4. päev stimuleerimist!
Ma eile just ütlesin Andreasele, et ärgu ütelgu, millal ta torkab, et muidu ma kisun end krampi ja siis võib valusam olla. Täna ta siis ei hoiatanud ja lihtsalt torkas. Minu võpatasin ehmatusest korralikult. Valus polnud, aga siis avastas tema, et nõel mu kõhus pole nii nagu peab, on nurga all ja sikutas selle siis toore jõuga sirgeks. No et oleks ikka nii nagu peab. Kas ma tundsin? Ojaa! Krdi kibe oli 
No siis tegi ta süsti ära ja tõmbas nõela kenasti otse välja ja muidugi oli nõel kõver. Naha saime veriseks ka. Mind ajas hirmsasti naerma. Andreas oli õnnetu. Kui end kogusin, selgitasin, et 90 kraadi all süstimine on ootuspärane, aga mitte midagi ei juhtu, kui ta süstib ka 60 või isegi 45kraadise nurga all. Sinna kõhunaha alla jõuab see rohi ikka ja minu puhul pole väge vaja karta ka, et see kuhugi sügavamale, kui vaja, jõuaks.
Teiseks süstiks vajas Andreas suuremat julgustust. Hingas sisse ja välja ja hoiatas mind juba pool meetrit ette. Selgitasin, et ma päriselt ka ei taha vaadata ja nõela näha. Vedasin ta käe enda kõhu ligi, nõel jäi nii kahe sentimeetri kaugusele ja palusin siis torgata. Nii oli väga ok. Clexane torge oli täna taas kiire ja praktiliselt valutu. Ravim kipitas, aga mitte hullult. Nõel tuli välja sujuvalt ja valutult. Torkekoha all valutas vast veel viis minutit ja edasi oli mul vaid janu.
Enesetunne on ok. Signe poputas mind täna Crustumi keedukreemi-shudega 
ja kohe täitsa lill on olla! Tundub, et ma pean vastu. Pildi poolnäritud shust tegin ka, aga see näeb taevalikule maitsele mittevastavalt kentsakas välja ja seepärast näitan ma teile hoopis tänahommikust äratuskoer Happyt. Kui mina teda hommikuti ikka mänguterapeudi õppes õpitud pehme kiisu ärkamise looga varbaid ja sõrmi panen liigutama, et kere vaikselt virguks, siis Happy ei tea sellest midagi. Temal kasutab vaid korraliku koera külma nina äratamise šokeerivat meetodit. 
