Koroonapäevik: Kokkuvõte

Kui palju kordi ma alustasin siia kirjutamist. Kui palju kordi kustutasin või jätsin mustandi pooleli ja ootele. Las nad olla. Võib-olla kunagi hiljem.

***

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, veidi hiljem kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates üsna kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Meie elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli ometi ju hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii kuradima haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga ja mida teha siis, kui mind enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi – ühe inimese üks kord min 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Nojah. Film on ka olemas, Treileri järgi tundub täitsa kabe. Äkki ongi.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin veelgi süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Magasin jälle. Õhtupoolikul kordus sama, siis rääkisin me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasin Vancuga Vinni-Puhhi lugusid. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider.selline pisike kribu-krabu. Ja linad.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Te olete vahel jäämäe tippu ikka vilksamas näinud. Sedagi, kuidas ma vägisi oma päevi rõõmsamaks püüan värvida, et neis olla suudaks. Ma oskan seda päris hästi. Muidu olen ma lihtsalt maganud. Magasin kohe nii kaua, et mõni valu muutus isegi kaugemaks. Olin nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda. Lihtsalt olen. Saab, mis saab. Või saab teisiti.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

Sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna.

<3

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 11: Jõulumaraton – Pelgulinn

(Eelmise loo leiab siit)

 

16. Kell 17:19

Vaatus nr 2 hakkab peale! Kui ITK-sse lippasime me üle hoovi, siis Pelgusse sõidame treppi. Ülesanded on päkapikel kõik selged.

17. Kell 17:41

Läbi jõuluõhtuse Tallinna sõites saadan teile kôigile jõulurõõmuputukalised jõulutervitused!

18. Kell 17:43

Sel hetkel, kui Pingu taas Pinguks sai, selgus, et Pelgulinna sünnitusmajas käib juba vilgas tegevus ja meie jõulukolleegid on just tulnud sealt, kuhu meie suundume. Muidugi tegime ka ühise pildi.

19.  Kell 17:45

Lifti mahtusime kerge pressimisega ka! Eks see uks on kitsam seal kui lift ise. Vähemalt on Pinguga hea ja pehme kitsaid kohti jagada

20. Kell 17:57

Osakonnas ei osatud meid oodata, ju jäi info pühade meeleolus toppama, aga operatiivsed õed andsid meile suuna kohe reipalt suuna kätte. Jõulutervitasime ära kõik pisititad ja kõik emmed ja peaaegu kõik issid ka. Meeleolu oli kuidagi ülev. Üks issi itsitas, et nad on nagu spaas – tita päevitab ja nemad puhkavad. Ja saime me ise kingiks pakikese Raffaello komme! Aitäh! Huuu, kuidas need mulle maitsevad!

Te tõenäoliselt ei näe, aga päevitava tita kuvöösi katusel on me pisike kuusepuu. Punane tups on tipus ka (tegelikult)!

21. Kell 17:59

Pelgulinna imelised imed on tervitatud! Rõõmu kõigi teie peredele ja sõpradele ja tragit kasvamist pisititadele!

 

(Järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 10: Jõulumaraton – ITK

(Eelmise osa leiad siit)

 

Jõululaupäev oli see päev, kui me läksime Tallinna haiglates viibivatele enneaegsetele titade ja nende peredele jõulurõõmu viima. Ootasime, kuni hämarduma hakkas ja jõuluöö lähemale tuli. Meie suurest maratonist andsin ma blogi FB lehel ka ülevaate ja kogun need mõtted ja pildid ja jutu sealt nüüd väikeste lisadega ka siia mälestuseks kokku.

 

JÕULULAUPÄEV

1. Kell 14:20:

Jõulupatsid on peas! Siit algab meie jõuluseiklus. Olge hoitud! Ja hoidke meile pöialt!

2. Kell 15:06

Kes elavad päkapiku taskus?

3. Kell 15:10

Stardime!!!

4. Kell 15:12

Juba paistab! (Milline luksus on elada haigla kõrval! 🙂 )

5. Kell 15:16

Missioon ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik) algas vahva garderoobi-tädi toetusel ja juhatusel

6. Kell 15:17

Pingu kohtas liftis sõpra

7. Kell 15:18

Tadaa! Vastsündinute intensiiv!

Seal ripuvad seintel me “Maailmale nähtavamaks” pildid ja nad kinnitasid, et neile meeldivad me pildid väga. Vancu hülgekallistamise pilti mul ei õnnestunud maja pealt veel leida, aga ju ta on ka kusagil olemas.

8. Kell 16:27

Ka teisel korrusel on nähtud neid kõige pisemaid. Ühe eriti tragi neonatoloogiaõe juhendamisel otsisime nad kõik oma pesadest üles.

9. Kell 16:35

Pingu leidis koridoris tatsates jää ja jaheduse ning jäi toppama. Kui me otsima hakkasime, siis leidsime ta sedasi unistamas. Külmikud mõjuvad siin meie jõulus Pingule kuidagi eriti külgetõmbavalt.

10. Kell 16:39

Päkapikk teadis, et muudel korrustel elavad ka titad. Sõitsime siis uhkelt suure liftiga kohale. On luksus, kui ühes haiglamajas on eraldi pingviinilift! Aitäh!

11. Kell 16:45

Imeline pisike suur jõuluime! Tõeline päkapikk, õhkas Pingu heldinult neid pilte kodus uuesti vaadates. Ja mina nõustun nii väga! Ilusat kasvamist Sulle, uus tita!

12. Kell 16:53

Tavaliste inimeste liftid on neil ka olemas. Pingud mahuvad sinna tagurdades. Läks napilt, et Pingu kogemata üksi seiklema ei pääsenud.

13. Kell 16:55

Esimene kolmest haiglast jõulutervitatud! Kõige pisemad titad nähtud! Meil on ilmast hoolimata jõulutunnet nii palju, et jagub kõigile teile ka! Ja saladuskatte all võin sosistada, et kõigi titade perre kolis elama jôulurõõmuputukas. Ei ole kerge sedasi lahus olla ja muret tunda ei muidu ega ka helgel jõuluajal. Kallistades!

14. Kell 16:59

Pingu teeb pisikese pikutuse, et jõudu koguda teiseks vaatuseks.

15. Kell 17:03

Pistsime toredale garderoobi-tädile rõõmuputuka pihku, soovisime häid jõule ja astusime jõuluöösse, et kiirelt jõulurõõmu tankida ja edasi liikuda.

 

(Järgmise osa jõuab siit)

Jõululugu 2019 – osa 7: Tartu!

(Eelmise osa leiab siit)

 

Laupäeva hommikul kell 8 olime me Tannu ja Pinguga Balti Jaamas ja meie jõulud algasid. Leidsime pika otsimise järel istekoha ja lõbustasime oma kamba kolmanda liikmega piletmüüjat. Selgus, et Pingu on suurtest mõõtmetest hoolimata ikka veel nii pisike, et talle piletit vaja pole. Ülemistes pidi Annika tulema rongile, aga ta oli öösel haigestunud ja nii jätkasime ikka kolmekesi oma teekonda.

Pidin tõdema, et ma olen ikka nii palju rohkem bussi-usku – istud maha, kinnitad turvavöö, sätid salli padjaks, paned silmad klõpsti kinni ja magad sihtkohani. Sellised teekonnad on mu graafikutes arvel uneajana. Rongis sellist luksust pole. Kristel oli mul palunud igast liigutusest pilti teha. See oli mul meeles, aga no polnud sellist kohta ja ruumi. Tartule lähenedes tuletas Kristel mulle meelde, et pilte ootab. Ma siis tegin, hihiii!

On kuidagi aru saada, kes on kus ja mida teeb? pakun, et mitte. See on Pingu, kes rändab Tartusse pisikestele imedele ja nende peredele rõõmu viima.

Tartusse jõudes leidsime jaamahoonest toreda kuusekese:

Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!

Lastekliiniku ees Kätlinit oodates tegid Pingu ja Tan pisikese uinaku ja mina andsin maailmale teada, et me oleme kohal.

Siis saabus Kätlin ja me sättisime end pidulikult valmis. Tan pistis suured lohisevad sussid jalga, pani rattakiivri pähe ja puges Pingu sisse. Meie sikutasime endale Kätliniga päkamütsid pähe.

Kontroll, kas kõik on olemas. Kaart? Olemas!

Kuusepuu? Olemas!

Mütsikesed? Putukad? Hingelinnuke? Kõik olemas!

Meie ise? Viksilt olemas!

Ja algabki meie esimene etteaste!

Osakonnas oli vaikne. Pingu peatus hetkeks, et uudistada vanu ja uusi tuttavaid, nende häid sõnumeid ja tervitusi.

Ja siis leidsin Pingu kohaliku kullafondi!

Ja eeksujulikult paikasätitud pisititade varasalve leidsin see terane linnuke ka

Korraga pugesid kusagilt välja kaks armsalt itsitavat haiglatädi ja küsisid, kas nad tohivad Pingut pildistada. Ja mina küsisin neilt, kas ma tohin teha pilti sellest, kuidas nemad pildistavad, sest see oli lihtsalt nii tore hetk!

Ja siis kohtusime me esimese titaga! Te vaadake seda imelist pisikest inimest pisikese päkamütsiga! Just selle kõige nimel me siin oleme!

Pingu, kuidas tunne on?

Ja siis kohtusime me emmedega. Jagasime kinke ja soovisime häid soove ja tegime pilte ja siis kohtusime veel ühe toreda pisititaga!

Kuigi ma sellest roosast majast üle nädala mööda kappan hommikuti kooli kiirustades, siis Tartu Lastekliinikus olin ma päris esimest korda. Koht oli uus ja ettevõtmine ise oli ju ka nii uus ja mitmetahuline, et ma pelgasin hirmsasti, et kõik lappama läheb. Selgus, et mu hirm oli asjatu. Kätliniga oli nii imeliselt tore ja armas seda kõike koos teha. Ta kohe oskab emadega rääkida nii lihtsalt ja ilusalt, südamega, et see pani ka minul sees iga kord jõnksatama. Aitäh, Sulle, Kätlin!

Seejärel seadsimegi juba sammud laste intensiivravi suunas.

Korraga oli meie sabas tatsav pingu kadunud. Vaatasime, kus ta on ja seal ta seisis ja vaatas ainiti jahedat klaaskappi. Mine tea, oli tal ehk nälg või ihkas jahedust või meeldivad talle lihtsalt sellised toredad asjad.

Imede tegemise paik, intenesiiv, sai jõulude puhul tervitatud!

Pingu andis teada, et ta on elu parimas vormis

Ja kuna Lastekliiniku pisititad said kõik külastatud, siis sai Pingu hetkeks ka jalakesi puhata enne, kui me sammukesed Naistekliinikusse seadsime.

Kätlin teadis teed ja nii astusime me kolmekesi pika sammuga järgmiste pisititade suunas. Meid võttis vastu imetore Naistekliiniku päkapikk, kes näitas meile õiged kohad kõik osavalt kätte.

Ja siis tegi see tore päkapikk ka meist toreda pildi. Aitäh, Sulle, tore päkapikk!

