13th December 2017
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood, Tervishoid

Minu keha on minu kindlus

Et miks ma viimase nädala nii vaikne olen olnud? Me pakime ja planeerime. Iga päev ja hetk on karmilt arvel. Andreasel on siin alles veel 5 tööpäeva. Poistel 7 koolipäeva. Siis paneme asjad autole ja autole hääled sisse ja eesmärk on üks – jõuluks koju. Eesti, siit me tuleme! Aga kõige selle keskel on mul üks lugu, mis mu mõtetes mulle rahu ei anna ja peab saama veel selle aasta numbri sees räägitud. See teema ei kannata juba ainuüksi seepärast, et selle järele on vist eluline vajadus, jõulud on isemoodi hell aeg, sest kahe viimase päeva jooksul olen pidanud lohutama ja veenma kaht imelist naist, et need ülekilod ja selga mittevamahtuv kleit ei vähenda mitte kuidagi nende naiseksolemise ja inimeseksolemise väärtust. “Ma olen nii paks, et ma tahaksin pigem surnud olla… kui sinna jõulupeole minna!” on midagi, mis on mingil viisil tuttav mõte otse või kaudselt paljudele meist, sest endaga rahus ja heas tundes elada pole alati kõige lihtsam. Et kuidas mina ikka oskan sedasi endaga rahul olla? Ja ma kaalun ühest neist 25 kilo rohkem ja kannan sama pikkuse juures märksa suuremat rõivanumbrit, aga talle tudnub, et mina olen nii ilus just nii nagu ma olen, aga tema on paks ja kole. Kogus see tohutu kehakultus ja krt teab kelle poolt loodud ideaalid on normaalse inimeseks olemise totaalselt peapeale pööranud.

Ja hoidku taevas pildistajate eest! Pildid, halastamatud ja väga vale nurga alt tehtud või ka hea nurga alt tehtud ja veidi manipuleeritud pildid, talletuvad mällu. Vahel igaveseks. Ka kõige ebareaalsemalt laitmatumatult pringist kehast saab teha trolle pilte. Mida nõudlikum on olukord, seda suurem on risk, et jäädvustus tuleb selline, et see meid kurvaks ja õnnetuks teeb. See on libe ja õhuke jää, aga hea tulemuse nimel tasub pingutada ja leida see miski, leida see nurk, valgus, vari, fookus, värv, tunne, mis parima kokku koondab ja kingib selle tunde, et me oleme päriselt ka ilusad ja head. Iseenda jaoks. Enne kõike ikka iseenda teadvuses ja tunnetuses. Pildid on väga võimsad ja vahedad vahendid. Nad jäävad me albumisse, sahtlisse ja mälusoppi alles ja kannavad meid läbi elu. Kust leida see pealehakkamine, julgus ja vahendid, kuidas see vajalik tulemus saavutada?  Olgu reaalsus milline tahes, meid hoiab tervena usk ja armastus iseendasse. Meie keha on meie kindlus. Igas mõttes. Kõlab hullu klišeena, aga nii see ometi on.

Minu tänane teema on elust enesest. Meist endist. Tervishoiust ja vaimse tervise hoiust, hinge hoiust läbi ihu. Mul ei ole retsepti, mis võtaks ära kogu valu ja vaeva, aga ma räägin Sulle enda loo. Ehk on selles kübeke haldjatolmu, mis veenab, et kogu selles suures maailmas on ainus oluline asi iseendaga sõbraks saamine ja sõber olemine. Heas ja halvas. Mõõdulindiühikud ja kaalunumber võivad sirgelt põrgusse tagasi minna. Loeb hoopis miski muu. Loeb Mina Ise.

HOIATUS: kes pole kunagi rannas, veekeskuses, spordiklubis, ühissaunas vms käinud ja häbenenud enda ja teiste keha, võib järgneva postituse pildimaterjaist ehk häiritud olla. Häiriv võib olla ka halastamatu alasti ausus, sest meie peades on sageli fikseerunud mingi arusaam ilust ja kuidas asjad peaksid olema ja mille poole me kõik peaksime püüdlema. Unustades ära reaalsuse. Seda ignoreerides ja tahtes olla vaid parem. Aga kui kõige parem ongi see, mis on siin ja praegu?

Milleks siis kogu see lugu? Ma kinnitan teile, et ma tean, et on naisi, mehi ka, kelle jaoks järgnev lugu võib olla teatava terapeutilise väärtusega ja selle nimel ongi see siin. Kui mitte nende endi kindlusele, siis ehk nendega seotud tulevaste põlvede kindlusele aitab see teadmine ehitada kandvamad müürid. Need, keda see teema ja pildid häirivad võivad mõnel teisel homsel tagasi tulla, siis on siin juba uued lood ja teised pildid. Ja seda ka veel, et kas ma ka mõtlen, et just see postitus võib saada takistuseks minu Eesti Presidendiks saamisele? Ikka ja alati mõtlen, kuidas siis muidu! 😛  Ausalt, kui ma peaksin presidendiks ihkama, siis see postitus ja need pildid on küll viimased, mille pärast mul või kellegi teisel on vaja häbi tunda. Vot. No igaks juhuks hoiatasin 🙂

***

 

See lugu on pühendusega kõigile ilusatele inimestele. Jah, Sulle ka! Meile kõigile!

 

Et kokku saaks terve tervik, siis alustan ma päris algusest.

 

Tere, mina olen Eva ja minu 3 ja poole kilone maine keha jõudis edukalt siia päikese alla 1977. aasta aprillis.

Titena olin ma kaunikesti ülesöönud trulla. Malõš ja Maljutka tegid oma töö. Mina sellest ajast ei mäleta midagi. Aga emal oli korduvalt vaja me Rahumäe leivapoe ees kärusse kiikajatele selgitada, et ei, ma ei ole poiss. Veidi suuremana olin ma juba veidi rohkem tüdruku moodi, aga ikka veel trulla ja siis…

… siis ma enam ei olnud trulla. Olin väikese sööma ja eakohase pikkusega kõhetu laps, kes alates kolmandast eluaastast elas jääl ja balletitundides, hiljem võimles hästi ilusasti. Ma kasvasin üles teadmisega, et teiste arvates näen ma välja nagu koonduslaagri vang. See väljend saatis mind vanuseni 11. Kuna mul aga äärmise kõhnuse kõrval olid väga painduvad kondid ning pikad ja paksud juuksed, mis sattusid pidevalt imetluse objektiks, siis see kehakõhnusele osutatud tähelepanu minus otseselt ebamugavust ei tekitanud, Või noh, kuna ma ei teadnud, mis on koonduslaager, siis see tundus isegi nagu midagi positiivset vist (nagu pioneerilaager?), siis ma ei osanud seda võtta halvustava kriitikana. Ma tundsin end ise suurepäraselt ja ju siis oligi kõik hästi.

Mu keha otsustas kasvada kiiremini kui oodatud oli. 12aastaselt olin ma nii pikk kui täna ja kõik täiskasvanud naisele sobivad atribuudid olid omal kohal olemas täies hiilguses. Mina ise tundsin end endiselt täiesti normaalselt. No hästi, ainult poiste liigne tähelepanu teatud kehaosade suhtes oli kohati häiriv ja rinnahoidja kandmisele ajasin ma mõnda aega sõrgu vastu, sest see oli nii ebamugav. Aga ilma ka nagu enam ei saanud.

Kõige raskemini tuli minu kasvamisega toime aga mu isa, kelle pisitütrest oli korraga naine saanud. Ootamatult ja ilmselgelt liiga vara. Kasvasin need aastad tema verbaalse hämmingu keskel. Näiteks, kui mul oli seljas isa meelest liiga lühike seelik, siis oli tal vaja oiata, et mul on nii kõverad jalad, et kuhu ma sellistega minna kavatsen. Aga ma teadsin, et esiteks armastab ta mind väga ja teiseks ei ole mu jalad kõverad. Vastasin talle ikka irvitades, et eks ikka sinna, kuhu teisedki ja läksin. Ja tema jäi oma oigamisi oigama omaette.

Seevastu mamma ja ema jagasid avalikult arvamust, et ideaalne naisekeha mahub Ornella Muti mõõtudesse ehk maakeeli sentimeetrites siis ülevalt alla ja alt üles 90-60-90. Liivakell olevat ilus ja see olevat nii hea, et mulle on taevast selline ideaalne vorm kaela sadanud. Ja mu juuksed! Uhkus lapse üle ja natuke nagu näkitsev kadedus ka? Ahahh. No tore teada. Saaksin ma seda kuidagi muuta? Miks peab üldse kellegi kehast ja mõõtudest rääkima ja neid võrdlema ja millegi poole püüdlema? Kehamassiindeks ja tervislik toitumine polnud sel ajal õnneks veel käibeteema ja kuniks nad mu maist keha kiita võtsid, see mind eriliselt ei häirinud. Olgu see siis Ornella või Muti moodi.

Aga keha-, iseäranis näokaunistamisega, oli küll teema! Mamma oli selles osas eriti aktiivne – ära värvi huuli, siis su oma huulevärv kaob ära, ära värvi silmi, see pleegitab ripsmeid, ära puuderda, see rikub nahka. Tema arusamaad pärinesid teadagi mis ajast ja ajastust ja tuginesid krt teab, mis vahenditega kogemusele. Ja kuigi ma villaseid pükse seeliku all mamma nõudmistest hoolimata keeldusin kandmast (sest naised peavad neid kandma), siis tema pidev vastutöötlus meikimise ja ka naha eest hoolitsemise osas ajas mu sees juured sügavale. Väga sügavale. Need ulatuvad tänasesse päevagi.

Minust sirgus naine. Pisitasa jõudis teadvus kehale lähemale.

Meil oli kodus fotokas, mis oli enamuse ajast minu käes ja pilte käisin ma ilmutamas üsna omapead. See andis ka julguse katsetada ja ennast leida. Kahel korral pistsin selle kaamera oma pisikese õe pihku. Minul oli vanust vast 15-16, temal 8-9. Selgitasin talle, et ole hea, tee nüüd pilt nii ja nii. Ta sai suurepäraselt hakkama. Need väikesed seeriad on minu jaoks läbi elu olnud hindamatu väärtusega.

Keskkooli lõpus ja ülikooli alguses, 90ndate keskel, oli mul peigmees, kes õppis kunstiõpetuse õpetajaks. Tal oli hea silm ja hea käsi ja koolitööd, mis eeldasid palja ihu jäädvustamist, sai ta teadagi kust ja kelle abiga. Sellesse aega jäävad ka mu paar aktimaali stuudioposeerimist. Nii teenisin ma oma elu esimese pärisraha. Salaja, sest ma ei viitsinud midagi selgitada. (Teenitud raha eest ostsin jäätist ja salatrohelised paksud sukkpüksid, mida kannan tänase (!) päevani.) See oli kuidagi nii eluterve, hooliv, austav ja ilus kogemus. Sa olid perfektne just nii nagu sa olid. Sa olid postamendi otsas olev õun ja iga kriidikriips ja pintslitõmme olid sina läbi kellegi silmade paituse või pitsituse. See on nii kohutavalt hea ja oluline tunne kasvamise seisukohast. Ja teate, see, kas see õun oli klaar või krimpsus viss, ei omanud mitte mingit tähtsust, ilu oli silmades ja tundes ja kogu selles õhkkonnas. Seal stuudios kohtusin ma naisega, kel vanust oli vast 60+, tema keha OLI elu näinud ja see absoluutne normaalsus olla nii nagu ta oli alasti teiste ees, oli võluv. Ta istus seal ja kimus oma sigaretti, luges raamatut või tegi näo, et luges ja kõik oli just nii nagu peab. 18aastane mina oli sügavalt lummatud, et näe, nii saab ka olla ja elada.

Kuna ma tollel sügisel Tartusse kolisin, aga mu peika Tallinna jäi ja mind ei olnud alati joonistamiseks käepärast, siis leidsime hea lahenduse – kohtudes tegime pilte ja tema sai neid siis hiljem joonista. Mina pääsesin pikalt ühel kohal püsimisest, sest rahutu hing kipub ikka siblima ja tema sai selle, mida soovis tema – enda tööde jaoks hea materjali. Mul on mõned tema joonistused Tallinnas alles. Aeg on need nüüd vist raami sisse panna. Fotosid mul tema joonistustest pole, küll aga foto, mille põhjal ta ühe kõige ägedama pildi minust joonistas. Täna sellele ajale tagasi vaadates on see lihtsalt kunst. Tore ja ilus ja lihtsalt loomulik.

Kui ma 19aastaselt oma pikad juuksed esimene kord päris maha ajasin, sai isa sellest korraliku trauma. Ta oli selle ajastu mees, kelle jaoks naiselikkuse alus oli muuhulgas ka pikk hoolitsetud juus. No nagu kohe päris keha osa. Sorry, iss, minul oli seda kogemust vaja. See oli vabanemine ja see oli nii hea tunne. See oli suurekssaamise tunne, sest ma olin seda nii palju aastaid soovinud teha ja vanemate soovidele-veenmistele vastu tulles alati edasi lükanud. No et kuidas ikka õpetajad vaatavad ja kuidas ma kooli lõpetan ja kuidas mind ülikooli sedasi võetakse ja kuidas ma ülikooli lõpetan, sest äkki hakkavad õpetajad mind kiusama puuduvate juuste pärast ja mida sõbrad arvavad ja mida ema sõbrannad arvavad ja mida isa töökaaslased arvavad ja mida poes mutikesed arvavad ja tänaval inimesed ja milline mees mind veel siis sedasi üldse naiseks veel tahab jne. Nagu sel kõigel üldse mingit tähtsust on? Võttis aega, kuni ma end välja murdsin ja iseteadvuse tõeliselt üles leidsin ja see oli hea tunne – 19, vähe juukseid ja mina olin mina ise. Kotakad riided ja tanksaapad käisid vanemate õuduseks asja juurde.

Mingil hetkel hakkas üks mu tuttav, kes ei varjanud oma vaimustust minu väljanägemise osas ja kel oli Eesti modellimaailma telgitagustes tuttavaid, mind vaikselt töötlema, et ta korraldaks mulle kohtumise ühe niiditõmbajaga. No et pole õige, et ma seisan ise oma võimalustel risti ja põiki ees ja ei tegutse. No ok, ma võin ju kohtuda. See oli veidralt totakas kogemus. Ma pole end iial enne ega hiljem tundnud end sõna otseses mõttes lihaturul, kus iga millimeeter su luust ja ihust kuulub hindamisele ja kaalumisele. Halastamatult. Pikkust mul oli. Aga puusamõõt oli mul selle tegelase arvates 1-2 cm üle normi. Sellega oleks vaja tööd teha ja siis tagasi tulla. Tagasi? Et peaks ka hakkama apelsinimahlas tupsutatud vatti või jääkuubikuid sööma või mis need trikid nüüd olidki? Unustage ära. See polnud kaugeltki minu tassike teed.

Aga midagi oli muutunud. Vaatasin end kodus peeglist nii ja naa. Paks. No paks, mis paks. Iga kõhunahavolt oli korraga paksuse näitaja ja puus ja kann olid ikka puhta vohavad. Ma tundsin end peeglisse vaadates korraga nii paksuna, et hale hakkas endast. Aga mida ma tegin? Trenni? Vaatasin üle oma söömised? Midagi ma ei teinud, sest tegelikult tundsin ma ennast oma kehas hästi, kui peegleid mu teele ei jäänud. Ma sain aru, et ma olen vaid peast paks ja mul on enda kehast mingi kõverpeegli arusaam, aga seda muuta ma ka ei osanud. Seega oli tark vältida peegleid. Tegelikult oli kõige selle taustal mured, suured mured, need, mis mu minapilti haavasid ja killustasid. Ma olin katki hoopis südames ja hinges. Samas mäletan selgelt, et paar aastat hiljem, laevas töötades, oli mul mingi tohutu vajadus mahtuda niigi kitsa number 38 seeliku asemel hoopis 36 number seelikusse. Põhimõtte küsimus. Saavustasin selle kähku, sest tööd rassides, mitte süües – aega ei olnud, mitte magades – töö oli öine ja ega päeval siis aega magada polnud, kadusid need mõned sentimeetrid võluväel. Tulemus saavutatud, olin ma asja ja endaga rahul ja muud polnudki vaja.

21aastaselt murdusin ma katki. Mu esimene rasedus peetus ja ma ei leidnud vastuseid, tuge ega lohutust. Diagnoosiks sai korduv depressiivne episood ja ma justnagu eraldusin oma kehast. Ma ei söönud. Mul polnud nälga, polnud isu ja ma isegi ei mõtelnud sellele. Olin alakaaluline kondikogu ja see, kuidas ma välja nägin, ei omanud minu jaoks kokkuvõttes enam mingit tähtsust. Kurta ma selle üle ei osanud. See polnud lihtsalt tähtis. Pilte sellest ajast mul pole, sest ma olin peidus. Aga kui ma kord päikese kätte end tagasi võitlesin, siis passisid mulle selga osaliselt ka prantslaste nr 34 riided. Pikkus 175, kaal kusagil 55 või veidi alla selle. Prantslased olid mõistagi mu nõtkest saledusest vaimustuses. Mul oli sellest sügavalt ükskõik. Mingi pildi tollest ajast kaevasin ka välja.

Järgnevate aastatega tõusis mu kaal 60-62 kilo peale ja elu oli lill. Ema ja mamma liivakella-ideaali-jutt kumises ikka saatjana mu teel ja kui neid harvem näha sain, siis pidin ikka tõrjuma küsimusi “Sa oled jälle juurde võtnud, kas sa oled rase?!” Ei, ei olnud, aga kaalunumber hiilis vaikselt ikka ülespoole.

27 aastaselt sain ma esimest korda lõpuks emaks. Rasedus möödus voodis siruli, et see ometi säiliks. Kui tavaliselt raseduse ajal kaal tõuseb, minu kaal hoopis langes. Kusjuures ma ei tundnud kordagi iiveldust ega oksendanud kordagi. Aga ma magasin suure osa ajast ja sõin seega ka vähem. Iga kord toas liikudes seisatasin ma peegli ees ja imetlesin oma kõhtu küljelt. See oli üks ilmatuma ilus kõht. Raseduse lõpuks olin tagasi kaalus, millest enne rasedust alustasin. 72 kg

Sünnituse järel oli kaal sama, mis enne radust, aga mu keha oli muutunud. Rinnakorv, mis raseduse ajal oli avaramakas kerkinud, ei vajunud enam kunagi tagasi endisesse olekusse ja mu kitsad kleidid jäidki mulle rindkerest kitsaks. Alatiseks. No ikka julged 5-7-10 sentimeetrit, mida kinni enam ei venitanud. Nabasong ja kõhulihaste diastaas kadusid küll silma alt ära, aga nende kohalolek oli tajutav. Venitusarmid tasandusid  aja jooksul märkamatult ja noh rind, see piimast punnis partii pälvis taas suguseltsi tähelepanu ja pani mõnegi oigama, et küll mul peab palju piima olema, kui mul ikka NII suur rind on. Eksole. Ja 24/7 rinna otsas rippuvast lapsest oli saanud minu keha pikendus, mis jäi ette liiga paljudele. Aga mitte mulle. Kaua sa kavatsed veel imetada? Ikka veel imetad?! Sa rikud ära oma rinnad… ja milline mees sind siis veel üldse tahab. Jälle sama jura? Koerad haukusid. Karavan astus aina iseteadvamalt edasi oma rada. Ja teate, see, et imetades kaal langeb on puhas legend, mis ei kehti kaugeltki kõigi puhul. Ei kehtinud ka minu. Kaal hakkas hoopis tõusma. Ma pidin ise vist olema toekam, et oma piimavasikat tema vajadustele vastavalt toita 🙂

Kui Vanc sündis, siis ei jõudnudki ma nagu rase olla. 30ndal nädalal sünnitades oli mu kõht Tannu aegsest kõhust küll suurem, aga taastumine käis kuidagi muuseas ja sellest ei mäleta ma mitte midagi. Vahe oli selgelt vaid selles, et mul oli korralik päästerõngas kasvanud. Selle arvel ma tegin ikka nalja, et ma ei oska ujuda, seega pean ma ennast muul viisil uppumisest päästma. Mu nabasong ei tõmbunud enam kunagi sisse ja olenevalt hetkest ja olemisest võis olla ka suure ploomi mõõtu muna mu diastaasist ettevõlvunud kõhu harjal. Mind see ei seganud. Kui keegi teda jõuga sisse ei surunud või mu kõhtu rahmeldades ei riivanud, siis häda see ei teinud. Ise enda jaoks ma midagi teha ei osanud, teadsin vaid, et eranditult kõik klassikalised kõhulishate harjutused on mulle minu olukorras rangelt keelatud. Käisin ka arstide juures, et asi korda saaks, aga vastused olid liiga segadusse ajavad. Fakt on see, et ühel hetkel tuleb see naba korda teha, aga millal, millise meetodiga, võrguga või ilma, ja lõpuks ei anna ikkagi keegi kindlustunnet, et kui ma veel kord rasedaks jään, et see krempel lahti ei rebene. Kokkuvõttes jõuti arvamusele, et pigem on targem võimalikud järgmised rasedused sedasi, nagu on, üle elada ja kui on vaja sekkuda, siis sekkutakse, aga tehtud tööd lappima hakata on minu jaoks veel riskantsem. Mina pole kirurg, ma tõesti ei tea, mis on õigem ja targem ja parem, aga kui nad kõhklevad, siis kõhklen mina seda enam. See, et mu punnitav naba kedagi visuaalis häirida võib, on muidugi iseasi, aga see on sama, kui mõne muu eripäraga leppida. Mul on paremal säärel ka suur tume sünnimärk, mis läbi elu on inimestes küsimusi tekitanud ja eriti lapsena tikkusid kõik, nii suured kui väikesed, seda näppima, et oiiii, mis sul siin on. Tere tore. Vaadatakse silmadega, õpetas mulle ema! On täiesti ok küsida, nii sünnimärgi, imeliku naba, puuduva jala, lühema sõrme või mille kõige kohta. Uudishimu pole patt ja teadmine on enamasti vabastav, aga enne, kui sa küsid, ära mine inimest näppima. See käib rangelt ka kõigi lapseootusest punnis kõhtude kohta. See, et Sulle nii väga meeldib kellegi rasedus ja peagi sündiv beebi, ei anna Sulle mitte mingit põhjust ega õigust isetegevuslikult minna teist inimest patsutama ja paitama. Olgu ta nii lähedane ja nii nunnu kui tahes. Kui see soov ja vajadus nii taltsutamatud on, siis no ok, küsi, kas sa tohid, sest lambist tulnud oiii, mis tore punu, patsu-patsu, POLE OK! Kuigi mul selle teemaga endal asja väga polnud – esimene kord olin nagunii kodus peidus ja teisel korral sai rasedus enne otsa, aga noh naba, see tegi põrguvalu ja ma oleks võinud vabalt mõne isetegevusliku näppija lihtsalt mättasse lüüa. Ja no kehakuju kommenteerimine…

Kahe lapse üksikemana elasin ma oma elu nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin. Rasedusega lisandund 10 kilo ei kadunud enam kunagi. 80, 80 ja kopikad oli see number ja sinna see mõneks ajaks pidama ka jäi. Keha vajus maale veel veidi lähemale ja 175 sentimeetrist oli saanud 173. Jalanumbrist, mis pikki aastaid oli olnud 39, sai püsivalt 40-41.

“Sa oled JÄLLE juurde võtnud!?” Ja mis siis? “Näee, sa oled maha suutnud võtta!” – “Ei ole. Juurde olen võtnud. Mul on teised riided.” Mis siis? “See eelmine juuksevärv sobis sulle rohkem ja üldsegi meeldib mulle, kui sul on pikemad juuksed…” Mis see kõik kellegi teise asi on?

Ok. Räägime veidi sellest teemast ka, sest need on asjad, mis mõjutavad seda, kuidas me ennast tunneme ja tajume. Sul on ilus soeng ja juuksevärv – ma märkasin seda, see on vaimustav ja ma ütlen Sulle seda, et see meeldib mulle. Sul on ilus uus mantel – ma pole seda varem näinud ja see meeldib mulle väga. No ok. See on minu arvamus ja ma kaalun hoolega ning kinnitan mööndustega seda ehk ka Sulle, kui ma võin olla enamvähem kindel, et see kuidagi Sinus mõnd muud protsessi ei käivita ja kokkuvõttes haiget ei tee. Ka igasugu asjade kiitmisega tasub olla tundlikult ettevaatlik. Kõiki neid asju saab ütelda neutraalselt aga ilusalt. Mina-, mitte sinavõtmes. Näiteks selle sama mantli kohta öelda tunnustuseks, et see sobib Sulle ideaalselt, võib mõnele haiget teha ja ta kukub sisemiste küsimuste rägastikku. Sa isegi ei aima seda, sest sa ju tegid omast arust komplimendi. Rääkimata kõigist neist ABISTAVATEST kommentaaridest, mis on alati negatiivse alatooniga. Pole vaja. Jäta parem ütlemata. Mõtle parem sellele, et kui varmas oled sa siis abistama, kui keegi on vetsust astunud välja vetsupaber kanna all lehvimas või on inimesel bussis Sinu kõrval püksilukk lahti  või on õpetajal klassi ees kampsun pahempidi seljas? On mul õigus, et meil on liigagi sageli häbi seda teisele ütelda? No ebamugav. Appi, mis ta mõtleb. Aga me ise? Kas me tahaksime, et keegi meile ütleks, et meil on lõug soustine või seelik kogemata sukkpüksi värvli vahele kinni jäänud selja tagant? Või eelistaksime me sedasi minna tähtsale kohtumisele ja läbi kõndida pool linna, enne kui ise märkame? Vaat need on need hetked, kus on abi vaja, mitte salli värvivaliku, neljanda kõrvaaugu, rinnanibu suuruse ja tätoka kommenteerimisel. Aga olgu. Tagasi keha juurde!

Kahe raseduse järel oli mu keha veel enam muutunud. Mul oli turi. Ju see tuli eluraskuse kandmist, olen ma selle üle omaette vahel muianud. Arme oli rohkem. Tselluvill lokkas. Kõht oli omal kohal, puu kobrutas nagu muhvin üle normi serva ja nabagi oli nagu oli. Kaal 80+. Halastamatu pilt tolle hetke reaalsusest teile ka 🙂

Ja hetk hiljem paar täiesti kabedat klõpsu, mis justnagu kuidagi ei reeda eelmise pildi reaalsust

Ma ei osanud ei kurta ega nutta ega end halvasti tunda, aga ometi jäi mu keha ette nii omadele kui võõrastele.  Ja neil oli ometi õigus mulle mainida, et ma ka ise aru saaksin, milline ma tegelikult välja näen. Ma ju ise ennast ometi ei näindu peeglis ja pildid? 😉

Sugulased, lähemad ja kaugemad, ema sõbrannad, emast ja mammast rääkimata, pidasid ikka vajalikuks uurida, et kas ma ise olen ka märganud, et ma juurde olen võtnud ja et ma peaksin oma kõhuga midagi ette võtma. Mõni arvas olevat endal õiguse ka kritiseerida, et talle nii küll ei meeldi, et enne oli ikka parem. Miks ma endaga ei tegele. Miks ma dieeti ei pea. Ahh, et ikka peaks veel püüdlema selle liivakellaideaali suunas? Teate… see, kas mu mõõdud on 50-50-50, 90-60-90 või 100-100-100 või 200-200-200 pole absoluutselt kellegi asi kobiseda! Et see pole ilus? Kelle jaoks? Vaataja? Selles kehas elaja jaoks? Et see häirib nende vaadet, kui ma liiga suur olen või ei mahu nende peas loodud iluideaali sisse? A no vaadaku siis mujale. Et nagu pistad pea ukse vahelt sisse ja prahvatad, et kõik on kole, tehke ilusamaks?

Nende ütlemiste ja vestluste põhjal muutusin ma aina vihasemaks ja mu taluvus kerkis auruga vilistava punase piiri peale. Ma pole arvatavasti mitte kunagi inimestele nii julmi epistleid maha pidanud, kui neid, oma vanemate köögis inimestele, kes on mu keha kallal pidasid vaialikuks närida. Mina elan sellega ja pole kellegi teise asi seda kommenteerida, kui ma pole ise seda arvamust küsinud. Ja võite kindel olla, ma ei küsi, sest ma ei taha seda kuulda. Ma näen ennast peeglist ise ka. Jaa, isegi oma kõhtu ja naba näen. Jah, olen juurde võtnud, mis siis? Jah, olen kaalus kaotanud, mis siis? SEE ei ole kellegi teise asi kommenteerid ja kritiseerida. Või olgu, käsi püsti, kellele meeldib, et tema kehakaalu ja -kuju üle pidevalt negatiivset vahtu üles klopitakse?

Teine asi oli mu kaalutõus, mis ka mu perearsti muretsema pani. Ta saatis mu hoolitsevalt endokrinoloogi juurde. Teisel pool lauda istus minuga umbkaudu samas mõõdus naine ja analüüside vastuseid kommenteerides küsis lahke naeratusega minult ühe väga olulise küsimuse:

“Kes ütles, et me kõik peame olema ühesugused?” Mis on tegelikult ideaalkaal? Tegelikult me kõik oleme erinevad, oleme loodud erinevaks ja nii ongi ju hea. Jajaa, muidugi oleks see arstitädi pidanud mind korrale kutsuma, nina kehamassiindeksi tabelisse suruma ja näpuga viibutama, et tuleb maha võtta, trenni teha, dieeti pidada ja tervislikult elada. Aga ta ei teinud seda. Mitte midagi neist eelpoolmainitutest ei tulnud kordagi jutuks. Kes ütles, et kõik peavad olema samast mudelist ja sama vormiga ja siis ongi kõik hea ja tervisele parim? Kas see mitte pole suhteline just oma kirevuses nii nagu see on? Tema jutt oli ehk füüsilisest ja meditsiinilisest seisukohast ebaarstlik. Aga tema jutt oli ihu ja vaimu vajaliku tasakaalu loomise ja säilitamise seisukohast ülioluline. On asju, mida pole nii lihtne muuta. Ehk on neid isegi võimatu muuta.  Üks on lühem, teine pikem, üks on kleenukesem, suisa kondine, teine suurem ja kui see inimene, just nii nagu ta on, ise enda sees ja iseendale otsa vaadates tunneb end hästi, siis just nii ongi hea. See tunne kaalub üles paljud asjad, mida ehk meditsiiniliselt peaks korrigeerima. Iseendaga sõber olemine on see, mis viib edasi. Ja hea sõbraga saab ikka ju nalja ka visata. See on igati eluterve. Seega prügimäele need mõõdulindid ja kaalud, kui need numbrid seal Sulle ei meeldi. Ja kellegi teise numbrid pole Sinu asi. Ja Sinu numbrid pole kellegi teise asi. Seepeale meenub mulle alati lastehaigla tittede osakond, kus ärevuses emad kramplikult lapse elulisi numbreid kippusid jälgima ja võrdlema – “teie, ema, vaadake ja jälgige oma last, mitte numbreid”. Lihtne öelda, raske teha, aga just nii peaks see olema ka enda kehaga. Ole sõber enda ja oma sõbraga. Muretsemisega lood endale raskust vaid juurde. Elementaarne. Fakt on see, kui me end hästi ei tunne, siis hakkame me vastavalt tungivale vajadusel ennast ka liigutama. Olgu see põhjus siis meie kehas, peas, südames või kus iganes. Ilma selge motivatsiooni ja tahteta pole nagunii midagi teha. Kellegi eest dieeti pidada ja trenni teha pole efektiivselt väga võimalik. Nõus? Hea, kui iseendaga hakkama saab. Seega kommenteerida kedagi teist on igal juhul kurjast.

Aga alati saab veel hullemaks minna 😉

“Kuule, kas sa oled jälle rase?” on küsimus, millele ma olen viimase 10 aasta jooksul saanud vastata lugematu arv kordi. Tuttavatele ja mittetuttavatele. Kodus, külas, tööl, lõbustuspargis. Mingil hetkel, kui Vanc oli paariaastane, lisandusid ka õnnesoovid mu oletatava näilise raseduse aadressil. Teretuttav, kes ise oli lapseootel, tuli uurima, kaugel mu rasedus on. No ma ei ole rase, ausalt. Et kas ma olen kindel? Muidugi olen ma kindel. Või et äkki olen ma enda teadmata rase? Pühast vaimust? Ebamugav olukord mõlemale. Pisitasa läks see laine üle, aga meie naabermaja aktivistist pensionäritädi ei kavatsenudki alla anda, sest tema teadis, et ma olen rase. Ma võisin ju tagasi ajada, et ei, ma pole. Kui ta minu käest infot ei saanud, hakkas ta peedistama Tannut. Urkis, et kuule, kas sa saad varsti väikese õe või saad sa venna, kas emme juba teab, kumb tuleb. Vaene Tan ei saanud mõhkugi aru ja tuli minu käest uurima. Ma oleks võinud ju minna tädiga õiendama, aga mulle tundus kasulikum 7aastasele lapsele selgitada, et vahel mõned inimesed on elava kujutlusvõimega ja neil on asjadest oma ettekujutus, mis kuidagi tegelikkust ei kajasta, aga neil pole aega ega tahtmist sellest aru saada. Naabritädi jaoks olin ma rase julgelt üle aasta. Aga ikka veel ei saanud tulla varbaid uurima. Jube jama küll.

See oli see aeg, kus ma õppisin pahameele tundmise asemel lolle nalju tegema, sest ei, ma ei ole rase, polnud piisav vastus ja sellist asja selgitada on nõme. Põhjendada ja õigustada enda olemist ja purjes kõhtu on nõme. Ja kui EI pole piisav vastus, siis palun väga! Kas ma olen rase? Ei, mul on uus töö, ma olen rasedate modell ja ma ei tohi sentimeetritki oma kõhust kaotada! Kas ma olen rase? Jaa, juba viimased 7 aastat! Kas ma olen rase? Ei, ma neelasin kogemata arbuusiseemne alla ja see läks kasvama. Ei, mul on lihtsalt palju asju taskus. Kuule, sul on selline kahtlane kõht ees…? Eee, ja kus see mul olema peaks, selja taga? See oleks ju veel imelikum? Jne. Jne.  Jne…

See modellijutt on kõige suuremaid imestusest punnis silmi esile kutsunud. Olgu see minu väike rumal viis asja üle irvitada, sest no kaua võib?! Ja mida teha veel siis, kui sa kogu hingest tegelikult ihkaksid rase olla, aga seda ei juhtu ega juhtu, aga küsijad tulevad ikka. Viimasel ajal on mu emal iga telefonikõne jooksul vaja uurida, et noo, kas juba. Aga tema taltsutamatu kannatamatu uudishimuga olen ma õnneks piisavalt harjunud ja elan õiendamata selle üle. Vähemalt ei kobise ta enam eriti mu kilode üle. Ju neid on aja jooksul kokku nii palju saanud, et enam ei riski. Ikkagi keskmiselt kolme-viie aastaga jälle 10 kilo juures – 60-70-80-90-100. Ma löön massiga. Et peaks ikka püüdlema kitarri ja tšello poole? Aga kui ma olen üks ilus kontrabass? Või trumm? Tsistern? Krokodill? Väike roosa vaal? Merielevant, kelle liikumine kuival, diivanilt üles ja voodist välja on võdisevalt võimukas? Ausalt, mida iganes. Kuivale aetud vaal on vahel väga lõbus olla ja ema saab oma niigi taltsutatud uudishimu endale andeks. Aga vaat juuste jutt ajab mind endiselt närvi. Oii, su juuksed on nii õhukeseks jäänud! Vanasti oli sul ikka palju rohkem juukseid. Mis ma siis nüüd selle infoga teen? Kleebin endale juukseid juurde? Äkki piisab sellest, et me ise oma kehades ja iseendaga hakkama saame? Kui ma ise end nii hästi tunnen, siis on kõik väga ok. Kui sellega veel nalja ka saab – veel parem.

***

Juba ammu enne seda, kui Andreas mu ellu tuli, olin ma Älinile itsitanud, et kui peaks kunagi juhtuma (ilmvõimatu ime) ja ma mehele otsustan minna, siis saab mu tulevane abikaasa pulmaööl endale kingituse – albumi, milles on ilusas vormistuses ja nappide kehakatetega või ilma, pildid minust endast. See oli üks eriline ja armsalt naljakas mõte, mis mind kunagi maha ei jätnud. Mul olid mu varasema elu fotod ja ma tahtsin kindlasti selliseid ka hilisemast endast. Küpsemast, elu- ja seiklusinäinumast. Ma tahtsin neid pilte iseendast iseendale, aga laisk nagu ma olen, oli mul vaja väga mõjuvat põhjust ennast selles suunas liigutamiseks. Abiellumine oli piisavalt kauge ja naljakas põhjus, kuid ometi saigi sellest lõpuks reaalsus. Abiellumisest. Piltidega läks veel aega 😛

Selleks, et ma ei saaks minema vingerdada, olin ma Andreasele varakult rääkinud, et vaat kui me abiellume, siis ta saab minult ühe kingituse. Oiii, kuidas ta urkis ja uuris. Aga mina olin vait ja itsitasin vaikselt endamisi. See on olnud mu elus vist kõige magusam saladus üldse ja ma ei reetnud sellest aastate jooksul mitte kübetki kuni lõpuni.

Kui me 2016. aasta suvel ametlikult abiellusime, siis polnud mul siin võimalust mitte midagi korraldada. Nukker oli natuke, aga see oli hea põhjus veelgi enam keskenduda pulma teise ja veel tähtsama osa peale järgmisel aastal. See aasta sai mõistagi liiga ruttu mööda ja selle aasta juuli alguses siit kaugelt eemalt Eestis pidu korraldades, kulus mu energia millele kõigele muule. Kuna meil Andreasega mitte kummalgi polnud kunagi varem abielludes olnud poissmeeste ega tüdrukute õhtut, siis see oli midagi, mida toredas võtmes kogeda oleks soovinud. Ma enda osas olin mõtted maha matnud, aga Andreas pidi oma peo saama. Mehed lõid kampa ja nende värk hakkas juba looma. Ja siis küsis kord Urmet, aga mis mõttes mul polegi samal ajal pidu. Peab olema. Nojah. Olgu. Kui tundub, et midagi ei toimu, tuleb ise asi ette võtta? Välk ja pauk ja korraga hakkas kõik toimima. Mina eemaldusin muheledes ja teadsin, et minu naised mind alt ei vea ja vanalinnas kasutatud kondoome ma müüma ei pea. Minu buduaari/aktisessiooni mõte heljus õhus, aga ma ei pööranud sellele liigselt tähelepanu. Piisas sellest, et mõned neist teadsid, mida ma kõige enam ihkan.

Me jõudsime Eestisse ja ainus, mida ma teadsin oli see, et ma pean kolmapäeval kell 13 valmis olema. Eelmisel õhtul sain Älinilt äreva kõne, et kuule, orgunni endale mingi pesu selga, mida näha kannatab. Ja sukad. Et tuleb mingi pesujooga või bikiinimassaaž või ma ei tea mis asi. Kuna Älin teab mind ja mina Älinit, siis ma võisin aimata juba, et nalja hakkab saama. Kuna kõne tuli õhtul ja hommikul oli meil juba täisprogramm muid tegemisi ootamas, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna kell kümme õhtul pesujahile otse Selverisse 🙂

Ja siis saabus SEE päev. Hommikune programm oli meil tihe, aga mingil hetkel uuris Andreas, et kas ma tean, mis mind tüdrukutega ees ootab.

“Ahh, mingi bikiinimassaaž või midagi sellist. Ega ma ju ka ei tea veel,” vadistasin ma hooletult.

Andrease pikk irvitav nägu rääkis enda eest. Et mis asi?! Ma tõesti ei teadnud ja see tegi mulle kohutaval kombel nalja. Eks ma siis pärast räägin. Andreasel endal polnud aimugi, et temal endal tuleb õhtul ka täiesti ootamatu üllatuspidu. Küll vist… veidi sündsamas võtmes 😉

Laura toppis mu kodumaja ees autosse ja mul polnud halli aimugi, mis saama hakkab. Kõige vähem siin elus sallin ma teadmatust, mulle meeldib ette teada kõiki asju, raamatute ja filmide lõppudest kõige muuni. Need ei riku minu jaoks mitte kuidagi elamust. Pigem vastupidi. No et nagu kindlama peale minek. Aga tol päeval julgesin ma usaldada. Laura viis mu Mustmäele. Annika ja Katrin tulid ka sinna ja mulle maaliti nägu pähe. Sellisel kujul elus täiesti esimest korda. No ma võin olla väga naine, aga kõik, mis puudutab naist veel naisemaks muutmist, on mulle suht kauge ja võõras. See on puhtalt mu mamma kasvatuse tulem. Kraanivesi, hambahari-pasta-niit. Kaks korda aastas ripsmetele veidi värvi, oli aastaid mu absoluutne lagi. Kreemid-puudrid? Ausalt, ma ei tea, mida ja kuidas nendega teha ja pole kunagi puudust osanud tunda. Mine tea, võib-olla jõuab see teadmine ja oskus kunagi ka minuni. Aga veel mitte. Igal juhul sain ma endale näkku maalingu, mida ma peeglist vaatasin ja mõtlesin, et sohh, ma võin selline ka olla. Väga tore. Uus varjund mu kirevas olemises 😉

Ja siis viisid tüdrukud mu järgmisele aadressile, millest ma mitte midagi ei teadnud ja korraga leidsin ennast Signe juurest ja mul oli vaja end riidest lahti võtta, sest mulle kallite sekka oli ootamatult juhtunud ka kaameraga Maaris, keda ma veel ei tundnud. Ahh, et siis sedasi?!

Selge. Kui vaja, siis vaja. Riided toolile ja viskusin itsitades siruli. Kaamera hakkas klõpsima.

Huuled kuivasid värvikihi all. Kohutavalt oleks tahtnud silmi sügada, sest nii väga ajas naerma. Ja suu kiskus naeratuses krampi ja kõrva taha. Ok, huhh, lõdevestu! Hinga! Ära hinga! Kui sa ei hinga, siis ära tee nägu, et sa ei hinga või umbes kuidagi selliselt. Tõmba kõht sisse, aga tee nägu, et sa seda ei tee ja oled täiesti vabalt.

Nihutame veidi voodit ja katsetame teistmoodi. Kaadritagused pildid näitavad kõike halastamatu aususega. On kõht, on nabasong, on kõik need üleliigsed kilod 🙂

Ok, proovime nüüd nii ka. Suru puus taha ja selg nõgusaks. Säti koivad istumise alla. Tõsta lõug ülespoole.

Ja tulemus:

Nii, keera ennast nüüd kaheksasse – keha vaatab sinna, nägu tänna. Ja siis ma väänlen seal elu eest nagu rõõmust ogar inglise buldog – olete näinud neid jämedaid sardelle ja kuidas üks sardell suudab vingerdada? Punnitab pead kannika suunas, aga ei paindu ja siis kannikas liigub eest ära ja siis proovib teiselt poolt uuesti, Kõik kordub. Ja su ainsad kelmikad kurvid moodustuvad parimal juhul vaid voltivast nahast. Aga kaamera näeb enamat.

Samal ajal käivad tüdrukud piilumas ja kõrvalt pilte klõpsimas kogu protsessist. “Mina küll nii ei julgeks, aga see on nii äge, et sa julged!” No mida mul julgeda on. Kokkuvõttes on see ju nii loomulik – olla lihtsalt mina ise. Lihtsalt nii imeilus on olla ja iseendast selliseid pilte võluda pole üldse nii lihtne. Ma tavaliselt ei ulatu ennast selja tagant väga nägema 🙂

Niih, nõjatu lohakaselegantselt siia voodi servale. Las see käevõru ripub vabalt. Vot just nii! Ja nüüd vaata siia!

Kus sa läksid? Ikka veel pean vaatama?

Nii, roni nüüd siia põrandale! Ja kui sa oled maoli maas ja fotograaf sulle südamerahus muu seas soovitab: “kuule, pane kõht teisele poole!”, vaat siis on ka see hetk, kui sa lihtsalt kõõksud krampides oma suure kõhu otsas naerda ja mingist meelast võrgutavast olekust ja pilgust ja õigest asendist pole üldse asja. Lihtsalt kohutavat lõbus on ja sa naerad nii, et silmavärv tilgub põrandale.

