Valgusskeemid ühe valgusallikaga

Juba järgmisel päeval astusime stuudios sammukese edasi. Purgid ja potsikud ja kausid ja torud olid natuke tuttavamaks saanud ja nüüd oli kohe vaja hakata neid sättima siia ja sinna. Sissejuhatavas osas joonistasin endale kõik skeemid kähku ka vihikusse, aga mõni neist on üsna loogiline ja teine jälle kõlab nagu raketiteadus. Ega vist läbi tegemata ei saagi aru.

Mul muidugi on oma mure nende lampide ja juhtmetega. Ma kardan elektrit ja veel enam kardan ma kuumust. Ja nüüd arvake ära, mida on vaja stuudios lampide jaoks? Mõlemat ja kui neid valguse muutjaid peab veel muutma, siis see on just see koht, kus mul on nüüd ja kohe juba assistenti vaja, sest see on asi, mida ma läbi elu olen kartnud ja see on juba vana asi, et teiste soojus on minu kuumus. Ja ma päriselt ka saan kõrvetamisest villid asjadega, millega teised veel ehk teist nägugi ei tee. Ju ma siis hangin endale stuudio pajalapid või -kindad.

Kui ma esimesena midagi teha saan, siis on ok, siis on asjad veel külmad ja elektriga saan ma ehk hakkama. Aga hiljem on abiks, kui teised vahetavad kopsikuid ja ma saan jälgida, mis kus ja kuidas. Siis asi toimib.

Alustasime stuudiopäeva taas pilootlampi reflektoriga (mis on nagu tavaline metallikarva kopsik nagu varjuk me kaaera objektiivi ees) ja plaan oli läbi proovida ühe valgusallikaga baasskeemid.

Tagantvalgus

Esimesena katsetasime pimedas stuudios Tiina peal tagantvalgust. Nagu ka nimi ütleb, siis asub valgusallikas Tiina taga. Meil oli punane taust ja tulemus jäi mingis mõttes ju isegi päris huvitav.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM

Siis aga selgus, et me peaksime valgusallikat veidi ümber paigutama ja teises asendis hoidma. Valgus liikus seejärel kohe ka rohkem soovitud suunas, mitte ei valgustanud ühtlaselt siluetti.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM
Riivav ehk rimvalgus

Teisena proovisime riivavat valgust. Vastavalt näokujule teeb see oma vigureid. Ma ei saanud kuidagi rahu, et kas päriselt ka saab olla taotluseks Liisile meritähe näkkuistutamine, aga sealt tagant nurgast tema suunas paistes just seesuguse tulemuse see skeem andis.

F/5 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Aga siis Liis korraks siblis ja hahaaa! Nii, ta pööras pea meie palvel tagasi küljele ja vaat see tulemus oli meritähest juba märksa huvitavam.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Poolitav ehk splitvalgus

Kolmas oli splitvalgust. Valgus langeb Liisile sirgelt tema küljelt ja vari joonistub peaaegu sirgelt üle ta näo keskjoone. Ainult enne keskjoont eenduvad osad jätavad omakorda omi varje. Isegi vaevumärgatavad lauba veresooned annavad endast jõuliselt märku.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Alles arvutis pilte vaadates märkasin ka, et kinnine silm (paremal) jätab pooliku varju. Loogiline, aga enne ma sellele mõtelda sedasi ei osanud. Lahtise silmaga ei tule efekt nii välja, kuna silm on üks isemoodi tegelane. Arvatavasti oleks meil olnud tark proovida ka valgusallika kõrgust muuta. Võimalik, et siis oleks laubal ja kaelal oleks siis rohkem valgust olnud. samas äkki siis jällegi nina vari kasvaks ootamatult? Ega polegi muud, kui on vaja katsetada.

Rembrandt

Rembrandti skeemiga oli meid ära hirmutatud. No et see pidavat üks kõige keerulisemaid olema. Valgus langeb eest 45kraadise nurga alt ja oluline on põsesarnale saada valguskolmnurk. Vastavalt näokujust muutub ka kolmnurga kujutis, aga kindel tunnus on see, et põse ja nina vari sulavad kokku.

Me leidsime kolmnurga enda üllatuseks Elini põselt üsna ladusalt üles.

F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM
F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM
Loopvalgus ehk silmusskeem

“Luubi” (häälduse järgi siis nimetus antud juhul) puhul langeb valgus eest küljelt ja kõrgemalt. Pildil on näha ka valgusallika jalga ja juhet. Oluline on saavutada tulemus, kus nina jätab endast pisikese nunnu varju valgustamata poolele. Meil oli tükk tegemist, et Tiina nunnu nina suurest varjust nunnu vari saada. Küll oli valguse kaugus vale ja siis nurk ja kõrgus viltu.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 35 MM
F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Aga kätte me selle nunnu varju enamvähem saime!

Katse number kaks, Püüdsime ka Jaana ninavarju ilusaks saada. Siin on esimesel pildil kohe näha, kuidas see vari ei peaks olema. Samas on ka loogiline, sest Tiina Ja Jaana pikkuse vahe on märgatav ja istusid nad samal toolil sama seadistusega. Ja kui Jaana veel naeratas, siis läks kogu nina vari veel omakorda põse kaudu suunurka välja.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Pidime muutma valguse langemise nurga Või Jaana istumise asendit valguse suhtes. Ja see toimis. Saime näo varjupoole heledamaks ja ka ninavarju pisemaks ja ootuspärasemaks.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Loop skeemi nimetatakse ka vorsti- ja sardelliskeemiks. Seda pean ma aga nüüd uurima, miks see nii on. Igal juhul olen ma vihikusse sedasi kirja pannud. Päris huvitav. Nina pärast?

Paramount ehk butterfly ehk filmivalgus ehk ilupildi valgus ehk nahkhiire varju skeem

Valgusallikas asub otse pildistatava ees ja kõrgel. Butterfly nimetus tuleb sellest, et õige asetuse puhul jääb nina alla justnagu tumedama liblika kujutis. No löö või maha, aga mina sellise kujuga liblikat ei ole näinud. Te seda nalja teate ju, et kuidas noorte tüdrukute liblikatätoveeringutest elu jooksul nahkhiired võivad saada? Ja vot seal nina all ongi justnimelt nahkhiir. Vaevalt see nahkhiir kunagi liblikas ülepea olnud on, aga tore on ta küll,. Eriti, kui me ilupilte näidistena vaatasime.

Seda nahkhiirt aga ise üles leida?! Vahtis ta seal Liisi nina all nagu tume paistes tomat ja polnud üldse see, mis vaja.

Siis aga selgus, et asi pole nahkhiires ja tomatis vaid hoopis meie valgusallika kõrguses. Kui see jupp maad kõrgemale liikus, sai tomatist kohe ka nahkhiirelaadne tegelane. Mul paraku on pilti küll vaid küljelt, aga usun, et eestvaates oli Liisil nina all justnimelt kaunis nahkhiir.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1000 – 35 MM

Valguse kõrgemale viimisega muutus kohe paremaks ka lõua vari, mis muidu nabani ähvardas olla. Ülevalt alla langedes muutiski ta pildi laksust glamuursemaks. Pildi hämarus on juba minu kaamera numbrites kinni. Heledamaks pilti muutes oleks aga ka nahkhiir heledamaks pleekinud. Aga sellegi poolest tundub mulle, et nahkhiire valgusskeem sobib pigem tõsise sileda näoga tüüpidele. Vihikust loen hetkel lisaks, et tegelikult on tark peegeldit kasutada, siis saab lõua alla suts valgust lasta ja ongi tulemus kohe ühtlasem ja sumedam. Ja seesama peegeldi võtaks ära ka naeratusest tingitud tumedamad varjud põskede all, seega see on mõte, mida kindlasti on vaja katsetada.

Lisad ja kordamised

Kui meil kõik skeemid olid proovitud, siis hakkasime katseid tegema teiste valguse muutjate ja samade skeemidega.

Meie suur lemmik on snoot. Valgusallikas oli Liis küljel ja me proovisime split ehk poolitavat valgust. Mina olin sel hetkel teisel pool Liisi ja sain hoopis laheda vastu valgust pildi.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Liikusin keskele, otse Liisi ette. valguse poole vaadates liikus Liis valgusringist välja ja sai isemoodi hämara tulemuse. Mul on nii tuliselt kahju, et paljud ägedad pildid tollest korrast on täiesti fookusest väljas, kuigi ma elu eest teravustasin.

F/5 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Natuke nurga muutmist ja lisavidinaid ja juba tuleb.

F/7,1 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM
F/10 – 1/60 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Proovisime Elini peal uuesti Rembrandti. Softboxiga oli valgus sumedam ja varjud pehmemad, aga kolmnurk joonistub hajusalt siiski varjupoolel silma all õrnalt välja.

F/5 – 1/40 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Et pilti suts heledamaks saada, keerasin säriaega veidi pikemaks, aga siis käis välk ja pauk ja selgub, et sellise rõhutatud tulemuseni võib jõuda siis, kui keegi sinuga samal ajal pildistades välku kasutab:

F/5 – 1/15 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Ja sedasi võib välja tulla pilt, kus ma ise sedasama välku kasutan koos softboxiga

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Huvitav on küll aga nüüd see, et seda välku olen ma ilmselgelt mingi viguriga kasutanud. Välkus vaid softbox? Igal juhul mu kaamera ei ole pildiinfosse välguvärki sel korral salvestanud. Aga nii madalat ISO numbrit ei oska ma muuga küll takkajärgi millegagi selgiatad ja Elinist ma välguga pilte tegin ka. Samas tema nägu ma kuidagi ülevalgustanud jälle pole. Või tegin ma need siiski samal ajal, kui kui keegi teine välguga pildistas Elinit? Müsteerium otsib homme koolis lahendust.

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Mida me Liisi ja softoboxiga siis katsetanud oleme, ma isegi ei tea, aga mulle tundub, et äkki ka Rembrandti?

F/5 – 1/15 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Ja siis vahetasime me softboxi kuldse vihmavarju vastu. Vihmavari oli tumedam kui softbox ja valgust tuli kaamera sees tublist juurde tuua.

F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM
F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Sinine taust on suht ulmeline. Skeem on taas Rembradt.

Ja siis veel Tiinaga ka samad katsed kobamisi. Ju ma pildistasin mingil selliselt hetkel, kui tema ja valguse suhe veel päris paigas polnud. Aga ta on armas ka sedasi.

F/7,1 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Huvi pärast vaatasin, mida arvab Photoshopi “auto tone” sellest pildist. Huhhuuu! Karm! Sinised juuksed, õline libapäevitus ja kõik see muu? Ei-ei, igasugused automaatsed asjad muutuvad järjest ohtlikumaks vist 🙂

 

Samal ajal, kui meie pisema stuudio poole peal maani musta kardina taga skeemitasime toimus stuudio suurema poole peal midagi teistmoodi huvitavat. Ma käisin vahepeal neid piilumas ja leidsin sellised tegelased grafoprojektoriga möllamas:

Kasutusel on stuudio värvilised taustad, projektoril asuvad kiled. Mis nende nimi vanal heal ajal oligi? Lüümikud? Vähemalt nii toksib mulle ajust vastuseks. Ja see suur unenäopüüdja või sõel või võrk on tegelikult mingi valguse muutja kärg hoopis.

Ja siis toodi neile katsetamiseks läbipaistev kangas. Millel esmapilgul ei paistnudki mustrit olevat. Aga seal see oli! Muster joonistus nii ühtalsele taustale kui ka Mirjami särgile. Vaat neid asju on vaja meil ka veel kõiki katsetada, sest ma ju käisin vaid korraks luuramas, sest hirmus põnev tundus!

 

Valguse muutjad

Kuigi nüüd kellakeeramisega tundub maailm veidi valgem, siis eks ta tõsi ole, et talv astub reipal sammul meie suunas. Koolis saime me teada, et praegu on just paras aeg suvised, loomuliku valgusega tegemised, varna riputada mõneks ajaks ja süveneda sügavamalt kunstvalguse maailma. Mina, kes ma endiselt teravustamisega siplen, imbusin stuudio uksest sisse suurte kõhklustega. Ma olen elus hea mitu korda stuudiosse sattunud, pildistatava ja kaadritaguse abijõuna, aga ise pilti tegema? Ei, see tundus liiga müstiline ja kättesaamatu.

Esimese asjana jäin mõtlema, et nii, et meie kooli stuudio seinad on mustad. Viimasest ajast meenuvad mulle Vancuga pildistamas käies pigem heledad loomuliku valgusega stuudiod.  Aga ma nagu oleks mõnes mustas ise ikka varem ka käinud. Äkki Eesti Fotos on midagi musta? Mulle meenub suur must kardin? Äkki saab muuta stuudiot tumedaks ja heledaks, sest aknad on neil ju iseenesest suured? Ja kusagil Stockmanni taga oli kunagi Kanal2 või Ajakirjade Kirjastuse tume stuudio? Mina olin tookord beebi-Tannuga poolpaljalt selil maas karvase kanga vahel ja Indrek Arula rippus kusagil välkude-lampide vahel redeli otsas lae all. Mäletan, et mul oli pidevalt hirm, et ta sealt alla sajab, sest kogu see kaadervärk rappus. Aga tema tegi hoopis nalja ja pilte. Ma ei mäleta, et valgus meid kuidagi pimestanud oleks, ju see pooleaastane putukas oleks siis ka kisa teinud, kui olekski pimestanud. Aga seda, et ruum hästi tume oli, mäletan ma hästi ja seda, et sellest imearmsad sumedad soojad pildid said, seda võin ma ka täna, 14 aastat hiljem, kinnitada. Hmm, huvitav, kuidas ja mida ta tegi. Vaat nüüd tahaksin ma seda juba päriselt teada!

Kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et oktoobri lõpust kolime me stuudiosse, siis ma oleks minestusse langenud või põgenenud. Aga siin ma olen.

Meie esimese stuudiotunni ülesandeks oli kasutada vaid pilootlampi ja tutvuda erinevate valguse muutjatega. Mõni neist oli minu jaoks täiesti uus. Või teate te, mis on nt snoot? Ja seda, et beauty dish näeb välja nagu koerakauss ja sellega saab pehmeid pilte?

 

Esimesed katsed tegime reflektori ja pilootlambiga. Ma olin enne seda hoolega ise lambi ees taustani ja tagasi tatsanud ja poolpime ning kui seadistama hakkasin oma kaamerat, siis läks aeg enne, kui ma tulemuse paika sain, aga mulle meeldisid Tiina ja ta varjud. Valgusallikas oli tema poolt vaadates paremal 45 kraadise nurga all. Oleks mul numbrid paigas olnud, poleks ta nii tume pildile jäänud.

F/4,5 – 1/250 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Kui Tiina seisis seinast eemal, siis olid varjud suured ja hajusad. Kui me valgust liigutasime, siis vari kasvas mühinal.

F/4,5 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 45 MM

Sigridi pildistamise ajaks olin ma pildi heledamaks saanud. Vari on tema taga tume ja selgepiiriline.

F/4,5 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 35 MM
Softbox

Seleriga saime katsetada softboxi. Kohe taipasin, et pean kaameras valgust juurde tekitama. Kohe ikka tublisti. Nagu näha on, siis seisab ta peaaegu seina vastas. Aga tema vari on heledam, hajusam ja palju kitsam kui tavalise lambikopsikuga. Kui Seleri rohkem lambi (softboxi) poole liikus, siis koondus valgus pigem talle ja taust jäi pildil tume. Vari muutus suuremaks, aga hajus tumedasse tausta.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Liisist tegin ma softboxiga teise nurga alt pilt. Lamp on tema ees ja ma ise asusin pildistamise hetkel küljel.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Softbox koos kärjega

Järgmine põnev asi oli suur softbox kärjega. Meie jaoks oli see kõige hiiglaslikum lahendus. Tulemus oli oodatust tumedam ja varjud seinal teravamad kui softoboxiga. Kärg softboxi ees tekitab rohkem suunatud valgust, sellest siis vast ka tumedamad varjud? Samas miks pilt niipalju tumedam on, kui kiired rohkem suunatud on? Seda peab veel avastama ja katsetama. Minu pildid olid kõik liiga tumedad ja fookusest väljas.

Beauty dish

Beauty dishi kasutamisest mul ka pilte pole, sest need läksid fookuse nahka. Küll aga oli tulemus huvitav, soe ja pehme. Varjud on hajusad, valgus on üsna hämar, aga veidi valgem kui softboxiga.

Snoot

Minu suur lemmik ja täiesti uus avastus oli snoot (hääldus: snuut). Tagurpidi koonus, mis keeratase lambi ette ja see suunab valgust väga konkreetselt.

Sellel pildil on snuut Sigridist kaugemal ja tänu sellele on ka ümmargune suunatud valguslaik seinal suurem. Vari on tume ja selge. Kui Tuua valgusallikas lähemale, muutub ka valgusring kitsamaks, selle serv on teravam ja peab vaatama, kus ja kuidas pildistatav asub. Samas saab sedasi tekitada meelega varjuefekte.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Kuna me suures pundis pildistasime, siis kaamerate küljel plinkis nii rohelisi kui punaseid lampe ja vahel saime me teineteise tööga kaasnevaid efekte ka tabada.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Tiina seisab koos snuudiga seinale veidi lähemal ja sellest on ka vari seinal Taust on külgedelt praktiliselt must ja seinale jääb vaid hajus valgussõõr koos suure varjuga. Tiina juuste vari andis meile põhjuse itsitada, et teda jälitab Darth Vader 🙂

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Aga snuudi valgus on vahva. Teistmoodi ja selline natuke müstiline.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Snoot kärjega

Ja siis panime me snuudi ette sõela meenutava kärje. Ma pakun umbestäpselt, et kogu kaadervärgi ava suurus on ca 10-15 sentimeetrit? Valgus oli rohkem suunatum ja tumedam. Vari Tiina seljataga kadus ja taust sumbus pimedusse. Käsi valgusallikale lähemale suunates sai ta endale näkku joonistada huvitavaid varje.

F/4,8 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
F/4,8 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Valgusvärvad

Viimasena katsetasime sel päeval valgusväravaid, mida maakeeli (tegelikult ingliskeelse laenuna) laudausteks kutsutakse.

Kui väravad on laiali lahti, siis polegi nagu suurt vahet meie esimeste tavalise kopsikuga katsetega. Valgus näkku on terav. taust on üleni heledam. Vari on vastavalt Seleri liikumisele ja asukohale ehk et kui ta on taustast kaugemal, siis on vari suurem ja hajusam, kui lähemal taustale, siis tumedam, väiksem ja teravam.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Kui väravaid veidi koomale panna, siis muutus üldpilt sama seadistusega kohe tumedamaks. Seleri seisab sama koha peal samas asendis, aga tema vari on suurem ja tumedam.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Ja jällegi, kui teistega koos pilte teha, siis võib saada huvitavaid efekte. Saab värve ja lisavarje! 🙂

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Tore kaadritagune pilt ka Selerist ja väravavahist Tiinast.

Ja siis viskus pildile Liis. Seleri oli kenasti ontlikult seal sesinud ja siis nagu ei saanudki asjast aru, aga kui Liis on käed laiali sirutas, siis läks asi huvitavaks. Või on see hoopis hullust lainurgast tingitud? Nii palju ju ikka varjuga ei manipuleeriks see nurgavahe? Aga vot see on alles vari!!

F/3,5 – 1/40 SEC – ISO-2500 – 18 MM

Olles kogu seda suurt uute asjade segapudru nüüd kodus mõnda aega kaalunud ja mõõtnud on selged järgmised asjad:

Stuudios, eriti kui seal veidigi pimedam on, teravustamine on kohutav. Õueloogika ei toimi. Automaatse fokusseerimisega pole mitte midagi teha, sest teravate piltide lagi on kogutuelmist heal juhul 5 protsenti, See pole ok isegi minu jaoks. Käin ja kraabin taas uksi, et ehk me saaks lõpuks ka sellest koolis rääkida, sest manual, juutjuub ja guugel pole siiani abiks olnud mulle.

Mida ma veel vaatasin oli see, et ma seisin paljude piltide tegemise ajal väga kõrval, sets ma ei tahtnud trügida. Võimalik, et see mõjutas mingil määral valgustest arusaamist, aga eks seda näitab tulevik, Äkki isegi ei mõjutanud.

Kokkuvõttes sai selgeks, et softbox annab nagu nimest eeldada pehme valguse tulemuse, selle ees kärg muudab asja veidi konkreetsemaks ja tumedamaks, Snuudiga saab käige suunatuma valguse ja kui selle ette veel kärg panna, siis saabki sellist isemoodi lava- ja ööliblikavalgustunnet luua. Valgusväravatest ja beauty dishist ei oska ma suurt midagi veel arvata. Eks kõike peab veel ohtralt katsetama.

Ja nüüd lähen taskulambiga vannituppa katsetama, sest ma tahan ikkagi päriselt aru saada, et mis vahe on varjudel, kui objekt liigub valguse ja tausta vahel ja kui valgus liigub paigas tausta ja objekti suhtes edasi ja tagasi. Seal oli mingi vastukäiv loogika ja ma pean sellest aru saama. Mudelid on head. Kui aru saan, räägin teile ka. Ja kui aru ei saa, siis homme on juba järgmine tund.

 

Nalja ka. Andreas on terve õhtu õppinud oma eesti keele A2 eksamiks. Ma vahelduseks püüan siis temaga ka eesti keeles rääkida. Teatan:

“Nii, läheme nüüd koos vannituppa. Võta taskulamp kaasa!”

Ta vaatab mind hämmingus ja küsib murelikult sulaselges eesti keelest:

“Kas sul on ussid?”

Johhaidii, mida veel!? See, et koer sai nädal tagasi ussirohtu suure taidlemise peale on vist kustumatu mulje jätnud? Muhahaaa!

“Eiiiiii! Me läheme varje otsima,” voolin ma aeglaselt ja püüdlikult vastuseks. “Mul on vaja, et sa lampi hoiad!” lõkerdan naerust kõveras vannitoa poole kooberdades.

Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Teistmoodi äraarvamise pildid

Mina ise

Kuidas panna endast kokku üks vaikelupilt nii, et teised saaksid arvata, kes on pildil? Mulle tundus endale, et mida iganes ma sinna pildile panen, siis nad arvavad laksust ära, et see olen mina. Steoskoop? Kraadiklaas? Mõned pereteraapia ja psühholoogia raamatud? Lilliga tass, pilt? Jälle siplesin ma viimase hetkeni. Laud oli mul asju täis kuhjatud ja otsisin seda oma asja. Kes ma siis tegelikutl olen? Pisihaldjas ja draakonimamma? Eks vist jah.

Käesirutus paremale – ükssravik, käesiritus vasakule – Vancu lohe. Kotist sain veel paki küpsiseid ja oligi olemas. Kärpisin kõik üleliigse välja ja alles jäi üks magus pilt, mis muudkui kahanes, sest arvake, kas tihe liiklus mu selja taga jättis laual vabalt lebavad küsised puutumata? Kuulsin veel vaid vabandusi ja krõmpsutamist. Aga pildi sain tehtud!

Teistel oli tublist arvamist, aga ära arvasid.

Keegi, kes on kuulus

Sisulise jätkuna samas teemas, kuigi teise aine osana, oli vaja meil teha sarnase lähenemisega pilt ka kelleski, kes on kuulus.

Ülesandele mõeldes tulid mulle pähe kõiksugu filmi- ja raamatutegelased ja pärisinimestest no Jacksonit ja Madonnat ja Elvist ja Lennonit oleks kõik vast kohe ära arvanud? Kuna meie õpetaja on välismaalt laenatud, siis arvasin, et on tore, kui tema ka teab, kellest jutt käib.

Lõpuks oli mul terve pikk nimekiri, aga siis oligi viimane õhtu sujuvalt kätte jõudnud ja asi tuli ära teha. Andreas sobras oma baarikapis, mina otsisin sukki ja särke. Sigari sain kapilt, mütsid esikust. Piltidena läksid käiku mammalt laenatud fotod. Kapi otsast tõime kohvri alla ja kokku sai üks kenake kaos. Just selline nagu selle täiel rinnal oma elu elanud tegelasel. Vihjeid on sellel pildil rohkem kui rubla eest.

Arvate ära, kes on pildil?

Teistele oli see keeruline pilt arvata. Ja huvitav oli ka see, et meie ca 20 esitatud fotost oli seda tegelast kujutatud väga ägedalt tervelt kolmel korral. Vaat nii kuulus ta ongi 🙂

Paradoksid ja paarid

Meil oli koolitööna antud valida, kas me teeme pildi tulest, õhust, veest või maast. Muidu poleks ju keeruline, aga tingimused olid ka. Pilt pidi olema värviline, tuli ei tohtinud sisaldada ühtegi punase värvi varjundit, õhku tohtis kujutada vaid läbi hoonete, mis ei näi stabiilsete ja sirgetena, vesi ei tohtinud paista vedel ja maa/pinnas pidi olema nagu maastik ja seda võis kujutada ainult kangast, villast, kilekotist, ajalehest, sinu enda või kellegi teise kehast.

Vaatasin selle ülesandega tõtt jupp aega ja tulega on mul oma suhe. See võib olla mis värvi tahab, aga ligi ma sellele ei lähe. Õhu nõudmistele vastas minu peas pilt hoonetest nagu miraaž kõrbes ehk et selleks oleks olnud vaja kuuma õhku ehk? Mittevedel vesi on siis jää? Aur? Jäälilled? Käisin mitu päeva ringi üsna ahastuses. Ahistasin Andreast ja Happyt. Happy vist saigi kõige enam vatti, sest mul oli vaja lähivõtteid ta ninast ja kõrvast ja tallaalusest ja minu elus on ta kõige püsimatum neljajalgne tegelane. Aga midagi ma tema käest ikka sain ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi ta isemoodi naeratus!

Tundub ju isegi üsna rahulik roosat planeeti musitav tulnukas?

Linnast leidsin ka sellise koha. Nägi vägagi aerofoto moodi välja see asi. Täitsa maapinna moodi.

Aga pilt ei tohtinud olla loodusest endast. Kui maa, siis ikka muud variandid, mis eelpool kirjas. Aaa-haaas-tuuus!  Viimasel õhtul seisin keset Solarise keskust ja imesin oma spinatismuutit. Kohmerdasin midagi ja panin korraks topsi käest. Seda tagasi haarates kangestusin – kõrrel oli vesi, mis ei olnud vedel. No oli, aga see näis kuidagi hoopis isemoodi. Kiired pildid:

Kodus tundus aga ikkagi, et tegemist on äkki liiga vedelana näiva asjaga. Hiljem küll uurisin ja ka see oleks sobinud. Mina ei julgenud riskida ja lappasin muudkui oma pilte ja leiutasin, mida ma veel kähku saaksin proovida. Selles, et ma lõpuks maa/pinnase ikkagi teen, selles olin ma miskipärast kindel.

Proovisin inimeste kehadest liivaluiteid tekitada

Ja prühikotist elukskõlbmatut maapinda

Aga ei. Ma otsisin midagi muud. Hetkel neid eelnevaid pilte siia lisades polegi nad nii hullud, aga sel hetkel tundus, et no kohe üldse ei lähe. Ja siis ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin seda Happy nina jälle ja kruttisin seda nii ja naa ja seal ta oli!

Minu kustunud vulkaanikraater. Veidi vihmaniiske, sest pinnas ei võta vett vastu.

Kui kõik oma pildid saatnud olid, siis oli meil taas äraarvamiste ring. Mis on pildil?

Kuuldavasti oli minu pilt teiste jaoks paras pähkel olnud.

Ülesandel oli aga ka teine pool.

Paarilised

Ilma, et me teadnud oleks, mida pildil lõpuks ikkagi kujutatud on ja kes selle teinud on, pidime valima ühe pildi, millele pidime paarilise pildistama. See pidi looma mulje, et fotode autor on üks ja sama ning ka asja sügavam mõte on samast ooperist. Või siis pigem veel nii, et kohe alguses oligi plaan need kaks pilti paralleelselt teineteist toetavana pildistada. Lappasin meie pilte. Enda omale oleks mul kohe paariline olnud, aga seda ei tohtinud teha. Ja siis turtsatasin ma rõõmsalt Andreasele, et vaaaaat sellele pildile on mul küll mõte olemas! Pildil olid emotsionaalsed sportlased ja mul oli kange tahtmine vint asjale peale keerata.

Ühel õhtul jalutasimegi Andreasega nimme Rävala puisteel oleva lambipoe juurde. Selle aknal seisab juba ammusest ajast üks veider kuldne päkapikk. Mida ta sinna lambipoe aknale on ära kaotanud, ei tea. On tal mingi sõnum? Võimalik, aga minu jaoks oli ta väärt teadmine, sest just seda päkakakat mul oma pildile vaja oligi, et Gertrudi pildistatud spordimehi veidi narritada. On jah kuldne, aga vääääga kättesaamatu. Ütleb ülbarist päkapikk. Ihhiii!

Eks ma ju natuke ikka põdesin ka, et kas naljast saadakse aru. Enne esitlust oli ka juba selge, kelle oma see pilt oli ja siis kirjutasingi ruttu Gertrudile, et mul on selline isemoodi paariline tema pildile. Minu õnneks ta ei pahandanudki. Kuna ma esitluse ajal ise kohal polnud, siis kuulsin, et neil olla väga lõbus olnud tunnis. Elagu kuldsed päkapikud!

 

 

Kui valgus kõndis Tallinnas

Siis, kui valgus Kadrirous kõndis, see oli tänaseks juba kuu aega tagasi, oli meil vaja teostada koolitöö. Jagunesime grupidesse ja pidime katma ürituse kolm õhtut Kadrirous ja kaks vanalinnas, et kokku üks suur ülevaade saada. Sündmusfoto jaoks magus amps.

Ma olin selleks ajaks aru saanud, et mul on ilmselgelt vaja öösel pildistades kolmjalga, aga kuidas seda kasutada ja kuidas pimedas pilti teha, see oli kõrgem teadus. Neljapäeva õhtul, kui oli minu kord minna. Kartsin seda üritust juba ette. Andreas ei saanud minuga ka kaasa tulla ja nii ma siis lootsin heale õnnele ja sellele, et ma Liisiga ikka kohapeal kohtun.

Tegin pisikese tiiru ümber luigetiigi. Toetasin kaamera stabiilsematele pindadele ja need sekundid, kui pilt ennast tekitas, ei hinganud.

Ma polnud varem sellest üritusest midagi kuulnud ja mind vaimustas nii see, mis toimud kui ka see rahvamass, kes kohale oli tulnud.

Läks tubli pool tundi katsetamist enne, kui julgesin hädaga kolmjala kotist välja sikutada ja seda avastama hakata. Mul on see statiiv olemas aastast 2003-4, aga reaalselt kasutanud ei ole ma seda iial. Eks ta ootas oma aega, sest nüüd oli justnimelt aeg tegutsemiseks. Ma ei saanud ju ometi ühegi pildita koju minna. Fokusseerimisega olid mul sel ajal ikka kohe väga suured probleemid praegusega võrreldes, kus ma vahel isegi asjale pihta juba saan.

Aga siis algas ilutuli! Telefoniga olen ma ju aastavahetustel ja Šveitsis sünnipäeval alati proovinud, aga kaameraga nii, et mul midagi ka hiljem näidata on, vaat see oli stressirohke. Seda enam, et ma sel ajal hoopis teises kohas olin.

Aga kokkuvõttes oli vahva, kuidas inimesed seisatasid, et samas kohas võrade vahelt sähvatusi vaadata. Kohale poleks me enam nagunii jõudnud.

Siis sain Liisiga kunstimuuseumi ees kokku ja asusime koos mu statiivi, mis selleks ajaks oli saanud juba nime Statiivi Wonder, sest ma jalutasin pea endapikkuse kolmjalaga ringi nagu uue kallimaga.

Kunstimuuseumi ees välkusid tuled ja meie asusime ringkäigule.

Minu rõõm statiivist ja pika säri katsetamisest oli lapsemeelne ja nii armas. Te vaid vaadake neid jalgu paremal all nurgas! Hihii!

Ja siis tegime veidi oma valguskusnti ka. Liis joonistas südameid ja mina proovisin neid kinni püüda.

Tiigi ääres olid vaimustunud inimesed ja mina nende taga vaimustusin nii neist kui tulede mängust.

Sellel õhtul käis valgus kindlasti Kadrirorus ringi.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jagasin oma mõtteid ka Andreasega ja leppisime kokku, et järgmisel aastal läheme ka ise kohale. Ega ju temagi teadnud sellest üritusest. Poistest rääkimata. Muidu oleks võinud ja ka reedel, viimasel ürituse päeval minna, aga meil olid selleks õhtuks Rasmuse kontserdi piletid.

Reedel kulgesime soojendajate ajaks kontserdile ja kui olime pool tundi kohal peal ära olnud, siis vahetasime pilke ja tulime tulema. No polnud see, mida soovinud oleks. Elu ja aeg pole raistada tegevustele, mida ei naudi. Ja minu mõtted olid nagunii ikka veel Kadrirous. Jalutasime Sossi mäelt Kadrirogu. Kell oli selleks hetkeks tunnike enne südaööd.

Kadriorus oli vaikus. Mõned tulukesed olid veel alles, aga plats oli praktiliselt inimtühi. Ja mul polnud kaamerat. See oli ametlikult esimene kord, kus ma kaamerast päriselt puudust tundsin ja nägin, kuidas telefon mind piiras.

Liikusime kodu poole. Saime veel viimase trammi peale ja linnas väljudes otsustasime kodu asemel korraks hoopis vanalinna põigata. Kõik see rahvas, mis oli eelmisel päeval Kadrirorus olnud, oli vist vanalinna tulnud. Oleks me vaid varem seda teadnud, mis seal toimub! Ma olin peaaegu valmis minema koju kaamerat tooma, aga teadsin, et kui me kord end juba koju veame, siis Andreast ma sealt enam välja ei saa. Seega pidin telefoniga hakkama saama.

Kell oli selleks hetkeks, kui me linnast tulema saime, väga palju. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja äge! Mulle tundub, et isegi jõulude ajal ei ole Tallinn nii ilus. Mis siis ikka kui ootame uut üritust! Ja mis veel hea on, on see, et kuigi mul on veel palju õppida, siis hirm hakkab vaikselt muutuma huviks ja avastamise rõõmuks.

 

Portreefoto ja elu esimene välgutamine

Välgutundi minna oli kõhe. Lugesin juba eelnevalt ülesannet ja heitusin mõttes. Ma ei saa veel fokusseerimisega hakkama, mis me siis välgutamisest räägime. Aga tundi ma läksin ja tunni lõpuks selgus, et ka minu kaameral on juba sisseehitatud välk. Hea näide sellest, kuidas ma tehnikat pelgan ja seda ise uurida ei tihka. Aga tore oli seda muidugi teada saada. Tuleb tunnistada, et mul on kaameraga koos kunagi saadud ka eraldi välk, aga selle asukohta ei suuda ma hetkel me kastimaailmas veel tuvastada.

Saime ülesande kätte, koolist laenuks kabedama välgu ning suundusime õue. Ülesandeid oli meil kolm. Kasutama pidi koos loomuliku valgusega kaamera enda välku nn täitevälguna, et lisada pildile elu. Teisena oli vaja kasutada koos loomuliku valgusega kaamera lisavälku. Ja kolmandaks luua kaamera lisavälguga mulje hämarusest. See tähendab, et pildil peab välk domineerima ning olema põhivalgusallikas.

Selgus, et mu kaamera lubab koostööd välguga ruttida välgu 5 täisastme jagu nii miinusesse kui plussi. Särava päikesega, mis sel päeval meiega oli, polnud aga suurt vahet. Püüdsime alguses nii, et Sigrid seisis meie ja päikese vahel. Eesmärk oli vastu valgust pildistades varjupoolele jäävat nägu veidi helendada, aga välk hajus lihtsalt laiali. Pilte analüüsides on näha, et põsesrnad on kergelt heledamad, aga ilma on pilt parem.

Tegin kannaka ja teise katse Jaanaga, kes mu selja taga oli. Välguga ja välguta pildil polnud ka suur vahet. Küll aga taipasin, et ma saan pealmist osa liigutada ja rohkem inimese peale suunata. Seepeale joonistus grammike suurem vahe välja. Vähemalt oli näha, et pildil ja pildil on pisike vahe.

F/5,6 – 1/200 SEC – ISO-100 – 70 MM (välk -5 (min) ja +5 (max) tugevusega otse näo poole suunatud)

Alles hiljem klassi tagasi suundudes taipasin, et oleksime võinud esimest ja teist ülesannet lahendada hoopis hämaras koolimajas, sest siis oleks efekt paremini välja tulnud tõenäoliselt. Küll me katsetame seda asja uuesti.

Huvi pärast katsetasin aga enne kolmanda ülesande juurde asumist Jaanat veel nii, et päike paistis ta peale küljelt ja põsele joonistusid tugevad varjud tuules võbelevast juuksesalgust. Ma tahtsin aru saada, kas mul on võimalik äkki välguga saada enamvähem sama valgusega pilt, aga nii, et tervav juuksesalgu vari nii tugevalt välja ei tuleks. Hiljem pilte vaadates ma sellest aru ei saanud, et vahet oleks oluliselt olnud. Eks seda peab ka veel katsetama.

Kolmas ülesanne tundus alguses ulmekas. Päise päeva ajal päikesevalguses tekitada öö?! Aga kõrval said tüdrukud juba mingi oodatava tulemuse. Katsetasin sama seadistusega ja pilt oli must mis must. Tulin siis sammhaaval tagasi valguse poole ja tulemused said päris toredad. No võib tõesti oletada, et sellel pildi tegemise hetkel me koolimaja ees küll säravat päikest ei saanud olla.

F/10 – 1/200 SEC – ISO-100 – 40 MM (välk -2 astet)

Kui aga juba välgutamiseks läks, siis meenus kohe hull tänavafotograaf Bruce Gilden, kes armastab oma kaamera ja välguga inimestele näkku ronida ning jooksu pealt kohkunud nägusid kinni püüda. Tegin siis Jaanast ka käigu pealt ühe hullu näkkuhüppava pildi.

F/4,5 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM (välk +5 (max))

Kaks asja on kindlad – selliseid pilte ma teha ei taha, aga sellest hoolimata see välk töötab mu kaamera küljes. Minu asi on kaamerale ja välgule vääriliseks partneriks areneda. 🙂

Portreede analüüsimine

Selle nädala koolitööna oli vaja leida vähemalt kaks portreefotot ja üks -maal, mis mulle meeldivad ning neid siis sügavamalt analüüsida. Sellised asjad mulle meeldivad ja seega tuli leida pildid!

Portreemaal? Esimene, kes mulle seepeale silme ette joonistus, oli Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk, aga see pole väga minu ajastu ja maitse. Selles pildis on kuidagi liiga palju kirjeldamatut valu ja kannatust. Kuigi jah, Davidi vannis mõrvatud Marat oleks veel hullem. See oli mu teine mõttest läbi tormanud tegelane maalil. Hmm, kes armastas inimesi? Rubens? Mkmm, ka temast ei taha ma täna rääkida. Aga Renoir!? Tema tegelaste helgus on kusagil mu naha all. Mõttes jäi heliesema ka Edgar Degas. Ma pole ammu selliste asjadega tegelenud ja muigasin, et võimalik et mu maitse on aastatega muutunud, aga teadliku osa elust olen ma kunstiajaloos kõige enam ikkagi armastanud impressioniste ja pole võimalik, et nad mulle korraga enam nüüd ei meeldi. Romantism ja klassitsisim meeldivad mulle ka, aga seda mingitel muudel põhjustel, mitte inimeste pärast, vaid et nad sobisid tol ajal minu kasvamise tempoga. Kui aga rääkida inimesest, siis ikka läbi impressionistide, ma arvan. Mul on kusagil kastides isegi suur kollektsioon postkaarte nende maalidest ja maalide detailidest. Internet on ka üks igavesti tore koht selliste asjadega tutvumise jaoks.

Lappasin oma peas maale. Laikmaa Under libises naeratades silme eest läbi. Ootasin kannatamatult kojujõudmist, et mälestusi prantslastest värskendada. Neis oli nii palju värvi ja tundeid ja helgust. Kui ma nad kodus üles leidsin, siis oli see üks armas taaskohtumine. Selle ülesande mõttes kõnetasid mind kõige enam just Renoir inimesed. Otsevalgusega, helged, malbed ja säravad. Poseeritud, aga lihtsad ja loomulikud. No on kohe sellised armsad.

Fotode leidmine oli veel mahlasem kui maalide valimine. Mul oli peas juba mõte valmis, mida ma otsin. Mustvalgeid ja vanu!

Alustasin Hitchcockist. Kuna meil oli veidi kauem aega kui tavaliselt, siis võtsin mõnuga, vaatasin nädala jagu päevi igal õhtul jälle uusi mõtteid üle ja kaevasin ja otsisin ja kogusin kausta ja vahepeal hämmastusin guugli üle, mis lambist otsitud tegelase piltide sekka pistis kellegi, kellele ma endamisi mõtelnud olin või just Andreasele kontekstivabalt maininud olin. Näiteks vaatas mulle Picasso fotode vahelt korraga ühel pildil vastu James Dean, kellel temaga seost ei tohiks olla. Sean Connery pilte lapates kohtasin noort Clint Eastwoodi. Dali, Freud, Hemingway ja Degas olid läbisegi ägedate fotograafidega ja Alan Rickmani juurest läks otsetee Clooney ja Brosnani juurde, kes pole erinevalt Rickmanist üldse tüübid minu maitsele, AGA neist kahest on lademes ägedaid portreepilte tehtud.

Kui mehed läksid kuidagi omas liinis, siis naised olid igaüks isemoodi mahlas ja neid sain eraldi otsida. Googel ei aimanud neid kuidagi minu eest ära ja see mulle meeldis. Alustasin ka veidi värksemate tegelastega. Esimene oli Judy Dench. Siis Glenn Close. Kusagil üsna alguses taipasin vaadata, kas ja mida pakub mulle Marika Rökk ja Woolf ja Dietrich ja lõpuks leidsin nii palju ägedaid pilte muuhulgas noorest Meryl Streepist, kelle piltidega sain testida Andreast, kes teda muidugi esimese hooga ära ei tundnud. Lõpuks lappasin juba filmide ja tegelaste järgi pilte oma lemmiknaistest nagu Juliette Binoche, Paz Vega, Audrey Tautou.

See piltide otsimine ja uurimine oli üks kohutavalt äge asi! Nädala keskpaigaks oli mul kokku saanud kenake kollektsioon, mille põhjal hakata oma ülesannet lahendama. Kuna ma neid pilte suuremal hulgal läbi puurisin, siis tekkisid minu jaoks nende vahele ühenduskohad ja vedavad jooned, mis mind köitsid. Või ma ka valisin neid kuidagi mingis teemas. Näiteks jäid mulle silma peeglid ja peegeldused, mida ma mingil määral kasutanud ka olen, aga mida veel julgemalt katsetada võiks.

Peeglid ja peegeldused

Edouard Boubat on läbi aastakümnete teinud pilte peegeldustest. Autorportreesid on sellisel viisil teinud paljud fotograafid ammustest aegadest, aga neis kaksikfotodes on kuidagi nii palju hetke ja aega ja personaalsust. Fotograaf on ilmselgelt kohal ega pea end vajalikuks kaamera taha varjata. Üldmuljelt on pildid esmapilgul natuke juhuslikud, elegantselt lohakad. Kui aga pildistavaid eraldi lähemalt vaadelda, siis nemad räägivad ise ikka enda lugu, segamatult. Mis mulle aga väga meeldis oli see, et teadmata midagi Boubat`st ja otsides hoopis muid pilte jõudsin ma kokkuvõttes eri teid mööda just nende kolme pildini.

Peegelduvaid pindasid leiab paljudest kohtadest. Aknaklaasidelt ja läikivalt metallilt olen ma ka ise pilt varem teinud. Ka päikeseprillidelt olen peegeldusi otsinud, aga need on olnud juhuslikud ja niisama toredad. Need kaks pilti siin aga tõid asjasse omajagu sügavust juurde. Ma pole osanud näo lähedal asuvaid peegeldavaid pindasid sedasi kunagi näha näiteks sisemaailma, mõtete, soovide, hirmude peegeldusena. Tundub jabur, sest see on ometi ju nii lihtne ja loogiline ning need peegeldused annavad sootuks teise mõõtme pildile juurde.

David Douglas Duncan ajab kaamerga oma asja ja objektiiviklaasil peegelduvast võib saada aimu, mida ta samal hetkel tegi ja nägi ja otsis ja ehk ka kinni püüdis. Dave Grohli suht kivinäoga pilt (autorit ma ei tea) olek silma prillideta üks kena lihtne portree. Nägu ei kirjelda olulist emotsiooni. Küll aga võib sisemist põlemist kohata prilliklaasil. Taas asi, mida katsetada.

Portreemaalide ja -fotode otsimine ja analüüsimine oli vaid osa meie ülesandest. Neist leitud fotodest inspireerituna tuli ka ise pildistada. Fotod ja maalid, mis ma enda jaoks välja otsisin, avasid minu jaoks mõnegi uus arusaamise. Käisin ringi ja otsisin, kaalusin. Ega ma neist mõtetest ja järeldustest ju enam lahti ei saa, sest nad elavad oma elu ja mõjutavad ka kõiki muid mu tegemisi. See on mõnus tunne. Ilmselgelt klõpsin ma aina vähem tühja ja püüan enne plaani pidada, mida ja kuidas. Mulle meeldib see ütlemine, et kõik, mis on pildil, on minu vastutus. Mis aga oluline on, on teadlikuks saamine sellest, mis su pildid siis ikkagi on ja mis on need asjad, mis selle tegelikult loovad. Need asjad, mida nagu käega ei saagi katsuda, mis näkku ei plingi, aga ometi määravad on.

Meil oli pildistamiseks vaja leida keegi, kellega me koos ei õpi. Mitte, et see kuidagi väga palju lihtsam oleks olnud. Aga otsustasin sel korral Andrease kasuks, sest see teema ja pildid, mida ma leidsin, haakusid temaga kuidagi hästi ja kui ma siiani olen ise teda püüdnud pildile saada nii nagu ta on, siis nüüd oli ka minul aeg areneda ja õppida teda rohkem suunama ja juhendama ja tegema seda, mis mul on vaja, et ta teeks. Enne tuleb ikka omade kangete juurikate madistada ja siis saab minna ka teiste inimeste sekka. Eks see üks isemoodi katsumus oli, et  häbelik Andreas nii konkreetselt kaamera ette saada. Mu kaamera armastab teda peaaegu samapalju kui mina ja õpib aina paremini seda väljendama. Andreasega on hea harjutada, sest vahel on ta mossis nagu kuivanud kartul, kes tegeleb seespool idude kudumisega ja vahel ta lihtsalt ei viitsi, aga enamasti on ta koostööaldis ja vääääga roosa ja rahulik.

