(HOIATUS: Siit tuleb Ă”ige verine raseduse lĂ”ppemise lugu…)
TĂ€na saab ĂŒks pĂ€ev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutĂ”mbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mĂ”telda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise pĂ€ev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.
Hommikul kĂ€isime poes ja turul. Andreas tahtis jĂ”uludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jĂ”udsime, tundsin end nii vĂ€sinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama vĂ”inud jÀÀda. VĂ”i tegelikult ma jĂ€ingi, aga Andreas ajas mu ĂŒles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel Ă€ra ja lĂ€heme siis ĂŒles ja pikutame veidi. PĂ€ev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma Ă€rkasin veidi rohkem ĂŒles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rÀÀkida. Isegi mĂ”telda ei taha.
Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja pĂŒsti tĂ”stes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotĂ€iesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nĂŒĂŒd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nĂŒĂŒd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotĂ€it lootuses kohtuda pisikese HopeÂŽi maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal lĂ€heb veel aega, mĂ”tlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. VĂ”tsin sisse oma vererĂ”hutableti.
Tund hiljem pĂŒsti tĂ”ustes sain veriseks kĂ”ik oma riided ja tooli. JĂ€rgmine kuhjaga peotĂ€is ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kĂ”ik kĂ€tte, mĂ”tlesin ma endamisi. HopeÂŽi ma ei leidnud. KĂŒĂŒrisin ja kraamisin. SĂ”in viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. MĂ”tlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mĂ”lemad magusad. VĂ”tsime ette jĂ€rgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.
Ma ei ole iial nĂ€inud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasĂ”ber ja kui ma juhtun mĂ”tlema loomade peale, siis ei suuda ma ĂŒldse liha sĂŒĂŒa. Aga ma tean lapsest peale vĂ”rdlust, et kui kĂ”ik kohad on verd tĂ€is, siis oleks seal nagu siga tapetud.
Kell on seitse Ă”htul Ja ma seisan keset me alumise korruse duĆĄiruumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…
PĂ”rand, sein, pesumasin, kraanikauss, kĂ”ik, mis ĂŒmbruses on ja kĂ”ige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nĂŒĂŒd juhtus?! LĂŒkkan vaibad varbaga kĂ”rvale, pistan pea uksest vĂ€lja ja hĂ”ikan ĂŒsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on ĂŒsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pĂ€rast vabandada. Mina, kes ma alati kĂ”igi asjadega ise hakkama saan ja nĂŒĂŒd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma pĂ€riselt ka vajan abi ja tĂ€nan Ă”nne, et ma ĂŒksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lĂ€hedale, sest temaga on turvalisem.
Mu peas on vaid kaks mĂ”tet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean HopeÂŽi leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab pĂ”randat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kĂ”ike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese HopeÂŽi…
Puhastan ta Ă€ra. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. KĂŒsin Andreaselt, kas ta soovib teda nĂ€ha. Olime sellest varem rÀÀkinud ja kokku leppinud, et kĂŒsin enne, kui nĂ€itan. Ta ei soovi ja see on tĂ€iesti ok. Ăppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaĂŒhe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ĂŒtlemine on vĂ€ga ok ja see ei tĂ€henda et see ei ĂŒhel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ĂŒtlemise kahetsemine liiga valus poleks.
MÔÔdan Hope pisikest keha enda sĂ”rmede vĂ”rdluses – ta on mu pisikese sĂ”rme esimese lĂŒli suurune. Ătlen seda Andreasele ja pakin HopeÂŽi Ă”rnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.
Saame vere koristatud ja Andreas lĂ€heb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jÀÀb tee, sest ta on jonnakalt nĂ”udlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma kĂŒll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutĂ€ie teed.
Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul tÀitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe jÀrjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja HopeŽi uurides jÀi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on vÀga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu nÀinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererÔhk langeb. Doonorina tean hÀsti kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda lÀinud.
Minu jaoks on asi ĂŒle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jĂ€lle on reede Ă”htu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.
Tee jÀÀb joomata. Palun Andreasel tuua endale ĂŒlevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ĂŒtelda ĂŒlemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. PĂŒĂŒan selgitada. TĂ€idan kiirelt haiglasse sissepÀÀsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, kĂ€si vĂ€riseb, ma ei leia tĂ€nasest kuupĂ€eva. Tan aitab kella ja kuupĂ€eva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nĂ”ustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tĂ”sidusest hoolimata sĂ”ita nii rahulikult kui vĂ”imalik. Ta on hea juht.
Teel olles helistan haigla vastuvĂ”ttu. KĂ€ed vĂ€risevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev Ă€mnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ĂŒtlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pĂ€rast haiglas. Andreas sĂ”idab mu treppi.
Auto jÀÀb puhtaks. Sealt edasi jÀÀb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ămmakas palub korraks nĂ€ha ja saab oma vastuse. Edasi lĂ€heb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust nĂ€inud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nĂŒĂŒd… Hooldaja kĂŒĂŒrib pĂ”randat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda jĂ€rgmise puhta koha peale vĂ”i seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisÀÀri hoolimata sellest, et ma olen haigla tĂ€isvarustuses ja topeltkindlustatud juba. VererĂ”humÔÔtmiseni me isegi ei jĂ”ua. Mul kĂ€ib pea ringi. Ămmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi vĂ”etud. Sel korral krutitakse mĂ”lemas ninasÔÔrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine tĂ€iesti mööduv nohu.
Arst saabub vist minutiga. Ăkki kiiremini? Ămmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. VĂ€risen nagu vappekĂŒlmas. Kogu mu ĂŒmbrus on verine… Vabandan…
Arst, kes vĂ€hem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese Ă”nnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga jĂ€rgi Ă€ra. Miks see pole korda tehtud, kĂŒsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijĂ€rjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan ĂŒht ja ka teist.
Arst pĂŒĂŒab kogu selle vere vahelt saada ĂŒlevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist nĂ€eb rohkem. Arst kĂŒsib, miks kĂŒll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nĂ”ustanud Ă€mmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele jĂ€rgnes suur kiidukĂ”ne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mĂ”lema varasema peetumise puhul polnud isegi kĂŒsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nĂŒĂŒd tuleb see puhastus nagunii…
Saan oksĂŒtotsiini ja muid ravimeid, mis vĂ”iks ehk kuidagi abiks olla hetkel.
Mul on mĂ€lulĂŒngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sĂ”in? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe kĂ€est kĂŒsida. PĂŒĂŒame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja lĂ€bi FB saan ta kĂ€tte. Muidugi ta teab, et ma sĂ”in moosipalle. TĂ€pselt kolm. Ătlen talle, et jÀÀn haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vĂ€hemalt on möödas ja mu tagasi saab…
Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanĂŒĂŒli ja annan hunniku verd Nii kĂ”rge mu rĂ”hk veel on, mĂ”tlen endamisi.
Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on vĂ”imalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. KĂ”ik on valvel. Ma vĂ€risen ĂŒle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sĂ”idutab, sĂ”rmed on pudedad. SĂ”idame liftiga ĂŒlespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jĂ”uaks kuidagi.
Saan paki pabereid tĂ€itmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti tĂ€ita vist kinnisilmi. Panen pĂŒĂŒdlikult kirja kĂ”ik vajaliku. Ăde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vĂ€hemalt petlik tunne, et verd voolab vĂ€hem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin Ă”elt, et kas ma peaks Ă€kki oma ehted Ă€ra vĂ”tma? Mu kaks ĂŒlemist kĂ”rvarĂ”ngast kĂ€ivad kĂ”rvast Ă€ra vaid kĂ”rvalise abiga. Ăde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan Ă”nneks ise hakkama.
Enne homset ei pidanud ju mingit Ă€ksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nĂŒĂŒd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba vĂ€ljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutĂ”mbed, nendeni ma ju ei jĂ”udnudki. TĂ”si. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rÀÀkida tabletiabordi ohutusest?! IseĂ€ranis naise kehale, sest sedasi ĂŒksi kodus ĂŒhe olulise loo lĂ”ppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama lĂ€inud oma unise peaga ja magama jÀÀnudki…
Ăde möödab vererĂ”hku. Pulss on kiire. VererĂ”hu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vĂ€he. Katus sĂ”idab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised Ă€rritavad ja hirmutavad tugevalt. KĂŒlm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne tĂ€idetud paberite Ă”ele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.
Saan Andrease pika veenmise jÀrel vÀhemalt parklast minema. Ta lÀheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii vÀlja ei lasta, siis pole tal mingit mÔtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pÀrast. Ma kardan iseenda pÀrast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.
Enne opile minekut jĂ”uan kiirelt kirjutada sĂ”pradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…
Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi kĂŒsida? KĂŒsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii vĂ€ga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sĂ”nad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat vĂ€ga pahasti vigastada…
Veidi enne kella kĂŒmmet Ă”htul on minek. JĂ”uan Andreasele vaid kaks sĂ”na kirjutada, et ma lĂ€hen. Kolistame mu voodiga kuhugi lĂ€bi pikkade koridoride. Kui kogu maailm rÀÀgib, et inimesi peab voodiga sĂ”idutama jalad ees, et nad nĂ€eksid, kuhu neid viiakse, nĂ€eksid lihtsalt enda ĂŒmber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri vĂ€lja vist veel nii pea. Teadmatus Ă€rritab mind, ma tahan nĂ€ha, kuhu ma sĂ”idan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sĂ”itsin uksest vĂ€lja jalad vĂ”i pea ees, ei mĂ€ngi absoluutselt mingit rolli. KĂ”ige rĂ”vedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga pĂ”rutatakse. SĂ”ites jalad ees on sul vĂ”imalik seda ette nĂ€ha. Pea ees sĂ”ites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pÀÀse ma sellestki.
Mul on kĂŒlm. Mul on hirm…
Opitoas kĂ€ib siblimine. KĂ”ik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tĂŒliks. Rida on jĂ€rel, kui ma oma kohale ronin.
Anestesioloog, kurjade silmadega onu, kĂŒsib, et mis jama selle söömisega on. RÀÀkigu ma nĂŒĂŒd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sĂ”in. Vabandan, et Ă€revus ja mure olid nii suured, et alguses lĂ€ks meelest, mida ma tĂ€pselt sĂ”in, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et ĂŒsna 17:30. Raporteerin pĂŒĂŒdlikult nagu kĂ”ik eelnevad kĂŒsijad palunud on, et sĂ”in viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.
Onu urahtab tigeda ĂŒleolekuga, teda ĂŒldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei kĂŒsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb lĂ€bi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pĂ€rast… sest mult ju kĂŒsiti kogu aeg mida ja kui palju.
AnesteesiĂ”de kĂŒsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plĂ€mahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. MĂ”tlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? KĂ”ik ju rÀÀkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jĂ€tnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma vĂ”in ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kĂ”ige rĂ”vedam hirmuĂ”udus lĂ€bi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… MĂ”tlen abitult oma peas ja olen vait.
Mul on kĂŒlm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nĂŒĂŒd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tĂ”usen siit veel iial? Kas see ongi lĂ”pp?
Meenub, et vererĂ”huravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma gĂŒnekoloogid kĂ”ik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 vĂ”tsin viimati 100mg Trandate. Ta kĂ€ratab, et see ei huvita teda ĂŒldse.
Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ĂŒlevalt ĂŒleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa vĂ€rised! MIS SUL viga on?! Mis sa vĂ€rised!
Et mis ma vĂ€risen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavĂ€rin. Kas ta ei lugenud?
Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ĂŒhtegi sĂ”na vĂ€lja ja ega ta ootagi mult vastust…
Selle peale, et ma vÀrisen kuidagi eriti tugevalt ja teda hÀirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pÀrast?
Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sĂŒgavalt ebaĂ”iglane… Ma saan aru, et ma olen tĂŒliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi Ă”igus möliseda, ka sellega, kes tĂ”esti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin lĂ€bi nii suurte pingutuste rasedaks jÀÀda ja siis otsustasin abordi teha (mĂ”tleks, ma ju oma kĂ€ega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja sĂŒĂŒdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind pÀÀstma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kĂ”iges ise sĂŒĂŒdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lĂ”petab. Palun mĂ”ttes, et ta ĂŒtleks telefoni, millal ta siin lĂ”petab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas kĂ€ega telefoni tagasi taskusse ilma ĂŒhegi selgituseta. Ta puhiseb. Ăkki on tal tĂ€na kehv pĂ€ev olnud?
Mis sa vĂ€rised!! Urahtab ta mulle ĂŒlevalt justnagu nĂ€kku sĂŒlitades… Hea, et tal on mask ees, mĂ”tlen valuga… Kes teab, mille vĂ”i kelle peale ta tige on… Olen ma selleks pĂ”hjust kuidagi andnud? Ma pĂ€riselt ka ei taha siin olla…
Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. RÀÀgin inimlikkusele lootes lĂ€bi pisarate, et oleme ĂŒle kuue aasta nii vĂ€ga pĂŒĂŒdnud last saada, eelmine aasta oli emakavĂ€line, nĂŒĂŒd peetumine.. nĂŒĂŒd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib ĂŒle mu pea tĂŒlgastunult mulle otsa ja teatab – nĂŒĂŒd oled siin ja nĂŒĂŒd on nii! POLE VAJA siin nutta ja vĂ€riseda…
Abitus. Ăngistus. KĂ”ik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sĂ”nagi. Minuga ei rÀÀgi neist keegi. Onu lĂ”gistab mu pea otsas larĂŒngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hĂ€sti. Piisavalt on harjutatud. Ta pĂ€riselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.
