Month: March 2010

Possu oli maailma kõige ilusam, armsam, targem ja parem koer, keda ma kunagi tundnud olen. Koer, keda varjupaiga tädi mulle yldse loovutada ei tahtnud, väites, et tegemist on agressiivse ja rikutud närvikavaga tapjakoeraga. Aga Possu tahtis minu juurde tulla ja mina tahtsin teda enda juurde. Ma sain temaga eriti lähedaseks siis, kui me koos Tannut ootasime – mina olin 9 kuud siruli maas ja tema lebas mu kõrval ja kuulas ja jälgis, mida poiss minu kõhus tegi. Ja kui Tannu juba olemas oli ja kiiresti kasvama hakkas, siis said nad omavahel ka päriselus ilmatusuurteks sõpradeks. Nende sõprus oli muinasjutt. Minu sõprus Possuga oli samuti muinasjutt…

Möödunud nädalal, yhel ilusal päikselisel kevadpäeval, kui sinitaevas sõudsid harvad pilvepuhmad, läks meie vana ja väsinud Possu yle inimsilmale nähtamatu vikerkaaresilla sinna, kus igavesti noored sõbrad teda juba ees ootasid – koerte taevasse. Meie olime tema juures. Ta jäi rahulikult tuttu ja meie olime väga kurvad ja siis korraga hoppp!! Ja juba lehvitaski ta meile pilve servalt ja kadus siis valge sabatuti välkudes päikesekiirtesse hullama. Tal on seal parem.

Kui olime ta maise keha vana männi alla lumeniiskesse mulda sängitanud, sinna, kus on meie päris oma koerte surnuaed, panime kyynlad põlema ja tulime tuppa ja joonistasime pildi. Joonistasin pildile kõik need koerad, keda mul on olnud au oma elu jooksul tunda ja vähem või rohkem omaks pidada. Kõik need karvased sõbrad, kes on ka Tannule piltide pealt omaks ja tuttvakas saanud. Ikka selleks, et ta teaks, et Possu pole seal yksi ega kurb. Natuke enda jaoks ka.

Selline see on, see minu koerte taevas. Hetkel, mil Possu sinna saabus. Seal ootasid teda ees minu papa koer Epsi, kelle saabumine meie majja oli mu lapspõlve kõige kirkam hetk – vaatasin aknast alla ja seal ta oli – aias sibas mingi pisike must asi 🙂 Ja seal on ka minu elu kõige kurvemate hetkede ainus ja parim sõber kortsukoer Freddy. Ja meie kuldne trio – ilus Cora ehk Cornelia ja mamma tänavalaps Brutus (tegeliku nimega Bruta) ja minu vana rottweiler-mõmm Ats ehk Archey, kes tuli me majja minu 18ndal sünnipäeval. Freddy ja Ats ei tahtnud siin meie juures kuidagi omavahel läbi saada ja sellest annab siiani kinnitust mu ema koeri lahutanud käsi, aga tuleb välja, et seal pool pilvi, on nad kohe parimad sõbrad!

Ja meiega koos elab siin all, maa peal, meie seina- ja lauajalasöödik Aramis, kes on ilmselgelt kõige ogaram rotikas, keda ma iial tundnud olen.

Võibolla saab neist lugudest kord ka raamat.

Krõbedaid konte ja maruvahvaid myrgeldamisi Sulle, Pilvekutsu Possu! Paid kõigile teile, me pilvekoerad! Meie südames elate te igavesti.

Ma pole elu sees nii palju harutanud ja nii palju pingutanud pisikeste nelinurksete lappide valmimise nimel ja samal ajal imetlenud mõne teise tegija imeilusa mustriga kudutykikesi. Kuidas, krt, need kyll mõõtu saadi? Ma ei alustanud ambitsioonikalt, aga täis suurt hakkamist ja arvasin, et peale mõne lihtsama proovilapi kudumist suudan siiski sama tagasihoidliku mustriga asja ajada mõõtu. Tuhkagi! Ma kudusin yht ja sama 3×3 ruudulist lappi kymneid kordi. Vantsuga haiglas olles jäi minust kahtlemata väga käsitöölembene mulje, sest ma muud ei teinudkui kui kudusin igal vabal hetkel lapi viimase reani välja, aga lõnga katkestamise asemel harutasin kõik jälle yles ja alustasin nullist. No tibake targemana. Kuigi see tarkus ja kogemus olid kyll nii visad tulema. Kusjuures kõik see aeg, ka kudumise käigus, võrdlesin ma loodud ridu õiges mõõdus papitykiga.

