Head uut kehapositiivset aastat!

HOIATUS: selles postituses nĂ€eb mĂ”ningal mÀÀral alasti keha 🙂

Kui sa avad pĂŒhapĂ€eva hommikul silmad ja esimene asi, mida sa nĂ€ed on selline naeratus, mis seal sinu Ă€rkamist on kes teab kui kaua oodanud…

Ja teine, mida sa nĂ€ed on see, et öösel on maha ja mitte ainult maha vaid ka puudele sadanud mĂ”nus kohev lumi…

… siis pole isegi mingit kĂŒsimust, mida sellise pĂ€evaga peale hakata!

Sellisel pĂ€eval, mis ĂŒtlasi on Andrease talvepuhkuse viimane pĂ€ev ja vajab vÀÀrilist tĂ€histamist, tuleb minna metsa, vĂ”tta riided seljast ja teha toredaid pilte. Sest see on tĂ”enĂ€oliselt ĂŒks kĂ”ige viimasemaid asju, mida normaalne inimene sellise talveilmaga teha mĂ”istab. Mu plaan kĂ”las Andreasele umbes niisama reibas, kui et ooo, vaata, Ă”ues on imeline rannailm, lĂ€hme randa vĂ”i et ooo, vaata, imeline lumi, lĂ€hme kelgutama. Ma ajasin need kaks asja omavahel ikka tĂ€iesti sĂ”lme ja Andreas koputas mulle, et olen ma ikka tĂ€itsa pĂ€ris vĂ€ga kindel, et see, mida ma tĂ€na teha soovin, on just see, millest ma just rÀÀkisin. Kuigi ta vist vajas seda kinnitust vaid enda jaoks, et kas ta ikka sai pĂ€ris tĂ€pselt aru, mis teda ees ootab.

Nii palju ta mind tunneb, et kui Pipi minus midagi pĂ€he vĂ”tab, eriti sellist tĂ€iesti vĂ”imatut ja ĂŒsna mĂ”istusevastast, siis ju on tal tĂ”si taga ja elu on nĂ€idanud, et Andreas seedib seda asja Ă”ige pisut ja ongi veenmise osa tehtud. TĂ”ttöelda on ta ka tunnistanud, et selliseid hetki ta kohe armastab, kui ma teda ennast ĂŒletama panen. Sest esimene reaktsioon on ikka tĂ€iesti totaalne EIIII ja siis tuleb, et hmm, aga miks ka mitte ja siis on juba valmisolek seikluseks, et davai, teeme Ă€ra! Ja ega ma kade tĂŒdruk ei ole, hihii!

Kaamera aku oli tÀis, kaardil oli ruumi 2000 pildi jaoks. Andreas valis sokke nagu need oleks tÀna kuidagi eriti olulised. Kuigi mine tea, Àkki ongi, sest saapad on ainsad, mis talle jalga jÀÀvad ja nende sees ka sokid ehk teoreetiliselt on need nagu ainsad riideesemed ja selle mÔtte peale tundus isegi tÀiesti mÔistlik, et ta neid nii hoolega valis.

Samal ajal tassisin ma autosse oma hundikÔrvad, inglitiivad ja isa vana villase hommikumantli. No et Àkki on tal vahepeal hea peale vÔtta, kui ta seal metsas paljalt ringi jookseb ja jahedust peaks tundma pilditegemiste vahel. Mul on kusagil veel mitu paari tiibasid, aga ma ei ole suutnud nendeni siin veel jÔuda. Ju mÔnel jÀrgmisel korral.

Meil oli plaan leida ĂŒles imeline mĂ€nnimets, kus me kunagi mÔÔgaga pildistamas kĂ€isime. Seda me muidugi ĂŒles ei leidnud. Tiirutasime ringi ja imestasime, kuidas talivine puhkepĂ€ev on inimesed Ă”ue toonud kohe kambakesi. Mis ĂŒhelt poolt on muidugi tore, et inimesed Ă”ues on, aga teisalt oleks Andreas eelistanud hetkel vist pigem inimtĂŒhjust.

Ringi seigeldes ja sobivat metsa otsides kĂŒsisime taas Maarja kĂ€est nĂ”u, sest viis ju tema meid eelmine kord sinna Ă€gedasse mĂ€nnimetsa. See mets jĂ€i sel korral avastamata, aga ĂŒhte teise toredasse metsa suunas ta meid kĂŒll. Pisut otsimist ja kaalumist ja kuna Ă”ues kiskus juba servast hĂ€maraks, siis otsustasime asja Ă€ra teha.

Andreas kooris end autos paljaks ja hĂŒppas sealt siis hommikumatel seljas reipalt vĂ€lja nagu lĂ€ks suplema vĂ”i basseini ÀÀrde sulgpalli mĂ€ngima. Rannalina oligi vaid puudu. Selle asemel surasin ma talle selga inglitiivad ja ĂŒtlesin, et jookse nĂŒĂŒd. Ja ta jooksis. Ja siis ta luuras ja siis ta sirutas ja siis hĂ”iskas rÔÔmust ĂŒle metsa. Vahepeal tĂ”mbas ta endale okselt lund kaela ja naeris nagu hullunud Ă”nnelik jĂ€nes. Ja kuna ta polnud kindel, et ma selle langeva lume ikka pildile sain, siis tĂ”mbas ta veel endale lund kaela ja möirgas ise seal okste vahel naerda.

Iga hetkega tuli tal julgust juurde, ta avanes ja see oli nii tore, sest tegelikult pole see ju mitte kellegi teise kui tema enda asi. EesmĂ€rk pole ju midagi eksponeerida ja kedagi traumeerida. Selleks sai kaasa mantel ja valitud ka koht, kust meil on vĂ”imalus igast suunast tulijaid eemalt juba mĂ€rgata ja kuulda. Pealegi usun ma, et iga inimene ajagu ikka enda asja ja kui keegi pĂ€ise pĂ€eva ajal kusagil pÔÔsas mĂŒttab, naerab ja appi ei karju, siis jĂ€relikult pole see kellegi teise asi, mida ta teeb.

Need lumeinglipildid on miski, mida ma nii kaua olen mingis vĂ”tmes katsetada igatsenud, sest need on pehmeks alguseks mu uuele fotoprojektile, mida ma pikalt hellitanud ja sĂŒdames olen kandnud. Algselt oli see projekt body shamingu (kehahĂ€bistamise) vastane, siis aga taipasin, et negatiivsus pole parim noot nii olulise asja juures ja nii sai sellest kehapositiivsuse projekt. Andreas ikka itsitab, et kehaĂŒlistamise projekt. Ja mingis mĂ”ttes on tal kindlasti ka Ă”igus, sest keerulisema asja normaliseerimiseks on vaja vahel anda rohkem tĂ”uget kui vaid toetus.

VĂ”imalik, et mingitel hetkedel lĂ€hen ma selle projektiga ĂŒsna piiride peale ja vĂ”imalik, et mĂ”nel hetkel lĂ€hen ma ka ĂŒle piiride, et otsida ja katsetada ja ehk ka leida, aga ma usun nii vĂ€ga, et meil kĂ”igil on Ă”igus tunda end olenemata mÔÔtudest ja vormidest ja kĂ”igist hĂ€dadest ja eripĂ€radest imeliste ja eriliste ja ilusate ja heade ja ihaldusvÀÀrsetena, sest meie keha on meie kodu. Jaa, kahtlemata on seisundeid, mis on eluohtlikud ja mida ei saa ega tohi ĂŒlistada, aga kas pole nende taga mitte sageli ĂŒle vĂ”lli lĂ€inud halvad ja halvavad tunded muuhulgas ka enda keha suhtes? Ja samas nĂ€iteks kas ĂŒlikĂ”hn, aga samas tegus ja tervislikult toituv inimene peab kogu aeg kuulma kui kĂ”hn ta on ja vĂ”itlema kahtlustustega, kas ta ikka sööb piisavalt? Ja tugevalt ĂŒlekaaluline, rasvunud inimene ei pea kuulma pidevat hurjutamist, et kas ta oma sĂŒdamele ja tervisele ikka mĂ”tleb ja jĂ€tku parem see sÔÔrik söömata. Ta teab seda kĂ”ike ise ka ja see ei aita teda kuidagi. SĂŒĂŒtunne ja kĂ”ik muud halvad tunded ei aita kuidagi. Oma kehas elab ta just tĂ€na, just praegu ja kui ta tunneb sedasi iseendana iseenda nahas end hĂ€sti, siis on selles kĂ”iges vĂ€hemalt ĂŒks hea asi kĂ”ige keerulise ja sageli ka lootusetu ja abituksmuutma kĂ”rval ja seda ei tohi temalt Ă€ra vĂ”tta, eks?

Jah, on neid, kes vajavad palju tĂ”sisemat abi ja tuge, aga suures plaanis ei ole mitte kellegi Ă”igust meid pikkuse, laiuse, kaalu, kasvu, nahavĂ€rvi, armide, vigastuste, tĂ€toveeringute, augustuste, eluks vajalike tarvikute ja muude omaduste ja muutuste tĂ”ttu halvustada ega vĂ€hem vÀÀrtustada. Sisuliselt jĂ”uan ma ringiga tagasi oma “minu keha on minu kindlus” postituse juurde, sest nĂ€en, kui paljude jaoks on nende enda keha, nende endi alastus mĂ”eldamatu ja vastumeelne, tihedalt lĂ€bi pĂ”imunud rahulolematuse, hĂ€bi ja valu, tĂ”rjutuse ja hukkamĂ”istuga. Ja nii lĂ€hengi ma teele ja hakkan vaikselt otsima oma rada, et normaliseerida seda, mis ongi normaalne. Ka siis, kui see normaalsus sĂŒnnib nĂ€iteks inglitiibadega lumes paljalt sumades.

Kuna mul hetkel Photoshopile ligipÀÀsu ei ole, siis kaamera pildid ootavad oma aega, aga vahepeal jĂ”udsin ma mĂ”ned klĂ”psud ka telefoniga teha testimiseks ja neid, tĂ€iesti töötlemata telefonipilte ma teile Andrease nĂ”usolekul ka emotsiooni jagamiseks nĂ€itan ❀

Kui ma neid esimesi pilte vaadates vaimustunult teatasin, et osasid neist piltidest peab ka FB sĂ”pradega jagama, siis hĂŒĂŒatas Andreas EIIII ja naeris Ă”udusest. Siis vaatas ta neid ise. MĂ”ni pilt tegi ta kurvaks ja pahaseks, ta ei meeldinud endale. Ikka see kaal ja vormid ja mis kĂ”ik veel. MĂ”ni pilt aga meeldis talle endalegi. VĂ”i siis meeldis ta neil piltidel iseendale. Kui sageli juhtub, et sa endale piltidel ei meeldi? TĂ€iesti alasti olles? VĂ”i noh, kui sokke-saapaid ja tiibasid vaid kandes? Usun, et mitmed teist tunnistaksid, et ei iial ei oleks nad nĂ”us sedasi pildile ronima. Ja veel vĂ€hem avalikult jagama oma alastust. Sest me kĂ”ik tahame nĂ€ida ilusamad ja paremad? Ja samas paneme me lĂ€bi selle mĂ€rgi kĂŒlge kĂ”igele tĂ€iesti normaalsele, sest uus normaalsus ongi justkui see, et peab iseendast ka parem olema, kĂ”ik peavad iseendast paremad olema vĂ”i vĂ€hemalt oma oletatavaid puudusi ja ebatĂ€iuslikkusi varjama paremini. Ei pea. Muidugi ei pea ka selleks end paljaks vĂ”tma ja FB ronima, aga ka see on ok, kui seda teha.

Õhtul kĂŒsisin Andreaselt uuesti, kas on ok, kui ma sellesama pildi FB uusaasta ja projekti tervituseks ĂŒles panen. Ta punastas ja ohkas itsitades, et noh, ma nagunii ju teen, mida ma tahan ja ega ta mind ju ei keela, aga eemaldagu ma siis vĂ€hemalt ta vanemad ja kaastöötaja pildi nĂ€gijate seast. Eemaldasin. Esimesed tunnid kĂ€is Andreas mu seinal enda pilti vaatamas lĂ€bi sĂ”rmede piiludes vĂ€hemalt kĂŒmnel korral, et kas keegi on vahepeal ka kurjaks saanud ja hurjutanud, et see pole ikka ĂŒldse ok, mida ma siin jagan. Tema ĂŒllatuseks olid kĂ”ik sĂ”bralikud ja tekkinud olukorrast pigem lĂ”bustatud. Ta hingas suure kergendusega, sest ta ju meeldis endale sellel pildil, aga ei uskunud, et see vĂ”iks ka teiste jaoks ok olla.

Enne und kallistas Andreas mind kĂ”vasti ja sosistas, et mitte keegi teine siin maailmas ei pane teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks ja ta on selle ĂŒle nii ko-hu-ta-valt Ă”nnelik, et ma seda oskan ja suudan ja julgustan teda ka pisikestes asjades, mis nĂ€ivad vĂ”imatud vĂ”i ĂŒldse olulised ei tundu, aga ometi nii oluliseks vĂ”ivad lĂ”puks osutuda. Mul on hea meel, et ta selle toreda kogemuse sai. Kui ma ei oleks kindel olnud positiivses hoiakus, siis ei oleks ma neid samme ka astunud. Oleks tĂ€iesti piisanud, et meil need pildid on olemas.

PĂ”nevust jagus ka jĂ€rgmisesse pĂ€eva ja mingil hetkel otsustasin ma muuta oma telefoni taustapilte. Plaan oli mul ammu, aga sobivaid pilte polnud. Andreasel on aegade algusest olnud taustapildiks minu pilt. Minul on olnud joonistusi ja pea pool aastat oli mul me aia suur kĂ€rnkonn keset ekraani. SĂ€ttisin siis neid pilte edasi ja tagasi ja avastasin korraga, et hehee, kui ma ĂŒle Andrease taguotsa libistan, siis vaatab ta mulle avatud ekraanilt vastu oma pilves peaga ja tĂ€itsa teistpidi. Nagu peakski nii olema.

Kui ma selle avastasin, siis katsetasin ma kohe mitu korda ja Andreas itsitas nagu tal oleks pĂ€riselt kĂ”di. Ja kui Tan mĂ€rkas, siis itsitas ta ja kĂŒsis, et kas me tegime neid pilte siis, kui me viis tundi kohalikus poes kĂ€isime. No muidugi oli see siis, sest siis oli Ă€ge lumi ju. Vanc vaatas laual mu lukus telefoni heledavat pilti karjatas naerda lĂ”kerdades MIDAAAA?!! Emmeeee, miks ometi! Ja teatas siis Andreasele, et tal on Ă€gedad tiivad. No vot siis ja nĂŒĂŒd ma siis kĂ€ingi paljas mees taskus ringi.

Ja siis sirutas Andreas end lumiste puulatvade, taeva ja pĂ€ikese poole ja ma hĂŒĂŒdsin, et hinga sĂŒgavalt sisse ja kujuta ette, et sa armastad ennast ja maailma enda ĂŒmber! kohe kogu tĂ€iega ja tema oli ikka sama armas ja hĂ€belik nagu alati.

Soovin teile kĂ”igile nii Ă€gedat ja igati kehapositiivset uut aastat! Juhhuuu! ❀

PS kui ma selle loo siia ĂŒles olin pannud ja sĂ”na-sĂ”nalt Andreasele tĂ”lkinud, siis istus ta Ă”ndsalt mu kĂ”rval ja kĂŒsis, et noo, millal me jĂ€lle pildistame. Varsti. Just siis, kui Ă”ige tunne tuleb. Ja ĂŒhel hetkel hakkan ma otsima ka uusi pildistatavaid 🙂

Esimesed nÀÀrid pÀris oma kodus

“Palun-palun-palun, kas me vĂ”ime teha nii, et me nÀÀride ajal ei söö tradistioonilisi jĂ”ulutoite!” ohkas Andreas, kui jĂ”ulud mööda said. No et nĂ€dalase vahega on seda liiga palju ja tema kĂ”ht ei pea vastu sellele kĂ”igele. Kuna Vanc palus ka nÀÀrideks juba traditsiooniks saanud tĂ€hestiku pakisuppi ja Tan on rohkem ĆĄveitslane kui eestlane ja mul pole vahet, millal ma need kaks korda aastas kapsas ja kartulit söön, siis Ă€kki midagi ĆĄveitsipĂ€rast pakkusin rÔÔmuga.

“Teeme Ă€kki aias juustufondĂŒĂŒd? VĂ”i tahad sa grillida?”

“Ojaa, meil ju oma aed nĂŒĂŒd! Miks ma selle kogu aeg Ă€ra unustan?” oli Andreas vaimustuses. FondĂŒĂŒ tundus ta ka talle imeline mĂ”te. Pisut pidas ta siiski vajalikuks mind ka usutleda, et kas ma ikka tĂ”esti ei igatse hapukapsast ja kartulit ja sĂŒlti ja seent ja kĂ”rvitsat, aga oo ei, ma saan nendeta siin suurepĂ€raselt hakkama. Ć veitsis oleks lugu vist jĂ€lle vastupidine.

Ja nii me siis vĂ”tsimegi ĂŒhel aastalĂ”pupĂ€eval ette ja sĂ”itsime korraks kĂ€hku Stockmanni. See “korraks” ja “kĂ€hku” on muidugi ĂŒsna suhteline seda massi arvestades, mis meid poes vastu vĂ”ttis, aga tegime kiirelt ja kui ma ka alguses vĂ”tsin salatileti jaoks numbri, siis jĂ”udsime me kĂ”ik oma ostud enne Ă€ra sooritada, kui minu number veidi enam kui poole lĂ€hemale, nii umbes 50st minu ees olevast kliendist 20ni jĂ”udis ja seepeale lĂ€ksin ajasin kĂ€pa pĂŒsti numbrimasina juures ja kĂŒsisin, kes tahab vĂ€ikesma ooteajaga numbrit. Üks tĂŒdruk oli eriti kiire ja hirmus tĂ€nulik. Mu meelest on palju mĂ”istlikum oma number edasi anda kui seda kasutamata minema marssida ja siis lasta letist oma numbrit piiksutada ja oodata, et Ă€kki sa ei mĂ€rka, et on sinu kord. No Selveris viie inimesega ehk ei ole vahet, aga seal Stockis ei mahtunud sel hetkel liikumagi inimeste hordide vahele ja nii see kapsa-porru salat minust sinna jĂ€i. PĂŒĂŒan pigem terve pĂŒsida.

Aga mingisuguse fondĂŒĂŒjuustu saime me kĂ€tte ja kaht sorti raclette juustu ka, sest me ei suuda kunagi meenutada, kumb oli parem, kas odavam vĂ”i nĂ”ks kallim ja nii head, kui Presidendi oma, mida varem Eestisse toodi ja enam vist ei toodagi, nagunii pole. Ć veitsist saaks muidugi veel paremat, aga selle jaoks Ć veitsi ju ka ei lĂ€he. Eriti praeguses olukorras. Toreda sinihallitusjuustu ja pooliku kera TĂȘte de Moine juustu saime ka. Stockamann on vĂ€hemalt juustu osas ĂŒsna eeskujulik isegi, kui seal korraga miljon eestimaalast ostlemas on.

NÀÀriĂ”htul sadas Ă”ues mingid lörtsilaadset seenevihma ja kuna me riided on endiselt garaaĆŸis kastides ja mul puudus aasta viimasel Ă”htul igasugune motivatsioon neid seal sorteerida, siis otsustasime, et sööme ikkagi toas. KĂŒll tulevad ka talvised vĂ€liĂŒritused, kui ilm ja riietus seda soosivad. Selle asemel mĂ€ngisime hoopis Vancu ha Andreasega neli tundi Dungeons and Dragons mĂ€ngu ja kĂŒtsime ahju. Sedasi oli palju mĂ”nusam. Ja kui kĂ”ht tĂŒhjaks lĂ€ks, oli paras hetk juustu peale mĂ”telda.

Sel aastal olime me nÀÀrilauas vaikselt vaid oma perega.Andreas kuumutas juustu ja tĂŒkeldas saia. Mina puhastasin seened ja Ă”unad ja tegin need parajateks ampstĂŒkkideks. Tan kattis laua ja Vanc tegi endale vinkusid. No et kĂ”ht enne suppi ka midagi tahket oleks nĂ€inud. Õuna sööb ta sedasi puhastatult muidu kĂŒll, mĂ”istagi ilma juustuta, aga kuna see muu kraamiga koos laual oli, siis see ei sobinud. VĂ€hemalt polnud tal kĂ”ht tĂŒhi. Seevastu meie kĂ”hud said jĂ€lle liiga tĂ€is. Ja see oli nii hea! 🙂

NĂ”mmel olen ma harjunud, et uus aasta algab tegelikult juba kell 11 Ă”htul, sest just siis algab suurem paugutamine. Siin oli kell 11 aga tĂ€iesti vaikne. VĂ”ib-olla kusagil siin ja seal mĂ”ni kauge pauk kĂ€is, aga see oli tĂ€iesti ebaoluline. Vahetult enne sĂŒdaööd sĂ€ttisime end Ă”ue. Lugesime sekundeid ja Ă”nnitlesime teineteist uue saabunud aasta puhul ja samal hetkel muutus taevas me ĂŒmber mitmest kandist valgeks ja vĂ€rviliseks.

Ma miskipĂ€rast oletasin, et aastaid kestnud kampaania, et Ă€rge paugutage, koerad kardavad ja ka kriisiaja rahanappus on pidurit pannud suurematele paugutamistele, aga no see tuleshow, mis meid korraga ĂŒmbritses ja naabruses olevatest aedadest taevasse vihises, oli vĂ”imas ja milline vaade! Ilus oli ja mul oli kordki hea meel, et see kĂ”ik toimus lĂ€hedal, aga turvaliselt kaugel ja ma ei pidanud tuletekk kaenlas ja pĂ”letusgeel taskus end haigeks muretsema, et kes kĂ”ik vĂ”ivad tuld vĂ”tta. Nautisin lihtsalt maailma. Üks hale pildinĂ€ide ka meid ĂŒmbritsevast ilutulest otse kodutrepilt. Ja kĂŒll katuselt oleks veel parem vaade olnud. Äkki jĂ€rgmine aasta ronime kuuma ĆĄokolaadiga sinna vaatama?

Happy passis mĂ”istmatult aknal ega saanud aru, miks ometi teda seda asja lĂ€hemalt uurima ei lasta. Pauku ta ei karda, aga mul puudus igasugune huvi sel toredal hetkel tema haukumist kuulata, sest liikumiste peale aktiveerub ta ikka. Nii vaataski ta kĂ”ike lĂ€bi akna ja meie vaatasime teda, ka lĂ€bi akna 🙂

PĂ€ris tuletegemise rÔÔmuta ma enda pĂŒromaane siiski ei jĂ€tnud. Kaks pisikest ja kaks suuremat tulevulkaani tĂ€itsid sĂ€demete ja hiljem tossuga me aia ja oligi uus aasta tule ja vilega kohal! Tulgu see uus helgem ja valgem kui eelmine! ❀

Happy oli vahepeal teisele aknale roninud, sest sealt nÀgi meid paremini. Pildil on nÀha ka tema nÀÀrikaunistust. Ma ei suutnud vastu panna kui ta vÀgisi end pÀeval mu laua alla pressis, siis tupsutasin roosa markeriga ta kÔrvatipud roosaks ja laubale tegin paar toredat tÀppi ka. Sedasi tagasihoidlikult.

Tinavalamist tegin ma viimati 1997/1998 aastal laeva peal lisajĂ”una tööl olles. Kuna mu ĂŒlesanded olid selleks ööks otsa saanud, siis kappasine isaga koos mööda laeva ja soovisime kĂ”igile head uut aastat ja köögis valati parasjagu tina. Me siis valasime ka.

Andreasega oleme me kahel korral proovinud, aga tinalaadsed tooted olid sulamatud kĂ”igil vĂ”imalikel kodustel kuumustel ja allikatel ja nii oli ta ka sel korral skeptiline. Selgus, mitte alati ei mĂŒĂŒda tina pĂ€he tina ja tark oleks sellest kraamist pigem hoiduda. Juba mitu aastat tagasi leidsin poest nelja tinatĂŒkiga paki, mille puhul tundus, et asi vĂ”iks pĂ€riselt toimida ja olla puhas kraam, aga kuidagi lĂ€ks nii, et pakk oli ikka veel avamata. Tuppa tulles asusime asja juurde, sets poistele oli see pĂ€ris esimene kord.

Vanc jagas tĂŒkid laiali. SĂŒda pidi mĂ”istagi saama mulle ja siga on ta ise, sest ta on sea aastal sĂŒndinud. Mis ei takistanud teda muidugi ohkamast, et ta jĂ€lle siga on, kui oli ise oma kĂ€ega vĂ”tme Andreasele ja kala Tannule ulatanud. Tundus, et tinatĂŒkkide kujundid omasid tema jaoks tĂ€htsust juba enne nende sulatamist ja uue kuju saamist.

Andrease kĂ”hklustest hoolimata sulas tina kenasti kĂŒĂŒnlatulel vedelaks ja Tan tegi esimese katse. Tema tinast moodustus tantsiv inimene. JĂ€rgmine oli Vanc ja me kĂ”ik olime Vancuga nĂ”us, et see on kaheksajalg. Mina olen nii kuuma- ja tulekartlik, et lajatasin tina sulatuskulbiga koos vette ja jĂ€in ootama uut vĂ”imalust. Andreasel tuli tinast pika sabaga noot vĂ”i seemnerakk nagu ta ise mĂŒrinal naeris. Minu teine katse Ă”nnestus ja vĂ”lus vĂ€lja midagi inimeselaadset. No vot sellised Ă”nnevalamise lood siis.

