Month: October 2009

(Etteruttav täpsustus: ma ei pane oma blogi kinni ega kavatse ka siin mingit pausi pidada. Pintslid-pliiatsid ei lenda ahju vaid saavad sama valu ikka edasi 🙂 )

Ma olin yle paljude aastate korralikult haige. Viimati olin tõvest nii murtud kunagi lapsena. No ei jaksanud end isegi pysti ajada ja see on ju teada, et vanainimese, eriti täisjõus naisterahva jaoks, on vaja palju kuumakraade ja eriti hädist olekut, et haigust mitte muuseas pystijala läbi põdeda. Kummarduda ei saanud (loe: joonistada), sest peavalu röövis nägemise ja mõtlemisvõime. Nyyd taastun pisitasa. Aga siruli sunnitud “puhkus” kinkis mulle imelised selgusehetked ja aja vaadata sygavale enda sisse. Ja enda ymber. Mille jaoks olen ma viimased aastad rabelenud? Mille nimel? Raha? Fakt on see, et selle tööga (käsitööga) rikkaks ei saa, kui katsud vähegi loominguliseks jääda ja mitte massi toota, hea kui leiva lauale saab. Tõenäoliselt oleks Selveri kassas ka mugavam ja kasumlikum tööd teha. Aga mu isetegemise töö meeldib mulle. Isegi kui olen ohvriks toonud lugematud magamata ööpäevad, osa oma laste lapsepõlvest ja paratamatult sundinud neid taluma vahel enda kärsitust “olge nüüd tasa, emme teeb tööd”, “ärge tormake, ma ei saa siis värvida!”. Kuigi, teised vanemad käivad nii suurte laste kõrval juba tööl ja lapsed lasteaias. Mis siis on kokkuvõttes parem, kas elada lapsepõlve näilises mullis või näha, kust leib lauale tuleb? No ja yhtlasi olen ma muidugi lykanud hunniku vahvaid ideid ja tegemisi endale, laste ja oma kõige kallimatele määramata ajaks tulevikku, kuna nii palju muud on teha olnud inimestele, kes on midagi palunud ja oodanud. Mõni tänuvõlg on oodanud aastaid. Ma ei ole midagi unustanud. Ja parandamatu ajapuudus ja tegemata asjad närivad mind.

Ma olen alati imetlenud sportlaste võimet taanduda tippspordist hetkel, mil nad on tipus ja tõenäoliselt antud alal oma võimete piires kõik saavutanud. Ma olen mõnu ja huviga kõik need aastad tegutsenud, kasvanud ja arenenud. Ma ei saa väita, et joonistamine sel kujul end minu jaoks ammendanud on, aga aeg on edasi minna ja teha midagi muud, uut ja põnevat ka. Õppida uusi asju, katsetada ja kasvada veel. Elu ei ole sile tee. Ei ole isegi mitte spiraal, mida mööda yles ronida või alla libiseda. Pigem on elu nagu ring. Muudkui tiirutad mööda seda ja arvad, et elad. Aga vahel harva tabad, et kuskil on mingi õhkõrn yhendusniit, sa tajud seda, oled hetkeks valgustatud ja kui kohe võimalust kasutada ja lased syymepiinadeta lahti möödunust ja sukeldud pea ees uude tundmatusse, siis avastad end yks hetk uuelt ringilt. Suuremalt ja põnevamalt. Aga samas võiks kogu elu rahus mööda saata yhel ja samal tasandil. Ma olen alati olnud natuke hull ja pisut pöörane, omamoodi reeglirikkuja ja korralooja. Teistmoodi. Väga tundlik.

On yks hell ja valus teema, moraal ja eetika, millest olen ma tahtnud juba ammu teile kirjutada. Mitte lugeda moraali vaid rääkida oma nägemusest selles asjas. Minu töös on tulnud ikka ette hetki, kus tellija loeb muude asjade seas ette ka lapse lemmikud, sageli on need mõistagi tuntud multikategelased. Ma olen alati siis selgitanud, et joonistan vaid omamoodi ja teiste loomingut – muumisid, mikisid, pikne-mäk-kuiine, jänku-jusse ja lottesid ma ei joonista, isegi mitte stiliseeritult, sest mul ei ole õigust neid tegelasi kujutada ja selle eest raha kasseerida. Neid tegelasi või nendega esemeid saab hankida mujalt. Ka toiduaine-, rõivatööstuse ja olmekaupade tootjad maksavad antud tegelaste kujutise kasutamise eest, mitte ei ekspluateeri ilmselgelt paremini toodet myyvat tegelast omatahtsi ja -suva järgi. Enamasti on inimesed mõistvad olnud ja vaid korra on yks tellija solvunud, et ma ei olnud nõus tema lapse särgile Piripiigat joonistama. Aga neid, kes selle joonistuse teostaksid, neid jagub. Kas ma olen kade, et mõni inimene teenib syydimatult (olles korduvalt kuulnud taktitundelisi ja lõpuks ka otsessõnalisi tähelepanujuhtimisi antud väärale käitumisele) kujutades teiste loojate loomingut? Ei, ma ei ole kade. Ma võiks ju ka samuti toimida. Minu leiba ei võta minult keegi ära. Asi ei ole isegi mitte niivõrd minu jaburas jonniajamises ja ylearenenud õiglustundes vaid lihtsalt nii need asjad maailmas käivad ja peavaki käima, valetada ja varastada on lihtsalt väär. Kui inimene joonistaks neid asju vaid enda ja oma laste-lähedaste tarvis, siis no las olla. Joonistas mullegi lapsepõlves ema Disney tegelastega raamatukese. Imetlesin ema mahajoonistasmisoskust ja pidasin seda raamatut enda kõige kallimaks varaks. Aga selliste esemete tootmise eest kasusaamine on taunitav ja lubamatu. Mõistate?

Mingis mõttes saan ma aru tellijast. Talle või ta lähedastele meeldib mingi tegelane. Kui asi on kujutatud enamvähem tõetruult ja äratuntavalt, siis pole paljudele ju vahet, kes selle tegi. Aasia rämpstoodangut oleme me kõik näinud. Peaasi, et asi ilus oleks, et asja yldse saaks ja palju maksma ei peaks. Maailma äärel, nagu me elame, siis pole meile siin kõik ju paraku suures valikus alati kättesaadavgi.

Hoolimata meediast valjuhäälselt läbi käinud avaldustest, et ka pildid, tekstid, filmid, tarkvara ja kõik muu netis rippuv on kellegi omand, pole see paljude teadvusesse jõudnud. Pole nagu käega katsutav. Kõik on nii lihtne – näed ilusat pilti, kliksti parem klahv ja “salvesta pilt” ja ongi su isiklikus arvutis olemas fail. See fakt, et see sul seal arvutis on, pole enamasti mingi patt. Probleem käivitub siis, kui sa seda kasutama hakkad kui oma isiklikku pilti. Oma lastele me ju õpetame, et pole viisakas midagi kysimata isegi laenata, rääkimata lihstalt näppamisest. Ma usun, et kellelgi ei tule pähe teise päriskäsitöökorvist midagi varastada ja seda endaoma pähe esitleda arvates, et see tegu pole taunitav ja varem või hiljem inetult välja ei tule? Aga piltlikult juhtub seda rohkem kui arvata. Meie siin peame valdavalt ju elementaarseks (isetegija.net on yldse yllatavalt positiivne ja hea vaimuga paik), et kysime luba ja viitame asja või eseme väljamõtlejale või vähemalt maaletoojale, kui me kasutame sama ideed, mustrit, pilti. Jah, asjade ja info paljusus tingib sageli selle, et suures teaberägastikus läheb mõni hea asi kaduma ja mõistlikum on hea idee või pilt kohe joonelt ka endale salvestada inspiratsiooniks või hilisemaks kasutamiseks, aga sel juhul tuleks ka kohe juurde märkida, kellele antud looming kuulub. Jabur on hiljem hakata rääkima, et nägin ja tegin, aga enam ei mäleta kus ja mis. Lasin silmadega just yle oma desktopi. Leidsin kohe pildi nimega Susa tekk emale enne ja pärast. See pilt oli minu jaoks väga mitemest aspektist eriline ja heatähenduslik. Aga see on mul seal silmarõõmuks ja inspiratsiooniks ega levi kusagile edasi ja te võite kindlad olla, et kui ma iial võtaks nõuks samasarnast tekki teha või seda pilti sooviksin kasutada, siis ma ka Susalt selle jaoks luba kysiksin. Pilt mu arvutis on vaid mu enda tarbeks, käin seda vahel imetlemas ja silmaga pai tegemas. Positiivse enrgiaga pilt. Ja see on täiesti ok.

Olen enda töid kohanud siin ja seal. Enamasti on eelevalt luba kysitud. Mõned korrad on pilte kasutatud kysimata, aga selgelt viidatud autorile. Meil kõigil on kiire ja kui keegi tõesti midagi taunitavat mu töödega ei reklaami, siis no las minna, peaasi, et autori nimi on juures. Kuigi samas vahva oleks ju teada, mida ja kus kasutamisväärseks on peetud. Heas mõttes siis. Teisalt olen ma ise puhtjuhuslikult ja ka vihjete põhjal leidnud oma töid kasutuses olevat jumal teab kus ja kelle poolt enda reklaamimiseks või tutvustamiseks. Olen siis ligi astunud ja uurinud, et kas kasutaja ka teab, kelle looming see on, mida ta ta enda nime all levitab ja kust ta antud pildi üldse leidis. Reeglina on vastuseks olnud, et kuskilt internetist. Autor tundmatu. Ei vähimatki seost ei minu ega töö konkreetse tellijaga. Kuna antud persoonid on minuga viisakalt käitunud, siis pole ma pildikasutamisest probleemi teinud. Olen lihtsalt maininud enda osa antud töödes ja andnud loa pilti kasutada. Õnneks pole keegi iial ylbe olnud… nojah, ma kardaksin siis ka iseennast 😉 No tegelikult korra on juhtunud ka yks eriti nõme lugu. Yks preili soovis särki tellida. Kiri oli tulnud ajal, mil ma arvuti lähedal polnud (mu ööpäev on pisut teise asetusega kui tavainimestel). Kui ma pool päeva hiljem kirja leidsin ja sellele vastasin, siis tuli juba vastuseks, et oh, enam pole kiiret, me võtsime ise netist yhe teie joonistatud pildi ja trykkisime sellega särgid… Mul kukkus hmm karp lahti. No midagi ei osanud seepeale kosta. Tundus idiootne hakata täisinimesele seletama, et kullake, nii nyyd ikka kyll ei tehta. Inimene ise pole mu ees kunagi vabandanud. Kyll tegi seda hiljem yhes kirjas tema eest tema ylemus. Aga see selleks.

Samas olen pidanud elementaarseks viisakuseks, et enne kui mõne tellimustöö kuskile avalikult yles riputan, siis kysin selleks ka tellijalt loa. Siis just isetehtud pildi endatehtud esemest. Lastega piltide puhul olen veel ekstra täpsustanud, mida ja kus ja kuidas ma kasutada tohin. Ka seda kysin, et mida ja kui palju ma taustast võin rääkida. Puhtalt seepärast, et asi oleks selge ja läbiräägitud ja vääritimõistmisi ja liigategemist ei esineks. Minu arvates on nii viisakas ja õige, sest kokkuvõttes on ligipääs mu blogile kõigil, kes seda soovivad.

Teadmatust võib olla mingi piirini mõistetav – no kõike ju tõesti ei jõua teada ja meeles pidada, et kes, mida ja kus on teinud või loonud. Ja samas on ammuteada tõde, et vahvad asjad ei synni yksi yhes kindlas paigas vaid langevat tähte võib näha korraga mitu inimest, kes teinetesisest midagi ei tea ja seda ei saa neile ka pahaks panna. Aga ma usun, et kui näed kuskil mõnd isetegemist, kus autor kobab teadmatuses, sest teab, et justnagu oleks kuskilt inspiratsiooni saanud, aga täpselt ei tea või on inimene enda arvates midagi uut ja põnevat leiutanud, aga samas on neid, kes teavad, et seesama asi on nähtud juba siin ja siin, siis on ka kena asjast uut tegijat teavitada, mitte niisama myhaklikult vaikida ja peljata, et appi, mis ta minust siis nyyd arvab, kui ma nii ytlen. Või veel hullem niisama seljataga siunata ja lasta teisel elada teadmatuses. Kas mitte tõde pole pikas perpektiivis palju parem? Pisut sarnane lugu ebamugavast olukorrast – istud ja einestad. Söök ammu söödud, aga kaaslase hamba vahelt vaatab vastu rõõmus till. Või pipratera killuke. Kas Sa viitad sellele viisakalt või ei leia häid sõnu ja head võimalust ja lased inimesel heas vaimus peeglisse vaatamata oma teed otse ärikohtumisele või uue kallimaga kohtama minna? Lahtistest püksilukkudest rääkimata! On täiesti ok seda ka täiesti võõrale ytelda, sest ma usun, et keegi meist ei tahaks ise läbi linna ja yhistranspordi seigelda kogemata lahtivajunud või ununenud lukuga? Või kotist välja rippuva salliga, mis kohe-kohe maha liuglemas? Miskipärast mahakukkunud kinnast on veidi lihtsam sele omanikule tagasi anda, eks? Miks nii? Sest see on juba privaattsoonist lahkunud, aga kuniks midagi on otseselt inimesele väga lähedal, on sellele ebamugav tähelepanu juhtida.

Või teine kaudne näide. Käisin talvel lapsega arsti juures. Sinine suss oli kenasti jalas. Laps oli kõik see aeg mul traksidega kõhul. Sel moel on nägemisulatus tugevalt piiratud otse alla ja pisut ette. Õues oli kylm ja libe. Õnneks olid teed tugevalt kruusatatud. Astusin mina reipalt, päike paistis ja need kolm täisinimest, kes mulle vastu jalutasid… nende nägudest ma taipasin, et midagi on imelikku. Kahtlased olid need näod ja pilgud. Aga ei piiksugi. Mitte vihjepoegagi. Aga kui kolmas minust möödunud oli, siis jäin seisma. Mõtlesin ja vaatasin enda ymber. Kyljelt vilksas sinine puhvis kilesuss… veel 50 meetrit ja ma oleksin olnud hooldamata lausjääl. Kilesussides! Laps kõhul. No ei saa ju valehäbist lihtsalt vaikida? Ma ei arvagi, et nad nyyd hoolimatud olid, pigem pelgasid sekkuda. See on ebamugavus, millest tuleb üle olla! See on hoolimine. See on see koht, kus mõtelda otse ja lihtsalt: ma teen teistele seda, mida soovin, et mulle tehtaks, eks? Te ju tahaksite teada, isegi kui see jubepiinlik on, et teil püksilukk avalikus kohas lahti ja pesu paistab? No vot minu arust on enamvähem sama asi ka see, et kui keegi eksikombel peab mõnd kellegi teise poolt rohkem või vähem tuntuks tehtud eseme autorlust teadmatusest julgelt enda omaks, kuigi see seda pole. Viisakas ja justnimelt hooliv, on sellisele asjale kenasti tähelepanu juhtida. Olgugi, et võibolla pisut ebamugav, sest emotsioonid segaduses inimeselt ei pruugi alati just tänust nõretavad olla esmapilgul, aga pikas plaanis on ikkagi parem kui häbikoormaga vähem või kauem tobedalt koos elada. Nõus?

Raha, see ei ole hea teema, aga sellest ymber minna ka ei saa. Pean tunnistama, et ma pole oma töid myyes siiani saanud yle tundest, et tegelen teatud mõttes enesemyymisega. Hinge myymisega siis. No ei oska ma veel tundetult toota. Tegelikult ju ei tahagi seda teha. Minult on kysitud, et miks mu särgid ja värgid on maksnud nii palju, samas kui teine teeb samaväärseid asju märkimisväärselt odavamalt? Lihtne, sest ma ju ostan selle odavama asja ja joonistan sellele. Selleks kulub mul aega, värvi, elektrit, vahendeid ja aju, seda ju kasutan ka. Ja mul on oma firma ja seleks, et endale palka maksta, pean ma ka enda eest maksud maksma. Kui nyyd aus olla, siis lyyes kõik kokku – idee väljatöötamine, toorik, värvid, kaudne pintsli ja/või muu kulu, töö- ja tellijaga suhtlemisele kuluv aeg, maksud riigile, siis tegelikult on see hind vägagi tagasihoidlik. Ma pidin suvel laulupeol pikali kukkuma, kui nägin, mis hindadega myyakse neid värvilisi trykitud kirivöödega särke. Ilusad särgid, midagi pole öelda, aga just, et kui kõrge hinnaga inimesed sellist trükitud asja on nõus ostma. Need särgid olid samakallid või kallimad kui minu käsitsi maalitud ainueksemplarid ja minu panus on vähem väärt kui võib-olla Hiinas massides trykitud särk? Või määrab hinna ikkagi see, et midagi on silmale tuttavam ja psühholoogia haagib külge ideele “teisel on, mul on ka just seda vaja?” Samas nalja tahate teada? Kui ma oma töid trykkida laseksin (milleski muus kui ebakestvas kuumtryki- ja siirdetrykitehnikas), siis maksaksid mu väiksema mahu masstoodangu-särgid rohkem kui praegu käsitsi maalitud. See on ju absurd, aga odavamlt ma neid müüa ei saaks. Ja siis küsin ma endalt, et kas ma siis ei hinda oma tööd vääriliselt?

Mulle ei meeldi tellijatega rahast rääkida. Rahakysimine on alati olnud selline tobedalt ebamugav teema. Aga paljud head sõbrad, ise ka nö ennast ja oma hinge myyvad äriinimesed, soovitasid alati, et kysi nii, et teeksid asja mitte kohustusest vaid rõõmu ja naudinguga. Pelgasin kaua seda rõõmu ja naudingut, sest tundsin, et teen tellijatele liiga. Aga läbi elu vaid kingitusi tehes kaugele vist ei jõua. Kas on normaalne tunda end pahasti ja syydi tehes midagi ilusat ja head? Vist siiski mitte. Kui maalitud särk maksaks 100 krooni, kas ma siis vorbiksin neid mõnuga, sest tellimusi oleks siis palju? Ma ei ole siiani kuskil ja kunagi suurelt reklaaminud, et teostan tellimustöid, aga ometi on tellijad alati jagunud. Ja päris mitme inimese kannatlikkus ja mõistmine töö valmimise viibimise osas on olnud minu arvates medalit väärt. Mulle ei meeldi end syydi tunda, mulle ei meeldi hilineda ja tähtaegadest mitte kinni pidada. See kõik tekitab minus negatiivseid emotsioone samas ise ilusat ja hea mõttega asja teha pyydes. Ma arvan, et ma magan edaspidi syymepiinadeta, kui ytlen, et pigem jään selle juurde, et edaspidi maksabki mu käsitsi joonistatud-värvitud lastesärk 1000 krooni ja suurem puidust nimesilt 1500 krooni. Kes tõeliselt soovib, see ka leiab vahendid. Hullud hinnad? Võibolla tõesti, aga hind näitab ka asja väärtust. Nii asja enda kui ka minu, kui tegija oma ja samas näitab see ka antud töö väärtust mulle endale. Jah, ma hindan oma tööd. Yle jala, noh, et saaks kähku kaelast ära, pole ma kunagi yhtegi tööd teinud ega soovi seda ka mitte kunagi teha. Iga tehtud töö on mulle olnud omamoodi eriline ja oluline. Ilma neid tegemata poleks ma ju praegu see, kes olen. Tänan sydamest kõiki, kellele olen nende aastatega saanud oma tegemistega rõõmu valmistada. Tänan kõiki teid, kes te mu töid olete kommenteerinud ja hea sõna sekka öelnud. Tänu teile said arglikest sammudest pikkamööda julged ja kindlad jooksusammud. Uus ring.

Piltlikult öeldes pakin ma pillid nyyd ja siinsamas kotti. Eelmisest ringist on vormistada veel kymmekond juba vastu võetud särgi-värgi tellimust. Täna hommikul sain just kirja, kus sooviti pilte kahele särgile. See jääbki kõige viimaseks tellimustööks selles sarjas. Elu läheb nyyd edasi uutmoodi. Võimalik, et yhel hetkel pöördun tagasi sama raja juurde, et veel midagi uut õppida, seda ei saa ma ju ometi välistada, sest tõepoolest – ma ei ole särgi- ega ka sildijoonistamisest yldse mitte väsinud ja tydinenud vaid ma usun, et vahva oleks vahelduseks katsetada ka muud uut ja põnevat, mis pikalt juba meeles mõlkunud. Pole mulle ka kunagi keegi tööde või arvetega kylma või liiga teinud. No üks “siilike udus” kott mul on, mille tellija lihtsalt haihtus, aga see pole suurem kaotus. Keegi kindlasti tahab endale ka just seda. Elu läheb edasi lihtsalt väärtuslikumalt ja ka ennast väärtustades. Ma ei kavatse teie seast kuskile kaduda. Ma arvan, et ehk saab viimasel ajal suht yhesarnaseks kujunenud tegemiste kajastamisese asemel peagi hoopis uusi ja põnevaid isetegemisi teile näidata. Ma elan juba yle aasta päris oma kodus, aga pole teile ju veel siiani rääkinud ei suurtest torudest ega köögist ega paljudest teisest ideedest ja pooleldi ka juba teostatud asjadest. Nii, aga nyyd tõmban hinge ja siis hakkan uuesi tuure koguma 🙂

Ikka isetegmisteni! 🙂

***

Lisaks tänule heade sõnade ja kaasamõtlemise eest ka vastused kahele rohkem sõnu vajanud kommentaarile.

Amanda uuris rahvuslike mustrite kasutamise kohta. Minu vastus:
Rahvuslikud mustrid ongi rahvale kasutamiseks ja kandimiseks ja justnimelt eesmärgiga äratuntavalt sarnanenada. Mida rohkem inimesi kannab kauneid mustreid, seda kenam ju. Kuigi paljudest kohtadest kokku laenatud ja inspireeritud, siis on see ikkagi ju osa meie identiteedist teatud mõttes ja yheski mustriraamatus pole ma kohanud muud kui koostaja nime ja seda, kelle valduses on ese, millelt muster maha loeti. Rahvuslike esemete puhul on raske rääkida kopeerimisest või varastamisest, kyll on aga kena siis viidata, et kustkohast muster on pärit ja mahaloetud. Nende esemete puhul on oluline paikkonna muster ja teistele arusaadav rahvuslik joon mitte autor ega teostaja. Ja selliseid esemeid on ikka tehtud ja myydud.

Jah, on õhuke piir mustri kasutamise, stiliseerimise ja autorluse vahel. Yhel hetkel tungib tõesti kuskilt sisse ka asja eripärasus ja autori nimi ja käekiri. Nt enda juurikakoti puhul arvan ma, et võin sinna alla julgelt kirjutada oma nime, kyll aga mainin juurde, et idee tuli sealt ja sealt. Ja teisalt kuigi nt Mareli, kes mõni aeg tagasi näitas kauneid vakkasid ja kotte, kasutas rohkem või vähem raamatumustreid, siis ometi arvan ma, et kui keegi meie seas nyyd sai innustust (fakt on see, et eks keegi kuskil on sarnaseid asju ju varem ka teinud. Sarnaseid kotte olen isegi trykitud kujul kohanud) siis ta mainib, et idee hakkas kerima neid ja neid lugusid või pilte vaadates. Lambist syndivaid ideepojakesi esineb suht kasinalt. Ideede paljusus on meie ajale kohane ja mida rohkem on joonistajaid-tikkijaid ja rahvusmustrite kasutajaid, seda uhkem ju on. Ilus ja uhke on olla eestlane. Nõus 🙂

Kaari2 kirjutas mulle ja uuris põneva teema kohta. Minu vastus talle:
Aastaid tagasi ilmus yks reklaamleht, kus vahel olid minu joonistused lastele värvimiseks. Kuigi neil oli olemas minu luba pilte kasutada selles trykises, siis nimi “unustati” lisada. Tähelepanelikumad ehk märkasid või on hiljem avastanud, et tööd olid tegelikult minu omad. Ja siit siis kysimus, kas neid pilte joonistades või uuesti kopeerides, et uuesti värvida saaks, rikutakse minu kui autori õigusi? Kuna antud juhul oli tegemist tasuta jagatava reklaammatejaliga, siis ei tunne ma kyll kuidagi end puudutana, kui inimesed neid pilte joonistavad-värvivad. Kyll aga oleksin häiritud (hoolimata nime puudumisest trykisel), kui keegi võtaks nõuks neid pilte kuskil omapead uuesti trykkida ja kasumlikult levitada. Raamatute kopeerimine on aga meie riigis kenasti reguleeritud. Kusjuures ma vahel ikka mõtlen, et omal ajal käisime me ikka raamatukogus raamatuid paljundamas, kui neid välja ei laenutatud või oli vaja mingeid näidismaterjale. Nyyd aga on nii mõnelgi raamatul kirjas, et ei mingit teksti ega pildi kopeerimist-paljundamist.

 

Kui ma jaaniõhtul kärnkonnale musi andsin…

siis olid mu huuled pärast tykk aega kibekibedad ja sydames salamisi lootsin ma naiivselt ju ikka teiste irvitustest hoolimata, et ehk on see nõiutud konn minu pärisprints. Aga noh, elu on õpetanud kitsalt toime tulema. Kui aga mõni päev hiljem tõesti selgest öötaevast üks printsi moodi tegelane mu uksest sisse sadas, kuldne kuu seljas ja silmades säramas tähed ja tahtis mu endale koe naiseks võtta, siis pidasin seda pikka aega silmamoonduseks ja saatuse taaskordseks narrituseks. Kõik oli liiga kahtlaselt hea, et seda uskuda. Ma olin väga skeptiline. Aga aeg läks ja tundub, et tõepoolest mingi jaaniöö viguriga võluvägi on vist olemas. Ma olin küps uueks suhteks, samas polnud ma üldse valmis uuesti pettumiseks. Seega olin ma ettevaatlikum kui ei iial varem, vaatasin asja justkui kõrvalt ja lasin sel hullul printskonnal omapead tegutseda. No, et äkki veenab lõpuks mind ikka ka. Ma vajasin sulamise aega. Aga senikaua oli sõber olla täitsa tore 🙂

Kuigi mul vahel on tunne, et ma olen kolmepojaline yksikema (mehed teatavasti ei kasva kunagi suureks), siis tegelikult on mu elu viimased kuud möödunud nagu korralikus seiklusfilmis. Või äkki isegi nagu ulmefilmis. Igal juhul, kui see polegi päriselt mu elu ja on ikkagi vaid uni või film, siis kaameratöö eest saan anda maksimumpunktid. Ja kui see uni või film või reaalsus peaks kord ka otsa saama, siis igal miljonil juhul oli see kõk kogemist väärt huvitav ettevõtmine.

Too jaaniöö kärnkonn on meremees. No see on ammu teada, et meri ja mehed mind veetlevad. Mähkme-east alates. Või äkki sain selle geenidega juba kaasa? Eks ma olen ju mere ja merenduse keskel yles kasvanud. Lapsena ja veel ka pubekana unistasin ikka ka ise Põhjas uurimislaevadel töötamisest ja meredel seilamisest. Ma ei unustanud neid unistusi kunagi, kyll aga pidasin neid oma reaalses elus paraku utoopiaks, sest isa oli sellele kõigele nii kymne käega vastu. Ja siis tuli selle aasta jaanipäev ja kohe seejärel tuli ka konn. No tegelikult sain ma temaga 16 aastat tagasi tuttvakas just merel. Meil oli 10. klassi lõpus merepraktika ja tema isa oli meie õppelaeva kapten ja tema oli tragi abimees igal rindel. Ja nüüd, täiesti ootamatult ja üle kõigi nende aastate, tuli ta äkki suure mehena uuesti mu argipäeva. Ise ja oma paatide ja uurimisaparaatidega, sest  Konn on muuhulgas uuriv meremees. Uurib merepõhja, kaardistab sadamaid ja laevateid. Lõputu ja põnev töö ja enne kõike kindlasti suur ja sygav kutsumus. Ja minu mahamaetud mereunistusest saigi sisuliselt igapäevane elu. Ehk et alustuseks oli meil isegi oluline kokkupuutepunkt igasugu suhetest väljaspool ja see oli oluline tõik.

Nagu te teate, siis vajadus on leiutamise ema. Kes palju teeb, see ka palju jõuab ja samas ka teab, kus on puudujääke ja mida saaks paremini teha. Seega sai mu konnast, yhtäkki isiklike vajaduste sunnil ja karta on ka, et ikka suuresti suure mugavuse ihalemise eesmärgil, lennukaid ideid ja mõtteid teostades, leiutaja. Konn leiutas masina. Aparaadi, mis näitab vee all pilti. Sarnaseid leiutisi on teisigi, aga ykski neist polnud piisavalt hea ega säästnud loodust.

Jah, ma tean, me kõik oleme näinud põnevaid filme, kus on väljamõeldud aparaate, mis imepilte näitavad. Asjateadmatuna on kerge langeda pettekujutelma, et laevasillas teatakse, mis laeva ees vee all toimub. Paraku nii see pole. Enamus laevnike juhib laevu merepõhja arvestades suhteliselt pimesi. Lootes sellele, et miski tundmatu ei uju vee alla nende teel ja mehed, kes kaardiatlase koostanud, on oma tööd piinliku täpsusega teinud ja tuuled ja hoovused ja laevakiirused ja sõukruvid ja mis kõik veel on selle pinnase seal vee all jätnud muutumatuks kui see kaardilt paistab. See lootus on muidugi väga hõre ja võib ka väga ohtlik olla sellele pimesi loota.

Tavainimese ettekujutus merepõhjas toimuvast piirdub reeglina silmad lahti vees ujumise ja paadiga sõites ylevalt otse alla vaatamisega. Mingi sygavuseni paadist ju paistab veel põhi kätte, aga kui taimed on ees, siis ega sa ei tea ikka kyll, mis seal all täpselt on. Televiisorist profikaamera ja valgustatud liikuvpildina loodusfilme vaadates tekib illusioon, et kõik on nii lihtne ja selge. Aga laevaninas ei uju profikaamerad, mis tugevalt valgustatud otsepildi silda saadavad. Ja ka nende nägemisulatus on paraku siiski väga piiratud.

Jah, on olemas aparaate, mis näitavad vee all pilti. Aga nendega on varustatud vaid vähesed alused. Enamjaolt ainult miinijahtijad ja mõned luksusjahid. Nojah, ka mõned kõrgema klassi hauaryystajad, kes ajaloohuvi varjus vrakke käivad “uurimas”. Tsiviillaevad, sealhulgas ka suured reisi- ja kaubalaevad, sõidavad sisuliselt pimesi. Meie vee läbipaitvus kevadel on 2-8 meetrit ja suvel 1-3 meetrit, heades oludes veidi parem, sisuliselt pole sellest läbipaistvusest mingit kasu pisutki kiiremini ja suurema alusega liikudes, sest reageerida, ohu korral põigata või peatuda, nagunii ei jõua.

Jah, laevadel on peal radarid, mis näitavad nende läheduses olevaid objekte vee pinnal. Moodsamatel on peal GPS, see näitab sulle asukohta, maapinna kõrgusi, aga mitte sygavusi meres ja merepõhja. GPS navigaatoritele on kyll kylge poogitud staatilised merekaardid ja neil on tõesti näha sügavusi, mis aga tihtilugu on mõõdetud aastakümneid tagasi. Vees ringi ujuvaid objekte ei kuva aga ükski kaart.

Aga olemas on ju merekaardid, miks siis neid ei kasutata? Lihtne – maailmameredest on siiani kaardistatud vaid umbkaudu 5-10% ja merepõhi, eriti madal rannikumeri nagu meil, on väga liikuv. Vee muutmisjõud on kujundlikult sarnane kõrbes puhuva tuule jõuga. Kõik ju teavad, et dyynid liiguvad? Ja liiguvad vahel kohe väga palju. Veealune maailm on sootuks teine maailm kui see, milles meie elame. Ja ka seda reeglina teatakse, et sygaval vees on alati pime. Kottpime ka päikselisel päeval.

Miinijahtijatel on peal sonarid. Need näitavad pilti vee all. Sisuliselt siis samasugust pilti näitav riistapuu, nagu ultraheliapraadid, millega kaasajal nt läbi lapseootel ema kõhunaha beebisid uuritakse. Sellised sonarid on kallid – maksavad 1,5-10 miljonit eurot ja paraku on need ka ohtlikud mereloomadele. Paljud loomad suhtlevad vees helide abil, sagedustel 90-120 kHz, sama sagedusala, millega enamus miinijahtijate sonareid töötab. Sellistel sagedustel töötavad sonarid seetõttu, et tuvastada, kas ekraanile ilmunud punkti puhul on tegu kivi, miini või mõne lisauurimist vajava objektiga. Nende rohekuubede sonarid on võimsad, 10-15 kW. Signaal on nii võimas, et põhjustab loomade siseorganites tugevaid kahjustusi ja lööb segamini mereloomade suhtlemis- ja orienteerumisorganite töö. Paljud mereloomad eksivad, surevad. Nii tugev signaalilöök mõjuks ka inimesele väga halvasti.

Fakt on see, et enamus merealuseid sõidabki siiani pimesi ja hea õnne peale lootes, teadmata, mis neil kiilu või põhja alla tegelikult on – madalik, kivi, uppunud laev, allveelaev, vaalaparv. Ainuyksi Eesti vetes on siiani ikka veel kadunud tuhandeid meremiine. Te ju ometi mõistate, et merd sõita pole sama, mis sõita mööda autoteed, kus kõik piirdubki sellega, mis su ymber, samal tasapinnal, toimub. Ilma vastava aparatuurita jääbki meresõidul ysna suur osa oluliset infost silmale nähtamatuks ja tajumatuks.

Teiseks on läbi see aeg, kui mees kõlkus masti otsas, binokkel või pikksilm ninal ja mandrit otsis, et sellele mitte otsa sõita. Tänapäeval oleks täiesti normaalne see, et ohu tekkimise korral häirekell ennetavalt alarmi annaks. Nii, et jõuaks veel reageerida. Oh, oleks vaid Estonial selline aparaat olnud…

No vot ja minu konnal oli tööd tehes ja merd kyndes vajadus näha pilti enda ees vee all. Oli vajadus, oli idee. Oli ka juba isiklik kogemus sisusliselt sarnase riistapuu kokkupanemisel. Kuigi see on tal siiani töökorras ja kasutusel, jääb see masin eelmisesse põlvkonda, töötab teisel printsiibil, näitab pilti vaid laeva kyljele. Ja siis tuli välja, et mu inseneriharidusest võib antud asja juures ka veidke kasu olla. Nimelt minu lihtne maailmakujutamine ja arusaamine veidi keerukamatest tehnilistest asjadest kokku suutsid pilti panna yhe jummala lihtsa asja, millest arusaamine osutus jutu põhjal asjaga tegelevatele teadusinimestele kohati kuidagi yletamatult keeruliseks – kõik tegid oma juppi tööst suurepäraselt, aga täit tervikut ja eesmärki mõistsid vähesed. Yks pilt näikse olevat etem kui tuhat sõna (mida polnud vist isegi vaja tõestada). Ehk siis erinevad pildikesed sellest, kuidas yks sonariaparaat suudab mitmel erineval moel veealust maailma maapealsetele kuvada. Nyyd saavad asjast aru ehk ka mitte-teadusinimesed. Ehk siis näide sellest kuidas ma lapselikult ja lihtsameelselt põneva teadus- ja tehnikamaailma ukse vahelt sisse vupsasin. Erinevad võimalused ja vaated nendele:

 

Konn oli usin, ei loobunud oma hullust plaanist ja unistusest, leidis investorid, kogus kokku meeskonna ja pärast kaht usinat tööaastat saab ta nyyd oma unistuste puul imetleda vilju oma pööraseks peetud utoopilisest ideest. Asi edeneb. Momendil need viljad ripuvad sel puul ja noppida on veel nõks vara, kypsevad ja kasvatavad liha luudele, aga viljasaak ON olemas ja täiesti imetlemisväärne iga kandi pealt. Konna sonar näitab 30 kraadi horisontaalselt ja 30 kraadi vertikaalselt pilti laeva ette.

 

Pilti on ka pilkases pimeduses näha umbkaudu kuni 500 meetrit (töö distantsi tõstmise kallal käib). Pildiesitlemise kallal tehakse ka veel tööd. Antud hetkel saavad vanad merekarud pildilugemisega hakkama. Aga vanade radaripiltidega mitteharjunul läheb pildist arusaamise ja harjumisega aega. Kes kõhutitadest 2D UH pilte on näinud, need teavad, et vahel ei saa ilma arsti selgituseta kyll suurt midagi aru – milline jalg, milline kylg, aga 4D puhul seletab juba ka tavainimese silm, mis ja kus ja kuidas.

Töö käib iseäranis selle kallal, et pilt saaks tavainimesele arusaadavamaks ja selgemaks. Ja mis minu arvates on hirmoluline – aparaat on keskkonda säästev – praktiliselt helitu. Seadme töösagedus on 200 kHz, mis on mereloomade kuulmisulatusest väljas. Kõiki fakte ei ole kyll uuritud, aga kindlasti on antud aparaat loodusele ohutum kui olemasolevad. Aparaadi väljundvõimsus on maksimaalselt 50 W (yhik siis W mitte kW nagu olemasolevate puhul), aga sisuliselt saab pildi kätte ka juba kasutades vaid 1 W, kõik oleneb töötingimustest ja nõudlikkusest.

Kuigi see aparaat on valminud grupitöö yhispingutuste tulemusel, kus igayks tegi oma juppi, et kokku saada algne idee, on see minu pöörase konna omamoodi isetegemine olnud ja tal on igati põhjust endaga rahul olla ja veel paremate tulemuste poole pürgida. Ja eks selles pikas pritsessis ongi olnud raske eristada tippe sest katsetamine käib pidevalt ja on nii mõnigi minu nädalavahetus ja pikaks veninud öö õilsa eesmärgi nimel ohverdatud.

Pilt sellest, kuidas me möödunud pyhapäeval vastu esmaspäeva peale sydaööd sadamakail tuult ja kylmunud näppe trotsides õnneliku katsetuse järel kraami kokku lappasime:

Minu osa selles kõiges? Näiteks selline 😀

Lisaks moraalsele toele ja pisukesele reaalsele jooksupoisiametile, näiteks katsetusel kell 2 öösel tuulisel kylmal kail nipet-näpet tehes, nuppu vajutades ja juhtmeid ulatades, olen mina saanud oma pisikese osa sellesse projekti anda mõnede selgitavate jooniste, skeemide ja joonistuste näol. Ikka selleks, et aidata inimestel peene aparaadi tööpõhimõtteid ja muud seonduvat paremini mõista.

Ja kui mekk juba suus esiti võimatuna näiva asja teostumisest, siis näib, et ega seda vankrit enam pidama ei saa. Hullu konna peas kypseb yha uusi ja põnevaid ideid ja mina vaatan ja enam ei imesta. Hoopis hirmus vahva on. Hoopis teistmoodi, kui mu tegemised tavaliselt on, aga ikkagi väga vingelt. Seega – elus on kõik võimalik, julge ainult katsetada, pettuda, end yles upitada ja uuesti katsetada. Ja ära unistamist mitte kunagi unusta! 🙂

Pika jutu lõpetuseks teemakohane särk leijutaja-konnale tema imelisest imemasinast, millega näeb merepõhja:

Yhel väga märjal pealelõunal, kui ma auto olin juba maja ette parkinud ja pyydsin tuppapääsemiseks sinisilmselt tabada hetke, mil vihma krae vahele ämbriga ei visataks, kysis Tannu, kellele vihmavaling põrmugi muret ei teinud:

“Emme, miks veeloigud on olemas?”

Enne kui ma noka lahti sain, et mõne jabura vabandusega lagedale tulla, miks ma nii lihtsat asja ei tea, teatas poiss juba särasilmselt:

“Ma tean! Siis on näha, et vihma sajab!”

Ja minu kimbatus oli käega pyhitud. Aga milleks ikkagi on veeloike vaja? On äkki veel mõni hea põhjus? Selle kysimusega olen ma mõttes juba mitu päeva mänginud.

Tiheda programmiga on need viimased päevad olnud. Eriti ööd. Ehk siis tegelikult magamata ööpäevad. Enda tööd polegi nagu teha saanud. Seega vabandused kõikide ootajate ees, tegelen jõudumööda nyyd kõigega. Aga siiski sai möödunud nädalaga lisaks parajale hunnikule tähtsatele skeemidele, joonistele ja joonistustele ka yks niisama pisike isetegemine tehtud.

Minu vanaema õde, tädi Gunda, on sellises eas peen preili, et kannab juba ausalt roosa välja. Minu esimene mälestus temast on aga hoopis leoparditäpiline! Ta tuli üle pika aja kauge maa tagant meile külla, ma võisin äkki 4aastane siis olla, astus trepist üles ja naeris heleda häälega laginal. See oli nii südamest naerdud naer. Selline, millist ma varem kuulnud polnud. Ja kui ma siis oma toast arglikult välja piilusin, siis seal ta seisis – lokitatud juuksed kenasti ümber pea sätitud ja seljas leopardimustriline kostüüm. Sellist peent provvat polnud mu silmad varem kunagi näinud. No kõik teised tädid olid kuidagi teistmoodi erilised, aga tema oli kohe eriti eriline omamoodi. Alati. Ja hiljem on ta hakanud omal moel pealtnäha ikka rohkem ja rohkem sarnanema oma kahe vanema õega, minu mamma ja kõige vanema, Ernaga. No ja tegelikult minu emaga ka. Kui mu mamma on selline tõeliselt peen daam ja asjad on väga paigas ja konkreetsed ja viisakus ja hea käitumine kroonib üle kõige, siis tädi Gunda ja minu ema on rohkem sellised krutskiga tüdrukud. Ja praeguses vanuses on ikka mida roosam pluusike ja sallike ja kyynelakk, seda uhkem. Lisaks maailma parimale näitele, kuidas elus hästi hakkama saada suure töö ja ettevõtlikkusega, on mu tädi Gunda ka muus mõttes maruvahva. Sest mitte keegi teine suur inimene mu elus pole olnud nii naljakalt hull, ok, mu isa oli ka, aga naised on kõik ikka hirmus ontlikud ja mõistlikud olnud, aga tädi Gunda on mulle keset suurt suvekuumust Võsu rannas päikest võttes “Ma tulen taevast ülevalt” ja muid jõululaule heleda ja valju ilusaga häälega üüranud laulda. Kujutate te endale seda vaatepilti ette? 😀

Aga igal aastal on ikka ja jälle seesama kysimus, et mida kinkida peenele daamile, kel justnagu kõik ju olemas juba on. Igal aastal kinkekaardiga ka nagu jabur ja tühi tunne minna. Tahtsin ju ikka midagi ise teha. Aga mida? Salli ei koo, neid on tal niigi hulgem. Nimesildiga poleks tal suurt midagi teha, teab oma kohta ja tuba ju kyll. Poekott hmm.. Meie Eesti koti sai ta juba ylemöödunud aastal. Et siis mida kinkida? Ja kuna ma ärkasin taaskord just mitte kõige varem, siis tagus ka aeg panniga selga…Mu aju pidi kiirelt liikuma!

Mõeldud ja tehtud! Selsamal vihmamärjal päeval tõime poest hunniku seepe ja teise hunniku villaloori. Ilusaid värve oli sedapuhku saadaval. Punast ikka ei olnud. See punane näikse eriti popp värv olevat, pole mina veel seda poes valikus kohanud. Aga sel korral polnud mul seda ka õnneks vaja. Yhesõnaga kuna kingitus läks roosas eas provvale, siis seebilõhn sai sirelililla ja pehme kasuka seebi ymber sai heleroosast villast. Tannu istus enamuse ajast syles ja torkis ka. Ise on ta endiselt veendunud, et seepe tikitakse. No et selle torkmise nimi on tikkimine. Minu selgitustöö terminite osas ei kanna teps mitte vilja. Pisem piidles ka, aga otsustavalt ligi veel ei astunud.

Seep sai nunnu – pehme ja lõhnav. Ja nagu me kõik teame, siis pakend on samavõrd oluline kui sisu ise. Seega leidis seep pesa pisikesest puidust karbis, mille vooderdasin lilla vannisoolaga. Nii saab tädi Gunda kylmaga oma kangeks kiskuvad kondid sooja lõhnvasse vannivette ligunema viia ja siis õrna villaseebiga naha igavesti beebipehmeks siluda. Ka karbikaanele sai kenasti kirja (et keegi kena pakendi sisu kommide pähe põske ei kipuks pistma), et tegemist on ‘igavese nooruse võtmega’ ja et beebipehmus on tagatud.

Palju õnne, tädi Gunda! 🙂

Nii kaua pole midagi siia kirja pannud, et nyyd ei teagi enam millest alustada, sest nii paljust on ju korraga rääkida!

Pärast töövahendite ja tehnika postitusi sain kirja Marelilt. Mingi ime läbi suutis ta murda mu tobeda häbelikkuse ja veenda mind Saaremaale tulema. Koos kõigi oma puidu- ja tekstiilivärvide ja vahenditega kihutasingi siis yhel kenal septembriõhtul mandrilt saartele ja see oli mu elu esimene päris ametlik koolituspäev. See oli yldse yks hull pikk nädalalõpp – neljapäev Dirhamis, reede Keilas katsikul, laupäeval Viljandis onunaise synnipäeval, pyhapäeval Saaremaal joonistamisest rääkimas, esmaspäeva Helsingis. Kõik ööd nende päevade vahel sai joonistatud, lihvitud, peitsitud jne. Ja seda kõike koos kahe jõmmiga, kes autosõitu ei armasta ja paigal ei pysi. Aga hakkama saime. Ja võibollla ka tänu sellele tihedale programmile polnud mul aega liialt hulluks end mõtelda ja too pyhapäeva pealelõunane kohtumine saarlastega sujus väga vahvalt 🙂

Koolitamise jutu kõrval jäid minu enda tolle päeva saavutuseks roosa ninaga kiisu ja kutsu:

Ja imbile viisin vana armastuse kinnituseks poekoti tegelastega tema enda maailmast minu silma läbi. Lisaks muidugi ronisin ise ka kotile, sest yks haldjas peab ikka ligi ju olema:

Ise tulin Saaremaalt ära aga tõelise sõjasaagiga. 😀 Lisaks Imbilt kaasa saadud vägeva väega kadakavihale, mida hoian väga eriliseks puhuks, tulid meiega mandrile kaasa ka vilditud märkimik, siilike ja lammas nimega Mää. Tannu ristis ta kyll kohe Pilvelambaks, kes teeb mää 😀

Ja väiksema jaoks on ta suur lemmik. Näete neid maalinguid Vantsu selja taga? 😉 Sellest räägin ma teile kohe varsti veidi allpool hihii! :

Aitäh teile, armsad, see oli yks vahva ja meeldejääv pealelõuna! 🙂

Nii, mis siis veel oli… Särgid!

Kõige pealt oli synnipäev pisikesel Ritil:

Ja siis said veel kolm last endale pildiga kehakatted.

Pisikesele poisile, kel on kodus valge kurgualusega must kiisu. Uue bodyga pilti tehes pyydis kaamerasilm kinni ka esimese jäädvustatud naeratuse. Tänud pisipoisi vanematele armsa pildi eest! 🙂

Pisikesele piigale:

Ja pisikesele printsessile, kelle lemmikvärv on roosa. Ta unistab ylipikkadest juustest. Kodus on tal kaks kiisut – must ja hall. Ja nimest tingituna lisasin omalt poolt lilledena roosad roosid 🙂

Kord kommenteeris Lossipreili toredalt yhte mu särgijoonistust. Mulle olid alati tema pihuloomad meeldinud. Seega kirjutasin talle oma vahetuskauba mõttest. Talle sobis.

Mina joonistasin särgi:

Ja meie juurde kolisid elama Lossipreili peente näppude vahel valminud posite synniaastaid arvestades kukeke ja notsu:

Ja ka sellel pildid on poiste taustal näha Vantsu käeharjutusi. Ma olin alati itsitanud kui Älin oma röövel-põnnide tegutsemisest rääkis ja natuke peljanud, et mida minu omad korda kõik veel võivad saata. Suurem pole sääraseid hullusi teinud. Pisema puhul peab aga hirmhoolikalt peale passima, et ta mingil juhul mõnd kriiti või pliiatsit kuskilt kätte ei saaks. Hoidku taevas veel purgivärvide eest. Tunnistan – mina pole iial kodus lapsena seinu maalinud. Ausalt, ma ei värvi seda seina enne üle, kui on kindel, et keegi peale minu seintele rohkem enam ei joonista 😀  😉

Ja et nyyd kõik vahepealsed suremad asjad oleks kirjas, siis viimased nädalad neelas ikka veel seesama titaraamat. Sai teist veel lihvitud ja silutud hoolega. Ja siis kenasti organiseeritud sinna, kus ta oma elu elama hakkab – Tallinna Lastehaigla titapildiga majja. Kuna 2008 aasta kevadel tehtud ‘et igast pisikesest saaks kord suur’-pilt läks päriselt jalutama, siis tegin uue. Sedakoda kavalalt ja vajadusel kiiresti taastataval kujul 😀

Ohh, sai vist hetkel kõik. Nyyd on vaja enne novembrit veel raamatupidamine korda saada, hunnik vanu tänuvõlgu ära klaarida ja mõned tööd lõpuni teha. Siis vist ongi juba jõulud käes.

Ja nalja ka – ma koon. Hakkasin endale kuduma ammuigatsetud kindaid. No kollitavad teised mul juba aastaid peas. Aga pärast mõndkymmend rida oli selge – Tannu saab salli. Nyyd siis koongi päikesekollast kaelasoojendajat. Mõnuga ja mõne rea kaupa. No pisikesed nobedad näpud teevad minuga koostööd – käivad kõige õigemal hetkel vardaid kudutööst eemaldamas ja muud seesugust 😀

Õues on kollane sygis! Ilusat sygise jätku teile! 🙂