Ilmad on meil siin sellised… tavalised jõuluaegsed. Vahel sajab vett, vahel jääd, vahel lumelaadset asja ka. Ainus, kes sellest rõõmu tunneb, on Happy, kes laseb libedal murul liugu, plätserdab mudas ja siis õhinal tuppa jookseb, et igal pool ringi päterdada ja keegi peale minu ei saa tema käppade puhastamisega hakkama ja mina ei taha oma vererõhukõikumistega üldse sedasi alla vaadata ja ootan kevadet, soojust ja kuivemat aega. 🙂
Kuigi ma arvasin, et olen lootusetult hiljaks jäänud ja pole enam mõtet rabeleda, kiirjutasin hommikul valmis oma viimased puuduvad jupid leinanõustamise tehnikate koolituse jaoks. See on koolitus, mille puhul ma oleksin eelistanud ruumis kohal olla, sest virtuaalviperuste pärast läks kaheksast seminarist kaks mu jaoks kaduma. Ühel hetkel ei saanud ma enam ühegi kasutajanime ega parooliga Moodlesse sisse ja teisel korral ei olnud meil kodus netti ja mu telefon ei tee jälle Zoomiga koostööd. No nagu kiuste, sest need me seminarid olid pärlid selles nii vajaliku teemaga koolituses. Ega seal midagi väga uut ei olnud, veidi värsseid vaateid ja kinnitusi, aga nii oluline oli teistega koos kuulata, jagada, arutada ja harjutada. Juhtumite läbimängimised ja analüüsimised olid nii olulised.
Isiklik lisaväärtus oli asjal aga see, et sain pikemalt otsa vaadata, lahti harutada ja tööd teha taas iseenda nii ammuse juhtumiga, mille puhul ma oletasin, et see on täiesti jahtunud. Aga ei, Hope on elustanud minu jaoks kõik need kaotused, mis sellel teel olnud on. Ta on mu sees kinnitus sellest, kuidas algused ja lõpud kohtuvad, kui habras on elu ja kui tugev ta samal ajal olla võib. See, et see teema hetkel mu jaoks aktuaalne on, on vist väga arusaadav, sest ma olen oma elamise spiraalil taas samas lõigus, kus on toimunud kõik need keerulised sündmused läbi 21 aasta.
Ma hakkasin seda lugu lahti kirjutama ja olin laksust tagasi aastas 1999 ja vaatasin kõike uues valguses, tehniliselt. Ma usun, et see oli oluline. Esimest korda taipasin, kui üksi ma oma suure murega tegelikult olin ja jäin, kuidas keegi päriselt ei osanudki läheneda, ka spetsialistid, nng kus asjad tegelikult valesti läksid, eskaleerusid ja mis viis nii paljude valede otsuste ja käikudeni ja kuidas ma lõpuks ikkagi valgusesse ja õigesse kohta suure ringiga välja jõudsin. Annaks taevas, et meie kõrval on rasketel hetkedel inimesed, kes oskavad olemas olla, oskavad meid hoida ega lase päris pilbasteks pudeneda. Ja kui vaja, panevad õlgadele teki, annavad pihku sooja joogi ja kallistavad või tulevad kell 3 öösel meiega koos uisutama ja maailma otsa ja karjuvad koos meiega nii valjult, et valjemini enam ei saagi. Sest pisitasa peab paremaks minema, kuigi seda alguses kuidagi uskuda pole võimalik ega peagi, siis on oluline selles ajas mitte üksi jääda.
Kuigi viimaste isesievate tööde tähtajad olid koolitusel juba eelmisel nädala, siis panin enda viimased oodatud küsimused, vastused ja juhtumianalüüsi teele täna veidra helgustundega. Mul oli vaja iseenda jaoks sellele loole ja koolitusele kaas peale panna. Kuigi alati saab kõik sajal erineval põhjusel nässu minna, siis olen ma kogenud ka õnnestumisi ja see on see, mis aitab edasi üritada. Vahel ongi kõik, mida vajad, üks pai, mida endale teha.
Paar tundi hiljem sain teada, et kõik on juba kenasti läbi vaadanud ja mu sooritused arvestanud. Seega on veel üks oluline asi ka ametlikult valmis saanud sellel aastal. See on nii hea tunne.
FB ringi vaadates avastasin, et erinevad mänguteraapia grupid on täna hoolega jaganud Blobide Ooperi linki. Minu vana arvuti seda peent asja avada ei suutnud, aga kuna ma nii väga tahtsin näha, mida nad teevad, saatsin lingi Andreasele. Töö pandi pidulkult pausile ja blobid hakkasid teineteise võidu ekraanil laulma. Ma jõudsin vahepeal köögis perele söögigi valmis teha ja Andreas ikka veel hullas nende hulludega.
Ma ei suuda hetkel aru saada, miks ma ei saa siia linki lisada, aga kui otsida guuglist “blob opera”. siis peaks õige asjani jõudma. Moodne eksperiment, mille tulem siis on selline omamoodi tore. 🙂
Mul on täna õhtul küll tunne, et võiks jõululaule hakata juba laulma. Hinges on selline imede sündimise igatsus, sest reedene arstivisiit hirmutab mind juba ette. Mis sealt jälle tuleb? Ma ei taha kurbi jõule. Ma ei taha kurba uut aastat. Päriselt ka ei taha! Ma ei jaksa hetkel kurb olla. Seega teeme nii, et Hope´iga on kõik kenasti ja ta kasvab ja kosub ja alates reedest saan ma edasi liikuda pärisrasedate ridadesse. See muidugi hirmutab mind ka, aga see on kuidagi nii oluline hetkel. Üks psike tõeline jõuluime kulub siin majas sel aastal küll nii-nii väga ära.