Yks käsitöövaba jutt…

See on yks käsitöövaba jutt suurest pisikest isetegemisest.

Alustan vabandusega paljude ees, kelle soove ma sel aastal enam täita ei jõua. Eelkõige puudutab see kõiki päkakastide tellijaid. Muud särgid-värgid pyyan siiski jõudumööda ära teha kui vähegi jaksan ja suudan ja saan. Loodan sydamest, et keegi pikalt mu peale pahane pole.

Ja teiseks soovin tänada kõiki teid, kes te nii minu eelmise postituse kui chenet’i 21.novembri postituse peale mulle kõike head soovisite.

Kui ma eelmises postituses, möödunud esmaspäeval, muretsesin seepärast, et mu pisike kõhupoiss ei tahtvat kasvada (arst saatis vastava diagnoosiga mind haiglasse uuringutele ja päevastatsi tilguti alla) ja ainus, mille yle ma ise kurta saanud oleks, olid õhtuti paistes jalad… Aga mul oli kiirekiire, sest ma olin pääsenud Mustika Keskuse lastetoa sisustamise võistlusel taaskord finaali ja teha oli korraga nii palju. See aitas mõtteid kurvast elust eemal hoida ja ennast ilusate tegutsemiste taha peita. Teisipäeva õhtul värvisin veel Mustikas oma toa ust nii mõnusaks kollaseks ja piidad tegin magusalt oranzhiks ja öösel kodus värvisin hiigelsuurt rohelist lohet ja mitut muud asja. Ma arvasin, et mu jalad olid paistes vaid suurest koormusest, valedest asenditest ja magamatusest. Ja siis kolmapäeval, esimest korda haigla vastuvõttu ilmudes, selgus, et loote suurusest ja kasvamisest on kõigil hetkel kama, sest mu vererõhk oli yle igasuguste lubatud normide. Kohe pisteti mind suurest vastupuiklemisest hoolimata päriselt haiglasse ja kui saabusid kiirelt tehtud analyyside tulemused saabus ka karm reaalsus. ‘See rasedus tuleb lõpetada’ (ilge väljend mu meelest, kõlab nagu koera magamapanek vms) ytlesid kaks arstitädi justkui yhest suust endal sygavalt mornid näod peas. Yhesõnaga esmaspäeval võetud analyysid olid kõik eranditult ok ja kolmapäevaks oli mu vererõhk laes ja analyysid sellised, et hakka või surema. Samas enesetunne oli absoluutselt normaalne, isegi hea. Ma tahtsin koju oma haige lapse juurde ja Mustikasse oma tuppa tegutsema pääseda.

Teadmise juures, et rasedust oli vaid napp 32 nädalat arstide arvates (tegelikult 30) ja kui karjuvat vajadust pole kohe keisrit teha, siis hiljemalt reedeks on ikkagi kõik läbi, viis mu seisundisse, millest ma tegelikult hetkel alles vaikselt toibun. Kõik on siiani nagu halb unenägu… või noh, vähemalt yks igavesti segane unenägu. Soovin nii väga uskuda, et uni alles kestab ja selle lõpp on siiski parem kui algus. Kui selliste asjade peale isegi mõtted kunagi liiguvad, siis ega ju keegi reaalselt selliseid asju endale omaks kylge ei mõtle… jah, juhtub, aga kuskil kaugel, kellegi teisega…

Kaks päeva haiglas möödusid totaalses udus analyyside, tilgutite, vererõhuaparaadi tähe all lugedes tunde, et krampe ja valusid veel ei tuleks ja venitaks ikkagi reedesse välja kuidagigigigi. Ja reede hommikul oli yks helge hetk – enne kukke ja koitu ja arsti otsustavat visiiti otsustas poiss keisrikava ymber lykata ja andis märku, et ta tahab ikka ise tulla. Ise ta tuligi. Mõnusalt ja valusalt ja pikkamööda. Õhtuks jõudis ta õnnelikult õnnesärgis siia ilma kohale ja viidi kohe kiirkorras lastetuppa jälgimisele. Mina sain teda veel paar tundi hiljem korraks seal näha ja tunnikese olla ka omas palatis enne, kui mind sujuvalt kohutava valuga rinnus ja krampides intensiivi yle viidi ja sinna ma jäingi pikkadeks sombusteks päevadeks, mis minu mälus on kuidagi eriti udused ja hetkel ka yhtesulanud.