Ja siis sa kogud ennast, lükkad kõhu teisele poole ja samal ajal kaadri taga püütakse kinni selline hetk:

Ja kaadris

Ja kõht on kenasti asetatud teisele poole nägemisulatust. Märkate? Mind ajab endiselt muigama 😛

Ja kaadri taga. Kõhtu ja naba paistavad kätte?

Ja kaadris:

Ja kaadri taga:

Ja kaadris:

 

Nii, ja proovime veel seda kurvide otsimise värki? Vabalt! Vinti juurde veel? Igatahes!

Proovime Laura pisikese musta kleidiga ka. Õlg alla ja taha. Küünarunukk alla. Teine käsi puusale. Ei, ülespoole. Liiguta küünarnukki ettepoole ja lükka see puusapool taha ja teine nii eemale, kui saad. Kurvid! Kurve on vaja! Kurvid? Need vallatud kurvid? Kui su keha on ümar nagu loksuval vaalal, siis pressi palju tahad seda puusa endast eemale, seda kurvi selle püstasendis silindri seest vertikaalis kätte ei saa. Tsisterni ainus kumerus käib ikka vaid ühtlaselt ümber tema ja klassikuid tsiteerides jõuab enne võileiva ära süüa, kui ringi peale saab 😛 Pildile sättimine on aga sentimeetrite mäng.

Vaid väike nihelemine ja värelus võib muuta tervikut tohutult ja tsisterinist saab kõikide tsisternide ema. Või vastupidi, tsistrenist saab võimas voolujooneline lumememm. Aga kuidas? Näed, õige nurga, valguse-varju, asendi ja mille kõige koostööl on kurvid ju täiesti olemas. Ka suurel silindril. Kes ütles, et ei ole?! Nii mahlane, et ise hakkad ka uskuma, et see kõik on päriselt sinu sees olemas. No ongi, aga seda on hea näha. Päriselt. Olgu olukord pildil kuitahes kavalalt sätitud, see on päris. Kui kaamera näitab seda, mis on ilus ja hea, siis ta ei saa ometi valetada! 😉

Ja see kleit oli ikka hea! Teeme sellega veel midagi? Signe imeilusas kodus on hulgaliselt võimalusi.

“Oot, tee seda asja uuesti!” Ma olin hetke varem diivanilt maha ronides kergitanud veidi oma allarulluvaid sukki. Tegin uuesti. Saime pildi ka 😉

Ja maiuspalaks ootas mind piimavann! Ma olin küll pool tundi varem irvitanud, et mis seal ikka täita – võtan klaasi vett kaasa ja täidan iseenda ja selle koguse veega vanni pilgeni ära. Aga vann osutus oodatust suuemaks. 😛 Sel ajal, kui vann täitus, käisid tüdrukud metsa all lilli korjamas. See oli põnev ja lõbus ettevõtmine meile kõigile. Ma polnud enne nii lõbusalt ja suure seltskonnaga veel vannis käinud ja fotograaf ei olnud enne sellisel kujul asja ka katsetanud. Kaadritagune nägi välja nii:

Ja mina seal soojas värkselt nopitud lilledega piimavannis olin iseenda jumalanna kogu oma kindluses! <3

Lisaks sellele, et see kõik oli nii tohutult lõbus ja me naersime vist pea kogu aeg ja vahel ka pisarateni, oli see ka nii oluline ja hea ja eriline kogemus. Teistmoodi. Intiimsus, kus sa vaikselt fotograafiga asjatad ja sätid, puudus. Aga ometi oli selles kõiges vägagi sees see intiimsus ja hubasus ja toetus ja lugupidamine, mis meie naistekambast õhkus. See oli veel võimsam tunne. Tuima teeme-kähku-need-pildid-ära asemel sai ainuüksi juba sellest sessioonist üks ilmatuma ilus kogemus ja mälestus. Aitäh, mu naised, kes te mulle selle kingituse tegite! Kõik teie, kes ta ise kohal olite ja ka teie, kes te kohal olla ei saanud. Krt, silma kiskus praegu hardusest märjaks! Aitäh, Maaris Puust, kõigi nende imeliste ilupiltide eest, mis ma edasisse ellu sellest hetkest kaasa võtan! See oli üks väga oluline verstapost taas.

Maarise kontaktid ja tegemised leiab nii tema FB lehelt SIIT kui ka kodukalt SIIT. 🙂

 

Kahtlemata ei sobi selline üllatus kõigile, mõni vajab palju pikemat sulamise aega ja mõnele ei sobi see üldse. Aga ausalt, leidke see koht ja aeg ja hetk, et jääda pildile. Silm ja kaamera, asend, valgus-vari, selle kõik saab teie kasuks tööle panna. Ausalt! Muidugi ei pea ennast paljaks kiskuma. Mina tõin enda näited hetkel vaid selleks, et te usuksite, et ka just seesuguse keha ja kõigi nende puuduste ja üleküllusega saab pildile jääda usutvalt kaunilt. Just nii, et aastate pärast vaatad sa just neid pilte iseendast ja ütled:

“Vaaauuu! Milline püss ma olen olnud! Ja see püss on minus endiselt alles! Juhhuu!” 🙂

 

Ma olen mitu aastat jälginud erinevate Eesti fotograafide tegemisi. Eriti just buduaari- ja aktisessioonidele keskendunud fotograafide postitusi ja galeriisid. Just Eesti, sest meie kultuuriruumi nägemus, käsitlus ja tulem asjast puudutavad ka mind otseselt. See on meie igapäevane reaalsus oma vürtsi ja särtsuga. See, kuidas me näeme ennast ja kuidas nähakse meid.

Järgnev jutt ei ole kindlasti üldistus kõigi Eesti sellelaadsete fotograafide tegemiste kohta. Räägin neist, kes aktiivselt tegutsevad ja olnud pikalt minu vaateväljas. Räägin üldisest suhtumisest, mis minu meelest on valitsev.

Ja mida ma näinud olen? Lademes kauneid pilte pea alati trimmis ja ilusasti sätitud nõtkelt voolujoonelistest väänduvatest kehadest. Materjal, mida avaldatakse on hoolikalt laitmatu. Kahtlemata on seda kõike ilus vaadata, aga ma olen oodanud ja otsinud neid lihast ja luust naisi, keda ma näen iga päev enda ümber. Ma tõsimeeli tahan näha kõige tavalisemaid erilisemaid naisi ka neil piltidel just nii nagu nad on, et teada ja tunda, et see ongi meie normaalsus ja igapäevane elu, mitte see osa elust, mida ma endale ei taha tunnistada ja näha. Kõigi nende nurkade, muhkude, mõlkide, kortsude, ülekilode, püksivärvlist ülepunnitava päästerõnga ja ebakindlustega naisi sooviksin ma näha kõigi nende näiliselt vaid siledate ja siredate kõrval ka. Oma eheduses. Ilusas võtmes, aga siiski arusaadavalt ja julgelt keskmisest inimesest meie ümber. Neid nagu pole? Ma olen väga kindel, et tegelikult käivad ka nemad kaamera ees, aga need pildid ei kipu jõudma FB, blogisse, kodulehe galeriisse. Miks? Sest nende naiste pildid on rangelt privaatsed ja luba näitamiseks pole? Häbelikkus? Häbi? Või on asi pigem selles, et meie peades on fikseerunud, et me endiselt ihkame näha vaid mingi ettekujutuse najal laitmatus vormis keha ja kõik, mis pole graatsiliselt habras, lihastes ja silesale on groteskne ja sobib vaatamiseks vaid teatud teistmoodi huvigruppidele ning pimedas ja teki all? Juba sõna “vorm” ise määrab eesti keeles meile justnagu piirangu – see on midagi, mis on vormis, vormistatud. Justnagu 80-, 100- või 180+kilone naine ei ole vormis? See on ju tema vorm, tema kehal on samamoodi tema oma keha vorm. Nii nagu ka 45-kilosel ja pisemal inimesel. Nii nagu 150 sentimeetrisel ja 2-meetrisel.

Mingil hetkel otsisin ma nimme siis suuremate naistega pilte, sest ma tahtsin näha, kas elu me ümber on tõesti nii tehtult kõver. Et on nagu on, aga näha saame, tahame, tohime me seda ainult nii nagu see peaks kellegi trendilooja meelest olema? No et kas endiselt on siis liikvel see mõte, et suured naised olid vaid Rubensi haiglane huvi ja teema? Mäletan seada arvamust enda keskkooli ajast. See ärritas mind juba siis. Teine asi, mis mu kulmu on kergitama pannud, on lubadus kliendile, et ta ei pea oma paari lisakilo pärast muretsema ja pildistamist edasi lükkama, sest need paar kilo saab kerge vaevaga pildil “ära kaotada”. See on muidugi tore, aga kui paari lisakilo asemel on 10? 20? 40 ja enam lisakilo? Ka kõigi nende kilode ja muude ebakindlustega inimene ihkab ennast pildil näha nii, et ta iseendaga rahul on. Näha nii, et kui ta kinnitust vajab, siis ta selle ka leiab, et just nii ongi kõik kõige paremas korras. Seesuguste pildistamiste kogemus peaks alati olema võimalikult eneseusku tõestev. Ja osana suurest protsessist on see enamasti ka võimalik. Lihtsalt teadmisi, oskusi ja sättimist on vaja ehk enam. Olulise komponendina tuleb selles kõiges mängu aga ikkagi keskkond ja ühiskond. Normid ja ideaalid, ootused ja unistused. Kui realistlikud need on? Kui toetavad? Kui ausad?

Milline on see pisike maailm meie ümber? Ma julgen väita, et see on kehavaenulik. Loomuliku olemise vaenulik. Ja mis on selle kasutegur? Veenda inimesi endaga mitte rahul olema ja parema poole püüdlema? Kelle jaoks? Enda? Teiste? Maailma? On see vaid äri? Oleme me kuidagi ära nõiutud?

Me elame justnagu tervislikkuse poole püüdleval, sportlikul ja toitumisteadlikul ideaalse keha kultuse ajastul ja suur keha, mis sellest, et meie ümber on rohkem suuri ja suuremaid kui trimmis kehasid, siis ikkagi on suur keha paha. laiskuse, ebatervislikkuse, halva iseloomu näitaja ja olgu omaette? Tehku endaga tööd ja muutku ennast? Tervislikkus on vaid füüsilise keha teema? No ei ole ju. Tasakaalus on asi? Muidugi on, aga rõõm ja hea tunne enda üle ei saa oodata tulevikus ja kusagil tingimuste taga vaid nüüd, siin ja praegu, kohe! Enese armastamine ei saa olla tingimuste taga lukus. Aga ikka püüame me teha näo, et alustama peab tervislikust olemisest, mis algab kehast, mis siis nagu võluväel ravib terveks ka hinge?

Kelle jaoks me seda teesklust etendame? Iseenda jaoks ju mitte. See pole ammugi tervislik lähenemine iseendale. Meie kõigi asi on tunda ennast oma kehas hästi, tunda enda üle rõõmu ja seda ei saa sundimisega ja näpuga näitamisega. Kus on kõik naised tänavalt, kellele elu ja loodus on andnud tugevama raami ja kohevama kesta? Minule selliste naiste pildid silma ei ole jäänud. Need on rangelt erandlikud ja imbuvad vaataja ette väga ettevaatlikult, olles kohe valmis lahkuma, kui need kedagi visuaalselt häirivad? Või on naised arglikud ja häbelikud ja fotograafidel ei õnnestu neid veenda oma pilte avaldama?

