Kaheksajalgsed vastlad

Jah, me käisime täna Vanakal liugu laskmas! Pool kelgumäe-ajast magas väike Vantsu kelgul magusat und 🙂

Aga miks siis kaheksajalgsed vastlad? Väga lihtne! Poekuklid pole mulle kunagi istunud, olgu see vahukoor seal vahel kuitahes naturaalne. Või kuidas tahes nad neid seal poelettidel ei reklaami ja ahvatlevaks ei muuda. Aga kui lapsed on majas, siis ju ometi nagu võiks ka kukleid syya. Ja siis sikutas yks väike tegelane mind kõrvalestast ja sosistas, et mis sa jamad, tee ise.

Veel enne kui ma silmad täna hommikul lahti sain oli selge, et kõik muu võib oodata, aga kukleid tuleb teha nyyd ja kohe. Unise peaga ei riskinud katsetama hakata ja võtsin esimesena näppu jäänud Selveri viimase retsepti. See oli minu meelest liiga väikesele kogusele – 15 väikest kuklit ainult?! Meil on ju nii suur laiendatud pere. Kuigi kõikvõimalikke hõrgutisi valmistades pean ma alati arvestama ka asjaoluga, et ma ise võin olla ainus, kes oma kunstiteosed lõpuks sööb ja vahel ongi nii kõige ägedam. 😉 Seega panin julgelt kõike topelt. Kardemoni panin suts vähem. No ma ju ikka lootsin, et poisid eos asja ära ei põlga.

Ja siis me tegime taignapoksi ja -maadlust ja muid hiinaimesid seal kausis. Suurem poiss oli sahisevalt rahul. Pisem vaatas seda imeasi niisama. Paraadi ajal käis suurem iga kolme minuti tagant kontrollimas, kas lina all kerkivas taignas on veel augud alles või enam pole. Paraad sai läbi ja augud olid kadunud. Algas vormistamine. Tõttöelda päriskukli nägu sai meie kolmest ahjutäiest vaid mõni yksik. Enamus meie vastlakuklitest on hoopis kelmikad kaheksajalad 🙂

Meie kaheksajalgse vastlapäeva põhisyydlane:

Erinevates suuruustes kaheksajalgade kõrval oli ka paar lepatriinukuklit ja teokuklit, naerukuklit ja ussikuklit. Kaheksajalgne kukkel on ka väga praktiline – see ei kuku ymber. Eriti siis, kui pehme ja hõrk kaheksajalg on endale saanud kobeda maasikamoosisydame ja korraliku vahukooreaju. Esteetilistel kaalutlustel eelistasime karvase servaga skalpidele eraldi mytsikesed kypsetada. (Skalbid sõin ma mõistagi ära kui moosile auke uurisatsin kuklite ihus). Aga garderoob sai kaheksajalgadel lõbusalt lai – oli kybaraid, tuttmytse, nokkmytse.

Vantsule meeldisid teod. Tema vahukoorest suurt ei pea ja nii harutas ta rõõmsalt niisama maitsvat lõhnavat teorulli. Ja kui meie tänase päeva põhimenyyks on olnud kuklid ja mõnel meist, nimesid nimetamata, ka apelsini- ja ploomikommid, siis just praegu siin istudes ja kirjutades, teatas yks pisike mees, et emme, ma tahaksin veel seda moosi ja vahukoorega ‘kukkelit’. Eieie, vahukoort ma tegelikult ei taha. Pane palju moosi!

No mis muud mul, oma koduköögi kroonimata kuklikuningannal, siis yle jääb. Ma lähen. Toon lastele, panen kukli ukse taha ka päkapikkudele ja haldjatele ja söön ise ka veel yhe enda kätetöö kelmika vilja. Söödav käsitöö on sydamele hää. Kõigest ylejäänust täna targu vaikin 😀

Ilusat vastlapäeva lõppu teile kõigile!
Veel jõuab ehk mäelegi. Ikka linade pärast. Sport on täna saatanast ihihihhii 🙂

Ja ilusat koduvabariigi synnipäeva ka!

Armastus kolme apelsini vastu

… ehk kuidas avaldada armastust kolme apelsiniga 🙂

Teate mis oli minu apelsiniprojekti kõige keerulisem osa?
Uskumatu, aga tõsi – kuidas ometi leida kaks kena kuju ja värviga apelsini poest. No olid teised nii loppis, pisikesed ja pleekinult kollased. Aga täna ma nad lõpuks leidsin. Ja siin mu kolm kaunikest on 🙂

Sõbrapäev sai mööda. Seebid said otsa. Villaloori jäi veel varuks. Yks neist oli nii armsalt apelsinivärvi, nii et mida ma muud ma sellest tegema pidin kui ikka ahvatleva pehme koorega tsitrusvilja. Kummardusin, võtsin maast pallimerest eemale rännanud rohelise pallikese ja nii hakkas mu apelsin end looma. Meenusid yldbioloogia praktikumid, kus me kunagi apelsini lahkasime – endokarp, mesokarp, eksokarp… oli ju nii? Toksisin õrnalt yhtlaseks venitatud valge villaloori yhtepidi ymber palli. Ja siis teistpidi. Siis apelsinikollasega yhtpidi ja teistpidi. Iga kiht sai võimalikult yhtlaselt kinni torgitud nagu oleks viimane. Pistsin palli põlvikusse ja kraani alla. Nyhkisin seni kuni tunne hakkas looma. Nyhkisin natuke veel.

Karva-apelsin kuivas kena 24 tundi. Ikka oli niiske. Mu kannatus katkes ja lõin kipsinoa õrnalt pehme vetruva koore sisse. Enne veel märgistasin maalriteibiga lõikejoone. Nuga kasutasin vaid koore esmaseks läbistamiseks, edasi lõikasin pisikeste kääridega. Roheline võõrkeha vupsas pehme apelsinikoore seest välja ja karvapall oli järgmiseks päevaks kuiv. Serv on nii ilus ja tugev, et minu käsi seda kuidagi ülevormistama ei tõusnud. Kyll aga võiks kunagi mingi pisikese kinnituse leiutada. Suurus on ehtsa apelsini oma ja nt sõrmusekarbike mahub selle sisse ideaalselt.

Ja kui juba juttu on apelsinist ja sõrmusest, siis kuidas muudmoodi sain ma oma uut armastust teile tutvustada. Ikka läbi armastuse kolme apelsini vastu.

Paadunud vanatydruk on rääkinud.
Lähen nyyd pistan teise poeapelsini ka põske ja hellitan isiklikku sõrmuseapelsini edasi. Ja unistan konnadest. Või peaks juba kaktuste ja kasside peale ymber orienteeruma? 😉

PS Omaenese tarkuse (tsitrus)viljade tegemise teadmistega lähen nyyd ja uurin Linca meetodit ka. Masinakasutamise võimalust mul paraku pole, aga äkki leian sealt mõne põneva nipi edaspidiseks. Linca karbid on maruvahvad. Paljude teiste omad ka 🙂

PPS näib, et apelsinid on vallutanud mu vastlad – kylmkapis ootavad vormimist juba ettevalmistatud apelsinisisuga martsipanipallid. Tahenenud doominosegu vaja nyyd neile veel selga sättida ja siis hopsti shokolaadivanni ja ehteks veel mõned apelsinikooretykid. Ma kahtlustan, et kelgutamisest siniseks põrutatud päästerõnga alumisel poolel tuleb homme õhtul teleka ees põrandal rammusalt apesinirõõmus pingviinide paraad 😉

Rahvusromantikast ja restaureerimisest

Mulle meeldib Eestimaa. Meie loodus, keel ja kultuur. Eriti meeldivad mulle aga meie rahvarõivad ja käsitöö. No kohe on selline värk, mis istub mul kuskil kuklas või sydames sees ja on hea ja oma. Ja mul on hea meel, et meie triibud, ruudud, mustrid ja tikandid on ajas vastu pidanud, tõestanud selgelt oma elujõudu ja arenemisvõimet ning seejärel julgelt raamist, raamatust ja hämarast koikapi nurgast välja astunud tagasi pärisellu. Et elada meiega koos. Meie sees. Eesti märk on ju ikkagi ennekõike eestlane ise. Uhkus ja sygav teadmine, kes me oleme, peab tulema meie endi seest.

Kas teile ei tundu, et unesegasest ärkamisajast on saanud märkamisaeg sõna otseses mõttes? Nyyd on aga kysimus, kuhu see kõik edasi araneb, kuhu kasvab. Kui suur on oht libastuda, kukkuda, haiget teha ja saada? Kus on piirid? Jah, see on sygavalt sisetunde kysimus. Mina pean enda omaga juba pikalt nõu. Kas käise või suka kaunis tikand ikka sobib igapäevasele köögirätile? Kas mõni meie ilus seelikutriibustik sobib jalamatiks või istumise alla?

Ostsin juba mitu aega tagasi musta värvi käterätid kööki. Need seisavad pakendis, sest minu käsi ei tõuse neile muhu lilltikandit tegema. Silma ees on ilus pilt, aga mõte, et sihtotstarve on ikkagi nõude ja käte kuivatamine, ei passi kohe yldse. See oleks nagu kauni asja lörtsimine. Kui, siis ehk ilurätikuks vaid? Tõenäoliselt need lilled ma peagi ikkagi joonistan, aga neist saavad siis tõepoolest kas ilurätik või linikud või hoopis toredad padjad. Nii mu sisetunne lubab toimida. Aga seelikutriibud toolile või diivanile katteks? Minu meelest see on tore, sest seelikul istume me nii ehk naa otsas. Seinale iluvaibaks sobib ka, aga põrandale poriste saabastega tallamiseks peenekoelist seelikutriipu ei paneks kunagi. Samas põrandapadjaks, miks mitte, istutakse ju rahvariidegagi murumättal ja põrandal mõni kord. Yldiselt on mul aga sisetundega nii, et senikaua, kuni ilusad detailid on austusega koheldud, on kõik kenasti korras.

Ma kasutan meie rahvarõivaste motiive ja detaile suhteliselt vabalt ja sageli ysna ebatraditsiooniliselt, aga samas on yks asi, mis minus aukartust tekitab ja ennast kasutada ei luba. See on see meie arhailine tikand. Jah, ma olen seda viimasel ajal uurinud ja puurinud siit ja sealt, aga ei. Mulle meeldib, isegi väga. Aga ma usun ja tunnen, et neis kujundites on sees vägi, mida mul ei ole luba oma mitte nii sygava teadmisega veel torkida. Asi ei ole lihtsalt ilusas asjas ja selle kujutamises syndsas kohas. Minu jaoks ei piisa pelgalt kujundi ilust ja lakoonilise raamatutähenduse teadmisest. Ja nii ma hellitan neid pilguga eemalt.

***

Aga mida ja kuidas säilitada? Mida hoida kindlalt nii nagu see oli sajand ja enam tagasi, mida arendada ja millel lasta vabalt hingata ja elada? Meil oli mõni aasta tagasi õega, kes on EKA-s restaureerimise lõpetanud, tuline vaidlus teemal, miks on vaja raisata riigi, st rahva, raha kõigi võimalike lagunevate kirikute ja mõisate, ikoonide ja vappide ja mille iganes korrastamiseks. Verisulis väike õeke arvab muidugi, et kõike on vaja päästa ja korrastada ja taastada. Aga kõike ju nii ehk naa ei jõua, kõike pole ju ometi ka vaja. Kusagil on ju piir ja miks peab see piir olema nii kauge ja lõtv ja nii palju pingeid tekitav?

Jah, mõni paik ja ekseplar tõesti vajab kaitset ja säilitamist ja nui neljaks restaureerimist nii detailitäpselt kui vähegi võimalik. Aga väga paljude asjade puhul on mul kysimus, miks ei lasta asjadel surra nende loomulikku surma ja elada oma elu nii nagu nad elavad. No Viljandi ja Helme varemeid ei torma ju keegi yles ehitama uuesti – neid peetakse ilusaks just nii nagu nad on ja nii kaua kui nad veel on. Lagunev mõis rohtunud ja võssakasvanud aiaga võib olla isegi võluvam paik oma vaimu ja hingusega kui mõni jõu ja võimuga taastatud ja hoitud koht. Mina oma eriala poolest, oleksin võinud pyhenduda just vanade mõisaparkide korrastamisele ja taastamisele, aga mulle tundub see yhelt poolt voolikute all laiba elusana hoidmisena või siis lihtsalt võltsi ja valena. Ja liiga kalliste projektidena nagunii. Las nad ometi olla! Selleks, et näha eri ajastute pärle, tuleks nii ehk naa minna reisile, pyramiide me ju oma õuele ei ihka? Ja Eestimaa on ilus just nii nagu ta on, oma mõne toreda ja mitme laguneva mõisa ja kirikuga ja pargiga eri ajastustest.

Ohutuks tegemine on oluline, kindlustamine, sulgemine, aga see on vaid turvalisel suremisel toetamine, mitte selle vastu võitlemine. Ja vandalism on mõistagi paha ja kuidagi peab ka neid ‘vanakesi’ lagastavate tegelaste eest kaitsma, aga ma usun, et meie nö kõrgemat kultuuri ei tee see nyyd kyll kuidagi vaesemaks kui mõni mõis saab rahus oma elusygist nautida ja pisitasa maale lähemale kuluda. Pealegi mis krdi tõusikluse pisik selles eestlaste orjaveres on, et neid mõisaid ja kirikuid yldse nii palju väärtustatakse? Mis siis ikkagi on olulisem, kas ehtne ja oma või võõra võimu synged tallenahka pugenud hundimärgid? Ja kas me peaks ka kõiki hyljatud nõuka-agseid rajatisi päästma kukkuma?

Yhesõnaga ma ei jaga arvamust, et kõike, mis vähegi võimalik tuleks säästa ja päästa ja hoida umbsena just nii nagu see kunagi oli või olla võis. Noh, kuidagi selline Lenini säilitamise moodi värk. Kui asi on õige ja hea, siis ta elab ise. Taastoodab ja areneb. Ja nii näikse olevat meie kauni keele ja vaimu ja rahvakunstiga. Kas ma eksin?

***

Ma olen mitu aega juurelnud, et miks ometi mulle nii hirmsasti meeldib Muhumaa värvikasutus. Nende männad ja triibud ja lilltikandid. Kui ma kunagi oma Mustika rahvuslikku tuba tegin, siis tulid need kollased triibud ja lillekesed justnagu iseensest. Miks mulle nad nii väga meeldivad ja miks ma ikka ja jälle neid kasutama kipun? Äkki on see mu Saaremaale ulatuvate juurikate syy? Noh, mandrile pääsemiseks ei saa Muhumaast ei yle ega ymber ja see ju ometi mõjutab. Või tegelikult on kõiges ehk ikkagi peasyydlane minu tädi Erna, kes mulle 90ndate alguses elu esimese rahvariidekomplekti kinkis. Justnimelt kollasetriibulise. Ja laiemalt võttes ongi kogu mu Eestimaa ja meie esiemade-isade kätetöö austus ja armastus suurest justnimelt kalli tädi Erna syy, kes mulle mu esimese muhuseeliku ja särgi kinkis. Kui midagi nii erilist ja kaunist nyyd saab yldse syyks pidada. 🙂

Minu vanaema vanem õde, tädi Erna, elas enamuse oma elust Rootsis. Aga ta oli ja jääb minu jaoks kõige suuremaks eestlaseks, keda ma iial tundnud olen. Ilma vähimagi liialduseta. Aga minu tädi Erna ei olnud mässaja. Tema oli tema. Ta oli eestlane. Ta laulis ja tegi käsitööd, kasvatas oma kolme tytart. Ta oli paljupalju aastaid tööl lasteaias, kandes hoolt selle eest, et pisikesed võõrsil syndinud Eesti lapsed teaksid, kus on nende juured. Eesti keel ja Eesti meel olid need, millest ta minu jaoks koosnes. Ta oli nii leebe, õrn, hell ja oma pisikese kasvu juures oli ta nii käbe, tragi ja visa, et jõudis tugevate meeste kõrval ja vahel ka nende eest korraldad väga suuri asju. Tema armastus Eestimaa ja meie rahvarõivaste ja rahvakunsti vastu, nobedad näpud ja lõpmatu jaks kasvatasid yles mitu põlvkonda maailmakodanikke. Inimesi võõrsil, kes teavad, kus asub Eestimaa, oskavad meie imeilusat keelt rääkida ja mis peamine, paljud neist võivad uhkusega võtta kapist tädi Erna õmmeldud-tikitud rahvarõivad. Nii ka mina, sest kui piirid lahti läksid, siis avanes tal uus tööpõld – meile, nõukogude kodueestlasetele, tuli ju ka õige suund uuesti kätte anda. Tädi Erna oli minu vaimne vanaema. Tema on ka paljuski olnud minu sisetunde kujundaja ja sydametunnistus neis erilistes rahvusasjades.

***

Ja teate, mis mul hetkel siin teoksil on?

Just see, mis mul siin käsil on olnud, õhutas mind kirjutama mõtetest, et eelpool kirja sai. Nagu eelnenust ehk juba järeldada võisite, siis mitte ykski vägi ei vea mind näiteks antiigipoodi ostma kellegi vana ja kindlasti väga väärtuslikku kraami, mida taastama kukkuda. No poel minu teema. Aga need mõned vanad ja väga vanad mööblitykid, mis on pereliine pidi minuni jõudnud, on mulle väga kallid ja olulised. Neil on mulle rääkida oma lugu erinevalt antiigipoe omadest. Ja austus on see, millega neid kohelda. Aga see austus ei ole kaugeltki mitte ainult yksyhele asja taastamine nii nagu see oli oma synnihetke järgselt vaid sel juhul tõepoolest uue elu ja hingamise andmine.

Vanaisast jäi mulle yhe hästi vana Audru mõisast saadud tooli kõrval alles ka yks vana piklik peegel. Ripub teine mul siin esikus ja lubab lahkelt end pealaest jalatallani imetleda. Peeglid on leinaajal hell teema ja ma tundsin, et see peegel peab saama endale yhe elustava systi, et see saaks hakata elama koos minuga ja unustada olnu. Miskipärast vaatasid mulle selle peegli kolletunud raamilt vaimusilmas vastu roosad juugendroosid. Sellised kaarjate mõradega pallid. Aga need ei sobi jälle kokku minu nägemusega mu kodu tervikust. Värvisin peegliraami yhel õhtul valgeks. See sai ilus. Mul kummitas nägemus käisemustriga peeglist. Mitu ööd lappasin ma inspiratsiooniks rahvariideraamatut. Yleeile öösel võtsin peegli seinalt ja joonistasin oma mõtte ylemisele kaarele. Kõige pealt värvisin rohelised osad ja olin rahul. Sinine aga oli tõrges. Neli kihti erinevaid sinise toone. No ei leidnud seda õiget. Kyll jäi yks liiga tume, teine liiga hele jne. Tegelikult sai lõpptulemus ilus.

Aga minu jaoks tundus see ikkagi liiga toretsev. Eile hommikul võtsin peegli uuesti seinalt. Viisin õue. Tegin fotojäädvustuse… ja lihvisin kogu peegliraami puhtaks. Maalingu lihvisin maha, endavärvitud valge ja vana kolletunud värvi ja sain ilusa puidust raamiga peegli. Kui vana see sihvakas ovaalpeegel on, ei oskagi ma täpselt öelda. Ajast enne sõda. See on kunagi olnud tualettlaua raami kyljes, augud on kenasti kylgedes alles. Vanaema ei osanud öelda muud, kui et vanaisa tõi selle Pärnust oma synnikodust. Ja nyyd on mul selle peegliraamiga juba uus plaan. Loomulikult rahvusromantiline. Ikkagi meie oma värk!

Sõbrapäeva magus ja karvane

Ma isegi ei nimetaks tänast postitust sõbraeriks, sest sõbrad on olnud mu ymber hoolimata kellast, päevast või aastaajast. Samaga olen ma pyydnud ka ise vastata. Viimaste aastate jooksul olen ma seda õppinud kõrgelt hindama. Veel ei jaksa ma rõõmsalt helistada ja läbi käia kõiki neid häid inimesi, kellele tahaksin täna või tegelikult mistahes päeval öelda, kui kallid nad mulle on. Eks ma jõudumööda teen seda ju nagunii, aga mõttes saadan ma teile kõigile yhed haldjatolmused kallistused ja soovin kõike kõige paremat. Hetkel aga pyhendun neile, kes kõige lähemal. Ma usun, et nii on õige.

Suuresti oma emale mõeldes tegin ma eile komme. Ei hakanud ma eksperimenteerima keedupeedi ja -porgandiga. Tegin lihtsalt häid ja ilusaid komme:

Ylevalt alla ja tagant ettepoole paarikaupa siis sellised maiustused:

– martsipanisydames kuivatatud pehme ploom, domino-toorjuustu segu, katteks valge shokolaad ja kookos
– martipani-apelsinitäidisega komm valges shokolaadis, silmaks tilgake tumetumedat shokolaadi ja roosa kommisyda
– domino-ploomi klassika (ehk nii nagu ma neid ikka olen teinud)
– domino-kirsi
– domino-apelsini
– martsipani-ploomikomm tumedas shokolaadis, peal tilgake valget ja roosa syda
– martsipanis suhkrustatud apelsinikoore tykid, marstipani peal veel apelsinitykke, kõigel ymber domino-segu ja katteks valge shokolaad ja veel magusaid apelsinikoore tykke.

Pisut lähemalt ka:

Korraliku kaose yks häid kylgi on see, et asjad hinnatakse ymber. Nii ma siis yhel kenal päeval siit kindlal sammul ilma igasuguste syymekateta lõngapoodi marssisingi. Tõin sealt nõelad ja kena valiku villaloori. Poest sain ka seebid ja nii mu õhtud siin toksides on möödunud. Lihtsalt ja armsalt. Eeskuju näikse nakkav olevat, sest nii tädi Mumm kui tema noorem poeg kui mu enda suurem poiss on juba näpud valgeks saanud karvaseebi tegemisega. Tannu on kindel, et yks ontlik, kaetud, vilditud seep ei saa kanda muud nime kui karvaseep. No olgu tal siis õigus. Ja teiste lähedaste jaoks on need kujunenud nõutud kingiartikliks 🙂

Pisike valik minu sõbrapäeva karvaseepidest:

Ja ärge siis unustage, et hea sõber on nagu alati värske piss pyksis – kõik näevad, aga ainult Sina tunned selle soojust 🙂

Meremehe valge kast

Usun, et enamus teab, mida põhimõtteliselt kujutab ja sisaldab endas must kast. Neil päevil on paljud pidanud mulle vajalikuks mainida, et must kast on tegelikult orazhi värvi. Kuna aga must kast sisaldab endast halastamatut reaalsust ja karmi tõde, siis tundsin ma selles umbses tunnelis, et alati on elus ju nii, et vastandid moodustavad täiuslikke paare. Ja seepärast peab lihtsalt yhele mustal kastil olema ka kindlasti suur vend. Või väike õde. Või see kõige kallim. Selline hea ja helge pool. Selline, mille juures on unistustel vaba voli.

Ja nii syndiski minu valge kast. Meremehe valge kast. Selleks, et oleks ilus hoida isale lähetatud sõnumeid senikaua kuni neist saab paberist laevastik, mis koos tuhaga purjetab sinna, kuhu isa soovis. Ja ka selleks, et mu poisid teaksid ja mäletaksid, kui vahva ja vägev mees oli nende vanaisa.

Ma pean tunnistama, et see mu kõige sügavama tähendusega ilus isetegmine vist yldse. No hetkel ei suuda kyll midagi muud sinna kõrvale oma mõtteis sättida. Yhe hetke ma veel kõhklesin, mõtlesin, et toon poest korraliku valmiskasti ja lihtsalt joonistan midagi peale. Siis aga tundsin, et ei, ma lihtsalt pean kõik ise tegema. Mõõtsin, saagisin, kallis Mumm hoidis samal ajal poistel silma peal. Peitsisin kõik pilkases öös kyynlavalgel valgeks. Peitsipurk sai tilgatumalt tyhjaks, isegi veega loputades ei saanud sealt enam kybetki kätte. Puurisin pisikesed augud ette ja kruvisin kasti kokku. Panin kaanele hinged. Joonistasin, värvisin. Koos onupojaga, panime veel viimasel ööl enne lahkimistseremooniat köiest sangad. Mehekäsi tõmbas sõlmed tugevalt kokku. Algselt plaanisin kasti sulgeda tabalukuga, mis symboliseeriks ankrut. Siis aga tundus, et see võtab kogu asja sisuliselt poolelt selle hingamisvabaduse ja kärbib helgete mõtete tiibade siruulatust. Veel eile hommikul lõikasin kaane ja kylje sisse lihtsalt augud. Kinnituseks sai yks paras köiejupp, mis on just see, mida vaja – ei poo, ei sunni, ainult suunab pehmelt.


Esikyljele joonistasin valge laeva, mootorlaeva nimega ‘Valge Laev’, mis ujub piimvalges udumaailmas. Ei hakanud isegi merd siniseks võõpama ja vaikust kajakatega rikkuma. Las ta sõidab rahus, uhkelt ja vägevalt.

Kaanele tulid aga minu enda elu kolm tähtsaimat meest – isa ja pojad. Ja enda joonistasin ka. Ei saanud minust kunagi issi väikest printsessi, ma olin ja jäin tema pärdikuks. Suurima rõõmuga 🙂

Soovin kogu sydamest tänada kõiki neid, kes raskel ajal on meile toeks olnud. Olemasolemise, mõtte, sõna ja teoga. Valge kast kogub soovijate kirju veel vähemalt kolm kuud, täpne kuupäev selgub veidi hiljem.