7. päev stimuleerimist!
Hommikune Cetrotide süst tundus mulle hirmutav. Nõel on küll peenike, aga jupp maad pikem kui Gonali penil ja Clexanel. Mäletasin veel hästi esimest kolme päeva, kus see ise lahustatav süst oli ikka üsna jube. Ma ei tea, mis on vahepeal toiminud, aga ei torge ega ravim polnud sel korral valusad. Naha alla tekkis umbes viie minutiga küll pakitsus, kuid kokkuvõttes tundus, et läks kohe täitsa hästi. Ja siis tekkis kihelus. Torkekoha ümber kerkis poole tunni jooksul sentimeetrise läbimõõduga kupp ja tunni jooksul laienes punetav ala selle ümber umbes 10 sentimeetise diameetriga laiguks. Kolm tundi hiljem olid punetus, kupp ja sügelus lõpuks kadunud. See oli midagi uut ja seetõttu on mul homse süsti ees kerge hirm. Või olen ma ärev seetõttu, et arst turtsatas juba nädal tagasi, et kui see ravim mulle ei sobi, siis polegi midagi teha, sest alternatiivi sellele polevat. See pole ka nagu tore väljavaade. Ehk peab kere ikka kenasti vastu selle hormoonide ralli.
Õhtused süstid läksid ladusalt. Janu on tagasi. Enesetunne on kohev. Kõht on kergelt pinges, aga mitte valus. Nõme on see, et kui ma mõistusega saan aru, et see keerduvate munasarjade asi on suht erandlik asi, siis enda alateadvust ma sellega ära ei osta. Arsti hirmutamine tegi kuhugi mu sisse pesa. Kohe nii, et öösel une pealt külge keerates hoidsin end ekstra ühes tükis aeglaselt, voodist väljudes püüdsin mitte teha äkilisi liigutusi ja tore, et vetsu julgesin minna. Keha on ärev. Püüdsin selle hirmuga tegeleda, päev on olnud ok, aga ega ta pole minust lahkunud. Oli seda siis nüüd vaja? Hommikul olin ikka päris kuri kohe.
Õhtuks sõitis uus teema sisse – FB on pähe võtnud, et me saame lapse, mitte ei püüa väga tehniliselt looduse ja teaduse piiril läbi suurte pingutuste selle suunas liikuda. See pinnas on hetkel ikka veel väga ebakindel selleks, et juba mulle sellist kraami ette sööta. Ma saaksin aru, kui ma oleksin midagi lapseootusega seoses guugeldanud, otsinud, vaadanud, aga no ei ole ju. Isegi unistada julgen vaid salaja ja hästi vaikselt. Mu postitused siin ei ole olnud kuigi selgesõnalised ja viimase nädala tegevustele tagasi vaadates olen ma liitunud IVF grupiga ning guugeldanud ravimite toimeid ja kõrvaltoimeid ning eile siis ka munasarjade keerdumist. Et sellest võib juba eeldada, et ma vajan kõike seda, mida FB mulle vajalikuks peab reklaamida – lapsekandmise jopest ja kotist, rasedate vitamiinidest, lutipudelitest, imetamise koolitusest kuni südamelöökide kuulamiseni välja?
No tore, aga liiiiiga vara! Muidugi mulle päriselt ka meeldiks, kui kõik kenasti sujub ja selleks on põhjust, aga praegusel hetkel?! Ja kui kõik ei lähegi nii nagu soovitud, siis kaua nad mind nende reklaamidega piinavad? Kaks aastat tagasi lapse kaotuse ajal ei olnud FB veel nii aktiivne profiiliarvaja, aga ka siis masendas mind see, kui nad mu nina alla veeretasid reklaame, mida ma sel hetkel kindlasti näha (enam) ei tahtnud. Mingi eetiline mõõdupuu võiks ju suurele oletamisele lisaks ka olla? 
Tore on aga see, et ma korrastasin seepeale oma FBs toimuva kenasti ära. Panin FB otsingusse “play therapy” ja lappasin paar tundi erinevaid lehti, panin ennast jälgima kõiki neid, mis sümpaatsed tundusid ja nüüd on mul igavesti tore vaatepilt siin. Ma teadsin et inglased ja ameeriklased on aktiivsed. Üllatusega avastasin, et Austraalia on vaat et neist veel eeski. Igal juhul olin ma rõõmus, et sain sedasi luua endale ka meelepärase virtuaalkeskkonna 🙂
