IVF päeviku lõpp – Hope´i vabakslaskmine

NB Järgnevas loos võib olla häirivaid fotosid!

Näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

❤

Ma ei ole kohtunud ühegi oma peetumise läbi kaotatud lapsega ja katkemise kaotused on olnud nii pisikesed, et neid pole võimalik olnud leida. Ja kui mu praegune rasedus laupäeva õhtul ise katkema hakkas, siis viskles mu peas vaid meeleheitlik mõte, et kui vähegi võimalik, siis soovin ma me pisikese Hope´i maise kehaga kohtuda. Ma arvestasin sellega, et ta võib muidugi ka lihtsalt minema libiseda, katki olla või me lihtsalt ei saa või ei jõua kohtuda, aga ma soovisin temaga kohtumist nii väga. Mul oli seda vaja. Uskusin, et see aitab mul rahu saada.

See hetk, kui ma ta leidsin… sel hetkel langes suur ja raske kivi mu südamelt. See võib tunduda veider, aga mul hakkas kergem ja ma läksin haiglasse kergema südamega. Me olime Andreasega juba palju varem kokku leppinud, et kui Hope me juurest lahkuma peab enne seda, kui seadused ta inimeseks mitte bioloogiliseks jäätmeks kuulutavad ja teda uuringutele ei saadeta, siis võimalusel toome ta koju, põletame ja laseme selle pisikese keha vabaks. Selles mõttes meil vedas, meil ei olnud vaja kellegi luba ega koostööd. Hope tuli ise meie juurde ja tol eriti verisel õhtul pakkisin ma ta pehmelt paberitesse ja panin silma alt ära.

Pühapäev möödus udus, aga esmaspäeval istusin vaikselt oma arvuti taha ja mõte kiskus ikka selle paki suunas, kus Hope oli. Andreas ei olnud seda puutunud. Tundsin, et mul ei ole kiiret, ootan seni, kuni Andreas tunneb, et ta on valmis edasi liikuma ja selle peatüki lõpetama. Ühel hetkel vaatas ta õue, seal ei olnud veel pime, isegi kübeke päikest piilus pilvede tagant, ja küsis, kas praegu on õige hetk. Vastasin, et kui see juba küsimuse all on, siis ju on just praegu see õige hetk.

Kuhu me ta paneme? Meil on vaja ilusat karpi. Ma teadsin, et mul on kusagil ilus valge karp, kus ma aastate taguseid firmaarveid hoidsin, aga selgus, et mamma on sinna kolimiste käigus suurelt peale kirjutanud “ARVED” ja noh, kuigi, meil on Hope´i eest mõned arved õiendada, siis see karp ei sobinud mitte. Andrease lihaküpsetamise termomeetril on ilus valge karp, paraja suurusega, aga no lihaküpsetamise termomeetri karbi mõte tundus ikka liiga üle võlli. Olgugi, et see vaid ilus valge karp on.

Vaatasin mänguteraapiatoas ringi ja seal ta oli – mu lemmikkomplekt Dixiti mängu lisakaarte – kollase servaga unistuste komplekti karp. Kaevasin selle välja ja näitasin Andreasele. Näidates taipasin, et vaata, sellel on pisike kalake kaane peal. See lihtsalt ON Hope´i karbike. Andreas oli väga nõus. Paraja suurusega, ilusa pildiga, ilusa mõttega. Kuigi mulle meeldib hirmsasti asju oma pakendites hoida, siis selle karbi sisu tassin ma endaga sageli kaasas eraldi kotikesega ja nii on see karp juba mõnda aeaga tühi olnud. Kerge südamega loovutasin ma selle hea eesmärgi nimel Hope taevasse minemise laevaks.

Olime vahepeal Andreasega mõlemad nõustunud sellega, et põletamiseks parim koht on me tagaaia vana välikamin, mis on hetkel lihtsalt tore lõkketegemise koht. Andreas läks kuuri pisemaid puuhalge sorteerima, mina läksin duširuumi, kus Hope mind ootas, pildistama. Ütlesin Andreasele, et kaks päeva toasoojas imavate paberite vahel olles, ma ei tea, kas seal on midagi alles, mida pildistada, aga ma tunnen, et ma vajan neid pilte. Pealegi tahtsin ma talle nii väga otsa vaadata.

Pakkisin paberid õrnalt lahti, tõstsin kõrvale need, millega me põrandat olime puhastanud. Teised, need, millega suuremat verd olin kokku korjanud, rullisin ma väikeste pakikestena puhta paberi sisse ja panin karpi. Ühes neist suurtes paberites oli ka suur kiuline klomp, milles oli Hope turvaliselt oma tumepunases pesas koos roosa näsalise platsentahakatisega.

Mul läks aega. Puhastasin Hope´i ära ja võtsin oma aja. Kuigi sageli võetakse pildistamise jaoks pisike keha tema kasvamise kotist välja, siis ei tahtnud ma nii mitu päeva hiljem enam ta rahu rikkuda. Tundus, et tal võib külm hakata. Sedasi mullis oli tal ehk parem olla.

Vahepeal käis Andreas uurimas, kas minuga on kõik ok. Minuga on ok, aga kas tema soovib Hope´iga kohtuda. Ta ei soovi ja see on ka ok. Kinnitan, et mul on palju pilte ja kui ta ühel hetkel soovib, siis näitan talle.

Kui ma sain pildid tehtud, panin Hope´i õrnalt ümmarguse vatitupsu peale. Nii puhas ja nii vaikne… Kuidas ma saan oma lapse matta maha nii, et ma ei ole talle isegi musi andnud kui mul see võimalus on? Muidugi ei saa. Andsin pisikesele Hope´ile pisikese musi ja panin talle katteks peale teise pehme valge vatitekikese.

Ma olin karbi pakkinud täis valgeid paberirulle. Verest oli saanud valge pehmus. Pisikese Hope´i maine keha läks sinna keskele ja siis katsin veel kõik veel pehme paberiga ja panin karbile kaane peale. Hope oli valmis minema tagasi sinna, kust ta tulnud oli ja mul oli nii hea meel, et mul oli võimalus temaga kohtuda.

Andreas istus maja taga kamina ees, suitsetas sigarit ja ootas mind. Meie sirelilõhnaline küünal põles. Teel Andreaseni leidsin majaservas mingi ime läbi õitsemas kolm pisikest õiekest. Õues on praktiliselt jõulud! Ma ei saanud neid sinna jätta…

Andreas oli väikesed halud mind oodates juba valmis sättinud. Panime karbi puudele ja Andreas süütas tule…

“Tead, kasepuu on mu kõige lemmikum puu!” ütleb Andreas läbi pisarate. Ma tean. Kallistan teda.

“See kõik on nii ilus. Kohutavalt kurb, aga ikkagi nii ilus…”

Taipan, et hoian kolme õiekest ikka veel enda sõrmede vahel. Kuigi ma kardan tuld nii väga, siis sirutan käe ja panen õied Hope´i karbile.

Doulaks õppides omandas nullikujuline küünal minu jaoks uue tähenduse. Ringisümboli algus ja ots. Null kui number, mis tähistab algust, täidab alguse tühjuse. Selles on kindlasti oma valu, aga selles on ka rõõm ja pühitsemine, et keegi on olnud olemas, et keegi sündis päriselt, olgugi, et elada ei jaksanud või ei saanud.

Istume sooja tule ees ja vaatame kuidas me lapse imepisike maine keha pikkamööda tules taas kõiksusega üheks saab. Andreas on toast kaasa toonud kaks pitsi läbipaistva pudeli eluveega, mille palju aastaid tagasi sõpradelt kingituseks sai. Nüüd oli tema meelest paras hetk see avada ja maitsta.

Hope´i mälestuseks, kes sai meiega olla vaid nii natuke, aga kes tähendab meile nii palju!

“Kui kahju, et kui meie sureme, siis ei saa keegi istuda sedasi me põlemise tule ääres…” ohkab Andreas.

“On. On kahju. Meie krematooriumid, kogu see suur süsteem, mis meil on, ei aita kuidagi kaasa nii olulistele etappidele leinamises… Ainus, mida me teha saame, on võtta sellest kõik, mis võimalik…”

Andreas on nõus. Me leppisime kokku juba nii palju aastaid tagasi selles, mis saab siis, kui me sureme. See on nii oluline teadmine. See on mingil veidral viisil isegi lohutav ja turvaline teadmine.

Õues tibutab vihma, aga meil on soe. Isegi armas…

Jätame söed hõõguma ja tuha jahtuma.

Toas diivanil istudes palub Andreas, et ma talle pilte näitaksin. See tuleb minu jaoks natuke ootamatult. Et kas on asi selles, et ta tõesti tahab nüüd näha või tahab ta oma rasked emotsioonid kokku pakkida. Ja see pole hetk hakata teda usutlema. Ta on kindel, et tahab kõiki pilte näha. Ja siis me vaatame pilte.

Igatsus oma unistuse ja lootuse järele on nii suur…

Järgmise päeva lõunal on maailm uduhall, aga me ei taha rohkem oodata.

Tõstame jahtunud tuha kaminast hellalt suurde klaaskaussi ja käime läbi kõik meie aia puud ja põõsad. Poetame sõrmeotsaga tuhka tüvede juurde. Alustame sirelitest. Edasi käime läbi äädikapuud, elupuud, oma näpuotsatäie tuhka saab pisike kirss ja vana murel, noor ploomipuu, pihlakas, kõik me kolm õunapuud. Jõuame ringiga tagasi tagaaeda, aroonia, hobukastan, vanad nuditud kuusepuud, pihlakas.

“Mul on kergem olla… See on nii ilus!” ohkab Andreas tühja tuhakaussi hoides.

“Jah ja nüüd on ta natuke nagu kõikjal me ümber ja alati meiega!” nõustun ma Andreasega. Südamel on kergem. Nii on parem. Üks ring on taas täis saanud.

Andreas kallistab mind kõvasti ja tänab, et ma olen kõike teinud just nii nagu ma olen teinud. Eks me oleme ikka ju koos teinud, ajan ma vastu. Meil on vedanud. Ilma temata oleks see kõik nii palju raskem ja keerulisem olnud. ❤

Kallis armas Hope!

Rahu ja rõõmu Sulle, me pisike!

Kuni me taas kohtume,

May the Force be with Hope!

Lootus elab edasi.

20. oktoober – 19. detsember 2020

❤

❤

Mis võib olla toeks leinas, kui kaotad lapse raseduse alguses

Laste kaotused ja sünnid on olnud elus mu suunanäitajad ja -muutjad. Katsumused on mu rahutut hinge ja uudishimulikku meelt edasi utsitanud. Ma olen otsinud oma rada. Kõige valgustavam ja olulisi vastuseid andvaim oli doulaks õppimine. Kui enamus sünnitoetajaid keskendub naise ja pere sünnituseks ettevalmistamise, sünnituse aktiivses osas ja sünnitusjärgsel perioodil toetamisele, siis mina valisin õppimiseks programmi, mis kõigele sellele lisaks keskendub peaasjalikult hoopis viljatuse, raseduse mis iganes järgus katkemise ja surnult sünnile. Sünnitoetaja ülesannete helge ja rõõmsa poolega tegeleb palju hakkajaid naisi. Sünniga seotud kaotuse puhul mitte nii palju. Jah, vahel on ka raseduskriisinõustajad sünnituse ajal naise kõrval ja teevad võimaluste piires vähem või rohkem üsna sedasama, mida mina olen õppinud tegema. Lisaks kaotuse mõistmisele, selle tunnustamisele, et raseduse kaotus on kaotus ja oma lapse leinamine on normaalne reaktsioon kaotusele, on oluline luua mälestusi, luua lugu ka siis, kui seda veel väga pole, sest keeruliste unenäosranaste mälestustega on palju raskem kohaneda. Komplitseeritud leina risk raseduse kaotuse puhul on suur. Oma leinas üksijäämine ja mõistmatuse kohtamine on liigagi tavapärased.

Kuidas ikkagi leinata kedagi, kes oli nii pisike, et teda polnudki veel nagu olemas? Mida seal leinata on? Paraku on seal leinata kõike ja veel enamat…

Kui pisike inimene on jõudnud ema südame all kasvada vaid õige napilt, siis pole veel kuigi palju seda, millest kinni haarata, hoida ja lahti lasta. Võib-olla on olemas positiivne rasedustest, äkki ka ultrahelipilt, äkki on midagi veel. Vahel on tunne, et kõigest tuleb kohe ja ruttu vabaneda. Et siis saaks nagu leinast ka rutem lahti. Kas saab? Enamasti mitte ja vahel on kahetsus hiljem kibevalus, et liialt kiirustati. Pole olemas õiget hetke ega aega, aga üht olen ma elus õppinud – kiirustada ei tohi, oluline on endale ja teineteisele ja leinamisele aega anda.

Imepisikese inimesega rääkimine, kes su südame all kasvab või enam ei kasva, võib olla nii kauge ja võimatu, et veel ei oska. Kui ema ei oska, siis arvatavasti on isal veelgi keerulisem. Kirjutada kiri sellele, keda olemas pole ega olema ei saa, on väljakutse. See ei ole lihtne. Ja kuigi kirjutamine on paljude jaoks teraapilise mõjuga, siis tuleb ka selleni kuidagi jõuda. Vahel aitab visualiseerimine, et pisike inimene oli olemas, tema hing on olemas ja alles. Vahel aitavad märgid ja sümbolid. Vahel mõte sellest, et tema hing on nüüd taevas, pehme pilve peal või istub linnukesena oksal su akna all või sajab vihmapiiskade või lumehelvestena su juurde. Võimalusi, kuidas tajuda kellegi lähedalolekut, on palju. Ei tasu meelt heita, kui ei oska kirjutada tühjusesse ja küsida küsimusi, millele vastuseid ei tule. vahel piisab sellestki, kui ütelda iseendale, et minu sees kasvas pisike inimene, ta oli päriselt olemas. Mul läks Elliannale kirjutamisega eelmisel aastal aega terve pikk igavik. Enne kui ma oskasin ja suutsin. Lõpuks hakkas mul kergem.

Vahel aitab, kui oodatud ja kaotatud lapsele nimi anda. Vahet ei ole, kas temast oleks saanud poiss või tüdruk, sel hetkel loeb see, mis on kaotaja südames. Kuigi meie Hope oli inglise keeles alati esimesena kuidagi tüdruk, siis ei välistanud me iial, et ta võis ka poiss olla. Hope oli tema ootuse nimi ja slele sai ta kuidagi täiesti juhuslikult läbi suure lootuse. Oluline oli laps, kes oli me poole teel, mitte tema sugu. Ellianna puhul, kes kasvas mu sees väüga vales kohas ja kelle pisike elu tuli seepärast lõpetada, oli mul nii väga tüdruku tunne, sest kõik oli nii teistmoodi võrreldes eelnevate kogemustega. Aga võis ka tema olla poiss. See ei olnud ega ole ka täna oluline. Minu jaoks oli eelmise aasta laps Ellianna ja see mei praegune pisike Hope. Kui suur väärtus võib olla sellele, kui oma kaotusest saab rääkida nimega, seda mõistab ehk siis, kui keel väsib väänamast minu esimene, teine, kolmas kaotatud rasedus. Nimeandmine lapsele, kes tulla ei saanud või ei jaksanud, võib olla ühelt poolt kergendus ja teisalt poolt ka austusavaldus. Nimesid antakse muidu ju neile, kes on päriselt olemas olnud ja kui laps on olemas olnud, siis on ta olemas olnud ja tal võib olla nimi mitte ei pea teda alati nimetama peetunud või kaktkenud raseduseks aastanumbritega. Äkki toetab seda mõtet see, et lapsed annavad nimesid oma nukkudele ja mänguloomadele? Miks siis ühel nii oodatud imepisikesel inimene ei võiks nimi olla. Ma isegi leian, et see nimi peaks tal olema. Ja kui ma ei oleks Ellianna kaotuse ajal ja järel õppinud ise parasjagu doulaks, siis tõenäoliselt ei oleks me nimeleidmiseni kunagi jõudnud. Kui vajalik see oli, seda näen veel ka nüüd, hulk aega hiljem. Me räägime temast nimega, mitte kui emakavälisest rasedusest. Nii oli ilusam ja parem.

Äkki seostus või võiks seostuda selle pisikese lapsega mõni lugu? Sümbol? Tegelane? Hope´i puhul oli see eksimatult kala. Minu puhul, kes iial pole raseduse ajal ühtegi isu ega tungi tundnud, oli mu suur kalaihalus ikka päris veider ja armsalt naljakas. Ma teadsin juba haiglas puhastust oodates, et ühel päeval tahan ma endale päris Hope´i suurusega pisikest tätoveeritud kala. Haldjatiibadega kala. Ma pole teda veel joonistanud, aga küll ta tuleb, kui aeg küps.

Ma jõudsin Hope´ile osta pisikese toreda musta-valgetriibulise pehme pesukaru moodi mängulooma. Ma olen varasemalt mänguasjade ostmist alati edasi lükanud miskipärast ja läinud raseduse alguses pisikeste sokkide teed, aga sel korral nägin poes seda nunnut pesukaru ja tekkis mingi äratundmine. Kui te tulevikus me perepiltidel triibulist pesukaru näete, siis teate, et mulle või Andreasele oli oluline ka märk Hope´ist pildile tuua. Me pere selle aasta jõulupildil on ta olemas.

Selliste värvide, sümbolite, mänguasjade ja muu seesuguse piltidele toomine võib olla leinaprotsessis ja soovis mäletada (mitte alati vaid mälestada) omal kohal ja oluline. Puuduva osa eitamine on valusam ja valem kui selle teadlik markeerimine isegi siis, kui muu maailm sellest aru ei saa. Iseäranis oluline tundub see olevat vanemate jaoks laste piltidel, kus on pere lapsed koos, et puuduvad pusletükid oleksid ka olemas. See annab südamesse rahu ja need puuduvad lisatükid on vajalikud just nii kaua kuni nad on vajalikud. Jaa, muidugi saab äärmustesse laskuda ja valust üle piiri minna, kinnismõtte külge klammerduda ja sellega tuleb eraldi tegeleda, aga mäletamises ja kaasamises ei ole mitte midagi halba.

Fotodel on tugev mõju. Paljud pisikesed lähevad paratamatult koos katkemise verega otse potti ja saavad ringiga taas loodusega üheks. Paljud pisikesed, kes pikemalt on südametukseteta ema kõhus olnud, on oma õrna vormi kaotanud ja saanudki üheks verega, millega koos nad väljuvad või välja puhastatakse. Vahel ei ole õrnad kehad enam ühes tükis ja vaatepilt on hirmutav. Romantilist pole selles kõiges midagi, aga selles võib olla mingitlaadi ilu ja rahu ja mõistmine ja leppimise algus. Ma olen õppinud, kuidas vannitada mikrobeebit ja kuidas on oluline valmistada vanemad ette vaatepildiks ja sellekski, et vahel eemalduvad keha küljest jäsemed ja pea puhastamise käigus. Vaatama sundida, liigselt julgustada, ei tohi kedagi ei enda ega kellegi teise pisilast. Küll aga usun ma, et kui on võimalik, tuleb pildistada. Võimalikult puhtalt ja esteetiliselt. Vajadusel keerata fotod mustvalgeks, mis veidi nähtavat aju jaoks pehmendavad. Ja neid pilte tuleb hoida turvaliselt, sest liiga sageli tuleb soov ikkagi näha hiljem. Andreas keeldus vaatamast nii esimesel päeval kui ka enne matmist, aga kuna ta teadis, et ma pilte tegin, siis palus ta näha igat kui viimast pilti mõni tund peale matuseid. Võib tunduda veider, aga tal hakkas kergem.

Kui vaatepilt on liiga keeruline või pole millestki pilti teha, siis saab joonistada. Kui pole teada täpseid mõõte, siis saab leida umbkaudsed rasedusnädalale ja -päevale vastavad mõõdud ja samas saab alati kujutada pildil ka hinge, mille suurust ei defineeri keegi, see on vaid südame otsus ja äratundmine. Ja pildistada saab esemeid nii loodusest kui mujalt meie ümbert, mis markeerivad pisikese kaotatud lapse suurust või kuju. Saab teha ka eraldi kujukesi ja kunsti. Iga asi, mis aitab kuidagi armsalt ja esteeiliselt visuliseerida enda kaotust, võib toeks olla sellel teekonnal.

Mida teha pisikese maise kehaga? Sageli rändavad nad vetsupotti või prügikasti ja saavad sedasi taas maailmaga üheks. See on ok, sest see juhtub sageli ka võimaluseta midagi mudu teha. Vahel on võimalus teha muud, aga puudub teadmine või oskus või vahendid teha midagi muud. On ok, kui ei taha kõige sellega üldse tegeleda, pole ju vähimat kohustust. Pealegi on ise ja üksi kõige selle sees olles, kui see koletult haiget peaks tegema, väga keeruline teha otsuseid ja näha kaugemale sellest halvavast hetkest. See on koht, kus teiste teadlik toetus võib appi tulla. Aga kui palju on neid, kes on ja jäävadki oma mure ja mõtetetega päris üksinda?! See on veel teistpidi väga kurb…

Matus on rituaal, mis aitab üht ringi ja teekonda lõpetada. On neid, kes väidavad, et ei salli matuseid. Enda emotsioonidega on vahel väga raske silmitsi seista ja teha seda üksinda, võib tundududa ilmvõimatu. Vahel on ka nii, et polegi midagi veel või enam matta. Vahel saab seda, mllega hüvasti jätta ka ise teadlikult tekitada. Kes usub mahamatmisesse ja mullaks saamisesse, kes põletamisesse, kes millessegi kolmandasse.

Me Andreasega usume tule puhastavasse jõusse. Kui meil ei oleks olnud Hope`i pisikest keha, siis oleksime me rituaali mõttes võinud põletada lihtsalt veriseid pabereid või kirjutanud paberile talle sõnumi või kirja, joonistanud paberile kasvõi lihtsalt pisikese südame ja selle ära põletanud. Ultrahelipilti ei kiirustaks ma põletama, sest seda tahan ma alles hoida. Küll aga koopia sellest võiks olla ka üks võimalus. Vahel saab karbikese sisse püüda ka vaikuse ja tühjuse, armastuse või millegi muu, mis sümbolina oluline tundub ja peab just sel hetkel maailmaga üheks saama. Lõpetatuse tunne, võib-olla ka uue lootuse tunne saab tulla siis, kui selleks on õige aeg. Leevendust võib vajada samahästi ka see kaotuse valu, kus oli lihtsalt nii suur usk ja lootus ja unistus, mis iial kaheks testitriibuks ei vormunud. On oluline anda endale hingetõmme ja see, et lahtikistud lootus ja rahu leiavad üles jälle oma veidi vähem valusama koha. Vastuseid ja põhjuseid on sageli võimatu leida, aga otsade kinnisõlmimine on ometi nii oluline selleks, et edasi minna. Kinnijäämine ei aita.

Vahel on abiks inglid ja haldjad ja hingelinnud. Oluline on tunne, et oled hoitud, et laps on hoitud, et keegi kaitseb ja valvab ta üle, et ta on heas kohas. See vajadus võib tulla ühes pundis või osadena, isiklike mugandustega. Ma olen hingelindusid oma töös kõige enam kasutanud ja vist pea igal ühel neist on olnud oma ülesanne. Pisike voolitud või muul viisil valmistatud linnuke, mis mahub pihku, võib lohutada, sest kannab endas kõike seda, mida teda kandma pannakse ja lisaks hoiab ta endas valgust ja helgust. Ta on linnuke, kes ei jäta sind üksinda, kes loeb salasoove, toimetab kohale südamesosinaid ega karda tumedaid tundeid ega mõtteid, ei kohku pimeduse ees. Linnuke, kes laotab oma pisikesed tiivad Su südamele kaitseks ka siis, kui sa ängistusest ja vihahoos ta vastu seina kildudeks oled visanud. Ta mõistab. Loeb mõte. Loeb tegu.

On nii palju võimalusi, mis ühel või teisel viisil abiks ja toeks võivad olla. Vahel tulevad vajalikud asjad ja mõtted ise me juurde, vahel ei oska jälle millegi peale tulla ja haav hinges lihtsalt valutab. Kõigest kõige olulisem tundub mulle aga see, et oma valu ja kurbusega ei tohi üksi jääda. Jaa, me ümber on inimesi, kes oska ega mõista, kritiseerivad, annavad võltslubadusi ja tunnevad ennastki kõrvaltvaatajana nurkaaetuna ja ahastuses. Ka toetaja vajab tuge ja vahel ka nõu, ideid, usku, et need võivad aidata. Leinamine ei ole kiire protsess. Otseteed viivad vaid ummikusse.

Iga sünd, ka kõige pisema mõttetäpikese sünd me mõtetes, unistustes ja soovides on valmisolek. Iga sünd, ka see, millele pole antud elamise võimalust, on mingis mõttes sündimise päev, sünnipäev. Igast mõttest ja soovist ja unistusest jääb jälg, vahel ka imepisikeste jälgede nii oluline rida. Nagu pärlikee. Ja see on päriselt olemas me südame sees. Seda pole vaja maha kiskuda ja ära visata. Kallist mälestust ei saa enda seest välja lõigata, aga võib minna aega enne, kui seda pisikeste aga nii oluliste jälgede rida kanda jaksad. Anna endale ja teisele see aeg.

Kas seesama laps tuleb taas? Tuleb keegi teine? Kas järgmine kord läheb paremini? Seda vastust ei tea keegi. Aga lootus elab edasi.

HOIATUS! Järgmises loos näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

Armastuse ja hoolimisega,

Eva

Kui lapseootusest saab lapse kaotus

Mida seal üldse leinata on, kui see miski või keski oli nii väike, et teada peaaegu polnudki olemas? Leinamine on raske, häirib normaalset elu ja pole vaja ennast selliste asjadega tahtlikult koormata, kinni jääda? Pealegi, kuidas saab leinata kedagi, keda pole tundnud ja kellega pole koos midagi teinud, kellega pole veel ühtegi mälestust justnagu koos loonud? Lase minna, sinu lein ei too teda tagasi…

Kui pere kaotab imiku, väikelapse, suuurema lapse, teismelise, siis saavad kõik aru, et see on midagi tõeliselt kohutavat. Elu on jäänud elamata, surm on tulnud nii vale koha peal. Me elame programmis, mis ütleb, et surra võib, kui üldse, siis vanadusse. Kiirelt, kergelt, olemata koormaks lähedastele, omas kodus, valuta, une pealt? On ebaloomulik, kui lapsed surevad enne vanemaid? Muidugi on. Aga kes on laps, selle defineerimisega kipub maailm jääma kinni arvamusse, et laps on väljakantud raseduse lõppprodukt ja mida kauem on sul olnud võimalus panustada lapse arengusse ja heaolusse, seda suurem on kaotus? Vahel usutakse, et teismeliste ja noorte täiskasvanute kaotus on vanematele kõige rängem, sest nad on kohe-kohe valmis neid vabaks lasta ja vanemate suur töö ja panus on justnagu tehtud, laps on valmis?

Iga lapse ja igas vanuses lapse kaotus on kohutav ja keegi ei saa ütelda, et oma lapse kaotusest on aeg üle saada ja unustada. See jälg jääb alati sinusse. See jäg jääb ka siis, kui sul polnudki võimalust oma last tundma õppida.

Lapsed sünnivad südames, meie mõtetes, unistustes, soovides. Nad sünnivad vahel ammu enne seda, kui munarakk kohtub seemnerakuga. Vanemaks sünnitakse sageli ammu enne seda, kui laps kõhule või sülle tõstetakse ja ta sind emmeks-issiks kutsuma hakkab. Ja samamoodi sünnib koos nende tunnetega, sageli ammu enne seda, kui pisike rakkude kogum end emakaseinas ankrusse viskab ja kasvama hakkab, võime kaotust leinata.

Kaotuse suurus ja valu ei ole paraku võrdelises seoses kaotuse füüsiliste grammide ja millimeetritega, et mida pisem kaotus, seda väiksem ja kiiremini mööduv lein. Ja mida on sellisel puhul siis leinata? Leinata on kõike seda, mida olema ei saanud. Leinata on unistusi ja soove ja mõtteid ja plaane, mis iial sedasi enam teoks ei saa. Leinata on oma rolli, oma tulevasi rolle. Leinata on kõiki neid pisikesi ja suuri asju, kõiki esimesi ja kõiki viimaseid, millele polnud antud teoks saada.

Mis Su nimi on? Mis värvi Su silmad on? Minu hallikassinised, Tannu rohelised või issi pruunid? Kas Sul on issi imelised pikad ripsmed? Ja minu paksud juuksed? Kas Sa oled rohkem Vancu või Tannu, minu või issi moodi või kõige rohkem ikka iseenda moodi? Mis Su lemmiktoit on? Kui kaua sa soovid ja vajad, et ma Sind imetan? Meeldivad Sulle poepüreed või isetehtud püreed või valid Sa hoopis algusest peale näputoidu? Kuidas me küüsi lõikame, kas samasuguse võitlusega nagu Vancuga? Kas Sulle meeldib vesi? Vann? Ujumine? Millal Su varbad Sulle suhu ulatuvad? Kui vanalt Sa õpid roomama? Püsti tõused? Millal Sa teed oma esimesed sammud? Kuidas me kodu Sinu jaoks turvaliseks muudame? Mis on Su esimene sõna? Mis keeles Sa esimesena rääkima hakkad? Kas Sulle meeldib autoga sõita? Su suurtele vendadele kummalegi ei meeldinud. Kuhu Sa esimesena reisid? Mis on Su lemmikvärv? Kas Sulle meeldivad rohkem kassid või koerad või mõlemad? Kas Sulle meeldib lasteaias? Lähed Sa üldse lasteaeda? Millised mängud Sulle meeldivad? Kas Sulle meeldib rohkem mõtelda ja unistada või ise midagi teha, meisterdada? Millised on Su huvid? Kas ja kui, siis milline muusika Sulle meeldib? Kas me elame sel ajal, kui Sa kooli lähed ikka veel Eestis? Kas Sa jääd ka koduõppele? Kes Sinust saab? Mida Sa soovid? Millest Sa unistad? Kas Sa oled õnnelik?

Et pole vaja liiga palju ette kujutada ja ennast üles kütta? Muidugi ei ole, aga kas pole need mustmiljon mõtet viisil või teisel vahel täiesti paratamatud ja kuigi sa tõrjud neid, siis kusagil su sees on nad ikkagi olemas? Ma teadsin nii täpselt, kelle ma meile koju pildistama kutsun kui Hope sünnib… Muidu olen ma usaldanud elu ja kulgemist, pole iial teinud lastega seoses suuri plaane ega valinud neile enda äranägemise järgi ei huvitegevusi, lemmikloomi ega põrandakatte materjale. Ma usun, et need on asjad, mis selguvad ajas ise. Aga huvi teada saada, mida laps valib, eelistab ja milline ta ise on, on minus ilma ühegi kõhkluseta olemas. Ja nüüd ei ole meil võimalik saada vastuseid ühelegi oma mõttele ega küsimusele.

Leinamise valu, kus kaotus ei ole selgelt määratletud, võib olla nii vahedalt valus, et see jääbki me sisse elama, sest me ei oska seda vastu võtta ja veel vähem oskame me seda lahti lasta. Nii öelda tühi lein, millesse elu ei ole jõudnud veel palju panustada, täidab ennast ise ja teeb seda väga valusalt. Ta ei lase ennast lahti ega lase ennast unustada ka siis, kui maailm me ümber teda ei näe, tunnista ega tunnusta. Seepärast on oluline teadlikult lubada endal leinata, luua mälestusi, sümboleid, rituaale, kui neid ei ole.

Nii sünd kui surm on elu loomulikud osad. Ühe asja kaks otsa ja vahel jõuab see teine ots kohale liiga ruttu. Me elame paraku maailmas, kus sünd on oodatud ja ihaldatud ja surm on miski, millest me püüame ruttu vabaneda, püüame unustada ja edasi minna. Meil on isegi teiste kaotusvalu hindamise jaoks mõõdupuud, mis ütlevad, millal on lein pikaleveninud ja ebatervislik. Seda teist, suremisega seotud otsa, ei pea peitma ja põlgama, endast eemale tõukama vaid seepärast, temas on nii palju tumedat, isegi pimedat valu. Kaotusvalus ja leinas, kui neid endale lubada, on tervenemise, edasiminemise ja vahel ka taassünni võti. Just seepärast on oluline neist läbi, mitte üle ja eemale minna.

Lein, mis on liiga vara kokku pakitud ja leinamata jäetud, ei lähe ära. Ta läheb ehk vaid peitu ja passib seal vahel kõige ebasobivamat hetke, et tagasi tulla painama. Luba leinata, vahel isegi ehk käsk leinata, selle teadlik esilekutsumine, sümbolite ning rituaalide loomine, on vajalik. See aeg tuleb võtta. Ma olen oma teel kohtunud 90aastase naisega, kes noorena kaotas oma esimese lapse raseduse katkedes. Ta sai hiljem veel terve hulga lapsi, elas pika imelise elu ega mõtelnud palju oma esimesele, sest ta oli noor ja tal kästi see “vahejuhtum” unustada, et eluga edasi minna. Ja siis istub mu ees pisike 90aastane naine ja ta naerukurrulised silmad pilgutavad suuri pisaraid. Liiga vara kokku pakitud ja ärapandud lein ei anna iial päriselt asu. Ja ma olen oma teel kohanud noori naisi, ka paari meest, kellel pole olnud luba leinata oma kaotusi ja olen näinud ka seda, et saab kergem, kui see luba anda, kaotusest rääkida, tundeid tunnustada.

Me kardame surma, suremist, kaotusi ja leina. Kardame nii väga, et me ei taha sellest väga isegi rääkida. Mõtelda ka ei taha. Me püüame teisi, iseäranis lapsi, sellest säästa ja teeme tegelikult sellega kõik ainult hullemaks. Ja kui keegi kõrvalt julgeb kritiseerida meie kurbust ja valu ja tühjust, mille kaotus on kaasa toonud, siis võime me päriselt lukku minna. Vajadus kuuluda, vajadus olla heaks kiidetud on nii tugev, et vahel tehakse seda ka hinnaga, mis seda väärt pole. Ebamugavust ei peaks kõrvalseisjates tekitama mitte see, kui keegi leinab vaid see, kui tal leinata ei lubata või ta seda teha ei oska või ei saa.

