Aeg käis vahepeal teistmoodi. Aga siin ma taas olen. Natuke uutmoodi.
Pinna all oli teatavat pakitsust tunda juba mõnda aega ja vahel viskas pliiats päris tõsiselt vigureid sisse. Umbes poolteist aastat tagasi joonistasin ma esimese Lilli. Just nii ma nimetasin oma krunnpatsidega veidi sihvakama joonega tüdruku, kes polnud enam nii ühtlaselt-ümaralt matsakas ja kes ilmselgelt kippus suuremaks kasvama. Käed ja jalad kippusid vanast proportsioonist veidi välja venima. Vahel olid need imepeened triipsukajalad ja vahel olid need suuuured masajalad. Lilli oli selline kohmakalt ja mõnusalt teismeline tegelane. Esimestel hetkedel oli ta blond nagu ma ise sel ajal, aga elu sõitis sisse ja nii jäi ta vaikselt ja kannatlikult mu unistuste ja ideede raamatusse oma aega ootama ja küpsema.
Aeg lendas ja mina joonistasin suure hooga edasi nii nagu ikka, aga praegu vanu fotoalbumeid lapates jäi mulle näppu Mardilaada paiku joonistatud Lilliga särk. Seega päris vagusi ta seal mu raamatus ikka vist ei istunud ka..
Palun, saage tuttavaks, tema on juba üsna Lilli moodi Lilli:
Ja siis järgnes mitu kuud täielikku vaikust ja vigastatud pöialt ja enese leidmist. Ma kirjutasin. Ööd ja päevad. Aga pliiatsit ei võtnud ma joonistamiseks kaks kuud isegi mitte kätte. Või isegi kauem. Ei suutnud. Ei saanud. Ei tahtnud ka. Fotokooli viimases loengus avastasin õudsega, et kirjutan kõik usinalt üles, aga kus on siis kõik paberiservajoonistused? Kõigi eelnevate loengute omad? Isegi telefonikõnede saateks ei olnud ma kriipsugi tõmmanud enam. Midagi oli ikka väga… Ma ei tundnud enam iseennast ära. Samas peeglis oli nagu üsna sama tüüp, kes varem. Ainult natuke teistmoodi. Uutmoodi.
Märtsi alguses rebisin end kõigest lahti ja nuusutasin põgusalt Pariisi kevadet. Minu Pariis. Minu mitmete põgenemiste ja eneseleidmiste sihtkoht! See oli toiminud palju aastaid tagasi tervendavalt, see pidi seda tegema ka sel korral. Minema pidin üksinda. Kohtuma pidin toredate inimestega teisest dimensioonist.
Ja seal ta oli, minu Lillilen! Päris minu oma Lilli.
Ma joonistan taas. Vanamoodi. Ja uutmoodi. Hetkel peamiselt uutmoodi ja natuke ka juba järgmistmoodi. Ja ma olen endaga rahul.
Olgu selle Lilli keha ja vormiga kuidas on, tema sees, tema langetatud pilgus on minu joaks tundlikult palju emotsioone ja see on see, mis minu jaoks Lillist väga erilise tegelase teeb. Ta ei ole enam päris tirts, pole ka ebamääraselt identiteedikriisis pubekas, aga pole veel ka päris küps naine. Selline tundlik olend reaalsuse ja muinasloo, aga ennekõike tunnete piirimailt. Ja võib-olla ta ongi lihtsalt meie sisemine mina. Just nii nagu ta tunneb, oskab, tahab, saab, võib ja on 🙂
Miks on Lilli silmad kinni? Sellele küsimusele olen ma pidanud vastama juba mitmel korral. Ja arvan nüüd, et kellele tundub, et need silmad on alati ja ainult kinni, selle jaoks nad ongi kinni. Olgugi ta siis suletud silmadega tüdruk.
Minu jaoks ei ole Lilli silmad kaugeltki mitte alati ja lihtsalt kinni. Vaid tema maailm algab sealt, kus silmad sulguvad. Sissepoole. Ja pealtnäha on vahel ta pilk häbelikult maas, vahel flirtivalt looritatud, vahel loeb ta raamatut, vahel on lihtsalt mõtlik hetk iseendaga, et näha enese sisse. Mõnel korral paistab päike talle silma, vahel puhub tuul tugevalt näkku… Vahel on lihtsalt unelevad-unistavad hetked. Vahel on silmad suletud, et pisaraid tagasi pilgutada, vahel valust kinni, et jaksata. Vahel selleks kinni, et midagi enesele sisendada, uskuda, loota, paluda, armastada. Mõnel pildil on juhtunud, et tegemist on ka sulaselge tukastuse või isegi magusa unega. No ja vahel ikka juhtub, et kaadrisse on püütud ka päris kogemata kinniste silmadega Lilli. Meil kõigil on ju fotoklõpsatusi, kus me kogemata kinnisilmi oleme peale juhtunud? Minul ju ka vahel juhtub 🙂
Imeliselt ilusaid hetki iseendaga!
Unistustel ju on ometi tiivad? 🙂
Pilte Lillist leiab lisaks veel ka FB Lilli by Eva lehelt 🙂