Tervishoid

NB Järgnevas loos võib olla häirivaid fotosid!

Näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

Ma ei ole kohtunud ühegi oma peetumise läbi kaotatud lapsega ja katkemise kaotused on olnud nii pisikesed, et neid pole võimalik olnud leida. Ja kui mu praegune rasedus laupäeva õhtul ise katkema hakkas, siis viskles mu peas vaid meeleheitlik mõte, et kui vähegi võimalik, siis soovin ma me pisikese Hope´i maise kehaga kohtuda. Ma arvestasin sellega, et ta võib muidugi ka lihtsalt minema libiseda, katki olla või me lihtsalt ei saa või ei jõua kohtuda, aga ma soovisin temaga kohtumist nii väga. Mul oli seda vaja. Uskusin, et see aitab mul rahu saada.

See hetk, kui ma ta leidsin… sel hetkel langes suur ja raske kivi mu südamelt. See võib tunduda veider, aga mul hakkas kergem ja ma läksin haiglasse kergema südamega. Me olime Andreasega juba palju varem kokku leppinud, et kui Hope me juurest lahkuma peab enne seda, kui seadused ta inimeseks mitte bioloogiliseks jäätmeks kuulutavad ja teda uuringutele ei saadeta, siis võimalusel toome ta koju, põletame ja laseme selle pisikese keha vabaks. Selles mõttes meil vedas, meil ei olnud vaja kellegi luba ega koostööd. Hope tuli ise meie juurde ja tol eriti verisel õhtul pakkisin ma ta pehmelt paberitesse ja panin silma alt ära.

Pühapäev möödus udus, aga esmaspäeval istusin vaikselt oma arvuti taha ja mõte kiskus ikka selle paki suunas, kus Hope oli. Andreas ei olnud seda puutunud. Tundsin, et mul ei ole kiiret, ootan seni, kuni Andreas tunneb, et ta on valmis edasi liikuma ja selle peatüki lõpetama. Ühel hetkel vaatas ta õue, seal ei olnud veel pime, isegi kübeke päikest piilus pilvede tagant, ja küsis, kas praegu on õige hetk. Vastasin, et kui see juba küsimuse all on, siis ju on just praegu see õige hetk.

Kuhu me ta paneme? Meil on vaja ilusat karpi. Ma teadsin, et mul on kusagil ilus valge karp, kus ma aastate taguseid firmaarveid hoidsin, aga selgus, et mamma on sinna kolimiste käigus suurelt peale kirjutanud “ARVED” ja noh, kuigi, meil on Hope´i eest mõned arved õiendada, siis see karp ei sobinud mitte. Andrease lihaküpsetamise termomeetril on ilus valge karp, paraja suurusega, aga no lihaküpsetamise termomeetri karbi mõte tundus ikka liiga üle võlli. Olgugi, et see vaid ilus valge karp on.

Vaatasin mänguteraapiatoas ringi ja seal ta oli – mu lemmikkomplekt Dixiti mängu lisakaarte – kollase servaga unistuste komplekti karp. Kaevasin selle välja ja näitasin Andreasele. Näidates taipasin, et vaata, sellel on pisike kalake kaane peal. See lihtsalt ON Hope´i karbike. Andreas oli väga nõus. Paraja suurusega, ilusa pildiga, ilusa mõttega. Kuigi mulle meeldib hirmsasti asju oma pakendites hoida, siis selle karbi sisu tassin ma endaga sageli kaasas eraldi kotikesega ja nii on see karp juba mõnda aeaga tühi olnud. Kerge südamega loovutasin ma selle hea eesmärgi nimel Hope taevasse minemise laevaks.

Olime vahepeal Andreasega mõlemad nõustunud sellega, et põletamiseks parim koht on me tagaaia vana välikamin, mis on hetkel lihtsalt tore lõkketegemise koht. Andreas läks kuuri pisemaid puuhalge sorteerima, mina läksin duširuumi, kus Hope mind ootas, pildistama. Ütlesin Andreasele, et kaks päeva toasoojas imavate paberite vahel olles, ma ei tea, kas seal on midagi alles, mida pildistada, aga ma tunnen, et ma vajan neid pilte. Pealegi tahtsin ma talle nii väga otsa vaadata.

Pakkisin paberid õrnalt lahti, tõstsin kõrvale need, millega me põrandat olime puhastanud. Teised, need, millega suuremat verd olin kokku korjanud, rullisin ma väikeste pakikestena puhta paberi sisse ja panin karpi. Ühes neist suurtes paberites oli ka suur kiuline klomp, milles oli Hope turvaliselt oma tumepunases pesas koos roosa näsalise platsentahakatisega.

Mul läks aega. Puhastasin Hope´i ära ja võtsin oma aja. Kuigi sageli võetakse pildistamise jaoks pisike keha tema kasvamise kotist välja, siis ei tahtnud ma nii mitu päeva hiljem enam ta rahu rikkuda. Tundus, et tal võib külm hakata. Sedasi mullis oli tal ehk parem olla.

Vahepeal käis Andreas uurimas, kas minuga on kõik ok. Minuga on ok, aga kas tema soovib Hope´iga kohtuda. Ta ei soovi ja see on ka ok. Kinnitan, et mul on palju pilte ja kui ta ühel hetkel soovib, siis näitan talle.

Kui ma sain pildid tehtud, panin Hope´i õrnalt ümmarguse vatitupsu peale. Nii puhas ja nii vaikne… Kuidas ma saan oma lapse matta maha nii, et ma ei ole talle isegi musi andnud kui mul see võimalus on? Muidugi ei saa. Andsin pisikesele Hope´ile pisikese musi ja panin talle katteks peale teise pehme valge vatitekikese.

Ma olin karbi pakkinud täis valgeid paberirulle. Verest oli saanud valge pehmus. Pisikese Hope´i maine keha läks sinna keskele ja siis katsin veel kõik veel pehme paberiga ja panin karbile kaane peale. Hope oli valmis minema tagasi sinna, kust ta tulnud oli ja mul oli nii hea meel, et mul oli võimalus temaga kohtuda.

Andreas istus maja taga kamina ees, suitsetas sigarit ja ootas mind. Meie sirelilõhnaline küünal põles. Teel Andreaseni leidsin majaservas mingi ime läbi õitsemas kolm pisikest õiekest. Õues on praktiliselt jõulud! Ma ei saanud neid sinna jätta…

Andreas oli väikesed halud mind oodates juba valmis sättinud. Panime karbi puudele ja Andreas süütas tule…

“Tead, kasepuu on mu kõige lemmikum puu!” ütleb Andreas läbi pisarate. Ma tean. Kallistan teda.