Nalja sai muidugi ka. Astusime just liftis välja, kui selle vastas asuvast uksest astus koridori üks haiglatädi ja tõi kuuldavale üllatushüüu, et kuhu siis nüüd… või midagi sellist. Ta arvas, et meie paterdavalt susse lohistav Pingu on hommikumantlisse mähkunud titat ootav emme. Saime kõik koos itsitada. Eks see Pingu võib sellis maailmas sellise mulje jätta ju küll.

Sama koridori peal oli tore vanaaegne kaal. See jäi mulle silma juba tulles. Lahkudes ei suutnud me peatumata mööduda. Pingu ronis kaalule ja oli mõõtmatus kaalus, kuid teadis väga selgelt, et ta nõrkeb kohe näljast.

Garderoobi suunas liikudes leidsime seinalt toreda Tartu Ülikooli Kliinikumi jõulutervitusega virtuaalse postkaardi. Muidugi tegime ka sellega pildi!

Ja kohe selle järel tegime pilti ka minu vanade Jalutaja jututoa sõpradega, kes meie liikumist olid eemalt juba märganud. Ega nii suure vastupandamatult pehme linnukesega liikumine saagi märkamatuks jääda. Ronisime palmi alla pildistama.

Armas Tartu, Sinu pisikesed ja suured, armsaid ja hoitud jõule teile kõigile!

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

 

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

 

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

 

Armastusega

Sinu emme ja issi

 

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab minu sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid mulle.

Enneaegse sünni mõjust perele

Haiglas tehtud pilte uuesti läbi vaadates jäin mõtlema, et kui sünnitusmajades saab intensiivpalatis vahel ka kogu pere koos olla, siis lastehaiglas ei pääse väikelastest vanemad õed-vennad reeglina titade juurde enne, kui nad juba kojusaamisele päris lähedal on. Vahel läheb selleni kuid. Jah, lastel on oma haigused ja neist võib haiglas olla ohte ja tüli. Samas see on nii oluline, et sel äreval ajal pere suuremad lapsed tunneks ja teaks, et nad on hoitud ja kaasatud ja näevad kogu seda asjatamist, mida titad alguses vajavad. Lastega koos olemine on oluline peredele, et nad tunneksid end tervikuna, tunneksid end koos, et nende kõige kallimad oleks turvaliselt nende lähedal ja nad ei peaks lisaks muretsema, et nad ei peaks lastele hoidjaid otsima. Milleks kõigeks see koosolemine ja kasvamine veel hea ja tore ja vajalik on. Mul on nii hea meel, et Karola lubas mul teiega jagada pilti nende pere koostegemistest selle aasta kevadel, sest ma usun, et see on üks imeline näide, kuidas pered saaksid selle keerulise aja koos paremini üle elada, koos kasvada.

 

Lapse enneaegne sünd või haige lapse sünd ja sellele järgnev – elu haiglas, protseduurid, abivajadus, diagnoosid, hirmud, jne, on lapse lähedaste jaoks vähem või rohkem traumeeriv kogemus. Oma jälje jätab see kõigile. Kuigi paljude meie laste haiglalood on suures plaanis alguses üsna sarnased – kuvöös, andurid, hingamise tugi, toitmissond, soojendusega vesimadrats ja siis samm sammult kodule lähemale jääb kõike seda loodetavasti vähemaks, siis ikkagi on iga lapse ja iga ema ja iga isa ja iga pere lugu isemoodi ja igaüks neist tajub seda erinevalt. Tuge vajavad nad kõik. Väga sageli vajavad nad ka kokkuviimist ja seda, et nad omavahel saaksid asjadest rääkida ja pildi klaarimaks. Kui sageli jääb ühele partneritest mulje, et teine ei hooli ei temast ega olukorrast ja kui sageli see tegelikult nii pole. Siinkohal ei tohi unustada lapsi, vanemaid õdesid ja vendasid. Ei ole teemat, millest nad aru ei saaks, et ON teema. Seega ärge lõigake neid ära, ärge saatke neid minema ja mängima, sest nad ei saa sellest või teisest aru. Jah, emotsioonid võivad olla üle võlli ja õigeid sõnu leida võimatu, meel liialt hõivatud, aga kui laps saab aru, et teema ON, siis tuleb ka temaga sellest rääkida, sest kõik, mida ei tea, mõeldakse välja ja vahel mõeldakse neid palju hullemaks kui alust on.

On neid, kes tulevadki kõigest läbi reipalt rühkides ega luba endal tunda hirmu ja kurbust ka väga keerulisel hetkel ja ka aastate pärast vaatavad nad kõigele tagasi kui ühele normaalsele paratamatule osale elust, millega tuli hakkama saada. On neid, kes marsivad kõigest läbi, aga tunnistavad, et neil on haavu, mis on ja ehk ka jäävad sinna armide alla. See on ehk kogemus, mis muutis kogu nende edasist elu. On neid, kes võitlevad, püüavad olla vaprad ja maailmale näibki, et nad saavad hakkama, aga sisimas on nad nii väga haiget saanud, et küsivad endalt pidevalt, miks nemad, miks nende laps, mida nad valesti tegid, mida oleksid pidanud nad teisti tegema, miks see või teine midagi ei märganud, ütelnud, teinud. Vahel jäävad need teemad närima. On neid, kes sulguvad endasse. Nad imavad endasse kogu hirmu ja õuduse ja panevad selle siis enda sees peitu, sest ei jaksa sellele kõigele kogu aeg otsa vaadata. See on ebainimlik, kui neid õõvastavana tajutavaid kogemusi kogu aeg peab uuesti ja uuesti läbi elama, aga kui neist vabaneda ei oska ja rääkida ka ei julge? Neil tondilossidel on omadus end ise kasvatada ja laiendada. On neid, kes näevad seda kogemust veel mitmel erineval viisil, sest me kõik oleme isemoodi ja pärit oma lugudest. Mitte tugevamad ega nõrgemad, vapramad ega aremad, vaid me oleme need, kes enda kogemustest on läbi tulnud just nii nagu me oleme ja me oleme seda tehes olnud väga vaprad, tugevad ja ellujääjad.

Väga sageli näen ma seda, et vanemate hirme ja muret on süvendanud infopuudus või teadmatus. Ka neis asjus, mida saab selgitada, seletada ja õpetada, aga mida on peetud ebavajalikuks või unustatud seda teha või on seda tehtud ajal, mil ülekoormatud aju midagi vastu ei suuda võtta. Kui sageli saavad vanemad haiglas teada olulisi asju hoopis teiste laste vanemate käest või palju hiljem? Või ei saagi, kui juhust ja õnne pole. Ka seepärast on rääkimine oluline, sest see aitab välja tuua lüngad, toetab kedagi teist uute teadmistega, aitab kogu olukorda pisitasa normaliseerida ja omaks võtta. Sageli on hirmude alus eraldatuses, äralõigatuses, jaksu puudumises, kinnituses, et mitte inimene ei ole ebanormaalne vaid olukord on seda. Mõistmise ja teadliku toetamise tajumine on sellel eluperioodil kõrgendatult vajalik ka siis, kui oma kogemusest rääkida ei soovi. Nii, et põhjuseid, miks me tuleme sellest kogemusest läbi erinevalt, võib leida ka välistes tegurites.

Ma tean, et meie seas on neid, kes teiste lugusid vaid veerand silmaga piiluvad ja pole iial oma kogemustest rääkinud, sest neile on valus sellele kõigele isegi mõtelda. Mõni neist vajab aega ja turvalist olemist, teiste lugude lugemist, et ise ajapikku avaneda. Mõni vajab lähedastega uuesti häälestumist, mõni paitust, teine raputust, kolmas seda, et keegi teda ei torgiks või enam kunagi seda teemat ei tõstataks. Ma tean enneaegse lapse ema, kes ei ole kunagi suutnud lugeda isegi minu pehmet pisikese tita raamatut, sest see kõik teeb liialt haiget, aga teda lohutab ja toetab see, et tal on raamat olemas ja ta saab meie lähedal olla ja ta näeb, et oleme selle kogemusega kuidagi toime tulnud. Ma tean ema, kes puhkeb iga kord nutma, kui laste haiglapilte näeb, sest keegi ei taibanud talle haiglas rääkida, et toitmissond ei tee tegelikult lapsele haiget. Hiljem on sellest teadmisest vähe abi olnud, sest hirm on juba alateadvuses oma juured alla ajanud ja selleks on vaja enamat kui vaid fakti, et see pole valus. Kui palju on neid lugusid, mis räägivad murest, hirmudest, õudusest, mida me ei tea. Just seepärast usun ma jäägitult sellesse, et pered, vanemad, pere teised lapsed vajavad toetust mitte siis, kui nad ise tagasi vaadates ja taibates, et asi on kuidagi kiiva läinud, abi hakkavad otsima, vaid kohe, püsivalt ja kindlalt juba siis, kui nad ise alles ülepea kõiges sees on. Nad vajavad infot ja toetust ja nad vajavad seda endale, vajavad selleks, et teistele selgitada, sest vahel  on väline huvi ja surve suur, seda on raske tõrjuda ja vaigustada ja samas võib olla rääkimine väga vajalik. Seega vaja on infot ja õigeid sõnu. Toetusest rääkimata.

Vahel teevad haiget või kutsuvad esile õudusjudinaid ka kõige ootamatumad, lihtsad, isegi toredad asjad ja seda juhtub rohkem kui me arvata oskame. Just seepärast on nii oluline neist asjust rääkida, sest ka just sellest väljendusest võib keegi leida tuge ja lohutust, kinnitust, et ta ei olegi üksi ja  imelik. Kuigi me kõik oleme isemoodi, siis on meil ka palju sarnasusi ja omal viisil liidab meid ju laste läbi saadud kogemus. Seega, kui te jaksate, siis jagage maailmaga ikka oma muret ja rõõmu, sest iial ei tea, kellel seda väga vaja on.

 

Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Eesti Õdede Liidu seltsingute logod

Mul on Õdede Liidu seltsingute logodele otsa vaadates hetkel tunne nagu oleksin oma hoole ja armastusega hoitud ja kasvatatud lapsed kooli saatnud. Natuke ärevil, murelik, et kuidas neil seal suures ilmas ikka minema hakkab ja kuidas nad vastu võetakse uute sõprade poolt. Ma ju ise tean, kui palju on  neis sisu ja väärtust ja kõike seda, mida ma neile omalt poolt kaasa olen pakkinud, aga see pisike värelus on ju ka väga normaalne. Ikkagi nii suur asi ja nii suur samm emotsionaalselt. Ja mis seal salata, ilmatuma uhke tunne on ju ka, sest iga päev ju sedasi tervet perekonda üles ei aita kasvatada ja ellu ei saada nii, et sellest nii palju südamega oma tööd tegevaid õdesid ja kaudselt ka kogu maailm osa saaksid. Need pole lihtsalt logomärgid, neis on kirjas ka suur ja ilus ja oluline lugu õenduse olemusest. Just sellest, kuidas me seda näha ja kogeda soovime.

Kõik sai alguse eelmise suve alguses, kui sel hetkel vastloodud ja kõige noorem Õdede Liidu pereliige, Õendusüliõpilaste seltsing, sai loodud. Üliõpilaste seltsingusse saavad kuuluda õeks õppivad üliõpilased. Korraks oli ka mul endal tunne, et see on ju natuke nagu ka minule mõeldud seltsing, aga siis selgus, et magistrikraadi omandavad õenduse üliõpilased ju on juba õed. Samas õenduse tulevik Eestis on mul väga südames ja südamel ja nii vahva oli noortega koos teha läbi kõik seltsingule logo loomise sünnitusvalud. Eestvedajatel oli palju mõtteid, südamest ja silmast kuni stetoskoobini. Joonistasin kümmekond mõtet paberile ja siis algas tõeline protsess alles peale, sest paika pidi saama viimne kui üks detail. Kas ja kus ja kuidas peab miski osa sellel logol olema. Suve lõpuks olid asjad paigas ja üliõpilaste seltsingu logo astus ellu. Sellest sai lihtsa ja selge joonega lugu sellest, mis on kõige olulisem õeks kasvamisel ja õppimisel. Lisaks paljule muule olulisele on üks asi, milleta kohe kuidagi ei saa. See on kuulamine. Õpetajate, kaaslaste, patsientide, nende lähedaste ja oma südame kuulamine. Alati ja alati südamega.

Suur tunnusmärk vajas enda kõrvale ka pisemat, sest alustades sellest, et FB profiilipilt on ruut või ring, on pisemat logo vaja ka ehk mujal. Esialgu tegin ühe pisema versiooni ja see läks hoogsalt kasutusse.

Selleks ajaks, kui me noortega olime lõpusirgele jõudnud, oli ka liidu sees seltsingute ümberkorraldamise protsess valmis saamas ja sellega koos tuli ka otsus, et tegelikult vajavad selle pere kõik seitse liiget endale oma tunnust. Sellist, mis oleks sarnase joonega ja näitaks, et nad on sama pere lapsed, aga ikkagi kõik isemoodi tegemiste ja olemistega.

Suurele logode kujundamise stardipaugule reageerisid seltsingute esindajad erinevalt. Mõnel oli kohe olemas mitu ideed ja selge nägemus, teistel oli tunne, et mis vajas veel veidi kasvamist, et saaks logo kujunemisele paremini hoogu anda. Eks see protsess pani meid kõiki rohkem enda sisse vaatama ja süvenema asjade tähendusse. Jälgisin tervikpilti ja lasin asjadel kulgeda, sest üks asi on see, kuidas mina nende erialaseltsingute olemust näen, teine asi on see, kuidas nad ise seda tajuvad ja kolmas, kuidas seda maailmale tutvustada just nii, et see ühisosa seal kõige paremini mõistetav oleks. Kõik need vaatenurgad olid olulised katta, sest me kodukitli ja ballikleidi vahele jääb igapäevarõivas, mis peab olema mugav ja mõnus ja praktiline ja nägus ka. Just sedasi nägin mina seda logoasja.

Talve lähenedes kogusin kõik ideed kokku – läbivaks väljaöeldud sooviks olid käed ja südamed. Sekka oli pikitud ka stetoskoope ja erialaspetsiifilisi elemente, aga tehnikast ja protseduuridest soovisin ma targu veidi eemale jääda ja keskenduda õenduse ja tervishoiu kõige olulisemale. Süda ja käsi on elemendid, mida on kasutatud logodes rohkem kui meist vist keegi ette suudab kujutada. Nad on nii lihtsad ja loogilised, sest annavad edasi ju mida kõike.

Mis on tervishoius teie jaoks see kõige olulisem? Mina arvan, et see on üks suur hoolimine. Suur süda sümboliseerib minu jaoks armastust, inimesearmastust, armastust maailma ja iseenda suhtes, hoolimist, empaatiavõimet, soojust ja mõistmist ja soovi ja kavatsust olemas olla, kuulata ja toetada-aidata. See on kogu õenduse üdi. Just seepärast on kõigi Õdede Liidu logode läbivaks elemendiks punane süda. Ka Õdede Liidu enda logo moodustavad kaks punast südant. Teiseks oluliseks sümboliks said käed, mis väljendavad otsest toetamist, aitamist ja hoidmist. Kas käed peaksid olema sõrmedega või ilma, see oli küsimus. Proovisin, mängisin läbi ja tutvustasin neid nii ja naa, aga lõpuks jäi kaalule ikkagi sõrmedeta versioonid, sest pildikeel jääb sedasi puhtam ning on sobilikum ka võimaliku imepisikese või keerukamal pinnal kasutamisel.

Veebruari alguses käisin Pärnus seltsingute esindajatega kohtumas. Tutvustasin tervikpilti, rääkisin terviku ja eradi iga logo loost. Enamus kujundusi sobisid nii nagu nad olid või vajasid pisikohendusi või veidi mõtlemise-kaalumise aega. Üks logo sai päris uue hingamise juba kohapeal ja teist läksin koju veel erineval viisil katsetama ja läbi mängima.  Nii nad sündisid ja astusid ellu! <3

 

Hooldustöötajatel on oluline ja nii suur osa me tervishoiusüsteemis ja nende seltsingule omane kujundus tuli kohe selgelt ja helgelt mu mõttesse. Olles aegade alguses õeks õppides olnud ka ise nii abiline kui hooldaja, on hooldaja rolli olemus väga mu südames. See on justnagu kõige alus, tugisammas, algus ja lõpp. See on lugu sellest, kuidas jaksata olla olemas ja hoida, toetada, võimaldada pehmemat maandumist ja anda uus hoog taas edasiminemiseks. Ja seda kõike alati koostöös ja suure südamega.

Intensiivõenduse seltsing koondab enda alla kiirabis, EMOdes, intensiivravis ja anesteesiaõena töötavaid õdesid. Minu esialgne idee oli veidi teine, sest olles ise töötanud kiirabis õena ja omades intensiivravist ning EMOst nii patsiendi, lähedase kui ka praktikandi ja töötaja kogemust, siis minu jaoks on nende töös kõige olulisem ja ehedam osa just elu hoidmine. Just kõige hapramal hetkel saavad nad ära teha nii palju ja kui oluline see on! Minu lähenemine oli ehk veidi poeetiline. Seltsingu esindajad aga nägid enda olemust vahedamas võtmes, mis kahtlemata annab edasi antud tervikus nende töid ja tegemisi sirgjoonelisemalt. See on logo, mis pisteti mulle kavandina reipalt valmis kujul pihku me talvise suure kohtumise lõpus, kus ma oma esialgseid ideid tutvustasin. Seda ideed puhtaks joonistades sai seegi koheselt mulle omaks. Tilk, nii vajalikku verd, käed, mis vahel hoidmise ja toetamise kõrval peavad tegema ka elupäästvaid liigutusi. Aga ikka ja alati südamest ja südamega. Olles kohal ka kõige keerulisemal hetkel.

Terviseõenduse seltsingusse kuuluvad eelkõige esmatasandi tervishoius tegutsevad õed – pereõed, kooliõed, koduõed ja töötervishoiu õed. Rohkem ehk kui teised, näevad nemad igapäevast elu, selle rõõmu ja muret, pikki protsesse, tervise minemist ja tulemist. Nad saavad olla olemas, jagada toetust ja teadmisi ja armastust, et seda ikke veel rohkem saaks. Läbi iseenda südame ja tahtmise aidata ja olemas olla.

Hambaravi õed võiksid olla oma tööde ja tegemistega ka terviseõenduse seltsingu liikmed, aga kuna nad tegutsesid juba varasemalt päris iseseisvalt, siis said nad endale ka päris oma logomärgi. Nad ise nägid end ka armsa hambahaldjana ja arvake, kui väga oli mul kiusatus joonistada endale omaseid tegelasi?! Aga suurele logoperele otsa vaadates sündis suur ja rõõmus ja särava valge hammas, mille taga on mõistagi armastus ja hool.

Vaimse tervise ja psühhiaatriaõdesid koondab Vaimse Tervise Õenduse seltsing. Nõustajana seisan ma neile ja nende tegemistele väga lähedal. Logomärki joonistama asudes tiirlesid mu peas nende poolt pakutud elemendid – süda, aju ja puu. Et siis süda, aju, puu, käed, puu, süda, aju, käed… Need neli elementi said kokku ja neist sündis selline lugu. Proovisime värviga ja ilma. Jäi värviga. Ja ma armastan neid värve. Kes näeb puud ja tugevaks kasvamist, kes vaimujõudu, kes aju, mis on toetatud ja hoitud. Armastust ja armastusega. kogu südamest.

 

Eesti Õdede Liidu kõige noorem ja suurem seltsing on koduks kliinilise õenduse erialadele. Siin saavad kokku lasteõenduse, neuroloogia, kardioloogia, onkoloogia, ortopeedia, taastusravi jne valdkonnas tegutsevad õed. Läbi lasteõenduse võiks see seltsing olla ka minu sadamaks. Eesmärk oli maailmale kinnitada, et siin saavad kokku erinevate erialade spetsialistid. Neid on palju ja nad kõik eraldi ja ka üheskoos suudavad palju. Logovariante käis läbi erinevaid. Kaalumise ja mõõtmise kohti jagus. Ellu astus see logo just sellisena – ümbritsedes armastuse ja toetusega seda, mis kõige kallim. Just nii ongi hea. Iseennast ja inimesi väärtustades ja maailma armastades.

 

Sellised nad said. Iga ühega neist on mul mingi oma lugu ja nad kõik on mulle kallid ja omad. Nii suur tänu Õdede Liidule usalduse ja toetuse eest. See oli üks natuke hull ja kahtlemata väga loov ja huvitav aastaring ja kogemus mu elus.

Ilusat elu ja suuri seiklusi teile, mu kullakesed! Teiega koos on maailma parimad Eesti õed. Ja ka minu süda on alati teie ja Eesti õendusega!

Kui Sa oled oma südames tundnud, et Sinust võiks saada õde, siis vastuvõtt tervishoiu kõrgkoolidesse on kohe algamas. See on eriala, mille praktiline väärtus kombineerituna soovi ja igaühe enda südametarkusega on nii suure väärtusega.

Ema lugu: Marii ja Melissa

Tee viib mind alates aprillist taas aina enam pisitillukeste inimeste maailma. Selles kihutavas maailmas on see veidi teise hingamisega paik, kus aeg sulab sageli kokku ja ehedad tunded poevad julgemalt pinnale.

Käin haiglas reedeti. Igal nädalal ootan reedet ja iga reede õhtupoolikul sulen ukse enda järel tundega, et nii palju oleks veel teha ja tuleks see uus reede juba rutem. Jutud ja rõõmud ja naerud ja teistsugused mõtted ja tunded, väikesed varbad ja pildid ja jälle jutud, vahel ka kallistused. Neisse päevadesse mahub palju. Selles on kohalolemise väge. Mulle tundub, et see on oluline.

See ajastu algas minu jaoks Marii ja Melissaga. Mind juhatati ukse vahelt sisse, istusin kolinal känguruhoolduse toolile (tänaseks päevaks oskan ma neile istuda juba vist ka suurema kolistamiseta) ja juttu jätkus kauemaks. Et mis on känguruhooldus? Sisuliselt näeb see välja nii, et suur inimene istub poollamavas asendis ja tema rinnale, ideaalis nahk-naha kontaktis, on asetatud pisikene inimlaps. Ja seal ta lihtsalt on. Vahel tunde. Ka kõikide tulede ja viledega võib olla võimalik last sedasi enda vastas hoida. Arstid ja õed teavad suunata, kas ja kuidas on hea. Oluline on, et pisike tunneks ja tajuks enda vastas omade lähedust, südamelööke, hingamise rütmi, häälekuminat, hoolimist ja armastust ja heade mõtetet võlujõudu. Mina istusin sellel toolil küll vaid teise võimaluse puudumisel, aga see tunne on selles toolis sügaval sees.

