Meie elu Eestis

Mõtisklus vaktsiiniteemadel

by

See oli aasta viimastel päevadel, kui istusime autos kohaliku supermarketi parklas ja sättisin saia ja leiva ostmise jaoks maski ette. Raadios kõlas uudis, et uuel aastal hakatakse piirama me käike, et kui pole vaktsineeritud, siis kinno, kontserdile ja kes teab kuhu veel, ei pääse. Mitte et mul ka muidu oleks hull huvi kino ja kontserdi järele selles segases maailmas, aga selline uudis ärritas mõistlikust sisust hoolimata. Me siin teeme abituid beebisamme tervishoiutöötajate vaktsineerimisega ja aasta lõpus, kui korrakski tahaks mõtelda muule, mitte uuele vastikule aastale. No milleks selline ajastus sellise uudise jaoks? Muust pole rääkida?!

Või oli sellise uudise mõte hoopis taktikaline, et survestada vaktsineerima neid, kes kahtlevad või on vastu? Mis ikkagi saab kõigist neist, kes mis iganes põhjusel ei saa või ei suuda lasta end vaktsineerida? Jäävadki elust kõrvale? Kuigi minus puudub antud juhul igasugune vastasus, siis põhimõtteline õiglustunne lahvatas ikkagi sajaga. Andreas torkas õelalt sekka, et noh, need, kel pole vaktsineerimistunnistust ette näidata, ju need saavad varrukale nõeluda Taaveti tähe või mõne muu ühiskonda lõhestava sümboli… vahet ju pole, et kas oled vastu või pole nii oluline, et järjekordagi pääseda. Ja ikkagi, mis saab neist, kes ei vaktsineeri?

Mis saab kõigist neist, keda ei saa kodust välja? Näiteks meie mamma? Mis on valik? Kas õde saab minna koju süstima? Sellise transpordi elaks vaktsiin üle? Ja kuna lahuse valmistamise järel seda enam transportida ei saa, kas siis valik võiks olla kodus korraga viie pereliikme vaktsineerimine? Selle peale ei tule meil arvatavasti jälle keegi, et see võiks üldse valik olla. Aga mis saab neist, kes elavadki päris üksinda ega pääse kodust välja?

Mu sõpruskonnast tubli poole moodustavad tervisehoiutöötajad. Neist kümmekond on märku andnud, et oma esimese süsti kätte saanud. Ju neid on ikka ehk enam, aga selle järjekorra lõpp isegi ei paista ja uus kuri haigustüvi lammutab aina lähemale…

Lisan siia ka selle, kuidas Šveits on asja lahendanud, sest seal oleksime me Andreasega varsti vaktsineeritud.

Kõige esimesena vaktsineeritakse väga kõrge riskiga inimesed – kõige pealt 75+ aastased pluss krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata ning järgmisena 65-74aastased ja need krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata, kes ei ole veel vaktsineeritud.
Prioriteet number 2 on tervishoiutöötajad.
Kolmandana saavad vaktsineeritud kõrge riskiga inimeste lähedased, leibkonnad ja kõrge riskiga inimeste palgatud hooldajad.
Neljas ring on hoolde- ja ravikodude personal.

Praeguse plaaniga on Šveitsis lubatud vaktsineerida kõiki vähemalt 16aastaseid olenemata haigustest ja taustast. Uue agressiivse haigustüve levimine on näidanud, et ka lapsed põevad haigust palju raskemalt ja kaalutakse ka laste vaktsineerimist.

Samal ajal on Šveitsis väga kõrge skepsis antud vaktsiini (selle sama, mida meil kasutatakse) suhtes ja õenduspersonalist plaanib ennast lasta vaktsineerida vaid 10%. Pole isegi mõeldav, et kino ja kontserdi külastamise jaoks hakkab keegi nõudma vaktsineerimist. Igasugune sundminine on välistatud, kuigi see on seadustega võimalik, siis on selge, et see ei toimi ja põhjustaks vaid mässu ja streike ja ei midagi, mis eesmärgile lähemale viiks.

Me hull maailm oma kirevuses!

Esimesed näärid päris oma kodus

by

“Palun-palun-palun, kas me võime teha nii, et me nääride ajal ei söö tradistioonilisi jõulutoite!” ohkas Andreas, kui jõulud mööda said. No et nädalase vahega on seda liiga palju ja tema kõht ei pea vastu sellele kõigele. Kuna Vanc palus ka näärideks juba traditsiooniks saanud tähestiku pakisuppi ja Tan on rohkem šveitslane kui eestlane ja mul pole vahet, millal ma need kaks korda aastas kapsas ja kartulit söön, siis äkki midagi šveitsipärast pakkusin rõõmuga.

“Teeme äkki aias juustufondüüd? Või tahad sa grillida?”

“Ojaa, meil ju oma aed nüüd! Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” oli Andreas vaimustuses. Fondüü tundus ta ka talle imeline mõte. Pisut pidas ta siiski vajalikuks mind ka usutleda, et kas ma ikka tõesti ei igatse hapukapsast ja kartulit ja sülti ja seent ja kõrvitsat, aga oo ei, ma saan nendeta siin suurepäraselt hakkama. Šveitsis oleks lugu vist jälle vastupidine.

Ja nii me siis võtsimegi ühel aastalõpupäeval ette ja sõitsime korraks kähku Stockmanni. See “korraks” ja “kähku” on muidugi üsna suhteline seda massi arvestades, mis meid poes vastu võttis, aga tegime kiirelt ja kui ma ka alguses võtsin salatileti jaoks numbri, siis jõudsime me kõik oma ostud enne ära sooritada, kui minu number veidi enam kui poole lähemale, nii umbes 50st minu ees olevast kliendist 20ni jõudis ja seepeale läksin ajasin käpa püsti numbrimasina juures ja küsisin, kes tahab väikesma ooteajaga numbrit. Üks tüdruk oli eriti kiire ja hirmus tänulik. Mu meelest on palju mõistlikum oma number edasi anda kui seda kasutamata minema marssida ja siis lasta letist oma numbrit piiksutada ja oodata, et äkki sa ei märka, et on sinu kord. No Selveris viie inimesega ehk ei ole vahet, aga seal Stockis ei mahtunud sel hetkel liikumagi inimeste hordide vahele ja nii see kapsa-porru salat minust sinna jäi. Püüan pigem terve püsida.

Aga mingisuguse fondüüjuustu saime me kätte ja kaht sorti raclette juustu ka, sest me ei suuda kunagi meenutada, kumb oli parem, kas odavam või nõks kallim ja nii head, kui Presidendi oma, mida varem Eestisse toodi ja enam vist ei toodagi, nagunii pole. Šveitsist saaks muidugi veel paremat, aga selle jaoks Šveitsi ju ka ei lähe. Eriti praeguses olukorras. Toreda sinihallitusjuustu ja pooliku kera Tête de Moine juustu saime ka. Stockamann on vähemalt juustu osas üsna eeskujulik isegi, kui seal korraga miljon eestimaalast ostlemas on.

Nääriõhtul sadas õues mingid lörtsilaadset seenevihma ja kuna me riided on endiselt garaažis kastides ja mul puudus aasta viimasel õhtul igasugune motivatsioon neid seal sorteerida, siis otsustasime, et sööme ikkagi toas. Küll tulevad ka talvised väliüritused, kui ilm ja riietus seda soosivad. Selle asemel mängisime hoopis Vancu ha Andreasega neli tundi Dungeons and Dragons mängu ja kütsime ahju. Sedasi oli palju mõnusam. Ja kui kõht tühjaks läks, oli paras hetk juustu peale mõtelda.

Sel aastal olime me näärilauas vaikselt vaid oma perega.Andreas kuumutas juustu ja tükeldas saia. Mina puhastasin seened ja õunad ja tegin need parajateks ampstükkideks. Tan kattis laua ja Vanc tegi endale vinkusid. No et kõht enne suppi ka midagi tahket oleks näinud. Õuna sööb ta sedasi puhastatult muidu küll, mõistagi ilma juustuta, aga kuna see muu kraamiga koos laual oli, siis see ei sobinud. Vähemalt polnud tal kõht tühi. Seevastu meie kõhud said jälle liiga täis. Ja see oli nii hea! 🙂

Nõmmel olen ma harjunud, et uus aasta algab tegelikult juba kell 11 õhtul, sest just siis algab suurem paugutamine. Siin oli kell 11 aga täiesti vaikne. Võib-olla kusagil siin ja seal mõni kauge pauk käis, aga see oli täiesti ebaoluline. Vahetult enne südaööd sättisime end õue. Lugesime sekundeid ja õnnitlesime teineteist uue saabunud aasta puhul ja samal hetkel muutus taevas me ümber mitmest kandist valgeks ja värviliseks.

Ma miskipärast oletasin, et aastaid kestnud kampaania, et ärge paugutage, koerad kardavad ja ka kriisiaja rahanappus on pidurit pannud suurematele paugutamistele, aga no see tuleshow, mis meid korraga ümbritses ja naabruses olevatest aedadest taevasse vihises, oli võimas ja milline vaade! Ilus oli ja mul oli kordki hea meel, et see kõik toimus lähedal, aga turvaliselt kaugel ja ma ei pidanud tuletekk kaenlas ja põletusgeel taskus end haigeks muretsema, et kes kõik võivad tuld võtta. Nautisin lihtsalt maailma. Üks hale pildinäide ka meid ümbritsevast ilutulest otse kodutrepilt. Ja küll katuselt oleks veel parem vaade olnud. Äkki järgmine aasta ronime kuuma šokolaadiga sinna vaatama?

Happy passis mõistmatult aknal ega saanud aru, miks ometi teda seda asja lähemalt uurima ei lasta. Pauku ta ei karda, aga mul puudus igasugune huvi sel toredal hetkel tema haukumist kuulata, sest liikumiste peale aktiveerub ta ikka. Nii vaataski ta kõike läbi akna ja meie vaatasime teda, ka läbi akna 🙂

Päris tuletegemise rõõmuta ma enda püromaane siiski ei jätnud. Kaks pisikest ja kaks suuremat tulevulkaani täitsid sädemete ja hiljem tossuga me aia ja oligi uus aasta tule ja vilega kohal! Tulgu see uus helgem ja valgem kui eelmine! ❤

Happy oli vahepeal teisele aknale roninud, sest sealt nägi meid paremini. Pildil on näha ka tema näärikaunistust. Ma ei suutnud vastu panna kui ta vägisi end päeval mu laua alla pressis, siis tupsutasin roosa markeriga ta kõrvatipud roosaks ja laubale tegin paar toredat täppi ka. Sedasi tagasihoidlikult.

Tinavalamist tegin ma viimati 1997/1998 aastal laeva peal lisajõuna tööl olles. Kuna mu ülesanded olid selleks ööks otsa saanud, siis kappasine isaga koos mööda laeva ja soovisime kõigile head uut aastat ja köögis valati parasjagu tina. Me siis valasime ka.

Andreasega oleme me kahel korral proovinud, aga tinalaadsed tooted olid sulamatud kõigil võimalikel kodustel kuumustel ja allikatel ja nii oli ta ka sel korral skeptiline. Selgus, mitte alati ei müüda tina pähe tina ja tark oleks sellest kraamist pigem hoiduda. Juba mitu aastat tagasi leidsin poest nelja tinatükiga paki, mille puhul tundus, et asi võiks päriselt toimida ja olla puhas kraam, aga kuidagi läks nii, et pakk oli ikka veel avamata. Tuppa tulles asusime asja juurde, sets poistele oli see päris esimene kord.

Vanc jagas tükid laiali. Süda pidi mõistagi saama mulle ja siga on ta ise, sest ta on sea aastal sündinud. Mis ei takistanud teda muidugi ohkamast, et ta jälle siga on, kui oli ise oma käega võtme Andreasele ja kala Tannule ulatanud. Tundus, et tinatükkide kujundid omasid tema jaoks tähtsust juba enne nende sulatamist ja uue kuju saamist.

Andrease kõhklustest hoolimata sulas tina kenasti küünlatulel vedelaks ja Tan tegi esimese katse. Tema tinast moodustus tantsiv inimene. Järgmine oli Vanc ja me kõik olime Vancuga nõus, et see on kaheksajalg. Mina olen nii kuuma- ja tulekartlik, et lajatasin tina sulatuskulbiga koos vette ja jäin ootama uut võimalust. Andreasel tuli tinast pika sabaga noot või seemnerakk nagu ta ise mürinal naeris. Minu teine katse õnnestus ja võlus välja midagi inimeselaadset. No vot sellised õnnevalamise lood siis.

Kuni Andreas aitas kõiki tinaga, kaalusin ja mõõtsin ma kõik üle ja täitsin ära traditsiooniks saanud aastalõpu ankeedi. Mida õppisid eelmisel aastal, mis teeb sind õnnelikuks, millest unistad ja muud seesugust. Eelmine aasta jäi meil venimise pärast vahele, sest ma ei leidnud õiget kastikut üles ja veebruaris oli juba imelik hakata midagi enam takkajärgi täitma. Aga kõigi eelnevate aastate vastused on meil seal olemas. Nii äge on sellele kõigele sedasi tagasi vaadata. Ja veel ägedam, et sel aastal ei pidanud ma poisse eriti pinnima vaid vastused tulid puiklemise ja piinamiseta.

Enne kui kõik see kamp laiali jooksis meenus mulle, et meil on ju pilti ka vaja. Sedasi ennast pildistades suuremat teravust ei saavuta, aga kokkuvõttes loeb emotsioon. Pealegi on meil Andreasega plaan sel aastal või vähemalt jaanuaris teha igal päeval endast koos üks pilt ja kui meiega koos on veel tegelasi, siis ikka koos nendega ka. Esimene pilt saigi siis selline, me kõige kallimatega! ❤

Mina magasin alles õndsat und, kui Andreas mulle musi andis ja sosistas, et ta läheb nüüd sigarit tõmbama. No nagu uue aasta tervituseks või nii, et öösel läks meelest ära ja oli liiga märg ja külm, aga nüüd on just paras hetk. Kui ma nii tunnike hiljem ennast ülevalt alla hiivasin, oli ta ära kütnud ahju ja istus parasjagu oma Papa Panda Sigarimajas ehk kasvuhoones ja nautis oma näärisigarit. Umbrohi, tüümian ja rosmasriin on seal endiselt imeliselt rohelised. Ikkagi kasvuhoone.

Lumenatuke oli ööga täiesti ära sulanud ehk teretulemast, uus roheline aasta! Süütunne patsutas, et tundub paras hetk teha aiatöid, mis sügisel tegemata jäid. Kui vaid laiskus minust tugevam poleks. Ehk uus aasta on alanud lihtsalt elades, olles ja nautides. Kohustusteks on mõned muud päevad 🙂

Andrease jõuluküpsised

by

Mulle tundub, et enamus eestlaste jaoks kuuluvad jõulude juurde piparkoogid. Šveitslaste jaoks kuuluvad jõulude juurde jõuluküpsised. Mingeid piparkoogilaadseid asju leiab seal ka, aga pean tunnistama, et kõige piparkoogisarnasemad olid Šveitsis IKEA piparkoogid, millest šveitslased üsna tuimalt mööda käivad ning mis ei ole minu jaoks väga piparkoogid ja kindlasti pole need Šveitsi moodi küpsised. Kui need IKEA piparkoogid vähemalt käravad süüa, siis nende tainas on ikkagi väkk. Seevastu ei jõua me Eesti piparkoogitainas siin majas isegi koogiks saada vaid saab enne juba söödud. Nii on see alati olnud, iseseisva elu aegade algusest.

Kuigi Andreasele meeldivad ka meie piparkoogid, tainas pole tema maitse, ta ikka usub küpsetatud kooki, siis igatses ta sel aastal nii väga lapsepõlvest tuttavaid jõuluküpsiseid. Guetzli ehk jõuluküpsis on midagi pisikest ja head. Guet (saksa keeles gut) on hea ja -li märgib šveitslastel midagi pisikest nagu meie -ke, näiteks piparkoogike. Guetzli ei ole aga piparkook. Neid on kohe täitsa mitut erinevat sorti ja nende juured on keskaegsetes kloostrites, kus jõulude ajal tehti peenemast toorainest küpsetisi ja kust see traditsioon ka rahva sekka imbus. Teise loo kohaselt on nad pärit juba antiikajast ja olid olulised pühitsemaks suveaja muutumist talveajaks. Kui isegi kloostritest rahva sekka jõudmine ei olnud guetzlite päris algus, siis kindlasti oli see oluline vaheetapp ning arvata võib, et need pole vaid šveitslaste teema vaid sarnaseid küpsiseid tehti ja tehakse ka Austrias, Saksamaal ehk Prantsusmaalgi. Kindel on aga see, et jõuluküpsised olid laual nii Andrease vanematel kui nende vanematel ja tõenäoliselt ka palju-palju varasematel põlvkondadel aastasadu tagasi. Ja nüüd siis siin, sünnimaast kaugel olles, tuli Andreasel korraga peale suur jõuluküpsise isu.

Selge oli see, et Andreas vajas jõuluküpsiseid. Aga milliseid? Neid on mitut sorti! On kaneelitähekesed ja on šokolaadisüdamed ja kookoseküpsised ja aniisiga ja heledad sidruniküpsised mandlilaastudega mida kutsutakse mailänderliteks ehk milaanolaste küpsisteks. Mailänderlid on neist kõige nooremad ja esimesed märgid neist ulatuvad 300 aasta taha, seejuures pole Milano päritolu üldse kindel. Huvitav, kui kaua meil piparkooke on siin tehtud ja söödud?

Andreasel oli vaja korraga muidugi tervet valikut küpsiseid. Ainult aniisi omad ta välistas, sest need talle ei meeldi. Need olevat ta ema lemmikud. Kuigi mulle oli ta valmis neid tegema, kui need mulle meeldiksid, aga ma ei suuda isegi meenutada, kas ma neid kunagi saanud olen. Sidruni omasid olen ja kaneelikaid ka. Arvasin, et ta nimekiri on juba nii pikk, et ju me esimese hooga saame selle piiratud (hahaa!) valikuga ka hakkama.

Šveitsis oli lihtne, suuremates kohalikes poekettides olid jõulude paiku kohe suured eraldi letid erinevate küpsiste tainapakkidega. Ma sel hetkel ei teadnud asjast veel midagi. Eksperimenteerisin nendega lihtsalt niisama, pähklite ja värkidega. Šveitsis elades ei olnud need küpsised ka Andrease jaoks kuidagi olulised, aga see igatsus, mis temas sel aastal tekkis viis asjad nii kaugele, et ühel hetkel oli me söögilaud ta emalt saadud retsepte täis ja eesmärk oli leida poest mandlijahu ja pisikesed piparkoogivormid – süda ja täht.

Oletasin, et kui kohalikus supermarketis pole, siis Selveris ehk ikka on. Ma pole mandlijahu kunagi varem vajanud. Ma isegi ei teadnud et sellest peale makroonide üldse midagi tehakse ja kuigi makroonid on mu lemmikud, siis ennast neid tegemas ma pole ettegi kujutanud.

Küpsisevormide osas oli Andreas iseäranis nõudlik. Ma arvasin, et me saame need kujundid ju ka niisama tehtud. Kasvõi fooliumist voltida või teha midagi muud või lõikuda käsitsi. No et vahet ju väga pole, saab ka väikese klaasiga neid vormi pressida. Aga Andreasel oli vaja vorme ja tavapärasest piparkoogi omast pisemat tähekest kaneeliküpsise jaoks ja südant šokolaadiküpsise tarvis. Mul lapsena oli mingi lastekomplekt, just talle sobivas suuruses ja kujunditega, aga kes teab, kus see veel asub tänapäeval, ju ema keldris. Õnneks leidsime me Selverist kõik vajalikud asjad üles.

Kui meil Hope´iga kõik kehvasti läks, siis pakkus Urve, et võib vaadata me tähekaarti. See on vist ammu selge ja teada, et ma olen ütlemata skeptiline kuni sügavalt uskmatu kõigi selliste asjade suhtes, mida teadus kaaluda ja mõõta ei saa. Samas on mul ülikooliajast üks lõbus ja tore kogemus nõia juures käimisest ja teadmine ka sellest, kuidas kõikvõimalikud soolapuhujad oma kivide, kristallide, õlide, terade, sulgede, mandalate, MMSi ja krt teab veel millega pragudest välja purskavad just siis, kui sa kõige enam haavatav oled ja lootus on korraga täiesti otsas. See on täiesti eraldi teema, aga Urve juurde olin ma valmis minema. Ettevaatlikult, aga avatult. Andreas, kes on neis asjus veel sada korda skeptilisem, pööritas silmi ja lubas ukse taga oodata, et juhul kui ma tunnen, et pean põgenema, siis ta saab mind kohe päästa. Kuna mul puudus vajadus põgeneda, siis saatsin ta ikkagi koju ja alles viis tundi hiljem sai ta mulle vastu sõita.

Mul oli armas ja tore õhtu kõige sellega, mis tähtedes kirjas on. Ja isegi, kui see mitte midagi ei tähenda, siis positiivse laengu sain ma ikkagi. Samal ajal oli Andreas kodus koos Vancuga teinud valmis pea kõik oma küpsiste tainad. Alguses siples ta motivatsioonipuuduses, siis aga tuli Vanc ülevalt alla ja arvas, et hakkame aga peale, näita, mida teha vaja on. See võib siin jutus kõlada täiesti tavalise normaalse eluna, aga uskuge, see on meie jaoks midagi erakordset, et Vanc on ise valmis ja nõus milleski toiduga seotus kaasa lööma ja et ta üldse huvi tunneb. Ta on see, kes muidu ikka minema libiseb kuidagi märkamatult. Ja nii vahustas ta elus esimest korda munavalgeid ja oli Andreasele täie eest abiks. ❤

Me jõudsime koju tagasi peale südaööd. Poisid läksid magama. Mul valutas pea. Võtsin rohu sisse ja keerasin end diivanile pikali. Andreas arvas, et küpsised ei kannata hommikuni ja need lihtsalt tuleb nüüd ja kohe kõik valmis teha. Vähe teadsin ma sel hetkel sellest, kui pikk see protsess tegelikult on. Eriti, kui oled plaaninud avada oma küpsiseäri ja teha mitut sorti küpsiseid korraga. Mul oli nii tuliselt kahju, et mu pea nii hullult valutas, et minust asja polnud, aga nii palju ma suutsin, et ma üles korrusele voodisse teki ja padja alla peitu ei läinud ja püsisin lähedal.

Andreas arvas, et ta saab ise hakkama, kui ma vähemalt moraalseks toeks olen. Ma siis püüdsin olla. Vahepeal tegin seda magusalt nohisedes ja norsates, aga ma olin kohal. Kell oli kolm ja kopikad hommikul, kui avasin silmad Andrease kolistamise peale. Ta oli kaneelitähekeste peale kuri ja kolkis tainast rulliga. Ma olen see, kes usub nii väga, et ühegi toidu peale ja üldse enda loodu peale ei tohi kuri olla, sest siis läheb see kurjus ja valu selle loodu sisse ja hakkab elama oma elu. Ja seda ei ole vaja. Ja no mõtle, küpsis, mida sa oled kolkinud ja millega sa oled kurjustanud, mis sellest vaesest küpsisest sedasi saab ja alles jääb! Küpsist tuleb paitada ja patsutada ja temaga tuleb rääkida ja tema sisse häid soove panna. Andreas ütles, et tema ei tea kuidas see veel käima peaks, kui see loll tainas õigesti koos ei püsi ja iga küpsis tuleb eri paksusega ja üldse on kõik nii valesti.

Pakkusin, et äkki on targem hetkel magama minna ja proovime hommikul koos jätkata, äkki on siis parem, aga ta jäi endale kindlaks, et vormis küpsised peavad pannile vähemalt jõudma ja kuni nad siis seal mõne tunni kuivavad (asi, millest ma kunagi varem kuulnudki pole, et toores asi peab enne õhu käes kuivama kui seda ahju saab panna), vaat siis võib ka tema veidi magada vahepeal. No olgu siis.

Mu pea lõhkus endiselt valutada, aga pikali diivanil olles jutustasin ma Andreasele loo sellest, kuidas papa-karu ühel pimedal talveööl, kui õues oli krõbekülm, taevas oli põhjatult tumesinine ja maad kattis valge lumi, soojas toas küpsiseid vormis nagu suurt armastust ja kuidas tukkuv mamma-karu magusa küpsiselõhna peale üles ärkas, vaatas suure armastusega oma papa-karu ja siis maitses ta üht küpsist ja sellest süttis taevas täheke. Ja nii iga söödud küpsisega, sest need olid lihtsalt nii taevalikult head! Ja põhjatu tumesinine taevas sai tähti täis. ❤

Ja Andreas lasi lai naeratus näol näppudel nobedalt käia ja kogu me kodu lõhnas mandlite, kaneeli ja šokolaadi moodi ning mina sain maitsta küpsiste tainast, mis oli nii hea, et pole kindel, kas sellel üldse on vaja veel kuivada ja ahju minna.

Järgmine kord avasin silmad kella nelja ajal hommikul. Jälle kolina peale, aga see tuli suurest koristamisest. Kui Andreas koristab, siis asjad lendavad, kolisevad, vesi jookseb kraanist, vesi on põrandal ja vahel ka laes, korraga on kasutuses viis käterätti ja need on kõik krt teab kus ja siis võtab ta jälle järgmise. No nagu tornaado? Kuna ma aastate jooksul olen õppinud, et sellest totaalsest ja minu jaoks ebavajalikust kaosest hoolimata on tulemus alati eeskujulik, siis puudus mul vajadus reageerida. Üht teadsin ma veendunult – ma oleksin kõige viimane inimene maailmas, keda ta sel hetkel rohkemaks kui moraalseks toeks vajab, sest minu arusaamine koristamisest on nii ristivastupidine, äärmiselt ettevaatlik ja kontrollitud ja võimalikult vähest lisatööd tekitav. Minu jaoks on normaalne võtta vett või pesta kraanikausis nii, et tilkagi kausist väljaspool ei läigataks. Andrease jaoks pole see isegi mõeldav, aga ma tean ka, et mu reaktsioon on pärit pigem sellest, et mu ema ja eriti mamma pesevad nõusid nii nagu hüljes solberdaks palliga vees. Huuu, kuidas ma seda vihhhhhkan. Igal ühel on ikka omad kiiksud, eksole. Keerasin magusa naeratusega teise külje ja magasin mõnusalt edasi. Kõik oli nii soe ja lõhnas magusalt.

Kella poole viie ajal kolisime üles magama ja äratuskell laulis taas kell kaheksa hommikul. Mu pea valutas endiselt. Võtsin uue rohu sisse ja viskusin taas diivanile moraalseks toeks ja kujutasin ette, et pagari abikaasana peaksin ma veidi oma ajakavasid kohendama. No juhul, kui ta kavatsebki nüüd pagar-kondiitriks hakata. Kaks ahjuplaati käisid kordamööda kumbki kaks korda mõne minuti kaupa ahjus ja kogu me maailm lõhnas nagu üks suur küpsis.

Iga kord kui ma silmad avasin seisis Andreas diivani ees uut sorti küpsistega. Kaneelitähekesed olid peale saanud mõnusa pehme valge glasuuri. Ta oli õnnetu, et valge glasuur siit ja sealt veidi kollakaks oli jõudnud tõmbuda, sest ta ei saanud neid piisavalt kähku ahjust välja. Minu meelest olid nad imelised ja mulle meeldis pehme glasuur. Ma ei salli piparkookide krõbedat glasuuri kohe üldse mitte.

Šokolaadisüdametes olevat liiga vähe šokolaadi ja äkki ka liiga palju mandlijahu, äkki oleks parem, kui osa mandlijahu nisujahuga asendada? Mulle meeldisid nad nii nagu nad olid, aga kui ta tahab midagi muuta, siis mandlijahu on väga hea, aga šokolaadi võib ta minu poolest alati lisada.

Heledad mailänderli sidruniküpsised läksid liiga tumedaks ja originaalis peaks neil kõigil olema peal mandlilaastud, aga need ei püsinud kinni ja seepärast tegi ta pooled siis üldse ilma mandlilaastudeta. Ma mugisin ühest käest üht ja teisest teist ja arvasin, et mõlemat moodi on väga hea ja munaga tupsutamine on neile vahva pealmise kihi andnud. Mailänderlid on alati olnud Andrease lemmikud. Need olid ainsad, mis on tehtud tavalise nisujahuga, aga mulle maitsevad need ka nii väga.

Kookose makröönlite peale käib muidu üks metspähkel. Andreas otsustas viimasel hetkel seda mitte lisada, sest kui ta proovis, siis vajus kahe lusikaga vormitud kookospaadike laiali. Kõigist neist teistest on kookoseküpsised kõige teistsugusemad ja vajavad natuke ka hambaid. Võimalik, et see on minu teema, aga ma igatsesin seal kookoseküpsise sees kohtuda näiteks kondenspiimaga. No millegi Rafaello-laadsega, kuid tegelikkuses olid nad muidugi ka just nii nagu nad olid, maruhead. Teised olid lihtsalt veel paremad.

Ja sedasi ma seal siis siruli diivanil matsutasingi läbi une kahe suupoolega küpsiseid sisse ja kuigi õues oli juba vahepeal valgeks läinud, siis raudselt süttisid kusagil läänes veel tumesinises põhjatus taevas küpsisesöömisest säravad tähed. No need küpsised olid kõik lihtsalt nii head.

Kui papa-karu oma küpsised kõik valmis sai, oli aeg süüa küpsiseid ja minna magama. Mõni unetund kulus meile mõlemale veel ära. Ja kui me ühel hetkel ärkasime, päikest nägime, siis sõime veel mõned küpsised. Kuigi ta tegi kokku nelja ahjuplaadi jagu küpsiseid, siis sedasi üheskoos ei tundugi ju nii palju?

Vahepeal, siis kui meie tukkusime, olid ka suur ja väike mõmm avastanud küpsised ja lasknud neil hea maitsta. See suurem on julge ja oi kui maias. Tema lemmikud olid kaneelitähed, šokolaadisüdamed ja ilma mandlita mailänderlid. Pisem, kes imelikke uusi asju ei puudu, testiski vaid neid kolme, mis suurele vennale maitsesid ja arvas, et kaneelitäheke on tema lemmik. Minu käest ei olnud vaja isegi küsida, sest mulle meeldisid kõik, aga noh, eriti mandlijahust šokolaadi- ja eriti kaneeliküpsised. Andreas jauras ikka veel, et järgmine kord teeb ta seda ja teist teistmoodi, aga kui ta meie vaimustuses lõpuks veendus, siis teatas, et no tegelikult maitsevad talle ka enda tehtud kaneelitähed ja mandlilaastudega sidruniküpsised kõigest kõige enam.

Õhtuks oli mõni küpsis õnneks veel alles ja viisime mammale-babale ukse taha karbikese maitsmiseks.

Üks on kindel, et edaspidi ei möödu siin majas ühtki jõulu ilma guetzliteta. Ja noh, saab näha, kas nendega peab just ka päris jõuludeni ootama või võib neid ka muul ajal teha. No sõbrapäevaks või sünnipäevaks või jaanipäevaks või lihtsalt niisama. Vaat nii vaimustuses oleme me neist küpsistest. Andreas oli vaimustuses, et me nii väga vaimustuses oleme ta küpsistest ehk sellest, mida jõulud tema jaoks tähendavad.

Tore, et see lapsepõlveigatsus temas sel aastal välja lõi ja tegudeni viis ja meie poistega nii toreda kogemuse võrra rikkamaks saime. Ilma temata poleks meil ju neid küpsiseid kunagi olema saanud. Ja Andreas tänas jälle mind, et ilma minuta ei oleks need küpsised kunagi nii imelised saanud. No et see öine muinasjutt ikka aitas nii palju, kui ta oli valmis juba kõik aknast poole pealt välja visakama ja siis tegi mamma-karu silma lahti ja tegi kõik jälle heaks. Ja see mõte omakorda viis selleni, et järgmisel hommikul istusin maha ja joonistasin-kirjutasin Andreasele me karupere jõuluküpsiseraamatu. Ja tema arvas seepeale jälle, et see on raamat, mida maailm vajab ja guetzlid peavad saama oma karumuinasjutu. Või lohemuinasjutu, pakkusin. Ei, karumuinasjutu, oli Andreas kindel. No ja mine tea, äkki saavadki jõuluküpsised ühel ilusal hetkel oma raamatu! ❤

Jõulud 2020

by

Liivalaias elades ei olnud meil ühelgi aastal kuuske ega jõulutulesid. Polnud ruumi ja polnud tahtmist välja kaevata ka kõiki me jõuluehteid. Linnas elades oli see eelis, et vaatasid aknast välja ja seal olid jõulud igal pool su ümber ja sellest piisas täiesti. Siin, peaaegu maal, on tore aga see, et kui naabrid järjest oma majad ja aiad jõulurüüsse sättisid, siis tekkis korraga tahtmine ka ise maailma veidi valgust lisada. Täitsa jõulutunne tikkus ligi.

Kui me suvel endale kodu leidsime ja ostmist kaaluma jäime, siis juba esimese külastuse järel teadsime, kuhu me kuuse paneme. See oli keset suvekuumust ikka üsna kentsakas mõte, aga see teadmine, et meil on kuuse jaoks olemas koht, millest saab osa nii ülevalt kui alt kui majas liikudes, see tunne oli äge.

Elusündmused lükkasid me jõulutundeid küll kõrvale kahel käel, aga jõulululaupäeva hommikuks oli kindel, et kuusk peab meil olema. Hinda kuuldes hakkasin ma küll kahtlema, et no äkki ikka saame ilma ka, aga Andreas oli kindel ja minu asi oli meile parim kuusk välja valida. Siis juba toppisime oma 2,5 meetrit jõulurõõmu autosse ja sõitsime jõululõhnaliselt koju.

Kodus käis kõik kähku. Kuni mina oma mängutoast Šveitsis pakitud ja markeeritud ehtekarbid välja kaevasin, oli Andreasel ja Tannul kuusk juba püsti ja paigas. Merisiga Kriit, keda mina hellitavalt Džinniks kutsun, loovutas ühe oma fliisist alusteki kuusele vaibaks. Ma küll püüdsin kuuseehtimisest minema vingerdada, sest mul on lapsest peale kuuseokastega jama. Torkekohad, ka kõige pisemad ja õrnemad, punetavad ja sügelevad põrgulikult ja ilma allergiaravimita ma kuuske ei saa puudutada. Kuna aga kõik teised arvasid, et see kuusevärk tuleb mul kõige paremni nagunii välja, siis kadus igaüks midagi muud olulist tegema.

Ehtida mulle muidugi meeldib. See on rituaal, mida ma võtan mõnuga. Zyrteci võtsin ka sisse ja enne lõppu ilmus välja ka Andreas, kes andis veel ka oma panuse. Kuldse tähekesi udjas kuusetippu ka tema.

Enamasti on meil jõulupuuks olnud nulg. Ühelt poolt okaste langemise pärast ja teisalt minu nahareaktsiooni tõttu, aga kuuse lõhna vastu nulg ei saa. Kuusk toob tuppa ikka tõelised jõulud ja kuigi kaubanduses on kaasajal täiesti veetlevaid kunstkuuski, siis ei näe ma endiselt end sellist omamas. Kuidagi olen ma üle saanud ka pikaajalisest vastumeeldusest pisikeste kuusepuude tapmise osas. Gaasitrasside ja elektriliinide aluste kuuskede osas on see isegi ju tore, kui neile jõulud anda. Meie kuusk näeb rohkem välja nagu kasvanduse oma. Sellel aastal on nii paljud asjad ümber hinnatud, et ka see tundus ok.

Ja kui meil ühel heal päeval, loodetavasti ikka enne aprilli, õnnestub see kuusk mõne okkaga ühes tükis uksest välja saada, siis saan need kevadiste kuumade päikesekiirte kaitseks panna ka ehk mõnele taimele. Mitte, et meil tagaaias ei oleks kolm hiigelsuurt kuuske, mille küljest ka mõne oksa saaks paluda.

Vahepeal jõudis Andreas lahti pakkida ka Šveitsist tulnud paki. Pakk oli läinud me vanale, Liivalaia aadressile, sest kui Andreas kõigile teada andis, et nüüd elame me uues kohas, siis oma vennale unustas ta seda ometi ütelda. Õnneks on Eesti nii pisike ja jõulud nii toredad, et saime paki ikkagi kenasti kätte ja sealt ilmus välja Andrease ristitütre kingitus. 🙂

Enne kui pimedaks läks, saabus baba. Tal oli kindel plaan enne pimedat kohale jõuda, et ta ära ei eksiks ja talle sobis, et me kohe sööma ei hakka, sest kell 3 päeval ei ole ma valmis veel jõululauda istuma. Ta oli nõus, et ega ta pole tegelikult ka valmis nii vara sööma jõulusööke.

Algselt pidi mamma ka ikka tulema, aga ta jäi koju kotile telekat vaatama ja meie tegime siin siis mu emale telekavastast ravi. Nii kaua kui ma mäletan nääre ja jõule, esimesi ikka aastaid kauem kui teisi, sest kuulsin jõuludest esimest korda alles kusagil algklasside lõpus, kui pinginaaber oma näärikingid miskipärast nädal varem kätte sai. No vot ja nii kaua kuni ma mäletan nääre ja jõule, siis on jõulutoitudega söögilaua kõrval alati pereliikmena ka telekas olnud. Aga meil ei ole telekat kunagi olnud. Ekraan on, aga see kogub kusagil nurgatagustes tolmu, sest telekaühendust ei ole ega tule kah, aga mulle tundub, et mu ema ei oska ilma telekata olla ega elada ja ma siis ikka muretsesin, et kuidas ta vaeseke siin meie juures ikka vastu peab.

Esimese asjana panin ema kartuleid koorima. Tavalise noaga. Sest ma koorin kartuleid tavalise noaga. Emale oli see väljakutse, sest tema on terve elu kartuleid kartulikoorijaga koorinud. Jälle tuli jutuks, kuidas mu ameerika-vanavanaema õpetas, et kartul tuleb viilutada ja siis koor eemaldada, et nii läheb vähem raisku. Patsutasin ema, et ma usun, et meil on kartuleid täiesti piisavalt, et viilutama neid küll ei pea ja võib sel korral rahus lihtsalt noaga nad puhtaks nüsida. Senikaua pakkisin veel viimased paar kingitust ära.