“See kõik on nii ilus. Kohutavalt kurb, aga ikkagi nii ilus…”

Taipan, et hoian kolme õiekest ikka veel enda sõrmede vahel. Kuigi ma kardan tuld nii väga, siis sirutan käe ja panen õied Hope´i karbile.

Doulaks õppides omandas nullikujuline küünal minu jaoks uue tähenduse. Ringisümboli algus ja ots. Null kui number, mis tähistab algust, täidab alguse tühjuse. Selles on kindlasti oma valu, aga selles on ka rõõm ja pühitsemine, et keegi on olnud olemas, et keegi sündis päriselt, olgugi, et elada ei jaksanud või ei saanud.

Istume sooja tule ees ja vaatame kuidas me lapse imepisike maine keha pikkamööda tules taas kõiksusega üheks saab. Andreas on toast kaasa toonud kaks pitsi läbipaistva pudeli eluveega, mille palju aastaid tagasi sõpradelt kingituseks sai. Nüüd oli tema meelest paras hetk see avada ja maitsta.

Hope´i mälestuseks, kes sai meiega olla vaid nii natuke, aga kes tähendab meile nii palju!

“Kui kahju, et kui meie sureme, siis ei saa keegi istuda sedasi me põlemise tule ääres…” ohkab Andreas.

“On. On kahju. Meie krematooriumid, kogu see suur süsteem, mis meil on, ei aita kuidagi kaasa nii olulistele etappidele leinamises… Ainus, mida me teha saame, on võtta sellest kõik, mis võimalik…”

Andreas on nõus. Me leppisime kokku juba nii palju aastaid tagasi selles, mis saab siis, kui me sureme. See on nii oluline teadmine. See on mingil veidral viisil isegi lohutav ja turvaline teadmine.

Õues tibutab vihma, aga meil on soe. Isegi armas…

Jätame söed hõõguma ja tuha jahtuma.

Toas diivanil istudes palub Andreas, et ma talle pilte näitaksin. See tuleb minu jaoks natuke ootamatult. Et kas on asi selles, et ta tõesti tahab nüüd näha või tahab ta oma rasked emotsioonid kokku pakkida. Ja see pole hetk hakata teda usutlema. Ta on kindel, et tahab kõiki pilte näha. Ja siis me vaatame pilte.

Igatsus oma unistuse ja lootuse järele on nii suur…

Järgmise päeva lõunal on maailm uduhall, aga me ei taha rohkem oodata.

Tõstame jahtunud tuha kaminast hellalt suurde klaaskaussi ja käime läbi kõik meie aia puud ja põõsad. Poetame sõrmeotsaga tuhka tüvede juurde. Alustame sirelitest. Edasi käime läbi äädikapuud, elupuud, oma näpuotsatäie tuhka saab pisike kirss ja vana murel, noor ploomipuu, pihlakas, kõik me kolm õunapuud. Jõuame ringiga tagasi tagaaeda, aroonia, hobukastan, vanad nuditud kuusepuud, pihlakas.

“Mul on kergem olla… See on nii ilus!” ohkab Andreas tühja tuhakaussi hoides.

“Jah ja nüüd on ta natuke nagu kõikjal me ümber ja alati meiega!” nõustun ma Andreasega. Südamel on kergem. Nii on parem. Üks ring on taas täis saanud.

Andreas kallistab mind kõvasti ja tänab, et ma olen kõike teinud just nii nagu ma olen teinud. Eks me oleme ikka ju koos teinud, ajan ma vastu. Meil on vedanud. Ilma temata oleks see kõik nii palju raskem ja keerulisem olnud.

Kallis armas Hope!

Rahu ja rõõmu Sulle, me pisike!

Kuni me taas kohtume,

May the Force be with Hope!

Lootus elab edasi.

20. oktoober – 19. detsember 2020

Mida seal üldse leinata on, kui see miski või keski oli nii väike, et teada peaaegu polnudki olemas? Leinamine on raske, häirib normaalset elu ja pole vaja ennast selliste asjadega tahtlikult koormata, kinni jääda? Pealegi, kuidas saab leinata kedagi, keda pole tundnud ja kellega pole koos midagi teinud, kellega pole veel ühtegi mälestust justnagu koos loonud? Lase minna, sinu lein ei too teda tagasi…

Kui pere kaotab imiku, väikelapse, suuurema lapse, teismelise, siis saavad kõik aru, et see on midagi tõeliselt kohutavat. Elu on jäänud elamata, surm on tulnud nii vale koha peal. Me elame programmis, mis ütleb, et surra võib, kui üldse, siis vanadusse. Kiirelt, kergelt, olemata koormaks lähedastele, omas kodus, valuta, une pealt? On ebaloomulik, kui lapsed surevad enne vanemaid? Muidugi on. Aga kes on laps, selle defineerimisega kipub maailm jääma kinni arvamusse, et laps on väljakantud raseduse lõppprodukt ja mida kauem on sul olnud võimalus panustada lapse arengusse ja heaolusse, seda suurem on kaotus? Vahel usutakse, et teismeliste ja noorte täiskasvanute kaotus on vanematele kõige rängem, sest nad on kohe-kohe valmis neid vabaks lasta ja vanemate suur töö ja panus on justnagu tehtud, laps on valmis?

Iga lapse ja igas vanuses lapse kaotus on kohutav ja keegi ei saa ütelda, et oma lapse kaotusest on aeg üle saada ja unustada. See jälg jääb alati sinusse. See jäg jääb ka siis, kui sul polnudki võimalust oma last tundma õppida.

Lapsed sünnivad südames, meie mõtetes, unistustes, soovides. Nad sünnivad vahel ammu enne seda, kui munarakk kohtub seemnerakuga. Vanemaks sünnitakse sageli ammu enne seda, kui laps kõhule või sülle tõstetakse ja ta sind emmeks-issiks kutsuma hakkab. Ja samamoodi sünnib koos nende tunnetega, sageli ammu enne seda, kui pisike rakkude kogum end emakaseinas ankrusse viskab ja kasvama hakkab, võime kaotust leinata.

Kaotuse suurus ja valu ei ole paraku võrdelises seoses kaotuse füüsiliste grammide ja millimeetritega, et mida pisem kaotus, seda väiksem ja kiiremini mööduv lein. Ja mida on sellisel puhul siis leinata? Leinata on kõike seda, mida olema ei saanud. Leinata on unistusi ja soove ja mõtteid ja plaane, mis iial sedasi enam teoks ei saa. Leinata on oma rolli, oma tulevasi rolle. Leinata on kõiki neid pisikesi ja suuri asju, kõiki esimesi ja kõiki viimaseid, millele polnud antud teoks saada.

Mis Su nimi on? Mis värvi Su silmad on? Minu hallikassinised, Tannu rohelised või issi pruunid? Kas Sul on issi imelised pikad ripsmed? Ja minu paksud juuksed? Kas Sa oled rohkem Vancu või Tannu, minu või issi moodi või kõige rohkem ikka iseenda moodi? Mis Su lemmiktoit on? Kui kaua sa soovid ja vajad, et ma Sind imetan? Meeldivad Sulle poepüreed või isetehtud püreed või valid Sa hoopis algusest peale näputoidu? Kuidas me küüsi lõikame, kas samasuguse võitlusega nagu Vancuga? Kas Sulle meeldib vesi? Vann? Ujumine? Millal Su varbad Sulle suhu ulatuvad? Kui vanalt Sa õpid roomama? Püsti tõused? Millal Sa teed oma esimesed sammud? Kuidas me kodu Sinu jaoks turvaliseks muudame? Mis on Su esimene sõna? Mis keeles Sa esimesena rääkima hakkad? Kas Sulle meeldib autoga sõita? Su suurtele vendadele kummalegi ei meeldinud. Kuhu Sa esimesena reisid? Mis on Su lemmikvärv? Kas Sulle meeldivad rohkem kassid või koerad või mõlemad? Kas Sulle meeldib lasteaias? Lähed Sa üldse lasteaeda? Millised mängud Sulle meeldivad? Kas Sulle meeldib rohkem mõtelda ja unistada või ise midagi teha, meisterdada? Millised on Su huvid? Kas ja kui, siis milline muusika Sulle meeldib? Kas me elame sel ajal, kui Sa kooli lähed ikka veel Eestis? Kas Sa jääd ka koduõppele? Kes Sinust saab? Mida Sa soovid? Millest Sa unistad? Kas Sa oled õnnelik?

Et pole vaja liiga palju ette kujutada ja ennast üles kütta? Muidugi ei ole, aga kas pole need mustmiljon mõtet viisil või teisel vahel täiesti paratamatud ja kuigi sa tõrjud neid, siis kusagil su sees on nad ikkagi olemas? Ma teadsin nii täpselt, kelle ma meile koju pildistama kutsun kui Hope sünnib… Muidu olen ma usaldanud elu ja kulgemist, pole iial teinud lastega seoses suuri plaane ega valinud neile enda äranägemise järgi ei huvitegevusi, lemmikloomi ega põrandakatte materjale. Ma usun, et need on asjad, mis selguvad ajas ise. Aga huvi teada saada, mida laps valib, eelistab ja milline ta ise on, on minus ilma ühegi kõhkluseta olemas. Ja nüüd ei ole meil võimalik saada vastuseid ühelegi oma mõttele ega küsimusele.

Leinamise valu, kus kaotus ei ole selgelt määratletud, võib olla nii vahedalt valus, et see jääbki me sisse elama, sest me ei oska seda vastu võtta ja veel vähem oskame me seda lahti lasta. Nii öelda tühi lein, millesse elu ei ole jõudnud veel palju panustada, täidab ennast ise ja teeb seda väga valusalt. Ta ei lase ennast lahti ega lase ennast unustada ka siis, kui maailm me ümber teda ei näe, tunnista ega tunnusta. Seepärast on oluline teadlikult lubada endal leinata, luua mälestusi, sümboleid, rituaale, kui neid ei ole.

Nii sünd kui surm on elu loomulikud osad. Ühe asja kaks otsa ja vahel jõuab see teine ots kohale liiga ruttu. Me elame paraku maailmas, kus sünd on oodatud ja ihaldatud ja surm on miski, millest me püüame ruttu vabaneda, püüame unustada ja edasi minna. Meil on isegi teiste kaotusvalu hindamise jaoks mõõdupuud, mis ütlevad, millal on lein pikaleveninud ja ebatervislik. Seda teist, suremisega seotud otsa, ei pea peitma ja põlgama, endast eemale tõukama vaid seepärast, temas on nii palju tumedat, isegi pimedat valu. Kaotusvalus ja leinas, kui neid endale lubada, on tervenemise, edasiminemise ja vahel ka taassünni võti. Just seepärast on oluline neist läbi, mitte üle ja eemale minna.

Lein, mis on liiga vara kokku pakitud ja leinamata jäetud, ei lähe ära. Ta läheb ehk vaid peitu ja passib seal vahel kõige ebasobivamat hetke, et tagasi tulla painama. Luba leinata, vahel isegi ehk käsk leinata, selle teadlik esilekutsumine, sümbolite ning rituaalide loomine, on vajalik. See aeg tuleb võtta. Ma olen oma teel kohtunud 90aastase naisega, kes noorena kaotas oma esimese lapse raseduse katkedes. Ta sai hiljem veel terve hulga lapsi, elas pika imelise elu ega mõtelnud palju oma esimesele, sest ta oli noor ja tal kästi see “vahejuhtum” unustada, et eluga edasi minna. Ja siis istub mu ees pisike 90aastane naine ja ta naerukurrulised silmad pilgutavad suuri pisaraid. Liiga vara kokku pakitud ja ärapandud lein ei anna iial päriselt asu. Ja ma olen oma teel kohanud noori naisi, ka paari meest, kellel pole olnud luba leinata oma kaotusi ja olen näinud ka seda, et saab kergem, kui see luba anda, kaotusest rääkida, tundeid tunnustada.

Me kardame surma, suremist, kaotusi ja leina. Kardame nii väga, et me ei taha sellest väga isegi rääkida. Mõtelda ka ei taha. Me püüame teisi, iseäranis lapsi, sellest säästa ja teeme tegelikult sellega kõik ainult hullemaks. Ja kui keegi kõrvalt julgeb kritiseerida meie kurbust ja valu ja tühjust, mille kaotus on kaasa toonud, siis võime me päriselt lukku minna. Vajadus kuuluda, vajadus olla heaks kiidetud on nii tugev, et vahel tehakse seda ka hinnaga, mis seda väärt pole. Ebamugavust ei peaks kõrvalseisjates tekitama mitte see, kui keegi leinab vaid see, kui tal leinata ei lubata või ta seda teha ei oska või ei saa.

On neid, kelle mõtted, soovid ja vajadused on mujal ja nende jaoks ei olegi lapse kaotus liiga traagiline. On olukordi, kus see on kergendus, sest meil kõigil on oma lugu. On neid, kes lähevadki tõepoolest ilma raskuse ja koormata edasi nende sündmuste juurest ja see on täiesti ok. Nagu seegi, kui seda teha ei saa või ei suuda ja kui need tunded tulevad ootamatult kasvõi aastakümneid hiljem peidust tagasi välja ja on korraga väga olemas.

