Diabeet T1 ja eriliselt erilised vajadused? – osa 3

Kõigi nende mõtete sees olles, millest ma teile nende vajaduste teemade esimeses kahes postituses juba kirjutasin, meenus mulle veel lugusid. Nii diabeedist kui ka muudest võimalikest haigustest, millega saab elada kvaliteetset elu, kui ka ühiskond elu ja olemist toetab. Kuni need meid ennast ei puuduta, siis on need üsna sellised asjad, millest me võib-olla väga teada ei taha, aga millest meil teada on vaja. Neist asjust on vaja rääkida selleks, et osata märgata ja vajadusel sekkuda või kiiresti abi kutsuda. Nii oluline on sellistest asjadest rääkida neutraalsel foonil, sildistamata, negatiivsusele keskendumata ja samas ka ülevalt ülistamata. Vaja on selgitada ja võimalikult normaliseerida, et teadmatus ja hirmud saaksid asenduda teadmise ja oskustega. Veel enam – pole vaja vaid teada ja teadvustada vaid on vaja ka aktsepteerida. Siis läheb kõik juba paremat rada mööda edasi. 🙂

Täna räägin ma diabeedist. Sa oled arvatavasti kuulnud, et diabeedil on suures plaanis esimene ja teine tüüp? Need on kaks üsna erinevat asja. Teist tüüpi teatakse rohkem, sest sellele tehakse pidevalt ennetustööd ja hoiatatakse, et kui sa nüüd seda või teist ei tee, siis see võib ka sind tabada. Teist tüüpi diabeet on nii öelda elustiilihaigus, kus haigestumine on tulnud pika elu jooksul erinevate põhjuste – vähene liikumisaktiivsus, liiga süsivesikute rikas toit, kehakaalu märgatav tõus jms kokkukõlamisel ja enamasti ei kujuta see endast suurt muud, kui dieedipidamist, liikumist, tabletikeste võtmist ja vahel vähem või rohkem veresuhkrunäitude kontrollimist. Aga mida sa tead esimest tüüpi diabeedist?

Siin on kirjas minu nägemus sellest, mida igaüks meist võiks teada esimest tüüpi diabeedist. Natukenegi sellest! 🙂

***

Kui Vancu eelmisel õppeaastal siin veel tavakoolis käis, oli neil sõprusklassiks sama kooli 5. klass, kellega koos nad mõned korrad uisutamas käisid. Pisemad udjasid jääl ringi nii nagu oskasid. Suuremad sõitsid päris ladusalt. Paar lapsevanemat oli ka kaasa palutud, et aidata lastel uiske siduda. Mina liuglesin vaikselt jäävälja servades ja aitasin pisemaid püsti, kui nende enda jalad kuuletuda ei tahtnud.

Vahepeal korraldasid õpetajad mänge. Müramist, tormamist ja rahmeldamist jagus. Ja siis tuhises see kamp jälle mööda liuvälja laiali, aga kaks suuremat poissi jäid seisma. Üks neist kobas jope serva all ja võttis sealt vilunud liigutusega välja pumba. Insuliinipumba, mis antud juhul lisaväärtusena insuliini manustamise võimalusele lisaks, lubas ka läbi veresuhkru mõõtmise sensori peaaegu reaalajas veresuhkru näite näha. Seda näitab ta hästi, kas väärtus on tõusu või languse teel. Hetk vaikust, mõlemad poisid vaatasid pumpa. Paar sõna ja teine poiss viipas lähima tüdruku suunas. Tüdruk liugles lähemale ja poiss ütles talle midagi.

“Selge, madal on,” nentisin ma mõttes ja jälgisin neid edasi. Tüdruk uisutas kiiresti jääplatsi servale ja võttis seal rippuvast kotist pisikese paki. Selle aja peale olid ka poissi piirdeni jõudnud. Pumbaga poiss nõjatus piirdele ja imes oma smuutipaki sisse ja ajas samal ajal sõbraga rahulikult juttu edasi. Tüdruk tuhises jääl kiiremaid ringe ja põikas vahepeal nende juurest mööda. Õpetaja, kes Vancu klassi õpetajaga keset platsi vestles, registreeris toimunu distantsilt. Ta vaatas poiste poole, ootas ära pilkkontakti ja ajas pöidla küsivalt püsti. Poiss noogutas, õpetaja naeratas ja kumbki jätkas oma tegevusi. Kõik. Poiss kosus ja liikus omas tempos peagi vaikselt ja rõõmsalt edasi.

Meie jäähallis on selline täiesti tavaline uisuplats. Antud hetkel toimub pildil küll poiste hokitrenn ja tol koolipäeval kollaseid piirajaid jääl polnud ehk et siis said nad täie naudinguga liuelda üle suure platsi. Lapsed siblisid igal pool. Minu loo kaks poissi seisid siin ees vasakul all nurgas piirde juures ja õpetaja oli kusagil seal keskel, kus hetkel kaks kollast piirajat keset jääd katkendlikult asuvad:)

Ei mingit paanikat ega tõmblemist, et issand, appi, pea ei tea, mida jalad peavad nüüd tegema. Ei mingit ignoreerimist ja lapse üksijätmist ja samas ka mitte vastandlikku kanaemalikku siblimist ja tormlemist ja kohutavat muretsemist. Ja ei mingit “äkki lähed ikka istud?” või “ehk on parem kui sa jääle ei tule!” – mitte mingit sellist suhtumist. Usaldus ja teadlikkus ja mõistmine olid selle hetke märksõnad. Kõnealune poiss oli sel hetkel 10aastane – siin lähevad lapsed kooli 6selt.

Tugivõrgustik toimis suurepäraselt ja laps sai olla laps, sai olla omadega koos, sõbrad aitasid just sel hetkel ja määral kui oli vaja, täiskasvanu märkas, aga tema sekkumine ja abi osutamine ei olnud sel hetkel vajalik ja kõik sujus. Olukorra tähtsust ei vähendatud ega hinnatud üle.

Minu jaoks oli see hetk, kus ma oleksin tahtnud nii väga toimunu tagasi kerida ja selle normaalse elu normaalsuse üles filmida ja panna seda vaatama ja ideaalis ka mõistma kõiki neid, kes meie koolides ja lasteaedades hoolega pidurit tõmbavad ja diabeediga lapse igapäevase elu normaliseerimist oma hirmude, viitsimatuse ja tahtmatusega takistavad. Kes ignoreerides ja kes üle reageerides ja asjatut draamat tekitades. Jaa, muidugi on vastupidiseid, häid, isegi imelisi näiteid ka meil, aga iga halb näide on kahjuks mitme eest ja neid ikka tuleb ette.

***

See teema läheb mulle väga korda, sest veel paar aastat tagasi kuulusin ma laste diabeediõena meeskonda, kes esimest tüüpi diabeediga laste tugiisikuid haridusasutustes koolitamas käis. Meie kõige püham eesmärk vajaliku info ja teadmiste-oskuste edastamise taustal, oli toetada peresid ja koole-lasteaedu lapsele turvalise ja toimiva tugisvõrgustiku loomisel. Meist vist keegi ei tea, kui paljud diabeediga lapsed on oma eluks hädavajalike toimingutega üksinda koolid läbi käinud. Salaja vetsus mõõtmas, söömas ja süstimas käinud. “Appi, mingi narkar või hälvik oled või?” Lapsed ei oska selliseid asju mõista, kui nad ei tea ja neil puudub kogemus. Ega täiskasvanudki alati oska…

Lisaks õpetajatele ja tugipersonalile vajaliku teabe edastamisele, arutasime me enamasti koos vanematega (harvem ilma vanemateta) koolis või lasteaias läbi lapse vajadused ja pere ootused, soovid ja hirmud. See oli väga oluline osa, et last ümbritsevad täiskasvanud mõistaksid reaalset olukorda ja oskaksid adekvaatselt reageerida. Sama oluline, kui õpetajate koolitamine, nendega vestlemine, toetamine ja toimivate turvaliste lahenduste leidmine, oli ja on rääkida ka diabeediga lapse rühma-, klassi- ja koolikaaslastega. Nii nagu tuleb rääkida astmast ja epilepsiast ja allergiast jms. Mitte ükski neist diagnoosidest või probleemidest ei ole häbiasi ja valehäbist sellise info varjamine on kurjast. Kõigi suhtes, nii lapse enda, tema kaaslaste kui ka õpetajate, abiliste ja kooliõe suhtes. Diabeet ei ole jalaseen, mida saab salaja soki sisse peita ja võib-olla ei saagi sellest mitte kunagi mitte keegi teada ja see ei puutugi neisse. Kusjuures jalaseen on nakkav, aga diabeet pole.

Ma olen väga veendunud, et olgu see nii ebamugav kui tahes, neist asjust peab rääkima ka last ümbritsevatele lastele. Ikka selleks, et neile olukorda vähemalt selgitada ja hirme maandada. Mitte läbi teadmistega karistamise, hirmu ja hirmutamise, et kui see laps end ei süsti, siis ta sureb maha, vaid neutraalselt ja läbi eakohaste selgituste ja näidete. Teadmisest, et aga minu vanaemal on ka diabeet ja tema küll ei pea ennast süstima, tuleb minna jupp maad tagasi täiesti tavalise elu ja olemise juurde.

Vastutustundetu on jätta rääkimata asjadest, mis on olulised ja võivad ühel hetkel päästa kellegi elu. Rääkimata sellest, kui palju hingetraumasid saab ennetada sellega, kui asjadest on räägitud. Meie ülesanne on õpetada lastele (vahel veel ka täiskasvanutele) mitte hirmu tundma vastutuse võtmise ees. Jah, alati on neid, kel on mingi isiklik teema, antud juhul siis näiteks verehirm, nõelahirm, milline iganes teine reaalne hirm ja ehk ta tõesti ei saa aidata mõnes konkreetses küsimuses, aga kindlasti on ka temal oma tugevused, millega ta saab abiks ja toeks olla. Abi kutsuda? Kommi või mahla tuua? Või hoopis kogu tegevust koordineerida? Kui on olemas teadlikkus ja aktsepteerimine, siis saab üles ehitada tugivõrgustiku just oma toimise tugevuses ja seda meil ju vaja ongi. 🙂

Nii, ja kuidas ja mida siis lastele (ka kõigile teistele) rääkida ja näidata, et nad paremini mõistaksid?

***

Kõige olulisem on laduda vundament ja panna inimesed, nii suured kui väiksed, mõistma, et diabeediga laps on nagu laps ikka. Ta on nagu kõik teie, oma rõõmude ja muredega, soovide, jauramiste, väsimiste, lemmikute ja unistustega. Kuigi diabeet on lahutamatu osa tema elust, siis pole see haigus see, mis määrab ära tema identiteedi.

Näide elust. Ühel päeval oma ajutise elupaiga tuppa astudes, ootas mind seal ees mitte ainult aknalaual kõõluv Vancu.

Mitu poissi on sel udusel pildil? Kuus, eksole. Mitmel neist on diabeet? Pole aimugi, sest väliselt ei saa seda hetkel kuidagi kinnitada või ümber lükata. Et te ei arvaks, et ma praegu niisama naljatan teiega, siis antud pildil on kolm poissi ilma ja kolm koos diabeediga. Oskate te vahet teha? Ei oska ja ei peagi oskama, sest tegelikult polegi see antud hetke isegi oluline. Sõber on su sõber hoopis muude väärtuste pärast, kui seda on su silma- või nahavärv, diagnoos või mõni muu iseärasus. Ja iga laps on enne kõike ikka laps ja see ei tohi meil mitte kunagi meelest minna. 🙂

***

Ja siis kerkivad vundamendile müürid – meil kõigil on omad väikesed kiiksud ja kriimud ja vahel ka looduse viperustest tekkinud apsakad. Kellel suuremad, kellel pisemad. Mõnel on ehk suur sünnimärk või nina natuke viltu või pole tal enam kurgumandleid või pimesoolt, sest see jäi haigeks ja tuli eemaldada ja seda kinnitab kõhul pisike arm, mida kehalise tunnis riideid vahetades märgata võib. Pimesooleta saab väga hästi elada. Või on mõni luu murdunud olnud või on ta õnnetuse läbi sõrme kaotanud või saab liikuda ainult ratastoolis. Mõnel on prillid, et paremini näha või kuuldeaparaat, et paremini kuulda. Selles pole ju midagi imelikku? Nende asjadega, mis välja paistavad, oleme me rohkem harjunud. Mõnel on süda või kopsud nõrgemad, mõnel on allergia ja mõnel on ka mõni mutter veidi valesse kohta ekslikult kinnitatud. Te ju oskate veel pakkude erinevaid võimalusi, mis kõik võib meil veidi viltu või isemoodi olla?

Lahendus? Enamasti polegi vaja midagi teha, kõik on lihtsalt nii nagu on. Mõnel väga raskel ja kurval puhul ei aita miski ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Väga sageli on terviseprobleemide puhul abi teraapiast, operatsioonist, abivahenditest ja ravimitest. Vahel on neid vaja vaid mõnda aega, vahel terve ülejäänud elu. Neist asjust rääkimine ei ole ju nii keeruline?

***

Elu esimest tüüpi diabeediga on täiesti võimalik.

Mida see haigus endast kujutab? Nii, nüüd kindlustame müürid, akna- ja ukseavad.

Mõne inimesega juhtub nii, et loodus on seni veel teadmata põhjusel otsustanud mängida vingerpussi ja viinud rivist välja tema pankrease. Pankreas ehk kõhunääre on meil kõigil olemas ja ta asub meie kõhus. Ta on suurem ja palju tähtsam kui pimesool. Igal organil on meie kehas oma ülesanne. Nii nagu kopsud hingavad ja süda pumpab verd ja magu töötleb toitu, nii on pankrease oluline ülesanne hoida keha veresuhkru tase tasakaalus – seda kontrollida ja reguleerida. Kui pankreas on rikki läinud, siis teda remontida ei saa ja meil tuleb tema töö ise ära teha. See tähendab seda, et diabeediga inimese veresuhkru näite tuleb regulaarselt ja vastavalt vajadusele tuleb kontrollida ja sellele vastavalt tegutseda. Ei kõla ju tegelikult üldse hirmsalt?

Kui pankreas toimib tõrgeteta, siis sa isegi ei tea, et ta sul olemas on ja siis võid sa vahel süüa nii palju kui sisse mahub, ja maiustada nii nagu süda lustib. No kohe kasvõi nii, et enam liigutada ei jaksa ja süda hakkab läikima. Ja samas võid sa olla söömata nii kaua, et näljast lõpuks kasvõi muru oled valmis näksima, peaasi, et midagi natuke hamba alla saaks. Ja sa võid joosta ära maratoni, ilma, et sa pärast seda vaid suurt väsimust ja rõõmu tunneksid. Kui sul on diabeet, siis võid sa elada täiesti tavalist elu – võid süüa oma lemmiksööke ja kui sa kõvasti trenni teed ja vajalikud vahepalad käepärast hoiad, siis võid sa ka maratoni joosta ja isegi sukelduda ja langevarjuga hüpata ja Euroopast Aafrikasse ujuda. Ainus asi, mida sa pead kindlasti lisaks tegema, on oma veresuhkru taseme jälgimine ja selle tasakaalustamine – kui see on liiga madal, siis seda tõstma vajaliku normi piires ja kui sa plaanid süüa või veresuhkru tase on juba liiga kõrge, siis seda langetama.

See suhkrutasakaalu hoidmine on umbes nagu autosõit! Kuigi tee on ehk auklik ja sa pead natuke tiira-taara liikuma ja rooliga mängima, et ennast ja autot kaitsta ja mitte igast august läbi sõita, siis sõidad sa ikka ju ohutult tee piires. Vahel sõidad sa üsna tihedas udus, aga teel püsimine on oluline. Kui sa suure kaarega paremale ja vasakule üle heinamaa ja metsa ja läbi kraavi ja tiigi ja üle kivide paarutaksid, siis läheks auto katki ja avariid oleks kiired tulema. Kuniks auto ühel hetkel enam grammigi ei liigu. Ehk siis tähtis on hoida ennast, autot ja püsida liikumises. Mida kindlamalt teel püsid, seda parem.

Kuidas hoida auto paremini teel? Või siis, kuidas hoida veresuhkru näidud võimalikult vajaliku normi piires?

Iga laps ja inimene ja tema diabeedidiagnoos ja konkreetsed vajadused on erinevad. Ei ole ühte kindlat graafikut, skeemi ja süsteemi, mis sobiks kõigile. Tundub keeruline? Tegelikult pead sa meeles pidama kaht kõige olulisemat asja veresuhkru tasakaalu hoidmise juures:

***

Esiteks ei tohi sa olla pikalt söömata. Miks? Sest siis langeb su veresuhkru tase liiga madalaks ja kui sa samal ajal veel ka tegutsed ja ringi rassid, siis võib sul väga äkki ja kiiresti paha hakata ja isegi minestus võib peale tulla ja siis on juba kohe ruttu kiiremat abi vaja. Aga seda saab vältida! Hea on see, et enamus diabeediga lapsi ja nende lähedasi tunneb, aimab ja teab ise, millal veresuhkru tase liiga madalaks kipub muutuma ja siis pole muud, kui veidi rahulikumalt võtta ja süüa. Vahel on vaja ka kiiresti mõni süsivesikuterikas amps võtta. Sel hetkel, kui suhkrunäit on juba liiga madal või sinna poole teel, on alati hea, kui keegi on lähedal. Kui söögivaru asub eemal, siis on hea, kui keegi vajadusel toob glükoosikommi või mahlajoogi või söögipala ise kohale. See amps on mõnel hetkel kiiresti ja kohe väga-väga vajalik ja pole mõistlik lasta lapsel minna üksinda eemalt oma vajalikku suutäit otsima. See pole asi, millega kannatab oodata tund aega lõunapausini või veel vähem kuniks laps lõpuks koju jõuab. Seda on oluline meeles pidada, et see ei ole naljaasi ja mingi tujude näitamise koht.

Kui veresuhkru tase on madalaks läinud, siis on kehas juba häire ja seda vahepala on tal vaja nüüd ja kohe selleks, et suhkrutaset kehas tõsta. No ikka selleks, et auto teel püsiks ja kraavi ei põrutaks, eks. Ja kuigi koolis on reeglid, et tunni ajal ei tohi süüa ning kommi ja muid mõnusaid maiustusi ei tohi ehk üldse kooli kaasa võtta, siis muidugi teab neid reegleid ka diabeediga laps. Iga laps ju teab. Ta ei pista seda kommi vaikselt endale põske seepärast, et ta hirmsasti maiustad tahaks ja ennast taltsutada ei suuda või veel vähem selle pärast, et teisi narritada ja kadedaks ajada. Pigem ta ehk isegi pelgab midagi sedasi süüa, sest ei taha kellelegi ebamugavust valmistada ja see on just see koht, kus ta vajabki meie kõigi mõistmist ja tuge, et ta julgeks ja toimetaks oma toimetamised kenasti ära. Siis läheb ju päev kenasti edasi jälle. Ja nii hea on, kui keegi on seltsiks, toetab ja mõistab. Lihtsalt on olemas.

Kui suhkurutase on vahepeal liiga madalaks kippunud, siis klassiruumis on õpetaja ja klassikaaslased lähedal, aga ka vahetunnis ja kehalise tunnis ja koduteel on palju toredam ja ka julgem kellegagi koos olla, kui üksi istuda ja oodata, millal suhkrutase vajaliku tasemeni tõuseb. Õpetajat on enamasti vaid üks, aga lapsi on ju palju. 🙂

***

Teine oluline asi diabeediga inimese elus on see, et ta peab vaatama, mida ta suhu pistab ja arvutama kokku söödava toidu süsivesikud. See on alguses üks paras pähkel isegi lapse vanematele, aga see saab kiiresti selgeks ning see oskus arvestada ja arvutada on elus igal juhul üks hea ja kasulik oskus. Iga amps on arvel ja tõstab veresuhkru taset. No kui ta just puhast jääd ei näri ja ainult vett ei joo, sest siis võib suhkru tase veres isegi langeda. Jäätisega ja mahlajääga on aga sootuks teised lood. Kuigi ta peab arvutama ja arvestama, siis ei tähenda see, et ta süüa ei tohi – sööma peab ja süüa on mõnus.

Ühe hea isuga poisi lõunasöök. Diabeet pole takistus toitu nautida 🙂

Söödava toidu süsivesikuid on diabeedi puhul vaja teada selleks, et söömisest talle kasu oleks ja see talle kahju ei teeks. Söömine tõstab veresuhkru taset. Kuna pankreas ise oma elutähtsat tööd, veresuhkru tasakaalus hoidmist, teha ei saa, siis on vaja teada aidata. Seepärast on vaja enne söömist kehasse väljaspoolt viia ainet, mis aitab veresuhkru tasemel mitte tõusta (autol püsida teel) või vajadusel seda ka alandada (et kraavist või võsast uuesti turvalisele teele pääseda). Selle aine nimi on insuliin ja ta aitab organismil söödud toiduga ohutult toime tulla nii, et veresuhkru tase ei tõuse liiga kõrgeks. Diabeediga inimene ei saa ilma insuliinita elada. No umbes nii nagu ükski inimene ei saa elada ilma veeta.

No kujutage ette, et teil ei tule kodus kraanist enam vett. Kohe üldse ei tule ega hakka enam mitte kunagi tulema ka. Aga kodu on teile väga kallis, te viibite seal enamuse oma elust ja seda kodu vahetada ei ole teil võimalik. Vett on aga vaja. Ega elu seepärast seisma siis jää. Vett saab tuua naabri juurest või poest või vedada aknast sisse ajutise voolikuga. Elu-oluga peab veidi rohkem arvestama, vahel on ka üsna ebamugav, pood on kinni ja naabrit pole kodus ja toru on umbes, ja siis tuleb minna kaugemalt tanklast seda vett tooma. Mingi sobiva lahenduse leiab ikka ja hakkama saab igal juhul. Samamoodi on diabeedi puhul kehal vaja lisaks veele ka insuliini. No nagu autol on vaja bensiinile või diiselkütusele lisaks õli. Ilma ei saa. Kui vaja, tuleb lisada.

Kui suhkrutase on natuke liiga kõrge, siis sellest ei pruugi inimene ise kohe aru saadagi, aga insuliini vajab tema keha sellegi poolest. Liiga sage kõrgenenud suhkrutase veres kahjustab aja jooksul kogu keha, sest ta kulutab ja koormab organismi asjata. Ilma õlita lendab ju ka auto mootor vastu taevast. Kui veresuhkru tase väga kõrgeks läheb, siis hakkab väga paha ja ta võib isegi oksendama hakata. Selline oksendaminine ei ole nakkav, sest see on tingitud hoopis keha mürgistumisest. Sel juhul on ka vaja kiiret kõrvalist abi, aga seda juhtub õnneks harva. Oluline on arvutada söödava toidu süsivesikute koguseid, füüsilist aktiivsust ja vajadusel muid olulisi tegureid ja manustada vajalik kogus insuliini. No ikka seesama autoga teel püsimise jutt, eksju – ideaalne on hoida veresuhkru tase võimalikult normi piires.

Üks asi tuli mul praegu veel meelde, et kui koolis või lasteaias on kellelegi sünnipäev ja jagatakse kooke ja komme, siis pole üldse põhjust kurvastada, kui diabeediga laps sellest keeldub või seda kohe innukalt sööma ei asu või kommi- koogitüki hoopis kotti pistab ja koju viib. See ei tähenda, et tal ei ole hea meel või talle ei maitse. Vahel ootab ta ehk lihtsalt söögiaega, et sünnipäeva-söök magustoiduna süüa, siis on ka lihtsam korraga vajalikke insuliinikoguseid arvutada. Ja vahel on ka vanematel lapsega lihtsalt selline kokkulepe. Selles pole ju midagi halba, eks? 🙂

Kurb on hoopis see, kui kellegi on sünnipäev ja siis teised lapsed haletsevad seal kõrval, et no sulle ma ei tohi kooki ja morssi vist pakkuda, sest selle sees on suhkur ja sa ju ei tohi magusaid asju süüa, sest sul on diabeet… Diabeediga laps teab suurepäraselt, mida ta tohib ja mida ta ei tohi süüa ja millal ja kuidas ta seda tohib teha. Kindlasti ei vaja ta negatiivset tähelepanu. Isegi juhul, kui kogu kollektiiv tema tervisliku seisundiga on kursis, siis pole kellelgi vaja talle loenguid pidada ja näpuga näidata, mida ta teha tohib ja mida mitte. Selline suhtumine ja käitumine teeks haiget meile kõigile ju.

Ja ühe teise diabeediga poisi unelmate eine – vahel võib ka nii, kui arvutused kenasti paigas on 🙂

***

Nii, mis on selle ravimi nimi, mis aitab kõrget veresuhkru taset alandada?

Insuliin!

Kui tore ja lihtne ja mõnus oleks, kui insuliini saaks suu kaudu tablettide või tilkadena sisse võtta või kreemina nahale määrida. Kahjuks pole see aga võimalik ja ainus võimalik viis insuliini meie kehasse viia on otse läbi naha. Mõned diabeediga lapsed süstivad ennast, mõned kasutavad insuliinipumba abi, kus ravim liigub läbi naha kehasse läbi imepeenikese toru, mis on enamasti plaastriga kõhu või pepu või käe-jala ülaosa külge kinnitatud. Ja ei, nad ei ole narkomaanid, nende keha ei nõua seda ravimit mõnutunde saavutamiseks vaid selleks, et keha ei saa ilma insuliinita lihtsalt toimida.

Tänud jalaomanikule toreda illustreeriva pildi eest 🙂

Aga äkki saaks kuidagi lihtsamalt või ilma torkimata? Uskuge mind, kui nad vaid saaksid, siis ei tahaks neist keegi ennast torkida, aga muud moodi ei saa. Vähemalt veel mitte. Aga keha vajab insuliini ja ta vajab seda teatud hetkedel nüüd ja kohe. Sellega mängida ei tohi, et noh, küll ma tunni aja pärast teen selle süsti või ma täna üldse ei viitsi ega taha ennast torkida ja jätan süsti hoopis vahele. Mis siis ikkagi juhtub?

Just, suhkrutase võib väga ohtlikult kõrgeks minna. Nii nagu kopsud ei saa olla hingamata, sest keha hapnikuvaru saab otsa ja süda ei saa olla tuksumata, sest siis ei liiguks veri meie kehas ringi ja kõik saavad ju aru, et sellel on kiiresti väga kurvad tagajärjed. Vaat just sel samal põhjusel, et meie keha vajab ilmtingimata ka kütet ehk sööki ja muud lahendust ei ole, peab diabeedi puhul vastavalt vajadusele läbi oma naha kehasse ka insuliini saatma, et keha saaks tublist toimida ja terve püsida. Just nimelt terve, sest kuigi pankreas on oma eluks vajaliku tegevuse lõpetanud, siis on diabeediga laps haige ikka siis, kui ta lihtsalt haigeks jääb. No ma mõtlen seda, kui ta kusagilt mõne viiruse või nakkuse üles korjab või haiget saab. Ta on haige siis, kui tal on mups või punetised või lihtsalt nohu või köha või kõrv valutab või varavas on katki või tal on palavik ja paha olla. Haige on ta muidugi ka siis, kui tema veresuhkrunäidud vahel päris käest ära lähevad ja ta haigeks teevad. Aga kõigist neist olukordadest saab enamasti hoole ja armastuse, aja ja ravimitega terveks.

Ahjaa, see ka veel, et diabeet ei ole nakkav ja lapse pankreas ei jäänud haigeks kommide-krõpsude söömisest ja limonaadi liigjoomisest. Ja insuliini ei saa igaks juhuks rohkem ette süstida, et oleks järgmiseks korraks juba varuks. Kahjuks need asjad nii ei käi ja kui kehasse liiga palju insuliini viia siis juhtub mis? Just. Veresuhkru tase võib tahtmatult liiga madalale langeda ja see on veel ohtlikum kui kõrged näidud. Muidugi on seda vaja vältida, aga kui see ikkagi juhtunud on, siis mida peab olukorra tasakaalustamiseks tegema? No et ikka autoga teel püsida? Midagi sööma, just!