Aga ma sain valmis paar silma järgi sobivat ruudulist lappi. Yks neist jäi pärast vormimist siiski paremini mõõtu kui teised. Mõtlesin siis, et proovin lihtsat kanaihu. See peaks ju ometi veel lihtsam olema. Lihtne parempidi-vasempidi oli juba enne kehvasti rulli keeranud ja raskendanud konkreetsest võimalikust tulevasest kujust arusaamist ja minu pisikese sydamega lihtsa lapi mõte jäigi sinnapaika. Õnneks oli neid, kes sama mõtte kenasti teostasid. Aga lihtne kanaihu muutus pärast mitut harutamist igavaks. Mõtlesin siis parempidised sydamed sisse pikkida. Aga syda ei tahtnud kuidagi minu jaoks sobivat vormi võtta (joonistasin ma neid sydameid paberile ja arvutasin kuitahes mitu korda) ja nii sai neist rida lapikuid rombe. Aga syda ei andnud mulle rahu ja nii ta rombirea otsa troonile ikkagi ronis. Lapp näis igati mõõdus olevat. Pea oli parem-vaska-parem-vasak lugemisest sassis ja siis sai keset sydant lõng otsa. Lihtsalt muutus peeneks ja katkeski ära. Kudusin lõpuni ja mõtlesin, et kyll ma hiljem nuputan, kuhu ma need otsad kyll peidan. Otste peitmine on minu jaoks alati hirmutav olnud. No äkki jäävad paistma, äkki hargnevad. Ja sedapuhku oli kindel reegel, et ääre sisse ka peita ka ei tohi, no teki yhendamisel võivad need ebasobivalt ette jääda. Aga kuhu peita otsad keset siledat sydant? Egas midagi – kui midagi on kehvasti, siis keera see hoopis tugevuseks. Niisiis nõelusin sydame ja rombide servad läbi ja kujundid pääsesid kohe paremini esile. Ja otsad said kõik peitu. Teiste ilusaid lappe vaadates olin õnnetu, et no kuidas ma nii saamatu olen. Aga jonn on vahel hea asi. Ja pole ma ju ka teab mis kuduinimene. Mõni siin koob suure salli või terve teki nädalas. Yksinda! 😀

Katsetasin veel mustrilisi ja vähem ja rohkem augulisi lappe. Tähtaeg kihutas lähemale. Aga no ei saanud ma neid ilusasti mõõtu või siis vormi. Kyll kiskus lapp kiiva ja jumal teab kuhu. Uurisin teiste lappe. Sees kripeldas yks tunne, aga ma kartsin. Pelgasin, et äkki on liiga teistmoodi, liiga ebatraditsiooniline lähenemine ja et mu idee ei sobi tervikusse, kuigi servad oleksid ju nõetekohased. Sõrmed toimetasid, mõte lendas ja syda värises, et äkki ei sobi kohe yldse, kuigi endal oli hea ja õige tunne, sest mulle meeldis neid lappe kohe väga teha. Kunagi kudusin endale samal viisil yhe kampsuni. See oli mu lemmik aastaid. Kaalusin korra ka projektijuhtidele pildisaatmist, et kas nii võib. Samas kui võib keskelt alustada või nurgast alustada, miks siis ei võiks vabas vormis siit ja sealt kududes? Ja nii ma oma lapikesed valmis tegin. Tõin veel lõngagi juurde, et kui ei sobi, siis teen endale midagi. Ja kaks tavalist lappi olid mul ju ka olemas. Kaks hullu ruutu valmis, tikkusid varrastele veel kaks lappi. Yks traditsiooniline aga seisab poolikult varrastel ja sinna ka jääb. Kuni harutamiseni. Kyll saab sellestki lõngast yks hull omamoodi lapike kord.

Täna viisin lapid isiklikult kohale. Need kaks, mis olid varem valmis ja need kaks, mis olid teistmoodi tehtud. Olin valmis kõigeks. Eelkõige hävitavaks hinnaguks, aga mu neli lappi, nii lihtsad kui hullud, võeti rõõmsalt nurinata vastu. Näis, mis neist saab.

Hullude lappide puhul ei suuda ma isegi ise otsustada, kumb pool mulle rohkem meeldib, kas parem või pahem pool. Parempidisel tuleb erineva koega pind paremini välja. Pahempidisel on ‘suunamuutusest ‘ tingitud ‘laineharjad’ efektsemalt näha.

Samad lapid yhelt ja teiselt poolt:

Arglikest katsetustest jõudsin ma lõpuks ikkagi enda nägu ja tegu lappideni, mille tegemisel oli mul õige tunne ja selle yle on mul paganama hea meel. Sydant peab kuulama. Ja mida tegin ma taas koju jõudes? Õige vastus – haarasin vardad ja kudus taas. Ikka edasi oma 20×20 cm naturaalvalgest Jil-lõngast lapikesi nii nagu sõrmed suunasid ja syda soovis. Näpud sygelevad. Kududa on vahva ja isegi Tannu enam ei kysi, millal ma ometi kord lõpetan. Tahab ise ka kududa hoopis

’Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas sa kahe väikese lapsega yksinda hakkama said,’ ytles mulle mõne aja eest hiljuti esimest korda isaks saanud klassivend. Inimene, kes viimase 20 aasta jooksul olnud mu pysivaim sõber. Teda lapsega tegelemas vaadates (tegelikult kyll ilmse imetluse ja tunnustusega silma nurgast arglikult piiludes) ei osanud ma isegi istuvat seisukohta võtta. Ma ei ole selliseid mehi oma elus eriti kohanud. Ja see, et mees mitte ainult ei ole lepliku moega läbi hammaste naeratades naise kõrval vaid ka mõistab, et naine tõesõna ei logele, maga ega puhka kodus kõik need tunnid, mil nemad varbaid lugemas, tööl ja kohtumistel ja sõpradega väljas ja trennis ja lõnastamas käivad, on veel suurem haruldus. Aga mees, kes saab ASJAST aru ja seda ka tunnistab… selle mehe naisel on roppu moodi vedanud. Ja mul on selle yle nii hirmus hea meel.

Sõbra perelisaga esmakohtumisele minnes uurisin numbreid ja ligikaudseid mõõte, aga puhtmehelikult lõi ta käed kahte lehte laiali ja näitas enda ees mingit ebamäärast pikkust, et no umbes nii suur vist (silma järgi nii umbes meetrine imik äkki hehee), siis ei riskinud ma garderoobis segadust hakata tekitama ja soojenduseks joonistasin lihtsalt yhe mytsikese lõbusamaks

Kuna mu tegelik postitus, mis läks veerema selle postituse esimesest lausest ja mida olen kirjutanud ja muutnud jupikaua juba viimased kuu aega, oli 5 A4 pikk ja puhtast käsitööst ysna kaugel, pigem siis kõigi tegemiste taustsysteemist ja sellest, kuidas ma kahe jõnglasega yksi hakkama sain ja elu lihtsalt helgemaks ehitasin ja joonistasin, siis praakisin julmalt hetkel kogu isikliku jutu välja. Ehk kunagi teine kord ka sellest. Aga teile saan näidata veel kahe värske ilmakodaniku kehakatteid, mis kyll valmisid juba mõni aeg tagasi, aga pole siin väljanäitusel veel käinud.

Pisike piimavampiir kahe kiisuga. Rõõmsa ja mitterõõmsa kassiga.

Ning on yks ehtne eesti poiss. Kilukala ja leivapätsiga ja murumytsiga

Ja nyyd meenus, et mul on veel terve trobikond jõulukinke pildile pyydmata ja virtuaalekspositsiooni lisamata. Need olid tiba teistlaadi joonevedamised. Ehk jõuab veel enne lihavõtteid välgutada