Moraalist, eetikast ja isetegemise hindadest

(Etteruttav tĂ€psustus: ma ei pane oma blogi kinni ega kavatse ka siin mingit pausi pidada. Pintslid-pliiatsid ei lenda ahju vaid saavad sama valu ikka edasi 🙂 )

Ma olin yle paljude aastate korralikult haige. Viimati olin tĂ”vest nii murtud kunagi lapsena. No ei jaksanud end isegi pysti ajada ja see on ju teada, et vanainimese, eriti tĂ€isjĂ”us naisterahva jaoks, on vaja palju kuumakraade ja eriti hĂ€dist olekut, et haigust mitte muuseas pystijala lĂ€bi pĂ”deda. Kummarduda ei saanud (loe: joonistada), sest peavalu röövis nĂ€gemise ja mĂ”tlemisvĂ”ime. Nyyd taastun pisitasa. Aga siruli sunnitud “puhkus” kinkis mulle imelised selgusehetked ja aja vaadata sygavale enda sisse. Ja enda ymber. Mille jaoks olen ma viimased aastad rabelenud? Mille nimel? Raha? Fakt on see, et selle tööga (kĂ€sitööga) rikkaks ei saa, kui katsud vĂ€hegi loominguliseks jÀÀda ja mitte massi toota, hea kui leiva lauale saab. TĂ”enĂ€oliselt oleks Selveri kassas ka mugavam ja kasumlikum tööd teha. Aga mu isetegemise töö meeldib mulle. Isegi kui olen ohvriks toonud lugematud magamata ööpĂ€evad, osa oma laste lapsepĂ”lvest ja paratamatult sundinud neid taluma vahel enda kĂ€rsitust “olge nĂŒĂŒd tasa, emme teeb tööd”, “Ă€rge tormake, ma ei saa siis vĂ€rvida!”. Kuigi, teised vanemad kĂ€ivad nii suurte laste kĂ”rval juba tööl ja lapsed lasteaias. Mis siis on kokkuvĂ”ttes parem, kas elada lapsepĂ”lve nĂ€ilises mullis vĂ”i nĂ€ha, kust leib lauale tuleb? No ja yhtlasi olen ma muidugi lykanud hunniku vahvaid ideid ja tegemisi endale, laste ja oma kĂ”ige kallimatele mÀÀramata ajaks tulevikku, kuna nii palju muud on teha olnud inimestele, kes on midagi palunud ja oodanud. MĂ”ni tĂ€nuvĂ”lg on oodanud aastaid. Ma ei ole midagi unustanud. Ja parandamatu ajapuudus ja tegemata asjad nĂ€rivad mind.

Ma olen alati imetlenud sportlaste vĂ”imet taanduda tippspordist hetkel, mil nad on tipus ja tĂ”enĂ€oliselt antud alal oma vĂ”imete piires kĂ”ik saavutanud. Ma olen mĂ”nu ja huviga kĂ”ik need aastad tegutsenud, kasvanud ja arenenud. Ma ei saa vĂ€ita, et joonistamine sel kujul end minu jaoks ammendanud on, aga aeg on edasi minna ja teha midagi muud, uut ja pĂ”nevat ka. Õppida uusi asju, katsetada ja kasvada veel. Elu ei ole sile tee. Ei ole isegi mitte spiraal, mida mööda yles ronida vĂ”i alla libiseda. Pigem on elu nagu ring. Muudkui tiirutad mööda seda ja arvad, et elad. Aga vahel harva tabad, et kuskil on mingi Ă”hkĂ”rn yhendusniit, sa tajud seda, oled hetkeks valgustatud ja kui kohe vĂ”imalust kasutada ja lased syymepiinadeta lahti möödunust ja sukeldud pea ees uude tundmatusse, siis avastad end yks hetk uuelt ringilt. Suuremalt ja pĂ”nevamalt. Aga samas vĂ”iks kogu elu rahus mööda saata yhel ja samal tasandil. Ma olen alati olnud natuke hull ja pisut pöörane, omamoodi reeglirikkuja ja korralooja. Teistmoodi. VĂ€ga tundlik.

On yks hell ja valus teema, moraal ja eetika, millest olen ma tahtnud juba ammu teile kirjutada. Mitte lugeda moraali vaid rÀÀkida oma nĂ€gemusest selles asjas. Minu töös on tulnud ikka ette hetki, kus tellija loeb muude asjade seas ette ka lapse lemmikud, sageli on need mĂ”istagi tuntud multikategelased. Ma olen alati siis selgitanud, et joonistan vaid omamoodi ja teiste loomingut – muumisid, mikisid, pikne-mĂ€k-kuiine, jĂ€nku-jusse ja lottesid ma ei joonista, isegi mitte stiliseeritult, sest mul ei ole Ă”igust neid tegelasi kujutada ja selle eest raha kasseerida. Neid tegelasi vĂ”i nendega esemeid saab hankida mujalt. Ka toiduaine-, rĂ”ivatööstuse ja olmekaupade tootjad maksavad antud tegelaste kujutise kasutamise eest, mitte ei ekspluateeri ilmselgelt paremini toodet myyvat tegelast omatahtsi ja -suva jĂ€rgi. Enamasti on inimesed mĂ”istvad olnud ja vaid korra on yks tellija solvunud, et ma ei olnud nĂ”us tema lapse sĂ€rgile Piripiigat joonistama. Aga neid, kes selle joonistuse teostaksid, neid jagub. Kas ma olen kade, et mĂ”ni inimene teenib syydimatult (olles korduvalt kuulnud taktitundelisi ja lĂ”puks ka otsessĂ”nalisi tĂ€helepanujuhtimisi antud vÀÀrale kĂ€itumisele) kujutades teiste loojate loomingut? Ei, ma ei ole kade. Ma vĂ”iks ju ka samuti toimida. Minu leiba ei vĂ”ta minult keegi Ă€ra. Asi ei ole isegi mitte niivĂ”rd minu jaburas jonniajamises ja ylearenenud Ă”iglustundes vaid lihtsalt nii need asjad maailmas kĂ€ivad ja peavaki kĂ€ima, valetada ja varastada on lihtsalt vÀÀr. Kui inimene joonistaks neid asju vaid enda ja oma laste-lĂ€hedaste tarvis, siis no las olla. Joonistas mullegi lapsepĂ”lves ema Disney tegelastega raamatukese. Imetlesin ema mahajoonistasmisoskust ja pidasin seda raamatut enda kĂ”ige kallimaks varaks. Aga selliste esemete tootmise eest kasusaamine on taunitav ja lubamatu. MĂ”istate?

Mingis mÔttes saan ma aru tellijast. Talle vÔi ta lÀhedastele meeldib mingi tegelane. Kui asi on kujutatud enamvÀhem tÔetruult ja Àratuntavalt, siis pole paljudele ju vahet, kes selle tegi. Aasia rÀmpstoodangut oleme me kÔik nÀinud. Peaasi, et asi ilus oleks, et asja yldse saaks ja palju maksma ei peaks. Maailma ÀÀrel, nagu me elame, siis pole meile siin kÔik ju paraku suures valikus alati kÀttesaadavgi.

Hoolimata meediast valjuhÀÀlselt lĂ€bi kĂ€inud avaldustest, et ka pildid, tekstid, filmid, tarkvara ja kĂ”ik muu netis rippuv on kellegi omand, pole see paljude teadvusesse jĂ”udnud. Pole nagu kĂ€ega katsutav. KĂ”ik on nii lihtne – nĂ€ed ilusat pilti, kliksti parem klahv ja “salvesta pilt” ja ongi su isiklikus arvutis olemas fail. See fakt, et see sul seal arvutis on, pole enamasti mingi patt. Probleem kĂ€ivitub siis, kui sa seda kasutama hakkad kui oma isiklikku pilti. Oma lastele me ju Ă”petame, et pole viisakas midagi kysimata isegi laenata, rÀÀkimata lihstalt nĂ€ppamisest. Ma usun, et kellelgi ei tule pĂ€he teise pĂ€riskĂ€sitöökorvist midagi varastada ja seda endaoma pĂ€he esitleda arvates, et see tegu pole taunitav ja varem vĂ”i hiljem inetult vĂ€lja ei tule? Aga piltlikult juhtub seda rohkem kui arvata. Meie siin peame valdavalt ju elementaarseks (isetegija.net on yldse yllatavalt positiivne ja hea vaimuga paik), et kysime luba ja viitame asja vĂ”i eseme vĂ€ljamĂ”tlejale vĂ”i vĂ€hemalt maaletoojale, kui me kasutame sama ideed, mustrit, pilti. Jah, asjade ja info paljusus tingib sageli selle, et suures teaberĂ€gastikus lĂ€heb mĂ”ni hea asi kaduma ja mĂ”istlikum on hea idee vĂ”i pilt kohe joonelt ka endale salvestada inspiratsiooniks vĂ”i hilisemaks kasutamiseks, aga sel juhul tuleks ka kohe juurde mĂ€rkida, kellele antud looming kuulub. Jabur on hiljem hakata rÀÀkima, et nĂ€gin ja tegin, aga enam ei mĂ€leta kus ja mis. Lasin silmadega just yle oma desktopi. Leidsin kohe pildi nimega Susa tekk emale enne ja pĂ€rast. See pilt oli minu jaoks vĂ€ga mitemest aspektist eriline ja heatĂ€henduslik. Aga see on mul seal silmarÔÔmuks ja inspiratsiooniks ega levi kusagile edasi ja te vĂ”ite kindlad olla, et kui ma iial vĂ”taks nĂ”uks samasarnast tekki teha vĂ”i seda pilti sooviksin kasutada, siis ma ka Susalt selle jaoks luba kysiksin. Pilt mu arvutis on vaid mu enda tarbeks, kĂ€in seda vahel imetlemas ja silmaga pai tegemas. Positiivse enrgiaga pilt. Ja see on tĂ€iesti ok.

Olen enda töid kohanud siin ja seal. Enamasti on eelevalt luba kysitud. MĂ”ned korrad on pilte kasutatud kysimata, aga selgelt viidatud autorile. Meil kĂ”igil on kiire ja kui keegi tĂ”esti midagi taunitavat mu töödega ei reklaami, siis no las minna, peaasi, et autori nimi on juures. Kuigi samas vahva oleks ju teada, mida ja kus kasutamisvÀÀrseks on peetud. Heas mĂ”ttes siis. Teisalt olen ma ise puhtjuhuslikult ja ka vihjete pĂ”hjal leidnud oma töid kasutuses olevat jumal teab kus ja kelle poolt enda reklaamimiseks vĂ”i tutvustamiseks. Olen siis ligi astunud ja uurinud, et kas kasutaja ka teab, kelle looming see on, mida ta ta enda nime all levitab ja kust ta antud pildi ĂŒldse leidis. Reeglina on vastuseks olnud, et kuskilt internetist. Autor tundmatu. Ei vĂ€himatki seost ei minu ega töö konkreetse tellijaga. Kuna antud persoonid on minuga viisakalt kĂ€itunud, siis pole ma pildikasutamisest probleemi teinud. Olen lihtsalt maininud enda osa antud töödes ja andnud loa pilti kasutada. Õnneks pole keegi iial ylbe olnud… nojah, ma kardaksin siis ka iseennast 😉 No tegelikult korra on juhtunud ka yks eriti nĂ”me lugu. Yks preili soovis sĂ€rki tellida. Kiri oli tulnud ajal, mil ma arvuti lĂ€hedal polnud (mu ööpĂ€ev on pisut teise asetusega kui tavainimestel). Kui ma pool pĂ€eva hiljem kirja leidsin ja sellele vastasin, siis tuli juba vastuseks, et oh, enam pole kiiret, me vĂ”tsime ise netist yhe teie joonistatud pildi ja trykkisime sellega sĂ€rgid… Mul kukkus hmm karp lahti. No midagi ei osanud seepeale kosta. Tundus idiootne hakata tĂ€isinimesele seletama, et kullake, nii nyyd ikka kyll ei tehta. Inimene ise pole mu ees kunagi vabandanud. Kyll tegi seda hiljem yhes kirjas tema eest tema ylemus. Aga see selleks.

Samas olen pidanud elementaarseks viisakuseks, et enne kui mÔne tellimustöö kuskile avalikult yles riputan, siis kysin selleks ka tellijalt loa. Siis just isetehtud pildi endatehtud esemest. Lastega piltide puhul olen veel ekstra tÀpsustanud, mida ja kus ja kuidas ma kasutada tohin. Ka seda kysin, et mida ja kui palju ma taustast vÔin rÀÀkida. Puhtalt seepÀrast, et asi oleks selge ja lÀbirÀÀgitud ja vÀÀritimÔistmisi ja liigategemist ei esineks. Minu arvates on nii viisakas ja Ôige, sest kokkuvÔttes on ligipÀÀs mu blogile kÔigil, kes seda soovivad.

Teadmatust vĂ”ib olla mingi piirini mĂ”istetav – no kĂ”ike ju tĂ”esti ei jĂ”ua teada ja meeles pidada, et kes, mida ja kus on teinud vĂ”i loonud. Ja samas on ammuteada tĂ”de, et vahvad asjad ei synni yksi yhes kindlas paigas vaid langevat tĂ€hte vĂ”ib nĂ€ha korraga mitu inimest, kes teinetesisest midagi ei tea ja seda ei saa neile ka pahaks panna. Aga ma usun, et kui nĂ€ed kuskil mĂ”nd isetegemist, kus autor kobab teadmatuses, sest teab, et justnagu oleks kuskilt inspiratsiooni saanud, aga tĂ€pselt ei tea vĂ”i on inimene enda arvates midagi uut ja pĂ”nevat leiutanud, aga samas on neid, kes teavad, et seesama asi on nĂ€htud juba siin ja siin, siis on ka kena asjast uut tegijat teavitada, mitte niisama myhaklikult vaikida ja peljata, et appi, mis ta minust siis nyyd arvab, kui ma nii ytlen. VĂ”i veel hullem niisama seljataga siunata ja lasta teisel elada teadmatuses. Kas mitte tĂ”de pole pikas perpektiivis palju parem? Pisut sarnane lugu ebamugavast olukorrast – istud ja einestad. Söök ammu söödud, aga kaaslase hamba vahelt vaatab vastu rÔÔmus till. VĂ”i pipratera killuke. Kas Sa viitad sellele viisakalt vĂ”i ei leia hĂ€id sĂ”nu ja head vĂ”imalust ja lased inimesel heas vaimus peeglisse vaatamata oma teed otse Ă€rikohtumisele vĂ”i uue kallimaga kohtama minna? Lahtistest pĂŒksilukkudest rÀÀkimata! On tĂ€iesti ok seda ka tĂ€iesti vÔÔrale ytelda, sest ma usun, et keegi meist ei tahaks ise lĂ€bi linna ja yhistranspordi seigelda kogemata lahtivajunud vĂ”i ununenud lukuga? VĂ”i kotist vĂ€lja rippuva salliga, mis kohe-kohe maha liuglemas? MiskipĂ€rast mahakukkunud kinnast on veidi lihtsam sele omanikule tagasi anda, eks? Miks nii? Sest see on juba privaattsoonist lahkunud, aga kuniks midagi on otseselt inimesele vĂ€ga lĂ€hedal, on sellele ebamugav tĂ€helepanu juhtida.

VĂ”i teine kaudne nĂ€ide. KĂ€isin talvel lapsega arsti juures. Sinine suss oli kenasti jalas. Laps oli kĂ”ik see aeg mul traksidega kĂ”hul. Sel moel on nĂ€gemisulatus tugevalt piiratud otse alla ja pisut ette. Õues oli kylm ja libe. Õnneks olid teed tugevalt kruusatatud. Astusin mina reipalt, pĂ€ike paistis ja need kolm tĂ€isinimest, kes mulle vastu jalutasid… nende nĂ€gudest ma taipasin, et midagi on imelikku. Kahtlased olid need nĂ€od ja pilgud. Aga ei piiksugi. Mitte vihjepoegagi. Aga kui kolmas minust möödunud oli, siis jĂ€in seisma. MĂ”tlesin ja vaatasin enda ymber. Kyljelt vilksas sinine puhvis kilesuss… veel 50 meetrit ja ma oleksin olnud hooldamata lausjÀÀl. Kilesussides! Laps kĂ”hul. No ei saa ju valehĂ€bist lihtsalt vaikida? Ma ei arvagi, et nad nyyd hoolimatud olid, pigem pelgasid sekkuda. See on ebamugavus, millest tuleb ĂŒle olla! See on hoolimine. See on see koht, kus mĂ”telda otse ja lihtsalt: ma teen teistele seda, mida soovin, et mulle tehtaks, eks? Te ju tahaksite teada, isegi kui see jubepiinlik on, et teil pĂŒksilukk avalikus kohas lahti ja pesu paistab? No vot minu arust on enamvĂ€hem sama asi ka see, et kui keegi eksikombel peab mĂ”nd kellegi teise poolt rohkem vĂ”i vĂ€hem tuntuks tehtud eseme autorlust teadmatusest julgelt enda omaks, kuigi see seda pole. Viisakas ja justnimelt hooliv, on sellisele asjale kenasti tĂ€helepanu juhtida. Olgugi, et vĂ”ibolla pisut ebamugav, sest emotsioonid segaduses inimeselt ei pruugi alati just tĂ€nust nĂ”retavad olla esmapilgul, aga pikas plaanis on ikkagi parem kui hĂ€bikoormaga vĂ€hem vĂ”i kauem tobedalt koos elada. NĂ”us?

Raha, see ei ole hea teema, aga sellest ymber minna ka ei saa. Pean tunnistama, et ma pole oma töid myyes siiani saanud yle tundest, et tegelen teatud mĂ”ttes enesemyymisega. Hinge myymisega siis. No ei oska ma veel tundetult toota. Tegelikult ju ei tahagi seda teha. Minult on kysitud, et miks mu sĂ€rgid ja vĂ€rgid on maksnud nii palju, samas kui teine teeb samavÀÀrseid asju mĂ€rkimisvÀÀrselt odavamalt? Lihtne, sest ma ju ostan selle odavama asja ja joonistan sellele. Selleks kulub mul aega, vĂ€rvi, elektrit, vahendeid ja aju, seda ju kasutan ka. Ja mul on oma firma ja seleks, et endale palka maksta, pean ma ka enda eest maksud maksma. Kui nyyd aus olla, siis lyyes kĂ”ik kokku – idee vĂ€ljatöötamine, toorik, vĂ€rvid, kaudne pintsli ja/vĂ”i muu kulu, töö- ja tellijaga suhtlemisele kuluv aeg, maksud riigile, siis tegelikult on see hind vĂ€gagi tagasihoidlik. Ma pidin suvel laulupeol pikali kukkuma, kui nĂ€gin, mis hindadega myyakse neid vĂ€rvilisi trykitud kirivöödega sĂ€rke. Ilusad sĂ€rgid, midagi pole öelda, aga just, et kui kĂ”rge hinnaga inimesed sellist trĂŒkitud asja on nĂ”us ostma. Need sĂ€rgid olid samakallid vĂ”i kallimad kui minu kĂ€sitsi maalitud ainueksemplarid ja minu panus on vĂ€hem vÀÀrt kui vĂ”ib-olla Hiinas massides trykitud sĂ€rk? VĂ”i mÀÀrab hinna ikkagi see, et midagi on silmale tuttavam ja psĂŒhholoogia haagib kĂŒlge ideele “teisel on, mul on ka just seda vaja?” Samas nalja tahate teada? Kui ma oma töid trykkida laseksin (milleski muus kui ebakestvas kuumtryki- ja siirdetrykitehnikas), siis maksaksid mu vĂ€iksema mahu masstoodangu-sĂ€rgid rohkem kui praegu kĂ€sitsi maalitud. See on ju absurd, aga odavamlt ma neid mĂŒĂŒa ei saaks. Ja siis kĂŒsin ma endalt, et kas ma siis ei hinda oma tööd vÀÀriliselt?

Mulle ei meeldi tellijatega rahast rÀÀkida. Rahakysimine on alati olnud selline tobedalt ebamugav teema. Aga paljud head sÔbrad, ise ka nö ennast ja oma hinge myyvad Àriinimesed, soovitasid alati, et kysi nii, et teeksid asja mitte kohustusest vaid rÔÔmu ja naudinguga. Pelgasin kaua seda rÔÔmu ja naudingut, sest tundsin, et teen tellijatele liiga. Aga lÀbi elu vaid kingitusi tehes kaugele vist ei jÔua. Kas on normaalne tunda end pahasti ja syydi tehes midagi ilusat ja head? Vist siiski mitte. Kui maalitud sÀrk maksaks 100 krooni, kas ma siis vorbiksin neid mÔnuga, sest tellimusi oleks siis palju? Ma ei ole siiani kuskil ja kunagi suurelt reklaaminud, et teostan tellimustöid, aga ometi on tellijad alati jagunud. Ja pÀris mitme inimese kannatlikkus ja mÔistmine töö valmimise viibimise osas on olnud minu arvates medalit vÀÀrt. Mulle ei meeldi end syydi tunda, mulle ei meeldi hilineda ja tÀhtaegadest mitte kinni pidada. See kÔik tekitab minus negatiivseid emotsioone samas ise ilusat ja hea mÔttega asja teha pyydes. Ma arvan, et ma magan edaspidi syymepiinadeta, kui ytlen, et pigem jÀÀn selle juurde, et edaspidi maksabki mu kÀsitsi joonistatud-vÀrvitud lastesÀrk 1000 krooni ja suurem puidust nimesilt 1500 krooni. Kes tÔeliselt soovib, see ka leiab vahendid. Hullud hinnad? VÔibolla tÔesti, aga hind nÀitab ka asja vÀÀrtust. Nii asja enda kui ka minu, kui tegija oma ja samas nÀitab see ka antud töö vÀÀrtust mulle endale. Jah, ma hindan oma tööd. Yle jala, noh, et saaks kÀhku kaelast Àra, pole ma kunagi yhtegi tööd teinud ega soovi seda ka mitte kunagi teha. Iga tehtud töö on mulle olnud omamoodi eriline ja oluline. Ilma neid tegemata poleks ma ju praegu see, kes olen. TÀnan sydamest kÔiki, kellele olen nende aastatega saanud oma tegemistega rÔÔmu valmistada. TÀnan kÔiki teid, kes te mu töid olete kommenteerinud ja hea sÔna sekka öelnud. TÀnu teile said arglikest sammudest pikkamööda julged ja kindlad jooksusammud. Uus ring.

Piltlikult öeldes pakin ma pillid nyyd ja siinsamas kotti. Eelmisest ringist on vormistada veel kymmekond juba vastu vĂ”etud sĂ€rgi-vĂ€rgi tellimust. TĂ€na hommikul sain just kirja, kus sooviti pilte kahele sĂ€rgile. See jÀÀbki kĂ”ige viimaseks tellimustööks selles sarjas. Elu lĂ€heb nyyd edasi uutmoodi. VĂ”imalik, et yhel hetkel pöördun tagasi sama raja juurde, et veel midagi uut Ă”ppida, seda ei saa ma ju ometi vĂ€listada, sest tĂ”epoolest – ma ei ole sĂ€rgi- ega ka sildijoonistamisest yldse mitte vĂ€sinud ja tydinenud vaid ma usun, et vahva oleks vahelduseks katsetada ka muud uut ja pĂ”nevat, mis pikalt juba meeles mĂ”lkunud. Pole mulle ka kunagi keegi tööde vĂ”i arvetega kylma vĂ”i liiga teinud. No ĂŒks “siilike udus” kott mul on, mille tellija lihtsalt haihtus, aga see pole suurem kaotus. Keegi kindlasti tahab endale ka just seda. Elu lĂ€heb edasi lihtsalt vÀÀrtuslikumalt ja ka ennast vÀÀrtustades. Ma ei kavatse teie seast kuskile kaduda. Ma arvan, et ehk saab viimasel ajal suht yhesarnaseks kujunenud tegemiste kajastamisese asemel peagi hoopis uusi ja pĂ”nevaid isetegemisi teile nĂ€idata. Ma elan juba yle aasta pĂ€ris oma kodus, aga pole teile ju veel siiani rÀÀkinud ei suurtest torudest ega köögist ega paljudest teisest ideedest ja pooleldi ka juba teostatud asjadest. Nii, aga nyyd tĂ”mban hinge ja siis hakkan uuesi tuure koguma 🙂

Ikka isetegmisteni! 🙂

***

Lisaks tÀnule heade sÔnade ja kaasamÔtlemise eest ka vastused kahele rohkem sÔnu vajanud kommentaarile.

Amanda uuris rahvuslike mustrite kasutamise kohta. Minu vastus:
Rahvuslikud mustrid ongi rahvale kasutamiseks ja kandimiseks ja justnimelt eesmÀrgiga Àratuntavalt sarnanenada. Mida rohkem inimesi kannab kauneid mustreid, seda kenam ju. Kuigi paljudest kohtadest kokku laenatud ja inspireeritud, siis on see ikkagi ju osa meie identiteedist teatud mÔttes ja yheski mustriraamatus pole ma kohanud muud kui koostaja nime ja seda, kelle valduses on ese, millelt muster maha loeti. Rahvuslike esemete puhul on raske rÀÀkida kopeerimisest vÔi varastamisest, kyll on aga kena siis viidata, et kustkohast muster on pÀrit ja mahaloetud. Nende esemete puhul on oluline paikkonna muster ja teistele arusaadav rahvuslik joon mitte autor ega teostaja. Ja selliseid esemeid on ikka tehtud ja myydud.

Jah, on Ă”huke piir mustri kasutamise, stiliseerimise ja autorluse vahel. Yhel hetkel tungib tĂ”esti kuskilt sisse ka asja eripĂ€rasus ja autori nimi ja kĂ€ekiri. Nt enda juurikakoti puhul arvan ma, et vĂ”in sinna alla julgelt kirjutada oma nime, kyll aga mainin juurde, et idee tuli sealt ja sealt. Ja teisalt kuigi nt Mareli, kes mĂ”ni aeg tagasi nĂ€itas kauneid vakkasid ja kotte, kasutas rohkem vĂ”i vĂ€hem raamatumustreid, siis ometi arvan ma, et kui keegi meie seas nyyd sai innustust (fakt on see, et eks keegi kuskil on sarnaseid asju ju varem ka teinud. Sarnaseid kotte olen isegi trykitud kujul kohanud) siis ta mainib, et idee hakkas kerima neid ja neid lugusid vĂ”i pilte vaadates. Lambist syndivaid ideepojakesi esineb suht kasinalt. Ideede paljusus on meie ajale kohane ja mida rohkem on joonistajaid-tikkijaid ja rahvusmustrite kasutajaid, seda uhkem ju on. Ilus ja uhke on olla eestlane. NĂ”us 🙂

Kaari2 kirjutas mulle ja uuris pÔneva teema kohta. Minu vastus talle:
Aastaid tagasi ilmus yks reklaamleht, kus vahel olid minu joonistused lastele vĂ€rvimiseks. Kuigi neil oli olemas minu luba pilte kasutada selles trykises, siis nimi “unustati” lisada. TĂ€helepanelikumad ehk mĂ€rkasid vĂ”i on hiljem avastanud, et tööd olid tegelikult minu omad. Ja siit siis kysimus, kas neid pilte joonistades vĂ”i uuesti kopeerides, et uuesti vĂ€rvida saaks, rikutakse minu kui autori Ă”igusi? Kuna antud juhul oli tegemist tasuta jagatava reklaammatejaliga, siis ei tunne ma kyll kuidagi end puudutana, kui inimesed neid pilte joonistavad-vĂ€rvivad. Kyll aga oleksin hĂ€iritud (hoolimata nime puudumisest trykisel), kui keegi vĂ”taks nĂ”uks neid pilte kuskil omapead uuesti trykkida ja kasumlikult levitada. Raamatute kopeerimine on aga meie riigis kenasti reguleeritud. Kusjuures ma vahel ikka mĂ”tlen, et omal ajal kĂ€isime me ikka raamatukogus raamatuid paljundamas, kui neid vĂ€lja ei laenutatud vĂ”i oli vaja mingeid nĂ€idismaterjale. Nyyd aga on nii mĂ”nelgi raamatul kirjas, et ei mingit teksti ega pildi kopeerimist-paljundamist.

Elu nagu ulmefilm

 

Kui ma jaaniĂ”htul kĂ€rnkonnale musi andsin…

siis olid mu huuled pĂ€rast tykk aega kibekibedad ja sydames salamisi lootsin ma naiivselt ju ikka teiste irvitustest hoolimata, et ehk on see nĂ”iutud konn minu pĂ€risprints. Aga noh, elu on Ă”petanud kitsalt toime tulema. Kui aga mĂ”ni pĂ€ev hiljem tĂ”esti selgest öötaevast ĂŒks printsi moodi tegelane mu uksest sisse sadas, kuldne kuu seljas ja silmades sĂ€ramas tĂ€hed ja tahtis mu endale koe naiseks vĂ”tta, siis pidasin seda pikka aega silmamoonduseks ja saatuse taaskordseks narrituseks. KĂ”ik oli liiga kahtlaselt hea, et seda uskuda. Ma olin vĂ€ga skeptiline. Aga aeg lĂ€ks ja tundub, et tĂ”epoolest mingi jaaniöö viguriga vĂ”luvĂ€gi on vist olemas. Ma olin kĂŒps uueks suhteks, samas polnud ma ĂŒldse valmis uuesti pettumiseks. Seega olin ma ettevaatlikum kui ei iial varem, vaatasin asja justkui kĂ”rvalt ja lasin sel hullul printskonnal omapead tegutseda. No, et Ă€kki veenab lĂ”puks mind ikka ka. Ma vajasin sulamise aega. Aga senikaua oli sĂ”ber olla tĂ€itsa tore 🙂

Kuigi mul vahel on tunne, et ma olen kolmepojaline yksikema (mehed teatavasti ei kasva kunagi suureks), siis tegelikult on mu elu viimased kuud möödunud nagu korralikus seiklusfilmis. VÔi Àkki isegi nagu ulmefilmis. Igal juhul, kui see polegi pÀriselt mu elu ja on ikkagi vaid uni vÔi film, siis kaameratöö eest saan anda maksimumpunktid. Ja kui see uni vÔi film vÔi reaalsus peaks kord ka otsa saama, siis igal miljonil juhul oli see kÔk kogemist vÀÀrt huvitav ettevÔtmine.

Too jaaniöö kĂ€rnkonn on meremees. No see on ammu teada, et meri ja mehed mind veetlevad. MĂ€hkme-east alates. VĂ”i Ă€kki sain selle geenidega juba kaasa? Eks ma olen ju mere ja merenduse keskel yles kasvanud. Lapsena ja veel ka pubekana unistasin ikka ka ise PĂ”hjas uurimislaevadel töötamisest ja meredel seilamisest. Ma ei unustanud neid unistusi kunagi, kyll aga pidasin neid oma reaalses elus paraku utoopiaks, sest isa oli sellele kĂ”igele nii kymne kĂ€ega vastu. Ja siis tuli selle aasta jaanipĂ€ev ja kohe seejĂ€rel tuli ka konn. No tegelikult sain ma temaga 16 aastat tagasi tuttvakas just merel. Meil oli 10. klassi lĂ”pus merepraktika ja tema isa oli meie Ă”ppelaeva kapten ja tema oli tragi abimees igal rindel. Ja nĂŒĂŒd, tĂ€iesti ootamatult ja ĂŒle kĂ”igi nende aastate, tuli ta Ă€kki suure mehena uuesti mu argipĂ€eva. Ise ja oma paatide ja uurimisaparaatidega, sest  Konn on muuhulgas uuriv meremees. Uurib merepĂ”hja, kaardistab sadamaid ja laevateid. LĂ”putu ja pĂ”nev töö ja enne kĂ”ike kindlasti suur ja sygav kutsumus. Ja minu mahamaetud mereunistusest saigi sisuliselt igapĂ€evane elu. Ehk et alustuseks oli meil isegi oluline kokkupuutepunkt igasugu suhetest vĂ€ljaspool ja see oli oluline tĂ”ik.

Nagu te teate, siis vajadus on leiutamise ema. Kes palju teeb, see ka palju jÔuab ja samas ka teab, kus on puudujÀÀke ja mida saaks paremini teha. Seega sai mu konnast, yhtÀkki isiklike vajaduste sunnil ja karta on ka, et ikka suuresti suure mugavuse ihalemise eesmÀrgil, lennukaid ideid ja mÔtteid teostades, leiutaja. Konn leiutas masina. Aparaadi, mis nÀitab vee all pilti. Sarnaseid leiutisi on teisigi, aga ykski neist polnud piisavalt hea ega sÀÀstnud loodust.

Jah, ma tean, me kÔik oleme nÀinud pÔnevaid filme, kus on vÀljamÔeldud aparaate, mis imepilte nÀitavad. Asjateadmatuna on kerge langeda pettekujutelma, et laevasillas teatakse, mis laeva ees vee all toimub. Paraku nii see pole. Enamus laevnike juhib laevu merepÔhja arvestades suhteliselt pimesi. Lootes sellele, et miski tundmatu ei uju vee alla nende teel ja mehed, kes kaardiatlase koostanud, on oma tööd piinliku tÀpsusega teinud ja tuuled ja hoovused ja laevakiirused ja sÔukruvid ja mis kÔik veel on selle pinnase seal vee all jÀtnud muutumatuks kui see kaardilt paistab. See lootus on muidugi vÀga hÔre ja vÔib ka vÀga ohtlik olla sellele pimesi loota.

Tavainimese ettekujutus merepÔhjas toimuvast piirdub reeglina silmad lahti vees ujumise ja paadiga sÔites ylevalt otse alla vaatamisega. Mingi sygavuseni paadist ju paistab veel pÔhi kÀtte, aga kui taimed on ees, siis ega sa ei tea ikka kyll, mis seal all tÀpselt on. Televiisorist profikaamera ja valgustatud liikuvpildina loodusfilme vaadates tekib illusioon, et kÔik on nii lihtne ja selge. Aga laevaninas ei uju profikaamerad, mis tugevalt valgustatud otsepildi silda saadavad. Ja ka nende nÀgemisulatus on paraku siiski vÀga piiratud.

Jah, on olemas aparaate, mis nĂ€itavad vee all pilti. Aga nendega on varustatud vaid vĂ€hesed alused. Enamjaolt ainult miinijahtijad ja mĂ”ned luksusjahid. Nojah, ka mĂ”ned kĂ”rgema klassi hauaryystajad, kes ajaloohuvi varjus vrakke kĂ€ivad “uurimas”. Tsiviillaevad, sealhulgas ka suured reisi- ja kaubalaevad, sĂ”idavad sisuliselt pimesi. Meie vee lĂ€bipaitvus kevadel on 2-8 meetrit ja suvel 1-3 meetrit, heades oludes veidi parem, sisuliselt pole sellest lĂ€bipaistvusest mingit kasu pisutki kiiremini ja suurema alusega liikudes, sest reageerida, ohu korral pĂ”igata vĂ”i peatuda, nagunii ei jĂ”ua.

Jah, laevadel on peal radarid, mis nĂ€itavad nende lĂ€heduses olevaid objekte vee pinnal. Moodsamatel on peal GPS, see nĂ€itab sulle asukohta, maapinna kĂ”rgusi, aga mitte sygavusi meres ja merepĂ”hja. GPS navigaatoritele on kyll kylge poogitud staatilised merekaardid ja neil on tĂ”esti nĂ€ha sĂŒgavusi, mis aga tihtilugu on mÔÔdetud aastakĂŒmneid tagasi. Vees ringi ujuvaid objekte ei kuva aga ĂŒkski kaart.

Aga olemas on ju merekaardid, miks siis neid ei kasutata? Lihtne – maailmameredest on siiani kaardistatud vaid umbkaudu 5-10% ja merepĂ”hi, eriti madal rannikumeri nagu meil, on vĂ€ga liikuv. Vee muutmisjĂ”ud on kujundlikult sarnane kĂ”rbes puhuva tuule jĂ”uga. KĂ”ik ju teavad, et dyynid liiguvad? Ja liiguvad vahel kohe vĂ€ga palju. Veealune maailm on sootuks teine maailm kui see, milles meie elame. Ja ka seda reeglina teatakse, et sygaval vees on alati pime. Kottpime ka pĂ€ikselisel pĂ€eval.

Miinijahtijatel on peal sonarid. Need nĂ€itavad pilti vee all. Sisuliselt siis samasugust pilti nĂ€itav riistapuu, nagu ultraheliapraadid, millega kaasajal nt lĂ€bi lapseootel ema kĂ”hunaha beebisid uuritakse. Sellised sonarid on kallid – maksavad 1,5-10 miljonit eurot ja paraku on need ka ohtlikud mereloomadele. Paljud loomad suhtlevad vees helide abil, sagedustel 90-120 kHz, sama sagedusala, millega enamus miinijahtijate sonareid töötab. Sellistel sagedustel töötavad sonarid seetĂ”ttu, et tuvastada, kas ekraanile ilmunud punkti puhul on tegu kivi, miini vĂ”i mĂ”ne lisauurimist vajava objektiga. Nende rohekuubede sonarid on vĂ”imsad, 10-15 kW. Signaal on nii vĂ”imas, et pĂ”hjustab loomade siseorganites tugevaid kahjustusi ja lööb segamini mereloomade suhtlemis- ja orienteerumisorganite töö. Paljud mereloomad eksivad, surevad. Nii tugev signaalilöök mĂ”juks ka inimesele vĂ€ga halvasti.

Fakt on see, et enamus merealuseid sĂ”idabki siiani pimesi ja hea Ă”nne peale lootes, teadmata, mis neil kiilu vĂ”i pĂ”hja alla tegelikult on – madalik, kivi, uppunud laev, allveelaev, vaalaparv. Ainuyksi Eesti vetes on siiani ikka veel kadunud tuhandeid meremiine. Te ju ometi mĂ”istate, et merd sĂ”ita pole sama, mis sĂ”ita mööda autoteed, kus kĂ”ik piirdubki sellega, mis su ymber, samal tasapinnal, toimub. Ilma vastava aparatuurita jÀÀbki meresĂ”idul ysna suur osa oluliset infost silmale nĂ€htamatuks ja tajumatuks.

Teiseks on lĂ€bi see aeg, kui mees kĂ”lkus masti otsas, binokkel vĂ”i pikksilm ninal ja mandrit otsis, et sellele mitte otsa sĂ”ita. TĂ€napĂ€eval oleks tĂ€iesti normaalne see, et ohu tekkimise korral hĂ€irekell ennetavalt alarmi annaks. Nii, et jĂ”uaks veel reageerida. Oh, oleks vaid Estonial selline aparaat olnud…

No vot ja minu konnal oli tööd tehes ja merd kyndes vajadus nĂ€ha pilti enda ees vee all. Oli vajadus, oli idee. Oli ka juba isiklik kogemus sisusliselt sarnase riistapuu kokkupanemisel. Kuigi see on tal siiani töökorras ja kasutusel, jÀÀb see masin eelmisesse pĂ”lvkonda, töötab teisel printsiibil, nĂ€itab pilti vaid laeva kyljele. Ja siis tuli vĂ€lja, et mu inseneriharidusest vĂ”ib antud asja juures ka veidke kasu olla. Nimelt minu lihtne maailmakujutamine ja arusaamine veidi keerukamatest tehnilistest asjadest kokku suutsid pilti panna yhe jummala lihtsa asja, millest arusaamine osutus jutu pĂ”hjal asjaga tegelevatele teadusinimestele kohati kuidagi yletamatult keeruliseks – kĂ”ik tegid oma juppi tööst suurepĂ€raselt, aga tĂ€it tervikut ja eesmĂ€rki mĂ”istsid vĂ€hesed. Yks pilt nĂ€ikse olevat etem kui tuhat sĂ”na (mida polnud vist isegi vaja tĂ”estada). Ehk siis erinevad pildikesed sellest, kuidas yks sonariaparaat suudab mitmel erineval moel veealust maailma maapealsetele kuvada. Nyyd saavad asjast aru ehk ka mitte-teadusinimesed. Ehk siis nĂ€ide sellest kuidas ma lapselikult ja lihtsameelselt pĂ”neva teadus- ja tehnikamaailma ukse vahelt sisse vupsasin. Erinevad vĂ”imalused ja vaated nendele:

 

Konn oli usin, ei loobunud oma hullust plaanist ja unistusest, leidis investorid, kogus kokku meeskonna ja pÀrast kaht usinat tööaastat saab ta nyyd oma unistuste puul imetleda vilju oma pööraseks peetud utoopilisest ideest. Asi edeneb. Momendil need viljad ripuvad sel puul ja noppida on veel nÔks vara, kypsevad ja kasvatavad liha luudele, aga viljasaak ON olemas ja tÀiesti imetlemisvÀÀrne iga kandi pealt. Konna sonar nÀitab 30 kraadi horisontaalselt ja 30 kraadi vertikaalselt pilti laeva ette.

 

Pilti on ka pilkases pimeduses nĂ€ha umbkaudu kuni 500 meetrit (töö distantsi tĂ”stmise kallal kĂ€ib). Pildiesitlemise kallal tehakse ka veel tööd. Antud hetkel saavad vanad merekarud pildilugemisega hakkama. Aga vanade radaripiltidega mitteharjunul lĂ€heb pildist arusaamise ja harjumisega aega. Kes kĂ”hutitadest 2D UH pilte on nĂ€inud, need teavad, et vahel ei saa ilma arsti selgituseta kyll suurt midagi aru – milline jalg, milline kylg, aga 4D puhul seletab juba ka tavainimese silm, mis ja kus ja kuidas.

Töö kĂ€ib iseĂ€ranis selle kallal, et pilt saaks tavainimesele arusaadavamaks ja selgemaks. Ja mis minu arvates on hirmoluline – aparaat on keskkonda sÀÀstev – praktiliselt helitu. Seadme töösagedus on 200 kHz, mis on mereloomade kuulmisulatusest vĂ€ljas. KĂ”iki fakte ei ole kyll uuritud, aga kindlasti on antud aparaat loodusele ohutum kui olemasolevad. Aparaadi vĂ€ljundvĂ”imsus on maksimaalselt 50 W (yhik siis W mitte kW nagu olemasolevate puhul), aga sisuliselt saab pildi kĂ€tte ka juba kasutades vaid 1 W, kĂ”ik oleneb töötingimustest ja nĂ”udlikkusest.