***

Hmm, meie teadmiste kindlusel ongi katus juba peaaegu peal, aga midagi olulist oli veel… Õigus! Üks väga oluline ja võib-olla isegi kõige inimlikult hirmutavam teema on veel rääkimata, sest sellega on meil ka endal enamasti isiklikud kogemused. Veresuhkru mõõtmine!

Kui sellest insuliini asjast veel saab aru et seda on eluks vaja, siis milleks on vaja enda sõrmeotsi kogu aeg verele torkida?

Vastik teema? Teil on kindlasti näpu otsast vereanalüüse võetud, eks? Ja te kardate seda? Ma tean, et vahel on see kohutav ja jubevalus. Kõige pealt see torge, mis läheks nagu luuni välja ja see auk immitseb verd mõnikord veel päris tükk aega. Vahel polegi see lihtsalt auk vaid kolmnurkne haav. Ja vahel torgatakse auk pika nõelaga nii sügavale ja see on nii kohutav. Ja veel hullem on see hirmus surumine ja pressimine, kui need totaalsed vampiirid oma analüüsiks vajalikku normkogust täis püüavad pigistada? Ma tean, et see on vahel kohe eriti valus ja vastik. Olen minagi seda omal nahal tundnud.

Ja nüüd te küsite, et kuidas saab keegi midagi sellist endale teha pidevalt ja mitu korda päevas? No et kas ta on mingi hull rets ja naudib seda? Mida nende sõrmed asjast arvavad? Need on juba täiesti tundetud sõelapõhjad? Brrr…

Aga teate – olete te märganud, et vist ükski närv diabeediga lapse kehas ei liigu, kui ta endale sipsti ühe pastaka moodi asjaga augu näppu torkab ja glükomeetri abil vere suhkrutaseme teada saab? Mitte seepärast, et ta tundetu on või seda kõike naudiks, vaid seepärast, et torge toimub imepeenikese sirgelt liikuva nõelaga väga kiiresti ja see protseduur on tõepoolest enamasti praktiliselt valutu. Mis mõttes tuleb veri naha seest välja valutult? Täiesti võimalik, sest need vahendid, mis diabeedi kontrolli all hoidmiseks leiutatud on, on disainitud ja täiendatud aegade jooksul just diabeediga inimeste otseseid vajadusi arvesse võttes. Uskuge mind, seda perearsti-analüüsi veristamise vahendit pelgab ka iga diabeediga laps ja tema isa. Ehk isegi veel enam, kuna nad teavad, et vere saab sõrmest kätte ka palju pisema augu ja valuga. Tehnikaid selleks, kuidas on valutum ja lihtsam, teavad diabeediga lapsed sageli üsna hästi ja oskavad teilegi soovitada, kuidas järgmine kord ehk veidi leebemalt pääseda.

Või on torkamisest hullem see, et kusagil on verd? Kuna see kogus verd, mida on vaja veresuhkru taseme teada saamiseks on tänapäeval nii imetilluke ja kaob kiiresti mõõtevahendi sisse, siis äkki on lihtsam, kui te ei mõtle torkamisele, mis kõlab valusalt ja verele ja analüüsidele, mis ka valu ja hirmuga seostuvad, vaid nimetate seda näiteks täpi tegemiseks? Sest piisabki ju vaid täpist, et vajalikud andmed teada saada. Enamasti ei jää see täpitegemise koht isegi immitsema. See täpp on üks tubli ja tragi tegelane. Tahate, teeme teiega ka proovi? Käed puhtaks ja igal ühele personaalsed vahendid! Olgu see vahetatav täpinõel nii imepeenike kui tahes, sõbraga seda jagada ei tohi 🙂

***

Üks asi veel. Ennist rääkimata, mis on vahet süsteravil ja insuliinipumbal?

Ravim on sisuliselt sama. Süstimisel tuleb iga kord ravimit manustades ennast eraldi torkida, pumbaga on vaja vaid teatud aja tagant välja vahetada kanüül ehk torkimisi on palju vähem. Mõnele tõesti ei sobi elu pumbaga, aga rohkem on neid, kellele sobib, aga see pole võimalik. Pumbaravi annab elule juurde mugavust ja vabadust ehk kvaliteeti. See pole edevuse asi vaid eluks hädavakalike toimingute koormuse vähendamine ja parema kontrolli hoidmine ja ülevaate omamine pikas persektiivis. Panite te tähele, et minu loo alguses vaatas too uisupoiss ka oma veresuhkru väärtust pumbalt? Just, pumpadel on olemas ka lisafunktisoon, mille abil saab pidevalt jälgida veresuhkru taset organismis. See ei päästa küll täielikult sõrme täpitamisest, aga täpitada tuleb palju vähem ja nii saab hell nahk rohkem puhkust.

Pumbaravi on küll tarvikute seisukohast kallim kui süsteravi, aga selle nimel tasub pingutada ja pingitatakse ka Eestis väga. No et ikka veel rohkematel lastel oleks see võimalus. Oleks võimalus ühelegi hirmkallile pumbale koos lisavidinatega. Tegelikult oleks palju julgem, kui lapsel oleks olemas ka varupump. Kui su auto ühel hommikul ei käivitu, siis sa tellid takso, saad asendusauto või liikled ühistrasnpordiga või jala, eks? Aga kui su üks ja ainus insuliinipump ei tööta, ütleb üles või läheb katki? Siis tuleb varupumba puudumisel tagasi süsteravile minna vähemalt ajutiselt. Kui laps on kord aga juba pumbaga kohanenud, siis süstimine pole kindlasti see, mida ta sooviks või igatseks. Kui pump läheb rikki või katki, siis võib kogu pere elu end pea peale pöörata.

Selle ühe ja ainsa pumbaga seotud hirm on üks peamisi põhjuseid, miks kõik diabeediga laste vanemad alati rõõmust ei hüppa, et näe, meil on pump, nüüd saab laps teha ju kõike. Saabki, aga uus hirm selle ees, kui see elutähtis aparaat enam koostööd ei tee, on (eriti alguses) üsna piirav ja paneb vanema vahel ikkagi keelama lapsel osaleda suusa- või uisutunnis, käia õuetunni ajal kelgutamas, mürada ja joosta, batuudil hüpata ja ujuda. Nad ei julge riskida. See on mõistetav, aga see piirab lapse võimalusi olla täiesti tavaline laps nagu ta loodud on. Vahel on ka õpetajad need, kes ei taha vastutada ja riskida ja leiavad mugavamad teed lapse piiramiseks: “kuule ole hea, oota sa siin, kuni teised keksu ja kulli mängivad” ja nutikamad pööravad selle nii, et “ole hea, tule aita mul seda või seda teha”. Ma mõistan seda hirmu, ja alguses asjaga harjumise ajal on see täiesti normaalne, aga veel enam mõistan ma seda, et pikas perspektiivis tahab laps olla lihtsalt laps ja meie asi on seda talle võimalusel kindlasti võimaldada.

***

Koolitusi ja vestlusringe haridusasutusele läbi viies, põrkusime me vahel üsna suure mõistmatuse ja hirmudega. Vahel kahjuks ka viitsimatusega. Arusaadav, et vanem ei saa oma last rahuliku südamega lasteaeda või kooli saata, kui isegi tema õpetaja ei mõista, mida kujutab endast elu esimest tüüpi diabeediga. Kui lapse seisund vähegi kontrolli all püsib ja näidud ettearvamatult ameerika mägesid ei joonista, siis tegelikult polegi õpetajal vaja muud teha ja teada, kuidas last vaid toetada ja olenevalt lapsest ja kokkulepetest aidata tal registreerida näit, arvutada süsivesikuid ja insuliinikoguseid ehk olukorrast lähtuvalt siis toimetada vastavalt edasi või mitte. Kõik põhineb raviskeemil ja kokkulepetel ja koostööl. Need reeglid ei ole raketiteadus ja üsna sageli saavad lapsed ka ise enda jälgimise ja arvutamisega omapead hakkama, aga juba puhtalt turvakaalutlustel on oluline, et on olemas keegi, kes mõistab, toetab, aitab ja on vajadusel vahelüli kodu või kiirabi vahel, kui see äärmuslikul juhul peaks vajalikuks osutuma. Teiseks on äärmiselt oluline lapsele suhtumise läbi edasi anda tunne, et tema vajadused ei ole kuidagi tülikad ja eriliselt erilisemad ja ta on oodatud ja hoitud ja hoolitud laps nagu kõik teised lapsed just oma vajaduste ja väikeste erinevuste ja eripäradega. Laps ise ei tohi selles suures hirmude maailmas, kus vanemal on oma mured ja hirmud ja õpetajal omad, kaotsi minna.

Mis mind selle teema juures eriliselt ärritas ja kurvaks tegi, oli see, kui kooli poolt tuli signaal, et me ei tohiks NENDE teemadega teisi lapsi häirida ja hirmutada. Seda ikka juhtus. Vahel arvasid nii ka lapse vanemad, et on parem, kui lapse klassikaaslased asjast midagi et teaks. Vanemate hirmust saan ma aru, nad ei taha liigselt tähelepanu, just negatiivset ja imelikku ja lahtirääkimata veidrat tähelepanu oma lapsele. No et ehk on lapsel nii lihtsam ja teda ei hakata vältima ja mingiks imelikuks siis pidama, kui ei teata, mis on asja taga. Ja kui kõigest sellest nii palju ei räägita, siis ehk teema vaibub ja ununeb. See on vanema soov kaitsta oma last. Seesugune peitmine, varjamine ja enese petmine lapsele kasu ei too ja jääb vaid loota, et ajas ehk mõistavad seda kõik osapooled ja lahendavad olukorra sobivalt. Muidugi ma mõistan, et mõni laps on eraklikum ja pelgab või pole veel ka ise oma olukorrast täpselt aru saanud ja ta soovikski omaette nohistades asjadega kiiresti toime tulla. Seda tuleb mõista ja toetada ja talle seda võimaldada, aga see ei tähenda, et teda ümbritsevatel lastel ei peaks olema teadmisi ega oskusi, mis ühel hetkel võivad otsustavaks saada.

***

Meil, koolitajatel, oli ja on see valmisolek vestlusringi ja koolituse läbiviimiseks alati ka endal, aga igati soositud on ka see, kui lapsel, tema perel, lähedastel ja/või õpetajal eraldi või üheskoos selle ettevõtmise läbiviimiseks soovi ja pealehakkamist jagub. Meie osa selles on toetamine ja julgustamine ja nõu ja jõuga abistamine, kui seda soovitakse.

Olenevalt vanuserühmast ja seltskonnast saab neid lugusid lihtsustatumalt või põhjalikumalt rääkida. Nii oluline on hirmu ja vastikuse maandamine. Ikka selleks, et diabeediga lapsel oleks lasteaias, koolis, kodu- ja kooliteel, sõbra juures külas, trennis, hobiringis ja igal pool mujal võimalikult tore ja turvaline käia ja ta ei peaks häbenema enda eluks vajalikke toiminguid. Kui teised lapsed õpivad, jooksevad, söövad, käivad vetsus, pesevad käsi, võimlevad ja teevad kõike seda, mida lapsed koolis ikka teevad, siis diabeediga laps teeb vastavalt ensetundele kõiki neid samu asju enamasti täpselt samamoodi pluss veresuhkru mõõtmine ja selle tasakaalus hoidmine. Ongi kogu see suur erinevus. Aga kas ka erilisus? Muidugi on iga laps erinev ja päevad pole vennad ja laps kasvab ja muutub ja kõikvõimalikud tagasilöögid ja probleemid võivad elu jooksul ette tulla, aga kui elu ja asjad sujuvad loomulikult, (ja auto püsib enamvähem kenasti teel), siis pole selles kõiges kellegi jaoks midagi eriliselt erilist, vaid see ongi täiesti tavaline elu.

Haridusasutuste koolitamiste juures oli lastega rääkimise ja neile selgitamise vajaduse tähtsuse edasi andmine alati väga oluline.  Lapse sõprades ja kaaslastes teatud mõttes toetusmeeskonda näha, on lapsele ja tervele klassile, koolile ja kokkuvõttes kogu ühiskonnale parim. Õpetajat on üks, lapsi on mitu, eks? Ja kui oma turvaline õpetaja jääb haigeks ja asendusõpetaja endas väga kindel pole, ka siis on hea, kui klassikaaslastel on olemas esmased teadmised ja oskused vajadusel aidata. Lisaks on lastel ju sageli ka ühine kodu- ja koolitee, muud kohtumised ja väljaskäimised, huviringid ja trennid. Hirmu tundmise ja segaduse asemel peavad nad teadma kõiki neid asju, mis aitavad neil toime tulla iseenda mõtete ja tunnetega ning aidata neil vajadusel tegutseda võimalikul parimal viisil. Lastele ei ole vaja rääkida elust diabeediga niisama jutu jätkuks ja möödaminnes, et saaks linnukese kirja ja asja kaelast ära. Tuima näoga fakte pritsides ei jõua kaugele ja sellise loengu võib vabalt ka ära jätta, sest kasu asemel teeb see pigem kahju.

***

Kõige olulisem sellistest asjadest rääkimise juures ongi see, MIDA ja KUIDAS rääkida. Oluline on tõepoolest selgitada olulisi asju ilma asjatuid hirme ja õudusi tekitamata. On reeglid ja on möödapääsmatud vajadused ja nendega tuleb õigel hetkel tegelda. Teemade vältimine ei vii mitte kedagi edasi ja ma usun, et te nõustute, et mitte keegi meist ei taha kuulda lugusid sellest, kuidas diabeediga laps madala veresuhkru tõttu vetsukabiinis või staadioni teises otsas teadvuse kaotas ja selleks täiesti ette valmistamata lapsed paanikas lihtsalt minema jooksid ega taibanud isegi abi kutsuda. Mõistate?

Diabeediga toimetamine ei tohi olla vaid lapse taak ja kohustus. Ei kodus ega koolis ega kusagil mujal. Ta ei tohi jääda oma olukorraga üksinda. Mõistagi pole selle kõige ümber vaja ka mingit palagani korraldada, aga alguse elevus ja segadus nii kodus kui ka klassiruumis on arusaadavad ja need mööduvad ajas ning ideaalis tuleb asemele teadlikkus, oskus näha ja märgata ning vilumus tegutseda. Nii nagu ei tohiks kodus jääda üks vanem diabeediga lapsega vaid omapead toimetama nii, et keegi teine asjadest ettekujutust ei oma, siis teatud mõistliku aja möödudes peaks eitus, hirmud ja ebakindlus muutuma üheks mõnusaks ja hästitoimivaks meeskonnatööks, kus on usaldus, austus, täpsus, jagatud koormused ja kohustused ning elu on organiseeritud vähemalt vajadustele vastavuse lähedaselt. Nii nagu laps vajab tugivõrgustikku kodus, vajab ta seda ka koolis ja see pole lahendus, et kurnatud ema jookseb igal vahetunnil kooli suhkrut mõõtma ja last toitma ja siis on õpetajad ärritunud ja lapsed häiritud ja mis kõik veel.

See, et vanem oma lapse pärast mures on, on absoluutselt normaalne. Oleks imelik, kui ta poleks. Ja kuigi see ehk esialgu võib koolile ja lasteaiale olla mugav, et vanem käib ise toimetamas ning pikkamööda muutuda tüütuks ja tülikaks, siis pole see küll see koht, kus tüli kiskuda. Kui vanemad saavad veenduda, et asi toimib ja nad võivad oma lapse usaldada õpetajate ja kooliõdede ja teiste abiliste hoole alla ja näevad, et teised lapsed tema last tema haiguse pärast ei tõrju või karda ja temaga sõbralikud ja ehk isegi abivalmid on, siis see annab vanemale pisitasa kindlustunde ja rahulolu võimaluse piires tagasi ja ta õpib usaldama. Selle usalduse loomine ja säilimine on väga paljus õpetajate suhtumises ja käitumises kinni. See usaldus saab tugineda vaid hoolmisel, aususel ja austusel ja kui see olemas on, siis on kõik juba palju paremini. See kõik võtab aega natuke rohkem või vähem, aga see on saavutatav. Oluline on toetada teineteist mõistmise ja kannatlikkusega. Võtmesõnaks on meeskonnatöö.

***

Mina näen last ümbritsevaid lapsi kindlalt tugivõrgstiku osana. Nad on enamasti juba oma loomult uudishimulikud, õppimisvõimelised, kiiremini kohanevad ja nende empaatiavõime on veel väga avatud ja arenemisvõimeline. Lapsed õpivad läbi eeskujude ja jäljendamise. Kui nad näevad suuri inimesi tegutsemas ilma üleliigse eufooria, paanika ja eelkõige ilma halvustamiseta, siis nad mõistavad, et tegu on millegi tavalise ja normaalsega. Selle teadmise võtavad nad endaga ellu kaasa. Mul on teile näide. Selline, mida tuleks igal võimalusel vältida.

Veel enne, kui minust sai õde ja ma laste endokrinoloogiasse praktikale ja siis juba tööle sattusin ja kogu see laste diabeedi(õenduse) teema mind endasse haaras, tulid Vancu lasteaia rühma kaks vahvat diabeediga poissi. Õpetajate suhtumine oli… no seda polnud, aga kuna juhatajal oli vaja eesrindlik mulje maailmale jätta, siis nii nad seal olid. Tuli siis haiglast diabeediõde ja õpetajad said nii teoreetilise kui praktilise koolituse – see olevat hirmutav olnud. Kasvataja abi pesi käed asjast kohe puhtaks, tema palganumbri juures ei kuulu kõik see, tema töökohustuste hulka. Üks lastest lahkus õige pea, teise ja turvalisemasse keskkonda. Teine laps jäi.

Kõik toimingud toimusid suure ohkimise ja puhkmisega. Põlgus oli ilmne. Rühma lapsed aga tundsid suurt huvi ja tulid alati enne söömist uurima, kui sõrme otsa täpike tehti. Nad tahtsid näha ja teada, mis sellele järgneb – kas lapsele antakse süüa või peab ta millegi vähemaga leppima. Asi polnud üldse selles, et nemad ka seda banaani või mahlajooki või müslibatoonikest saada oleksid tahtnud – nad lihtsalt uudistasid ja huvitusid ja elasid kaasa. Selle peale aga aeti nad karmilt kisades eemale. Millise sõnumi sai sellest laps, kelle juurest teisi tõrjuti?! Millise sõnumi said kõik teised pisikesed mudilastest huvilised? Loomulikult, selline asi on paha ja hirmus, hoia eemale ja ära tule ligi, tal on vist midagi väga viga… Ja see pole sinu asi, mine tee midagi muud ja ära passi! Arvake, kuiväga see mind vihastas, kui ma sellest kuulsin? Kas ma reageerisin? Jah.

Õpetaja sai moe pärast noomida, aga ega ta siis lapsi edaspidi ei kaasanud, lihtsalt otsis ise koos diabeediga lapsega toimetamiseks vaiksemaid nurgataguseid – muidugi, peidame ära. Samal ajal hakkas ta kirja panema minuteid, mis tal selle ühe lapse peale kulus ja siis, kui mina juba diabeedi-teemas sees olin, hakkas mind peedistama, kuidas ta üldse olla ei saa ja peab terve päeva telefoni otsas rippuma ja arvet pidama ja lapse vanematele asju ette kandma ja kuna lapsed rühmaruumis kisavad, siis peab ta üksinda garderoobi minema jaaa niii edasi. Ma siis küsisin, et aga kes ülejäänud 20 lapse järele vaatab. Siis kokutas. Draama oli asjata. Aga mõnele hirmsasti meeldib seda teha. Eks ta tahtis sellest lapsest vabaenda ja püüdis ebaõnnestunult mida kõike. Võib-olla inimlik, aga ilmselgelt inetu. Jaa, ma olen nõus, et lisakäed ja peanupp ja üks eriti suur ja soe süda abilise näol oleks sellise kireva kamba juures muidugi vajalik ja äärmiselt mõistlik, aga vabandust, kui sa ei saa hakkama neis tingimustes, kus sa oled, siis on sinu asi on seda tunnistada, selgelt abi paluda või lahkuda. Mitte ühelgi õpetajal ei ole õigust sedasi üht last solgutada ja traumeerida ja teha ka kõigile teistele karuteene.

***

Laste empaatiavõimest ja kiirest kohanemisest ja õppimisest rääkides on mul alati ka hea näide isiklikust varrukast võtta.

Kahel suvel oli mul võimalus diabeediõena koos oma kahe lapsega käia diabeediga laste suvelaagris.

Mõistagi on laagri mõte pakkuda neile lastele üks hästi äge nädal ja nende vanematele nädal puhkamiseks nii, et nad ei pea kogu aeg arvutama, muretsema, öösiti ärkama ja saavad hetke ka ainult endale. Nii sisseharjunud harjumusi muidugi ei murra, aga asja mõte on siiski selles, et seda võimaldada. See on üks maruäge traditsioon. Lisaväärtusena oli see aga mitte-diabeediga lastele imeline võimalus näha diabeediga laste elu ja olu vahetult ja olla selle sees.

Minu poiste jaoks oli see laager kahel korral suve suursündmuseks 🙂

Esimesel aastal nuttis mu vanem poiss, sel ajal üsna värskelt 8aastane, silmad peast, kui ma suure suhkrumõõtmise ringi ajal tema veresuhkru taset ei määranud. Ei, mitte selleks, et mu kotist üks maitsev batoonike saada, oo ei, hoopis suur soov samastuda ja kogeda kandis ta emotsioone. Hiljem soovis ta jõuludeks päris oma glükomeetrit. Ja laagri ööoote võileivamägedest said nemadki oma kustumatu mälestuse. Mu pisem, kes muidu võikusid ei söönud, soovis neid seal ka proovida, kui kõik see kamp voodis oma võileibu nosis. Kui me teisel aastal uuesti laagrisse läksime, siis pisem muretses unistavalt juba ette, et kas sel korral saab ka enne und voodis võileiba süüa sõpradega koos. Läbi koosolemise ja koostegemiste, nägemise ja tajumise tulid vastavalt eale ja olemusele mõistmine ja arusaamine ja oskus märgata ja vajadusel reageerida. Ja teadmine, kuidas reageerida.

Pisem on meil numbrite mees. Esimesel aastal oli ta veel pisike, aga teisel aastal pidas ta endamisi vaikselt kõrvalt pidevalt aru, kas suhkruväärtus oli nüüd liiga madal või liiga kõrge ja mida siis nüüd tegema peab. Ta jälgis meie tegemisi hoolega. Suurem, kes oli teiste lastega rohkem koos, jälgis hoolega, mida ta endale taldrikule tõstis. Selliste asjade peale ei olnud ta varem mõtelnud. Tänu sellele laagrile pole nende jaoks mingi probleem näha kedagi endale insuliini süstimas või pumbaga klõbistamas või veresuhkrut mõõtmas või enne söömist pinevalt taldrikut uurides süsivesikuid arvutamas ja öösel söömas. Poisid ei karda ka ise endale või teisele inimesele sõrme auku torgata. Nad oskavad mõõta suhkruväärtusi, mõistavad kiire ampsu vajadust ja kui midagi näib väga valesti, siis teavad, et abi on vaja kutsuda kohe ja võimalusel abivajajat üksi jätta ei tohi, aga temaga kuskile suunas joosta pole ka tark mõte. Rääkimata tervisliku toitumise alustaladest ja kasulikust oskusest märgata, mida ka iseendale suhu pistetakse. Kui need teadmised oleks meil kõigil, siis oleks maailm juba palju parem paik.

Elus esimest korda saime me seal väikese Vancu päriselt sööma. Mõnda asja kohe päris suure isuga 🙂

Kui meie lastel oleks neist teadmistest mingigi aimdus, oleks ka see juba suur asi, mida ellu kaasa võtta. Kõige vääram ja kurvem on asi siis, kui laps peab oma vajadusi varjama ja teised tema kõrval ei kujuta ettegi, mis ohud üsna lähedal varitseda võivad sedasi. Lõppeesmärk on lapse iseseisvumine, aga mitte nii, et ühel hetkel peab ta kogu selle vajadustekoormaga üksinda hakkama saama, vaid ikka nii, et tema ümber on ALATI inimesi, kes teavad ja oskavad. Mida laiahaardelisem on tugivõrgustik, seda vähem on koormus tajutav ja väsimust ning tüdimust esineb ka vähem. Oskus ja luba hoolida, arvestada ja austada on meis olemas, seda ei tohi kärpida ja seda tuleb julgustada ja hoida.

***

Pikk ja põhjalik lugu sai nüüd siia kirja. Jaksasite jälgida? Kõnetas see teema teid?

Üks on väga kindel, ükski haigus ei ole häbiasi ja iseenda ja oma tervisega tuleb hästi ja austavalt läbi saada. Samamoodi tuleb suhtuda ka teistesse ja nende vajadustesse. Seda tuleb õpetada ka lastele ja neid julgustada, mitte tõrjuda ja teadmatuses hoida. Elu esimest tüüpi diabeediga on nende laste ja nende perede normaalsus ja igapäevane olemine, mille juurde kuulub veresuhkru taseme mõõtmine ja tasakaalus hoidmine. Kui näit on madal, vajab keha süsivesikuid, kui näit on tõusuteel või juba kõrge, siis insuliini. Kõik äärmused on eluohtlikud ja iseäranis ohtlik ja kiiresti arenev võib olla see madalam ots. See, mille puhul vere suhkrunäit on liiga alla langenud.

Aga ikka need eriliselt erilised vajadused? Kuidas teile tundub, on need olemas? Inimvõimete ja teaduse koostöös on igasugused asjad tänapäeval võimalikud või lihtsamini teostatavad – kõik on teel loomulikuma ja efektiivsema ja ergonoomilisema tulemuse saavutamise suunas. Mure ja stress ja väsimus ja magamatus käivad kaasas ka väga paljude teiste olukordadega – see on see raske osa, millega tuleb lihtsalt hakkama saada ja saadakse ka.

Jaa, elu diabeediga seab omad piirangud ja reeglid, aga tegelikult paneb see sageli terved diabeediga laste pered toituma ja liikuma tervislikumalt oma keha paremini kuulates ja tundma õppides. Ja kvaliteetne mitmekülgne elu on esimest tüüpi diabeediga täiesti võimalik. 🙂

Minu palavad tervitused kõigile asjaosalistele – diabeediga lastele, nende peredele, lähedastele, õpetajatele, klassikaaslastele, sõpradele, diabeediõdedele, toetajatele, mõistjatele ja kõigile teile, keda see lugu liigutas või puudutas <3

***

 

Loole tuleb peagi veel ka neljas osa 🙂

Eriliselt erilised vajadused? – osa 2

Eilset lugu kirjutades liikus mu mõte eriliselt eriliste vajaduste puudumisest ja inimlikkusest ja hoolimisest ja normaliseerimisest ja minu enda suhtest erinevate situatsioonide ja diagnoosidega sujuvalt Downi sündroomi teema juurest seljaajusonga ja vesipea-diagnoosiga laste juurde ja sealt edasi esimest tüüpi diabeediga laste ja nende vanemate juurde ja natuke sealt veel edasi ka. Kuna teema kasvas väga pikaks, siis jagasin selle esialgu pooleks. Täna läks aga jutt diabeedist nii hooga kasvama, et jagasin loo nüüd veel omakorda pooleks. Täna räägin siis kvaliteetse elu võimalikkusest kui su liikumisvõime on piiratud ja lähipäevil jätkan diabeedi-jutu ja muuga.

Siin on selle loo teine osa:

***

Tegelikult sain ma siin Šveitsis oma esimese positiivse elamuse sarnases valdkonnas juba siis, kui me polnud veel isegi otsustanud siia elama jääda. Tulime me ju 2015. aasta juulikuu alguses esiti siis vaid puhkama. Kolmandal päeval oli ilm mõnus ja me seadsime sammud oma küla kohalikku veekeskusesse. See on selline pisike tore mõne basseini, päikesevarjuga lastebasseini, kahe veeliumäe, hüpetornikese, veepinnal loksuvate kummisõõrikute ja -vorstide, pisikohviku ja laenuraamatute putkaga kohake. Kui ilm on ilus ja käes on nädalavahetus, siis on basseine ümbritsevad murukünkad piknikutekke ja rahvast kenakesti täis pikitud.

