Koroonapäevik: Lihtsalt üks reede

Kell on sujuvalt saanud varasema arusaamise järgi lõuna ja aeg on miskit mõnusat põske pista. Külmkapis on liha, liha ja liha ja üks dipikaste. Ok, dipikas. Tuustin teises kapis, leian maisikrõpsud. Täna siis nii.

Lohistan end laisalt krõpse ragistades kodukontorisse. Mul on üks kindel plaan – Andreas peab oma kalendrisse kirjutama, et 9. juunil peame poisid kooli väljanäitusele viima. Sellega korras, võib päeva õnnestunuks juba lugeda.

“Mis plaanid sul täna on?” küsib Andreas.

“Mai tea, loen, joonistan. Kuulan midagi ka, kui jaksan. Eks paistab. Sul?”

“No täna ma teen tööd, aga ma otsustasin, et homme lähen tsikliga sõitma,” vadistab ta peaaegu liiga energiliselt mu uimase maailma jaoks.

“Eee, tööpäeval tsikliga sõitma?” ei suuda ma imestust varjata. Ta on muidu ikka selline vastutustundlik tüüp siin olnud. Ja tema tsiklisõidud pole paaritunnised pausid…

“Aga homme ei ole mul tööpäev,” teadustab ta naeratades.

“Homme on ju teisipäev!?” olen ma täiesti veendunud. Ja kuna lihavõtted just olid ja minu sünnipäevani on aega, seega on ka 1. maini aega ja Šveitsis ei ole selles osas, kust tema tuleb ja mille järgi ta töötab 1. mai nagunii vaba päev ega püha, siis mis mõttes “pole tööpäev”?!

“Sul on vist küll selle kriisiaja lõppu juba vaja… Homme on LAUPÄEV!”

Tore. Eelmine laupäev või järgmine?

Hakka või seinale joonekesi kraapima.

*

Olen väikese ringiga tagasi voodis.

Raamat ootab mu kõrval. Aga veel enne, kui ma ta kätte jõuan võtta, suriseb telefon ja selgub, et mulle on saabunud postikappi pakk!

Kui imeline on pea iga päev pakke saada! Pole üldse oluline, et ma neid kunagi, nt eile, ise tellinud olen. Rõõm pakist on suur. Sealt tuleb veel üks raamat! Mitte et mul kodus riiulitäit lugemata raamatuid poleks. Aga kui Andreas kogub kanget alkoholi ja seda enamasti isegi ei maitse, siis mul on sama mu väärtraamatutega.

Kuna see pakk ootab mind aga Sikupillis, siis tuleb mul sinna kuidagi saada. Autoga näiteks. Mille roolis istub Andreas. Kellel juhtumisi ei ole täna vaba päev. Aga ta on kodus.

Ma ei viitsi hüüda. Nagunii keegi kunagi ei kuule, kui ma hüüan ja karjuda ei tundu kortermajas viisakas. Helistan. Kaks kutsuvat plärinat ja ohh üllatust, ülejärgmises toas istuv Andreas vastab mu kõnele. Ta on muidu see tüüp, kes kunagi ei tea, kus ta telefon on või on see vait ega värise või on telefon tühi.

“Jaa… päriselt!?” vastab ta kõnele itsitades. No et kas ma päriselt helistan talle, selle asemel, et ise tulla või lihtsalt valjema häälega rääkida.

“Ma ei viitsinud karjuda, see võtab liiga palju energiat. Ja tekk on nii raske.”

“Oookei. See on küll karantiini uus tase sul!” naerab ta mürinal.

“Ohh, ütle mulle lihtsalt, millal sul on aega minuga Sikupilli postikappi tulla. Kiiret pole, aga täna oleks tore.”

“Millal sa tahad minna?”

“No ma võin kohe ka minna. Sul on äkki mingi programm või värk. Kell on hetkel 12:46.”

“Hmm, no teeme nii, et kell 13 läheme. Sobib?”

“Sobib, aga mida ma need ülejäänud 14 minutit nüüd teen?”

“Magad? Paned end valmis?” aitab Andreas mul lahkelt sisustada järgmised veerand tundi.

“Ok, ma panen siis äratuskella helisema…”

*

Sikupillis käidud! Isegi poodi põikasin korra. Jubepalju rahvast oli, ma olen harjunud põiklema, aga mõni isegi hoidis vahet ja vaat et pooltel olid maskid. Me areneme.

Olen kahe raamatuga voodis ja ei tea, kumba lugeda. Võib-olla peaks veidi pikutama.

*

Tänane pole veel läbi.

Ma ei saanud ei lugeda ega magada, sest üks poiss vajas kõdi ja teisel valutas kõht. Valu mulle ei meeldi. Sellega püüan alati kohe tegeleda, et mõista selle allikat jne. Kõdiraamatu-mõtteid mõtlesin korra ka, aga ma ikkagi pelgan, kuidas maailm selle vastu võtab. Eks mul on omad muremõtted. Võib-olla asjatud, sest pedofiilid on arvatavasti alati targemad kui mina ja see ei peaks takistama mul oma asja rõõmuga teha.

Ja siis kirjutas Kerli, et Keskturul olid täna hommikul maailma parimad maasikaid. Kui siin maailmas on miskit, mis mind surnust ka üles äratab, siis on need maasikad. Seega tuli minna. Esikus kohmerdades seletasin Andreasele, et ma ei mäleta, millal ma viimati maasikaid nägin.

“Nägid või sõid?”

“Kas neid kaht saab lahutada? Igal juhul juhtus see viimati liiga ammu,” olin ma täiesti veendunud.

“Minu andmetel juhtus see viimati eile. Täna öösel,” kõkutas ta.

“No näed, LIIGA ammu!” olen ma väga veendunud.

Seega käisin vahepeal juba ka turul. See mul siin kiviviske kaugusel. Ehk et kui on vaja, siis suudan ma ennast endiselt veel liigutada soovitud suunas ilma suurema pingutuseta. Seda on ka hea teada.

Ma jõudsin kohale vist liiga hilja. Maailma parimad olid otsas. Aga küll me nendega ka midagi teeme. Pealegi on meil kodus Prismast tulnud ausa kaubanduse banaanid, mis maitsevad nagu minu ja Andrease lapsepõlv (loe: nagu tõeline banaan!) Ja saab teha smuutit ja värki.

*

Kontorisse vuhiseb Tan, möödub minust ja pistab Andreasele maasika nina alla.

“Ütle, et sa oled mu üle niiiii uhke!” kuulutab ta ilmse uhkusenoodiga hääles.

Andreasel on imestusest kulmud kuklas ja ta püüab aru saada, milles asi. Maasikas on ju maasikas. Aga kuna Tan pole kaheaastane, et lihtsalt maasikat issile tutvustaks ja sellest saab Andreas ise ka aru, siis arusaamise aja pikenduseks venitab ta veidi leebemalt kui Nukitsamehes porgandit uuriv nõiamoor:

“Maaaasikas?!”

“Maasikas, jah!” teatab uhke Tan oma maasika kõrval seistes ja elevusest rahutult niheledes.

“Ohhoo, sellel pole ju seemneid!!”

“Jaaa!” on Tan võidukalt rahul Andrease avastuse üle.

“Ei noh, ja jälle uus tase! See karantiin on teile ikka mõjunud!” naerab Andreas jälle.

“Alasti maasikas! Paljas maasikas?” on minu rõõm maasikanalja üle suur. Ehk et muidugi oleme me Tannu üle väga uhked!

Ma pole elades viitsinud maasikalt seemneid välja nokkida. Ega varem ka seesugust maasikat näinud. Te olete?

Pistan siia pildi ka neist tänastest maasikatest, mis seemnetega näevad lähedalt ikka päris hirmsad välja. Nagu keegi pisike maasikakoll oleks oma kollased küüned marja seest välja pistnud või midagi sellist, ihhii!

*

Mul läks kõht tühjaks.

Kui lihasööjad olid oma ringi lõpetanud, hiivasin ma kapist välja üleeile loojangu ajal Viimsist nopitud püha karulaugu. Ühtlasi sain teada, et Viimsis on majakas, millest ma midagi ei tea. Ega ma neist koolimajadest kunagi kaugemale vist läinud polegi. Pealegi oli eelmine, see Keilast saadud roheline unelm, juba mälestuseks ju saanud.

Surramurra ja suuramurra! Siit tuleb uus pisike laar pestot! Ega Andreas mind niisama nüüd karulauguprintsessiks kutsu, eksole. Mitte, et nad Tannuga salaja ja mittesalaja seda ka ise söömas ei käi.

Minu püha õhtusöömaaeg:

Ja saksa keelt saab nii toredalt eesti keeles kirjutada, eks!

Okok, et mu lihasööjad end puudutanuna ei tunneks, siis tegin nende lihast ka enne oma karulaugupestot ühe pildi.

Aga lootus sellele, et ma saan rahus üksi oma elu ja aega köögis nautida lõppes nagu tavaliselt. Ähh… püha… indeed! Tuli ja kukkus vitsutama.

Tükike taevast, millest siin majas vaid mina aru saan.

Ja sellest piisab täiesti 🙂

Koroonapäevik: Ikka need patareid

(ehk eelmise loo järg)

Kui ma päikest veel suutsin ignoreerida, siis telefonivõbinat mitte. Mind ootab Stockmanni kapis pakk! Aeg on ärgata!

Minu areng on koroonakriisi ajal olnud ulmeline. Ma olen viimase kahe nädala jooksul tellinud elus esimest korda ISE internetist süüa, Andreasele sünnipäevakingi, La Muust jäätist, mõned korrad maasikaid, Tannule ägeda joogipudeli, koerale puugitõrjevahendi ja õige mitu raamatut. Selgus, et mul oli osta.ee-s konto juba enne Šveitsi kolimist ja ometi ei mäletanud ma sellest midagi. Nüüd õppisin seda isegi kasutama. Natuke. Ettevaatlikult, aga siiski.

Kui olin tellimusjoonistused teele pannud, oli mul täna kaks kindlat plaani – kätte saada pakk, milles ootas pikalt otsitud Surelikkuse raamat ja patarei-unenäost inspireeritud liköörikommid. Minekule asudes leidsin postkastist Annela saadetud varajase sünnipäevakaardi. Meelespeadega! <3

Liköörikomme ostes, paar korda elus olen ma seda ikka teinud juba, mõtlen alati, et huvitav, kas nad neid lastele ka müüvad. Või kas nad müüvad neid nagu alkoholi, piiratud ajal 10.00-22.00? On vist selline kellaaeg? Samas need ei ole alkoholi- vaid kommiletis ju. Ja teisalt kas ikka sobib neid juba lõunasel ajal osta? No ja üsna rase näib mu songaga kõht ka, et äkki keegi vaatab imelikult või ei müü neid mulle? Nii palju muret mingite kommide pärast, eksole. Kui nad vaid teaks, et unes söön ma patareisid.

Mul oli plaan osta pisike kommipakk, aga Stockmann pakkus vaid suuri. No ok. Nii harva, kui ma neid söön, siis väikese preemia olen ma ehk ikka ära teeninud. Maasikaid võtsin kastiga ja ühe traditsioonilise SUN365 kombucha ka. Mulle muidu meeldis Kapten Kombucha, aga nad tuunisid oma retsepti ja toppisid suhkru asemele hunniku steviat ja nüüd on see jook minu jaoks lihtsalt rõve. Kirbe järelmaigu ja äädikase lõhnaga. Ega ma muidu ei teakski, pealegi on maaletoojaid mitu, seega kirjutasin oma murest eelmine nädal Stockmanni ja nad uurisid välja, kus see kala elab. Ma tegelikult ei käiks vist üldse Stockmannis kui ma sinna oma pakke ei telliks. Kuigi mulle meeldib nende kapsa-porru salat.

Kodu poole kapates kohtusin poeuksel Kadi ja Hiiega, kellega me kordamööda Eestist eemal elame, kellega me nii ammu oleme plaaninud kohtuda, kellega elame nii lähedal teineteisele, aga noh… igal juhul oli nii tore kohtuda! Ja mul olid roosade muppetitega tudupükste asemel isegi retuusid täna jalas. Eile käisin ma samas poe juures Andreasega tema tellitud pakki ära toomas just nende roosadega ja kui telefon poleks tühi olnud, oleks Olümpia ees pidulikult piltigi teinud. Soeng oli aga vist küll eilne.

Noja siin ma siis nüüd istun. Mõtlen, kas lugeda raamatut või vaadata ära mõni peagi aeguva ligipääsuga õppevideo. See kriisiaegne elu on ikka nii võrratult suur ja sügav. Mulle meeldib see kodusolemine ikka nii väga.

Minu õnne jagus mitte liiga kauaks, sest selgus, et mu unistuste patareiasendamise komm oli karbis oma elu elama hakanud. Paar tundi mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen äkki liiga pirts klient, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna, sest ma ei arva küll, et keegi teine peaks leppima selliste kommidega, eriti, kui ta elus esimest korda neid proovima peaks ja kogemus seesuguseks kujuneks.

Aga enne tahtsin ma raamatut lugeda natuke.

Õhtupoolikul läksime mu õnnetute kommidega poodi tagasi. Teel poodi jutustasin Andreasele ka oma hirmumõtetest seoses liköörikommide ostmisega, sest olin ma nüüd ju tänavale roninud täiesti varjamatult avatud kommipakk näpus. Andreas ainult naeris. Hea tal naerda.

Rääkisin infos loo ära, näitasin nässus komme ka. Tore tädi tegi kõne ja ütles mõistvalt, et ta pigem ei vahetaks mu õnnetuid samasuguse karbi vastu, sest see oleks arvatavasti samast partiist ja luges mulle raha letile.

Ma tegin käed puhtaks ja marssisin poodi. Vaatasin küll korra pestode poole ja muigasin, et viiner ei valeta, äkki peaks praktilisem olema, aga kuna mul oli ikkagi vaja mingit patareiasendust, siis tatsasin tagasi samasse kommikarbivahesse. Liköörikad olid naksikalt seal kõige alumisel riiulil tihedalt reas nagu silgud. Ei! Ütlesin ma endale ja otsisin edasi.

Hmm, Raffaello ei reeda, egaju? Nendega on muidugi oht, et kodus tunnevad kõik teised ka huvi ja on vaja jagada. Ja oli mul vaja Andreas poodi kaasa vedada! See on Raffaellosöömise masin! Aga kõige suurem pakk oli kilohinnalt üllatuslikult kõige soodsam (mis Eestis üsna loogikavastase valemiga muidu toimib viimasel ajal, sest suurem on sageli siin kallim) ja maksab juhtumisi täpselt nii mitu rubla ja kopikat kui mul liköörikate eest tagasi saadult taskus kõliseb. Selge. Tuleb Raffaello!

Andreas, kes mind poe ees pingil ootas, oli vahetuskaubaga rahul. Ja noh, ega ma ei nuta. Ma ikkagi kuus kommi sain sealt liköörikommikarbist ju ka, enne, kui loobusin.

Ja raamat on hea!

Koroonapäevik: Minu patareid

Eile juhtus nii.

Ma sõin öösel suure suuga patareisid. Ikka AAsid ja AAAsid. Nats suuremaid ja kandilsemaid sõin ka. Krt seda teab, mis nende nimed on. Patakad olid kasutatud ja ootasid äraviimist. Mul oli neile salakott. Pisike, must, märkamatu. Nad lõhnasid nii hästi. Lapsena olin patareisid vahel natuke servast lakkununud, aga söönud varem polnud.

Süües oli tunne nagu hamba all oleks need nõukaaegsed valged ümmargused maasikakaramellid, millel moos sees oli. Mäletab keegi? Mu ema vihkas moosiga lutsukaid ja nii sain ma neid üliharva. Parimad oli need nats nätsakad, mida sai kohe katki närida. Vaat just nii need patareid söömise ajal tundusid, aga maitse oli lagritsasem või vähemalt sihuke teravam. Või tegelikult mõni meenutas Fazeri liköörikomme ka. Need matsevad mulle siiani. Ikka krõmps läbi šokolaadi ja karmallistunud suhkru ja suus valgub laiali magus jook. Just! Mõned patareid maitsesid just nii! Ja see tunne! Lapsena andsid nad mulle neid lastele keelatud komme nii, et hammustasid augu sisse, jõid likööri ära ja andsid allesjäänu mulle. Lagritsa kõrval olid need mu lemmikkommid kohe. Ja need on ainsad asjad üldse, mida ma pisut suuremana vanemate tagant salaja pihta panin. Kui need kaks sigaretti välja arvata, mis ma onupoja õhutusel talle isa tagant pätsasin. Vandusin, et ei iial enam ja nii jäi. A need liköörikommid olid nii head. Siiani on.

Nii, aga siis imestasin ma veel nende patareide kerge näritavuse üle. No et kas nad tõesti on tegelikult nii kergelt purunevad, aga kuidas nad niisama puruks ei lähe? Või on mul head hambad või on need patareid lihtsalt söömiseks parajalt küpseks saanud? Vaat ei tea, aga nad olid nii head. Mugisin ikka kohe mõnuga. Paar kellapatareid oli ka sekka sattunud. Kõik olid njämmad. Läksid pehme plõksuga hamba all katki ja maitsesid nii head.

Just siis, kui olin viimase imelise patarei jaoks vaimu valmis pannud, no et nüüd mõnda aega taas ei saa endale neid lubada, tuleb koguda jne… tuli seljatagant ootamatult Andreas. Kohkusin ja neelasin selle AA ühes tükis alla. Jube pettumus oli, et ma maitsest ei tundnud. Korra kõris lämmatas ka, ikkagi pikk ja üsna jäme pulk ja siis juba tundsin, kuidas ta mööda söögitoru aeglaselt makku libises.

Tegin silmad lahti ja rääkisin Andreasele, mida ma just kogesin.

Must kotike patareidega mu laual on alles. Kinnitan.

*

Tegelikult mingi osa minus põeb. Mõtlen laste ja nende vanemate peale, keda ma haiglas ja praktika ajal opisaalis kohtasin, kelle patareisöömise lugudele olen varem ja hiljem murelikult kaasa elanud ja see pole kuidagi tore ja naljakas olnud… Aga siis meenub see hea tunne mu totakast unest ja süütunne seguneb mingi jabura igatsusega. Veider. Väga veider.

*

Õhtul vaatasin üht mänguteraapia videot. Meetod nr 4 – “Minu patareid”… Mis värk mul nende patareidega on?!

***

Eile ma teile seda lugu siin rääkida ei jõundudki, sest valisin Leninist kirjutamise. Kuna Andreas oskas sündida huvitaval päeval,  kohe Hitleri ja Lenini vahe, siis tundus see Lenini jutt pakilisem. Saab ütelda, et sel aastal möödusid meie majas nii Hitleri, Andrease kui Lenini sünnipäevad täitsa toredalt. Päike paistis ja ilus oli olla. Kõige rohkem oli see ikkagi Andrease sünnipäev, sest kõigepealt oli “Viimast päeva 42”, siis “Huraaa, palju õnne, Sa oled 43” ja sellele järgnes eilne “Veel üks päev 44le lähemale”.

Ma muidugi plaanisin eile õhtul siia sellesama patareijutu panna, et oleks aastate pärast endal ka natuke naljakas seda jama lugeda, aga siis sõitis onu Lenin sisse. Tahtsin Leninist vaid korra FBs lihtsalt säutsatada, et ta mu ikkagi reetis oma rahu-üleskutsega, aga noh, lõpuks sai sellest ikkagi üks pikem jutt.

Täna öösel ma patareisid ei söönud. Täna oli hoopis veider unenägu. Aga neid liköörikomme tahaks ikkagi, sest ärkasin ma täna ebaloomulikult vara. Kõik puha päikese süü – mina istun kodus, magan, et aeg kiiremini liiguks ja tema torgib oma teravaid kiiri mulle otse silma. Jube.

Nojah ja nüüd, tunnike hiljem, ütleb telefon, et peale öist laadimist on hetkeseis selline:

Mine või uuesti laadima. Ennast. Mitte telefoni. 🙂

Koroonapäevik: Onu Lenini sünnipäev

Avastasin juhuslikult, et kõigi laste sõber onu Leninil on täna sünniaastapäev.

Ma ei mäleta, kui suured sõbrad me temaga olime, aga oktoobrilapseks saada oli küll täitsa uhke värk. Õpetaja Koll oli meie jaoks tõelise patrioodi kehastus ja uhke tunne oli küll pisikese Lenin-lapse näoga tähekest tumesinise pihkseeliku rinnataskul kanda. Mul oli üleni metallist värvitud  suur täheke, vanakooli oma, aga ilusam, kui see moodsam plastikust teravate servadega veidi pisem punane täheke, mille sees oli hall laps-Lenini foto vist. Või joonistus? No igal juhul see abstraktsem kujutis rinnamärgil kellestki meiesarnasest imelisest lapsest oli täitsa äge. Eriti võrreldes selle tavalise ettekujutusega temast, kus ta oli enamasti hoopis kikkhabemega kiilakas pisike vanamees. See oli täiesti mingi teine tegelane.

Mu oktoobrilapseks olemise tuhin ja uhkus läksid kähku mööda, sest juba esimese klassi suvel pioneerilaagris käies selgus, et tegelikult tahaksin ma ammu juba pioneer olla. Mõtle, saab seda oranžikaspunast kaelarätti ehk kaltsu kaelas kanda (kalts oli ta hellitavalt juba siis, sest suured nimetasid seda nii ja popp oli olla suurem kui sa olid) ja see kalts andis tohutult eeliseid – lisaks kõrgemale positsioonile andis see ka igahommikuse ja vahel ka pealelõunase ja õhtuse kaltsutriikimine võimaluse. Asi polnud üldse hoolsalt sirgeks silutud kolmnurkses siidises roodetükis, vaid sellel, mida selle varjus teha sai! See andis pioneeridele võimaluse sööklast taskus ja varrukas salakaubana välja toodud saiaviile triikida. Kes proovinud on, need teavad, et see oli maailma parim snäkk selles veidras laste huvitegevuse suvevanglas. Oktoobrilastel sellist luksust ei olnud. Vaevalt neil keegi oma sitsikleite lasi kolm korda päevas triikida. Eriti koos saiaga. Kui üldse. Kas nad üldse teadsid, mis asi on triigitud sai?