On neid, kelle mõtted, soovid ja vajadused on mujal ja nende jaoks ei olegi lapse kaotus liiga traagiline. On olukordi, kus see on kergendus, sest meil kõigil on oma lugu. On neid, kes lähevadki tõepoolest ilma raskuse ja koormata edasi nende sündmuste juurest ja see on täiesti ok. Nagu seegi, kui seda teha ei saa või ei suuda ja kui need tunded tulevad ootamatult kasvõi aastakümneid hiljem peidust tagasi välja ja on korraga väga olemas.

Kõigile ei mõõdeta sama puuga ja iial ei saa eeldada, kui suur ja sügav on kellegi jaoks kaotuse jälg. Kahtlemata on ka neid, kelle sees elab nii tugev enese alalhoiutung, et nad ei tunnistagi, et miski neid kõigutada võib. See võib tunduda uskumatu ja ka ebausutav, millise jõu ja hooga nad elus edasi kihutavad hoolimata kõigist kaotustest… nagu midagi polegi juhtunud. Ka see on ok, sest ju neil on vaja aega ja ruumi, et endani jõuda.

Mulle tundub, et kõige enam on ikkagi neid, kes on tundnud viljatuse või raseduse kaotuse valu vahedust, mis iganes raseduse etapis, aga pole saanud luba leinamiseks, pole osanud ise leinata, sest ette ei valmista meid selleks ju keegi või pole ka leidnud toetust ja mõistmist vajalikul hetkel. Jah, sellised asjad juhtuvad, aga neist ei räägita või ei räägita piisavalt. Selliseid kaotusi ja sellist leina vähetähtsustatakse, sest see on ju looduse valik, see on su enda huvides, et see laps sedasi su juurest lahkus, see on veel sada asja, mis mitte kuidagi sind ei lohuta ega toeta. Mitte kõik ei julge oma tõelistest tunnetest rääkida ja neile otsa vaadata. Mitte kõik ei jaksa jõetuna olla nõudlikud. Enamus ei jaksa. Selline lein vajab luba ja toetust. See vajab märkamist ja tunnustamist ja enne kõike austust ka siis, kui see kõrvaltvaataja pilgule arusaamatu ja ehk isegi vastik tundub.

Olen minagi oma teadmiste ja oskusteni jõudnud läbi pika teekonna ja valguse ning lohutuse-leevenduse otsimise. Ma olin väga noor, vaid 15aastane, kui lapsekaotamise teema minu jaoks ehedaks isiklikuks valuks pöördus. Ma uskusin paar kuud, et ma olen rase ja suutsin vägistamise kogemuse pöörata enda sees millekski, millel oli ilus lõpptulemus – minu laps. Ja kui mõni kuu hiljem selgus, et ma ei olnud kunagi rase olnudki, siis leinasin ma last, keda mul kunagi polnud. Kui ma 21aastasena oma esimese lapse kaotasin, siis algas sellest keeruliste sündmuste ahel, mis kandis mind edasi üle aastakümne. Ma olin üksi ja ma ei osanud, mu leina ja valu ei mõistetud. Teate, kui suur on kergendus, kui sa mõistad, et sina oled normaalne, su mõtted ja tunded, su ahastus ja valu on normaalsed, lihtsalt olukord ise on ebanormaalne? See teadmine on nii vajalik, aga see ei tule enamasti leinaja seest, see peab temani jõudma kinnitusena ta kõrvalt.

Kõik need paarikümmend ja enam teise imeõrna triibuga testi, mis andsid aastate jooksul märku raseduse tekkimisest ja siis oma teise triibu kaotasid… mitte ühtegi neist ei ole suutnud ma lasta enda mõtetetesse elama ja kasvama, sest vajasin enne ultraheli kinnitust, et nad vastu võtta. Ma uskusin, et suudan end sedasi südamevalu eest kaitsta, kui pööran jälle ja jälle uue lehekülje ja ootan järgmist kuud. Kas ma suutsin? Ei, ei suutnud, aga ma üritasin siiski, sest leinata jaksasin ma veel vähem.

Kui aastaid oli lapsesaamine minu individuaalprojekt, siis Andreasega muutus kõik. Neist kahe triibuga testidest, mis tulid ja läksid, neist ei rääkinud ma talle enamus kordadel, sest ma ju tahtsin teda kaitsta valu ja asjatute lootuste eest. Ma arvasin, et vastutan heade sõnumite eest. Kui aga 2019. aasta varakevadel asi keeruliseks läks, rasedushormoon mu veres aina kasvas ja lõpuks selgus, et me pisike on end vales kohas kasvama sättinud ja temast tuleb kiiremas korras püüda vabaneda enne, kui see ka mulle eluohtlikuks muutub ja see protsess kestis piinarikkaid nädalaid, siis läksin mina päriselt katki ja Andreas ei osanud ei minu ega iseendaga midagi peale hakata. Ta püüdis kõike unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mina ei suutnud. Ma vajasin aega. Kõik mu varasemad kaotused elustusid taas. Andreas ei saanudki seda mõista. Sellest sain ma aru, aga ma kusagil sisimas ikkagi lootsin.

Ühel hetkel ei osanud me enam pärisasjadest rääkida, sest pärisasjad tegid liiga palju haiget. Mulle tundus, et Andreas ei hooli või tormab pimesi edasi. Talle tundus, et ma olen liialt kinni jäänud me kaotusesse. Armastuses ei ole kunagi küsimus, see oli alati olemas, aga kuidas anda teineteisele ja endale ruumi raskete tunnetega toimetulekuks, see oli meil veel omandamata õppetükk. See oli kahtlemata kriitiline hetk, kui keegi väljastpoolt oleks pidanud sekkuma ja abi pakkuma, sest me ise olime liiga hõivatud iseenda valu ja leinaga.

Mina sulgusin endasse ja ellujäämiseks uputasin end tegutsemisesse. Ja kuna me igapäevane elu läks näiliselt üsna samalaadselt edasi kui varem, siis arvas Andreas, et ma unustasin muuhulgas ka tema ja hakkas otsima lohutust ja leevendust oma üksildusele. Ta hakkas mind otsima sealt, kus mind ei olnud. Kahjuks on meie seas meeleheitel üksildasi inimesi, kes usuvad, et saavad sedasi eksinud hingi ravida ja asendada neile neid, keda nad tegelikult vajavad ja otsivad. Ei saa. Ei saa ka hoolimata ühelt poolt otsija ennastpetva teesklemise ja valusa sobitumise ja teisalt meeleheitel asenduse pakkuja hingetuks püüdlemise, iseenda piiridest üleastumise hinnaga. Sellised asjad ei ole määratud toimima. Asenduse pakkuja jääb alati vaid haledaks asenduseks, ega saa iial seda, mida ta tegelikult tahab. Õnnetu otsija ei leia seda, mida otsib ja vajab. Selles kõiges puudub rahu ja rahulduse moment, sest probleem on kusagil mujal ja seda saab lahendada vaid seal kusagil mujal. Nii oli see ka meie loos ja kokkuvõttes said kõik osapooled veel rohkem haiget enne kui parem hakkas. Kaotuse mõjust ja kriisis elamise mõjust paarisuhtele, räägin ma mõni teine kord teile pikemalt, sest ka see vajab kõrvalseisjate ja lähedaste toetust ja teadlikku märkamist.

Olles vähem kui kaks aastat tagasi kaotanud pikalt ja valusalt ühe lapse ja selles suures leinas peaaegu kaotanud Andreasega teineteist, on meil olnud palju aega kõike hiljem teadlikult analüüsida ja asjadest, mis väga valesti läksid, hapraks muutusid, rääkida. Meil on olnud õnne, me oleme täna tugevamad kui kunagi varem, aga paljudel pole seda võimalust. Raskusteks saab oma vaimu treenida, aga otsustavaks saab ikkagi vaid elu ise.

Me olime ka sel korral Hope´i oodates servast natuke valmis, et hoolimata suurest pingutusest ei lähe kõik nii nagu me soovime ja unistame, aga kui sa keskendud elule, siis ei ole liiga terve kogu aeg surmast ja suremisest, kaotusest ja leinamisest ette mõtelda. Nii me siis vaatasimegi me arsti üldisest pessimismist hoolimata lootusega tuleviku suunas ja unistasime ning lubasime teineteisele, et mis iganes sel teel juhtub, teineteist me rohkem enam ei kaota ja üksi ei jäta.

Me valime teineteist. Alati. Ja läheme kõigest, nii heast kui halvast, läbi koos ja teineteisele toeks olles. Sel korral oskame me natuke paremini leinata ja kindlasti oskame me, kaks vana üksildast uhket hunti, rääkida paremini keerulistest asjadest. Ja meil on meie pere ja toetusmeeskond ja meil on lootus, sest me pisike Hope on südames ikka ja alati meiega.

IVF päevik – raseduse katkemine…

(HOIATUS: Siit tuleb õige verine raseduse lõppemise lugu…)

Täna saab üks päev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutõmbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mõtelda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise päev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.

Hommikul käisime poes ja turul. Andreas tahtis jõuludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jõudsime, tundsin end nii väsinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama võinud jääda. Või tegelikult ma jäingi, aga Andreas ajas mu üles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel ära ja läheme siis üles ja pikutame veidi. Päev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma ärkasin veidi rohkem üles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rääkida. Isegi mõtelda ei taha.

Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja püsti tõstes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotäiesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nüüd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nüüd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotäit lootuses kohtuda pisikese Hope´i maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal läheb veel aega, mõtlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. Võtsin sisse oma vererõhutableti.

Tund hiljem püsti tõustes sain veriseks kõik oma riided ja tooli. Järgmine kuhjaga peotäis ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kõik kätte, mõtlesin ma endamisi. Hope´i ma ei leidnud. Küürisin ja kraamisin. Sõin viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. Mõtlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mõlemad magusad. Võtsime ette järgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.

Ma ei ole iial näinud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasõber ja kui ma juhtun mõtlema loomade peale, siis ei suuda ma üldse liha süüa. Aga ma tean lapsest peale võrdlust, et kui kõik kohad on verd täis, siis oleks seal nagu siga tapetud.

Kell on seitse õhtul Ja ma seisan keset me alumise korruse duširuumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…

Põrand, sein, pesumasin, kraanikauss, kõik, mis ümbruses on ja kõige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nüüd juhtus?! Lükkan vaibad varbaga kõrvale, pistan pea uksest välja ja hõikan üsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on üsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pärast vabandada. Mina, kes ma alati kõigi asjadega ise hakkama saan ja nüüd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma päriselt ka vajan abi ja tänan õnne, et ma üksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lähedale, sest temaga on turvalisem.

Mu peas on vaid kaks mõtet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean Hope´i leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab põrandat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kõike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese Hope´i…

Puhastan ta ära. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. Küsin Andreaselt, kas ta soovib teda näha. Olime sellest varem rääkinud ja kokku leppinud, et küsin enne, kui näitan. Ta ei soovi ja see on täiesti ok. Õppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaühe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ütlemine on väga ok ja see ei tähenda et see ei ühel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ütlemise kahetsemine liiga valus poleks.

Mõõdan Hope pisikest keha enda sõrmede võrdluses – ta on mu pisikese sõrme esimese lüli suurune. Ütlen seda Andreasele ja pakin Hope´i õrnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.

Saame vere koristatud ja Andreas läheb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jääb tee, sest ta on jonnakalt nõudlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma küll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutäie teed.

Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul täitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe järjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja Hope´i uurides jäi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on väga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu näinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererõhk langeb. Doonorina tean hästi kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda läinud.

Minu jaoks on asi üle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jälle on reede õhtu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.

Tee jääb joomata. Palun Andreasel tuua endale ülevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ütelda ülemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. Püüan selgitada. Täidan kiirelt haiglasse sissepääsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, käsi väriseb, ma ei leia tänasest kuupäeva. Tan aitab kella ja kuupäeva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nõustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tõsidusest hoolimata sõita nii rahulikult kui võimalik. Ta on hea juht.

Teel olles helistan haigla vastuvõttu. Käed värisevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev ämnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ütlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pärast haiglas. Andreas sõidab mu treppi.

Auto jääb puhtaks. Sealt edasi jääb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ämmakas palub korraks näha ja saab oma vastuse. Edasi läheb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust näinud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nüüd… Hooldaja küürib põrandat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda järgmise puhta koha peale või seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisääri hoolimata sellest, et ma olen haigla täisvarustuses ja topeltkindlustatud juba. Vererõhumõõtmiseni me isegi ei jõua. Mul käib pea ringi. Ämmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi võetud. Sel korral krutitakse mõlemas ninasõõrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine täiesti mööduv nohu.

Arst saabub vist minutiga. Äkki kiiremini? Ämmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. Värisen nagu vappekülmas. Kogu mu ümbrus on verine… Vabandan…

Arst, kes vähem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese õnnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga järgi ära. Miks see pole korda tehtud, küsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijärjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan üht ja ka teist.

Arst püüab kogu selle vere vahelt saada ülevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist näeb rohkem. Arst küsib, miks küll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nõustanud ämmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele järgnes suur kiidukõne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mõlema varasema peetumise puhul polnud isegi küsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nüüd tuleb see puhastus nagunii…

Saan oksütotsiini ja muid ravimeid, mis võiks ehk kuidagi abiks olla hetkel.

Mul on mälulüngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sõin? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe käest küsida. Püüame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja läbi FB saan ta kätte. Muidugi ta teab, et ma sõin moosipalle. Täpselt kolm. Ütlen talle, et jään haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vähemalt on möödas ja mu tagasi saab…

Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanüüli ja annan hunniku verd Nii kõrge mu rõhk veel on, mõtlen endamisi.

Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on võimalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. Kõik on valvel. Ma värisen üle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sõidutab, sõrmed on pudedad. Sõidame liftiga ülespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jõuaks kuidagi.

Saan paki pabereid täitmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti täita vist kinnisilmi. Panen püüdlikult kirja kõik vajaliku. Õde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vähemalt petlik tunne, et verd voolab vähem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin õelt, et kas ma peaks äkki oma ehted ära võtma? Mu kaks ülemist kõrvarõngast käivad kõrvast ära vaid kõrvalise abiga. Õde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan õnneks ise hakkama.

Enne homset ei pidanud ju mingit äksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nüüd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba väljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutõmbed, nendeni ma ju ei jõudnudki. Tõsi. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rääkida tabletiabordi ohutusest?! Iseäranis naise kehale, sest sedasi üksi kodus ühe olulise loo lõppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama läinud oma unise peaga ja magama jäänudki…

Õde möödab vererõhku. Pulss on kiire. Vererõhu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vähe. Katus sõidab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised ärritavad ja hirmutavad tugevalt. Külm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne täidetud paberite õele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.

Saan Andrease pika veenmise järel vähemalt parklast minema. Ta läheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii välja ei lasta, siis pole tal mingit mõtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pärast. Ma kardan iseenda pärast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.

Enne opile minekut jõuan kiirelt kirjutada sõpradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…

Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi küsida? Küsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii väga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sõnad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat väga pahasti vigastada…

Veidi enne kella kümmet õhtul on minek. Jõuan Andreasele vaid kaks sõna kirjutada, et ma lähen. Kolistame mu voodiga kuhugi läbi pikkade koridoride. Kui kogu maailm räägib, et inimesi peab voodiga sõidutama jalad ees, et nad näeksid, kuhu neid viiakse, näeksid lihtsalt enda ümber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri välja vist veel nii pea. Teadmatus ärritab mind, ma tahan näha, kuhu ma sõidan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sõitsin uksest välja jalad või pea ees, ei mängi absoluutselt mingit rolli. Kõige rõvedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga põrutatakse. Sõites jalad ees on sul võimalik seda ette näha. Pea ees sõites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pääse ma sellestki.

Mul on külm. Mul on hirm…

Opitoas käib siblimine. Kõik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tüliks. Rida on järel, kui ma oma kohale ronin.

Anestesioloog, kurjade silmadega onu, küsib, et mis jama selle söömisega on. Rääkigu ma nüüd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sõin. Vabandan, et ärevus ja mure olid nii suured, et alguses läks meelest, mida ma täpselt sõin, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et üsna 17:30. Raporteerin püüdlikult nagu kõik eelnevad küsijad palunud on, et sõin viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.

Onu urahtab tigeda üleolekuga, teda üldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei küsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb läbi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pärast… sest mult ju küsiti kogu aeg mida ja kui palju.

Anesteesiõde küsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plämahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. Mõtlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? Kõik ju rääkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jätnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma võin ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kõige rõvedam hirmuõudus läbi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… Mõtlen abitult oma peas ja olen vait.

Mul on külm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nüüd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tõusen siit veel iial? Kas see ongi lõpp?

Meenub, et vererõhuravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma günekoloogid kõik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 võtsin viimati 100mg Trandate. Ta käratab, et see ei huvita teda üldse.

Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ülevalt üleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa värised! MIS SUL viga on?! Mis sa värised!

