Kolmas ja hetkel viimane Cetrotide süst oli krdi valus. See pidur pidigi selline vastik olema… mõneks ajaks saab sellest nüüd rahu.
Kõige pealt püüdsin ma varjatult veebiloengus istudes pool tundi ennast ise süstida, et Andreast töökõne ajal mitte segada. Kui mitu korda võtsin ma hoogu! Korra torkasin paar millimeetrit ka, aga taipasin siis, kui nõel tagasi väljas oli. Kuidas iganes ma otsast alata ei püüdnud – kui ma KOHE ei torka, siis ei suuda… Aeg jooksis.
Kutsusin ikkagi Andrease appi. Torge oli nagu tulejutt, ravim tuikas ja see kõik oli nii valus, et ma hakkasin nutma ja siis hakkas Andreas nutma, sest ta ei tahtnud mulle haiget teha ja siis tõmbas ta süstla kohe, ilma sekundeid lugemata, peale ravimi manustamist välja, et mind päästa ja siis tuli kena tilk ravimit ka tagasi kõhule ja siis nutsime ja kallistasime me veel jupp aega. Kui palju vaprust see kõik nõuab!
Varahommikusest arstilkäigust on kehv tunne. Mitmes mõttes. Nii alla pole vist ükski arst suutnud mu emotsioone ja motivatsiooni kiskuda oma hoiatamisega, kui vähe on lootust ja mis KÕIK saab valesti minna… Muidugi saab, aga ei pea ju. Aga homme õhtul püüame me siis stimuleerimisega alustada. Vähemalt esimese viie päeva plaan on paigas ja ravim on käes. Lisaks vajalikule hormooniline läheb ka vana “sõber” verevedeldaja trombide ja peavalude ennetuseks. Kaks süsti kõhtu iga õhtu hea eesmärgi nimel ehk pole nii hull? Lootma peab ja lootma peab sedagi, et lisaks vaimule ka kere vastu peab sellele sekkumisele.
Õnneks sain ma päeva veeta armsate kaasteeliste seltsis coachingutunnis ja õhtul värvisin taas seina ja kappi ja küpsetasin koogi ka veel. Ahjaa. Eilsest süstist on mul kõhul lahe sinikas – valus polnud, sinikas tuli 
Homseni! 
Ahjaa, päevakajalist pilti näitan ka! Palun väga, me armas ahjukütja! Sellel hetkel polnud tal endal aimugi, et on natuke tahmaseks saanud.
