Month: September 2009

Kui ma hakkasin täna oma uutest lepatriinulistest padjapyyridest pilti tegema, siis meenusid kohe eilse õhtu ja ka veidi kaugema aja tagused syndmused. Olgu mainitud, et lepatriinud on yhed igavesed kavalad tegelased. Te vaadake ise, mis näoga see mees siin pildil kuulab hoolega, mida sellel täpilisel tegelasel talle paremasse kõrva on sosistada. Raudselt on see mingi uus salaplaan, millest mina kindlasti nii väga ei vaimustu 😉

Kuidas ma kyll seda tean, et lepatriinud sellised krutskitega tegelased on? Eks ikka isiklikest kogemustest! ‘Lepatriinu ytles’ on meie majas olnud omamoodi natuke naljakaks parooliks juba pea 25 aastat. Palju aastaid tagasi mängisime õega koduaias. Pidin korraks tuppa lippama ja kui tagasi läksin, oli mu pisike õde kadunud ja ma ei suutnud teda leida. Kutsusin ema ja mamma appi teda otsima. Mida kauem me hõikusime ja hyydsime ja teda leidmata ringi sahmisime, seda suuremaks kasvas paanika ja minu ilmne syykoorem, olin ju mina see suur tydruk, kes pisikese lapse ära kaotas. Ja kui siis ysna jupp aega hiljem lõpuks koerkuudist yks unine tirts oma nina välja pistis, siis oli meie hämming ja nõutus seda suurem, kui kuulsime, miks ta meile ometi vastanud polnud, kui me teda elu eest hõikusime – lepatriinu olla talle ytelnud, et olgu kuss. Saate aru!

Need lepatriinud on yhed kavalad vembuga tegelased, see on selge! Varem ja hiljem kadus ta meil veel ära. Siis olin mina õnneks syyst puhas, lepatriinude kaasosalisust kommenteerida ma ei oska. Aga kord leidis ema ta paar maja edasi kutsikatega tutvust tegemas. Oli teine aiaaukudest osavalt välja ja sisse pugenud. Kord leiti ta ysna sealtsamas elektirposti taga klaasikildudega mängimast. Elu on teadagi ringiline. Eile siis saime me siin kõik yheskoos otsida taga yht pisitydrukut sellest samast majast, kus mu õde end kunagi koerapoegade juures peitis. Pärast parajat paanikat ja mitmeid telefonikõnesid leiti tydruk yles – mängis teine midagi halba aimamata ja plaanimata naabrilaste juures toas. Aga meile meenusid lepatriinud, need pisikesed kavalad kelmikad täpilised tegelased. Ahjaa ja kord toppis Vantsu endale pisikese puust lepatriinu ninna. Seda käisime haiglas eemaldamas, sest lepakas oli teel vist otse Vantsu ajju ja kui see tal õnnestunud oleks, siis mõelge! mis kavalaid kelmikusi sealt siis kõik veel tulema oleks hakanud 😀

Aga lepatriinupadjad on armsad! Padjal nr 1 on kiisu koos lillede ja lepakatega:

Ja padjal nr 2 on lihtsalt lepakad lillemetsas:

Ma julgen ausalt öeldes kahelda, kas uni just kõige rahulikumalt neil patjadel selles jutuvadinas ja põnevatest plaanidest paksus keskkonnas maitseb, aga niisama mõnuleda on neil aga igati mõnus:

No ja näete, jälle mingi kahekõne loob seal ennast salamahti! Mida see vasema põlve juures kykitav lepatriinu kyll seal räägib, et poiss nii hoolega kuulama on jäänud?

Nii, et kui sygispimedus kipub meelt mõrudamaks muutma ja mõtet nyristama, siis maalige padjale yks lepakas ja elu on jälle tagasi suvises naksikas rytmis 🙂

Kangale joonistamise protsessi jätkuks pistan siia siis ka töövahendijutu nii puidu- kui kangale vajaminevatest tarvikutest 🙂

Puitmaterjalina olen kasutanud nii ehituspoe liimpuitplaate kui valmis viimistelamata toorikuid. Neid leiab Tiimarist ja saab ka otse tootajatelt vahel. Laudade puhul on olnud lihtsam osta poest valmistoode ja see siis vajalikult pinnalt puhastada, aga see on omaette teema. Toolidega on keerulisem. Ideaalsem oleks leida töötlemata toode ja siis ise seda vastavalt töödelda enne joonistamist.

Puidu puhul on enne joonistamist soovitav pind kergelt lihvida ja mina olen ka peitsinud, sest äärejoone-markerid kipuvad kõik ‘ujuma’ puhtal puidupinnal. Lihvin käsitsi. Enamvähem siledad pinnad käin yle veel 120 või 140-se liivapaberiga. Karedamat pinda võib muidugi alguses ka jämedamaga siluda, nt 60-sega.