Et mis ma värisen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavärin. Kas ta ei lugenud?

Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ühtegi sõna välja ja ega ta ootagi mult vastust…

Selle peale, et ma värisen kuidagi eriti tugevalt ja teda häirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pärast?

Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sügavalt ebaõiglane… Ma saan aru, et ma olen tüliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi õigus möliseda, ka sellega, kes tõesti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin läbi nii suurte pingutuste rasedaks jääda ja siis otsustasin abordi teha (mõtleks, ma ju oma käega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja süüdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind päästma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kõiges ise süüdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lõpetab. Palun mõttes, et ta ütleks telefoni, millal ta siin lõpetab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas käega telefoni tagasi taskusse ilma ühegi selgituseta. Ta puhiseb. Äkki on tal täna kehv päev olnud?

Mis sa värised!! Urahtab ta mulle ülevalt justnagu näkku sülitades… Hea, et tal on mask ees, mõtlen valuga… Kes teab, mille või kelle peale ta tige on… Olen ma selleks põhjust kuidagi andnud? Ma päriselt ka ei taha siin olla…

Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. Räägin inimlikkusele lootes läbi pisarate, et oleme üle kuue aasta nii väga püüdnud last saada, eelmine aasta oli emakaväline, nüüd peetumine.. nüüd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib üle mu pea tülgastunult mulle otsa ja teatab – nüüd oled siin ja nüüd on nii! POLE VAJA siin nutta ja väriseda…

Abitus. Ängistus. Kõik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sõnagi. Minuga ei räägi neist keegi. Onu lõgistab mu pea otsas larüngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hästi. Piisavalt on harjutatud. Ta päriselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.

MMMIS SSA VVÄRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jälle. Ma päriselt ka püüan kogu jõust ja hingest mitte väriseda. Püüan pisaraid alla neelata. Sedasi meritähena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see võimalik. Vaatan paluvalt anesteesiaõele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lõpp?

Ma kardan oma elu pärast, Kujutan elavalt ette, kuidas larüngoskoop arsti käes libastuda võib väga valesse kohta… Võib-olla on see onu jälle üks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “väga hea arst”. Võib-olla ongi, aga olgu siis vähemalt vait…

Jalge juures jääb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ütleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ütelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tülikas abordiistatistika. Hilisõhtune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ühe kohutava käitumisega tüübi juuresolekul vähemalt tähelepanu muule viia? Ma tõesti ei ole inimlikkustki väärt? Kas kõik need teised kardavad ka seda onu siis nii väga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jätab, siis pean ma talle tänulik olema? Mõtlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vähemalt selle nimel, et sellest värdjalikust käitumisest ja suhtumisest maailmale rääkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kõik need, kes seda tolereerivad, võiksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? Võib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…

Õde loputab tõenäoliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererõhumanseti. Kätt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul käelaba tagumiku alla panna.

Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pärani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis läheb pilt uduks…

Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ütlen Andreasele mõttes, et armastan teda… ja poistele…

Ärkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse käntsatatakse.

Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kähe, aga vähemalt ei mäleta ma lämbumist… Jälle sõidetakse hooga vastu uksepiita. Püüan end nii pisikeseks teha, kui võimalik, et mõni mu jäse kogemata kuhugi vahele ei jääks…

Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi käitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on väga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mõte. Olen nõus.

Mul on hetkel lihtsalt küllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaõiglasest käitumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, käratas Tartus Toomemäel anesteesiõde mulle enne puhastust elu esimese kanüüli paigaldamisel ootamatu torke peale võpatades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SÜNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sõnad on minuga elanud tänasesse ja elavad veel kaua edasi näitena sellest, kuidas oma mõtted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv näide. Kõik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvõtus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse järel mõnitati, et ise olen ma kõiges süüdi, et ei oska jalgu koos hoida – üldine statistika, eksole. Ühelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jõuab selleni ka, kes kibestunult protseduure läbi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole õigus sedasi suhtuda ja käituda ühegi naisega, ühegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja põhjus millised tahes, milleks on vaja läbi viia mis iganes protseduur. See Vancu sünnieelne “me peame selle raseduse lõpetama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kätte saame” on vaid näited sellest, kuidas spetsialist ei mõtle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega võrdväärne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut käitumist ja sõnavalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jõumängud. Need ei ole ei kättemaksu ega ärategemise mängud. Need on kõigest inimeste elu ja heaolu, mis väärivad vähemalt lugupidamist.

Samas majas, võimalik, et mõnel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavälisega olin küll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mäletada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju häälega üks nõudlik tita. Ma ei taha ühegi imiku häält hetkel kuulda….

Täna olen jälle siin ja ma elus. Täna on mu neljas sünnipäev? Esimene oli siis, kui ma siin majas päriselt sündisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nädalat hiljem lapsendati ja uus sünnipäev määrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia järel intensiivis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja neljas selle verejooksu järel, mis nüüd õnneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi välja pressib väikeste lurtsatustega.

Palun osakonna õelt või ämmakalt (nimed on ja ametit on kõigil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin võimalusel arstiga rääkida. Rääkida on valus. Õde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.

Osakonna õde või ämmakas on hoolitsev. Käib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nüüd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades väga rahulik. Aga õde arvab, et ma värisen nii tugevalt, üle kere, et äkki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei häiri, ma olen nii rahulik kui see hetkel võimalik on…

Veidi aja pärast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ühes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat käskinud mul need sisse võtta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jääda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest väsimusest hoolimata silmatäit magada. Süda peksis kurgus, väsimus niitis, aga und ei olnud. Õde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, väga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga äkki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. Võtan kuulekalt rõveda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul põrgulik janu. Juua veel ei tohi.

Rahustava rohu mõju minuni ei jõua. Vähemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal käib õde ja teeb mulle rhesonatiivsüsti. Ma jõudsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist küll absoluutselt kõigile eile ja täna rääkida ämmakatest kõigi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.

Tuleb arst, kes mu vastu võttis. Opi juures ma teda ei näinud, aga ehk oli ta siiski seal või on vahepeal rääkinud, sest ta usub, et kõik läks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. Kõik käis väga ruttu. Ta ütleb, et muidugi on kahju, et nii läks, aga vähemalt on praegu selle asjaga korras. Tänan teda kogu südamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sõnad kogu selle jama järel mulle praegu tähendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes küsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma värisevat endiselt üle kere. Tilgad sain. Äkki tuleb kunagi mõju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnähtavalt värisen, et kõik seda näevad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma värisisen samal põhjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavärinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mõjul ägeneb, saan ma ise väga hästi aru. Veider värk igal juhul.

Vähemalt hoidis taevas mind täna… väga.

Ja kõigi teie head mõtted ja soovid olid minuga. Ma isegi mõtlesin, et miks ma valisin sellest kõigest kirjutada üsna reaalaajas sedasi. Ühelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole üksi ja seda ma ka sain. Selle tähtsus oli ja on nii mõõtmatult suur, et ei mahu sõnadessegi. Aitäh! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel väga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rääkida lugu, mis on oluline äratundmiseks ja ehk ka mingis mõttes lohutuseks neile, kes on seal käinud ja olnud ja asju läbi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees või saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.

Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kõik nii ok, kui see on võimalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks üksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis ärkvel, aga õnneks andis õde ühel hetkel alla ja läks ehk pikutama. Sain rahus olla.

Lõpuks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis üleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ühegi kõhkluseta.

IVF päevik – Hüvasti, pisike Hope!

“Rasedus on emakas… aga… mida ei ole… on südametöö…”

“Suuruse järgi… See on juhtunud väga hiljuti… eile, üleeile…”

“Ega teie vanuses…”

Kinnituseks kutsutakse ka teine arst, see, kes tegi mulle punktsiooni ja siirdamise. Ta vaatab vaikides üle mu arsti õla. Vaikimine on vist kinnitus…

“Nüüd peame selle raseduse emakast kätte saama…”

Karjun sisimas appi, et kas seda saaks ütelda kuidagi veel kaunimalt… Pisarad voolavad. Tädi ulatab karbi salfakatega…

Järgneb loeng sellest, kuidas käib tabletiabort, panen kirja, et esimesel päeval tuleb võtta üks tablett suu kaudu ja sellele ei järgne midagi, kahe päeva pärast tuleb võtta ülejäänud ravimid, mis kutsuvad esile kontraktsioonid ja see saab olema kolevalus. Peoga ibuprofeeni tuleb juurde võtta. Küsin, et varasemalt on mu peetunud rasedused alati lõppenud puhastusega, et kas see tabletivariant on ikka turvaline ja õige valik antud hetkel. No et kas ikka kõik puhastub ise ära ja verejooksuriskid, eriti mu kahekuuse verevedeldaja süstimise peale jne. Kuulen, kuidas tabletiabort on nii palju ohutum kui mehhaaniline puhastus vaakumiga ja kuidas ikkagi võib minna nii, et vajan teist doosi või puhastust ja kui ikkagi on tugev verejooks, siis sirgelt haiglasse. Veritsus kestab kuni kuu ja tema tahab mind näha jaanuari keskel. Ja ma pean minema abordinõustamisele ja andma riikliku staistika jaoks nõusolekud ja allkirjad, et soovin sooritada abordi. Et ta nüüd vaatab, millal järgmisel nädalal saan tulla…

Olukord on tädile ilmselgelt ebamugav. Ma ulun lahinal. Samal ajal kirjutan Andreasele, kes ootab mind autos ja Annelale, kes on kogu aeg olnud otseühenduses.

“Kas te psühholoogi juurde tahate minna…”

Nüüd siis? Et nagu raseduskriisinõustaja juurde? Jah, tahan küll. Ja ma arvan, et ma tahan sinna minna koos abikaasaga, sest tal on seda veel rohkem vaja kui mul…

“Ma lähen vaatan, äkki ikka saab kohe täna abordinõustamisele…”

Ta läheb. Ootan ma ei tea kui kaua, aga arvatavasti mitte liiga kaua. Ohh, imet, ämmakas abordikabinetis saab mind täna kohe vastu võtta, kui ma soovin. Et kas ma soovin? Ei, ma ei soovi üldse selles olukorras olla, aga on mul valikut?

Ega ma ei pea neid tablette täna võtma. Ma võin paar päeva vaadata, rahuneda ja siis näiteks esmaspäeval alustada. Et kas nende mõne päevaga muutub miski paremaks? Tulevad rõõmsamad jõulud? Mis mul enam passida on. Hiinges kriibib, et kas on ikka päristäitsa kindel, et pisikese Hope´i süda enam ei löö, aga kui nad seal kahekesi koos vahtsid, siis ju nii on. Siunan vaid mõttes, et krdi rsk, sa ei lubanud mul eelmine nädal seda paari sekunditki filmida selle pisikese südame tööd, et meil oleks praegu MIDAGIGI! Aga jätan selle ütlemata, sest mida see enam muudab. Ehk on mul kunagi hiljem põhjust seda meenutada, kui on uus võimalus…

Leian abordinõustamise kabineti üles. Ämmakas on LIIGA rõõmsameelne ja hakkaja. Ta teab küll, mis looga ma tulen, aga alustab ikka reipalt alguses, millal algas viimane tsükke. Johhaidii, kas ma pean seda mäletama praegu?! Lappan kalendrist talle vastuse ja leian, et täna, täpselt kaks kuud tagasi tegin oma esimese süsti ja algas meie 104-süstiline teekond, millele tõmmati täna rasvane joon peale.

Ja siis pandi mu nina alla allkirjastamiseks paber -“AVALDUS RASEDUSE LÕPETAMISEKS”, milles ma pean oma käega kinnitama, et soovin oma raseduse katkestada.

Aga ma ei soovi ju! MIKS krdi päralt pean ma sellist asja allkirjastama? Miks ei või seda teha arst või ämmakas, sest asi ei ole tahtmises, asi on paratamatu ja mul ei ole valikut. Hingan sisse ja välja ja kirjutan nii nagu nõutud, allkiri, kuupäev… Päriselt, see avaldus on ALATU! See on mõnitamine…

Saan entusiastliku ülevaate, mis mind ees ootab – esimene tablett suukaudu, selle peale ei juhtu midagi ja neli tabletti teisest otsast kolmandal ehk ülejärgmisel päeval sinna otsa ja siis tulevad nabusramise järel õige pea veri ja valu. Ainult vahel harva ei tule ja sel juhul pean tulema end nä’itama, äkki vajan lisadoosi. Eriti arvestades kui tugev on olnud toetav ravi hetkel. Saan paki tablettidega – ma võin alustada protsessiga – loe: enda surnud lapse väljutusprotsessiga – kohe, aga võin seda teha ka mõni teine päev, kui tunnen, et olen rohkem valmis. Ilmselgelt ei ole ma selleks üldse valmis, ei täna, ei esmaspäeval, aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Luban alustada täna. Muidu peaks võtma tableti hommikul, aga peetunud raseduse puhul ei ole vahet, sobib ka lõunane manustamine. Noh, eks ma siis lähen ja võtan selle tableti sisse varsti… Seega tuleb etapp nr 2 pühapäeva hommikul…

Ämmakas uurib, kas ma nõustajaga soovin rääkida. Jah, soovin. See, kes neil muidu nõustab, tema juurde hetkel ei mahu, aga neil on keegi veel, kes saab minuga rääkida. Mainin uuesti, et abikaasa vajab ka kuulamist. Ämmakas lubab mulle tagasi helistada, kui ta ühendust saab.

Tund ja veerand hiljem lahkun haiglast. Istume parklas autos ja lihtsalt nutame… Nii kohutavalt kurb on…

Pool tundi hiljem närime sealsamas Sõle nurgal Statoili parklas oma hotdogi ja burki. Ma ei ole hommikust veel söönud. Oletasin, et äkki ta ikkagi tahab mu verd ka lõpuks vaadata. Kuna kõik on nagunii perses, siis ostan endale Monsteri.

Ja kell 14:39 võtan oma aborditableti ja joon kulinal energiajooki peale… Nüüd ju võib!

Helistab ämmakas. Rõõmsalt ja kohatult energiliselt kädistab ta mu kõrva sisse, et nõustaja on valmis minuga telefonis või skaibis kohtuma ja annab mulle numbri, et ma helistaks. Reegel nr 1, mõtlen, kriisis inimesele tuleb helistada, mitte oodata, et ta ise helistaks. Mõtlen jupp aega, kas ma üldse tahan. Liiga raske on valida numbrit. Mida ma räägin? Andreas ütleb, et tema ei taha mitte kellegagi rääkida, sest ega see ei muuda ju midagi.

Helistan. Nõustaja on mulle ammusest ajast teistpidi tuttav. Ta on väga armas ja toetav, kuulab empaatiliselt, annab pisikesi soovitusi ja ma muigan nukralt, ütlen talle ka, et ta äratab minus üles professionaalse poole, asja, mida enda jaoks on nii raske rakendada, aga mis tegelikult võib läbi ABC siiski abiks olla. Tumemusta huumorist siia kõrvale – ma sain täna kell 11 kätte oma mahuka leinanõustamise koolituse tunnistuse. Ma analüüsisin sügavuti omaeenda laste kaotusi seal, ma tegin oma juhtumi seoses teise naise lapsekaotusega ja siin ma olen. Nii vastik ja kibe kui see ka on, siis ma ju arvestasin selle võimalusega algusest peale, et nii võib minna, iseäranis arstitädi entusiasmi toel, aga lootsin nii väga, et kogu selle maksimaalse raviga on võimalik kitsaskohad ületada.

Ei olnud.

Ja kõrvus kumisevad taas arsti tänased sõnad:

“Me ju ei tea, mis kvaliteediga oli embrüo. Ja nii varajases arengufaasis ei saa me seda ka analüüsida. See, et siirdatud rakukogum oli eeskujuliku hinnanguga, see ei tähenda midagi. Te peate ikkagi vaatama oma vanust. Ja kõrget vererõhku…”

Mitte, et ma sarnaselt ei kaotanud oma esimest last 21aastaselt ja 25selt – ei olnud vanust, ei olnud ülekaalu, ei olnud kõrget rõhku. Äkki keegi tahab lõpuks uurida, kus see kala siis asub? Sest teha läbi kaks kuud kogu seda IVF tralli, kui rasestumine ei ole olnud probleem, vaid lapse väljakandmine on, on inimkatseteks pehmelt öeldes julm. Sest lõpetasime me taas samas kohas, kust me alustasime.

Jõuludele ja uuele aastale astun ma vastu uue Scooteri lauluga “Fuck 2020”. Sest muud polegi lisada. Tulgu uus aasta etem…

Täna on maailm väga vaikne ja täiesti sirelilõhnaline, sest see on maailma parim lõhn ja pisike Hope on tubli katse eest selle nii väga ära teeninud. Meie oleme ka. Sel korral ei saanud ta veel lihtsalt tulla. Äkki õnnestub mõni teine kord.

Ilma igasuguse kõhkluseta elab pisike Hope meie südames edasi.

Kolm lootuse-jäätist on haigla külmkapis ootamas uusi katseid.

Lootus elab edasi.

<3

IVF päevik 8+2

Eile öösel uinusin ma Blob Opera saatel, sest Andreas lasi neil mulle unelaulu laulda ja täna hommikul teatas Tan, et need blobid on nii ägedad ja nii äge, et ma nad leidsin, et tema ka nüüd laseb neil endale laulda. Ilmselgelt olen ma siin majas ainus saurus oma vana arvutiga ja pean leidma ka mingi viisi neid ise veidi väntsutada. 🙂

Andreas pani juba eile õhtul printimisse meie piltidega “salatikausi”, millest kahe ööpäeva jooksul peaks saama üks paras pildipall, mille sisse valgus panna.

Mul on selle kõige peale tunne, et äkki on ka siis aeg pliiatsid ja suled kastidest välja otsida ja hakata joonistama. Tegelikult võiks koristada ja kaste lahti pakkida ja seina värvida ja veel sadat asja teha, aga kuidagi mõnus on lihtsalt niisama olla. Paberil on mul kirjas terve nimekiri asjadest, mida ma tegelikult tegema peaksin, aga täna ei taha. Võib-olla homme või mõni teine homme.

Süstimised täna liiga valusad ei olnud, aga iga torge veritseb korralikult, Ju on see ikka selle verevedeldaja põhjustatud, sest varem ju nii ei ole olnud. Kõht ise on süstimistest hell. Eriti hull on õrnalt kõhtu katsuda või riivata, siis ikka tahaks natuke karjuda ka, et valus on.

Aga õhtul saime teada, et homme on jõulud. Andreas on oma mõlema šokolaadikalendri kõik luugid juba avanud, šokolaadid nahka pannud ja kindel, et järelikult algavad homme jõulud.

Vanc ei suutnud teda kuidagi veenda, et aega veel natuke on, sest tema kalendris on nii mitu avamata akent. Ela siin siis sellistega. Pole vähetähtis, et vaid mõni aasta tagasi sõi Vanc oma esimese kalendri tühjaks kusagil novembris, teisega pidas nädala vastu ja sõi siis ka selle kogemata tühjaks ja alles kolmas pidas lõpuni vastu.

Järgmisel aastal lubas Andreas hakata ametlikult šokolaadikalendreid testima. Selle aasta omad olevat olnud liiga õhukesed ja liiga väheste šokolaadidega. Ja kui Trollide omas, mille ma tegelikult alguses endale ostsin, aga asja vastu huvi tundmata, kandis Andreas ka selle kalendri eest hoolt, oli ka aken nr 25, siis ponide oma oli täielik pettumus – luuk nr 24 taga peitis end sama suur šokolaad kui teistes akendes. Aga peab olema palju suuuurem, arvas Andreas. Seega praak! Ja mitte, et tal iga hommik poleks päkapikud ka veel käinud. Alles üks päev ta siin imestas, et millal ja kuidas need päkakad ikka käivad, et tema ei ole neid kunagi näinud, aga nii tahaks näha, et kas mina tean. Mina ei tea muidugi midagi.

Ma siin vaikselt mõtlen, et kui ma mingid aastad tagasi plaanisin Vancule jõuludeks kinkida terve hunniku kalendreid, et ta terve aasta iga päev ühe akna saaks avada, siis nüüd läheb see plaan vist küll hoopis Andrease jaoks käiku. 🙂

IVF päevik 8+1

Ilmad on meil siin sellised… tavalised jõuluaegsed. Vahel sajab vett, vahel jääd, vahel lumelaadset asja ka. Ainus, kes sellest rõõmu tunneb, on Happy, kes laseb libedal murul liugu, plätserdab mudas ja siis õhinal tuppa jookseb, et igal pool ringi päterdada ja keegi peale minu ei saa tema käppade puhastamisega hakkama ja mina ei taha oma vererõhukõikumistega üldse sedasi alla vaadata ja ootan kevadet, soojust ja kuivemat aega. 🙂

Kuigi ma arvasin, et olen lootusetult hiljaks jäänud ja pole enam mõtet rabeleda, kiirjutasin hommikul valmis oma viimased puuduvad jupid leinanõustamise tehnikate koolituse jaoks. See on koolitus, mille puhul ma oleksin eelistanud ruumis kohal olla, sest virtuaalviperuste pärast läks kaheksast seminarist kaks mu jaoks kaduma. Ühel hetkel ei saanud ma enam ühegi kasutajanime ega parooliga Moodlesse sisse ja teisel korral ei olnud meil kodus netti ja mu telefon ei tee jälle Zoomiga koostööd. No nagu kiuste, sest need me seminarid olid pärlid selles nii vajaliku teemaga koolituses. Ega seal midagi väga uut ei olnud, veidi värsseid vaateid ja kinnitusi, aga nii oluline oli teistega koos kuulata, jagada, arutada ja harjutada. Juhtumite läbimängimised ja analüüsimised olid nii olulised.

Isiklik lisaväärtus oli asjal aga see, et sain pikemalt otsa vaadata, lahti harutada ja tööd teha taas iseenda nii ammuse juhtumiga, mille puhul ma oletasin, et see on täiesti jahtunud. Aga ei, Hope on elustanud minu jaoks kõik need kaotused, mis sellel teel olnud on. Ta on mu sees kinnitus sellest, kuidas algused ja lõpud kohtuvad, kui habras on elu ja kui tugev ta samal ajal olla võib. See, et see teema hetkel mu jaoks aktuaalne on, on vist väga arusaadav, sest ma olen oma elamise spiraalil taas samas lõigus, kus on toimunud kõik need keerulised sündmused läbi 21 aasta.

Ma hakkasin seda lugu lahti kirjutama ja olin laksust tagasi aastas 1999 ja vaatasin kõike uues valguses, tehniliselt. Ma usun, et see oli oluline. Esimest korda taipasin, kui üksi ma oma suure murega tegelikult olin ja jäin, kuidas keegi päriselt ei osanudki läheneda, ka spetsialistid, nng kus asjad tegelikult valesti läksid, eskaleerusid ja mis viis nii paljude valede otsuste ja käikudeni ja kuidas ma lõpuks ikkagi valgusesse ja õigesse kohta suure ringiga välja jõudsin. Annaks taevas, et meie kõrval on rasketel hetkedel inimesed, kes oskavad olemas olla, oskavad meid hoida ega lase päris pilbasteks pudeneda. Ja kui vaja, panevad õlgadele teki, annavad pihku sooja joogi ja kallistavad või tulevad kell 3 öösel meiega koos uisutama ja maailma otsa ja karjuvad koos meiega nii valjult, et valjemini enam ei saagi. Sest pisitasa peab paremaks minema, kuigi seda alguses kuidagi uskuda pole võimalik ega peagi, siis on oluline selles ajas mitte üksi jääda.

Kuigi viimaste isesievate tööde tähtajad olid koolitusel juba eelmisel nädala, siis panin enda viimased oodatud küsimused, vastused ja juhtumianalüüsi teele täna veidra helgustundega. Mul oli vaja iseenda jaoks sellele loole ja koolitusele kaas peale panna. Kuigi alati saab kõik sajal erineval põhjusel nässu minna, siis olen ma kogenud ka õnnestumisi ja see on see, mis aitab edasi üritada. Vahel ongi kõik, mida vajad, üks pai, mida endale teha.

Paar tundi hiljem sain teada, et kõik on juba kenasti läbi vaadanud ja mu sooritused arvestanud. Seega on veel üks oluline asi ka ametlikult valmis saanud sellel aastal. See on nii hea tunne.

FB ringi vaadates avastasin, et erinevad mänguteraapia grupid on täna hoolega jaganud Blobide Ooperi linki. Minu vana arvuti seda peent asja avada ei suutnud, aga kuna ma nii väga tahtsin näha, mida nad teevad, saatsin lingi Andreasele. Töö pandi pidulkult pausile ja blobid hakkasid teineteise võidu ekraanil laulma. Ma jõudsin vahepeal köögis perele söögigi valmis teha ja Andreas ikka veel hullas nende hulludega.

Ma ei suuda hetkel aru saada, miks ma ei saa siia linki lisada, aga kui otsida guuglist “blob opera”. siis peaks õige asjani jõudma. Moodne eksperiment, mille tulem siis on selline omamoodi tore. 🙂

Mul on täna õhtul küll tunne, et võiks jõululaule hakata juba laulma. Hinges on selline imede sündimise igatsus, sest reedene arstivisiit hirmutab mind juba ette. Mis sealt jälle tuleb? Ma ei taha kurbi jõule. Ma ei taha kurba uut aastat. Päriselt ka ei taha! Ma ei jaksa hetkel kurb olla. Seega teeme nii, et Hope´iga on kõik kenasti ja ta kasvab ja kosub ja alates reedest saan ma edasi liikuda pärisrasedate ridadesse. See muidugi hirmutab mind ka, aga see on kuidagi nii oluline hetkel. Üks psike tõeline jõuluime kulub siin majas sel aastal küll nii-nii väga ära. ❤

IVF päevik 8+0

Täna oli kuidagi Andrease päev. Tal algab reede pealelõunal puhkus. Keegi meist ei mäleta, millal tal viimati puhkus oli. Oletan, et 2016 suvel vist? Sest hiljem oleme me igal vabal hetkel kolinud või teinud midagi muud elutähtsat ja puhkuse nime pole saanud neile üritustele kuidagi omistada. Kuna ta nüüd puhkama plaanib hakata, siis on tal olemas terve nimekiri asju, mida me tegema hakkame. Tuleb tunnistada, et tegelikult on ta puhkuse meelelolus juba sellest hetkest, kui ta otsuse tegi ja tundub, et aina raskem on seetõttu ka tööle keskenduda.

Töötegemisest ainult ei piisa, vaja on teha ka sadat muud asja. Ja kui täna päeval saabus ta väga oodatud pakike valgussüsteemidega, siis läks suuremaks laadimiseks ja katsetamiseks. Uue süsteemi prooviks prinditud plaat ilma valgustuseta:

Ja tavalise valge tagantvalgusega:

Sellist heledat sinakat ja ka kollakat valgust saab sellise pisikese jubinaga, mida saab USBga laadidia. Valgustugevust saab pisut reguleerida ja võimalusel valin mina alati külma asemel sooja valguse:

Teised, umbes samasuured süsteemid, (mu pihk tundub ikka eriti hiiglaslik siin pildil! 🙂 ) võimaldavad lisaks veel ka kõiki vikerkaarevärve. Neid juhitakse puldiga.

Valisin siin näitamiseks lilla, sest punast korrigeerib mu telefoni kaamera liiga veidralt ja rohe-sinised ei ole üldse selle tüübi värvid. Mitte, et see roosakaslilla muidugi oleks 🙂

Ja kui me juba otsaga tähesõdades oleme, siis mul on teile näitamata ka Mandalorianid, kolm erinevat. Pikkus on kõigil umbes 15 cm. Kui veidi sätnedav lilla ja smaragdroheline filament jääb siin pildil veel ehk kuidgai õiget värvi, siis militaarsinakas on küll rohkem nagu türkiis. Aga just see sinakas on Andrease lemmik. Andis teine ka kõige puhtama tulemuse.

Andrease teine suur lemmik on mu kineetilise liivaga kast. Kuigi viimasel ajal võin ma selle lugeda juba ka perelemmikuks, sest pea iga kord, kui ma elutuppa jõuan, istub keegi diivanil ja ehitab või lammutab püramiide või vormib midagi vabalt. Andreas viis mängu uuele tasemele ja võttis oma Mando ka appi. Mandalorianist sai sujuvalt Sandalorian. Värv on veidi realistlikum.

Ma nüüd ei teagi, kas Andreasel on jõuludeks juurde vaja kineetilist liiva, uusi filamente printimiseks või ideid, mida printida. Arvatavasti neid kõiki, sest on ju puhkus. Või mine tea. 🙂

Ja minuga on kõik ikka endine ja enamvähem. Kalaisu on normaliseerunud, aga ega ma temast ära ei ütle. Aga vaat suuri pakse mõnusaid krevette sööks ma küll. Kaks kilo korraga. Loodetavasti on ka Hope´iga kõik kenasti.

IVF päevik 7+6

Eilse magasin ma lihtsalt maha, puhkasin ja taastusin. Täna rikkusin oma päeva sellega, et vaatasin ära kogu otseülekande riigikogust, kus nad arutasid kevadise rahvahääletuse teemat ja ajasid asja ikka päris absurdini. Hulk normaalseid mõistusega inimesi on lihtsalt nurkapakitud ja vait sunnitud, kuni idioodid räägivad hirmsaid lugusid sellest, kuidas keegi oma terjeri, hobuse ja taevas hoia, kompuutriga, abielluda tahab. Polügaamia seadustamiseni välja. Kurb, masendav ja täiesti haige, mis toimub! Sest jutt käib ju meie Eesti oma inimestest ja peredest, armastusest, kokkulepetest, lastest ja turvalisusest ja heaolust. Aga kõik ju ei vääri seda, sest nähe, siis tahab keegi ka seadlikult abielluda oma terjeriga?! Abitult tigedaks teeb see sõge rumalus. No vot ja selle vaatamise-kuulamise oleksin ma võinud täna kohe täiesti vahelejätta, sest see, mida ma nägin ja kuulsin, lihtsalt vihastas mind. Ja kuna see mind juba nii käima tõmbas, siis otsisin väljapääsu ja läksin lugesin tasakaaluks hoopis oma viimased leinanõustamise tehnikate koolituse õppetunnid läbi.

Ja kokkuvõttes on ainus asi, mis hetkel päriselt loeb hoopis see, et pisike Hope kenasti kasvaks. Ma olen püüdnud lasta ajal minna, et ma nii väga ei muretseks, oodanud uut arstiaega ja lootnud, et kõik ikka sujub. Aga arsti hoolimatult pillatud sõnad kraabivad valusalt. Et kui kõik läheb hästi, siis ma nagunii unustan, mis solki ta suust välja ajas või kui ei lähe hästi, siis “ta ju ütles”! Kuidas ma tahaksin tema häält enda peas ignoreerida ja lihtsalt olla oma unistuste vikerkaarevärvilises mullis, et kõik siiski on võimalik. Sest mu kõht ju on vikerkaarevärviline selle kõige nimel ja iga päevaga vihkan ma seda süstimist aina enam. Nii väga igatsen ma normaalsust.

Raseolemise tunnet mul küll ei ole, kuid ma vist isegi ei tea, mis tunne see on, sest siiani on alati ainus kindel märk olnud kõhu kasvamine ja selleni on hetkel veel pisut aega. Tan andis omal ajal endast üsna varakult märku ka liigutustega ja lõpus elas mul varbaid pidi ribide vahel ja see oli ikka päris hull tunne, aga see oli siis, kui ta oli juba terve igaviku mu sees elanud. Vanc oli pakkinud oma platsenta emaka etteseina ja nii võis teda vaid aimata kusagil mu sees liigutamas. Kuigi ta sündides oli 44cm pikk, siis kaalus ta vaid poolteist kilo ja oleks ta pidanud suuremaks kasvama selleks, et ma teda julgemalt tundnud oleksin.

Raseduskalendri järgi sai pisike Hope sellel nädala vaarikamarja suuruseks, Vaarikad mulle meeldivad. Mulle tundub, et ka Hope on vaarikasolemisega rahul 🙂

IVF päevik 7+4

Täiesti uskumatult uhke ja imeline ja armastust pilgeni täis tunne on käes hoida tunnistust, mille sisse mahub nii palju rohkem kui sõnadesse. Me tegime seda! Päriselt ka! Tänasest õhtust olen ma ametlikult ja paberitega superviisor, coach ja psühhodraama rakendaja ja pisike Hope tegi kogu selle eksamitralli minuga vapralt kaasa! ❤

Kaks intensiivset eksamipäeva algasid minu ja Kerli jaoks enda piduliku eksamidressi selgaajamisega ning võimalusega terve päev praadida ja me pisikese grupi osade liikmete eksamitöödele kaasa elada. Magama suutsin ma jääda sel korral vaid pildil olles 🙂

Kui mul esimesel hommikul oli olemine täitsa ok, siis õhtuks oli närv juba nahavahel, sest kuigi ma ei teinud eile eksamitööd, siis olin protagonisti rollis ja paratamatult tunned ka selles rollis olles ikkagi vastutust teise eksamitöö õnnestumise osas. Ja oma teemadega tegelemine võtab samuti läbi. Samas usun ma nii väga, et supervisioon, iseäranis tegevuslike meetoditega, on kingitus, mis tasub võimalusel alati vastu võtta. See võib nõuda pingutust, minna jutsutamisest palju sügavamale kuid annab tagasi nii palju. Vahel tunned seda mõju veel aastaid hiljem ja see on üks igavesti hea tunne. Sel korral algas kõik sellega, et ma küsisin endalt, kas ma tõesti tahan oma terviseaduste magistriõppega veel jätkata või oleks targem kõik sinna kohta saata ja eluga edasi minna. Poolteist tundi aktiivset tööd ja läbimängimisi viis hoopis uute avastusteni, mis on tegelikult alati ja algusest peale mu sees olnud, aga millele ma ei ole erinevatel põhjustel julgenud ruumi teha. Nüüd ehk ikkagi peaks.

