Month: May 2010

Ma usun sõnadesse ja nende sõnumi väesse. Ma ei usu eriti sõja väkke, sest sõda ja sõjavägi ei ole hea kõlaga ning seostuvad pigem valu ja hirmuga. Aga ma usun sõnadesse kaitse-, mere-, maa- ja rahuvägi, sest need on ilusad ja kindlust loovad. Need on vägevad ja võimsad sõnad.

Hääd isetegijad panid Martaberta ja Susa eestvedamisel afgaanide maal teenivatele Eesti missioonisõduritele kokku vahvad raamatud. Veel enne, kui need toredad tegemised kaugele maale sihtrühma juurde rändavad, käisin mina ja andsin need eelmisel nädalal pidulikult üle ning sain suure kiituse ja au pidulikult enda kätte ja nüüd jagan seda kõigile teile, kes te selles projektis kaasa lõite – see oli üks väga ilus ja hea tegu ja ma loodan, et nii meie meestele-naistele seal ja ka nende kodustele siin, mõtleme me ka tulevikus. Usun, et ettevõetud ja valmistehtud saab veel nii mõnigi vahva koostegemine. Koostegemises on suur vägi. Kinkimises ja kingisaamises ka. Aitäh teile! Tugev käepigistus, patsutus õlale ja kallistus ka teile!

Nii me ootasime Martabertaga tähtsat hetke:

Pidulikul hetkel seisme meie, kolm isetegijat, Derby, mina ja Martaberta kõrvu ja kuulasime hoolega:

Et üle anda needsamad hoole ja armastusega loodud raamatud:

Tänuavaldused teile selle kõige eest, kallid isetegijad:

Ja siis sain ma teie tubli tänutähe käepigistusega enda kätesse:

Tänukiri:

Kuna ma ise raamatulehtede tegemiseni ei jõudnud, aga tühjade kätega ka ei saanud minna – viisin raamatutele seltsiks meie presidendid. Ikka selleks, et nad kaugel maal meid ja meie maa omamoodi tähtsaid suurkujusid ei unustaks. Ikka tuttavas lustakas pildikuues.

Pildi taha sai selline tekst:

Veerandsada nobedat naist, paljud koos laste ja peredega, alustasid enam kui kolme kuu eest Eestimaa erinevates paikades nende raamatute loomist.
Sadade silmapaaride heasoovliku virtuaalpilgu all sai pisitasa lehtedele seatud, kleebitud, põimutud ja kirjutatud-joonistatud tõeline südamesoojus ja kätehellus.
Igal lehel on oma lugu. Igas lehes on peidus hea soov, Sinule, armas sõdur!

Tuhanded palavad tervitused, käepigistused ja kallistused käsitööportaal isetegija.net toredate tegijate poolt.

***

Miks meie sõduritele Eesti presidendid?

Muidugi on presidendid tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on just meie presidentide nimedes peidus ilus tõde teist endist:

Te hoolitsete, et teie perel oleks leivapäts laual. Teie soontes voolab julge, kartmatu ja väsimatu veri, justnagu meie oma tormine ja koduselt hall Läänemeri. Te tegutsete selle nimel, et meie lipp
oleks rüütellikult kõrgelt au sees hoitud ja nii oma kui teiste maa, meri, rahvas, mets ja loomad kaitstud ja armastatud.

Ma soovin uskuda, et nii suurte ja tähtsate meeste kohalolekus ja kirkalt targas olemuses on võimas jõud ja vägi, mis aitavad teil püsida õigel teel, on lohutuseks raskel hetkel ja juhatavad teid peagi turvaliselt tagasi koju, omade juurde. Me ootame teid!

Sügava lugupidamisega
Eva Herrera

25. mail 2010 Tallinnas

 

Ja kuna see vahvate naiste vägi siin mulle iseäranis sügavale hinge puges, siis said nemadki endale meie presidendid 🙂

Aitäh teile, raamatutegijad, Susa, Martaberta ja Sinu vahvad kaaslased, et mulle selle päeva ja elamuse kinkisite! 🙂
Teie tegu oli igati kiitust väärt ja neid tegemisi oli suur au ja rõõm üle anda.

See oli vahetult enne Vabariigi aastapäev, kui sõber Särts saatis mulle pildi endast, suurest kõhust ja oma kallist kaasast. See oli üks väga hästi hoitud saladus. Ülevoolav rõõm niitis mu jalust, sest ma ju teadsin, kui pikk ja käänuline ja pisarniiskelt raske oli olnud selle kõhu kerkimine selle imearmsa südame alla. Aga ta tuli. Tuli siis kui ise tahtis tulla. Ja 12. aprillil saabus pisike tüdrukutirts meie maailma. Nimevaidluste keeristes oli kindel vaid see, et esimese kiirkingi pildil olgu jänku, taust roosa. Ja seljale sai kiri ‘meie väike jänku’ 🙂

Väike jänku sai oma roosa jänkubodi kätte siis, kui tal oli juba ka ametlik nimi – Kirke. Nii targalt tulnud tüdrukutirtsule sobib vägeva nõia nimi nagu valatult. Tervitused siinkohal Särtsu Kirkele ja ka ühele teisele pisikesele Kirkele, kelle tulek oli samavõrd tormiliselt kurvikas ja aeganõudev ja kelle elu Ööbikuoru serval on sama helge ja roosa kui meie pisikesel Kirke-nõial siin.

Kuigi mu mõlemad poisid eelistavad roosasid komme, pliiatseid, mänguasju ja käiks vist roosalt riides ka, kui mul neile selliseid pakkuda oleks, siis ma küll pole neid suunanud nö mehelikumate ja metsikumate värvide poole, aga ise usun ikka, et roosa on rohkem tüdrukute värv. Minu joonistatud piltidega roosa värvimiskausta sai synnipäevaks ka üks pisut suurem tirts. Kuna Annu ja minu enda sünnipäevad langevad ühele ajale, siis olin ma parasjagu lummatud südmaelillekestest ja nii sai ka tema kausta kaas sünnipäevavaimus kujundatud.

Kui jutt juba nii rõõsalt roosaks läks, siis ei saa ma roosast südamest üle ega ümber. Soovin tänada teid kõiki, kes te siin ikka vahel lugemas ja vaatamas ja sõna sekka ütlemas käite! On mullegi siit ja sealt tunnustavaid roosasid südamekesi pudenenud ja mul on selle yle hää meel. Aitäh teile Amanda, Ladysoft, ossu59! Kuna see tänujagamine on siin nii lausaliseks muutunud, siis jään siinkohal toppama, oma kümmet ei nimeta, aga kingin selle omal moel kõigile teile, kes te siia tulnud olete! Aitäh! 🙂

Homme kell 16 avatakse Tallinna vanalinnas Pikal tänaval Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis näitus Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt väljakuulutatud “eesti-oma-puu” konkursil osalenud töödest. Ma teadsin juba möödunud aastal puu-teemast kuuldes, et osalen. Mul oli mitu hajali mõtet. Aga tükk aega ei tulnud ega tulnud mul seda kirgast äratundmise hetke, et teeks nüüd asja valmis ka. Hakkasin juba ärevalt muretsema, et kas üldse jõuan nii osalema ja siis ta tuli mu juurde. Laksti oli mul tervik kõigist mõtetest, mida alguses plaanisin eraldi teostada, peas olemas ja jäigi vaid valmistegemise rõõm (kindlasti mitte vaev). Ma sain taas üle aastate mekkida ennast ja maailma unustavat veider-vabandavat kunstnikuks olemist. Ja see oli nii värisemapanevalt hea tunne kui kolmas järjestikune praktiliselt magamata ööpäev jooksma hakkas juba. Vahel harva ju võib! Edusmamme tegin ma ka – esimest korda jõudsin töö üle antud 2 tundi enne ametliku tähtaja kukkumist. Eelmisel korral hoiti seal enamvähem veel uksi lahti, et jõuaksin 🙂

See tegemine on mu konkursitöödest üks neist, mille puhul mul ka endal väga tugev ja hea tunne oli. Kes mind lähemalt teab, see teab ka, kui arglik ja ebakindel ma endiselt vahel olen. Aga selle töö puhul polnud mul isegi kahtluse poega, et oleksin midagi muudmoodi ja paremini pidanud tegema. Muidu saab alati peenemalt ja uhkemalt, aga oma võimaluste piires tegin ma ühe ilmatuma vägeva väega asja. Iseenda ja oma laste jaoks. Ja kui keegi veel seda väärt asjaks peab, siis seda vägevam. Ja nii läkski, et minu konkursitöö sai lisaks rahvakunstigaleriis väljapanekul osalemisele ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia ja see oli puhas rõõm! 🙂

Aga siin siis minu “eesti-oma-puu” konkursitöö teie ees. Jutt on pikk ja tihedalt läbipõimunud, nii et kel jaksu ja viitsimist jälgida, siis olge lahked!

