Month: October 2020

11. päev stimuleerimist

Hommikul tegime eelviimase Cetrotide süsti. See oli kibe-kibe, aga ikkagi hurraaa! Mu kõhunahk, mis oleks nagu kaktusega kallistanud, kinnitab seda. See on vaid vikerkaarevärviline osa ühest poolest ja see mumm, pildil vasakul üleval, on hetk varem tehtud süstist kerge arenev nahareaktsioon.

Ma mäletan küll, kuidas ma insuliini süstimise õpetamisel selgitasin patsientidele, kuidas roteeruvalt torkekohta valida. No palju õnne mulle sellise süsteemi rakendamise täielikul läbikukkumisel. Hea on vast see, et kõik süstid siiani tehtud on saanud. Torkekoha valik on käinud soovituslikes piires täiesti tunde järgi, et “täna suudan ma ehk selle koha peal valu üle elada”. Vahel on õnnestunud, vahel mitte. Tãna oli see päev, kus kõik kolm süsti olid va-lu-sad!

Õhtune Gonal oli viimane ja täitsa pisike, vaid 100 ühikut. Vahepealse 200ga võrreldes võiks ju olla köömes, aga ei miskit, torge tuikas ja rohi oli ka valus. Clexane oli täna kuidagi eriti hull. Ravim liikus sujuvalt süstlast naha alla, aga see pekikrambitunne kestab siiani. Seda on ka väljastpoolt tugeva tükina tunda. Oluline, et ta ikka õigesse kohta jõuab. Andreas oli õnnetu, et mul nii valus oli ja teatas, et vajab iga kord peale süsti vähemalt 6sekundilist kallistust. Aga palun. Eks mul on ka ju kahju, et ta mulle haiget teeb. Ise ma seda arvatavasti ei suudaks.

Hommikul mõtlesin ka, et kuna on hälloviinipäev, siis teen teile väikest kolli, et mis saab siis, kui nõelad segi läheks. Noh, tegin mõned pildid ka:

Kui Clexane on fikseeritud süstlaga kohe valmis torkeks ja Gonal tuleb penina, noh, nagu jäme pastakas, mille sees on ravim ja iga kord tuleb uus nõel sellele ette keerata ning vajalik ravimkogus ette kruttida, siis Cetrotide tuleb pakis, milles on vedelikuga süstal, pulbriga pudelike ja kaks nõela.

Kokku peab selle krempli ise segama. Kui mul poleks kogemust haiglatööst, kus ma alguses oskamatusest ikka mõnegi hea korra endale turtsakaid tugeva surve all antibiootikume kokku segades nõela eemaldades suhu, silma ja kõikjale enda ümber pritsisin, siis ma selle ravimiga end turvalisellt ei oleks tundnud. Õnneks on nad asja teinud turvaliseks ja üsna kasutajasõbralikuks, aga möödapanekud on kerge vaevaga siiski võimalikud. Küll võib vedelik siin ja seal lekkida, küll võib ravim mitte lahustuda korralikult või ei saa seda kõike pudelikesest tagasi süstlasse Ja nõela sisse võib ravimit paras kogus jääda. Nõelad vôivad ka segi minna! Suur on segamiseks ja pisem-peenem süstimiseks. Pisem on nii 17-18 mm pikk, pikem on kenad 35 mm pikk.

Ühesônaga vajab selle ravimi lahustamine ja süstimiseks ettevalmistamine paremat ettevalmistust ja läbiproovimist kui “süstid kollase nõelaga vedeliku pulbriga pudelisse, keerutad, tõmbad lahuse tagasi süstlasse, vahetad nõela ja süstid”. Ehmatav on see, et sellist segaminiajamist päriselt juhtub ja mulle väga kallis inimene on üks neist, kes reaalselt hommikul unise peaga on ennast just selle pika ja jämedaga torganud et vajalik ravim naha alla saada.

Käsi püsti, kes valiks süstimiseks selle suurema ja jämedama?

Enesetunne on mul üsna ok. Õhtul hakkas aga külm, sõrmed olid nagu jääkuubikud. Andreas tegi ahju tule ja mul hakkas ka soojem. Seedimine kisub kergelt kiiva, aga seda oli vist juba ammu oodata. Võtan vaikselt. Ise mõtlesin täna, et huvitav, mis tunne oleks kanal, kui ta sees ootaks korraga 14+ muna. See mõte tundus liiga naljakas. Siis pakkus mu aju välja, aga äkki ma olen nagu kala. Meenusid mu lapsepõlve gupikalad. Nad küll sünnitasid kohe pisikesi eluskalasid, mitte ei jännanud marjaga, aga parema pildi puudumisel muigasin siis plahvatusohtliku kalamõtte üle. Tunne on suur. Ainus, mis hetkel loeb, on see, et ma kenasti ülepingutusteta teisipäeva hommikuste protseduurideni heas vormis püsin.

Ägedat hälloviini!

10. päev stimuleerimist

Meil on plaan!

