4. osa: Lootust on ja kisub vist isegi peoks ;)

Neljas lugu me armastuse loost. SĂŒndmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

TeispĂ€ev, 17. mai 2016 – Esimene asjalik kohtumine

Meie esimene kohtumine abiellumise korraldamise kĂŒsimustes toimus justnagu ootamatult. Kohtumine toimus ikka selles samas kĂŒlavalitsuse majas, aga tavapĂ€rase toolideta klaaskabiini ronimise asemel, oli meid kutsutud otse juhataja kabinetti ĂŒmmarguse laua taha istuma. Neis klaaskabiinides ametnikega suhelda on veider. Selle asemel, et rÀÀkida inimene inimesega, on neil seal teisel pool peenikese piluga vaheklaasi, meie suhtes julgelt, no nii pĂ”lvekĂ”rguselt, pĂ”randat tĂ”stetud. Eks see mĂ”te vast tegelikult on selles, et esiteks ei tohiks meie end liiga mugavalt tunda ja teiseks see, et kui nad oma praeguse laua taga istuvad, siis on nende silmad meie omadega enamvĂ€hem samal kĂ”rgusel. Aga kuna nad seal kogu aeg nagunii ringi siblivad ja siis vaid lauale korraks nĂ”jatuvad, et oma kĂ”rge pilve seest alla maa peale midagi mĂŒristada ja jĂ€lle nĂ”uda, siis see oli alati omajagu hĂ€iriv. No ausalt, see mĂ”jus niisama tĂ€htsuse ja tugevuse demonstreerimisena.

Aga meil oli tĂ”epoolest vist nĂŒĂŒd jalg ukse vahel ja lootust olla veidi enam inimesed. Juhataja oli kutsunud kohale ka noore nĂ€itsiku, kes vahel klaasleti taga teisi tĂ”redalt asendanud oli ja tuli vĂ€lja, et tegelikult omab tema selles asutuses ja meie kĂŒla pluss ĂŒhe satelliitkĂŒla piires ainsana luba nĂ€iteks inimesi paari panna.

Selgus et hetkel on tegelikult pĂ”hiprobleem hoopis selles, et meid on vaja elanike registrisse kanda. Mind ja poisse. Migratsiooniamet sai kĂŒll kĂ”ik need samad paberid juba, aga nemad ei tegele registrisse info edastamisega, nemad vaatavad vaid endale olulisi asju ehk siis seda, kas mulle elamisluba anda vĂ”i ei. Ja no kuniks mina pole registris, ei ole meil vĂ”imalik ka abielluda. Mingist eraldi registrisse kandmisest ei olnud varem keegi midagi rÀÀkinud. Mitte ĂŒheski kirjas, meilis ega kohtumisel. Ka mitte siis, kui me otseselt abiellumise kohta uurisime ja oli teada, et ma alles saan elamisloa. Ja kuna mind saab registrisse kanda vaid koos lastega, siis oligi vaja kĂ”iki pabereid ka nende kohta. Arusaadav, sellest oleks vĂ”inud ju alustada… Aga nemad me kĂŒlavalitsuses vabandasid, sest nemad KA ei teadnud, et see kĂ”ik sedasi toimib. Nojah, saime siis kĂ”ik koos targemaks.

Parim oli asja juures see, et lootust meilt Ă€ra veel ei vĂ”etud. Suvine kevadpĂ€ike paistis soojalt suurtest akendest sisse ja valgustas musta vĂ€rvi lauda, mille ĂŒmber me istusime. Laua keskmist osa kattis uduĂ”rn tolmukiht ja pĂ€ikeses paistis see nii ahvatlev, et ma pidin vĂ€gisi enda kĂ€ed paigal hoidma, et mitte joonistama hakata.

RÀÀkisime abiellumise vĂ”imalikust kuupĂ€evast. KĂ”ik nĂ”ustusid, et meie 23. juuni on ĂŒsna ulmeline, sest ajaga on juba vĂ€ga kitsas. No kui me mingit hullu pidu oleksime planeerinud, siis arusaadavalt oleks ĂŒlemĂ”istuse kiire juba olnud puhtkorralduslikultki. Nende Ă”nneks olime me lihtsalt kaks sĂŒsteemi poolt peksasaanud armunud sĂ”nnipunni, kes vaid allkirju ihkasid anda, et asi ametlikuks saaks. Samas meie probleem rippus peamiselt selle lĂ”putu paberimajandamise kĂŒljes ja sellestki said kĂ”ik aru, et parem on, kui registreerimine leiab aset enne juuni lĂ”ppu. Ühtlasi olid meil sellel kohtumisel kaasas ka teada olevalt viimased puuduvad killud nĂ”utud suurest mapist. Kui nad selle nĂŒĂŒd tĂ€na Ă”htul veel teele saavad pandud, siis hiljemalt ĂŒlehomme saab juhataja helistada ja uurida, kas kĂ”ik on korrektne ja kui midagi veel vaja on, siis liigub info kiirendatult meieni.

Meie eelnevalt tĂ€idetud ankeeti uurides, mida nad kĂŒll vastu ei saa vĂ”tta enne kĂ”rgemalt tulevat luba, aga asju lĂ€biarutada ikka saavad, tuli kĂŒsimus, et kas ma olen ikka informeeritult nĂ”ustunud oma nime vahetamisega Andrease perenime vastu. No et saan ma ikka aru, et mu nime asendatakse abielludes teise nimega. Nagu viimasele otule seletati seda. Ankeet oli ju saksa keeles ja minu keeleoskus olematu, aga no see on meie kultuuriruumis ometi nii elementaarne – valikuid sisuliselt ongi ju vaid kolm – jĂ€tad enda nime, vahetad tulevase abikaasa nime vastu vĂ”i hakkad kasutama mĂ”lemat.

Preili pani kirja oma ĂŒha kasvavasse tegemist ja kontrollimist vajavate asjade nimekirja mĂ€rkme, et jĂ€rgmisel kohtumisel on meil kindlasti ka tĂ”lki vaja, kes kĂ”ik asjad minu kĂ€est ametlikult ĂŒle kĂŒsib ja kinnitab. Kuigi preili ise sai ka inglise keelest aru, siis asi peab ametlikult korrektne olema, et me saaksime lĂ”puks oma abiellumise ankeedi ja sooviavalduse uuesti Ă€ra tĂ€ita. Arusaadav. Aga see, et seda tĂ”lki on meil vaja eestikeelset… Üllatus-ĂŒllatus, meiekandis pole sellist olemaski. Pakkusin siis, et no Ă€kki soome oma, soomlasi on siin palju rohkem. Kuigi ma ei nĂ€inud mingit probleemi, miks ei vĂ”iks see tĂ”lk, kui seda nĂŒĂŒd kindlasti vaja on, olla ingliskeelne, sel juhul oleks kĂ”igel ka topeltkontroll, et nemad saavad aru ka sellest, mida tĂ”lk mulle Andrease asemel siis tĂ”lgib. No mine tea, muidu mĂŒĂŒb mind veel kaameli pĂ€he Egiptusesse maha vĂ”i midagi. No ok, vĂ”ib inglise oma ka olla.

Kuigi me rÀÀkisime veel mitmest asjast, vĂ”i siis ikka Andreas rÀÀkisin preiliga ja mina mĂ”istatasin, millest nad rÀÀgivad, siis ĂŒks oli selge – kui me jĂ€rgmisel korral, tĂ€pselt nĂ€dala pĂ€rast teisipĂ€eval, uuesti tuleme koos tĂ”lgiga, siis peame paika panema ka tunnistajad ja registreerimise asukoha.

Meil on kindlasti vaja kaht tunnistajat. Ma mĂ€letan, kuidas me kunagi ammu minu eelmise pulmapĂ€eva hommikul Tartus registreerimas kĂ€isime ja kuidas me siis nii vĂ€ga oleksime soovinud endaga kahte sĂ”pra ka ruumi kaasa vĂ”tta, aga tĂ€di teatas, et kui on vaid allkirjade andmine, siis ĂŒkski kĂ”rvaline isik, sealjuures fotograaf, ruumi siseneda ei tohi. Aga siin, olgu vĂ”i vaid allkirjad, peavad olema tunnistajad. Teised vĂ”ivad ka olla. Ja see ei sobi, et minu tunnistaja on keegi siit Andrease sĂ”pradest, kes lihtsalt kohutuse Ă€ra tĂ€idab. See peab ikka pĂ€riselt olema keegi, kes on mulle lĂ€hedane ja mulle teadlikult head soovib. No jah siis.

Andreas teadis, et tema palub oma vana sĂ”pra. Minuga oleks asi mĂ€rksa keerukam olnud, kui minu ema ei oleks ammuilma varem puht juhuslikult sobivaks ajaks planeerinud oma puhkust meile kĂŒlla tulemiseks. Ema sobis minu tunnistajaks suurepĂ€raselt, sest kes veel sooviks minust otseses mĂ”ttes kĂ”ige enam vabaneda! 😀 SĂ”pradele meeldiks, kui ma ikka endiselt Eestis elaksin. Me ikka oleme aasinud mu ema kallal, et nĂ€e, kui ma mehele saan, siis lĂ”puks ometi saab tema koormast lahti ja ma ei jÀÀ igavesti ta kaela peale. Tema armastus Andrease vastu on vaat et veel suurem kui minu oma, sest Andreas on tema jaoks minu ja poiste suur pÀÀsteingel. No ingel on ta kĂŒll. Sellega olen ma nĂ”us ja eks emal on lihtsalt nii pĂ€ratumalt hea meel meie ĂŒle. Seega, tulgu ja tunnistagu seda. Kuigi seda siin eriti ette ei tule, et vanemad tunnistama tulevad, siis polnud sellele ka ĂŒhtegi takistust. Ainus palve ametnikupreili poolt oli see, et minu tunnistaja vĂ”iks inglise keelest miskitki taibata (kui ta just saksa keelt ei oska), sest ta peab Ă”igel hetkel Ă”iget asja Ă”igel viisil kinnitama, et ta mu mehele tahab panna. Seega sai minu emast minu abiellumise tunnistaja ilma temalt endalt nĂ”usolekut kĂŒsimata, sest mulle meeldis see mĂ”te ĂŒle kĂ”ige. 😀

Kuigi see ei ole siin kaugeltki mitte tavapĂ€rane praktika, et enne loa saamist kuupĂ€evadest isegi rÀÀkima hakatakse, siis antud juhul tundsime me, et nad tĂ”epoolest vist ĂŒritavad meid nĂŒĂŒd korraga aidata (vĂ”i valutumalt vabaneda? 😉 ) ja me hakkasime oma unistuste Ă”hulossi pisitasa ĂŒles ehitama justnimelt 23ndale kuupĂ€evale, kuna mina olin endas vankumatult kindel. Andreas ka, kuigi tegelikult tema enda jaoks see kuupĂ€eva nii olulist rolli ei mĂ€nginud, siis oli meil oma nĂ”udmistest mĂ”istlik igati koostööd teha.

Nii, vaatame ĂŒle oma nimekirja. Meil on vaja tĂ”lki, tunnistajaid ja nende kĂ”iksugu andmeid. TĂ”lgi omasid ka. Ametlikult, koos dokumendi koopiaga ja originaalid peavad neil alati endaga ĂŒhes olema, et kontrollida. Andreasel piisab IDkaardist, minu peab olema pass ja tulnukapass kaasas. Kusjuures meie IDkaart tegelikult on siin samakehtiv tĂ€nu kokkulepetele ja nĂ€iteks reisida vĂ”in ma sellega siin vabalt, aga abiellumiseks on mul ikkagi ainult passi vaja. Mine tea, Ă€kki neile meeldivad vĂ€rvipildid, mĂ”tlesin ma isekeskis. Ja siis on meil vaja ka abielu registreerimise koht Ă€ra broneerida. Ja seda teadmata, kas me ĂŒldse abielluda saame. 😉

Kuna inimesed siin enamasti planeerivad oma elu pikemalt ette ja seesuguse kaose sees, nagu meie, ei ela, siis arusaadavalt oli ka 23. juuni juba ĂŒsna tihedalt hĂ”ivatud. Meie soov oli vĂ”imalikult kiirelt ja valutult see asi korda ajada ja meile oleks sobinud ka selles samas ruumis paberitele allkirja kirjutamine tĂ€itsa kĂ€igupealt ja ilma midagi enamat planeerimata. 5 minutit ja valmis. Kaua see meie kaks allkirja pluss kaks tunnistajate oma pluss ametnikupreili enda oma ka koos tĂ”lkimisega siis ikka aega vĂ”tab?

Aga ei, kĂ”ige lĂŒhem verioon on 20-30 minutit. Ma kĂŒll ei tea, mille peale see aeg seal peaks kuluma, aga no ok. VĂ”ib-olla neil on mingid omad asjad, mida puhvriks ette ja taha vaja on. Preili ise kĂŒll ĂŒtles, et “ta tahab meile armastusest rÀÀkida”.

23nda kuupĂ€eva ajad olid kĂ”ik juba tĂ€is, aga preili pakkus, et ta saab tekitada ĂŒhe lisaaja hommikul kelle 11ks. Kohe hommikul siis sedasi? Et kĂ€ime Ă€ra ja lĂ€heme lĂ”unat sööma? Meie enda mĂ”te oli, et kellaaeg vĂ”iks olla vĂ”imalikult pĂ€eva lĂ”pus. Aga no kui kell 11, siis kell 11. Siis selgus, et tegelikult on neil leping veel kahe kohaga, kuhu seesama kĂŒlavalitsuse preili saab meid registreerima tulla. Neist ĂŒks oli mingi vana jahimaja vĂ”i kinnine kĂ”rts meie kĂ”rvalkĂŒla ja teise valikuna oli meie kĂŒla serval, reoveejaama ja biogaasitehase kĂ”rval asuv iluaed. MĂ”lemas neist olid veel paar vaba aega selleks pĂ€evaks.

Preili tĂ”i meile teisest ruumist registreerimiskohtade reklaamtrĂŒkised ja nende poolt heaks kiidetud tĂ”lkide nimekirja koos kontaktandmetega. NĂ€dala pĂ€rast peab registreerimise koht absoluutselt lukus olema, aga parem, kui juba varem. Kiirel vaatlusel oskasin kohe ĂŒtelda, et jahimaja jÀÀb Ă€ra, sest ausalt, ma ei taha abielluda tumedas ruumis kesk surnud loomade seinale riputatud klaassilmadega pĂ€id. Kuigi jah, suur inglise tĂŒĂŒpi kamin oli Ă€ge, aga meil on ometi suuuviii ja mĂ”te sellest, et me siis seal siseruumis nende piinatud elukate keskel peaksime oma elu ĂŒhe tĂ€htsaima paberi allkirjastama, tundus mulle sĂŒgavalt tĂŒlgastav. Kogu minu asutuse juures jahimeeste ja metsiku lihasööjate vastu, siis no riputagu nad siis oma trofeesid oma tubade seintele, aga ei, mulle see ei meeldi.

Tollest iluaiast oli mul isegi mingisugune ettekujutus, sest aasta varem abiellus seal Andrease vanem poeg ja Andreas saatis mulle sealt igast asendist pilte. No neil oli tol korral seal lisaks registreerimisele ka igavesti peen hommikuni kestev pidu. Koht ise on kenake. Selline sametiseks nuditud tiheda muru ja ilusate pÔÔsaste ja kĂ”iksugu lillede ja varjualustega pisema pargi mÔÔtu esinduslik ala. Minu maitse jaoks ehk liiga ameerikalik, aga ma olin valmis seda vaatama minema. Sinna sĂ”itmine vĂ”ttis aega vaid paar minutit. Eemalt tundub see kĂ”rge taraga piiratud aed nagu oaas keset halli ja tolmust tööstuskĂ”rbe. See on meie kĂŒlas vist ainus nii morn koht. Parkimine kĂ€ib tarast vĂ€ljaspool. Piilusime vĂ€rvast, aga parasjagu oli seal just ĂŒritus, nii et sisse me ei lĂ€inud ja veidi nĂ”u pidades arvas ka Andreas, et lihtsalt registreerimise jaoks pole meil kĂŒll siia vaja tulla. Mitusada raha kokku hoitud ja ĂŒhtlasi ka registreerimise koht kĂŒlavalitsuses otsustatud.

Preili oli meile teele kaasa surunud ka nende tavalise pulmakomplekti  – paraja pataka kĂ”iksugu reklaamlehti sĂ”rmuste ja kleitide ja lilleĂ€ride ja kingituste tellimise ja mille kĂ”ige kohta ning arve tavaregistreerimise, abielutunnistuse ja pereraamatu vĂ€ljastamise ning registrisse kandmise kohta. Kohustuslik summa 336 raha. Kui me otsustame allkirjad anda jahimajas vĂ”i iluaias, siis lisanduvad sealsed kohalikud renditasud ja preili tarnspordi ja majast eemal viibimise taks. Muidugi on meil vĂ”imalik tegelikult registreerimine korraldada kus iganes me soovime, aga sel juhul peame me eelnevalt Ă€ra ootama kĂ”igi paberite heaksiidu ja abiellumiseks loa saamise. Ja nemad ei saa siis enam tagada, et me enda soovitud pĂ€eval veel midagi teha jĂ”uame. Polnud meil mingeid erilisi soove. Looduses oleks ju tore olnud, aga majast vĂ€lja nad ei tule. Kirikusse Andreas ei tahtnud ja see ei pÀÀstaks meid ametlikust registreerimisest nagunii, ja oleks vaid meie eralĂ”bu. Seega on nagu on ja tuleb lihtne allkirjade andmine 23. juuni hommikul kell 11. KUI need paberid nĂŒĂŒd ometi korda saavad.

Ja siis lÀks mÔte kuidagi veerema.

Nii ja kui me nĂŒĂŒd siis pĂ€riselt abiellume… (appii!! me Ă€kki tĂ”esti abiellume?) ja kohal on ka minu ema, siis peame me kindlasti ka Andrease vanemad kutsuma. Ja Andrease suured (kasu)lapsed oma kaaslastega ja venna pere peaks kutsuma ja tunnistaja tuleb kindlasti koos oma uhiuue teise poolega… see tĂ€hendab, et juba nagu kisub peoks. Andreas oli veidi aega varem nukralt ohanud, et tal ei ole kodust vĂ€ljas enam ĂŒhtegi sĂ”pra alles jÀÀnud, sest tal pole sĂ”prade jaoks aega olnud. TĂ”si see on, et ta on kogu aeg tööl ja tööl on ta ka ihuĂŒksi. Kui just mina endale kontris tegevust ei leia, aga see pole ikka see. Mina jĂ€lle arvasin, et tal on tagumine aeg koopast vĂ€lja ronida ja enne otsustamist, et tal pole enam ĂŒhtegi sĂ”pra alles jÀÀnud, asi konkreetselt ĂŒle kontrollida. Mine tea, Ă€kki ikka on. Ja ĂŒks pisike pidu on hea pĂ”hjus ĂŒle pika aja kokku saada. Parem ikka pulm kui matused, eksju. Andreas vĂ”ttis mĂ”tlemiseks aega.

Mina jĂ€lle omas peas mĂ”tlesin, et kui me nĂŒĂŒd Andrease sotsiaalsema poole jÀÀst vĂ€lja sulatame, siis mul oleks vist ka hirmus hea meel, kui mĂ”nigi mu kĂ”ige-kĂ”ige lĂ€hem pÀÀseks jaanipĂ€evaks siia tulema. See, et me hiljem Eestis pulmapeo maha peame, see oli kindlamast kindlam. VĂ”i no esialgu oligi plaan see, et pidu tulebki vaid Eestis, sest ei minu mamma ega Ă”de ega ka mitmed teised poleks nagunii pÀÀsenud siia tulema ja mul on vaja isale nimi LÀÀnemerre tagasi viia ja oma NĂ”mme Haldjaoru mĂ€ndidega juttu rÀÀkida ja… ÜhesĂ”naga oli seda Eesti asja vaja minu enda pĂ€rast ja kui Andreas siis taipas ĂŒtelda, et tema vĂ”ib minuga kasvĂ”i iga pĂ€ev uuesti abielluda, siis see tĂ”siasi viis meie mĂ”tted rÔÔmsalt hoopis uuele tasemele. Tegelikult ei olegi nii, et peaks vaid olema ĂŒks pulmapĂ€ev ja siis igal aastal pingutatult meeles pidama, et saaks aastapĂ€eva tĂ€histatud. Armastus on tĂ€iesti elus organism ja teda pĂŒhitseda ja tĂ€histada pole kunagi liiga palju. Pigem tavaliselt liiga vĂ€he. Ja seda kĂ”ike jagada sĂ”pradega on veel palju toredam. KasvĂ”i igal pool ja iga pĂ€ev. Seega meil tuleb kaks pulmapidu!

 

Reede, 20. mai 2016

TĂ”lgi leidmine jĂ€rgmiseks nĂ€dalaks ei olnud lihtne ĂŒlesanne, aga lĂ”puks meil siiski Ă”nnestus neljapĂ€eval ĂŒhega jutule saada. Tema muidugi helistas veel reede Ă”htul enne tööpĂ€eva lĂ”ppu ja teatas, et ta kahjuks ikka ei saa esmaspĂ€eva hommikul meie kohtumisele tulla. Hetkeks tundus olukord vĂ€ga sant, aga siis helistas ĂŒks teine tĂ”lk meile tagasi ja ĂŒtles, et tema nĂŒĂŒd ikkagi saab tulla, kui meil huvi on. Muidugi oli meil huvi 🙂

Meie pulmajutud ja -mĂ”tted olid toredad ja rÔÔmsad ja heaks vahelduseks kogu lĂ€bielatud stressile. Andreas oli kogu asjast samavĂ”rd vĂ”i ehk isegi veidi rohkem haaratud kui mina, sest mina olen siin korraldamistes oma keeleoskamatuse tĂ”ttu suhteliselt kĂ€rbitud tiibadega ja vĂ”in vaid ideid pritsida. Kaevusin oma albumitesse ja internetti, et tuua sealt vĂ€lja kĂŒmnete kaupa nĂ€iteid enda nĂ€gemusest ja soovidest riietuse, toidu, keskkonna, ĂŒhiste tegemiste ja mille kĂ”ige seonduva kohta. Ja kui ta taas aega sai, siis lappasime neid pilte koos lĂ€bi, praakisime ja otsisime juurde. Ma suutsin oma hullud ja ulakad ideed talle ĂŒsna ladusalt maha mĂŒĂŒa. Nende teostamine oli muidugi iseasi ja sellega tegelesime me hiljem. Aga esialgu oli vaja ideed ja teemat ja pĂ”hipunktides kokku leppida. Selleks hetkeks oli meil ju eeee… veel tervelt 34 pĂ€eva reaalse peoni aega.

Andreasel oli Ă”nneks tööga piisavalt tegemist, et ta ennast vĂ€ga ajapaanikast haarata ei lasknud. Kuigi ta armastab oma elu piiiikalt ette planeerida. Minu jaoks on 34 pĂ€eva terve igavik. KĂ”ik, kes mind teavad, teavad, et ma armastan tĂ€htaegadega vĂ”istelda ja mingi ime lĂ€bi jĂ”uan alati viimasel hetkel kĂ”ik valmis. VĂ”ib-olla 2 minutit varem, aga jĂ”uan (erilised tervitused siinkohal Annikale 😉 ). TĂ€htajad on siiani olnud ainsad kindlad asjad, mis mind reaalselt liigutama panevad. 34 pĂ€eva on aga rohkem kui 800 tundi ja seda on vĂ€ga palju. Mina ei tea, mida nad terve aasta seal Ameerikas kĂŒll planeerivad?! 😀

KroonitĂ€toveeringud olid meil juba kaks pĂ€eva olemas. Andrease suhtlemishirmu sĂŒvenemist enneteades tegin kiiresti meie pisikese peo tarvis salajase FB grupi. Ja ise sosistasin vaikselt enda paarile sĂ”brale, et kuule, nĂŒĂŒd VIST lĂ€heb pĂ€riselt asjaks ja nii tore oleks jaanilaupĂ€eval siin veidi ĂŒlevamas meeleolus kohtuda. See tekitas elevust. Mitmepoolset, aga vĂ€ga ilusat.

 

LaupÀev, 21. mai 2015 Mogelsberg

Terve pika pĂ€eva tegi Andreast tööd ja mina kaevasin endiselt veel pulmadeks teemapilte kokku. ÜhesĂ”naga tĂ€iesti tavaline pĂ€ev. Seevastu Happyl jagus elevust kĂŒllaga ja tema tegi tutvust armastusest kokkukleepunud suurte tigudega. Kui ta titt oli, siis Ă”gis ta me NĂ”mme koduaias kahe suupoolega kohalikke tigusid, aga siin pole ta oma lemmikuid kohanud – on kas needsamad suured, mis arvatavasti kĂ”ige mĂ”nusamad krĂ”mpsutada pole ja siis on ilma kojata jubelimukaid, mis on paraja tĂ€issöönd rĂ€stikupoja mÔÔtu. Pole siis ime, kui ma kord pesuruumis vaskussiga tĂ”tt vahtisin ja ta mulle kiirelt lĂ€henema hakkas, siis ma hetkeks mĂ”tlema jĂ€in, et mis asjast need limused sedasi siuglevad. See oli ĂŒsna vĂ”igas kogemus – mina, pesumasin, meie riided selle sees ja vaskussivolask minu ja masina vahel. Minu rÔÔmuks ei meeldivad Happyle kĂ”igest teod.

 

Kuna meil vĂ€gisi peoks kiskus, siis uurisime ettevaatlikult, kus me seda pidu pidada vĂ”ikime. Ilmne oli see, et koju me vist enam selle kambaga ei mahu. Siinses mĂ”istes otsisime me sisuliselt ilusa vaatega laagriplatse, kus saaks kindlasti lĂ”ket teha ja samas oleks ka vesi, vets ja elekter olemas. Tore, kui on katusealuna, aga saab ka selleta. Esiteks pole me suhkrust, kui sel pĂ€eval peaks sadama ja teiseks ei tea ilmataat siin mail mitte midagi kohustuslikust jaanivihmast 😀

MĂ”ned kohad helistas Andreas lĂ€bi. Need olid kas juba hĂ”ivatud selleks pĂ€evaks vĂ”i ei sobinud mingil muul pĂ”hjusel. Ühte kĂ€mpingulaadsesse Eesli nimega kohta pidime me isegi vaatama minema, sest neil oli pakkuda suur indiaanitelk koos lĂ”kkeplatsiga, aga samal ajal oli samal kitsukesel terrotooriumil ka teine ja palju suurem pidu. Pealegi pidi seal kell 2 kindlalt öörahu olema. TĂ€di Eesli-kĂ€mpingu toru teises otsas uuris Andreaselt, et meie ootustele vastaks ehk hoopis paremini pisike laagrimaja Mogelsbergis. No et kas me seda oleme juba uurinud. See on eraldatud, vaikses ilusas kohas, seal vĂ”ib lĂ”ket teha ja grillida ja pidutseda hommikuni ja soovi korral saab majakese vihmavarjuks ka juurde rentida.

Mogelsberg? Seda nime oleks ma justkui varem kuulnud… Andreas selgitas, et see on seesama pisike kĂŒla Toggenburgi piirkonnas, kust tema suguvĂ”sa perenimi pĂ€rineb. Õigus, see jookseb tema paberitest igalt poolt paralleelselt sĂŒnnikohaga lĂ€bi. Sama nime vĂ”i selle vĂ€ga lĂ€hedasi variatsioone kannab siin vĂ€ga paju inimesi, aga tema suguvĂ”sa juured ulatuvad justnimelt 16 sajandi alguse Mogelsbergi, mis oli mingil ajal kuulus ka oma kangaste ja pitside poolest.

KĂ”las pĂ”nevalt. Uurisme kodulehte. See oli tillukeste piltidega tagasihoidlik leheke, mis paigast endast suurt pilti ette ei andnud. Guuglist oli veidi enam abi. LaupĂ€eva Ă”htul kontorist kodu poole sĂ”ites olid Ă”hk ja taevas nii ilusad. No ok, lĂ€hme vaatame selle Mogelsbergi siis ĂŒle. Aega oli parasjagu, et enne pimedust kohale jĂ”uda.

Andreas tundis teed kĂŒlani, kuid selle majakese olemasolust ei teadnud ta varem midagi. Tee vonkles ĂŒles-alla ja paremale-vasakule nagu meie LĂ”una-Eesti kuppelmaastikul. Ainult et veidi julgemalt ja suurema kaarega. Ma ei saa ĂŒtelda, et see kĂ”ige mĂ”nusam sĂ”it taluda oli, aga ilus oli see kĂŒll. Vahepeal veidi hirmus ka. No siis, kui sa sĂ”idad mĂ€est ĂŒles ja korraga pole su ees enam rohkemat kui loojangusinine taevas. Alles mĂ€e otsas olles nĂ€ed, et allapoole kulgeb tee sama jĂ€rsult. Pisikese seiklemise peale leidsime Ă”ige koha ĂŒles. Astusime autost vĂ€lja. Sume vaikus.

Majakese taga kĂ”rgus tume mets. Maja ees oli ilus muru ja lĂ”kkeplats. Palkmajad ei ole tegelikult ĂŒldse minu maitse. Eriti ĂŒmarpalgist. No palgist vĂ”ivad nad muidugi olla, aga siis meeldib mulle, kui nende sise- ja vĂ€lispind on siledaks töödeldud nii, et mina seda palki ei nĂ€e. See maja aga mind ei hĂ€irinud. Mitte kĂŒĂŒnevĂ”rd. Oli lihtsalt selline nunnu onn, mis maja tagant vĂ”etud metsast oli majaks tehtud. SĂŒmpaatne kohalik vĂ€rk.

Maja juurest aga avanes imeilus vaade lainetavale maailmale. Loojuv pĂ€ike paitas mĂ€etippe ja kutsus eemalt paistva suurte puudega kĂŒnka otsa ronima, et seda vaadet veel kauem nautida.

Poolel teel kĂŒnkale avanes seesugune vaade:

Ronisime kĂŒnkale. Niidetud hein lĂ”hnas magusalt. Vaade oli veel vĂ€gevam. KĂŒnka tipus kasvavad ringis mĂ€nnid. Legendi jĂ€rgi on nad seal kasvanud juba tuhat aastat. VĂ”ta nĂŒĂŒd kinni see number, aga vĂ”imsad ja tugeva vĂ€ega olid nad ilmselgelt. Siin on kombeks kĂŒngaste tippudesse puid istutada. Reeglina on nad seal uhkelt ja ĂŒksi ja nende kĂ”rval on pink, et istuda ja vaadet nautida. Reeglina on need pingid siin punased. MĂ€ndide juures oli ka pink, ainult et oranĆŸ. Istusime ja lihtsalt olime.

Aga mĂ€nnid ja ringis… Minu kĂ”ige lemmikum puu on mĂ€nd. Tavalise hariliku vahtra ja pihlaka kĂ”rval. Ja seal me siis seisime ĂŒhe imeilusa vaatega kĂŒnka otsas suurte mĂ€ndide all ja sĂ”nu polnudki vaja. PĂ€ike oli loojunud. See oli meie koht.

TĂ€iesti ausalt, kui mul endal poleks seda Ă€ratundmist seal sel hetkel olnud, siis ma ei usuks, et sellist paigamaagiat ĂŒldse olemas on. Aga no on. TĂ”siselt. Ma olin nagu kodus. Oma NĂ”mme mĂ€ndide all.

Vaade pingilt otse ette:

Ja vaade alla majakese juurde:

Lippasime veel kord tagasi majakese juurde ja meie mÔte liigutas end ise Ôiges suunas.

Loojanguvaade mĂ€ndidele veel ka majakese eest peoplatsilt 🙂

Ega nĂŒĂŒd polegi siis muud, kui tuleb vist pĂ€riselt pidu!

3. osa: SĂ”rmused sĂ”rme vĂ”i Ă€kki hoopis kroonid… kĂ€tte?

Kolmas lugu me armastuse loost. SĂŒndmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Korraga hakkas koitma, et nĂŒĂŒd vist ikka lĂ€heb pĂ€riselt asjaks. Varem niisama mĂ”ttes rÔÔmu ja lĂ”buga unistustemullis lĂ€bimĂ€ngitud ideed nihkusid mitu head sammu reaalsusele lĂ€hemale.

Esialgu polnud meil mingit peoplaani. VĂ€hemalt mitte siin ja sedasi ehku peale, sest polnud ju veel ĂŒldse kindel, et meil pĂ€riselt ka abielluda lastakse. No et kui tunne on tugev, siis eks me kunagi hiljem, ĂŒhel heal pĂ€eval, siis peame Eestis mingi pisikese kena istungi sĂ”prade ja koogisöömisega. See tundus armas mĂ”te ja rohkem ma ennast selle peovĂ€rgiga ei painanud.

Kalendrisse vaadates oli minu jaoks vankumatult kindel vaid ĂŒks asi – me pidime saama abielluda enne juunikuu lĂ”ppu ja numbreid kaaludes oli minu ĂŒks ja ainus soov teha seda jaanilaupĂ€eval. Siin on see tĂ€iesti tavaline pĂ€ev ja jaanipĂ€eva ei tĂ€hista mitte keegi. Minu Ă”nneks oli Andreas kord juba jaanipĂ€eval Eestis viibinud ja teadis hĂ€sti, mida see pĂ€ev ja eriti öö, minu kui eestlase jaoks, tĂ€hendab. Ma ei pidanud midagi seletama ega selgitama ja tema oli asjaga igati pĂ€ri, et jaanipĂ€ev on ĂŒks igavesti tore pĂ€ev. Olgugi, et 2016. aastal langes see pĂ€ev neljapĂ€eva, mitte tavapĂ€rase abiellumise nĂ€dalapĂ€eva, reede, peale. NĂ€dalapĂ€ev on igal aasta isemoodi, aga number  ja jaanilaupĂ€ev jÀÀb alati oma kohal, Eestis on see alati pidupĂ€ev ja jĂ€rgmine pĂ€ev on ka vaba.

Jaaniöö on mulle alati kuidagi vĂ€ga oluline olnud. Ilmselgelt olulisem kui jĂ”ulud ja olulisem ka kui uusaastaöö. Ja mis vĂ”iks veel toredam olla, kui et sellest saaks ka minu abiellumise pĂ€eva. Mul on isegi palju aastaid tagasi ĂŒks pisike luuletuse moodi asi kirjutatud ja mĂ”ned aastad varem (isegi veel enne Andreast) joonistasin ma selle juurde ka unistava pildi, mis nĂŒĂŒd ĂŒhtĂ€kki kuidagi eriti prohvetlikult kĂ”las.

Nii ja vot kui ma siis endamisi arutlesin, et miks ikkagi on see jaaniöö minu jaoks nii hirmus oluline, siis taipasin, et oma rolli mĂ€ngib selles ka meie omadele uskumustele ja jaaniöömaagiale lisaks mu armas Shakespeare. Minu eriti romantilist meelt on lĂ€bi aegade toitnud Underi ja Alveri kĂ”rval tema sonettidele lisaks just naksikalt ulakas Suveöö unenĂ€gu. See raamat on mul aegade jooksul ĂŒsna kapsaks Ă”hatud ja armastatud ja selle ingliskeelne pealkiri on antud juhul isegi tabavam kui eesti lihtne suveöö.

Ühel hetkel sai see jaanilaupĂ€eval abiellumise soov veendumuseks, mis vaigistas ka kogu selle jabura bĂŒrokraatiatormi me ĂŒmber ja me panime omavahel paika, et ISEGI, kui kogu see paberimajandus korda ei saa ja meil ametlikult abielluda ei lasta, siis meie abiellume 23. juunil ja punkt. Tore ju oleks, kui paberi peal oleks ka kirjas 23.06, hea vanast peast meeles pidada vĂ€hemalt teiste abiga, aga kui see ka ei Ă”nnestu, siis enda jaoks paneme kuupĂ€eva pidulikult lukku ja tunnistame vaid seda, kui veel ĂŒht toredat verstaposti me armastuse teel. No et kaua vĂ”ib rippuda ja oodata ja unistada, aeg on elada!

 

Meie plaan…

… oli sisuliselt ÀÀrmiselt lihtne. No et kĂ€ime anname oma allkirjad Ă€ra ja ongi kĂ”ik. PĂ€rast lĂ€heme lastega kohvikusse ja loomaaeda vĂ”i minu poolest kasvĂ”i mĂ€kki friikartuleid sööma, kui see peaks pereenamuse suur ja vĂ€ga pidulik soov olema. VĂ”i kui Andreas peab ilmtingimata tööle minema, no siis mingu. Minu ainus kindel isiklik mĂ”te oli, et Ă”htul enne abiellumist, tahan korra veel Mamma Mia filmi vaadata 😛 Mitte, et ma seda vĂ€hemalt 100 korda juba nĂ€inud ei ole plaadilt ja Brodwayl esiridades istudes.

Riietuse osas puudus igasugune stress. Vaatasin ĂŒks pĂ€ev kodus peeglist, et nĂ€e, mu mĂ”ned aastad tagasi Humanast kahe raha eest ostetud sinkas maani suvekleit on tĂ€itsa kabe. Lehvib teine tuules laia saba plaginal ja mina nĂ€en selles enda jaoks tĂ€itsa kabe vĂ€lja. No et tĂ”mban midagi veel paljaste Ă”lgade peale ja ongi olemas. Nii, aga mis on veel oluline abiellumise juures? SĂ”rmused? Need, kui abielulepingu kinnitamise ja kĂ”rvu asetsedes ka igaviku sĂŒmbol. Teate kĂŒll, sĂ”rmused ju ikka kuuluvad reeglina abiellumise juurde, eks?

Me olime sellest nii palju möödaminnes rÀÀkinud, et kollane kuld pole meie kummagi rida. Seda enam, et me mĂ”lemad olime omal ajal just neidsamu kollasest kullast rĂ”ngaid juba kandnud. Andreas kĂŒll julgelt 10 aastat kauem kui mina. Valge kuld on tore, aga nii pehme, et tĂ€kked muudavad selle kiirelt nĂ€rituks. Kuigi mulle valge kuld meeldib oma kerguse  ja pehmuse poolest, kui teda puudutada. No jah, on igasugu hĂ”bedavĂ€rvilisi ja tugevamaid versioone ka, aga ausalt, ma olen ĂŒsna veendunult hĂ”bedausku. Endiselt. Ka Andresele meeldib hĂ”be. Kuidagi tahumatum ja karmim on see metall ja omal moel meie olemisega kuidagi rohkem klappivam kah.

Ma ei tea, mis Andreasele pĂ€he lĂ”i, aga ĂŒhel lĂ”unapausil leidsin end ootamatult juveelipoes temaga koos lĂ€bi vitriiniklaasi sĂ”rmuseid uudistamas. Talle olevat paberimajandamise vahel tulnud korraga kĂ”hklev tunne, et ehk on mulle ikka oluline, kui meil ikka ka sĂ”rmused saavad Ă”igel hetkel sĂ”rme. Kui poetĂ€di taipas, mida me seal vaatame, siis juhatas ta meid sirgelt poe tagumisse nurka punasele sametdiivanile istuma. Laes rippuv pidulik kroonlĂŒhter ja pehmelt vetruv diivan ja Ă”hevil tĂ€di andsid mĂ€rku, et see siin vist ongi nĂŒĂŒd romantika emalaev, kust saavad sĂ€rava kohustusliku pitseri armastuse lood ja meie asi on vaid rahakoti raudasid paotada ja jalustrabav Ă”nn oma Ă”uele lasta 😀

“Soovite te midagi juua? Kohvi? Vett? Koolat?” kĂŒsis tĂ€di hĂ€sti kenasti. Ta ju lootis, et ta suudab meile vĂ€hemalt kaks kallist sĂ”rmust maha Ă€rida.

Mul polnud vĂ€himatki plaani siinna kauemaks vahtima jÀÀda. Tulime me ju ainult piiluma, mida pakutakse. Minu Ă”nneks suutis ka kohvihoolikust Andreas joogist viisakalt keelduda, mis andis lootust kiiremini minekut teha ja tĂ€di asus kohe Ă”hinal asja kallale. Meie pĂ”lvede vastas oli madal ĂŒmarate servadega paksust klaasist lauake. TĂ€di libistas sujuva liigutusega sellele mĂ”ned kataloogid kaasavĂ”tmiseks.

Kuuldes, et kollane ja punane kuld on vĂ€listatud, asus ta meie ette karbikeste kaupa kĂ”ikvĂ”imalikke muid nĂ€idiseid laduma. Igas 20 x 20 cm mustas sametpapist karbis oli neli omavahel sobituvat paari sĂ”rmuseid. Kord juba olukorras olles, on siin ÀÀÀÀÀrmiselt (no ikka veel kordi enam kui Eestis) ebaviisakas oma tĂŒdimust vĂ€lja nĂ€idata ja kella vaadates niheleda. Me, eestlased, oleme loomult mĂ€rksa praktilisemad ja kui asi ikka kohe mitte ei lĂ€he, siis me seda enamasti teeselda ka ei viitsi. Siin aga nii ei saavat. Seega vaatasime me viisakalt ja pĂŒĂŒdlikult, kuigi me teadsime omavahel muljed vahetamatagi, et siit poest ei vaja me midagi. Aga kuna me vist siiski piisavalt osavĂ”tmatud olime vĂ”i miski meile ei sobinud ning midagi pikemalt me uurima ei jÀÀnud, siis lĂ€ksid tĂ€di pakkumised aina pĂ”nevamaks. Mustast puidust detailidega nĂ€gusate sĂ”rmusteni vĂ€lja. Pean tunnistama, et need olid tĂ”esti ilusad, aga ĂŒldse mitte minu maitse. Hinnad olid tuhat ja enam. Ühele sĂ”rmusele. Meie kogu eelarvegi polnud ligilĂ€hedale nii suur, kui nende ĂŒhe sĂ”rmuse hind. Ise ta veel sĂ€rasilmselt lisas, et no tellimisega lĂ€heb mingi 3-4 nĂ€dalat. No nĂ€ed, vĂ”ib-olla isegi jĂ”uaks, mĂ”tlesin ma muiatas ja me saime kataloogid kaenlas sealt kenasti tulema.

Tegelikult teab Andreas hĂ€sti minu pulmade korraldamise reeglit nr 1 ehk Ă€ra kunagi maini, et sa seda vĂ”i teist vajad pulmadeks! Ütle, et sul on stiilipidu vĂ”i ĂŒllatussĂŒnnipĂ€ev vĂ”i no mis iganes ĂŒritus, milleks sul just neid ĂŒhesuguseid sĂ”rmuseid vĂ”i kleiti vĂ”i soengut vĂ”i meiki vĂ”i torti vĂ”i mida iganes vaja on. Ma saan aru kĂŒll, et ĂŒlepea armununa tahaks suurejooneliselt ĂŒle universumi röökida, et maaaa lÀÀÀÀÀÀheeeen meeeheleeee, vaadake, aga ei, tasub targu vait ja tagasihoidlik olla. Miks nii? Sest iga inimene saab aru, et suvalise peo ja sĂŒnnipĂ€eva ja kingituse eelarve on KORDADES pisem, eufooria selle ĂŒmber tagasihoidlikum, kui pulmade oma vĂ”iks olla. Kuigi see vĂ”ib-olla isegi ei vasta tĂ”ele. Lihtsalt stressi ja planeerimist ja korraldamist ennast on pulmadega ehk enam. Ahh, meie hukas saamahimus tarbimisĂŒhiskond ja meie oma ihadega selle kĂ”ige keskel!

Ma sain oma vitsad kĂ€tte aastal 2000 omaenda eelmiseks pulmaks valmistudes. Kooliraha polnud targu kĂŒll kĂ”ige hullem, sest ka siis ajasime me lihtsalt ja bravuurita lĂ€bi, aga mĂ”ned asjad siiski olid, mis sel hetkel kuidagi möödapÀÀsmatud tundusid. Elus esimest korda ilusalongi minnes ei taibanud ma mitte, et kui tavaline pidulik meik maksab ĂŒhe summa, siis sisuliselt seesama pidulik meik, mis mulle pĂ€he maaliti kui pulmameik, oli hopplaaa! topeltsummas. Soengu hinda ma ei mĂ€leta, sest polnud ma ka kunagi varem ega hiljem juuksuris soengut kĂ€inud tegemas, aga usun, et ka see armas punupats oleks niisama tĂ€navalt tulles ja patsi soovides, sootuks teise hinnaga olnud.

Oma kimbust ma ei rÀÀgigi, sellest pean ma teile kohe ikka pikemalt rÀÀkima, sest see oli tĂ€iesti ehe Poola porno ehk midagi nii jubedat, mida ma varem kunagi nĂ€inud ei olnud. Selle Ă”uduse eest maksime me “fikseeritud pulmakimbu hinda” antud lilleĂ€ris ehk 500 krooni. 500 selle eest, mille eest poleks letilt ostes keegi eluilmas isegi 50 krooni maksnud. Ausalt, noh! VĂ”rdluseks – ma tegin pruutneitsite kolm samasuurt ja mĂ€rkimisvÀÀrselt kabedamat kimpu nii sisult kui ka vĂ€ljanĂ€gemiselt pĂ€risroosidest 25 krooni eest. Kusjuures mu kimp ei meenutanud mitte millegi poolest seda kergelt kreemikate roosidega kera, mille me nĂ€idise jĂ€rgi tellinud olime. Ma soovisin ainult valgeid roose ja ei mitte midagi muud. Kipslill ajab mind endiselt endast vĂ€lja ja mu pulmakimp oli viimane, kus ma seda tĂ€iteainet nĂ€ha soovisin. Ja mis ma sain?

Longu vajunud roosade rooside nĂ€rbunud Ă”ienupud, millel pruunikad vĂ€limised kroonlehed olid Ă€ra rebitud ja pehmed varrejupid nĂ”elte abil oasisesse surutud… no need olid NEED lilled, mis muidu vĂ”iks end nĂ€iteks jÀÀtmete hulgast leida, aga ei, kĂ”ik lĂ€ks kaubaks. Neile roosadele nirudele lisaks oli kimbus umbes poole “taldriku” jagu (pidi ju kera olema?) rooside asemel hoopis roosad nelgid.  Ausalt, nelk on maailma kĂ”ige viimasem lill, mis mulle meeldida vĂ”iks mu pulmakimbus. Ju mul on veel nĂ”ukaaegne lilletrauma nendega. Ja kĂ”ige krooniks oli roosade nelkide ja roosinirakate vahel arvake Ă€ra mis? Kuivanud kipslille puhmad. Ja kĂ”ige krooniks kĂ”igi lillekimpude Ă”ud – Ă”ite vahele oli Ă€iteks surutud ka beezhid hĂ”redaks töödeldud kuivatatud lehed!!! Need siis ilutsesid seal tumerohelise oasise sees, mis lĂ€bi kimbu mitmest kohast selgelt silma paistis. See oasis, mille sisse lilli kinni torgitakse, oli surutud veel mingisse totakasse varrega plastlehtrisse. Ometi olin ma tellinud lilledest kimbu, millel nĂ€idise peal kĂ”ik varred kenasti punti olid seotud. Plastikust varre jĂ”udsin ma viimasel hetkel veel valge paelaga katta, et midagi pÀÀsta.

Esimesed Ă”ied lendasid kimbust juba uksest vĂ€ljumisel… Noppisin need ĂŒles ja surusin kuidagi tagasi – nĂ”elad olid ju kĂŒljes. Ma olin nutma puhkemas ja poleks mul ropult kiire olnud Tartust Viljandisse ja peas olnud hirmkallist pulmasĂ”jamaalingut, siis ma oleksingi törtsu vihast ja Ă”nnetusest seal nagu kĂ”ige haledamas multikas pisaraid kahes kaares pritsides, nutnud ja oma raha tagasi nĂ”udnud ja ise endale kimbu teinud. No ausalt, see kimp oli kĂ”ige hirmsam kimp, mida ma iial lĂ€hedalt nĂ€inud olen. Ma ei tahaks sellist isegi matusteks saada 😀 Aga ometi oli see tehtud ekstra mu pulmadeks tĂ€is pulmakimbu raha eest. Samas kĂŒsin ma endalt siiani, miks ma ometi ĂŒht pruutneitsite kimpu lihtsalt endale pihku ei vĂ”tnud. Arusaamatu.

Kaevasin ajaloost teie jaoks selle kimbu nĂ€itamiseks isegi ĂŒhe eriti naljakalt armsas pildi vĂ€lja, kus kikilpsustatud papa mugistab pikkade kulmukarvade vĂ”binal naerda ja isa musitab mind eufoorias miskipĂ€rast otse suule, et kohevarsti samm edasi astuda ja jĂ€lle ĂŒks pĂ”rutav endamoodi pirn maha panna ehk surmtĂ”siselt mu vastse abikaasa kĂ”rva sosistada: “S*ta valiku tegid!”. Isa ikka oskas 😀

Nii, aga nĂ€ete seda kimpu mu kĂ€es? Paremat ja lĂ€hemat ja selgemat pilti mul paraku polegi ja ega see lillepunt siin ju nii hull tundugi vist, kui tausta ei teaks. Aga tuleb tunnistada, et ka pildil on ta kĂ”ike muud, kui ma soovisin – beezhid kuivatadu lehed, kipslill, roosad nĂ€rbund nĂ”eltega roosid ja noosad nelgid! No pole ju lihtne valge kera ja see kuradima tumeroheline mĂ€rg vaht ehk oasis vahib sealt kimbu paremalt servast ju otse vastu ka tĂ€na ja siin! 😀

Just nii sain ma omal ajal oma pulmaĂ”ppetunni kogu eluks. Ei iial enam ei telli ma midagi seesugust pulmadeks, sest pole see ei lillepoe, ilusalongi, juuksuri ega kellegi teise asi, mille jaoks mul seda vĂ”i teist ĂŒlepea vaja peaks olema. Ma maksan teenuse ja tulemuse eest ja mida ma sellega teen, on sĂŒgavalt mu isiklik asi. Ma lubasin hÀÀlekalt endale ja maailmale, et minu edasise elu pidulikud sĂŒndmused saavad kaubanduse ja teenuseosutajate jaoks olema alati vaid “tagasihoidliku eelarvega stiilipeod”.

Andreas on minu suhtumisega ĂŒsna algusest peale kursis. Kui ta hoolega meenutas, siis pidi ta tĂ”dema, et ka tema oli omal ajal ĂŒle maksnud nĂ€iteks fotograafi eest, kes eranditult kĂ”ik pildid kogemata pekki keeras ja neid kuidagi pÀÀsta enam ei suutnud. NĂŒĂŒd ta muidugi on nĂ”us ka muude asjade osas, et pole aus, kui hind vaid seepĂ€rast muutub, kui asja nime ette “pulma-” kinnitub. Seega, me oleme vanemad ja paaaalju targemad 😉

 

SÔrmused vÔi mitte?

Aga ikkagi need sĂ”rmused. Kas meil on neid ĂŒldse vaja? No tore oleks, aga kallimate jaoks raha hetkel lihtsalt ei ole ja aega otsida niisama meelepĂ€raseid nagu ka pole ja kuna meil nagunii oli plaan see pisike peopidamise asi Eestisse kavandada, siis mĂ”tlesime, et no las need sĂ”rmused siis jÀÀvad ka ootama seda Eesti vĂ€rki. Ega me siis seepĂ€rast vĂ€hem abielus pole, kui meil nĂŒĂŒd seda ametlikku rĂ”ngast ninast lĂ€bi pole. VĂ”i sĂ”rmes. Pealegi muigas Andreas, et oma eelmise abielu esimese sĂ”rmuse suutis ta vaid mĂ”ned pĂ€evad hiljem juba Ă€ra kaotada Vahemere vahustesse lainetesse. See kaotamise ja pĂŒsivuse mĂ”te viis meid ringiga tagasi millega palju pĂŒsivama juurde, kui seda on sĂ”rmused, mis elus ja ajas vĂ”ivad nii suureks kui ka kitsaks jÀÀda. Kui see kokkukuulumise kinnitus on aga tindi ja nĂ”elaga naha sisse toksitud, siis on ta mĂ€rkimisvÀÀrselt pĂŒsivam nĂ€htus. Kindlam ju ka. Naljalt Ă€ra kaotada ei saa. Isegi mitte Vahemerre.

TĂ€toveeringu mĂ”ttega olime me mĂ€nginud juba ajast enne seda, kui me reaalses elus kohtusime. Meil mĂ”lemal oli varasemast elust ĂŒks tĂ€tokas. MĂ”lemal vasaku kĂ€e Ă”lavarrel. SĂ”nni tĂ€htkujus sĂŒndinud Andreas lasi oma pulli endale teha 19selt, mina enda pĂ€evalilled aasta hiljem. Tema oli enda eluka ammu enne tegemist vĂ€lja otsinud, pildi CDle salvestada lasknud ja selle eest ka kena kopika kasutustasu maksnud. Tegemisest mĂ€letab ta vaid seda, kuidas iga torge, mis suuna kaenalaugu suunas vĂ”ttis, oli jubetult valus. 20 aastat hiljem nĂ€eb tema mĂ€rkmisvÀÀrselt kasvanud kĂ€el see elukas vĂ€lja selline. Kusjuures pull ise pole Ă”nneks laiusesse vĂ€ga veinud. Mustadest teravatest joontest on elu jooksul saanud aga tore sinakashall vĂ”ib-olla-pulli-moodi-tegelane 😉 Aga no olgu, kujutis on endiselt Ă€ratuntav.

Andreas avastas jupp aega hiljem oma BMW tsiklile mingeid juppe otsides juhuslikult, et ĂŒks firma on sellest samast, vabalt mĂŒĂŒgis olnud pullist, endale logo teinud. Tema muidugi itsitas, et tema omast, sest tema tĂ€tokas oli vanem. No on alles sakslased, kasutavad ĆĄveitslaste tĂ€tokaid enda firma reklaamiseks, eksole 😛 NĂŒĂŒd uuesti, seda pilti siin minu jaoks otsides, avastas ta, et sedasama pullipilti kasutavad kaasajal juba mitmed teisedki ettevĂ”tmised. Kui sa ikka oled (rohkem tĂ”enĂ€oliselt) mees, kes armastab verist liha sĂŒĂŒa, siis see pilt ju ometi on see, mis su maitsemeelte kĂ”ige heledama litakaga nitro plahvatama paneb? 😀

(see konkreetne pilt siis internetist, pĂ€ritolu on arusaadav 🙂 )

***

Minul oli kodutöö kenasti tehtud – olin hoolega uurinud koolivennalt saadud kes-teab-mis-pĂ€ritolu, aga mitmetest kĂ€test lĂ€bi kĂ€inud paljundusi vene vangide tĂ€tokatĂ€hendustest. Ja ĂŒhtlasi olin ma veendunud, et nĂ€iteks okastraati ega ka roosi, ei okastega ega ilma, liblikat, inglit, kotkast ma endale pÀÀÀÀris kindlasti ei tee. Ostsin endale ekstra veel ka ilusa paksu ja vĂ€rviliste piltidega sĂŒmbolite raamatu. Kaaluisin kaua enda jaoks olulisi asju ja jĂ€in lĂ”puks veendunult pidama pĂ€evalille juurde. Mul oli vaja pĂ€evalilletĂ€tokat.

Mulle meeldivad pĂ€evalilled. Kohe hirmus vĂ€ga meeldivad. Mulle meeldib nende tugevus, nende lĂ”hn, nende iseloom, nende vĂ€rv ja see, kuidas nad on nagu maapealsed pĂ€ikesed. Üks minu kĂ”ige suurematest unistustest oli lapsest peale seista keset Ă”itsvat pĂ€evalillepĂ”ldu. Ma olin kĂŒll veidi varem kĂ€inud Ungaris ja seal nĂ€inud sĂŒgisest pĂ€evalillepĂ”ldu, aga unistus minu sees pĂŒsis. Pealegi oli isa mulle samal aastal sĂŒnnipĂ€evaks kinkinud Elizabeth Ardeni Sunflowers lĂ”hnaĂ”li ja tualettvee ja ma lihhhtsalt armastasin seda lĂ”hna. Ja see polnud veel kĂ”ik – minu lapsepĂ”lve kĂ”ige lemmikum multikas oli pisikesest tiigrist ja tema sĂ”prusest pĂ€evalillega. KĂŒlmade tulekul jĂ€i ta ĂŒksinda looduse meelevalda ja nii see kĂ”ik algas. KĂŒlmal talvel oli tal turvalise pesa ĂŒhe talveks pea maha toetanud pĂ€evalille all. Lillest pudenenud seemned kogus ta endale kaissu ja kui ta kevadel Ă€rkas, siis leidis ta end kĂ”rgel taevas pĂ€evalillepĂ”llu keskel ĂŒhe lille peal ja kui mu mĂ€lu mind ei peta, siis oli iga pĂ€evalille sees lĂ”puks keegi. MĂ€letate seda nunnut multikat? Ma olen seda nii mitu korda juutjuubist pĂŒĂŒdnud leida, aga tulutult. Pealkirja ma ei mĂ€leta ja vene keeles ei oska paraku vist otsida.

TÄIENDUS: mu lemmikmultikas on tĂ€nu Ivi abile leitud! Link asub loo lĂ”pus kommentaarides. Ja see multikas on veel nunnum kui ma mĂ€letasin. Ma ei olnud seda vĂ€hemalt 25 aasta nĂ€inud ja kĂ”ike pĂ€ris tĂ€pselt enam ei mĂ€letanud, aga no ausalt, see on veel parem ja ka visuaalselt ilusam, kui mĂ€letada tihkasin. AitĂ€h, Ivi!  <3

Mingil hiliskevadisel hetkel seadsin siis koos koolivennaga sammud Vene tĂ€nava lĂ”pus asuvasse asutusse. Tuba oli tĂŒhi. TĂ€toveerija, vanem kiilakas mees, istus jĂ”ude. Lappasime rahus katalooge. Koolivennal oli oma kavand kaasas, mingi lihtne mustaga ornament. Seega temaga oli lihtne. Minuga aga ĂŒldse mitte, sest endal mul vaid ĂŒldine idee, et see peab olema pĂ€evalill. MĂ”tlesin, et kui ma nĂ€en sellist, mida ma tahan, siis ma tunnen selle Ă€ra. Onu muidugi Ă”itses ĂŒhe lĂŒhikese hetke, kui ta mulle peopesa suuruseid julgeid Ă”isi demonstreeris, et tema teeks nad mulle Ă”lale. Mina aga tahtsin midagi paaaalju pisemat ja tagasihoidlikumat, sest aasta varem olin ma koju juba oma kiila peaga lĂ€inud ja isal kulus vaat et kuu, et minuga uuesti rÀÀkima hakata. Mis siis nĂŒĂŒd veel saab, kui ma oma “kotkaga” koju jalutan.  Paneb mind Ă€kki veel pliidiukse kĂŒlge kinni? Eesti filmiklassika distsiplineeris kuigivĂ”rd 😛 No sel ajal ei olnud tĂ€tokad veel kaugeltki nii moes ja igapĂ€evased kui nĂŒĂŒd, aastaid hiljem.

LĂ”puks leidisme mingi muu lille ja onu siis joonistas sellele nii, et see nĂ€gi vĂ€lja igati pĂ€evalille moodi. TĂ”mmis kĂ€ele ja juba lĂ€kski suristamiseks. Valu ma ei mĂ€leta. Huvitav ja eriline tunne oli hoopis. Kui ta minuga valmis sai, siis jĂ€tkas ta selle sama musta vĂ€rvi ja nĂ”elaga mu sĂ”bra Ă”lal tema ornamendiga. See oli see hetk, kus minul kuul kokku jooksis. Aga kĂŒsida ei julgenud ma midagi. PĂ”demist jagus mitmeks aastaks. No et kes seal veel enne mind oli Ă€kki olnud? Ma olin sel ajal agaralt doonoriks kĂ€inud ja no ok, pool aastat polnud mingi ilmatum aeg oodata vahepeal, aga ma tĂ”simeeli kartsin, et mine tea, mis ma sellest nĂ”elast kĂ”ik saada vĂ”isin. Aasta hiljem vĂ”tsin end kokku ja kĂ€isin tegin igaks sajaks juhuks kĂ”ik vĂ”imalikud testid. KĂ”ik oli korras, aga Ă”ppetund oli kĂ€es ja teadmine ka, mida tulevikus hoolikamalt jĂ€lgida.

Igal juhul nĂ€gi mu kahe Ă”iega pĂ€evalilleke mingi viis aastat hiljem mingi kauge ja arusaamatu nurga alt vĂ€lja seesugune mittemidagiĂŒtlev pisike kribal. No seal mu vasaku Ă”la juures, mĂ€rkate? 😀

Aastate jooksul selgus muidugi, et pĂ€evalillel on ka vĂ€ga kehv tĂ€hendus – ta on sĂ”geda ja ennasthĂ€vitava armastuse sĂŒmbol ja leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks mind ikka ja jĂ€lle selles osas valgustada, no et kas ma ikka juba tean, millesse ma end mĂ€ssinud olen. Ja ĂŒldsegi, pĂ€evalill on alati vaid ĂŒhe peaga, aga miks minu omal kaks on 😛 No anna kannatust. Maailma rÔÔmuks oli mu lillepilt siiski nii pisike ja minu kasvades jĂ€i kuidagi veel pisemaks ja muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks. KĂŒmmekond aastat hiljem oli mu pĂ€evalilleke kaotanud enamuse oma kollasest ja pruunist vĂ€rvist, veel vaid ÀÀrejooned ja lehtede roheline vaatasid vastu. NĂŒĂŒd, kaks aastakĂŒmmet hiljem, on kollane ja pruun haihtunud minevikku. Mustast on saanud kokkusulanud hall ja rohelist vĂ”ib ehk hallist vÔÔranduva kumana aimata. Seal ta on ja vananeb vaikselt koos minuga 😀

Mis ma muud oskan kosta, kui et Ă”nneks taipasime me mĂ”lemad noorusest hoolimata oma tĂ€tokad teha ĂŒsna heale kohale, et isegi kerede kosudes ei muundunud need millekski muuks. Mulle meeldib alati nĂ€itena tuua veidi lopsakamalt vohavamatele kehaosadele ilutsema pandud liblikaid, mis pringil noorel ihul igavesti ilusad on, aga kehakaalu tĂ”ustes vĂ”ivad vabalt ĂŒhel hetkel nahkhiire mÔÔdu vĂ€lja anda. Ja sellega, et tĂ€toveeringud aastate minnes oma vĂ€rvi muudavad, no see oli ilmne juba ammu. Eks nad elavad ju meiega koos me elu.

Ja siin me siis nĂŒĂŒd olime. Sisuliselt oleksime me mĂ”lemad vĂ”inud kaaluda vanade tĂ€tokate vĂ€rskendamist vĂ”i millekski muuks tegemist, aga meie lustisime hoopis ideedega millestki uuest ja millestki sellisest, mida omavahel jagada. VĂ”i no tegelikult vahel ma ikka tegin Andrease kĂ€ega nalja ka ja tuunisin tema pulli natuke nii ja natuke naa. NĂ€iteks sebraks ehk tiigerhobuseks. Ta vist isegi ei pannud tĂ€hele, sest markeriga joonistamine ei ole valus 😛

Nii, aga see jagatud tÀtokate jutt ikka! Paaride ja sÔprade ja laps-vanem tÀtoveeringuid leiab internetiavarustest ohtralt ja me kaalusime neid asju julgelt nii ja naapidi.

Kas teha nii, et meil mĂ”lemal on tĂ€pselt ĂŒhesugused pildid? VĂ”i nii, et ĂŒhel on pildist ĂŒks ja teisel teine osa? Pildina vĂ”i tekstina, et tĂ€histada kahe tervikut. VĂ”i kirjutada kuupĂ€ev? Aga siis esimese suhtlemise vĂ”i kohtumise vĂ”i mĂ”ne kĂ€epalumise vĂ”i kokkukolimise vĂ”i abiellumise oma? VĂ”i linnukesed, kellega meil on oma lugu, millest ma rÀÀgin teile teine kord. VĂ”i aatomid, millega Andreasel on oma lugu. VĂ”i lihtsad ringid vĂ”i lĂ”pmatuse mĂ€rgid suure armastuse kinnituseks. Neid kĂ”iki on nii palju kasutatud. Sekka surus end naljaga ka meie pĂ€ris isiklik huumor, et mis oleks kui meil mĂ”lemal oleks naha sisse toksitud minu nimi. Mitte lihtsalt nimi, aga nii, et V-st saab sĂŒdame teha ja siis saabki kokku, et E armastab A-d.

tegelikul on minu nimes kogu me armastuse lugu juba kirjas 😉

Valik oli peadpööritavalt lai, aga midagi, mille peale me mĂ”lemad ahhaaa ja ohhooga lakke oleksime hĂŒpanud, polnud. TĂ€pselt nii, nagu keegi kuskil juba teinud on, ka ei tahtnud. Kiiret polnud.

MÔned internetinÀidised teile ka:

Mingil hetkel hakkas Andreas ajama, et meil on kroone vaja. Internet on neid puupĂ€sti tĂ€is. Nii ĂŒhe- kui paarikaupa. Vaadake erinevaid variante vĂ”i eelpool oleva pildi ĂŒlemises reas. Mind alguses see ei kĂ”netanud. Aga seda, et mina tema kuninganna olen, sellega olin ma juba harjuda jĂ”udnud. No kui keegi sulle seda pidevalt kinnitab, siis ĂŒhel hetkel tuleb ju harjumine. Just kuninganna, mitte printsess. See printsessifaas on mul elus kuidagi tĂ€iesti vahele jÀÀnud ja haldjaks hakkasin ma ka pĂ€ris ise. Isegi enda isa jaoks olin ja jĂ€in ma tema pesueht pĂ€rdikuks. Alati. Ja mind kĂ”rvust lae alla sikutades tahtis ta mulle alati Pariisi-linna ja Eiffeli torni nĂ€idata. Ei mingeid poputatud printsesse, hoopis lihtne loomarÔÔm ja esireas barrikaadidele roninud rebenenud sĂ€rgikaelustega kangelannad. AitĂ€h, isa, huvitavate sĂŒvahoiakute loomise eest, hihii! 😀

Andreas, kelle lapsepĂ”lve lemmikmuinasjutt oli Printsess herneteral, ei ole osanud minust kunagi printsessi nĂ€ha. Ma ju pole selline peen ja peps preili ja pÀÀstmist pole ma ka kunagi vajanud. Mina olen hoopis tema leedi olnud. No nii ta kutsus mind alguses. Ja tema oli rĂŒĂŒtel oma raudsel kaherattalisel ratsul. Mingil hetkel segunes leedi-jutt kuninganna omaga. No kui kuninganna, siis kuninganna, mis ma ikka meelitustele vastu pusklen. Iseenda maailmas olen ma ikka ju pisihaldjas ja draakonimamma kah. Aga Andrease maailmas vĂ”in ma olla kestahes tema heaks arvab ja ma vĂ”tan selle rolli suurima hea meelega vastu. Ja vot kui mina olen tema kuninganna, siis arusaadavalt on tema minu… tuldpurskav lohe? VĂ”i siis hoopis kuningas? Ta arvas, et kui ta nĂŒĂŒd kuningannaga abiellub, siis on ta igal juhul kuningas. Minu poolest olgu vĂ”i kojanarr, mina armastan teda ikka. Ja kui ta tahab kuningas olla, siis olgu aga. PĂ€ris uhke vĂ€rk on oma kuningaga abielus olla vist 🙂

PulmamÔtetega koos vÔttis Andreas pÀhe, et tema igal juhul tahab endale krooni. Ma olin valmis asja uurima ja kaaluma. Sukeldusin. Vaatasin nii ja vaatasin naa. No EI ei kÔnelenud need peente detailidega ja kÔiksugu kaardimastide kuningad ja kuningannad minuga. Krooni mÔte iseenesest hakkas mulle meeldima. Ja mis oleks, kui meil polegi pulmas sÔrmuseid vaid on hoopis kroonid?

Andreas teatas, et tal oli just seesama mĂ”te, et mĂ”tle kui Ă€ge, kui me oma muinasjutu sedamööda siis ka ametlikuks teeme. PĂŒĂŒdsin veel suurema hoolega leida enda jaoks sobivaid kroone. Ma isegi proovisin mĂ”nda neist endale kĂ€ele siia ja sinna joonistada. No ei olnud minu oma see must vĂ€rk. KĂ”ik need kroonid olid kuidagi liiga massiivsed vĂ”i liiga kribudetailsed vĂ”i liiga muhvinid ja no igat moodi mitte nii nagu mulle endale hea tunduks. Ma pidin leidma sellise krooni, millegi ma mitte ainult ei suuda vaid ka tahan igavesti koos elada ja selle pidev nĂ€gemine mind mingilgi viisil ei hĂ€iriks ega Ă€rritaks.

Ja siis korraga tuli Ă€ratundmine…

Ma ei leidnud mitte midagi ja mingil tĂ€iesti suvalise pĂ€eva suvalisel hetkel lasin kĂ€el ja pliiatsil ja paberil enda eest mĂ”telda. No et, ma joonistan selise krooni nĂŒĂŒd, millist ma tahaksin. Ma olen aegade jooksul joonistanud nii kuningannasid kui printsesse. Isegi enda haldjakehastusele olen mĂ”ned korrad krooni kuklasse surunud. Joonistasin endamoodi krooni ja vĂ€rvisin selle seest ka harjumuspĂ€raselt kollaseks. No nii nagu ma ikka olen teinud, sest kroonid on ju ometi kollased? 😀 Mulle meeldis see kroon. NĂ€itasin Andreasele. Talle meeldis ka ja ta teatis siis seepeale, et kuule, joonista mulle ka, aga must ja triibuga allservas. Joonistasin. Kohe mitu varianti. Kuigi ĂŒleni must pole minu teema, siis mina seda ju kandma ei hakka ja minu joonekiri on sellel ikka juures ja kokku sobivad nad minu kollasega ka.

Mina oleksin rahuldnud vaid krooniga. Ma usun, et pilt rÀÀgib oma lugu ise just nii nagu vaja. Esialgu oli mulle teksti mĂ”te isegi vÔÔras. Ja kui, siis miks inglise keeles? Äkki hoopis tema saksa ja mina eesti omas? No ok, inglise keelega ta veenis mind ĂŒsna pea. Aga ikkagi see tekst. No kuidas? Netist muidugi nĂ€gi mida kĂ”ike, aga minu jaoks olid need oma kujunduselt vÔÔrad. Liiga toretsevad, liiga igavad, liiga sogased, liiga libedad, liiga kandilised, liiga keerulised ja noh, ĂŒhesĂ”naga vĂ€ga vÔÔrad ja selgelt ei-ei-eid!

LÔpuks me midagi Andreasele nagu isegi leidsime, aga mulle endale see ikka ei meeldinud.

Siis kĂŒsis Andreas, et ma ju kirjutan oma töödele igale poole oma kĂ€ega ja endale iseloomulikult alati alla, no et miks ma seda teksti siis ei vĂ”iks ka ise meie kroonide juurde kirjutada. Proovisin. Tundus tĂ€itsa sĂŒmpaatne. Igal juhul palju parem, kui kĂ”ik need lĂ€biproovitud kirjastiilid guugli kirjastiiliotsingus.

Korraga oli meil olemas selge idee . Joonistasime neid kroone prooviks erinevas suuruses ja erineva asukohaga ja veidike ka viguritega kÀte peale, et selge ettekujutus saada sellest, mis meid lÔpuks vÔiks ees oodata ja eluks ajaks saatma jÀÀda.

Happy vĂ”ttis kogu seda taidelmist kĂŒlma kĂ”huga ja poseeris veetlevalt igas vajalikus asendis, mis talle endale parasjagu kontomööda oli. Krooniga ja ilma 😛

Nii oli vÀga hea ja igavesti lÔbus katsetada. Ma oleksin esialgu valinud mÀrksa pisema versiooni, aga kuidagi lÀks see mÔte kasvama ja vÔttis lÔpuks oma julge vormi just nii nagu ta vÔttis.

Mina teadsin, et ma tahan oma krooni vasaku kĂ€e randmele. Kuna ma juba mĂ”nda aega taas kĂ€ekella kasutan ja see keerleb mu vasaku randme ĂŒmber, siis pidi mu kroon justnimelt paremale saama. Ja eemale ka mu pĂ€evalillest, et kehatasakaal sĂ€iliks. KĂ€sivarre keskosa mulle ei meeldinud, sest ma kujutasin elavalt ette, kui jubedalt valus vĂ”iks selle tegemine olla. Kuigi see torgitud vĂ€rvine pind isegi suur poleks olnud vĂ”i nii, siis ikkagi jĂ€in ma oma randmevalikule kindlaks. Andreas seevastu arvas, et tema kroon peaks olema vasakul poolel ja justnimelt kĂ€sivarre sisekĂŒljel, sest ka tema ei tahtnud, et tema kroon kĂ€ekella alla jÀÀks. Peamine, et me ise enda valikuga rahul oleme, arvasime me mĂ”lemad, sest kokku kĂ”lame me nagunii hĂ€sti ja eraldi oleme ka tĂ€itsa iseenda moodi ja kui meie kroonid on erinevatel kĂ€tel, siis moodustame me alati omavahel mingitmoodi ringi. Ja mina saan oma kollase krooni! 🙂

Tore lugu oli muidugi see, et kuidas leida kiiremas korras see inimene, kes meile meie kroonid, nii nagu vaja, kenasti kiirelt toksivate nĂ”eltega me nahka talletaks. Esimene koht asus meile lĂ€hedal, omanik, ise ĂŒleni 2 pikkusmeetri ulatuses tindiga kaunistatud, naeratas leti tagant lahkelt ja ĂŒtles, et tulge nĂ€dala pĂ€rast kohtuma ja asja arutama ning soovis juba poole tööraha ulatuses ettemaksu. Arveldamine ainult sulas. LĂ€ksime juba suure hurraaga raha tooma, kui kĂŒsisin Andreaselt, et kui me nĂ€dala pĂ€rast alles vestlema ja detaile kokku leppima tuleme, siis millal asjaks vĂ”iks minna, et Ă€kki peaks ikka enne seda ka uurima. Hea mĂ”te. LĂ€ksime ilma rahata tagasi ja selgus, et no kohtumine on nĂ€dala pĂ€rast ja kunstnik, siis joonistab asjast oma nĂ€gemuse ja teha saaks ta neid nĂ€iteks kuu aja pĂ€rast. Ei aitĂ€h, nii paraku ei sobi. Ma saan aru kĂŒll, et on neid, kes teevad kĂ”ike ja igas soovitud stiilis ja kasvĂ”i sedasama liblikat 1500 korda, aga on ka neid, kes teevadki asju ainult omal viisil. Antud juhul oli meil paraku vaja just seda esimest, sest mina olin enda sees jĂ”udnud absoluutse veendumuseni, et mul on vaja veel ĂŒsna mitut tĂ€tokat ja iga viimane kui asi, mis mu nahale kantakse peab olema ilmeksimatult minu enda kĂ€ega kujundatud. VĂ€hemaga ma lihtsalt ei lepi ja pigem olen ilma piltideta 🙂

Teine koht meile lihtsalt ei meeldinud. Kolmas oli ka kahtlane. Neljas oli ootamatult kinni ja viiendasse kohta helistades öeldi, et tulge parem kohale ja rÀÀgime otse. LĂ€ksime. See oli igavesti peen koht St Galleni serval. Sametist vanaaegsed toolid ja sohvad muidu ultramoodsas keskkonnas. No selline omamoodi ja lahe koht. Mitte kĂŒll stiililt minu maitse, aga vĂ€hemalt vĂ€ga huvitav. PealtnĂ€ha ka puhas ja igati korras. Saime ankeete tĂ€ita ja kinnituse, et saame oma kroonid nii nagu soovime… ainult et septembris. Meil oli mis kuu? Mai. Ja mis ajaks oleks meil tore olla kroonitud? Hiljemalt juuni keskpaigaks, et haavad ka paraneda jĂ”uaksid veidi. Kuna paremat aega aga ootamas polnud, siis panime oma ajad kirja, tegime pisikese ettemaksu ja leppisime sellega, et kroonid tulevad, aga hiljem.

Samal Ă”htul rÀÀkis Andreas meie mĂ”ttest ja otsingutest oma kontorinaabriga. Tema, 50ndates kepsakas proua, teatas rÔÔmsalt, et ta just alles lasi endale ĂŒhe tĂ€otka teha kusagile ribide vahele tĂŒtre soovitusel ja ta vĂ”ib meile lahkelt kontakte jagada, sest tegijal on vĂ€ga sarnane stiil minu omale ja ta kindlasti saaks hakkama ja tutvuse kaudu ehk leiab ka aja lĂ€hemale kui septembrisse. Andreas kirjutas. See ĂŒle kere kirju tĆĄikk elab mĂ€gedes ja teeb tööd oma kodustuudios pisikese imiku kĂ”rvalt. No sel ajal, kui beebi magab vĂ”i midagi. No nii mĂ”ned tunnid pĂ€evas. Homme lĂ”unane aeg olla just Ă€ra öeldud. Hmm, ok. No homme ja lĂ”unal siis!

 

18. mai 2016 – kroonid, siit me tuleme!

Mul vĂ”ttis autoga kiirelt mĂ€gedesse tĂ”ustes kepsud all veidi vĂ€risema. Lisaks sellele, et ma nii kĂ”rgele minnes vahel ikka veel poolkurt olen. TĆĄikk tegi minu pildist tĂ”mmise, kleepis selle mulle nahale ja me kĂ”ik koos leidsime, et seda asja on vaja veidi nihutada. Sinakaslillad abijooned sipsti maha ja tĂ”mmis uue koha peale. See sobis. Viskusin pikali ja toksimine algas. MĂ”ne koha pealt, eriti sealt, kus veenid naha alt punnitasid, oli ikka kuradima valus korraks, aga ilu nĂ”uab ohvreid, lohutasin ennast ja no mis see kroonimise valu siis Ă€ra ka pole. Ja juba me valisime mulle kollast vĂ€rvi. Pakkumisel oli rohekas sidrunikarva kollane ja soe kollane, mis purgis oli kĂŒll veidi liiga intensiivne, aga tĆĄikk kinnitas, et lĂ”pptulemus jÀÀb paranemise jĂ€rel sarnane sellele, milliseks mina oma kavandi vildikatega tupsutanud olin. Mulle sobis. Ja juba ta saatis meid mu verevermeis randmega toast vĂ€lja, et seda puhastada ja kilesid vahetada ja kĂ”ik asjad Andrease jaoks valmis panna.

Imesime seal veejoomisele lisaks mÀgede karget kevadÔhku endale ninna ja nentsime, et kodus on juba palju rohelisem. Jahedam kliima mÀngib mÀrkmisvÀÀrset rolli meist vaid vÀhem kui poole sÔidutunni kaugusel.

Andreasel oli valus. Ma ei hakanud isegi tĂ€nitama, et maaa juuu ĂŒtlesin, et see on ropult vastik ja valus koht, no umbes nagu see otsapidi kaenlaalune. Aga enam polnud midagi teha. Enamuse ajast kannatas ta vapralt seal Ă€ra, aga vahepeal tegi hirmsaid grimasse. NĂ€iteks seliseid.

Kuigi, olgem ausad, tibi kiirustas ja vajutas ka enneolematult tugevalt oma toksimismasina peale nii, et see korduvalt kinni kiilus. Ta kĂŒll kinnitas, et nii jÀÀb asi parem ja pĂŒsivam, aga kĂ”rvalt vaadates oli seda ĂŒsna valus vaadata. No et mine tea, Ă€kki torkab veeni vĂ€lja vĂ”i midagi 😉 Õnneks sai see valu ruttu lĂ€bi ja juba me istusimegi autos ja passitasime oma kojusĂ”iduks kiletatud veritsevaid iluhaavu kĂ”rvu.

Lahe tunne oli! Ja paranesid nad ka kenasti kreemiselt ja probleemivabalt.

No kui ma hirmsat moodi nokkida ja norida tahaksin, siis minu oma annaks muidugi ka veidi korrigeerida, aga aastad teevad nagunii lĂ”puks oma töö 🙂

Andrease oma peaks aga tegelikult ka veidike korrigeerima. Nii vÀliskontuuri kui ka tÀite osa, aga sisuliselt on ok ka just nii nagu on.

Eks see kĂ”ik ole ĂŒks suur ja puhas maitsekĂŒsimus, aga meile igal juhul meeldib, sest see kĂ”ik tuli loomulikult ja lĂ”busat. Ja kokkuvĂ”ttes ongi see ainus, mis tegelikult loeb. Ja mina sain korraga hoogu oma uute mĂ”tetega aina juurde ja juurde. Andreas ka, aga tema ootab minu kujunduste taga. Ja mina ei ole suutnud seda pĂ€hklit veel lĂ€bi pureda, et mis ja kuidas oleks talle kĂ”ige parem. Minu endaga on aga lihtne, ma tean vĂ€ga tĂ€pselt, mida ja kuhu ma kunagi veel tahan. Aga abiellumiseks valisime me sĂ”rmuste asemel hoopis kroonid ja saime need enne pulmi sĂ”na otseses mĂ”ttes kĂ€tte kah. Vahel ikka veab! 😀

2. osa: Kuidas ma ĆĄveitslasega abielluda kavatsesin

Teine lugu me armastuse loost. SĂŒndmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

Harjutused sabale ehk kuidas tekkisid kÔik eeldused abiellumiseks

Andreas on mu kĂ€est lugematu arv kordi kĂŒsinud, kas ma talle naiseks tulen. Tema kĂŒsimised on alati olnud lihtsad ja loomulikud, tseremoonitsemata ja ka planeerimata. No ei mingit hollivuudi ega midagi. Just nii nagu tunne on kandnud. Vaatab mulle sĂŒgavale silma sisse oma rohepruunide silmadega ja kĂŒsib: “Will you marry me?” ja mina pole kunagi suutnud talle Ă€ra ĂŒtelda 😛

Me saime tuttavaks 5. juunil 2014 ja kohtusime esimest korda silmast silma sama aasta oktoobris. Novembris tuli ta esimest korda Eestisse meile kĂŒll. Ta saabus ööl enne Vancu seitsmenda sĂŒnnipĂ€eva pidu ja Vanc rÀÀgib siiani, et sai endale sĂŒnnipĂ€evaks issi. See olevat olnud tema lĂ€bi aegade parim sĂŒnnipĂ€ev. Seda kinnitab ta alati veendunult. Kuigi keegi Andreast talle isana ei tutvustanud, siis ju oli neil mingi oma Ă€ratundmine. Vancu pĂ€rissĂŒnnipĂ€ev oli pĂ€ev hiljem, 23. novembril,  ja meil oli korraks mahti Andreasega ka kahekesi linna pĂ”igata. Ma lihtsalt pidin talle Komeedis oma lemmikkooke tutvustama. Vancu sĂŒndimise pĂ€ev on omal moel ka minu uus sĂŒnnipĂ€ev. Seal me siis istusime kahekesi kolme koogi taga.

Andreas pani korraga koogikahvli hÀsti mÔÔdetud liigutusega taldrikule ja see ei jÀÀnud mul mÀrkamata. Siis vÔttis ta minu sÔrmed oma sooja pihku ja vaatas mulle silma sisse.

“Kas sa tahad minuga abielluda?”

See oli kĂ”ige esimene kord. Aeg oli kĂŒps, sest tema paberil eksisteeriva abielu lahutus oli sisse antud ja eelmise suhte emotsionaalne pool lahendatud. KĂ”ik lĂ€ksid eluga edasi. Tegelikult ei tulnud see kĂŒsimus minu jaoks ootamatult. See oli juba ĂŒsna kaua Ă”hus heljunud, aga mind vĂ”lus tema kĂŒsimise lihtsus. Ei mingit kihevil ootamist, et nĂ€e, kohe on jĂ”ulud, kas ta kĂŒsib nĂŒĂŒd vĂ”i Ă€kki uusaastaööl? ValentinipĂ€eval? NaistepĂ€eval? Minu sĂŒnnipĂ€eval? Jaaniööl? Siis oleks vist juba lootusetuse kuristik kĂ€ega katsuda. Oi kui hĂ€sti tean ma neid ootamisi ja pettumisi enda varasemast elust 😉

Andreas ei ole kunagi osanud mind piinata. VÔi vÀhemalt pole ta seda kunagi vajalikuks vist pidanud. See kÀis ilmselgelt ka selle kÀepalumise kohta. Ja mina ei ole kunagi vajalikuks pidanud mingit hullu ettevalmistust ja planeerimist nii olulise ja lihtsa asja kokkuleppimiseks. See on ju ainult normaalne elu osa. Armastus on, koos tahame olla, abielus olemine on loomulik. Lihtne ju?

Komeedist lĂ€bi jaheda talvehĂ€maruse Jaani kiriku poole bussile kĂ”mpides libistas ta mulle sĂ”rme enda vana hĂ”bedast sĂ”rmuse. Ma olin talle kuu aega varem möödaminnes ĂŒtelnud, et kui tema jaoks kĂ€ib abiellumise kavatsus kokku sĂ”rmusega, siis mul oleks pigem hea meel, kui sellel ka mingi isiklik lugu ja vÀÀrtus taga on. Kivid, kuld ja hind ei oma minu jaoks mingit tĂ€htsust, kui need vaid ĂŒhel eesmĂ€rgil steriilsest poest tulevad. Ja korraga oli minu sĂ”rmes tema sĂ”rmus, mida ta viimased 20 aastat katkematult kandnud oli. Ta ostis selle Rolling Stonesi kontserdilt. See oli ĂŒhtlasi ainus ehe, mis talle endale midagi olulist tĂ€hendas. Seda teadsin ma juba varasemast ja mul oli hirmus ilus olla sellega. Ju on maailm kord juba nii tahtnud, et lisaks sama vanad olemisele on meil muuhulgas ka tĂ€pselt samasuured kĂ€ed ja sĂ”rmusenumbrid. LĂ”bus siduv seik selle sĂ”rmuse pĂ€ritoluga oli ka see, et me mĂ”lemad oleme sellesama tuuri Rolling Stonesi kontserdil kĂ€inud. KĂ”igist neist paljudest teistest esinejatest, kelle etteasteid me nĂ€inud oleme, on see lĂ€bi aegade ainuke, millel me mĂ”lemad kohal oleme olnud. KĂŒll erinevates kohtades, aga see oli ĂŒks ilmatuma Ă€ge kontsert ja enne kui Green Day Eestisse jĂ”udis oli see mu absoluutne lemmik lĂ€bi aastate.

Samal Ă”htul ootas meid aga esimene ĂŒhine kontsert. Roxette oma. Oo, lapsepĂ”lv!! 😀 Nagu nĂ€ete, on seesama sĂ”rmus siin juba Andrease sĂ”rmest minu omasse rĂ€nnanud 🙂

Veel ĂŒks asi! Samal Ă”htul taipasin mina, et minu lemmiksĂ”rmus, mu pöidlas, passib suurepĂ€raselt ka Andreasele. Miks peaksid kihlasĂ”rmuseid kandma ainult naised? SĂ”rmuste vahetamine tundus mulle kuidagi palju armsam. Andreas nĂ”ustus. Sellest pĂ€evast peale oli asi ametlik ja meil oli kindel plaan ĂŒhel heal pĂ€eval kungi tulevikus abielluda.

Aegade jooksul on ta mu kĂ€est kĂŒsinud, kas ma temaga abielluda tahan vist peaaegu igal pool. Mina tema kĂ€est ka. Meil on selle kĂŒsimisega oma tore lugu. Ja me harjutasime pidevalt ja tegime sellega nunnult nalja kah. NĂ€iteks nii. Ühel pĂ€eval joonistas Andreas mulle Â ĂŒhe eriti ilusa kollase sĂ”rmuse. Palus mu vĂ€ikese sĂ”bra appi ka 😀

2. detsembril 2015 ehk veidi enam kui aasta esimesest kĂŒsimisest hiljem, siis kui Andrease lahutus ametlikult jĂ”ustunud oli, sain ma endale SĂ€ntise tipus ka tillukeste lĂ€bipaistvate kivikestega sĂ”rmuse sĂ”rme. SĂ€ntis on siin meie piirkonna kĂ”rgem mĂ€etipp, millest kohalike jaoks algavad Alpid. Selgema ilmaga vilksab see kivimĂŒrakas siin taustal sageli. Kui suuri maju ees ei oleks, siis nĂ€eksime seda praegu ka koduakendest. Mina olin selleks ajaks seal juba paar korda kĂ€inud, aga poiste jaoks oli see pĂ€ris esimene kord. Vancu vaatas parkimispatsil taevasse, no sinna, kuhu me “vaguniga” tĂ”usma pidime, klammerdus nagu liimitud koaala enda ees oleva istme kĂŒlge ja teatas, et tehke mis tahate, aga tema kĂŒll nii jubedasse kohta ei tule. Ohtlik ja paha ja hirmus ja mis kĂ”ik veel. Pool tundi draamat Kohviveski (“Suvitajate”) stiilis ja mingi ime lĂ€bi jĂ”udsime me enne loojangut isegi tippu.

Seal oli niiiiiih ilus ja kui Vanc purika pihku sai ja seda sööma asus, siis arvas ta, et ta vÔib teine kordki SÀntise otsa sÔita.

Vaade alla kodu poole:

Vaade kivistele mÀgedele, mis SÀntisest alguse saavad:

ÜhesĂ”naga kogu selle mĂŒdistamise taustal oli Andreasel taskus pisike nunnu sĂ”rmus ja selle pistis ta mulle poiste juuresolekul sĂ”rme kĂ”rgel jahedas taevas, kui soe pĂ€ikeseloojangu valgus ĂŒle lumiste mĂ€etippude oli valgunud.

Minu jaoks polnud sellel kĂ”igel olulist tĂ€htsust, aga talle oli oluline, et nĂŒĂŒd, kus lahutus on jĂ”ustunud ja ta on ametlikult tĂ€iesti vaba mees, et ta saaks uuesti mu kĂ€tt ja sĂŒdant tĂ€iesti ametlikult paluda. Vist selleks, et ma ei saaks mitte kunagi poole sĂ”naga viriseda, kui mul peaks selleks tahtmine tekkima. Sedasi muigasin ma endamisi. Vaadake, kogu mu pere mahub mulle pihku! Vanc on juba klaasuste taha sooja pugenud 😉

Tegelikult leidsime me mĂ”lemad pigem, et see on oluline hetk ka me poistele ja vĂ”imalus neid kaasata nii, et neil sellest armas mĂ€lestus jÀÀb ja et nad kunagi ei kardaks ennast avada, vĂ€ljendada ja proovida. See on arvatavasti parim eeskuju, mida me neile ellu kaasa oleme pĂŒĂŒdnud anda kĂ”ige muu olulise kĂ”rval. Otse ja lihtsalt. VĂ”i minu poolest kasvĂ”i kuumaĂ”hupalli ja ilutulestikuga. Seda peavad nad ise teadma, mida ja kuidas just neile passivad need asjad tulevikus. Aga oluline on see, et nad ei kardaks end vĂ€ljendada.

 

Ja kuidas pÀriselt abielluda?

Meie olime abiellumiseks ammu valmis. Selles polnud ei kahtlust ega kĂŒsimusi.

Kuna me tegelikult lootsime, et elamisloaga lÀheb mÀrksa kiiremini ja ehk Ônnestub meil juba veebruaris vÔi hiljemalt mÀrtsis abielluda, siis kuulas Andreas siin hoolega maad, pidas ametnikega kirjavahetust, et vÀltida sedasama saba-ei-tea-mida-pea-teeb elamisloa taotlemise kaost. Selle info alusel vÔtsin ma 2015. aasta detsembri lÔpus maavalitsusest vÀlja abiellumiseks vajalikud saksakeelsed dokumendid:

  • sĂŒnnitĂ”endi
  • abieluvĂ”imetĂ”endi
  • abielu lahutust kinnitava tĂ”endi
  • eelmist abiellumist kinnitava tĂ”endi

Viimase siis selleks, et siinsetele nĂ”uetele vastavat lahutuse paberit, kus on peal abiellumise kuupĂ€ev, abiellunute/lahutajate nimed ja isikukoodid, lahutuse algatamise (?) ja jĂ”ustumise kuupĂ€ev, pole Eestis sellisel kujul olemas. See oli siin mingil pĂ”hjusel ĂŒletamatult oluline info ja Ă”nneks taipas maavalitsuse ÀÀrmiselt meeldiv osakonnajuhataja mul soovitada vĂ”tta vĂ€lja ka abielutunnistus, sest kahe paberi peal sai vajaliku info enamvĂ€hem kokku. Seepeale oleks paberi peal vĂ”inud kĂ”ik olla justkui korras, aga kas ka pĂ€riselt?  Igal juhul olime me stardivalmis.

Aprilli keskel oli meil elamisloaga seoses hea tunne, et nĂŒĂŒd ometi on kĂ”ik tĂ”estatud ja lĂ”puks saab toredatele asjadele ka keskenduda. Sel ajal, kui mina lastega Eestis koolivaheajal olin, kĂ€is Andreas asja igaks juhuks ka kohalikus kĂŒlavalitsuses uurimas ja olemasolevaid pabereid nĂ€itamas. KĂ”ik olevat vĂ€ga tore, AGA puudu olevat selle vĂ€ljaregistreerimise paberi asemel nĂŒĂŒd hoopis meie ametlikku aadressi kajastav tĂ”end. Ehk siis Eesti aadressiga paber, sest elamisluba meil siin ju veel polnud. Nii minu kui mu laste oma. Ja kui ma oleksin nende nĂ”udmisel end juba Eestist jĂ”udnud vĂ€lja registreerida, et neile “Eestist Ă€rakolimise tĂ”end” viia, siis oleksin ma maa ja taeva vahel, sest Ć veitsi aadressi poleks ju aktsepteeritud? Ma vihastasin end siiruviiruliseks ja tĂ€nasin Ă”nne, et ma meeleheites mingeid hektilisi samme ei astunud ja endiselt registri jĂ€rgi Eestis elukohta omasin. Ok, sain need paberid ingliskeelsena PĂ€rnu maanteelt perekonnaseisuametist kĂ€tte. Tundus, et nĂŒĂŒd ometi on kĂ”ik korras.

EsmaspÀev, 9. mai 2016

Kuidagi elasime me nĂ€dalavahetuse lĂ€bematult ĂŒle ja esmaspĂ€eva hommikul seadsime sammud jĂ€lle tuttavas suunas, et abielluma hakata. NĂŒĂŒd ei saanud enam mingit takistust olla. Ulatasime Ă”nnelikult lĂ€bi klaasseina pilu oma paberipaki ja jĂ€ime Ă”hevil olemisega ootama, et hakata tĂ€itma abiellumise soovi vĂ€ljendavat ankeeti. Paberid vĂ”eti vastu, neid on vaja hakata uurima. Ankeeti ei antud. Kui paberid on korras, siis saame ka ankeedi tĂ€ita ja abiellumiseks oma sooviavalduse esitada.

Me oleksime vĂ”inud Ă”lgu kehitades vĂ€hemalt teeselda, et ega me arvanudki, et see meie abiellumine kuidagi lihtsam saab olema, kui juba kogemused elamisloa taotlemisega varnast vĂ”tta olid. Aga me tĂ”simeeli arvasime, et nĂŒĂŒd on koer ja saba ĂŒletatud ja alles on vaid rÔÔm ja lustipidu ja nii mitme ametniku poolt oli ka kinnitus, et kĂ”ik nĂ”utud paberid on meil olemas ja tĂ€iesti korrektselt sealjuures. Mis see abiellumine siis Ă€ra ei ole! Neil on vĂ€rkselt isegi kĂ”ik meie teised paberid ju olemas ja tĂ”estatud ja kinnitatud.

Ei takista vallid, ei takista kraav… VĂ”i siiski?

Selleks, et Ơveitsis ƥveitslasega abielluda, on kaks vÔimalust:

1. Elada siin ja omada elamisluba – rusikareegli jĂ€rgi eeldab see ka töölkĂ€imist siin, aga Ă”nneks on vĂ”imalikud ka erandid
2. Taotleda abiellumise ettevalmistusteks eraldi ajutine lĂŒhiajaline elamisluba (mis eeldab, et ma oleks taotlemise hetkel elanud Eestis ja tulnud siia vaid abielluma)

Kahte korraga ei saa ja kuna meil oli juba mu laste kooliskĂ€imise pĂ€rast vaja pĂ€riselamisluba, siis sellega alustasimegi ja pidime lĂ”puni viima enne, kui tekkis ĂŒldse vĂ”imalus abielluda. Katkematu ja kurnav ma-ei-ole-kaamel-protsess pÀÀdis lĂ”puks kĂŒll loa saamisega, aga selleks, et abielluda, tuleb vĂ€lja, on vaja kogu see trall sisuliselt uuesti lĂ€bi teha. Uute imeliste ja ettearvamatute nĂ”udmistega.

Tegelikult poleks Eestis abiellumine ju muidu nii keeruline, aga selleks, et Andreas oleks siit paberid Eestis abiellumiseks saanud, oleks ma ikkagi pidanud esitama eelnevalt kĂ”ik oma paberid siia ja siis nad oleks otsustanud, kas ikka tohib. Ja kuna ma sel hetkel olin siin sisuliselt illegaal, mida mul kunagi unustada ei lastud, siis poleks luba antud ja oleks ka elamisloa taotlus tagasi lĂŒkatud. Ja kui miski nipiga oleks luba antud, siis Eestis vĂ€ljastatud abielutĂ”endit poleks siin ikkagi kinnitatud. Seda öeldi meile juba varem. No et Eesti jaoks vĂ”ime me ju kuidagi abielluda, aga nemad seda sel juhul ei tunnistaks.

Meie eeltöö oli muidugi kĂ”ik vĂ€ga tore ja kĂ”ik mu maavalitsusest detsembris vĂ”etud paberid sobisid. Kuigi neil oli vaja ikka veel ringiga ĂŒle kontrollida, kas vĂ€ljaandja vĂ”ib tĂ”esti ka maavalitsus olla – neil sellist templite nĂ€idist ja asutust endal kataloogides ei olnud, aga saksakeelsed paberid rÔÔmustasid neid vĂ€ga. Selle ĂŒle nad imestasid ka, et kas tĂ”esti on vĂ”imalik, et originaale saab ka saksa keeles. Rahvastikuregistri paberid sobisid ka, aga kohe oli kĂŒsimus, et miks siis need ei ole saksa keeles. Kinnitasin, et osasid pabereid tĂ”esti saab ka saksa keeles. KĂ”iki mitte. Oma peas juba mĂ”tlesin mĂ”ru muigega, et nĂ€e, milline Ă€riidee, hakkaks kireva taustaga eestlastest ĂŒksikvanemaid siin maale tooma – kui see jube tee kord mĂ”istust kaotamata lĂ€bi on kĂ€idud, siis juba tead, kust nurgast vĂ”ib jĂ€rgmine kirves vĂ”i nool tulla. Tegelikult ei tea, sest iga ametnik on kuningas ja sina oled ei keegi. Selle sama klaasiga teeninduslaua tagant vaatas meile vastu olenevalt pĂ€evast vaheldumisi neli erinevat nĂ€gu ja iga jumalama kord olid elamisloa taotlemise ajal igal ĂŒhel neist oma jutt ja nĂ”udmised varuks. Kord ĂŒks asi sobis, jĂ€rgmine kord oli vĂ€listatud, et selline asi sobida saaks. Kaamel, eksole?! Abiellumise puhul oli olukord vĂ€ga sama.

Ja siis hakkas tulema… Elu Eestis on nii mitmes mĂ”ttes palju lihtsam, mugavam ja ilusam. Ja pĂ€ris kindlasti inimlikum…

KolmapÀev, 11. mai 2016

Selgus, et puudu on mu poiste sĂŒnnitĂ”endid. Saksakeelsed. Mitte vanemad kui 6 kuud. No ja nende Eesti passid ja siinsed tulnukapassid ka. Vihastasin end juba siiruviiruliseks, et Andreas ju ei abiellu mu lastega vĂ”i me ei tegele momendil lapsendamisega… Milleks kĂ”ik see veel?! Seda enam, et migratsiooniametil on ju kĂ”ik vĂ€rskelt olemas ja kontrollitud. Kui me elame siin ĂŒhel ja samal aadressil, siis arusaadavalt jÀÀb kĂ”ik laste suhtes samaks ka abiellumise jĂ€rel. Kas Eestis ĂŒldse kĂŒsitakse abielludes laste olemasolu kohta rohkem kui nende arvu?

Kas ma pean nende paberite pĂ€rast nĂŒĂŒd jĂ€lle Eestisse minema? Pakkusin, et meil on ju olemas siin sĂŒnnitunnistuste eestikeelsed originaalid, mis on ametlikult tĂ”lgitud saksa keelde ja nende Ă”igsus kinnitatud notari poolt. Ei sobinud. Esiteks on neil vaja originaalpaberit endale ja teiseks peab see olema Eestis vĂ€ljastatud otse registrist ja saksakeelsena. Nojah.

Hullu korraldamise peale ja maavalituse ÀÀrmiselt meeldiva proua toetuse ja lohutuse toel sain vajalikud paberid tellitud, need said kohe valmis, mina sain kĂ€igu pealt tehtud enda emale volitused, ema sai töölt korraks Ă€ra kĂŒsida, et paberid Ă€ra tuua, kiirelt skanneerida, siia saata ja siis originaalid posti viia. Seda kĂ”ike mĂ”ne tunni jooksul. PĂ€ris ausalt – ilma enda ema ja Harju Maavalitsuse vastava osakonna juhataja mĂ”istmise, toe ja abita, poleks me eluilmas vist siin abiellutud saanudki. Ma nutsin vahepeal mitu ookeani ja olin valmis kivi kivi haaval selle kohaliku kĂŒlaputka siin maha lammutama, sest see kĂ”ik hakkas selgelt mĂ”istusele.

Poiste paberite nĂ€idised saatsime kohe neile meiliga ĂŒlevaatamiseks, no et kas sedasi nĂŒĂŒd ometi sobib. Neile tundus, et vist on ok, aga nemad ei otsusta ja enne kĂ”rgemalt kĂŒsida ei saa, kui orginaalid on kĂ€es. Need saabusid imede ime! juba laupĂ€eva hommikuks.

EsmaspÀeva, 16. mai 2016

Seadsime sammud taas vanal tuttaval aadressil. Aeg jooksis. Kas me veel jĂ”uame? KĂ”ik minu Eestist toodud paberid on kehtivad 6 kuud (iga poole aasta tagant sĂŒnnin ma ju uuesti?). Aprilli omadega ei olnud hetkel hullu, aga detsembri omad hakkasid vaikselt kehtivusaja lĂ”pule lĂ€henema ja peavad sellegi poolest reaalsel abiellumise hetkel ka veel kehtivad olema. Detsembri lĂ”pus arvestasime umbestĂ€pselt optimistlikult veebruariga. VĂ”i mĂ€rtsiga.. siis kadus juba lootus suht Ă€ra. Me oleksime ammu abielus olnud, kui poleks seda lĂ”putut elamisloa jama olnud. Aga nĂŒĂŒd oli asjaga korraga vĂ€ga kiire. Maikuu selgroog oli juba murtud, aga paberid olid kehtivad vaid juuni lĂ”puni.

Teel olles tegime isekeskis nalja ja kruttisime saatuse irooniale veel mitu vinti peale selles ĂŒdini absurdses olukorras. No mis oleks nĂ€iteks, kui nĂŒĂŒd selgub, et meil abiellumiseks vaja ka mu laste bioloogilise isa nĂ”usolekut. VĂ”i eksabikaasa oma? Me vanemate oma? Ja siis on meil vaja esitada ka fotod, vĂ€ljavĂ”te karistusregistrist ja hullumajast ja niisama arstitĂ”endid ehk ka. Äkki on korraga oluline teada meie veregruppi? Ikka tĂ”endatud kujul, muidugi. Ja kui see kĂ”ik on korras, siis on ehk vaja ka mu Ă”e kilpkonnade kohta tĂ€psustavat tĂ”endit Tallinna Loomaaiast vĂ”i pĂ€ritoluriigist. Nii et, Ă”eke, sĂ€ti oma konnad valmis!

Nali naljakas, aga tegelikult oli meie tunne tugev ja lootust veel ju oli, et ehk siiski jÔuame enne juuni lÔppu asjad korda saada.

Koha peal selgus, et rÔÔmustamiseks pĂ”hjust pole. Tegelikult on neil vaja nĂŒĂŒd ikkagi minu “Eestist vĂ€lja registreeritud” paberit, sest olukord on muutunud ja elamisluba on nĂŒĂŒd ju olemas. Selgitasin hĂ€sti kannatlikult uuesti, et sellist paberit, et ma Eesti Riigist vĂ€lja olen registreeritud, ei ole olemas. Minu eelmise elukoha paberid rahvastikuregistrist on neil kĂ”ik kenasti olemas ja nĂ€dal varem sobisid need kenasti. Minu praegust ja tĂ€iesti ametlikku aadressi nĂ€evad nad ise igal pool alates mu tulnukapassist kuni enda kataloogid ja registriteni. Parim, mis ma saaksin neile nĂŒĂŒd veel ehk tuua on rahvastikuregistri tĂ”end oma praegusest elukohast. No et eestlased kinnitavad, et ma elan Ć veitsis. See neile ei sobinud, vaja oleks ikka “vĂ€ljaregistreerimise kinnitust”, aga Ă”nneks pandi see mĂ”te korraks ootele, no et nad peavad uurima, kas ja mis ja kuidas siis ikka sobib ja mis mĂ”ttes ei ole olemas vĂ€ljaregistreerimise tunnistust. MĂ”te Eesti Riigile – palun tekitage seesugune paber, igaks juhuks 😀

Ja meie viimase 300+ pĂ€eva lemmikteema, tervisekindlustus, oli ka menĂŒĂŒs tagasi. Abielluda ei saa enne, kui pole kehtivat tervisekindlustust. VĂ”i korrektselt vĂ€ljendudes, abiellumise soovi ei saa avaldada enne, kui kindlustus ei kehti. Selleks hetkeks oli meil nĂŒĂŒd ju isegi vĂ”imalik see kohustuslik kindlustus soetada. Elamisluba oli lĂ”puks olemas. Kusjuures meie kindlustus oli ka juba makstud, aga hakkab see kehtima alates jĂ€rgmisest ehk juunikuust. Seega, arusaadavalt, peame oma avaldusega ootama juunikuuni, et siis kindlustusest tellida kinnitav paber ja nii edasi.

Mina hakkasin nutma ja marssisin klaaskastist tummalt vÀlja. Ebanormaalne!!

VahemĂ€rkusena veel ka see, et pole ĂŒldse vĂ€hetĂ€htis, et kindlustusele peame me nĂŒĂŒd pool aastat maksma karistuseks topeltsummasid, sest siin viibitud aja jooksul, mil meil ei olnud kindlustusele ja arstiabile ligipÀÀsu, polnud meil kohalikku kindlustust. Kindlustus on kohustuslik, eksole. Saate aru!? Trahv selle eest, et nemad ise ei andnud seda vĂ”imalust end kindlustada? Andreas kirjutas neile ja kĂŒsis, mis mĂ”ttes on neil Ă”igust sedasi meid peedistada ja sai vastuseks, et tooge meile kĂŒlavalitsuset paber, kus on nĂ€ha, et teile ei antud kindlustust elamisloa taotlemise ajal. Arusaadavalt pole neil ametnike jĂ€lle Ă”igust midagi sellist vĂ€ljastada, sest kindlustus on kohustatud kĂ”iki kindlustama, kui tegemist on kohustusliku tervisekindlustusega. Ja ametnikel on vaid Ă”igus nĂ”uda kindlustust inimestelt, mitte kindlustuselt. KĂ”ik maigutasid ja laiutasid kĂ€si ja nĂ”udsid oma osa. See kindlustus ei ole ĂŒldse odav vĂ€rk ja maksta seda topelt on… ilmselglt liiga palju, aga valikut polnud.

See kindlustuse vĂ€rk oli kĂ”ige viimane piisk Eriti Rahuliku Andrease kannatuse hiigelsuurde karikasse. Ta kirjutas oma elu kĂ”ige kurjema kirja kohaliku kĂŒlavalitsuse juhatajale ja teatas, et seesugune mĂ”nitamine ei ole enam taaaluuutaaav. Ta oli mulle ka juba varem ĂŒtelnud, et ĆĄveitslastele kĂ€ib kĂ”ige enam hinge pihta see, kui keegi vĂ€lja ĂŒtleb, et teda on solvatud ja halvasti koheldud. Ma muidugi kĂŒsisin kohe, miks ta seda kirja neile juba ammu ilma varem ei saatnud, aga seepeale vabandab ta, et kuniks meil ei olnud elamisluba, siis olime me liialt nende meelevallas, nĂŒĂŒd aga, kui mul on siin riigis sisuliselt kĂ”ik Ă”igused peale valmis/hÀÀletusĂ”iguse, siis inimvÀÀrne kohtlemine vĂ”iks ometi olla kĂ”ige aluseks. Ja ta lajatas tĂ€iega.

Pikk, pĂ”hjalik ja vĂ€ga suurt nördimust vĂ€ljendav kiri lĂ€ks teele hilja Ă”htul. Mina kirjutasin sel Ă”htul ka. SĂ”pradele FBs. Sest ausalt, kogu see jama hakkas nĂ€rvisĂŒsteemile. Tugevalt. Kui ma muudel pĂ”hjustel ei oleks pidanud sel hetkel siin elama, siis oleksin ammu Andrease, lapsed ja koera kaenlasse vĂ”tnud ja tagasi Eestis. Palusin sĂ”pradelt, et nad meile nĂŒĂŒd kohe vĂ€ga-vĂ€ga pöidlaid hoiaksid ja hĂ€id mĂ”tteid saadaksid. Ja nad olid meie jaoks olemas.

Üks neist vastas mulle ka nii:

“Kuule, kui kogu see vĂ€rk nĂŒĂŒd Sinu jaoks Ă”nneliku lĂ”pu saab (minu kĂ”hutunne ĂŒtleb, et see Ă”nnelik lĂ”pp on lĂ€hedal), siis peaksid sa kirjutama sellest raamatud

1) kuidas Ć vetsis mehele minna ja

2) 100 pĂ”hjust miks pole hea armuda Ć vetsi riigi kodanikku”  🙂

Paberist raamatut pole, aga seesama blogi siin ongi minu ajaraamat ja siin on see lugu nĂŒĂŒd kirjas, aitĂ€h, Pille, julgustamise eest! 😀

 

TeisipÀev, 17. mai 2016

Andrease kurjast kirjast ja minu ema ja mamma ja sÔprade pöidlahoidmisest oli vist pÀriselt kasu, sest juba jÀrgmisel hommikul, enne tööpÀeva algust, helistas juhataja Andreasele ja nad leppisid veel sama pÀeva pÀrastlÔunaks kohtumise kokku.

Juhataja oli maja pealt kogunud kokku meie paberid ja nendega tutvunud. RÀÀkisime Ă€ra kogu oma loo. Emotsioone varjamata. Minu Ă”nneks sai ta aru inglise keelest, kuigi ise vastata ei julgenud, aga selle osa tĂ”lkimisega sai Andreas ladusalt hakkama. AmetnikutĂ€di lubas asjaga isiklikult tegelema hakata. Ta helistas kaks pĂ€eva hiljem uuesti. Ja imevĂ€el… hakkasid kĂ”ik asjad korraga liikuma. Teha oli veel nii mĂ”ndagi, aga kĂ”iki asjaolusid arvesse vĂ”ttes, ka seda, et minu paberid aeguvad juuni lĂ”pus, lubas ta anda endast parima, et meid aidata. LĂ”puks ometi oli meil pĂ€riselt lootust!!

 

Kogu selle kaose sees oli aga meie plaan abielluda juba kindlamast kindlam. See pidi juhutuma sellel suvel ja meil olid meie vĂ€ikesed mĂ”tted, millest me unistasime suurelt 🙂

 

1. osa: Minu helendavad ekraanid. Luba Ć veitsis elamiseks. Tulnukaks kuulutamine

Esimene lugu me armastuse loost. SĂŒndmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Tegelikult on mul juba jupp aega plaan rÀÀkida teile ĂŒhe armastuse lugu. Minu ja Andrease oma. Ma omast arust hakkasingi seda siia kirjutama, aga 2500 kirjapandud sĂ”na hiljem pidin tĂ”dema, et mĂ”te pani lippama juba alguses. SĂ”nal “internet” on meie suhtes oluline vĂ”tmeroll. Helendavad ekraanid ja intenet olid need, mis meid kuidagi kokku viisid, vajaliku aja koos hoidsid ja lĂ”id kĂ”ik eeldused, et sellest saaks midagi palju enamat kui vaid netisĂ”prus. Nii ma seda lugu siis alustasin.

Selleks, et me armastuse lugu kirja saaks, peabki alustama internetist ja ekraanidest ja iseĂ€ranis sellest, kuidas kĂ”ik oleks vĂ”inud untsu minna. AGA ei lĂ€inud 🙂

 

Mina ja helendavad ekraanid

Internet on ĂŒks tore leiutis. Ilma internetita poleks ma hetkel siin, abielus ja see lugu, mida te praegu loete, oleks hoopis teine. Netita kirjutaksin ma endiselt tĂ€itesulepeaga kasutikusse, sest minu tĂ”rge klaviatuuride vastu oli omal ajal ikka hirmus visa kaduma. Soov ja tahtmine kirjutada olid suured ja esimesed lood arvutis algasid ja lĂ”ppesid alati sellega, kui vastumeelne on mulle klahvidel kirjutamine ja kuidas see klĂ”bin rebib katki mĂ”ttelĂ”nga ja no kirjutamine lihtsalt ei sobi nii, et kĂ€ed on ĂŒhes kohas ja teksti jĂ€lgid teises kohas. Praegu on seda jura lugeda ĂŒsna naljakas. Niisama tĆĄĂ€ttimine pole kunagi probleem olnud, aga mingi loo kirjutamine on hoopis teine asi. 15 aastat tagasi oma lĂ”putööd kirjutades olin totaalselt ahastuse augus. Joonestada ja pilte töödelda oli arvutis tĂ€iesti ok, aga kirjutada… eeeei! Kuigi sellest on nii palju aega möödas, siis mĂ€letan enda emotsioone ehedalt.

LĂ€ks aeg ja kolme klaviatuuri osad klahvid said 12 aasta jooksul lohkudesse kulutatud nagu vĂ€ga vanade majade kivitrepid. Inimesed ikka naersid mu ĂŒle mu lĂ€pakaid nĂ€hes, et nemad pole enne sellist asja nĂ€inud – no see, et trĂŒkitud tĂ€hed maha kuluvad, on ok, aga et klahvid sedasi lainetavad ja on suurest kasutamisest kurrusliste lohkudega, mĂ”tleks! Ju mul siis oli neid klahve vĂ€ga vaja, et juttu ajada. Just jutuajamised jututubades ja messingeris olid need, mis mu arvuti, ekraani ja klahvidega sĂ”braks tegid ja ĂŒhel hetkel avastasin, et ka pikemate lugude kirjutamine sel kaasaegsel moel polegi enam nii keeruline minu jaoks. Eks koolitööd andsid sellele veel ka oma lihvi. Ja siin ma olen ja mul on selle ĂŒle vĂ€ga hea meel. Samas mingi korrektorivĂ€rgi peaks ma endale siia hankima kĂŒll, sest vahel silm ikka kohe ĂŒldse ei seleta neid tĂ€hti ja sĂ”nu, mille sisu mul juba mitmest lugemisest peas on.

Kuigi kĂ”iksugu asjade kasutamises olen ma endiselt viimane stagnant. Mul pole iial olnud kontot ei twitteris, instas, snapchatis ega pinterestis (need kaks lisas Andreas praegu siia nimekirja, kui ma kĂŒsisin, et mis oli selle asja nimi, kuhu kĂ”ik emailid kokku tulevad 😛 ), sest ma pole aru saanud, milleks mulle neid peaks vaja olema. No vot ja nĂ”ndaviisi on mul olnud pikaajaline suhe vaid orkuti ja hiljem facebookiga. Viimasega tegin liitumise Ă€ra kĂŒll kunagi ĂŒsna alguses, aga selle kasutamise kasutegur mulle kohale ei jĂ”udnud. No mis ma neist roosidest ja naeratustest ikka saadan. Nii ta seisis hea mitu aastat enne, kui orkut hakkas hingusele minema ja ma avastain, et maailm on facebooki ĂŒmber kolinud.

Mul oli kunagi tĂŒkk aega vaid ĂŒks meiliaadress hot.ee-s, aga kuna see kogu aeg umbes oli, siis aastal 2000 sukeldusin hotmaili maailma. Mingil hetkel tuli gmail ja siis kadus kĂ”ik muu. Ma olen korra elus kasutanud outlooki ja seal korraliku kaose tekitanud, olulised asjad taastamatult maha kustutanud, seega ei, ma ei taha sellest mitte midagi teada. See oli vist aastal 2006 vĂ”i midagi. Ja ĂŒhe korra olen ma pidanud kasutama dropboxi, siis kui Tan lasteaia lĂ”petas 2012. Ma ju tegin kĂŒll nii nagu palutud, aga kustutasin ikkagi mingid olulised ĂŒhiskasutatavad pildid enda lapsest maha, seega ei, see pole koht minu jaoks. Kui hĂ€davajadus mu sinna saadab, siis pean Andrease appi paluma. NĂŒĂŒd oskab juba ka Tan mind aidata. Need kaks on kahepeale hea tiim ja mina ei pea ennast vĂ€ga vaevama lahenduste leidmisega. Elus peab ikka tasakaal olema ja iga tegelane saaks keskenduda oma liistudele ja sellele, milles just tema hea ja osav on ja nende teadmiste ja oskustega teisi aidata.

Sotsiaalne suhtlus on mulle helendavate ekraanide taustal alati kĂ”ige olulisem olnud. Aegade jooksul kĂ€isin ma mĂ”ned korrad seiklemas kohtades, kus sai kontakte luua uute inimestega ning seelĂ€bi enda suhtlusringkonda laiendada. Friendfinder oli algusaastatel ĂŒks tore koht, kus sai ka lihtsalt sĂ”pru, kirjaĂ”pru ja muidu sĂ”pru otsida ja leida ĂŒle suure maamuna. Ega ma seal kunagi kaua ei peatunud, aga see oli tore koht, kuhu mĂ”ned korrad tagasi minna. Mingil viisil oskasin ma oma profiili info ja tutvustavad tekstid sĂ€ttida nii, et ma tĂ”epoolest valdavalt vaid toredate inimestega jutule juhtusin ja aegade jooksul said mĂ”nest neist ka pĂ€riselu pĂ€risĂ”brad. Mida ei saanud ĂŒtelda eesti altenratiivi kohta, kus ma endast vĂ€ljusin mĂ”nepĂ€evase ringivaatamise jĂ€rel ja pidasin maha paar eriti kurja loengut “korralikele eesti abielumeestele”, kes armukest otsisid ja ĂŒksikemasid, kui kĂ”ige pehmemat akvaariumi rĂ€mpskala, ĂŒlbelt kahvaga kalastasid. Selle kohaga tegin enda nĂ€rvide sÀÀstmiseks kiirelt lĂ”pparve. Muide, rate.ee-s pole mul kunagi kontot olnud. Polnud minu teema ega huvi ja ma vist olin liiga vana ka selle asja jaoks 😛

Aga mul on hea sĂ”branna, kes mind jĂ€rjest uute seesuguste kohtadega kursis hoidis. Kodumaiste ja vĂ€lismaistega, kus liikus muuhulgas ka Eestis elavaid vĂ”i kĂŒlastavaid vĂ€lismaalasi. Miks vĂ€lismaalasi? Sest sel hetkel oli minu usk vabadesse ja vallalistesse ja vastuvĂ”etavatsesse eesti meestesse igaveseks haihtunud. Ma kĂ”hklesin vĂ€ga kaua enne, kui tegin eraldi meiliaadressi, et teha endale konto Badoos. See oli aastal 2014 ĂŒks neist kohtadest, mis sel hetkel aktiivselt pildil pĂŒsis.

Minu peamine suhtlus lĂ€bi helendava ekraani on kĂ€inud lĂ€bi aegade erinevate messingeride ja hiljem veidi ka lĂ€bi skaibi. Kuigi mulle skaip ei meeldi. Muudest uuematest asjadest rÀÀkimata. No ma rÀÀgin, et ma ĂŒks vana pidur olen. Aga kuniks ma suheldud saan, sobivad mulle jĂ€releproovitud toimivad lahendused hĂ€sti. Nagunii on mul neid vaid kirjutamiseks vaja, sest rÀÀgin ma reeglina vaid enda ema, mamma ja ĂŒhe sĂ”brannaga, kes on neis internetiasjades veel sirgjoonelisemalt tĂ”rjuvam kui mina. 🙂

Oluline suhtluskanal on omal moel ka mu blogi. Raskematel hetkedel oli see tegelikult ainus, mis mind pĂŒsti hoidis ja elavana aitas tunda. Ilusamatel hetkedel on aga oma oluline roll. Ja nĂŒĂŒd sellelel kĂ”igele tagasi vaadates on nii hea tĂ”deda, millest kĂ”igest lĂ€bi on tuldud. Oluline pole vaid oma loo rÀÀkimine vaid lĂ€bi kommentaaride, vastuste ja mĂ”tete saab see kĂ”ik sootuks uue ja olulise mÔÔtme. See on minu aja lugu ja see nii oluline mulle. Ka tĂ€na, siin ja praegu ning ka edaspidi.

***

Selline ĂŒsna selge ja kindlate piiridega on mu elu siin internetimaastikel olnud. Ühed ja samad kindlad rajad ning tuttav harjumuspĂ€rane ekraanikeskkond sobivad mulle. Mis on iseenesest kĂŒll huvitav, sest reaalses elus meeldib mulle teekondadega alati eksperimenteerida. Virtuaalmaailmas aga mitte. Nii nagu ma kardan tehnikat, nii kardan ma ka kĂ”ikvĂ”imalikke uusi Ă€ppe ja asju ja kuniks keegi vĂ€ga lĂ€hedane pole mind veenda suutnud mingi asja hĂ€davajalikkuses ja ette nĂ€idanud ja vĂ”ib-olla selle ka ise mu telefoni sisse sikutanud, siis saan ma lĂ€bi ka nii nagu on. Lihtsalt. VĂ”ib-olla kardan ma asju lihtsalt pekki keerata. Muidugi kardan! Ja mul puudub aeg ja huvi ja uudishimu mingeid uusi asju avastamas kĂ€ia. Andreas on selles osas minu absoluutne vastand ja minu nĂ€gemust mööda teeb ta seda kĂ”ike mitme eest. Minu eest ka ja ma pole kade, avastagu ja uurigu neid asju omas rahus 😀

Facebook on minu hea helendava ekraani abimees. Mulle meeldib, et ta aeg-ajalt tuletab ammuste postituste pĂ”hjal meelde, mis juhtus aasta, kaks ja ammu enne seda, sel samal pĂ€eval. Ma olen ĂŒsna agar kustutaja ja kontrolli omamiseks oma tegemiste ĂŒle kĂ€in ma aegajalt oma ajajoone lĂ€bi ja kustutan maha kĂ”ik, mis pole enam ajakohane vĂ”i millel lihtsalt pole sinna enam asja. Aastaid valitses seal aegajalt puhas tĂŒhjus ja siis vahel oli isegi nukker, et nĂ€e, sealt oleks ju hĂ€sti saanud ajalugu taastada ja kenasti kronoloogiasse sĂ€ttida oma mĂ€lestusi. No saab ju omas arvutis fotokausta andmete pĂ”hjal ka, aga seal pole juures ju minu enda tekste. Nii olen ma end viimase aasta jooksul veidi lĂ”dvemaks lasknud ja rohkem asju alles jĂ€tnud. Ja seda, et see tegus aastaring tĂ€is on saanud, seda ei lase FB mul enam ometi unustada ja kostitab mind nĂŒĂŒd ĂŒle pĂ€eva mĂ”ne mĂ€lestusega.

Need mĂ€lestused vupsavad korra silma ette ja sukelduvad siis taas ajavoogu. Kui neil sabast kinni ei vĂ”ta, siis virtuaalne ja ka reaalne elu sĂ”idavad lihtsalt neist ĂŒle ja mööda. Aga on asju, mida on nii tore iseenda ja maailma jaoks veidi paremas vormis sĂ€ilitada kui seda vĂ”imaldab FB ajajoon. Nii siis hĂŒppan ma ajas nĂŒĂŒd kena sammu tagasi ja vĂ”tan ka teid lahkelt ĂŒhele ilusale, aga kohati ĂŒsna vintsutusterohkele ajarĂ€nnakule kaasa. Ma ei alusta pĂ€ris algusest, aga kĂŒll ma sinna ka jĂ”uan. Sobib? Ega siis midagi, kinnitame turvatraksid ja… 🙂

 

Kui sa oled kaamel, siis sa oled kaamel

Kui me 2015. aasta juulikuus poistega siia ĆĄokolaadimaale Andrease juurde puhkama tulime, siis jah, me teadsime, et meie omavahel tahame alati koos olla ja meil oli kindel plaan ka abielluda, aga kogu meie elu ja tulevik keerlesid ikka Eesti ĂŒmber. Andreas oli kuulanud maad ja teinud ettevalmistusi esialgu poole kohaga Eestisse kolimiseks, et pisitasa meie juurde paikseks jÀÀda. Juulikuuks oli aga poiste koolidega olukord nii hapu ja lahendusi polnud ja nii me siis mĂ”tlesime, et proovime siin, Ć veitsis, ja vaatame. No et ehk leiame me siin selle, mida Eesti haridussĂŒsteem me poistele pakkuda ei suutnud. Kuna siin algab kool juba augusti teise nĂ€dalaga, siis vĂ”tsin ma vĂ€ga rahulikult, et vaatame need mĂ”ned nĂ€dalad, kuidas sujub ja kui sujub, siis jÀÀme poiste heaolu nimel ehk tĂ”esti isegi siia. Sellel hetkel oli mul Eestis veel töökoht ja kodu. Me olime siia tulnud vaid kerge kĂ€sipagasiga puhkama.

Kui poisid kooli lĂ€ksid, siis kĂ€isime ka kohalikus omavalitsuses uurimas, et millal ja kus ja kuidas me end siin arvele peame vĂ”tma. Leti taga naeratav neiu teatas, et pole kiiret. Kolm kuud vĂ”ib niisama olla ja elada, siis saab turistisaatus lĂ€bi ja tuleb end elamisloa saamiseks ĂŒles anda. Seega oli meil aega oktoobri keskpaigani. Poistel sujus koolis kenasti ja alternatiivide puudumine Eestis tegi valiku lihtsaks.

2015. aasta oktoobris seadsime Ă”igel ajal sammud Ă”igesse kohta, et end ametlikult siin arvele vĂ”tta ja siis hakkas tulema…

Olime igaks juhuks varem juba vĂ€lja uurinud, milliseid pabereid registreerimiseks vaja lĂ€heb, sest meil oli mitu keerulist asjaolu, mis vajasid selgust ja selgitamist. Kui palju lihtsam oleks ka sel rĂ€ndekriisi ajastul ĂŒhes pagulaste meelissihtkohas, mis arusaadavalt on riigi, selle rahva ja kĂ”ik selle ametnikud Ă€revaks ja tĂ”rksamaks teinud, kahel noorel armunul ĂŒhte heita. Kui meil oleks olnud VAID suur armastus ja soov abielluda, siis oleks ĂŒsna valutult vormistatud ajutine elamisluba pulmade ettevalmistamiseks ja lisaks oleks pidanud esitama ametnikele siis sĂŒnnitĂ”endi ja abieluvĂ”imetĂ”endi ja palun vĂ€ga, te olete abielus ja elamisluba jĂ€rgmiseks viieks aastaks on olemas. LisakĂŒsimusteta. NĂŒĂŒd te kĂŒsite, et miks peaks kohe abielluma? Meil Eestis pole see nii rutakalt ometi kombeks. Kui ĂŒldse. Siin oli veel 90ndatelgi vĂ”imatu ĂŒĂŒrida koos korterit, kui naine ja mees polnud abielus. See on neil nii sĂŒgaval sees ja see ei kao nii kiiresti, kuigi see kaasajal juba vĂ”imalik on. HĂ€sti sellele nagunii ei vaadata, aga vaatamine pole oluline, inimestele endile on see loomulik ja oluline, et kui koos, siis ametlikult. KĂŒsimusi tekitav on siin pigem 10 aastat koos elada ja proovida, kas suhe ja kooselu toimivad. Aga nii palju siis kultuurilisest eripĂ€rast.

Meie puhul oli paberimajanduse keerukus juba ette teada. Meil oli mĂ”lemal oma ajalugu – Andreas oli sel hetkel paberite peal “lahutamas”, aga lahutus polnud veel jĂ”ustumise lĂ€hedalgi, sest raha ja numbreid ei saadud paika, aastate jooksul olid rehkendused liiga mahukaks kasvanud. Mina omakorda olin lahutatud ja mul olid registreerimata kooselust (loe eriti irooniliselt: hea seegi, et ĂŒhe ja sama mehega) kaks last, kes ei kandnud minuga sama perenime. Kuna nad polnud sĂŒndinud abielust, siis oli seelĂ€bi ametlikult lahendamata nende hooldusĂ”iguse kĂŒsimus, mis kĂ”ik omakorda veel keerulisemaks tegi – kolimiseks oli möödapÀÀsmatult vajalik laste bioloogilise isa kirjalik nĂ”usolek. Kuigi ta laste ellu praktiliselt ei puutunud, siis selleta ei saanud.

KĂ”ige lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin rÀÀkinud keelt ja kohe (enne elamisloa taotlemist) tööle lĂ€inud. Siis oleks nii palju jantimist vĂ€hem olnud, aga selle protsessi sees oli vĂ€listatud minu tööle minemine, sest see oleks “liiga kahtlane” tundunud. Mida iganes nad sellega mĂ”tlesid. Mingis mĂ”ttes oleks olnud ehk lihtsam kokku saada ka abiellumiseks vajalik dokumentatsioon, kui lihtsalt elamisluba oodata, aga meil polnud Ă”igust abielluda, sest 2015. aasta oktoobrikuuks olime me siin elanud juba kolm kuud, aga abiellumiseks ajutise elamisloa taotlemiseks oleksin saanud elamisloa taotleda vaid mina ĂŒksi pulmade ettevalmistamiseks ja selleks oleksin ma pidanud vĂ€rskelt Eestist tulema, mitte siin juba paikne olema. Elamisloa saamise protsessi ajal abielluda polnud ka tehniliselt mingil viisil vĂ”imalik. Isegi mitte Eestis, sest selleks, et Andreas oleks saanud siit oma abieluvĂ”imetĂ”endi, oleksin mina pidanud esitama kĂ”ik oma Eesti dokumendid alguses siia, et nad siis nende pĂ”hjal oleksid otsustanud, kas nad ĂŒldse lubavad meil abielluda.

KĂ”igest kĂ”ige Ă€rritavam kogu selle Ă”uduka sees olles, oli minu jaoks tĂ”siasi, et meil polnud tervisekindlustust. Ühelt poolt oli probleem muidugi sellest, et elamisloa taotlemiseks pidi meil olema kehtiv tervisekindlustus, aga veel hullem oli minu jaoks see, et meil seda reaalselt polnud. Eesti jaoks elasime me siin ja sealt meid kindlustada ei enam ei saanud. Kohalikud kindlustusfirmad saatsid meid siin aga sirgelt minema – neil on liiga palju halbu kogemusi, et tuleb vĂ€lismaalane, kasutab aktiivselt oma vĂ”imalusi ja siis kaob nelja tuule poole oma osalust tasumata. Ehk et kuigi see on pĂ”hiseaduse vastane, siis nii on ja kindlustust ei andnud meile keegi – saate elamisloa, siis kindlustate. Kindlustus on kohustuslik. Seda ei jĂ€tnud keegi ometi rĂ”hutamata.

Seega kindlustust meil polnud, aga vĂ€hemalt sobis lĂ”puks selle hoolega dokumenteeritud jagelemise tulemusel migratsiooniametile fakt, et kuniks meil pole elamisluba ei saa me ennast ka kindlustada. Tore seegi, sest mina elasin nagu sĂŒtel. JĂ€lle!! olin ma samas olukorras kus 2010. aastal, kui Vancu sai kolmeseks ja ma lastega veel kodus soovisin olla. AinuĂŒksi mĂ”te sellest, et mul pole kindlustust ega ligipÀÀsu arstiabile, tegi mu haigeks. Lastel oli veel mingis mĂ”ttes euroopa ravikindlustus Eesti kaudu. Kuigi see poleks arvatavasti kokkuvĂ”ttes enam kehtinud, sest meie tegelik elukoht oli ju Ć veitsis, aga Eesti rahvastikuregistris ei saanud me oma aadressi muuta, sest meil oli vaja siin korduvalt tĂ”estada, et meie ametlik registreeritud elukoht on ikka veel Eestis, et neile meie Eestist toodud paberid sobiksid. Samas tahtsid nad alguses meilt ka paberit, mis kinnitab, et me Eestist vĂ€lja oleme kirjutatud. Ma selgitasin, et sellist paberit ei ole. On vaid registris muudatuste tegemise kohta vĂ”imalik saada paber, et enne oli aadress see ja nĂŒĂŒd on see vĂ”i midagi sellist, aga ma ei saa kolida musta auku, ma vajan aadressi ja see peab olema ametlik. Ametlikuks saab aadress aga hetkest, kui on elamisluba. Nokk ja saba? Ojaa!

Stardipaku taga seistes ja esimestel kordadel ootusĂ€revalt lootes, et see jama saab ruttu lĂ€bi, inimesed on inimesed ja bĂŒrokraatia valitseb kusagil mujal, kui maailma kĂ”ige demokraatlikumas riigis… No see ootusĂ€revus ja lootus kadusid kiiresti ja asendusid lootusetuse ja ahastusega. Me olime kaamelid ja me pĂŒsisime kaamelid ja lĂ”puks olime me ka sĂŒĂŒdi, et me oleme kaamelid.

Korraga oli esimene probleem see, et ma ei rÀÀgi keelt ega kĂ€i tööl, kuigi see oleks olnud liiga kahtlane, kui ma korraga oleksin tööle lĂ€inud ja jĂ€lle halb. Seega ma pidin olema töötu, aga seda lihtsalt nii, et ma ei kĂ€i tööl. Töötuna arvele vĂ”tta ei saa end enne, kui on mingi kena aeg tööl juba kĂ€idud. See tĂ€hendas, et Andreas peab tĂ”estama ja kinnitama, et kannab igal juhul meie eest hoolt. See eeldas omakorda paberitööd, mida keegi meist uneski ei osanud nĂ€ha. Kas ta ĂŒldse teenib nii palju, et ta saab seda vĂ”imaldada. Reaalsuses saime me ju vaikselt kenasti hakkama, aga kas ka otsustajate silmis? Esimesel korral jĂ€i kĂ”igist neist tuhandetest 150 franki puudu. Meile anti vĂ”imalus asjad lĂ€bi vaadata ja tagasi saata 10 pĂ€eva jooksul. NĂ€rvipinge oli sel ajal nii laes, et Andreas tööd enam teha ei suutnud. Aga numbrid saime me lĂ€bi raamatupidaja abile paika ja asi lĂ€ks uuele lĂ€bivaatamisele. Kuu hiljem tuli paber, et no nĂŒĂŒd sobib kĂŒll. Vahepeal jĂ”ustus ka Andrease lahutus. KĂŒll kahjulike kokkulepetega, aga vĂ€hemalt sai see asi korda ja lahku mindi sĂ”pradena. Kergendus oli aga ĂŒĂŒrike.

Kogu see jant venis. Kindlustusega sai jĂ€lle maid jagatud. Kord sobinud paberid sobisid ja jĂ€rgmisel korral mingi muu asjaga seoses uuesti klaasleti taga seistes enam ei sobinud. KĂŒll oli paberite vĂ€ljaandja vale vĂ”i nende jaoks kahtlane, kĂŒll dokumendi vorm selline, mida nende kataloogis polnud, siis oli kuupĂ€ev aegunud, sest me ju sĂŒnnime iga poole aasta tagant uuesti? Ja nii edasi. Kogu selle kribu-krabu valguses oli kĂ”ige suurem ja ĂŒletamatum probleem aga see, et laste bioloogiline isa keeldus andmast oma kirjalikku nĂ”usolekut poiste kolimisele. SuusĂ”naline nĂ”usolek oli olemas, aga paberit ei jĂ€rgnenud. See oli kĂ”ige valusam ja kurnavam teema tervisekindlustuse puudumise kĂ”rval. Olgu siin riigis asjad imelikud, aga et nuga lendab selga ka omade poolt… seda oli liiga palju. KokkuvĂ”ttes oli see teema, mis oleks ka tervisekindlustuse probleemi lahendanud, sest kĂ”ik muu oli meil talve alguseks korras. See nĂ”usolek oli vajalik laste pĂ€rast, sest minul polnud vaja siin elada, mul sujus kĂ”ik Eestis suureĂ€raselt, seega oli ja on meie siin elamise pĂ”hjus me poiste heaolu ja haridustee parim toetamine. Kulus palju kirjamusta ja mida kĂ”ike veel, et lĂ”puks see nĂ”usolek paberile saada aasta viimasel pĂ€eval.

Meie Ă”nnetundele tĂ”mmati aga rasvane kriips peale, sest vahepeal oli saabunud uus aasta. Mida see tĂ€hendas? Seda, et seesama paberimajandus, mille alusel vaadatakse, kas Andreas on ikka vĂ”imeline meid siin ĂŒleval pidama, tuli uuesti lĂ€bi teha. Kogu eelmise sĂŒgise suur maksujĂ”ulisuse tĂ”estamine kirjutati sirgelt korstnasse. Lisaks eeldas see kiirendatult, mĂ”ne nĂ€dala jooksul, kogu majandusaasta raamatupidamise aruandeid, tasutud makse, kindlustusi ja mida kĂ”ike veel. Asju, millega muidu on aega pool aastat ja vajadusel ka kauem. Kui see kĂ”ik taas korda sai aetud, siis oli tĂŒkk vaikust ja siis algas taas kindlustuse puudumise saaga.

Kevad oli juba kÀes, kui pika veenmise jÀrel ja kohaliku sotsiaaltöötaja aktiivsel sekkumisel, oli kindlustus lÔpuks valmis tegema erandi ja meid kindlustama, kui me esitame neil lihtsalt oma siinse ametliku elukoha aadressi. Korraks tundus, et valgus juba paistab, aga siis selgus, et selle ametliku paberi peab vÀljastama kohalik omavalitsus ja neil puudub selle paberi vÀljastamise Ôigus enne, kui pole kehtivat elamisluba. Nokk ja saba, saba ja nokk, nokk ja hambad, no mida pekki, ausalt!

Selleks ajaks olid ka Vancu probleemid suureks paisunud. Andreas oli elu suurimas masenduse sĂŒgavikus ega suutnud enam tööle minna. RÀÀkimata töötegtemisest. Kui mina olin lĂ€bi ja lĂ”hki ahastuses ja tige ja iga hetk valmis tagasi Eestisse vĂ”i kuhu iganes mujale kolima, siis tema oli pettunud ja kurb ja abitust vihast tige, et kuidas saavad asjad sedasi inimesi mĂ”nitades mitte liikuda riigis, mille toimimisse on ta alati jÀÀgitult uskunud. Tema maailmapilt kukkus selles osas ikka ĂŒsna kokku. Olgem ausad, ma ei saanud ega ka tahtnud Ă”ppida Ă€ra keelt, mis oleks andnud mulle vĂ”imaluse ise sirge seljaga sĂ”tta minna selle totaalselt idootse sĂŒsteemi vastu. Ma oleksin endale korraliku jama sellega kaasa toonud, mida mul neile ĂŒtelda oli ja vahel harva oli mul kohe hea meel, et ma kohalikku keelt ei rÀÀgi ja nemad siin valdavalt inglise keelest mĂ”hkugi ei taipa. Teesklusest, et nad ei taipa poleks mulle piisanud, siis oleksin ma oma sĂ”navĂ”tud juba vĂ€ga ammu Ă€ra vormistanud. Nad pĂ€riselt ka ei oska siin inglise keelt. Kahjuks ja natuke ka Ă”nneks.

Aga mis ei tapa… teeb tugevamaks? Siin meil sĂ”pru ega tuttavaid pole, kellega lĂ€bi kĂ€ia. Isekeskis olime me selle jura sees nagu nii ĂŒle peade. Minu ainus koduvĂ€line ventiil ja suhtluskanal oli sel hetkel FB. Enamus asju neelasin alla, sest ma tĂ”esĂ”na ei tahtnud kĂ”igi nende peksasaamiste jĂ€rel ekraani ees pidevalt ulgumas kĂ€ia, aga vahel siiski prahvatasin suurema pinge Ă”hku, et suudaks edasi olla. Mu lohutavad, mĂ”istvad ja kohati sĂŒgavalt hĂ€mmingus sĂ”brad elasid meile meie meeleheite Ă€reva piiri peal hoolega kaasa. Nende seas ka ĂŒks juba ammusest ajast Ć veitsis elava eestlane, kes kuulas meie saagat nagu ulmejuttu. Meil ei jÀÀnud ĂŒle nentida muud, et maailm ja elu on muutunud.

 

Reede, 6. mai 2016 – Tulnukaks kuulutamine

Ma lihtsalt pean teiega oma mÔÔtmatut rÔÔmu jagama. Ei saa lihtsalt jagamata jĂ€tta 😀

Hetk tagasi saabus post. Siin liiguvad endiselt arved ja kirjad vanamoodsalt posti teel. KĂ”ige muu vahel oli paks ĂŒmbrik kolme isikutunnistuse ja kaaskirjaga. Mul polnud aega Andreaselt vastust ja tĂ”lget oodatata, sest ma juba aimasin ja toksisin jutu ruttu guugeltranslaatorisse. See tĂ”lkis minu sisestatud saksakeelse jutu inglise keelde sĂ”na sĂ”nalt jĂ€rgmiselt :

“Your new alien identity card has arrived. Please sign the alien identity card still below the matching photos.”

Ma istusin pĂ”randale ja lugesin uuesti ja uuesti ja uuesti ja edaspidi ja tagurpidi ja veel kord. Meil on nĂŒĂŒd pĂ€riselt elamisluba? Ja see siis ongi mu uus “tulnukapass”?  Ja poiste omad ka. Ja kĂ”ik ongi korraga nagu korras? Rohkem polegi vaja midagi tĂ”estada? Me peame nĂŒĂŒd veel vaid enda pildi alla allkirja kirjutama sellele tulnuka tuvastamise kaardil. Toimub see pĂ€riselt? Ohhh, seda rÔÔmu! 😀

Saate aru!! 301 pĂ€eva ootamist, piinlemist, pisaraid, pettumusi, luhtunud lootusi, allaandmiskavatsusi, edasilĂŒkatud elu ja plaane ja nĂŒĂŒd siis selgus tĂ”de – me oleme pika protsessimise ja tĂ”estamise jĂ€rel Ć veitsi migratsiooniameti poolt ametlikult tulnukaks kuulutatud! 😀

See sĂ”nademĂ€ng tulnukaga pakub mulle ÀÀrmiselt suurt naudingut, sest ausalt, nad on teinud kĂ”ik, et panna meid ennast tundma siin tulnukatena. Kaameltulnukatena. Kolm nĂ€dalat oli totaalne vaikus, kartsime juba kĂ”ige hullemat ja nĂŒĂŒd siis sedasi hoobist saabusid me elamisload?! KĂŒll kaheks, mitte viieks aastaks, nagu alguses lubatud oli, aga algus seegi! Kaheks, sest mina ei kĂ€i tööl ja Andreas on ennast ribadeks tĂ”estanud, enamvĂ€hem alasti, pea ja saba peal linnavalitsuse klaaslettidel kontoritĂ€didele tangot tantsinud, et ta meie eest hoolitseda suudab. Kuigi mulle siin elada ei meeldi, siis kaks aastat on palju parem kui eitav vastus, mis enam edasikaebamisele poleks kuulunud.

Kujutate ette, ma olen ametlikult tulnukas! Mingil tĂ€iesti veidral moel on mul selle ĂŒle nii hirmus hea meel. 😀

Aga olgu, ma teen siis nii nagu kaaskiri nĂ”uab ja kirjutan oma pisikese rÔÔmust vĂ€riseva tulnukakĂ€ega oma libablondide juustega (pea karvad? No need, mis mul juba pool aastat punased on olnud, aga kui me seda asja-ajamist alustasime ja neile nĂ”utud pildi viisime, siis olin ma veel puhta blond ju) tulnukapildi alla oma ilusa tulnukaallkirja ja tunnistan end ka ise ametlikuks eestlasest tulnukaks Ć veitsis. Kaheks aastaks. VĂ€hemalt. Ja me saame nĂŒĂŒd lĂ”puks ometi tervisekindlustuse endale!

 

EbamÀÀraselt helendades ehk siis tulnukalikult Ônnest Ôhetades

Teie
E.T

vabandust, ikka E.M vĂ”i E.H vĂ”i no ja nĂŒĂŒd siis varsti Ă€kki isegi passi jĂ€rgi E.N, sest unistama peab alati suurelt! 😀

 

Ta pole arst… Ta on ju ainult Ă”de!?

12. mail 1820. sĂŒndis Florence Nightingale. Tema kui Ă”enduse rajaja sĂŒnnipĂ€eval, tĂ€histatakse igal aastal sel pĂ€eval rahvusvahelist Ă”dede pĂ€eva. See on ilusa mĂ”tte ja sisuga pĂ€ev. Natuke on see alati ka minu pĂ€ev. Õendus on mu sĂŒdame sees ja sĂŒdame peal ka. See on nii minu olemuses, et ma ei oska seda lahutada Ă”pitud erialaks, tööks, kutsumuseks ja iseendaks.

Kuigi ma hetkel Ă”ena ei tööta, siis olen ma Ă”de. Ma nĂ€en ja tajun maailma Ă”e silmade lĂ€bi. Seda ei muuda mitte miski. See on sedavĂ”rd oluline teema minu jaoks, et mul on isegi siin blogis eraldi kategooria “tervishoid”, mille alt leiab erinevaid teemasse puutuvaid postitusi.

TĂ€na, emadepĂ€eval, soovin ma teile rÀÀkida Ă”endusest. Miks nii? Oma olemuselt on Ă”eks olemine vĂ€ga sarnane emaks olemisele. Sa hoolid, hoiad, kuulad, mĂ”istad, tead, oskad, otsid lahendusi ja leevendust, lohutad, aitad, motiveerid, annad nĂ”u, Ă”petad ja teed seda vajadusel kĂŒmme, sada, tuhat korda. Kui vaja siis uuesti ja uuesti. Sihti ja lootust ja usku kaotamata pĂŒĂŒad sa ikka patsiendile toeks olla ja aidata tal sĂ€ilitada vĂ”i pĂŒĂŒelda parema elukvaliteedi poole. Sa oled Ă”de ja see on sinu professionaalne olemise viis.