KAITSEKS KODULE, RÕÕMUKS PERELE

Üks kilp
Kaks poolt
Mitu lugu

SISSEJUHATUS ehk SAAMISE LUGU

Tõin tuppa männipuust liimplaadi. Neid olen siin kasutanud mitmel otstarbel – linnainimese värk, oma metsa, kust materjali varuda, pole. Istusin. Plaat oli mu kõrval. Pidin juba hakkama tegutsema, et saada veel üks riiul oma majapidamisse, aga käsi libises õrnalt silitades üle puutahvli… see alles kuivavatest mändidest kindlasti kiiruga kokkuliimitud plaat justnagu muheles ja ütles mulle midagi. Ma sain temast aru. Ja tema sai minust. Ja ühel hetkel ma lihtsalt teadsin ja kõik.
Nii ta sündis – minu kilp, minu kodu kaitse, meie rõõm – minu südames ja puu väes.

See puu rääkis minuga ja kui ta oli saanud ümara vormi, just nagu seib ühest väga vanast ja targast suure väega puust, siis hakkas ta ennast looma. Ja mina aitasin teda, sest see protsess oli oluline meile mõlemale. Väljend “tammine kilp” on nagu puutugevuse mõõdupuu meie mail. Aga mina olen kasvanud mändide all ja nende keskel. Seega minu jaoks on kõige hingelähedasem ja tugepakkuvam kindlasti just männipuu. Olgu siis kasvõi tööstuslikult juba kokkusurutud liimpuitkilbiks. Tema lõhn, ajas kolletuv värv, tema hing ja hääl on selles ikkagi minu jaoks alles.

Kui ma teada lihvima asusin, uuris mu 5-aastane, et mida ma teen. Ütlesin, et kilpi. Ta küsis, et kas kilpkonna oma. Jäin mõtlema, et vaat, kus vahva lugu, see vana ja väärikas loom ju kaitseb kohe päris otseselt oma elu ja vara kilbiga ning see on tal edukalt välja tulnud kui arvestada, kaua see liik Maal on elanud. See mõte tundus ilus ja meeldis mulle. Miskipärast sõdalase kilp tuli mulle alles hiljem meelde, aga ega mul selle “kilbiga või kilbil”-teemaga antud juhul väga asja polegi. Ise ma sõtta ei lähe ja kui peaks hakkama pussnuge sadama, siis on hea küll haarata lähedalt kilp ja varjuda. Aga minu jaoks tähendas see kilp ennekõike ikkagi maagilist kaitset. Kaitsekilpi.

Ma uurisin märke. Vanu märke, mida olin alati imetlusega vaadanud meie arhailise tikandi kirjades, aga kuna mul polnud sügavuti selge, mida miski täpsemalt ikkagi tähendab, siis jätsin asja torkimata. Tundus ilmselgelt lubamatu kasutada märke, millel tean olevat võimu ja väge, lihtsalt ilumeele ja suva järgi.

Aga sedamööda, kuidas tuli vana tarkus mu sisse ja hakkasid arenema mu enda mõtted ja nägemused, tekkis tunnetus, vaat sedamööda hakkas ka mu kilp ja kaitse üha kiiremini koguma endasse jõudu märkidest ja nende läbi ilmaruumist. Kõik loksus pisitasa oma õigetele kohtadele.

Hetkeks vaevlesin ma kujunduslike mõtetet paljususe küüsis. Siis aga jäid sõelale kaks, millest ma kummastki enam loobuda ei suutnud. Kahte kilpi teha tundus pentsik, aga nagu igal mündil on kaks poolt, on ka kilbil neid kaks. Ja see mõte mulle meeldis. Pole vaja tühja uinuvat pinda. See hoiab kilbi ärksana, kui teda ikka ja jälle liigutatakse ja temaga suheldakse. Ka tema ju elab.

Kaks erineva tähenduse ja mõjuga, aga täiusliku koostoimega märkide kogumit. Üks minu kilbi pooltest sai peenekirjaline nagu suur sõlg. On ju ka sõled eestlaste jaoks kandnud kaitekilbi maagilist tähenudst. Ja minu kodu “rinda” passib see suur männipuust sõlg valatult. Kodu on püha ja need märgid aitavad hoida seda pühadust ja olemasolemist. Need märgid aitavad meil ikka ja jälle koju tagasi tulla ja siin tasakaalus ja hingerahus tugevamad ja tervemad olla. Nad hoiavad meie kodu hinge, peret. Teine pool on aga oma korrapäras rohkem selleks, et kodus ja peres püsiks kooskõla, selged piirid ja väärtused, õnn ja rõõm. Nende kahe poole vahel on tasakaal ja täius, samas ka kordamine, et vägi võimsam oleks. Nad vajavad teineteist nagu must valget, talv suve, taevas maad, aga nende vahel on ka vajalikud olulised liitekohad – hall, kevad ja inimene. Need kaks poolt tõukavad ja tõmbavad, sest just nii püsibki maailm koos. Ja liikumises.

Olgu kilp kuitahes tugevast ja targast puust ja märgid kuitahes võimsa väega, siis üks maagiline ese ei suuda jõuga koos hoida seda, mida inimesed ise ühes ei taha hoida. Kilbil on hea olla kui pere on koos ja inimesed õnnelikud. Selleks, et meie kilp seinale unustusse niisama tolmama ja tuhmuma jääks, et oleks ikka ja jälle põhjus teda hellalt sülle võtta ja lauale või põrandale panna ja ringis tema ümber istuda, ikka selleks, et ta meid kokku tooks ja ühte liidaks naerus ja rõõmus, vahel ka lohutuses, põimisin ma kilbi erinevate õnne- ja kaitsemärkide sisse paar tuttavat ja armsakssaanud mängu omas kuues.

ÜKS POOL KILBIST
SUUR SÕLG ehk KOJUJÕUDMINE
Kaitseks kodule

Värvikirev ja märgitihe, just selline on minu kodu kaitsev kilp. Suur männine sõlg tema rõõmsalt tuksuval rinnal. Vormid ja värvid on lihtsad. Juba kilbi loomise ajal uurisid mu lapsed huviga asjade käiku ja tundsid seal selgitusteta ära rattaid ja lilli ja palle ja neile meeldis see. Kahtlemate meeldis neile kõige enam mõte sellest, et see “pilt” ei lähe seinale niisama ilutsema vaid sellega saab ka mängida. Lihtsa pildi sügavustes hargneb lahti aga palju sügavamõttelisem lugu meist, eestlastest ja meie kodust. Teest koju nii maises kui müstilises mõttes.

KOJUJÕUDMISE MÄNG ehk TIIR ÜMBER ILMAMAA

Me kõik astume oma teed. Rännuteed, eksiteed, eluteed, kruusa-, kivi-, metsa-, täheteed, koduteed. Vahel rändame me sügavale enda sisse, vahel maailma äärele. Mõned meist on läinud õnne otsima seitsme maa ja mere taha, teised on viidud väega või põgenenud elu eest. Meist igaühel on oma lugu, oma mõõt, omad teed ja käigud, aga iga õige eestlase südames on tähtsal kohal kodu ja kodumaa. Hoolimata sellest, et eestlased pillutatud ümber maapalli kõigis ilmakaartes, on meie juured ja rahvuslik teadvus väga sügaval meie südames ja hinges. Kuid vahel on vaja reisida, rännata, isegi eksida, et õppida märkama ja aru saama, leida sügavam veendumus ja teadmine, et kodus on ikka ja alati kõige parem. Koju on alati hea tulla ja siin olla.

See kujundlik eestlaste kojujõudmise mäng on lihtne (põhiolemuselt sarnane mänguga “Reis ümber maailma”). Mänguplats on ringikujuline. RING on üks vanim kujund, mis sümboliseerib nii hinge, elu, eluringkäiku, päikest, maad kui ka taevast, taevakehasid, igavikku, täiuslikkust, lõpmatust, korda ja harmooniat. Ringil on maagiline võime kaitsta kurjade jõudude eest. Eestlaste jaoks tähistab ring ka ühendamist ja kooshoidmist. Ring on ava või läbipääs teisele poole.

Mängida saab korraga kuni 4 inimest. Iga mängija saab 4 ühevärvilist nuppu ja valib endale kodu kaitsvast kilbist mängulaua äärelt sama värvi spiraali ning asetab nupud selle sisse ootele. SPIRAAL sümboliseerib suhet ringi ja müstilise alguspunkti vahel. Vastupäeva liikuv spiraal märgib sidet esivanematega, tagasipöördumist koju. Vanad eestlased uskusid, et spiraali mööda käies, saab maha raputada soovimatud hinged ja nii saab seljatagune puhtaks. Ma usun, et see on väga hea algusmärk sellele mängule ja teekonnale. Vaheldumisi spiraalidega on kilbiringi äärtele kinnitatud ka kaared. Sellises asetuses koguvad nad neljast ilmakaarest õnne,

Mäng algab täringuveeretamisega. Kui ilmuvad numbrid 1 või 6, siis saab julgelt astuda läbi ahta teokojavärava, sest iga sündimine, eneseleidmine ja tagasipöördumine vajavad ruumi vaid iseendale ja taotluslikku üksiolemist. Läbi värava jõuab suurele mänguringile, kus tuleb nupp toetada otse värava ees asuvale sama värvi sõõrile. Suur keskele koonduvatest triipudest ja joontest mänguring on nagu KODARRATAS, mis on igivana õnne ja taassünni märk. Minule meenutab see ka ümber oma telje rõõmsalt keerlevat Eesti naise triibuseelikut pealtvaates. Minu jaoks on see märk heast tujust ja turvalisest õnnest. Suuresti ka sellel samal põhjusel sai kogu kilbi äär punase ’äärepaela, sest meie esiemad uskusid, et punane niit, joon, pael, kaitseb kurja ja haiguste eest. Aga seelik keerleb, ratas pöörleb, kell liigub, aeg kulgeb ja elu läheb ikka edasi. Ja ka mäng läheb edasi päripäeva!

Hakkad astuma mööda valgeid kolmnurki, mis on piiratud sinise siksakiga sedamööda, kuidas täringuid veeretades numbreid antakse. HORISONTAALNE SIKSAK sümboliseerib taevast ja maad ühendavat silda. Ka merelaineid ja metsa või mägede siluette kauguses, mis sobib kenasti rännutee taustaks. Aga eestlastele tähendas see ka kaitsemärki, ussimärki. Uss oli püha loom ja kodu kaitsja. Seega on julge astuda ussi jälgedes. VERTIKAALNE SIKSAK kujutab endast välku, taevast ja maad ühendavat valgust, kiirust. Selline kujund soodustab kiiret liikumist ja kui oled juba koduteel, siis mis seal enam aega raisata.ÜHENDATUD SIKSAK, mis moodustub kogu ringi läbimisel, on elutee sümbol ehk saatusetrepp. Usutakse, et saavutad hingerahu, kui oled käinud mõlemal pool – see on just see, mida me koju jõudes vajame – hingerahu.

Kui teise mängija nupp sinu nupu kohale satub, pead alustama algusest, aga iga tee ei olegi alati libe ja ladus. Eestlasele omane visadus ja jonn aitavad kindlasti sihile ja peagi on tiir ilmamaal peal ja sa leiad end taas oma mängunuppude värvi spiraali juurest. Sa ei lähe uuele ringile ja ilmaratta äärel on sinu viimaseks paigaks valge sõõr. Nüüd ole tähelepanelik, sest kohe astud sa sisse väravast. KAHEKSANURKA (Kihnus kaheksakand, Muhus mänd, mujal kannab ka teisi nimetusi) peetakse eestlaste kõige tähtsamaks märgiks. See on taevatäht, mis sümboliseerib uut päeva, uut lootust, valgust kiirgavat risti, nelja aastaaega, nelja või kaheksat ilmakaart. See märk kaitseb meie hingi ja kodu eksimise eest. Selles märgis on ühendatud vertikaalsed jooned ehk taevakanal ja horisontaalsed jooned ehk maine tee. Nende liitmisel saadakse kaevurakked ehk uks. Sama ristimärgi diagonaalasetus sümboliseerib kodukollet ja vaimsust. Need märgid omavahel ühendades saadaksegi kaheksanurk ehk meie õnnetäht – see on kodu ja sünni motiiv, mida eestlased on armastanud ja kasutanud väga laialdaselt. Seda märki kasutati ka ukse kohal, et hinged tagasi tuleksid. Seega on see siin, ilmaratta äärel just õiges kohas.

Värava keskel asuvast sõõrist läheb edasi viis sammu kesksuunas, üha kodule lähemale. Ja juba sa leiadki end sisenamas valgesse ruutu. NELINURK tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. Sellel ruudul on neli külge avatud, et haigused lendaksid nelja tuule suunas ja et hea energia ja väärt mõtted pääseks sisse. Et omad ja sõbrad pääseksid koju.

Mängu keskel on suur kollane rist. Päikesevalguse värvi ja kuuma punase südamikuga. Punane on tule ja armastuse värv, mis tõrjub haigusi. RISTIMOTIIV tähistab taeva ja maa seoseid, rist asub maailma keskel ja vastandlike jõudude koostoimel – maise ja taevase, nais- ja meesalge – mõjul on rist tasakaalusümbol. Ta märgib ka nelja ilmakaart ning mõtete ja ideede liitumist, ta liidab pere. Rist sümboliseerib kaitset, õnne, tervist, rahu ja päikest. Sellel märgil on erakordselt tugev vägi ja võim. Minu kilbil kujunes selle loomisel mitmeid riste. Seesama suur kollane rist moodustab koos neljast ilmakaarest kojujõudvate eestlaste värvitäppidega kaksikristi ja ringide sees olevana ka ilmaratta, milles on esindatud kõik kaheksa ilmakaart. Kaksikrist on päikesevalguse märk, mis tähistab hingerahu ja igati kaitstud olekut. Ilmaratas on igivana õnne ja pühaduse sümbol.

Ristide vahel moodustuvad ka KOLMNURGAD, mis on viljakuse, tule ja edukusemärgid. Need on kodukolde ja hingekodu märgid. See on kindlasti märk, mis kaitseb kodu ja loob kindlustunde. Kihnlased usuvad, et kolmnurk kogub maailmaruumist energiat ja topeltkolmnurk pöörab õnnetuse ära. Seega omandab siin eelpool kirjeldatud ussi-siksak ka veel teise tähenduse. Kolmnurgad koos täpiriviga suure sõõri keskel loovad mulje ka neljast eri värvi moodsama aja kolmehaaralisest tuulikust. Tuulikud käivad ringi, neis on energia, jõud, liikumine, edasipüüdlikkus, elu.

Kollase risti haaradesse on “istutatud” elupuud. ELUPUU on maailma kese, kõikide eluprotsesside alus ja algus, mis ümboliseerib surematust.

Võidab see, kes esimesena mängu südames olevasse rõngasristi, elurattasse ehk päikeseristi enda nuppude värvi veerandisse astub ja järgnevad nupud kenasti selle järele ritta seab. RÕNGASRIST on igivana valguse ja elu märk, mida peetakse kõige vägevamaks maagiliseks tõrje- ja kaitsemärgiks. Aga tegelikult on võitjad kõik, kes koju tulevad. Ka teel korjatud tarkus ja kogemus on võit. Rist sümboliseerib ka lendavat lindu. Hella hingelindu. Kodus on meie hinged hoitud ja koju on alati hea tulla ja siin olla! Siin on meie varjupaik, tugevus ja keskus – tuksuv süda.

Mängukäiku selgitades said kirja ka peamised märgid ja sümbolid minu kilbi niiöelda sõlepoolest. Neid tõlgendusi ja selgitusi tuleb pidevalt juurde sedamööda, kuidas me selle kilbiga koos elame ja tema meiega on. Sellise kilbi taga on meil hea ja kindel elada. Aga sama oluline, kui on sellel kilbi poolel olev kojujõudmise mäng, on ka lihtsad puunupud, millega tiir ilmamaale peale teha.

***

KOJUJÕUDMISE MÄNGU NUPUD ehk PUUEESTLASED

Neli mängijat, igal ühel neli nuppu. Nii nagu ka kilbi/mängu põhivärvid on kollane, roheline, punane ja sinine selle järgi, et eestlased neid värve kõige enam omaks pidasid lisaks naturaalsetele valge, halli ja pruuni toonidele, said ka mängunupud ehk hinged vastavalt värvitud. Aga ma arvan, et pelgalt värvid nuppudena oleksid selle mängu puhul olnud liiga mittemidagiütlevad. Eestlased on ühed visad ja südid tegelased. Kanged ja heatahtlikku jonni täis. Eestlane on puu- kui mereinimene, sest kui arvestada meie looduse eripära, siis kõrguksid valdaval osal Eestimaast metsad. Eestlasest inimtaim meenutab mulle kõige enam just puud, täpsemalt okaspuud, sest heitlehised puud on kuidagi liiga heitlikud, meie aga oleme omamoodi nurgelised, pealtnäha kõigutamatud, aga okkalise kasuka all on meie rinnus kuumalt põksuvas südamed.

Eestis kasvab looduslikult neli liiki okaspuid – männid, kuused, jugapuud ja kadakad. Igal ühel neist on oma tegu, nägu, nõudmised ja iseloom, aga nad kõik on meie oma puud ja kahtlemata ühed ilusad, vahvad ja väega puud.

Seega võtan endale julguse ja nimetan oma kojujõudmise mängu nupud vastavalt värvidele:

KOLLANE on MÄND
(Harilik mänd Pinus sylvestris)
Mänd on minu jaoks kollane, sest ta jumaladab ja vajab päikest. Ta on külmakindel, mulla ja niiskuse suhtes vähenõudlik – kasvab edukalt nii luite-, loo- kui raba-aladel. Eestis on mänd valitsev okaspuu. Tugeva ühesuunalise tuule mõjul kasvab mänd ühekülgsena ja viltusena, aga see ei tee talle häda. Juurestik on väga plastiline ja tungib väga sügavale maapõue. Männi puit on väga väärtuslik. Pioneerliigina asustab ta edukalt raiesmikke ja põlendikke – ikka selleks, et uus mets saaks tulla. Mänd sobib kasvama ka linna, linnaõhk ei tee talle häda. Hoopis vastupidi – mänd puhastab õhku.

ROHELINE on KUUSK
(Harilik kuusk Picea abies)
Kõrge roheline metsapuu, kes saab sõbralikult läbi paljude lehtpuudega. Kasvab väga kõrge eani, on külmakindel, aga nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuusk talub edukalt varju, seda eriti nooremas eas. Vanemas eas kapriisid kasvavad ja ühtlasi suureneb vajadus valguse suhtes. Kuusk on põuakartlik ja linnaõhk kahjustab teda. Aga selle eest talub kuusk edukalt kärpimist ja temast saab moodustada võimsaid hekke.

PUNANE on JUGAPUU
(Harilik jugapuu Taxus baccata)
Jugapuu on minu jaoks punane kuna tema viljad on punased. Jugapuu on väga aeglase kasvuga ja üks vanim ja pikaealisemaid taimi kogu maailmas, reliktne liik. Mulla suhtes on ta nõudlik, aga varjutaluvuselt ületab enamusi puuliike. Tema puit on väga väärtuslik (ainus vaiguta okaspuu). Ta laseb end kärpida ja sobib hästi elama ka linna, sest gaasid, tuhk ja tolm ei tee talle viga.

SININE on KADAKAS
(Harilik kadakas Juniperus communis)
Tema marjad on sinised ja pisike puukujuline võragi kergelt sinakas. Kadakas on külmakindel ja hoolimata pinnalähedasest juurestikust talub edukalt kuivust ja kõrget temperatuuri. Mulla suhtes on ta vähenõudlik ja talub edukalt kärpimist, sageli annavad talle kuju just lambad. Kadakas on väga aeglase kasvuga. Tal on väga väärtuslik puit, mis on tihe, sitke, aromaatne ja mädanemiskindel. Lisaks on tal väärismarjad.

Need kirjeldused polegi justnagu puudest vaid ehtsatest Eesti inimestest ja eestlastest üldisemalt. Ma usun, et nende kirjelduste põhjal leiab iga mängija just endale kõige paremini sobivama värvi ja mängunupud. Ja kojuminek võib alata!

***

TEINE POOL KILBIST
SUUR SÕEL
Õnneks ja rõõmuks perele ja kodule

Võreornament oli kasutuses ehetel juba väga vanal ajal. Kilbikaunistusena on seda teada juba Liivi sõja eelsest ajast ja see teadmine andis mulle kindlustunnet juurde, et just nii pean välja nägema ka minu kilbi teine külg. See külg, mida hellemalt hoida, kodupool, sest teisel poolel jõudsid juba omad ju koju. Perepool.

Sõel on ammusest ajast tuntud kaitsemaagiline väeese. Sõelas kohtuvad ring, rist ja ruut. Riste on sõelas palju ja seega on risti kaitsetoime väga mitmekordne.

Eestlaste jaoks oli sõelal lisaks viljasõelumisele, sõkalde eraldamisele viljast, ka maagiline tähendus. Seda kasutati arbumiseks, tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, mehe leidmiseks noorikutele, hoone ehituskoha valikuks, põllu ja karjamaagias, ravivahendina.

Taevasele Sõelale pole eestlased maagilist tähendust omistanud, aga ometi on see olnud meie rahvaastronoomia kõige populaarsem tähtkuju, mille järgi ennustati ilma, kevadet, kevade tulekut, suve, head või halba vilja-aastat, aega. Sõelamaagia seostub otseselt viljakus-uskumustega ja oli väga levinud pulmatraditsioonides.

Kuigi võib tekkida ka tunne, et vaatad püünisesse või läbi trellitatud akna, siis siin ei ole tegemist mitte vangikongiga või sunniviisilise paigalseisuga iseendale või perele vaid just kaitsmisega väljastpoolt tuleva halva eest. Samas on see ka looritatud salapärane aken kuskile mujale, kuhu muidu silm vaatama ei ulatu. Sõel on rajajoon ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel on see, mis sõelub välja parima. Ta on otseselt ja kaudselt abiks õige valiku tegemisel ja ka õnne leidmisel.

Minu kilbi see pool on mulle eriti armas. Ta on müstiline ja salapärane, aga samas nii kindel. Just seepärast sai ta ka äärejooneks sinise värvi – öötaeva, mõtlemise ja truuduse värvi. Ühtaegu meenutab see pool mulle ka suurt trummi. Vägevad asjad kõik. Koputus kilbile kodust minnes ja kindlasti tulles, on see, mis meie ühendust ärksana hoiab. Männipuu kõla teeb hingekõrvale pai. See on kinnitus, et ta on siin.

Sõela lihtne ja selge ruudustik on täisulikult sobilik ka male- ja kabemänguks. Pisemad lapsed saavad sellel mängida muidugi ka trips-traps-trulli ning kindlasti ka muid mänge.

Minu kabemänguga on lihtne. Valged mängunupud on klaaridvalged kased, nende nõtkus, painduvus ja samas piitspeenikeste okste tuules mänglemine on kelmikalt vahe ja särtsuv. Just selline nagu Eesti naisel. Olgu ta kuitahes vaga ja tüüne siis välispidiselt. Ja sümboolselt mustad, aga reaalselt kollakaspruunid kabendid, on männid – sirged, sitked, kanged ja tugevad nagu Eesti mehepojad. Mängus on kasutusel mõlemal poolel 12 äratuntavalt eristuvat puupakkudest või kujundlikult siis puutüvedest kabemängunuppu.

Kask, mänd ja ka kojujõudmise mängu roheline nupuke:

Nii kabe- kui maleväljak on ruudukujulised ning sisaldavad endas hulgaliselt pisemaid ruute. Nelinurk aga tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. See on nii kõnekas kujund ja nende samade tähenduste tõttu sobib minu sõelast malelauale eestlaste kodumale nagu valatult. Kõik on paigas!

***

EESTLASTE KODUMALE ehk EHTNE EESTI MALEMÄNG

See on vahva mäng naiste ja meeste jõukatsumisest põllu- ja kodutöödes. Sõelapõhi ehk maleväli on parasjagu koduõue või pisema põllulapi mõõtu ja seal on hea pisut rinda pista ja jõudu mõõta. Ikka sõbralikult, mitte tigeduse ja vihaga. Äkki leiab mõni noorik endale sealt peigmehegi!?

Vastandades ja liites naisväe ja meesväe saab sellest üks vahvalt vägev mäng, mille reeglid on ikka sellised nagu males musite. Lihtsalt rahvuslik kuub ja mõned lõbusad seigad on põimitud tuttava raami ümber.

EESTLASTE KODUMALE MÄNGUNUPUD

Kabemängust juba tuttavate tugevate kase- ja männitüvede sisse saab kerge vaevaga istutada malekujundid.

(kasele ja männile on seltsiks ka üks kojujõudmise mängu roheline nupuke)

Ehtsad Eesti inimesed ja nende tarviline vara on endale kenasti ’juured’ alla ajanud, et puudelt tuge ja jõudu saades üheskoos mängima asuda. Naised on ikka valged kased, mehed männid. Nuppe kokku 32, kummalgi pool 16.

Nii naiste kui meeste ETTURITE osa etendavad lapsed – naistel nobedad tüdrukud, meestel vilkad poisid. Lapsed on ju ikka need, kes esimesena mänguks valmis on ja hullama asuvad.

Kirevamaks läheb asi tagumises, vigurite reas. Naiste VANKRID on aiakäru ja lapsevanker. Titevanker eksis mu muidu nii rahvuslike sõidu- ja töövahendite keskele ära aga sel põhjusel, et meie esiemad on alati lapsed maast-madalast tööde ja toimetuste juurde kaasa võtnud, aga seda kiputakse tänapäeval kuidagi unustama ja häbenema. Korralikku maa- ja kodutööd ei tohi laste eest peita!
Meeste vankriteks on hobuvanker ja suur kelk või saan. Äkki mehed armastavad vahest rohkem lulli lüüa ja lõbutseda?

Naiste RATSUD on lehm ja lammas.
Meeste omad hobune ja siga.

Naised ODAD on vikati ja rehaga.
Meeste odad on osavad labida ja hargiga.

Mõlema poole LIPUD kannavad uhkelt ja auga meie lippu kõrgel peade kohal.

Ja KUNINGATE asemikud ehtsas Eesti malemängus ongi Eesti mees ja Eesti naine.

Suur vennastumine:

Selline on minu käsitlus sellest mängust, aga nende malenditega saavad mängijad ka päris ise otsustada, keda või mida nad oma leeris ja vägedes näha soovivad – kujundlikud puutüved malenuppude all annavad piisavalt selge pildi kumb on valge, kumb must malend.

***

MÄNGUVÕIMALUSTE ROHKUS

Neidsamu nuppe saab suurepäraselt kasutada ka teisteks mängudeks. Nendega saab niisama mängida – panna sea vankrit vedama ja lapsed kelgutama või hobusega ratsutama, maleinimesed võib mängus viia kasvõi laulu- või tantsupeole. Teha nukuteatrit, sest tegelaste “puujuured” ehk pisikesed varred sobivad peidupaigast mängimiseks täiuslikult. Mängu-puutüvedest jagub, et saada kokku uhke kasesalu ja männitukk ja siis peos varrega tegelasi hoides mängida nendega näiteks peitust või kulli metsade keskel.

Tõeliselt tore on ka see, et neis samades “Reis ümber maailma” ja kabe-malenuppudes on olemas meie ammuste aegade talulaste mängukujundid, nende maailm. Ma esialgu pelgasin ja alahindasin tugevalt tänapäeva laste fantaasialendu, et lihtsad pulgad ja pakud jäävad ehk meie valdavalt maaelu-võõraste linnalaste jaoks kaugeks, kuid see oli täiesti alusetu ja asjatu hirm. Ja selle üle oli mul sügavalt hea meel.

Mu pisemale, 2,5-aastasele poisile, meeldib nalja pärast hirmsasti varrega malenuppe tüveõõnsustesse torkida ja teda rõõmustab, kui suure kaarega selja tagant hooga ’lennanud’ käsi vupsti eksimatult tillukesse auku suskab, aga kui mängimiseks läheb, siis jäetakse pilditegelased kõrvale. Talle meeldivad puupakud puhtal kujul rohkem. Neist tüvedest ja pakkudest saab ehitada torne ja tarasid! Ja need kõlisevad peos vahvalt. Neid saab veeretada. Tänu augukesele pulgajupi südames, on võimalik ka ’puutüvesid’ nöörile ajada ja neist kasvõi kaelaehe teha ajutiselt või midagi vurrilaadset. Ja kahelt poolt pakku puukõrt hoides saab pulgajuppe rullida ja nt käru mängida. Mulle endale meenutavad nad armsalt lapspõlve puust niidirulle. Parjalt mahuvad pihku.

Samas saavad kõigist vartega tegelastest puupakkude ehk tüvede sisse toetades ka iseseisvalt püstipüsivad mängutegelased – inimesed, loomad ja vankrid – millega on lihtne ja tore mängida ja vaat neist mängudest saavad ka vanainimesed aru suurema selgitustööta. Selliseid mängunuppe saab väga lihtsalt teha ja kindlasti tasub sellesse kaasata ka lapsed. Materjalid ja tehnikad on lihtsad – saetud oksad pakkudeks ja tüvedeks (minul lähimast poest ostetud harja- ja labidavars. Saagisin tikksaega, lihvisin peos tunde järgi nii, et nupud oleksid lastele ohutud), värvisin. Tegelased joonistatud/prinditud paberist ja kleebitud puuvardast ‘juurte’ külge. Kui mängunupud aeguvad või saavad mängutormis liialt räsida, siis saab kuulata tules puu laulu ja teha uued nupud. Nii saab mängimiseks teha juurde kõikvõimalikke erinevaid loomi, puid ja teisi asju-vidinaid.

Ja ühest suurest, sõela moodi kilbikaunistusest, selle sisse valatud kabe- ja eestlaste malemängust, samas ka teise poole kojujõudmise mängu nuppudest, hargnesid nüüd lahti sedavõrd uued ja lõputa mõttekäigud, et targem on siin peatuda ja minna oma lastega mängima vahvaid puumänge. Häid mõtteid Teile edasiarendusteks ja põnevate võimaluste avastamist!

LÕPETUSEKS

Selline ta sai, see minu kilp.
Kirevam pool on kindel, vapper ja väsimatu oma energiatandva kollase ristimärgi särava päikeesevalguse ja kodarratta lustliku triibuseeliku keerutustega – sellega on minu kodu on alati kaitstud. Ja sõelapool on truu ja rahustav oma korrapäras, sissepoole vaatav ja kodu hinge – peret – hoidev ja ühendav kaitsekilp.

Tänapäeva eestlane on valdavalt linnainimene. Me elame kokkusurutult kivikarpides ja kuigi ehk hing ihkab maale, siis see on pigem luksus kui igaühe võimalus. Inimesed ja puud on ikka meie mail kõrvu kasvanud, selline on meie maa looduse omapära. Puud on ikka seal, nende alad on küll taandunud meie käe läbi, aga nad on seal. Kuid meie oleme oma tegemistega nii ametis, et peame tungi metsa ja maale pääseda sageli lihtsalt sooviks puhata, me ei hooma enam selget kutset, et inimene, kes ei ole looduse – maa, taeva, mere ja metsa, suurte puude, vanade kivide läheduses, ei saagi olla tasakaalus, ta jookseb energiast tühjaks. Inimene, olgu kui arenenud tahes, on endiselt vaid killuke suurest süsteemist.

Linnainimesel pole sageli oma maalpappi, pole oma metsa, pole oma lillepeenart, marjapõõsast, puust rääkimata. Vahel ehk ongi mõni puu, kellele pai teha, keda kuulata, kellega rääkida, aga pahatihti taandub asi häbelikkusele ja käegalöömisele, sest pargipuud ju naljalt kallistama ei lähe. Aga inimene vajab puude lähedust. Nende kaitset, jõudu, tarkust ja tugevust. Lohutust, turvalist seljatagust, soojust ja lehtede varju.

Ma usun, et säärane kilp, kirjatud kindlate kaunite kirjadega, mis on selle omanikule olulised ja tarvilised, oleks meie tehislikus kumedalt tühjaks kippuvas maailmas kaunis ja armas sild inimese ja puu vahel. Üks väga vägeva väega värk.

Abiks ja toeks olnud kirjatükid:
Märgid, sümbolid ja värviilm rahvaornamentikas – loengukonspekt. Koostanud Tiia Artla – väga mõnus ja selge lugemine.
Märgid ja sümbolid – inglise keelest tõlkinud Kullo Remme ja Rein Turu Varrak 2009 – ilus pildiraamat.
Elumõnu – Ärma Roosi Kihnu Kultuuri Instituut 2009 – imeilus ja maruarmas raamat!
Pihuloomad – Christi Kütt 2008 – vahva ja armas.
Dendroloogia – Endel Laas Valgus 1987 – minu üks lemmikumaid raamatuid üldse. Ehk seepärast, et kooliajal sai see korralik Kalevipoeg peaaegu pähe õpitud, aga endiselt on seda armas ja hea sirvida ja taas “ära tunda”!

PS tegemine oli nii hoogne, et muuhulgas oleksin ma võinud telefonile vastates tervituseks kõlavalt hõigata: ’Koerte värvimine’, sest jalus siblinud suured kõrvad said kilbimaalingust oma osa. Hoolikal vaatamisel tabate ehk kortsninaga koera parema nahkhiirekõrva otsas punase märgistuse ka 😉

PPS piltidel figureerivad pidevalt kõrvu kolm mängunupukest. See on vist pisut segadust tekitav. Püüan need peagi teemasse paremini sobivatega asendada, nali lihtsalt selles, et pilditegemise ajaks olid mulle koju ülesvõteteks jäänud vaid kolm valmis nuppu, roheline neist veel praak kah ja vaid yks enamvähem kabe, aga karvaste servadega malenupukatsetus. Aga nendegagi oli Vantsul väga vahva. Mis veel siis saab, kui kõik nupud ilmamaa pealt koju tagasi jõuavad 🙂

Tänan teid kõiki, kes te jakaste ja tahate minu tegemistele kaasa elada ja hea sõnaga mind ikka toetanud olete! Süümekaid tunnen natuke ka, et nii palju teie kallist aega olen kinni hoidnud, aga ma alles õpin asju lühemalt ütlema ja kirja panema. Kes lugeda ei jaksa, saab pilte vaadata. Need räägivad ju ise enda eest 🙂

Olge tugevad ja terved!
Kirjutamise-joonistamiseni!

On õnn, kui Sul on mitu ema. Minul on ema ja vanaema. Mu poistel on meid kokku kolm. Ja see on tore 🙂

Tänane (hetkel kyll juba kella-ajaliselt eilne) hommik algas hilja, aga see eest algas see vahvalt. Kui me poistega uniste peadega ylakorrusele ronisime, et oma emasid tänase päeva puhul õnnitleda, siis tõenäoliselt oli see just mu mamma rõõmus kiljatus: ‘Issand, need ei olegi ju tulbid!’ kui ta lille ampsas. mis mu lõplikult yles raputas 😀

Ega ei olnud tulbid jah. Ma teadsin, et poodi ma täna ei jõua ja aeda lilli noppima minna tundus ka kuidagi vale. Las nad seal õitsevad ja kaunistavad seda porist aega. Seega-seega tuli lilled ise luua. Laualt suu juurde tõstetud maasikas jäi toppama ja silmad jooksid keskele kokku ja tuluke mu muhukollase pea kohal syttis – grillvardad ja maasikad! Variant oleks muidugi olnud teha ka lillede asemel aedmaasikate ja varrastega hiigelsuured maasikakõrred nagu suvel neid metsmaasikatest teha annab, aga lillena olid nad ka väga vahvad. Söödavad lilled. Lõhnavad pealekauba. Puhastasin nad ära ka, et oleks mõnusam kohe suhu pista. Kuigi rohelise osaga oli ilusam. Rohelisepuuduse lahendas salatileht. Oligi kimp valmis. Hea, et poisid neid enne yleandmist juba põske ei pistnud. Õnneks oli lyhike tee minna 😉

Mamma sai padja ka. Kallipadja. Poiste ja minu kallikäppadega ehk käejälgedega. Nimed ja vanused juures ka. Ja poiste vanaema ehk minu ema sai ka padja. Ikka meie kõigi kolme käpajälgedega. Ja maasikakimbu sai ta mõistagi ka.

Siin said emad selgitusi, kuidas kallipadjad tehtud ja kes mida ja kuhu ja kuidas tegi. Tannu kohe naudib neid seletamisi ja selgitamisi alati:

No ja ega ma siis saanud kehvem olla, ma lasin poistel endale ka padja teha 😀 Ja minu omal on Tannu joonistatud jänks ka. Ta tahtis kätt harjutada natuke 😀
Sain ka kõik kolm patja pysimatute poistega korraks yhele pildile:

Ja kui padjad ja maasikad olid yle antud… vaat siis läks lahti paanika, sest kella viieks tuli ju Estoniasse jõuda ja täiesti tavapäraselt lykkusid kõik ettevalmistustööd viimasele minutile. Särgituunimine. Saabaste õmblemine. Juuste seadmine. Kui ma pool tundi enne aktust kodust välja lehvisin, olin ma ysna kindel, et see saab olema yks ko-hu-tav ralli. Aga siis pööras meie tillukesele tupiktänavale pesuehtne takso, viis tädikese tänava lõppu, pööras ringi ja sõitis tyhjalt tagasi. Pikemalt mõtlemata tõstsin ma keset nurgatagust tupiktänavat käe ja 5 minutit hiljem olin Estonias. See oli taevane kingitus! Ja aktusel sujus ka kõik valatult. Paar pisarat, kõditavat kylmavärinat helgematel hetkedel ja see oli hea märk, et puldi lillekimp jäi meie poolt maha ajamata (kuigi meil oli suur hirm, et just sellega me seal tekiga sahmides täna hakkama saame). Teki saime kenasti seda igati oma tiitlit väärivale Aasta Emale yle antud. See oli hea ja uhke tunne. Aitäh teile Freddy ja Älin!

(pilt Delfist, autorit ei tea)

Ja kui ma siis õhtuhämaruses lõpuks koju tagasi jõudsin, siis andsin suuremale poisile kaamera. Saime pildile pyytud nii mu muhu-ainelise särgi:

Kui mu armsa muhu-lillelise põlviku ehk peapale 😀 :

Ja mu värske rahvusliku lillekaunistusega saapad, mis muutusid yhe päevaga mulgisaabastest muhusaabasteks. Seda korda siis palju kapitaalsemalt ja paremini pysivalt, aga ometi nii, et põlvikuid saab ka tulevikus kasutada selleks, milleks need mõeldud on. Muster jookseb kyll ylevalt alla, aga tulipunane lilleke sobis yles lihtsalt paremini minu meelest. Hakka või lootma, et suvi tulebki kylm ja sombune ja saaks kontsaplekid kohe ära vahetada ja kogu suve saapaid kanda. Oiii, kuidas ma armastan neid rahvslikke Suva-sokke ja kui lahe on neid mitteotstarbeliselt kasutada 😉

Kui ma enne yritust kodus ringi tormasin, siis lasin emal ja vanaemal valida, kas lähen yritusele nii nagu seal käisin või veidi ekstreemsemalt – sean näiteks oma muhu-vöö hoopis peaehteks. Selle vasepunane toon ja punased klaaskivid klapivad tegelikult hästi kiftilt mu reaalis muhukollase juuksevärviga. Ja on hästi pidulik ka. Taastasin õhtul lõunase idee ja surusin emale fotoka pihku. Saime lambivalgel näidispildid kätte ka siis teistmoodi peaehtest:

KUI ma oleksin läinud aktusele vöö ümber pea, siis oleks seesinane lillepõlvik kolinud hoopis mu rinna alla:

Aga kyll ma selle variandi kord ka kasutusse võtan. Igal juhul tänaval ja bussis kohtasin ma täna harukordselt palju naeratavaid ja mind põhjalikult uudistavaid pilke. Kohe tõeliselt lõbus oli! 😀

Loodan, et teil oli samuti väga vahva ja armas emadepäev!

Tervitustega,
muhupõlvikuid armastav pisihaldjas

See ei ole mingi saladus, et mulle meeldivad värvid. Ja mulle meeldivad suhteliselt kindlas kombinatsioonis kindlad toonid. Porgand-hernes-mais, tshilli-hernes-mais, apelsin-mango-kiivi-maasikas-melon-arbuus koos ja paari- või kolmekaupa, tyrkiis, mehhiko roosa, piimashokolaad, päevalill kogu oma tervikus, sirel-hortensia + valge suhkru, jahu ja koorevahuna. Meeldivaid kombinatsioone on muidugi veel – maailm on ju nii ilusalt värviline 🙂

Mulle meeldivad mustrid, aga mitte kõik. Aga täpp, see kuidas täpist saab mumm, kuidas mummust saab midagi veel suuremat või kuidas mitmest mummust kokku saab veel midagi uut ja ymarat, triip, ruut, lihtne lill või mamm, mille vaatamisel ei pea pead pöörama, et aru saada, mispidi see nyyd on ja mitmed lahendused veel.

Ma olen aastate jooksul pisitasa täiendanud oma kangaste kollektsiooni. Kindlate toonide, nende varjundite ja mustritega. Minu käsi ja käärid ei tõuse neid lõhkuma. Ma sean neid aegajalt ymber ja paitan ja imetlen. Neist saaks juba nii mõnegi vahva lapiteki kokku.

Juba ammu karjus minus miski, et ma tahan värve enda ymber, mustreid. Käärid jäid aga kuulekalt köögikapile ja kangad oma kastikesse magusalt ritta. Miski minus oli kindel, et hetkel jõuan ma parima tulemuseni vaid siis, kui ka kanga ise teen. Trykkimiseni pole jõudnud. Seega joonistasin. Võtsin ette lumivalge kanga ja lasin pintslitel teha oma tööd. Ja suurim väljakutse mulle on alati mustadest piirjoontest loobumine, siseheitlus käis kaua, kohe päris lõpuni, noh, et äkki siis tepiks mustaga vähemalt ruudukeste piirjooned või nii. Kinnistunud arusaamadest võitusaamiseks tegin sammsammult ka pilte, et ikka isennast veenda, et saab ka teisti, ilma mustata ja väga armsalt. Kõige pealt värvisin ruudud.

Nii sai ka ilus ja teine kord võibki asja nii jätta, aga esialgu tahtsin kombata ka kaugemaid piire.

Kasutasin neid värve ja mustreid, mis meeldisid ja lennult pähe kargasid. Oiiiii kuidas ma vaimustusin ja rõõmust suisa ruiiiiigasin, kui esimene padjake valmis sai. Totaalselt armunud tunne oli. Kevad, ytlete?! Aga ongi ju kevad! Te ei taha teada, kui palju värvi mul on kulunud, aga see tegemine on olnud nauding. Nauding stiilis, et ma ei tahagi uinuda koos poistega vaid tahan pysida ärkvel hommikupäikeseni koos oma ruudukestega ja neid nokkida ja lihvida ja nautida igat pintslitõmmet ja -täppi, et siis hommikul poistele näidata, mis ma vahepeal veel valmis olen saanud.
Ja mitte ainult ruudukesi vaid ka mustrilisi triibukesi.

Variant oleks ka lapid lahti lõigata ja uuesti kokku õmmelda või siis lihtsalt kangas sättida vastavalt ja läbi õmmelda, et jääks mulje pärislapitekist. Aga saab ka niisama teppida. Või jättagi lihtsalt nii nagu on. Võimalusi on ju palju.

Lapimaalimisega paralleelselt alustasin ka heidest lapiteki heegeldamist. Neli suurt lappi on valmis ja vanutatud isegi, aga nii sooja tegevuse jätan tõenoliselt rohkem kylmadeks aegadeks. Hetkel on ju ikkagi suvi köh-köh. Korra kaalusin isegi oma tekkide ja lappide jätmist suure tekikonkursi jaoks, aga uskuge, ma lihtsalt ei suutnud oma kallikesi nii kaua peidus hoida ja rõõmu jagamata jätta 🙂

 

 

 

Ja sellise sombuse tormituulese päeva muudab mu lapimaailm minu jaoks kohe miljon korda rõõmsamaks. Nii ilusaks, et isegi see jube ilm seal õues tundub täiesti maruvahva.

Elu nagu kommipood! Päikest ja vikerkaart teile! 🙂

 

Juba Tannu mutionu-synnal hakati mu käest pärima, et kas kuu lõpus tuleb ka kostyymipidu. Ma venitasin vastusega pikalt, no mõtted olid saja asja juures laiali ja mitu asja korraga käsil. Aga esmaspäeval saabus mu udupeasse selgus – kuna mu pisike pidu ise toimub volbriõhtul, siis mis muu saab teemaks ollagi! Kutsele sai kirja, et palavalt on oodatud kõik muinasjutukad ja muidu jutukad. Nõiad, haldjad, lohed, konnad, kääbused ja hiiglased, pegasused, härripotterid ja kõik teised vahvad tegelased. Kui kingisoovide kohta päriti, siis ytlesin “Kood: ROOSA” – eaka daame asi ju juba 😉

Ise jäin ma muidugi ajahätta (nagu absoluutselt alati. See on minu puhul paraku patoloogiline, sest tahan alati rohkem kui maksimumi iseendast välja pigistada). Aga yhtteist ma siiski jõudsin. Kahju oli, et poisid ei saanud lohesabasid, aga kyll ma needki kord valmis teen. Aga nyyd minu roosamanna juurde. Sest mina olen ka kostyymi, võlukepi ja tiibadeta haldjas. Pisike roosa haldjas. (No kui lõpuni aus olla, siis olen ma ikka yks paras nõid eksole, hehee, aga see pole hetkel oluline). Ja Tannu heitles ka yhel ööl kahtlustes, sest ma ei oskavat lennata. Ja see, et ta volbriööl ei näinud nõidu luudade, harjade ja tolmuimejatega lendamas, oli ka hirmus pettumus. Sombune ilm ei olnud tema jaoks mingi vabandav argument.

Aga esimene asi, mida pittu tulnud sõbrad õues valitsenud hallis nõiaudus märkasid, olid ukse kõrvale toetatud roosa lipsuga hari. Ja minu haldjakleit, mis on mulle hirmus armas, aga selga enam aastaid ei mahu 😀

Ja kui palitud olid varna riputatud, parukas-myts võlupeegli ees (mis vankumatult kinnitas, et peeglissevaataja ongi maailmas just see kõige ilusam) kohendatud, tuli võtta kaks astet allpoole ja seal see oligi – minu nõiaköök. Uskuge, igas viimases kui haldjas on kyyneotsaga nõida 😉

Millega ma kalleid kylalisi kostitasin? Ikka ainult hea ja veel paremaga! Fairydust Buffet ehk maakeeli Haldjatolmu Puhvet avas oma luugid ja võimalikuks sai ka kõik võimatu. Menüüs olid:

HALDJATOLM – sobis kasutada kõigil ettearvamatutel puhkudel. Väga kiire toimeajaga roosa maasikalõhna ja -maitseline südamekujuline tablett.

TEHNOABI – kui keegi oleks peo ajal kaotanud pea või oleksid tal jalad pehmeks läinud, siis sellest nõiarohu purgist oleks leidnud kindlasti abi (fakt on see, et peo lõpuks oli see purk peaagu puutumata) ja kodutee oleks olnud kohe kergem.

NÕIUTUD PRINTS – sisaldas ohtralt erinevas värvis ja suuruses konni. Enne põskepistmist tuli lihtsalt konnale musi anda ja ettearvamatut tulemust oligi peatselt oodata.

MAGUSAD MÕTTED – selles purgis oli palju erineva suuruse, maitse, kuju ja mõjukestvusega keele alla ja keele peale panemise palasid. Magusad mõtted olid tagatud. Igale yhele soovikohaselt.

HELESININE UNISTUS – sobis eriti hästi neile, kel oli mõni kindel soov või unistus, mis tundus eriti utoopilisena, aga siiski niiiii ihaldusväärsena.

LOHEMUNAD – eriti kasulikud pisikestele poistele. Krt seda teab, miks, hehee 😉

PÄIKESEPIISAD – parimad soojaandjad ja heatuju loojad. Teevad ka seestpoolt soojaks ja käikseliseks.

SITIKAKAKA – täiesti ettearvamatu toimega droog. Eriti popiks osutus see laste seas. Nimi oli lihtsalt nii naljakas. Ja oleks ju võinud kirjutada ka “sitika kaka”, aga see kakakakakakaka oli koos nii vahva, kõik said veerides kokutada. Kakutada.

KARUARU – algselt oli plaanitud kyll “Karurammuks” nimetada, aga mida sa ikka jõuga teed kui aru pole. Ja aru on vaja. Aru on vaja pidada ja hea, kui on raasukegi aru. Seega kui mõistus kaob, siis tuleb võtta kolm karuaru-kommi ja kõik saab korda. (Neid ravimeid on mul siiani hulgi alles – ju oli kõigil mõistus kodus, seega, kel puudu, siit saab!)

USSIROHI – kuna igas naises elab madu, siis see ravim muudab selle mao vihmaussiks. No päris ära ju naist ei taha tappa, aga kenam on, kui ta on hea ja taltsas eksole? Ussid kadusid nõiaväel. Kahtlustan, et mõni viidi taskus koju kaasale ka. Mulle söödeti ka yks sisse 😉

Ja piltidelt puudub kuldrahadega purk. Nende söömine tegi mõistagi rikkaks 😀

Ja mõni purk suts lähemalt ka veel võimlevate kodukonnadega:

Selleks, et peomöllus pead-jalad-klaasid-joogid segi ei läheks, sai iga klaas talla alla ka kasutaja nime:

No kui kõik oleksid joonud yhte ja sama jooki, siis kokkuvõttes poleks ju väga vahet olnudki kes kelle klaasist joob 😉 aga paraku oli tegemist nõiakatla leotistega ja iga suutäit oli vaja väga hoolega valida, sest igal joogil oli oma kindel mõju ja kasutamise eesmärk.

ÄRA-UNUSTA-MIND-JOOK võiks ju mõnel õelal puhul mind juba järgmisel hommikul väga valusalt meeles hoida, aga ma võõrustasin ju sõpru ja seega ei soovinud ma neile halba. Jook oli segu kõige puhtamatest Maarjamaa metsamarjadest ja allikaveest. Mõistagi armsalt roosa.

LOHEPOJA TULIVESI – peoga suhkrut ja kuhjaga mulle – just seda nõuavad väikesed lohed ja konnad kõige häälekamalt. Vahel ju natuke võib. Ikkagi pidu. Ikka selleks, et nokast korralik hääl ja tulehakatus tuleks.

Nõiaköögi joogiletil oli nii palju jooke, et ma pean ausalt tunnistama… isegi mina ei tea, palju neid seal nyyd täpselt oli.

Aga kõige populaarsemateks osutusid “Tundmatu nõia udu”, “Igavese armastuse eliksiir”, “Fööniksi pisarad”, “Ära-unusta-mind-jook” ja “Joovastav nõiasegu”. Viimane omas ka paar-kolm alkoholiprotsenti (maitseks ja värviks). Aga kõik muu oli absoluutselt alkovaba ja sobis kasutamiseks east ja seisundist olenemata. Mul oli meeldiv tõdeda, et mu veendumus pidas paika ja kõikide skeptikute kiuste tuli välja, et karja suurte inimestega on täiesti võimalik maha pidada maruvahva pidu ka ilma igasugu joovastavate jookideta. Ja peo lõpus sai isegi mu kitsukeses köögis tantsu vihutud hehehe 😀

No ja tegelikult oli meil syya veel. Laud just koorma all ei nutnud ja mina ei olnudki kogu õhtu peadpidi ahjus (nagu traditsiooniliselt, kus külalised enamuse aja peamiselt mu tagumist poolt näha saavad), aga yheks maiuspalaks kujunesid hoopistykis jääkuubikud. Saate au?! Jäätükid! Kiivide, fyysalite ja maasikatega kirkas allikavees või heleroosas jõhvikajoogis erinevaid kujusid võtnud ilus ja maitsev jää

Ja kuna õues tibas vihma, õu oli porine ja aias tegelikult lõket teha ei olnud lubatud, siis meie lõke oli tordil. Kohutavalt paljude kyynalde tipus 😉

Järgmisel hommikul astusin kööki ja mind ootas diivanil selline roosa peojärgne eriti rooooooooosa vaatepilt:

33 saigi täis ja minu uus eluaasta tuli väga armsalt ja roosalt. Suuuur aitäh kõigile kaasaelajatele – muinasjutukatele ja muidu jutukatele ja teile siin kõigile ka! Aga nyyd tiivad jälle tuulduma ja edaspidi hoian “Igavese armastuse eliksiiri” ja haldjatolmu alati ligi. Nii enda kui kõigi teiste jaoks, kel neid vaja peaks olema.

Hip-hip-hurraaaa ja palju haldjatolmu! 😀