lemmikmuinasjutt oli Printsess herneteral, ei ole osanud minust kunagi printsessi näha. Ma ju pole selline peen ja peps preili ja päästmist pole ma ka kunagi vajanud. Mina olen hoopis tema leedi olnud. No nii ta kutsus mind alguses. Ja tema oli rüütel oma raudsel kaherattalisel ratsul. Mingil hetkel segunes leedi-jutt kuninganna omaga. No kui kuninganna, siis kuninganna, mis ma ikka meelitustele vastu pusklen. Iseenda maailmas olen ma ikka ju pisihaldjas ja draakonimamma kah. Aga Andrease maailmas võin ma olla kestahes tema heaks arvab ja ma võtan selle rolli suurima hea meelega vastu. Ja vot kui mina olen tema kuninganna, siis arusaadavalt on tema minu… tuldpurskav lohe? Või siis hoopis kuningas? Ta arvas, et kui ta nüüd kuningannaga abiellub, siis on ta igal juhul kuningas. Minu poolest olgu või kojanarr, mina armastan teda ikka. Ja kui ta tahab kuningas olla, siis olgu aga. Päris uhke värk on oma kuningaga abielus olla vist 🙂

Pulmamõtetega koos võttis Andreas pähe, et tema igal juhul tahab endale krooni. Ma olin valmis asja uurima ja kaaluma. Sukeldusin. Vaatasin nii ja vaatasin naa. No EI ei kõnelenud need peente detailidega ja kõiksugu kaardimastide kuningad ja kuningannad minuga. Krooni mõte iseenesest hakkas mulle meeldima. Ja mis oleks, kui meil polegi pulmas sõrmuseid vaid on hoopis kroonid?

Andreas teatas, et tal oli just seesama mõte, et mõtle kui äge, kui me oma muinasjutu sedamööda siis ka ametlikuks teeme. Püüdsin veel suurema hoolega leida enda jaoks sobivaid kroone. Ma isegi proovisin mõnda neist endale käele siia ja sinna joonistada. No ei olnud minu oma see must värk. Kõik need kroonid olid kuidagi liiga massiivsed või liiga kribudetailsed või liiga muhvinid ja no igat moodi mitte nii nagu mulle endale hea tunduks. Ma pidin leidma sellise krooni, millegi ma mitte ainult ei suuda vaid ka tahan igavesti koos elada ja selle pidev nägemine mind mingilgi viisil ei häiriks ega ärritaks.

Ja siis korraga tuli äratundmine…

Ma ei leidnud mitte midagi ja mingil täiesti suvalise päeva suvalisel hetkel lasin käel ja pliiatsil ja paberil enda eest mõtelda. No et, ma joonistan selise krooni nüüd, millist ma tahaksin. Ma olen aegade jooksul joonistanud nii kuningannasid kui printsesse. Isegi enda haldjakehastusele olen mõned korrad krooni kuklasse surunud. Joonistasin endamoodi krooni ja värvisin selle seest ka harjumuspäraselt kollaseks. No nii nagu ma ikka olen teinud, sest kroonid on ju ometi kollased? 😀 Mulle meeldis see kroon. Näitasin Andreasele. Talle meeldis ka ja ta teatis siis seepeale, et kuule, joonista mulle ka, aga must ja triibuga allservas. Joonistasin. Kohe mitu varianti. Kuigi üleni must pole minu teema, siis mina seda ju kandma ei hakka ja minu joonekiri on sellel ikka juures ja kokku sobivad nad minu kollasega ka.

Mina oleksin rahuldnud vaid krooniga. Ma usun, et pilt räägib oma lugu ise just nii nagu vaja. Esialgu oli mulle teksti mõte isegi võõras. Ja kui, siis miks inglise keeles? Äkki hoopis tema saksa ja mina eesti omas? No ok, inglise keelega ta veenis mind üsna pea. Aga ikkagi see tekst. No kuidas? Netist muidugi nägi mida kõike, aga minu jaoks olid need oma kujunduselt võõrad. Liiga toretsevad, liiga igavad, liiga sogased, liiga libedad, liiga kandilised, liiga keerulised ja noh, ühesõnaga väga võõrad ja selgelt ei-ei-eid!

Lõpuks me midagi Andreasele nagu isegi leidsime, aga mulle endale see ikka ei meeldinud.

Siis küsis Andreas, et ma ju kirjutan oma töödele igale poole oma käega ja endale iseloomulikult alati alla, no et miks ma seda teksti siis ei võiks ka ise meie kroonide juurde kirjutada. Proovisin. Tundus täitsa sümpaatne. Igal juhul palju parem, kui kõik need läbiproovitud kirjastiilid guugli kirjastiiliotsingus.

Korraga oli meil olemas selge idee . Joonistasime neid kroone prooviks erinevas suuruses ja erineva asukohaga ja veidike ka viguritega käte peale, et selge ettekujutus saada sellest, mis meid lõpuks võiks ees oodata ja eluks ajaks saatma jääda.

Happy võttis kogu seda taidelmist külma kõhuga ja poseeris veetlevalt igas vajalikus asendis, mis talle endale parasjagu kontomööda oli. Krooniga ja ilma 😛

Nii oli väga hea ja igavesti lõbus katsetada. Ma oleksin esialgu valinud märksa pisema versiooni, aga kuidagi läks see mõte kasvama ja võttis lõpuks oma julge vormi just nii nagu ta võttis.

Mina teadsin, et ma tahan oma krooni vasaku käe randmele. Kuna ma juba mõnda aega taas käekella kasutan ja see keerleb mu vasaku randme ümber, siis pidi mu kroon justnimelt paremale saama. Ja eemale ka mu päevalillest, et kehatasakaal säiliks. Käsivarre keskosa mulle ei meeldinud, sest ma kujutasin elavalt ette, kui jubedalt valus võiks selle tegemine olla. Kuigi see torgitud värvine pind isegi suur poleks olnud või nii, siis ikkagi jäin ma oma randmevalikule kindlaks. Andreas seevastu arvas, et tema kroon peaks olema vasakul poolel ja justnimelt käsivarre siseküljel, sest ka tema ei tahtnud, et tema kroon käekella alla jääks. Peamine, et me ise enda valikuga rahul oleme, arvasime me mõlemad, sest kokku kõlame me nagunii hästi ja eraldi oleme ka täitsa iseenda moodi ja kui meie kroonid on erinevatel kätel, siis moodustame me alati omavahel mingitmoodi ringi. Ja mina saan oma kollase krooni! 🙂

Tore lugu oli muidugi see, et kuidas leida kiiremas korras see inimene, kes meile meie kroonid, nii nagu vaja, kenasti kiirelt toksivate nõeltega me nahka talletaks. Esimene koht asus meile lähedal, omanik, ise üleni 2 pikkusmeetri ulatuses tindiga kaunistatud, naeratas leti tagant lahkelt ja ütles, et tulge nädala pärast kohtuma ja asja arutama ning soovis juba poole tööraha ulatuses ettemaksu. Arveldamine ainult sulas. Läksime juba suure hurraaga raha tooma, kui küsisin Andreaselt, et kui me nädala pärast alles vestlema ja detaile kokku leppima tuleme, siis millal asjaks võiks minna, et äkki peaks ikka enne seda ka uurima. Hea mõte. Läksime ilma rahata tagasi ja selgus, et no kohtumine on nädala pärast ja kunstnik, siis joonistab asjast oma nägemuse ja teha saaks ta neid näiteks kuu aja pärast. Ei aitäh, nii paraku ei sobi. Ma saan aru küll, et on neid, kes teevad kõike ja igas soovitud stiilis ja kasvõi sedasama liblikat 1500 korda, aga on ka neid, kes teevadki asju ainult omal viisil. Antud juhul oli meil paraku vaja just seda esimest, sest mina olin enda sees jõudnud absoluutse veendumuseni, et mul on vaja veel üsna mitut tätokat ja iga viimane kui asi, mis mu nahale kantakse peab olema ilmeksimatult minu enda käega kujundatud. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi ja pigem olen ilma piltideta 🙂

Teine koht meile lihtsalt ei meeldinud. Kolmas oli ka kahtlane. Neljas oli ootamatult kinni ja viiendasse kohta helistades öeldi, et tulge parem kohale ja räägime otse. Läksime. See oli igavesti peen koht St Galleni serval. Sametist vanaaegsed toolid ja sohvad muidu ultramoodsas keskkonnas. No selline omamoodi ja lahe koht. Mitte küll stiililt minu maitse, aga vähemalt väga huvitav. Pealtnäha ka puhas ja igati korras. Saime ankeete täita ja kinnituse, et saame oma kroonid nii nagu soovime… ainult et septembris. Meil oli mis kuu? Mai. Ja mis ajaks oleks meil tore olla kroonitud? Hiljemalt juuni keskpaigaks, et haavad ka paraneda jõuaksid veidi. Kuna paremat aega aga ootamas polnud, siis panime oma ajad kirja, tegime pisikese ettemaksu ja leppisime sellega, et kroonid tulevad, aga hiljem.

Samal õhtul rääkis Andreas meie mõttest ja otsingutest oma kontorinaabriga. Tema, 50ndates kepsakas proua, teatas rõõmsalt, et ta just alles lasi endale ühe täotka teha kusagile ribide vahele tütre soovitusel ja ta võib meile lahkelt kontakte jagada, sest tegijal on väga sarnane stiil minu omale ja ta kindlasti saaks hakkama ja tutvuse kaudu ehk leiab ka aja lähemale kui septembrisse. Andreas kirjutas. See üle kere kirju tšikk elab mägedes ja teeb tööd oma kodustuudios pisikese imiku kõrvalt. No sel ajal, kui beebi magab või midagi. No nii mõned tunnid päevas. Homme lõunane aeg olla just ära öeldud. Hmm, ok. No homme ja lõunal siis!

 

18. mai 2016 – kroonid, siit me tuleme!

Mul võttis autoga kiirelt mägedesse tõustes kepsud all veidi värisema. Lisaks sellele, et ma nii kõrgele minnes vahel ikka veel poolkurt olen. Tšikk tegi minu pildist tõmmise, kleepis selle mulle nahale ja me kõik koos leidsime, et seda asja on vaja veidi nihutada. Sinakaslillad abijooned sipsti maha ja tõmmis uue koha peale. See sobis. Viskusin pikali ja toksimine algas. Mõne koha pealt, eriti sealt, kus veenid naha alt punnitasid, oli ikka kuradima valus korraks, aga ilu nõuab ohvreid, lohutasin ennast ja no mis see kroonimise valu siis ära ka pole. Ja juba me valisime mulle kollast värvi. Pakkumisel oli rohekas sidrunikarva kollane ja soe kollane, mis purgis oli küll veidi liiga intensiivne, aga tšikk kinnitas, et lõpptulemus jääb paranemise järel sarnane sellele, milliseks mina oma kavandi vildikatega tupsutanud olin. Mulle sobis. Ja juba ta saatis meid mu verevermeis randmega toast välja, et seda puhastada ja kilesid vahetada ja kõik asjad Andrease jaoks valmis panna.

Imesime seal veejoomisele lisaks mägede karget kevadõhku endale ninna ja nentsime, et kodus on juba palju rohelisem. Jahedam kliima mängib märkmisväärset rolli meist vaid vähem kui poole sõidutunni kaugusel.

Andreasel oli valus. Ma ei hakanud isegi tänitama, et maaa juuu ütlesin, et see on ropult vastik ja valus koht, no umbes nagu see otsapidi kaenlaalune. Aga enam polnud midagi teha. Enamuse ajast kannatas ta vapralt seal ära, aga vahepeal tegi hirmsaid grimasse. Näiteks seliseid.

Kuigi, olgem ausad, tibi kiirustas ja vajutas ka enneolematult tugevalt oma toksimismasina peale nii, et see korduvalt kinni kiilus. Ta küll kinnitas, et nii jääb asi parem ja püsivam, aga kõrvalt vaadates oli seda üsna valus vaadata. No et mine tea, äkki torkab veeni välja või midagi 😉 Õnneks sai see valu ruttu läbi ja juba me istusimegi autos ja passitasime oma kojusõiduks kiletatud veritsevaid iluhaavu kõrvu.

Lahe tunne oli! Ja paranesid nad ka kenasti kreemiselt ja probleemivabalt.

No kui ma hirmsat moodi nokkida ja norida tahaksin, siis minu oma annaks muidugi ka veidi korrigeerida, aga aastad teevad nagunii lõpuks oma töö 🙂

Andrease oma peaks aga tegelikult ka veidike korrigeerima. Nii väliskontuuri kui ka täite osa, aga sisuliselt on ok ka just nii nagu on.

Eks see kõik ole üks suur ja puhas maitseküsimus, aga meile igal juhul meeldib, sest see kõik tuli loomulikult ja lõbusat. Ja kokkuvõttes ongi see ainus, mis tegelikult loeb. Ja mina sain korraga hoogu oma uute mõtetega aina juurde ja juurde. Andreas ka, aga tema ootab minu kujunduste taga. Ja mina ei ole suutnud seda pähklit veel läbi pureda, et mis ja kuidas oleks talle kõige parem. Minu endaga on aga lihtne, ma tean väga täpselt, mida ja kuhu ma kunagi veel tahan. Aga abiellumiseks valisime me sõrmuste asemel hoopis kroonid ja saime need enne pulmi sõna otseses mõttes kätte kah. Vahel ikka veab! 😀

2. osa: Kuidas ma šveitslasega abielluda kavatsesin

Teine lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

Harjutused sabale ehk kuidas tekkisid kõik eeldused abiellumiseks

Andreas on mu käest lugematu arv kordi küsinud, kas ma talle naiseks tulen. Tema küsimised on alati olnud lihtsad ja loomulikud, tseremoonitsemata ja ka planeerimata. No ei mingit hollivuudi ega midagi. Just nii nagu tunne on kandnud. Vaatab mulle sügavale silma sisse oma rohepruunide silmadega ja küsib: “Will you marry me?” ja mina pole kunagi suutnud talle ära ütelda 😛

Me saime tuttavaks 5. juunil 2014 ja kohtusime esimest korda silmast silma sama aasta oktoobris. Novembris tuli ta esimest korda Eestisse meile küll. Ta saabus ööl enne Vancu seitsmenda sünnipäeva pidu ja Vanc räägib siiani, et sai endale sünnipäevaks issi. See olevat olnud tema läbi aegade parim sünnipäev. Seda kinnitab ta alati veendunult. Kuigi keegi Andreast talle isana ei tutvustanud, siis ju oli neil mingi oma äratundmine. Vancu pärissünnipäev oli päev hiljem, 23. novembril,  ja meil oli korraks mahti Andreasega ka kahekesi linna põigata. Ma lihtsalt pidin talle Komeedis oma lemmikkooke tutvustama. Vancu sündimise päev on omal moel ka minu uus sünnipäev. Seal me siis istusime kahekesi kolme koogi taga.

Andreas pani korraga koogikahvli hästi mõõdetud liigutusega taldrikule ja see ei jäänud mul märkamata. Siis võttis ta minu sõrmed oma sooja pihku ja vaatas mulle silma sisse.

“Kas sa tahad minuga abielluda?”

See oli kõige esimene kord. Aeg oli küps, sest tema paberil eksisteeriva abielu lahutus oli sisse antud ja eelmise suhte emotsionaalne pool lahendatud. Kõik läksid eluga edasi. Tegelikult ei tulnud see küsimus minu jaoks ootamatult. See oli juba üsna kaua õhus heljunud, aga mind võlus tema küsimise lihtsus. Ei mingit kihevil ootamist, et näe, kohe on jõulud, kas ta küsib nüüd või äkki uusaastaööl? Valentinipäeval? Naistepäeval? Minu sünnipäeval? Jaaniööl? Siis oleks vist juba lootusetuse kuristik käega katsuda. Oi kui hästi tean ma neid ootamisi ja pettumisi enda varasemast elust 😉

Andreas ei ole kunagi osanud mind piinata. Või vähemalt pole ta seda kunagi vajalikuks vist pidanud. See käis ilmselgelt ka selle käepalumise kohta. Ja mina ei ole kunagi vajalikuks pidanud mingit hullu ettevalmistust ja planeerimist nii olulise ja lihtsa asja kokkuleppimiseks. See on ju ainult normaalne elu osa. Armastus on, koos tahame olla, abielus olemine on loomulik. Lihtne ju?

Komeedist läbi jaheda talvehämaruse Jaani kiriku poole bussile kõmpides libistas ta mulle sõrme enda vana hõbedast sõrmuse. Ma olin talle kuu aega varem möödaminnes ütelnud, et kui tema jaoks käib abiellumise kavatsus kokku sõrmusega, siis mul oleks pigem hea meel, kui sellel ka mingi isiklik lugu ja väärtus taga on. Kivid, kuld ja hind ei oma minu jaoks mingit tähtsust, kui need vaid ühel eesmärgil steriilsest poest tulevad. Ja korraga oli minu sõrmes tema sõrmus, mida ta viimased 20 aastat katkematult kandnud oli. Ta ostis selle Rolling Stonesi kontserdilt. See oli ühtlasi ainus ehe, mis talle endale midagi olulist tähendas. Seda teadsin ma juba varasemast ja mul oli hirmus ilus olla sellega. Ju on maailm kord juba nii tahtnud, et lisaks sama vanad olemisele on meil muuhulgas ka täpselt samasuured käed ja sõrmusenumbrid. Lõbus siduv seik selle sõrmuse päritoluga oli ka see, et me mõlemad oleme sellesama tuuri Rolling Stonesi kontserdil käinud. Kõigist neist paljudest teistest esinejatest, kelle etteasteid me näinud oleme, on see läbi aegade ainuke, millel me mõlemad kohal oleme olnud. Küll erinevates kohtades, aga see oli üks ilmatuma äge kontsert ja enne kui Green Day Eestisse jõudis oli see mu absoluutne lemmik läbi aastate.

Samal õhtul ootas meid aga esimene ühine kontsert. Roxette oma. Oo, lapsepõlv!! 😀 Nagu näete, on seesama sõrmus siin juba Andrease sõrmest minu omasse rännanud 🙂

Veel üks asi! Samal õhtul taipasin mina, et minu lemmiksõrmus, mu pöidlas, passib suurepäraselt ka Andreasele. Miks peaksid kihlasõrmuseid kandma ainult naised? Sõrmuste vahetamine tundus mulle kuidagi palju armsam. Andreas nõustus. Sellest päevast peale oli asi ametlik ja meil oli kindel plaan ühel heal päeval kungi tulevikus abielluda.

Aegade jooksul on ta mu käest küsinud, kas ma temaga abielluda tahan vist peaaegu igal pool. Mina tema käest ka. Meil on selle küsimisega oma tore lugu. Ja me harjutasime pidevalt ja tegime sellega nunnult nalja kah. Näiteks nii. Ühel päeval joonistas Andreas mulle  ühe eriti ilusa kollase sõrmuse. Palus mu väikese sõbra appi ka 😀

2. detsembril 2015 ehk veidi enam kui aasta esimesest küsimisest hiljem, siis kui Andrease lahutus ametlikult jõustunud oli, sain ma endale Säntise tipus ka tillukeste läbipaistvate kivikestega sõrmuse sõrme. Säntis on siin meie piirkonna kõrgem mäetipp, millest kohalike jaoks algavad Alpid. Selgema ilmaga vilksab see kivimürakas siin taustal sageli. Kui suuri maju ees ei oleks, siis näeksime seda praegu ka koduakendest. Mina olin selleks ajaks seal juba paar korda käinud, aga poiste jaoks oli see päris esimene kord. Vancu vaatas parkimispatsil taevasse, no sinna, kuhu me “vaguniga” tõusma pidime, klammerdus nagu liimitud koaala enda ees oleva istme külge ja teatas, et tehke mis tahate, aga tema küll nii jubedasse kohta ei tule. Ohtlik ja paha ja hirmus ja mis kõik veel. Pool tundi draamat Kohviveski (“Suvitajate”) stiilis ja mingi ime läbi jõudsime me enne loojangut isegi tippu.

Seal oli niiiiiih ilus ja kui Vanc purika pihku sai ja seda sööma asus, siis arvas ta, et ta võib teine kordki Säntise otsa sõita.

Vaade alla kodu poole:

Vaade kivistele mägedele, mis Säntisest alguse saavad:

Ühesõnaga kogu selle müdistamise taustal oli Andreasel taskus pisike nunnu sõrmus ja selle pistis ta mulle poiste juuresolekul sõrme kõrgel jahedas taevas, kui soe päikeseloojangu valgus üle lumiste mäetippude oli valgunud.

Minu jaoks polnud sellel kõigel olulist tähtsust, aga talle oli oluline, et nüüd, kus lahutus on jõustunud ja ta on ametlikult täiesti vaba mees, et ta saaks uuesti mu kätt ja südant täiesti ametlikult paluda. Vist selleks, et ma ei saaks mitte kunagi poole sõnaga viriseda, kui mul peaks selleks tahtmine tekkima. Sedasi muigasin ma endamisi. Vaadake, kogu mu pere mahub mulle pihku! Vanc on juba klaasuste taha sooja pugenud 😉

Tegelikult leidsime me mõlemad pigem, et see on oluline hetk ka me poistele ja võimalus neid kaasata nii, et neil sellest armas mälestus jääb ja et nad kunagi ei kardaks ennast avada, väljendada ja proovida. See on arvatavasti parim eeskuju, mida me neile ellu kaasa oleme püüdnud anda kõige muu olulise kõrval. Otse ja lihtsalt. Või minu poolest kasvõi kuumaõhupalli ja ilutulestikuga. Seda peavad nad ise teadma, mida ja kuidas just neile passivad need asjad tulevikus. Aga oluline on see, et nad ei kardaks end väljendada.

 

Ja kuidas päriselt abielluda?

Meie olime abiellumiseks ammu valmis. Selles polnud ei kahtlust ega küsimusi.

Kuna me tegelikult lootsime, et elamisloaga läheb märksa kiiremini ja ehk õnnestub meil juba veebruaris või hiljemalt märtsis abielluda, siis kuulas Andreas siin hoolega maad, pidas ametnikega kirjavahetust, et vältida sedasama saba-ei-tea-mida-pea-teeb elamisloa taotlemise kaost. Selle info alusel võtsin ma 2015. aasta detsembri lõpus maavalitsusest välja abiellumiseks vajalikud saksakeelsed dokumendid:

  • sünnitõendi
  • abieluvõimetõendi
  • abielu lahutust kinnitava tõendi
  • eelmist abiellumist kinnitava tõendi

Viimase siis selleks, et siinsetele nõuetele vastavat lahutuse paberit, kus on peal abiellumise kuupäev, abiellunute/lahutajate nimed ja isikukoodid, lahutuse algatamise (?) ja jõustumise kuupäev, pole Eestis sellisel kujul olemas. See oli siin mingil põhjusel ületamatult oluline info ja õnneks taipas maavalitsuse äärmiselt meeldiv osakonnajuhataja mul soovitada võtta välja ka abielutunnistus, sest kahe paberi peal sai vajaliku info enamvähem kokku. Seepeale oleks paberi peal võinud kõik olla justkui korras, aga kas ka päriselt?  Igal juhul olime me stardivalmis.

Aprilli keskel oli meil elamisloaga seoses hea tunne, et nüüd ometi on kõik tõestatud ja lõpuks saab toredatele asjadele ka keskenduda. Sel ajal, kui mina lastega Eestis koolivaheajal olin, käis Andreas asja igaks juhuks ka kohalikus külavalitsuses uurimas ja olemasolevaid pabereid näitamas. Kõik olevat väga tore, AGA puudu olevat selle väljaregistreerimise paberi asemel nüüd hoopis meie ametlikku aadressi kajastav tõend. Ehk siis Eesti aadressiga paber, sest elamisluba meil siin ju veel polnud. Nii minu kui mu laste oma. Ja kui ma oleksin nende nõudmisel end juba Eestist jõudnud välja registreerida, et neile “Eestist ärakolimise tõend” viia, siis oleksin ma maa ja taeva vahel, sest Šveitsi aadressi poleks ju aktsepteeritud? Ma vihastasin end siiruviiruliseks ja tänasin õnne, et ma meeleheites mingeid hektilisi samme ei astunud ja endiselt registri järgi Eestis elukohta omasin. Ok, sain need paberid ingliskeelsena Pärnu maanteelt perekonnaseisuametist kätte. Tundus, et nüüd ometi on kõik korras.

Esmaspäev, 9. mai 2016

Kuidagi elasime me nädalavahetuse läbematult üle ja esmaspäeva hommikul seadsime sammud jälle tuttavas suunas, et abielluma hakata. Nüüd ei saanud enam mingit takistust olla. Ulatasime õnnelikult läbi klaasseina pilu oma paberipaki ja jäime õhevil olemisega ootama, et hakata täitma abiellumise soovi väljendavat ankeeti. Paberid võeti vastu, neid on vaja hakata uurima. Ankeeti ei antud. Kui paberid on korras, siis saame ka ankeedi täita ja abiellumiseks oma sooviavalduse esitada.

Me oleksime võinud õlgu kehitades vähemalt teeselda, et ega me arvanudki, et see meie abiellumine kuidagi lihtsam saab olema, kui juba kogemused elamisloa taotlemisega varnast võtta olid. Aga me tõsimeeli arvasime, et nüüd on koer ja saba ületatud ja alles on vaid rõõm ja lustipidu ja nii mitme ametniku poolt oli ka kinnitus, et kõik nõutud paberid on meil olemas ja täiesti korrektselt sealjuures. Mis see abiellumine siis ära ei ole! Neil on värkselt isegi kõik meie teised paberid ju olemas ja tõestatud ja kinnitatud.

Ei takista vallid, ei takista kraav… Või siiski?

Selleks, et Šveitsis šveitslasega abielluda, on kaks võimalust:

1. Elada siin ja omada elamisluba – rusikareegli järgi eeldab see ka töölkäimist siin, aga õnneks on võimalikud ka erandid
2. Taotleda abiellumise ettevalmistusteks eraldi ajutine lühiajaline elamisluba (mis eeldab, et ma oleks taotlemise hetkel elanud Eestis ja tulnud siia vaid abielluma)

Kahte korraga ei saa ja kuna meil oli juba mu laste kooliskäimise pärast vaja päriselamisluba, siis sellega alustasimegi ja pidime lõpuni viima enne, kui tekkis üldse võimalus abielluda. Katkematu ja kurnav ma-ei-ole-kaamel-protsess päädis lõpuks küll loa saamisega, aga selleks, et abielluda, tuleb välja, on vaja kogu see trall sisuliselt uuesti läbi teha. Uute imeliste ja ettearvamatute nõudmistega.

Tegelikult poleks Eestis abiellumine ju muidu nii keeruline, aga selleks, et Andreas oleks siit paberid Eestis abiellumiseks saanud, oleks ma ikkagi pidanud esitama eelnevalt kõik oma paberid siia ja siis nad oleks otsustanud, kas ikka tohib. Ja kuna ma sel hetkel olin siin sisuliselt illegaal, mida mul kunagi unustada ei lastud, siis poleks luba antud ja oleks ka elamisloa taotlus tagasi lükatud. Ja kui miski nipiga oleks luba antud, siis Eestis väljastatud abielutõendit poleks siin ikkagi kinnitatud. Seda öeldi meile juba varem. No et Eesti jaoks võime me ju kuidagi abielluda, aga nemad seda sel juhul ei tunnistaks.

Meie eeltöö oli muidugi kõik väga tore ja kõik mu maavalitsusest detsembris võetud paberid sobisid. Kuigi neil oli vaja ikka veel ringiga üle kontrollida, kas väljaandja võib tõesti ka maavalitsus olla – neil sellist templite näidist ja asutust endal kataloogides ei olnud, aga saksakeelsed paberid rõõmustasid neid väga. Selle üle nad imestasid ka, et kas tõesti on võimalik, et originaale saab ka saksa keeles. Rahvastikuregistri paberid sobisid ka, aga kohe oli küsimus, et miks siis need ei ole saksa keeles. Kinnitasin, et osasid pabereid tõesti saab ka saksa keeles. Kõiki mitte. Oma peas juba mõtlesin mõru muigega, et näe, milline äriidee, hakkaks kireva taustaga eestlastest üksikvanemaid siin maale tooma – kui see jube tee kord mõistust kaotamata läbi on käidud, siis juba tead, kust nurgast võib järgmine kirves või nool tulla. Tegelikult ei tea, sest iga ametnik on kuningas ja sina oled ei keegi. Selle sama klaasiga teeninduslaua tagant vaatas meile vastu olenevalt päevast vaheldumisi neli erinevat nägu ja iga jumalama kord olid elamisloa taotlemise ajal igal ühel neist oma jutt ja nõudmised varuks. Kord üks asi sobis, järgmine kord oli välistatud, et selline asi sobida saaks. Kaamel, eksole?! Abiellumise puhul oli olukord väga sama.

Ja siis hakkas tulema… Elu Eestis on nii mitmes mõttes palju lihtsam, mugavam ja ilusam. Ja päris kindlasti inimlikum…

Kolmapäev, 11. mai 2016

Selgus, et puudu on mu poiste sünnitõendid. Saksakeelsed. Mitte vanemad kui 6 kuud. No ja nende Eesti passid ja siinsed tulnukapassid ka. Vihastasin end juba siiruviiruliseks, et Andreas ju ei abiellu mu lastega või me ei tegele momendil lapsendamisega… Milleks kõik see veel?! Seda enam, et migratsiooniametil on ju kõik värskelt olemas ja kontrollitud. Kui me elame siin ühel ja samal aadressil, siis arusaadavalt jääb kõik laste suhtes samaks ka abiellumise järel. Kas Eestis üldse küsitakse abielludes laste olemasolu kohta rohkem kui nende arvu?

Kas ma pean nende paberite pärast nüüd jälle Eestisse minema? Pakkusin, et meil on ju olemas siin sünnitunnistuste eestikeelsed originaalid, mis on ametlikult tõlgitud saksa keelde ja nende õigsus kinnitatud notari poolt. Ei sobinud. Esiteks on neil vaja originaalpaberit endale ja teiseks peab see olema Eestis väljastatud otse registrist ja saksakeelsena. Nojah.

Hullu korraldamise peale ja maavalituse äärmiselt meeldiva proua toetuse ja lohutuse toel sain vajalikud paberid tellitud, need said kohe valmis, mina sain käigu pealt tehtud enda emale volitused, ema sai töölt korraks ära küsida, et paberid ära tuua, kiirelt skanneerida, siia saata ja siis originaalid posti viia. Seda kõike mõne tunni jooksul. Päris ausalt – ilma enda ema ja Harju Maavalitsuse vastava osakonna juhataja mõistmise, toe ja abita, poleks me eluilmas vist siin abiellutud saanudki. Ma nutsin vahepeal mitu ookeani ja olin valmis kivi kivi haaval selle kohaliku külaputka siin maha lammutama, sest see kõik hakkas selgelt mõistusele.

Poiste paberite näidised saatsime kohe neile meiliga ülevaatamiseks, no et kas sedasi nüüd ometi sobib. Neile tundus, et vist on ok, aga nemad ei otsusta ja enne kõrgemalt küsida ei saa, kui orginaalid on käes. Need saabusid imede ime! juba laupäeva hommikuks.

Esmaspäeva, 16. mai 2016

Seadsime sammud taas vanal tuttaval aadressil. Aeg jooksis. Kas me veel jõuame? Kõik minu Eestist toodud paberid on kehtivad 6 kuud (iga poole aasta tagant sünnin ma ju uuesti?). Aprilli omadega ei olnud hetkel hullu, aga detsembri omad hakkasid vaikselt kehtivusaja lõpule lähenema ja peavad sellegi poolest reaalsel abiellumise hetkel ka veel kehtivad olema. Detsembri lõpus arvestasime umbestäpselt optimistlikult veebruariga. Või märtsiga.. siis kadus juba lootus suht ära. Me oleksime ammu abielus olnud, kui poleks seda lõputut elamisloa jama olnud. Aga nüüd oli asjaga korraga väga kiire. Maikuu selgroog oli juba murtud, aga paberid olid kehtivad vaid juuni lõpuni.

Teel olles tegime isekeskis nalja ja kruttisime saatuse irooniale veel mitu vinti peale selles üdini absurdses olukorras. No mis oleks näiteks, kui nüüd selgub, et meil abiellumiseks vaja ka mu laste bioloogilise isa nõusolekut. Või eksabikaasa oma? Me vanemate oma? Ja siis on meil vaja esitada ka fotod, väljavõte karistusregistrist ja hullumajast ja niisama arstitõendid ehk ka. Äkki on korraga oluline teada meie veregruppi? Ikka tõendatud kujul, muidugi. Ja kui see kõik on korras, siis on ehk vaja ka mu õe kilpkonnade kohta täpsustavat tõendit Tallinna Loomaaiast või päritoluriigist. Nii et, õeke, säti oma konnad valmis!

Nali naljakas, aga tegelikult oli meie tunne tugev ja lootust veel ju oli, et ehk siiski jõuame enne juuni lõppu asjad korda saada.

Koha peal selgus, et rõõmustamiseks põhjust pole. Tegelikult on neil vaja nüüd ikkagi minu “Eestist välja registreeritud” paberit, sest olukord on muutunud ja elamisluba on nüüd ju olemas. Selgitasin hästi kannatlikult uuesti, et sellist paberit, et ma Eesti Riigist välja olen registreeritud, ei ole olemas. Minu eelmise elukoha paberid rahvastikuregistrist on neil kõik kenasti olemas ja nädal varem sobisid need kenasti. Minu praegust ja täiesti ametlikku aadressi näevad nad ise igal pool alates mu tulnukapassist kuni enda kataloogid ja registriteni. Parim, mis ma saaksin neile nüüd veel ehk tuua on rahvastikuregistri tõend oma praegusest elukohast. No et eestlased kinnitavad, et ma elan Šveitsis. See neile ei sobinud, vaja oleks ikka “väljaregistreerimise kinnitust”, aga õnneks pandi see mõte korraks ootele, no et nad peavad uurima, kas ja mis ja kuidas siis ikka sobib ja mis mõttes ei ole olemas väljaregistreerimise tunnistust. Mõte Eesti Riigile – palun tekitage seesugune paber, igaks juhuks 😀

Ja meie viimase 300+ päeva lemmikteema, tervisekindlustus, oli ka menüüs tagasi. Abielluda ei saa enne, kui pole kehtivat tervisekindlustust. Või korrektselt väljendudes, abiellumise soovi ei saa avaldada enne, kui kindlustus ei kehti. Selleks hetkeks oli meil nüüd ju isegi võimalik see kohustuslik kindlustus soetada. Elamisluba oli lõpuks olemas. Kusjuures meie kindlustus oli ka juba makstud, aga hakkab see kehtima alates järgmisest ehk juunikuust. Seega, arusaadavalt, peame oma avaldusega ootama juunikuuni, et siis kindlustusest tellida kinnitav paber ja nii edasi.

Mina hakkasin nutma ja marssisin klaaskastist tummalt välja. Ebanormaalne!!

