Sügis, Happy ja karvane ingel

Sügis on Šveitsis kõige lahedam aeg. Maailm kisub kirevavärviliseks ja poelettidele ilmuvad mu kaks suurt lemmikut – kastanid, mida ahju pista…

… ja kergelt käärima lastud viinamarjamahl, mida nad sauseriks kutsuvad. Siinkandis hääldub see kraam küll “suuser”.

Poes on kastaneid ja sauserit saada sügisel vaid piiratud aja jooksul ja passida ei maksa. Esimesel aastal siin elades jäid mu naudingud liiga lühikeseks, hiljem olen targem olnud. 1 – 1,5 %lise alkoholisisaldusega jook maitseb palju mahedam kui vein ja üldse mitte nii läilalt magus kui mahl. No ta on kohe selline mõnus ja kerge ja maitsev. Mõned variandid on pastöriseeritud, mõned elavad täie vungiga edasi. Eile just proovisime heledatest viinamarjadest tehtud jooki ka. Selle sees ujusid lahedad millimallikad! Vanc võdistas mu klaasi vaadates õudusest õlgu. 😛

Aga kohe esimesel hommikul, nüüd siis kaks nädalat tagasi, kui esimene pisike partii poodi saabus, tassisime Andreasega endale terve liitriste pudelite kuuspaki kontorisse. Neli pudelit toppisime külma, sest see on elav kraam ja kaks ülejäänut jagasime omavahel sõbralikult ära – mina sain poolteist pudelit ja Andreas pool. Ta kõht rohkemat ei kannata. Minu oma kannatab küll. Kohe nii kannatas, et 1,5 liitrit 1% alkoholisisaldusega joogist oli mul järgmisel hommikul kerge peavalu. Või ma vähemalt arvasin nende kahe asja vahel seost nägevat. Andreas arvas, et see on võimatu. Aga noh, kuna mu suhe alkoholiga on läbi elu olematu olnud, siis ei ole mul aimugi, mida kujutab endast pohmakas, aga peavalu mul oli. Ohkasin naljaga, et vanaks hakkan jääma, enam ei saa keefiri vist ka juua. Ja siis võtsin külmast uue pudeli, krõbistasin kodus värkselt küpsetatud kastaneid kõrvale ja elu maitses nii hea. Sügis on siin ikka imeline. Eestis meeldis mulle sügis ainult Tartus. Tallinna, iseäranis Nõmme sügis, on igav. Männid on ikka männid ja taevas on madalam ja pimeduse lähenemine on rusuv. See eest on talv, kevad ja suvi Nõmmel üsna imelised.

Aga noh, ka siinsel sügisel on oma kodune tumedam pool. 😉

Suve lõpus kipuvad me elamises toanurgad vaikselt valkjasse karvavahtu sumbuma, sest üks elukas, kes nagunii aasta läbi karvub, on otsustanud igal aastal enne talve korralikult oma vana sooja pesu välja vahetada. See ei käi tal mõistagi nii nagu inimestel, et sips maha ja korras. Tema pesuvahetus kestab ikka kuid. See algab hiilivalt ja kusagil septembri lõpuks saab see sisse oma kõige vingema hoo. Nii ka sellel aastal.

Seda, et meil kodus mingi valge tegelane on, see on selge juba ammu ja sellest saab aimu kaugelt eemalt. Neid karvu ei saa riiete küljest kätte ja see on kohati üsna kohutav. Ma olen küll püüdnud Happyga kokkuleppele jõuda, et ta kontrolliks ennast veidi enam. No et vaataks, et ta vähemalt siseruumides oma karvu laiali ei loobiks, aga ta ei paista sellega kuigi hästi hakkama saavat. Ka olen ma talle rääkinud, et kui ta kohe seda jama ei lõpeta, siis ma viin ta lambajuuksurisse ja ajame ta paljaks. Saakski huvitavaid riideid katsetada. Tähelepanu talle meeldib. Tegelikult on ta muidugi nii hurmavalt valge, et väike roosa värv ei teeks ka paha, saaks põnevust vähemalt juurde? Aga ta arvas, et ta värvimise jätaks ka vahele. Aga seda, et me klassikaliselt läheneksime ja ta pesuvahetusele veidi kammides kaasa aitaksime, see ei sobi talle kohe üldse mitte. Minu elus ei ole olnud koera, kellele poleks kammimine meeldinud, aga näe, sel korral saadeti koerte taevast meie juurde just seesugune isemoodi tegelane.

Kodus polegi see karvavärk nii hull. Karvakoristamisega saavad isegi poisid hakkama. Autos katab Happy osakonda seestpoolt ühtlane viltjas karvakiht. Kontori tumehall villakate on juba mõnda aega üsna helehalli varjundiga. Võõras silm ehk arvakski, et nii peab olema. Meie aga teame, et no ei pea mitte. Mingi nipiga kraapisin ma vanas kontoris vaiba Happy karvadest enne üleandmist puhtaks. Uue kontori vaipkate aga alles ootab mind. Kuna Happy endiselt karvandab, siis pole ma isegi viitsinud end veel liigutada. No ootan ära, kuni talv tema jaoks kätte jõuab ja see suur karvasadu veidigi tagasi tõmbub. Tolmuimeja ja karvaeemaldusrull selles mures ei avita. Selleks, et vaip puhtaks saada, eeldab see, et ma taas kummikinnastega seda käsitsi rullima ja nokkima lähen. Kodus pole meil just Happy pärast ammu enam ühtegi vaipa maas.

Ühesõnaga tuletage mulle, palun, kunagi tulevikus meelde, kui mul peaks jälle ebanormaalne idee tulema kodustada ära mõni vabalt liikuv hele aluskarvaline tegelane, et ma seda mingil juhul ei teeks. KUI, siis olgu ta vähemalt tume, sest käia ringi kaetuna valgete karvaudemetega, millest pikimad on 20 cm pikad… pole just kuigi esteetiline ja kogu oma tumedat garderoobi heledaks ma ka vahetada ei kavatse. Aga mine tea, äkki viskab mul ühel järgmisel sügisel see kõik ikka sedavõrd üle, et ma hakkangi kandma ainult valget? 😀

Nagu öeldud, Happyle ei meeldi kammimine kohe karvavõrd. Vahendeid oleme me proovinud kõiksugu erinevaid aga no tühi töö ja vaimu närimine on see temaga olnud. Küll ei suuda ta püsida paigal ja vingerdab nagu kuivale püütud ärritunud hiidkala konksu otsas. Eelmisel aastal kargas ta korra sedasi, et vigastas ennast teravate piidega ja käis pärast kaks kuud tuutu peas nagu lamp, et nahk saaks paraneda.

Täna jalutamast tulles mõtlesin, et aitab. Mu pikk must kampsun oli ainult jalutamas käimisest valgekarvane nagu mingi uue tehnoloogiaga valmistatud kangas. No selline, mida koeraga koos põõsa alla aelemas ja püherdamas käies saab toota. Kampsuni puhtakssaamine on küsitav, aga see koer pidi saama karvadest puhtamaks.

Jätsin jalutusrihma otsustavalt kaelarihma külge ja võtsin selle tugevalt enda haardesse. Väänles ja vingerdas see karvik, aga minema ei pääsenud. Kümme minutit sõdisime ja karvapuru lendas. Siis viskas ta laksust end lapiti maha ja viskas koivad taevasse – kammi, kui tahad. Ja ma kammisin. Ja kammisin veel natuke. Veidi alla poole tunni kammisin. Terve elutuba kattus valge udulooriga. Kruttisin koera siia ja sinna ja Vanc vaatas seda vaimustusega pealt. Kui üks tuust talle sülle maandus, surus ta selle pihkude vahel kokku ja õhkas, kui pehhhhhme see on. Pakkusin, et mis ta niisama seal ikka passib, kogugu toast parem seda pehmet karvamerd veidi ühte hunnikusse kokku.

Vanc asus rõõmuga asja kallale. Näed siis, koristamine on nõme, aga pehmet koerasulist uduvahtu korjata on ju lausa lust. Vahepeal käis ja patsutas ta kerkivat kuhja ja arvas, et sinna oleks lahe sisse hüpata. Ma arvasin, et see kogus pole vist veel nii suur, et maandumine kuidagi pehmena tunduks ta kondiste kannikate all. Siis pakkus ta, et aga äkki oleks mõnus pugeda selle karvakuhja alla. No minugi poolest, kui lõviosa sellest kuhjast siia tuppa jääb ja lõpuks kotti jõuab, siis lasku fantaasial lennata.

Mul selg tuikas sellest võimlemisest nagunii ja arvasin, et aitab tänaseks koera rehitsemisest küll. Homme jälle päev, mul trikk selge ja koeral vaja harjuda, et seesugune tegevus ongi normaalne. Vahepeal olin ma eemaldanud Happy küljest jalutusrihma ja nüüd arvasin, et kui tal minna lasen, siis kaob ta mu lähedalt tulejutiga, aga ei midagi. Peesitas ja poosetas seal, kuniks me temast ja kuhjast pilti tegime ja ta siis ise eemale kutsusime.

Ja siis puges Vanc kuhja alla. Pööras end ringi ja teatas kavalalt, et kui ta kuuuiiiidagi paljas ei tundu, siis ma peaksin temast pilti tegema. Katsime ta tumedat värvi tihedalt valgete karvadega ja ülejäänud udupudru sättisime selle kuhja ümber. Ajasin end püsti ja vaatasin ülevalt alla.

“Tead, sa oled nagu pisike pilv siin põrandal!”

“Ei, ma olen nagu innnngel!” itsitas Vancu.

“Haa, no ok, vaata, siis on mul pildi jaoks sulle kohe siinsama ju ka tiivad olemas. Tahad?”

Vanc tahtis ja ma suurusin seinalt võetud tiivad talle servaga selja alla. Ja siis tuli Happy seda ilmaimet uudistama. Lõhnas vist tuttavalt see kuhi, aga nagu vales kohas või midagi. Ja Vanc ka muidu sedasi põrandal ei ole. On tal midagi viga?

“Mamma, misss toimub?!” tahtis Happy mu käest teada 😛

Ja kuuldes, et Vanc on hetkel udusulgne koeringel, viskas ka Happy end selili maha ja naeris nii, et kõht kiskus kringliks. Ma ei tea, mis me majas sellist toimub, et kõik meie koerad sedasi naerma kipuvad. Bätsi mäletate? 😉

Vanc ise oli aga oma karvase pilveingli eluga väga rahul!

Sügis on ikka nii imeline aeg! Ja kapis ootab sauser ja laual kastanid <3

Kõik ei sobi lasteaeda

Mitu inimest on teile või teie lähedastele nii palju liiga teinud, et te enam ei suuda seda taluda? Mitme inimese puhul olete te sisimas vähemalt mõtelnud, et ta võiks olla kusagil kaugel-kaugel, üldse mitte olemas olla ja see kogemus teiega juhtumata?

Minu elus mõned sellised isendid siiski on, kelle käitumisega mul on liiga raske iseenda sees leppida olnud. Kui tagasi vaadata, siis kas need kogemused nüüd vajalikud olid, aga õppetunnina harivad kindlasti. Sellised silmaringi laiendavad ja iseennast avardavad ja tundma õpetavad küll. Aga sellel hetkel abituna kõige sees olles… läks minu sees üks kord midagi nii katki, et ma enam ei saanud tegevusetult passida ja lasta ebaõiglusel vohada. Suvalisest “Statoili stardika”-lööpimisest kasvas asi välja selleni, et ma kodust kapilt grillimiseks ostetud süütevedeliku kingipakki pistsin ja selle parimate soovidega (ilma igasuguse irooniata) ühele inimesele kinkisin, et meie vahel kõik sillad igaveseks maha põleksid.

See on lugu sellest, kuidas ma pea kuus aastat tagasi, Tannu lasteaia lõpetamisel, nurkaaetuna muutusin selleks, keda minust oodati – lasteaia jaoks vastikult talumatuks lapsevanemaks. Ja kuna mul enam midagi kaotada polnud ja keegi mind nagunii ei kuulanud, siis tegingi seda, mida mina sel hetkel õigeks pidasid. Kindlasti oleks saanud ka muudmoodi, aga okas torkis veel liiga valusalt.

Selle loo jooksul saate endalt küsida ja mulle ka rääkida, mida ja kas üldse teie sarnases olukorras teinud oleksite. Kannataja rollis, kannataja lähedase rollis, pealtvaataja rollis. Teil on tuline õigus mu teguviis hukka mõista, kui te sedasi tunnete. Võtan omaks ja elan rahus edasi.

***

Sellest päevast, kui minu lugu sõgedalt ahistavast lastekaitseametnikust SIIN blogis on olemas olnud, on möödas mõned päevad üle aasta. FB tuletas seda mulle meelde hommikul, millele eelnenud õhtul olin ma failide seast välja otsinud ühe vana saatmata kirja. See oli kokkuvõtte, mille pidin saatma Tannu lasteaiarühma lapsevanematele enne lõpupidu, et nad teaksid, mis viimase pooleteise aasta jooksul tegelikult kaadri taga toimunud oli. Kirja selleks, et selgitada, miks nad olid mõnedki korrad tunnistajateks ärevatele hetkedele rühma riietusruumis ja miks kaks õpetajat tükk aega enam koos ei tegutsenud ja kuhu kadusid laste poolt väga armastatud õpetaja abid. Kirjutasin sellestki, et kolme ampsu reegel vajab kõigi vanemate poolt koos põhjalikumat läbiarutlemist, et kõik üheselt asjast aru saaksid. Kirjutasin veel paljust muustki, aga ainult enda parima sõbra, Älini, huvides, kes oli üks Tannu õpetajatest – sel hetlel oli vaja veel läbi viia lasteaia lõpupidu – jätsin ma selle kirja sel hetkel postitamata. Hiljem tundus kirja saatmine vanematele ebaoluline, lasteaed oli läbi ja igaüks läinud oma teed. Aga minule, Älinile ja kõigile neile, kel on vaja Tannut paremini mõista, on oluline teada, mis tegelikult juhtus.

Meie pere jaoks sai kõik alguse pea seitse pikka aastat tagasi keelan-käsin-poon-ja-lasen-ja-kui-tahan-siis-võtan-lapsed-sinult-ära-kah- lastekaitseametnikust. Too ametnik käivitas meie eludes kaugeleulatuvad protsessid ja suunas meid soovitud rajalt kõrvale. Tema ähvardused olid nii valed ja üle võlli ja tema suhtumine oli nii vale ja üle võlli ja minu pähe ei mahu siiani, kuidas selline ametnik üldse sai oma tööd teha ja sedasi tegutseda. Oli ta tõesti nii kaval, et mängis kõik üle? Kelle jaoks tal mu lapsi ikkagi vaja oli?

Varjud püsivad ja armid kisuvad, sest see inimene oli see, kes käivitas oma sõrmenipsuga meie pere jaoks õudusteahela. Külvas hirmu, tegi haiget ja rikkus ära midagi kõige väärtuslikumat – minu laste lapsepõlve, kooliminemise ja nagu näha, siis vähemalt ühe jaoks ka suure osa edasisest elust. Ja seda vaid seepärast, et ma julgesin teistmoodi, temast erinevalt ja tema arvates väga valesti, arvata. Ega ma ju ise enda lapsi juhtumisi ei tundnud? Ega minu arvamus ei olnud ometi kantud teadmisest ja sisemisest veendumusest, et just nii oleks minu lastele parem olnud? Minu arvamus neist maailma asjadest, laste kasvamisest ja kasvatamisest, vanemlusest ja lihtsalt elamisest ei ühtinud ega hakka iial ühtima tema omaga. Sellegi poolest puudus temal voli sellisel määral meie ellu sekkuda ja kõigest oma randaaliga hoolimatult üle sõita.

Sellest, kuidas ma olin üksikemana tema surve all sunnitud oma lapsed lasteaeda saatma, kirjutasin ma juba lastekaitse loos. Nii väga kui ma ka soovisin, et see lastekaitse-teema läheks meist mööda ja kaoks kähku igavikku, oli see ometi lumepall, mis sulamise asemel hoopis kasvas ja kasvas.

Tannu lasteaiasaaga oli selles loos esimene ja üks raskemaid, sest siis polnud ma kõigeks selleks veel valmis. Lastekaitseametniku käitumine ja sekkumine jättis meie kõigi ellu valusalt sügava pitseri. Teise surus sinna kõrvale Tannu lasteaiaõpetaja nr 2. Nimetagem teda järgnevas loos õpetajaks nr 2.

***

Kuna mu sõprusringkonnas on samapalju õdesid kui õpetajad, iseäranis lasteaiaõpetajaid, siis neid puudutavad teemad lipsavad mu silme eest läbi pidevalt. Viimasel ajal on palju teemaks tulnud, kuidas lapsed on nii kasvatamata ja lapsevanemad on nii kurjad ja mõistmatud ja teevad õpetajatele hirmsasti liiga. Ma olen kuulnud sõpradelt ja lugenud uskumatuid lugusid, kuidas vanemad on julgenud õpetajatele peale karata, õiendada, imeasju nõudnud ja eeldanud, et neid vallandatakse absurdsete ja täiesti tühiste asjade pärast. Seda enam tundub meie endi lugu selles valguses eriti jube ja masendav. Muide, õena lastehaiglas lubas kord üks ema meid kõiki ära tappa, kui asjad pole nii või naa. Inimesi on igasuguseid, eksju. Kui vanem on liimist lahti või rahulolematu, siis võib sellel olla miljon põhjust, lausrumalus nende seas, aga õde peab jääma professionaalseks ja alati toetavaks. Sama käib ka õpetaja kohta.

Miskipärast kiputakse neis vanemaid siunavates artiklites unustama ära, et ka õpetajad inimesed. Tavalised inimesed, oma tugevate ja nõrkade külgedega, oma suutmatuste ja pahedega. On ka sellised, kes pole lastele kaugeltki mitte head eeskujud ja kolleegidele parimad partnerid. Aga nad on, sest õpetajate järjekorda ukse taga pole. Erinevalt laste omast.

Veel enne, kui ma Tannu koolikadalipuni jõuan, Vancu lugu te juba teate, räägin ma teile sellest, kuidas Tan poolteist aastat lasteaias üritas käia. See lugu siin räägib sellest, kuidas laps inetult lasteaiatöötajate omavaheliste klaarimiste vahele jäi.

Kui sind sunnitakse peaga vastu seina jooksma ikka ja jälle ja sel hetkel ei valitse sinu maailmas kübetki õiglust, keegi ei kuula sind, keegi ei usu sind, aga kummardatakse ikka veel väärastunud ebajumala poole, siis mis oleks parem – kas karjuda sõnatult välja oma valus arvamus või panna endale pael kaela? Esimene neist ajab muidugi sellesama maailma vahutama ja minestusse langema – issand milline kohutav lapsevanem! Teine oleks neile liiga lihtne lahendus, mida ma neile kinkida ei kavatsenud. Mitte et see kõik mind üle kõigi servade ei tahtnud lükata.

Meil kõigil on kusagil inimliku ja ka ebainimliku taluvuse piir. Kogu selle jama sees sai minu leplik meel lõpuks nii otsa, et ma enam ei saanud vaikides passida ja unistada, et miski ise ennast parandama hakkab. Ma ei oota enam vabandusi ja selgitusi. Nende ootamise aeg sai otsa. Aga arvestades tehtud kahju minu lastele, minule ja Älinile, pean ma selle loo lihtsalt ära rääkima. Kui palju on tegelikult veel neid, kes sarnaste muredega üksi on ja kannatavad? Aga olgu, alustame algusest.

***

Tan tegi oma elu esimesed lasteaiakatsetused 2011. aasta jaanuaris. Ta oli Äliniga pisikesest peale tuttav ja tundis end temaga koos julgelt. Tundes Älinit, oli tema minu kui lasteaiavastase jaoks mu lapsele kõige imelisem kasvataja, keda soovida. Pealegi oli ka lastead, kus Älin töötas, meie ühiste käsitöö ettevõtmiste läbi Tannule tuttav ja seega võimalikke stressifaktoreid lapse jaoks vähem, kui kuhu iganes mujal teda saates.

Alustasime sellest, et Älin rääkis juhatajale oma sõbra ehk siis minu lapsest ja sai loa, et Tan võib nimekirja kuulumata käia lasteaias katsetamas ja mängimas. Kui lapsele sobib, siis ajame paberid ka korda.

Lasteaeda mineku suutsime me Äliniga Tannu jaoks põnevaks teha. See oli võimalus teiste samavanade lastega koos mängida ja tegutseda. See osa lasteaiaskäimisest talle meeldis. Ta oli seltsiv, polnud konfliktne, aga kõik see muu kolhoosivärk talle ei istunud – koossöömine, koospissimine, koosmagamine ja kõik need muud kohustuslikud koostegemised. Ma sain lapsest väga aru, see kõik ei meeldi mulle ka ja ma ei näinud sisimas kunagi ühtegi põhjust, miks ta peaks lasteaias käima rohkemaks kui teiste lastega mängimas ja suhtlemas. Mina istusin ju kodus ja nii palju asju jäi meil sellepärast koos tegemata sel ajal, kui ta seal kõike ebaolulist koos pidi tegema. Jah, ma saan kenasti aru, et sedasi lasteaed toimib ja nii on seda mugav hallata, aga lasteaed on töötavate laste vanematele, kel pole ühtegi muud võimalust oma last töötamise ajaks järelvalega kohta jätta. Kuigi mulle endale lapsena meeldis lasteaias käia, siis pole see lapse vajadus. See on vanema oma. Ja minul seda vajadust, et mu lapsed peaksid lasteaias käima, ei olnud, sest mul oli võimalus lastega kodus olla. Selgitada lapsele, miks tema peab korraga lasteaias käima, kui talle seal tegelikult ei meeldi, oli keeruline. Lasteaed ei olnud tema vajadus. Võimalusi teiste lastega koos mängida oli tal mitmeid ka väljaspool lasteaeda.

Kõik oli tore, aga ometi ei olnud see piisav me lastekaitsetädile… kes samal ajal tegi lasteaeda järelpärimise, kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Lasteaia juhataja otsis mu veel samal päeval üles, et mulle sellest rääkida. Ta tundis muret, kas meiega on kõik ikka korras ja mu lugu kuuldes vangutas vaid pead, et kuidas ometi nii saab. Ta kinnitas, et tema ei näe meie osas probleeme ja kirjutabki sellise vastuse, et kõik on korras ja hästi.

Olgem ausad, selline minu selja taga asjade sorkimine lastekaitseametniku poolt ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei andnud, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad, moonutavad ja pingestavad? Või seda ta sooviski? Ma mõistan, et ma poleks tema järelpärimisest kunagi pidanud teada saama. Aga näed, sain, sest juhataja rääkis.

Sügis 2011

Suvi sai läbi. Lastekaitsetädi surve endale sobiv stsenaarium läbi suruda ja minu hirm tema ähvarduste ees, et kui ma lapsi lasteaeda ei saada ja ise tööle ei lähe, et saada ravikindlustus, siis võtab ta mu lapsed ära ja leiab neile parema pere, oli nii põrmustav, et kokkuleppel enda emaga läksin ma sügisel uuesti kooli. Päevasesse õppesse. Mul oli plaan sinna kooli minna nagunii, aga tahtsin oodata, kuni Vancu ka kooliks valmis küpseb. Lastekaitseametniku ähvarduste hirmus ei saanud ma enam oodata. Kool ei olnud küll see, mida tema eeldas, aga mul oli korraga olemas kehtiv Haigekassa kindlustus. Samas tähendas see ka seda, et mu mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Et kõik oleks lastekaitse jaoks eeskujulik, läksin ma mõni nädal hiljem ka veel tööle.

Ma olin omalt poolt täitnud kõik ametniku seatud kriteeriumid… ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Siis oli asjasse kaasatud lisaks juhatajatele juba kahe rühma õpetajaid, kellest osad asja taustast midagi ei teadnud ja võisid teha omi järeldusi just nii nagu fantaasia võttis. Jutt levis maja peal nagu kulutuli ja märk jäi paratamatult külge.

Lastekaitsetädi kordas oma tegevust. Minuga ei võtnud ta ise enam rohkem kordagi ühendust. Mille alusel ta mu laste järel nuhkis? On kusagil minu teadmata olemas seadus, mis kohustab lapsi lasteaias käima, millest mina ei tea? Mis õigusega ta sedasi meie elus tuhnis? Kes andis talle selleks volitused? Ta pidi ometi mõistma ka asja teist poolt, kuidas tema tülitamine loob kuvandi meie perest ja mida see endaga kaasa toob. Või tegi ta seda meelega, et minu olemist õõnestada? On ju ometi ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi kuidagi mäda. See on õhku paisatud sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene sellest saab – järelikult vajavad lapsed kaitset. Aga miks? Kelle eest? Mis on valesti? Ma ju lootsin, et see on vaid üks ametnik, tema ogar agarus või suutmatus keskenduda õigetele asjadele ja mõista või pigem tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega? Igal juhul oli see teema, mis mulle väga haiget tegi. Hiljem selgus, et see teema oli muuhulgas ka heaks kasvulavaks mõne inimese peas oma teooriate loomisel Tannust, kui ühest pahast lapsest ja minust kui ühest eriti võimatust lapsevanemast. Hingasin sisse-välja, naeratasin ja kannatasin vaikselt ära. Ma ju nägin, kuidas nad vahtisid ja olin kursis, millest sosistati. Veel üks üksikemade koormatest, mida tugevamaks saamise hinnaga kanda?

***
Kuna Tan oli alati olnud tasakaalukas laps, kes oli asjalik ja varaküps, kohusetundlik ja püüdlik, laps, kes seltsis kergesti, oli leplik, sõnakuulelik, hoolis kaaslastest, ise tüli ei norinud ja oskas kodust väljas üldiselt sobivalt käituda, siis tema lasteaiaskäimise pärast ma sügisel enam ei muretsenud – rühm ja õpetajaid olid tuttavad, rutiinid selged. Püsis muidugi lapse ebamugavustunne lõunase voodissesundimise suhtes ja kui hea semu enam sügisest hommikueinet lasteaias ei söönud vaid kohale saabudes kohe mängima suundus, siis ei tahtnud ka tema enam korraga hommikust süüa. Esialgu jäi see probleem vaid lasteaeda ja mina sellest teadlik ei olnud. Teadsin vaid, et probleemiks on magamine. Tan sai lasteaias hakkama.

Samal ajal nägime me Vancu lasteaeda harjutamisega vett ja vilet. Ühe õpetajaga sujus enamvähem, ta oli ise aktiivne ja sai lapsega suhteliselt kiiresti kontakti ja ka kätte nõksud, kuidas teda ohjata ja kaasata. Teine aga oli loomult näiliselt pehmem ja vaiksem, aga tohutult närviline, kergesti ärrituv ja väga teistmoodi kui esimene. Kuna mina ootasin, et ka tema minu ja mu lapsega suhtleb ja tema suhelda ei soovinud/osanud, siis ilmselgelt tekkis meil teatav suhtumiste konflikt. Tema leidis, et kui ma rõõmsat last üle ukseläve tõsta ei saa, siis peaksin jätma kisava vingerdise tema raudsesse haardesse ja lihtsalt tuimalt minema kõmpima. Alguses karjub, aga küll harjub. Eksole. Et nagu murdub ja lepib? Ühes asjas olin ma veendunud – laps ei pea minust lasteaeda maha jääma rõõmsalt, aga ta peab maha jääma rahulikult ja saama aru, et ta PEAB sinna mõneks ajaks jääma ja ma tulen kindlasti tagasi tema juurde, et koos jälle koju minna.

Ma istusin vahel seal ka tunni, aga ma teadsin, et kui ma korra lahkun nii, et laps jääb trotsides röökima, siis järgmisel korral ma teda sinna enam rahulikult jätta ei saa. Lasteaias käimine ei tohtinud olla lapsest ülesõitmine ja tema mõõtudele mittevastavasse kasti surumine.

Kohanemine tuli raskelt, aga see tuli ja kui ma igal õhtul Vancule vastu minnes rõõmsalt silkava lapse eest leidsin, sai mu süda pisut rohkem rahu tagasi. Aga kui rõõmsale lapsele järgnes valjul häälel vinguv õpetaja, et kõik oli halvasti ja käitumine oli paha ja kõigile tehti liiga ja haiget, siis ühel hetkel sai mu mõõt täis ja palusin lasteaia juhatajalt, kes teemaga jooksvalt kogu aeg kursis oli olnud, et keegi meie vahemeheks hakkab ja me omavahel asjad selgeks saame rääkida, sest mul oli vaja, et laps käib lasteaias ja see ei saanud olla vaid lõputu õudus tema jaoks.

Vestlus toimus ja kuigi ma selleks hetkeks olin juba kursis, et antud õpetajal, kel tegelikult puudus lasteaiaõpetaja ettevalmistus, on inetuid suhtlemisprobleeme olnud ka teiste lapsevanemate ja kaastöötajatega läbi aastate, siis väga lootusrikas ma ei olnud. Aga meie vestlus laabus üllatavalt meeldivalt ja pärast seda oli õhk tükiks ajaks klaar. Üdini halbade lasteaiapäevade sekka hakkas ka Vancu õpetajate silmis siginema justnagu häid päevi. Mitte ükski vanem ei talu pidevat kriitikat enda ja oma lapse aadressil. Eriti, kui see ei ole õigustatud ja paljuski on õpetaja enda suhtumise, viitsimise või suutmatuse vili. Alles palju hiljem selgus, mis seal seal rühmas tegelikult toimus ja kuidas Vanc enamuse päevadest paha-lapse-toolil kössitas, aga seda suudeti minu jaoks võltsi naeratusega varjata ja ma uskusin, et ju siis ongi asi paranenud.

Jaanuar 2012

Aasta alguses olin ma ise nädalajagu päevi selles samas lasteaias terve lapse õenduse vaatluspraktikal. Lasteaia igapäevaelu avanes minu jaoks avaras valguses ja see oli nii tore. Iga päev olin ma erinevas rühmas ja nägin nädala jooksul ära kõik erinevad vanuserühmad. Mul oli suurepärane võimalus tunnetada rühmade sisekliimat ja näha erinevate õpetajate ja abide lähenemisi, seda, kuidas nad käitusid lastega, kuidas neid suunasid ja toetasid ja milliseid tegevusi läbi viisid. Iga rühm oli isemoodi ja see minu praktika just huvitavaks tegigi.

 

Selles lasteaias töötab nii palju imelisi õpetajaid, kes on oma elu ja töö pühendanud sellele, et laste elu enne kooli oleks nende kätes igati täisväärtuslik. Vaimustust varjamata rääkisin sellest ka lasteaia juhatajale ja kirjeldasin seda ka enda praktika tagasisides koolile. Boonusena sain ma praktika jooksul tuttavamaks ka oma isiklike laste lasteaia teiste töötajatega ja see tekitas minus sooja ja turvalise tunde.

Sissejuhatavas loengus, mille viis läbi lasteaia juhataja ise, rääkis ta meile kodukorrast ja enda lasteaiast laiemalt. Söömise punkti all rääkis ta kolme ampsu reeglist, mis peaks lapsi innustama proovima uusi asju ja ka sellest, et kindlasti peab olema välistatud igasugune sundimine. Sama käis ka magamise kohta. Kui laps ei soovi magada, siis ta ei pea magama, aga ta peab vaikselt voodis püsima, et ta magajaid ei segaks. Selleks ajaks, kui laps vaikselt voodis ärkvel on, on talle lubatud pakkuda alternatiivseid tegevusi näiteks raamatute vaatamine. See oli info, mis pani mu silmad särama. See oli kinnitus, et Tannu jaoks ei tohiks lastaias käimisel olla rohkem enam ühtegi hapumat kohta – ta ei pea kõike sööma, piisab, kui maitseb ja ta ei pea magama, piisab, kui ta vaikselt püsib. Vaikse tegevuse leidmine talle ei olnud eriline pähkel. Sellest teadmisest vaimustununa rääkisin ma ühel hommikul rühmaruumi ees sellest ka õpetajale nr 2. Ta noogutas minuga kaasa ega vaielnud vastu.

Kuna me jõudsime mu praktika ajal lasteaeda lastega koos igal hommikul varem, kui minu praktikapäevad algasid, siis palusin ma luba, sain selle ja tegin need pool tunnikest kahel hommikul parajaks koridoris passimise asemel Tannu rühmas. Tan ei teinud minu kohalviibimisest välja, samas oli mul oluline ennast Vancu eest peita, kes ei teadnud lõpuni, et ma seal lasteaias oma praktikat üldse tegin, sest muidu oleks see ebavajaliku draamaga lõppenud.

Tannu rühmas oli istumiseks mõnus diivan ja olemas ka internet. Kasutasin aega kasulikult praktikapäevikut täites. Ei seganud mina ümbrust, ega ümbrus mind. Tan mängis teistega minu nägemisulatusest väljas ja söögiaja alguseks sättisin ma end juba vastavasse praktikarühma minema.

Teisel korral katkestas mu tegevuse enne hommikusöögi algust õpetaja nr 2, kes käed puusas mu ees seisis ja teatas kiledal häälel, et mul oleks nüüd küll aeg lahkuda. Kuigi ta ise oli mulle lahkelt andnud loa rühmaruumis praktikapäeva alguseni viibida. Korjasin oma kaks asja kokku ja sättisin end minema. Tan imbus kisa peale mu juurde ja hakkas kauplema, et tema ei taha hommikusööki süüa. Selgitasin lapsele, et kuna ta pole hommikul kodus veel söönud, siis igal juhul peaks ta vähemalt toitu maitsma ja läksin vaikselt oma teed. Rohkem ma sinna rühmaruumi õpetaja nr 2 päevadel ei sisenenud ja maruägeda esmaabitunni viisin selle rühma lastega läbi Älini päeval.

Kokkuvõttes oli mul ülivahva praktika.

Jaanuaris oli Tan mõnda aega tõbine ja nii jäi ka Vancu minuga koju. Kui nad uuesti lasteaeda läksid hakkasid probleemid kasvama.

Tan rääkis, et õpetaja nr 2 sunnib teda sööma asju, mida ta ei söö. Mitte maitsma, vaid taldrikut tühjaks sööma. Ta riidleb kõva häälega ja kui Tan ei söö, siis magustoitu ta ei saa. Samas mitte kõik lapsed ei pidanud toitu maitsma ja taldrikuid tühjaks sööma… Ta rääkis ka, kuidas antud õpetaja sunnib teda magama, kuigi jutt on kogu aeg olnud, et magama ei pea, peab lihtsalt voodis püsima. Neid probleeme ei esinenud kunagi Älini päevadel. Ma teadsin, et seal rühmas on ennegi unetutel lubatud vaikse tunni ajal raamatuid uurida ja see, et ta vaikselt voodis peab püsima oli täiesti ok. Nii talle kui mulle. Ja ka vetsu ei luba õpetaja tal vaikselt uneajal minna. Ometi oli ta laps, kellel oli vetsuskäimine kodust väljaspool alati keeruline olnud, mis poisslaste puhul on eakohaselt täiesti ok veel ja see info ja palve olid ka lapse andmetega ankeedis kirjas. No et kui laps soovib vetsu minna, mida ta soovis harva, et sellel mingil juhul takistust ei tehtaks ja samas sellele kuidagi eriliselt tähelepanu ei pööratakse et vältida ärevuse süvenemist.

Äliniga suhtlesin ma regulaarselt ja olin Tannu iga liigutusega lasteaias kursis. Oli keerulisemaid hetki, aga need leidsid alati lahenduse. Õpetaja nr 2 päevadel oli olukord lapse jaoks aga üsna väljakannatamatu. Tannu jaoks oli kõige suurem probleem hommikueine söömine, sest sõber ei söönud seda ja lõunauni, kus ta kindlasti magama pidi. Ta oli laps, kes lõunaund kodus ei maganud juba aastaselt. Magaski öösel 12-13 tundi jutti ja nii oli väga hea. Kui ta kogemata suikus ka pooleks tunniks kesest päeva, siis istusin ma temaga 2-3ni öösel üleval. Ei aitäh, see polnud ka ok. Lasteaia viimases rühmas käies oli ta juba kuue ja poole aastane. Kui ta lasteaiapäevadel magama sunniti, siis kodus istus ta unetult üleval julgelt üle südaöö ja teda 6:30 hommikul äratada, et me graafikutes püsiks, oli õudusunenägu meie kõigi jaoks. See olukord lihtsalt ei sobinud.

Õpetaja nr 2 muidugi arvas, et kõiges olen süüdi mina ja minu praktika, see kuidas ma nuhkisin (?) ja see, et ma sedasi Tannu rühmas neil kahel päeval pool tunnikest istusin. Ta ei hoidnud enda arvamust vaka all ja käis kuulutas seda üle maja.

Mõne hommikuga kasvas hommikusöögiprobleem hommikusöögisõjaks ja lõunaune asemel alternatiivse tegevuse palumine ennekuulmatuks teistele eelistamiseks. Ei aidanud see, et ma kannatlikult selgitasin, et hommikusöögiprobleemi ei ole kuidagi tekitanud mina vaid see sai alguse juba õppeaasta alguses ehk mitu kuud varem ja tulenes sellest, et kõik lapsed enam hommikust ei söönud ja neil lubati söömise ajal vabalt mängida. Kui lapsel on valida mängimise ja mittemaitsva pudru sundsöömise vahel, siis ei tea, kumba ta eelistab? Ja lõunaune ajal voodis vaikselt püsimine oli minust ülbe erandite nõudmine, mis rühma korraldusega ei ühtinud! Ometi oli selles rühmas peale tema veel mitu mittemagajat ja seda teadis suurepäraselt ka õpetaja nr 2. Aga oma pingeid, mille algpõhjust ma sel hetkel veel läbi ei suutnud hammustada, elas ta minu ja Tannu peal välja ja ühtlasi sain ma teiste lapsevanemate ja laste kuuldes korduvalt võtta, kuidas õpetaja Älin ehk “minu suur sõbranna ainult minu lapsele ennekuulmatult eeliseid võimaldab!”

Seda, kui professionaalne õpetaja nr 2 oli, noh, see on iseküsimus, aga seda, et Älini oma tööd professionaalselt teeb, seda ma teadsin ja see, et keegi selles kahelda julges, see ärritas mind sügavalt. Meie sõbrasuhe ei puutund mitte iial asjasse, kui asi puudutas tema tööd rühmas, suhteid ja tegemisi paarilisega ja rühma lastega… Aga see info läks kurtidele kõrvadele.

Kõigi nende koridori-/rühmaukse „vestluste“ tunnistajaks oli ka Tan, keda mul nende rünnakute eest kaitsta ei õnnestunud. Iga päevaga kleepus ta üha enam minu külge lootuses, et ma ta hommikusöögist ja lõunaunest päästan. Ma ei päästnud, sest ma pidin koolis või tööl olema ja süda tilkumas verd ta ikkagi lasteaeda jätma lootes õpetaja inimlikkuse peale. Veel üks laps, kes ei söö hommikust ja veel üks laps, kes ei maga, aga püsib vaikselt voodis, ei ole ju ometi mingi ebanormaalne eelistingimuste nõudmine. Või on?! Huvitav, kuidas Älin ei teinud mitte iial sellest probleemi ühegi lapse puhul? Kuigi õpetaja nr 2 arvates oligi see Älini põhipatt – neid erandeid tegi ta vaid kahele lapsele, üks neist oli Tan. Ja ometi ei tulnud need probleemid meil Äliniga isegi jutuks enne, kui asi liiga kuumaks ennast grillis ja õpetaja nr 2 mulle Älinit igast asendist kiruma ja süüdistama hakkas. Avalikult. Ilmarahva ees.

Asi ei loksunud kuidagi ühtlaselt paika ja kahe õpetaja päevadel oli liiga suur vahe laste jaoks. Ühel hommikul klammerdus Tan füüsiliselt mu jala külge ja puhkes nutma. Õpetajaga nr 2 arvates oli see rumal draama ja mingeid kokkuleppeid temalt oodata oli mõeldamatu. Tema rühmas magavad lõunaund KÕIK lapsed ja nad magavad ka teise õpetajaga. Minu teadmine, et ega ikka ei maga küll ja mõni pole kunagi maganud ja on ka saanud raamatuid lugeda-vaadata, kujunes hoopis selleks, et valetan kas mina või ei pea tema paariline nende omavahelistest kokkulepetest kinni. Samuti said nemad oma paarilisega erinevalt aru lasteaias kehtima hakanud kolme ampsu reeglist – üks võttis seda kui normaalset õppimise protsessi, et uusi asju võiks iga laps maitsta ja proovida, teine leidis, et igast viimasest kui roast tuleb võtta kolm suurt ampsu ja tegelikult on äärmiselt lugupidamatu jätta taldrik tühjaks söömata. Sellele rõhudes sundis ta lapsi nõusid tühjendama. Vahel lisati lapsele ka soovimatult lisaports, kui õpetaja arvas, et esimene polnud piisav. Kui laps lõunasööki täielikult ära ei söönud, siis magustoitu ta ei saanud, see pandi kapile õhtut ootama. Vahel lahkus laps lasteaiast enne, kui talle võimaldati magustoidu söömine, mis selleks hetkeks oli päris kindlasti serveerimiseks ebasobivas olekus.

Oluline vahe kahe õpetaja vahel, mida ma teadsin, oli see, et üks neist ei söö valimatult kõike ja poleks ka ise eluilmas valmis maitsma kolme ampsu roast, mida ta ilmselgelt süüa ei soovi. Teine aga sõi valimatult kõike ega mõistnud, et inimesed on erinevad ja kõik ei söö kõike ka surmaähvardusel. Õpetajate erinev kolme ampsu reegli tõlgendamine oli ärritav. Või noh, õpetaja nr 2 laste söömasundimine ja toiduga karistamine oli ärritav. Älin sai asjast aru nii nagu mina – uusi maitseid on lastele põnev tutvustada ja tal oli hea meel, kui mõni lastest midagi uut katsetas ja see talle ka meeldima hakkas. Õpetaja nr 2 aga muutis kolme ampsu reegli ahistavaks ja alandavaks sundsöömiseks, mis mulle, kui emale, tervishoiutöötajale ja ka lihtsalt terve mõistusega inimesele oli absoluutselt vastuvõetamatu teades, mida see endaga kaasa võib tuua ja kui kuritahtlik selline teguviis tegelikult on.

Nähes, et õpetaja nr 2 ei ole valmis koostööks ja ta ei hooli sellest, mida tema ametijuhend talle ette näeb, läksin ma lasteaia direktori (kaasajal kutsutakse juhatajaid just sedasi) juurde ja palusin võimalust kirjutada avaldus, et minu lastele kolme ampsu reegel ei kehti ja söömasundimine on minu jaoks rangelt aktsepteerimatu.

Juhataja oli minu sellekohase arvamusega varasemast juba kursis ja oli imestunud, et teema taas päevakorral on ja juba ammu lahendatud pole. Vandus, et kedagi ei sunnita siin lasteaias sööma. Rõhutas, et kolme ampsu reegel sai hoolekogus vastu võetud selleks, et lastele uusi maitseid tutvustada, kuigi tunnistas ka seda, et kui ikka toidu välimus ja lõhn on lapse jaoks eemaletõukavad, siis ega ikka keegi sellisest roast kolme ampsu ei võta küll. Ehk siis juhataja sai asjast väga elutervelt aru. Nii nagu mina ja Älingi.

Samas korrutas juhataja mulle mitmel korral, et pean lapsele selgeks tegema, et magustoit pole põhisöök ja ta peab ka muud sööma. Jah, võib-olla tõesti on see teema keskmise lapse puhul, kes kipub eelistama maiustusi soolasele. Minu selgitused, et Tan eelistab ALATI soolast magusale, läks tema jaoks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ta korrutas oma magustoidu juttu edasi.

Ilmselgelt oli kogu teema ebamugav ja minu palve kirjutada avaldus, tülikas. Siis jääb ju ametlik jälg ja seda pole vaja? Lahendamise asemel oli eesmärk probleem mahavaibutada?

Selgitasin, et asi on mõnes konkreetses toidus, mis lapsele ei maitse. Teadsin ka nende roogade nimetusi. Juhataja korrutas neid minu järel mitmel korral ja lubas edasi ütelda, et last neid rohkem sööma ei sunnitaks. Selgitasin, et lapsel on söömisega probleem ainult õpetajaga nr 2. Älin pole Tannu söömistes kunagi probleemi näinud, sest enamus asju ta sõi. Ja ka asendajad on alati leidnud söömisel mingi mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Alati leiti päeva jooksul pakutavast lapsele midagi söömiseks ja kõik olid rahul.

Juhatajaga tuli jutuks ka magamine. Ta kinnitas, et teab, et on teisigi, kes lõunaund ei maga ja kokkuleppel vanemaga oli lapsel vaikselt lubatud raamatuid lugeda-vaadata. See ei olnud ka tema meelest mingi eriline kohtlemine, mis oleks kedagi kuidagi riivata võinud. Kes magas, see magas, mitmed ei maganud enam, sest vanus oli lastel juba üsna kooliküps. Arusaadav. Aga mitte õpetaja nr 2 jaoks.

Kõige enam ärritas mind teadmine, et õpetaja nr 2 süüdistas täiesti avalikult Älinit osadele lastele erandite tegemises samal ajal, kui ta ise oli lastel alati vahet teinud ja lapsed sellest ka varjamatult rääkisid. Tal olid kindlad lemmikud, kes said erikohtlemise osaliseks ja seda ühel lasteaiaõpetajal olla ei tohiks. Siililegi selge? See näitas kahjuks taaskord, et enda silma ta palki ei näinud, aga teisele toppis mõnuga pinde silma ja saagis nende kallal mõnuga. Lisaks esinesid tal mäluprobleemid, sest asjad rühmas, millest ta varasemalt ka ise avatult rääkis ja neid kinnitas, muutusid ühel hetkel punnis silmade pööritamiseks ja ohkimiseks, et meie Äliniga kujutame endale asju ette.

Söömisega ei olnud selles rühmas probleeme minu lapsel üksinda, neid oli teistelgi. Vaikseid nurinaid kostus, aga kõik summutati. Vestlusest juhatajaga ei muutunud midagi. See oli hetk, kui me hakkasime võimalusel teadlikumalt vältima õpetaja nr 2 päevi. Aga lapse söömishirm püsis. Aja jooksul õppisin ma lapse huvides valetama ja igal hommikul, kui menüüs oli hommikusöök, mis talle kindlasti ei meeldinud, siis teatasime me ukselt üheskoos, et ta on kodus söönud ja sööb teistega koos hommikust vaid siis, kui tõesti ise huvi tunneb. See klassifitseeriti rämedaks erikohtlemiseks ja minu pirtsakuseks, millele tuli alati nipsakalt vastata ja avalikult stseen teha. Ma ei teinud välja.

Küsisin endalt nende paari varakevadise kuu jooksul korduvalt, mis ometi selle absurdse olukorra tekitas. Kes ja miks mu lapse sellesse tõmbas ja kuidas see kõik minusse puutub?

Rääkisime neil teemadel Äliniga pidevalt, sest ka tema ei suutnud uskuda, et olukord selline on, nagu see parasjagu oli. Ta oli alati arvanud, et tal on tore paariline, jah mõningaste veidrustega, aga tore selline. Eks see alguses tundus ka minule sedasi. Ta oli uus ja ebakindel, erihariduseta sotsiaaltöötaja, kes oli korraks ülikoolis ka psühholoogiat käinud nuusutamas ja lasteaeda tööle tulles saadeti ta kiirkursustele, et ta käigu pealt lasteaedniku ameti ka omandaks. Väga tore, kui inimesel on tahtmist ja pealehakkamist. Alguses tundis ta hirmsasti muret, miks Tan tema päevadel ei käinud, et kas tema pol piisavalt hea, kas ta ei meeldi lapsele jms. Ta tuli sellest minuga ise rääkima, kui oli seda Älinile juba rääkinud. Ta võttis juba siis asju, mis temasse üldse ei puutunud isiklikult ja arvas, et see on isiklikult midagi tema vastu. Ei veennud teda Älini jutt, et selles ei ole midagi tema vastu vaid lihtsalt laps tundis ennast alguses tuttava õpetajaga turvalisemalt ja harjutamiseks oli see parem lahendus nii meie arvates. Sel ajal ei osanud me ohumärke veel lugeda, kuigi tagasi vaadates olid need juba siis olemas. Pikkamööda asendus tema suur ebakindlus näiliselt reipama olemisega.

Sügisest, kui Tan hakkas rohkem lasteaias käima, oli õpetaja nr 2 meile, mulle ja Älinile, ennast hoolega sõbraks sokutanud. Kõik sai alguse sügispeost ja meil polnud selle vastu midagi. Toredaid inimesi ja sõpru pole kunagi liiga palju. Sügistalvel oli ta meiega jupp aega väga kamraadilik. Teietamine muutus loomulikku rada sinatamiseks. Ühel hetkel hakkas ta mulle aga Älinit õrnalt kritiseerima. Kuidas ta ikka seda ja seda valesti teeb. Vaikselt koorus välja, et nende arusamaad asjadest tõepoolest ei klapi. Kohe üldse ei klapi. Älinil oli seda alguses raske mõista. Keeruline tunnistada, sest ta tõepoolest uskus oma paarilisest parimat, aga märgid hakkasid vaikselt rääkima muud keelt. Pinge oli nende kahe vahel õhus ammu enne, kui Älin seda taipas. Aga asjadest ei räägitud. Need vindusid ja hakkasid varakevadel paisu tagant üha jõulisemalt immitsema minu ja Tannu peale valatud viha kaudu.

Lepliku inimesena ei teinud Älin kunagi probleemi sellest, et rühmaruumi ja õppevahendite ettevalmistusega tegeles ta alati üksinda või koos minuga. Vahel istusime me nädalavahetusel tunde rühmaruumis, et asjad korda ja paremaks saaksid. Nii rühmaruumi paigutuses, töölehtede ettevalmistuses kui ka loovtööde vahendite ettevalmistamisel olin ma Älinil abiks käinud juba ammu enne seda, kui Tan lasteaeda läks. Meil klappis Äliniga neis asjus suurepäraselt ja see oli lihtsalt nii äge. Koristades märkasime kord kapi taga laste joonistusi. Ma polnud kade ka, ronisin igasugu imelikesse kohtadesse, laudade alla ja kappide taha ja vetsu ukse siseküljele ja joonistasin pisikesi (kerge vaevaga eemaldatavaid) tegelasi, et lastel ja ka õpetajatel endil nende leidmisest rõõmu oleks ja need tegelased nagu Jonn ja Kõdi ja Pätu ootamatul hetkel ja ootamatus kohas veidi elevust tekitaksid 🙂

Aga kui siseringis said kevade lähenedes nähtavaks selle aasta “anonüümse” töötajate tagasiside tulemused, siis vajus Älin väga ära. Ta ei kommenteerinud mulle muud, kui seda, et meile on liiga tehtud. Ta oli sel ajal väga liimist lahti. Appi tuli juhataja, kes rääkis, kuidas asi on lasteaias nagunii vaalik ja õpetaja nr 2 oma nime varjamata seal kogu kollektiivile kuulutas, kuidas Älin on laisk ja lohakas, õpetaja abi ei kannatanud üldse kriitikat ja tema peab üksinda kogu kolme inimese töö ära tegema ja ilma temata kukuks kogu see rühm kokku. Ahjaa, üritused valmistab ette ja korraldab tema ka täiesti üksinda ilma igasuguse abi ja toeta. Rääkimata mappidest ja lehtedest, mille eest tema ainsana hoolt kannab. Tere tore… Ehk ta pööras kogu asja kõveraks ja kujutas endale ette et tema on Älin? Ma oskasin selle peale vaid ohata, et kust tuleb selline arvamus. Õnneks juhataja teadis Älini tugevaid külgi ja leidis, et selline avalik avaldus teeb talle nagu natuke liiga küll. Eksole. Mul oli älinist kohutavalt kahju.

Lisaks oli õpetaja nr 2 seal tagasisides otseselt mulle omistanud ja suhu toppinud erinevaid süüdistusi enda aadressil, milleks mul sellel hetkel veel nagu põhjustki enda teada ei olnud. Takkajärgi muidugi sobiksid need tema välja käidud arvamused mulle täiesti isegi arvamiseks ja väljaütlemiseks. No näiteks see, et ta on türann. See sõna ei kuulu minu kõnepruuki, aga ju ta nägi ette, et see tulevikus teemaks tuleb. Ja siis väitis ta veel, et ma teda “maja kõige konfliktsemaks õpetajaks olen sõimanud”. Sõimanud? Tema endaga meil ei olnud iial isiksuste tasapinnal ühtegi ütlemist kuni lõpuni välja. Seega, kuidas ma sain teda sõimata? Ei enne, ei hiljem. Ka ei olnud ma midagi sellist lasteaias kuulutanud, et ta miski ületamatult konfliktne inimene oleks. Mul puudus selleks vajadus ja mu laps käis selle inimese rühmas. Ainus, mida ma soovisin, oli see, et kõigil oleks parem ja lasteaiast oleks rohkem rõõmu kui muret ja reegleid ei väärkasutataks. Äliniga ei tulnud meil tema paarilise teema rohkem jutuks kui vaid Tannu käest kuuldud info põhjal, et õpetaja nr 2 teda magama ja sööma sunnib, kuigi reeglid seda keelavad. Ahjaa, seda kurtis õpetaja nr 2 ka seal tagasisides, et lasteaias on liiga palju reegleid. No et reegel on iga asja jaoks. See olevat halb. Ja kinnitas, et talle tegelikult üldse ta töö ei meeldi enam.

Seal samas majasiseses tagasisides pidas ta vajalikuks aga süüdistada mind, kui kohutav ja konfliktne ja eeliseid nõudev lapsevanem ma olen. Kuidas mina kõrvalseisjana üldse antud tagasisidesse puutusin, on mulle siiani segane 🙂

Lisaks probleemidele Äliniga, millest ta tema endaga iial rääkinud ei olnud, ja etteheidetega õptaja abidele ja minule, millest ta seal tagasisidet andes lahmis nagu vanakurat, oli tal eriliselt hambus see, et ma oma koolipraktika ajal viibisin lasteaias erinevates rühmades ja suhtlesin oma praktika huvides ka töötajatega. Tema teadis kindlalt, et ma üldse oma parktikaga ei tegelenud vaid ainult nuhkisin ja luurasin. Tema süüdistused ja paanika tundusid nii jaburad, aga sellel oli tegelikult põhjus, sest jah, ma sain majas liikudes liiga palju teada. Tahtmatult. Ma sattusin kokku inimesega, kellele ta juba varem oli kurja teinud.

Tannu 1,5 aastase hõreda lasteaiakarjääri jooksul jõudis ta rühmast välja süüa kaks õpetaja abi. Kaks väga toredat ja armsat inimest, kes lastele ja Älinile mõlemad väga meeldisid. Ühe lugu tean ma kaudselt. Teadsin juhataja suu läbi, et ta lahkus sellest lasteaiast pärast ebameeldivaid kogemusi. Teine neist aga rääkis mulle seda ise ja otse mu praktikapäeval pisikeste rühmas, kus ta sel hetkel töötas, kuidas õpetaja nr 2 temaga kogu aeg õiendas, et ta laste peale ei karju ja häält ei tõsta. No et on liiga pehme lastega ja see ei sobi mitte. Ta rääkis, kuidas ta teda ka ise kartis, sest õpetaja nr 2 oli alati kuri. Laia naeratusega saadeti vanemad hommikul teele ja siis paljastus tõeline tigedus. Ta rääkis, kuidas ta vahel pissile paluvaid lapsi salaja lõunaune ajal vetsu aitas, kui õpetajat ruumis ei olnud, idas luuret ja teadis, millega ta riskib, kui see välja tuleb. Too õpetaja abi oli nii teisest puust inimene. Ei, mitte susserdis ega erandeid tegev, vaid inimesena inimene. Empaatiline nagu me seda kõik lasteaiatöötajatel eeldame. Tannule meeldis ta väga ja ta oli paljude laste jaoks oma malbuse ja vaikse positiivsusega õpetaja nr 2 päevadel tugisambaks ja päästerõngaks. Õpetaja nr 2 käis ja ussitas ringi ja tema lahkus teise rühma, sest sellises õhkkonnas ei olnud tal võimalik enam oma tööd jätkata. Aga lapsed jäid. Vaikivateks kannatajateks. Mulle tundus see lugu uskumatu, aga selle taga pidi olema midagi. Siis me veel ei tundnud õpetaja nr 2 tõelist palet…

Aga selles samas tagasiside lehes, ja muidu ka, oli õpetaja nr 2 jaoks ikka kõige suurem ja ületamatum probleem minu sõprus Äliniga. Me olime sõbrad ammuilma enne seda, kui Tan tema rühma läks. See oli teada juhtkonnale ja see ei olnud mitte kunagi probleem. Me oleme ka lugematutes muudes olukordades alati professionaalseks jäänud ja koos tulnud läbi millest kõigest, millest enamus inimesi ka õudusunenägusid näha ei oska, aga õpetaja nr 2 jaoks oli probleem see, et tal oli selline paariline ja see, et mina olin tema sõber. Ta kujutas endale ette mida iganes. Vahendeid valimata tahtis ta Älinile ära teha. Läbi minu, läbi Tannu, läbi oma suure suu.

Meie sõprus Äliniga oli kohe nii suur probleem, et seda tuli hakata kangutama. Pesueht kadedus? Väiklane armukadedus? Me ei tõrjunud teda kordagi, aga ta tundis end tõrjutuna. Ta tõmbus aasta alguses ise eemale.

Väiklane suhtumine süvenes ja mind püüti Älini vastu pöörata. Lisaks minu töötlemisele selles, kuidas Älin paarilise selja taga susserdab, käis ta oma lugulaule edukalt laulmas ka direktorile ja õppealajuhatajale. Tema kannatas, Älin õõnestas tema autoriteeti, tõlgendas kokkuleppeid meelevaldselt, lasi TEATUD lastel kõrvale hoida kolme ampsu reeglist ja lasi neil magamise ajal mitte magada ja vetsus käia ja mis kõik veel. Älin seadis tema arvates temast kõrgemale oma sõbrad – ma polnud selle rühma vanematest üldse mitte ainus vanem, kellega Älin sõber oli kogemata. Ma olin lihtsalt kõige magusam amps, mida järada. Ahjaa, ja tema pidi üksinda ette valmistama kõik tegevused, tegema plaanid ja täitma pabereid. Ainult tema. Üksinda. Älin ei teinud kohe mitte midagi. Älin oli laisk ja korratu ja ilmselgelt lastega liiga pehmo. Tema oli see, kes selles kaoses ometi korra majja lõi.

Selja taga salakavalalt draamat oskas ta teha, oskas valetada ja vassida nii, et see üle igasuguse piiri läks, aga kuna ta oli intensiivselt asja kallal, siis saatis teda ka edu ja inimesed uskusid teda, kes ta laimas ja lahmis selle asemel, et minna Älini käest tema arvamust küsima. Asi läks nii kaugele, et ühel heal päeval pidas juhataja vajalikuks mulle ja Älinile rõhutada, et me peaksime oma sõbrasuhte värava taha jätma ja meie suhe peaks lasteaias vaid puhtalt professionaalne olema. Kedagi ei huvitanud fakt, et meil ei olnudki kunagi vajadust oma sõbrasuhet Tannu huvides kuidagi ära kasutada, sest laps oli selleks piisavalt probleemivaba ja mingit erilist erikohtlemist – tulevärki ja õhupalle – tema lasteaias viibimine ei nõudnud. See, et lasteaed ja õpetaja igat last erilisena ja indiviidina käsitleb on ju ometi elementaarne? Või pole? Me elame Põhja-Koreas?

Älini jaoks oli ja on iga laps eriline ja erinevate vajadustega ja ta on läbi aastate saanud nii laste kui vanematega suurepäraselt hakkama. Huvitava tõigana – ta saab eriti hästi veel hakkama nendega, kelle kohta teised sositavad, kui kohutavad vanemad sel lapsel on. Ta on alati olnud absoluutselt vastu laste samadesse kastidesse surumisele. Selle asemel on ta püüdnud elavdada laste loovust ja toetada nende eripära tugevusi ja suunata seal, kus on vaja olnud rohkem tuge. Ja ta on selles osav ja hea. Tal on miljon mõtet ja ma saan aru, et küündimatu isehakanud pedagoogi jaoks on see kirjeldamatut kadedust tekitav olukord. Suisa talumatu olukord. Ja nende tunnetega on vist talumatult raske elada?

Sellest, et minul ja Älinil oli suhtlemisel ka muuhulgas täiesti professionaalse suhtlemise tasand – ta oli minu lapse õpetaja, see õpetaja nr 2 pähe ei mahtunud. Kuna see teda nii väga näris, siis ärritas ta oma kiunumisega üles ka lasteaia juhataja. Me jäime kõrvaltvaatajate jaoks lasteaias alati rangelt õpetaja-lapsevanem suhtesse ja ei teinud Älin mulle töö ajal ka ettekandeid olukorrast, mida õpetaja nr 2 pidevalt kahtlustas. Ta nägi seda, mida ta tahtis näha. Meie jaoks ei seganud meie sõprus midagi. See polnud ei eelis ega viga, meie suhe oli kindel ja tugev ja meile piisas täiesti, et meil oli meie oma aeg tööajast väljaspool. Paraku jalgutrampiva ja üle laipade mineva suhtumisega kaasteelisest me puudust ka ei tundnud. Seega jäi ta meist maha. Omal soovil.

***

Õhus oli selgelt tajutav pinge, aga ma püüdsin jääda positiivseks. See pilt on tehtud rühma riietusruumis Tannut oodates 🙂

Ühel hommikul, kui Tan mu külge pisarsilmi haakus ja anus, et ma teda täna lasteaeda ei jätaks (oli taaskord õpetaja nr 2 päev) ja ma algses koridoris ja hiljem riietusruumis lapsega pool tundi vaikselt asju rahulikult arutasin, käis õpetaja korduvalt ukse vahel rahulolematult nihelemas ja mulle pehmelt ust näitamas. Kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma ei saa siit enne lahkuda, kui laps minust rahulikult maha jääb, siis kukkus ta kriiskama, et ma segan tema ja kõigi teiste laste päevakava ja õppetööd.

Kui ma julgesin arvata, et ma ei teada ega teisi lapsi ega rühma tööd küll mitte kuidagi ei sega, kui ma oma lapsega vaikselt tühjas riietusruumis räägin, siis karjatas ta, et läheb nüüd juhataja juurde, et mul pole õigust siin sedasi päev otsa passida ja virutas täiega rühma välisukse kinni, nii et maja värises, ukse kõrvalt krohvi pudises ja lapsed rühmast piiluma tulid.

Tema kuraas oli kadunud, kui ta tagasi loivas ja mõrult sisises, et juhata oli talle vastanud, et lapsevanemal on õigus olla majas nii palju ja kaua kui ta soovib. See mõistagi ärritas teda sedavõrd, et ta pidas vajalikuks kõigi rühmas olnud laste, vahepeal riietusruumi lisandunud laste ja nende vanemate ja ka kõrvalrühma avatud uste ja uudishimulike valvsate kõrvade kuuldekauguses ja minu enda lapse juuresolekul, mu peale karjuda, et miks mu laps nii ja nii paha on ja miks tema peab just ja ainult teda kogu aeg erikohtlema. Ühtlasi oli tema varasem sinatamine muutunud sujuvalt tagasi teietamiseks. Eks nii oli mugavam müüri ehitada. Ma olin vait ja kuulasin. Tema aga kisas mu peale, miks mina tema peale kisan. Loomulikult viskas mul selline käitumine täiega üle ja teatasin kõrgendatud toonil, et mulle nüüd ikka kohe aitab. Nüüd lähen mina juhataja juurde. Lapse võtsin ma kaasa, sest riietusruumi teda üksinda jätta polnud enam kindlasti ok.

Juhataja kuulas mu ära ja nõustus, et seesugune käitumine õpetaja poolt on sügavalt lubamatu, samas pidas mulle loengu, kuidas kaks rühmaõpetajat on asjades erinevalt aru saanud ja kuidas Älin on kokkuleppeid rikkunud ja valetab õpetaja nr 2 peale. Mulle räägiti seda, kuidas Älin räägib kõigile seda, mida need kuulda soovivad, kuidas ta ei suuda rühma üldse hallata ja ainult tänu õpetajale nr 2 olevat seal „eriliste isiksustega rühmas“ lõpuks kord majas. Ühtlasi sain teada, et enne õpetaja nr 2 oli selles rühmas koos Äliniga koos õpetaja X, kes “käis tööl ainult ilus olemas” ja on tõeline õnnistus, et õpetaja nr 2 teda asendama tuli ja kogu seda rühma nüüd veab ja taltsutab. Mis puutus minusse mingi õpetaja, keda ma oma elus isegi kunagi kohanud ei olnud? Ja miks pidin mina, lapsevanem, sellest kõigest teadma?

Kõik see, mis Älinit puudutas, oli nii labaselt vale ja puhas õpetaja nr 2 poolt edukalt läbi viidud ajupesu, et mul hakkas valus. Seda ma juhatajale ka ütlesin, et see ei ole ok sedasi oma töötajast ühele lapsevanemale rääkida. Olgu ma siis sõber või mitte. Ta palus jumala keeli, et ma sellest Älinile ei räägiks, sest ju ta taipas ise ka, et ta „veidi“ üle piir läks. Seda, et meie vestlus toimus tema kabineti ukse vahel, kust möödus erinevaid inimesi, kes juhataja süüdistustest ka igaüks omad järeldused võisid teha, ta vist ei taibanudki?

Üks oli selge, ma olin veendunud, et need probleemid selles rühmas ja kahe õpetaja vahel ei lahene ilma ühise laua taha istumiseta nagunii. See, kas Älin ja õpetaja nr 2 on omavahel sõbrad või ei, pole minu probleem, aga professionaalselt peavad nad suutma koostööd teha ja kui üks pool kuidagi kiiva veab, siis on juhatuse asi sekkuda ja asi korda ajada. See pole hetkel kahe täiskasvanud vaheline kisma, siin on kannatajaks selle rühma lapsed. Minu jaoks oli oluline, et õpetaja nr 2 lõpuks ometi mõistaks, millised on antud rühma ja lasteaias reeglid tegelikult, et tema kallutatud interpretatsiooni vigadest saaksid aru ka õppealajuhataja ja direktor. Ja mis peamine, et see inimene, kes tahab ise lasteaias õpetaja olla, lõpetaks momentaalselt minu alandamise ja minu lapsest ülesõitmise. Tema viimase kahe kuu käitumine oli olnud alla igasugust arvestust ja otsast ääreni ebaprofessionaalne.

Juhataja oli nõus, et asja tuleb arutada, aga et kõigepealt peavad kaks õpetajat omavahel koos vahemehega maha istuma ja siis teeme ühise istumise, kui õpetajad omavahel on kooskõla taastanud. See plaan sobis mulle, sest kõigi nende süüdistuste laviini all polnud Älini endaga selle hetkeni keegi rääkinud, et uurida ka tema nägemust asjast ja nende saja surmapatu kohta, milles teda süüdistati.

Aga sel hetkel aktuaalse probleemi lahendamiseks, mille jaoks ma juhataja juurde alguses üldse läksin, et kuidas on mul turvaline jätta märatseva õpetaja hoole alla oma laps selleks päevaks, mil mul oli ilmtingimata vaja minna kooli, selle küsimuse juurde jõudsime me lõpuks tagasi.

Läksime direktoriga üheskoos üles olukorda hindama. Jäi arusaamatuks, miks õpetaja nr 2 prioriteedid sedavõrd sassis olid, et selle asemel, et rühma lastele keskenduda oli ta endiselt nagu puhvis kukk ja tegeles kõrvaliste asjadega. Ta lendas torpeedona meile peale ja kukkus mind ja Älinit direkorile süüdistama. Meie sõbrasuhtes. Ta kujutas ette, et ma tean asju, mida ma ei teadnud, sest ta arvas ja oli seda arvamust ka levitanud, et Älin räägib mulle lasteaia asjadest liiga palju ja talle ei mahtunud pähe, et see nii ei ole.

Älini vaateid teadsin ma juba aastaid, teadsin ammu enne õpetaja nr 2 ametisse asumist, teadsin juba enne tema eelkäija ametisse asumist. Aga seda, mis jooksvalt rühmas toimus, millised olid tema suhted paarilisega, seda ta ei kommenteerinud ja see polnud ka minu asi. Älinit tundes teadsin ma aga seda, et ta oli alguses oma uuest paarilisest suisa vaimustuses. Me ei rääkinud rühma asjadest ja kui vahel kiskus teema kuidagi piiri lähedale, siis oskas Älin alati probleemita ütelda, et seda ja teist asja ta kommenteerida ei saa. Ja nii oligi. Me rääkisime minu lapsest, tema tegemistest, rääkisime sellest, millest õpetaja ja lapsevanem omavahel räägivad ja sellega asi piirdus.

Õpetaja nr 2 süüdistas Älinit selles, kuidas ta vaid minu last teistele eelistab. Samal ajal käis koridorist läbi veel hilisemate saabujate lapsevanemaid, millele ma ka juhataja tähelepanu juhtisin, et see ole hetkel ei õige aeg ega koht. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu seda jura pidi kuulma ka kõik rühma lapsed, minu laps minu selja taga sealhulgas. Rühmaruumide vaheuksed olid endiselt avatud ja teiste rühmade õpetajad kõõlusid vaheldumisi lastega seal, et millestki mitte ilma jääda…

Direktor katkestas minu kommentaari peale vahutava õpetaja nr 2 ja tegi talle märkuse, et selliseid asju ei lahata sellises kohas. Ta nimetas avalikult tema sõnavõttu ebaprofessionaalseks. Korralik komplekt, mõtlesin ma endamisi, aga sel hetkel huvitas mind ainsana, et kõige enam kannatas kogu selles idiootses situatsioonis minu laps. Kõrgelt haritud ega isehakanud pedagooge see ei huvitanud, sest suurte inimeste asjad olid ju ometi olulisemad. Lapsed ju tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad? Olukord oli ebamugav.

Õpetaja nr 2 tõmbus veidi tagasi. Juhataja tatsas rühmas ringi ja püüdis leida Tannule mistahes tegevust, et ta ometi rühmaruumi siseneks ja seal istet võtaks. See oli haledalt koomiline, aga mul polnud sel hetkel paremat valikut. Läbi häda saime lapse rühma. Sain kähku koolis käidud. Mõtted olid muidugi teadagi kus.

Ma pidin Älinile rääkima, mis hommikul juhtus. See oli üks vastikumaid kõnesid iial, mis ma talle teinud olen. Ta sai väga haiget. Aga ma uskusin, et ta peab seda kuulma, mis seal lasteaias tegelikult käärima on hakanud.

Õhtul rääkis Tan, kuidas õpetaja nr 2 ei rääkinud temaga päev otsa. Tema ühelegi küsimusele ta ei vastanud ega tema poole ei vaadanud. Ta ei teadnud siis veel mõistet ignoreerimine, aga ta mõistis, kuidas see haiget tegi, kui ta kellegi jaoks tühi koht oli. Vestlusringis oli õpetaja nr 2 oli kiusamisest vabaks suure karu suu läbi kritiseerinud mind ja seda, kuidas ma eeldan, et mu lapsele peaks osaks saama erilisem kohtlemine, kui teistele lastele samas rühmas. Ta häbistas kiusuvabakaru suu läbi laste ees Tannut ja rääkis, kui halb laps ta on ja kuidas tema ja tema ema rikkusid ära kogu lasteaiapäeva. See meetod ja karud ise olid laste jaoks väga olulised. Õpetaja nr 2 valedes kätes muutus suur karu aga hävitavaks relvaks. See kõik oli liiga valusalt vahe… see oli ALATU! (Ja nagu hiljem selgus, polnud see üldse ainus kord, kui ta sedasi lapsi ja nende vanemaid kritiseeris.)

Need, kes ei tea, mida äärmiselt asjalik, vajalik ja tore “Kiusamisest vaba kool ja lasteaed” programm endast kujutab, leiavad info SIIT. Asja idu seisneb selles, et lillat karva Sõber Karu õpetab lastele kõige olulisemaid asju siin elus – hoolivust, austust, sallivust ja julgust. Antud juhul väärkasutas õpetaja karu teadlikult aga nii kurjasti, et…

Tannu pisike kiusuvaba karu

Älin oli kogu sellest loost sedavõrd traumeeritud, et jäi päriselt haigeks. Ta jäi haigeks veel pikaks ajaks, sest ta ei suutnud tööle minna. Iseäranis kraapis teda see, kuidas õpetaja nr 2 osavalt inimestega manipuleeris ja niite tõmbas. Kiusamisest vaba projekt oli talle alati hingele lähedal olnud ja see, et üks õpetaja seda süsteemi sedasi kuritarvitas, et mahtunud Älinile mitte ühelgi kujul pähe…

Ühel hetkel, kui Älin veidi taastunud oli, toimus lasteaias nende omavaheline vestlus. Kuna aga vahemeheks olnud õppealajuhataja oli ilmselgelt kallutatud arvamusega, siis oli see Älini väitel vaid tühjade sõnade tuuldeloopimine ja tuuleveskitega võitlemine. Kui õpetajad omavahel vastandatud olid, kadus minu jaoks ära viimnegi lootus, et olukord veel kuidagi üldse paraneda võiks. Älin ütles mulle otse, et sellele kohtumisel pole enam mingit mõtet. Direktor aga veenis mind, et seda kohtumist ei ole üldse vaja, sest kohe on lasteaed Tannu jaoks ju nagunii läbi.

Vahepeal tundus juba, et asi rahuneb maha ja samapüüdlikult kui mina, tegi ka õpetaja nr 2 läbi hammaste naeratamisi hommikustel viisakustervitustel ja õhtustel hüvastijättudel. See õnnestus meil üsna mitu korda, kui siis taas kord pauk käis…

Tan oli eelmisel päeval saanud kingituseks binokli. Alati oli jutt olnud, et raamatud-lauamängud ja õppevahendid on lubatud ka mitte-mänguasja-päevadel. Seda teadsin nii mina kui teadis ka Tan. See oli levinud praktika. Parasjagu oli lastel programmis linnuvaatlus ja kuna binokkel selle teemaga imeliselt haakus, siis lubasin tal sel lasteaeda kaasa võtta, sest tean kui hoolikalt ta oma väärtasju hoiab.

Rühmauksest õpetaja nr 2 teada aga edasi ei lasknud, sest tema jaoks oli tegemist „tühise mänguasjaga“ – nii ta seda nimetas – ja sel päeval ei olnud ju mänguasjapäev. Olin hämmastusest sõnatu. Kas ta tõsimeel oli nii rumal inimene või oli see taas mingi asi, millega saag käima tõmmata, enda võimu demonstreerida ja mu lapsele ära teha? Olin püüdlikult vait ja võtsin binokli enda kätte hoiule.

Järgmisel päeval ei olnud ka mänguasjapäev, aga Älin võttis selle „tühise mänguasja“ vaimustunult õppevahendina lastega koos kasutusele ka nad viisid üheskoos läbi kevadist linnuvaatlust.

Mai 2012

Aprillis käisid mu lapsed lasteaias kolmel päeval ja mais viiel. Vältisin viimase võimaluseni päevi, kus õpetaja nr 2 tööl oli. Maikuus oli vaid üks päev, kus mu laps ja õpetaja nr 2 kohtusid ja sedagi vaid seepärast, et oli väga eriline päev ja ennelõunal pidi olema rühmas pildistamine lõpualbumite tarvis.

Tannut lasteaeda saates ütlesin õpetajale, vaid tere ja et tulen talle enne lõunaund järele. Sellega meie lakooniline hommikutervitus ka lõppes. Minust jäi Tan rahumeelselt koridori ja lehvitas mulle aknast. Enne lõunaund sain ta lasteaiast jälle kätte ja me suundusime kinno.

Ta oli tavatult tujutu ja morn, muukimisele ei avanenud. Ma sain aru küll, et midagi oli temaga valesti, aga ta ei rääkinud. Mul oli paha tunne. Kinoskäik võttis niipalju pinget korraks maha, et õhtuni oli justnagu kõik korras. Siis aga helistas mulle Älin ja esitas minu jaoks veidraid küsimusi. Ja siis nende täpsustusi. Rääkisin Tannuga ja küsisin väga sirgeid küsimusi sellesama lasteaiahommiku kohta. Vastused olid… šokeerivad… ja mul tulevad praegu ka seda kirjutadeski veel vihast ja abitusest pisarad silma…

Selgus, et sel pildistamise päeval lehvitas laps mulle aknal ja oli siis veel oma kapi ette istuma läinud veidikeseks. Ta sai ennast kogutud ja suundus teiste laste juurde rühmaruumi. Õpetaja nr 2 teda rühma ei lubanud ja saatis ta tagasi. Tan pidi istuma oma ukseta kapilahtrisse. Ta palus mitmel korral luba rühma teistega mängima tulla, sest see oli väga eriline ja elevust täis päev nende kõigi jaoks. Ka hommikusöögist jäi ta ilma, sest teda ei lubatud rühmaruumi ja võimalust süüa, talle ei pakutud. Alles siis, kui Älin lasteaeda pildistamisele jõudis, sai ta rühma minna. Kui ma küsisin, miks ometi, siis ta jäi mulle vastuse võlgu.

Nende teadmistega helistasin Älinile tagasi. Mu vererõhk oli sel hetkel 300 vist. Selgus, et tema arvutuste kohaselt pidi Tan olema kapis istunud umbes 2,5 tundi. Mille eest? Miks ometi? Miks minule sellest midagi ei räägitud? Ka Älinile ei vastanud õpetaja nr 2, miks selline asi toimus ja kuidas see üldse võimalik oli. Aga vastu ka ei ajanud.

Ma olin juhtunust nii löödud, et ei leidnud enam ühtegi sõna…

Öösel magas Tan rahutult ja pissisi voodisse, mis juhtus temaga viimati aastaid tagasi. Ise ta asjast rohkem ei rääkinud ja mina ei tihanud teda rohkem ka torkida. Kuna Älin oli ise peamine tunnistaja, siis pidasime terve nädalavahetuse aru, mis edasi saab ja kuidas toimida. Ta kinnitas, et seda asja tema nii ei jäta ja seesugune kuritahtlik lapsepiinamine peab lõppema ja karistatud saama. Leppisime kokku, et kui Tan esmaspäeval lasteaeda läheb (see oli taaskord õpetaja nr 2 päev, aga mul oli endal oluline koolipäev), siis ta esmaspäeval juhatajaga veel ei räägi, aga kuna me hommikul küll reipalt minekule asutasime, kuid vaprus öökimise ja meeletu peavaluga lapse jaoks lõppes, siis jäi Tan sel päeval koju mamma hoole alla rahunema ja Älin sai vabalt tegutseda.

Pole vähetähtis, et märtsis-aprillis kurtis Tan korduvalt peavalu üle. Ilmselgelt oli see pingest. Aga et sellega kaasneb juba ka iiveldustunne ja soov oksendada, vaat see pani mu olukorrale veel kriitilisema pilguga vaatama. Lapsel oli mure ja sellega tuli tegeleda.

Õhtul selgus, et Älini juttu ei peetud taaskord millekski. Selleks ajaks oli õpetaja nr 2 välja mõtelnud ka põhjuse, miks laps kapis pidi istuma, Ta isegi ei eitanud, et ta ta kappi sundis istuma ja sealt välja ei lubanud tulla. Aga põhjus oli nii naeruväärne, et isegi mu ema hakkas selle peale irvitama. Tuli välja, et Tan oli söönud küpsiseid ja seepärast teda rühma ei lubatud. Väitega, et mu laps sõi küpsiseid, sai välja tulla vaid inimene, kes mu lastüldse ei tea ega tunne ja kes mingi imetud põhjendusega õigustada püüab. Esiteks see lapse ei söönud küpsiseid, Mitte ühtegi teadaolevat sorti. Teiseks oli välistatud, et lapsel sai olla kaasas küpsiseid. KUI ta neid sõi, siis pidi keegi need talle andma. Rühmakaaslased need ei olnud? Õpetaja ise? Aga miskipärast polnud Tan midagi kuulnud küpsisest. Älin teadis seda, et Tan küpsiseid ei söö ilma minult küsimatagi. Seda ta ka ütles, et see jutt ei pea paika, aga õppealajuhataja leidis, et sellega on probleem lahendatud ja mõistagi on minu laps ise kõiges süüdi ja kapisistumine oli väljateenitud karistus. Nagu päriselt?

Tannu probleemid olid mulle tuttavad – üks ja sama jutt iga päev. Ikka kauplemine, et homme ta küll lasteaeda ei taha minna. Hommikusööki ei taha süüa. Magada ei taha. Palun-palun vii mind lõunast minema. Vancu kuulis neid vestlusi reeglina vaikselt pealt ega sekkunud. Aga kord, kui Tan oma muredest ja elamustest rääkis, teatas Vancu, et tema õpetaja teeb tema juustele haiget…

„Teeb su juustele haiget?“ küsisin ma mõttes jahmunult endalt ja palusin lapsel endale näidata, kuidas juustele haiget tehakse. Sõna „tutistamine“ see laps siis veel ei teadnud, ka polnud ta varem kogenud, et keegi ta juustele haiget teeb. Millal see õudus ometi läbi saab? Tundsin, et nüüd vajan juba ka mina ise lasteaiast puhkust lisaks mu poistele ja Älinile, kelle vintsutused ka mulle väga korda läksid. Kogu see ebaõiglus ületas mu taluvuse piirid. Kas pärast kõike seda suudan ma veel Vancu järgmisel samasse lasteaeda viia? Oli teada, et tema teine, see tore õpetaja, lahkub sellest lasteaiast. Mulle oli teada ka see, et Älin sinna kauemaks jääda ei suuda. Aga mul ei olnud Vancule uut lasteaeda, see tunne oli ängistav.

Rohkem ma sel kevadel lapsi lasteaeda ei viinud. Lapsed olid kodus hoitud ja mina keskendusin õppimisele. Lootsin endamini, et ehk siiski õpetaja nr 2 saab aru, kui väga üle piiri ta läks ja võtab ühendust ja vabandab enda lubamatu teguviisi pärast, aga asjata lootuseks see jäigi.

Käisime Älini ja meie mõlema lastega Tannu rühma kevadisel piknikul. Kohal oli ka õpetaja nr 2, kes lagistas valjuhäälselt naerda nagu ikka ja püsis oma lemmiklaste läheduses. Älin vedas üritust ja mina lihtsalt vältisin igasugust kontakti õpetajaga nr 2. Tan vältis teda veel enam.

Käisime Älini ja lastega kogu lasteaia kevadpeol, kus õpetajat nr 2 kohal ei viibinud, küll aga olid kohal direktor ja õppealajuhtaja, kes ei vaevunud tahtlikult isegi mu tervitusele vastama.

Kui õpetajatele lõpukingituste raha koguma hakati, siis tõrkus minu sees tükk aega miski. Äliniga olid mul omad plaanid, aga õpetaja nr 2 ei väärinud minu meelest mitte midagi muud kui seda, etta sellest lasteaiast vallandatakse. Päriselt ka. Aga seda ei maininud ma juhatajatetele ka kõige ärevamatel hetkedel ja tõesõna eeldasin, et nad ise näevad ja seda teevad, sest see inimene oli lastega töötamiseks üdini ebasobiv. Mul ei olnud sellist inimest tänada mitte millegi muu, kui inetute kogemuste ja maailmapildi võika avardamise eest.

Kui jõudis kätte aeg laste piltide seast valida välja see, mis lapsest albumisse läheb, siis kisti see kapisistumise haav koos kõige muude torgetega taas verele. Ma ju tean liigagi hästi, kuidas mu laps kaameraga flirdib ja alati vigurdab, aga neilt piltidelt vaatas mulle aga vastu vaid üdini kurb ja õnnetu laps. Nutuvõru ümber suu ja silmad niisked. Jah, ta oli suutnud ühel neist portree piltidest teha ka võltsi Wallace ja Gromit stiilis „kästi naeratada“ näo, aga emotsioonid olid talle näkku kirjutatud ja seda ei näinud seal vaid minu emasüda paraku. Rühmafoto oli noh jah… nukker. Sel ajal, kui teiseed lapsed rõõmsate nägudega kaamerasse vaatasid, oli Älin tagareas nutuste silmadega ja Tan… murtud.

Tol samal ööl kirjutasin ma tegelikult selle sama kokkuvõtte siin, et saata see meie rühma lapsevanematele, et nad teaksid, mis kõik see aeg tegelikult kaadri taga toimunud oli.  Kolmest ampsust ja kiusuvabade karude rämedast väärkasutamisest ja paljust muust. Tannu kaudu teadsin, et minu laps ei olnud ainus, keda õpetaja nr 2 alandas ja mõnitas. Tal oli kombeks ka koolieelikuid veel karistuseks paha-lapse-toolile istuma saata.

***

Lõpupidu

Ja siis saabud Tannu lasteaia lõpupidu. Älini jaoks oli see tema esimene päris oma rühm, mida teele saata. See oli talle väga eriline ja kõik, mis on eriline tema jaoks, on eriline ka minu jaoks. Ma joonistasin talle öö otsa mälestuseks ja kingituseks puidust plaati tema enda ja tema rühma lastega, mille ta saaks endaga edasisse ellu kaasa võtta, kus iganes siis saab tema uus töökoht olema.

Päike paistis soojalt. Tan korjas aiast lilli, meelespeasid. Neist tegime kimbud Älinile ja õpetaja abidele, kes nende rühmas olid varem olnud ja kes talle väga meeldisid. Älinile oli mul kingitus olemas. Õpetajale nr 2 kingitust ei väärinud, aga siiski oli mul ka talle pisike vindiga kingitus ka punase kingikotiga kaasas.

Kogu see olukord selles lasteaias oli olnud viimased pool aastat talumatult vastik. Me olime lihtsalt väga tugevad olnud, aga miski murdus mu sees iga pauguga rohkem ja rohkem. Mina olin kohutav lapsevanem. Muidugi. Selline ekstrajube, kellest lehes õudusjutte kirjutada. Kallutatult, eksole. Nii, ja mis te arvate, kas meie usina lastekaitsetöötaja pidev sorkimine lisas kogu sellele loole ja minu mainele selles asutuses vürtsi? Kujundas suhtumisi ja eelarvamusi, sest sahistati sellest ka seal, kus sellest üldse poleks keegi pidanud teadma. Aga kui mina olin kohutav inimene, siis kes oli too sotsiaaltööd õppinud isehakanud pedagoog? Me tahtsime uskuda, et ta on inimene, kellelt eeldaks empaatiat ja suhtlemisoskust nagu lasteaiaõpetajaltki. No ei tohiks ju olla mingit arusaamatut vahet empaatial ja empaatial, eks? Aga ega õpitud haridus veel inimest riku. Kuid kui sellel lisada veel, et antud isik oli õppinud ülikoolis ka mingi aja jooksul psühholoogiat, siis oli ta lasteaia jaoks kitsal ajal näiliselt ideaalne kandidaat. Paberid rääkisid enda eest ja kaetasid ära silmad ja südamed… Saadame selle inimese kiirkursusele ja ongi vohh, milline spets olemas! Aga kas temas on ka midagi enamat, kui ained, punktid ja tunnid paberil? Kas ka laste jaoks? Süda näiteks? Aga mis siis, kui see isehakanud õpetaja oma loendamatute isiklike probleemidega enda teadmisi kurjasti ära kasutab selleks, et lastele ja ka suurtele liiga teha? Tal olid selleks teadmised. vaba voli ja ta kasutas seda.

Kogu see jama kokku mõjus mulle nii, et ma oleks tahtnud jalgu trampida ja karjuda, aga ma jäin rahulikuks, sest kuulamas ja mõistmas polnud mind ega Älinit nagunii kedagi. Ainult ebaõiglusel lasti vohada. Ma ootasin selgitusi ja vabandusi, mida ei tulnud. Ketrasin enda sees mõtteid, kuidas ometi on võimalik, et lasteaia direktor ja õppeaelajuhataja olid olnud nii pimedad, nii ebaeetiliselt osavõtmatud ja kallutatult ebaprofessionaalsed. Nad ei ole seisnud laste huvide eest vaid pigem nende huve ja õigusi kahjustanud. Sellest, kuidas nad, Äliniga, enda maja õpetajaga käitusid, ma üldse ei räägigi.

Kuna ma nägin, et minu ponnistused asja nendega ajada on vaid peaga vastu seina jooksmine, siis ei teinudki ma kevadel enam neile rohkem tüli ega meenutanud neile, milline ebanormaalne olukord nende juhitavas ussipesas tegelikult valitseb. Seesugune juhataja, kes vastutusest pidevalt kõrvale vingerdab ja kõik enda abile, keda tegelikult üldse nende asjade lahendamine ei huvita, pähe määrib, ei vääri koolieelse haridusasutuse direktori ametikohta. Päris tõsiselt kohe. Olgu ta servast nii uuendusmeelne ja inimesena lahe tädi, kui tahes. Need asjad sedasi ikka käia küll ei tohi. Eks ta ise teab, mis tema kapis veel varjul on.

Tannu lõpupidu oli kiire, närviline, aga väga armas. Olime eelneva pika õhtu jooksul Äliniga kahekesi ära kaunistanud kogu saali ja valmistanud ette kõik olulise selleks päevaks. Saal sai maruvahva ja Älini õnnis uhkustunne oma esimese lennu üle oli nii ilus. Ja noh, minu väike poiss oli korraga ka ju nii suureks saanud. Kool ootas!

Älin sai oma maalitud puitplaadi pidulikult kätte kogu kohale tulnud rahva ees.

Tema oli selle rühma süda ja hing. Kui ametlik osa läbi sai, algasid vabas vormis õnnitlused. Õpetajale nr 2 kingikotti üle andes naeratas ta võltsilt oma kõige laiemat naeratust ja oli liigutatud, et ma teda meeles pidasid. Andsin koti üle soovides talle mõnusat suve ja grilli ja tšilli. Tan teda õnnitlema ei tulnud. Ta hoidis eemale. Keegi teda sundima ei hakanud.

Kuna ilm oli ilus ja soe, siis koogisöömisega pidu toimus lasteaia hoovis. Me liitusime Äliniga seltskonnaga hiljem, sest tal läks veel viimaste õnnitlejatega rühmaruumis aega ja siis tegime veel temast ja ta lilledest igas asendis pilte. Kui me lõpuks välja läksime, mühises seal ringi vihast vilavate silmadega õpetaja nr 2 ja meiega ta rohkem tegemist ei teinud.

Õpetaja nr 2 oli ilmselgelt piilunud oma kingikotti ja leidnud sealt eest suviselt igati praktilise kingituse. Seal oli iga ilmaga minev šokolaaditahvel, et elu oleks magusam ja siidlipsustatud tubli tulealgatus koos paberist dekoratiivkarbiga (mitte tikutopsiga), millel seisis tekst sooviga „Vahvat suvegrilli ja -tšilli“. Sellega saab sooja ja sellega saab süüa.

See oli kingitus, mille üle me vaid pool aastat varem kõik koos oleksime hüsteeriliselt irvitanud, sest õpetaja nr 2 huumorisoolikas oli kurdades mustem kui minul ja Älinil kokku. Siis oleks see olnud lihtsalt nali, aga selleks hetkeks, kui Tannu lasteaed läbi sai, oli see lähenemine minu jaoks muutunud mu viimaseks hääletoruks, et sõnatult karjuda välja enda arvamus, mida nad kuulata ei tahtnud, kui nad meid üle lasid. Mind oli kõiges koos Tannu ja Äliniga tambitud mutta ja mul oli täielik õigus ja vabadus ütelda viisakalt välja oma arvamus kogemuste eest, mida õpetaja nr 2 meile oma ametipostitsist lähtuvalt võimaldas.

Älin ja mu ema olid õpetaja nr 2 kingikoti sisust eelnevalt teadlikud. Ema oli vait. Ta ei kiitnud takka, aga tema, kes ta on minuga võrreldes väga kannatlik ja tagasihoidlik inimene, oli ka haavunud kogu sellest jamast, millest me läbi olime pidanud tulema. Älin avalikult minu mõtet kiita ei saanud, arusaadav. Ta oli teadlik mu plaanist, aga ei uskunud viimase hetkeni, et ma selle ka ära teen.

Need, kes mind päriselt teavad, teavad ka seda, et ma püüan alati igas kehvas asjas leida midagi head. Ma ei taha elada kedagi vihates ja oma energiat tema peale ülemäära kulutades ja lähtusin oma kingivalikult lisaks julmale huumorile ka sellest, et tulel on sümboolselt puhastav jõud. Ta aitab meil kõigil lasta asjadel minna. Nii tal meid, kui meil teda.  See oli kingitus meie kõigi eest ja samas meile kõigile, et side ja sillad meie vahel igaveseks kaoksid ja valu saaks leevendust ja igaüks meist saaks eluga edasi minna erinevas suunas.

Mõistagi olin ma sisimas end valmis pannud, et seda kingitust võidakse tõlgendada kes teab kuidas. Kuigi südames ma veel vaikselt lootsin, et no nüüd ometi nad taipasid, kui väga olid nad meile haiget teinud ja tulevad vabandama. Ullike, nagu ma olen, eksole.

Legendid antud kingitusest said muidugi suuremaks, kui pisike tume huumorikink ise. Küll loeti sealt välja, et ma soovisin õpetaja nr 2-le HEAD LÕPPU ja muud sarnast. Miskipärast painutati kõrvale ka see fakt, et antud kingituskomplektiga ei õnnestunuks kellelegi end praktiliselt PÕLEMA PANNA, sest tikutops oli puhtalt kaunistus ja täitis vaid kaardi aset – tšill ja grill, mäletate?) ega omanud mingit praktilist väärtust. Aga kui keegi seda kõike nii haavunult ja huumorivabalt tõlgendas, oli see juba päris tema enda rikutuse küsimus. See, et teatav seltskond minu kingitusse väga valuliselt suhtus, süüdistades mind, et ma muuhulgas ähvardasin õpetajat nr 2 tappa ja ta peaks seepärast politseisse avalduse tegema,  näitabki vaid üht – nad tundsid endal süüd ja mul oli põhjus neid selles süüdistada. Aga isegi siis veel, olen mina kuri ja paha ja õel? Teate, mida iganes!

Me jäime lõpupeol Älini ja lastega viimaseks. Tõmbasime otsad kokku, koristasime ja sulgesime uksed. Viimase, keldriukse, panime me koos kinni ja kontrollisime üle, et see jäi kinni. See on meil mõlemal selgelt meeles. Ometi… ometi selgus peagi, et Älinit süüdistatakse lisaks minu olemasolule ka selles, et ta peojärgselt sellesama keldriukse lahti jättis. Öösel käivitus häire. Turvamees tuli kohale, tegi tiiru ümber maja ja avastas lahtise ukse. Sellesama, mille me koos sulgenud olime. Trahvitasu nõuti Älinilt. See oli nii absurdne ja segane lugu, et tundus uskumatu, et keegi nii nõmeda valega viitsib välja tulla. Aga nii oli. See oli veel üks piisk mu kuhjaga täis karikasse, sest kuigi Tan enam enne kooli aeda ei pidanud minema, siis see, kuidas mu sõbrale endiselt liiga tehti, ületas mu viimase taluvuse piiri.

Rääkisin lõpuks meie loo ära inimesele, kes on väga lähedalt kursis lasteaedade hingeelu ja kutseetikaga. Sealt tuli kindel soovitus asjade kohta kirjalikult järele pärida, sest siis jääb vähemalt märk maha, mis toimunud on.

Ametlik kirjavahetus

Kuna lasteaia juhtkond oli osavõtmatu ja minu, mu lapse ja teise, tunnistajaks olnud õpetaja üle vaid üleolevalt irvitati, siis lasteaiasuhte lõppedes polnud mul enam karta midagi. Saatsin neile ametliku järelpärimise, milles palusin selgitusi juhtumile, kus õpetaja nr 2 sundis mu 7-aastast last 2,5 tundi usteta garderoobikapis istuma, ega pakkunud talle hommikusööki. Küsisin, kuidas seesugused asjad ikkagi võimalikuks osutusid. (Nimed antud juhul muudetud blogisõbralikuks.)

„Lugupeetud X lasteaia direktor X X,

Õpetaja nr 2 hoidis reedel, 4. mail 2012 alates kella 7:30st, mil minu poeg, Tan, minust X lasteaeda maha jäi, last kinni X rühma koridori lapsele määratud riidekapis. Lapse lubas kapist välja alles kell 9:57 pildistamisele saabunud õpetaja Älin. Selle aja jooksul oli laps korduvalt palunud luba õpetaja nr 2käest tulla rühmaruumi teistega mängima, talle selleks luba ei antud ja sunniti tagasi kappi minema. Ka ei pakutud sel hommikul lapsele süüa. Hommikusööki laps eelnevalt kodus söönud ei olnud, esimene pala sellel päeval, mille laps sai, oli pulgakomm, mis igale lapsele pildistamise ajaks anti. Kuulsin toimunust alles õpetaja Älin kaudu õhtul ning laps kinnitas minu ehmatuseks omapoolselt juhtunu tõepärasust. Esmaspäeval, 7. mail, olime tulemas lasteaeda, aga vahetult enne kodust lahkumist tekkinud tugev peavalu, iiveldus ja okserefleks – stressist tulenev reaktsioon, sundisid mind teda koju vanaema hoole alla jätma. Edaspidi keeldus laps kategooriliselt õpetaja nr 2 päevadel lasteaeda minemast. Probleemiga tegeles lasteaia poolel õpetaja Älin, kui otsene tunnistaja. Väide, et laps sunniti alandavalt 2,5 tundi istuma kapis, talle ei pakutud süüa ega lubatud teistega mängima sellepärast, et ta koridoris küpsiseid sõi, on vale. Inimesed, kes Tannut tunnevad, teavad, et ta ei söö küpsiseid ja isegi kui sööks, siis ei oleks ka see põhjus last sellisel alandaval viisil karistada. Lootuses, et asi lasteaiasiseselt laheneb, jäin ootama Teie tagasisidet ja selgitusi, mida ootan siiani. Soovin teada, kuidas kommenteerite Te enda, asetäitja X Xi ja õpetaja nr 2 teguviisi ja käitumist.

Kuna mitmel korral tegi õpetaja nr 2 minu lapsele ülekohut ka omapoolse äärmusliku tõlgendamisega ‘kolme-ampsu-reeglist’ – sundis last sööma talle ebameeldivat rooga ning karistas teda magustoidust ilmajätmisega (mida hoidis hügieeninõuetele mittevastavalt soojas rühmatoas sageli õhtuooteni), siis käisin ma sellega seoses mitmel korral ka Teie jutul. Korra palusin ka luba kirjutada avaldus, et minu lastele ei kehtiks antud reegel kuni see pole kõigi jaoks üheselt tõlgendatav, sest tervishoiutöötaja ja emana tean, kuidas seesugune söömasundimine, toiduga karistamine ja käitumisviis lastel toitumishäireid ja korvamatuid hingetraumasid tekitab. Kuna Teil on meie vestlused ja kohtumised kindlasti nõuetekohaselt fikseeritud, siis soovin tagasisidet ka antud teema lahenduste kohta – mida võeti ette, kuidas probleem lahendati, kuidas veenduti, et õpetaja nr 2 järgis edaspidi nõudeid. Kuidas lahendati probleem laiemas plaanis ehk teiste laste jaoks?

Õpetaja nr 2 ebaprofessionaalne käitumine traumeeris korduvalt minu last ja lapsepõlve traumasid kanname me endaga kaasas paraku kogu elu. Te olite sellest teadlik ja lasite sel juhtuda. Mida võtsite te selle nimel konkreetsemalt ette? Fakt on see, et johtuvalt probleemidest õpetajaga nr 2 käisid mu lapsed sel poolaastal lasteaias vaid hädavajadusel ja võimalusel vältides tema tööpäevi. Lapsed viibisid lasteaias jaanuaris 8, veebruaris 9, märtsis 14, aprillis 3 ja mais 5 päeva, aga kohatasu maksin ma mõlema eest täiel määral. Tunnen muret enda noorema lapse edasise käekäigu pärast Teie lasteaias.

Teie tagasisidet ootama jäädes.

Lugupidamisega

Eva“

 

Ja nädal hiljem sain ametliku vastuse:

„Lugupeetud Tannu ema Eva.

Vastuseks teie päringule 19.06.2012

Nimetatud sündmused on meil kirjalike seletuskirjade näol lasteaias olemas. Samuti oleme juhtunu läbi arutatud õpetaja ning õpetaja abiga, töötajatega, kes lapsega otseselt sel hommikul tegelesid. Seletustest järeldub, et õpetaja nr 2 lasi lapsel rahulikult otsustada, millisel ajahetkel on laps valmis liituma rühma tegevustega. Nii õpetaja kui ka õpetaja abi käisid Tannut mitmel korral rühma kutsumas ning pakkusid talle ka hommikusööki. Teie väitel oli laps hommikust juba söönud, niisiis võis lapse keeldumine olla tingitud just sellest. Leiame, et nii lapsega tegelenud õpetaja kui ka õpetaja abi käitusid pedagoogiliselt  õigesti.

Kolme ampsu reegel on kehtestatud pedagoogilise nõukogu ettepanekul ning hoolekogu on selle otsusena vastu võtnud. Enne selle ettepaneku hoolekogusse saatmist arutasime seda nii pedagoogilises nõukogus kui ka juhatuse koosolekul, seega on reegel õpetajatele  üheselt mõistetav. Põhjalikult arutleti reegli üle ka lasteaia hoolekogu koosolekul, ning otsustati see otsusena vastu võtta. Viimasel hoolekogu koosolekul tuli reegel arutlusele seoses lastevanemate tagasiside küsitlusega. Ka sellel korral leiti, et reeglist on valdav enamus lapsevanematest ühtselt aru saanud ning uuendatavasse lasteaia kodukorda lisatakse nimetatud reegel väikese selgitusega.

Lasteaia kohatasu maksab lapsevanem vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele 27. detsember 2006 nr 109 Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Võimalus on taotleda lasteaia kohatasu vabastust kuni 80%. Täpsemalt saab lapsevanemale võimaldatavatest soodustustest lugeda siit http://www.tallinn.ee/est/haridus/Toetused-lasteaias. 

Siinkohal soovime märkida, et oleme teadlikud X rühma lõpuaktusel Teie poolt  õpetajale nr 2 üle antud kingitusest, mis pole kindlasti vastavuses ühiskonnas kokku lepitud eetika- ja moraalinormidega ning ei vasta arusaamale intelligentsest täiskasvanulikust käitumisest.

On väga kahju, et olete meie lasteasutuse suhtes negatiivselt meelestatud. Seda arvesse võttes  ei saa me Teid takistada oma last lasteaiast ära võtta.

X X

Direktori asetäitja majanduse alal direktori ülesannetega

X X

Õppealajuhataja

Kooskõlastatud Tallinna X Lasteaia direktori X Xga“

KOKKUVÕTE

Ma tean, et mu süda on õige koha peal. Palju lihtsam on teha nägu, et probleemi pole või enam pole, pöörata selg ja edasi minna ja paljud nii ka teevad, nii on lihtsam ja mugavam. Alalhoidlikkus on sügaval meie sees olemas. Aga minu alalhoidlikkusest veel tugevam on mu õiglustunne. Ma ei oska ära pilku ära pöörata ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ma ei oska, ei taha ega ka suuda sed ateha. Jäägu ma kasvõi üksinda kogu maailma vastu, kui ma tean, et see, mida ma tunnen ja teen on õige, kui ma tean, et see, mille nimel ma võitlen, on õige ja vajalik, siis nii ka on. Ja siis lähen ma läbi tule ja vee ja on vähe neid asju, mis mind teelt kallutaksid. Maailm ei parane ega paranda end ise. Ja katkised asjad tuuakse ikka parandajate juurde. Ju see siis on minu ülesanne.

Elu läheb edasi, aga üks on kindel, minu lastele, lähedastele ja neile, kellest ma hoolin liiga tehes, tehakse liiga ka mulle ja ma ei saa selliseid asju iial võtma teisiti kui isiklikult. Ja kui ma ka väga kaua ootan, talun, kannatan ja vaikin, siis ühel hetkel saab ka minu mõõt täis. Ma tahan uskuda, et homme on parem kui täna. Ma loodan kogu südamest, et mu lastele tekitatud traumadel ei ole liiga kaugeleulatuvaid tagajärgi ja nad minu kogemusi süsteemiga kõrvalt nähes ei kaota usku õiglusesse ja enda ja teiste eest seismise aatelisusesse.

Vancu viisin ma sügisel üle teise lasteaeda, sest see tehti mulle möödapääsmatuks – augustikuus oli tema rühma ootamatult pandud asendusõpetajaks õpetaja nr 2. Pisut hiljem lahkus ka tema sellest lasteaiast ja suunud tööle vanglasse. Esimese hooga me muidugi muigasime, et see on temasugusele paras koht. Siis aga hakkas vangidest kahju.

Älin otsis mõnda aega enda päris oma kohta teistes lasteaedades kuni jõudis sammukese võrra taas lähemale enda tööalastele unistustele. Tal läheb väga hästi. Ta on maailma kõige lahedam lasteaiaõpetaja, keda ma tunnen. 🙂

Foto: Ülle Mihhailova

See, et kala mädaneb peast, on teada tõde. See ei tähenda aga kaugeltki mitte seda, et kogu kala halb oleks. Kõik lihtsalt ei sobigi lasteaeda. Või kooli. Samas leidsid meie sündmused aset lasteaias, kus on terve armee väga ägedaid õpetajaid. Nii pensionile lähenevaid kui ka väga noori. Kõigi nende ees teen suure kummarduse ja loodan, et nad oma asja edasi ajavad just nii vahvalt ja lapsesõbralikult ja koostöös vanematega, nagu nad seda ikka teinud on. Kaks vahvat õpetaja abi, kes Tannu lasteaias käimiste ajal õpetaja nr 2 pärast lahkuma pidid, on oma tee leidnud ja mul on nende üle nii hea meel.

***

Ma võin olla halb lapsevanem, kõige kurja juur, ma võin olla ka ebatäiskasvanulik ebaintelligentne ebaeetiline ja läbinisti amoraalne inimene nagu ametnikuproua mulle seda oma ametlikus vastus kinnitab. Ma ei vaidle vastu, võtan kõik need äraspidised tiitlid ükskõikselt omaks ja olen edasi selline, sest kui meid sunnitakse leppima ebaõiglusega, siis ei, aitäh, ma ei lepi sellega mitte kunagi. Lõpuni välja ei lepi ja kui mu väga veniv taluvuse piir on kord ületatud, siis nii ongi. Kuna mind ei võetud kuulda, siis pidin ma oma sõnumi nende inimesteni muul viisil toimetama. Kui ebaõiglane see lugu minu lapse ja mu parima sõbra suhtes oli ja kui ebaeetiline olen mina, seda otsustab igaüks ise enda südametunnistuse järgi. Selle looga seotud inimeste arvamus sellest asjast mulle enam korda ei lähe. Oluline oli, et sõnum jõuab kohale. Ja see jõudis kohale. Ainus, millest mul tegelikult tuliselt kahju on, on see, et Tan üldse lasteaeda minema pidi.

Aga ees ootas kooliaeg ja me vaatasime lapse nimel helgesse tulevikku rõõmsalt ja lootusrikkalt. Eelkoolis oli talle väga meeldinud. Tan ootas kooliminemist õhinaga, sest seal ei pidanud magama ja sundsööma 🙂

***

Ma tänan kõiki, kes meile selle teemaga nõu ja jõuga abiks ja toeks on olnud!

Hoolimata soovitustest, jätta selle loo kirjutamisel välja vindiga kingituse osa, mis võiks kuidagi kahjustada minu mainet, siis jätsin ma selle loo terviku ja aususe mõttes sinna, kuhu see kuulub. Ma tegin selle kingituse teadlikult ja ei kavatsegi seda eitada ja peita. See on lihtsalt karmilt ehe näide sellest, milleni on võimalik ka intellektipuudeta täiskasvanud inimesi tõugata.

Kuidas me kunagi vanaks ei jää

Eile käisime me koos Vancu õpetajatega tema psühholoogitädi juures jälle. See oli tore käik. Need käigud on mure ja viha ja pisarate asemel muutunud palju reipamaks. Progress on ilmne ja üheskoos oleme me kenasti arenenud. See tegi mõistagi ka meie tuju heaks. Kohe nii heaks, et ma sain Andrease endaga koos poodi. Tal oli täpselt see vajalik 10 minutit olemas, mida uue jaki proovimine eeldas. Ma olin seda hetke terve kuu kannatlikult oodanud ja lootust mitte kaotanud. Isegi jaki sai ta ostetud ja on sellega ütlemata rahul. 😛

Ja siis, kodu poole sõites, palusin tal otse edasi minna. Tanklasse. Miks? Sest mul oli vaja mullinätsu. No tuli korraga selline tuju.

“Kuule, see on SEEE näts! Ma mäletan selle maitset!” pistab Andrease isukalt roosa paljakskooritud nätsu endale põske.

“Just, kuigi maitse on veidi muutunud. See meenutab praegu rohkem Donaldi-nätsu,” mälun ma innukalt, et kiiremini mulle saaks puhuda. “See on nii äge, et selliseid nätse ka veel tehakse. Muidu on kaasajal nätsu mõte rohkem hammaste tervise eest hoolitseda ja need pole väga mullinätsud.”

“Jaa, lapsena ei tulnud keegi selle peale, et näts võiks hambaid puhastada! See oli nii imelik, kui sellised nätsud hakkasid tulema. Te ka suhkruga näritud nätse magusakas tegite?”

“Hmm, sellise asja peale pole ma isegi mõtelnud, aga me närisime tilli koos nätsuga, et seda roheliseks värvida. Värviline näts oli ju palju popim. Mõned teritasid eraldi selle jaoks isegi värvipliiatseid, et seda pudi nätsule lisada, aga siis läks näts suht kähku jamaks kätte ära. Hammastest me üldse ei räägi, mida need pidi üle elama,” naeran ma mühinal. “Hee, ja tead, ma mäletan, kuidas päev otsa suu olnud näts enne und kapile läks hommikut ootama, et siis jälle sama nätsuga jätkata.”

“Meil nii hull see asi vist küll polnud.”

“Nojah, meil oli nõuka-aeg ja nätsu niisama vabalt poest ei saanud.”

Seisame soojas päikeseloojangus tankla ees, puhume mulle ja teeme iseendast pilte. Ammu enam pole harjutanud.

“Tead, miks sinuga on alati nii äge koos olla?” küsib Andreas ise samal ajal hoolega maasikanätsu närides.

“Nooh?” puhun ma püüdlikult järgmist mulli.

“Sest sinuga koos olles ei tea iial, millega me õhtu lõpeb. Noh nagu täna – seisame tanklas auto najal, mul on seljas tuttuus back-to-the-future-või-mad-maxi-stiilis jakk ja me puhume roosast nätsust mulle.”

“Vabalt! Millal sa viimati nätsumulle tegid?” küsin ja pistan veel ühe roosa nätsu põske, sest mullid ei tule piisavalt suured. Plaksuga katki minnes peab ikka silmini nätsuga koos olema. Kuidas siis muidu?

“Lapsena. Me oleme praegu ka nagu lapsed,” itsitab Andreas, kui möödujad meid passima jäävad. Inimesed tulevad tanklasse ja samad inimesed lahkuvad tanklast ja meie puhume ikka veel mulle.

“Tead, see on parim osa täiskasvanuks olemisest – sa võid alati laps olla ja keegi ei saa sind korrale kutsuda.”

Andreas on minuga väga nõus.

Ja nüüd vaadake, kuidas meie tehnikad erinevad! Andreas puhub punnis põskedega ja mina… mina puhun vist silmadega?

“Tead, mu lõuad valutavad!” naerab Andreas, kui me tagasi autosse istume, et koju sõita ja poistele ka nätsu viia. Tan oskab, aga Vancul on ka aeg õppida mulle tegema. Mind omal ajal õpetas ema. Aitäh ema, see oli üks igati kasulik ja vajalik oskus, mida ellu kaasa võtta! 🙂

***

Täna hommikul oli päikseline ilm. Vanc läks kooli ja Tan suundus rongile, et sõita Zürichisse. Neil on muuseumipäev ja läbi mingi müstilise ime oli mu “kuule, muuseumisse küll dressides minna ei saa!” nii veenev, et ta panigi teksad jalga ja ei porisenud grammigi. Nätsupaki küll pistis taskusse, aga õnneks oskab ta sellega viisakalt ringi käia.

Tööle sõites ootasid linnapiiril elavad alati uudishimulikud lehmad meid päikesepaistes peesitades. Neil lehmadel on terve suur sile plats all orus (seesama siin all pildil!), aga ei, nemad ronivad mööda väga järsku nõlva üles ja sätivad end kambas pisikese sileda maalapi peale möödujaid passima, sest seal on parem vaade ja elu keeb. Vahel on nad kaelad õili selliste nägudega, et kui keele väga pikalt suust välja ajaksid, siis saaksid nad orgu laskuvaid autosid lakkuda. Täna nad lesisid sealsamas ja liigutasid vaid kõrvu. Aga noh, vaade üle oru oli ka üsna lummav. Läks aega, enne kui ma taskust telefoni kätte sain. Kõrgemalt oli vaade veel ägedam – sini-sinine taevas ja metsatuka tagant piiluvad pilved, mis on end tihedalt vastu maad surunud.

Telefon mu näpu vahel plinkis ja FB tuletas meelde, et täpselt aasta tagasi käis Vanc psühholoogitädi juures. Talle meeldis ja meeldib seal nii väga käia, et ma ei suuda meenutada midagi ega kedagi muud, kuhu ta nii suure õhinaga alati kibeleks. No ja tol korral nad siis mängisid ja ehitasid ja tegid igasuguseid asju seal nagu ikka ja lõpetuseks pidi ta joonistama pildi sellest, et kui tema pere muutuks loomadeks, siis mis loomad nad siis oleksid.

Lehe keskel on viis kribu. Esimene on siga. See olevat mina. Sest ma olen nii suur. Huvitav, et ta lehma ei tahtnud joonistada, see ju veel suurem. Siinkohal tervitused mu emale, keda ma pärispisikesena bussis kord sõnaga “emme” mängides “emiseks” nimetasin. Näed siis – põrsas ma olin ja seaks sain. Emalt sain näpistada ka, et ma sedasi oma ema mõnitada julgesin. Ta ei teadnud, et see oli päev, kui ma sain teada sõna “emis” tähenduse. Unustamatult! 😛

Andreas muutuvat kassiks. Ta armastavat kala. Ma küll pakkusin, et tema pilti vaadates armastab see kass rohkem ikka üht siga, aga see ei lugenud enam. Andrease kassiallergia ei lugenud ka. Kass on kass ja see pole mingi takistus, et ta kala ei armasta.

Vanc ise oli mesilane. Maia-mesilane oli sel hetkel selle mehe absoluutne lemmik ja me arvasime, et see armastus kestab küll  pensionieani välja. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks ta sellel pildil ise päris kindlasti hoopis Pikachu. Kui see kollane pokemoni-elukas peaks loomaks kvalifitseeruma. Tema maailmas kindlasti.

Happy oli… no, kes muu, kui ikka koer. Igav. Ma oleks küll orava või jääkaru hoopis joonistanud. Aga selgus, et Happy oli tegelikult ta vend ja ta juba muutus lihtsalt koeraks. Vot. Ma ei teadnudki seda.

Ja Tan oli pärdik. See on juba habemega nali.

Mida iganes see psühholoogitädi se’st asjast arvas või sealt välja luges, keegi teab äkki? A no siga mesilase emaks. Palju õnne. Oink-oink! Ma olen kasvatanud uskumatult hullud lapsed 😛

***

Panime auto parklasse, Andreas ruttas üles ja mina läksin Happyga tavapärasele ringile. Ja siis selgus, et… lehmad on kohale jõudnud! 🙂

Vasikad vahtisid vaikselt koos mammadega teises aediku otsas. Happy nuhkis ja vahtis kuni sai piirdelt korraliku säraka. Kiunatas, tegi paar maadligi roomamise kiiremat liigutust ja tuli mulle oma muret kurtma. Ta vist eelmise aasta särtsu enam ei mäletanud. Edasi astus ta nagu kõige viisakam kuts ja kõiksugu haagid jäid ära. Homme saab äkki lehmi ka musitada, siis läheb aed meelest ära.

Lagedale jõudes avanes seesugune vaade!

Puhas sinine taevas ja pilved, mis on end metsa vahele sättinud just kiirtee peale. Kujutage nüüd ette, kogu maailm särab päikesepaistes, aga kiirteel sõites oled valges piimjas udus ja ei tea päikesest mitte midagi. Naljakas asetus neil pilvedel täna. Aga ju neil on seal piirkonna kõige madalama koha peal hea olla. Rohkem maadligi ju vajuda ei olegi võimalik. 🙂

Teile kirjtama asudes lappasin pilte ja näppu jäi veel üks näide sellest, kuidas me õhtu võib vahel oma lõpu leida 😛

Järelkasv on meil muidugi ka täitsa asjalik. Sedasi algas ühe seltsimehe hommik kunagi palju aastaid tagasi. Kõiksugu imelikke asju tuleb ju katsetada ja proovida ja harjutada, et sel hetkel, kui kõik lubatud on, oleks fantaasia veel piiritum ja valehäbi olematu. Tolle foto  jätk, muide, mida mu pildiaparaat enam aku tühjenedes ei salvestanud, oli see, et ta pidi neid rõngaid püüdma suhu õngitseda omaenda pika keelega. No käte abi kasutamata. See oli… lõbus. 😛

Ühesõnaga oleme me ühed täiesti normaalsed inimesed, kelle vanus lubab teha igasuguseid asju ja see ongi tore suureksaamise juures. Seda me lapsena tahtsime ja seda me ka saime.

Ja kui me nüüd jälle Eestisse tuleme, siis pange pulgakommid, linnuviled, kummikeksud ja mullinätsud valmis! Seniks aga puhuge mulle ja närige ükssarvikuid! Unistustel on tiivad! 🙂

Elu on ikka üks pööraselt lõbus ettevõtmine! Juhhuu! <3

Säntis, mägedekoer Happy ja kuidas me Austrias ei käinud

Andrease ema oli korraks nädalavahetusel Šveitsis käimas. Viimased kaks aastat elavad ta vanemad Ungaris. Ausalt, ma ei ole oma elus kohanud lahedamaid lillelapsi, kui Andrease vanemad. Nad lihtsalt teevadki kõike seda, mis pähe tuleb ja vilistavad kõigile arvamustele, mis leiavad, et nad ei ole ratsionaalsed täiskasvanud, kes peaks seda või teist tegema selle asemel, et nad lihtsalt teevad seda, mida tahavad. Andrease lapsepõlv nägi üsna sedamoodi välja, et suvalisel hommikul ärgati üles ja tuli mõte, et läheks Pariisi. Istuti telgiga tsiklite selga ja pandi ajama. Mõlemad ta vanemad sõidavad. Ühel teisel korral sõitsid nad Itaaliasse ja niisama lühemaid otsi tegid ka pidevalt. Sellist elu elasid nad enne Andreast ja sellist elavad nad endiselt. Tegelikult ühe sellise motoreisi ajal, kus Andreas koos isaga Norra põhjatippu käimas, ma ju Andreasega tuttavaks saingi. 7500 kilomeetrit nagu naksti tehtud ja meie elud muutusid ka. Nagu naksti. 🙂

Andrease hipivanemad on läbi elu rabanud teha rasket tööd, elanud üle mitu pankrotti ja alati uuesti jalule ajanud ennast. Nüüd on neil olemas ka automaja, millega nad kevadel suure Euroopa tuuri tegid Eesti kaudu. Nüüd ootavab avastaimist Šotimaa. Ja mingil hetkel lendavad nad Uus-Meremaad avastama.  Tahan joon kisselli, tahan kuulan sedasamustki 🙂

Üks viimase aja hulle asju teiste jaoks oli nende idee pensionipõlveks Ungarisse kolida. Ei, mitte suurde linna, luksuse sisse, vaid totaalsesse kolkakülla eemal tsivilisatsioonist ja ümbritsetuna kohalikest talupoegadest, kes harivad põldu masinatega, mida mina mäletan lapsepõlvest ja nülgides sigu koduõuel noa ja kahvliga ja nende lapsed silkavad ringi paljaste kannikatega. Või noh, umbes nii. Igal juhul ostsid Andrease vanemad endale ühe külakese servale pisikese majakese ja kolisidki kaks aastat tagasi päriselt sinna elama. Oskamata sõnagi seda keelt. Omamata vähimaid juuri seal. Ainult paari tuttavat, kes seal ka oma pensionipõlve veedavad. Ja tegelikult, miks mitte? Elu on seiklus ja seda tuletavad need kaks meile pidevalt meelde. Mitte et mu enda vanemad kuidagi liiga erinevad oleksid olnud. Ema tahtis ka kuhu iganes Ohhoota mere äärde kunagi kolida isaga koos elama enne minu sündi 🙂

Pühapäev. 17. september 2017

Nii, aga nüüd oli siis Andrease ema jälle Šveitsis käimas. Tavaliselt käivad nad siin ikka isaga koos ja oma autoga, aga kuna nad alles nädal tagasi siit jälle lahkusid, siis sel korral tuli ta ema üksinda rongide ja bussidega kiirele käigule.

Laupäeva lõunal saabus ta Wili ja nagu plaanitud, viisime ta tema lapsepõlve kodukohta, Zürichi järve äärde. Seal ootas teda klassikokkutulek. Pühapäeva hommikul käis tõi Andreas ta sealt jälle ära. Ilm oli just täpselt selline, et meie kodule lähenedes kutsus eemal silmapiiri paitav Säntis neid enda juurde. Säntis on kivihiiglasest mägi, mis siin piirkonnas tähistab Alpide algust ja omab inimeste jaoks sarnast tähendust nagu keskmise eestlase jaoks meri. Ta on olemas ja tema juurde tuleb aegajalt minna, sest veri kutsub. Ja siis lähedki, sõidad randa või pangale või siin siis mäe jalamile. Parema ilmaga ronid autost välja ja teed väikese tiiru või võtad pisikese kohvi kohalikus puhvetis. Kehvema ilmaga ei tee sedagi. Hingad paar korda sügavalt sisse välja ja ongi korras. Kui mäest laskudes kõrvad lukust lahti tulevad, valdab sind imehea tunne, et sai jälle käidud. Järgmise korrani.

Andreas helistas mulle ja uuris, kas me tahame ka kaasa tulla. Tan pööritas silmi, sest tal on ju VABA PÄEV ja lõpuks ometi saab ta sõpradega koos mängida. Tema parimad sõbrad elavad üks Taanis, üks Hollandis ja kolmas Kanadas. Aegade passitamine Kanadaga pole alati just teab mis meelepärane meile. Seega ok, vaba päev, siis vaba päev 😉 Pealegi nägevat ta Säntist eemalt iga päev. Tõsi, mäevaade saadab poisse iga päev poole tee ulatuses kodust kooli ja tagasi. Kodutee on keskmiselt 5-7 minutit pikk 😛

Vanc vaatas mind mittemidagi ütleva näoga nagu viimast seniili, kes ei mäleta, et ta juba käis sel aastal Säntisel. Ahahh, noh, järelikult poiste norm on selleks aastaks täis ja ma lähen siis üksinda. Happy oli juba autos ootel, sest Andreas käis temaga hommikul enda ema nostalgiaradadel jalutamas.

Kui ma uksest välja astusin, siis sadas vihma, aga plaan oli kindel, Säntis ootab. Pealgi pidi ülevalpool selgem olema. Nad ju just sealtpoolt tulid. Oligi selgem. Ülevalpool oli ilm ilusam. Vihm ja madalad pilved jäid meist alla maha. Ja järgmise kihi valgelt vahused pilvetupsud paitasid parasjagu Säntist, kui me talle lähenesime. Tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale…

Ja umbes kolmveerand tundi hiljem olime me kohal. Mäetipp, kuhu tõstukiga kalli raha eest tõusta saab, oli pilvedes peidus, aga see polnud üldse oluline meie jaoks. Meie plaan oli lihtsalt natuke ringi vaadata ja tagasi koju sõita 🙂

Parklas hüppas Happy autost välja nagu uljas isalõvi, vedas kopsud karget mäeõhku täis ja ahmis endasse kõiki neid tundmatuid lõhnu, mida maailm talle korraga pakkus. Eemal sõid lehmad madalat kirevat rohtu, kitsed uitasid ringi ja otsisid tegevust, igas mõõdus koeri oli inimestega koos liikumas. Ja kes seal kõik juba käinud olid ja oma jälje maha jätnud! Nii aktiivset Happyt polnud me veel varem kohanud ja pika rihma unustasime koju, seega tuli leppida teatavate äkilisemate suunamuutustega vahepeal. Andreas kalpsas temaga ees kogu seda mäe-esist ilu kaema 🙂

“Happy, kuule, tule teeme sinuga koos ka pilti!”

“Tee, kui tahad, ma pean siin ringi vaatama!” vastas Happy, endal peas tuhat muud mõtet.

“Happy, ära siple! Ta tahan neid madalaid pilvi ka meie pildile! Aga ainus, mis sealt paistab oma Andrease varrukas ja ta ema peanupp… ja vaata nüüd veidi allapoole, muidu ongi pildil vaid su suur niiske nina ja pikk keel. Ja karvad minu õlal, mida ma praegu eemaldada ei saa, sest siis sa paneksid plehku mu käest!”

“Noh, said oma pildi tehtud?” teeb Happy korraks küsivalt malbe näokese pähe ja püüab kaamerasse vaadata. Või noh, me mõlemad püüame, selle asemel vahime hoopis enda pilti ja noh, on nagu on. Pilvi ju pole!

“Oota, ma panen sulle korraks käe ümber kaela ja siis sätime end nii, et me vaatame õigesse kohta ja pilved ka paistavad. Pole ju nii keeruline!?”

“Hei, kuule, aitab, mul on kopp ees ja ma ei tulnud siia fotosessioonile! Su telefon on nagunii mu pilte kuhjaga täis! Sa teedki pilte ainult minust, Älinist ja Andreasest. Aitaaaab! Mul on kopp ees!” 😛 Happy keerab ennast mulle kaenla alla, mina kaotan hetkeks tasakaalu ja telefon libiseb napilt peost kivile. Kahtlemata on see selle aasta parim pilt minust. Ikkagi isetehtud. Või ok, koos Happyga. 😛

“Aga vaat ei aita, kui ma juba nii kõrgele tulin, siis kõigi nende tuhande pildi peale, mis mul sinust on, tahan ma ühte veidigi normaalsemat koos sinu ja pilvedega. Ma tean, et sa saad hakkama. Näe, vaata siia, sa oled üks hirmus ilus koer, peaaegu ilusam kui need pilved. Klõpppsss!” 😀 Noh, saime enamvähem hakkama. Hiljem kulus mul pool tundi, et ennast tema karvadest puhtaks rullida. Me peame ta ikka paljaks pügama, see karvameri on JUBE! Tal on järjekordselt vastu talve vaja ajada vana kasukas mahu, et uut kasvatada ja kammimisest ei taha see elukas mitte midagi teada. See nõuab ju püsivust, aga seda pole tal kolme grammi eest kah 😛

Aga pilved olid kenad ja üldse mitte nii karvased 😛

“Jälle sa pildistad mind?” põrnitseb Happy mind eemalt ja laseb lahkel käel enda kukalt sügada. Sügamine ja paitamine on head.

“Oh ei, ma pildistan pilvi ja mäge ja Andrease naba!”

Klassikaline ema-poja pilt ka. Ja jälle see koer! 😛

Lumisest mäetipust oli siis nii palju näha. Ehk siis ainult üht suurt pilve? Natuke lumepiiri siiski veidi valendab seal pilve serva all, aga see pole ikka päris see, mis ta tegelikult oli. No ikka jupp maad lumisem oli.  🙂

Ja siis pistis mu telefon pildi tasku. Tegelikult on juba see viimane pilt koos selle “Grand touri” punase aknaga tehtud täiesti tumeda ekraaniga. Akut oli kaks protsenti ja ma lihtsalt vajutasin umbes selle koha peale, kuhu pilditegemiseks ikka vajutama peab. Kodus avastasin, et näe, oligi mingi pilt jäädvustunud 😛

Mäest all tulles oli maailm 20 minutit üsna päikseline ja siis laskusime taas suure halli udupilve sisse. Andrease ema läks korraks me kodulinnas, Wilis, veel oma sõprade poolt läbi ja meie lippasime samal ajal koju. Poistele söögid-värgid, järgmise päeva kooliasjad, allkirjad ja muud asjad valmis. Pool tundi möllas hull äikesetorm ja Tan teatas, et ta pole iial varem nii valjut müristamist kuulnud. Kuna me pidime sõitma korraks Austriasse, et Andrease ema sealt rongile aidata, siis koera jätsime poistega koju, et ei peaks piiril hakkama koera paberitega mässama ja plaanisime paari tunni pärast ise ka jälle tagasi olla.

18:27

Telefoni aku jõudis ennast poole peale laadida. Enne kodust lahkumist tegin veel kiire postituse FB sõpradele, et me seal üleval pilves käisime ja kohevarsti nüüd Austrias ka sipsti ära käime. See oli üks tore pilt, mille ma oma jutule lisasin, sest kui ma olin kõik need kümme pilti Happyga ära rähelnud, siis ma arvasin, et võiks mõne pildi proovida teha ka Andreasega. Ta käitus märksa viisakamalt kui Happy sel korral 😀

18:45

Andrease ema võttis autos koha oma roosa kohvrikese kõrval kenasti sisse ja meie teekond Austria suunas algas. Lumesäbrune Säntis paistis kiirteele jõudes jälle kenasti silmapiirilt kätte.

19:21

St. Gallenist edasi sõites läks aina jahedamaks.

Andreas näitas mulle teelt vasakule alla orgu, kus laiutas Bodeni järv. Läbi udu oli näha, et järve kallastel plinkisid oranžid tulukesed. Mida intensiivsemalt need plingivad, seda suuremat tormi tõotab, teadis Andreas rääkida. Noh, need plinkisid ikka kohe päris kenasti. Selleks hetkeks olime me selle päeva jooksul näinud juba mida kõike – rahest lumeni ja uduvihmast paduvihmani, äikesest päikeseni ja sel hetkel sõitsime me parasjagu ise pilves, mis oli nii niiske, et tuuleklaasi kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Vihma ei sadanud, piisaksid polnud, aga klaas oli ühtlaselt veega kaetud kojamehest üleval ja allpool. Sellist asja ei olnud ma varem näinud.

19:35

Tegime üsna piiri lähedal St. Margrethenis tanklapeatuse, et autole ka Austria kiirteel sõitmiseks pilet ette juba ära osta. Nii, kui Andrease ema autost välja astus, viskas salongi sisse hullu kärsaka… Andreas hüppas välja ja teisel pool autot selgus… tõsiasi…

Kusjuures täiesti lambist uurisin ma napp pool tundi varem, et millal ta viimati kumme kontrollis. Andreas vastas seepeale, et piisavalt hiljuti ja sõit jätkus südamerahus. Kuni paar kilomeetrit enne peatust sõidutunne veidi imelikuks kiskus. Kiirtee, märg pilv, suured kiirused mõtles Andreas ja andis gaasi.

Püüdsime õhku lisada. Ei midagi. Kärsakat arvestades võis oletada, et läinud on äkki ka miskit enamat kui vaid kumm. Ühesõnaga läks õnnelikult, et me peatuse tegime, muidu oleks veel kes teab kui kaua sõitnud ja äkki alles Austrias avastanud, mis oleks märksa ebamugavam olnud.

Andrease ema saabus tanklast õnnelikult Austria kiirteepilet näpus… Sesime seal ja naersime. Mis meil ikka siis muud teha oli. Naersime selle üle, et ma ju just veidi varem oli küsinud ja siin me siis nüüd oleme 😀

Me autol on kaks abikutsumise nuppu – üks selline, mis saadab ise abi, kui laks käib ja teine selline, millele vajutades tuleb sulle kõne tugikeskusest. Andreas vajutas nuppu ja kõne algas. Kes, mis juhtus, millal, kus jne. Asjalik preili pidi varsti tagasi helistama. Ma pakkusin, et äkki läheks tanklasse sooja või midagi, sest ma olin taibanud kodust välja tulla riietuses, mis eeldas ainult soojas ja kuivas autos istumist. Ja noh, kodu juures oli ikka jupp maad soojem ka, aga me elame ka jupp maad madalamal.

19:49

Istusime soojas. Saabus oodatud kõne. Selgus, et meile tullakse varsti appi. Auto pidi juba teel olema. Aga lisati kohe ka juurde, et asendusautoga on see jama, et sellega üle piiri me minna ei tohi. Siis polnud rohkem enam muud teha, kui kähku leida keegi, kes Andrease ema kähku rongile toimetab. Kõne ja needsamad sõbrad, kelle juurest me ta peale korjasime, asusid teele. Andreas meile esialgu ei otsinud kedagi appi, sest auto pidi ju tulema. Ootasime. Ja mina muigasin FB meie päevase Säntise pildi all, et see päev pole üldse veel läbi. Elu pidi ju seiklus olema ja igavust me ometi ei talu? 😀

20:31

Passisime tanklas, ilm kiskus jäiseks ja ma tundsin heameelt, et me vähemalt tanklas oleme, mitte kiirtee peal hädapeatust ei pidanud tegema selle ilma ja külmaga. Kuna viimasel ajal on auto mu kasukas, siis soojad riided ootavad alles kodus kapis. Selle kommentaari peale arvas mu sõbranna, et milleks mul on vaja kasukat, kui mul on üsna värske abikaasa 😀 Ma siis pidin nentima, et too kasukas ehk Andreas, oleks mulle hirmus napp, sest me oleme sisuliselt samas mõõdus ja kaetud saaks vaid üks külg. Noh, et Andreas sobiks mulle palju paremini päikesevarjuks, aga soojendamise efekti temalt oodata on liiga palju 🙂

Vahepeal oli Andreas oma emale teinud FB konto. See oli ammu olnud jutuks, aga tegudeni ei jõutud kunagi. Andreas oli veel Säntise juures naernud, et on, kuidas on, aga ilma FB-ta ema sel korral tagasi Ungarisse ei lähe. No et liiga palju elu voolab temast mööda, kui tal pole FB. Ja seal tanklas nad selle asja ära korraldasidki. Väikesed juhtnöörid ja käitumisreeglite tutvustus said ka sooritatud. Just seal tanklas, vahetult enne Austria piiri. Äkki seepärast see kumm katki läkski? 😛

20:36

Õnneks on Andrease ema üks ütlemata ettenägelik inimene ja tema rongini oli veel vabalt aega. Eks tal oli nagunii plaan veel enne rongi istuda ja süüa ja ennast ööks valmis panna. Tema sõbrad saabusid Wilist samal hetkel kui meie autole kiirabi.

Musid-kallid Andrease emale veel teele kaasa. Nad asusid teele. Nii tore oli teda taas näha. Ja varsti jälle! 🙂

20:43

Autokiirabi poiss püüdis kummi õhuga täita. Ei midagi. Seega tuleb auto ravile saata…

Kaevusin kähku autosse, et korjasin kokku vajalikud asjad. Tagumiselt istmelt leidsin Vancu pisikese fliisteki. Selle surusin endale kilekotti, mille ma ka istmete vahelt endale üllatuseks leidsin. Jalad külmetasid niiskes külmas ööõhus seistes nii väga. Mu õhukesed püksid jätsid sääre poolelt maalt paljaks ja õhukesed tennised olin kodus kiiruga niisama varba otsa visanud, et autos mugav oleks.

Ja siis pakiti me auto peale.

20:57

Me auto vuhises nukralt ilma meieta öösse ja suundus Bernecki poole. Ühtlasi selgus, et asendusautot ei ole ega tule, sest pole lihtsalt autot. Kui tore! Meil hakkas aina lõbusam, sest kogu olukord oli korraga nii absurdne. Ja õues oli kohutavalt külm 😀

21:03

Suundusime tagasi tanklasse. Silt uksel kinnitas, et see putka on lahti veel tervelt kaks tundi. Kaks tundi pole paha, selle ajaga peaksime me suutma enda elu ära korraldada küll.

Andreas ragistas ajusid, kellele helistada sellisel kellaajal ja päeval. Vend ei vastanud. Pakkusin, et tehku FB postitus, et äkki keegi istub tegevusetult ja tahab hirmsasti tormisel ööl tulla meid päästma. Ta pani seepeale tagasihoidliku ohke kirja, aga minuti jooksul ei jõudnud keegi veel reageeridagi, kui ta juba arvas, et ei, nii ei sobi ja kustutas selle ära ja ragistas edasi 😛

Ja siis tuli ettekandja uurima, mida me tellime ja selgus, et pole see tankla midagi veel kaks tundi avatud, nemad sulgevad ikka kell 22 ehk siis juba vähem kui tunni aja pärast. Vinti keerati me kannatustele veidi juurde, hihiii. Ma endamisi oiglesin, et millal ometi jõuavad nad siin ka 24tunniste tanklateni, no nagu meie Statoil või mis iganes nime ta kannab nüüd. Aga vastasin endale ise, et nad ei jõua siin selleni mitte kunagi. See oleks siin ebareaalne.

Istusime ja irvitasime enda olukorra üle ja eriti selle üle, milline on ilm ja kellaaeg ja noh, koht oli ju ka paras karutagumik. Samas kiirteel pimedas sajus polegi veel hääletamist harrastanud. Äkki peaks proovima, Jama ainult, et ma helkurvestid autosse jätsin. Neist oleks isegi sooja äkki saanud? Ja meil on neid autos kaks, sest ma ei saa leppida autos istumisega ja vajan ka ilmtingimata helkurvesti. Aga noh, sel ööl olid nad me autoga koos hoopis kusagil mujal.

Selles olukorras seal tundsime me iseäranis heameelt selle üle, et lapsed koju koera hoidma jäid. Nad on soojas ja valguses ja meie ei pea kogu kollektiiviga siin praegu väljapääsu otsima. Kuigi kiirteel oleks äkki veel lõbusam hääletada kahe lapse ja suur valge mudase koeraga? Oleks äkki rohkem lööki?

Veel rohkem oli mul heameel muidugi selle pisikese teki üle, mis mu süles kilekotis ootas veel külmemat hetke, sest tankla sulgemine tiksus aina lähemale.

Kõige suurem heameel oli mul aga teate mille üle? Selle üle, et Tannul on mingi jabur komme autos uksetaskus puhtaid sokke hoida igaks juhuks. Me ise tagumises reas ei sõida, aga hiljuti istus seal Denny ja tema uuris, et MIKS ometi on meil sokid autos ja kas need ikka puhtad on. Olid puhta puhtad, aga tema jaoks oli see ikka ütlemata ebanormaalne. 😛 Ja just need sokid kargasid mulle pähe sel hetkel, kui autokiirabipoiss juba otsaga oma autoukse vahel oli, et minekut teha. Sain Tannu rohelised madalad sokid veel viimasel hetkel sealt kätte ja surusin selle nutsaka endale kõõõvasti pihku. Ise olin ilmatuma õnnelik 😀

Andreas jõi peenelt oma imetillukesest tassist kohvi, sest niisama istuda ei saanud seal ja mina sikutasin märgades tennistes külmunud varvaste otsa Tannu sokke. Ma venitasin nad nii kõrgele kui vähegi sai. Peaaegu pahkluuni tuli ära. Aga kohe soojem hakkas. Ühtlasi avastasin, et mu ühe tennise talla all on auk ja teise alla on tekkimas kohe veel suurem auk. Kamakaks, mul on sokid! Rohelised! Ja ma näen totaalne kloun välja. Aga õues on pime ja keegi ei näe nagunii.

Järgmisena ajasin kaela õieli ja vaatasin ringi, et ega tasuta jagamise reklaamlehti pole saadaval. Polnud. Tavalisi ajalehti ja ajakirjasid oli. Teatasin Andreasele, et KUI meil tuleb nüüd siin öö veeta, siis me peame viimase raha eest ajalehti ostma. No et filmides on ju näidatud, et kodutud saavad ajalehtedega hakkama. Järelikult saame meie siis ka. Ärakülmuda mul plaani küll polnud, kuigi iga 10 mindi tagant oleks tahtnud vetsu joosta. Ju see külm ja elevus ikka oma tööd juba tegid.

Telefoniakut oli alles veel 32 % ja minu telefoni jaoks tähendas see maksimaalselt tunnist säilimist, kui ma teda peaaegu ei kasuta.

Siis saabus õrnusehoog ja ma soovisin kõigile teistele, kes meie seiklust läbi FB jälgisid paremat õhtut, et nad soojas püsiksid ja oma õhtut naudiksid. Ja selle peale helistasin koju. Poistele ma meie olukorrast ei rääkinud, et nad ei muretseks ja lasin Vancul endale lugeda raamatut 😀

21:21

See oli hetk, kui selgus, et Andrease ema sõbrad, kes ta Austraisse rongile viisid, saavad tagasiteel meid ka peale võtta. Andreas arvutas teekonda ja leidis, et kui me ka peame õues ootama, siis mitte liiga kaua. Ma arvasin, et iga minut on liiga kaua, aga panin kõik enda panused sellele, et nad ikka kenasti kohale jõuvad enne sulgemist. Suht minutite mäng oli see, sest poole tunni pärast ootas meid väljatõstmine.

Andreas tundis paremini, kui selgus, et keegi vähemalt tuleb. Ta vaatas meie ümber tühjas kohvikus ringi ja irvitas, et me oleme nagu kaks kodutud linnupoega, kes küll telliti kohale, aga mitte keegi ei taha neid endale. Mul läks täpne sõnastus kaduma, aga no mõte oli midagi sellist 😀

Rääkisin veel poistega ja ajasin ühe pesema ja teise koerale süüa andma. Vahepeal levi hakkis ja siis nad kirjutasid mõlemad mulle ühe FB konto alt kahest erinevast kohast. Ja siis ma leiutasin, et kumb minult mida küsib. See oli paras pähkel. Ühel hetkel hakkas Vanc mulle Tannust pilte saatma kommentaaridega ja siis läks asi käest ära. Neil oli liiga lõbus. Kamandasin nad vooditesse, sest…

21:57

… pandi tankla kinni ja samal hetkel, kui me jäisesse ööpimedusse astusime, vuhises meie päästeauto treppi! Me saaaaameeeee kooooojuuuu! <3

Esialgu oli vaja küll läbi tiheda vihma mitu kilomeetrit vastassuunas sõita, praktiliselt Austria piirini, et saaks tagasi kodu suunas pöörata, aga see oli köki-möki selleks hetkeks ja me olime soojas autos ja mul oli veel 8 % akut. Panin ekraaniheleduse nii madalaks kui sain ja lugesin täiesti juhuslikult näppu sattunud lugu Uku Kuudist. Kui lugu sai otsa, võtsin Andreasel käest kinni ja mõtlesin, et me sõitsime sedasi kahekesi koos tagumisel istmel vist viimati… õigus, tüdrukute/poissmeeste õhtult tagasi sõites, ehk kaks kuud tagasi. Ma miskipärast arvasin, et sellest on pea kolm aastat juba möödas, kui me ikka koos Tallinnas lennujaama sõitsime, et ta koju tagasi lendaks. Igal juhul oli see üks eriti armas ja soe hetk seal tagaistmel eile öösel kodu poole tuhisedes. Kuidas Andrea järgmisel hommikul tööle saab, polnud teada, aga homme oli alles homme. 🙂

23:19

Me jõudsime kenasti koju, poisid jäid magama ja meie käisime veel koeraga kähku jalutamas. Kuna vihma sadas, siis vedas ta meid ise kodu suunas tagasi. Kodus oli hea ja soe ja kuiv olla. Uni tuli ruttu.

Esmaspäeva. 18. september 2017

Saatsin poisid kooli. Andreas sai kõne, et kumm on vahetatud, autoga on kõik ok ja lõunapaiku saab ta selle sealt Šveitsi-Austria piirilt kätte. Ilm oli täna kordades kuivem ja päikselisem kui eile. 🙂

Denny sai juba öösel sõnumi, et Andreasel on hommikul tema abi vaja tööle saamisel. Ma pakkusin küll, et meil on keldris neli ratast. Või noh, kaheksa ratast ehk neli jalgratast, aga ta arvas, et ta jätab vahele, kuna ükski neist pole sõidukorras ja tema selg ei elaks seda kindlasti üle. Ma pakkusin siis, et meil on kaks kelku ka – üks kõrgem klassikaline puukelk ja teine rooli ja piduritega plastkelk, aga ei, ta eelistas ikka Denny endale taksoks tellida 😀

Sedasi ta siis hommikul tööle sõitis. Voltis ennast pisipisikeseks ja istus tillukese täisjoonistatud auto peale. 😀

Happy vaatas seda asja kadedusega. Ma pakkusin küll naljaga, et äkki ta tahaks Happy ka kaasa võtta, aga ta arvas, et ta tuleb võtab meid parem pärastlõunal ise peale, kui on Auto Berneckist ära toonud. 🙂

Vaat sellised seiklused lisandusid me ellu eilsega! 😉

Ühes oleme me veendunud – seiklusteks peab alati valmis olema ja lasta neil juhtuda, kui nad ise tulla tahavad. Itsitasime ja tundsime heameelt iseenda ja koosolemise üle. Ei mingit pinget ega riidu, meil oli lihtsalt hirmus naljakas. Halenaljakas vahepeal ka, aga ikkagi naljakas. Tegelikult läks ju kõik lõpuks väga hästi. Ja isegi FBkonto sai Andrease emale tehtud ja ta oli täna suure hoolega ka minu sõpru endale sõbraks juba lisanud. Alguse asi! 😀

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Minu ja Tannu lugu. (Järg eilsele)

Eilne Vancu söömistest ja mittesöömiste lugu, mille leiate ka SIIT, jätkub täna minu enda ja Tannu lugudega 🙂

 

Maailma jaoks lõppes mu lapsepõlve eeskujulik sööjakarjäär selle hetkega, kui ma Malõši ja Maljutka peal kasvanud titena aastaselt piimasegu ületarbimisest hullult täpiliseks läksin ja oma isu ära kaotasin. Iseäranis piimatoodete suhtes. Mis ei takistanud mul küll veel mõnda aega tatsata ringi väliselt  heas toitumuses lapsukesena. 😛

 

Enamuse oma varasest lapsepõlvest veetsin ma koos ema ja mammaga, sest isa oli sel ajal pikalt merel. Ema käis tööl, aga mamma oli minuga kodune. Mu ema ja mamma, kes söövad väikeste eranditega suht kõike, olid iseendana mulle alati eeskujuks, aga näe, ei hakanud mulle nende toitumiseelistused ja -valikud külge. Me istusime sama laua taga, aga sõime (samu) asju erinevalt. Keegi ei kommenteerinud ega kritiseerinud kellegi valikuid. Aga polnud ka mingit hullu sulesabistamist, et appi, sa pead midagi ikka sööma. Kui ma ei söönud, siis ma lihtsalt ei söönud. Ja see oli ok. Mul lihtsalt ei olnud kõht tühi ega ka isu ja ma ei jorisenud, et pakkumises mulle meelpärast polnud.

Mitte iial ei ole mind sunnitud midagi jõuga maitsma ega ka taldrikut tühjaks sööma. Pole mind ka lusikaga mööda maja taga aetud, et no äkki seeee asi sobib.

Seda, et mõnd last pandi kodus ennast süüdi tundma mittesöömise pärast, sellest sain ma teada palju hiljem. Küll olid mängus rõhumine vanemate raske tööga teenitud rahale ja tõsiasjale, kui raske oli paremaid palasid hankida. Tegelikult kuni selleni välja, et pole viisaks jätta pakutud sööki söömata, sest mõtle, mida tundsid inimesed Leningradi blokaadi ajal ja kuidas Aafrikas nälgivad lapsed. Ka Chaplini saapasöömise näited olid need, millega õpetati lapsi tänulik olema selle toidu eest, mis neile nina ette oli lükatud kohustusega see sisse vohmida. Sealjuures mõistamata seda, et ega ikka kõigile kõik ei maitse küll. Isegi enam – kõigile kõik ei sobigi. Aga paks laps oli sel ajal ilus laps. Khmm! Kas selle sundimise ja süütundega tehti kuidagi maailm paremaks? Kui me heaoluühiskonna inimesel on nälg ja ta kannatab, küll ta siis ütleb ja leiab midagi hamba alla.

Ühe olulise asja õppisin ma kodus juba lapsena selgeks – ma õppisin ütlema toidule süümepiinadeta EI, kui ma midagi ei soovi (ei juurde ega üldse maitsta) ja õppisin, et toiduga ei mängita ja seda ei songita – kui ei maitse, siis nii tulebki ütelda, et ma ei soovi ja pole probleem millegi söömine peatada poole pealt.

Aga seda, et mind arvatavasti näljutatakse, selle teadmisega kasvasin ma kodust väljas mingis kõverpeeglis üles. Seda, et ma näen välja nagu koonduslaagri vang või kimp konte nahkköites, seda kuulsin ma ajast, millest ma ennast mäletan. Teadmata isegi, kas see on siis hea või paha ja mis asi see koonduslaager veel on? Vang? Ma tundsin end hästi, seega see ei saanud midagi halba ju olla?

Mõnede tädikeste maailmas, kus armastus ja elu ise vaid millegi kompenseerimiseks kõhu kaudu käisid, olin ma alati imelik, vaat et paha, laps. Nende häältes kõlas mingi haletsusnoot minu õblukesest väljanägemisest rääkides ja sellest räägiti ALATI. No ei saanud ju üht õblukest tüdrukut vaadates jätta ütlemata, et ta ikka NII kõhnake on. Aga ma lihtsalt ei söönud. Selles see probleem nende jaoks oligi. Äkki ma ikka soovin seda? Või seda teist? Kolmanda? Ei, aitäh! Ei, tänan, ma ei soovi! Ja ikka vahel mõni solvus, sest “ei”  pole neile sobiv vastus. “Palun veel” on vastus, mis neid paitab. See, et mulle miski ei sobinud ja ma nende rõõmuks viisakusest midagi maitsmast keeldusin, see näitas ikka kui veider ja kasvatamatu ma olen. No et kõike peab ikka maitsma?! No ega ikka ei pea küll!

Ma vahel ikka mõtlesin, kui normaalne ja lihtne oli minu kodus. Ma ei pidanud kunagi oma toitu koerale söötma, pekitükke lillepotti või taskusse peitma või suus vetsupotti viima. Nüüd, hiljem? olen ma ikka mõtelnud, et milliste toitumisharjumuste ja minapildiga kasvasid üles need inimesed, kel kodus selline sundimine ja sudimine ja süütundetekitamine kogu aeg käis. Andreas on mulle enda lugu rääkinud. Tal on siiani mitme asja söömisel tõrge ja samas kalduvus üle süüa, sest sügaval sees on sund, et taldrik peab ju tühi olema…

Arvake ära, kui suur oli minu imestus, kui mu poiste lasteaias oli kehtestatud söömisel kolme ampsu reegel?! See võib olla positiivne lähemine ja innustmine uute maitsete proovimisel, sest teada ju on, et kollektiivis võtavad lapsed vahel omaks asju, mis kodus niisama naljalt ei juhtu. Samas erinevate tõlgendajate käes võib see reegel vahel olla äärmiselt tülgastav ja vale. Kuidas on võimalik, et suht sügaval veneajal meid ei sunnitud sööma, aga kaasaja lapsi sunnitakse mõne isiku poolt tingimuslikult maitsma ja sööma ka vastumeelset asja mõttega, et laps on loll, ei tea, mis talle hea on, ja kui ta nüüd need kolm täiskuhjaga lusikat endale sisse kangutab, siis hakkab talle see mittemeeldiv asi korraga maitsma? Kust tulevad nii rumalad arvamused? Tõenäoliselt ne de inimeste endi lapsepõlvest, kus taldrik pidi söögikorra lõpuks läikima.

Kolm täisampsu oli tingimus, et lastel üldse avaneks võimalus näiteks magustoitu maitsta (sellest jäi laps lihtsalt ilma) ja mina mõtlesin? Et kui mul endal lasteaias ja koolis poleks lastud vahele jätta soe toit ja süüa vaid magustoitu, siis ma oleksingi selleks päevaks puhta söömata olnud. Häiritud ka.

Vahel keelati lastel ka lauast lahkuda, kui nad oma kolme ampsuga maha ei saanud. Teised ammu mängisid ja nemad vaid vaatasid ja piinlesid. Arvestades toidukordade arvu lasteaias ja pakutavad sööke, siis mina ise oleksin seal enda poiste lasteaias maha lihtsalt surnud, kui keegi mind sundinud oleks. Mul oli niigi tegemist, et kõrvadega hingata, kui ma lasteaeda sisse astusin ja seal toidulõhn vastu võttis. See on üks püsivamalt evameeldibamaid lõhnasid, mida ma tean. Oli mu lapsepõlves ja on siiani. Kuigi toidud alati nii jubedad polegi.

See kolme ampsu reegel on valedes kätes väga vale asi. Läbi toidu karistamine ei ole ju meie kaasaja toitumishäirete maailmas ometi ok? Ja oleks siis kolm ampsu ainult, needsamad paar õpetajat (Tannu üks ja Vancu üks õpetaja koos abilisega) olid tegelikult sirge eesmärgiga, et lapse taldrik peab alati ka tühjaks olema söödud. Ports, mida nemad on oma käega tõstnud… Ma kaklesin ja sõdisin selle vastu viimase hetkeni, et see on asi, mis peab palju konkreetsemalt kokku olema lepitud ja palusin lasteaia juhataja juures ka võimalust teha selle kohta kirjalik avaldus, et mitte keegi ei tohi jõuga mu lapsi sundida sööma. Selle reegli rakendamine oli mõnel puhul liigagi otsene vägivald ja oma avalduse võisin ma unustada. “Meil siin käivad asjad sedasi!” Eksole…

Veel kord:

Julgustamine, pakkumine, innustamine, asjade erinevalt serveerimine, mängimine, jututamine ja põhjendamine – JAH, andke tuld ja leidke võimalusi! Ennegi on sedasi mõni laps söönud midagi ootamatut ja avastanud, et see talle maitseb. Selline lähenemine on igati positiivne.

Sundimine, toiduga ahistamine ja (avalik) alandamine ja pikale veniv karistamine – EI!! Ja veel kord EI! Mitte iial!

Mul on hea meel, et mind säästeti söömasundimise traumast ja seda liini olen ma rangelt hoidnud ka enda lastega. Samal ajal olen ma püüdnud neid kaitsta ka liigaktiivsete tädikeste eest ja hoida nende kommentaarid stiilis “Issssand, kui kõhn ta sul on!” laste kõrvust eemal. See “issand kui kõhn” pole grammivõrd parem kui “issand kui paks ta sul on” ja sellest saavad kaasajal ju kõik aru, et seda pole viisakas ütelda? Isegi kellegi koera kohta. Igasugune välimiku kommenteerimine lihtsalt ei sobi, kui see pole just siiras imetlus, kui hea leegi välja näeb ja siis ka peaks see olema valitud hetk ja tulema läbi tunnetuse, kas see sobib. Aga mure kellegi olemise pärast on nagunii nii kauge ja pinnapealne, et ei vääri vaeva. No on jah kondine ja kõhn, mis siis. Ausalt, ta ei ole näljas! Ma jäin küll ilma paksukskiusamise traumast, aga ega pidevalt oma kondise kerega kellegi hammaste vahel olla polnud ka teab, mis tore. Aga kehajuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel, sest see on ka oluline teema 🙂

Täna aga söömisest ja mittesöömisest.

Vesi ja leib ja kurk

Selleks ajaks, kui ma sain kolm ja mind lasteaeda viidi, koosnes minu menüü kraaniveest ja poolikutest leivaviilukestest. Ka pidudel ja sünnipäevadel võisid need suitsukalkunid ja lehmade keeled ja süldid ja kasukad ja salatid vabalt kellegi teise poolt söödud saada. Mina sõin leiba ja peale rüüpasin vett. Ja inimesed naersid, et mind on odav pidada. Seda naersid ka, et mu menüü on samakesine kui vangil. Mina olin eluga rahul, kui sain oma veeklaasi ja leivakääru pihku ja rohkem ei olnudki vaja. Ju siis vangidel oli ka hea elu?

Lasteaia söögtädi, kes mu vanemad tundis, rääkis neile, et tegelikult vahel sõin ma mingi segusupi seest herneid ja hapukurgitükke ka. Hapukurk pärines äkki seljanakast? Mul endal pole sellest aimugi, sest suppi ennast ei söönud ma siis ega söö ka nüüd. Äärmisel juhul läheb kaasajal mu torudest alla kord aastas vastlapäeval ilma lihata hernesupp ja Lido külm keefirisupp, mis on sisuliselt vedel kartulisalat. Võib-olla sellepärast see maitsebki jubehea? Ilma lihaolluseta kartulisalat meeldib mulle küll.

Herneid ja hapukurki söön ma muidugi siiani. Kui koduste käest küsida, et mida ma sel ajal kodus sõin, siis on vastus – makarone!

Ma ei suuda eelülikooliaegsest ajast meenutada, et mul kunagi kõht tühi oli. Ja kange isu mõne asja suhtes? Kui, siis ehk kihk kevadeti värske kurgiga kohtuda. Ma mäletan nii selgelt lapsepõlvest kevadeootust. Mitte ilmade soojenemise ja päevavalguse pärast vaid kurkide pärast. Talvel ju värsket kurki polnud võimalik hankida. Aprilli lõpuks, minu sünnipäevaks, võlus ema alati kuidagi paar värsket krõmpsuvat kurki välja. Need lõhnasid imeliselt ja maitsesid imeliselt. Need olid kevadekuulutajad nagu sinililled, mis talve valitsenud alpikannid mu sünnipäevaks kenasti välja vahetasid.

Imepeenikeste viiludena sai seda kurki võiga leiva peale panna ja soola peale pudistada. See oli mu absoluutselt lemmikuim söök üldse. Tegelikult on siiani. Ei mingit sinki ega vorsti ega muud. Lihtsalt kurk. Võimalikult väike ja peenike kurk, pisikeste seemnetega ja krõmps ja noh, viilud võivad kaasajal tugevamad olla, sest kurke leiab õnneks poest aastaringselt. Aga mu lapsepõlves sai suve edenedes, kui kurke oli vabamalt liikvel, pisikese torkiva avamaa kurgi pooleks lõigata, kontrollida, et ega otsad kibedad pole ja soola peale panna ja süüa. Nii selgelt on mu mälus pilt, kuidas ma jälle taskutäie kurkidega toast sitsikleidi saba lehvides õue silkan, et neid kurke seal kõrge vahtrapuu otsas vetruval oksal kiikudes krõmpsutan. Hapukurk ja marineeritud kurk olid ka head. Vahel istusime me Violaga tema aias helesinise plekkgaraaži katusel ja sõime otse kolmeliitrisest purgist hiiglaslikke hapurkurke. Selliseid purke sai vanematelt küsitud kopikate eest osta Männiku tee äärsest Trepipoest. Just nii, kurgiselt, maitses minu lapsepõlv! Ehk et minu ideaalmenüü koosnest millest? Veest, leivast ja kurgist, mis on sisuliselt ju ka üks vesi 😀

Ka kaasajal pole mitte midagi paremat, kui tükeldada kaussi üks kena kurk, suts soola peale, leib kõrvale ja nauding missugune. Või kui on eriti kena ja krõmps sale kurk, siis siuhh pooleks, soola peale ja läheb niisama. Imeline!

Ja värsket hapu- ja soolakurki võin ma süüa ka kell viis kuus hommikul keset Tallinna linna! Alati!

Värske kraam

Kurgile lisaks meeldisid mulle kõiksugu värskeid marjad ja viljad ja juurikad. Olenes, mille hooaeg parasjagu oli, see läks alati loosi. Ema ikka muigas, et ma võiks vabalt elada mõnel troopilisel saarel, siis poleks minu söömiste peale vaja üldse rohkem mõtelda ja ma oleksin kõige õnnelikum täis kõhuga laps.

Eestis tuli kohaliku ja kättesaadava kraamiga hakkama saada.

Värske peakapsas! Kaalikas! Naeris! Porgand! Porgand isegi nii palju, et ma neid ühe me naabritädi aiamaalt näppamas käisin ja sealsamas, kahe vao vahel, neid mullasena sõin. Tädike oli äärmiselt hoolitsev. Selgitas mulle, et tead, ise pole viisakas sedasi võtta, küsi, ma annan sulle ja teen puhtaks kah. See sobis! 🙂 Ja redised! Paaril suvel viitsis isa me kidura mullaga aias jännata ja katsetas rediste kasvatamist. Ussidega pooleks me neid sõime, aga need olid nii head. Murulauk kasvas me aias ka. Sibulat polnud. Sest see ei meeldinud ei emale ega mammale. Üldse oli mul lapsena arvamus, et sibulat süüakse vaid viinajoomise kõrvale. Kuna viina meil kodus ei joodud, siis sibulat polnudki. Aga ma olin tundnud purjus inimeste juures sibula lõhna. Ju sealt see arvamus tuligi.

Sõin ma kõiki neid looduse ande vaid toorelt ja tervelt. Äärmisel juhul suurte tükkidena. Ei kaalikat ega naerist ega porgandit ei suuda ma tänase päevani riivitult süüa. Iseäranis muutub porgandi maitse ja mida peenemaks on ta riivitud, seda ebameeldivamalt ta minu jaoks maitseb.

Arbuusid ja melonid on mulle alati maitsenud, aga melon juhtus me koju väga harva, sest keegi peale minu seda ei armastanud vist. Aga vahel külas ikka pakuti. Arbuusi sõin ma alati koos seemnetega. Nende maitse oli nii hea. Ma sõin arbuusiseemneid veel ka siis, kui arbuusidest polnud enam jälgegi ja need vanemate poolt puhastatuna ja kuivatatuna lasteaias aknalaual karbikeses olid ja ootasid mõnd kunstitundi. Lastaeaia lõpurühmades mäletan ma ka oivalisi maitseelamusi vahalille nõretavate õite lakkumisest. Eks me kõik koos seal salaja vahepeal lakkumime neid, kui löögile saime. Ja hanges keelatud lume söömist mäletan ma ka. Lume maitset ka. Mu lapsepõlv maitses ikka imeliselt! 🙂

Puuviljadest oli minu lapsepõlves kättesaadav kõige enam õun. Koduaia õunad olid head, aga enamasti ussidega ja neid tuli kohe süüa. Juba koolieelikuna oskasin ma ise pisikese noaga peos õuna puhastada nii plekkidest, sisust kui ka koorest. Nii ma olengi läbi elu harjunud õuna sööma, kuigi kohalikke õunu söön ma vahel ka koos koore ja kogu täiega. Mõned neist on ikka nii maruhead. Pirne ma ei mäleta.

Aias kasvasid meil ka ploomid. Mõnel aastal sai neid ikka mõnuga süüa. Mu elu kaks ainsat valusat kohtumist herilasega leidsid aste lapsena puu otsast ploome süües. Mõlemal korral oli kuupäevaks 25. august, papa sünnipäev. Ploomide isu jäi alles. Kaasajal ma ploome süüa enam ei saa. Siis tuleb kiire jooks.

Isegi siis, kui kirsipuud me aias lookas olid, siis ikka ei saanud neid piisavalt süüa, sest osa panid nahka linnud ja ülejäänust tehti kompotti. Aga korjama pidin ma neid küll, sest keegi teine kõrgete peenikeste okste peale turnima ei pääsenud. Ja talvel sai kompotti ainult jaopärast ja seda, et ma iial oleks saanud neist isu täis süüa, seda pole minu elus veel juhtunud. Täpiliseks pole ma end ka süüa saanud 😛

Viinamarjad mulle lapsena ei meeldinud. Neil olid alati jubesuured ja tearavad ja paha maitsega seemned sees. Ja neid seemneid välja nokkida ma ometi ei viitsinud. Liiga tülikas, eksole.

Talvel sai muidugi ka mandariine ja apelsine süüa. Need seostuvad minu jaoks siiani talvega ja mandariinide lõhn kuuluv nääride juurde. Ahjaa, ja mingil hetkel ilmusid müügile paksu läikiva koorega tumepunased õunad. Mäletate? Nende sisu oli magus ja mahlane, aga see koor… No see tuli lihtsalt ära koorida. Ja siis õppisin ma ema eeskujul greipi puhastama ja sööma.

Tikreid ja punaseid ja musti sõstraid meil küll oli aias, aga need pole väga minu teema. Aga mustikad, vaarikad ja maasikad! Palju maasikaid! Veel rohkem maasikaid! Mingid aastad üritasid ema ja mamma ka maasikapeenraid meil aias pidada, aga liiv sõi mulla ära ja teod maasikad ja sinna see maasikakasvatamine kadus. Vaarikataimed kiratsesid aastaid õlimahuti veerel, aga neid paari marja ei saanud seal suurt millekski pidada. Aga mu ema sõbrannal oli suvila ja neil oli palju vaarikaid! Eriti head on vaarikad siis, kui keegi teine neid korjab. Peamine põhjus on ämblikud. 😛

Moosidest söön ma vaid muraka oma. Värsket murakat pole ma kunagi maitsta saanud. Kuna ma olen totaalne puugifoobik ja ma kardan madusid ja ei suuda rabas ja soos ennast kuidagi hästi tunda, siis nii polegi ma kunagi värsket murakat maitsnud. Aga moosina on ta nagu magus sulakuld ja mu absoluutne lemmik. Külmutatud marjad mulle peale vaarika ei meeldi. Aga värskelt! Andke vaid ette 🙂

Aga näiteks rabarber mulle ei meeldi ja kõige hirmsam asi on rabarberikissell, mis Tannule hirmsasti meeldib. Ja toores rabarber mulle ka ei meeldi, sest see on liiga hapu ja magusaks tegemiseks peaks seda pistma suhkru sisse, nagu ka Tan teeb, aga mulle ei meeldi krigisev suhkur. Magus peab olema pehme ja sile minu jaoks. Ega ju tuhksuhkruga saa rabarberit süüa? Selle peale tulin just praegu. 😀

Kartul

Kartulit õppisin ma sööma võiga. Alguses eelnevalt keedetud praekartulit. Siis keedukat ennast kah. Vanus oli mul siis kusagil nelja aasta ringis. Mäletan ennast päris hästi.

Viiner ja makaron läksid ka loosi. Kes veneaega mäletab, siis makaron küll mitte, pigem ikka pisikesed peened nuudlid ja teokarbid olid mu menüü põhitäide. Neid pappkarbi pikki ja pakse makarnone meil kodus vist polnudki kunagi. Keedumuna söömine lisandus mu menüüsse ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas tädi Helgaga suvitades. Tädi Helga juurest kodust tulid mu menüüsse ka pisitillukesed marineeritud männiriisikad. Ma isegi paljastasin tädi Helga emale, kes kunagi 100aastaseks elas, et tegelikult ei anna nad mulle kodus üldse süüa! Tädi Helga ema küll teadis, et keegi mind ei näljuta, aga sellegi poolest otsis ta mulle maiuspalaks kapipõhjast veel ühe seenepurgi välja. 🙂

Sellega sisuliselt saigi minu lapsepõlve menüü vist otsa – vesi, leib, juurikad ja teised värsked asjad, keedu- ja praekartul. Mis veel?

Toidu lõhn ja väljanägemine on see, mis on mul elus takistanud paljude söökidega tutvust sobitamast.

Näiteks koolisööklast tuttav ühepajatoit on minu meelest oma plönniks keedetud pruunika välimusega endiselt jube ja ka lõhnab sedasi. Oleks siis vaid juurikad seal sees, aga miks ometi on seal ka liha sees? Aga mitte miski ei ületa oma lõhnaemotsiooni võikuselt minu jaoks hakklihaga värske kapsa hautist. Asi, mida ema ja mamma alati hirmsasti armastanud on. See oli lapsepõlves üks jubedamaid asju. Juba majauksest sisse astudes oli selge, et täna söövad nad jälle seda jubeda lõhnaga asja. Mitte, et mulle keegi seda pakkunud oleks. Nad teadsin küll, et ma ei söö ja see polnud mingi probleem. Ma sõin sel päeval siis lihtsalt keedukartulit, mida nad oma hautise kõrvale ikka tegid. Ma pean tunnistama, et mitmed mu sõbrad peavad sedasorti hautist siiani oma lemmiksöögiks ja mina pole suutnud seda mitte iial isegi maitsta. Lõhna pärast. Ja veel enam liha pärast.  Oleks see vaid kapsas, siis oleks tõenäoliselt lihtsam. Samuti pole ma siiani kunagi maitsnud jahuga tehtud meie klassikalist halli hakklihakastet, mida paljud armastavad. Seda küll välimuse pärast. Ma ei söö tänase päevani väga paljusid asju, mida minu meelest kõik normaalsed inimesed süüa suudavad, aga ma ei näe selles siiani mingit probleemi, sest nälga ma ennast päris kindlasti ei jäta. 🙂

Head lapsed söövad ju putru!

Tollest lasteaia kolme-ampsu-reeglist veel rääkides, siis meile Äliniga (kes oli üks Tannu lasteaiaõpetajatest ja sai selle reegli kasutamisega väga kenasti vägivallata hakkama) meeldib näitena tuua iseennast – me pigem sureme maha kui maitseme näiteks, hmm, rosoljet. Kasvõi keeleotsaga. Kolmest ampsust rääkimata. Kui sulle miski ikka üldse ei meeldi, siis kolme ampsu järel ei hakka see ka kuidagi meeldima. Mille peale mulle hetkel meenus siiski, et üks inimene mu elus ei suutnud leppida, et ma kõike ei söö. Üks korralik laps sööb ju putru? Minu pudruvalikud said otsa tatra ja odrakruubi järel. Riisi meil kodus pudru ega lisandina minu lapspõlves ei söödud. Riis käis ainult hirmmagusa piimasupi sisse ja see polnud minu maitse. Aga putrudest ei võtnud ega võta ma endiselt suu sisse ei manna- ega kaerahelbeputru. Kellele meeldib, saab vabalt ka minu portsu endale. 🙂

Paraku esines nii manna- kui ka kaerahelbepuder koolisööklas sageli. Ma käisin esimeses või teises klassis, kui mu klassijuhataja, kes oli üldse üks patriootlik nõukogude inimene ei suutnud leppida sellega, et ma seal lauas südamerahus istun, klaasist läägelt magusat leiget teed lürbin ja kõrvale leivaviile haukan. Mitte iial ei näinud ma ise selles probleemi. See oli isegi hea. Ja samas olin ma ka rõõmus, kui oli vahel harva mulle meelepärane asi söögiks (näiteks tatar) oli ja olin rahul, kui mul oli leiva- või saiaviil võimalik põske pista. Söömine ei põhjustanud minu jaoks koolis mingit stressi…

Aga tema, mu õpetaja, arvas, et see pole ok ja kõik eeskujulikud oktoobrilapsed peavad sööma, sest mis siis saab, kui jälle sõda tuleb (?) ja lugupidamatu olen ma kokkade suhtes ka (viimane asi, millega kedagi sööma survestada!) võttis mu enda haardesse ja surus loperguse alumiinimlusika välkudes mulle lusika kleepuva kaerahelbepudruga hammaste vahele. Ja siis veel teise… ja järgmisena lendasid need samad lusikatäies vastassuunas talle sülle. Ei, ma polnud  ebaviisakas, ma ei sülitanud teda. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja oksendasin ta lihtsalt täis. Sain riielda terve klassi ees. Vanemad said riielda, et ma selline tänamatu ja kasvatamatu olen või midagi sellist, aga rohkem see mutt mind jõuga toita ei proovinud, lasi mul isegi kohustuslikult pioneeriks saada ja söömise teema pole rohkem kunagi minu jaoks probleem olnud ja nagu näha, siis ka selle seiga olin ma üsna unustanud. Hea, et nüüd näitena meelde tuli. 😀

***

Esimest kuuenda klassini nägid mu koolipäevade söömised välja üsna sedamoodi:

  • hommikul enne kooli magus tume sidrunitee, mida mamma solgutas tassist tassi, et ma seda juua saaksin, sest ma saa kuumi asju juua. Hiljem avastas ta jääkuubikute kiire toime, nii läks kiiremalt. Ja tee kõrvale oli mingi pisike võileib. Nad ju teadsid küll, et ega ma koolis tõenäoliselt ei söö.
  • nii igaks juhuks sokutas mamma mulle ikka mingi õuna või leivakuiviku-kuubikud kotti kaasa, mida vahetunnis nohistada. Neid oli hea sõpradega jagada 😀
  • koolisöögiga oli nagu oli. Enamasti piirdus see saia ja leivaga. Kraanist veel vett peale ja asi korras.
  • kuna mu kodu asus Rahumäel, aga kool ja laulukoor Mustamäel, siis vahepeal ma koju ei jõudnud ja mulle oli kodust kaasa pandud kopikad, mille eest sai trollide vahetamise ajal Szolnoki peatuse pisikesest puhvetist osta imepeeneks riivitud juustuga saiaviile. Need olid maruhea! Kodus ma juustusaia ei söönud. Sest seal olid viilud. Ka jämedamalt riivitud juust poleks läinud. Ainult imepeenena oli hea ja kodus seda ei tehtud. Ja juust läheb minu jaoks kokku vaid saiaga, et ma seda süüa suudaksin. Leivaga ei suuda ma juustu isegi ette kujutada. Siiani. 😀
  • * vahel, olenevalt päevast, juhtus, et enne koju sõitmist jätkasin ma teekonda veel kahe peatuse jagu ja käisin läbi leivakombinaadi “sooja-leiva-poest”, just nii me seda nimetasime, ja ostsin endale koduteele kaasa ühe pooliku pehme peenleiva, mille ma seest tühjaks sõin. Sai mind ei huvitanud. Küll aga täienes hiljem valik mu elu esimeste kartulikrõpsudega, mida müüdi Kaja peatuse lähedal põllumajandussaaduste poes. Need olid need pisikestest pakkides peenikeste pulgakeste kujulised krõpsud, teate, eks?
  • õhtusöök oli enamasti mingil kujul kartul. Hapukoore ja kurgi/marineeritud kurgi viiludega taldriku serval. Ja sedasi otsast peale.

Kondine, väsinud, nutune ja näljast nõrkemas koolilaps Eva aastal 1989? 😉 Tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt kurb meel, et vanemad keset kuuma talongiaega tagasi Aafrikasse läksid ja minu isu kadus koos nendega. Koolipluusi all on mul paks soe alussärk. No et kui keegi arvas, et ma piisavalt kondine ei näi siin pildil 😛

Pubekana hakkasin ma korraga koguseliselt rohkem sööma. Hapukoor ja peenleib. Vahel pool leiba korraga. Peale peenleiva me majas muud leiba polnud. Vormileib olevat olnud lehmadele. Lapsena ma sellest päris täpselt aru ei saanud, sest meil Rahumäe pisikeses leivapoes, kus kaasajal on hoopis üks tore söögikoht, müüdi ju seda vormileiba küll, aga viimane lehm oli meie kandist kadunud ammu enne minu sündi. Milleks siis linnas lehmaleib? Ju keegi ikka siis sõi ka seda. Meil kodus aga mitte.

Kuidagi kasvasin ma “peaaegu mitte midagi” süües üles. Ise Aafrikas elades sain tuttavaks kireva puuviljavalikuga, mida sealne loodus ja kasvandused pakkusid. Neid igatsesin hiljem hetkeni, mil Eesti vabaks sai ja ka meie lettidele vaikselt neidsamu frukte imbuma hakkas. Mangod ja papaiad ja avokaadod on mu suured lemmikud siiani. Mul vist ongi nii, et kui miski ikka kord meeldima on hakanud, siis ta lemmikuks ka jääb.

Kui isa Soome ja Rootsi liinide peal sõitma hakkas, siis rikastus mu toidueelistuste valik laeva restoranis mõnegi huvitava asja võrra. Seal julgesin ma elus esimest korda ka krevette proovida, sest vahel sõid inimesed neid seal ju lausa mägedega. See pidi mingi huvitav asi olema, mida proovida. Ja mulle meeldis. Kohe väga.

Tartusse ülikooli minnes koosnes esimesel semestril me menüü saiapätsidest ja Kellukese limpsist ja vahel sekka mingist segasalatist, mida purgis müüdi. Pinginaabriga toakest jagades hullus ühiskorteris, polnud meil eriti ligipääsu köögile ja aega polnud ka ja väljas söömas sel ajal ei käidud. Või noh, polnud väga kusagil käia ju kah. Kesklinnas oli Toidutorn, aga seal oli räigelt räpane, prussakad jooksid ringi ja toidud polnud ka teab mis head. Alates teisest semestrist oli meil etem eluase ja võimalus ise süüa teha. Seal ajal koosnes meie rikkalik menüü riisist ja tatrast. Nädal riisi, nädal tatart, nädal riisi, nädal tatart. Ketšupi ja majoneesiga. Need on kaks asja, mida ma pärast seda aastat pole iial hiljem enam suutnud süüa. Riisi ja tatart söön aga siiani. Kartul kadus mu menüüst ülikooli minnes. Ju oli mul sellest siis küllastus tekkinud. Hiljem kadus mu huvi sooja toidu vastu täielikult. Mitte et mul selles suhtes kunagi üldse mingi vajadus oleks olnud, pigem harjumus, et nagu peaks. Sõin salateid. Nii valmissalateid kui ka ise kurgist tehtud salateid. Tartus oli seal ajal, eelmise aastatuhande lõpus, minu maitse järgi suurepäraseid salateid. Punase kapsa salatit, mida Anne poe juurest kulinaariast sai, igatsen ma siiani. Vana kaubamaja valikus oli ka mõni väga hea ja Pepleri ja Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas oli mingi jubehea valikuga salatipood kah. Ohh, mul läheb kõht sedasi siin veel meenutades tühjaks! 😀

Prantsusmaal elades avastasin enda jaoks kõiksugu pehmed juustud, eriti haisvad ja maitsvad nende seas. Ja ka rohelised lehed, millest salateid sai teha, nendega sain ka tuttavaks. Selle hetkeni tundsin ma vaid Eestis laiemalt kasutusel olnud tavalist salatitaime ja selle kõrval polnud hiinakapsas kunagi minu rida olnud. Nii need rohelised lehttaimed kui ka juustud meeldivad mulle siiani.

Soomest võtsin edasisse ellu kaasa karjalapirukad. Soojalt ja sulava või või määrdejuustuga. Mämmi on üks asi, mis mulle väga meeldib ja lihavõtete paiku Soome meelitab. Tegelikult oli Soomes elamine toitumise mõttes äärmiselt huvitav kogemus minu jaoks. Kahe aasta jooksul ei söönud ma ühtki suutäit midagi liha- ega kalalaadset toodet. Mul lihtsalt polnud selleks raha. Ja polnud ka vajadust. Ja polnud ka vähimatki huvi või vajadust. Ma sõin iga päev paar viilu koorikleiba, selle vahele panin värske kapsa lehe. Margariini pole ma kunagi suutnud süüa, aga või jaoks mul raha polnud. Selle asemel läks leivale parematel päevadel tilk hapukoort, kehvematel maitsetamata jogrurt. Klaas keefiri kuulus päevemenüüsse ja teiseks toidukorraks sõin sedasama värsket kapsast suuretükilise salatina. Vahel sõin Eestist kaasa viidud tatart või riisi, mida mul oli kumbagi kilo paari kuu peale. Ja õhtusöögiks oli alati üks õun. Mul pole elus nii palju energiat olnud, kui tol ajal. Aga hetkest, kui oli võimalik endale rohkemat lubada, ei suutnud ma enam samas menüüs püsida. Kuigi enesetunde mõttes sooviksin, et ma suudaksin sedasi eladagi.

Šveitsis lisandusid mu menüüsse nende vedelad soojad juustud, milleta ma elu enam ette ei kujuta. Kuigi siin on need talvine toit, siis meie sööme neid aastaringselt ja silm ka ei pilgu 😀 Pilt pärineb küll Andrease kunagisest einest, sest mina  jätan saia vahele ja söön seda venivat juustu õuna- ja šampinjonitükkidega.

Ja kõrvitsat maitsesin ma elus esimest korda alles siin, Šveitsis. Kodus ei olnud meil kunagi kõrvitsat ja mulle tundus, et kõrvits tähendaski neid kollakaid kuubikuid äädikamarinaadi ja nelgiseemnetega purgis. Kuna kõrvits mulle rohkem nagu soolasema toidu mulje oli jätnud, seda söödi ju prae ja muu sooja toidu juurde ikka, siis häiris mind purgikõrvitsa magus maitse. Hiljem oli see lihtsalt dekoratiivne taimesaadus, mida sai hälloviini ajal lastega koos lõikuda, puhastada ja küünlaga õue viia. Mitte kordagi ei taibanud ma neil kordadel kõrvitsat maitsta. Siin aga mainis Andreas kord, et tegelikult on kõrvits täitsa hea. No ok… Seega alles siin avastasin, et toores kõrvits on imehea. Nii me siis vahel ostamegi Andreasega pisema kõrvitsa, puhastame ära ja pistame sirgelt pintslisse.

Liha

Nii, aga liha? Ema väidab, et päris pisikesena ma sõin liha. Mina ennast sellest ajast ei mäleta.  Võib-olla ma sõin, sest see oli taldrikul ja mul oli kõht tühi, siis sõingi? No et ei osanud veel valida ja alles avastasin ennast ja maitseid ja maailma? Hiljem oli viiner ja üht tüüpi suitsuvorst ja grillkana ainsad lihalaadsed tooted, mida ma tunnistasin. Ükski neist ei olnud minu lapsepõlves kuigi kättesaadav ehk siis sai neid harva poeleti alt kätte. Nali naljaks, aga ma mäletan Liivalaia tänava, mis iganes nime see sel ajal kandis, Kikase (?) poodi, kus kohapeal uute tuulte tulles kanasid grilliti. Kana mulle süüa ei meeldinud, kui, siis vaid laitmatult valget rinnaosa, aga see lõhn oli seal niiii hea.

Mis mulle aga meeldisid oli mõnekopikalised lihapirukad. Need rasvast läbiimbunud piklikud pruunid pirukad, mille sees olevat olnud kõige odavam liha ja see oli veneajal ikka midagi eriti jubedat vist? Ema judises alati õudusest, kui ma me Rahumäe leivapoes endale üht seesugust pirukat palusin. Tema arvates olid need ühed ilmatuma rõvedad asjad. Ta isegi hirmutas mind, et see sisu seal sees võib olla rotilihast ja ma ei tea mis kõik veel. Mõned korrad ma isegi uurisin ettevaatlikult selle piruka sisu, no et kas paistab mõni viiruline saba või midagi, aga rotte seal sees polnud ja mulle need pirukad meeldisid. Isegi külmalt, sest ega need seal poes siis õhtuks enam soojad polnud. Samasugused moosipirukad mulle ei meeldinud. Hiljem ma neist pirukatest loobusin või kadusid nad lihtsalt müügilt ja minu isu sai otsa. Aga mamma tehtud pärmitaignast lihapirukad meeldisid mulle ka. 🙂

Lihavärgist söön ma veel ka mamma ja ema tehtud sülti aastavahetuse paiku. Ettevaatlikult, aga söön, Ühtegi teist sülti ma ei puutu. Ja ühelgi muul ajal kui aastavahetusel ma sülti ei söö. Nääridest rääkides…

… meenus mulle praegu, et üks kord elus, koolieelikuna, on mind siiski ka kodus proovitud sööma saada midagi, mida ma süüa ei soovinud. 😉

Isa oli nääride paiku kodus käimas ja söögiks olid verivorstid. Ema ja mamma ja isa armastasid verivorste. Erinevalt emast ja mammast, kes mitte iial ei teinud draamat minu söömise või mittesöömise pärast, arvas isa, et no nii head asja pean mina küll vähemalt maitsma. Seal ma siis istusin, põrnitsesin seda vorsti. Ikka pikalt. Teised olid ammu lõpetanud. Isal viskas lõpuks üle, no et kui ma nii loll olen, et nii head asja isegi maitsta ei kavatse, siis polegi vaja. Möirgas ja neelas mu vorstijupi alla. Muide, meie majas süüakse verivorsti suhkruga. See oli ja on minu jaoks endiselt üsna võigas vaatepilt. Lõhnast ma ei räägigi. Aga 2015. aasta jõuluõhtul tegin ma enneolematu julgustüki ja maitsesin elus esimest korda verivorsti. Ühe pisitillukese kahvliotsa täie. Nagu näha, ma jäin ellu, aga elan südamerahus ilma verivorste söömata edasi. Kes soovib, saab minu omad ka endale 😀

Ma ei saa ütelda, et ma mingi põhimõtteline taimesööja oleks kunagi olnud. Taimed väga maitsevad ja kui ma saan valida, siis ei vali ma kunagi liha. On vist õige öelda, et ma õppisin elu jooksul liha sööma ja mõni läbiküpsend taine amps maitseb vahel tõesti isegi hea. Aga mulle ei meeldi see tunne, kui ma liha olen söönud. See on raske tunne ja tekitab väsimust. Ütleme siis nii, et üldiselt liha mulle lihtsalt ei meeldi. Kui väga vaja, siis hädaga saan ta söödud, aga ta ei isuta mind ja jääb kõigele lisaks ka vastikult kiududena hammaste vahel kinni. See on tüütu ja tülikas. Õnneks ei ole minu lihapõlglikkus kunagi olnud probleem (ja ka doonorina oli mu hemoglobiini tase alati väga heal tasemel) ja rõõmustajaid selle üle, et nad saavad minu lihajao ka endale, on alati jagunud.

Kala

Kalaga on teine lugu. Mulle meeldib väikses koguses vürtsikilu ja suitsulest ja suitsuahven ja mõni suitsune kala veel. Ja mõni neist on hea ka ahjust tulles. Kindlasti ei meeldi mulle marineeritud kala. Ja kalasupp on huuuuu… no korra elus olen ma mingil merelindude loendusel valiku puudumisel seda isegi söönud. Värskelt püütud kala löödi lõkke kohale potti, ma maitsesin ja jäin ellu 🙂 Eriti ei-ei kalaliigid on silmud, angerjas ja heeringas minu jaoks. Kasukaga või ilma, rosoljes või ilma. Aga kui ma pean ka maitsva kala puhul seda ise puhastama, siis ma jätan ta heal meelel pigem söömata. 😛 Krevetid, kui nad on värsked ja ilusad, siis need meeldivad mulle väga, aga seda ma juba ütlesin eelpool. Kaheksajalad ja teod ja iseäranis austrid võivad minu poolest südamerahus edasi elada. Mina neid ei puudu 😀

Suši mulle meeldib, aga see võib vabalt ka ilma kalata olla

Aga üks intensiivse tööperioodi kena lõunasöök võiks välja näha näiteks selline 😛

Kui Tan sündis, siis hakkasin ma korraga aurutatud juurikaid ja ahjus küpsetatud köögivilju sööma. Ma võisin neid süüa iga jumalama päev. Ma tahtsin neid süüa iga jumalama päev. Ma usun, et nende valmimise lõhn pole suurt erinev ühepajatoidu lõhnast, aga süüa ma seda siiski ei suuda. Iga tükk peab mu taldrikul olema oma nägu ja tegu ja värvi, siis on kõik väga hea. Ja talvel on ahjus küpsetatud külmutatud brüsseli kapsas sama hea kui mu lemmikud, Fazeri suurte pähklitega sinine šokolaad ja La Muu kohvijäätis! 😀

Aga mis peamine, ma eelistan süüa asju suht lihtsalt ja üsna vähetöödelduna. Mis tõi mu meelde nüüd kastmed! Ainsad soojad kastmed on vist tomatiga, mida ma söön. Rasva ja jahu ja koore ja juustu ma ei tea millega tehtud kastmeid ma ei söö. Näiteks koorekastmega makaronid jätan ma kindlasti vahele. Ja seda valget vorstikastet mäletate, mida koolisööklast ikka sai?

Minu jaoks mingi probleem asju kuivalt süüa ja kui neile päikeses kuivatatud tomateid ja küüslauku ja oliive juurde panna, siis lähevad nad ludinal. Kõrvitsa sõpradest meeldib mulle kaasajal ka suvikõrvits. Küll toorelt, grillitult, küll ahjus. Ja võib vabalt juhtuda, et ma pistan ahju plaaditäie pooleks lõigatud mugulsibulaid ja söön need korraga ära. Või pool plaaditäit puhastatud küüslauguküüsi. Ja maisitõlvikud on grillitult või ahjus imehead.

Mulle meeldis ja meeldib lõunase toidu söömisel igav rutiin. See annab turvatunde ja ei võta liiga palju energiat. Kunagi kontoris maastikuarhitektina töötades, sõin ma igal tööpäeval kahe aasta vältel samal kellaajal lõunaks alati täpselt sama portsu tatraputru sinepiga. Ma pean tunnistama, et ma loodan, et see saab tulevikus taas võimalikuks, sest tatar mulle meeldib kohe väga. Õhtusöögi võin ma vabalt vahele jätta või süüa midagi täiesti spontaanselt. Reeglid puuduvad.

Poodi minnes tean ma harva, mida ma süüa kavatsen. See tunne peab mulle seal lettide ja riiulite vahel ise peale tulema. Nii on kõige mõnusam. Teadmine, et homme sööme makarone ja ülehomme juustusaiu jne on minu jaoks äärmiselt kurnav ja paneb momentaalselt protestima ja plaane murdma. Ma ei oska ega taha oma söömisi planeerida, kui ma pole olukorras, kus igal õhtul ongi üks ja sama riis või tatar mu laual. Ja ka see on ok, aga mingi kireva menüü koostamine on päris kindalt ei-ei. Kust mina hommikul või veel varem ette tean, mida mu keha mu käest õhtuks palub. Nii lihtne see ongi 😀

Aga üks  kurk või mõnus salat läheb alati loosi. Ma võiks isegi ütelda, et seesugune salat on mu lemmiktoit?

Kuidagi õnnestus mul saada kaks isemoodi last. Üks selline, kes valib, aga samas sööb igasugu imelikke asju. Teine selline, kes valib ja ei söö justkui mitte midagi. Ja kolmandaks leidis oma koha mu elus ka Andrease, keda kodus sunniti kõike vähemalt maitsma ja kellel on lapsepõlve sundimiste tõttu mitu asja, mida ta süüa ei suuda ega taha. Lisaks on tal terve rida asju, millepeale ta organism reageerib – keel läheb paksuks, kurk hakkab kipitama ja/või kisub kitsaks, silmad ja nina hakkavad vett jooksma jms.  Siis tuleb tal söömine kohe peatada, kiirest allergiarohi sisse võtta ja oodata, kas läheb paremaks. See oleneb nii erinevatest asjadest tal. Lapsena oli olukord veel hullem, ta käis pidevalt süstimas seepärast. Aga ikka sunniti sööma. Enamasti on asi puu- ja köögiviljades. Ja vabalt võib juhtuda et poole lusika pealt peatab ta ka näiteks tordisöömise, sest selles on midagi, mida ta sel korral süüa ei saa. Mul on siis natuke muidugi ka hea meel, et saan tema pooliku tüki ka endale 😛 Aga ma olen ka kohanud neid, kes tema katkestatud söömise peale solvuvad ja see on… kurb.

Ja teate! Kõigist asjadest kõige enam ei salli Andreas minu lemmikut, värsket kurki! Ma ikka itsitan, et me seepärast nii hästi sobimegi, et me oleme tasakaalus. Palju jubedam, kui talle ka kurk meeldiks ja ma peaksin seda temaga jagama. Nüüd saan ma tema kurgiportsu taldrikuservalt alati endal. Šveitsis küll mitte eriti, sest neil siin kurki eriti üldse ei sööda ja avamaakurke pole isegi kusagil saadaval, aga Eestis küll, kus kurk on praetaldriku servas suht kohustuslik osa 😀 Kurgitasakaal kehtib ka Tannu ja Vancu vahel. Tan ei söö värsket kurki. See vist on ainus värske asi, mida see inimene ei söö. Vanc seevastu sööb kurki väga hea meelega. Vahel ta kurki ainult sööbki. Samas värsket hapu- ja soolakurki söövad me majas jällegi kõik. Isegi Andreas. 🙂

Tan ja tema söömised

Vancu lugu te eile juba kuulsite ja Tannust ei ole mul söömise kontekstis suurt midagi rääkida, sest ta sööb märkimisväärselt julgemalt, kui mina ise iial seda teinud olen. Aga tasakaalu huvides räägin teile tema loo ka 🙂

Tan sai mu kõhus elades ja ka hiljem minu küljes rippudes ja kõhtu piimaga täites osa minu söödud vürtsisest ja vägavürtistest riisiroogadest ja hautatud köögiviljadest. See selgitab ka ehk ka seda, miks ta alati on taga otsinud maitseteravusi ja armastanud taimi. Juba päris pisikesest peale. Ta on alati olnud avatud uute asjade katsetamisele ja talle meeldivad paljud sellised asjad, mille avastamise ja meeldimahakkamisega läks minul aega pool elu ja rohkem. Igasugu imelikud juustud ja puuviljad ja india ja thaipärased toidud kõigi idude ja võrsete ja lisadega. No asjad, mida keskmine eesti laps reeglina ikka ei söö küll ja võib-olla pole kunagi lähedalt isegi vaadanud. Ma pole iial olnud nii julge proovija kui tema.

Kuigi tema mälus on tempel lasteaiast, kus teda sunniti valimatult kolme ampsu kaupa sööma ka tema jaoks mittesobivaid asju (nt mingeid hapukoorega segasalateid, mida ta siiani ei puudu), sunniti taldrikuid tühjaks sööma ja jäeti ilma lemmikmagustoidust, sest ta ei suutnud süüa… See torkab talle vahel ikka meelde, kui äärmine ülekohus ja kui jube oli lasteaias käimine ühe õpetaja päevadel. Muu söömise osas on ta igati avatud ja mängulusti täis. Ta eksperimenteerib maitsetega vahel ise, teeb asju veel teravamaks ja naudib söömist. Asi, mida mina õppisin tegama alles koos tema sündimisega vist. 🙂

Ja marjad! Ja puuviljad! Suvel võiks see laps vabalt elada vaid marjapõldude ja puude-põõsaste vahel. Ta oli see laps, kes mingil aastal, kui meie toimetulek oli keeruline, palus sünnipäevakingiks vaid üht kinki – maasikaid. Aprilli alguses oli see sel ajal juba täiesti võimalik. Nii sai ta kingituseks mitu kilo maasikaid ja oli selle üle ilmatuma õnnelik. Kuigi ta on õnnelik ka külmutatud marjade üle. Konservid ja kompotid ja moosid talle ei meeldi. Aastaid oli külmkast ema keldris Tannu suviseid marjatopse täis ja kui tal oleks lastud süüa soovi järgi, oleks see augutiks unustatud teema olnud. Peamine, et tema elus on teravus ja MARJAD ja maitsvad puuviljad, siis on ta kõht täis ja hea olla! Näide eelmisel aastal ühe piduliku päeva hommikust. Seltskond on teel garaaži, et kooli sõita – üks hoiab käes oma mangokaussi ja teine hoiab tugevalt peos vaniljejäätise tuutut. Tasakaal milline! 😀

Šveitsis lisandusid Tannu lemmikute nimekirja ka soojad vedelad juustud, milleta ta väidetavalt elada ei saa. Tema armastab neid veel rohkem kui mina. Või vähemalt tunneb ta huvi sagedasema söömise suhtes, sest pole harvad need päevad, kus ta koolist tuleb ja endale ise fondüüd potis teeb. Ja kõiksugu kohalikud niisama-juustud meeldivad talle ka. Me ikka muigame Andreasega, et see laps on šveitslane rohkem kui enamus šveitslasi 🙂

Tan sööb vabalt ka kõiksugu juurikaid värskelt ja aurutatult ja grillitult. Ma ei tea palju lapsi, kes sedasi juurikaid sööksid ja ka oma valikuid nende kasuks seaksid. Iseäranis imeloomana imetleb teda Andreas, sest siin lapsed värskeid juurikaid lihtsalt ei söövat. Selline meie sünnipäevade-pidude dipitav juurikavalik on tema meelest siiani ulme. Ma jälle ei kujuta vastupidist ette. No kujutan, aga krõpsukauss kest lauda on ju äärmiselt poolik ja kallutatud lahendus?

Kartul on ainus juurikas vist üldse, mida Tan ei söö. Ainsad kartulilaadsed, mida ta sööb on hirmteravad krõpsud ja vahel harva ka friikad. Kõik muud viisid kartulist põlgab ta kurvalt ära. Kurvalt, sest süüa talle meeldib ja kartul teeb ta kurvaks, sest seda ei suuda ta kuidagi süüa. 😛

Tan oli see laps, kellele ma titena vaaritasin iga püree oma käega. Purgipüreesid ta vaid puristas suust välja ja neid võisin ma ise süüa. Muidugi mõista ma neid ei söönud 😀 Ainus, mis tal põsest alla läks purgi omadest oli läila kõrvitsapüree ja seda ei näinud jälle mina mingit vajadust talle pakkuda. Kuidagi läks nii, et tema üheks lemmikmänguks kujunes “toidumäng”. Joonistasin papile ringid nagu keskmises täringu ja nuppudega mängitavas lauamängus kunagi. Lisaks üles- ja allaliikumistega olid seal vahepeal ka ülesanded, stiilis, söö ära üks porgandikang, paku teisele mängijale viil kurki, kolm oravapählit, juustutükk, maasikas jne. No mis iganes parasjagu kodus oli ja mille hooaeg kaubanduses valitses. Iga kord oli mäng veidi isemoodi ja see oli hirmus lõbus. Sest kaugeltki mitte kõik asjad neist ei olnud ka minu lemmikud, aga nii me õppisime erinevaid asju katsetama. Ja noh, kui ikka üldse ei tahtnud midagi ära süüa, siis jäi sinu käimiskord vahele. Tannuga toimis see mäng mul imeliselt. Ja finišisse jõudes ootas alati midagi eriti head, kausike mangot vms. Seda siis jagasime omavale sõbralikult 🙂

Teine tore asi söömisega oli “jänksipiknik”. Lõikusin karbikestesse või kaussidesse porgandi, kaalika, kurgi, nuikapsa, redise kange ja tükke ja tegin dipika ja siis me läksime Tannuga piknikule. Toanurka teki alla taskulambiga või talvel rõdule või maja taha metsa või istusime niisama puntras ja mugisime nagu jänkud. Jänesevärk toimis temaga suurepäraselt. Hiljem, palju suuremana, käis ta vahel ise küsimas, et kas ma teeks talle seda “jänksipikniku” kraami, et ta läheb õue sööma. Vahel on mul tunne, et Vanc nagu polegi meiega koos elanud 😀

Aga salateid Tan ei söö. Vist mitte mingisuguseid. Aga asjad eraldi, palun väga. Ja koolis siin meeldivad talle vist kõik toidud. Ja kui küsida, mis on tema lemmiktoit, siis need on minu tehtud toidud. Ema! Kuuled! Ma tean, et sa ei usu, aga küsi Tannu enda käest 😀  Tema absoluutne lemmik on minu tehtud karrikaste kana ja kikerhernestega. Kas siis riisi või kuskussiga. Ja kui ma talle veel avokaadodipikat viitsin teha, siis keerab ta end üldse rõõmust rulli 😀

Oota, aga magusatest asjadest ma ei rääkinudki veel midagi?

Magus jutt

Maiustustega oli mu lapsepõlves nii, et tööpäevadel mulle kommi ei antud. Samas võisid meil olla kommid kausiga laual ka nädala sees ja mul puudus nende vastu huvi. Neid käisid söömas ema sõbrannade tütred, kellel kodus meie reeglit polnud. Igal laupäeva hommikul pisteti mulle pisike assortiikarp pihku. Ma võisin selle tervenisti üksi ära süüa. Aga kõik ei mahtunud kunagi. Mida ma sellest kogemusest ellu kaasa sain oli tõeline tülgastus Kalevi assortiikommide vastu. See kestab mul tänase päevani 😀 Minu lemmik oli lapsena lagritsakomm, mida isa merelt tulles ikka tõi. Ja soolased maapähklid, mis tulid isaga koos plekkpurgis (ei, isa ei olnud purgis, pähkid olid 😀 ) ja mida sai nii harva, et ka need minu maailmas ka magustoiduks klassifitseerusid, Hiljem, Aafrikas, sain ma neid nii palju, et suurem tung hajus.

Tan sai elus esimest korda šokolaadi kaheaastasel. Sõbranna Mumm oli mulle Fazer sinise šokolaadiga külla tulnud ja Tan nihverdas laualt endale ka ühe tüki põske seda head asja, mide me Mummiga rõõmsalt sõime koerasügamise vahele. Poiss pani tüki suhu ja tardus ja SEE naer, mis sealt selle peale tuli ei unune minul ega Mummil vist iial. See tuli nii sügavalt südamest ja oli nii õnnelik, et seda saigi ainult esimene kohtumine šokolaadiga esile kutsuda. 😀

Lapsena meeldisid maiustusest mulle veel suures pappkarbis müüdavad maisikepikesed. Ja kõige enam meeldisid mulle selle karbi põhjas olevad kokkusulunud magushapud tuhksuhkru tükid. Kõrsikud olid toredad.

Suuremana pidi neid sööma nii, et kõige pealt püüad terve kõrsikupikkuse risti pooleks näksida nii, et kõrsik ei murdu ja siis sööd ära ülejäänud pika näritud pooliku. Põltsamaa tuubimarmelaad oli hea aga seda sai harva.

Jäätis! Jäätis oli hea, sulas ruttu ja otsa sai veel kiiremini. Jäätist sai suvel Rahumäe poe juures olevast putkast. See oli igapäevane kohustuslik ring ja lahutamatu osa suvest. Ja sealt sai vahel kalja ka! Vahvlijäätist seal ei olnud, aga seda sai vahel Niguliste kiriku juurest roheliseks võõbatud putkast näiteks. Noh, enne kui saabus Pingviini-ajastu. Siis oli mu suur lemmik lilla mustikajäätis, millel mustikaga mingit pistmist ei olnud, aga see maitses nii hea.

Ja Tõnismäel olid joogiautomaadid, sealt sai siirupivett. Ja igal nädalavahetusel käis mammal külas tema sõbranna, tädi Helga, ja vist mitte iial ei tulnud ta ilma koogikesteta. Šokolaadiekleer ja rummipall olid ja on mu lemmikud. Ja tuhksuhkrused õhulised kohupiimataskud! Kindlasti suudaksin ma magusaid asju veel leida, mida heal meelel sõin. Peab mõtlema. Ainus jama on see, et ega magusaid asju minu lapsepõlves siis söögiks ei peetud. Ainult isurikkujateks, eksole 🙂

Kooke ja pirukaid armastab Tan ka omal väiksel moel. Ja seda pilti vaadates meenus mulle kaks olulist asja veel, mis mulle maitsevad – puhtad seene- ja riisipirukad. Viimaseid neist ei suuda mu ema üldse taluda, aga mulle nad maitsevad nii väga. Pole isegi vahet, kas neid hoiab koos pärmi- või lehttaigen, on nad piruka või struudlikujulised. Nad meeldivad mulle.

Aa, muide pannkoogid, mis enamasti lastele ikka meeldivad, seostuvad minule vaid hapuks läinud piima, rasvas ujunud  liiga pruunide  ja üleküpsenud imeõhukeste kookidega, mille ebaühtlane serv nad veel iseäranis eemaletõukavaks muutis minu jaoks. Ma vaatasin alati multikate ja filmide imelisi ühtlase servaga pakse heledaid pannkooke, pisemaid ja ülepannikooke, ja unistasin, et küll need tunduvad head ja ilusad ja vaat neid ma sooviksin maitsta. Aga mamma selliseid ei teinud. Suurt pannkoogisõpra pole minust siiani saanud, aga mul on olnud võimalus maitsta häid pannkooke ja sellest mulle piisab. Mamma pannkoogid on ikka tumepruunitäpilised ja läigivad rasvast. Mingil imelikult viisil need mu poistele maitsevad natuke 😀

Šokolaad meeldib meile kõigile. Tavaline lihtne piimakas. Kuigi seda siin ka pannitäite kaupa müüakse 😀

Niisama mõnus näksimine, kui kõht juba üsna täis on, näeb meie majas välja umbes selline:

Vanc käiks valikust kaarega mööda. Andreas sööks kõike või kõige vähem oliive, mina nokiksin juustu ja oliive ja Tan jätaks vahele vaid saiaviilud.

 

***

Tulime just lõunalt. Rääkisin Andreasele, millest ma siin pikalt kirjutanud olen.

“Sa ju sööd päris paljusid asju. Juba.”

“Eksole, JUBA! Aga tead, ma võin süüa erinevaid huvitavaid asju, aga Eestis mõistes ei söö ma ikka ja endiselt normaalseid asju. Kõiksugu lihakastmed ja hautised on minu jaoks ei-ei ja sa võid minu portsu alati endale saada. Kui ma sinu kurgiviilud saan.”

“Sobib!!” 🙂

 

 

PS leidsin nüüd pildi enda 2012. aasta sünnipäeva peolauast. Rabarber, lillkapsas, porgand, patsijuust, Ossi krõpsud, jogurtijoogid, klaasid morsi jaoks, minivinkud, dipikaste, marineeritud kurgid, rohelised oliivid, brie ja sinihallitusjuust, värske kurk. Pisikese purgiga kummikommid ja kellegi külakostiks toodud soolaste küspsiste karbike. Seda sain ma siis eee… 35 ja pidu kestis hommikuni 😀

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Vancu lugu.

“Vancu, mida sina tänu õhtusöögiks sooviksid süüa?”

“Maaa ei teaaaa!” ohkab peagi 10aastane mees nõutult.

“Aga midagi ikka soovid?”

“Suppi! Kas sa suppi saad teha?”

“Ok, saan küll.”

“Eii, tegelikult… kas meil kurki on?”

“On küll.”

“Ma tahan täna hoopis kurki.”

 

Täna räägin ma söömisest. Või siis pigem ikka… mittesöömisest (ja Vancu palus kindlasti mainida, et ühelgi neist fotodest siin postituses ei ole ta paljas ja ühtlasi plaanib ta edaspidi pildi peal ka särke kanda. No tore on. Jään põnevusega ootama.) 🙂

 

Kuidas teil on lood söömisega? Aga teie lähedastel-lastel? Kõik söövad kõike? Või on mõni selline ka, kes nagu midagi eriti ei söö. Ei valikult. Ei koguselt. Rääkimata kõigist neist värvilistest olulistest asjades, mida igapäevaselt peaks manustama. Ja kui nad ka söövad, siis pigem neid asju, mis igal eeskujulikul inimesel ja tervislikkuse poole püüdlejal vaid õudusjudinaid tekitavad – kommidele ja muule magusale lisaks on nende vesi limonaadipudelis, kartul krõpsupakis ja mais plaksatanud popkorniks? Võib-olla päris mitte nii ekstreemselt, aga siiski mitte päris nii nagu arvatakse olevat kasulik ja vajalik. Neid, kes ei söö suurt midagi, jagub, aga ometi nad kasvavad ja arenevad. Tuleb tuttav ette? Eks meil kõigil on asju, mida me ei söö. Mõnel on neid lihtsalt märksa rohkem.

Mina ise olin see laps, kes ei söönud midagi. Ma sõin vähe ja kesiselt. Või noh, omast arust sõin ma ju täiesti normaalselt, sest vanemad ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma kuidagi imelik olen ja maailma surve selle vastu ei saanud.

Meie Vancu on samasugune laps, kes suurt midagi ei söö.  Ta ületab ka minu lapsepõlve mittesöömiseid. Või noh, tema menüü on sama kesine, kui see omal ajal minul oli. Lihtsalt kaasajal on olemas erinevaid õuduseid, mida minu lapsepõlves (vähemalt meil kodus) polnud ja seepärast puudus mul ka võimalus valida ja otsustada selliste asjade kasuks. Äkki ma oleksin ka kuivi kiirnuudleid ja pakisuppe armastanud siis? Kuigi vaevalt. Ja minu olematu söödavate asjade nimekiri erines tema omast ka selle poolest, et ta ei söö sisuliselt ühtegi värsket asja peale kurgi ja õuna. Mul on vahel päriselt tunne, et ta vajabki kasvamiseks vaid õhku, vett (sh kurki) ja armastust. 😉

Kõik algas sedasi

Elu esimesed kaks kuud polnud tal toidu maitsest aimugi. Piim vuhises läbi sondi sirgelt ninast tema pisikesse kõhtu.

Vanc hakkas rinnapiimale lisaks muud toitu maistma umbes seitsmekuuselt nagu soovitused ette nägid ja tema huvi arenes. Tasa ja targu. Suurema ahnitsemiseta, aga ka suurema tõrkumiseta. Ta polnud nii valiv, kui Tan pisikesena. See tähendab, et ma sain talle enda tehtud püreede kõrval ka mõnikord purgikaid sisse söödetud. Kasvas ta igati kenasti ja püsis alati kenasti oma kasvukoridori alumises normireas. Oli lihtsalt pisike.

Isu pole tal kunagi suur olnud ja pealtnäha on ta oma söömiselt paljus mind ennast lapsena meenutanud – väikesed kogused, kitsas valik, nälg ei näpista, ise ei kurda ja uusi asju katsetama on igati tõrges. Kraanivesi läheb alati. Toidu lõhn ja värv ja väljanägemine määravad ette ära, kas seda asja üldse kätte või kahvli otsa võetakse. Selleks, et asi mingi võõra asja maitsmiseni jõuaks, selleks kulub energiat kordades rohkem, kui üks suutäis iial tagasi suudaks anda 😉

Millest elab meie Vancu? Kust saab ta kõik eluks ja kasvamiseks ja normaalseks arenguks vajalikud ained? Ma ei tea. Genereerib ise? Õhust? Armastusest? Võimalik, sest muudmoodi on seda raske seletada 😛

Ta sai 3 aastat ja 10 kuud rinda (arvutasin just sõrmede peal selle numbri kontrolli mõttes üle) ehk et ta oli minu pisike usin piimaimeja 😀

Selleks ajaks, kui ta piimaga lõpparve tegi, sõi ta enamvähem lihtsustatud kujul kõike, mida me kodus söögiks tegime. Lihtsal ühe teema kaupa. Maitseid segada ei võinud. Ta sõi puhtalt riisi, tatart, makarone. No selles mõttes puhtalt, et miski taimede-, liha- või kastmelaadne asi riisi-tatra-makaroni kõrval oli välistatud. Ka värske kurgi tükid, mida ta muidu söödavaks pidas, seal kõrval olid ei-ei. Ainuüksi nende teiste söödavate palade olemasolu samal taldrikul võis kogu toidukorra korstnasse kirjutada. Ja ma arvestasin sellega ja tundsin headmeelt, kui ta midagigi sõi.

Ja siis läks Vanc lasteaeda, kus ootas teda paha lapse tool ja kolmeampsu reegel ja üks kasvataja ja temaga tiimis ka abiline, kes tegid midagi nii, et see laps rohkem enam ei söönud. Kuna ta sel ajal ennast veel hästi väljendada ei osanud, siis jäi õhku liiga palju hämarat. Ka see, et seesama kasvataja ta “juustele haiget” teeb iga päev, selgus alles hiljem. Abilisel õnnestus teda oma pikkade küüntega mitmel korral kurgu alt ja põskedelt kriimustada, mida ta küll vabandas millega tahes, aga ma olen enam kui kindel, et seal oli tegemist selgelt vägivallaga lapse suhtes ja muuhulgas ka söömasundimisega. Mul on viimased 30 aastat pikad küüned olnud ja ometi ei ole ma oma lapsi iial küünistanud…

Kui ma Vancu järgmisel aastal teise lasteaeda üle viisin, siis seal ta lihtsalt enam ei söönud. Ainus, mida ta pidi tegema, oli söögi ajal laua taga istuma ja vaatama, kuidas teised söövad. Ka seda ei pidanud mina õigeks, aga nendega seal kakelda ma lihtsalt ei jaksanud tol ajal. Õnneks käis ta lasteaias just täpselt nii palju, kui minu töö ja kooli pärast oli hädavajalik ja ei hetkegi rohkem.

Praegu sellele kõigele tagasi vaadates on mul tunne, et lasteaiast pääsenuna alustasime me tema söömistega nagu nullist. Ta lihtsalt ei tundnud ega tegelikult ei tunne ka siiani ise huvi söögi vastu. Tema menüü on äärmiselt piiratud ja plass. Värviskaalas jääb see helehalli ja beeži vahele, kui värske kurgi heleroheline välja arvata. Toit, mida ta sööb on selline kahvatu ja mittemidagiütlev. Enamasti kuiv. Värvid on tema jaoks hirmsad ja hirmutavad. Paljud maitsed on. Teravused on. Ta ei naudi söömist. Ta sööb, sest vahel harva on tal seda vist siiski vaja teha. Ainult soolane ja magus on head. Kõik need tuhat ja üks viisi, kuidas ma olen püüdnud talle asju näidata ja selgitada ja koos teha, et keha vajab ka värvilisi asju, on alati sirgelt mutta jooksnud. Ta keeldub neid värvilisi isegi maitsmast. Väidab, et tema keha ei vaja, tema on tulnukas. No mine tea, äkki siis ongi, sest viga tal midagi ju pole ja jõuga ei saa…

Ütlen täiesti ausalt, et minu jaoks on päev kirjas, kui see laps MIDAGI päeva jooksul sööb ja tunnen rõõmu iga pisema rikastava edusammu üle. Olgu see samm maailma jaoks siis nii veider kui tahes. See on ikkagi samm edasi.

Kiirnuudlid

Oli aeg, kus ta justnagu mitte midagi ei söönud. Mingi nipiga oli ta nõus mu ema juures maitsma kiirnuudleid. Teate küll neid kuivi krõbisevaid pakke? Ta sõi Selveri kanamaitselisi kiirnuudleid. Kui Selveri omad müügilt kadusid, siis asendus see mingi analoogse kanamaitselise nuudlisordiga. Sõi ta neid ilma pakis oleva õli ja roheliste lisanditega, aga soolaga. Sellel hetkel, kui ta avastas, et neid saab ka kuivalt süüa, ta neid soojas vee sees leotatuna enam ei soovinud. Ainult vahel harva. Samal ajal levis netis ka video, kuidas need nuudlid ei kõdune ega mädane ja on kõike muud kui kehasõbralikud. Sellest ajast peale pole Tan neid söönud. Vanc aga kehitab vaid õlgu ja tal on sellest asjast suva. Siin on kiirnuudlite valik väike ja enamus on kuidagi karri või muude ainetega segatud. Neid ta ei söö. Kui ma ise Eestis olen käinud või mu ema on küsinud, mida meile saata, siis Vancu enamasti soovib oma kananuudleid. Statistika ütleb, et viimase aasta jooksul on ta söönud neli pakki kiirnuudleid. Rohkem polegi vaja. 😉

Supp

Kui ta pisem oli, siis käisin temaga nii palju, kui vähegi võimalik, ka väljas söömas, et seda ahtakest menüüd laiendada. Järve keskuse Ampsu söögikohast möödudes vedas ta kord lõhna peale ninaga ja teatas, et see lõhn on nii hea. See oli supi lõhn. Astusin ligi. Temaga peabki olema kiirreageerija ja lugema igat märki. Pakkumisel oli kanaga selge supp. Tellisin talle seepeale supi. Ta maitses ja sõi kogu kausi tühjaks. Kuna ma ise suppe suu sisse ei võta ja Tan ka suppe ei salli, siis edaspidi hakkasin Vancule vahel ise puljongikuubikuga suppe tegema ja vahel Ampsust tooma valmis suppe. Vahel käis ta mu ema ja mamma juures “lihapallisuppi” söömas. Vahel sõi ta isuga, vahel küsisi isegi juurde, vahel mitte. Tema päevad ei olnud ega ole kunagi vennad. Siis avastas ema, et Selveris müüakse lihata seljanaka põhja, et äkki läheks see ka loosi. Mõte oli selles, et ta sõi ka teatud tüüpi viinereid ja ilma lihata seljanka sisse sain ma talle neid ise lisada. See oli supp, mille lõhn mulle üldse ei meeldi, aga Vanc sõi ja selle nimel olin ma valmis taluma mida iganes. Ühel hetkel aga sai ta isu otsa ja rohkem seljanka loosi ei läinud.

Siia kolides oli väljas süües alati ta esimene küsimus, kas suppi ka on. Enamasti ei olnud. Kui, siis pigem püreestatud suppe, mida ka tema ei söö. Paaris kohas siiski pakutakse ka suppi ja need on vaieldamatult tema lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle minna.

Supp on erandlik toit ka kodus, sest kui tema käest küsida, mida sa soovid, siis on vastus on enamasti, et ta soovib suppi. Supp tähendab kodus tema jaoks vaid üht sorti pakisuppi – makaronitähekestega pakisuppi. Seda hakkas ta sööma siin, klassivenna sünnipäeval. Jälle oli esimene emotsioon see, et appi, kui hästi see asi seal tulel lõhnab. Toda suppi tehti lõkke kohal keetes pimedas aias keset talve. Nagu vanadel skaudipäevadel öösel metsas, muheles Andreas ja luristas ühes käpikus sangaga suur kruus ja teises suur lusikas, et kuuma suppi endale suhu tõsta. Vanc tahtis ka proovida ja sellest ajast peale ta sööb tähesuppi. Minu asi on sellest porganditükid välja korjata. Aja jooksul on nii palju paremaks muutunud, et ma enam peensusteni neid sealt välja ei pea nokkima. Te nüüd küsite, et miks ma teda sedasi teenindan? Väga lihtne!

Kui mul on valida, kas ta sööb midagi või ei söö mitte midagi, siis ma valin enamasti esimese. Kui ma varasemalt talle kausi, nii nagu see supp sealt pakist tuleb, nina alla oleksin pistnud kõigi porganditega, siis ta oleks lusikaga seda keerutanud, hinganud kausi kohal enda jaoks maitsvat lõhna sügavale kopsu ja teatanud, et tead, ma tegelikult ikkagi ei taha süüa. Kui ma siis pakkusin, et no, ok, ma korjan need porgandid sealt välja, siis ta oleks ohates ütelnud, et ei, ei ole vaja, mul ei ole kõht tühi ja oleks nelja tuule poole kadunud. Kuigi ma tean, et tegelikult ikka on küll see kõht tühi. Aga selleks, et ta need porgandikillud ise sealt välja kalastaks või kõrvale lükkaks, selleks kulub nii palju aega, energiat ja emotsioone, et selle järel ei söö ta seda suppi enam üldse. Toit peab olema lihtne. Nii lihtne see ongi. Ja aja jooksul on asi nii palju paranenud, et ma suuremad porganditükid, mis pinnal ujuvad, lükkan välja ja ongi kogu moos. Pisematega saab ta hakkama. Vahel on tal vaja kaht portsu. Ma olen üsna kindel, et ühel heal päeval saab ta selle kõigega ise hakkama 😀

Kurk ja õun

Värsketest asjadest sööb Vancu kurki ja õuna.

Kurki ei söö ta mitte viilude või tükkidena vaid pikuti pooleks lõigatud kangidena. Ma julgen ütelda, et kurk talle meeldib.

Peenema kurgi puhul sobivad ka pikuti lõigatud poolikud. Kurki sööb ta soolaga. Arvestades tema soolatarbimist, kasutame me kodus vaid roosat Himaalaja soola. Kurk ei tohi olla pehme ega hapuka maitsega ega liiga suurte seemntega. Uuendusena avastas ta sel suvel enda jaoks Nõmme turu värsked soolakurgid.

Teine söödav taimesaadus on õun. Laitmatult plekitu. Laitmatult puhastatud nii, et seal mitte midagi muud kui puhas viljaliha vastu ei vaata. No, et ei koort, ega seemneid ega seemnepesasid. Ikka selline, mille tükid liiga kiirelt aeglase söömise juures ei jõua veel pruunikaks tõmbuda, sest siis on see juba kahtlane kraam. Ja noh, maitsma peab see õun ka hästi.

Paar korda aastas on ta suure arbuusihooaja jooksul ka peensusteni puhastatud suupäraseid ampse arbuusi manustanud. Aga see on pigem väga suur erand.

Päris pisikesena sai ta banaaniga kenasti hakkama.

Viimati suutsin ma ta banaani sööma saada eelmise aasta augustis Tallinna lennuväljal varahommikul enne lendu jutuga, et lennata pole tühja kõhuga hea ja samas kell 5 hommikul pole ok ka krõpsu süüa. Ainus valik moodustus tema jaoks lennujaama R-kioskis pirni ja banaani vahel. Neist leppis ta banaaniga, pirni pole ta kunagi maitsnud. Tujutult mugis ta pisikese banaani endale sisse. Kodus võivad äädikakärbsed banaane süüa, temast jäävad need puutumata ka siis, kui kõht tegelikult tühi peaks olema. Pealegi teadis ta mulle rääkida, et banaan olevat ahvide toit ja tema pole ju ahv. Eksole. Kust iganes ta oma arvamuse võtnud on.

Aastate jooksul ei ole pakkumine ega eeskuju ega mängimine pannud teda kodus proovima ühtegi teist värsket vilja. Aurutatud köögiviljad lõhnavad ta meelest “hhhrõvedalt” , no nii ta ise ütleb ja töödeldult läheb loosi ainult kartul.

Kartul

Kuna meie Tannuga kartulit kodus ühelgi kujul ei söönud, (pidupäevade krõpse, ma ausalt, kartuliks ei pea), siis eraldi seda Vancu jaoks valmistades ei tundnud ta keedukartuli vastu vähimatki huvi. Kiirsööklaid vältisin juba Tannu ajal teadlikult ja Vancuga jätkasin sama liini nii kaua, kui elu ise oma töö tegi ja ta kõrvaliste inimeste abiga avastas ta enda jaoks friikad. Neid nokkis ta võimalusel ikka paari pulga jagu. Nimetaski neid “tead küll, need pulgad, mida ma söön”. Kui friikad ja kartulikrõps peaks kartuliks kvalifitseeruma, siis sõi ta kartulit muidugi ka juba varem kui vaid viimase aasta jooksul. Sealjuures ei söö ta kaugeltki mitte igat krõpsu ja friikat.

Kartul on üks väheseid asju, mida Tan suu sisse ei võta. Väga äärmisel juhul nokib friikaid, aga muul kujul kindlasti mitte. Kuna ma põhimõtteliselt friikaid kodus kunagi ei ole teinud, siis ei ole Tannul ka väga harjumust tekkinud neid süüa. Vancul on aga friikatega tekkinud oma teema. See on tema turvaline valik. Alguses ma ei jõudnud siin ära imestada, et igas viimases kui söögikohas, olgu see siis aasia või itaalia või türgi köök, igas viimases kui kohas on alati valikus olemas friikad. Võib-olla on Eestis ka, ma pole kunagi selle peale tulnud, aga siin ma alguses ikka imestasin pidevalt, et päriselt ka on neil oma põhimenüüle lisaks kasvõi leti all olemas ka friikad? Milleks? Andreas kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu ja teatas, et aga lapsed ju tänapäeval siin muud ei söö. Ta muide vaatab siiani suure imetlusega nagu ilmaimet meie pidudel pakutavaid värskeid juurikaid-vilju, mida KA lapsed ja mitte ainult trendikad täiskasvanud krõmpsuatavad. Siin oleks see välistatud, et keegi isegi sellise valiku poole vaatab. Tõestatud Vancu sünnal. Tegelikult kinnitavad seda ka siinsed poeletid, et värsked viljad ja juurikad ei ole popid. Eesti valikuga ei anna isegi võrrelda. Vancule see muidugi sobib.

Aga kartulipuder? Ahjukartul? Keedukartul? Kuigi ma kartulit ei söö, siis mulle on jäänud mulje, et meei söögikohtades esineb kartul ikka mõnes muus võtmes veel peale friikate? Aga siin on ikka ja enamasti ainult just friikad valikus. Asi, millest ma siiani aru ei saa, aga Vancuga väljas süües on see muidugi olnud enamasti asi, mis päeva päästab ja ma olen leppinud, sest seda juhtub piisavalt harva. Samas võib vabalt juhtuda, et ta maitseb ära esimese “kartulipulga” ja sellega saab söömine läbi, sest tunne, maitse, soolasuse aste ja mis kõik veel pole tema jaoks sobiv.

Kodus aga sööb Vanc sellest suvest alates kartulit ja võiga praetud keedukartulit. Värsket praekartulit mitte. Putru ka mitte. Vancu nimel olen isegi mina hakanud uuesti servast kartulit sööma. Andreas sööb nagunii.

Muud söödavad asjad

Lisaks kartulile suudab ta süüa teatud pisemat sorti makarone, vahel harvem ka tatart, riisi ja kuskussi. Sealjuures on oluline, et riis ja tatar on ühtlaste eralduvate teradega ja pastatooted heledast jahust. Munanuudlid ei sobi talle üldse. Neid tunneb ta juba eemalt lõhnast. Ilmselgelt peavad need kõik olema puhtad, eraldi, lisandite ja praakideta. Ta on alati soolast eelistanud ja teravusi toidus mitte talunud. Pakkuda ei tohi neid asju mitte kunagi kaks päeva jutti ja ideaalis on vahel piisavalt pikk, näiteks kuu, et ta suurema porinata sööma tuleks. Õhkab küll, et mis köögis nii hästi lõhnab, aga kui potis ja pannil on midagi, mis talle ei meeldi, siis lõhnast ei piisa teps mitte. Pealegi on hirmus tüütu süüa kord kuus makarone? Tatart?

Aga ta sööb saia. Seda pikka küüslauguvõiga saia, mida saab poest eelküpsetatuna osta ja siis ise kodus ahjus krõbedaks kütta. Võileiva jaoks peab tal olema valge sai. Terasai, tumedam sai, sepik ja leib ei sobi. Mitte, et siin eriline valik sepikut ja leiba oleks. Helevalge, ühtlane ja pehme peab tema sai olema. Ja ideaalis käib sellele ka kaas ehk teine saiaviil peale, et ta ei peaks ninas tundma singi lõhna nii tugevalt. Pilt eelmise pühapäeva hommikust. Mingil arusaamatul moel ei olnud tol korral probleemiks tõsiasi, et ühel taldrikul olid koos kurk ja võileib. Sõi ta neid mõistagi eraldi. Ja noh, need ei olnud asjad, mida peaks kahvliga sööma ja mis teineteist kuigivõrd määrida võiksid. 🙂

Tavakoolis käies käisid lapsed kodus lõunal. Koolis siin süüa ei pakuta. Erakas aga on möödapääsmatu söömine ja väga head toidud Tannu väitel. Hommikusöögiks sõi ta alati ühe kooritud õuna. Viimased kaks päeva on annus tõusnud ootamatult kahele õunale. Kella 1oseks ooteks võttis ta eelmisel aastal kaasa ainult kurki, sel aastal on ta palunud võileiba kaasa. Tannu luureandmed kinnitavad, et ta selle ka ära sööb. Lõuna ajal on neil võimalus erinevate asjade vahel valida. Enamasti on valikus kaks omavahel sobivat komplekti. Ise valid nii, et kõhtu jõuavad vähemalt kaks valikut salatite/värskete asjade letilt ja kaks soojade asjade letilt. Keegi jõuga ei sunni ei valikut ega kogust. Kena on oma toit ära süüa ja juurde võib ka võtta.

Värsketest üks on Vancul alati üks ja sama – kurk, teine on keerulisem. Aga ta on ühe tera kaupa maitsenud maisi ja pisikese seibikaupa ka porgandit. Kumbki neist ei maitse talle üldse, aga ta vähemalt on proovinud nüüd. Tühine asi enamuse jaoks, nii suur asi Vancu enda ja meie jaoks. Soojadest asjadest on ta koolis enda jaoks avastanud polenta, millest mina mitte midagi varem ei teadnud. See olevat kogunisti koolis ta lemmiksöök, mida ta juurde käib küsimas. Kodus seletas ta mulle, et see võib ju olla maist, aga see ei maitse üldse nagu mais. See olevat palju parem. Ja mõned korrad on ta rääkinud, et sõi koolis ka makarone “mingi punase kastmega”, mis oli ka väga hea. Kodus ei söö ta ei kastet ega midagi punast. Seega koolil on olemas oma positiivne mõju erinevalt lasteaiast 🙂

Vahel meeldib talle kodus süüa pehmeid tortillalehti. Lihtsalt niisama paljalt. Ja india pähkleid õppis ta siin sööma. Ja pistaatsia pähkelid, kui neid liiga keeruline pole koorida, sööb ta miskipärast ka. Muud pähklid ei lähe mitte. Maisikrõpse ta sööb mõõdukalt. Maisipulgad ei sobi, eriti mitte need magusad, mis minu lapsepõlve lemmikud olid. Kunagi mingi sort Horvaatias oli, mida ta sõi, Hiljem mitte.

Maisist juustupallid lähevad loosi. Olid äkki Taffeli omad. Kollases pakis. Siin neid pole. Need on artikkel, mida ta Eestist alati soovib. Popkorni ta sööb vahel, aga see on pigem mingi kinoskäimise värk. Kuna mul ei ole kunagi olnud (ega ka tule) mikrolaineahju ja muul viisil ma maisiteradest popkorni saamise võimalusi kardan veel rohkem, siis kodune krõbistamine see tal õnneks ei ole.

Juustudest sobib talle vist ainult ja ainult patsikeeratud suitsujuust. See on piisavalt soolane, ma oletan. Aga seda saab vaid Eestist. Siin selliseid pole. Muud juustud ei sobi. Mingi juustvõileib ei tule kõne allagi. Fondüü on tema jaoks suisa rõve. Aga samas kui ma ahjus juustusaiu teen, siis viimased paar korda on ta neid isegi söönud. Mis minu jaoks mingile loogikale ei allu, aga ma olen vait. Väga vait. Ja rahul, et ta sööb. 😛

Liha ja kana ja muud sarnased

Liha pole ta kunagi väga tahtnud. Eestis elades sõi ta vahel viinereid. Täiesti toorelt. Sobisid kaks sorti – Rakvere Rakvere oma või mingi konkreetne e-vaba vinku, mille tootjat ma ei suuda meenutada. Teised viinerid ei sobinud. Hoiaks veel taevas, et seal sees on juust või maitse on kuidagi suitsusem või nahk kuidagi naturaalsem. Lastevorsti viilud sobisid vahel ja mingi e-vaba suitsuvorsti viilud. Viinereid on siin vaid üht sorti ja need talle ei meeldi. Vahel üliharva sööb ta laupäeva-traditsioonide kohaselt tänavalt ostetud suurt ja kuuma praevorsti koos Andreasega. Eestis sõi ta vahel viineripirukaid, aga pigem eelistab ta hot dog´i.  Selle sai tundub talle turvalisem. Mõistagi sööb ta viinerisaia ilma ühegi kastmeta. Kuivalt – vorst pluss sai.

Pisemana õnnestus mul ta ühel hetkel saada proovima ahjus küpsetatud pelmeene. Jällegi oli asi “maitsvas lõhnas”. Alguse kahtlused hajusid näidismaterjali ja selgituste peale, et sa ju sööd lihapallisuppi, eks. Saia sööd sa ka. Pelmeen ongi seesama lihapall krõbeda saia sees. Mu ema juures sõi ta ka minipelmeene, aga kodus sobisid ainult Pealinna omad. Vahel nokkis ta sisse kaks-kolm, vahel sõi rohkemgi. Mingil hetkel sõi ta ka mamma valmistatud keedupelmeene – asi, mida ma pole iial isegi maitsta suutnud. See libe tainas seal ümber on minu jaoks liiga ilge. Aga kuniks Vanc sööb, on kõik ok. Siin aga pelmeene ei ole ja minu tehtud lihapallid talle ei sobi. Eestis käies on ta aga endiselt nõus neid sööma. Suvel sai proovitud 🙂

Šveitsi kolides avastasin ma ennast korraga maailmast, mis ei ole võrreldav eesti poolfabrikaatide toidupõrguga. Valik on nii palju kitsam ja suures rahvuste paabelis on eelistused nii erinevad, asjad et turgu on vaid lihtsatel asjadel. Eeltöötlemise piir kulgebki enamasti puhastamise, tükeldamise ja pakendamisega. Tannu osas polnud probleemi. Siia kolimisest alates on ta alati julgelt väitnud, et minu tehtud toidud on kõige paremad. Mõtleks, mina, kes ma Eestis elades toorest liha isegi kätte ei võtnud ilma kummikindata ja sedagi äärmisel vajadusel vaid 😀 Nii Tannu kui Andrease lemmikud on minu tehtud karri, maapähklite ja kikehernestega kana kui ka punaste ubade ja paprikaga tšilline hakkliha. Mingi hetkeni sobis talle variant, et enne, kui ma lisasin valmis kanale või lihale muidu aineid, siis ma tõstsin tema jao sealt välja. Aga enam ammu ei ole see variant toimiv. Ta lihtsalt ei söö. Vancu ei arva neist kummastki midagi. Pisemana sõi ta ka ahjus tehtud kanafileed. Laitmatult puhast. Aga enam mitte. Siin avastas ta aga ühel hetkel hoopis, et talle meeldivad Andrease grillitud ribid. Tema, kelle jaoks on ilmatuma oluline, et toitu saab lihtsalt ja ennast määrimata süüa, sööb ribisid? Kus on loogika? Aga seda polegi,

Kord, 2015. aasta hilissügisel, maitses ta Mäkis käies Andrease kõrvalt kananagitsaid. Ma seda hetke ei suuda enam isegi meenutada. Ju see tuli kuidagi muuseas. Kodus ma neid ei teinud ja siin ma isegi ei tea, kas ja kus neid müüakse. Väljas süües ta vahel ikka tunneb huvi, kas pakkumises on ka nagitsad, aga selgunud on, et talle sobivad maitse ja välimuse ja ma ei tea mille kõige poolest ainult Mäki ja ühe kohaliku türklaste toiduputka nagitsad. Näiteks päriskanast tehtud nagitsad ei sobi talle üldse. Neil olevat vale maitse. No võta siis kinni. Samas näiteks ka Säntise tipus olevas restoranis on vale maitsega tavalised kananagitsad 😉

Ta sõi ühe pika näksimise peale ära. Andreas sai endale ülejäänud portsu. Maitse polnud õige. Mina ei oska kaasa rääkida, sest mina neid süüa ei suuda ka suure näljaga. Olgu nad siis roosast vahust või päriskanast tehtud. Aga Vancu ikka üritab proovida ja annab kananagitsatele vähemalt võimaluse enamasti, kui nad suurelt menüüs kirjas on. Mis sellest, et tema tavaline taks ongi üks kananagits toidukorra kohta.

Pitsa

Eelmisel ehk 2016. suvel käisime me Ungaris. Ühe pika seikluse järel muuseumis ja koobastes suundume hilinenud lõunat sööma. Friikaid, nagitsaid ja selgeid suppe – ainsad asju, mida Vancu kodust väljas proovida julgeb – menüüs ei olnud ja nii jäi ta lihtsalt ootama hetke, kui me söödud saame, edasi liigume ja talle ka midagi hamba alla leiame. Kui meie taldrikud lauale toodi, siis podises ta kaks korda, et nii hea lõhn. Teada oli, et pakkumise asemel peab see asi talle võimalusena tunduma, sest sellises situatsioonis keelduks ta kindlasti juba põhimõtte pärast muidu. Seega tema hea-lõhna-jutu peale ma vaid mühatasin, et ju see pitsa on, mis muud ja sõin rahus edasi. Väikene mees vaatas, mõtles, vedas ninaga enda jaoks meeldivat lõhna ja küsis… kas ta võib proovida. Seda Andrease oma. Sellel olid peal vorstiviilud, mis teoorias oleks võinud olla midagi, mida ta isegi sööks. Minu singi ja šampinjonidega pitsa oli juba ette maha kantud tema jaoks. Lõhn võis hea olla, aga vaatepilt kindlasti mitte. Taimed ju! Andreas ulatas talle jupikese oma viimasest pitsaviilust.

15. juulil 2016 kell 15:40 maistes sel hetkel 8 aasta ja 8 kuud vana Vancu elus esimest korda pitsat! 🙂

Sama päeva õhtul, tagasi levis olles, kirjutasin ma nii olulisest edusammust ka FBs sõpradele järgmised read:

“Jagan oma suurt veidrat rõõmu tänasest päevast!

Vancu (8a) istub mõtlikult restoranis laua taga ja mälub oma elu esimest pitsaampsu. Me oleme kõik hästi tasa ja lihtsalt vaatame. Lummatult.

“Ma pean oma hirmudest üle saama,” ütleb ta rahulikult, justkui muuseas, enne teist ampsu ja jätkab:

“Täna sain ma ühest hirmust jagu. Seda vorstiga pitsat ma võin süüa.”

Ja mälub edasi. Ükski närv tema meeleolus ei liigahta. Tervelt neli ampsu Andrease salaamipitsa viimasest viilust kaob Vancu kõhtu. Ta sööks vast veel. Kui oleks. Ehk järgmine kord.

Me oleme täitsa vait ja vahetame vaid tunnustavaid pilke. Enne avaldust on vaja end veel koguda.”

Et mis see pitsa siis nüüd ära pole? Enamus vanemaid muidugi rõõmustaks pigem oma laste huvipuuduse üle, kui jutt käib seesugusest toidust. Meie rõõm oli sellepärast nii suur, et see on see meie kaheksane mees, kes ei söö nagu eriti midagi. See päev, kui tema põske jõuab ühe päeva jooksul mitu erivärvilist taimesaadust, on veel valgusaastate kaugusel, aga küll see ka kunagi tuleb. Pisitasa. Tol hetkel olime me rõõmsad just selle üle, kui ta võttis neli ampsu pitsast. Reeglina keeldub ta maitsmast kõiki uus asju, kui see just selgest suhkrust pole ja jumala eest mingeid marju ei meenuta. Hirmufaktor, mida ta mainis, on tema jaoks tavapärane. Kõik on hirmutav. Kõik uus on kordades hirmutavam. Tol samal päeval sai ta endast võitu ka siis, kui nõustus istuma plekkvanni, mis täitis paadi ülesannet maa-alustes koobastes ringi aerutades. See võib olla käänuline teekond, aga see viib meid veel ühel päeval sihile.

Selle tähtsa päeva mälestuseks ripub mu seinal ka pilt päevast, mil Vancu esimest korda pitsat maitses. Paar päeva hiljem tellis ta endale eraldi pitsa ja sõi sellest julged 1/3 ka ära. Hiljem on ta vaid paaril korra võtnud paar ampsu ja sellega on tema pitsasöömine piirdunud, aga ta vähemalt teab, mis asi see on nüüd 🙂

Marjad? Neid võivad teised süüa!

Ta on laps, kes pole oma elu sees maitsnud mitte ühte marjamammu. Isegi mitte keeleotsaga.

25. märts 2017

“Emmeeee, sa ju tead, et mulle ei meeldi maasikad!!”
“Tean-tean! Mulle peaaegu et juba meeldib, et sulle maasikad ei meeldi! Jääb mulle rohkem!” muigan ma nõutult oma järjekordse uudse katse luhtumise üle.

Et siis marjad? Nägu näete? Ta isegi hingab lõpustega, et magus maasikalõhn mitte mingil juhul tema nina ei ärritaks. Piisab sellest, et ta seda nägema peab ja see on juba ÕUDNE! Lisaks solvumine, et ma üldse nii nõme olen ja vaevaks võtan teda selliste jubedate asjadega vahel harva ärritada. Nagu ma seda tema ärritamiseks teeksin?

Kõigi nende aastate jooksul ei ole meie pere suur marja-armastus seda last suutnud nakatada. Nii mina kui Andreas kui eriti veel Tan, võime maasikaid ja muid marju süüa ausalt… kilodega. Aga Vanc pole oma elu sees ühtegi isegi kätte võtnud, nuusutanud, maitsmisest rääkimata. Korra, siis kui ta miski viiene oli, viskas mul korra üle ja litsusin talle ühe mesimagusa vaarika korraks suust väljas rippuva keele vastu jutuga, et vaata, see on tõepoolest nagu komm. Need olid imelised  vaarikad ja ma nii väga soovisin temaga seda maitset lõpuks jagada. Aga selle peale sülitas ta vaid solvunult tuld ja tõrva.

Vitamiinid? Milleks neid veel vaja on? Kui vaja on, siis neid saab ka purgist ja annaks taevas, et sellele purgil mingi marjapilti peal pole. Tema raviarst, pulmonoloog-allergoloog, ei näinud muide kunagi probleem, et ta värskeid asju ei söö. Marjade osas julges ta pakkuda välja ka teooria, et kuna ma ei ole last kunagi sundinud ja jõuga söötnud, siis äkki on ta nii rikkumata, et teab, et tema kehale need lihtsalt (veel) ei sobi. Võib-olla tõesti ja nii ma olengi talle jätnud aja ja ruumi ja võimalused.

Aga ma usun, et ühel päeval leiab ka tema tee marjade. Ühel täiesti suvalisel päeval ta võtab nõuks proovida ja talle hakkavad need mõistagi maitsma. Järgnevad kaks episoodi on pühendatud see riukaliku raja esimestele käänakutele. Need näited n sellised, millest need, kelle lapsed kõiksugu asju söövad, arvatavasti kuidagi aru ei saa ja peavad me rõõmu ebanormaalseks. 😉

Jõehobulimonaad

29. aprill 2017

Me olime oma uude kodusse alles sisse kolinud ja elasime kastide otsas kui täiesti ootamatult saabus minu sünnipäev. Muidu oleme me siin sünnipäevade puhul ikka tanklast mingi kihiseva keeratava korgiga veinipudelilaadse asja ostunud, mille sees on mulliga viinamarjamahl. See on lihtne ja magus ja ilma ühegi tilga alkoholita ja keegi ei tea, et see on tehtud viinamarjadest ning nii on mul läinud õnneks Eestis levinud värvilisi lastešampuse moodi asju siin vältida. Või no õigupoolest ma tean siin vaid kahte lastešampuse varianti siin ja neist kumbki poistele ei maitse nagunii. No vot. Aga siis oli korraga minu sünnipäev käes ja tanklat ma uues kohas otsima ei viitsinud hakata ja seadsin sammud otse poodi. Vaatasime Tannuga suure limpsileti ees, et noh, mis me siis sünnipäevajoogiks koju võtame. Tema tahtis Rivellat. See on kuulu järgi mingi šveitslaste leiutis juustutootmise subproduktidest? No mingi pesuvesi või ma ei tea mis (kui keegi teab, siis rääkige mulle ka 😀 ). Kuniks ma ei teadnud, mis see on, siis ma elasin selle teistmoodi maitse üle. Vahepeal ei suutnud ma valgustatuna pudelit nähes juustu peast saada ja no nüüd vahel harva olen ma mõne lonksu ikka võtnud. Kõige hullem polegi. Poisid seda juustujuttu ei tea, seega nende jaoks on see lihtsalt kohalik limps, mida vahel harva kodust väljas saab. Tan võttis oma pudeli, mida ta pühalikult Andrease ja Vancuga jagada lubas ja mina vaatasin veel ringi…

Roosa limonaad. Jube nunnu jõehobu pildiga. Seda pidin ma saama. Ikkagi minu sünnipäev. Kodus läksid limpsid kappi külma ja minul oli veel sada muud tegemist. Ja siis saabus Andreas koos südaööga koju ja aeg oli mind õnnitleda. Limpsid ronisid ka lauale koogi kõrvale. Ma ei ole mitte kunagi kaotanud lootust, et ühel päeval Vanc sööb ka muud, kui tema kitsuke menüü hetkel lubab. Või noh, ma ei ole endal lasknud selle pärast muretseda, sest Vancu visadust arvestades oleksin ma sel juhul juba ammu närvidega ravil 😛 Aga proovimast pole ma kunagi loobunud, sest nii nagu ma omal ajal ise, nii ka tema, on ootamatusi täis.

“Vancu, kumba jooki sa soovid?” küsin täiesti muuseas, hoides ühes käes roosat limpsi ja teises juustu oma. Juustuoma on talle tuttav.

“Mis jook see on?” vaatab ta kõhklevalt roosa limpsipudeli poole.

“Hmm, see on mingi jõehobu limps. Ma proovisin, see oli jubehea.”

“Mmmmokei… pane mulle natuke… palun.”

Ma hoian enamvähem hinge kinni ja loodan, et Tan ometi vait on ja kadedusest kisama ei pista, et see on ju vaarikalimonaad ja seda Vanc küll juua ei tohi. No et talle jääb muidu kõigest jälle puudu, eksole.

Ulatan Vancule klaasi, mille põhjas on veidi üle sentimeetri kihisevat jooki. Vanc maitseb keeleotsaga. Võtab siis väikese lonksu ja kummutab korraga põhja peale.

“Jah, see on hea. Palun veel!”

Te võite mind pidada viimaseks idioodiks, ausalt, aga ma olin nii koletult õnnelik, et see laps proovis ja talle see imelik asi maitses hoolimata sellest, et jõehobul oli süles suur vaarikas. Andreas vaatas ja muigas. No see kõik oli lihtsalt nii uskumatu.

Korra minuga koos poes olles küsis Vanc ise, et kuule, kas siin seda jõehobuga limonaadi on. Aga polnud. Polnud väga põhjust limpsi juua ka, aga limpsi ennast ta mäletab ja seda, et ta seda juua suudab. Korra hiljem on ta seda veel joonud. Siis juba küsimusi esitamata, sest see oli sobivaks tunnistatud joogipoolis.

Jõehobujäätis

Kevade edenedes ilmusid meie kohalikku kitsukese valikuga toidupoodi mingid pappkarbid mahlajää tuutudega, mida kodus ise külmutada sai. Palju sel asjal mahlaga pistmist on, no võta kinni. Arvatavasti mitte väga. Aga ilmad kiskusid kuumaks ja Tan palus nii väga, et ma mõned karbid koju ikka varuks ostaksin. No ma siis ostsin, aga ta pidi lubama, et kõik korraga kappi ei lähe ja kõik korraga söödud ei saa. Ta lubas. Ta on meil see mees, kes võib vabalt ka 25 jäätist päeva jooksul sisse süüa ja siis ehmatada, et ohh, juba otsas, miks nii vähe oli 😛

Tannu arvates kuulus talle kõigest pool. Pool maasikamaitselisest ja pool vaarikamaitselisest ja pool koolamaitselisest pakist. Ta teadis suurpäraselt et Vanc neist vaid koola omasid sööks. Ehk et kolmest kümmepakist oleks pidanud Tan tema enda arvutuste kohaselt saame 25, samal ajal, kui Vanc oma viie koolaga leppima pidi. Ma arvasin seepeale, et järelikult on kõik 10 koolat Vancu jagu. Tan sellega mõistagi rahul ei olnud. Me oleks võinudki sinna kemplema jääda. Noh, teine korda toon koju vaid üht sorti ja jagavad omavahel lihtsalt koolakaid siis. Lihtsam?

Paar päeva hiljem olid selleks külmutuse satsiks koola omad otsas, sest muidugi oli Vanc lahke poiss ja andis vennale ka. Pea pooled.

21. mai 2017

Vancu vahtis niisama, kui Tan hoolega oma lemmikut, maasikamaitselist jääpulka, lakkudes oma tuppa marssis. Kapis oli veel vaid vaarika omasid.

Ja siis tabas mind maailma kõige geniaalsem idee. Roosa limps! Vaarika maitse ja pilt. Jõehobu! Mahlajää. Roosa. Vaarika pilt. Selge!!! See vaarikaga asi…. on tänasest meie kodus jõehobujäätis. Ja nüüd arvake!?!

Pistsin käe otsivalt külmkappi ja teatasin nagu muuseas:

“Vanc kuule. Mul on siin veel ainult jõehobulimpsi maitsega mahlajääsid. Tahad?”

“Mis asjad sul on?” ja peanupp pistab ennast nurga tagant välja.

“Nu vaata. Samasugused jääpulgad nagu selle roosa limpsi maitse oli, mis sulle maitses.”

“Aga siin on vaarikas peal,” kõhkleb Vanc nina kirtsutades.

“No sa tead küll, et inimestele meeldivad marjad. Nad arvavad, et marjad on tervislikud. Ja seepärast müüvad ka marjapildiga tooted paremini. See on puhast turundustrikk, vaat et petukaup, sest ma ausalt ei usu, et siin suurt miskit päriselt vaarikatega seostub peale ettekujutuse,” ja ma ulatan Vancule jaheda tuutu.

“Maitse! Kui ei meeldi, ma söön hea meelega selle ise ära.”

Ja… Vanc rebib tuutul paberkaane pealt ja MAITSEB! Vaarikamaitselist mahlajääd!

Näksib servast krõbisevat valkjasroosat jääd. Näksib teisest servast ka. Kulm ei liigu. Nina ei kisu kirtsu. Käsi ei tõuse minu suunas, et ma selle õuduse ta käest ära koristaksin. Küsin kõige neutraalsemat nägu pähe vormides, et noh, maitseb?

“Mmm, jaaa,” mühiseb mees vastuseks, endal värviline jää hammaste vahel.

“Siis on tore,” naeratan ma rahulikult oma maailma malbeimat naeratust ja sisimas teen galaktika suurimat võidurõõmutantsu. Teen end aeglaseks sundides asja teise tuppa ja kirjutan Andreasele, et ta ei tea, mis praegu just juhtus.

“Saaaaaaaaad sa aru!!! Vanc istub ja sööb vaarikapildiga vaarikamaitselist jääpulka. Vaarika!!! Saad aru?!”

Andreas mõistab ja jagab me rõõmu. Pisarateni rõõmu. Ja siis ilmub oma toast välja Tan. Näeb, mida Vanc sööb, keerab kannalt ringi, tuleb minu juurde ja ahastab:

“Miks sa talle selllllle jäätise andsid? Ta ju ei söö seda! See on marjadest! Ja mida mina nüüd sööma pean. Kuidas ta seda üldse sööb? Ja need jäätised olid ju kõik minu omad…”

Poisi silmad läigivad ja nägu on peas selline nagu oleks ta maailm päriselt just nüüdsama kokku kukkunud. Ma tean… ma tean… minu maailm kukkus ka kunagi kokku, kui mu väike õde otsustas ühel heal päeval, et talle maitsevad soolapähklid ja lagritsakommid. Ema naeris veel kaua, et see oli puhtalt kadedusest. Need ei maitsenud talle, aga need olid me majas isa kodukülastuste järel alati väärtkaup ja head asja peab ju sööma? Sellest hetkest peale pidin ma oma lemmikuid õega jagama ja see oli valus, oiii kui valus. 😀 Ma mõistan Tannu valu, aga ma olen Vancu ja enda leidlikkuse üle nii uhke, et kuku või pikali. Olgu need siis pealgi limonaad ja mahlajää, millel pärisvaarikatega miskit pistmist pole, aga puhtpsühholoogilises plaanis on see SUUR samm edasi ja nüüd olen ma enam kui kindel, et saabub veel päev, kus Vanc ka pärisvaarikat maitseb. Olgu selle nimi siis minu poolest kasvõi jõehobumari! 😀

Kõiksugu söödavad magusad asjad

Vancul ei ole ühtegi lemmiksööki. No sellist, mille peale ta iga kord eranditult silda viskaks ja seda süüa sooviks. Ka mitte iga maiustus ei sobi talle. Aga talle meeldib suhkur. Kui tal vaid lubataks, siis ta sööks suhkrutoosist lusikaga. Või suhkrutükid on ühed toredad asjad. Ja ka pisikesed paberpakid talle meeldivad ja ta sihib neid alati, kui Andreas kohvi joob kusagil väljas, kus selliseid pakutakse. Ma hoidsin vahepeal meie pikkade reiside ajal isegi autos paari roosuhkruga pakikest, et kui ta peaks väga midagi magusat soovima, siis saab talle pakikese pihku pista selle asemel, et kusagilt tanklast midagi värvilisemat ja suuremat hankima minna. Üks pakike lahendab reeglina alati magusamure, kuigi ma seda vähe kasutanud olen.

Kui mingi komm on maasika- või mis iganes marja- või puuviljamaitseline, siis selle saab keegi teine endale. Tema poolt söödavad kommid võivad olla värvilised, aga pakendil ei tohi olla ühtegi viidet marjadele või puuviljadele. Vähegi naturaalsema sisuga kummi- ja marmelaadikommid jäävad tema poolt kauge kaarega puutumata. Kuivatatud puuviljad ja marjad? Unustage ära! No ärgu siis söögu. Tavalist piimašokolaadi ta sööb. Batoonikesed talle meeldivad. Vahukommid lõkkel ei lähe mitte, külmalt vahel mõni sort natuke sobib. Lutsukate osas on valiv, reeglina sobib vaid koolamaitseline ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal ta mõne lutsuka või pulgakommi ära sõi. Pole väga tema teema. Küll aga meeldivad talle rohelise-kolli-kommid (on mingid roosas pakendis müüdavad värvilised poolpehmed magusad, seest valged munad). Need olid kord ainsad asjad, mida ta endale jõuludeks soovis. Pikapikkudel õnnestus leida karp neidsamu kolli-komme, mis olid kõik pruunika kattega ja koolamaitselised. See olla olnud tema elu parim jõulukink. Selleks, et mitte liiga palju korraga süüa, palus ta mul karbi ära peita nii, et ta ei tea, kus see on ja siis iga päev pisikese jao kaupa neid saada. Asi toimis kenasti. Karbist jagus kauaks ja laps oli ütlemata rõõmus. Ja ma räägin siin söögist? 😛

Kommidega meenub mulle aga hoopis teine häiriv teema – need tädikesed! “Ohh sa vaene lapsuke, sa näed nii närb välja, söö vähemalt siis kommigi?!” Ma korra olen bussis selle peale hullu stseeni osaline olnud, kui ma julgesin tädile ütelda, et see ei ole ok võõrastele lastele sedasi ühistranspordis rääkida sellest, millised nad välja näevad ja seepeale veel kommi ka toppida. Muidugi olin mina koletis. Tädi silmis ja noh, lapse silmis ka, kommi oleks ta ju tahtnud küll. Ta ei teadnud, et see komm oli maasikamoosi sisuga ja seda poleks ta eluilmas söönud. Oleks hea pilt olnud, kui ta selle siis põske oleks pistnud ja poole pealt välja sülitanud. Ma ei kujuta ette, mis see tädi siis oleks veel teinud 😛

Vanuses 5-6 avastas ta poes lahtiselt müüdava šokolaadiga kaetud sefiiri. Nagu ikka, kui tal vähegi huvi on, ostsin kohe asja igaks juhuks prooviks. Talle meeldis. Edasipidi nimetas ta neid “pontsakäppadeks”. Mida iganes see siis tähendas, aga kui ta palus pontsakäppa, siis oli teada, et huvi on sellesama sefiiri järele. Just ainult selle lahtiselt müüdava. Sorditundlik, nagu ta on.

Selleks, et ta kooki või torti isegi kaaluks maitsta peab ta eelnevalt uurima, et sellel pole vähimat kokkupuudet olnud marjadega. Aga kaasa meeldib talle lüüa ka siis, kui ta ise sööma ei hakka. Küpsisetorti meeldib talle ka teha. Teistele muidugi. Kuigi on ette tulnud ka juhuseid, kus ta kindlapeale marjavaba küpsisetorti on maitsnud ja selle heaks kiitnud. Antud juhul peab ta marjaks ka banaani. See rikub tema jaoks iga koogi ära.

Hommikuhelbeid pole kumbki mu lastest söönud. Andreasele need kunagi meeldisid ja nii avastas Vanc kord kapist pakid, mida ta pika piidlemise peale nõustus lähemalt uurima ja maitsma. Ühed neist meenutasid pisitillukesi šokolaadiküpsiseid. Pakid said pika aja peale lahendatud. Mõistagi kuivalt. Aga rohkem juurde ta pole ta neid soovinud, kui poes pakki olen näidanud.

Küpsistest sööb ta Selga šokolaadiküpsiseid. Kalevi omad ei sobi. Heledad ka mitte. Kuna neid Šveitsis pole, siis küpsiste vastu ta huvi ei tunne. Mesikäpa kahepoolsed küpsised olid ka sellised, mida ta maitses ja mõned sõi, aga üldiselt pole küpsis tema rida. Vahvel veel vähem.

Samas kui nad koolis jõuludeks panid kokku küpsiste küpsetamise komplekte, siis oli ta hirmus õnnelik oma purgiga. Mitte, et me sellest nüüd küpsiseid hakkame tegema vaid, et ta saab siis kiht kihi haaval oma lemmikasjad seal ära süüa. Alustades pähklitest, šokolaadipudist ja suhkrust 😛

Muhvineid talle meeldib teha. Tegelikult talle üldse meeldib hirmsasti aidata toidutegemisel, kui ta just tooreid asju käega ei pea katsuma. Aga süüa talle neid ei meeldi. Need konkreetsed muhvinid tegi ta kevadel teraapiatunnis. Oli ise hirmus uhke ja õnnelik. Isegi maitses, aga poole pealt andis ikkagi mulle põhjendusega: “ma arvan, et sulle maitseb see rohkem”. Aga need muhvinid lõhnasid imehead ja see meeldis Vancule väga 🙂

Ka siis, kui me tema sünnipäeva ajal muhvineid kaunistasime, oli ta igavesti hakkamas ja abiks. Ja silmad olid suhkrust ja värviline mass oli ka tegelikult ju suhkrust ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta võinud ju ühe muhvini ikka ise ka ära süüa. Aga koolis oli ta lõpuks ainus, kes mitte ühtegi ei söönud. Polnud see päev, kuigi need olid lahedad muhvinid ja need meeldisid talle väga.

Limonaadijuttu te juba lugesite. Koolajoogid talle meeldivad, aga tal ei ole probleemi valida nende asemel ka lihtsalt vesi. Selle üle on mul muidugi ütlemata hea meel. Mahlajookidest läheb ainsana loosi õuna oma. Täismahl ise on liiga kange.

Jäätis

Lisaks koola- ja jõehobujäätisele sööb ka ta tavalist valget ja šokolaadijäätist. Ilma lisandita. Ja üllatusliku kolmanda sordina…

13 juuni 2017

Suveõhtu oli sume, und polnud meist kellelgi ja kell 10 õhtul seadsime me sammud kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kohaliku vaksali suunas, kus asub kena käsitööjäätiseid pakkuv kohvik. Vanc juba teab, et nende šokolaadijäätis on liiga tugeva maitsega ja seda ta ei soovi. Ja ju polnud tal siis ka vaniljejäätise päev. Vaatas siis ca 20st vannist koosnevat valikut ja mõtles. Samal ajal sõi Tannu tema kõrval juba isuga oma Red Bulli jäätist ja kiitis. et see on tema lemmikjäätis kõigi teiste lemmikjäätiste kõrval. Seal valikus on muidugi vaevalt sellist, mida Tan ei sööks. Red Bulli jäätise kuulid olid Tannu topsis ilusalt kollases, mis on Vancu lemmikvärv Pikachu pärast. Ja jäätis lõhnas magusalt ja ma palusin Tannult, kas ta lubaks Vancul maitsta, kui ta peaks soovima. Tan lubas ja Vanc soovis-proovis. Jäätis maitsevat ka tema meelest hea. Sel korral mängis rolli siis söödava asja värv ja tõsiasi, et selle juurde ei olnud kirjutatud “apelsin” või “mango” vaid mingi tema jaoks täiesti ebamäärane “red bull”.

Siin on pilt sellest päevast, kui Vancu avastas enda jaoks me kohalikus jäätisekohvikus uue jäätise ja oli enda kuulikese juba pintslisse pistnud ja mina talle enda kohvijäätist maitsmiseks pakkusin:

Kaugeltki mitte iga jäätis ei sobi sellele mehele. Oo ei! Ma võin südamerahus oma kohvijäätist ise edasi süüa teda sellega vaevamata. Aga tavalised valged ja ka valged šokolaadikattega pulgajäätised sobivad talle ja vahvlituutud sobivad ka. Nii valged kui pruunid. Raudne reegel on üks – jäätis ei tohi olla marjadega ja marjamaitseline! Olgu selle jõehobuvärgiga nüüd, kuidas on 😀

Kõiksugu smuutid ja kokteilid pole teema. Mine tea, äkki on sinna salaja mingeid marju sisse peidetud. Aga piima kakaoga ja šokolaadikõrtega joob ta vahel küll. Meil polnud aastaid kodus piima, sest keegi meist ei joo seda, aga koos kakaoga on Vancul vahel ilmnenud soov kodus ka piimaga kohtuda. Keskmine kulu võiks olla äkki liiter kahe kuu jooksul?

 Üldiselt…

… ei saa ma kurta Vancu söömiste üle. Jah, need on kesised ja kahvatud, aga ta siiski sööb ju midagi. Järelikult piisavalt, kui ta kenasti kasvab ja areneb? Muidugi võime me rääkida kaugest tulevikust ja kehva toidu riskidest ja geenmuundatud toidust ja üldse elamise ohtlikkusest, aga kuidagi tuleb meil ka hinges püsida lisaks füüsilisele eksisteerimisele, eks?

Põhiline jama on minu meelest hoopis selles, et Vanc tüdineb kõigest ruttu. Vahel tüdineb nii, et ta pikalt meeldinud asja enam ühel hetkel ei taha. Mitte kunagi. Sellele ei oska mina kaasa rääkida. See, mis mulle meeldinud on, meeldib mulle alati. Aga talle mitte ja vaheldust vajab ta enamus asjadega ka väga pika intervalliga ja see muudab olukorra vahel üsna keeruliseks. No et mida ta siis sööb. Aga siis tulevad varrukast taas tema leivanumbrid ja päev veereb õhtusse. Kurk ja õun on reeglina need, mis siis lisaks supile appi tõttavad.

Ma ei ole osanud või jaksanud ennast selles kõiges süüdi tunda ja ma ei kavatsegi seda teha, sest kasu see ei tooks. Ma ise olin samasugune kehva söömisega laps. Ma kasvasin üles sundimiseta ja ometi hakkasin ka mina sööma. Ja ma olen väga kindel, et ühel heal päeval hakkab ka Vancu sööma. Just nii nagu vajadus ette näeb ja nõuab. Senikaua on meie asi aidata tal siin maailma kohaneda ja leida võimalusi ja anda aega. Just nii palju kui ta seda tegelikult vajab.

Üldiselt on mul olnud õnne, et lähedased on jaganud minu mõtteid või pole vähemalt oma halvustava suhtumisega lapse ees taidlema hakanud. Küll aga arvas kunagi üks tuttava irvitades, et ma ise olen loll ja lasen lapsel lolli mängida. Visaku ma ta kuuri ja kui ta seal nädal otsa on külmas ja näljas, siis pärast seda sööb ta ka briketti ja mul pole tema söömisega kunagi enam muret…  Ma oskasin selle peale küsida vaid ühe küsimuse: aga kõige muuga?

Hiljem jõudis mu kõrvu teine jutt, et ma näljutan oma lapsi. Loomulikult, mis muud ikka teha on? Elades lastega, kellest üks valib ja teine peaaegu midagi ei söö ja sellega kestvalt tegeledes on natuke nagu… valus… sellist seljatagust etteheidet kuulda. Aga noh, inimesi on igasuguseid. Tolle tegelase enda samavana laps oli paras tugev tükk ja tõepoolest vitsutas juba koolieelikuna lõunasöögiks nahavahele alati paar juustuburgerit kõigi lisanditega. Seda ajal, mil minu omad Mäkis muud ei taibanud teha, kui friikartuleid servast nokkida.  No sorry, mu lapsed ei söö burgereid. Peaksin sundima? See oleks vastuvõetavam? Vanc pole iial hamburgerit maitsnud ja Tan leiab muudki süüa. Neile ei maitse selline toit. Aga et mina neid näljutasin? Peaks ma end süüdi tundma, et Mäki toit neile ei meeldi? Ma ei leia, et ma peaks. Vastupidi, mul on selle üle omal väiksel moel isegi hea meel. 🙂

Kuna Vancu puudub söömasundmise kogemus ja pole ka kunagi olnud survet taldrik tühjaks süüa, siis on ta laps, kes ei songi toitu. Ta oskab keelduda ja süütundeta ka söömise sisetunde ajel katkestada. Ta ei puuduta endale tundmatut toitu enne, kui pole kõigist sajast tõrkest ja tõkkest enne üle saanud. Ja noh, ilmselgelt on lihtsam juua klaasitäis vett ja paluda söögiks midagi enda kindlatest valikutest, kui kõht ikka tõesti täitmist vajab. Enamasti hõikab ta juba eemalt, et uurida, mis täna söögiks on. Vahel heljub kohale, et hmm, siin on mingi hea lõhn, mis see on ja kui see asi pole üldse see, mida ta ootab, siis võib see lõhn jääda ta meeli köitma, aga maitsma ei nõustu ta sellegi poolest. Samas äkki ühel päeval nõustub.

Ma olen aja jooksul oma söögitegemise töövoo suutnud sedavõrd pingevabalt ära lihvida, et pole vahet, kas ma teen kõigile eraldi süüa või söövad kõik samade asjade erinevas etapis kõrvale tõstetud palasid. Eesmärk on üks, et me kõik samal ajal laua taha saaksime. No näiteks Vanc sööb paljast kuskussi soola ja võiga. Andreas sööb kuskussi ja kanatükilise karrikastmega nii, et kumbi on eraldi ja saavad kokku alles suus, sest talle ei meeldi segatud asjad ja vahel jätab ta kuskussi üldse võtmata ja sööbki ainult eraldi kanakastet. Tan sööb nii, et kõik on läbi segatud kokku ja lisatud on veel ka teravust. Mina söön sellise valiku juures kuskussi ja kastme sätin nii, et kana mu taldrikusse ei jõua, küll aga kõik ülejäänud taimsed kompnendid. Kõik söövad nii nagu neile hea tundub ja kõhud saavad täis, päev on kirjas ja elu läheb edasi 🙂

Kui me siin juba mõnda aega elanud olime, siis ma küsisin Vancu käest, mis või kes on see, mida ta Eestist kõige enam igatseb. Arvake? Tema igatsuste nimekirjas oli kaks asja. Mõlemad söödavad!? Nõmme Sõõrikohviku sõõrikud ja ForumCinema popkorni-pulbrid. Ühel hetkel ma siis tõin talle Eestist neid pulbreid. Nendega käis ta siin kinos ja oli väga rahul. Sõõrikuid kahjuks sellisel kujul, et ta neid ka sööks nii kaugelt talle tuua ei saa. Kui me suvel Eestis käisime, oli kohvik tema ja Andrease suureks kurvastuseks remondis. Ükski muu sõõrik talle ei meeldi. Seega ühel heal päeval läheme me taas Nõmmele lootuses, et remont on otsa saanud 😀

Kui ma seda lugu kirjutades tema käest täna küsisin, et milline toit talle kõige enam meeldib ja siis vastupidi, et milline ei meeldi, siis vastused tulid hoobilt. Talle meeldib tähesupp. Ja kurk. Talle ei meeldi lillkapsas. Selle viimasega seostub talle tema elu suurim toiduavarii. 😉

30. juuni 2017

Vancu saadeti koolist tund varem koju, sest ta oksendas. Haige ta polnud. Ta, vaene laps, oli koolis lõunapausil õnnest uimas, kui tema peaaegu et lemmiktoit – kananagitsad – talle söögitoas vastu vaatasid (kuigi ta igat kananagitsat ei söö, siis koolis tundus see ulmelise maiuspalana) ja ta võttis õhinal kohe mitu tükki tavapärase nokkimismaterjali asemel. Istus maha ja lõi hambad oma nagitsasse.

Nagitsa seest vaatas vastu mingi limane hele ollus, mis tema arvates haises ja oli kõike muud kui kana…

Imelik, et ta lõhnast juba varem ei taibanud, et midagi on tema jaoks valesti. Kuidagi sai ta oma tüki söödud. Piinles. Aru ei saanud, mis asi see oli ja muutus puhta haiglaseks. Klassi tagasi jõudes ta oksendas. Õpetaja taipas küll, et ju see lillakapsas oli. Arvas ka seda, et kuna see laps peale värske kurgi ja piinlikult puhastatud õuna ühtegi taime ei söö, siis ju tal läks kõrvust puhta mööda, mis asi see selline üldse söögiks oli. Lillakapsas on tema jaoks olnud vaid mingi kahtlase väärtusega asi pildil või meie taldrikul, mida tema ei proovi ega söö. Lõhnab ju ka pahasti, eksole.. See, et ta lillkapsapüreed beebina ikka vahel sõi, seda ta ei mäleta ega tahagi teada 😉

Vaene vaevatud laps piinles koolis veel kaks tundi oma mõtetega halvaks läinud kananagitsast ja ei saanud olla, kuni jälle ajas südame läikima. Seepeale saatis õpetaja ta koju ja helistas mulle, et neil juhtus väike äpardus ja Vancu sõi kogemata lillkapsast kananagitsa pähe ja ei saanud vist aru, mis asi see oli. Muidugi oli mul Vancust kahju, õpetajal oli ka, aga no ikka jubenaljakas oli ka, niiviisi salaja, Vancu eest varjus.

Koju jõudes leidsin ma eest voodis lebava lapse, kes oli söönud halvaksläinud nagitsat ja kelle maailm oli üsna koledasti kokkukukkunud. Ta ei teadnud selle hetkeni, et tegemist oli hoopis paneeritud lillkapsaga. Selgitasin. Esimese hooga oli ta pahane, et miks talle seda enne ei räägitud. Ja kui ma pakkusin, et ju tal oli nii lummatud vaatepildist ja lihtsalt ei kuulanud, et need polnud kananagitsad, siis ta rahunes maha ja arvas, et järgmine kord uurib lähemalt igat asja. Mine tea veel, mida sinna nagitsakeste sisse peita osatakse 😛

See oli hetk, kus ka Tan mõistis Vancu pettumust ja jagas seda temaga. Kuigi Tan sööb ka paneeritud lillkapsast probleemideta, siis ju ta kujutas ette, et kui sa hammustad midagi, mis pole üldse see, mida sa ootad, siis see võib ikka vastik olla küll.

***

Ma olen siin nüüd jupp aega mõtelnud ja seda pikka juttu ja nimekirja asjadest, mida Vancu sööb, vaadanud nii ja naa ja ma ei suuda rohkem midagi meenutada, mis veel puudu võiks olla. Selleks, et see pikk lugu topeltpikem poleks, tõstsin ma enda söömised ja mittesöömised eraldi looks. Aga terviku mõttes on oluline seegi, sest mittesöövast lapsest olen ma kuidagi ometi suureks kasvanud ja enda ja eluga rahul. Ja isiklikule kogemusele tuginedes mõistan kindlasti ka Vancu teekonda paremini. 🙂

Ahjaa, üks asi veel! Vancu sööb jääkuubikuid ja vahel ka lund. Need võiks tal olla isegi lemmikute esikümnes ma arvan 😀

 

 

Miks ma selle teema juurde nii detailselt üldse jõudsin?

Sest ma tahtsin iseenda kogemused kokku koguda ja läbi analüüsida ja veenduda ka ise, et mul on selles mittesöömiste teemas ka ühtteist kaasa rääkida 🙂

Mitte väga ammu käis tuline arutelu laste kehva söömise üle ühes FB lapsevanemat grupis. Asi sai alguse toidulisandite pakkumisest, aga kasvas üsna kiiresti ka ühes suunas targutamiseks ja hukkamõistuks nende suunas, kelle lapsed midagi ei söö või söövad kellegi meelest ikka veel valesid asju. Stiilis siis, et küll pole lapsele pakutud õigeid valikuid piisavalt ja teda pole suunatud ja ikka selles võtmes, et see on vanema süü, et tema laps (midagi) ei söö ja ta ise ei näita piisavalt tervislikku eeskuju või ei hooli või ei tegele piisavalt. See on tore, kui linnupojukesena krõpse nokkinud laps korraga 15aastaselt sööma hakkab väliste mõjutuste sunnil. Võib-olla on see tohutu vanemate püüdluste töövõit, aga äkki oli asi hoopis selles, et see laps kasvas ja tema vajadused lihtsalt suurenesid? Võta kinni, aga seda kuulutada, et näe meie saime küll äbariku sööja sööma nii ja naa ja see on ainuõige viis ja te kõik olete lollid, kui te sedasi oma last sööma ei saa… noh, see lihtsalt ei sobi.

Ja ikka see klassikaline eeskuju jutt, et kui kõik koos istuvad ja söövad, siis laps hakkab ka sööma. Tore. Mõni kindlasti hakkabki. Teine ei hakka. Nagu need lapsed elavad puhtas isolatsioonis? Me kõik oleme erinevad ja meil on erinevad eelistused ja vajadused ja soovid ja mis kõik veel. Ja kõige hävitavam on sellises olukorras tulla enda näite varal kuulutama, kuidas kõigi teiste katsumused ja katsed on tühi töö ja vaimu närimine ja nad ise on saamatud ja pole oma lastele piisavad eeskujud.

See teema puudutab mind vägagi. Mitte, et ma ise selles hullu probleemi oleks kunagi näinud, aga ma oskan liigagi hästi tajuda neid etteheiteid, mis minu ja mu saatusekaaslaste ja nende läheaste suunas pritsitud on. Ja see pole lihtsalt ei aus ega õiglane. Me kõik tahaksime ehk hakkama saada paremini ja sooviksime, et asjad oleksid teistmoodi, aga nad on just nii ja me elame seda elu nende probleemide ja väljakutsetega just sedasi, kuidas me oskame ja suudame ja jaksame. Arvab keegi tõesti, et on palju abi sõrmeviibutusest stiilis, et kõik su lapse probleemid on kinni vales toitumises? Targutajaid, milline see toitumine olema peaks, leiab kaasajal iga nurga peal, aga kuidas selleni jõuda, kui mitte kõigil osapooltel puudub soov või võime täiel rinnal panustada? Ka meie Vancu teab, mis on vajalik, aga kas see paneb teda sööma? Peaks see panema mind teda jõuga söötma? No vot.

Muidugi läks mul tol korral seal selle teema juures kõik sees keema. Noh, nii isiklikus kui ka üldises plaanis, sest ma leidsin, et tehti liiga neile, kes ise paljut muuta ei saa. Muidugi on mul hea meel, et neid, kes on enda jaoks olulisele probleemile leidnud lahenduse. Ja muidugi on tore neid lahendusi kuulda ja ehk ka midagi õppida ja enda ellu üle kanda. Aga paljudel teistel ei ole vahel lugenud ei aastad, eeskuju, sundimine, mittesundimine, kõik maailma võimalused. Laps lihtsalt ei söö ja kõik. Samas kui ta nurgas näljast ei nuta ja kasvab ja areneb ja ennast hästi tunneb, siis on ka ju see ok. Sama ka siis, kui krõps või nagits ongi tema ainus söök. Sellest, kuidas mingi toiduaine meid mõjutab või ei mõjuta, võib leida kõiksugused tõestatud fakte, eksole. Ka ristivastukäivaid. Oleneb puhtalt sellest, kes on huvigrupp ja selles rägastikus ei ole üht ja ainsat tõde, sest me KÕIK oleme erinevad ja veel enam. Me kõik oleme pidevas muutumises.

Kõige enam soovin ma siin selle looga näidata just neile, kes end pidevalt õigustama ja tõestama peavad, miks nad ise või keegi nende lähedastest sööb midagi või ei söö midagi, et see ongi mitmekihiline teema ja selles pole ühte ainsat tõde, mille eest meid risti lüüa. Ma soovin teile nii väga kinnitada, et teil ei ole põhjust tunda end süüdi, isegi kui keegi raiub, et just teie olete süüdi. Neid, kelle laste söömasaamine on üks lõputu võitlus proovimise, leppimise, suunamise, piiramise ja allaandmise piiril, neid on palju. Neil on muudki teha, kui teisi käia hukka mõistmas ja targutamas, et te pole piisavad ei selles ega teises asjas.

Me võime püüelda enda seatud ja ühiskonna pealesunnitud peavoolu ideaalide poole, jättes kõrvale isegi selle suure küsimuste kaose, mis siis ikkagi on tervislik, sest tõdesid on palju. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja vahel mugib ka paduvegan salaja kööginurgas rasvast nõretav suu kõrvuni peas ribisid ja tunneb end süüdi. No las ta siis sööb, Ju tal on seda vaja. Aga süütunnet tal küll vaja pole.

Me kõik tahame tunda, et nii nagu me oleme, on hea. See loob meile elamiseks vajaliku hea tunde. Me peame elama endaga koos. Koos kõigi oma ihade ja kiiksudega ja sealjuures olema endaga sõbrad. Tervislikkus kipub omama trendiküsimuse staatust ja olema tehtud mõõde. Aga ma kipun arvama, et see tervislikkus on pigem olemise viis, kus kogu katsumuste paine peab olema tasakaalus ka rahulolutundega. Muidu poleks ju üldse mõtet rabeleda? Me kõik elame oma elu nii hästi ja halvasti kui me oskame, saame ja suudame. Ja usun, et me kõik soovime oma lastele vaid parimat. Me soovime üle kõige, et nad elaksid, kasvaksid ja oleksid terved. Söömine käib lahutamatult selle juurde. Ja kui keegi tunneb, et rahulolu ja hea tunde nimel pole tal vaja süüa või on vaja süüa kasvõi saepuru ja raudnaelu, siis ka see on ok. Keegi teine seda seedima ei pea. See on puhtalt isiklik küsimus. Nii lihtne see keeruline asi minu meelest ongi. 🙂

 

***

See teema jätkub homme minu enda mittesöömiste ja Tannu söömiste looga SIIN 🙂

Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad

Pühapäeva õhtul olin ma kontoris ja vuntsisin oma jäneseid. Nad olid ammu juba valmis, aga vaat see mikromillimeeter mingist punktist vajab vahel siia- või sinnapoole nihutamist ja ma ei saa elada ja seda pilti vaadata rahus, kui ma seda pole teinud. Umbes miljon korda. Ja see näeb välja täpselt nii, et ma istun täiesti valmis pildi ees ja teen midagi. Tunde. Päevi.

Selle pärast on karmid tähtajad vahel head asjad, siis ma suudan nokkimisest veidi varem loobuda ja asja kuulutada valmisolevaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma sellega iseenda jaoks hiljem ei jätka. Või endale hullemini piitsa ei anna ja päevale lisaks ka terveid öid nokitsemisega ei sisustaks. Seda pean ma tunnistama, et arvutiga asju tehes olen ma kohutavalt aeglane, AGA väga täpne, sest silm ja käsi paberil ei zuumi mitte kuidagi 600 korda üht joonekest sissepoole nii, et ma selle hingeelu äärmiselt detailselt näeksin. Aga mulle meeldib nii. See annab mulle tööst suurima rahulduse lõpuks. Käega veetud joonte osas pean ma silmi kinni pigistama ikka ja jälle ja need häirivad mind kogu aeg. 😀

No vot. Seda siis ma siis seal joonistasin ja Andreas, kes ise palju parem pole, kirjutas üle 20 aasta kokku oma cv-d. Noh, ütleme nii, et mõnigi asi on siin elus selle aja jooksul muutunud ja täienenud ja täna on naljakas lugeda, kuidas meie universumit valdas 1999. aastal tehnoloogilise maailma lõpupaanika. Ta töötas sel ajal suures haiglas ja veetis oma uusaasta öö tööpostil, et kõik sujuks valatult 😀

Nii, ja tema, kes ta nokitses oma cv kallal umbes nii nagu mina oma jäneseid, teatas korraga itsitades:

“Kui sa kunagi cv-d hakkad kirjutama, siis isikuomadustes pead ära mainima ka selle, et sa tööasjades hull perfektisonist oled.”

Ja ma vastasin täiesti tuimalt: “Nähh. Ma kirjutan, et ma olen Eva Monk. Sellest piisab. Juba koolis nad kiusasid mind sellega, kui ma meie ühistöid parmaks nokkisin. Ma olen leppinud.”

Muhelev paus. Kumbki on ninapidi oma asjade kallal täie pühendumusega.

“Aga sa ära unusta enda omasse lisada, et su naine on draakon.”

Naerame.

Ma pean tunnistama, et mul on juba palju aastaid mitu cv-d. Maastikuarhitekti oma, mis vahel on kombineeritud ka mu vabakutselise kunstniku osaga. Vahel on see kunstiosa täiesti eraldi ja siis kolmas on täiesti eraldi õenduse ja tervishoiuteemaline cv. Ja kõik ilukirja- ja siidimaali-, baaridaami- ja lilleseadekursused ning lapsepõlve suursaavutused olen ma neist kõigist ammuilma välja visanud. Keda see huvitab, harjumatule silmale liiga kirev on see elu mul nagunii juba olnud ja tööd ma neil aladel nagunii ei otsi. Seega selge joon cv-s kaalub üles kogu muu müra. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vist vaid ühe korra elus oma cv saatnud tööpakkumise kuulutuse peale. Saatnud pimesi, oodanud vastust ja kutset vestlusele. See üks läks tookord, mingi 20 aastat tagasi, Majaka Teeninduskooli huvijuhi kohale. Pääsesin isegi ühe teise kandideerijaga koos lõppvooru, aga lõpuks sai määravaks mu tol ajal absoluutselt olematu vene keele oskus (mitte, et see mul kaasajal sellise töö jaoks piisav oleks). Kogemuste ja korraldamiste osas oleksin neile hästi sobinud. Kõik ülejäänud cv-d oma elus olen ma lihtsalt vormitäitena uude kohta endaga koos kaasa viinud.

Aga teile pidin ma täna rääkima üldse mitte cv-st ja jänestest vaid hoopis Tannust ja Vancust 😀

Lugu sai alguse sellest, et sel samal pühapäeva õhtul, kui poisid nautisid oma vaba hetke ja meie ninad töös olime, helistas mulle Tan:

“Kuule, kus see meie titaraamat on?”

“Emmm, milline? See Vancust?”

“Jaa, ma ei leia seda. Mul on seda koolis homme vaja.”

“Aaa, ok. No see on mul siin tööl, aga mis sa sellega seal koolis teed?”

“Mul on vaja teha poster raamatust, mis on minu meelest kõige parem.”

Selle koha peal liigutasin ma kõrvu. Või noh, liigutan hetkel ka. Kuulete, kuidas tuul vihiseb?

“Hmm, ok. Kas sa valisid selle selleks, et sa oled seda umbes miljon korda kuulnud ja näinud ja lugenud ja see on mugavalt lihtne valik või sul on tunne, et sa ei ole ammu ühtegi teist raamatut lugenud, millest võiks tolle posteri teha?” urkisin ma veidi kahtlustavalt ikka edasi.

“Ei, ma tahan selle teha just titaraamatust.”

Ok. Raamatu tõin koju ja rohkem ma teda usutlema ei hakanud. Kui mees vanuses 12 ja pool arvab, et selline raamat on koolis klassi ees esitlemiseks hea, siis järelikult nii ongi. Pakkusin talle küll ka veebiversiooni, et seda on klassi ees ju lihtsam näidata, kui paberraamatut, aga ta jäi endale kindlaks, et paberil on ägedam. No minugi poolest.

Reedeks, ehk siis tänaseks, oli vaja see poster valmis teha pealkirja, autori, aasta ja mõne faktiga. Ta pidi selle tegema koolis arvutis, aga eile jooksis projektitunni ajal süsteem seal kokku ja nii helistas ta mulle kojusaabudes jooksust alles ähkides, et kas mul on võimalik talle mõned raamatupildid välja printida, et noh, nüüd tuleb tal see asi ikkagi paberile teha ja ta tahab selle ikka ilusaks tuunida orginaalpiltidega. Arvasin, et pole probleemi, aga mida ma kiiruga enam ei leidnud, olid selle raamatu pildifailid. Ma ei tea, millisel välisel kõvakettal need veel on, aga arvutis mul neid igal juhul ei ole. Aga õnneks oskan ma endiselt veel joonistada 😀

Plakatitegemise paberi osas muigasin Andreasele ka, et meil on kodus vaid A4 koopiapaberit ja ma juba tean, et Tan arvab, et see on kindlasti piisavalt suur tahvli ette ronimiseks. Aga eieiei, ma haarasin kaasa suurelt koosolekute tahvlilt õrnalt ruudulise paberi ja suur oli Tannu imestus, kui ma sellega koju jõudsin. Itsitas ja muigas ja oigas läbisegi. No et:

“Niiiii suur! Kuidas niiiii suure paberi peale saab midagi teha?”

“Eee, tuleb suuremalt kirjutada? Mul polnud pisemat ja tavaline A4 on liiga väike ja seda ei näeks eemalt keegi, mis sul seal kirjas on.”

Muhelesin mõnuga. Ta veel ei teadnud, et mul oli kaasas ka terve pakk vildikaid ja mõnusa jooksuga marker ja ta saab elus esimest korda ka seesugust vanamoodsat plakatitegemise asja harjutada.

Mustandi lasin tal ka teha. Sest aukartus suure paberi ees ajas ta õudusest judistama selga. Virises alguses küll, et miks ta peab sama asja kaks korda tegema, aga siis taipas ise ka, et suurt pilti ta kaks korda ometi teha ei tahaks, kui midagi nässu läheb. Seega oli see pisike paber oma mustandiga igati omal kohal. Elevus oli sees, aga pinge polnud liiga suur. Kõige suurem oli vist isegi rõõm. Paber laotati põrandale ja hakkas pihta.

Seal kõhuli maas olles tähti vedades uuris ta nagu muuseas:

“Kuule, kas sa mu pea saad punaseks värvida? Gian Micah ei usu, et sa lubaksid.” itsitas mees põrandalt, sest ta teadsis samahästi kui mina, et ma ei näe karvakatte värvimises mingit probleemi.

“Ma ei tea, kas mul punast on, see vist on Eestis. Aga mul on roosat, lillat ja sinist,” ja nende sõnadega toon oma suure värvikoti tema tuppa.

Plakati tekstiosa saab valmis. Meie oleme vahepeal Vancuga ära sorteerinud kogu maja pesus käinud sokid ja neid on meil nii palju nagu elaks siin neli sajajalgset. Tan tuleb uurib juuksevärve. Roosa sobivat. Õhin kasvab. Ma olen samal ajal tema plakatile joonistanud õe, Vancu, Tannu ja enda. Siis veel kosmoselaevaga Vancu ja veel ühe lehvitava tita-Vancu. See käib mul kähku. Pole punkte, mille kallal kaks nädalat jurada 😀

“Iiiiii, mõtle, kui lahe oleks homme sedasi kooli minna!” õitseb Tan unistavalt.

“No ma ei tea, võta särk seljast ja mine istu vannituppa.”

“Päriselt?”

“Ei, mängult!” ja vean endale kummikindad kätte.

Tan hüppab rõõmust lakke ja Vanc uurib, kas ta tohib samal ajal äkki Tannu plakatit värvida. Vanc ja värvida? Et nagu peamine, et ei peaks magama minema? Aga ma olen võlutud tema aktiivusest ja kuna mul teise tüübi juuksevärvimisega natuke tegemist on, siis…

“Lase käia! Värvi vaid titad. Kui värve ei tea, vaata raamatust.”

Ja Vanc kaevus vildikakarpi, mida ta pole aasta jooksul kordagi puudutanud. No koolis pole vildikad lubatud ja kodus on tal muudki teha olnud.

Roosa värv saab kähku pähe. Heledaks pleekinud salatiroheline on ta varem blondeeritud peas muutunud kollaseks. Kollane omakorda tähendab seda, et juuksed jäävad tuubist värvi pähe uhades roosa-oranži-punase kirjud. Mis Tannu meelest on muidugi kohe eriti äge.

“Mõtle, kui need juuksed jääksid sedasi tumedalt lillakasroosaks!?”

“No mis siis? Siis saad koolis ütleda, et näe, uups, sõin eile peeti ja vaat mis juhtus. Proovige ka. Kui värv ei muutu, pole õige kogus peeti.”

“Ähh!” puhistab noor mees naerda.

“Teil ikka on ok kooli ilmuda roosa peaga?”

“Ma ei tea, me klassi ainus tüdruk tuli täna kooli tumesinise peaga.”

“Noh, ju siis on ok. Eestis peab muidugi vaatama, minu lapspõlves lõikas õpetaja klassis tunni ajal ühel poisil juustest sabatuti ära. Värvide peale oles ta minestusse langenud ja laps oleks internaati saadetud. Siis olid ikka eriti hullud ajad mu meelest. Waldorfkoolis oli selles mõttes hea, seal oli puhta kama, kuidas sa kooli ilmusid, said olla just nii nagu hing ihkas, aga tavakoolis on vist siiski keerulisem ka tänapäeval. Aga ma ei tea ka.”

“Eestis on vist narrimist rohkem,” muutub noormees mõtlikumaks.

“Sa pead silmas seda, et kui sa teistest eristud, siis oled kohe gay ja narrimise objekt?”

“Mnjah.”

“Sa kardad seda? A siis sa võid ju ütelda, et sa oled kunstnik. Söögu sepikut, kui neid torgib ja ise elada ei julge. Mind narrisid mõned jobud 11-aastaselt litsiks. Et nagu normaalne, onju?”

Tan noogutab ja mina jätkan:

“A mitte, et see, kellegi asi oleks, kui sa oledki gay. See on ka täiesti ok. Ja juuksevärvid on sul igal juhul ägedad!”

Peseme värvi maha. Lakk leegitseb lambivalguses nagu pühademuna ja see on nii lahe. Tan vaatab rahulolevalt peeglisse, vaatab mind enda kõrval…

“Kuule, ma olen kasvanud?!”

“Oled-oled. Palju hullem, kui sa kahaneksid. Näe, sa oled mulle juba silmini ja varsti oled minus pikem ja võtad mu kaenlasse.” 😀

Vanc on vahepeal saanud värvimistega valmis. Titad on värvitud. Ta tahaks veel värvida, aga kell on juba öö ja nii on väga hea.

Tan kuivatab pea ära ja hiilib vaikselt Andreas juurde, kes oma kange nohuga on lapiti maas kogu melust eemal olnud. Toas on hämar. Tan poeb Andreasele hästi lähedale ja pistab oma juuksed talle enamvähem ninaauku.

Andreas ajab kaela õiele ja uurib asja. Natuke tsirkust käib asja juurde. Seepärast ajab ta silmad suureks ja teeb näo nagu minestaks.

“Väga äge!” patsutab ta tunnustavalt Tannule õlale.

Tan kekutab ja on enda ja elu ja meie ja kõigega rahul. Poisid lähevad magama ja mina teatan Andreasele õhates:

“Ma palusin universumilt, et mul oleks võimalik kanda kõiksugu juuksevärve ja korraga ja läbisegi… ja universum saatis mulle Tannu. Nii jõuan ma palju rohkem.”

Naerame kogu südamest. Nende meesteta oleks mu elu palju… kahvatum?! 😀

Hommikul kooli minnes…

vedas moosipurgisiili näoga Tan kapuutsi kavalalt silmini. Lisaks lahedale peale on tal täna võimalus rääkida oma lemmikraamatust ja ühtlasi sellest, et Vanc oli titana Eviani veepudeli suurune ja üldsegi on kogu see raamat räägitud tema enda suu läbi.

Selle raamatu valmist esitluseks ei suunanud lihtsama tee otsing vaid hoopis uhkusenoodike, millest mul eilseni aimugi polnud. Võiks ju eeldada, et kui sul on vanust 12 ja pool aastat ja sa kekutad nunnult iga plika ees ja värvid oma juukseid roosaks, et siis on su valikud sootuks teistsugused, aga ei. Kuna ma seda oodata ei osanud, siis seda ägedam on see tunne pragu minu jaoks. Meie kõigi titaraamat rokib ja isegi Vanc oli kõigest sellest ülevoolavalt heas tujus täna Tannu sabas kooli poole lipates. 😀

 

Imeilusta päeva teilegi! <3

 

PS Vancu tahab nüüd veel veendunumalt Pikachu-kollast pead ja meie titaraamatu leiad siit 🙂

Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