Kui meie oma fotograafide säärased sessioonid ei leia pea kunagi kajastamist, sest me tahame näha enda ümber ilu ja ilu võrdub saledus, sest ainult sale on terve ja hea?

Otsisin veel ja otsisin kaugemalt. Leidsin välismaa lehtedelt seda ja teist, leidsin ka väga ilusalt kujutatud suuri ja veel suuremaid naisi. Enne ja pärast pilte mitte nii väga. See vist on liialt groteskne “klassikalise” iluarusaamaga nägemismeele jaoks? Ja kui juba suur, siis peab see naine olema ka XXL koguses volüümikalt võrgutav ja tõepoolest kurvikas ja selline mahlane amps. No, et on kust kinni haarata või nii. No ikka kohe rõõõhutatult kurvikas. Et lihtsalt niisama nii olla pole ikkagi päris ok? Või et kui sul puudub üks oluline kvaliteet, siis tuleb millestki muust kähku asenduskvaliteet luua? Kindlasti on olemas ka selliseid õnnelikke enesekindlaid naisi, aga mida peab tundma naine, kes on suht siledalt ümar ja tema keha ainsad kurvid moodustuvad pealael, lõua ja põlve ja küünarnuki otsas ja jalalaba tagumises osas? Või ka vastupidi, kõhnuke naine, kelle teravad luud-liigesed nahka torgivad? Me kõik oleme imeliselt ilusad ja erilised. Igaüks omal viisil ja arusaadava, et me kõik soovime pildil näida veel ilusamad, sest pilt on vahe vahend, mis me kujutlust endast võimsalt toidab. Ahh, et ma olen selle nurga alt ja sedasi selline? Seda on vahel ehk isegi väga vaja teada, et eneseusku ja -armastust toita.

Mida ma ütelda soovin, on see, et naised, mehed ka, kui te kõhklete, siis rääkige oma hirmudest, muredest, helladest kohtadest ja ka ootustest ja soovidest pildile jäämise osas. Sulle ei meeldi su varbad või põlved? Pane sokid jalga või palu need pildilt välja jätta. Meil kõigil oma nõrgad ja hellad kohad. Sa ei meeldi endale mingi nurga alt? Räägi sellest, räägi kõigest, mis Sulle muret teeb ja samas ka sellest, mida sa näha ihkad! Ma olen absoluutselt veendunud, et imeilusaid pilte saab teha nii telliskivist kui ka 300+kilosest inimesest. Alati leidub midagi, milles ja kuidas seda ilu tabada. Ja isegi kui sel hetkel tundub see kõik nõme, tobe või suisa kole, siis võib-olla mõne aja pärast on sellel kõigel sootuks teine väärtus?

Fotograafidele, kes inimestega töötavad ja nende soove püüavad pildile püüda, tahan ma aga südamele panna seda, mida te arvatavasti ka ise teate – teie tabatud ja loodud pildid loovad ideaale ja arusaamasid ilust ja elust. See on mingis mõttes suur vastutus ja kindlasti tähtis ülesanne, millise tunde inimene endaga sellelt sessioonilt ja teie tehtud piltidega edasisse ellu kaasa võtab. Keda mõjutab see vähem, keda mõjutab väga tugevalt. See, mida ja kuidas te näitate, tähendab nii paljude jaoks väga palju. See on ajakapsel, millel võib olla väga suur mõjuvõim. Pisitasa võivad teie pildid veenda paljusid ebakindlamaid, et tegelikult on neis olemas nii paljut, mida pühitseda ja mille üle rõõmu tunda. Ja samas võib ka väga kerge vaevaga sellele kriipsu peale tõmmata. See on õhuke, aga imeilus jää, mis kannab, kui seda kenasti hoida. Aga veel enam oluline piltide tegemisest on see, kas ja kus ja kuidas neid presenteerida.

Ma usun nii väga, et reaalse olukorra normaliseerimine täna, siin ja praegu ja igal järgmisel päeval on oluline. See on oluline, et meie hing saaks meie kehas tunda end kindlamalt. Olla nii nagu me oleme ja tunda ennast just sedasi hästi – see on oluline. Kui meil on meie endi sees ja iseendaga hea, siis on ka maailm me ümber parem paik.

***

Ja nüüd arvake ära, kui palju ma sain selle peo ja sessiooni järel Andreasele oma “bikiinimassaažist” rääkida? Midagi ei saanud, sest see oli ikkagi üllatus, mis pidi enne valmis saama. Ja kõik minu sõbrad, kes asjast teadsid, hoidsid minuga koos seda saladust. Ja kui pildid saabusid… siis ma alguses mõtlesin, et ei ole midagi. Enne ei näita Andreasele midagi, kui album ka valmis saab, aga ei, ma rohkem enam ei suutnud. Ja tema rõõmustas nende üle samavõrd kui mina. Ja selle loo kirjapanemise osas oli mul samuti tema pidev ja tugev toetus. Sest on temagi siin oma maanurgas näinud tervet suurt hulka naisi, kes on oma kehas kurvad või õnnetud või ühiskonna poolt pealesurutud iluideaalidesse mitte mahtudes haavunud või alla andnud. See on nii kohutavalt julm ja vale ja kõik meie ümber algab ju ometi meist endist, meie seest. Ja ilusad pildid iseendast on üks võimalus iseendale muuhulgas ka kinnitada, et ma olen imeline inimene ka väljastpoolt kõigile oma tegudele lisaks 🙂

Lõpetuseks veel üks hell hetk – pulmapäev! Need, kellele see teema korda läheb, soovivad vast igaüks, et sellest päevast jääksid mälestuseks ka imelised pildid. Ja kui reaalses elus näedki sa välja selline, mitte lihtsalt suur vaid korraliku raseda kõhuga mitterase – kusjuures kleiti mahtumise nimel on mul seljas juba tugevalt korrigeerivad kõrge värvliosaga püksid, mis veerand kannikast turjani rullivad… 😛

Siis kohale jõudes puhkab silm ja meel just seesuguse pildi peal. Aitäh, imeline Stina Kase, meiega ausalt ja eriliselt imet tegemast me elu ühel tähtsaimal päeval! Need on ühed kõige imelisemad mälestused me senises elus, mis Stina ja ka mu kalli sõbra Liina abil kinni ja pildile said püütud.

Igaks juhuks ja uudishimu rahuldamiseks pistan siia ka enda keha tehnilised andmed:

vanus 40

sünnitanud 2 last, millest on minu kehale mälestuseks jäänud mõned venitusarmid, kõhulihaste diastaas ja väiksema rusika suurune nabasong, mis ootab oma aega.

6,5 aastat katkematut imetamise staaži

100 kilo

keha silindri ümbermõõt erinevate nurkade alt suht ühtlaselt 120 cm. Kõik on oma, midagi puudu, üle ja võõrast pole.

rinnahoidja number 95-100C

püksid XL või XXL, rõivanumber olenevalt mudelist, tootjamaast, tootjast ja olukorrast 44-48

juuksevärv pole oma ja muutub pidevalt

kingasuurus enamasti 41 või 40, saapasuurus 42.

Midagi veel? IQ nr ei tea, aga keha koostöös vaimuga omab kahekordset kõrgemat haridust, on abielus ja elu ja iseendaga täiesti rahul.

 

***

Minu Ameerikas elanud vanavanaema oli selline tegelane, kes lõikas kõikidel fotodel enda alakeha välja, sest talle “ei meeldinud näha, kui paks ta on” – vot sellise ilu- ja kehasõnumiga kodust ma tulen. Aga ometi olen ma osanud endaga üsna sõbralikult läbi saada ja selle üle on mul väga hea meel. Kohe väga, kui ma täna sellele siin selle pika jutu lõpus otsa vaatan. Minu keha on päris kindlasti mu kindlus. Ta on mu kodu ja ta on mu tugisammas, minu kindlustunne.

 

Hoia ja armasta ennast! Sa oled just nüüd ja iga hetk nii nagu Sa oled Sina ise. Ja nii ongi kõige ilusam, heam ja parem! <3

 

Armastuse ja austusega

 

Eva

 

Comments 15

  1. Tänan sind, südamest. Sinu ausus, siirus, ladus kirjastiil ja hingepuudutus 🙂
    Ma väga loodan, et see kirjutis jõuab paljudeni, sest see kõnetab, silitab hinge ja annab julgust.
    Ma olen üldiselt endaga sõber, kuid ka mulle on tuttavad nii paljud hetked, küsimused ja ka tunded, mida kirjeldad. Tänan hea Eva.
    Sinu tööde ja tegemiste suur austaja

    1. Post
      Author
  2. Oooo…… see oli just see, mida vaja. Täpselt samamoodi olen otsinud buduaaripilte reaalsetest inimestest, mitte ainult modellidest ja unistanud sellest, et minu keha paistaks ka sama kaunis ja ahvatlev. Tahaks ju ka endast selliseid pilte aga kuidas, kui oled selline…. silinder😊
    Seda lugu lugedes, vaadates neid fantastilisi pilte (ja need kõik on tõesti fantastilised) ning siiralt pisardades otsustan, et ka minu pildid tulevad. Kogu oma aus ja hiilguses ja eheduses. Sest selline ma olen.
    Aitäh!

    1. Post
      Author
  3. Esiteks, Sa oled kõikide piltide peal ilus. Teiseks, see kirjatükk on tõesti väga vajalik, aitäh.

    Mina olen kogenud teist äärmust. Päris imelikuks läks asi siis, kui mu vanaema peielauas üks pandakaruks meigitud tädi üle laua kummardas ja selgel, kõlaval häälel küsis: “Sul on anoreksia, eks ole? Sellepärast sa ei võtagi kaalus juurde?” Noh, ma olin siis tõesti number 34-36, aga seda mitte anoreksia pärast – pandatädi ilmselgelt ei teadnud, mis see on -, vaid ma lihtsalt olingi kõhn. Loomu poolest. Vanaema matustest on 17 aastat mööda saanud ja mina olen praeguseks umbes 20 kilo raskem, number 40 ja võib-olla isegi 42 riideid ei julge enam selga proovida, sest sisse- ja väljasaamine võib olla raskendatud. Ma tegelikult armastan kõiki oma kilosid ja võdinaid, ainult et juurde neid ei tahaks – poest ilusate riiete leidmine on rist ja viletsus, viis kilo veel ja garderoob tuleks välja vahetada, poodlemine, võeh! Peeglist vaatab vastu täiesti normaalne naisterahvas, kerge pehmuse ja võdinaga. Laps ütles millalgi: “Emme, ma olen sind rannas näinud, sa ei ole paks.” Nojah, 12-aastaste suust tuleb ilmselt tõde kuulda võtta. Ainult (nais)ülemus küsis millalgi suvisemal hetkel, kui mul õhemad riided seljas olid: “Kas sa oled alla võtnud?” Tema jaoks on see teema isiklikult oluline, ju ta arvas, et minu jaoks ka. Koolis (ja kodus, teatud kutsikaümaruse tõttu) räägin lastele ühtelugu, et igaüks kasvab erineval ajal ja kasvamise ajal muututaksegi pikkusesse ja laiusesse, vahel viltu ka, paks on see, kes voldi vahelt hauduma läheb – see olukord oleks küll kole, tolsamal kerajal vanaemal oligi nii, haavanditeni välja. Vaat see on juba ebatervislik. Kui aga tervis on korras ja jõudu elus olla on, on igasugune keha ilus. Kuni teda koledatesse riietesse ei mässita, aga see on juba teine teema.

