IVF päevik – 13. päev

10. päev stimuleerimist

Meil on plaan!

Hommik ja ultraheli algasid täna minu jaoks arsti kabinetis siruli olles lausega: “Pfööfffhh, kui suuuureks nad on kasvanud!” See oli nii positiivne avaldus, et ma elasin ka teise munasarja vaatluse üle, mida saatis vaikne pobin “Ma püüan hästi ettevaatlikult… ei julge torkida… et äkki munasari keerdub…”. Jälle polnud mul jaksu ega julgust ütelda, et no statistika kohaselt juhtub seda ikka väga harva ja ma ei taha seda hirmu enda sisse kollitama. Olin hästi tasa ja püüdsin hoopis mõtelda, et hästi-ettevaatlik-lähenemine sobib mulle hästi, sest ega see kere on hetkel ju ikka päris hell ka. Arsti hea tuju mõjus mulle turvaliselt. Igal juhul olid mu folliikulid paremalpool kuuldavasti kenasti kosunud ja neid sai ta kokku 9 pontsakat. Vasakpoolsed, seal, kus mu pisike õnnetu emakaväline tegelane kunagi peesitas, seal on hetkel kasvamas vähemalt 5 folliikulit, kuid võimalik, et rohkem, ta ei julgenud seal rohkem uurida ja torkida igaks juhuks. Rõhutas ta muidugi ka seda, et folliikuli olemasolu ei tähenda veel, et seal ka munarakk sees on, aga lootma peab. No muidugi me loodame!

Endiselt on oluline, et keha teeks looduse ja teadusega hoolega koostööd. Parema poole järgi võiks punktsiooni teha, et munarakud kätte saada, juba esmaspäeval, aga arst sihib maksimumi ehk loodab ka vasakpoolseid suuremaks kasvatada. Seega on punktsioon teisipäeval ja täna-homme süstime veel vähendatud koguse stimuleerivat hormooni ehk Gonalit mu kõhunaha alla. Seda ravimit, mis aitab folliikulitel terve püsida, Cetrotide, seda pean ka veel kaks hommikusüsti saama. Vererohi läheb edasi ja pühapäeval saan üheks korraks asemele neljandat sorti süsti, mis aitab siis enne punktsiooni munarakud valmis küpsetada, et neid viljastada saaks. Ovitrelle ajastus on eriti oluline ja peab toimuma täpselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni ehk pühapäeva õhtul kell 20:45.

Nüüd peab vaid mu koormuse all aina tihkemaks tõmbuv kere vastu pidama. Paras pinge, mida päris valuks veel nimetada ei saa, on nii kõhus kui seljas. Kogu aeg. Vahepeal käib mõni valujutt ikka läbi ka, aga märkimisväärne on see, et istuda on kuidagi kehv, kõik surub. See olevat normaalne. Kui ma ei teaks, et ma hetkel (veel) rase ei ole, siis ma tõenäoliselt kaaluksin varajase testi tegemist igaks juhuks. Ahjaa, et ma ei unustaks, siis enne punktsiooni, esmaspäeval, peame Andreasega mõlemad koroonatesti ka tegema. Mulle on see esimene.

Ja kui kõik-kõik-kõik sujub, siis ülejärgmisel esmaspäeval on siirdamine. Kindluse mõttes arvas arst, et on julgem siirdada 6-päevane täpike, kui mõni neist ikka nii pika teekonna kenasti vastu peab. Hetkel tundub see kõik nii kaugel mägede taga alles. Eks me liigume samm-sammult. Esialgu on vaja üle elada nädalavahetus ja end valmis seada teisipäeva hommikuks. Et kas ma kardan narkoosi? Muidugi kardan. See on mind elus muudest olulistest protseduuridest eemale pannud vingerdama ju tänase päevani ja need kaks narkoosi, mis ma läbi või üle olen elanud aastate eest, tehti selleks, et panna punkt mu kahele peetunud rasedusele. Emotsionaalselt on see raske, aga ehhhk ometi saab kirjutada need kogemused üle millegi paremaga. Selliste tunnetega ma siin elan ja olen ning püüan saba püsti hoida. Andreas muidugi unistab hetkel vist rohkem teisipäevaõhtusest saunast ja sigarist – et nagu preemia süstijale või nii 😃

Tänahommikuse süsti oleksin ma suures lootuse-eufoorias arsti juurest koju jõudes peaaegu unustanud, sest sättisin end mõttes juba unehäirete esmase diagnostika koolituspäevale. Süstimisest nahareaktsiooni peaaegu ei tekkinud, aga see torge bööhh, see oli nagu tulejutt! Ma ei mäletagi, et see kunagi NII valus oleks olnud, aga õnneks oleme me paika sättinud ennast nii, et isegi, kui ma vehklen valust, siis Andreas saab nõela eeskujulikult mu kõhus hoida. Nii romantiline, eks! Ja siis läksin ma teise tuppa koolitusele ja üksi jahedas toas teki sees kuulates… murdis uni mu maha. Ärkasin lõunapausi ajaks. Mis seal imestada, juba hommik oli isemoodi, sest me astusime kell 10 hommikul arsti juurest välja ja ma soovisin üle koridori kõigile head õhtut. Need pikad näod on mul siiani meeles 😃 Ja kui ma siis lõpuks ärkasin, et lõunapausile minna, avastasin köögidiivanilt Andrease magamast. Magas seal keset oma tööpäeva magusalt mu kahe konnaga. Ta vist väsis ka hommikust ära. Ja kui ta koos konnadega ärkas, siis ma selle tänase pildi tegingi.

Täna õhtul tegime Gonali eelviimase süsti. 200 asemel oli vaja süstida 150 ühikut. See käis kuidagi kähku ja pehmelt. Sain täna uue, pisema peni ka, enne olid mul kaks 900st, nüüd oli samasugune, aga sees oli 900 asemel vaid 300 ühikut. Kuigi eelmise kahe jääkidest kokku tuleks vajalikud lõpukogused täis, siis eeldaks see isetegevuslikku pusseradamist nö insuliinisüstaldega ja ma ei arva, et ma tahan hetkel mingit kompunni kokku mässata siin. Seega läks käiku uus pisem pen ja asi klaar. Clexane läheb hetkel edasi ikka nii nagu läheb, vaid korraks, punktsioonile eelnevaks ja toimumise päevaks tuleb paus. Tänane süst oli valus. Torke peale kiunatasin. Ravim oli ka valus. Eks see kõht on paras sõelapõhi ja kergelt siniselaiguline ka hetkel. Andreas lohutas, et kohe varsti on vaid üks süst päevas vaja teha. Kui see süst nii valus poleks, siis poleks ehk isegi nii hull.

Jälle üks päev kirjas sel teekonnal. Nende päevadega on kask ja hobukastan kaotanud kõik oma lehed, murel on paari päevaga muutunud rohelisest kollaseks, majaesine roos ja saialilled õitsevad ikka veel. Tomatid tõin targu kasvuhoonest tuppa ja sättisin veel ühed jõulutuled, sel korral siis linnukesed, paika. Tasa-tasa liigume oma unistuse suunas. Ehk on ta ikka püütav ja ootab meid 🙂

Aitäh teile kõigile nii-nii väga olemasolemise, heade mõtete ja sõnade eest! ❤

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment