5. päev stimuleerimist!
Ma ei tea, kas mu kere harjub või muutub Andreas aina osavamaks, aga täna oli kõik kuidagi sujuv. Jah, ma tundsin, aga valu oli minimaalselt ja isegi Clexane kipitas alles siis, kui viisin peni tagasi oma kohale. Enesetunne on ka ok, pisike peavalu kusagil kaugel on, aga see ei häiri. Mis natuke häirib, on see, et lugeda on keeruline. Mõtted hüplevad. Loed ja loed sama rida veel ja veel ja no ei saa aru. Paned kinni, tukastad, tuled pärast tagasi, proovid uuesti ja ikka sama jama. Ehk see ikka möödub nüüd ruttu 
Meile sobis poolekümnene süstimise aeg, samas süstide vahe võiks olla 24 tundi ehk tänaöise kellakeeramise järel oleksime pidanud süstima juba pool üheksa juba. Otsustasime, et nihutame süstimise aja vaikselt tagasi poole kümne peale veerand tunni kaupa ja täna sain uue aja järgi süsti siis 20:45. Tegelikult oli juba kell seitse õhtul tunne nagu on pärisöö. Kell kuus oli täitsa kottpime, huuu, ja alles on oktoober!
Eks ärevus on nahavahel. Mikroetapp nr 2 on meil tänasega läbitud ja homme hommikul hindab arst olukorda. Kui kõik sujub, siis astume sammukese taas edasi. Ehk ikka kõik sujub!
Päevapildiks valisin päikeselaigus pikutava Andrease, kellele ma mahlase kõrvitsa värvi-ilu arvesse võttes kaissu surusin. Ta tõmbas end selle ümber mõnusalt kerra ja ma muigasin endamisi, et toogu see kõrvits nüüd ometi õnne ka. 
