Kapten Vantsu ja kukkurtita

Mul tuli mõte!

Suurema poisiga meil just see teema, et kelleks ta suurena saada tahab. Ja ka see, mis ameteid meie sugulased-tuttavad peavad. Meie ajastul on valdav enamus elust ja mälestustest arvutisse kolinud ja nii polegi albumit, mida õhtul voodis teki all enne uinumist uurida. Peab see siis ilmtingimata muinasjuturaamat olema? Muinasjutud saavad selgeks nagunii, ka kusagil mujal, aga oma lugu on ju kordumatu. Vot. Ja nii mul siis tuligi mõte laste jaoks koostada-lavastada album või raamat, kus on siis jutud ja pildid sellest, kes on nende sugulased. Kuniks neid on, tuleks seda osavalt kasutada. Esimene projekt on sobivalt eakohane – ametid. Nädalavahetusel tegin lastega yhe pisikese proovitöö ka juba, et ise paremini asjast aimu saada ja mõista, kuidas on seda projekti kõige parem läbi viia. Lootsin muidugi poiste vanaisa enda ka pildile saada, aga tal oli kiire minu lapsepõlves ja on ka nyyd… kohtumiselt koosolekule, sadamast merele ja vastupidi. Nii siis andsingi suuremale poisile enda isa pintsaku ja mytsi ja pisikesel oli niigi juba lahedalt madrusetriibuline kombekas seljas. Eks õigete võtete jaoks tuleb isa juures aeg bronnida 😉

Mulle endale meenus seda pilti vaadates lapsepõlv ja see, kuidas käisin isa riidekapis seda spetsiifilist laevalõhna nuusutamas. Mingi segu niiskusest, kuivanud soolasest mereveest, lastiks olnud punasest puust ja võibolla millestki veel. See oli isa lõhn. Igatsuse lõhn. Aga siis tulid suured steriilsed reisilevad ja see eriline lõhn kadus pikkamööda ära. Ja eks vahemaadki jäid Aafrika asemel lühemaks. Mällu on see lõhn aga meeldivalt sööbinud. Isa õnneks on ikka alles ja meretemaatika suht lihtne. Atribuutikat vanemate juures ka piisavalt. Palju keerulisemad pähklid ametite kujutamise näol ootavad aga alles ees 🙂

Ja siis tuunisin ma yks päev laenuks saadud titade kandmise lina. Joonistasin teemakohase pildi ja traageldasin selle hellalt lina kylge.

Sellega seoses tuli juba uus põnev idee, mis vajab veel veidi seedimist. Seda enam, et paar suuremat joonistamist ootab kannatamatult oma teostamisjärjekorda. Pisikesi saab teha hämaras voodinurgal või põlve otsas ka, aga suured vajavad valgust ja pinda ja aega ja asi, mis ma kõige enam vihkan on see, et kui olen häälestanud end joonistamisele ja tõstnud käe pika joone vedamiseks ja siis ärkab pisike yles ja nõuab syya või on suuremal just siis sylle vaja tulla. Ja kuna ma ei saa kuidagi tööd lastest ettepoole asetada, siis toimetangi pisitasa ja pikad sirged jooned ootavad.

Seniks aga ilusat mõnusat kevadet teile! 🙂

PS Hetk tagasi kostus köögist kile hädakisa:

‘Emmmeeeeee, su koooooook!’

Koer oli lauale roninud ja sõi ära viimase tyki kooki, mida ma endale ooteks plaanisin võtta. Kuna viimasel ajal on taltsutamatu magusaisu ja mitte miski ei vii mõteid paremini kõrvale kui suur tahvel piimashokolaadi või mõni hirmhea kook (mille saab põhimõtteliselt yksi hinge alla pista), siis on Mari Marikese blogi yks ytlemata tänuväärne koht maitsvate ideede leidmiseks. Proovisin tema soovitatud retsepti järgi seda õunakooki… Nojah, kui ma vahepeal just armuma ei peaks, siis suvel uppumisohtu pole, päästerõngas on mmmm mehine ja kukkumine pehme. Ehk nagu vanarahvas ütleb – kortsud tuleb siledaks süüa 😀

Tykk, mille eile veel pildile jõudsin pyyda ja millest poolega koer end täna rõõmustas:

… või siis tegi hoopis mulle teene? 😉