Hommik ja ultraheli algasid täna minu jaoks arsti kabinetis siruli olles lausega: “Pfööfffhh, kui suuuureks nad on kasvanud!” See oli nii positiivne avaldus, et ma elasin ka teise munasarja vaatluse üle, mida saatis vaikne pobin “Ma püüan hästi ettevaatlikult… ei julge torkida… et äkki munasari keerdub…”. Jälle polnud mul jaksu ega julgust ütelda, et no statistika kohaselt juhtub seda ikka väga harva ja ma ei taha seda hirmu enda sisse kollitama. Olin hästi tasa ja püüdsin hoopis mõtelda, et hästi-ettevaatlik-lähenemine sobib mulle hästi, sest ega see kere on hetkel ju ikka päris hell ka. Arsti hea tuju mõjus mulle turvaliselt. Igal juhul olid mu folliikulid paremalpool kuuldavasti kenasti kosunud ja neid sai ta kokku 9 pontsakat. Vasakpoolsed, seal, kus mu pisike õnnetu emakaväline tegelane kunagi peesitas, seal on hetkel kasvamas vähemalt 5 folliikulit, kuid võimalik, et rohkem, ta ei julgenud seal rohkem uurida ja torkida igaks juhuks. Rõhutas ta muidugi ka seda, et folliikuli olemasolu ei tähenda veel, et seal ka munarakk sees on, aga lootma peab. No muidugi me loodame!

Endiselt on oluline, et keha teeks looduse ja teadusega hoolega koostööd. Parema poole järgi võiks punktsiooni teha, et munarakud kätte saada, juba esmaspäeval, aga arst sihib maksimumi ehk loodab ka vasakpoolseid suuremaks kasvatada. Seega on punktsioon teisipäeval ja täna-homme süstime veel vähendatud koguse stimuleerivat hormooni ehk Gonalit mu kõhunaha alla. Seda ravimit, mis aitab folliikulitel terve püsida, Cetrotide, seda pean ka veel kaks hommikusüsti saama. Vererohi läheb edasi ja pühapäeval saan üheks korraks asemele neljandat sorti süsti, mis aitab siis enne punktsiooni munarakud valmis küpsetada, et neid viljastada saaks. Ovitrelle ajastus on eriti oluline ja peab toimuma täpselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni ehk pühapäeva õhtul kell 20:45.

Nüüd peab vaid mu koormuse all aina tihkemaks tõmbuv kere vastu pidama. Paras pinge, mida päris valuks veel nimetada ei saa, on nii kõhus kui seljas. Kogu aeg. Vahepeal käib mõni valujutt ikka läbi ka, aga märkimisväärne on see, et istuda on kuidagi kehv, kõik surub. See olevat normaalne. Kui ma ei teaks, et ma hetkel (veel) rase ei ole, siis ma tõenäoliselt kaaluksin varajase testi tegemist igaks juhuks. Ahjaa, et ma ei unustaks, siis enne punktsiooni, esmaspäeval, peame Andreasega mõlemad koroonatesti ka tegema. Mulle on see esimene.

Ja kui kõik-kõik-kõik sujub, siis ülejärgmisel esmaspäeval on siirdamine. Kindluse mõttes arvas arst, et on julgem siirdada 6-päevane täpike, kui mõni neist ikka nii pika teekonna kenasti vastu peab. Hetkel tundub see kõik nii kaugel mägede taga alles. Eks me liigume samm-sammult. Esialgu on vaja üle elada nädalavahetus ja end valmis seada teisipäeva hommikuks. Et kas ma kardan narkoosi? Muidugi kardan. See on mind elus muudest olulistest protseduuridest eemale pannud vingerdama ju tänase päevani ja need kaks narkoosi, mis ma läbi või üle olen elanud aastate eest, tehti selleks, et panna punkt mu kahele peetunud rasedusele. Emotsionaalselt on see raske, aga ehhhk ometi saab kirjutada need kogemused üle millegi paremaga. Selliste tunnetega ma siin elan ja olen ning püüan saba püsti hoida. Andreas muidugi unistab hetkel vist rohkem teisipäevaõhtusest saunast ja sigarist – et nagu preemia süstijale või nii

Tänahommikuse süsti oleksin ma suures lootuse-eufoorias arsti juurest koju jõudes peaaegu unustanud, sest sättisin end mõttes juba unehäirete esmase diagnostika koolituspäevale. Süstimisest nahareaktsiooni peaaegu ei tekkinud, aga see torge bööhh, see oli nagu tulejutt! Ma ei mäletagi, et see kunagi NII valus oleks olnud, aga õnneks oleme me paika sättinud ennast nii, et isegi, kui ma vehklen valust, siis Andreas saab nõela eeskujulikult mu kõhus hoida. Nii romantiline, eks! Ja siis läksin ma teise tuppa koolitusele ja üksi jahedas toas teki sees kuulates… murdis uni mu maha. Ärkasin lõunapausi ajaks. Mis seal imestada, juba hommik oli isemoodi, sest me astusime kell 10 hommikul arsti juurest välja ja ma soovisin üle koridori kõigile head õhtut. Need pikad näod on mul siiani meeles Ja kui ma siis lõpuks ärkasin, et lõunapausile minna, avastasin köögidiivanilt Andrease magamast. Magas seal keset oma tööpäeva magusalt mu kahe konnaga. Ta vist väsis ka hommikust ära. Ja kui ta koos konnadega ärkas, siis ma selle tänase pildi tegingi.