Kartulid läksid keema. Andreas valis endale lihaga jändamise ülesande. Verivorstid jätsime vahele. sült oli olemas. Baba segas kokku äädika, sest eelmisel korral tegin ma liiga lahja ja siis jälle liiga kange ja tundus mõistlik jätta see ülesanne sellele, kes äädika on söödavaks seganud viimased vähemalt poolsada aastat. 30%se söögiäädika sai heaks suhtes üks viiele. Kuigi ema arvas, et teoorias võiks olla ka üks kuuele, aga viis tundus hea ja nii ta jäi.

Kapsa panime pannile mitte ahju, kuna nii meeldib Andreasele rohkem. Natuke marineeritud kurke ja kõrvitsat ja mina keerasin veel soolaseentest kokku ühe hapukooresalati. Juba teist korda ebaõnnestusin esimese hooga. Mõlemal korral olen maitsnud vaid pealmisi seeni. Esimesel korral arvasin, et ju hapukoor pehmenedab maitsest. Lõpuks pesin ikkagi hapukoore kraanikausis maha ja lisasin uue. Sel korral tundus pealmiste seentega, et need ei ole üldse nii soolased. Alpoolt ei taibanud ma prooviks maitsta. Seenesegu oli nii tulisoolane, et ma ei suutunud ka koos hunniku kartuliga sellega mõõtu võtta. Jälle sain valmis salatit pesta. Uus ports hapukoort tegi seened mu rõõmuks jälle söödavaks. Mõte pestud salatist on aga endiselt üsna kummaline. Ega ma väga sellele ei mõtle. 🙂

Inimvõimetel on piirid ja ma selgelt hoidusin ülesöömisest. Andrease liha oli taas imehästi õnnestunud – natuke seest roosa, aga pehme ja mure ja maitsev. Tore oli see, et ka Vanc maitses liha ega jäänud ainult kartuli juurde pidama.

Kell seitse õhtul, ehk ilmatuma vara, jõudsime kingituste juurde. Vanc hakkas päkapikuks, sest kõik teised on liiga suured, et kuuse alt midagi kätte saada. Kingituse lunastamiseks pidid kõik laulma ja luuletust lugema või tantsima. Kõlas läbi aastate tuttav repertuaar ja siis põrutas Vanc babale suureks üllatuseks laulda Rick Astley “Never gonna give you up”, mis on juba mõnda aega ta leivanumber, aga millest mu ema veel midagi ei teadnud. Baba oli vaimustuses ja Vanc oli vaimustuses, sest päkapikud olid talle toonud kastiga kartulikrõpse ja 12 nummerdatud kana kiirnuudlite pakki. Meil on Vancuga diil, et ta võib ühe korra kuus kuivi nuudleid süüa. On olnud aegu, kus ta nohistas kaks pakki päevas neid endale kuivalt sisse, aga viimase aasta oleme edukalt saanud hakkama ühe pakiga kuus, aga alati käis mingi hull näpuga järje vedamine. Nüüd on selge, pakkidel on kuude numbrid peal! Ja Vanc on ilmatuma õnnelik. Umbes tuhat korda õnnelikum kui mina tema vanuses oma uue ilusa kollasetriibulise Muhu seeliku üle. See oli ikka elupettumus tookord, mille väärtus kasvas alles pikkade aastate järel.

Tegelikult oli kingitustega keeruline, sest mitte keegi ei teadnud, mida ta sooviks jõuludeks. Mul oli aasta jooksul tekkinud erinevaid mõtteid, aga nende teostamisega jäin ma aasta lõpus jänni. Tan oli kohe eriti mures ja ütles, et tema ei tea kohe üldse, mida tema tahaks. Vanc arvas, et tal on kõik olemas, aga no krõpsud on head ja tegelikult tahaks ta lihtsalt Dungeons and Dragons mängu mängida meiega. Mäng on meil olemas, aga Tan keeldub mängimast. Oleme siis siis muudele lahendustele mõtelnud.

Meie Andreasega tahtsime lihtsalt koos olla ja seda vist ka kingipakki väga ei paki. Babaga oli lihtsam, ta tantsib rõõmust saba peal, kui talle šokolaadihalvaad ja šokolaadi kattega sefiiri pakkuda ning ka lihtsalt šokolaad sobib ka. Viimasel hetkel taipasin, et maiustustele, mida ta nagunii söögi alla ja peale manustab, kuluks talle kõrges eas ära mõned vitamiinid, mida ta ise nagunii ei raatsi osta. Sarnane programm läks mammale ka.

Vanc sai oma krõpsudele ja nuudlitele lisaks vorstikujulise padja, sest on Tannu oma aastaid venna õuduseks kallistamas käinud. Pole teada, kas isiklik padi saab samakalliks kui venna oma, aga vähemalt tasus proovida. Tan ja Andreas said Tula bambustekid, sest mul oli neid vaja. Ma titetekkide buumi olin servast jälginud juba aastaid. Suurtest tekkidest kuulsin ma alles detsembri alguses Annela käest ja noh, kui kuulsin, olin müüdud ka. Endale ei ostaks ma nii kallist tekki iial, aga kingituseks kõige lähemal magavatele tegelastele, miks mitte, sest siis on lootust, et ühel hetkel pole nad ehk oma tekist huvitatud ja saabub minu võimalus 😀 Tan sai vahva loomadega ja Andreas imelise meduusidega teki. Andreasele leidsin ka soovitud põlle. Baba ja mamma olid talle saunamütsi ja salli pakki pistnud. Sedasi nägi ta välja peale seda, kui oli oma kingid lahti pakkinud:

Endale pakkisin ma kingipakki oma uue aasta kalendermärkmiku ja olin selle üle väga rõõmus. Juba kolmandat korda on mul sama kujundusega märkmik ja kuna mul selliste asjadega harjumine alati aega võtab, siis sama kujundus on turvaline ja laseb ajul puhata ning just seda on mul väga vaja. Kuigi ma igal aastal pean sisemist võitlust, et ehk peaks ikkagi pigem digikalendriga tegelema ja 18 eurot märkmiku eest on kolepalju, aga Andreasel on õnnestunud mind igal kolmel korral veenda, et hea tunne on seda väärt. No tegelikult on küll.

Andreas oli sel aastal osav. Tal oli mulle jõulukink olemas juba sügisel. Aegade algusest on ta mind kutsunud enda leediks. Kunagi sügisel juhtusime me üsna samal ajal Šotimaa erinevate ettevõtmiste reklaame nägema, kus sai osta jalatäie maad ja sellega koos õiguse end kutsuda vastavalt lady või lord koos vastava kohanimega. Ma leidsin, et see on armas ja tore viis edendada turismi ja kanda hoolt oma looduskeskkonna säilitamise eest ja sinna see mõte minu jaoks jäi. Andreas aga kaevus palju sügavamale ja uuris kogu seda süsteemi põhjalikumalt. Lõpuks valis ta välja ühe ettevõtmise ja tegi teo teoks. Ette võttis ta selle kohe suuremalt, sest minna saab ka lihtsalt ühe ruutjalasuuruse maatüki teed, aga meil on nüüd mõlemal kesest Šotimaad kõrvuti kümme ruutjalga (kokku 20×10 jalga) maad mägede ja järvede ja metsade vahel ja siis veel lisaks kummalgi ühe ruutjala jagu metsa, millega kaasneb ka puude istutamine.

Ta valis 10×10 kõrvuti krundid selleks, et kui me ühel hetkel Šotimaale jõuame, siis saame me kasvõi piknikule minna oma maalapile. Ühe või ka kõrvuti seisva kahe ruutjala peale mahume me heal juhul musitama nii, et kumbki seisab oma maatükil. Kõrvuti olevad kümne ruutjalased platsid on aga meie mõistes kokku 3×6 meetrit ja selle peale mahume me ka pikali visakama ja piknikut pidama kasvõi kogu perega.

Maatükiga koos tuli ka tiitel. Presidendi ja Inglise kuninganna vastuvõtule me küll leedi ja lordina minna ei saa, hihii ja muid hüvesid ei kaasne, aga kuna meil on täitsa ametlik maaomamise ja tiitlikinnitamise tunnistus, siis omavahel võime me olla Lady Eva and Lord Andreas of Glencoe küll. Tiitlit me pärandada ei saa, aga maatükid saame me edasi oma lastele pärandada. Ehk siis seline ilus sümboolne kingitus. Kui ühel heal päeval see segadus siin maailmas vaibub, siis küll me läheme Šotimaale piknikule ka. ❤

Kui söögid olid jahtunud, kõhud täis, kingid jagatud ja me ema ja Andreasega laisalt jäätiste maitsmiseni jõudsime, saabus Vanc ja palus, kas ta võiks ühe supi saada. Kuigi kapis oli ka valmis kanasupp, siis oli tema suurimaks sooviks tähestiku pakisupp. Me Andreasega oleme harjunud selliste käikudega. Baba oli imestusest lihtsalt vakka. Andreas tegi Vancule supi ja Vanc oli jõulurõõmus, sest mida see hing ikka jõuluõhtul muud vajab kui pakisuppi? 🙂

Kui Vancul supp söödud sai ja ema vaikselt koju hakkas sättima, meenus mulle, et meil ei ole veel pilti. No endast saame me igal ajal pilte teha, aga vahel on tore, kui keegi teine meist ka pilti teeb. Ema ronis trepile ja meie kuuse juurde. Džinni tuli oma pesast ka välja ja Happy vaatas ema hõigetest hoolimata andnult vaid minu peos oleva maiudpala poole. Pisike Hope istub ka Andrease peos Vancu õlal. Sel aastal siis selline pilt! ❤

Ja ega me babat ei saanud niisama minema lasta. Traditsioonilised jõululauapildid jäid meil tegemata, seega tuli kuusepildike. Udune, aga jõuluõnnelik. Vahepeal oli Vancule meenunud, et tema sõber Sool (hääldub Suul ja on tegelikkuses Seal ehk hüljes) on ka perepildilt puudu. Happy imetleb Andreast, kes hoiab peos kohutava lõhnaga koerte maiuspala:

Mul oli me merisea jaoks olemas ka pisike jõulukampsun, aga pilditegemise ajal taipasin, et ta küüned on vahepeal jälle nii pikaks kasvanud, et tühja sellest kampsunist, siga vajab maniküüri ja pediküüri. Saatsime baba koju mamma juurde ja tegime Kriidile vajalikud protseduurid. Ega ta selle üle ei rõõmustanud, aga jõuluroaks serveerisime krõmpsuvat lehtsalatit ja kevadiselt lõhnavat värsket kurki ja ehk andis ta meile selle pisikese piina siiski andeks 🙂

Traditsiooniliselt oli poistel luba olla sel ööl üleval nii kaua kui nad soovivad. Mulle tundub juba mitmes aasta, et see on neile vaat et kõige suurem ja soovitum kingitus. Mäletan veel nii hästi, kuidas mul lubati ka juba koolieelikuna pidude ajal öö läbi üleval olla ja kui äge see oli kui väsimus lõpuks suvalisel diivaninurgal maha niitis. Andreasel on sarnased mälestused ja nii on meie jaoks olnud täiesti ok, et mõned korrad aastas on selline asi poistel lubatud. Osaliselt ka seepärast, et võtta ära suur keelatud asjade kihk ja aidata neil mõista enda vajadusi, et kui ikkagi suure elevuse järel tuleb väsimus, on aeg end ikkagi magama keerata.

Tan oli rõõmus, sest tal on mängusõpradega Ameerika ajavahest tingituna alati ühiste aegade leidmine üsna keeruline. Idarannik veel, aga läänerannikuga on eriti raske olnud. Nüüd oli tal korraga aega ja samas oli sõbradel töölt jõulupuhkus. Vancu parim sõber on moslem, kes ei tähista jõule ja oli lihtsalt terve öö rõõmsalt olemas. Meie Andreasega istusime tekipuntra sees ja vaatasime hommikul kella kuueni Luciferi seriaali. 🙂

Jõulude juures on minu jaoks kõige mõnusam esimese jõulupüha hommik. Kogu maailm on alles unes, aga toas on kuuse ja kapsa ja piparkoogilõhn ja toanurgas on hunnik kingipabereid ja lihtsalt nii ilus on olla. Nii tatsasin ma ka sel aastal enne lõunat läbi vaikselt nohiseva maja oma tabletile mingit söögipoolist otsima ja leidsin kapist pähklid. Pisike Hope oleks sel nädalal olnud kindlasti juba vähemalt nii suur. Nüüd on ta aga kusagil pilvepiiril ja valvab me üle. ❤

Ilusaid-armsaid jõule teile kõigile! Olge hoitud! ❤

Kallistades

Eva

❤

Lumeingel Happy

by

Korterikoerana on Happy olnud rahul diivanil ja voodis magamise ja pisikeste pissipeatustega. Kui me temaga pikemalt jalutada püüdsime, hakkas ta lonkama. Rihm oli ja jäi talle vastumeelseks piirajaks ja ilma rihmata temaga ei saa. Baba juures oli tal alati võimalus aeda minna, aga ka seal tegi ta kiirelt oma hädad ära ja ronis tagasi tuppa inimeste juurde. Suvesoojusega passis ta ka siin toas, kõige kaugemas jahedas nurgas, aga nüüd on temas ellu ärganud tõeline talvekoer.

Mida mudasem, külmem, märjem, koledam, lumisem on ilm, seda rohkem tahab see elukas õues passida. Teeb oma mõned jooksusammud ja viskab end siis mõnusalt siruli. Huvitav on see, et kui ta korteris ajas 365 päeva aastas jubedalt karva, siis hetkel hoiab ta oma kasuka endale. Ma ei taha teada, mis meid kevadel ja suvel ootab, aga hetkel on vähemalt korraks karvavabam see maailm siin 🙂

Eile hommikul silmi avades vaatas aknast vastu lumemaailm! Korjasin põrandalt uniste silmadega oma telefoni ja tegin üle varvaste ka ühe pildi.

Kuna me juba teadsime mõne varasema kogemuse põhjal, et lumine maailm tähendab Happy jaoks seda, et saab liugu lasta, end lumes rullida ja seda võimalikult suure suuga süüa, siis enne ukse avamist surasime talle inglitiivad selga, sest neist lumevalgetest jõudest oligi puudu vaid inglitiibadega koer, kelle passijärgne nimi on Helevalge Happy. Päris lumivalge ta pole, aga kindlasti on ta üks äge 43 kilo valget rõõmu! 🙂

Ja kui meie kõik lumest ära väsisime, Tan hullas temaga lumesõda pidada ikka nii, et kogu see eesaed sai läbi songitud, siis tulime meie õhetavate roosade põskedega tuppa sooja ja ahju kütma ja lumekoer Happy keeras end mõnusalt lumele pikale ja nautis jõule. Tema ja ta talvekungriik!

Ja kui ta vahepeal tulebki veenva kutsumise peale tuppa, siis varsti on ta jälle õues tagasi 🙂

Tänaseks ei ole lumest küll enam palju alles, aga jõulud on ikkagi. Läheme nüüd kuuske tooma, sest otsustasime, et kui on jõulud, siis me neid ka tähistame. Ja kokkuvõttes oleme me ju alles esimest aastat päris oma kodus ja jõuludeta lihtsalt ei saa!

Imelisi jõule teile! ❤

Koroonapäevik: Lihtsalt üks reede

by

Kell on sujuvalt saanud varasema arusaamise järgi lõuna ja aeg on miskit mõnusat põske pista. Külmkapis on liha, liha ja liha ja üks dipikaste. Ok, dipikas. Tuustin teises kapis, leian maisikrõpsud. Need mulle meeldivad. Täna siis nii.

Lohistan end laisalt krõpse ragistades kodukontorisse. Uni on alles kontides. Mul on üks kindel plaan – Andreas peab oma kalendrisse kirjutama, et 9. juunil peame poisid kooli väljanäitusele viima. Iga kodust väljumise plaan kellegagi kohtumiseks tundub kaasajal nii suure ettevõtmisena. Sellega korras, võib päeva õnnestunuks juba lugeda.

“Mis plaanid sul täna on?” küsib Andreas.

“Mai tea, loen, joonistan. Kuulan ehk kooliasju ka, kui jaksan. Eks paistab. Sul?”

“No täna ma teen tööd, aga ma otsustasin, et homme lähen tsikliga sõitma,” vadistab ta peaaegu liiga energiliselt mu uimase maailma jaoks.

“Eee, tööpäeval tsikliga sõitma?” ei suuda ma imestust varjata. Ta on muidu ikka selline vastutustundlik tüüp siin olnud. Ja tema tsiklisõidud pole paaritunnised pausid…

“Aga homme ei ole mul tööpäev!” teadustab ta naeratades.

“Homme on ju teisipäev!?” olen ma täiesti veendunud. Ja kuna lihavõtted just olid ja minu sünnipäevani on aega, seega on ka 1. maini aega ja Šveitsis ei ole selles osas, kust tema tuleb ja mille järgi ta töötab 1. mai nagunii vaba päev ega püha, siis mis mõttes “pole tööpäev”?!

“Sul on vist küll kriisiaja lõppu juba vaja… Homme on LAUPÄEV!”

Tore. Eelmine laupäev või järgmine?

Hakka või seinale joonekesi kraapima.

*

Olen väikese ringiga tagasi voodis.

Raamat ootab mu kõrval. Aga veel enne, kui ma ta kätte jõuan võtta, suriseb telefon ja selgub, et mulle on saabunud postikappi pakk!

Kui imeline on pea iga päev pakke saada! Pole üldse oluline, et ma neid kunagi, nt eile, ise tellinud olen. Rõõm pakist on suur. Sealt tuleb veel üks raamat! Mitte et mul kodus riiulitäit lugemata raamatuid poleks. Aga kui Andreas kogub kanget alkoholi ja seda enamasti isegi ei maitse, siis mul on sama mu väärtraamatutega. Neil on võimalik ilus olla, sest ühel hetkel muutuvad nad alati ka vajalikuks.

Kuna see pakk ootab mind aga Sikupillis, siis tuleb mul sinna kuidagi saada. Autoga näiteks. Mille roolis istub Andreas. Kellel juhtumisi ei ole täna vaba päev. Aga ta on kodus.

Ma ei viitsi hüüda. Nagunii keegi kunagi ei kuule, kui ma hüüan ja karjuda ei tundu kortermajas viisakas. Helistan. Kaks kutsungit ja ohh üllatust, ülejärgmises toas istuv Andreas vastab mu kõnele. Ta on muidu see tüüp, kes kunagi ei tea, kus ta telefon on või on see vait ega värise või on telefon tühi.

“Jaa… päriselt!?” vastab ta kõnele itsitades. No et kas ma päriselt helistan talle, selle asemel, et ise tulla või lihtsalt valjema häälega rääkida.

“Ma ei viitsinud karjuda, see võtab liiga palju energiat. Ja tekk on nii raske…” nurrun ma magusalt.

“Oookei. See on küll karantiini uus tase sul!” naerab ta mürinal.

“Ohh, ütle mulle lihtsalt, millal sul on aega minuga Sikupilli postikappi tulla. Kiiret pole, aga täna oleks tore.”

“Millal sa tahad minna?”

“No ma võin kohe ka minna. Sul on äkki mingi programm või värk. Kell on hetkel 12:46.”

“Hmm, no teeme nii, et kell 13 läheme. Sobib?”

“Sobib, aga mida ma need ülejäänud 14 minutit nüüd teen?”

“Magad? Paned end valmis?” aitab Andreas mul lahkelt sisustada järgmised veerand tundi.

“Ok, ma panen siis äratuskella helisema…”

Andreas naerab.

*

Sikupillis käidud! Isegi poodi põikasime korra. Jubepalju rahvast oli, ma olen harjunud põiklema, aga mõni isegi hoidis vahet ja vaat et pooltel olid maskid. Me areneme.

Olen kahe raamatuga voodis ja ei tea, kumba lugeda. Võib-olla peaks veidi pikutama.

*

Tänane pole veel läbi.

Ma ei saanud ei lugeda ega magada, sest üks poiss vajas kõdi ja teisel valutas kõht. Valu mulle ei meeldi. Sellega püüan alati kohe tegeleda, et mõista selle allikat jne. Kõdiraamatu-mõtteid mõtlesin korra ka, aga ma ikkagi pelgan, kuidas maailm selle vastu võtab. Eks mul on omad muremõtted. Võib-olla asjatud, sest pedofiilid on arvatavasti alati targemad kui mina ja see ei peaks takistama mul oma asja rõõmuga teha.

Ja siis kirjutas Kerli, et Keskturul olid täna hommikul maailma parimad maasikaid. Kui siin maailmas on miskit, mis mind surnust ka üles äratab, siis on need maasikad. Seega tuli minna. Esikus kohmerdades seletasin Andreasele, et ma ei mäleta, millal ma viimati maasikaid nägin.

“Nägid või sõid?”

“Kas neid kaht saab lahutada? Igal juhul juhtus see viimati liiga ammu,” olin ma täiesti veendunud.

“Minu andmetel juhtus see viimati eile. Täna öösel,” kõkutab ta vastuseks.

“No näed, LIIGA ammu!” olen ma väga veendunud ja püüan teha surmtõsist nägu. Edutult.

Seega käin vahepeal ka turul ära. See meil siin kiviviske kaugusel. Ehk et kui on vaja, siis suudan ma ennast endiselt veel liigutada soovitud suunas ilma suurema pingutuseta. Seda on ka hea teada.

Ma jõudsin kohale vist liiga hilja. Maailma parimad olid otsas. Aga küll me nendega ka midagi teeme. Pealegi on meil kodus Prismast tulnud ausa kaubanduse banaanid, mis maitsevad nagu minu ja Andrease lapsepõlv (loe: nagu tõeline banaan!) Ja saab teha smuutit ja värki.

*

Kontorisse vuhiseb Tan, möödub minust ja pistab Andreasele maasika nina alla.

“Ütle, et sa oled mu üle niiiii uhke!” kuulutab ta ilmse uhkusenoodiga hääles.

Andreasel on imestusest kulmud kuklas ja ta püüab aru saada, milles asi. Maasikas on ju maasikas. Aga kuna Tan pole kaheaastane, et lihtsalt maasikat issile tutvustaks ja sellest saab Andreas ise ka aru, siis arusaamise aja pikenduseks venitab ta veidi leebemalt kui Nukitsamehes porgandit uuriv nõiamoor:

“Maaaasikas?!”

“Maasikas, jah!” teatab uhke Tan oma maasika kõrval seistes ja elevusest rahutult niheledes.

“Ohhoo, sellel pole ju seemneid!!”

“Jaaa!” on Tan võidukalt rahul Andrease avastuse üle.

“Ei noh, ja jälle uus tase! See karantiin on teile ikka mõjunud!” naerab Andreas jälle.

“Alasti maasikas! Paljas maasikas?” on minu rõõm maasikanalja üle suur. Ehk et muidugi oleme me Tannu üle väga uhked!

Ma pole elades viitsinud maasikalt seemneid välja nokkida. Ega varem ka seesugust maasikat näinud. Te olete?

Pistan siia pildi ka neist tänastest maasikatest, mis seemnetega näevad lähedalt ikka päris hirmsad välja. Nagu keegi pisike maasikakoll oleks oma kollased küüned marja seest välja pistnud või midagi sellist, ihhii!

*

Mul läks kõht tühjaks.

Kui lihasööjad olid oma ringi lõpetanud, hiivasin ma kapist välja üleeile loojangu ajal Viimsist nopitud püha karulaugu. Ühtlasi sain teada, et Viimsis on majakas, millest ma midagi ei tea. Ega ma neist koolimajadest seal kunagi kaugemale vist läinud polegi. Pealegi oli eelmine, see Keilast saadud roheline unelm, juba mälestuseks ju saanud.

Surramurra ja suuramurra! Siit tuleb uus pisike laar pestot! Ega Andreas mind niisama nüüd karulauguprintsessiks kutsu, eksole. Mitte, et nad Tannuga salaja ja mittesalaja seda ka ise söömas ei käi.

Minu püha õhtusöömaaeg:

Ja saksa keelt saab nii toredalt eesti keeles kirjutada, eks!

Okok, et mu lihasööjad end puudutanuna ei tunneks, siis tegin nende lihast ka enne oma karulaugupestot ühe pildi.

Aga lootus sellele, et ma saan rahus üksi oma karulauku köögis nautida lõppes nagu tavaliselt. Tuli ja kukkus aplalt vitsutama.

Tükike taevast – krõbeda koorega sai, karulaugupesto ja maasikad 😀

Ja sellest piisab täiesti! 🙂

Koroonapäevik: Ikka need patareid

by

(ehk eelmise loo järg)

Kui ma päikest veel suutsin ignoreerida, siis telefonivõbinat mitte. Mind ootab Stockmanni kapis pakk! Aeg on ärgata!

Minu areng on koroonakriisi ajal olnud ulmeline. Ma olen viimase kahe nädala jooksul tellinud elus esimest korda ISE internetist süüa, Andreasele sünnipäevakingi, La Muust jäätist, mõned korrad maasikaid, Tannule ägeda joogipudeli, koerale puugitõrjevahendi ja õige mitu raamatut. Selgus, et mul oli osta.ee-s konto juba enne Šveitsi kolimist ja ometi ei mäletanud ma sellest midagi. Nüüd õppisin seda isegi kasutama. Natuke. Ettevaatlikult, aga siiski.