Ma olen tĂ€iesti kindel, et teil kĂ”igil on elu jooksul olnud mingisugunegi kokkupuude Ă”dedega. PereĂ”ega? No selle Ă”ega, keda te oma perearsti kĂŒlastades rohkem vĂ”i vĂ€hem kohanud olete. KooliĂ”ega? TĂ€iesti tervena doonorina verd andes? Kiirabilises situatsioonis? Üsna tĂ”enĂ€oline, et selles kolme-neljapealises seltskonnas oli vĂ€hemalt ĂŒks Ă”de. Ja kui te haiglas olete olnud, siis olete te arvatavasti Ă”desid rohkem nĂ€inud kui arste. Ma tean, et vahel on pilt liiga kirju ja kĂ”ik see kamp lĂ€heb segamini. Eriti Ă”ed ja hooldajad ja abilised omavahel. Kes on kes ja kes teeb mida? Kui kauem haiglas viibida, siis saab pilt selgemaks, aga patsiendi seisukohast on kindlasti toredam pigem jĂ€tta endale see segadus kui kauem haiglas olla, eks?

Kes need Ôed siis tegelikult on?

Tegelikult on termin “Ă”de” segadusse ajav? No et siis ikka kelle Ă”de? Jah, vanasti oli Ă”dede ametinimetus medĂ”de ja kuigi see lihtsustas selget arusaamist, siis kaasajal on korrektsuse huvides see “med” osa, mis viitab meditsiinile, eemaldatud, sest Ă”de ei ole meditsiinitöötaja vaid tervishoiutöötaja. (Olulise erandina saab vĂ€lja tuua hĂŒbriidnĂ€htuse nagu erakorralise meditsiini Ă”ed, kes ujuvad enda professionaalsete vajaduste piires osavalt ka meditsiini sĂŒgavas vees). Ja Ă”ed ei ole lihtsalt arsti abilised.

Sisuliselt ilmneb selle nimemuutmise taga selgelt ka pĂ”himĂ”tteline vahe arsti ja Ă”e vahel. Arst on meditsiinitöötaja, kes enamasti tegeleb haigete, nende kaebustega ja haiguste pĂ”hjustega ning selle pĂ”hjal diagnoosib ja ravib. Õde on tervishoiutöötaja, kelle ĂŒlesandeks on inimesel aidata tervist ja elukvaliteeti hoida, sĂ€ilitada, seda edendada, vajadusel taastada ja ideaalis ennetada haigestumist. Inimesekeskselt, koostöös inimese endaga.

Arvamusi, kogemusi ja suhtumisi Ôdedesse on vÀga erinevaid. Kindlasti on teie seas neid, kes on Ôdedele lÔpmata tÀnulikud ja ka neid, kes neist midagi ei arva. Ka selle loo kirjutamise kÀigus kuulsin ma lugusid, kus erinevad Ôed on teinud asju, mida nad teha poleks tohtinud ja jÀtnud tegemata asju, mida oleks pidanud tegema. Uskuge, ma tean Ôenduse köögipoole hÀmaratest nurkadest palju. Nii patsiendi, lapsevanema, lÀhedase, kÔrvalseisja kui ka kaastöötaja mÀtta otsast. See on tuline, vahel vÀgagi hirmu ja valu tÀis teema, aga sellest ma tÀna rÀÀkida ei taha.

Kes see Ôde selline siis ikka on?

MĂ”nele kangastub nĂŒĂŒd pilt vanadest sĂ”jafilmidest, kus veriste valgete pĂ”lledega Ă”blukesed halastajaĂ”ed poolt valimata haavatud vĂ”itlejaid pĂ”etavad, neid lohutavad ja piiratud vĂ”imaluste piires nende valu ja vaeva pĂŒĂŒavad vĂ€hendada. Nunnalaadne hea haldjas vĂ”i ingel, kes inimesi teispoolsuse piirilt tagasi toob on muidugi ilus kujutluspilt ja eks see omal moel on ka Ă”e baasolemuse alustala – hoolimine ja soov aidata ka siis, kui rotid on laevalt juba vehkat teinud. Aga kaasaja tsiviilkontekstis on see ehk veidi ÀÀrmuslik ja ĂŒlemĂŒstifitseeritud.

Aga kuidas on kujutluspildiga trippsukastatud minikitliga nĂ€itsikust, kelle punnis rind pungitab plahvatusohtliku nööbi taga? Kena mĂ€rg unelm vĂ”i vÔÔristav kuvand, mis tĂ”estab, et ega need Ă”ed ikka tĂ”siseltvĂ”etavad pole? Kindlasti nad flirdivad iga meesarsti ja meespatsiendiga? Kust selline ettekujutus ĂŒldse pĂ€rineb? On see ĂŒldse Ă”dedest vĂ”i pigem ĂŒhe teistlaadse tööstuse vÔÔrdunud viljake, et elavdada veidraid fantaasiaid? Uuhh, kĂ”ik need erutavad protseduurid? 😉

VĂ”i pĂ€rineb see vÀÀrastunud pilt mingist veidrast soovist mĂ”ista, mis selle valge kitli vĂ”i pidĆŸaamalaadse ĂŒrbi all ikka tegelikult on? Ma ei nĂ€e sellel pildil suurt midagi ĂŒhist praktilise Ă”endusega, aga millal iganes ma omal ajal mainisin, et ma Ă”eks Ă”pin vĂ”i juba Ă”de olen, siis see Ă”nnis ja kavala silmapilgutusega “uuhhuuu!” oli meesterahvaste suult kiire tulema. Vaevalt nad mind endale klistiiri tegemas ja kateetrit paigaldamas ette kujutasid? 😉

Muide, mind on alati paelunud kĂŒsimus, miks jĂ€tavad meessoost Ă”ed inimestele reeglina targema ja pĂ€devama mulje. Vahel tĂ€iesti teenimatult. Kas eksootika mĂŒĂŒb ja toidab seda ideed kujutelm, et Ă€kki nad ikka Ă”pivad veel arstiks? Mehed on kuidagi targemad kui naised? Ja samas, mis on vahet naissoost arstil ja naissoost Ă”el? Arusaadav – ĂŒks on targem kui teine? Üks on teisest mitu kasti kĂ”rgemal? Tegelikult ju nii ei ole, aga kust pĂ€rinevad need juurdunud arvamused?

Suure Aasta Ema tormi sees toodi mitmel korral eraldi vĂ€lja, kuidas arstidest emad on kangelased, sest neil on pikad ja rasked valved ja öövahetused liiga sageli pole nende lastel vĂ”imalik perega koos nĂ€dalavahetusi ja pĂŒhasid veeta ja kogu see koormus ja vastutus ja Ă”ppimine ja ka teadustöö. Ma olen nĂ”us, kahtlemata on nad kangelased. Aga mitte grammi vĂ”rra enam kui Ă”ed vĂ”i politseinikud vĂ”i pÀÀstetöötajad-korraldajad. Kas ja mille poolest Ă”ed erinevad arstidest töösituatsioonis? Heidame korraks pilgu haiglasse, mĂ”nda veidi intensiivsema eluga osakonda:

Tugevad, vastupidavad, inimesest ja tervisest hoolivad on mĂ”lemad. Nende ĂŒhiseid supervĂ”imeid nagu seada patsiendi vajadused enda omadest kĂ”rgemale, kannatlik meel ja vĂ”ime taluda tunde pissihĂ€da ja janu ja nĂ€lga ja painavat vĂ€simust ja muret enda kodus ĂŒksi ootavate laste pĂ€rast ja veel vĂ€ga paljut muud, pole vaja vist eraldi hakata vĂ€lja tooma? Nad on samal rindel, samal eesliinil. Koos. Veel enam, olenevalt osakonnast ja töö iseĂ€rasustest Ă”nnestub mĂ”nel arstil (kui pole uusi patsiente ja kriitilisemaid hetki) öösel rihm veidi lĂ”dvemaks lasta, kui Ă”de samal ajal reaalselt osakonnas patsientide kĂ”rval pĂŒsib. Vastutavad oma töö eest kumbki ise. Nende tĂ¶Ă¶ĂŒlesanded on lihtsalt erinevad. Seal ei ole vĂ”itlust ja vĂ”istlust, seal on koostöö ja usaldus. Ideaalis. Kui pole, siis on veel keerulisem.

Ma olen endamisi haigla struktuuri ja ka iga osakonna tööd eraldi alati laeva ja selle meeskonnaga vĂ”rrelnud. Kapteni tĂŒtrena on mul hea ettekujutus töökorraldusest ja kĂ€suliinist laevas. Pilt sellest, kuidas see toimib ja kuidas see ei toimiks. Mu isa oli suurepĂ€rane juht, juhendaja ja Ă”petaja ja ma oskan head juhtimist kĂ”rgelt hinnata. Koosluses, kus igal ĂŒhel on oma ĂŒlesanded ja teineteise panust ja tööd hinnatakse ja sellest peetakse lugu, asjad toimivad. Niisama kamandades, ennast paremaks ja targemaks pidades jÀÀd sa vĂ€ga ĂŒksi ja pinged viskavad kĂ”ik vÀÀrtusliku ĂŒle parda – nii need asjad ei toimi. Mida teeks kapten, kes on kĂ”igist enam koolis kĂ€inud ja omab ehk ka kĂ”ige suuremat kogemust, ilma tĂŒĂŒrimeeste, mehhaanikute, madrusteta? Pisema lootsikuga saaks ehk hakkama, kui ta ei ole unustanud, kust ta kunagi alustas. Ka kirurg saab vajadusel pisemate asjadega pĂ€ris ĂŒksi ja ilma abita hakkama, aga suuremate asjadega? Patsiendi hilisema pideva jĂ€lgimise ja valu leevendamisega? KĂŒmne patsiendiga korraga?

SĂŒsteem toimib Ă”litatult, kui arst keskendub oma ĂŒlesannetele, Ă”de ja hooladaja omadele, labor ja röntgen ja sterilisatsioon ja köök ja pesumaja ja apteek ja kes kĂ”ik veel omadele ĂŒlesannetele. Nad kĂ”ik on olulised mutrid ja hammasrattad suures sĂŒsteemis, kes ei saa teineteiseta toimida ĂŒhtse meeskonnata patsiendi hĂŒvanguks. Ja teate, mis kĂ”ige olulisem on? See, et ka patsienti nĂ€hakse selle meeskonna vĂ”rdvÀÀrse osana. Ilma patsiendita poleks seda meeskonda ju vajagi. Patsient, Ă”de ja arst moodustuvad koos selle tiimi tuumiku. IgaĂŒks neist vastutab oma osa eest. Patsiendikeskne Ă”endus ja vajadusel/vĂ”imalusel ka perekeskne Ă”endus (kus kaasatud on ka lĂ€hedased ja mitte ainult laste puhul) on olulised terminid, mis kaasajal ei tohiks enam jÀÀda kumedalt kĂ”lavaks sĂ”naks, mida praktikasse ei rakendata. Need on terminid, mida ka patsiendid teadma peavad, et mitte jÀÀda kĂ”rvaltvaatajaks vĂ”i eemaletĂ”ugatuks.

Mitte keegi ei saa patsienti sĂ”rmenipsust vastu tema tahtmist ja tema osaluseta lihtsalt terveks teha. Tema enda panus tema terveks saamisesse ja taastumisse ja tervise hoidmisesse on hindamatu ja selles tema meeskond teda igaĂŒks omal moel toetabki, et inimesele vĂ”imalikult tema iseseisvus ja enese reguleerimise oskus kaasa anda. Kui arst tegeleb haigega, tema haiguse ja raviga ja patsient tegeleb tervenemise vĂ”i tervistumisega ning patsiendi lĂ€hedased tema toetamisega, siis meie, Ă”ed, oleme (vĂ€hemalt haiglas) suuresti selle meeskonnatöö sĂ”lmpunkt. Samuti perearstikeskuses krooniliselt haigete jĂ€lgimisel ja veel paljudes muudes olukordades. Miks nii? Sest meie, Ă”ed, oleme patsiendile enamasti kĂ”ige lĂ€hemal. Meil on oskused ja teadmised arsti korraldustele ja enda ettevalmistusele vastavalt patsiendiga tegeleda. Me nĂ€eme, jĂ€lgime, hindame ja dokumenteerime. Oluline on meeskonna koostöö ja suhtlus ja infovahetus.

KÔlab ju julgustavalt ja kindlust tekitavalt?

Ja nĂŒĂŒd kukume korraks koos robinal Ă”dede reaalsesse ellu, et elamise hulluse, hirmu ja valu keskelt taas tagasi pĂ€ikese kĂ€tte ronida.

Olete valmis?

***

“Ahh… kes mina siin olen?” turtsatab nooruke Ă”de tĂŒdinult ja nĂ”ksatab alalĂ”uaga arsti kabineti suunas, “Nemad kuulavad ju ainult jumalat!”

“Nemad”, on see nihelev pingitĂ€is seal kabineti ukse taga, kes iga kord, kui uks paotub vĂ”i keegi liigub, surikaadi (Suricata suricatta) kombel kaelad Ă”iele ajab ja meeskondlikult samas suunas piidleb, et Ă€kki nĂŒĂŒd, Ă€kki nĂŒĂŒd, Ă€kki ometi nĂŒĂŒd on tema korda “tarkuse ja tervise vĂ€ravast” sisse astuda. VĂ€hemalt ĂŒhega neist ootajatest seal vĂ”iks tegeleda ja vajalikku nĂ”u anda seesama Ă”de. Aga ei, sest tema on ju ainult Ă”de ja mida tema ka teab! Teab ju kĂŒll, aga patsient pani ta ennist paika, et ei, tema kuulab ainult seda, mida arst talle ĂŒtleb.

Paar aastat tööpostil ja sĂ€ra silmadest on haihtunud. MĂ”ni peab kauem vastu. MĂ”ni palju vĂ€hem. MĂ”ni peab vĂ€ga kaua vastu, aga neil igiĂ”dedel on mingi maagiline vĂ”ime ignoreerida ja olla mingis tĂ€iesti omas dimensioonis tundmata, et keegi neid mingisse maa-alusesse kasti tahab toppida. Need on ĂŒhed ilusad ja vinged erandid, kes jaksavad ja viitsivad ja on alati olemas. On nii nagu neilt oodatakse – sĂ”bralikud, tĂ€helepanelikud, hoolivad ja tehniliselt osavad. Paljud teised, kes on samuti empaatilised ja tehniliselt pĂ€devad, seda aga ei suuda ja neid puudutab valusalt, kui neile öeldakse:

“Mida sa ka tead, sa oled ju ainult Ă”de!”

Ja siis sa kĂŒsid endalt:

“Kes, ma, Ă”de, selline siis ĂŒldse siin olen? Miks ma siin olen? Kelle vĂ”i mille jaoks ma siin olen?”

MĂ”ne jaoks oled sa ei keegi. Arst on ka ehk loll ei leia ravi ega paku leevendust, aga no see Ă”de on ju puhta loll. VĂ”i okei, sa oled vastuvĂ”tulaua töötaja, patsiendikaardi otsija, saatekirjade printija ja KUI arst kĂ€sib, siis sa vĂ”tad mult verd, mÔÔdad-kaalud ja teed ehk ka EKGd. Perearstikeskuse patsiendi jaoks oled sa tĂŒhipaljas tehniline töötaja ja arsti abiline. See on ju ometi alati nii olnud? Miks nii? Sest arstid kĂ€ivad koolis ja Ă”pivad, mĂ”tle, kui mitu aastat! Nad on targad, me kĂ”ik teame kui keeruline on arstiteaduskonda sisse saada, nad peavad olema vĂ€ga targad. Ja nemad teavad haigustest ja tervekstegemisest kĂ”ike. Aga Ă”de?

BhĂ”hh… tema on tore nĂ€itsik, kellel mĂ”istusega pole vĂ”ib-olla eriti vedanud, tea, kas ta abielus ka on? Kindlasti on siit endale mĂ”ne mehe hoovi meelitanud. No hea, et tal niigi hĂ€sti on lĂ€inud, et teda siin peetakse, eks ta lĂ”putunnistus oli ka ehk kehvake ja ega seal medkoolis peagi ju suurt midagi Ă”ppima vĂ”i pole tal iseloomu ja ambitsiooni, et saada arstiks. Hea Ă”de on see, kes kuulab hoolega, mida arst ĂŒtleb ja aitab teda lihtsamates asjades. Ega see arst ju ka kĂ”ike ei jĂ”ua, KUIGI, mulle meeldiks, kui ma ei peaks oma aega raiskama selle Ă”e juures kĂ€imisega, ma ei tea, miks arst mind tema juurde saadab, mulle piisab arstist ju tĂ€iesti… Ă€kki ma ei meeldi oma arstile? Ja kui see Ă”de isegi midagi ĂŒtleb, siis ma pean seda ikka arsti kĂ€est ĂŒle kĂŒsima, kas ikka on nii. Vahel teeb kohe viha, et see kuri lĂ”ukoer seal telefoni otsas minu ja arsti vahel on ja kĂ”ike teada tahab enne, kui mul arstiga rÀÀkida laseb. Kui laseb, jube mĂ”rd! Milline ajaraisk, miks ma ometi otse arsti juurde ei pÀÀse. Vanasti oli ikka palju lihtsam, siis need Ă”ed endast nii palju ei arvanud, vaid tegid seda, mida neil teha kĂ€sti…

Ja veel mÔned konkreetsed nÀited patsiendi ja Ôe suhtlusest ja patsiendi muul viisil avaldatud mÔtetest perearstikeskuse ja polikliiniku eriarsti Ôekabineti igapÀevasest elust:

“Miks te minu kĂ€est neid kĂŒsimusi kĂŒsite? Ma lĂ€hen kohe nagunii arsti juurde ja rÀÀgin temaga.”

“Te ainult raiskate mu aega vĂ”i pĂŒĂŒate luua illusiooni, et kui ma siin pool tundi istun, siis pole mul vaja arsti ukse taga nii kaua oodata?”

“Mis see teie asi on, kas ma suitsetan vĂ”i joon vĂ”i palju ma kaalun? Need asjad ei puutu teisse ja kui mul mure on, siis ma rÀÀgin sellest ise ENDA arstile.”

“Teie (ehk siis Ă”e) asi on teha nii nagu arst kĂ€skis.” – Patsient tuli arsti kabinetist paberiga, kus oli kirjas, mida Ă”de tegema peab, mustvalgelt. Kuigi patsient sai seda ka ise lugeda, siis teda informeeriti suusĂ”naliselt vaid ĂŒhest protseduurist vĂ”i ta ei kuulnud / ei saanud aru / unustas Ă€ra, et tegelikult oli vaja teha ka teine protseduur. Ajakulu? NĂ€rvikulu? Rumal Ă”de, kes soovis teha isetegevust?

“Miks te mu rĂ”hku jĂ€lle mÔÔta tahate? Arst juba mÔÔtis mu vererĂ”hku eelmisel nĂ€dalal!”

“Andke mulle see glĂŒkomeeter, ma lĂ€hen arsti juurde ja ta seletab mulle, kuidas seda kasutada.” – Kuigi eesmĂ€rk on, et Ă”de annab glĂŒkomeetri ja Ă”petab patsienti seda ka kasutama.

“Sa EI OLE arst! Mina rÀÀgin ainult arstiga”

“Te olete ju Ă”de, mida teie ka teate?!”

Ja nii edasi…

Kusjuures kirjeldatud laused pĂ€rinevad kohtadest, kus nii Ă”ed kui arstid ĂŒksteist austavad ja teineteise tööst ja panusest lugu peavad ja arstid ei kahtle Ă”dede vĂ”imekuses hetkekski. Nad sooviksid pigem, et Ă”ed palju enam end iseseisvalt rakendada saaksid patsientide kĂ€ekĂ€igu jĂ€lgimisel, nĂ”ustamisel ja Ă”petamisel. Need arstid teavad, et Ă”ed omavad selleks ettevalmistust ja oskusi, aga patsientide ĂŒhte jumalusse uskumise barjÀÀrist ĂŒlesaamine on see, mis asjad uppi lööb. Liiga sageli kahtlevad patsiendid Ă”dede pĂ€devuses ja kiires töötempos pole arstil enam mahti hakata inimest veenma Ă”e professionaalsuses ja Ă”el endal ei ole sageli vĂ”imalustki ennast tĂ”estada ja seal ta nĂ€rtsib ja kustub.

Tore Ă”de on, oskab hĂ€sti verd vĂ”tta, aga mida teab tema glĂŒkomeetritest kui isegi mina (patsient) ei tea? Aga Ă€kki teab? Äkki teab sellest konkreetsest glĂŒkomeetrist isegi rohkem kui perearst? Tundub vĂ”imatu? Uskumatu? KĂ”ige kurvem ongi see, kui Ă”ele isegi vĂ”imalust ei anta. Vaevalt arst kedagi niisama suusoojaks ja patsiendist vabanemiseks Ă”e juurde saadab. Ju ta ikka teab, mida ta teeb ja miks.

Ma usun, et neist eelpool vĂ€ljatoodud mĂ”tetest piisab, et anda edasi emotsioon, miks koolist sĂ€rasilmsena tööpostile asunud Ă”de, kes on uskunud, et ta suudab anda oma panuse perearsti ja tegelikult ka tema enda, kui pereĂ”e, patsiendinimistusse kuuluvate inimeste tervise hoidmisesse ja nende paremasse tervislikku elukvaliteeti, tasapisi seesuguste suhtumistega vastamisi seistes kustub. Murdub ja muutub ĂŒkskĂ”ikseks, loobub vĂ”i lahkub.

Iseteadvuse ja julguse areng saab kiirelt kriipsu peale, kui ĂŒldsus sulle sisiseb, et sa oled ei keegi ja mida sa ka tead. Pole kahjuks kĂ”ik Ă”ed hoitud ja toetatud ka arstide poolt ja siis on nĂ€rtsimine vĂ”i pĂ”genemine vĂ€ltimatud. See teeb kurvaks ja… mis seal salata, teeb ikka vihaseks ka.

Ja ei ole nii, et ainult vanemad inimesed on kinni oma suures arstiarmastuses ja -usalduses. Ka nooremad ja paraku kipuvad nemad “teadlike klientidena” isegi hÀÀlekamalt nĂ”udma arsti ja vĂ€hem lugu pidama Ă”est. VĂ”i siis mitte kellestki.

Ma olen paaris FB grupis, kus on koos oma laste tervise ja heaolu pĂ€rast muretsevad lapsevanemad, kes saatusekaaslastega oma kogemusi jagavad ja enamasti ka head nĂ”u, toetust ning lohutust leiavad. Kogemused liidavad. Mille peale mul aga iga kord sees keema lĂ€heb, on see, kui keegi julgeb ilmselt alusetult Ă”dedesse ja ka arstidesse ĂŒleolevalt suhtuda ja vĂ€ita, et “mida need lollid ka teavad” (no et tema teab paremini?). Muidugi on emad oma laste heaolu nimel vĂ”itlusvalmid, vahel Ă”igustatult, vahel aga teevad viha, hirm ja viitsimatus sĂŒveneda nad pimedaks.

Kui ĂŒhe Tallinna perearstikeskuse aadressil hakkas ĂŒhelt emalt tulema vaid ÀÀrmuslikult negatiivset infot ja kĂ”ik olid seal nii ĂŒdini lollid ja tegid kĂ”ike valesti ja samas tema detailset olukorrakirjeldust lugedes kujunes minul selge pilt, et jah, hetkel on lapsega kehvasti, aga seda ei saanud ei arst ega pereĂ”de ette nĂ€ha. Pakkusin talle, et vĂ”tku nendega otse ĂŒhendust ja rÀÀkigu Ă€ra enda mure ja etteheited neile ja kui nad ta siis kukele saadavad, siis ok, reageerigu, aga andku inimestele vĂ”imalus asju selgitada ja vĂ€hemalt nĂ€ha tagantjĂ€rgi tervikpilti. Kui nad ka eksisid, siis see on siin, nĂŒĂŒd ja praegu ju Ă”ppimise ja arenemise koht.

Aga ei…

“See Ă”de on loll nagu lauajalg. Mitte keegi seal keskuses ei kuulanud mind, et lapsega on asjad valesti! Ma ju ĂŒtlesin neile!” – see oli tema peamine etteheide keskusele. Ema sĂŒda ja sisetunne on kahtlemata olulised suunanĂ€itajad, mida alahinnata ei tohi, ma tean seda oma vĂ”itluste foonil liigagi hĂ€sti, aga oma ahastuses ja abituses lohutust leidmata lihtsalt lahmida ja sĂŒĂŒdistamise pĂ€rast sĂŒĂŒdistada, et kergem hakkaks? Teeb see lapse vĂ”luvĂ€el terveks? Poleks laps siis haigeks jÀÀnud?

Teiste Ă€gestunud emalĂ”vide mahitusel tegi ta oma pimedas vihas avalduse. Kerisele vett visata on mugav, kui ise laval ei istu. Anna aga minna, tee nad maatasa! Ja kaebus ikka terve keskuse kohta. Hiljem jagas ta oma Ă€rategemise vĂ”idurÔÔmu meie kĂ”igiga, kuidas ta nĂŒĂŒd maailma parandas ja kuidas nad nĂŒĂŒd oma kohalt lendavad. Muigasin vaid mĂ”rult, et nii palju ongi mĂ”nele Ă”nneks vaja ja ta isegi ei tea, et tegelikult ei muutnud ta mitte midagi muud, kui hĂ€iris mĂ”ne inimese peensusteni paigas töögraafikut ja tegi inimestele oma lahmimisega haiget. Ma olen nĂ”us, et on olukordi, kus seesugune pealehakkamine on igati Ă”igustatud. Aga mitte alati. Eriti kui vahele on jÀÀnud ĂŒks vĂ€ga oluline lĂŒli – otsene suhtlus ja tagasiside.

Ja teine nĂ€ide veel – alles hiljuti juhtus, et inimene otsis lapsele ĂŒhes kindlas osakonnas uut raviarsti, aga keegi talle kedagi soovitada ei osanud. Ma siis pakkusin, et kui soovitusi ei tule, siis nĂ€iteks minu jaoks on sellises olukorras loomulik vĂ”tta ĂŒhendust vastava osakonna Ă”endusjuhiga ja talle pĂ”gusalt teemat tutvustades kĂŒsida soovitusi arsti valikul. Ise Ă”ena osakonnas töötades teadsime me alati, kes arstidest tegutseb rohkem mis valdkonnas ja kelle poole on oma konkreetse murega parim pöörduda. Arstid ja Ă”ed töötavad nii tihedalt koos, et nad teavad neid asju ja seesugune neutraalne nĂ”u vĂ”ib objektiivselt paremate tulemusteni viia.

MĂ”istagi ei toimi selline lĂ€henemine igas haiglas ja osakonnas, aga ma pĂŒĂŒdsin ennast isiklikult antud teemast eemale hoida ja jĂ€tsin targu mainimata, et ma tunnen juhtumisi selle osakonna hingeelu ja Ă”endusjuhti vĂ€ga hĂ€sti ja tean, et ta kindlasti aitab inimest palju enamas kui vaid arsti valikul. Aga… ma sain oma soovituse peale vastuseks hoopis irvitavalt:

“Kas ĂŒkski nn Ă”de ĂŒtleb, et oiiii Ă€rge selle arsti juurde kĂŒll minge, ta on viimane lollpea?”

Ma rohkem ei osanud enam midagi soovitada. Aga ehk mĂ”ni teine, kĂ”rvaltvaataja, noppis selle mĂ”tte ĂŒles ja pani kĂ”rva taha. 🙂

***

Tulihingelisena Tallinna Tervishoiu KĂ”rgkoolis Ă”eks Ă”ppides ja Eesti Õdede Liidus aktiivselt tegutsedes, haiglas ja kiirabis töötades, Ă”ena ka Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga koostöös koolitades, nĂ”ustades ja Ă”petades, omades Eesti Punase Risti esmaabikoolitaja tunnistust ning asjas ĂŒle pea sees olles, moodustab mu FB sĂ”pruskonnast vaat et pool Ă”dedest-Ă€mmaemandatest, neist, kes Ă”desid Ă”petavad, hooldajatest, arstidest, parameedikutest, kiirabitehnikutest ja -autojuhtidest. See on ĂŒks tahk minu maailmast ja see on mulle pĂŒha. Ma usun sellesse ja ma orienteerun selles ja kui keegi tuleb mulle isepandud diagnoosi ja kĂ€rssavate emotsioonidega alusetult ĂŒtlema, et tema arst on loll ja Ă”de on veel lollim, no et vahi lolle, siis vabandust, mul on selle asja kohta ka ĂŒsna oma ja pĂ€ris okkaline arvamus.

Muidugi on ka Ă”dede seas igasuguseid. Ka totusid. On ka arstide seas. Igal ametipostil kohtab inimesi, kes sellesse ametisse kuidagi eksinud on ja ĂŒhel vĂ”i teisel vĂ”i mitmel viisil ei sobi ja seal ehk isegi olla ei tohiks. Lisaks veel inimlikud eksimused ja nende mittetunnistamine, mis ka vahel hoogsalt Ă”li tulle valab. Aga see pole tĂ€nane teema.

No ja ega siis mĂ”ne arvates ainult Ă”ed lollid pole. MĂ”ne inimese jaoks on ka arstid vĂ”i valdav enamus neist ka lollid ja isegi pikad kooliaastad pole nende rumalust rikkuda suutnud. Sest nad ise on ju kĂ”ige targemad ja teavad kĂ”ike ja arstilt on neil vaja vaid teatud uuringute saatekirja ja retsepti teatud ravimile? Eks nad ju ise teavad kĂ”ige paremini. Aga mida see Ă”de veel tahab? Ka tĂ€htis olla? Ja kui juba arst on loll, siis ega see Ă”de saa parem olla. Sageli lĂ€heb neil kehvemini tĂ€iesti teenimatult ja ilma, et keegi tegelikult nende oskustesse ja vĂ”imetesse ja kvalifikatsiooni ĂŒldse sĂŒveneks. Asjatundmatuna on ikka jube Ă€ge oma hinnanguid anda ja meie suure sĂ”navabaduse maailmas vahel ka tĂ€iesti alusetult mustata neid, kes seda kuidagi Ă€ra pole teeninud. Paratamatus? Minu arvates ebaĂ”iglus.

***

No olgem ausad, eks need suhtumised, iseĂ€ranis Ă”dedesse, kes veel paar aastakĂŒmmet tagasi “lihtsalt medĂ”ed olid” (kuigi ka siis eksisteeris iseteadlikke ja oma peaga mĂ”tlevaid ja tegutsevaid Ă”desid), saavad alguse iganenud arusaamadest, lastetoast ja inimesest endast. Teate ju kĂŒll neid, kelle jaoks on ka iga poemĂŒĂŒja loll lammas, kes isegi triipkoode ĂŒles ei leia ja arvutil enda eest arvutada laseb. VĂ”iks ju ĂŒtelda, et kĂ”ik on kinni inimese enda kompleksides ja liigses teravuses otsida teiste vigu ja soovimatuses enda omasid tunnistada. Aga kui poemĂŒĂŒjaga saab suhe suhteliselt mitteisiklikuks jÀÀda, kui ta just raha liiga vĂ€he tagasi ei anna, siis… meditsiini- ja tervishoiuvaldkonnas on see alati lĂ€hemalt vĂ”i kaugemalt isiklik.

Inimeste suhtumist kujundavad kĂ”ige ehedamalt hirm ja valu. Kui nendega tullakse toime ja need vĂ”etakse Ă€ra vĂ”i maandatakse, siis on lootust, et suhtumine on hea. Kui ei, siis vĂ”ib see olla sĂ€de, mis sĂŒĂŒtab terve kĂŒla, sest hirm toidab hirmu ja mĂ”istmiseta on valu ĂŒksinda palju koletum taluda. Sellega on raske elada ja sealt kasvavad vĂ€lja vastumeelsus ja ĂŒleolevus ja Ă”igus öelda valimatult ka kĂ”iksugu asjasse mittepuutuvaid asju. See on mootor, mis kĂ€ivitab paljut ja teisi siunates, halvustades, nende suutmatuse peale vĂ”i ĂŒle kaeveldes ja kaevates saab enda ebamugavust kuidagi petlikult ja nĂ€iliselt natuke ehk leevendada.

Lisaks patsiendikogemusele on inimestel ka silmad ja kĂ”rvad ja sisetunne, millega pĂŒĂŒda kinni signaalid, mis peegeldavad teiste sama meeskonna spetsialistide arvamust Ă”dedest. Kui ikka ĂŒleolev arst Ă”dede peale vaid karjub ja nendega Ă”iendab, siis ju on need Ă”ed ikka jubelollid? VĂ”i Ă€kki on asi hoopis arsti isiklikes pingetes? Ei-ei, ju need Ă”ed on ikka ka pĂ”hjust andnud, sest minu peale see ilmatuma meeldiv doktor kĂŒll kunagi ei karju. See pall on kiire veerema minema. Millises suunas tahes. Õiges vĂ”i vales. Peamine, et veereb. Koostööle hinnangut andes ja killukesi kokku kogudes pole keeruline kujundada kuvandit Ă”dedest ka eemalt ja kĂ”rvalseisjana, kĂŒlastajana, telefoni teel kellegi teise muljeid kuulates. Olgu siis head vĂ”i halba, kahtlast vĂ”i pĂ€devat. Perearstil pole sageli vĂ”imalust patsiendi arvamust Ă”est rohkem kujundada, kui verbaalselt teda julgustada ja kinnitada, et tema Ă”de on vĂ€ga pĂ€dev. Praktiline kogemus tuleb juba individuaalselt. Kui Ă”ele antakse vĂ”imalus end tĂ”estada.

Haiglas on arstide Ă”dede mĂ€ngumaa osakonniti vĂ€ga erinev. MĂ”nes on koostööd rohkem, teises vĂ€hem. Ühe haigla lĂ”ikes vĂ”ib leida osakondi, kus Ă”ed on arstide kĂ”rval vĂ”rdvÀÀrsed partnerid, ĂŒhe meeskonna vÀÀrtuslikud liikmed, kel igal ĂŒhel on oma kindlad ĂŒlesanded, info liigub ja asi toimib. Kui on tavaolukord, siis kĂ€ib kĂ”ik nagu kokku on lepitud. Kui on erakorraline olukord, kĂ€ib kĂ”ik nii nagu selleks puhuks kokku on lepitud. Olemas on selgus, teadmine ja turvatunne. See teeb ka keerulised osakonnad, pĂ€evad, valved toimivaks, heaks, rahuldustpakkuvaks omas professionaalses vĂ”tmes.

Ja on ka teistsuguseid osakondi, kus Ă”ed on madalamad kui muru ja teevadki vaid nii nagu arst ĂŒtles. IsemĂ”tlemine pole hea, see vĂ”ib tekitada probleeme ja probleeme on mugav ja vĂ”ib-olla ka vajalik vĂ€ltida. Töörahu on oluline, sest valve kestab 12 tundi, see tuleb ĂŒle elada ja siis sulgub uks selja taga nĂ€iteks jĂ€rgmiseks kolmeks pĂ€evaks. Keegi ei taha pingelises keskkonnas tööd teha. Eriti öösiti. Oma töö armastamisest pole siin paraku aga varbavahehaisugi…

Soovite konkreetset nÀidet?

PĂŒhapĂ€ev. Pisike laps on hommikul hospitaliseeritud. Lisaks pĂ”hiprobleemile on tal veel ka paar muud kaebust. Osakonna valvearst, kes sama ajal peab olema mitmes kohas kĂ€ttesaadav, on telefoni teel andnud korralduse ööseks tilkinfusioon kinni panna ja kanĂŒĂŒl eemaldada. Mina, kui juhusliku suvise osakondade kokkuliitmiskaose kĂ€igus tööle tulnud ja sinna osakonda suunatud abiĂ”de, saan suusĂ”naliselt valvet ĂŒle andva Ă”e kĂ€est vastava korralduse. Õde lahkub ja mina hakkan sisse elama.

Paberite peal on selgelt kirjas, et lapsel on kĂ”ik nĂ€idustused infusiooniga jĂ€tkamiseks. Ma ei loe vĂ€lja midagi, mis peaks rÀÀkima vastu sellega jĂ€tkamisele. KĂ€in ja rÀÀgin lapse emaga. Laps magab, probleemid kestavad. Sellises olukorras ei nĂ€e mina mingit pĂ”hjust tilga lĂ”petamisele, sest just nii on mind koolis Ă”petatud ja kĂ”ige vĂ€hem kanĂŒĂŒli eemaldamisele, mis tĂ”enĂ€oliselt jĂ€rgmisel hommikul olukorda hinnates nagunii tagasi tuleks panna. Ja siis enam mitte ainult fĂŒsioloogilise lahuse manustamiseks. Aga mina ei ole arst ja mina neid asju ei otsusta.

Tahan helistada endiselt valves olevale arstile, et igaks juhuks olukorda tĂ€psustada ja ise veenduda, millised on korraldused. See suvine kaos on vahel ÀÀrmiselt tĂŒĂŒtu, aga kĂ”ige vĂ€hem tohivad selle pĂ€rast kannatada patsiendid. Teine valves olev Ă”de, kelle koduosakond see on, pööritab Ă”udusest silmi ja palub, et ma seda mingil juhul ei teeks. Et tee ikka nii nagu arst juba kĂ€skis, pole vaja torkida ja uuesti ĂŒle korrata asju. No et ta teab, et arstile nii ei meeldi.

KĂŒsin, et mille alusel see korraldus tuli. Kas arst ikka pĂ€riselt teadis, et kaebused pĂŒsivad ja on sĂŒvenenud? Ei, seda arst ei teadnud, korraldused tulid varem, aga arst ju ĂŒtles, et tilk tuleb lĂ”petada. Kas keegi arsti lapse reaalsest olukorrast teavitas? Ei. On nĂ€dalavahetus ja me ei tohi arsti segada.

Olgu vĂ”i nĂ€dalavahetus, siis helistada ikka vĂ”ib, arst on ju ometi majas ja valves ja meil ei pĂ”le siin midagi, lihtsalt edastan info ja saan tagasiside. Kui ta kohe rÀÀkida ei saa, siis ma vĂ”in veidi hiljem uuesti proovida. Ei tohiks ju probleem olla? Ausalt, mina keeldun sellises olukorras magavat last lisaks traumeerimast. Ja no olgu, kanĂŒĂŒli eemaldamine pole mingi hull protseduur, aga riskida sellega, et homme peab teda uuesti torkima, kui tal on hetkel toimiv kanĂŒĂŒl, mis on ta kĂ€el vaid 10 tundi olnud, siis ei. Mina oma kĂ€ega seda kanĂŒĂŒli keeldun eemaldamast, kui ma pole nĂ€inud ja kuulnud, et arst kĂ”ik asjaolusid arvesse vĂ”ttes ei ĂŒtle, et nii on ja nii peab olema. Helistan.

Toru teises otsas on alguses segadus, kes, krt, ma olen ja mida ma tahan ja kust ma ikka helistan. Selgitan uuesti. Mis mĂ”ttes ma teda sellise asjaga tĂŒĂŒtan ja kes ma olen, et midagi asjast ĂŒldse arvata ja kĂ”ne saab laksust lĂ€bi. Teine Ă”de on kĂ”hedusest kange ja podiseb vaid, et ta ju ĂŒtles… Kehitan Ă”lgu. Homme on uus arst ja pudelis on veel paar tundi vaikselt tilkuda. Eks ma siis jĂ€lgin ega pane ööseks uut pudelit, aga kanĂŒĂŒli ma Ă€ra ei vĂ”ta. Selle kiire asjaga mul kiiret ei ole.

Tund hiljem lendab kitli lehvides osakonda seesama arst. Tuustib paberites, kĂ€ib sellesama patsiendi juures ja kraaksatab siis Ă”epostis teisele (enda osakonna) Ă”ele, et tilk lĂ€heb edasi ja kiirust tuleb veidi tĂ”sta. Hmm okei. Õde vaatab teda silmad suured peas ja toob kuuldavale vaid Ă”rna “ahahhi”. Arst tuulab veel paberites ja saadab mind siis korraks ĂŒhte palatisse midagi toimetama. Asutan end minema ja tema kappab mul nĂ€ost Ă”hetades sabas.

“Teie helistasite?”

“Mina, jah.”

“VĂ€ga hea, kui midagi muutub, andke teada, all on hullumaja,” ja kaob trepikotta.

Sinna osakonda ma valvesse rohkem ei juhtunud. See “kuri ja tujukas” arst on minu meelest ĂŒks vĂ€ga lahe tegelane. Äkki ta ongi oma osakonna Ă”dede suhtes kuri, sest ta on vĂ€sinud nende osavĂ”tmatust kaasakoogutamisest? VĂ”ib-olla pole need Ă”ed seal kunagi ennast teadvustada tihanud? VĂ”i on mĂ”ni teine arst neist julmalt ĂŒle sĂ”itnud ja eneseusu hĂ€vitanud? Äkki nudib osakonna Ă”endusjuht oma alluvaid liiga jĂ”uliselt? Ma ei tea vastuseid neile kĂŒsimustele, aga selline olukord pole mulle Ă”e seisukohast vastuvĂ”etav. Sellest situatsioonist rÀÀkisin jĂ€rgmisel pĂ€eval ka nendega, kellega vaja. Kusjuures olen sarnast olukorda Ă”dede ja arstide suhetes tĂ€heldanud ka ĂŒhes teises sama haigla osakonnas patsiendi emana Ă”dedega piike murdes. Mitte miski ei liigu, vastuseid ja selgitusi pole, aga barjÀÀrist lĂ€bi ka ei pÀÀse.

Eks igal osakonnal on oma nĂ€gu ja tegu ja hoovad, mis seda mehhanismi liigutavad ja need vĂ”ivad asuda vĂ€ga erinevates kohtades. Elu neis osakondades lĂ€ks samamoodi edasi. Neil olid suhted ja suhtumised paigas. Kui osakonna enda sisekliima on selline, et Ă”dedel puudub julgus ja selgroog vĂ”i ehk ka viitsimines enda eest seista, ennast teadvustada ja ĂŒtelda asju, mis on igati kohased nende ametipostile ja ettevalmistusele, siis ega miski ei muutugi. VĂ”ib-olla ongi sedasi turvaline ja mugav kĂ€ia aastaid tööl vaid kĂ€ske tĂ€itmas ja vastutust endale mitte vĂ”ttes, sest arstid jagavad kĂ€ske ja alluda on turvaline?

Keegi ei rÀÀgigi sellest, et Ă”ed peaksid tegema volitusi eirates isetegevust, olen ka seda liigset aktiivsust nĂ€inud, kuid Ă”e mĂ”tlemis- ja analĂŒĂŒsivĂ”ime vĂ€ljendamine ei ole kunagi kurjast. Muidu toidavad nad ise mĂ”tet, et arst on jumal ja Ă”de on vaid hoolas ullike, kes teeb just ja ainult seda, mida arst tal kĂ€sib teha. Hea vabandus on see “arsti korraldusel”? Kui Ă”ed ise lasevad endast nii arvata ja seepĂ€rast ka kannatavad, siis on see nende probleem ja see on masendav. Ja mis mulje jĂ€tab see kĂ”rvalt patsiendile? Kus on siin meeskonnatöö? Patsiendi- ja perekeskne Ă”endus?

***

Kuigi jah, olen nĂ€inud ja kuulnud ka ĂŒleolevalt irvitajaid, kelle maailmapilt on raputada saanud teadmisest, et Ă”ed midagi teavad ja arvavad. Ja no ĂŒldse, mis asjad on:

  • Ă”endusprotsess?
  • Ă”endusanamnees?
  • Ă”enduslugu?
  • ja anna taevas kannatust – Ă”endusdiagnoosid?
  • Ă”endusteadus?! Teadus sellest, kuidas siibrit vahetada ja palavikku mÔÔta?

Et nagu Ă”ed tahavad ka arsti mĂ€ngida ja limpsata vĂ”id nende leivalt? Kaugel sellest, Ă”endus on tegelikult ju tĂ€iesti omaette teaduspĂ”hine lĂ€henemine patsiendile ja inimesele terviklikult. VĂ”i tegelikult… asi on veel paaaalju hullem! 😉

Õeks ei saada. Õeks Ă”pitakse. Ja no olgem ausad, enamasti ikka tegelikult Ă”eks juba sĂŒnnitakse. See on sĂ€de ja teadmine sĂŒgaval sees, mis Ă”ppimise suuna ja erialavaliku lĂ”puks paika paneb. See on see eriline isikuomaduste kogum, mis vĂ”imaldab ĂŒhel inimesel Ă”ena töötada.

TĂ€napĂ€eva Ă”ed kĂ€ivad koolis vĂ€hemalt kolm ja pool aastat ja lĂ”petavad kooli rakenduskĂ”rghariduse diplomiga. Need, kes lĂ”petasid kooli enne seda, kui Ă”enduse eriala Ă”pingud sellele tasemele jĂ”udsid, peavad lĂ€bima tasemeĂ”ppe – keegi ei tee neile allahindlust. Iga viimane kui Ă”de on Ă”ppinud Ă”eks. Lisaks on töötavatel Ă”dedel kohustus end erialaselt pidevalt tĂ€iendada. Praktika peab kaasas kĂ€ima teaduse ja tehnika arenguga. Lisaks koolitustele on ĂŒha enamatel ette nĂ€idata spetsialiseerumise teadmised ja tunnistus. Meil on arvestatav hulk magistrikraadiga Ă”desid. On juba ka doktorikraadiga Ă”desid. Vastu ironiseerides, siis jah, ka siibrivahetamisest ja palavikumÔÔtmisest annab teadust teha, sest eesmĂ€rk on patsiendi elukvaliteeti sĂ€ilitada, taastada ja tĂ”sta patsienti kaasates ja temaga koostööd tehes ja oskusi ja teadmisi vĂ”imalikult hĂ€stitoimivaks lihvida. See on ju ometi Ă”ige ja hea taotlus?! Õendusteadus sisaldab endas nii palju eluliselt olulist, millest meil kĂ”igil omal moel ĂŒhel hetkel julgustust, tuge ja abi vĂ”ib olla.

Kuigi Ă”de ei mÀÀra arstlikku diagnoosi ega ravi, siis omab ta piisavalt teadmisi ja oskusi, et arsti korraldustele tuginedes ja olenevalt olukorrast ka iseseisvalt jĂ€lgida patsienti ja teostada enda ettevalmistuse ja pĂ€devuse piires toiminguid. Õe ĂŒlesanne on lĂ€htudes elamistoimingutest patsiendi seisukorda mĂ”ista ja aidata tal oma eluga paremini toime tulla, teda Ă”petada, suunata, anda talle teaduspĂ”hist informatsiooni ja vajadusel kummutada naised-saunas-rÀÀkisid linnalegende. Õde pole arstile konkurent. Nende lĂ€henemised patsiendile on erinevad ja moodustavad patsiendi hĂŒvanguks vajaliku terviku.

KĂ”ik see, mida Ă”ed koolis Ă”pivad, ei tule lambist ja lae alt ja pelgalt tegija kogemustest, sest nii on alati tehtud ja meie teeme nii. Eranditult kĂ”igel, mida Ă”de teeb (kĂ”igi eelduste kohaselt peaks tegema) on kontrollitud lugu ja tĂ”enduspĂ”hine teooria aluseks. Õendustoimingud, kĂ€elised tegevused, pole eelmistelt pĂ”lvkondadelt Ă”pitud kĂ€epĂ€rased meetodid vaid uuritud, vĂ”rreldud, kontrollitud ja praktikas tĂ”estust leidnud parimad teada olevad meetodid, mis on vĂ”imalikult patsienti, Ă”de  ja keskkonda laiemas mĂ”ttes sÀÀstvad, vĂ”imalikult ohutud ja valutud. Omandatud oskused on hoolega Ă”pitud, harjutatud ja omandatud kontrollitud keskkonnas. Praktika ja vilumus tulevad elus ja ajas.

Patsiendil ei maksa imestada, kui vĂ€rskelt koolist tulnud Ă”de palub tal veenist verevĂ”tmise jĂ€rel harjumuspĂ€rase kĂ€e rinna vastu surumise asemel selle hoopis pea kohale sirgelt ĂŒles tĂ”sta mĂ”neks ajaks. See pole mingi veider uus moeröögatus, millega on targem mitte kaasa minna, sest vanaviisi oli ju mugav ja toimis kah. Vahel on sisseharjunud vanad meetodid visad praktikas pĂŒsima, aga Ă€rge alahinnake noort Ă”de. Tema teadmistest ei ole vaja ĂŒle sĂ”ita ei arstil, kogenumatel Ă”dedel ega patsientidel, et “need asjad on meil siin alati nii toiminud ja toimivad ka pĂ€rast sind edasi!” KĂ”ik areneb. Ja Ă”endusteadus areneb vĂ€ga kiirelt. Patsiendil ja kĂ”igil teistel on alati vĂ”imalus kĂŒsida ja uurida, miks midagi just nii vĂ”i nĂŒĂŒd siis teistmoodi tehakse. Patsiendil on oluline vĂ”imalus aegunud meetodite visadust murda teadmisega, kuidas tegelikult asjad peaksid kĂ€ima. See on edasiviiv koostöö. 🙂

Aga mida teha siis, kui:

“MĂ”tle, ta vĂ”tab iga kord mu olematutest veenidest verd nii, et ma arugi ei saa ja mitte kunagi ei lĂ€he kĂ€si siniseks ega midagi. Aga see teine, no mina ei tea, kus tema kĂŒll Ă”ppinud on…”

Ma usun tĂ€iesti siiralt, et kuigi me Ă”pime koolis kĂ”ik koos samu teooriaid ja vĂ”tteid, siis nii nagu ka kĂ€sitöötunnis samu silmuseid ja sĂ”lmi tehes ĂŒks on lihtsalt osavam ja ĂŒhel tuleb loomuldase kuidagi paremini vĂ€lja, siis just nii on ka verevĂ”tmise ja kĂ”igi muude protseduuridega. Just samamoodi on ka nĂ€iteks gĂŒnekoloogidega, kĂŒll naised teavad – ĂŒks tekitab alati suurt ebamugavust ja teine ei tekita seda mitte kunagi, olete nĂ”us? See on nende oskus ja kĂ€ekiri ja nii lihtsalt on. Ja kĂ”igele lisaks sobib ĂŒhele ĂŒks ja teisele hoopis kolmas arst vĂ”i Ă”de, sest loeb ka sotsiaalne kontakt ja paljud muud kriteeriumid. Pealegi pole pĂ€evad vennad. MĂ”ni pĂ€ev kisub ka Ă”el kĂ”ik metsa. Ojaa, ma tean seda tunnet.

***

Mida ma kogu selle pika looga ĂŒtelda tahtsin…

Kuigi ma hetkel Ă”ena ei tööta, siis Ă”e roll on osa minust ja mu argipĂ€evast. Eks see on nii vist suuresti iga Ă”e ja arstiga, et inimeste nĂ”ustamine on osa nende igapĂ€evaelust ka töövĂ€liselt, sest kui juba kĂŒsima tullakse vĂ”i ise probleemi mĂ€rkad, siis sa ei saa jÀÀda ĂŒkskĂ”ikseks.

Vahel pÀeva, vahel öösel, vahel mitu pÀeva jÀrjest vaatan ma lÀbi oma helendava ekraani inimeste ja nende perede tervisemurede sisse. See ring on ajas kasvanud. Ma kuulan, uurin, mÔtlen kaasa, jÀlgin, soovitan oma teadmiste ja oskuste piires. LÀheb ehk ise mööda? Proovime nii? Kannatab perearstini? Oleks hea emosse minna? Tuleks kiirabi kutsuda? Ikka on needsamad hirm ja valu need, mis inimese enda elemendist vÀlja tÔstavad. Iseenda vÔi teiste pÀrast.

37,8 kraadi aastase lapse kehatemperatuur vĂ”ib olla piisav, mis ema vĂ€ga Ă€revaks muudab. No ikka nii, et ta juba telefoni tahaks haarata ja abi kutsuda. Hirmul on suured silmad. 38,6 annab juba tĂ”epoolest alust paanikaks ja kiirabiks? Annab-annab. KĂ”rvalt vĂ”ib see uskumatu tunduda, aga nii see vĂ”ib olla. Miljon hirmu, miljon kĂŒsimust. Ja see on see koht, kus tuleb mĂ”ista ja ĂŒldse mitte hukka mĂ”ista ja pakkuda inimesele turvatunnet ja vĂ”imalust oma probleemile teise nurga alt pilk peale visata ja proovida enne numbrile 112 helistamist kĂ”ik muud lahendused lĂ€bi. Oodata ja jĂ€lgida koos, millised on arengud. Seda ei pruugi mitte keegi teada, aga mul on alati nii hirmus hea tunne, kui sellises olukorras asi kenasti lahenduse leiab ja kiirabi saab sel ööl ĂŒhe kutse vĂ€hem ja emost jÀÀvad elamused saamata. Kui ma ei oleks Ă”de, siis tunneksin ma end neis olukordades mĂ€rksa Ă”hemal jÀÀl.

Hoolimine ja aja leidmine + teadmised (ja ka julgus tunnistada, kust jookseb piir ja teadmised on otsa saamas) + oskused (oskus kuulata, oskus nÀha, oskus mÔista, oskus suunata, oskus julgustada, oskus motiveerida, oskus ka kriitilisel hetkel rahulikuks ja sÔbralikuks jÀÀda, oskus selgitada lihtsalt ja arusaadavalt ka keerulisi asju, oskus Ôpetada) on need vÀÀrtused, mida Ôde peaks oskama inimesele anda. Hoolimine ja hea sÔna loevad nii palju.

***

Eesti Ă”enduse lipulaevaks on Tallinna ja Tartu Tervishoiu KĂ”rgkoolid, kes Ă”desid koolitavad. Mul on nii tohutult hea meel, et need pole kinnise hoiakuga koolid, kus “tĂŒtarlastest kuulekaid arstide abilisi vorbitakse” vaid arvestatavad visiitkaardid Ă”endusele, mida maailmale esitleda ja millest meie omadele inimestele nii palju abi ja tuge vĂ”ib olla.

Viimaste aastate vĂ€ltel on nende koolide ja ka samas taktis juba töötavaid Ă”desid koondava Eesti Õdede Liidu selg julgelt sirgu lĂ€inud. LĂ€bi enese teadvustamise ĂŒhiskonnas on tekkinud avatud suhtlus inimestega lĂ€bi Ă”enduse (mitte arstiteaduse) vĂ”tme. On tekkinud arvestatav pakkumine teaduspĂ”hiselt ja asjatundlikult rÀÀkida terviseriskidest, vĂ”imalustest, kuidas saavutada paremat elukvaliteeti vĂ”i olemasolevat edukamalt sĂ€ilitada, kuidas tulla toime paljude keeruliste olukordadega ravi ajal vĂ”i haige lĂ€hedasena ja millest kĂ”igest veel. Arusaadavalt on nende teemade tutvustamisele, teavitamisele, koolitamisele, selgitamisele elanikkonna seas suur ja ĂŒha kasvav nĂ”udlus. Guugel on tore, aga ĂŒks teemat valdav pĂ€risĂ”de on kindlasti turvalisem lahendus. See on koht, kus Ă”dedel on vĂ”imalused ja valmisolek ennast Ă”ena tĂ”estada ka iseseisva spetsialistina.

Mul au teada ja tunda nii paljusid suurepĂ€raseid inimesi, Ă”desid, kes Ă”desid Ă”petavad ja Ă”desid, kes pĂ€evast pĂ€eva haiglas, kiirabis, perearstikeskuses, sĂ”javĂ€es, koolis, lasteaias Ă”dedena töötavad. Kui keegi teile liiga teeb, siis tehakse liiga ka minule, sest ma ei oska seda mitteisiklikult vĂ”tta. Ja kui teid hea sĂ”na ja mĂ”ttega tunnustatakse, siis on mul selle ĂŒle nii hea ja uhke tunne.

Need Ă”ed, kes entusiastlikult omas elemendis sees on, need on need, kes innustavad ja julgustavad, on eeskujuks nii Ă”dedele kui ka nĂ€itavad maailmale, kes need Ă”ed ikka sellised ĂŒldse on. Ma rÀÀkisin ĂŒlevalpool ĂŒsna pikalt pere- ja polikliiniku eriarstiĂ”dede igapĂ€evasest elust ja vĂ”itlustest. PereĂ”endus on kĂ”igi eelduset kohaselt meile kĂ”igile kĂ”ige lĂ€hem Ă”enduse liik. Minu enda teadlikkuse tĂ”usuga paralleelselt on mul olnud imeline vĂ”imalus nĂ€ha ja tundma saada tervet rida pereĂ”desid, kes teevad tĂ”eliselt tublit ja suurest koormusest hoolimata sĂŒdamega iseseisvat tööd patsientidega. Leidke nad ĂŒles! Palavad tervitused minu enda kĂ”ige toredamatele pereĂ”dedele Eestis! 🙂

Muutused ei pruugi tulla jĂ€rsult vaid ikka pisitasa. Andke neile Ă”dedele vĂ”imalus ja kuulake neid. Julgustage ja innustage neid avanema ja oma teadmisi kasutama ja alati ajakohast ja teadusele pĂ”hinevat infot otsima. Ühel hetkel taipate ehk, et perearsti asemel helistategi otse pereĂ”ele, sest te teate, et tema oskab teile vajalikku nĂ”u anda. See on ju ometi suur asi, kui ĂŒhe asemel on teie toetusmeeskonnas mitu inimest?

Asjalikku teavet leiab muidugi ka ise ja internetist. Samas lihtne on sellesse Ă”ige ja vale ja aga-minul-oli-nii juttude rĂ€gastikku eksida. Lisaks sellele, et Ă”ed koolide ja liidu ja oma keskuste piires pildis on ja olulistest asjadest rÀÀgivad, siis tean ma veel vĂ€hemalt ĂŒht hullult pĂŒssi, inspireerivat ja vĂ€ga Ă€gedat pereĂ”de, kes oma perearsti keskuse piires suutis maailma ja suhtumisi muuta juba enne kui Ă”dedest iseteadvamalt ja julgustavamalt rÀÀkima hakati. Tema oli meie kooli ajal otse elust tulnud vĂ€rske pulbitsev veri, kes meid, tulevasi Ă”desid, Ă”petades meie nukkuvat eneseusku ja julgust korralikult raputas. Koos kahe teise sĂ€rasilmse ja Ă”endusesse uskuva Ă”ega lĂ”id nad MTÜ Sinu Õde. Lisaks FB lehele on neil ka pĂ€ris oma koduleht, mille leiate huvitava sisuga SIIT

 

***

Ma olen uhke selle ĂŒle, et ma olen Ă”de. Ja ma olen uhke kĂ”igi tublide ja julgete ja tegusate Ă”dede ĂŒle. Ja arstide ĂŒle, kes Ă”desid enda kĂ”rval mĂ€rkavad ja hindavad. Ausalt, meie, Ă”ed, ei vĂ”ta arstidelt midagi Ă€ra (kui just panus inimeste elukvaliteedi tĂ”stmisel sedavĂ”rd vĂ”imaks ei peaks osutuma, et arstidel kedagi enam ravida pole ja nad puhta töötuks jÀÀvad 😉 ). Pigem me ikka toetame ja avardame omal moel inimestele osutatava abi ja toetuse mÔÔdet. Ja veel enam, me oleme valmis ja vĂ”imelised ka iseseisvaks tööks terviseriskide hindamisel ja veel palju muus.

Ja teate, mis, mul on ĂŒtlemata hea meel, kui inimestel on Ă”dedega positiivseid kogemusi ja nad oskavad neid nĂ€ha ja hinnata oma eriala spetsialistidena ning ei pea paljuks seda ka vĂ€lja ĂŒtelda. See on see, mis annab juurde julgust ja indu edasi minna ja veel paremaks saada.

Nii, et…

Jah, me pole arstid, me oleme Ă”ed. Me oleme teie Ă”ed! Ja meid on palju! 🙂

“KĂ”ik, mida sa vajad, on usk ja usaldus, hea Ă”de ja tema haldjatolm”

Palavad tervitused kÔigile Ôdedele ja nende sÔpradele.

Minu kallistused lĂ€hevad mu maailma parimale Ă”enduse Ă”petajale, Marele. Ta on ĂŒks kĂ”ige ilusam, armastavam, hoolivam ja emalikum inimene, keda ma tean. Ta jaksab ja suudab ja on olemas. Ta on Õde suure algustĂ€hega. Ja ka Ema mitte ainult oma tublidele tĂŒtardele ja armastav vanaema oma lapselastele vaid ta on Ema ka pĂ”lvkondade ja lendude viisi ellu astuvatele Ă”dedele. Ta on vĂ€ga kĂ”rgelt hinnatud, hoitud ja austatud kolleeg ja Ă”petaja. Tema sĂ€ra ja helgus ulatuvad kaugele. Mare, Sina oled minu kĂ”ige suurem eeskuju ja minu jaoks Eesti Ă”enduse absoluutne Aasta Ema. Alati! (Ja ma lĂŒkkan lurinal nĂŒĂŒd pisaraid kĂ”rvale…) AitĂ€h Sulle!

Olge hoitud! 🙂

Naljakas 40. Minu ammused unistused ja uus hobi

29. aprill – sĂŒnnipĂ€ev

KĂŒmme aastat tagasi, siis kui ma 30 sain, veetsin ma sellesama öö Londonis lennujaamas kivipĂ”randal libeduse eest hoiatava sildi kĂ”rval tukkudes. Me jĂ”udsime Malagast Londonisse Ă”htul hilja, aga meie lend Tallinna vĂ€ljus varahommikul. Vot selline sĂŒnnipĂ€ev oli siis. Olid ajad! Sootuks teistsugused kui nĂŒĂŒd, kĂŒmme aastat hiljem 😀

Sel aastal sain ma sujuvalt 18ndat korda 22. Nii on vĂ€ga hea. Ja vanust on mul vastavalt juba nii palju, et pidada lugu kosutavast ööunest omas voodis. Olgu vĂ”i 40 kasti vahel. VĂ€hemalt on köök ja baarikapp paigas ja korras. EnamvĂ€hem 😀

Hommikul Ă€rkan Andrease uue telefoni alarmi peale ja avastan, et mul pea valutab. SapĂŒhapĂŒss, kuidas see telefon lĂ€rmab! Arvatavasti said nĂŒĂŒd ka kĂ”ik me naabrid kuni keldrikilpkonnadeni kell 7 hommikul maast lahti. Isegi me poisid Ă€rkasid. Ikkagi laupĂ€ev. Ainult Andreas pöörab teise kĂŒlje ja magab Ă”ndsalt edasi. KĂŒmme minut hiljem on uus Ă€ratus. Ma peidan pea padja alla ja teen nĂ€o, et mind pole kodus. Peavalu ja noh, ikkagi sĂŒnnipĂ€ev. Äkki keegi tahab mulle veel laulda vĂ”i midagi. Aga ei midagi. Andreas ajab end pĂŒsti ja teatab, et peab vanasse korterisse minema, sest koristajad tulevad kell 7:30 ja neil pole vĂ”tit.

“VĂ”ta siis oma telefon ka kaasa,” matsutan ma magusalt lĂ€bi une, et ilma segajateta edasi uneleda. VĂ”i lootuses, et ehk lĂ€heb mu peavalu ise ĂŒle ja ma ei pea rohtusid me kaoses otsima hakkama. Keegi tark oli mulle hiljuti selgeks teinud, et ĂŒle40sed ibuprofeeni vĂ”tta ei tohi. Tore, eile veel tohtis ja tĂ€na siis enam ei tohi 😉 Karm. Paratsetamooliga ma oma migreenisarnastest valudest jagu ei saa pea kunagi. Ehk lĂ€heb seekord ikka kuidagi ise mööda. Vahel ju Ă”nnestub.

Kell saab 8. Vaatan kella. Uni on kadunud. Kui pead ei liiguta, siis suudan valu ignoreerida.

Kell saab 9. Ärgata vĂ”i mitte? Ahh, veel ei viitsi. Hea vaikne on. Telefon annab saabuvatest sĂ”numitest mĂ€rku. MĂ”ned Ă”nnitlused ja teiste seas ka pikemad read sĂ”branna Mummilt. Ta uurib, et kuidas pĂ€ev algas ja mida ma kingituseks sain. Ühman vaid, et ei midagi, vanust nii palju, et mis seal enam. Mumm arvab seepeale, et pĂ€ev alles poisike, kĂŒll jĂ”uab. Tukun edasi.

Kell saab 10. Koer hakkas koridoris vÀÀnlema. Selge, Andreas on tagasi. Hiivan end ĂŒles. Aitab kah sellest iluunest, aeg on kortsud siledaks sĂŒĂŒa 😀

Toauksel pÔkkun hirmÔnneliku Andreasega, kes mul paberkotikese nina alla pistab ja Ôhinal teatab:

“Vaaaata!”

Ma nii kiirelt ei suuda reageerida veel ja seepeale sahmib ta kannatamatult sealt kotist vĂ€lja mingi palli. Sigrimigrikirju pehme palli, kes pidivat hĂŒljes olema. Poes olevat olnud ka ĂŒmmargused kaelkirjakuid, aga kuna tema on minu hĂŒljes, siis MEIL olevat vaja just uut hĂŒljest. Ok? Minu vana hĂŒlge, mille kinkis mulle keskkooli lĂ”pureisil klassivend Tim, oli Vancu juba ammu omastanud ja aja jooksul valgest kollakaks armastanud. MĂ”elda, see vana hĂŒljes on samavana kui mina, tervelt ausad 22 aastat! 😛

Nii ja nĂŒĂŒd oli mul siis vaja uut hĂŒljest. Nina ja sabaga. Pallikujulist. Sest sellised meeldivad Andreasele. Kuidas nende kliĆĄeelike punaste rooside ja nunnukarvikutega oligi? Tundub, et pehmikuid pole naistele kunagi liiga hilja kinkida? Ja seda teeb mees, kes on mind nĂ€inud kilode, kĂŒmnete kilode kaupa pehmikuid Ă€ra andmas ja hĂ€vitamas? Antud juhul polnud kĂŒll nii palju tegu sellega, et mu armas teine pool oleks arvanud, et minul seda hĂŒljest vaja on – talle endale lihtsalt meeldis see nii vĂ€ga, et ei saanud seda poodi jĂ€tta ja noh, see, et mul on sĂŒnnipĂ€ev, on puhas meeldiv kokkusattumus, sest muidu poleks ta poodi sattunud ja siis poleks ta selle kerahĂŒlgega kohtunud.

Ehk siis jĂ€reldus: 40aastased mehed soovivad endale voodisse patjade vahele mitte paljaid 20aastaseid preilisid vaid hoopis karvaseid pallikujulisi hĂŒlgeid? VĂ”i ma veel magan? Igal juhul jagan ma nĂŒĂŒd juba ĂŒle nĂ€dala meest ja voodit muuhulgas ka kerahĂŒlge. VĂ€hemalt ei toonud ta mulle punaseid roose! 😀

mingi varahommik 😛

HĂŒlge nimi on Aurora ja kuigi ta on hĂŒljes, siis tema ema ja isa olid vaalad. Edasi lĂ€heb keeruliseks, Vancul ja Andreasel on Aurora kohta oma teooriad. Ma andsin segadusse ka oma panuse, kui vĂ€itsin, et Aurora on laev. Ma olen selle peale isegi kĂ€inud ja pĂŒksitagumiku libedal laevalael katki kukkunud. KĂŒsigu Baba kĂ€est, kui ei usu. Kuna Vanc r-tĂ€hte inglise keelele sobivalt hÀÀldab, siis kujutage nĂŒĂŒd ette, kuidas see pehme ja suu-kuuma-kartulit-tĂ€is “r” eesti keeles tema suust kĂ”lab 😀 Saksa “hrhrist” me ĂŒldse ei rÀÀgi. See on isegi mulle hÀÀldamatu 😀

Muuhulgas on Vancu ja Andreas nĂŒĂŒd ka ise hĂŒlged. VĂ”i vaalad.

“Õu-Ă”u-Ă”u”  – hĂŒljes soovib sĂŒĂŒa.

“Õu-Ă”u-Ă”u” – hĂŒljes soovib kaissu.

“Õu-Ă”u-Ă”u” – hĂŒljes ei taha magama minna.

“Õu-Ă”u-Ă”u” – vaata, ma tantsin!

“Õu-Ă”u-Ă”u” jne 😀

Ja sedasi, merilĂ”vi hÀÀli tehes, ei rÀÀgi minuga ainult Vancu, Andreas ju ka. Ja kui need kaks voodil ehk jÀÀpangal hĂŒlge moodi vÀÀneldes tantsima hakkavad, siis maja vĂ€riseb ja koer lĂ€heb hulluks. Ma olen juba harjunud. Tan on meist vist kĂ”ige mĂ”istlikum. Tema hoiab lihtsalt eemale ja pööritab vahel uksel silmi. Tal on tĂ€iesti normaalne pere. Pole midagi lisada. 😀

***

Nii, aga tagasi sĂŒnnipĂ€eva juurde 🙂

HĂŒljes on maandunud. NĂŒhin rusikaga und silmast vĂ€lja ja vĂ”tan suuna kööki. JĂ”ulud on vist ööga otsa saanud? Vaade elutoa aknast hoovi tundub rohkem nagu suhkrust, jahust ja maasikavahust olevat – haljendavad puud ja suhkrune maapind:

Kingikotike pĂŒsib kindlalt mu kĂ€es. Andreas jĂ€rgneb mulle hĂŒlgega hullates. Sikutab teda sabast ja ninast ja pĂŒĂŒab hĂŒlgele sobivaid edasiliikumisviise leiutada. Pakun, et me vĂ”iks hĂŒlge kulgemist filmida nii, et ma hoian kaamera paigal ja siis Aurora tulev vasakult ja liigub nina-saba kokkutĂ”mmete taktis ĂŒle ekraani nagu ĂŒlesöönd delfiin. Vancule teeb see kĂ”ik hirmasti nalja ja ta lĂ”kerdab lĂ€mbumise piiri peal naerda. Andreas teatab talle seepeale sosinal, et poes on samasuguseid kaelkirjakuid ka. Mispeale Vanc naerda röögib ja soovib neid kohe vaatama minna. Andreas arvab, et Ă€kki me peame sellise ka koju tooma. Vanc nĂ”ustub. Ma pĂŒĂŒan pehmikute invasiooni peatada ignoreerimise ja oma kingikotti kaevumisega.

Sukeldun.

Niinii, mis meil siis nĂŒĂŒd siin on?

KĂ”rvarĂ”ngad! Sinisekirjud. SĂŒdamekujulised. Siniste ja vĂ€rvitute sĂ€tendavate kivikestega. Suuruselt nii suts suuremad kui mu pöidla kĂŒĂŒs. Panen kĂ”rvakad kĂ”rva. Mul pole seesuguseid varem olnud. Pea lĂ”hub ja seepĂ€rast ei suuda ma tagust vastu kĂ”rvalesta hetkel suruda.

“Ohh, vaata kui hĂ€sti need sinu ja su silmavĂ€rviga sobivad!” Ă”hkab Andreas ja annab hĂŒlge korraks Vancu kĂ€tte. KerahĂŒljes purjetab Ă”hus vigureid tehes ja vÀÀneldes minema. Mina tĂ€nan toredate kĂ”rvakate eest ja kĂŒsin, kust selline idee just sellised valida. Ma ikka veel imestan selle mehe julguse ĂŒle eksperimenteerida. Mul pole sÀÀraseid kunagi varem olnud. Mul on paras karbitĂ€is vanemate kingitud kalleid vÀÀrisehteid ja viis korda suurem karbitĂ€is kĂ”iksugu hulle ja kirevaid kĂ”rvakaid jĂ€nestest piparkookideni ja puuduvates kruvidest kirsside, Ă”unte ja pandadeni. Lillekesi nii metallist, nööpidest, villaloorist vildituna kui puidust. Olete mĂ€rganud Ă€kki?

“No ma alguses vaatasin neid hĂ”bedast ja kullast asju seal. Aga need oli kĂ”ik nii tavalised ja ma ei nĂ€inud neil sinuga mingi seost. Siis vaatasin lasteosakonna lĂ€bi, aga sel oli ÀÀrmiselt mannetu valik,” annab Andreas mulle ĂŒlevaate oma valiku kujunemisest. HĂŒljes vihiseb Ă”hus. Temas on saanud Vancu ja Andrease jaoks pall. Lasteosakond?! See, et mina lasteoskaondasid kunagi vahele ei jĂ€ta, pole mingi uudis. Aga, et mu mees tunneb mind sedavĂ”rd ega pea seda isegi mitte imelikuks… Vaat see on liiga naljakas ja hirmus armas, noh. Seda nalja pean ma lihtsalt teiega jagama! 😀

“Ja siis leidsin kĂ”ige vahelt hoopis sellised sĂ€tendavad vĂ€rviliste kivikestega. Neid oli igasuguseid. Ümmargused olid liiga igavad. Ühed samasugused sĂŒdamekujulised olid liiga vĂ€ikesed. Aga vaat need sobisid minu arust sulle suurepĂ€raselt.”

Mul pole ĂŒhtegi vastuvĂ€idet. Esimene mees, kes mu harjumuspĂ€rasest maitsest ĂŒle sĂ”idab ja ometi metsa ei pane. Huvitav nĂ€htus. Kuigi mu peavalu hetkel neid kaua kĂ”rvas ei lase hoida, siis nad on armsad ja ilusad ja tulevikus kannan ma neid veel ja veel. 🙂

Koti pĂ”hjas on lĂ”hnaĂ”li karp. Andreas teab vĂ€ga hĂ€sti, et ma olen kohutavalt valiv lĂ”hnade suhtes. Ja teab ka seda, et kui me koos midagi valima lĂ€heme, siis meie maitsed ei ĂŒhti. Mulle meeldivad kerged ja vĂ€rsked lĂ”hnad, talle sĂŒgavamad ja tumedamad toonid. Ta ajas mulle juba kaks aastat tagasi, et mul on mingit Opiumi vaja. No et see pidi ikka jubehea olema minu kĂŒljes. Ma nuhkisin tookord ja mĂ”ned korrad veel ka hiljem muudkui pudelit ja pabreid ja no polnud minu teema. Ma olen alati kuulutanud ja ka veendunult arvanud, et “kollased” lĂ”hnad pole minu teema. Ja nii olen ma aastaid samade markide kĂŒljes jonnakalt pĂŒsinud. Talle muidugi meeldivad need ka, aga ta ikka otsis mingit pĂ€ris oma lemmikut mulle. Ja kui mees lĂ€heb kord aastas vĂ”i isegi kord kahe aasta jooksul ĂŒksi ja ise poodi, siis vĂ”ib sealt oodata just midagi sellesarnast.

Nokin pakendi ĂŒmbert kilet. Eks ma ju natuke pelgan ka, et mis siis saab, kui ma kohe ĂŒldse seda taluda ei suuda. MĂ”ttes muigan nende vetsuvĂ€rksendaja-kandidaati ĂŒle, mis kunagi parimatel pĂ€evadel Älinile kingiti ja mille ĂŒle me viimased 10 aastat itsitada oleme saanud. 😉

Black Opium Floral Schock Yves Saint Laurent.

Selline tume ja hĂ€mar pudel. Eemaldan ettevaatlikult korgi. Peavalu pĂŒsib ja kĂ”ik lĂ”hnad tunduvad intensiivsemad. Suts vasaku randme sisekĂŒljele. LĂ”hn on tugev. Panen pudeli kĂ€est. TĂ”mban parema randemaga ĂŒle vasema. Nahk veel veidi lĂ€igib. Sirutan kiirelt mĂ”lemad randmed kuklasse ja kĂ”rvade taha ning libistan kĂ€ed Ă”rnalt ĂŒle juuste. Lahjendan seda teistmoodi lĂ”hnapilve. VĂ”i siis pigem jagan seda ĂŒhtlasemalt enda ĂŒmber. Andreas veab ninaga Ă”hku:

“Imeline!”

Ma olen ĂŒllatunud, et nahal polegi see nii hull kui pudelit peos hoides alguses karta oli. Teistmoodi, vĂ€ga teistmoodi, aga tĂ€itsa sĂŒmpaatne lĂ”hn. Andreas vursitab mulle telefonist ette selle huvitavat sisu, mis polegi teab mis hirmus raske ja “kollane” ja Ă”hkab siis uuesti:

“See sobib sulle suurepĂ€raselt.”

“Et selline eale vastav hĂ€mar vĂ€rk?” muigan kelmikalt.

“Mis eale? Sa oled samavana kui mina. See on tĂ”eline rokitshiki lĂ”hn!”

“Ahsoo, et kohe nii,” itsitan ma vastuseks ja lasen ĂŒhe sutsaka talle endale krae vahele. 😀

“Nii, aga lĂ€hme nĂŒĂŒd!”

“Kuhu?!”

“Su sinisele kapile jĂ€rele.”

“TĂ€na? NĂŒĂŒd? Kohe?”

“Jah, nĂŒĂŒd. Kohe! Ma juba leppisin kokku, et me oleme kell 11 seal.”

 

Uus hobi

Ma olen viimase paari nĂ€dala jooksul leiutanud endale uue hullu hobi. Igal hommikul teen kohalikus teise ringi mööbli veebiportaalis virtuaalse ringi peale. Ma vaatan vaid neid pakkumis, mille on ĂŒles pannud eraisikud. Seal jagunevad asjad suures plaanis hinna alusel kaheks. Need, mille eest kĂŒsitakse vĂ€ga palju ja need, millest soovitakse kiiresti ja valutult vabaneda. NĂ€iteks vĂ”rdlesin ma tĂ€na hommikul samas stiilis ja pĂ€ritoluga kappe – pealtnĂ€ha pole suurt vahet. Kallid pakkumised on vahemikus 1100 kuni 1400 franki ja need teised algavad 1-2-3st.

MĂ”istagi pakuvad mulle huvi need teised asjad. Ma otsin sealt olematu hinnaga sobivast materjalist ja sobiva kujuga esemeid, millest teha pĂ€ris oma asju. Hetkel on veel vara hĂ”isata, aga nii vĂ”ib ĂŒhel hetkel juhtuda, et ma oma nunnud vĂ€rvilised riiulid, mis mind Eestis ikka veel ootavad, suure kolimise asemel hoopis maha nĂ”ustun mĂŒĂŒma.

Andreas vĂ”tab mu uut hobi rahulikult, sest ega mul pole siin rohkem suurt pidepunkti teistele elamise kĂ”rval kui kirjutamine. Ja joonistamine natuke ka. Ta ise saatis mind sinna lehele juba enam kui aasta tagasi, aga siis ei suutnud ma sellest sĂŒsteemist midagi aru saada. NĂŒĂŒd aga lĂ€ksin ise otsima, et ehk leiab sealt midagi pĂ”nevat. LĂ”ksu ma sinna jĂ€in ja nĂŒĂŒd muudkui kaevan, otsin, leian, jĂ€lgin ja viimasel hetkel, kui asi magus tundub, siis koputan Andreasele ja ta pistab valiku purki vĂ”i otsin lihtsalt edasi. Pisemaid asju, mida postiga saab saata, vaatan ĂŒle Ć veitsi, suuremate asjade puhul jĂ€lgin, et need ei asuks meist kaugemal kui 20 kilomeetrit. Kuigi vahel juhtub, et kirjas on ĂŒks aadress ja ese reaalselt asub veidi kaugemal. Aga no sellega saab hakkama.

Minu esimene tore leid oli kapp. Sinine. Maalingutega. Heas seisus ja mitte liiga vana. Maalingud pĂ€rinevad aastast 1949 ja jĂ€ljendavad siinsete kohalike talupoegade kapimaalinguid lihtsustatud kujul. Need lillekesed polnud vĂ€ga minu teema, aga tuluke mu peas sĂŒttis – vĂ€rvitud kappi on alati lihtsam ĂŒle vĂ€rvida kui lakitud kappi hakata puhataks kraapima. Alghind oli 1 frank. JĂ€lgisin seda kapikest terve pakkumisel olnud nĂ€dala. Enne lĂ”ppu tekkis keegi, kes avaldas soovi see kapp 1 frangiga Ă€ra osta. Helistasin Andreasele, et nĂŒĂŒĂŒĂŒĂŒd on vaja tegutseda. Ja ta tegutses ja oligi see kapp 2 frangi eest meie oma ja mina hirmus Ă”nnelik.

Ja mu sĂŒnnipĂ€eva hommikuks oli Andreas siis kapiomanikuga kokku leppinud, et me teeme pisikese sĂ”idu mĂ€gede suunas, et ta koju tuua. JĂ”udsime kohale Ă”igel ajal. Onu juba ootas. Meist napp pool kilomeetrit kĂ”rgamal oli veel korralikum talv olnud, aga soojas pĂ€ikses sulas maailm kenasti. TĂ€ielik eksootika ikka!

Kapp oli veel nunnum kui mĂŒĂŒgipildilt tundus! Otsustasin sealsamas, et kuigi mul oli temaga konkreetne plaan, siis hetkel ma teda kĂŒll vĂ€rvima ei hakka. Nii on ka vĂ€ga lahe ja eks elu nĂ€itab, kas ta jÀÀbki nii vĂ”i tuleb temast midagi muud.

Koduteel sĂ”in juustupallidest ja mesimagusatest vaarikatest kĂ”hu tĂ€is ja ĂŒhel hetkel taipasin, et pea enam ei valuta. Nentisin, et see 40 on ĂŒks tore sĂŒnnipĂ€ev 🙂

Kodus tassisime nunnu-kapi tuppa ja uurisin seda lĂ€hemalt. Puhas. LĂ”hnavaba. Lukk kĂ€ib valutult kinni ja lahti. SuurepĂ€rane leid! 🙂

Ilm oli suvine. Õhk oli soe ja lumi taandus maad isegi mĂ€rjaks jĂ€tamata. Ma mĂ€letan selgelt, et kui ma 18 sain, siis sada mu sĂŒnnipĂ€evahommikul suuri kokkukleepunud pehmeid helbeid nagu sulgi ja seda ka, et 2010 aasta igitalvel kĂ”rgusid sel pĂ€eval hanged mu ukse kĂ”rval ikka veel vannitoa aknani ja poisid kelgutasid. Aga et sedasi tali taevast alla sajab, no see oli midagi uut. Eestis ehk veel, aga siin, keset suurt Euroopat? 😀

KokkuvĂ”ttes oli mul ĂŒks ilmatuma lahe sĂŒnnipĂ€ev! Ja minu uus hobi?

SĂŒnnipĂ€eva Ă”htul saatis mind taas edu. Reklaamiti seda kena tegelast Louis Philippe stiilis diivanina. Hind 20 raha. Alghinnaga me ta kĂ€tte ka saime.

Ausalt, vĂ”ib-olla olen ma hĂ€bitu, aga mul tema stiilist on ĂŒkstaspuha, sest ajastutruult ma teda taastama nagunii ei hakka. Minu jaoks oli ta ĂŒks sĂŒmpaatse kujuga nunnu Lilli-diivan, mille puhul puitosa oli kĂ”ige mÀÀravam. Ma juba vaimusilmas nĂ€gin oranzhi puitosa ja kollast valgete mummudega kangast… No midagi sellesarnast vĂ”i midagi veel mahlasemat? 😉

Pealegi  pole meil kodus diivanit – vana kolis kontorisse, kuna see poleks meile uues kodus enam tuppa mahtunud.

Arusaadavalt on Andreas tĂ€iemĂ”istuslik meeskodanik ja seesugune diivan pole tema maitse. VĂ€hemalt sinnamaani, kuni see jÀÀb nii ja ka sinnamaani kuni see tĂ€hendab tema jaoks rohkem lisatööd kui selle koju transportimine. Ja nagu korralik naine kunagi, kel on JUST seda asja JUST praegu vaja, veensin ma teda, et muidugi, kallis, toome koju, kĂŒll ma teen kĂ”ik korda (nii nagu ma oma vanaisalt pĂ€randuseks saadud toreda vana tooli korda olen teinud 😛 No… see paraneb ise juba viimased 8 aastat. Ema just eile ĂŒtles, et nad leidsid kellegi, kes selle tegevuse nĂŒĂŒd ehk ka lĂ”puni viib. Igal juhul kinnitasin ma Andreasele, et temal pole mingit muret ja tema saad istuda, jalgpalli juua ja Ă”lut vaadata. No neist kummastki ei arva ta suurt midagi. Aga no TĂ€hesĂ”dasid vaadata? Ok.

Ma ju teadsin, et kiiret mul pole. Nii nagu mina ootasin vanas kodus lampide lakkesaamist 1,5 aastat (minu suurte hirmude top kolmes on tuli, kuumus ja elekter vĂ”rdvÀÀrselt esikohal ja ma kĂ€in viimase vĂ”imaluseni neist kaarega mööda) ja kolisin oma laelambid kapilt kenasti nĂŒĂŒd uuele aadressile, nii ei torgi ka tema mind tagant. Teate kĂŒll seda viguriga ĂŒtlemist, et pole vaja mehelt iga poole aasta tagant kĂŒsida, millal miski tehtud saab. Kui mees ĂŒtles, et ta teeb, siis kĂŒll ta teeb. Andreasel on selle sama ĂŒtlemisega veel oma nali vĂ€lja arendatud: “Sa vĂ”id mehelt alati kĂŒsida miks ja kuidas, aga mitte mĂ”lemat korraga. Ja kindlasti ei tohi kunagi kĂŒsida, millal!” Ja sama kehtib ilmeksimatult ka naiste kohta.

Tema ja enda rÔÔmuks on mul paljudest asjadest siin elus suhteliselt kama, no nĂ€iteks laelampidest, mis lakke ei jĂ”ua ja peeglitest, mida ma ĂŒksi seina ei saa ja paljudest muudest asjadest veel. Kui nad on ilusad, siis vĂ”in ma neid ka kapil vaadata. Ja kui nad mulle ei meeldi, siis ma vabanen neist valutult. Ja kui miski on ĂŒletamatult oluline, siis saan ma ise hakkama vĂ”i oskan Andreaselt abi paluda sedasi, et see asi ka korda saab. Ja sama kĂ€ib nĂŒĂŒd ka minu uue hobi teise osa ehk asjade vĂ€rvimise, ĂŒmbertegemise, korrastamise ja viimase lihvi andmisega. Elu ise paneb asjad paika. 🙂

***

Diivani transpordiga kiiret ei olnud. Vahepeal passisin ma helendaval ekraanil siis kappe, sest oli ilmne, et ma kodus kogu kraami meie ĂŒhte suurde ja uude pisikesse sinisesse Ă€ra ei mahuta. VĂ”i noh, mahtus ju enne ka, aga kuidas. Kapp nagu reisikohver! Tead kĂŒll, kus mis asub, aga ilmselgelt on riiulid liiga tĂ€is ja vajaliku esemeni, mis nagunii asub kĂ”ige all vĂ”i kĂ”ige taga, pÀÀsemiseks on vaja liiga palju vaeva nĂ€ha. Mugav ja laisk nagu ma olen, mulle meeldib kĂ€si pimesi kappi pista ja vajalik ese sealt eksimusteta kĂ€tte saada.

Seega veensin ma Andreast, et meil on vaja veel ĂŒht kappi. Ta ei vailenud. Ta on veel laisem ja mugavam kui mina. No tĂ€itsa selles ÀÀrmuses, et kui ei mahu, siis viskame Ă€ra. Õnneks olen tal mina ja ma enne ikka mÔÔdan ja kaalun, kui asjadest vabanen. Ehk et tore oleks, kui meil oleks veel ĂŒks kapp. Isegi koha nĂ€itasin ma Vancu toas Andreasele ette. No et ma sellega tema voodikohta vooderama ei kavatse hakata ja keset tuba ka seda uut mööblitĂŒkki ei pargiks. ahel ta kahtelb mu praktilises meeles ja arvab, et ilumeel ja eriti just isetegemise rÔÔm on mu pimestanud. 😉

Sellise oleks saanud 1 frangiga, aga talle see ei meeldinud:

Lasin sel siis minna. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Jubekehv on elada koos millelagi, mis ei meeldi ja see pole absoluutselt vajalik pingutus. Ja siis leidsin hoopis sÀÀrase toreduse. Ma natuke kÔhklesin, aga ta teatas kohe, et talle meeldib:

Lapilise vĂ€rvi ĂŒle ta kĂŒll korraks nurises, aga siis lĂ”petas oma lause juba ise, et aga, sa ju nagunii vĂ€rvid selle isemoodi. Ma kahtlustasin juba pilti vaadates, et keegi tark on lakitud pinda pĂŒĂŒdnud vĂ€rviga katta. Aga pole probleemi, selle asjaga saan ma hakkama kĂŒll.

Kolm pĂ€eva mĂŒĂŒgiprotsessi vĂ”imalike arengute passimist ja 2 frangiga oli see kapp meie oma. Ainult, et see asus veidi kaugemal kui algselt kirjas oli. No nii umbes teisel pool mĂ€gesid. Linnulennult kĂŒll mitte rohkem kui 30 kilomeetrit, aga sinna sĂ”itmiseks arvas Andreas, et kulub meil julge poole pĂ€eva. Pool pĂ€eva, siis pool pĂ€eva. Nii kaua Ă”nneks ei lĂ€inud.

NĂ€dal hiljem ehk 6. mai

Laenasime sinise logiseva bussi, et nii kapp kui diivan koju toimetada. Ma pakkusin kĂŒll, et ehk mahub see osadeks vĂ”etud kapp ikka niisama ka me auto peale, aga Andreas ei tahtnud riskida. Elamuse mĂ”ttes oli vahelduseks isegi pĂ€ris tore ĂŒks sĂ”it logiseva Mersu-bussiga teha, mille uksed avanesid valuliselt, sulgusid pĂ€rast mitmekordset jĂ”uga paugutamist, kĂŒtusepaagil korki peal polnud ja ĂŒldse oli see sellises tehnilises korras sĂ”iduriist, millesarnasega ma ikka kohe hea 20 aastat enam sĂ”itnud polnud. Mina ei tea, kuidas see siin ĂŒlevaatuse lĂ€binud on.

Kiirteel ĂŒle 100 see asi edasi ei liikunud. KĂ”ik hakkas vĂ”disema ja plĂ€risema. Mul oli hea meel, et seal vaid kolm isetkohta oli ja ma kodus veel viimasel hetkel veensin Vancu koeravalvamise ĂŒlesandega koju jÀÀma. See ilma turvapatjadeta kĂŒna oleks mu mĂ”nel hetkel endast pĂ€ris vĂ€lja vist ajanud, kui laps oleks ka pardal olnud. Eriti mĂ€gedes.

Kohale jĂ”udsime kenasti. Kapp ise oli igavesti tore. Kenasti lahti vĂ”etud, terve, puhas ja heas korras. Jupid said viie minutiga Mersu “akvaariumisse”. Andreas helistas diivani omanikule ja selgus, et soovi korral saame selle ka kohe kĂ€tte. Ok. 45 minuti pĂ€rast oleme kohal, teatas veendunud Andreas torusse.

Ma lugesin hoolega kaarti. Valida oli kolme teekonna vahel. Üks lĂ€ks otse kiirteele vĂ€lja. Kiirteed soovis Andreas selle loguga vĂ€ltida nii palju kui vĂ”imalik. Teised kaks teekonda lĂ€ksid vĂ€iksemaid teid pidi. Sai minna sama tuldud teed lĂ€bi vĂ€ikeste asulate ja sai minna ĂŒle mĂ€gede. Plaan oli minna mööda sama teed, aga kui juht otsustaval hetkel vasakule keeldub pööramast, siis ei jÀÀ ĂŒle muud, kui 10 kilomeetrit hiljem veenduda, et tuleb minna ikka ĂŒle mĂ€gede. Selle suure logiseva sinise plekkvanniga? Ju siis.

MÀgedes on ilus. Aga selle sÔiduriistaga oli seal pehmelt öeldes hirmus.

Ühe kĂ€ega hoia kaarti ehk telefoni kĂ€es ja jĂ€lgi teed. See juba ise ajab mul sĂŒdame lĂ€ikima. Ka tavalise autoga. Ja siis hullematel hetkedel, kui tee viib sinkavonkaĂŒlesalla, siis hoia hinge kinni ja klammerdu armatuuri kĂŒlge 20 kĂŒĂŒne ja kĂ”igi olemasolevate hammastega endal pool kannikat ĂŒle kurstiku serva rippumas ja pidev oht, et see logisev uks alla annab ja lahti lendab. Vahepeal katsetan turvavöö pidamist… No parem on, kui me ei kuku. See kĂ”ik oleks liiiiga valus. Viimane jupp tuleb meil lĂ€bida kiirteel. Ma ei tea, mida Andreas asjast arvab, aga mul on seal palju kindlam tunne.

Diivan asub St Gallenis. Minu nunnu! Isegi Andreas julgeb kinnitada, et talle vist ikka ka meeldib. No et pildid olid netis kehvakesed ja tegelikult on asi palju parem kui karta vĂ”is 😀

NĂŒĂŒd lĂ€heb kodutee juba tĂ€islastis lenneldes – me vÀÀrtvara asub autoakvaariumis:

Ja rÔÔmus mees laulab:

“I am sailing, I am sailing…” ja siis jĂ€tkab sujuvalt, “I am tired, oh, so tired… I am sweating… I am crazy…” ja nii edasi. Ilmselgelt on Ă”hus kergendust. Pakun talle, et ma vĂ”in teda filmida ka. Isegi tema oma vlogi vĂ”in talle teha. Ta meenutab mulle seepeale, et tal on juba blogi olemas. Ise tegi ja sellest piisab. Seal on tal tĂ€pselt ĂŒks postitus. Ma olevat nakatanud, aga tal pole vahepeal rohkem aega olnud. Aga enda lauluvideot ta sinna ei soovi. No heakene kĂŒll. Ma siis lihtsalt nĂ€itan teile vaikselt sinise logiseva Mersu-bussi roolis laulvat autojuhti 😀

***

Kui ma pisike tĂŒdruk olin, siis oli mul paar ulmelist unistust, millest ema ja mamma kunagi aru ei saanud ja neid tĂ”siselt vĂ”tta ei osanud. VĂ”i lootsid nad, et ma lihtsalt sellest jamast vĂ€lja kasvan. Ega ma ju mingist ulmest ei unistanud! Ma soovisin kanda kleite nagu kandsid Laura ja Mary VĂ€ike maja preerias seebikas. Kasvasin sellega ĂŒles ja vaatasin seda ka korduvalt hiljem. Inimlik, sĂŒdamilik ja aegumatu lugu. Mulle meeldib see siiani. Mu mammal vĂ”i emal oli ĂŒks volangiline servapitsidega alusseelik. Ma isegi ei tea kummal, sest mina pole neist kumabgi seda kunagi kandmas nĂ€inud, aga see asus mamma kapis. Venitasin selle keskkoha endale kaenla alla ja see oli maailma kĂ”ige nunnum kleit, mida soovida. Mamma kitlivöö pusisin veel endale ĂŒmber kere ja tegin midagi lipsusarnast ja oligi lehviva seljalehviga unelmatekleit mul olemas. Ma oleksin sellega kogu aeg kĂ€inud. Aga tĂ€navale mĂ€ngima ja isegi aeda mind sellega ei lubatud. Isegi toas oli alati tĂŒkk vĂ”itlust. Pesu ju! Minu meelest see kĂŒll pesu polnud. Pole siiani, aga nĂŒĂŒd ei pea ma enam teiste arvamust arvesse vĂ”tma ja vĂ”in kasvĂ”i pesus tĂ€navale ja televiisorisse minna 😀

Minu teine unelm oli neist tanudest vĂ”i mĂŒtsidest seal filmis. Ma isegi ei tea, kuidas seda peakatet siis nĂŒĂŒd korrektne nimetada on, aga mul oli ka just sellist lotut vaja, mida vahel peas kanda ja vahel kapuutsina kuklasse visata lehvima. Kord tĂ”i ema Moskvast kolm nukku – ĂŒhe mulle ja kaks sĂ”branna tĂŒtardele. Ma sain esimesena valida ja valisin ema arvates kĂ”ige nĂ”medama 😛 Arvake Ă€ra miks? Piimapudeli ja mannapudru lusikaga kĂ”vast nukust, kes toidu lĂ€henedes pea Ă€ra pööras, ma ei hoolinud. Mis mind vĂ”lus, oli see, et tal oli peas seesugune paeltega ja lokkiva servaga mĂŒtsike, millest ma alati unistanud olin. Ma isegi pĂŒĂŒdsin seda ise kanda. See oli mulle vĂ€ike ja paelad ei ulatunud isegi lĂ”ua all kokku, aga ikkagi see meenutas mu unistust! Kanda sain seda vaid peidus olles, sest ma ei tahtnud kuulda, et ma jĂ€lle mingi titt vĂ”i tola olen. Ja kui ma 6 kopikatega olin ja pisike Ă”de majja tuli, siis oli tal ka paar sarnast mĂŒtsikest, mida ma vahel salaja kanda sain. MĂ”telge, 7aastane mina, seljas alusseelik, jalas ema kontsaga saapad, peas titemĂŒts ja ise hirmus Ă”nnelik. See, kuidas ma vĂ€lja nĂ€gin, see ei omanud mulle mingit tĂ€htsust, aga see tunne! Sa astud pĂŒĂŒdlikult, aga poolvĂ€nderdades, enda jaoks hiigelsuurte saabastega ja mĂŒtsi serv ja kleit ÔÔtsuvad su sammude taktis vastupandamatult. See tunne on midagi, mida ma nii vĂ€ga endas hoian ja kannan ja vahel mĂ”nuga saapaid ja seelikut-kleiti kandes ikka ja alati naudin. Ma tegin seda isegi enda pulmas möödunud aastal. MĂŒtsimoest on mul kaasajal kĂŒll veidi vĂ€rskemad arusaamad, kuigi pisikeste tĂŒdrukute peas on sedasort mĂŒtsikesed ikka armsad 🙂

Ja siis oli mul pisikese plikana veel ka kolmas maailma suurim unistus. See oli mingist teisest ooperist kui VĂ€ike maja preerias. Ma isegi ei tea, kust see idee pĂ€rineb, aga ma olin alati unistanud baldahhiiniga voodist. Mitte vanaaegsest raskest sametkardinast voodi kohal ja ĂŒmber, mis hirsmasti tolmu armastab, vaid kergest Ă”hulisest siidistest vĂ”i sitsiriidest vĂ”i heegeldatud putukavĂ”rgulaadsest kardinast. MĂ”istagi ma sellist endale lapsena ei saanud. Hiljem ei saanud ma ka reformpĂ”hjaga raudvoodit ja musta lage, aga suurekssaamise juures on kindlasti vĂ€hemalt ĂŒks hea asi – sa saad ise otsustada kas ja kuidas ja mida sa soovid. Ja seda baldahhiinilaadsest asja olen ma soovinud lĂ€bi elu ja soovisin ikka veel. Kas just voodi kohale, aga toanurka vĂ”i kuhu iganes. Sest see lihtsalt on niiiiii nunnu.