Kuigi see aparaat on valminud grupitöö yhispingutuste tulemusel, kus igayks tegi oma juppi, et kokku saada algne idee, on see minu pöörase konna omamoodi isetegemine olnud ja tal on igati pĂ”hjust endaga rahul olla ja veel paremate tulemuste poole pĂŒrgida. Ja eks selles pikas pritsessis ongi olnud raske eristada tippe sest katsetamine kĂ€ib pidevalt ja on nii mĂ”nigi minu nĂ€dalavahetus ja pikaks veninud öö Ă”ilsa eesmĂ€rgi nimel ohverdatud.

Pilt sellest, kuidas me möödunud pyhapÀeval vastu esmaspÀeva peale sydaööd sadamakail tuult ja kylmunud nÀppe trotsides Ônneliku katsetuse jÀrel kraami kokku lappasime:

Minu osa selles kĂ”iges? NĂ€iteks selline 😀

Lisaks moraalsele toele ja pisukesele reaalsele jooksupoisiametile, nÀiteks katsetusel kell 2 öösel tuulisel kylmal kail nipet-nÀpet tehes, nuppu vajutades ja juhtmeid ulatades, olen mina saanud oma pisikese osa sellesse projekti anda mÔnede selgitavate jooniste, skeemide ja joonistuste nÀol. Ikka selleks, et aidata inimestel peene aparaadi tööpÔhimÔtteid ja muud seonduvat paremini mÔista.

Ja kui mekk juba suus esiti vĂ”imatuna nĂ€iva asja teostumisest, siis nĂ€ib, et ega seda vankrit enam pidama ei saa. Hullu konna peas kypseb yha uusi ja pĂ”nevaid ideid ja mina vaatan ja enam ei imesta. Hoopis hirmus vahva on. Hoopis teistmoodi, kui mu tegemised tavaliselt on, aga ikkagi vĂ€ga vingelt. Seega – elus on kĂ”ik vĂ”imalik, julge ainult katsetada, pettuda, end yles upitada ja uuesti katsetada. Ja Ă€ra unistamist mitte kunagi unusta! 🙂

Pika jutu lÔpetuseks teemakohane sÀrk leijutaja-konnale tema imelisest imemasinast, millega nÀeb merepÔhja:

Igavese Nooruse VÔti tÀdi Gundale

Yhel vÀga mÀrjal pealelÔunal, kui ma auto olin juba maja ette parkinud ja pyydsin tuppapÀÀsemiseks sinisilmselt tabada hetke, mil vihma krae vahele Àmbriga ei visataks, kysis Tannu, kellele vihmavaling pÔrmugi muret ei teinud:

“Emme, miks veeloigud on olemas?”

Enne kui ma noka lahti sain, et mÔne jabura vabandusega lagedale tulla, miks ma nii lihtsat asja ei tea, teatas poiss juba sÀrasilmselt:

“Ma tean! Siis on nĂ€ha, et vihma sajab!”

Ja minu kimbatus oli kÀega pyhitud. Aga milleks ikkagi on veeloike vaja? On Àkki veel mÔni hea pÔhjus? Selle kysimusega olen ma mÔttes juba mitu pÀeva mÀnginud.

Tiheda programmiga on need viimased pÀevad olnud. Eriti ööd. Ehk siis tegelikult magamata ööpÀevad. Enda tööd polegi nagu teha saanud. Seega vabandused kÔikide ootajate ees, tegelen jÔudumööda nyyd kÔigega. Aga siiski sai möödunud nÀdalaga lisaks parajale hunnikule tÀhtsatele skeemidele, joonistele ja joonistustele ka yks niisama pisike isetegemine tehtud.

Minu vanaema Ă”de, tĂ€di Gunda, on sellises eas peen preili, et kannab juba ausalt roosa vĂ€lja. Minu esimene mĂ€lestus temast on aga hoopis leoparditĂ€piline! Ta tuli ĂŒle pika aja kauge maa tagant meile kĂŒlla, ma vĂ”isin Ă€kki 4aastane siis olla, astus trepist ĂŒles ja naeris heleda hÀÀlega laginal. See oli nii sĂŒdamest naerdud naer. Selline, millist ma varem kuulnud polnud. Ja kui ma siis oma toast arglikult vĂ€lja piilusin, siis seal ta seisis – lokitatud juuksed kenasti ĂŒmber pea sĂ€titud ja seljas leopardimustriline kostĂŒĂŒm. Sellist peent provvat polnud mu silmad varem kunagi nĂ€inud. No kĂ”ik teised tĂ€did olid kuidagi teistmoodi erilised, aga tema oli kohe eriti eriline omamoodi. Alati. Ja hiljem on ta hakanud omal moel pealtnĂ€ha ikka rohkem ja rohkem sarnanema oma kahe vanema Ă”ega, minu mamma ja kĂ”ige vanema, Ernaga. No ja tegelikult minu emaga ka. Kui mu mamma on selline tĂ”eliselt peen daam ja asjad on vĂ€ga paigas ja konkreetsed ja viisakus ja hea kĂ€itumine kroonib ĂŒle kĂ”ige, siis tĂ€di Gunda ja minu ema on rohkem sellised krutskiga tĂŒdrukud. Ja praeguses vanuses on ikka mida roosam pluusike ja sallike ja kyynelakk, seda uhkem. Lisaks maailma parimale nĂ€itele, kuidas elus hĂ€sti hakkama saada suure töö ja ettevĂ”tlikkusega, on mu tĂ€di Gunda ka muus mĂ”ttes maruvahva. Sest mitte keegi teine suur inimene mu elus pole olnud nii naljakalt hull, ok, mu isa oli ka, aga naised on kĂ”ik ikka hirmus ontlikud ja mĂ”istlikud olnud, aga tĂ€di Gunda on mulle keset suurt suvekuumust VĂ”su rannas pĂ€ikest vĂ”ttes “Ma tulen taevast ĂŒlevalt” ja muid jĂ”ululaule heleda ja valju ilusaga hÀÀlega ĂŒĂŒranud laulda. Kujutate te endale seda vaatepilti ette? 😀

Aga igal aastal on ikka ja jĂ€lle seesama kysimus, et mida kinkida peenele daamile, kel justnagu kĂ”ik ju olemas juba on. Igal aastal kinkekaardiga ka nagu jabur ja tĂŒhi tunne minna. Tahtsin ju ikka midagi ise teha. Aga mida? Salli ei koo, neid on tal niigi hulgem. Nimesildiga poleks tal suurt midagi teha, teab oma kohta ja tuba ju kyll. Poekott hmm.. Meie Eesti koti sai ta juba ylemöödunud aastal. Et siis mida kinkida? Ja kuna ma Ă€rkasin taaskord just mitte kĂ”ige varem, siis tagus ka aeg panniga selga…Mu aju pidi kiirelt liikuma!

MÔeldud ja tehtud! Selsamal vihmamÀrjal pÀeval tÔime poest hunniku seepe ja teise hunniku villaloori. Ilusaid vÀrve oli sedapuhku saadaval. Punast ikka ei olnud. See punane nÀikse eriti popp vÀrv olevat, pole mina veel seda poes valikus kohanud. Aga sel korral polnud mul seda ka Ônneks vaja. YhesÔnaga kuna kingitus lÀks roosas eas provvale, siis seebilÔhn sai sirelililla ja pehme kasuka seebi ymber sai heleroosast villast. Tannu istus enamuse ajast syles ja torkis ka. Ise on ta endiselt veendunud, et seepe tikitakse. No et selle torkmise nimi on tikkimine. Minu selgitustöö terminite osas ei kanna teps mitte vilja. Pisem piidles ka, aga otsustavalt ligi veel ei astunud.