Vahemärkusena veel ka see, et pole üldse vähetähtis, et kindlustusele peame me nüüd pool aastat maksma karistuseks topeltsummasid, sest siin viibitud aja jooksul, mil meil ei olnud kindlustusele ja arstiabile ligipääsu, polnud meil kohalikku kindlustust. Kindlustus on kohustuslik, eksole. Saate aru!? Trahv selle eest, et nemad ise ei andnud seda võimalust end kindlustada? Andreas kirjutas neile ja küsis, mis mõttes on neil õigust sedasi meid peedistada ja sai vastuseks, et tooge meile külavalitsuset paber, kus on näha, et teile ei antud kindlustust elamisloa taotlemise ajal. Arusaadavalt pole neil ametnike jälle õigust midagi sellist väljastada, sest kindlustus on kohustatud kõiki kindlustama, kui tegemist on kohustusliku tervisekindlustusega. Ja ametnikel on vaid õigus nõuda kindlustust inimestelt, mitte kindlustuselt. Kõik maigutasid ja laiutasid käsi ja nõudsid oma osa. See kindlustus ei ole üldse odav värk ja maksta seda topelt on… ilmselglt liiga palju, aga valikut polnud.

See kindlustuse värk oli kõige viimane piisk Eriti Rahuliku Andrease kannatuse hiigelsuurde karikasse. Ta kirjutas oma elu kõige kurjema kirja kohaliku külavalitsuse juhatajale ja teatas, et seesugune mõnitamine ei ole enam taaaluuutaaav. Ta oli mulle ka juba varem ütelnud, et šveitslastele käib kõige enam hinge pihta see, kui keegi välja ütleb, et teda on solvatud ja halvasti koheldud. Ma muidugi küsisin kohe, miks ta seda kirja neile juba ammu ilma varem ei saatnud, aga seepeale vabandab ta, et kuniks meil ei olnud elamisluba, siis olime me liialt nende meelevallas, nüüd aga, kui mul on siin riigis sisuliselt kõik õigused peale valmis/hääletusõiguse, siis inimväärne kohtlemine võiks ometi olla kõige aluseks. Ja ta lajatas täiega.

Pikk, põhjalik ja väga suurt nördimust väljendav kiri läks teele hilja õhtul. Mina kirjutasin sel õhtul ka. Sõpradele FBs. Sest ausalt, kogu see jama hakkas närvisüsteemile. Tugevalt. Kui ma muudel põhjustel ei oleks pidanud sel hetkel siin elama, siis oleksin ammu Andrease, lapsed ja koera kaenlasse võtnud ja tagasi Eestis. Palusin sõpradelt, et nad meile nüüd kohe väga-väga pöidlaid hoiaksid ja häid mõtteid saadaksid. Ja nad olid meie jaoks olemas.

Üks neist vastas mulle ka nii:

“Kuule, kui kogu see värk nüüd Sinu jaoks õnneliku lõpu saab (minu kõhutunne ütleb, et see õnnelik lõpp on lähedal), siis peaksid sa kirjutama sellest raamatud

1) kuidas Švetsis mehele minna ja

2) 100 põhjust miks pole hea armuda Švetsi riigi kodanikku”  🙂

Paberist raamatut pole, aga seesama blogi siin ongi minu ajaraamat ja siin on see lugu nüüd kirjas, aitäh, Pille, julgustamise eest! 😀

 

Teisipäev, 17. mai 2016

Andrease kurjast kirjast ja minu ema ja mamma ja sõprade pöidlahoidmisest oli vist päriselt kasu, sest juba järgmisel hommikul, enne tööpäeva algust, helistas juhataja Andreasele ja nad leppisid veel sama päeva pärastlõunaks kohtumise kokku.

Juhataja oli maja pealt kogunud kokku meie paberid ja nendega tutvunud. Rääkisime ära kogu oma loo. Emotsioone varjamata. Minu õnneks sai ta aru inglise keelest, kuigi ise vastata ei julgenud, aga selle osa tõlkimisega sai Andreas ladusalt hakkama. Ametnikutädi lubas asjaga isiklikult tegelema hakata. Ta helistas kaks päeva hiljem uuesti. Ja imeväel… hakkasid kõik asjad korraga liikuma. Teha oli veel nii mõndagi, aga kõiki asjaolusid arvesse võttes, ka seda, et minu paberid aeguvad juuni lõpus, lubas ta anda endast parima, et meid aidata. Lõpuks ometi oli meil päriselt lootust!!

 

Kogu selle kaose sees oli aga meie plaan abielluda juba kindlamast kindlam. See pidi juhutuma sellel suvel ja meil olid meie väikesed mõtted, millest me unistasime suurelt 🙂

 

1. osa: Minu helendavad ekraanid. Luba Šveitsis elamiseks. Tulnukaks kuulutamine

Esimene lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Tegelikult on mul juba jupp aega plaan rääkida teile ühe armastuse lugu. Minu ja Andrease oma. Ma omast arust hakkasingi seda siia kirjutama, aga 2500 kirjapandud sõna hiljem pidin tõdema, et mõte pani lippama juba alguses. Sõnal “internet” on meie suhtes oluline võtmeroll. Helendavad ekraanid ja intenet olid need, mis meid kuidagi kokku viisid, vajaliku aja koos hoidsid ja lõid kõik eeldused, et sellest saaks midagi palju enamat kui vaid netisõprus. Nii ma seda lugu siis alustasin.

Selleks, et me armastuse lugu kirja saaks, peabki alustama internetist ja ekraanidest ja iseäranis sellest, kuidas kõik oleks võinud untsu minna. AGA ei läinud 🙂

 

Mina ja helendavad ekraanid

Internet on üks tore leiutis. Ilma internetita poleks ma hetkel siin, abielus ja see lugu, mida te praegu loete, oleks hoopis teine. Netita kirjutaksin ma endiselt täitesulepeaga kasutikusse, sest minu tõrge klaviatuuride vastu oli omal ajal ikka hirmus visa kaduma. Soov ja tahtmine kirjutada olid suured ja esimesed lood arvutis algasid ja lõppesid alati sellega, kui vastumeelne on mulle klahvidel kirjutamine ja kuidas see klõbin rebib katki mõttelõnga ja no kirjutamine lihtsalt ei sobi nii, et käed on ühes kohas ja teksti jälgid teises kohas. Praegu on seda jura lugeda üsna naljakas. Niisama tšättimine pole kunagi probleem olnud, aga mingi loo kirjutamine on hoopis teine asi. 15 aastat tagasi oma lõputööd kirjutades olin totaalselt ahastuse augus. Joonestada ja pilte töödelda oli arvutis täiesti ok, aga kirjutada… eeeei! Kuigi sellest on nii palju aega möödas, siis mäletan enda emotsioone ehedalt.

Läks aeg ja kolme klaviatuuri osad klahvid said 12 aasta jooksul lohkudesse kulutatud nagu väga vanade majade kivitrepid. Inimesed ikka naersid mu üle mu läpakaid nähes, et nemad pole enne sellist asja näinud – no see, et trükitud tähed maha kuluvad, on ok, aga et klahvid sedasi lainetavad ja on suurest kasutamisest kurrusliste lohkudega, mõtleks! Ju mul siis oli neid klahve väga vaja, et juttu ajada. Just jutuajamised jututubades ja messingeris olid need, mis mu arvuti, ekraani ja klahvidega sõbraks tegid ja ühel hetkel avastasin, et ka pikemate lugude kirjutamine sel kaasaegsel moel polegi enam nii keeruline minu jaoks. Eks koolitööd andsid sellele veel ka oma lihvi. Ja siin ma olen ja mul on selle üle väga hea meel. Samas mingi korrektorivärgi peaks ma endale siia hankima küll, sest vahel silm ikka kohe üldse ei seleta neid tähti ja sõnu, mille sisu mul juba mitmest lugemisest peas on.

Kuigi kõiksugu asjade kasutamises olen ma endiselt viimane stagnant. Mul pole iial olnud kontot ei twitteris, instas, snapchatis ega pinterestis (need kaks lisas Andreas praegu siia nimekirja, kui ma küsisin, et mis oli selle asja nimi, kuhu kõik emailid kokku tulevad 😛 ), sest ma pole aru saanud, milleks mulle neid peaks vaja olema. No vot ja nõndaviisi on mul olnud pikaajaline suhe vaid orkuti ja hiljem facebookiga. Viimasega tegin liitumise ära küll kunagi üsna alguses, aga selle kasutamise kasutegur mulle kohale ei jõudnud. No mis ma neist roosidest ja naeratustest ikka saadan. Nii ta seisis hea mitu aastat enne, kui orkut hakkas hingusele minema ja ma avastain, et maailm on facebooki ümber kolinud.

Mul oli kunagi tükk aega vaid üks meiliaadress hot.ee-s, aga kuna see kogu aeg umbes oli, siis aastal 2000 sukeldusin hotmaili maailma. Mingil hetkel tuli gmail ja siis kadus kõik muu. Ma olen korra elus kasutanud outlooki ja seal korraliku kaose tekitanud, olulised asjad taastamatult maha kustutanud, seega ei, ma ei taha sellest mitte midagi teada. See oli vist aastal 2006 või midagi. Ja ühe korra olen ma pidanud kasutama dropboxi, siis kui Tan lasteaia lõpetas 2012. Ma ju tegin küll nii nagu palutud, aga kustutasin ikkagi mingid olulised ühiskasutatavad pildid enda lapsest maha, seega ei, see pole koht minu jaoks. Kui hädavajadus mu sinna saadab, siis pean Andrease appi paluma. Nüüd oskab juba ka Tan mind aidata. Need kaks on kahepeale hea tiim ja mina ei pea ennast väga vaevama lahenduste leidmisega. Elus peab ikka tasakaal olema ja iga tegelane saaks keskenduda oma liistudele ja sellele, milles just tema hea ja osav on ja nende teadmiste ja oskustega teisi aidata.

Sotsiaalne suhtlus on mulle helendavate ekraanide taustal alati kõige olulisem olnud. Aegade jooksul käisin ma mõned korrad seiklemas kohtades, kus sai kontakte luua uute inimestega ning seeläbi enda suhtlusringkonda laiendada. Friendfinder oli algusaastatel üks tore koht, kus sai ka lihtsalt sõpru, kirjaõpru ja muidu sõpru otsida ja leida üle suure maamuna. Ega ma seal kunagi kaua ei peatunud, aga see oli tore koht, kuhu mõned korrad tagasi minna. Mingil viisil oskasin ma oma profiili info ja tutvustavad tekstid sättida nii, et ma tõepoolest valdavalt vaid toredate inimestega jutule juhtusin ja aegade jooksul said mõnest neist ka päriselu pärisõbrad. Mida ei saanud ütelda eesti altenratiivi kohta, kus ma endast väljusin mõnepäevase ringivaatamise järel ja pidasin maha paar eriti kurja loengut “korralikele eesti abielumeestele”, kes armukest otsisid ja üksikemasid, kui kõige pehmemat akvaariumi rämpskala, ülbelt kahvaga kalastasid. Selle kohaga tegin enda närvide säästmiseks kiirelt lõpparve. Muide, rate.ee-s pole mul kunagi kontot olnud. Polnud minu teema ega huvi ja ma vist olin liiga vana ka selle asja jaoks 😛

Aga mul on hea sõbranna, kes mind järjest uute seesuguste kohtadega kursis hoidis. Kodumaiste ja välismaistega, kus liikus muuhulgas ka Eestis elavaid või külastavaid välismaalasi. Miks välismaalasi? Sest sel hetkel oli minu usk vabadesse ja vallalistesse ja vastuvõetavatsesse eesti meestesse igaveseks haihtunud. Ma kõhklesin väga kaua enne, kui tegin eraldi meiliaadressi, et teha endale konto Badoos. See oli aastal 2014 üks neist kohtadest, mis sel hetkel aktiivselt pildil püsis.

Minu peamine suhtlus läbi helendava ekraani on käinud läbi aegade erinevate messingeride ja hiljem veidi ka läbi skaibi. Kuigi mulle skaip ei meeldi. Muudest uuematest asjadest rääkimata. No ma räägin, et ma üks vana pidur olen. Aga kuniks ma suheldud saan, sobivad mulle järeleproovitud toimivad lahendused hästi. Nagunii on mul neid vaid kirjutamiseks vaja, sest räägin ma reeglina vaid enda ema, mamma ja ühe sõbrannaga, kes on neis internetiasjades veel sirgjoonelisemalt tõrjuvam kui mina. 🙂

Oluline suhtluskanal on omal moel ka mu blogi. Raskematel hetkedel oli see tegelikult ainus, mis mind püsti hoidis ja elavana aitas tunda. Ilusamatel hetkedel on aga oma oluline roll. Ja nüüd sellelel kõigele tagasi vaadates on nii hea tõdeda, millest kõigest läbi on tuldud. Oluline pole vaid oma loo rääkimine vaid läbi kommentaaride, vastuste ja mõtete saab see kõik sootuks uue ja olulise mõõtme. See on minu aja lugu ja see nii oluline mulle. Ka täna, siin ja praegu ning ka edaspidi.

***

Selline üsna selge ja kindlate piiridega on mu elu siin internetimaastikel olnud. Ühed ja samad kindlad rajad ning tuttav harjumuspärane ekraanikeskkond sobivad mulle. Mis on iseenesest küll huvitav, sest reaalses elus meeldib mulle teekondadega alati eksperimenteerida. Virtuaalmaailmas aga mitte. Nii nagu ma kardan tehnikat, nii kardan ma ka kõikvõimalikke uusi äppe ja asju ja kuniks keegi väga lähedane pole mind veenda suutnud mingi asja hädavajalikkuses ja ette näidanud ja võib-olla selle ka ise mu telefoni sisse sikutanud, siis saan ma läbi ka nii nagu on. Lihtsalt. Võib-olla kardan ma asju lihtsalt pekki keerata. Muidugi kardan! Ja mul puudub aeg ja huvi ja uudishimu mingeid uusi asju avastamas käia. Andreas on selles osas minu absoluutne vastand ja minu nägemust mööda teeb ta seda kõike mitme eest. Minu eest ka ja ma pole kade, avastagu ja uurigu neid asju omas rahus 😀

Facebook on minu hea helendava ekraani abimees. Mulle meeldib, et ta aeg-ajalt tuletab ammuste postituste põhjal meelde, mis juhtus aasta, kaks ja ammu enne seda, sel samal päeval. Ma olen üsna agar kustutaja ja kontrolli omamiseks oma tegemiste üle käin ma aegajalt oma ajajoone läbi ja kustutan maha kõik, mis pole enam ajakohane või millel lihtsalt pole sinna enam asja. Aastaid valitses seal aegajalt puhas tühjus ja siis vahel oli isegi nukker, et näe, sealt oleks ju hästi saanud ajalugu taastada ja kenasti kronoloogiasse sättida oma mälestusi. No saab ju omas arvutis fotokausta andmete põhjal ka, aga seal pole juures ju minu enda tekste. Nii olen ma end viimase aasta jooksul veidi lõdvemaks lasknud ja rohkem asju alles jätnud. Ja seda, et see tegus aastaring täis on saanud, seda ei lase FB mul enam ometi unustada ja kostitab mind nüüd üle päeva mõne mälestusega.

Need mälestused vupsavad korra silma ette ja sukelduvad siis taas ajavoogu. Kui neil sabast kinni ei võta, siis virtuaalne ja ka reaalne elu sõidavad lihtsalt neist üle ja mööda. Aga on asju, mida on nii tore iseenda ja maailma jaoks veidi paremas vormis säilitada kui seda võimaldab FB ajajoon. Nii siis hüppan ma ajas nüüd kena sammu tagasi ja võtan ka teid lahkelt ühele ilusale, aga kohati üsna vintsutusterohkele ajarännakule kaasa. Ma ei alusta päris algusest, aga küll ma sinna ka jõuan. Sobib? Ega siis midagi, kinnitame turvatraksid ja… 🙂

 

Kui sa oled kaamel, siis sa oled kaamel

Kui me 2015. aasta juulikuus poistega siia šokolaadimaale Andrease juurde puhkama tulime, siis jah, me teadsime, et meie omavahel tahame alati koos olla ja meil oli kindel plaan ka abielluda, aga kogu meie elu ja tulevik keerlesid ikka Eesti ümber. Andreas oli kuulanud maad ja teinud ettevalmistusi esialgu poole kohaga Eestisse kolimiseks, et pisitasa meie juurde paikseks jääda. Juulikuuks oli aga poiste koolidega olukord nii hapu ja lahendusi polnud ja nii me siis mõtlesime, et proovime siin, Šveitsis, ja vaatame. No et ehk leiame me siin selle, mida Eesti haridussüsteem me poistele pakkuda ei suutnud. Kuna siin algab kool juba augusti teise nädalaga, siis võtsin ma väga rahulikult, et vaatame need mõned nädalad, kuidas sujub ja kui sujub, siis jääme poiste heaolu nimel ehk tõesti isegi siia. Sellel hetkel oli mul Eestis veel töökoht ja kodu. Me olime siia tulnud vaid kerge käsipagasiga puhkama.

Kui poisid kooli läksid, siis käisime ka kohalikus omavalitsuses uurimas, et millal ja kus ja kuidas me end siin arvele peame võtma. Leti taga naeratav neiu teatas, et pole kiiret. Kolm kuud võib niisama olla ja elada, siis saab turistisaatus läbi ja tuleb end elamisloa saamiseks üles anda. Seega oli meil aega oktoobri keskpaigani. Poistel sujus koolis kenasti ja alternatiivide puudumine Eestis tegi valiku lihtsaks.

2015. aasta oktoobris seadsime õigel ajal sammud õigesse kohta, et end ametlikult siin arvele võtta ja siis hakkas tulema…

Olime igaks juhuks varem juba välja uurinud, milliseid pabereid registreerimiseks vaja läheb, sest meil oli mitu keerulist asjaolu, mis vajasid selgust ja selgitamist. Kui palju lihtsam oleks ka sel rändekriisi ajastul ühes pagulaste meelissihtkohas, mis arusaadavalt on riigi, selle rahva ja kõik selle ametnikud ärevaks ja tõrksamaks teinud, kahel noorel armunul ühte heita. Kui meil oleks olnud VAID suur armastus ja soov abielluda, siis oleks üsna valutult vormistatud ajutine elamisluba pulmade ettevalmistamiseks ja lisaks oleks pidanud esitama ametnikele siis sünnitõendi ja abieluvõimetõendi ja palun väga, te olete abielus ja elamisluba järgmiseks viieks aastaks on olemas. Lisaküsimusteta. Nüüd te küsite, et miks peaks kohe abielluma? Meil Eestis pole see nii rutakalt ometi kombeks. Kui üldse. Siin oli veel 90ndatelgi võimatu üürida koos korterit, kui naine ja mees polnud abielus. See on neil nii sügaval sees ja see ei kao nii kiiresti, kuigi see kaasajal juba võimalik on. Hästi sellele nagunii ei vaadata, aga vaatamine pole oluline, inimestele endile on see loomulik ja oluline, et kui koos, siis ametlikult. Küsimusi tekitav on siin pigem 10 aastat koos elada ja proovida, kas suhe ja kooselu toimivad. Aga nii palju siis kultuurilisest eripärast.

Meie puhul oli paberimajanduse keerukus juba ette teada. Meil oli mõlemal oma ajalugu – Andreas oli sel hetkel paberite peal “lahutamas”, aga lahutus polnud veel jõustumise lähedalgi, sest raha ja numbreid ei saadud paika, aastate jooksul olid rehkendused liiga mahukaks kasvanud. Mina omakorda olin lahutatud ja mul olid registreerimata kooselust (loe eriti irooniliselt: hea seegi, et ühe ja sama mehega) kaks last, kes ei kandnud minuga sama perenime. Kuna nad polnud sündinud abielust, siis oli seeläbi ametlikult lahendamata nende hooldusõiguse küsimus, mis kõik omakorda veel keerulisemaks tegi – kolimiseks oli möödapääsmatult vajalik laste bioloogilise isa kirjalik nõusolek. Kuigi ta laste ellu praktiliselt ei puutunud, siis selleta ei saanud.

Kõige lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin rääkinud keelt ja kohe (enne elamisloa taotlemist) tööle läinud. Siis oleks nii palju jantimist vähem olnud, aga selle protsessi sees oli välistatud minu tööle minemine, sest see oleks “liiga kahtlane” tundunud. Mida iganes nad sellega mõtlesid. Mingis mõttes oleks olnud ehk lihtsam kokku saada ka abiellumiseks vajalik dokumentatsioon, kui lihtsalt elamisluba oodata, aga meil polnud õigust abielluda, sest 2015. aasta oktoobrikuuks olime me siin elanud juba kolm kuud, aga abiellumiseks ajutise elamisloa taotlemiseks oleksin saanud elamisloa taotleda vaid mina üksi pulmade ettevalmistamiseks ja selleks oleksin ma pidanud värskelt Eestist tulema, mitte siin juba paikne olema. Elamisloa saamise protsessi ajal abielluda polnud ka tehniliselt mingil viisil võimalik. Isegi mitte Eestis, sest selleks, et Andreas oleks saanud siit oma abieluvõimetõendi, oleksin mina pidanud esitama kõik oma Eesti dokumendid alguses siia, et nad siis nende põhjal oleksid otsustanud, kas nad üldse lubavad meil abielluda.

Kõigest kõige ärritavam kogu selle õuduka sees olles, oli minu jaoks tõsiasi, et meil polnud tervisekindlustust. Ühelt poolt oli probleem muidugi sellest, et elamisloa taotlemiseks pidi meil olema kehtiv tervisekindlustus, aga veel hullem oli minu jaoks see, et meil seda reaalselt polnud. Eesti jaoks elasime me siin ja sealt meid kindlustada ei enam ei saanud. Kohalikud kindlustusfirmad saatsid meid siin aga sirgelt minema – neil on liiga palju halbu kogemusi, et tuleb välismaalane, kasutab aktiivselt oma võimalusi ja siis kaob nelja tuule poole oma osalust tasumata. Ehk et kuigi see on põhiseaduse vastane, siis nii on ja kindlustust ei andnud meile keegi – saate elamisloa, siis kindlustate. Kindlustus on kohustuslik. Seda ei jätnud keegi ometi rõhutamata.

Seega kindlustust meil polnud, aga vähemalt sobis lõpuks selle hoolega dokumenteeritud jagelemise tulemusel migratsiooniametile fakt, et kuniks meil pole elamisluba ei saa me ennast ka kindlustada. Tore seegi, sest mina elasin nagu sütel. Jälle!! olin ma samas olukorras kus 2010. aastal, kui Vancu sai kolmeseks ja ma lastega veel kodus soovisin olla. Ainuüksi mõte sellest, et mul pole kindlustust ega ligipääsu arstiabile, tegi mu haigeks. Lastel oli veel mingis mõttes euroopa ravikindlustus Eesti kaudu. Kuigi see poleks arvatavasti kokkuvõttes enam kehtinud, sest meie tegelik elukoht oli ju Šveitsis, aga Eesti rahvastikuregistris ei saanud me oma aadressi muuta, sest meil oli vaja siin korduvalt tõestada, et meie ametlik registreeritud elukoht on ikka veel Eestis, et neile meie Eestist toodud paberid sobiksid. Samas tahtsid nad alguses meilt ka paberit, mis kinnitab, et me Eestist välja oleme kirjutatud. Ma selgitasin, et sellist paberit ei ole. On vaid registris muudatuste tegemise kohta võimalik saada paber, et enne oli aadress see ja nüüd on see või midagi sellist, aga ma ei saa kolida musta auku, ma vajan aadressi ja see peab olema ametlik. Ametlikuks saab aadress aga hetkest, kui on elamisluba. Nokk ja saba? Ojaa!

Stardipaku taga seistes ja esimestel kordadel ootusärevalt lootes, et see jama saab ruttu läbi, inimesed on inimesed ja bürokraatia valitseb kusagil mujal, kui maailma kõige demokraatlikumas riigis… No see ootusärevus ja lootus kadusid kiiresti ja asendusid lootusetuse ja ahastusega. Me olime kaamelid ja me püsisime kaamelid ja lõpuks olime me ka süüdi, et me oleme kaamelid.

Korraga oli esimene probleem see, et ma ei räägi keelt ega käi tööl, kuigi see oleks olnud liiga kahtlane, kui ma korraga oleksin tööle läinud ja jälle halb. Seega ma pidin olema töötu, aga seda lihtsalt nii, et ma ei käi tööl. Töötuna arvele võtta ei saa end enne, kui on mingi kena aeg tööl juba käidud. See tähendas, et Andreas peab tõestama ja kinnitama, et kannab igal juhul meie eest hoolt. See eeldas omakorda paberitööd, mida keegi meist uneski ei osanud näha. Kas ta üldse teenib nii palju, et ta saab seda võimaldada. Reaalsuses saime me ju vaikselt kenasti hakkama, aga kas ka otsustajate silmis? Esimesel korral jäi kõigist neist tuhandetest 150 franki puudu. Meile anti võimalus asjad läbi vaadata ja tagasi saata 10 päeva jooksul. Närvipinge oli sel ajal nii laes, et Andreas tööd enam teha ei suutnud. Aga numbrid saime me läbi raamatupidaja abile paika ja asi läks uuele läbivaatamisele. Kuu hiljem tuli paber, et no nüüd sobib küll. Vahepeal jõustus ka Andrease lahutus. Küll kahjulike kokkulepetega, aga vähemalt sai see asi korda ja lahku mindi sõpradena. Kergendus oli aga üürike.

Kogu see jant venis. Kindlustusega sai jälle maid jagatud. Kord sobinud paberid sobisid ja järgmisel korral mingi muu asjaga seoses uuesti klaasleti taga seistes enam ei sobinud. Küll oli paberite väljaandja vale või nende jaoks kahtlane, küll dokumendi vorm selline, mida nende kataloogis polnud, siis oli kuupäev aegunud, sest me ju sünnime iga poole aasta tagant uuesti? Ja nii edasi. Kogu selle kribu-krabu valguses oli kõige suurem ja ületamatum probleem aga see, et laste bioloogiline isa keeldus andmast oma kirjalikku nõusolekut poiste kolimisele. Suusõnaline nõusolek oli olemas, aga paberit ei järgnenud. See oli kõige valusam ja kurnavam teema tervisekindlustuse puudumise kõrval. Olgu siin riigis asjad imelikud, aga et nuga lendab selga ka omade poolt… seda oli liiga palju. Kokkuvõttes oli see teema, mis oleks ka tervisekindlustuse probleemi lahendanud, sest kõik muu oli meil talve alguseks korras. See nõusolek oli vajalik laste pärast, sest minul polnud vaja siin elada, mul sujus kõik Eestis suureäraselt, seega oli ja on meie siin elamise põhjus me poiste heaolu ja haridustee parim toetamine. Kulus palju kirjamusta ja mida kõike veel, et lõpuks see nõusolek paberile saada aasta viimasel päeval.

Meie õnnetundele tõmmati aga rasvane kriips peale, sest vahepeal oli saabunud uus aasta. Mida see tähendas? Seda, et seesama paberimajandus, mille alusel vaadatakse, kas Andreas on ikka võimeline meid siin üleval pidama, tuli uuesti läbi teha. Kogu eelmise sügise suur maksujõulisuse tõestamine kirjutati sirgelt korstnasse. Lisaks eeldas see kiirendatult, mõne nädala jooksul, kogu majandusaasta raamatupidamise aruandeid, tasutud makse, kindlustusi ja mida kõike veel. Asju, millega muidu on aega pool aastat ja vajadusel ka kauem. Kui see kõik taas korda sai aetud, siis oli tükk vaikust ja siis algas taas kindlustuse puudumise saaga.

Kevad oli juba käes, kui pika veenmise järel ja kohaliku sotsiaaltöötaja aktiivsel sekkumisel, oli kindlustus lõpuks valmis tegema erandi ja meid kindlustama, kui me esitame neil lihtsalt oma siinse ametliku elukoha aadressi. Korraks tundus, et valgus juba paistab, aga siis selgus, et selle ametliku paberi peab väljastama kohalik omavalitsus ja neil puudub selle paberi väljastamise õigus enne, kui pole kehtivat elamisluba. Nokk ja saba, saba ja nokk, nokk ja hambad, no mida pekki, ausalt!

Selleks ajaks olid ka Vancu probleemid suureks paisunud. Andreas oli elu suurimas masenduse sügavikus ega suutnud enam tööle minna. Rääkimata töötegtemisest. Kui mina olin läbi ja lõhki ahastuses ja tige ja iga hetk valmis tagasi Eestisse või kuhu iganes mujale kolima, siis tema oli pettunud ja kurb ja abitust vihast tige, et kuidas saavad asjad sedasi inimesi mõnitades mitte liikuda riigis, mille toimimisse on ta alati jäägitult uskunud. Tema maailmapilt kukkus selles osas ikka üsna kokku. Olgem ausad, ma ei saanud ega ka tahtnud õppida ära keelt, mis oleks andnud mulle võimaluse ise sirge seljaga sõtta minna selle totaalselt idootse süsteemi vastu. Ma oleksin endale korraliku jama sellega kaasa toonud, mida mul neile ütelda oli ja vahel harva oli mul kohe hea meel, et ma kohalikku keelt ei räägi ja nemad siin valdavalt inglise keelest mõhkugi ei taipa. Teesklusest, et nad ei taipa poleks mulle piisanud, siis oleksin ma oma sõnavõtud juba väga ammu ära vormistanud. Nad päriselt ka ei oska siin inglise keelt. Kahjuks ja natuke ka õnneks.

Aga mis ei tapa… teeb tugevamaks? Siin meil sõpru ega tuttavaid pole, kellega läbi käia. Isekeskis olime me selle jura sees nagu nii üle peade. Minu ainus koduväline ventiil ja suhtluskanal oli sel hetkel FB. Enamus asju neelasin alla, sest ma tõesõna ei tahtnud kõigi nende peksasaamiste järel ekraani ees pidevalt ulgumas käia, aga vahel siiski prahvatasin suurema pinge õhku, et suudaks edasi olla. Mu lohutavad, mõistvad ja kohati sügavalt hämmingus sõbrad elasid meile meie meeleheite äreva piiri peal hoolega kaasa. Nende seas ka üks juba ammusest ajast Šveitsis elava eestlane, kes kuulas meie saagat nagu ulmejuttu. Meil ei jäänud üle nentida muud, et maailm ja elu on muutunud.

 

Reede, 6. mai 2016 – Tulnukaks kuulutamine

Ma lihtsalt pean teiega oma mõõtmatut rõõmu jagama. Ei saa lihtsalt jagamata jätta 😀

Hetk tagasi saabus post. Siin liiguvad endiselt arved ja kirjad vanamoodsalt posti teel. Kõige muu vahel oli paks ümbrik kolme isikutunnistuse ja kaaskirjaga. Mul polnud aega Andreaselt vastust ja tõlget oodatata, sest ma juba aimasin ja toksisin jutu ruttu guugeltranslaatorisse. See tõlkis minu sisestatud saksakeelse jutu inglise keelde sõna sõnalt järgmiselt :

“Your new alien identity card has arrived. Please sign the alien identity card still below the matching photos.”

Ma istusin põrandale ja lugesin uuesti ja uuesti ja uuesti ja edaspidi ja tagurpidi ja veel kord. Meil on nüüd päriselt elamisluba? Ja see siis ongi mu uus “tulnukapass”?  Ja poiste omad ka. Ja kõik ongi korraga nagu korras? Rohkem polegi vaja midagi tõestada? Me peame nüüd veel vaid enda pildi alla allkirja kirjutama sellele tulnuka tuvastamise kaardil. Toimub see päriselt? Ohhh, seda rõõmu! 😀

Saate aru!! 301 päeva ootamist, piinlemist, pisaraid, pettumusi, luhtunud lootusi, allaandmiskavatsusi, edasilükatud elu ja plaane ja nüüd siis selgus tõde – me oleme pika protsessimise ja tõestamise järel Šveitsi migratsiooniameti poolt ametlikult tulnukaks kuulutatud! 😀

See sõnademäng tulnukaga pakub mulle äärmiselt suurt naudingut, sest ausalt, nad on teinud kõik, et panna meid ennast tundma siin tulnukatena. Kaameltulnukatena. Kolm nädalat oli totaalne vaikus, kartsime juba kõige hullemat ja nüüd siis sedasi hoobist saabusid me elamisload?! Küll kaheks, mitte viieks aastaks, nagu alguses lubatud oli, aga algus seegi! Kaheks, sest mina ei käi tööl ja Andreas on ennast ribadeks tõestanud, enamvähem alasti, pea ja saba peal linnavalitsuse klaaslettidel kontoritädidele tangot tantsinud, et ta meie eest hoolitseda suudab. Kuigi mulle siin elada ei meeldi, siis kaks aastat on palju parem kui eitav vastus, mis enam edasikaebamisele poleks kuulunud.

Kujutate ette, ma olen ametlikult tulnukas! Mingil täiesti veidral moel on mul selle üle nii hirmus hea meel. 😀

Aga olgu, ma teen siis nii nagu kaaskiri nõuab ja kirjutan oma pisikese rõõmust väriseva tulnukakäega oma libablondide juustega (pea karvad? No need, mis mul juba pool aastat punased on olnud, aga kui me seda asja-ajamist alustasime ja neile nõutud pildi viisime, siis olin ma veel puhta blond ju) tulnukapildi alla oma ilusa tulnukaallkirja ja tunnistan end ka ise ametlikuks eestlasest tulnukaks Šveitsis. Kaheks aastaks. Vähemalt. Ja me saame nüüd lõpuks ometi tervisekindlustuse endale!

 

Ebamääraselt helendades ehk siis tulnukalikult õnnest õhetades

Teie
E.T

vabandust, ikka E.M või E.H või no ja nüüd siis varsti äkki isegi passi järgi E.N, sest unistama peab alati suurelt! 😀

 

Ta pole arst… Ta on ju ainult õde!?

12. mail 1820. sündis Florence Nightingale. Tema kui õenduse rajaja sünnipäeval, tähistatakse igal aastal sel päeval rahvusvahelist õdede päeva. See on ilusa mõtte ja sisuga päev. Natuke on see alati ka minu päev. Õendus on mu südame sees ja südame peal ka. See on nii minu olemuses, et ma ei oska seda lahutada õpitud erialaks, tööks, kutsumuseks ja iseendaks.

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis olen ma õde. Ma näen ja tajun maailma õe silmade läbi. Seda ei muuda mitte miski. See on sedavõrd oluline teema minu jaoks, et mul on isegi siin blogis eraldi kategooria “tervishoid”, mille alt leiab erinevaid teemasse puutuvaid postitusi.

Täna, emadepäeval, soovin ma teile rääkida õendusest. Miks nii? Oma olemuselt on õeks olemine väga sarnane emaks olemisele. Sa hoolid, hoiad, kuulad, mõistad, tead, oskad, otsid lahendusi ja leevendust, lohutad, aitad, motiveerid, annad nõu, õpetad ja teed seda vajadusel kümme, sada, tuhat korda. Kui vaja siis uuesti ja uuesti. Sihti ja lootust ja usku kaotamata püüad sa ikka patsiendile toeks olla ja aidata tal säilitada või püüelda parema elukvaliteedi poole. Sa oled õde ja see on sinu professionaalne olemise viis.

