Month: April 2008

Ehh, titad-titad ja nende yleannetud teod! Ehk tervitused taaskord lastehaiglast!

Ma ei tea kyll kellelt mu poisid oma huumorisoolikad pärinud on, aga igal juhul on neil need väga hästi arenenud. Kuidas ma seda tean, soolikad ju välja ei paista? Elementaarne – nende teod kõnelevad nende eest. Ma unistasin palju aastaid salamisi ja mõned korrad ka poolsalamisi synnipäeva yllatuspeost. Ma neid ise nii mitu korraldanud, tean, kui vahva see võib olla, ja vaikselt ikka lootsin, et ehk õnnestub mul ka kunagi see nali läbi teha. Tegelikult pole ma mitu aastat sellele eriti mõtelnud enam, aga no nagu elus ikka – saad kõik siis, kui enam ei looda ega oota ja isegi enam ei mõtle kogu asja peale. Ja siis saad ikka kohe täie rauaga 😉

Yleeile õhtul sain poisid 23-ajal magama. Kylmkappi uurides selgus, et piim on suht riknemise piiril ja mõistlik oleks see kiiresti ära kasutada. Kypsetasin endale synnipäevaks keset ööd sellest Mari Marikese õunade ja mandlilaastudega koogi. Ja siis veel toksisin pea kella kolmeni yhte kiiremat sorti tita-projekti arvutisse. Ja siis ei tulnud und. Ja kell pool kuus hommikul ärkas väikemees yles ja selle asemel, et mulle õnne soovida, sai hoopis kohe selgeks, et ees on ülikiire minek haiglasse.

Noh, mu pisikesele piimaimejal on vist kindel veendumud, et kui pidu, siis peab seda vääriliselt tähistama. Tema synna oli haiglas, jõulud-aastavahetus haiglas. Vabariigi ja suure venna synnad magas ta maha – väike ka, kõik ei pysi veel meeles, ja eile, emme synnipäeval, tegi ta oma tembu teoks. Kärtsu ja myrtsuga. Kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha. Ja emme ammu hapuksläind unistusi on ju ka tore ja õige täita, eksole. Mis sellest, et päris täpselt veel matsu ei jaga ja aru ei saa, et selline pidu polnud just see, millest mina olin soovinud. Aga noh, räägi talle nyyd, et selle peo oleks võinud kuidagi muul moel ette võtta. Vaatab sulle nunnult otsa ja naeratab nagu öeldes, et ma ju tahtsin parimat. Ja kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata – pean olema õnnelik sellega, mis on 😉

Et kui mõni saab pidupäeval nt esimest korda limusiiniga läbi linna vuhiseda ja shampust limpsida, siis mina sain sel korral synnaks elu esimese kiirabiautoga sõidu läbi kerge karge hommiku-udu. Pean tunnistama, et oma synnipäevade hommikutel pole ma elus veel nii vara ärganud. Auto kolises-kihutas-põrutas-loksus ja mina pyydsin murelikult lapse rasket hingamist kuulates tal veel hapnikumaski nina all hoida. Lahtiselt syles istub pambuke aga säras ja naeratas ise õndsalt nagu oleks millegi hiiglama vahvaga hakkama saanud.

Ja siin me siis nyyd oleme – tuttvas valgekitlite maailmas. Eile jäin ilma kõigist musidest-kallistustest, suurem veel magas, kui minema tormasime, aga selle peo pean ma veel kunagi õigel moel maha. Et lastel ka ikka kindel selgus ja veendumus oleks, kuidas ja kus yks õige synnipäevapidu käib.

Kohe-kohe kolime suure maja kolmandalt korruselt (ohtlikust osakonnast) tita pildiga maja esimesele korrusele (mitte nii ohtlikusse osakonda) ja jääme veel mõneks ajaks jälgimisele ning hoiame pöialt, et sellest midagi hullemat nyyd välja ei kujune. Lisaks minu synnipäevale saame siin veeta ka maipyhad jehhuu… Volber ju haldjatel tähtis pidu. Nii, et titad-titad-titad, naljakad ja toredad tegusad isetegijad titad kohe ikka oskavad. Pahane ka ei saa olla. Kuidas sa haige lapsega ikka pahandad. Loodetavasti saame ikka emadepäevaks koju ja jaanipäeval ta sellist trikki enam ei tee. Aga noh, tervis ja lapsed on me kõikse kallim vara, seega, mis seal ikka. Mul plaan päris vanaks elada, nii, et jõuan veel 🙂

Ja kui teil täna midagi muud tarka teha pole, siis võite meile akna taha suure platsi peale tulla öösel lõket tegema ja rakette laskma… kuigi see vist legaalne pole 😀 Kui pidu, siis ikka korralikult ja muinasjutumaal on naguniii teised reeglid ju, eks 😉

PS need titade pildid siin on nö proovilapid enne suuri tegusid.
Kuna minu tita aga on nõuks võtnud magada siin nagu inglike, siis sain ma täna öösel yhe suure töö juba tehtud. Varsti näete ka selle vilju. Arvuti reisib tõenäoliselt õhtul mu juurest taas ära, aga ma olen olemas ja tegutsen tasakesi. Eriti täna öösel :))

Nägin täna ennelõunal yht vanapaari autoteed yletamas. Ootasid kenasti sebra ääres autode peatumist. Me seisime ja vaatasime neid positega. Nad hoidsid käest, sõrmed olid armsalt omavahel põimitud. See ei olnud selline toetamise käehoidmine, ka mitte käevangus poosetamine. See oli lihtsalt armas käesthoidmine. Memmeke õhetas kergelt näost yle tee tippides ja papi oli pisut kyyrus, aga igati kabeda kõnnakuga. Vanust mõlemal väljanägemise järgi 80-kandis. See oli ilus. See oli valus…

Tegelikult on mul juba mitu aega nutt kurgus. Kui see lapsesaamise paanika vaikselt taanduma hakkas, tuli vana valu jälle meelde. Ja vahib ja irvitab nyyd ilusatel kevadpäevadel kohe eriti õelalt igast nurgast vastu. Pea poole mu tutvusringkonnast moodusavad miskipärast yksikemad. Nad ei ole paadunud, ei arva, et ykski mees pole nende jaoks piisavalt hea, ei ole ka muidu mingilgi moel eriliselt hullud, et mehed põgenema peaksid. Aga lastega yksi nad on ja suuresti mitte omal tahtel. Teise suure osa moodustavad naised, keda pidevalt kummitab lastega yksijäämine ehk siis teistmoodi riskigrupp. Ja siis on vaid yksikud paarid-pered, kelle peale vaatad ja sa puhkad ja rõõmustad ja tahad nii väga uskuda, et see kõik siiski on võimalik ja su oma elu on hetkel mingi halb uni.

Et mis siis on? Ongi vaid lapsed (ja töö) ja mitte nii terviklik maailm kui peaks? Et kah nyyd häda, ennegi naised edukalt lapsi yksi kasvatanud? Aga olge ausad, yksiku ja sisimas ka õnnetu emaga koos kasvada, see pole ju ometi lastele hea? Jajah, kindlasti on hullemaid variante. Või otsi siis uus mees? Oh, oleks see siis nii lihtne! Kust leida uus ja parem mees ja lastele isa, kui oled viimased aastad vaid haiget saanud ja kogu su tutvusringkond koosnebki peamiselt naistest? Nojah, ootan siis imet. Konna või printsi või maailma lõppu.

Isetegija on nagu heas mõttes usulahk – kogukond, mida hoiab koos yks kena ja yllas tegevus, eesmärk ise midagi oma pea ja kätega luua. Sa võid näputööd vaikselt kodus omaette teha, võid organiseeritult koostegemise projekte teistega koos või teistele teha. Võid end valusa reaalsuse eest peita, vaikselt nohiseda ja nokitseda. Võid oma rõõmu valada värvidesse või kududa käpikusse. Võid viha nyhkida ja pesta villa ja sooja seebiveega endast välja, kraanist alla. Käsitöö trööstib, pakub rõõmu, rahuldust, lohutust, tuge. Kui saad midagi valmis, viid lõpule, siis seegi on omaette hea tunne, isegi kui see nii tavaline juba selles konveieris on. Sa näed enda tehtud asju, jagad seda teistega ja saad veel ka tunnustust, siis ongi päev ilusam, elu parem, olla mõnusam. Kui endal pole piisavalt usku, siis teiste tugi ja tunnustus aitavad edasi minna, teha, olla.
Käsitööd tehes on hea elu yle mõtiskleda, vaadata endasse, võimalus leiutada uusi lahendusi, teostada uusi ideid. Ja teistega on tore ideid jagada. Tore on teada, et sa pole ainus. Praegu tabasin end just mõttelt, et kui palju on neid, kes suurt midagi ise ei tee. Või no, ok, see polegi probleem, kui ei tee. Probleem on see, kui kritseerida seda, millest ise midagi ei tea. Peenem näputöö on nõme ja syya saab ka väljas, ehteid ja riideid myyakse poes ja mis krdi saviga mätsimine… Nojah, mis meil sellest, meil on meie usk, lootus ja armastus. Ja me oleme teineteisele toeks 🙂

Ohh, hakkas kergem. Mitte, et see valu ära võtaks, aga aeg läheb ja ehk kunagi…

Ma tean nii täpselt ja mäletan nii selgelt, mida tegin ma täna 5 aastat tagasi, 4 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne… Pisimgi detail esmakohtumisest on mällu ja sydamesse sööbinud. Kuigi pea aasta on juba yksijäämisest kulunud, siis veel ei suuda ma kõigest lahti lasta. Võibolla ei suuda kunagi. Kaugete kaunite aega mälestuseks see armas pilt. Siis näis kõik veel olevat võimalik, kõik oli veel hästi. Kuigi ka sel puhul oli see tore oleks pigem väga toreda ja osava fotograafi sütitatud. Sest raamatusse oli vaja ikkagi õnneliku perekonna pilti. Meil tuli see nii hästi välja, et nyyd, aastaid hiljem, ma peaagu et usun ise ka, et meie suhtes ikka mingi õnnekilluke kunagi olemas oli…

(fotod Indrek Arula)

Jään enda juurde, mina sain lapsed mehega, keda arvasin end armastavat ja arvasin ka, et tema oli mees, kes mind kunagi armastas. Vähemalt kunagi päris alguses. Ja et elu on lihtsalt läinud nii nagu ta on, sest ma ju sain aru, et ta ihkas mujale ja teda huvitas kõik muu kui pere ja kodu. Ma tegin valearvestuse. Ja uskusin liiga palju sellesse, et hea tahtmise korral saab iga suhte ikkagi toimima panna. Ma unustasin, et sellest, et mina kasvõi kahe eest pingutan, on ikkagi vähe. Vaja on mõlema tahet. Ja see teadmine tegi abituks.

Ja yhel hetkel saan ma ehk nii tugevaks, et tema sõnad ja teod ei tee enam haiget ja ma suudan elada nii, et silmad öösiti enam pisaraisse ei upuks ja et vanem poiss ei kysiks, emme, miks sa oled kurb. Veel enam loodan, et pisem seda kunagi kysima ei pea. Ma olen leppinud, ammu enam pole ma kire ega vihane. On lihtsalt asju, mida ma iial ei mõista. Ma olen kõik andestanud, ka ette andestanud. Aeg võib kyll haavad parandada, aga te ju teate ometi, et aeg on see, mida me elus kunagi enam juurde ega tagasi ei saa.

Nutan nyyd peatäie, imen kopsud õhku täis, löön pea selga ja kynnan edasi. Mul on lapsed, kelle nimel ma suudan kõike ja teie, mu sõbrad, ja meie toredad tegemised, eks? Praegu on nii just kõige parem!

