Isetegijate üllatustekk pisikesele Vantsule

Ja siit tuleb üks eriti tore lugu sellest, kuidas head isetegjad Älini eestvedamisel mind pehmeltöeldes meeldivasse infarktieelsesse seisundisse viisid.

Eile oli ilusimelik päev. Unenäoline ja ulmeline. Algas kõik sellega, et ma istusin hommikul ärgates jupp aega magajate voodiserval päikeselaigus ja mõtlesin, et mis asja ma seal unenäos siis nyyd tegin-nägin. Olin lendamisest vist yksjagu väsinud, sest just lennanud olin ma kogu eelnenud öö. Udus ja pilvedes, öös ja päikesepaistes, yksi ja parves. Kui kell kukkus, siis ajasin poisid yles, kiired protseduurid, kotid kaasa ja minekule. Vajalik kraam oli juba õhtul valmis pakitud. Olid ju suured plaanid, et olen tore tädi ja joonistan-meisterdan juunikuisel harjukate kokkusaamisel lastega ja lastele…

Eile õhtul lapsi magama pannes nuias suurem nagu ikka, et ma muinasjutustaksin. Kysisin, et millest siis täna. Tema vastu, et räägi haldjast. Pisikesest haldjast. Mind pole ta haldjaga kunagi seostanud ja yldse pole meil neist varem eriti juttu olnud. Aga eile päeval oli mingist haldjast mitu korda juttu olnud ja mina olin ka kuidagi rööpast väljas ja elevil. Mõtlesin, hmm, päevane yritus jõudis talle siis õhtuks mingi vigurkäiguga kohale. Ja siis ma jutustasin, umbes nõnda:

“Elas kord yks pisike haldjas. Tegelikult oli ta suur, aga tema sees oli pisike haldjapisik, ning seepärast oligi ta Pisihaldjas. Enda arvates oli ta selline armas ja tore, aga ometi oli ta nii yksildane. Ta oli lennanud siin ja käinud seal, otsinud ja ekselnud, võtnud vahel asju liigagi hinge ja sydamesse. Ikka veel ei olnud ta leidnud yles oma rahu, oma kohta. Ja päris täpselt ei saanud ta ka veel aru, kes ta siis on, suur või väike. Ja mis on tähtsam, kas olla hea haldjas või lihtsalt inimene. Või peaks yritama ikka olla natuke mõlemat.

Kõik, mis tundus ilus ja hea, näis justkui pudenevat kildudeks, kui Pisihaldjas sirutas käe, et haarata peotäis endalegi. Pisikese ja pahurana pyydis ta oma päevi jonnakalt ilusamaks värvida. Pea igal õhtul, kui kallid pisitegelased olid magama lauldud ja jutustatud hakkas Pisihaldjas meisterdama. Mida rohkem ta oma elu ilusamaks mõtles ja vaikselt tegutses, seda enam hakkas ta ka ise endasse uskuma. Yhel hetkel tundis ta ära, et ei olegi enam hinges yksinda. Võibolla polnudki kunagi olnud, aga see tundmine ja nägemine on sellised meelevaldsed asjad ju – kui käega katsuda ei saa, siis on raske uskuda.

Yhel väga segasel ja keerulisel ajal, kui see yyrike eneseusk oli taas kuskile peitu pugenud, hiilisid taas hinge kõhklus ja kahtlus. Aga elul ja eelkõige yhel imearmsal seltskonnal eesotsas yhe püstihulluga 😉 tuli mõte Pisihaldjale asjad puust ja punaseks ehk sini-kollasest heegelniidist ja kätega katsutavaks ja silmadega nähtavaks teha. Sellest päevast peale ei ole Pisihaldjal enam lihtsalt sobilik kahelda ei endas, oma tegemistes ja kõige vähem selles, et ta yksinda on. Ja nii ta nyyd elabki rõõmsalt tegutsedes oma kirevat elu, uskudes ja lootes ja armastades palju suurema veendumusega kui iial enne. Ja pyyab nuputada, mida saab ta maailmale vastu anda selle ilu, headuse, tähelepanu ning ennekõike suure au eest 🙂

Mõistagi ei pannud see hyplik mõistujutt mu jõnglast yldse mitte magama. Kui oma mõtteisse takerdusin, siis nõudis ta kohe järjekindlalt:

‘Emme, räägi!’

Ja pärast tuli kysimusi nagu kuulipildujast ja me jutustasime veel kaua-kaua. Mina ei saanud hommikuni sõba silmale. Mõtlesin, et no mida ma siis nyyd teinud olen. Noh, nagu kohe syydi oleks. Samas pole see ju ometi karistus. Vaat, mis võib juhtuda inimesega, kui talle ootamatult õnn sylle kukub! Ma ei ole kogu oma elu jooksul olnud nii yllatunud… hehh, käed hakkavad praegugi veel värisema ja pisar kipub silma… ehh… Kõik need vahvad asjad, mis minuga varem on juhtunud, kõik kingid ja võidud on olnud kuidagigi etteaimatavad, salajas loodetud, aga sel korral… välk selgest taevast. Ja veel nii tugev, et niitis jalust maha!

