See on yks käsitöövaba jutt suurest pisikesest isetegemisest.
Alustan vabandusega paljude ees, kelle soove ma sel aastal enam täita ei jõua. Eelkõige puudutab see kõiki päkakastide tellijaid. Muud särgid-värgid pyyan siiski jõudumööda ära teha kui vähegi jaksan ja suudan ja saan. Loodan sydamest, et keegi pikalt mu peale pahane pole.
Ja teiseks soovin tänada kõiki teid, kes te nii minu eelmise postituse kui chenet’i 21.novembri postituse peale mulle kõike head soovisite.
Kui ma eelmises postituses, möödunud esmaspäeval, muretsesin seepärast, et mu pisike kõhupoiss ei tahtvat kasvada (arst saatis vastava diagnoosiga mind haiglasse uuringutele ja päevastatsi tilguti alla) ja ainus, mille yle ma ise kurta saanud oleks, olid õhtuti paistes jalad… Aga mul oli kiirekiire, sest ma olin pääsenud Mustika Keskuse lastetoa sisustamise võistlusel taaskord finaali ja teha oli korraga nii palju. See aitas mõtteid kurvast elust eemal hoida ja ennast ilusate tegutsemiste taha peita. Teisipäeva õhtul värvisin veel Mustikas oma toa ust nii mõnusaks kollaseks ja piidad tegin magusalt oranzhiks ja öösel kodus värvisin hiigelsuurt rohelist lohet ja mitut muud asja. Ma arvasin, et mu jalad olid paistes vaid suurest koormusest, valedest asenditest ja magamatusest. Ja siis kolmapäeval, esimest korda haigla vastuvõttu ilmudes, selgus, et loote suurusest ja kasvamisest on kõigil hetkel kama, sest mu vererõhk oli yle igasuguste lubatud normide. Kohe pisteti mind suurest vastupuiklemisest hoolimata päriselt haiglasse ja kui saabusid kiirelt tehtud analyyside tulemused saabus ka karm reaalsus. ‘See rasedus tuleb lõpetada’ (ilge väljend mu meelest, kõlab nagu koera magamapanek vms) ytlesid kaks arstitädi justkui yhest suust endal sygavalt mornid näod peas. Yhesõnaga esmaspäeval võetud analyysid olid kõik eranditult ok ja kolmapäevaks oli mu vererõhk laes ja analyysid sellised, et hakka või surema. Samas enesetunne oli absoluutselt normaalne, isegi hea. Ma tahtsin koju oma haige lapse juurde ja Mustikasse oma tuppa tegutsema pääseda.
Teadmise juures, et rasedust oli vaid napp 32 nädalat arstide arvates (tegelikult 30) ja kui karjuvat vajadust pole kohe keisrit teha, siis hiljemalt reedeks on ikkagi kõik läbi, viis mu seisundisse, millest ma tegelikult hetkel alles vaikselt toibun. Kõik on siiani nagu halb unenägu… või noh, vähemalt yks igavesti segane unenägu. Soovin nii väga uskuda, et uni alles kestab ja selle lõpp on siiski parem kui algus. Kui selliste asjade peale isegi mõtted kunagi liiguvad, siis ega ju keegi reaalselt selliseid asju endale omaks kylge ei mõtle… jah, juhtub, aga kuskil kaugel, kellegi teisega…
Kaks päeva haiglas möödusid totaalses udus analyyside, tilgutite, vererõhuaparaadi tähe all lugedes tunde, et krampe ja valusid veel ei tuleks ja venitaks ikkagi reedesse välja kuidagigigigi. Ja reede hommikul oli yks helge hetk – enne kukke ja koitu ja arsti otsustavat visiiti otsustas poiss keisrikava ymber lykata ja andis märku, et ta tahab ikka ise tulla. Ise ta tuligi. Mõnusalt ja valusalt ja pikkamööda. Õhtuks jõudis ta õnnelikult õnnesärgis siia ilma kohale ja viidi kohe kiirkorras lastetuppa jälgimisele. Mina sain teda veel paar tundi hiljem korraks seal näha ja tunnikese olla ka omas palatis enne, kui mind sujuvalt kohutava valuga rinnus ja krampides intensiivi yle viidi ja sinna ma jäingi pikkadeks sombusteks päevadeks, mis minu mälus on kuidagi eriti udused ja hetkel ka yhtesulanud.
Pyhapäeva hommikul ei jaksanud pisipoiss enam ise hingata ja viidi Mustmäele lastehaiglasse reanimatsiooni, see oli minu jaoks ehk isegi yldse kõige raskem hetk siiani. Seal ta nyyd arstide hoole on. Mind lasti kyll nyyd koju, aga arvestades peadpööritavat vererõhku ja kogu muud ravi, mis alles jätkub ja veel väga pikalt, siis ajan end pysti vaid selleks, et Mustamäel last vaatamas käia ja varem väljakäidud veksleid täidan vaid väga ettevaatlikult ja aegamisi ja suuresti selleks, et raskel hetkel mõtteid paremasse kohta juhtida. Kuna jõuludeni on veel aega, siis jõuavad kõik need, kes minult midagi ootavad, ehk leida ka veel igaks juhuks mõned alternatiivid juhuks, kui ma kaduma peaksin, eks.
Kuigi selle aasta suurim ja ilusaim isetegemine on tehtud, mul on ikkagi pisike pojake, siis kuidagi pole see minu meelest veel valmis ja vormistatud, et võiks rõõmsalt hõisata nii nagu möödunud korral seda teha sain. Nyyd elame hetk korraga, tund korraga, päev korraga. Aga ikkagi helgema homse nimel. Ilma lootuseta poleks ju yldse millelgi mõtet.
Jõudu ja jaksu ja vahvaid jõuluettevalmistusi teile kõigile! 🙂