Kui olin tellimusjoonistused teele pannud, oli mul täna kaks kindlat plaani – kätte saada pakk, milles ootas pikalt otsitud Surelikkuse raamat ja patarei-unenäost inspireeritud liköörikommid. Minekule asudes leidsin postkastist Annela saadetud varajase sünnipäevakaardi. Meelespeadega! <3

Liköörikomme ostes, paar korda elus olen ma seda ikka teinud juba, mõtlen alati, et huvitav, kas nad neid lastele ka müüvad. Või kas nad müüvad neid nagu alkoholi, piiratud ajal 10.00-22.00? On vist selline kellaaeg? Samas need ei ole alkoholi- vaid kommiletis ju. Ja teisalt kas ikka sobib neid juba lõunasel ajal osta? No ja üsna rase näib mu songaga kõht ka, et äkki keegi vaatab imelikult või ei müü neid mulle? Nii palju muret mingite kommide pärast, eksole. Kui nad vaid teaks, et unes söön ma patareisid.

Mul oli plaan osta pisike kommipakk, aga Stockmann pakkus vaid suuri. No ok. Nii harva, kui ma neid söön, siis väikese preemia olen ma ehk ikka ära teeninud. Maasikaid võtsin kastiga ja ühe traditsioonilise SUN365 kombucha ka. Mulle muidu meeldis Kapten Kombucha, aga nad tuunisid oma retsepti ja toppisid sinna suhkru asemele hunniku steviat ja nüüd on see jook minu jaoks lihtsalt rõve. Kirbe järelmaigu ja äädikase lõhnaga. Ega ma muidu ei teakski, pealegi on maaletoojaid mitu, seega kirjutasin oma murest eelmine nädal Stockmanni ja nad uurisid välja, kus see kala elab. Ma vist ei käiks vist üldse Stockmannis kui sinna mei ejaoks kõige mugavam poleks pakke tellida. Kuigi mulle meeldib nende kapsa-porru salat muidugi ka.

Kodu poole kapates kohtusin poeuksel Kadi ja Hiiega, kellega me kordamööda Eestist eemal elame, kellega me nii ammu oleme plaaninud kohtuda, kellega elame nii lähedal teineteisele, aga noh… igal juhul oli nii tore kohtuda! Ja mul olid roosade muppetitega tudupükste asemel isegi retuusid täna jalas. Eile käisin ma samas poe juures Andreasega tema tellitud pakki ära toomas just nende roosadega ja kui telefon poleks tühi olnud, oleks Olümpia ees pidulikult piltigi teinud. Soeng oli aga vist küll eilne.

Noja siin ma siis nüüd istun. Mõtlen, kas lugeda raamatut või vaadata ära mõni peagi aeguva ligipääsuga õppevideo. See kriisiaegne elu on ikka nii võrratult suur ja sügav. Mulle meeldib see kodusolemine ja perega koos olemine ikka nii väga.

Minu õnne jagus mitte liiga kauaks, sest selgus, et mu unistuste patareiasendamise komm oli karbis oma elu elama hakanud. Paar tundi mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen äkki liiga pirts klient, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna, sest ma ei arva küll, et keegi teine peaks leppima selliste kommidega, eriti, kui ta elus esimest korda neid proovima peaks ja kogemus seesuguseks kujuneks.

Aga enne tahtsin ma raamatut lugeda natuke.

Õhtupoolikul läksime mu õnnetute kommidega siis poodi tagasi. Teel poodi, jutustasin Andreasele ka oma hirmumõtetest seoses liköörikommide ostmisega, sest olin ma nüüd ju tänavale roninud täiesti varjamatult avatud kommipakk näpus. Andreas ainult naeris. Hea tal naerda. Muidugi meenus meile tema eelmise aasta viskishow lõpp, kus ma pidin talle vastu minema, et ta ühes tükis koju aidata 😛

Rääkisin toiduinfos loo ära, näitasin nässus komme ka. Tore tädi tegi kõne ja ütles mõistvalt, et ta pigem ei vahetaks mu õnnetuid samasuguse karbi vastu, sest see oleks arvatavasti samast partiist ja luges mulle raha letile.

Ma tegin käed puhtaks ja marssisin poodi. Vaatasin küll korra pestode poole ja muigasin, et viiner ei valeta, äkki peaks praktilisem olema, aga kuna mul oli ikkagi vaja mingit patareiasendust, siis tatsasin tagasi samasse kommikarbivahesse. Liköörikad olid naksikalt seal kõige alumisel riiulil tihedalt reas nagu silgud. Ei! Ütlesin ma endale ja otsisin edasi.

Hmm, Raffaello ei reeda, egaju? Nendega on muidugi oht, et kodus tunnevad kõik teised ka huvi ja on vaja jagada. Ja oli mul vaja Andreas poodi kaasa vedada! Ta on Raffaellosöömise masin! Aga kõige suurem pakk oli kilohinnalt üllatuslikult kõige soodsam (mis Eestis üsna loogikavastase valemiga muidu toimib viimasel ajal, sest suurem on sageli siin kallim) ja maksab juhtumisi täpselt nii mitu rubla ja kopikat kui mul liköörikate eest tagasi saadult taskus kõliseb. Selge. Tuleb Raffaello!

Andreas oli vahetuskaubaga rahul. Ja noh, ega ma ei nuta. Ma ikkagi kuus kommi sain sealt liköörikommikarbist ju ka, enne, kui loobusin.

Ja raamat on hea!

Koroonapäevik: Kokkuvõte

by

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast minema kooli siin ja kooli seal, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, kaitsesin ära oma fotograafiportfoolio ja veidi hiljem käisin veel kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates kuidagi kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust sellest tormamisest.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna oma selgetel plaanidel?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Kaalusin läbi kõik oma õppimised ja arengusuunad. Kelleks ma siis ikkagi tahan saada? Annan endale aru, et kõike korraga ei saa. Mind on vaid üks. Sisuliselt muutus eriolukorraga me elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli nii hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja piiks ja signaal ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii krdi haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end Andrease kaisus magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga, mida teha teistega ja mida teha siis, kui meist üht enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi, kusagil oli teine samasuur veel, aga ma polnud kindel, kus. Kolijate värk. Kui arvestada, et ühe inimese üks kord antiseptikumi on minimaalselt 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Õnneks on olemas ka film ja selgus, et see on täitsa samaväärne raamatuga. Andreasele meeldis see lugu kohe väga.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Õhtupoolikul virgusin, kallistasime Andreasega, jutustasin poiste ja me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasime Andrease ja Vancuga Vinni-Puhhi lugusid, Tan luges ise midagi. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne on see hetkel olnud.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider, selline pisike kribu-krabu. Ja linad. Ju me kasutame just neid hetkel siis rohkem.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Nii on mõnus. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti. Pealegi olen märganud, et ma pole kaugeltki ainus, kes poes dressides või uneriietes käib. Maailm on ikka täitsa muutunud. Mugavamaks ja mõnusamaks. Selliseks kasutajasõbralikumaks.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

Ja kui ma ei saa enda isa häält kuulda, siis koustab mind teadmine, et Andreas saab. Igal pühapäeva õhtul tuletan ma talle meelde, et aeg on vanematele helistada. Nii tulevad nad tunnikeseks ikka ja jälle meie juurde mingis mõttes. Eks sarnanen tunne on mul ka ema ja mammaga, kes üldse nii kaugel ei ela, aga on ometi hetkel kättesaamatus kauguses.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Olen lihtsalt palju maganud. Oleme koos unistanud puhkamisest. Kahekesi ja lastega ja vanematega ka. Kokkuvõttes loeb ikka see, mis sulle pihku ja südamesse mahub. Ma vist magasin kohe piisavalt kaua, et taipasin, et valu ja segadus, mida õppimine on kaasa toonud, jäävad kaugemaks. Olin korraga nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda või saab kudiagi korda. Ma lihtsalt olen. Siis on hästi.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

On vist tõesti nii, et sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna. Ja kokkuvõttes ainus, mis tegelikult loeb on mu armsad ja nendega koos olemine, koos kasvamine.

<3

Meie kõigi pidupäev!

by

Mu omasoodu kulgevas graafikus pole nädalavahetusi ja pidupäevasid. On vabad päevad ja võetud kohustustega päevad. Andreasel on tööpäevad. Nädalavahetused on tema jaoks suhteline mõiste, sest olles iseenda tööandja ja venitades vahel kummi nädala sees on vaja pingutada vaba päeva arvelt. Vahel on lihtsalt vaja pingutada, et ots otsaga kokku tuua. Seda, mis on puhkus, seda me ei tea. On mingid kirkad mälestused aastast 2016 ja mõned, enne seda. Puhkus tähendab und ja söömist ja vahel ka filmimaratone. Pidu tähendab võimalust magada. Poiste jaoks tähendab pidu seda, et keegi neid koolitöödega ei torgi, sest meie puhkame. Nii vanad me siis vist olemegi juba.

Vaatasin eile koerale süüa ostes, kuidas Selveri letid olid seeneleivakestest ja kiluvõileibadest tühjaks ostetud ja kuidas koogiletid olid lookas ja marssisin muiates poest koeratoidu ja Dumle šokolaadiga välja. Ema oli veidi varem uurinud, mida me täna tegema hakkame. Meenutasin talle, et Andreas elab veidi teises aegruumis ja temal on täna tavaline tööpäev. Ja mina lihtsalt puhkan kõigest. Keegi tropp on meile küll mingi koolitöö tähtaja muudlisse toppinud tänaseks, aga soolaku see endale seentega sisse, mina puhkan. Kool pole elu. See taipamine on viimasel ajal mulle julgemalt ligi astunud. Ma olen väsinud lollustega tegelemisest ja ajaraiskamisest.

Märkasin öösel, et keegi on meie magamistoa akna alt posti küljest Eesti 2018. aasta juubeli lambikestega “100” ära korjanud ja teiste postide otsas laperdasid ülevalt alla lipuvärvides kaunistused. Küünitasin end kaugemale, et näha, kui tiheda sammuga need lipulaadsed seal siis tuules lõõtsuvad. Tihedalt. Ei tea, kes ja millal seda kõike sedasi vaikselt jõudis juba? Nende hullude tormi- ja vihmapäevade jooksul, mis vahepeal olid? Ikka rahva raha eest. Samas tore, keegi ehk teenis midagi tagasi.

Tan käis öösel koeraga õues. Raporteeris, et kogu liiklus on Liivalaial kinni, sest mingid sõjamasinad sõidavad. Aaa, paraad, ühmasin. “Tahad homme vaatama minna?” “Ei, ma olen näinud.” “Ok.”

Ärkasin hommikul kell 12:30, sest ema helistas. Ta tahtis teada anda, et unustas mulle eile ühe potilille kaasa panna. Ahahh, järgmine kord siis. Nentisin uniste silmade vahelt päikest piiludes ja endamisi naeratades, et vähemalt on täna normaalne ilm paraadi ja kõige muu jaoks. Mõtlesin veel, et näed, kes tahab, saab nagu vanal heal ajal maiparaadile minna kevadlilled peos ja magasin edasi. Vahepeal käis Tan uurimas, kas Jaan võib meile ööseks tulla. Muidugi tohib, kui keegi Vancut ei kiusa ega tõrju. Lubadus antud, et ei kiusa ega tõrju.

Kella 2 ajal tundsin, et kõht kleebib vastu selga. Vedasin end kööki. Vancu seljankad ja pudingud mind ei võlunud. Võtsin dipika ja natšod ja krõbistasin veidi neid. Jube soolane oli see kõik. Sõin väikeste ampsudega, et soolasust taluda. Pool merisigade kurki panin ka nahka. Midagi muud ei viitsinud otsida. Istusin seal lastepolikliiniku akendelt peegelduvas päikeses ja mõnulesin soojalt. Klõpsasin telefonist mängima selle aasta eurolaulu valikutest Kruuvi Leelo ja siis veel mõne teise nende laulu. Selle aasta Eesti Laul tõi nad mu teadvusesse ja mulle meeldivad nad väga. Kindlasti meeldivad nad mulle veel ka seepärast, et nad meeldivad Vancule, kellele mitte miski ei meeldi.

Käisin kallistasin Andreast kontoris ja ronisin tagasi voodisse. Tan käis uurimas, kas ma ka poest tahan midagi. Tellisin riisišokolaadi ja kokat. Ikkagi pidu. Kui ma järgmine kord silmad avasin, olid need mu kõrval kenasti ootamas. Milline õnn on omada tegusaid lapsi! Võtsin paar ampsu šokolaadi ja paar lonksu kokat. Kiikasin FB. Sa mu püha meie, kogu maailm on täna vist sinimustvalge ja kilumaitseline? Isegi muhvinite vahututid olid kellelgi lipuvärvilised. Palju õnne teile kõigile Eesti sünnipäeva puhul, mõtlesin muiates ja pöörasin viienda külje.

Andreas pistis pea ukse vahelt sisse. Tundsin seda, piilusin.

“Oo, sa ei magagi!”