Kuni Andreas aitas kĂ”iki tinaga, kaalusin ja mÔÔtsin ma kĂ”ik ĂŒle ja tĂ€itsin Ă€ra traditsiooniks saanud aastalĂ”pu ankeedi. Mida Ă”ppisid eelmisel aastal, mis teeb sind Ă”nnelikuks, millest unistad ja muud seesugust. Eelmine aasta jĂ€i meil venimise pĂ€rast vahele, sest ma ei leidnud Ă”iget kastikut ĂŒles ja veebruaris oli juba imelik hakata midagi enam takkajĂ€rgi tĂ€itma. Aga kĂ”igi eelnevate aastate vastused on meil seal olemas. Nii Ă€ge on sellele kĂ”igele sedasi tagasi vaadata. Ja veel Ă€gedam, et sel aastal ei pidanud ma poisse eriti pinnima vaid vastused tulid puiklemise ja piinamiseta.

Enne kui kĂ”ik see kamp laiali jooksis meenus mulle, et meil on ju pilti ka vaja. Sedasi ennast pildistades suuremat teravust ei saavuta, aga kokkuvĂ”ttes loeb emotsioon. Pealegi on meil Andreasega plaan sel aastal vĂ”i vĂ€hemalt jaanuaris teha igal pĂ€eval endast koos ĂŒks pilt ja kui meiega koos on veel tegelasi, siis ikka koos nendega ka. Esimene pilt saigi siis selline, me kĂ”ige kallimatega! ❀

Mina magasin alles Ă”ndsat und, kui Andreas mulle musi andis ja sosistas, et ta lĂ€heb nĂŒĂŒd sigarit tĂ”mbama. No nagu uue aasta tervituseks vĂ”i nii, et öösel lĂ€ks meelest Ă€ra ja oli liiga mĂ€rg ja kĂŒlm, aga nĂŒĂŒd on just paras hetk. Kui ma nii tunnike hiljem ennast ĂŒlevalt alla hiivasin, oli ta Ă€ra kĂŒtnud ahju ja istus parasjagu oma Papa Panda Sigarimajas ehk kasvuhoones ja nautis oma nÀÀrisigarit. Umbrohi, tĂŒĂŒmian ja rosmasriin on seal endiselt imeliselt rohelised. Ikkagi kasvuhoone.

Lumenatuke oli ööga tĂ€iesti Ă€ra sulanud ehk teretulemast, uus roheline aasta! SĂŒĂŒtunne patsutas, et tundub paras hetk teha aiatöid, mis sĂŒgisel tegemata jĂ€id. Kui vaid laiskus minust tugevam poleks. Ehk uus aasta on alanud lihtsalt elades, olles ja nautides. Kohustusteks on mĂ”ned muud pĂ€evad 🙂

Andrease jĂ”ulukĂŒpsised

Mulle tundub, et enamus eestlaste jaoks kuuluvad jĂ”ulude juurde piparkoogid. Ć veitslaste jaoks kuuluvad jĂ”ulude juurde jĂ”ulukĂŒpsised. Mingeid piparkoogilaadseid asju leiab seal ka, aga pean tunnistama, et kĂ”ige piparkoogisarnasemad olid Ć veitsis IKEA piparkoogid, millest ĆĄveitslased ĂŒsna tuimalt mööda kĂ€ivad ning mis ei ole minu jaoks vĂ€ga piparkoogid ja kindlasti pole need Ć veitsi moodi kĂŒpsised. Kui need IKEA piparkoogid vĂ€hemalt kĂ€ravad sĂŒĂŒa, siis nende tainas on ikkagi vĂ€kk. Seevastu ei jĂ”ua me Eesti piparkoogitainas siin majas isegi koogiks saada vaid saab enne juba söödud. Nii on see alati olnud, iseseisva elu aegade algusest.

Kuigi Andreasele meeldivad ka meie piparkoogid, tainas pole tema maitse, ta ikka usub kĂŒpsetatud kooki, siis igatses ta sel aastal nii vĂ€ga lapsepĂ”lvest tuttavaid jĂ”ulukĂŒpsiseid. Guetzli ehk jĂ”ulukĂŒpsis on midagi pisikest ja head. Guet (saksa keeles gut) on hea ja -li mĂ€rgib ĆĄveitslastel midagi pisikest nagu meie -ke, nĂ€iteks piparkoogike. Guetzli ei ole aga piparkook. Neid on kohe tĂ€itsa mitut erinevat sorti ja nende juured on keskaegsetes kloostrites, kus jĂ”ulude ajal tehti peenemast toorainest kĂŒpsetisi ja kust see traditsioon ka rahva sekka imbus. Teise loo kohaselt on nad pĂ€rit juba antiikajast ja olid olulised pĂŒhitsemaks suveaja muutumist talveajaks. Kui isegi kloostritest rahva sekka jĂ”udmine ei olnud guetzlite pĂ€ris algus, siis kindlasti oli see oluline vaheetapp ning arvata vĂ”ib, et need pole vaid ĆĄveitslaste teema vaid sarnaseid kĂŒpsiseid tehti ja tehakse ka Austrias, Saksamaal ehk Prantsusmaalgi. Kindel on aga see, et jĂ”ulukĂŒpsised olid laual nii Andrease vanematel kui nende vanematel ja tĂ”enĂ€oliselt ka palju-palju varasematel pĂ”lvkondadel aastasadu tagasi. Ja nĂŒĂŒd siis siin, sĂŒnnimaast kaugel olles, tuli Andreasel korraga peale suur jĂ”ulukĂŒpsise isu.

Selge oli see, et Andreas vajas jĂ”ulukĂŒpsiseid. Aga milliseid? Neid on mitut sorti! On kaneelitĂ€hekesed ja on ĆĄokolaadisĂŒdamed ja kookosekĂŒpsised ja aniisiga ja heledad sidrunikĂŒpsised mandlilaastudega mida kutsutakse mailĂ€nderliteks ehk milaanolaste kĂŒpsisteks. MailĂ€nderlid on neist kĂ”ige nooremad ja esimesed mĂ€rgid neist ulatuvad 300 aasta taha, seejuures pole Milano pĂ€ritolu ĂŒldse kindel. Huvitav, kui kaua meil piparkooke on siin tehtud ja söödud?

Andreasel oli vaja korraga muidugi tervet valikut kĂŒpsiseid. Ainult aniisi omad ta vĂ€listas, sest need talle ei meeldi. Need olevat ta ema lemmikud. Kuigi mulle oli ta valmis neid tegema, kui need mulle meeldiksid, aga ma ei suuda isegi meenutada, kas ma neid kunagi saanud olen. Sidruni omasid olen ja kaneelikaid ka. Arvasin, et ta nimekiri on juba nii pikk, et ju me esimese hooga saame selle piiratud (hahaa!) valikuga ka hakkama.

Ć veitsis oli lihtne, suuremates kohalikes poekettides olid jĂ”ulude paiku kohe suured eraldi letid erinevate kĂŒpsiste tainapakkidega. Ma sel hetkel ei teadnud asjast veel midagi. Eksperimenteerisin nendega lihtsalt niisama, pĂ€hklite ja vĂ€rkidega. Ć veitsis elades ei olnud need kĂŒpsised ka Andrease jaoks kuidagi olulised, aga see igatsus, mis temas sel aastal tekkis viis asjad nii kaugele, et ĂŒhel hetkel oli me söögilaud ta emalt saadud retsepte tĂ€is ja eesmĂ€rk oli leida poest mandlijahu ja pisikesed piparkoogivormid – sĂŒda ja tĂ€ht.

Oletasin, et kui kohalikus supermarketis pole, siis Selveris ehk ikka on. Ma pole mandlijahu kunagi varem vajanud. Ma isegi ei teadnud et sellest peale makroonide ĂŒldse midagi tehakse ja kuigi makroonid on mu lemmikud, siis ennast neid tegemas ma pole ettegi kujutanud.

KĂŒpsisevormide osas oli Andreas iseĂ€ranis nĂ”udlik. Ma arvasin, et me saame need kujundid ju ka niisama tehtud. KasvĂ”i fooliumist voltida vĂ”i teha midagi muud vĂ”i lĂ”ikuda kĂ€sitsi. No et vahet ju vĂ€ga pole, saab ka vĂ€ikese klaasiga neid vormi pressida. Aga Andreasel oli vaja vorme ja tavapĂ€rasest piparkoogi omast pisemat tĂ€hekest kaneelikĂŒpsise jaoks ja sĂŒdant ĆĄokolaadikĂŒpsise tarvis. Mul lapsena oli mingi lastekomplekt, just talle sobivas suuruses ja kujunditega, aga kes teab, kus see veel asub tĂ€napĂ€eval, ju ema keldris. Õnneks leidsime me Selverist kĂ”ik vajalikud asjad ĂŒles.

Kui meil HopeÂŽiga kĂ”ik kehvasti lĂ€ks, siis pakkus Urve, et vĂ”ib vaadata me tĂ€hekaarti. See on vist ammu selge ja teada, et ma olen ĂŒtlemata skeptiline kuni sĂŒgavalt uskmatu kĂ”igi selliste asjade suhtes, mida teadus kaaluda ja mÔÔta ei saa. Samas on mul ĂŒlikooliajast ĂŒks lĂ”bus ja tore kogemus nĂ”ia juures kĂ€imisest ja teadmine ka sellest, kuidas kĂ”ikvĂ”imalikud soolapuhujad oma kivide, kristallide, Ă”lide, terade, sulgede, mandalate, MMSi ja krt teab veel millega pragudest vĂ€lja purskavad just siis, kui sa kĂ”ige enam haavatav oled ja lootus on korraga tĂ€iesti otsas. See on tĂ€iesti eraldi teema, aga Urve juurde olin ma valmis minema. Ettevaatlikult, aga avatult. Andreas, kes on neis asjus veel sada korda skeptilisem, pööritas silmi ja lubas ukse taga oodata, et juhul kui ma tunnen, et pean pĂ”genema, siis ta saab mind kohe pÀÀsta. Kuna mul puudus vajadus pĂ”geneda, siis saatsin ta ikkagi koju ja alles viis tundi hiljem sai ta mulle vastu sĂ”ita.

Mul oli armas ja tore Ă”htu kĂ”ige sellega, mis tĂ€htedes kirjas on. Ja isegi, kui see mitte midagi ei tĂ€henda, siis positiivse laengu sain ma ikkagi. Samal ajal oli Andreas kodus koos Vancuga teinud valmis pea kĂ”ik oma kĂŒpsiste tainad. Alguses siples ta motivatsioonipuuduses, siis aga tuli Vanc ĂŒlevalt alla ja arvas, et hakkame aga peale, nĂ€ita, mida teha vaja on. See vĂ”ib siin jutus kĂ”lada tĂ€iesti tavalise normaalse eluna, aga uskuge, see on meie jaoks midagi erakordset, et Vanc on ise valmis ja nĂ”us milleski toiduga seotus kaasa lööma ja et ta ĂŒldse huvi tunneb. Ta on see, kes muidu ikka minema libiseb kuidagi mĂ€rkamatult. Ja nii vahustas ta elus esimest korda munavalgeid ja oli Andreasele tĂ€ie eest abiks. ❀

Me jĂ”udsime koju tagasi peale sĂŒdaööd. Poisid lĂ€ksid magama. Mul valutas pea. VĂ”tsin rohu sisse ja keerasin end diivanile pikali. Andreas arvas, et kĂŒpsised ei kannata hommikuni ja need lihtsalt tuleb nĂŒĂŒd ja kohe kĂ”ik valmis teha. VĂ€he teadsin ma sel hetkel sellest, kui pikk see protsess tegelikult on. Eriti, kui oled plaaninud avada oma kĂŒpsiseĂ€ri ja teha mitut sorti kĂŒpsiseid korraga. Mul oli nii tuliselt kahju, et mu pea nii hullult valutas, et minust asja polnud, aga nii palju ma suutsin, et ma ĂŒles korrusele voodisse teki ja padja alla peitu ei lĂ€inud ja pĂŒsisin lĂ€hedal.

Andreas arvas, et ta saab ise hakkama, kui ma vĂ€hemalt moraalseks toeks olen. Ma siis pĂŒĂŒdsin olla. Vahepeal tegin seda magusalt nohisedes ja norsates, aga ma olin kohal. Kell oli kolm ja kopikad hommikul, kui avasin silmad Andrease kolistamise peale. Ta oli kaneelitĂ€hekeste peale kuri ja kolkis tainast rulliga. Ma olen see, kes usub nii vĂ€ga, et ĂŒhegi toidu peale ja ĂŒldse enda loodu peale ei tohi kuri olla, sest siis lĂ€heb see kurjus ja valu selle loodu sisse ja hakkab elama oma elu. Ja seda ei ole vaja. Ja no mĂ”tle, kĂŒpsis, mida sa oled kolkinud ja millega sa oled kurjustanud, mis sellest vaesest kĂŒpsisest sedasi saab ja alles jÀÀb! KĂŒpsist tuleb paitada ja patsutada ja temaga tuleb rÀÀkida ja tema sisse hĂ€id soove panna. Andreas ĂŒtles, et tema ei tea kuidas see veel kĂ€ima peaks, kui see loll tainas Ă”igesti koos ei pĂŒsi ja iga kĂŒpsis tuleb eri paksusega ja ĂŒldse on kĂ”ik nii valesti.

Pakkusin, et Ă€kki on targem hetkel magama minna ja proovime hommikul koos jĂ€tkata, Ă€kki on siis parem, aga ta jĂ€i endale kindlaks, et vormis kĂŒpsised peavad pannile vĂ€hemalt jĂ”udma ja kuni nad siis seal mĂ”ne tunni kuivavad (asi, millest ma kunagi varem kuulnudki pole, et toores asi peab enne Ă”hu kĂ€es kuivama kui seda ahju saab panna), vaat siis vĂ”ib ka tema veidi magada vahepeal. No olgu siis.

Mu pea lĂ”hkus endiselt valutada, aga pikali diivanil olles jutustasin ma Andreasele loo sellest, kuidas papa-karu ĂŒhel pimedal talveööl, kui Ă”ues oli krĂ”bekĂŒlm, taevas oli pĂ”hjatult tumesinine ja maad kattis valge lumi, soojas toas kĂŒpsiseid vormis nagu suurt armastust ja kuidas tukkuv mamma-karu magusa kĂŒpsiselĂ”hna peale ĂŒles Ă€rkas, vaatas suure armastusega oma papa-karu ja siis maitses ta ĂŒht kĂŒpsist ja sellest sĂŒttis taevas tĂ€heke. Ja nii iga söödud kĂŒpsisega, sest need olid lihtsalt nii taevalikult head! Ja pĂ”hjatu tumesinine taevas sai tĂ€hti tĂ€is. ❀

Ja Andreas lasi lai naeratus nĂ€ol nĂ€ppudel nobedalt kĂ€ia ja kogu me kodu lĂ”hnas mandlite, kaneeli ja ĆĄokolaadi moodi ning mina sain maitsta kĂŒpsiste tainast, mis oli nii hea, et pole kindel, kas sellel ĂŒldse on vaja veel kuivada ja ahju minna.

JĂ€rgmine kord avasin silmad kella nelja ajal hommikul. JĂ€lle kolina peale, aga see tuli suurest koristamisest. Kui Andreas koristab, siis asjad lendavad, kolisevad, vesi jookseb kraanist, vesi on pĂ”randal ja vahel ka laes, korraga on kasutuses viis kĂ€terĂ€tti ja need on kĂ”ik krt teab kus ja siis vĂ”tab ta jĂ€lle jĂ€rgmise. No nagu tornaado? Kuna ma aastate jooksul olen Ă”ppinud, et sellest totaalsest ja minu jaoks ebavajalikust kaosest hoolimata on tulemus alati eeskujulik, siis puudus mul vajadus reageerida. Üht teadsin ma veendunult – ma oleksin kĂ”ige viimane inimene maailmas, keda ta sel hetkel rohkemaks kui moraalseks toeks vajab, sest minu arusaamine koristamisest on nii ristivastupidine, ÀÀrmiselt ettevaatlik ja kontrollitud ja vĂ”imalikult vĂ€hest lisatööd tekitav. Minu jaoks on normaalne vĂ”tta vett vĂ”i pesta kraanikausis nii, et tilkagi kausist vĂ€ljaspool ei lĂ€igataks. Andrease jaoks pole see isegi mĂ”eldav, aga ma tean ka, et mu reaktsioon on pĂ€rit pigem sellest, et mu ema ja eriti mamma pesevad nĂ”usid nii nagu hĂŒljes solberdaks palliga vees. Huuu, kuidas ma seda vihhhhhkan. Igal ĂŒhel on ikka omad kiiksud, eksole. Keerasin magusa naeratusega teise kĂŒlje ja magasin mĂ”nusalt edasi. KĂ”ik oli nii soe ja lĂ”hnas magusalt.

Kella poole viie ajal kolisime ĂŒles magama ja Ă€ratuskell laulis taas kell kaheksa hommikul. Mu pea valutas endiselt. VĂ”tsin uue rohu sisse ja viskusin taas diivanile moraalseks toeks ja kujutasin ette, et pagari abikaasana peaksin ma veidi oma ajakavasid kohendama. No juhul, kui ta kavatsebki nĂŒĂŒd pagar-kondiitriks hakata. Kaks ahjuplaati kĂ€isid kordamööda kumbki kaks korda mĂ”ne minuti kaupa ahjus ja kogu me maailm lĂ”hnas nagu ĂŒks suur kĂŒpsis.

Iga kord kui ma silmad avasin seisis Andreas diivani ees uut sorti kĂŒpsistega. KaneelitĂ€hekesed olid peale saanud mĂ”nusa pehme valge glasuuri. Ta oli Ă”nnetu, et valge glasuur siit ja sealt veidi kollakaks oli jĂ”udnud tĂ”mbuda, sest ta ei saanud neid piisavalt kĂ€hku ahjust vĂ€lja. Minu meelest olid nad imelised ja mulle meeldis pehme glasuur. Ma ei salli piparkookide krĂ”bedat glasuuri kohe ĂŒldse mitte.

Ć okolaadisĂŒdametes olevat liiga vĂ€he ĆĄokolaadi ja Ă€kki ka liiga palju mandlijahu, Ă€kki oleks parem, kui osa mandlijahu nisujahuga asendada? Mulle meeldisid nad nii nagu nad olid, aga kui ta tahab midagi muuta, siis mandlijahu on vĂ€ga hea, aga ĆĄokolaadi vĂ”ib ta minu poolest alati lisada.

Heledad mailĂ€nderli sidrunikĂŒpsised lĂ€ksid liiga tumedaks ja originaalis peaks neil kĂ”igil olema peal mandlilaastud, aga need ei pĂŒsinud kinni ja seepĂ€rast tegi ta pooled siis ĂŒldse ilma mandlilaastudeta. Ma mugisin ĂŒhest kĂ€est ĂŒht ja teisest teist ja arvasin, et mĂ”lemat moodi on vĂ€ga hea ja munaga tupsutamine on neile vahva pealmise kihi andnud. MailĂ€nderlid on alati olnud Andrease lemmikud. Need olid ainsad, mis on tehtud tavalise nisujahuga, aga mulle maitsevad need ka nii vĂ€ga.

Kookose makröönlite peale kĂ€ib muidu ĂŒks metspĂ€hkel. Andreas otsustas viimasel hetkel seda mitte lisada, sest kui ta proovis, siis vajus kahe lusikaga vormitud kookospaadike laiali. KĂ”igist neist teistest on kookosekĂŒpsised kĂ”ige teistsugusemad ja vajavad natuke ka hambaid. VĂ”imalik, et see on minu teema, aga ma igatsesin seal kookosekĂŒpsise sees kohtuda nĂ€iteks kondenspiimaga. No millegi Rafaello-laadsega, kuid tegelikkuses olid nad muidugi ka just nii nagu nad olid, maruhead. Teised olid lihtsalt veel paremad.

Ja sedasi ma seal siis siruli diivanil matsutasingi lĂ€bi une kahe suupoolega kĂŒpsiseid sisse ja kuigi Ă”ues oli juba vahepeal valgeks lĂ€inud, siis raudselt sĂŒttisid kusagil lÀÀnes veel tumesinises pĂ”hjatus taevas kĂŒpsisesöömisest sĂ€ravad tĂ€hed. No need kĂŒpsised olid kĂ”ik lihtsalt nii head.

Kui papa-karu oma kĂŒpsised kĂ”ik valmis sai, oli aeg sĂŒĂŒa kĂŒpsiseid ja minna magama. MĂ”ni unetund kulus meile mĂ”lemale veel Ă€ra. Ja kui me ĂŒhel hetkel Ă€rkasime, pĂ€ikest nĂ€gime, siis sĂ”ime veel mĂ”ned kĂŒpsised. Kuigi ta tegi kokku nelja ahjuplaadi jagu kĂŒpsiseid, siis sedasi ĂŒheskoos ei tundugi ju nii palju?

Vahepeal, siis kui meie tukkusime, olid ka suur ja vĂ€ike mĂ”mm avastanud kĂŒpsised ja lasknud neil hea maitsta. See suurem on julge ja oi kui maias. Tema lemmikud olid kaneelitĂ€hed, ĆĄokolaadisĂŒdamed ja ilma mandlita mailĂ€nderlid. Pisem, kes imelikke uusi asju ei puudu, testiski vaid neid kolme, mis suurele vennale maitsesid ja arvas, et kaneelitĂ€heke on tema lemmik. Minu kĂ€est ei olnud vaja isegi kĂŒsida, sest mulle meeldisid kĂ”ik, aga noh, eriti mandlijahust ĆĄokolaadi- ja eriti kaneelikĂŒpsised. Andreas jauras ikka veel, et jĂ€rgmine kord teeb ta seda ja teist teistmoodi, aga kui ta meie vaimustuses lĂ”puks veendus, siis teatas, et no tegelikult maitsevad talle ka enda tehtud kaneelitĂ€hed ja mandlilaastudega sidrunikĂŒpsised kĂ”igest kĂ”ige enam.

Õhtuks oli mĂ”ni kĂŒpsis Ă”nneks veel alles ja viisime mammale-babale ukse taha karbikese maitsmiseks.

Üks on kindel, et edaspidi ei möödu siin majas ĂŒhtki jĂ”ulu ilma guetzliteta. Ja noh, saab nĂ€ha, kas nendega peab just ka pĂ€ris jĂ”uludeni ootama vĂ”i vĂ”ib neid ka muul ajal teha. No sĂ”brapĂ€evaks vĂ”i sĂŒnnipĂ€evaks vĂ”i jaanipĂ€evaks vĂ”i lihtsalt niisama. Vaat nii vaimustuses oleme me neist kĂŒpsistest. Andreas oli vaimustuses, et me nii vĂ€ga vaimustuses oleme ta kĂŒpsistest ehk sellest, mida jĂ”ulud tema jaoks tĂ€hendavad.

Tore, et see lapsepĂ”lveigatsus temas sel aastal vĂ€lja lĂ”i ja tegudeni viis ja meie poistega nii toreda kogemuse vĂ”rra rikkamaks saime. Ilma temata poleks meil ju neid kĂŒpsiseid kunagi olema saanud. Ja Andreas tĂ€nas jĂ€lle mind, et ilma minuta ei oleks need kĂŒpsised kunagi nii imelised saanud. No et see öine muinasjutt ikka aitas nii palju, kui ta oli valmis juba kĂ”ik aknast poole pealt vĂ€lja visakama ja siis tegi mamma-karu silma lahti ja tegi kĂ”ik jĂ€lle heaks. Ja see mĂ”te omakorda viis selleni, et jĂ€rgmisel hommikul istusin maha ja joonistasin-kirjutasin Andreasele me karupere jĂ”ulukĂŒpsiseraamatu. Ja tema arvas seepeale jĂ€lle, et see on raamat, mida maailm vajab ja guetzlid peavad saama oma karumuinasjutu. VĂ”i lohemuinasjutu, pakkusin. Ei, karumuinasjutu, oli Andreas kindel. No ja mine tea, Ă€kki saavadki jĂ”ulukĂŒpsised ĂŒhel ilusal hetkel oma raamatu! ❀

JÔulud 2020

Liivalaias elades ei olnud meil ĂŒhelgi aastal kuuske ega jĂ”ulutulesid. Polnud ruumi ja polnud tahtmist vĂ€lja kaevata ka kĂ”iki me jĂ”uluehteid. Linnas elades oli see eelis, et vaatasid aknast vĂ€lja ja seal olid jĂ”ulud igal pool su ĂŒmber ja sellest piisas tĂ€iesti. Siin, peaaegu maal, on tore aga see, et kui naabrid jĂ€rjest oma majad ja aiad jĂ”ulurĂŒĂŒsse sĂ€ttisid, siis tekkis korraga tahtmine ka ise maailma veidi valgust lisada. TĂ€itsa jĂ”ulutunne tikkus ligi.

Kui me suvel endale kodu leidsime ja ostmist kaaluma jĂ€ime, siis juba esimese kĂŒlastuse jĂ€rel teadsime, kuhu me kuuse paneme. See oli keset suvekuumust ikka ĂŒsna kentsakas mĂ”te, aga see teadmine, et meil on kuuse jaoks olemas koht, millest saab osa nii ĂŒlevalt kui alt kui majas liikudes, see tunne oli Ă€ge.

ElusĂŒndmused lĂŒkkasid me jĂ”ulutundeid kĂŒll kĂ”rvale kahel kĂ€el, aga jĂ”ulululaupĂ€eva hommikuks oli kindel, et kuusk peab meil olema. Hinda kuuldes hakkasin ma kĂŒll kahtlema, et no Ă€kki ikka saame ilma ka, aga Andreas oli kindel ja minu asi oli meile parim kuusk vĂ€lja valida. Siis juba toppisime oma 2,5 meetrit jĂ”ulurÔÔmu autosse ja sĂ”itsime jĂ”ululĂ”hnaliselt koju.

Kodus kĂ€is kĂ”ik kĂ€hku. Kuni mina oma mĂ€ngutoast Ć veitsis pakitud ja markeeritud ehtekarbid vĂ€lja kaevasin, oli Andreasel ja Tannul kuusk juba pĂŒsti ja paigas. Merisiga Kriit, keda mina hellitavalt DĆŸinniks kutsun, loovutas ĂŒhe oma fliisist alusteki kuusele vaibaks. Ma kĂŒll pĂŒĂŒdsin kuuseehtimisest minema vingerdada, sest mul on lapsest peale kuuseokastega jama. Torkekohad, ka kĂ”ige pisemad ja Ă”rnemad, punetavad ja sĂŒgelevad pĂ”rgulikult ja ilma allergiaravimita ma kuuske ei saa puudutada. Kuna aga kĂ”ik teised arvasid, et see kuusevĂ€rk tuleb mul kĂ”ige paremni nagunii vĂ€lja, siis kadus igaĂŒks midagi muud olulist tegema.

Ehtida mulle muidugi meeldib. See on rituaal, mida ma vÔtan mÔnuga. Zyrteci vÔtsin ka sisse ja enne lÔppu ilmus vÀlja ka Andreas, kes andis veel ka oma panuse. Kuldse tÀhekesi udjas kuusetippu ka tema.

Enamasti on meil jĂ”ulupuuks olnud nulg. Ühelt poolt okaste langemise pĂ€rast ja teisalt minu nahareaktsiooni tĂ”ttu, aga kuuse lĂ”hna vastu nulg ei saa. Kuusk toob tuppa ikka tĂ”elised jĂ”ulud ja kuigi kaubanduses on kaasajal tĂ€iesti veetlevaid kunstkuuski, siis ei nĂ€e ma endiselt end sellist omamas. Kuidagi olen ma ĂŒle saanud ka pikaajalisest vastumeeldusest pisikeste kuusepuude tapmise osas. Gaasitrasside ja elektriliinide aluste kuuskede osas on see isegi ju tore, kui neile jĂ”ulud anda. Meie kuusk nĂ€eb rohkem vĂ€lja nagu kasvanduse oma. Sellel aastal on nii paljud asjad ĂŒmber hinnatud, et ka see tundus ok.

Ja kui meil ĂŒhel heal pĂ€eval, loodetavasti ikka enne aprilli, Ă”nnestub see kuusk mĂ”ne okkaga ĂŒhes tĂŒkis uksest vĂ€lja saada, siis saan need kevadiste kuumade pĂ€ikesekiirte kaitseks panna ka ehk mĂ”nele taimele. Mitte, et meil tagaaias ei oleks kolm hiigelsuurt kuuske, mille kĂŒljest ka mĂ”ne oksa saaks paluda.

Vahepeal jĂ”udis Andreas lahti pakkida ka Ć veitsist tulnud paki. Pakk oli lĂ€inud me vanale, Liivalaia aadressile, sest kui Andreas kĂ”igile teada andis, et nĂŒĂŒd elame me uues kohas, siis oma vennale unustas ta seda ometi ĂŒtelda. Õnneks on Eesti nii pisike ja jĂ”ulud nii toredad, et saime paki ikkagi kenasti kĂ€tte ja sealt ilmus vĂ€lja Andrease ristitĂŒtre kingitus. 🙂

Enne kui pimedaks lÀks, saabus baba. Tal oli kindel plaan enne pimedat kohale jÔuda, et ta Àra ei eksiks ja talle sobis, et me kohe sööma ei hakka, sest kell 3 pÀeval ei ole ma valmis veel jÔululauda istuma. Ta oli nÔus, et ega ta pole tegelikult ka valmis nii vara sööma jÔulusööke.

Algselt pidi mamma ka ikka tulema, aga ta jĂ€i koju kotile telekat vaatama ja meie tegime siin siis mu emale telekavastast ravi. Nii kaua kui ma mĂ€letan nÀÀre ja jĂ”ule, esimesi ikka aastaid kauem kui teisi, sest kuulsin jĂ”uludest esimest korda alles kusagil algklasside lĂ”pus, kui pinginaaber oma nÀÀrikingid miskipĂ€rast nĂ€dal varem kĂ€tte sai. No vot ja nii kaua kuni ma mĂ€letan nÀÀre ja jĂ”ule, siis on jĂ”ulutoitudega söögilaua kĂ”rval alati pereliikmena ka telekas olnud. Aga meil ei ole telekat kunagi olnud. Ekraan on, aga see kogub kusagil nurgatagustes tolmu, sest telekaĂŒhendust ei ole ega tule kah, aga mulle tundub, et mu ema ei oska ilma telekata olla ega elada ja ma siis ikka muretsesin, et kuidas ta vaeseke siin meie juures ikka vastu peab.

Esimese asjana panin ema kartuleid koorima. Tavalise noaga. Sest ma koorin kartuleid tavalise noaga. Emale oli see vĂ€ljakutse, sest tema on terve elu kartuleid kartulikoorijaga koorinud. JĂ€lle tuli jutuks, kuidas mu ameerika-vanavanaema Ă”petas, et kartul tuleb viilutada ja siis koor eemaldada, et nii lĂ€heb vĂ€hem raisku. Patsutasin ema, et ma usun, et meil on kartuleid tĂ€iesti piisavalt, et viilutama neid kĂŒll ei pea ja vĂ”ib sel korral rahus lihtsalt noaga nad puhtaks nĂŒsida. Senikaua pakkisin veel viimased paar kingitust Ă€ra.

Kartulid lĂ€ksid keema. Andreas valis endale lihaga jĂ€ndamise ĂŒlesande. Verivorstid jĂ€tsime vahele. sĂŒlt oli olemas. Baba segas kokku ÀÀdika, sest eelmisel korral tegin ma liiga lahja ja siis jĂ€lle liiga kange ja tundus mĂ”istlik jĂ€tta see ĂŒlesanne sellele, kes ÀÀdika on söödavaks seganud viimased vĂ€hemalt poolsada aastat. 30%se söögiÀÀdika sai heaks suhtes ĂŒks viiele. Kuigi ema arvas, et teoorias vĂ”iks olla ka ĂŒks kuuele, aga viis tundus hea ja nii ta jĂ€i.

Kapsa panime pannile mitte ahju, kuna nii meeldib Andreasele rohkem. Natuke marineeritud kurke ja kĂ”rvitsat ja mina keerasin veel soolaseentest kokku ĂŒhe hapukooresalati. Juba teist korda ebaĂ”nnestusin esimese hooga. MĂ”lemal korral olen maitsnud vaid pealmisi seeni. Esimesel korral arvasin, et ju hapukoor pehmenedab maitsest. LĂ”puks pesin ikkagi hapukoore kraanikausis maha ja lisasin uue. Sel korral tundus pealmiste seentega, et need ei ole ĂŒldse nii soolased. Alpoolt ei taibanud ma prooviks maitsta. Seenesegu oli nii tulisoolane, et ma ei suutunud ka koos hunniku kartuliga sellega mÔÔtu vĂ”tta. JĂ€lle sain valmis salatit pesta. Uus ports hapukoort tegi seened mu rÔÔmuks jĂ€lle söödavaks. MĂ”te pestud salatist on aga endiselt ĂŒsna kummaline. Ega ma vĂ€ga sellele ei mĂ”tle. 🙂

InimvĂ”imetel on piirid ja ma selgelt hoidusin ĂŒlesöömisest. Andrease liha oli taas imehĂ€sti Ă”nnestunud – natuke seest roosa, aga pehme ja mure ja maitsev. Tore oli see, et ka Vanc maitses liha ega jÀÀnud ainult kartuli juurde pidama.

Kell seitse Ă”htul, ehk ilmatuma vara, jĂ”udsime kingituste juurde. Vanc hakkas pĂ€kapikuks, sest kĂ”ik teised on liiga suured, et kuuse alt midagi kĂ€tte saada. Kingituse lunastamiseks pidid kĂ”ik laulma ja luuletust lugema vĂ”i tantsima. KĂ”las lĂ€bi aastate tuttav repertuaar ja siis pĂ”rutas Vanc babale suureks ĂŒllatuseks laulda Rick Astley “Never gonna give you up”, mis on juba mĂ”nda aega ta leivanumber, aga millest mu ema veel midagi ei teadnud. Baba oli vaimustuses ja Vanc oli vaimustuses, sest pĂ€kapikud olid talle toonud kastiga kartulikrĂ”pse ja 12 nummerdatud kana kiirnuudlite pakki. Meil on Vancuga diil, et ta vĂ”ib ĂŒhe korra kuus kuivi nuudleid sĂŒĂŒa. On olnud aegu, kus ta nohistas kaks pakki pĂ€evas neid endale kuivalt sisse, aga viimase aasta oleme edukalt saanud hakkama ĂŒhe pakiga kuus, aga alati kĂ€is mingi hull nĂ€puga jĂ€rje vedamine. NĂŒĂŒd on selge, pakkidel on kuude numbrid peal! Ja Vanc on ilmatuma Ă”nnelik. Umbes tuhat korda Ă”nnelikum kui mina tema vanuses oma uue ilusa kollasetriibulise Muhu seeliku ĂŒle. See oli ikka elupettumus tookord, mille vÀÀrtus kasvas alles pikkade aastate jĂ€rel.

Tegelikult oli kingitustega keeruline, sest mitte keegi ei teadnud, mida ta sooviks jĂ”uludeks. Mul oli aasta jooksul tekkinud erinevaid mĂ”tteid, aga nende teostamisega jĂ€in ma aasta lĂ”pus jĂ€nni. Tan oli kohe eriti mures ja ĂŒtles, et tema ei tea kohe ĂŒldse, mida tema tahaks. Vanc arvas, et tal on kĂ”ik olemas, aga no krĂ”psud on head ja tegelikult tahaks ta lihtsalt Dungeons and Dragons mĂ€ngu mĂ€ngida meiega. MĂ€ng on meil olemas, aga Tan keeldub mĂ€ngimast. Oleme siis siis muudele lahendustele mĂ”telnud.

Meie Andreasega tahtsime lihtsalt koos olla ja seda vist ka kingipakki vÀga ei paki. Babaga oli lihtsam, ta tantsib rÔÔmust saba peal, kui talle ƥokolaadihalvaad ja ƥokolaadi kattega sefiiri pakkuda ning ka lihtsalt ƥokolaad sobib ka. Viimasel hetkel taipasin, et maiustustele, mida ta nagunii söögi alla ja peale manustab, kuluks talle kÔrges eas Àra mÔned vitamiinid, mida ta ise nagunii ei raatsi osta. Sarnane programm lÀks mammale ka.

Vanc sai oma krĂ”psudele ja nuudlitele lisaks vorstikujulise padja, sest on Tannu oma aastaid venna Ă”uduseks kallistamas kĂ€inud. Pole teada, kas isiklik padi saab samakalliks kui venna oma, aga vĂ€hemalt tasus proovida. Tan ja Andreas said Tula bambustekid, sest mul oli neid vaja. Ma titetekkide buumi olin servast jĂ€lginud juba aastaid. Suurtest tekkidest kuulsin ma alles detsembri alguses Annela kĂ€est ja noh, kui kuulsin, olin mĂŒĂŒdud ka. Endale ei ostaks ma nii kallist tekki iial, aga kingituseks kĂ”ige lĂ€hemal magavatele tegelastele, miks mitte, sest siis on lootust, et ĂŒhel hetkel pole nad ehk oma tekist huvitatud ja saabub minu vĂ”imalus 😀 Tan sai vahva loomadega ja Andreas imelise meduusidega teki. Andreasele leidsin ka soovitud pĂ”lle. Baba ja mamma olid talle saunamĂŒtsi ja salli pakki pistnud. Sedasi nĂ€gi ta vĂ€lja peale seda, kui oli oma kingid lahti pakkinud:

Endale pakkisin ma kingipakki oma uue aasta kalendermĂ€rkmiku ja olin selle ĂŒle vĂ€ga rÔÔmus. Juba kolmandat korda on mul sama kujundusega mĂ€rkmik ja kuna mul selliste asjadega harjumine alati aega vĂ”tab, siis sama kujundus on turvaline ja laseb ajul puhata ning just seda on mul vĂ€ga vaja. Kuigi ma igal aastal pean sisemist vĂ”itlust, et ehk peaks ikkagi pigem digikalendriga tegelema ja 18 eurot mĂ€rkmiku eest on kolepalju, aga Andreasel on Ă”nnestunud mind igal kolmel korral veenda, et hea tunne on seda vÀÀrt. No tegelikult on kĂŒll.

Andreas oli sel aastal osav. Tal oli mulle jĂ”ulukink olemas juba sĂŒgisel. Aegade algusest on ta mind kutsunud enda leediks. Kunagi sĂŒgisel juhtusime me ĂŒsna samal ajal Ć otimaa erinevate ettevĂ”tmiste reklaame nĂ€gema, kus sai osta jalatĂ€ie maad ja sellega koos Ă”iguse end kutsuda vastavalt lady vĂ”i lord koos vastava kohanimega. Ma leidsin, et see on armas ja tore viis edendada turismi ja kanda hoolt oma looduskeskkonna sĂ€ilitamise eest ja sinna see mĂ”te minu jaoks jĂ€i. Andreas aga kaevus palju sĂŒgavamale ja uuris kogu seda sĂŒsteemi pĂ”hjalikumalt. LĂ”puks valis ta vĂ€lja ĂŒhe ettevĂ”tmise ja tegi teo teoks. Ette vĂ”ttis ta selle kohe suuremalt, sest minna saab ka lihtsalt ĂŒhe ruutjalasuuruse maatĂŒki teed, aga meil on nĂŒĂŒd mĂ”lemal kesest Ć otimaad kĂ”rvuti kĂŒmme ruutjalga (kokku 20×10 jalga) maad mĂ€gede ja jĂ€rvede ja metsade vahel ja siis veel lisaks kummalgi ĂŒhe ruutjala jagu metsa, millega kaasneb ka puude istutamine.

Ta valis 10×10 kĂ”rvuti krundid selleks, et kui me ĂŒhel hetkel Ć otimaale jĂ”uame, siis saame me kasvĂ”i piknikule minna oma maalapile. Ühe vĂ”i ka kĂ”rvuti seisva kahe ruutjala peale mahume me heal juhul musitama nii, et kumbki seisab oma maatĂŒkil. KĂ”rvuti olevad kĂŒmne ruutjalased platsid on aga meie mĂ”istes kokku 3×6 meetrit ja selle peale mahume me ka pikali visakama ja piknikut pidama kasvĂ”i kogu perega.

MaatĂŒkiga koos tuli ka tiitel. Presidendi ja Inglise kuninganna vastuvĂ”tule me kĂŒll leedi ja lordina minna ei saa, hihii ja muid hĂŒvesid ei kaasne, aga kuna meil on tĂ€itsa ametlik maaomamise ja tiitlikinnitamise tunnistus, siis omavahel vĂ”ime me olla Lady Eva and Lord Andreas of Glencoe kĂŒll. Tiitlit me pĂ€randada ei saa, aga maatĂŒkid saame me edasi oma lastele pĂ€randada. Ehk siis seline ilus sĂŒmboolne kingitus. Kui ĂŒhel heal pĂ€eval see segadus siin maailmas vaibub, siis kĂŒll me lĂ€heme Ć otimaale piknikule ka. ❀

Kui söögid olid jahtunud, kĂ”hud tĂ€is, kingid jagatud ja me ema ja Andreasega laisalt jÀÀtiste maitsmiseni jĂ”udsime, saabus Vanc ja palus, kas ta vĂ”iks ĂŒhe supi saada. Kuigi kapis oli ka valmis kanasupp, siis oli tema suurimaks sooviks tĂ€hestiku pakisupp. Me Andreasega oleme harjunud selliste kĂ€ikudega. Baba oli imestusest lihtsalt vakka. Andreas tegi Vancule supi ja Vanc oli jĂ”ulurÔÔmus, sest mida see hing ikka jĂ”uluĂ”htul muud vajab kui pakisuppi? 🙂

Kui Vancul supp söödud sai ja ema vaikselt koju hakkas sĂ€ttima, meenus mulle, et meil ei ole veel pilti. No endast saame me igal ajal pilte teha, aga vahel on tore, kui keegi teine meist ka pilti teeb. Ema ronis trepile ja meie kuuse juurde. DĆŸinni tuli oma pesast ka vĂ€lja ja Happy vaatas ema hĂ”igetest hoolimata andnult vaid minu peos oleva maiudpala poole. Pisike Hope istub ka Andrease peos Vancu Ă”lal. Sel aastal siis selline pilt! ❀

Ja ega me babat ei saanud niisama minema lasta. Traditsioonilised jĂ”ululauapildid jĂ€id meil tegemata, seega tuli kuusepildike. Udune, aga jĂ”uluĂ”nnelik. Vahepeal oli Vancule meenunud, et tema sĂ”ber Sool (hÀÀldub Suul ja on tegelikkuses Seal ehk hĂŒljes) on ka perepildilt puudu. Happy imetleb Andreast, kes hoiab peos kohutava lĂ”hnaga koerte maiuspala:

Mul oli me merisea jaoks olemas ka pisike jĂ”ulukampsun, aga pilditegemise ajal taipasin, et ta kĂŒĂŒned on vahepeal jĂ€lle nii pikaks kasvanud, et tĂŒhja sellest kampsunist, siga vajab manikĂŒĂŒri ja pedikĂŒĂŒri. Saatsime baba koju mamma juurde ja tegime Kriidile vajalikud protseduurid. Ega ta selle ĂŒle ei rÔÔmustanud, aga jĂ”uluroaks serveerisime krĂ”mpsuvat lehtsalatit ja kevadiselt lĂ”hnavat vĂ€rsket kurki ja ehk andis ta meile selle pisikese piina siiski andeks 🙂

Traditsiooniliselt oli poistel luba olla sel ööl ĂŒleval nii kaua kui nad soovivad. Mulle tundub juba mitmes aasta, et see on neile vaat et kĂ”ige suurem ja soovitum kingitus. MĂ€letan veel nii hĂ€sti, kuidas mul lubati ka juba koolieelikuna pidude ajal öö lĂ€bi ĂŒleval olla ja kui Ă€ge see oli kui vĂ€simus lĂ”puks suvalisel diivaninurgal maha niitis. Andreasel on sarnased mĂ€lestused ja nii on meie jaoks olnud tĂ€iesti ok, et mĂ”ned korrad aastas on selline asi poistel lubatud. Osaliselt ka seepĂ€rast, et vĂ”tta Ă€ra suur keelatud asjade kihk ja aidata neil mĂ”ista enda vajadusi, et kui ikkagi suure elevuse jĂ€rel tuleb vĂ€simus, on aeg end ikkagi magama keerata.

Tan oli rÔÔmus, sest tal on mĂ€ngusĂ”pradega Ameerika ajavahest tingituna alati ĂŒhiste aegade leidmine ĂŒsna keeruline. Idarannik veel, aga lÀÀnerannikuga on eriti raske olnud. NĂŒĂŒd oli tal korraga aega ja samas oli sĂ”bradel töölt jĂ”ulupuhkus. Vancu parim sĂ”ber on moslem, kes ei tĂ€hista jĂ”ule ja oli lihtsalt terve öö rÔÔmsalt olemas. Meie Andreasega istusime tekipuntra sees ja vaatasime hommikul kella kuueni Luciferi seriaali. 🙂

JĂ”ulude juures on minu jaoks kĂ”ige mĂ”nusam esimese jĂ”ulupĂŒha hommik. Kogu maailm on alles unes, aga toas on kuuse ja kapsa ja piparkoogilĂ”hn ja toanurgas on hunnik kingipabereid ja lihtsalt nii ilus on olla. Nii tatsasin ma ka sel aastal enne lĂ”unat lĂ€bi vaikselt nohiseva maja oma tabletile mingit söögipoolist otsima ja leidsin kapist pĂ€hklid. Pisike Hope oleks sel nĂ€dalal olnud kindlasti juba vĂ€hemalt nii suur. NĂŒĂŒd on ta aga kusagil pilvepiiril ja valvab me ĂŒle. ❀

Ilusaid-armsaid jĂ”ule teile kĂ”igile! Olge hoitud! ❀

Kallistades

Eva

❀

IVF pĂ€eviku lĂ”pp – HopeÂŽi vabakslaskmine

NB JÀrgnevas loos vÔib olla hÀirivaid fotosid!

NÀitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese HopeŽiga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja tÀiesti ebamÀÀrane, vÔib olla hÀiriv ja teha Àkki ka haiget. SeepÀrast palun Sind, kui tunned, et see teema vÔib kuidagi hÀiriv olla, siis hoia ennast ja Àra vaata jÀrgmise postituse pilte (vÀhemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et HopeŽi pildid siin on, aususe mÔttes ka vÀrvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jÔudis nii me unistustes ja mÔtetes kui ka maise vÀikese vaarika suuruse kehana.

❀

Ma ei ole kohtunud ĂŒhegi oma peetumise lĂ€bi kaotatud lapsega ja katkemise kaotused on olnud nii pisikesed, et neid pole vĂ”imalik olnud leida. Ja kui mu praegune rasedus laupĂ€eva Ă”htul ise katkema hakkas, siis viskles mu peas vaid meeleheitlik mĂ”te, et kui vĂ€hegi vĂ”imalik, siis soovin ma me pisikese HopeÂŽi maise kehaga kohtuda. Ma arvestasin sellega, et ta vĂ”ib muidugi ka lihtsalt minema libiseda, katki olla vĂ”i me lihtsalt ei saa vĂ”i ei jĂ”ua kohtuda, aga ma soovisin temaga kohtumist nii vĂ€ga. Mul oli seda vaja. Uskusin, et see aitab mul rahu saada.

See hetk, kui ma ta leidsin… sel hetkel langes suur ja raske kivi mu sĂŒdamelt. See vĂ”ib tunduda veider, aga mul hakkas kergem ja ma lĂ€ksin haiglasse kergema sĂŒdamega. Me olime Andreasega juba palju varem kokku leppinud, et kui Hope me juurest lahkuma peab enne seda, kui seadused ta inimeseks mitte bioloogiliseks jÀÀtmeks kuulutavad ja teda uuringutele ei saadeta, siis vĂ”imalusel toome ta koju, pĂ”letame ja laseme selle pisikese keha vabaks. Selles mĂ”ttes meil vedas, meil ei olnud vaja kellegi luba ega koostööd. Hope tuli ise meie juurde ja tol eriti verisel Ă”htul pakkisin ma ta pehmelt paberitesse ja panin silma alt Ă€ra.

PĂŒhapĂ€ev möödus udus, aga esmaspĂ€eval istusin vaikselt oma arvuti taha ja mĂ”te kiskus ikka selle paki suunas, kus Hope oli. Andreas ei olnud seda puutunud. Tundsin, et mul ei ole kiiret, ootan seni, kuni Andreas tunneb, et ta on valmis edasi liikuma ja selle peatĂŒki lĂ”petama. Ühel hetkel vaatas ta Ă”ue, seal ei olnud veel pime, isegi kĂŒbeke pĂ€ikest piilus pilvede tagant, ja kĂŒsis, kas praegu on Ă”ige hetk. Vastasin, et kui see juba kĂŒsimuse all on, siis ju on just praegu see Ă”ige hetk.

Kuhu me ta paneme? Meil on vaja ilusat karpi. Ma teadsin, et mul on kusagil ilus valge karp, kus ma aastate taguseid firmaarveid hoidsin, aga selgus, et mamma on sinna kolimiste kĂ€igus suurelt peale kirjutanud “ARVED” ja noh, kuigi, meil on HopeÂŽi eest mĂ”ned arved Ă”iendada, siis see karp ei sobinud mitte. Andrease lihakĂŒpsetamise termomeetril on ilus valge karp, paraja suurusega, aga no lihakĂŒpsetamise termomeetri karbi mĂ”te tundus ikka liiga ĂŒle vĂ”lli. Olgugi, et see vaid ilus valge karp on.

Vaatasin mĂ€nguteraapiatoas ringi ja seal ta oli – mu lemmikkomplekt Dixiti mĂ€ngu lisakaarte – kollase servaga unistuste komplekti karp. Kaevasin selle vĂ€lja ja nĂ€itasin Andreasele. NĂ€idates taipasin, et vaata, sellel on pisike kalake kaane peal. See lihtsalt ON HopeÂŽi karbike. Andreas oli vĂ€ga nĂ”us. Paraja suurusega, ilusa pildiga, ilusa mĂ”ttega. Kuigi mulle meeldib hirmsasti asju oma pakendites hoida, siis selle karbi sisu tassin ma endaga sageli kaasas eraldi kotikesega ja nii on see karp juba mĂ”nda aeaga tĂŒhi olnud. Kerge sĂŒdamega loovutasin ma selle hea eesmĂ€rgi nimel Hope taevasse minemise laevaks.

Olime vahepeal Andreasega mĂ”lemad nĂ”ustunud sellega, et pĂ”letamiseks parim koht on me tagaaia vana vĂ€likamin, mis on hetkel lihtsalt tore lĂ”kketegemise koht. Andreas lĂ€ks kuuri pisemaid puuhalge sorteerima, mina lĂ€ksin duĆĄiruumi, kus Hope mind ootas, pildistama. Ütlesin Andreasele, et kaks pĂ€eva toasoojas imavate paberite vahel olles, ma ei tea, kas seal on midagi alles, mida pildistada, aga ma tunnen, et ma vajan neid pilte. Pealegi tahtsin ma talle nii vĂ€ga otsa vaadata.

Pakkisin paberid Ă”rnalt lahti, tĂ”stsin kĂ”rvale need, millega me pĂ”randat olime puhastanud. Teised, need, millega suuremat verd olin kokku korjanud, rullisin ma vĂ€ikeste pakikestena puhta paberi sisse ja panin karpi. Ühes neist suurtes paberites oli ka suur kiuline klomp, milles oli Hope turvaliselt oma tumepunases pesas koos roosa nĂ€salise platsentahakatisega.

Mul lĂ€ks aega. Puhastasin HopeÂŽi Ă€ra ja vĂ”tsin oma aja. Kuigi sageli vĂ”etakse pildistamise jaoks pisike keha tema kasvamise kotist vĂ€lja, siis ei tahtnud ma nii mitu pĂ€eva hiljem enam ta rahu rikkuda. Tundus, et tal vĂ”ib kĂŒlm hakata. Sedasi mullis oli tal ehk parem olla.

Vahepeal kĂ€is Andreas uurimas, kas minuga on kĂ”ik ok. Minuga on ok, aga kas tema soovib HopeÂŽiga kohtuda. Ta ei soovi ja see on ka ok. Kinnitan, et mul on palju pilte ja kui ta ĂŒhel hetkel soovib, siis nĂ€itan talle.

Kui ma sain pildid tehtud, panin HopeÂŽi Ă”rnalt ĂŒmmarguse vatitupsu peale. Nii puhas ja nii vaikne… Kuidas ma saan oma lapse matta maha nii, et ma ei ole talle isegi musi andnud kui mul see vĂ”imalus on? Muidugi ei saa. Andsin pisikesele HopeÂŽile pisikese musi ja panin talle katteks peale teise pehme valge vatitekikese.

Ma olin karbi pakkinud tÀis valgeid paberirulle. Verest oli saanud valge pehmus. Pisikese HopeŽi maine keha lÀks sinna keskele ja siis katsin veel kÔik veel pehme paberiga ja panin karbile kaane peale. Hope oli valmis minema tagasi sinna, kust ta tulnud oli ja mul oli nii hea meel, et mul oli vÔimalus temaga kohtuda.

Andreas istus maja taga kamina ees, suitsetas sigarit ja ootas mind. Meie sirelilĂ”hnaline kĂŒĂŒnal pĂ”les. Teel Andreaseni leidsin majaservas mingi ime lĂ€bi Ă”itsemas kolm pisikest Ă”iekest. Õues on praktiliselt jĂ”ulud! Ma ei saanud neid sinna jĂ€tta…

Andreas oli vĂ€ikesed halud mind oodates juba valmis sĂ€ttinud. Panime karbi puudele ja Andreas sĂŒĂŒtas tule…

“Tead, kasepuu on mu kĂ”ige lemmikum puu!” ĂŒtleb Andreas lĂ€bi pisarate. Ma tean. Kallistan teda.

“See kĂ”ik on nii ilus. Kohutavalt kurb, aga ikkagi nii ilus…”

Taipan, et hoian kolme Ôiekest ikka veel enda sÔrmede vahel. Kuigi ma kardan tuld nii vÀga, siis sirutan kÀe ja panen Ôied HopeŽi karbile.

Doulaks Ă”ppides omandas nullikujuline kĂŒĂŒnal minu jaoks uue tĂ€henduse. RingisĂŒmboli algus ja ots. Null kui number, mis tĂ€histab algust, tĂ€idab alguse tĂŒhjuse. Selles on kindlasti oma valu, aga selles on ka rÔÔm ja pĂŒhitsemine, et keegi on olnud olemas, et keegi sĂŒndis pĂ€riselt, olgugi, et elada ei jaksanud vĂ”i ei saanud.

Istume sooja tule ees ja vaatame kuidas me lapse imepisike maine keha pikkamööda tules taas kĂ”iksusega ĂŒheks saab. Andreas on toast kaasa toonud kaks pitsi lĂ€bipaistva pudeli eluveega, mille palju aastaid tagasi sĂ”pradelt kingituseks sai. NĂŒĂŒd oli tema meelest paras hetk see avada ja maitsta.

HopeŽi mÀlestuseks, kes sai meiega olla vaid nii natuke, aga kes tÀhendab meile nii palju!

“Kui kahju, et kui meie sureme, siis ei saa keegi istuda sedasi me pĂ”lemise tule ÀÀres…” ohkab Andreas.

“On. On kahju. Meie krematooriumid, kogu see suur sĂŒsteem, mis meil on, ei aita kuidagi kaasa nii olulistele etappidele leinamises… Ainus, mida me teha saame, on vĂ”tta sellest kĂ”ik, mis vĂ”imalik…”

Andreas on nÔus. Me leppisime kokku juba nii palju aastaid tagasi selles, mis saab siis, kui me sureme. See on nii oluline teadmine. See on mingil veidral viisil isegi lohutav ja turvaline teadmine.

Õues tibutab vihma, aga meil on soe. Isegi armas…

JÀtame söed hÔÔguma ja tuha jahtuma.

Toas diivanil istudes palub Andreas, et ma talle pilte nĂ€itaksin. See tuleb minu jaoks natuke ootamatult. Et kas on asi selles, et ta tĂ”esti tahab nĂŒĂŒd nĂ€ha vĂ”i tahab ta oma rasked emotsioonid kokku pakkida. Ja see pole hetk hakata teda usutlema. Ta on kindel, et tahab kĂ”iki pilte nĂ€ha. Ja siis me vaatame pilte.

Igatsus oma unistuse ja lootuse jĂ€rele on nii suur…

JÀrgmise pÀeva lÔunal on maailm uduhall, aga me ei taha rohkem oodata.

TĂ”stame jahtunud tuha kaminast hellalt suurde klaaskaussi ja kĂ€ime lĂ€bi kĂ”ik meie aia puud ja pÔÔsad. Poetame sĂ”rmeotsaga tuhka tĂŒvede juurde. Alustame sirelitest. Edasi kĂ€ime lĂ€bi ÀÀdikapuud, elupuud, oma nĂ€puotsatĂ€ie tuhka saab pisike kirss ja vana murel, noor ploomipuu, pihlakas, kĂ”ik me kolm Ă”unapuud. JĂ”uame ringiga tagasi tagaaeda, aroonia, hobukastan, vanad nuditud kuusepuud, pihlakas.

“Mul on kergem olla… See on nii ilus!” ohkab Andreas tĂŒhja tuhakaussi hoides.

“Jah ja nĂŒĂŒd on ta natuke nagu kĂ”ikjal me ĂŒmber ja alati meiega!” nĂ”ustun ma Andreasega. SĂŒdamel on kergem. Nii on parem. Üks ring on taas tĂ€is saanud.

Andreas kallistab mind kĂ”vasti ja tĂ€nab, et ma olen kĂ”ike teinud just nii nagu ma olen teinud. Eks me oleme ikka ju koos teinud, ajan ma vastu. Meil on vedanud. Ilma temata oleks see kĂ”ik nii palju raskem ja keerulisem olnud. ❀

Kallis armas Hope!

Rahu ja rÔÔmu Sulle, me pisike!

Kuni me taas kohtume,

May the Force be with Hope!

Lootus elab edasi.

20. oktoober – 19. detsember 2020

❀

❀

Kui lapseootusest saab lapse kaotus

Mida seal ĂŒldse leinata on, kui see miski vĂ”i keski oli nii vĂ€ike, et teada peaaegu polnudki olemas? Leinamine on raske, hĂ€irib normaalset elu ja pole vaja ennast selliste asjadega tahtlikult koormata, kinni jÀÀda? Pealegi, kuidas saab leinata kedagi, keda pole tundnud ja kellega pole koos midagi teinud, kellega pole veel ĂŒhtegi mĂ€lestust justnagu koos loonud? Lase minna, sinu lein ei too teda tagasi…

Kui pere kaotab imiku, vĂ€ikelapse, suuurema lapse, teismelise, siis saavad kĂ”ik aru, et see on midagi tĂ”eliselt kohutavat. Elu on jÀÀnud elamata, surm on tulnud nii vale koha peal. Me elame programmis, mis ĂŒtleb, et surra vĂ”ib, kui ĂŒldse, siis vanadusse. Kiirelt, kergelt, olemata koormaks lĂ€hedastele, omas kodus, valuta, une pealt? On ebaloomulik, kui lapsed surevad enne vanemaid? Muidugi on. Aga kes on laps, selle defineerimisega kipub maailm jÀÀma kinni arvamusse, et laps on vĂ€ljakantud raseduse lĂ”ppprodukt ja mida kauem on sul olnud vĂ”imalus panustada lapse arengusse ja heaolusse, seda suurem on kaotus? Vahel usutakse, et teismeliste ja noorte tĂ€iskasvanute kaotus on vanematele kĂ”ige rĂ€ngem, sest nad on kohe-kohe valmis neid vabaks lasta ja vanemate suur töö ja panus on justnagu tehtud, laps on valmis?

Iga lapse ja igas vanuses lapse kaotus on kohutav ja keegi ei saa ĂŒtelda, et oma lapse kaotusest on aeg ĂŒle saada ja unustada. See jĂ€lg jÀÀb alati sinusse. See jĂ€g jÀÀb ka siis, kui sul polnudki vĂ”imalust oma last tundma Ă”ppida.

Lapsed sĂŒnnivad sĂŒdames, meie mĂ”tetes, unistustes, soovides. Nad sĂŒnnivad vahel ammu enne seda, kui munarakk kohtub seemnerakuga. Vanemaks sĂŒnnitakse sageli ammu enne seda, kui laps kĂ”hule vĂ”i sĂŒlle tĂ”stetakse ja ta sind emmeks-issiks kutsuma hakkab. Ja samamoodi sĂŒnnib koos nende tunnetega, sageli ammu enne seda, kui pisike rakkude kogum end emakaseinas ankrusse viskab ja kasvama hakkab, vĂ”ime kaotust leinata.

Kaotuse suurus ja valu ei ole paraku vĂ”rdelises seoses kaotuse fĂŒĂŒsiliste grammide ja millimeetritega, et mida pisem kaotus, seda vĂ€iksem ja kiiremini mööduv lein. Ja mida on sellisel puhul siis leinata? Leinata on kĂ”ike seda, mida olema ei saanud. Leinata on unistusi ja soove ja mĂ”tteid ja plaane, mis iial sedasi enam teoks ei saa. Leinata on oma rolli, oma tulevasi rolle. Leinata on kĂ”iki neid pisikesi ja suuri asju, kĂ”iki esimesi ja kĂ”iki viimaseid, millele polnud antud teoks saada.

Mis Su nimi on? Mis vĂ€rvi Su silmad on? Minu hallikassinised, Tannu rohelised vĂ”i issi pruunid? Kas Sul on issi imelised pikad ripsmed? Ja minu paksud juuksed? Kas Sa oled rohkem Vancu vĂ”i Tannu, minu vĂ”i issi moodi vĂ”i kĂ”ige rohkem ikka iseenda moodi? Mis Su lemmiktoit on? Kui kaua sa soovid ja vajad, et ma Sind imetan? Meeldivad Sulle poepĂŒreed vĂ”i isetehtud pĂŒreed vĂ”i valid Sa hoopis algusest peale nĂ€putoidu? Kuidas me kĂŒĂŒsi lĂ”ikame, kas samasuguse vĂ”itlusega nagu Vancuga? Kas Sulle meeldib vesi? Vann? Ujumine? Millal Su varbad Sulle suhu ulatuvad? Kui vanalt Sa Ă”pid roomama? PĂŒsti tĂ”used? Millal Sa teed oma esimesed sammud? Kuidas me kodu Sinu jaoks turvaliseks muudame? Mis on Su esimene sĂ”na? Mis keeles Sa esimesena rÀÀkima hakkad? Kas Sulle meeldib autoga sĂ”ita? Su suurtele vendadele kummalegi ei meeldinud. Kuhu Sa esimesena reisid? Mis on Su lemmikvĂ€rv? Kas Sulle meeldivad rohkem kassid vĂ”i koerad vĂ”i mĂ”lemad? Kas Sulle meeldib lasteaias? LĂ€hed Sa ĂŒldse lasteaeda? Millised mĂ€ngud Sulle meeldivad? Kas Sulle meeldib rohkem mĂ”telda ja unistada vĂ”i ise midagi teha, meisterdada? Millised on Su huvid? Kas ja kui, siis milline muusika Sulle meeldib? Kas me elame sel ajal, kui Sa kooli lĂ€hed ikka veel Eestis? Kas Sa jÀÀd ka koduĂ”ppele? Kes Sinust saab? Mida Sa soovid? Millest Sa unistad? Kas Sa oled Ă”nnelik?

Et pole vaja liiga palju ette kujutada ja ennast ĂŒles kĂŒtta? Muidugi ei ole, aga kas pole need mustmiljon mĂ”tet viisil vĂ”i teisel vahel tĂ€iesti paratamatud ja kuigi sa tĂ”rjud neid, siis kusagil su sees on nad ikkagi olemas? Ma teadsin nii tĂ€pselt, kelle ma meile koju pildistama kutsun kui Hope sĂŒnnib… Muidu olen ma usaldanud elu ja kulgemist, pole iial teinud lastega seoses suuri plaane ega valinud neile enda Ă€ranĂ€gemise jĂ€rgi ei huvitegevusi, lemmikloomi ega pĂ”randakatte materjale. Ma usun, et need on asjad, mis selguvad ajas ise. Aga huvi teada saada, mida laps valib, eelistab ja milline ta ise on, on minus ilma ĂŒhegi kĂ”hkluseta olemas. Ja nĂŒĂŒd ei ole meil vĂ”imalik saada vastuseid ĂŒhelegi oma mĂ”ttele ega kĂŒsimusele.

Leinamise valu, kus kaotus ei ole selgelt mÀÀratletud, vĂ”ib olla nii vahedalt valus, et see jÀÀbki me sisse elama, sest me ei oska seda vastu vĂ”tta ja veel vĂ€hem oskame me seda lahti lasta. Nii öelda tĂŒhi lein, millesse elu ei ole jĂ”udnud veel palju panustada, tĂ€idab ennast ise ja teeb seda vĂ€ga valusalt. Ta ei lase ennast lahti ega lase ennast unustada ka siis, kui maailm me ĂŒmber teda ei nĂ€e, tunnista ega tunnusta. SeepĂ€rast on oluline teadlikult lubada endal leinata, luua mĂ€lestusi, sĂŒmboleid, rituaale, kui neid ei ole.

Nii sĂŒnd kui surm on elu loomulikud osad. Ühe asja kaks otsa ja vahel jĂ”uab see teine ots kohale liiga ruttu. Me elame paraku maailmas, kus sĂŒnd on oodatud ja ihaldatud ja surm on miski, millest me pĂŒĂŒame ruttu vabaneda, pĂŒĂŒame unustada ja edasi minna. Meil on isegi teiste kaotusvalu hindamise jaoks mÔÔdupuud, mis ĂŒtlevad, millal on lein pikaleveninud ja ebatervislik. Seda teist, suremisega seotud otsa, ei pea peitma ja pĂ”lgama, endast eemale tĂ”ukama vaid seepĂ€rast, temas on nii palju tumedat, isegi pimedat valu. Kaotusvalus ja leinas, kui neid endale lubada, on tervenemise, edasiminemise ja vahel ka taassĂŒnni vĂ”ti. Just seepĂ€rast on oluline neist lĂ€bi, mitte ĂŒle ja eemale minna.

Lein, mis on liiga vara kokku pakitud ja leinamata jĂ€etud, ei lĂ€he Ă€ra. Ta lĂ€heb ehk vaid peitu ja passib seal vahel kĂ”ige ebasobivamat hetke, et tagasi tulla painama. Luba leinata, vahel isegi ehk kĂ€sk leinata, selle teadlik esilekutsumine, sĂŒmbolite ning rituaalide loomine, on vajalik. See aeg tuleb vĂ”tta. Ma olen oma teel kohtunud 90aastase naisega, kes noorena kaotas oma esimese lapse raseduse katkedes. Ta sai hiljem veel terve hulga lapsi, elas pika imelise elu ega mĂ”telnud palju oma esimesele, sest ta oli noor ja tal kĂ€sti see “vahejuhtum” unustada, et eluga edasi minna. Ja siis istub mu ees pisike 90aastane naine ja ta naerukurrulised silmad pilgutavad suuri pisaraid. Liiga vara kokku pakitud ja Ă€rapandud lein ei anna iial pĂ€riselt asu. Ja ma olen oma teel kohanud noori naisi, ka paari meest, kellel pole olnud luba leinata oma kaotusi ja olen nĂ€inud ka seda, et saab kergem, kui see luba anda, kaotusest rÀÀkida, tundeid tunnustada.

Me kardame surma, suremist, kaotusi ja leina. Kardame nii vĂ€ga, et me ei taha sellest vĂ€ga isegi rÀÀkida. MĂ”telda ka ei taha. Me pĂŒĂŒame teisi, iseĂ€ranis lapsi, sellest sÀÀsta ja teeme tegelikult sellega kĂ”ik ainult hullemaks. Ja kui keegi kĂ”rvalt julgeb kritiseerida meie kurbust ja valu ja tĂŒhjust, mille kaotus on kaasa toonud, siis vĂ”ime me pĂ€riselt lukku minna. Vajadus kuuluda, vajadus olla heaks kiidetud on nii tugev, et vahel tehakse seda ka hinnaga, mis seda vÀÀrt pole. Ebamugavust ei peaks kĂ”rvalseisjates tekitama mitte see, kui keegi leinab vaid see, kui tal leinata ei lubata vĂ”i ta seda teha ei oska vĂ”i ei saa.

On neid, kelle mĂ”tted, soovid ja vajadused on mujal ja nende jaoks ei olegi lapse kaotus liiga traagiline. On olukordi, kus see on kergendus, sest meil kĂ”igil on oma lugu. On neid, kes lĂ€hevadki tĂ”epoolest ilma raskuse ja koormata edasi nende sĂŒndmuste juurest ja see on tĂ€iesti ok. Nagu seegi, kui seda teha ei saa vĂ”i ei suuda ja kui need tunded tulevad ootamatult kasvĂ”i aastakĂŒmneid hiljem peidust tagasi vĂ€lja ja on korraga vĂ€ga olemas.

KĂ”igile ei mÔÔdeta sama puuga ja iial ei saa eeldada, kui suur ja sĂŒgav on kellegi jaoks kaotuse jĂ€lg. Kahtlemata on ka neid, kelle sees elab nii tugev enese alalhoiutung, et nad ei tunnistagi, et miski neid kĂ”igutada vĂ”ib. See vĂ”ib tunduda uskumatu ja ka ebausutav, millise jĂ”u ja hooga nad elus edasi kihutavad hoolimata kĂ”igist kaotustest… nagu midagi polegi juhtunud. Ka see on ok, sest ju neil on vaja aega ja ruumi, et endani jĂ”uda.

Mulle tundub, et kÔige enam on ikkagi neid, kes on tundnud viljatuse vÔi raseduse kaotuse valu vahedust, mis iganes raseduse etapis, aga pole saanud luba leinamiseks, pole osanud ise leinata, sest ette ei valmista meid selleks ju keegi vÔi pole ka leidnud toetust ja mÔistmist vajalikul hetkel. Jah, sellised asjad juhtuvad, aga neist ei rÀÀgita vÔi ei rÀÀgita piisavalt. Selliseid kaotusi ja sellist leina vÀhetÀhtsustatakse, sest see on ju looduse valik, see on su enda huvides, et see laps sedasi su juurest lahkus, see on veel sada asja, mis mitte kuidagi sind ei lohuta ega toeta. Mitte kÔik ei julge oma tÔelistest tunnetest rÀÀkida ja neile otsa vaadata. Mitte kÔik ei jaksa jÔetuna olla nÔudlikud. Enamus ei jaksa. Selline lein vajab luba ja toetust. See vajab mÀrkamist ja tunnustamist ja enne kÔike austust ka siis, kui see kÔrvaltvaataja pilgule arusaamatu ja ehk isegi vastik tundub.

Olen minagi oma teadmiste ja oskusteni jĂ”udnud lĂ€bi pika teekonna ja valguse ning lohutuse-leevenduse otsimise. Ma olin vĂ€ga noor, vaid 15aastane, kui lapsekaotamise teema minu jaoks ehedaks isiklikuks valuks pöördus. Ma uskusin paar kuud, et ma olen rase ja suutsin vĂ€gistamise kogemuse pöörata enda sees millekski, millel oli ilus lĂ”pptulemus – minu laps. Ja kui mĂ”ni kuu hiljem selgus, et ma ei olnud kunagi rase olnudki, siis leinasin ma last, keda mul kunagi polnud. Kui ma 21aastasena oma esimese lapse kaotasin, siis algas sellest keeruliste sĂŒndmuste ahel, mis kandis mind edasi ĂŒle aastakĂŒmne. Ma olin ĂŒksi ja ma ei osanud, mu leina ja valu ei mĂ”istetud. Teate, kui suur on kergendus, kui sa mĂ”istad, et sina oled normaalne, su mĂ”tted ja tunded, su ahastus ja valu on normaalsed, lihtsalt olukord ise on ebanormaalne? See teadmine on nii vajalik, aga see ei tule enamasti leinaja seest, see peab temani jĂ”udma kinnitusena ta kĂ”rvalt.

KĂ”ik need paarikĂŒmmend ja enam teise imeĂ”rna triibuga testi, mis andsid aastate jooksul mĂ€rku raseduse tekkimisest ja siis oma teise triibu kaotasid… mitte ĂŒhtegi neist ei ole suutnud ma lasta enda mĂ”tetetesse elama ja kasvama, sest vajasin enne ultraheli kinnitust, et nad vastu vĂ”tta. Ma uskusin, et suudan end sedasi sĂŒdamevalu eest kaitsta, kui pööran jĂ€lle ja jĂ€lle uue lehekĂŒlje ja ootan jĂ€rgmist kuud. Kas ma suutsin? Ei, ei suutnud, aga ma ĂŒritasin siiski, sest leinata jaksasin ma veel vĂ€hem.

Kui aastaid oli lapsesaamine minu individuaalprojekt, siis Andreasega muutus kĂ”ik. Neist kahe triibuga testidest, mis tulid ja lĂ€ksid, neist ei rÀÀkinud ma talle enamus kordadel, sest ma ju tahtsin teda kaitsta valu ja asjatute lootuste eest. Ma arvasin, et vastutan heade sĂ”numite eest. Kui aga 2019. aasta varakevadel asi keeruliseks lĂ€ks, rasedushormoon mu veres aina kasvas ja lĂ”puks selgus, et me pisike on end vales kohas kasvama sĂ€ttinud ja temast tuleb kiiremas korras pĂŒĂŒda vabaneda enne, kui see ka mulle eluohtlikuks muutub ja see protsess kestis piinarikkaid nĂ€dalaid, siis lĂ€ksin mina pĂ€riselt katki ja Andreas ei osanud ei minu ega iseendaga midagi peale hakata. Ta pĂŒĂŒdis kĂ”ike unustada, selja taha jĂ€tta ja edasi minna. Mina ei suutnud. Ma vajasin aega. KĂ”ik mu varasemad kaotused elustusid taas. Andreas ei saanudki seda mĂ”ista. Sellest sain ma aru, aga ma kusagil sisimas ikkagi lootsin.

Ühel hetkel ei osanud me enam pĂ€risasjadest rÀÀkida, sest pĂ€risasjad tegid liiga palju haiget. Mulle tundus, et Andreas ei hooli vĂ”i tormab pimesi edasi. Talle tundus, et ma olen liialt kinni jÀÀnud me kaotusesse. Armastuses ei ole kunagi kĂŒsimus, see oli alati olemas, aga kuidas anda teineteisele ja endale ruumi raskete tunnetega toimetulekuks, see oli meil veel omandamata Ă”ppetĂŒkk. See oli kahtlemata kriitiline hetk, kui keegi vĂ€ljastpoolt oleks pidanud sekkuma ja abi pakkuma, sest me ise olime liiga hĂ”ivatud iseenda valu ja leinaga.

Mina sulgusin endasse ja ellujÀÀmiseks uputasin end tegutsemisesse. Ja kuna me igapĂ€evane elu lĂ€ks nĂ€iliselt ĂŒsna samalaadselt edasi kui varem, siis arvas Andreas, et ma unustasin muuhulgas ka tema ja hakkas otsima lohutust ja leevendust oma ĂŒksildusele. Ta hakkas mind otsima sealt, kus mind ei olnud. Kahjuks on meie seas meeleheitel ĂŒksildasi inimesi, kes usuvad, et saavad sedasi eksinud hingi ravida ja asendada neile neid, keda nad tegelikult vajavad ja otsivad. Ei saa. Ei saa ka hoolimata ĂŒhelt poolt otsija ennastpetva teesklemise ja valusa sobitumise ja teisalt meeleheitel asenduse pakkuja hingetuks pĂŒĂŒdlemise, iseenda piiridest ĂŒleastumise hinnaga. Sellised asjad ei ole mÀÀratud toimima. Asenduse pakkuja jÀÀb alati vaid haledaks asenduseks, ega saa iial seda, mida ta tegelikult tahab. Õnnetu otsija ei leia seda, mida otsib ja vajab. Selles kĂ”iges puudub rahu ja rahulduse moment, sest probleem on kusagil mujal ja seda saab lahendada vaid seal kusagil mujal. Nii oli see ka meie loos ja kokkuvĂ”ttes said kĂ”ik osapooled veel rohkem haiget enne kui parem hakkas. Kaotuse mĂ”just ja kriisis elamise mĂ”just paarisuhtele, rÀÀgin ma mĂ”ni teine kord teile pikemalt, sest ka see vajab kĂ”rvalseisjate ja lĂ€hedaste toetust ja teadlikku mĂ€rkamist.

Olles vĂ€hem kui kaks aastat tagasi kaotanud pikalt ja valusalt ĂŒhe lapse ja selles suures leinas peaaegu kaotanud Andreasega teineteist, on meil olnud palju aega kĂ”ike hiljem teadlikult analĂŒĂŒsida ja asjadest, mis vĂ€ga valesti lĂ€ksid, hapraks muutusid, rÀÀkida. Meil on olnud Ă”nne, me oleme tĂ€na tugevamad kui kunagi varem, aga paljudel pole seda vĂ”imalust. Raskusteks saab oma vaimu treenida, aga otsustavaks saab ikkagi vaid elu ise.

