Uskumatu, aga tänasega algas juba 8. rasedusnädal. Kuna ma alles täna mittekülmunud mustikateni jõudsin, siis teen eelmise nädala eest veel ühe pisikese mustikmarja Hope´i pildi ja astume lootusrikkalt uude, vaarikanädalasse.
Mõtlesin pikalt, et ehk lõpetan tänasega siin oma igapäevased päevikupostitused, sest vahel ei jaksa ja vahel pole suurt miskit peale süstimise statistika rääkida ka, aga teisalt on järjepidevus üks tore asi ja aastate pärast on toredam päevikut lugeda ilma lünkadeta. Ma vahel ikka loen oma puberteediea päevikuid ja mõnikord on seal mitu päeva jutti “täna ei toimunud midagi” ning see on ok. Sest kui seal oleks tühjus, siis ma mõtleksin end kõveraks, et huvitav, miks ma sinna midagi ei kirjutanud, et kas oli liiga kiire või liiga hirmus või polnudki midagi. Ühesõnaga seda muret, et ma vait jään, seda ei ole. Kas ma just iga päev kirjutan, aga vähemalt üritan. Mul on vanast ajast nii mitu mustandit siin rippumas, aga hetkel jäävad need veel oma aega ootama.
Uskumatu on muidugi ka see, millega me kõik need poolsada pluss kaks päeva oleme hakkama saanud. Mina, nõela- ja valufoobikuna, poleks iial uskunud, et millegi sellisega hakkama saan. Ma olen sellele mõeldes ikka täitsa iseenda superkangelane ja müts maha kõigi nende eest, kes valida ei saa ja kelle jaoks süstimine ongi elutähtis igapäevane reaalsus. Ja siin ma olen. Sinisekirjust ja süstimisest muhkliku kõhuga saab täiesti õnnelik olla.
Üks nali tänasest ka. Nätsutasin arvutis joonistades oma tursaribasid ja Andreas naeris, et no need ikka haisevad nii kutsuvalt.
“No palun vabandust! Ma ei tea, kas mu sees elab merineitsi või hüljes, kindel on vaid see, et see tegelane nõuab seda imelikku kala. Minul, au sõna, seda vaja ei ole.”
Aitäh teile kõigile nii väga kõigi nende heade soovide ja mõtete eest, mis te meile saatnud olete! Teie olemasolemine on olnud tohutusuureks toeks sellel teekonnal!
Kallistades!