Vihaloom nimega Nunnu. Topelt

Vancul läks koolis eile kehvasti. Kehalise tunni ajal jooksis juhe kokku, kui ta mängust liiga vara palliga välja visati. Ta sai hirmus vihaseks. Kohe nii vihaseks, et tegi pool tund vaid vigastatud hülge häält, värises üle kere ja keeldus asju edasi kaasa tegemast. Kuna kehaline oli viimane tund ja koju oma ärritust kaasa ta võtta ei tahtnud, siis autosse istus juba igati viks poiss. Aga autosse tuli ka  Tan, kes esimese asjana teatas, et ta suri häbi pärast täna maha ja Vanc teenis kehalises vist punase kaardi – ehk et järgmises tunnis ta osaleda ei saa ja peab selle asemel klassis istuma ja koolitöid hoopis tegema. Kuna suurematel lastel on kehaline kõigil korraga, siis on Tannul alati hea ülevaade Vancu tegemistest. Vahel ehk liigagi hea.

Kui Tan oma kiirversiooni oli edastanud. Uurisime Vancu käest, et kuidas tema seda olukorda nägi ja palusime tal uuesti kogu olukorda kirjeldada enda vaatenurgast. Vanc teatas vaikselt, et Tan ju juba rääkis, ta on jutuga nõus. See polnud mulle piisav vastus. Järgmisena tuli klassikaline “ma ei mäleta”. Oli väga oluline asi kohe ära klaarida, et see minna saaks. Küsimused-vastused stiilis saime ta loo kokku. Oluline oli just see emotsionaalne pool ja mis tunne see oli ja kas seda oleks saanud kuidagi vältida või teisendada.

Ja me jõudsime taas ringiga Vihalooma juurde tagasi! Kui me Vancu vihal ja ärritusel kooliaasta alguses sarvest haarasime (sellest saad lugeda SIIT), siis asja loomuliku lahendusena tuli ka mõte kasutada Vihalooma, kes aitaks lapsel ärritusest pehmemalt vabaneda. No mingi ese, mida enda lähedal hoida, et siis ärrituse tekkides see kohe hästi-hästi kõvasti selle abivalmi sõbra läbi maandada.

Viimasel suuremal kohtumisel psühholoogi ja õpetajatega tõime selle uuesti teemaks ja kõik olid minuga päri, et vaja on vaid leida sobiv ese. Katsetasime pehmeid stressipalle ja erinevaid muid asju, miski ei polnud päris see. Oli oluline, et Vancul endale tekib äratundmine, et just see asi võiks teda aidata. Selleks pidi sel esemel olema aga õige värv, tekstuur, suurus, raskus ja mis kõik veel. Taskusse pidi see ka mahtuma. Ja siis leia selline tegelane poest! 😛

Kuna sellist ärritust polnud tal enam ammu esinenud ja teraapilise vihalooma mõte oli veidi suikunud, siis eile jõudsime me jälle tagasi oma mõtte juurde. Pahandamise asemel, et sa ju tead, et nii pole ok (mis nagunii ei aita, sest ta teab väga hästi, et nii pole ok), teatasin ma talle, et meie tänase päeva kõige olulisem ülesanne on leida üles see õige vihaloom. Vanc oli päri. Tal vist oleks tõesti üht sellist vaja.

“Aga poes ju pole õiget?!” ohakb Vanc.

“Võib-olla isegi on, me pole ju igas poes käinud. AGA ma arvan, et kõige kindlam värk on see vihaloom ise teha. Ma heegeldan sulle looma.”

Murelik nägu asendus üsna rõõmsaga.

Tegelikult plaanisin ma Tannu ja koera koju parkida ja otsejoones poodi marssida koos Vancuga, aga siis selgus, et mu kaardimajandus on kontorisse ununenud ja ma saaksin need kätte tunni aja pärast, kui Andreas korraks linna tuleb. Ok, tund on hea aeg ja selle aja jooksul saame me ära otsustada, milline see Vancu õige ja oma vihaloom siis olema peaks. Palusin tal tuua kasuta ja pliiatsi ja joonistada mulle enda vihaloom. Ja ta joonistas:

Muigasin endamisi. Ma kujutasin vihalooma ette veidi teise näo ja olemisega. Aga tema vihaloomal oli nii helge nunnunägu peas, et kuidas sa sellist muljud ja litsud? Samas see on tema nägemus asjast. See tegelane peab aitama teda, mitte mind ja keegi pole ju ütelnud, et see loom peaks ise vihane välja nägema.

Lippasime linna, saime Andreaselt mu rahakoti ja suundusime poodi. Otsisime suurest poest lõnga, aga seda polnudki seal. Ju oli kunagi mingi kampaania raames siis lihtsalt olnud, et mul selline hõre mälestus kuklas kummitas. Selle asemel käisime aga sama poe jõulumaal, jah, siis saan juba mitu nädalat isegi kingitusi pakkida jõuluvana kingikotti, rääkimata kõigist tuledest ja viledest, mis jõulude juurde kuuluvad. Ostsime kaks hästi toreadt kuuseehet. Ja itsitasime Vancuga, et näe, me oleme juba oktoobris jõuludeks valmis. Aga ikkagi see lõng!

Kell oli juba kuus õhtul ja suuremad poed veel vaid pool kuni tund avatud. Autoga liikudes oleksin ma kohe teadnud, kuhu minna. Jala oli teine tera. Korraga meenus mulle, et keskuse jalakäiate tänaval on ka üks suur pood, kus ma päris kindlasti lõnga olen näinud. Vudisime sinna. Viimaselt korruselt leidsime lõngad. Vanc kappas ligi ja kühveldas endale kas suurt sobivas toonis sinist kera kaenlasse. Üks oli villane, teine sünteetiline. Ma olin oma peas mõtelnud kogu aeg miskipärast punasele värvilie, aga olin vait, sets see on tema vihaloom. Suunasin ta puuvillaste lõngade juurde. No et need on antud juhul sobivamad ja lasin tal ka näidiseid katsuda, et ta taipaks, mis neil peos olles vahet on. Ok, puuvillane oli väga hea. Mitme erineva ühtlase sinise seast valis ta valge-hallika-sinise kirju lõnga hoopis. No ok. Valisin sobiva heegelnõela ja tavalise suure silmaga nõela ka ja saatsin Vancu tagasi puuvillaste lõngade juurde ülesandega tuua sealt ka materjal suu ja silmade jaoks. Ta valis musta. See tundus peos mõnus.

“Kuule, aga äkki tahad üleni musta tegelast?”

“Ei! Siis ei paistaks ju nägu välja!”

Ma ei hakanud teda veenma, et tumedale saab heledaga ka silmi ja suid teha. Ta oli oma sinisega väga rahul ja liikusime kiirel sammul koju, et vihaloomale elu sisse puhuda.

Hmm, millega täita üks teraapiline loom, kes peab hakkama saama ühe väikese mehe suure vihaga ja selle hoopis rahuks ja rõõmuks muundama? Tatar? Riis?

“Nii, Vanc, vaata, millise luu ja liha peaks su vihaloom endale saama?”

Ta valis riisi. Riis, siis riis. Otse heegeldatud palli sisse ma seda panna ei tahtnud. Kaevasin kapist ükskiku soki ja andsin talle uue elu. Kalausin ja mõõtsin ja vaatasin, lasin Vancul vahepeal testida, aga kui sokist riispall valmis sai, oli see liiga suur. Paras pigem mulle. Vanc arvas ka, et see peaks pisem olema ja veidi pehmem ka. See tähendab, et lihtsamini muljutav, et ehk sisi soki sisse pidi jääma rohkem vaba ruumi. Ok, sellest teen siis midagi muud. Tõin järgmise ükski soki. Ma pole raatsinud neid ära hävitada, set sma siiani usun, et ühel päeval ehk tulevad ende paarilised tagasi, aga püha missiooni nimel, olin valmis mõned ohvrid tooma. 🙂

Uus riisipall sai pisem ja pehmem. Vanc katsetas nii ja naa ja see sobivat hästi. Ja rohkem polnudki muud, kui palusin Vancul tuua endale joonistatud kujunduseg akausta, et ma ikka täpselt teakdin, kuidas see tegelane välja peab nägema ja istusin heegeldama. Kui ma ujumise ja rattasõiduoskuse olen elu jooksul suhteliselt minetanud, siis heegeldada oskan ma natuke endiselt. See on vahva tunne.

Vanc vaatas suuril silmil oma uue sõbra sündi.

Saage tuttavaks! Tema on Vancu vihaloom, kelle nimi on… Nunnu.

“Sest ta on lihtsalt nii nunnu!” kudrutas Vanc oma vihaloomaga.

Ma ei hakanud nime kahtluse alla seadma. Selline nimi tundus kokkuvõttes isegi nunnu 🙂

Töötab ta siis umbes nii:

Aga teda saab veel palju enam kokku suruda, kui väga vaja on. Tal on siis kõdi ja hea ja ta võtab rõõmuga kõik lapse mure enda sisse ja teeb olemise hoobilt nunnumaks 🙂

Nunnu sai liiga ruttu valmis ja mul näpud alles sügelesid. Teise, selle esimesena valminud suurema riisipalli ümber heegeldasin ma musta naha. Ja suured helesinised silmad tegin talle ka.

Ma olin üsna kindel, et Andreas tahaks seda endale, aga kuna tema oli tööl ega teadnud, mis täna kodus on toimunud, siis läksin seda hoopis Tannule tutvustama teadmisega, et eks see sinna elama jääbki. Tan palus selle Nunnu endale ja võttis selle kohe ka kaissu. Leidsime mõlemad, et see tegelane meenutab natuke neid armsaid tahmapalle meie kõige lemmikuma multikameistri Miyazaki Totoro ja Vaimudest viidud lugudest 🙂

Öösel tegin korraks elamises tiiru ja korjasin teraapilised Nunnud kokku, et teha neist ka ühispilt. Paremat valgust otsides kohtusin Happyga. Ka tema avaldas oma sümpaatiat uute kaaslaste suhtes. Hea, et tal pole kombeks midagi närida 🙂

Sellised need meie eileõhtused nunnud vihaloomad Nunnud siis saidki, hihiii! Ja pildituuri järel viisin nad tagasi oma uut sõprade juurde pikutama. Öösel on viha vähem. Siis on eriti lihtne nunnu olla 🙂

Ja täna hommikul läks Vancu helesinine Nunnu tema peos kooli. Päris esimest korda.

 

Ma soovin nii väga, et igast vihast ja ärritusest saaks üks eriti nunnu olemine! Iga päev ja alati! 🙂

 

TÄIENDUS üks päev hiljem:

Eile hommikul oli nii kiire ja Andreasel polnud väga aega vihapallidesse süveneda enne, kui need juba koolis olid. Koduteel näitasid poisid lahkelt aga oma uued sõbrad ette ja selgus, et Nunnu oli vahetunni ajal juba katusele lennanud ja õpetaja käis seda sealt redeliga alla toomas. Selgitasime Nunnule, kelle nimi koolis on Cute (Kjuut), et tema ülesanne on siiski taskus või peos püsida, mitte lastega koos ulakusest hulluks minna. Ta vist sai aru. Eks eismene päev ongi sisseelamiseks. Aga Andreas armus neisse pallidesse ära ja teatas, et tal on ikkag ka päris oma palli vaja. Selge. Kui oma palli, sisi oma palli. Ta arvas, et selline suurem, nagu Tannul, sobib talle väga suurepäraselt. 🙂

Õhtul istusin maha ja tegin siis veel ühe musta palli. Sinisilmse. Kui see valmis sai, küsisin Tannult, kes mu kõrval seisis, et kumb talle rohkem meeldib. Siis küsisin Andreaselt ja selgus, et Tannule meeldib uus rohkem ja Andreasele seesama olemasolev rohkem. Seega sai Tan uue endale ja Andreas selle, mis talle algusets peale väga meeldis.

Täna on meie osariigis vaba päev. Andreasel oli küll plaan tööle minna, aga tunnike kauem magada võis ikkagi. Mul oli hea meel, et ma hommikul poisse ei pidanud kooli ajama ja kui ma siis lõpuks silmad lahti lõin, nägi esimene kaader maailmast välja just selline. 😛

Ja siis selgus, et vahva tahmapalli meenutav vihaloom on endale vahepeal ka päris oma nime saanud – Ballbert 🙂

Käesoleval hetkel istuvad Andreas ja Ballbert juba kontoris ja teevad usinasti tööd. Neil klapib koostöö suurepäraselt.

Vot siis sellised lood meil siin hetkel.

 

3 aastat armastust

FB tuletas meile Andreasega täna meelde, et me oleme olnud nüüd juba kolm aastat ametlikult ka virtuaalsõbrad.

Kolm aastat tagasi lendasin ma 25. oktoobril Münchenisse, et kohtuda päriselus esimest korda Andreasega. Mina läksin sinna oma erialaseid asju ajama, tema oma konverentsile ja meil mõlemal oli nii hea meel, et elu sedasi asjad meie jaoks soodsalt kokku mängis. Meil oli tervelt viis päeva, et veenduda, et sellest saabki meie edasine elu.

Kolm aastat tundub täna numbrina nii pisike ja ometi tundub see aeg igavikkude igavikuna. Me oleksime nagu terve elu koos olnud ja alati teineteist teadnud ja tundnud.

Me olime enne esimest kohtumist Münchenis küll vahetanud nelja ja poole kuu jooksul enam kui 50 tuhat pikka ja veel pikemat sõnumit, aga esimene päriskohtumine tekitas sellegi poolest suurt elevust. Ma olin ööl enne lendu tööl olnud, aga tukkumise asemel oli mul vaja Helsingis lennukit vahetades hoopis küüsi lakkida, lakki eemaldada ja uuesti lakkida. Kuus passimise tundi kadusid nagu võluväel.

Andreas seevastu ei tahtnud hiljaks jääda ja oli lennujaamas kohal juba tund aega varem. Istus ja niheles ja vaatas saabuvate lendude väravas inimisi ja unistas ja kartis natuke ka, et mis juhtub siis, kui me kohtume ja no kohe üldse ei kliki. Olime eelnevalt kokku leppinud, et no mis siis ikka, siis oleme lihtsalt sõbrad ja ongi korras.

Mu lennuk maandus. Viskasin oma reisikotikese hooletult üle õla ja astusin tugevatel kontsadel õõtsudes lennukist välja. Värava suunas kulgevast inimjõest kargasin ma aga välja ja põikasin vetsu. Mul oli vaja õige rahulikult hingata sisse ja välja. Õues oli pime ja märg, aga mina surusin endale päikeseprillid ninale, tegin sellest hetkest pildi kah.

Ma teadsin küll, et Andeas mind ootab ja mõtleb, et kõik juba tulid lennukist välja ja kuhu mina siis jäin. Saatsin talle smsi.

“Kas ma peaksin ka välja tulema?”

Ta vastas kohe “jaa!”

Ja mina mõtlesin, et oli mul vaja talle kirjutada, nüüd oskab ta mind oodata ja ma ei saa minema hiilida 😛 Noh, aga ok, mis seal enam, siit aetakse mind nagunii minema, tagasilendamiseks peab teise värvasse minema. Kohendasin särki ja prille, surusin telefoni pükse tagataskusse ja astusin nagu muuseas väljapääsu suunas.

Ta oli seal. Seal oli veel terve hulk inimesi, aga ma nägin ainult teda. Ta punastas. Mina punastasin ka. Seisime seal teineteise ees ja mõtlesime mõlemad, et kallistada on nagu naljakas kohe ja kätt anda tervituseks on ka ikka eriti tobe. Olime kaks kohmetut inimest, kes ei julgenud teineteisele õieti silmagi veel vaadata. Naljakas ja armas oli olla.

Autos istudes nägin ma küll, et maailm on pime ja külm ja märg, aga see ei puutunud kuidagi minu sisemisse päikesesse, mis oli hele ja soe ja särav. GPS tegi nalja ja me panime hotellist mööda. Väikesed tiirud ja jõudsime õigesse kohta. Vastuvõtus oli veidi siblimist, midagi oli süsteemiga nässus, aga saime oma toad ja võtmed ja läksime tagasi autosse, et see parklasse viia. Auto paigas, avas Andreas luugi ja haaras oma pisikese kohvri järele. Suures ärevuses oli ta sealt varem midagi vahepeal otsinud ja luku lahti unustanud. Robinal lendasid ta puhtad triigitud-viigitud riided kohvri kõhust auto taha maha ja tema kohmetus süvenes veelgi. Korjasime asjad kokku ja ma muigasin endamisi armsalt, et kui see nüüd pole ärevus minuga kohtumise pärast, siis mis see siis veel on.

Viisime asjad üles ja saime uuesti kokku. Kell oli nii kaugel, et veel oleks ehk linna söömagi jõudnud. Ma olin korraga marunäljane. Ma vist ei olnudki päeva jooksul midagi veel söönud? Aga ta ei tihanud liikuda, süda kloppis. Istus siis voodiäärel ja ma lugesin ta südame lööke. Ärge naerge midagi, et professionaalne kretinism, ma tõsimeeli muretsesin ta pärast. Kuigi naljakas oli ju ka. Pulss oli umbestäpselt 105 sel hetkel 😉

Aga ikkagi see söömine. Kohe nurga taga oli pisike sushirestoran. See tundus mulle hea mõte. Nad olid veel tund aega avatud. Võtsime istest ja kiire menüüga tutvumise järel tellisime ühe kompketi kahele inimesele. Andreas sõi vist ainult kolm ampsu. Mina sõin ülejäänu ja itsitasin sisimas, et kuidas selle esimese mulje loomisega ja naiste väljassöömisega seal “Tuulest viidud” raamatus oligi. Et nagu linnunokatäiega tohiks vaid? Kama puha, üks õige eesti naine sööb isuga ja ilma igasugu teeskluseta, siis jõuab rohkem. Sushi oli väga hea. Ja see, kuidas Andreas mind ainuti vaatas, see oli ka hea 🙂

Järgmisel hommikul oli meil vaba päev. Läksime linna. Istusime platsil kohvikus, variaktuse all. Inimesed käisid järjest seal platsil midagi vaatama. Kellasid? Ma pean tunnistama, et ma ei tea Münchenist endiselt mitte kui midagi. Ma nägin ainult Andreast. Me oleme nüüd juba kolm aastat naernud, et ju me peame sinna ikka ühel heal päeval tagasi minema ja linnaga ka tutvuma teineteise imetlemise sekka 🙂

Sellest päevast on mul pilt. Ootasime punase fooritule taga luba teed ületada. Sellest pildist sai väga pikaks ajaks mu profiilipilt, sest mulle meeldis see hetk, kus ma end nii ilmatuma õnnelikuna tundusin (ja see tunne mõne päeva või nädalaga otsa ei saanud nagu alati varem juhtunud oli).

Edasi läks kõik nii kähku, et see vajab eraldi raamatuid kunagi ühel päeval. Aga aasta aega hiljem elasime me lastega kõik koos juba Šveitsis. Meie armastus ja soov koos olla pandi igati proovile, aga kõigi takistuste ja takistajate kiuste oli me tunne ja soov koos olla ja teineteist armastada niisama suur ja võimas nagu aasta varem. Me tulime kõigist võitlustest koos võitjana välja ja see lisas veelgi kindlust ja veendumust me suhtesse. See kõik polnud vaid unistus ja unelm armastusest vaid see päriselt ka oli ja on tõeline.

Täpselt aasta aega hiljem korduspilt 🙂

Ka kaks aastat hiljem ehk tänaseks siis aasta tagasi tegime me sarnase pildi, aga ma ei suutnud seda hetkel leida ja kokkuvõttes polegi see nii oluline, sest nüüd, kolm aastat hiljem, oleme me koos käinud ja sõitnud läbi kes teab kui palju kilomeetreid ja auke, maha pidanud veel enam võitlusi  ühise tuleviku nimel ja valmis milleks kõigeks, igaks uueks seikluseks, sest kui miski siin ebakindlas maailmas on õige ja kindel, siis oleme me need meie kaks teineteise jaoks. Ikka edasi. 🙂

Hetk meie sellesuvisest teisest pulmapäevast. Foto: Stina Kase 🙂

 

PS kinnitame turvavööd, sest meie järgmine seiklus toob meid uue aasta alguses kogu kambaga Eestisse elama 😉

#MeToo

“Kuule, aga kui imeilus naine jätab 3/4 kerest katmata ja astub väljakutsuvalt riietatult tänavale, siis ta ei tohiks imestada, et mehed sellele reageerivad,” teatab Andreas mulle veendunult.

“Hehh, jälle see riietumise ja mitteriietumise ja ise oled süüdi teema!”

“No aga on ju küll, et vahel mõned kohe meelega otsivad tähelepanu!”

“On, aga ISEGI kui keegi seda teeb ja ka ihualasti mööda tänavat astub, siis sina ju ei lähe teda kommenteerima ja vilistama ja hõikuma?”

“No ei lähe jah…”

“Vaat selles vahe ongi. Sa näed, võid asjast arvata, mida iganes sa heaks arvad, aga sa ei lähe teda tülitama ja näppima ja ei eelda, et ta on seal tänaval vaid selleks, et ta ennast sinna pakkuma on tulnud.”

“Seda küll,” nõustub ta väitega.

“Aga mõni mees arvab just nii, et tal on selleks mingi õigus ja õigustus. See on vale ja nõme ja peab muutuma.”

Ja ka sellega on Andreas nõus. Tore. Muidu oleks sõjaks läinud.

***

Viimase paari nädala jooksul on meedia õilmitsenud Hollywoodi ja meie oma Malaisia-reisi ja ka päris kohalike Eesti arstilugude ja võimaliku kupeldamisskandaali keskel. Seksuaalsel ahistamisel on sada erinevat nägu ja viisi ja alati leidub neid, kes leiavad, et neist asjadest rääkimine on tüütu ja tülikas, teema on ülespuhutud, esitatud vale nurga alt, on kindlasti kättemaks ja ärategemine. Paraku saab rünnaku räigust hinnata kõrvalt iga asjasse pühendatu oma arusaamade läbi, aga inimene, kelle isiku ja keha suhtes see akt toime on pandud, peab sellega kuidagi toime tulema ja ellu jääma. Meie asi on kuulata ja püüda mõista (mitte hukka mõista) ja olla olemas, kui midagi on juhtunud. Ideaalis on eesmärk aga siiski see, kuidas selliseid asju vältida, kuidas ennetada, kuidas märgata, kuidas ennast kaitsta, kuidas kedagi teist aidata ja kaitsta ja alles siis tuleb vajadus teada, mida teha edasi, kui selline asi on juhtunud. Ma usun, et meil kõigil on vaja neist teemadest palju avaramat ülevaadet meie kõigi parema homse nimel.

Kas ikka täiskasvanud naine saab suudlusest trauma ja kas sõbralik käsi kannikal on ahistamine? Äkki keegi sai millestki hoopis valesti aru? Eks iga inimese arusaam eetikast ja moraalist vonkleb veidi oma rada. Kangemate tegelaste suurem taluvuspiir ei muuda kuidagi vähemoluliseks kellegi teise leppimatust ka vähemaga. Ei tasu arvata, et teema on ülepaisutatud ja dramatiseeritud. Kindlasti on ka neid olukordi, aga kes oleme meie, et oma hinnangutega lahmida? Kui puupüsti täis bussi teises otsas kedagi käperadatakse, siis te ju võite samas bussis samal ajal viibida, aga kui realistlik pilt on teil antud episoodist? Annab see, et te ei näinud, tundnud, tajunud, teile õiguse ahistajat-ründajat kaitsta ja õigustada?

Teise haavatavust ja probleemi pisendades raputatakse vaid soola lahtisele haavale – said oma paugu juba kätte, näe, võta veel, sa oled nii nõrk, et sellisest asjast numbri teed, sa ainult kujutad ette, et sul vastik ja valus ja ebamugav oli, küll mina juba tean. Päriselt? On kohutavalt kole väita, et kes meist poleks siis rumalusi teinud või ega üks suudlus küll traumat ei põhjust täiskasvanud naisele. Võib ikka põhjustada küll ja ta pole seejuures kuidagi tossike, ärahellitatud printsess või vähem täisvereline naine, kui see teda traumeerib.

Mis siis ikkagi on ahistav? Lihtsat viisakat ukseavamist, hetkel, kui see on abiks, ei pea ka kõige vähemtaluvam inimene vast ahistamiseks. Küll aga saab ka ust avada nilbelt ja nii, et see ahistavalt mõjub.

Et asi polegi nii palju seksuaalsuses vaid ikka võimus, on viimasel nädalal jooksul palju jutuks olnud. Võimalik, et võimumängud mängivad selles sageli suurt osa, aga vahel on tegemist ka pesueht taltsutamatu sugutungiga. Seksuaalsus ei kätke endas kaugeltki ainult ihasid ja soojätkamisega seotud teemasid. Ka see, kuidas me iseendaga läbi saame, kuidas end peeglist vaatame ja näeme, kuidas me end tunneme, kuidas me tajume, et teised meid vaadavad, kuidas meid vaadatakse, mida me kanname, kuidas sätime juuksed, kuidas istume-astume ja mis kõik veel käib lahutamatult meie seksuaalsuse juurde. Seksuaalsus käib käsikäes turvalisusega. See võib muuta meid väga võimsaks ja samas võib see meid muuta väga haavatavaks.

Seksuaalse ahistamise mõõde on minu jaoks palju laiem kui käsi kannikal ja “kuule, mimm, palju küsid?”

Kui tänavaserval kõõluvad tüübid napis rõivas mööduvale naisele vilistavad, siis see on ahistamine. Aga kui keegi kellegi suhtes põlastavalt käitub tema välimuse või olemise pärast, siis see on samavõrd kellegi seksuaalsust ahistav. Ja mitte selle, kes millestki ilma jäi või oma põlgust väljendas. Igasugune kehakaalu, -kuju, väljanägemise, riietuse ja muu seesuguse kommenteerimine on vägagi seksuaalsusega seotud võimalikult alandavad ja ahistavad teemad. Hellad ja sügavad. Läbi nende on meid võimalik haavata väga valusal viisil nii, et sellest saab väga ka meie minapilti ja turvalisust häiriv teema. Pikaks ajaks. Vahel ka eluks ajaks. “Ma olen kole! Ma ei meeldi mitte kellelegi! Ma ei väärigi kedagi! Ma sobingi vaid purjus peaga üheöösuhteks!” jne – neis nentimistes mängib kandvat rolli muuhulgas ka ahistatud, rünnatud ja haavatud seksuaalsus.

Ahh, et kas üks suudlus võib traumeeriv olla?

Kogu selle inetuse keskel, mida need väga vajalikud lood päevavalgele on kiskunud ja meile lisaks veel ka aimata on jätnud, on kõige olulisem see, et me räägime sellest teemast ja neist asjadest, palju julgemalt ja avatumalt.

***

Internetis leviv me-too-kampaania, mis kutsub üles märku andma, et ka mind on seksuaalselt ahistatud ja/või rünnatud, teeb juba mitmendat virtuaaltiiru ümber maakera ja kasvab ja kasvab ja üha rohkem väärastunud koledusi ujub päevavalgele. Ujub kohtadest, kus neid oodata ei tihanud või ei osanud.

Kuigi eesmärk oli, et inimesed teadvustaksid läbi #MeToo probleemi olemust ja selle õõvastavalt laia levikut, siis ometi on seda väga erinevalt vastu võetud. Kes leiab, et viimaks ometi on aktsepteeritav asjast rääkida. Kes arvab, et asi jääb lihtsalt “mina ka” mainides õõnsaks ja sisuta. Kes arvab, et on idiootne vanu asju üles kaevata, sest need on ju ammu läinud ja midagi muuta nagunii ei saa ning sama valu uuesti ja uuesti läbi elada on rumal. Kes arvab, et süüteolistele tehakse liigagi. No mis neist torkida, nad on muidu ju nii tragid ja tublid ja head inimesed, elu on edasi läinud. Asja üdi juurest pöördutakse liiga sageli hoopis ahistajat ja ründajat kaitsma, et mõtelge ometi, sellistest asjadest rääkides ei võida te midagi tagasi, aga te teete oma süüdistusega liiga nende isikute lastele, kaaslastele, vanematele ja teistele lähedastele, kes pole milleski süüdi! Hea veel, kui seepeale ei alga ohvrisüüdistamine oma ilus ja hiilguses, kes, mis, kus, miks, kuidas, kellega, millega jne tegi või ei teinud.

Mitte, et see nüüd mingi põrutav uudis oleks, et need teemad on meiega igapäevaselt ja ahistamise osaliseks võib sattuda kodus, bussis, tänaval, poes, tööl, peol ja kus iganes. Vahel on see vaid kiire ebameeldiv kokkupuude, vahel pikaajaline vinduv õudus. Iga selline juhtum jätab oma jälje, mõnele ka haava ja armi. Ohvri- ja kannatajateema on paraku väga lai. On asju, mis puudutavad meid sügavalt ka kaugelt eemalt. Ka turvaliselt kodus diivanil istudes ja kellegi teise lugu lugedes oleme me vahel väga kaitsetud ja võime neid lugusid rängalt läbi elada ja see võib elustada vanu tonte, meid haavata ja painama jääda.  Iga kogemus on isiklik ja me saame seda kogeda vaid iseendana ja seepärast ei saa keegi teine pisendada kellegi teise kogetut. Olgu see kogemus siis pärisisiklik või kogetud läbi lähedase või ka võõra inimese tunnistuste.

On asju, mida me ei suuda ära hoida, aga oluline on see, kuidas me juhtunuga toime tuleme ja sellesse suhtume. Läbi kõigi nende lugude kasvab julgus juhtunust rääkida, kasvab meie mõistmise võimekus ja loodetavasti ka oskus sekkuda ja kinnitada, et ei, selline käitumine ei ole ok ja siit läheb piir.

***

Alljärgnevad kogemused on isiklikud. Need lood on läbi ja läinud ja seepärast on mul kergem neist rääkida. Kellele on need äratundmiseks, kellele hoiatuseks, kellele märkamiseks ja mõistmiseks. Kinnitan, et tänasel päeval on minuga kõik ok, kõik need lood on vaid mälestused. Kõigi nende lugude vahele on jäänud ka väga palju ilusat ja head ja see on see, mis mind alles on hoidnud kõigest raskest hoolimata.

Ma alustan oma lugudega mitte tähtsuse vaid kronoloogilises järjekorras, kohe päris algusest. Nii saab kokku ühe naise kasvamise ja karastumise lugu. Murdumise asemel ajasin ma end lõpuks hoopis sirgu. Kindlasti olen ma täna siin ja praegu ellujääja, aga ma olen olnud ohver. Kaua ja pikalt. Kange ja kannatlik. Need lood, mis jäävad mu lapsepõlve, tunduvad suure inimese jaoks ehk jaburalt lapsikud, aga ometi mõjusid nad mulle sel hetkel ja selles ajas ja vanuses just nii ja see on oluline osa seksuaalse ahistatuse tervikust. See on see, kust saab alguse kiusamine, ahistamine, ründamine ja ka see, kuidas me sellega toime tuleme, kuidas me talume, kannatame, heitume, alla anname, ise samaga vastame, ära läheme.

Ma ei peatu täna enda varajase lapsepõlve kogemustel. See teema on põhjalikult läbi lahatud ühes teises lood, mille leiab SIIT. Aga ma nimetan neid kaht väärastunud meest antud juhul siis enda #MeToo nr 1 ja #MeToo nr 2.

#MeToo nr 3 – siis, kui sa poistele meeldid?

Kolmandas klassis sain ma selgeks selle, et kui poisid kisuvad, sind patsist kisuvad, siis sa meeldid neile. Mulle see sedasi küll ei tundnud, sest see oli valus ja vastik. Ja nõme oli see ka, sest needsamad poisid olid vaid mõni aeg varem minuga sõbrad olnud ja meie juures mägedel minuga mängimas käinud. Ma ei taibanud, mis neile sisse oli läinud. Tegelikult polnud see ainult patsist sikutamine, see oli patsipidi mind põrnadale põlvili tõmbamine ja mööda klassipõrandat enda järel lohistamine. Ikka vahetunni ajal, enne tunni algust ja õpetaja saabumist, klassiruumis. Hoidsin vaid oma pika paksu patsi peapoolsest otsast kinni, et kuidagi seda valu taluda ja lohisesin. Põlvikuhooajal oli keerulisem, aga külmemal ajal säästsid sukkpüksid põlvi. Selgitust kodus sellele, miks mu põlved katki ja sukkpüksid kulutatud, mul polnud. Mind oli õpetatud oma asju väga hoidma ja ma hoidsin neid väga hoolsalt, aga sukkpükste põlvedele ma kodus vabandust ei leidnud. See, et ma “poistele meeldin” tekitas minus vastikust. Just seepärast kartsin ma sellest kodus rääkida. Aga midagi ise ette võtta ma ka ei osanud. Ma ei mäleta, et kedagi teist oleks sedasi lohistatud.

#MeToo nr 4 – hirm ja liputaja

Ma olen endamisi ikka mõtelnud selle üle ja vahel ka välja ütelnud, et ma sain suureks siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid. Ma olin siis kümme aastat vana ja käisin neljandas klassis. Sellest ajast peale olen ma tundnud, et olen ise endaga hakkama pidanud saama ja iseenda eest vastutama. Sellel ajal olid aktiivses faasis nii nr 2 kui nr 3 olukorrad ja samal ajal kuulsin ma kodus mamma käest kogu aeg hoiatusi, et vaata, kuidas emale siin samas meie maja juures mäe otsas võõras mees kallale tuli ja kui väga tal vedas, et ta tulema sai. Mamma õpetas mind kartma pimedust, kartma üksijäämist, üksi liiklemist. Ja teate, ma kardan pimedal ajal maailmas kõige rohkem tänase päevani oma kodutänavat, sest see on kusagil väga sügaval mu ellujäämisprogrammi sisse kirjutatud, et pime aeg on ohte täis.

“Ära jää pimeda peale! Tule kohe otse koolist koju!” olid tema igapäevased õpetussõnad. Ta istus iga päev valvsalt aknal ja ootas mind koju. Kui ma bussist maha olin jäänud ja järgmise või ülejärgmisega tulin, siis pidin aru anda, miks see nii juhtus. Mamma oli väga valvas ja püüdis mind iga hinna eest väliste ohtude eest kaitsta. Järjest jäid ära mu klaveritunnid ja muusikakoorid ja trennid, sest ma oleksin neist liiga hilja koju jõudnud ja mammal poleks olnud selget ülevaadet, kus ma olen, mida ma teen ja miks ma juba kodus ei ole. See oli ahistav, aga alles hiljem mõistsin, et ta päriselt ka vaid muretses mu pärast.

Küll aga ei suutnud see mind säästa liputaja eest, kes ühel päeval mu koduteel bussist väljudes, üsna peatuse juures, oma helebeeži mantli hõlmad valla lõi ja ma vaatasin liiga lähedalt tõtt millegagi, mida ma kohe kindlasti näha poleks tahtnud. Vastik oli. Jooksin pisaraid pühkides koju ja libastusin märjal mudasel maal, käisin käpuli ja määrisin end ära. Ma ei julgenud tagasi vaadata ja lihtsalt jooksin. Ja mammale rääkida ka ei julgenud, sest tundus nii kohutav millestki sellisest talle rääkida, millest ma rääkida ei osanud.

#MeToo nr 5 – lõhkine särk

Ma püüdsin ise oma elu, tunnete ja probleemidega hakkama saada. Aga ilmselgelt ma ei saanud. Lisaks kodusele jätkuvalt pingelisele õhkkonnale, koolis klassijuhataja poolsele kiusamisele ja pingetega klassikaaslaste vahel, olin ma oma koorma all lõhkemas. Polnud päeva ega hetke, kui mu pea poleks valutanud ja süda poleks paha olnud. Mul oli juba ammu selge tee kooli arstikabinetti. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin ja ütlesin, et ma end halvasti tunnen, näitas kraadiklaas nagu tellimise peale 37,2-3-4-5 ja ma sain tõendiga koju. Seda juhtus vähemalt korra nädalas. Enamasti rohkem. Ega ma tahtnudki muud, kui koju saada ja koolist eemale. Ma olin rõõmus, kui suvevaheaeg saabus ja sügisel seitsmendasse klassi minnes varisesin ma sisimas kokku.