Kõik algas sellega, et tulen mina oma tittede ja pampudega Linnupesa lasteaeda kohale. Juuksed sassis, särk sygelevate igemete näritud, käin ringi, tunnen syymekaid, et peaks nagu midagi tegema, aga ei julge kõval häälel kuulutada ka, et kui keegi midagi soovib, siis ma olen siin ja valmis tegutsema. Poetan kotist peotäie värvimispilte kahte hunnikusse – lihtsamad ja keerulisemad, ning jään vaikselt lootma, et julgemad ise huvi korral ligi astuvad. Tannu uurib servast mu lauatäit,

aga otsustab lõpuks ikkagi hoopis spordisaali hullama kihutada. Värvida ja joonistada saab ju kodus ka 😀

Kui Ritsika esmaabi-jutt otsa saab, siis pistetakse tordi sisse kaks tuldpurskavat kyynalt. Lähen ruttu oma suuremat otsima, teades, kuidas talle sellised asjad meeldivad. Kui saali jõudsime, olid pea kõik kohalolnud kenasti platsis. Mõtlesin, et hmm, tort ja kyynlad. Hooaja lõpetamine äkki, et väike tort ja väike kõne – mul ju varasem kogemus puudus. Või siis äkki kellegi synnipäev? Älin seal sahmis haldjatiivad seljas ja noh, tal poisil ka kohe synnipäev, et ehk tähistame siis seda. Seisan mina seal siis rahulikult ja äraootavalt silmadega juba torti syyes, kui Älin korraga oma kõnet alustab. Kuulan ja kussutan oma piimaimejat.

Siis vaatan, et näe, tore lastetekk tal käes. Mõtlen veel, et kas lasteaiale kingitus tehtud või äkki ikka kellelgi synnipäev. Ega ma ju kõigi nende isetegijafoorumi asjadega akursis ka pole. Nojah, ja siis ytles Älin midagi sellist: “… meil on yks pisike…” midagi oli veel, mis hetkel enam ei meenu… ja siis mul kõrvus juba kumises, pyydsin oma 175 cm peita sylesoleva 64 cm taha, aga ei õnnestunud hästi. Või noh, nägu ju peaaegu mahtus. Ja järgmiseni pyydsin enda liigutuspisaraid juba Älini taha peita. Pildid sellest hetkest on ikka kohe eriti koomilised ja kentsakad 😀

Me saime imevahva teki omanikeks! Ja kohalolnud said kindlasti mu reaktsiooni nähes kõvasti itsitada. No kuku pikali, terve hunnik inimesi on võtnud nõuks ja vaevaks mulle ja mu poistele yks yyratu suur ja uhke asi meisterdada. Kuhu suunas joosta? Mida nyyd teha? Kuidas olla? Appppiii! No ei oska, sets korraga on nii meeliülenda olla!

Ja tort oli imehea! Sõin neli tykki, rohkem lihtsalt ei julgenud. Vantsust tehti igas asendis teki peal pilti 😀

Ja lõpuks panime me kõik oma kokkusaamisel kaasas olnud lapsed tekile ritta 🙂

Nyyd ma siis jälle vesistan siin ja kylmavärinad rallivad mööda selga. Käed värisevad nii, et sõrmed läevad sassi. Veel täna hommikul mõtlesin, et nägin ma seda kõike nyyd unes või ilmsi. Tekk vaatas vastu. Kõik oli juhtunud päriselt. Absoluutselt us-ku-ma-tu! Olen siiani oimetu.

Ma olin eile muidugi nii rabanduse äärel, et ei taibanud ise kohapeal pildiklõpsakatki teha ja nii on esialgu teile näidata vaid yks eileõhtune jäädvustus, aga tulevikus saab seda kindlasti detailsemalt näha ja neid eilseid välgusähvakaid meenutades on usutavasti kohalolnutelgi nii mõnigi fotojäädvustus varnast võtta ehk 🙂

Ja siin ta on – meie imevahva tekk veel kord!:

Nii ja nyyd kõige tähtsam osa:

PISIHALDJA AU- JA TÄNUTAHVEL

Kõige ees peasyydlane ja asja algataja. Koht igavesest ajast igavesti autahvli autahvlil:
Sibulaplix ehk Älin. Kas Sa ikka ise tead, KUI hull Sa oled? 😀

Mannu
Freddy
Muhv
Mari Marike
Trika
Lotta
betty
kelly26
naaskel
Tsilla
kerstin
Silpsolps
Susa
Kristab
ritsik62
chenet
helen312
+ kõik vahvad isetegijad ja kylalised! 🙂

Te ikka ise teate kui head ja armsad ja toredad te olete? Teie kõik!

AITÄH TEILE!

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis kruttis armas helen312 veel yhe vindi mu imeliste asjade taluvuse kruvile peale – nii tohutuhirmus suur aitäh Sulle! Olin käinud Su tegemisi ikka imetlusega piilumas, teades, et ma ise nii suurte asjadeni iial ei jõua ja no ma mis ma ikka rohkem öelda oskan kui sydamest aitäh!

Nii ma siin siis istun õnneuimas ja olen nii õnnelik, et maailmas on nii palju ilusaid ja häid inimesi 🙂