Month: August 2008

Ma ei oska, ei saa, ei suuda enam magada! 😀

Vaat nii juhtub, kui sa oled nädalaid harjunud pärast pisikeste inimeste uinutamist ja uinumist end laua taha sundima ja tegema omi asju… kuni pisikesed inimesed uuesti ärkavad. Mingi tohutu rahutus ja tegutsemistahe on sees. Ma miskipärast usun, et vastupidine olukord, st igasugune tahtepuudus, on hullem. Ka seda on elus korduvalt läbi elatud. Seepärast tunnen ma hetkel oma rahutuses ja rahutusest pigem rahuolu. Veider on see inimeseloom. Veider on see mõnus vabadus teha öösiti suures vaikuses omi asju. Nii mõnigi hakkab vaikselt juba ärkama. Peagi sõidab mu akna alt mööda esimene liinibuss. Taevast hakkab ööpimedus hajuma. Kohe ärkavad kajakad ja karjuvad öödlõhkuvalt või hommikut tervitades. Neil hommikutel, kui ma maganud olen, ei kuule ma kajakaid kunagi, aga siin, köögis istudes, on see kisa isegi läbi kinniste akende selline, et peab aegajalt välja vaatama, et keda seal siis nyyd ahistatakse 😉

Ega mul suurt tarka kirjutada praegu polegi. Näidata on nii palju kui mul siin arvutis hetkel on. Sain yhe suurema töö taas valmis ja lihtsalt mõnulen. Lappasin ajaviiteks nyyd veel vanu albumeid ja leidsin mõned pildid, mida pole vist varem miskipärast blogisse pistnud. Seega nyyd siis kena võimalus 🙂

Sildike ferraripunase turvahälliga, just nii nagu sooviti 🙂

Kahe tydruku nimesildikesed, mis said yle antud möödunud sygisel. Alles praegu pilti vaadates avastasin, et olen oma tolleaegse raseda peaga pildi teinud poolikust tööst – no hobusel lakk siin veel värvimata ja valmis sildist pilti polegi vist teinud järelikult…

Särk yhele maailma kõige vahvamale kolme poisi issile (Tervitused siinkohal Lola-le) 😀

Mu pisipoiss on juba jupp aega käinud ringi piimaimeja-mytsiga ja ikka taban ma end itsitamast ja muigamast, kui möödujad sellele tähelepanu juhivad või valjul häälel ilmselgelt lõbustatuna asja arutavad. Tõesti, sellest sai vahva myts. Ja ilmselt seepärast olen ma saanud sama sõnumit veel paaril korral edastada teiste laste mytsidel. Yks neist siin 🙂

Nii, aga nyyd veel mõned kriipsud ja jooned ja siis ruttu tuttu, sest kaugel see suur hommik enam ongi. Pealegi vaja hakata nyyd hoolega sättima ja pakkima, sest hinges on juba Hispaania. Tõenäoliselt olen järgmised 2-3 nädalat levist väljas ja õpin uuesti puhkamist ja magamist. Teile kõigile aga mõnusat sooja hilissuve ja kena kooli algust. Eriti neile, kes sel aastal esimest korda selle tee jalge alla võtavad! 🙂

Nii. Selleks, et kõik nyyd algusest peale ära rääkida, kuidas ma end rihmaks töötasin ja siis tööalaselt hoopis suitsiidi sooritasin… no selleks kuluks liiga palju aega, ruumi ja sõnu ja seda ma ei tee. Napisõnaliselt kõlaks see nii, et mind kaasati ühte väga suurde lastetubade projekti, lasti elu eest rabeleda ja siis taheti laia teerulliga lihtsalt üle sõita. Hiljem selgus, et ma poleks olnud esimene kannataja. Mulle see ei sobinud ja seega astusin oma kompsude ja plaanidega kõrvale. Ju polnud aeg ega koht. Vaim ja keha alles taastuvad. Postiivne on aga see, et mul on nüüd terve laviin ägedaid asju valmis tehtud ja pooleldi valmis on veel enam ja hakkan siis tasa ja targu otsast peale, kyll saan siis ka ise asjast parema ülevaate. 🙂

Et ma isetegijafoorumi käsitööolympial täielikult ei põruks… no tegelikult on eesmärk kenasti täidetud ja isiklik eneseyleatmise rekord sajavõistluses ka olemas, aga et lind nyyd ja kohe kirja saada ja homseks mitte võlga jääda – homme ju Sussimemmele kyllasõit, siis esitan praegu vaid yhe ja kõige tagasihoidlukuma ala neist sajast. See oli minu jaoks täiesti uus ja põnev värk. Kuna mul fimot pole õnnestunud ikka veel hankida, siis yhel neist päevadest möödunud nädalal tõin ma Vunderist ära ka cerniti. Vunderis käisin ma möödunud nädalate jooksul peaagu iga päev, kindlasti oli neid kordi rohkem kui toidupoekylastusi 😀

Et siis pool pakki kollast, pool pakki musta, pakk punast ja pakk valget ja kokku sain suure lille. Lillest sai igasugu asju – sahtlinuppe, nööpe, mune, pärleid ja niisama igasugu latakaid ja muid kõver- ja vigurdusi. Pole see eriti minu ala, sest armastan näha sirgemaid-selgemaid jooni, aga harjutamine teeb meistriks. Kindlasti oleks abi pastamasinast, aga arvestades seda hulka kõiksugu käsitöö- ja meisterdamisvidinaid, mida ma juba oman, siis kas mul tõesti on seda vaja? Aga lahe oleks ikkagi, sest ma ju tahaks osata ka neid asju päriselt perfektselt teha 😀

Et siis minu vastvalminud lilleke enne igasugu nuge ja kääre. Taustal siis sama lilleteemalise lastetoaojekti yks patjadest, tegelikult kyll siis padjapyyr (selle alt paistab ka teine pyyr natuke) – no kõik ikka teemas ju):

Ja pool pannitäit suuremaid vildakaid vigureid ka valmis kujul 🙂

Nii. Yks samm on astutud.
See saaga järgneb peagi 🙂

Aga vahepeal sai mu poiste pisike täditytar aastaseks. Kui ma kakskyyrkaamelina (kandes seljas üht ja linaga süles teist last) olin veetnud mõnusa õhtu Kristabi ja Oskari seltsis öölaulupeol, siis suure öö saabudes ei leidnud ma end mitte voodis linade vahelt vaid ikka köögist yks pintsel hammaste vahel, teine agaralt jooni ja värve vedamas. Teadsin kohe, et yhele korralikule tydrukule tuleb joonistada yks tõelise tydruku särk. Hommikuni mõtlesin, et kas kirjutada pildi alla, et tõelises tydrukus on kõik tasakaalus või tõelises tydrukus on natuke kõike. Ei jõudnud ma enda sees otsusele, et kumb neist või äkki veel miskit kolmandat oleks see kõige õigem tekst sinna särgile. Hommikuks oli seljapildi värv kuiv ja siis kirjutasin ettepoole nime ja kinnituse, et seda särgikest saab kandma ikka yks tõeline tydruk. Nimi on tal nii vahva, et ka sinna mahtusid vigurid sisse 🙂

Seljapilt jäigi tekstita, aga selle saab igal hetkel lisada. See eest on pilt ju ise juba piisavalt kõnekas, eks? 😀

Eestvaates on kõik kohe selge:

Ja kokkupakkimisel katsetasin cernit-lillekest 🙂

Ja tegelikult on täna natuke tähtis kuupäev ka. No kui last oodatakse umbkaudu 9 kuud. 9 on selline ilus number. Minu pisike Vantsu saab just neil minutitel 9 kuud vanaks. Enam ei ole tal mingit vahet ei pikkuses, kaalus ega muus arengus ajaliste titadega. Roomab, istub, ajab pysti, astub vaikselt toe najal, pyyab lahti ka juba lasta, turnib ja ronib, uurib hoolega mänguasju, uudistab himuga ringi, voolib kõiksugu hääli ja sööb isukalt. Vot siis sedaviisi on lood siin meie konnatiigis. See on niiiii ilus aeg! 🙂

Mette Marta on väike armas tydrukutirts. Varsti saab ta kingituse inimeselt, kellele ta väga armas ja kallis ja oluline on. Kohe nii oluline, et tegelikult saab ta kohe nagu kolm kingitust. Kolm väikest nunnut särgikest. Selle komplekti tegemine oli hästi vahva, sest peale oma laste, ei ole ma vist kunagi kellegi garderoobi nii palju täiendanud. No umbes nagu unistus 🙂

Valge särgi puhul oli kohe teada, et tuleb rahvuslik. Mõtlesin ja pärisin nõu. Tuli välja, et tal on päriselt olemas rahvuslik kleidike – pihik on hall ja seelikuosa samasuguste triipidega nagu nyyd ka särgitydrukul. Ja nii ta seal lillede keskel armsalt seisab. Yhtlasi lisan ka selle rahvusliku pildiga särgikese kolmandana suurde rahvsulikku projekti:

Eesti tydruk Mette Marta

Teine pidi olema lepatriinudega särk suvehaldjale. Vaatasin ja mõtelsin ja jäin roosale pidama. Suvi ja lilled ja lepatriinud ehk siis:

Suvehaldjas Mette Marta

Kolmas, selline kergelt pleekinud savitellisepunane oli paras pähkel. Oli olemas rahvslik särk, oli haldjasärk, aga mida veel… Nõudlik särgivärv eeldas nagu midagi heledat ja rahulikku. Aga mida? Jänes hyppas hopsti pähe. Karu ka. Jäime jänese juurde. Miskipärast pole loomad olnud eriti popid, aga mulle nad meeldivad. Alguses joonistasin jänkule kätte õitsenud võilille, noh, et saaks mängida ja puhuda. Aga valkjashall jäi jube plass. No polnud sel pildil mingit sära. Ja siis värvisin lille kollaseks. Ja syndiski päikesejänku. Tegin mõned päikesetäpid lisaks ka veel. Või äkki on need sõbrad päikesejänkud?

Et siis päikesejänku Mette Marta 🙂

Kuigi ma pole veel oma elus teinud yhtegi särki ega värki, mis mulle endale ei meeldiks, siis antud hetkel on see jänkusärk mu enda kõigi aegade suurim lemmik. Ei teagi, kas selle sooja päikesesära või mille pärast. No on kohe selline hää tunne sees 🙂

Ja kõik kolm koos ka enne triikraua alla minekut:

Alles see oli, kui tuli selle aasta esimene mesi ja mina sain ka enda joonistatud sildiga Kase talu meepurgid. Jubevahva tunne on – vaatan neid ikka laual ja paitan silmadega, no on kohe erilisem mesi nagu, ei raatsi kohe põske pistagi, hoian pikaks pimedaks ja kylmaks talveks. Ikkagi aasta esimene mesi 🙂

Aga vahepeal oli mesinik Allul synnipäev. Juba varakult anti särgitellimus sisse ja nii oli mul aega vaim valmis panna suuremaks mesimagusaks sumistamiseks.

Pildil on poiss ja tydruk, kes annavad selgelt teada, et Allu on nende lemmikmesinik. Selles pole vägimatki kahtlust. Ja pildil on ka puu, õunapuu. Ja puu otsas istub karu. Karu sööb õuna. See on tegelikult yks väga vahva tõestisyndinud lugu. Ja selleks, et see lugu kunagi ei kaoks, sai see siis ka särgile joonistatud 🙂

Ja no yhel korralikul meekollasel särgil, mis on mõeldud justnimelt mesinikule kandmiseks, peab olema palju lilli ja neid kõige kallimaid – mesilasi.

Särk eest:

Särk tagant:

Särk mesiniku seljas:

Palju-palju õnne ja mesimagusat uut eluaastat! 🙂