Täna õhtul tegime Gonali eelviimase süsti. 200 asemel oli vaja süstida 150 ühikut. See käis kuidagi kähku ja pehmelt. Sain täna uue, pisema peni ka, enne olid mul kaks 900st, nüüd oli samasugune, aga sees oli 900 asemel vaid 300 ühikut. Kuigi eelmise kahe jääkidest kokku tuleks vajalikud lõpukogused täis, siis eeldaks see isetegevuslikku pusseradamist nö insuliinisüstaldega ja ma ei arva, et ma tahan hetkel mingit kompunni kokku mässata siin. Seega läks käiku uus pisem pen ja asi klaar. Clexane läheb hetkel edasi ikka nii nagu läheb, vaid korraks, punktsioonile eelnevaks ja toimumise päevaks tuleb paus. Tänane süst oli valus. Torke peale kiunatasin. Ravim oli ka valus. Eks see kõht on paras sõelapõhi ja kergelt siniselaiguline ka hetkel. Andreas lohutas, et kohe varsti on vaid üks süst päevas vaja teha. Kui see süst nii valus poleks, siis poleks ehk isegi nii hull.

Jälle üks päev kirjas sel teekonnal. Nende päevadega on kask ja hobukastan kaotanud kõik oma lehed, murel on paari päevaga muutunud rohelisest kollaseks, majaesine roos ja saialilled õitsevad ikka veel. Tomatid tõin targu kasvuhoonest tuppa ja sättisin veel ühed jõulutuled, sel korral siis linnukesed, paika. Tasa-tasa liigume oma unistuse suunas. Ehk on ta ikka püütav ja ootab meid

Aitäh teile kõigile nii-nii väga olemasolemise, heade mõtete ja sõnade eest!

9. päev stimuleerimist!

Hommikul kiirustasin Laagrisse superviisoriõppe harjutusgruppi õppima ja Cetrotide süst sai kähku käigupealt tehtud. Kiheles see süstekoht küll, aga mul polnud võimalik sellele liiga palju mõtelda. Pealegi kohtusin ma me vägevale naistepundile lisaks pisikese nunnu lühikarvalise šveitsi valge lambakoeraga, kes meie Happyst on pea poole pisem ja imeõrn ja armas

Laagrist linna sõitsin õhtul bussiga ja buss oli peaaegu tühi. Mul oli kohe hea meel. Paar peatust hiljem tuli bussi tädi ja istus täpselt mu selja taha. Alguses ka köhatas. Tõmbusin kergelt kangeks. Siis nuuskas ta lörinal ja seejärel hakkas köhima. Köhimise ajaks olin juba püsti ja pool bussi eespool. Istusin ja põrnitsesin, et no kuidas nii saab. Tädil polnud maski. Ta nuuskas ja läkastas selle teekonna jooksul korduvalt. Järve keskuse juures kappas ta bussist maha ja liikus minu ees poe poole. Liharea nurgal kohtusime taas. Jooksin hingamata edasi. Ehk pääsesin. Mask peaks ikkagi kohustuslik olema, kui on vaja liikuda sedasi tõbisena ja inimestele otsa pole ka vaja ronida. Ja kätepuhastamine võiks ometi juba elementaarne olla kõigile. Kuna ma liigun enamasti autoga, siis täna torkasid sellised asjad mulle kohe eriti silma.

Andreas korjas mu rõõmsalt Järvelt üles ja koju jõudes olime mõlemad jubeväsinud. Ta jõudis tunnikese enne süstimisi magadagi. Tänasega on kahe 900se peni jagu Gonalit süstitud ja sellega sujub meil täitsa kenasti tehnilises mõttes. Eks mõju saab siis homme hommikul ultrahelis näha. Tunne on kergelt küll nagu pingviinil, kelle sees on samasuur vaal – selline suur ja seest punnis. Mitte, et ma paistes oleks, aga kergelt seestpoolt pressib ja surub.

Clexane süst oli täna kibe ja kipitav. Sellega on vahel tunne nagu pekk tõmbuks krampi ja siis passib seal naha all, kuni otsustab, et igav on ja lõdvestub. Andreas oli õnnetu, et mul valus oli ja ma näitasin talle me graafikut. See on ikka täitsa vägev, arvestades, et meil kummalgi pole varasemast seesugust kogemust. Hetkel on nii-nii oluline, et ravi toimib ja kere üle ei reageeri. Ootan hommikut ja natuke pelgan ka.

Avastasin, et Andreas on kolimisega kastidest välja ilmunud lugematu arvu käterättide ja saunalinade seast valinud endale hetkel kasutusse huvitava asja. Kui ma uurisin kas ta teab, mis see on, siis selgus, et teabki – Tannu elu esimene vannilina Ta arvas, et ta näeb sellega välja nagu poksija. Nõustusin. Vaalad on vahvad!

8. päev stimuleerimist!