    1. Post
      Author

      Aitäh Sulle! 🙂

      Ja no just!! Jabur on end kõikide nende pandatädide eest kaitsta ja enda kehale õigustus ja vabandusi leida. Vahel täiesti ootamatult ja rumala koha peal.

      Haudumine ja haavandid on valusad ja vastikud. :S Aga eks see vist enamasti ongi nii, et liigutama hakatakse ennast siis, kui on ebamugav ja raske või juba suisa talumatu olla. Siis pole oma kehas enam hea ja võimalusel me siis ka võtame ise midagi ette või võetakse meiega ette. Nii palju, kui võimalik 🙁

      Sinu mõtted viisid mu hetkel taipamiseni, et ma olen väga teadlikult valinud, mida ma enda või ka kellegi teise kohta ütlen. Eriti laste ees. Peegli ees keksides kiljuda, kui ilus ma olen – seda ikka juhtub. Aga seda, et ma paks olen, seda pole mu lapsed kuulnud. Minult mitte. Seda, et ma õu-õu-õu hüljes olen ja pühapäeva hommikul ei viitsi kööki loivata süüa tegema, seda ikka juhtub. Aga siis ma olen laisk hüljes. Või merielevant. See on lõbus. See võtab kokku terviku, mitte ei määratle kehakuju 😊 Aga mul on üks tuttav, täiesti keskmises normkaalus kaunis naine, kes kogu aeg räägib, kui paks ta on. Ja noh, tegelikult räägib ta seda selleks, et kõik talle kinnitaksid, et ta ei ole paks, sest ta ei ole ühestki otsast paks, aga kaua sa jaksad? Kord olin tunnistajaks, kui ta 7aastane laps, ei saanud midagi, mida soovis ja teatas seepeale emale vihaselt, et ta on paks… ema hakkas nutma. Elu nagu sütel. Ja minu vanem laps uuris siis vaikselt, et miks nad ütlevad, et ta paks on. Ma oleksin lihtsalt peaga vastu seina tahtnud taguda. Selgitasin enda lapsele, aga kogu see olukord kraabib endiselt mu sees. See on kohutavalt kurb.

      Riiete proovimisega olen ma mõned korrad elus proovikabiinis vaat et hullunud – silma järgi vaatad ja valid, numbrid on enamasti ju suht suhtelised, et peaks ju minema küll. Ja siis ei tule püksid säärest kõrgemale või käsi ei mahu varrukasse. Ajab urisema. Telgikandmist ei ole ma veel selgeks saanud, seega peab asi ikka kuidagi nagu passima ka. Üks kord jäin ma ühe kitsa kleidi sisse kinni. 15 minutit õhetasin ja nihelesin käed üle pea kleidi sees lõksus nagu sündiv liblikas. Hehh, see teema vist vajab ühel hetkel täiesti omaette lugu kogu oma valus ja võlus, sest ka pesu leidmisega olen ma iseenda ja maailmaga piike murdnud 😛

      1. Ära Sa telgikandmist küll ära õpi! Tead, meil on koguduses üks tore noor naine. Ma arvan, et pikem kui Sina ja arvatavasti kaalukam ka. Tavaliselt kannab ta mugavaid mutiriideid, selliseid, mis varjavad. Noh, nagu keskmine õnnetu pearätiga immigrandiema Saksamaal, lohvakad püksid ja vanaisa triiksärk või midagi sellist. Ja ükskord – tegelikult vist rohkemgi kui ükskord – oli tal seljas krellroosa printsesslõikeline (või midagi taolist) kleit. Ise kommenteeris, et kõige suurema tüdrukuna seltskonnas võib ka välja paista. Ma tahaksin, et ta kannaks selliseid kleite igapäevaselt, sest nii on ta kaunis – nagu ta loomulikult ongi, kogu oma suuruses. Üks Tartu arst oli oma ümariku proua kohta kunagi öelnud, et ilusat naist peab palju olema. Nii ongi, eks ole. Telk seljas, võib kartulipõllule minna. Riideid peaksid inimese ilu rõhutama, mitte varjama. Ma ei taha sellega öelda, et riietus peaks olema väljakutsuv, lausa vastupidi, aga telk… no see lihtsalt ei sünni.

        1. Post
          Author

          Ma oma telgikandmist puberteedi lõpus katsetasin, aga see polnud ikka see. Ju ma siis ei saagi seda selgeks, sest ega ma selle poole ei püüdle kah. Ma tunnen värvidest puudust, neid lihtsalt pole nii nagu mina neid tahan, aga elu ise tõukab mind suunas, kus ma neid kleite ja värke endale ise tekitama peaksin hakkama kuidagi. Mul on justnimelt üks krellroosa printsessilõikeline kleit puudu, mille peale ema küsiks, kas mul kodus peeglit pole, et ma sedasi kõiki oma puudusi rõhutada võtan ja siis saaksin mina kiljudes läbi porilombi poe poole joosta jäätist ostma ja elu oleks lill 😀

          Ja ma usun ka, et head asja peab ikka kohe palju olema 😀

  4. Aitäh, Eva! Ma olen Sinust siiralt vaimustuses. Mõni lugu kõnetab rohkem kui mõni teine, aga alati elan kaasa ja loen huviga. Kehateema on sarnaselt enamiku naiste/inimestega ka minu jaoks valus. Siit tuleb pikk kommentaar, suisa eepos: Ma olin normaalne laps. Kuigi öeldakse, et tugev kont on müüt, siis mina just tugevama kondiga olengi. Selline maatõugu – suur lihasmass, tugevad jalad, võimas rind. Lapse ja noore naisena olen olnud vahepeal selle lihasmassi peal kandnud paksemat ja õhemat pekipolstrit, aga ma ei saa tagasi vaadates öelda, et ma oleksin olnud paks. Kaalunumber jah, tõesti, oli suurem kui paljudel samas vanuseklassis olijatel, aga ka minu kõrgem KMI tuleb lihastest, mitte pekist. See on miski, mida ma olen nüüd, 32 aasta vanusena lõpuks mõistma hakanud. Aga ka minu elu on saatnud pidev pere ja ümbritsevate kommentaarium välimuse aadressil. Kodus oli isa hellitav hüüdnimi mulle Peki. Ta ise ilmselt tõesti mõtles, et see on heaga mõeldud. Ja mäletan siiani, kui ma kord jalaketti ümber jämeda pahkluu saades emale kurtsin, et no vaatan, et läheb, aga ei lähe ikka. Et kuidas see silmamõõt üht ütleb ja reaalsus teist. Ema heitis kuidagi üle õla, et ahh, Sul ongi ju jämedad jalad. Ise midagi paha mõtlemata ja ta üldse ei mäletagi seda.

    Sul on täesti õigus – igasugugne kommentaar, ka sellega midagi mõtlemata võib haigeks teha. Ja mina olin iseenda kehaga tülis ja lausa haige. Keskkoolis kaalusin ühel hetkel 0ma 168 pikkuse juures 80 kilo ja noh, oli küll natuke palju. Klassivennad hüüdsid Peki-Liisuks. Piltidelt ei paista paks tüdruk. Lihtsalt minu ideaalvälimusega võrreldes pisut kohev. Ja siis ma hakkasin end väljutama. Ja ka oksendama. Ligi aasta sai maniakaalselt trenni tehtud, nälgitud ja kõik, mis suhu läks, sama kaudu välja lastud. Lõpuks vend avastas, mida ma teen. Siiani polnud keegi märganud, ainult kiitnud. Ja teate, ma kaalusin 63 kilo, mis mu pikkuse järgi on normaalkaal, aga ma olin kondine. Kõik nukid väljas ja teravad. Nii et igasugused ideaalkaalud on individuaalsed. Mina olen kõige ilusam 75-78 kilo ringis. Siis on see Ornella Muti keha ja kõik voolujooneline trimmis-traksis. Kaalu järgi on siis juba kena ülekaal ja ma mäletan, kui läksin ülikoolis kaalujälgijatega liituma, sest kaalunumber 72 tegi mind hirmõnnetuks ning grupijuhataja vaatas mu kehamassiindeksit ning ütles, et jaa, seda on tõesti palju. Hilisematel aastatel olen kaalunud kuni 100 kilo. Vahepeal 25 kilo alla ja juurde võttes. Kumbki pole mu käes raske. Kui end käsile võtan, toitumist jälgin ja trenni teen (mis mulle tegelt meeldib ja millest iga korda taas alustades sõltuvusse jään), on kaalulangus käkitegu. Samas kuulun ma ka nende inimeste hulka, kes vaid toidulõhnast juurde võtavad 🙂

    On kulunud palju aastaid, vahepeal ennast vihates, mõnikord toitumishäirete küüsi tagasi langedes, vahepeal endaga rahul olles ja paisudes. Olen saanud kaks last. Ma võtsin raseduste ajal normaalselt juurde (15 kilo esimesel, 8 teisel korral), aga kuna alg-kaal oli KMI järgi ülekaaluline, põdesin ikka väga ja ega enamik naistearstegi ei jätnud kommenteerimata, et noh, võiks ikka jälgida, mida suhu paned. Mäletan, et ei saanud enne kaalumisi magada ja isegi pisardasin, sest nii kartsin sõimata saada. Õnneks sattusid mulle mõlemad korral ämmaemandad, kellega sai oma kehakuvandist räägitud ja nemad ei pahandanud kunagi. Ütlesid, et kui kuuga viis kilo tuleb, siis hakkame vaatama, aga seni on kõik okei. Aga ma ikka pelgasin, oi, ma pelgasin. Nüüd on teisest sünnitusest möödas 6 kuud. Ma olen jälle tippkaalus, st rasedusekaalule olen jälle otsa söönud, mitte maha võtnud. Ma ei võta imetades maha, nii et minge metsa oma müütidega! Aga teate, ma väga ei põe. Alla jõuan ma alati võtta. Ja võtan ka. Las ma siis praegu söön ja olen sinivaal. Kõige tähtsam, et lapsel oleks piima ja esimesel lapsel ema, kellel on energiat. Ja noh, minu elukaaslane on mind 13 aasta jooksul näinud igas vormis ja tema jaoks olen endiselt maailma kauneim.

    Buduaarifotod peaks tõesti ära tegema! Iga naine.