Pyhapäeva hommikul ei jaksanud pisipoiss enam ise hingata ja viidi Mustmäele lastehaiglasse reanimatsiooni, see oli minu jaoks ehk isegi yldse kõige raskem hetk siiani. Seal ta nyyd arstide hoole on. Mind lasti kyll nyyd koju, aga arvestades peadpööritavat vererõhku ja kogu muud ravi, mis alles jätkub ja veel väga pikalt, siis ajan end pysti vaid selleks, et Mustamäel last vaatamas käia ja varem väljakäidud veksleid täidan vaid väga ettevaatlikult ja aegamisi ja suuresti selleks, et raskel hetkel mõtteid paremasse kohta juhtida. Kuna jõuludeni on veel aega, siis jõuavad kõik need, kes minult midagi ootavad, ehk leida ka veel igaks juhuks mõned alternatiivid juhuks, kui ma kaduma peaksin, eks.

Kuigi selle aasta suurim ja ilusaim isetegemine on tehtud, mul on ikkagi pisike pojake, siis kuidagi pole see minu meelest veel valmis ja vormistatud, et võiks rõõmsalt hõisata nii nagu möödunud korral seda teha sain. Nyyd elame hetk korraga, tund korraga, päev korraga. Aga ikkagi helgema homse nimel. Ilma lootuseta poleks ju yldse millelgi mõtet.

Jõudu ja jaksu ja vahvaid jõuluettevalmistusi teile kõigile! 🙂

Kõrvitsat õmblen!

Kui ma milleski osav olen, siis keerulistes olukordades pinnaleujumises 😀 Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No vähemalt lohutan ma end sellega. Ja kindlasti saan ka hakkama. Kuigi jah, eks nutt on parasjagu kurgus kyll hetkel. Väsimusest, soovist teha rohkem kui suudan ja saan ehk, murest ja hirmust oodatava lapse pärast, kes arstide arvates kasvada ei taha, kuigi nad ikka veel ei saa aru, et tähtaeg ongi 2 nädalat hiljem, kui nemad arvavad… igal juhul tahavad nad meid haiglasse päevastatsionaari kupatada. Ja siis olen ma veel mures kodus haige oleva lapse pärast, kes igatseb nii väga nende järele, keda tema kõrval enam ei ole. See, et ma õhtuti annan korraliku elevandi mõõdu on paistetustes välja on täiesti tyhine asi hetkel kõige muu kõrval.

Vaikus, mis vahepeal on tekkinud, on tegelikult vaid näiline. Poole päevast istun haiglas, poole Mustikas ja ylejäänud osa ööpäevast muudkui joonistan, joonistan, joonistan, värvin ja meisterdan ja leiutan. Et kurvad mõtted liiga ligi ei pääseks on muidugi hea end töösse uputada, aga kanyyl käpas värvida ja õmmelda pole just teab mis mõnus, aga saab hakkama. Täispurjes kõht jääb vaid istudes ja põlvili maas suuri asju värvides vahel väga ette 😀 Nii, et kuni me elame, elab ka me oma käte ja kindlasti ka peaga tehtud töö, eks?! 🙂

Varsti-varsti saan siis ka oma suure töötegemise tulemusi näidata, hetkel aga vaid nii palju, et eile helistas sõbranna:

‘Mis teed?’
‘Õmblen’
‘Mida?’
‘Kõrvitsat’
‘Miiiiiisasja.. ‘ venitas ta ilmselgelt segadusseaetuna
‘Jah, kõrvitsat õmblen’ vastan ma veel eriliselt lõbustatuna ja sellele järgneb vaid väga piiiikk vaikus 😀

Et siis sellised pilditud tegemised hetkel 😀

PS
justjust, kell 16:50, lõi siin allääres ette ilus ymmargune 50 000 vaatamist 😀
Tänan teid kõiki!

Horriti eri

Mitte väga ammu, no umbes siis, kui teine suurem laar neid vetsuukse-silte valmis sai, kirjutas mulle Laantelaps, et tal ka silte vaja. Ja mitte kahte vaid kolme, köögiuksele ka. Ja tegelaseks arvake ära kes? Mõistagi nende pere silmatera, Horrit, te ju kõik juba tunnete teda! 😀

Käsk kätte saadud, hakkasin ma igat uut pilti Horritist uurima suure huviga. Kaardistasin tema laigukesi ja joonistasin eest-tagant, paremalt-vasakult vaateid mitu head lehekylge täis. Siis alles julgesin ette võtta pisikesed puitplaadid ja neile jäädvustada kolmes versioonis Horriti. Värvimise ajaks kirjutasin iga laigu sisse tähekese, et mis värvi see ikka olema peab – noh, nagu mõnedel lastele värvimiseks mõeldud piltidel 😀

Ja siin siis mõnulev Horrit vannis varbavahesid puhastamas

häbelik Horrit potil asju ajamas

ja andunud Horrit perele syya valmistamas. Sygava armastuse ja heldumisega. Ehk terve majatäis Horritit 😀