Pisike Melissa sündis selle aasta 7. märtsil  27+0 rasedusnädalal. Sündides kaalus ta  821 grammi ja selleks hetkeks, kui meie kohtusime, oli ta juba suur ja tragi tüdruk. Meie teisel kohtumisel tegime lisaks käe- ja jalajälgedele ka mõned armsad pildid Marii ja Melissa elust haiglast.

Mul on nii hea meel, et Marii lubas mul neid pilte ka teile näidata. Aitäh! 🙂

Ilusat kasvamist Sulle, pisike Melissa ja jõudu-jaksu Sulle, Marii! Te olete koos mu südamesse tippinud pisikesi roosasid jälgi ja see on üks ütlemata hea ja armas tunne 🙂

Aasta Ema 2019

Tere, armas austatud Eesti Naisliit!

Kirjutan teile, et üles seada kandidatuur Aasta Ema auväärsele tunnustamisele. Meie veendunud pakkumine on me armastatud sõber, kolleeg ja õpetaja Mare Tupits.

Mare on Ema suure algustähega. Tal on koos abikaasaga armastavas kodus üles kasvatanud kolm imelist tütart – Anne, Kristi ja Liisa. Kõik kolm on leidnud omad teed ja kutsumused ning edukad just omas valdkonnas. Marel on kolm lapselast – kolm särasilmset pisikest poisinaasklit. Ta armastab oma peret kogu hingest ja maailmas kõige enam. See on imeline kooslus, olla armastavas peres ema, vanaema ja abikaasa. Kogu nende suur pere on pidevalt ühenduses ja seda on kõrvalt nii ilus vaadata ja tunnetada. Ema, vanaema ja abikaasa roll, pole kaugeltki veel kõik, miks me Mare kandidatuuri üles seame.

Mare oli 20 aastat Tallinna Lastehaiglas õde. Sel ajal olid lapsed haiglas enamasti ilma vanemateta ja Mare emalik hool oli neile lastele kahtlemata asendamatu lohutus. Emalikumat ametit, kui seda on õeks olemine, vist polegi? Ja kui õde olla südamest ja südamega, siis on selles ametis peidus kõik parimale emane omane.

Mare on olnud omal viisil viimased veerandsada aastat Eesti õenduse edendaja. Julge, visa, pehme, malbe, mõtlev, ütlev, alati viisakas ja lugupidav ning mis peamine – südamega maailma tunnetav. Ta on 24 aastat olnud õpetaja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja tema lemmik- ja põhiaine on lasteõendus. Lasteõenduse üks põhiväärtus on perekeskne lähenemine. Seega on see kogu pere tervise hoidmine, toetamine ja taastamine, sest lapse tervis on kogu pere mure ja rõõm. Osata olla lähedal sel hetkel, kui pere seda kõige enam vajab, on suur oskus. Osata seda õpetada ka tulevastele ja juba töötavatele õdedele, on veel suurem oskus.

Lasteõendus on Mare südamekutse. Seal ei anna ta edasi ainuüksi pidevalt täienevaid kaasaegseid teadmisi vaid on kogu aine sidunud ka iseenda, oma kunagise lastehaigla töö, emakogemuse ja vanaemakogemuse ja omaaenda südamega läbi iseenda suurepärase eeskuju. Ta annab  edasi oma südamehäält ja see hääl on soe ja emalik ja hooliv ja armastav ja see hääl kannab. Vahel veidi raputab, äratab, õpetab märkama, ära tundma ja hoolima. See hääl kannab kaugele.

Nii nagu lasteõendus, on tema sees pakitsemas ka mure ja hool lähisuhte vägivalla all kannatavate perede ja neis kasvavate laste pärast. Palju aastaid on ta pingutanud selle nimel, et tulevased õed saaksid koolist kaasa teadmised ja oskused ka sellest, kuidas mõista ja toetada vägivalla ohvreid.

Mare on ilmselgelt Eesti õenduse elav legend, õendumagister ja on läbi aastate süstinud positiivsust, soojust, hellust, hoolt tuhandetesse tulevastesse õdedesse, et läbi nende saata pisikeste patsientide ja nende peredeni rohkem hoolt ja hoolimist. Ta on olnud  õendus- ja ämmaemandusüliõpilastele ühtaegu ema ja õpetaja ja andnud endast olenevalt kõik, et lastel ja nende peredel oleks haiglas ja toetustvajaval hetkel kindlam, julgem ja parem olla. Võib kõhkluset väita, et pea poole sajandi vältel on ta väga otseselt mõjutanud tuhandete Eesti laste heaolu.

Ta on loomult häbelik ja tagasihoidlik, aga tema silmis põleb see tuluke, mis tõeliselt nakatab. Mare õpetussõnad ja olek, hääletoon, tema suhtumine on emalikult armastav ja mõistev. Ka raskel hetkel. Ta on kindel tugisammas ja vahel otsitakse ta üles veel ka tükk aega peale kooli lõpetamist, et nõu küsida. Näen seda Mare kõrval olles sageli. Ja see, milliste soojade ja imetlevate sõnadega temast räägitakse, kestab paljude aastate taha. Ta teab ja oskab ja leiab alati aja, et kuulata ja aidata. Mare on hinnatud, mitte ainult ema ja õpetaja vaid ka kolleegina. Korduvalt on ta valitud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli aasta parimaks kolleegiks, sest temas on see miski, mis loob turvalise, hea ja sooja tunde.

Mare on olnud minu õpetaja, uurimustöö juhendaja, kolleeg, minu mentor, sõber ja suurim eeskuju. Ta on kõhkluseta ka minu vaimne Ema. Astudes tema jälgedes, olles lasteõde ja lasteõenduse õppejõud, võin ma tema kõrval seistes veendunult kinnitada, et iga laps ja pere ja nende heaolu on Mare südames ja ta annab endast kõik, et maailmast saaks veel parem paik.

Ta on vaildamatult minu iga Aasta Ema. Parim Ema ja eeskuju meile kõigile. Minu sügav austus, imetlus ja lugupidamine kuuluvad just talle ja ma loodan nii väga, et ta jääb silma ka teile.

Lugupidamisega ja parimat soovides

Eva”

 

Sellise kirja saatsin ma eelmisel kevadel Naisliidu poole teele. Aga nagu ma ka oma kirjas ütlen, siis minu jaoks on Mare iga aasta Aasta Ema ja selle tunnustuse tuhandest ära teeninud. Ma ei saanud loobuda. Sügisel rääkisin oma kevadisest sammust Eesti Õdede Liidu eestvedajatele ja ma ju teadsin, et ma pole üldse ainus, kes arvab, et Mare on just see Ema. Suure algustähega. Õdede Liit toetas Mare kandidatuuri.

Kevade lähenedes kasvas lootus, et meie plaan kannab vilja. Ühel ilusal aprillikuu õhtul saabus mu postkasti kiri Naisliidu esinaiselt, kus paluti detaile täpsustada. Siis polnud mul enam valikut, asi kiskus tõsiseks, ja kirjutasin Mare tütardele. Eks ma ju pisut kõhklesin, et kuidas see mõte vastu võetakse, aga kõik on sujunud imeliselt, üksmeelselt, lootusrikkalt ja suure armastusega.

Päev enne enda sünnipäeva sain teada, et otsus on langetatud. Mare reaktsioon on olnud nii armsalt ootuspärane, tagasihoidlik ja häbelik. Meie rõõm on nii suur ja sellel kõigel on nüüd veel sügavam isiklik tähendus. Eesti on saab endale taas imelise Aasta Ema!

***
Palju aastaid olin ma üks neist, kes igal kevadel Aasta Emale ja sügisel Aasta Isale käis isetegijate tehtud lapitekki üle andmas. Mul on nii tuliselt kahju, et see ind ühel hetkel kuhtus ja traditsioon katkes. Küll aga oleme me pisemas ringis vaaginud, kas ikkagi jätkata tekkidega või leida midagi uut,  mis on see miski, mida me teeme, mis meie jaoks kannab endas emadust, naisekolemist ja seda, mis teeb maailmast parema paiga.

Mitmel korral viisime me Estoniasse Aasta Emale koos tekiga raamitult minu joonistatud rahvusliku kujundusega pildi. Sel aastal ei ole meil Mare õlgadele panna traditsioonilist ühistööna valminud lapitekki, küll aga on ekstra tema jaoks emadepäevaks tehtud kuldse joonega õrn õlasall sellesama rahvusliku kujundusega.

Me oleme naised ja emad, see on meie lugu ja Mare teab selle märgi lugu. See muudab selle täna veel erilisemaks.

***

Eesti on saanud endale imelise Aasta Ema!

Mul oli nii kirjeldamatult hea ja armas ja uhke tunne täna Annikaga koos Maret õnnitleda üliõpilaste, vilistlaste ja kolleegide poolt.

Ja see kuldse sõlega sall… see on nii Mare oma, kui veel vähegi olla saab.

 

Saadan siit Eestimaa südamest suured kallistused enda emale ja mammale!

Armsat emadepäeva teile kõigile!

Imelist õdede päeva!

“Aitäh, et aitad mul kasvada!”

Täna on rahvusvaheline õdede päev. Ma olen olnud siin- ja sealpool. Olen olnud patsient, patsiendi lapsevanem, abiline, hooldaja, õde, õdede õpetaja. Tänasel päeval olen ma nõustaja. Kriisiabi kogemusnõustaja, imetamisnõustaja. Õpin superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, mänguterapeudiks. Kogu mu elu on tihedalt läbi põimunud enneaegsete laste teemaga ja eelkõige olen ma keskendunud ma haiglas viibivate laste vanemate toetamisele. Seda on väga vaja. Aga teate, mida on samapalju ja ehk isegi veel enam vaja? Iga päev ja kogu aeg?

Vaja on pidevalt olla olemas, mõista, toetada, jõustada, nõustada ka õdesid ja hooldajaid, piimatädisid, söögitädisid ja kogu personali, kes patsientide ja nende lähedaste haiglaelus mängivad olulist täitvat ja toetavat rolli. Ma usun, et kõik, kes on haiglas elama pidanud, teavad, kui KUI olulist rolli nende inimeste suhtumine täidab ja kuidas  mälestused neist kogemustest, nii headest kui ka halbadest, meiega jäävad ja ellu kaasa tulevad.