Me olime ka sel korral HopeÂŽi oodates servast natuke valmis, et hoolimata suurest pingutusest ei lĂ€he kĂ”ik nii nagu me soovime ja unistame, aga kui sa keskendud elule, siis ei ole liiga terve kogu aeg surmast ja suremisest, kaotusest ja leinamisest ette mĂ”telda. Nii me siis vaatasimegi me arsti ĂŒldisest pessimismist hoolimata lootusega tuleviku suunas ja unistasime ning lubasime teineteisele, et mis iganes sel teel juhtub, teineteist me rohkem enam ei kaota ja ĂŒksi ei jĂ€ta.

Me valime teineteist. Alati. Ja lĂ€heme kĂ”igest, nii heast kui halvast, lĂ€bi koos ja teineteisele toeks olles. Sel korral oskame me natuke paremini leinata ja kindlasti oskame me, kaks vana ĂŒksildast uhket hunti, rÀÀkida paremini keerulistest asjadest. Ja meil on meie pere ja toetusmeeskond ja meil on lootus, sest me pisike Hope on sĂŒdames ikka ja alati meiega.

IVF pĂ€evik – raseduse katkemine…

(HOIATUS: Siit tuleb Ă”ige verine raseduse lĂ”ppemise lugu…)

TĂ€na saab ĂŒks pĂ€ev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutĂ”mbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mĂ”telda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise pĂ€ev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.

Hommikul kĂ€isime poes ja turul. Andreas tahtis jĂ”uludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jĂ”udsime, tundsin end nii vĂ€sinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama vĂ”inud jÀÀda. VĂ”i tegelikult ma jĂ€ingi, aga Andreas ajas mu ĂŒles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel Ă€ra ja lĂ€heme siis ĂŒles ja pikutame veidi. PĂ€ev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma Ă€rkasin veidi rohkem ĂŒles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rÀÀkida. Isegi mĂ”telda ei taha.

Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja pĂŒsti tĂ”stes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotĂ€iesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nĂŒĂŒd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nĂŒĂŒd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotĂ€it lootuses kohtuda pisikese HopeÂŽi maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal lĂ€heb veel aega, mĂ”tlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. VĂ”tsin sisse oma vererĂ”hutableti.

Tund hiljem pĂŒsti tĂ”ustes sain veriseks kĂ”ik oma riided ja tooli. JĂ€rgmine kuhjaga peotĂ€is ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kĂ”ik kĂ€tte, mĂ”tlesin ma endamisi. HopeÂŽi ma ei leidnud. KĂŒĂŒrisin ja kraamisin. SĂ”in viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. MĂ”tlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mĂ”lemad magusad. VĂ”tsime ette jĂ€rgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.

Ma ei ole iial nĂ€inud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasĂ”ber ja kui ma juhtun mĂ”tlema loomade peale, siis ei suuda ma ĂŒldse liha sĂŒĂŒa. Aga ma tean lapsest peale vĂ”rdlust, et kui kĂ”ik kohad on verd tĂ€is, siis oleks seal nagu siga tapetud.

Kell on seitse Ă”htul Ja ma seisan keset me alumise korruse duĆĄiruumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…

PĂ”rand, sein, pesumasin, kraanikauss, kĂ”ik, mis ĂŒmbruses on ja kĂ”ige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nĂŒĂŒd juhtus?! LĂŒkkan vaibad varbaga kĂ”rvale, pistan pea uksest vĂ€lja ja hĂ”ikan ĂŒsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on ĂŒsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pĂ€rast vabandada. Mina, kes ma alati kĂ”igi asjadega ise hakkama saan ja nĂŒĂŒd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma pĂ€riselt ka vajan abi ja tĂ€nan Ă”nne, et ma ĂŒksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lĂ€hedale, sest temaga on turvalisem.

Mu peas on vaid kaks mĂ”tet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean HopeÂŽi leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab pĂ”randat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kĂ”ike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese HopeÂŽi…

Puhastan ta Ă€ra. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. KĂŒsin Andreaselt, kas ta soovib teda nĂ€ha. Olime sellest varem rÀÀkinud ja kokku leppinud, et kĂŒsin enne, kui nĂ€itan. Ta ei soovi ja see on tĂ€iesti ok. Õppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaĂŒhe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ĂŒtlemine on vĂ€ga ok ja see ei tĂ€henda et see ei ĂŒhel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ĂŒtlemise kahetsemine liiga valus poleks.

MÔÔdan Hope pisikest keha enda sĂ”rmede vĂ”rdluses – ta on mu pisikese sĂ”rme esimese lĂŒli suurune. Ütlen seda Andreasele ja pakin HopeÂŽi Ă”rnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.

Saame vere koristatud ja Andreas lĂ€heb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jÀÀb tee, sest ta on jonnakalt nĂ”udlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma kĂŒll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutĂ€ie teed.

Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul tÀitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe jÀrjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja HopeŽi uurides jÀi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on vÀga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu nÀinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererÔhk langeb. Doonorina tean hÀsti kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda lÀinud.

Minu jaoks on asi ĂŒle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jĂ€lle on reede Ă”htu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.

Tee jÀÀb joomata. Palun Andreasel tuua endale ĂŒlevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ĂŒtelda ĂŒlemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. PĂŒĂŒan selgitada. TĂ€idan kiirelt haiglasse sissepÀÀsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, kĂ€si vĂ€riseb, ma ei leia tĂ€nasest kuupĂ€eva. Tan aitab kella ja kuupĂ€eva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nĂ”ustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tĂ”sidusest hoolimata sĂ”ita nii rahulikult kui vĂ”imalik. Ta on hea juht.

Teel olles helistan haigla vastuvĂ”ttu. KĂ€ed vĂ€risevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev Ă€mnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ĂŒtlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pĂ€rast haiglas. Andreas sĂ”idab mu treppi.

Auto jÀÀb puhtaks. Sealt edasi jÀÀb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ämmakas palub korraks nĂ€ha ja saab oma vastuse. Edasi lĂ€heb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust nĂ€inud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nĂŒĂŒd… Hooldaja kĂŒĂŒrib pĂ”randat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda jĂ€rgmise puhta koha peale vĂ”i seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisÀÀri hoolimata sellest, et ma olen haigla tĂ€isvarustuses ja topeltkindlustatud juba. VererĂ”humÔÔtmiseni me isegi ei jĂ”ua. Mul kĂ€ib pea ringi. Ämmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi vĂ”etud. Sel korral krutitakse mĂ”lemas ninasÔÔrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine tĂ€iesti mööduv nohu.

Arst saabub vist minutiga. Äkki kiiremini? Ämmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. VĂ€risen nagu vappekĂŒlmas. Kogu mu ĂŒmbrus on verine… Vabandan…

Arst, kes vĂ€hem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese Ă”nnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga jĂ€rgi Ă€ra. Miks see pole korda tehtud, kĂŒsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijĂ€rjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan ĂŒht ja ka teist.

Arst pĂŒĂŒab kogu selle vere vahelt saada ĂŒlevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist nĂ€eb rohkem. Arst kĂŒsib, miks kĂŒll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nĂ”ustanud Ă€mmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele jĂ€rgnes suur kiidukĂ”ne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mĂ”lema varasema peetumise puhul polnud isegi kĂŒsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nĂŒĂŒd tuleb see puhastus nagunii…

Saan oksĂŒtotsiini ja muid ravimeid, mis vĂ”iks ehk kuidagi abiks olla hetkel.

Mul on mĂ€lulĂŒngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sĂ”in? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe kĂ€est kĂŒsida. PĂŒĂŒame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja lĂ€bi FB saan ta kĂ€tte. Muidugi ta teab, et ma sĂ”in moosipalle. TĂ€pselt kolm. Ütlen talle, et jÀÀn haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vĂ€hemalt on möödas ja mu tagasi saab…

Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanĂŒĂŒli ja annan hunniku verd Nii kĂ”rge mu rĂ”hk veel on, mĂ”tlen endamisi.

Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on vĂ”imalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. KĂ”ik on valvel. Ma vĂ€risen ĂŒle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sĂ”idutab, sĂ”rmed on pudedad. SĂ”idame liftiga ĂŒlespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jĂ”uaks kuidagi.

Saan paki pabereid tĂ€itmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti tĂ€ita vist kinnisilmi. Panen pĂŒĂŒdlikult kirja kĂ”ik vajaliku. Õde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vĂ€hemalt petlik tunne, et verd voolab vĂ€hem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin Ă”elt, et kas ma peaks Ă€kki oma ehted Ă€ra vĂ”tma? Mu kaks ĂŒlemist kĂ”rvarĂ”ngast kĂ€ivad kĂ”rvast Ă€ra vaid kĂ”rvalise abiga. Õde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan Ă”nneks ise hakkama.

Enne homset ei pidanud ju mingit Ă€ksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nĂŒĂŒd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba vĂ€ljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutĂ”mbed, nendeni ma ju ei jĂ”udnudki. TĂ”si. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rÀÀkida tabletiabordi ohutusest?! IseĂ€ranis naise kehale, sest sedasi ĂŒksi kodus ĂŒhe olulise loo lĂ”ppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama lĂ€inud oma unise peaga ja magama jÀÀnudki…

Õde möödab vererĂ”hku. Pulss on kiire. VererĂ”hu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vĂ€he. Katus sĂ”idab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised Ă€rritavad ja hirmutavad tugevalt. KĂŒlm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne tĂ€idetud paberite Ă”ele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.

Saan Andrease pika veenmise jÀrel vÀhemalt parklast minema. Ta lÀheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii vÀlja ei lasta, siis pole tal mingit mÔtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pÀrast. Ma kardan iseenda pÀrast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.

Enne opile minekut jĂ”uan kiirelt kirjutada sĂ”pradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…

Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi kĂŒsida? KĂŒsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii vĂ€ga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sĂ”nad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat vĂ€ga pahasti vigastada…

Veidi enne kella kĂŒmmet Ă”htul on minek. JĂ”uan Andreasele vaid kaks sĂ”na kirjutada, et ma lĂ€hen. Kolistame mu voodiga kuhugi lĂ€bi pikkade koridoride. Kui kogu maailm rÀÀgib, et inimesi peab voodiga sĂ”idutama jalad ees, et nad nĂ€eksid, kuhu neid viiakse, nĂ€eksid lihtsalt enda ĂŒmber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri vĂ€lja vist veel nii pea. Teadmatus Ă€rritab mind, ma tahan nĂ€ha, kuhu ma sĂ”idan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sĂ”itsin uksest vĂ€lja jalad vĂ”i pea ees, ei mĂ€ngi absoluutselt mingit rolli. KĂ”ige rĂ”vedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga pĂ”rutatakse. SĂ”ites jalad ees on sul vĂ”imalik seda ette nĂ€ha. Pea ees sĂ”ites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pÀÀse ma sellestki.

Mul on kĂŒlm. Mul on hirm…

Opitoas kĂ€ib siblimine. KĂ”ik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tĂŒliks. Rida on jĂ€rel, kui ma oma kohale ronin.

Anestesioloog, kurjade silmadega onu, kĂŒsib, et mis jama selle söömisega on. RÀÀkigu ma nĂŒĂŒd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sĂ”in. Vabandan, et Ă€revus ja mure olid nii suured, et alguses lĂ€ks meelest, mida ma tĂ€pselt sĂ”in, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et ĂŒsna 17:30. Raporteerin pĂŒĂŒdlikult nagu kĂ”ik eelnevad kĂŒsijad palunud on, et sĂ”in viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.

Onu urahtab tigeda ĂŒleolekuga, teda ĂŒldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei kĂŒsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb lĂ€bi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pĂ€rast… sest mult ju kĂŒsiti kogu aeg mida ja kui palju.

AnesteesiĂ”de kĂŒsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plĂ€mahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. MĂ”tlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? KĂ”ik ju rÀÀkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jĂ€tnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma vĂ”in ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kĂ”ige rĂ”vedam hirmuĂ”udus lĂ€bi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… MĂ”tlen abitult oma peas ja olen vait.

Mul on kĂŒlm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nĂŒĂŒd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tĂ”usen siit veel iial? Kas see ongi lĂ”pp?

Meenub, et vererĂ”huravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma gĂŒnekoloogid kĂ”ik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 vĂ”tsin viimati 100mg Trandate. Ta kĂ€ratab, et see ei huvita teda ĂŒldse.

Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ĂŒlevalt ĂŒleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa vĂ€rised! MIS SUL viga on?! Mis sa vĂ€rised!

Et mis ma vĂ€risen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavĂ€rin. Kas ta ei lugenud?

Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ĂŒhtegi sĂ”na vĂ€lja ja ega ta ootagi mult vastust…

Selle peale, et ma vÀrisen kuidagi eriti tugevalt ja teda hÀirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pÀrast?

Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sĂŒgavalt ebaĂ”iglane… Ma saan aru, et ma olen tĂŒliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi Ă”igus möliseda, ka sellega, kes tĂ”esti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin lĂ€bi nii suurte pingutuste rasedaks jÀÀda ja siis otsustasin abordi teha (mĂ”tleks, ma ju oma kĂ€ega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja sĂŒĂŒdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind pÀÀstma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kĂ”iges ise sĂŒĂŒdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lĂ”petab. Palun mĂ”ttes, et ta ĂŒtleks telefoni, millal ta siin lĂ”petab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas kĂ€ega telefoni tagasi taskusse ilma ĂŒhegi selgituseta. Ta puhiseb. Äkki on tal tĂ€na kehv pĂ€ev olnud?

Mis sa vĂ€rised!! Urahtab ta mulle ĂŒlevalt justnagu nĂ€kku sĂŒlitades… Hea, et tal on mask ees, mĂ”tlen valuga… Kes teab, mille vĂ”i kelle peale ta tige on… Olen ma selleks pĂ”hjust kuidagi andnud? Ma pĂ€riselt ka ei taha siin olla…

Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. RÀÀgin inimlikkusele lootes lĂ€bi pisarate, et oleme ĂŒle kuue aasta nii vĂ€ga pĂŒĂŒdnud last saada, eelmine aasta oli emakavĂ€line, nĂŒĂŒd peetumine.. nĂŒĂŒd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib ĂŒle mu pea tĂŒlgastunult mulle otsa ja teatab – nĂŒĂŒd oled siin ja nĂŒĂŒd on nii! POLE VAJA siin nutta ja vĂ€riseda…

Abitus. Ängistus. KĂ”ik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sĂ”nagi. Minuga ei rÀÀgi neist keegi. Onu lĂ”gistab mu pea otsas larĂŒngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hĂ€sti. Piisavalt on harjutatud. Ta pĂ€riselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.

MMMIS SSA VVÄRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jĂ€lle. Ma pĂ€riselt ka pĂŒĂŒan kogu jĂ”ust ja hingest mitte vĂ€riseda. PĂŒĂŒan pisaraid alla neelata. Sedasi meritĂ€hena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see vĂ”imalik. Vaatan paluvalt anesteesiaĂ”ele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lĂ”pp?

Ma kardan oma elu pĂ€rast, Kujutan elavalt ette, kuidas larĂŒngoskoop arsti kĂ€es libastuda vĂ”ib vĂ€ga valesse kohta… VĂ”ib-olla on see onu jĂ€lle ĂŒks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “vĂ€ga hea arst”. VĂ”ib-olla ongi, aga olgu siis vĂ€hemalt vait…

Jalge juures jÀÀb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ĂŒtleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ĂŒtelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tĂŒlikas abordiistatistika. HilisĂ”htune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ĂŒhe kohutava kĂ€itumisega tĂŒĂŒbi juuresolekul vĂ€hemalt tĂ€helepanu muule viia? Ma tĂ”esti ei ole inimlikkustki vÀÀrt? Kas kĂ”ik need teised kardavad ka seda onu siis nii vĂ€ga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jĂ€tab, siis pean ma talle tĂ€nulik olema? MĂ”tlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vĂ€hemalt selle nimel, et sellest vĂ€rdjalikust kĂ€itumisest ja suhtumisest maailmale rÀÀkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kĂ”ik need, kes seda tolereerivad, vĂ”iksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? VĂ”ib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…

Õde loputab tĂ”enĂ€oliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererĂ”humanseti. KĂ€tt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul kĂ€elaba tagumiku alla panna.

Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pĂ€rani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis lĂ€heb pilt uduks…

Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ütlen Andreasele mĂ”ttes, et armastan teda… ja poistele…

Ärkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse kĂ€ntsatatakse.

Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kĂ€he, aga vĂ€hemalt ei mĂ€leta ma lĂ€mbumist… JĂ€lle sĂ”idetakse hooga vastu uksepiita. PĂŒĂŒan end nii pisikeseks teha, kui vĂ”imalik, et mĂ”ni mu jĂ€se kogemata kuhugi vahele ei jÀÀks…

Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi kÀitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on vÀga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mÔte. Olen nÔus.

Mul on hetkel lihtsalt kĂŒllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaĂ”iglasest kĂ€itumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, kĂ€ratas Tartus ToomemĂ€el anesteesiĂ”de mulle enne puhastust elu esimese kanĂŒĂŒli paigaldamisel ootamatu torke peale vĂ”patades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SÜNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sĂ”nad on minuga elanud tĂ€nasesse ja elavad veel kaua edasi nĂ€itena sellest, kuidas oma mĂ”tted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv nĂ€ide. KĂ”ik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvĂ”tus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse jĂ€rel mĂ”nitati, et ise olen ma kĂ”iges sĂŒĂŒdi, et ei oska jalgu koos hoida – ĂŒldine statistika, eksole. Ühelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jĂ”uab selleni ka, kes kibestunult protseduure lĂ€bi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole Ă”igus sedasi suhtuda ja kĂ€ituda ĂŒhegi naisega, ĂŒhegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja pĂ”hjus millised tahes, milleks on vaja lĂ€bi viia mis iganes protseduur. See Vancu sĂŒnnieelne “me peame selle raseduse lĂ”petama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kĂ€tte saame” on vaid nĂ€ited sellest, kuidas spetsialist ei mĂ”tle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega vĂ”rdvÀÀrne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut kĂ€itumist ja sĂ”navalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jĂ”umĂ€ngud. Need ei ole ei kĂ€ttemaksu ega Ă€rategemise mĂ€ngud. Need on kĂ”igest inimeste elu ja heaolu, mis vÀÀrivad vĂ€hemalt lugupidamist.

Samas majas, vĂ”imalik, et mĂ”nel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavĂ€lisega olin kĂŒll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mĂ€letada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju hÀÀlega ĂŒks nĂ”udlik tita. Ma ei taha ĂŒhegi imiku hÀÀlt hetkel kuulda….

TĂ€na olen jĂ€lle siin ja ma elus. TĂ€na on mu neljas sĂŒnnipĂ€ev? Esimene oli siis, kui ma siin majas pĂ€riselt sĂŒndisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nĂ€dalat hiljem lapsendati ja uus sĂŒnnipĂ€ev mÀÀrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia jĂ€rel intensiivis lĂ”puks ikkagi ĂŒles Ă€rkasin ja neljas selle verejooksu jĂ€rel, mis nĂŒĂŒd Ă”nneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi vĂ€lja pressib vĂ€ikeste lurtsatustega.

Palun osakonna Ă”elt vĂ”i Ă€mmakalt (nimed on ja ametit on kĂ”igil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin vĂ”imalusel arstiga rÀÀkida. RÀÀkida on valus. Õde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.

Osakonna Ă”de vĂ”i Ă€mmakas on hoolitsev. KĂ€ib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nĂŒĂŒd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades vĂ€ga rahulik. Aga Ă”de arvab, et ma vĂ€risen nii tugevalt, ĂŒle kere, et Ă€kki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei hĂ€iri, ma olen nii rahulik kui see hetkel vĂ”imalik on…

Veidi aja pĂ€rast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ühes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat kĂ€skinud mul need sisse vĂ”tta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jÀÀda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest vĂ€simusest hoolimata silmatĂ€it magada. SĂŒda peksis kurgus, vĂ€simus niitis, aga und ei olnud. Õde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, vĂ€ga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga Ă€kki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. VĂ”tan kuulekalt rĂ”veda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul pĂ”rgulik janu. Juua veel ei tohi.

Rahustava rohu mĂ”ju minuni ei jĂ”ua. VĂ€hemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal kĂ€ib Ă”de ja teeb mulle rhesonatiivsĂŒsti. Ma jĂ”udsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist kĂŒll absoluutselt kĂ”igile eile ja tĂ€na rÀÀkida Ă€mmakatest kĂ”igi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.

Tuleb arst, kes mu vastu vĂ”ttis. Opi juures ma teda ei nĂ€inud, aga ehk oli ta siiski seal vĂ”i on vahepeal rÀÀkinud, sest ta usub, et kĂ”ik lĂ€ks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. KĂ”ik kĂ€is vĂ€ga ruttu. Ta ĂŒtleb, et muidugi on kahju, et nii lĂ€ks, aga vĂ€hemalt on praegu selle asjaga korras. TĂ€nan teda kogu sĂŒdamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sĂ”nad kogu selle jama jĂ€rel mulle praegu tĂ€hendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes kĂŒsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma vĂ€risevat endiselt ĂŒle kere. Tilgad sain. Äkki tuleb kunagi mĂ”ju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnĂ€htavalt vĂ€risen, et kĂ”ik seda nĂ€evad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma vĂ€risisen samal pĂ”hjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavĂ€rinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mĂ”jul Ă€geneb, saan ma ise vĂ€ga hĂ€sti aru. Veider vĂ€rk igal juhul.

VĂ€hemalt hoidis taevas mind tĂ€na… vĂ€ga.

Ja kĂ”igi teie head mĂ”tted ja soovid olid minuga. Ma isegi mĂ”tlesin, et miks ma valisin sellest kĂ”igest kirjutada ĂŒsna reaalaajas sedasi. Ühelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole ĂŒksi ja seda ma ka sain. Selle tĂ€htsus oli ja on nii mÔÔtmatult suur, et ei mahu sĂ”nadessegi. AitĂ€h! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel vĂ€ga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rÀÀkida lugu, mis on oluline Ă€ratundmiseks ja ehk ka mingis mĂ”ttes lohutuseks neile, kes on seal kĂ€inud ja olnud ja asju lĂ€bi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees vĂ”i saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.

Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kĂ”ik nii ok, kui see on vĂ”imalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks ĂŒksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis Ă€rkvel, aga Ă”nneks andis Ă”de ĂŒhel hetkel alla ja lĂ€ks ehk pikutama. Sain rahus olla.

LĂ”puks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis ĂŒleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ĂŒhegi kĂ”hkluseta.

IVF pĂ€evik – HĂŒvasti, pisike Hope!

“Rasedus on emakas… aga… mida ei ole… on sĂŒdametöö…”

“Suuruse jĂ€rgi… See on juhtunud vĂ€ga hiljuti… eile, ĂŒleeile…”

“Ega teie vanuses…”

Kinnituseks kutsutakse ka teine arst, see, kes tegi mulle punktsiooni ja siirdamise. Ta vaatab vaikides ĂŒle mu arsti Ă”la. Vaikimine on vist kinnitus…

“NĂŒĂŒd peame selle raseduse emakast kĂ€tte saama…”

Karjun sisimas appi, et kas seda saaks ĂŒtelda kuidagi veel kaunimalt… Pisarad voolavad. TĂ€di ulatab karbi salfakatega…

JĂ€rgneb loeng sellest, kuidas kĂ€ib tabletiabort, panen kirja, et esimesel pĂ€eval tuleb vĂ”tta ĂŒks tablett suu kaudu ja sellele ei jĂ€rgne midagi, kahe pĂ€eva pĂ€rast tuleb vĂ”tta ĂŒlejÀÀnud ravimid, mis kutsuvad esile kontraktsioonid ja see saab olema kolevalus. Peoga ibuprofeeni tuleb juurde vĂ”tta. KĂŒsin, et varasemalt on mu peetunud rasedused alati lĂ”ppenud puhastusega, et kas see tabletivariant on ikka turvaline ja Ă”ige valik antud hetkel. No et kas ikka kĂ”ik puhastub ise Ă€ra ja verejooksuriskid, eriti mu kahekuuse verevedeldaja sĂŒstimise peale jne. Kuulen, kuidas tabletiabort on nii palju ohutum kui mehhaaniline puhastus vaakumiga ja kuidas ikkagi vĂ”ib minna nii, et vajan teist doosi vĂ”i puhastust ja kui ikkagi on tugev verejooks, siis sirgelt haiglasse. Veritsus kestab kuni kuu ja tema tahab mind nĂ€ha jaanuari keskel. Ja ma pean minema abordinĂ”ustamisele ja andma riikliku staistika jaoks nĂ”usolekud ja allkirjad, et soovin sooritada abordi. Et ta nĂŒĂŒd vaatab, millal jĂ€rgmisel nĂ€dalal saan tulla…

Olukord on tĂ€dile ilmselgelt ebamugav. Ma ulun lahinal. Samal ajal kirjutan Andreasele, kes ootab mind autos ja Annelale, kes on kogu aeg olnud otseĂŒhenduses.

“Kas te psĂŒhholoogi juurde tahate minna…”

NĂŒĂŒd siis? Et nagu raseduskriisinĂ”ustaja juurde? Jah, tahan kĂŒll. Ja ma arvan, et ma tahan sinna minna koos abikaasaga, sest tal on seda veel rohkem vaja kui mul…

“Ma lĂ€hen vaatan, Ă€kki ikka saab kohe tĂ€na abordinĂ”ustamisele…”

Ta lĂ€heb. Ootan ma ei tea kui kaua, aga arvatavasti mitte liiga kaua. Ohh, imet, Ă€mmakas abordikabinetis saab mind tĂ€na kohe vastu vĂ”tta, kui ma soovin. Et kas ma soovin? Ei, ma ei soovi ĂŒldse selles olukorras olla, aga on mul valikut?

Ega ma ei pea neid tablette tĂ€na vĂ”tma. Ma vĂ”in paar pĂ€eva vaadata, rahuneda ja siis nĂ€iteks esmaspĂ€eval alustada. Et kas nende mĂ”ne pĂ€evaga muutub miski paremaks? Tulevad rÔÔmsamad jĂ”ulud? Mis mul enam passida on. Hiinges kriibib, et kas on ikka pĂ€ristĂ€itsa kindel, et pisikese HopeÂŽi sĂŒda enam ei löö, aga kui nad seal kahekesi koos vahtsid, siis ju nii on. Siunan vaid mĂ”ttes, et krdi rsk, sa ei lubanud mul eelmine nĂ€dal seda paari sekunditki filmida selle pisikese sĂŒdame tööd, et meil oleks praegu MIDAGIGI! Aga jĂ€tan selle ĂŒtlemata, sest mida see enam muudab. Ehk on mul kunagi hiljem pĂ”hjust seda meenutada, kui on uus vĂ”imalus…

Leian abordinĂ”ustamise kabineti ĂŒles. Ämmakas on LIIGA rÔÔmsameelne ja hakkaja. Ta teab kĂŒll, mis looga ma tulen, aga alustab ikka reipalt alguses, millal algas viimane tsĂŒkke. Johhaidii, kas ma pean seda mĂ€letama praegu?! Lappan kalendrist talle vastuse ja leian, et tĂ€na, tĂ€pselt kaks kuud tagasi tegin oma esimese sĂŒsti ja algas meie 104-sĂŒstiline teekond, millele tĂ”mmati tĂ€na rasvane joon peale.

Ja siis pandi mu nina alla allkirjastamiseks paber -“AVALDUS RASEDUSE LÕPETAMISEKS”, milles ma pean oma kĂ€ega kinnitama, et soovin oma raseduse katkestada.

Aga ma ei soovi ju! MIKS krdi pĂ€ralt pean ma sellist asja allkirjastama? Miks ei vĂ”i seda teha arst vĂ”i Ă€mmakas, sest asi ei ole tahtmises, asi on paratamatu ja mul ei ole valikut. Hingan sisse ja vĂ€lja ja kirjutan nii nagu nĂ”utud, allkiri, kuupĂ€ev… PĂ€riselt, see avaldus on ALATU! See on mĂ”nitamine…

Saan entusiastliku ĂŒlevaate, mis mind ees ootab – esimene tablett suukaudu, selle peale ei juhtu midagi ja neli tabletti teisest otsast kolmandal ehk ĂŒlejĂ€rgmisel pĂ€eval sinna otsa ja siis tulevad nabusramise jĂ€rel Ă”ige pea veri ja valu. Ainult vahel harva ei tule ja sel juhul pean tulema end nĂ€’itama, Ă€kki vajan lisadoosi. Eriti arvestades kui tugev on olnud toetav ravi hetkel. Saan paki tablettidega – ma vĂ”in alustada protsessiga – loe: enda surnud lapse vĂ€ljutusprotsessiga – kohe, aga vĂ”in seda teha ka mĂ”ni teine pĂ€ev, kui tunnen, et olen rohkem valmis. Ilmselgelt ei ole ma selleks ĂŒldse valmis, ei tĂ€na, ei esmaspĂ€eval, aga parem Ă”udne lĂ”pp kui lĂ”putu Ă”udus. Luban alustada tĂ€na. Muidu peaks vĂ”tma tableti hommikul, aga peetunud raseduse puhul ei ole vahet, sobib ka lĂ”unane manustamine. Noh, eks ma siis lĂ€hen ja vĂ”tan selle tableti sisse varsti… Seega tuleb etapp nr 2 pĂŒhapĂ€eva hommikul…

Ämmakas uurib, kas ma nĂ”ustajaga soovin rÀÀkida. Jah, soovin. See, kes neil muidu nĂ”ustab, tema juurde hetkel ei mahu, aga neil on keegi veel, kes saab minuga rÀÀkida. Mainin uuesti, et abikaasa vajab ka kuulamist. Ämmakas lubab mulle tagasi helistada, kui ta ĂŒhendust saab.

Tund ja veerand hiljem lahkun haiglast. Istume parklas autos ja lihtsalt nutame… Nii kohutavalt kurb on…

Pool tundi hiljem nÀrime sealsamas SÔle nurgal Statoili parklas oma hotdogi ja burki. Ma ei ole hommikust veel söönud. Oletasin, et Àkki ta ikkagi tahab mu verd ka lÔpuks vaadata. Kuna kÔik on nagunii perses, siis ostan endale Monsteri.

Ja kell 14:39 vĂ”tan oma aborditableti ja joon kulinal energiajooki peale… NĂŒĂŒd ju vĂ”ib!

Helistab Ă€mmakas. RÔÔmsalt ja kohatult energiliselt kĂ€distab ta mu kĂ”rva sisse, et nĂ”ustaja on valmis minuga telefonis vĂ”i skaibis kohtuma ja annab mulle numbri, et ma helistaks. Reegel nr 1, mĂ”tlen, kriisis inimesele tuleb helistada, mitte oodata, et ta ise helistaks. MĂ”tlen jupp aega, kas ma ĂŒldse tahan. Liiga raske on valida numbrit. Mida ma rÀÀgin? Andreas ĂŒtleb, et tema ei taha mitte kellegagi rÀÀkida, sest ega see ei muuda ju midagi.

Helistan. NĂ”ustaja on mulle ammusest ajast teistpidi tuttav. Ta on vĂ€ga armas ja toetav, kuulab empaatiliselt, annab pisikesi soovitusi ja ma muigan nukralt, ĂŒtlen talle ka, et ta Ă€ratab minus ĂŒles professionaalse poole, asja, mida enda jaoks on nii raske rakendada, aga mis tegelikult vĂ”ib lĂ€bi ABC siiski abiks olla. Tumemusta huumorist siia kĂ”rvale – ma sain tĂ€na kell 11 kĂ€tte oma mahuka leinanĂ”ustamise koolituse tunnistuse. Ma analĂŒĂŒsisin sĂŒgavuti omaeenda laste kaotusi seal, ma tegin oma juhtumi seoses teise naise lapsekaotusega ja siin ma olen. Nii vastik ja kibe kui see ka on, siis ma ju arvestasin selle vĂ”imalusega algusest peale, et nii vĂ”ib minna, iseĂ€ranis arstitĂ€di entusiasmi toel, aga lootsin nii vĂ€ga, et kogu selle maksimaalse raviga on vĂ”imalik kitsaskohad ĂŒletada.

Ei olnud.

Ja kÔrvus kumisevad taas arsti tÀnased sÔnad:

“Me ju ei tea, mis kvaliteediga oli embrĂŒo. Ja nii varajases arengufaasis ei saa me seda ka analĂŒĂŒsida. See, et siirdatud rakukogum oli eeskujuliku hinnanguga, see ei tĂ€henda midagi. Te peate ikkagi vaatama oma vanust. Ja kĂ”rget vererĂ”hku…”

Mitte, et ma sarnaselt ei kaotanud oma esimest last 21aastaselt ja 25selt – ei olnud vanust, ei olnud ĂŒlekaalu, ei olnud kĂ”rget rĂ”hku. Äkki keegi tahab lĂ”puks uurida, kus see kala siis asub? Sest teha lĂ€bi kaks kuud kogu seda IVF tralli, kui rasestumine ei ole olnud probleem, vaid lapse vĂ€ljakandmine on, on inimkatseteks pehmelt öeldes julm. Sest lĂ”petasime me taas samas kohas, kust me alustasime.

JĂ”uludele ja uuele aastale astun ma vastu uue Scooteri lauluga “Fuck 2020”. Sest muud polegi lisada. Tulgu uus aasta etem…

TĂ€na on maailm vĂ€ga vaikne ja tĂ€iesti sirelilĂ”hnaline, sest see on maailma parim lĂ”hn ja pisike Hope on tubli katse eest selle nii vĂ€ga Ă€ra teeninud. Meie oleme ka. Sel korral ei saanud ta veel lihtsalt tulla. Äkki Ă”nnestub mĂ”ni teine kord.

Ilma igasuguse kĂ”hkluseta elab pisike Hope meie sĂŒdames edasi.

Kolm lootuse-jÀÀtist on haigla kĂŒlmkapis ootamas uusi katseid.

Lootus elab edasi.

<3

IVF pÀevik 8+2

Eile öösel uinusin ma Blob Opera saatel, sest Andreas lasi neil mulle unelaulu laulda ja tĂ€na hommikul teatas Tan, et need blobid on nii Ă€gedad ja nii Ă€ge, et ma nad leidsin, et tema ka nĂŒĂŒd laseb neil endale laulda. Ilmselgelt olen ma siin majas ainus saurus oma vana arvutiga ja pean leidma ka mingi viisi neid ise veidi vĂ€ntsutada. 🙂

Andreas pani juba eile Ă”htul printimisse meie piltidega “salatikausi”, millest kahe ööpĂ€eva jooksul peaks saama ĂŒks paras pildipall, mille sisse valgus panna.

Mul on selle kÔige peale tunne, et Àkki on ka siis aeg pliiatsid ja suled kastidest vÀlja otsida ja hakata joonistama. Tegelikult vÔiks koristada ja kaste lahti pakkida ja seina vÀrvida ja veel sadat asja teha, aga kuidagi mÔnus on lihtsalt niisama olla. Paberil on mul kirjas terve nimekiri asjadest, mida ma tegelikult tegema peaksin, aga tÀna ei taha. VÔib-olla homme vÔi mÔni teine homme.

SĂŒstimised tĂ€na liiga valusad ei olnud, aga iga torge veritseb korralikult, Ju on see ikka selle verevedeldaja pĂ”hjustatud, sest varem ju nii ei ole olnud. KĂ”ht ise on sĂŒstimistest hell. Eriti hull on Ă”rnalt kĂ”htu katsuda vĂ”i riivata, siis ikka tahaks natuke karjuda ka, et valus on.

Aga Ôhtul saime teada, et homme on jÔulud. Andreas on oma mÔlema ƥokolaadikalendri kÔik luugid juba avanud, ƥokolaadid nahka pannud ja kindel, et jÀrelikult algavad homme jÔulud.

Vanc ei suutnud teda kuidagi veenda, et aega veel natuke on, sest tema kalendris on nii mitu avamata akent. Ela siin siis sellistega. Pole vĂ€hetĂ€htis, et vaid mĂ”ni aasta tagasi sĂ”i Vanc oma esimese kalendri tĂŒhjaks kusagil novembris, teisega pidas nĂ€dala vastu ja sĂ”i siis ka selle kogemata tĂŒhjaks ja alles kolmas pidas lĂ”puni vastu.

JĂ€rgmisel aastal lubas Andreas hakata ametlikult ĆĄokolaadikalendreid testima. Selle aasta omad olevat olnud liiga Ă”hukesed ja liiga vĂ€heste ĆĄokolaadidega. Ja kui Trollide omas, mille ma tegelikult alguses endale ostsin, aga asja vastu huvi tundmata, kandis Andreas ka selle kalendri eest hoolt, oli ka aken nr 25, siis ponide oma oli tĂ€ielik pettumus – luuk nr 24 taga peitis end sama suur ĆĄokolaad kui teistes akendes. Aga peab olema palju suuuurem, arvas Andreas. Seega praak! Ja mitte, et tal iga hommik poleks pĂ€kapikud ka veel kĂ€inud. Alles ĂŒks pĂ€ev ta siin imestas, et millal ja kuidas need pĂ€kakad ikka kĂ€ivad, et tema ei ole neid kunagi nĂ€inud, aga nii tahaks nĂ€ha, et kas mina tean. Mina ei tea muidugi midagi.

Ma siin vaikselt mĂ”tlen, et kui ma mingid aastad tagasi plaanisin Vancule jĂ”uludeks kinkida terve hunniku kalendreid, et ta terve aasta iga pĂ€ev ĂŒhe akna saaks avada, siis nĂŒĂŒd lĂ€heb see plaan vist kĂŒll hoopis Andrease jaoks kĂ€iku. 🙂

IVF pÀevik 8+1

Ilmad on meil siin sellised… tavalised jĂ”uluaegsed. Vahel sajab vett, vahel jÀÀd, vahel lumelaadset asja ka. Ainus, kes sellest rÔÔmu tunneb, on Happy, kes laseb libedal murul liugu, plĂ€tserdab mudas ja siis Ă”hinal tuppa jookseb, et igal pool ringi pĂ€terdada ja keegi peale minu ei saa tema kĂ€ppade puhastamisega hakkama ja mina ei taha oma vererĂ”hukĂ”ikumistega ĂŒldse sedasi alla vaadata ja ootan kevadet, soojust ja kuivemat aega. 🙂

Kuigi ma arvasin, et olen lootusetult hiljaks jÀÀnud ja pole enam mĂ”tet rabeleda, kiirjutasin hommikul valmis oma viimased puuduvad jupid leinanĂ”ustamise tehnikate koolituse jaoks. See on koolitus, mille puhul ma oleksin eelistanud ruumis kohal olla, sest virtuaalviperuste pĂ€rast lĂ€ks kaheksast seminarist kaks mu jaoks kaduma. Ühel hetkel ei saanud ma enam ĂŒhegi kasutajanime ega parooliga Moodlesse sisse ja teisel korral ei olnud meil kodus netti ja mu telefon ei tee jĂ€lle Zoomiga koostööd. No nagu kiuste, sest need me seminarid olid pĂ€rlid selles nii vajaliku teemaga koolituses. Ega seal midagi vĂ€ga uut ei olnud, veidi vĂ€rsseid vaateid ja kinnitusi, aga nii oluline oli teistega koos kuulata, jagada, arutada ja harjutada. Juhtumite lĂ€bimĂ€ngimised ja analĂŒĂŒsimised olid nii olulised.

Isiklik lisavÀÀrtus oli asjal aga see, et sain pikemalt otsa vaadata, lahti harutada ja tööd teha taas iseenda nii ammuse juhtumiga, mille puhul ma oletasin, et see on tĂ€iesti jahtunud. Aga ei, Hope on elustanud minu jaoks kĂ”ik need kaotused, mis sellel teel olnud on. Ta on mu sees kinnitus sellest, kuidas algused ja lĂ”pud kohtuvad, kui habras on elu ja kui tugev ta samal ajal olla vĂ”ib. See, et see teema hetkel mu jaoks aktuaalne on, on vist vĂ€ga arusaadav, sest ma olen oma elamise spiraalil taas samas lĂ”igus, kus on toimunud kĂ”ik need keerulised sĂŒndmused lĂ€bi 21 aasta.

Ma hakkasin seda lugu lahti kirjutama ja olin laksust tagasi aastas 1999 ja vaatasin kĂ”ike uues valguses, tehniliselt. Ma usun, et see oli oluline. Esimest korda taipasin, kui ĂŒksi ma oma suure murega tegelikult olin ja jĂ€in, kuidas keegi pĂ€riselt ei osanudki lĂ€heneda, ka spetsialistid, nng kus asjad tegelikult valesti lĂ€ksid, eskaleerusid ja mis viis nii paljude valede otsuste ja kĂ€ikudeni ja kuidas ma lĂ”puks ikkagi valgusesse ja Ă”igesse kohta suure ringiga vĂ€lja jĂ”udsin. Annaks taevas, et meie kĂ”rval on rasketel hetkedel inimesed, kes oskavad olemas olla, oskavad meid hoida ega lase pĂ€ris pilbasteks pudeneda. Ja kui vaja, panevad Ă”lgadele teki, annavad pihku sooja joogi ja kallistavad vĂ”i tulevad kell 3 öösel meiega koos uisutama ja maailma otsa ja karjuvad koos meiega nii valjult, et valjemini enam ei saagi. Sest pisitasa peab paremaks minema, kuigi seda alguses kuidagi uskuda pole vĂ”imalik ega peagi, siis on oluline selles ajas mitte ĂŒksi jÀÀda.

Kuigi viimaste isesievate tööde tĂ€htajad olid koolitusel juba eelmisel nĂ€dala, siis panin enda viimased oodatud kĂŒsimused, vastused ja juhtumianalĂŒĂŒsi teele tĂ€na veidra helgustundega. Mul oli vaja iseenda jaoks sellele loole ja koolitusele kaas peale panna. Kuigi alati saab kĂ”ik sajal erineval pĂ”hjusel nĂ€ssu minna, siis olen ma kogenud ka Ă”nnestumisi ja see on see, mis aitab edasi ĂŒritada. Vahel ongi kĂ”ik, mida vajad, ĂŒks pai, mida endale teha.

Paar tundi hiljem sain teada, et kĂ”ik on juba kenasti lĂ€bi vaadanud ja mu sooritused arvestanud. Seega on veel ĂŒks oluline asi ka ametlikult valmis saanud sellel aastal. See on nii hea tunne.

FB ringi vaadates avastasin, et erinevad mÀnguteraapia grupid on tÀna hoolega jaganud Blobide Ooperi linki. Minu vana arvuti seda peent asja avada ei suutnud, aga kuna ma nii vÀga tahtsin nÀha, mida nad teevad, saatsin lingi Andreasele. Töö pandi pidulkult pausile ja blobid hakkasid teineteise vÔidu ekraanil laulma. Ma jÔudsin vahepeal köögis perele söögigi valmis teha ja Andreas ikka veel hullas nende hulludega.

Ma ei suuda hetkel aru saada, miks ma ei saa siia linki lisada, aga kui otsida guuglist “blob opera”. siis peaks Ă”ige asjani jĂ”udma. Moodne eksperiment, mille tulem siis on selline omamoodi tore. 🙂

Mul on tĂ€na Ă”htul kĂŒll tunne, et vĂ”iks jĂ”ululaule hakata juba laulma. Hinges on selline imede sĂŒndimise igatsus, sest reedene arstivisiit hirmutab mind juba ette. Mis sealt jĂ€lle tuleb? Ma ei taha kurbi jĂ”ule. Ma ei taha kurba uut aastat. PĂ€riselt ka ei taha! Ma ei jaksa hetkel kurb olla. Seega teeme nii, et HopeÂŽiga on kĂ”ik kenasti ja ta kasvab ja kosub ja alates reedest saan ma edasi liikuda pĂ€risrasedate ridadesse. See muidugi hirmutab mind ka, aga see on kuidagi nii oluline hetkel. Üks psike tĂ”eline jĂ”uluime kulub siin majas sel aastal kĂŒll nii-nii vĂ€ga Ă€ra. ❀

IVF pÀevik 8+0

TĂ€na oli kuidagi Andrease pĂ€ev. Tal algab reede pealelĂ”unal puhkus. Keegi meist ei mĂ€leta, millal tal viimati puhkus oli. Oletan, et 2016 suvel vist? Sest hiljem oleme me igal vabal hetkel kolinud vĂ”i teinud midagi muud elutĂ€htsat ja puhkuse nime pole saanud neile ĂŒritustele kuidagi omistada. Kuna ta nĂŒĂŒd puhkama plaanib hakata, siis on tal olemas terve nimekiri asju, mida me tegema hakkame. Tuleb tunnistada, et tegelikult on ta puhkuse meelelolus juba sellest hetkest, kui ta otsuse tegi ja tundub, et aina raskem on seetĂ”ttu ka tööle keskenduda.

Töötegemisest ainult ei piisa, vaja on teha ka sadat muud asja. Ja kui tĂ€na pĂ€eval saabus ta vĂ€ga oodatud pakike valgussĂŒsteemidega, siis lĂ€ks suuremaks laadimiseks ja katsetamiseks. Uue sĂŒsteemi prooviks prinditud plaat ilma valgustuseta:

Ja tavalise valge tagantvalgusega:

Sellist heledat sinakat ja ka kollakat valgust saab sellise pisikese jubinaga, mida saab USBga laadidia. Valgustugevust saab pisut reguleerida ja vĂ”imalusel valin mina alati kĂŒlma asemel sooja valguse:

Teised, umbes samasuured sĂŒsteemid, (mu pihk tundub ikka eriti hiiglaslik siin pildil! 🙂 ) vĂ”imaldavad lisaks veel ka kĂ”iki vikerkaarevĂ€rve. Neid juhitakse puldiga.

Valisin siin nĂ€itamiseks lilla, sest punast korrigeerib mu telefoni kaamera liiga veidralt ja rohe-sinised ei ole ĂŒldse selle tĂŒĂŒbi vĂ€rvid. Mitte, et see roosakaslilla muidugi oleks 🙂

Ja kui me juba otsaga tĂ€hesĂ”dades oleme, siis mul on teile nĂ€itamata ka Mandalorianid, kolm erinevat. Pikkus on kĂ”igil umbes 15 cm. Kui veidi sĂ€tnedav lilla ja smaragdroheline filament jÀÀb siin pildil veel ehk kuidgai Ă”iget vĂ€rvi, siis militaarsinakas on kĂŒll rohkem nagu tĂŒrkiis. Aga just see sinakas on Andrease lemmik. Andis teine ka kĂ”ige puhtama tulemuse.

Andrease teine suur lemmik on mu kineetilise liivaga kast. Kuigi viimasel ajal vĂ”in ma selle lugeda juba ka perelemmikuks, sest pea iga kord, kui ma elutuppa jĂ”uan, istub keegi diivanil ja ehitab vĂ”i lammutab pĂŒramiide vĂ”i vormib midagi vabalt. Andreas viis mĂ€ngu uuele tasemele ja vĂ”ttis oma Mando ka appi. Mandalorianist sai sujuvalt Sandalorian. VĂ€rv on veidi realistlikum.

Ma nĂŒĂŒd ei teagi, kas Andreasel on jĂ”uludeks juurde vaja kineetilist liiva, uusi filamente printimiseks vĂ”i ideid, mida printida. Arvatavasti neid kĂ”iki, sest on ju puhkus. VĂ”i mine tea. 🙂

Ja minuga on kĂ”ik ikka endine ja enamvĂ€hem. Kalaisu on normaliseerunud, aga ega ma temast Ă€ra ei ĂŒtle. Aga vaat suuri pakse mĂ”nusaid krevette sööks ma kĂŒll. Kaks kilo korraga. Loodetavasti on ka HopeÂŽiga kĂ”ik kenasti.

IVF pÀevik 7+6

Eilse magasin ma lihtsalt maha, puhkasin ja taastusin. TĂ€na rikkusin oma pĂ€eva sellega, et vaatasin Ă€ra kogu otseĂŒlekande riigikogust, kus nad arutasid kevadise rahvahÀÀletuse teemat ja ajasid asja ikka pĂ€ris absurdini. Hulk normaalseid mĂ”istusega inimesi on lihtsalt nurkapakitud ja vait sunnitud, kuni idioodid rÀÀgivad hirmsaid lugusid sellest, kuidas keegi oma terjeri, hobuse ja taevas hoia, kompuutriga, abielluda tahab. PolĂŒgaamia seadustamiseni vĂ€lja. Kurb, masendav ja tĂ€iesti haige, mis toimub! Sest jutt kĂ€ib ju meie Eesti oma inimestest ja peredest, armastusest, kokkulepetest, lastest ja turvalisusest ja heaolust. Aga kĂ”ik ju ei vÀÀri seda, sest nĂ€he, siis tahab keegi ka seadlikult abielluda oma terjeriga?! Abitult tigedaks teeb see sĂ”ge rumalus. No vot ja selle vaatamise-kuulamise oleksin ma vĂ”inud tĂ€na kohe tĂ€iesti vahelejĂ€tta, sest see, mida ma nĂ€gin ja kuulsin, lihtsalt vihastas mind. Ja kuna see mind juba nii kĂ€ima tĂ”mbas, siis otsisin vĂ€ljapÀÀsu ja lĂ€ksin lugesin tasakaaluks hoopis oma viimased leinanĂ”ustamise tehnikate koolituse Ă”ppetunnid lĂ€bi.

Ja kokkuvĂ”ttes on ainus asi, mis hetkel pĂ€riselt loeb hoopis see, et pisike Hope kenasti kasvaks. Ma olen pĂŒĂŒdnud lasta ajal minna, et ma nii vĂ€ga ei muretseks, oodanud uut arstiaega ja lootnud, et kĂ”ik ikka sujub. Aga arsti hoolimatult pillatud sĂ”nad kraabivad valusalt. Et kui kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti, siis ma nagunii unustan, mis solki ta suust vĂ€lja ajas vĂ”i kui ei lĂ€he hĂ€sti, siis “ta ju ĂŒtles”! Kuidas ma tahaksin tema hÀÀlt enda peas ignoreerida ja lihtsalt olla oma unistuste vikerkaarevĂ€rvilises mullis, et kĂ”ik siiski on vĂ”imalik. Sest mu kĂ”ht ju on vikerkaarevĂ€rviline selle kĂ”ige nimel ja iga pĂ€evaga vihkan ma seda sĂŒstimist aina enam. Nii vĂ€ga igatsen ma normaalsust.

Raseolemise tunnet mul kĂŒll ei ole, kuid ma vist isegi ei tea, mis tunne see on, sest siiani on alati ainus kindel mĂ€rk olnud kĂ”hu kasvamine ja selleni on hetkel veel pisut aega. Tan andis omal ajal endast ĂŒsna varakult mĂ€rku ka liigutustega ja lĂ”pus elas mul varbaid pidi ribide vahel ja see oli ikka pĂ€ris hull tunne, aga see oli siis, kui ta oli juba terve igaviku mu sees elanud. Vanc oli pakkinud oma platsenta emaka etteseina ja nii vĂ”is teda vaid aimata kusagil mu sees liigutamas. Kuigi ta sĂŒndides oli 44cm pikk, siis kaalus ta vaid poolteist kilo ja oleks ta pidanud suuremaks kasvama selleks, et ma teda julgemalt tundnud oleksin.

Raseduskalendri jĂ€rgi sai pisike Hope sellel nĂ€dala vaarikamarja suuruseks, Vaarikad mulle meeldivad. Mulle tundub, et ka Hope on vaarikasolemisega rahul 🙂

IVF pÀevik 7+4

TĂ€iesti uskumatult uhke ja imeline ja armastust pilgeni tĂ€is tunne on kĂ€es hoida tunnistust, mille sisse mahub nii palju rohkem kui sĂ”nadesse. Me tegime seda! PĂ€riselt ka! TĂ€nasest Ă”htust olen ma ametlikult ja paberitega superviisor, coach ja psĂŒhhodraama rakendaja ja pisike Hope tegi kogu selle eksamitralli minuga vapralt kaasa! ❀

Kaks intensiivset eksamipĂ€eva algasid minu ja Kerli jaoks enda piduliku eksamidressi selgaajamisega ning vĂ”imalusega terve pĂ€ev praadida ja me pisikese grupi osade liikmete eksamitöödele kaasa elada. Magama suutsin ma jÀÀda sel korral vaid pildil olles 🙂

Kui mul esimesel hommikul oli olemine tĂ€itsa ok, siis Ă”htuks oli nĂ€rv juba nahavahel, sest kuigi ma ei teinud eile eksamitööd, siis olin protagonisti rollis ja paratamatult tunned ka selles rollis olles ikkagi vastutust teise eksamitöö Ă”nnestumise osas. Ja oma teemadega tegelemine vĂ”tab samuti lĂ€bi. Samas usun ma nii vĂ€ga, et supervisioon, iseĂ€ranis tegevuslike meetoditega, on kingitus, mis tasub vĂ”imalusel alati vastu vĂ”tta. See vĂ”ib nĂ”uda pingutust, minna jutsutamisest palju sĂŒgavamale kuid annab tagasi nii palju. Vahel tunned seda mĂ”ju veel aastaid hiljem ja see on ĂŒks igavesti hea tunne. Sel korral algas kĂ”ik sellega, et ma kĂŒsisin endalt, kas ma tĂ”esti tahan oma terviseaduste magistriĂ”ppega veel jĂ€tkata vĂ”i oleks targem kĂ”ik sinna kohta saata ja eluga edasi minna. Poolteist tundi aktiivset tööd ja lĂ€bimĂ€ngimisi viis hoopis uute avastusteni, mis on tegelikult alati ja algusest peale mu sees olnud, aga millele ma ei ole erinevatel pĂ”hjustel julgenud ruumi teha. NĂŒĂŒd ehk ikkagi peaks.

Omaette kĂŒsimus oli nende kahe pĂ€eva jooksul ka see, et kuidas ma oma pĂ€evase sĂŒsti ikkagi tehtud saan. Õnneks on meil kambas Ă€gedad tegijad ja sĂŒst sai esimesel pĂ€eval plaksuga tehtud. Ja kui teised ei oleks hoolinud ja kĂŒsinud, siis oleksin unustanud oma vererĂ”hurohi sel Ă”htupoolikul Ă”igel ajal vĂ”tmata. Elevust oli ikka kohe nii palju. Teisel pĂ€eval lĂ€ks sĂŒstimine pehmemalt ja mul oli nii hea meel, et Andreas ei pidanud selleks eraldi linna sĂ”itma ja tulime oma jĂ”ududega toime 🙂

Lisaks eksamilavastusele oli vaja lĂ”petamiseks esitleda ka enda lĂ”utööd ja arenguteed. LĂ”putöö esitlemisega olid meil Kerliga omad plaanid, aga see portfoolio asi kraapis, kui ma eile Ă”htul koju tulin. Ma olin arvanud, et ju ma istun maha ja lihtsalt rÀÀgin, millest kĂ”ik alguse sai ja mis mind superviisoriks Ă”ppima tĂ”i ja mis on minu plaanid ja mĂ”tted tĂ€nasel pĂ€eval tuleviku suunas vaadates. Ma olen seda ka selle Ă”ppe jooksul teinud nii palju kordi, et see jutt on mul vĂ€ga lĂ€bi mÔÔdetud ja ĂŒllatusteta. Ja siis korraga tundus, et niisama istumine ja jutustamine ei ole mu enda jaoks piisav ja ma tahan seda kĂ”ike ikkagi ka kuidagi visualiseerida oma jutule lisaks. Selle asemel, et viimasel hetkel hullunult teooriat ja tehnikaid tuupida, see surve oli mu peas ka, lappasin ma arvutist ja veebist kokku pilte ja tegin seda, mida ma iial vabatahtlikult muidu ei teeks – powerpointi esitluse! KĂŒll ainult piltidest, aga siiski. Ja lĂ”petasin ma oma loo selliste mĂ”tetega:

Nende 13 aasta jooksul olen ma teinud kĂ”ike ĂŒhe suure eesmĂ€rgi nimel ning andnud endast kĂ”ik, et liiga vara, vĂ€eti ja/vĂ”i haigena sĂŒndinud laste peres ja tugisĂŒsteemi oleksid kĂ”ik toetatud. Olen Ă”ppinud uusi asju, omandanud uusi rolle, laiendanud mĂ”isteid, oma teadmisi ja vĂ”imalusi. Lisaks kirjutamisele ja joonistamisele, mis on seda eesmĂ€rki teeninud algusest peale, on minust nende aastate jooksul saanud Ă”de, Ă”dede Ă”petaja, esmaabiĂ”petaja, kriisiabi kogemusnĂ”ustaja, kriisinĂ”ustaja, sĂŒnni- ja sĂŒnniga seotud kaotuse toetaja (doula), imetamisnĂ”ustaja, fotograaf, laste jooga Ă”petaja ja Ă”ige pea vĂ”in end ametlikult nimetada ka mĂ€nguterapeudiks. Seda kĂ”ike olen ma jĂ”udumööda rakendanud praktikasse. Selleks, et laste ja perede ĂŒhise alguse ja vahel ka terve elu nii oluline taustajĂ”ud – Ă”enduspersonal oleks hoitud ja toetatud, nende vajadused mĂ€rgatud, selleks lĂ€ksin ma Ă”ppima superviisoriks. Seda vĂ”imalust otsisin ma juba siis, kui me alles Ć veitsis elasime ja ma olen Ă”nnelik, et ma selle vĂ”imaluse ka leidsin. Superviisori ja coachi ĂŒlesanded ja oskused on minu jaoks tulnud, et jÀÀda. Siin ja sedasi oma olen oma saja pisikese suunaga.

Ja kuigi mu paralleelsed ja teineteisele jĂ€rgnevad tegevused, ĂŒha edasi liikumine, raugematu nĂ€lg veel juurde Ă”ppida ja suure sĂŒsteemi vaikne kuid jĂ€rjepidev ĂŒlesehitamine on vĂ”inud kĂ”rvalt jĂ€tta ĂŒsna sellise hektilise ja segase mulje, et kĂ”ike on korraga vĂ€ga palju, siis…

Sisimas on mu siht, soovid, tahtmised, unistused ja ka kĂ”ik teod vĂ€ga sirged ja selged ning suunatud sellele, et olla olemas, tegutseda ja vajadusel vĂ”idelda selle eest, et maailm me ĂŒmber parem saaks.

Andreas kuulas mu esimest arengutee tutvustamise katset, panin selle kĂ€igupealt tema jaoks inglise keelde ja muigas, et kuigi ta on mu lugu ju nĂ€inud palju aastaid ja sellele kaasa elanud, vahel ka heitunud, siis tal on alati hea meel, kui jĂ€lle mingi selgus ette tuleb, et mille nimel ma seda kĂ”ike ikkagi teen. Ta tunnistas taas, et on positiivses mĂ”ttes kade ja imetlusest ikka ja jĂ€lle haaratud ega mĂ”ista, kust ma kĂŒll kogu selle jĂ”u ja energia vĂ”tan. Ta saab aru, et ma lihtsalt pean. See on minu elu kutse. Ilma selle mĂ”istmiseta oleks meil vĂ€ga keeruline.

Tehnikate lugemiseni jĂ”udsin ma alles kunagi peale sĂŒdaööd ja kell 2 otsustasin, et aitab, aeg on magada. Andreas oli selle hetkeni jĂ€nnanud oma printeriga ja vĂ”lus sellest parasjagu vĂ€lja Mandalorian nr kaht. KĂ”igi nende saja sarja peale, mida me vaadanud oleme, on Mandalorian tema jaoks see kĂ”ige lemmikum. Me oleme juba terve aasta hommikuti Ă€rganud selle sarja tunnusmuusika saatel ja kui vĂ€ga ootas ta uut hooaega. Noh, ma ju tegelikult ootasin ka. 🙂

Meie lĂ”putöö esitlus Kerliga lĂ€ks toredalt – sĂ€ttisime paika toolid ja nende kĂŒlge teooriaga kuusepuud (kĂ”igist teooriapĂŒramiididest olid selleks puhuks saanud kuusepuud, sest teooria lĂ€ks ju metsa). Kell 11.30 oli Ă”ues hĂ€mar, vedasime rulood ette, lasime tuled surnuks ja oligi peaaegu nagu öö. Panime oma lambikese pĂ”lema, mis nĂ€itab lakke kuud ja tĂ€histaevast, lehvitasime musta kuuse lĂ”hnaga ruumis veidi ringi, et metsatunnet rohkem saaks. Istusime Kerliga kĂ”rvuti pingile ja alustasime:

“On 2020. aasta jĂ”uluöö ja Marumetsa elanikud on kogunenud suurele lĂ”kkeplatsile jĂ”uluĂ”htut veetma. Koroona neid ei puuduta, sest nad on muust maailmast parasjagu kaugel. Meie Kerliga oleme ka peole kutsutud ja tulime nĂŒĂŒd korraks siia kuuseoksale istuma, et enda jaoks see kogemus siin kokku vĂ”tta.”

RÀÀkisime oma kogemustest, naljakatest ja keerukamatest seikadest ja lĂ”pus pakkusime kĂ”igile Viive-mao uusi looduslike vĂ€rviainetega ussikujulisi kummikomme, just neid, mida Andreas siin mingi pĂ€ev tagasi himuga sĂ”i ja mida mĂŒĂŒakse me kohalikus kaupluses. KokkuvĂ”ttes kiideti me tööd ja kiideti Viive komme ka.

Meie arengutee esitlemised Kerliga lĂ€ksid ka kenasti ja siis tuli lĂ”unapaus. Kui teised sĂ”id, siis mina muretsesin ikka oma tehnikate pĂ€rast. Lappasin aga oma mĂ€rkmetes ja pĂŒĂŒdsin veel viimast haarata. Ma tean, et kĂŒll, et mul on ju alati kenasti lĂ€inud, aga eelmise suveintensiivi – suurepĂ€rane töö, aga tehnikad oli segapuder – kommentaar on mul veel nii selgelt meeles ja kuigi meist mitte keegi ei suuda meenutada, milles see tehnika segapuder seisnes, siis ikkagi on meeles, et tehnikaga peab rohkem tegelema. Eks ma olen sellega ju suvest alates juba tegelenud, ag aikka on tunne, eehk on veel midagi, mis on kahe silma vahele jÀÀnud. See on ĂŒks pras nĂ€riv tunne. No ja siis, kui olin asjad enamvĂ€hem jĂ”udnud ĂŒle korrata, teatas mu armas eksamisuperviseeritav, et ma ĂŒĂŒĂŒĂŒldse ei muretseks, paneks kĂ”ik oma asjad rahulikult Ă€ra, sest tal on mulle tĂ€na varuks midagi, kus mul neid tehnikaid ĂŒldse vaja ei lĂ€he. No tore, Ă€revus lendas lĂ€bi lae! 🙂

Eksamitöö lĂ€ks vĂ€ga kenasti. Kui Andreas oli mulle vahetult enne eksamitööd kirjutanud, et ta ei saa aru, miks ma nii vĂ€ga muretsen, sest ma ju oskan, ta teab, on kogenud ja nĂ€inud, et ma oskan ja nentis siis ka ise, et ju on mul seda Ă€revust vaja selleks, et kĂ”ik mĂ”tted kohale koondada ja ĂŒletada taaskord ka iseenda vĂ€ga kĂ”rgeid nĂ”udmisi endale. Vaat ei tea. Ta ei ĂŒtelnud seda vĂ€lja, ag ama tean, et eks ta muretses ju mulle lisaks ka HopeÂŽi pĂ€rast. Ja kui ma talle kaks tundi hiljem, kui töö oli tehtud ja tagaside saadud, uuesti Ă”nnest uimasena kirjutasin, et juuhhuuu, ma lĂ€bisin eksami, siis itsitas ta armsalt, et kas selles oli ĂŒldse kunagi mingi kahtlust. Mul ikka pisike kahtlus oli, et see vĂ”ib vĂ”imalik olla, aga ka see ei oleks maailma lĂ”pp olnud. Ju ma oleksin siis veel Ă”ppinud ja harjutanud ja kunagi sellesama eksami uuesti teinud.

Ja siin ma nĂŒĂŒd olen, hetkel isegi ei julge veel kuulutada, et nĂŒĂŒd ma olengi superviisor, coach ja psĂŒhhodraama rakendaja. KĂ”ik puha euroopa ja pĂ”hjamaade vastavatele standardile vastavad koolitused ja tunnistused. See paber tekitab kuidagi nagu aukartust hetkel veel, kuigi see kinnitab vaid seda, mida me selle kolme aasta jooksul hoolega Ă”ppisime ja praktiseerisime.

Kui me tunnistused kĂ€tte saime, siis andsime omalt poolt Ă”petajale-juhendajtele ĂŒle tĂ€nuga diplomid ja kuna need eile Ă”htul asja vormistades nii nunnud said, siis tegime Kerliga oma vĂ€ikegrupis kĂ”igile Ă”ppiajtele, sealhulgas siis iseendile, ka nimelised diplomid 🙂

Ja nĂŒĂŒd ma siin siis istun ja vaatan heldimusega tagasi…

Need me kolme aasta koosolemised ja harjutamised, pĂ”rumised ja otsimised, pisarad ja pisarateni naermised, kuulamised, mĂ”istapĂŒĂŒdmised, kooskulgemised ja kokkukasvamised… ja siis saad aru, et sa ei saa tehnikast mitte midagi aru ja alustad otsast Ă”ppimist ja muudkui pusid ja pusserdad ja ĂŒhel hetkel tunned, et loovus ja spontaansus ongi Ă€kki vahel ka sinuga ja teooria lĂ€heb (Maru)metsa ja ĂŒks uks avaneb taas.

Me hea Ă”petaja saatis meid tĂ€na Ă”htul teele sĂ”nadega – saades kĂ€tte tunnistuse, Ă”ppimine alles algab! Ma olen elus mĂ”ne tunnistuse varem ka saanud ja tĂ”si, nii see kipub olema. KĂ”igist neist lĂ”petatud koolidest ja pikkadest koolitustest rÀÀgib see tunnistus minu sĂŒdames eriti erilist keelt.

Imelisi Ă”ppimisi meile! AitĂ€h, Sulle, kallis Kerli! Teile, mu kallid intensiivikaaslased ja kogu me grupp! AitĂ€h, teile, Ă”petajad ja juhendajad! See ei ole lĂ”pp, see on alles algus! ❀

PS ja no see meie pidulik eksamidress on ikka ĂŒks maailm parim, eks! Ma jĂ€in enda omast tĂ€na Ă”htul koju jĂ”udes juba ilma, sest mu 15aastane arvas, et talle sobib see veel paremini ja ta sĂ”brad ĂŒle suure ilma arvasid sedasama. Hakaku ma aga pusasid tootma 🙂

IVF pÀevik 7+2

Hommikul ootas meid printeri alusplaadil öö lĂ€bi kĂŒpsenud valge lohe. Imepeenest filmandist ja masina vĂ”imaliku kĂ”rgeima tĂ€psusastmega tehtud elukas on selline siidine ja mĂ”nus. JĂ€rgmisena lĂ€heb printimisse sarnane must Hambutu. Ma selle valge eestikeelset nime ei teagi, aga selle eest oskan ma vĂ€ga hĂ€sti selline olla – endale topeltlĂ”ua tekitada ja sĂ”rmed sedasi harajali ajada – tĂ€itsa lohe kohe! 🙂

Ma ei jĂ”udnud kohe Ă€ra oodata, millal Andreas töö lĂ”petab ja me Ă”htul linna saame sĂ”ita, et pidulikud eksamidressid juba kĂ€tte saada. Me huudidel on suure tunneltaskud, et kogu supervisoonil vajalik kraam taskusse mahuks ja kapuuts, et kĂ”rvad soojad oleksid. Kerlile pisem sinine, mulle suur must. MĂ”lemad valge joonega. Ma oleks muidugi tahtnud fuksiaroosat valge joonega, aga kĂ”ige suurem, mis neil pakkuda oli, ei lĂ€inud mulle ĂŒhestki otsast selga ja noh, nii jĂ€i must. Ja no see valge joon sellel mustal on Ă€geee!

Sedasi kambas on kindlasti julgem minna kaitsma nii lĂ”putööd, portfooliot, praktikapĂ€evikut kui sooritama ka eksamit. Kahe jĂ€rgneva pĂ€eva jooksul peab see kĂ”ik kenasti tehtud saama. Kui nĂŒĂŒd jĂ”uaks veel teooriat ka vaadata veidi, siis oleks ehk tĂ€itsa ok tunne. Sest tĂ€nane pĂ€ev möödus kĂŒll eksamidressi oodates ja leiutades, kes kĂŒll homme mind pĂ€eval sĂŒstima hakkab. Kandidaate sai lĂ”puks kokku kolm ja nii pakkisin ma harjutamiseks sĂŒstla ja stressipalli ka kaasa. TĂ€naseid sĂŒste tehes arvestasin kohavalikul juba ette, et homseks jÀÀks mĂ”ni mugavam plats. Kambapeale saame ehk tehtud selles asja ja kui ei saa, siis lendab Andreas linna mind sĂŒstima. Selline on kokkulepe. 🙂

No ja kuna me nagunii korraks poodi pidime minema mu dressi pĂ€rast, siis vajas Tan laime. Laime muidugi poes ei olnud. KĂŒll aga peatun ma pidurikriginal teepakkide leti vahel ja vean ninaga imelise lĂ”hna suunas – kĂ”ige tavalisem apteegitilli tee! VĂ”tan paki, surun kaenlasse ja kepslen rÔÔmsalt Andrease juurde.

“Pane silmad kinni ja arva Ă€ra mis see on!”

Andreas nuusutab ettevaatlikult ja puristab nagu karvane kala oleks ta ninasÔÔrmetesse sattunud. Mulle meenub, et Ă”igeee, talle ei meeldi ju fenkol ĂŒldse! Pistan karbi endale maskistatud nina alla ja imen selle imalalt magusat lĂ”hna. See on mu ĂŒks lemmiklĂ”hnasid lapsest peale. Nelgi ja aniisi kĂ”rval. Andreas rÀÀgib taas porinal, kuidas teda lapsena haigena seda teed jooma sunniti ja ta ei ole nĂ”us vabatahtlikult enam iial seda tegema.

“Pole muret, keegi ei sunni, kĂ”ik jÀÀb mulle!” olen Ă”nnelik.

NĂŒĂŒd ma siis istun siin. Imetlen oma dressi, joon apteegitilliteed ja lappan raamatuid, mis tĂ€na saabusid. Andreasele meenus koduteel, et me kodusmartpostis on ootamas esimene jupp mu tellitud raamatuid sellest, kuidas kasutada lugusid lastega töös terapeutilisel eesmĂ€rgil. VĂ”ib-olla peaks lĂ”puks ometi hakkama ka ise kirjutama ja joonistama lastele. Ammu oleks ju aeg, 🙂

IVF pÀevik 7+1

TĂ€nase pĂ€eva mĂ€rksĂ”nad on olnud liiga kĂ”rge vererĂ”hk ja me Marumetsa Ă€ge seltskond, kelle “grupifoto” ma lĂ”puks “ilmutatud” ehk jooned paika sain. Sedasi poolikut tööd vaadates vĂ”ib pea tĂ€itsa ringi kĂ€ima hakata kergest stereost 🙂

ja kui jooned olid valmis, siis seadsime sammud TsĂ€rgipoodi, et ĂŒlehomme algavaks lĂ”pueksamiks ja lĂ”putöökaitsmiseks ka uus pidulik pildiga dress selga saada. Taevale tĂ€nu, et ma kunagi vĂ”tsin vaevaks PolĂŒtehnikumis Ă”ppida ja kujutan endale ette, kuidas valmistada ette trĂŒkifaile ja mis tehnikas vĂ”iks olla mida hea trĂŒkkida. Töösse lĂ€ks just see, mida ma soovisin. Homme paistab, kuidas Ă”nnestus 🙂

Ühtlasi lĂ€ks tĂ€na nii, et pidin siis sama hooga samas keskusest ka meie grupikingi Ă€ra tooma. Valisime netipoest asjasd hoolega vĂ€lja. Kappasime Andreasega mööda poodi, aga Ă”igetest asjadest nĂ€gime vaid poolt. KĂŒsisin saalis liikuvalt poetĂ€dilt, et kas ja kust ma ĂŒlejÀÀnud sama sarja tooted leian. Tema ei teadvat, vaadaku ma ise. Otsisin edasi ja leidsin mingid variandid ikka lĂ”puks ise ka ĂŒles. Kombineerisime, pĂ€ris see ei olnud, mida otsisime, aga tegin pilte ja arutasime ja valisin siis vĂ€lja kaks pisikest teineteise alla sobituvat lauda – Ă”pilane ja Ă”petaja, muigasin endamisi.

VĂ”tsin siis mĂ”lema lauakese sildid kaasa ja vaatasin taas, kust ma leian kellegi, kes ĂŒtleb, kust ma need lauad leian. Leidsin jĂ€lle sama tĂ€di. KĂŒsisin, et soovin seda ja seda lauda. TĂ€di kappas kannalt ringi ja pani jooksu, jooksin jĂ€rgi. KĂŒsisin uiuesti.

“Mida te ĂŒldse tahate sellisel kellaajal!”

“Laudu?!”

“Meil on ladu kaste tĂ€is. Midagi ei saa kĂ€tte!”

“Kas te homseks saate need kĂ€tte, ma tulen Ă”htul uuesti?”

“Ei, hommikul saate! Õhtul on kastid ees!”

“Äkki on need vĂČimalik vĂ€lja tĂ”sta, ma maksan Ă€ra ja tulen vĂ”tan Ă”htul?”

“No lĂ€hme vaatame, kas neid ĂŒldse on.” pahurdab tĂ€di. Laos selgub, et suuremat lauda pole neil olemaski.

“Aga kus on?” ei jĂ€ta ma jonni.

“Kust mina tean?! Minge kĂŒsige kassast”

LĂ€ksin, kĂŒsisin. TĂ€di hiilis mul sabas. Selgus, et sellist suuremat lauda pole ka baltikumi pealaos. Tore… Aga kassast tuleb inimene kaasa, sest vĂ€iksed lauakesed on kĂ”ik pakkides saali vĂ€lja pandud juba, sealt saab. Saame pisikese kĂ€tte ja suundume suurema nĂ€idise juurde. Seal seisab juba mu lemmiktĂ€di kĂ€ed puusas, on teine kunsttaime, lambi ja kaks diivanisilti sellelt minema tĂ”stnud ja puhiseb:

“Te vĂČite selle vĂ”tta, muud meil pole ega tule!”

“Tore, aga see on nĂ€perdatud ja kraabitud ju… Ma ei saa seda vĂ”tta sedasi kingituseks…”

“Ise teate!” turtsatab tĂ€di ja ma hoian vĂ€gisi juba keelt hammaste taga.

KassatÀdi, no see teine, kes need vÀikesed lauakesed mulle leidis, on vahepeal poes aga tiiru teinud ja teatab:

“Meil pole saalis nĂ€ha nĂ€idist, aga siin pakis on sellised nagu kodulehel – sama kujuga, aga kĂ”rgemad. Äkki see sobiks?”

Hurraaa, seda mul vaja ongi! LĂ€hen kassatĂ€diga rÔÔmsalt kaasa ja mu lemmiktĂ€di tatsab jalgu lohistades minema. Leima sobivat vĂ€rvi toote ja tassime lauad kassase. Seisame esimeses kassas. Mu lemmiktĂ€di on sealsamas kassa kĂ”rval, vahib nĂŒri pilguga otsa ja kĂ€ratab, et vale kassa, minge sinna teise. Vabandan ja saan ostud tehtud jĂ€rgmise toreda tĂ€di juures.

Istume Andreasega autos maha ja ma prahvatan kogu loo vĂ€lja. Kuna ma nii roosa ja rahulik olin kogu selle aja, siis ta ei saanud arugi, et miskit toimus. Siblimine oli, aga asjad toimisid. Ta on muidugi hĂ€mmingus, et kuidas ĂŒldse nii saab, aga no nĂ€ed, saab. Ta oma Ć veitsi teenindusstandardite peale ei saa sageli aru sellest, mis ja kuidas meil siin ĂŒldse toimub. Aga mina ei ole pahane. Ma olen hoopis uhke enda ĂŒle, et ma nĂ€rvi ei lĂ€inud ja Ă”iendama ei hakanud. Ühelt poolt pĂŒĂŒan muidugi teadlikult hoiduda Ă€rritumisest, kuida teisalt oli olukord nii ĂŒle vĂ”lli, et ma nagu ei tahtnudki Ă€rrituda. Mul oli hoopis tunne, et peaks tĂ€dile kommi vĂ”i mandariine saatma pĂ€kapikuga. VĂ”ib-olla oleks tal ka supervisiooni vaja, ohkan ma samal ajal sama lugu me Ă”ppegruppi jagades, sest no tegelikult on ikka krdi kurb ja masendav, kui ta seal sedasi peab piinlema ja kohe ĂŒldse mingit rÔÔmu oma tööst ei tunne.

Koduteel pĂ”ikasime Statoili. KĂ”ht oli selle poetsirkuse peale liiga tĂŒhjaks lĂ€inud. Mulle meeldib nende retroburks, aga ma ei kannata seda valget kastet, palun alati see vĂ€lja jĂ€tta. Seepeale pakutakse mulle alati praemuna vĂ”i peekonit juurde. Neid ei taha ma ka. Mulle sobib lihtsalt see kapsasalati, juustu ja pihviga burks. PĂ€ris 90ndate algus ei ole, aga on palju lĂ€hemal kui MĂ€kk vĂ”i Hess. Andreas on hotdogi usku. Tal on alati jube raske valid,a mis kastmeid ta tahab ja reeglina pean ĂŒtlema, et ta ei soovi ĂŒhtegi ja iga kord tahetakse seepeale panna kĂ”iki kastmeid. Ma ei olegi veel vĂ€lja mĂ”telnud, kas “mitte ĂŒhtegi”, “mitte midagi” vĂ”i “ilma kastmeteta” toimiks kindlamalt, sest olen neid erinevas jĂ€rjekorras iga kord saanud uuesti korrutada. Õnneks vĂ”i kahjuks ei ole mul pĂ”hjust muidugi olnud seda liiga tihti teha. 🙂

Muus osas on kĂ”ik muutusteta ja ehk lĂ€heb see kĂ”rguseid otsiv vererĂ”hk oma vakku ka nĂŒĂŒd ikka ise tagasi. Eksamiks peaks muidugi nĂŒĂŒd materjale ka lugema, aga aju on hetkel grupildile vĂ€rvide valimisest liiga paks. Need elukad on vahel ikka nii pirtsakad ja nĂ”udlikud ja igal ĂŒhel on asjast oma arusaam ja siis saad juba paika, aga tuleb vĂ€lja, et kellegi on just sealsamas kĂ”rval midagi vĂ€ga sama karva ja lĂ€heb jĂ€lle uueks sĂ€ttimiseks ja timmimiseks. Ehk et ma lĂ€hen parem vaatan nĂŒĂŒd Ă€ra kĂ”ik 6 vĂ€rsket Mandaloriani osa ja teie olge armsalt kallistatud! 😃

IVF pÀevik 7+0

Uskumatu, aga tĂ€nasega algas juba 8. rasedusnĂ€dal. Kuna ma alles tĂ€na mittekĂŒlmunud mustikateni jĂ”udsin, siis teen eelmise nĂ€dala eest veel ĂŒhe pisikese mustikmarja HopeÂŽi pildi ja astume lootusrikkalt uude, vaarikanĂ€dalasse.

MĂ”tlesin pikalt, et ehk lĂ”petan tĂ€nasega siin oma igapĂ€evased pĂ€evikupostitused, sest vahel ei jaksa ja vahel pole suurt miskit peale sĂŒstimise statistika rÀÀkida ka, aga teisalt on jĂ€rjepidevus ĂŒks tore asi ja aastate pĂ€rast on toredam pĂ€evikut lugeda ilma lĂŒnkadeta. Ma vahel ikka loen oma puberteediea pĂ€evikuid ja mĂ”nikord on seal mitu pĂ€eva jutti “tĂ€na ei toimunud midagi” ning see on ok. Sest kui seal oleks tĂŒhjus, siis ma mĂ”tleksin end kĂ”veraks, et huvitav, miks ma sinna midagi ei kirjutanud, et kas oli liiga kiire vĂ”i liiga hirmus vĂ”i polnudki midagi. ÜhesĂ”naga seda muret, et ma vait jÀÀn, seda ei ole. Kas ma just iga pĂ€ev kirjutan, aga vĂ€hemalt ĂŒritan. Mul on vanast ajast nii mitu mustandit siin rippumas, aga hetkel jÀÀvad need veel oma aega ootama.

Uskumatu on muidugi ka see, millega me kĂ”ik need poolsada pluss kaks pĂ€eva oleme hakkama saanud. Mina, nĂ”ela- ja valufoobikuna, poleks iial uskunud, et millegi sellisega hakkama saan. Ma olen sellele mĂ”eldes ikka tĂ€itsa iseenda superkangelane ja mĂŒts maha kĂ”igi nende eest, kes valida ei saa ja kelle jaoks sĂŒstimine ongi elutĂ€htis igapĂ€evane reaalsus. Ja siin ma olen. Sinisekirjust ja sĂŒstimisest muhkliku kĂ”huga saab tĂ€iesti Ă”nnelik olla. 🙂

Üks nali tĂ€nasest ka. NĂ€tsutasin arvutis joonistades oma tursaribasid ja Andreas naeris, et no need ikka haisevad nii kutsuvalt.

“No palun vabandust! Ma ei tea, kas mu sees elab merineitsi vĂ”i hĂŒljes, kindel on vaid see, et see tegelane nĂ”uab seda imelikku kala. Minul, au sĂ”na, seda vaja ei ole.”

AitĂ€h teile kĂ”igile nii vĂ€ga kĂ”igi nende heade soovide ja mĂ”tete eest, mis te meile saatnud olete! Teie olemasolemine on olnud tohutusuureks toeks sellel teekonnal! ❀

Kallistades! ❀

IVF pÀevik 6+6

Kui harjumuspÀraselt halli talve hommik on roosakirju, siis on see ju hea enne? VÔi hoopis omamoodi ettevalmistus raskustele, millega tuleb silmitsi seista, et kinnitada ikka veel, et lootus on olemas kui seda pole? VÔta siis kinni, aga seisin hommikul pikalt aknal ja vaatasin taevast, sest see oli nii ilus.

Kui me pÀrastlÔunal linna arsti juurde sÔitsime, siis tÔdesime, et kuigi me pole kumbki hommikuinimene, meie aktiivsus jÀÀb Ôhtusse ja öösse, varastesse hommikutundidesse, siis vaat arsti juures on parem kÀia hommikul, kuidagi pooluimasena, et kogu see protsess tundus lÀbi une kuidagi pehmem. Maja ees seistes oli hÔre olla. Mul lÀks ikka minut, et end koguda. Aga, oota, teeme pilti ka! See on ju veel see hetk, kus me ei tea midagi enamat kui et me pisike Lootus, me pisike Hope on kusagil olemas ja ta on meile vÀga kallis ja armas.

“May the force be with us” mĂ”tlesin valjul hÀÀlel ja Andreas kordas seda. Nende sĂ”nadega lĂ€ksin ma teadmisele vastu.

Alles tagasi autos olles taipasin, et kuigi kĂ”ik nagu Ă€kki isegi hĂ€sti on, vĂ”eti meilt jĂ€lle Ă€ra ĂŒhe olulise hetke rÔÔm. Ultrahelipilti uuriv tĂ€di teatas:”Jah, rasedus on emakas. Jah, sĂŒda lööb, AGA ta on liiga vĂ€ike, nĂ€dal maas Ă”igest ajast. Teie vererĂ”hu ja vanusega ei looda ma siit midagi. Vaatme kahe nĂ€dala pĂ€rast uuesti, aga kindel ei saa kĂŒll olla, et siit midagi tuleb.”

Ebakindlus? Hirm patsiendi vĂ”imalike sĂŒĂŒdistuste pĂ€rast, kui kĂ”ik pekki lĂ€heb ikkagi? Lihtsalt olematu empaatiavĂ”ime? Mida iganes, aga seda oleks saanud ta ĂŒtelda ausalt ja pehmendamiseta ka palju toetavamalt, nĂ€iteks, jah, rasedus on emakas, sĂŒda lööb ja kuna ta on pisut pisem kui peaks, siis vaatame kahe nĂ€dala pĂ€rast uuesti. Meile oleks jÀÀnud meie rÔÔm. Aga nĂŒĂŒd siis aga jĂ€lle ootame kaks nĂ€dalat, et nagu mida, et kui see pisike ei arene, siis tuleb abort? KokkuvĂ”tres vĂ”ib alati kĂ”ik pekki minna, aga alati ei lĂ€he!

Ravi olevat muidugi ka kole koormus lapsele, aga ilma ka ei saa. KĂ”ik jĂ€tkub sama lauluga. Äkki vaataks verd? No et raseduse ajal ja veel sellise ravimite hunnikuga Ă€kki vĂ”iks? Ei – see, kas hCG on 25 000 vĂ”i 31 000 ei oma tĂ€htsust, nagunii on ta kasvanud ja progesteroon on ravi tĂ”ttu nagunii kĂ”rgem ja kui on madal, siis pole ka midagi teha. Aga kui on kĂ”rgem? Seda see polevat.

Tahaks nii rÔÔmust hĂ”isata, aga okas on hinges. Andreas oli Ă”nnetu. Sisse teda ei lubata, pisikese sĂŒdame tööd paar sekundit filmida tema jaoks mul ei lubatud – sest te ei nĂ€e ega saa sealt aru nagunii midagi… aga noh, hea kĂŒll, ma teen teile siis pildi, aga aru ei saa siit kĂŒll midagi!

No ma ei tea, aga ma kĂŒll nĂ€en krevetti ja Andreas tundis Ă€ra oma kadunud kameeleoni. Aga maja ees parklas istudes ja oma pisikese esimest portreed vaadates hĂ”isata me ei julge.

Kui ma oma praktikapĂ€eviku lĂ”puks valmis sain ja teele panin ning Ă”htuse sĂŒsti tehtud saime, kĂŒsisin Andreaselt uuesti, kas ta on nĂ”us pildile tulema oma kameeleon Hope’iga. Tema kardab, sest mis siis saab, mida ta siis tunneb, mĂ”tleb, ĂŒtleb, kui kĂ”ik valesti lĂ€heb? Need mĂ”tted on mulle tuttavad, ma olen olnud seal ja ainus, mida ma tegelikult tean:

“Siis kui kĂ”ik valesti lĂ€heb, on sul olemas see hetk praegu, kus sa Ă”nnelik olid selle ĂŒle, et ta olemas on. Ja kui sa praegu ei luba endal Ă”nnelik ollla ja kĂ”ik valesti lĂ€heb, siis sul polegi midagi head nagu olnudki. JÀÀbki vaid kurbus ja kaotus. SeepĂ€rast on oluline olla Ă”nnelik alati siis, kui on vĂ”imalik. Ja mĂ”tle, kui Hope kasvab ja suureks saab, siis sa saad talle seda fotot endast koos tema esimese portreega nĂ€idata.”

Ja Andreasel jooksevad silmist suured pisarad.

“Kas sa tead, miks ma sinuga abiellusin?”

“Miks?”

“Just selle pĂ€rast! Just selle pĂ€rast, mida sa praegu jĂ€lle tegid! Sa leiad alati kĂ”iges, kĂ”igis ja igal pool midagi ilusat ja head. Ka kĂ”ige raskemal hetkel. Ja sellepĂ€rast abiellun ma sinuga ikka ja alati uuesti. Alati.”

Ja siis me tegime sellele tĂ€pikesele, kes elab mu sees Ă”iges kohas, kelle sĂŒda tuksub ja kes oli tĂ€na kĂŒll natuke pisem, kui ta olema peaks, pildi ja elame jĂ€rgmised kaks nĂ€dalat taas lootuses, et ehk on lootusel lootust.

“May the force be with you and Hope” kirjutas Andreas mulle, kui ma Ă€revusest iiiveldades arsti kabinetti astusin.

May the Hope be with us, mĂ”tlesin mina. ❀

Lootusel on lootus ❀

IVF pĂ€evik – 50. pĂ€ev

PĂ€ev oli kiire, kĂ”ik muu on muutusteta. SĂŒstid said tehtud möödaminnes, kuid Andreas sai otsida kohta, kuhu torgata, sest kus pole sinikat, on muhk vĂ”i liiga lĂ€hedal mĂ”ni eelmise korra verertĂ€piga torkekoht. Tundub, et kĂ”ht vĂ”ib sedasi otsa saada 😀

Õhtu tĂ€itsin praktikapĂ€eviku vormistamisega ja aeg kadus kĂ€est. Tegevuses olles saab aju veidikenegi puhata ja kui kord juba keskenduda suudan, siis ei ralli mĂ”tted nii hullult homse vahet.

Ja muidu ootame siin homset tööpĂ€eva lĂ”ppu ja arsti visiiiti. Ärevus on ilmselgelt naha vahel.

Kallistused teile! ❀

IVF pĂ€evik – 49. pĂ€ev

Meil on jĂ”ulud ja roosid Ă”itsevad ja roosipÔÔsas kasvavad salaja valged karvased koerad 🙂

PÀeva veetsin rÔÔmsalt mÀnguteraapiat Ôppides ja harjutades. Tegelikult oleks ju tore Tartus teistega koos ka olla, aga ma olen aru saanud, et kodust veebiakna kaudu kaasa tehes jÀÀb mulle vÔimalus ka rohkem kodus olla ja see on jÀlle teistmoodi tore. Eriti oluline on see nÀdalavahetustel, kui Andreas ei tööta.

Ja tĂ€nu sellele, et ma olin kodus, oli meil vĂ”imalus tĂ€na esimese pausi ajal teha perekondlik katse kokakoola ja mentostega. Andreas printis selle jaoks veel ekstra seadeldise ka, et saaks kommid ĂŒhe ropsuga pudelisse. Ja kus see juga siis lendas! Oma 3-4 meetrit oli see kĂŒll ja suurde pudelisse jĂ€i alles vaid veerand, Ă€kki isegi viiendik. Ma olin kunagi sada aastat tagasi seda katset teinud. Kodus,, vannitoas ja siis kĂŒĂŒrinud vannituba, sest see ju lendas lakke ja igale poole. Tan oli siis tĂ€itsa titt alles. Seega polnud poisid ega ka Andreas seda asja veel nĂ€inud. Mis on minu jaoks endiselt ĂŒllatav, sest mulle tundub, et vĂ€hemalt Andreas on elus kĂ”ike proovinud. Lennutanud endale poisijublakana muuhulgas nĂ€kku lĂ”hkeainet jms. Noh ja Tan, mu pisike pĂŒromaan ja paugumees, tegi enne kooli suurte poistega koos torusiilipomme, aga vaat koka ja mentose olid nad vahele jĂ€tnud. Ma siis aitasin neil selle vea parandad ja nĂŒĂŒd on see tehtud. Pildid ja video on Tannu telefonis, sest minu oma on pilgeni tĂ€is ja mul pole aega olnud oma 13 000 pilti minema sealt tĂ”sta veel. JĂ€rgmisena vĂ”iks elevandi hambapastat proovida.

LĂ”unal oli meil aega, et ehitida Ă€ra suur elupuu. Me lĂ€ksime kĂŒll ehtima murelit, aga seisime seal mureli kĂ”rval ja ma vaatasin lillepeenrasse, et miks me ometi seda koonusekujulist elupuud ei ehi. KĂŒmme minutit hiljem seisime ehitud puu kĂ”rval ja olime armunud. Ja siis teatas Andreas, et talle ikka meeldivad need naabri rÀÀstas rippuvad tulukesed ka, lĂ€hme poodi. Ja sinna me lĂ€ksime. Ta sai endale mingid rÀÀstatuled ja kasvuhoonesse tuled ja ĂŒhe nunnu rebase saime ka. Kui jĂ”ulud, siis jĂ”ulud. Ma lĂ€ksin juba tundi tagasi ja siis avastas Andreas, et mingi andur on kadunud ja kotis ka pole. Ju see jĂ€i siis poodi. Kuna ta ei riskinud seal kĂ€te ja jalgadega oma mure seletamisega, siis pidin kaasa lendama, et andur Ă€ra tuua. Sain kolmele inimesele kassades selgitada ja Andrease anduri kĂ€tte ja vĂ€ikegrupitööks jĂ”udsingi juba tagasi zoomi.

SĂŒsti sain teha kusagil vahepeal. PĂŒĂŒdsin alguses sedasi vaikselt toimetada kaamera vaatevĂ€ljast vĂ€ljas, aga rohtu viaalist sĂŒstlasse tĂ”mmates tuli nĂ”el kolm korda vupsti vĂ€lja ja panin kaamera kinni ja korraldasin asja kenasti silmade kĂ”rgudel ikka Ă€ra. SĂŒst ise polnud Ă”nneks hull.

Siis sĂ€ttis Andreas end oma Papa Panda Sigarimajja popsutama, oli kasvuhoone enna soojaks ka kĂŒtnud ja kutsus mind pilti tegema postituste jaoks. Happy kĂ€is ĂŒmber putka ja valvas.

Sellega korras, jÀtsin ta nautima ja tulin oma praktikapÀevikut kirjutama. Hea, et mul vÀhemalt mÀrkmete paberid on juba sorteeritud, nii lÀheb selle asjaga vÀhemalt palju kiiremini, eepost ei tule.

Õhtune sĂŒst oli ka tĂ€itsa ok ja praegu ootan, et vĂ”tta sisse veel ka tĂ€nane viimane vererĂ”huravim. Ja siis ongi veel vaid homne mĂ€nguteraapiat tĂ€is pĂ€ev ja esmaspĂ€eval ootab mind arstikĂŒlastus. Et mitte liialt muretseda, pĂŒĂŒan keskenduda kĂ”igele muule. NĂ€iteks joonistasin tĂ€na hommikuse supervisiooni ajal Viive-madusid. Alguses pidĆŸaamas ja siis mĂ”tlesin, kuidas ta siidkombineed, kleti ja seelikut ja vĂ”rksukka vĂ”iks kanda. Ja kingi ja saapaid.

Viive ĂŒtles neid pilte vaadates, et heategevuslikuks moeshowks on ma ta minu rÔÔmuks ka hotdogi kostĂŒĂŒmi valmis ronima, aga tema lemmik on ikkagi mĂ”nus pehme kodune pidĆŸaama. No vaata seda madu siis.

Ahjaa, ja natuke nalja kal. Ma Ă€rkasin tĂ€na hommikul selle peale, et Andreas kĂŒsis mu kĂ€est MIS?! Ja mina ei saanud midagi aru, et mis mis. Selgus, et ma olin halba und nĂ€inud ja paraja kisa ja rĂ€hklemisega ta lĂ€bi une peaaegu voodist vĂ€lja lĂŒkanud ning nĂ”udnud hÀÀlekalt ta kĂ€est, KUS ON PIDUR!?!

No ma nĂ€gin unes, et me olime keset suve kusagil looduses ja ta nĂ€itas mulle, kuidas tsikli seljas saab magada, et peab nii ja nii end toetama ja siis on tĂ€itsa ok. Ma sĂ€ttisin end kĂ”rge ronitaimedes kivimĂŒĂŒri juures paika ja tema lĂ€ks samal ajal mĂ”ni meeter eemal asuvasse autosse juhi kohale magama. Hommikune pĂ€ike juba paistis ja ma virgusin. MĂ”tlesin, et no ma ĂŒllatan teda, proovin ise natuke sĂ”ita selle kaherattalisega. Nii palju ma ju oskan kĂŒll. Tagurdasin edukalt ja kĂ€ivitasin siis masina ja see hakkas ISE liikuma ja ma ei suutnud leida, kus on pidur. Proovisin parema poolega, see ei reageerinud, proovisin vasakuga, aga andsin vaid hoogu juurde. Mul oli valida pÔÔsa ja me auto esiukse vahel. SĂ”itsin siis otsaga autosse ja ise vehin ja karjun Andreasele, kus on pidur. See Ă€rkab, aga ei saa muhvigi aru. Esiratas pöörleb vaikse urinaga ringi ja kĂŒnnab muda ja auto esiust. Ma karjun, et tee aken lahti ja kus see pidur on! Ta ei saa esiakent lahti ja pistab pea tagaistuja aknast vĂ€lja, et mis ma tahan. ma jĂ€lle, et ma ei leia pidurit. Ja siis ta keerab vĂ”tmest ja tsikkel jÀÀb tĂ€itsa vait. Sellel hetkel ma Ă€rkan ja Andreas kĂŒsib MIS?!

Selle jĂ€rgneb pikk selgitustöö. MIKS ma selliseid unesid nĂ€en, miks pöörleb esiratas, miks ratas ise liigub ĂŒldsegi, mis tsikkel see sellne on, sest tema oma see kĂŒll ei ole mu kirjelduse jĂ€rgi. No ma tean ju ise ka, et ei ole, pigem selline krossikas on. Andreas vÀÀnleb ja röögib hommikuhĂ€maruses naerda nii et pisarad pritsivad ja ei saa mitte midagi aru mu jutust. Mul viskas ĂŒle. Tulin alla ja joonistasin talle kindlustuse jaoks skeemi.

See aitas, sellest sai ta aru ja kĂŒsis igaks juhuks uuesti ĂŒle, et kindel, et ma jalgrattaga ei sĂ”itnud ja ise elu eest seda vastu auto esiust ei vĂ€ndanud nii, et muda pritsis. Muidugi, mida muud mul unes ikka teha on. Aga kas ma oleksin ta siis karjudes ja voodist vĂ€lja visates ĂŒles Ă€ratanud? Muidugi mitte. Vot siis sedasi. Igav meil muidugi ei ole.

Ja nĂŒĂŒd vĂ”iks keegi aiamööbli terrassilt kenasti kuuri viia ja vĂ”ikski jĂ”uluvana tulla. VĂ”i tegelikult. Ülemised aknad vajavad ka veel mingit jĂ”uluvĂ€rki. Kui juba, siis juba. Meil on muidugi maja kĂŒljes lahe redel ka, sinna saaks mĂ”ne suure pĂ€kapiku kinnitada katuse suunas ronima. Aga seda Ă€kki mĂ”ni muu aasta 😃

IVF pĂ€evik – 48. pĂ€ev

TĂ€na ei juhtunudki vist muud, kui et see, et me saime Kerliga oma lĂ”putöö muinasjutu valmis ja saadetud. No tekst sai punkti juba eile, aga siis oli vaja veel pilte joonistada. KĂ”igi tegelaste profiilipildid ja grupildid koos ja ilma meieta ja siis tegelaste elupaik ja teooriakuuskede mets. Eks mul olid joonistamise ideed peas juba ammu ja kavandid olid ka, aga ikka on nii, et kui vormistama hakkad, siis tuleb midagi lisada ja midagi kĂ€rpida. Nii jĂ€i viimasel hetkel vĂ€lja nĂ€iteks karu Matilda esitletud Moreno rolliteooria pilt, sest meil ei olnud enam ei aega ega ruumi sellest kirjutada. Ja noh, mine tea, Ă€kki annab elu pĂ”hjuse tööga jĂ€tkata. Selles olen ma juba ĂŒsna kindel, et “Malbe mao memuaarid” peavad tulema, sest see paganama madu on ĂŒks viguriga tegelane. Ja ma olin see, kes oli pikalt tĂ€iesti ĂŒkskĂ”ikne selle tegelase suhtes ja tahtis teda kĂŒll pingviinide kĂŒll pandade ja konnade vastu vahetad. Ja seda praktilistel pĂ”hjustel – ma joonistan madu tĂ€iesti teistmoodi kui muid tegelasi ja ma ei ole endiselt kindel, kas nad kĂ”lavad kokku. Madu Viive muidugi kandis hoolega hoolt selle eest, et kakofoonia oleks tĂ€iuslik. 😃

No vot ja kui ma öösel kell 2 aru sain, et pilt on hea, aga joon, millega ma selle tegin on liiga jĂ€me, siis sama pilti uuesti joonistada tundus sel hetkel liig ja nii ma lĂ€ksingi magama. Hommikul uhasin kĂ”ik valmis ja Andreas ei saanud rahus töödki teha. Istus ja lihtsalt vaatas, kuidas ma paber paberi jĂ€rel tĂ€is sirgeldasin ja itsitas, et kui ma sellise hooga maja koristaksin, siis seda ta ei suudaks kĂŒll taluda, aga vaat joonistamist on sedasi ilus vaadata. Tema Ă”nneks ei hakka ma iial sellise innuga koristama. Ja seda naeris Andreas ka, et me pisike Hope on juba nii vana, et on ĂŒle elanud juba terve raamatu sĂŒnni. 😃

Enesetunne on ok, sĂŒstid elasin ĂŒle, ravimitega pean jĂ€rge hoidma, et kogemata öine 12 ja pĂ€evane 12 vahetusse ei lĂ€heks ega topelt ei saaks, sest mul on lĂ”una ajal pidevalt tunne, et peaks nagu ka midagi vĂ”tma Aga enesetunne on sinisest kĂ”hust ja ravimite vĂ”imalikust segadusest hoolimata ikkagi ok.

TĂ€nu tegemistele on aeg tĂ”eliselt lennanud. Ma olin hommikul kindel, et tĂ€na on 2. detsember. Seda on ennegi juhtunud, et ma pĂ€eva kuidagi vahelt kaotan, aga et neid vahepeal kaks edasi liikus, see on huvitav. Ehk ma Ă€rkan nĂŒĂŒd oma talvisest loomeunest ĂŒles ka. Ja samas ega mul viimasel ajal kalendriga palju asja pole – elan arstiajast ja analĂŒĂŒsidest jĂ€rgmisteni ja vahepeal Ă”pin natuke. Positiivne oli muidugi see, et ma hĂŒppasin hoobilt kaks pĂ€eva lĂ€hemale esmaspĂ€evale. Isegi sĂ”num tuli juba tĂ€na, et arst mind esmaspĂ€eval ootab. Nii palju, kui minus on ootust ja lootust ja uudishimu, on seal ka hirmu ja Ă€ravust. Ega neid ei saagi Ă€ra vĂ”tta, ju nad kĂ€ivad siia selle asja juurde. Nii igaks juhuks.

Vahepeal on kÀtte jÔudmas juba 7. rasedusnÀdala keskpaik. Kui me pisike silmatera on seal, kus ta peab ja kasvab kenasti, siis on ta nÀdalaga herneterast sirgunud mÔnusaks mustikaks.

Hetkel vĂ”iks ta olla suurema metsamustika ja pisema kultuurmustika suurune. Ilusat vĂ€rsket sinist, seda uduhalli varjundiga, polnud sedasi kohe vĂ”tta, aga ĂŒhe jÀÀtunud marja sain kapist kĂ€tte kĂŒll.

Palun, lubage esitleda – Hope Mustikmari ❀