Ja kuigi Horrit pole vist suurem asi keelenäitaja-koer, siis väljendamaks tema ylimat rahulolu oma elu ja perekonnaga pidin ma roosa keelekese talle ikka igal pool hammaste vahel välja meelitama. Efektimõttes, noh 😀

PS sildid on tegelikult kenalt kõik korrapärased ristkylikud, lihtsalt fotod on veieid kõverad. Ja mõõdud näivad siin ka ehk veidi eksitavalt kolossaalsed, tegelikkuses 13 x 8,5 cm 😀

Printsessiga sildid

Viimased ööd on olnud pikad. Noh, nii normaalsete inimeste hommikuni kestvad (meil siin mõni ärkab sel ajal, kui mina magama sätin) 😉
Aga hoog on sees ja nyyd tuleb vaid gaasi juurde anda. Varsti nagunii saab rabada vaid beebimajandamise rindel. Tehtud on palju, kõike ei saa hetkel veel näidata, sest yllatusi ei tohi ju nässu keerata. Kuigi tõenäosus, et kingisaajad siia piiluvad, on suht olematu, siis igaks juhuks parem karta kui kahetseda 😀

Aga yhte, õigemini kahte asja, saan näidata kyll. Printsessiga vetsu- ja vannitoasildid.

13 x 8,5 cm (keskohtadelt) suured ja sellised kerged (pysivad kenasti ka kahepoolse teibiga uksel). Nii, et kel huvi, siis andke märku. Hetkel tuleb uutesse silditöödesse pisuke paus sisse kuni novembri lõpuni, aga detsembist jälle 🙂

Nyyd aga kuubikuid disainima. Poroloonist neli hiigelkuubikut ootavad oma kirevaid putukupiltidega külgi. Poiss juba teist päeva käib mulle peale, et emme, hakkame joonistama ja seda ei lase ma endale liiga mitu korda ytelda 😉

Trennitegu ja minu kott

Nii nagu sportlased enne suuri võistlusi teevad kõvasti trenni ja pyhenduvad oma eesmärgile ja tulemuste parandamisele, siis olen mina hetkel silmitsi faktiga, et ees seisab yhe hästi suure tellimuse täitmine. Ja suht kiirtäitmine, mis nõuab minult veel teadmatus koguses pingutust ja seepärast teen mina ka juba paar päeva sooja. Kuna katsetmist vajasid nii värvid kui toorikumaterjalid, siis langes mulle osaks suur õnn saada ka endale yks kott. Tegelikult kyll teine ja seegi siis tegelikult proovitöö, kuid siiski päris oma kott. Ma olen siiani käinud poes ise vaid puhaste (täisjoonistamata) toorikutega ja neid iga kord pestes mõtelnud, et vaat nyyd ma joonistan, aga iga kord on vaja olnud enne jälle poodi minna ja kott on pisut mustaks saanud ja nii on need isikliku koti joonistamised veninud juba aastaid 😀

Ja siis täna sain ma endale päris oma koti. Või kui nyyd arvestade siinsetel fotodel nähtavat, siis kas ikka sain mina endale koti või poiss uue lõbustusatraktsiooni? 😀

Siin siis kott

Tekst kotil, mida täies hiilguses kyll näha pole:

‘Nimekiri:
1 lauasai
300gr hapukoort
palju komme
ja veel palju head’

Osa sellest nimekirjast pärit teate kyll millisest jutustusest (oli teine mu yhel lapsepõlve lemmikvinyylikal) 😀

Ja see pilt vist kommentaare ei vaja 😀

Kott on aus – suur ja tugev. 16 kilo vingerdavat ja 94cm kokkuvolditud poissi mahub sisse ja kannab ära nagu naksti. Kiiiguta mind! Kiiiiiiiguta! 😀

Siili ja notsuga kotid

Õues ei lähegi enam valgeks vist. Veel kaks kuud läheb aina pimedamaks ja pimedamaks ja kylmemaks. Miks on meid nuheldud säärase kliimaga? Või miks saadetud just siia elama 😀

Aga kogu sellest niiskest, isegi rõskest, sombusest ja pimedast ilmast hoolimata on ikkagi kuidagi suht reibas olla. Ja pisitasa valmib iga päev midagi. Eks asjade koorem lihtsalt pressib peale ja pole kuskile pakku pugeda. seda enam, et peas keerleb veel sada muud kõrvalmõtet ja ideed 😀

Mõne päeva eest said valmis kaks kotti. Yks suur ja teine pisike 🙂

Pisike siilikesega kotike

ja suur notsuga kotike

Eks ikka kõik yhe kena eesmärgi nimel – et oleks vahva kott käes ringi käia ja vajadusel midagi toredat sinna sisse pista kui taskusse ei mahu

PS köögis kerkib pärmitaigen 😉