Ma olen täiesti kindel, et teil kõigil on elu jooksul olnud mingisugunegi kokkupuude õdedega. Pereõega? No selle õega, keda te oma perearsti külastades rohkem või vähem kohanud olete. Kooliõega? Täiesti tervena doonorina verd andes? Kiirabilises situatsioonis? Üsna tõenäoline, et selles kolme-neljapealises seltskonnas oli vähemalt üks õde. Ja kui te haiglas olete olnud, siis olete te arvatavasti õdesid rohkem näinud kui arste. Ma tean, et vahel on pilt liiga kirju ja kõik see kamp läheb segamini. Eriti õed ja hooldajad ja abilised omavahel. Kes on kes ja kes teeb mida? Kui kauem haiglas viibida, siis saab pilt selgemaks, aga patsiendi seisukohast on kindlasti toredam pigem jätta endale see segadus kui kauem haiglas olla, eks?

Kes need õed siis tegelikult on?

Tegelikult on termin “õde” segadusse ajav? No et siis ikka kelle õde? Jah, vanasti oli õdede ametinimetus medõde ja kuigi see lihtsustas selget arusaamist, siis kaasajal on korrektsuse huvides see “med” osa, mis viitab meditsiinile, eemaldatud, sest õde ei ole meditsiinitöötaja vaid tervishoiutöötaja. (Olulise erandina saab välja tuua hübriidnähtuse nagu erakorralise meditsiini õed, kes ujuvad enda professionaalsete vajaduste piires osavalt ka meditsiini sügavas vees). Ja õed ei ole lihtsalt arsti abilised.

Sisuliselt ilmneb selle nimemuutmise taga selgelt ka põhimõtteline vahe arsti ja õe vahel. Arst on meditsiinitöötaja, kes enamasti tegeleb haigete, nende kaebustega ja haiguste põhjustega ning selle põhjal diagnoosib ja ravib. Õde on tervishoiutöötaja, kelle ülesandeks on inimesel aidata tervist ja elukvaliteeti hoida, säilitada, seda edendada, vajadusel taastada ja ideaalis ennetada haigestumist. Inimesekeskselt, koostöös inimese endaga.

Arvamusi, kogemusi ja suhtumisi õdedesse on väga erinevaid. Kindlasti on teie seas neid, kes on õdedele lõpmata tänulikud ja ka neid, kes neist midagi ei arva. Ka selle loo kirjutamise käigus kuulsin ma lugusid, kus erinevad õed on teinud asju, mida nad teha poleks tohtinud ja jätnud tegemata asju, mida oleks pidanud tegema. Uskuge, ma tean õenduse köögipoole hämaratest nurkadest palju. Nii patsiendi, lapsevanema, lähedase, kõrvalseisja kui ka kaastöötaja mätta otsast. See on tuline, vahel vägagi hirmu ja valu täis teema, aga sellest ma täna rääkida ei taha.

Kes see õde selline siis ikka on?

Mõnele kangastub nüüd pilt vanadest sõjafilmidest, kus veriste valgete põlledega õblukesed halastajaõed poolt valimata haavatud võitlejaid põetavad, neid lohutavad ja piiratud võimaluste piires nende valu ja vaeva püüavad vähendada. Nunnalaadne hea haldjas või ingel, kes inimesi teispoolsuse piirilt tagasi toob on muidugi ilus kujutluspilt ja eks see omal moel on ka õe baasolemuse alustala – hoolimine ja soov aidata ka siis, kui rotid on laevalt juba vehkat teinud. Aga kaasaja tsiviilkontekstis on see ehk veidi äärmuslik ja ülemüstifitseeritud.

Aga kuidas on kujutluspildiga trippsukastatud minikitliga näitsikust, kelle punnis rind pungitab plahvatusohtliku nööbi taga? Kena märg unelm või võõristav kuvand, mis tõestab, et ega need õed ikka tõsiseltvõetavad pole? Kindlasti nad flirdivad iga meesarsti ja meespatsiendiga? Kust selline ettekujutus üldse pärineb? On see üldse õdedest või pigem ühe teistlaadse tööstuse võõrdunud viljake, et elavdada veidraid fantaasiaid? Uuhh, kõik need erutavad protseduurid? 😉

Või pärineb see väärastunud pilt mingist veidrast soovist mõista, mis selle valge kitli või pidžaamalaadse ürbi all ikka tegelikult on? Ma ei näe sellel pildil suurt midagi ühist praktilise õendusega, aga millal iganes ma omal ajal mainisin, et ma õeks õpin või juba õde olen, siis see õnnis ja kavala silmapilgutusega “uuhhuuu!” oli meesterahvaste suult kiire tulema. Vaevalt nad mind endale klistiiri tegemas ja kateetrit paigaldamas ette kujutasid? 😉

Muide, mind on alati paelunud küsimus, miks jätavad meessoost õed inimestele reeglina targema ja pädevama mulje. Vahel täiesti teenimatult. Kas eksootika müüb ja toidab seda ideed kujutelm, et äkki nad ikka õpivad veel arstiks? Mehed on kuidagi targemad kui naised? Ja samas, mis on vahet naissoost arstil ja naissoost õel? Arusaadav – üks on targem kui teine? Üks on teisest mitu kasti kõrgemal? Tegelikult ju nii ei ole, aga kust pärinevad need juurdunud arvamused?

Suure Aasta Ema tormi sees toodi mitmel korral eraldi välja, kuidas arstidest emad on kangelased, sest neil on pikad ja rasked valved ja öövahetused liiga sageli pole nende lastel võimalik perega koos nädalavahetusi ja pühasid veeta ja kogu see koormus ja vastutus ja õppimine ja ka teadustöö. Ma olen nõus, kahtlemata on nad kangelased. Aga mitte grammi võrra enam kui õed või politseinikud või päästetöötajad-korraldajad. Kas ja mille poolest õed erinevad arstidest töösituatsioonis? Heidame korraks pilgu haiglasse, mõnda veidi intensiivsema eluga osakonda:

Tugevad, vastupidavad, inimesest ja tervisest hoolivad on mõlemad. Nende ühiseid supervõimeid nagu seada patsiendi vajadused enda omadest kõrgemale, kannatlik meel ja võime taluda tunde pissihäda ja janu ja nälga ja painavat väsimust ja muret enda kodus üksi ootavate laste pärast ja veel väga paljut muud, pole vaja vist eraldi hakata välja tooma? Nad on samal rindel, samal eesliinil. Koos. Veel enam, olenevalt osakonnast ja töö iseärasustest õnnestub mõnel arstil (kui pole uusi patsiente ja kriitilisemaid hetki) öösel rihm veidi lõdvemaks lasta, kui õde samal ajal reaalselt osakonnas patsientide kõrval püsib. Vastutavad oma töö eest kumbki ise. Nende tööülesanded on lihtsalt erinevad. Seal ei ole võitlust ja võistlust, seal on koostöö ja usaldus. Ideaalis. Kui pole, siis on veel keerulisem.

Ma olen endamisi haigla struktuuri ja ka iga osakonna tööd eraldi alati laeva ja selle meeskonnaga võrrelnud. Kapteni tütrena on mul hea ettekujutus töökorraldusest ja käsuliinist laevas. Pilt sellest, kuidas see toimib ja kuidas see ei toimiks. Mu isa oli suurepärane juht, juhendaja ja õpetaja ja ma oskan head juhtimist kõrgelt hinnata. Koosluses, kus igal ühel on oma ülesanded ja teineteise panust ja tööd hinnatakse ja sellest peetakse lugu, asjad toimivad. Niisama kamandades, ennast paremaks ja targemaks pidades jääd sa väga üksi ja pinged viskavad kõik väärtusliku üle parda – nii need asjad ei toimi. Mida teeks kapten, kes on kõigist enam koolis käinud ja omab ehk ka kõige suuremat kogemust, ilma tüürimeeste, mehhaanikute, madrusteta? Pisema lootsikuga saaks ehk hakkama, kui ta ei ole unustanud, kust ta kunagi alustas. Ka kirurg saab vajadusel pisemate asjadega päris üksi ja ilma abita hakkama, aga suuremate asjadega? Patsiendi hilisema pideva jälgimise ja valu leevendamisega? Kümne patsiendiga korraga?

Süsteem toimib õlitatult, kui arst keskendub oma ülesannetele, õde ja hooladaja omadele, labor ja röntgen ja sterilisatsioon ja köök ja pesumaja ja apteek ja kes kõik veel omadele ülesannetele. Nad kõik on olulised mutrid ja hammasrattad suures süsteemis, kes ei saa teineteiseta toimida ühtse meeskonnata patsiendi hüvanguks. Ja teate, mis kõige olulisem on? See, et ka patsienti nähakse selle meeskonna võrdväärse osana. Ilma patsiendita poleks seda meeskonda ju vajagi. Patsient, õde ja arst moodustuvad koos selle tiimi tuumiku. Igaüks neist vastutab oma osa eest. Patsiendikeskne õendus ja vajadusel/võimalusel ka perekeskne õendus (kus kaasatud on ka lähedased ja mitte ainult laste puhul) on olulised terminid, mis kaasajal ei tohiks enam jääda kumedalt kõlavaks sõnaks, mida praktikasse ei rakendata. Need on terminid, mida ka patsiendid teadma peavad, et mitte jääda kõrvaltvaatajaks või eemaletõugatuks.

Mitte keegi ei saa patsienti sõrmenipsust vastu tema tahtmist ja tema osaluseta lihtsalt terveks teha. Tema enda panus tema terveks saamisesse ja taastumisse ja tervise hoidmisesse on hindamatu ja selles tema meeskond teda igaüks omal moel toetabki, et inimesele võimalikult tema iseseisvus ja enese reguleerimise oskus kaasa anda. Kui arst tegeleb haigega, tema haiguse ja raviga ja patsient tegeleb tervenemise või tervistumisega ning patsiendi lähedased tema toetamisega, siis meie, õed, oleme (vähemalt haiglas) suuresti selle meeskonnatöö sõlmpunkt. Samuti perearstikeskuses krooniliselt haigete jälgimisel ja veel paljudes muudes olukordades. Miks nii? Sest meie, õed, oleme patsiendile enamasti kõige lähemal. Meil on oskused ja teadmised arsti korraldustele ja enda ettevalmistusele vastavalt patsiendiga tegeleda. Me näeme, jälgime, hindame ja dokumenteerime. Oluline on meeskonna koostöö ja suhtlus ja infovahetus.

Kõlab ju julgustavalt ja kindlust tekitavalt?

Ja nüüd kukume korraks koos robinal õdede reaalsesse ellu, et elamise hulluse, hirmu ja valu keskelt taas tagasi päikese kätte ronida.

Olete valmis?

***

“Ahh… kes mina siin olen?” turtsatab nooruke õde tüdinult ja nõksatab alalõuaga arsti kabineti suunas, “Nemad kuulavad ju ainult jumalat!”

“Nemad”, on see nihelev pingitäis seal kabineti ukse taga, kes iga kord, kui uks paotub või keegi liigub, surikaadi (Suricata suricatta) kombel kaelad õiele ajab ja meeskondlikult samas suunas piidleb, et äkki nüüd, äkki nüüd, äkki ometi nüüd on tema korda “tarkuse ja tervise väravast” sisse astuda. Vähemalt ühega neist ootajatest seal võiks tegeleda ja vajalikku nõu anda seesama õde. Aga ei, sest tema on ju ainult õde ja mida tema ka teab! Teab ju küll, aga patsient pani ta ennist paika, et ei, tema kuulab ainult seda, mida arst talle ütleb.

Paar aastat tööpostil ja sära silmadest on haihtunud. Mõni peab kauem vastu. Mõni palju vähem. Mõni peab väga kaua vastu, aga neil igiõdedel on mingi maagiline võime ignoreerida ja olla mingis täiesti omas dimensioonis tundmata, et keegi neid mingisse maa-alusesse kasti tahab toppida. Need on ühed ilusad ja vinged erandid, kes jaksavad ja viitsivad ja on alati olemas. On nii nagu neilt oodatakse – sõbralikud, tähelepanelikud, hoolivad ja tehniliselt osavad. Paljud teised, kes on samuti empaatilised ja tehniliselt pädevad, seda aga ei suuda ja neid puudutab valusalt, kui neile öeldakse:

“Mida sa ka tead, sa oled ju ainult õde!”

Ja siis sa küsid endalt:

“Kes, ma, õde, selline siis üldse siin olen? Miks ma siin olen? Kelle või mille jaoks ma siin olen?”

Mõne jaoks oled sa ei keegi. Arst on ka ehk loll ei leia ravi ega paku leevendust, aga no see õde on ju puhta loll. Või okei, sa oled vastuvõtulaua töötaja, patsiendikaardi otsija, saatekirjade printija ja KUI arst käsib, siis sa võtad mult verd, mõõdad-kaalud ja teed ehk ka EKGd. Perearstikeskuse patsiendi jaoks oled sa tühipaljas tehniline töötaja ja arsti abiline. See on ju ometi alati nii olnud? Miks nii? Sest arstid käivad koolis ja õpivad, mõtle, kui mitu aastat! Nad on targad, me kõik teame kui keeruline on arstiteaduskonda sisse saada, nad peavad olema väga targad. Ja nemad teavad haigustest ja tervekstegemisest kõike. Aga õde?

Bhõhh… tema on tore näitsik, kellel mõistusega pole võib-olla eriti vedanud, tea, kas ta abielus ka on? Kindlasti on siit endale mõne mehe hoovi meelitanud. No hea, et tal niigi hästi on läinud, et teda siin peetakse, eks ta lõputunnistus oli ka ehk kehvake ja ega seal medkoolis peagi ju suurt midagi õppima või pole tal iseloomu ja ambitsiooni, et saada arstiks. Hea õde on see, kes kuulab hoolega, mida arst ütleb ja aitab teda lihtsamates asjades. Ega see arst ju ka kõike ei jõua, KUIGI, mulle meeldiks, kui ma ei peaks oma aega raiskama selle õe juures käimisega, ma ei tea, miks arst mind tema juurde saadab, mulle piisab arstist ju täiesti… äkki ma ei meeldi oma arstile? Ja kui see õde isegi midagi ütleb, siis ma pean seda ikka arsti käest üle küsima, kas ikka on nii. Vahel teeb kohe viha, et see kuri lõukoer seal telefoni otsas minu ja arsti vahel on ja kõike teada tahab enne, kui mul arstiga rääkida laseb. Kui laseb, jube mõrd! Milline ajaraisk, miks ma ometi otse arsti juurde ei pääse. Vanasti oli ikka palju lihtsam, siis need õed endast nii palju ei arvanud, vaid tegid seda, mida neil teha kästi…

Ja veel mõned konkreetsed näited patsiendi ja õe suhtlusest ja patsiendi muul viisil avaldatud mõtetest perearstikeskuse ja polikliiniku eriarsti õekabineti igapäevasest elust:

“Miks te minu käest neid küsimusi küsite? Ma lähen kohe nagunii arsti juurde ja räägin temaga.”

“Te ainult raiskate mu aega või püüate luua illusiooni, et kui ma siin pool tundi istun, siis pole mul vaja arsti ukse taga nii kaua oodata?”

“Mis see teie asi on, kas ma suitsetan või joon või palju ma kaalun? Need asjad ei puutu teisse ja kui mul mure on, siis ma räägin sellest ise ENDA arstile.”

“Teie (ehk siis õe) asi on teha nii nagu arst käskis.” – Patsient tuli arsti kabinetist paberiga, kus oli kirjas, mida õde tegema peab, mustvalgelt. Kuigi patsient sai seda ka ise lugeda, siis teda informeeriti suusõnaliselt vaid ühest protseduurist või ta ei kuulnud / ei saanud aru / unustas ära, et tegelikult oli vaja teha ka teine protseduur. Ajakulu? Närvikulu? Rumal õde, kes soovis teha isetegevust?

“Miks te mu rõhku jälle mõõta tahate? Arst juba mõõtis mu vererõhku eelmisel nädalal!”

“Andke mulle see glükomeeter, ma lähen arsti juurde ja ta seletab mulle, kuidas seda kasutada.” – Kuigi eesmärk on, et õde annab glükomeetri ja õpetab patsienti seda ka kasutama.

“Sa EI OLE arst! Mina räägin ainult arstiga”

“Te olete ju õde, mida teie ka teate?!”

Ja nii edasi…

Kusjuures kirjeldatud laused pärinevad kohtadest, kus nii õed kui arstid üksteist austavad ja teineteise tööst ja panusest lugu peavad ja arstid ei kahtle õdede võimekuses hetkekski. Nad sooviksid pigem, et õed palju enam end iseseisvalt rakendada saaksid patsientide käekäigu jälgimisel, nõustamisel ja õpetamisel. Need arstid teavad, et õed omavad selleks ettevalmistust ja oskusi, aga patsientide ühte jumalusse uskumise barjäärist ülesaamine on see, mis asjad uppi lööb. Liiga sageli kahtlevad patsiendid õdede pädevuses ja kiires töötempos pole arstil enam mahti hakata inimest veenma õe professionaalsuses ja õel endal ei ole sageli võimalustki ennast tõestada ja seal ta närtsib ja kustub.

Tore õde on, oskab hästi verd võtta, aga mida teab tema glükomeetritest kui isegi mina (patsient) ei tea? Aga äkki teab? Äkki teab sellest konkreetsest glükomeetrist isegi rohkem kui perearst? Tundub võimatu? Uskumatu? Kõige kurvem ongi see, kui õele isegi võimalust ei anta. Vaevalt arst kedagi niisama suusoojaks ja patsiendist vabanemiseks õe juurde saadab. Ju ta ikka teab, mida ta teeb ja miks.

Ma usun, et neist eelpool väljatoodud mõtetest piisab, et anda edasi emotsioon, miks koolist särasilmsena tööpostile asunud õde, kes on uskunud, et ta suudab anda oma panuse perearsti ja tegelikult ka tema enda, kui pereõe, patsiendinimistusse kuuluvate inimeste tervise hoidmisesse ja nende paremasse tervislikku elukvaliteeti, tasapisi seesuguste suhtumistega vastamisi seistes kustub. Murdub ja muutub ükskõikseks, loobub või lahkub.

Iseteadvuse ja julguse areng saab kiirelt kriipsu peale, kui üldsus sulle sisiseb, et sa oled ei keegi ja mida sa ka tead. Pole kahjuks kõik õed hoitud ja toetatud ka arstide poolt ja siis on närtsimine või põgenemine vältimatud. See teeb kurvaks ja… mis seal salata, teeb ikka vihaseks ka.

Ja ei ole nii, et ainult vanemad inimesed on kinni oma suures arstiarmastuses ja -usalduses. Ka nooremad ja paraku kipuvad nemad “teadlike klientidena” isegi häälekamalt nõudma arsti ja vähem lugu pidama õest. Või siis mitte kellestki.

Ma olen paaris FB grupis, kus on koos oma laste tervise ja heaolu pärast muretsevad lapsevanemad, kes saatusekaaslastega oma kogemusi jagavad ja enamasti ka head nõu, toetust ning lohutust leiavad. Kogemused liidavad. Mille peale mul aga iga kord sees keema läheb, on see, kui keegi julgeb ilmselt alusetult õdedesse ja ka arstidesse üleolevalt suhtuda ja väita, et “mida need lollid ka teavad” (no et tema teab paremini?). Muidugi on emad oma laste heaolu nimel võitlusvalmid, vahel õigustatult, vahel aga teevad viha, hirm ja viitsimatus süveneda nad pimedaks.

Kui ühe Tallinna perearstikeskuse aadressil hakkas ühelt emalt tulema vaid äärmuslikult negatiivset infot ja kõik olid seal nii üdini lollid ja tegid kõike valesti ja samas tema detailset olukorrakirjeldust lugedes kujunes minul selge pilt, et jah, hetkel on lapsega kehvasti, aga seda ei saanud ei arst ega pereõde ette näha. Pakkusin talle, et võtku nendega otse ühendust ja rääkigu ära enda mure ja etteheited neile ja kui nad ta siis kukele saadavad, siis ok, reageerigu, aga andku inimestele võimalus asju selgitada ja vähemalt näha tagantjärgi tervikpilti. Kui nad ka eksisid, siis see on siin, nüüd ja praegu ju õppimise ja arenemise koht.

Aga ei…

“See õde on loll nagu lauajalg. Mitte keegi seal keskuses ei kuulanud mind, et lapsega on asjad valesti! Ma ju ütlesin neile!” – see oli tema peamine etteheide keskusele. Ema süda ja sisetunne on kahtlemata olulised suunanäitajad, mida alahinnata ei tohi, ma tean seda oma võitluste foonil liigagi hästi, aga oma ahastuses ja abituses lohutust leidmata lihtsalt lahmida ja süüdistamise pärast süüdistada, et kergem hakkaks? Teeb see lapse võluväel terveks? Poleks laps siis haigeks jäänud?

Teiste ägestunud emalõvide mahitusel tegi ta oma pimedas vihas avalduse. Kerisele vett visata on mugav, kui ise laval ei istu. Anna aga minna, tee nad maatasa! Ja kaebus ikka terve keskuse kohta. Hiljem jagas ta oma ärategemise võidurõõmu meie kõigiga, kuidas ta nüüd maailma parandas ja kuidas nad nüüd oma kohalt lendavad. Muigasin vaid mõrult, et nii palju ongi mõnele õnneks vaja ja ta isegi ei tea, et tegelikult ei muutnud ta mitte midagi muud, kui häiris mõne inimese peensusteni paigas töögraafikut ja tegi inimestele oma lahmimisega haiget. Ma olen nõus, et on olukordi, kus seesugune pealehakkamine on igati õigustatud. Aga mitte alati. Eriti kui vahele on jäänud üks väga oluline lüli – otsene suhtlus ja tagasiside.

Ja teine näide veel – alles hiljuti juhtus, et inimene otsis lapsele ühes kindlas osakonnas uut raviarsti, aga keegi talle kedagi soovitada ei osanud. Ma siis pakkusin, et kui soovitusi ei tule, siis näiteks minu jaoks on sellises olukorras loomulik võtta ühendust vastava osakonna õendusjuhiga ja talle põgusalt teemat tutvustades küsida soovitusi arsti valikul. Ise õena osakonnas töötades teadsime me alati, kes arstidest tegutseb rohkem mis valdkonnas ja kelle poole on oma konkreetse murega parim pöörduda. Arstid ja õed töötavad nii tihedalt koos, et nad teavad neid asju ja seesugune neutraalne nõu võib objektiivselt paremate tulemusteni viia.

Mõistagi ei toimi selline lähenemine igas haiglas ja osakonnas, aga ma püüdsin ennast isiklikult antud teemast eemale hoida ja jätsin targu mainimata, et ma tunnen juhtumisi selle osakonna hingeelu ja õendusjuhti väga hästi ja tean, et ta kindlasti aitab inimest palju enamas kui vaid arsti valikul. Aga… ma sain oma soovituse peale vastuseks hoopis irvitavalt:

“Kas ükski nn õde ütleb, et oiiii ärge selle arsti juurde küll minge, ta on viimane lollpea?”

Ma rohkem ei osanud enam midagi soovitada. Aga ehk mõni teine, kõrvaltvaataja, noppis selle mõtte üles ja pani kõrva taha. 🙂

***

Tulihingelisena Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides ja Eesti Õdede Liidus aktiivselt tegutsedes, haiglas ja kiirabis töötades, õena ka Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga koostöös koolitades, nõustades ja õpetades, omades Eesti Punase Risti esmaabikoolitaja tunnistust ning asjas üle pea sees olles, moodustab mu FB sõpruskonnast vaat et pool õdedest-ämmaemandatest, neist, kes õdesid õpetavad, hooldajatest, arstidest, parameedikutest, kiirabitehnikutest ja -autojuhtidest. See on üks tahk minu maailmast ja see on mulle püha. Ma usun sellesse ja ma orienteerun selles ja kui keegi tuleb mulle isepandud diagnoosi ja kärssavate emotsioonidega alusetult ütlema, et tema arst on loll ja õde on veel lollim, no et vahi lolle, siis vabandust, mul on selle asja kohta ka üsna oma ja päris okkaline arvamus.

Muidugi on ka õdede seas igasuguseid. Ka totusid. On ka arstide seas. Igal ametipostil kohtab inimesi, kes sellesse ametisse kuidagi eksinud on ja ühel või teisel või mitmel viisil ei sobi ja seal ehk isegi olla ei tohiks. Lisaks veel inimlikud eksimused ja nende mittetunnistamine, mis ka vahel hoogsalt õli tulle valab. Aga see pole tänane teema.

No ja ega siis mõne arvates ainult õed lollid pole. Mõne inimese jaoks on ka arstid või valdav enamus neist ka lollid ja isegi pikad kooliaastad pole nende rumalust rikkuda suutnud. Sest nad ise on ju kõige targemad ja teavad kõike ja arstilt on neil vaja vaid teatud uuringute saatekirja ja retsepti teatud ravimile? Eks nad ju ise teavad kõige paremini. Aga mida see õde veel tahab? Ka tähtis olla? Ja kui juba arst on loll, siis ega see õde saa parem olla. Sageli läheb neil kehvemini täiesti teenimatult ja ilma, et keegi tegelikult nende oskustesse ja võimetesse ja kvalifikatsiooni üldse süveneks. Asjatundmatuna on ikka jube äge oma hinnanguid anda ja meie suure sõnavabaduse maailmas vahel ka täiesti alusetult mustata neid, kes seda kuidagi ära pole teeninud. Paratamatus? Minu arvates ebaõiglus.

***

No olgem ausad, eks need suhtumised, iseäranis õdedesse, kes veel paar aastakümmet tagasi “lihtsalt medõed olid” (kuigi ka siis eksisteeris iseteadlikke ja oma peaga mõtlevaid ja tegutsevaid õdesid), saavad alguse iganenud arusaamadest, lastetoast ja inimesest endast. Teate ju küll neid, kelle jaoks on ka iga poemüüja loll lammas, kes isegi triipkoode üles ei leia ja arvutil enda eest arvutada laseb. Võiks ju ütelda, et kõik on kinni inimese enda kompleksides ja liigses teravuses otsida teiste vigu ja soovimatuses enda omasid tunnistada. Aga kui poemüüjaga saab suhe suhteliselt mitteisiklikuks jääda, kui ta just raha liiga vähe tagasi ei anna, siis… meditsiini- ja tervishoiuvaldkonnas on see alati lähemalt või kaugemalt isiklik.

Inimeste suhtumist kujundavad kõige ehedamalt hirm ja valu. Kui nendega tullakse toime ja need võetakse ära või maandatakse, siis on lootust, et suhtumine on hea. Kui ei, siis võib see olla säde, mis süütab terve küla, sest hirm toidab hirmu ja mõistmiseta on valu üksinda palju koletum taluda. Sellega on raske elada ja sealt kasvavad välja vastumeelsus ja üleolevus ja õigus öelda valimatult ka kõiksugu asjasse mittepuutuvaid asju. See on mootor, mis käivitab paljut ja teisi siunates, halvustades, nende suutmatuse peale või üle kaeveldes ja kaevates saab enda ebamugavust kuidagi petlikult ja näiliselt natuke ehk leevendada.

Lisaks patsiendikogemusele on inimestel ka silmad ja kõrvad ja sisetunne, millega püüda kinni signaalid, mis peegeldavad teiste sama meeskonna spetsialistide arvamust õdedest. Kui ikka üleolev arst õdede peale vaid karjub ja nendega õiendab, siis ju on need õed ikka jubelollid? Või äkki on asi hoopis arsti isiklikes pingetes? Ei-ei, ju need õed on ikka ka põhjust andnud, sest minu peale see ilmatuma meeldiv doktor küll kunagi ei karju. See pall on kiire veerema minema. Millises suunas tahes. Õiges või vales. Peamine, et veereb. Koostööle hinnangut andes ja killukesi kokku kogudes pole keeruline kujundada kuvandit õdedest ka eemalt ja kõrvalseisjana, külastajana, telefoni teel kellegi teise muljeid kuulates. Olgu siis head või halba, kahtlast või pädevat. Perearstil pole sageli võimalust patsiendi arvamust õest rohkem kujundada, kui verbaalselt teda julgustada ja kinnitada, et tema õde on väga pädev. Praktiline kogemus tuleb juba individuaalselt. Kui õele antakse võimalus end tõestada.

Haiglas on arstide õdede mängumaa osakonniti väga erinev. Mõnes on koostööd rohkem, teises vähem. Ühe haigla lõikes võib leida osakondi, kus õed on arstide kõrval võrdväärsed partnerid, ühe meeskonna väärtuslikud liikmed, kel igal ühel on oma kindlad ülesanded, info liigub ja asi toimib. Kui on tavaolukord, siis käib kõik nagu kokku on lepitud. Kui on erakorraline olukord, käib kõik nii nagu selleks puhuks kokku on lepitud. Olemas on selgus, teadmine ja turvatunne. See teeb ka keerulised osakonnad, päevad, valved toimivaks, heaks, rahuldustpakkuvaks omas professionaalses võtmes.

Ja on ka teistsuguseid osakondi, kus õed on madalamad kui muru ja teevadki vaid nii nagu arst ütles. Isemõtlemine pole hea, see võib tekitada probleeme ja probleeme on mugav ja võib-olla ka vajalik vältida. Töörahu on oluline, sest valve kestab 12 tundi, see tuleb üle elada ja siis sulgub uks selja taga näiteks järgmiseks kolmeks päevaks. Keegi ei taha pingelises keskkonnas tööd teha. Eriti öösiti. Oma töö armastamisest pole siin paraku aga varbavahehaisugi…

Soovite konkreetset näidet?

Pühapäev. Pisike laps on hommikul hospitaliseeritud. Lisaks põhiprobleemile on tal veel ka paar muud kaebust. Osakonna valvearst, kes sama ajal peab olema mitmes kohas kättesaadav, on telefoni teel andnud korralduse ööseks tilkinfusioon kinni panna ja kanüül eemaldada. Mina, kui juhusliku suvise osakondade kokkuliitmiskaose käigus tööle tulnud ja sinna osakonda suunatud abiõde, saan suusõnaliselt valvet üle andva õe käest vastava korralduse. Õde lahkub ja mina hakkan sisse elama.

Paberite peal on selgelt kirjas, et lapsel on kõik näidustused infusiooniga jätkamiseks. Ma ei loe välja midagi, mis peaks rääkima vastu sellega jätkamisele. Käin ja räägin lapse emaga. Laps magab, probleemid kestavad. Sellises olukorras ei näe mina mingit põhjust tilga lõpetamisele, sest just nii on mind koolis õpetatud ja kõige vähem kanüüli eemaldamisele, mis tõenäoliselt järgmisel hommikul olukorda hinnates nagunii tagasi tuleks panna. Ja siis enam mitte ainult füsioloogilise lahuse manustamiseks. Aga mina ei ole arst ja mina neid asju ei otsusta.

Tahan helistada endiselt valves olevale arstile, et igaks juhuks olukorda täpsustada ja ise veenduda, millised on korraldused. See suvine kaos on vahel äärmiselt tüütu, aga kõige vähem tohivad selle pärast kannatada patsiendid. Teine valves olev õde, kelle koduosakond see on, pööritab õudusest silmi ja palub, et ma seda mingil juhul ei teeks. Et tee ikka nii nagu arst juba käskis, pole vaja torkida ja uuesti üle korrata asju. No et ta teab, et arstile nii ei meeldi.

Küsin, et mille alusel see korraldus tuli. Kas arst ikka päriselt teadis, et kaebused püsivad ja on süvenenud? Ei, seda arst ei teadnud, korraldused tulid varem, aga arst ju ütles, et tilk tuleb lõpetada. Kas keegi arsti lapse reaalsest olukorrast teavitas? Ei. On nädalavahetus ja me ei tohi arsti segada.

Olgu või nädalavahetus, siis helistada ikka võib, arst on ju ometi majas ja valves ja meil ei põle siin midagi, lihtsalt edastan info ja saan tagasiside. Kui ta kohe rääkida ei saa, siis ma võin veidi hiljem uuesti proovida. Ei tohiks ju probleem olla? Ausalt, mina keeldun sellises olukorras magavat last lisaks traumeerimast. Ja no olgu, kanüüli eemaldamine pole mingi hull protseduur, aga riskida sellega, et homme peab teda uuesti torkima, kui tal on hetkel toimiv kanüül, mis on ta käel vaid 10 tundi olnud, siis ei. Mina oma käega seda kanüüli keeldun eemaldamast, kui ma pole näinud ja kuulnud, et arst kõik asjaolusid arvesse võttes ei ütle, et nii on ja nii peab olema. Helistan.

Toru teises otsas on alguses segadus, kes, krt, ma olen ja mida ma tahan ja kust ma ikka helistan. Selgitan uuesti. Mis mõttes ma teda sellise asjaga tüütan ja kes ma olen, et midagi asjast üldse arvata ja kõne saab laksust läbi. Teine õde on kõhedusest kange ja podiseb vaid, et ta ju ütles… Kehitan õlgu. Homme on uus arst ja pudelis on veel paar tundi vaikselt tilkuda. Eks ma siis jälgin ega pane ööseks uut pudelit, aga kanüüli ma ära ei võta. Selle kiire asjaga mul kiiret ei ole.

Tund hiljem lendab kitli lehvides osakonda seesama arst. Tuustib paberites, käib sellesama patsiendi juures ja kraaksatab siis õepostis teisele (enda osakonna) õele, et tilk läheb edasi ja kiirust tuleb veidi tõsta. Hmm okei. Õde vaatab teda silmad suured peas ja toob kuuldavale vaid õrna “ahahhi”. Arst tuulab veel paberites ja saadab mind siis korraks ühte palatisse midagi toimetama. Asutan end minema ja tema kappab mul näost õhetades sabas.

“Teie helistasite?”

“Mina, jah.”

“Väga hea, kui midagi muutub, andke teada, all on hullumaja,” ja kaob trepikotta.

Sinna osakonda ma valvesse rohkem ei juhtunud. See “kuri ja tujukas” arst on minu meelest üks väga lahe tegelane. Äkki ta ongi oma osakonna õdede suhtes kuri, sest ta on väsinud nende osavõtmatust kaasakoogutamisest? Võib-olla pole need õed seal kunagi ennast teadvustada tihanud? Või on mõni teine arst neist julmalt üle sõitnud ja eneseusu hävitanud? Äkki nudib osakonna õendusjuht oma alluvaid liiga jõuliselt? Ma ei tea vastuseid neile küsimustele, aga selline olukord pole mulle õe seisukohast vastuvõetav. Sellest situatsioonist rääkisin järgmisel päeval ka nendega, kellega vaja. Kusjuures olen sarnast olukorda õdede ja arstide suhetes täheldanud ka ühes teises sama haigla osakonnas patsiendi emana õdedega piike murdes. Mitte miski ei liigu, vastuseid ja selgitusi pole, aga barjäärist läbi ka ei pääse.

Eks igal osakonnal on oma nägu ja tegu ja hoovad, mis seda mehhanismi liigutavad ja need võivad asuda väga erinevates kohtades. Elu neis osakondades läks samamoodi edasi. Neil olid suhted ja suhtumised paigas. Kui osakonna enda sisekliima on selline, et õdedel puudub julgus ja selgroog või ehk ka viitsimines enda eest seista, ennast teadvustada ja ütelda asju, mis on igati kohased nende ametipostile ja ettevalmistusele, siis ega miski ei muutugi. Võib-olla ongi sedasi turvaline ja mugav käia aastaid tööl vaid käske täitmas ja vastutust endale mitte võttes, sest arstid jagavad käske ja alluda on turvaline?

Keegi ei räägigi sellest, et õed peaksid tegema volitusi eirates isetegevust, olen ka seda liigset aktiivsust näinud, kuid õe mõtlemis- ja analüüsivõime väljendamine ei ole kunagi kurjast. Muidu toidavad nad ise mõtet, et arst on jumal ja õde on vaid hoolas ullike, kes teeb just ja ainult seda, mida arst tal käsib teha. Hea vabandus on see “arsti korraldusel”? Kui õed ise lasevad endast nii arvata ja seepärast ka kannatavad, siis on see nende probleem ja see on masendav. Ja mis mulje jätab see kõrvalt patsiendile? Kus on siin meeskonnatöö? Patsiendi- ja perekeskne õendus?

***

Kuigi jah, olen näinud ja kuulnud ka üleolevalt irvitajaid, kelle maailmapilt on raputada saanud teadmisest, et õed midagi teavad ja arvavad. Ja no üldse, mis asjad on:

  • õendusprotsess?
  • õendusanamnees?
  • õenduslugu?
  • ja anna taevas kannatust – õendusdiagnoosid?
  • õendusteadus?! Teadus sellest, kuidas siibrit vahetada ja palavikku mõõta?

Et nagu õed tahavad ka arsti mängida ja limpsata võid nende leivalt? Kaugel sellest, õendus on tegelikult ju täiesti omaette teaduspõhine lähenemine patsiendile ja inimesele terviklikult. Või tegelikult… asi on veel paaaalju hullem! 😉

Õeks ei saada. Õeks õpitakse. Ja no olgem ausad, enamasti ikka tegelikult õeks juba sünnitakse. See on säde ja teadmine sügaval sees, mis õppimise suuna ja erialavaliku lõpuks paika paneb. See on see eriline isikuomaduste kogum, mis võimaldab ühel inimesel õena töötada.

Tänapäeva õed käivad koolis vähemalt kolm ja pool aastat ja lõpetavad kooli rakenduskõrghariduse diplomiga. Need, kes lõpetasid kooli enne seda, kui õenduse eriala õpingud sellele tasemele jõudsid, peavad läbima tasemeõppe – keegi ei tee neile allahindlust. Iga viimane kui õde on õppinud õeks. Lisaks on töötavatel õdedel kohustus end erialaselt pidevalt täiendada. Praktika peab kaasas käima teaduse ja tehnika arenguga. Lisaks koolitustele on üha enamatel ette näidata spetsialiseerumise teadmised ja tunnistus. Meil on arvestatav hulk magistrikraadiga õdesid. On juba ka doktorikraadiga õdesid. Vastu ironiseerides, siis jah, ka siibrivahetamisest ja palavikumõõtmisest annab teadust teha, sest eesmärk on patsiendi elukvaliteeti säilitada, taastada ja tõsta patsienti kaasates ja temaga koostööd tehes ja oskusi ja teadmisi võimalikult hästitoimivaks lihvida. See on ju ometi õige ja hea taotlus?! Õendusteadus sisaldab endas nii palju eluliselt olulist, millest meil kõigil omal moel ühel hetkel julgustust, tuge ja abi võib olla.

Kuigi õde ei määra arstlikku diagnoosi ega ravi, siis omab ta piisavalt teadmisi ja oskusi, et arsti korraldustele tuginedes ja olenevalt olukorrast ka iseseisvalt jälgida patsienti ja teostada enda ettevalmistuse ja pädevuse piires toiminguid. Õe ülesanne on lähtudes elamistoimingutest patsiendi seisukorda mõista ja aidata tal oma eluga paremini toime tulla, teda õpetada, suunata, anda talle teaduspõhist informatsiooni ja vajadusel kummutada naised-saunas-rääkisid linnalegende. Õde pole arstile konkurent. Nende lähenemised patsiendile on erinevad ja moodustavad patsiendi hüvanguks vajaliku terviku.

Kõik see, mida õed koolis õpivad, ei tule lambist ja lae alt ja pelgalt tegija kogemustest, sest nii on alati tehtud ja meie teeme nii. Eranditult kõigel, mida õde teeb (kõigi eelduste kohaselt peaks tegema) on kontrollitud lugu ja tõenduspõhine teooria aluseks. Õendustoimingud, käelised tegevused, pole eelmistelt põlvkondadelt õpitud käepärased meetodid vaid uuritud, võrreldud, kontrollitud ja praktikas tõestust leidnud parimad teada olevad meetodid, mis on võimalikult patsienti, õde  ja keskkonda laiemas mõttes säästvad, võimalikult ohutud ja valutud. Omandatud oskused on hoolega õpitud, harjutatud ja omandatud kontrollitud keskkonnas. Praktika ja vilumus tulevad elus ja ajas.

Patsiendil ei maksa imestada, kui värskelt koolist tulnud õde palub tal veenist verevõtmise järel harjumuspärase käe rinna vastu surumise asemel selle hoopis pea kohale sirgelt üles tõsta mõneks ajaks. See pole mingi veider uus moeröögatus, millega on targem mitte kaasa minna, sest vanaviisi oli ju mugav ja toimis kah. Vahel on sisseharjunud vanad meetodid visad praktikas püsima, aga ärge alahinnake noort õde. Tema teadmistest ei ole vaja üle sõita ei arstil, kogenumatel õdedel ega patsientidel, et “need asjad on meil siin alati nii toiminud ja toimivad ka pärast sind edasi!” Kõik areneb. Ja õendusteadus areneb väga kiirelt. Patsiendil ja kõigil teistel on alati võimalus küsida ja uurida, miks midagi just nii või nüüd siis teistmoodi tehakse. Patsiendil on oluline võimalus aegunud meetodite visadust murda teadmisega, kuidas tegelikult asjad peaksid käima. See on edasiviiv koostöö. 🙂

Aga mida teha siis, kui:

“Mõtle, ta võtab iga kord mu olematutest veenidest verd nii, et ma arugi ei saa ja mitte kunagi ei lähe käsi siniseks ega midagi. Aga see teine, no mina ei tea, kus tema küll õppinud on…”

Ma usun täiesti siiralt, et kuigi me õpime koolis kõik koos samu teooriaid ja võtteid, siis nii nagu ka käsitöötunnis samu silmuseid ja sõlmi tehes üks on lihtsalt osavam ja ühel tuleb loomuldase kuidagi paremini välja, siis just nii on ka verevõtmise ja kõigi muude protseduuridega. Just samamoodi on ka näiteks günekoloogidega, küll naised teavad – üks tekitab alati suurt ebamugavust ja teine ei tekita seda mitte kunagi, olete nõus? See on nende oskus ja käekiri ja nii lihtsalt on. Ja kõigele lisaks sobib ühele üks ja teisele hoopis kolmas arst või õde, sest loeb ka sotsiaalne kontakt ja paljud muud kriteeriumid. Pealegi pole päevad vennad. Mõni päev kisub ka õel kõik metsa. Ojaa, ma tean seda tunnet.

***

Mida ma kogu selle pika looga ütelda tahtsin…

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis õe roll on osa minust ja mu argipäevast. Eks see on nii vist suuresti iga õe ja arstiga, et inimeste nõustamine on osa nende igapäevaelust ka tööväliselt, sest kui juba küsima tullakse või ise probleemi märkad, siis sa ei saa jääda ükskõikseks.

Vahel päeva, vahel öösel, vahel mitu päeva järjest vaatan ma läbi oma helendava ekraani inimeste ja nende perede tervisemurede sisse. See ring on ajas kasvanud. Ma kuulan, uurin, mõtlen kaasa, jälgin, soovitan oma teadmiste ja oskuste piires. Läheb ehk ise mööda? Proovime nii? Kannatab perearstini? Oleks hea emosse minna? Tuleks kiirabi kutsuda? Ikka on needsamad hirm ja valu need, mis inimese enda elemendist välja tõstavad. Iseenda või teiste pärast.

37,8 kraadi aastase lapse kehatemperatuur võib olla piisav, mis ema väga ärevaks muudab. No ikka nii, et ta juba telefoni tahaks haarata ja abi kutsuda. Hirmul on suured silmad. 38,6 annab juba tõepoolest alust paanikaks ja kiirabiks? Annab-annab. Kõrvalt võib see uskumatu tunduda, aga nii see võib olla. Miljon hirmu, miljon küsimust. Ja see on see koht, kus tuleb mõista ja üldse mitte hukka mõista ja pakkuda inimesele turvatunnet ja võimalust oma probleemile teise nurga alt pilk peale visata ja proovida enne numbrile 112 helistamist kõik muud lahendused läbi. Oodata ja jälgida koos, millised on arengud. Seda ei pruugi mitte keegi teada, aga mul on alati nii hirmus hea tunne, kui sellises olukorras asi kenasti lahenduse leiab ja kiirabi saab sel ööl ühe kutse vähem ja emost jäävad elamused saamata. Kui ma ei oleks õde, siis tunneksin ma end neis olukordades märksa õhemal jääl.

Hoolimine ja aja leidmine + teadmised (ja ka julgus tunnistada, kust jookseb piir ja teadmised on otsa saamas) + oskused (oskus kuulata, oskus näha, oskus mõista, oskus suunata, oskus julgustada, oskus motiveerida, oskus ka kriitilisel hetkel rahulikuks ja sõbralikuks jääda, oskus selgitada lihtsalt ja arusaadavalt ka keerulisi asju, oskus õpetada) on need väärtused, mida õde peaks oskama inimesele anda. Hoolimine ja hea sõna loevad nii palju.

***

Eesti õenduse lipulaevaks on Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolid, kes õdesid koolitavad. Mul on nii tohutult hea meel, et need pole kinnise hoiakuga koolid, kus “tütarlastest kuulekaid arstide abilisi vorbitakse” vaid arvestatavad visiitkaardid õendusele, mida maailmale esitleda ja millest meie omadele inimestele nii palju abi ja tuge võib olla.

Viimaste aastate vältel on nende koolide ja ka samas taktis juba töötavaid õdesid koondava Eesti Õdede Liidu selg julgelt sirgu läinud. Läbi enese teadvustamise ühiskonnas on tekkinud avatud suhtlus inimestega läbi õenduse (mitte arstiteaduse) võtme. On tekkinud arvestatav pakkumine teaduspõhiselt ja asjatundlikult rääkida terviseriskidest, võimalustest, kuidas saavutada paremat elukvaliteeti või olemasolevat edukamalt säilitada, kuidas tulla toime paljude keeruliste olukordadega ravi ajal või haige lähedasena ja millest kõigest veel. Arusaadavalt on nende teemade tutvustamisele, teavitamisele, koolitamisele, selgitamisele elanikkonna seas suur ja üha kasvav nõudlus. Guugel on tore, aga üks teemat valdav pärisõde on kindlasti turvalisem lahendus. See on koht, kus õdedel on võimalused ja valmisolek ennast õena tõestada ka iseseisva spetsialistina.

Mul au teada ja tunda nii paljusid suurepäraseid inimesi, õdesid, kes õdesid õpetavad ja õdesid, kes päevast päeva haiglas, kiirabis, perearstikeskuses, sõjaväes, koolis, lasteaias õdedena töötavad. Kui keegi teile liiga teeb, siis tehakse liiga ka minule, sest ma ei oska seda mitteisiklikult võtta. Ja kui teid hea sõna ja mõttega tunnustatakse, siis on mul selle üle nii hea ja uhke tunne.

Need õed, kes entusiastlikult omas elemendis sees on, need on need, kes innustavad ja julgustavad, on eeskujuks nii õdedele kui ka näitavad maailmale, kes need õed ikka sellised üldse on. Ma rääkisin ülevalpool üsna pikalt pere- ja polikliiniku eriarstiõdede igapäevasest elust ja võitlustest. Pereõendus on kõigi eelduset kohaselt meile kõigile kõige lähem õenduse liik. Minu enda teadlikkuse tõusuga paralleelselt on mul olnud imeline võimalus näha ja tundma saada tervet rida pereõdesid, kes teevad tõeliselt tublit ja suurest koormusest hoolimata südamega iseseisvat tööd patsientidega. Leidke nad üles! Palavad tervitused minu enda kõige toredamatele pereõdedele Eestis! 🙂

Muutused ei pruugi tulla järsult vaid ikka pisitasa. Andke neile õdedele võimalus ja kuulake neid. Julgustage ja innustage neid avanema ja oma teadmisi kasutama ja alati ajakohast ja teadusele põhinevat infot otsima. Ühel hetkel taipate ehk, et perearsti asemel helistategi otse pereõele, sest te teate, et tema oskab teile vajalikku nõu anda. See on ju ometi suur asi, kui ühe asemel on teie toetusmeeskonnas mitu inimest?

Asjalikku teavet leiab muidugi ka ise ja internetist. Samas lihtne on sellesse õige ja vale ja aga-minul-oli-nii juttude rägastikku eksida. Lisaks sellele, et õed koolide ja liidu ja oma keskuste piires pildis on ja olulistest asjadest räägivad, siis tean ma veel vähemalt üht hullult püssi, inspireerivat ja väga ägedat pereõde, kes oma perearsti keskuse piires suutis maailma ja suhtumisi muuta juba enne kui õdedest iseteadvamalt ja julgustavamalt rääkima hakati. Tema oli meie kooli ajal otse elust tulnud värske pulbitsev veri, kes meid, tulevasi õdesid, õpetades meie nukkuvat eneseusku ja julgust korralikult raputas. Koos kahe teise särasilmse ja õendusesse uskuva õega lõid nad MTÜ Sinu Õde. Lisaks FB lehele on neil ka päris oma koduleht, mille leiate huvitava sisuga SIIT

 

***

Ma olen uhke selle üle, et ma olen õde. Ja ma olen uhke kõigi tublide ja julgete ja tegusate õdede üle. Ja arstide üle, kes õdesid enda kõrval märkavad ja hindavad. Ausalt, meie, õed, ei võta arstidelt midagi ära (kui just panus inimeste elukvaliteedi tõstmisel sedavõrd võimaks ei peaks osutuma, et arstidel kedagi enam ravida pole ja nad puhta töötuks jäävad 😉 ). Pigem me ikka toetame ja avardame omal moel inimestele osutatava abi ja toetuse mõõdet. Ja veel enam, me oleme valmis ja võimelised ka iseseisvaks tööks terviseriskide hindamisel ja veel palju muus.

Ja teate, mis, mul on ütlemata hea meel, kui inimestel on õdedega positiivseid kogemusi ja nad oskavad neid näha ja hinnata oma eriala spetsialistidena ning ei pea paljuks seda ka välja ütelda. See on see, mis annab juurde julgust ja indu edasi minna ja veel paremaks saada.

Nii, et…

Jah, me pole arstid, me oleme õed. Me oleme teie õed! Ja meid on palju! 🙂

“Kõik, mida sa vajad, on usk ja usaldus, hea õde ja tema haldjatolm”

Palavad tervitused kõigile õdedele ja nende sõpradele.

Minu kallistused lähevad mu maailma parimale õenduse õpetajale, Marele. Ta on üks kõige ilusam, armastavam, hoolivam ja emalikum inimene, keda ma tean. Ta jaksab ja suudab ja on olemas. Ta on Õde suure algustähega. Ja ka Ema mitte ainult oma tublidele tütardele ja armastav vanaema oma lapselastele vaid ta on Ema ka põlvkondade ja lendude viisi ellu astuvatele õdedele. Ta on väga kõrgelt hinnatud, hoitud ja austatud kolleeg ja õpetaja. Tema sära ja helgus ulatuvad kaugele. Mare, Sina oled minu kõige suurem eeskuju ja minu jaoks Eesti õenduse absoluutne Aasta Ema. Alati! (Ja ma lükkan lurinal nüüd pisaraid kõrvale…) Aitäh Sulle!

Olge hoitud! 🙂

Naljakas 40. Minu ammused unistused ja uus hobi

29. aprill – sünnipäev

Kümme aastat tagasi, siis kui ma 30 sain, veetsin ma sellesama öö Londonis lennujaamas kivipõrandal libeduse eest hoiatava sildi kõrval tukkudes. Me jõudsime Malagast Londonisse õhtul hilja, aga meie lend Tallinna väljus varahommikul. Vot selline sünnipäev oli siis. Olid ajad! Sootuks teistsugused kui nüüd, kümme aastat hiljem 😀

Sel aastal sain ma sujuvalt 18ndat korda 22. Nii on väga hea. Ja vanust on mul vastavalt juba nii palju, et pidada lugu kosutavast ööunest omas voodis. Olgu või 40 kasti vahel. Vähemalt on köök ja baarikapp paigas ja korras. Enamvähem 😀

Hommikul ärkan Andrease uue telefoni alarmi peale ja avastan, et mul pea valutab. Sapühapüss, kuidas see telefon lärmab! Arvatavasti said nüüd ka kõik me naabrid kuni keldrikilpkonnadeni kell 7 hommikul maast lahti. Isegi me poisid ärkasid. Ikkagi laupäev. Ainult Andreas pöörab teise külje ja magab õndsalt edasi. Kümme minut hiljem on uus äratus. Ma peidan pea padja alla ja teen näo, et mind pole kodus. Peavalu ja noh, ikkagi sünnipäev. Äkki keegi tahab mulle veel laulda või midagi. Aga ei midagi. Andreas ajab end püsti ja teatab, et peab vanasse korterisse minema, sest koristajad tulevad kell 7:30 ja neil pole võtit.

“Võta siis oma telefon ka kaasa,” matsutan ma magusalt läbi une, et ilma segajateta edasi uneleda. Või lootuses, et ehk läheb mu peavalu ise üle ja ma ei pea rohtusid me kaoses otsima hakkama. Keegi tark oli mulle hiljuti selgeks teinud, et üle40sed ibuprofeeni võtta ei tohi. Tore, eile veel tohtis ja täna siis enam ei tohi 😉 Karm. Paratsetamooliga ma oma migreenisarnastest valudest jagu ei saa pea kunagi. Ehk läheb seekord ikka kuidagi ise mööda. Vahel ju õnnestub.

Kell saab 8. Vaatan kella. Uni on kadunud. Kui pead ei liiguta, siis suudan valu ignoreerida.

Kell saab 9. Ärgata või mitte? Ahh, veel ei viitsi. Hea vaikne on. Telefon annab saabuvatest sõnumitest märku. Mõned õnnitlused ja teiste seas ka pikemad read sõbranna Mummilt. Ta uurib, et kuidas päev algas ja mida ma kingituseks sain. Ühman vaid, et ei midagi, vanust nii palju, et mis seal enam. Mumm arvab seepeale, et päev alles poisike, küll jõuab. Tukun edasi.

Kell saab 10. Koer hakkas koridoris väänlema. Selge, Andreas on tagasi. Hiivan end üles. Aitab kah sellest iluunest, aeg on kortsud siledaks süüa 😀

Toauksel põkkun hirmõnneliku Andreasega, kes mul paberkotikese nina alla pistab ja õhinal teatab:

“Vaaaata!”

Ma nii kiirelt ei suuda reageerida veel ja seepeale sahmib ta kannatamatult sealt kotist välja mingi palli. Sigrimigrikirju pehme palli, kes pidivat hüljes olema. Poes olevat olnud ka ümmargused kaelkirjakuid, aga kuna tema on minu hüljes, siis MEIL olevat vaja just uut hüljest. Ok? Minu vana hülge, mille kinkis mulle keskkooli lõpureisil klassivend Tim, oli Vancu juba ammu omastanud ja aja jooksul valgest kollakaks armastanud. Mõelda, see vana hüljes on samavana kui mina, tervelt ausad 22 aastat! 😛

Nii ja nüüd oli mul siis vaja uut hüljest. Nina ja sabaga. Pallikujulist. Sest sellised meeldivad Andreasele. Kuidas nende klišeelike punaste rooside ja nunnukarvikutega oligi? Tundub, et pehmikuid pole naistele kunagi liiga hilja kinkida? Ja seda teeb mees, kes on mind näinud kilode, kümnete kilode kaupa pehmikuid ära andmas ja hävitamas? Antud juhul polnud küll nii palju tegu sellega, et mu armas teine pool oleks arvanud, et minul seda hüljest vaja on – talle endale lihtsalt meeldis see nii väga, et ei saanud seda poodi jätta ja noh, see, et mul on sünnipäev, on puhas meeldiv kokkusattumus, sest muidu poleks ta poodi sattunud ja siis poleks ta selle kerahülgega kohtunud.

Ehk siis järeldus: 40aastased mehed soovivad endale voodisse patjade vahele mitte paljaid 20aastaseid preilisid vaid hoopis karvaseid pallikujulisi hülgeid? Või ma veel magan? Igal juhul jagan ma nüüd juba üle nädala meest ja voodit muuhulgas ka kerahülge. Vähemalt ei toonud ta mulle punaseid roose! 😀

mingi varahommik 😛

Hülge nimi on Aurora ja kuigi ta on hüljes, siis tema ema ja isa olid vaalad. Edasi läheb keeruliseks, Vancul ja Andreasel on Aurora kohta oma teooriad. Ma andsin segadusse ka oma panuse, kui väitsin, et Aurora on laev. Ma olen selle peale isegi käinud ja püksitagumiku libedal laevalael katki kukkunud. Küsigu Baba käest, kui ei usu. Kuna Vanc r-tähte inglise keelele sobivalt hääldab, siis kujutage nüüd ette, kuidas see pehme ja suu-kuuma-kartulit-täis “r” eesti keeles tema suust kõlab 😀 Saksa “hrhrist” me üldse ei räägi. See on isegi mulle hääldamatu 😀

Muuhulgas on Vancu ja Andreas nüüd ka ise hülged. Või vaalad.

“Õu-õu-õu”  – hüljes soovib süüa.

“Õu-õu-õu” – hüljes soovib kaissu.

“Õu-õu-õu” – hüljes ei taha magama minna.

“Õu-õu-õu” – vaata, ma tantsin!

“Õu-õu-õu” jne 😀

Ja sedasi, merilõvi hääli tehes, ei räägi minuga ainult Vancu, Andreas ju ka. Ja kui need kaks voodil ehk jääpangal hülge moodi vääneldes tantsima hakkavad, siis maja väriseb ja koer läheb hulluks. Ma olen juba harjunud. Tan on meist vist kõige mõistlikum. Tema hoiab lihtsalt eemale ja pööritab vahel uksel silmi. Tal on täiesti normaalne pere. Pole midagi lisada. 😀

***

Nii, aga tagasi sünnipäeva juurde 🙂

Hüljes on maandunud. Nühin rusikaga und silmast välja ja võtan suuna kööki. Jõulud on vist ööga otsa saanud? Vaade elutoa aknast hoovi tundub rohkem nagu suhkrust, jahust ja maasikavahust olevat – haljendavad puud ja suhkrune maapind:

Kingikotike püsib kindlalt mu käes. Andreas järgneb mulle hülgega hullates. Sikutab teda sabast ja ninast ja püüab hülgele sobivaid edasiliikumisviise leiutada. Pakun, et me võiks hülge kulgemist filmida nii, et ma hoian kaamera paigal ja siis Aurora tulev vasakult ja liigub nina-saba kokkutõmmete taktis üle ekraani nagu ülesöönd delfiin. Vancule teeb see kõik hirmasti nalja ja ta lõkerdab lämbumise piiri peal naerda. Andreas teatab talle seepeale sosinal, et poes on samasuguseid kaelkirjakuid ka. Mispeale Vanc naerda röögib ja soovib neid kohe vaatama minna. Andreas arvab, et äkki me peame sellise ka koju tooma. Vanc nõustub. Ma püüan pehmikute invasiooni peatada ignoreerimise ja oma kingikotti kaevumisega.

Sukeldun.

Niinii, mis meil siis nüüd siin on?

Kõrvarõngad! Sinisekirjud. Südamekujulised. Siniste ja värvitute sätendavate kivikestega. Suuruselt nii suts suuremad kui mu pöidla küüs. Panen kõrvakad kõrva. Mul pole seesuguseid varem olnud. Pea lõhub ja seepärast ei suuda ma tagust vastu kõrvalesta hetkel suruda.

“Ohh, vaata kui hästi need sinu ja su silmavärviga sobivad!” õhkab Andreas ja annab hülge korraks Vancu kätte. Kerahüljes purjetab õhus vigureid tehes ja vääneldes minema. Mina tänan toredate kõrvakate eest ja küsin, kust selline idee just sellised valida. Ma ikka veel imestan selle mehe julguse üle eksperimenteerida. Mul pole sääraseid kunagi varem olnud. Mul on paras karbitäis vanemate kingitud kalleid väärisehteid ja viis korda suurem karbitäis kõiksugu hulle ja kirevaid kõrvakaid jänestest piparkookideni ja puuduvates kruvidest kirsside, õunte ja pandadeni. Lillekesi nii metallist, nööpidest, villaloorist vildituna kui puidust. Olete märganud äkki?

“No ma alguses vaatasin neid hõbedast ja kullast asju seal. Aga need oli kõik nii tavalised ja ma ei näinud neil sinuga mingi seost. Siis vaatasin lasteosakonna läbi, aga sel oli äärmiselt mannetu valik,” annab Andreas mulle ülevaate oma valiku kujunemisest. Hüljes vihiseb õhus. Temas on saanud Vancu ja Andrease jaoks pall. Lasteosakond?! See, et mina lasteoskaondasid kunagi vahele ei jäta, pole mingi uudis. Aga, et mu mees tunneb mind sedavõrd ega pea seda isegi mitte imelikuks… Vaat see on liiga naljakas ja hirmus armas, noh. Seda nalja pean ma lihtsalt teiega jagama! 😀

“Ja siis leidsin kõige vahelt hoopis sellised sätendavad värviliste kivikestega. Neid oli igasuguseid. Ümmargused olid liiga igavad. Ühed samasugused südamekujulised olid liiga väikesed. Aga vaat need sobisid minu arust sulle suurepäraselt.”

Mul pole ühtegi vastuväidet. Esimene mees, kes mu harjumuspärasest maitsest üle sõidab ja ometi metsa ei pane. Huvitav nähtus. Kuigi mu peavalu hetkel neid kaua kõrvas ei lase hoida, siis nad on armsad ja ilusad ja tulevikus kannan ma neid veel ja veel. 🙂

Koti põhjas on lõhnaõli karp. Andreas teab väga hästi, et ma olen kohutavalt valiv lõhnade suhtes. Ja teab ka seda, et kui me koos midagi valima läheme, siis meie maitsed ei ühti. Mulle meeldivad kerged ja värsked lõhnad, talle sügavamad ja tumedamad toonid. Ta ajas mulle juba kaks aastat tagasi, et mul on mingit Opiumi vaja. No et see pidi ikka jubehea olema minu küljes. Ma nuhkisin tookord ja mõned korrad veel ka hiljem muudkui pudelit ja pabreid ja no polnud minu teema. Ma olen alati kuulutanud ja ka veendunult arvanud, et “kollased” lõhnad pole minu teema. Ja nii olen ma aastaid samade markide küljes jonnakalt püsinud. Talle muidugi meeldivad need ka, aga ta ikka otsis mingit päris oma lemmikut mulle. Ja kui mees läheb kord aastas või isegi kord kahe aasta jooksul üksi ja ise poodi, siis võib sealt oodata just midagi sellesarnast.

Nokin pakendi ümbert kilet. Eks ma ju natuke pelgan ka, et mis siis saab, kui ma kohe üldse seda taluda ei suuda. Mõttes muigan nende vetsuvärksendaja-kandidaati üle, mis kunagi parimatel päevadel Älinile kingiti ja mille üle me viimased 10 aastat itsitada oleme saanud. 😉

Black Opium Floral Schock Yves Saint Laurent.

Selline tume ja hämar pudel. Eemaldan ettevaatlikult korgi. Peavalu püsib ja kõik lõhnad tunduvad intensiivsemad. Suts vasaku randme siseküljele. Lõhn on tugev. Panen pudeli käest. Tõmban parema randemaga üle vasema. Nahk veel veidi läigib. Sirutan kiirelt mõlemad randmed kuklasse ja kõrvade taha ning libistan käed õrnalt üle juuste. Lahjendan seda teistmoodi lõhnapilve. Või siis pigem jagan seda ühtlasemalt enda ümber. Andreas veab ninaga õhku:

“Imeline!”

Ma olen üllatunud, et nahal polegi see nii hull kui pudelit peos hoides alguses karta oli. Teistmoodi, väga teistmoodi, aga täitsa sümpaatne lõhn. Andreas vursitab mulle telefonist ette selle huvitavat sisu, mis polegi teab mis hirmus raske ja “kollane” ja õhkab siis uuesti:

“See sobib sulle suurepäraselt.”

“Et selline eale vastav hämar värk?” muigan kelmikalt.

“Mis eale? Sa oled samavana kui mina. See on tõeline rokitshiki lõhn!”

“Ahsoo, et kohe nii,” itsitan ma vastuseks ja lasen ühe sutsaka talle endale krae vahele. 😀

“Nii, aga lähme nüüd!”

“Kuhu?!”

“Su sinisele kapile järele.”

“Täna? Nüüd? Kohe?”

“Jah, nüüd. Kohe! Ma juba leppisin kokku, et me oleme kell 11 seal.”

 

Uus hobi

Ma olen viimase paari nädala jooksul leiutanud endale uue hullu hobi. Igal hommikul teen kohalikus teise ringi mööbli veebiportaalis virtuaalse ringi peale. Ma vaatan vaid neid pakkumis, mille on üles pannud eraisikud. Seal jagunevad asjad suures plaanis hinna alusel kaheks. Need, mille eest küsitakse väga palju ja need, millest soovitakse kiiresti ja valutult vabaneda. Näiteks võrdlesin ma täna hommikul samas stiilis ja päritoluga kappe – pealtnäha pole suurt vahet. Kallid pakkumised on vahemikus 1100 kuni 1400 franki ja need teised algavad 1-2-3st.

Mõistagi pakuvad mulle huvi need teised asjad. Ma otsin sealt olematu hinnaga sobivast materjalist ja sobiva kujuga esemeid, millest teha päris oma asju. Hetkel on veel vara hõisata, aga nii võib ühel hetkel juhtuda, et ma oma nunnud värvilised riiulid, mis mind Eestis ikka veel ootavad, suure kolimise asemel hoopis maha nõustun müüma.

Andreas võtab mu uut hobi rahulikult, sest ega mul pole siin rohkem suurt pidepunkti teistele elamise kõrval kui kirjutamine. Ja joonistamine natuke ka. Ta ise saatis mind sinna lehele juba enam kui aasta tagasi, aga siis ei suutnud ma sellest süsteemist midagi aru saada. Nüüd aga läksin ise otsima, et ehk leiab sealt midagi põnevat. Lõksu ma sinna jäin ja nüüd muudkui kaevan, otsin, leian, jälgin ja viimasel hetkel, kui asi magus tundub, siis koputan Andreasele ja ta pistab valiku purki või otsin lihtsalt edasi. Pisemaid asju, mida postiga saab saata, vaatan üle Šveitsi, suuremate asjade puhul jälgin, et need ei asuks meist kaugemal kui 20 kilomeetrit. Kuigi vahel juhtub, et kirjas on üks aadress ja ese reaalselt asub veidi kaugemal. Aga no sellega saab hakkama.

Minu esimene tore leid oli kapp. Sinine. Maalingutega. Heas seisus ja mitte liiga vana. Maalingud pärinevad aastast 1949 ja jäljendavad siinsete kohalike talupoegade kapimaalinguid lihtsustatud kujul. Need lillekesed polnud väga minu teema, aga tuluke mu peas süttis – värvitud kappi on alati lihtsam üle värvida kui lakitud kappi hakata puhataks kraapima. Alghind oli 1 frank. Jälgisin seda kapikest terve pakkumisel olnud nädala. Enne lõppu tekkis keegi, kes avaldas soovi see kapp 1 frangiga ära osta. Helistasin Andreasele, et nüüüüüd on vaja tegutseda. Ja ta tegutses ja oligi see kapp 2 frangi eest meie oma ja mina hirmus õnnelik.

Ja mu sünnipäeva hommikuks oli Andreas siis kapiomanikuga kokku leppinud, et me teeme pisikese sõidu mägede suunas, et ta koju tuua. Jõudsime kohale õigel ajal. Onu juba ootas. Meist napp pool kilomeetrit kõrgamal oli veel korralikum talv olnud, aga soojas päikses sulas maailm kenasti. Täielik eksootika ikka!

Kapp oli veel nunnum kui müügipildilt tundus! Otsustasin sealsamas, et kuigi mul oli temaga konkreetne plaan, siis hetkel ma teda küll värvima ei hakka. Nii on ka väga lahe ja eks elu näitab, kas ta jääbki nii või tuleb temast midagi muud.

Koduteel sõin juustupallidest ja mesimagusatest vaarikatest kõhu täis ja ühel hetkel taipasin, et pea enam ei valuta. Nentisin, et see 40 on üks tore sünnipäev 🙂

Kodus tassisime nunnu-kapi tuppa ja uurisin seda lähemalt. Puhas. Lõhnavaba. Lukk käib valutult kinni ja lahti. Suurepärane leid! 🙂

Ilm oli suvine. Õhk oli soe ja lumi taandus maad isegi märjaks jätamata. Ma mäletan selgelt, et kui ma 18 sain, siis sada mu sünnipäevahommikul suuri kokkukleepunud pehmeid helbeid nagu sulgi ja seda ka, et 2010 aasta igitalvel kõrgusid sel päeval hanged mu ukse kõrval ikka veel vannitoa aknani ja poisid kelgutasid. Aga et sedasi tali taevast alla sajab, no see oli midagi uut. Eestis ehk veel, aga siin, keset suurt Euroopat? 😀

Kokkuvõttes oli mul üks ilmatuma lahe sünnipäev! Ja minu uus hobi?

Sünnipäeva õhtul saatis mind taas edu. Reklaamiti seda kena tegelast Louis Philippe stiilis diivanina. Hind 20 raha. Alghinnaga me ta kätte ka saime.

Ausalt, võib-olla olen ma häbitu, aga mul tema stiilist on ükstaspuha, sest ajastutruult ma teda taastama nagunii ei hakka. Minu jaoks oli ta üks sümpaatse kujuga nunnu Lilli-diivan, mille puhul puitosa oli kõige määravam. Ma juba vaimusilmas nägin oranzhi puitosa ja kollast valgete mummudega kangast… No midagi sellesarnast või midagi veel mahlasemat? 😉

Pealegi  pole meil kodus diivanit – vana kolis kontorisse, kuna see poleks meile uues kodus enam tuppa mahtunud.