Seep sai nunnu – pehme ja lĂ”hnav. Ja nagu me kĂ”ik teame, siis pakend on samavĂ”rd oluline kui sisu ise. Seega leidis seep pesa pisikesest puidust karbis, mille vooderdasin lilla vannisoolaga. Nii saab tĂ€di Gunda kylmaga oma kangeks kiskuvad kondid sooja lĂ”hnvasse vannivette ligunema viia ja siis Ă”rna villaseebiga naha igavesti beebipehmeks siluda. Ka karbikaanele sai kenasti kirja (et keegi kena pakendi sisu kommide pĂ€he pĂ”ske ei kipuks pistma), et tegemist on ‘igavese nooruse vĂ”tmega’ ja et beebipehmus on tagatud.

Palju Ă”nne, tĂ€di Gunda! 🙂

Minu esimene koolitus ja muid toredaid tegemisi

Nii kaua pole midagi siia kirja pannud, et nyyd ei teagi enam millest alustada, sest nii paljust on ju korraga rÀÀkida!

PĂ€rast töövahendite ja tehnika postitusi sain kirja Marelilt. Mingi ime lĂ€bi suutis ta murda mu tobeda hĂ€belikkuse ja veenda mind Saaremaale tulema. Koos kĂ”igi oma puidu- ja tekstiilivĂ€rvide ja vahenditega kihutasingi siis yhel kenal septembriĂ”htul mandrilt saartele ja see oli mu elu esimene pĂ€ris ametlik koolituspĂ€ev. See oli yldse yks hull pikk nĂ€dalalĂ”pp – neljapĂ€ev Dirhamis, reede Keilas katsikul, laupĂ€eval Viljandis onunaise synnipĂ€eval, pyhapĂ€eval Saaremaal joonistamisest rÀÀkimas, esmaspĂ€eva Helsingis. KĂ”ik ööd nende pĂ€evade vahel sai joonistatud, lihvitud, peitsitud jne. Ja seda kĂ”ike koos kahe jĂ”mmiga, kes autosĂ”itu ei armasta ja paigal ei pysi. Aga hakkama saime. Ja vĂ”ibollla ka tĂ€nu sellele tihedale programmile polnud mul aega liialt hulluks end mĂ”telda ja too pyhapĂ€eva pealelĂ”unane kohtumine saarlastega sujus vĂ€ga vahvalt 🙂

Koolitamise jutu kÔrval jÀid minu enda tolle pÀeva saavutuseks roosa ninaga kiisu ja kutsu:

Ja imbile viisin vana armastuse kinnituseks poekoti tegelastega tema enda maailmast minu silma lÀbi. Lisaks muidugi ronisin ise ka kotile, sest yks haldjas peab ikka ligi ju olema:

Ise tulin Saaremaalt Ă€ra aga tĂ”elise sĂ”jasaagiga. 😀 Lisaks Imbilt kaasa saadud vĂ€geva vĂ€ega kadakavihale, mida hoian vĂ€ga eriliseks puhuks, tulid meiega mandrile kaasa ka vilditud mĂ€rkimik, siilike ja lammas nimega MÀÀ. Tannu ristis ta kyll kohe Pilvelambaks, kes teeb mÀÀ 😀

Ja vĂ€iksema jaoks on ta suur lemmik. NĂ€ete neid maalinguid Vantsu selja taga? 😉 Sellest rÀÀgin ma teile kohe varsti veidi allpool hihii! :

AitĂ€h teile, armsad, see oli yks vahva ja meeldejÀÀv pealelĂ”una! 🙂

Nii, mis siis veel oli… SĂ€rgid!

KÔige pealt oli synnipÀev pisikesel Ritil:

Ja siis said veel kolm last endale pildiga kehakatted.

Pisikesele poisile, kel on kodus valge kurgualusega must kiisu. Uue bodyga pilti tehes pyydis kaamerasilm kinni ka esimese jÀÀdvustatud naeratuse. TĂ€nud pisipoisi vanematele armsa pildi eest! 🙂

Pisikesele piigale:

Ja pisikesele printsessile, kelle lemmikvĂ€rv on roosa. Ta unistab ylipikkadest juustest. Kodus on tal kaks kiisut – must ja hall. Ja nimest tingituna lisasin omalt poolt lilledena roosad roosid 🙂

Kord kommenteeris Lossipreili toredalt yhte mu sÀrgijoonistust. Mulle olid alati tema pihuloomad meeldinud. Seega kirjutasin talle oma vahetuskauba mÔttest. Talle sobis.

Mina joonistasin sÀrgi:

Ja meie juurde kolisid elama Lossipreili peente nÀppude vahel valminud posite synniaastaid arvestades kukeke ja notsu:

Ja ka sellel pildid on poiste taustal nĂ€ha Vantsu kĂ€eharjutusi. Ma olin alati itsitanud kui Älin oma röövel-pĂ”nnide tegutsemisest rÀÀkis ja natuke peljanud, et mida minu omad korda kĂ”ik veel vĂ”ivad saata. Suurem pole sÀÀraseid hullusi teinud. Pisema puhul peab aga hirmhoolikalt peale passima, et ta mingil juhul mĂ”nd kriiti vĂ”i pliiatsit kuskilt kĂ€tte ei saaks. Hoidku taevas veel purgivĂ€rvide eest. Tunnistan – mina pole iial kodus lapsena seinu maalinud. Ausalt, ma ei vĂ€rvi seda seina enne ĂŒle, kui on kindel, et keegi peale minu seintele rohkem enam ei joonista 😀  😉

Ja et nyyd kĂ”ik vahepealsed suremad asjad oleks kirjas, siis viimased nĂ€dalad neelas ikka veel seesama titaraamat. Sai teist veel lihvitud ja silutud hoolega. Ja siis kenasti organiseeritud sinna, kus ta oma elu elama hakkab – Tallinna Lastehaigla titapildiga majja. Kuna 2008 aasta kevadel tehtud ‘et igast pisikesest saaks kord suur’-pilt lĂ€ks pĂ€riselt jalutama, siis tegin uue. Sedakoda kavalalt ja vajadusel kiiresti taastataval kujul 😀

Ohh, sai vist hetkel kÔik. Nyyd on vaja enne novembrit veel raamatupidamine korda saada, hunnik vanu tÀnuvÔlgu Àra klaarida ja mÔned tööd lÔpuni teha. Siis vist ongi juba jÔulud kÀes.

Ja nalja ka – ma koon. Hakkasin endale kuduma ammuigatsetud kindaid. No kollitavad teised mul juba aastaid peas. Aga pĂ€rast mĂ”ndkymmend rida oli selge – Tannu saab salli. Nyyd siis koongi pĂ€ikesekollast kaelasoojendajat. MĂ”nuga ja mĂ”ne rea kaupa. No pisikesed nobedad nĂ€pud teevad minuga koostööd – kĂ€ivad kĂ”ige Ă”igemal hetkel vardaid kudutööst eemaldamas ja muud seesugust 😀

Õues on kollane sygis! Ilusat sygise jĂ€tku teile! 🙂