Tol palaval päeval sulistasin mina parasjagu Vancuga, kes sel hetkel veel hirmsat moodi vett kartis, basseini madalamas sopis. Andreas ja Tan olid kusagil sügavamal hiigelsuuri kummisõõrikuid jahtimas. Kohe basseini kõrvale, minu ja Vancu lähedale, parkisid ennast kaks umbes 9-11aastast tüdrukut koos oma samavana ratastoolis sõbrannaga. Vanemaid ei paistnud kusagil. Suvekleidid visati ujukatelt maha ja kaks plikat silkasid mõned meetrid eemal oleva duši alla lobistama. Ratastoolitüdruk toimetas vaikselt omaette ja siis sai sõpradega abiga toolist välja. Senikaua, kui sõbrad vette sulpsasid ja basseini teisest otsast täispuhtud kummivorsti tõid, istus ratastoolist tulnud tüdruk basseini serval ja ootas. Mu harjunud silm lasi seljaarmide ja kleenikuse preili nahapinna all jooksvat peenikest voolikut märgates nentida, et tegemist on lapsega, kel on anamneesis nii seljaajusonga kui vesipäisuse diagnoosid. Edasi läks hullamiseks. Sõbrad ei jätnud teda vees üksinda, aga ega nad talle halastanud ka, sai temaga sahmakad vett suhu ja silma ja kilkamist ja kiljumist jagus täiega. Vees ei saanud arugi, et ta maa peal kõndida ei saa. Ta oli ja on täiesti tavaline laps.

Vahepeal käis ta basseini serval ja madalas otsas, kus vesi talle istudes kaelani oli, ennast toetamas ja puhkamas. Vancu küsis minult hästi vaikselt, et kas see tüdruk on merineitsi. See tegi mulle omal moel armsalt nalja ja ma vastasin, et see on täiesti võimalik, et loodusel oli temaga see plaan ja vaata kui hästi ta hakkama saab. Vancu noogutas ja mulistas edasi. Tüdrukud sõid vahepeal jäätist ja siis tulid jälle vette. Nende mitme tunni jooksul ei näinud ma kordagi vanemaid. Võimalik, et neid polnudki seal, sest hiljem sain ma aru, et see on täiesti ok, kui vanemad usuvad, et laps saab ise hakkama. Kell 6 õhtul kõlab lihtsalt ruuporist krõbinal veekeskuse kassatädi hääl, et need lapsed, kes on ilma saatjata peaksid nüüd hakkama koju minema. Kogu ala suletakse kell 19. Siis lähevad kõik koju õhtusöögile.

Milline väärtus on nii lapsele kui ka tema vanemale see, kui su laps on õnnelik ja tal on endaealised sõbrad, keda saab usaldada ja kes pisikestes asjades vajadusel aidata saavad. Milline kergendus on see, kui vanem saab oma hingetõmbehetked ja laps ei pea kogu aeg tundma, et ta on sant ja saamatu, et tal peab kogu aeg keegi suur inimene sabas siblima ja alati aitama. Lapsed oskavad olla väga tähelepanelikud, mõistvad ja igati empaatilised. Ja kui lapsed sedasi maast madalast saavad võimaluse mõista ja toetada ja NÄHA ning selles avatud maailmas hinnaguid andmata üles kasvavad, siis on lootust, et nende lastel ei teki mitte kunagi tahtmist inetult jõllitada, tõrjuda ja narrida kedagi, kes on kuidgi erinev. Olgu tal siis naha all isemoodi voolik, silmavaade veidi iseäralik, vajadus ennast süstida, mis iganes põhjus liikuda ratastoolis või kohmakalt aeglasel sammul ortooside või kepi toel üle tänava tatsata – see on nende olemise viis ja nemad ise. Oluline on mõista ja austada, et see ongi selle toreda inimese tee ja tempo ja ta annab endast nii palju kui ta saab ja jaksab. Ise. Iga päev. Ja see on täiesti piisav. Ma nii väga usun ja loodan, et meie ise areneme ja meie lapsed saavad aru, et kõigil neil inimestel ei ole inimestena eriliselt erilisi vajadusi.

***

Mis mulle siin iseäranis silma on hakanud on iseseisvumise igakülgne soosimine ja toetamine. Kõigil on siin elus võimalus ja see võimalus sulle ka leitakse vastavalt sinu võimetele, soovidele ja ambitsioonidele. Vajadusel korraldatakse ka ümberõpe. Ühiskonnast äralõigatus, tõrjutus, tegevusetus ja motivatsiooni puudumine on kõige hirmsamad asjad. See on see koht, kus ka meil oleks aeg rääkida mitte ainult tegevuse leidmisest vaid ka tegelikust lõimumisest. Hiljuti Zürichis Green Day kontserdil käies oli seal ratastoolis mees, saatjaga. See pole ju iseenesest midagi erilist ja ratastoolis inimesi on ennegi nähtud, ka Eestis. Minu jaoks eriliseks tegi selle hetke aga hoopis see, et mees vaatas laia naeratusega säravate silmadega kogu seda massi ja möllu ja see, et tema keha kaelast allapoole oli halvatud ega ka see, et tema ratastooli taga oli kaks suurt ballooni, mis olid ühendatud trahheostoomiga, ei häirinud ei teda ega kedagi teist. Te Eestis kujutate seda vaatepilti endale ette? Niisama ratastool pole probleem, aga seda konkreetset pilti ma ilma kõrvaliste jõllitamisteta väga ette endale ei kujuta. Kuigi see on mu meelest nii äge, et see võimalik on!

Mõni aeg hiljem käisime ilmatuma suurel mootorrataste näitusel. Ratastoolis tüüpe oli seal hulgem. Oli sõpruskondadega koos neid, kellest vähemalt üks oli liiklusõnnetuse tagajärjel oma liikumisvõime kaotanud. Just nimelt liikumisvõime, aga mitte elu ja sõpru. Arvatavasti oli seal neid teisigi, ma lihtsalt ei tea nende lugusid. Oli ka neid, kelle ratastool ise kõigi tulede ja viledega oli nagu viimase peal motikas. Ja samas oli paar poisiohtu noort meest taas halvatud ja balloonide ja torudega. Nad pole arvatavasti ise kunagi mootorrattaga sõita saanud, aga äkki neile lihtsalt meeldivad motikad? Nii nagu tollele kontserdil viibinud mehele meeldis Green Day muusika või lihtsalt suure kontserdi melu?

Mitte keegi ei ole ütleja, et kuule, see teema pole sulle võimalik. Ja mitte keegi pole hindajaks selle üle, kas sul on sellisesse kohta asja või ei. Lift sõidab, ratas veereb ja vaadata on oiii kui palju. Muide, viimati Säntise jalamil käies ja seal kohvikus päikesepaistes välikohvikus mõnuledes, tulid meie kõrvallauada kahel rattal neli inimest. Kolm astusid reipal sammul ja võtsid istet. Neljas tuli konarlikult ja ei istunud, aga pakkus sõpradele seltsi ikka. Kui nad lahkusid, siis märkasime Andreasega mõlemad, et ta ei kõndinud sedapuhku üldse mitte oma jalgadel. Või no need olid talle omad, aga ta polnud nendega arvatavasti sündinud. Ja ilmselgelt ei takistanud see olukord tal elu ja maailma nautimast.

Ahjaa, natuke teistmoodi vaade asjale ka! Selleks, et pisikesi suuri asju elus normaliseerida ning võõristust, ebakindlust ja ka huvi maandada, on meil siin kohalikel lasteüritustel vähemalt viimasel kahel sügisel olnud võimalus lastel ka ratastooliga sõita. Mitte niisama, vaid juhendaja ja treeneri käe all proovida läbida ettejoonistatud tõusude ja mõõnade ja järskude kurvidega rada. Teine ring läheb juba aja peale. Keegi ei sikuta last eemale sõnadega “kuule, ära mine, pärast veel juhtub su endaga mõni õnnetus ja siis oledki päriselt ratastoolis”. Polegi nii lihtne ja samas pole ka teab, mis ületamatu ja ettekujutus areneb ja mõistmine kasvab. Ja seda võimalust pakutakse kõrvu hoki-, jalgratta-, korvpalli-, tennise-, iluvõimlemise ja muud treeningute võimaluste tutvustamisega. Minu meelest on see nii äge 🙂


***

Neile basseini-tüdrukutele mõeldes meenuvad mulle alati mu pisikesed vaprad sõbrad ja nende vaprad vanemad lastekirurgia osakonna päevilt. Need võitlused pole pahatihti üldse mitte kergete killast olnud. Selle nimel, et oma lastele võimalikult normaalne ja tavaline õnnelik lapsepõlv kinkida, peavad nende laste lähedased vahel pingtama ja võitlema mõeldamatute tuuleveskite ja tumedate jõududega. Aga nad võitlevad, sest seda ei tee nende eest mitte keegi. Nii nagu võitlevad ka diabeediga laste vanemad ja väga paljud teised vanemad ja üldse mitte selle pärast, et nende lastel oleks kuidagi erilselt erilisemad vajadused vaid eelkõige ikka selle pärast, et nende lapsel oleks võimalik olla laps, kelle ellu kuulub ka õnn ja rõõm ja kõik muu, mis ühe lapse ja inimese ellu kuuluma peab. See on võitlus eluterve elu ja tuleviku eest.

Teadke, et te olete alati mu südames ja mõtetes. Kallistan ja puhun suure peotäie haldjatolmu te poole teele. Ikka unistuste täitumiseks <3

Downi sündroom ja eriliselt erilised vajadused? – osa 1

Ma nägin täna selle kevade esimest liblikat. Kollast. Järelikult tuleb kuldseks suveks end valmis seada. Eelmine aasta nägin esimesena valget. Mis sellest sai, seda te vist juba teate 🙂 Aga sel aastal siis sedaviisi:

Liblikad on minu jaoks (nagu lepatriinudki) olnud alati heade sõnumite toojad ja viijad ja kandjad ja hoidjad. Ja kuna mul juba nädal otsa üks eelmise sügise oluline lugu meeles mõlgub ja rahu ei anna, siis siin ta on:

***

On sügis ja pühapäeva õhtupoolik. Ilm on mitu päeva kehv olnud, aga enne uue nädala algust tahaks nagu midagi teha, et saaks nädalavahetuse õnnestunuks lugeda. Olgu, mis oleks, kui läheks kinno? Meie pisikeses külakinos jookseb Lemmikloomade multikas, mis meil veel nägemata on. Kassade juures on vaikne. Seame ennast kõige tagumises reas mugavalt istuma. Ekraanil jooksevad juba reklaamid. Siin pole üldse erandlik, et reklaame saad vaadata ka juba 45 minutit enne filmi algust. Väike hubane saal on tavapäraselt pooltühi, filmiaeg läheneb ja ruum läheb veel veidi hämaramaks. Samal ajal siseneb ruumi korraga suurem grupp inimesi ja hõivab vaikselt ülejäänud vabad kohad väikeses saalis. Veel viimased reklaamid ja multikas algab. Nalja saab omajagu. Isegi mul, kes ma saksa keelest veel suurt mõhkugi ei taipa, on lõbus.

Ma seda teile vist ei olegi rääkinud, et siin on kinofilmidel alati vaheaeg. No nagu meil teatris vaatuste vahel. Mõnikord on üks, vahel ka kaks pausi. Ikka selleks, et saad vajadusel vetsu minna või limpsi osta või lihtsalt jalga sirutada. Antud filmil on üks vaheaeg ja kui see algab, siis meie poisid jooksevad, kes vetsu ja kes jäätise järele. Meie Andreasega jääme oma kohale istuma. Ja seal ma istun lummatult ja jälgin täiesti varjamatu imetlusega seda, mis saalis toimub. See grupp, kes viimasel hetkel saabus, ka neist osad jäid oma kohtadele paigale. Mõned käisid korraks ära ja tõid teistele ka head ja paremat. Silm seletab korraga selgelt, et meie kõrval ja ees istub umbkaudu 20 Downi sündroomiga noort inimest. Neil on paar-kolm samanoort saatjat, kes tegelikult selle vahva kamba sisse täiesti sulanduvad.

Mis mind selle kõige juures eriliselt liigutab on see täielik normaalsus. Mitte ühtegi kõverat pilku, mitte ühtegi peidetud ja kaitsvalt varjule tõstetud Tavalist Normaalset Last. “No äkki nakkab või äkki ründavad või mine tea, eksole”, “mida ei tunne, on võõras ja vale ja jube ohtlik” ja “ma olen kuulnud, et nad äkilised ja ma kardan neid”, ” nad on kuidagi nii imelikud”, “miks nad sellised on, kas ema jõi või suitsetas raseduse ajal? või isa peksis?”, “miks nad ronivad avalikku kohta?” – olete neid suhtumisi ja arvamusi vast kuulnud? On teil endal mõni salajane kõhklus või hirm, mis sunnib viisakalt vältima? See on arusaadav, et inimesel, kel puudub kokkupuude, võib olla kõikvõimalikke hirme ja ebaadekvaatseid ettekujutusi. See on elus ju ometi kõigega nii. Sellest pole mingit kasu, kui keegi näpuga näitab ja käsib sallida ja leppida, see tekitab vaid viha ja vimma ja vastikust. Aga selle asemel, et ohtlikuna tunduvaid asju kasti lüüa, pitseerida ja võimalusel hävitada, on äärmiselt eluterve neid veidi lähemalt uurida ja tundma õppida. Me kõik oleme erinevad ja isemoodi ning samamoodi on seda ka erinevate sündroomide ja diagnoosidega ja ka nahavärviga inimesed. Pole kaht täpselt sarnast, aga erinevused polegi vahel teab mis suured.

Kuigi jah, ka teadlike inimeste suust võib vahel mõni hoolimatu inetu pirn kukkuda… Seal kinosaalis vaheajal istudes lipsab mu mõtetest läbi üks varasem lähedane kokkupuude noore inimesega, kel on Downi sündroom. Kui ma veel haiglas hooldaja olin, siis käisid meil iga nädal hambaravil lapsed, kelle hammastele muul viisil ligi ei pääsenud kui üldnarkoosis. Nende sekka juhtus ka Downi sündroomiga lapsi. Uus ja hirmutav olukord on ärritav. See on sama toimega igale lapsele, kes maailmast miskit taipab. Vanemaid-lähedasi ärkamistuppa last saatma ei lubatud. Nagu ikka. Viisime õega koos lapse üles ja mina jäin veel viivuks sinna ootama, et ehk on abi vaja. Kanüülipanek on möödapääsmatu, aga hirmunud ja ärritunud äkilisele lapsele kanüülipanek on sootuks omaette teema. Nad proovisid. Nõust jäi puudu ja jõuga ei tulnud midagi välja. Küsisin lootusrikkalt, aga hästi ettevaatlikult, kas ma äkki kutsun ema alt üles, et ehk on tema kohalolekust lapsele tuge ja meile abi. Sain loa.

Ema tuli. Hirmunud ja torgitud laps klammerdus oma ainsa turvaelemendi külge ja koostöö oli konarlik. Vahepeal jõudis arst ema peale karjuda, et “kuidas ta ei suuda oma last korrale kutsuda” ja “kas ta pole aru saanud, et ta laps on T E I S T S U G U N E?!”. Ema oli vait. Ainult pisarad voolasid. Saime kamba peale kanüüli pandud. Emast oli meile tohutult abi. Ilma temata poleks meil see protseduur õnnestunudki.

Laps viidi minema ja mina juhatasin ema alla palatisse ootama. Ojaa, ma saan arstist aru, närviline õhkkond, asjad ei liigu nii nagu vaja ja ajagraafik on tihe ja ülekoormus ja mis kõik veel. Ega ta ju paha pärast, lihtsalt väljendas enda emotsiooni vajaliek filtriteta… Ma töötasin nende kõrval ja olin ise selle kõige sees mitu head aastat ja nägin asjade erinevaid külgi. Arst vaid prahvatas oma arvamuse ja pahameele välja, ta oli ju ärritunud olukorra peale, ja siis pööras selja ja unustas. Aga ema?

Ema vajus palatis voodile ja surus kilekotikrõbinal padja endale sügavale sülle. Seisin uksel. Vabandasin tema ees. Olin ema valu tunnetades jahmunud ja haavunud ja rusikas vedas vägisi rulli, et kuidas ikka nii saab. Aga ma teadsin juba siis, et üleval on see unustatud teema ja oma tegelikus töös on nad äärmiselt professionaalsed. Vaid see inimestega suhtelmine ja suhestumine on kuidagi elus või ajas kohati kaotsi läinud. Mul oli nii kole kahju. Mida sa ütled? Vabandad teise eest, et ega ta nii ei mõelnud? Vabandad pingeid ja ärritust ema ees, kes viimased 15 aastat on pidanud vabandama ja õigustama, oma lapse eksistentsi ja iseenda valikuid olla vapper ja tugev ja minna läbi kõigest? Alandusest ja halvakspanust?

Kui isegi need inimesed, kellel on teadmised, ei märka mõista, siis mida veel oodata Selveri kassajärjekorras kõõritajatel. Võib-olla sel hetkel ongi parem, et nad oma arvamuse ja suhtumise endale hoiavad ja heal meelel pigem mõne teise kassa oma ostude eest tasumiseks valivad. Veidrad hirmud stiilis “äkki see “olend” on ohtlik?” või “ta on kuidagi imelik ja vaatab mind sedasi” panevad vahel ka muidu mõistlikud inimesed arulagedalt käituma. On mindki täiskasvanu poolt sealsamas Järve Selveris varrukast sikutatud, et appi, kas sa näääeed, seal on ju see… see… down. Hmm, jah, näen küll. Mis siis? Taevas kukub alla? Aeg jääb seisma? Ole ise ja lase teistel olla. Segab? Ja katsu siis seda kaaslasele kiiresti, viisakalt ja märkamatult selgitada.

Võib-olla olen ma elu jooksul piisavalt tähelepanuga trenni teinud ja harjunud inimeste varjamatu huvi, jõllitamise ja põlgusega, kui ma oma kiilakate peade ja muude veidrustega ringi olen käinud. Kulmukarv ka ei liigu. Miks peaks, sest ma lihtsalt olen selline. Aga vaat kui ma seal samas kodupoes koos sõbranna koorekohvi värvi kräsupealiste põnnidega käinud olen… ütleme nii, ma mõistan tema otsust Eestis mitte elada, täielikult. Mu sõbranna on äärmiselt malbe ja meeldiv inimene ja on kõik need solvangud oma laste nahavärvi ja väljanägemise aadressil läbi aastate Eestis puhkamas käies üle elanud. Minu süütenöör on kordades lühem. Kui ikka keegi liiga pikalt jõllitama jääb või kommenteerima hakkab, siis on mul küll kuri tahtmine midagi valusat ja väga teravat ütelda. Aga intergeerumisest ja integreerimisest ja võõravihast räägin ma teile ühes teises loos mõne aja pärast. See hirmul põhinev võõristus on oma olemuselt väga sarnane nii rassi- kui ka muude eripäraküsimuste foonil.

Isiklik irratsionaalne hingesegadus või ebamugavus pole argument solvamiseks või üleoleku näitamiseks. Teile ei tee ju haiget, kui keegi teile oma uuriva pilgu suunab ja laialt naeratab? Kui võõras väikelaps seda kärukorvis istudes teeb, siis te ju ei tunne ebamugavust? Mis seal vahet on, kui keegi on veidi julgem ja teile naeratab või teid uurivalt hinnanguid andmata vaatab? Ta võite ju vastu naeratada ja oma teekonda jätkata? Ja kui ka tahab teid katsuda või kallistada? Enamasti takistatakse teda juba enne tegu. Aga kui ta siiski jõuab teieni ja oma käed teie kaela ümber volksab? Jällegi kogemus elust ja sealt samast Järve Selveri kassast juba täisealisega, kelle saatja kohmetus üsna kangeks esimese hooga, aga kõik laabus toredalt 🙂

Te võite üsna kindlad olla, et enamus nende laste, noorte ja täiskasvanute vanematest ja saatjatest kardab maailmale tüli teha märksa rohkem, kui te endale elus ette oskate kujutada. Aga nad on harjunud tümitamise ja võõristavate pilkudega ja loonud endale tugevuse maski. See on nende reaalsus. Hea veel, kui vait ollakse. Downi sündroomiga laps on nagu iga teine laps ja vajab samamoodi armastust ja lähedust ja tähelepanu ja mõistmist. Sama käib ka täiskasvanute kohta. Ja nende vanematel ja lähedastel on samamoodi miljon põhjust ja õigus olla õnnelikud ja uhked iseenda ja oma lapse ja tema igapäeva olemise ja edusammude üle diagnoosile mõtlemata.

Jah, on tõsi, et Downi sündroomiga kaasneb erineva raskusastmega vaimne arengupeetus ja mõned tulevad elu ja olmega paremini toime kui teised, aga pole mitte kellegi asi kõrvalt anda hinnaguid, kui vanemad või hooldajad on otsustanud inimesega avalikku kohta tulla. Esiteks on see ainus viis olukorda mõlemapoolselt normaliseerida ja püüda ja katsetada, sest akvaariumis ja isolatsioonis elades neid kogemusi ei saa ju. Ja vahel on see ka hädavajadus. Mis puutub aga erilistesse erivajadustesse, siis jah, neil esineb sagedamini ka teatud teisi haiguseid, mis vajavad tähelepanu, aga see erivajadus põhineb juba järgmisel diagnoosil ning pole kuidagi seotud sellega, et ühel inimolendil oleks kuidagi erilisemad vajadused kui teisel. Me kõik oleme erinevad ja oma vajadustega, eks? 🙂

Ja nii ma seal kinosaalis istusin. Ei mingit eritähelepanu ja samas ka mitte mingit vältimist, rääkimata põlglikest pilkudest. Ilus ja lihtne ja nii normaalne oli olla.

Tan oli saali naastes vana rahu ise. Ta oli juba jäätisejärjekorras märganud. Vancu puges mulle hästi lähedal ja sosistas kõrva, et saada kinnitus oma küsimusele. Arusaadav, asjadest tulebki rääkida ja aru saada, et neid mõista ja osata lugu pidada. Kokkuvõttes oli see üks igavesti lõbusa filmiga tore kinoõhtu. Nii nagu tuldi, nii ka mindi. Võib-olla ainult mina iseenda sees ja kõrvutades oma mälupilte varasemast elust, olin peaaegu heldimuspisarateni liigutatud. Hästi salaja. Praegugi seda siia kirja pannes kiskus nina ja silma taas niiskeks. See oli vaieldamatult mu elu kõige liigutavam kinokülastus üldse. Asjad saavad ajapikku ka Eestis palju paremaks muutuda. Raudselt. Julgust ja mõistmist on vaja treenida, normaliseerumine tuleb siis juba iseenesest 🙂

***

See lugu meenus mulle eelmisel teisipäeval ja pole mind sellest hetkest peale lahti lasknud. Eelmisel teisipäeval ehk 21. märtsil oli/on üleilmne Downi sündroomi päev. Ja ei mingeid eriliselt erilisi vajadusi! 🙂

Kauneid kollaseid kevadeliblikaid teile, ilusat-helget meelt ja üks söekas video ka siia selle loo lõpetuseks:

 

Meie elu kolimiste keerises

Kuniks me siin agaralt kolimiste ja paari muu asjaga rakkes oleme, on aeg kuidagi eriti peenelt kasutuses. Ikka tallad sama rada ja samal ajal liigud eluga reipalt edasi. No umbes sedasviisi – vahel on õhtu ja siis on jälle hommik ja kleit vahetub, aga meel on rõõmus ja lemmikud on ka ikka täitsa samad :

Sorteerimisest ja pakkimisest ei oska ma teile hetkel suurt midagi tarka rääkida, aga mulle jäid hiljuti silma kaks meeleolukat pilti ühest eelmisest kolmisest. Umbestäpselt aasta tagasi saabusid autokastis Eestist siia minu kõige nunnumad – värvilised lauanõud ja mõned emotsinaalselt hindamatud maalid. Meie lumivalgete seinte ja lagedega suur ja lage elamine sai kohe elu sisse ja öeldagu, mis tahes, et meie ei oma asju vaid asjad meid, aga just need omad asjad tulid pika tee siia ja tõid killukese kodutunnet võõrale maale kaasa. Ja see on sellest ajast peale, nüüd siis juba aasta, pannud mind siin eemal ennast palju paremini tundma. Omade värvide ja asjade keskel hakkas heam ja tegelikult naljakam ka. See enne-ja-pärast-pilt iseloomustab minu meelest  väga hästi meie esimest 9 kuud siin, kus ma kategooriliselt keeldusin uusi asju soetamast, sest omad asjad ju ootasid Eestis, et siia tulla. Hakkama me saime ju kenasti, lihtsalt päikest ja kirevust oli nõks vähem. Ja kui nad kord tulid, siis vaadake ise – üks ja sama riiul – nii, nagu ta oli esimesed kuud ja nii nagu ta on nüüd olnud viimased aasta aega – onju vahe?! 🙂

Ja kui ma siis järgmisel hommikul ärkasin ja enda ette jalusti poole vaatasin, seisis eemal seina najal mu hiigelsuur Eesti laste pilt. Ikka veel kaitsvas kiles. Kui ma seda nägin, siis kiskus korraga suunurgad tuksuma ja pisar ronis silma. No niiiih ilus oli olla. Kohe nii ilus, et ma voodist enne välja ei saanud, kui ühe pildi olin üle tekiküngaste kobistades klõpsanud. Ikkagi tükike Eestimaad ja ilusaid mälestusi. Ja järgmisel hetkel ronisin juba voodist välja haamri järele, et pilt köögis seinale riputada. Vaat see on päriselt kodutunne ja selle võtame me õige ea uude elamisse jälle kaasa 🙂

Ja lisaks mu enda printsessi-perekonnamaalile, millest mul fotot vist polegi (või kui on, siis leiab selle Mustika-printsessitoa postitusest, ma arvan) saabus tol korral siia ka me päikesemõmmide perekonna paraadpilt. See oli mul aastaid kapi peal seisnud, äkki mingi viis aastat, ja äärejooni oodanud. Aega läks aastaid, aga siia jõudes sai ta endale kiiresti vajalikud puuduvad jooned ja siin ta on. Kaks mõmmikut tuleb kiiresti juurde teha, siis on pilt ka tõepärane, hihii 🙂

Ja kui ma siis selle toreduse sees elasin ja see kõik mu tuju nii palju tõstis ja nukrat olemist parandas, siis… sellesama jutiga sai Andreas endale eelmine aasta sünnipäevaks kahe hanega parajalt suure maali. Küsite, et miks haned?

Põhjus on marulihtne ja jälle natuke naljakas ka – rahvusvaheline armastus! Kuna meie kodune keel on inglise keel ja Andreas mind nunnutades ikka oma “honeyks”  kutsus, siis oli poistel pidevalt põhjust mind aasida, et nende emme on hani. Eksole. See tore ingliskeelne sõna, mis tähendab ingliskeeles kallis, kallike, kullake või mesi, hääldub üsna eesti “hane” moodi.  Kuna see poistele nii hirmsasti nalja tegi, siis õppis Andreas mõned ilusad eestikeelsed sõnad igaks juhuks ka ruttu ära nagu “minu tibu” ja “minu lepatriinu” ja “kallike”, mille L-tähte ta eriti nunnult ilma meile omase peene pehmenduseta hääldada mõistab. Aga ega hani siis kaduma läinud ja selle kinnituseks elab meie voodipeatsis nüüd kaks meega maiustavat armunud hanekest. Selle rohelise seinaga pean ma siin veel plaani, kas teha sinna mõned valged täpid või mummud või hoopis õrnad õiekesed. Hanede kodukujundusega jõuab veel terve elu tegeleda 😀

Korra mõtlesin, et näitan teile selle galerii lõpetuseks nüüd üht eriti ulakat maali ka. Aga vist jätan mõneks järgmiseks korraks. Igal juhul sedasi me siin oleme ja elame hetkel. Toredas kaosepöörises. Kulm ka ei liigu. Täiesti tavaliselt ja normaalselt oma hurmavate hullustega leppides:

“Nu, jadaega siis selleks korraks!”

 

* Kui te veel pole proovinud sedapidi portreefotosid endast jäädvustada, siis siit tuleb meie soe soovitus: proovige!