Kõigile ei mõõdeta sama puuga ja iial ei saa eeldada, kui suur ja sügav on kellegi jaoks kaotuse jälg. Kahtlemata on ka neid, kelle sees elab nii tugev enese alalhoiutung, et nad ei tunnistagi, et miski neid kõigutada võib. See võib tunduda uskumatu ja ka ebausutav, millise jõu ja hooga nad elus edasi kihutavad hoolimata kõigist kaotustest… nagu midagi polegi juhtunud. Ka see on ok, sest ju neil on vaja aega ja ruumi, et endani jõuda.

Mulle tundub, et kõige enam on ikkagi neid, kes on tundnud viljatuse või raseduse kaotuse valu vahedust, mis iganes raseduse etapis, aga pole saanud luba leinamiseks, pole osanud ise leinata, sest ette ei valmista meid selleks ju keegi või pole ka leidnud toetust ja mõistmist vajalikul hetkel. Jah, sellised asjad juhtuvad, aga neist ei räägita või ei räägita piisavalt. Selliseid kaotusi ja sellist leina vähetähtsustatakse, sest see on ju looduse valik, see on su enda huvides, et see laps sedasi su juurest lahkus, see on veel sada asja, mis mitte kuidagi sind ei lohuta ega toeta. Mitte kõik ei julge oma tõelistest tunnetest rääkida ja neile otsa vaadata. Mitte kõik ei jaksa jõetuna olla nõudlikud. Enamus ei jaksa. Selline lein vajab luba ja toetust. See vajab märkamist ja tunnustamist ja enne kõike austust ka siis, kui see kõrvaltvaataja pilgule arusaamatu ja ehk isegi vastik tundub.

Olen minagi oma teadmiste ja oskusteni jõudnud läbi pika teekonna ja valguse ning lohutuse-leevenduse otsimise. Ma olin väga noor, vaid 15aastane, kui lapsekaotamise teema minu jaoks ehedaks isiklikuks valuks pöördus. Ma uskusin paar kuud, et ma olen rase ja suutsin vägistamise kogemuse pöörata enda sees millekski, millel oli ilus lõpptulemus – minu laps. Ja kui mõni kuu hiljem selgus, et ma ei olnud kunagi rase olnudki, siis leinasin ma last, keda mul kunagi polnud. Kui ma 21aastasena oma esimese lapse kaotasin, siis algas sellest keeruliste sündmuste ahel, mis kandis mind edasi üle aastakümne. Ma olin üksi ja ma ei osanud, mu leina ja valu ei mõistetud. Teate, kui suur on kergendus, kui sa mõistad, et sina oled normaalne, su mõtted ja tunded, su ahastus ja valu on normaalsed, lihtsalt olukord ise on ebanormaalne? See teadmine on nii vajalik, aga see ei tule enamasti leinaja seest, see peab temani jõudma kinnitusena ta kõrvalt.

Kõik need paarikümmend ja enam teise imeõrna triibuga testi, mis andsid aastate jooksul märku raseduse tekkimisest ja siis oma teise triibu kaotasid… mitte ühtegi neist ei ole suutnud ma lasta enda mõtetetesse elama ja kasvama, sest vajasin enne ultraheli kinnitust, et nad vastu võtta. Ma uskusin, et suudan end sedasi südamevalu eest kaitsta, kui pööran jälle ja jälle uue lehekülje ja ootan järgmist kuud. Kas ma suutsin? Ei, ei suutnud, aga ma üritasin siiski, sest leinata jaksasin ma veel vähem.

Kui aastaid oli lapsesaamine minu individuaalprojekt, siis Andreasega muutus kõik. Neist kahe triibuga testidest, mis tulid ja läksid, neist ei rääkinud ma talle enamus kordadel, sest ma ju tahtsin teda kaitsta valu ja asjatute lootuste eest. Ma arvasin, et vastutan heade sõnumite eest. Kui aga 2019. aasta varakevadel asi keeruliseks läks, rasedushormoon mu veres aina kasvas ja lõpuks selgus, et me pisike on end vales kohas kasvama sättinud ja temast tuleb kiiremas korras püüda vabaneda enne, kui see ka mulle eluohtlikuks muutub ja see protsess kestis piinarikkaid nädalaid, siis läksin mina päriselt katki ja Andreas ei osanud ei minu ega iseendaga midagi peale hakata. Ta püüdis kõike unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mina ei suutnud. Ma vajasin aega. Kõik mu varasemad kaotused elustusid taas. Andreas ei saanudki seda mõista. Sellest sain ma aru, aga ma kusagil sisimas ikkagi lootsin.

Ühel hetkel ei osanud me enam pärisasjadest rääkida, sest pärisasjad tegid liiga palju haiget. Mulle tundus, et Andreas ei hooli või tormab pimesi edasi. Talle tundus, et ma olen liialt kinni jäänud me kaotusesse. Armastuses ei ole kunagi küsimus, see oli alati olemas, aga kuidas anda teineteisele ja endale ruumi raskete tunnetega toimetulekuks, see oli meil veel omandamata õppetükk. See oli kahtlemata kriitiline hetk, kui keegi väljastpoolt oleks pidanud sekkuma ja abi pakkuma, sest me ise olime liiga hõivatud iseenda valu ja leinaga.

Mina sulgusin endasse ja ellujäämiseks uputasin end tegutsemisesse. Ja kuna me igapäevane elu läks näiliselt üsna samalaadselt edasi kui varem, siis arvas Andreas, et ma unustasin muuhulgas ka tema ja hakkas otsima lohutust ja leevendust oma üksildusele. Ta hakkas mind otsima sealt, kus mind ei olnud. Kahjuks on meie seas meeleheitel üksildasi inimesi, kes usuvad, et saavad sedasi eksinud hingi ravida ja asendada neile neid, keda nad tegelikult vajavad ja otsivad. Ei saa. Ei saa ka hoolimata ühelt poolt otsija ennastpetva teesklemise ja valusa sobitumise ja teisalt meeleheitel asenduse pakkuja hingetuks püüdlemise, iseenda piiridest üleastumise hinnaga. Sellised asjad ei ole määratud toimima. Asenduse pakkuja jääb alati vaid haledaks asenduseks, ega saa iial seda, mida ta tegelikult tahab. Õnnetu otsija ei leia seda, mida otsib ja vajab. Selles kõiges puudub rahu ja rahulduse moment, sest probleem on kusagil mujal ja seda saab lahendada vaid seal kusagil mujal. Nii oli see ka meie loos ja kokkuvõttes said kõik osapooled veel rohkem haiget enne kui parem hakkas. Kaotuse mõjust ja kriisis elamise mõjust paarisuhtele, räägin ma mõni teine kord teile pikemalt, sest ka see vajab kõrvalseisjate ja lähedaste toetust ja teadlikku märkamist.

Olles vähem kui kaks aastat tagasi kaotanud pikalt ja valusalt ühe lapse ja selles suures leinas peaaegu kaotanud Andreasega teineteist, on meil olnud palju aega kõike hiljem teadlikult analüüsida ja asjadest, mis väga valesti läksid, hapraks muutusid, rääkida. Meil on olnud õnne, me oleme täna tugevamad kui kunagi varem, aga paljudel pole seda võimalust. Raskusteks saab oma vaimu treenida, aga otsustavaks saab ikkagi vaid elu ise.

Me olime ka sel korral Hope´i oodates servast natuke valmis, et hoolimata suurest pingutusest ei lähe kõik nii nagu me soovime ja unistame, aga kui sa keskendud elule, siis ei ole liiga terve kogu aeg surmast ja suremisest, kaotusest ja leinamisest ette mõtelda. Nii me siis vaatasimegi me arsti üldisest pessimismist hoolimata lootusega tuleviku suunas ja unistasime ning lubasime teineteisele, et mis iganes sel teel juhtub, teineteist me rohkem enam ei kaota ja üksi ei jäta.

Me valime teineteist. Alati. Ja läheme kõigest, nii heast kui halvast, läbi koos ja teineteisele toeks olles. Sel korral oskame me natuke paremini leinata ja kindlasti oskame me, kaks vana üksildast uhket hunti, rääkida paremini keerulistest asjadest. Ja meil on meie pere ja toetusmeeskond ja meil on lootus, sest me pisike Hope on südames ikka ja alati meiega.

(HOIATUS: Siit tuleb õige verine raseduse lõppemise lugu…)

Täna saab üks päev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutõmbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mõtelda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise päev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.

Hommikul käisime poes ja turul. Andreas tahtis jõuludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jõudsime, tundsin end nii väsinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama võinud jääda. Või tegelikult ma jäingi, aga Andreas ajas mu üles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel ära ja läheme siis üles ja pikutame veidi. Päev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma ärkasin veidi rohkem üles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rääkida. Isegi mõtelda ei taha.

Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja püsti tõstes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotäiesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nüüd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nüüd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotäit lootuses kohtuda pisikese Hope´i maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal läheb veel aega, mõtlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. Võtsin sisse oma vererõhutableti.

Tund hiljem püsti tõustes sain veriseks kõik oma riided ja tooli. Järgmine kuhjaga peotäis ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kõik kätte, mõtlesin ma endamisi. Hope´i ma ei leidnud. Küürisin ja kraamisin. Sõin viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. Mõtlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mõlemad magusad. Võtsime ette järgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.

Ma ei ole iial näinud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasõber ja kui ma juhtun mõtlema loomade peale, siis ei suuda ma üldse liha süüa. Aga ma tean lapsest peale võrdlust, et kui kõik kohad on verd täis, siis oleks seal nagu siga tapetud.

Kell on seitse õhtul Ja ma seisan keset me alumise korruse duširuumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…

Põrand, sein, pesumasin, kraanikauss, kõik, mis ümbruses on ja kõige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nüüd juhtus?! Lükkan vaibad varbaga kõrvale, pistan pea uksest välja ja hõikan üsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on üsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pärast vabandada. Mina, kes ma alati kõigi asjadega ise hakkama saan ja nüüd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma päriselt ka vajan abi ja tänan õnne, et ma üksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lähedale, sest temaga on turvalisem.

Mu peas on vaid kaks mõtet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean Hope´i leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab põrandat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kõike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese Hope´i…

Puhastan ta ära. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. Küsin Andreaselt, kas ta soovib teda näha. Olime sellest varem rääkinud ja kokku leppinud, et küsin enne, kui näitan. Ta ei soovi ja see on täiesti ok. Õppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaühe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ütlemine on väga ok ja see ei tähenda et see ei ühel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ütlemise kahetsemine liiga valus poleks.

Mõõdan Hope pisikest keha enda sõrmede võrdluses – ta on mu pisikese sõrme esimese lüli suurune. Ütlen seda Andreasele ja pakin Hope´i õrnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.

Saame vere koristatud ja Andreas läheb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jääb tee, sest ta on jonnakalt nõudlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma küll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutäie teed.

Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul täitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe järjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja Hope´i uurides jäi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on väga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu näinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererõhk langeb. Doonorina tean hästi kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda läinud.

Minu jaoks on asi üle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jälle on reede õhtu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.

Tee jääb joomata. Palun Andreasel tuua endale ülevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ütelda ülemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. Püüan selgitada. Täidan kiirelt haiglasse sissepääsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, käsi väriseb, ma ei leia tänasest kuupäeva. Tan aitab kella ja kuupäeva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nõustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tõsidusest hoolimata sõita nii rahulikult kui võimalik. Ta on hea juht.

Teel olles helistan haigla vastuvõttu. Käed värisevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev ämnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ütlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pärast haiglas. Andreas sõidab mu treppi.

Auto jääb puhtaks. Sealt edasi jääb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ämmakas palub korraks näha ja saab oma vastuse. Edasi läheb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust näinud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nüüd… Hooldaja küürib põrandat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda järgmise puhta koha peale või seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisääri hoolimata sellest, et ma olen haigla täisvarustuses ja topeltkindlustatud juba. Vererõhumõõtmiseni me isegi ei jõua. Mul käib pea ringi. Ämmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi võetud. Sel korral krutitakse mõlemas ninasõõrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine täiesti mööduv nohu.

Arst saabub vist minutiga. Äkki kiiremini? Ämmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. Värisen nagu vappekülmas. Kogu mu ümbrus on verine… Vabandan…

Arst, kes vähem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese õnnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga järgi ära. Miks see pole korda tehtud, küsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijärjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan üht ja ka teist.

Arst püüab kogu selle vere vahelt saada ülevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist näeb rohkem. Arst küsib, miks küll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nõustanud ämmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele järgnes suur kiidukõne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mõlema varasema peetumise puhul polnud isegi küsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nüüd tuleb see puhastus nagunii…

Saan oksütotsiini ja muid ravimeid, mis võiks ehk kuidagi abiks olla hetkel.

Mul on mälulüngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sõin? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe käest küsida. Püüame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja läbi FB saan ta kätte. Muidugi ta teab, et ma sõin moosipalle. Täpselt kolm. Ütlen talle, et jään haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vähemalt on möödas ja mu tagasi saab…

Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanüüli ja annan hunniku verd Nii kõrge mu rõhk veel on, mõtlen endamisi.

Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on võimalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. Kõik on valvel. Ma värisen üle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sõidutab, sõrmed on pudedad. Sõidame liftiga ülespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jõuaks kuidagi.

Saan paki pabereid täitmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti täita vist kinnisilmi. Panen püüdlikult kirja kõik vajaliku. Õde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vähemalt petlik tunne, et verd voolab vähem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin õelt, et kas ma peaks äkki oma ehted ära võtma? Mu kaks ülemist kõrvarõngast käivad kõrvast ära vaid kõrvalise abiga. Õde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan õnneks ise hakkama.

Enne homset ei pidanud ju mingit äksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nüüd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba väljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutõmbed, nendeni ma ju ei jõudnudki. Tõsi. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rääkida tabletiabordi ohutusest?! Iseäranis naise kehale, sest sedasi üksi kodus ühe olulise loo lõppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama läinud oma unise peaga ja magama jäänudki…

Õde möödab vererõhku. Pulss on kiire. Vererõhu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vähe. Katus sõidab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised ärritavad ja hirmutavad tugevalt. Külm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne täidetud paberite õele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.

Saan Andrease pika veenmise järel vähemalt parklast minema. Ta läheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii välja ei lasta, siis pole tal mingit mõtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pärast. Ma kardan iseenda pärast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.

Enne opile minekut jõuan kiirelt kirjutada sõpradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…

Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi küsida? Küsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii väga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sõnad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat väga pahasti vigastada…

Veidi enne kella kümmet õhtul on minek. Jõuan Andreasele vaid kaks sõna kirjutada, et ma lähen. Kolistame mu voodiga kuhugi läbi pikkade koridoride. Kui kogu maailm räägib, et inimesi peab voodiga sõidutama jalad ees, et nad näeksid, kuhu neid viiakse, näeksid lihtsalt enda ümber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri välja vist veel nii pea. Teadmatus ärritab mind, ma tahan näha, kuhu ma sõidan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sõitsin uksest välja jalad või pea ees, ei mängi absoluutselt mingit rolli. Kõige rõvedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga põrutatakse. Sõites jalad ees on sul võimalik seda ette näha. Pea ees sõites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pääse ma sellestki.

Mul on külm. Mul on hirm…

Opitoas käib siblimine. Kõik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tüliks. Rida on järel, kui ma oma kohale ronin.

Anestesioloog, kurjade silmadega onu, küsib, et mis jama selle söömisega on. Rääkigu ma nüüd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sõin. Vabandan, et ärevus ja mure olid nii suured, et alguses läks meelest, mida ma täpselt sõin, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et üsna 17:30. Raporteerin püüdlikult nagu kõik eelnevad küsijad palunud on, et sõin viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.

Onu urahtab tigeda üleolekuga, teda üldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei küsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb läbi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pärast… sest mult ju küsiti kogu aeg mida ja kui palju.

Anesteesiõde küsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plämahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. Mõtlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? Kõik ju rääkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jätnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma võin ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kõige rõvedam hirmuõudus läbi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… Mõtlen abitult oma peas ja olen vait.

Mul on külm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nüüd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tõusen siit veel iial? Kas see ongi lõpp?

Meenub, et vererõhuravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma günekoloogid kõik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 võtsin viimati 100mg Trandate. Ta käratab, et see ei huvita teda üldse.

Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ülevalt üleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa värised! MIS SUL viga on?! Mis sa värised!

Et mis ma värisen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavärin. Kas ta ei lugenud?

Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ühtegi sõna välja ja ega ta ootagi mult vastust…

Selle peale, et ma värisen kuidagi eriti tugevalt ja teda häirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pärast?

Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sügavalt ebaõiglane… Ma saan aru, et ma olen tüliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi õigus möliseda, ka sellega, kes tõesti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin läbi nii suurte pingutuste rasedaks jääda ja siis otsustasin abordi teha (mõtleks, ma ju oma käega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja süüdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind päästma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kõiges ise süüdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lõpetab. Palun mõttes, et ta ütleks telefoni, millal ta siin lõpetab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas käega telefoni tagasi taskusse ilma ühegi selgituseta. Ta puhiseb. Äkki on tal täna kehv päev olnud?

Mis sa värised!! Urahtab ta mulle ülevalt justnagu näkku sülitades… Hea, et tal on mask ees, mõtlen valuga… Kes teab, mille või kelle peale ta tige on… Olen ma selleks põhjust kuidagi andnud? Ma päriselt ka ei taha siin olla…

Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. Räägin inimlikkusele lootes läbi pisarate, et oleme üle kuue aasta nii väga püüdnud last saada, eelmine aasta oli emakaväline, nüüd peetumine.. nüüd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib üle mu pea tülgastunult mulle otsa ja teatab – nüüd oled siin ja nüüd on nii! POLE VAJA siin nutta ja väriseda…

Abitus. Ängistus. Kõik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sõnagi. Minuga ei räägi neist keegi. Onu lõgistab mu pea otsas larüngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hästi. Piisavalt on harjutatud. Ta päriselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.

MMMIS SSA VVÄRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jälle. Ma päriselt ka püüan kogu jõust ja hingest mitte väriseda. Püüan pisaraid alla neelata. Sedasi meritähena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see võimalik. Vaatan paluvalt anesteesiaõele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lõpp?

Ma kardan oma elu pärast, Kujutan elavalt ette, kuidas larüngoskoop arsti käes libastuda võib väga valesse kohta… Võib-olla on see onu jälle üks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “väga hea arst”. Võib-olla ongi, aga olgu siis vähemalt vait…

Jalge juures jääb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ütleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ütelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tülikas abordiistatistika. Hilisõhtune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ühe kohutava käitumisega tüübi juuresolekul vähemalt tähelepanu muule viia? Ma tõesti ei ole inimlikkustki väärt? Kas kõik need teised kardavad ka seda onu siis nii väga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jätab, siis pean ma talle tänulik olema? Mõtlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vähemalt selle nimel, et sellest värdjalikust käitumisest ja suhtumisest maailmale rääkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kõik need, kes seda tolereerivad, võiksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? Võib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…

Õde loputab tõenäoliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererõhumanseti. Kätt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul käelaba tagumiku alla panna.

Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pärani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis läheb pilt uduks…

Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ütlen Andreasele mõttes, et armastan teda… ja poistele…

Ärkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse käntsatatakse.

Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kähe, aga vähemalt ei mäleta ma lämbumist… Jälle sõidetakse hooga vastu uksepiita. Püüan end nii pisikeseks teha, kui võimalik, et mõni mu jäse kogemata kuhugi vahele ei jääks…

Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi käitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on väga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mõte. Olen nõus.

Mul on hetkel lihtsalt küllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaõiglasest käitumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, käratas Tartus Toomemäel anesteesiõde mulle enne puhastust elu esimese kanüüli paigaldamisel ootamatu torke peale võpatades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SÜNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sõnad on minuga elanud tänasesse ja elavad veel kaua edasi näitena sellest, kuidas oma mõtted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv näide. Kõik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvõtus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse järel mõnitati, et ise olen ma kõiges süüdi, et ei oska jalgu koos hoida – üldine statistika, eksole. Ühelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jõuab selleni ka, kes kibestunult protseduure läbi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole õigus sedasi suhtuda ja käituda ühegi naisega, ühegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja põhjus millised tahes, milleks on vaja läbi viia mis iganes protseduur. See Vancu sünnieelne “me peame selle raseduse lõpetama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kätte saame” on vaid näited sellest, kuidas spetsialist ei mõtle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega võrdväärne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut käitumist ja sõnavalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jõumängud. Need ei ole ei kättemaksu ega ärategemise mängud. Need on kõigest inimeste elu ja heaolu, mis väärivad vähemalt lugupidamist.

Samas majas, võimalik, et mõnel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavälisega olin küll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mäletada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju häälega üks nõudlik tita. Ma ei taha ühegi imiku häält hetkel kuulda….

Täna olen jälle siin ja ma elus. Täna on mu neljas sünnipäev? Esimene oli siis, kui ma siin majas päriselt sündisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nädalat hiljem lapsendati ja uus sünnipäev määrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia järel intensiivis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja neljas selle verejooksu järel, mis nüüd õnneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi välja pressib väikeste lurtsatustega.

Palun osakonna õelt või ämmakalt (nimed on ja ametit on kõigil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin võimalusel arstiga rääkida. Rääkida on valus. Õde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.

Osakonna õde või ämmakas on hoolitsev. Käib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nüüd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades väga rahulik. Aga õde arvab, et ma värisen nii tugevalt, üle kere, et äkki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei häiri, ma olen nii rahulik kui see hetkel võimalik on…

Veidi aja pärast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ühes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat käskinud mul need sisse võtta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jääda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest väsimusest hoolimata silmatäit magada. Süda peksis kurgus, väsimus niitis, aga und ei olnud. Õde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, väga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga äkki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. Võtan kuulekalt rõveda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul põrgulik janu. Juua veel ei tohi.

Rahustava rohu mõju minuni ei jõua. Vähemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal käib õde ja teeb mulle rhesonatiivsüsti. Ma jõudsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist küll absoluutselt kõigile eile ja täna rääkida ämmakatest kõigi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.

Tuleb arst, kes mu vastu võttis. Opi juures ma teda ei näinud, aga ehk oli ta siiski seal või on vahepeal rääkinud, sest ta usub, et kõik läks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. Kõik käis väga ruttu. Ta ütleb, et muidugi on kahju, et nii läks, aga vähemalt on praegu selle asjaga korras. Tänan teda kogu südamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sõnad kogu selle jama järel mulle praegu tähendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes küsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma värisevat endiselt üle kere. Tilgad sain. Äkki tuleb kunagi mõju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnähtavalt värisen, et kõik seda näevad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma värisisen samal põhjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavärinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mõjul ägeneb, saan ma ise väga hästi aru. Veider värk igal juhul.

Vähemalt hoidis taevas mind täna… väga.

Ja kõigi teie head mõtted ja soovid olid minuga. Ma isegi mõtlesin, et miks ma valisin sellest kõigest kirjutada üsna reaalaajas sedasi. Ühelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole üksi ja seda ma ka sain. Selle tähtsus oli ja on nii mõõtmatult suur, et ei mahu sõnadessegi. Aitäh! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel väga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rääkida lugu, mis on oluline äratundmiseks ja ehk ka mingis mõttes lohutuseks neile, kes on seal käinud ja olnud ja asju läbi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees või saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.

Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kõik nii ok, kui see on võimalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks üksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis ärkvel, aga õnneks andis õde ühel hetkel alla ja läks ehk pikutama. Sain rahus olla.

Lõpuks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis üleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ühegi kõhkluseta.

“Rasedus on emakas… aga… mida ei ole… on südametöö…”

“Suuruse järgi… See on juhtunud väga hiljuti… eile, üleeile…”

“Ega teie vanuses…”

Kinnituseks kutsutakse ka teine arst, see, kes tegi mulle punktsiooni ja siirdamise. Ta vaatab vaikides üle mu arsti õla. Vaikimine on vist kinnitus…

“Nüüd peame selle raseduse emakast kätte saama…”

Karjun sisimas appi, et kas seda saaks ütelda kuidagi veel kaunimalt… Pisarad voolavad. Tädi ulatab karbi salfakatega…

Järgneb loeng sellest, kuidas käib tabletiabort, panen kirja, et esimesel päeval tuleb võtta üks tablett suu kaudu ja sellele ei järgne midagi, kahe päeva pärast tuleb võtta ülejäänud ravimid, mis kutsuvad esile kontraktsioonid ja see saab olema kolevalus. Peoga ibuprofeeni tuleb juurde võtta. Küsin, et varasemalt on mu peetunud rasedused alati lõppenud puhastusega, et kas see tabletivariant on ikka turvaline ja õige valik antud hetkel. No et kas ikka kõik puhastub ise ära ja verejooksuriskid, eriti mu kahekuuse verevedeldaja süstimise peale jne. Kuulen, kuidas tabletiabort on nii palju ohutum kui mehhaaniline puhastus vaakumiga ja kuidas ikkagi võib minna nii, et vajan teist doosi või puhastust ja kui ikkagi on tugev verejooks, siis sirgelt haiglasse. Veritsus kestab kuni kuu ja tema tahab mind näha jaanuari keskel. Ja ma pean minema abordinõustamisele ja andma riikliku staistika jaoks nõusolekud ja allkirjad, et soovin sooritada abordi. Et ta nüüd vaatab, millal järgmisel nädalal saan tulla…

Olukord on tädile ilmselgelt ebamugav. Ma ulun lahinal. Samal ajal kirjutan Andreasele, kes ootab mind autos ja Annelale, kes on kogu aeg olnud otseühenduses.

“Kas te psühholoogi juurde tahate minna…”

Nüüd siis? Et nagu raseduskriisinõustaja juurde? Jah, tahan küll. Ja ma arvan, et ma tahan sinna minna koos abikaasaga, sest tal on seda veel rohkem vaja kui mul…

“Ma lähen vaatan, äkki ikka saab kohe täna abordinõustamisele…”

Ta läheb. Ootan ma ei tea kui kaua, aga arvatavasti mitte liiga kaua. Ohh, imet, ämmakas abordikabinetis saab mind täna kohe vastu võtta, kui ma soovin. Et kas ma soovin? Ei, ma ei soovi üldse selles olukorras olla, aga on mul valikut?

Ega ma ei pea neid tablette täna võtma. Ma võin paar päeva vaadata, rahuneda ja siis näiteks esmaspäeval alustada. Et kas nende mõne päevaga muutub miski paremaks? Tulevad rõõmsamad jõulud? Mis mul enam passida on. Hiinges kriibib, et kas on ikka päristäitsa kindel, et pisikese Hope´i süda enam ei löö, aga kui nad seal kahekesi koos vahtsid, siis ju nii on. Siunan vaid mõttes, et krdi rsk, sa ei lubanud mul eelmine nädal seda paari sekunditki filmida selle pisikese südame tööd, et meil oleks praegu MIDAGIGI! Aga jätan selle ütlemata, sest mida see enam muudab. Ehk on mul kunagi hiljem põhjust seda meenutada, kui on uus võimalus…

Leian abordinõustamise kabineti üles. Ämmakas on LIIGA rõõmsameelne ja hakkaja. Ta teab küll, mis looga ma tulen, aga alustab ikka reipalt alguses, millal algas viimane tsükke. Johhaidii, kas ma pean seda mäletama praegu?! Lappan kalendrist talle vastuse ja leian, et täna, täpselt kaks kuud tagasi tegin oma esimese süsti ja algas meie 104-süstiline teekond, millele tõmmati täna rasvane joon peale.

Ja siis pandi mu nina alla allkirjastamiseks paber -“AVALDUS RASEDUSE LÕPETAMISEKS”, milles ma pean oma käega kinnitama, et soovin oma raseduse katkestada.

Aga ma ei soovi ju! MIKS krdi päralt pean ma sellist asja allkirjastama? Miks ei või seda teha arst või ämmakas, sest asi ei ole tahtmises, asi on paratamatu ja mul ei ole valikut. Hingan sisse ja välja ja kirjutan nii nagu nõutud, allkiri, kuupäev… Päriselt, see avaldus on ALATU! See on mõnitamine…

Saan entusiastliku ülevaate, mis mind ees ootab – esimene tablett suukaudu, selle peale ei juhtu midagi ja neli tabletti teisest otsast kolmandal ehk ülejärgmisel päeval sinna otsa ja siis tulevad nabusramise järel õige pea veri ja valu. Ainult vahel harva ei tule ja sel juhul pean tulema end nä’itama, äkki vajan lisadoosi. Eriti arvestades kui tugev on olnud toetav ravi hetkel. Saan paki tablettidega – ma võin alustada protsessiga – loe: enda surnud lapse väljutusprotsessiga – kohe, aga võin seda teha ka mõni teine päev, kui tunnen, et olen rohkem valmis. Ilmselgelt ei ole ma selleks üldse valmis, ei täna, ei esmaspäeval, aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Luban alustada täna. Muidu peaks võtma tableti hommikul, aga peetunud raseduse puhul ei ole vahet, sobib ka lõunane manustamine. Noh, eks ma siis lähen ja võtan selle tableti sisse varsti… Seega tuleb etapp nr 2 pühapäeva hommikul…

Ämmakas uurib, kas ma nõustajaga soovin rääkida. Jah, soovin. See, kes neil muidu nõustab, tema juurde hetkel ei mahu, aga neil on keegi veel, kes saab minuga rääkida. Mainin uuesti, et abikaasa vajab ka kuulamist. Ämmakas lubab mulle tagasi helistada, kui ta ühendust saab.

Tund ja veerand hiljem lahkun haiglast. Istume parklas autos ja lihtsalt nutame… Nii kohutavalt kurb on…

Pool tundi hiljem närime sealsamas Sõle nurgal Statoili parklas oma hotdogi ja burki. Ma ei ole hommikust veel söönud. Oletasin, et äkki ta ikkagi tahab mu verd ka lõpuks vaadata. Kuna kõik on nagunii perses, siis ostan endale Monsteri.

Ja kell 14:39 võtan oma aborditableti ja joon kulinal energiajooki peale… Nüüd ju võib!

Helistab ämmakas. Rõõmsalt ja kohatult energiliselt kädistab ta mu kõrva sisse, et nõustaja on valmis minuga telefonis või skaibis kohtuma ja annab mulle numbri, et ma helistaks. Reegel nr 1, mõtlen, kriisis inimesele tuleb helistada, mitte oodata, et ta ise helistaks. Mõtlen jupp aega, kas ma üldse tahan. Liiga raske on valida numbrit. Mida ma räägin? Andreas ütleb, et tema ei taha mitte kellegagi rääkida, sest ega see ei muuda ju midagi.

Helistan. Nõustaja on mulle ammusest ajast teistpidi tuttav. Ta on väga armas ja toetav, kuulab empaatiliselt, annab pisikesi soovitusi ja ma muigan nukralt, ütlen talle ka, et ta äratab minus üles professionaalse poole, asja, mida enda jaoks on nii raske rakendada, aga mis tegelikult võib läbi ABC siiski abiks olla. Tumemusta huumorist siia kõrvale – ma sain täna kell 11 kätte oma mahuka leinanõustamise koolituse tunnistuse. Ma analüüsisin sügavuti omaeenda laste kaotusi seal, ma tegin oma juhtumi seoses teise naise lapsekaotusega ja siin ma olen. Nii vastik ja kibe kui see ka on, siis ma ju arvestasin selle võimalusega algusest peale, et nii võib minna, iseäranis arstitädi entusiasmi toel, aga lootsin nii väga, et kogu selle maksimaalse raviga on võimalik kitsaskohad ületada.

Ei olnud.

Ja kõrvus kumisevad taas arsti tänased sõnad:

“Me ju ei tea, mis kvaliteediga oli embrüo. Ja nii varajases arengufaasis ei saa me seda ka analüüsida. See, et siirdatud rakukogum oli eeskujuliku hinnanguga, see ei tähenda midagi. Te peate ikkagi vaatama oma vanust. Ja kõrget vererõhku…”

Mitte, et ma sarnaselt ei kaotanud oma esimest last 21aastaselt ja 25selt – ei olnud vanust, ei olnud ülekaalu, ei olnud kõrget rõhku. Äkki keegi tahab lõpuks uurida, kus see kala siis asub? Sest teha läbi kaks kuud kogu seda IVF tralli, kui rasestumine ei ole olnud probleem, vaid lapse väljakandmine on, on inimkatseteks pehmelt öeldes julm. Sest lõpetasime me taas samas kohas, kust me alustasime.

Jõuludele ja uuele aastale astun ma vastu uue Scooteri lauluga “Fuck 2020”. Sest muud polegi lisada. Tulgu uus aasta etem…

Täna on maailm väga vaikne ja täiesti sirelilõhnaline, sest see on maailma parim lõhn ja pisike Hope on tubli katse eest selle nii väga ära teeninud. Meie oleme ka. Sel korral ei saanud ta veel lihtsalt tulla. Äkki õnnestub mõni teine kord.

Ilma igasuguse kõhkluseta elab pisike Hope meie südames edasi.

Kolm lootuse-jäätist on haigla külmkapis ootamas uusi katseid.

Lootus elab edasi.

<3