Omaette küsimus oli nende kahe päeva jooksul ka see, et kuidas ma oma päevase süsti ikkagi tehtud saan. Õnneks on meil kambas ägedad tegijad ja süst sai esimesel päeval plaksuga tehtud. Ja kui teised ei oleks hoolinud ja küsinud, siis oleksin unustanud oma vererõhurohi sel õhtupoolikul õigel ajal võtmata. Elevust oli ikka kohe nii palju. Teisel päeval läks süstimine pehmemalt ja mul oli nii hea meel, et Andreas ei pidanud selleks eraldi linna sõitma ja tulime oma jõududega toime 🙂

Lisaks eksamilavastusele oli vaja lõpetamiseks esitleda ka enda lõutööd ja arenguteed. Lõputöö esitlemisega olid meil Kerliga omad plaanid, aga see portfoolio asi kraapis, kui ma eile õhtul koju tulin. Ma olin arvanud, et ju ma istun maha ja lihtsalt räägin, millest kõik alguse sai ja mis mind superviisoriks õppima tõi ja mis on minu plaanid ja mõtted tänasel päeval tuleviku suunas vaadates. Ma olen seda ka selle õppe jooksul teinud nii palju kordi, et see jutt on mul väga läbi mõõdetud ja üllatusteta. Ja siis korraga tundus, et niisama istumine ja jutustamine ei ole mu enda jaoks piisav ja ma tahan seda kõike ikkagi ka kuidagi visualiseerida oma jutule lisaks. Selle asemel, et viimasel hetkel hullunult teooriat ja tehnikaid tuupida, see surve oli mu peas ka, lappasin ma arvutist ja veebist kokku pilte ja tegin seda, mida ma iial vabatahtlikult muidu ei teeks – powerpointi esitluse! Küll ainult piltidest, aga siiski. Ja lõpetasin ma oma loo selliste mõtetega:

Nende 13 aasta jooksul olen ma teinud kõike ühe suure eesmärgi nimel ning andnud endast kõik, et liiga vara, väeti ja/või haigena sündinud laste peres ja tugisüsteemi oleksid kõik toetatud. Olen õppinud uusi asju, omandanud uusi rolle, laiendanud mõisteid, oma teadmisi ja võimalusi. Lisaks kirjutamisele ja joonistamisele, mis on seda eesmärki teeninud algusest peale, on minust nende aastate jooksul saanud õde, õdede õpetaja, esmaabiõpetaja, kriisiabi kogemusnõustaja, kriisinõustaja, sünni- ja sünniga seotud kaotuse toetaja (doula), imetamisnõustaja, fotograaf, laste jooga õpetaja ja õige pea võin end ametlikult nimetada ka mänguterapeudiks. Seda kõike olen ma jõudumööda rakendanud praktikasse. Selleks, et laste ja perede ühise alguse ja vahel ka terve elu nii oluline taustajõud – õenduspersonal oleks hoitud ja toetatud, nende vajadused märgatud, selleks läksin ma õppima superviisoriks. Seda võimalust otsisin ma juba siis, kui me alles Šveitsis elasime ja ma olen õnnelik, et ma selle võimaluse ka leidsin. Superviisori ja coachi ülesanded ja oskused on minu jaoks tulnud, et jääda. Siin ja sedasi oma olen oma saja pisikese suunaga.

Ja kuigi mu paralleelsed ja teineteisele järgnevad tegevused, üha edasi liikumine, raugematu nälg veel juurde õppida ja suure süsteemi vaikne kuid järjepidev ülesehitamine on võinud kõrvalt jätta üsna sellise hektilise ja segase mulje, et kõike on korraga väga palju, siis…

Sisimas on mu siht, soovid, tahtmised, unistused ja ka kõik teod väga sirged ja selged ning suunatud sellele, et olla olemas, tegutseda ja vajadusel võidelda selle eest, et maailm me ümber parem saaks.

Andreas kuulas mu esimest arengutee tutvustamise katset, panin selle käigupealt tema jaoks inglise keelde ja muigas, et kuigi ta on mu lugu ju näinud palju aastaid ja sellele kaasa elanud, vahel ka heitunud, siis tal on alati hea meel, kui jälle mingi selgus ette tuleb, et mille nimel ma seda kõike ikkagi teen. Ta tunnistas taas, et on positiivses mõttes kade ja imetlusest ikka ja jälle haaratud ega mõista, kust ma küll kogu selle jõu ja energia võtan. Ta saab aru, et ma lihtsalt pean. See on minu elu kutse. Ilma selle mõistmiseta oleks meil väga keeruline.

Tehnikate lugemiseni jõudsin ma alles kunagi peale südaööd ja kell 2 otsustasin, et aitab, aeg on magada. Andreas oli selle hetkeni jännanud oma printeriga ja võlus sellest parasjagu välja Mandalorian nr kaht. Kõigi nende saja sarja peale, mida me vaadanud oleme, on Mandalorian tema jaoks see kõige lemmikum. Me oleme juba terve aasta hommikuti ärganud selle sarja tunnusmuusika saatel ja kui väga ootas ta uut hooaega. Noh, ma ju tegelikult ootasin ka. 🙂

Meie lõputöö esitlus Kerliga läks toredalt – sättisime paika toolid ja nende külge teooriaga kuusepuud (kõigist teooriapüramiididest olid selleks puhuks saanud kuusepuud, sest teooria läks ju metsa). Kell 11.30 oli õues hämar, vedasime rulood ette, lasime tuled surnuks ja oligi peaaegu nagu öö. Panime oma lambikese põlema, mis näitab lakke kuud ja tähistaevast, lehvitasime musta kuuse lõhnaga ruumis veidi ringi, et metsatunnet rohkem saaks. Istusime Kerliga kõrvuti pingile ja alustasime:

“On 2020. aasta jõuluöö ja Marumetsa elanikud on kogunenud suurele lõkkeplatsile jõuluõhtut veetma. Koroona neid ei puuduta, sest nad on muust maailmast parasjagu kaugel. Meie Kerliga oleme ka peole kutsutud ja tulime nüüd korraks siia kuuseoksale istuma, et enda jaoks see kogemus siin kokku võtta.”

Rääkisime oma kogemustest, naljakatest ja keerukamatest seikadest ja lõpus pakkusime kõigile Viive-mao uusi looduslike värviainetega ussikujulisi kummikomme, just neid, mida Andreas siin mingi päev tagasi himuga sõi ja mida müüakse me kohalikus kaupluses. Kokkuvõttes kiideti me tööd ja kiideti Viive komme ka.

Meie arengutee esitlemised Kerliga läksid ka kenasti ja siis tuli lõunapaus. Kui teised sõid, siis mina muretsesin ikka oma tehnikate pärast. Lappasin aga oma märkmetes ja püüdsin veel viimast haarata. Ma tean, et küll, et mul on ju alati kenasti läinud, aga eelmise suveintensiivi – suurepärane töö, aga tehnikad oli segapuder – kommentaar on mul veel nii selgelt meeles ja kuigi meist mitte keegi ei suuda meenutada, milles see tehnika segapuder seisnes, siis ikkagi on meeles, et tehnikaga peab rohkem tegelema. Eks ma olen sellega ju suvest alates juba tegelenud, ag aikka on tunne, eehk on veel midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. See on üks pras näriv tunne. No ja siis, kui olin asjad enamvähem jõudnud üle korrata, teatas mu armas eksamisuperviseeritav, et ma üüüüldse ei muretseks, paneks kõik oma asjad rahulikult ära, sest tal on mulle täna varuks midagi, kus mul neid tehnikaid üldse vaja ei lähe. No tore, ärevus lendas läbi lae! 🙂

Eksamitöö läks väga kenasti. Kui Andreas oli mulle vahetult enne eksamitööd kirjutanud, et ta ei saa aru, miks ma nii väga muretsen, sest ma ju oskan, ta teab, on kogenud ja näinud, et ma oskan ja nentis siis ka ise, et ju on mul seda ärevust vaja selleks, et kõik mõtted kohale koondada ja ületada taaskord ka iseenda väga kõrgeid nõudmisi endale. Vaat ei tea. Ta ei ütelnud seda välja, ag ama tean, et eks ta muretses ju mulle lisaks ka Hope´i pärast. Ja kui ma talle kaks tundi hiljem, kui töö oli tehtud ja tagaside saadud, uuesti õnnest uimasena kirjutasin, et juuhhuuu, ma läbisin eksami, siis itsitas ta armsalt, et kas selles oli üldse kunagi mingi kahtlust. Mul ikka pisike kahtlus oli, et see võib võimalik olla, aga ka see ei oleks maailma lõpp olnud. Ju ma oleksin siis veel õppinud ja harjutanud ja kunagi sellesama eksami uuesti teinud.

Ja siin ma nüüd olen, hetkel isegi ei julge veel kuulutada, et nüüd ma olengi superviisor, coach ja psühhodraama rakendaja. Kõik puha euroopa ja põhjamaade vastavatele standardile vastavad koolitused ja tunnistused. See paber tekitab kuidagi nagu aukartust hetkel veel, kuigi see kinnitab vaid seda, mida me selle kolme aasta jooksul hoolega õppisime ja praktiseerisime.

Kui me tunnistused kätte saime, siis andsime omalt poolt õpetajale-juhendajtele üle tänuga diplomid ja kuna need eile õhtul asja vormistades nii nunnud said, siis tegime Kerliga oma väikegrupis kõigile õppiajtele, sealhulgas siis iseendile, ka nimelised diplomid 🙂

Ja nüüd ma siin siis istun ja vaatan heldimusega tagasi…

Need me kolme aasta koosolemised ja harjutamised, põrumised ja otsimised, pisarad ja pisarateni naermised, kuulamised, mõistapüüdmised, kooskulgemised ja kokkukasvamised… ja siis saad aru, et sa ei saa tehnikast mitte midagi aru ja alustad otsast õppimist ja muudkui pusid ja pusserdad ja ühel hetkel tunned, et loovus ja spontaansus ongi äkki vahel ka sinuga ja teooria läheb (Maru)metsa ja üks uks avaneb taas.

Me hea õpetaja saatis meid täna õhtul teele sõnadega – saades kätte tunnistuse, õppimine alles algab! Ma olen elus mõne tunnistuse varem ka saanud ja tõsi, nii see kipub olema. Kõigist neist lõpetatud koolidest ja pikkadest koolitustest räägib see tunnistus minu südames eriti erilist keelt.

Imelisi õppimisi meile! Aitäh, Sulle, kallis Kerli! Teile, mu kallid intensiivikaaslased ja kogu me grupp! Aitäh, teile, õpetajad ja juhendajad! See ei ole lõpp, see on alles algus! ❤

PS ja no see meie pidulik eksamidress on ikka üks maailm parim, eks! Ma jäin enda omast täna õhtul koju jõudes juba ilma, sest mu 15aastane arvas, et talle sobib see veel paremini ja ta sõbrad üle suure ilma arvasid sedasama. Hakaku ma aga pusasid tootma 🙂

IVF päevik 7+2

Hommikul ootas meid printeri alusplaadil öö läbi küpsenud valge lohe. Imepeenest filmandist ja masina võimaliku kõrgeima täpsusastmega tehtud elukas on selline siidine ja mõnus. Järgmisena läheb printimisse sarnane must Hambutu. Ma selle valge eestikeelset nime ei teagi, aga selle eest oskan ma väga hästi selline olla – endale topeltlõua tekitada ja sõrmed sedasi harajali ajada – täitsa lohe kohe! 🙂

Ma ei jõudnud kohe ära oodata, millal Andreas töö lõpetab ja me õhtul linna saame sõita, et pidulikud eksamidressid juba kätte saada. Me huudidel on suure tunneltaskud, et kogu supervisoonil vajalik kraam taskusse mahuks ja kapuuts, et kõrvad soojad oleksid. Kerlile pisem sinine, mulle suur must. Mõlemad valge joonega. Ma oleks muidugi tahtnud fuksiaroosat valge joonega, aga kõige suurem, mis neil pakkuda oli, ei läinud mulle ühestki otsast selga ja noh, nii jäi must. Ja no see valge joon sellel mustal on ägeee!

Sedasi kambas on kindlasti julgem minna kaitsma nii lõputööd, portfooliot, praktikapäevikut kui sooritama ka eksamit. Kahe järgneva päeva jooksul peab see kõik kenasti tehtud saama. Kui nüüd jõuaks veel teooriat ka vaadata veidi, siis oleks ehk täitsa ok tunne. Sest tänane päev möödus küll eksamidressi oodates ja leiutades, kes küll homme mind päeval süstima hakkab. Kandidaate sai lõpuks kokku kolm ja nii pakkisin ma harjutamiseks süstla ja stressipalli ka kaasa. Tänaseid süste tehes arvestasin kohavalikul juba ette, et homseks jääks mõni mugavam plats. Kambapeale saame ehk tehtud selles asja ja kui ei saa, siis lendab Andreas linna mind süstima. Selline on kokkulepe. 🙂

No ja kuna me nagunii korraks poodi pidime minema mu dressi pärast, siis vajas Tan laime. Laime muidugi poes ei olnud. Küll aga peatun ma pidurikriginal teepakkide leti vahel ja vean ninaga imelise lõhna suunas – kõige tavalisem apteegitilli tee! Võtan paki, surun kaenlasse ja kepslen rõõmsalt Andrease juurde.

“Pane silmad kinni ja arva ära mis see on!”

Andreas nuusutab ettevaatlikult ja puristab nagu karvane kala oleks ta ninasõõrmetesse sattunud. Mulle meenub, et õigeee, talle ei meeldi ju fenkol üldse! Pistan karbi endale maskistatud nina alla ja imen selle imalalt magusat lõhna. See on mu üks lemmiklõhnasid lapsest peale. Nelgi ja aniisi kõrval. Andreas räägib taas porinal, kuidas teda lapsena haigena seda teed jooma sunniti ja ta ei ole nõus vabatahtlikult enam iial seda tegema.

“Pole muret, keegi ei sunni, kõik jääb mulle!” olen õnnelik.

Nüüd ma siis istun siin. Imetlen oma dressi, joon apteegitilliteed ja lappan raamatuid, mis täna saabusid. Andreasele meenus koduteel, et me kodusmartpostis on ootamas esimene jupp mu tellitud raamatuid sellest, kuidas kasutada lugusid lastega töös terapeutilisel eesmärgil. Võib-olla peaks lõpuks ometi hakkama ka ise kirjutama ja joonistama lastele. Ammu oleks ju aeg, 🙂

IVF päevik 7+1

Tänase päeva märksõnad on olnud liiga kõrge vererõhk ja me Marumetsa äge seltskond, kelle “grupifoto” ma lõpuks “ilmutatud” ehk jooned paika sain. Sedasi poolikut tööd vaadates võib pea täitsa ringi käima hakata kergest stereost 🙂

ja kui jooned olid valmis, siis seadsime sammud Tsärgipoodi, et ülehomme algavaks lõpueksamiks ja lõputöökaitsmiseks ka uus pidulik pildiga dress selga saada. Taevale tänu, et ma kunagi võtsin vaevaks Polütehnikumis õppida ja kujutan endale ette, kuidas valmistada ette trükifaile ja mis tehnikas võiks olla mida hea trükkida. Töösse läks just see, mida ma soovisin. Homme paistab, kuidas õnnestus 🙂

Ühtlasi läks täna nii, et pidin siis sama hooga samas keskusest ka meie grupikingi ära tooma. Valisime netipoest asjasd hoolega välja. Kappasime Andreasega mööda poodi, aga õigetest asjadest nägime vaid poolt. Küsisin saalis liikuvalt poetädilt, et kas ja kust ma ülejäänud sama sarja tooted leian. Tema ei teadvat, vaadaku ma ise. Otsisin edasi ja leidsin mingid variandid ikka lõpuks ise ka üles. Kombineerisime, päris see ei olnud, mida otsisime, aga tegin pilte ja arutasime ja valisin siis välja kaks pisikest teineteise alla sobituvat lauda – õpilane ja õpetaja, muigasin endamisi.

Võtsin siis mõlema lauakese sildid kaasa ja vaatasin taas, kust ma leian kellegi, kes ütleb, kust ma need lauad leian. Leidsin jälle sama tädi. Küsisin, et soovin seda ja seda lauda. Tädi kappas kannalt ringi ja pani jooksu, jooksin järgi. Küsisin uiuesti.

“Mida te üldse tahate sellisel kellaajal!”

“Laudu?!”

“Meil on ladu kaste täis. Midagi ei saa kätte!”

“Kas te homseks saate need kätte, ma tulen õhtul uuesti?”

“Ei, hommikul saate! Õhtul on kastid ees!”

“Äkki on need vòimalik välja tõsta, ma maksan ära ja tulen võtan õhtul?”

“No lähme vaatame, kas neid üldse on.” pahurdab tädi. Laos selgub, et suuremat lauda pole neil olemaski.

“Aga kus on?” ei jäta ma jonni.

“Kust mina tean?! Minge küsige kassast”

Läksin, küsisin. Tädi hiilis mul sabas. Selgus, et sellist suuremat lauda pole ka baltikumi pealaos. Tore… Aga kassast tuleb inimene kaasa, sest väiksed lauakesed on kõik pakkides saali välja pandud juba, sealt saab. Saame pisikese kätte ja suundume suurema näidise juurde. Seal seisab juba mu lemmiktädi käed puusas, on teine kunsttaime, lambi ja kaks diivanisilti sellelt minema tõstnud ja puhiseb:

“Te vòite selle võtta, muud meil pole ega tule!”

