NB Järgnevas loos võib olla häirivaid fotosid!
Näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.
Ma ei ole kohtunud ühegi oma peetumise läbi kaotatud lapsega ja katkemise kaotused on olnud nii pisikesed, et neid pole võimalik olnud leida. Ja kui mu praegune rasedus laupäeva õhtul ise katkema hakkas, siis viskles mu peas vaid meeleheitlik mõte, et kui vähegi võimalik, siis soovin ma me pisikese Hope´i maise kehaga kohtuda. Ma arvestasin sellega, et ta võib muidugi ka lihtsalt minema libiseda, katki olla või me lihtsalt ei saa või ei jõua kohtuda, aga ma soovisin temaga kohtumist nii väga. Mul oli seda vaja. Uskusin, et see aitab mul rahu saada.
See hetk, kui ma ta leidsin… sel hetkel langes suur ja raske kivi mu südamelt. See võib tunduda veider, aga mul hakkas kergem ja ma läksin haiglasse kergema südamega. Me olime Andreasega juba palju varem kokku leppinud, et kui Hope me juurest lahkuma peab enne seda, kui seadused ta inimeseks mitte bioloogiliseks jäätmeks kuulutavad ja teda uuringutele ei saadeta, siis võimalusel toome ta koju, põletame ja laseme selle pisikese keha vabaks. Selles mõttes meil vedas, meil ei olnud vaja kellegi luba ega koostööd. Hope tuli ise meie juurde ja tol eriti verisel õhtul pakkisin ma ta pehmelt paberitesse ja panin silma alt ära.
Pühapäev möödus udus, aga esmaspäeval istusin vaikselt oma arvuti taha ja mõte kiskus ikka selle paki suunas, kus Hope oli. Andreas ei olnud seda puutunud. Tundsin, et mul ei ole kiiret, ootan seni, kuni Andreas tunneb, et ta on valmis edasi liikuma ja selle peatüki lõpetama. Ühel hetkel vaatas ta õue, seal ei olnud veel pime, isegi kübeke päikest piilus pilvede tagant, ja küsis, kas praegu on õige hetk. Vastasin, et kui see juba küsimuse all on, siis ju on just praegu see õige hetk.
Kuhu me ta paneme? Meil on vaja ilusat karpi. Ma teadsin, et mul on kusagil ilus valge karp, kus ma aastate taguseid firmaarveid hoidsin, aga selgus, et mamma on sinna kolimiste käigus suurelt peale kirjutanud “ARVED” ja noh, kuigi, meil on Hope´i eest mõned arved õiendada, siis see karp ei sobinud mitte. Andrease lihaküpsetamise termomeetril on ilus valge karp, paraja suurusega, aga no lihaküpsetamise termomeetri karbi mõte tundus ikka liiga üle võlli. Olgugi, et see vaid ilus valge karp on.
Vaatasin mänguteraapiatoas ringi ja seal ta oli – mu lemmikkomplekt Dixiti mängu lisakaarte – kollase servaga unistuste komplekti karp. Kaevasin selle välja ja näitasin Andreasele. Näidates taipasin, et vaata, sellel on pisike kalake kaane peal. See lihtsalt ON Hope´i karbike. Andreas oli väga nõus. Paraja suurusega, ilusa pildiga, ilusa mõttega. Kuigi mulle meeldib hirmsasti asju oma pakendites hoida, siis selle karbi sisu tassin ma endaga sageli kaasas eraldi kotikesega ja nii on see karp juba mõnda aeaga tühi olnud. Kerge südamega loovutasin ma selle hea eesmärgi nimel Hope taevasse minemise laevaks.
Olime vahepeal Andreasega mõlemad nõustunud sellega, et põletamiseks parim koht on me tagaaia vana välikamin, mis on hetkel lihtsalt tore lõkketegemise koht. Andreas läks kuuri pisemaid puuhalge sorteerima, mina läksin duširuumi, kus Hope mind ootas, pildistama. Ütlesin Andreasele, et kaks päeva toasoojas imavate paberite vahel olles, ma ei tea, kas seal on midagi alles, mida pildistada, aga ma tunnen, et ma vajan neid pilte. Pealegi tahtsin ma talle nii väga otsa vaadata.
Pakkisin paberid õrnalt lahti, tõstsin kõrvale need, millega me põrandat olime puhastanud. Teised, need, millega suuremat verd olin kokku korjanud, rullisin ma väikeste pakikestena puhta paberi sisse ja panin karpi. Ühes neist suurtes paberites oli ka suur kiuline klomp, milles oli Hope turvaliselt oma tumepunases pesas koos roosa näsalise platsentahakatisega.
Mul läks aega. Puhastasin Hope´i ära ja võtsin oma aja. Kuigi sageli võetakse pildistamise jaoks pisike keha tema kasvamise kotist välja, siis ei tahtnud ma nii mitu päeva hiljem enam ta rahu rikkuda. Tundus, et tal võib külm hakata. Sedasi mullis oli tal ehk parem olla.
Vahepeal käis Andreas uurimas, kas minuga on kõik ok. Minuga on ok, aga kas tema soovib Hope´iga kohtuda. Ta ei soovi ja see on ka ok. Kinnitan, et mul on palju pilte ja kui ta ühel hetkel soovib, siis näitan talle.
Kui ma sain pildid tehtud, panin Hope´i õrnalt ümmarguse vatitupsu peale. Nii puhas ja nii vaikne… Kuidas ma saan oma lapse matta maha nii, et ma ei ole talle isegi musi andnud kui mul see võimalus on? Muidugi ei saa. Andsin pisikesele Hope´ile pisikese musi ja panin talle katteks peale teise pehme valge vatitekikese.
Ma olin karbi pakkinud täis valgeid paberirulle. Verest oli saanud valge pehmus. Pisikese Hope´i maine keha läks sinna keskele ja siis katsin veel kõik veel pehme paberiga ja panin karbile kaane peale. Hope oli valmis minema tagasi sinna, kust ta tulnud oli ja mul oli nii hea meel, et mul oli võimalus temaga kohtuda.
Andreas istus maja taga kamina ees, suitsetas sigarit ja ootas mind. Meie sirelilõhnaline küünal põles. Teel Andreaseni leidsin majaservas mingi ime läbi õitsemas kolm pisikest õiekest. Õues on praktiliselt jõulud! Ma ei saanud neid sinna jätta…
Andreas oli väikesed halud mind oodates juba valmis sättinud. Panime karbi puudele ja Andreas süütas tule…
“Tead, kasepuu on mu kõige lemmikum puu!” ütleb Andreas läbi pisarate. Ma tean. Kallistan teda.
“See kõik on nii ilus. Kohutavalt kurb, aga ikkagi nii ilus…”
Taipan, et hoian kolme õiekest ikka veel enda sõrmede vahel. Kuigi ma kardan tuld nii väga, siis sirutan käe ja panen õied Hope´i karbile.
Doulaks õppides omandas nullikujuline küünal minu jaoks uue tähenduse. Ringisümboli algus ja ots. Null kui number, mis tähistab algust, täidab alguse tühjuse. Selles on kindlasti oma valu, aga selles on ka rõõm ja pühitsemine, et keegi on olnud olemas, et keegi sündis päriselt, olgugi, et elada ei jaksanud või ei saanud.
Istume sooja tule ees ja vaatame kuidas me lapse imepisike maine keha pikkamööda tules taas kõiksusega üheks saab. Andreas on toast kaasa toonud kaks pitsi läbipaistva pudeli eluveega, mille palju aastaid tagasi sõpradelt kingituseks sai. Nüüd oli tema meelest paras hetk see avada ja maitsta.
Hope´i mälestuseks, kes sai meiega olla vaid nii natuke, aga kes tähendab meile nii palju!
“Kui kahju, et kui meie sureme, siis ei saa keegi istuda sedasi me põlemise tule ääres…” ohkab Andreas.
“On. On kahju. Meie krematooriumid, kogu see suur süsteem, mis meil on, ei aita kuidagi kaasa nii olulistele etappidele leinamises… Ainus, mida me teha saame, on võtta sellest kõik, mis võimalik…”
Andreas on nõus. Me leppisime kokku juba nii palju aastaid tagasi selles, mis saab siis, kui me sureme. See on nii oluline teadmine. See on mingil veidral viisil isegi lohutav ja turvaline teadmine.
Õues tibutab vihma, aga meil on soe. Isegi armas…
Jätame söed hõõguma ja tuha jahtuma.
Toas diivanil istudes palub Andreas, et ma talle pilte näitaksin. See tuleb minu jaoks natuke ootamatult. Et kas on asi selles, et ta tõesti tahab nüüd näha või tahab ta oma rasked emotsioonid kokku pakkida. Ja see pole hetk hakata teda usutlema. Ta on kindel, et tahab kõiki pilte näha. Ja siis me vaatame pilte.
Igatsus oma unistuse ja lootuse järele on nii suur…
Järgmise päeva lõunal on maailm uduhall, aga me ei taha rohkem oodata.
Tõstame jahtunud tuha kaminast hellalt suurde klaaskaussi ja käime läbi kõik meie aia puud ja põõsad. Poetame sõrmeotsaga tuhka tüvede juurde. Alustame sirelitest. Edasi käime läbi äädikapuud, elupuud, oma näpuotsatäie tuhka saab pisike kirss ja vana murel, noor ploomipuu, pihlakas, kõik me kolm õunapuud. Jõuame ringiga tagasi tagaaeda, aroonia, hobukastan, vanad nuditud kuusepuud, pihlakas.
“Mul on kergem olla… See on nii ilus!” ohkab Andreas tühja tuhakaussi hoides.
“Jah ja nüüd on ta natuke nagu kõikjal me ümber ja alati meiega!” nõustun ma Andreasega. Südamel on kergem. Nii on parem. Üks ring on taas täis saanud.
Andreas kallistab mind kõvasti ja tänab, et ma olen kõike teinud just nii nagu ma olen teinud. Eks me oleme ikka ju koos teinud, ajan ma vastu. Meil on vedanud. Ilma temata oleks see kõik nii palju raskem ja keerulisem olnud.
Kallis armas Hope!
Rahu ja rõõmu Sulle, me pisike!
Kuni me taas kohtume,
May the Force be with Hope!
Lootus elab edasi.
20. oktoober – 19. detsember 2020