Peitsina olen aastaid eelistanud värvitut või valget Beckersi oma:

Reeglina peitsin kolm korda. Seega siis töökäik on lihv-peits-kuivamine-lihv-peits-kuivamine-lihv-peits-kuivamine-lihv. Vahel juhtub, et tuleb mõni tööring lisaks. Mõni puit ajab lihtsalt hirmsasti pinde välja niiskust saades. Ja karedale pinnale joonistada poel mõtet, inetu jääb.

Ja siis joonistan harilikuga pildi. Õrnalt. Ja siis värvin. Vanasti kasutasin tavalisi tuubi-akryyle. Aga mu lemmikud on Lefranci Deco matid värvid. Läikivatega võib ka, lihtsalt ma ise eelistan matti pinda. Läikivate Lefranci Decode eeliseks on see, et neid saab kasutada rohkematel pindadel. Kui ma ei eksi, siis ka glasuurplaatidel jms? Vineerile suuremaid pilte tehes olen värve seganud ka Caparoli nii mattide kui läikivate seinavärvidega. Deco omad siis olnud lisatud sobiva tooni andmiseks.

Minu purgikesed näevad välja sellised:

Puidu puhul teen mina piirjooned pärast värvimist. Reeglina markeriga, kuna selle joon on yhtlasem ja peenem. Lakkimist, olgu nad nii vee-, rasva- ja mille kõige muu kindlad, markerid ei armasta ja seda olen ma aastate jooksul korduvalt katsetanud nii ja naapidi. No enamus neist lähevad hirmsalt laiali. Uskuge, meie turul vist ei leia enam marekri- ja tintekasorti, mida ma katsetanud pole. Tunnistan, viimased katsed on nyydseks kyll juba aasta vanad. Ehk on midagi uut ja paremat tulnud myygile.

Igal juhul esemetel, mis on peitsitud ja joonistatud ja võibolla ka hiljem lakitud olen piirjooned teinud pildil keskel asuva Piloti Uniball micro tintekaga, sest see ujub kõige vähem. Kui teist keegi teab, kust neid veel Eestist saab, oleksin õnnest ogar. Minu viimased tõi kunagi sõbranna Soomest. Kuulots kipub kergelt kuluma. Kasutan ise oma viimaseid riismeid suure punnimisega. Esemetel, millel värvin kogu pinna ega plaani lakkida, olen piirjooni teinud pildil parempoolse tintekaga. Suurtel nt vineerpindadel olen piirjooned teinud vasakul asuva paksu ymaraotsalise markeriga.

Esemetel, mis kinldalt lakki vajavad ja tõenäoliselt õue elama kolivad olen piirjooned teinud klaasile ja keraamikale mõeldud värviga. See pysib puidul ka:

Lakkinud olen on töid Tikkurila Kiva lakiga, sets see näib kõige inimsõbralikum olevat.

Aga viimasel ajal olen jätnud kõik esemed peale toolide-laudade lakkimata. Mulle meeldib lakivaba pind rohkem, kuigi pilt on sel juhul veidi rohkem haavatav ja niiske lapiga päris pildi kallale minna ei soovita. Eriti siis just piirjoonte pärast. Samas mu oma poiss on enda päkakastiga, mis on lakkimata, teinud sada ja yks imet ja muuhulgas on see korra kiirelt vannis ja õues vihma käes käinud. Pole teisel häda kedagi. Aga kui lakin, siis ikka korda kolm. Igal kihil lasen enne korralikult kuivada ja vaatan, et õhumulle ja tugevaid triipe sisse ei jääks.

Kangale joonistan kõigepealt piirjooned. Siidiguttaga. Maitse asi, aga mulle istuvad metalltuubid endiselt paremini pihku ja nende joon on peenem ja värvi ootamatuid “purskeid” esineb vähem kui plasttuubide gutadel. Mina eelistan musta, aga neid on igasuguseid toone olemas. Põhiline vahe guttaga siidile ja puuvillasele-linasele joonistamise vahel on see, et kui siidi puhul gutta tõepoolest eristab joonega piirkonnad ja hiljem värvides püsivad vesivärvilaadselt levivad siidivärvid siidil vaid piiratud joonteni, siis muudel kangastel on gutta vaid visuaalse piirjoonena, vedelamaid värve ta kinni ei hoia. Seega on siis värvitu gutta kasutamine mujal kui siidil suht eesmärgitu.

Ja siis värvin. Vasakul Textil värvid tumedale kangale. Paremal uue põlvkonna Deco Textil värvid, kus pinna katvus on märgitud purgil iga tooni kohta eraldi. Ja kangavärvidega joonistan ma ka lõuendile, sest nad kuidagi katavad mõnusamalt minu meelest. Ainus probleem on siis markeriga joonte vedamine. Iga 10-20 cm järel tuleb markerit puhastada, sest pinnavärv kitib selle kinni ja joon ei jää enam ühtlane.

Pintslid on kahtlemata maitseasi. Mulle meeldivad Raphaeli omad. Kasutan neid nii puidul, kangal kui ka näkku joonistamiseks 🙂

Värve segada ja vajadusel neid ka hoiustada saab edukalt yllatusmuna topsides (eelistan pigem neid vanemat tyypi kaheks lahti käivaid topse). Tekstiili omade kohta ei tea täpselt öelda, aga Deco omad on sobivates tingimustes kenasti ka mõne kuu vastu pidanud.

Kõik kysimused ja soovitused teretulnud! 🙂

Palju aastaid tagasi sõlmisime sõbranna Mummiga kihlevo. Täiesti veidra ja jabura. Kaks vanatydrukuhakatist nagu me palju aastaid juba olnud olime, puudu veel vaid kassid ja kaktused, olime me mõlemad veendunud, et ei meie enam iial abiellu. Aga no jube virgutav oli teise kallal lõbusalt norida, et nooooh, millal sa siis mehele lähed. Yhel kenal õhtul yhes päälinna sel ajal veel suitsuses kõrtsus sai selgeks, et nii see asi jätkuda ei saa ja käed said löödud ja lahtilöödud – kes meist esimesena abielluma hakkab, see peab teisele yhe korraliku puuviljakorvi kinkima. Olgem ausad, kihlvedu sai sõlmitud ikka pigem selle mõttega, et kumbki meist ei uskunud, et just tema kaotab, sest kaotada ei tahtnud ju kumbki. Aga lootus säilis, et vast ikka teisel meist läheb õnneks oma tõeline õnn leida.

Noh jah. Elu on naljakas kõigis oma veidrates toonides ja värvivarjundites. Igal juhul pidin ma yhel hetkel kelmika meeldetuletuse peale nentima, et on vist aeg tunnistada enda kaotuse võimalikkust ja Mummile ta korv pidulikult kätte anda. Kõige naljakam on muidugi aga see, et tegelikult pole yldse mitte kindel, et tema seda sammu siiski esimesena ei astu. No ma ju ikka veel loodan 😉 Seega sai eile kokkuleppesse yks pisike punktike juurde kirjutatud – kui tema abieluranda plaanib jõudma hakata, siis saan mina ka oma korvi. Igal juhul. Nyyd ma siis ootan oma korvi ka 😀 )

Aga selleks, et meie mitte enam nii vanatüdrukupõlv lõbusam oleks, sai eile, siis kui selle aasta lõpuni oli jäänud täpselt 111 päeva (ilus number, millegi vahva tähistamiseks, eksole?!) sai Mumm oma korvi kätte. Säästuaeg tingis selle, et korvi sai pistetud yhtkoma teist muudki tarvilikku ja tarbitavat – ikka korralik varustus. Ja kõigele lisaks ikka yks korralik villasoe heegel-mesimumm ka. No et Mumm suures piknikutuhinas ei ajaks oma korvi kellegi teise omaga segi.

Villane Mumm lendas agaralt ringi ja presenteeris korvi ka teiselt poolelt. Avastamisrõõmu jagus kõigile hihii:

Ja nii nad siit ööhakul pimedusse kadusid:

Mehele või mitte, aga kui me kord Mummiga hirmvanaks, no nii umbes 78 korda 22aastaseks saame, siis kavatsema ikka edasi yhed mõnusad hullud mutid olla. See on kihlveotagi kindel. Vot umbes sellised:

(pilt saadud Mummilt, tema sai selle jumal teab kust internetiavarustest)

Hirmus peen pealkiri sain nyyd siia yles kirja. Tegelikult on nii, et kui olin suve hakul valmis saanud oma villase tiigriseegi ja lõvikarbi, kus lõvi end mõnuga kyyris tiigritriibulise pesuvahendiga, siis ysna pea paluti mu teha sisuliselt samasugune kompekt. Sedapuhku siis karule. Merd armastavale karule.

No karu on karu ja selle joonistamisega mul muret polnud. Karbi puhul katsetasin, et kuidas oleks, kui see yleni valgeks võõbata. Värv pani mõistagi tujuka puidu mängima ja hiljem oli tykk tegemist ja lihvimist ja uuestivärvimist, et saada kaas taas korralikult karbile käima. Kindel on see, et märga seepi selle sees kyll hoida pole mõistlik. Aga kaanest saab vannitoa uksele toreda sildi või niisama pildi teha – igal asjal ikka mitu hääd funktsiooni, eksju 🙂

Kyll aga läksid mu mõtted uitama seebikujunduse osas. Et äkki teha hall nagu kivi? Kuidagi kylm ja kõva tundus see mõte. Või roheline nagu siidistesse meretaimedesse kasvanud kivi? Vilditud seep oleks selle mõõdu ju väga hästi välja andnud. Aga nuputasin, mis ma nuputasin, siis ikkagi oli madrusetriip see, mis mind kõige enam inspireeris.

Ilus ja särav sinivalgetriibuline pehme lõhnav seebike. Kirjade järgi oliivilõhnaline. Seebi enda värv oli ysna mere nägu. Tunnistan, et seebi lõhn on minu jaoks hirmus oluline. Praegu pilti vaadates on mul täpselt meeles mismoodi ta mu käte vahel nõelaga torkides ninasõõrmeid paitas.

