Käpikuprojekt

Tere, kes Sina oled? Mina olen…

Olgu, ma alustan algusest. Oli kord möödunud kevadel õhus tore idee teha valmis üks vahva isetegemiste raamat. Kutsuti mindki punti pakkuma oma hääd ideed. Olin üht mõtet hellalt hoidnud palju-palju aastaid ja vaid kõige lähemad teadsid, mis mul katkematult meeles mõlkus. No mul olid vist pea igas kaustikus kiireid joonistusi sellest mõttest:

Koos selle raamatumõttega sain aru, et nii, nüüd on aeg! Ja südasuvel astusid mu vahvad tegelased ellu. Raamatut ei sündinud, aga minu pisikesed kullakesed nihelesid ja siputasid ja pidid saama sahtlist välja. Täna, sõbrapäeva eel, (veel ju jõuab!), on see päev, kui nad astuvad ka teie kõigi ette.

KÄPIKUD ehk KINDAD MITTE AINULT KÜLMAKS AJAKS

Kuigi ma kaalusin pikalt labaloomade ja kindaloomade ja käpikloomade nimetuse vahel, siis teatas mu viieaastane, et ei, need on KÄÄÄ-PIII-KUUUD. Ja nii jäigi. Lihtsalt käpikud.

Käpikud on üks vahva ja omamoodi seltskond. Teatavate kindlate tunnuste järgi julgen ma isegi ütelda, et perekond. Aga erinevalt päkapikkudest ja tavakäpikutest ehk labakinnastest on nad vägagi aktiivse loomuga ning ei muutu erksaks ja ärksaks vaid külmade tulles ja lumeajal. Käpikud on inimese sõbrad 365 päeva aastas. Lastele nad meeldivad ja usutavasti julgetele lapsemeelsetele ka. Mulle igal juhul meeldivad.

Kes ütles, et käpikuid sobib kanda vaid talvel? Mitte keegi. Kes ütles, et kindad peavad olema alati paaris ja teinesteisega peaagu äravahetamiseni sarnased? Mitte keegi vist. Kes ütles, et kinnas peab olema ainult praktiline rõivaese? Mitte keegi. Vot ja nii sündisidki käpikud. Sest käru lükates on lõbus lapsega mängida ja kahtlemata on põnnil põnevam vaadata näiteks kaht agarat kaelkirjakut ennast sõidutamas ja juttu puhumas kui igavaid siniseid kindaid.

Ja kahtlemata on kallistus pehmem, kindlam, tugevam ja soojem, kui pehmed boamaod end hellalt kallima kaela ümber põimivad.

Ja bussipeatuses on vahvam ja bussis on lõbusam, sest oma peatust oodates saab rääkiva ja vigurdava käpiku seltskonnast vaid suurt rõõmu tunda. Ja kui palju muinasjutte nad teavad!

Ja kui väga neile seiklused meeldivad!

Ja autorooli keerav käpik on hoopis midagi muud. Ja mõtelge kui ütlemata uhke on vaatepilt, kus kogu perekonnal on igal ühel isemoodi käpikud käes, igas käes erinev. Ja ka pere kõige veidramatel liikmetel. Nii saab kokku ju nagu rändav nukuteater! 🙂

Kui tavalised kindad lähevad kevade tulles suvepuhkusele ja tukuvad vaikselt oma pesas krõbeda sügiseni, siis käpikud ei poe kuskile peitu. Ei nad pelga päikest, rannaliiva ega isegi mitte suurt merd ennast. Ja õhtul poevad nad kaissu. Ja sosistavad unejutte neile, kes kuulata mõistavad. Seega on käpikud ühed igavesti vahvat sorti tegelased.

Kõige rohkem meeldib mulle see, et käpiku loomine on tegelikult imelihtne. Igaüks saab ise valida, kuidas ta käpiku ellu äratab. Käpikuhinge saab sisse puhuda näiteks olemasolevale kindale vajalike kehaosade lisamisega. Eriti õnnelikud on kindlasti kindad, kes on oma loomuomase paarilise eluteel kaotanud ja üksinda nüüd inimeste jõhkra kaksikute-eelistamise pärast nurgas konutavad. Käpikud ei kurvasta sugugi, kui nad on üksi ja paariliseta, sest kõik käpikud on omamoodi ja kõik teised käpikud on nende sõbrad.

Aga käpikuid saab luua ka selleks puhuks eraldi kindaid kududes-heegeldades. Samas saab ka vanast kulunud kampsunist käpiku õmmelda ja/või vanutada. Ja saab ka meelepärasest kangast õmmelda. Ja kindakuju ja -lõike võib samuti igaüks ise valida just sellise, mida ta mugavamaks ja paremaks peab. Käpik ei pane sugugi pahaks, kui tema sees talvisel ajal ka vooder on. Käpikutel on sugulasi nii taskus, teatris, pesukinnaste kui pajakinnaste seas.

Mina valisin teile näitamiseks enda arvates kõige lihtsama ja kiirema lõike, valmistamise viisi ja materjali käpiku loomiseks. Ma usun, et selline tegemine on jõukohane abi ja toetusega ka päris pisikestele ja veel käsitöökaugetele algajatele. See oleks ju eriti vahva algus?! Vaja ei ole muud kui paberit, pliiatsit, fliiskangast, niiti, nõela, kääre ja tahet ning pealehakkamist luua midagi maruvahvat.

Miks ma valisin fliisi käpikute loomiseks? Seepärast, et seda on ka päris algajatel uskumatult lihtne töödelda, nii lõigata kui käsitsi õmmelda, sest konarlikud lõikejooned ja niidijälg ei jää selle peal kuidagi karjuma ja vigu annab päris kenasti peita. Teiseks ei tõmbu fliis pesus kokku ja tema värvid säilivad reeglina muutumatutena.

Aga siin siis üks ütlemata lihtne
KÄPIKUTEGEMISE ÕPETUS

1. Leia käsi, mis ootab endale sõbraks käpikut. Mina palusin endale appi teile ettenäitamiseks suure käpikusõbra Tannu, kes soovis sendale taevakarva jänkukäpikut. Kui käpiku sünd peab olema ülisalajane ja kavalusega kuidagi ei saa, siis leia näiteks sellesse kätte mahtuv ja istuv labakinnas.

2. Toeta käsi (või olemasolev kinnas) paberile ja joonista pliiatsiga julge varuga labakinda jälg. Arvesta, et randmeosas on käsi paksem ja seega peab ka varu olema suurem, et käsi hiljem kindasse mahub. Kui hiljem kokkuõmmeldes selgub, et kuskilt on liiga kitsas, siis saab alati siilu, viilu või kiilu vahele pressida (nagu minu kaelkirjaku ja piilupardikäpikutel allpool näha saab).

3. Lõika labakindajoonistus paberist välja.

4. Leia endale meelpärast värvitooni kindakangas ja sea see kenasti kahekordseks. Arvatavasti Sa juba tead, kelle nägu ja tegu Su käpik saab olema. Aga kui Sa veel ei tea, siis lihtsalt tee nii nagu tunne on ja küll käpik ise näitab, kuidas end luua.

5. Aseta paberist väljalõigatud kindajäljend kahekordselt seatud kangale ja lõika pisikese varuga käpikumaterjal välja.

6. Võta niit ja nõel ning õmble pisikeste ühtlaste pistetega käpiku kahe poole kõik servad peale kindasuu omavahel kokku. Minu käpikute õmblus on tehtud paari-kolme millimeetri kaugusel servast.

Mõnel käpikul õmblesin ka kaks korda servad läbi. Pigem küll ilu pärast, sest mulle meeldib hirmsat moodi see “toksitud” serv. Aga õmmelda võib muidugi ka masinaga. Ja käesuu serva jätsin oma mõnel käpikul nii nagu see oli, mõnel aga keerasin kangast pisut sisse- või väljapoole ja õmblesin kergelt kinni. Aga enne serva tegemist on mõistlik proovida, kas kinnas ikka kätte mahub. Kui ei mahu, siis on paras aeg lõigata riidest parajas suuruses kolmnurk ja see randmeosas kahe kindpoole vahele nõeluda. Nii saab kindasse pugemiseks ruumi juurde.

7. Ja nüüd, kus Sul on olemas aus ja hea labakinnas algab peen kaunistamise ja iseloomuandmise töö. See on küll igaühe enda soovi ja maitse küsimus. Silmad-nina-suu ja kõik muu saab muidugi kinnitada juba ka varem. Õmmelda on siis lihtsam, aga samas käpikut kätte tõmmtes võivad varem heas kohas asunud elemendid jällegi veidrad tunduda. Seepärast olen mina läinud seda raskema õmblemise aga kindlamalt ilusama lõpptulemuse teed. Sest harutamist ma ei salli silmaotsast!

Nii ja meie taevakarva jänes vajab nüüd ju nina! Kuna mulle meeldib loomadele joonistada suuri ninasid, siis on ka käpikud reeglina saanud endale suure nina, mis on nii peal kui allpool sõrmede otsas. Praktiline ka – nii on soojem. Seega võtan ma sobivast kangast ette vajaliku osa kangast, sätin selle kenasti kahekordseks ja asetan siis kinda riidele. Lõikan justnimelt kinda järgi mõnemillimeetrise varuga, sest lõikamise ja õmblemise ajal võis kinda kuju pisut muutuda ja olla veidi erinev kui eelpool valmistatud paberkinnas.

8. Asetan ninatükid vastavalt ühe üles ja teise allapoole ilmet võtvat käpikut kohakuti sedasi, et lõikamisel arvestatud varu jääkski üle kindaserva. Õmblen ninakaare omavahel kinni nii, et kinda sõrmekaar puutub vaid õrnalt selle vastu, samas ei jää sedasi aga kinda alusvärvi näha. Kui kaareosa on õmmeldud, siis nõelun nina ka labapooltelt peaagu salaja kinni.

9. Ja siis veel silmad! Kkes tahab, teeb nööbist, pärlitest, kividest või millest iganes hing ihkab ja fantaasia lubab, aga mina lõikasin lihtsalt pisikesed sõõrid mustast kangast, sest nii jääb alati mõnus ja pehme. Ja kõrvad tegin ka. Jänesele sobilikult pikad. Ja siis nõelusin need juba kokkunõelutud kõrvad kõik vajalikku kohta kinni ka.

Ja nii ongi üks taevakarva jänese nägu käpik taas sündinud siia ilma!

Ja samal viisil sündisid ka kõik nemad…

Möödunud suve käpikud üheskoos õunapuupiknikul:

Ja murumängudel:

Mis muud kui käpikud kätte! 🙂

Pisihaldjas, käpikute suur sõber ja kõikide isetegijate oma ka 🙂

SÕBRALIKKU SÕBRAPÄEVA!