Enne kehalise tundi läks plikade riietusruumis jälle ütlemiseks. Poiste pärast ja selle pärast, kes on õigem klassivanem ja kui nõme on meie klassijuhataja ikka tegelikult. Ja ikka need poisid, kes kellele meeldib, kes on lits ja mina olin üldse jube nõme, et mul asjast oma arvamus oli, mis üldsuse arvamusega ei ühtinud. Narrimine käis ka mu teises maakera otsas elavate vanemate pihta. Protestisin. See oli liiga hell teema, millega mõnitada. Kaks klassiõde tõukasid mind vastu seina, peaga vastu peeglit ja üks neist haaras mu koolipluusi taskust ja tõmbas sellest järsult. Pluus rebenes katki ja tasku jäi nõutult üle seelikuvärvli tolknema. See oli õrn vanus, kus ma alussärki pluusi all kanda ei suutnud, sest see oli valus ja parajat rinnahoidjat mul veel polnud. Oli lõhkine särk ja selle all punastav paljas tärkav rind. Oli maailma kõige koledam häbi.

Ühe hingetõmbega jooksin ma enda kokkurabatud asju katkise särgi vastu surudes ja auku kattes riietusruumist välja. Sain kuidagi kätte oma jaki garderoobist ja jooksin koolimajast nuttes minema. Plikade naer kõlas ikka veel mu kõrvus. Ma tõotasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi enam sinna kooli tagasi. Läksin koju ja teatasin seda ka emale. Seletamist jagus… Palju. Järgmisel päeval läks ema kooli ilma minuta. Otse direktori juurde ja võttis mu paberid sellest koolist välja.

Ma olen tänase päevani pisarateni uhke oma ema üle, kes ei sundinid mind tagasi minema sinna põrgusse ja üleliigseid küsimusi küsimata lihtsalt tegutses ja tegi omalt poolt kõik, et olukord kiirelt lahendada. Palju aastaid hiljem otsisin iseendas lepitust nende inimeste suhtes. Ma uskusin, et nad ei plaaninud mu särki sedasi katki kiskuda ega aimanudki, kui haavatv ma tegelikult sel ajal olin. Siis oli ema see, kes mu peale maruvihane oli, et kuidas ma ometi saan selliseid asju andestada. Aga ausalt, ma ei suutnud neid vihata ja karta rohkem.

#MeToo nr 6 – uus algus

Seitsmenda klassi oktoobris, vanuses 12, vahetasin ma kooli. Uues koolis oli mõnes mõttes tore. Ma sain õppida ja kool ei asunud enam kodust liiga kaugel. Sellel hetkel olin ma varaküps ja sügavalt traumeeritud. Nii, nagu ma olin, olin ma huvitas nähtus mõnegi küpsema poisi jaoks. Eks see vanus ongi selline? Ja ole meelitatud, et sind märgatakse, palju hullem, kui sind millekski ei peeta? Ära ole pipar, see on ju ainult lõbu ja mäng? Ikka kui poisid tähelepanu pööravad, siis nad annavad sulle teada, et sa meeldid neile? Et nad nagu veel ei oska ennast otse ja ausalt väljendada? Ma kasvasin üles poistega koos mängides ja mul oli alati sõpru poiste seas rohkem, samas ma olen sattunud sama õhku hingama liiga sageli tüüpidega, kes arvavad, et oma sümpaatiat peab kuidagi äraspidiselt avaldama vastupidiselt loogikale. Ja see on rõve. Eriti vaprad on nad kambakesi.

Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Vahetunnid ja koolipäeva lõpud olid kõige hirmsamad hetked kooliskäimise juures. Ma ei tea, kui palju kordi poisid mind mu pikkade juustega peadpidi kraanikaussi surusid, mis kuivasid tunde. Lugematu arv kordi istusin ma üksinda kinni poiste vetsus ja riietusruumis, tingimusega, et saan välja, kui musi annan. Kui mõni korrapidaja-õpetaja mind sealt leidis, sain mina riielda, et ma vales kohas olen. Nagu ma sinna ise ja vabatahtlikult roninud oleksin! Mäletan liiga selgelt, kui vastik oli all keldris pimedas garderoobis luku taga passida ja loota, et koolitädi ometi tuleb ja mu välja laseb. See, kuidas vahel mõni kiire käsi selja tagant su rinnahoidjat sikutas ja ohh, seda nalja, kui see haakidest lahti veel tuli… Kord panid poisid mul vene keele tunnis patsi otsast kärssama. Kogu verbaalne värk veel lisaks… Ma teadsin juba vanuses 12, milline loge lits ma olen. Viru linnuke oli mu teine nimi, isegi tunnihinda teati. Keegi tark helistas kord meile koju ja küsisi mu mammalt, mu tunnihinda. Arvake, mis seejärel kodus toimus?!

Te küsite, kus olid õpetajad? 9klassilise väikekooli võlu ja valu mängis selles oma osa. Kui üks põhikiusaja on samas kooli armastatud õpetaja poeg ja teised tema head sõbrad, siis võib ju asjadele vaadata läbi sõrmede ja veel omalt poolt takka ka panna? Noh, ongi see plika ju selline kerglane, eksole? Ma olin hinges väga katki, kohati ehk endale aru andmata ka provotseerisin neid, aga kus ometi olid õpetajad, et see jama lõpetada? Õpetajad olid tegelikult ju kogu aeg meie lähedal, aga nad tegid näo, et nad ei näinud kunagi midagi. Laste naljad? Daa! Aga kui ma murdusin ja ühele tüübile neist lõpuks kallale läksin ja jalaga psse virutasin kogu jõust, siis olin klassi ees ja pidin vastama küsimusele, kas ma olen hobune.

Meil oli klassis ka toredaid poisse ja tüdrukuid ja meil oli tunnis ka toredaid õpetajaid. Isegi väga toredaid. Aga ma vihkasin kooli, vihkasin õpetajate mittesekkumist ja kõige enam vihkasin iseenda elu.

#MeToo nr 7 – Eesti väikesaare jaanituli

Ma olin 13, kui me sõbrannaga tema isa juures saarel suvitamas käisime. Selle suve mälestused on imeliselt ja kirkalt mul meeles. See suvi maitses nagu suhkruga kondenspiim, millest me kohaliku poekese tühjaks sõime ja ma tundsin end elus vist esimest korda teadlikult vaba ja õnnelikuna. Me magasime poole päevani ja olime üleval tõusva päikeseni. Ööd läbi kiikusime me suurel külakiigel koos teiste noortega ja meil oli nii tore suvi.

Jaaniööks oli saarele kogunenud erakordselt palju rahavast. Pidu oli vägev. Ikka sealsamas kiigeplatsil. Maailm hakkas juba uuesti valgeks muutuma, kui mu sõbranna kuhugi oma sümpaatiaga kudrutama läks. Kiikusin ja kõõlusin niisama. Meist paar aastat vanemad poisid, kes meiega muidu igal ööl koos teistega ka kiikumas käisid, olid sel õhtul napsutanud, aga lõbusad. Üks neist kutsus mind endaga kaasa läbi metsatuka poolsaare teisele kaldale päikesetõusu vaatama. Ma ei aimanud selles midagi halba ja olin nõus. Mõnikümmend meetrit kiigest, teisel pool puid, oli rannariba. Istusime kivile päikest ootama.

Poiss nihkus mulle lähemale ja libistas järsult oma käe mulle selja tagant pükstesse. Rabelesin eemale, aga ta haaras minust kinni, lükkas mu pikali ja ronis mulle kogu kerega otsa. Võitlesin vastu, aga jõudu polnud piisavalt. Hakkasin karjuma, seepeale pani ta ühe peo mu suule ja käratas oma alkoholihaisusest suust, et ma vait jääksin. Teisega käega üritas ta mu pükse lahti saada. Mul oli iseenda õnneks jalas mingid veidra kinnitusega püksid, mille mahasaamiseks tuli avada pannal ja kolm nööpi ja siis veel nööp, nööbi ümbert keerutada ära kumm, mis lahtivajuvat lukku kindlalt kinni hoidis ja lukk ise ka. See polnud talle kerge ülesanne. Ta ajas mulle käe püksi ka eestpoolt, aga püksid olid nii kitsad, et see polnud tema jaoks lahendus. Kuna ta oli piisavalt purjus, siis seal pusserdades oli korraks hetk, kus ma sain end kõrvale liigutada ja püüdsin minema joosta. Ta sai mul jalast kinni ja tõmbas uuesti pikali. Virutasin teise jalaga pimesi tema suunas ja haare vabanes. Kargasin püsti ja jooksin tagasi vaatamata kiigeplatsi suunas. Ma kartsin nii kohutavalt. Plats oli praktiliselt tühi, seal polnud ühtegi tuttavat nägu ja mu sõbranna oli ka kadunud. Jooksin paanikas ja nuttes läbi männimetsa saare teise otsa meie peatuskohta. Sõbranna oli seal. Ma ei osanud talle rääkida, mis juhtus. Rohkem ma enam kiigele sel ajal, kui see poiss saarel oli, ei läinud.

#MeToo nr 8 – “ei” on ju tegelikult “jah”?

Ikka veel oli suvi ja minu vanus 13. Meie pisikesel kodutänaval oli üks minuealine tüdruk ja kari poisse. Me olime alati rohkem või vähem koos mänginud. Me olime märkamatult suureks kasvanud. 13aastasena nägin mina välja juba väga tädi ja kõige vanem poistest, kel oli selleks ajaks hingel juba mõnigi pättus ja varastamine, viskas mulle silma. Tema mulle ei meeldinud. Ta suitsetas ja sülitas ja jõi alkohoolikutest vanemate selja taga nende jooke ja rääkis rõvedusi. Ka olid selles seltskonnas olnud tulirelvad mängus ja ma pidasin paremaks temaga mitte omapead jääda. Aga tema oli plaani võtnud, et ma pean saama tema tüdrukuks.

Iga kord õue minnes ja sõbrannat otsides käisin ma nagu õhukesel jääl, sest ma püüdsin tollest tüübist vaikselt mööda pääseda. Minu õnnetuseks elas ta majas, mis asus minu ja mu sõbranna kodu vahel. Tema vanemad käisid mu vanaisa juures sageli külas ja samas tegi see poiss ise asja mu sõbranna koju nagu oleks tema venna sõber. Mulle  tundus, et ta jälitas mind. Oht, et ta mu jälle kätte saab, kõvasti ümbert kinni võtab, oma käed mulle särgi alla või seeliku alt alukatesse pistab, oli kogu aeg olemas. Tema jõud käis minust üle ja korra tassis ta mind õlal enda maja taha metsa alla. Pani maha ja ronis mulle peale. Kiskus ja käperdas ja korrutas kogu aeg, et ta teab, et tegelikult tahan mina teda ka. Ma olin tige ja tagusin teda nii nagu oskasin. Tema ainult irvitas. Lõpuks sain tulema. Tema aga vaid irvitas, et küll ta mu veel kätte saab ja enda omaks teeb.

Vahepeal oli ta pikemat aega kadunud. Käisid jutud, et ta saadeti erikooli. Kui ta tagasi ilmus, siis polnud tema kavatsusest minu suhtes kuhugi kadunud. Olime sõbranna aias, kui ta välja ilmus. Jooksin keldrisse peitu. Ta järgnes mulle. Teised poisid hoidsid mu sõbrannat õues tagasi. Püüdsin ust kinni hoida, aga ei jaksanud. Ta sai uksest jagu ja litsus mu vastu seina, toppis mulle käe püksi. Röökisin nagu ratta peal. Sõbranna ema kuulis seda tuppa ja tuli vaatama. Ta ajas meid mõlemaid õue ja minema. Sain jooksu.

#MeToo nr 9 – kaks klassivenda

Selle suve lõpus, kui ma olin 14 saanud ja käisin 9ndas klassis, arvasid kaks klassivenda üheaegselt, et ma meeldin neile mõlemale. Nad tulid koos mulle külla. Mina polnud huvitatud kummastki, aga olin valmis nad ära kuulama, kui nad koos väitsid, et neil on mulle ülioluline neljasilma jutt. Üks jäi ootama, teisega läksin maja taha rääkima. Ta punastas ja kogeles ja tunnistas siis, et ma talle hirmsasti meeldin ja ta mind suisa armastab. Ok. Tore. Kahjuks ei saa ma samaga vastata. Ta uuris, kas ma tahan äkki hoopis toda teist poissi ja seepärast põlgan ta ära. Vastasin, et ei, ma ei taha teda ka. Läksime maja ette tagasi. Poiss oli norus olemisega, aga jäi ootama, kuniks ma teise poisiga ka oma jutu minuga aetud saan.

Läksime maja taha. Poiss suitsetas. Ja seletas mulle, kui väga ta mind ikka armastab ja me ametlikult käima peame hakkama. Mõtlesin oma peas, et appiii, miks ometi mina, miks ometi kõik ja korraga sedasi. No ma ei tahtnud ju neile haiget ka teha, aga mis ma pidin tegema? Püüdsin ennast vabandada. Suits sai otsa ja poiss liibus mulle järsult ligi, haaras tugevalt minus ümbert kinni nii, et mu käed jäid mu keha ligi. Ta surus mu vastu aeda ja torkas oma tuhatoosimaitselise keele mulle suhu. Surusin hambad kokku ja sõna otsas mõttes lakkus ta oma nõudlikult tugeva keelega mu hambaid. See oli rõve. Kui ta haare nõrgenes, siis tõukasin ta endast eemale ja jooksin maja ette. Näost punane, nutt kurgus… Maja ees oodanud poiss arvas, et ma valetasin talle ja käsin teise poisiga hoopis musitamas… Litsi maine kinnistus veelgi. Seda kuulsin ma koolis iga päev. Korduvalt. Esimene poiss oli väga kibe mu peale veel kaua.

#MeToo nr 10 – süütu süütus

90ndate alguses sõitis isa reisilaevaga Soome vahet. Öösel oli laev Tallinnas sadamas ja soomlaste pidu oli taevani. Kuna isa koju ei saanud tulla, siis vahel käisime me tal nädalavahetustel laevas külas nagu ka teiste meeskonnaliikmete, vähemalt ohvitseride, lähedased. Sellega kaasnes alati ühine söömine, saunaskäik ja õhtuse meelelahutusprogrammi jälgimine. Ööseks läks ema isa juurde ja meie saime õega vabade kajutite seast oma toa. Meil oli vaba voli laevas liikuda ja keegi ei ajanud meid liiga vara magama. See oli tore aeg.

Ma olin 15 ja käisin 10. klassis. Selles laevas töötas üks turvamees. Noor ja nägus ja mis peamine, ta rääkis minuga ja pani mind ennast tundma kuidagi eriliselt. Sel ajal, kui teised magama sättisid, käis tema mööda laeva ja suhtles. Kui ma nooremana olin armastanud öösiti sillas või üksinda ahtris kõõluda, sest seal oli vaikne ja rahulik, siis soov teda näha, meelitas mind alla rahva sekka. Vahel istusime me pingil ja jutustasime mitu tundi. Kord tõi ta mulle suure apelsini. Ta oli tore. Ma teadsin, et tal oli just isaks saanud ja tal oli kodus pisike tita. Teadsin, et ta oli endine politseinik.

Ühel jaanuarikuu õhtul, aastal 1993, rääkisime me  selle turvamehega info ees juttu. Meist möödus laeva-arst. Selline ülbe ja robustse olemisega lõuapoolik, kes ikka oma iniseval toonil mind alati manitses ja nokkis ja ilkus. Küll ei sobinud mu riietus talle, küll see, kuidas ma istusin ja astusin ja olin. Ta ujus alati mu isa külje all ja samal ajal pidas krt teab mis plaane. Mulle oli ta ebameeldiv. Ta möödus ja lõõpis jälle midagi mu kallal. Mul oli häbi.

Meil oli emaga selleks nädalavahetuseks plaan, et kui tänavakunstnik on laevas, siis laseme tal joonistada minust ja õest portreed. Ootasimegi parasjagu oma järjekorda. Mul oli seljas ema telliskivipunane püksseelik, hästi lai vöö ja põhikooli lõpetamise pidulik valge särk. Volangidega ja puha. Pikad juuksed oli lahti ja põlvini saapad olid jalas. Ma olin sel õhtul omast arust ilmatuma ilus ja elevil. Olin sellest pildiasjast pikalt unistanud, sest see tundus nii lahe.

Joonistused said valmis. Ema läks üles magama. Õde läks meie kajutisse ja mina vaatasin ringi, et kas ma näen kusagil oma lemmikturvameest. Tahtsin talle pildijoonistamisest rääkida. Laev polnud kuigi suur ja jooksime õige pea koridori peal kokku. Ta kutsus mu endaga ringile kaasa. Läksin. Tee viis baari. Ta küsis, mida ma juua tahan. Vastasin, et ei taha midagi. Ta naeris, et ega ma ei pea alkoholi võtma. Ma vastasin, et ikkagi ei soovi ma midagi. Aga tema arvas, et ühe Sprite pean ma ikka ära jooma enne und. No ok. Istusin. Ta tõi mulle mu limonaadi. Väsimus murdis, uni tikkus peale ja baaris oli lärmakas. Jõin oma limpsi ära ja ütlesin, et ma nüüd vist ikkagi lähen magama. Ja läksingi.

Kajutis pugesin vaikselt oma voodisse. Õde juba magas ülemisel voodil nohinal.

Ärkasin keset ööd selle peale, et midagi väga rasket oli mu peal ja nühkis ennast mu vastu. Mul oli raske ja valus. Kõik toimus nagu aegluubis. Ma taipasin, et see on seesama turvamees. Miks ta meie kajutis oli? Miks ta minu voodis oli? Miks ta mu peal oli ja mida ta minuga tegi? Miks ta seda kõike tegi? Ma tundsin nagu kõike, aga ma ei suutnud ennast liigutada.

Raadiosaatjast kutsuti turvameest.  Ta tegi veel paar kiiremat liigutust, tõusis püsti, sikutas püksid jalga, pani rihma kinni, võttis maast oma raadiosaatja ja vastas, et ta kohe tuleb. Ta astus uksest välja ja keeras selle enda järel lukku.

Lamasin seal kangestunult. Pisarad voolasid tummalt.

Meie kajutis ei olnud vetsu. Ma ei tea, kui kaua ma seal tuimalt passinud olin, aga ma mul oli vaja vetsu minna. Ajasin end istuma. Pea käsi ringi. Kuidagi kooberdasin end üle koridori vetsu. Istusin seal terve järgmise igaviku. Püüdsin aru saada, mis toimunud oli. Olemine oli hõre ja õõnes. Miks ometi? Vetsus nägin verd. Kangestusin. Äkki on kajutis ka verd? Mis siis saab, kui keegi seda näeb. Hiilisin kuidagi kajutisse tagasi, korjasin voodist lina kaasa ja hiilisin vetsu tagasi. Püüdsin seda tilgakest verd lina pealt maha saada. Sain selle enamvähem puhtaks, aga mulle tundus ikka, et kõik saaksid aru sellest. Kajutis korjasin oma voodiriided kokku ja püüdsin neid sättida nii, nagu oleksin ma lihtsalt oma linad pesuks valmis pannud viisakalt. Ma ei suutnud magada. Kui õde ärkas, siis korjasin ka tema voodiriided kokku ja panin enda hunniku ümber. Äkki läheb õnneks ja sedasi puntras ei saa keegi aru, et need seal vahel minu linad olid olnud.

Hommikusöögil passisin tuimalt. Ema arvas, et ma olen haige. Puudusin terve nädala koolist. Mul oli süda kogu aeg paha ja kogu see situatsioon ketras ja ketras mu peas. See oli pikka ja valuline protsess. Püüdsin talle korra laeva helistada. Ma vajasin vastuseid. Ta vastas kõnele, oli külm ja kõle. Et mida ma temast tahan? Tal on pere ja laps ja ma ei tohi teda ahistada. Ja kui ma ütlesin, et ma räägin sellest, mida ta tegi, oma vanematele, siis ta vaid irvitas ja mainis, et tal on politseis tutvusi. Kui me ühel järgmisel korral laeva läksime ja ma kaasa pidin minema, siis oli ta taas seal. Seisime ema ja õega info ees, ema rääkis kellegagi juttu. Seesama laeva-arst seisis ka seal ja ajas mingeid asju infoleti taga. Tema tuli, nägi meid, peatus korraks info juures ja kiirustas tuima näoga edasi. Ja siis hõikas arst talle irvitades, et kas tal sel korral on kondoomid kaasas…

Sel hetkel varises kogu mu maailm tolmuks. Inimesed teadsid ja mitte keegi ei teinud mitte midagi?!

Ma ei suutnud kodus olla. Ma ei suutnud koolis käia. Vanemad viisid mu hommikul koolimaja ette, ma astusin autost välja ja ukse juures tegin kannaka. Hulkusin mööda linna. Istusin sõbra juures, kes ka koolist poppi tegi. Paaril korral otsisin kontakti ühe tüürimehega samast laevast ja ütlesin talle, et mul on temaga väga vaja rääkida. Kohtusime sadamas. Lihtsalt istusime. Vahel ostis ta meile mõlemale teed. Ma tean, et ta ei saanud mitte kunagi aru, miks ma ta laevast välja kutsusin ja miks ma sadamasse temaga istuma tulin ja kui vajalik see minu jaoks oli. See oligi vist ainus asi, mis mind elus hoidis. Ta oli hea ja tore ja kuna me vanemad teineteist tundsid, siis ma teadsin, et ta ei teeks mulle mitte kunagi liiga. Võimalik, et sedasi taastasin ma meeleheites enda usku inimestesse ja parandasin kogu selle olukorra kohutavust enda jaoks. Seedisin ja analüüsisin. Ma pidin kuidagi jaksama edasi olla, kuigi ma tahtsin ainult kaugele eemale ära.

Märtsikuus, siis kui me pidime koolis tunnistused saama, sain ma teada, et mind on koolist välja visatud. Mul oli tervel tunnistusel selle trimestri eest üks 4, üks 3, üks 2 ja üks 1. Ülejäänud olid kriipsud.

Ema oli ahastuses. Ta sai aru, et midagi on väga valesti, aga ma ei saanud talle rääkida. Ma lihtsalt ei saanud. Ma ei saanud mitte kellelegi rääkida. Selle asemel soigusin ma oma päevikus alguses, kuidas ma elada enam ei taha, sest sellist rüvetatud ihu ja hingega naist ei taha ju keegi. Ma vaagisin enda sees tugevalt, kas ja kuidas mul oleks võimalik nunnaks saada, sest ma tahtsin elada Mitte jutujätkuks, vaid väga veendunult ja tõsimeelselt. Tahtsin sellele arusaamatule süütundele leevendust ja lunastust leida.

Ja hiljem kirjutasin ma oma päevikus sellest, kuidas ma nii väga kardan, et ma ikkagi rase olen, sest mul polnud selle aja jooksul kordagi rohkem enam päevi olnud. Ma polnud kunagi naistearsti juures veel käinud ja ma ei saanud sinna ka minna. No kuidas ma lähen? Miks? Siis saadaks ju kõik teada. See oli kohutavalt hirmutav, aga samas andis see võimalik rasedus mu elule uue mõtte. Ma olin oma lapsepeas välja mõtelnud, Mulle ei tähenda midagi see, kes on selle lapse isa. Kui see laps tee minuni leidis, siis ju oligi see kõik nii määratud?15aastane tüdruk,täiesti üksi oma muredega, tundis, et olgu, mis oli, SEE laps on osa minust ja ma ei anna teda ära… Mitte iial, mitte kellelegi. See laps oleks olnud mu elus ainus hea asi üldse. Põhjus, milleks elada. Mõõtsin ennast pilguga peegli ees nii ja naa. Midagi polnud nagu muutunud.

Samal ajal püüdsin teises koolis ellu jääda ja kuidagi klassi ära lõpetada. Suvel algasid päevad taas. Ma polnudki rase, aga tulin selle pettumusega suhteliselt kenasti toime, Elu läks edasi.

Miks see kõik juhtus? Mis oli selle Sprite sees? Kes seisis selle taga, kes niite tõmbas ja teda tagant tõukas? Või oli ta üks kiimas koll, kelle naine kodus imikule pühendus ja ta leidis, et tal jäi kodus tähelepanust puudu ja tuli oma taltsutamatut sugutungi minu peale välja elama? Politseinik ometi teadis, et seesugune vahekord 15aastsega ei ole ühestki otsast ok? Või oligi kogu asja tegelik eesmärk hoopis mu isale liiga teha?

Läks palju aastaid enne, kui ma sellest esimest korda rääkisin. Sest veel enam, kui see oli minu alandamine, oleks see olnud ärategemine isale. Ja seda ei olnud ta kindlasti ära teeninud. Mina sain hakkama. Isa nimel sain hakkama ja vaikisin. Mida aeg edasi, seda paremini. Aga laeva-arst, kes veel palju aastaid mu isa sabas võltsilt siugles, kandis hoolt, et tagatubades sosistati. Sosistati ka muust. Asjadest, mida kunagi ei juhtunud.

Ma olin 30, kui sellest kõigest emale rääkisin. Isa ei saanudki kunagi teada, sest nii oli parem. (Ja üle väga paljude aastate siin seda kõike kirja pannes valdab mind ka täna mingi arusaamatu abitus, viha, äng. Miks ometi?!

Ma ei kohtunud kunagi enam selle turvamehega, aga tema nimi on mu ajju kivistunud.

#MeToo nr 11 – Seksikunn. sõbrad ja Saksamaa

Kui ma ülikooli alguses Tartusse kolisin, oli isa veendunud, et ühikasse ma elama minna ei tohi. No see olevat liiga hull koht ja seal ei saa õppida ja elu läheks käest ära. Seega oli kindel, et ma pean kolima erakasse. Sõbrannaga koos tuba jagada tundus esimese hooga hea ja turvaline variant. 90ndate keskel, kui mobiiltelefonid veel taskusse ei mahtunud ja internetiga arvutitest kodus võis vaid unistada, oli meil oma pisikeses üüritoas ütlemata vilgas elu. Arvata võib, et ehk vilkamgi, kui see ühikas võimalik oleks olnud. Meie juurde oli hea ööseks tulla, kui tee linnast Tornini liiga pikk tundus. Lisaks meie kursakaaslastele ja uutele sõpradele käisid mu toakaaslasel vahel harva, aga alati etteteatamata, külas tema endine peigmees koos kahtlase saatjaskonnaga. Lõuna-Eestist nad tulid ja Tartus tiiru tehes oli “tore” ka meie juurest läbi astuda.

Oli ka mul “au” kohtuda kurikuulsa diskor ja muidu kõva mees Pornokunniga. Ta oli sellesamas endisel peigmehega koos saabunud. Istus seal koos oma vennaga me koolilaua taga, suunas laualambi näkku ja küsitles. Seisin käed puusas nende ees ja keerasin iga ta labase nilbuse haukudes mujale – äkki hakkate nüüd minema? Alles hiljem saime teada, et iseenda õnneks olime me liiga teravad nähvitsad, et ei pakkunud talle rohkemaks huvi. Me suisa ei meeldinud talle. Tallinna tüdrukud olevat liiga rikutud. See tundus mulle pigem meelitusena.

Ühel hetkel mu toakaaslase endine peigmees enam ei tulnud, eks ma olin tülikas lisand ja ütlesin ka välja, et ma ei talu seda, kuidas ta käib vaid soola mu sõbranna haavadesse kühveldamas ja teda mõnitamas. Küll aga oli mitmel teisel samast seltskonnast vahepeal tee meie juurde selgeks saanud. Kui me uue aasta alguses korterit olime sunnitud vahetama, imbusid meile külla mõned nende kaaskondlased. Uus korter oli pisut suurem. Meil kummalgi oli oma tuba. Ühele neist meeldis mu sõbranna ja sümpaatia oli mingi moel vastastikune. See tüüp ise oli asjalik, aga ta ei tulnud kunagi üksinda. Ikka sama lugu, kui juba Tartusse tuldi, siis toodi endaga sügavamalt Lõuna-Eestist kaasa alati ka sõbrad. Autos ju ruumi oli. Mõtle kui mugav oli tulla ja peale pidu öö kusagil Tartus mööda saata ja vahel ennast ka kaineks magada.

Mu Sõbranna irdus vaikselt oma sõbraga enda tuppa ja mina siis vaatasin, kuidas ma ülejäänud seltskonnaga hakkama sain. Mida teeb 19aastane plika kahe peaaegu võõra mehega ühes toas, kui ta tahab järgmisel päeval värske peaga kooli minna? Muidugi ta tahab lihtsalt puhata ja end välja magada. Aga kas ta saab? Julgeb? Teades, et kui ka üks neist tüüpidest on tegelikult täitsa okei, siis see teine seevastu mitte. Ja võim oli selle kõige isasema käes. Ta oli selleks ajaks juba korra kinni istunud. Tahtlike kehavigastuste eest. Ja ta oli pealetükkiv ja nilbe ja tugev. Iga jumala kord kui nad läinud olid, lubas sõbranna mulle, et me enam ei lase neid sisse. Ja iga kord said nad ikkagi “korraks” tuppa… Mõistagi jälle kogu kaadriga.

Oli kevad ja ma õppisin just järgmise hommiku eksamiks, kui tüübid jälle kohale laekusid. Õppimisest ei tulnud rohkem midagi välja. Nad istusind köögis ja suitsetasid ja tegid endale süüa. Arvasin, et ju korterikaaslane nendega seal siis asjatab ja keerasin kähku magama, et ehk lähevad nad varsti ikkagi minema ja ma saan õppima hakata. Viimase öö asi. Aga neil polnud plaaniski minna. Varavalges ronisid nad mu tuppa.

Ainus ese mu toas, millel kannatas magada, oli 120 cm laiume kušett. Lihtne üliõpilaste värk. Vaip oli ka maas. Aga põrandal oli külm ja seal ei saanud nad magada. Võõras mure? Nad ohkisid ja nihelesid ja ma ei saandu magada. Mõtlesin, et mida iganes, tõmban ennast koomale seina vastu, vaadaku ise, kuidas nad ära mahuvad. Aga ei, ka üksteise kõrval ei kõlvanud neile magada. Ma olin tige, aga sundisin end rahulikuks, et saaks veel silmatäie magadagi, kui nad ei kavatse nagunii minema minna. Kahe vahele 120 cm peale täisriides higistama litsutuna võitlesin unega, kui tundisin, et see hirmsam tüüp üldse magada ei kavatse. Tal oli hoopis plaan, mu palja ihuni jõuda. See oli aga keeruline, sest ma olin olnud ettenägelik.

Mul olid seljas traksidega pikad püksid. selle all allapoole tagumikku ulatuv kitsas kampsun, selle all rinna alla ulatuvad tihkelt liibuvad soojenduspüksid ja selle all omakorda ujumistrikoo ja siis veel pesu kah. Ruumi polnud ja liiga keeruline oli ka. Suikusin uuesti unne. Ta võttis poolunes mu käe ja pistis selle endale kitsaks jäänud püski. Noh… vanglas käinud tüübi iseärasused tabasin poolunes ära, ta oli sellega varasemalt juba suurustanud. Võpatasin õudusega üles, kargasin tigedalt voodilt püsti ja lihtsalt röökisin, et kas ta, krdi värdjas, saab meie elamisest välja. Tal polnud tuju minna, aga räuskav emane võttis ta tuju ära. Korjasin kokku nende jalanõud ja viskasin teise korruse trepikojas alla esimese ja teise korruse vahele.  See vihastas tüübi välja. Teine oli vait. Kolmas ronis ka teisest toast lagedale. Mina röökisin edasi, et ma kutsun politsei, kui nad KOHE minema ei kao. Selle peale ägestus tüüp, küsisis, millega, tõmbas telefoni seinast välja ja virutas koridoris trepist. Sinna enda jalanõude juurde. Ja karjatas siis mulle, et mina, va libu, pean ta kaunad sealt koridorist ära tooma. Ja mina röökisin vastu, et hakaku sokkis astuma, mul on sügavalt pohh. Seepeale haaras ta mu teleka endale kaenlasse ja ronis juba trepile, et see telefoniga sama teed saata. Kuna ma ei suutnud kiirelt välja mõelda, millega ma teleka lõhkumist vanematele selgitan ja kas meil pärast seda kisa selles korteris üldse lubatakse veel elada, siis ma jooksin alla ja tõin nende jalanõud tuppa tagasi. Tüüp tõukas mind vastu seina ja  väljudes sisises mulle näkku, et seda ma veel kahetsen, järgmise autoga viiakse meid Saksamaale ära…

Eksamile ma ei jõudnudki. Me olime neid Saksamaale viimise jutte varem kuulnud. Aga siis mitte ähvardusena enda pihta vaid kuidas see süsteem neil seal sügavamal Lõuna-Eestis toimivat. Plika, kes on sellele kambale ette jäänud või pole “kätte andnud”, viiakse reisile või selles vähemalt teda veendakse, et ta reisile läheb. Kasutusel olevat olnud ka sirgjoonelisem meetod vintskemate isendite jaoks – plika tõmmatakse hoovi, paigutatakse tagapingile “tukkuma”, talle on organiseeritud juba valedokumendid, mida posid sõbramehe poolest vaid enda käes hoivad ja piiril siis rõõmsalt tehakse head nägu uimas tibi kõrval. Millega iganes neid tüdrukuid siis droogiti. Materjali liikles ju igasugust. Koju need tüdrukud Saksamaalt enam ei tulevat. Me ei teadnud küll ise ühtegi tüdrukut, kes korraga kaduma oleks jäänud, aga me olime mitmest allikast kuulnud lugusid tüdrukust, keda sellesama jõugu liikmed kambaga vägistasid ja kui plika politseisse teatas, siis püüti ta kinni ja kui ta põgeneda üritas ja meeleheites siis seal korteris köögi põlema pani, siis mindi ka plika vanemate kallale ja pressiti raha välja ja sunniti neid vaikima. See polnud enam elu. Sellega oskasime me samastuda. Me kartsime.

Mõni aeg hiljem hakkasime saama telefonikõnesid. Sel ajal ei näidanud telefonid helistaja numbrit. Aga helistajaks olid meesterahvad ja uuriti meie hinna ja pinna kohta. Räägiti jälle Saksamaast. Kõnedega seostus ka üks auto, mis meie akna all õhtuti passimas käis. Me kartsime päriselt. See pinge ja hirm olid jubedad. Need halvasid ja tegid nõrgaks. Kusagil polnud enam turvaline. Ma ei julgenud sellest kõigest rääkida ka oma pikaajalisele poissõbrale, sest kartsin ka teda ohtu seada. Ma ei tahtnud, et ta Tartusse isegi tuleks. See oli sisuliselt põhjus, miks me lahku läksime. Vanematele ma lihtsalt ei saanud sellest rääkida, sest isa kaudu oleks saanud nad palju kurja teha. Ja politseisse me minna ei osanud ega julgenud. Üks neist kolmest tüübist õppis ise samal ajal Akadeemias. Mul oli Tallinnas aga tuttav uurija. Rääkisin talle meie loo ära ja ta lubas aidata. Mõne aja pärast andis ta teada, et kahjuks ta ei saa aidata. Kogu see kamp on seotud piiritaguse kuritegeliku rühmitusega, mis käib meie omadele üle jõu ja nad ei saa kahjuks kuidagi aidata. Soovitus oli – hoia lihtsalt nii madalat profiili, kui vähegi võimalik.

Ja me hoidsime madalat profiili. Nad ei tulnud nad enam tagasi. Suvel viibisin ma suures osas Tartust eemal ja teema jõudis veidi laagerduda. Kõnesid enam ei olnud ja sügise tulles avastas me korteriomanik, et tal on nüüd seda pinda endal kohe vaja ja me kolisime järgmisesse korterisse. Sügisel on Tartus üürika leidmine paras pähkel. Olude sunnil olime me sunnitud võtma kolmetoalise ja kolmandasse tuppas pidi tulema mu korterikaaslase sugulane, et me maksmisega hakkama saaksime. Ta ise oli ontlik noormees, Aga tal olid sõbrad. Ikka kõik jälle selle sama kambaga seotud. Küll lahjema kaliibriga, aga siiski. Ja nad imbusid taas me elamisse. Ma ei suutnud rohkem sedasi elada. Mu norm oli täis ja hirm oli talumatu. Kolisin välja, teise Tartu otsa, palju kehvemasse kohta, aga eemale kõigist ja kõigest.