Arusaadavalt on Andreas täiemõistuslik meeskodanik ja seesugune diivan pole tema maitse. Vähemalt sinnamaani, kuni see jääb nii ja ka sinnamaani kuni see tähendab tema jaoks rohkem lisatööd kui selle koju transportimine. Ja nagu korralik naine kunagi, kel on JUST seda asja JUST praegu vaja, veensin ma teda, et muidugi, kallis, toome koju, küll ma teen kõik korda (nii nagu ma oma vanaisalt päranduseks saadud toreda vana tooli korda olen teinud 😛 No… see paraneb ise juba viimased 8 aastat. Ema just eile ütles, et nad leidsid kellegi, kes selle tegevuse nüüd ehk ka lõpuni viib. Igal juhul kinnitasin ma Andreasele, et temal pole mingit muret ja tema saad istuda, jalgpalli juua ja õlut vaadata. No neist kummastki ei arva ta suurt midagi. Aga no Tähesõdasid vaadata? Ok.

Ma ju teadsin, et kiiret mul pole. Nii nagu mina ootasin vanas kodus lampide lakkesaamist 1,5 aastat (minu suurte hirmude top kolmes on tuli, kuumus ja elekter võrdväärselt esikohal ja ma käin viimase võimaluseni neist kaarega mööda) ja kolisin oma laelambid kapilt kenasti nüüd uuele aadressile, nii ei torgi ka tema mind tagant. Teate küll seda viguriga ütlemist, et pole vaja mehelt iga poole aasta tagant küsida, millal miski tehtud saab. Kui mees ütles, et ta teeb, siis küll ta teeb. Andreasel on selle sama ütlemisega veel oma nali välja arendatud: “Sa võid mehelt alati küsida miks ja kuidas, aga mitte mõlemat korraga. Ja kindlasti ei tohi kunagi küsida, millal!” Ja sama kehtib ilmeksimatult ka naiste kohta.

Tema ja enda rõõmuks on mul paljudest asjadest siin elus suhteliselt kama, no näiteks laelampidest, mis lakke ei jõua ja peeglitest, mida ma üksi seina ei saa ja paljudest muudest asjadest veel. Kui nad on ilusad, siis võin ma neid ka kapil vaadata. Ja kui nad mulle ei meeldi, siis ma vabanen neist valutult. Ja kui miski on ületamatult oluline, siis saan ma ise hakkama või oskan Andreaselt abi paluda sedasi, et see asi ka korda saab. Ja sama käib nüüd ka minu uue hobi teise osa ehk asjade värvimise, ümbertegemise, korrastamise ja viimase lihvi andmisega. Elu ise paneb asjad paika. 🙂

***

Diivani transpordiga kiiret ei olnud. Vahepeal passisin ma helendaval ekraanil siis kappe, sest oli ilmne, et ma kodus kogu kraami meie ühte suurde ja uude pisikesse sinisesse ära ei mahuta. Või noh, mahtus ju enne ka, aga kuidas. Kapp nagu reisikohver! Tead küll, kus mis asub, aga ilmselgelt on riiulid liiga täis ja vajaliku esemeni, mis nagunii asub kõige all või kõige taga, pääsemiseks on vaja liiga palju vaeva näha. Mugav ja laisk nagu ma olen, mulle meeldib käsi pimesi kappi pista ja vajalik ese sealt eksimusteta kätte saada.

Seega veensin ma Andreast, et meil on vaja veel üht kappi. Ta ei vailenud. Ta on veel laisem ja mugavam kui mina. No täitsa selles äärmuses, et kui ei mahu, siis viskame ära. Õnneks olen tal mina ja ma enne ikka mõõdan ja kaalun, kui asjadest vabanen. Ehk et tore oleks, kui meil oleks veel üks kapp. Isegi koha näitasin ma Vancu toas Andreasele ette. No et ma sellega tema voodikohta vooderama ei kavatse hakata ja keset tuba ka seda uut mööblitükki ei pargiks. ahel ta kahtelb mu praktilises meeles ja arvab, et ilumeel ja eriti just isetegemise rõõm on mu pimestanud. 😉

Sellise oleks saanud 1 frangiga, aga talle see ei meeldinud:

Lasin sel siis minna. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Jubekehv on elada koos millelagi, mis ei meeldi ja see pole absoluutselt vajalik pingutus. Ja siis leidsin hoopis säärase toreduse. Ma natuke kõhklesin, aga ta teatas kohe, et talle meeldib:

Lapilise värvi üle ta küll korraks nurises, aga siis lõpetas oma lause juba ise, et aga, sa ju nagunii värvid selle isemoodi. Ma kahtlustasin juba pilti vaadates, et keegi tark on lakitud pinda püüdnud värviga katta. Aga pole probleemi, selle asjaga saan ma hakkama küll.

Kolm päeva müügiprotsessi võimalike arengute passimist ja 2 frangiga oli see kapp meie oma. Ainult, et see asus veidi kaugemal kui algselt kirjas oli. No nii umbes teisel pool mägesid. Linnulennult küll mitte rohkem kui 30 kilomeetrit, aga sinna sõitmiseks arvas Andreas, et kulub meil julge poole päeva. Pool päeva, siis pool päeva. Nii kaua õnneks ei läinud.

Nädal hiljem ehk 6. mai

Laenasime sinise logiseva bussi, et nii kapp kui diivan koju toimetada. Ma pakkusin küll, et ehk mahub see osadeks võetud kapp ikka niisama ka me auto peale, aga Andreas ei tahtnud riskida. Elamuse mõttes oli vahelduseks isegi päris tore üks sõit logiseva Mersu-bussiga teha, mille uksed avanesid valuliselt, sulgusid pärast mitmekordset jõuga paugutamist, kütusepaagil korki peal polnud ja üldse oli see sellises tehnilises korras sõiduriist, millesarnasega ma ikka kohe hea 20 aastat enam sõitnud polnud. Mina ei tea, kuidas see siin ülevaatuse läbinud on.

Kiirteel üle 100 see asi edasi ei liikunud. Kõik hakkas võdisema ja plärisema. Mul oli hea meel, et seal vaid kolm isetkohta oli ja ma kodus veel viimasel hetkel veensin Vancu koeravalvamise ülesandega koju jääma. See ilma turvapatjadeta küna oleks mu mõnel hetkel endast päris välja vist ajanud, kui laps oleks ka pardal olnud. Eriti mägedes.

Kohale jõudsime kenasti. Kapp ise oli igavesti tore. Kenasti lahti võetud, terve, puhas ja heas korras. Jupid said viie minutiga Mersu “akvaariumisse”. Andreas helistas diivani omanikule ja selgus, et soovi korral saame selle ka kohe kätte. Ok. 45 minuti pärast oleme kohal, teatas veendunud Andreas torusse.

Ma lugesin hoolega kaarti. Valida oli kolme teekonna vahel. Üks läks otse kiirteele välja. Kiirteed soovis Andreas selle loguga vältida nii palju kui võimalik. Teised kaks teekonda läksid väiksemaid teid pidi. Sai minna sama tuldud teed läbi väikeste asulate ja sai minna üle mägede. Plaan oli minna mööda sama teed, aga kui juht otsustaval hetkel vasakule keeldub pööramast, siis ei jää üle muud, kui 10 kilomeetrit hiljem veenduda, et tuleb minna ikka üle mägede. Selle suure logiseva sinise plekkvanniga? Ju siis.

Mägedes on ilus. Aga selle sõiduriistaga oli seal pehmelt öeldes hirmus.

Ühe käega hoia kaarti ehk telefoni käes ja jälgi teed. See juba ise ajab mul südame läikima. Ka tavalise autoga. Ja siis hullematel hetkedel, kui tee viib sinkavonkaülesalla, siis hoia hinge kinni ja klammerdu armatuuri külge 20 küüne ja kõigi olemasolevate hammastega endal pool kannikat üle kurstiku serva rippumas ja pidev oht, et see logisev uks alla annab ja lahti lendab. Vahepeal katsetan turvavöö pidamist… No parem on, kui me ei kuku. See kõik oleks liiiiga valus. Viimane jupp tuleb meil läbida kiirteel. Ma ei tea, mida Andreas asjast arvab, aga mul on seal palju kindlam tunne.

Diivan asub St Gallenis. Minu nunnu! Isegi Andreas julgeb kinnitada, et talle vist ikka ka meeldib. No et pildid olid netis kehvakesed ja tegelikult on asi palju parem kui karta võis 😀

Nüüd läheb kodutee juba täislastis lenneldes – me väärtvara asub autoakvaariumis:

Ja rõõmus mees laulab:

“I am sailing, I am sailing…” ja siis jätkab sujuvalt, “I am tired, oh, so tired… I am sweating… I am crazy…” ja nii edasi. Ilmselgelt on õhus kergendust. Pakun talle, et ma võin teda filmida ka. Isegi tema oma vlogi võin talle teha. Ta meenutab mulle seepeale, et tal on juba blogi olemas. Ise tegi ja sellest piisab. Seal on tal täpselt üks postitus. Ma olevat nakatanud, aga tal pole vahepeal rohkem aega olnud. Aga enda lauluvideot ta sinna ei soovi. No heakene küll. Ma siis lihtsalt näitan teile vaikselt sinise logiseva Mersu-bussi roolis laulvat autojuhti 😀

***

Kui ma pisike tüdruk olin, siis oli mul paar ulmelist unistust, millest ema ja mamma kunagi aru ei saanud ja neid tõsiselt võtta ei osanud. Või lootsid nad, et ma lihtsalt sellest jamast välja kasvan. Ega ma ju mingist ulmest ei unistanud! Ma soovisin kanda kleite nagu kandsid Laura ja Mary Väike maja preerias seebikas. Kasvasin sellega üles ja vaatasin seda ka korduvalt hiljem. Inimlik, südamilik ja aegumatu lugu. Mulle meeldib see siiani. Mu mammal või emal oli üks volangiline servapitsidega alusseelik. Ma isegi ei tea kummal, sest mina pole neist kumabgi seda kunagi kandmas näinud, aga see asus mamma kapis. Venitasin selle keskkoha endale kaenla alla ja see oli maailma kõige nunnum kleit, mida soovida. Mamma kitlivöö pusisin veel endale ümber kere ja tegin midagi lipsusarnast ja oligi lehviva seljalehviga unelmatekleit mul olemas. Ma oleksin sellega kogu aeg käinud. Aga tänavale mängima ja isegi aeda mind sellega ei lubatud. Isegi toas oli alati tükk võitlust. Pesu ju! Minu meelest see küll pesu polnud. Pole siiani, aga nüüd ei pea ma enam teiste arvamust arvesse võtma ja võin kasvõi pesus tänavale ja televiisorisse minna 😀

Minu teine unelm oli neist tanudest või mütsidest seal filmis. Ma isegi ei tea, kuidas seda peakatet siis nüüd korrektne nimetada on, aga mul oli ka just sellist lotut vaja, mida vahel peas kanda ja vahel kapuutsina kuklasse visata lehvima. Kord tõi ema Moskvast kolm nukku – ühe mulle ja kaks sõbranna tütardele. Ma sain esimesena valida ja valisin ema arvates kõige nõmedama 😛 Arvake ära miks? Piimapudeli ja mannapudru lusikaga kõvast nukust, kes toidu lähenedes pea ära pööras, ma ei hoolinud. Mis mind võlus, oli see, et tal oli peas seesugune paeltega ja lokkiva servaga mütsike, millest ma alati unistanud olin. Ma isegi püüdsin seda ise kanda. See oli mulle väike ja paelad ei ulatunud isegi lõua all kokku, aga ikkagi see meenutas mu unistust! Kanda sain seda vaid peidus olles, sest ma ei tahtnud kuulda, et ma jälle mingi titt või tola olen. Ja kui ma 6 kopikatega olin ja pisike õde majja tuli, siis oli tal ka paar sarnast mütsikest, mida ma vahel salaja kanda sain. Mõtelge, 7aastane mina, seljas alusseelik, jalas ema kontsaga saapad, peas titemüts ja ise hirmus õnnelik. See, kuidas ma välja nägin, see ei omanud mulle mingit tähtsust, aga see tunne! Sa astud püüdlikult, aga poolvänderdades, enda jaoks hiigelsuurte saabastega ja mütsi serv ja kleit õõtsuvad su sammude taktis vastupandamatult. See tunne on midagi, mida ma nii väga endas hoian ja kannan ja vahel mõnuga saapaid ja seelikut-kleiti kandes ikka ja alati naudin. Ma tegin seda isegi enda pulmas möödunud aastal. Mütsimoest on mul kaasajal küll veidi värskemad arusaamad, kuigi pisikeste tüdrukute peas on sedasort mütsikesed ikka armsad 🙂

Ja siis oli mul pisikese plikana veel ka kolmas maailma suurim unistus. See oli mingist teisest ooperist kui Väike maja preerias. Ma isegi ei tea, kust see idee pärineb, aga ma olin alati unistanud baldahhiiniga voodist. Mitte vanaaegsest raskest sametkardinast voodi kohal ja ümber, mis hirsmasti tolmu armastab, vaid kergest õhulisest siidistest või sitsiriidest või heegeldatud putukavõrgulaadsest kardinast. Mõistagi ma sellist endale lapsena ei saanud. Hiljem ei saanud ma ka reformpõhjaga raudvoodit ja musta lage, aga suurekssaamise juures on kindlasti vähemalt üks hea asi – sa saad ise otsustada kas ja kuidas ja mida sa soovid. Ja seda baldahhiinilaadsest asja olen ma soovinud läbi elu ja soovisin ikka veel. Kas just voodi kohale, aga toanurka või kuhu iganes. Sest see lihtsalt on niiiiii nunnu.

Ja arvake nüüd ära, kui ma oma mööblilehtedel tuulates märkasin seda maailma kõige mõnusamat soekollast värvi voodikardinat, siis kas mul oli seda nüüd ja kohe vaja?

Otse loomulikult oli! Postipakiga kohale saabudes osutus see küll mitte minu lemmikkollaseks vaid üsna apelsinikarva oranzhiks, aga tore on ta ikka. Muigasin endamisi, et näe, tuli elada 40 aastat, et unistus teostada. Aga iseäranis lahe on hoopis see, et vahepeal sain ma üsna palju suuremaks, aga see unistus ei läinud elus ja ajas mitte kunagi kaduma. Ring on justnagu täis. Eks sama ole ka selle krussis sangadega Lilli-diivani ja kapiga, millele joonistada saab. Kodutunne on siin võõras kohas vaksajagu taas lähemale nihkunud. 🙂

***

Kui me oma kapi ja diivani kolitud saime ja laenuks võetud sinise akvaariumbussi tagasi viisime, siis oli meil veel tervelt kolm tundi aega, et minna poiste kooli lahtiste uste päevale. Vanc teatas kindlameelselt, et tema küll nädalavahetusel kooli ei tule. Tan aga tahtis meile näidata enda tehtud plakatit Kopernikust. Kogu koolil on sel poolaastal teemaks maa ja Maa ja planeedid ja kõik, mis sellega seotud on. Vihma hakkas sadama.

Koolimajas on vaikne. Väiksemate majas pole kedagi peale Vancu klassiõpetaja ja tema aafrika tigude. Vanc oli mulle rääkinud küll, et koolis on nii jube, sest neil on klassis teod, aga ma ei kujutanud ette, et seal on samasuur akvaarium kui meil kodus Giulietta klaaspalee ja seal elab kolm parajalt mütakat tigu. Suurim neist oli suurem kui Vancu peopesa. Ma nii suuri tigusid polnduki lähedalt varem näinud. Praegu meenus, et avastasin kodus keldrist veel kaks kilpkonna – ühe pisikese ja ühe suurema. Nüüd on meil keldris soojenduslampide alla juba viis kilbiga konna. Aina põnevamaks läheb! 😀

Ma jäin veel Vancu õpetajaga juttu rääkima, aga Tan ja Andreas läksid juba suuremate majja läbi vikerkaarevärviliste kapiustega vahekoridori.

Seal ootasid Tannu klassijuhataja ja prantsuse keele õpetaja. Kui ma kohale saabusin, ajas Tan õpetajaga juttu ja Andreas ühendas mingid elektiasju augulise metallplaadi peal. Teemaks olid füüsika ja katsed. Prantsuse keele õpetaja küsis minult, kas ma tean, mis juhtub siis, kui taldrikul on vesi ja keset seda vett on teeküünal, mis tuleb põlema panna ja siis selle küünla peale tuleb asetada pisike purk avaga allapoole. No vot ja mis siis juhtub? Te teate? Ma seda oskasin pakkuda, et küünal kustub ära, sest õhk saab otsa, aga mis veel juhtub? Seda ma oodata ei osanud. Mäletate, mina ja tuli, mina ja kuumus teema ülevalpool? 😉

No ja siis piinasin ma Tannut veel pisikeste palstmassist inimestega, kelle siseorganid olid laua peal laiali ja neid sai siis kenasti oma kohale sättida. Tan põgenes mu eest minema. Tal olevat korraga ka nädalavahetus. Ta puges klassi tagumises otsas olevasse lugemisnurka. Valesse nurka põgenes see laps, sest ilmselgelt on see tema klassis minu kõige lemmikum koht.

Tan puges kapi taha ja mina küsisin õpetajalt, kas ma tohin pilti teha. Muidugi tohtisin. Ta oli vaimustuses, et mina olen vaimustuses. Rääkisin talle, et ma just sain ühe sarnase värvilise “võrktelgi” omanikuks 😀 Ja tema rääkis, et kui ta siia kooli õpetama tulles oma ideest rääkis klassi nurka lugemis- ja koguneimis ja vahel kasvõi üksiolemise telk üles riputada, siis olid teised vaadanud teda, et kas ta ei karda, et lapsed ta välja naeravad. Tegemist on ikkagi ju 5.-7. klassi lastega, valdavalt poistega. Lastele meeldib. Mulle ka nii väga meeldib 🙂

Kõik nende koolihommikud algavad selle kardina all patjadel ringis istudes ja oma eelmisest päevast rääkides ja uueks päevaks plaane tehes. Selleks on tervelt pool tundi ette nähtud. Seinal on neil tööülesannetega graafik ja iga päev on seal ka keegi vastutav, kes telgi seest kenasti korda paneb. Päeval on normaalne elamise kaos ja koolipäeva lõpus saab kõik jälle korda. Pobleeme pole olnud. Õpetaja itsitas, et pikkadel lõunapausidel, kui lapsed on õues, siis ta vahel istub ja mediteerib seal. Isegi tukastanud on. Vot siis! 🙂

***

Meil kodus veel ruumi on ja nüüd hoian ma pildiraamidel ja toolidel silma peal. Me istume juba poolteist aastat söögilaua taga metallist aiatoolidel. Kui Andrease vanemad 2015. aasta hilissügisel oma restorani- ja hotelliäri kinni panid ja aktiivset pensionipõlve nautima hakkasid, siis saime meie sealt kinnipandud söögikohast päranduseks metallist laua rõdule ja neli tooli selle juurde. Need toolid käivad rõdul küll ainult siis, kui neid seal vaja on, ülejäänud aja on nad toas söögilaua ümber. Ega neil ju häda pole, aga nad on külmad ja suure inimese jaoks sellised kitsukesed. Padjad on neil ka ja poistel pole toolidega mingit teemat. Meil oleks aga aeg midagi tõsisemat tuppa istumise alla vaadata. Kui meie tagumised otsad veel kasvavad, siis on raudselt kindel, et varsti tuleb meil toolilt tõustes see eraldi oma tagumise otsa küljest maha tõsta. Nad on väga kerged ja neisse võib kinni jääda. Pealegi on puusadesse soonivad käetoed alati külmad ka tavalises toaõhus. Ikkagi metall ju. Ehk et meil on vaja toole. Mõistagi ei otsi ma komplekti vaid passin igat tooli eraldi. Nii on palju ägedam. 🙂

***

Kui Vancu me uut vana diivanit nägi, siis teatas ta kohe, et see on tema uus voodi. Saepuru pudises ja vedrud naksusid, kui ta sinna pingviinina peale lendas. Olevat väga mugav. Ma muigasin, et küll see tal üle läheb. Paar tundi hiljem, siis kui me kooli lahtiste uste päevalt tagasi tulime, tegi Tan selle peal palju suurema raginaga maandumise ja ka tema kiitis diivani heaks. Nad vist ei kujuta ettegi, et tegelikult on need vedrud sellel puhta läbi ja diivan vanem kui meie mamma. Neile meeldib nii ka. Ja toredalt teeb see asi häält ka, kui end seal peal õõtsutada. Tõttöelda olen ma üsna kindel, et kui keegi minu käest lapsena oleks küsinud, kas mulle seesugune diivan meeldib ja kas ma sooviksin sellist endale voodiks, siis oleksin ma rõõmust segi läinud ja äkki isegi verivorsti olnud nõus maitsnud.

Poisid kiitsid diivanit ja me siis mõtlesime, et no ok, proovime ka. Andreas istus. Vedrud nutsid. Ma siis istusin hästi ettevaatlikult ka. Andreas ei julgenud paar sekundit hingata, et äkki ootab meid ees sügavam kukkumine alusmiste naabrite elutuppa või kohe kilpkonnade juurde või midagi. Diivan pidas ausalt me kahe all vastu. Aga me olime targu ettevaatlikud ka. Laiuselt peaks ta küll olema kolme inimese diivan, aga kui Vanc end meie vahele hellalt litsub, siis noh, kolm meid seal peal ongi. Maailm on vahepal ikka kenasti kasvanud 😀

Andreas läks korraks teise tuppa pikali ja Vanc palus mul temaga koos mingeid katseid vaatama jääda. Ma ei jaksanud istuda ja sirutasin end diivanil välja. Üksi oli selle peal täiesti ok olla. Ja lesida oli sellel isegi väga mugav. Pea toetasin käetoele… varbad surusin ettevaatlikult teisele poole käetoe ja istme vahele… ja vaatasin neid katseid seal ekraanil… ja pilt sulas nii kukku, nii kokku… ja siis vaatsin veidike und, sest virgusin alles tunnikese pärast.

Nii nagu sinise ja valge kapiga – diivanil ei ole grammigi ei tolmu ega kopituse lõhna. Puhas ja kuiv ja igati vinksvonks tegelane. Kui oma esimsed saepuru pudisemised ära tegi, siis edasi on suht puhtaks see diivani alune põrand jäänud. Eks paistab, mida ja millal ja kuidas ma temaga teen. Aga oiii, kui rahul ma meie diivani ja elu ja endaga olen 😀

***

Ilma meeleolupildita ei saa ma seda lugu kohe kuidagi lõpetada!

Sedakorda siis nägi me laupäevaõhtune kodune idüll välja just sedaviisi –

Kalevi assortiikarp, veerandkaetud poiss ja komm selle poisi põses, kõik see kupatus värskelt omaks saanud nunnudiivanil kesk meie Draakoni Maja uue kodu veel pooleldi lahtipakkimata elamises. Näe! isegi laelamp paistab toanurgast. Ja me sinine lilleline kapike. Ja minu eesti laste maal on endiselt kaitsvas mullikles, et keegi seda põrandal ära ei äestaks. Aeg on haamer leida! 😀

 

Ma olen juba aastaid õnnelik, kui sel väikesel mehel midagigigigi seljas on. Kui teised võtavad tuppa tulles palitu seljast, siis tema kisub samal ajal juba särki maha. Oli palju hullemaid aegu me elus, kus maha kisti valimatult kõik. Temal endal sellega probleemi ometi pole. Aga Andreas pidas ikkagi muiates vajalikuks küsida mu käest, et kas ma olen ikka teadlik, et ma lapsest “praktiliselt alastipilte” postitan. Olen-olen, sest ega ranna ja- ja basseinipildid kuidagi rohkem kaetud pole poisslaste puhul. Ja tähekesi strateegilistesse kohtadesse joonistades muutuks see mõne perverdi jaoks veel ahvatlevamaks, seega on nagu on, ma usun heasse maailma ja pilt kajastab realistlikult ja sättimata me väga mugavat laupäevst idülli. Isegi klaveritooli ei hakanud Vancu kanna alt minema sikutama, et oleks just nii nagu on. Magusalt. Eestist postipakiga kohale tulnud komm põses. 😀

 

PS 40 on jubeäge olla just nii nagu me oleme! 🙂

Kolimise kronoloogiline ülevaade. Missioon sooritatud. Punkt.

Teile tundus, et ma olin eelmisel nädalal siin kuidagi vaikne? Kohe teen selle küllaga tasa! Nüüd jagub siin lugemist vist terveks nädalavahetuseks 😀

***

Kõigepealt oli meil laialt aega käes kolmisest plaane pidada. Teada oli, et kolime, ja teada oli, et kolmine peab toimuma kiirelt, aga seda, et selle kõigega algust saaks teha, seda pidi ju mitu kuud ootama. Kolida oli meil vaja mitte ainult kodu vaid ka kontor ja ka Tan uude kooli korraldada. Nii me siis istusime plaanisime:

Aprillikuu alguses saime me vana kontori kolitud üle koridori uude ruumi. Siis sõitis juba poiste kevadine kahenädalane koolivaheaeg ja Tannu planeeritav koolivahetus sisse oma asjaajamiste ja igasugu muude klaarimistega.

18. aprillil saime uue koha võtmed pihku ja hakkasime vanas kohas elamist kokku lükkama. Andreas pole kunagi varem oma elus linnas elanud. Mõtle, sõidad ühest kohast teise ja keset laia linnatänavat vaatad vasakule ja seal ongi sinu… uus kodu!

Ma olen elanud küll mitmes linnas. Mu koduks on olnud nii Tallinn kui Tartu kui pool aastakest ka Orleans. Aga seesuguses toredas, siinmail traditsioonilises, draakonisoomuse-majas, ma varem elanud pole. Mul on selle maja ja koha suhtes ilmne sümpaatia.

Vana kontoriga esialgu kiire polnud, aega oli võtmete üleandmisega algse jutu põhjal tegelikult mai lõpuni. Andreasel oli tööl sada pakilist asja ja tööpäevad venisid taas hommikutesse. No et alustas aga 8:30st ja lõpetas näiteks kell 2 või 3 või 4 hommikul. Lisaks selg, mis tal juba jupp aeg hullupööra häda teeb ja asu ei anna. Tassida ei tohiks ta midagi. Aga mis sa hing teed, kui elu nõuab. Nii palju saime selle nimel tehtud, et meie kodukolimise mööblitassimise usaldas ta kolimisfirmale.

Reede, 21. aprill – Andrease sünnipäev

Andreas sai 40. Pidu polnud. Polnud ei meeleolu, ega kohta, ega ilma ega midagi. Kasti otsas grilli ja kõrtsu ka mängida ei viitsinud. Nii vanad ja mugavad oleme me hetkel küll, et nui neljaks, mingit “paartit” muu maailma rõõmuks pressima ei pea hakkama õigel päeval. Otsustasime, et kui kolimised läbi, siis näiteks nädala pärast, minu sünnipäeval, teeme ühise sünna. Ikkagi kokku 80 juba. Elu muidugi näitas kiirelt, et ka tol päeval me peoni ei jõudnud ja see peovärk alles ootab siiani oma parajat aega. Ega ta tulemata ei jää.

Samas Andrease sünnipäeva päeva puhul oli meil kõva plaan vähemalt tööd mitte teha, aga läks nii nagu ikka ja ta lõpetas oma tööpäeva alles laupäeval kell 3 hommikul. Ma jõudsin kaks korda uinuda ja kaks korda virguda enne, kui ta saabus.

Laupäev, 21. aprill

Terve nädalavahetuse tassisime kast kasti ja kott koti ja auto auto haaval külast linna oma asju. Ikka asjad kokku, ülevalt alla, auto tagurpidi ukse ette, koorem peale ja edasi!

Eriti vajalikud asjad vanast kodust autosse:

Ja autost uude kodusse. Neid nunnupilte praegu vaadates on see ikka kohe huumor kuubis selle raske füüsilise töö kõrval, mis tehtud sai. Aga hirmus lõbus oli ka. Meil on algusest peale nimekiri võimalikest bändinimedest, kui meil peaks kunagi tuju tulema bändi teha, siis on kohe võtta. Igal nimel on mõistagi oma lugu ka. Nimekiri täieneb pidevalt. Kolimine andis paar maiuspala meile juurde. Võimalik, et meil ikka mingi punkbänd tuleb ära teha 😀

Alguses olime me muidugi hakkamist täis. Tegime kiiremaid liigutusi.

Kasti- ja kotikuhjad kahanesid ühel aadressil ja jätsid endast maha ainult äraviskamisele kuuluvad jäägid meie eelmistest eludest.

… ja vajalike asjade kuhjad kasvasid teisel aadressil:

Aru ma ei saa, kuidas meil nii palju asju on, sest meil pole nii palju asju. Aga ainuüksi lauamängudest tuli kaks suurt kasti. Legodest kaks kasti ja üks hiigelsuur kott, sest Andrease hiigelmudelid on ju kõik koos ja lahti polnud kellegi neid aega ega viitsimist võtta. Tekkidest ja patjadest ja linadest ma isegi ei räägi. Nelja inimese riided, eriti talveriided ja jalanõud ja telgid ja kelgud ja rulad ja rattad ja vaibad ja laualambid ja laelambid ja põrandalambid ja maalid ja maalid ja maalid – uskumatu, kui palju seda kõik on, mida nagu tegelikult vaja ka võib olla.

Ma veel vahepeal õpetasin Andreast, et tehku kergemaid kaste ja kotte endale ja tassigu asju ühekaupa, et seljale vähem liiga teha. Ja siis ise läksin nagu viimane isakaamel kümne kotiga trepist üles. No mu hiigelsuur nabasong vähemalt ei valuta.

Mingil hetkel jooksis juhe juba üsna kokku ja nohistasime vaikides pakkida ja tassida. Mingil hetkel läks jälle nii naljakaks, et me lihtsalt pisarateni hirnusime ja aru ka ei saanud, mille peale. Kõik tegi nalja. Eriti naljakas oli muidugi see, kuidas ma Andrease baarikapi sisu kolisin.

Mul on nüüd üsna selgelt ettekujutus, et baarikapp saab olla vaid neil inimestel, kes juua ei mõista. Tegelikult ju loogiline, sest need, kes joovad, neil pole kappi vaja, nad joovad pudelid tühjaks ja ongi kõik. Mu enda isa oli samasugune suure baarikapi omanik ja nüüd siis ka abikaasa 😛 Kui me oma esimeseselt ühiselt aadressilt praeguseks juba vanasse kodusse kolisime 2015. aasta sügisel, siis ma tassisin üksi kõik lahtised asjad ja sealhulgas ka Andrease baarikapi üle tänava oma suure seljakotiga. Aega oli terve kuu ja ma siis vaikselt tegutsesin. Kott oli pudelikoormate all ikka nii raske, et ma muidu kotti selga ei saanud, kui istudes. Ja istumast püsti sain ma ka vaid kõrvalise abiga. Tookord kangutas mind Tan. Ja ka pudelid said pikapeale kolitud.

Selle pooleteise aastaga on Andrease ja külaliste ühistööl ära lahendatud kaks poolikut pudelit rummi, pool pudelit Vana Tallinnat ja pulmade paiku ajas mu ema päkad silma ühele pisitillukesele krisinapsu pudelile, mis olevat jubehea olnud. Ma nuusutasin, lõhn oli hea. Rohkem nagu ei meenugi. Ahjaa, pulmas oli meil ka rohelise banaani liköör, millega ma apelsinimahla veidi rohekamaks värvisin. Kes veel ei tea, siis minu, vana baaridaami, isiklikud kokteilid käivad nii umbes suhtes 1:20 või veel lahjemalt. Enne saab igal juhul.põis liiga täis kui pea. Nii just ongi hea. Ja ainsad asjad mida ma juua üldse mõistan ongi rumm, seesama rohelise banaani liköör ja mõned magusad väga lahjad vahused asjad veel. Viimati vist pulmas sai midagi sellist kokku löödud?

Sellest, et meil keldris mingi 50 pudelit veini seisab, sellest ma üldse ei räägi, sest need ei kuulu baarikappi ja on veel kõigele lisaks. Pealegi on Andreas veendunud, et need on nagunii seal oma kvaliteedi kaotanud, sest hoiutingimused pole vajalikud olnud. Mina ei arva veinidest midagi. Minupoolest võivad need ka kolimata jääda. 😀

Mulle tundub, et Andreas lihtsalt kogub pudeleid. Alles ta käis jõulude paiku mingil klubilisel veinide degusteerimisel ja saabus keset ööd koju arvake millega? Mingi ekstrapeene vene viina ja eriti head džinni sisaldava suure helesinise pudeliga. No neil oli vaja seal veel seda ja teist maitsta ja need olid nii puhta maitsega, et maitset peaaegu polnud. Või järelmaitset. Et siis selleks ongi alkoholi vaja manustada, et sel pole maitset? Viinasokke saaks ma sellest terve sajandi teha ja jääks veel üle ka. Õigus, mul on ju endal ka oma panus selles kapis – kaks pudelit pulmaviina. Minu eelmisest pulmast. See küll vist joodav enam pole. 17 aasta vanune Lauaviin? Või mine tea.

No igal juhul mul kohe on nende alkoholikogujate mingi teema. Alguses isa, siis pidas Älin minu juures oma baarikappi ajutiselt, nüüd Andreas. 😛

Ja nüüd oli siis vaja kogu see erinevaid peeneid vedelikke täis taara jälle järgmisele aadressile saada. Pakkisin siis oma suure matkaseljakoti pudeleid jälle kolmes kihis tihedalt kahe diivanipadja vahele täis ja kaks suurt poekotti sain veel lisaks täidetud. Kumbki neist oli nii raske, et tassida jaksasin ma neid vaid ükshaaval. Diivanilt püsti ma seesuguse seljakotiga ei saanud. Andreas sai mind kaks korda sikutada enne, kui ma tasakaalu kätte sain. Edasi läks ladusamalt, jalad on mul truud ja tugevad. Kui me seda koormat uue kodu kõrval siis autost maha kühveldasime, siis möödus üks meie uutest naabritest. Vaatepilt missugune! Mina, nagu ma olen, pealtnäha annan ma ju juba viimased 10 aastat raseda mõõdu oma katkise kõhuga välja, astun tiirataara käes kaks suurt ja väga rasket kolisevat alkoholikotti näpu vahel, oma ukse suunas. Mul oli ikka kôike korraga vaja teha. Esimesel pilgul võib sedasi küll hullu alkohooliku mulje vist jätta. No see naabrimehe nägu sisaldas endas kõiksugu emotsioone, samas ma oleksin sada korda surnud, kui ma seda kogust iial manustama peaksin hakkama ehk seesuguse sisuga kotte saavad tassida ikka vaid need, kes ise juua üldse ei mõista.

Kui ma selle laadungiga tuppa jõudsin ja seda kohtumist Andreasele kirjeldasin, siis saime korralikult jälle itsitada. No mis ma teha saan, kui mu mees pudelikorjaja on. 😛

No okok, tal on seal ka mingit väärtkraami, mida nagu ei tahagi avada ja mis halvaks vist isegi ei lähe (ega kunagi heaks ka ei saa :P), näiteks meie sünniaastast pärit brändi, mingist piirkonnast, mis talle hirmsasti meeldib ja siis veel igasugu muid väärt kingitusi.