Ühest pildistamiskorrast sai lõpuks kokku mitu. Helistan koolist koju spurtides jooksu pealt koju – pane ennast valmis, Liivalaia peal on just praegu imelius päike ja kollased puulehed keerlevad õhus. Läheme KOHE! Ja siis karu ärkab ja ärkab ja mina näen vaeva, et ennast taltsutada. Ma ju tea küll, et ta nii välk ja pauk pole, aga mul on vaja just SEE hetk enda kasuks tööle panna. Mida ma kindlasti selle nädala ja mõne lisapäevaga taipasin, on see, et ma pean igal pool ja kogu aeg valgust jälgima. Sest see on hea, kui ma tean, et päikselise ilmaga paistavad 12. oktoobril viimased kiired just selle maja ees kõige ägedamalt. Järgmisel aastal tuleb asi üle kontrollida, puud kasvavad, maju ehitatkse ja lammutatakse.

Nii, aga peegeldused! Laupäeval käisime me ekstra tsikli juures. Selleks, et ta ennast vabamalt tunneks, küsisin igasugu teemakohaseid asju ja tema jutustas, mis on erilised ja olulised asjad selle tsikli juures ehk et mida ma selle tsikli juures kindlasti pildistama peaksin lisaks talle. Hea, et ta rääkis, sest ilmselgelt ei oleks ma ise tulnud selle peale, et sinakaks tõmbunud metall on mingi eritit edev värk vaid oma peaga oleksin aravnud, et näe, mingi pinnakahjustus. Eksole! Seega oli mul aega tunda päriselt huvi ja ärevus Andrease sees hajus vaikselt rõõmsaks ja rahulikuks olemiseks.

Ühe sellise peegelduse leidsin ka. Alles kodus märkasin, kuidas jooned on pildi  jooknud:

F/1,8 – 1/640 SEC – ISO-100 – 35 MM
Peakatted

Minu teine, veider, aga väga äge avastus oli peakatet nii suur mõju pildile ja loole ning osana emotsiooni ja kavatsuse edasiandmisest. Ma olen ju oma Lilliga ka sedasi mänginud, pilku looritanud ja kurbust varjanud, aga seda siiski pigem alateadlikult. Ühel lihtsal peakattel võib olla nii palju erinevaid eesmärke ja ta võib olla lihtsalt üks ese riietuses ning samas saab läbi selle ja eelkõige peakattest tekkivate varjudega teha isemoodi asju. Siin on teile valik neist mütsikandjatest, kes mu ülesandekausta lihtsalt meeldiva pildina oma tee leidsid ja ühtegi neist pole otsitud mütsi järgi. Ise tulid ja hakkasid oma peakatetega korraga seal silma 🙂

Tegelikult armastab Andreas ju ka kõiksugu peakatteid alates kiivrist, sonist, kaabust kuni kassikõrvadega suusamütsini. Ja neid mütse kannab ta igapäevaselt ja on nendega agaralt ka minu fotodele jäänud.

F/3,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM
F/1,8 – 1/250 SEC – ISO-250 – 35 MM
Päikene ja tagantvalgus

Võimalik, et talve lähenedes muutub päike ja valgus üha olulisemaks. Igal juhul leidsin ma ennast neil päevil julgelt päikesega hullamas. Mul on kaustas tagantvalgusega portreesid tubli kaks peotäit, aga pilt, mida ma nimelt otsima läksin ja ka leidsin oli James Deanist. Jah, tema astub päevasemal ajal seal uljalt (mitte loojangu ja minu vahel, seepärast joonistu tema ette ka teravaid varje. Aga põhimõtet tahtsin ma ikkagi katsetada, et ma teaksin, mis tunne see võiks olla ja kuidas ja mida oleks hea jälgida:

F/2,2 – 1/250 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pool tundi hiljem oli päike maailma äärel ja keset Liivalaia tänavat jalakäiate saarel Andrease lähedal seistes, oli maailm tema taga lihtsalt magusalt hele. Ja siis liigutas ta ennast sentimeetri jagu ja päike vaatas mulle otse kaamerasilma sisse. Ja UV-filter andis kõigele veel oma kelmika lisa. Andreas arvas ise, et see päikesega pilt on üks eriti tore pilt. Nõustun temaga, sest selles on ühe väikese liigutuse järel nii palju rohkem valgust ja soojust.

F/2,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM

Eile käisime mu sõlega tasse pildistamas ja mäe otsas seistes paistis läbi kollaste sügispuude jälle loojuv päike. Või paistis ta Andrease seest? Võta siis kinni. Aga ilus ja soe oli olla. Õhtune õhk oli kuldne.

F/5 – 1/200 SEC – ISO-640 – 50 MM

Ah, et aitab ka? Aitab jah, sest alles on vaid mu lemmipilt. Ei-ei, mitte see siin, kus Andreas annab märku, et aeg on sööma minna või korraks näpp päästikult tõsta, vaid see viimane seal all!

F/2,5 – 1/250 SEC – ISO-400 – 35 MM
Lemmikfoto

Tatataaa, siin on minu lemmikpilt. Andrease oma ka.

F/1,8 – 1/500 SEC – ISO-100 – 35 MM

Andreas täidab pildi peaaegu täies ulatuses, samas jääb sinna just nii palju ruumi valgusele ja õhule, et pilt raskeks ei muutu. Tagantpoolt tulvav valgus muudab taeva valgeks, aga see vist ongi sedasi hea. Õhk on nii puhas ja vaikne…

Seal see mees seisab, vaatab veel pilku kaugusesse puurides üle oma mõtted ja on valmis selleks, mis tuleb. Pilk endasse. Kuigi see pole juhuslikult kinni püütud klõps, siis ta on nii tema ise just selles elemendis, mis talle endale nii väga meeldib ja omane on.

Mis mulle selle pildi juures ka väga meeldib, on see, et alati ei peagi  meelepärase tulemuse jaoks asju töötlemisega kaosest ülesturgutama vaid vahel nad lihtsalt on. Jah, alati saab paremaks sättida, aga mulle meeldib just nii.

 

Mida ma kokkuvõttes sellest portreefoto ülesandest õppisin?

Kus ja millal asub päike ehk valgus ja vari. Kui tumedad ja teravad on varjud. Hetkel taban ma ennast sageli mõtlemast, et tagantvalgusega pildid on kuidagi isemoodi ägedad.

Mustad ja kraabitud prilliklaasid/peegelpinnad, mis säravama valgusega pildistades jäävad fookusesse, võivad tugevalt üldpilti häirida. Mul on uut prilliklaasi puhastamise lappi vaja, sest eelmine läks filmilintidega mässates pimikus jalutama.

Anna inimesele midagi kätte, anna talle mingi tegevus, vii ta oma meelistegevuste ja -asjade, – kohtade juurde, ning hoia vestlust sujuva suunamise vahel aktiivsena, siis sujub koostöö märksa ladusamalt, ka tõrked on pigem sisi efekti eest ja tulemus parem.

Ühe ja sama koha peal olles, aga nägu valguse suunas või valgusest kõrvale pöörates saab väga erineva emotsiooniga pilte.

Ja kaamerale sain eile lõpuks reseti tehtud. Kuigi enamus pilte siin on tehtud enne pühapäeva, siis tundub, et nüüd hakkan saama teravusega veidi paremini läbi. Ja see on hea tunne!

 

 

Kuidas taltsutada lohet

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!