Kui me end täna lõunaks lõpuks välja puhkasime, siis leidsin, et mu väikemehel polegi veel seda mu ‘MEIE EESTI’-särki (tervitused Sulle Leetu, Älin!). Siuh-säh ja särk olemas. Miskipärast arvas Vantsu, et Miki on vägagi teemasse tyyp sel kaunil päeval. Nii, et eestimeelseks pööratud Miki ja väike Vantsu jaanipäeval 2008 😀
Aga eile olin ma julge tydruk. Võtsin väänikud yhes ja läksin metsa. Kohe ikka päris tsivilisatsiooni äärele (noh, yks pistikupesa oli siiski vajalik lähedal hoida). Aga läksime ikka sinna, kus aastaid ikka jaaniajal käidud on. Nii oli sel korral isegi üsna mõnus, sest linna nelja seina vahele ma ka jääda ie tahtnud. Isegi vihma ei sadanud need 6 tundi, mis kohal viibisime. Pisike magas nagu kott ja suur oli õnnest ogar. Ja mina avastasin, et polegi sel jaaniööl alati vaja nii paaniliselt seda õit otsida, salasoove soovida ja armastust nõrkemiseni vajada. Niisama lihtsalt, lastega rahulikult ja vabalt koos olles, võib ka täiesti nautida neid ootustest-lootustest varem alati kihva olnud keeratud tähtsaid päevi. Ma hakkan vist suureks saama 🙂
Jäädvustus meie eilsest ööst:
Mõnusat õhtut teile ka! 🙂
8 thoughts on “Jaanipäev ja Vantsu uus särk”
Mannike olin;)
See oleks küll kurb, kui Sina suureks saaksid!:) Jäta oma sisemine laps ikka alles, et meie selle võrratu haldjamaailma võlusid võiksime nautida läbi Sinu lugude!
Toredat Jaanipäeva lõppu!
Nii mõnna pluusi pisil nyyd!
tead ja need sellised tõdemushetked, et elu on ka ilma täitumata suurte unistusteta täiesti elamist väärt ja vaat et enamgi naudingut pakkuv, annavad nii mõnusa tunde, onju! ja varsti jõuadki selleni, et unistada ju võib ja tulebki edasi, aga seni, kui unistuste täitumiseni aega läheb, tuleb ka ikka elu nautida 🙂
Nii armas lugeda Su jaaniõhtujuttu!
Piimaimeja on alati pildil niiii mõnusa naeratusega, et mul kisuvad ka suunurgad ülespidi 🙂
Sul on maailma kõige armsamad lapsed ja sa ise oled superema, kelle kohta võib öelda kõike ainult ülivõrdes.
Parimat soovides Sirje Pärnust
Münus naerulind on 🙂