Mulle sai osaks aga tõeline õnn, sest kui enamus lapsi olid jaotatud vanuse ehk klasside järgi rühmadesse ja tited (khmm), said pioneere vaid rivistuse ajal kaugelt vaadata ja pidid diskodelt nagu väikesed lapsed kunagi mitu tundi varem lahkuma, sest nende uneaeg algas varem kui suurtel, siis mina olin aga kuidagi õigel hetkel õiges kohas olnud või osanud õigel ajal õigele inimesele vastata, et ma natuke ka laulda mõistan ja nii sattusin ma kiirete katsete järel laulurühma, kus olid koos igas vanuses lapsed, läbilõige meist kõigist, ja ma olin 8aastase oktoobrilapsena ametlikult SUUREKS kuulutatud. Huuu, nii see juba läks! Sedasi oli laagris päris talutav olla. Vastasel juhul oleks ma ametlikult lihtsalt igavusest seal maha surnud või ette kujutanud, et olen hirmus haigeks jäänud.

Nii, aga laulurühm andis mulle imelise võimaluse end sirgu ajada ja ruttu saada pioneeridega sõbraks. Selgus, et mõni neist ei viitsinud väga pioneer olla ja kui saiaviil oli krõmpsult lapikuks triigitud, lubasid nad lahkelt ka meil, pisematel oma saiu triikida läbi oma kaltsu või triikisid nad neid meile ise.

Teisel suvel olin juba kohe päris suur, peaaegu varaküps pioneer valmis ja ka meie oma rühma pioneerid olid meid rohkem omaks võtnud. Nii saime me vahel ka rivistuse ajal kellegi teise kaltsu kanda ja kujutada ette, et me oleme pioneerid. Pean tunnistama, et ma mäletan oma elust vähe hetki, kus ma nii uhke olen iseenda üle olnud. Seisad seal teistega ühes pikas topeltreas suureks U-ks või ruuduks vormituna ümber lipuplatsi, rind uhkusest nii kummis, et punane kalts su lõua all ikka tuules parema hoo sisse saaks ja pühaliku kolmnurga kaks saba rõõmsalt plagiseksid. Vaat see on suur olemise uhke tunne! Näpatatud ja seda magusam. Selles olin ma täiesti kindel.

Pioneeriks saamise ajaks, kolmanda klassi lõpus vist, oli see kaltsuvärk juba kulunud. Kõik need pioneeridega lastefilmid ja värgid olid sada korda nähtud. Ettekujutus sellest, milline peab olema tõeline nõukogude lapse arengutee, et mitte ütelda karjäär, oli paljudele meile nõukogude emapiima või Malõši ja Maljutkaga nagunii ju juba sisse söödetud imikueast.

Selles, et ma pioneeriks saan, selles polnud üldse küsimust. Meie õpetaja Kollil oli väga selge nägemus asjast. Kõik eeskujulikud nõukogude lapsed saavad pioneeriks. Meie klassis käis paar last, kellel õpetaja ei lubanud pioneeriks astuda või oli asi hoopis selles, et neil kodus ei lubatud ja õpetaja polnud sellega rahul? Vaat ega ma selles nüüd lõpuni kindel ei ole ka ja nüüd küsides räägiks igaüks lugusid juba nii nagu nüüd neid räägitakse. Üks, mis aga kindel oli, oli see, et minu emas oli nii palju kurbust, et tema, kes ta üle kõige maailmas oli lapsena soovinud koos klassikaaslastega pioneeriks saada, seda ei saanud, sest tema vanemad ei andnud talle selleks luba. Sellest kurbusest räägib ta tänase päevani! No ja nii oli ta oma klassis vist pea ainus, kes ei saanud pioneeriks ja kurvastas selle pärast hirmsasti. Ma ei tahtnud, et keegi kurvastaks. Pioneeriks olemine pidi olema ikka uhke värk ja kinnitus, et me oleme Suure Isamaa ehk kogu suure maailma silmis saanud juba täitsa suureks! Kusagil segunesid romantilised lood Zojast ja vanemast õest, pašast või oli see kulitšist, eetikast, õiglusest, kartmatusest, julgusest. Ma olen selle ajastu arusaamiste kirev kehastus selles aatelises mõttes ju siiani. Need inimlikud väärtused on sügavamal kui ma oma juuretippegi tunda suudan. Kõigele muule toredale lisaks.

Pioneeriks saime me kusagil keldris. Ma ei ole kindel, aga mul on tunne, et see võis olla kusagil Keskraamatukogu all? Kesklinnas see igal juhul oli ja trolliga linna me selleks sõitsime. Otse koolist. Meile räägiti mingi onu suursuguseid lugusid. Onu, kes istus end vaenlase eest varjates pikalt kusagil toas peidus, piilus kardina vahelt, kas vaenlane on juba lahkunud ja kirjutas kõik oma olulised mõtted (paberi puudumisel?) tapeedile. Pole aimugi, kes too kangelane küll oli. Koolis oli meil teisel korrusel, otse autahvli vastas, Jaan Kreuksi pea, aga tema lugu see mu meelest vist küll ei olnud. Pea oli vist kipsist. Selline üleni hele, aga samas mustade lokkidega on ta mu mälus. Prillid olid vist ka.

Aga see pioneeriks saamise juurde räägitud patriootlik lugu on mul kuidagi veidralt meele, sest vahel juhtus sellel onul ka seda, et ka öösel unest üles hüppas nagu hullusehoos, ja ikka oma toa seintele kirjutas. Või äkki oli see lugu Leninist? Ei usu. Pealegi võimalik, et ma ajan selle loo segamini mõne ammuse heliloojaga Mul jookseb peas mingi paralleel, et äkki nagu oleks keegi neist ka midagi sellist teinud. Paberipuudusel või kiires vajaduses kõik kirja saada, et ununeda ei jõuaks. Vahel oleks mul endal ka vaja pliiats peos magada, et häid mõtteid paremini kinni püüda. Või diktofon.

Meie pioneeriks-löömine – no see mingis mõttes võrdus minu jaoks üsna rüütlikslöömise ja nunnakspühitsemisega – Viimses Reliikvias oli kõige erutavam osa ikka see, kus Agnest hakati nunnaks pühitsema. Kahjuks rikkus Gabriel selle ilusa hetke ära. Kui kümneid kordi me seda lapsena läbi mängisime! Lisaks muidugi Indira Gandhi matustele, mida me veel rohkem läbi mängisime. Aga just see pioneeriks-saamine, see oli kõrgemal tasemel kuhugi kuulumine. See oli loomulik, aga nii eluoluline kah. Vaat et pühalik hetk. Mitte, et ma selleks ajaks, kui ma päris ametlikult pioneeriks sain, ei olnud omandanud osavalt “alati valmis” hüüatuse asemel “alasti vannis” hõikama. Täieliku kivinäoga kusjuures. Sest ma olin ju ometi eeskujulik laps!

Kodus polnud kaltsutriikimisel mingit pointi. Saia sai  kodus vabalt triikida ka läbi muude asjade ja triikimine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.  Kuigi mul on miskipärast tunne, et jäin oma kaltsu ja saiaga emale ikkagi vahele ja ta ei suutnud oma imestust varjata. Tean vaid seda, et ühe triikraua keerasin ma kodus tuksi sellega, et triikisin saia ilma ühegi kangata ja kogu see värk jäi kinni ja läks kärssama. Äkki saigi ema hoopis siis teada mu uuenduslikest kulinaarsetest huvidest? Igal juhul läbi taskurättide ja linade ei lubatud mul saia triikida, sest nii lihtsalt ei tehta. Söögiasju tehakse kusagil mujal ja muud viisi. Tore. Kuna ma vähimat huvi söögitegemise ja triikimise vastu muidu üles ei näidanud, siis nii triikiski mu kaltsu igal hommikul ikka ema ja sai jäi triikimata.

Mu poolest võis see kalts kortsus kah olla, aga ema arvas, et ikka peab eeskujulik ja hoolas olema. Ega ma sel ajal ei mõtelnud, et kui ma kortsus kaltsuga kooli lähen, et siis keegi mu vanemate poole vaatab. Kaela sõlmis kaltsu mulle ka ema. Mäletan siiani selle soojust naha vastas ja triikimise magusat lõhna. Pealgi tuli emal sõlm paremini välja, sabad jäid samapikaks. Ühelt poolt olin ma muidugi ropult mugav, teisalt mõtlesin endamisi, et võib-olla tundis ta isale lipsusõlmede tegemisest väga puudust, sest see oli pidevalt merel ja nii sai ta minu kaltsu sõlmides kuidagi end paremini, kasulikumalt tunda. Või oli ta enda üle rõõmus ja uhke, sest tema ju lubas oma lapsel pioneeriks saada. Kes teab. Ahjaa, üks asi veel, teisel aastal olid meil olnud laagris ka külalispioneerid Saksamaalt. Neil oli teistsugune kaltsusõlm. Me õppisime selle kähku ära ja vahel kasutasime ise ka, aga kooli ema mind nii ei lubanud.

Siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid, pidi vist mamma mu kaltsu triikima. Mina seda igal juhul ei triikinud.

Selleks ajaks, kui ma pioneeriks saanud olin, olin ma isa komsomoli märkidega juba pikalt mänginud. Korra sedasi isegi koolis käinud. Pioneerimärk oli kuidagi üsna mage. Ma olin eesrindlik karjäärihimuline pioneer ja unistasin juba sellest, kuidas mind ehk juba mitu aastat varem saaks ülendada veel tähtsamasse astmesse. Või siis kohe nagu parteisse.

Neljas klass jäigi meil viimaseks, millal me pioneerid saime olla. Edasi läks maailmas kõik sassi. Neljanda klassi suvel sõitsin ma juba enne kooliaasta lõppu Aafrikasse vanemate juurde. Läbi Moskva. Ma olin Suure Isamaa mitmes otsas käinud, aga vaat Moskvas veel mitte. See oli sama magus unistus kui Moskva kommid, mille ema kord kihlveoga võitis. Mitte, et ma ise kunagi neid komme maitsta oleks saanud. Ema juttudest vaid tean. Võit pidi raudselt hea maitsma.

Ma olin ikka unistanud, kui pisikese plikana ema Moskvast toodud käekottide ja värkidega mängisin, et kui ma Moskvasse lähen, siis lähen kohvikusse ja loomaaeda… OOO EII! Leningradi loomaaias ma juba olin käinud, sellest piisas. Kui ma Moskvasse lähen, lähen onu Lenininile külla. Minu ettekujutustes magas ta justnagu Lumivalgeke klaaskirstus ja ootas, et keegi teda suudleks. Kuna mul ei olnud huvi teda üles äratada sellest iluunest, siis ma ei plaaninud talle küll musi anda, aga vaadata oleks teda küll tahtnud. Ema oli korra teda näinud. Ta olevat olnud nii pisike ja kollane.

Kui ma tol 1988. aasta varasuvel Punasele Väljakule jõudsin, oli onu Lenin remondis. Ja me siis plaanisime papaga, kes Moskvas mu saatjaks oli, et läheme vähemalt vaatame seda tema püramiidigi lähemalt, aga siis papa libises haledalt vihmast libedal ajutisel laudteel ja kukkus oma jala väga valusaks. Nii ma siis olengi vaid kaugelt näinud toda maja, kus pisike onu Lenin magades musi ootab.

Kui ma teisel korral Moskvas käisin, siis olid meil hoopis muud kiired tegevused ja siis sai see maailm otsa. Ja algas uus maailm. Mamma, kes oli nii mitu riigikorda ja valuutat oma elus juba üle elanud, tegi kiiremaid liigutusi ja nii kadusid kõik minu oktoobrilapse-, pioneeri- ja kõik muud hästihoitud unistuste rinnamärgid igavikku. Oranžikaspunane triikimisest luitunud kaelarätt ja pleekinud ENSV lipp kadusid koos nendega. Mamma pole muidugi kunagi seda tegu omaks võtnud, aga no kes siis veel mu kappides surnud kajaka skelettide ja kivide ja teokarpide ja välismaiste kleepsude ja ümbrikupiltide kollektsiooni vahel tuuseldamas käis.

Selle triigitud kaltsu lõhna mäletan ma siiani. Sellist kuuluvustunnet, aatelisust tänapäeva maailma lastel vist sedasi enam ei olegi. Ju neil on muud asjad.

Aga Leniniga on mul siiski ka üks isiklikum lugu. Ma olen seda kunagi teile kindlasti juba rääkinud ka, aga see lugu on minu repertuaaris üsna raudvara.

See oli vist kolmandas klassis. Ma olen nii vana juba küll, et selle klassinumbriga võin nüüd eksida, aga ma ei usu, et see oli teises, esimeses polnud see kindlasti ja neljandas olin ma juba suur ja tark. Ühesõnaga oli meil koolis raamatukogu poolt korraldatud viktoriin. Raamatukogu oli minu jaoks koolis olnud pelgupaik ja seal oli kuidagi alati päikseline ja tore olla. Naljaka, sest lugema õppisin ma päriselt mitte enne neljandat klassi. Selle ajani ja noh, tuleb tunnistada, et ka veidi hiljem, täitis mu lugemispäevikut mamma. Ma sain ainult kuulata ta lühikokkuvõtet, selle oma käega tema ettekirjutuse järgi kaustikusse kirjutada ja omaloomingulise pildi ümberjutustuse ainetel juurde joonistada. Joonistada mulle meeldis. Õpetaja tõi mu lugemispäevikut ja üldse suurt lugemust mitmel korral eeskujuks. Eks ma olin innukas ja lasin mammal lugeda lisaks kohustuslikule kirjandusele ka muid raamatuid, mille pildid mulle meeldisid. Kahju, et mu elu oli kuidagi nii kiireks elatud trennide ja klaveritundide ja Ellerheinaga, et mul polnud aega teha ühtegi asja, mis ei olnud just järgmiseks päevaks vahetult üles antud ja siis tegid ka vanemad paljud asjad mu eest ära ja nii ei olnud mammal aega mulle neid raamatuid isegi ette lugeda vaid pidi ise hakkama saama mu koolitükkidega. Mulle, alati kärsitule, sobis see variant, et mamma luges, tegi kokkuvõtte, mis oli reeglina põhjalikumad kui meilt oodati ja seeläbi sain ma aega kokku hoides nii palju rohkem teada erinevate lugude kohta.

Ühesõnaga ma ei tea, mida ma seal raamatukogus tegemas käisin, isiklikust lugemishuvist kindlasti mitte. Igal juhul korraldas raamatukogu ükskord viktoriini, kus oli vaja ära arvata, kellele millised ütlemised kuuluvad ja kui raamatukogutädi mulle paberi ja pliiatsi pihku torkas, siis ajasin näpuga järge ja panin vastused kirja ilma mingi sooritusärevuse ja eksimispingeta.

Peagi selgusid tulemused ja sellest anti teada pidulikult klassi ees. Võib-olla see polnudki pidulik hetk, aga minus oli pidu. Ma olin võitnud! See pole üldse oluline, kui palju oli osalejaid. Äkki neid peale minu polnudki, aga see pole tähtis, oluline oli võit.

Selgus, et kõigist vastusest oli mul vaid üks viga. Aga auhinnaks sain ma plastikaatkoti (kilekott, eksole, see, millega poest kaupasid koju saab tuua, kui oma korduvkasutatavat kotti kaasa pole) ja punase plastspiraaliga märkmiku. Need on ema juures keldris mu asjade seas siiani alles. Nii pidulikult ei ole ma iial ühtegi kilekotti kokku ja lahti voltinud, kui seda. Sellel oli võidulõhn juures ja hoidku taevas, et keegi sellega poodi oleks läinud või midagi sinna sisse pannud! Ma olin niiiiiii uhke ja õnnelik. Mõtle, mina! Mina, kelle eest mamma kodus raamatuid luges, oli kohe peaaegu kõiki vastuseid õigesti teadnud…

Kõiki, peale ühe. Minu sõber Lenin oli mind alt vedanud…

Küsimusele, kes ütles “Rahu, ainult rahu!” olin mina muidugi mõista juurde kirjutanud, et seda ütles Lenin. Arvatavasti juba pisikese poisina. Ma ei kõhelnud hetkegi! Nii suuri sõnu ei saanud lihtsalt keegi teine ütelda!

Või sai? Kes siis?!

Ja suur oli mu pettumus, et midagi nii suurt ja vägevat sai ütelda hoopis mingi totakas ja äärmiselt ebaviisakas tüüp, kes kehastas kõike muud, kui viks ja viisakas, üliinimlik, Lenin. Tunnistan, selle teise tüübi raamatut pole ma elus kaanest kaugemale vaadanud ja ka mammal ei palunud ma seda kunagi lugeda. Isegi oma lastele ei ole ma seda lugenud. Meil pole seda koduski. See oli lihtsalt reetmine. Kui uhkelt olin ma Lenin-lapse pildiga märke rinnas kandnud, seisnud temaga koos kõigi rahvaste sõpruse ja maailmarahu eest ja tema lasi need nii olulised sõnad hoopis mingile propelleriga tüübile omistada. Talumatu.

Mis puutub aga Lenini suurtesse teostesse, siis nendega olen ma koos veetnud mõnegi erilise tunni oma elust. Pimedas keldris ja pimedas vetsus. Taskulambiga, sest küünlatuld ja tikke kartsin ma rohkem kui pimedat keldrit ja ämblike kokku. Ammu enne seda, kui ma lugema õppisin. Piret ja Katrin olid minust veidi vanemad, mu ema sõbranna lapsed. Nad olid kõigi minu ebamaiste tarkuste maaletoojad mingil eluperioodil. Ja nemad õpetasid mind Lenini vaimu välja kutsuma ja temaga tähti ära arvates rääkima. Või vähemalt teda kuulama. Tähti ma ju tundsin juba, aga ta ei rääkinud minuga. Vähemalt mitte teiste juuresolekul. Või rääkis mõnes muus keeles, millest ma aru ei saanud.

Lenini vaimuga sai ühendust aga nii, et Lenini kõige targemaid mõtteid sisalduvaid kopitanud lõhnaga keldrist päästetud raamatuid tuli pimedas vetsus peegli ees seistes kõvasti rinna vastu suruda, tema pilt enda poole, otse südame kohal ja teises käes oleva taskulambiga (tegelikult siis oleks vaja olnud küünalt) alt üles valgust näidata ja siis enda ühe silmaga teise silma sisse vaadata peeglis kuni tuleb Lenin ise. Ta ei tulnud, aga ma ei tahtnud mingi äpu olla ja loomulikult ma nägin teda enda ees peeglis, kui teised küsisid, et noo, kas juba paistab. See kõik oli ikka hirmus ka ja ema oli alati pahane, kui me vahele jäime ja vahele jäime me alati. Mõelda, Lenini vaim oli minuga juba enne seda, kui minust isegi oktoobrilaps sai! Ja kui nüüd meenutada, siis ega mulle küll ei meenu, et ma iial kellegi teise vaimuga sedasi kontakti oleksin otsinud. Ju ta oli siis ikka see kõige olulisem.

Nii siis ongi, et natuke Leninit on minuga ikka veel. Sest kuni me mäletame kedagi, on nad ju elus, eks? Tänase seisuga on ta siis juba 150aastane? Guugel teadis, et sündinud on ta 1870, see teeb ju 150? Matemaatikaga on mul ka natuke kehvad lood olnud. Seda tegi minu eest ema. vahel ka isa, kui ta närv vastu pidas, aga peamiselt ema, aga see on juba üks hoopis teine lugu.

Palju õnne, onu Lenin!

Selle postituse juurde pilti otsides, tegelikult ei saa ma isegi aru, kuidas see lugu nii pikaks sai kasvada, aga noh, selle loo juurde pilti plaanides, mõtlesin, et joonistan ühe tähekese. Kollase. Endale pähe. Punast ei taha.

Siis aga meisterdasime Vancuga söögitegemise ajal mingitest haakivatest värvilistest pallides iguaani ja neid punaseid pallikesi peos veeretades tekkis mõte, et kui teeks ikkagi hoopis punase tähekese ja paneks kaks silma ka sellele pähe. Olekski nagu moodne oktoobrilapse märk valmis.

Nohistasin veidi neid palle vormida ja siis teatas Vanc korraga rõõmsa kilkega mu voolimist vaadates, et emmeeee, miks sa meritähe tegid. Naiss. Eksole. Ma ei viitsinud talle kogu seda segast Lenini-lugu ümber jutustama hakata ja nii tulebki selle postitusega kaasa hoopis meie iguaan, kelle punase triibuga kohevas kehas peidab end laps-Lenini punases tähekeseks olnud meritähe keha ja kelle silmad näevad sel korral läbi iguaani silmade. Maailm on nii suur ja äge küll, et selles rõõmsalt RAHU, AINULT RAHU kuulutada ja teha, mida iganes sa hing ihkad. Eksju!

Koroonapäevik: Kokkuvõte

Kui palju kordi ma alustasin siia kirjutamist. Kui palju kordi kustutasin või jätsin mustandi pooleli ja ootele. Las nad olla. Võib-olla kunagi hiljem.

***

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, veidi hiljem kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates üsna kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Meie elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli ometi ju hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii kuradima haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga ja mida teha siis, kui mind enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi – ühe inimese üks kord min 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Nojah. Film on ka olemas, Treileri järgi tundub täitsa kabe. Äkki ongi.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin veelgi süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Magasin jälle. Õhtupoolikul kordus sama, siis rääkisin me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasin Vancuga Vinni-Puhhi lugusid. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider.selline pisike kribu-krabu. Ja linad.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Te olete vahel jäämäe tippu ikka vilksamas näinud. Sedagi, kuidas ma vägisi oma päevi rõõmsamaks püüan värvida, et neis olla suudaks. Ma oskan seda päris hästi. Muidu olen ma lihtsalt maganud. Magasin kohe nii kaua, et mõni valu muutus isegi kaugemaks. Olin nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda. Lihtsalt olen. Saab, mis saab. Või saab teisiti.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

Sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna.

<3