    1. St *näjutama, mitte väljutama eelmises jutus. Kuigi väljutama on ka õige sõna 🙂 Lihtsalt mitte selles kohas.

      Ja seda pean ka tõe huvides ütlema, et muidugi ma põen praegu ka endiselt. Ma katsun mitte end alasti näha ja teiste silmade ette sattuda. Ma kardan uute inimestega kohtudes, et nad kritiseerivad esimese hooga mu ujumisrõngast. Ma kardan vanade tuttavatega kokku saada, sest ma näitan end neile ainult siis, kui olen enda meelest aktsepteeritavas voolujoones. Hiljuti käisime perepilte tegemas ja ma ei tahtnud neid vaadata, sest nägin ainult oma volte ja ebakorrapära. Aga kui kõik teised nägid neil piltidel vaid ilusat perekonda ja kaunist säravat naist, siis hakkasin ka ise tasapisi voltidest mööda vaatama. Aga ma olen otsustanud mitte põdeda. Vähemalt mitte kogu aeg. Ja olen realistlik, et enne jõulude möödumist ei ole mõtet magusasöömist järele jätta 🙂 Ma tahan kõigest hingest, et mu pojad ei peaks kasvama pidevas ema-on-nii-paks mullis, milles mina. Ja minu ema oli kõhn, päriselt. Hoopis teise figuuritüübiga kui mina. Aga see alaline kehajutt kodus ja kõik need vanatädid, kes esimese asjana sind nähes ütlevad, et oled paksuks läinud (või mõnikord harva ka alla võtnud)… samal ajal muidugi kohe kooki pakkudes ja oma paksusejuttu vist unustades… Ma tahaksin, et mu pojad näeksid inimestes ja naistes esmapilgul muud, kui kehakuju ja kaalu. Praegu on nad alles tited, aga ma teen endaga tööd, et iseendaga veel enam rahujalale saada, sest ainult seeläbi kasvatan oma lastes tervemat kehakujundit. Neid paksuprille on lihtsalt jube raske eest võtta. Mõnikord mõtlen, et mul on silmadega midagi lahti, sest aeg-ajalt näin endale peeglist ilus ja normaalne, aga poes valitud riided ei mahu selga või näitab foto midagi muud. Ja teisel hetkel näen peeglist ainult pekki, kuid fotod ja ümbritsevad inimesed väidavad hoopis miskit muud. Need asjad ei ole omavahel kuidagi seotud 🙂

      1. Ja näete, niivõrd läheb kaalunumber mulle korda, et ma tulin jälle tagasi kommentaari kirjutama ning parandust tegema, et ausalt, ma pole üle 100 kilo kaalunud, kuigi esimesest jutust võib selline mulje jääda. Et mõnikord olen olnud ligi 100 ja siis jälle 25 kilo maha võtnud. Ja siis jälle peaaegu kõik sellesama juurde tagasi. Mitte, et kedagi teist huvitaks, kui palju ma tippkaalus kaalunud olen ja et praegu ka sihib kaal ikka sinna 90+ peale. Aga sisimas on ikka mingi haavatav olevus, kes pelgab, et nüüd keegi loeb ja mõtleb, et issand, 168 cm pikk ja ligi 100 kilo, on ikka kohutav laisk ablas Peki-Liisu.

        1. Post
          Author

          Aitäh Sulle! Aitäh Sulle nii väga oma lugu jagamast! See on kohutavalt karm ja ebaõiglane, kuidas teised võtavad endale õiguse “sõbralikult aasida”, aga oma sõnadega vaid haiget teevad ja kuidas kolmandad oma hinnaguid nii kergekäeliselt jagavad süvenemata üldse kogu asja üdisse. Ja millise jälje see meisse jätab? Ja kas sellest tegelikult on võimalik üldse üle saada? Pidev võitlus enda õigustamiseks, sest ole sa nii või naa, ikka pistab keegi nokast oma arvamuse. Nagu seda küsitud oleks. Aga just see, et märkaks siis tegelikult, mis toimub!? Aitäh Sulle veel kord, see oli samamoodi väga oluline vaatenurk selles teemas.

          Ja mulle meenus selle peale hoopis üks teine jutt, kuidas mu üks tuttava tuttav keeldub arsti juurde minemast. Tal oleks väga vaja minna, aga kõik need, kelle juures ta käinud on, talle ütelnud, kes leebemalt, kes teravamalt, et tema mured tulenevad tema ülekaalust. Võtku alla. Üks pidas vajalikuks mainida, et kui ta nii jätkab, sisi ta on 10 aastat pärast surnud. Ma saan õena väga hästi aru, mida võib ülekaal inimese kehale põhjustada. Aga ma saan ka aru, mida see teema tema hinges võib teha. Jah, arst peab sellest teemast rääkima, õde ka, õde isegi rohkem, sest see on tervise hoidmise seisukohats oluline. Aga lausega, et võta alla, muidu sured maha, ei hakka enamus inimesi muud peale, kui lähevadki surema ja kardavad ka suures hädas uuesti arsti juurde minna, sest see teeb vaid haiget. Nii arsti kui eriti õe ülesanne on inimest tema olukorras mõista, toetada, motiveerida ja otsast alata. Ka siis, kui inimene ei usu ega jaksa ega suuda ega taha. Aga tempel otsmikule, et sa oled paks ja sured maha, sest sa oled see, kes sa oled, pole lahendus. Mitte kellegi jaoks. Ja see suhtumine peab muutuma. Mõlemapoolselt. Ma püüdlen nii väga selle poole. 🙂

  5. Teiste kilod pole mulle kunagi väga ette jäänud, olen harjunud, et inimesi on mitmesuguses kaalus. Pildid on ilusad, mitte midagi šokeerivat sealt ei leia 🙂

    Varasemas teisemeas olime meie (mina ja mu tolleaegsed sõbrannad) väga hea söögiisuga tüdrukud. Puhkekodus kambakesi olles olime näiteks hommikupoolikul rannas, aga lõunast algas söögiorgia – lõunasöök ise, siis pidi muidugi küpsetama pannkooke, kui magusast kõrini sai, siis vahelduseks võtta jälle võileibu – ja märkamatult oligi õhtusöök käes. Me olime lausa söömise masinad. Mäletan,et minu ühel sünnipäeval söödi ära kogu soolane, siis kõik magus ja lõpuks kogu kodus leiduv sai ja leib… Dieedi ja dieedipidamise juttudega puutusin kokku kuskil teismeea lõpupoole , kui mu tolleaegsed sõbrannad neid rääkima hakkasid. Need dieedi-ja kaalujutud käisid mulle üsnagi närvidele: “Oh õudust, veel üks lollus – nüüd ei tohi inimene enam rahulikult süüagi!” Mina liikusin vastassuunas ehk peale tunde nautisin kohe vanaema tehtud lõunat. Kuskil keskkooli ajal avastasin, et veedan kogu õhtupooliku (kui ma just Jüri tallis polnud, aga seal ma polnud iga päev) süües – kõigepealt praad, siis teinegi portsion praadi otsa, magustoit… aga varsti tuli jälle kööki vaatama minna, millest annaks teha võileiba ja oh kui tore – kapis on ju mingid küpsised! Niimoodi õhtuni välja. Õlad on mul kitsad ja kõhetud, alumine osa kehast hakkas paisuma – tuli käia Lõuna turul aina suuremaid pükse riidehunnikutest välja sorteerimas. Ema ei öelnud eriti midagi (ju ta oli kuulnud, et “teismelisele ei tohi söömist ette heita, hakkab veel näljutama”), kuigi vahel mainis veidi nukralt, et alles ma ostsin ja jälle on kõik läinud. Ühel hetkel vaatasin (kaalunumbreid ma ei oska öelda, kodus polnud kaalu), et päris hea enam ei ole – istumine ja astumine on kuidagi ebamugav ning aina suuremate pükste ostmine hakkab ka tüütuks muutuma. Et ikkagi kuidagi tuleks söömist piirata. Dieetidest (mis tol ajal tähendas mingit lahja kohupiima ja juurikate söömist vist) ma ei tahtnud midagi kuulda, pealegi ei suutnud ükski inimene neid dieete kuigi kaua pidada, aga kui sööks vähem? Otsustasin süüa ühe prae ning igasugu näksimise ära jätta. Veidi aega panin vaimu valmis ja ühel õhtupoolikul alustasin. Ratsutamistrennist loobusin (peamiselt seetõttu, et seal oli ülerahvastatus, mis tähendas, et palju tuli passida, vähe sai sõita – ei andnud nagu kuigipalju liikumist) ja tegin algust jooksmisega. Tasapisi harjusin uute, väiksemate söögikogustega . Keha alumine pool hakkas kahanema. Kuskil keskkooli viimases klassis olin enda jaoks paras tüdruk. Sealt siiamaale olen siis olnud mõõdukalt sportlik ja tavalises, stabiilses kaalus. Rasedustega tuli 15kg juurde, kuna lapsed olid kribud, siis sünnitustega läks maha imevähe – esialgu oli kõndida ikka imelik, nagu padi oleks ette riputatud, kuigi last seal sees enam polnud. Õnneks lüpsin kehavarud kõik piimaks. Teine laps on veel vähesel imetamisel ja kaal pigem madal.

    Ega ma neid kilosid juurde lausa ei tahaks küll! Modellindamine või otsimine, kas kuskil on ehk pekki, mind ei huvita absoluutselt, aga erinevaid kehakaalusid kogenuna tean, et on olemas mingi mugav kehakaal, milles on kõige mõnusam istuda ja astuda.

    1. Post
      Author

      Ohh, kulla Ann! Mõneti on see isegi ilmatuma armas, et me ise ennast alati nii ei näe ega tea nagu teised meid näevad. Mitte, et see teiste nägemus kuidagi oluline on, aga minu mälupiltides on kooliajast ühena kirkamatest meeles just Su silmad ja alati sätitud ilusad juuksed. Ja kehahoiak. Sel ajal kui enamus meist võimalusel laisalt laual aeles ja niisama ära oli need piinarikkad koolitunnid, istusid Sina alati sirge seljaga näiliselt häirimatu rahuga. Nagu teised dimensioonist ja nii ilmatuma ilus. Ja mis puutub igasuguseid kaalukõikumisi, siis tol ajal oli maail vist veel üsna ükskõikne neis asjus ja igaüks saigi olla tema ise ilma välise surveta? Ma vähemalt ei mäleta ei mäleta selles plaanis narrimisi.

      Ja see imetamise värk… minu puhul reageeris keha sootusk vastassuunas ja koos imetamisega hakkas kaal tõusma. Kusjuures toidukogused ei tõusnud ja füüsiliselt olen ma ka aktiivsem kui raseduse ajal ja hiljem. Mine siis tea, mida see keha sellest mõtles. Eks igal ühel on need asjad isemoodi 🙂

      Kehale mugava kaalunumbri peale mõeldes on naljakas see, et normkaalus oli mul ALATI külm ja maailm torkis läbi naha. Kusagil 10 kilo kehamssiindeksi põhjal arvutatud normi ülempiirile otsa ja vaat siis on minul väga hea olla. Aga võib ka natuke rohkem. Aga eks seegi on sügavalt individuaalne 🙂

      1. Ha-ha-haa – sirge seljaga istumise põhjuse võin täpselt öelda! Nimelt mul oli lapsena halb kehahoid, kõver selg sees- kõht ees ja õlad längu ettepoole. Küürus istumist märgati täiskasvanute poolt ja öeldi, et katsugu ma sirgemalt istuda, muidu läheb selg veel kõveramaks. Eks ma siis katsusingi sirgelt istuda. Tagantjärele tean, et mul olid rühilihased nõrgad ning oleks tulnud lapseeas teha spets harjutusi (kuni olid nö. kondid pehmed, oleks längus õlad olnud veel muudetavad). Aga minu lapseeas ei osanud keegi neid soovitada ning kui kunagi täiskasvanuna selle teada sain (et lapsena oleks võinud üht-teist teha), andis veidi sirgemaks ja “seisukindlamaks” muuta keha keskosa (selg-kõht) , õlgu aga enam mitte, need jäidki ettepoole längu.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *