26th February 2019
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Kuidas me rohelise taustaga pilte tegime

Kõik algas sellest, et meil oli fototöötluses ülesanne, mis eeldas rohelisel taustal foto pildistamist. Ainus suunis, mis meile anti oli see, et juuksed võiks panna kinni või veel parem kui pähe saaks tõmmata mütsi.

Võtsime asja hakkajalt ette ja tegime kes kuidas ära. No kuidagi siis selles mõttes, et ega keegi meile ju täpsemalt ei seletanud, kuidas seda tegema peab ja varem me rohelist tausta kasutanud polnud. Üks poetas, et kasutage kontravalgust, teine teatas, et roheline on hea video jaoks aga fotos pole roheline üldse hea lahendus. Kolmas, see, kes asja algselt tellis, rääkis järgmises tunnis, et tema kontrat ei kasuta ja rohelise tausta asja ajab ära ka mõni rohekam või siis lihtsalt pildistatavast objektist eristuv sein. Tundus loogiline. Näidispilt oli igati asjalik, aga oodatud ülbet olemist me kõik oma piltidele ei tahtnud. Mängida saab rohelise taustaga ju palju vabamalt kui sirgelt õpetaja näidist kopeerides.

Läks edasi veel üks tund ja siis selgus, et mõnedki meist on hädas rohelise tausta väljapuhastamisega. Minu pildi originaal, mille töötlemiseks valisin, ei olnud mõnes mõttes küll ideaalne algmaterjal, aga sain sellega kenasti hakkama. Suuresti tänu sellele, et olin taibanud Liisile salli pähe keerata ja no mis teha, kui mulle tehtud piltidest meeldis lõpuks just see pilt, mille töötlemiseks valisin.

Katse nr 1

Sarnaste asjade töötlemine on olnud vahelduva eduga viimased 19 aastat muuhulgas ka mu palgatöö ja hobivärk ju ka. Seega, ei midagi uut ega kontimurdvat. Küll aga pole mul olnud liiga palju põhjust kasutada eriefekte loovaid võimalusi ja seepärast hullasin siis nendega ise edasi, arvates, et see pildile lisaväärtuse annab ja ma reaalselt ka midagi õppida ja harjutada saan. Liis sai nõiamoori nina ja õunaiharusest lõhkevad silmad ja korralikud küünised. Tuunitud Liisi panin tausta kasutamiseks mõeldud tasuta pidlivaramust võetud taustadele.

Nalja pärast sikutasin Liisile sussid ka jalga ja värvisin sukad punaseks. Ma ei tahtnud kurja ja üleolevat, ülbet pilti temast teha. Tahtsin hoopis toredat ja natuke naljakat pilti.

Katse nr 2

Kui siis aga selgus, et paljud on hädas pildi taustast kättesaamisega, siis alustasime koos algusest. Õpetaja näitas tahvlil asju robinal ette ja meie püüdsime järjel püsida. Tegin sama algmaterjali pealt järgmise etteaste ja õpetaja ettenäidatud meetodiga sain taustavärvi valides ja tonaalsust muutes järgmise tulemuse. Tumeda kasuks otsustasin ma lõpuks ise, aga tõepoolest, värvi sedasi muuta oli kiirem ja mugavam. Roheline halo vajas veidi nokitsemist, aga see käis kähku.

Vastik oli nunnust Liisist mingit koledat nõiamoori teha. Kuri ja ülbe ta olema ei saanud, aga küüned vedasin paika ja värvisin,  nahka vanutasin ja kortsutasin natuke ka. Pole midagi teha, selle pildi olemus ei meeldi mulle ja ma ei hakka never ever sellised asju tootma, aga noh, ühe koolitööna elab üle.

Selle nõmeda teema ja iseenda lepitamiseks mürasin siiski veidi veel ja tõmbasin Liisi naha piimjaks ja siis jälle eriti hulluks punaseks. No kohe selliseks, et kohe arvatavasti kasvavad ta laubalt välja vanakuradi enda sarved. Ja silmad värvisin ära 🙂

Aga see polnud veel kõik. Korraga selgus, et tegelikult oleme me kogu ülesande ikkagi algusest peale valesti pildipurki püüdnud ja see rohelise taustaga pilt tuleb meil uuesti pildistada. Ühelt poolt tekkis lootus, et keegi tuleb meid päriselt ka juhendama ja õpetama. Teisalt jällegi tekkis küsimus, et kuna mitte kõik polnud selleks hetkeks veel nii kaugel, kui mina oma õuna õgiva Liisiga, siis uurisin, et kas need, kellel esimene pilt okeilt välja tuli, võivad jääda selle juurde ja selle lõplikult vormistada. õi siis need, kes pole veel esimesega algust teinud või kaugele jõudnud ja see esimene hirmus kehv tundub neile puhastamiseks, siis kas nemad võivad siis esimese kõrvale jätma ja teha vaid uue ja sedapuhku siis paremini juhendatud rohelise tausta pildiga vajaliku töötluse. Ohh, sa püss, et ma julgesin üldse küsida, sest selle järgnes klassi ees ründav epistel stiilis, kuidas me laisad ja lollid oleme ja üks õige fotograaf katsetab ja otsib ja õpib ja harjutab kogu aeg ja teeb vajadusel ka s*tast saia. Et siis selliste sõnadega sõnavõtt õpetajalt… No ok, vabandust, et küsida julgesin. Ega keegi ju paha pärast seda ei uurinud. Ikka selguse pärast, mida meil paraku liiga sageli napib.

Katse nr 3

Järgmisel tunnil tegime teise õpetaja poolt hoolikalt paika sätitud valgusskeemiga rohelisel taustal pilte. Noh, ütleme nii, et veidi parema tulemuse ehk saime, aga ei midagi märkimisväärselt teistsugust. Vahepeal oli selgunud, et nüüd hakkame me töötlemisel samm-sammult kõik üht ja sama asja tegema ja see tundus üks mõistlik mõte. Õnneks selgus ka, et pilt ei pea olema ei kuri ega ülbe, vaid kasutama peab neid elemente, mida tunnis näidatakse, samas teise õpetaja nõudmine ja ootus olid ikkagi kuri ja ülbe. Võtsin siis jälle oma õunaga Liisi ette ja alustasin algusest. Küüned tõstsin varasemast versioonist paika ja müttasin sedapuhku siis rohekm rohkemate kihtide, faktuuride ja erinevate läbipaistvustega. Taustaks sai seesama hall betoontaust, mis meil kõigil ja nii jäi. Tuunisin lihtsalt veidi veel heletumdust endale sobivaks.

Hing ihkab juba ammu lilli ja liblikaid, päriselt ka! Ja lõpetuseks samast sarjast sootuks teistsugune pilt. Ma suudan ka päris naturaalselt olla nagu täitsa töödeldud 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *