Month: June 2008

Ma käisin nostalgiaradadel. Kunagi ammu-ammu, nii kymme ja pisut enam aastat tagasi olin ma hullupööra armunud. Ohh, need liblikad ja mesilased ja lepatriinud mu kõhus ja ka peas! Need panid mind ikka igasugu veidrusi tegema. Noh, ausalt öeldes panevad omal moel siiani, aga see on hoopis teine jutt 😉

Vot, aga mõne päeva eest sain ma paki. Paki sisu aga ei lasknud mul terve öö magada. Oh ei, ei röövinud see mu unerahu, hoopis nii haarav oli, et unustasin ennast. To-hu-tu hunnik kirju õnnest ja armastusest, sydamevalust ja igatsusest, peamiselt ikka armastusest. Nii vahva oli lugeda, mida ma sadade lehtede peal kymmekond aastat tagasi kõik jutustanud olen. Ja see kotike ei sisalda kaugeltki kõike, mida ma kirjutasin ja tegin. Aga pakis oli ka kilekott. Seal sees olid minu heegeldatud tegelased. Tõstsin need kõik ykshaaval enda ette padjale ja nii meenusid kõiksugu armsad seigad. Kirjadest leidsin ka mitu lugu, mis konkreetse heegelloomaga kaasas käisid. Tuleb välja, et juba sel ajal oli mu tegemistel oma kindel mõte, et mitte ei teinud ma lihtsalt suvaliselt lammast ega põtra pihkupistmiseks. Kõik nad on sellised pisikesed, kaovad suurel inimesel pihku peitu ja neid on mõnus salaja taskus või kotinurgas kaasas kanda. Aga mis ma loban, näitan teile ka 🙂

Ohh, said vist kõik kotis olnud tegelased. Mida kauem ma neid uurin, seda enam meenub mulle kõiksugu asju. No praegu siinsamas pilte uurides meenus nt see, et pisikese põdra lõngast tegin kunagi yhe hästi laheda kootud lappidest salli. Kallisalli..

Aga te kujutage nyyd ette, mis nägu mu kolmeaastasele pähe tuli, kui tal kotti lubasin piiluda? Sellised tegelased ja tema emme tehtud?! Nii me neid siin nyyd koos hellalt ja õrnalt uurisime ja pildidki said meil koostöös tehtud. Lõpuks, enne kottipakkimist, tegime ka yhispildi ja pean tunnistama, et pole varem näinud, et poiss midagi nii ettevaatlikult toimetaks 🙂

Ehh, nii ilusarmas on olla, jaguks seda tunnet veel kauaks! 🙂

Kallis klassiõde Kadri, minu põhikooliaegne pinginaaber, rääkis mulle juba möödunud kevadel, et oleks vaja yht silti. Silt oli mõeldud tema toreda Kase talu mesinik Allu mesinduse maja uksele. Tänu Allu blogile tean nyyd minagi yhtkoma teist mesilastest ja meest ja korpustarudest 🙂

Sedamööda, kuidas mu elu möödunud aastal ja ka selle alguses kiireid kurve mõõtis sai algsele meemaja sildi mõttele sujuvalt juurde poogitud ka meepurgi sildi idee. Ja just sel põhjusel oli möödunud nädal yhtaegu magus ja tormiline – mina joonistasin ja sel ajal, kui ma end pisut unustasin, võttis mu suurem poiss nõuks mesikäppa mängida ja meie meevarud hävitada. No istus teine hirmvaikselt köögis ja maiustas suure supilusikaga pooleliitrises purgis ikka oma jupp aega. Aru ma ei saa, millal ta juba nii suureks kasvas, et saab ise kleepuvaid korralikult kinnitatud purgikaasi lahti? 🙂

Maiustamine, mida kyll rohkem juba lihtsalt söömiseks võiks nimetada, kestis täpselt nii kaua, kui ma taipasin, et vaikus ei tähenda head 😉 Poiss täpiliseks ei läinud, end kehvalt ei tundnud ja arvas õhtul, et tal oleks vaja seda magusat vedelat kulda enda sisse suure lusikaga veel kyhveldada, sest see on niiiiiih maitsev. Meepurgid me majas täis ei pysi, aga noh, pigem söögu mett kui krõpsu, kommi ja kokakoolat. Kuigi jah, tema raugematu meeenergia yle ei tohi ma siis ju ometi imestada 😀

Mee positiivsest mõjust kõhule, meeltele ja nahale oleme me ka nyyd teadlikud. Mõistagi läks osa sellest tilkuv-venivast meest kolmeaastasele ka mujale kui suhu. Aga kui olin kleepuva poisi puhtaks kyyrinud ja pyydsin oma tegemisi jätkata, siis istus ta õnnis ilme näos mu nina all diivanil ja nuusutas oma käsi ise elavalt kirjeldades:

‘Mmmm, kui hästi lõhnab! Ooo, kui pehme!’ Hmm, milleks kõik need peened teles reklaamitud vahendid? Määri end meega sisse ja ongi unelm olemas 😀

Nii, aga sildid siis. Mul oli kyll mitu erinevat ideed, aga mingil põhjusel vaatas just yks neist kavanditest mulle eriti rõõmsalt otsa. Joonistasin kavandi puhtamaks ja saatsin Kadrile hindamiseks. Tema valis värvivalikust välja sellise:

Nyyd on vaja siis kõik veel kenasti puhtalt vormistada ja mis muud kui meepurgile kleepida, sest mesi juba tuleb. Silti vaadates on mul muidugi tunne, et peaks vist kodused purgid ka sarnase sildiga yle kleepima. Tundub kuidagi veel magusam ja ahvatlevam 😀

Ja purgisildiga samasse teemasse läks ka mesindusmaja silt. Rõõmus, helge, päikseline ja magus-magus:

Sujuvalt sai märkmikusse joonistatud veel hunnik teemaga seonduvaid ideid, mis nyyd teostamist kannatamatult ootavad. Mesilased on toredad, neid on vahva joonistada-meisterdada ja mesi on magus, seda tean ma hästi 🙂

Kui me end täna lõunaks lõpuks välja puhkasime, siis leidsin, et mu väikemehel polegi veel seda mu ‘MEIE EESTI’-särki (tervitused Sulle Leetu, Älin!). Siuh-säh ja särk olemas. Miskipärast arvas Vantsu, et Miki on vägagi teemasse tyyp sel kaunil päeval. Nii, et eestimeelseks pööratud Miki ja väike Vantsu jaanipäeval 2008 😀

Aga eile olin ma julge tydruk. Võtsin väänikud yhes ja läksin metsa. Kohe ikka päris tsivilisatsiooni äärele (noh, yks pistikupesa oli siiski vajalik lähedal hoida). Aga läksime ikka sinna, kus aastaid ikka jaaniajal käidud on. Nii oli sel korral isegi üsna mõnus, sest linna nelja seina vahele ma ka jääda ie tahtnud. Isegi vihma ei sadanud need 6 tundi, mis kohal viibisime. Pisike magas nagu kott ja suur oli õnnest ogar. Ja mina avastasin, et polegi sel jaaniööl alati vaja nii paaniliselt seda õit otsida, salasoove soovida ja armastust nõrkemiseni vajada. Niisama lihtsalt, lastega rahulikult ja vabalt koos olles, võib ka täiesti nautida neid ootustest-lootustest varem alati kihva olnud keeratud tähtsaid päevi. Ma hakkan vist suureks saama 🙂

Jäädvustus meie eilsest ööst:

Mõnusat õhtut teile ka! 🙂

Veel enne, kui hakkame pidutsema, yks väike tagasivaade eelmisesse nädalasse. Sain mõne aja eest kiire ja ahvatleva pakkumise joonistada yhele synnipäevakangelasele tore tool. Mere- ja eriti kapteniteema oli sel hetkel vägagi aktuaalne ja nii jäin ma nõusse. Kõige pealt Marile maksimumpunktid hää idee eest! Mida viia kingituseks, kui inimesel on justnagu kõik juba olemas? Vii isiklikuks muudetud tool! Niisama yksiku tooliga ju kentsakas minna, ikka võiks olla komplekt või ansambel, aga sel moel on iga tool omaette lugu. Kuna ma synnipäevalast näinud ei ole, siis improviseerisin niisama etteantud detailidega ja kokku sai selline vahva ankrupaik. Koge selle tooli joonistamise aja kripeldas mul peas, et peaks enda isale ka ikka sarnase tegema. Kyll ma yhel hetkel teen ka 🙂

Ja hommikul nad marssisid… Mõistagi vapralt vihmas, sest Eestile on nii kombeks. Kuna aga jaan on samatähtis kui jõul ja näär, siis on paras aeg rihm veidi lõdvemaks lasta, veidi meenutada ja plaane teha. Väike Vantsu saab täna õhtul 7 kuud vanaks. Pool aastat tagasi, jõulude ajal, oli ta täpselt kuune. Kaalus pisut yle pooleteise kilo, kandis enneaegsete mähkmeid (kuni kahekilostele), millesse uppus ja oli enamvähem samasuur kui suur veepudel. Ärge laske end eksitada sellest, et see tühi mähe tal põlvedest üle ulatub. Poiss ise saab otsa umbes seal, kus Eviani silt, edasi on vaid kaks peenikest koiba 😀 :

Nyyd on ta aga igavesti tragi tyyp. Kaalub 7 kilo, keerab-pöörab, tiirleb ymber telje, roomab algeliselt, sygab varvastega igemeid ja on muidu igavesti uudishimulik ja hakkaja tita. Maitseb juba korra-paar päevas püreed ja banaani. Poole aastaga on ta kenasti võtnud järele nii pikkuses kui kaalus õigeaegsetele. Kui kuidagi kopsud ka korda saaks, oleks hyppersupper lahe. Äkki peaks kolima sobivamasse kliimasse? Kel positiivseid kogemusi, andke vihjeid! 🙂

Isetegemisest ka… Pean sygavalt kaaluma, kumb meie peres on suurem isetegija, kas mina või mu vanem poiss. Sest täna pilte lapates tekkis mul vägisi kahtlus, et tal on kõik eeldused saada palju hullemaks ja vägevamaks tegijaks kui mina 😀

Ise värvin ripsmed:

Ise jooksen porilombis nii, et muda on silmini.. või siis yle pea:

Ise teen piimast kokteili – Mull, midagi Sulle! 😉

Jajaa, tänapäeva emad elavad fotokas peos ja laste distsiplineerimise asemel hoopis pildistavad ja itsitavad kaasa. Alles yleeile suples mu tyyp loigus. Kiikus ka ja kui kiik ymber läks, siis kukkus loiku ja yks memmeke võttis nõuks yle kvartali mind lolliks sõimata ja ähvardas miilitsa kutsuda. Ma peaks vist lapsekasvatamist tõsisemalt võtma ja memmekese juurde trenni minema, et ta mu poissi saaks klaaskommidega keelitada pai olema, jahhaa! 😀

Minu suurim isetegemine on jätkuvalt nende kahe kantseldamine. On, jah, yhte nägu 😀

Eile käisime me näiteks loomaaias ja lastezoos oli lahe pilt. Kui syya ei anta, siis oleme kõvad tegijad ja võtame ise:

Ja, et te ei arvaks nagu ma siin niisama istun ja mulisen, siis väike vihje yhe töö fragmendikesena juba peatsest postiusest ka. Selline mõnusalt sydasuvine ja jaanilaupäevaks igati sobilik 🙂

Aga vahvat jaani teile kõigile ja kui ikka kõvasti lõkkeid teha, siis äkki pageb see vihmake vähemalt tänaseks õhtuks taevasse ja tuleb mõnel sobivamal päeval tagasi! Otsige ja leidke ja hoidke oma sõnajalaõit! 🙂

PS täna, kohaliku aja järgi 13.30 ilmus siia lehe allserva kaks vahvat kylastuste arvu kajastavat numbrit: 088 880 ja 088 888. Ma isegi ei tea, kumb neist on ilusam, aga yhed kenad ymarad mõlemad ja kokkuvõttes ei tähenda numbrid ju midagi vaid ikka teie! Aitäh! 😀

PPS praegu, kell pool viis õhtul tundub, et vihm hakkab lõppema, sest nii kaugele kui silm siit Õismäe tornist ulatub, on kõik juba heledam ja helgem 🙂

Minu isa sai eile 60 aastat vanaks. Või nooreks. No lesib teine endiselt haiglavoodis, aga pikk ja sygav must masendus on tema luidraks jäänud näos hetkel ometi vahetunud veidi rõõmsamate ja lootusrikkamate tuttavate kurrukestega. Vahepeal nii tyhjana tundnud silmad on taas maailma pöördunud ja neis mängib see kaval ‘miski’, mis nagu ytleks, et oot-oot, ma nyyd kohe tõusen ja ehitan sulle pähe yhe Eiffeli torni. Seda lubas ta mulle ikka, kui ma veel pisike olin. Olin lapsena issi tytar. Meil oli täpselt jagatud – õde oli ema oma, mina isa oma. Pea seitse aastat nooremal õel ses osas sõnaõigust yldse ei antudki 😀

Synnipäevaks joonistasin ma talle pildi:

Minu isa on… ohhohhooo! 🙂

Minu isapoolne vanaisa oli saarlane ja mul oli lapsena miskipärast ettekujutus, et kõik saarte mehed on meremehed. Seepärast ei imestanud ma kunagi, miks mu isa just selle ameti kasuks otsustas. Valikut nagu polnudki, sest kui su soontes ikka voolab soolane saareveri, siis on kindel, et tubli pool su verest on möllav meri ja see yleäänud pool on yks vägavalt kuum veri. Tulikuum. Kõik, mida ma iial olen näinud teda tegemas, on kirega tehtud. Kõik, millesse ta usub, usub ta jäägitult ja teda painutada ja kangutada on peaaegu võimatu. Ja ohh, kuidas kired lõõmama löövad, kui sul on mõnest asjast oma arusaam. Õnneks pole meil erimeelsusi elus ERITI palju olnud 😉

Ta on selline muhe naljamees. Talle meeldib kuum saun, mis nii mõnelgi kõrvalestad kärssama pannud ja kui tema sauna kütab võin mina vabalt leili võtta juba eesruumist (pesuruum on mulle liiga kuum, lava on põrgukatel). Talle maitseb rasvane ja tapvalt terav toit, mis keskmise eestlase nutma ja õhku ahmima paneb. Samas tema lemmiksöök on võileib – tuleb kööki, teeb viis paksu või ja veel paksemate vorstiviiludega võileiba, laob need järjest käele ritta nagu padrunivöö ja läheb siis alla telekat vaatama, ise juba yhest otsast mugides.

Tema lemmiksport on tugitoolioma ja see, mida kirglikult vaadata, peab olema kiiiiire, mida kiirem, seda parem – kiired autod, vormelid, baigid. Ärevamal hetkel saab hypata diivani seljatoele õrrele istuma ja hambad käetoe polstrisse lyya. Vahel maitseb talle sõpradega istudes jääkylm meega pipraviin ja must tee, mille sisse tuleb pool tassi suhkrut panna. Talle meeldib vene estraad, mida peab ilmtingimata kuulama nii, et kvartal kajab ja oma pere liikmed suhtlevad vaid viibete abil. Tema autosse poolelt sõidult end sättides võib kõrvatropid juba eelnevalt kuulmisteedesse toppida. Meremeeste laulud meeldivad talle ka, vanad head operetiviisid ka. Ikka juhtub, et ta astub tuppa ja yyrgab ise kõõõvasti ja valesti, et jah, ilma naisteta on kuuuurb maailm 😉

Isana on ta armsalt abitu. Eks ta meremehena osales meie kasvatamise protsessis suht vähe, aga ometi oli tema see A ja O, autoriteet ja ideaal. Oh, kuidas ma tahtsin tema moodi olla – motikaga sõita, meremeheks saada… ja noh, eks minus ongi teda väga palju – krohvi ikka lendab, kui uksi paugutatakse. Ja pubekana ma peaaegu, et vihkasin teda, ennast muidugi ka. Aga hiljem on meil olnud selline kamraadisuhe – sõidame mööda linna ja kommenteerime ilusate tädida säärejooksu ja paneme neile hindeid 😀

Kindlasti oskavad sajad inimesed temast kui ylemusest paremini rääkida, aga need mõned kuud, mis olen tema alluvuses töötanud, olid meie suhetes lähedasemad yldse. Pidin end topelt tõestama ja pingutama ja kui siis ikka midagi nihu läks, siis hiilisin vaikselt öös tema kajutisse ja istusin ta voodiserval. Hakkas kergem. Või läskin lihtsalt silda. Seal oli ta alati kohal isegi siis, kui teda seal polnud ja mul oli seal alati hea.

Ainus kord kui olen tundnud tema suurt kurbust oli tolle saatusliku Estonia-öö järgsel hommikul, kui ta esimest korda Saksamaalt koju helistas. Tema hääl katkes ja takerdus pisaraisse, kui talle esmast pääsenute nimekirja ette lugesin. See on ainus selline hetk, mida tean. Hiljem oli ta pealtnäha murdumatu ja alati tugev ja vaid jumal ja ta ise teavad, mida kõike ta tegelikult endas kandma peab. Aga inimlikust seisukohast kaotas ta sel ööl kõik oma sõbrad. Õnneks täitis, pigem kyll kattis, elu pikkamööda tyhjad kohad omal moel uuesti. Aga augud jäid. Ja tema võitlusvaim õigluse eest jäi samuti.

Kuigi ma tähemärkidesse suhtun mõnusa huumoriga, siis tema on kyll tõeline kaksik. Teda on raudselt mitu. Tal on mitme eest hakkamist, õppimisvõimet ja teotahet. No ei kasva selle rahutu kivi peale sammalt. Mingil kummalisel põhjusel oli tal vaja 45-selt veel yks täiesti teisest ooperist kõrgharidus hankida. 50-selt õppis ta juurde veel kaks võõrkeelt, milles suhtleb nyyd vabalt. Lihtsalt töös oli nii vaja. Aga rääkigu ta mistahes keeles, ikka pikib ta sinna vahele mõne omakeelse ‘kuradi’. Kunagi kysisid isa võõramaalastest sõbrad salaja emalt, et mis asi see on, mida ta vahepeal sinna lause lõppu ytleb 😀

Ta on nii veetlevalt vastuoluline. Ylevoolavalt rõõmus ja samas ikkagi kuidagi nukker. Kui sa palud tal poest tuua paki piima, siis võid suhtelsielt kindel olla, et ta tuleb alles tunni aja pärast ja on kogu Selveri kaubavalikust näidised kaasa toonud. Ja talle meeldib omas voodis magada ja ta võib mõttetult sadu kilomeetreid selleks maha sõita, et öö oma kodus veeta ja hommikul teise Eesti otsa tagasi kihutada. Autoga talle meeldib sõita. Ahjaa, ja tantsuplatsil on ta alati esimene ja viimane. Ja kui ta vihastub, seda teeb ta ysna sageli, siis lehvib ta kannalt minema ja tihti taipad alles siis, et midagi vist ei meeldinud talle, kui kuuled vilisevaid rattakumme ja näed tossupilves tagatlesid kaugusesse kaduvat. Õnneks lahtub ta pahameel kähku ja peagi on ta rõõmsalt tagasi 😉

Ta ei näita kunagi välja mingilgi moel, et ta on meiega rahul, meie yle uhke, aga ometi ma tean kuklas ja sydames kohe päris kindlasti, et ta seda ikka aegajalt on ja see innustab kuidagi veel enam pingutama. Tunnustusest tähtsam on tema eeskuju. Ennastunustavalt rygades ja vahel ebainimlikultki pingutades on ta meisse systinud palju väärtuslikku kraami.

Vanaisana on ta yks igavene kloun. Õpetab lastele lollusi ja on muidu muhe sell. Vahel on kyll tunne, et peidaks lapsed team eest ära, sest naljad pole kyll alati väga eakohased ja kaugeltki mitte viisakad. Aga selline ta on ja ei läinud mina tema seltsis hukka, ei lähe ka mu poisid. Kasvasin ju minagi yles teadmisega, et olen tema pärdik. Mitte pisike printsess 😀

Ma ju loodan nii hirmus väga, et eesootav raske lõikus õnnestuks ja meile antakse veel palju toredaid aastaid tema seltsis. Et ka minu poisid saaksid osa sellest vahvast seiklusest, mida tema igal hetkel enda ymber luua oskab.

Isa, krt, saa nyyd ometi ruttu terveks, muidu ma sulle alles ehitan!
Armastan Sind

Eva

Viimased päevad on möödunud samas rytmis – päeval möllan lastega, öösel joonistan. Tunnike-paar magamist ja otsast peale. Varsti saan tegemisi näidata ka. Seniks aga pildike Possu-teema jätkuks. Tannu käis kena aastakese ringi valge kotiga. Ideid ja mõtteid oli mitmeid. Tema soovil oleks võinud sel kotil olla kogu loomaaed. Kui aga Pisi-Possu valmis sai, siis oli selge – kotil peab ka ikkagi Tannu lemmikkoer Possu olema. Sinna ta sai:

Ja meie popp ja noortepärane ‘taimead’ elab ka kenasti. Leidsin isegi teemakohase lingi. Mai lõpus kylvatud basiilik areneb pisitasa:

Pärast mõnepäevast tekiga tutvumist avastan Vantsu pidevalt Älini kilpkonna pead nätsutamas miskipärast. No igemed sygelevad vist koletul moel. Aga Tannu näeb hoolega vaeva ja yritab jätkuvalt väikennale tutvustada teki kõiki võimalusi. Ausalt, ma ei tea, et ma oma elus yhegi asja yle nii palju rõõmu olen tundnud. Vähe sellest, et see tekk nii ilus ja selle mõte nii meeliylendav on, on see ka praktilises mõttes täielik 100% rõõm. Tänan teid niiiiiii hirmuskole väga! 🙂

Ja siit tuleb üks eriti tore lugu sellest, kuidas head isetegjad Älini eestvedamisel mind pehmeltöeldes meeldivasse infarktieelsesse seisundisse viisid.

Eile oli ilusimelik päev. Unenäoline ja ulmeline. Algas kõik sellega, et ma istusin hommikul ärgates jupp aega magajate voodiserval päikeselaigus ja mõtlesin, et mis asja ma seal unenäos siis nyyd tegin-nägin. Olin lendamisest vist yksjagu väsinud, sest just lennanud olin ma kogu eelnenud öö. Udus ja pilvedes, öös ja päikesepaistes, yksi ja parves. Kui kell kukkus, siis ajasin poisid yles, kiired protseduurid, kotid kaasa ja minekule. Vajalik kraam oli juba õhtul valmis pakitud. Olid ju suured plaanid, et olen tore tädi ja joonistan-meisterdan juunikuisel harjukate kokkusaamisel lastega ja lastele…

Eile õhtul lapsi magama pannes nuias suurem nagu ikka, et ma muinasjutustaksin. Kysisin, et millest siis täna. Tema vastu, et räägi haldjast. Pisikesest haldjast. Mind pole ta haldjaga kunagi seostanud ja yldse pole meil neist varem eriti juttu olnud. Aga eile päeval oli mingist haldjast mitu korda juttu olnud ja mina olin ka kuidagi rööpast väljas ja elevil. Mõtlesin, hmm, päevane yritus jõudis talle siis õhtuks mingi vigurkäiguga kohale. Ja siis ma jutustasin, umbes nõnda:

“Elas kord yks pisike haldjas. Tegelikult oli ta suur, aga tema sees oli pisike haldjapisik, ning seepärast oligi ta Pisihaldjas. Enda arvates oli ta selline armas ja tore, aga ometi oli ta nii yksildane. Ta oli lennanud siin ja käinud seal, otsinud ja ekselnud, võtnud vahel asju liigagi hinge ja sydamesse. Ikka veel ei olnud ta leidnud yles oma rahu, oma kohta. Ja päris täpselt ei saanud ta ka veel aru, kes ta siis on, suur või väike. Ja mis on tähtsam, kas olla hea haldjas või lihtsalt inimene. Või peaks yritama ikka olla natuke mõlemat.

Kõik, mis tundus ilus ja hea, näis justkui pudenevat kildudeks, kui Pisihaldjas sirutas käe, et haarata peotäis endalegi. Pisikese ja pahurana pyydis ta oma päevi jonnakalt ilusamaks värvida. Pea igal õhtul, kui kallid pisitegelased olid magama lauldud ja jutustatud hakkas Pisihaldjas meisterdama. Mida rohkem ta oma elu ilusamaks mõtles ja vaikselt tegutses, seda enam hakkas ta ka ise endasse uskuma. Yhel hetkel tundis ta ära, et ei olegi enam hinges yksinda. Võibolla polnudki kunagi olnud, aga see tundmine ja nägemine on sellised meelevaldsed asjad ju – kui käega katsuda ei saa, siis on raske uskuda.

Yhel väga segasel ja keerulisel ajal, kui see yyrike eneseusk oli taas kuskile peitu pugenud, hiilisid taas hinge kõhklus ja kahtlus. Aga elul ja eelkõige yhel imearmsal seltskonnal eesotsas yhe püstihulluga 😉 tuli mõte Pisihaldjale asjad puust ja punaseks ehk sini-kollasest heegelniidist ja kätega katsutavaks ja silmadega nähtavaks teha. Sellest päevast peale ei ole Pisihaldjal enam lihtsalt sobilik kahelda ei endas, oma tegemistes ja kõige vähem selles, et ta yksinda on. Ja nii ta nyyd elabki rõõmsalt tegutsedes oma kirevat elu, uskudes ja lootes ja armastades palju suurema veendumusega kui iial enne. Ja pyyab nuputada, mida saab ta maailmale vastu anda selle ilu, headuse, tähelepanu ning ennekõike suure au eest 🙂

Mõistagi ei pannud see hyplik mõistujutt mu jõnglast yldse mitte magama. Kui oma mõtteisse takerdusin, siis nõudis ta kohe järjekindlalt:

‘Emme, räägi!’

Ja pärast tuli kysimusi nagu kuulipildujast ja me jutustasime veel kaua-kaua. Mina ei saanud hommikuni sõba silmale. Mõtlesin, et no mida ma siis nyyd teinud olen. Noh, nagu kohe syydi oleks. Samas pole see ju ometi karistus. Vaat, mis võib juhtuda inimesega, kui talle ootamatult õnn sylle kukub! Ma ei ole kogu oma elu jooksul olnud nii yllatunud… hehh, käed hakkavad praegugi veel värisema ja pisar kipub silma… ehh… Kõik need vahvad asjad, mis minuga varem on juhtunud, kõik kingid ja võidud on olnud kuidagigi etteaimatavad, salajas loodetud, aga sel korral… välk selgest taevast. Ja veel nii tugev, et niitis jalust maha!

Kõik algas sellega, et tulen mina oma tittede ja pampudega Linnupesa lasteaeda kohale. Juuksed sassis, särk sygelevate igemete näritud, käin ringi, tunnen syymekaid, et peaks nagu midagi tegema, aga ei julge kõval häälel kuulutada ka, et kui keegi midagi soovib, siis ma olen siin ja valmis tegutsema. Poetan kotist peotäie värvimispilte kahte hunnikusse – lihtsamad ja keerulisemad, ning jään vaikselt lootma, et julgemad ise huvi korral ligi astuvad. Tannu uurib servast mu lauatäit,

aga otsustab lõpuks ikkagi hoopis spordisaali hullama kihutada. Värvida ja joonistada saab ju kodus ka 😀

Kui Ritsika esmaabi-jutt otsa saab, siis pistetakse tordi sisse kaks tuldpurskavat kyynalt. Lähen ruttu oma suuremat otsima, teades, kuidas talle sellised asjad meeldivad. Kui saali jõudsime, olid pea kõik kohalolnud kenasti platsis. Mõtlesin, et hmm, tort ja kyynlad. Hooaja lõpetamine äkki, et väike tort ja väike kõne – mul ju varasem kogemus puudus. Või siis äkki kellegi synnipäev? Älin seal sahmis haldjatiivad seljas ja noh, tal poisil ka kohe synnipäev, et ehk tähistame siis seda. Seisan mina seal siis rahulikult ja äraootavalt silmadega juba torti syyes, kui Älin korraga oma kõnet alustab. Kuulan ja kussutan oma piimaimejat.

Siis vaatan, et näe, tore lastetekk tal käes. Mõtlen veel, et kas lasteaiale kingitus tehtud või äkki ikka kellelgi synnipäev. Ega ma ju kõigi nende isetegijafoorumi asjadega akursis ka pole. Nojah, ja siis ytles Älin midagi sellist: “… meil on yks pisike…” midagi oli veel, mis hetkel enam ei meenu… ja siis mul kõrvus juba kumises, pyydsin oma 175 cm peita sylesoleva 64 cm taha, aga ei õnnestunud hästi. Või noh, nägu ju peaaegu mahtus. Ja järgmiseni pyydsin enda liigutuspisaraid juba Älini taha peita. Pildid sellest hetkest on ikka kohe eriti koomilised ja kentsakad 😀

Me saime imevahva teki omanikeks! Ja kohalolnud said kindlasti mu reaktsiooni nähes kõvasti itsitada. No kuku pikali, terve hunnik inimesi on võtnud nõuks ja vaevaks mulle ja mu poistele yks yyratu suur ja uhke asi meisterdada. Kuhu suunas joosta? Mida nyyd teha? Kuidas olla? Appppiii! No ei oska, sets korraga on nii meeliülenda olla!

Ja tort oli imehea! Sõin neli tykki, rohkem lihtsalt ei julgenud. Vantsust tehti igas asendis teki peal pilti 😀

Ja lõpuks panime me kõik oma kokkusaamisel kaasas olnud lapsed tekile ritta 🙂

Nyyd ma siis jälle vesistan siin ja kylmavärinad rallivad mööda selga. Käed värisevad nii, et sõrmed läevad sassi. Veel täna hommikul mõtlesin, et nägin ma seda kõike nyyd unes või ilmsi. Tekk vaatas vastu. Kõik oli juhtunud päriselt. Absoluutselt us-ku-ma-tu! Olen siiani oimetu.

Ma olin eile muidugi nii rabanduse äärel, et ei taibanud ise kohapeal pildiklõpsakatki teha ja nii on esialgu teile näidata vaid yks eileõhtune jäädvustus, aga tulevikus saab seda kindlasti detailsemalt näha ja neid eilseid välgusähvakaid meenutades on usutavasti kohalolnutelgi nii mõnigi fotojäädvustus varnast võtta ehk 🙂

Ja siin ta on – meie imevahva tekk veel kord!:

Nii ja nyyd kõige tähtsam osa:

PISIHALDJA AU- JA TÄNUTAHVEL

Kõige ees peasyydlane ja asja algataja. Koht igavesest ajast igavesti autahvli autahvlil:
Sibulaplix ehk Älin. Kas Sa ikka ise tead, KUI hull Sa oled? 😀

Mannu
Freddy
Muhv
Mari Marike
Trika
Lotta
betty
kelly26
naaskel
Tsilla
kerstin
Silpsolps
Susa
Kristab
ritsik62
chenet
helen312
+ kõik vahvad isetegijad ja kylalised! 🙂

Te ikka ise teate kui head ja armsad ja toredad te olete? Teie kõik!

AITÄH TEILE!

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis kruttis armas helen312 veel yhe vindi mu imeliste asjade taluvuse kruvile peale – nii tohutuhirmus suur aitäh Sulle! Olin käinud Su tegemisi ikka imetlusega piilumas, teades, et ma ise nii suurte asjadeni iial ei jõua ja no ma mis ma ikka rohkem öelda oskan kui sydamest aitäh!

Nii ma siin siis istun õnneuimas ja olen nii õnnelik, et maailmas on nii palju ilusaid ja häid inimesi 🙂

Te olete Possut korduvalt mu blogis piltidel kohanud, aga ma ei mäleta, et oleksin siin kunagi temast pikemalt rääkinud. Alustan siis päris algusest.

Natuke rohkem kui neli aastat tagasi lappasin lööduna päevade kaupa niisama koerasaite. Olime koera võtmist juba jupp aega kaalnud ja pyydnud ka mõned korrad Soomest tuua endale meelepärast kutsut, sest Eestis oli see sel ajal väga vähelevinud tõug. Need plaanid keeras paraku tol korral nässu jaburuseni viidud ehteestlaslik kadedus, et appi, mis siis saab, kui ma otsustan ka koerapaljundajaks hakata ja võtan kellegi leiva ära. Vôi et äkki saavab mu lemmikust kõigi näituste staar? Nõme ja inetu lugu oli see. Ma olin viimane, kes selles plaanis oleks kellelegi konkurentsi pakkunud, sest ma otsisin sõpra, aga kurjad inimesed näevad ikka vaid halbu asju enda ümber.

No vot ja ma olin siin nii nördinud ja kurb ja lohutuseks jälgisin lihtsalt varjupaiga lehte. Ja kui ma yhel päeval nägin varjupaiga lehele prantsuse buldogi pilte, siis tegin ma kõik, et me teda vaatama läheksime.

2004 aasta mais, täpsemalt emadepäeval, sõitsime me teda vaatama. Tõotasin kodus ja veel isegi teel (tol hetkel polnud uus hoiukoht veel valmis) varjupaika pyhalikult, et läheme sinna AINULT koera vaatama. Parkisime auto ja hakkasime sissepääsu otsima. Eemalt kostus koerte klähivimist ja kettide kolinat. Akendest vilksasid karglevad koerad. Yhest aknast vaatas aga välja ylimalt rahulik ja ylbe hoiakuga bullterjer – nagu oleks ta soovinud kaaskoerlastelt kysida: ‘No te vaadake, mis siin ometi toimub! Kaos, korralagedus, mida te kisate ometi, need ei ole nagunii teie omad!’ Tema liigutused olid järsud ja konkreetsed, energiast punnis. Ta lummas mind esimesest hetkest.

Lõpuks leidsime õige ukse ja astusime valvuritädile ligi. Mul oli kaks kysimust – prantsuse buldog ja seesama bullterjer. Tädi ei teinud meid kuulmagi, võttis sappa ja viis hoopis hoovi ringkäigule. Seal oli igat masti ja vanuses kutsusid. Tädi pyydis meile järjest sokutada dobermanne, saksa lambakaid, teisi kurva saatusega hetkeks särama löönud silmadega kutsusid. Kogemus ise on hellema sydamega inimesele kahtlemata hirmus. Eriti veel tol ajal selles jubedas kohas. Jalutasime mööda ka netis nähtud prantuse buldogist. Tädi ytles, et ta on vana, kindlasti juba yle 10 aasta vana ja haige. Tema nad jätavad pigem endale.

Pyydsime korduvalt kysida veel varemnähtud bullterjeri kohta. Tädi viis pidevalt jutu mujale. Meid jälle ei kõigutanud tema osav ‘myygitöö’ suurte ja muidu toredate koerte osas. Tagasi ‘kontoris’ ei andnud me tädile ikka asu. Siis ta rääkisiki, et teate, see koer on ohtlik. Ta ryndas pererahavast. Et see elukas on kohe nii hull, et tõmbas end ketist lahti ja elabki nyyd puuris (muide ka puuris oli ta ketis). Ta olevat meeste koer ja naised ei saa temast jagu (noh, ma olin tol ajal samapikk, aga laiuses muidu pool sellest, mis praegu :D). Pealegi olevat ta juba vana koer ja sellisele trikke ei õpeta. Ta polnud veel 6-aastanegi sel hetkel. See jutt ei veennud mind karvavõrd. Nähes, et me ei kavatsegi loobuda vaid yha innikamalt uurime tausta ja kõike muud, siis lubas ta meil temaga veidkeseks jalutama minna.

Midagi sellist polnud ma varem näinud. Sellel põlvekõrgusel koeral oli tõega neli vedu ja ma ei oska isegi pakkuda, kui suur oli ta mootor. Igal juhul kihutas ta lyhikese rihma otsas metsa ja mäe poole nagu võimas maastur ja mina lehvisin tal vaid sabas. Nuhkis ja nuusutas ja tuiskas ringi. Kaks nädalat suletud systeemis ja eelnenud mitu kuud vannitoa-vangistust oli vaja kohe ja nyydsama välja elada. Kuigi me temaga mingit kontakti ei saavutanud, siis olin ma absoluutselt veendunud, et just tema on see, kes on meie pere uus liige. Tema ja ainult tema. Mul oli mingi sisemine klikkimine selle koeraga nii, et ma teadsin, et tema on just TEMA.

Võtsime yhendust mehega, kes ta sinna varjupaika oli toonud, et saada selgeks veel mõned asjaolud. Ja paar tundi hiljem sõistime juba kaelarihma ja muu tarviliku kraamiga tagasi varjupaiga poole. Seal ta oma puuris oli:

Tasusime arve, vahetasime rihma enda oma vastu ja ta oligi meie. Mul oli taskusse veidi juust varutud. Taskusoojuses oli see veel lõhnavaks ja ahvatlevaks muutunud. Kogu muu maailm kaotas tema jaoks hetkega oma võlu, kui ta mu peost juustutyki kätte sai ja nii see kõik algas. Vupsti oli ta autos ja reisil uude koju istus ta mul syles. Kodus pistsin ta otseteed vanni. Päris esimesel ööl ta veel voodisse ei roninud, aga hiljem magas ta ka seal mõnuga nagu täieõiguslik pereliige 😀

Nädalake hiljem oli ta juba selline traksis poiss. Justnagu polekski vahepeal olnud palju igasugu jamasid:

Tänu temale saime me endale parima sõbra. Suuresti tänu temale suutsin ma lõpuks yle saada taasluhtunud rasedusest ja oma eelmise koera traagilisest kaotusest mõned aastad varem. Eks see vintsutuste jada tegi temast mulle teatud mõttes hingesugulase ju ka. Temaga koos oli tore. Nii tore, et ma yhel heal päeval viisin ylemuse lauale lahkumisavalduse ja järgmisest päevast olingi prii. Teadamat midagi, mis tööd, kus ja millal ma veel kunagi tegema hakkan. Mul oli vaja pausi ja puhkust ja temaga koos oli seda jubevahva veeta. Nii tore, et vaid mõned kuud hiljem olin ma tarkade tohtrite prognooside vastaselt lapseootel. Imesid ju ikka synnib 🙂

Possu on rõõmus ja mänguhimuline, kannatlik ja vaoshoitud. Oojaa, ma tean, see seanäoga koer on ju tapjaks aretatud, see tuleb ju kohe ja lööb hambad kintsu ja siis ei saa teda enam iial lahti ka. Tal on hamabad nagu hail – mitmes reas ja pidevalt uuenevad. Agressiivsemat koera annab otsida. Lastega peres selline koer?! 😀

Ok. Väljanägemine väljanägemiseks. Kellele ema, kellel tytar, kellel puudel, kellele rott, eksole. Maitse yle võibki kaklema jääda. Mulle meeldivad tavamõistes koledad koerad, no kohe kisub nende poole. Aga mis puudutab iseloomuomadusi, siis nojah. Hellemat, õrnemat, armsamat elukat ma ei tunne. Ta peaaegu et naudib seda, kui lapsed tal seljas elavad, uurivad hambaid ja kõrvu, kallistavad ja ratsutavad. Kui talle miski ei meeldi, siis ta lihtsalt voolab vaikselt minema ja kõik. Ses mõttes on ta olnud ko-hu-ta-valt tänuväärne mängukaaslane mu vanemale poisile. Nagu vennad – kui pättust teevad, siis ikka koos 😉

Meie Possu on juba paras mugav vanapoiss, sygisel saab kymneseks. Hing ja enamasti ka vorm on tal veel noored. Kui keegi teda ei häiri, siis veedab ta meeldivalt aega nii:

Talle meeldib kohutavalt end kokku voltida ja pisikeseks teha. Mõnus, on, kui pead-jalad sassis on:

Mänguasjad tõstetakse ju ekstra selleks kastist välja, et tema sinna endale onni saaks vormida:

Mõnus on, kui keegi sygab ja tegeleb. Pilt on pisikesest Tannust aastal 2005:

Väiksemale poisile meeldib ta ka. Kiljub teine naerada, kui Possu istuma pannakse ja ta preemia saamiseks haugatama või trikki tegema peab. Kõigil on lõbus. Tegelikult olen ma Possust ja tema tegemistest ka varem kirjutanud “Meie pere lugude” raamatus ja yhe “Pilvekutsu” muinasjutu kirjutasin temast kunagi ka. See meeldib hirmsasti mu vanemale poisile. Possut olen ma joonistanud alates hetkest, kui me temaga tuttavaks saime 🙂

Ja pika jutu lyhike lõpp ongi käes. Ehk siis käsitöö osa. Järeltulijaid meie Possul kahjuks ei ole. Selleks, et Possu elaks igavesti tuleb teda kloonida. Tuleb joonistada esitykk ja tagatykk ning siis need omavahel kokku õmmelda ja pehme vatiiniga täita.

Mul on au teile tutvustada Pisikest Possut:

Minu pisem poiss teatas eile kohe, et see Possu on muuhulgas ka söödav:

Suurem magab hetkel teist ööd Pisi-Possu põse vastas. Possu ise tutvustas end oma pisikesele teisikule just sedaviisi aupakliku kummarduse ja suure hurraaga! 😀 :

Minu pere ja meie loomad tervitavad! 🙂