***

Happy tatsas meil rahutult sabas ja magas ainult minu varvaste peal. No igaks juhuks, et ma kuidagi minema ei saaks ilma tema teadmata hiilida. Nagu mul see kavatsus oleks olnud. Koera värk, talle on veidi keeruline selgitada ka, et kuule, me nüüd kolime ja sina tuled ka.

Just siis, kui meil oli õhtul plaan veel viimane koorem auto peale pakkida, sõitsime me vana kodu juures mööda heledast kummutist, millel lehvis silt “Gratis”. See tähendab, et igal möödujal on voli see ese omastada.

Vihma tibutas, aga mul on hea nina neis asjus. Kraaksatasin kolm meetrit enne kummutit, et mul on seda asja vaja lähemalt uurida ja kolm meetrit kummuti järel kargasin juba autost välja. Andreas läks garaaži parkima, talle sellised asjad väga ei istu. Või noh, talle ei meeldi tänaval ilmarahva ees selliste asjade avalik uurimine. Mul on aga üllatuslikult null valehäbi selles osas. Kuna transport ja prügimajandamine on siin kallis, neti teel asju müüa on suhteliselt tülikas, siis püüab igaüks oma kasututest asjadest vabaneda üsna sageli neid mõneks ajaks tänavale tõstes lootuses, et keegi just seda eset vajab ja selle sealt minema tassib.

Minu jaoks on see hirmus huvitav lähenemine asjadele. Ma olen seda ka varem mõne asjaga praktiseerinud siin. Näiteks on meil kontoris sarnase juhuse läbi tore punane tugitool. Oleks must ka, aga ma ei jaksanud üksi neid tassida. Ja kodus on meil tore suur pehmendustega kast kiivrite jaoks. Vahepeal olen ma Andreast traumeerinud ka igasugu diivanite ja muude mööbliesemete vaatamatassimisega. Hiljuti oli just paar maja edasi lahe punane nahkdiivan uue kodu otsingul. Ilma ühegi kulmisjälje ja defektita, aga Andreasele see ei meeldinud. No jah, mulle ka nahkdiivanid ei meeldi, aga see oli nii ägeda kujuga 😀

Ma uurisin seda kummutit seal tänava ääres seest ja väljast, sahtlid liikusid kenasti. Lihtsalt vähe tolmune oli kogu see asi. Vana hea tugev Ikea mööblitükk ajast, mil nende toodetel ka mingi kestvus ja kvaliteet veel olid. Silma järgi passiks see kenasti “Giulietta’s office” (loe: meie hamstri puur, mis kolimisnimekirjas eelpool toodud lõbusa nimetuse sai) alla.

Helistan Andreasele, et nüüd on nii, et tuleb vist üks käik lisaks, aga tulgu vaadaku ikka ise ka veel asi üle. Andreas on minutiga kohal. Lükkab autol luugigi lahti juba enne, kui ligi astub. Ju ta teab mind piisavalt hästi, et kui mul mingi napakas plaan on, siis nii see asi ka läheb. Viskan siis mees pilgu peale, proovib esimest sahtlit ja juba see kummut me autos lebab ja linna poole neljal rattal vurab.

Nii saidki Vancu ja hamster enda tuppa kena kapi. Kusjuures nüüd me juba teame, et hamstri akvaarium istub selle peale külgedelt millimeetrise täpsusega ja ei grammigi üle serva. Selline näeb see kapike ja hamstriparadiis välja praegu selle loo kirjutamise ajal kui meie kolimised on kolitud 🙂

Oii, ma olen endaga rahul, Andreas on ka. Ja kui ma selle kummuti puhtaks sain, siis avastasin, et vana hea Ikea ju mahutab oma sahtlitesse suurepäraselt ka neid oma klassikalisi organiseerimise karbikesi ja mul oli just üks seesugune komplekt enda tarbeks igaks juhuks hangitud. Just… no ainult pool aastat ootas pakendis. Mina oma kaootilisuses olen paras paar Tannuga, me teame niigi, kus meie asjad on, aga meie süsteemimehele, Vancule, on oluline, et ta ka näeb, kus ja kuidas asjad on. Lihtsalt ja selgelt ja kõrvalekalleteta. Seega ma usun, et see jaotuskarbikeste asi on talle kindlasti meeltmööda värk – igal asjal oma kindel koht. Ma ei eksi, süsteem toimib ja isegi peidukohad tekitab Vancu käigu pealt just nii nagu talle meeldib ja mina ei pea rohkem kuulma lauset, et ta ei tea, kus miski on või ei suuda seda leida. Ma olen lapse treenimise nimel meeleldi mugav! 😀

Pühapäev, 23. aprill – esimene öö uues kodus

Kui poisid suurema osa väljakolimise ajast nautisid oma koolivaheaega ja külluslikumat mänguaega, siis nende oma asjad lasin ma neil endal kokku panna.

Vanc oli jubehoolas. Nii nagu asjad ta vanas kapis sirgelt olid, nii need ka kotti jõudis ja mul polnud uues kohas muud vaeva, kui paluda tal need samamoodi uuesti tagasi kappi panna. Siis sai ta ise valida, kuidas oma karpe seal sahtlis sätib ja mida kuhu pistab, et oleks käepärasem.

Tan seevastu pistis käe kappi ja tõmbas sahtlikaupa asjad lihtsalt suurde kotti hunnikusse. Ja siis järgmise riiulitäie ja siis järgmise. Ma polnud kade ka. Kuna mul neid kotte uuesti vaja oli, siis kallasin selle puntra ta uue toa nurka samatargalt lihtsalt maha. Mitte, et talle see sorteerimine hirmsati pärast meeldinud oleks, aga hakkama ta sai. Vana, riiulitega kapi asemel, on tal ka nüüd mõnusate sahtlitega kapp. Kuna meil esikus siin ruumi lihtsalt ei ole, siis sai ta mu esikukapid enda käsutusse. Kaheksa kena sahtlikest mahutab tema elu kenasti ja on mugavam ka. Ma pean nüüd siis vaatama, kuhu ma me 20 salli, 30 mütsi ja 40 kinnast pistan. 😀

***

Ma olin pakkimist alustanud ebaolulise väljasorteerimisest ja kolisin esimesena minema asjad, mida kohe vaja pole ei vanas ega uues kohas. Näiteks jõulukaunistused. Andreas jällegi pakkis asju vastupidises järjekorras, et vajalikud asjad oleks kohe uues kohas olemas. Kokkuvõttes taipasin ma ühel hetkel, et kõik, mida ma ise ei pakkinud, võttis minu jaoks sisse määramatuse mõõtme, sest Andreas elab ju suure osa ajast kontoris, aga mina pidin uues kodus leidma sellest kaosest asju, mille asukohast mul hõredat aimugi polnud. Ühel hetkel oli meil kamba peale üks puhas saunalina, üks kauss, üks taldrik, üks tass, üks kahvel, üks nuga ja paar lusikat. Alguses oli tegelikult küll paar päeva vaid paar kõrt, kahvel ja nuga ja nii oli mul valida, kas topsist tihket pudingut manustada kahvliga või läbi kõrre. Valisin kahvli, sest kõrrega söömine väsitas mind rohkem kui energiat tagasi andis. Ja siis seadsin sammud Mäkki jäätist ostma, et vähenalt kaks ajutist lusikat saada. Seepeale ilmusid küll kohe ka mingist ootamatust kastist mulle näppu mõned pärislusikad. Kogu söögiriistade tagavara pole siiani veel välja ujunud, kuigi köögikastidest on  avamata vaid “tehnika”, “pidu”, “säilituskarbid”. Võimalik, et nad on seal kusagil põhjas äkki? Andreasel pole aimugi ja mina neid ei pakkinud. Pajakindad leidsin eile öösel näiteks kingade vahelt. Üsna ootamatu koht. Sihipärase kasutamise asemel sain neid hoopis nüüd pesta. 😛

***

Nii, aga tagasi üle-eelmise pühapäeva juurde. Õhtuks oli suurem enamus asju tassitud. Veel paar autotäit kaste ja kotte, arvas pime silmamõõt. Kaks kitsast madratsit viisid Tan ja Andreas kahekesi koos teleka ja vana arvutiga uude kohta ja kella 22 sulgesime pika päeva järel oma vana kodu ukse ja suundusime kogu kambaga uude kodusse – Draakoni Majja.

Kuna meil päeva jooksul aega süüa polnud ja võileivaga ei tahtnud keegi rahulduda ja muud mul kodus teha polnud võimalik – vanas kodus külmikus olid asjad, aga söögitegemise vahendeid mitte ja uues kohas siis vastupidi. Ja isegi, kui mul need uues kohas olnud oleksid, siis pliit isegi ei paistnud kastikuhjade vahelt, sest mööbli jaoks oli vaja ruumi hoida.

Selleks kellaajaks on siin pühapäeval isegi tanklapoed suletud. Aga süüa oli meil vaja. Ja nüüd arvake ära, mis võiks siin sellisel ajal veel avatud olla? Muidugi, meie vana armas “kuldse kajaka restoran” (loe: Mäkdoonalds). Vancu magas sisuliselt juba enne oma kahe kananagitsa saabumist.

Kell 23 jõudsime koju. Kastimaastiku vahel oli kahest kitsukesest madratsist koosnev lagendik. Tan sukeldus sirgelt magama. Ma olin õnneks taibanud poisid veel vanas kodus enne lahkumist sügavpuhastusse saata. Pesu pealt hoidsime nüüd aega kokku.

Vanc ei saanud rahu. Küll häiris teda küünte klõbinal kappav rahutu Happy, küll tänavalt kostvad hääled, küll valgus ja varjud. Vaatasime laes läbi maja paistva tänavavalgustuse varje. Valgus joonistas me toa lakke, otse meie kohale, läbi puuvõrade ja lehtede tumedaid varje.

“Mis see on?” küsis Vancu, hääles kõhedus.

“Ainult puulehed liiguvad tuules,” vastasin vaikselt ja näitasin valgusallika poole. Poiss rahunes ja puges sügavamale kaissu. Andreas oli pessu roninud ja sulistas seal nagu vana hüljes kunagi. Kergelt kajavas korteris kostis see solin selgelt läbi maja.

“Mulle ei meeldi siin. Miks me pidime kolima?”

Toon kiirelt paar põhjendust ja luban, et homme läheb paremaks, sest siis saabub mööbel. Kirikukell annab häälekalt märku südaööst. Pisikese hilinemisega lisanduvad veel ka teise ja kolmanda kiriku kellad. Vancu uinub. Pikachu on kõvasti kaissu surutud. Tan sirutab oma varbad teiselt pool Vancule enamvähem ninna, aga väsimus on tugevam kui ebamugavus. Vanc magab.

Andreas rähkleb, selg valutab, magada ei saa. Liiga palav, liiga kitsas, liiga kõva. Tal on terve madrats, poistel teine, mina olen kahe madratsi vahel põrandal. Magada ei saa ma nagunii, sest kirikute kellad vajavad veel harjumist ja rahutu Happy möllab. Küll on tal vaja juua ja siis veel ja siis hakkab ta sööma. Tassib põses suutäie krõbinaid tuppa, laseb need robinal põrandale või mulle juustesse ja hakkab lätsudes sööma. Ajan end püsti ja viin ta oma kausi juurde. Kui ta luusimisest tüdib, siis viskab end räntsaki siia ja sinna maha mõneks minutiks. Ikka nii, et kõik kuulevad, et pahur koerloom on ka majas ja tal on hirmus ebamugav siin imelikus kohas. Vahepeal maandub ta poistele otsa magama. Siis hakkab ta magavaid lapsi lakkuma. Ajan ta minema.

Õues hakkab juba ehaks kiskuma. Andreasel on palav ja ta teeb akna lahti. Vahivad seal kahekesi koos koeraga akna all aeda. Linnud juba ärkavad. Kirikukell lööb jälle, milline jonnakas regulaarsus, hihii! Kui aken on lahti, siis käib see pimm-pomm nagu siinsamas kohe. Mul on külm. Leian mingi tekiotsa ja uinun.

Ja ongi kell 7 ja äratus…

Esmaspäev, 24. aprill – mööbli kolimine

See on mu elus läbi aegade üks huvitav kuupäev. Sel korral ei saanud teisti, sest oli vaja kolida mööblit.

Ajan end vaevaliselt püsti. Päike särab. Poisid magavad õndsat und. See on üks igati hea pilt. Kujutlege nüüd, et suur Andreas magas seal suure padja asemel ja mina olin seal praos, mis Vancu nina ees paistab. Ilmselgelt olen ma üks magamiste maailmameister, aga see tiitel oli mul juba ammu enne Andreasega kohtumist. Magasin ma omal ajal koos koeraga poiste nari ees teki peal terve aasta, kui mul muud magamisaset polnud – pole kõva põrandat, on kondised kehad. Kuigi Andreas minuga ei nõustu, sest tema maas magada ei suuda, isegi madrats olnud liiga pehme, sest kõva põrand põrkas sellest täna öösel läbi 😀

Andreas võtab koera kaasa ja sõidab vanasse kodusse kolimisautot vastu võtma. Mina vorbin kiiruga mõned võileivad ja kaevan poistele kooliks vajalikke riideid kokku enne nende äratamist.

Muidugi on nad väsinud, aga Tan on rohkem vist elevuses kui väsinud. Kui silmad lõpuks lahti saab, siis on kohe ka  hopsti valmis ja hakkab Vancut kamandama. Vancul võtab aega ja kuo ta ärritub, siis võtab kõik veel vius korda rohkem aega. Saadan Tannu asju kottidesse panema, nii saab sujuvamalt.

Koolivaheag on läbi ja Tan läheb esimest päeva uude kooli. Ametlikult on see talle proovinädal sisseelamiseks, et saada aimu, kas talle, meile ja koolile sobib seesugune lahendus. Kui ei, siis peame ikkagi kohaliku piirkondliku tavakooliga proovima.

Ma olin pühapäeval kell 21 veel koolist kirja saanud, et mida Tan kooli kaasa peab võtma. Kuna Vanc seal koolis juba käib, siis polnud seal mulle midagi uut. Ka suuremate laste õpetajad on mulle üsna tuttavad juba. Kohe hea tunne oli, et selles osas minul koolivahetamise stress puudub.

10 minutit enne 8 astume uksest välja. Päike paistab soojalt. Oleme 6-7 minutiga koolis. Milline luksus! Vanc alles magab pooleldi, aga meie Tannuga tunneme mõlemad headmeelt kooli läheduse üle. Tan käis suurema osa oma kooliajast Eestis Rahumäelt Koplisse koolis. Mina käisin suurema osa ajast Mustamäele.

“Ma olen vaid korra varem koolile lähemal elanud. Kui ma Soomes koolis käisin, siis elasin kohe koolimaja kõrval ühikas,” nendin uneledes.

“Telgis magasid?” küsib Tan kulm krimpsus?

“Jaa, just. Mul oli koolihoovis oma telk. Talvel ka!”

Itsitame ja juba olemegi koolis. Vanc kaob enda klassi välisuksest sisse, meie Tannuga suundume tema vanuserühma uksest sisse ja asume otsima õiget ruumi. Selles koolis on kokku veidi üle 40 õpilase, kes jagunevad nelja klassi vahel. Vanasti oli kolm klassi, aga pisematel läks suuremate juurde üleminek liiga stressirohkelt ja nii jagati keskaste pooleks. Nii on siis omavahel pisikeste rühmas koos lasteaialapsed (2 aastat enne kooli) ja esimene klass. Teine kuni neljas klass on keskastme esimeses osas. Seal on ka Vanc. Tan läks nüüd siis keskastme teise ossa, kus on koos viies kuni seitsmes klass. Ülaastmes on kaks viimast klassi ja neil on vajadusel võimalus ka seal läbida üks lisa-aasta, et olla valmis õppima ametit või soovi ja võimete korral liikuma edasi ka gümnaasiumisse.

Prantsuse keele õpetaja, kireva elukäiguga imearmas inimene, võttis meid ülirõõmsalt vastu. Tan oli siiani tavakoolis prantsuse keele tundidest eemaldatud ja tegi samal ajal muid asju. Me ei olnud sellega kunagi väga nõus ja uues koolis jagasid ka õpetajad meiega seda mõtet. Ja nüüd oli tal kohe esimene tund uues koolis prantsuse keel. Tan on vähem kui kahe aastaga õppinud vabalt suhtlema nii inglise kui saksa keeles, sellele lisaks saab ta enamvähem aru ka šveitsi saksa keelest. Asi see prantsuse keel siis veel pole 😉 Tavakoolis ei antud talle isegi võimalust proovida. Ma usaldan seda kooli väga. Andreas ka. Ja koostöö õpetajatega on siiani äärmiselt meeldivalt ja teineteisemõistmises kulgenud.

Meile tutvustati tunniplaani ja Tan sai endale koha ja siis läksid nad kõik koos juba oma hommikuringi istungile, et omavahel tuttavaks saada ja vaheajast muljetada. Tan alustas:

“Mina olen Ethan ja ma kolisin täna öösel Wili.”

Tema klassis on kaheksa poissi ja üks tüdruk. Õpetaja pakkus mulle küll, et ma võin nende päeva vaatana jääda, aga mind ootasid juba muud pakilised asjatoimetused. Tegin lehva-lehva ja kappasin koju tagasi.

Etteruttavalt mainin, et esimese päeva õhtul tuli Tan koju ja tutvustas ennast prantsuse keeles nii ja naa. Sellest nädalast on tal kahele kohustuslikule tunnile lisaks veel ka kaks tundi vabatahtlikku prantsuse keelt. Ise valis. Ja lemmikõpetaja on matemaatika oma – noor kutt, kel on “kogu aeg sall peas!” – see oli Tannu arvates huvitav nüanss. Kuidagi peab ta oma rastapatsid peas koos hoidma seal. 😀

***

Nii, aga tagasi esmaspäeva hommikusse. Lükkasin kodus asju kokku, et mööbel kenasti tubades võimalikult oma kohtadesse saaks. Ja kui toas valmis sain, siis tegin sedasama ka keldris.

Kuigi oma mõtetes vaatasin kogu aeg ringi, et kus küll on see koht, kuhu end korrakski maha toetada ja üks iluunekene endale lubada. Meil oli sel hetkel elamises täpselt üks klaveritool. Ei aitäh, ma ei oska seljatoeta toolil veel magada. Või noh, need ajad on lihtsalt möödas, kus ma nii veidralt magada mõistsin. Aastatuhande alguses, veel kontorielu elades, oli meil tantsupidusid rohkem kui nädalavahetusi. Nii ikka juhtus, et ma tuikavate jalgadega ja  purumagamata tööle minnes suutsin ekraani taga küll mehhaaniliselt asjalik olla oma jooni vedades, aga vahepeal oli vaja pikemaid peatusi vetsus, kus ma siis istusin kinnisel potikaanel, toetasin käed ja pea loputuskastile ja lihtsalt tukkusin seal kümmekond minutit. Siin on mul ju tervelt kaks potti, aga no ei, surnud jalad olid viimased, mida ma vajasin. Tekke ja patju vaatasin lootusrikkalt ka, aga ju ma teadsin, et mu iluunekesest saaks üks suur ja sügav uni ja siis oleks ikka eriti koomiline, kui Andreas kolme võõra mehega sisse sajab ja ma seal laipiti mingi kuhja otsas norsates põõnan nii et maja väriseb, eksole. Muidugi oli meil ka ju kaks madratsit, aga ma olin need juba targu otsaga kööki kupatanud. Seal kuhjade all on muide meie köök. Või vähemalt oli, kuo mu mälu mind ei peta. 😛

Ahjaa, meil elab keldris kolm kilpkonna. Igaüks neist on vist suurem kui minu kaks käelaba koos. Aias on muidu neil olemas oma maja ja aed, aga siiani on ilm sedasi mänginud, et nad on veel suht talveunes ja grillivad ennast päeviti keldris pappkastis salatilehtedel sooja lambi all.

Vancu jaoks oli see meie uue kodu juures kõige huvitavam asi. Alguses arvasime, et nad kuuluvad meie peal, katusekorteris, elavale üksikule tüübile, kellele meeldib aias peenraid kaevata ja taimi kasvatada ja kes rõõmustas väga, kui andreas talle kinnitas, et maad siin harima ei hakka. Sel aastal kindlasti mitte. No ta sai meie peenrad ka endale kasutamiseks. Aga hiljem selgus, et konnad kuuluvad ikka alumistele. Või siis ühele neist kahest noorest kutist seal. Mis tähendab, et ühtlasi olen ma me majas ainus naishing. No ok, hamster on ka emane ja kilpkonnade sugu vajab veel väljaselgitamist. On neil mingeid kindlaid tunnuseid? 😀

Samal ajal oli Andreas vanas korteris ja kolm kolimismeest lasid aknast liftiga meie elamist alla, et see autosse pakkida. Tema lihtsalt vaatas ja juhendas. Ja tegi mulle minu palumise peale pilte. Majarahvas oli suuril silmil seda asja seal vaatamas olnud, sest tavaliselt kolivad inimesed ikka normaalselt tavalifti ja terpi kaudu. Kuigi meie majas see trepist kolimine on paras ooper, sest igal korrusel on trepikoja aknalaudadel lillepotid, mis tuleb sealt eemaldada ja lisaks on seal veel igasugu kaunistusi ja kraami ja no olgem ausad, kolimine trepi kaudu on meil seal paras peavalu. Eks seepärast kolmisfirma pealik otsustaski kasutada välist tõstukit. See toimis hästi. Aeglaselt, aga hästi. Kõik sai turvaliselt ja pehmelt alla.

Ja lõpuks oligi Vancu toas veel alles vaid tema pisikese hamstri klaaspalee ja Happy karvatupsud. Onud oleks me hamstri ka minema kolinud, aga me arvasime, et selle tähtsa asjaga saame me ise hakkama. Nii ta seal siis ootas veel veidi ja valvas vapralt me vana kodu. 

“Palun, ärge mind siia unustage!” ütles pisike hamster Giulietta Andreasele, kui viimane end teele seadis 🙂

 

Kõige pealt viisid nad me 6 jooksvat meetrit diivanit kontorisse, sest uude kodusse poleks see lahmakas lihtsalt mahtunud. Kontor asub poolel teel linna. Varsti olidki nad siin. Esimesed asjad läksid keldrisse, ülejäänud hakkasid riburada tubadesse kogunema. Minu asi oli seista keset koridori ja näidata suunad kätte. Asi toimis valatult.

Vahepeal lippasin tanklasse võikusid ja jooke tooma. Ilm oli kuum ja mehed tegid tublit tööd. Nad olid väikese kosutuse igati ära teeninud.

Ja siis tõid onud mu turvaliselt mullikilesse pakitud kõige nunnuma üles! See pilt on oma elus rännanud samapalju kui Tannu – alati temaga koos. Saaks nüüd veel vancu suure rohelohe Eestist siia, oleks kodu koos.

Ja paar tundi hiljem oligi me elamine puupüsti kraami täis ja ma vaatasin pika näoga, et huvitav, kus me siin siis nüüd elama peaksime hakkama või nii? Kusjuures vanas kohas ootas ju veel vähemalt kaks autotäit kraami.

Sellest, mis mul veel Eestis kolimist ootab, me hetkel ei räägi. Andreas saab muidu südari 😛 Eks elame sisse ja siis suvel vaatame. Praegu on mul vaja neile asjadele mingid kohad siin leida, et ometi liikuma pääseks.

Õhtuks oli meil tunne, et meie käed on 20 cm pikemad ja üldpikkus samapalju maale lähemale nihkunud. Kuigi see tunne on meil vist juba nüüd neli päeva järjest olnud ja käib vist kolmisega alati kaasas?

Enne, kui poiste koolitunnid läbi said, oli meil põhiosa elamisest kolitud ja kolimismehed majast lahkunud. Võtsime Happy kaasa ja jalutasime kooli poole. Koeral on linnaeluga vaja veel harjuda. Korraga kardab ta kõike. Käib kõrvad kuklale volditult ringi nagu hiigeljänes ja teeb ootamatuid hüppeid. Selleks, et ma ta rihma veidi pikemaks saan lasta, on meil omajagu teed astuda tiheda liiklusega tänava ääres. Aga ega harjutamata ei saagi.

Kohtume poistega poolel teel ja laseme neil enda ees koju minna, et näha, kuidas nad liikluses käituvad ja kas nad ikka leiavad kodu üles. Kõik sujub valatult.

Õhtul rahuneb Happy ka maha. Ju tuli koos mööbliga rohkem oma kodu lõhna ja tunnet tema ellu. Või murdis lihtsalt väsimus ta maha:

Vanc seevastu avaldas pahameelt selle üle, et tema hamster, Giulietta, pole ikka veel uude kodusse kolitud. Kuna Andreas pidi pakiliste asjade lahendamiseks õhtul tööle minema ja homme ootas ka hull tööpäev ees, siis leppisime kokku, et hamster tuleb rapsimiseta koju kolmapäeval. Vanc sai aru küll, aga krõbisevas kilekotis oli ikkagi tore mossitada.

Kui Happy loomulik rahutus kõrvale jätta, siis elas Vanc kolimist kõige raskemalt üle. Piiksus ja tegi hääli, sõna suust ei saanud. Ma sain jälle kõike arvata. Tahtis süüa, aga miski ei sobinud. Mängimisest keeldus ja vahtis tuima näoga liikumatult oma katsete videosid. Sulges enda ümber võimalusel kõik uksed ja oli häritud, kui keegi temaga juttu tegi. Eks tal on aega vaja. Öösel jäi ta meie juurde magama. Sõnatult, aga ilmselgelt pakkus see talle turvatunnet. Me lasime tal olla.

Teisipäev, 25. aprill

Poisid vudisid hommikul läbi niiske vihmailma ise kooli. Vancul oli täna metsapäev. Lootsin nii väga, et vihma tugevamalt sadama ei hakkaks, sest ma ei suutnud leida tema vihmariideid. Kummikud on tal vähemalt koolis ja need saab ta seal ise enne metsa suundumist ära vahetada. Tan oli uuest päevast juba ette meeldivalt meelestatud.

Andreas käis koosolekul. Üle-elukiirusel on vaja mingi projekt purki saada. See tähendab kilomeetreid koodikirjutamist ja sel ajal elab ta omas maailmas. Vahepeal oli selgunud, et tegelikult on jube hea, kui me vana kontori võtme reedel tagastame. Tore. See meie plaanidesse ei mahtunud. No ruum ise oli vajalikust kraamist küll tühjaks tassitud, aga vana tehnika ja lugematu arv paberikotte ja pappi ja vanu kaustu ja muud kontoriträni alles ootas minematassimist. Enne seda ei saanud ma ka põranda kallale asuda. Ka aknad ja väliste päikesekatte ribid ootasid oma puhastamise järge. Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma peaks hakkama seda sodimäge uude kontorisse tassima, et see seal veel kuu aega ootaks, kuni meestel lõpuks hädavajadus tuleb sellest vabaneda. Sorteerisin ja pakkisin asju lihtsalt kompaktsemaks. Nii saame hiljemalt neljapäeval paremini asja kallale asuda. Sama hooga sättisin uues kontoris veel viimaseid asju paika.

Lõuna ajal käis Andreas koristusfirma inimestele võtmeid viima vanal aadressil. Nad alustasid seal rõdu ja aknakatetega kohe peale.

Ajal, mil poisid koolist vabanesid, ladises vihma kui oavarrest. Läksin neile autoga vastu. Eks mul oli väike omakasu ka mängus. Kodus polnud süüa ja poodi oli meil vaja kindlasti minna, aga poisse oli mul poodi vaja kaasa kindlal põhjusel – ma polnud üldse kindel, et ma kodu juures kuidagi parkida saan ja siis on hea, kui poisid poekraami tuppa viivad ja ma saan kohe edasi sõita. See parkimine on meil… selline keeruline. Andreas saab muidugi hakkama, aga minul pole see veel õnnestunud.

Poe ees istun autos ja püüan saada ülevaadet oma pangaseisust. Väsimusaste on vist juba klass omaette, sest kuna mu Swedbanga äpp ei funkka juba ammu, siis käin ma pangas läbi tavalise internetiotsingu. Toksin siis püüdlikult hanspank.ee ja hansapank.ee ja no pole olemas sellist lehte. Korra juba mõtlen, et pekki, nüüd pole vist netti ka enam ja kas ma ûldse saan poodi praegu minns. Siis alles taipan, et huvitav mitu aastat Swedbank enam Hansapank pole? Hea, et ma Hoiupanka ei otsinud, omal ajal sai ju see arve avatud üldse Hoiupangas. Seniilsus? Täiesti totu valmis, noh 😀

Saime poes käidud ja sõitsin läbi vihma kodust umbes 100 meetri kaugusel asuvasse maa-alusesse parklasse, kus meil kuiv plats autole on. Ooo, ma vihkan parkimist. Oiii, kui vastik see siin kitsastes tingimustes on. Proovin nii, proovin naa, auto karjub ja mina olen ikka risti vales kohas. Proovin veel kord ja löön siis käega, sest Tan teatab, et nad saavad jala ka, kui vaja. No on küll vaja, aitäh, kullake, sellest on nii palju abi hetkel. 🙂

Andreas lubas küll, et me tuleme ühel ööl vaikselt parkimist harjutama, aga see öö pole veel kätte jõudnud ja no ausalt, kui valida on, kas rihtida ära meie auto, kõrval parkiv auto, parkla lage üleval hoidev post või jätta parkimata, siis ma valin hetkel kindlalt viimase.

Kodu juures on meil maja taga ka pisike plats autole, aga seal ma proovima ei hakka, sest sealt, kus vähegi normaalselt vasakule pöörata saaks, seal on pidev joon minu sõidurea ja meie kodu vahel. Andreas küll praktiseerib seda vahel, kui liiklust pole, aga mina ei julge. Eks ma olen roolis kordades kohmakam ju ka. Ja sealt, kust ametlikult tohib me hoovi siseneda ehk parempööret sooritades, sealt peab pööramiseks võtma enne suure kaarega vastassuunavööndist kurvi, et järsult aeda sisse mahtuda. Esiteks kardan ma vastassuunavööndit, teiseks ei oska ma veel nii hästi rihtida, et kindlalt aeda pääseks. Sellest ma üldse ei räägi, et aias sees autoga maja ja piirdeaia vahel olles auto uksi alguses isegi lahti ei mahu tegema ja auto karjub nagu tapale viidav põrguline, et midagi on talle liiiiiiiga lähedal. Ja kui ma ka mingi nipiga sinna hoovi sisse saaksin, siis sealt välja ei oskaks ma enam ühegi nipiga saada – ei tagurdades ega ringipöörates 😀 Teise kahe korteri autod on meie omaga võrreldes imetillukesed. Sellistega saaksin mina ka ehk hakkama. Aga meie suure ja pika tavalise autoga ei saa. Vähemalt veel mitte 😀

No vot ja siis ma seal olin ja parkisin poisid ohutus kohas maha. Neil oli vaja minna vaid üle sebra ja kolme maja jagu paremale. Nad võtsid koti kahe vahele ja hakkasid kiiresti astuma. Mina sõitsin teises suunas minema, et mitte ummikut enda taha tekitada. Ringteel võtsin aga igaks juhuks suuna tagasi, et vaadata, kas nad said kenasti koju. Teretore, nemad alles jooksevad sebra juures kõnniteel – Tan puhib vihast ja Vanc naerab kogu kerega. Vihma ladistab. Järgmise ringi peal pööran uuesti tagasi ja saan veel poistele koduväravast möödudes veel vehkida, et nad mulle toast helistaksid.

Kohe varsti saan kõne:

“Ma läksin kogemata vales suunas!” röögatab Tan ahastavalt ja kuulen, kuidas Vanc taustal naerada röögib. Talle teeb see ikka veel enalja, et nad otsapidi peaaegu juba kooli jõudsid me toidukotiga. Pakun Tannule, et ta võib terve karbi maasikaid endale võtta. No et siis hakkab kindlasti magusam. Mõlemad poisid on eluga rahul. Asjad saavad külmkappi ja märjad riided ja jalanõud saavad vannituppa kuivama. Sõidan tagasi tööle. Süda on rahul.

***

Hommikuks peab korter tühi olema, et koristajad saaksid ka ülejäänud korteri läikima lükata. Andreas läheb viimaseid asju kokku pakkima, need lähevad kotti ja kasti valimatult labidaga. Kell on juba nii palju, et enam tassida pole sobilik. Vancu on jälle nukrameelne. Viin ta keldrisse kilpkonni vaatama. See tõstab pisut poisi tuju.

“Nii suured?!” on tema ehe vaimustunud reaktsioon. No on jah suured, kuigi siin pildil sellest aru ei saa. Magavad lihtsalt keset ööd sedasi nunnult kobaras. 🙂

Mina püüan poistele kiiresti kodus süüa anda. Kaevan end köögis pliidi ja ahjuni. Vanc on nõus viinereid sööma. No ok, mul isegi on mingid kapis olemas. Aga kuidas see ahi veel peaks tööle minema? Mina aru ei saa. Oma vana truu ahju pealt mäletan, et see ei läinud ka tööle ilma, et mingigi kellaaeg paigas oleks. Selle kiviaegse ahju puhul ma seda välja mõtelda ei suutnud, kuidas see käima peaks. Otsin kapist juhendi. Palju õnne – saksa, itaali ja prantsuse keeles. No nagu ikka. Ühest on mulle rohkem kasu kui teisest. Joonistest üksi on vähe. Teen pildi igast lehes, mis mulle tundub asjaga seotud olevat. Saadan need Andreasele ja samal ajal kutsun näljase Tannu ka asja avastama. Seal nad siis koos koeraga neid nuppe uurivad.

Süsteem, kuidas see kell seal paika läks, oli minu jaoks sügavalt absurdne, et hoia kaks nuppu all, samal hetkel pööra kolmandat ja siis neljandast säti aeg. Kui elekter vahepeal me juurest lahkub, siis olen ma uuesti samasuguses plindris, aga sel korral saime me asja tööle. Ju saame ka järgmisel. See on hea tunne. Vinkud saavad ruttu valmis. Vanc maitseb ja teatab, et talle ei maitse. Ma oma väsimusest ja kellaajast tingitult olen juba valmis lõkkele puhkema, aga olen jõuga vait, sest ega see midagi paremaks ei teeks. Ainus, mida mul talle pakkuda veel on, on värske kurk soolaga. See sobib.

Tan näksb kaks viinerit sisse ja ka rohkem ei tahtnud. Saadan nad magama. Ega ma ju ka polnud söönud. Mul on kolimisest ja kaosest köögis sügavalt kõrini. Ampsasin vorsti. Söödav, aga imeliku kõrvalmaitsega. Selge, miks poisid ei tahtnud. Käisin ja rääkisin neile ka, et maitsesin ja saan aru, miks neile need vinkud ei meeldinud. Kui kööki tagasi lähen, et need vorstid likvideerida, siis vaatas mulle sealt vastu vuntsi limpsiv valge nägu, endal süütud silmad peas. Tema “pole mingit pahandust teinud”. Nojah, keegi sai ikkagi õnnelikuks ja täna oli see koer.

Täna madistasin Happyga tänaval jalutades korralikult. Lõpuks hakkas juba isegi tulema. Harjutame edasi. Kõrvad on vähemalt seljalt normaalasendisse tagasi kerkinud.

Ma teile meie Draakoni Maja soomuseid polegi vist veel näidanud? Ma esmaspäeval kiiresti klõpsasin ühe pildi maja ees õitsevast põõsast. Need soomused on minu meelest no kohe nii lahedad 🙂

Kolmapäev, 26. aprill – Giuliette tuleb koju!

Kuna suurem koristustiim pidi kell 8 peale lendama, siis algas meie päev hommikul kell 5. Andreas oli koju laekunud alles 3 paiku. Kell 5:45 oli esimene autotäis peal. Viisime selle linna ja kühveldasime keldrisse, et liigset lärmi vältida. Teise koormaga olime tagasi 7:40. Andreas läks tagasi, et koristajatele juhtnöörid kätte jagada ja eeldatavalt viimane koorem koju tuua. Mina ajasin poisid maast lahti ja hop-hop kooli. Poisid kooli saadetud, kühveldasime Andreasega auto jälle tühjaks ja lendasime arsti juurde, et ma saaksin oma vereproovi ära anda. Siis läksin mina koju ja tema uuesti vanasse korterisse otsi kokku tõmbama.

Kell 10:30 oli Andreas jälle tagasi ja läks tööle, sest kell 12 oli koosolek ja ühe projekti lõpetamine. Projekti, mis vajas alles oma lõpetamist. Poistel on kolmapäev lühike päev ja nad on kodus juba kell 12. Võtsin Tannu kaasa ja hakkasime keldrist asju üles tassima. Ilma igasuguse pirinata töötas ta tragilt ja mul oli selle üle nii hea meel. Teatasin ametlikult, et järgmine kord ei kavatse ma enne kolida, kui nii Tan kui Vanc on minupikkused. No et mõlemad saaksid meile täie eest kolimisel abiks olla. Kuigi Andreas arvas hiljem, et ehk Vanc ei kasva äkki kunagi nii pikaks, siis ma muutsin oma arvamuse sujuvalt laiusesse ja tugevusse kah. Milleski teeb ta kindlasti mulle ühel päeval silmad ette. 😀

Kell 13 oli meil arenguvestlus Vancu terapeudiga. See oli tore ja armas nagu ikka. Meil on temaga nii väga vedanud. Ta on nagu vanaema Vancule – mängib ja mässab ja leiab alati säravil silmil midagi, millega Vancu pehmelt kookonist välja meelitada. Ei kanguta, ei nõua, aga hoiab ja hoolib ja armastab ja kõik saab tehtud. Panime paika ka plaani, et kuigi teraapia saab nüüd maikuuga joone alla, siis tema juures saab Vancu edasi käia näiteks maalimise tundides. See on selles mõttes ka hea, et keskkond ja tädi on talle tuttavad ja lisandub veel vaid peotäis lapsi, kes on seal, teevad omi asju, aga teda ei torgi. Nii saab ta vaikselt harjutada ka teiste inimestega koosolemist ja see on talle oluline. Tädi lubas teistele lastele ka rääkida ja nad ette valmistada.

Kohtumiselt tulles parkis Andreas mind koos koeraga kodu juures maha, andsin poistele süüa ja jalutasin Vancuga teraapiasse, sest ka temal oli täna oma tund. Uskumatu, aga me olime jala kõmpides seal kohal juba 11 minutiga. Mulle vist ikka meeldib siin linnas elada. Valisin tulemiseks võimalikult sirge tee, et ka Vancule see meelde jääks. Kodust otse sirgelt vanalinna ja enne vanalinna sirgelt paremale ja palun väga, kohal me olimegi. Vanc teab, et saab ka läbi vanalinna, aga see eeldab ronimist ja ma ei jaksa hetkel ronida. Peab veel kolimistets taastuma ja trenni tegema 😀

Parkisin Vancu teraapiasse ja läksin ise poodi. Andreas helistas, et ta on omadega valmis. Ta korjas mu poe juurest peale ja läksime koos Vancule vastu. Nagu ikka, ei tahtnud ta koju tulla ja ma pidin teda otsima igasugu torude seest ja patjade vahelt, maa alt ja lae alt ja kardina vahelt. Kuulsin krõbinat ja tema itsitamist, aga hea jupp aega ma teda ei leidnud. Tädi ka mind ei aidanud va vaatas rahulikult muiates kogu seda tsirkust pealt. Vancu arvates leidsin ma ta muidugi liiga lihtsalt ja liiga kiiresti üles No nagu ikka. Ja siis selgus tädi jutust, et Vanc on sulgpallis osav. Tädil on mingid lahedad pehmed sulgpallireketid ja nad siis näitasid, kuidas see asi neil käib. See, et Vancu reaktsioon on kiire, see on meile ammu teada, aga mängu oli tore näha. Andreas oli vahepeal autole parkimiskoha leidnud ja tuli ka sisse vaatama, kuhu me nii kauaks jääme. Siis pidi tema ka Vancut otsima ja sulgpallimängu vaatama. Selle pika lahkumise pärast ongi tema teraapiakohtumiste aeg alati päeva lõppu pandud, sest vahel juhtub, et 80minutiline tavatund venib ka pool tundi pikemaks.

Ja siis oli meil missioon “Giulietta”!

Preili Hamster tahtis ka uude kodusse elama tulla. Seal ta oli ja ootas meid me vanas tühjas korteris.

Giulietta ronis ise oma kandepuuri. Mina kühveldasin lahtised esemed kotti ja Vanc hakkas hamstri ja asjadega astuma. Meie võtsime Andreasega puuri ja viisime selle autosse. Liftimahtumine oli muidugi lõbus. Ma arvasin, et pool mind jääb maha. Vancule tegi see nalja nii, et hamster ronis pudi seest välja vaatama, mis toimub, et tema ajutine elamine sedas väriseb.

Sõitsime üles tagasi, sest Andreasel on kindel plaan garaažist ka oma mootorratas täna uude kohta ümber kolida. Kuniks tema seal oma viimaseid asju sättis, avastas Vancu, et Andrease kiiver sobib talle kui valatult. Selle sees pidi hea ja vaikne olema. Nii ta siis seal uneles ja unistas ja tatsas ringi nagu kosmonaut-taikonaut-astronaut:

Veel viimane vaade Vancu toa aknast vihmast hallile maailmale:

“Kuule, aga mis seal viimasel korrusel on?” uurib Vanc liftinuppu vajutade, et alla sõita.

“Osade korterite panipaigad, aga põhimõtteliselt on see korrus mõledud punkriks.”

“Punkriks? Mis see on?”

“No see on selline maa-alune suurte raskete betooni täis raudustega turvakoht, kuhu peitu pugeda siis, kui maailm hakkab otsa saama.”

“Sa mõtled tuumapommi?” küsib tõsine väikemees.

“Nojah, siis ka, sest idee kohaselt peaks see suutma mingi aja inimesi kaitsta.”

Vahepeal on liftiuks juba maa peal avanenud.

“Tahad, lähme vaatame?”

“Jaaa!” teatab põlevate silmadega poiss oma maailma kõige nunnumat poolhambutut naeratust näkku venitades. Sõidame veel ühe korruse jagu maa alla. Seal on hämar. Leian lüliti ja astume läbi suure metallist ukseaugu panipaikade labürinti. Selle lõpus on teine luuk. Pisem, aga eelmisega sarnane.

“Selline auk? Kuhu see viib?”

“See viib maale. Kuigi ma arvan, et mina sealt küll läbi ei mahu ja jääksin kinni nagu Vinni Puhh,” mõtlen kõigi oma saja unenäo peale, kus ma poen ja pressin end kitsastest kohtadest läbi. Siin võiks see vägagi reaalsuseks saada, aga sellest ma Vancule ei räägi.

Vanc itsitab ja ronib veidi lähemalt asja uurima. Tema seal mahuks kenasti liikuma.

“Bhähhh, seal on ju ämblikud!” ja hüppab minu juurde tagasi endal nägu krimpsus peas.

“Tead, sel hetkel, kui sul seda auku ja punkrit päriselt vaja on, on sul neid ämblikest sügavalt ükskõik. Usu mind!”

Ekskursioonile paneb punkti see, et Vanc püüab ruumi teist, majapoolset maast madala laeni ust, liigutada. Ei jaksa. Ju on selleks vaja veidi kasvada või suuremas hädaohus olla, et erandkorras jaksaks. Siin on endiselt igal majal punker. Uut maja ei saa vist endiselt ehitada ilma punkrita. Mõnel pisemal majal on see ümberehitatud keldriks ja tugevad uksed-aknad on asendatud. Suuremates majades on mõnikord kergkonstruktsioonidena sisse ehitatud inimeste panipaigad, aga vajadusel peavad need kiiresti eemaldatavad olema. Söögi- ja veetagavarasid tsiviilpunkrites enam ei ole, aga oli aeg, veel meie lapsepõlves, enne kui Nõukogude Liit lagunes ja suuremad ohud ajalukku haihtusid, siis oli kõigil kohustus ka söögitagavara pidevalt ajakohane hoida. Samas on kõigil siiani valmisolek, et kui tuleb häire, siis kiiremas korras koguda vett jne. Punker, kui autonoomne pind, omab oma ventilatsioonisüsteemi ja need on endiselt regulaarselt kontrollitud. Ohud pole maailmast kadunud.

Ma ei osanud iial ette kujutada, et nad siin Šveitsis omal ajal päris reaalselt suurt hirmsat Venemaad karstid ja pidevalt valmis olid ülemaailmseks sõjaks. Ja mul on sellest samast ajastust vastu panna vaid need kaks õppust algklasside ajast, kui meid kodus käepärastest vahenditest tehtud tillukesed vatimarlimaskinarstukesed näos üle hoovi koolist kogu klassiga suvalise kortermaja keldrisse suunati. Sinna keldrisse me isegi ei sisenenud, oleks kitsas olnud. Ja no me kõik teame, millised on meie Mustamäe vanade kortermajade keldrid, eksole. Turvalise koha mõõtu need välja küll kuidagi ei anna. Seal me siis maja ees seisime ja itsitasime ja mängisime kulli. Mingist ohust polnud meil mingit aimu. Meil olid ju meie Lenin ja Katjuša ja Zoja Kosmodemjanskaja ja päris oma Kingissepp. Ei meie kartnud kedagi ega midagi, me teadsime, et me oleme võitmatud. Saaks vaid punase räti kaela ja eesliinile joosta kangelast mängima. Ehh, olid ajad ja ideaalid. Muide. Ajastule kohaselt veel üks nali. Teises või kolmadas klassis korraldas meie kooli raamatukogu viktoriini. Ma ei tea kuidas, aga ma võitsin seal midagi. Mul oli vaid üks viga. Ma eksisin küsimuses:

Kes ütles “Rahu, ainult rahu!”

Ja nüüd arvake, mida või keda mina pakkusin? Muidugi, mina pakkusin, et sedasi ütles kõigi laste sõber, meie onu Lenin. Auhinnaks sain ma kilekoti. Oli küll mingi eestikas, aga täiesti tutikas. Ma ei kasutanud seda kunagi, see seisis aastaid kenasti kokkuvoldituna mu sahtlis ja vahel võtsin ma selle sealt välja ja silusin sirgeks ja vaatasin ja siis panin samu murdejoonipidi jälle kokku tagasi. Mõtelge, mis aeg oli! Andreas käis seal ajal vanematega pühapäeval Mäkis burgerit söömas ja kokakoolat joomas 😀 Aga see Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli raamatukogu oli palju aastaid mu meelispaik. Juba siis, kui ma veel lugedagi ei osanud. Ja nende vanade, kapsaks loetud raamatute magusat lõhna, mäletan ma siiani.

Ronime tagasi maale ja suundume garaaži, et tsikkel üle vaadata. No äkki ikka läheb veel ise käima. Vanc ronib kohe otsa.

“Ja kus  MINU kiiver on?” 🙂

Aku on läbi. Kohe täitsa läbi. Nagu arvata oligi ja kruvikeeraja, mis meil autos on, ei sobi. Ka seda oli arvata. Aga päris tühjade kätega me ei lahku, sest Vanc palub mul teha pildi aknast, mis meie auto vana parkimiskoha ees on. Lapsed on seal aias palli mänginud ja need mudased plekid aknal on seal püsinud juba sügisest saati. Meie arvates on see väga lahe. Pilt palliprindist saab jooksu pealt tehtud:

Kodus tassime hamstri koos tema elamisega tuppa ja tema klaaspalee istub Vancu uue leidkapikese otse ideaalselt. Oi, kui rahul ma endaga olen!

Anname poistele kiirelt söögi nina ette ja läheme toome vanast garaažist veel suvekummid ja muu autokraami uuele aadressile. Mingi ime läbi on täna Andreasel isegi aega Vancuga mängida. Mina magan juba ammu, kui need kaks ikka veel sädistavad ninapidi koos. Vanc hakkab lõpuks ka uue koha ja olukorraga harjuma ja see on hea. Happy ka kohaneb. Kolimise lõpp peaaegu juba paistab.

Neljapäev, 27. aprill – miski ei toimi, aga kõik saab tehtud 😀

Giulietta oli end kenasti uues kodus sisse seadnud. Ta oli ööga kündnud oma elupaiga alumistesse kihtidesse tublid vaod, augud ja tunnelid. Tegusa öö järel magab ta hommikul, kui ma Vancut äratama lähen, punnpõskedega pea oma lemmikmajakes aknalaual, magusat und:

Saadan poisid kooli ja asun Andreast äratama. Tema ei jaksa ennast liigutada. Lasen tal siis tunnikese veel magada. Kella 10ks oleme oma vanas kodukülas ja ta saab postkontorist kätte kauaoodatud postipaki – uue telefoni. Käime kiiresti üle tee kohvikus, et pisut aega parajaks teha ja arutleme Aasta Ema valimiste ja raske puudega inimeste hooldamise ja eutanaasiateemade üle siin ja Eestis. Meil pole nii mitu päeva olnud aega lihtsalt rääkida. Andreas joob kiirustamata oma hommikukohvi.

Sõidame vana kodu juurde ja võtame toast veel viimased asjad. Põrandad lõhnavad ja läigivad nagu uued. Köök särab. Ainult prügi ootab veel äraviimist. Milline kergendustunne, et me sellest rassimisest siin saime end sel korral säästa. Kust see aeg veel oleks pidanud tulema? Niigi paneme me kogu aeg elu ja ajaga ju võidu. Avastan prügikastist oma kaks orhideed.

“Kuuuule! Miks sa mu orhideed oled ära visanud?!” küsin suurde musta prügikotti vaadates.

“No nad ju nagunii ei toiminud,” kõlab kumisev hääl tühjast läikivast vannitoast. Metall koliseb. Andreas vahetab seal mingeid juppe.

“Mis mõttes ei toiminud?” tuleb mul hirmus tuhin peale kaitsta oma lillekesi ja iseennast. Nad vaatavad sealt koti põhjast koera valgete karvatuustide ja krimpsus läikivate oliivide ja muu sodi vahelt väga räsitult mulle vastu. Mis krdi mõttes nad ei toiminud, ma olin neid ju juba poolteist aastat tublide ja priskete ja rohelistena hoidnud ja seal nad nüüd olid ja heitsid hinge.

“Nägid sa neid kunagi õitsemas,” torkab Andreas oma muigava pea korraks köögi ukse vahelt sisse. Lähemale ta ei pääse, sest äraviskamist ootavad barrikaadid on vahel.

“Ei, aga nad ju toimisid, nad olid elus. Küll nad oleks õitsema ka hakanud. Nad olid mu esimesed pärislilled kaktuste ja ühe ainsa aaloe järel, mida ma pole suutnud ära tappa. See on minu ja mu lillede jaoks ikka väga suur saavutus,” torisen ma leppimise mõttega end harjutades.

No kui nüüd lõpuni aus olla, siis üks neist oli mingi miniõieline, selline ebamääraste kreemikate õitega, mille õied mulle tegelikult väga ei meeldinud. Ja teine tuli meie juurde siis, kui me siia kolisime ja asjade tassimise käigus Andreas kogemata ühe neist paljudest orhideepottidest koridoris kogemata katki tegi. No meie kortermajas elab terve kollektsioon huvitavaid pensionieas provvasid. Üks on endine stjuardess, lisaks sellele, et ta välja minnes alati juba liftis oma sigareti läidab, meeldib talle kogu aeg kõike kraamida ja lõhnastada ja kaunistada. Ka koridorides ja maja sees ja ümber. Tema enda uksetagusest viisin või saatsin ma ikka meie külalisi nii muuseas mööda, et nad elamuse saaksid, kuidas saab kortermajas edukalt elada 🙂

Selle ukse taga on tal viis kassi, tsepeliini meenutav pensinärist kuldne retriiver ja hästi tore abikaasa, kes öösiti tööl käib ja päeval magab. Marutore punt! Minu meelest on neis kõik kaunis ja ülevoolavalt rõõmus. Nende kujundatud maja sissepääsust ma parem ei räägigi, seal oli meil aasta läbi teemakohane karneval meie meelest. Ainult jõulusid too provva ei sallinud. Need tulid viimasel hetkel ja hiljemalt esimesel uue aasta päeval olid need ka kadnud. Mees oli alati abiks.

Ja siis oli meil provva Orhidee, kes oli aegada jooksul täitnud kõik meie 12 korteriga maja viie korruse koridoride aknalaualad tihedalt orhideedega. Ja need õitsesid ohjeldamatult. Nüüd kujutage ette mu orihideelembelist ema, kes meile külla sõitis ja millise näoga ta maja seest ja väljast seda lilleilu nautis. 😀

Sellist nalja Eestis vist väga ei kohta. Vot, aga see konkreetne orhidee, mille Andreas oli nüüd hukule määranud, sattus meie juurde puhta juhuslikult. Kui me sisse kolisime, siis pidime kõik need ligi sada potti lifti uste juurde ritta tassima, et meie kolimine neid ei vigastaks. Kolimine ei vigastanudki, aga tagasitassimise ajal pudenes üks pott tal näpust ja purunes. Kaks alumist lehte rebenesid ka pooleks. Andreas siis sättis neid taimi seal nii nagu heaks arvas ja parem tundus ja sellel katkisele polnud enam kohtagi.

Ta tõi selle siis tol korral tuppa lihtsalt äraviskamiseks. Mul polnud siis veel aga prügikotti. Aga mul oli tühi pott. Lõikasin katkised lehed ära ja eks ta kentsakas nägi välja oma uue soenguga, aga seal ta oli. Andreas keeldus nii räsitud lille koridori tagasi viimast ja mina keeldusin teda ära viskamast. Ta küll ei õitsenud kunagi, sest ma olen ütlemata äbarik ilulillede majandamises, aga tal polnud kunagi ohtu hukka saada mu juures. Ma paaril korral isegi guugeldasin, kuidas oma lillelaste eest paremini hoolitseda. Jääkuubikutega turgutamise värk kõlas huvitavalt.

***

Andreas kruvib tsiklilt aku maha ja sõidame poodi. Vihma hakkab sadama ja autos tõmbub niiskeks. Mul saab telefoni aku tühjaks ja ma passin niisama. Joonistan udusele klaasile jäneseid ja muigan, kuidas mitu meest mu eelmises elus oleks seepeale kurjalt pahandanud, kuidas ma nende klaase solgin ja pärast ei saa neid kuidagi puhtaks. Andreasel on suva. Ta joonistab ise ka ja ei tee teist nägu, kui ka lapsed joonistavad autoakendele. Ta ei urise isegi siis, kui nad väljaspoolt autole joonistavad tolmu ja muda ja lume sisse. Mina seda ei luba, sest minu meelest võib see ikkagi autot kraapida. Andreas arvab, et ei tee see midagi nii hullu. Aga jah, joonistamine on lahe 😀

Selgub, et pood avatakse tunni aja pärast. Selleks ajaks kontorisse minna tundub ka juba asjatu vaev. Andreas uurib, et miks ma neid orhideesid sealt kotist siis välja ei võtnud, kui need nii olulised olid. Ega mul polnudki vastust. Ma vist ei osanud neid sealt sodi seest enam kätte saada nii, et ma elamist poleks mustaks teinud. Kokkuvõttes lubas ta mulle ühel heal päeval uue sobiva taime tuua, kui ma seda vajalikuks pean. No et ma pean ütlema, et kui mul on vaja uut lille 😛 Mul on vahepeal aega veidi mõtelda ja tegelikult saan ma endale ikkagi õlale patsutada, minu taimekasvatuse kõrgsaavutused elavad meil ju hoopis kontoris. Ma olen neid kaht taime siin edukalt elu ja tervise juures juba varsti kaks aastat suutnud hoida. Isegi lehti pesen. Ja räägin nendega 🙂

Istume autos. Andreas nokib oma uue telefoni karbi lahti ja avastab, et uus nutikas kõnevahend vajab pisemat sim-kaarti, kui see, mis tema vanas toimis. Selge, sõidame siis linna. Teel linna istub tee ääres kägaras maas inimene. Andreas juba teab, et ega ma tal mööda ei lase sõita. Kuna ma aga kohalikega suheldud nende omas keeles veel ei saa, siis on mul teda ka kaasa vaja. See tähendab aga seda, et meil on vaja auto vähemalt turvaliselt peatada. Nurga taga on kena koht, hüppame välja ja astume ligi. Andreas kõnetab. Vastust ei tule. Puudutan õrnalt õlga. Vanaroosas luitunud jopes suur tädi tõstab äkiliselt pead, krahmab suust laste närimisrõnga ja hakkab kriiskama. Tema pikad kahused hallid juuksed õõtsuvad vastu ta liigutusi. Astun momentaalselt eemale. Kogemus tuleb mälust appi. Andreasel on veidi aeglasem reaktsioon. Vabandame ja eemaldume.

“Mis me siis nüüd teeme?” küsib Andreas veidi kohmetunult.

“Mis ta sulle ütles?”

“Ma ei tea, ma ei saanud sõnagi aru.”

“Aga tundus see ikka nagu saksa keele moodi keel?”

“Vist jah.”

“No ma ei tea, siis teda sedasi jätta on ka jabur. Meie ju ei tea, kas ta seikleb siin sedasi kogu aeg või on kogemata eksinud. Kas tal on ravimid võetud või on põgenenud. Ma arvan, et tark mõte on lihtsalt politseile teada anda, et siin selle tänava ääres on inimene, kes võib abi vajada või mine tea ehk ka ohtlik olla, kui keegi teda liiga julgelt abistama läheb.”

Kiire kõne, kirjeldus ja tänud. Tädi on kohalikele tuttav. Selle aja jooksul jälgime teda eemalt. Ta käitub veidralt. No nii, et iga mööduja võik taibata, et asi pole korras. Kas keegi peatub ja uurib? Ei. Politseist vastatakse, et nad tulevad vaikselt vaatavad olukorra üle ja meie võime lahkuda, kui soovime. Sõidame edasi.

Tasulisse parkimismajja sisenedes võtab Andreas nagu õige mees meie kodu võtmed ja tahab parkimispileti nupule vajatumise asemel nendega hoopis tõkkepuud me teelt eemaldada. No… ei õnnestu. Proovi palju tahad. Mina naeran mürinal. Tema punastab 😀

Tatsame majast välja. Meie sihtmärk, telefonipood, asub teisel pool järgmist maja. Selle juurde saab mõlemalt poolt. Teeme võidu – mina lähen ühelt poolt, tema teiselt. Ajan jalad kõhu alt välja ja teen paar kiiremat ja pikemat sammu. Andreas jääb mulle jooksmisega vahele. Vot selline mees! 😛 Telefonipood avatakse 15 minuti pärast. Mis täna ometi toimub? Kõike tuleb kaks korda teha?

Niisama passida on igav ja ühestki poest ei taha Andreas midagi teada. No ok, sööme siis äkki midagi? Karrivorst kõlab kenasti, aga õues sajab ja on liiga külm. Läheme korraks kohvikusse ja joome ühed pisikesed smuutid. Minu maasika oma on läila, Andrease kiivismuuti on jälle nii hapu, et me ei saa sellest ka kahepeale jagu. Läheme tagasi telefonipoodi. Must vaip ukse ees on valgekarvane. Näe, Happy elab siin, muigan mõttes. Tundub naljaks, et sellises kohas pole karvadest jagu saadud. Tshikk on leti taga rõõmus ja rõõsa, uurib, kuidas uus telefon on, et ta pole veel ise näinud, no et ainult ettetellimistega saadeti neid inimestele otse, nemad alles ootavad. Andreas ei oska veel muud kosta, kui et käes tundub mõnus. Kaart ju sisse veel ei mahtunud 😀

Tshikk klõpsab kaardi pisemaks ja jätab vana raami endale. Ma toksan küll Andreast, et võtku kaasa, et kui tahab veel ikka vana telefoniga midagi teha, siis vähemalt passib kaart koos raamiga selle sisse, aga ei, tibi ei anna, see ei toimivat nii. Kuidas see siis toimib? Vanasti ju sai hädaga nii ka? Ahh, pole vahet, ju siis saab muudmoodi, küll jalad teavad. Telefon võtab pildi ette. Täname ja lahkume. Vahepeal helistab ahastuses Denny, et meil pole kontoris internetti ja ta ei saa mitte midagi teha. No jah, internetis tööd teha on tõesti keeruline, kui netti pole.

Aga ikkagi see karrivorst? Jaa, meil on seda vaja. Jagame? Võtame eraldi? Ikka eraldi, sest nälg on suurem kui isu. Õues on nii külm, et kolime ma kausikestega autosse. Andreas punnitab enda vorstipala endale kuidagi sisse. Ma söön kolm tükikest ja rohkem ei suuda. Liiga palju. Olgu-olgu, järgmine kord jagame ja siis jääb kindlasti jälle väheks, aga tänaseks on asi joones. Lehvitan parkimispiletit Andrease nina ees ja küsin, et kas ma lähen maksman parkimise eest või saab ta siit välja ka koduvõtmetega. Ta arvab, et vist on vaja ikka maksta. 😀

Tsiklipoe avamiseni on veel pool tundi aega. Loomapood on lähedal ja koeral saab varsti söök otsa. Põikame kiirelt poodi, et Happyle koju ja kontorisse uued toidupakid osta. Andreasel on aega veel klouni mängida. Noh, et kui tal peaks olema plaan üksi või koos Happyga röövliks hakata, siis ta teab, kust kliimale vastavaid näomaske leiab. Minikorte kampsunid sobivad imeliselt! :

Ikka on veel poe avamiseni aega. Sõidame linnas ringi. Meil avati aprilli keskel siin kusagil lähedal trikiratastele mõeldud park. Kõrvalkülas. Andreasel on plaan sõita seda vaatama, et meie passimise aeg parajaks teha. Ma ei ole varem selles suunas sõitnud. Uurin huviga oma uue kodulinna enda jaoks seniavastamata piirkondi ja ühest pikast vanast majast möödudes mainin:

“Kuule, see maja näeb välja nagu psühhiaatriahaigla.”

Andreas, kes samal ajal veel vorstile lisaks tulnud saiakese sisu mugib, tõmbab pudi endale vaat ei kurku, kui teatab, et just see see on, kuidas ma teadsin. No ega ma ju ei teadnudki, nägi lihtsalt välja selline, nagu psühhiaatriahaigla. Ja meil on jälle nii marunaljakas. Seda, kuidas meil Tallinnas on “rohelise aia tagune ala”, seda ta teab juba ammu. Räägin talle ka, kuidas, Tartus saab “palmipuhkusel” käia. Tagasiteel taipan kiirelt pildi klõpsata. Meie maja siin on siis selline:

Leiame rattapargi küll üles, aga ligi ei pääse. Sinna peaks jalutama ja meil pole selleks hetkel aega. Ja vihma sajab. Sõidame tuldud teed tagasi. Tsiklipood on lõpuks avatud. Selgub, et akut päästa ei õnnestu. Tuleb osta uus. Valida on kahe variandi vahel. Mis neil vahet on? Hinnavahe. Kõik muu on samas, ainult erineva tootja. Odavam on vaat et isegi parem. No ok, 100 raha hinnavahet on suur asi, võtame odavama. Onu lubab helistada kohe, kui aku on laetud. Mõned tunnid on meil nüüd kindlasti aega. Suundume kontorisse, sest Andreasel on kiire koosolek päevakavasse tekkinud. Kuniks tema kiirelt oma ettevalmistusi teeb, näitab Happy, et tema on sellest kolmise asjast ikka kohe puruväsinud. Arusaadav, me oleme ju ka, aga praegu pole võimalik hädaldada. 😀

Netti pole meil endiselt. Andreas kiirustab kõrvalmajja ja Denny laeb oma telefoni, sest see on suurest mängimisest tühjaks saanud. Tore tööpäev – tööd teha ei saa. Pole midagi, Eva kohe korraldab! Hakkame aga koos vana kontorit koristama. Jätsime Happy  kontort valvama ja tassisime meie auto maast laeni pabereid ja pappi täis. Andreas ju oli hoolega siin vanu tarbetuid kaustu hävitanud. Kui Andreas koosolekult tuli, viisime need üle tee suurde jäätmejaama.

Teise ringiga tassime sinna  vanu kaustu ja plastkaste ja patareisid ja lampe ja klambreid ja cd-sid ja arvuteid ja mida kõike veel. Osa sellest sai tasuta ära anda, osa läks kaaluga segajäätmetesse. Ma itsitasin kogu aeg, et me peame hoolega oma uimaste peadega nüüd meeles pidama, et tagasi kaalule sõites, üks meist möödaminnes kõrval asuvasse tanklasse kohvi ostma ei põika, sest siis tuleb ka selle 100 kilo kergendamise eest kenake kopikas maksta. 😀

Mulle see pirakas keskus meeldib, esiteks on see meile siin muidugi kenasti lähedal, samas on see parajalt nurgatagune, et seal pole kunagi ülerahvastatust. Aga selle koha peamine eelis on minu meelest see, et see on puhas ja igale asjale oma selge koht ja kõik saab korraga kiiresti korda:

Netti polnud ikka veel ja aku-mees polnud ka veel helistanud. Denny läks koju. 17:30 helistati, et aku on laetud. Sõitsime linna ja saime aku, põrutasime sellega vana kodu juurde. Vihma sadas ladinal. Kummid olid rattal nagunii tühjad. Ühendasin kummide täitmise masin laadima. Aku istus kenasti peale… aga kruvid? Need jäid ju vana aku külge ja uued kruvid jäid karbiga poodi, sest Andreas oli lahkelt arvanud, et tal seda küll vaja ei lähe rohkem. Eksole. Kell oli 17:59. Vaatas teine haledalt oma kella ja hangus.

“Kuule, helista samal numbril, millelt sulle helistati, äkki keegi on veel saadaval? Äkki siiski veel jõuab? Proovi vähemalt!” utsitan ma teda liigutama.

Ma tean küll, et Andreasele ei meeldi helistamine, aga hetkel oli vaja see asi kuidagi läbi ime korda saada, sest homme kell 10 pidi meie viimane jälg siit kadunud olema. Ta proovis. Sai veel onul sabast kinni. Ma torkasin veel vahele, et pangu need kruvid kasvõi trepi peal, me ju kohe tuleme. Nii nad kokku leppisidki. Hääled sisse ja ajama. Läbi kahe küla kiiremad kurvid ja linnas me jälle olime. Kui maja ette tuiskasime, siis üks kirjadega auto oleks meile peaaegu otsa tagurdanud. Sai veel pidama. Sealt astus välja ei keegi muu kui meie aku-mees. Võttis taskust meie aku kruvid ja vabandas, et ta juba unustas. No ukse ette need panna. Jälle vedamine, poleks me samal hetkel saabunud, kui ta minema tagurdamas oli, siis kas me oleks need kruvid ikka kätte saanud? Topelt, ikka topelt, aga kätte me need saime. Ma muidugi julgesin juba muiata, et noh, nüüd need ei sobi või kukub mõni neist kuskile auku. No oleks hästi meie tänasesse päeva see passinud ju 😀

Aga ei, kõik aku sai ühendatud ja mootor tõmbas end käima ja ratas hakkas liikuma. Andreas suundus rõhku kontrollima. Mingi nipiga sikutas ta endale kitsad sõiduriided selga ja nägi igati ponks poiss välja. Meil oli kindel kokkulepe, et tema sõidab ees ja mina kohe tema sabas, et kui midagi juhtub, siis saan kohe tegutseda. Ja nüüd arvake ära, mis ootas meid maa peal? Muidugi, talv oli Eestist ka meie juurde jõudnud. Muru oli valge ja taveast sadas laia lund. Noh, aga pole halba ilma, Andreas andis gaasi ja veeres mäest üles. Püsisin tal kannul. Jälgin hoolega, et meie pikivahe püsib paras, et ma tal liiga seljas poleks ja samas, et keegi ei tahaks meie kahe vahele sõita.

Kus kurinahk kiirustab! Asulates on siin sama 50nene piirang, mis meil, aga tema sõidab ühte külla sisse julge 70ga. Mõtlen veel, et kas ta ei näe või tunneta ratast ja selle kiirust selles ilmas nüüd, aga püsin sabas ja püüan enda kiirust allapoole surudes teda ka tagasi hoida. Linnast väljas on meil siin piiranguks 80km/h. Temal on vahepeal 100 sees. No halloo! Mina näpistan kiirust veel viimasel lubatud piiril. Pahandan temaga mõttes, et kihutagu Saksamaal, seal, kus piiranguid veel pole ja ilus ilmaga, kui nii hädasti vaja oma ratast nautida. Pimedaks kisub ja lund sajab nagu udusulgi. Autoaknast tundub maailm imeilus. Kui ma ei peaks ühe hullu järel sõitma ja olema igal hetkel valmis abi andma või kutsuma, siis oleks ju täitsa tore. Tagumine ratas vibab veidi. Mul kisub seest õõnsaks. Õhutemperatuur on null ja teel koguvad end lobjakavaalud. Saaks ometi juba katuse alla. Klõpsin ukse lahti ja Andreas valgub kuiva valgustatud parklasse. Sõidan tal sabas meie kohani.

Lumememm eemaldab lumetorte, et saaks kiivri peast võtta. Kiivri seest ilmub välja maruõnnelik poisike. Mis ma sellisega pahandan. Mainin vaid, et naaatuke keeruline oli tal sabas püsida seadusega lubatud kiiruse piires. Ta tunnistab, et no läks jah suts kiiremaks vahepeal, aga niiiiih tore oli. Ma siis hoopis rõõmustan, et ta kohe praegu ei taha oma sõiduseiklust jätkata. See tsiklivärk on meil kõigil nagu natuke veres. Või palju. Hetkel on mul hea meel, et see asi tehtud sai. Kasvõi keset talve. Meil olid mustad jõulud, aga tundub, et sel korral saan mina 40 imelises jõuluilmas. Parem hilja kui ei kunagi. 😀

Veel enne ööd peab Andreas korraldama kontoris ära mõned pakilised toimetused, sest internet on lõpuks tagasi. Mina kasutan aega efektiivselt ja imen vanas kontoris  Happy tõrksaid karvu vaipkatte sees. Ja uus laadung talvekarva hakkab kohe varsti eralduma juba. Meil on ju hädasti vaja üht villakoera kontoris pidada. Kodus on vähemalt parkett ja saab karvad kergema vaevaga kätte, aga kodus oleks tal üksinda igav, kuniks tema lambad omi asju ajavad pikad päevad, siis siin ta meil on. Ja karvub. Saan ühe ringi imetud. Imeda on veel kui palju.

Reede, 28. aprill – jõulud?

Meil on… jõulud! Kus päkapikud on?

Selline oli vaade me magamistoa aknast eile. Sirelid õitsesid ja kõik rohetas:

Ja selline oli vaade samas suunas… täna hommikul:

Vaade tänavale polnud teps mitte suvisem:

Pistsin nina aknast välja, et aru saada, mis ilm see seesugune on. Brrrrrh, külm ilm on. Ajasin poisid üles ja jagasin korraldused kätte endale midag soojemat selga leida. Vancule õnnestus mul jalanõude kaste kaarega tühejendades veel talvesaapadki jalga leida.

“Ma ei uskunud iial, et jõulud nii kiiresti võivad jälle tulla,” mainis unise näoga Tan irooniliselt muiates ja astus oma seemisnahksete ketsidega kodust välja. Mis neil häda, tipatapa ja ongi koolis soojas, aga ma pean põllule koeraga jalutama minema. Ja mul puudub endiselt teadmine, kus mu riided me kastides küll asuda võiksid. Egas midagi. Nii palju kui ma leian, nii palju ma endale selga ka kühveldan – särk ja selle peale kleidike, mis täna võiks kanda tuunika nimetust ja selle peale pika sabaga kampsun ja selle peale Andrease dressikas. Lõpuks näen ma välja nagu igipõline kihiline kodutut, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi ja halba ilma pole olemas.

Kindaid oleks ka vaja. Aga seda taipan ma alles siis, kui püüan autosse pääseda. Andreasel on vist ka külm. Natuke.

Põllud ja heinamaad on lumeteki all kuidagi nii talvised. Alles eile õitses kõik nii hunnitult ja täna on hullem talv kui kogu see talv kokku oli. No vaadake ise, siin puhmaste taga haljendab näiteks maisipõld. Talve pidas see sügisel mahakülvatud väli kenasti vastu, aga kas ka nüüd selle jura, mida sealt taveast aina juurde kallab? Heiii, Lumeeit, aitaks juba! Palun!

Kiire peatus tanklas ja nalja kui palju, Kõik räägivad ilmast. Igal pool. Minu kentsakast välimusest ei räägi õnneks keegi. Vähemalt on mul soe.

Koeral pole ilmale ühtegi etteheidet. Talle meeldib. Tuhnib siin ja tuhnib seal ja tuppa ei taha minna. Kogu lumi tuleb ju ära süüa ja mina võin tema kõrval kasvõi kringliks külmuda, Näpud punetavad ja kanged:

Aga kontorisse viiv trepp on väga nunnu! Kõik see kamp, kes seda mööda täna üles on roninud, pole tahtnud ilusat lumeilu rikkuda. No on ju tore?

Toas oli soe ja läks veel kuumemaks, sest mul oli oli kiirkorras vaja vana kontor korda saada. Tundisin, kuidas mu tolmuimemise muskel areneb seda jonnakat koerakarvalist vaipa elu eest nühkides. Viimase ringi jätsin kõige lõpuks. Muud tolmud ja mustused sain ka kokku ja siis jäid veel aknad. Kaks ringi seest ja väljast. Täitsa kabe vaade sai sellest külmas ja märjas hallis lumeilmas. Varsti saab ehk isegi suusatada?

Kell 10 oli meil vana üürikorteri võtmete üleandmine. Sellest kõigest kirjutasin ma juba oma üle-eelmises postituses ja ma ei hakka ei enda ega teie tuju selle juraga rohkem rikkuma, aga ees seisis meil sel päeval veel ka teine oluline eksam – kontori võtmete üleandmine. Ma olin nii pikalt juba plaaninud kohe tol reedel teha üks rõõmuhõisetest tulviks postitus, et kolmised on nüüd läbi, aga… No tegelikult kolimised on ikkagi läbi ja edasi saab, mis saab. Teisipäeval on uus katse. Mina sukeldusin veel viimast akent kontorisse kleepsudest ja liimist puhastama.

Andreasel on juba mitu kuud varem kokku lepitud juuksuri aeg. No inimeses peab ikka kõik ilus olema ja minu sünnipäevaks tahab tema ilus olla. Ma ei mäleta, kui kaua, aga kindlasti kauem kui kaks kuud pean mina siin plaani, oma juuksevärvi värksendada ja peeglist vaatab iga päevaga vastu üha süngema karvatooniga tumedajuukseline pea. Vähemalt Tan sai enne uut kooli blondeeritud. Ma siis ootan oma järgi, Suveks ehk? Ema? Roosa? Lilla? Vasekarva? leekiv punane? Sinine? Midagi muud? Aega on. Enne on nagunii vaja põhi veel blondeerida 😀

Lõuna läheneb. Vahepeal on selgunud, et kontorikohtumine jääb täna ära. Saame võtmed üle anda uuel nädalal. Aga kui me juba nii lõpusirgel siin oleme, siis mina tegin veel viimase tiiru akendele peale ja Andreas imes kiirelt veel ühe ringi põranda üle. Sai veel Dennylegi viimased juhised nädalavahetuseks kätte.

Korras valmis ja aitab küll, uks kinni ja minek. Head aega, me vana tore kontor! Etteruttavalt saan juba hõisata, et võtmete ja ruumi üleandmine sujus meil täiesti valutult ja rõõmsalt. Kõik oli suurepärases korras. See on nii hea tunne 🙂

Aga tagasi veel eelmise reede juurde. Poisid tulid koolist ja Andreas viis mu koja, kuna tal oli veel hirmpalju tööd vaja teha. Parklasse jõudes meenub mulle, et ma eile toetasin ajutiselt Happy kakakoti auto katusele, sest prügikasti lähedal polnud ja tuppa ma seda viia ei tahtnud. Hommikul oli auto lumme mattunud ja mina olin koti sootuks unustanud.

“Kuule, ega sa ei tea, kuhu see koera kakakott siit katuselt kadunud on?” küsin auto katusel lume sees otsivalt tuhnides?

Andreas naerab laginal. Ta vist teab?

“No kui ma hommikul vana kodujuures kallaku peale parkisin, siis libises katuselt robinal lund maha ja seal oli lume sees ka mingi kakakott ja ma veel mõtlesin, et kes see selline on, kes oma koerakoti sedasi maha jätab. No et ju kellelgi kukkus.”

“Selle peale sa ei tulnud, et see võis meie auto katuselt alla sadada?” kõkutan mõnuga.

“Absoluutselt mitte. Minuga selliseid asju küll ei juhtu!” volksutab ta ilmsüütult tõstetud suurte kulmude all oma silmi. Naerame koos. Kas see kolimine on nüüd siis tõesti lõpuks läbi? Aitab ju juba küll!

***

Kodus vaatan tüdinult meie kastimägesid. Homme siin vist pidu veel ei mahu pidama? Kaevan end kööki ja avan esimese suure kasti. Vancu tuleb mulle appi. Pakime asju lahti ja otsime neile sobivaid kohti. Kodutunne hakkab vaikselt ligi hiilima. Reedel on poed reeglina pikemalt lahti. Kell 19 vaatan kella, veel jõuab. Tan tahab minuga kaasa tulla. Lumi on õues julgelt üle pahkluu, aga tema talvejalatsite asukohast puudub mul ettekujutus. Pakun, et äkki sobivad talle minu matkajalanõud. Sobivat ideaalselt, kuigi need numbri poolest peaks talle tubli 3-4 numbrit suured olema. Käia suudab ta nendega sujuvalt. No ok, tulgu siis nendega.

Suundume vaksali suunas. Läheme mööda tänavaid nii nagu sinna meie juurest ka autoga saab. See võtab meil aega maksimaalselt 10 minutit, Saan vaheapel veel linna tutvustada, et näe, siis on türklaste kebabiputka ja siin on jubehea toiduga india restoran ja siin oma meie Babybacki sarnane ameeriklaste burksi koht ja siin on jäätisekohvik ja poes me olemegi. Tan teatab, et see ju nagu meie Järve Selver. No nii umbes on jah. Siis avastab ta, et oot, sellel pole on veel ju ka alumine korrus. No on äkki natuke suurem kui meie kodupood Eestis oli. Selgub, et talle meeldib linnas elada, sest siis on pood kodule lähedal. Mu 12aastasel poisil on huvitavad arusaamad elust 😀

Teeme kiiremad ringid. Tan peab koolis vahetusjalatsitena kandma susse. No neid, mis meie koolides pole vist mitte kunagi lubatud olnud. Valime talle siis tema elu esimesed sussid ja poiss on rõõmus. Need on seest triibulised, mõtleks 😀 Karhman korvi veel ka maasikaid ja tordipõhja ja kaks pudelit limpsi. Vancule kaks kurki ka. Banaanid unustan sootuks, sest ma pole vist liiga ammu oma torti teinud. Seda avastan ma muidugi küll alles 15 minutit enne südaööd ja siis on lootusetult hilja ja tortki juba valmis.

Mul on veel mitu tundi aega köögis asju sättida. Telefon laulab mulle juutjuubist “Laula mu laulu” saate paremaid palasid ja mul on korraga nii ilus olla.

Kella 23 ajal helistasin Andreasele ja uurisin, et kas ta soovib kooki nüüd kohe öösel süüa või jätan selle tegemise hommikusse. Ta arvas, et no ikka nii nagu juba traditsiooniks on meil saanud, et sünnipäeva algab siis, kui kell uue kuupäeva ette kukub. Ta arvas isegi, et jõuab enne südaööd koju. See mõte oli tore.

Ma olen elu jooksul kooke ja torte teinud küll igasugu imelikes kohtades, aga pappkasti otsas polnud ma sellega veel varem maha saanud. Nüüd siis on see linnuke ka kirjas. Uurisin Vancult, et kas ka tema soovib kooki.

“Ainult siis, kui seal imelikke asju sees pole.”

“Mis on sinu jaoks imelik?”

“No marjad ja muud sellised.”

“Ok, ma teen siis pool kooki ilma marjade ja muu selliseta, siis sööd?”

“Jaaa!” vastab ta õhinal.

No ma siis teen ühe koogi. Uue kodu ja enda sünnipäeva puhul.

Mõlemad kihid saavad topeltkreemi ja beseepudi ja pool tordist saab ka kahes kihis maasikaviile. Andreas saabub lubatud ajaks. Ma panen limpsi ja tordi lauale valmis ja siis löövad mõlemal pool maja kirikute kellad südaööd ja kuulutavad ametlikult minu viienda eludekaadi alanuks. Palju õnne mulle!

Ja siis hakkavad nad laulma. Eesti keeles ja siis inglise ja siis saksa ja siis itaalia ja siis meenub Andreasele veel ka prantsuse versioon ja kuna mulle see kõik nii nalja teeb, siis jorisen lõppu veel ühe soomekeelse versiooni kah. Venekeelset ma ei tea, aga ma usun, et ma see on olemas? Igal juhul saan ma oma musid ja kallid ja õnnesoovid kätte ja see kõik on nii hirmus armas 🙂

Andreas lõikab julged tükid ja nad mugivad Tannuga oma osad sisse. Vancu vabandab, et ta ikka ei suuda seda süüa, sest maasikad on tema osale liiga lähedal olnud. Noh, pole lugu. Mul on maasikaid ja sööjaid veel, saame hakkama. Vancu sööb minu auks hoopis värsket kurki. Mulle maitseb see ka 🙂

Paneme poisid magama ja läheme koeraga talvevõlumaale õhtust ringkäiku tegema. See üllatustalv on tegelikult nii ilus. Kui tuppa tagasi jõuame, siis tahan veel paar asja köögis korda sättida, et homme mõnusam ärgata oleks. Ja nüüd arvake, mis oli Andrease esimene asi, mida ta uues kodus paika soovis sättida? Pakkumisi? See oli tema kallisarmas baarikapp! Panite täppi? Igal juhul sai meie elamises minu sünnipäevaööl suure köögisättimise kõrval esimesena paika tema baarikapp, mida avatakse järgmisel korral arvatavasti… või võibolla ka mitte enne järgmist kolmist. Mul on kõige naljakam mees, ausalt! 😀

 

Selle megapostitusega loen ma meie kolimised nüüd ametlikult lõpetatuks. Aitab ju küll? Selleks korraks küll. Punkt! 🙂

Massidesse sulandumine minu meeste moodi

Kui Sinu 12aastasel meespubekal on kindel plaan, et edaspidi käib ta koolis dressides ja ta ise end vabatahtlikult poodi kaasa pakib, siis… 😉

Ma juba tean, et Andreas saab rabanduse selle peale, sest siin pole viisakas tänavalegi dressides minna ja no ma ju ka oiglesin, et kuule, dressinimeste ajastu sai 90ndate keskel juba läbi. No oli minulgi Kappa dressides poppe klassivendasid, kelle maailmanägemust ma juba tol ajal ei jaganud. Aga ei. Tal on vaja just mingeid tumehalle kergelt säbrulisi sportpükse, ET sulanduda massi. Minu blondul on vaja massi sulanduda? No ok. Vähemalt pole tal lotendavaid läikivaid pükse vaja, oli mu ainus lohutus endale. Neid ei neelaks ma isegi narkoosis ja koos libestiga alla. 😛

Eksperimendiks siis olgu dress ja mass. Olgem ausad, need kaks teksapaari, mis tal on, on varsti läbi ja väikesed, sest vaalapojad kasvavad hirmus kiiresti. Aga ma pole siiani veel kindel, et me ta dressides ikka kooli lubame. Lõbustan end mõttega Andrease näost, kui ta Tannuga täna kodus kohtub.

Aga poes olid ka särgid. Kaugel massisulandumisest. Tal oli just selline (nagu pildil) ka puudu.

Ok. Äkki sokke ka? Madalad? Kõrged? Näe, siin on hea suur kirev pakk kümne paariga. See, et sokk peab värviline olema, see on ammu teada. Rohelised ja sinised ja punased… pakun, et ma võin need kaks roosat paari sealt endale võtta. Assamait! EI! Tal on just neid roosasid sealt vaja. Nii õrnu beebiroosasid kui ka särtsakaid erkroosasid. Sulandub vist ka paremini. Seal olid muidu ka mingid sätendavad plikade sokid pakkumises, aga ma targu nokkima ei hakkanud. Suur mees, ise teab.

Ma olen vist üleöö kolevanaks jäänud ega taipa maailmast ja moest muhvigi – roosad sokid, dressipüksid ja kirev särk. Oranžid Adi ketsid on tal juba sügisest põhivarustuses. Elu olgu karneval. 😛

Keerutas end kabiinis ja küsis, kas ta tohib kohe otse nii koju tulla. Oo, ma mäletan seda uute asjade elevust ka enda varasemast elust. Teatasin, et maksmiseks on mul neid enda kätte vaja, aga poe nurga taga on vets, olgu lahke.

Vancu oli senikaua poe ukse taga oma pirukasöömisega ühele poole saanud. Tan läks vetsu riideid vahetama ja Vanc tuli minuga uuele ringile. Tegelikult ma ju tema pärast poes olingi, sest tema viimane paras püksipaar rebenes täna taguotsa pealt lootusetult lõhki. Katkised põlved on tal ammu moes, ma isegi pole vaevunud neid remontima. Moekas mees. Tal endal on aukudest kamakaks, aga see, et püks mugavalt istuks, on möödapääsmatu. Tal on kõigega nii. Särkide ja eriti sokkide ja jalanõudega. Salli ja mütsi võivad kõik teised kanda, tema tunnistab vaid kapuutse. Oma unistustes elab ta vist ihualasti palmi all.

Nii, aga püksid. Uskumatu. Aga esimene paar ja number istusid ideaalselt. Tema 130se pikkuse juures ikka maksimaalselt 122, sest nii kondiseid lapsi võin ma tema enda numbrisuurusesse pista vaat et kaks tükki. Ja see 122 oli küll kintsust veidi lai, aga jalga istuvat kandja arvatrs hästi. See on määrav. Nüüd peab ehk kooli lõpuni ikka vastu – sinnani on meil veel 2 kuud ja kopikad.

Näitan Vancule, millise särgi Tan valis. Pisikese putuka silmad hakkavad hõõguma. See on poiss, kes isegi esimesse klassi minnes valis musta ja halliga koolikoti, et “poleks liiga titekas” ja on siiani jäigalt tumedate värvide ja sinise juures püsinud. Ok, kollase ka, sest see on Pikachu värv, aga seda ikka tagasihoidlikkuse ehk ühe pusa piires.

Ja nüüd vahib tüüp säravate silmadega sedasama kirevat Pokemonidega särki, millega suur vend juba poe ukse taga meid oodates kõõlub.

“Oled Sa kindel?”

“Jaaaa!” kõlab vääramatu vastus. Ei loe isegi see, et nad vennaga nüüd nagu samast lastekoorist oleksid. Muigan mõttes, et Tan nii rõõmus selle valiku üle pole, aga kui nii, siis nii.

Õnnest õitsev Vanc, kel on reeglina sügavalt ükskõik, mis ja mispidi ja kuidas ja mis olekus tal seljas on, kui see on mõni neist vähestest asjadest, mida ta kandma nõustub, astub sirgelt, kott näpus, poeuksest välja ja teatab kavalalt vennale:

“Arva ära!”

“Eeeeiii oleee!”

Ma pistan lohutavalt vahele, et on küll.

“Aga me ei käi nende särkidega koos, eks!” nõuab ititav Tan.

Vancul on suva. Mina muigan, et käige jah eri aegadel, ega keegi ei märka selle pillerkaarisärgi puhul ju neid nagunii 😛 Ja siis itsitan endamisi edasi, veel hullem, kui korraga samades särkides käia on see, kui küla arvab, et nad seda üht ja ainumat jagavad. Aga olgu peale. Vähemalt on Vancul terved viisakad püksid ja Tan sulandub roosades sokkides massidesse.

Pealegi on üsna kindel, et suur vennaarmastus saab nüüd veelgi hoogu juurde ja igavahetunnisele Tannu kallistamisele lisaks tuleb nüüd veel ka suur särgikallistamine lisaks. Mul on jubenaljakad lapsed. Mina olen neil selliseks lasknud kasvada? Või teeb loodus minuga nalja? 😛

Ausalt, mul ei ole igav ja pean nüüd minema mingit videot vaatama, et kõik tegelased särgil selgeks saada. Väljakutse missugune. Õues on suvi ja vahepeal jõudsime me kohvikus kogu selle karnevaliga jäätist ka söömas juba käia. 😀

Ja mu rõõmsad mehed on siis seesugused… ühepoolselt kallistavad:

 

PS jõulude paiku oli samas poes sarnaseid meestesärke müügis. Ma pidasin juba tol korral plaani Andreasele seesugune soetada, aga teades, et ta sellega kord aastas haige olles vaid magaks või siis äärmisel juhul rõõmustaks Vancut, siis jätsin selle mõtte teostamata. Nüüd oleks küll hirmus tore, kõik kolm samades särkides kulgeks. Ma ajaks siis kohe oma Pikachu kostüümi ka selga 😀

Väljakolimise kiretud ja kirglikud hetked

Tahate, ma räägin teile meie kolimistes? Muidugi tahate, sest millest muust huvitavast mul teile ikka rääkida hetkel on. No tegelikult on küll, Vancust, ikka veel tema sünnipäevaprojektist ja Tannust ja tema koolivahetamisest ja meie sünnipäevadest ja koolivahetusest ja armastusest ja pulmadest jne. Mitu postitust ootab siin mustandina oma järge, aga kolimisest kohe peab hetkel rääkima, sest see pakitseb ja kriibib. Kuigi ausalt öeldes pole seal enam midagi peale emotsioonide ja iroonia sähvimise hetkel. Selline valus ja vastikust täis emotsioonipundar on see hetkel. Aga ma räägin siiski. Ehk tunneb mõni meiekandi inimene äratundmisest lohutust ja kodueestlased saavad headmeelt tunda, et neil asjad ometi nii võikalt ei käi. Eestis on tõeliselt ruumi, kuhu suunas kinnisvara omanikel ja haldajatel areneda või siis pigem lootust, et nad iial sellises suunas ei areneks.

Mul oli tegelikult juba terve eelmise nädala plaan eelmiseks reedeks, päev enne enda sünnipäeva, kirjutada kergendustundega üks tore postitus, et kolimised on sooritatud ja nüüd jääb veel vaid uues kohas mõnus sisseelamise nauding. Nalja sai meil selle kolimise asjaga ju ka omajagu. Lihtsalt hetkel on viimased emotsioonid ülekeenud seoses korteri üleandmisega.  Sest täna pealelõunal astusime me teistkordselt välja oma vanast elamisest teadmisega, et korterit ei võetud vastu ja koristamise praagid peab nüüd likvideerima haldaja poolt valitud firma. Meie asi on tasuda vaid arve ehk umbes 2000 raha – frangi ja euro suhe on jämedalt üks ühele. Mille krdi eest? Sellise asja peale läheb mõistus lihtsalt katki. Ja seda ei kata ka kindlustus.

Neid arusaamatuid nägusid näete? Karvaajamisega tegelev Happy teeskleb üldse, et tema oli sootuks puu otsas kui kõik see pauk käis. 😛

Meie leping sai läbi aprilikuuga ja seega pidime me võtmed üle andma reedel, mis on aprilli viimane tööpäev. Ühel hetkel oli selge, et me nii kiiresti ise kõike enam ei jõua ja seega otsis Andreas koristustöödeks kogemustega inimesed. Me kõik müttasime, kes koristada, kes tassida, kes pakkida. Vahepeal sadas talv ka meil siin maha ja akna- ning päikesekatete pesu võttis kummalisi varjundeid, aga me saime hakkama. Neljapäev oli üks ütlemata kummaline päev, aga õhtul oli meie süda rahul, et korter läigib ja selle asjaga on nüüd tõenäoliselt korras.

Reede hommikul saabusid siis valgetes kinnastes ja vatitupsukeste ja muude pulkade ja värkidega majahaldaja esindaja ja puhastusekspert. Eelmisel korral välja kolides tõsteti meid ka ukse taha kontrolli ajaks ja preili tuhnis siis kaks tundi ringi ning kiitis siis meie koletu küürimise tulemused kenasti heaks. See oli hea tunne. Tol korral oli tegemist teise firmaga ja värkselt renoveeritud korteriga. Kõik oli seal olnud enne sissekolimist laitmatu. Mitte nagu nüüd, selles kohas. Sel korral lubati meil vaatama jääda.

Aknad, välised katted, seinad, laed, põrandad, vaipkatted olid tubades kõik ok. Kõik läikis ja oli paremas seisus kui siis, kui me siia 2015. aasta oktoobris sisse kolisime. Aga valgeksvõõbatud metallist seinakappidega köök, aastast 80, mida pole selle aja jooksul rohkem värksendatud kui seinaplaadid, mis on valge värviga lihtsalt üle tõmmatud, omas nende silmis terve rea koristuspraaki ja kulumise jälgi. Meile heideti ette plekke ja kriime, mis olid seal juba enne meid ja mida ka koristusfirma ei suutnud eemaldada oma oskuste ja vahenditega. Ok, üks asi oli tõesti, õhuimuri filtrid olid korralikult pesemata. Vannitoas oli siin ja seal setteid. Vesi on siin äärmiselt kare ja kõik kohe kivistub. Ma nägin kurja vaeva, et need setted seal potipõhjas ei kasvaks. Need, mille kallal nüüd aga nokiti, olid seal kõik enne meid, aga me, rumalad, ei taibanud neid sisse kolides kirja panna ja võtsime seda kui loomulikku osa, millega on juba arvestatud. Oligi ehk, ainult et sellega, et me selle likvideerime.

Muuhulgas uriseti ka klaasi- ja seebihoidjate üle, mille me eemaldasime sissekolimsel ja kruvisime seina tagasi siis, kui elamine juba läikis. Seega me polnud neid kunagi isegi kasutanud. Sellest ma üldse ei räägi, et Andreas ostis kõik dušiotsikud ja vetsupotikaaned ja kraanide sõelad neljapäeval uhiuued, kuigi meie saime plekilised ja katkised omal ajal. Meile anti aega kolm päeva ja tänaseks pidi kõik korras olema. Nii neil ongi – sul on kaks võimalust ise asi korda ajada ja kui läbi ei lähe, siis kutsub haldaja ise oma koristusfirma ja sina ainult maksad selle nalja kinni.

Meie poolt palgatud inimesed kraamisid ja nühkisid seal neid puudjääke reedel ja laupäeval ja eile, kokku hea mitu tundi. Hommikul teatas Andreas, et tal ei ole ikka hea tunne, kuigi asi on kordades paremas seisus kui siis, kui me sisse kolisime. Enne seda oli see korter kaks aastat tühjalt seisnud. Pole just apetiitne kant ja samas hinnad on arusaamatult kõrged. Pinda on ka rohkem, kui keskmine pere vajaks. Ma saan ju aru, et nende põhiprobleem on, et meie kvartalis, mis kuulub kõik ühele ja samale firmale, on viimase poole aastaga meie elamisele lisaks veel paljud korterid seal vabaks jäänud ja keegi ei taha neid, aga ausalt, võõras mure.

Täna kell 13:30 algas teine katse. Nad tulid viis minutit hiljem. Tibil oli juba tulles tüdinud tige nägu peas, noor tüüp oli lihtsalt üleolev. Tere-tere ja hakkas peale.

Köögis olid mitmed puudujäägid likvideeritud. Filter olevat ikka must. Me siis kõik vaatasime. Aru ei saanud. Nagu keisri uued rõivad… Tema näeb, meie mitte. Iga viimase kui riiuli ja nurga ja prao tupsutas ja katsus ja nuusutas tüüp läbi – kõik oli puhas ja korras. Samal ajal lehvis tige tibi juba vannitoast meie juurde kööki, et seal pole mitte midagi tehtud. No tere tali! Läksime kõik koos vaatama. Tibi lasi Andreasel katsuda enda järel seina ühe koha peal vanni kõrval, et on ju karedam?! Andreas ei tundnud. Järgmine probleem, kraanisõel oli küll uus, aga selle ümbruse pind olevat kohutavalt kare. Surusin siis ka oma pea kraanikaussi, et seda ilmaimet vaadata. Näha polnud midagi, aga mu kare sõrm fikseeris, et paarimillimeetrine ala ei ole ehk jah, lutslibe, aga no hallooo?! Selle saab ju kohe puhtaks. Koristusfirma juht seisis lapp käes ukse ja tahtis asja ära veel siluda – ei lubatud, hilja juba. Kolmas punkt – radiaator seinapoolne külg. Selline pool meetrit peenikest meekärge ülevalt alla, millele saaks heal juhul ülevalt poole peale ligi sukavardaga… tema vaatas taskulambiga, et seal on vist tolmu. Sellest eelmisel korral ta juttu ei teinud. Ma juba kujutlesin end seal pangega radikale vett kallamas ja parketiga vaadaku ta seal kõrval siis ise, kuidas hakkama saab?

Koristusfirma mees ja Andreas vaatasid seda nokkimist ahastusega. Mina vaatasin üha keriva vihaga. Tibi kaagutas midagi, kui halvasti kõik tehtud on. Koristusfirma mees oli pilk ja pea norus seina ääres, kui Andreas kirjutas meeltesegaduses sellele jurale seal protokollis alla ja alles tund hiljem hakkas mõtlema, et miks ta üldse nõustus sellega. Mina ka ei tea, miks. No nüüd on tal küll juba ka palju kurjem plaan B olemas, aga ikkagi. Eks see ongi selline ebameeldiv olukord, kus tahad lihtsalt asja ruttu kaelast ära saada ja selle jura peale rohkem enam mitte mõtelda. Jälle uus kogemus ja kinnitus, et uude kohta kolides nokime nüüd iga viimase kui kriimu ja täkke ja defekti välja. Ma siin just vahepalana kirjutasin ühe eriti detailse nimekirja. Ja sellele lisaks on meil fotod neist probleemkohtadest. Siis on hiljem võimalik näpuga näidata, et meie pole neid asju tekitanud ega põhjustanud ja vaadaku ise.

Koguse protokollimajandus näeb välja seesugune – hunnikus riste ja miinuseid ja täpsustusi. Peendetailideni välja. Eestis ka sellised asjad eksisteerivad sellisel kujul?

Igal juhul olin ma kogu selle noriva peedistamise peale seal täna lõpuks nii tige, et hoia ja keela. No kohe nii tige, et ma kaalusin mitu korda minemamarssimist või karjumahakkamist. Asi läks iseäranis huvitavaks, kui numbritest rääkima hakati. Neist saan isegi mina aru. Seinakareduse ja kraanikrobelisuse ja radiaatorilt tolmu eemaldamise ja filtri uue pesemise peale tulevat meile siis nüüd eraldi arve suurusjärgus 2000 franki. Nagu päriselt? Andrease näost oli näha tema sügav mõistmatus, mis selle ülekohtu vastu protestis, aga ebamaiselt viisakas, nagu ta on, surus ta neil lõpetuseks veel kätt ja soovis head päevagi. Unustage ära. Minu seest sellises olukorras sellist viisakust välja ei pigista. Mina lihtsalt ei suutnud ega tahtnud end enam ohjeldada ja kehva asja juures šveitslaslikult viisaka käepigistuse ja külluslikult heade soovidega seal võltsilt võimelda. Mitte kuidagi. Marssisin lihtsalt uksest välja ja otse lifti.

Tibi ja ekspert, tulid trepist ja jõudsid välisuksel meile järele. Säravad naeratused peas suundusid kõrvalmajja uuele peedistamisele. Meist möödudes soovisid meile uuesti head päeva ja head aega ja kõigi eelduste kohaselt oleksin ma sama võltskaunilt pidanud samaga vastama… aga ma lihtsalt ei suutnud ja põrutasin valjul häälel südame põhjast üle meie suure hoovi tollele noorele augustatud silmnäoga tigedale tibile sügavale silma sisse vaadates: “F*** off, b****!” Ilma häbikübemeta saatsin ma ta siis maakeeli üsna kaugele ja sügavale. Mina sellist jama ei mõista ega kavatsegi oma arvamust rohkem endale hoida. Nii on.

Veel vaid hetk varem oma edu nautinud tibi vaatas mind hämmeldunult, aga astus edasi. Tüüp järgnes talle kiireneval sammul. Nad kadusid kiiresti kõrvalmajja. Ma oleks võinud temaga sealsamas vist kakelda ka. No mida ta tuleb meie õue peale nokkima ja nõida mängima sedasi. Oleks siis asja eest, ma oleks vait ja lepiks, aga sedasi?! Olgu omaette ja mõtelgu nüüd hoolega, millega ta just hakkama sai ja kus ta üle piiri läks. Ega me tema ülemusele sellest rääkimata ei jäta. Kui me autosse istusime, siis Andreas küsis, kas ta kuulis mu viimast lauset nii nagu ma ütlesin.

“Jah, ja sa ei hakka mind vabandama. Kui tahad, ütle, et sa ei kuulnud midagi, aga minu sõnavõttu sa selle inimese ees ei vabanda.”

“Ma ei kavatsegi vabandada. Ma toetan seda mõtet täiega. Ma olen lihtsalt liiga hea ja viisakas, et seda talle ise otse näkku ütelda…” lisas ta kuivalt.

Hetk vaikust. Sõidame kohviku suunas, et koristusfirma esindajaga sotid selgeks rääkida, et mis edasi saab. Andreas on ilmselgelt liimist lahti. Turvavöö pole peal ja auto piiksub majade vahel sõites haledalt. Palun tal rihma peale panna. Ta justkui ei kuule. Teisel korral õnnestub. Need on need harvad hetked, kus ma küsin, kas on parem, kui mina sõidaksin. Ma sõidan vihasena kindlama käe ja jalaga kui mittevihasena. Tigedusehormoonid hoiavad pea roolis vist selge. 😛

Kohvikus võtavad kaks meest teineteise vastas kohad vaikides sisse. Koristusfirma boss istub pilk maas ja on väga tasa. Andreas, imeosav igasugu tõsistes vestlustes, on sel korral ka vait. Mõlemad on löödud. Andreas otsib pilguga pidepunkti ja tuge. Midagi uut. Pinge on õhus. Teine tüüp hoiab oma aurava musta kohviga tassi peos ja loksutab seda. Ma juba vaimusilmas näen, kuidas Kosovost pärit mürakas ägestub ja lajatab selle tassi koos kuuma sisuga lauale või aknasse või Andreasele näkku. No jah, kogu see olukord on lihtsalt äärmiselt nõme. Me ju kõik teadsime, et kui teine kord tuleb põrumine, siis on kõik. Antud juhul oli see lihtsalt nõme ärategemine.

Mehed on mornid. Andreas neelab oma suure tassitäie kahe sõõmuga tühjaks. Teine tüüp keerutab poolikut tassisisu rahustuseks enda käes. Mina istun veidi tillukesest lauast jalg üle põlve eemal, imen oma külma vahutavat kohvijooki ja vaatan varjamatu huviga, mis nüüd siis saama hakkab.

Ok, protokolli on vaja. Andreas sätib end juba minekule, aga krapsan kiirelt püsti ja teatan, et ma lähen ise. Ma ei julge üksi jääda. See oleks vist hetkel aus põhjendus, aga ega ma ei julge Andreast sinna üksi ka väga jätta. Lidun autosse, toon protokollid. Uurime neid koos. Mehed leivad ühise keele. Mina irvitan nende jutu jätkuks tigedalt teatava kergendutundega:

“No näed, veel üks põhjus, miks ma EI saa saksa keelt ära õppida!”

Mõlemad mehed muigavad, sest ilmselgelt oleksin ma piletimüügiväärilise etteaste seal täna teinud, kui ma vaid oleksin osanud ennast piisavalt detailselt väljendada. Kuigi, olgem ausad, teatavate roppustega saan ma kohalikus keeles ju juba hakkama küll, aga inglise keel oli antud juhul just sobiv, sest see on kuidagi kaugem ja neutraalsem, aga võttis mu mõrumahlased mõtted kenasti kokku. Nüüd siis ootame järelkoristuse arvet ja olenevalt numbrist tuleb pisike lahing või suur sõda. Hoidke pöialt, et piisab lahingust, sest Andreas tõepoolest ei vaja mingit lisastressi. 🙂

 

***

Aga meie kolimisekaoses oli ka hulgaliselt nalja ja rõõmu ja kogu selle eelneva kibeduse tahan ma minema pühkida hoopis paremate mälestustega. Seega üks kolimise postitus tuleb lähipäevil veel, saate hakkama? 🙂