Ja karp siis koos sisuga:

Pisike puidust teemat jätkav pyhenduskaart läks ka kaasa. Tuli välja, et see sobivat suurepäraselt kohvri kylge tunnusmärgiks. Vaat siis:

Ja nyyd on karu puhas. Karv läigib ja ilus on olla. Saab taas merele minna. Mina saan varsti uue seebi teha 🙂

Ahhoi, sõbrad, mina olen Päikesejänku!

Kust ja miks ma tulin? Sygis on käes. Õues kisub aina kylmemaks ja ööd muutuvad yhe pikemaks. Päikesevalgust jääb yha vähemaks. Aga valgust ja soojust on ju vaja, et talv yle elada – on mul õigus? Kus mure kõige suurem seal yhed nobedad näpud kohe abiks. Nii ma syndisin soojas hommikuvalguses ja kuldseis päikesekiirtes.

Keegi ei tea täpselt, aga arvatakse, et ma sadasin alla otse taevast ja nii potsatasin just Pisihaldja pere pisikesse hoovi. Õnneks anti mulle taevas väga ymarad ja pehmed vormid, nii ei saanud ma kukkudes grammigi haiget:

Vaatasin arglikult uues kohas ringi:

Nälg näpistas pikast teest ja võtsin pisikese eine:

Tukastasin suurte viinapuu lehtede varjus õige pisut:

Aga siis juhtus midagi ko-hu-ta-vat. Mingi metslane pyydis mu kinni ja lõi hambad mulle kõrva. Oi-oi-oi, see oli hirmus…

Hakkasin nutma. Ta vaatas mulle pika pilgiga otsa ja ytles rõõmsalt: ‘Aua!’ Selle pisikese metslase keeles tähendab ‘aua’ pea igat looma ja lindu. Värisesin hirmust, aga tema naeratas, surus mu endale põse vastu ja tegi kalli. Sestpeale oleme nyyd suured sõbrad:

Uskuge, elu on yks lill ja pidu ja lillepidu. Ma arvan, et jään siia majja päriselt elama

Jah, elu on lill. Päikesejänku + lilled = päevalilled. Seega elu on päevalillepõld 🙂

Ja kui lilledest küllalt saab, siis tuleb joonistada üks konn. Nii on seltsim ja paaaalju lõbusam ka 😀

Sain kunagi ammu synnipäevaks kunstipoe kinkekaardi. No kuna ma töövahendid ettevõttele ostan nagunii samast kauplusest, siis arvasin, et synnipäevakingiks võiks midagi vahvat olla, mis otseselt tööga seotud pole. Kaua ei olnud vaja mõtelda, sest tegelikult oli mul see plaan juba ammu – kehavärvid! 😉

Nagu arvata võis, siis yhe nelja-aastase silmad läksid suureks kui kohvitassid kui ma värvikarp näpu vahel autosse istusin. Ja kohvitassidest said praetaldrikud, kui ta karbi avas ja näidiste raamatut vaatas… Tal oli kohe ja kõike endale näkku vaja saada. Aga kuna mul oli pisut tegemist, siis palusin tal veidi oodata. Ta ei kannatanud ja kisukus paki lahti ja sonkis värve siis ise. Ikka korralikult, sel määral, et ma teatasin, et täna ei joonista ma midagi. Karp sai kapiotsa pargitud ja seal ta mõne päeva tukkus. Aga poisil on hea mälu. Ja kui meie koostöö stiilis ‘kui sa tasa oled ja lased vennal rahus magama jääda ja siis põrandalt mänguasjad ära koristad, sokid jalga paned, vaat siis ma võtan karbi ylevalt alla ja me teeme sulle just sellise näo nagu sa ise soovid’. Asi toimis. Ja nii syndis minu esimene näomaaling. Järeldus oli see, et svammid tuleb paremad hankida kui need, mis kaasas on ja pintslid võtan järgmisel korral oma töövahendite seast.

Aga minu pisike tiigripoiss oli maruõnnelik. Nii elevil, et ei mallanud oodata, et värv täielikult kuivaks ja hakkas ringi tuiskama. Nii sai ta vuntsi sassi juba enne esimest pildiklõpsu ja seepeale venis mokk ka kohe pikaks, sest see on ju ometi maailma lõpp kui on pidanud 5 minutit kannatlikult peaagu paigal pysima ja on olnud plaan igavesti tiigriks kehastuda.

Aga kui ma talle lohutuseks mainisin, et homme saab ju uue näo teha, just sellise nagu ta ise soovib, siis venis värvine silmnägu märkimisväärsemalt moosisemaks:

Järgmisel päeval sai temast teadagi kes. Ta pole elus yhtegi selle tegelase koomiksit, filmi ega multikat näinud, aga kuna kõik kohad on yleujutatud antud kangelase kujutistest, siis noh… Olgu peale. Svamme ei jõudnud veel välja vahetada, seetõttu jäi punane taust veidi liiga hele. Pintsliga ei tahtnud ma lapse nägu yleni kokku ka võõbata. Et siis minu pisike õnnelik, ämblikekartlik kusjuures, kaasaja laps:

Täna õnnestus mul kuidagi kõrvale viilida 😉 Kuigi ideid sellest, kes temast järgmiseks saab, kuulen ma pidevalt. Olgu siinkohal mainitud, et kevadest sygava suveni oli tema lemmikrõivaesemeks konnakostyym. Tunnistan, ma olin tema rohelise konnavälimusega sedavõrd harjunud, et kauplusekylastamine koos rõõmsa libakahepaiksega ei olnud mu jaoks enam mingi syndmus. Jah, rahvas vahtis. Mõni pidas vajalikuks ka mainida, et kas ma ikka tean, et ma olen poodi tulnud koos konnaga ja kui ma siis naeratades väitsin, et olen sellest täiesti teadlik, siis kasvas hämming veelgi. No et kuidas nii ikka saab. No saab. Jummala sydamerahuga saab, uskuge mind 😉

Aga aastatagune pilt annab kinnitust, et mul on ka pikk trenn juba läbitud. Aastaid tagasi oli ta laulatatud oma mesimummikostüümiga:

Kostyymike sai talle kunagi yhe tähtsa piduliku ja peo jaoks tehtud. Ta oli ainus alaealine seal. Ja ikka selleks, et ikka lõbusam oleks. No mulle tundus sygavalt jabur 1,5-aastast ylikonda ryytada. Aga triibukostyym on sestpeale suur lemmik olnud. Minu põlvikud vaid täiustasid komplekti. Nyyd on mummikas paras juba ka pisemale 😉

Aga pisemale on paras ka minu enda päkapikukas. Kampsun, mille mu kalli kadunud vanatädi vanim tytar mulle kudus enam kui 30 aasta eest. Kuskil on kindlasti alles pildid ka minust, kus ma seda õndsalt kannan. Pisem tõeliselt kaifib selle kandmist ja no mis seal salata, on ikka nunnu ka. Eriti see teravate hammastega kurikavala naeratuse grimass 😀

Vot sellised igapäevased muutumismängud käivad meie majas. Ideid jagub endiselt 🙂

Minult on mitmel korral kysitud, et kui see saladus pole, siis kuidas ja millega ma kangale pilte maalin.
Miks peaks see saladus olema? Loomulikult olen ma neile kirjadele vastanud, sest isegi samu vahendeid kasutades on ikkagi iga tegija tulemus ise- ja omamoodi 🙂

Siin siis minu kogemused selles vallas teistele huvilistele lugemiseks:

TEKSTIILILE JOONISTAMINE

VAHENDID – VÄRVID
Päris alguses kasutasin Marabu siidivärve ka mittesiidistel naturaalsetel kangastel. Siidivärvid olid mul lihtsalt olemas, sest siidile olen ma maalinud juba enam kui kymme aastat. Aga arvestades siidivärvide käitumist mittesiidistel pindadel (valguvus, gutta piirjoonele mitte-allumine ja ja tooniga mängimine purgi – märja värvi – kuivanud värvi vahel), siis loobusin nende kasutamisest ysna pea.

Olen nyyd juba kolm aastat edukalt kasutanud Lefranci Textil tumedale kangale mõeldud tekstiilivärve (heleda kanga omad sobivad, kui aluspõhi on hele või värvi katvus pole määrava tähtsusega). Hiljaaegu selgus aga, et Textil sari on muutunud Deco Textiliks ja ära on kadunud eraldatud tumeda ja heleda kanga värvid. Värvivalik on nyyd suurem, kuigi otse potist ei suuda ma endiselt yhtegi värvi peale musta ja valge võtta. Ja viimane uudis oli tyhjale valgete purgikeste lahtrile viidates, et valget pole ja enam ei tule. Mis tundub mulle kyll sygavalt absurdsena, sest valge on ju ometi see värv, mida reeglina ikka vajatakse? Loodan parimat.

Aga samas kõik on võimalik. Nt piirjooni tegin varem Lefranci musta siidiguttaga, aga yhel hetkel seda enam sisse ei toodud ega edasi ei myydud. Alguses öeldi, et laos pole, ootavad. Siis, et Lefranc enam ei tooda musta guttat. Mis oli mõistagi absurdne väide, aga enda arvamuse kinnituseks võtsin tootjaga otse yhendust ja muidugi nad toodavad musta guttat edasi. Kuna seda aga kuskilt enam saada ei olnud võimalik, siis leppisin Pebeo omaga. Pebeo oma ei ole kvaliteedilt nii hea, aga see on metalltuubis. Ja ta sätendab kergelt. Metalltuub on lihtsalt mulle isiklikult käepärasem. Marabu gutta on kvaliteedilt samaväärne Lefranci omaga, lihtsalt pärast plastiktuubile yleminekut on selle firma gutta kasutamine minu jaoks tylikas – alguses ajab yle ja hiljem turtsub määrivalt, joon on paks ja reguleerimatu.

Lefranci myyb nt Tallinnas Vunder, midagi leiab ka Tiimarist. Samas Tiimari hinnad on sisuliselt kahekordsed võrreldes Vunderiga. Pebeo guttat tellisin Roosi ärist.

– MATERJALID
Naturaalsed. Puuvillane, linane. Kirjade järgi sobivad kangad, mille kunstkiu (elastaan vms) sisaldus ei yleta 20%. Ekstreemsusi tuleb endal katsetada. Rusikareegel on see, et kui kangas kannatab triikimist puuvillasele mõeldud kuumusel, siis jääb ka värv sellele pysima.

Valdavalt olen toorikutena kasutanud valmistooteid. Pildita särke leiab Prismast, Rimist, Marati esinduskauplustest, Lindexist ja kindlasti veel mitmest kohast. Beebiriietele leiab ‘myravabasid’ toorikuid nt Viki toodete seast. Mõnusad on joonistamiseks ka H&M beebi- ja lasteriided.

Kirjade järgi on kõik materjalid soovitav enne joonistamist pesta. Endale joonistades pole see probleem, aga fakt on see, et pestud ese kaotab osa oma kaubanduslikust väärtusest ja eelkõige väljanägemisest. Lasteriiete puhul on töötlusvahendid õnneks suhteliselt leebed, aga olen kohanud poekotte ja kangaid, mis on eelnevalt nii tugevalt töödeldud, et gutta hakkab joonistades libisema ja ei imendu. No kanga enda pind on nagu liimine. Hiljem triikimisel muutub kangas kollakaks. Sellised toorikud/materjalid oleks igal juhul mõistlik eelnevalt korralikult loputada.

– TÖÖKÄIK – JOONISTAMINE
Kui käsi väga kindel pole, siis saab kanga alla panna abijoonisega paberi. Kasutada saab muidugi ka muid abivahendeid valguslauast, shabloonist kuni projektoripildini. Isiklikult joonistan suurematele piltidele alati elusuuruses mustandi ja sobitan nii, et ma paigutusega rappa ei jookseks. No vaba käega ei riski ma kyll suurele särgile nt teksti kirjutada:

Joonistuse alla panen alati paberi, sest isegi gutta võib õhemast kangast läbi imbuda ja nt särgi teist poolt määrida. Soovitavalt ei tohiks see paber olla liiga imav ja samas ka mitte liiga kilejas. Koopiapaber, vahel ka mitmes kihis, joonistuspaber, sobivad kenasti. Hea on kuivamise ajal ka kontrollida ettevaatlikult, et joonistus ei oleks aluspaberi kylge kleepunud. Kui värv on kangast läbi imbunud ja paberini jõudnud, siis on soovitav paberit vahepeal vahetada või vähemalt kangast niiskest paberist aegajalt eemale tõmmata pisut.

Kõigepeal teen alati guttaga piirjooned, lasen suts kuivada (kuivab ruttu) ja siis värvin pintsliga. Kui värv on läinud yle piir, no ikka juhtub, siis korrigeerin jooni musta tekstiilivärviga (gutta kipub värvitud pinnal libisema). Samas mustvalgete piltide puhul värvin ma guttaga ka pisemaid pindu ega hakka eraldi pintsliga purgist värvi kasutama:

Kui värv on liiga paksult läinud, siis võib see hakata mõranema. Kõige rohkem olen yksteise otsa katvalt värvinud vist viis erinevat värvitooni. Mõranes, alumised värvid paistavad pärast korduvat pesu, aga maha ei ole pealmine kiht kulunud.

Kui kangas on väga veniv, siis on mõistlik seda värvimise ajal veidi sikutada ja pintsliga pyyda koe vahele pugeda. Kui tulemus pärast triikimist ja pesu on hõre, siis saab uuesti värvida või õhema kanga puhul ka pahemalt poolelt värvida.

Kui juhtub avarii. No vahel ikka ju juhtub, siis tuleb olla leidlik. Tegemist on suhteliselt katvate värvidega. Antud särgi puhul suutsin ma kogemata number 4 juures märja musta värvi korralikult laiali tõmmata. Pyydsin segadust ruttu veega maha nyhkida – vahel see õnnestub, aga sel puhul läks asi ainult hullemaks. Pidasin nõu ja sain loa yks mesilane joonistada. Kollane on paraku selline värv, mis isegi mitmes kihis kangale kantuna jääb läbi kumama. Et oma musta apsakat varjata ootasin kuni kangas kuivas veest, siis tupsutasin ettevaatlikult õhukese kihi valget värvi määrdunud kohtadele. Lasin kuivada ja alles siis joonistasin mesilase ja värvisin selle kollaseks. Ja särk sai kohe puhtam ja rõõmsam 😉

– FIKSEERIMINE
Tulemus kuivab olenevalt joonistuse suurusest ja värvikihi paksusest kuni paar tundi. Enne lõppviimistlust peab pilt saama ise lõpuni kuivada. Fikseerin päris kuuma ja kuiva triikrauaga (auru ega veega kokkupuudet ei tohi olla, sest see rikub pildi!). Kindluse mõttes on soovitav triikida kas läbi õhema lisariide või ka kypsetuspaberi. Mõni triikraud kipub lihtsalt värvi kaasa haakima ja määrima. Olen kasutanud ka täiesti kaasaegset triikrauda mida pidi pidevalt tugevalt puhtaks nyhkima, et see triikimisel joonistust ei rikuks. Kui värvikihile moodustub triikides nagu pisut määrdunud läikiv koorik, siis reeglina kaob see pärast esimest pesu.

Kirjade järgi peaks pilti triikrauaga survega kuumutama 5 minutit yhelt ja 5 teiselt poolelt, aga kuskile on kaduma läinud see pindala, mille kohta antud aeg kehtib (vanematel siidivärvidel oli ka pindala toodud, 50x50cm, kui ma ei eksi). Igal juhul pisemat pilti (nt lastesärgid) triigin reeglina kokku 5 minutit. Kuigi tegelikult on pilt pesukindel kindlasti kiiremini. Ainult guttaga joonistatud mustvalge pildi puhul on piisanud kergest triikrauaga ylesõitmisest. Paksemad värvikihid vajavad pisut pikemat käsitlust. Punased toonid muutuvad kuumuses tumedaks, aga jahtudes õige toon taastub (seda ka korduva pesu ja triikimise järel).

– PESEMINE
Pärast triikimist kannatab joonistatud ese kirjade järgi kuni 40 kraadise veega masinpesu. Ideaalis pahempidi pööratult. Tegelikult kannatavad nad kõrgemat kuumust. Ainult guttaga tehtud joonistused taluvad kenasti ka 90-kraadist pesu (aastate jooksul korduvalt katsetatud isiklike padjapyyride, köögiirättide ja muude proovilappide peal).

Kolm aastat intensiivselt kasutuses olnud ja pidevalt 60kraadise veega pestud – minu esimene värvikatsetus lepaka ja lille näol. Kangas ise on vana kole ja hall juba, aga pilt ja värvid on täiesti alles. Yleval tumedam laik on ettekujutuse andmiseks sellest, mis juhtub kilele prinditud ja kangale kuumutatud siirdetrykiga vastavas kuumuses – kiletaust tumeneb, mõraneb ja pilt ise muutub praktiliselt arusaamatuks:

Pesuaine ei tohi olla pleegitav. Muud nõudmist vahendile pole. Vahel mõni pesumasin trikitab ja nö tõmbab pesu vahele ja kukub seda ühe koha pealt kulutama, siis võivad hõõrdumisest tekkida joonistusele pleekinud triibud või laigud. Yldiselt see ei häiri ja kui häirib, siis saab musti jooni hiljem korrigeerida. Oma simaga olen antud nähtust näinud kahel korral, yks neist mu enda poisi yhel särgil – tekst oli kirjutatud pideva yhtlase joonega. Mitu pesu pidas kenasti vastu. Ja siis yhel heal päeval väljus masinast triibuliseks kulutatud kujul.

Pärast esimest pesu muutub pilt pehmemaks. Korralikult fikseeritud joonistusest eraldub vaid yleliigne gutta. Värvid on sõbralikud ja tootja poolt testitud. Päris närida ja lutsutada neid siiski ei soovita, sets äkki midagi siiski eraldub ja no teiselt poolt sylg teatavasti ‘pleegitab’ ysna edukalt.

Käistsi pestes ei ole soovitav pilti nyhida – nyhitud koht lihtsalt kulub kiiremini. Samas olen näinud särki, millelt on pildi pealt plekieemaldajaga mustust maha pleegitatud ja nyhitud. Au sõna, mina ei saanud kyll aru, kus ja mis. Plekki polnud, pilt oli kenasti alles.

Kindlasti unustasin nyyd mõnele asjale tähelepanu pöörata. Juttu saab täiendada. Kysimused on igati teretulnud 🙂

Ja peotäis rõõmsaid proovilappe ka tänase päeva puhul. Kui nyyd saaks paar padjapyyri ja lastesärgikest vormistatud, siis võiks neist siin midagi vahvat meistredada 😉

Harutasin pisut enda fotomajanduse sasipundart siin arvutiekraanil ja näppu jäi teiste seas ka yks unustatud foto.

Lõhnad… Mulle meeldib sireliõite lõhn. Neile järgneb pea ebajasmiinide õitseaeg. Nii sageli kui võimalik surun ma suvel pea neisse õitsvatesse põõsastesse ja unustan kõik muu. Ahmin neid enesesse ja pyyan läbi imbuda järgmise suveni. Vastniidetud muru on hea lõhnaga. Vihm. Paplite kleepjate kestade magus lõhn – mu lapsepõlve absoluutne lemmik. Ja raudtee äärsete valgedte kesksuve metsikute flokside (?) lõhn. Ritikheinad. Lehtede kylm kõdunemise lõhn. Kargete jäälilllede ja -purikate lõhn ja maitse. Kevade lõhn. Kyps arbuus. Päevalilled. Maasikad. Mälestus isa riidekapist. Aniis. Päris-päevalilled. Mõni meeldiv lõhn on veel, aga neid on siiski vist vähe, mis mulle nii-nii väga meeldivad.