Esialgu oli vaikne. Koolis ei teadnud keegi mu kodust aadressi. Vanematele olin sõnad peale lugenud, et minu aadressi ei tohi jagada. Aga kavalusega saadi see nende käest kerge vaevaga kätte. Ka mu kodune telefoninumber.

Algasid uuesti kõned. Aga neis ei räägitud. Oli raske hingamine ja see oli veel hullem, kui mõni nilbe teema. Koolist koju ühistranspordiga otse ei saanud. Läbi linna käia oli ilmselgelt liiga pikk tee. Seepärast käisin ma pigem jala, Aga jala tuli käia raudtee ääres ja vaiksetel tänavatel. Kord keset talve märkasin, et üks tume auto sõidab mul justkui sabas. Märkasin seda mitte liiga kaugel kodust ja lidusin kähku koju. Pisike must BMW sõitis minema. Mõni päev hiljem mööda lumist tänavat õhtul inimtühjal tänaval kodu poole ukerdades märkasin taas musta autot, mis mu sabas veeres. 90ndatel oli BMW-l ja nende juhtidel veidi karmim reputatsioon, kui hilisem rollnoka-ajastul. Ma astusin nii kiiresti edasi, kui ma suutsin. Auto püsis mul kannul. Ma ei julgenud joosta. Ma ei julgenud tagasi vaadata. Ma ei julgenud suvalisse hoovi sisse karata, abi otsida või teha nägu, et ma seal elangi. Ma olin hirmust kange ja mõtted vaid eksles seinast seina, et kas nüüd ongi kõik?! Autosse ja Saksamaale? Elu jooksis silme eest läbi. Kuidas mu vanemad sellega hakkama saavad?

Ma jõudsin koju. Värisesin üle kere. Sellest päevast peale ümbritsesin ma end sõpradega. Ma ei liikunud enam üksinda, ma ei jäänud koju üksinda. Alati oli keegi mu lähedal ja mõte sellest, et ma üksinda peaksin olema, tekitas minust talumatut ärevust. Ma tahtsin ennast veenda, et see kõik oli vaid üks pikk ja kole uni ja neid inimesi ei ole päriselt olemas. Nad ei saa mulle kuidagi liiga teha.

Kord sattusin ma uudistes nägema ühte selle jõugu liikmetest, kes oli Beach Party ajal narkohangeldamisega vahele jäänud. Ekraanil seda lõusta nähes hakkas mul füüsiliselt paha. Sees poos ja pitsitas. Ma polnud üldse veel sellest hirmust vabaks saanud. See elas vaid varjusurmas.

Hea mitu aastat hiljem, kui Seksi-Kristi laineid lõi ja üldsus oigas ning häbist maha suri, mõtlesin ma õudusega, miks see tüdruk seda kõike teeb. Millega Pornokunn ja co teda päriselt rihma otsas hoiab ja manipuleerib, mis selle kõige taga tegelikult on ja MIKS ometi teatud osa rahvast seda ilgust vaatama ronib ja kaasa kiidab?! Tsirkust ja leiba? Sellised asjad, pole ometi ju normaalsed ja iga täiemõistuslik inimene peaks läbi hammustama, et selle taga on kaks varianti, mõlemad taunitavad – kas on tegemist värdjalike võimumängude või haige inimese ärakasutamisega. See teema tegi haiget. Pornokunni ebameeldiv ilane olek, mis ekraanidelt vastu vaatas, elustas minu jaoks taas meie pisikese üüritoa episoodi, kus ta seal istus ja nilbeid alla poole vööd küsimusi meile esitas. No nagu tööintervjuu või nii. See vastikus oli mu sees alles. See jääbki sinna alles, kuni selliseid friike tolereeritakse ja lastakse neil tegutseda ja naisi alavääristavaid räigusi kunsti pähe levitada.

#MeToo nr 12- poistekool või taltsutamatud ihad ja minu elu esimene ja viimane seljankasupp

Paralleelselt eelmise peatükiga jooksis teine lugu. Teistsugune ja teise raskusastmega, aga siiski. See oli koolilugu.

Meie teaduskond oli varasemalt olnud poiste päralt. Uue moodsa eriala lisandumisega ja ka varasemalt vaid poiste aladeks peetud erialadel tüdrukute osakaalu tõus, tingis korraga selle, et majas oli kogu aeg terve kamp tüdrukuid ja see tekitas elevust. Iseäranis nendes, kes seal alati olemas olid olnud ja vaid poiste õpetamisega harjunud. Õppejõud, 90 % ulatuses mehed, kohanesid kirevama seltskonnaga igaüks isemoodi. Valdav enamus neist sai oma tööga suurepäraselt hakkama ka siis, kui koolimajas sädistas ringi korraga mõnikümmend plikat. Me olime asjalikud. Me olime oma erialavalikud ju ise teadlikult teinud.

Esimese kursuse talvesessil läksin eksamile. Õppejõud, suure jutu ja elava loomuga vanuse poolest meile isaks sobiv onu, sättis meid istuma. Lauad olid reas koos ja seepärast pidi meie kõigi vahele jääma vähemalt üks istekoht tühjaks, Poisid pandi klassi tagumisse otsa, tüdrukud ettepoole. Ma olin hoolega õppinud ja tundsin end kindlalt. Vastasin küsitud küsimustele ja andsin töö ära. Õpetaja luges töö koheselt läbi ja vangutas pead, et no selle peale peaks ta vist ikka kolme panema, aga tule järgmine nädal uuesti ja tee sama eksam uuesti. Uurisin, et mis siis valesti oli, seda pidin ma teada saama siis, kui ma veel õpin. Kuna mul polnd tahtmist kolme saada ja ma olin asja juba selgeks õppinud, siis no olgu, ma tulen siis nädala pärast tagasi.

Nädal hiljem olin kohal. Veel kaks tüdrukut oli sama konksu otsa läinud. Istusime kõik esireas. Õpetajal polnud vaja enam klassis ringi kablutada ja ta istus ka. Istus otse meie ette laua äärde. Otse minu vastu. Laud oli laiuselt alla poole meetri. Tema põlved nihkusid mu põlvede vastu. Arvasin, et kogemata ja nihutasin end veidi kõrvale. Jalad nihkusid uuesti minu vastu ja põlvele libises soe käsi. Kirjutasin kiirelt veel paar lauset, tõusin järsult püsti ja teatasin, et mu eksamitöö on valmis. Ta luges mu vastused läbi ja vangutas pead. Et asi on väga hea, aga ta teab, et ma suudan veel paremini. Praegu saaks ta mulle vaid nelja panna. Äkki ma ikka tulen nädala pärast veel uuesti? Ei. Kuigi ma ihkasin seda ainet viit saada, olin materjali eeskujulikult omandanud, siis vastasin, et neli on hea, ma võtan nelja. Ta tegi kande matriklisse ja ma tulin sealt tulema. Vastik tunne oli.

***

Esimese kuruses kevadsess. Õigel eksamipäeval ma kohale minna ei saanud. Läksin järeleksamile. Meid oli klassis kolm tüdrukut. Selline papimõõtu õpetaja käis ja heljus ringi. Vahel tuli ja kummardus su juurde, et näha, kaugel sa asjaga oled ja kuidas sujub. Kummardudes nõjatus ta õlale ja pistis oma näo su näole hästi lähedale. Ka ringi liikudes riivas ta käsi mu selga paaril korral. See segas ja ärritas, aga kuidas sa ütled eksami ajal õppejõule, et kuule, hei, lõpeta, see pole ok.  Surud nina paberile ja püüad edasi pusida.

Üks tüdrukutest sai töö valmis, papi vaatas asja üle ja pani talle kolme kirja. Ütles, et tal on kahju, aga no paremat tulemust ei vea välja. Ok. Tüdruk lahkus ruumist. Teisena lõpetasin mina. Papi vaatas töö läbi ja teatas lipitsevalt, et selle töö eest paneks tema mulle kolme, aga KUI ma talle musi annan, siis saan nelja. WTF!? Karjatasin “EEIII!” ja lehvisin klassist välja. See oli nii rõve! Kolmas tüdruk kukkus läbi, andis musi ja sai kolme kätte.

***

Teine kursus. Talvine sess. Eksam. Mul on vajalik materjal vesiselge. Käes on õhtu, õues on pime ja külm. Olime suures audikas, kohal oli meid umbkaudu sada. Õppejõud, pintsaku, lipsu ja portfelliga endine kõrge riigiametnik, andis meile kolm küsimust vastamiseks. Ta kulges ruumis ringi. Kui märku andsid, et vastused on olemas või vajad asendusküsimust, mis võtab küll pool palli hinnet alla, aga vähemalt on lootust, et saad eksami sooritatud, tuli ta sinu juurde. Kui valmis said, siis ta vaatas su vastused kohe üle, vajadusel andis lisaküsimuse, pani hinde matriklisse ja lasi minna.

Ma olin endas kindel. Andsin märku, et mu töö on valmis. Õpetaja tuli, istus mu nina ette lauale, vaatas üle prillide mu tööd ja mind ning andis lisaküsimuse. Vastasin. Sain uue lisaküsimuse.  Ja uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni klass oli tühi ja mina olin vastanud kümnele küsimusele. Vaatasin ebalevalt ringi. Tema toetas end õpetaja lauale istuma ja pani käed rinnale vaheliti.

“No mis me sinuga siis nüüd teeme?”

“Ma ei tea, te panete mulle hinde ja ma lähen koju?”

“Ei-ei-ei, nii lihtsalt see küll ei lähe!” vastas ta ilmselgelt lõbustatult ja pistis mu matrikli endale põuetaskusse. “Vaatame seda asja! Tule.”

Ta pani üleriided selga. Tegin sedasama. Ta liikus ruumist välja, järgnesin talle. Ta sulges enda järel ukse ja võttis mul käe alt kinni justnagu jalutaksime me koos mööda pikka hämarat koridori. Ma läksin taltsalt kaasas, sest mu matrikkel oli tema käes ja mul oli vaja see tagasi saada. Koos hindega. Olin lootnud, et koolimaja ukse ees ta lõpetab oma tsirkuse ja ma saan oma asjad kätte. Aga ei, ta suundus on auto juurde ja avas mulle ukse, et ma sisse roniksin. Istusin. Kolekülm oli.

Ta sõitis kesklinna suunas, kusagile katoliku kiriku taha ja parkis auto. Pidasin endamisi plaani, kas mul on lihtsam tema eest pageda läbi Tähtvere või otse Kassitoomele ja sealt üle Toomemäe linna. Teed olid libedad. Mu saapad ei pidanud kuigi hästi. Ta andis mingi ukse taga kella ja see tehti lahti, Selgus, et see oli mingit sorti baar või kooskäimise koht. Mulle tundmatu. Seal oli palju pealtnäha viisaka olemisega rahvast. Ta tegi hõlmad lahti ja astus sirgelt leti äärde. Koht oli talle tuttav ja tema oli kohale ka. Ta tellis endale seljanka. Ja konjakit.

“Nii, mida sulle?” laiutas ta käsi üle leti, et mulle valikut tutvustada.

“Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,” vastasin vaikselt. Vähemalt oli me ümber hulk inimesi. See tundus turvalisem, kui keset hilist õhtut tühjas koolimajas temaga istuda. Mõtlesin vaid enda matriklist.

“Selge, veel üks seljanka!” hõikas ta rõõmsalt üle leti ja uuris, kas ma konjakit ka temaga joon. Ma keeldusin. Väga konkreetselt. Talle tegi see nalja. Aga šampust? Ei, aitäh, ka seda mitte.

Istusime. Ta sõi lurinal oma seljanka endale sisse. Mina, kes ma seljankat ega suppi üldse ei söö, keerutasin lusikaga pisikeses valges kõrvadega kausikeses. Kui ma selle suppi nüüd kuidagi ära söön viisakusest, kas ma siis saan oma matrikli tagasi? Pingutasin. Kui ta oli oma seljanka sisse vohminud, rüüpas ta konjakit, mis konjak küll polnud, aga noh, vana aja värk, eksole. Tellis endale uue nokatäie ja üritas taas mind ka veenda. Keeldusin ja võitlesin oma supiga. Ta istus mu vastas. Tema käsi riivas mitmel korral mu põlve, aga ma nihkusin osavalt nagu muuseas kõrvale.

Tal oli hea tuju. Toas oli soe ja hubaselt valge. Ta kobas taskust mu matrikli ja tegi nagu uurib mu teisi hindeid. Vaatepilt olevat igav. Aga enne, kui tema saavat mulle hinde panna, pean ma vastama veel mõnele eksamimaterjali küsimusele. Mul vahet enam polnud. Tema küsis, mina vastasin. Irvitas seal siis magusalt, et tal ei jäägi midagi üle, kui mulle see viis siis ikkagi ära panna. Ja ulatas mulle mu matrikli. Midagi sinna kirjutamata. Vaatasin matriklisse. Viis oli olemas. See oli olemas olnud seal arvatavasti juba mitu tundi… või millal ta selle kirjutada vahepeal oleks jõudnud? Mul ei olnud enam vahet, mul oli lihtsalt hea meel, et see kõik läbi on, et ma oma matrikli tagasi sain ja hindega kõik korras oli.

Mul hakkas kiire. Tal polnud ka midagi lahkumise vastu. Uksest väljudes libastusin, aga õnneks pikali ei kukkunud ja väga haiget ei saanud. Õues oli kohutavalt külm ja kell oli palju, Ta pakkus, et ta viib mu kodu juurde ära. Olgu siis vähemalt seegi luksus mul täna, et ma kähku koju sooja saan. Autosse istudes ma ei mõtelnud, et ta oli ju hea mitu pitsi alkoholi hinge alla kangutanud. Aga teel olles sain sellest aru, kui sõit kõige sirgem polnud. Hirm oli, aga välja küsida ja ise teed jätkata ma ka ei julgenud, Liiklust polnud ja teede servad olid kõrgete hangedega turvatud. Enne kodu ütlesin, et siin ma elangi, Ma ei tahtnud, et ta teada saab, kus ma päriselt elan. Ta peatas auto palutud kohal. Avasin turvarihma ja asusin juba tänades autost lahkuma, kui ta kogu kerega mu poole pööras ennast ja mulle tundus, et ta soovis kallistada. No hea küll. Üks kiire kallistus ja siis igaveseks adjöö, good bye, pakaa! Aga ei… ta küll krahmas mu enda raudsesse haardesse, aga kallistamise asemel surus hoopis oma suure sooja keele mulle hammaste vahele ja üritas suudelda. Tõukasin teda ja hüppasin autost välja, ronisin üle puusakõrguse hange ühe hüppega ja jooksin sõnagi lausumata nurga taha kodu suunas. Tormasin uksest sisse, lajatasin ukse kinni, keerasin selle kinni ja vajusin ise vastu ust. Mu korterikaaslased tulid vaatama, mis ometi toimub, miks ma ustega lõhun ja tere ei tule ütlema ja miks ma keelt taskurätikusse nühin ja miks ma nutta kõõksun. See stseen meenutab mulle siiani Kadri ja Kasuema raamatuid. Tundsin end veel rõvedamalt kui Kadri vist. Et ei saa täiskasvanud naine suudlemisest traumat? Või polnud ma 19aastaselt veel piisavalt täiskasvanu, et see traumeeriv oli?

Rääkisin sealsamas korterinaabritele ära, mis juhtunud oli. See oli nii kohutavalt häiriv mu jaoks. Me käisime samas koolis. Nad teadsid seda õpetajat. Jutt levis ja hiljem selgus, et sama õpetaja käitus selle sama mustri järgi vist pea iga kord. Alati jäi keegi viimaseks. Ja alati läks keegi temaga välja sööma. Aga selle vahega, et mina olin ainus, kes viie sai. Ja ainus, kes konjakit ei joonud. Need teised jõid ja kevadeks ei olnud neil veel see aine arvestatud. Võta siis kinni, milles tema haiglane loogika seisnes. Selle peale, et tema peale kaebama minna, me ei tulnud, Kellele? Kes meid usub? Me oleme ju ainult üliõpilased? Praegu mõtlen ma küll, et miks me arvasime, et meil ei ole õigust tema peale kaevata. Aga siis, aastal 1997, teise kursuse tudengina, see valikuna ei tundnud.

Mul oli hea meel, et teda kooli peal näha enam ei olnud. Ja siis saabus kevad ja kool hakkas selleks aastaks läbi saama. Olime kursakaaslastega välisukse juures, kui ta majja tuli. Ta oli mind märganud juba läbi klaasuste ja sisenedes astus ta sirgelt minu juurde. Ta pistis käe mu kaenla alt läbi ja tõbas mu enda vastu ja me liikusime edasi. See oli liiga ootamatu. Sedasi näiliselt käevangus astudes, mitte, et mul oleks valik olnud mitte liikuda, tegin temaga samme kaasa ja eemaldusime teistest.

“Noo, millal me šampust joome?” irvitas ta lõbusalt.

Sain oma käe kätte ja jooksin minema. Teiste juurde tagasi. Neil oli naljakas, sest see kõik oli liiga ootamatu. Rohkem ma teda ei näinud.

***

Ühe meesõpetajaga, kõigist teistest palju nooremaga, oli mul veel jamamist. Ta üritas mind nii ja naa võluda, aga ma ei huvitunud temast. Kui ma taipasin, et ta soovib midagi enamat, hakkasin eemal hoidma. Kui ülikoolis oli üldiselt hea see, et kui aine sai läbi, lõppes ka suhe antud õppejõuga, said oma tulemuse kätte ja unustasid või elasid edasi, siis selle tüübi puhul, kes oli üks meie põhiõppejõududest ja me läbi kooliaja temaga kokku pidime puutuma, oli olukord palju kestvam ja ebamugavam. Kolmanda-neljanda kursuse ajaks oli selge, et ta kiusab mind, sellepärast, et ma talle korvi andsin. Ta tegi kõik, et takistada mul kooli lõpetamast ja sättis ennast alati mu teele risti ja põiki ette. Esimesel korral loobusin ma lõpetamast. Läksin selle asemel Soome, eemale kõigest, samal erialal ennast täiendama. Soomes oli väga tore. Proovisin aasta hiljem uuesti lõpetada, sest mul oli väga tugev töö valmimas ja ma sisuliselt olin sellega täiesti ilma Eestipoolse juhendajata jäetud, sest see koll ei saanud ikka veel oma kibestumisest üle. Tema kommentaarid olid inetud. Tema korraldatud jamade pärast oleks koolil olnud alus mind eksmatrikuleerida, aga siis taipasin ma minna ise ja otse õppeprorektori juurde. Rääkisin talle oma loo ära. Ta mõistis. Tema lahendus minu suhtes oli väga asjalik. Ma sain veel aastaks kooli jääda, ennast sellest tüübist eemale hoida ja veetsin veel ühe õppeaasta Soomes vahetusüliõpilasena õppides. Eesti ained olid mul kõik peale lõputöö kaitsmise ammu läbitud. Ülla-ülla, aga aga kaitsmiseks, oli ta ennast mu retsensendiks korraldanud. Ja teinud kogu mu töö maapõhja. Komisjon arvas õnneks asjast isemoodi. Lõpuaktusel tuli ta rõõmsalt mulle ligi ja tahtis mind õnnitleda. Ma ei suutnud seda võltsi tsirkust taluda. Lahkusin. Väike ja väiklane ja vastik! Suures osas on see olnud põhjus, miks ma ainult kõrvaliste inimeste suurel toel olin võimeline kooli lõpetama ja miks ma kunagi seda tööd Eestis sisimas tegelikult teha pole tahtnud – tema hingus käib alati selle kõigega kaasas ja oht temaga kohtuda, on alati olemas ja ta on mulle… vastik kõige selle pärast, mida ta teinud on.

#MeToo nr 13 – kuidas vabaneda tüütutest lähenejatest?

Suvi 1997 ja 1998. Rootsi vahet sõitev reisilaev. Õhtupoolikul müüsin ma kohvikus jäätist ja öösel töötasin üleval ööklubi baaris. Kohvikutöö oli väga armas ja vahva. Ööklubitöö ei murdnud konti, aga oli hea karastav trenn. Hilistest õhtutundidest varase hommikuni. See oli laeva peal kõige viimane avatud koht, kuhu kõik nokastunud tüübid üle laeva lõpuks kokku voorisid. See, et keegi sind katsus ja silitas, kui sa kandikuga liikusid, ei omanud tähtsust. Kitsas põlvini vormiseelik takistas küll suurema lainetuse korral ladusat liikumist, aga veel enam takistas see tüüpidel liiga ulakalt käituda. See oli hea. Kui aga õhtust õhtusse hakkab sama tüüp sind passimas käima, siis see pole enam suvaline liinireisi klient, siis on see ebamugav. Asi läks nii kaugele, et ma pöörasin oma kiviga sõrmuse neljandas sõrmes teistpidi. Nii nägi see tõsiseltvõetav abielusõrmus välja. Meil oli paarilisega, asjaliku tüübiga, diil, et kui hakkab jälle see jama pihta, siis ta näitab enda ja minu sõrmust ja teatab talle vääääga tõsiselt, et sorry, mees, me oleme omavahel abielus, jäta mu naine rahule. Eks ma ise oleksin hakkama saanud, aga teiste klientide pärast oli juba nõme, kui üks käis ja varjamatult kiibitses ja teisi eemale ajas. Ega ta seda sõrmuseasja ei uskunud, sest mul ju alguses polnud abielusõrmust, aga pisitasa asi siiski vaibus. Aga meelde on see jäänud.

Haa! ja praegu meenus mulle laeval töötamisega see, et merele saada, oli vaja tervisekontrollis käia. See eeldas muuhulgas ka kirurgi külastamist. See vana pervert mõnitas ja alandas vist iga naist, kes ta uksest sisse astus. Kamandas uksest sisenedes paljaks ja katsus kohti, mida tal mingit asja katsuda polnud. Ja ilma tema heakskiiduta võisid oma töökoha unusada. Iiiiiuuuuu!

#MeToo nr 14- armastust otsides

Ka veel vanuses 25 olin ma kõige eelneva pärast alles oma teed ja tegelikku iseennast otsimas. Ma otsisin armastust. Ma soovisin lapsi. Aga meie suhte köögipool oli hale ja haledamaks muutus. Ma polnud kunagi piisavalt naine. Ma olin plika, keda ükski mees ei taha, sest mehed tahavad ju tõelisi naisi? Kui palju kordi polnud ma piisav. Kui ta kaine oli, olin ma ei keegi, loll ja tüütu naine, naised on vait, naised ei võta sõna, naised ei räägi, kui mehed räägivad. Kui ta purjus oli, siis miilustas ja flirtis ta kõigega, mis liikus. Ta tegi seda nimme nii, et ma näeksin ja kui ma ärritusin, siis kargas ligi ja kukkus mind käperdama ja nühkima ja kui ma siis ta eemale tõukasin, olin ma jälle kõige kohutavam naine maailmas, kes ise teda ei taha. See oli mu elus valus ja pikaajaline õppetund, mida ma järelikult isikliku arengu vaatepunktist mingil määral vajasin, et osata destruktiivsetest suhetest lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem ei ole keegi mulle sedasi nahavahele pugenud ja haiget teha enam saanud.

#MeToo nr 15- aftermidnight trainings ehk Tallinna ööelu

Kui lapsed suuremaks said ja olid hoitud, kui töö ja kooli pingetest oli vaja veidi eemalduda, siis leidsime me ühel hetkel Äliniga enda jaoks hea lahenduse – pealekesköö trennid Tallinna linnas. Päeval ju aega nagunii polnud. Mis me muud tegime, kui käisime tasuta sissepääsuga tantsuplatsidel lihtsalt kahekesi tantsimas. Vahel harva Hollywoodis, enamasti Nimetas, vahel Amigos. Poole aastaga joonistus pilt Tallinna ööelus kulgevatest tüüpidest päris huvitavalt välja. Meil kõigil olid sportlikud huvid, nemad jahtisid oma saak, keda kaasa viia, meie tegime niisama trenni ja vaatasime et asi inetuks ei kisu ja me kenasti turvaliselt oma koju saame. Aga viimase “Suud puhtaks” saate peale kergitasin ma korralikult kulmu, et no tore on, kui need asjad ongi sedasi okei, nagu nad neil seal ööklubis on.

Mu viimane Hollika kogemus jääb küll kahe aasta taha, aga siiski. Astusime Äliniga saali, kaks karglevat härga piirasid meid sisse, lahutasid ja kukkusid end täie jõuga meie vastu nühkima. Oli tegemist, et minema saada. Väga vastik oli ka täiskasvanud naisel isegi ilma suudluseta. Teine kogemus samast ajast ja kohast oli kilavate silmadega jorss, kes tuli meie vahele aelama ja hakkas meid ukse poole suunama, ise võidurõõmsalt uurides “how much?” Kindlasti suudab Älin veel olukordi meenutada, aga sisuliselt jäävad need kõik samasse kategooriasse, et mõne tüübi jaoks on ilma meessaatjata naine tantsuplatsil lihtsalt auguga liha, mis on saadaval, nimeta vaid hind. Meessaatjaga naine on juba oma diili teinud ja kui platsil on kaks sõbrannat, siis kindlasti on nad valmis pakkuma veel isemoodi huvitavaid variatsioone üks ühele versioonile lisaks. Daaa! Kui võrrelda kahe-kolme aasta tagust Hollikat, Nimetat ja Amigot, siis Hollywoodis leidis alati aset mingi räigus. Amigo oli kõige viisakam koht, Nimeta… noh, Nimeta, oli Nimeta. Kindlasti mitte liiga noorte inimeste kohta 😉

Või ma ei tea, mida teie teeksite, kui märkate, et üks laksu all tüüp kujutab endale midagi ette ja nühib valimatult ennast pisikesel tantsuplatsil iga inimese vastu sellega, mis ta peos ei peaks avalikus kohas kindlasti olema? Lükkad eemale, põrkab tagasi. Ma olin lõpuks sunnitud ta käest küsima, et kas tal ei mahu püksi ära? Siis peaks äkki lühemaks lõikama? No ausalt, kaua  võib! Aga ta vist ei saanudki aru. Turvamees aitas. Selliseid tüüpe, kes sulle kaela langevad ja lambist suudelda üritavad või oma käsi, kes teab kuhu üritavad toppida, sellega on ööklubisse minnes vist targem arvestada? Tore, kui mõnel korral ilma hakkama saab. Aga tänu “Suud puhtaks” saatele sain ma teada, et Tallinna ööelu vist peabki siis selline olema? No et see ongi norm? Ja meie oleme lihtsalt valel ajal vales kohas valede arusaamadega jne. Et nagu oma süü, pole vaja ronida sellisesse kohta, kui ei taha seda ja teist? Kui klubis juba oled, siis oledki kaup ja turul?

Ma olen nende olukordadega üsna kenasti ise ja omapead hakkama saanud. Kuigi olen a sirgelt turvamehe juurde marssinud, kui üks tüüp end mu rinnale lambist magama sättis. Turva irvitas, et ju kutt on väsinud ja otsib sooja pehmet kohta, aga kuna mul tuju polnud temaga kaasa irvitada, siis ta läks ja tegi tüübile hoiatuse. Tunnike hiljem lendas kutt tänavale, sest lisaks minule ahistas ta ka teisi, ka kaaslastega teisi.

#MeToo nr 16 – kui virtuaalsusest saab reaalsus

Internetist kaaslase otsimine on tänapäeval täiesti tavaline nähtus. Kes otsib romantikat, kes kiheleb talumatust tungist. Leia siis kesktee ja kokkupuutepunkt, et terasid sõkaldest eristada! Neid, kes end paremaks, vallalisemaks ja milleks kõigeks valetavad, on piisavalt. Neid, kes võõrast ülemäära usaldanud on, jagub. Neid, kes endast kellelegi paljastava või porgandpalja pildi saatnud on, jagub samuti. Palju rohkem, kui neid, kes seeläbi on sattunud väljapressimise ohvriks. Targutamine, et ära siis saada endast selliseid pilte, ei vii kuhugi. Armastust otsides oled sa täis lootust ja usku ja võid taganeda paljust mõistuspärasest.

Seega, kuidas otsida seda üht ja õiget selles rägastikus, kus nime ja pildi taga võib olla krt teab kes oma kurjade või perverssete mõtete ja kavatsustega? Ma olen alati pidanud jaburaks, isegi ahistavaks seda, kui mõni tüüp ütleb sulle läbi helendava ekraani esimest korda tere ja järgmisena saadab endast vinnas tilliga foto, et tere, mina olengi selline! No tore. ma esimesel kohtumisel eelistaks näha inimest siiski veidi kaetumalt. Sellised pildid on häirivad ja siis sa vahidki kulmud kuklas ekraani ja tunned teise inimese päras häbi, sest no nii need asjad nüüd küll ei pidanud käima. Siivututest ettepanekutest rääkimata.

Ja kui sa ei reageeri ja see tüüp arvaks heaks, et ta peab sind kuumemaks kütma ja saadab endast palja pildi iga tunni aja tagant, siis ok, netis on lihtne, blokk-deliit- head aega, aga päriselus? No, et kui sa oled poolanonüümsest netiruumist välja astunud ja kohvikusse kohtuma läinud enda jaoks võõra, aga mingil põhjusel huvipakkuva isikuga, siis esimese kohtumise lõpuks on ikkagi vajalik üks suudlus kirja saada? No nii vormi täiteks ja mis sellest, et vastumeelne? Ei ole! Aga mõne tüübi arvates on. Ma oleks kord ühe austerlasest lennukipiloodi sedasi kogemata auto alla tõuganud, kui ta keset tänavat võttis nõuks, mind hüvastijätuks ootamatult kirglikult suudelda. Huhh, oleks siis mingigi märk selleks olnud, et ma temast ja asjast huvitatud olen? Mõtlesin hiljem õududega, et ma vaid lükkasin pealetükkiva tüübi endast eemale, aga kui ta auto alla oleks jäänud, siis poleks seda osa vist keegi millekski pidanud? Vastik tunne oli taas.

Kõige nõmedam neti teel leitud eba- või mittemeeldivate inimeste osas on see, et kui te suhelnud olete ja tutvusmisportaali, sinu meiliaadressi, telefoninumbrit ja telefoni/arvutit ennast annab kuidagi ühendada, siis võid sa saada näiteks FBs veel ka aastaid hiljem selle inimese sõbrapakkumisi nende näo ja sageli ka pärisnimega, millest sul varem aimugi polnud. Ja see on tülgastav ja ahistav! Seepärast on tark asju ennatavalt nii lahus hoida, kui vähegi võimalik.

#MeToo nr 17 – mitte ainult mehed!

Kui ma õeks õppisin, siis tuli meil küll jutuks see, kuidas patsiendid vahel haiglas töötajaid võivad ahistada (ja ka vastupidi), endale ette kujutada, et professionaalse h00limise ja hoolitsuse taga on midagi enamat. Arusaadav, töö eripära on juba vahel selline, et võib lähedust ihkavas inimeses vahel tühja koha pealt luua pettekujutelma, aga õde, teades seda, peab suutma olukorraga toime tulla ja kogu meeskond peab teineteist toetama ja sobiva lahenduse leidma.

Mida teha aga siis, kui ahistaja on su kaastöötaja? Kuidas sellega toime tulla? Sellest meile koolis ei räägitud. Kui sa töötad suures naiste kollektiivis, siis see peaks ju küll igati muretu koht olema? Aga ei. Ja seda keerulisem see tundub.

Ma olin õhust märke aimanud juba varem. See kõik algas hiilivalt. Süütud komplimendid, soov suhelda ka väljaspool tööaega, kaasamine erinevatesse pooltööalastesse ettevõtmistesse, parima sõbra mängimine, tööl asjade sättimine nii, et me kindlasti koos pidime kõike tegema. Ämblik punus oma võrku. Pealtnäha oli see lihtsalt kahe kolleegi sujuv koostöö ja hea klapp.

Ta imbus mu ellu ja püüdis ennast vältimatuks ja ka vajalikuks teha. Enne tööd helistas, et kuule, ma olen juba siin sinukandis, kust ma su peale võtan ja tööpäeva lõpus, kuule, sul on kindlasti vaja poodi minna, mul ka, lähme koos. Ma suudan sellistes asjades suht hoolimatu ja jaheda mulje jätta. Väga vähe on neid, kes mulle väga lähedale on saanud. Ma tunnen ennast turvaliselt, kui mulle jääb mu vabadus elada ka päris oma elu, millest ma aru ei pea andma. Ma ei võtnud kuidagi vedu, kuigi taipasin, et midagi seal taga hõõgub.

Vastuvõtt. Pisikeses kabinetis on patsient, koos saatjaga. Tema küsitleb patsienti, mina istun arvuti taga ja sisestan neidsamu andmeid. Korraga vajab ta midagi laualt. Selle asemel, et see teiselt poolt mind kerge vaevaga kätte saada, toetab ta oma suure rinnapartii robinal mu käele ja upitab siis vajaliku sedeli suunas nii, et tema dekoltee on mul otsapidi nina vastas. Eemale tõmbuda pole füüsiliselt võimalik, sest käsi on laua ja rindade vahel kinni ja  sõrmed kangestunult klaviatuuril, et ma kogemata sisestamisel mingit viga ei teeks. Edasi kirjutada ei saa samal põhjusel. Lükata ja tõugata ja midagi ütelda ka ei saa, sest patsiendi ees ju ei hakka draamat tegema. See hetk kestis liiga mitu sekundit ja lõppes tema säravalt kavala naeratusega liiga lähedal mulle. Ahh, et kas ma lugesin ta mõtteid ja soove? Lugesin, aga ma suvatsesin neid ignoreerida. Ja siis tuli järgmine patsient ja järgmine ja kui me mitme tunni pärast selle trammi pealt maha saime, siis vaatasin, et minema sain. Ma uskusin, et kuna ma sellest lükkest välja ei teinud ja ka edasi tuima kala mängisin, siis ju ta taipas, et haugub vale puu all. Olukord rahunes, töötasime kõrvu edasi.

Järgmine kord, kui ma taipasin, et asi kisub üle piiri, oli siis, kui me kord Älini ja lastega olime kinno minemas ja ta mulle helistas, et hei, mis teete. Vastasin, et kinno läheme. Ohh, kui tore, tema tuleb siis ka. Ma kogelesin midagi vastuseks ja ta turtsatas, et ahh, et mina ei kõlbagi. Ei no mis ei kõlba, kinos ruumi on, minugi poolest, tulgu terviseks. Ja ta tuli. Juba bussis oli jagamist, kes kelle kõrval istub, No nagu lasteaed. Kinos oli uus teema, kolm naist, viis last, kes kelle kõrval istub. Ilmselgelt oli ta häiritud, et Älin oli meiega koos. Tema PIDI saama minu kõrval istuda ja mina ei tahtnud tema kõrval istuda ja püüdsin end muuseas mujale sättida. Älin teadis seda rindade all lõksusolemise lugu ja mõistis, aga kui suur inimene solvumist väljendab kõigi laste ees, siis see muutis see meid Äliniga kuidagi ootamatult kohmetuks. No taeva päralt, mis vahet sel on, kes kus istub. Kinos oleme ju filmi vaatamas ja noh, kokkuvõttes vahet ei olnud. Ja siis läks tuba pimedaks ja film algas. Ta niheles. Kõik need riivamisi puudutused jätsin tähelepanuta.

Kui me nädal hiljem Äliniga kahekesi kinos olime ja ma keset igavat filmi midagi FB postitasin kino kohta, kargas ta kohe solvunult ligi ja õiendas, et mis mõttes ma olen Äliniga kinos ja tema sellest midagi ei tea ja poel kutset saanud. Tige ja armukade nagu nälginud herilane. Sättisin oma distantsipiiri veel veidi laiemaks, sest mul puudus igasugune huvi selliseid suhted oma elus omada. Ta märkas mu jahedust ja püüdis tööl olles topeltnunnum olla. No et äkki võlub mu ikka ära? Ta tahtis mulle patse punuda, tegi muuseas pisikesi kingitusi, no et meil oleksid ühesugused peavõrud ja ühesugused kõrvarõngad ja ühesugused markerid ja märkmikud, märkmepaberid. Kuna tema lemmikvärv oli kollane, siis ilmselgelt pidi minu lemmikvärv olema roosa. Need sobivad omavahel hästi. Ma oleksin tahtnud neist vidinatest keelduda, aga samas ei tahtnud ma teda sellega solvata.