“Ei, ma valvan oma šokolaadi.”

Päike paistis ikka veel.

“Oooo, sul on šokolaad!” Nojah, ma teadsin juba ette,  et sinna mu šokolaad läheb. Ta oli viisakas. võttis kaks tükki, imestas, kui suured on tükid ja läks rõõmsamalt tagasi tööle. On ikka luksus omada kontorit voodist 10 sammu kaugusel. Vist. Vahel muidugi mitte. Ma uinusin taas ja mingil unesogasel hetkel kuulsin kiiret krõbinat ja tema vabandust, et tal on kogu mu šokolaadi vaja. Noh, olgu tal siis ka pidu täna.

Ärkamised muutusid sagedasemaks. FBs oli ikka kõik veel lipuvärvides ja pidulik. Kes vaatas Sipsikut, kes ujus merevees, kes matkas rabas ja metsas. Ikkagi vaba päev ja üks päev pikem nädalavahetus! Päevauudiseid ei viitsinud ma isegi avada. vaevalt seal midagi uut ja huvitavat on, tänase päeva teevad minu inimesed ise, mõtlesin heldimusega. Las see mull siis püsib. Olen kuidagi ümbritsetud normaalsetest inimestest. Või on mul selektiivne nägemine. Igal juhul säästis FB mind sõjaväedemonstratsioonist, mis mõjub minu meelest Eesti tingimustes haleda tillipikendusena ja oma olemuselt juba liig mu hipihinge jaoks, üks kord nägid, aitab. Sama on lipuga – see heisatakse nagunii iga päev peale jaanipäeva, kus see püsib öö läbi vardas. Muus osas olen ma lihtsate lühilahenduste inimene – pika pingviiniparaadi vahtimise asemel vaatan kleite parem ajalehtede fotogaleriidest, kontserti peale Semper-Ojasoo nilbust vaatan vaid siis, kui keegi usaldusväärne kinnitab, et tõesti oli väga äge. Elu on lühike, et seda jama peale raisata. Presidendi kõnesid meeldib mulle rohkem lugeda kui kuulata. Vähemalt on meil väärt sõnumitega president.

Kui ma kell 18 jälle silmad avasin, vasardas mu peas mõte, et täna on meie kõigi pidu. Kui mina Šveitsis elasin, oli nende 1. august mulle samamoodi pidupäev tantsu, tralli, praevorsti ja ilutulestikuga. Mitte keegi ei saanud ütelda, et kuule, sa pole šveitslane, see ei ole sinu päev. Meist mõned kipuvad seda aga mitte-eestlastele ütlema ja ehk rohkemad isegi mõtlema. Meie kilu ja kama!?

Piisas ühest õelast postitusest Eestisse sisserännanute grupis, et mind mõnusalt mahamagatud pidupäevast välja sikutada. Mis mõttes ei või mitte-eestlased meie peost osa saada ja seda samarõõmsalt tähistada?! Vahtisin hämarduvas maailmas pika päikselise päeva järel lakke ja keel sõlmis mõttes sõnu – kõigi rahvaste pidu, rahvaste sõprus ja liit. Või rahvuste. Otsisin guuglist abi. Esimene vaste oli NSVL hümn. Nojah, eks ma olen ju selle aja laps. Ma olen alati arvanud, et mulle nii omane tolerantsus on pärit maailmale avatud kirevast kodust. Nüüd tundub aga, et selle juured on hoopis ühes teises maailmas. Ja samas liiguvad täna õhtul taas paljud, kes on sama ajastu lapsed, põlev tukk peos kujuteldava tuleriida poole, et meie kodu puhtamaks saada… Neis puudub sallivus ja soov rõõmu jagada. Miks? Millest see tuleb? Keegi võtab kelletki midagi ära? Miski on ohus? Keegi on parem ja õigem? Rohkem väärt?

Tänasele päikselisele kevadpäevale, mille kohta Tan ütles juba eile, et see on nagu Eesti jahe suveilm, mõeldes, tahan kogu hingest hõisata, et see on meie kõigi pidu. Pidu meie südametes. Meie kõigi, kes me Eestit enda jaoks oluliseks peame.

Palju õnne meile kõigile!

Tartu = Vabadus

by

Aastal 1995 pakkisin ma neil päevil Tallinnas kokku oma elu, et kolida Tartusse õppima. Suve lõpp oli soe ja päikseline nagu tänagi. Mu keskkooliaegne pinginaaber oli tuttavate kaudu saanud meile jagamiseks toakese Annelinnas ühte ühiskorterisse. Tartu linnas leidus sel ajal veel ühiskortereid, no et mingi tuba või toad täiesti tavalisest korterist kuulus ametlikult ühele perele ja teine osa neist teisele, koridor, köök, vets ja vannituba olid jagatavad. Täiesti tavaline viiekorruseline paneelmaja oli see meie uus kodu. Ma olin üles kasvanud teadmisega, et ühiskorterid pigem sõjaaega ja vahetult sellele järgnenud ümberkorralduste aega jäid, aga elu Tartus tuli koos oma avastustega.

Olin küll salamisi lootnud pääseda elama ühikasse, aga isa oli resoluutne ja kaks asja olid mulle kategooriliselt keelatud – elamine ühikas ja hääletamine Tallinna ja Tartu vahel. Hääletamine oli sel ajal üsna levinud praktika. Kolmas keelatud asi oli tegelikult veel – ma ei tohtinud õppimise ajal tööle minna. Sel ajal polnud see veel väga levinud  ja koolis ning eriti veel kodus, vaadati õppimise ajal töötegemisele väga viltu. Meie asi oli usinasti õppida. Raha pidime me hakkama teenima siis, kui koolid käidud. Õppimine tundus mulle normaalse elu osana. Olin seda tõusude ja mõõnadega juba ju nii palju aastaid teinud ja iseäranis kaks viimast aastat, pärast seda, kui mind 20. Keskkoolist (tänapäeval vist siis Ühisgümnaasium) välja visati, olin ikka kohe päris pingutanud. Samas ihkasin ma vabadust. Seega jäi Peda kunstiõpetuse õpetaja eriala vahel valides kaalule ülekaalukalt Tartu maastikuarhitektuur. Tartu = Vabadus!

Augusti viimasel päeval sõitsime kogu perega Tartusse. Mul olid kaasas suur kohver ja suur spordikott. Tekk, padi, riided, raamatud, pliiatsid ja suled ja kogu muu elu pidi ju kaasa mahtuma. Enne seda kolimist olin vaid pikemalt kodus eemal olnud Aafrikas ja kahel korral Tabasalu pioneerilaagris käies. Ikka suure kohvriga. Tartus olin ma käinud vaid üksikud korrad. Linn oli mulle võõras.

Esimene ehmatus Tartus oli Kaunase puiestee majade numeratsioon. Polnudki nii nagu me teadsime, et paarisnumbritega majad on ühel pool teed ja paaritud teisel. Natuke hirmus hakkas, et mis imelikud asjad mind veel ees ootavad.

Enne, kui pere tagasi Tallinna pöördus, käisime me kesklinnas  Toidutornis (mida me maja kuju järgi hiljem pigem Toidutoruks kutsusime ja mille ees aastaid suur pintseldajate auk vettis ja mille kohal kaasajal uus Kaubamaja laiutab) friikartuleid söömas. Ja sama maja teiselt küljelt sai osta bussipiletid ning isa ostis mulle orienteerumiseks Tartu plaani. Majanumbrid ja bussiliinid olid kõik peal.

Mu pinginaaber oli juba sisse elanud, Ülikoolis algas õppeaasta sel korral nädala alguses juba, EPAs aga alles esimesel septembril. Ma ei saa kunagi mööda sellest, et meie paberid võeti vastu ja avaaktus toimus EPA (tänapäeval Maaülikool, minu õppimise ajal EPMÜ) ikka selles vanas heas Riiamäe majas. Siiani on uhke tunne sealt mööda astuda. Ja ma elasin hiljem ju aastaid sealsamas kõrvalmajas sisuliselt, aga uhke tunne on alles. Sellega algas minu peaaegu iseseisev elu.

Esimesel koolipäeval oli mul vaja üldbioloogia tundi jõuda Annelinnast Laiale tänavale. Ajasin aga näpuga järge oma linnaplaanil ja sõitsin läbi raudteejaama kenasti suuuuuuure ringiga kohale. Alustasime ikka ja alati jälle rakust. Brrrrrh!

Teised elamused tulid hiljem. Tulid kursakaaslaste juures peetud pannkoogipeod, tulid ekskursioonid ühikasse, rebastepeod, tulid meie pisikesse erakasse suurte lõbusate kampadena ja tulid läbi me ühiskorteri teistes tubades elava noore prostituudi, tema purjus alaealiste kirvega vendade ja puudega väikelapse, kes enamasti üksi oli sel ajal (enamasti öösel), kui ema tööl käis. Elamused tulid läbi prussakahordide! Köögis käimisest loobusin ma kohe alguses. Söime Kirde saia ja jõime Kellukese limpsi. Purgisalatit sõime ka. Ennast sai pesta kehalise kasvatuse tundide järel, nende eest saime vist vabaaine punkte, sest ma ei usu, et see meil kohutsulik oli? Pead pesin saapad jalas jalgupidi vannis, sest see kõik oli nii ilmatuma rõve lihtsalt. Ja oma toas pidime me enne kapiuste avamist koputama, ootama, kui siblin-sahin möödub ja siis võis veidi julgemalt ukse avada. Neid prussakaid oli nii palju, et…

Tartu ja Tallinna vahe oli sel ajal selgepiirilisem. Meie teele juhtunud tartlastel oli sügav eelarvamus Tallinnast tulnud inimeste suhtes. Mine tea, kui palju selles mängis oma rolli Smuuli Suvitajate monoloogi järgi vändatud film, kus üks kohviveski praalis, et nad on Tallinnast ja nemad maksavad või oli selle taga veel midagi, aga see vahe oli olemas ja meile meenutati seda alguses liiga sageli. See tegi hellaks. Mitte iial ei sõitnud me sisse, et hellõu, siin me oleme! Pigem oli meil kuklas veidraid linnalaste hirme, mille peale Tartus veel ei tuldud. Ajapikku saime me omamaks. Aga mitte päris omaks. Tallinnale jäime aga võõramaks. Muutusime kohe imelikuks, noh, tartlasteks. Ikka nii, et seda mainiti, et ega me enam päris pealinna inimesed pole. Nagu päriselt!?

Ma pakkisin oma elu Tartus kokku 2003. aasta kevadel. See oli valus. Nende aastate sisse jäi nii palju mida kõike. Sellest ajast peale olen ma enda jaoks Tartu ust ikka irvakil hoidnud, sest äkki kunagi veel!

Läks napilt, et ma eelmisel aasta sügisel mingit osa oma elust ja ajast Tartusse ei viinud. Ma ootasin seda väga, aga kui aeg kätte jõudis, juhtus kõiksugu asju ja kui ma akadeemilise olin vormistanud, siis juhtus veel rohkem asju, mille jaoks ma nii ehk naa oleks ka pidanud akadeemilise võtma, et ise ellu jääda. Juuni alguses tegin avalduse ja lahkusin ülikoolist. Matsin oma mõtted Tartust mõneks ajaks maha ja oma koormusele ja tegemistele otsa vaadates arvasin, et noh, äkki siis järgmine aasta vaatan jälle, et kuidas selle õppimisega seal Tartus jääb.

Aga elu, sellel on meiega ikka omad plaanid ju!

Tartu alustas reaalset tagasiimbumist mu vereringesse jaanuaris koos mänguteraapia õpingutega. Kaks päeva kuus Tartus on olnud selline tore käimine. Olen küll kahe koolipäeva vahel enamasti tagasi Tallinna sõitnud, sest see kaks korda kaks ja pool tundi loksumist on just paras unelisa ja bussist väljudes olen taas valmis tegudeks, aga ma saan hingata Tartu õhku.

Ja kui nüüd juunis-juulis kõik hoolega koole lõpetasid ja alustasid, siis pidin küüned üsna lihasse lööma, et suuta perroonile jääda ja vaid lehvitada lahkuvale kooliminejate rongile. Ma olin nii kaua kaalunud kunstiteraapia ning sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe vahel. Neis mõlemas on minu jaoks paeluvat ja olulist ja samas on mõlemas omajagu ballasti ja jäikust, mis mulle jällegi ei meeldi. Mu mõttes oli veel mõni valik siin ja sealpool piire, aga seda üht, mille peale päriselt kiljuda, seda ei olnud.

Õenduse osas ei olnud ma kindel. Jah, ma näen selleks põhjust ja vajadust, aga samas on selles teemas nii palju okkaid, mis endiselt haiget teevad. Samas lugesin ma päevi, kuniks veel vastuvõtud avatud olid ja porisesin valjul häälel ka, et näe, elu sõidab mööda ja mina passin jälle niisama. Andreas vaid kallistas mind ja kinnitas, et küll tuleb see aeg ka, kui asjad klappima hakkavad. Aga ma olen kärsitu. Noh, natuke leevendas mu morni olemist küll see, et ühe õppekava kõik õppepäevad sattusid kokku mu muude õppimistega. Ja need muud on need, millest ma ei loobu.