Ja arvake nĂŒĂŒd Ă€ra, kui ma oma mööblilehtedel tuulates mĂ€rkasin seda maailma kĂ”ige mĂ”nusamat soekollast vĂ€rvi voodikardinat, siis kas mul oli seda nĂŒĂŒd ja kohe vaja?

Otse loomulikult oli! Postipakiga kohale saabudes osutus see kĂŒll mitte minu lemmikkollaseks vaid ĂŒsna apelsinikarva oranzhiks, aga tore on ta ikka. Muigasin endamisi, et nĂ€e, tuli elada 40 aastat, et unistus teostada. Aga iseĂ€ranis lahe on hoopis see, et vahepeal sain ma ĂŒsna palju suuremaks, aga see unistus ei lĂ€inud elus ja ajas mitte kunagi kaduma. Ring on justnagu tĂ€is. Eks sama ole ka selle krussis sangadega Lilli-diivani ja kapiga, millele joonistada saab. Kodutunne on siin vÔÔras kohas vaksajagu taas lĂ€hemale nihkunud. 🙂

***

Kui me oma kapi ja diivani kolitud saime ja laenuks vĂ”etud sinise akvaariumbussi tagasi viisime, siis oli meil veel tervelt kolm tundi aega, et minna poiste kooli lahtiste uste pĂ€evale. Vanc teatas kindlameelselt, et tema kĂŒll nĂ€dalavahetusel kooli ei tule. Tan aga tahtis meile nĂ€idata enda tehtud plakatit Kopernikust. Kogu koolil on sel poolaastal teemaks maa ja Maa ja planeedid ja kĂ”ik, mis sellega seotud on. Vihma hakkas sadama.

Koolimajas on vaikne. VĂ€iksemate majas pole kedagi peale Vancu klassiĂ”petaja ja tema aafrika tigude. Vanc oli mulle rÀÀkinud kĂŒll, et koolis on nii jube, sest neil on klassis teod, aga ma ei kujutanud ette, et seal on samasuur akvaarium kui meil kodus Giulietta klaaspalee ja seal elab kolm parajalt mĂŒtakat tigu. Suurim neist oli suurem kui Vancu peopesa. Ma nii suuri tigusid polnduki lĂ€hedalt varem nĂ€inud. Praegu meenus, et avastasin kodus keldrist veel kaks kilpkonna – ĂŒhe pisikese ja ĂŒhe suurema. NĂŒĂŒd on meil keldris soojenduslampide alla juba viis kilbiga konna. Aina pĂ”nevamaks lĂ€heb! 😀

Ma jÀin veel Vancu Ôpetajaga juttu rÀÀkima, aga Tan ja Andreas lÀksid juba suuremate majja lÀbi vikerkaarevÀrviliste kapiustega vahekoridori.

Seal ootasid Tannu klassijuhataja ja prantsuse keele Ă”petaja. Kui ma kohale saabusin, ajas Tan Ă”petajaga juttu ja Andreas ĂŒhendas mingid elektiasju augulise metallplaadi peal. Teemaks olid fĂŒĂŒsika ja katsed. Prantsuse keele Ă”petaja kĂŒsis minult, kas ma tean, mis juhtub siis, kui taldrikul on vesi ja keset seda vett on teekĂŒĂŒnal, mis tuleb pĂ”lema panna ja siis selle kĂŒĂŒnla peale tuleb asetada pisike purk avaga allapoole. No vot ja mis siis juhtub? Te teate? Ma seda oskasin pakkuda, et kĂŒĂŒnal kustub Ă€ra, sest Ă”hk saab otsa, aga mis veel juhtub? Seda ma oodata ei osanud. MĂ€letate, mina ja tuli, mina ja kuumus teema ĂŒlevalpool? 😉

No ja siis piinasin ma Tannut veel pisikeste palstmassist inimestega, kelle siseorganid olid laua peal laiali ja neid sai siis kenasti oma kohale sÀttida. Tan pÔgenes mu eest minema. Tal olevat korraga ka nÀdalavahetus. Ta puges klassi tagumises otsas olevasse lugemisnurka. Valesse nurka pÔgenes see laps, sest ilmselgelt on see tema klassis minu kÔige lemmikum koht.

Tan puges kapi taha ja mina kĂŒsisin Ă”petajalt, kas ma tohin pilti teha. Muidugi tohtisin. Ta oli vaimustuses, et mina olen vaimustuses. RÀÀkisin talle, et ma just sain ĂŒhe sarnase vĂ€rvilise “vĂ”rktelgi” omanikuks 😀 Ja tema rÀÀkis, et kui ta siia kooli Ă”petama tulles oma ideest rÀÀkis klassi nurka lugemis- ja koguneimis ja vahel kasvĂ”i ĂŒksiolemise telk ĂŒles riputada, siis olid teised vaadanud teda, et kas ta ei karda, et lapsed ta vĂ€lja naeravad. Tegemist on ikkagi ju 5.-7. klassi lastega, valdavalt poistega. Lastele meeldib. Mulle ka nii vĂ€ga meeldib 🙂

KĂ”ik nende koolihommikud algavad selle kardina all patjadel ringis istudes ja oma eelmisest pĂ€evast rÀÀkides ja uueks pĂ€evaks plaane tehes. Selleks on tervelt pool tundi ette nĂ€htud. Seinal on neil tĂ¶Ă¶ĂŒlesannetega graafik ja iga pĂ€ev on seal ka keegi vastutav, kes telgi seest kenasti korda paneb. PĂ€eval on normaalne elamise kaos ja koolipĂ€eva lĂ”pus saab kĂ”ik jĂ€lle korda. Pobleeme pole olnud. Õpetaja itsitas, et pikkadel lĂ”unapausidel, kui lapsed on Ă”ues, siis ta vahel istub ja mediteerib seal. Isegi tukastanud on. Vot siis! 🙂

***

Meil kodus veel ruumi on ja nĂŒĂŒd hoian ma pildiraamidel ja toolidel silma peal. Me istume juba poolteist aastat söögilaua taga metallist aiatoolidel. Kui Andrease vanemad 2015. aasta hilissĂŒgisel oma restorani- ja hotelliĂ€ri kinni panid ja aktiivset pensionipĂ”lve nautima hakkasid, siis saime meie sealt kinnipandud söögikohast pĂ€randuseks metallist laua rĂ”dule ja neli tooli selle juurde. Need toolid kĂ€ivad rĂ”dul kĂŒll ainult siis, kui neid seal vaja on, ĂŒlejÀÀnud aja on nad toas söögilaua ĂŒmber. Ega neil ju hĂ€da pole, aga nad on kĂŒlmad ja suure inimese jaoks sellised kitsukesed. Padjad on neil ka ja poistel pole toolidega mingit teemat. Meil oleks aga aeg midagi tĂ”sisemat tuppa istumise alla vaadata. Kui meie tagumised otsad veel kasvavad, siis on raudselt kindel, et varsti tuleb meil toolilt tĂ”ustes see eraldi oma tagumise otsa kĂŒljest maha tĂ”sta. Nad on vĂ€ga kerged ja neisse vĂ”ib kinni jÀÀda. Pealegi on puusadesse soonivad kĂ€etoed alati kĂŒlmad ka tavalises toaĂ”hus. Ikkagi metall ju. Ehk et meil on vaja toole. MĂ”istagi ei otsi ma komplekti vaid passin igat tooli eraldi. Nii on palju Ă€gedam. 🙂

***

Kui Vancu me uut vana diivanit nĂ€gi, siis teatas ta kohe, et see on tema uus voodi. Saepuru pudises ja vedrud naksusid, kui ta sinna pingviinina peale lendas. Olevat vĂ€ga mugav. Ma muigasin, et kĂŒll see tal ĂŒle lĂ€heb. Paar tundi hiljem, siis kui me kooli lahtiste uste pĂ€evalt tagasi tulime, tegi Tan selle peal palju suurema raginaga maandumise ja ka tema kiitis diivani heaks. Nad vist ei kujuta ettegi, et tegelikult on need vedrud sellel puhta lĂ€bi ja diivan vanem kui meie mamma. Neile meeldib nii ka. Ja toredalt teeb see asi hÀÀlt ka, kui end seal peal ÔÔtsutada. TĂ”ttöelda olen ma ĂŒsna kindel, et kui keegi minu kĂ€est lapsena oleks kĂŒsinud, kas mulle seesugune diivan meeldib ja kas ma sooviksin sellist endale voodiks, siis oleksin ma rÔÔmust segi lĂ€inud ja Ă€kki isegi verivorsti olnud nĂ”us maitsnud.

Poisid kiitsid diivanit ja me siis mĂ”tlesime, et no ok, proovime ka. Andreas istus. Vedrud nutsid. Ma siis istusin hĂ€sti ettevaatlikult ka. Andreas ei julgenud paar sekundit hingata, et Ă€kki ootab meid ees sĂŒgavam kukkumine alusmiste naabrite elutuppa vĂ”i kohe kilpkonnade juurde vĂ”i midagi. Diivan pidas ausalt me kahe all vastu. Aga me olime targu ettevaatlikud ka. Laiuselt peaks ta kĂŒll olema kolme inimese diivan, aga kui Vanc end meie vahele hellalt litsub, siis noh, kolm meid seal peal ongi. Maailm on vahepal ikka kenasti kasvanud 😀

Andreas lĂ€ks korraks teise tuppa pikali ja Vanc palus mul temaga koos mingeid katseid vaatama jÀÀda. Ma ei jaksanud istuda ja sirutasin end diivanil vĂ€lja. Üksi oli selle peal tĂ€iesti ok olla. Ja lesida oli sellel isegi vĂ€ga mugav. Pea toetasin kĂ€etoele… varbad surusin ettevaatlikult teisele poole kĂ€etoe ja istme vahele… ja vaatasin neid katseid seal ekraanil… ja pilt sulas nii kukku, nii kokku… ja siis vaatsin veidike und, sest virgusin alles tunnikese pĂ€rast.

Nii nagu sinise ja valge kapiga – diivanil ei ole grammigi ei tolmu ega kopituse lĂ”hna. Puhas ja kuiv ja igati vinksvonks tegelane. Kui oma esimsed saepuru pudisemised Ă€ra tegi, siis edasi on suht puhtaks see diivani alune pĂ”rand jÀÀnud. Eks paistab, mida ja millal ja kuidas ma temaga teen. Aga oiii, kui rahul ma meie diivani ja elu ja endaga olen 😀

***

Ilma meeleolupildita ei saa ma seda lugu kohe kuidagi lÔpetada!

Sedakorda siis nĂ€gi me laupĂ€evaĂ”htune kodune idĂŒll vĂ€lja just sedaviisi –

Kalevi assortiikarp, veerandkaetud poiss ja komm selle poisi pĂ”ses, kĂ”ik see kupatus vĂ€rskelt omaks saanud nunnudiivanil kesk meie Draakoni Maja uue kodu veel pooleldi lahtipakkimata elamises. NĂ€e! isegi laelamp paistab toanurgast. Ja me sinine lilleline kapike. Ja minu eesti laste maal on endiselt kaitsvas mullikles, et keegi seda pĂ”randal Ă€ra ei Ă€estaks. Aeg on haamer leida! 😀

 

Ma olen juba aastaid Ă”nnelik, kui sel vĂ€ikesel mehel midagigigigi seljas on. Kui teised vĂ”tavad tuppa tulles palitu seljast, siis tema kisub samal ajal juba sĂ€rki maha. Oli palju hullemaid aegu me elus, kus maha kisti valimatult kĂ”ik. Temal endal sellega probleemi ometi pole. Aga Andreas pidas ikkagi muiates vajalikuks kĂŒsida mu kĂ€est, et kas ma olen ikka teadlik, et ma lapsest “praktiliselt alastipilte” postitan. Olen-olen, sest ega ranna ja- ja basseinipildid kuidagi rohkem kaetud pole poisslaste puhul. Ja tĂ€hekesi strateegilistesse kohtadesse joonistades muutuks see mĂ”ne perverdi jaoks veel ahvatlevamaks, seega on nagu on, ma usun heasse maailma ja pilt kajastab realistlikult ja sĂ€ttimata me vĂ€ga mugavat laupĂ€evst idĂŒlli. Isegi klaveritooli ei hakanud Vancu kanna alt minema sikutama, et oleks just nii nagu on. Magusalt. Eestist postipakiga kohale tulnud komm pĂ”ses. 😀

 

PS 40 on jubeĂ€ge olla just nii nagu me oleme! 🙂

Kolimise kronoloogiline ĂŒlevaade. Missioon sooritatud. Punkt.

Teile tundus, et ma olin eelmisel nĂ€dalal siin kuidagi vaikne? Kohe teen selle kĂŒllaga tasa! NĂŒĂŒd jagub siin lugemist vist terveks nĂ€dalavahetuseks 😀

***

KÔigepealt oli meil laialt aega kÀes kolmisest plaane pidada. Teada oli, et kolime, ja teada oli, et kolmine peab toimuma kiirelt, aga seda, et selle kÔigega algust saaks teha, seda pidi ju mitu kuud ootama. Kolida oli meil vaja mitte ainult kodu vaid ka kontor ja ka Tan uude kooli korraldada. Nii me siis istusime plaanisime:

Aprillikuu alguses saime me vana kontori kolitud ĂŒle koridori uude ruumi. Siis sĂ”itis juba poiste kevadine kahenĂ€dalane koolivaheaeg ja Tannu planeeritav koolivahetus sisse oma asjaajamiste ja igasugu muude klaarimistega.

18. aprillil saime uue koha vĂ”tmed pihku ja hakkasime vanas kohas elamist kokku lĂŒkkama. Andreas pole kunagi varem oma elus linnas elanud. MĂ”tle, sĂ”idad ĂŒhest kohast teise ja keset laia linnatĂ€navat vaatad vasakule ja seal ongi sinu… uus kodu!

Ma olen elanud kĂŒll mitmes linnas. Mu koduks on olnud nii Tallinn kui Tartu kui pool aastakest ka Orleans. Aga seesuguses toredas, siinmail traditsioonilises, draakonisoomuse-majas, ma varem elanud pole. Mul on selle maja ja koha suhtes ilmne sĂŒmpaatia.

Vana kontoriga esialgu kiire polnud, aega oli vĂ”tmete ĂŒleandmisega algse jutu pĂ”hjal tegelikult mai lĂ”puni. Andreasel oli tööl sada pakilist asja ja tööpĂ€evad venisid taas hommikutesse. No et alustas aga 8:30st ja lĂ”petas nĂ€iteks kell 2 vĂ”i 3 vĂ”i 4 hommikul. Lisaks selg, mis tal juba jupp aeg hullupööra hĂ€da teeb ja asu ei anna. Tassida ei tohiks ta midagi. Aga mis sa hing teed, kui elu nĂ”uab. Nii palju saime selle nimel tehtud, et meie kodukolimise mööblitassimise usaldas ta kolimisfirmale.

Reede, 21. aprill – Andrease sĂŒnnipĂ€ev

Andreas sai 40. Pidu polnud. Polnud ei meeleolu, ega kohta, ega ilma ega midagi. Kasti otsas grilli ja kĂ”rtsu ka mĂ€ngida ei viitsinud. Nii vanad ja mugavad oleme me hetkel kĂŒll, et nui neljaks, mingit “paartit” muu maailma rÔÔmuks pressima ei pea hakkama Ă”igel pĂ€eval. Otsustasime, et kui kolimised lĂ€bi, siis nĂ€iteks nĂ€dala pĂ€rast, minu sĂŒnnipĂ€eval, teeme ĂŒhise sĂŒnna. Ikkagi kokku 80 juba. Elu muidugi nĂ€itas kiirelt, et ka tol pĂ€eval me peoni ei jĂ”udnud ja see peovĂ€rk alles ootab siiani oma parajat aega. Ega ta tulemata ei jÀÀ.

Samas Andrease sĂŒnnipĂ€eva pĂ€eva puhul oli meil kĂ”va plaan vĂ€hemalt tööd mitte teha, aga lĂ€ks nii nagu ikka ja ta lĂ”petas oma tööpĂ€eva alles laupĂ€eval kell 3 hommikul. Ma jĂ”udsin kaks korda uinuda ja kaks korda virguda enne, kui ta saabus.

LaupÀev, 21. aprill

Terve nĂ€dalavahetuse tassisime kast kasti ja kott koti ja auto auto haaval kĂŒlast linna oma asju. Ikka asjad kokku, ĂŒlevalt alla, auto tagurpidi ukse ette, koorem peale ja edasi!

Eriti vajalikud asjad vanast kodust autosse:

Ja autost uude kodusse. Neid nunnupilte praegu vaadates on see ikka kohe huumor kuubis selle raske fĂŒĂŒsilise töö kĂ”rval, mis tehtud sai. Aga hirmus lĂ”bus oli ka. Meil on algusest peale nimekiri vĂ”imalikest bĂ€ndinimedest, kui meil peaks kunagi tuju tulema bĂ€ndi teha, siis on kohe vĂ”tta. Igal nimel on mĂ”istagi oma lugu ka. Nimekiri tĂ€ieneb pidevalt. Kolimine andis paar maiuspala meile juurde. VĂ”imalik, et meil ikka mingi punkbĂ€nd tuleb Ă€ra teha 😀

Alguses olime me muidugi hakkamist tÀis. Tegime kiiremaid liigutusi.

Kasti- ja kotikuhjad kahanesid ĂŒhel aadressil ja jĂ€tsid endast maha ainult Ă€raviskamisele kuuluvad jÀÀgid meie eelmistest eludest.

… ja vajalike asjade kuhjad kasvasid teisel aadressil:

Aru ma ei saa, kuidas meil nii palju asju on, sest meil pole nii palju asju. Aga ainuĂŒksi lauamĂ€ngudest tuli kaks suurt kasti. Legodest kaks kasti ja ĂŒks hiigelsuur kott, sest Andrease hiigelmudelid on ju kĂ”ik koos ja lahti polnud kellegi neid aega ega viitsimist vĂ”tta. Tekkidest ja patjadest ja linadest ma isegi ei rÀÀgi. Nelja inimese riided, eriti talveriided ja jalanĂ”ud ja telgid ja kelgud ja rulad ja rattad ja vaibad ja laualambid ja laelambid ja pĂ”randalambid ja maalid ja maalid ja maalid – uskumatu, kui palju seda kĂ”ik on, mida nagu tegelikult vaja ka vĂ”ib olla.

Ma veel vahepeal Ă”petasin Andreast, et tehku kergemaid kaste ja kotte endale ja tassigu asju ĂŒhekaupa, et seljale vĂ€hem liiga teha. Ja siis ise lĂ€ksin nagu viimane isakaamel kĂŒmne kotiga trepist ĂŒles. No mu hiigelsuur nabasong vĂ€hemalt ei valuta.

Mingil hetkel jooksis juhe juba ĂŒsna kokku ja nohistasime vaikides pakkida ja tassida. Mingil hetkel lĂ€ks jĂ€lle nii naljakaks, et me lihtsalt pisarateni hirnusime ja aru ka ei saanud, mille peale. KĂ”ik tegi nalja. Eriti naljakas oli muidugi see, kuidas ma Andrease baarikapi sisu kolisin.

Mul on nĂŒĂŒd ĂŒsna selgelt ettekujutus, et baarikapp saab olla vaid neil inimestel, kes juua ei mĂ”ista. Tegelikult ju loogiline, sest need, kes joovad, neil pole kappi vaja, nad joovad pudelid tĂŒhjaks ja ongi kĂ”ik. Mu enda isa oli samasugune suure baarikapi omanik ja nĂŒĂŒd siis ka abikaasa 😛 Kui me oma esimeseselt ĂŒhiselt aadressilt praeguseks juba vanasse kodusse kolisime 2015. aasta sĂŒgisel, siis ma tassisin ĂŒksi kĂ”ik lahtised asjad ja sealhulgas ka Andrease baarikapi ĂŒle tĂ€nava oma suure seljakotiga. Aega oli terve kuu ja ma siis vaikselt tegutsesin. Kott oli pudelikoormate all ikka nii raske, et ma muidu kotti selga ei saanud, kui istudes. Ja istumast pĂŒsti sain ma ka vaid kĂ”rvalise abiga. Tookord kangutas mind Tan. Ja ka pudelid said pikapeale kolitud.

Selle pooleteise aastaga on Andrease ja kĂŒlaliste ĂŒhistööl Ă€ra lahendatud kaks poolikut pudelit rummi, pool pudelit Vana Tallinnat ja pulmade paiku ajas mu ema pĂ€kad silma ĂŒhele pisitillukesele krisinapsu pudelile, mis olevat jubehea olnud. Ma nuusutasin, lĂ”hn oli hea. Rohkem nagu ei meenugi. Ahjaa, pulmas oli meil ka rohelise banaani liköör, millega ma apelsinimahla veidi rohekamaks vĂ€rvisin. Kes veel ei tea, siis minu, vana baaridaami, isiklikud kokteilid kĂ€ivad nii umbes suhtes 1:20 vĂ”i veel lahjemalt. Enne saab igal juhul.pĂ”is liiga tĂ€is kui pea. Nii just ongi hea. Ja ainsad asjad mida ma juua ĂŒldse mĂ”istan ongi rumm, seesama rohelise banaani liköör ja mĂ”ned magusad vĂ€ga lahjad vahused asjad veel. Viimati vist pulmas sai midagi sellist kokku löödud?

Sellest, et meil keldris mingi 50 pudelit veini seisab, sellest ma ĂŒldse ei rÀÀgi, sest need ei kuulu baarikappi ja on veel kĂ”igele lisaks. Pealegi on Andreas veendunud, et need on nagunii seal oma kvaliteedi kaotanud, sest hoiutingimused pole vajalikud olnud. Mina ei arva veinidest midagi. Minupoolest vĂ”ivad need ka kolimata jÀÀda. 😀

Mulle tundub, et Andreas lihtsalt kogub pudeleid. Alles ta kĂ€is jĂ”ulude paiku mingil klubilisel veinide degusteerimisel ja saabus keset ööd koju arvake millega? Mingi ekstrapeene vene viina ja eriti head dĆŸinni sisaldava suure helesinise pudeliga. No neil oli vaja seal veel seda ja teist maitsta ja need olid nii puhta maitsega, et maitset peaaegu polnud. VĂ”i jĂ€relmaitset. Et siis selleks ongi alkoholi vaja manustada, et sel pole maitset? Viinasokke saaks ma sellest terve sajandi teha ja jÀÀks veel ĂŒle ka. Õigus, mul on ju endal ka oma panus selles kapis – kaks pudelit pulmaviina. Minu eelmisest pulmast. See kĂŒll vist joodav enam pole. 17 aasta vanune Lauaviin? VĂ”i mine tea.

No igal juhul mul kohe on nende alkoholikogujate mingi teema. Alguses isa, siis pidas Älin minu juures oma baarikappi ajutiselt, nĂŒĂŒd Andreas. 😛

Ja nĂŒĂŒd oli siis vaja kogu see erinevaid peeneid vedelikke tĂ€is taara jĂ€lle jĂ€rgmisele aadressile saada. Pakkisin siis oma suure matkaseljakoti pudeleid jĂ€lle kolmes kihis tihedalt kahe diivanipadja vahele tĂ€is ja kaks suurt poekotti sain veel lisaks tĂ€idetud. Kumbki neist oli nii raske, et tassida jaksasin ma neid vaid ĂŒkshaaval. Diivanilt pĂŒsti ma seesuguse seljakotiga ei saanud. Andreas sai mind kaks korda sikutada enne, kui ma tasakaalu kĂ€tte sain. Edasi lĂ€ks ladusamalt, jalad on mul truud ja tugevad. Kui me seda koormat uue kodu kĂ”rval siis autost maha kĂŒhveldasime, siis möödus ĂŒks meie uutest naabritest. Vaatepilt missugune! Mina, nagu ma olen, pealtnĂ€ha annan ma ju juba viimased 10 aastat raseda mÔÔdu oma katkise kĂ”huga vĂ€lja, astun tiirataara kĂ€es kaks suurt ja vĂ€ga rasket kolisevat alkoholikotti nĂ€pu vahel, oma ukse suunas. Mul oli ikka kĂŽike korraga vaja teha. Esimesel pilgul vĂ”ib sedasi kĂŒll hullu alkohooliku mulje vist jĂ€tta. No see naabrimehe nĂ€gu sisaldas endas kĂ”iksugu emotsioone, samas ma oleksin sada korda surnud, kui ma seda kogust iial manustama peaksin hakkama ehk seesuguse sisuga kotte saavad tassida ikka vaid need, kes ise juua ĂŒldse ei mĂ”ista.

Kui ma selle laadungiga tuppa jĂ”udsin ja seda kohtumist Andreasele kirjeldasin, siis saime korralikult jĂ€lle itsitada. No mis ma teha saan, kui mu mees pudelikorjaja on. 😛

No okok, tal on seal ka mingit vÀÀrtkraami, mida nagu ei tahagi avada ja mis halvaks vist isegi ei lĂ€he (ega kunagi heaks ka ei saa :P), nĂ€iteks meie sĂŒnniaastast pĂ€rit brĂ€ndi, mingist piirkonnast, mis talle hirmsasti meeldib ja siis veel igasugu muid vÀÀrt kingitusi.

***

Happy tatsas meil rahutult sabas ja magas ainult minu varvaste peal. No igaks juhuks, et ma kuidagi minema ei saaks ilma tema teadmata hiilida. Nagu mul see kavatsus oleks olnud. Koera vĂ€rk, talle on veidi keeruline selgitada ka, et kuule, me nĂŒĂŒd kolime ja sina tuled ka.

Just siis, kui meil oli Ă”htul plaan veel viimane koorem auto peale pakkida, sĂ”itsime me vana kodu juures mööda heledast kummutist, millel lehvis silt “Gratis”. See tĂ€hendab, et igal möödujal on voli see ese omastada.

Vihma tibutas, aga mul on hea nina neis asjus. Kraaksatasin kolm meetrit enne kummutit, et mul on seda asja vaja lĂ€hemalt uurida ja kolm meetrit kummuti jĂ€rel kargasin juba autost vĂ€lja. Andreas lĂ€ks garaaĆŸi parkima, talle sellised asjad vĂ€ga ei istu. VĂ”i noh, talle ei meeldi tĂ€naval ilmarahva ees selliste asjade avalik uurimine. Mul on aga ĂŒllatuslikult null valehĂ€bi selles osas. Kuna transport ja prĂŒgimajandamine on siin kallis, neti teel asju mĂŒĂŒa on suhteliselt tĂŒlikas, siis pĂŒĂŒab igaĂŒks oma kasututest asjadest vabaneda ĂŒsna sageli neid mĂ”neks ajaks tĂ€navale tĂ”stes lootuses, et keegi just seda eset vajab ja selle sealt minema tassib.

Minu jaoks on see hirmus huvitav lĂ€henemine asjadele. Ma olen seda ka varem mĂ”ne asjaga praktiseerinud siin. NĂ€iteks on meil kontoris sarnase juhuse lĂ€bi tore punane tugitool. Oleks must ka, aga ma ei jaksanud ĂŒksi neid tassida. Ja kodus on meil tore suur pehmendustega kast kiivrite jaoks. Vahepeal olen ma Andreast traumeerinud ka igasugu diivanite ja muude mööbliesemete vaatamatassimisega. Hiljuti oli just paar maja edasi lahe punane nahkdiivan uue kodu otsingul. Ilma ĂŒhegi kulmisjĂ€lje ja defektita, aga Andreasele see ei meeldinud. No jah, mulle ka nahkdiivanid ei meeldi, aga see oli nii Ă€geda kujuga 😀

Ma uurisin seda kummutit seal tĂ€nava ÀÀres seest ja vĂ€ljast, sahtlid liikusid kenasti. Lihtsalt vĂ€he tolmune oli kogu see asi. Vana hea tugev Ikea mööblitĂŒkk ajast, mil nende toodetel ka mingi kestvus ja kvaliteet veel olid. Silma jĂ€rgi passiks see kenasti “Giulietta’s office” (loe: meie hamstri puur, mis kolimisnimekirjas eelpool toodud lĂ”busa nimetuse sai) alla.

Helistan Andreasele, et nĂŒĂŒd on nii, et tuleb vist ĂŒks kĂ€ik lisaks, aga tulgu vaadaku ikka ise ka veel asi ĂŒle. Andreas on minutiga kohal. LĂŒkkab autol luugigi lahti juba enne, kui ligi astub. Ju ta teab mind piisavalt hĂ€sti, et kui mul mingi napakas plaan on, siis nii see asi ka lĂ€heb. Viskan siis mees pilgu peale, proovib esimest sahtlit ja juba see kummut me autos lebab ja linna poole neljal rattal vurab.

Nii saidki Vancu ja hamster enda tuppa kena kapi. Kusjuures nĂŒĂŒd me juba teame, et hamstri akvaarium istub selle peale kĂŒlgedelt millimeetrise tĂ€psusega ja ei grammigi ĂŒle serva. Selline nĂ€eb see kapike ja hamstriparadiis vĂ€lja praegu selle loo kirjutamise ajal kui meie kolimised on kolitud 🙂

Oii, ma olen endaga rahul, Andreas on ka. Ja kui ma selle kummuti puhtaks sain, siis avastasin, et vana hea Ikea ju mahutab oma sahtlitesse suurepĂ€raselt ka neid oma klassikalisi organiseerimise karbikesi ja mul oli just ĂŒks seesugune komplekt enda tarbeks igaks juhuks hangitud. Just… no ainult pool aastat ootas pakendis. Mina oma kaootilisuses olen paras paar Tannuga, me teame niigi, kus meie asjad on, aga meie sĂŒsteemimehele, Vancule, on oluline, et ta ka nĂ€eb, kus ja kuidas asjad on. Lihtsalt ja selgelt ja kĂ”rvalekalleteta. Seega ma usun, et see jaotuskarbikeste asi on talle kindlasti meeltmööda vĂ€rk – igal asjal oma kindel koht. Ma ei eksi, sĂŒsteem toimib ja isegi peidukohad tekitab Vancu kĂ€igu pealt just nii nagu talle meeldib ja mina ei pea rohkem kuulma lauset, et ta ei tea, kus miski on vĂ”i ei suuda seda leida. Ma olen lapse treenimise nimel meeleldi mugav! 😀

PĂŒhapĂ€ev, 23. aprill – esimene öö uues kodus

Kui poisid suurema osa vĂ€ljakolimise ajast nautisid oma koolivaheaega ja kĂŒlluslikumat mĂ€nguaega, siis nende oma asjad lasin ma neil endal kokku panna.

Vanc oli jubehoolas. Nii nagu asjad ta vanas kapis sirgelt olid, nii need ka kotti jÔudis ja mul polnud uues kohas muud vaeva, kui paluda tal need samamoodi uuesti tagasi kappi panna. Siis sai ta ise valida, kuidas oma karpe seal sahtlis sÀtib ja mida kuhu pistab, et oleks kÀepÀrasem.

Tan seevastu pistis kĂ€e kappi ja tĂ”mbas sahtlikaupa asjad lihtsalt suurde kotti hunnikusse. Ja siis jĂ€rgmise riiulitĂ€ie ja siis jĂ€rgmise. Ma polnud kade ka. Kuna mul neid kotte uuesti vaja oli, siis kallasin selle puntra ta uue toa nurka samatargalt lihtsalt maha. Mitte, et talle see sorteerimine hirmsati pĂ€rast meeldinud oleks, aga hakkama ta sai. Vana, riiulitega kapi asemel, on tal ka nĂŒĂŒd mĂ”nusate sahtlitega kapp. Kuna meil esikus siin ruumi lihtsalt ei ole, siis sai ta mu esikukapid enda kĂ€sutusse. Kaheksa kena sahtlikest mahutab tema elu kenasti ja on mugavam ka. Ma pean nĂŒĂŒd siis vaatama, kuhu ma me 20 salli, 30 mĂŒtsi ja 40 kinnast pistan. 😀

***

Ma olin pakkimist alustanud ebaolulise vĂ€ljasorteerimisest ja kolisin esimesena minema asjad, mida kohe vaja pole ei vanas ega uues kohas. NĂ€iteks jĂ”ulukaunistused. Andreas jĂ€llegi pakkis asju vastupidises jĂ€rjekorras, et vajalikud asjad oleks kohe uues kohas olemas. KokkuvĂ”ttes taipasin ma ĂŒhel hetkel, et kĂ”ik, mida ma ise ei pakkinud, vĂ”ttis minu jaoks sisse mÀÀramatuse mÔÔtme, sest Andreas elab ju suure osa ajast kontoris, aga mina pidin uues kodus leidma sellest kaosest asju, mille asukohast mul hĂ”redat aimugi polnud. Ühel hetkel oli meil kamba peale ĂŒks puhas saunalina, ĂŒks kauss, ĂŒks taldrik, ĂŒks tass, ĂŒks kahvel, ĂŒks nuga ja paar lusikat. Alguses oli tegelikult kĂŒll paar pĂ€eva vaid paar kĂ”rt, kahvel ja nuga ja nii oli mul valida, kas topsist tihket pudingut manustada kahvliga vĂ”i lĂ€bi kĂ”rre. Valisin kahvli, sest kĂ”rrega söömine vĂ€sitas mind rohkem kui energiat tagasi andis. Ja siis seadsin sammud MĂ€kki jÀÀtist ostma, et vĂ€henalt kaks ajutist lusikat saada. Seepeale ilmusid kĂŒll kohe ka mingist ootamatust kastist mulle nĂ€ppu mĂ”ned pĂ€rislusikad. Kogu söögiriistade tagavara pole siiani veel vĂ€lja ujunud, kuigi köögikastidest on  avamata vaid “tehnika”, “pidu”, “sĂ€ilituskarbid”. VĂ”imalik, et nad on seal kusagil pĂ”hjas Ă€kki? Andreasel pole aimugi ja mina neid ei pakkinud. Pajakindad leidsin eile öösel nĂ€iteks kingade vahelt. Üsna ootamatu koht. SihipĂ€rase kasutamise asemel sain neid hoopis nĂŒĂŒd pesta. 😛

***

Nii, aga tagasi ĂŒle-eelmise pĂŒhapĂ€eva juurde. Õhtuks oli suurem enamus asju tassitud. Veel paar autotĂ€it kaste ja kotte, arvas pime silmamÔÔt. Kaks kitsast madratsit viisid Tan ja Andreas kahekesi koos teleka ja vana arvutiga uude kohta ja kella 22 sulgesime pika pĂ€eva jĂ€rel oma vana kodu ukse ja suundusime kogu kambaga uude kodusse – Draakoni Majja.

Kuna meil pĂ€eva jooksul aega sĂŒĂŒa polnud ja vĂ”ileivaga ei tahtnud keegi rahulduda ja muud mul kodus teha polnud vĂ”imalik – vanas kodus kĂŒlmikus olid asjad, aga söögitegemise vahendeid mitte ja uues kohas siis vastupidi. Ja isegi, kui mul need uues kohas olnud oleksid, siis pliit isegi ei paistnud kastikuhjade vahelt, sest mööbli jaoks oli vaja ruumi hoida.

Selleks kellaajaks on siin pĂŒhapĂ€eval isegi tanklapoed suletud. Aga sĂŒĂŒa oli meil vaja. Ja nĂŒĂŒd arvake Ă€ra, mis vĂ”iks siin sellisel ajal veel avatud olla? Muidugi, meie vana armas “kuldse kajaka restoran” (loe: MĂ€kdoonalds). Vancu magas sisuliselt juba enne oma kahe kananagitsa saabumist.

Kell 23 jĂ”udsime koju. Kastimaastiku vahel oli kahest kitsukesest madratsist koosnev lagendik. Tan sukeldus sirgelt magama. Ma olin Ă”nneks taibanud poisid veel vanas kodus enne lahkumist sĂŒgavpuhastusse saata. Pesu pealt hoidsime nĂŒĂŒd aega kokku.

Vanc ei saanud rahu. KĂŒll hĂ€iris teda kĂŒĂŒnte klĂ”binal kappav rahutu Happy, kĂŒll tĂ€navalt kostvad hÀÀled, kĂŒll valgus ja varjud. Vaatasime laes lĂ€bi maja paistva tĂ€navavalgustuse varje. Valgus joonistas me toa lakke, otse meie kohale, lĂ€bi puuvĂ”rade ja lehtede tumedaid varje.

“Mis see on?” kĂŒsis Vancu, hÀÀles kĂ”hedus.

“Ainult puulehed liiguvad tuules,” vastasin vaikselt ja nĂ€itasin valgusallika poole. Poiss rahunes ja puges sĂŒgavamale kaissu. Andreas oli pessu roninud ja sulistas seal nagu vana hĂŒljes kunagi. Kergelt kajavas korteris kostis see solin selgelt lĂ€bi maja.

“Mulle ei meeldi siin. Miks me pidime kolima?”

Toon kiirelt paar pĂ”hjendust ja luban, et homme lĂ€heb paremaks, sest siis saabub mööbel. Kirikukell annab hÀÀlekalt mĂ€rku sĂŒdaööst. Pisikese hilinemisega lisanduvad veel ka teise ja kolmanda kiriku kellad. Vancu uinub. Pikachu on kĂ”vasti kaissu surutud. Tan sirutab oma varbad teiselt pool Vancule enamvĂ€hem ninna, aga vĂ€simus on tugevam kui ebamugavus. Vanc magab.

Andreas rĂ€hkleb, selg valutab, magada ei saa. Liiga palav, liiga kitsas, liiga kĂ”va. Tal on terve madrats, poistel teine, mina olen kahe madratsi vahel pĂ”randal. Magada ei saa ma nagunii, sest kirikute kellad vajavad veel harjumist ja rahutu Happy möllab. KĂŒll on tal vaja juua ja siis veel ja siis hakkab ta sööma. Tassib pĂ”ses suutĂ€ie krĂ”binaid tuppa, laseb need robinal pĂ”randale vĂ”i mulle juustesse ja hakkab lĂ€tsudes sööma. Ajan end pĂŒsti ja viin ta oma kausi juurde. Kui ta luusimisest tĂŒdib, siis viskab end rĂ€ntsaki siia ja sinna maha mĂ”neks minutiks. Ikka nii, et kĂ”ik kuulevad, et pahur koerloom on ka majas ja tal on hirmus ebamugav siin imelikus kohas. Vahepeal maandub ta poistele otsa magama. Siis hakkab ta magavaid lapsi lakkuma. Ajan ta minema.

Õues hakkab juba ehaks kiskuma. Andreasel on palav ja ta teeb akna lahti. Vahivad seal kahekesi koos koeraga akna all aeda. Linnud juba Ă€rkavad. Kirikukell lööb jĂ€lle, milline jonnakas regulaarsus, hihii! Kui aken on lahti, siis kĂ€ib see pimm-pomm nagu siinsamas kohe. Mul on kĂŒlm. Leian mingi tekiotsa ja uinun.

Ja ongi kell 7 ja Ă€ratus…

EsmaspĂ€ev, 24. aprill – mööbli kolimine

See on mu elus lĂ€bi aegade ĂŒks huvitav kuupĂ€ev. Sel korral ei saanud teisti, sest oli vaja kolida mööblit.

Ajan end vaevaliselt pĂŒsti. PĂ€ike sĂ€rab. Poisid magavad Ă”ndsat und. See on ĂŒks igati hea pilt. Kujutlege nĂŒĂŒd, et suur Andreas magas seal suure padja asemel ja mina olin seal praos, mis Vancu nina ees paistab. Ilmselgelt olen ma ĂŒks magamiste maailmameister, aga see tiitel oli mul juba ammu enne Andreasega kohtumist. Magasin ma omal ajal koos koeraga poiste nari ees teki peal terve aasta, kui mul muud magamisaset polnud – pole kĂ”va pĂ”randat, on kondised kehad. Kuigi Andreas minuga ei nĂ”ustu, sest tema maas magada ei suuda, isegi madrats olnud liiga pehme, sest kĂ”va pĂ”rand pĂ”rkas sellest tĂ€na öösel lĂ€bi 😀

Andreas vÔtab koera kaasa ja sÔidab vanasse kodusse kolimisautot vastu vÔtma. Mina vorbin kiiruga mÔned vÔileivad ja kaevan poistele kooliks vajalikke riideid kokku enne nende Àratamist.

Muidugi on nad vÀsinud, aga Tan on rohkem vist elevuses kui vÀsinud. Kui silmad lÔpuks lahti saab, siis on kohe ka  hopsti valmis ja hakkab Vancut kamandama. Vancul vÔtab aega ja kuo ta Àrritub, siis vÔtab kÔik veel vius korda rohkem aega. Saadan Tannu asju kottidesse panema, nii saab sujuvamalt.

Koolivaheag on lÀbi ja Tan lÀheb esimest pÀeva uude kooli. Ametlikult on see talle proovinÀdal sisseelamiseks, et saada aimu, kas talle, meile ja koolile sobib seesugune lahendus. Kui ei, siis peame ikkagi kohaliku piirkondliku tavakooliga proovima.

Ma olin pĂŒhapĂ€eval kell 21 veel koolist kirja saanud, et mida Tan kooli kaasa peab vĂ”tma. Kuna Vanc seal koolis juba kĂ€ib, siis polnud seal mulle midagi uut. Ka suuremate laste Ă”petajad on mulle ĂŒsna tuttavad juba. Kohe hea tunne oli, et selles osas minul koolivahetamise stress puudub.

10 minutit enne 8 astume uksest vĂ€lja. PĂ€ike paistab soojalt. Oleme 6-7 minutiga koolis. Milline luksus! Vanc alles magab pooleldi, aga meie Tannuga tunneme mĂ”lemad headmeelt kooli lĂ€heduse ĂŒle. Tan kĂ€is suurema osa oma kooliajast Eestis RahumĂ€elt Koplisse koolis. Mina kĂ€isin suurema osa ajast MustamĂ€ele.

“Ma olen vaid korra varem koolile lĂ€hemal elanud. Kui ma Soomes koolis kĂ€isin, siis elasin kohe koolimaja kĂ”rval ĂŒhikas,” nendin uneledes.

“Telgis magasid?” kĂŒsib Tan kulm krimpsus?

“Jaa, just. Mul oli koolihoovis oma telk. Talvel ka!”

Itsitame ja juba olemegi koolis. Vanc kaob enda klassi vĂ€lisuksest sisse, meie Tannuga suundume tema vanuserĂŒhma uksest sisse ja asume otsima Ă”iget ruumi. Selles koolis on kokku veidi ĂŒle 40 Ă”pilase, kes jagunevad nelja klassi vahel. Vanasti oli kolm klassi, aga pisematel lĂ€ks suuremate juurde ĂŒleminek liiga stressirohkelt ja nii jagati keskaste pooleks. Nii on siis omavahel pisikeste rĂŒhmas koos lasteaialapsed (2 aastat enne kooli) ja esimene klass. Teine kuni neljas klass on keskastme esimeses osas. Seal on ka Vanc. Tan lĂ€ks nĂŒĂŒd siis keskastme teise ossa, kus on koos viies kuni seitsmes klass. Ülaastmes on kaks viimast klassi ja neil on vajadusel vĂ”imalus ka seal lĂ€bida ĂŒks lisa-aasta, et olla valmis Ă”ppima ametit vĂ”i soovi ja vĂ”imete korral liikuma edasi ka gĂŒmnaasiumisse.

Prantsuse keele Ă”petaja, kireva elukĂ€iguga imearmas inimene, vĂ”ttis meid ĂŒlirÔÔmsalt vastu. Tan oli siiani tavakoolis prantsuse keele tundidest eemaldatud ja tegi samal ajal muid asju. Me ei olnud sellega kunagi vĂ€ga nĂ”us ja uues koolis jagasid ka Ă”petajad meiega seda mĂ”tet. Ja nĂŒĂŒd oli tal kohe esimene tund uues koolis prantsuse keel. Tan on vĂ€hem kui kahe aastaga Ă”ppinud vabalt suhtlema nii inglise kui saksa keeles, sellele lisaks saab ta enamvĂ€hem aru ka ĆĄveitsi saksa keelest. Asi see prantsuse keel siis veel pole 😉 Tavakoolis ei antud talle isegi vĂ”imalust proovida. Ma usaldan seda kooli vĂ€ga. Andreas ka. Ja koostöö Ă”petajatega on siiani ÀÀrmiselt meeldivalt ja teineteisemĂ”istmises kulgenud.

Meile tutvustati tunniplaani ja Tan sai endale koha ja siis lÀksid nad kÔik koos juba oma hommikuringi istungile, et omavahel tuttavaks saada ja vaheajast muljetada. Tan alustas:

“Mina olen Ethan ja ma kolisin tĂ€na öösel Wili.”

Tema klassis on kaheksa poissi ja ĂŒks tĂŒdruk. Õpetaja pakkus mulle kĂŒll, et ma vĂ”in nende pĂ€eva vaatana jÀÀda, aga mind ootasid juba muud pakilised asjatoimetused. Tegin lehva-lehva ja kappasin koju tagasi.

Etteruttavalt mainin, et esimese pĂ€eva Ă”htul tuli Tan koju ja tutvustas ennast prantsuse keeles nii ja naa. Sellest nĂ€dalast on tal kahele kohustuslikule tunnile lisaks veel ka kaks tundi vabatahtlikku prantsuse keelt. Ise valis. Ja lemmikĂ”petaja on matemaatika oma – noor kutt, kel on “kogu aeg sall peas!” – see oli Tannu arvates huvitav nĂŒanss. Kuidagi peab ta oma rastapatsid peas koos hoidma seal. 😀

***

Nii, aga tagasi esmaspĂ€eva hommikusse. LĂŒkkasin kodus asju kokku, et mööbel kenasti tubades vĂ”imalikult oma kohtadesse saaks. Ja kui toas valmis sain, siis tegin sedasama ka keldris.

Kuigi oma mĂ”tetes vaatasin kogu aeg ringi, et kus kĂŒll on see koht, kuhu end korrakski maha toetada ja ĂŒks iluunekene endale lubada. Meil oli sel hetkel elamises tĂ€pselt ĂŒks klaveritool. Ei aitĂ€h, ma ei oska seljatoeta toolil veel magada. VĂ”i noh, need ajad on lihtsalt möödas, kus ma nii veidralt magada mĂ”istsin. Aastatuhande alguses, veel kontorielu elades, oli meil tantsupidusid rohkem kui nĂ€dalavahetusi. Nii ikka juhtus, et ma tuikavate jalgadega ja  purumagamata tööle minnes suutsin ekraani taga kĂŒll mehhaaniliselt asjalik olla oma jooni vedades, aga vahepeal oli vaja pikemaid peatusi vetsus, kus ma siis istusin kinnisel potikaanel, toetasin kĂ€ed ja pea loputuskastile ja lihtsalt tukkusin seal kĂŒmmekond minutit. Siin on mul ju tervelt kaks potti, aga no ei, surnud jalad olid viimased, mida ma vajasin. Tekke ja patju vaatasin lootusrikkalt ka, aga ju ma teadsin, et mu iluunekesest saaks ĂŒks suur ja sĂŒgav uni ja siis oleks ikka eriti koomiline, kui Andreas kolme vÔÔra mehega sisse sajab ja ma seal laipiti mingi kuhja otsas norsates pÔÔnan nii et maja vĂ€riseb, eksole. Muidugi oli meil ka ju kaks madratsit, aga ma olin need juba targu otsaga kööki kupatanud. Seal kuhjade all on muide meie köök. VĂ”i vĂ€hemalt oli, kuo mu mĂ€lu mind ei peta. 😛

Ahjaa, meil elab keldris kolm kilpkonna. IgaĂŒks neist on vist suurem kui minu kaks kĂ€elaba koos. Aias on muidu neil olemas oma maja ja aed, aga siiani on ilm sedasi mĂ€nginud, et nad on veel suht talveunes ja grillivad ennast pĂ€eviti keldris pappkastis salatilehtedel sooja lambi all.

Vancu jaoks oli see meie uue kodu juures kĂ”ige huvitavam asi. Alguses arvasime, et nad kuuluvad meie peal, katusekorteris, elavale ĂŒksikule tĂŒĂŒbile, kellele meeldib aias peenraid kaevata ja taimi kasvatada ja kes rÔÔmustas vĂ€ga, kui andreas talle kinnitas, et maad siin harima ei hakka. Sel aastal kindlasti mitte. No ta sai meie peenrad ka endale kasutamiseks. Aga hiljem selgus, et konnad kuuluvad ikka alumistele. VĂ”i siis ĂŒhele neist kahest noorest kutist seal. Mis tĂ€hendab, et ĂŒhtlasi olen ma me majas ainus naishing. No ok, hamster on ka emane ja kilpkonnade sugu vajab veel vĂ€ljaselgitamist. On neil mingeid kindlaid tunnuseid? 😀

Samal ajal oli Andreas vanas korteris ja kolm kolimismeest lasid aknast liftiga meie elamist alla, et see autosse pakkida. Tema lihtsalt vaatas ja juhendas. Ja tegi mulle minu palumise peale pilte. Majarahvas oli suuril silmil seda asja seal vaatamas olnud, sest tavaliselt kolivad inimesed ikka normaalselt tavalifti ja terpi kaudu. Kuigi meie majas see trepist kolimine on paras ooper, sest igal korrusel on trepikoja aknalaudadel lillepotid, mis tuleb sealt eemaldada ja lisaks on seal veel igasugu kaunistusi ja kraami ja no olgem ausad, kolimine trepi kaudu on meil seal paras peavalu. Eks seepÀrast kolmisfirma pealik otsustaski kasutada vÀlist tÔstukit. See toimis hÀsti. Aeglaselt, aga hÀsti. KÔik sai turvaliselt ja pehmelt alla.

Ja lÔpuks oligi Vancu toas veel alles vaid tema pisikese hamstri klaaspalee ja Happy karvatupsud. Onud oleks me hamstri ka minema kolinud, aga me arvasime, et selle tÀhtsa asjaga saame me ise hakkama. Nii ta seal siis ootas veel veidi ja valvas vapralt me vana kodu. 

“Palun, Ă€rge mind siia unustage!” ĂŒtles pisike hamster Giulietta Andreasele, kui viimane end teele seadis 🙂

 

KĂ”ige pealt viisid nad me 6 jooksvat meetrit diivanit kontorisse, sest uude kodusse poleks see lahmakas lihtsalt mahtunud. Kontor asub poolel teel linna. Varsti olidki nad siin. Esimesed asjad lĂ€ksid keldrisse, ĂŒlejÀÀnud hakkasid riburada tubadesse kogunema. Minu asi oli seista keset koridori ja nĂ€idata suunad kĂ€tte. Asi toimis valatult.

Vahepeal lippasin tanklasse vÔikusid ja jooke tooma. Ilm oli kuum ja mehed tegid tublit tööd. Nad olid vÀikese kosutuse igati Àra teeninud.

Ja siis tĂ”id onud mu turvaliselt mullikilesse pakitud kĂ”ige nunnuma ĂŒles! See pilt on oma elus rĂ€nnanud samapalju kui Tannu – alati temaga koos. Saaks nĂŒĂŒd veel vancu suure rohelohe Eestist siia, oleks kodu koos.

Ja paar tundi hiljem oligi me elamine puupĂŒsti kraami tĂ€is ja ma vaatasin pika nĂ€oga, et huvitav, kus me siin siis nĂŒĂŒd elama peaksime hakkama vĂ”i nii? Kusjuures vanas kohas ootas ju veel vĂ€hemalt kaks autotĂ€it kraami.

Sellest, mis mul veel Eestis kolimist ootab, me hetkel ei rÀÀgi. Andreas saab muidu sĂŒdari 😛 Eks elame sisse ja siis suvel vaatame. Praegu on mul vaja neile asjadele mingid kohad siin leida, et ometi liikuma pÀÀseks.

Õhtuks oli meil tunne, et meie kĂ€ed on 20 cm pikemad ja ĂŒldpikkus samapalju maale lĂ€hemale nihkunud. Kuigi see tunne on meil vist juba nĂŒĂŒd neli pĂ€eva jĂ€rjest olnud ja kĂ€ib vist kolmisega alati kaasas?

Enne, kui poiste koolitunnid lĂ€bi said, oli meil pĂ”hiosa elamisest kolitud ja kolimismehed majast lahkunud. VĂ”tsime Happy kaasa ja jalutasime kooli poole. Koeral on linnaeluga vaja veel harjuda. Korraga kardab ta kĂ”ike. KĂ€ib kĂ”rvad kuklale volditult ringi nagu hiigeljĂ€nes ja teeb ootamatuid hĂŒppeid. Selleks, et ma ta rihma veidi pikemaks saan lasta, on meil omajagu teed astuda tiheda liiklusega tĂ€nava ÀÀres. Aga ega harjutamata ei saagi.

Kohtume poistega poolel teel ja laseme neil enda ees koju minna, et nĂ€ha, kuidas nad liikluses kĂ€ituvad ja kas nad ikka leiavad kodu ĂŒles. KĂ”ik sujub valatult.

Õhtul rahuneb Happy ka maha. Ju tuli koos mööbliga rohkem oma kodu lĂ”hna ja tunnet tema ellu. VĂ”i murdis lihtsalt vĂ€simus ta maha:

Vanc seevastu avaldas pahameelt selle ĂŒle, et tema hamster, Giulietta, pole ikka veel uude kodusse kolitud. Kuna Andreas pidi pakiliste asjade lahendamiseks Ă”htul tööle minema ja homme ootas ka hull tööpĂ€ev ees, siis leppisime kokku, et hamster tuleb rapsimiseta koju kolmapĂ€eval. Vanc sai aru kĂŒll, aga krĂ”bisevas kilekotis oli ikkagi tore mossitada.

Kui Happy loomulik rahutus kĂ”rvale jĂ€tta, siis elas Vanc kolimist kĂ”ige raskemalt ĂŒle. Piiksus ja tegi hÀÀli, sĂ”na suust ei saanud. Ma sain jĂ€lle kĂ”ike arvata. Tahtis sĂŒĂŒa, aga miski ei sobinud. MĂ€ngimisest keeldus ja vahtis tuima nĂ€oga liikumatult oma katsete videosid. Sulges enda ĂŒmber vĂ”imalusel kĂ”ik uksed ja oli hĂ€ritud, kui keegi temaga juttu tegi. Eks tal on aega vaja. Öösel jĂ€i ta meie juurde magama. SĂ”natult, aga ilmselgelt pakkus see talle turvatunnet. Me lasime tal olla.

TeisipÀev, 25. aprill

Poisid vudisid hommikul lÀbi niiske vihmailma ise kooli. Vancul oli tÀna metsapÀev. Lootsin nii vÀga, et vihma tugevamalt sadama ei hakkaks, sest ma ei suutnud leida tema vihmariideid. Kummikud on tal vÀhemalt koolis ja need saab ta seal ise enne metsa suundumist Àra vahetada. Tan oli uuest pÀevast juba ette meeldivalt meelestatud.

Andreas kĂ€is koosolekul. Üle-elukiirusel on vaja mingi projekt purki saada. See tĂ€hendab kilomeetreid koodikirjutamist ja sel ajal elab ta omas maailmas. Vahepeal oli selgunud, et tegelikult on jube hea, kui me vana kontori vĂ”tme reedel tagastame. Tore. See meie plaanidesse ei mahtunud. No ruum ise oli vajalikust kraamist kĂŒll tĂŒhjaks tassitud, aga vana tehnika ja lugematu arv paberikotte ja pappi ja vanu kaustu ja muud kontoritrĂ€ni alles ootas minematassimist. Enne seda ei saanud ma ka pĂ”randa kallale asuda. Ka aknad ja vĂ€liste pĂ€ikesekatte ribid ootasid oma puhastamise jĂ€rge. Ma ei nĂ€inud ĂŒhtegi pĂ”hjust, miks ma peaks hakkama seda sodimĂ€ge uude kontorisse tassima, et see seal veel kuu aega ootaks, kuni meestel lĂ”puks hĂ€davajadus tuleb sellest vabaneda. Sorteerisin ja pakkisin asju lihtsalt kompaktsemaks. Nii saame hiljemalt neljapĂ€eval paremini asja kallale asuda. Sama hooga sĂ€ttisin uues kontoris veel viimaseid asju paika.

LÔuna ajal kÀis Andreas koristusfirma inimestele vÔtmeid viima vanal aadressil. Nad alustasid seal rÔdu ja aknakatetega kohe peale.

Ajal, mil poisid koolist vabanesid, ladises vihma kui oavarrest. LĂ€ksin neile autoga vastu. Eks mul oli vĂ€ike omakasu ka mĂ€ngus. Kodus polnud sĂŒĂŒa ja poodi oli meil vaja kindlasti minna, aga poisse oli mul poodi vaja kaasa kindlal pĂ”hjusel – ma polnud ĂŒldse kindel, et ma kodu juures kuidagi parkida saan ja siis on hea, kui poisid poekraami tuppa viivad ja ma saan kohe edasi sĂ”ita. See parkimine on meil… selline keeruline. Andreas saab muidugi hakkama, aga minul pole see veel Ă”nnestunud.

Poe ees istun autos ja pĂŒĂŒan saada ĂŒlevaadet oma pangaseisust. VĂ€simusaste on vist juba klass omaette, sest kuna mu Swedbanga Ă€pp ei funkka juba ammu, siis kĂ€in ma pangas lĂ€bi tavalise internetiotsingu. Toksin siis pĂŒĂŒdlikult hanspank.ee ja hansapank.ee ja no pole olemas sellist lehte. Korra juba mĂ”tlen, et pekki, nĂŒĂŒd pole vist netti ka enam ja kas ma Ă»ldse saan poodi praegu minns. Siis alles taipan, et huvitav mitu aastat Swedbank enam Hansapank pole? Hea, et ma Hoiupanka ei otsinud, omal ajal sai ju see arve avatud ĂŒldse Hoiupangas. Seniilsus? TĂ€iesti totu valmis, noh 😀

Saime poes kĂ€idud ja sĂ”itsin lĂ€bi vihma kodust umbes 100 meetri kaugusel asuvasse maa-alusesse parklasse, kus meil kuiv plats autole on. Ooo, ma vihkan parkimist. Oiii, kui vastik see siin kitsastes tingimustes on. Proovin nii, proovin naa, auto karjub ja mina olen ikka risti vales kohas. Proovin veel kord ja löön siis kĂ€ega, sest Tan teatab, et nad saavad jala ka, kui vaja. No on kĂŒll vaja, aitĂ€h, kullake, sellest on nii palju abi hetkel. 🙂

Andreas lubas kĂŒll, et me tuleme ĂŒhel ööl vaikselt parkimist harjutama, aga see öö pole veel kĂ€tte jĂ”udnud ja no ausalt, kui valida on, kas rihtida Ă€ra meie auto, kĂ”rval parkiv auto, parkla lage ĂŒleval hoidev post vĂ”i jĂ€tta parkimata, siis ma valin hetkel kindlalt viimase.

Kodu juures on meil maja taga ka pisike plats autole, aga seal ma proovima ei hakka, sest sealt, kus vĂ€hegi normaalselt vasakule pöörata saaks, seal on pidev joon minu sĂ”idurea ja meie kodu vahel. Andreas kĂŒll praktiseerib seda vahel, kui liiklust pole, aga mina ei julge. Eks ma olen roolis kordades kohmakam ju ka. Ja sealt, kust ametlikult tohib me hoovi siseneda ehk parempööret sooritades, sealt peab pööramiseks vĂ”tma enne suure kaarega vastassuunavööndist kurvi, et jĂ€rsult aeda sisse mahtuda. Esiteks kardan ma vastassuunavööndit, teiseks ei oska ma veel nii hĂ€sti rihtida, et kindlalt aeda pÀÀseks. Sellest ma ĂŒldse ei rÀÀgi, et aias sees autoga maja ja piirdeaia vahel olles auto uksi alguses isegi lahti ei mahu tegema ja auto karjub nagu tapale viidav pĂ”rguline, et midagi on talle liiiiiiiga lĂ€hedal. Ja kui ma ka mingi nipiga sinna hoovi sisse saaksin, siis sealt vĂ€lja ei oskaks ma enam ĂŒhegi nipiga saada – ei tagurdades ega ringipöörates 😀 Teise kahe korteri autod on meie omaga vĂ”rreldes imetillukesed. Sellistega saaksin mina ka ehk hakkama. Aga meie suure ja pika tavalise autoga ei saa. VĂ€hemalt veel mitte 😀

No vot ja siis ma seal olin ja parkisin poisid ohutus kohas maha. Neil oli vaja minna vaid ĂŒle sebra ja kolme maja jagu paremale. Nad vĂ”tsid koti kahe vahele ja hakkasid kiiresti astuma. Mina sĂ”itsin teises suunas minema, et mitte ummikut enda taha tekitada. Ringteel vĂ”tsin aga igaks juhuks suuna tagasi, et vaadata, kas nad said kenasti koju. Teretore, nemad alles jooksevad sebra juures kĂ”nniteel – Tan puhib vihast ja Vanc naerab kogu kerega. Vihma ladistab. JĂ€rgmise ringi peal pööran uuesti tagasi ja saan veel poistele koduvĂ€ravast möödudes veel vehkida, et nad mulle toast helistaksid.

Kohe varsti saan kÔne:

“Ma lĂ€ksin kogemata vales suunas!” röögatab Tan ahastavalt ja kuulen, kuidas Vanc taustal naerada röögib. Talle teeb see ikka veel enalja, et nad otsapidi peaaegu juba kooli jĂ”udsid me toidukotiga. Pakun Tannule, et ta vĂ”ib terve karbi maasikaid endale vĂ”tta. No et siis hakkab kindlasti magusam. MĂ”lemad poisid on eluga rahul. Asjad saavad kĂŒlmkappi ja mĂ€rjad riided ja jalanĂ”ud saavad vannituppa kuivama. SĂ”idan tagasi tööle. SĂŒda on rahul.

***

Hommikuks peab korter tĂŒhi olema, et koristajad saaksid ka ĂŒlejÀÀnud korteri lĂ€ikima lĂŒkata. Andreas lĂ€heb viimaseid asju kokku pakkima, need lĂ€hevad kotti ja kasti valimatult labidaga. Kell on juba nii palju, et enam tassida pole sobilik. Vancu on jĂ€lle nukrameelne. Viin ta keldrisse kilpkonni vaatama. See tĂ”stab pisut poisi tuju.

“Nii suured?!” on tema ehe vaimustunud reaktsioon. No on jah suured, kuigi siin pildil sellest aru ei saa. Magavad lihtsalt keset ööd sedasi nunnult kobaras. 🙂

Mina pĂŒĂŒan poistele kiiresti kodus sĂŒĂŒa anda. Kaevan end köögis pliidi ja ahjuni. Vanc on nĂ”us viinereid sööma. No ok, mul isegi on mingid kapis olemas. Aga kuidas see ahi veel peaks tööle minema? Mina aru ei saa. Oma vana truu ahju pealt mĂ€letan, et see ei lĂ€inud ka tööle ilma, et mingigi kellaaeg paigas oleks. Selle kiviaegse ahju puhul ma seda vĂ€lja mĂ”telda ei suutnud, kuidas see kĂ€ima peaks. Otsin kapist juhendi. Palju Ă”nne – saksa, itaali ja prantsuse keeles. No nagu ikka. Ühest on mulle rohkem kasu kui teisest. Joonistest ĂŒksi on vĂ€he. Teen pildi igast lehes, mis mulle tundub asjaga seotud olevat. Saadan need Andreasele ja samal ajal kutsun nĂ€ljase Tannu ka asja avastama. Seal nad siis koos koeraga neid nuppe uurivad.

SĂŒsteem, kuidas see kell seal paika lĂ€ks, oli minu jaoks sĂŒgavalt absurdne, et hoia kaks nuppu all, samal hetkel pööra kolmandat ja siis neljandast sĂ€ti aeg. Kui elekter vahepeal me juurest lahkub, siis olen ma uuesti samasuguses plindris, aga sel korral saime me asja tööle. Ju saame ka jĂ€rgmisel. See on hea tunne. Vinkud saavad ruttu valmis. Vanc maitseb ja teatab, et talle ei maitse. Ma oma vĂ€simusest ja kellaajast tingitult olen juba valmis lĂ”kkele puhkema, aga olen jĂ”uga vait, sest ega see midagi paremaks ei teeks. Ainus, mida mul talle pakkuda veel on, on vĂ€rske kurk soolaga. See sobib.

Tan nĂ€ksb kaks viinerit sisse ja ka rohkem ei tahtnud. Saadan nad magama. Ega ma ju ka polnud söönud. Mul on kolimisest ja kaosest köögis sĂŒgavalt kĂ”rini. Ampsasin vorsti. Söödav, aga imeliku kĂ”rvalmaitsega. Selge, miks poisid ei tahtnud. KĂ€isin ja rÀÀkisin neile ka, et maitsesin ja saan aru, miks neile need vinkud ei meeldinud. Kui kööki tagasi lĂ€hen, et need vorstid likvideerida, siis vaatas mulle sealt vastu vuntsi limpsiv valge nĂ€gu, endal sĂŒĂŒtud silmad peas. Tema “pole mingit pahandust teinud”. Nojah, keegi sai ikkagi Ă”nnelikuks ja tĂ€na oli see koer.

TÀna madistasin Happyga tÀnaval jalutades korralikult. LÔpuks hakkas juba isegi tulema. Harjutame edasi. KÔrvad on vÀhemalt seljalt normaalasendisse tagasi kerkinud.

Ma teile meie Draakoni Maja soomuseid polegi vist veel nĂ€idanud? Ma esmaspĂ€eval kiiresti klĂ”psasin ĂŒhe pildi maja ees Ă”itsevast pÔÔsast. Need soomused on minu meelest no kohe nii lahedad 🙂

KolmapĂ€ev, 26. aprill – Giuliette tuleb koju!

Kuna suurem koristustiim pidi kell 8 peale lendama, siis algas meie pĂ€ev hommikul kell 5. Andreas oli koju laekunud alles 3 paiku. Kell 5:45 oli esimene autotĂ€is peal. Viisime selle linna ja kĂŒhveldasime keldrisse, et liigset lĂ€rmi vĂ€ltida. Teise koormaga olime tagasi 7:40. Andreas lĂ€ks tagasi, et koristajatele juhtnöörid kĂ€tte jagada ja eeldatavalt viimane koorem koju tuua. Mina ajasin poisid maast lahti ja hop-hop kooli. Poisid kooli saadetud, kĂŒhveldasime Andreasega auto jĂ€lle tĂŒhjaks ja lendasime arsti juurde, et ma saaksin oma vereproovi Ă€ra anda. Siis lĂ€ksin mina koju ja tema uuesti vanasse korterisse otsi kokku tĂ”mbama.

Kell 10:30 oli Andreas jĂ€lle tagasi ja lĂ€ks tööle, sest kell 12 oli koosolek ja ĂŒhe projekti lĂ”petamine. Projekti, mis vajas alles oma lĂ”petamist. Poistel on kolmapĂ€ev lĂŒhike pĂ€ev ja nad on kodus juba kell 12. VĂ”tsin Tannu kaasa ja hakkasime keldrist asju ĂŒles tassima. Ilma igasuguse pirinata töötas ta tragilt ja mul oli selle ĂŒle nii hea meel. Teatasin ametlikult, et jĂ€rgmine kord ei kavatse ma enne kolida, kui nii Tan kui Vanc on minupikkused. No et mĂ”lemad saaksid meile tĂ€ie eest kolimisel abiks olla. Kuigi Andreas arvas hiljem, et ehk Vanc ei kasva Ă€kki kunagi nii pikaks, siis ma muutsin oma arvamuse sujuvalt laiusesse ja tugevusse kah. Milleski teeb ta kindlasti mulle ĂŒhel pĂ€eval silmad ette. 😀

Kell 13 oli meil arenguvestlus Vancu terapeudiga. See oli tore ja armas nagu ikka. Meil on temaga nii vĂ€ga vedanud. Ta on nagu vanaema Vancule – mĂ€ngib ja mĂ€ssab ja leiab alati sĂ€ravil silmil midagi, millega Vancu pehmelt kookonist vĂ€lja meelitada. Ei kanguta, ei nĂ”ua, aga hoiab ja hoolib ja armastab ja kĂ”ik saab tehtud. Panime paika ka plaani, et kuigi teraapia saab nĂŒĂŒd maikuuga joone alla, siis tema juures saab Vancu edasi kĂ€ia nĂ€iteks maalimise tundides. See on selles mĂ”ttes ka hea, et keskkond ja tĂ€di on talle tuttavad ja lisandub veel vaid peotĂ€is lapsi, kes on seal, teevad omi asju, aga teda ei torgi. Nii saab ta vaikselt harjutada ka teiste inimestega koosolemist ja see on talle oluline. TĂ€di lubas teistele lastele ka rÀÀkida ja nad ette valmistada.

Kohtumiselt tulles parkis Andreas mind koos koeraga kodu juures maha, andsin poistele sĂŒĂŒa ja jalutasin Vancuga teraapiasse, sest ka temal oli tĂ€na oma tund. Uskumatu, aga me olime jala kĂ”mpides seal kohal juba 11 minutiga. Mulle vist ikka meeldib siin linnas elada. Valisin tulemiseks vĂ”imalikult sirge tee, et ka Vancule see meelde jÀÀks. Kodust otse sirgelt vanalinna ja enne vanalinna sirgelt paremale ja palun vĂ€ga, kohal me olimegi. Vanc teab, et saab ka lĂ€bi vanalinna, aga see eeldab ronimist ja ma ei jaksa hetkel ronida. Peab veel kolimistets taastuma ja trenni tegema 😀

Parkisin Vancu teraapiasse ja lĂ€ksin ise poodi. Andreas helistas, et ta on omadega valmis. Ta korjas mu poe juurest peale ja lĂ€ksime koos Vancule vastu. Nagu ikka, ei tahtnud ta koju tulla ja ma pidin teda otsima igasugu torude seest ja patjade vahelt, maa alt ja lae alt ja kardina vahelt. Kuulsin krĂ”binat ja tema itsitamist, aga hea jupp aega ma teda ei leidnud. TĂ€di ka mind ei aidanud va vaatas rahulikult muiates kogu seda tsirkust pealt. Vancu arvates leidsin ma ta muidugi liiga lihtsalt ja liiga kiiresti ĂŒles No nagu ikka. Ja siis selgus tĂ€di jutust, et Vanc on sulgpallis osav. TĂ€dil on mingid lahedad pehmed sulgpallireketid ja nad siis nĂ€itasid, kuidas see asi neil kĂ€ib. See, et Vancu reaktsioon on kiire, see on meile ammu teada, aga mĂ€ngu oli tore nĂ€ha. Andreas oli vahepeal autole parkimiskoha leidnud ja tuli ka sisse vaatama, kuhu me nii kauaks jÀÀme. Siis pidi tema ka Vancut otsima ja sulgpallimĂ€ngu vaatama. Selle pika lahkumise pĂ€rast ongi tema teraapiakohtumiste aeg alati pĂ€eva lĂ”ppu pandud, sest vahel juhtub, et 80minutiline tavatund venib ka pool tundi pikemaks.

Ja siis oli meil missioon “Giulietta”!

Preili Hamster tahtis ka uude kodusse elama tulla. Seal ta oli ja ootas meid me vanas tĂŒhjas korteris.

Giulietta ronis ise oma kandepuuri. Mina kĂŒhveldasin lahtised esemed kotti ja Vanc hakkas hamstri ja asjadega astuma. Meie vĂ”tsime Andreasega puuri ja viisime selle autosse. Liftimahtumine oli muidugi lĂ”bus. Ma arvasin, et pool mind jÀÀb maha. Vancule tegi see nalja nii, et hamster ronis pudi seest vĂ€lja vaatama, mis toimub, et tema ajutine elamine sedas vĂ€riseb.

SĂ”itsime ĂŒles tagasi, sest Andreasel on kindel plaan garaaĆŸist ka oma mootorratas tĂ€na uude kohta ĂŒmber kolida. Kuniks tema seal oma viimaseid asju sĂ€ttis, avastas Vancu, et Andrease kiiver sobib talle kui valatult. Selle sees pidi hea ja vaikne olema. Nii ta siis seal uneles ja unistas ja tatsas ringi nagu kosmonaut-taikonaut-astronaut:

Veel viimane vaade Vancu toa aknast vihmast hallile maailmale:

“Kuule, aga mis seal viimasel korrusel on?” uurib Vanc liftinuppu vajutade, et alla sĂ”ita.

“Osade korterite panipaigad, aga pĂ”himĂ”tteliselt on see korrus mĂ”ledud punkriks.”

“Punkriks? Mis see on?”

“No see on selline maa-alune suurte raskete betooni tĂ€is raudustega turvakoht, kuhu peitu pugeda siis, kui maailm hakkab otsa saama.”

“Sa mĂ”tled tuumapommi?” kĂŒsib tĂ”sine vĂ€ikemees.

“Nojah, siis ka, sest idee kohaselt peaks see suutma mingi aja inimesi kaitsta.”

Vahepeal on liftiuks juba maa peal avanenud.

“Tahad, lĂ€hme vaatame?”

“Jaaa!” teatab pĂ”levate silmadega poiss oma maailma kĂ”ige nunnumat poolhambutut naeratust nĂ€kku venitades. SĂ”idame veel ĂŒhe korruse jagu maa alla. Seal on hĂ€mar. Leian lĂŒliti ja astume lĂ€bi suure metallist ukseaugu panipaikade labĂŒrinti. Selle lĂ”pus on teine luuk. Pisem, aga eelmisega sarnane.

“Selline auk? Kuhu see viib?”

“See viib maale. Kuigi ma arvan, et mina sealt kĂŒll lĂ€bi ei mahu ja jÀÀksin kinni nagu Vinni Puhh,” mĂ”tlen kĂ”igi oma saja unenĂ€o peale, kus ma poen ja pressin end kitsastest kohtadest lĂ€bi. Siin vĂ”iks see vĂ€gagi reaalsuseks saada, aga sellest ma Vancule ei rÀÀgi.

Vanc itsitab ja ronib veidi lÀhemalt asja uurima. Tema seal mahuks kenasti liikuma.

“BhĂ€hhh, seal on ju Ă€mblikud!” ja hĂŒppab minu juurde tagasi endal nĂ€gu krimpsus peas.

“Tead, sel hetkel, kui sul seda auku ja punkrit pĂ€riselt vaja on, on sul neid Ă€mblikest sĂŒgavalt ĂŒkskĂ”ik. Usu mind!”

Ekskursioonile paneb punkti see, et Vanc pĂŒĂŒab ruumi teist, majapoolset maast madala laeni ust, liigutada. Ei jaksa. Ju on selleks vaja veidi kasvada vĂ”i suuremas hĂ€daohus olla, et erandkorras jaksaks. Siin on endiselt igal majal punker. Uut maja ei saa vist endiselt ehitada ilma punkrita. MĂ”nel pisemal majal on see ĂŒmberehitatud keldriks ja tugevad uksed-aknad on asendatud. Suuremates majades on mĂ”nikord kergkonstruktsioonidena sisse ehitatud inimeste panipaigad, aga vajadusel peavad need kiiresti eemaldatavad olema. Söögi- ja veetagavarasid tsiviilpunkrites enam ei ole, aga oli aeg, veel meie lapsepĂ”lves, enne kui NĂ”ukogude Liit lagunes ja suuremad ohud ajalukku haihtusid, siis oli kĂ”igil kohustus ka söögitagavara pidevalt ajakohane hoida. Samas on kĂ”igil siiani valmisolek, et kui tuleb hĂ€ire, siis kiiremas korras koguda vett jne. Punker, kui autonoomne pind, omab oma ventilatsioonisĂŒsteemi ja need on endiselt regulaarselt kontrollitud. Ohud pole maailmast kadunud.

Ma ei osanud iial ette kujutada, et nad siin Ć veitsis omal ajal pĂ€ris reaalselt suurt hirmsat Venemaad karstid ja pidevalt valmis olid ĂŒlemaailmseks sĂ”jaks. Ja mul on sellest samast ajastust vastu panna vaid need kaks Ă”ppust algklasside ajast, kui meid kodus kĂ€epĂ€rastest vahenditest tehtud tillukesed vatimarlimaskinarstukesed nĂ€os ĂŒle hoovi koolist kogu klassiga suvalise kortermaja keldrisse suunati. Sinna keldrisse me isegi ei sisenenud, oleks kitsas olnud. Ja no me kĂ”ik teame, millised on meie MustamĂ€e vanade kortermajade keldrid, eksole. Turvalise koha mÔÔtu need vĂ€lja kĂŒll kuidagi ei anna. Seal me siis maja ees seisime ja itsitasime ja mĂ€ngisime kulli. Mingist ohust polnud meil mingit aimu. Meil olid ju meie Lenin ja KatjuĆĄa ja Zoja Kosmodemjanskaja ja pĂ€ris oma Kingissepp. Ei meie kartnud kedagi ega midagi, me teadsime, et me oleme vĂ”itmatud. Saaks vaid punase rĂ€ti kaela ja eesliinile joosta kangelast mĂ€ngima. Ehh, olid ajad ja ideaalid. Muide. Ajastule kohaselt veel ĂŒks nali. Teises vĂ”i kolmadas klassis korraldas meie kooli raamatukogu viktoriini. Ma ei tea kuidas, aga ma vĂ”itsin seal midagi. Mul oli vaid ĂŒks viga. Ma eksisin kĂŒsimuses:

Kes ĂŒtles “Rahu, ainult rahu!”

Ja nĂŒĂŒd arvake, mida vĂ”i keda mina pakkusin? Muidugi, mina pakkusin, et sedasi ĂŒtles kĂ”igi laste sĂ”ber, meie onu Lenin. Auhinnaks sain ma kilekoti. Oli kĂŒll mingi eestikas, aga tĂ€iesti tutikas. Ma ei kasutanud seda kunagi, see seisis aastaid kenasti kokkuvoldituna mu sahtlis ja vahel vĂ”tsin ma selle sealt vĂ€lja ja silusin sirgeks ja vaatasin ja siis panin samu murdejoonipidi jĂ€lle kokku tagasi. MĂ”telge, mis aeg oli! Andreas kĂ€is seal ajal vanematega pĂŒhapĂ€eval MĂ€kis burgerit söömas ja kokakoolat joomas 😀 Aga see Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli raamatukogu oli palju aastaid mu meelispaik. Juba siis, kui ma veel lugedagi ei osanud. Ja nende vanade, kapsaks loetud raamatute magusat lĂ”hna, mĂ€letan ma siiani.

Ronime tagasi maale ja suundume garaaĆŸi, et tsikkel ĂŒle vaadata. No Ă€kki ikka lĂ€heb veel ise kĂ€ima. Vanc ronib kohe otsa.

“Ja kus  MINU kiiver on?” 🙂

Aku on lĂ€bi. Kohe tĂ€itsa lĂ€bi. Nagu arvata oligi ja kruvikeeraja, mis meil autos on, ei sobi. Ka seda oli arvata. Aga pĂ€ris tĂŒhjade kĂ€tega me ei lahku, sest Vanc palub mul teha pildi aknast, mis meie auto vana parkimiskoha ees on. Lapsed on seal aias palli mĂ€nginud ja need mudased plekid aknal on seal pĂŒsinud juba sĂŒgisest saati. Meie arvates on see vĂ€ga lahe. Pilt palliprindist saab jooksu pealt tehtud:

Kodus tassime hamstri koos tema elamisega tuppa ja tema klaaspalee istub Vancu uue leidkapikese otse ideaalselt. Oi, kui rahul ma endaga olen!

Anname poistele kiirelt söögi nina ette ja lĂ€heme toome vanast garaaĆŸist veel suvekummid ja muu autokraami uuele aadressile. Mingi ime lĂ€bi on tĂ€na Andreasel isegi aega Vancuga mĂ€ngida. Mina magan juba ammu, kui need kaks ikka veel sĂ€distavad ninapidi koos. Vanc hakkab lĂ”puks ka uue koha ja olukorraga harjuma ja see on hea. Happy ka kohaneb. Kolimise lĂ”pp peaaegu juba paistab.

NeljapĂ€ev, 27. aprill – miski ei toimi, aga kĂ”ik saab tehtud 😀

Giulietta oli end kenasti uues kodus sisse seadnud. Ta oli ööga kĂŒndnud oma elupaiga alumistesse kihtidesse tublid vaod, augud ja tunnelid. Tegusa öö jĂ€rel magab ta hommikul, kui ma Vancut Ă€ratama lĂ€hen, punnpĂ”skedega pea oma lemmikmajakes aknalaual, magusat und:

Saadan poisid kooli ja asun Andreast Ă€ratama. Tema ei jaksa ennast liigutada. Lasen tal siis tunnikese veel magada. Kella 10ks oleme oma vanas kodukĂŒlas ja ta saab postkontorist kĂ€tte kauaoodatud postipaki – uue telefoni. KĂ€ime kiiresti ĂŒle tee kohvikus, et pisut aega parajaks teha ja arutleme Aasta Ema valimiste ja raske puudega inimeste hooldamise ja eutanaasiateemade ĂŒle siin ja Eestis. Meil pole nii mitu pĂ€eva olnud aega lihtsalt rÀÀkida. Andreas joob kiirustamata oma hommikukohvi.

SĂ”idame vana kodu juurde ja vĂ”tame toast veel viimased asjad. PĂ”randad lĂ”hnavad ja lĂ€igivad nagu uued. Köök sĂ€rab. Ainult prĂŒgi ootab veel Ă€raviimist. Milline kergendustunne, et me sellest rassimisest siin saime end sel korral sÀÀsta. Kust see aeg veel oleks pidanud tulema? Niigi paneme me kogu aeg elu ja ajaga ju vĂ”idu. Avastan prĂŒgikastist oma kaks orhideed.

“Kuuuule! Miks sa mu orhideed oled Ă€ra visanud?!” kĂŒsin suurde musta prĂŒgikotti vaadates.

“No nad ju nagunii ei toiminud,” kĂ”lab kumisev hÀÀl tĂŒhjast lĂ€ikivast vannitoast. Metall koliseb. Andreas vahetab seal mingeid juppe.

“Mis mĂ”ttes ei toiminud?” tuleb mul hirmus tuhin peale kaitsta oma lillekesi ja iseennast. Nad vaatavad sealt koti pĂ”hjast koera valgete karvatuustide ja krimpsus lĂ€ikivate oliivide ja muu sodi vahelt vĂ€ga rĂ€sitult mulle vastu. Mis krdi mĂ”ttes nad ei toiminud, ma olin neid ju juba poolteist aastat tublide ja priskete ja rohelistena hoidnud ja seal nad nĂŒĂŒd olid ja heitsid hinge.

“NĂ€gid sa neid kunagi Ă”itsemas,” torkab Andreas oma muigava pea korraks köögi ukse vahelt sisse. LĂ€hemale ta ei pÀÀse, sest Ă€raviskamist ootavad barrikaadid on vahel.

“Ei, aga nad ju toimisid, nad olid elus. KĂŒll nad oleks Ă”itsema ka hakanud. Nad olid mu esimesed pĂ€rislilled kaktuste ja ĂŒhe ainsa aaloe jĂ€rel, mida ma pole suutnud Ă€ra tappa. See on minu ja mu lillede jaoks ikka vĂ€ga suur saavutus,” torisen ma leppimise mĂ”ttega end harjutades.

No kui nĂŒĂŒd lĂ”puni aus olla, siis ĂŒks neist oli mingi miniĂ”ieline, selline ebamÀÀraste kreemikate Ă”itega, mille Ă”ied mulle tegelikult vĂ€ga ei meeldinud. Ja teine tuli meie juurde siis, kui me siia kolisime ja asjade tassimise kĂ€igus Andreas kogemata ĂŒhe neist paljudest orhideepottidest koridoris kogemata katki tegi. No meie kortermajas elab terve kollektsioon huvitavaid pensionieas provvasid. Üks on endine stjuardess, lisaks sellele, et ta vĂ€lja minnes alati juba liftis oma sigareti lĂ€idab, meeldib talle kogu aeg kĂ”ike kraamida ja lĂ”hnastada ja kaunistada. Ka koridorides ja maja sees ja ĂŒmber. Tema enda uksetagusest viisin vĂ”i saatsin ma ikka meie kĂŒlalisi nii muuseas mööda, et nad elamuse saaksid, kuidas saab kortermajas edukalt elada 🙂

Selle ukse taga on tal viis kassi, tsepeliini meenutav pensinĂ€rist kuldne retriiver ja hĂ€sti tore abikaasa, kes öösiti tööl kĂ€ib ja pĂ€eval magab. Marutore punt! Minu meelest on neis kĂ”ik kaunis ja ĂŒlevoolavalt rÔÔmus. Nende kujundatud maja sissepÀÀsust ma parem ei rÀÀgigi, seal oli meil aasta lĂ€bi teemakohane karneval meie meelest. Ainult jĂ”ulusid too provva ei sallinud. Need tulid viimasel hetkel ja hiljemalt esimesel uue aasta pĂ€eval olid need ka kadnud. Mees oli alati abiks.

Ja siis oli meil provva Orhidee, kes oli aegada jooksul tĂ€itnud kĂ”ik meie 12 korteriga maja viie korruse koridoride aknalaualad tihedalt orhideedega. Ja need Ă”itsesid ohjeldamatult. NĂŒĂŒd kujutage ette mu orihideelembelist ema, kes meile kĂŒlla sĂ”itis ja millise nĂ€oga ta maja seest ja vĂ€ljast seda lilleilu nautis. 😀

Sellist nalja Eestis vist vĂ€ga ei kohta. Vot, aga see konkreetne orhidee, mille Andreas oli nĂŒĂŒd hukule mÀÀranud, sattus meie juurde puhta juhuslikult. Kui me sisse kolisime, siis pidime kĂ”ik need ligi sada potti lifti uste juurde ritta tassima, et meie kolimine neid ei vigastaks. Kolimine ei vigastanudki, aga tagasitassimise ajal pudenes ĂŒks pott tal nĂ€pust ja purunes. Kaks alumist lehte rebenesid ka pooleks. Andreas siis sĂ€ttis neid taimi seal nii nagu heaks arvas ja parem tundus ja sellel katkisele polnud enam kohtagi.

Ta tĂ”i selle siis tol korral tuppa lihtsalt Ă€raviskamiseks. Mul polnud siis veel aga prĂŒgikotti. Aga mul oli tĂŒhi pott. LĂ”ikasin katkised lehed Ă€ra ja eks ta kentsakas nĂ€gi vĂ€lja oma uue soenguga, aga seal ta oli. Andreas keeldus nii rĂ€situd lille koridori tagasi viimast ja mina keeldusin teda Ă€ra viskamast. Ta kĂŒll ei Ă”itsenud kunagi, sest ma olen ĂŒtlemata Ă€barik ilulillede majandamises, aga tal polnud kunagi ohtu hukka saada mu juures. Ma paaril korral isegi guugeldasin, kuidas oma lillelaste eest paremini hoolitseda. JÀÀkuubikutega turgutamise vĂ€rk kĂ”las huvitavalt.

***

Andreas kruvib tsiklilt aku maha ja sĂ”idame poodi. Vihma hakkab sadama ja autos tĂ”mbub niiskeks. Mul saab telefoni aku tĂŒhjaks ja ma passin niisama. Joonistan udusele klaasile jĂ€neseid ja muigan, kuidas mitu meest mu eelmises elus oleks seepeale kurjalt pahandanud, kuidas ma nende klaase solgin ja pĂ€rast ei saa neid kuidagi puhtaks. Andreasel on suva. Ta joonistab ise ka ja ei tee teist nĂ€gu, kui ka lapsed joonistavad autoakendele. Ta ei urise isegi siis, kui nad vĂ€ljaspoolt autole joonistavad tolmu ja muda ja lume sisse. Mina seda ei luba, sest minu meelest vĂ”ib see ikkagi autot kraapida. Andreas arvab, et ei tee see midagi nii hullu. Aga jah, joonistamine on lahe 😀

Selgub, et pood avatakse tunni aja pĂ€rast. Selleks ajaks kontorisse minna tundub ka juba asjatu vaev. Andreas uurib, et miks ma neid orhideesid sealt kotist siis vĂ€lja ei vĂ”tnud, kui need nii olulised olid. Ega mul polnudki vastust. Ma vist ei osanud neid sealt sodi seest enam kĂ€tte saada nii, et ma elamist poleks mustaks teinud. KokkuvĂ”ttes lubas ta mulle ĂŒhel heal pĂ€eval uue sobiva taime tuua, kui ma seda vajalikuks pean. No et ma pean ĂŒtlema, et kui mul on vaja uut lille 😛 Mul on vahepeal aega veidi mĂ”telda ja tegelikult saan ma endale ikkagi Ă”lale patsutada, minu taimekasvatuse kĂ”rgsaavutused elavad meil ju hoopis kontoris. Ma olen neid kaht taime siin edukalt elu ja tervise juures juba varsti kaks aastat suutnud hoida. Isegi lehti pesen. Ja rÀÀgin nendega 🙂

Istume autos. Andreas nokib oma uue telefoni karbi lahti ja avastab, et uus nutikas kĂ”nevahend vajab pisemat sim-kaarti, kui see, mis tema vanas toimis. Selge, sĂ”idame siis linna. Teel linna istub tee ÀÀres kĂ€garas maas inimene. Andreas juba teab, et ega ma tal mööda ei lase sĂ”ita. Kuna ma aga kohalikega suheldud nende omas keeles veel ei saa, siis on mul teda ka kaasa vaja. See tĂ€hendab aga seda, et meil on vaja auto vĂ€hemalt turvaliselt peatada. Nurga taga on kena koht, hĂŒppame vĂ€lja ja astume ligi. Andreas kĂ”netab. Vastust ei tule. Puudutan Ă”rnalt Ă”lga. Vanaroosas luitunud jopes suur tĂ€di tĂ”stab Ă€kiliselt pead, krahmab suust laste nĂ€rimisrĂ”nga ja hakkab kriiskama. Tema pikad kahused hallid juuksed ÔÔtsuvad vastu ta liigutusi. Astun momentaalselt eemale. Kogemus tuleb mĂ€lust appi. Andreasel on veidi aeglasem reaktsioon. Vabandame ja eemaldume.

“Mis me siis nĂŒĂŒd teeme?” kĂŒsib Andreas veidi kohmetunult.

“Mis ta sulle ĂŒtles?”

“Ma ei tea, ma ei saanud sĂ”nagi aru.”

“Aga tundus see ikka nagu saksa keele moodi keel?”

“Vist jah.”

“No ma ei tea, siis teda sedasi jĂ€tta on ka jabur. Meie ju ei tea, kas ta seikleb siin sedasi kogu aeg vĂ”i on kogemata eksinud. Kas tal on ravimid vĂ”etud vĂ”i on pĂ”genenud. Ma arvan, et tark mĂ”te on lihtsalt politseile teada anda, et siin selle tĂ€nava ÀÀres on inimene, kes vĂ”ib abi vajada vĂ”i mine tea ehk ka ohtlik olla, kui keegi teda liiga julgelt abistama lĂ€heb.”

Kiire kĂ”ne, kirjeldus ja tĂ€nud. TĂ€di on kohalikele tuttav. Selle aja jooksul jĂ€lgime teda eemalt. Ta kĂ€itub veidralt. No nii, et iga mööduja vĂ”ik taibata, et asi pole korras. Kas keegi peatub ja uurib? Ei. Politseist vastatakse, et nad tulevad vaikselt vaatavad olukorra ĂŒle ja meie vĂ”ime lahkuda, kui soovime. SĂ”idame edasi.

Tasulisse parkimismajja sisenedes vĂ”tab Andreas nagu Ă”ige mees meie kodu vĂ”tmed ja tahab parkimispileti nupule vajatumise asemel nendega hoopis tĂ”kkepuud me teelt eemaldada. No… ei Ă”nnestu. Proovi palju tahad. Mina naeran mĂŒrinal. Tema punastab 😀

Tatsame majast vĂ€lja. Meie sihtmĂ€rk, telefonipood, asub teisel pool jĂ€rgmist maja. Selle juurde saab mĂ”lemalt poolt. Teeme vĂ”idu – mina lĂ€hen ĂŒhelt poolt, tema teiselt. Ajan jalad kĂ”hu alt vĂ€lja ja teen paar kiiremat ja pikemat sammu. Andreas jÀÀb mulle jooksmisega vahele. Vot selline mees! 😛 Telefonipood avatakse 15 minuti pĂ€rast. Mis tĂ€na ometi toimub? KĂ”ike tuleb kaks korda teha?

Niisama passida on igav ja ĂŒhestki poest ei taha Andreas midagi teada. No ok, sööme siis Ă€kki midagi? Karrivorst kĂ”lab kenasti, aga Ă”ues sajab ja on liiga kĂŒlm. LĂ€heme korraks kohvikusse ja joome ĂŒhed pisikesed smuutid. Minu maasika oma on lĂ€ila, Andrease kiivismuuti on jĂ€lle nii hapu, et me ei saa sellest ka kahepeale jagu. LĂ€heme tagasi telefonipoodi. Must vaip ukse ees on valgekarvane. NĂ€e, Happy elab siin, muigan mĂ”ttes. Tundub naljaks, et sellises kohas pole karvadest jagu saadud. Tshikk on leti taga rÔÔmus ja rÔÔsa, uurib, kuidas uus telefon on, et ta pole veel ise nĂ€inud, no et ainult ettetellimistega saadeti neid inimestele otse, nemad alles ootavad. Andreas ei oska veel muud kosta, kui et kĂ€es tundub mĂ”nus. Kaart ju sisse veel ei mahtunud 😀

Tshikk klĂ”psab kaardi pisemaks ja jĂ€tab vana raami endale. Ma toksan kĂŒll Andreast, et vĂ”tku kaasa, et kui tahab veel ikka vana telefoniga midagi teha, siis vĂ€hemalt passib kaart koos raamiga selle sisse, aga ei, tibi ei anna, see ei toimivat nii. Kuidas see siis toimib? Vanasti ju sai hĂ€daga nii ka? Ahh, pole vahet, ju siis saab muudmoodi, kĂŒll jalad teavad. Telefon vĂ”tab pildi ette. TĂ€name ja lahkume. Vahepeal helistab ahastuses Denny, et meil pole kontoris internetti ja ta ei saa mitte midagi teha. No jah, internetis tööd teha on tĂ”esti keeruline, kui netti pole.

Aga ikkagi see karrivorst? Jaa, meil on seda vaja. Jagame? VĂ”tame eraldi? Ikka eraldi, sest nĂ€lg on suurem kui isu. Õues on nii kĂŒlm, et kolime ma kausikestega autosse. Andreas punnitab enda vorstipala endale kuidagi sisse. Ma söön kolm tĂŒkikest ja rohkem ei suuda. Liiga palju. Olgu-olgu, jĂ€rgmine kord jagame ja siis jÀÀb kindlasti jĂ€lle vĂ€heks, aga tĂ€naseks on asi joones. Lehvitan parkimispiletit Andrease nina ees ja kĂŒsin, et kas ma lĂ€hen maksman parkimise eest vĂ”i saab ta siit vĂ€lja ka koduvĂ”tmetega. Ta arvab, et vist on vaja ikka maksta. 😀

Tsiklipoe avamiseni on veel pool tundi aega. Loomapood on lĂ€hedal ja koeral saab varsti söök otsa. PĂ”ikame kiirelt poodi, et Happyle koju ja kontorisse uued toidupakid osta. Andreasel on aega veel klouni mĂ€ngida. Noh, et kui tal peaks olema plaan ĂŒksi vĂ”i koos Happyga röövliks hakata, siis ta teab, kust kliimale vastavaid nĂ€omaske leiab. Minikorte kampsunid sobivad imeliselt! :

Ikka on veel poe avamiseni aega. SĂ”idame linnas ringi. Meil avati aprilli keskel siin kusagil lĂ€hedal trikiratastele mĂ”eldud park. KĂ”rvalkĂŒlas. Andreasel on plaan sĂ”ita seda vaatama, et meie passimise aeg parajaks teha. Ma ei ole varem selles suunas sĂ”itnud. Uurin huviga oma uue kodulinna enda jaoks seniavastamata piirkondi ja ĂŒhest pikast vanast majast möödudes mainin:

“Kuule, see maja nĂ€eb vĂ€lja nagu psĂŒhhiaatriahaigla.”

Andreas, kes samal ajal veel vorstile lisaks tulnud saiakese sisu mugib, tĂ”mbab pudi endale vaat ei kurku, kui teatab, et just see see on, kuidas ma teadsin. No ega ma ju ei teadnudki, nĂ€gi lihtsalt vĂ€lja selline, nagu psĂŒhhiaatriahaigla. Ja meil on jĂ€lle nii marunaljakas. Seda, kuidas meil Tallinnas on “rohelise aia tagune ala”, seda ta teab juba ammu. RÀÀgin talle ka, kuidas, Tartus saab “palmipuhkusel” kĂ€ia. Tagasiteel taipan kiirelt pildi klĂ”psata. Meie maja siin on siis selline:

Leiame rattapargi kĂŒll ĂŒles, aga ligi ei pÀÀse. Sinna peaks jalutama ja meil pole selleks hetkel aega. Ja vihma sajab. SĂ”idame tuldud teed tagasi. Tsiklipood on lĂ”puks avatud. Selgub, et akut pÀÀsta ei Ă”nnestu. Tuleb osta uus. Valida on kahe variandi vahel. Mis neil vahet on? Hinnavahe. KĂ”ik muu on samas, ainult erineva tootja. Odavam on vaat et isegi parem. No ok, 100 raha hinnavahet on suur asi, vĂ”tame odavama. Onu lubab helistada kohe, kui aku on laetud. MĂ”ned tunnid on meil nĂŒĂŒd kindlasti aega. Suundume kontorisse, sest Andreasel on kiire koosolek pĂ€evakavasse tekkinud. Kuniks tema kiirelt oma ettevalmistusi teeb, nĂ€itab Happy, et tema on sellest kolmise asjast ikka kohe puruvĂ€sinud. Arusaadav, me oleme ju ka, aga praegu pole vĂ”imalik hĂ€daldada. 😀

Netti pole meil endiselt. Andreas kiirustab kĂ”rvalmajja ja Denny laeb oma telefoni, sest see on suurest mĂ€ngimisest tĂŒhjaks saanud. Tore tööpĂ€ev – tööd teha ei saa. Pole midagi, Eva kohe korraldab! Hakkame aga koos vana kontorit koristama. JĂ€tsime Happy  kontort valvama ja tassisime meie auto maast laeni pabereid ja pappi tĂ€is. Andreas ju oli hoolega siin vanu tarbetuid kaustu hĂ€vitanud. Kui Andreas koosolekult tuli, viisime need ĂŒle tee suurde jÀÀtmejaama.

Teise ringiga tassime sinna  vanu kaustu ja plastkaste ja patareisid ja lampe ja klambreid ja cd-sid ja arvuteid ja mida kĂ”ike veel. Osa sellest sai tasuta Ă€ra anda, osa lĂ€ks kaaluga segajÀÀtmetesse. Ma itsitasin kogu aeg, et me peame hoolega oma uimaste peadega nĂŒĂŒd meeles pidama, et tagasi kaalule sĂ”ites, ĂŒks meist möödaminnes kĂ”rval asuvasse tanklasse kohvi ostma ei pĂ”ika, sest siis tuleb ka selle 100 kilo kergendamise eest kenake kopikas maksta. 😀

Mulle see pirakas keskus meeldib, esiteks on see meile siin muidugi kenasti lĂ€hedal, samas on see parajalt nurgatagune, et seal pole kunagi ĂŒlerahvastatust. Aga selle koha peamine eelis on minu meelest see, et see on puhas ja igale asjale oma selge koht ja kĂ”ik saab korraga kiiresti korda:

Netti polnud ikka veel ja aku-mees polnud ka veel helistanud. Denny lĂ€ks koju. 17:30 helistati, et aku on laetud. SĂ”itsime linna ja saime aku, pĂ”rutasime sellega vana kodu juurde. Vihma sadas ladinal. Kummid olid rattal nagunii tĂŒhjad. Ühendasin kummide tĂ€itmise masin laadima. Aku istus kenasti peale… aga kruvid? Need jĂ€id ju vana aku kĂŒlge ja uued kruvid jĂ€id karbiga poodi, sest Andreas oli lahkelt arvanud, et tal seda kĂŒll vaja ei lĂ€he rohkem. Eksole. Kell oli 17:59. Vaatas teine haledalt oma kella ja hangus.

“Kuule, helista samal numbril, millelt sulle helistati, Ă€kki keegi on veel saadaval? Äkki siiski veel jĂ”uab? Proovi vĂ€hemalt!” utsitan ma teda liigutama.

Ma tean kĂŒll, et Andreasele ei meeldi helistamine, aga hetkel oli vaja see asi kuidagi lĂ€bi ime korda saada, sest homme kell 10 pidi meie viimane jĂ€lg siit kadunud olema. Ta proovis. Sai veel onul sabast kinni. Ma torkasin veel vahele, et pangu need kruvid kasvĂ”i trepi peal, me ju kohe tuleme. Nii nad kokku leppisidki. HÀÀled sisse ja ajama. LĂ€bi kahe kĂŒla kiiremad kurvid ja linnas me jĂ€lle olime. Kui maja ette tuiskasime, siis ĂŒks kirjadega auto oleks meile peaaegu otsa tagurdanud. Sai veel pidama. Sealt astus vĂ€lja ei keegi muu kui meie aku-mees. VĂ”ttis taskust meie aku kruvid ja vabandas, et ta juba unustas. No ukse ette need panna. JĂ€lle vedamine, poleks me samal hetkel saabunud, kui ta minema tagurdamas oli, siis kas me oleks need kruvid ikka kĂ€tte saanud? Topelt, ikka topelt, aga kĂ€tte me need saime. Ma muidugi julgesin juba muiata, et noh, nĂŒĂŒd need ei sobi vĂ”i kukub mĂ”ni neist kuskile auku. No oleks hĂ€sti meie tĂ€nasesse pĂ€eva see passinud ju 😀

Aga ei, kĂ”ik aku sai ĂŒhendatud ja mootor tĂ”mbas end kĂ€ima ja ratas hakkas liikuma. Andreas suundus rĂ”hku kontrollima. Mingi nipiga sikutas ta endale kitsad sĂ”iduriided selga ja nĂ€gi igati ponks poiss vĂ€lja. Meil oli kindel kokkulepe, et tema sĂ”idab ees ja mina kohe tema sabas, et kui midagi juhtub, siis saan kohe tegutseda. Ja nĂŒĂŒd arvake Ă€ra, mis ootas meid maa peal? Muidugi, talv oli Eestist ka meie juurde jĂ”udnud. Muru oli valge ja taveast sadas laia lund. Noh, aga pole halba ilma, Andreas andis gaasi ja veeres mĂ€est ĂŒles. PĂŒsisin tal kannul. JĂ€lgin hoolega, et meie pikivahe pĂŒsib paras, et ma tal liiga seljas poleks ja samas, et keegi ei tahaks meie kahe vahele sĂ”ita.

Kus kurinahk kiirustab! Asulates on siin sama 50nene piirang, mis meil, aga tema sĂ”idab ĂŒhte kĂŒlla sisse julge 70ga. MĂ”tlen veel, et kas ta ei nĂ€e vĂ”i tunneta ratast ja selle kiirust selles ilmas nĂŒĂŒd, aga pĂŒsin sabas ja pĂŒĂŒan enda kiirust allapoole surudes teda ka tagasi hoida. Linnast vĂ€ljas on meil siin piiranguks 80km/h. Temal on vahepeal 100 sees. No halloo! Mina nĂ€pistan kiirust veel viimasel lubatud piiril. Pahandan temaga mĂ”ttes, et kihutagu Saksamaal, seal, kus piiranguid veel pole ja ilus ilmaga, kui nii hĂ€dasti vaja oma ratast nautida. Pimedaks kisub ja lund sajab nagu udusulgi. Autoaknast tundub maailm imeilus. Kui ma ei peaks ĂŒhe hullu jĂ€rel sĂ”itma ja olema igal hetkel valmis abi andma vĂ”i kutsuma, siis oleks ju tĂ€itsa tore. Tagumine ratas vibab veidi. Mul kisub seest ÔÔnsaks. Õhutemperatuur on null ja teel koguvad end lobjakavaalud. Saaks ometi juba katuse alla. KlĂ”psin ukse lahti ja Andreas valgub kuiva valgustatud parklasse. SĂ”idan tal sabas meie kohani.

Lumememm eemaldab lumetorte, et saaks kiivri peast vĂ”tta. Kiivri seest ilmub vĂ€lja maruĂ”nnelik poisike. Mis ma sellisega pahandan. Mainin vaid, et naaatuke keeruline oli tal sabas pĂŒsida seadusega lubatud kiiruse piires. Ta tunnistab, et no lĂ€ks jah suts kiiremaks vahepeal, aga niiiiih tore oli. Ma siis hoopis rÔÔmustan, et ta kohe praegu ei taha oma sĂ”iduseiklust jĂ€tkata. See tsiklivĂ€rk on meil kĂ”igil nagu natuke veres. VĂ”i palju. Hetkel on mul hea meel, et see asi tehtud sai. KasvĂ”i keset talve. Meil olid mustad jĂ”ulud, aga tundub, et sel korral saan mina 40 imelises jĂ”uluilmas. Parem hilja kui ei kunagi. 😀

Veel enne ööd peab Andreas korraldama kontoris Ă€ra mĂ”ned pakilised toimetused, sest internet on lĂ”puks tagasi. Mina kasutan aega efektiivselt ja imen vanas kontoris  Happy tĂ”rksaid karvu vaipkatte sees. Ja uus laadung talvekarva hakkab kohe varsti eralduma juba. Meil on ju hĂ€dasti vaja ĂŒht villakoera kontoris pidada. Kodus on vĂ€hemalt parkett ja saab karvad kergema vaevaga kĂ€tte, aga kodus oleks tal ĂŒksinda igav, kuniks tema lambad omi asju ajavad pikad pĂ€evad, siis siin ta meil on. Ja karvub. Saan ĂŒhe ringi imetud. Imeda on veel kui palju.

Reede, 28. aprill – jĂ”ulud?

Meil on… jĂ”ulud! Kus pĂ€kapikud on?

Selline oli vaade me magamistoa aknast eile. Sirelid Ôitsesid ja kÔik rohetas:

Ja selline oli vaade samas suunas… tĂ€na hommikul:

Vaade tÀnavale polnud teps mitte suvisem:

Pistsin nina aknast vĂ€lja, et aru saada, mis ilm see seesugune on. Brrrrrh, kĂŒlm ilm on. Ajasin poisid ĂŒles ja jagasin korraldused kĂ€tte endale midag soojemat selga leida. Vancule Ă”nnestus mul jalanĂ”ude kaste kaarega tĂŒhejendades veel talvesaapadki jalga leida.

“Ma ei uskunud iial, et jĂ”ulud nii kiiresti vĂ”ivad jĂ€lle tulla,” mainis unise nĂ€oga Tan irooniliselt muiates ja astus oma seemisnahksete ketsidega kodust vĂ€lja. Mis neil hĂ€da, tipatapa ja ongi koolis soojas, aga ma pean pĂ”llule koeraga jalutama minema. Ja mul puudub endiselt teadmine, kus mu riided me kastides kĂŒll asuda vĂ”iksid. Egas midagi. Nii palju kui ma leian, nii palju ma endale selga ka kĂŒhveldan – sĂ€rk ja selle peale kleidike, mis tĂ€na vĂ”iks kanda tuunika nimetust ja selle peale pika sabaga kampsun ja selle peale Andrease dressikas. LĂ”puks nĂ€en ma vĂ€lja nagu igipĂ”line kihiline kodutut, keda ei vĂ”ta ei ussi- ega pĂŒssirohi ja halba ilma pole olemas.

Kindaid oleks ka vaja. Aga seda taipan ma alles siis, kui pĂŒĂŒan autosse pÀÀseda. Andreasel on vist ka kĂŒlm. Natuke.

PĂ”llud ja heinamaad on lumeteki all kuidagi nii talvised. Alles eile Ă”itses kĂ”ik nii hunnitult ja tĂ€na on hullem talv kui kogu see talv kokku oli. No vaadake ise, siin puhmaste taga haljendab nĂ€iteks maisipĂ”ld. Talve pidas see sĂŒgisel mahakĂŒlvatud vĂ€li kenasti vastu, aga kas ka nĂŒĂŒd selle jura, mida sealt taveast aina juurde kallab? Heiii, Lumeeit, aitaks juba! Palun!

Kiire peatus tanklas ja nalja kui palju, KÔik rÀÀgivad ilmast. Igal pool. Minu kentsakast vÀlimusest ei rÀÀgi Ônneks keegi. VÀhemalt on mul soe.

Koeral pole ilmale ĂŒhtegi etteheidet. Talle meeldib. Tuhnib siin ja tuhnib seal ja tuppa ei taha minna. Kogu lumi tuleb ju Ă€ra sĂŒĂŒa ja mina vĂ”in tema kĂ”rval kasvĂ”i kringliks kĂŒlmuda, NĂ€pud punetavad ja kanged:

Aga kontorisse viiv trepp on vĂ€ga nunnu! KĂ”ik see kamp, kes seda mööda tĂ€na ĂŒles on roninud, pole tahtnud ilusat lumeilu rikkuda. No on ju tore?

Toas oli soe ja lĂ€ks veel kuumemaks, sest mul oli oli kiirkorras vaja vana kontor korda saada. Tundisin, kuidas mu tolmuimemise muskel areneb seda jonnakat koerakarvalist vaipa elu eest nĂŒhkides. Viimase ringi jĂ€tsin kĂ”ige lĂ”puks. Muud tolmud ja mustused sain ka kokku ja siis jĂ€id veel aknad. Kaks ringi seest ja vĂ€ljast. TĂ€itsa kabe vaade sai sellest kĂŒlmas ja mĂ€rjas hallis lumeilmas. Varsti saab ehk isegi suusatada?

Kell 10 oli meil vana ĂŒĂŒrikorteri vĂ”tmete ĂŒleandmine. Sellest kĂ”igest kirjutasin ma juba oma ĂŒle-eelmises postituses ja ma ei hakka ei enda ega teie tuju selle juraga rohkem rikkuma, aga ees seisis meil sel pĂ€eval veel ka teine oluline eksam – kontori vĂ”tmete ĂŒleandmine. Ma olin nii pikalt juba plaaninud kohe tol reedel teha ĂŒks rÔÔmuhĂ”isetest tulviks postitus, et kolmised on nĂŒĂŒd lĂ€bi, aga… No tegelikult kolimised on ikkagi lĂ€bi ja edasi saab, mis saab. TeisipĂ€eval on uus katse. Mina sukeldusin veel viimast akent kontorisse kleepsudest ja liimist puhastama.

Andreasel on juba mitu kuud varem kokku lepitud juuksuri aeg. No inimeses peab ikka kĂ”ik ilus olema ja minu sĂŒnnipĂ€evaks tahab tema ilus olla. Ma ei mĂ€leta, kui kaua, aga kindlasti kauem kui kaks kuud pean mina siin plaani, oma juuksevĂ€rvi vĂ€rksendada ja peeglist vaatab iga pĂ€evaga vastu ĂŒha sĂŒngema karvatooniga tumedajuukseline pea. VĂ€hemalt Tan sai enne uut kooli blondeeritud. Ma siis ootan oma jĂ€rgi, Suveks ehk? Ema? Roosa? Lilla? Vasekarva? leekiv punane? Sinine? Midagi muud? Aega on. Enne on nagunii vaja pĂ”hi veel blondeerida 😀

LĂ”una lĂ€heneb. Vahepeal on selgunud, et kontorikohtumine jÀÀb tĂ€na Ă€ra. Saame vĂ”tmed ĂŒle anda uuel nĂ€dalal. Aga kui me juba nii lĂ”pusirgel siin oleme, siis mina tegin veel viimase tiiru akendele peale ja Andreas imes kiirelt veel ĂŒhe ringi pĂ”randa ĂŒle. Sai veel Dennylegi viimased juhised nĂ€dalavahetuseks kĂ€tte.

Korras valmis ja aitab kĂŒll, uks kinni ja minek. Head aega, me vana tore kontor! Etteruttavalt saan juba hĂ”isata, et vĂ”tmete ja ruumi ĂŒleandmine sujus meil tĂ€iesti valutult ja rÔÔmsalt. KĂ”ik oli suurepĂ€rases korras. See on nii hea tunne 🙂

Aga tagasi veel eelmise reede juurde. Poisid tulid koolist ja Andreas viis mu koja, kuna tal oli veel hirmpalju tööd vaja teha. Parklasse jĂ”udes meenub mulle, et ma eile toetasin ajutiselt Happy kakakoti auto katusele, sest prĂŒgikasti lĂ€hedal polnud ja tuppa ma seda viia ei tahtnud. Hommikul oli auto lumme mattunud ja mina olin koti sootuks unustanud.

“Kuule, ega sa ei tea, kuhu see koera kakakott siit katuselt kadunud on?” kĂŒsin auto katusel lume sees otsivalt tuhnides?

Andreas naerab laginal. Ta vist teab?

“No kui ma hommikul vana kodujuures kallaku peale parkisin, siis libises katuselt robinal lund maha ja seal oli lume sees ka mingi kakakott ja ma veel mĂ”tlesin, et kes see selline on, kes oma koerakoti sedasi maha jĂ€tab. No et ju kellelgi kukkus.”

“Selle peale sa ei tulnud, et see vĂ”is meie auto katuselt alla sadada?” kĂ”kutan mĂ”nuga.

“Absoluutselt mitte. Minuga selliseid asju kĂŒll ei juhtu!” volksutab ta ilmsĂŒĂŒtult tĂ”stetud suurte kulmude all oma silmi. Naerame koos. Kas see kolimine on nĂŒĂŒd siis tĂ”esti lĂ”puks lĂ€bi? Aitab ju juba kĂŒll!

***

Kodus vaatan tĂŒdinult meie kastimĂ€gesid. Homme siin vist pidu veel ei mahu pidama? Kaevan end kööki ja avan esimese suure kasti. Vancu tuleb mulle appi. Pakime asju lahti ja otsime neile sobivaid kohti. Kodutunne hakkab vaikselt ligi hiilima. Reedel on poed reeglina pikemalt lahti. Kell 19 vaatan kella, veel jĂ”uab. Tan tahab minuga kaasa tulla. Lumi on Ă”ues julgelt ĂŒle pahkluu, aga tema talvejalatsite asukohast puudub mul ettekujutus. Pakun, et Ă€kki sobivad talle minu matkajalanĂ”ud. Sobivat ideaalselt, kuigi need numbri poolest peaks talle tubli 3-4 numbrit suured olema. KĂ€ia suudab ta nendega sujuvalt. No ok, tulgu siis nendega.

Suundume vaksali suunas. LĂ€heme mööda tĂ€navaid nii nagu sinna meie juurest ka autoga saab. See vĂ”tab meil aega maksimaalselt 10 minutit, Saan vaheapel veel linna tutvustada, et nĂ€e, siis on tĂŒrklaste kebabiputka ja siin on jubehea toiduga india restoran ja siin oma meie Babybacki sarnane ameeriklaste burksi koht ja siin on jÀÀtisekohvik ja poes me olemegi. Tan teatab, et see ju nagu meie JĂ€rve Selver. No nii umbes on jah. Siis avastab ta, et oot, sellel pole on veel ju ka alumine korrus. No on Ă€kki natuke suurem kui meie kodupood Eestis oli. Selgub, et talle meeldib linnas elada, sest siis on pood kodule lĂ€hedal. Mu 12aastasel poisil on huvitavad arusaamad elust 😀

Teeme kiiremad ringid. Tan peab koolis vahetusjalatsitena kandma susse. No neid, mis meie koolides pole vist mitte kunagi lubatud olnud. Valime talle siis tema elu esimesed sussid ja poiss on rÔÔmus. Need on seest triibulised, mĂ”tleks 😀 Karhman korvi veel ka maasikaid ja tordipĂ”hja ja kaks pudelit limpsi. Vancule kaks kurki ka. Banaanid unustan sootuks, sest ma pole vist liiga ammu oma torti teinud. Seda avastan ma muidugi kĂŒll alles 15 minutit enne sĂŒdaööd ja siis on lootusetult hilja ja tortki juba valmis.

Mul on veel mitu tundi aega köögis asju sĂ€ttida. Telefon laulab mulle juutjuubist “Laula mu laulu” saate paremaid palasid ja mul on korraga nii ilus olla.

Kella 23 ajal helistasin Andreasele ja uurisin, et kas ta soovib kooki nĂŒĂŒd kohe öösel sĂŒĂŒa vĂ”i jĂ€tan selle tegemise hommikusse. Ta arvas, et no ikka nii nagu juba traditsiooniks on meil saanud, et sĂŒnnipĂ€eva algab siis, kui kell uue kuupĂ€eva ette kukub. Ta arvas isegi, et jĂ”uab enne sĂŒdaööd koju. See mĂ”te oli tore.

Ma olen elu jooksul kooke ja torte teinud kĂŒll igasugu imelikes kohtades, aga pappkasti otsas polnud ma sellega veel varem maha saanud. NĂŒĂŒd siis on see linnuke ka kirjas. Uurisin Vancult, et kas ka tema soovib kooki.

“Ainult siis, kui seal imelikke asju sees pole.”

“Mis on sinu jaoks imelik?”

“No marjad ja muud sellised.”

“Ok, ma teen siis pool kooki ilma marjade ja muu selliseta, siis sööd?”

“Jaaa!” vastab ta Ă”hinal.

No ma siis teen ĂŒhe koogi. Uue kodu ja enda sĂŒnnipĂ€eva puhul.

MĂ”lemad kihid saavad topeltkreemi ja beseepudi ja pool tordist saab ka kahes kihis maasikaviile. Andreas saabub lubatud ajaks. Ma panen limpsi ja tordi lauale valmis ja siis löövad mĂ”lemal pool maja kirikute kellad sĂŒdaööd ja kuulutavad ametlikult minu viienda eludekaadi alanuks. Palju Ă”nne mulle!

Ja siis hakkavad nad laulma. Eesti keeles ja siis inglise ja siis saksa ja siis itaalia ja siis meenub Andreasele veel ka prantsuse versioon ja kuna mulle see kĂ”ik nii nalja teeb, siis jorisen lĂ”ppu veel ĂŒhe soomekeelse versiooni kah. Venekeelset ma ei tea, aga ma usun, et ma see on olemas? Igal juhul saan ma oma musid ja kallid ja Ă”nnesoovid kĂ€tte ja see kĂ”ik on nii hirmus armas 🙂

Andreas lĂ”ikab julged tĂŒkid ja nad mugivad Tannuga oma osad sisse. Vancu vabandab, et ta ikka ei suuda seda sĂŒĂŒa, sest maasikad on tema osale liiga lĂ€hedal olnud. Noh, pole lugu. Mul on maasikaid ja sööjaid veel, saame hakkama. Vancu sööb minu auks hoopis vĂ€rsket kurki. Mulle maitseb see ka 🙂

Paneme poisid magama ja lĂ€heme koeraga talvevĂ”lumaale Ă”htust ringkĂ€iku tegema. See ĂŒllatustalv on tegelikult nii ilus. Kui tuppa tagasi jĂ”uame, siis tahan veel paar asja köögis korda sĂ€ttida, et homme mĂ”nusam Ă€rgata oleks. Ja nĂŒĂŒd arvake, mis oli Andrease esimene asi, mida ta uues kodus paika soovis sĂ€ttida? Pakkumisi? See oli tema kallisarmas baarikapp! Panite tĂ€ppi? Igal juhul sai meie elamises minu sĂŒnnipĂ€evaööl suure köögisĂ€ttimise kĂ”rval esimesena paika tema baarikapp, mida avatakse jĂ€rgmisel korral arvatavasti… vĂ”i vĂ”ibolla ka mitte enne jĂ€rgmist kolmist. Mul on kĂ”ige naljakam mees, ausalt! 😀

 

Selle megapostitusega loen ma meie kolimised nĂŒĂŒd ametlikult lĂ”petatuks. Aitab ju kĂŒll? Selleks korraks kĂŒll. Punkt! 🙂

Massidesse sulandumine minu meeste moodi

Kui Sinu 12aastasel meespubekal on kindel plaan, et edaspidi kĂ€ib ta koolis dressides ja ta ise end vabatahtlikult poodi kaasa pakib, siis… 😉

Ma juba tean, et Andreas saab rabanduse selle peale, sest siin pole viisakas tĂ€navalegi dressides minna ja no ma ju ka oiglesin, et kuule, dressinimeste ajastu sai 90ndate keskel juba lĂ€bi. No oli minulgi Kappa dressides poppe klassivendasid, kelle maailmanĂ€gemust ma juba tol ajal ei jaganud. Aga ei. Tal on vaja just mingeid tumehalle kergelt sĂ€brulisi sportpĂŒkse, ET sulanduda massi. Minu blondul on vaja massi sulanduda? No ok. VĂ€hemalt pole tal lotendavaid lĂ€ikivaid pĂŒkse vaja, oli mu ainus lohutus endale. Neid ei neelaks ma isegi narkoosis ja koos libestiga alla. 😛

Eksperimendiks siis olgu dress ja mass. Olgem ausad, need kaks teksapaari, mis tal on, on varsti lÀbi ja vÀikesed, sest vaalapojad kasvavad hirmus kiiresti. Aga ma pole siiani veel kindel, et me ta dressides ikka kooli lubame. LÔbustan end mÔttega Andrease nÀost, kui ta Tannuga tÀna kodus kohtub.

Aga poes olid ka sÀrgid. Kaugel massisulandumisest. Tal oli just selline (nagu pildil) ka puudu.

Ok. Äkki sokke ka? Madalad? KĂ”rged? NĂ€e, siin on hea suur kirev pakk kĂŒmne paariga. See, et sokk peab vĂ€rviline olema, see on ammu teada. Rohelised ja sinised ja punased… pakun, et ma vĂ”in need kaks roosat paari sealt endale vĂ”tta. Assamait! EI! Tal on just neid roosasid sealt vaja. Nii Ă”rnu beebiroosasid kui ka sĂ€rtsakaid erkroosasid. Sulandub vist ka paremini. Seal olid muidu ka mingid sĂ€tendavad plikade sokid pakkumises, aga ma targu nokkima ei hakkanud. Suur mees, ise teab.

Ma olen vist ĂŒleöö kolevanaks jÀÀnud ega taipa maailmast ja moest muhvigi – roosad sokid, dressipĂŒksid ja kirev sĂ€rk. OranĆŸid Adi ketsid on tal juba sĂŒgisest pĂ”hivarustuses. Elu olgu karneval. 😛

Keerutas end kabiinis ja kĂŒsis, kas ta tohib kohe otse nii koju tulla. Oo, ma mĂ€letan seda uute asjade elevust ka enda varasemast elust. Teatasin, et maksmiseks on mul neid enda kĂ€tte vaja, aga poe nurga taga on vets, olgu lahke.

Vancu oli senikaua poe ukse taga oma pirukasöömisega ĂŒhele poole saanud. Tan lĂ€ks vetsu riideid vahetama ja Vanc tuli minuga uuele ringile. Tegelikult ma ju tema pĂ€rast poes olingi, sest tema viimane paras pĂŒksipaar rebenes tĂ€na taguotsa pealt lootusetult lĂ”hki. Katkised pĂ”lved on tal ammu moes, ma isegi pole vaevunud neid remontima. Moekas mees. Tal endal on aukudest kamakaks, aga see, et pĂŒks mugavalt istuks, on möödapÀÀsmatu. Tal on kĂ”igega nii. SĂ€rkide ja eriti sokkide ja jalanĂ”udega. Salli ja mĂŒtsi vĂ”ivad kĂ”ik teised kanda, tema tunnistab vaid kapuutse. Oma unistustes elab ta vist ihualasti palmi all.

Nii, aga pĂŒksid. Uskumatu. Aga esimene paar ja number istusid ideaalselt. Tema 130se pikkuse juures ikka maksimaalselt 122, sest nii kondiseid lapsi vĂ”in ma tema enda numbrisuurusesse pista vaat et kaks tĂŒkki. Ja see 122 oli kĂŒll kintsust veidi lai, aga jalga istuvat kandja arvatrs hĂ€sti. See on mÀÀrav. NĂŒĂŒd peab ehk kooli lĂ”puni ikka vastu – sinnani on meil veel 2 kuud ja kopikad.

NĂ€itan Vancule, millise sĂ€rgi Tan valis. Pisikese putuka silmad hakkavad hÔÔguma. See on poiss, kes isegi esimesse klassi minnes valis musta ja halliga koolikoti, et “poleks liiga titekas” ja on siiani jĂ€igalt tumedate vĂ€rvide ja sinise juures pĂŒsinud. Ok, kollase ka, sest see on Pikachu vĂ€rv, aga seda ikka tagasihoidlikkuse ehk ĂŒhe pusa piires.

Ja nĂŒĂŒd vahib tĂŒĂŒp sĂ€ravate silmadega sedasama kirevat Pokemonidega sĂ€rki, millega suur vend juba poe ukse taga meid oodates kÔÔlub.

“Oled Sa kindel?”

“Jaaaa!” kĂ”lab vÀÀramatu vastus. Ei loe isegi see, et nad vennaga nĂŒĂŒd nagu samast lastekoorist oleksid. Muigan mĂ”ttes, et Tan nii rÔÔmus selle valiku ĂŒle pole, aga kui nii, siis nii.

Õnnest Ă”itsev Vanc, kel on reeglina sĂŒgavalt ĂŒkskĂ”ik, mis ja mispidi ja kuidas ja mis olekus tal seljas on, kui see on mĂ”ni neist vĂ€hestest asjadest, mida ta kandma nĂ”ustub, astub sirgelt, kott nĂ€pus, poeuksest vĂ€lja ja teatab kavalalt vennale:

“Arva Ă€ra!”

“Eeeeiii oleee!”

Ma pistan lohutavalt vahele, et on kĂŒll.

“Aga me ei kĂ€i nende sĂ€rkidega koos, eks!” nĂ”uab ititav Tan.

Vancul on suva. Mina muigan, et kĂ€ige jah eri aegadel, ega keegi ei mĂ€rka selle pillerkaarisĂ€rgi puhul ju neid nagunii 😛 Ja siis itsitan endamisi edasi, veel hullem, kui korraga samades sĂ€rkides kĂ€ia on see, kui kĂŒla arvab, et nad seda ĂŒht ja ainumat jagavad. Aga olgu peale. VĂ€hemalt on Vancul terved viisakad pĂŒksid ja Tan sulandub roosades sokkides massidesse.

Pealegi on ĂŒsna kindel, et suur vennaarmastus saab nĂŒĂŒd veelgi hoogu juurde ja igavahetunnisele Tannu kallistamisele lisaks tuleb nĂŒĂŒd veel ka suur sĂ€rgikallistamine lisaks. Mul on jubenaljakad lapsed. Mina olen neil selliseks lasknud kasvada? VĂ”i teeb loodus minuga nalja? 😛

Ausalt, mul ei ole igav ja pean nĂŒĂŒd minema mingit videot vaatama, et kĂ”ik tegelased sĂ€rgil selgeks saada. VĂ€ljakutse missugune. Õues on suvi ja vahepeal jĂ”udsime me kohvikus kogu selle karnevaliga jÀÀtist ka söömas juba kĂ€ia. 😀

Ja mu rÔÔmsad mehed on siis seesugused… ĂŒhepoolselt kallistavad:

 

PS jĂ”ulude paiku oli samas poes sarnaseid meestesĂ€rke mĂŒĂŒgis. Ma pidasin juba tol korral plaani Andreasele seesugune soetada, aga teades, et ta sellega kord aastas haige olles vaid magaks vĂ”i siis ÀÀrmisel juhul rÔÔmustaks Vancut, siis jĂ€tsin selle mĂ”tte teostamata. NĂŒĂŒd oleks kĂŒll hirmus tore, kĂ”ik kolm samades sĂ€rkides kulgeks. Ma ajaks siis kohe oma Pikachu kostĂŒĂŒmi ka selga 😀

VĂ€ljakolimise kiretud ja kirglikud hetked

Tahate, ma rÀÀgin teile meie kolimistes? Muidugi tahate, sest millest muust huvitavast mul teile ikka rÀÀkida hetkel on. No tegelikult on kĂŒll, Vancust, ikka veel tema sĂŒnnipĂ€evaprojektist ja Tannust ja tema koolivahetamisest ja meie sĂŒnnipĂ€evadest ja koolivahetusest ja armastusest ja pulmadest jne. Mitu postitust ootab siin mustandina oma jĂ€rge, aga kolimisest kohe peab hetkel rÀÀkima, sest see pakitseb ja kriibib. Kuigi ausalt öeldes pole seal enam midagi peale emotsioonide ja iroonia sĂ€hvimise hetkel. Selline valus ja vastikust tĂ€is emotsioonipundar on see hetkel. Aga ma rÀÀgin siiski. Ehk tunneb mĂ”ni meiekandi inimene Ă€ratundmisest lohutust ja kodueestlased saavad headmeelt tunda, et neil asjad ometi nii vĂ”ikalt ei kĂ€i. Eestis on tĂ”eliselt ruumi, kuhu suunas kinnisvara omanikel ja haldajatel areneda vĂ”i siis pigem lootust, et nad iial sellises suunas ei areneks.

Mul oli tegelikult juba terve eelmise nĂ€dala plaan eelmiseks reedeks, pĂ€ev enne enda sĂŒnnipĂ€eva, kirjutada kergendustundega ĂŒks tore postitus, et kolimised on sooritatud ja nĂŒĂŒd jÀÀb veel vaid uues kohas mĂ”nus sisseelamise nauding. Nalja sai meil selle kolimise asjaga ju ka omajagu. Lihtsalt hetkel on viimased emotsioonid ĂŒlekeenud seoses korteri ĂŒleandmisega.  Sest tĂ€na pealelĂ”unal astusime me teistkordselt vĂ€lja oma vanast elamisest teadmisega, et korterit ei vĂ”etud vastu ja koristamise praagid peab nĂŒĂŒd likvideerima haldaja poolt valitud firma. Meie asi on tasuda vaid arve ehk umbes 2000 raha – frangi ja euro suhe on jĂ€medalt ĂŒks ĂŒhele. Mille krdi eest? Sellise asja peale lĂ€heb mĂ”istus lihtsalt katki. Ja seda ei kata ka kindlustus.

Neid arusaamatuid nĂ€gusid nĂ€ete? Karvaajamisega tegelev Happy teeskleb ĂŒldse, et tema oli sootuks puu otsas kui kĂ”ik see pauk kĂ€is. 😛

Meie leping sai lĂ€bi aprilikuuga ja seega pidime me vĂ”tmed ĂŒle andma reedel, mis on aprilli viimane tööpĂ€ev. Ühel hetkel oli selge, et me nii kiiresti ise kĂ”ike enam ei jĂ”ua ja seega otsis Andreas koristustöödeks kogemustega inimesed. Me kĂ”ik mĂŒttasime, kes koristada, kes tassida, kes pakkida. Vahepeal sadas talv ka meil siin maha ja akna- ning pĂ€ikesekatete pesu vĂ”ttis kummalisi varjundeid, aga me saime hakkama. NeljapĂ€ev oli ĂŒks ĂŒtlemata kummaline pĂ€ev, aga Ă”htul oli meie sĂŒda rahul, et korter lĂ€igib ja selle asjaga on nĂŒĂŒd tĂ”enĂ€oliselt korras.

Reede hommikul saabusid siis valgetes kinnastes ja vatitupsukeste ja muude pulkade ja vĂ€rkidega majahaldaja esindaja ja puhastusekspert. Eelmisel korral vĂ€lja kolides tĂ”steti meid ka ukse taha kontrolli ajaks ja preili tuhnis siis kaks tundi ringi ning kiitis siis meie koletu kĂŒĂŒrimise tulemused kenasti heaks. See oli hea tunne. Tol korral oli tegemist teise firmaga ja vĂ€rkselt renoveeritud korteriga. KĂ”ik oli seal olnud enne sissekolimist laitmatu. Mitte nagu nĂŒĂŒd, selles kohas. Sel korral lubati meil vaatama jÀÀda.

Aknad, vĂ€lised katted, seinad, laed, pĂ”randad, vaipkatted olid tubades kĂ”ik ok. KĂ”ik lĂ€ikis ja oli paremas seisus kui siis, kui me siia 2015. aasta oktoobris sisse kolisime. Aga valgeksvÔÔbatud metallist seinakappidega köök, aastast 80, mida pole selle aja jooksul rohkem vĂ€rksendatud kui seinaplaadid, mis on valge vĂ€rviga lihtsalt ĂŒle tĂ”mmatud, omas nende silmis terve rea koristuspraaki ja kulumise jĂ€lgi. Meile heideti ette plekke ja kriime, mis olid seal juba enne meid ja mida ka koristusfirma ei suutnud eemaldada oma oskuste ja vahenditega. Ok, ĂŒks asi oli tĂ”esti, Ă”huimuri filtrid olid korralikult pesemata. Vannitoas oli siin ja seal setteid. Vesi on siin ÀÀrmiselt kare ja kĂ”ik kohe kivistub. Ma nĂ€gin kurja vaeva, et need setted seal potipĂ”hjas ei kasvaks. Need, mille kallal nĂŒĂŒd aga nokiti, olid seal kĂ”ik enne meid, aga me, rumalad, ei taibanud neid sisse kolides kirja panna ja vĂ”tsime seda kui loomulikku osa, millega on juba arvestatud. Oligi ehk, ainult et sellega, et me selle likvideerime.

Muuhulgas uriseti ka klaasi- ja seebihoidjate ĂŒle, mille me eemaldasime sissekolimsel ja kruvisime seina tagasi siis, kui elamine juba lĂ€ikis. Seega me polnud neid kunagi isegi kasutanud. Sellest ma ĂŒldse ei rÀÀgi, et Andreas ostis kĂ”ik duĆĄiotsikud ja vetsupotikaaned ja kraanide sĂ”elad neljapĂ€eval uhiuued, kuigi meie saime plekilised ja katkised omal ajal. Meile anti aega kolm pĂ€eva ja tĂ€naseks pidi kĂ”ik korras olema. Nii neil ongi – sul on kaks vĂ”imalust ise asi korda ajada ja kui lĂ€bi ei lĂ€he, siis kutsub haldaja ise oma koristusfirma ja sina ainult maksad selle nalja kinni.

Meie poolt palgatud inimesed kraamisid ja nĂŒhkisid seal neid puudjÀÀke reedel ja laupĂ€eval ja eile, kokku hea mitu tundi. Hommikul teatas Andreas, et tal ei ole ikka hea tunne, kuigi asi on kordades paremas seisus kui siis, kui me sisse kolisime. Enne seda oli see korter kaks aastat tĂŒhjalt seisnud. Pole just apetiitne kant ja samas hinnad on arusaamatult kĂ”rged. Pinda on ka rohkem, kui keskmine pere vajaks. Ma saan ju aru, et nende pĂ”hiprobleem on, et meie kvartalis, mis kuulub kĂ”ik ĂŒhele ja samale firmale, on viimase poole aastaga meie elamisele lisaks veel paljud korterid seal vabaks jÀÀnud ja keegi ei taha neid, aga ausalt, vÔÔras mure.

TĂ€na kell 13:30 algas teine katse. Nad tulid viis minutit hiljem. Tibil oli juba tulles tĂŒdinud tige nĂ€gu peas, noor tĂŒĂŒp oli lihtsalt ĂŒleolev. Tere-tere ja hakkas peale.

Köögis olid mitmed puudujÀÀgid likvideeritud. Filter olevat ikka must. Me siis kĂ”ik vaatasime. Aru ei saanud. Nagu keisri uued rĂ”ivad… Tema nĂ€eb, meie mitte. Iga viimase kui riiuli ja nurga ja prao tupsutas ja katsus ja nuusutas tĂŒĂŒp lĂ€bi – kĂ”ik oli puhas ja korras. Samal ajal lehvis tige tibi juba vannitoast meie juurde kööki, et seal pole mitte midagi tehtud. No tere tali! LĂ€ksime kĂ”ik koos vaatama. Tibi lasi Andreasel katsuda enda jĂ€rel seina ĂŒhe koha peal vanni kĂ”rval, et on ju karedam?! Andreas ei tundnud. JĂ€rgmine probleem, kraanisĂ”el oli kĂŒll uus, aga selle ĂŒmbruse pind olevat kohutavalt kare. Surusin siis ka oma pea kraanikaussi, et seda ilmaimet vaadata. NĂ€ha polnud midagi, aga mu kare sĂ”rm fikseeris, et paarimillimeetrine ala ei ole ehk jah, lutslibe, aga no hallooo?! Selle saab ju kohe puhtaks. Koristusfirma juht seisis lapp kĂ€es ukse ja tahtis asja Ă€ra veel siluda – ei lubatud, hilja juba. Kolmas punkt – radiaator seinapoolne kĂŒlg. Selline pool meetrit peenikest meekĂ€rge ĂŒlevalt alla, millele saaks heal juhul ĂŒlevalt poole peale ligi sukavardaga… tema vaatas taskulambiga, et seal on vist tolmu. Sellest eelmisel korral ta juttu ei teinud. Ma juba kujutlesin end seal pangega radikale vett kallamas ja parketiga vaadaku ta seal kĂ”rval siis ise, kuidas hakkama saab?

Koristusfirma mees ja Andreas vaatasid seda nokkimist ahastusega. Mina vaatasin ĂŒha keriva vihaga. Tibi kaagutas midagi, kui halvasti kĂ”ik tehtud on. Koristusfirma mees oli pilk ja pea norus seina ÀÀres, kui Andreas kirjutas meeltesegaduses sellele jurale seal protokollis alla ja alles tund hiljem hakkas mĂ”tlema, et miks ta ĂŒldse nĂ”ustus sellega. Mina ka ei tea, miks. No nĂŒĂŒd on tal kĂŒll juba ka palju kurjem plaan B olemas, aga ikkagi. Eks see ongi selline ebameeldiv olukord, kus tahad lihtsalt asja ruttu kaelast Ă€ra saada ja selle jura peale rohkem enam mitte mĂ”telda. JĂ€lle uus kogemus ja kinnitus, et uude kohta kolides nokime nĂŒĂŒd iga viimase kui kriimu ja tĂ€kke ja defekti vĂ€lja. Ma siin just vahepalana kirjutasin ĂŒhe eriti detailse nimekirja. Ja sellele lisaks on meil fotod neist probleemkohtadest. Siis on hiljem vĂ”imalik nĂ€puga nĂ€idata, et meie pole neid asju tekitanud ega pĂ”hjustanud ja vaadaku ise.

Koguse protokollimajandus nĂ€eb vĂ€lja seesugune – hunnikus riste ja miinuseid ja tĂ€psustusi. Peendetailideni vĂ€lja. Eestis ka sellised asjad eksisteerivad sellisel kujul?

Igal juhul olin ma kogu selle noriva peedistamise peale seal tĂ€na lĂ”puks nii tige, et hoia ja keela. No kohe nii tige, et ma kaalusin mitu korda minemamarssimist vĂ”i karjumahakkamist. Asi lĂ€ks iseĂ€ranis huvitavaks, kui numbritest rÀÀkima hakati. Neist saan isegi mina aru. Seinakareduse ja kraanikrobelisuse ja radiaatorilt tolmu eemaldamise ja filtri uue pesemise peale tulevat meile siis nĂŒĂŒd eraldi arve suurusjĂ€rgus 2000 franki. Nagu pĂ€riselt? Andrease nĂ€ost oli nĂ€ha tema sĂŒgav mĂ”istmatus, mis selle ĂŒlekohtu vastu protestis, aga ebamaiselt viisakas, nagu ta on, surus ta neil lĂ”petuseks veel kĂ€tt ja soovis head pĂ€evagi. Unustage Ă€ra. Minu seest sellises olukorras sellist viisakust vĂ€lja ei pigista. Mina lihtsalt ei suutnud ega tahtnud end enam ohjeldada ja kehva asja juures ĆĄveitslaslikult viisaka kĂ€epigistuse ja kĂŒlluslikult heade soovidega seal vĂ”ltsilt vĂ”imelda. Mitte kuidagi. Marssisin lihtsalt uksest vĂ€lja ja otse lifti.

Tibi ja ekspert, tulid trepist ja jĂ”udsid vĂ€lisuksel meile jĂ€rele. SĂ€ravad naeratused peas suundusid kĂ”rvalmajja uuele peedistamisele. Meist möödudes soovisid meile uuesti head pĂ€eva ja head aega ja kĂ”igi eelduste kohaselt oleksin ma sama vĂ”ltskaunilt pidanud samaga vastama… aga ma lihtsalt ei suutnud ja pĂ”rutasin valjul hÀÀlel sĂŒdame pĂ”hjast ĂŒle meie suure hoovi tollele noorele augustatud silmnĂ€oga tigedale tibile sĂŒgavale silma sisse vaadates: “F*** off, b****!” Ilma hĂ€bikĂŒbemeta saatsin ma ta siis maakeeli ĂŒsna kaugele ja sĂŒgavale. Mina sellist jama ei mĂ”ista ega kavatsegi oma arvamust rohkem endale hoida. Nii on.

Veel vaid hetk varem oma edu nautinud tibi vaatas mind hĂ€mmeldunult, aga astus edasi. TĂŒĂŒp jĂ€rgnes talle kiireneval sammul. Nad kadusid kiiresti kĂ”rvalmajja. Ma oleks vĂ”inud temaga sealsamas vist kakelda ka. No mida ta tuleb meie Ă”ue peale nokkima ja nĂ”ida mĂ€ngima sedasi. Oleks siis asja eest, ma oleks vait ja lepiks, aga sedasi?! Olgu omaette ja mĂ”telgu nĂŒĂŒd hoolega, millega ta just hakkama sai ja kus ta ĂŒle piiri lĂ€ks. Ega me tema ĂŒlemusele sellest rÀÀkimata ei jĂ€ta. Kui me autosse istusime, siis Andreas kĂŒsis, kas ta kuulis mu viimast lauset nii nagu ma ĂŒtlesin.

“Jah, ja sa ei hakka mind vabandama. Kui tahad, ĂŒtle, et sa ei kuulnud midagi, aga minu sĂ”navĂ”ttu sa selle inimese ees ei vabanda.”

“Ma ei kavatsegi vabandada. Ma toetan seda mĂ”tet tĂ€iega. Ma olen lihtsalt liiga hea ja viisakas, et seda talle ise otse nĂ€kku ĂŒtelda…” lisas ta kuivalt.

Hetk vaikust. SĂ”idame kohviku suunas, et koristusfirma esindajaga sotid selgeks rÀÀkida, et mis edasi saab. Andreas on ilmselgelt liimist lahti. Turvavöö pole peal ja auto piiksub majade vahel sĂ”ites haledalt. Palun tal rihma peale panna. Ta justkui ei kuule. Teisel korral Ă”nnestub. Need on need harvad hetked, kus ma kĂŒsin, kas on parem, kui mina sĂ”idaksin. Ma sĂ”idan vihasena kindlama kĂ€e ja jalaga kui mittevihasena. Tigedusehormoonid hoiavad pea roolis vist selge. 😛

Kohvikus vĂ”tavad kaks meest teineteise vastas kohad vaikides sisse. Koristusfirma boss istub pilk maas ja on vĂ€ga tasa. Andreas, imeosav igasugu tĂ”sistes vestlustes, on sel korral ka vait. MĂ”lemad on löödud. Andreas otsib pilguga pidepunkti ja tuge. Midagi uut. Pinge on Ă”hus. Teine tĂŒĂŒp hoiab oma aurava musta kohviga tassi peos ja loksutab seda. Ma juba vaimusilmas nĂ€en, kuidas Kosovost pĂ€rit mĂŒrakas Ă€gestub ja lajatab selle tassi koos kuuma sisuga lauale vĂ”i aknasse vĂ”i Andreasele nĂ€kku. No jah, kogu see olukord on lihtsalt ÀÀrmiselt nĂ”me. Me ju kĂ”ik teadsime, et kui teine kord tuleb pĂ”rumine, siis on kĂ”ik. Antud juhul oli see lihtsalt nĂ”me Ă€rategemine.

Mehed on mornid. Andreas neelab oma suure tassitĂ€ie kahe sÔÔmuga tĂŒhjaks. Teine tĂŒĂŒp keerutab poolikut tassisisu rahustuseks enda kĂ€es. Mina istun veidi tillukesest lauast jalg ĂŒle pĂ”lve eemal, imen oma kĂŒlma vahutavat kohvijooki ja vaatan varjamatu huviga, mis nĂŒĂŒd siis saama hakkab.

Ok, protokolli on vaja. Andreas sĂ€tib end juba minekule, aga krapsan kiirelt pĂŒsti ja teatan, et ma lĂ€hen ise. Ma ei julge ĂŒksi jÀÀda. See oleks vist hetkel aus pĂ”hjendus, aga ega ma ei julge Andreast sinna ĂŒksi ka vĂ€ga jĂ€tta. Lidun autosse, toon protokollid. Uurime neid koos. Mehed leivad ĂŒhise keele. Mina irvitan nende jutu jĂ€tkuks tigedalt teatava kergendutundega:

“No nĂ€ed, veel ĂŒks pĂ”hjus, miks ma EI saa saksa keelt Ă€ra Ă”ppida!”

MĂ”lemad mehed muigavad, sest ilmselgelt oleksin ma piletimĂŒĂŒgivÀÀrilise etteaste seal tĂ€na teinud, kui ma vaid oleksin osanud ennast piisavalt detailselt vĂ€ljendada. Kuigi, olgem ausad, teatavate roppustega saan ma kohalikus keeles ju juba hakkama kĂŒll, aga inglise keel oli antud juhul just sobiv, sest see on kuidagi kaugem ja neutraalsem, aga vĂ”ttis mu mĂ”rumahlased mĂ”tted kenasti kokku. NĂŒĂŒd siis ootame jĂ€relkoristuse arvet ja olenevalt numbrist tuleb pisike lahing vĂ”i suur sĂ”da. Hoidke pöialt, et piisab lahingust, sest Andreas tĂ”epoolest ei vaja mingit lisastressi. 🙂

 

***

Aga meie kolimisekaoses oli ka hulgaliselt nalja ja rÔÔmu ja kogu selle eelneva kibeduse tahan ma minema pĂŒhkida hoopis paremate mĂ€lestustega. Seega ĂŒks kolimise postitus tuleb lĂ€hipĂ€evil veel, saate hakkama? 🙂