Kui õendusjuht meid koridoris kohtas ja naljaga teatas, et me oleme nagu kaksikud, siis oli ta sellest ülemõistuse vaimustuses. Ma olin vait. Ta püüdis endale leida minuga sarnaseid riideid ja jalanõusid. Kui ta koolitusele saadeti, siis pidi ta ilmselgelt tegema nii, et ka mina kaasa lähen. Võrgupunumine käis osavalt edasi. Ma olin viisakas, aga jahe. Tema tehtud pingutamised muutusid ärrituseks. Esilagu püüdis ta mind ära lõigata teistest, kirus ja kritiseeris keda kõiki, usaldas suuri hämaraid saladusi mu teise ülemuse kohta ja oli häiritud, et mul oli haiglas ja ka haiglast väljas ka oma elu ja muud tegemised. Miks ometi mina teda oma asjadesse ei pühenda ja teda kõigesse ei kaasa. Tal tekkis ettekujutus, et ta omab mind ja tal on õigus kontrollida igat mu sammu. Ta ronis mu sünnipäevale ja tutvustas ennast mu sõpradele, kui minu ülemus. Nagu päriselt? Ma nägin, kuhu see kõik sihib, aga püüdsin rahuliku tuimusega hakkama saada. No et kui ei reageeri ega anna põhjust, siis tõmbub eemale, aga ei. Huvikaotuse asemel muutus ta vaid kontrollivamaks ja aktiivsemaks.

Rindadega mul seljas ja käel elamine, mu käe suunamine, kui ma midagi kirjutasin või tegin jms muutus vastuvõtu päevadel kuidagi liiga tavaliseks. Mu enesekontroll oli hämmastav, jätkasin kindlameelselt enda tuima rolliga. Mul oleks olnud võimalus lepingut pikendada, aga ma ei teinud seda. Valdkond ise oli minu jaoks paeluv, aga temaga koos töötada ma rohkem ei soovinud. Viimased päevad olid pingelised ja ta klammerdus mu külge, püüdis leida võimalusi, kuidas siis vähemalt tööväliselt meie elusid siduda. Püüdis laste kaudu mulle läheneda, olla hea tädi ja sulatada mind sedapidi.

Kuna ma sel ajal suurema osa ajast töötasin juba kiirabis ja haiglas tegin valveid valdavalt öösel ja nädalavahetustel, siis me temaga haiglas kokku väga ei juhtunud. Kui mulle pakuti haiglas teist tööd, siis tuli ta sinna vahele pusserdama ja tegi draamat, kuidas ma tema unelmate töö soovin endale krahmata. Et ta jumala eest vait ja rahul oleks, läksin temaga koos õendusjuhi jutule ja palusin, et äkki nad kaaluvad minu asemel hoopis teda sellesse ametisse, aga ei, tema ülemus oli juba omalt poolt teinud liigutused, et ta ebaprofessionaalse käitumise eest haiglas töökohustustest vabastaks. Meie viimane ühine suurem teise liini tööotsa päädis sellega, et ta terve suure seltskonna patsientide ees mu peale röökis. Eks ma olin mitu päeva järjest räige pipar olnud ja kogu oma vaba aja Andreasega telefonis kudrutanud. Armukadedus ajas ta marru ja ta hakkas täiel rinnal mu vastu töötama. Kui sa ei ole minuga, siis sa oled minu vastu. Ta susis ja susserdas. Tema meetodid olid mulle tuttavad, olin neid kõrvalt varem juba näinud. Oskasin valmis olla.

Mõnda aega oli ta tööta. Tegi pisikesi juhuotsasid. Ja siis leidis ta kuulutuse, kus kiirabisse otsiti uut inimest. Mõtleks, milline hiilgav võimalus! Ta saab taas olla minu lähedal! Inimlikult sain ma temast aru, et kodus töötuna passida on frustreeriv, aga see, et ta jälle mulle nii lähedale hiilib, see häiris mind väga. Aga tema elu, tema töö. Esimesed kuu aega oli ta väga vaikne ja toimetas vaikselt ja püüdlikult. Selline majandamise värk talle sobis ja meeldis, ta oli selles asjalik ja tugev. Aga kui julgust juurde tuli, siis hakkas ta demonstratiivselt esinema ja näitama meie kaastöötajatele, et ta on elusuur sõbranna minuga ja mis kõik veel, detailidesse hetkel laskumata. Pööritasin vaikselt omaette silmi ja lasin olla. Eks iga üks teeb ise oma järeldused.

Mull läks lõhki suure pauguga 2015. aasta kevadel. Armukadedus Andrease suhtes ajas ta hulluks ja kui ma siis kord tema kõnele kohe ei vastanud, siis tagasi helistades röökis ta torusse asju minu, Andrease, mu ema ja kelle kõigi kohta veel, mille peale ma kõne katkestasin ja rohkem temaga enam ei rääkinud. Ta on ainus inimene, kes mul FB blokeeritud. Tööalaselt temaga kokkupuutudes oli olukord päris halenaljakas. Ta puhkis ja pööritas oma suuri silmi, aga ta ei pääsenud sellest, et me koostööd pidime tegema. Mina ütlesin tere-palun-tänan-head-aeg, ainult nii palju, kui viisakus nõudis ja tema oli lihtsalt vait. See mõjus tervistavalt. Nii oli väga ok, sest midagi rohkemat polnudki vaja. Mul oli endamisi hea meel, et kogu see jama sellise lahenduse leidis.

Kas ma oleksin pidanud sellest haiglas ülemustele rääkima? Kiirabis? Esiteks ma ei osanud. Teiseks mida see muutnud oleks? Ainult õhkkonda pingelisemaks kruttinud. Kui tegemist oleks olnud meesterahvaga, kas siis oleks abi otsimiseks rohkem põhjust olnud? Ma ei tea. Mida teie sellises olukorras teeksite?

Kokkuvõte

Kindlasti on need peatükid mänginud mu elus oma olulist rolli ja mõjutanud mu toimetulekut iga järgmise situatsiooniga. Keskkond, milles ma kasvasin, oli ühe tahu jagu väärastunult üleseksualiseeritud ja häiris ja tegi paljude asjade suhtes mind ehk tundlikumaks ja haavatavamaks, kui vaja.

Selle kampaania suurim kasutegur on minu meelest iseendast ja maailmast parema arusaamise loomine. Mida aeg edasi, seda rohkemad leiavad üles julguse rääkida. Seda enamad tunnevad, et vanad ammukaetud  ja vahel ka rääkimata lood poevad taas sügavustest üles. Seda enamad taipavad, et nende elus on juhtunud asju, mis juhtuma poleks pidanud. Seda enamad mõistavad, et nad polegi oma valehäbi, süükoorma ja õudusega üksinda. Me räägime korraga asjadest, mida paljud vaikides teadsid, aimasid, talusid, kogesid ja hirmust ja ka vastikusest pidid peitma, sest rääkida polnud mõtet või rääkida ei saanud.

Praegune protsess kasvab. Paljudel, kel oma vähem või rohkem koletumaid kogemusi, tulevad asjad meelde. Paljud, kes pole varem arugi ehk saanud, et see, mis toimunud on, polnud ok. Tuleb ettevaatlik mõistmine, et ma vist ei teinudki midagi valesti, ma polnudki süüdi selles, et ma valisin kojutulemiseks selle tee, et mul oli liiga lühike seelik, sügav dekoltee, liiga sätitud juuksed või ma tundsin end sel päeval liiga õnnelikult. Tuleb ehk ehmatavgi arusaamine ja halb tunne, et kuidas ma võisin arvata, et ma võisin üldse arvata, et midagi valesti tegin ja ennast süüdi tundsin. Kõige hullem on oma murega üksi olla ja veel valusam sellega üksi jääda pärast selle tunnistamist. Igasugune ohvrisüüdistamine lisab vaid hagu väärastunud arusaamisele ja seda tuleks teadlikult vältida. Selliste asjad põhjus asub ahistaja ja ründaja peas ja püksis. Mitte ohvri küljes või ümber.

Ainus, milles ma tagasi vaadates ennast päriselt süüdi olen tundnud, on olnud see, et ma oma puntrasolemise ja unustadasoovimise teel ei osanud asjale vaadata teiste võimalike ohvrite kaitsmise seisukohast, ma ei taibanud rääkida ja teisi hoiatada ja arvasin, et kogu see traagika oli vaid minu kanda.

Andreas arvates on minu suurim viga aga see, et ma hoolin liiga palju teiste tunnetest, ei taha kedagi solvata, ka neid mitte, kes minu tunnetest küünevõrd ei hooli. Ma olen piisavalt tugev, et kanda suuri koormaid ja püüan pigem vaikselt ja lärmita raske olukorraga toime tulla ja seda suunata neutraliseerimise teed. Tema usub, et minu üliviisakus on mulle mõnelgi korral teinud pigem karuteene ja elus on olukordi, kus ainus lahendus ongi kõblas maasse lüüa ja munad maha võtta. Ma pean temaga tegelikult nõustuma. Samas miljon korda lihtsam on seista kellegi teise kui iseenda eest.

Mida ma olen neist kogemustest õppinud?

Seda, et sa oled lits, kui sa kätte ei anna. Äraspidine maailm?

Tegelikult andsid need kogemused kõige halva kõrval mulle ellu kaasa valvsuse ja lõpuks ka valmisoleku ennast ja teisi kaitsta. Ma olen alati valvel, kui ma turvatsoonist väljas olen. Pean tunnistama, et kusagil ööklubis ja puupüsti täis ühistranspordis ei ole ma viitsinud enam ammu reageerida, kui keegi, keda ma ei tuvasta, on pidanud vajalikuks mind salaja korraks riivata või patsutada. Kui ma selle isiku tuvastan, saab ta sirgelt vastu kõiki näppe. Verbaalselt ja vajadusel ka mitteverbaalselt. Ma ei kõhkle sekkumast ja kui ma märkan, et kedagi ahistatakse ja tema reaktsioon on hell ja häiritud, siis on see minu jaoks põhjus silmapilkselt sekkuda. Küsige Älinilt, tema teab hästi mu reaktsioonikiirust ja konkreetsust neis asjus.

Kindlasti on tänu kõigile neile kogemustele mu kannatus lühem. Ma ei karda asjadest rääkida ja asju nimetada õigete nimedega. Ja seda soovitan ma ka kõigile teistele. Üksi kannatamise ja talumise asemel räägi inimestega. Räägi turvamehele, politseile, sõpradele, lähedastele, töökaaslastele, selle sama inimese lähedastele, kellele tahes. Kui sind tõrjutakse või ei usuta, siis püüa ikkagi rääkida, kuni jõud nendeni, kes sind kuulavad ja usuvad. Kui asi on vale, siis ta on vale ja maailm peab selles teadma. Põgenemine ei muuda midagi paremaks. Aga rääkimise läbi võib selguda, et sa polegi üksi. Või ka see, et sind mõistetakse ja sa leiad toetajad ja abi. Või ka see, et keegi teine oskab end hoida ja kaitsta.

Tänu neile kogemustele olen ma rääkinud väga avatult oma lastega. Nii virtuaal- kui reaalse maailma ahistamisest. Ja teen seda jätkuvalt. On nii oluline, et nad mõistaksid, kust jookseb piir hea ja halva, õige ja vale, minu ja sinu keha, mõtte ja tahte vahel enne, kui nad seda oma nahal valusalt õppima peavad hakkama. Olen püüdnud teha omalt poolt kõik, et neil oleks kindlustunne ja julgus tulla rääkima ka asjadest, mis ei ole ok. Rääkima ka siis, kui sõber neile midagi sellist usaldab ja nõuab, et nad ei räägiks sellest. See ei ole reetmine. See on aitamine. Jah, see võib tuua kaasa pahameele ja mis kõik veel, aga see on õige asi, mida teha. Kõige valem on pilk metsa pöörata ja teha nägu, et midagi polegi. See hirm ja häbi, mis püüavad ohvrit aheldada, tunduvad reaalsed, aga need on valel ajal vales kohas. Mitte keegi ei oma õigust panna sind tegema midagi, mis pole sinu jaoks ok.

Ka seda olen ma poistele rääkinud, et me kõik teeme vigu ja valearvestusi. Ja isegi siis, kui sa oled selle palja pildi endast krt teab kellele saatnud, siis pole tal õigust sind sellega ahistada. See on sinu keha ja see pilt on sinust. Kui sa pole kellelegi liiga teinud selle pildi peal, siis pole sul ka mitte midagi häbeneda ja kahetseda. Kuigi sa ehk arvad, et sul on kohutavalt häbi, kui maailm ja lähedased seda näevad, siis ausalt, suure maailma silmis ei oma see mitte mingit tähtsust. Ja need tuttavad ja sõbrad, kes sellisest asjast heituvad, ärrituvad või sind kiusama ja narrima hakkavad, polegi õiged sõbrad. Rahu! Sinu õppetund on mitte heituda ja südamerahus küsida vastu “ja mis siis?”

Üks asi veel, ööklubis ja turvatsoonivälisel peol on turvaline juua vaid otse kraanist kraanivett. Kui jook on klaasis, siis tuleb see kordagi silmist laskmata ja käest panemata ära juua.

Hoidke ennast ja teisi!

 

PS poja emana olen ma koolis pidanud maid jagama õpetajaga, kes kujutas ette, et kõik mehed, ka seitsmeaastased, mõtlevad vaid “sellest ühest asjast” ja iga nende tegu on kantud sellest, et neil on loomulik/loomalik kihk naisi ahistada ja tema sellega küll leppida ei saa. Milles oli asi? Selles, et kehalise tunni jaoks riideid vahetama minnes läksid poisid plikade ruumi uksest mööda ja tegid seda lahti, sest jubenaljakas oli, kui plikad kiluma pistsid. Nad ei vaadanud sinna sissegi, lihtsalt lollitasid uksega. Uks kinni, vaikus, uks lahti, kiljumine. Jah, nõus, see oli nõme ja ka sellest tuleb rääkida, et sedasi tehes võib keegi end väga pahasti tunda, aga last teiste ees avalikult seksuaalses ahistamises süüdistada, oli ikka väga üle võlli.

Uus koolimaja ja lillkapsa kaitsemask

Kui ma hommikul Vancut äratama läksin, pidin peaaegu röögatama, sest silmanurgast nägin, et midagi on väga teistmoodi. Meie hamster Giulietta oli otsustanud hakata meistersportlaseks ja roninud kuidagi oma suure akvaariumpuuri lae alla. Hea, et meil seal kate peal on. Nüüd jäi ta mulle igal juhul vahele ja näitas uhkelt oma võimeid 😀

Tänasega sai poiste neljanädalane sügisvaheaeg läbi. Koolivaheajal kolis kool linnast välja uutesse ruumidesse.

Küla, kuhu kool kolis, Andreas teadis. Otsisime koolimaja, seda Tan umbestäpselt teadis ja siis otsisime sissepääsu. Seda ei teadnud ka Tan enne tänast. Vanc vahtis vaid õudusjudinatega aknast välja ja koolimaja ees uuris kõhklevalt, et kas me ikka tuleme tundide lõpuks tagasi. Uued asjad on talle hirmsad, aga õnneks olime me kodus asja enne hoolega läbi arutanud ja rääkinud, et tal vähekenegi lihtsam oleks. Samas ise omapead sinna sõita ei oskaks ma ka praegu.

Kool asub suurema tööstus/kontorihoone ühes tiivas. Kõrged laed, avarus ja palju õhku ja valgust. Samas oli uksest sisse astudes kohe mõnus ja soe tunne. Neil on ruumi ruumiga mängida 🙂

Asjad panid poisid garderoobi. 42 lapsega koolis saab edukalt hakkama ühe ruumiga. Noh nagu ühe mammutkooli suurklass või nii. Kui Tan omal ajal esimesse klassi läks, oli neid klassis 36.

Esimesena võtsime suuna Vancu klassile. Neil on klassis kaks uut last, nüüd siis kokku 11. Klassiõpetajale lisaks on kogu aeg kohal ka kaks abiõpetajat 🙂

Kui neil vanas majas oli kaks eraldi klassituba, siis nüüd on üks suur, aga jagatud ruum. Puhkamise nurk, seal, kus kuubikute tagant paistavad oranzhid kotttoolid, ootab alles kardinat ja vaipa. Kõik päevad algavad ja võetakse kokku ringis neil samadel kahel pingil ja kuubikutel istudes. Sotsiaalsete oskuste ja muusikatunnis istuvad nad seal ja vahel koolipäeva keskel mängivad libahundi-mängu ka samas kohas 🙂

Ja hambapesu on koolis möödapääsmatu. See võimalus on alati klassiruumis olemas 🙂

Klassiruumid asuvad järjest suurte klaasseintega koridori peal. Pildil tundub küll ehk veidi steriilne ja kõle, aga tegelikult kisub seal astudes pilk kohe klassiruumidesse sisse kiikama ja nii on väga mõnus. Paremale jäävad neli klassiruumi – keskastme esimene klass (meie mõistes 3.-4. klass), kus Vanc käib, keskastme teine klass (meie 5.-6.), kus Tan on ja ülaaste (7.-9. klass). Viimane ruum on kunsti- ja käsitöötundide läbiviimiseks mõeldud suur ateljee.

Vancu klassiruumist liikusime Tannu klassi.

Puhkenurk. Andreas ja Vanc pidasid plaani sinna pikemaks jääda. Poleks tunnid alanud, siis nad praegu arvatavasti põõnaks seal vildiste kivipatjade vahel 🙂

Seal saab niisama olla ja raamatuid vaadata ja lauamänge mängida. Koolipäeva jooksul on kaks vahetundi ja sel ajal on kõik lapsed iga ilmaga õues. Pika koolipäeva sees ka pisemaid pause ja alati on aega ja võimalust teha ka muud, kui istuda ainult pingis 🙂

Eraldi arvutiklassi pole. Tannu klassis on neil kümne peale viis arvutit. Infot otsivad ja esitlusi teevad nad enamasti kahepeale.

Siin klassis päeviti elavad üks tüdruk ja üheksa poissi ja maruvahva särtsakas noor õpetaja, keda õitsvas puberteedieas seltskond hirmsasti armastab. Näidiõpetaja! 🙂

Ülaastme klass oli suht sarnane Tannu klassile ja edasi liikusime me ateljeesse. Minu kaks unimütsi astusid uksest sisse sedasi:

Kõik need käsitöö- ja kunstimaterjalid olid varasemalt vanas majas surutud maast laeni riiulitesse ühes 8ruutmeetrises ruumis. Nüüd on seal ruumi 80 ruutmeetrit ja riiulitel on veel vaba ruum laste isiklike kastide ja tööde jaoks. Seal pisikestes sinistes riiulikastides on muide suled ja muu seesugune vahva pisikraam 🙂

Lõngad ja kangad.Terve seinatäis!

Meisterdamise ja puutöö nurk alles elab ennast sisse ja ootab oma riiulit.

Joonistamise ja maalimise osakond on aga igati valmis juba tänaseks päevaks:

Teisel pool suurt koridori on suur söögisaal. See Klimtilik vaip!! <3

Ja koridori peale jääb ka ühest seinast avatud nõupidamiste ruum õpilastele.

Huvi pärast käisime uurimas nurga taga asuvat ja teistest pisut eraldatud algastme (lasteaia viimane rühm + 1.-2. klassi) ruumi. Neil on eraldi kaks tuba – üks on selgelt õppimise ruum viiele 2. klassi lapsele.

Ja teine, see suurem ruum, on istumiste, raamatu-uurimiste, mängimiste ja kõiksuguste koostegemiste ruum.

Seal on magamise nurk (algastme lastel on pikutamise aeg koolipäeva keskel, kes tahab võib ka päriselt magada) ja päris oma mängunurk. Šveitsi värk ikka 😛

Pisemate ja suuremate koolilaste ruumide vahele jääb suur mänguruum, milles pikapäevarühma pisemad lapsed saavad pikutada ja mängida. Lapsi on võimalik kooli saata õpetajate ja abiliste hoole alla hommikul paar tundi enne kooli ja õhtul kella 19ni. Lastehoid toimib alati ka koolivaheaegadel. See mängumaja on nii suur, et sinna mahuksin vabalt turnima ka mina koos Andrease ja terve karja lastega. Antud hetkel istub Vanc seal teisel korrusel rohelise seina taga 🙂

Suures eesruumis on erinevaid mänge ja võimalusi, millest isegi Andreas rahulikult mööduda ei saanud. Et kas me tahaksime ka sellises koolis käia? Jah, me tahaksime! Kui ma kunagi ise omaenda kooli peaksin tegama, siis oleks see paljuski sarnane, ainult natuke rohkem minu nägu. Vist 🙂

Juhataja pidas tervituskõne ja kordas taas, et ka kõik vanemad on kooli väga teretulnud. Ta pani uuesti ka südamele, et mitte keegi ei tohi välisuksest ja garderoobist kaugemale tulla välisjalatsites. Vanemate jaoks on olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab tõmmata otse jalanõude peale, kui ei soovi neid ära võtta. Ja kooli sisenedes on tungivalt soovitav pesta puhtaks ka käed. Uutele vanematele pandi südamele, et kuna meie koolis on immuunpuudulikkusega laps, siis tema kaitmise nimel peame me kõik pingtama veidi rohkem. Tema olukord on viimase aastaga veidi kehvemaks jäänud, haigus süveneb, aga ta tahab nii väga koolis käia. Laste juhendamise eest kannavad hoolt õpetajad. Ma leian, et see on väga mõistlik, et sellist asja ei varjata ja räägitakse ausalt ja hoolivalt nii õpetajate, laste kui vanematega.

Kui me tund aeg hiljem koolimajast väljusime, siis viidi meie ees trepi juurde ka silt. See on hea, siis me ei pea me õhtul nii kaua otsima õiget kohta 😉

Koolist lummatud Andreas arvas, et täna on väga eriline päev ja haaras tööle minnes sarvesaiad endaga kaasa. Uus kooliveerand võib ametlikult alata!

Aga lõpetuseks tahan ma teile näidata hoopis üht naljapilti. Mul oli laupäeval hirmus lillkapsa isu. Leidsin tanklapoest lillkapsa ja panin selle korraga toorelt nahka. Vancut magama saates oli ta heitunud. Ühelt poolt tahtis ta nii väga, et ma talle Härra Q raamatut loeksin ja teiselt poolt ei suutnud ta taluda seda õhkõrna lillkapsa lõhna, mille ma maitsavat köögivilja krõbistades endaga koos tema tuppa olin toonud. Siis tuli tal aga idee, kuidas ta mu lillkapsasöömise üle elab ja saab samal ajal ikkagi raamatut kuulata. Vahtis siis sealt isetehtud lillkapsa kaitsemaski seest mulle otsa ja palus mul endast pilti teha. Ok, pilt tehtud, mis edasi?

“Kirjuta sinna pildi juurde, et sedasi juhtub siis, kui ma lillkapsa lõhna tunnen.”

“Ok,” vastasin mina ja siin see pilt siis on. Ta ise arvas et ta ei söö ta enam kunagi kogemata paneeritud lillkapsast kananagitsate pähe. 😛

Kuidas teie ebameeldivate lõhnadega toime tulete? 🙂

 

Tulnud. Toodud. Läinud. Viidud. Käinud. Olnud. Jäänud.

Võõraviha ei jää Eestis märkamatuks ja sellest peab rääkima. Võib-olla on mu arusaamised jaburalt naiivsed, aga ma siiski püüan läbi küsimuste ja näidete ja lugude seda teemat veidi avada ja avardada.

 

Esimene peatükk. Kuidas Tan taipas

Kui me Šveitsi kolisime ja saksa keelt mitterääkiv Tan alguses suure hooga tavakooli asemel integreeruma saadeti, siis moodustus nende liitklass kirevast seltskonnast. Hoopis enam, kui see oli saksa keele intensiivõpe ja kohanemine kohalike olude ja kultuuriga, oli see tegelikult üks äärmiselt suur ja oluline peatükk tema elus, millest ta õppis midagi, mis enamus temavanustele Eesti lastele üsna kaugeks jääb. Tema ees rullus maailma köögipool lahti üsna alasti moel.

Nende klassis käis kaks poolakat, õde ja vend, kelle isa kohalikus tehases insenerina tööd oli leidnud. Seal oli pisike mustja nahaga tulesäde-tüdruk Nigeeriast, kel oli vanust üheksa aastat. Ema oli abiellunud, temaga siia kolinud, lahutanud ja siis surnud ja tüdruku edasine saatus oli väga lahtine. Tüdruk elas turvakeskuses. Oodati, et tema tädi Aafrikast siia tuleb, et ta koju (?) tagasi viia, aga millal, polnud teada. Tüdrukule meeldis Tan väga ja ta püüdis teda igal võimalusel kallistada.

Selles klassis käis üks suurem poiss Albaaniast, kelle pere elas turvakeskuses. Tundides oli poiss püsimatu, niheles, ropendas, kiusas pisemaid. Morni olemisega suur poiss Portugalist, kelle isa oli siia ehitajaks tulnud, elas meie kõrvamajas. Ta ei rääkinud, aga kippus lööma. Vahel moodustasid need kaks suuremat omavahel tiimi. Nooremad kartsid neid ja ka õpetaja tunnistas, et on nendega üsna hädas, aga näeb progressi.

Tannuga samal ajal liitus klassiga Ungarist pärit varateismeline tüdruk, kelle ema oli siia tulnud kanafarmi tööle. Vahel kippus tüdruk diivatsema ja püüdis suurematele poistele muljet avaldada. Õpetaja taipas tema tekitatud stseene õnneks läbi hammustada ja asjad lahenesid enamasti rahumeelselt kohapeal. Poole aasta pealt tulid veel kaks poissi, kaks venda. Üks suurem, teine Tannu vanune. Nemad tulid Süüriast. Kevadel lisandusid veel kaks õde Itaaliast.

Neil kõigil olid omad lood. Nende taust ja Šveitsi kolimise põhjused olid erinevad. Mitu neist olid näinud elus asju, mida lastel ja tegelikult ka suurtel mitte näha ei oleks vaja. Neil olid nende endi sisemised võitlused ja painajad. Keegi neist ei osanud alguses keelt, mõni neist olid tulnud sootuks teistsugusest kultuuriruumist. Kes teab, mida või keda olid pidanud nad maha jätma. Suurematel seisis ees koheselt ka erialaõpingute valik, mille üle siin peab 15aastane juba otsustama ja mis pingeid veelgi kasvatas. Pooled neist lastes elasid kõrvalküla pagulas- ja turvakeskuses.

Nigeeria tüdruku lugu liigutas Tannut väga. Ema surm oli midagi, millest Tan natuke nagu aru arvas saavat. See tundus reaalne võimalus, aga midagi nii hirmsat, mille peale mõtelda ei taha.

Albaania, Portugali, Itaalia ja Ungari sisserändajatest vanemate laste asi on lihtsalt kohaneda – õppida ujuma ehk õppida ära keel, võtta omaks kohalik käitumismall, käia koolis, õppida amet, minna tööle ja maksta riigile makse. KUI vanemate töökoht, elamis- ja tööluba kehtib, siis peabki kõik sedasi sujuma. Kui ei, siis tuleb edasi või tagasi minna. Kindlustunne on habras ja juured rabedad. Kuigi me ei olnud Šveitis kolinud majanduslikel põhjustel, siis oli meiegi saatus ja staatus esimesed 10 kuud väga ebaselge. Selles osas sarnanes Tannu lugu väliselt mitme oma klassikaalslase olukorraga. Meil õnnestus enda lapsi säästa suurematest paukudest ja luua olukord, kus nad said rahulikult keskenduda kooliskäimisele. Seega ei tajunud ka Tan enda olukorras suurt probleemsust ega osanud probleeme näha ka teiste enda klassikaaslaste kohanemises ja olemises. Koolis oli ju täitsa tore.

Süüriast tulnud vendade lugu oli aga midagi muud. Maailmas olid ärevad ajad. Sõda ja selle eest põgenemine olid midagi hoomamatult kauget. Miks peaks keegi ööd ja päevad jala mitu nädalat astuma? Keset talve. Kui kaks kilomeetrit poodi ja tagasi jalutada on siinse lapse jaoks liiga pikk tee, siis selline uus mõõde pani asju üsna tugevalt ümber hindama. Või reisimine ilma asjadeta. Tegelikult põgenemine. Selleks pidi olema põhjus ja see põhjus oli hirmutav. Sellest sai ka Tan, kes sel hetkel veel 10 oli, aru.

Ja siis tuli ta ühel päeval koolist koju ja teatas nördinult:

“Kui neil ei ole mitte midagi, siis kuidas neil on telefonid? Ja veel kõige uuemad iPhone mudelid?!”

See küsimus meenutas mulle kohe Eesti meedias läbi kõlanud ühe puuga löödud rämedaid nurinaid, et “kuidas on võimalik, et need sissetoodud ahvid, kes Balti Jaama juures kerjavad ja inimesi häirivad ja keda meil jõuga sisse saadetakse kannatavate pagulaste pähe, omavad kõik moodsaid telefone ja on need kindlasti saanud kingituseks meie vaese maksumaksja raha eest või meie inimeste käest varastanud.” Eksole…

Andreas võttis sõnajärje sujuvalt üle ja selgitas Tannule sõjapõgenike olukorda ja nende vajadust telefoni omada.

“Vaata, telefoni on neil vaja, et olla olemas siin ametnike ja teineteise jaoks. Nad tulid kaks kätt taskus siia keset talve, eks, mäletad? Üks asi on see, et neil pole riideid rohkem kui seljas ja potte ja panne, diivanipatju, teine asi on see, et mis neil üldse veel alles on. Koletud mälestused ja ehk ka parima sõbra pleekinud pilt rinnataskus? Nad on liiga sageli turvalisemasse kohta jõudes paljad nagu püksinööp, emotsionaalselt kokkuvarisenud ja siin võõras maailmas kõigi poolt lükata ja tõmmata. Keegi ju ei oota neid siin ega kusagil mujal, aga koju tagasi nad minna (veel) ei saa. Nad vajavad pelgupaika, kus olla. Võib-olla nad jäävadki lõpuks siia, aga nende südames elab unistus paremast homsest kuniks kodus asjad paremaks muutuvad ja nad saavad tagasi minna.

Neil pole seal ehk enam kodu ja kooli ja tänavat ja haiglat alles, aga tõenäoliselt on seal või mõnes teises maailma otsas veel inimesi, sõprus ja sugulasi, kellega püüda sidet hoida. Teadmatus on selles olukorras talumatu ja telefon on neile siin antud just seepärast, et neil oleks võimalus hoida sidet, sest ilma suhtluseta ei ole mingit turvatunnet. Selleks, et eluga edasi minna, on vaja turvatunnet. Lisaks siin olemasolemisele aitab see neil ehk olla olemas ka seal kaugel, omade jaoks. See pisike telefon on nende aken maailma. See on nende õhk ja nabanöör, mis aitab neil siin ellu jääda. Kas see just viimane mudel peab olema, aga tegelikult pole sel ju vahet, kui toetajad on nii otsustanud ja paremaks pidanud. Võimalik, et eeldusel, et see kestab kauem, kui mõni vanem mudel.”

Rohkem Tan enam ei nurisenud. Ka ei küsinud, miks temal telefoni pole. Ju ta sai sellest ise aru, et tal ei ole seda veel vaja. Eestis see arvatavasti nii lihtne ei oleks.

Aga vahel kurtis ta, kuidas osad lapsed neil tunnis “hulluks lähevad”, asju loobivad, nutavad, draamat teevad ja noh, lihtsalt võimatult käituvad. Selgitasin talle seda asja nii:

“Selline käitumine tuleb pingest ja murest, mis neid maha ei jäta. Vaata, sina oled siin meiega. Jah, võõras keskkond tundub ebaturvaline, aga koolis on teil toetavad õpetajaid ja kodus oleme sul meie. Sul on Andreas, kes on kohalik ja tunneb siinset elu-olu, oskab keelt. Sul on siin kodu, oma tuba, voli mängida, sa ei pea muretsema toidu ega riiete ega millegi muu pärast. Sinu ainus mure on vaadata, et su koolitööd on tehtud ja see polegi väga nagu mure, eks? Millal iganes sa soovid, võid sa helistada oma babale ja mammale ja suure tahtmise korral neile Eestisse lihtsalt ka külla sõita.

Pagulas- või turvakeskuses pole elu aga üldse nii lill. Nad saavad seal hakkama, aga nad elavad palju kasinamalt ja nad on pidevalt hirmu ja pinge all. Mida toob homne päev? Mis saab nende elust edasi? Kas vanemad leiavad töö? Õpivad ära keele? Kas isa lubab emal keelt õppida? Kas nad suudavad kohaneda kõige sellega? Kas neid saadetakse edasi? Tagasi? Kas nende side lähedastega püsib? Kas lähedased on ohutus kohas? Kas nad veel kunagi leiavad sõpru siin võõral maal, on osa kogukonnast, mida tasapisi hakata omaks pidama? See siin on nende jaoks vähem või rohkem ajutine peatuskoht. Nad ihkavad tagasi ja neil on raske siin end koduselt tunda. See tunne, et nad on võõrad võõral maal ei kao nii pea ja see tekitab pingeid, sest me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla osa millestki. Nad igatsevad taga paremaid aegu, oma kodu, oma nurgapoe keerusaia ja kes teab mida kõike veel. Nad on pehmelt öeldes oma pildilt välja rebitud ja suvaliselt järgmise pildi peale tõstetud.

Sellises olukorras inimese sees elab ärevus sügaval naha all. Nii sügaval, et nad sellest endale teadlikult arugi ei oska võib-olla anda. Jaksamise ja tahtmise piir kiigub depressiivselt tumedamate allaandmise ja minnalaskmise vahel. Enamusel neist on vähemal või rohkemal määral post-traumaatiline stressihäire (ma olen hoolt kandnud, et Tan teab lihtsustatult, mis see on) ja sellega tuleb arvestada.

Neil on igapäevaselt palju muresid, mida meil ei ole. Mure lähedaste pärast. Mure nende pärast, kes maha jäid või teadmata kadunud on. Mure iseenda pärast, kuidas nad hakkama saavad võõral maal, võõras keeles, võõras keskkonnas ja kultuuriruumis. Kuidas kohanevad nad ise ja nende lapsed. Mida toob homne päev? Kust leida jõud ja jaks, et üldse edasi elada? Kas sellisel elul on üldse mõtet? See kõik koos ühes supipajas on midagi, mida meie endale vaevalt ettegi oskame päriselt kujutada.

Need samad lapsed siin, eemal otsesest ohust, et keegi nende kodu sõlepõhjaks laseb ja õel-vennal nende silme all kõri läbi lõikab, elavad endiselt pingete keskel, mis on meile liigagi võõrad. See tunne, et sul on janu, aga puhast vett ei ole, on meile kauge. Näljast ja külmast ja hirmust rääkimata. Ja kuigi neil siin nüüd nälga ja külma ei ole, siis hirm on üsna kindlasti endiselt nendega. Võib-olla elavad nad iga päev vaikse vägivalla keskel? Näevad öösiti õudukaid? Keegi ei tea, mida nad ka suures pagulaslaagris nägid ja kogesid.

Võib-olla ei luba isa perel või emal toast üldse lahkuda? Võib-olla ähvardab mõni pereliige pidevalt ennast ära tappa? Võib-olla saavad nad vanemate käest kodus kõik järjest peksa, sest vanemad lihtsalt ei tule enda emotsioonidega toime ja abi ei jõua nii kiiresti nendeni? Jah, see on halb ja vale, aga see on sageli nende reaalsus, millest neid pisitasa välja püütakse aidata ja just selle pärast peame ka meie mõistvamad ja leplikumad olema, kui nad vahel koolis plahvatavad ja nii öelda hulluks lähevad. Selle jaoks ongi teil koolis ja integratsiooniklassis kogenud eripedagoogidest õpetajad, kes oskavad lapsi sellises olukorras paremini aidata ja toetada, eelkõige märgata ja neile abi otsida vajadusel. Ja teie võimalus on olla nende sõbrad ja olla nendega koos lihtsalt lapsed. Lihtsalt oma olemasolemisega ja hoolimisega saate te neile näidata, et nende elus on ka midagi muud. Midagi täiesti tavalist, midagi head, kindlat ja turvalist, mille nimel püüda leida oma tee ja rahu enda sees. Kinnitus, et elu läheb edasi. Selline koorem on kõigile raske, aga eriti keeruline on see taluda lastele, kes saavad aru, et asjad on valesti,bäevad vanemate kannatusi, aga ei saa midagi muuta. Laps tahab olla laps. Lapsel on õigus olla laps.