Ma olen valiv looduse lõhnade suhtes. Enamus lillepoe lilledest lõhnab minu jaoks tapvalt vängelt (aga hunnitu õis ilma lõhnata pole jälle midagi väärt). Veel valivam olen ma kunstlikult kokkusobitatu suhtes. Pean tunnistama, et mul on kapis ysna kobe hulk pudelikesi, yhes peenem lõhnaõli kui teises. Mitmest neist pole iial isegi piisakest piserdatud. Isegi pakendi kilet pole eemaldanud, sest ma tean nende lõhna. Aga mul on kaks lemmiklõhnaõli. Neid on mul aastate jooksul kulunud palju pudeleid. Kohe ikka väga mitu, pudel-kaks aastas. Nyyd on nad mõlemad juba aastaid tootmisest maas. Aga ma armastan neid ikkagi ja õnneks on mul neid pudeli põhjas ka õige pisut veel alles. Ja vahel võtan ma neil lihtsalt korgi maha ja nuusutada… et uppuda ja unistada 🙂

Syytu ja ulakas. Taevas ja põrgu. Need on mu kahe pudelikese sisude märksõnad. Kuna neid pole enam palju alles jäänud, siis kasutan neid vaid erandjuhtudel. Syytut siis kui on kerge, karge ja ilus olla. Ka siis kui on valus ja nukrus on võimust võtnud. See õrn, minu jaoks kerge sireli mekiga lõhn, uhub meele klaariks ja aitab edasi olla. Ta tegi seda juba 1997. aastal ehk enam kui kümme aastat tagasi, teeb ka nyyd. Tegi ka täna ja osaliselt ka just seepärast see jutt siin. See on lõhnaõli on Chloe Innocence oma haldjalikult süütus heleheleroosas voolavas pudelis on parfüüm, milles ma võiksin ujuda ja vanni võtta. Kummaline on see, et ma peaagu ei tunnegi seda, ma lihtsalt tean, et ta on minuga, sest see on nii-nii-nii mina. Kõige huvitavam on see, et kui seda 1995. aastal tootma hakati, siis mõned ajad hiljem nägin seda uusi parfüüme tutvustavas klantsajakirjas ja ma teadsin, et ma vajan seda. Mina, kes ma isegi lõhnapoest kunagi midagi ei leia, mida kannataksin kauem kui 10 minutit oma nahal ja enda ümber.. justnimelt mina tegin oma elu suurima lemmiku valiku suvalise ajakirja pisikese pildi järgi. Ja ma ei eksinud. Ju on selle pudelikese kujundus siis nii kooskõlas selle sisuga ja see omakorda minuga.

Aga vaat see kelmikas põrguline? Tema on ulakas. Julge ja peaagu pöörane lõhn! Keerdus kelmika rohelise kapsaussi kujulises pudelis, mille korgiks on roosakas-lillalt läikiv ussiprintsessi kroon Les Belles De Ricci Liberty Fizz – Nina Riccilt. See kergelt tomatitaime-lõhnaline parfüüm on nii palju jõudu ja julgust süstiv, et oma kelmikas hulluses on mul teda vahel LIHTSALT vaja. Pealegi on ta lõbus lõhn! Lapsed on ootesaalides paaril korral vanemaid punastama ajades otsinud ‘hirmus hea kommilõhna’ allikat. Tomatitaim või komm? Ega vahet polegi, sest mulle ta meeletult meeldib. See on just see, mis mulle sobib ja toetab mu muidu pööraseid tempe ja olemisi.

Ja nende kahe lõhnaõli vahel valitseb minu maailmas ja olemuses tasakaal. Aga neid ei toodeta enam ja varem või hiljem pean ma midagi uut leidam, Vähemalt midagi sarnast. Ja kui palju kordi olen ma käinud lõhnapoodides, otsinud, katsetanud, ostnud isegi mõne pudeli. Aga hiljem rahus katsetades selgub ikkagi, et no ei ole see. Ei sobi. Minu maailmal juba on lihtsalt oma lõhn. Ja sinna sobivad ainult need kaks. Minu ja mu olemise kaks põhitahku…

Aga ammustel aegadel, siis kui veel tootmise lõppu näha ei olnud, siis sai neid vabalt kasutada ja siis lõhnastasin ma nendega enda kirju ja muud kingituseks tehtud endaloodut. Kord aga tekkis soov saata kauge maa ja mere taha aimdus sellest, kuidas minu maailm lõhnab. Mõtlesin. Jupp aega mõtlesin, et mida ja kuidas. Jabur tundus paberit parfüümis ujutada, sest pika teekonna jooksul jõuaks ta nagunii juba sellelt haihtuda. Ja nii need kaks tillukest puuvillast padjakest syndisid. Minu enda padjapyyrist said nad lõigatud, volditud, õmmeldud. Ja lõhnastatud. Ilus ja armas oli. Ja kui ma nad siis eraldi kilekotikestesse pakkisin, siis lõhn tõepoolest ka püsis. 🙂

Minu tasakaal – kurat ja ingel. Põrgu ja taevas. Ulakas ja nii-nii süütu 🙂