Ikka on tavaks korrutada, et õed ja hooldajad peavad rohkem suhtlema ja näitama oma hoolimist ja inimesearmastust selgemalt ja paremini välja. Seda mõistagi lisaks tehnilisele professionaalsusele. Ma olen sellega tuliselt nõus, et inimesearmastus on õeks ja hooldajaks olemise põhialus. Selleta ei saa. Olen ma ju ise ka pidanud loenguid ja teinud ettekandeid, et mida lapsega haiglas viibivad vanemad vajavad ja personalilt ootavad. Olen rääkinud suhtumisest ja suhtlemisest üliõpilastele ja õdedele-hooldajatele. Olen näinud personali ridades säravaid silmi noogutamas ja iga sõna ja mõttega nõustumas ja olen näinud tuhmunud, isegi tuimi silmi tühjust ja kella vaatamas. Nad teavad! Nad teavad, mida neilt oodatakse, asi pole selles, et nad ei tea. Küsimus on pigem selles, kas nad jaksavad, suudavad, saavad. Nad ei ole halvad õed ja hooldajad, aga liiga sageli on nad ülekoormatud, jäätud liiga üksinda, sest personali ei jagu või on selleks muud mõjuvad põhjused. Mitte tahtlikult, aga nii lihtsalt on. Sedasi, pideva pinge all töötades, läheb ühel hetkel midagi sisimas rikki ja alles jääb vaid mehhaaniline tegevus ja ellujäämisrežiim – teen oma valve ära, saan oma palga kätte ja siis ma elan. Ometi on see elu kogu aeg ja igal pool. Ka tööl ja sedasi pole kellelgi hea.

Aga mida siis teha? Meil on suuremad plaanid ja mõtted, aga alustada on hea pisikeste sammudega. Esialgu mõtlesin klassikaliselt, et palun äkki titadega hetkel haiglas viibivatel vanematel nimetada neid tervishoiutöötajaid, keda tunnustada. Meil on ju ikka kombeks valida eeskujusid ja siis loota, et kõik nende järgi joonduks. No et maailm saaks sedasi paremaks paigaks. Võib-olla saakski, kui see nii toimiks. Kindlasti väärivad need esiletoodud tegijad tunnustamist, aga mitte võrdlusena üle teiste. Tunnustamist vajab viimne kui üks. Ka see, kes tusaselt nähvab. Ja kui palju on neid, kes kunagi ehk silma ei paista, aga kes ometi on pühendunud ja teevad oma tööd suure südamega? Ma usun hea sõna ja hea mõtte jõusse.

Võimalusi on kindlasti erinevad, osakonda toodud tordi söömisest kuni isiklikuma märkamiseni. Ühe pisikese suure sammuna võtsin ma sel aastal ette mõtte, et tunnustada enneagsete laste ja nende vanematega töötavat õendus- ja hoolduspersonali, just neid, kes kogu aeg on lähedal ja kõrval. Enneaegsete Laste MTÜ tuli mõttega kohe kaasa ja see andis mulle veel enam julgust juurde. Iga inimene, iga killuke, selles suures pisikeste inimeste kasvamise loos, vajab märkamist, toetust ja tunnustust. See on tunnusmärk ja tänutäht, justnagu auraha või orden, mis on välja teenitud selle eest, et on olemas oldud ja antud oma panus.

Minu tänu ja tunnustus lähevad kõigile neile, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et haiglates asjad toimiksid. Otsese tegevusega alustan väikselt, vaid Tallinna Lastehaigla titade majast ja intensiivist, sest see on minu põhistaap ja tagala, aga usun, et see mõte väärib igati laienemist ja traditsiooniks saamist. Just seepärast lisasin rinnamärkidele ka aastaarvu, et kui ühel päeval tagasi vaatad, siis näed hea tundega, KUI palju Sa oma elust tegelikult oled pühendanud selleks, et igast pisikest saaks kord suur. Saaks mõistvalt ja toetavalt nii, et nende pisikeste vanemad vaataksid oma haiglakogemusele tagasi kui miskile, mis oli ehk küll karm katsumus, aga tegi neid päriselt ka tugevamaks ja andis haprast algusest hoolimata ellu kaasa hoitud tunde.

Minu panus, olgugi, et eeldatavalt järjepidev, on pisike tilk suures meres. Me kõik saame oma tänu ja tunnustust avaldada, et hea tunne saaks julgemalt tulla. Iga päev ja hetk.

Aitäh Sulle, armas õde, hooldaja, abiline, armastuse ja hoole eest, mis aitab pisikestel imedel olla ja kasvada! Sa oled väga oluline! Päriselt ja ilma naljata! Sa oled oluline ja väga vajalik ja aitäh Sulle selle eest, et Sa oled!

 

Minu tänud selle mõtte teostumisel lähevad veel mitmes suunas:

Aitäh teile, Livia ja Kristel, et me üheskoos Enneaegsed Lapsed ühingus näeme, teame ja ka välja ütleme selle, mis tundub südames oluline ja õige ja püüame teha kõik selleks, et pisititadel ja nende lähedastel oleks keerulisel hetkel veidigi parem olla!

Aitäh, mu armasad õpetajad ja sõbrad Mare ja Gerli, mind alati inspireerimast ja mu tegemistele kaasa elamast!

Aitäh, Hanna, heade sõnade ja kaasamõtlemise eest!

Aitäh, Õnne, sütitamise eest! Sa toetad, suunad, näed, mõistad ja aitad plaane pidada! Loodan nii väga, et need peagi ka kuju hakkavad võtma.

Aitäh, Kerli, tänu Sulle on meil imearmsad märgid ja veel parem tuju!

Aitäh, armas Liis ja paljud-paljud teised, keda ma neil päevil olen utsitanud ja torkinud, et seda kõike veel paremaks vormida.

Aitäh Andreas ja Tan, Jaan ja Vancu, kogu seda hullust mu kõrval realiseerimast ja mind toetamast igal mõeldaval viisil ja igal kellaajal! Ilma sellise toetuse ja abita poleks täna seda, mis meil juba on. Ja see mis on, on nii-nii äge!

Ja tegelikult, aitäh, mu väike Vancu veel kord, sest ilma Sinu liiga varajase sündmiseta, Sinu loota, ei oleks sellel kõigel mu elus üldse nii olulist tähtsust. Sa oled andnud mulle nii palju, mida kõike maailmaga jagada. Ja ma loodan nii väga, et sellest saab üks jätkusuutlik vägev projekt.

 

Aitäh teile! Imelist õdede päeva!

Kuula, kuis vaikus vahel karjub

Meie rassiv ja kiirelt tuiskav maailm ei vaja kurbi ja õnnetuid lugusid. Me soovime olla edukad, õnnelikud, igati hästitoimivad ja toimetulevad. Mitte ainult me ise, me ootame seda ka teistelt. Meil on omalgi probleeme küllalt, milleks tegeleda teiste muredega, on paljude viitsimatu arvamus. Või siis see, et ega meie ei muuda ju midagi. Ja see suhtumine ei käi vaid kaugete asjade kohta, see käib ka väga lähedal juhtuvate asjade kohta. Vahel isegi iseendaga juhtuvate asjade kohta.

Mida lähemal on probleem, seda keerulisem on seda taluda. Mida selgemalt ta sulle otsa vaatab, seda rohkem üksi sa oled seal oma karmi kaaslasega. Asju, mis meile rohkem ja vähem haiget teevad on erinevaid. Mõni neist poeb väga naha alla. Mõni neist teeb sisemusse pesa ja keeldub lahkumast. Kui palju on meis valu, mis meie see röögib ja kui sageli me astume temast üle ja ümber ja teeme näo, et me ei kuule teda. Kuuleme ju küll, see vaikus kisendab, aga õnnelikkust ihkavas maailmas, kus kõige halvaga hakkamasaamine peab olema norm,  pole sel justku kohta. Valu ja kurbus on häbi, millest tuleb üle olla, tuleb kiiresti lahti lasta ja minna lubada. Siis on ju kõigil parem. “Keskendu heale!” on see imal soovitus, mis justnagu peaks meenutama sulle kõike seda head ja toredat, mis su elus on ja see peaks olema siis vist ka auk, mille kaudu valul minna lasta. Noh, keskendud heale ja babahh, ongi kõik hästi? Ehk saab sedasi saavutada tuimust. Aga surnult elada pole sugugi kergem. Valu ei kao valuta.

***

Ma olin elus kaotanud nii mõndagi, sealhulgas iseenda, kui ma 21aastaselt oma esimese lapse kaotasin. Olgugi et rasedust oli selleks hetkeks vaid nii palju, et olin jõudnud näha ära oma täpikese pisikesed kiired südamevõbelused, siis minu jaoks oli ta päris. Väga päris. Ta oli minu oma laps. See oli 20 aastat tagasi. Öeldi mulle juba ju ka siis, et ooo, sa oled nii noor, küll sa veel sünnitad. Sünnitasingi. Jah, minu puhul see nudis seda üldist õudu, milles ma elasin ja andis kõigele uue mõõtme, aga ei, see kaotus ja valu, mida ma iga oma ihurakuga kõik need vahepealsed aastad tundsin ja tajusin ja kuidas maailm mu ümber ja sees kokku tõmbus, see on miski, mis on ja jääb minuga surmatunnini. Et lase minna sel, unusta ära? Seniilsena ehk unustangi, aga sinnani on see pärisosas minust ja mu olemisest. Seda ei kustuta miski ja seda ei peagi kustutama. See teebki minust selle, kes ma olen. Need on kogemused, mis raputavad me maailma ja seda muudavad, ongi need, mis tegelikult loevad. Endist maailma ei tule enam tagasi. Aga tuleb uusi. Aina uusi.

Leinamise näide on hea. Sest viisil või teisel oleme me siin elus kõik kedagi või midagi kaotanud ja pidanud asjadel ja inimestel ja tunnetel minna laskma.

Minu lein oli nii suur ja nii ehe. See haaras mu endasse. Ma oskasin seda peita ja varjata ja pugeda naeratuse ja agaruse taha. Kui ma ennast kogusin, siis hakkasin silmade põledes otsima midagi, mis mind toidaks ja aitaks eemal olla oma muredest. Midagi, mis mu valu leevendaks. Aga samal ajal kisendas mu sees vajadus kõigest sellest rääkida, mis oli peidus mu sees. Maske saab kanda erineval viisil. Selleks, et kellelegi meeldida, sh iseendale. Samas ei pruugi mask olla üldse mitte alati teesklus. See on lihtsalt ellujäämise ja toimetulemise viis. Koospüsimise ja uue reaalsuse viis.

Ma tahtsin oma leinast rääkida. Aga ma ei osanud. Või isegi ehk oskasin, aga polnud kedagi, kes kuulanuks. Need sõnad, millega inimesed mulle vastasid, kui ma ütlesin, et mu laps suri mu sees ega saanud kunagi nii suureks, et sündida, oli justnagu mingi looduse praak ja “nii ju oligi parem”. Mõtle, mis tal kõik oleks võinud viga olla. Mõtle, mis ema sinust nii noorena, üliõpilasena, oleks saanud. Mõtle, et nii oligi parem. Mõtle, et kõik ei peagi lapsi saama. Kõik, kes vaevaks võtsid midagi ütelda, vaid targutasid ja teadsid paremini, kuidas ma peaksin mõtlema. Mida iganes, ausalt, ainus, millele ma mõtlesin, oli see, et see laps ei jaksanud või minu keha ei saanud hakkama ja ma ei suutnud selle leinaga toime tulla. Ma ei vajanud ühtegi targutust ega lohutust. Mida ma vajasin? Ma vajasin võimalust rääkida. Rääkida oma lapsest. Rääkida tulevikust, mida tal ei olnud. Rääkida oma kaotusest. Rääkida taas lapsest, äkki isegi anda talle nime. Ma soovisin et nii suurt osa minu elust ei uhutaks minema. Et ei tehtaks nägu, et seda kunagi ei juhtunudki. Soovisin, et mind kuulataks ilma hinnagute, kriitika, arvamuste ja targutusteta. KUI palju on neid naisi ja mehi, kes elanud üle midagi sarnast ja polegi sellest kõigets kunagi rääkida saanud või ehk isegi mõistnud, et tegelikult oleks rääkimine, asjade oma nimedega nimetamine, võinud olla nii palju koormat kergendav…

Siis ma ei teadnud, aga nüüd, palju aastaid hiljem, oleks ma tegelikult vajanud, et mind defineeritaks emana. Ma olin seda last kandnud südame all ja ma olin teda oodanud. Mul oli tema olemasolust kahe triibuga test ja ultrahelipilt. Ta oli päris. Ta oli osa minust ja mu elust ja mu tulevikust. Aga noh, et mida on seal veel 20 aastat hiljem arutada? See on ju minevik. Asi, mida pole vaja mäletada, sest see on läinud. Ja ometi oli see sündmus, mis andis kogu mu eksistenstile uue mõõtme.