Tänane päev sulas kuidagi mõnusalt ühte. Kõik kolm süsti, nii hommikune kui ka õhtused sujusid täitsa kenasti. Hommikusel tekkis taas kerge nahareaktsioon, 10cm punetav sügelev laik, kuid see kadus tunniga. Valus polnud. Hetkel on vaid keeerge peavalu, aga mitte veel selline, et rohtu haarata. Joon parem vett

Tänase õhtu veetsime Andreasega taas armsasti PREP paarisuhtekoolitusel ja uurisime sedakorda iseenda ja teineteise ootuseid.

Kodutööd oleme teinud siin koos juba õige mitu tundi. See kõik on nii äge ja kui mina teadsin seda juba varem, siis mul on nii hea meel olnud, et Andreas on innukalt asja juures ja avastanud enda jaoks vanu tuttavaid asju täiesti uues valguses. Minna saab vaid paremaks. Ja nüüd, keset ööd, avastasime, et magasime peaaegu maha oma reaalse (mitte virtuaalse) esmakohtumise kuupäeva. Ehk et oleme täitsa totaalselt koos olnud 6 kirevat aastat. See aeg on algusest peale igavik tundunud, aga aastanumbrid olid kuidagi kahvatud. Vaikselt tundub, et hakkavad ka need numbrid tunnetele lisaks midagi juba näitama

Sel aastal üleõlavaatamise pilti ei tule, sest mul pole mingit põhjust üle Andrease õla vaadata ja tal pole põhjust end peita kallistamisesse. Täna oleme me lihtsalt nunnud põrsad ja kallistame lihtsalt niisama. Peitmata.

7. päev stimuleerimist!

Hommikune Cetrotide süst tundus mulle hirmutav. Nõel on küll peenike, aga jupp maad pikem kui Gonali penil ja Clexanel. Mäletasin veel hästi esimest kolme päeva, kus see ise lahustatav süst oli ikka üsna jube. Ma ei tea, mis on vahepeal toiminud, aga ei torge ega ravim polnud sel korral valusad. Naha alla tekkis umbes viie minutiga küll pakitsus, kuid kokkuvõttes tundus, et läks kohe täitsa hästi. Ja siis tekkis kihelus. Torkekoha ümber kerkis poole tunni jooksul sentimeetrise läbimõõduga kupp ja tunni jooksul laienes punetav ala selle ümber umbes 10 sentimeetise diameetriga laiguks. Kolm tundi hiljem olid punetus, kupp ja sügelus lõpuks kadunud. See oli midagi uut ja seetõttu on mul homse süsti ees kerge hirm. Või olen ma ärev seetõttu, et arst turtsatas juba nädal tagasi, et kui see ravim mulle ei sobi, siis polegi midagi teha, sest alternatiivi sellele polevat. See pole ka nagu tore väljavaade. Ehk peab kere ikka kenasti vastu selle hormoonide ralli.

Õhtused süstid läksid ladusalt. Janu on tagasi. Enesetunne on kohev. Kõht on kergelt pinges, aga mitte valus. Nõme on see, et kui ma mõistusega saan aru, et see keerduvate munasarjade asi on suht erandlik asi, siis enda alateadvust ma sellega ära ei osta. Arsti hirmutamine tegi kuhugi mu sisse pesa. Kohe nii, et öösel une pealt külge keerates hoidsin end ekstra ühes tükis aeglaselt, voodist väljudes püüdsin mitte teha äkilisi liigutusi ja tore, et vetsu julgesin minna. Keha on ärev. Püüdsin selle hirmuga tegeleda, päev on olnud ok, aga ega ta pole minust lahkunud. Oli seda siis nüüd vaja? Hommikul olin ikka päris kuri kohe.

Õhtuks sõitis uus teema sisse – FB on pähe võtnud, et me saame lapse, mitte ei püüa väga tehniliselt looduse ja teaduse piiril läbi suurte pingutuste selle suunas liikuda. See pinnas on hetkel ikka veel väga ebakindel selleks, et juba mulle sellist kraami ette sööta. Ma saaksin aru, kui ma oleksin midagi lapseootusega seoses guugeldanud, otsinud, vaadanud, aga no ei ole ju. Isegi unistada julgen vaid salaja ja hästi vaikselt. Mu postitused siin ei ole olnud kuigi selgesõnalised ja viimase nädala tegevustele tagasi vaadates olen ma liitunud IVF grupiga ning guugeldanud ravimite toimeid ja kõrvaltoimeid ning eile siis ka munasarjade keerdumist. Et sellest võib juba eeldada, et ma vajan kõike seda, mida FB mulle vajalikuks peab reklaamida – lapsekandmise jopest ja kotist, rasedate vitamiinidest, lutipudelitest, imetamise koolitusest kuni südamelöökide kuulamiseni välja?

No tore, aga liiiiiga vara! Muidugi mulle päriselt ka meeldiks, kui kõik kenasti sujub ja selleks on põhjust, aga praegusel hetkel?! Ja kui kõik ei lähegi nii nagu soovitud, siis kaua nad mind nende reklaamidega piinavad? Kaks aastat tagasi lapse kaotuse ajal ei olnud FB veel nii aktiivne profiiliarvaja, aga ka siis masendas mind see, kui nad mu nina alla veeretasid reklaame, mida ma sel hetkel kindlasti näha (enam) ei tahtnud. Mingi eetiline mõõdupuu võiks ju suurele oletamisele lisaks ka olla?