Tunniks ajaks olid naerupisarad tagatud ja kogu kamp lõi kaasa. Naer pidi terviseks olema 😀

Meie preili Hamster ehk tervitused lemmikloomade maapealsest paradiisist

Minu kauge lapsepõlv

Kaugkõne Viljandist Tallinna.

“Mamma, kas ma kalad tohin võtta?” küsin ma hästi ettevaatlikult. telefon krabiseb ja minu üllatuseks vastab mamma muretult:

“Võta-võta!”

Ma olen õnnest ogar, sest kõik need sada korda, kui ma endale lemmikloomi olen luninud, on mu soovidele julmalt kriips peale tõmmatud. Ja nüüd siis kohe nii lihtsalt oli ametlik luba olemas? Õngitsesime kahvaga kümmekond gupi-beebit liitrisesse purki ja sikutasime akvaariumipõhjast veel ühe taime ka lisaks ja oligi olemas. Pikk rongitee Tallinna suunas läks võlukiirusel. Ukse taga vajutasin õnnest õhevil roosale kellanupule ja mamma tuli avama. Sirutasin käe purgiga tema poole ja tema vidutas silmi. Tol ajal oli ta nägemine üsna kehvake. Mamma võttis purgi mu käest ja hakkas trepist üles, toa poole liikuma.

“Kas nad on juba puhastatud?”

Mina kangestusin… puhastatud??? Mamma muretuse põhjus oli momentaalselt selge. Mu tädi on kokk ja on vahel ikka head ja paremat mulle Viljandist kaasa pannud. Mamma tõsimeeli arvas, et ma tõin kalad söömiseks. Aga mis siis ikka, ma olin oma akvaariumiseemnega kodus ja minema ei saatnud mind nendega enam keegi. Selle asemel luges ema öö läbi naabritädilt laenatud akvaariumiraamatut ja hommikul läksime Raekoja paltsile Looduse-poodi. Koju tulime akvaariumi, taimede, veel rohkemate kalade, kahe suure teo ja kogu vajamineva tehnilise atribuutikaga. Akvaariumipidamist jätkus meie majas veel aastateks. Ema oli sellest isäranis võlutud.

 

Minu pere ja kõik meie loomad

Paar aastat hiljem käisin ma isaga koos Viljandis. See oli vist üks ja ainus kord, kui ma isaga rongiga kusagil käisin ja veel kahekesi. Tagasi tulime küll juba kolmekesi. Sealt, kust ma omal ajal kalad sain, sealt sain ma sel korral endale pisikese tupsununnu kuldhamstri. Mina hoidsin hamstrit terve tee peos. Isa vangutas vaid pead ega lubanud mul temaga endale ligi tulla, sest ta kartis. Kodus ootasid meid närilisi paaniliselt kartvad ema ja mamma. Isa kehitas vaid vabandavalt õlgu, et eks ma ise seletan neile. Seletasin ja tõotasin, et nad ei pea iial ise mu hamstrit puhastama või lõbustama või toitma. Hamster kolis elama vanasse akvaariumisse ja teisel ööl pani ta sealt plehku.

Manifaata, nii oli mu hamstri nimi, seikles mööda me huvitavat elamist terve nädala. Ajapikku sai ta ka mu isaga suureks sõbraks. Kord, kui hamstrit enam ei olnud ja akvaariumil läks mullitaja katki, saatis ema mu Looduse poodi uut aparaati ostma. Mullitajad olid poes otsa saanud, aga neil oli seal uus pesakond merisigasid. Üks lapiline vaatas mind läbi klaasi ja anus, et ma ta endaga kaasa viiksin. Raha mul ju oli, see mullitaja oma. Ja karp anti seale ka ümber. Mullitaja oma. Kodus ulastasin aparaadikarbi ema poole, aga hoiatasin, et ta ei ehmataks. Merisiga oli viimane, keda ta sealt leida oskas, aga hamstri-akvaarium oli ju vaba ja sigas kolis sinna elama. Nimeks sa ta Lonni. Alguses küll Nonni või Nonn, sest kohustuslikus kirjanduses oli meil vaja parasjagu “Varest” lugeda, aga hiljem jäime Lonni juurde. Pool sellest meriseast kinkisin ma oma õele. Isegi poolitamise pildi joonistasin. No nagu leping või nii. Peapool oli minu jagu ja ma pidin toitma, tagumine ots oli tema oma ja ta pidi koristama. 😀

Nii ma oma ema ja mamma koduloomadega ära taltsutasin. Kusagil vahepeal tulid meie elamisse ka viirpapagoid ja korra väisas meid isegi rott, aga teda olin ma sunnitud salaja riidekapi otsas pidama, sest sabad olid ja jäid meie majas EI-EI-EIks! Oleks see Ruudi seal kapi otsas ometi osanud vait ja vagusi olla sel ajal, kui ma koolis olin, aga ei, ta trallis seal pisikeses puuris ja mamma läks siis uurima, mis seal kapi otsas toimub. Alla ta õnneks ei kukkunud. Mamma, mitte rott. Samal õhtul olin mina sunnitud aga roti tuldud teed mööda pisarsilmi tagasi viima. No see saba läks üle taluvuse piiri, mis sellest, et Ruudi igati vunts tegelane oli. Aga viirpapagoid elavad mu ema ja mamma juures siiani. Nüüd julgelt juba üle 25 aasta. Neile on seltsiks olnud vahepeal ka mu õe kilpkonnad ja merisead. Ja koerad on ka meil alati olnud. Kasse pole. Aga ma olen viimased 15 aastat ajanud, et ühel päeval on mul üks hirmus kole ja maailma kõige nunnum kiilakas kass. Nüüd on mul muidugi lisaks vaja veel ka Andreas nõusse saada tema kassiallergiaga. Hobuste allergia on tal ka, aga Pipi olen ma vaid peas ja südames, verandale mul hobust vaja pole 😀 Ja asi see allergia siis ära pole, eksole. Ma olen ise 10+ aastat olnud tugevalt allergiline kõiksugu näriliste suhtes. Silmad ja nina jooksevad peast ja kui kiiresti rohtu ei saa, siis on hing ka kinni. Seega olid me poisid kasvanud üles teadmisega, et väikeloomi me majja ei tule. Ja mida arvas elu sellest? Muidugi irvitas ta mulle laialt näkku ja nii see mina, mu pere ja kõik meie loomad seiklus jätkus.

Pilte otsides jäi mulle näppu see foto. Kui Tan pisike oli, siis meeldis talle hirmsasti mu õe kilpkonn:

November 2016

Vancu 9. sünnipäv. Oleme mitu tundi avanud kirju ja pakke ja lugenud ja imetelnud ja rääkinud maailma asjadest. Pikk ja tore päev on õhtusse veerenud.

“Vancu, kuule, tegelikult on nüüd nii, et kontoris ootab sind üks pisike tüdruk. Ta tahab sinuga tuttavaks saada.”

Vanc kirtsutab nina, aga rahu ka ei saa. Mis tüdruk? Miks? Miks just temaga sõbraks saada? Miks ta kontoris on? Kas ta on seal üksinda? Mis keeles ta räägib? Jne, jne, jaa niii edasi. Natuke põnev on ju ka. Tegelikult vist on väga põnev. Ja nii me siis end minekule sätimegi.

 

Uus lemmiklooma-lehekülg me elus

Vancul pole õrna aimugi, et me Andreasega nädal varem Zürichis loomapoes käisime. Õigupoolest olime me salaja juba jupp aega pisikese lemmiklooma plaani pidanud ja püüdnud leida kedagi, kellega koos ma oma allergiast hoolimata suudaksin elada. Kuigi meie majapidamises on Hull Helevalge Habras Helbeke Happy, šveitsi valge lambakoer, siis olime me jõudnud nii kaugele, et ehk oleks Vancul parem, kui tal oleks päris oma lemmikloom, selline pisike ja arglik, nagu ta ise. No et äkki klapib ja siis oleks tal võimalus end proovile panna ja kellegi eest hoolitseda, kes teda ka tõeliselt vajab. Pöörasime interneti pahupidi ja mina oma allergia ja Andreas oma astmaga olime kindlad, et saagu mis saab, aga ühe pisitillukese hamstriga saame me igal juhul hakkama.

Selge. Plaan paigas. Me võtame hamstri. Mina, omal ajal suur laps-loomapidaja, arvasin, et mis see siis ikka ära pole. Kääbushamster ju, võtame poest koos sobiliku hamstriga ühe pisikese nägusa puuri, natuke süüa, natuke mingit ronimist ja turnimist ja pesapunumist ja ongi olemas. Aga Andreas, põhjalik ja pedantne nagu ta on, hakkas endale hamstrite hingeelu ja kõike muud üksipulgi selgeks tegema. Luges ja uuris ja vahepeal pistis pea ekraani tagant välja ja raporteeris, mida uut ta avastanud on. Kui ta mulle vajaliku puuri mõõtudest hakkas rääkima, siis ma pööritasin salaja silmi ja muigasin omaette, et mis ta kavatseb meile vöölooma koju tuua või midagi. Või äkki 5 hamstrit, kes kõik paljunema kukuvad? No halloo, üks pisike kääbushamster mahub Vancule ka pihku ja mis mõttes tal on vaja puuri, mille sisse mina hea tahtmise korral ka oma 100 kilo mahutan. Andrease arvates olevat meil vaja puuri, mille põhja mõõdud on 120 x 40 cm.

Ma olin täiesti kindel, et Andreasel on suurusehullustus, aga siis ta teaatas, et pisihamstrile vajaliku puuri absoluutne miinimum on 60 x 30 cm ja näis ise seda täie veendumusega uskuvat. Alla selle olevat asi selge loomapiinamine. Hmm, no minu hamster omal ajal elas 100liitrises akvaariumis, see vist päris loomapiinamine polnud. Aga merisiga piinasin ma sama akvaariumis päris kindlasti… Ja siis tuli järgmine litakas. Meie elukad elasid minu lapsepõlves ajalehe või tavalise juhusliku saepuru või liiva peal. Heina vahel harva oli, aga enamasti mitte. Nüüd tuli välja, et vähemalt 2/3 puurist peab olema minimaalselt 30 cm (soovitavalt vähemalt 50 cm) ulatuses täidetud kaevumist võimaldava materjaliga. Minu juhe jooksis puhta kokku. Ja ma ei jõudnud nädalavahetust ära oodata, et me laupäeva hommikul saaksime minna poodi ja neid imeasju lähemalt näha. Ega ma veel siis ka ei uskunud, et asi ikka kohe nii tõsine on. Äkki nad püüavad lihtsalt ideaaltingimusi luua ja reaalsusega pole sel palju pistmist?

 

Loomapood Šveitsi moodi minu kogemuse põhjal

Kuna siin enamus loomapoodides aktiivsete loomakaitsjate mahitusel lemmikloomi enam ei müüda, siis pidime suuna võtma kaugemale. Pood ise on uhke. Suur ja avar. Nagu Järve Selveri alumine korrus. Ok, natuke ehk ikka pisem, aga jubesuur ikkagi. Mu silmad süttisid põlema. Kiljudes ja vaimustust varjamata kaapisin ma nagu 5aastane Nemo-kalade juurde. Andreas tuli ontlikult mul sabas, šveitslasena oskab ta viisakalt käituda ja end vaos hoida üsna kenasti. Peaaegu. Mina ahmisin ilusaid vaatepilte ja oigasin, kui ilus kõik on ja kõigil müügiks olevatel kaladel on kaunilt sisustatud akvaariumid ja vähe jäi puudu, et ma oleksin pikali visanud ja niutsuma hakanud, et ma ilma kaladeta siit poest enam ei välja. Kõrvutasin mõttes meie Looduse poodi ja ka neid paljusid teisi kaasaja poode, kus loomade seis on endiselt üsna nukker ja mugavam on neid sisutamata või juhuslikult sisustatud akvaariumis ajutisel hoida, kuni nad edasi liiguvad. No kohe ilus oli vaadata. tutvustasin Andreasele kõiki kalalaiike, kes mul endal kunagi akvaariumis ringi ujusid ja olin totaalselt vaimustuses.

Aga meil oli meie hamstrimissioon. Liikusime vaevaliselt edasi. Järgmisena jõudsime roomajate ja muude hirmutavate elukate nurka. No nagu loomaias oleks olnud. Karvase ämbliku leidsin ja mingeid sisalikulaadseid ja siis seisin terrariumi ees, nina enamvähem juba vastu klaasi ja püüdsin avastada, kes seal elab, kui korraga selgus, et see KES oli pöidlajämedune madu, kes oli end kastinurgas sirgelt saba peale püsti ajanud ja vahtis mulle nii 2-3 cm kauguselt silma sisse. Tema liigutas ja mina röögatasin. Mispeale Andreas ehmatas ja tagurdas, pööras ringi ja röögatas ka. Mina, veel oma maoõudsest tardunud, ärkasin üles, pöörasin ka ringi ja vähe puudus, et ma veel kord oleks karjatanud. Meie selja taga oli suur valik elusaid putukaid. Söödaks. Need hüppasid ja siblisid ja tegid natuke häält ka. Huhhh, võdistasin õlgu ja kiikasin selja taha, kas mu uus suur sõber-madu on ikka veel omal kohal või pressis end juba läbi klaasi minu juurde. Ta oli klaasi taga. Kõik oli korras. Nihkusime vaikselt edasi.

Me olime jõudnud merisigade ja jänkude osakonda. Need müdistasid seal rõõmsalt ringi ja mina vedasin ninaga õhku ja surusin Zyrteci tugevalt pihku. Tuleb allergia või ei tule? Ja seal nad olid – hiired, rotid, deegud, hamstrid. Ja päriselt ka olid nad suurtes klaaspuurides ja neil oli päriselt ka suur osa puuripinnast seatud nii, et kaevumismaterjali oli vähemalt 30 cm. Ma jäin väga vait. Kohe täitsa vait. Ma taipasin midagi väga olulist – isegi kui need loomakesed on sündinud müügiks, siis on seda tehtud täieliku veendumuse ja vastutustundega, et iga viimane kui tegelane seal poes elab kõrgkvaliteedilist elu, mitte ei ole vaid kurva näoga ja nina vastu klaasi litsutud ootel, et keegi tuleks ja ta kaasa viiks. Neil on seal täitsa tore. Ja mitte miski ei jäta hetkekski muljet, et nad on seal vaid läbisõidul kahe paari sokkide, seljakoti, räim-tomatis-konservi, õhkmadratsi või välivoodiga.  Nad elavad seal ja kui on aeg koju minna, siis nad kolivad koju.

 

Hamstrimissioon

Osakonnas oli kaks poeinimest. Üks asjatas just ühe perega, kes endale hamstri oli välja valinud. Eelmine oli vanadusse surnud ja lohutuseks olid nad otsustanud uue sõbra leida. Silmanurgast jälgisin, mida nad seal toimetasid. Teine noormees ütles meile, et ta kohe tuleb, juhatab vaid eelmised kliendid veel õige puurini. Vaatasime ringi. Leidsime toreda kääbushamstri ja jäime puuri ette ootama. Müüjapoiss, praktikant, vanust oli tal 20 aasta ringis, astus särasilmil meie juurde ja siis algas me hamstrimissioon alles päriselt pihta.

“Kellele te hamstrit soovite?”

“Meie 9aastasele pojale.”

“Ok. Te soovite, et ta ka käe peale tuleks ja kontakti otsiks?”

“Jaa, see oleks tore.”

“Hmm, sel juhul pole see liik parim valik. Ta on eraklik ja jääb alati suht metsikuks. Ma soovitaksin teil vaadata džungaaria kääbushamstrit. Nad on palju julgemad ja inimestest rohkem huvitatud. Meil on hetkel kaks sellist hamstrit. Emane ja isane.”

Poiss näitab meile õiged puurid ette ja jätab meid hetkeks nõu pidama. Isane on arglik ja poeb meid nähes kohe peitu. Emane vaatab oma nööpsilmadega meile pikalt läbi klaasi otsa. Selge. Tema tuleb meiega. Poepoiss naaseb ja me oleme oma otsuses kindlad.

“Kui palju te hamstritest teate? On teil varem hamster olnud?”

Ma salgan oma kuldhamstri maha. Sest ilmselgelt ei tea ma ei hamstritest ega õigest lemmikupidamisest vist suurt midagi. Ime, et see tegelane omal ajal üldse me juures nii kaua vastu pidas ja igati sotsiaalseks loomaks sai treenitud. Poiss seletab hamstri elust ja olust ja vajadustest ja mida ta sööb ja mida ta ei söö ja kui mina ei nooguta, sisi Andreas igaks juhuks tõlgib mulle jutu veel korda ka üle. Ja siis viib ta meid ringkäigule, et me saaksime täie tõsidusega veenduda, et hamster on see, keda me oma ellu ja koju vajame ja seda ka, et meie oleme need, keda see pisike hamster vajab.

 

Hamstrihariduse ringkäik

Võiks ju mõtelda, et kogu meie järgnev ringkäik lettide vahel on üks suur müügijutt ja eesmärk on meile võimalikult suur arve kasvatada, aga ei. Ta lihtsalt näitab ja seletab ja selgitab. Võimalusi on erinevaid. Sellest sügavusse kaevumise vajaduse võimaldamisest ei teadnud ma midagi. No ok, poeb kuskile ja siblib, aga et kohe sedasi. Erinevad puukoorepudid, erineva fraktsiooniga, tolmav või vähemtolmavam kuivatatud ja tükeldatud kõrrepudi, hein, pesu- või pissikastiks peenike tolmuvaba liiv. Igal asjal oma otstarve. Pesapunumiseks on mingi vatilaadne asi.

Jook ja söök. Kuna ta pole kunagi tilaga pudelist, kus ninaga lükates vesi ise välja tuleb, joonud, siis enamus loomi seda ei oska ja õpivad asja selgeks alles läbi väga raske katsumuse ja see kvalifitseerub looma heaolu kahjustamiseks. Looduses limpsib ta juua pinnalt ja nii on talle parem pisike kausike. Söök, kuna ta esialgu on veel suht tita, on tavaline kuivatatud hamstritoit, mis sisaldab viljaterasid, veel erisuguseid terakesi, kuivatatud salatilehe tükikesi, mingeid pisikesi kuivanud lilleõisi ja vähesel määral ka kuivatud ussikesi. Seda segu tuleb talle anda teelusika täis ööpäevas. Kui ta suurmaks saab, siis võib talle maiuspalaks ja meelitamiseks neid ussikesi ka eraldi pakiga osta.

Mida talle kindlasti anda ei tohi on värsked puu ja köögiviljad. Kõik magus võib hamstritel põhjustada diabeedi väljakujunemise, mis progresseerub kiiresti. Ja näiteks värsked salatilehed, rohulibled ja kurk võivad tekitada kõhulahtisust, asjatult gaase ning erinevate vajalike ainete vaeguse. Ja saia ei tohi hamstrile anda. Meie kuldhamster omal ajal pidi olema raudse seedimisega. Ahjaa, ja soola on vaja. Kui ta soolaketast liiga palju närima hakkab, tuleb seda talle vaid aegajalt näidata, muidu saab suurest soolast üledoosi lihtsalt. Aga kui ta ise vahest näkitseb või limpsib, siis võib see seal puuris olla kogu aeg. Ja kord nädalas tuleb joogivee sisse panna ka vitamiine.

Edasi vaatasime erinevaid hamstriparadiisi elemente. No puurikujundamiseks oli seda kõike lihtsalt patt nimetada. Hamstril peavad olema peidukad. Puidust onnid ja majakesed ja kõikvõimalikud muud ehitised on head. Ja liivavann. Ja ronimisvõimalus. Selleks on hea näiteks krussis puujuurikas, mille leiab ka siit poest, aga võite ka ise otsida. Oluline on see puhastada ja keeva veega üle kallata, et hamstrit kaitsta. Ja no puu peab olema mõistagi mittemürgine. Kuna 2/3 puurist peab sügavkaevumist võimaldama, siis oli vaja ka midagi, millega neid tasapindasid eraldada. Ja mänguasjad? Söödav rukkilille-pudi-toru ja niisama pudi-toru. No nagu kätekuivatuspaberi rull, ainult et pind on kaetud taimepudiga. Ja jooksuratas? Jaa, see on tore võimalus, aga  peab vaatama, et kui ta liiga aktiivselt jookseb, siis lasta tal hullata vaid üle öö või jätta veelgi pikemaid pause vahepeal sisse. Muidu ta läheb peast sassi ja see on arusaadavalt paha.

Ringkäik on tehtud. Kas meie ellu mahub üks hamster? Oleme me valmis? Poiss ei pea seda meilt isegi küsima. Selle kiirustamata ringkäigu jooksul oleme me ise seda küsimust enda peas hoolega kaalunud ja otsus võtta hamster ei ole juhuslik ega tule kobamisi. Me oleme omandanud džungaaria kääbushamstri pidamise põhitõed. Ma juba mõttes pean plaani, milliseid neist vajalikest asjadest meil kindlasti vaja on. Me kinnitame oma kindlat soovi, poiss kleebib puurile sildi, et teda kellelegi teisele ei pakutaks ja siis algab paberitöö. Paberid? Leping? Hamstri ostuks? Päriselt? Jah, päriselt.

 

Lemmiklooma ostmise leping

Saate aru? Jah, hobused ja koerad ja kaasajal ka paljud kassid käivad käest kätte lepingute alusel, aga et ka hamstrid ja akvaariumikalad? Mulle tundus see küll igati positiivne uue ajastu asi. Ma ei ole küll väga kaua ühtegi eluslooma loomapoest ostnud, aga kas Eestis ka sõlmitakse poes leping ja on reegel, et ühelegi alaealisele päriselt ka loomi ei müüda? Jaa, ma tean, et seaduse järgi alla 16-aastasele ei tohi ilma vanema nõusolekuta looma müüa, aga kas see toimib ka? Või saab sõbranna poe nurga taga selle valmis kirjutada? Vanal ajal polnud see mingi probleem, ma ju tassisin oma käega suure osa meie loomaaiast ise koju. Keegi isegi ei küsinud.

Kuniks Andreas noormehega koos lepingut loeb (ja ta loeb alati kõik lepingud hoolega läbi), vaatan mina ringi. Eemalt paistavad ka papagoid. Esimene sein on klaasist. Kohe meenus meie kuulus amatsoonpapagoi Carolyna, kelle päästeoperatsioonile mõni teistki kaasa elas. Astusin neile lähemale, et asja uurida. Selgus, et puuri esisein, see, mis jääb külastajate poole on tõepoolest nö klaasist – et inimesed linde ei toidka, torgiks ega vigastaks ja vastupidi ka. Mõsitlik, AGA tagumised puuriküljed, kuhu pääsevad vaid poeinimesed, on võrest, kus linnud turnida saavad. Neil oli ronimiseks seal puuris puu ja oksad ja kiiged ja mis kõik veel. Mänguasjad olid neil puuris puidust ja sisalist, mitte ohtlikest kangakiududest. Tegin lindudele rõõmsalt tšau ja astusin Andrease juurde tagasi. Ta oli vahepeal lemmiklooma ostulepingu läbi lugenud ja selle allkirjastanud.

Lepingu sisu oli umbestäpselt järgmine:

“Teie uus koduloom pärineb tervest/tervislikust pesakonnast ja tema kasvatamise ja hooldamisel olid tagatud liigile vajalikud tingimused. Me ei anna elusloomale garantiid ja loom ei kuulu ümbervahetamisele.

Tegu on meil siis emase džungaaria kääbushamstriga. Kellel on tavalist metsikut värvi karvakasukas. Ta on umbes 8-9 nädala vanune. Rõngastatud ei ole (sest ta vist veel ei oska lennata, hihii!). Siis on kirjas Andrease kui vastutaja andmed.

Eelpool nimetatud lemmikloom on sinu vastutusel ja sul on kohustus tagada tema heaolu. Sulle on edastatud info selle looma ja tema vajaduste kohta. Me oleme kindlad, et sina, kui loomasõber, suhtud sellesse kohustusse vastutustundlikult ning tagad sellele liigile sobilikud tingimused, hoolduse ning rikkaliku hea toiduvaliku. Palun mõtle sellele, et see loom sõltub sinust ja sinu katkematu hoolitsus tema eest on vajalik, sest ta ei saa kanda hoolt iseenda eest nii nagu ta teeks seda vabas looduses. Sa oled ostnud selle looma loomapoest, mis järgib kokkuleppeid loomakaitse ja teiste loomade õigusi kaitsvate ettevõtmistega. Kui sul peaks tekkima loomaga probleeme või sa vajad temaga seoses muudel põhjustel abi, siis pöördu julgelt meie poole. Me oleme sinu teenistuses.

Müüjapoisi allkiri ja poe tempel.”

 

Me saame endale hamstri!

Meie lepingupool taskusse, teine poes mapi vahele ja uuele ringile! Noormees selgitas meile veel, et 10-14 päeva on täiesti normaalne, kui ta magab rohkem ja peidab ennast. Nädala jagu ei tohiks me teda pihku võtta. Esialgu on ta unerütm ehk veidi häiritud, aga kindlasti ta harjub. Müüjapoiss tõi meile käru ja me hakkasime vajalikku kraami kokku koguma. Ise püsis ta meie lähedal, nii et saime vajadusel kõike küsida ja täpsustada, Teine müüja tegi samal ajal juba merisea-ringi uute inimestega läbi. Kiirustamata, asjatundlikult ja hoolikalt. Mul oli Andreasele nii palju küsimusi, et kas see ongi tavaline, et niiviisi käitutakse kliendiga, et keegi ei kiirusta takka ja keegi ei püüa mida kõike sulle pähe määrida ja nad ongi siin kõik nii normaalsed? Ma olen elu aeg igasugu müüjate eest põgenenud ja ühmanud vaid, et ma ainult vaatan. Võib-olla on aeg oma arvamust ja tõrjuvat käitumist muuta.

Kui me kogu oma varustuse olime kokku saanud, oli puudu veel vaid puur ja hamster ise. Puurid olid kassade pool ja enne koormaga liikuma hakkamist valisime hamstri-preilile kojureisimiseks pisikese puuri. Noormees täitis rännupuuri meie hamstri elupaiga materjalidega. Need andsid ajutisele pesale tuttava lõhna ja kodutunde. Hamsteri pistis ta kinnastatud käega supsti sinna peale ja läbipaitsev kaas klõpsatas kinni. Ma sain hamstri koos pesaga endale pihku. Surusin ta turvaliselt rinna vastu ja vaatasin, et ta liiga palju ei loksuks. Peas vilksas läbi ammune mälupilt, kuidas ma südatalvel krõbekülma ilmaga Jaani kiriku juures bussi ootan ja kilekotis hulpivaid kalakesi hõlma all soojas püüan hoida. Hamstripreili tegi oma põhu sees kukerpalli ja pisitis pea uudistavalt uuesti välja.

Puuri valisime kõige pisema, mis neil pakkuda oli – 85 x 45 x 40 cm. Ma isegi ei pööritanud enam silmi. Olin vahepeal juba taibanud, et see asi käibki siin teistmoodi ja loomasõbralikult. Eks ma natuke pelgasin küll, et kui see pisike hamster seal suures paradiisis oma elu elama asub, siis on tal meid üldse veel millekski muuks vaja kui vaid oma vajaduste rahuldamiseks. No et kuidas saada seesugune loom, kelle elamistingimused on võimalikult looduslähedased, veel inimesega suhtlema? Kalu saad sa vähemalt läbi klaasi näha, aga kui hamster otsustab kaevuda ja sealt mitte eriti väljuda, siis on ju natuke nukker küll. Aga seal ta istus ja vaatas meid ja kui me autosse jõudsime, tagumise pingi hamstri eluks vajalikku kraami täis laadisime, siis enne sõitma asumist oli ka Andreasel hetke vaja, et oma armumist väljendada. Tal polnud pisikest koduloomakest kunagi varem olnud.

Minu süles kiirteed mööda kodu poole vurades, vaatas ta rahulikult ringi ja ma tahtsin temasse uskuda. No et temast ei saa ka kõige vingemas ja metsikumas puuris erakut. Vahepeal tegime ühe hamstri-imetlemise-pausi ka. Pisike tegelane oli kohe varmalt uudistamas, mis tema ümber toimub ja kui Andreas oma sõrme vastu kaaneklaase sirutas, oli hamster kohe platsis. Elevust kui palju!

Ma olin kogu eelnevast kahest tunnist seal poes ikka veel meeldivalt šokeeritud. Teel koju, uurisin ma Andrease käest, et aga mis siis saab, kui sa seda allkirjastatud lepingut ei täida? Kas see on vaid vormitäiteks? Või nende kaitseks? No poe kaitseks ons ee kindlasti, aga kindlasti on see ka paber, mida inimesele looma väärkohtlemise korral nina alla suruda. Andreas arvas, et inimesed on kaasajal piisavalt teavitatud ja teadlikud, et enamus lemmikloomad on kõigest hoolimata üsna metsikud loomad ja neil on vaja rohkemat kui süüa-juua-pissida ja vahel kaissu pääseda. Et kui kümme aastat tagasi olid loomad asjad, siis probleemide tekkimisel võeti inimeselt lihtsalt loom ära. Nüüd on seadused muutunud ja loomadel on õigused. Mis tähendab seda, et asjad pole enam nii mustvalged ja paljud asjad lahendatakse kohtus. Ja seal on see leping arvestatav paber. Sa oled oma allkirjaga kinnitanud, et sa tagad looma vajaduste rahuldamise ja pakud talle õnneliku elu. Mõistlik. Ja siis vilksavad mul silme eest läbi need meie meedias jagatud pildid, kus on puuritäis pisielukaid on jäetud bussipingile uut elu ootama või prügikasti kõrvale on soovmatute loomadega puur sokutatud. Prügikasti kassi- ja koerabeebidest rääkimata. Eks varjupaigad ja hoiukodud on ka siin olemas, aga see ei ole nii valus probleem nagu Eestis. Koertejuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel. Päris kindlasti 🙂

INFOT
https://www.blv.admin.ch/blv/de/home/tiere/tierschutz/heim-und-wildtierhaltung.html

Esialgu tõime hamstrikese kontorisse, sest Vancu sünnipäevani oli veel üle nädal aega. Kuigi mul oli hirmus kiusatus me hamstrile paradiisi ehitama hakata, siis nähes Andrease vaimustust võtsin ma hoopis taskust telefoni ja klõpsisin temast ja kerkivast hamstriparadiisist lihtsalt pilte. See tundus ka jubeoluline olevat.

Kuna me seadsime üles vaid ajutist lahendust, siis päris 2/3 ulatuses ja 30 cm sügavust kaevumise ala me talle esilagu ei teinud. Aga tore oli see tegemine küll.


Ja siis kolis pisike hamstri-preili oma uude elamisse ja me panime talle nime ka.

Alguses pidasime me küll plaani, et lubame Vancul ise hamstrile nime leiutada, aga siis, kui me hamstriga kontori suunas kihutasime, seisis fooritule taga ja meie ees üks hästi nunnu punane auto, mille tagumise otsa peale on kaunilt kirjutatud “Giulietta”. No jah. Nii see hamstri-tüdruk endale kõige sobivama nime leidiski. Preili Giulietta Little ja Vancu võib talle aja jooksul lisanimesid panna kui palju süda lustib. Tundus, et Giuliettale tema uus elamine meeldib.

 

Järgnevate päevade jooksul oli tööelu häiritud, sest vaja oli ju hamstri tegemisi uudistada. Mõtle, kontorihamster! Ma itsitasin, et äkki me peame kontorisse ka mõne huvitava tegelase juurde tooma, no kalad või iguaanid või boamaod, kui neil minust ja Happyst veel vähe on.

Vahepeal tõime ka Tannu salaja Giuliettaga kohtuma ja ta oskas muheledes saladust pidada. Ja siis jõudis kätte…

 

Vancu sünnipäev!

Põnevus kasvas ja Vancu usutles mind üha intensiivsemalt. Ma suutsin vaevu oma pisikese-tüdruku-loos püsida. Kontori ukse taga oli silt:

“Tere, mina olen Giulietta (džulieta). Ma olen pisitilluke tüdruk ja ma tahan sinuga sõbraks saada. Tule tuppa, ma ootan nii väga Sinuga kohtumist!”

Astusime tuppa ja panime tule põlema. Leegitsevate silmadega Vancu tuiskas kõrge koosolekute laua juurde ja seal ta oli – tema pisike hallikaspruun Preili Giulietta Little. Hamstri-preili oli esialgu veidi unine, aga virgus kiiresti, kui läbi klaasi rõõmust ja õnnest põlevaid silmapaare märkas.

Esimese asjana Giulietta muidugi näksas teda. Teise asjana ka. Vanc oli nii hirmus õrn ja arvas juba, et äkki ta ei meeldigi hamstri-preile. Me aga arvasime, et tal on veel veidi aega vaja. Vancu ise ju pelgab muutusi ja uusi asju ja inimesi. Katsetasime erinevate toidupalakestega ja pisitasa hakkas asi edenema.

Mõni päev hiljem viisime Giulietta koos oma elamisega koju Vancu tuppa. Ehitasime pesa uuesti üles ja Vancu osales ka ise asjade sättimises. Ma pean tunnistama, et sedasi hamstriparadiisi ehitada on väga tore. Palju toredam kui lihtsalt ajalehte laotada ja veekaussi vahetada.

Seal nad siis kohanesid teineteisega ja pikkamööda said neist tõelised sõbrad. Mängida on alati tore, aga hamstri muude vajaduste eest hoolitsemise osas olin ma alguses kõhkleval seisukohal. No et kas Vancu võtab asja ikka tõsiselt. Minul endal oli varrukast hea vabandus võtta – allergia (aga no ravimid on olemas, eksole). Tan tegeles nagunii oma asjadega. Andreas oli suure osa ajast tööl. Ja Vancu ootas igal õhtul, et Giulietta juba ärkaks. Minu mure oli asjata. Aegamööda kasvas ka Vancu kannatlikkus. Mõlemad said julgemaks ja nii tabasin ma ühel hetkel, et Giulietta on täiesti ise ja ilma söögiga meelitamiseta Vancu peo peale roninud.

Tänaseks on pisike Giuiletta meiega koos elanud juba 4 kuud, ta on parasjagu kasvanud ja juba väga julge. Ahjaa, nali ka! Ühel heal päeval mõni nädal tagasi, kui Vancu talle ronimise trenni tegi, vaatasin, et hamster  on kuidagi kahvatuks jäänud. Vanc läks magama ja mina hiilisin uuesti puuri juurde, et vaadata, mida ta seal teeb ja kui aktiivselt ta toimetab ja kas ta ka sööb. Ta tundus kuidagi vaiksem. Rääkisin Andreasele oma murest, et appiii, mis siis saab, kui hamster nüüd oma tillukesed nunnud kõrvad pea alla pakib, et kas me oleme midagi valesti teinud või midagi. Tark onu guugel avanes ja me saime teada, et nüüd, vastu kevadet, on meie väikesel sõbral kätte jõudnud… ei midagi muud KUI talv! 😀 Küte oli maha keeratud ja eks toas läks keskmine temperatuur veidi madalamaks ja kuna talvel talve nagu polnud siis otsustas Giulietta, et võiks ühe talve ka möödaminnes maha pidada. Hommikul selgitasime Vancule ka, et vaata tema vahva pruunikas kasukas on hallikaks tõmbunud ja varsti muutub vist veel heledamaks. Vanc ühmas seepeale kõiketeadjalt:

“No looduses ta peab ju ennast kaitsma, kui lumi maha tuleb.”

Eksole ja meie, lollid, arvasime, et hamster hakkab surema 😀 Ja järgmisena küsis Vancu, et kas ta võib nüüd öösiti akna lahti hoida ja hamstrile jääd limpsimiseks anda. Eksole, hea, et veel jäätist ei tahtnud pakkuda. Kui ma oleks seda nii muuseas naljaga, aga surmtõsise näoga pakkunud, siis oleks 9aastase suust tulnud noomiv vastus:

“Emmeeee! Ta on HAMSTER! Talle ei tohi magusaid asju anda.”

Igal juhul on meie hamstri-preili igati heas vormis. Endiselt valge, teeb Vancuga õhtuti hoolega jõu- ja ilunumbreid ja minu allergia ei ole kordagi ennast avaldanud. 🙂

Kelmika kevade saabumine

Seda, et meil kevad kogu aeg südames on… no seda pole vist vaja enam üle korrata. Me oleme täiesti normaalsed. Ausalt. Ja parasjagu sellised nägime me välja nädal tagasi.

 

Eelmisel või nüüd küll juba üleelmisel pühapäeval oli imeilus päikseline päev. Kevadet oli õhus kui palju. Linnud metsa vahel kisasid rõõmust ja väledamad põõsad olid juba hiirekõrvus. Lumikellukesed õitsesid. Forsüütia, meie korrusmaja hoovi peal, oli selleks hetkeks juba hea mitu nädalat õitsenud, aga see on üks imelik isend, eelmisel talvel õitses ta detsembrist alates. Zürichist tulles kihutasime päikeses uneledes kodu suunas. Veel enne, kui meie kiirteelt mahapööramise teeots kätte jõudis, vilksas eemalt Säntis oma lumises ilus üle kevadroheliste orgude ja küngaste. Taevas oli sinisinine.

Andreas küsis: “Sõidame?” ja ma mõtlesin kahe sekundi jooksul eesoleva päeva plaanid läbi ja kilkasin: “Sõidame!”

Ja me sõitsimegi. Meie juurest Säntise jalamini on ca 45 minutit kiiret kurvilist sõitu. Säntis on meie kandi kõrgem tipp ja ühtlasi tähistab ta siin Alpide algust. Ma olen Šveitsis elanud 21 kuud, näinud ära kaks kevade tulemist ja tegelikult ka tüki kolmandat, kus ma sattusin siia kevade jooksul kolm korda. Siin elades olen ma alati enda peas võidelnud mõttega, et meie ettekujutustes on Šveits mägine maa ja igal pool peaks kõrguma lumised tipud. Nendel nunnudel reklaampiltidel ju on nii, et all haljendaval karjamaal keksivad õnnelikud lehmad ja taamal valendavad teravad mäetipud. Aga tegelikult? Suur osas Šveitsist on üsna lame ja lauge. No lainetab, aga kiviseid hiiglased ei hakka nagu kusagil silma. Lihtsalt kogu see maapind siin on merepinnast nii palju kõrgemal.

Meie ise elame ca 600 meetri kõrgusel, aga see pole kuidagi tajutav. Aga kui meie juures oli tol pühapäeval tärkav kevad, siis mida kõrgemale tee meid viis, seda selgemalt sai kõrguste vahest ka aru. Säntise suunas vurades klõpsasin nii umbes 15 minutit enne kohalejõudmist pildi. Märkate, kuidas meie kõrval isegi veel sellel kõrgusel rohi juba rohetab, aga veidi kõrgemal on veel eelmise talve kolletamise jäljed?

Ja seal, otse meie ees ta on, lumine Säntis. Nentisin Andreasele, et nüüd ma tean seda ettekujutuse-toitmise-trikki! Ka meie suhteliselt lamedas kandis saab teha Šveitsist hurmavaid turistikaid – vaja on lihtsalt kevad ära oodata ja loota, et lumi mägedelt veel nii kiiresti ei kaoks.

Ja umbes kaks minutit ja mõned käänukad kurvid hiljem, olime me juba nii kõrgel, et… maapind oli lumine. Metsane mägi sellele pildid (vasakul) on seesama, mis ülemisel pildil. Loodus on vahel ikka nii krutskeid täis! Kaks minutit varem ei oleks osanud seda küll veel nii järsku oodata.

Edasi läkski aina lumisemaks. Aga teed olid puhtad ja enamasti ka kuivad. Õhusoojus oli paras ja see oli meelitanud välja ka hordide viisi kaherattalisi. Nii mootoriga kui ka ilma. Istusime Säntise jalamil tükk aega välikohvikus ja nautisime ilma ja mõnusat einet. Lühikeste käistega, sest jakiga oli liiga palav. See on ikka ja jälle koht, kuhu tagasi sõita isegi siis, kui kalli raha eest “liftiga” tippu ei tõuse. Tipp, kusjuures on sel pildil see terava antenniga sakk vasakul servas. Pildil näitab ta end tagasihoidlumalt, kui ta seda tegelikult on. 🙂

Järgneva nädala jooksul oli soojust ja päikest ja jahedust ja vihma. Kõike läbisegi. Linnud sädistasid veel hoogsamalt, metsaveeres tõstsid ülaseid oma nõtkeid päid salaja juba ülespoole, hiirekõvadest said lehed. Koeraga jalutamas käies muigasin, et ma vist ikka eelmisel kevadel ei kujutanudki ette, et siinsed ümarad murunõlvad meenutasid mulle oma suvaliselt paiknevate priimulapuhmastega teletupsumaad. Päriselt ka. Ma pole midagi sellist kusagil mujal kui Teletupsudes vist näinud. Eestis kindlasti mitte. Äkki kunagi ammu Inglismaal, aga vaat pead ei anna. Minu kujutlustes on kevad siin üsna teletupsu-maa nägu ja kuna ma veel ühtegi arvestatavat päriskaadrit pole kinni püüdnud, siis kujutage nüüd hästi hoolega ette, et lainetavatele muruväljadele on tipitud ilma igasuguse plaani ja süsteemita erivärvilisi madalaid lilletupsukesi. Umbestäpselt nii nagu siin ja veel hullutavamalt:

No paneb ju naeratama see nunnuduse üledoos?! 😉

***

Kuna me laupäeval olime pikalt kontoris, siis toidupoodi me ei jõudnudki. See tähendas aga seda, et meie külmkapis oleks ulgunud esmaspäevani üsna harjumatu tuul. Pühapäeval on kõik poed siin meie kandis kinni. Lähim äkki ongi Zürichi lennujaama oma?

Toidupoodide värk on minu jaoks siin vist üks raskemaid asju olnud. Eestis meeldis mulle 22:40 end Järve Selverisse vedada ja südamerahus ning vaikuses segamatult oma vajalikud ostud sooritada. Siin aga läheb pood kinni tavaliselt õhtul kell 19. Reedel kell 20 ja Laupäeval olenevalt poest 16 või kell 17. Jah, meist arvestatavas kauguses on kaks tanklat. Aga need pole nagu meie Statoilid jma, kus sa sisuliselt saad kõik oma soovid ja vajadused rahuldatud. Valik on ikka paaaaalju kitsukesem ja kinni pannakse nad ka 21, hiljemalt kell 22.  Aga siiski parem kui ei midagi. Seega tanklasse minek oli kindel.

Ma poetasin nii möödaminnes ja naljaga, et kuule, lähme parem jala. Mäest alla hoogsal sammul oli astuda nii 45 minutit. Õhtupäike soojendas mõnusalt ja me astusime käsikäes toidu suunas. Tee peal avastasime, et vahepeal on tõeline kevad kätte jõudnud. Suured põlvekõrgused nartsissid ja mummulised hüatsindid õitsesid täies ilus. Tulbid on oma ninad juba maa sees välja pistnud ja kõiksugu dekoratiivkirsid on uhkes õieehtes. Nii ilus ja magus oli mäest alla kõmpida.

Tankla juures oli vaikne. Pisikeses kohvikunurgas istus vanapaar ja Andreas õhkas heldinunult, et see on tema lapspõlve üks armsamaid nädalavahetuse-mälestusi. Pühapäeva pealelõunal käisid nad isaga alati koos autot tankimas. Isa siis istus ja jõi ära oma tassikesi kohvi ning tema oma klaasikese limpsi. Sinalco-limpsi. Mis on apelsinimaitseline ja maitseb ka veel kaasajal üsna samamooodi kui vana hea Fanta, mille maitset mu lapsed kunagi isegi tundnud pole. Mäletate veel?

Igal juhul istusime me korraks maha, Andreas jõi ära oma kohvi ja mina vaatasin niisama ringi. Statoil oleks siin muidugi jumet, aga nii, nendemoodi, ilma hotdogi ja burksi ja kookideta, on ka päris tore. Tänu Andreasele ja tema helgetele mälestustele. Muidu vist oleks nutusem.

Noppisime pisikeselt letilt saia ja vorsti ühes – sellega saame üheks õhtuks söödud ja filmi ka vaadatud. Ja Andreas võttis ühe purgi oma lapspõlve lemmiklimpsi ka, sedasama Sinalcot (mille nimetus mind siiani muigama paneb). Tankla kõrval plõksas ta limpsi sätendavate silmadega lahti ja mina püüdsin ta kinni ning sain pool limpsi endale. 🙂

 

Kodus ootasid meid “Kubo” – imearmas täispikk multikas ja Vancu, kes eelmisel nädalal otsustas, et tema napilt kaks kuud kasvanud juuksed on liiga pikaks veninud ja ta neisse koolis vahetunni ajal oma pinali-käärid sisse lõi. Nakitses natuke. Kaks päeva hiljem natuke rohkem ka veel. Õpetaja kirjutas ja vabandas. No arvas, et ma pahandan või midagi. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mul pole sellest midagi, natuke vara veel on, aga ehk ta harjutab kätt. Siiani pole kumbki me poistest ise asja vastu huvi tundnud, aga nad on mind ennastki korduvalt oma juukseid näinud maha lõikamas ja ajamas, ju see asi ikka geenides on 😛 Aga seda arvasin ma küll, et no sedasi teiste ees ja koolis pole see ok. Äkki annab veel mõnele lapsele, kelle peres juuksed tähtsad on, halva idee ja seda pole vaja.

Meil oli plaan nüüd nädalavahetusel ta juuksed maha ajada. Plaan paigas ja hakkasime asjaga aga peale. Tema enda näritud tukast saate siin pisut aimu ka. Päris huvitav lõige oli.

Andreas juba alustas selle suure puhma nudimist kui mul korraga hiilgav idee tuli. Las poiss lõikab ise enda juuksed maha. Saab ehk isu täis. Või vähemalt kogemuse võrra rikkamaks. Saab aru, et see on ok, aga palun, tehku seda kodus või mingu juuksurisse. Et lõikugu aga julgelt ise ja kui isu on täis, siis me ajame ülejäänu siledaks ja ongi asi selleks korraks korras. Poiss siis nüsisiki siit ja sealt ja mina sain pildile vaid usinalt vingerdava udukogu ja siis andis Andreas kõigele 5 millimeetrise lihvi ja mina käisin kõrvad ja kukla veel ka kääridega üle. Poiss oli jälle poisi nägu. Ilus ja sile. Sellise karvakasvuga võiks me hakata ookeanide pealt õli koguma. Varsti jälle 🙂

***

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt ikka. Ajasin kamba jalule ja siblisin siin ja sahmisin seal ning lippasin koeraga õue. Maailm lõhnas mulla ja niidetud muru järele. Agarad tegelased olid hoovi peal juba ametis. Kiirteel kõrvalistujana Vancu kooli poole vuhisedes sain aega, et uudistele pilk peale visata. Ja siis selgus, et… kohevarsti algab kevad. Päriselt. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib Šveitsi kevad väga. Eesti oma meeldib ka vägaväga, aga seda peab vahest jubekaua ootama ja siis saab ta liiga kiiresti läbi.

Päevapeale tegin ma natuke teletupsunalja ja kaevasin sahtlipõhjast välja ühe eriti õnneliku Lilli. Kevad on käes! Südames. Peas ja igal pool mujal ka! 🙂

Kelmikat kevadet teile kõigile! Juhhuu!

Brändrahn ja minu mõtted Eesti märgimajandusest ;)

Tänaseks päevaks on Eesti suurest brändrahnutormist, mil Eesti endale uut märki ootas ja selle asemel hoopis brändi sai, möödas juba 2 kuud ja mõned päevad pealegi.

Tol jaanuarikuu 13. reedel, kui nad oma kauatehtud kaunikesega lagedale tulid, oli mul öelda nii mõndagi. Panin enda seest läbi tuhisenud emotsioonid ja mõtted kirja ja jätsin need siis siia targu settima. Siin see mustand seisis ja ootas, et meie päris oma bränd saaks areneda. Kokkuvõttes ma isegi ei muutnud seda juttu enam, sest just neid radu käisid mu mõtted kogu selle rahnutormi sees. Nüüd on hea tagasi vaadata. Muiata muidugi ka.

See on küll kulunud, aga endiselt hell teema Eesti märgi ja brändi kujundamisest.

Head lugemist ja kaasamõtlemist! 🙂

 

***

Reede, 13. jaanuar 2017

Minu esimene reaktsioon sel hommikul, kui Eesti uus brändivärk lagedale tuleb, on nagu Mõmmi-Aabitsa Mõmmil sügava ohkega, et ahhaa, see siis ongi see, mida me nii kaua otsinud oleme. Sellele järgneb järgmine reaktsioon, selline kõhklustest tulvil, et kas tõesti kaasajal on võimalik reaalses elus läbi teha üks keisri uue moebärndi keiss. Hämming püsib. No ok, pole märki, väga hea, aga mingi brändilaadne asi ju on. Selliste asjade leidmise ja üldise mainekujundusega olen ma servast mitmel viisil kokku puutunud ja praegune olukord pani mind lihtsalt nõutult pead vangutama. Äkki ma veel magan?

Ok, märki pole vaja. Brändi on vaja. Targad teavad paremini. Eesti Riik on mingi firma või asutus? Tõsi, hea ja heaperemehelik juhtimine on vajalik nii riigile kui missignes firmale. Mudel ju. Aga meil on meie lipp ja värvid ja rahvuslill ja -puu ja mis kõik veel. Ikka on vähe? Liiga lihtsad ja nunnud? Liiga kulunud? Tolmused? Tahaks hirrrmsasti ju midagi uut ja erilist ja innovaatilist? Aga kus see on? 😉

Jääb mulje, et elu eest on vaja midagi edevale tahan-olla e-Eestile kunstlikult leiutada? Miks me ei või ise olla enda eest nii nagu me oleme ja seeläbi, paljususe ja erilisuse läbi, anda igaüks oma panus sellesse, kuidas keegi meid kodus ja laias maailmas näeb ja hindab? Nagu tasakaalustatult ja head tunnet tekitavalt. Oma väärtust esile tuues. See silt aitab siis nüüd sisu kuidagi võluväel arvatavat õõnsat sisu paremaks teha? Paremini müüa? Kellele ja mida?

Tulla ja lihtsalt esitleda oma asja, et nüüd ongi nii – võtke see koledus omaks või… Keegi rahvaga ei tahtnud rääkida? Õigus, meil pole ju maitset ega midagi. Vaata kuidas me oma euromünte kujundasime. Mäletate? Valida oli ilusa ja veel ilusama vahel ja valiti… tulemuseks kõige magedam euroraha terves Euroopas. Kujundus, mis mündi teisel küljel meist ei räägi nagu midagi – või seostuvad me vapi leopardilised lõvid maailmas kellelegi sellisel kujul Eestiga? Aga õigus, seal oli üks valik see “nõme põllulill” eksole. Sellest on meil nüüd vaja kaarega mööda käia? Ja meie halbade valikute kapsaeda lendab eriti suure pauguga veel üks rändrahn – mis siin ikka rääkida – eurolauluasja keerame me igal aastal ise pekki. Kui me vaid saaks, siis saadaks igal aastal letosvetilaadse toote võistlustulle ennast esitama? Me lihtsalt ei tea midagi ei heast maitsest, mööduvatest disainitrendidest ega suure maailma ootustest ja soovidest. Rääkimata sellest, et me tulevikku oskaksime näha. Nemad ju oskavad meid hästi tutvustada ja 20 aasta pärast on kivi kõva sõna, esindab just meid? 50 aasta pärast? Või aitavad need kivid ja hõre kirjastiil ja võõrsas sinine värv meid kuidagi paremini maailmale maha müüa? Just nii, nagu uue brändi tööriistad lubavad meil endale nurgalise potisoengu pähe lõigata, tahabki maailm meid näha? Ja nii saab Eesti kuulsaks ja rikkaks ja Indias käiakse edaspidi poes brändrahnukotiga? Jee, Eesti rokib täna täiega… 🙁

Grrhhhh, ma olen nii pöördes, aga hoian jõuga hambad koos. Ainult mõtted keevad raginal.
***
Sõbranna ärkab minust veidi hiljem ja küsib uudiseid sirvides jahedalt, et ega juhtumisi 1. aprill pole. Seda küsiti hiljem siin ja seal veel. Ei. Pole ei aprill, ega uni ega talveuni. On hoopis 13 ja reede. Se on ju ka märk?

Kogu krempli kõneisikuks sättinud proua jõudis vahepeal vabandavalt ja õigustavalt midagi väga kohatut maha pahistada ja nii ma siis prahvatan emotsionaalselt ja hapult tema teravamaid noote kasutades, et ju oligi asja eesmärk tolmusest rukkilillesinisest orjameelsest maailmast ajahüpe (ajuhüpe) eemal tulevikus kentsakalt oksendavate vabade siilide omasse. No selle arvamuse teine pool on juba puhtalt mu isiklik emotsioon rahvuslille solvamise eest.

Aga küsimus püsib, kas meie e-Estonia ehk e-stonia (e-stone+, stone on inglise keeles kivi) tahabki olla kustiline kivilahmakas nii e-maailmas kui ka pärismaailmas. No et mütaki maha ja rohkem ei liigu, käige üle või ümber, aga siin me oleme? Mu peas laulab Siiri Sisask mulle valusal toonil sellest, mis maa see meil selline on ja vägisi jääb mulje, et see kamp on seal asja loomise juures ikka korralikult e-stoned (laksu all) olnud. No see tulem ja selle esitlemine tekitavad ikka kohe miljon miksi.

Ma olen liiga terav ja isegi sarkastiline? Küsimus hinges püsib ja ma ei saa sellest lahti. Kivikamakas käib minuga terve päeva mõttes kaasas. Kuna Eesti on nii väike ja kõik tunnevad kaudselt kõiki, siis ei saa ju omadele kotti pähe tõmmata? Või saab? Ma soovin siiski uskuda, et äkki selles suletud ringis nad tõesti isegi püüdsid midagi kena ja mõjuvat teha. Lihtsalt läks nagu läks? Raha sai otsa? Ideed? Oskused? Tahtmine? Võõra mehe pakutud tore Estonishing värk oli liiga hea ja suurim soov oli teha midagi veel paremat? Ikka ise.
***
Esialgu ei tihka ma sellest kõigest Andreasele rääkida. Liiga palju seletamist ja selgitamist. Ebamugav on. Ja miskpärast on ka jube häbi. Imelik, aga tõesti, mul on häbi, talle seda jura näidata. Ta taipab õnneks ise (nagu alati), et midagi toimub ja asub uurima.

welcome to estonia

Siis kui me endale kalli raha eest päris oma Eesti-märgi saime, siis uskus seda hea asja tegemist äkki ka welcome-to-estonia tiim? Nende suure töö tulemus oli Eesti oma kleepekas. Omal ajal avaldasin selle ekspresidendi eksproua juhitud liiga kalli eksperimendi tulemuste suhtes väga valusalt meelt ja kandsin mitu aastaid welcome-to-estonia templimärgiga särki, mis küll õige kujunduse asemel sisaldas hoopis teksti “täitsa p*rses”. No ja oli ju ka seal kohas. Noore ja tulihingelisena kandsin selle aegade jooksul auguliseks. Minu mõistmatus ja pahameel olid nii suured, no milleks oli vaja kunstlikult tekitada mingi tobe ja ilmselgelt mitte meie oma ja meid mitte kuidagi tegelikult esindav tempel. See oma märgi asi seostus kuidagi nii väga haakristide ja erinevate tähekestega, mida pidi kandma. Kasutusse läks see märk tagasihoidlikult ja vaikselt see jaburus siiski vaibus. Palju aastaid hiljem elasin ma lennujaama seinal selle märgiga värvilise “tapeedi” juba muiates täitsa üle, sest see oli kaotanud oma väärtuse Eesti oma märgina, mida kellelgi nii suur tuli oli leida. Selles kohas oli see isegi täitsa tore ja sobiv märk – teretulemast Eestistisse, mu tulevane abikaasa (nunnu pildi eest tänud Annikale!) 🙂

Aga nüüd siis uus märgitorm? Uurin ja puurin asja, et leida sellest iva. Aga üks on kindel, ühes asjas on see tiim edukas olnud – nende eneseusk ja põhjendustöö, mis veenis suurt hulka neid, kes seda asja tegemise ajal toetasid ja raha eraldasid ja vähestena seda ämbrit hetkel sosinal toetada tihkavad kui seguduses üldsus marutab.

Ühesõnaga vaatan ma seda asja ja tormi selle ümber siit kaugelt eemalt sügava hämminguga. Mu imestusest kuklas kulmud vajuva alles tolle päeva õhtuks tagasi oma kohale ja seda ka pigem selle peale, kui sotsiaalmeedia ujutatakse üle teravmeelsete ja vähemteravmeelsete versioonidega asjast. Lamedast teemast sõidetakse veel lamedamalt üle. Ilgutakse ikka nii kuis torust tuleb.

“Oksendav siil?”

Ok, nokkida saab mille kõige kallal. Kõige enam selle üle, kuidas asja esitleti. Rahvas oli pandud ootama märki, mida meil justkui vaja oleks, et olla ka keegi. Ootusärevuses, kuigi öeldi ju selgelt, et märki ei tule, oli ikkagi Evelini tempel sügavalt mälust välja kaevatud. Oodati midagi, mis oleks Evelini märgist parem. Julgemad ootasid isegi meie oma jalgratast ja nokiat. Aga seda ei tulnud.

See, et nad oma ilusa jutu sinna juurde jahvatasid, et polegi meil vaja mingit eraldi märki, see läks üldse kaduma. Ja kõige suurem bläkk on see, kuidas nad kogu kremplit esitlesid ja kui suure ja täiesti jabura tähelepanu sai kiirelt “oksendavaks siiliks” nimetatud sakiliste servadega roheline kivimürakas.

Pole mõtet seda ajakirjanike ja fotograafide süüks ajada, nende enda brändilehel oli see alguses täiesti arvestatavalt olulisel kohal – rohelise plönnina kotil eksponeerituna. Kõik need muud toredad kivid läksid selle oksendava siili kõrval arglikult peitu. Pilt Eesti brändi siili-lehest on udukas, sest ma klõpsisin neid kiirelt arvutiekraanilt telefoniga, et Andreasele asjast ettekujutus anda.

Ja see leht polnud paraku ainus, kus nad ise oma käe ja mõistuse ja tahtega siili eksponeerisid kui suurleiutise olulist eraldiseisvat osa. No ok, ongi oluline osa, aga mitte ju NII! Anna taevas raketileiutajatele mõistust näha asja ka tavalise inimese pilgu läbi – kui sa esitled oma fototausta kujundust, siis esiteks ära riputa oma rohelist siili igale poole nagu SEE olekski see märk ja ära trüki selle plönniga tooteid, mis lähevad avalikkuse hambusse. Tõttöelda assotseerus mulle see siil hoopis sellise tegelesega:

(tasuta download netiavarustest)

Maitse asi, aga seda asja oleks saanud PALJU paremini Eestimaa inimesetele esitleda ja on veider, et nii teadlik kamp, kes asja vedas, sellega nii haledalt kivisse pani. Või mida ka meie, lihtsad eestlased ja teised eestimaalased asjast teame? See ei ole meile, see ongi vaid elitaarsele seltskonnale Eestist eemal?

Vabandust, kui eestlane ise oma “märki” ei armasta ega austa, siis võib seda ka vetsuaberile trükkida ja veetleva kergusega potist alla lasta. Või trükkimata jätta. Ja Eestis seda tutvustada poleks siis ka vaja, sest nagunii see meisse ei puutu. No ongi nagu mingi silt me seljal, mida me ise ei näe ja kõik, kes mööduvad, saavad omaette irvitada… Segadus, mida siili esitlemine endaga kaasa tõi (teadmatusest või tahtlikust ärategemisest), lõi ohtliku olukorra, kus nö oma märgist (laiemas tähenduses on ka bränd märk ja märgilise tähendsega) võis saada hoopis häbimärk, nii nagu Evelini tempel seda palju aastaid oli. Et siis siil…

Teiseks… Siil on igal pool julmalt hambus, aga kus, krt, on elusuuruses näited? Näidake siis ometi neid võimalusi. Suurelt, puust ja punaselt! Julge esitluse asemel vilksas meedias vaid arglikult mõni näide ja oluline suur sõnum, et vaat SEE on nüüd meie tore ja ühtne tunnus-pildiraam ja pistame kõik asjad sinna sisse ja nii on äge ja ühtemoodi, läks hädiselt kaduma. Kisa asja ümber oli nii palju suurem. Teine foto nende lehelt näitab, et jah, kusagil mitme asja vahel on siiski muuseas ka siililaadsele pildikasukas selga pandud, aga kogu see kompott EI kõla siin kokku ja on nii juhuslik, kui veel olla saab. Ümara vormiga kividest saab veel ehk aru või on need äkki hoopis pilved? No ka need sobiks me sombuse ilma ja madala taevaga maale. Aga see siil on liiga teisest ooperist, noh. See siiliraam on veider ja juhslik nagu oleks keegi kollase Ikaruse jäätunud klaasi kopikaga kraapinud, et august ometi välja näha. Piiluda. Ümarad kivid seda muljet ei jäta.

Asja sisu juurde tagasi tulles, siis idee ise, see ühtne fototaust on tore. Ja no valisime kivi, ok, olgu siis kivi. Aga miks ometi see kole poolikut maalritööd meenutav ja justkui Põltsamaa Felixi netilehe lastekeskkonnas algeliselt joonistatud nurgeline plärakas nagu keegi FB tol päeval teravmeelitses? Nende enda kodukatelt jookseb kõrvalliinidest läbi erineva suuruse ja kujuga kivisid. Ilusaid ümaraid looduse tahtud ja uhutud vormidega kivisid. Mõni isegi kaudselt Eesti kaarti meenutav veidi. Ühe võimaliku variandina lisaks see me kivise maa esitlemisele ja tema visuaalile ka sisu, sügavust ja mõtet.

Miks ma räägin kividest? Jah, ma tean küll, et me saime tänu sellele ettevõtmisele päris oma (b)rändrahnu(d). Aga mu aju blokeerib endiselt rändrahnu sõna ja mõistet. Meie kivine ja kidur maa on kaetud kividega nii põllul kui rannas ja need on ilus ja loomulik osa meie loodusest. Mõned on rännanud, mõned on maa alt pinnale tõusnud, mõnd on inimkäsi liigutanud. Aga miks on meil vaja Eestit tutvustada just rändrahnuga? Miks peaks just eraldi rõhutama, et meie nö oma märk on mingi muult maalt meie juurde pealetungiga tulles või jää sulades ja taandudes eksinud ja omadest maha jäänud kivikamakad. Julmalt öeldes meie poliitiliselt ärevas ja sallimatus maailmas, rändrahn on ju sissetungija, pagulane, muidusööja! Või on see pisike katse näidata meid sõbralikuna võõraste suhtes? 😉

Aga ikkagi see rändrahn. Oleks siis Eesti maailmas veel mingi harukordne nähtus oma rändrahnudega. Pole ju. Lihtsalt niisama mingi brändrahnu kujutamine, et asi oleks natuke peenem kui lihtsalt kivi, on justkui võõraste sulgedega enda ehtimine. Narr tunne on. Aga kuna ma nad käigu pealt enda jaoks lihtsalt kivideks mõtlesin, siis on ok. Kokkuvõttes, kui asi areneb ja leiab kasutust, siis jääb kivi nagunii kiviks ja see rändava rahnu nimi kaob ehk ära ja jääb vaid muigamisi meile endale brändrahnu nime all kasutusele kui osa brändist. Lootma peab 🙂

***
Kogu see üle võlli komejant siili ümber hakkas tüütama. Aga korraga oli kõigil nii palju ütelda. Mind näris ikka veel sõnavõtt sellest, kuidas korraga on rukkilill ja rahvusromantika nõmedad. Ma ei hakka sellele kaasa koogutama, mingu see karavan kasvõi esimsena Marsile.

Mind isiklikul häiris selle brändieufooria keskel kõigest kõige enam üks konkreetne asi. SININE värv, mille nad enda läbivaks tunnusvärviks valisid. Kuidas on see võigas sinine seotud meie ja Eestiga? See on mingi nali? Või kavand? Kas Eestit esindab kõige paremini silmadele valus ja odav peaaegu puhas rgb-sinine? Otse potist? Päriselt? Sinine, mis meenutab mulle vaid eurokoridore lakkuvat e-tähte. Ja isegi eurosinine tunub nõks mahedam. Palun, ei! Teheke selle sinisega midagigigigi!

Andreas küsis minult, miks nad lipusinist või vähemalt sellesarnast ei kasutanud. Nagu mina teaksin vastust… Ta siis selle peale klõbistas veidi ja katsetas erinevaid värve. Kuna see on tema põhitöö, siis vangutas ta vaid pead. Jäime jupiks ajaks lehele mängima. Muutsime erinevates kohtades värve ja no ausalt, pisikeste muudatustega oli tulemus miljard korda parem. Üks pisike kiire näide ka. Kumb variant teile sümpaatsem tundub?

Esimesel päeval vaatasin meie kahte uut ja olulist veebilehte ahastuses. No puudujääke ja ebakõlasid ja möödapanekuid oli liiga palju. Nii arvutis kui telefonis. Erinevalt. Teisel päeval midagi nagu pisut paranes, aga need taustast eraldiseisvad ja juhuslikuna mõjuvad fotod ja see sinine… Ma olen ka elus tähtaja kukkudes tormanud ja püüdnud päästa, mis päästa annab, aga no nii poolikult? Eesti enda lehe oleks teinud nagu tubli koolilaps harjutustööks. Jube äge oleks olnud, kui see olekski olnud avatud konkurss, kus meil kõigil oleks lastud kaasa rääkida. Ilmselgelt oleksid nad sama raha eest saanud paaalju rohkem, kui nad avatud konkursi oleks korraldanud. Nii ideid kui ka tasemelt parema asja. Seda enam, et Estonishing pani rahva mõtted mõnuga voolama juba jupp aega varem.

Aga et see pundar proffe midagi sellist tegi? Arusaadav, et raha polnud piisavalt, sest see kulus tehnokraatliku kirjastiili, ikoonide kujundamise ja no ok, kodulehtede kujundmise jaoks ka?  Keegi oskab mulle selgitada, milleks oli meil vaja oma jalgrattalaadset toodet selle kirjastiili näol. Mõnes kohas, tagasihoidlikus mahus ja pealkirjana, no ok, elab üle, aga siiski. Hunnik pappi magab katkendlikult surnud karu all ja nüüd peaks tore olema? See tehniliselt kokkutraageldatud kirjastiil pole mitte milleski Eesti nägu ega tegu. See on lihtsalt edevuse luhtaläinud katse olla midagi erilisemat. Vales kohas ja valel ajal.

Ei sisuliselt ega ka stilistiliselt pole kogu see asi nagu tasakaalus. Või polnudki eesmärk enamvähem valmis asja esitleda? See info läks ka kaduma. Oligi eesmärk poolikut asja näidata ja siis pisitasa seda üles hakata ehitama? Või on see brändivärk üldse mõeldud ka muu hulgas meile endile kasutamiseks või on see vaid NENDE Eesti oma? On, kuidas on, aga mitte miski ei vabanda seda sinist värvi!
***
Siin me istume oma mätta otsas. Andreasel läks ikka kohe jupp aega aega mõistmiseks, et milleks on eestlastel vaja mingit oma brändi. No et peab kunstlikult midagi leiutama ja raha pole enam kusagile mujale panna või. Ja miks ei kasutata omaseid ja tuttavaid elemente ja värve vaid leiutatkse mingit kebajakat võõrana mõjuvat imeasja. Ta rääkis sellest asjast ka oma kõrvalkontori sakslasest prouaga, asjaliku tegijaga, kes juhub firmat, mis tegeleb just teemakohaste asjadega. Nad ei saanud aru. Ok, Šveitsil on ka oma bränd.

Šveitsi brändivärki tutvustava lehe leiad siit!

Neil on oma bränd juba 60 aastat olemas. Ei olegi roppkallis kokkuklpositud imeratas. On lipp, selle värvid ja julgus ohtlikuna näivat punast kasutada On kirjastiilid, mida ka kõik meie teame ja kasutame – Helvetica, Arial, Verdana. Ehk ei mingit raketti. Nende brändivärk on suurustamata tehtud otsus ja kokkulepe, mis paneb paika ühtse stiili. Kena, lihtne ja sümpaatne vigur, mida on kasutatud ametlikult riiki esindades. Näiteks olümpiamängudel ja teistel eriti kõrge kaliibriga üleilmsetel üritustel, kus riik esindab ennast. Me oleme siiani ju kuidagi muuseas ja väga nägusalt Eesti esindamisega sellistel üritustel hakkama saanud. Mis siis nüüd? Selle sinise ja rahnudega saab paremini? Kogu see trall siin pani muigama, nagu oleks nõukaaeg tagasi, et kõik peab kontrollitult ühe mütsi all olema, ühte tegu ja ühte halli nägu?

Miks oli üldse Eestil vaja oma märki? Ja nüüd siis brändi? Ühte nägu ja tegu ja kirjastiili ja mida kõike veel? Paremaks turundamiseks? See on arusaadav, aga kas see jura, kus pea ei tea, mida saba teeb, on mingi edasiviiv, kasu-, tuntust- ja õnnetoov meetod?

Andreas ei saanud aru, milleks oli vaja midagi leiutada ja põlata ära kõik see, mis  juba on olemas. Vaid selleks, et saaks ütelda, et meie tegime ISE! Tore. Aga Selle asemel oleks võinud see Eesti identiteedi leidmise kriisis siplev kamp kõvasid isetegijaid ausalt ja avalikult oma sumbunud teokeerust end välja kruttida ja vaadata endaloodud soovunelmate e-Eesti ideaalkuvandist kaugemale. Ja lähemale ka, täitsa kohe enda nina ette, et näha ometi ka seda, mis ongi päriselt oma ja meie. Ja suure siin-me-oleme-mentaliteedi ja rusikate rinnale kolkimise asemel oleks äkki võinud küsida, kuidas Eesti ka eemalt ja väljaspoolt tundub? Mis on Eestis tegelikult erilist, ilusat, toredat ja head.

Ja kui nad ise meie endakindlust ja ühist tugevust välja ei osanud nuputada, siis miks nad Eesti sõpradelt ei küsinud, kuidas neile eemalt tundub ja kätte paistab see Eesti Asi ja mis oleks see hea viis, kuidas Eestit ja kõike temaga seonduvat mujal universumis tutvustada. Milline on juba Eesti toimiv kuvand? Aaa, et Eestit ei teatagi? Ja mida me siis tahame tühja koha pealt maailmale endast rääkida eeldusel, et nende tulevased põlved meist midagi teaksid? Kas nende jaoks oleks rukklill tolmune?

Kes me oleme, kust me tuleme ja mida me tegelikult tahame?

Unustage ära see meie puutumatu looduse idüll, seda pole juba praegu peaaegu olemas. Selles me teistega eriti ei võistle. Väärtus on hoopis see, et meie loodus on meile endile oma ja armas ja just seeläbi oluline. See on meie maa ja meie selle kamaral oleme üks vintske kamp. Meie orjameelsus? See vaat et aastatuhandepikkune orjapõlv ei murdnud meid, meie rahvast, keelt ega kultuuri ja ohkmise asemel, kuidas kõik meid painanud ja rüvetanud on, peaks me hoopis uhkust enda olemasolemise pärast tundma, et näete, KUI vinged me oleme. See on põhjus sügavaks sisemiseks uhkuseks ja julgeks iseteadvuseks. Me saame hakkama. Alati. Me oleme väike, aga tragi, kange ja alalhoidlik rahvas sel pisikesel maalapil ja see on kõva sõna. Kui vaja, teeme kõvasti tööd, kui vaja, siis laulame ja loeme Kalevipoega, võtame käest kinni, täidame maa lastega ja sööme kartulikoori kah. Meie maa, me ise, me rahvas, me kultuur, meie loodus on need, mis meid esindavad. Aga mitte rändrahn, eurosinine ja võõras katkendlik kirjastiil.

Keegi just hiljuti nuttis meedias, et näe isegi Skandinaavias ei tunta meid ja meie tooteid. Ja nüüd siis see kivikamaks aitab meil neile oma juustu paremini müüa? Millest neil puudu on? Kividest? Juustust? Või muudaks see meid neile omamaks, et me ütleme, et meil on kaaaa killuke seda kivikribu, mida neil on miljon korda rohkem maapinnal laiutamas? Et see nagu liidaks meid ja elavdaks suhtlust ja majandamist igas võimalikus mõõtmes? Ja Brasiilias Eestit läbi kivide tutvustada on ka meie jaoks kuidagi edukam? Meil kohe on vaja nahast välja pugeda ja midagi leiutada?

Meie pimesi ihaldatud soomlaste nokia eksisteerib vaid meie kadedas mälus. Muu maailma jaoks seostub Soome sootuks muuga – lume, virmaliste, jõuluvana, tumeda kuivikleiva, disaini, saunade, järvede ja kummaliselt ilusa keele poolest. Kuigi ta jagab neist mitut nii Rootsi kui Norraga kui Eestiga, mõne teisega veel. Aga Sibelius ja Nightwish, Iittala, Marimekko, Tove Jansson ja Muumitrollid, Linux, helkurid, Angry Birds, Apocalyptica, Surise Av ja veel paljud teised nimed ja näod ja tegemised on vaid nende omad. Nokia ka 😉 Soome on tema pojad ja tütred, nende tegemised JA kivine-soine-metsane-külm 1000 või 10 000 järve maa. Ja nende lipp. Luik ehk ka. See esindab rahvast, rahvust, maad ja räägib oma lugu. Oma detailide paljuses ja nende erinevuses ja erilisuses.

Oleme me Soomest kuidagi väga erinevad? Kehvemad? Me jagame nendega palju enamat kui 12 kehva suusailma-kuud. Aga mis meid eristab? Mis on meil samahea või teistmoodi, mida esile tuua? Ja veel ka lihtne näide, kui suure maailma kesklinnade tänavapildis toob Finnshop inimestele Soome käega katsutavalt lähemale, siis meil oleks vaja selle kõrvale äkki Estshoppi? Või piisab e-maailmas brändrahnuga vehkimisest?

Kuidas me tahame teistele paista? Millega ma oskame neid võluda? Eesti on kõva e-riik? Kahjuks pole see meie oksendamiseni rõhutatud elektroonilisus maailma jaoks mingi eriline väärtus. See toimib tillukeses Eestis ja ka seal on sellel oma nõrgad kohad. See on kättesaadav, lihtne ja mugav, aga see pole ei tõrgeteta, turvaline ega privaatne. See, kui kiiresti sa oma mingi kliki kusagil teed ja asja kordaloetuks loed, on meie mugavus ja laiskus, mis kõnnib õhukesel jääl, ei muud. Muu maailma jaoks on see pigem õlgu kehitama panev riskidest, ohtudest ja hirmudest pungil brrrrr-reaktsioon. Seal juures suurema huvita. Ja tegelikult, mis näitaja see on, et meil on e-tervis või e-valimised? Šveits valib pidevalt midagi ja nad on ka e-valimisi katsetanud ning neile ei meeldinud see mitte. Neile sellega Eestit reklaamida on üsna nõme. Ja see rahvusliku uhkusega tehtud pai endale, et me justnagu kõik üheskoos skaibi ja transfervaisi leiutasime? Kas päriselt ka on see Eesti kuvandis kuidagi oluline? Skaibi vanavanavanaema, Internet, leiutati Šveitsis. Olete sellest midagi kuulnud? Arvatavasti mitte ja see ei olegi oluline.

Aga tagasi märgimajanduse juurde. Natuke võrdlemist toimiva süsteemi ja ihaldatud olukorraga.

Šveits on samasugune pisike talurahvamaa nagu Eesti muiste. Au sees on oma lood ja loodus ja söök ja kultuur laiemalt. Ja me teame seda riiki, kes mägede, šokolaadi, juustu, taskunugade, kellade, pankade, iseteadvuse kaudu. Kohapeal rahvast vaadates sa tead ja näed, et asja taga on uhkus olla šveitslane ja hoida oma kultuuri, teha kõvasti tööd ja samas osata pidutseda. Oma olemuselt on nad samahäbelikud ja tagasihoidlikud kui meie, väga erinevad nii sakslastest, austerlastest, prantslastest kui ka itaallastest, kes neid tihedalt ümbritsevad. Kas nad muretsevad, kuidas nad väljapoole paistavad ja mis mulje nad jätavad? Üldiselt pole see isegi oluline, sest oluline on, kuidas nad ise oma maal oma asjadega toime tulevad. Mis on šveitslasele endale oluline? Ise ennast ära majandada. See on kõige olulisem eesmärk üleüldse. Jah, kõiges pole see võimalik, aga nii palju kui võimalik, siis ikkagi. Neile on kõige olilisem see, et asi on kohapeal tehtud. Nii toode kui teenus on parem, kui see on omamaine ja oma inimeste tehtud, kui see liigutab raha ja annab tööd ja hüvesid omadele. Kas mitte sama ei hinda ka eestlane Eestis? See on tugev lisaväärtus, sest see on OMA. Võibolla see endakindlus ja oskus ise iseenda üle uhke olla ja endaga rahus elada on see, mida ka meie vajame? Tegelikult on ka see meis olemas. Ja see paneb teisi meid ihalema ja imetlema. Ilma kivisaju ja rändrahnude vaid sisu endaga.

Tahate ütelda, et me asume muust maailmast nii kaugel? Ok, geograafiliselt asub Šveits ehk tõesti veidi soodsama koha peale kui Eesti. Kuigi, kas siiski? Pindala on neil sarnane meie omaga. Rahvast on pea 8 korda rohkem, aga mille arvelt? Neil on pagulasi ning kõikvõimalikke teisi sisserändajaid eestlase jaoks kujuteldamatult rohkem. Aga sellest hoolimata püsib nii kultuuri kui identiteet ja vaat et isegi tugevneb selles multikulti pajas. Seda oma pärisasja kohtad sa nii kodus kui kodust väljas.

Šveitsi kvaliteet on kvaliteedimärk. Teadmine, et asi on siin tehtud, on juba ise kvaliteedimärk. Olgu see siis toode või teenus või emake loodus ise. Ja see on kinnitus nii omadele kui kõigile teistele. Neil pole eraldi leiutatud rändrahne, millega ennast, oma maad, vaatamisväärsusi, tooteid, ideid, teadust, kultuuri müüa või tutvustada. Kuigi kivi neil jagub ja seda teab kogu maailm niigi. Kõige paremini esindavad neid nende lipp ja vapp – mõlemad valge ristiga punasel taustal. Ja kasutusel on ka “swiss made” ja “made in switzerland” ja “swiss quality” märgistused, mida toetab puna-valge värvivalik või jälle seesama lipumärgike. See ongi tegelikult nende märk ja bränd. Igav? Vaimuvaene? Aga ometi kindlustunnet pakkuv. Kogu maailmale ja eelkõige omadele. See on väärtus. Sisu on oluline. Kvaliteet loeb ja see loob kuvandi ja tunde ja levitab sõna ja märki. Siin istudes ja seda kirjutades kühveldasin püsti tõusmata oma laua pealt kokku mingi juhusliku hunniku erisuguseid asju.

Märkate igal viimasel kui tootel pisikest lipumärki? Erineva kujuga, tagasihidlikult muusse kujundusse sulades, aga ometi olemas kui asja loomulik osa. Vist pea igal Šveitsi tootel on peal tilluke lipumärgike. Mitte ilmtingimata välismaalaste jaoks. Eelkõige oma rahva jaoks. Igal ühel on lipumärgike omamoodi ja see paneb letid ja paigad elama, on ühtlasi tunnistuseks teatud eeldatud kvaliteedist ja sama on selle järgi alati ka lihtne, mõnus ja oma orienteeruda. Ja see on uhkuse asi ka, kinnitus, et see on meie oma asi.

Ei ole kõik ühes raamis ja piiratud arvuga vormide sisse surutud. Mängulust on alles ja positiivne valge plussmärk punasel taustal pääseb mõnes kohas eriti rõõmsalt oma head sõnumit edastama. Ainus asi, mis on lipumärgi puhul reguleeritud on, on see, et tausta kujutis ei tohi olla Šveitsi vapi kujuline. See kilbikujutis on kasutusel ainult riiki ennast esindades. See otsus tuli ca 20 aastat tagasi ja need kes selle ajani olid vapikujutist kasutanud, pidid oma päritolu tunnusmärgikese ümber kujundama. Nt Victorinox. Lipumärk on lihtne ja selge ja see püsib ajusügavikes. See on omadele oma ja teistele äratuntav. Ja seda on siin KÕIK kohad täis. Aga see ei häiri. See on tore.

Riigil, millel oleks sellise asja jaoks ehk palju vabamalt raha käes, polegi sisuliselt oma peent brändi vaja, aga pisikesel armsal Eestil on? Selleks, et suurte ja tugevate kõrval ka keegi olla? Tempel ja raam ja mingi võõras sinine värv lisavad meile mingit müstilist vajalikku sära ja toovad oodatud tähelepanu? Kas see kunstlikult loodud lahendus tõstab meie eneseusku, – hinnagut, – tunnet ja -teadvust? Teeb see meid edukamaks? Arvestatavamaks? Me oleme parimad ja ainulaadsed just nii nagu oleme. Oma eripärade ja nende paljususega. Meil on sisu.

Ma usun sügavalt ja siiralt, et võõrkividega vehkimise asemel on meie oma lipu ja rukkilillega lehvitamine ilusam, parem, edukamalt meid esindav ja tutvustav, sest me usume neisse. Otse ja ausalt! 🙂

***

Brändrahnutormist on 2 kuud möödas. Käisin ja tegin täna uue ringi mõlemale lehele peale. Tõsi, nad on vahepeal tublisti arenenud. Oksendava siili asemel on kõiksugu kivisid ja nende poegasid valikus. Ma mõtlesin, et äkki oleks tänase päeva puhul tore kivistuda (muud kivis olekud tundusid liiga kummalised :P). Proovisin kohe igasuguseid ja täitsa sümpaatne kiviklibustik sai kokku. Ja soovi korral saab neid ju vedada erinevasse mõõtu ja mida kõike veel! Ma panin nad praegu siia suuruses, milles nad seal lehel mulle vastu vaatasid 😀

Aga see sinine värv… vabandust, aga see ON ilge, ausalt! Ma ei suuda nende lehti vaadata kartmata silmapõrutust ja ajukahjustust. Aga e-Eesti auks ja teile selguse toomiseks kasutasin siin üks ja ainus kord etteantud koodiga värvi kivide taustana ja no… millisel ekraanil ma iganes seda vaatan, see on VALUS. Teil pole?

Nii, et ei mingit seesugust sinist minu poolt enam.
Tsaupakaa, mu sikisakiline brändrahn, su teema on purgis 😀

***

PS jõudsin juba selle postituse siin lendu lasta ja siis jalutas Andreas mu selja tagant mööda ja nägi ekraanil blogi esilehte, kus seesama pilt minust nurgelise siili-kivi raami seest vastu vaatab. Ta oli vahepeal selle teema oma peast juba pühkinud ja Eesti rändavad rahnud unustanud. Kaks kuud ikkagi ju möödas juba.

Vaatab ta siis üle mu õla ja mugistab naerda, et ma olen ikka nii naljaks, et ma kõik ebasobivad osad endast sedasi välja olen pildil rookinud. Mmmokei, mõtlen mina… ja avan talle postituse. Palun väga, esimesed pildid värskendasid kohe mälu. Viimased pildid kivikollektsioonidest, mida ta varem näinud ei olnud, panid ta naerust vappuma nii, et kohvi pidi tassist villasele põrandale läigatama. Ja see viimane pilt siin, no see nurgeline, olevat veel eriti kift.

“Preili, te olete nende kividega ületanud iseennas oma iroonilisuses! Väga heas mõttes.”