Kui ma viis aastat hiljem teise lapse kaotasin, siis kraapis see peidetud haua minus veel sügavamaks. Suureks tummaks sügavikuks. Tol korral ei olnud ma julgenud lapseootusest rääkidagi. Ta tuli, ta oli, ta pisike süda tuksus, ma ju ise nägin! Ja ta läks. Tühjus. Vaikus. Karjuv vaikus, sest kui mind ei kuuldud siis, kui ma olin rääkinud, et ootan titat ja see tita läks, siis veel raskem oli rääkida nii, kui tema käimisest isegi ei teatud. Nii intiimsete asjadega peaks igaüks justkui ise hakkama saama? See oli ju vaid hoomamatu raseduse algus, polnud isegi mitte poolepeale kantud rasedus, et mida ma nutan? Nagunii poleks see laps ju suutnud elada, kui ta juba nii varakult su kehas kasvamisest loobus? Last ootava pere jaoks ei pruugi olla tunnete osas üldsegi vahet, kas ebaõnnestus viljastumine, peetus või katkes algusjärgus rasedus, sündis liiga enneaegne laps, laps suri vahetult enne väljakantud raseduse lõppu või sündis, et surra. Igapks neist kaotustest võib olla nii lõikavalt valus, et võtab mõistuse. Leina ja leina ei ole vaja mõõta, sest ainult leinaja tunneb, kui suur ja sügav see on.

Vahe on küll selles, et mida kauem on last kantud, seda rohkem suudavad ümbritsevad inimesed ehk mõista, kuivõrd see võib peres leina esile kutsuda. Aga ka siis võib juhtuda, et keegi tark tuleb teatab, et ohh, tegelikult ikkagi oligi nii ju parem ja küll sa ise ka kunagi mõistad, et ega sa sellist elu sellise lapsega poleks tahtnud. Või öelda kaksikute vanematele lohutuseks, kes on ühe tita vikerkaare taha saatnud, et olge rõõmsad, sest teil on ju vähemalt üks laps veel. Samahea on öelda mulle, et noh, sul juba kaks last on, aitab neist ju kah. Ma ei ole kindel, kust ja kuidas sellised ütlemised sünnivad ja kui palju peegeldavad need tegelikult nende sõnade väljaütlejate endi reaktsioone olukorrale. Sest empaatiavõimega pole neil küll midagi pistmist.

Staistika ei pruugi üldse olla lohutav, sest kui kümnest lapsest üks sünnib enneaegsena, siis miks ei võiks see laps olla nende üheksa seas? Jah, paljud rasedused katkevad ja peetuvad raseduse esimesel trimestril. See on elu. See on loodus. Aga kui keegi tuleb seda sulle kaotuse hetkel nina alla hõõruma, et lepi sellega ja ela edasi, sest tugevate päralt on maailm, siis…  Ja need naised, kes on nii väga soovinud, oodanud ja lootnud, aga on saanud tunda vaid valu ja kurbust? Nemad siis peavadki leppima sellega vaikides ja ise, päris üksi, hakkama saama? Või saaks nad hakama paremini, kui kõik need tuhanded ja tuhanded naised ja mehed enne neid oleksid oma läbielamistest ja valust saanud rääkida selgete sõnadega ja neid oleks kuuldud ja mõistetud ja toetatud mõne teise tee ja valiku leidmisel? Ja kui me ei räägi praegu, et valul on vali hääl ja teda peab kuulma, siis on see tegemata töö ju tuleviku jaoks.

***

Aasta hiljem sain ma emaks ja sündis Tan. Kolmandal korral jõudis ta minu juurde.

Olen näinud neid imestunud pilke, kelle silmade taha ei mahu mõte, et mu lapsed teavad, et enne neid oli veel kaks tulemist. Mina olen iseenda jaoks mõtelnud nad ühe lapse tulemiseks ja kohalejõudmiseks. Ehk et Tan püüdis kahel korral enne tulla, aga maailm või mina või tema ei olnud siis veel selleks valmis. Aga ta tuli ja jõudis kohale. Just nii poisid seda teavadki, et Tan tuli kolmandal korral ja Vanc kiirustas liialt siia jõudmisega. Kindlasti on neid, kelle igal tulemisel on oma tunne, tegu ja nägu ja võib-olla neil on iga tulija olnud erineva laps. See on tunne, mis on püha ja ei kuulu vaidlustamisele. See on nii nagu selle lapse lähedased seda tunnevad ja ainult see loeb. See on nende elu ja lugu ja meie oleme vaid selle loo kuulajad.

Oodates oma viiendat olin ma iseenda jaoks teinud terve rea otsuseid. Just tuginedes enda kogemustel ja keskendudes ellujäämisele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesena pidi kõigest kuulma Andreas ja sealt edasi, kui asi kindel, testid positiivsed, sain hõisata juba, et me ootame titat. Ma ei kavatsenud enam kunagi oma muredega üksi jääda ja seepärast keskendusin rõõmule. Muidugi ma teadsin, et asjad ei pruugi minna ideaalselt. Uskuge, ma olen kõikvõimalike riskidega tänaseks päevaks tuhatkordselt rohkem kursis kui 20 aastat tagasi, kus ma isegi kuulnud polnud sellest, et loode su sees võib hukkuda ja tahta ise mitte väljuda. Jah, filmides rasedused katkesid, aga et nad ka peetuda võisid? Sellest ei teadnud ma midagi. Sellest ei räägitud. Ja paljukest seda siis ka tänapäeval niisama räägitakse. Pigem ikka siis, kui on seda ise kogetakse või lähedalt nähakse. Ikka ju soovitakse, et see karikas mööda läheks.

Ma olin oma peas ennast valmis pannud igasugu asjadeks. Asju, mida juba tead, pole raske ette kujutada ja endast läbi lastes talutavaks mõtelda. Vähemalt mina saan endaga sedasi hakkama. Ma olen ikka see, kes seedib läbi kogu õuduse, et oleks lihtsam ellu jääda. Enamasti on see mind ka säästnud ja aidanud kiiremini tagasi jalule tõusta.

Sel korral tuli pauk uuest suunast. Eks ma ju nägin ja mõtlesin kaasa arstidega, kui nad ultraheliga me pisikest taga otsisid. Asi polnud õige. Mõistus sai aru, aga süda ikka lootis, sest arstid lootsid ka. Ma olen selleks piisavalt kaua süsteemis viibinud, et teha vahet lohutusel ja lootusel.

Sellele, et mu rasedus on emakaväline, sain ma kinnituse siis, kui ta oli meiega olnud seitse nädalat ja neli päeva. Hetk hiljem anti mulle paber allkirjastamiseks, et ma nõustun raviga ja seejärel pandi haiglasse, et teha süst. See pole see ravim, millega raseduse katkemine esile kutsutakse ehk nö abordipill. Ma sain üksikdoosi vähiravimit, mis peatab rakkude paljunemise ja peatab eelduse kohaselt loote arengu. Uuringud on kinnitanud, et kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne, siis võib see meetod olla hea (ja naise keha säästvam) alternatiiv munajuha eemaldamise operatsiooni asemel. Kui loote areng ikkagi ei peatu, siis saab ravi korrata. Aga aeg tiksub ainult ema terviseohtude kahjuks. Kui lapse areng ravimi mõjul peatub, siis edasi tuleb ootamine. Ootus on see, et ta imendub ajas vaikselt ise kõhuõõnde. Imendumise hetkel võib ta ikkagi rebestada munajuha ja see põhjustab sisemise verejooksu, mis toob ikkagi kaasa munajuha eemaldamise. Loodetavasti ei enamat. Seepärast peab olema äärmiselt ennastsäästev. Füüsiline koormus tuleb minimeerida vaikseks kulgemiseks. Tuleb püsida adekvaatse arstiabi lähedal. Ja käia regulaarselt verd andmas ja kontrollis. Enda arsti ja tema usladusringi ees võtan mütsi maha. Nad on tõeliselt olnud olemas füüsilise minu jaoks.

Süsteemi osas muutuvad mu mõtted aga tõrksaks. Mulle (ja veel enam Andrease jaoks) jäi täiesti arusaamatuks, miks ma analüüside vastuseid sel päeval süsti oodates ei võinud koos Andreasega oodata. Milleks oli mind kohe teadasaamise järel vaja plaanipäraselt kuueks tunniks sisse kirjutada haiglasse ja lahutada ainsast inimesest, kellel oli vaja minuga sel hetkel samapalju koos olla kui minult temaga. Me oleks võinud vabalt istuda need kuus tundi koos ka koridoris pingil. See oleks olnud palju parem. Aga see polnud ok. Ma saan aru, et süsti järel tuleb mingi aeg patsienti jälgida ja kui siis tekib komplikatsioone, siis jah, kiirelt haiglasse võtta, aga muidu? Arstil on asjast nagunii ülevaade ja õenduslugu tehakse valmis ilma patsiendita ka siis, kui ta haiglas on. (Sellel teemal ei jaksa ma hetkel isegi mitte peatuda). Ja vererõhku saab käia mõõtmas ka koridoris pingil istudes. Ei? Saab küll.

Õhtul hiljem lubati mind koju. Ma polnud päeva jooksul midagi söönud, sest hommikul käisin ma teisel vastuvõtul, seejärel andsin verd ning võis arvata, et sellest verest määratakse ka veresuhkur. Ehk et süüa poleks eelnevalt tohtinud. Hiljem istusime tunde vastuvõtus ja ootasime ja siis kui mind haiglasse sisse kirjutati, siis anti mulle küll voodi, aga toitu mulle ette polnud nähtud. Ma oleksin vist hobuse lohutuseks nahka pistnud. Mul oli kotis üks kommipakk ja käisin vetsu kraanist vett joomas. Kommid ajasid tühja kõhu  iiveldama. Kui ma haiglast vabanesin, käisime kiirelt mäkis söömas. See Paldiski maantee mäkk on see, kus ma 2004. aastal istusin ja pinginaabrile helistasin, et kõik on taas läbi. Ta oli mu elus olnud üsna ainus, kellele ma sain asjadest rääkida vahel.  Ja nüüd istusin ma taas seal. Püüdsime Andreasega mõlemad olla vaprad. Mälestustes on lüngad.

Poistele rääkimine tuli kuidagi loomulikult. Nad näitasid mõistmist, hoolimist ja armastust. Selgitasin neile, et vahel lihtsalt on nii, et kui sa midagi niiiiii väga ootad ja see keegi ka nii väga tulla tahab, siis võibki juhtuda nagu meiega. Tita lihtsalt hakkas rabistama ja viskas kindluse mõttes ankru välja liiga vara. Ja kui ankur oli juba paika saanud, siis ei julgenud ta enam end vabaks lasta ja õigesse kohta loksuda. See koht aga, kuhu ta kiirustades pidama jäi, on selline koht, kus ta saab kasvada veel vaid mõne nädala ja sealt edasi pole tal ega mul enam ruumi ja selleks, et vähemalt üks meist alles jääks, tuled sekkuda ja teise kasvamine peatada. Rääkisimegi sellest, et kui see tita ikkagi tulla tahab, siis küll ta leiab uue aja ja võimaluse. Ma usun, et see info on me poistele nende endi tuleviku ja ka suurema maailmapildi parendamise jaoks oluline. Selle info mahasalgamine ja rääkimatajätmine, et mis need lapsest selles infoga teevad,  on see, mis loob olukordi, kus asju ei nimetata õigete nimedega ja valusast vaikusest kostuvaid karjeid ignoreeritakse. Ma loodan kogu südamest, et kui neil on iial vaja mõista ja osata kuulata, siis nad saavad hakkama või tulevad vähemalt nõu küsima.

***

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin öösel trammi alla jäänud. Polnud kohta, mis ei valutanud. Kõik liigesed olid kanged. Iga liigutus tegi haiget. Mõtlesin paralleelselt sellele, et kuidas pärisvähiravi inimesi võib ennast tundma panna. Põdeda polnud aega. Oli vaja teha tööd ja minna pildistama. Elu ei lase seisma jääda.

Teine päev oli veel hullem. Ma oleksin nagu üle kere haige olnud. See kurnas keha veel omakorda. Vaimust ei räägi.

Kolmas päev oli vaja end kooli vedada. Füüsiliselt muutus olukord talutavaks. Samm korraga. Päeva korraga. Vereanalüüs ja selle vastus korraga. Nädal korraga.

Nädal hiljem tekkis mul aga tunne, et ma olen täiesti rase. Keha läks lühisesse. Mõtlesin õudusega, et kas see keha oskab nii lühisesse ka minna, et hakkab piima tootma vms. See oleks ikka eriti valusalt hale olnud. Hormoonide tase püsis ja langes ilmselgelt liiga aeglaselt. Kas see pisike putukas ei andnud siiski alla, kas ta ei saa aru, et ta on vales kohas ankrus ja püüab ikkagi kasvada, et meie juurde tulla? See mõte oli nii kurb ja valus. Sulgesin end sügavale enda sisemusse.

Üks asi on käia ringi nii, et kogu aeg tunnetad oma keha ja oled temaga dialoogis, et kas kõik on ikka kontrolli all või tuleb nüüd minek. Nüüd kohe? Või vaatame veel veidi? Teine asi on see pool, et mis tundega peab naine käima ringi nii, et tema südame all on hukkunud lapse alge. Üldse mitte müstiline ja mikroskoopiline vaid kena 1,5 + 1,4 mm. See on suts pisem kui 10sendine münt. Ja isegi, kui ta minus ühel heal päeval lahustub, siis jääb ta minusse. Või leiab ta pisitasa ikkagi tee minust välja? Ma isegi ei tea, mis on parem, kas see, et ta on ja võibki jääda või nii nagu kaks esimest mu seest mehhaaniliselt välja puhastati. Sest tegelikult jäid ka nemad mu sisse ja südamesse alatiseks.

“Sind ju ometi nõustati?”

“Ei.”

“Keegi ju ometi saadeti sinuga rääkima?”

“Ei.”

Ma ei tea, mis sel meie maailmal siin viga on, aga jah, selliste mõtetet ja tunnetega pered jäätakse omapead hakkama saama. Või saavad nad abi siis, kui nad arsti jala külge klammerduvad ja nutta röökides abi paluvad? Kui väga soovin ma seda kõike ikkagi näha tiimitööna. Minu poolest võib arst olla selle tiimi juht ja teha raviotsuseid ja jälgida naise tervist, aga pere tervise, vaimse toimetuleku eest peab ka keegi aitama hoolt kanda. See pole ju ometi mingi üllatus, et sellises seisus on tuge vaja. Vähemalt seda pakkuda? Vähemalt rääkida. Ämmakad on sellelel kõigele nii lähedal. Nad pole ju ometi vaid protseduuritegijad ja sekretärid? Ma olen ju näinud, mida nad koolis veel õpivad. Kas seda reaalses elus siis kasutada ei saa või ei tohi? Ja raseduskriisi inimesed? Nii “väike” asi ei ole nii oluline, et ligi astuda? Nii “väike” asi võib kannatava pere jaoks olla kogu nende elu ja kaotus võib olla väga suur ja sügav… Perearst/õdede maailmast rääkimiseks ma ei peatu, sest see süsteem ei toimi sellisel puhul kohe üldse mitte. Aga võiks.

Ma saan hakkama ja aitan Andreasel ja poistel hakkama saada. Paljudel seda ressurssi pole. Nad siis lähevadki koju ja tagasi oma igapäevaellu ja peavadki lihtsalt, krt teab kuidas, hakkama saama? See ongi ok? Ega ju ei jõudnudki kaua rase olla, mis seal ikka. On loodus keha andnud, küll annab ka selle säilimise?

Vajaliku süsteemipoolse toetuse puudumisest palju hullem on see, et sa tabad peagi, et su ümber on inimesed, kes saavad sulle päriselt (kuigi ehk tahtmatult) liiga teha.

Suurem enamus siiski õnneks oskab sind omal moel säästa. Ta tunneb esmase info saamise järel ehk kohmetust ja ebamugavust, ütleb ehk, et tal on kahju, saadab su poole mõistva südame, kohtudes kallistab  ja edasi püüab teemat vältida, sest ta ei oska midagi enamat teha. See on ok. Me oleme sellise suhtumise ja olemisega harjunud. See on ootuspärane. Sageli püüab ta teemast üle olla ja teha näo, et elu läks just praegu natuke edasi. Sa saad hakkama. Vana asja pole vaja kedrata. No et kurb on, aga sa ju saad üle. Õnneks seda enamasti välja ei öelda. Nendega koos on kerge olla, sest sa saad koos nendega põigata välja oma reaalsest ja tunda end veidikeseks mingis mugavams mullis.

Samm vales suunas edasi tulevad juba mõtted, et see või teine koges sama ja sai ju ka üle. Sai ka või? Või sa ainult arvad nii? Kõik läheb lõpuks hästi? Äkki lähebki, aga kes on see teadja, kes seda veendunult väita saab? See on samahea kui leinajale ütelda, et ohh, küll su kurbus üle läheb ja uus elu tuleb peale. Liiga sageli on leinajal just see hirm, et kurbus lähebki üle, uus elu tulebki peale ja ta hakkab unustama, mis tunne oli puudutusel ja mis lõhn oli kellegi juustel ja maailmal tema ümber. Asjade unustamiseks ei pea pingutama. Nad lähevad ise, kui nad valmis on. Ja kui nad ei lähe, siis pole nad veel valmis minema või ei peagi minema.

On väike osa neid, kes annavad märku, et nad on olemas ja nad on huvitatud sellest, kuidas sina ennast tunned. Võimalusi toetuse ja olemasolemise näitamiseks on palju ja universaalset selles palju pole, kõik oleneb sajast asjast, aga kui olla avatud südamega, siis on võimalik mõista, kuidas on parem. See on hea ja lohutav tunne, kui su  ümber on inimesed, kes ei jookse ära, kes võtavad aja ja kuulavad, ei targuta ega kuku sind õpetama, lihtsalt on olemas. Meie ümber, õnneks on mõned sellised inimesed ka ja suur-suur aitäh teile nende mõtete ja hetkede ja vahel ka lihtsalt vaikimise eest, mis ta meile andnud olete.

Siis on need, kes arvavad, et nad võivad teada vastust, miks selline asi juhtus. Mõni neist tutvustab oma teooriat peenetundeliselt ja kenasti ja see on minu jaoks olnud ok. Teooriaid ja praktikaid on erinevaid. Enamasti on sinu läbielamine neis endis vallandanud mingi oma reaktsiooni ja nad otsivad ka ise enda küsimustele vastuseid, arvates, et see avastus võiks ka sind aidata. See tuleb enamasti puhtast südamest ja soovist abiks olla. Paraku pole see aga enamasti abiks. Igal ühel on oma vastused vaja ikka ise leida. Enamasti iseenda seest, et leida rahu ja lepitus. Mitte külvata süütundeid juurde. Olgu siis see leid ja ellujäämise mehhanism milline tahes. Ka kõige suuremad kannatajad ei otsi juurde kannatusi, vaid vajavad, et nende kannatusi nähakse, kuuldakse ja aktsepteeritakse. Kui teil on kogemusi ja te olete enda jaoks leidnud ka lahenduse, siis on see ju väga hea. Aga te ei saa oodata, et seesama lahendus, mis sobis teile, on abiks ka teistele.

Ja siis on need kaunid kõiketeadjad, kes lendavad nagu püha vaim su üle ja kuulutavad, et nemad teavad täpselt, miks see kõik just sinuga ja sedasi juhtus. Süvenemata. Kui juhtus nii, siis sa tegid ja mõtlesid ja tundsid seda ja seda valesti. Sa ise oled oma elu algusest peale valesti elanud, pole endaga tegelenud. Ja vaat see ajab mind marru. Infoga tulen ma toime. Aga KUI tugev peab olema inimene, et iseenda sees päriselt vastu seista ja hakkama saada selle talle peale surutud väärastunud infoga? Äkki ma ikkagi mõtlesingi siis midagi valesti? Ja ta vajub ensesüüdistamise sohu. ja upub. Selle asemel, et aidata inimesele tõusta ja lennata, tambitakse ta maasse selle eest, kes ta on.

See juhtus sinuga seepärast, et sa mõtled valesid mõtteid.

See juhtus sinuga, sest sa ei rääkinud piisavalt oma lapsega. Sa ei laskndu teda endale ligi, oma südamesse.

See juhtus sinuga, sest sul on minevikus lahendamata probleemid.

See juhtus sinuga seepärast, et sa tunned valesti.

Sinu emakas on blokeerunud ega taha uut elu vastu võtta enne, kui sa teed seda ja seda ja kolmandat.

Sind lihtsalt tühistatakse ära. Sa ei olegi enam keegi ja mis peamine – see kõik juhtus seepärast, et sina tegid midagi valest. Sina ise oled kõige algus ja ots ja juhuslikku pole siin maailmas justangu midagi. Tore….

Ohh, ärge arvake, et ma eitan sõna- ja mõttejõudu! Aga veel enam usun, et kõigi enda sisemiste kõhkluste foonil on kõige hirmsam see, kui keegi tuleb ja poogib oma rumala mõtte sinu külge. Mida ma nagu reaalselt peaksin selle infoga peale hakkama? Sa pead toime tulema iseenda sees iseendaga ja siis pead sa korraga veel lisaks tegelema välise rünnakuga. Nagu see suur tõekuulutamine muudaks midagi, tooks mu lapse tagasi, paneks ta liikuma õigele aadressile, aitaks järgmisel korral ebaõnnestumist vältida, kui ma kõike oma tuhandet pattu kahetsen ja sunnin end mõtlema neid kellegi arvates õigeid mõtteid? See on see hetk, kus ma tahaksin röökida, et tegele iseendaga ja jätke kõik teised rahule. Just nüüd. Just praegu.

Kujutlege nüüd hetkeks, et ma lähen ütlen enneaegselt sündinud lapse emale (endal ilgelt kaastundlik kõiketeadja nägu ka veel peas), et tead, sellised asjad juhtuvad seepärast, et sa ei mõtelnud õigesti, kartsid liiga palju, lõikasid juukseid, kükitasid, astusid voodist vasaku jalaga välja, sirutasid käed üle pea jne. Et kütan veelgi hirme ja enese süüdistamist takka? Arvate, et emad ei mõtle sageli selliseid mõtteid ise? Ja isad? Teised lähedased, kes hoolivad?

Me kõik otsime enese seest ja ümbert vastuseid. Vastus on ventiil. Me vajame mingit mõtet, mis annab meile lohutuse ja leevenduse, see on inimlik. Inimene, kes on elanud üle midagi väga keerulist, ei vaja päris kindlasti, et keegi tark tuleb oma uskumuste baasilt talle kuulutama püha tõde. See on sama hea, kui autistliku lapse vanemat süüdistada selles, et ta ise põhjustas selle, kui ta lasi last vaktsineerida. Ja siis arenebki arvamus, nagu mitme peaga lohemadu, millega võidelda on keeruline, sest väärastunud veendumus on selle taga on nii tugev. Samas on need teemad kõiksgugu usuhulludele magus mängumaa ja nende ideedele mahlane kasvulava – tule kuuluta oma väärastunud tõde haavatute ja murtute seas ja sunni neile peale oma tõde. Ja vaat see on sügavalt vastik ja lubamatu.

Ehk et kellega valetõde ei ole leevendus valutavale kohale, see võib anda hoopis valusama ja vastupidise efekti.

Pole absoluutselt oluline, mida keegi teine asjast arvab. Ainus, mis tegelikult loeb, on see, mida inimene enda sees ise arvab. Tema sisekõne on see, millega ta peab elama. Ja selleks, et teda aidata, kui ta on väga eksinud ja katki, selleks on vaja teda kuulata. Meil ei ole vähimat põhjust anda neile juurde muremõtteid sellest, mida kõike nad on valesti teinud, sest nad saavad iseenda ja/või maailma süüdistamisega ka ise suurepäraselt hakkama. Meie asi on austada seda, mida nad ise enda sees leiavad ja näevad. Ja tõesti, vahel on seal hirme ja mõtteid ja enese süüdistamisi, millel pole üldse alust ja sel juhul on asjakohane info oluline. Vahel on seda infot vaja palju kordi korrata erinevas võtmes, et see kohale jõuaks ja aitaks maailma ka veidi teise nurga alt vaadata.

Mida ma öelda tahan, on see, et teie ei pea pakkuma vastuseid ja teadma, mida ja kuidas keegi tunneb ennast hetke, homme, aasta pärast.

Te ei pea ega tohigi seda teha. Ei lähedase ega ka spetsialistina. Üks arst või õde või õpetaja võib olla näinud tuhandet erinevat juhtumit ja mõnel neist ka sarnaseid lahendeid, aga sellest tarkusest on ometi vähe, et teada, mis sobib just sellele või teisele inimesele just praegu. Te ei pea tegema mitte midagi muud, kui olema olemas, olema valmis kuulama ja peegeldama. Sedasi saate te aidata inimesel leida üles oma tee ja oma vastused. Ikka iseenda seest. Kui me ei tahaks elada, siis me ju ei elakski. Seega, ellujäämise valem on meie sees. Aidake siis seda näha. Ja kui te mitte midagi öelda ei oska, siis olge lihtsalt vait. Ja kui te tahate kõike öelda, siis olge ka vait, sest vaikus on palju parem kui üks vale sõna.

Aga kui te tahate teada, kuidas inimene tunneb, hakkama saab, siis astuge ligi ja puurige pehmelt läbi esimestest kihtidest, mis kinnitavad teile üsna usutavalt, et kõik on hästi või saadakse hakkama. Ja kui te ise ei oska, siis püüdke vahedada abivajadust. Ja kui te tunnete, et see kõik on liiga palju ka teie jaoks, siis otsige ise ka võimalus selle ventileerimiseks. Aitaja toetamine on samamoodi väga oluline.

Kokkuvõttes oleme me kõik ju lihtsalt inimesed. See meid ilusaks ja huvitavaks ja erinäoliseks teebki. Ja kõige olulisem on oskus kuulata. Päriselt südamest kuulata.

***

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et me saame hakkama ja siis tuli telefonikõne lähedaselt. Uuriti maad ja ilma ja siis ka minu füüsilise seisundi kohta. Selgitasin, et ikka ootame ja loodame parimat, et asi ise ära laheneb.

“Miks nad siis ometi seda oppi ei tee?”

Kangestusin… pobisesin: “See on minu keha. Kui saab ilma, siis on parem.”

“Sul on ju teine munajuha veel.”

Sõnad said otsa. Ma ei osanud end ja oma keha kaitsta.

On jah, aga mis siis? Selle munajuha taga on mul mustuthat tunnet ka, muide. Õenduses on olemas diganoosid küll kudede terviklikkusest kui ka kehatajust. Selle hetkeni olid need diagnoosid mulle kaugeks jäänud. Ma isegi ei teadnud, kui olulised need võiksid ühel hetkel olla. Nüüd aga olen taibanud, mida ma kardan ja mida ma ei taha. Munajuhadeta saab muidugi elada, aga neil on meie kehas oma funktsioon. Olgugi, et ma lähenen eale, kus neist varsti nagunii enam suurt asja pole, siis ikkagi soovin ma võimalusel olla terviklik ja ma ei näe vähimat vajadust lasta ennast tükeldada selleks, et keegi kolmas arvab, et see oleks justkui parem lahendus.

***

Tänaseks on meie tita, kes sel korral meie juurde ei jõua, minu see olnud kümme nädalat ja kuus päeva. Tegelikult hakkaks üsna kohe jooksma 12. nädal. Meie tita ei kasva enam. Ta on surnud. Aga hormoonide tase minu veres langeb väga aeglaselt.

Ma olin märkamatult endaga kaasas tassinud kahe triibuga rasedustesti. Tõstsin selle nüüd kotist välja. See on ainus kinnitus, et ta oli. Jäin ennist mõtlema, et tegelikult on kahju, et ma Tannu kahe tulemise testid ja ultrahelipildid ära hävitasin. Hoidsin neid pikalt alles, aga kui ta kolmas kord tulema hakkas ja asi paistis sujuvat, siis arvasin, et pean eelneva tühistama. Muidugi ei suutnud ma seda tegelikult enda sees teha. Ja nüüd on mul kurb meel, et ma neid alles ei hoidnud, sest see on minu jaoks Tannu lugu. Aga praeguse testiga on mul tunne, et ma vist tahaksin selle ära põletada ja tuha enda isa juurde merre viia. Et tita saaks tagasi algusesse, koguda jõudu ja rammu, merd ja verd ja siis uuesti tulla. Ma pole Andreasega sellest veel rääkunud. Nime ma talle anda ei taha, sest ma hoian seda nime väga just selle jaoks, kes kunagi tuleb. Nii tundub õige.

***

Ma usun, et nii oluline on sellistest asjadest rääkida, aga mida teie arvate, kumb on keerulisel hetkel parem lahendus:

  1. teeselda, et midagi pole kunagi juhtunud
  2. rääkida juhtunust ja õppida end mugavalt tundma siis, kui peab teisi panema ennast võib-olla ebamugavalt tundma

 

Meid on palju. Meil kõigil on oma lood. Omad taagad ja maskid kanda. Mida me teha saame, on kuulata! Kuula päriselt. Kuula südamega. Kuula, kuis vaikus vahel karjub ja ära teeskle, et sa oled kurt. Astu ligi. Kallista, Ole olemas. Ja kuula. See on enemasti parem, kui valus ja valuga üksi olla.

 

Õnnelikud sokid aitavad kurbuse vastu

Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.

Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.

Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.

Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.

Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.

Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.

Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.

Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.

Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.

Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.

Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.

Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.

“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”

Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.

Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.

Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.

Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.

Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.

Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.

Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…

Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.

Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.

Õnnelikke sokke teile!

Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Tervislikud jõulud

Ajal, mil ma usinalt Õdede Liidule juubeliaasta jõulukaarti joonistasin, taipasin korraga, et üks naksikas jõulune tervishoiu-fotosessioon on just puudu me elust. Kaevasin kodus kokku vajaliku kraami ja tänasin õnne, et mu kollektsioon nii äge on ja kappasin kahe suure lisakotiga kooli. Stuudio oli vaba, Liis ja Jaana lõid rõõmsalt kampa ja peagi liitus meiega ka Katariina. Sikutasime valgused paika, tüdrukud võtsid sobivad riided ja kindad ja vahendid endale ligi. Sain kaamera paika ja siis utsitasid nad ka minu pildile. Ja kuigi ma neid suunasin, mida kindas käega puudutada tohib ja miks ei tohi jaki all olla oma riiete pikki varrukaid, siis alles hiljem avastasin, et lisaks muule pisemale suutsin ma ka ise suures elevuses kella kätte jätta. 😛 Aga beauty dish on vaieldamatult üks magus haiglakeskkonda sobiv lamp. Valge taust oleks kahtlemata andnud edasi steriilsema olustiku, aga me ju otsisime justäksjonit  jõuluööst. Ja selle me ka leidsime.

See pildilugu sündis tunnustuseks kõigile neile, kes pühade ajal haiglas ja kiirabis tööl on. Just õdede ja arstide jaoks on jõulud sageli kõike muud kui pühad kodus kuuse all hapukapsast ja sülti nautides. Tervishoiu- ja medistiiniinimesed teavad, mida pühad inimestega teha võivad ja peavad sellega kenasti toime tulema. Kes on kurvameelne ja tunneb end üksildasena, kes sööb või joob liiga palju, kes vajab turgutust, kes veidi enamat kui turgutust. Õed ja arstid on rahul, kui patsiendid on terved ja õnnelikud ja olgu sel aastal just sedasi ehk siit tuleb üks õnneliku lõpuga tervishoiuteemaline aasta lõpu ja saabuva aasta tervitus:

 

Hõu-hõu-hõu ja kuusk saigi päästetud! Rõõmsat rahulikku tervislikku pühadeaega teile kõigile! Olge terved! 🙂

Kõige suuremad tänud lähevad Liisile, Jaanale ja Katariinale!

Kõige palavamad tervitused lähevad mu endistele kursakaaslastele, õpetajatele ning kolleegidele ja teekaaslastele Tallinna Lastehaiglasse, Tallinna Kiirabisse ja Nõmme Perearstikeskusesse!

Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Kuidas taltsutada lohet

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!