Tore on aga see, et ma korrastasin seepeale oma FBs toimuva kenasti ära. Panin FB otsingusse “play therapy” ja lappasin paar tundi erinevaid lehti, panin ennast jälgima kõiki neid, mis sümpaatsed tundusid ja nüüd on mul igavesti tore vaatepilt siin. Ma teadsin et inglased ja ameeriklased on aktiivsed. Üllatusega avastasin, et Austraalia on vaat et neist veel eeski. Igal juhul olin ma rõõmus, et sain sedasi luua endale ka meelepärase virtuaalkeskkonna 🙂

6. päev stimuleerimist – me jätkame!

Hommikune arstivisiit kinnitas suurema koguse tagasihoidliku kasvuga folliikulite olemasolu. Ühes munasarjas olevat paras plahvatus ja teises on veidi pisem plahavatus. Ega ma ise ei näinud, arst ütles. Andreas ka ei näinud, tema istus kardina taga. Aga see on muidugi tore ja et nad nüüd kenasti kasvaksid ka! Gonali ravimdoos tõsteti 175lt 200le ühikule, verevedeldajaga jätkan ja homsest hommikust läheb lisaks taas juba algusest tuttav pidur, Cetrotide. See oli see ise kokkusegatav jubevalus, huhh. Ehk et oleme mikroetapis nr 3 ja reedel lähen taas ultrahelisse end näitama.

Tänane möödus üsna vaikselt. Lugeda ja erinevaid koolitöid teha ei suuda ma endiselt. See on piin, sest mul on vaja asjalik olla. Süstid saime viperusteta tehtud, kui mitte arvesse võtta seda, et Gonalit oli uus pen ja vajalikku ravimitilka esimese nõela otsa ei tulnud. Alles teise nõelaga õnnestus ühendus saavutada ja Andreas sai ka nentida, et see ravim lõhnab üsna hirmutavalt. Ma arvan endiselt, et sellel on insuliini lõhn. Igal juhul panime süstimise ajaks kolmanda nõela. Kohev tunne on püsiv. See olevat norm. Ennelõunal ägasin veidi kuumahoogude käes, aga muidu on täitsa ok olla.

Uurisin arstilt ka, et kui mul folliikuleid nüüd korraga nii palju kasvamas on, no ta ütles, et on palju, ja paljud neist peaksid edasi kasvama, et kas ma pean arvestama ka võimaliku kõhuvaluga ja sain teada, et kõhuvalu saab olema üsna vältimatu. Eks ma panen siis vaimu valmis vaikselt. Ja sinna otsa lisas ta, et on ka oht, et munasarjad keerduvad ära ja “siis on paha lugu, siis on operatsioon ja tuleb munasarjad eemaldada”. No tore väljavaade küll, mitte et ma pole end ohtudega kurssi viinud, aga selline avaldus sellises vormis oli mulle liiast.

Olen siin terve päeva mõtelnud, kui oluline on arsti empaatiavõime või vähemalt omaenda ärevuse esitlemine patsiendile vormis, mis sedasi hirme ei tekita. Ega ta ju pahapärast, aga ilmselgelt olen ma hetkel väga tundlik ja hirmu asemel vajan pigem väikest julgustust. Eelmine nädal pidas ta mulle monoloogi, mis kõik võib valesti minna, ikka kohe lõpuni välja. Täna tuli see torsioonijutt. Muidugi võib mis kõik juhtuda, aga ei pruugi ju. Ma hindan infot kõrgelt, olen see, kes küsib ka ise ja alati tahab kõike pigem teada, aga selle teabe esitamise vorm nii hellal ajal on kuidagi eriti kriitilise tähtsusega. Käia selliseid asju välja nagu varrukast muuseas, on liiga julm isegi minu jaoks. Muidugi kappasin ma koju uuringuid lappama ja mu lugemismurega oli see paras heitlus, aga ma muutusin rahulikumaks. Õhtuks on mu saba taas püsti tänu kaasvõitlejatele.

Kuna kogu see aeg on olnud natuke isemoodi ja Andreas otsustas juba öösel lambist, et tänasest algab tal kehakaalu jälgimine, siis ei suutnud ma vastu panna ammusele totakale ideele ja jäädvustasin selle tegelase ka pildile, kes tema eest pidevalt sööb ja kasvab. Ikka kohe keset aplat mahlajoomise sööstu sain ta kätte enne, kui ta minema tahab lipsata. Olgu tal nii kergem minna. Võtku minu üleliigne kaal ka kaasa.

Vabandan. Me oleme enda meelest täiesti normaalsed. Või vähemalt mõni meist. Mina oma nabasongaga selliseid lollusi teha ei saa isegi parima tahtmise juures. Mina seevastu… Teate ju küll neid 5-minuti-videosid, eks? Ma vahel ikka vaatan neid ja mõnikord hästi harva leiab sealt ka häid nippe või mõtteid. Tan enam ei manitse, et need videod on vaid igasugu kräppi täis, ta on loobunud jonnakat ema valgustamast. Andreas ei manitse, sest vahib neid vahel salaja ise ka ja poriseb siis, et kuiii nõmedad need on. Aga hiljuti oli selline hommik, kus ma sealt midagi hiilgavat avastasin!