MMMIS SSA VVĂRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jĂ€lle. Ma pĂ€riselt ka pĂŒĂŒan kogu jĂ”ust ja hingest mitte vĂ€riseda. PĂŒĂŒan pisaraid alla neelata. Sedasi meritĂ€hena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see vĂ”imalik. Vaatan paluvalt anesteesiaĂ”ele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lĂ”pp?
Ma kardan oma elu pĂ€rast, Kujutan elavalt ette, kuidas larĂŒngoskoop arsti kĂ€es libastuda vĂ”ib vĂ€ga valesse kohta… VĂ”ib-olla on see onu jĂ€lle ĂŒks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “vĂ€ga hea arst”. VĂ”ib-olla ongi, aga olgu siis vĂ€hemalt vait…
Jalge juures jÀÀb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ĂŒtleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ĂŒtelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tĂŒlikas abordiistatistika. HilisĂ”htune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ĂŒhe kohutava kĂ€itumisega tĂŒĂŒbi juuresolekul vĂ€hemalt tĂ€helepanu muule viia? Ma tĂ”esti ei ole inimlikkustki vÀÀrt? Kas kĂ”ik need teised kardavad ka seda onu siis nii vĂ€ga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jĂ€tab, siis pean ma talle tĂ€nulik olema? MĂ”tlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vĂ€hemalt selle nimel, et sellest vĂ€rdjalikust kĂ€itumisest ja suhtumisest maailmale rÀÀkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kĂ”ik need, kes seda tolereerivad, vĂ”iksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? VĂ”ib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…
Ăde loputab tĂ”enĂ€oliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererĂ”humanseti. KĂ€tt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul kĂ€elaba tagumiku alla panna.
Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pĂ€rani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis lĂ€heb pilt uduks…
Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ătlen Andreasele mĂ”ttes, et armastan teda… ja poistele…
Ărkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse kĂ€ntsatatakse.
Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kĂ€he, aga vĂ€hemalt ei mĂ€leta ma lĂ€mbumist… JĂ€lle sĂ”idetakse hooga vastu uksepiita. PĂŒĂŒan end nii pisikeseks teha, kui vĂ”imalik, et mĂ”ni mu jĂ€se kogemata kuhugi vahele ei jÀÀks…
Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi kÀitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on vÀga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mÔte. Olen nÔus.
Mul on hetkel lihtsalt kĂŒllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaĂ”iglasest kĂ€itumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, kĂ€ratas Tartus ToomemĂ€el anesteesiĂ”de mulle enne puhastust elu esimese kanĂŒĂŒli paigaldamisel ootamatu torke peale vĂ”patades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SĂNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sĂ”nad on minuga elanud tĂ€nasesse ja elavad veel kaua edasi nĂ€itena sellest, kuidas oma mĂ”tted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv nĂ€ide. KĂ”ik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvĂ”tus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse jĂ€rel mĂ”nitati, et ise olen ma kĂ”iges sĂŒĂŒdi, et ei oska jalgu koos hoida – ĂŒldine statistika, eksole. Ăhelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jĂ”uab selleni ka, kes kibestunult protseduure lĂ€bi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole Ă”igus sedasi suhtuda ja kĂ€ituda ĂŒhegi naisega, ĂŒhegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja pĂ”hjus millised tahes, milleks on vaja lĂ€bi viia mis iganes protseduur. See Vancu sĂŒnnieelne “me peame selle raseduse lĂ”petama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kĂ€tte saame” on vaid nĂ€ited sellest, kuidas spetsialist ei mĂ”tle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega vĂ”rdvÀÀrne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut kĂ€itumist ja sĂ”navalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jĂ”umĂ€ngud. Need ei ole ei kĂ€ttemaksu ega Ă€rategemise mĂ€ngud. Need on kĂ”igest inimeste elu ja heaolu, mis vÀÀrivad vĂ€hemalt lugupidamist.
Samas majas, vĂ”imalik, et mĂ”nel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavĂ€lisega olin kĂŒll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mĂ€letada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju hÀÀlega ĂŒks nĂ”udlik tita. Ma ei taha ĂŒhegi imiku hÀÀlt hetkel kuulda….
TĂ€na olen jĂ€lle siin ja ma elus. TĂ€na on mu neljas sĂŒnnipĂ€ev? Esimene oli siis, kui ma siin majas pĂ€riselt sĂŒndisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nĂ€dalat hiljem lapsendati ja uus sĂŒnnipĂ€ev mÀÀrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia jĂ€rel intensiivis lĂ”puks ikkagi ĂŒles Ă€rkasin ja neljas selle verejooksu jĂ€rel, mis nĂŒĂŒd Ă”nneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi vĂ€lja pressib vĂ€ikeste lurtsatustega.
Palun osakonna Ă”elt vĂ”i Ă€mmakalt (nimed on ja ametit on kĂ”igil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin vĂ”imalusel arstiga rÀÀkida. RÀÀkida on valus. Ăde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.
Osakonna Ă”de vĂ”i Ă€mmakas on hoolitsev. KĂ€ib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nĂŒĂŒd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades vĂ€ga rahulik. Aga Ă”de arvab, et ma vĂ€risen nii tugevalt, ĂŒle kere, et Ă€kki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei hĂ€iri, ma olen nii rahulik kui see hetkel vĂ”imalik on…
Veidi aja pĂ€rast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ăhes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat kĂ€skinud mul need sisse vĂ”tta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jÀÀda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest vĂ€simusest hoolimata silmatĂ€it magada. SĂŒda peksis kurgus, vĂ€simus niitis, aga und ei olnud. Ăde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, vĂ€ga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga Ă€kki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. VĂ”tan kuulekalt rĂ”veda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul pĂ”rgulik janu. Juua veel ei tohi.
Rahustava rohu mĂ”ju minuni ei jĂ”ua. VĂ€hemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal kĂ€ib Ă”de ja teeb mulle rhesonatiivsĂŒsti. Ma jĂ”udsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist kĂŒll absoluutselt kĂ”igile eile ja tĂ€na rÀÀkida Ă€mmakatest kĂ”igi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.
Tuleb arst, kes mu vastu vĂ”ttis. Opi juures ma teda ei nĂ€inud, aga ehk oli ta siiski seal vĂ”i on vahepeal rÀÀkinud, sest ta usub, et kĂ”ik lĂ€ks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. KĂ”ik kĂ€is vĂ€ga ruttu. Ta ĂŒtleb, et muidugi on kahju, et nii lĂ€ks, aga vĂ€hemalt on praegu selle asjaga korras. TĂ€nan teda kogu sĂŒdamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sĂ”nad kogu selle jama jĂ€rel mulle praegu tĂ€hendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes kĂŒsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma vĂ€risevat endiselt ĂŒle kere. Tilgad sain. Ăkki tuleb kunagi mĂ”ju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnĂ€htavalt vĂ€risen, et kĂ”ik seda nĂ€evad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma vĂ€risisen samal pĂ”hjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavĂ€rinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mĂ”jul Ă€geneb, saan ma ise vĂ€ga hĂ€sti aru. Veider vĂ€rk igal juhul.
VĂ€hemalt hoidis taevas mind tĂ€na… vĂ€ga.
Ja kĂ”igi teie head mĂ”tted ja soovid olid minuga. Ma isegi mĂ”tlesin, et miks ma valisin sellest kĂ”igest kirjutada ĂŒsna reaalaajas sedasi. Ăhelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole ĂŒksi ja seda ma ka sain. Selle tĂ€htsus oli ja on nii mÔÔtmatult suur, et ei mahu sĂ”nadessegi. AitĂ€h! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel vĂ€ga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rÀÀkida lugu, mis on oluline Ă€ratundmiseks ja ehk ka mingis mĂ”ttes lohutuseks neile, kes on seal kĂ€inud ja olnud ja asju lĂ€bi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees vĂ”i saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.
Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kĂ”ik nii ok, kui see on vĂ”imalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks ĂŒksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis Ă€rkvel, aga Ă”nneks andis Ă”de ĂŒhel hetkel alla ja lĂ€ks ehk pikutama. Sain rahus olla.
LĂ”puks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis ĂŒleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ĂŒhegi kĂ”hkluseta.