Minu esimene koolitus ja muid toredaid tegemisi

Nii kaua pole midagi siia kirja pannud, et nyyd ei teagi enam millest alustada, sest nii paljust on ju korraga rääkida!

Pärast töövahendite ja tehnika postitusi sain kirja Marelilt. Mingi ime läbi suutis ta murda mu tobeda häbelikkuse ja veenda mind Saaremaale tulema. Koos kõigi oma puidu- ja tekstiilivärvide ja vahenditega kihutasingi siis yhel kenal septembriõhtul mandrilt saartele ja see oli mu elu esimene päris ametlik koolituspäev. See oli yldse yks hull pikk nädalalõpp – neljapäev Dirhamis, reede Keilas katsikul, laupäeval Viljandis onunaise synnipäeval, pyhapäeval Saaremaal joonistamisest rääkimas, esmaspäeva Helsingis. Kõik ööd nende päevade vahel sai joonistatud, lihvitud, peitsitud jne. Ja seda kõike koos kahe jõmmiga, kes autosõitu ei armasta ja paigal ei pysi. Aga hakkama saime. Ja võibollla ka tänu sellele tihedale programmile polnud mul aega liialt hulluks end mõtelda ja too pyhapäeva pealelõunane kohtumine saarlastega sujus väga vahvalt 🙂

Koolitamise jutu kõrval jäid minu enda tolle päeva saavutuseks roosa ninaga kiisu ja kutsu:

Ja imbile viisin vana armastuse kinnituseks poekoti tegelastega tema enda maailmast minu silma läbi. Lisaks muidugi ronisin ise ka kotile, sest yks haldjas peab ikka ligi ju olema:

Ise tulin Saaremaalt ära aga tõelise sõjasaagiga. 😀 Lisaks Imbilt kaasa saadud vägeva väega kadakavihale, mida hoian väga eriliseks puhuks, tulid meiega mandrile kaasa ka vilditud märkimik, siilike ja lammas nimega Mää. Tannu ristis ta kyll kohe Pilvelambaks, kes teeb mää 😀

Ja väiksema jaoks on ta suur lemmik. Näete neid maalinguid Vantsu selja taga? 😉 Sellest räägin ma teile kohe varsti veidi allpool hihii! :

Aitäh teile, armsad, see oli yks vahva ja meeldejääv pealelõuna! 🙂

Nii, mis siis veel oli… Särgid!

Kõige pealt oli synnipäev pisikesel Ritil:

Ja siis said veel kolm last endale pildiga kehakatted.

Pisikesele poisile, kel on kodus valge kurgualusega must kiisu. Uue bodyga pilti tehes pyydis kaamerasilm kinni ka esimese jäädvustatud naeratuse. Tänud pisipoisi vanematele armsa pildi eest! 🙂

Pisikesele piigale:

Ja pisikesele printsessile, kelle lemmikvärv on roosa. Ta unistab ylipikkadest juustest. Kodus on tal kaks kiisut – must ja hall. Ja nimest tingituna lisasin omalt poolt lilledena roosad roosid 🙂

Kord kommenteeris Lossipreili toredalt yhte mu särgijoonistust. Mulle olid alati tema pihuloomad meeldinud. Seega kirjutasin talle oma vahetuskauba mõttest. Talle sobis.

Mina joonistasin särgi:

Ja meie juurde kolisid elama Lossipreili peente näppude vahel valminud posite synniaastaid arvestades kukeke ja notsu:

Ja ka sellel pildid on poiste taustal näha Vantsu käeharjutusi. Ma olin alati itsitanud kui Älin oma röövel-põnnide tegutsemisest rääkis ja natuke peljanud, et mida minu omad korda kõik veel võivad saata. Suurem pole sääraseid hullusi teinud. Pisema puhul peab aga hirmhoolikalt peale passima, et ta mingil juhul mõnd kriiti või pliiatsit kuskilt kätte ei saaks. Hoidku taevas veel purgivärvide eest. Tunnistan – mina pole iial kodus lapsena seinu maalinud. Ausalt, ma ei värvi seda seina enne üle, kui on kindel, et keegi peale minu seintele rohkem enam ei joonista 😀  😉

Ja et nyyd kõik vahepealsed suremad asjad oleks kirjas, siis viimased nädalad neelas ikka veel seesama titaraamat. Sai teist veel lihvitud ja silutud hoolega. Ja siis kenasti organiseeritud sinna, kus ta oma elu elama hakkab – Tallinna Lastehaigla titapildiga majja. Kuna 2008 aasta kevadel tehtud ‘et igast pisikesest saaks kord suur’-pilt läks päriselt jalutama, siis tegin uue. Sedakoda kavalalt ja vajadusel kiiresti taastataval kujul 😀

Ohh, sai vist hetkel kõik. Nyyd on vaja enne novembrit veel raamatupidamine korda saada, hunnik vanu tänuvõlgu ära klaarida ja mõned tööd lõpuni teha. Siis vist ongi juba jõulud käes.

Ja nalja ka – ma koon. Hakkasin endale kuduma ammuigatsetud kindaid. No kollitavad teised mul juba aastaid peas. Aga pärast mõndkymmend rida oli selge – Tannu saab salli. Nyyd siis koongi päikesekollast kaelasoojendajat. Mõnuga ja mõne rea kaupa. No pisikesed nobedad näpud teevad minuga koostööd – käivad kõige õigemal hetkel vardaid kudutööst eemaldamas ja muud seesugust 😀

Õues on kollane sygis! Ilusat sygise jätku teile! 🙂