“Tore, aga see on näperdatud ja kraabitud ju… Ma ei saa seda võtta sedasi kingituseks…”

“Ise teate!” turtsatab tädi ja ma hoian vägisi juba keelt hammaste taga.

Kassatädi, no see teine, kes need väikesed lauakesed mulle leidis, on vahepeal poes aga tiiru teinud ja teatab:

“Meil pole saalis näha näidist, aga siin pakis on sellised nagu kodulehel – sama kujuga, aga kõrgemad. Äkki see sobiks?”

Hurraaa, seda mul vaja ongi! Lähen kassatädiga rõõmsalt kaasa ja mu lemmiktädi tatsab jalgu lohistades minema. Leima sobivat värvi toote ja tassime lauad kassase. Seisame esimeses kassas. Mu lemmiktädi on sealsamas kassa kõrval, vahib nüri pilguga otsa ja käratab, et vale kassa, minge sinna teise. Vabandan ja saan ostud tehtud järgmise toreda tädi juures.

Istume Andreasega autos maha ja ma prahvatan kogu loo välja. Kuna ma nii roosa ja rahulik olin kogu selle aja, siis ta ei saanud arugi, et miskit toimus. Siblimine oli, aga asjad toimisid. Ta on muidugi hämmingus, et kuidas üldse nii saab, aga no näed, saab. Ta oma Šveitsi teenindusstandardite peale ei saa sageli aru sellest, mis ja kuidas meil siin üldse toimub. Aga mina ei ole pahane. Ma olen hoopis uhke enda üle, et ma närvi ei läinud ja õiendama ei hakanud. Ühelt poolt püüan muidugi teadlikult hoiduda ärritumisest, kuida teisalt oli olukord nii üle võlli, et ma nagu ei tahtnudki ärrituda. Mul oli hoopis tunne, et peaks tädile kommi või mandariine saatma päkapikuga. Võib-olla oleks tal ka supervisiooni vaja, ohkan ma samal ajal sama lugu me õppegruppi jagades, sest no tegelikult on ikka krdi kurb ja masendav, kui ta seal sedasi peab piinlema ja kohe üldse mingit rõõmu oma tööst ei tunne.

Koduteel põikasime Statoili. Kõht oli selle poetsirkuse peale liiga tühjaks läinud. Mulle meeldib nende retroburks, aga ma ei kannata seda valget kastet, palun alati see välja jätta. Seepeale pakutakse mulle alati praemuna või peekonit juurde. Neid ei taha ma ka. Mulle sobib lihtsalt see kapsasalati, juustu ja pihviga burks. Päris 90ndate algus ei ole, aga on palju lähemal kui Mäkk või Hess. Andreas on hotdogi usku. Tal on alati jube raske valid,a mis kastmeid ta tahab ja reeglina pean ütlema, et ta ei soovi ühtegi ja iga kord tahetakse seepeale panna kõiki kastmeid. Ma ei olegi veel välja mõtelnud, kas “mitte ühtegi”, “mitte midagi” või “ilma kastmeteta” toimiks kindlamalt, sest olen neid erinevas järjekorras iga kord saanud uuesti korrutada. Õnneks või kahjuks ei ole mul põhjust muidugi olnud seda liiga tihti teha. 🙂

Muus osas on kõik muutusteta ja ehk läheb see kõrguseid otsiv vererõhk oma vakku ka nüüd ikka ise tagasi. Eksamiks peaks muidugi nüüd materjale ka lugema, aga aju on hetkel grupildile värvide valimisest liiga paks. Need elukad on vahel ikka nii pirtsakad ja nõudlikud ja igal ühel on asjast oma arusaam ja siis saad juba paika, aga tuleb välja, et kellegi on just sealsamas kõrval midagi väga sama karva ja läheb jälle uueks sättimiseks ja timmimiseks. Ehk et ma lähen parem vaatan nüüd ära kõik 6 värsket Mandaloriani osa ja teie olge armsalt kallistatud! 😃

IVF päevik 7+0

Uskumatu, aga tänasega algas juba 8. rasedusnädal. Kuna ma alles täna mittekülmunud mustikateni jõudsin, siis teen eelmise nädala eest veel ühe pisikese mustikmarja Hope´i pildi ja astume lootusrikkalt uude, vaarikanädalasse.

Mõtlesin pikalt, et ehk lõpetan tänasega siin oma igapäevased päevikupostitused, sest vahel ei jaksa ja vahel pole suurt miskit peale süstimise statistika rääkida ka, aga teisalt on järjepidevus üks tore asi ja aastate pärast on toredam päevikut lugeda ilma lünkadeta. Ma vahel ikka loen oma puberteediea päevikuid ja mõnikord on seal mitu päeva jutti “täna ei toimunud midagi” ning see on ok. Sest kui seal oleks tühjus, siis ma mõtleksin end kõveraks, et huvitav, miks ma sinna midagi ei kirjutanud, et kas oli liiga kiire või liiga hirmus või polnudki midagi. Ühesõnaga seda muret, et ma vait jään, seda ei ole. Kas ma just iga päev kirjutan, aga vähemalt üritan. Mul on vanast ajast nii mitu mustandit siin rippumas, aga hetkel jäävad need veel oma aega ootama.

Uskumatu on muidugi ka see, millega me kõik need poolsada pluss kaks päeva oleme hakkama saanud. Mina, nõela- ja valufoobikuna, poleks iial uskunud, et millegi sellisega hakkama saan. Ma olen sellele mõeldes ikka täitsa iseenda superkangelane ja müts maha kõigi nende eest, kes valida ei saa ja kelle jaoks süstimine ongi elutähtis igapäevane reaalsus. Ja siin ma olen. Sinisekirjust ja süstimisest muhkliku kõhuga saab täiesti õnnelik olla. 🙂

Üks nali tänasest ka. Nätsutasin arvutis joonistades oma tursaribasid ja Andreas naeris, et no need ikka haisevad nii kutsuvalt.

“No palun vabandust! Ma ei tea, kas mu sees elab merineitsi või hüljes, kindel on vaid see, et see tegelane nõuab seda imelikku kala. Minul, au sõna, seda vaja ei ole.”

Aitäh teile kõigile nii väga kõigi nende heade soovide ja mõtete eest, mis te meile saatnud olete! Teie olemasolemine on olnud tohutusuureks toeks sellel teekonnal! ❤

Kallistades! ❤

IVF päevik 6+6

Kui harjumuspäraselt halli talve hommik on roosakirju, siis on see ju hea enne? Või hoopis omamoodi ettevalmistus raskustele, millega tuleb silmitsi seista, et kinnitada ikka veel, et lootus on olemas kui seda pole? Võta siis kinni, aga seisin hommikul pikalt aknal ja vaatasin taevast, sest see oli nii ilus.

Kui me pärastlõunal linna arsti juurde sõitsime, siis tõdesime, et kuigi me pole kumbki hommikuinimene, meie aktiivsus jääb õhtusse ja öösse, varastesse hommikutundidesse, siis vaat arsti juures on parem käia hommikul, kuidagi pooluimasena, et kogu see protsess tundus läbi une kuidagi pehmem. Maja ees seistes oli hõre olla. Mul läks ikka minut, et end koguda. Aga, oota, teeme pilti ka! See on ju veel see hetk, kus me ei tea midagi enamat kui et me pisike Lootus, me pisike Hope on kusagil olemas ja ta on meile väga kallis ja armas.

“May the force be with us” mõtlesin valjul häälel ja Andreas kordas seda. Nende sõnadega läksin ma teadmisele vastu.

Alles tagasi autos olles taipasin, et kuigi kõik nagu äkki isegi hästi on, võeti meilt jälle ära ühe olulise hetke rõõm. Ultrahelipilti uuriv tädi teatas:”Jah, rasedus on emakas. Jah, süda lööb, AGA ta on liiga väike, nädal maas õigest ajast. Teie vererõhu ja vanusega ei looda ma siit midagi. Vaatme kahe nädala pärast uuesti, aga kindel ei saa küll olla, et siit midagi tuleb.”

Ebakindlus? Hirm patsiendi võimalike süüdistuste pärast, kui kõik pekki läheb ikkagi? Lihtsalt olematu empaatiavõime? Mida iganes, aga seda oleks saanud ta ütelda ausalt ja pehmendamiseta ka palju toetavamalt, näiteks, jah, rasedus on emakas, süda lööb ja kuna ta on pisut pisem kui peaks, siis vaatame kahe nädala pärast uuesti. Meile oleks jäänud meie rõõm. Aga nüüd siis aga jälle ootame kaks nädalat, et nagu mida, et kui see pisike ei arene, siis tuleb abort? Kokkuvõtres võib alati kõik pekki minna, aga alati ei lähe!

Ravi olevat muidugi ka kole koormus lapsele, aga ilma ka ei saa. Kõik jätkub sama lauluga. Äkki vaataks verd? No et raseduse ajal ja veel sellise ravimite hunnikuga äkki võiks? Ei – see, kas hCG on 25 000 või 31 000 ei oma tähtsust, nagunii on ta kasvanud ja progesteroon on ravi tõttu nagunii kõrgem ja kui on madal, siis pole ka midagi teha. Aga kui on kõrgem? Seda see polevat.

Tahaks nii rõõmust hõisata, aga okas on hinges. Andreas oli õnnetu. Sisse teda ei lubata, pisikese südame tööd paar sekundit filmida tema jaoks mul ei lubatud – sest te ei näe ega saa sealt aru nagunii midagi… aga noh, hea küll, ma teen teile siis pildi, aga aru ei saa siit küll midagi!

No ma ei tea, aga ma küll näen krevetti ja Andreas tundis ära oma kadunud kameeleoni. Aga maja ees parklas istudes ja oma pisikese esimest portreed vaadates hõisata me ei julge.

Kui ma oma praktikapäeviku lõpuks valmis sain ja teele panin ning õhtuse süsti tehtud saime, küsisin Andreaselt uuesti, kas ta on nõus pildile tulema oma kameeleon Hope’iga. Tema kardab, sest mis siis saab, mida ta siis tunneb, mõtleb, ütleb, kui kõik valesti läheb? Need mõtted on mulle tuttavad, ma olen olnud seal ja ainus, mida ma tegelikult tean:

“Siis kui kõik valesti läheb, on sul olemas see hetk praegu, kus sa õnnelik olid selle üle, et ta olemas on. Ja kui sa praegu ei luba endal õnnelik ollla ja kõik valesti läheb, siis sul polegi midagi head nagu olnudki. Jääbki vaid kurbus ja kaotus. Seepärast on oluline olla õnnelik alati siis, kui on võimalik. Ja mõtle, kui Hope kasvab ja suureks saab, siis sa saad talle seda fotot endast koos tema esimese portreega näidata.”

Ja Andreasel jooksevad silmist suured pisarad.

“Kas sa tead, miks ma sinuga abiellusin?”

“Miks?”

“Just selle pärast! Just selle pärast, mida sa praegu jälle tegid! Sa leiad alati kõiges, kõigis ja igal pool midagi ilusat ja head. Ka kõige raskemal hetkel. Ja sellepärast abiellun ma sinuga ikka ja alati uuesti. Alati.”

Ja siis me tegime sellele täpikesele, kes elab mu sees õiges kohas, kelle süda tuksub ja kes oli täna küll natuke pisem, kui ta olema peaks, pildi ja elame järgmised kaks nädalat taas lootuses, et ehk on lootusel lootust.

“May the force be with you and Hope” kirjutas Andreas mulle, kui ma ärevusest iiiveldades arsti kabinetti astusin.

May the Hope be with us, mõtlesin mina. ❤

Lootusel on lootus ❤

IVF päevik – 50. päev

Päev oli kiire, kõik muu on muutusteta. Süstid said tehtud möödaminnes, kuid Andreas sai otsida kohta, kuhu torgata, sest kus pole sinikat, on muhk või liiga lähedal mõni eelmise korra verertäpiga torkekoht. Tundub, et kõht võib sedasi otsa saada 😀

Õhtu täitsin praktikapäeviku vormistamisega ja aeg kadus käest. Tegevuses olles saab aju veidikenegi puhata ja kui kord juba keskenduda suudan, siis ei ralli mõtted nii hullult homse vahet.

Ja muidu ootame siin homset tööpäeva lõppu ja arsti visiiiti. Ärevus on ilmselgelt naha vahel.

Kallistused teile! ❤

IVF päevik – 49. päev

Meil on jõulud ja roosid õitsevad ja roosipõõsas kasvavad salaja valged karvased koerad 🙂

Päeva veetsin rõõmsalt mänguteraapiat õppides ja harjutades. Tegelikult oleks ju tore Tartus teistega koos ka olla, aga ma olen aru saanud, et kodust veebiakna kaudu kaasa tehes jääb mulle võimalus ka rohkem kodus olla ja see on jälle teistmoodi tore. Eriti oluline on see nädalavahetustel, kui Andreas ei tööta.

Ja tänu sellele, et ma olin kodus, oli meil võimalus täna esimese pausi ajal teha perekondlik katse kokakoola ja mentostega. Andreas printis selle jaoks veel ekstra seadeldise ka, et saaks kommid ühe ropsuga pudelisse. Ja kus see juga siis lendas! Oma 3-4 meetrit oli see küll ja suurde pudelisse jäi alles vaid veerand, äkki isegi viiendik. Ma olin kunagi sada aastat tagasi seda katset teinud. Kodus,, vannitoas ja siis küürinud vannituba, sest see ju lendas lakke ja igale poole. Tan oli siis täitsa titt alles. Seega polnud poisid ega ka Andreas seda asja veel näinud. Mis on minu jaoks endiselt üllatav, sest mulle tundub, et vähemalt Andreas on elus kõike proovinud. Lennutanud endale poisijublakana muuhulgas näkku lõhkeainet jms. Noh ja Tan, mu pisike püromaan ja paugumees, tegi enne kooli suurte poistega koos torusiilipomme, aga vaat koka ja mentose olid nad vahele jätnud. Ma siis aitasin neil selle vea parandad ja nüüd on see tehtud. Pildid ja video on Tannu telefonis, sest minu oma on pilgeni täis ja mul pole aega olnud oma 13 000 pilti minema sealt tõsta veel. Järgmisena võiks elevandi hambapastat proovida.

Lõunal oli meil aega, et ehitida ära suur elupuu. Me läksime küll ehtima murelit, aga seisime seal mureli kõrval ja ma vaatasin lillepeenrasse, et miks me ometi seda koonusekujulist elupuud ei ehi. Kümme minutit hiljem seisime ehitud puu kõrval ja olime armunud. Ja siis teatas Andreas, et talle ikka meeldivad need naabri räästas rippuvad tulukesed ka, lähme poodi. Ja sinna me läksime. Ta sai endale mingid räästatuled ja kasvuhoonesse tuled ja ühe nunnu rebase saime ka. Kui jõulud, siis jõulud. Ma läksin juba tundi tagasi ja siis avastas Andreas, et mingi andur on kadunud ja kotis ka pole. Ju see jäi siis poodi. Kuna ta ei riskinud seal käte ja jalgadega oma mure seletamisega, siis pidin kaasa lendama, et andur ära tuua. Sain kolmele inimesele kassades selgitada ja Andrease anduri kätte ja väikegrupitööks jõudsingi juba tagasi zoomi.

Süsti sain teha kusagil vahepeal. Püüdsin alguses sedasi vaikselt toimetada kaamera vaateväljast väljas, aga rohtu viaalist süstlasse tõmmates tuli nõel kolm korda vupsti välja ja panin kaamera kinni ja korraldasin asja kenasti silmade kõrgudel ikka ära. Süst ise polnud õnneks hull.

Siis sättis Andreas end oma Papa Panda Sigarimajja popsutama, oli kasvuhoone enna soojaks ka kütnud ja kutsus mind pilti tegema postituste jaoks. Happy käis ümber putka ja valvas.

Sellega korras, jätsin ta nautima ja tulin oma praktikapäevikut kirjutama. Hea, et mul vähemalt märkmete paberid on juba sorteeritud, nii läheb selle asjaga vähemalt palju kiiremini, eepost ei tule.

Õhtune süst oli ka täitsa ok ja praegu ootan, et võtta sisse veel ka tänane viimane vererõhuravim. Ja siis ongi veel vaid homne mänguteraapiat täis päev ja esmaspäeval ootab mind arstikülastus. Et mitte liialt muretseda, püüan keskenduda kõigele muule. Näiteks joonistasin täna hommikuse supervisiooni ajal Viive-madusid. Alguses pidžaamas ja siis mõtlesin, kuidas ta siidkombineed, kleti ja seelikut ja võrksukka võiks kanda. Ja kingi ja saapaid.

Viive ütles neid pilte vaadates, et heategevuslikuks moeshowks on ma ta minu rõõmuks ka hotdogi kostüümi valmis ronima, aga tema lemmik on ikkagi mõnus pehme kodune pidžaama. No vaata seda madu siis.

Ahjaa, ja natuke nalja kal. Ma ärkasin täna hommikul selle peale, et Andreas küsis mu käest MIS?! Ja mina ei saanud midagi aru, et mis mis. Selgus, et ma olin halba und näinud ja paraja kisa ja rähklemisega ta läbi une peaaegu voodist välja lükanud ning nõudnud häälekalt ta käest, KUS ON PIDUR!?!