Siplesin uniselt voodis ega leidnud põhjust sealt väljumiseks. Tegin kohustusliku programmi läbi ja läksin piilusin siis FB ka. Ooo, uus 5-minuti-video, mõtlesin! Sageli on uued kõik vanade kokkuklopsitud kordamised, aga see oli minu jaoks uuus! Alguses olid totakad meiginipid ja muu jura ja siis tuli SEE! Hooaja parim juukseseadmise nipp! Olin hoobilt püsti, krabasin riided, viskasin need trepist alla, et kergem ja kiirem oleks liikuda ja tormasin kohvi joovast Andreasest sõnagi lausumata mööda. Ta oli üsna imestunud olekuga. Imestusest sai imetlus, kui ma minut hiljem verivärske vetsupaberirullisoenguga uhkelt ta ette astusin.

Ok, homme oleme viisakamad.

Tundub, et ravi tõesti mõjub.

Kõrvalmõjud paistavad kaugele välja.

Või olime me sellised juba varem?

5. päev stimuleerimist!

Ma ei tea, kas mu kere harjub või muutub Andreas aina osavamaks, aga täna oli kõik kuidagi sujuv. Jah, ma tundsin, aga valu oli minimaalselt ja isegi Clexane kipitas alles siis, kui viisin peni tagasi oma kohale. Enesetunne on ka ok, pisike peavalu kusagil kaugel on, aga see ei häiri. Mis natuke häirib, on see, et lugeda on keeruline. Mõtted hüplevad. Loed ja loed sama rida veel ja veel ja no ei saa aru. Paned kinni, tukastad, tuled pärast tagasi, proovid uuesti ja ikka sama jama. Ehk see ikka möödub nüüd ruttu

Meile sobis poolekümnene süstimise aeg, samas süstide vahe võiks olla 24 tundi ehk tänaöise kellakeeramise järel oleksime pidanud süstima juba pool üheksa juba. Otsustasime, et nihutame süstimise aja vaikselt tagasi poole kümne peale veerand tunni kaupa ja täna sain uue aja järgi süsti siis 20:45. Tegelikult oli juba kell seitse õhtul tunne nagu on pärisöö. Kell kuus oli täitsa kottpime, huuu, ja alles on oktoober!

Eks ärevus on nahavahel. Mikroetapp nr 2 on meil tänasega läbitud ja homme hommikul hindab arst olukorda. Kui kõik sujub, siis astume sammukese taas edasi. Ehk ikka kõik sujub!

Päevapildiks valisin päikeselaigus pikutava Andrease, kellele ma mahlase kõrvitsa värvi-ilu arvesse võttes kaissu surusin. Ta tõmbas end selle ümber mõnusalt kerra ja ma muigasin endamisi, et toogu see kõrvits nüüd ometi õnne ka.

4. päev stimuleerimist!

Ma eile just ütlesin Andreasele, et ärgu ütelgu, millal ta torkab, et muidu ma kisun end krampi ja siis võib valusam olla. Täna ta siis ei hoiatanud ja lihtsalt torkas. Minu võpatasin ehmatusest korralikult. Valus polnud, aga siis avastas tema, et nõel mu kõhus pole nii nagu peab, on nurga all ja sikutas selle siis toore jõuga sirgeks. No et oleks ikka nii nagu peab. Kas ma tundsin? Ojaa! Krdi kibe oli No siis tegi ta süsti ära ja tõmbas nõela kenasti otse välja ja muidugi oli nõel kõver. Naha saime veriseks ka. Mind ajas hirmsasti naerma. Andreas oli õnnetu. Kui end kogusin, selgitasin, et 90 kraadi all süstimine on ootuspärane, aga mitte midagi ei juhtu, kui ta süstib ka 60 või isegi 45kraadise nurga all. Sinna kõhunaha alla jõuab see rohi ikka ja minu puhul pole väge vaja karta ka, et see kuhugi sügavamale, kui vaja, jõuaks.

Teiseks süstiks vajas Andreas suuremat julgustust. Hingas sisse ja välja ja hoiatas mind juba pool meetrit ette. Selgitasin, et ma päriselt ka ei taha vaadata ja nõela näha. Vedasin ta käe enda kõhu ligi, nõel jäi nii kahe sentimeetri kaugusele ja palusin siis torgata. Nii oli väga ok. Clexane torge oli täna taas kiire ja praktiliselt valutu. Ravim kipitas, aga mitte hullult. Nõel tuli välja sujuvalt ja valutult. Torkekoha all valutas vast veel viis minutit ja edasi oli mul vaid janu.

Enesetunne on ok. Signe poputas mind täna Crustumi keedukreemi-shudega ja kohe täitsa lill on olla! Tundub, et ma pean vastu. Pildi poolnäritud shust tegin ka, aga see näeb taevalikule maitsele mittevastavalt kentsakas välja ja seepärast näitan ma teile hoopis tänahommikust äratuskoer Happyt. Kui mina teda hommikuti ikka mänguterapeudi õppes õpitud pehme kiisu ärkamise looga varbaid ja sõrmi panen liigutama, et kere vaikselt virguks, siis Happy ei tea sellest midagi. Temal kasutab vaid korraliku koera külma nina äratamise šokeerivat meetodit.

3. päev stimuleerimist!

Päeval vilksatas paar korda isegi päike! Andreas kartis täna süstimise hetke vist rohkem kui mina. Oli teine üsna kramplik ja õnnetu olemisega, kui ma süstaldega kohale lehvisin. Esimese nõela keerasin penile liiga suure hooga. Õnneks on neid varuga ja nii panime lihtsalt uue. See tähendab, et Andreas pani.

Torkamised sujusid täna osavalt. Torget tundsin, aga valus polnud. Clexane ise on lihtsalt valus. Vahet pole, kas kiiremalt või aeglasemalt. Ta on valus, põletab. Õnneks ka see valu möödus 10 minutiga. Homme jälle.

Muus osas on kergelt kohev tunne. Ma pole paistes, aga mul on tunne, et ma olen kohev. Haledat karvkatet arvesse võttes on siis järelikult nahk kohev? Või kogu kere sügavale sisse välja? Naljakas tunne on igal juhul. Janu pole nii suur, aga isu pole samas ka. Öösel surid käed ära, päev möödus suremiseta. Ootan esmaspäeva hommikut, et näha, kas ravi mõjub.

Ja teie saage tuttavaks meie pisikese kasvuhoone selle aasta viimase… lavakurgiga. Teate küll, see pikk ja peenike ja ilma okasteta See nunnu jõudis isegi lume ära näha enne, kui emataim hinge heitis. Ja ei, Andreas ei harjuta selle avokaadolaadse kurgi peal süstimist. Selleks on tal stressipall. Aga kasvuhoones on veel paras ports tomateid valmimas ja kuna neil on seal veel täista soe, siis saab äkki mõne jõuluks lauale panna

2. päev stimuleerimist!

Peniga süstimine läks täna õhtul väga kenasti. Eilsest asendi harjutamisest oli kasu. Imelik on see, et Gonal lõhnab nagu insuliin. Ma pole seda veel välja uurinud, kas sellel on mingi lugu ka.

Clexane seevastu oli aga põrguvalus. Aru me ei saa, kas asi on nõelas või milles. Kõigepealt ei lähe nõel läbi naha, siis on kolevalus ja siis nõela eemaldades kisub naha kaasa. Eilse süstekoha ümber on mõni millimeeter tugevat punetust. Harjutasime siis stressipallil veel paarkümmend torget homseks. Mul on hea meel, et ma kunagi endokrinoloogias sain korralikult trenni teha ja ka õpetada-juhendada. Äkki aitab, kui kiiremini torgata, kuigi juhendi järgi peaks nõel aeglaselt sisenema. Noh, eks me katsetame taas.

Enesetunne on suhteliselt ok. Raskustekitunne õlgadel tundub kuidagi asja juurde kuuluvat. No nagu käiks ringi raskustekk seljas. Kõrvus kumiseb kergelt. Väike peavalu tiksub taustal ja mul pole elades olnud sellist pidevat janu. Äkki õpin veel vett jooma sedasi

Suurim saavutus oli täna vist lillede istutamine. Ema tõi neid terve kausitäie ja pidin need juukselakiga enne istutsmist üle laskma, et värv püsiks. Ma pole varem kuulnud, et sedasi on teha vaja, aga ema ütles, et peab. Ma olen väga sõnakuulelik laps, eksole. Ja noh, ilmale vastavalt on Happy iga kord tuppa saabudes nagu mudakoll. Ma arvan, et me teeme temast toakoera, kes õpib potil käima

Kolmas ja hetkel viimane Cetrotide süst oli krdi valus. See pidur pidigi selline vastik olema… mõneks ajaks saab sellest nüüd rahu.

Kõige pealt püüdsin ma varjatult veebiloengus istudes pool tundi ennast ise süstida, et Andreast töökõne ajal mitte segada. Kui mitu korda võtsin ma hoogu! Korra torkasin paar millimeetrit ka, aga taipasin siis, kui nõel tagasi väljas oli. Kuidas iganes ma otsast alata ei püüdnud – kui ma KOHE ei torka, siis ei suuda… Aeg jooksis.

Kutsusin ikkagi Andrease appi. Torge oli nagu tulejutt, ravim tuikas ja see kõik oli nii valus, et ma hakkasin nutma ja siis hakkas Andreas nutma, sest ta ei tahtnud mulle haiget teha ja siis tõmbas ta süstla kohe, ilma sekundeid lugemata, peale ravimi manustamist välja, et mind päästa ja siis tuli kena tilk ravimit ka tagasi kõhule ja siis nutsime ja kallistasime me veel jupp aega. Kui palju vaprust see kõik nõuab!

Varahommikusest arstilkäigust on kehv tunne. Mitmes mõttes. Nii alla pole vist ükski arst suutnud mu emotsioone ja motivatsiooni kiskuda oma hoiatamisega, kui vähe on lootust ja mis KÕIK saab valesti minna… Muidugi saab, aga ei pea ju. Aga homme õhtul püüame me siis stimuleerimisega alustada. Vähemalt esimese viie päeva plaan on paigas ja ravim on käes. Lisaks vajalikule hormooniline läheb ka vana “sõber” verevedeldaja trombide ja peavalude ennetuseks. Kaks süsti kõhtu iga õhtu hea eesmärgi nimel ehk pole nii hull? Lootma peab ja lootma peab sedagi, et lisaks vaimule ka kere vastu peab sellele sekkumisele.

Õnneks sain ma päeva veeta armsate kaasteeliste seltsis coachingutunnis ja õhtul värvisin taas seina ja kappi ja küpsetasin koogi ka veel. Ahjaa. Eilsest süstist on mul kõhul lahe sinikas – valus polnud, sinikas tuli

Homseni!

Ahjaa, päevakajalist pilti näitan ka! Palun väga, me armas ahjukütja! Sellel hetkel polnud tal endal aimugi, et on natuke tahmaseks saanud.

Hommikul kiirustasime kõik koos linna Tannut arsti juurde viima. Ta silmaoppi oleme oodanud taas pol aastat. Teel olles helistasin enda arstile, et raporteerida olukorrast. Eks mul oli väike lootus, et ta saab mu üle vaadata ja ma ei pea rohkem pidurdamisega tegelema. Selgus aga, et täna pean ikkagi veel Cetrotide süsti tegema ja homme siis ultrahelis selgub, kas ja mis edasi saab.

Kuna Tan käis arsti juures, passida oli pikalt ja Andreast sisse ei lubatud, no et piisab lapsele ühest saatjast ka, siis sain süstida end ise ITK silmakliiniku vetsus. Sinna oleks muidugi koos Andreasega veidi kentsakas olnud minna ka vist.

Nii kibevalus see süst ei olnud kui eile, ka järelvalu möödus rutem, kuid süstimise ajal kiilus süstal poole peal kinni. Pisikese tagasitõmbe ja suunamuutusega sain asja tehtud ja lõpus selgus, et mingi tilk oli süstlasse kinni jäänud, kuigi tunne oli, et kõik on tehtud. See tilk pole määrav, aga veider on küll, et kui palju äprdusi võib keskmisel inimesel juhtuda kõige sellega omapead majandades. Tean, et vahel need süstlad lekivad, seda jälgin kullipilgul, aga et ka kinni kiiluvad?

Ja endiselt arvan ma, et enne kogu seda IVF tralli ja kindlasti selle ajal, peab keegi otsa vaatama ka inimese vaimsele heaolule ja olema taustal olemas, et kui kisub hõredaks, et kahekesi üksi ja auku ei jääks. Olgu see siis vaimse tervise õde, (raseduskriisi)nõustaja, psühholoog või keegi teine, kes teab, mõistab ja oskab. Kui oluline on ennetada, kui oluline on olla olemas siis, kui kõik on uus ja värske, lihtsalt nii ebakindel. Mitte virguda siis, kui juba kehvasti on läinud. Kui sedagi. Vähemalt küsida võiks? Anda info võimalusest?

Muidu ärkasime me täna hommikul valgesse lumemaailma. Tallinnas polnud lund. Kodus oli lumi olemas veel ka pealelõunal ja kõik roosid alles õitsevad ja koer on maruõnnelik. Talv on vist käest!

Nüüd see siis vist algab!

Nagu ikka juhtub kõik nädalavahetusel ja seega olude sunnil alustasime süstimist hoopis pidurdamisega, et tööpäevadeni välja venitada. Homme on esmaspäev ja eks hommikul helistan kohe arstile ja paistab edasi. No et kas tuleb start või ei, sest viimases ultrahelis vaatas arstile paremal poolel vastu “vedelikuga mull”, mida seal stimuleerimise ajaks olla ei tohi. Seega tuleb enne veenduda, et “mull” on kadunud.

Cetrotide süsti ettevalmistamine läks mul päris kenasti. Samas kui ma poleks ise õde, siis võiks see olla ikka paras väljakutse selle vähese ettevalmistusega, mis me nõustamisel saime. Poole poogna suruse juhendi lugesin hoolega läbi. Torge polnud hull, aga ravim oli valus ja hetkel lihtsalt kipitab vastikult. Emotsioonid lappavad. Ma vajan vastuseid, selgitusi, selgust ja hästi palju mõistmist. Ja seda, et see “mull” kadunud on mu seest.

Erinevalt minust on Andreas igal juhul hästi hakkama saanud, sest ma päriselt ka ei taha ennast ise süstida ja eriti veel kõhtu. Süstal tundub liiga suur võrreldes peniga. Peni sees on ravim kuidagi inimsõbralikumas vormis minu jaoks. Mine tea, äkki harjun lõpuks ikka ära.

Andreas võiks vabalt õeks õppida, käsi on kindel ja empaatiavõime on olemas, aga ta arvas, et talle piisab minu süstimisest küll.