Tan sai aru, et see pole lihtne olukord. Hirm oli talle endale tuttav tunne. Omamoodi hariduspagulasena siia jõudes oli talle tuttav tunne kõigist püüdmistest hoolimata tunda ennast soovimatuna. Ta elas sel ajal veel liiga reaalselt oma mälestustega Eesti kooliõudustest ja tema kõige koletum hirm oli see, et me peame tagasi Eestisse minema. Vancu, kes kõike kõrvalt kuulas, sai ka aru, et inimeste veidral käitumisel on erinevaid põhjuseid. Ja mina mõtlesin endamisi terve rea inimeste peale, keda tunnen, kes sellistest asjadest kohe üldse aru ei saa. Või ei taha aru saada…

Teine peatükk: Sõna on Ühel Kõige Õigemal Eestlasel

Keegi koputas tungivalt mu kolbale ja palus jutujärge. Ta väitis, et ta on Üks Kõige Õigem Eestlane, nimetagem teda siis nii, ja tal on midagi olulist meile, eestlastele, ütelda. Olgu lisatud, et ta on selline mitte liiga erandlik nähtus ja iseäranis viimasel ajal on ta ütlemata häälekalt endale kõlapinda otsinud igal võimalikul viisil. Olgu, las ta siis ütleb, mis tal öelda on:

“Tead, meie elu on ikka täiega hukas! Kõik kohad on mingeid võõraid täis ja enam pole õhku isegi hingata. Rahulikult ei saa poodigi minna ilma, et ei kuuleks ega näeks mingeid teistsuguseid!

Kõige hullem on see, et nüüd elab meil küla servas kollases majas mingi Fatima. Nad toodi siia kaks kuud tagasi kõigi oma pampude ja tittedega. Tema mees olevat kogu aeg Tallinnas tööl, aga me arvame, et ta istub tegelikult vangis, aga see naine… Oled sa näinud kui tumedad silmad tal on? Kindlasti on tal hingel midagi eriti kurja. Saad aru, ta ei söö sealiha, ma poes kuulsin! Siga ja kartul on meil siin alati põhitoit olnud ja selline imelik pirtsutamine siia küll ei sobi. Ja see, kuidas üks naine riides käib! Päike paistab lagipähe ja temal on musta värvi halatt maani ja see kalts peas. See pole ju normaalne! Mida ta seal alla kannab? Äkki tal on relv? Kui ta tahab siin elada, siis peab ta meie kombed omaks võtma ja need jubedad riided välja vahetama ja käima ringi käed nähtaval ilma suuremate kottide ja punnis taskuteta. Pealegi on tal liiga palju lapsi, need on nagu tillukesed tatised tarakanid, jooksevad poolpaljalt ringi ja karjuvad ja aru neist muhvigi ei saa. Ma oleks ammu juba lastekaitsesse teatanud, et see pole ikka üldse ok, aga äkki nad siis tulevadki ja hakkavad neid aitama. Meie oma lapsed on näljas, aga neid untsantsakaid veel kaelale juurde vaja. Ei, ma parem ei helista. Loodan hoopis, et nad ruttttu siit minema kolivad. Käisime just Lainega eile nende akna alla sea pilte kleepimas posti peale salaja. Me kuulsime, et siga on nende jaoks räpane loom. Meie jaoks on hoopis nemad räpased loomad. Äkki peaks Üleotsa-Mati käest siga laenama ja nende ukse ette ketti panema mõneks ajaks? Tegelikult ma arvan algusest peale, et nad on mingi terroristid ja hauvad siin vaid oma plaane. Vaadake ise, ma olen teid hoiatanud. Aga noh, kes siis mind kuulab…

Vaata see kõrvalmaja Svetlana ei räägi ikka veel eesti keelt. Ta on juba 20 aastat siin elanud ja ikka ei räägi. Ma ei saa aru, miks ta Venemaale tagasi ei lähe ometi. Ta küll koob ilusaid sokke, aga ma ei taha neid osta, sest miks ma peaksin mingit sissetungijat toetama? See, kuidas venelased meid küüditasid ja või ja vorsti meie vanemate leiva pealt ära sõid, on andestamatu! Meil on omalgi siin kitsas ja keegi ei taha teda siia. Marta küll rääkis, et see Sveta pidi tegelikult eesti keelt rääkima küll, aga ei mina seda usu, ta on ju venelane. Aga need kootud sokid on ilusad, kohe kadedaks teeb, et just tema neid teha oskab.

Aga te seda olete juba kuulnud, et meie koolidirektori tütar olevat linnas mehele läinud. Saate aru! Mingile neeeegrile! Päris süsimustale kohe. Eks see plika oli tal alati üks paras lits ja tõmbas juba siin külavahel kõigiga ringi. Ju siis meie mehed sellist litsi ei tahtnud enam. Nüüd ta siis tõestas seda kogu maailmale, mida meie ammu juba teadsime. Tegelikult on see me koolidirektorile paras, ega ta ikka üks õige mees pole! Tahab siin meie kõigi lapsi kasvatada, aga näe, ei saanud ise enda litsiplikaga hakkama. Milline reklaam! Ega sellisest midagi paremat oodata polegi. Vaata veel, et ta poeg homoks ei hakka, see on ka tänapäeval nagu mingi moehaigus kohe. Siis oleks komplekt ikka puhta koos.

Muidu on meil siin päris vaikne. See meie naabri-Maie käib mulle ainult närvidele. Ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ta sõitis eile jälle Egiptusesse puhkama. Vaata, kuidas ta riides käib ja mida ta poest ostab ja kellega poe ukse ees räägib. No ja see soeng on tal imelik. Miks on vaja 80aastasel mutil oma juukseid värvida ja teeselda, et ta polegi veel hall? Me ju kõik teame, et ta on juba 30 aastat hall. Ja tal on liiga mitu kassi ja huvitav, mis raha eest ta ikkagi sedasi kogu aeg puhkamas käib? Kassid on siis kindlasti hooleta? See Maie on mingi kahtlane. Teda ei saa usaldada. Ma loodan, et politsei ta varsti paljastab, aga senikaua hoian tal ikka silma peal. Aga noh, kui väga vaja, siis näpuotsaga soola võib tema käest kartulisalati jaoks laenata küll. Sealt ukse vahelt ulatab natuke piiluma ka, saab äkki midagi teada kah. Vähemalt on ta eestlane!”

Kõige Õigema Eestlase jutust selgus, et kõik, mis pole oma, on võõras, kõik, mis on võõras on paha, kõik, mis on paha, tuleb hävitada ja minema saata ja olematuks teha. See lihtsalt ei sobi meile. Kõik võõras on hirmus ja hirmutav ja kõige kohutavam on see, et ka omad võivad meid reeta ja sõrmenipsust nakatuda nende moemaailma haiglaste trendidega.

“Kujutad sa ette, kui su oma laps su reedab ja otsustab, et tema ronib nüüd mingist kapist välja ja hakkab omasooiharaks?! Ja siis tuleb ta koju ja teatab, et tal on sõpru välismaalaste ja isegi mingite mustade ja kollaste seas, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Tahab äkki abielludagi sellisega. Mis veel?! Mis järgmiseks? Siis hoiadki hinge kinni, et taevas meid hoiaks ja ruttu hulluks kuulutatakse, et see eksinud hing veel ka arvama ei hakka, et ta võiks toetada eutanaasiat, asendsusemadust ja kooseluseaduse värki. Kuidas need mürgitatud ajudega inimesed ometi aru ei saa, et see viib ju eesti rahva totaalse väljasuremiseni?! Vaktsineerimisest me täna ei räägi.

See siin ON meie maa, meie rahva maa ja see kuulub ainult meile ja kõiksugu amoraalsused ei saa ju ometi hakata siin kanda kinnitama?! Ega mulle see ka ei meeldi, et nad meile välismaalt neid presidente kogu aeg toovad, aga eks nad seda poliitika asja teavad ise vist paremini. Sa ju võid meid reeta ja meie üle irvitada, aga mina seisan lõpuni õige eestlaste Eesti eest! Surmani! Punkt!”

Ta kohmitseb oma tumepunase palitu taskus, otsib pitsilise servaga taskurätti, et niiske nina kuivaks pühkida. Surub selle siis taskusse tagasi, sikutab mantli selga ja teatab mustast lakknahast ridiküli käevangus rinna vastu surudes otsustavalt:

“Aga olgu, ma nüüd lähen naistega kohvikusse! Täna pidi seal see, mis ta nüüd oligi… Teiv Pentton, esinema. No on kift mees! Mõtle, isegi eurolaulu võidu tõi meile üks kord koju kätte!”

Ta viskab oma hõberebaseboa endale vilunud liigutusega üle parema õla ja kaob käbedal sammul kontskingade klõbinal läbi õhtuse vihmasaju mu peast kaugele-kaugele pimedusse.

“Teiv Pentton?” küsin ma endalt veidi segadusse aetuna ja muigan siis võidukalt, “Nähh, lootust veel on! Kui Teiv Pentton, siis Teiv Pentton! Aitäh sulle!” 🙂

Kolmas peatükk. Kui habras ja haavatav see Õige Eestlase Eesti siis tegelikult ikkagi on?

Ma annan endale aru, et me asume puhtgeograafiliselt muust värvilisest maailmast kaugel eemal ja see, mida ei tunne ja millest aru ei saa, ongi võõras ja võõristav. No kahtlane, selline.

Kooli ajalootunnis olen ma õppinud ka seda, kuidas meie maast ja rahvast risti ja põiki kõiksugu sissetungijad ja võõrvallutajad üle käisid. Kui mitu aastat me omal maal nüüd õigupoolest orjad olimegi? Nõuka-aeg läheb ka arvesse? Kogu see esimese öö õiguse värk ja kõik need riivatud mõisadiilid, isehakanud ja siis veel küüditamised ja kõik need võõrad, kes meile siia eelmise sajandi keskpaigas sisse toodi ja meie vahele jõuga elama pressiti, ei murdnud meid maha. Eesmärk oli meid taltsutada ja mõjutada neile alluma, koostööd tegema ja nende sarnaseks saama, aga nad ei murdnud meid. Ideoloogiliselt olid nemad paremad, kõrgem klass, meie alamad ja rumalad, kes pidid arenema. Pealgi on kuvand Tõelisest Nõukogude Inimesest meist enamusele veel üsnagi tuttav. Onju? Ja tegelikult, need kes tulid ja need kes toodi, palju nende seas olid neid, kes oma elu kusagil mujal pidi maha jätma ja siin otsats alustama?

Ja olgugi, et neid tuli ja toodi, siis näete, me olime nii vintsked ja visad, et saame rind uhkusest kummis kiidelda, et nii ja nii mitusada aastat olime me õigusteta inimesed oma eneste maal ja meie uhkus ja kangus ei andnud mitte iial alla ja siin me siis nüüd oleme läbi saksa, taani, rootsi, vene, nõukogude  ja kes teab veel millise aja. Ja selle koha peal tõmbab mu ajus keegi alati rämedalt pidurit, et KUI me saime kõige sellega hakkama siis, orjadena, õiguste ja internetita, ilma illusioonide ja lootusteta kümnete inimpõlvede justkui pimeduses elamise ja regilaulu laumisega, siis mis paneb meid arvame, et me nüüd, vabade inimestena vabal maal, selle kõige hakkama ei saa ja laseme eestlastel välja surra vaid seepärast, et keegi tahab meie juures ise elada või tuuakse meie juurde varjule ja kaitset otsima? Nagu päriselt?

Et kõik nad on nagunii ühed pätid ja kaabakad? Pätte ja kaabakaid on meil ka omade seas piisavalt, see pole mingi sissetoodud nähtus, mis meid jalust peaks niitma. Selliste tegude mõõtmise jaoks on olemas politsei ja kohtusüsteem ja vangimajad. Aga kõik need, kes ei ole midagi kriminaalset teinud, on ikkagi sissetungijad ja kriminaalne kontingent vaid seepärast, et nad näevad teistmoodi välja, räägivad teist keelt, ei söö võib-olla sealiha ja kannavad südames mõnd teist jumalat?

Ja teate, ma olen endamisi ikka mõtelnud ühe teistmoodi haakuva asja peale, et kuidas on see võimalik, et keskmise eestlase kõnepruugis on igaüks, kes kasutab suhtluskeelena vene keelt, automaatselt venelane. Pea kõik endiste liiduvabariikide rahvuste esindajad, kui nad just pole silmnähtavalt teise silmalõikega, on meil venelased, kui üks nende suhtluskeeltest on vene keel. Või mulle ainult tundub nii? Aga noh, kõigi oma “venelastega” saame me peaaegu hakkama, aga ikkagi need hirmsad uussisserändajad ja uussissetoodavad. Eriti hull on lugu nendega, kes ise nagu väga ei tahagi siia tulla, aga tuuakse ja meie siis peame neid siin kasima ja kasvatama. Miks nad ometi neid pagulasi kuhugi mujale ei võiks toppida?

Millised on meie kogemused pagulastega tegelikult? Kas me selle sõna taga inimesi ka näeme? Mitut pagulast ja väljarännanut ja sisserännanut ja kohaletoodut teie tunnete? Mitut lugu te lähedalt teate? Lahkunutest ja saabunutest? Ammusest ajast, nõukogude ajast, kaasajast?

Pagulaste mõiste on mulle tuttav nii kaugest ajast, kui ma iseennast mäletada oskan. Pagulane oli minu maailmas eestlane, kes oli ühel või teisel põhjusel varem või ka hiljem Eestist põgenema pidanud ja mõnes teises maailma nurgas endale uut kodu ja pelgupaika otsinud ning selle ka leidnud.

Ma kasvasin nende elulugude keskel, mille niidid tegid tiire ümber maakera. Ma ei teadnud lapsena midagi Siberist, sedapidi lugudest ei julgetud siis veel rääkida, aga pagulaslood olid minu igapäevareaalsus, sest mu lähedastel ei olnud üheski suunas vereliini, mis ei viinud raudse eesriide taha. Need olid sellised karmid ja ilustamata lood inimelude traagikast. Aga minu lapsepeas tundusid need ometi väga ilusad, helehelged ja romantilised lood. Need olid edulood.

Neljas peatükk. Pagulaslood, millega ma kasvasin

Kui mu eestlasest vanavanaisa kahe ilmasõja vahel endalt elu otsustas võtta, jäi vanavanaema oma pisikeste poegadega üksinda. Ta läks uuesti mehele kireva elukäiguga sakslasele. Nende koduseks suhtluskeeleks sai saksa keel ja elu läks omas taktis edasi. Veel enne, kui sõda algas, kutsus Saksamaa omasid koju. Nad läksid. Vaid kõige noorem, minu papa, jäi Eestisse. Sõja edenedes pagesid nad põgenikena Saksamaalt edasi Ameerikasse ja selle läänekaldale nad jäidki. Minu vanavanaisa oli kange mees. Saksa kangus selline, on teised ikka pidanud vajalikuks mainida. Surmatunnini ei õppinud ta inglise keelt selgeks. Miks? Sest tema oli sakslane. Suurte rahvaste uhkus? Sakslaste kogukond oli Californias suur ja tal polnudki põhjust võõra maa keele ja kommetega kohaneda. Minu papa vend, tema naine ja nende lapsed aga kohanesid. Täielikult. Nende lastest said uues ajastu pärisameeriklased. Juured murenesid ja pudenesid elus ja ajas tolmuks. (Pärismaalaste teema on julm, jah, aga kõik need sajandid on teinud ka sisserändajatest ja -tungijatest selle maa pärisinimesed).

Minu eestlasest vanavanaema õppis keele selgeks, kohanes, läks tööle ja käis jõudumööda meil Eestis külas ja saatis kõigi-unistuste-täitumise-maalt imelisi pakke. Kuigi ta oli eemal, siis läbi piltide ja lugude ja pakkide, eriti läbi punases silindrikujulises karbis olnud Sun-Maid rosinate, mille küljel oli imeilus pilt tüdrukust, oli ta alati minu jaoks olemas ja kohal mu kasvamise juures. Ta oli alati osa mu elust.

Tal oli seal kaugel Ameerikmaal väike, vaikne ja rahulik elu. Vähemalt nii ma seda lapsena tajusin. Papa ei leppinud aga kunagi, et teda kaasa ei võetud ja veel enam lõikas, et teda emale kunagi külla ei lubatud. See okas elas temaga igavesti. Ma nägin seda, tajusin ja tundsin nukrust. Papast oli mul kahju. Nii tore oleks olnud, kui ta oleks saanud vähemalt oma emale külla minna. Seda mõistsin ma juba lapsena, nüüd tundub see veel kurvem.

Kui mu vanavanaema 80ndate alguses suri, siis oli papal võimalus sõita Ameerikasse tema hauale. Pisikese plikana passisin ma sageli möödujaid aknalaual me vaikse tupiktänava lõpus. Papa tavatses Silikaadi saunas käia kohvriga. Iga nädal. Minu pisikeses peas tähendas aga kohver ikka reisimist ja kolimist. Ma olin mitu korda kohe täiesti kindel, kui papa end sauna minema asutas, et just täna ta lähebki Ameerikasse. Kohe päriselt! Raporteerisin sellest ka mammale, et papa läks nüüd Ameerikasse. Ja noh, kui juba kord minna, siis sinna ta jääbki ja hakkab meile saatma punases silindrikujulises pappkarbis maitsvaid rosinaid. See oli nii põnev ja eriline müsteerium, mille sees ma kasvasin.

***

Minu vanaema vanem õde lahkus oma perega sõja eest esialgu põhjasuunas. Soomest liiguti edasi Rootsi. Sinna nad jäid. Nad kohanesid ja elud loksusid paika. Aja jooksul said tema lapsed oma lapsed. Need lapsed on minuealised. Kui seesama minuealiste põlvkond Ameerikas Eesti jaoks üsnagi kaduma läks ja ma mäletan lapsena selgelt seda nukrat tooni, millega sellest ikka räägiti, et nad on meie ja Eesti jaoks kadunud, siis meie Rootsi-sugulased võivad olla ehk küll ühest otsast kindlasti rootslased, aga meie jaoks on nad ikkagi omad, nad on Rootsis elavad eestlased, kes tunnevad meie kultuuri ja keelt ja kelle juuretipud ikka katkematult meieni ulatuvad. Ka täna. Nad on seal, aga mingi osa neist on ka siin ja nad ei ole kadnud. Tõsi, tänapäeval sündinud laste põlvkond on paratamatult juba rohkem rootslased kui eestlased. See on elu loomulik ringkäik ja nii ongi ju hea.

***

Tegelikult jäi vähe puudu, et ka mu enda mamma oleks sõja eest minema läinud. Kohver oli koos. Viimasel hetkel läks tema tee parima sõbrannaga lahku – sõbranna läks, minu mamma jäi. Tema sõbranna abiellus taanlasega ja tema lastest said taanlased, kes pole kunagi eesti keelt rääkinud. Nende lastest said omakorda juba päristaanlased. Lapsena ma vahel ikka mängisin mõttega, et miks ometi mu mamma nii rumal oli, et minema ei läinud, sest see kõik tundus seal eemal nii romantiline ja kõik need tädid ja onud, kes meil Eestis külas käisid, olid kuidagi nii toredad, nad lõhnasid hästi, käisid riides teistmoodi ja tõid meile, lastele, alati nätsu ja kommi ja vildikaid ja kleepekaid ja see oli nii eriline ja hea. Meie elul ei olnud häda midagi, aga nende elu oli nagu muinasjutt.

***

Neid lugusid on mul veel. Päris oma perekonnastki. Ka mu isal oli sugulasi Austraalias ja Ameerikas. Keegi ei läinud niisama seiklema. Kes läks ühe, kes teise sõja eest. Keegi ei läinud kerge südamega, aga nad said hakkama. Nad said hästi hakkama. Ja ma võin kakelda igaühega, kes väidab üldistavalt, et õiged eestlased saadeti Siberisse ja ainult isamaa reeturid põgenesid välismaale varjupaika otsima. Ma olen näinud ja tundnud, kui väga elas Eesti mu lähedaste südametes, kes ise Eestis elada ei saanud. See oli nende südameasi. Nad hoidsid Eestit oma südames ja tegudes kõik need mitukümmend aastat.

Meie suguvõsas on ka hiljem nõukogude režiimi eest pagejaid. Mitte keegi neist minejatest ei läinud vaid ahnelt paremat elu otsima. Nad põgenesid hirmus või seepärast, et enam olla ei suutnud. Nad läksid, et leida turvalisem paik, kus olla ja elada iseendana. Kui maailm muutus, siis mõned neist jäid, mõned tulid tagasi, mõned ihkavad ikka veel ära, mõned tagasi.

Seda, kui hästi kedagi vastu võeti, kuidas nad kohanesid ja mis sai edasi, me teadsime. Te tahate ütelda, et maailm oli siis, 80ndatel, teine? Taluvuspiirid olid teised? Need, kes võõrad oma maal vastu võtsid ja neile enda seas koha leidsid, nad olid rumalad ega teadnud veel, kuidas see kõik aastakümnete pärast meie kõigi maailma hävitab? Või oli asi veel peenemalt vaid selles, et meie siin, eurooplased Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, isekeskis jagame nagu sarnast maailmapilti ja jumalat, aga nemad sealt idast ja lõunast pressivad meile peale ikka täiesti vale maailmapildiga ja tulevad siia meid vaid muutma ja väljasuretama?

Viies peatükk. Teistmoodi mälestused

Neile minemise lugudele on mul tasakaaluks lisada mamma meenutusi vene vägede Eestisse saabumise ajast. Nende kitsast Toompuiestee korterist sai korraga ühiskorter. Mamma koos ema ja õega suruti elama ühte tuppa, teise toa sai enda käsutusse vene rahvusest sõjaväelane koos abikaasaga. Kõik muu oli neil ühiskasutatav. Ma ei ole kunagi mamma juttudes tajunud viha ja ängi, ka hirmu mitte. Võõrad tulid ja neile tehti ruumi. Proua rullis oma tapeedi lahti, pani nööpnõeltega toa seinale, et kodusem tunduks ja kui nad lõpuks lahkusid, siis rullis ta oma tapeedi endaga jälle kaasa. Ikka, et kodusem oleks. Ta ei tulnudki siia kohanema. Ta tuli siit läbi kulgema. See oli nende tee ja seda ei saanud neile pahaks panna.

Ka mäletan ma mamma ja tema sõbranna itsitusi, et kuidas bravuuriga ei maksa võõras kohas laineid lüüa. Ehk õppetund: enne vaata ja jälgi ja uuri ja õpi ja siis alles tegutse. Või siis teegi nii nagu heaks arvad ja vahet ei ole mida muu maailm asjast arvab. Näide oli ehe – kui nõukogude väed sisse tulid, siis tõttasid ohvitseriprouad poodidesse ja seal ilusaid odava hinnaga öösärke nähes, pidasid neid ekslikult moekateks õhtukleitideks. Enne, kui nad end kohalike euroopalike trendidega kurssi jõudsid viia, läksid nad neidsamu öösärke kandes saatjate seltsis õhtul restorani. Eksole. Kohalikud itsitasid ja muigasid nii, mis hirmus.

Aga elu ja aeg muutusid ja need, kes jäid, need kohanesid ja nendega kohaneti. Vähem või rohkem, aga kohaneti. Aja jooksul õpiti teineteise erinevustega hakkama saama. Kuigi jah, “saksa ohvitseride galantsuse vastu ei saanud keegi enam iial”. See oli veendunud helge mälestus, mida need noored neiud südames kandsid ja selle teadmisega vanaks elasid. See jäi ideaaliks, aga mitte mõõdupuuks, ega seganud elamast ja olemast leplik ja mõistev vajaliku piirini ka kõigi teiste suhtes, kui nad viisakalt lugupidavalt ja käitusid.

Mu mamma ei õppinud kunagi vene keelt selgeks. Aga mulle on tunne jäänud, et tal polnud seda tegelikult kunagi lihtsalt vaja. Oma viisaka ja meeldiva olemisega suutis ta alati hädavajadusel ka käte ja jalgadega asjad selgeks saada ja see oli omajagu inspireeriv minu jaoks.

Kuues peatükk. Kui igatsus võrdub postkaardiga

Tegelikult on mul üks täiesti teise nurga alt teemat avav lugu veel. See pole küll põgenemisest, varjupaiga otsimisest ega jõuga viimisest ega sissetoomisest, aga ometi on see oluline vaatenurk, sest rahus minejaid on ka tänapäeval palju.

Kuidas tajub maailma see laps, kes paratamatult peab hakkama saama mahajäämisega, kui vanemad pikaks ajaks mujale lähevad? Jah, kaasajal on hulgaliselt näiliselt paremini siduvaid kommunikatsioonivahendeid, aga need ei tee pai ega puhu katkisele põlvele. Muust rääkimata. Ja nüüd unustage ära kaasaegsed mugavusvõimalused, sest minu loos neid polnud olemas ja paraku pole need võimalikud sageli ka kaasajal kriisikolletes.

Ma olin kümme aastat vana, kui mu isa Aafrikasse tööle saadeti. Pere, see tähendab ema ja mu pisike õde, läksid isaga kaasa. Esilagne plaan oli see, et nad lähevad kolmeks aastaks. Me teadsime, et see aeg võib venida. Kolm aastat on 10aastase jaoks hoomamatu igavik. Mina jäin mammaga Eestisse. (Sellest, miks ei tohi ühestki traumeeritud lastest pilte teha ja eriti neid neile endile näidata, peaks vist mõnes teises loos eraldi rääkima?).  Oli 6. jaanuaril 1988.

Tänu sellele kogemusele tean ma liigagi hästi, mis tähendab elada aastaid väga piiratud suhtlemisvõimalustega lahus oma vanematest. Elada nende hirmude ja tunnetega, mis lapse peas ja südames endale pesa tahavad teha.

Elu Nigeerias, kohas kus polnud kunagi päris rahulikku rahumeelset elu, kus tänavatel olid alati automaatidega sõjaväelased, kus inimesi rööviti ja tapeti, nad lihtsalt kadusid jäljetult, kus autode moodi autod sõitsid tänaval vaid kinniste akende ja lukustatud ustega, sest iga nurga taga varitses oht varale ja elule. Oli väga täpselt teada, millal ja kuhu oli rohkem turvalisem minna ja kuhu kindlasti mitte. Ei, mitte ainult heleda nahavärviga inimesed ei olnud ohus, kõik, kellel midagi oli või midagi teisti tegid, olid ohus ja sellega tuli alati arvestada. Ja neil samadel aastatel kiskus elu me Nõukogude Eestis järjest ärevemaks.

Isa eemalolekuga olin ma teatud mõttes rohkem harjunud, oli ta ju terve mu varase lapsepõlve kaugsõidus olnud ja samal ajal Odessas ja Leningradis õppinud. Aga ema… Minu ainus side vanematega oli kirja teel. Post liikus nagu jumal juhatas. Vahel juhtus, et mitme nädala post saabus pikema pausi järel kaks kuud hiljem korraga, sest oli Moskvas pikalt toppama jäänud. Krt seda teab, mida nad seal nendega tegid. Igal juhul tundus see ühe lõputa ootamisena.

Ema saatis mulle kirju postkaartidel. Vahel kirjutas ta korra, vahel paar korda kuus. Kahe aasta jooksul sain temalt täpselt 35 kirikaarti.

Otsisin need albumis hoolega hoitud postkaardid eile välja. Ma olen alati teadnud, kus need olid, aga ma ei tahtnud neid kasvades enam uuesti lugeda, sest nad toitsid kurbust, vaatasin vahel vaid pilte. Iga viimase kui postkaardi pilt on mu mällu sööbinud ja need kannavad endas üht suurt ja sooja ja nukrat igatsust. Ka täna veel. See tunne on minu sees ka 30 aastat hiljem ehedalt alles. Näeh, äigangi pisaraid taas kõrale, et silm seletaks nüüd kirjutada…

Ma panin need kaardid eile kõik hoolega kronoloogiliselt ritta ja lugesin pisaraid pühkides läbi. Enamasti manitses ema mind neis, et ma ikka hoolega õpiksin, uuris tunnistuse ja mu akvaariumikalade käekäigu kohta ja palus, et ma mammat aitaksin. Vahel kirjutas sellest, kus nad puhkamas ja ujumas käisid ja saatis mõned fotod ka. Seda kirjutas ka, et mida ta meile mõne Eesti poole suunduva laevaga saata sai. Hästi lühidalt ja lihtsalt. See kiri meenutas mulle nii väga Puhhi – kui sul on õhupall, siis ei saa elu ometi kurb olla 🙂

See oli karm kogemus hoolimata sellest, et ma neil korra ka külas sain käia ja minu elul ju suurt miskit viga ei paistnud olevat. Hoolimata sellest, et kolmest aastast välislähetuses sai olude sunnil õnneks vaid kaks aastat. Just see kogemus on mul hilisemas elus aidanud ennast samastuda nende lastega, kes mööda maailma on laiali pillutatud ja vanematest eraldatud. Kõiki karme lisasid oskasin ma enda olukorrale edukalt juurde mõtelda. No mis oleks siis, kui ja siis kui ja siis kui. Ma olin kõiksugu mõtetega ise mänginud, et ennast halbadeks uudisteks ette valmistada. See on läbi ülejäänud elu mu ellujäämise programm olnud – ma pole pessimist, kuigi enamus seda kõrvalt vaadates sedasi tõlgendab, ma olen vägagi realist, kes sisimas loodab alati, et kõik sujub ja saab korda.

Kas ma veel iial näen oma vanemaid? See küsimus kisas mu sees katkematult.

Ma olin 12aastane kui ma kord õhtul unetult und oodates silmad kinni panin ja püüdsin ema nägu endale ette kujutada ja ma ei suutnud meenutada, mis nägu ta on. Tal on prillid ja kartulikoorekarva lokitud lühikesed juuksed, aga silmad? Tema hääl? Ma ei suutnud neid mitte kuidagi meenutada. Hakkasin nutma. Süüdistasin ennast, kuidas ma sain midagi nii olulist ära unustada. Mind valdas õud ja paanika, aga mammale ma seda rääkida ei julgenud. Ma ei tahtud olla koormaks. See on teine asi, mille ma sellest kogemusest ellu kaasa võtsin – soov mitte kunagi olla tüliks või koormaks. Mingi teadmine, et ma PEAN ise ja üksi hakkama saama. tegelikult ei pea, aga sellest sai liiga pikaks ajaks minu mantra.

Hiljem olen ma alati mõtelnud, et miks ma tol korral ometi mamma käest mõnd fotot ei palunud vaatamiseks või lihtsalt emast ei rääkinud. See oleks mu mälu ehk värskendanud. Ju ma olin oma ahastuses nii kinni kiilunud, et ma ei näinud lihtsalt väljapääsu. Aga mida tunnevad need lapsed, kel pole võimalustki kunagi seda olulist nägu ja häält endale enam iial meelde tuletada? Pole isegi fotosid, muust rääkimata? Kui lõikavaks sügavikuks jääb see nende jaoks edasises elus? Kui see pole lein, siis mis on lein?

Mamma on ikka rääkinud, kuidas ma öösiti läbi une tema kätt otsisin ja sellest siis kinni hoidsin. Ma magasin tema kõrval ema ja isa suures voodis. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Liiga ebaturvaline ja hirmus oli see maailm. Maailm, mis ootas minult alati head käitumist, head õppeedukust, teiste abistamist. Maailm, milles mõned äraspidiste arusamaadega inimesed leidsid, et ma peaks veel uhkegi olema oma olukorra üle – mõtleks, vanemad elavad välismaal! Ja panid pahaks, kui ma selle üle kuidagi uhke ei osanud ega tahtnud olla, et mu vanemad ei ole minuga siin või mina nendega seal. Ma vaid igatsesin nende kojunaasmist, seda et nad elaksid iga päev minu kõrval ja ootaksid mind õhtul koolist tulles kodus. Ma ei tahtnud olla eriline, ma tahtsin olla tavaline laps. Aga tavaliseks tagasi ei saanud ma enam kunagi. Selle taagaga kasvasin ma suureks.

***

Need lood on olnud minu elu ja kasvamise lahutamatu osa.

Mulle tundus, et raudse eesriide tagune välis-Eesti maailm polnud üldse nii kaugel ja see oli ometi terve maakera suurune – mõtle, meid, eestlasi, on igal pool ja see oli tore tunne. Suurusest ja laialipillutatusest hoolimata tundus see turvaline ja tore. Ja samas kodust eemale tööle saadetud vanemad olid minu jaoks kättesaamatus kauguses ja see oli nii kohutavalt kurb ja hirmutav. Igavene. See oli lõpp. Lapsepõlve lõpp. Tunne, et mind armastatakse, minust hoolitakse, läks lõplikult kaduma. Loomulikult oli sellel kõigel veel palju teravaid tahke, aga väga lihtsustatult, ma tundisin, et mind polnudki vaja.

***

Küüditamistest kuulsin esimest korda 6. klassi märtsis, kui pinginaabri ema meid vanalinna kaasa võttis, et sinna küünal viia. Seal Harju tänava vanadel müüridel oli nii palju küünlaid. Sain aru, et kellelegi on hirmsasti liiga tehtud, aga see jäi kaugeks, sest kodus sain mamma käest pahandada, et ma seal üldse käinud olin. Eks aeg oli veel väga ärev, mamma teadis liigagi hästi, mida karta. Läks veel palju aastaid, enne kui ma asja ivale pihta hakkasin saama ja kuulsin, et ka meie lähikonnast on see ja teine “ära käinud” või Siberis sündinud. See teadmine vaid laiendas minu jaoks minemiste ja viimiste traagilise valu mõistmist. Aga millal mõistmine ja valu võõravihaks pöördus?

Seitsmes peatükk. Nahavärvineedus

No olgu, olgu nende sissetoodud ja -rännanud nõukogude inimeste ja pärisvõõrastega, kuidas on. Mis iganes põhjustel nad tulnud on, parem on, kui nad meie õue peale ei roni ja mida kiiremini nad tagasi lähevad sinna, kust nad tulnud on, seda parem?

Aga mida peab tegema laps, kui ta on eestlane, aga ta nahavärv on midagi muud? Ole sa pealegi Eesti passiga heledajuukselise sinisilmse eestlasest ema laps, kui su isa on kusagilt mujalt ja pärandab sulle tumedama naha või juuksed, siis on see tempel mällu igaveseks? Ja seda sul unustada ei lasta. Ja meie oma eesti inimesed oskavad vahel olla ütlemata tigedad ja õelad ja alatud. Et mida mina sellest tean? Natuke tean…

Mu lapsepõlve sõbranna on varsti 20 aastat abielus olnud nigeerlasega. Neil on neli koorekohvi värvi nahaga maruvahvat last. (Edasine jutt ja fotod on temaga kooskõlastatud.)

Alguses proovisid nad ka Eestis elada, aga mõne aja pärast suundusid Taanimaale, kus nad kohtusid, tagasi. Enamuse ajast on nad perega elanud Eestist eemal, aga igal suvel käivad nende lapsed Eestis siinse vanaema juures suvitamas. Taanil ja Eestil on rohkem sarnasusi kui erinevusi, aga ilmselgelt on nende multikulti kogemus ja tolerantsus valgusaastate võrra meie riigi omast ees.

On nad siis kuidagi iseäranis lollid ja lahked, kes jagavad kõik enda tagant teistele ära? Kindlasti mitte. Ah, et neil on rohkem kogemusi ja nad on juba harjunud? Aga kust see meie harjumine tuleb, kui me nii tõrksalt tigetseme? Või meie lihtsalt ei pea õigeks, et mingid mustanahalised meie maanurka elama tulevad, sest geograailiselt on see juba nii määratud, et nad ei sobi siia? Aga Taanimaale sobivad? Ja eestlasest, Eesti passiga lapsed, kelle üks vanem on mitte-eestalne, pole ka õiged eestlased?

Nende pere keskmised lapsed on üsna samavanad minu poistega ja kui me veel Eestis elasime, siis olid nad pisikesest peale suviti omavahel head sõbrad ja tegid kõike koos.