Mul tuli mõte!

Suurema poisiga meil just see teema, et kelleks ta suurena saada tahab. Ja ka see, mis ameteid meie sugulased-tuttavad peavad. Meie ajastul on valdav enamus elust ja mälestustest arvutisse kolinud ja nii polegi albumit, mida õhtul voodis teki all enne uinumist uurida. Peab see siis ilmtingimata muinasjuturaamat olema? Muinasjutud saavad selgeks nagunii, ka kusagil mujal, aga oma lugu on ju kordumatu. Vot. Ja nii mul siis tuligi mõte laste jaoks koostada-lavastada album või raamat, kus on siis jutud ja pildid sellest, kes on nende sugulased. Kuniks neid on, tuleks seda osavalt kasutada. Esimene projekt on sobivalt eakohane – ametid. Nädalavahetusel tegin lastega yhe pisikese proovitöö ka juba, et ise paremini asjast aimu saada ja mõista, kuidas on seda projekti kõige parem läbi viia. Lootsin muidugi poiste vanaisa enda ka pildile saada, aga tal oli kiire minu lapsepõlves ja on ka nyyd… kohtumiselt koosolekule, sadamast merele ja vastupidi. Nii siis andsingi suuremale poisile enda isa pintsaku ja mytsi ja pisikesel oli niigi juba lahedalt madrusetriibuline kombekas seljas. Eks õigete võtete jaoks tuleb isa juures aeg bronnida 😉

Mulle endale meenus seda pilti vaadates lapsepõlv ja see, kuidas käisin isa riidekapis seda spetsiifilist laevalõhna nuusutamas. Mingi segu niiskusest, kuivanud soolasest mereveest, lastiks olnud punasest puust ja võibolla millestki veel. See oli isa lõhn. Igatsuse lõhn. Aga siis tulid suured steriilsed reisilevad ja see eriline lõhn kadus pikkamööda ära. Ja eks vahemaadki jäid Aafrika asemel lühemaks. Mällu on see lõhn aga meeldivalt sööbinud. Isa õnneks on ikka alles ja meretemaatika suht lihtne. Atribuutikat vanemate juures ka piisavalt. Palju keerulisemad pähklid ametite kujutamise näol ootavad aga alles ees 🙂

Ja siis tuunisin ma yks päev laenuks saadud titade kandmise lina. Joonistasin teemakohase pildi ja traageldasin selle hellalt lina kylge.

Sellega seoses tuli juba uus põnev idee, mis vajab veel veidi seedimist. Seda enam, et paar suuremat joonistamist ootab kannatamatult oma teostamisjärjekorda. Pisikesi saab teha hämaras voodinurgal või põlve otsas ka, aga suured vajavad valgust ja pinda ja aega ja asi, mis ma kõige enam vihkan on see, et kui olen häälestanud end joonistamisele ja tõstnud käe pika joone vedamiseks ja siis ärkab pisike yles ja nõuab syya või on suuremal just siis sylle vaja tulla. Ja kuna ma ei saa kuidagi tööd lastest ettepoole asetada, siis toimetangi pisitasa ja pikad sirged jooned ootavad.

Seniks aga ilusat mõnusat kevadet teile! 🙂

PS Hetk tagasi kostus köögist kile hädakisa:

‘Emmmeeeeee, su koooooook!’

Koer oli lauale roninud ja sõi ära viimase tyki kooki, mida ma endale ooteks plaanisin võtta. Kuna viimasel ajal on taltsutamatu magusaisu ja mitte miski ei vii mõteid paremini kõrvale kui suur tahvel piimashokolaadi või mõni hirmhea kook (mille saab põhimõtteliselt yksi hinge alla pista), siis on Mari Marikese blogi yks ytlemata tänuväärne koht maitsvate ideede leidmiseks. Proovisin tema soovitatud retsepti järgi seda õunakooki… Nojah, kui ma vahepeal just armuma ei peaks, siis suvel uppumisohtu pole, päästerõngas on mmmm mehine ja kukkumine pehme. Ehk nagu vanarahvas ütleb – kortsud tuleb siledaks süüa 😀

Tykk, mille eile veel pildile jõudsin pyyda ja millest poolega koer end täna rõõmustas:

… või siis tegi hoopis mulle teene? 😉

Ma olen oma tegemiste kajastamises järje kaotanud. Palju valminud asju jäi eelmise aasta lõpus näitamata ja veel enam on neid asju, mis on päris lõpusirgel, laseks lapsed vaid veidi enam keskenduda, siis saaks nendega peagi valmis ka. Ehh, mis ma ohin, see ju ometi loomulik, et peenemad näputööd ja aeganõudvamad asjad vajavad rahus toimetamist. Aga vaat seda rahu mu ellu just kuigipalju hetkel lihtsalt ei jagu. Viimased nädalad kukun lapsi uinutades ise ka unne ja siis piilun 4-5-paiku hommikul kella, et noh, kas ma jäin kogemata magama või mis. Ja siis on ka jabur äragata ja hakata joonistama. Või äkki peakski just seda aega kasutama? 😉

Igal juhul jäi mulle pildigaleriid rehitsedes kohe silma yks pildike, mis pole blogist veel läbi käinud. Selle jõudsin ma veel haiglas teha. Kingituseks pisikesele Birgitile, kes praeguseks hetkeks polegi enam nii pisike. Arvestades eriti seda, et tema oli syndides veel palju-palju pisem kui minu poiss. Aga tydrukud olevat visamad. Pilt tehtud vist päev või paar enne seda, kui me mõlemad kolm kuud tagasi yhel ja samal päeval haiglast koju saime.

Ma tegin alles ykspäev meeldiva avastuse. Pea kõik, kel lapsed on, õhkavad aegajalt ikka, et ehh, olid ajad, titad on nii nunnud, miks see aeg kyll nii kähku möödub. Enneaegsuse paljude varjukylgede juures on yks hirmpositiivne asi – titaiga kestab palju kauem. Mitte, et sellest kyllastust jõuaks tekkida, aga isu saab mõneks ajaks täidetud kyll 🙂

Täna on tähtis päev. Iga päev on ju omamoodi tähtis. Tähtsad ja väärtuslikud hetked pysivad meil meeles, tähtsaid ja väärtuslikke inimesi tuleb meeles pidada ja neile endile tuleb seda ka ikka aegajalt kinnitada ja meelde tuletada 🙂

Homme saab juba kolm kuud päevast, mil me pisipoisiga tita pildiga haiglamajast välja astusime, et alustada uut ja huvitavat elu väljaspool valgete kitlite maailma. Tema jaoks oli haigla kaks esimest kuud koduks. Täpselt need kaks kuud, mis ta oleks pidanud veetma veel turvaliselt minu hämaras soojuses minu südame all.

Kui nyyd päris aus olla, siis olin tykk aega valmis kõige halvemaks. Ma kartsin kohutavalt. Milline ema ei kardaks? Kõik need nõelad-kanyylid-torkimised-sondid-aparaadid-ravimid-kahtlused-kõhklused… Aga läbi me sellest tulime. Või noh, mis mina, tema tuli! Ja kuigi algus oli keeruline ja raske, siis nyyd vaadates tema laia naeratust ja muidu nii helget olemist, siis… mis mul muud yle jääb kui kiita ja tänada kõiki neid, kes olid olemas, kes olid toeks, kes andsid oma panuse, et ta olemas oleks ja jääks. Tänan teid kõiki veel kord! Kogu sydamest.

Ja täna jõudis sinna titapildiga majja pisike pildike. Tänutäheks. Koosoldud aegade mälestuseks. Ja ka selleks, et neil, kel sinna majja kunagi asja peaks olema, oleks seal võimalikult hea ja turvaline valgetes kitlites haldjate ja imetegijate keskel olla. Et oleks veel yks helge laiguke ribikardinate vahelt piiluva päikese, koridoris oleva enne-ja-pärast-stendi, lagede ääres jooksva porte kiikuvate Mamma Muu lehmade ja muumitrollide kõrval. Minu jaoks isiklikult olid selleks helgeks laiguks kahtlemata ka need imearmsad ja värvikirevad Isetegijate tekikesed. Kui ma 11. detsembril oma kuvöösist välja lastud last Drexi teki sees nägin, siis kiskus ikka vee välja kyll. Kisub praegu ka. Heldimusest, millest muust. ja vaat selliseid laigukesi on sinna palju vaja, igayhele midagi 🙂

Nii ja siin siis meie tagasihoidlik ja mitte-nii-väga-pidulik, aga seda sydamesttulevam ja siiram pildi kätteandmine titade maja allkorrusel Tauno Kangro marmor-tita juures. Onju, tädi Rita ja minu pildi valgekittel on natuke sarnased? 😉

Pilt suures plaanis ka

Ja siis veel suuremas plaanis tähtis detailike pildi vasemal serval – kitlisaba.

Selle kandja, muide, on nii värvikas kuju, et pea kõik, kel sinna majja asja on olnud, räägivad temast legende ja lõbusaid seiku. Tema tekitatud tõmbtuul umbses palatis ja justkui muuseas pillatud naljad tervituseks või paanikas emade mõtete kõrvale juhtimiseks olid meie, murest murtute jaoks, vaat et tervistavam kui ravimid me lastele. Teadagi, positiivne mõtlemine on tähtsam kui me pahatihti arvame. Aga praegugi, seda siia kirjutades, on mul muie suunurgas. Või kuidas te reageeriksite, kui pärast pikka ja rasket ja nukrat päevaitamiste ja muude protseduuride päeva tuleb valves olev arst lehvides intensiivpalatiuksest sisse ja kuvöösi ust avades õhkab südamest su päevitamise jaoks sügavalt sisseõlitatud pisikest kribubeebit vaadata “Ohh, sa mu pisike sprotike!” 🙂

Kui pilt sai tseremoonitsemata tädi Ritale yle antud ja kui ta tööle tagasi läks, tegin mina lastega õues majale ringi peale. Kui mõni ema on hiljem väitnud, et tunneb selle maja ees hirmu, isegi põlgust, siis mul on kuidagi hea ja soe tunne. Tagasi sinna muidugi ei ihka, aga tol hetkel oli see vältimatu. Teise korruse pumbajaama aknas vilksavad emad tõid mulle nii selgelt meelde selle osakonna värvid ja lõhnad, need hirmud ja mured, mis meil seal olid. Ja samavõrd lootusekiired ja naljad. Hea oli tunda “ma tean”-tunnet. Ja ma loodan kogu sydamest, et neil kõigil läheb samahästi või veel paremini kui meil. Ja et ikka igast pisikesest saaks kord suur! 🙂

Nojah, kui sa oled syndinud 1. aprillil, siis tuleb vist arvestada, et läbi elu saab nalja isegi kui see kuigi naljakas pole ja kõigi katsumust kiuste on kogu aeg elevus hinges nagu vasikal karjalaskepäeval. Vähemalt mu suurema poisiga on nii. Sel aastal teatas 90% kutse saanud synnipäevapeo kylalistest peole eelnenud päeval, et on haigestunud ja ei saa tulla. Mitte, et see naljakas oleks, aga yhel normaalsel synnal sellist asja ikka naljalt ei juhtu, eks. Õnneks on kolmeaastasel ajast veel veidi vaba arusaam, nii, et pidu nädal ees või taga polnud vähimgi probleem talle, nagunii tuli liiga kaua oodata. Kyll aga mulle, kes ma aegsasti kogu peokraami kokku varusin ja siis selle otsas istusin ja mõtlesin, mida nüüd küll teha 😀

Vanasti sai Vilmast tellida fotost või siis mistahes pildist kena paksust suhkrumassist söödava pildi. Kuna mul sel korral aga see tehing ei õnnestunud, siis otsustasin lõpuks Pagaripoiste kasuks. Tunnistan, mulle maitseb endatehtud tort iga kell rohkem kui missiganes nende pakutav. Kui yldse poetort, siis eelistan yht teist kohta. Aga pilti nad eraldi ei myy ja nii siis tellisingi sundkorras pildile tordi alla. Ja päev enne pidu olin siis ahastuses. Kahele täiskasvanule ja mõnele titale on 2 kilo torti ikka liig, mis liig. Jõudsin veel tordi ära ytelda. Pilt oli aga juba valmis. Poole kallima hinna eest sain oma pildi ikkagi sealt kätte ja panin kodus kylmkappi hoiule ja uut yritust ootama.

Ja pidu tuli. Nädal hiljem. Kõik pole siiani tervenenud ja neile siis siinkohal tervistavad tervitused. Need, kes kohale jõudsid, said maitsta meie peotorti. Suhkrupilt oli imeõhuke ja vettis momentaalselt läbi. Maasikaid paigaldades pudenes mul käest yks mari ja sinna ta jäi. Selle alla tekkis lihtsalt suur auk ja noh, kirss või mis iganes mari, peab ju tordil olema kah 😉

Väga vana poiss puhus ära oma kolm kyynlakest

Pisikesel veel kyynlaid polnud, tema ilutses lihtsalt pildil, ja tordisööming võis alata. Mulle igatahes maitses väga 😀

Ja et lastel ikka lõbus oleks, siis sai peo ajaks valmis toruprojekt nr1 ehk pallimeri:

Lastel oli vist tõepoolest lõbus ja ma ei pannudki mööda. Igal juhul ootab mu poiss nyyd endale iga päev lapsi pikkade silmadega kylla, et koos pallides ujuda ja neid mööda elamist laiali loopida. Lumelabidaski toas ootamas, et oleks lihtsam 400 palli ise taas kokku saada. Emme tahab ju ka puhata 😀

Ei, ma ei ole kuskile kadunud. Käin siin ikka piilumas blogisid ja foorumis ka. Teen vaikselt jõudumööda vanu võlgu tasa ja yritan oma uusi suuri ideid kuidagi ohjata, et ise kaotsi ei läheks. Muide, Krista, oled Sa endiselt käpp tulevikuplaanide haudumises? 😉

Vahepeal sai yks päris suur mees meil siin kolmeseks. Hästi vanaks. Kohe väga vanaks. Nii ta ise väidab. Lapsepõlv on tore. Endiselt, sest hanged meestel yle pea ja talv on kui pikk ja tore. Mällu sööbib ju vaid oluline ja nii kujunebki arvamus, et oi, kui mina noor olin, siis oli rohi rohelisem ja meri sinisem ja lund oli ka rohkem 😉

Ja kui sa oled 3 aastat vana, siis võib koera võtta kaissu ja keegi ei vaata viltu 😉

Ja kui kylalised kõik lõpuks terveks saavad, siis võib väikevennaga koos ka yhe toreda peo maha pidada. Emmel piltki selleks puhuks ammu valmis

Väikevend, muide, on juba ka suur mees – peaaegu 5 kuud, natuke rohkem kui 5 kilo ja tubli 58cm pikk. Igavene himur imur. Piimaimur. Minu väike piimaimeja. Näete ju ise seda pilku?

‘Emme, mida sa kogu aeg klõpsutad! Anna mulle syya! Paaaaaluuuuun!’

Nii, et pole mul pääsu oma armastusväärsete pisikeste pealike käest 😀

Ahjaa, kui ma kord kõik võlad likvideeritud saan, siis ootab teostamist yks eriti suur ja magus isetegemise projekt. Vahepeal oli asjaga juba hästi kiire, aga elu ise õpetab mulle karmi järjekindlusega kõige keerulisemat – aega maha võtma. Seniks kasvatan isu ja lasen lastel niisama hullata “Uhhuuuu! Uuu… Uuu… Uuu…” 😀