Meil on jõulud ja roosid õitsevad ja roosipõõsas kasvavad salaja valged karvased koerad 🙂
Päeva veetsin rõõmsalt mänguteraapiat õppides ja harjutades. Tegelikult oleks ju tore Tartus teistega koos ka olla, aga ma olen aru saanud, et kodust veebiakna kaudu kaasa tehes jääb mulle võimalus ka rohkem kodus olla ja see on jälle teistmoodi tore. Eriti oluline on see nädalavahetustel, kui Andreas ei tööta.
Ja tänu sellele, et ma olin kodus, oli meil võimalus täna esimese pausi ajal teha perekondlik katse kokakoola ja mentostega. Andreas printis selle jaoks veel ekstra seadeldise ka, et saaks kommid ühe ropsuga pudelisse. Ja kus see juga siis lendas! Oma 3-4 meetrit oli see küll ja suurde pudelisse jäi alles vaid veerand, äkki isegi viiendik. Ma olin kunagi sada aastat tagasi seda katset teinud. Kodus,, vannitoas ja siis küürinud vannituba, sest see ju lendas lakke ja igale poole. Tan oli siis täitsa titt alles. Seega polnud poisid ega ka Andreas seda asja veel näinud. Mis on minu jaoks endiselt üllatav, sest mulle tundub, et vähemalt Andreas on elus kõike proovinud. Lennutanud endale poisijublakana muuhulgas näkku lõhkeainet jms. Noh ja Tan, mu pisike püromaan ja paugumees, tegi enne kooli suurte poistega koos torusiilipomme, aga vaat koka ja mentose olid nad vahele jätnud. Ma siis aitasin neil selle vea parandad ja nüüd on see tehtud. Pildid ja video on Tannu telefonis, sest minu oma on pilgeni täis ja mul pole aega olnud oma 13 000 pilti minema sealt tõsta veel. Järgmisena võiks elevandi hambapastat proovida.
Lõunal oli meil aega, et ehitida ära suur elupuu. Me läksime küll ehtima murelit, aga seisime seal mureli kõrval ja ma vaatasin lillepeenrasse, et miks me ometi seda koonusekujulist elupuud ei ehi. Kümme minutit hiljem seisime ehitud puu kõrval ja olime armunud. Ja siis teatas Andreas, et talle ikka meeldivad need naabri räästas rippuvad tulukesed ka, lähme poodi. Ja sinna me läksime. Ta sai endale mingid räästatuled ja kasvuhoonesse tuled ja ühe nunnu rebase saime ka. Kui jõulud, siis jõulud. Ma läksin juba tundi tagasi ja siis avastas Andreas, et mingi andur on kadunud ja kotis ka pole. Ju see jäi siis poodi. Kuna ta ei riskinud seal käte ja jalgadega oma mure seletamisega, siis pidin kaasa lendama, et andur ära tuua. Sain kolmele inimesele kassades selgitada ja Andrease anduri kätte ja väikegrupitööks jõudsingi juba tagasi zoomi.
Süsti sain teha kusagil vahepeal. Püüdsin alguses sedasi vaikselt toimetada kaamera vaateväljast väljas, aga rohtu viaalist süstlasse tõmmates tuli nõel kolm korda vupsti välja ja panin kaamera kinni ja korraldasin asja kenasti silmade kõrgudel ikka ära. Süst ise polnud õnneks hull.
Siis sättis Andreas end oma Papa Panda Sigarimajja popsutama, oli kasvuhoone enna soojaks ka kütnud ja kutsus mind pilti tegema postituste jaoks. Happy käis ümber putka ja valvas.
Sellega korras, jätsin ta nautima ja tulin oma praktikapäevikut kirjutama. Hea, et mul vähemalt märkmete paberid on juba sorteeritud, nii läheb selle asjaga vähemalt palju kiiremini, eepost ei tule.
Õhtune süst oli ka täitsa ok ja praegu ootan, et võtta sisse veel ka tänane viimane vererõhuravim. Ja siis ongi veel vaid homne mänguteraapiat täis päev ja esmaspäeval ootab mind arstikülastus. Et mitte liialt muretseda, püüan keskenduda kõigele muule. Näiteks joonistasin täna hommikuse supervisiooni ajal Viive-madusid. Alguses pidžaamas ja siis mõtlesin, kuidas ta siidkombineed, kleti ja seelikut ja võrksukka võiks kanda. Ja kingi ja saapaid.
Viive ütles neid pilte vaadates, et heategevuslikuks moeshowks on ma ta minu rõõmuks ka hotdogi kostüümi valmis ronima, aga tema lemmik on ikkagi mõnus pehme kodune pidžaama. No vaata seda madu siis.
Ahjaa, ja natuke nalja kal. Ma ärkasin täna hommikul selle peale, et Andreas küsis mu käest MIS?! Ja mina ei saanud midagi aru, et mis mis. Selgus, et ma olin halba und näinud ja paraja kisa ja rähklemisega ta läbi une peaaegu voodist välja lükanud ning nõudnud häälekalt ta käest, KUS ON PIDUR!?!
No ma nägin unes, et me olime keset suve kusagil looduses ja ta näitas mulle, kuidas tsikli seljas saab magada, et peab nii ja nii end toetama ja siis on täitsa ok. Ma sättisin end kõrge ronitaimedes kivimüüri juures paika ja tema läks samal ajal mõni meeter eemal asuvasse autosse juhi kohale magama. Hommikune päike juba paistis ja ma virgusin. Mõtlesin, et no ma üllatan teda, proovin ise natuke sõita selle kaherattalisega. Nii palju ma ju oskan küll. Tagurdasin edukalt ja käivitasin siis masina ja see hakkas ISE liikuma ja ma ei suutnud leida, kus on pidur. Proovisin parema poolega, see ei reageerinud, proovisin vasakuga, aga andsin vaid hoogu juurde. Mul oli valida põõsa ja me auto esiukse vahel. Sõitsin siis otsaga autosse ja ise vehin ja karjun Andreasele, kus on pidur. See ärkab, aga ei saa muhvigi aru. Esiratas pöörleb vaikse urinaga ringi ja künnab muda ja auto esiust. Ma karjun, et tee aken lahti ja kus see pidur on! Ta ei saa esiakent lahti ja pistab pea tagaistuja aknast välja, et mis ma tahan. ma jälle, et ma ei leia pidurit. Ja siis ta keerab võtmest ja tsikkel jääb täitsa vait. Sellel hetkel ma ärkan ja Andreas küsib MIS?!
Selle järgneb pikk selgitustöö. MIKS ma selliseid unesid näen, miks pöörleb esiratas, miks ratas ise liigub üldsegi, mis tsikkel see sellne on, sest tema oma see küll ei ole mu kirjelduse järgi. No ma tean ju ise ka, et ei ole, pigem selline krossikas on. Andreas väänleb ja röögib hommikuhämaruses naerda nii et pisarad pritsivad ja ei saa mitte midagi aru mu jutust. Mul viskas üle. Tulin alla ja joonistasin talle kindlustuse jaoks skeemi.
See aitas, sellest sai ta aru ja küsis igaks juhuks uuesti üle, et kindel, et ma jalgrattaga ei sõitnud ja ise elu eest seda vastu auto esiust ei vändanud nii, et muda pritsis. Muidugi, mida muud mul unes ikka teha on. Aga kas ma oleksin ta siis karjudes ja voodist välja visates üles äratanud? Muidugi mitte. Vot siis sedasi. Igav meil muidugi ei ole.
Ja nüüd võiks keegi aiamööbli terrassilt kenasti kuuri viia ja võikski jõuluvana tulla. Või tegelikult. Ülemised aknad vajavad ka veel mingit jõuluvärki. Kui juba, siis juba. Meil on muidugi maja küljes lahe redel ka, sinna saaks mõne suure päkapiku kinnitada katuse suunas ronima. Aga seda äkki mõni muu aasta