Nojah, see meil selline Eesti värk, you know 😀

***

PPS hilja õhtul kontorist kodu poole sõites tuleb brändrahn taas jutuks. Mina arvan, et need ämarad kivid on ju täitsa toredad. Andreas teatab, et no paremad, kui see sakiline on nad küll, aga tunnistab siis, et ta pole siiani saanud üle mõttest, et need kivihakatised meenutavad talle Poud. Pou on me virtuaal-lemmikloom. Klõpsasin teile oma telefonis sellest tegelasest kohe ühe pildi ka. Nojaa, mingi sarnasus on neil ehk tõesti… 😛

Mis teie kogu sellest asjast arvate? 🙂

Koogid ja kohvikud ja igatsus ja isud

Minu esimene ja kõige tugevam seos sõnaga “kohvik” on mu enda mamma. Teisena tuleb mamma sõbranna tädi Helga. Need kaks daami üheskoos kohvilaua taga peenelt taldrikult kahvlikesega koogikest ampsamas ja koorekohvi maitsmas. Kohvikus või kodus kohvikust toodud koogikestega. See hubane pilt on mu sees vist vanem kui ma ise. Nemad kaks olid mu lapsepõlve-maailma sattunud nagu mingist teisest galaktikast.  Eks nad olidki täiesti teisest ajastust ja maailmast pärit. Kuigi nad elu jooksul nii paljust, mis nende noorusajale omane oli, loobuma pidid, siis oli neis ometi see miski, mis kunagi kaduma ei läinud ja mille nad edasi andsid. Seal nad olid, vestlesid vaikselt, kihistasid naerda ja sõid maailma parimaid kooke. Tühja sest kohvist, just koogid on mu kolmas kohviku-märksõna! Kohvik ja koogid ja mamma ja tädi Helga olid minu jaoks turvatunde ühisnimetajad. Magusad ja mõnusad.

Tädi Helgal oli kombeks meil nädalavahetustel külas käia. Ja pikal teel Tallinna teisest otsast meie juurde põikas ta alati Toome kohvikusse ja tõi sealt kaasa rummipalle ja ekleerikooke. Siis muutus ajastu taas ja ekleerikoogid läksid kaduma. Kui ma suureks sain, siis ma otsisin ekleerikooke taga. Rummipalle veel leidis, aga ekleerid olid vastikud. Kuniks ma paar aastat tagasi avastasin Lyoni-kohviku, kust saab suht sama maitsega maailma parimaid ekleerikooke kui minu lapsepõlves. Vahel on neid päris tore jälle mekkida.

AGA minu kõige lemmikum on Komeet. See on kuidagi nii minu ja Älini ja mu Lilli moodi ka. Vaade ja koogid ja pehmus ja lihtsus. Avar ja samas hubane. Ja kuigi neil on seal ka muud head, siis mina lähen sinna ikka ja jälle kookide pärast. Nende chai latte pärast ka. Aga peamiselt kaneeliga mascarpone-meekoogi ja vaarika-beseerulli pärast. Ma olen aegade jooksul seal proovinud vist igat viimast kui kooki, aga need kaks on mu vaieldamatud lemmikud. Ja apppppppi, kuidas ma neid siin igatsen!!! Istun ekraani ees, vaatan pilte ja vesistan. Saate aru, see on kohvik, kuhu ma lähen vabalt ka täiesti üksinda, et süüa rahus ära oma kook. Aga toredate inimestega koos on veel lahedam. Älin, ma igatsen Sina ja Komeeti! Selle kinnituseks ka pilt meist. Mina olen see triibuline eriti õnnelik koogimaias koib esiplaanil 😀

Vaarikarullikesekene… ma niiniinii igatsen Sind! Mitte kordagi pole ma Eestis käinud veel nii, et ma vähemalt korra kohvikust läbi ei lippaks.

Omal ajal vedasin igal võimalusel ka Andrease kohvikusse. Jagasime sõbralikult – kummalegi isiklik vaarikarull ja kahe peale jagamiseks üks mascarponekook. Kui puudu jäi, sai ju alati juurde tellida. Ja ka Andreas armus Komeedi kookidesse. Kohe nii väga, et olen talle korduvalt Eestist tulles neid kaasa toonud. Vaarikarull küll reisi ideaalvormis vastu ei pea, aga maitset see ei sega. Seda saab ka kinnisilmi ja pimedas süüa, sest see on lihhhtsalt nii hea.

 

No meil ju on siin ka kohvikuid. Aga nende koogid… nad üritavad ja püüavad ja teevad, aga no pole SEE! Selle eest on meil siin aga suures valikus beseed ja topeltkreemi (rasvasem kui vahukoor, purgis paks nagu hapukoor ja suts magus ka ilma suhkruta) ja vaat see on üks kiire ja hurrrmavalt dekadentlik asi. Marjad, purustatud besee ja koor…

Ja vahel olen ma tragi ja teen kooke-torte ka. Vanc ei puudu endiselt ühtegi marja. Tan armastab marju ilma koogita. Nii me siis Andreasega suure koogu tavaliselt kaheks jagame ja oleme sahisevalt rahul, et lapsed meile konkurentsi ei paku selles tähtsas asjas. Vancu näiteks teadustas seda allpool oleva vaarika-põldmarja tordi peale, et iiiuuuu, need ASJAD on ju karrrvased!! Ta pidas silmas maailma parimaid vaarikaid. Ka praegu, selle pildi peale siin, tuli sama reaktsioon. Huvitav, vaarika karvad pole mind kunagi häirinud. Ja mida rohkem on koogis-tordis marju ja vahukoort, seda parem 😀

Kookide tegemises pole nad siin just hiilgavad, aga igasugu küpsetised on neil väga head – pähklitäidisega ja kirssidega pirukad ja muud. Ja kohalik kohvikukett Kuhn oma mummuliste tassidega on mu absoluutne lemmik. Saate aru, mul puudub kohviarmastus, aga neil on kolmes mõõdus mummulised tassid! Ma olin esimesel korral sinna kohvikusse minnes vaimustusest oimetu. No tegelikult olen siiani 🙂

No ja komme ja šokolaadi ja makroone oskavad nad siin ka teha. Imelisi. Mulle nii meeldib igasugu vastuvõttudel käia, sest just desserdi pooles pole ma mitte kunagi pidanud pettuma. Viimane kord sättisin end kenasti õiges kohas toetuma… ja… nautisin. Ja neid kandikuid jagus. 🙂

No ja suure hädaga leiab siin muidgi mõne hea koogikese ka Mäkist. Ja vahel on ka sellest teisest kohast 😀

***
Aga arvake ära, mis on Andrease kõige lemmikum kookide ja igasugu küpsetiste seas kogu maailmas? Miks ma arvan, et te ei arva seda ära, hihii 🙂

Tadadadaa, Andrease kõige lemmikumad on (Nõmme) Sõõrikukohviku moonirullid! Nagu neil siin poleks moonirulle. Muidugi on, aga need pole liiigilähedalegi nii head. Kaks aastat tagasi sai ta sünnipäevaks ja üksisöömiseks 20 rulli. Mul õnnestus sealt ka mõned saada. Iga kord toon ma talle Eestist tulles neid talle kaasa. Näide Eestist Šveiti rännanud rullidest ja nende ahelhävitajast alloleval pildil 😀

Ta libises just mu selja tagant läbi ja teatas, et nende moonirullide nimel on ta nõus kasvõi Eestisse kolima. Ja pakkus, et äkki istuks kohe autosse ja sõidaks rulle sööma. Milline kiusatus… Nagu te aru olete saanud, siis me siin nõrkeme näljast ja aeg on minna sööma ja nautima. Ja nautige teie ka! Reedet, nädalavahetust, päikest, kevadet, armastust ja KOOKE! Eriti magusad tervitused kõigile kohvikute armastajatele ja mu mammale ja emale ja kookidest lahutamatule Älinile! Lilli juba naudib. Ma lippan ka.

Musid ja kallid! Täna võib, sest nii ilus ja ulakas on olla, hihiii! Kirjutamiste-joonistamisteni ja kõik kohvikusoovitused on ääärmiselt teretulnud 🙂

Täiesti tavaline koolielu – osa 2

Selle postituse esimesest osast on juba hea pool aastat möödas (7. september 2016) ja tänaseks päevaks on mu poisid siin Šveitsi šokolaadist mägede maal koolis käinud julge poolteist aastat. Vanc kes läks siin eelmisel õppeaastal 1. klassi käib hetkel 3. ja Tan, kes käis esimesed kolm klassi Eestis käib siin hetkel 5. klassis. Meie koolielu-kogemustepagas kasvab aina edasi. Vahel mõni asi siin ikka üllatab meeldivalt, vahel näen ma siin toimivaid asju, millest meie vaid unistame ja vahel paneb mõni asi ka kulmu kergitama, vahel pean lihtsalt nentima, kui erinevad on kahe maa süsteemid, tavad, arusaamad, harjumused ja ka eesmärgid. Kindlasti olen ma siin juba mõne asjaga ka juba nii harjuda jõudnud, mida enam välja ei oskagi tuua, aga mis Eesti koolisüsteemist väga eristub. Aga küll see ühel hetkel jutuks tuleb ja siis saan selle siia lisada.

***

Pidulikkus või tavaline elu?

Päris alguses tekitas minus kõige suuremat segadust esimene koolipäev. Mis mõttes ei olegi aktust? Isegi esimesel klassil mitte? Vancu läks ju esimesse klassi… Aabits? Lilled õpetajale? Midagigi? Eip. Mitte midagi. Täiesti tavaline koolipäev. Ja nii nad Vancu esimese klassi esimesel päeval kooli poole astusid:

Vanemad saadavad lapsed kooli, saavad õpetajaga tuttavaks ja teevad lastele tsaupakaa. Esimese klassi esimese tunni jooksul elatakse sisse, seatakse asjad õppetööks valmis, tehakse igast lapsest foto, prinditakse see mõnes eksemplaris välja ja kleebitakse muuhulgas ka klassiuksel asuvale suurele neljaks jaotatud paberile. Seal on aastaaegade kaupa kirjas kellel, millal on sünnipäev – pilt, nimi ja kuupäev – nii on lastel lihtsam teineteist tundma saada ja ka sünnipäevasid meeles pidada. Ja siis kirjutatakse nimed töövihikutele-raamatutele. Kõik koolis vajaminevad tarvikud vihikutest pliiatsite ja kustutuskummi ja teritajani on kooli poolt lapsel laual karbikeses olemas. Ja kooliaasta on alanud. Sama muuseas lähevad mööda jõulud ja kooliaasta lõpud. Mittemingit pidulikkust, mida meie nii iseenesest mõistetavaks peame. Lasteaia lõpp polevat aga vabsee mingi näitaja ja esimene koolipäev on elu loomulik osa. 6nda klassi lõpus lähevad nad lihtsalt teise kooli vastavalt enda tasemele ja nii ongi – kes läheb edasi lihtsustatud programmiga ja kes siis õpib intensiivsemalt, et hiljem veel soovi ja valmisoleku korral edasi õppida. Põhikooli lõpus oled nagunii pooltäiskasvanu juba ja tähistad sõpradega. Kui tähistad. Elus olevat muudki olulist. Eks seepärast ka Andreas ei saanud aru, mis värk mul selle medkooli lõpetamisega oli. Alles pärast vaatas aktusest pilte ja küsis suuril silmil, ohhoo, et kohe sedasi? No et üritus selline nagu ma oleks mehele läinud või midagi sellist 😀

Mulle on jäänud mulje, et ma olen siin ainus, kes ikka veel arutleb, et äkki peaks neis päevades ka pisut ikka pidulikkust olema. Nemad siin aga arvavad, et milleks. Aja, raha ja närvikulu ainult. Lapsele on esimene koolipäev niigi stressirohke, milleks siis veel mingi hümn ja lilled ja lipsud ja tehtud palagan. Kui ma selle peale sügavamalt mõtlema hakkasin, siis mulle endale on mu esimene koolipäev küll imearmsalt meelde jäänud – Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli trepil ootasid tüdrukud, kes meile pihikseeliku rinnatasku külge magusalt lõhnavad hiireherne õied kinnitasid ja pärast abiturientide näpu otsas aulasse minnes pistis minu paariline, suur mees, mulle salaja fanta-kommi pihku ja esimene koolitund! Aga näiteks Tan enda esimesest koolipäevast sai puhta trauma. Koolini astus ta väga rõõmsalt, tee oli eelkoolist tuttav. Lips oli ees ja suur päevalill nagu vihmavari peos. Ja kuigi ma eelnevalt rääkisin talle, kuidas see päev koolis arvatavasti välja näeb, siis oli tema jaoks ikkagi ebameeldiv üllatus, et peab suurde saali minema kellegi tundmatu suure inimese kõrval – 9ndikud on pisikeste kõrval ikka ka päris suured ju!. Ja saalitäie plaksutava rahva ees minema kutsumise peale oma aabitsale järele… Kõigepealt ta nuttis. Siis keeldus üldse minemast ja lõpuks nõustus vaid õpetaja, keda tundis, käekõrval saali minema. Hiljem ta küll rahunes, aga midagi meeldivat selles erilises hetkes tema jaoks polnud. Me võisime siin vaid ette kujutada, kuidas Vancu oleks sarnases olukorras käitunud ja olla rõõmsad, et meid kõiki sellest säästeti.

Sedasi läks mu kamp kooli selle õppeaasta esimesel koolipäeval:

Andreas arvab, et see meie suur tähistamine on äkki nõuka-aegne relikt. Neil pole siin midagi sellist kunagi olnud. Ma pole küll mamma käest küsinud, aga ma kaldun uskuma, et see väike pidulik moment vähemalt kooli lõpetamise juures kuulus ikka vast ka tema lapsepõlve juurde. Või tõesti tekkisid kõik need lasteaia ja kooli lõpupeod ja esimese klassi kooliminek alles viimase poolesaja aasta jooksul? Seda asja peab uurima!

Samas käesurumine on siin elementaarne. Igal hommikul läheb õpilane õpetaja juurde ja ütleb talle kätt surudes “tere hommikust proua see ja see” ja iga päeva lõpus samamoodi. Nimeliselt. Ja õpetaja vastab samamoodi. Kui vahepeal on kehalise või käsitöö tund (ehk teise õpetajaga tund), siis kordub sama tunni alguses ja lõpus ka teise õpetajaga. See on nii loomulik. Ja nende võime nimesid meelde jätta on minu jaoks endiselt ulmeline. Nüüd me oleme kõik ühe perenimega, aga alguses, esimesest päevast peale, mäletasid nad kõik mu nime ja nii ka tervitasid ja jätsid hüvasti. Arvake ära, kui imelikult Andreas end alguses Eestis tundis? Kui me ka tervituseks ja hüvastijätuks käe anname, siis ega me ikka kõlavalt kellegi nime korrata iga kord küll ei tihka. No ebaloomulik on. Ja juhtus ka tihti, et tervituseks anti käsi ja tutvustamise osa jäi sootuks olemata. Nüüd Andreas juba teab, et see on selline Eesti värk. Me oleme hirmus tagasihoidlikud vahel. Aga posiid on siin õppinud, et siin käivad asjad sedaviisi.

***

Kooliskäimine

Algkoolis algab koolipäev kell 8:00. Aga klassis pead sa olema 7:50, sest siis jõuad sa oma sahmimised ära sahmida, kodused tööd ja vanemate poolt allkirjastatud testid (kinnituseks, et tulemus on nähtud) selleks määratud kasti viia ja kui teine koolikell kell 8:00 kukub, siis algab tund. Ilma viivitamisteta. Kui vajalikud paberid selleks hetkeks pole oma kohal, siis kukub õpilane käitumist ja hoolsust kajastaval tahvlil allapoole ja see on kõva põnts, mida püüavad kõik vältida. Ja kui laps ei ole koolis 8:15 ja vanemad ei ole sellest õpetajat varasemalt teavitanud, siis helistab õpetaja vanematele. Popitegemine, kui selline, on sisuliselt võimatu. Hilinemise suhtes ollakse karmid ja reeglina seda ette ei tulegi. See saksa täpsuse asi on neil siin väga veres. Trenn on karm, sest lisaks ajakulule on see otsene austuse väljendus – iseenda, kaasõpilaste, õpetaja ja kooli suhtes. Aegadest kinnipidamine ja mittehilinemine on siin nii elemnaatrne, et kui buss või rong minuti hilineb, siis on juba nihelemist märgata. Hilinemiste peale mõeldes meenub mulle ikka oma kooliaeg, kus alati teatud kindlad näod ja unesassis pead imbusid kohale alles siis, kui tunnil hoog juba sees oli.

Koolist puudumine on selgelt reguleeritud. Üldiselt saab missiganes kodusel põhjusel paluda lapsele vabasid päevi või tunde mõistlikus mahus. Näiteks Vancu arstiajad jäävad sageli koolipäeva sisse ja meie lihtsalt lepime õpetajatega enne kokku, mis kellast, mis kellani teda koolis ei ole. Kui on vaja pikemalt puududa, siis kuni kaks päeva saab vabastuse anda klassiõpetaja. 3-5 päevaks koolist eemale jäämiseks on vaja teavitada direktorit ja saada temalt kirjalik nõusolek ja see peab olema korda aetud vähemalt 2 nädalat enne puudumist, et direktor saaks kõik asjad eelnevalt läbi kaaluda kui loa annab – õppetöö ei tohi kannatada, ei õpetajale ega õpilasele ei tohi tekitada suurt lisakoormust, sest see tekitab stressi ja alandab õppimisvõimet ja motivatsiooni. Korraga rohkem kui nädal koolist eemal olemiseks on vajalik juba kohaliku haridusametniku kirjalikku nõusolekut.

Pikema haiguse korral tuleb teavitada kooli ja arsti ja mõlemat olukorraga kursis hoida. Meie poistest pole selle aja jooksul kumbki rohkem kui üks-kaks päeva haige olnud õnneks. Silmaringi laiendamiseks aga selline info, et Vancu koolist tuli just eelmine nädal kiri, et koolis on gripilaine ja palve, et ärge tooge lapsi kooli enne seda, kui viimastest kui haigustunnusest on möödas 24 tundi. Palavikuga ja palavikualandajatega paluti lapsi mitte kooli saata, sest õpetajad ei saa olla kindlad, et nad jõuvad kõike jälgida laitmatult. Ma vaatasin seda paberit suuuurte silmadega, et kas on üldse olemas võimalus, et ma saadan haige lapse kooli ja veel palavikuga ja eeldan, et õpetajad seal tema olemist parandaksid. Minu peas kerkis marutorm, kus ometi on nende eriti kõrgelt arenenud vastutustunne nüüd. Ja siis selgus, et nii nagu meie saame haigete lastega kodus olla… vaat nemad nii ei saa. Üks vanem saab haige lapsega kodus olla maksimaalselt 3 päeva. Teine oma 3 ja ongi kõik. Kui seda juhtub liiga sageli, siis on tööandjal võimalik tööleping üles ütelda, sest nende kolme päeva eest maksab tööandja, mitte kindlustus, mitte haigekassa ja mitte keegi ei taha endale sellist töötajat kaelale. Ehk et vastutustunne on olemas ja tuleb teha karm valik ja tööle minna haige lapse kõrvalt. On muidugi firmasid ja võimalusi, et vastastikusel kokkuleppel saavad vanemad ka mingi valemiga olla kodus kauem. Tavaline praktika näeb aga ette, et kui vanem läheb tööle ja laps enamvähem suudab, läheb ta ka kooli. Kui ta kooli ei saa minna, siis tuleb vanematele appi üks mitmest võimalikust organisatsioonist. Näiteks pakub siin haige lapse hoiu teenust muuhulgas ka Punane Rist ja kodõdesid/hooladjaid koondav ettevõtmine. Ka vanemate jaoks on olemas tugiorganisatsioonid, mille kaudu saab leida last hoidma kellegi. Aga kokkuvõttes on see juba täitsa eraldi teema ja jätkan nüüd koolielust rääkimisega. Et siis kooliskäimisest käis jutt.

Õppeaastas on lapsel võimalik omal soovil ja oma lõbuks vanema allkirjaga puududa ühe koolipäeva (pool + pool on samuti võimalik). Tan näiteks kasutas pool päeva siin hiljuti teises koolis käiva parima sõbra sünnipäeval käimiseks – kui poleks vabastust saanud, oleks peol jõudnud olla vaid pool tundi ja see tundus selles vanuses võrdne maailma lõpuga. Küsis alguses meilt, et me õpetajale kirjutaksime, et tal on kindlast vaja peole minna. Selle asemel saatsin ma ta hoopis kutsega õpetaja juurde, et ta ise küsiks. Küsis ja saabus eluõnnelikuna koju kaustaga, kuhu ma vaid allkirja pidin panema, et sellega nõustun, et ta oma pool päeva nüüd sellisel põhjusel ära kasutab. Usupühade suhtes ollakse mõistvad. Krisitlikud pühad on nagunii kalendris või siis langevad pühapäevadele ja koolielu need ei puuduta. Küll aga on siin suht suur protsent lapsi peredest, kes usuvad millessegi muusse ja neile olulistel päevadel lapsed koolis ei ole ja vanemad seda eraldi põhjendama ei pea. Nii lihtsalt on. Ja usuline kuuluvus on igas vajalikus kohas välja toodud ja seda austatakse vastastikku.

***

Info liikumine kodu ja kooli vahel

Igasugune info kooli ja kodu vahel liigub reeglina koos lapsega paberkandjal. E-kooli siin pole, aga ma ei oska sellest ka vähimatki puudust tunda, sest pidasin seda need vähesed kuud, mil ma seda Eestis omal ajal jälgima pidin, pigem tülikaks ühepoolseks mahamaandamiseks. Siin käib asi vanamoodsalt paberi ja pliiatsiga. Eriti tähtsad asjad tulevad koju postiga – näiteks tunniplaanid ja lastevanemate koosolekute info ja delikaatne täikontrolli kuupäev. Veel olulisemad isiklikud kirjad tulevad tähitult nii, et pead need postimehe käest lunastama allkirja vastu või minema teavitusega ise postkontrorisse. No nii nagu meil. Aga jooksva info toob laps koolist ise koju. Mina annan vaid vastavasse kausta jälle allkirja, kui mitu teadet mulle sel päeval saabus ja asi korras. Unustada ei tohi, sest siis kukub õpilane oma käitumise/hoolduse tahvlil allapoole. Suhtlus on pidev, samas mida nad koolis õpivad, sellest pole meil rohkem ülevaadet kui laps ise räägib. Kui ma alguses uurisin, et ma ikka tahan ka kursis olla, et last paremini toetada, siis pandi mind sirgelt paika, et õpetamine on nende asi ja kohustus ja pole minu asi end sellega vaevata. Nii ma siis ei teagi rohkem kui näen kodutööde pealt ja laps ise räägib. Ja no hiljem tunnistuselt loen ka.

Vancu koolis on lisaks kasutusel ka kooli ja kodu vahet iga päev liikuv pisike vihik. Värske info, mured-rõõmud ehk kõik, mis hingel ja meeles liigub minult õpetajale ja õpetajalt minule koos lapsega vahetult. Hommikul läheb kooli ja klassi ukse taga on kolm kasti – nimeline joogipudel, nimeline einekarp ja pisike kool-kodu-vihikute karp. Päeva lõpus seisab ta juba kooli ukse ees päevik näpu vahel, et meile näidata. Kui sinna on midagi kirjutatud, siis paneb teine poole kinnituseks alati vähemalt allkirja, et asi on kohale jõudnud.

Tan kasutab koolis tavalist päevikut, kus on kirjas tema isiklikud märkmed kodutööde ja testide kohta, et ta ise enda tegemisi reguleerima ja arvestama õpiks.

***

Hinnangud ja hindamine

Vancu koolis on igal lapse nädalapäevik. Ühel lehel on teemade kaupa kirjas õpetaja juhendamisel lapse endale seatud õppimise eesmärgid selleks nädalaks ja siis reedel annab ta ise endale ka hinnangud. Õpetaja vaid lisab kommentaarid ja tagasilöökide korral pakub lahendusi. Teisel lehel on lahter, kuhu saab kirjutada või joonistada, mis oli sel nädalal koolis kõige ägedam. See peegeldab tegelikult lapse rahulolu kooliga märksa paremini kui miski muu. On nii oluline, et tal on seal ka kõige muu kõrval tore olla. Vancul on seal pilte metsapäevadest ja koolikohvikust ja taimede kasvatamisest ja batuudil hüppamisest. Üks on näiteks selline eriti õnnelik ja uhke pilt projektipäevast, mil nad rakette ja allveelaevu ehitasid:

Ja samal lehel on ka käitumise lahtrid, kuhu laps oma käega kirjutab, milles ta peaks ennast arendama ja siis nädala lõpus vastus, kas ma juba jõudsin eesmärgini või peaksin veel edasi tegelame sellega. No näiteks ei viitsinud ta vahepeal vahetusjalatseid jalga panna ja vehkles seal sokkis ringi. Siis oligi eesmärk hoida sandaalid jalas ja see tuli tal kenasti välja 🙂 Kõige all on õpetaja kokkuvõte nädalast pühendusega lapsele. Seal toob ta välja positiivse ja kui vaja, siis innustab järgmisel nädalal rohkem mõnes asjas pingutama. Näiteks mul on nii hea meel, et sa osalesid aktiivselt selles ja selles ja see oli super, et sa sel nädalal proovisid lõunapausil ka uut köögivilja ja me kõik ootame sind mänguringi meiega koos mängima (tal pole olnud eriti lihtne teistega liituda ja käsu ja sundimise asemel on hoopis julgustamine). Ja siis kõige all on paar rida mulle, kui mul peaks olema midagi lisada ja koht kuupäevale ning allkirjale. Selle päevikuga tuleb laps reedel koju ja mina saadan ta esmaspäeval sellega jälle kooli. Iga nädal algab uuelt lehelt nii päevikus kui reaalses elus. Mul on tunne, et see võtab lapselt ära vinduva igavikulise stressi, kus just halbu asju kiputakse pidevalt meenutama. Uus esmaspäev annab alati võimaluse teha uuel nädalal midagi paremini kui varem ja saada tunnustust just selle eest ja kui midagi ka eelmisel nädalal kõige paremini ei läinud, siis keegi ei ohi selle kallal, vaid see on lõpetatud ja proovi lihtsalt uuel paremini.

Hindeid pisematele ei panda. Kirjalikel töödel on punktid või protsendid, mis näitavad palju materjalist on omandatud. Tan saab hindeid 6 palli süsteemis. Hinnatakse reaalseid mõõdetavaid tulemusi ehk need meie alati hambus kurinahad – kehaline, käsitöö, kunstiõpetus, laulimine EI ole siin hindelised vaid õpetaja annab hinnagu tunnis osalemisele ja tahtele. Tunnustavalt ja julgustavalt. Hinded tulevad üheselt mõõdetavatest testidest mitte suulistest vastamistest, kus õpetaja hinnang võib olla subjektiivne. Mul meenub selle peale alati, kuidas meie kirjanduse õpetaja mu pinginaabrit alati peetis – luuletus tuli pähe õppida ja see oli tal peas. Oleks ju võinud oma viie kätte saada. Enamus saigi. Aga olid mõned, kellele ta seda viite kinkida ei tahtnud, minu pinginaaber nende seas, ja siis ta hakkas peetima neid mõistetega ja ta tegi alati nii, et ta sai viie asemel vähemalt kolme keerata. Oli see aus? Oo ei ja see tekitas viha ja on siiani meeles. Aga siin on hinne põhjendatud ja selge, kust ta tuleb.

Kusjuures minu jaoks on üllatav see, et lapsed ei karda teste, need on täiesti loomulik osa kooliskäimisest. Tunnikontroll võib tulla millal tahes, kontrolltöö on ette teada ja maakonna väga rasked tasemetestid on kaks korda aastas etteteatamiseta ja viimane näpistas hiljuti koolitööst kaks poolikut päeva. Tunnistuse mõiste on mul siin endiselt segane. Pole nii, et veerandi või poolaasta viimasel päeval tuleb laps koolist tunnistusega. Mingeid hinnagutega pabereid on ta toonud suvaliselt ka keset kooliaastat koju allkirjastamiseks. Mis on aga oluline, on korra poolaastas toimuv arenguvestlus, mis käsitleb eelmise poolaasta kooliskäimist. Seal istuvad koos ühe laua taga õpetaja ja õpilane ja vanemad. Õpetaja näitab selgeid graafikud selle poolaasta arengutest ja lapse tasemest klassi lõikes. Samuti annab ta oma hinnangu, milles peaks olema püüdlikum, mida harjutama ja mida tegema teistmoodi. Kõik ained on üksipulgi lahti kirjutatud. Asjalikult ja põhjalikult. Ja mis on mulle sümpaatne on see, et kui tulemus polegi hiilgav, siis ei jää sellest kuklasse kraapima mingit silti, et sa ei saanudki hakkama. Analüüs on alati adekvaatne ja neutraalne. Eesmärk on kinnistada koostööd, usaldust ja võimalusel parandada tulemusi. Ka koolielu sotsiaalne külg arutatakse läbi ja õpetaja püüab omalt poolt olukorda suunatad nii positiivselt kui võimalik. Tugev ja hea tunne on sealt vestluselt koju minna.

***

Kodutööd ja lugemisharjumuse kasvatamine

Vancul kodutöid pole. Ainult siis, kui ta pole oma koolitöid valmis saanud, siis võib õpetaja helistada, et kas on ok, kui ta pool tundi kauem koolis on, et asjad tehtud saaksid. Seda on juhtunud selle õppeaasta jooksul kaks korda. Tan saab koolist ka kodutöid. Aga see on ilmselgelt lihtsalt kordamine ja koolis õpitu harjutamine. Tavalisele kodutööle on lisaks ka veel vabatahtlikud lisaharjutused. Kodutööd on reedest kogu eeltulevaks nädalaks olemas. Õpetaja kirjutab need tahvlile ja need püsivad seal hetkeni, kui aeg on käes. Selleks päevaks peab asi olema hommikul enne tunnikella kodutööde kastis, aga sisuliselt on sul selleks alati mitu päeva aega ja saad ise valida, kuidas oma aega planeerid. Vastutus ja enesemajandamine on olulised väärtused, mida varakult harjutada. Ja pole nii, et laps laekub koju ja siis päevikust veerid, et ohhsapoiss, homseks on mida kõike vaja õppida. Suuremad kontrolltööd on teada vähemalt nädal varem ja reeglina on test reedeti. Kahte testi ühele päevale ei panda.

Ühist kohustuslikku kirjandust ei ole. Ka mitte veel 5. klassis. Lugemist toetatakse ühiste raamatukogu külastustega. Nelja nädala tagant käiakse kogu klassiga koolipäeva lõpus raamatukogus ja iga lapse valib omal soovil ja õpetaja suunamisel kaks endale parajat raamatut. Ühe neist jätab ta kooli ja seda loeb ta siis, kui on tunnis oma klassitööga valmis saanud ja peab vaikselt ootama. Teine tuleb koju ja seda peab laps siis koolipäevadel lugema. Iga 15 minuti eest annan mina graafikusse allkirja ja maksimaalselt tohib ühel päeval lugeda 30 minutit ehk siis annan korraga kaks allkirja. Ja arvake, kui sageli saab sellest üle 30 minuti lugemise keelust ikka veidi rohkem, sest põnev on ju 😉

Vancu koolis on lugemise harjutamine ja lugemisharjumuse tekitamine käinud kahel erineval viisil. Ta käib kakskeelses koolis, kus inglise keele õppes on neil kasutusel Cambridge ülikooli keeleõpetamise programm ja seda toetavad kõrvalt ka spetsiaalsed juturaamatud. Nii tuleb ta igal esmaspäeval koju kahe õhukese raamatuga ja järgmisel esmaspäeval viib ta need jälle kooli tagasi ja toob järgmised kaks. Kodus loeb ta neid meile igal õhtul rõõmuga ette. Lisaks lugemisele endale on rõhk hääldusel ja sõnadel, mis läbi toreda jutu lapseni jõuavad. Saksa keeles on neil aga mingi eraldi programm, kus nad kodus arvutis käivad asju lugemas ja uurimas ja saavad siis punkte teenida ja ka see näib lapsi motiveerivat. Igal juhul pole ka kummagi poisi puhul näinud protesteerimist lugemise vastu. Siiski, Tan elab siiani üle oma Eesti traumasid ja eestikeelseid raamatuid on ta proovinud, aga need ei lähe mitte. Vancul endal huvi pole, aga kui ma talle mingi teksti ette panen, siis ta pusib. Ladus see pole, sest inglisekeelne hääldus kipub vahel sisse sõitma ja r-täht on endiselt probleem, aga ta saab hakkama. Ja mis kõige olulisem – mõlema funktsionaalne lugemisoskus on märkamatult arenenenud. Küll see eesti keel ka kord tuleb, kui siin asjad rohekm paika saavad. Senikaua loen mina neile meiekeelseid raamatuid ette.

***

Käitumise/hoolsuse ja motivatsioonisüsteemid

Mis mulle siin meeldib on erinevad motivatsioonisüsteemid. Või no tegelikult on need küll vajalikud käitumise ja hoolsuse seisukohast, et lapsed saaksid selgelt aru, mis on ok ja mis mitte. Suure karistusüsteemi asemel on tegelik eesmärk luua lapse jaoks keskkonna, kus ta ise soovib paremini hakkama saada. Tavakoolis on neil pisemate variatsioonidega nelja-astmeline süsteem. Päike-pilved-vihm-äike. Päike kõige parem ja äike midagi sootuks muud. Igal nädalal alustad sa päikeselt ja kui siis hilined või unustad kodutöö teha või vanemalt allkirja paluda või enda nime töölehele kirjutada või pole asjad kellaks vajalikus kastis või pole kekariideid kaasas või segad tundi, siis hakkad kukkuma. Kui veel kehvemini käitud, siis on karistus vahel ka mitme astme jagu. Tahvel on klassis seinal ja iga lapse nimega magnet seisab seal vastaval pildil. Mitte keegi ei lollita ega tõsta neid ringi. Enamus on enamasti päikese peal, sest see on nii jubeoluline. Kui sa oled päikese pealt alla langenud, siis läbi heade tegude on sul võimalik end ka tabelis kergitada. Kuigi see pole lihtne. Aga paneb lapsi seda enam pingutama. Ja kui sul aasta lõpus on teatud hulk nädalaid koos, mille lõpuks sa päikesel olid, siis saad sa valida paari auhinna vahel. Üks neist oli igal juhul omal valikul pool vaba koolipäeva. Arvake, kas see paneb värsked pubekad tegutsema? Ja kuidas veel. Ometi on see vaid pool päeva terves poolaastas. Selle ajaga jõuab hea käitumine ja kohusetundlikkus juba üsna harjumuseks saada 😉

Pisemates klassides on nii öelda auhinnani jõudmine kiirem. Esimes klassis oli neil mäng, et kõik, kes nädala lõpuks olid päikese peale said mingis mängus sammu edasi ja kui mäng läbi sai, siis said oma pisikese auhinna. Integratsiooniklassis oli Tannul mingi muu süsteem, millest ma päris täpselt aru ei saanudki, no enne sai intergreerumine otsa. Aga ma teadsin, et talle oli jubeoluline alati parimal astmel olla, sest siis sai ta kuu lõpus õpetaja käest mingi pisikese nännikingituse – laheda värvilise markeri või hästi hea kustuka vms. Ta ise hoiab ja kasutab neid siiani suure hoolega.

Vancu praeguses koolis on neil aga kasutusel aardekaart.

Iga nädala alguses saad 3 kullatükki (kullavärviga kaetud kivikest). Need on sul lauanurgal. Kui pättust teed, siis kaotad oma kullakesi, kui millegi eriti tragiga silma paistad, siis on lootust juurde teenida. Pisematel lastel on 5 kullatükki, sest nad on pisemad ja ei oska veel alati nii hästi olla ja käituda. Põhjendus oli laste jaoks nii veenev, et keegi ei protestinud. Korra küll keegi tark oli virutanud ära kõigi teiste kullatükid, aga need leiti üles ja jagati ausalt tagasi 😀 No vot ja siis kui nädal saab läbi, siis saad oma aardekaardile märgitud teekonnaringidele nii mitu templi, kui mitu kullatükki sul reedel käes on. Esmaspäeva jälle uus kullaring. Kui kaart saab täis, saad kingituseks pisikese kingituse – Vanc sai viimane kord mullitaja, mida ta autos hoiab ja parklas oodates vahel puhub. Kuna ta oli esimesel korral esimene, kes oma templid kätte sai, siis ta oli nii eluõnnelik, et õpetaja kirjutas mulle sellest veel eraldi kirja ka, et ta pole iial Vancut nii õnnelikuna näinud. 😀 Ja kui üks kaart on täis, siis saad alustada uuega.

Ehk asjad, mis võiks mõnes valguses paista avaliku häbipostina ja karistusaktsioonina, on siin (minu alguse kõhklustest hoolimata) osutunud motivastioonisüsteemideks.

***

Ja teate, mis on kõige naljakam asi siinses koolis, nii tava- kui erakoolis? Kõik lapsed pesevad koolis hambaid! Igal ühel on oma tops ja hari ja pasta. Juba siis, kui meie Andreasega väikesed olime, olla siin targad inimesed aru saanud, et kodus pole vanematel lastele nii lihtne seesuguseid asju korrektselt õpetada ja nende täitmist kindlameelselt jälgida. Juba 30 aastat tagasi harjasid siin lapsed koolis pärast söömist oma hambaid. Ja nii ka nüüd. Võibolla tuleks see ka meie koolides kasuks 🙂

Vancu koolis peavad talvel olema kõigil lastel koolis pori ja vihma kannatavad püksid ja jope ja kommikud ja kindad ja suvel on vajalik isiklik päikesekaitse kreem ja mütsike. Ja vahetusjalatsitena kasutatakse tavalisi pehmeid toasussikesi, no neid, mis meil ajast aega keelatud on olnud.

***

Kuna mu jutt on juba nii loheks kasvanud, siis haridusüsteemi ülesehitusest, mis on meie omast üsna erinev, räägin ma teile selle loo kolmandas osas. Kui ma kirjutamise ajal oma küsimusi Andreasele esitasin, siis ta pani töö kõrvale ja ronis siia minu kõrvale ning teatas, et tema peab selles loos ka osaleda saama, sest see olevat nii põnev. Seega annan ma talle selle võimaluse ja teil on oodata sellele loole veel vähemalt ühte järge. Ja küsimusi võite ka küsida 🙂

Aa, ja üks asi veel. Vanc ei oma Eesti koolist mälestusi, aga kui küsida, mida me suurem poiss siin koolikäimisest arvab, siis teatas ta, et talle meeldib siinse kooli juures kõik. Kui küsida, mis on siin siis märkimisväärselt parem kui Eestis oli, siis teate, mida ta alati vastab? Siinsed õpetajad on õiglased. See olevat õpetaja juures kõige olulisem. Ja nad ei karju. Tema Eesti kogemused alles ootavad oma jutujärge. Usun, et sealt leiab teist nii mõnigi samastumise momendi ja äratundmise.

Särgid kahele vennale

Kõik need viimased aastad, kui mu lapsed mühinal kasvasid ja ma ise koolis ja hullude graafikutega tööl käisin ja siis juba ka Eestist eemale kolisin, ei istunud ma käed rüpes. Tellimustöödest ma küll loobusin, aga jõudumööda tegutsesin omas taktis ikka. Lihtsalt oma tegemiste kajastamiseks polnud kiires elutempos enam mahti ega ka motivatsiooni, sest pisihaldja blogi oli kohmakuses minu jaoks oma aja ära elanud ja FB oli liiga kiire vooluga jõgi. Suure blogielustamise positiivne külg on kindlasti see, et järjest enam poeb mu vanadelt kõvaketsastelt ja mäluriiulitelt välja armsaid tegemisi, mis oma jutu- ja pildijärge on viksilt oodanud.

Üks mu viimastest tellimustöödest omal ajal oli Külliki palvel tema poistele “väike venna / suur venna” särkide joonistamine. Ta tõi mulle isegi toorikud valmis. See oli üks hirmus kiire aeg ja eks süümekad ikka närisid mind, et ma pean need kiiremini valmis saama, aga Külliki oli äärmiselt kannatlik ja rahustas mind rõõmsalt. Nii siis juhtuski, et tema poiste suure ja väikese venna särgid ootasid oma aega nii kaua, et väike jõudis kõhust välja pugeda, bodist välja kasvada ja enamvähem suure venna särki juba mahtuda, kui ma lõpuks päriselt joonistamiseni jõudsin. Selleks puhuks leidsin uued mõnusad särgitoorikud ja poisid said endale algavaks suveks venna-särgid.

Särgi-ootamise aeg oli pikk, aga meelepaha asemel hoidis Külliki mind poiste sirgumise ja nende hellitusnimede ja lemmikutega kursis. Meist said selle aja jooksul omamoodi sõbrad. Seega on see joonistamine mul meeles mitte suure mure ja stressi poolest, vaid hoopis kui üks eriti vahva ja armas tegemine. Suhtlemine nende kahe vahva venna eriti vahva emaga, andis mulle nii palju. Ja võib-olla oligi parem natuke selle joonistamisega oodata, sest vanuses, kui särgid neile parajalt selga passisid, oli suurem venna 3aastane ja pisem aastane. Parajad poisid, et koos oma särkides juba ringi vudida. Ja pildid said särkidele ka põnevamad kui nad oleksid ehk aasta varem olnud 🙂

Vahepeal on aeg aga nii kiiresti läinud, et poistest on sirgunud juba päris suured mehed. Mina aga puhun siin tolmu ühelt suurelt lasteaia logo-kujundamiselt ja linnupuult ja paljudelt teistelt asjadelt, mis varsti ka siia jõuavad 🙂

Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

 

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3

 

 

Eesti presidendid

Nagu lubatud, Eesti sünnipäevaks sain ma lõpuks valmis uue presidentide ühispildi. Kui suurte jaoks on see ehk lihtsalt tore ja teistmoodi lähenemine, siis pisemate inimeste jaoks võib sellest olla palju abi tähtsate tegelaste nimede ja nende järjestuse meeldejätmisel. 🙂

Algselt Mustika keskuse “Eesti (laste) tuba” kujunduskonkursi tarvis joonistatud vana pilt elas 10 aastaga oma aja ausalt ära.

Lisaks uuele, viiendale, tähtsale tegelasele selles reas, vajas kohendamist ka vanahärra Päts. Vanasti oli ta mu pildil vaid leivapätsina. Tema ise olevat ennast aga hoopis karupätsuna näinud. No kui karu, siis karu. Kaasaja lastele ei ütle karupäts vist kuigi palju? Igal juhul pistsin karule kaenla alla ka leivapätsi. No nii igks juhuks, sest siis on ehk rohkem lootust aru saada, kellega tegemist on. Kuigi siin kostus ka sahinaid, et ega ma äkki suurele kurjale Vene karule pole meie Pätsi kaenla alla väänanud, siis, ei, kindel ei. Tegelikult pole ma sellest hirmujuttude idanaabri karu-asjast kunagi aru saanud, sest minu meelest on Venemaal kõik karud seelikutes ja tantsivad balalaika saatel. Vähemalt nii arvasin ma lapsepõlves. Hiljem on lisandnud mu kujutluspilti Venemaa päritolu karu kui see suur armas ja hoolitsev hiiglane Maša ja Karu multikamaailmas.

Meri ja Rüütel ja Ilves tulid reipal sammul ja tegid lihtsalt ühe suure hüppe mu vanadest eriti lapseliku joonega piltidelt kaasaja kurvikamate joonte maailma. Ja kui te küsite, miks on Meri ilma liputa, siis vastus on lihtne – ma ei osanud seda tema külge pookida. Kõik, mille peale ma mõtlesin (lennuki ja laevasabad, kajakad ja pääsulinnud, majakad ja muud) oleksid tulnud merega konkureerima. Kuna aga meri ise on sümbolina nii tugev ja meie oma, siis nii ta jäigi me helesinitaeva alla hoogsalt lainetama. Oleksin ju ehk saanud ka silmapiir teha tumedamaks, et pilt ise tervikuna me trikoloori mõõdu ja mulje välja annaks, aga härra Meri ei olnud tormikuulutaja.

Ja kõige suurem pähkel oli alguses me värskeim president. Minu õnneks oli ta pildil üsnagi kujutatav. Aga kuidas? No kuidas nii, et sellest ka suhteliselt eksimatult võiks aru saada ja kuidas pildile veidi naiselikkustki lisada? Eks ma mõtlesin ja kaalusin ja kõhklesin ja proovisin teda nii ja naa – lihtsalt meres kõrguva kaljuna ja siis pisikese kivise maapinna killuna selle all ja helekollase liivaribaga ja lõpuks jäi kaalule kiduratest aga väga visadest taimedest rohetav laiuribakene kalju küljel. Ma usun, et nii on tore, kena ja hea.

Teate, mis oli kokkuvõttes kõige aeganõudvam kogu selle joonistamise juures? Vihje: midagi pisikest. Sinist.

See oli rukkilill! Ma alguses joonistasin selle rüütlile rinda. Ilus ja armas oli. Aga siis jäin mõtlema, et meie aumärgid meenutavad ka rukkilille ja see sinine hr Rüütli rinda vististi ei passi siis mitte? Igal juhul ma vaatasin ja kõhklesin ja jõudsin selleni, et ühe sõjamehe käes kõige ilusam rahusõnum ongi just meie oma rahvuslill. Nii ta seal siis seiab – ühes käes lipp uhkelt lehvimas ja teises rukkilill.

Mul on nii hea meel, et see võimas ajaloorivistus kokku nii vahvalt kõlab. Meie uuele presidendile soovin vapraid ja tarku mõtteid ja veel enam seesuguseid tegusid! 🙂

Ja kui plaanid nüüd kenasti sujuvad, siis õige varsti on oodata siia veebipoe lettidele ka printversioone minu presidendi-pildist. Ka mina ise ootan juba põnevusega 🙂

Kolimine!

Me oleme siin vahepeal elanud suure kolimise tähe all. Päriselu kolimised ja virtuaalse elu kolimiste planeerimised ja korraldamised ongi vist olnud siiani selle aasta põhiteema.

Aasta alguses sai selgeks, et me peame oma elupaika siin šokolaadimägede maal veidi vahetama. Elule lähemale ja logistiliselt mugavamaks. Ehk siis külast linnakesse. Lepingud on sõlmitud ja kolimine seisab ees aprilli lõpus. Seega meie suureks 80ndaks juubeliks (Andreas 40 + mina 40) aprilli lõpus, pole me endale targu puhkehetki vist siis planeerinud. Aga kõik külalised saavad vapralt meile appi tulla kaste ja kappe tassima. Mulle kolimine meeldib, sest selles on nii palju uut ja värsket energiat. Andreas aga ei salli seda silmaotsast, sest kogu see tassimine ja korraldamine on liiga ajamahukas. Milline veetlev tasakaal me vahel, hihii! Aga tegelikult on see nii äge, et me siin oma Päikesemäe nõlvalt kolime otse Draakonimajja. Aga sellest kõigest jõuan ma teile tulevikus veel palju rääkida, sest aprilli lõpuni on veel nii palju aega (ütlen mina?) 😀

Kolimist ootavad pakitsevalt ka minu eelmise elu mahajäänud osad Eestis. Hetkeplaanide kohaselt saavad ettevalmistused transpordiks valmis juulis. Ma püüan olla positiivne ja uskuda, et see lõpuks ka nii läheb, sest tegelikkuses olen ma ammu täpse ettekujutuse kaotanud, mis, kus ja kuidas seal siis käesoleval hetkel nüüd on. Mind ärritab, kui mul asjadest ülevaade puudub. Aga see eest oli meil siin vahepeal käsil midagi palju vahvamat ehk minu Bermuuda-blogi kokkukolimine. Mõtle, istud mugavalt arvuti taga, mõtled, klõbistad klaviatuuril ja kolid! Milline kergendus, et alati ei peagi raskete kastidega mööda treppe ronima. Tõime mu kullakese kenasti bloggeri-keskkonnast siia, päris oma õigele kohale. Ja kui ta juba siin oli, siis oli mul ilmtingimata vaja ka oma vana Pisihaldja-blogi isetegija.net käsitöökeskkonnast kuidagi siia saada. No et ühe asja kaks poolt saaksid kokku ja edasi saaks minna terviklikult. 10 aastat isiklikku ja isetegemiste lugu pildis ja sõnas ning 499 649 blogikülastust pole naljaasi, millest niisama loobuda ja minna lasta. Ju mu jutud ka kellelegi korda läksid peale mu enda. Ja see mõte sügeles mu sees väljakannatamatult, aga hakata kõiki neid 256 postitust sealt täies mahus ükshaaval siia tassima, tundus ebanormaalselt ajamahukas. Mõtle, kui kusagil mõni aps sisse poeb ja siis ei saa enam maad ega mütsi aru. Nii ma siis üle-eelmisel laupäeval, siis, kui mu suur presidendi-joonistamine oli oma esimese piduliku esitluse teinud, palusin mokaotsast, et Andreas vaataks, kas on üldse võimalik seda terviklikult siia, uuele aadressile, kolida. Ta viskas pilgu peale ja teatas, et see on nii kiviaegne süsteem, et see pole võimalik. Teda tundes ma juba tean, et tegelikult on kõik võimalik, aga ma ei pressinud targu peale. Tema aga tõusis seepeale kohe juba mu kõrvalt püsti ja nende kümne sammu jooksul, mil ta enda arvuti juurde jõudis, oli ta juba õhku lootustandva “Mul on üks idee!” poetanud.

Mitu head tundi ja 450 värvilist koodirida hiljem… oli peaaegu olemas! Mu Pisikesed Toredad Teod olid peaaegu terviklikult koos oma tekstide, piltide ja kommentaaridega saanud pärisosaks Sinust, minust ja Bermuudast.

Edasi sukeldusin juba mina siin oma viimase dekaadi sügavustesse. Andreas arvas küll, et nii nagu on, on ka hea, milleks raisata kaks nädalat millegi vana läbitöötamise peale, aga mul oli vaja see ilmtingimata läbi teha. Härra Monk minus ei maga kunagi 😉 Närisin läbi teemad ja pealkirjad, mida neil kunagi varem tehnilistel põhjustel ei olnud. Kammisin ja silusin ja vahetasin eriti kehva kvaliteediga vanad pildid võimalusel paremate vastu. See eeldas omakorda suurpuhastust kõvaketastel, kus eelmiste arvutite hingeelud kõik kenasti tallel on. Viis ja pool pikka ja põhjalikku päeva olin kadnud (arvatava kahe nädala asemel 😉 ). Ja siis panin oma virtuaalkolimisele punkti. Edasi saan nüüd veel soovi korral kabestada ja kohendada just nii nagu parem tundub. Kuigi see blogi on oma sisus ja pildis suuresti kõiksugu isetegemiste portfoolio kõrval mu laste kasvamise lugu, siis suuremat pilti vaadates on see eelkõige hoopis minu enda kasvamise ja arenemise lugu. See on nii äge kui selgelt joonistub välja alguse ebakindlus ja lõhe kahe maailma vahel – turvaline haldjapesa kõigi helgete tegude ja unistustega ja kriipiv reaalsus selle taustal. Mul endal oli nii hea näha seda, kuidas ma aastatega sellest välja kasvasin ja oma sise- ja välismaailma kokku suutsin liita, et olla lihtsalt mina ise. Nüüd, kus ka need blogid – pisihaldjas, draakonimamma ja mina ise – on siin kokku saanud, on mu süda rahul. Just nii ongi õige ja hea.

Blogi ja kogu koduka tehniline pool vajab veel palju tööd, kohendamisi, kasutajasõbralikumaks muutmist ja detailide kallal nokitsemist, aga ta juba elab! Mind on alati võlunud remondiaegne elukorraldus ja ju seepärast naudina ma ka praegust protsessi siin. See pisikese kaose aeg on alati selline natuke ulakas ja kindlasti väga värksendav. Tunnete, kuidas siinsed seinad lõhnavad magusalt alles värskest kruntvärvist ja siin seal on tolmu, millele sõrmega saab südameid joonistada? See tunne, et kõik kerkib ja kasvab ja loob, on nii uus ja ülev. Vundament on tugev, müürid kannavad ja teie olete juba praegu kõik teretulnud meie tegemistele siin kaasa elama. 🙂 

Aga kolimistega pole veel kõik!

Meie päriskontori kolimine on õhus rippunud juba jupp aega, sest kõrgemalt, majaomanike ja -haldjate poolelt, on ideed tulnud, läinud ja pidevalt muutunud. Eelmisel nädalal tuli aga konkreetne pakkumine ja sellest otsustasime me sel korral ka kinni haarata. Isegi Andrease kolimise vastumeelsust arvesse võttes, on tal hetkel selle üle täitsa hea meel, sest me kolime värskenduskuuri läbinud puhtasse valgesse ruumi, mis asub täpselt teisel pool koridori. Ehk siis meie praegusest uksest uue ukseni on 2 meetrit ja teetrassi pidevast mürast ja tolmust saame me ka kaugemale 😀

Ja kuidas näeb reaalselt välja kolimine minu moodi? Kõige olulisemad on numbrid ja kõiksugu mõõdud! Kui plaani pole, tuleb see kiirelt ja mugavalt visandada. Nii ka sel korral. Astusin mõõdulindiga üle ukse ja tadaaa, paremale-vasakule-üles-alla ja numbrid kiirelt kirja. Edasi tuli pinna tsoonideks jagamine, sest isäranis oluline on läbi mõtelda koeraga kontori hingeelu koosolekutele saabuvate klientide mätta otsast. Happy võib ju iga uue näo üle hirmus häpi olla, aga mitte alati ei ole kõik rõõmsast koerast nii väga vaimustunud. Seega said tööala ja külaliste-klientide ala kenasti visuaalselt lahutatud.

Edasi tuli minu jaoks loomulik osa – olemasoleva ja muidu vajaliku kraami paigutusega mängimine. Mõõtsin, joonistasin, lõikusin ja lauale kuhjus pisike isetehtud pusle 😀

Et puslega mängimine oleks kasutegurlikum, siis tegin veel teisegi mõõtudega pildi kogu kontori põrandapinnast ja sellele joonisin ka ruutmeetrid. Nii on lihtsam tulevast reaalset pilti tajuda.

Ja siis hakkasin puslega mängima. Vaatasin jämedalt üle, et elu ja asjad ikka kõik mahuksid, küll jõuab neid veel sättida ja täpsemat plaani pidada ja…

… viisin oma plaani ja pusletükid siis Andreasele. No, et kui aega saab, siis vaadaku ka, mida ja kuidas tema paremaks peab. Mänguruumi jagub ja vahel sünnib ka täiesti hullust ja esialgu kõrvale lükatud ideest, mõni eriti hea lahendus. Ainus reegel meie puslemängu juures on see, kui oled mingi enda arvates huvitava lahenduse, olgu see nii hull kui tahes, leidnud – tee pilt! Andreas oli igati tragi – mängis ja tegi pildi ka 🙂

Ja siis liikus mäng edasi ka Denny juurde, kes katsetas ja mängis vaat et veel kõige kauem meie uue eriti põneva isikliku lauamänguga 😀

Ja teate, mis on uue kontori kõige tähtsam element? Diivan! Seda meil siin veel ei ole, aga meil on seda ilmselgelt vaja, et edasipidi mööduksid lõunased pikutamispausid ja ka koogisöömised veidi vanainimesesõbralikumalt kui kotttoolis mööda maad koera kaisus lesiskledes. Selline kontorinurga vaatepilt avanes mulle näiteks eile lõuna ajal – pikutav Andreas ja jalutamist planeeriv koer truult tema virgumist ootamas 😀

Oma suurtes unistustes koliksin ma muidugi tavalise diivani asemel hoopis oma Tallinna Haldjaoru suure kasepuust Hülgelesila ehk Jääpanga siia, aga see on kauge tulevikumuusika ja helevalge unistus. Aga mine tea. Igal juhul mulle kolimine meeldib. Aga teile?  🙂

***

Nii ja siin ma siis nüüd olen oma tegemiste, lugude kirjutamiste ja piltide näitamisega. Üks suur asi – blogijuttude tassimine ja kokku passitamine, on tehtud, aga elu ise ju siit praegu alles algab. Hoidke nüüd hoolega pöialt, et kõik hakkab kenasti ja ladusalt liikuma ja mõtelge minuga ikka kaasa ja ütelge ka sõna sekka, eks! See on mulle väga oluline, sest koos on palju toredam <3