Imepisikese Birgiti nimetahvel

Ma olen oma tegemiste kajastamises järje kaotanud. Palju valminud asju jäi eelmise aasta lõpus näitamata ja veel enam on neid asju, mis on päris lõpusirgel, laseks lapsed vaid veidi enam keskenduda, siis saaks nendega peagi valmis ka. Ehh, mis ma ohin, see ju ometi loomulik, et peenemad näputööd ja aeganõudvamad asjad vajavad rahus toimetamist. Aga vaat seda rahu mu ellu just kuigipalju hetkel lihtsalt ei jagu. Viimased nädalad kukun lapsi uinutades ise ka unne ja siis piilun 4-5-paiku hommikul kella, et noh, kas ma jäin kogemata magama või mis. Ja siis on ka jabur äragata ja hakata joonistama. Või äkki peakski just seda aega kasutama? 😉

Igal juhul jäi mulle pildigaleriid rehitsedes kohe silma yks pildike, mis pole blogist veel läbi käinud. Selle jõudsin ma veel haiglas teha. Kingituseks pisikesele Birgitile, kes praeguseks hetkeks polegi enam nii pisike. Arvestades eriti seda, et tema oli syndides veel palju-palju pisem kui minu poiss. Aga tydrukud olevat visamad. Pilt tehtud vist päev või paar enne seda, kui me mõlemad kolm kuud tagasi yhel ja samal päeval haiglast koju saime.

Ma tegin alles ykspäev meeldiva avastuse. Pea kõik, kel lapsed on, õhkavad aegajalt ikka, et ehh, olid ajad, titad on nii nunnud, miks see aeg kyll nii kähku möödub. Enneaegsuse paljude varjukylgede juures on yks hirmpositiivne asi – titaiga kestab palju kauem. Mitte, et sellest kyllastust jõuaks tekkida, aga isu saab mõneks ajaks täidetud kyll 🙂