Nägin täna ennelõunal yht vanapaari autoteed yletamas. Ootasid kenasti sebra ääres autode peatumist. Me seisime ja vaatasime neid positega. Nad hoidsid käest, sõrmed olid armsalt omavahel põimitud. See ei olnud selline toetamise käehoidmine, ka mitte käevangus poosetamine. See oli lihtsalt armas käesthoidmine. Memmeke õhetas kergelt näost yle tee tippides ja papi oli pisut kyyrus, aga igati kabeda kõnnakuga. Vanust mõlemal väljanägemise järgi 80-kandis. See oli ilus. See oli valus…
Tegelikult on mul juba mitu aega nutt kurgus. Kui see lapsesaamise paanika vaikselt taanduma hakkas, tuli vana valu jälle meelde. Ja vahib ja irvitab nyyd ilusatel kevadpäevadel kohe eriti õelalt igast nurgast vastu. Pea poole mu tutvusringkonnast moodusavad miskipärast yksikemad. Nad ei ole paadunud, ei arva, et ykski mees pole nende jaoks piisavalt hea, ei ole ka muidu mingilgi moel eriliselt hullud, et mehed põgenema peaksid. Aga lastega yksi nad on ja suuresti mitte omal tahtel. Teise suure osa moodustavad naised, keda pidevalt kummitab lastega yksijäämine ehk siis teistmoodi riskigrupp. Ja siis on vaid yksikud paarid-pered, kelle peale vaatad ja sa puhkad ja rõõmustad ja tahad nii väga uskuda, et see kõik siiski on võimalik ja su oma elu on hetkel mingi halb uni.
Et mis siis on? Ongi vaid lapsed (ja töö) ja mitte nii terviklik maailm kui peaks? Et kah nyyd häda, ennegi naised edukalt lapsi yksi kasvatanud? Aga olge ausad, yksiku ja sisimas ka õnnetu emaga koos kasvada, see pole ju ometi lastele hea? Jajah, kindlasti on hullemaid variante. Või otsi siis uus mees? Oh, oleks see siis nii lihtne! Kust leida uus ja parem mees ja lastele isa, kui oled viimased aastad vaid haiget saanud ja kogu su tutvusringkond koosnebki peamiselt naistest? Nojah, ootan siis imet. Konna või printsi või maailma lõppu.
Isetegija on nagu heas mõttes usulahk – kogukond, mida hoiab koos yks kena ja yllas tegevus, eesmärk ise midagi oma pea ja kätega luua. Sa võid näputööd vaikselt kodus omaette teha, võid organiseeritult koostegemise projekte teistega koos või teistele teha. Võid end valusa reaalsuse eest peita, vaikselt nohiseda ja nokitseda. Võid oma rõõmu valada värvidesse või kududa käpikusse. Võid viha nyhkida ja pesta villa ja sooja seebiveega endast välja, kraanist alla. Käsitöö trööstib, pakub rõõmu, rahuldust, lohutust, tuge. Kui saad midagi valmis, viid lõpule, siis seegi on omaette hea tunne, isegi kui see nii tavaline juba selles konveieris on. Sa näed enda tehtud asju, jagad seda teistega ja saad veel ka tunnustust, siis ongi päev ilusam, elu parem, olla mõnusam. Kui endal pole piisavalt usku, siis teiste tugi ja tunnustus aitavad edasi minna, teha, olla.
Käsitööd tehes on hea elu yle mõtiskleda, vaadata endasse, võimalus leiutada uusi lahendusi, teostada uusi ideid. Ja teistega on tore ideid jagada. Tore on teada, et sa pole ainus. Praegu tabasin end just mõttelt, et kui palju on neid, kes suurt midagi ise ei tee. Või no, ok, see polegi probleem, kui ei tee. Probleem on see, kui kritseerida seda, millest ise midagi ei tea. Peenem näputöö on nõme ja syya saab ka väljas, ehteid ja riideid myyakse poes ja mis krdi saviga mätsimine… Nojah, mis meil sellest, meil on meie usk, lootus ja armastus. Ja me oleme teineteisele toeks 🙂
Ohh, hakkas kergem. Mitte, et see valu ära võtaks, aga aeg läheb ja ehk kunagi…
Ma tean nii täpselt ja mäletan nii selgelt, mida tegin ma täna 5 aastat tagasi, 4 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne… Pisimgi detail esmakohtumisest on mällu ja sydamesse sööbinud. Kuigi pea aasta on juba yksijäämisest kulunud, siis veel ei suuda ma kõigest lahti lasta. Võibolla ei suuda kunagi. Kaugete kaunite aega mälestuseks see armas pilt. Siis näis kõik veel olevat võimalik, kõik oli veel hästi. Kuigi ka sel puhul oli see tore oleks pigem väga toreda ja osava fotograafi sütitatud. Sest raamatusse oli vaja ikkagi õnneliku perekonna pilti. Meil tuli see nii hästi välja, et nyyd, aastaid hiljem, ma peaagu et usun ise ka, et meie suhtes ikka mingi õnnekilluke kunagi olemas oli…
(fotod Indrek Arula)
Jään enda juurde, mina sain lapsed mehega, keda arvasin end armastavat ja arvasin ka, et tema oli mees, kes mind kunagi armastas. Vähemalt kunagi päris alguses. Ja et elu on lihtsalt läinud nii nagu ta on, sest ma ju sain aru, et ta ihkas mujale ja teda huvitas kõik muu kui pere ja kodu. Ma tegin valearvestuse. Ja uskusin liiga palju sellesse, et hea tahtmise korral saab iga suhte ikkagi toimima panna. Ma unustasin, et sellest, et mina kasvõi kahe eest pingutan, on ikkagi vähe. Vaja on mõlema tahet. Ja see teadmine tegi abituks.
Ja yhel hetkel saan ma ehk nii tugevaks, et tema sõnad ja teod ei tee enam haiget ja ma suudan elada nii, et silmad öösiti enam pisaraisse ei upuks ja et vanem poiss ei kysiks, emme, miks sa oled kurb. Veel enam loodan, et pisem seda kunagi kysima ei pea. Ma olen leppinud, ammu enam pole ma kire ega vihane. On lihtsalt asju, mida ma iial ei mõista. Ma olen kõik andestanud, ka ette andestanud. Aeg võib kyll haavad parandada, aga te ju teate ometi, et aeg on see, mida me elus kunagi enam juurde ega tagasi ei saa.
Nutan nyyd peatäie, imen kopsud õhku täis, löön pea selga ja kynnan edasi. Mul on lapsed, kelle nimel ma suudan kõike ja teie, mu sõbrad, ja meie toredad tegemised, eks? Praegu on nii just kõige parem!
42 thoughts on “Nukralt. Armastusest”
Nii armas pilt, saatusekaaslane! Pea püsti ja edasi!
Kalli-kalli Sulle! Kui meel väga kurvaks kipub minema, siis viska ikka paar rida postkasti. Ehk saan kuidagi abiks olla!
Ja et Sinu päevadesse ikka mõni päikesekiir alati ulatuks!
Lugesin su juttu? tahaks selle peale nii palju toetavaid sõnu öelda? kuid tean ,et sellest poleks hetkel abi. Kuid usu ,et tuleb päev mil sa vaatad tagasi ja näed ka see aeg mis sai oldud üksi oli millegi jaoks hea. Usun, et tean mis mõlgub su mõttes . Kuid võin kindlasti öelda ,et see mis hetkel näib nii kauge ja uskumatu võib ühel heal päeval saada tõelisuseks! Ole tubli ja suured kallis meie suure pere poolt!
väga tõsine ja kurb ja kahjuks nii elutõene mõtisklus sul täna.
küll tahaks öelda, et ma tean, mida sa tunned, aga vist ikka ei saa. sest kuigi kõik su tunded tulid tuttavad ette, siis mina elan oma laste isaga ikka veel koos, aga pole üldse veendunud, et see parem variant on kui sinu oma. aga nagu öeldakse, ega ei tea ju, kui pole ise näinud, olnud, tundnud. peaasi on uskuda, et õnn ka meie õuele kunagi tuleb! isetegemisest ja isetegijaist on igal juhul suur tugi. pai ja jõudu sulle!
ninaots püsti! päikest Su päevadesse! :O)
Võttis endagi mõtlikuks, sest igas su sõnas oli valus tõde… Kalli-kalli Sulle!!!
pai!
Tead, ka lapsega üksi jäänuna võid leida hingerahu ja õnne! Ausõna, omast kogemusest räägin. Eneseusk!!!- see on põhiline.
Ja kui viis aastat kahekesiolemist tütrega tuli vahetada kolmekesiolemise vastu, siis usu mind- vahel meenutasin seda kahekesiolemist ka kui imelist aega… kuigi ka kolmi ja nüüd lausa neljakesi on olla hää. Õnn ja rahu on su oma kahe kõrva vahel ja südames kinni- julge olla ja vahel ka kurb olla! Armastus ON olemas, ka siis kui vahel tundub, et väga peidetuna 🙂
Kallid ja päikest Sulle. Võin öelda, et tean, mida tunned, Kasvatasin kolme poega ligi 4 aastat üksi, olles neile nii hell ja hea ema, kui karm ema. Üks suvi aga tõi aga mu ellu inimese, kes on sõber ja eeskuju mu poegadele ja lisaks siis on minule hea ja armas kaaslane. Usun et ükskord tuleb ka kevadpäike naeratades Su ellu, ning nagu Eria ütles, et aeg, mis sai oldud üksi, oli millegi jaoks hea.
Kurb jutt jah! Kuid mina võin öelda, et tean mida sa tunned, sest olen selle üksi olemise läbi elanud ja siis oli minu toeks laps!!! Kui poleks teda olnud, siis poleks ka praegu mind! Lapse nimel elasin! Kuid tihti istusin voodi peal ja nutsin ja nutsin. Kuid ei läinud kaua aega kui leidsin enda ellu uue inimese, kes hakkas nii mind kui mu last armastama. Lihtne see kõik ei olnud, aga nüüd on meie peres juba teine laps. Ja siiani olen umbusklik ja kardan, et kõik sepitsevad mu selja taga. Kuid tea sinagi, et kuskil on keegi sinu jaoks ja sa ei tea millal ta sulle sülle kukub! Pea vastu ja kallista oma lapsi.Nemad annavad sulle jõudu!
tahaks öelda midagi ilusat, aga kõik on ära öeldud. pai
Kurb mõtisklus…Aga kallid ja paid sulle ja palju päikest!
Ütleme nii , et sinu tänase postituse lõpuni lugedes oli ka minule paar peaotäit pisaraid kogunenud… Kirjutad nii kenasti, piltlikult ja nii tõsiselt ja kurvalt, et paneb lausa ohkama. Vahel on omalgi villand kõigest ja elul pole mõtet, kuid minu arust igale ühele meist on antud just selline koorem, mida sa suudad kanda! Ole tubli! Sul on lapsed kes on rohkem väärt kui mingi mees kes sind ei vääri. Lapse on meie elu ja tulevik- neist on ju palju rõõmu ja ka siis kui taevas on hall ja tuju null! Ole tubli!!!! Jõudu ja jaksu!
Väga ilusti ja kurvalt öeldu. Kuid, jah see on elu.Ole tubli, varsti paistab ka päike sinu õuele.
Ilus pilt.
Andestamine aitab. Ykskoik kui raske poleks, kui suudad andestada, siis lahed edasi.
Kui on olnud vaga raske, olen endale ikka kinnitanud — ma saan, mida vajan ja koik tuleb mu ellu just tapselt oigel ajal. Seda uskudes jaksad jalle.
Ara jata nutmata, kui nutt tuleb — see puhastab.
Soovin teile palju-palju armastust! Ka haigettegijale on vaja ennekoike samuti armastust, nii lihtne see ongi. Allikas on sinu sydames. Kas oskad aga anda,lihtsalt anda, motlemata vastutasule?
Tead, kõige olulisem on see, et need linnupojad on Su ellu tulnud, ja kas nad mitte ei tee Sind oma siira naeratusega õnnelikuks!Sa ei tea veel milleks see kõik võib veel hea olla…Ära murdu…annna aega…._täiestipai_
…homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on
vaata tubades ringi, märka väikesi asju
mis on rohkem väärt, kui aimatagi sa tead…
p.s! Sinul on vähemalt kaks imelist päikesekiirt siin elus
Usu, kusagil keegi salaja mõtleb Su peale. Vahel ju lohutab seegi, ehkki mõtetest palju ei pea me….. Ilusat kevadet soovin Sulle, sest midagi ilusat on alati kõiges.
Aga mina nutan ning lõppu ei tulegi….
Jõudu sulle !
Ei tea küll mis teid on lahku ajanud(vahet polegi) kuid sellistel hetkedel On minu mõte ainult üks – mehed on tõprad(vabandust).Kuis võib olla nii egoist, et jätta oma liha ja veri.Nad kuradid ei suuda end taltsutada. See mees ei vääri lihtsalt Sind
oehh, milline lugu
Saadan Sulle siit ühe suure ja tugeva kalli teele !
Praegu tunduv küünilisena aga aeg parandab haavad. Järgmise nurga taga võib olla juba õige inimene. Ootasin 15 aastat ja siis ta tuli- töökaaslane, keda ma olin algusest peale võlunud.
Mina pole kunagi uskunud sellesse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Sulge albumid, tõsta pea ja mine edasi. Vanu aegu meenuta jälle siis, kui tead, et need panevad vaid õlgu kehitama.
Palun kasvata oma pojad nii, et nendest ei saaks emotsionaalse eneseväljenduse koha pealt vigaseid. See on Eesti meeste viga – et ei räägi oma lähedastega, ei mõtle ka, ja kui siis ühel hetkel on karikas täis, siis on nina nelja tuule poole ja viuhti läinud. Me ei saagi mitte midagi muud teha, kui oma lapsed paremini kasvatada. Vaimselt terviklikumaks. Kalli-kalli. JA muuseas, tihti ütlevad välismaa pojad, et Eesti naine ei hinda end, annab "odavalt" ära (see siis käib kõige muu kohta, mitte voodielu poole pealt). Hinnakem iseendid, et meie lastel oleksid tugevad eeskujud.
Sa oled armas. Hea. Ilus. Tore. Päikseline. Vimkadega. Põnev. Raju. Leebe. Tundeline. Ja paljupalju veel. Kõik need omadused on sulle antud millekski.
Ja kõik need ajad, mis su elus olnud, olemas ja tulemas, on samuti antud millekski.
Tjah, seepeale tahaks nüüd öelda, et kuskil võiks ju olla mõni tark raamat, mis selge sõnaga ütleks, et näed, see päev su elus on seepärast selline, et sa mõistaksid hinnata seda, mis juhtub kolme aastakümne pärast:)
Häid ja ilusaid aegu sulle.
Päikest!
Eowyn
ilus jutt ja kahjuks on kõik tõsi – ka minu sõbrannad on kas üksikemad või on mees joodik või on muud mured – ise elan joomise tagajärel invaliidistunud mehega, kes kätele sageli voli annab…
aga mul on väga head sõbrannad ja mul on isetegija ja mul on tore tütar, kes kasvas minu vanemate juures ja on nüüd väga asjalik noor inimene (saab 19) ja mul on mu rõõm väikeste asjade üle, mis ma olen ise teinud ja mul on rõõm selle üle, kui saan teist rõõmustada…
kui oled elus palju valu näinud, märkad ka teiste valu paremini ja saad sellest paremini aru…
kusjuures olen ma täiesti kindel, et Sina suudad oma poegadest tugevad inimesed ja head pereisad kasvatada, sest Sa oled saanud nad armastatud mehega…
Aitäh Sulle, et olemas oled…
tead, milles see probleem võib olla. minu nägemuses on eestis liiga lihtne lahku minna, pole ei ühiskonna moraalset survet pereelu päästmiseks ega riiklikke takistusi pere lõhkumise vastu. eestis ei väärtustata terviklikke perekondi, siin on minu-sinu-meie lapsed, ema uus-uuem-kunagine ja vahepealne mees. asi võib olla usus, õieti selle puudumises siin. religioossetes maades on perekonnatraditsoonid palju tugevamad, suguvõsad kokkuhoidvamad ja veri on ikka tuntavalt paksem kui vesi. eesti oleks nagu teretuttavate maa, kõiki tunned, aga kellestki ei tea peaaegu midagi. perekonna kooshoidmine on raske,tean seda väga hästi. aga paljuski on see kõik kinni lapsepõlves (jällegi), kui on üks vanematest pärit lahutatud perekonnast, siis suure tõenäosusega läheb ka järeltulija perekond lahku. see on mingi uuringuga mõned aastad tagasi tõestatud. põhjus siis selles, et lapsed kasvavad üles teadmises, et ei ole midagi, kui inimesed lahutavad, kui ikka armastus otsas, siis on kooselul lõpp. armastusel on aga mitu faasi, armastus pole armunud olek. kui ma peaksin kõike uuesti alustama, siis esiteks vaataksin pigem väljamaa mehi, kes tulevad suurest suguvõsast ja kelle vanemad on koos ja käest kinni.
/lilleriin
Oma elukogemus näitab ühte, tuleb nautida üksiolemist ja iseendaga rahul olla, siis millegi pärast või just seepärast tekkivad ei kuskilt need uued näod Sinu ümber. Kui Sa ise oled enda ja omaolukorraga leppinud – rahul ja õnnelik – tulevad uued suhted, kahjuks ei ole neil lihtsalt enne ruumi kuhu tulla. Minu siiras soovitus Sulle naudi üksindust ja lastega koos tegutsemist seni kuni on aega. Tegele loominguga – usu see kõik annab tohutult jõudu. Praegu on nii ilusad päikeselised päevad, mine lihtsalt hommikul varakult õue, siis kui teised veel magavad ja naudi seda puhast ja karget hommikut. Need on hetked mille nimel tasub elada. Inimesed tulevad ja lähevad aga iseendaga tuleb alati koos olla. Jõudu Sulle.
Nii palju häid-sooje soove ja toetussõnu on siia juba kirja pandud,ma ei oskagi miskit muud lisada…aga kindlasti tuleb aeg, mil vaatad möödunule tagasi ja mõtled,et ka see oli hea aeg.
Pai-kalli!
Vaene väike, kallipai Sulle!
perenna
Uskumattu, et naine, kes teeb nii ilusaid asju: pilte, maale (käsitööd) , ei ole võlunud piisavalt ära ühtegi meesterahvast !!!!Mehed, kus on teie silmad ja südamed ????
Olen alati imetlenud sinu maalitud pilte…..super kaunid !!!! Tegelen küll ise ka joonistamisega, aga ei oskaks iialgi midagi nii kaunist ja armsat teha. Poleks arvanud, et sul armastuses vedanud pole, kui jumal on andnud sellise kunstiande.Mõtlesin ikka, et nii toredat blogi pidaval naisel on kindlasti sama armastav ja tore ning kokkuhoidev pere.Ilmselt ongi, lihtsalt ilma meheta.Olen ise ka aastaid üksi last kasvatanud, kuid praegu elan juba 15 aastat ühe väga toreda mehega koos.
Aga sinu blogi lugedes, mõtlesin kohe, et kas olen ikka piisavalt oma armsa mehe eest hoolitsenud, nagu tema minu eest iga päev hoolitseb ja helistasin kohe talle, et küsida, kuidas läheb ja jälle ta häält kuulda. Suur tänu sulle meeldetuletamast, et lähedastega tuleb suhteid kogu aeg värske hoida ja neid toita, mitte mõelda, et see on midagi iseenesest mõistetavat, mis peabki mu eluga kaasas käima.Hoian sulle pöialt, et ühel päeval su särasilmade kõrvale ka üks mehine särasilm tuleks ja jääks !!!
Eile just istusin oma emaga kohvikus ja rääkisime elust ja minu lapsepõlvest… ja arutasime, et iga halb on millekski hea! Seda head ei pruugi sa märgata praegu, aga aeg ja elu teeb oma töö ja ühel päeval räägid selle sama loo meile teistmoodi. Sa oled tubli ja vapper! Päikest ja jõudu sulle! Kallistused!
lihtsalt huvi pärast küsin, kas su laste isa vanemad elavad koos või lahus? sa ei pea vastama, kui ei taha.
/lilleriin
Õnne ja julgust. Ühinen teiste heade soovidega 🙂
Kalli-kalli Sulle!
kõik ilusad mõtted on juba teiste poolt siin kirjas-minu poolt ka lihtsalt suur kalli ja veel suurem pöidlahoidmine ,et juhtuks suur ime ja sa leiaksid oma õnne ükskõik milline see ka poleks
MUSID….Olen Sinuga!!!!!!…Sinu Mumm…Muide..-Olen 24/7 olemas…
Nii armas pilt ja palju mälestusi mis haiget teevad. Ole tubli, sest sul on kaks armastavat last, kes on kõige tähtsamad! Kallid sulle!
http://youtube.com/watch?v=k9Xtvj_JVSM
Ehh.., kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin ja kustutasin…
Aga jõudu soovin sulle kindlasti. Ja kinnituse mõttes – ega keegi pole ju nimelt paha, nad lihtsalt ei oska teisiti. Mis on tegelikult veel kurvem. Usu, maailm korraldab end parimal võimalikul moel kui sa lubad tal seda teha 😉
sa oled parimat väärt! ja sul on 2 imetoredat poega, kes on parimad absoluutselt!
Sa oled üks tõeline haldjas, kes valmistab imeilusaid asju, kes oskab tuua teistele rõõmu oma töödega. Sa oled imetore inimene, pea püsti, terve elu on veel ees, suured tänud sulle selle eest, et sa olemas oled!Head Emadepäeva sulle! -KatjaII-