Eile öösel uinusin ma Blob Opera saatel, sest Andreas lasi neil mulle unelaulu laulda ja täna hommikul teatas Tan, et need blobid on nii ägedad ja nii äge, et ma nad leidsin, et tema ka nüüd laseb neil endale laulda. Ilmselgelt olen ma siin majas ainus saurus oma vana arvutiga ja pean leidma ka mingi viisi neid ise veidi väntsutada. 🙂
Andreas pani juba eile õhtul printimisse meie piltidega “salatikausi”, millest kahe ööpäeva jooksul peaks saama üks paras pildipall, mille sisse valgus panna.
Mul on selle kõige peale tunne, et äkki on ka siis aeg pliiatsid ja suled kastidest välja otsida ja hakata joonistama. Tegelikult võiks koristada ja kaste lahti pakkida ja seina värvida ja veel sadat asja teha, aga kuidagi mõnus on lihtsalt niisama olla. Paberil on mul kirjas terve nimekiri asjadest, mida ma tegelikult tegema peaksin, aga täna ei taha. Võib-olla homme või mõni teine homme.
Süstimised täna liiga valusad ei olnud, aga iga torge veritseb korralikult, Ju on see ikka selle verevedeldaja põhjustatud, sest varem ju nii ei ole olnud. Kõht ise on süstimistest hell. Eriti hull on õrnalt kõhtu katsuda või riivata, siis ikka tahaks natuke karjuda ka, et valus on.
Aga õhtul saime teada, et homme on jõulud. Andreas on oma mõlema šokolaadikalendri kõik luugid juba avanud, šokolaadid nahka pannud ja kindel, et järelikult algavad homme jõulud.
Vanc ei suutnud teda kuidagi veenda, et aega veel natuke on, sest tema kalendris on nii mitu avamata akent. Ela siin siis sellistega. Pole vähetähtis, et vaid mõni aasta tagasi sõi Vanc oma esimese kalendri tühjaks kusagil novembris, teisega pidas nädala vastu ja sõi siis ka selle kogemata tühjaks ja alles kolmas pidas lõpuni vastu.
Järgmisel aastal lubas Andreas hakata ametlikult šokolaadikalendreid testima. Selle aasta omad olevat olnud liiga õhukesed ja liiga väheste šokolaadidega. Ja kui Trollide omas, mille ma tegelikult alguses endale ostsin, aga asja vastu huvi tundmata, kandis Andreas ka selle kalendri eest hoolt, oli ka aken nr 25, siis ponide oma oli täielik pettumus – luuk nr 24 taga peitis end sama suur šokolaad kui teistes akendes. Aga peab olema palju suuuurem, arvas Andreas. Seega praak! Ja mitte, et tal iga hommik poleks päkapikud ka veel käinud. Alles üks päev ta siin imestas, et millal ja kuidas need päkakad ikka käivad, et tema ei ole neid kunagi näinud, aga nii tahaks näha, et kas mina tean. Mina ei tea muidugi midagi.
Ma siin vaikselt mõtlen, et kui ma mingid aastad tagasi plaanisin Vancule jõuludeks kinkida terve hunniku kalendreid, et ta terve aasta iga päev ühe akna saaks avada, siis nüüd läheb see plaan vist küll hoopis Andrease jaoks käiku. 🙂