No ma nägin unes, et me olime keset suve kusagil looduses ja ta näitas mulle, kuidas tsikli seljas saab magada, et peab nii ja nii end toetama ja siis on täitsa ok. Ma sättisin end kõrge ronitaimedes kivimüüri juures paika ja tema läks samal ajal mõni meeter eemal asuvasse autosse juhi kohale magama. Hommikune päike juba paistis ja ma virgusin. Mõtlesin, et no ma üllatan teda, proovin ise natuke sõita selle kaherattalisega. Nii palju ma ju oskan küll. Tagurdasin edukalt ja käivitasin siis masina ja see hakkas ISE liikuma ja ma ei suutnud leida, kus on pidur. Proovisin parema poolega, see ei reageerinud, proovisin vasakuga, aga andsin vaid hoogu juurde. Mul oli valida põõsa ja me auto esiukse vahel. Sõitsin siis otsaga autosse ja ise vehin ja karjun Andreasele, kus on pidur. See ärkab, aga ei saa muhvigi aru. Esiratas pöörleb vaikse urinaga ringi ja künnab muda ja auto esiust. Ma karjun, et tee aken lahti ja kus see pidur on! Ta ei saa esiakent lahti ja pistab pea tagaistuja aknast välja, et mis ma tahan. ma jälle, et ma ei leia pidurit. Ja siis ta keerab võtmest ja tsikkel jääb täitsa vait. Sellel hetkel ma ärkan ja Andreas küsib MIS?!

Selle järgneb pikk selgitustöö. MIKS ma selliseid unesid näen, miks pöörleb esiratas, miks ratas ise liigub üldsegi, mis tsikkel see sellne on, sest tema oma see küll ei ole mu kirjelduse järgi. No ma tean ju ise ka, et ei ole, pigem selline krossikas on. Andreas väänleb ja röögib hommikuhämaruses naerda nii et pisarad pritsivad ja ei saa mitte midagi aru mu jutust. Mul viskas üle. Tulin alla ja joonistasin talle kindlustuse jaoks skeemi.

See aitas, sellest sai ta aru ja küsis igaks juhuks uuesti üle, et kindel, et ma jalgrattaga ei sõitnud ja ise elu eest seda vastu auto esiust ei vändanud nii, et muda pritsis. Muidugi, mida muud mul unes ikka teha on. Aga kas ma oleksin ta siis karjudes ja voodist välja visates üles äratanud? Muidugi mitte. Vot siis sedasi. Igav meil muidugi ei ole.

Ja nüüd võiks keegi aiamööbli terrassilt kenasti kuuri viia ja võikski jõuluvana tulla. Või tegelikult. Ülemised aknad vajavad ka veel mingit jõuluvärki. Kui juba, siis juba. Meil on muidugi maja küljes lahe redel ka, sinna saaks mõne suure päkapiku kinnitada katuse suunas ronima. Aga seda äkki mõni muu aasta 😃

IVF päevik – 48. päev

Täna ei juhtunudki vist muud, kui et see, et me saime Kerliga oma lõputöö muinasjutu valmis ja saadetud. No tekst sai punkti juba eile, aga siis oli vaja veel pilte joonistada. Kõigi tegelaste profiilipildid ja grupildid koos ja ilma meieta ja siis tegelaste elupaik ja teooriakuuskede mets. Eks mul olid joonistamise ideed peas juba ammu ja kavandid olid ka, aga ikka on nii, et kui vormistama hakkad, siis tuleb midagi lisada ja midagi kärpida. Nii jäi viimasel hetkel välja näiteks karu Matilda esitletud Moreno rolliteooria pilt, sest meil ei olnud enam ei aega ega ruumi sellest kirjutada. Ja noh, mine tea, äkki annab elu põhjuse tööga jätkata. Selles olen ma juba üsna kindel, et “Malbe mao memuaarid” peavad tulema, sest see paganama madu on üks viguriga tegelane. Ja ma olin see, kes oli pikalt täiesti ükskõikne selle tegelase suhtes ja tahtis teda küll pingviinide küll pandade ja konnade vastu vahetad. Ja seda praktilistel põhjustel – ma joonistan madu täiesti teistmoodi kui muid tegelasi ja ma ei ole endiselt kindel, kas nad kõlavad kokku. Madu Viive muidugi kandis hoolega hoolt selle eest, et kakofoonia oleks täiuslik. 😃

No vot ja kui ma öösel kell 2 aru sain, et pilt on hea, aga joon, millega ma selle tegin on liiga jäme, siis sama pilti uuesti joonistada tundus sel hetkel liig ja nii ma läksingi magama. Hommikul uhasin kõik valmis ja Andreas ei saanud rahus töödki teha. Istus ja lihtsalt vaatas, kuidas ma paber paberi järel täis sirgeldasin ja itsitas, et kui ma sellise hooga maja koristaksin, siis seda ta ei suudaks küll taluda, aga vaat joonistamist on sedasi ilus vaadata. Tema õnneks ei hakka ma iial sellise innuga koristama. Ja seda naeris Andreas ka, et me pisike Hope on juba nii vana, et on üle elanud juba terve raamatu sünni. 😃

Enesetunne on ok, süstid elasin üle, ravimitega pean järge hoidma, et kogemata öine 12 ja päevane 12 vahetusse ei läheks ega topelt ei saaks, sest mul on lõuna ajal pidevalt tunne, et peaks nagu ka midagi võtma Aga enesetunne on sinisest kõhust ja ravimite võimalikust segadusest hoolimata ikkagi ok.

Tänu tegemistele on aeg tõeliselt lennanud. Ma olin hommikul kindel, et täna on 2. detsember. Seda on ennegi juhtunud, et ma päeva kuidagi vahelt kaotan, aga et neid vahepeal kaks edasi liikus, see on huvitav. Ehk ma ärkan nüüd oma talvisest loomeunest üles ka. Ja samas ega mul viimasel ajal kalendriga palju asja pole – elan arstiajast ja analüüsidest järgmisteni ja vahepeal õpin natuke. Positiivne oli muidugi see, et ma hüppasin hoobilt kaks päeva lähemale esmaspäevale. Isegi sõnum tuli juba täna, et arst mind esmaspäeval ootab. Nii palju, kui minus on ootust ja lootust ja uudishimu, on seal ka hirmu ja äravust. Ega neid ei saagi ära võtta, ju nad käivad siia selle asja juurde. Nii igaks juhuks.

Vahepeal on kätte jõudmas juba 7. rasedusnädala keskpaik. Kui me pisike silmatera on seal, kus ta peab ja kasvab kenasti, siis on ta nädalaga herneterast sirgunud mõnusaks mustikaks.

Hetkel võiks ta olla suurema metsamustika ja pisema kultuurmustika suurune. Ilusat värsket sinist, seda uduhalli varjundiga, polnud sedasi kohe võtta, aga ühe jäätunud marja sain kapist kätte küll.

Palun, lubage esitleda – Hope Mustikmari ❤

IVE päevik – 47. päev

Et keegi ei muretseks, siis kinnitan, et kõik on ok, olen lihtsalt segamatult lõputöö lainel. Tekst on valmis, täna öösel peavad tulema veel ka joonistused. 🙂

Päevane süst oli julm. Andreas torkas ja palusin tal kohe nõela mu seest eemaldada. Teist torget on alati raskem teha, mõlema jaoks, aga teine oli siiski inimlikum. Õhtune suts oli nagu herilase torge, aga valu kestis õnneks hulga vähem aega. Mul on elus kaks korda õnnestunud herilasega sedasi kohtuda. Mõlemal korral papa sünnipäeval ja mõlemal korral sama ploomipuu küljest ploomi võttes. Sindrid olid ploomi taga. Arvake, kas ma edaspidi vaatasin alati kõik ploomid läbi?! Süstiga pole paraku abi sellest, kas vaatad või ei, valus võib ta hoolimata sellest olla.

Tänasest pole mul ühtegi pilti, kuid kuupäevaliselt on mul eileõhtuse perekondliku kaardimängu pilt küll. Happyl oli asjast muidugi oma arusaam ja ronis teine vahepeal tähelepanu otsides kohe keset platsi sedasi 😃

Ja nüüd lähen siis joonistama. 🙂

IVF päevik – 46. päev

Tänase päeva peamine küsimus on olnud, kus asub mao õlg. Ja kui madu peab oma käe panema kellegi õlale, kas ta paneb siis pea või paneb ta saba või viskab end terve kerega üle teise tegelase õla rippu? Teine küsimus on mul veel, kuidas sööb madu suhkruvatti . Ta väidab nimelt, et see on ta kõige lemmiku maiustus, aga mul jääb ettekujutusest kergelt puudu vist. Sedasi me siin anname oma eriti loomingulisele lõputööle viimast lihvi ja võiks ütelda, et juba dekoreerime vaat et dekoreerime seda, kavandame esitlust. Üks pisike mao õlg ongi veel vaid jäänud ja natuke joonistamist. See on see eriti magus osa selle asja juures.

Ma taipasin täna korra aknast välja vaadates, et naabritel on kõigil jõulud ja need süvenevad iga päevaga. Meil oli juba augustis mõte jõulutuled välja riputada, et saaks soojas ja valges ja noh, siin me oleme, äkki kunagi saame need üles ka. Siis kui on soe ja valge. Aega ju veel on ja meie oleme lihtsalt nunnud 🙂

Ravimitega on mul tekkinud mingi väga sujuv suhe. Hommikul kell 8 närin voodiserval kuiva leiba, manustan oma kolm prekaraati. Kell 4 päeval saan päevase juraka süsti ja närin jälle leiba ühe rohuga. Kell 8 õhtul võtan veel ühe rohu ja kell 21:30 on õhtune süst. Südaööl närin leiva ja manustab kaks erinevat ravimit. Sedasi jõuavad 2 korda päevas (12 tunnise vahega) ja 3 korda päevas (8 tunnise vahega) ravimid kõik õigel hetkel kohale. Ma olen kohe uhke, et nii ravimikaugena, kui ma ise olnud olen, olen endale mingi talutava süsteemi loonud, sets kui ma neid numbreid ena ees oleva hiigelsuure kella peal vaatan, siis mul on tunne, et võis juhtuda, et mõnel korral võtsin ma südaöide ravimi tundega ka päeval kell 12 ühe rohu sisse. Aga kindel ei ole ka. Äkki ikka ei võtnud. Viimased paar päeva on süsteem keasti selge olnud ja nüüd on küll tunne, et ära võivad neid jätta, aga ehk juurde ikka enam ei pane. Pole vaja, et mu süsteem lonkama hakkab.

Süstid olid talutavad, kõht on aga süstmisest siniselapiline ja mügarlik. See on veider ja üldse mitte nii tore. Ehk ikka tasandub ja muutub taas nahavärviliseks tagasi varsti.

Muud nagu ei olegi täna olnud. Meeleolu on tore ja viimase pirni pani Andreas, kes läks mu küsimuse peale, milline on stegosaurus, guuglisse otsima ja jõudis kuidagi mingite muude saurusteni ka, Üks oli väga ninasrviku moodi. Andreas küsis nalja pärast guuglilt, et kas ninsarvik on saurus ja vastus tuli selline, et Andreas ei tea nüüd, kas ta enam julgeb ja tahab guuglit üldse kasutada. Aga et ka teaksite – ninasrvikud EI ole linnud 🙂

IVF päevik – 45. päev

Aitäh kõigile teile, kes te kirjutasite siin ja seal ja mõtlesite eilsele ja ka teistele lugudele kaasa. ❤

Mu päevakava on siin kergelt sassis olnud – kirjutan ööd läbi hommikuni ja siis jupi kaupa pikutan päeval süstimiste ja rohtude võtmise vahele. Ma suudaksin ennast rohkem sundida, aga hetkel ei taha. Hetkel on põhjus end rohkem hoida ja mitte üle piiri minna.

Tänane kuupäev algas sellega, et Vanc kappas enne und ülevalt alla ja uuris, et kuidas nende päkapikkudega siis lood on, et kas ja kuhu nad tulevad. Tal ei ole mitte kunagi ise õnnestunud näha, kuidas na toimetavad, aga ta usub, et mina tean. Ja mina taipasin et ma ei ole üldse veel selle asja peale mõtelnud. Alles oli ju suvi.

Vancul on küll olemas Oreo kaleder, mille ta vist äkki paar nädalat tagasi ise poes valis ja teiste jaoks on mul vana varu kusagil olemas, aga mingit päkapikukraami ei ole. Vanc lohutas, et pole hullu, äkki me siis täna õhtul saame poest vaadata, mida neil päkapikkudel vaja on. Nende varukalendritega oli selline lugu, et ma eelmine aasta mingi aeg ostsin suurema koguse erinevaid naljakaid ja siis kui me kolisime, siis Andreas avastas need ja sõi lihtsalt tühjaks. No sest ta oli kindel, et kui on jõulukalender, siis kindlasti eelmise aasta oma ja keegi on unustanud neid kasutada ja kindasti on need juba aegunud või kohe aegumas. Mõned õnnestus mul siiski säästa – käpapatrulli, trollide ja ponide omad.

Kuna Vancul oli kalender olemas, siis seisi Andreas korraga mu kõrval käed puusas ja nõudis naerdes, et kus siis tema kalender on, ta tahab ka päkapikke. Eks see vist on keeruline küll, kui sa tuled kultuuriruumist, kust päkapikust ei tea keegi miskit ja sinu päkapostkastis või sussi sees pole iial ükski päkakas kakal käinud. Noh, seda sussiasja ei tea mina ka ega ka lapsed, sest sussi koht on vastu maad, aga päkapikud on mul käinud terve elu ja käivad mu lastel ka nii kaua kuni neid see kõnetab. Ja Andreasel käivad päkapikud otseloomulikult ka, sest kõik see, millest ta lapsena ilma jäi, tuleb ju tasa teha.

Leidsin kalendrid üles ja Andreas sai esimesena valida. Vanc arvas, et ju ta ikka tahab koertega kalendrit, aga ei, Andreas tahtis ponide oma. Vanc oigas naerda, et sa ei kujuta ettegi, see oli kunagi mu lemmikmultikas. Ja lisas siis, et Tan narris teda selle pärast. Ja mina sain lisada, et ta narris, sest talle endale ka hullult need ponid meeldisid. Nüüd on meil siis ka kolmas tüüp majas, kellele meeldivad ponid.

Esimene luuk avanes juba detsembri esimestel minutitel.

Öö otsa tegelesin ma siin me kirjatööga ja taustal printis kolme Lilliga proovitöö, mis vajab tehniliselt veel tuunimist, aga asi on juba üsna paljulubav.

Õhtul saime sispti linnas apteegis ja poes ka käidud, Päkapikud on lähenevateks jõuludeks valmis. Mul on kõik retseptid peale ühe viimase Clexane nüüd välja ostetud ja ehk ikka ühel hetkel jääb see menüü ka lahjemaks. Endiselt ootame esmaspäeva.

Enesetunne on tavaline. Maailma parim asi on tavalise Monsteri (energiajook) lõhn ja ma võiksingi seda vist lõpmatuseni sisse hingata. Lihtsalt nuusutada, sest maitse ei ole üldse nii hea kui lõhn. Mulle maitseb Starter, aga Starteri lõhn ei ole nii hea ja kuna keegi peale minu seda siin ei joo, siis olen ma hetkel püüdnud end tagasi hoida. Vist siis juba mingi 50 päeva, ohhoo!. Andreas küll mainis täna ka, et kas ta tõesti ei suutnud mind kõigi nende artiklite peale veenda, et puudub kahjulik mõju rasedusele ja kohv sisaldab rohkem kofeiini – ainsat, mis võiks olla suures koguses lapse arengule häiriv, aga kuni ma ei tunne möödapääsmatut vajadust, siis ma valin midagi muud. Näiteks tema Monsteri nuusutamise.

Söömisest peab ka rääkima? Ühe turske tursa ribad on see, mida ma vajan. Mõnes pakis on nad õige muredad, teises nätsakamad, aga nad on mõnusad. Hais on küll selline, et hoia ja keela, aga maitse on hea., kui paki kohal ei hinga 🙂

Huvi pärast mõtlesin, et kui midagi muud siin kinnituseks teha pole, siis vaatame, kuidas test reageerib. Tavaline odavama otsa 10 ühiku test. Andreas tilgutas oma käega kolm tilka õigesse kohta ja nii nagu test märgus, ilmus kohe esimesena ka teine triip nähtavale ja oli päris tükk aega tumedam kui testi kontrolltriip. No ühesõnaga kindel on see, et kere on mul rasedust kinnitavaid hormoone täis ja tore oleks, kui see kõik toimuks nüüd ikka ka asja eest 🙂

Päevane süst oli ok, õhtune oli valus ja kuna laulmine mind siin ennegi on aidanud, siis üürgasin aga täiest torust Gloriat ja see ajas mind naerma. Andreas võtab süstimist palju tõsisemalt ku mina. Tema süsti ajal ei laula ega naera. Vähemalt veel mitte. Kaasrasedusest räägib ta siin aga küll.