Koos joosti tänaval ja turniti meie mäel ja mängiti seal kodu ja luurekat ja kulli ja džunglit

Koos mürgeldati Metsikus Läänes ja kapati lõbusa hobusega ringi

Koos sõideti paadiga mööda ohtlikku maailmamerd ning otsiti avastamata saari ja helesiniseid hülgeid me pöörases elutoas

Koos roniti õunapuude otsas ja kiiguti okstel

Koos sõideti ratasega – kambapeale oli üks ratas ja seda jagati sõbralikult 🙂

Koos tehti liivakasti serval mulle nägusid, kui ma neile erinevaid ülesandeid andsin enda emotsioonide väljendamiseks 🙂

ja koos käidi ka poest vanakooli vahvlijäätist toomas ja seda mu köögis koos teiste lastega söömas. Need olid mu Haldjaoru Laste Kodu väga vahvad ajad 🙂

Kõike seda tegid nad just nii nagu minu ja nende ema lapsepõlves 20-25 aastat varem. Selle vahega, et vahel Tan ikka mainis, et keegi ootamatult midagi imelikku neile ütles, aga see ei jäänud kauaks pidama. Lapsed olid sellest üle.

Mõned korrad juhtusin ma ka ise kogu selle kambaga poodi ja ühistransporti ja korra ka kinno. Kujutate ette, neli kuni kuus last, pikkuselt nagu oreliviled. Osadel heledad silmad ja pead ja kahel tumedad nahad ja vahvad vahused krussjuuksed. Omavahel käest kinni rõõmsalt kihav lastekamp, mis märkamatuks nagunii ei jäänud. See oli komplekt missugune, mida suuril silmil ja lahtivajunud lõugadega jõllitada… Inimesed lihtsalt unustasid end vahtima, küünarnukiga müksama, näpuga näitama ja sosistama. Liiga sageli tundsin ma õhus põlgust stiilis “appi, vaaaaata, seal on neeeegrid!” See oli pehmelt öeldes õõvastav.

Kord olime me oma jäätistega Selveri kassas. Meie järel seisis vanem eestlasest tädi. No pealtnäha igati soliidne selline. Ta pidas vajalikuks kõigi kassasabas seisnud inimeste kuuldes podiseda midagi “neist mustadest ahvidest” ja vahtis siis mulle vidukil silmadega vilks ja vilks otsa, kui mu tema poole juhtusin vaatama. Tädi jätkas. Ma muutusin vaikselt plahvatusohtlikuks. Tasusin ostude eest, vaatasin talle sirgelt otsa ja teatasin tüdinult surmtõsise näoga käsi nagu tiibasid üle kõigi kaasas olnud laste sirutades:

“Mnjaa, teate, ma paljunen valimatult kõigi ja kõigega, mis liigub ja mulle meeldib nii!”

Tädi ahmis vaid õhku. Vabandust, kui ma ta päeva ja kuvandi noorest eesti emast ära rikkusin. Poleks lapsi juures olnud, oleks asi palju karmimalt läinud. Keegi ei tule sedasi kedagi kommenteerima! Eriti veel lapsi ja laste kuuldes. Tahab, mõtelgu, aga jätku oma mõtted väga sügavle enda sisse.

On see hirm? On see taltsutamatu uudishimu? Tahaks näpuga katsuda, aga ei julge? Äkki see pruun nahk tundub katsudes kohe eriti soe? No salvestab päikesesoojust ja on palju soojem kui meie hele nahk? Või mine tea, äkki limpsates maitseb tume nahk nagu šokolaad? Või saab pruunima naha katsumisest kohe aidsi, nende lähedal seismisest kirbud ja täid ja nende väljahingatud õhust sada muud surmatõbe?

Kas nende veri on ka must? Ja äkki need juuksed on hoopis traadist? Appi, kuidas neid kammitakse ja kas nad kohe ongi nii või nad aetakse sedasi krussi või muutuvadki kõigi juuksed selliseks kuuma päikese all? No siis pole imestada, et neil ka aju asemel tühjus on?

See on siis lihtlast jälestus või hoopis mingit laadi taltsutamatu uudishimu või kadeduski, mis selliseid podisemisi põhjustab? Taeva päralt, kui see sind nii väga torgib ja sa sellega elada ei saa, siis väljenda ennast ja küsi, kas sa tohid lähemalt uurida ja äkki korraks ka katsuda! See on ka parem, kui sedasi põrnitseda, oiata ja sisiseda.

Mis paneb mõne inimese sedasi ebalugupidavalt võõrastama ja põlgusega suhtuma? Mis õigusega? Ahvid? Vargad? Orjad? Halloo, kus ja mis ajastul me elame? See on teema, mis jääbki mind ärritama. Ja siis loen ma uudistest, kuidas keegi tähtis mees julgeb mitte suruda kellegi kätt saavutustest hoolimata vaid seepärast, et tema nahavärv on vale? Seda tihkab jultunult teha inimene, kes võiks olla eeskujuks ja ta teab seda ja ta väärkasutab oma positsiooni, et demonstreerida enda väiklust?! Kahjuks kummitab mind endiselt ka ühe kolleegi jutt, kuidas tema küll narkarile, kodutulele ja mingile pigile kanüüli ei paneks, sest see on ju nii rõve ja raudselt on neil kõigil aids. Et me siis ikkagi oleme paremad, ilusamad, õigemad, puhtamad, tervemad ja mis kõik veel? Päriselt ka?

Millega me ennast õigustame? Sellega, et meid nende inimeste juurte juures koheldaks samamoodi?

Huvitava tasakaalupunktina olen ma varapubekana vanematel Aafrikas külas olles Lagose (Nigeeria) turgudel emaga koos käinud. Ma olen olnud võõras massi sees ja väga selgelt eristuv harjumuspärasest. Mu nahk oli hele, mu silmad olid heledad ja nende jaoks olid ka mu juuksed heledad. Sellel pildil oli mu pikkus veidi alla 150 sentimeetri, proportsionaalselt saate aimu, kui pikad need juuksed siis olid.

Kohtumine nii pikkade sirgete juuste ja sileda köiejämeduse patsiga, mis ulatus tagumikuni, oli sealsete inimeste jaoks midagi teisest dimensioonist. Naha- ja silmavärvist rääkimata. No umbes nagu meie jaoks Selveri sabas süsimusta nahavärviga inimesega kohtumine. Kas ma tajusin põlgust ja mossitavaid mokki?

Nende hõõguvad rõõmsad ja vaimustunud silmad ja patsutused ja mitmekaupa patsikatsumised olid alguses ehmatavad, aga ometi oli neis nii palju soojust ja lugupidamist. Ometi oleks võinud valge inimene end neil hetkedel tunda ebakindlalt ja haavatavalt, sest meie nahavärv sümboliseerib neile vaid liigkasuvõtjaid, sissetungijaid, orjakaubitseijaid ja röövleid, anastajaid – kõike muud, kui midagi positiivset. Aga ometi see nii ei olnud. Ahh, et nad ongi seal sellised rumalad ja lihtsameelsed ja vaimustuvad klaasikildudest ja kassikullast? Ime ka, et nad orjadena ei lõpetanud?

Ometi kogesin ma midagi sarnast palju aastaid hiljem suure inimesena ka Sitsiilia sisemaa kõrvalises külakeses, kus pisikesed päikeses pahkunud nägude ja kätega südid memmekesed bussipeatuses mu sisse piirasid ja minu juukseid ja õlgu paitada tahtsid ise samal ajal katkematult sädistades. Muidugi on see meile võõras ja me ise ei lähe kunagi võõrale nii lähedale, vähemalt kaine peaga, eks, AGA äkki aitab see ette kujutada veidi seda, kuidas nemad meist erinevalt end väljendavad, end turvaliselt ja hästi tunnevad? Ja kui tugev tundub meie mahavisatud pilk nende lähenedes, põlgus ja viha ja soovimatus nende jaoks siin meie jahedas ise- ja eemalolemise kultuuris? Me ei kipu omasidki kallistama, saatis siis võõraid. Võib-olla on siin veidi mõtlemiainet, et kui huvi ja uudishimu ikka nii lämmatavad on, siis äkki leiaks võimaluse näpuotsaga neid traatjuukseid katsuda? Usun, et viisakal sõbralikul küsimisel, on see täiesti korraldatav ja uudishimu saab rahuldatud ja elu läheb edasi 🙂

Ahjaa, veel üks asi. Mu vanematel oli Aafrikas elades teenija. See käis paratamatult staatusega kaasas. Tema nimi oli Sam ja ta tuli hommikul ja lahkus õhtul, koristas ja abistas muude vajalike toimetuste juures.

Ei, ta ei olnud ludritav ärahirmutatud ori, keda mu vanemad piitsaga tööle ajasid. Ta tegi tööd ja sai selle töö eest palka, jõuludeks topeltpalga, ja oli igati kohusetundlik ja hooliv noor mees. Tema tööülesanded olid väga selgelt paigas ja lugupidamine oli vastastikune. Just nii nagu see peaks ka tänapäeval endale koduabilist või koristajat palgates olema. Nahavärvist sõltumata.

Naljakalt armsad mälestused on meil temaga seoses ka, kuidas mu pisike õde teda ikka vabadel hetkedel kaarte pani endaga mängma ja kuidas ta õppis mu ema tehtud hapukapsasuppi sööma, aga meile omase söömisviisi asemel hoopis rüüpas suppi kausist kõrvale, kui praadi sõi. Keegi ei pannud talle seda pahaks, see oli tema huvitav lähenemine ja pisike näide kultuuride erinevusest ja nende segunemisest. Vigisemise asemel, et Sam tegi midagi valesti (meie silmis teistmoodi, mitte harjumuspäraselt), on ema hoopis tunustavalt välja toonud tema tugevaid külgi. 🙂

Kaheksas peatükk. Võõraviha

Kuigi enamusel meist on mitte-eestlastega ka häid kogemusi, meil on sõpru ja tuttavaid ja töökaaaslasi, siis mingil teisel hetkel leiab nii laia kõlapinda sõge viha iga viimase kui muukeelse ja -värvilise inimese suhtes? Miks ometi?

Keegi ei käsi meil oma isiklikku koduust valla lükata, jagada oma leiba ja tütart ja kõik enda juurde elama võtta. Kedagi ei topita vägisi meie koju elama. Või laieneb “meie kodu” mõiste kogu külale ja linnale?

Pidada ennast paremaks ja õigemaks vaid seepärast, et me oleme sündinud sellel maal kuidagi õigema nahavärvi ja silmalõikega, pole ju ometi õige. Need, kes tulevad ise Eestisse õppima ja/või tööle, nemad saavad ju igati ise hakkama, maksavad ära oma maksud, täidavad me riigikassat ja kui asi on kahtlane, paberid pole korras ja numbrid ei klapi, siis pole neil pikka pidu ja nad lahkuvad. Tundub ju mõistetav, häid töötajaid ja ajusid pole meil kunagi küllalt. Kahju, et omad ajud välja voolavad, aga hea, kui keegi neid suurema kärata asendada suudab ja Eestile au ja kuulsust toob.

Need, kes tulevad Eestisse läbi armastuse ja abielu, nende jaoks on see teadlik ja loodetavasti südame valik. Kui Riigi silmis on nende paberimajandus korras, siis pole kellegi teise asi nende eraelus tuhnida. Kuigi jah, leidub ka neid, kes arvavad, et Eesti pojad ja tütred peaksid ikka omade seast selle kõige kallima leidma, et vereliin puhtamaks jääks, aga armastus on selline kreeuline asi. Mis asi on puhas eesti oma vereliin? 😉

Need, kes meie juurde saadetakse, neil pole sageli paremat valikut. Enamus neist ei tule meie juurde jääma, aga kui nad kohanevad ja jäävad, siis on see nende valik ja meie asi on nende olemine teha inimlikult normaalseks ja toetavaks, kui enamat ei suuda pakkuda. Seda, et sõda ja vägivald on koledad asjad, teame me ju ometi kõik, aga kuna see meist kõik nii kaugele maha jääb, siis nagu väga ei puuduta. Las need mässavad nendega, kes nendega riigipiire jagavad. Nii teoreetiliselt, kas me oleksime sõbralikumad Läti ja Soome põgenike suhtes, kui neid tuleks hädaga kümnetes ja sadades tuhendetes? Oleksime me siis leplikumad ja lahkemad?

Aga kõik need täikraedest illegaalid, küsite? Ma tavatsen selle peale vaid muiata, et isegi selle sõna taga võib olla palju enamat peidus, kui võrdlus, et illegaal on kindlasti kurjategija. Halbade asjade kokkulangemise tõttu olen ka mina siin, Šveitsis, olnud mingi aja täiesti illegaalselt. Olin ma seepärast ohtlik riigile või selle elanikele? No kohe kurjategija, kes naksutab pikki näppe ja vaatab, kust midagi pihta saaks panna?

Selle asemel, et ajas olukord pehmeneks ja inimesed mõistaksid, et iga võõras pole oht ja vaenlane, selle asemel, et nad näeksid inimese ja tema riietumisstiili taga ka tema lugu ja mõistaksid, saaksid aru ja toetaksid, kogub miskipärast võõraviha üha enam tuure. Miks ometi? Või on see pigem hirm tundmatu ees, mida on mugavam tahtmatuse või isegi vihana väljendada?

Mulle tundub, et kõik vähegi võõrama olemisega inimesed lendavad meil Eestis liiga paljude jaoks ühte ja samasse prügikasti sildiga “inimrämps” ja sellele järgneb isetekkeline protest, MIKS meie peame neid sante ja vargaid oma raha eest kasima ja kasvatama. Endalgi vähe ja need muudkui tulevad ja paljunevad nagu prussakad ja hävitavad meie maailma? Kölni ahistajad, Rootsi pagulaskeskuse noakangelased, Balti Jaamas kilekotiga varastatud kraami müüjad on kõik ühes potis koos sõjapõgenike, liitlasvägede sõdurite, ülikooli õppejõudude ja Eestile edu ja kuulsust toova eduka firma veebiarendajatega. Lisage näiteid omal soovil, tingimuseks on vaid meile harjumatum väljanägemine või märgatav aktsent eesti keele kasutamisel.

Me paneme kõik nad ühte patta ja vihkame igaks juhuks kõiki, kes pole omad ja kõiki, kes näivad teistmoodi ja võõrad. No vahel vihkame me ka Downi sündroomiga, lühema keha, puuduva jäsemega ja kõiksugu muude silmahakkavate eripäradega inimesi. Abikoeri vihkame ka, need ronivad kaasajal ju isegi kinno. Mida on pimedal asja kinno? Mida on mustanahalisel asja Eestisse? Kas tõesti see, et nad on isemoodi, muudab meie endakindluse korraga nii hapraks ja paneb seest värisema. Ja kisama ja vastu võitlema? Aga noh, see naabri-Maie pole ka ikka üks õige eestlane, käib muudkui välismaal puhkamas ja sööb lusikaga kalamarja!

Kas selles pagulaste asjas on eestlaste jaoks mingi sügavam kadedus peidus? No et need, kes kunagi meie juurest läksid, tegelikult hülgasid meid? No nad said justkui parema elu peale, aga meie peame ikka siin pimedal külmal mägedeta märjal maal küüned pahupidi rügama ja oma kraavi kaevama? Reeturid sellised! Ja kui nad läksid, siis olgu, ongi lahedamalt ruumi käes ja no halloo, tegelikult on meil omalgi siin üsna kitsas, et mis mõttes te tahate meile siia asemele tuua mingeid võõramaa inimesi, kes ei tunne ei meie keelt ega kraavikaevamise kultuuri. Pealegi ei sobi nad meie kliimasse ja meil omalgi nii mitu suud toita ja keret katta ja häda niigi käes. Kadedus selles suhest, et miks riik omasid ei toeta ja neid prussakaid laseb meile siia voolata? Et võtad mõned, aga siis hakkab neid kribinal juurde tulema ja nad tulevad kuni päike muutub mustaks, seapidamine keelustatakse ja naisi hakatakse kividega surnuks loopima? Kas see võõraviha on tõesti nii suur ja pimestav VÕI ei ulatu igamehe urgu see sõnum, kes ja miks tulnud on?

Üks asi on tõsimeelne pühendunud integreerimine, mis on igati positiivne, aga kui meie eesmärk on teisest verest, lihast ja luust võluväel (mõne kuuga) ümbersünnitada uus eestlasi, siis see ei toimi ja see on vale, sest tingimus ei saa olla, et nad unustavad ära oma päritolu, kombed ja jumalad ja söövad õigel ajal meiega koos verivorsti ja laulavad laulukaare all hardalt meiega koos mesipuu-laulu. Oot, mis veel ühest eestlasest selle õige eestlase teebki? Viinajoomine? Ja mis siis, kui see võõras meie meestele saunalaval kuumuse talumises pähe teeb ja mõnele eesti naisele armastust avaldab? Siis on jälle imelik ja paha? Tingimus saab olla ikka see, et nad saavad meiega suhelda ja tuttavamaks meile omasega. Seepärast see hüljatud sohu ja turris külakesse elama saatmine ei sobi kohe üldse mitte. Eesmärk saab olla see, et nad õpivad ajapikku ära meie keele, käivad tööl ja saavad ise enda ja oma hoolealustega hakkama. Jäädes ikkagi iseendaks, inimeseks, kelle kodu on Eestis ja kes armastab oma kodu. No et me ju üritame? Päriselt? Mitte ei ürita neist vabaneda?

Aga miks siis ikkagi on nii, et välimus välimuseks, igati euronormidele vastav käitumine käitumiseks, aga isegi laitmatu eesti keele oskus ei päästa neid meile võõraid sageli valesse kasti toppimise eest. Nad jäävad alati võõraks, sest nad ju on võõrad? Pole või? Me lihtsalt oleme (ennast ületades) väga armulised nende suhtes, kes ise püüdlikult püüavad, aga kui neil on mõni meile mittesobiv soov või mõte või arvamus, siis on kohe kriips peal ja silt küljes – “võõras”. Ja kui nad end tõestada ja õigustada julgevad, siis on olukord veel hullem. Võõras võrdub ohtlik. Võõras võrdub paha. Aga loobime siis veel silte! Ega meil ju omade seas ei ole neid… pahasid? Või meie pahad on ikka paremad? Või on norm meie jaoks meie enda pahadest nii täis, et ükski uus ei väärigi ärakuulamist?

See, et tõeline integreerumine võtab aastaid ehk isegi inimpõlve või kaks, see tundub liiga pikk aeg? Aga mida me omalt poolt teeme, et see protsess sujuks ladusamalt? Selleks on vaja kannatlikkust ja mõistmist ja iseendana kohalolemist. Ainult läbi suhtluse ja eeskuju saame me näidata sellele võõrale, kuidas meil siin asjad käivad ja loota, et see haakub temaga. Hea saab sündida vaid lahke sõna ja toetusega ja viitsimisega. Kui me ise oleksime samas olukorras võõral maal, jõuga lahti kistud oma juuurte ja kasvukoha küljest, mida meie siis ootaksime? Vingus olemisega põlglikku sõimu, et kui te ei taha siin olla, siis miks ta Saksamaale ei lähe? See on ju palju suurem ja sinna mahub teiesuguseid rohkem?

Et olla Eestis teretulnud peab olema läbi ja lõhki eestlane ja alla selle ei tule mingit juttu? Samas mitte kõik juurte juurde tagasi pöördunud välis-eestlased ei saa enam omaks. Enamus ju ei saa. Kes mäletseb nätsu, kes vastab igale küsimusele “absoluutselt”, kes käib imelikult riides, kellel on muud meile mitteomased kombed külge hakanud. Ja noh, lõpuks jääb võõras ikka võõraks. Võõrdunuks. Või ehk isegi reeturiks? Ja mis siin veel piiride tagant tulemisest rääkida…

***

Kui me pinginaabriga 95. aastal Tartusse ülikooli läksime, siis meenutati meile pidevalt, kuidas “te olete ju Tallllinnast!” Mitte iial ei kelkinud me stiilis “me on Tallinnast ja me maksame!” Ma õppisime isegi seda päritolu küsimust vältima ja varjama. Aga ikka saime me põlgliku tähelepanu osalisteks, milles meile omistati pealinna preilide pirtsakust ja litsakust vaid seepärast, kus elasid meie vanemad. Ilmselgelt oli Tallinna-kompleks neil, mitte meil. See oli… vastik ja alatu ja vale. Kuigi me saime aastatega omamaks, siis mingi Tallinna vari jäi, aga see oli talutav. Tallinna jaoks olime me aga korraga Tartu Vaimust vaevatud, sest meile meeldis Tartus. See olevat mingi kirjeldamatu teistmoodi olemine ja boheemlaslik mõtlemine, mis Tallinnasse ei sobi ja mille meie märkamatult omaks võtsime. Ma kirjutasin tol ajal isegi mingi luuletuse, mille sisu oli, et omadele oled võõras ja võõrastele oled ka võõras. Luuletust ennast hetkel välja ei suutnud kaevata. Aga see oli teema ja see oli terav. Ja nagu näha, siis on see meeles ja sobis ka antud konteksti.

Kui omadki ei saa omavahel oldud, siis arvata võib, et meie multikulti norm on juba sajandeid üle ääre täis kõiksugu võõrvallutajate ja anastajate sisseimbumisest. Meile piisab, et me saame hakkama oma saksameelse pärandi ja venekeelse rahvahulgaga endi seas. Sellega ongi me tohutu taluvuspiir täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Ja isegi siis ajab vahel urisema, et no mis mõttes, memm elab siin aastast 1945 ja ei räägi ikka veel sõnagi eesti keelt? Ja tema lapsed ka ei räägi. Ja pool Lasnamäge ja suur osa Ida-Virumaast ka ei räägi. Nii, et EI, meie võõraste talumise norm on kuhjaga täis. Aga on sel memmel seal Lasnamäel kunagi olnud mingi motivatsioon ja tegelik vajadus õppida seda meie keelt? Rohkemat, kui see fakt, et ta lapsena siia elama tood?

***

Aga miks tegelikult ikkagi nii paljud eestlased väidavad, et nad ei salli pagulasi? Ja ma ei räägi hetkel sellest kriminogeensest kontingendi sallimisest, kes nagunii üle ilma omakasu omal moel otsib, eks. Ma räägin neist, kes meis kõige enam ärevust ja pahameelt tekitavad, neist, keda meie juurde ametlikult saadetakse ja tuuakse ja kellest me nii kähku, kui võimalik, vabaneda püüame ja tunneme veel rõõmugi, kui nad ei kohane ja omal soovil pigem Saksamaa pagulaslaagrisse lahkuvad. Siis on hea ju tänitada, et näeh, vaata kui nõmedad nad olid, meie tõime kandikul kõik ette oma maksumaksja taskust, söötsime sigadele pärleid ja nemad põlgasid ära. (Palju sellest rahast meie maksumaksjalt üldse tuleb?!) Võõras mure, eks. Ja võõras mure on alati lihtsam kui enda oma. Noh, teate, see meie kliima ei ole soojalt maalt tulnud inimeste jaoks nagunii sobiv?  On see meie alaväärsus? Arvame me tõesti, et meie juures on nii pime ja kole ja külm ja paha elada, et mitte keegi ei taha meie maale ise elama tulla, sest tegelikult me ju ise ka ei taha siin elada? Kirume oma kehva suusailma ja kurdame, kuidas eestlane sööb eestlast. Mõni teine suutäis rikuks maitse puhta ära? Soomes-Rootsi kliima on märksa etem?

Miks on paljude eestlaste jaoks talumatu mõte, et teise emakeele, nahavärvi, karvkatte ja silmalõikega inimesed võiksid tõsimeeli kogu armastuse ja austusega Eestit oma päriskodumaaks pidada? Ei ole võimalik, ei saa, ei tohi, sest Eesti on ainult meie oma? Nagu liivakastisvaidlus? Kujutad sa ette süsimusta nahaga inimest rääkimas aktsenditus eesti keeles? Tundub jube imelik ja võõras, isegi vale? Kas see on õiglane ja õigustatud suhtumine?

Me ise oleme nii head ja imelised, et meie inimesi peab terve maailm avalisüli vastu võtma, koha päikese all võimaldama, aga vastupidi mitte? Siis on maailm ju paha, kui see nii ei ole. Suurest maailmast tahame me vaid saada. Saada raha ja kuulsust ja kulda ja karda, aga vastu anda… Miks peaksime meie, igavesed kannatajad, midagi kellelegi vastu andma? Me oleme nii pisikesed ja väetid ja nii palju kannatanud, meil pole omalgi midagi? Miskipärast just sedasi see eemalt tundub. Me vist ise kohe tahame, et see nii tundub ja naudime oma väeti kannataja rolli neil hetkedel?

Õigus, kohutav statistika väidab, et Eestis on nii ja nii palju alla vaesuspiiri elavaid eesti lapsi? Lapsi, kes nutavad end näljast näritud kõhuga magama, on igal pool. On ka Šveitsis, kui see võrdlus teile piisavalt tugev tundub. Rohkem, kui küsimus on rahas, on küsimus vanemate hakkamasaamises ja valikutes ja kogukonna märkamises ja toetuses. Kuigi kannatavad lapsed eksisteerivad ka Eestis, siis selle sama statistika järgi on ka minu kaks last seda numbrit omal ajal kahe võrra kõrgemal hoidnud, alusetult. See statistika ON vildakas ja liigagi subjektiivne. See ei tee päriselt kannatavate laste muret mõistagi pisemaks. Aga mida me selle heaks teha saame?

Mida me selle teadmisega ette võtame, no oma särk on ju lähemal ja midagi peab keegi ette võtma “meie” laste heaolu nimel. Riik? Tasuta koolilõuna olgu vähemalt üks soe söögikord lapsele päevas. Tore. Paraku ei ole see mingi imeline lahendus, sest keskmiseselt näljas laps jätab seal pakutava liigagi tihti puutumata, sest see söök ei ole just ülemäära maitsev ja ahvatlev. Mõtle, riik annab ja toetab ja laps põlgab ära?! Reaalsus, mis teha. Ju siis pole nälg ikka NII suur? Kui oleks, siis nad näriks majaseina küljest ju krohvi ka? Jah, raha pole, koolikokad peavad imet tegema. Teevadki, aga see pole lahendus, mis meie lapsed nii õnnelikuks teeb, et me pagulaste suhtes sõbralikumaks muutuksime. Kus me teeme sisulise vea? Ikka seal, kus alati, me ei lähene personaalselt ja asjaolusid arvesse võttes vaid tõstame kulbiga, nudime ühepikkuseks ja üldistame. Kasti topime ka, Mõnuga. Lohakalt. Meelevaldselt.

Aga riik riigiks, sellega pole me enamuse ajast ju nagunii rahul, kuigi meie ise olemegi ju see riik. Seega kes aitab? Meie ise? Mulle on selgelt silma jäänud, et meie kodanikujulgus on viimase kümnendiga jõudsalt arenenud ja me ei jäta omasid enam hätta, olgu see riiklik toetus siis milline tahes. KUI kusagil on näljast nutetud silmadega pisikesi nukitsamehi, siis on meie asi probleemile viidata ja samal ajal ka ise ordeneid ootamata kõigi tänavakasside ja hulkuvate koerte päästmise kõrval neid toetada ja aidata neil suureks kasvada, mitte vinguda, et toote meile siia neid jubedaid sõjapõgenikke ja omalgi on häda majas. Ainult kõik koos, kogu küla ja kogukonnaga saame me kindlad olla, et meie puudust kannatavatel lastel on parem ja on parem ka pagulaspere lastel, kes meie juures on sõjast ja otsesest ohust eemal, aga täis valu ja kannatusi.

Need lapsed, nii omad kui meie juurde elama saadetud teisest rahvusest lapsed, on meie tulevik väga otseses mõttes. Kui me neid hoiame ja katame ja armastame, siis anname me neile ellu kaasa midagi väga olulist. Kuuluvustunde ja teadmise, et sa pole üksi, sinust hoolitakse. Endistest liiduriikidest Eestisse saadetud ja tulnud vanemate lapsed, kes on meie kõrval kasvanud, olid ja jäid valdavalt meile alati võõraks, sest me ei võtnud neid omaks, me ei tahtnud neid ja meile sobis, kui nad ise oma asja ajasid. Suur Riik täitis oma kohustust – neil olid oma venekeelsed lasteaiad, oma koolid, oma laulukoorid, oma kultuurimajad ja spordiklubid. Neil olid oma kogukonnad ja teejoomised ja õhtused ühisjalutamised. Ja meie jaoks elasid nad üsnagi paralleeluniversumis, elavad paljuski tänase päevani. Kuigi me selle üle vingume, et nii paljud eestimaalased ikka veel eesti keelt ei räägi, siis see paralleeluniversum on olnud meile mugav. Võõras mure. Aga uute sissetoodud inimestega meil seda luksust pole. See on meie mure ja see meile ei meeldi. See on tülikas. Sest me ei viitsi ega jaksa nende lõimisega tegelikult tegeleda ja jäämegi lootma, et neil endal oidu on siit minema tõmmata? Või äkki siiski avaneks ja areneks päriselt?

Üheksas peatükk. Šveitsi näide

Šveits on oma sisserändajatega toimetulemisel hea näide. Et ei saa võrrelda võrreldamatut, sest üks on rikas ja teine vaene riik? Tegelikult saab ikka küll. Olles peaaegu samasuur kui Eesti, aga asudes veidi läbikäidavama koha peal, tahavad siia tulla paljud. Mugavuspagulased, pärispagulased, sõjapõgenikud, õnneotsijad, maailmaavastajad, seiklejad, sihiga ja sihita tulijad – tulijate taust ja põhjused on väga erinevad.

Šveitsi rahvaarv on minu ja Andrease eluaja (40 aasta) jooksul kasvanud rohkem kui kahe miljoni elaniku võrra (6,3-8,4+ miljonit) ja seda mitte massiliselt paljunevate šveitslaste arvelt. Suurte lainetena on siia voolanud parema elu ihalejatest inimesi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Portugalist, põgenejad endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Türgist, Süüriast ja mujalt.

Andreas meenutab elavalt seda, kuidas 90ndate keskel oli korraga klassis vaat et pooled mitte-šveitslased. Maakohtades oli sisserännanuid vähem, linnades rohkem. Nad on alalhoidlikud, aga tulevad nende massidega toime.

Pagulaste eest kantakse siin hoolt, neid integreeritakse usinalt, sest nad vajavad sihti ja suunda ja tuge rohkem kui keegi teine. Need, kes ise siia seiklema on tulnud, peavad ise hakkama saama, aga nende lastele tagatakse kohustuslik haridus, mis eeldab uues elukohariigis igakülgset integreerimist. Kuna mina olen nende jaoks just see seikleja, kes siia ise on tulnud oma elu elama, siis minu asi on ise ennast tõestada ja ennast nende jaoks vajalikuks teha. Mingi valemiga peab mul olemas olema kehtiv elamisluba, mul peab olema kehtiv ja regulaarselt tasutud tervisekindlustus, mu elukoht peab registrisse olema kantud, aga see, kuidas ma kohanen, õpin selgeks keele, leian töö, on minu enda asi ja vastutus. Keelekursustele pääseda pole sealjuures üldsegi lihtne ja odav lõbu.

Kui sisserändajad siin kohanevad, õpivad ära keele, leiavad töö, maksavad makse, siis ongi kõik korras. Andrease sõbrad on valdavalt sellest generatsioonist, kelle vanemad omal ajal siia kolisid. Kes Itaaliast, kes Filipiinidelt, kes Tiibetist, kes mujalt. See meievanuste põlvkond, kes pole siin isegi ehk sündinud, aga nad on kasvanud siin, peavad enda muuhulgas ka šveitslasteks ja Šveitsi enda ja oma laste kodumaaks ja on selle üle väga uhked. Kuigi nad kodus räägivad endiselt omas keeles, söövad omamoodi toite, tähistavad oma tähtpäevasid ja käivad juurte juures puhkamas, siis sinna tagasi kolida nad ei soovi. Neil ei pruugi olla erkpunast Šveitsi passi ja kodakondsust, mis tähendab, et neil puudub siin valmisõigus ja poisid ei saa siin sõjaväkke minna, aga nad on siin omad ja kodakondsuse saamine ei ole tahtmise korral ka raketiteadus.

Ainuüksi viimase kümne aastaga on Šveitsi rahvaarv tõusnud ligi miljoni inimese võrra. Ehk siis jämedalt vaat et ühe Eesti rahvaarvu jagu inimesi on nad enda hulka mahutanud vaid ühe dekaadi jooksul. Millest tuleb selline vahe meie ja šveitslaste suhtumiste vahel? Kas nad on rumalad ja pimedad ega näe ohtu oma riigile ja rahvale? Kas nad ei oska ust kinni panna? Või on asi pigem sellest, et nad näevad sisserändajaid ja meie näeme vaid sissetungijaid? On see meie ajalooline taust, mis paneb igat võõrast nägema kellegina, kes meilt midagi ära tahab võtta? Asjadel on ju ka inimlik mõõde? Või ma eksin?

Ei, ma ei taha väita, et kõik šveitslased armastavad võõraid, kes nende juurde on elama tulnud. Muidugi on see kõik omal moel nende maailma ja elu muutnud. Bürokraatia on tajutavalt asendanud inimesed ja inimlikkuse. Teinud inimesed ettevaatlikumaks oma sõnakasutuses ja arvamuste avaldamises.

Samas jällegi lihtsamaid ja vähemmakstud tööd, mida šveitslased ise teha ei taha, kui nad vähegi enamaks võimelused on, teevad sisserändajad nurisemata ära. Ja kui need tulijad teevad tööd püüdlikult ja kohusetundlikult ja saavad oma eluga hakkama, siis selle üle on kohalikel ainult hea meel. Aus tööinimene on siin hinnas olenemata nahavärvist ja jumalast, keda ta oma südames kannab või ei kanna. Heameel on neil ka selle üle, et linnapildis hakkavad üha enam silma poekesed ja eri rahvusköökide toidukohad. Ka tavapoodide kaubavalik on laienenud erinevate kultuuride eelistuste arvelt. See rikastab ja toob lähemale. Läbi suhtluse ja toidu on palju lihtsam omaks saada ja oma olla, tavatseb Andreas ikka vahel sisserändajate teemast rääkides mainida. Ma olen temaga nõus.

Muidugi on tunda ka siin teatavat nihelemist, eriti sügavamal maakohtades, kus põhiosa moodustavad sajandite vanuste juurtega need kõige õigemad kohalikud. Ega neile võõrad ei meeldi. Nad rügavad rasket tööd teha ja neile piisab sellest, et nad ammusel ajal suure itaallaste, sakslaste ja Balkanimaade sisserändajate lainetega on kohanenud. No, et nende meelest on norm ka nagu täis. Aga samas on nad nõus, et abivajajat peab aitama ja pärispagulane on abivajaja ja selles ei kahtle keegi. Kuna demokraatia on neil siin sügaval olemuse osa, siis pole nende jaoks ka liiga raske leppida arvamuste lahknemisega. Küll aga ei meeldi paljudele šveitslastele mõte, et uusasukad kodakondsuse ja sellega koos hääleõiguse saaksid liiga ruttu kui üldse. Kui meie Eestis valime vaid inimesi ja parteisid ennast esindama ja loodame nende peale, et nad meie jaoks kasulikke otsuseid vastu võtaksid, siis siin otsustavad inimesed ka päris ise oma häälega väga oluliste asjade üle. Ja vaat selles protsessis ei taha nad näha võõrast arvamust, mis võib mõnes asjas neile mittemeeldiv olla ja mõjutada otseselt ka iga üksikisiku elu.

Ma ei tea siinsest kuritegevuse tasemest ja selle muutumisest ajas kuigi palju, aga tean, et iseäranis albaanlastel on siin teatav reputatsioon, et nad on kuidagi rohkem kuritegudeks valmis. On sel ka alust, ma ei tea. On nad siis pätimad kui šveitslased või itaallased ja sakslased või serblased ja horvaadid ja teised selle kandi rahvad, kes siin oma uue elupaiga on leidnud, ka seda ma ei tea. Võta siis kinni.

Samas tuletas see mulle kohe meelde, kuidas mu Rootsis elav vanatädi Erna ikka rääkis, kui hirmus kurb ja häbi tal oli, kui mõni eestlane mõne pahandusega Rootsis hakkama sai. Kui rootslane eksis, siis kajastas meedia seda nimeliselt ja jutt seostus otseselt antud isikuga. Kui pahandust tegi eestlane, siis mainiti alati ära ka see, et seda tegi eestlane. Sel juhul ei omanud isik enam nii palju tähtsust, sest vari langes kogu rahvuskillukese peale ja see oli halb tunne. Samamoodi kipume ju ka meie üldistama ja laiendama ühe eksija tegusid tervele riigile ja rahvusele, aga see pole ju ometi õiglane.

Kümnes peatükk. Kõik algab tervitusest

Ma kasvasin Nõmmel, kus inimesed meie kodutänaval kõik üksteist rohkem või vähem tundsid ja tänase päevani tervitame me möödudes teineteist. Isegi siis, kui me ei tea, mis on inimese nimi ja milline on tema lugu, siis me teame, kus ta elab ja ta on meile rohkem või vähem oma ja tervitus või autost ka käeviibe, kuulub igal juhul meie kohtumise ja möödumise juurde. Ebaviisakas oleks mööduda tervitamata. Ka naeratus kuulub asja juurde. Kõik uued, kes meie tänavale on kolinud, on selle kombe omaks võtnud. Ja ka lähikonna lapse- ja koerajalutajad, sagedased kulgejad, saavad me tänaval sageli tervitatud. Ka nüüd, kus ma mõned aastad seal elanud ei ole ja käin vaid külas, siis seal olles tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult. Mitte igal pool ei ole see vist nii.

Meie kandi Šveitsis on viisakaks kombeks see, et inimesed  ka linnatänaval teineteisest möödudes tervitavad. Ka võhivõõrad vaatavad omavahel korraks otsa ja teretavad. Vana komme, mis suuremates linnades on tasapisi hääbunud, aga siin saanud omaks ka uutele tulijatele. Harjumuspäraseid eelarvamusi ületades, ütlevad tere nii mees kui ka naine hoolimata sellest, kas sina oled mees või naine, noor või vana, must või valge ja kas su pea on kaetud või ootab sind õhtusöögi laual sealihautis või ei mingit siga.

Me elame väikelinnas, mille elanike arv on umbes 24 tuhat inimest. Ainuüksi viimase kümne aastaga on rahvaarv selles linnas seitsme tuhande inimese võrra kasvanud ja seda suures osas ka sisserännanud inimeste arvelt. Seda on linnapildis selgelt märgata. Alles hiljuti avati meil siin uus mošee. Kui tegemist pole just päris tihedalt läbikäidava linnasüdame ja suurüritusega, siis tuleb teretamine inimestel tänaval täiesti loomulikult. Teretada, tänada ja head päeva soovida on möödapääsmatu ka poes käies. Justnimelt seal meie Selveri kassas seisatad, vaatad müüjale otsa, ütled tere, vaatad otsa ja tänad, vaatad otsa ja soovid head päeva. Ma tean inimesi, kes teevad seda alati ka Eestis, aga tean rohkem neid, kes eelistavad poes käia vaikides ja kassapidaja on vaid etapp poe ja parkla vahel, kus tasuda arve ja ei midagi muud. Inimene, kes kaupa piiksutab ja tšeki ulatab polegi väga oluline vist… no selle hetkeni, kui ta kaupa ei loobi või muul moel olemist ei häiri. Päris karm, mis?

Lapsed tervitavad siin lasteaias ja koolis ja huviringis õpetajaid käepigistuse ja terega nimeliselt, õpetaja vastab samaga, nimeliselt. See käib iga õpetaja kohta, kui ainetundides õpetajad vahetuvad, siis kuulub personaalne tervitamine alati tunni alguse juurde. Samuti soovivad nad kas tunni või koolipäeva lõpus õpetajatega nimeliselt ja kätt surudes head jätkuvat päeva või õhtut. Samamoodi käib see teraapiatundidesse minnes ja külla minnes. Ka suurte jaoks. Ma ei ole vist iial kätelnud ühegi arstiga visiidi alguses ja lõpus. Siin on see elementaarne.  See on loomulik, see käitumine kordub pidevalt ja kõikjal ja selle võtavad sujuvalt omaks ka uued tulijad. Jah, siin oli paar aastat tagasi suur skandaal, kus isa nõudis, et tema pojad ei peaks naisõpetajaga kätlema, aga see oli üks suur erand, mis tekitas imestust ja pahameelt, sest see oli nii väga kohalikele sisseharjunud viisakusnormide vastu. See oli sügavalt lugupidamatu ja seda võetakse isiklikult.

Andreas tundis end alguses ka Eestis külas käies veidralt enne kui taipas, et keegi ei hoidnud temast eemale paha pärast. Eestlased ei kipu eriti igapäevaselt nimeliselt kätt suruma ja tervitama ja samamoodi ka nägemist ütlema. Meile on see veidi võõras ja kuidagi ülepingutatud. Meie käesurumised jäävad rohkem tutvustamise ja õnnitlemise piiridesse ja kurb on kuulda, kui keegi avalikkuse silme all demonstratiivselt jätab kedagi õnnitlemata seepärast, et tema nahavärv kuidagi ebameeldiv on… Selliseid asju ei tohiks ju ometi juhtuda?! Tervitamine, tutvustamine, tänamine, õnnitlemine, head päeva soovimine on need lihtsad ja selged asjad, mis vajavad vaid kommete tundmaõppimist ja nendega kohanemist. Kohanes nende asjadega Andreas Eestis ja kohanesin mina siin. No ok, kolmekordse põsemusitamise jaoks pean veidi end koguma. Aga ma saan hakkama.

Meil küll pole Eestis kombeks linnatänaval mööduvaid inimesi teretada, aga “tere” asemel on ka sõbralik pilkkontakt ja naeratus juba väga suur samm edasi parema maailma poole. Seda ei ole ju palju tahta isegi meie käest? 🙂

Lõpetuseks

Andreas on servast jälginud mu siinse loo arengut ja poetas täna möödaminnes küsimuse. Miks talle tundub nii, et Belgias, Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal ei tule see multikulti asi neil eriti hästi välja, aga Inglismaal ja Šveitsis sujub nagu ladusamalt. Mida need riigid siis nii erinevalt teevad?

Ta jõudis oma arvamusega selleni, et asi ei toimi neis kohtades, kus omad peavad end uutest ja võõrastest paremaks. Iseäranis prantslastel on ka omavahel see lõhe endiselt alles – ühed on priviligeeritumad kui teised. Asi ei toimi seal, kus nad saadavad uued ja võõrad elama eest ära, endast eemal ega võta neid enda sekka elama, ei anna neile ei põhjust ega võimalust sulanduda ja ühiskonnas oma päriskoht leida. Arusaadav, kui nad on suures pundis omaette, siis neil polegi põhjust sulanduda. Ka ei toimi see, kui me tahame kõiki tulijaid elu eest muuta endasarnaseks. See kuristik meie ja nende vahel vahet tehes halvab ega lase asjadel loomulikult tasanduda ja areneda. See pole sobiv kasvupinnas uuele, et omaks kasvada.

Me nõustusime teineteisega, et peamine põhjus, miks osad inimesed ei taha võõraste tulemisega leppida on see, et nad ei taha, et miski muutuks. Nad ei taha muutusi ja nad ei talu muutusi ja eelistavad elada kujuteldavas mullis. Nii on mugav kujutada ette, et nii oli, on ja jääb. See tundub parem ja turvalisem viis tulla enda tunnetega toime, mida reaalne elu oma muutumistega põhjustab. Õnneks on see vaid rahvakild, häälekalt porisev, aga kõigest killuke.

Need, kes on ringi käinud ja näinud ja kogenud, on suurema tõenäosusega tolerantsemad ja avatumad mõistmisele, muutustele ja muutumisele. Käimine, nägemine ja kogemine on elamine ise. Mujal või Eestis, teistega või eestlastega omavahel, sel polegi vahet, kuniks nad ihkavad rahu, märkavad ja hoolivad. 🙂

***

“Oled sa kunagi mõtelnud, kui palju internet tegelikult maailma suuremaks on teinud ja samas inimesed teineteisele palju lähemale toonud?”

Poolanonüümselt netis liigeldes puutume me kokku inimestega. Nende seas on neid, kes meile meeldivad ja neid kes ei meeldi. Meie arvamus põhineb selles, mida nad teevad ja mida nad ütlevad ja arvavad, kuidas nad käituvad. Nende vanus, naha- ja silmavärv, nende orientatsioon ja toitumiseelistused, nende jumalad, nende elukoht, nende puuded ja puudused ei oma olulist tähtsust, kui meil on tore nendega jagada oma mõtteid, rõõme ja muresid, mänguvõite ja -kaotusi, pärisvõite ja -kaotusi. Sarnased sümpaatsed teemad liidavad ja kannavad edasi. Ja see loeb. See loob.

Meie lapsed kasvavad selles uuemas maailmas üles. Nad kasvavad üles meie võitluste ja õigluse otsingute keskel ja võtavad selle endaga mingil viisil kaasa – täna kättesaamatuna tundunud asi võib olla kümne aasta pärast vägagi loomulik elamise osa ja mõnel asjal on määratud lihtsalt minna ja hääbuda. Mitte liiga kaugel on see aeg, kus need tänased lapsed hakkavad oma ja meie elude üle otsustama ja need küsimused, mille üle me hetkel veel veri ninast väljas võitleme, kisame ja kakleme saavad nende kätes teoks tehtud, sest me elame murrangulisel ajastul ja tolrantsus sirutab kinnijäänute kiuste oma pead. See võib olla mõneti hirmutav, aga see on hea tunne.

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, vajadusi, soove, tahtmisi ja eesmärke. Austus ja heasoovlikkus on need, mis meid kõigist erinevustest hoolimata ühendavad ja koos hoiavad ja olemise paremaks teevad. Ja seda olen ma püüdnud ka oma lastele kodust ellu kaasa pakkida.

Ma usun paremasse homsesse ja sellesse, et ainsad piirid siin maailmas asuvad meie peades – nad seisavad meie tahtmise, suhtlemisoskuse ja keeleoskuste taga.

Minu piimavampiirid ja kukkurtitad

Esimene vaatus ehk Tannu lugu

Pelgulinna Sünnitusmaja, 1. aprill 2005

Plaanisin veel enne oma elu esimest sünnitust imetamise loengusse jõuda. Aga paraku ei jõudnud. Loeng ootas mind ees esmaspäeval, aga mina oskasin poolduda juba sellele eelnenud reedel. Ametliku tähtajani oli jäänud veel vaid napilt kaks nädalat.

Kui vastsündinud Tan oli puhastatud ja üleni riidesse pandud (üks neist asjadest selle sünnituse juures, millest ma mitte iial aru ei hakka saama) ning lõpuks ometi mu rinnale tõsteti ja ta imema hakkas, siis tundus see lihtsalt maailma kõige loomulikum asi. Armas oli vaadata ja jälgida selle pisikese ilmaime tegemisi, kes veel loetud hetked tagasi oli mu kõhus peidus olnud.

Tan sündis südaööl ja esimese öö magasime ma kõrvuti voodites, sest mul ei lubatud teda enda kõrvale võtta. Lapsel on oma voodi, oli õe või ämmaka konkreetne käsk ja ma ei tihanud sellest üle astuda. Valus oli ka ja väsimus oli ka ja nii ma siis magasin terve öö kätt kõrgel üle klaasvoodikese serva hoides, et ma tunneksin lapse lähedust ja tema ehk minu oma ka. Varavalges tegi ta silmad lahti ja hakkas kägisema. Võtsin ta siis vaikselt enda juurde ja me hakkasime seda imetamise asja hoolega harjutama.

Haiglapäevad möödusid rahulikult. Meid külastasid iga päev rutiini korras arst ja õde-ämmaemand, iga päev uus nägu ning igaühel neist oli oma tõde ja soovitus muuhulgas ka imetamise kohta. Kui targad valgetes kitlites tädid sulle veendunult oma arusaamu kuulutavad, siis sa ju kogenematuna arvad, et neid peab uskuma, sest nemad teavad. Niisama tihti, kui vahetusid töötajad, vahetusid ka minu imetamispõhimõtted:

Esimene neist astus läbi esimese päeva ennelõunal ja seletas, et anna 10 minutit ühest rinnast, 10 teisest 3tunniste vahedega. Rohkem ei tohi, muidu jääb laps unelema ja ei õpi sööma. Talle tundus, et ega laps vist hästi piima kätte ei saa ja tõi meile voodi kõrvale kapikesele ka piimaseguga pudeli. Kui ma ütlesin, et ma tahan last kohe kindlasti ise imetada, siis ta nähvas, et last ei tohi näljutada ja üldsegi on mu rinnanibud lapse jaoks liiga suured…

Järgmine kinnitas veel samal õhtul, et eelmine viis on absoluutselt vale, kust ma küll nii rumalad mõtted võtnud olen. Kinnitasin, et ausalt, ma ei mõtelnud neid ise välja, aga pilgust oli näha, et ma võin mida iganes väita, ta ei usu mind nagunii. Tema siis seletas, et toitma peab korraga 15 minutit 2-tunniste vahedega. No et 15 minutit ühest rinnast, siis 2 tundi paus, siis 15 teisest ja 2 tundi paus ja nii edasi. Selle panin ma juba hoolikalt isegi kirja, et ma jumala eest oma peaga midagi segamini ei aja. Ja mis peamine, kui laps magab, tuleb ta üles ajada ja sööma panna. Kui ta üle 15 minuti imeb, tuleb söömine katkestada.

Kui ma seda uut värki katsetama hakkasin, siis tundus mulle nii jaburana lapse äratamine, sest ta vaatas mulle vaid häguselt otsa, võttis nibu suhu tegi paar laiska imemisliigutust ja magas nagu kott edasi. Kui uuesti üritasin, hakkas ta nutma ja nii mulle tundus, et targem on teha nii nagu laps soovib ehk toita teda  ikka siis, kui ta ise tahab. Titad ju ometi ei sure unepealt nälga? Seda ma uskuda küll ei tahtnud. Mulle tundus küll, et kui ta oli oma une ära maganud, siis tuli ka söömine edukamalt välja ja selle mõnusa nohina peale jäin ma tukkuma… Ikka mitu korda kohe jäin tukkuma, sest nii oli mõnus ja rahulik.

Kolmanda käest sain Teise päeva lõuna ajal võtta, et last imetades pikutasin voodil. Toita tohib last vaid istudes ja täielikus ärkvelolekus iga kolme tunni tagant maksimaalselt 20 minutit ja korraga ainult ühest rinnast – just nii, et rind täielikult tühjaks saab. KUI rind ei saa tühjaks, siis tuleb see pumbata tühjaks. No et muidu piim roiskub või midagi sellist. Nii ja kui laps magama jääb, tuleb ta üles ajada, et ta saaks söömise lõpetada ja edasi magada oma voodis. Kõigi oma õmblustega ei olnud ma väga võimeline istuma, aga selleks, et lapsel oleks parem, ma siis kuidagi ikka üritasin. Aga ma jäin ka pooleldi istudes tukkuma ja mu pisike rippus 20 minuti asemel mul ühel korral uimaselt tissi otsas tervelt poolteist tundi järjest. Ärkasin, kui seesama tädi tuppa sisse astus. Tiss ei ole lutt, teatas kuri tädi ja mul vajusid kõrvad lonti, sest ma olin ju nii loll ja paha ja ei teadnud, et niiviisi lutitades tekivad vaid lõhed ja siis olen mina hädas, et on valus ja laps ei saa korralikult süüa ja sedasi lõpetame ma ainult ühel viisil – pudeliga. Ja pudel on paha. Samas, ei mina ega laps tundnud end kuidagi halvasti. Kapinurgale ilmus taas pudel. Ka see jäi meist puutumata.

Uus tädi, uus arusaamine imetamisest. Mõni oli noorem, mõni vanem. No selles mõttes, et ei olnud ainult iganenud arusamaad, et “nii on alati tehtud”. Imelik oli see, et nad omavahel ei olnud eelnevalt kokku leppinud, millist juttu ajada ja keegi neist ei uskunud, et valve just lõpetanud inimene mulle sootuks teistsugust juttu ajanud oli. Ma oleksin seda nagu endale ise ette kujutanud? Mul oli eelnevalt kuidagi enda peas tekkinud ettekujutus, et imetamine ei tohiks küll kuidagi nii plaanimajanduse moodi värk olla, aga tõrjusin esialgu enda sisemise hääle kõrvale, surusin kõhklused kõravle ja püüdsin neid järjest uskuda, kiiresti õppida ja kohaneda ja teha eeskujulikult nii nagu kästi. Ma olin ju verivärske ema ja kui kogemustega inimesed, kes seda kõike igapäevaselt näevad ja teavad, sulle ikka kindlalt väidavad, et just nii on õige, siis sa tahad tunda, et sa oled tubli ja saad hakkama just nii nagu vaja. Mõistetav ju.

Iga tädi, kes meid külastas, kontrollis imemisvõtet (mis oli Tannul esimesest hetkest õnneks täiesti õige) ega rahuldunud kuidagi minu kinnitusega, et piima on ja laps saab seda kätte ka. Ikka pidid nad ise tulema ja pigistama. Ilma küsimata. Korra ka nii keset imemist, et sõrm lapsele suhu, laps rinnast eemale ja siis tugevalt kahe sõrme vahel litsudes mu rinnanibu, tahtsid nad näha, kas piima ikka on. Mõni tegi seda nii valusalt, et oleks tahtnud hammustada. Ma oleks ju võinud neile ise demonstreerida endale haiget tegemata, aga selle peale ei tulnud neist miskipärast keegi ja minul puudus sel hetkel veel julgus ennast seal kehtestada. Kolmanda päeva lõunal kirjutati meid õnneks välja. Viimased sõnad, mis peale loeti, olid imetamise kohta – iga 3 tunni tagant üks rind korraga maksimaalselt 20 minutit ja kui rind tundub ikka veel piima täis olevat, siis tuleb ülejääk välja pumbata.

Kodus oli nii hea. Keegi mind rohkem enam ei näppinud ega kiskunud ja mul oli kogu maailma vabadus olla koos vaid ise ja oma lapsega. Ja siis saabus esimene õhtu kodus… Juba enne ööd kiskus jamaks ja pistsin lapseisale raha pihku ja palusin tal endale poest tuua kõige parema rinnapumba nii kiiresti kui ta vähegi saab, sest haiglas ju kinnitati, et rind peab ilmtingimata piimast tühjaks saama…

Ma olin küll piimapaisust lugenud, aga ma ei uskunud iial, et see midagi nii hirmsat olla võib. Ma oleks võinud sealsamas vabalt uuesti sünnitada ja see oleks ikkagi olnud lillepidu võrreldes selle piimapaisuga, mis mu rindades tekkis. Ma olin täielikus ahastuses. Nutt tikkus vägisi peale ja olla oli nii sant, et pidin otsad andma. Pump ei leevendanud mu olemist grammivõrdki, tegi vaid rohkem haiget. Ma ei saanud enam käsi küljelt enda vastu toetada, sest neil polnud ruumi ja see kõik oli nii valus. Mu rinnad ei mahtunud mu külge enam ära, nad olid iga hetk valmis plahvatama ja tõesõna oleksin tahtnud esimesel piimapaisu-ööl neisse kivikõvadesse bowlingukuulidesse oma käega noa sisse lüüa, et piimaplahvatusega end piinavatest rindadest vabastada. See oli vist üks kõige jubedamaid füüsilise valu kogemusi mu elus üldse.

Õnneks jõudsin oma ahastuses tuttava kaudu ühe imetamisnõustajani ja nii ma siis poole öö ajal vaevatu ja kurnatuna helistasin võhivõõrale inimesele, et  kuidagi oma hädale leevendust leida. MIKS ma ometi ei kuulanud enda sisetunnet ega toitnud last nii palju, kui ta soovis ning vahetanud tunde järgi poolt, vaid üritasin järgida teiste nõuandeid, keda pidasin endast targemaks?

Imetamisnõustaja rääkis üldkokkuvõttes peaaegu sama juttu, mida ma ise arvanud olin ja kui ma oleks end kuulda ka võtnud, siis oleks kõik ehk veidi kergemini läinud. Et joonele saada läks elu lapse rütmi – imes janu ja isuga ühe poole pealt isu peaaegu täis ja kui ma väga vaevas olin ja tema veel imemisest huvitus, sai teise poole pealt veidi juurde, et mõlemal hea oleks. Kui ta imemise pealt kohe alguses oli magama oli jäänud ja peagi virgus, siis jätkas ärgates kõigepealt sama rinnaga. Kui ta vahepeal pikemalt magas. Sai kõige pealt teise poole pealt janu ja isu täis ja vajadusel esimesest veel veidi lisa.

Nädal peale sooja dušiga mässamist, et piim sujuvamalt tulema hakkaks ja kapsalehtedega mässamist, et kuumatunnet ja valu leevendada, olime omadega igati joonel. Piima tuli nagu kosest, kui laps parasjagu ei imenud, siis lekkis nii, et olin nabani märg, aga see taandus paari nädalaga ja paari kuuga oli unustatud teema.

Meie koostöö muutus ladusaks. Laps imes õhinal ja magas nagu mõmmik. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, sest nii kui ta juba nihelema ja otsima hakkas, nii sai ta rinna suhu ja asus imema. Kuna ta oli kogu aeg mu kõrval, siis teadsin ma ka ilma kontrollimata, milla ta mähet vahetada. Tema elu koosneski imemisest ja magamisest ja enamuse uneajast ei lasknud ta ka minu küljest ennast lahti.

Me olime nii ööd kui päevad üks ja sama organism ikka veel. Ja nii oli nii hea. Kuiva lutti Tannul ei olnud ja ma ei näinud selleks ka vähimat vajadust. Mina olin ju olemas.

Kiiret mul polnud, tema juurest eemale minna polnud mul ei vajadust ega soovi ja nii ostsin ma suts enne tema kahenädalaseks saamist meile rõngaslina. Käisin Pirital lapsega koos pisikesel koolitusel. Pikk lina tundus sel hetkel kuidagi liiga ulmeliselt keeruline oma paigalduselt ja teiseks rääkis rõngaslina kasuks see, et ma sain lapse panna selle sisse ka külje peale. See oli minu liikumisvabaduse võti – ma sain kõike kahe vaba käega teha ja laps võis mu küljes imeda kasvõi 24/7 just nii nagu talle hea tundus.

Kumbki meist ei pidanud milleski järelandmisi tegema. Mul oli selle üle nii hea meel, et see rõngaslinavärk meil nii sujuvalt välja tuli. Ja hea meel oli mul ka selle üle, et ma olin juba eos teadnud, et mu laps kunagi vankriga ei hakka ringi liikuma ja olin selle ostu targu tegemata jätnud. Emal oli küll pikemaks ajaks urisemiseks põhjust, et miks ometi peab see poisslaps selles oranžis “kaltsus” olema sedasi nagu “need naised seal Aafrikas” lapsi kannavad. Ta oli seda mitme aasta jooksul ise Aafrikas elades lähedalt näinud ja võõrastas seda väga.

Noh, seda, et pool maailma naistest last kärutamise asemel enda küljes kannab, see mõte tundus talle nii võõras ja vana. See olevat ikka nii algeliste arengumaade teema, sest kõik teevad tööd ja keegi ei saa lapsi hoida ja seepärast peab lapsi enda külge siduma ja kaasas tassima, aga kaasajal on ju kõik peened vankrid ja kiiged ja värgid olemas. Mõtle kui mugav oleks laps kärus magama loksutada ja siis õue magama jätta mitmeks tunniks. Samal ajal saaks ema seda ja teist teha. Ja beebimonitor, miks mul ei ole beebimonitori? Ee, miks mul peaks seda vaja olema? Meie arvamused jäidki selles osas lahknema.

Seda, et mul ja lapsel sedasi mugav on, ta ei uskunud. Alguses kohe tükk aega ei uskunud. Nüüd 12 aastat hiljem aga usub vist küll. Ja siis ei uskunud ta seda mugavuse asja ka siis, kui ma kord lapse tema külge linaga panin. Liiga raske olevat olnud ja hirm ka, et äkki ta ikka libiseb sealt kaltsu seest välja. Ebaturvaline tunne olevat olnud. Kuna meil oli isegi üks moodne kõhukott kingiks toodud, mis tundus ema arvates palju viisakam versioon kaltsust, siis tema rõõmuks ma korra isegi proovisin seda. Aga lapsele selle sees ei meeldinud ja nii see meist kasutamata jäigi. Eks see kaltsu-jutt ja selle kallal õiendamine tegid mulle haiget küll, aga korraga oli minus ärganud mingit sorti ürgema, kes kuulas ja usaldas vaid iseennast ja oma last ja see tegi kuidagi veendunult tugevaks mind.

See ürgemavärk oli ühtaegu naljakas ja nii loomulik. Ma tegin lihtsalt seda, mida ma sisimas õigeks pidasin ja kõik muu jätsin tähelepanuta. See polnud oluline. Nagu näiteks ka see, kui ma vanemate juurde külla minnes köögis istudes lapsele otsimise peale särgi alt rinna suhu pistsin ja mu mõnes asjas äärmiselt konservatiivne isa peaaegu minestusse langes. Ennekuulmatu! Naeratasin südamerahus, et näe, sina sööd, mina söön ja laps sööb ka. Rohkem ei olnud mul selle üle ühtegi vestlust ja ei märganud ma kordagi ka, et keegi paaniliselt mind vältinud oleks.

Tan sõi igal pool.  Keset möllu ja remonditavat korterit.

Ja ta sõi kohvikus, pargis, loomaaias, külas, kontserdil, mere ääres, jaludades, magades. Püsti ja pikali ja igal pool 🙂

Igal pool ja igas asendis. Ma ei katnud teda, ma ei läinud last vetsu toitma, ma ei peitnud ennast, aga ma sättisin end istuma nii, et meie tegevus võimalusel silma ei kargaks ja arvestades lapse ja rinna asukohta, siis ei pidanud ma kunagi vajalikuks last toita dekoltee kaudu vaid särgiserv käis hops üles ja püsiski seal üleval. Ma oleksin ise ennast ebamugavalt tundnud, kui ma end avalikus kohas paljaks oleksin koorinud. Aga särgi alumisest otsast läheneda oli väga mõnus. Ei, särgiserv ei jäänud kuidagi lapse näo või pea peal. See jäi ikka sedasi, et tal oli sellest alati mõnus kinni hoida ja sõrmedega mängida. 12 aastat tagasi polnud me ühiskond üldse veel nii valmis, kui täna, aga mitte iial ei vaadanud keegi mu poole halva pilguga ja veel vähem võttis vaevaks kommenteerida. Ja ma olen väga kindel, et kuigi ma käisin igapäevaselt lapsega jalutamas Kadriorus ja ta imes oma piima nii kesklinnas, keset Raekoja platsi, lennujaamades ja lennukites ja rongipeatustes ja rongides ja bussides ja kohvikutes ja kaevanduses maa all ja kõikjal mujal, siis ei häirinud me oma elulise tegevusega mitte kedagi. See oli meie loomulik elu.

Kui esimese nädala kogenematusest tekitatud valusad katsumused välja arvata, siis tegelikult oli imetamine lihtne ja mõnus. Noh umbes nagu söömine ja magamine ja niisama tšillimine. Ainult hirmus mälestus piimapaisust püsis veel kirkalt meeles, sest rinnapõletiku hingus kuklas hirmutas mu alguses ikka päris ära. Kuu-kaks hiljem taandus ka see hirm ja kui vahel juhtus, et rind oli piima nii pungil täis ja läks küljelt veidi muhklikuks, siis mingit valu sellega ei kaasnenud. See oli lihtsalt väike ebamugavustunne ja teadmine, et kohe-kohe saabub lapse söögiaeg ja leevendus on lähedal. Hiljem esines seda vaid suuremate piimatekitamise rallide järel hetkeliselt, kui laps kasvuspurtide ajal oma piimakraane reguleeris. Ma olin Tannu piimalaev või piimaauto või tema mobiilne meierei ja need mõtted tegid mulle hirmsasti nalja. Mu keha töötas laitamatult ja oli igati harmoonias minu muude olemistega. Me moodustasime toreda paarisrakendi.

Lisaks sellele, et lapsele sobiv ja vajalik jook ja söök olid tal alati käepärast, oli minu jaoks nii armas teda lihtsalt jälgida. Seda, kuidas pisike mõnusalt rinnal nohises ja vahel kogu kehaga kaasa töötas, nõksutas rütmiliselt enda jalgu ja käekesi imemise taktis. Ka seda oli tore kogeda, kuidas ta jorisemisest vakatas, kui tiss talle suhu pisteti ja ta ahnelt imema hakkas klunks-klunks-klunks. Ja seegi oli vahva, kuidas ta vahel minu läheduses niisama mõnusalt pikutas ja siis korraga ärkas, end iminapana mu külge mõnulema ennast imeda. See turvatunne ja teadmine, et polegi vaja hädakisa tõsta, olid kuidagi nii erilised. Mind säästeti põletikest ja lõhedest. Tannul oli õige võte, mis ei läinud käest ära ka hammaste tulles ja me kasvasime rõõmsalt üheskoos.

Tannu elu esimestest elukuudest ja tervest suvest (ta sündis aprilli esimestel minutitel), ei meenu mulle suurt muud, et kus tahes ja mis ajal me olime, rippus tema tissi otsas ja imes. Teised tundsid vahel muret, et äkki ei saa laps ikka piisavalt piima kätte, aga see hirm oli asjata. No, et äkki oleks ikka vaja pudeliga lisaks anda ja nii. Tan aga kasvas nii, mis mühises ja võttis kaalus ilusasti juurde. Alguses muutus ta ümmarguseks ja siis kandiliseks. Eks see võis ju kõrvaltvaatajale naljaks küll tunduda, et me liikusime vaid sedasi lahutamatult kahekaupa, aga see oli meie olemise viis.

Et kas see väsitav pole, kui laps sedasi katkematult iminapana su küljes on? Minu jaoks ei olnud see mitte kuidagi ei tülikas ega väsitav. Kõik sai tehtud ja kui ta katkematult imes, siis tunde järgi ja nii umbes iga kolme tunni tagant vahetasin lihtsalt poolt ja elu jätkus kenas vanas rütmis. Mitte miski ei jäänud tegemata ja mitte kusagil ei jäänud käimata. Ma kujutasin endale üsna elavalt ette, kuidas ma oleksin pidanud mässama pudelite ja segudega ja ma poleks mitte iial vahetanud vabatahtlikult imetamist pudeliga toitmise vastu, sest see imetamine tundus kordades lihtsam ja mugavam.

Kui Tan pooleaastaseks sai ja vaikselt püreesid katsema hakkas, siis hakkas ema pärima, et noh, millal ma juba selle imetamisevärgi lõpetan. Mida kuu edasi, seda tungivamalt, et noh, kas lõpuks ometi lõpetan ka. Laps läheb varsti juba kooli ja ikka imeb? Millal sa võõrutama hakkad ometi? See pole ju normaalne, et hammastega ja rääkiv laps veel ema seest piima imeb?

Mu vastus oli neile küsimustele alati üks – laps saab rinda nii kaua, kuni ta seda soovib või erandolukorras minu tervis nõuab katkestamist. Ma olin väga veendnud, et küll laps loobub ise, kui tema jaoks aeg küps on. On see siis kaheselt, kolmeselet või vahetult enne kooli. Statistika räägib, et kooli ajaks on enamus lapsi vabatahtlikult ja turvaliselt imemise lõpetanud. Aga ma sain aru, et ma olen imelik. Ema polnud üldse ainus, kes oigas IKKA VEEL! See surve oli minu jaoks tüütav, et mis peaks kellegi teise asi olema, kas ja kuidas ja kui palju keegi sööb ja joob. Oleks ma siis piinelnud ja hädaldanud, et ohh, saaks see õudus kord juba läbi. Sellel puhul leiangi ma, et emast lähtuvalt on aeg imetamine lõpetada, sest laps imeb enda sisse ka ema emotsioonid ja tunded ja sellist ängi ja põlgust ei ole lapsele vaja. Sellel juhul on pudel parem variant. Aga mina olin valinud teise tee.

Mõtle, laps sai juba aastaseks ja ikka imes! Sai kaheseks ja ikka imes!

Seda, et lapse jaoks oli see üha enam vaid emotsionaalne vajadus kui eluoluline jook-toit, oli arusaadav, aga see oli meie lähedus ja minu asi oli olla oma lapse jaoks olemas just selles mahus, nagu see just tema jaoks vajalik ja oluline oli. Pole mitte kellegi teise asi kõrvalt arvata, mis on hea või mis mitte. Eriti see mittehea arvamus. Ja ei, ma ei tundnud end kunagi vangis ega ihanud sõbrannadega peole ja veinitama. Aga kui ma suutsin iseennast kaitsta, siis enda last ma ei pahatihti ei suutnud. Ema astus tuppa, nägi, et laps imeb ja kukkus urisema, et jälle ta imeb, rääkis lapsega, et kas sa ei arva, et aeg oleks see jama lõpetada, sa oled suur poiss ja aitab küll. No see on nagu nõme ja vastik ja paha, ega sa mingi titt enam pole… Ja vaat see tegi ja jääbki haiget tegema. See oli kogemus, mis on mind hiljem pannud inimestele südamele panema, et sellised asjad pole üldse mitte nende asi ja kõige vähem on neil õigust ennast kellegi teise ja tema lapse vahele ennast toppida oma arvamusega.

Aga pikk imetamine, luti ja lutipudeli ja vankri puudumine me majas, lapse “kaltsu” see kandmine polnud veel kaugeltki kõik, mis minust imeliku lapsevanema tegid. Ka lapse enda voodi ei omanud meie jaoks mingit väärtust ja laenuks võetud voodike rändas paar kuud hiljem täiesti kasutamata kujul omaniku juurde tagasi. Mähkimisaluse olin ma igaks juhuks ostnud, sest poes sedasoovitati kui möödapääsmatult vajalikku eset. Reaalses elus ei leidnud see mingit kasutust. Ma olin aastaid soovinud emaks saada ja ma nautisin seda. Just nii nagu mina seda enda ja oma lapse jaoks õigeks pidasin. Mul oli lapse jaoks kogu maailma aeg.

Tan elas linas aastaseks saamiseni. Siis võttis ta jalad alla ja hakkas ise maailma avastama. Esiteks ma muidugi enam ei jaksanud rõngaslinas seda 16kilost meest tassida, kaelale hakkas ja pika lina poole ma vaadata sel ajal ei taibanud. Samas polnud selleks ka vajadust. Kuna ma Tannuga koos hoidsin igapäevaselt ka enda sõbranna samavana last, siis ärkveloleku ajal mängisime aias ja magama läks teine poiss päevaund iseenda vankrisse.

Ema küll laenutas tuttava käest mulle kaksikute käru, et mul kahe aastase poisiputukaga lihtsam oleks liikuda, aga noh, see oli pehmelt öeldes katastroof. Ma tundsin vaid headmeelt, et sain sedasi vaid vabalt seigelda ega pidanud tõsimeelselt punktist A punkti B kulgema. Ausalt, maani kummardus kõigi vanemate ees, kes kaksikute kärumajandusega Tallinna linnas liigeldes hakkama saavad. See EI ole lihtne. Päris “põnev” oli linnatänavatel kulgeda. Kui keegi oli oma auto parkinud tee äärde, siis mingi imenipiga oleks ehk tavalise käruga veel läbi mahtunud, aga kaksikute omaga, unusta ära, siis tuli minna ringiga. Ikka kohe autotee kaudu parkivast autost mööda. Seega eelistasin ma liikuda pigem nii, et Tan tatsas omal jalal ja teine poiss sõitis ringi oma neljarattalise vahendi peal. Või tatsasid mõlemad 🙂

 

Teine vaatus ehk Vancu lugu

Tan oli 2 aastat ja 1 kuu vana, kui ma Vancut ootama hakkasin. Tannu jaoks ei muutunud sellega midagi. Me olime ikka koos, ma ei olnud temast kunagi rohkem kui tunnikese eemal olnud, kui sedagi. Ta oli tegus laps ja sõi ja jõi kõike mida teisedki. Päeval ta ei maganud ja öösel magas ta endiselt minu kaisus. Tema imemised olid jäänud peamiselt õhtusteks ja vahel ka öisteks. Vahel harva oli lohutust vaja ka päeval. Kuna ta haige ei olnud, siis seesugust leevndust ta ei vajanud.

Ja siis saabus novembri lõpp. Tan oli 2 aastat ja 8 kuud vana ja mina 7 kuud rase, kui Vanc otsustas, et temal on aeg nüüd siia ilma tulla. Ma läksin haiglasse kontrolli ja Tan jäi mammaga koju mind ootama. Haiglast mind enam välja ei lubatudki. Kaks päeva hiljem sündis Vanc. Ema ja mamma said Tannuga kenasti hakkama. Ta oli väga mõistlik laps ja tundis ennast mu vanematekodus turvaliselt. See oli ainus asi, mis mind sel jubedal ajal lohutas.

Vanc kolis elama akvaariumisse. Ja akvaariumis koliti ta ka kaks päeva hiljem kriitilises seisus lastehaigla intensiivi. Söömiseks oli tal nasogastraalsond, millega piimasegu otse tema makku pumbati.

Kui ma kaks päeva hiljem esimest korda korraks tema juurde pääsesin, siis olid Pelgulinna inimesed mul soovitanud topsiga piima kaasa viia. Ma viisin ja läksin tagasi oma haiglasse. Järgmisel päeval viisin jälle piima, aga siis öeldi mulle, et laps oksendas mu piima välja ja talle see ei sobi. Minu uus topsitäis visati kraanist alla. Päev hiljem viisin uues topsi. Uurisin, kas nad saaksid kuidagi testida, mis oli see, mis mu piimas võis valesti olla, mis pani lapse oksendama. Vastus oli, et piimasegu on lapsele turvalisem… Ometi kinnitati mulle Pelgulinnas, et mu piimaga on kõik korras, ravimid, mida ma võtan ei saa last kuidagi kahjustada ja ärritada.

Kui mind ennast koju lubati, siis magas Tan nagu pisike koaala jälle mu kaisus ja otsis vahel läbi une mu rinda. Viivitasin veidi ja tundes, et ma olen lähedal, ta rahunes ja magas edasi. See oli hetk, kus ma taipasin, et ta saab hakkama, tal on lihtsalt vaja kindlat ja turvalist lähedust. Need ööd, kui ma ise enda pärast haiglas olin, magas Tan mu ema kaisus.

Kui ma paar nädalat hiljem lastehaiglasse sisse kolisin, siis see oli esimene kord, kui ma oma lapse endale sülle sain võtta. Tegelikult sain ma siis teda esimest korda puudutada. Hiljem selgus, et oleks saanud palju varem juba, aga seda oleks pidanud aktiivsemalt nõudma? Samas visati mind palatist iga kord välja, kui lapse voodit korrastati või teda toideti või muid asju temaga ja tema juures tehti. See juhtus alati mu pisikese külaskäigu ajal… kui väga oleksin tahtnud lapse juures rohkem olla kui need ametlikud 20 minutit korraga… See tundus nii vale ja nii julm.

Ja piima ma intesiivioskaonda rohkem enam viia ei julgenud, sest mis ma ikka vaatan, kuidas see taas kanalisatsiooni rändab. Titade osakonnas tuli aga selgest taevast pakkumine, et mis mõttes ei too ma oma lapsele piima. Esimese hooga oli muidugi veider ka see, et keegi ei ütelnud mulle, et ma võin kohe haiglasse kolida, kui laps on titade osakonda üle viidud ja ma teadsin endiselt, et tohin last külastada vaid külastusajal ja seal osakonnas siis makismaalselt kaks tundi päevas. Külastusajal ei olnud aga lapse raviarsti enam kunagi majas ja nii ei teadnudki ma päris täpselt, mis toimub. Ma olin täiesti murdumas. Kuni siis ühel heal päeval oli tööl õde, kes nähvas, et mis mõttes ma lapsel vaid külas käin, ammu peaksin haiglas olema. Ok… Keegi oleks võinud selle info ka minuni toimetada?

Nii ma siis kolisin järgmise hommikul haiglasse ja sain lapse esimest korda endale korraks sülle. Voolikud ja juhtmed ja piiksuvad aparaadid ei võimaldanud mul endal teda endale omapead sülle võtta, aga ma sain vähemalt olla ta juures ja läbi ümmarguse klaasluugi talle sõrmega pai teha. Peagi koliti ta teise palatisse soojale vesimadratsile ja algas ka ise söömaõppimise protsess. Iga toidukorra eel oli kiire kaalumine, siis laps rinnale. Ta ei haaranud. Suitsust lehkavad ämmakad käisid oma kollaste sõrmedega meid sudimas ja targutamas, kuidas mu olen nii saamatu ja kuidas mu rinnanibud on lapsele suured ja ebahügieenilised ja ebaesteetilised ja toppisid aga hoolega silikoonist nibukaitset minu ja lapse vahele. Mul oli sellega valus ja seda haaras laps veel vähem. Siis toodi järgmine mudel. Jälle tühikatse. No ikka need nibud on liiga suured! Mis ma siis teen? Lõikan kääridega parajaks?

Aga et laps vähegi saaks osa oma ema piimast, siis pigistasin igal vabal hetkel hambad ristis rinnast piima välja need mõned milliliitrid, mis ma suutsin. Palju ei suutnud. Aina vähem suutsin. Erinevad pumbad, mis ma ära proovisin tegid ainult rõvedalt haiget ja kasutegur oli neil minu jaoks miinustes. Piima ei tulnud. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleksin pidanud pumbaga jändama lihtsalt pikema aja jooksul kui need 30 sekundit, mis mina üritasin, et sõnum piima anda ka nibust mu ajju oleks jõudnud. Nii palju kui ma käsitsi piima kätte sain, nii palju laps seda ka nina-mao-sondi kaudu sai ja ülejäänud sai lisaks siis piimasegu. Ja ta kasvas pisitasa.

Ma üritasin nagu segane. Igapäevasel kemplesin ämmakatega, et ei ole asi selles, et ma ei oska või taha või muidu loll oleksin. Ma ju tahan! Ma olen oma vanemat last ilma ühegi pudelita toitnud rohkem kui 2 ja pool aastat jutti. See ole minu jaosk ei tülikas ega keeruline! Ma püüan! Aga näed, laps ei jaksa imeda. Saturatsioon kukub kolinal alla, kui ta püüab imeda. Sond ninas on limaskestad tursesse ajanud ja ta ei saa normaalselt nina kaudu hingata. Iga kord peale söömist kaaludes oli Vanc mõned grammid kaalust hoopis kaotanud… Palusin, kas ma tohin lapsele süstlaga piima keelele tilgutada, et ta saaks tunda piima maitset, et ta prooviks neelata. Aga ei, ma olevat hull rongaema, kes ei taha ise oma last toita ja otsib lihtsamaid lahendusi. Minu asi olevat õppida imetama oma väeti lapse nimel. Iseäranis kõik enneaegsed vajavad emapiima. Eksole. Ma ei teadnudki seda! (See oli ülimalt irooniline, saite aru, eks?).

Rongaema olin ma nagunii, sest piima jäi ju järjest vähemaks. “Rongaema” süüdistus on miski, mida seoses imetamisega küll keegi kuuldavale ei võiks tuua. Saati siis veel seesuguses osakonnas ja eeldatavalt professionaalide poolt. Kes veel, kui mitte nemad, peaksid mõistma emade muresid, hirme ja laste erinevusi?! Nemad ju ometi peaksid teadma, et sellest valdkonnas ei ole mitte ühtegi kuldreeglit peale ühe – KÕIK ON ERINEVAD ja pole kellegi kolmanda asi suutlikkust, valikud ja võimalusi hukka mõista. See on ema ja lapse vaheline asi ja ämmaka asi on vaid toetada ja aidata, kui laps seda vajab ja ema seda soovib ja otsib. Pole absoluutselt mitte kellegi asi targutada ja hukka mõista emasid nende valikute osas, kuidas nad oma last kavatsevad toita kuniks lapsel on kõht täis ja mõlemal on hea olla. See on ju ometi eesmärk omaette?

Igapäevaselt kemplesime me ka õdedega, kes ei pidanud paljuks valjult üle koridori rääkida meist, enneaegsete laste emadest, kui väärakatest, narkaritest, ebardlike laste vanematest, kes ei peaks üldse elama ja ellu jääma, sest see on looduse tahte vastu. Meie lapsed olid abordijäänukid ja meie olime suutmatud sünnitama täisväärtslikke lapsi. Kuna see jutt käis vene keeles ja ma sain aru vaid toonist ja kuulsin teiste tõlkimise läbi asja sisu, siis ma ei tahtnud ega jaksanud nendega tädidega seal kakelda. Oleks keegi neist julgenud eesti keeles kobiseda, siis… Aga sel ajal oli osakonnas vaid üks eesti õde. Ja tema oskas olla. Enamasti. Minul temaga probleeme ei olnud, mõnel teisel aga küll.

Sellest, kuidas vanemaid ei viidud kodukorraga kurssi, kuidas neid ei õpetatud laste eest ise hoolitsema, vaat see oli see, millest ma ei saanud mitte kunagi aru ja me olime sisuliselt seal osakonnas nagu vangis ja pidime toetama ja õpetama teineteist, emad omavahel. Seda, mis seisundis me tegelikult olime, seda teadis vaid vana jumal taevas, aga see ei huvitanud karvavõrd õdesid, kes oma tükitööd tegid. Ja kõike, mida me tegime, tegime me valesti. Võtad lapse sülle, laps karjub, tuleb õde, võtab lapse enda sülle, laps jääb vait. Seepeale teatab õde sulle, et sa teed kõike valesti, sa oled halb ema, sest näed, minuga on laps ju nii rahulik. Aga? Ega laps ju ometi ei saanud ema stressist ja ärevusest aru ja ei karjunud näiteks seepärast? Ja sellise suhtumisega õde aitas emal kuidagi ärevust maandada? Huhhh, see ajab mind siiani, ka 10 aastat hiljem veel, tigedaks, aga tagasi imetamise teema juurde.

Kõige ärritavam oli see, kui me emadega igaüks omal rindel püüdsime oma lapsi isesiesvalt sööma õpetada ja palusime, et kui lapsed öösel ärkavad, siis meid kutsutaks. Seda EI olnud liiga palju palutud, sest ei olnud meie valik lastest eemal magada. Ja kui siis ametliku söötmise ajani oli vaikus olnud ja sa kohale kulgesid, et püüda last rinnale saada  ja leidsid ees PULGAKS keeratud lapse, kes magas nagu nott, siis oli selge, et lisaks jõumeetodile on lapsele antud ka sondikaudu juba söögikogus kätte. Liikus legend, et õed andsid lastele ka glükoosilahust, et nad rahuneks ja magaks edasi. See tekiga kõvaks pulgaks keeramise jutt oli see, mille ma dr Toome palvel oma tita-raamatus ära muutsin, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist veel aset võib leida. Ta rõhutas, et see on ikka hoopis lapsele mõnus känguruhoolduse värk… Unistustes ehk jah, aga reaalset oli see laps pulksirge kange pulk nagu just need, keda ma nõukaaegsetel sünnitusmajade piltidel näinud oleme – sardell, mitte konn. Laps ju rahuneb sedasi kiiremini, kui ta ei saa siputada? Mul hakkab siiani halb, kui ma selle peale mõtlen… Need öised käigud olid tühikäigud, laps oli juba sondi kaudu täissöödetud ja magas.

Et sellist julma ja hoolimatut isetegevust vältida pisititade puhul, kelle puhul iga viimane kui gramm oli alati arvel ja oskus ise sööma õppida oli aegkriitilise tähtsusega, leidsime me teiste emadega alternatiivse lahenduse, mis vihastas õed mõistagi lõpuni välja. Me tõime oma laste juurde beebimonitorid ja raadiosaatjad. Nii kui laps ärkas ja kägises olime me krõpsti kohal ja see oli tülikas. Oi, kui tülikas ja vastik see oli. Aga nii oli meil ja lastel turvalisem selles džunglis. Kindlasti ei propageeri ma seesugust metsikut tegevust, AGA kui sinust üle sõidetakse, siis see on vähim, mida sa enda ja oma lapse heaolu heaks saad teha.

Kõige suurem tagasilöök Vancu jaoks oli see, kui tema palatikaaslase, mõned nädalad ennesegse, aga kollasuse pärast haiglasse päevitama suunatud lapse vanavanemad nohustena oma esimesele lapselapsele vaimustust tulid avaldma ja möödaminnes ka pea ka Vancu voodi kohale pistsid, et “issand kui väike see veel on!” Rohkemat polnudki vaja. Ma ei olnud enda lapse juurde külalisi lubanud, aga oma viiruselitaka sai ta kätte teise lapse külaliste käest! Mis see väike nohu ikka teeb? Kõik, kes sellise idiootse avaldusega julgevad nõrgema immuunsusega inimestele ja iseäranis enneagsetele titadele läheneda, peaksid oma mõtted väga ümber vaatama. See “lihtne nohu” tegi Vancu söömiskatsetused võimatuks. See nõrgestas teda sedavõrd, et jõuluõhtu möödus elu eest võideldes ja vereülekandeid üle elades. Ta jäi meiega ja minu peas muutus lapse sööma- ja kojusaamine kinnisideeks. Ma püüdsin veel püüdlikumalt. Väliste ärritajate suhtes olin ma plahvatusohtlik ja õed olid õppinud mind mitte torkima. Ma ei vajanud neid muuks, kui sondivahetuseks ja ka seda oli mulle praktikal olev nooruke ämmaemand salaja juba õpetanud. Saabus uus aasta ja kui ma siis ühe juhusliku valvekorra ajal dr Toomele oma tunnetest ja muredest rääkisin, et ma ei suuda enam siin sedasi olla, siis saime me järgmisel päeval üle viidud kolmandale korrusele ja see oli… kergendus. Ega seal lihtne polnud ja jamasid juhtus ka seal, aga mina ise suutsin veidi rahuneda ja ämmakatel polnud enam igapäevaselt meie juurde asja.

Vanc – 1 kuu

Laps kasvas, kops kosus, kaal tõusis, ületas juba kojulubamise miinimumi piiri, nina limaskest oli sondidest turses, vahetamine alati komplitseeritud ja nina kaudu hingata peaaegu võimatu, aga kodu ei paistnud, sest laps ei imenud ise. Pusisin ise nii nagu oskasin. Saime koos ja kõrvuti pikutada ja oma peaga oleksin ma Vancu püüdnud ööseks imema ahvatleda just nii kauaks, kui tal soov on, aga hapnikumask lahutas meid endiselt sellest vabadusest. Küsisin ikka ja jälle, kas ma ometi tohin lapsele süstlaga piima maitest tutvustada. No selle mõttega, et ta ju isegi ei tea, mis maitse sellel piimal on, ta on ju kogu oma pisikese elu vaid sonditoitu saanud ja minu lõhn ei pruugi talle enam tähendada seda, mida vastusündinutele nende ema ja piima lõhn tähendab. Tema turvatunne oli ammu katki tehtud ja minu tümitamisega rikuti seda veelgi, sest ma olin keset haiglat oma katkise lapse ja katkise iseendaga puhta murtud ja üksi.

Korra julgesin enda lapse noorukeselt raviarstilt küsida, et kas ma tõesti siis ei tohi lapsele proovida süstlaga piima suukaudu anda, kui ta ise imeda kohe kuidagi ei suuda. Või siis äkki pudeliga piima anda alustuseks? No et veenduda, et ta suudab ise süüa. Aga ei, ei tohi ei süstla ega pudeliga, sest sellega rikun ma ta ära ja temast ei saa enam iial rinnalast. Jajah, rongaema olen, tean juba. Ja ainus lahendus on laps imema saada, muidu me koju ei saagi? Paar nädalat katstetamist tundus nagu terve igavik. Aga siis hakkas korraga päike piiluma!

Meie edasijõudnute sektsiooni palatikaaslaseks oli suulae lõhega poiss koos oma emaga. Poisile toodi ühel päeval harjutamiseks spetsiaalse lutiga pudel. Tema juures käisid kõiksugu sõbralike olemiste ja asjalike juttudega tegelased abiks poissi pudelist imema õpetamas ja kontrollimas ta edusamme. Pidasime omavahel tema emaga plaani. No et mis oleks, kui ma oma mure neile teistele spetsialistidele ka kähku ära räägin. Sest lõputu paigalseis oli mu kannatust päris tõsiselt katkestamas.

Võtsin julguse kokku ja küsisin. No et kas sondist vabanemiseks, oleks neil äkki soovitada mõni hea vahevariant. Kinnitasin, et mu eesmärk ei ole olla rongaema, aga ma tunnen ennast palju rongama emana, kui ma lasen lapsel siin õuduses veel edasi piinelda selle sondiga veel ühe päeva edasi elada. Mu mure kuulati ära, kinnitati, et ei ühel ega teisel viisil ei oleks ma ühestki otsast rongaema ja kuna juhtumisi oli valves dr Toome, kes samal ajal meie palatisse juhtus ja mu mure ka ära kuulas, siis poole tunni pärast oli mul samasugune vahva lutipudel piimaseguga näpus vahel ja Vanc imes oma elu esimesed sõõmud piima suu kaudu. Arst meid käis vaatamas, oli tema ja minuga rahul. Sond eemaldati koheselt ja paar päeva hiljem kolisime me haiglast laenuks saadud nebulisaatoriga koju. Oli 2008. aasta jaanuarikuu lõpp. Aeg, mil Vanc oleks võinud ajaliselt sündida, aga tema oli juba kahekuune.

Piimaga oli mul alguses koju jõudes kitsas käes. Päeval ma ei jaksanud rohkem kui 5 ml endast välja lüpsta ja Vanc sai vajalikud lisakogused kätte asendusmaterjalist. Päeval suure näljaga imedes oli ta liiga rahutu ja nõudlik ja pudel oli ainus variant. Aga kuna ta kaal kenasti kasvas, siis öösiti ei jätnud ma talle valikut ja pudelit talle ei pakkunud. Ta pidi ise oma joogi ja söögi minu seest kätte õngitsema. Ja piimakogus hakkas vaikselt kasvama. Ja kasvama. Pisitasa asendus pudel üha enam rinnaga.

Aprillikuus, siis kui Vanc oli umbes 4 ja poole kuu vanune, lahkus meie majast viimane pudel, poolik segupakk rändas teise lapse juurde, kes seda rohkem vajas ja sealt edasi sai Vancust iseenda ja maailmaga rahul olev alati rõõmus ja roosa professionaalne piimavampiir. Just nii ma teda hellitavalt kutsusin – minu piimaimeja, minu piimavampiir! 😛

Kolmekesi kasvamine

Juba haiglas olles olin ma otsinud võimalusi, kuidas oleks mõnusam lapsega koos kulgeda. Rõngaslina, mis kodus ootas, tundus alguses liiga ebakindel. Märss? Seda mul polnud võimalust katsetada, AGA psühholoogi kabinetis oli haiglale kingitud pikk trikoolina. Ikka selleks, et ta aitaks emadel lastega lähedasemaks saada ja toetata neid nende mõlema arengus. Psühholoog oli aga ise lapsehoolduspuhkusel ja lina kogus toas tolmu. Minu küsimise peale toodi see mulle sealt proovimiseks. See oli mugav ja hea. Liikusin sellega nii haiglas kui ka haigla hoovis last värske õhuga harjutamas käies. Laps kergesse kombekasse, linaga minu toariietes keha külge ja siis kõige peale, ka lapse ümber, minu jakk. Nii, et laps olid lapse kiirelt jahtuvad jäsemed soojas ja peanupp oli väljas ning õhk pääses vabalt tema näoni. Tal oli hea ja mul oli ka hea. Pikk trikoolina oli meile ideaalne valik. Ideaalne kindlasti ka selles mõttes, et jättis tõepoolest mu käed vajadusel vabaks ja ma sain samal ajal Tannut kallistada ja süüa ja nõusid pesta ja no isegi bowlingut sain mängida koos oma konnapojaga 🙂

Vancu rahulolevat magavat naerunägu näete? Ta on siin veidi vähem kui kolmekuune 🙂

Üksikemana polnud mul valikut. Esimesest päevast, kui me haiglast välja saime, käisime me koos poes ja kõikjal, kus vaja oli. Ma pidin hakkama saama. Ja sain hästi hakkama. Vanc oli linas ja Tan oli käeotsas või kui ta väga ära väsis, siis ka mu seljas. Kui ma selle kõige kõrvalt oleksin pidanud veel käru lükkama ja last pudelist toitma, siis oleksin ma pigem istunudki nendega turvaliselt toas. Aga ma ei oska sedasi istuda. Ja noh, ega mul ju polnud valikut kah.

 

Käsime Männipargis mängimas 🙂

Ja lumbehelbeid püüdmas

Poisid käisid minuga koos igal pool ja mina käisin poistega igal pool

Ka öölaulupeol ei jäänud meil käimata 🙂

Ja sügisel, siis kui Vancu oli umbes 9kuune, käisime jälle Hispaanias. Lina kasutusvõimalused ei piirdu ainult lapsekandmisega. See on ka ideaalne tekike ja vajadusel ka sall. Kaitseb nii kuumuse kui ka jaheduse eest. Igati praktiline ese 🙂

Ja nagu siin on näha, siis olen ma kodust kaugemal viibides võtnud kaasa igaks juhuks mõlemad linad – nii oranži rõngaslina kui ka helekollase pika trikoolina. Kasutasin just seda, mis parem tundus ja kui parasjagu last kanda polnud vaja, siis katsin nendega ennast külma eest. 🙂

Mina, Tan ja mu pisikese kukkurtita Vancu kuulusime kokku ja kasvasime ja tegutsesime alati koos. Vanc kasvas hoolega ja hakkas venivas trikoolinas üha enam läbi vajuma. Teele asusime heas tugevas asendis, sihtpunkti jõudes olid jalad rippu vajunud ja lina lõtsi vajunud. Pingutamisest polnud enam nagu abi. Siis ma veel ei teadnud, et sellise kaalu juures oleksin ma pidanud leidma arvatavasti juba ammu teistsuguse kandmise vahendi, tugevama lina.  Antud pilt on tehtud poest koju jõudes ja vahetult enne linast väljapääsemist. Jalad puha rippumas. Olgu õeldud, et õige asend on siis, kui laps on nagu konnapoeg ja tema jalgadest ja pepust moodustub M-täht.

Umbes aastaselt kolisin siis Vancu vaikselt linast Batapum kotti ümber. See oli selline tugevam “tasku”. Ma oleksin ju võinud ka mõne tugevama pika lina võtta, aga pidasin seesugust kotti enda jaoks sobilikumaks. Lapse jalad olid heas asendis, ta sättis neid ise nii nagu parem oli ja talle meeldis mu kukrus kulgeda ja mul oli sedasi väga mugav. Alguses oli ta mul küll ka kotiga kõhul, aga kolis peagi jäädavalt seljale. Esiteks oli ta juba nii suur, et mul oli käte- ja nägemisulatusega vahel üsna keeruline – ma veel jaksasin, aga mulle tundus, et nii pole enam ohutu, kui ma enda ette ei näe. Ja teiseks oli tema enda suur huvi maailma julgemalt uudistada, mida ta mu seljas sõites paremini teha sai. Eks ma kandsin mõlemat poissi ju ka niisama seljas ja süles, ilma linade ja kottideta, aga ilmselgelt oli abivahendiga see asi kordades mugavam ja ka kergem.

Selga jäi Vanc mulle mitmeks aastaks. Meil oli isegi mugav trikk välja mõeldud, kuidas ma ta hopsti! üle õla viskasin ja me siis ühes koos seljaosa talle mugavalt ümber ja traksid mulle selga sättisime. Kukkurlapse seljakotis elas ja kulges enda 4 ja poole aastseks saamiseni.  Pikematel käikudel läks kott muidugi veel ka hiljem kasutusse. Igaks juhuks hoidsin seda alati käepärast. Loomulikult oleks ta võinud ka ise omal jalal astuda, aga need olid just need meie hetked, kus laps seda vajas. Eriti stressirohke lasteaiapäeva järel. See oli lapsele selline igakülgne puhkus ja ta näis seda vajavat.

Vahel tuli ette, et hilja peale jäädes väsis ka Tan ära. Siis lasin traksid pikemaks ja Tan ronis sisse. Ta oli selle pildi peal 6 ja pool 🙂

Ja ta magas seal magusalt nagu kukkurloomake ja kuna Vanc oli temast jupp maad kergem, siis polnud mul ka raske teda samal ajal süles hoida sel ajal. Tema magas lõpuks mu õlal.

Ja siis nad kasvasid ja kasvasid…

Ja kasvasid veel ja veel…

Ja veel…

Ja kasvavad ikka edasi ja edasi 🙂

Lõpetuseks

Aga mis sai Vancu imetamisest? Tema oli minu piimaimur. Nagu Tannu puhul, lasin ma lapsel olla ega teinud omalt poolt ühtegi liigutust, et ta selle imemise asjaga otsi koomale hakkaks tõmbama. Ta imes innukalt, otsis kaitset ja lohutust, turvatunnet. Aasta sai täis ja teine ja kolmas…

Mul oli hea meel, et mitte keegi meie kallal enam eriti ei urisenud nii nagu omal ajal Tannut imetades, et “appi, kaua sa kavatsed teda veel sedasi toita!”. No mõni küsis ettevaatlikult ja isegi kaastundlikult, aga selle elasin ma üle ja selgitasin, et kaastunnet ei vaja ma ühestki otsast, imetamine sobib meile suurepäraselt ja mingeid veini- ja klubiõhtuid ei pidanud ma enne ega tunne neist ka nüüd vähimatki puudust. Aga suuremaid rünnakuid enam ei tulnud kuigi mul oli nii hea vastuski selleks puhuks olemas. No et kui keegi tuleb jälle õiendama, et miks nii suur laps veel rinda saab ja kaua ma kavatsen seda jama jätkata, siis ütlengi, et mul on kindel plaan teda tema ülikooli astumiseni imetada. Aga mul polnudki väga võimalust enam hiilata, sest maailm me ümber oli justkui leppinud, et ma imetangi nii kaua, kui ma seda heaks arvan ja laps ise loobub ja selles osas, et lapse valikuid ei tohi mõjutada, olin ma Vancu ajaks piirid sirgelt juba paika vedanud.

Minus oli kindlus, et ma teen õiget asja ja see sobis meile kolmele hästi ja muu ei olnudki oluline. Lihtne oli olla lihtsalt ema.

Kuigi mu lastel oli mingist ajast olemas ka oma tore värviline narivoodi, siis magasid nad veel tükk aega mõlemad mu kaisus, Vanc imes ja Tan oli selja vastas ja minu käsi oli üle tema. Ma vilistasin tõsimeeli kõigi nende arvamuste peale, mis rääkisid, et ma jäängi sedasi igaveseks üksinda ja rikun ära oma lapsed ja nii edasi. Et nad arvasid, et keegi neist veel ka 13aastselt mulle kaissu kipub?

Sealt, kus mina oma juuri tunnen tundvat, selliste asjade üle isegi ei arutletud. See oli loomulik, et ema oli oma laste jaoks olemas ja nendega koos kõiges ja kõikjal. See tundus mulle ainuõige ja hea ja minu kohus oli lihtsalt olemas olla ja kasvatada nad iseendaga toimetulevateks kaelakandvateks inimesteks. Sisimas muidugi lootsin, et seeläbi saab olema ka nende süda õiges kohas, nad oskavad märgata, hoolida, austada ja armastada, teda vahet heal ja pahal, õigel ja valel ja olla inimesed, kellel on iseendaga ja iseendas hea olla.

Vanc sai rinda 3 aastat ja 10 kuud ja kopikad. Oleks kauem saanud, KUI see oleks meist sõltunud, aga kahjuks ei sõltunud, sest ma pidin ühe tädi rõõmuks hakkama “normaalseks vastutustundlikuks emaks” – minema tööle (ja kooli) ja lapsed lasteada saatma… Õnneks ei olnud see imemise värk Vancu jaoks enam nii eluoluline ja ma saime hakkama. No hobikorras oleks ta veel hiljemgi vahel ludistanud veidi, aga siis polnud enam piima.

Veidi sõrmedel arvutamist ja kahe järjestikuse lapse peale kokku tuleb minu piimaandja staažiks pisut rohkem 6 ja pool jooksvat aastat.

Kui ma sellele praegu tagasi vaatan, siis 6 ja pool aastat peaks ju tunduma pikk aeg? Mina olen 40, Tan on 12 pool ja Vanc varsti 10. See aeg oli nagu viiv, lihtsalt üks käega katsutav hetk. Ja see oli vaat et kõige rahulikum ja mõnusam aeg mu elus vist üldse ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Samas nüüd, olles enda ellu leidnud ka Andrease, on võimalik, et ma tema ja lapse suhte nimel tõenäoliselt mõtleksin ka pudelimajanduse peale osaliselt. Ikka selleks, et ka tema oma osa sellest imest vahetult kätte saaks. See on side, mis tõeliselt kannab. Ma tean, kui oluline see on talle, kes ta on kaks last kenasti suureks kasvatanud ja kasvatab hetkel meie omasid ja pole ometi kunagi ühegi lapse loo juures päris algusest peale olnud. See tundub mulle kuidagi nii oluline, sest Tannu ja Vancu puhul mul polnud isegi vaja sellele kõigele mõtelda. Nende jaoks olin olemas vaid mina ja see oli lihtne.

Ma usun täiesti siiralt, et mu poiste “taskus”ehk linakukrus kasvamine oli see, mis nende arengut väga toetas. Eriti veel Vancu puhul, kes tuli välja asjadest, millest paljud kunagi välja ei tule. Mina ise olen enda jaoks kukkurtitade värgi väga ära tõestanud ja KUI meil peaks olema õnne ja meie ellu tuleb veel lapsi, siis käru ei vajaks ega tahaks ma ka nüüd, vaid valiksid kõigi nende imeliste toredate linade ja kottide vahel, sest ma olen jäägitult kukkurtitade usku. Ja Andreas oma seljahädaga eelistaks päris kindlasti pigem last kõhule kui kärutassimist 🙂

***

Seda lugu kirjutades lappasin ma läbi kõik oma laste albumid. Pole teada, millal mul lõpuks on aega neid korrastada. Aga ma vaatasin nad läbi ja imestasin väga, kui vähe mul reaalselt on pilte nendega koos – sest enamasti olin mina ise see, kes pilte tegi ja selfivärk polnud veel nii arenenud. Ja imestasin ka selle üle kui vähe on mul pilte nende piimaimemistest. Ma tean, see oli mu lähedaste jaoks ebamugav teema. Eks see selgitab kõik. Aga mul on hea meel, et ma siiski midagi leidsin ja oma loo tuleviku tarvis kirja sain.

Mida ma tahan teile ütleda, on see, et julgege ennast kuulata. Julgege teha seda, mis paneb teid ennast tundma hästi. On see siis lapse imetamine või pudeliga toitmine või pudeliga asendaja andmine, see ei oma kokkuvõttes mingit tähtsust.  Ka see, kui kaua te last imetate, pole mitte kellegi teise asi. Kõik lapsed kasvavad suureks, kui neile see võimalus on antud. Palju olulisem, kui end millegi pärast süüdi tunda, on tunda endas rahulolu. Just nii nagu on, ongi hea. Lapsel on kõht täis ja ta kasvab ja miski muu ei loegi. ja kui te hätta jääte, siis otsige abi. Imetamisnõustajad oskavad aidata, ausalt! Oskavad ka lisatoidu ja võõrutamise ja palju muu osas aidata 🙂

See, kas laps peaks magama kaisus, oma voodis või hoopis enda toas, ei oma samamoodi tähtsust, kui see sobib lapsele ja perele. Ka oma toas maganud lapsed kasvavad suureks ega ole kuidagi seepärast paremad või halvemad, kui kaisus maganud lapsed. Ja sama käib ka kõigi muude valikute kohta – kas osta poest tutikaid või kasutada teise ringi riideid, kas kasutada riidest mähkmeid või ühekordseid, kas aimata sobivat vanniveetemperatuuri enda käega või panna huupi või mõõta termomeetriga, kas kanda last linas või süles või vankris, kas anda esimene lisaamps isetehtud või poepüreest, ausalt, sellel kõigel ei ole kokkuvõttes mingisugust eluolulist vahet kuniks see valik teile sobib. Ühe lapsega sobis nii, teisega naa.

Need teie valikud ei pea sobima kellelegi teisele. See ei ole isegi kellegi teise asi. Ja seda arvan ma ka, et kui ema (või ka isa) peab päevast päeva kuulma lapse isa või kellegi teise lähedase tänitamist ja õpetamist ja kuulma, kui loll ja saamatu ta on, siis on aeg abi otsida ja sellest august ennast välja võidelda. Meie lapsed on seda väärt. Nad on väärt endaga rahus elavaid vanemaid, kes soovivad oma lastele vaid parimat.

***

Ja nüüd pean teile veel ühe vana vindiga nalja rääkima. 😛

Kui Vanc sündis, siis olin ma omadega juba väga üksinda, aga Tannu sündides oli kandidaat veel mu kõrval ja ma unistasin ja lootsin.

Kui Tan oli umbes kaheaastane ja meie sõbrad said järgmise lapse, siis ma õhkasin heldinult. Vastne isa oli oma naisele haiglasse viinud ilusad lilled, kinkinud kaelakee, noh nagu ordeni või nii ja lapsele viis armsa nimelise kaisukaru. See tundus kuidagi nii ilus ja eriline ja vajalik. Minu isa kinkis emale omal ajal minu sündides sõrmuse ja õe sündides vist kaelakee, kui ma ei eksi ja ma olin alati selle erilise tunde ja teadmisega elanud, et kui perre sünnib laps, siis vanemad tähistavad seda ka iseenda ja teineteise jaoks kuidagi eriliselt.

Lapse sünd oli minu jaoks olulisem kui abiellumine ja miski muu siin elus. Ok, Milleks siis veel see butafooria, kui tegelikult peaks tundma rõõmu, et laps on käes? Tundsingi rõõmu, aga märgilises mõttes tundus see MISKI nii eriline ja ilus, millest ma ilma olin jäänud. No vähemalt lilledki… või kallistus? Musi? Õnnesoov? Rõõm? Midagigi, millest kinni hoida oma mälestustes? Null. Minu laste bioloogiline isa ei tulnud iial millegi sellise peale, kuigi teadis mu mõtteid ja soove ja unistusi suurepäraselt. Ju polnud oluline. Või noh. Kui Tan sündis, siis kinkisin mina talle laheda sõrmuse ja raamatu koos pühenduse ja õnnesoovidega isakssaamise puhul. Talle oli see küll oluline sel hetkel.

Neelasin vaikselt oma nukruse alla ja ohkasin. Ohkasin, et see on nii ilus ja mul on kurb, et mul ei olnud võimalik midagi sellist kogeda. Tema küsis seepeale, mis mõttes?! Selgitasin, et no need lilled ja kaelakee ja mõmmik olid kuidagi nii liigutavad. Ja siis tuli vastus, mis mind ka veel täna, 10 aastat hiljem, lihtsalt irvitama paneb. Ma olin olnud pime ja loll ja polnud märganudki, et siis, kui, Tan sündis, siis ta ju tegi mulle kingituse küll. Ma sain tema käest kojusaabumise õhtul RINNAPUMBA! Kuidas ma ometi midagi sellist unustada sain?!

Mitte, et ta seda minu antud raha eest suure hädaga mulle ostmas ei käinud tol jubedal piimapaisu ööl, kui ma mõtlesin, et ma jalapealt nüüd kohe maha suren. Aitäh, see rinnapump, mida ma mitte kunagi ei kasutanud, aga mida kasutas edukalt oma kahe lapsega mu sõbranna ja mis lõpuks hoopis Lõuna-Eestisse rändas, oli kustumatu väärtusega kingitus mu esimese lapse sündimise puhul. Iga kord, kui ma selle peale mõtlen, ajab see mind itsitama. Romantilise kingiideena suisa võrratu ja ma vahin ikka ja jälle selle hobuse suhu ja ei jõua ära imestada. No pole võimalik! Aga näed, on 😛

Küll aga olin ma ettevõtlik üksikema ja kandsin hoolt, et mu mõlemad poisid said endale sündides sõrmused, millest nad midagi ei tea ja saavad need kätte enda 18ndal sünnipäeval. See on see, mis mulle meeldib. Ja mul endal on Andreas. Temaga koos pole mul vaja ei lilli ega kulda ega karda, sest mul on olemas kõik, mida ma soovin ja rohkemgi veel. Ja nii ongi kõige parem! 🙂

Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.