Suvi sai märkamatult mööda ja täiesti juhuslikult midagi otsides sattusin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kodukale. Lasin veel Andreasel kontrollida, et ega ma pime pole ja ette ei kujuta, et mis kuupäevani see kandideerimine sinna terviseteaduste magistriõppesse siis nüüd ongi. Mu nägemisega oli kõik korras, ajuga on nagunii omad lood. Aga ajaliselt klappis asi ootamatult hästi. Ma isegi ei tea, kuidas ma seda kevadel ei teadnud või muudeti midagi vahepeal?

Igal juhul olin ma sellest avastusest nii lõbustatud, et pillasin Annikale, oma igavesele rinde- ja ründekaaslase, et no nii, aeg on end maast lahti kangutada ja taas pinki minna nühkima. Pea neli aastat on möödas sellest, kui me oma õenduse lõputööd koos kaitsesime. Mitte et see kool sellega meie jaoks läbi sai, meie suur töö elas rõõmsalt oma elu edasi ja vaikus on olnud nüüd vaid viimasel aastal. Ehk et ehk oleks nüüd siis aeg millekski uueks toredaks?!

Annika tuli mu ellu aastal 2011 õeks õppimise esimesel kursusel otse õenduse aluste loengus. Me olime juba mõne päeva koolis käinud, kui tema ühel sooja päikselise septembrialguse õhtul vahetunni ajal kohvrikest enda järel kõrinal vedades aulasse tippis. Ta oli nagu värske kosutav tuuleiil, mis tegi selgeks, et see nädal, mille jooksul me olime ülepea anatoomiasse, füsioloogiasse ja õenduse sügavustesse uputatud, oli võimalik üle elada ka palju mänglevama kergusega. Kusagil oli elu veel alles.

Sest sealt ta tuli, otse Inglismaalt, koduhoolduse teenust pakkuvast firmast töölt ja liugles hõlmade lehvides otse meie juurde. Ta tuli, et jääda. Kui sa oled kord elus juba midagi nii suurt koos teinud ja ellu jäänud, siis ju selles meeskonnas midagi klapib. Meil ilmselgelt klapib – tema on julge, murrab maha, koos toome saagi koju ja mina närin tähte.

Koos meie (kuri)kuulsa lõputööga sündis ka ahastusest ja kirjavigadest õelate õdede kassi ja kaktuse klubi, sest must, vahel ikka päris tökatmust huumor, on see, mis meid elus ja tervena hoiab. Meie rokime ju ikka edasi.

Aga ma olin ju mõttes juba loobunud sellel aastal kuhugi veel minemisest. Mul on supervisiooni-, mänguteraapia-, kriisinõustaja-, sünni- ja leinatoetaja õppe ja laste jooga õpetaja kursuse lõpetamisega niigi piisavalt tegemist, igapäevane töö, fotokooli praktika ja lõpupildid ja vabatahtlik haiglatöö ju ka veel lisaks. Ja siis ärkas ingel nimega Annika, pigem siis rohkem nagu deemon eksole, ellu ja sosistas peibutavalt kõrva, et no nii, teeme ära! Kui mitte nüüd, siis millal veel. Iga raisatud aasta on raisatud aasta. Ma olin ju lootnud endamisi sellele, et Annika jälle kenasti õigel hetkel ühmab, et ahh, las olla, teeme mõni teine kord, et täna üldse ei viitsi. Selle asemel jätkas ta mu utsitamist. No ok, proovime siis. Aga läheme ainult siis, kui mõlemad sisse saavad, eks?! See oli minu kindel diil.

Panime oma esseed päris viimases lõpus kirja ja teele. Käisime toredasti Tartus vestlemas. Teel kooli, sai onu Ludvig meiega oma mõtteid jagada. Temaga peab ikka patsu lööma, sest ta on sealkandis oma jope.

Ma pole elus nii stressivabalt ühtegi olulist vestlust võtnud. Olin samal hommikul käinud politseis ühe vägivallajuhtumi tunnistajana tunnistust andmas. Bussis küttis päike meid terve tee ja nii olin ma higine ja räsitud ja tormasin kiirustades valel ajal uksestki sisse. See kõik tegi juba nalja, sest ma olin teinud omalt poolt ju kõik, et seda sammu veel veidi edasi lükata. Astusin uksest sisse, istusin lauda ja lihtsalt rääkisin, lihtsalt ja ausalt, mis on mu mõtted, kus ma näen ennast, mida ma teen ja mida näen, et peaks tegema ja sellestki, et ma üksi ei suuda oma ideid ellu viia ja vaja on hakata ehitama midagi palju suuremat. Naljakas on see, et mu maastikuarhitektuuriga seotud teadmised, oskused ja kogemused tuletavad end viimasel ajal sageli meelde mingis täiesti muus mõttes. Mul on, mille üle tänulik olla, sest on asju, millele ma vaatan hoopis teises vaates, kui ma vaataksin siis, kui ma oleksin otse keskkoolipingist läinud midagi muud õppima. Linnaruumi planeerides ja kujundades kasutad sa maksimaalselt ära selle, mis sul on ja annad sellele kõigele uue hoo, uue väärtuse, uue hingamise ja ehk ka uue suuna. Kuigi see ehk tundub eemalt veider, siis iga pisem kui lüli on mingil põhjusel selles loos oma väärtusega olnud.

Ja siin me oleme – V ja V nagu Vastu Võetud!

Me saime Annikaga mõlemad kooli sisse. Veelgi enam. Nende 15 inimese seas sain enda teisele käele pinginaabriks oma pinginaabri täpselt 30 aasta tagant, põhikooli seitsmendast klassist. Oh ei, me pole üldse veel nii vanad tegelikult! Lihtsalt numbrid ja elu ise on nii toredad.

Ja noh, nüüd ma siis hakkangi osaliselt Tartus elama. Uue seljakoti pean hankima, et magamiskott ja kaamera ja läpakas alati kaasa mahuksid. Andreas kinnitab, et ta ei ole veel valmis Tartusse kolima, sest ei tunne seda linna nii hästi, aga sellega saab ta hakkama, et ma nüüd mõnda aega Tartu vahet kütan.

Kohe on käes september. Ma ei paki. Või noh, aitasin täna korraks pakkida küll, saatsin Tannu laagrisse mõneks päevaks. Aga enda asju ma ei paki. Suur osa me elust on nagunii kastides juba aastaid ja kõik see, mida mul vaja on, see on minuga koos, minu südames. 24 aastat hiljem näeb ühe õpilase kolimine välja hoopis teistmoodi. Ka see tunne on teistsugune. Mulle tundub see tunne praegu paremgi.

Tartu võrdub minu jaoks endiselt Vabadusega. Lihtsalt enam ei ole see aediku laiendamine ja piiride vabaks andmine minu ümber. Mul ei ole isegi kohustust kord nädalas minna postkontorisse tegema kaugkõnet Tallinna, et vanematele oma tegemistest ja hinnetest ülevaade anda. Ma helistan kaasajal neile kohe täitsa rõõmuga ja vahel murega ka. Ikka siis, kui tunne tuleb. See Vabadus, mis seal Tartus nüüd minu jaoks on, on vabadus õppida, areneda, maailma paremaks paigaks kildhaaval tuunida. Ja see on üks ilmatuma äge tunne, kuidas maailm ennast tasakesi minu seest välja on pööranud ja suuremaks ning julgemaks, värvilisemaks on saanud!

PS Aga Annika juba teab, et paanikaks on alati põhjust, hihii! Märk, mille me lõputöö kaitsmise järel oma kõige armsamale õpetajale kinkisime, sest tema teab ka, et paanikaks on alati põhjust.

Hetkel olen täiesti rahulik. Punkt.

Teelahkmel – kodu

by

Teema nr 2 on hell. Väga hell. Koduteema on minu jaoks ikka kohe päris valus ja see on mind poonud väga kaua. Seda on raske rääkida.

Kui Happy osas jõudsime me selleni, et tegelikult saab tema hoidmist lahendada kokkuleppel ka vajaduspõhise hoidmisega, siis selle teemaga nii lihtsaid lahendusi pole. Happyst kirjutades ma juba teadsin, et meie üürikas läheb müüki ja seepärass pidi teemaks nr 2 saama koduteema, aga siis lendas kogu maailm korraga täiesti uperkuuti. Koledas põdraõnnetuses hukkus mulle kallis Rita, Älin abiellus salaja, Andrease seljavalu on tagasi ja veel hullemini kui ei iial varem ning mina võtsin paberid välja Tartu Ülikoolist, loobusin raske südamega oma doulaõpingutest, sest pere vajab mind rohkem. Andreas veenis mind, et maailm saab hakkama ka minuta, nemad ei saa. Kuigi ma selles kahtlen hetkel selleski. Ja siis, sedasi päris ribadeks kistud kõigi nende emotsioonide keskel, on meil vaja leida nüüd uus katus, mille all elada.

Ma olen ikka mõtelnud, et miks see küll on, mis elus sedasi rändama on sundinud. Ma ei viitsi hetkel arvutada, aga vähemalt 20 korda olen ma siin elus kolinud küll. Samas on minu jaoks kodutunne olnud vaid ühes kohas maailmas ja selle tunde sõin ma endale Malõši ja Maljutkaga sisse juba mähkmetes olles. Terve lapsepõlve kuulsime me lugusid, kuidas vanaema ja vanaisa meie perele maja ehitasid ja kuidas isa 90ndatel sellele juurdeehituse tegi arvestusega, et pool sellest lossist saab mulle ja pool õele. See on olnud lugu ja õppetund sellest, kuidas nii erinevad inimesed on koos ühe katuse all hakkama saanud. Kus iganes maailma otsas ma ka olnud ja elanud pole, siis see oli minu kodu, minu turva- ja pelgupaik, minu rahusadam, minu Haldjaorg. Muud kodu mul pole olnud. Kõik teised majad ja korterid on olnud peatuskohad.

Kui palju olen ma kuulnud, et ahh, lase minna, sa pole pole selle koha külge ju naelutatud. Aga ma vist ikkagi olen. Sest mitte ükski teine lahendus pole kodutundega. See on kibevalus igatsus. Segatud viha ja vihkamise, kurbuse ja haledusega. Võib-olla oli kodune töötlus me lapsepõlves nii tugev, et see on meie kodu, meie maa, aed, maja, et ma ei oska sellest kuidagi kaugemale vaadata. No et see pole mitte õnnistus vaid pigem needus me veres? Ma ei tea kedagi teist, kes nii väga oleks ühe kidura liivase maatüki küljes kinni, aga enda tundest ma lahti pole osanud lasta kõik need aastad. Ja nüüd on juba tunne, et ma olen liiga vana, et uuesti alustada, enam ei jõua. Ja tegelikult nagu ei taha ka, sest iga muu koht on võõras, seda tuleks hakata omaks tegema, aga selleks kulub põlvkondade töö. Kõik see, mis minu kodus on juba tehtud. Hoole ja armastusega, kivi kivi haaval. Mamma on sinna aeda pannud ennast rohkem kui kuhugi mujale. Alguses oli sel ju puhas liiv ja kõrb vaid. Minu juured on seal koos nende puudega, kellega koos ma kasvasin. Ja need põõsad, kes elasid minust vähem. Ma tean nende lõhna ja otsin seda alati kõikjal. Need lõhnad viivad mind viivuks koju. Selles aias ja majas on minu lood. Mu laste lood. Ja nende mängupuud ja üleaiaronimised. See oli ja on minu Haldjaorg, minu Võlumets, minu Muinasjutumaa. Teist sellist pole olemas. Seda tunnet on ehk raske mõista? See tunne on nii päris, et isegi see fakt, et mul ei ole selle aadressiga enam mingit seost peale emal ja mammal külaskäimise, ei hõrenda seda. Võib-olla isegi pigem tugevdab kodutunnet, kibedat igatsust. Tahtmist kogu aeg seal olla ja samas mittehatmist sinna minna, sest kuigi ma tunnen pimesi igat paekivitrepi astet, aiaronti, puud ja põõsast selles aias, siis selles pole enam midagi minu. Isegi Tannu elupuu võeti seal maha.

Ma olen sellest kõigest ilma, sest sel ajal, kui me Šveitsis veel olime, hakkas emal korraga nii kiire, et tal oli vaja maja enda käest kiiruga ära anda. See, et see maja peab pooleks minema minu ja õe vahel, nii nagu see oli alati selge olnud, seda ema ei tahtnud. Kui isa suri, siis pärisime õega kumbki oma kaheksandiku majast. Ema oli sel hetkel nii katki ja kuri, et pidime valikut omamata kirjutama alla paberile, mis kõik selle maja tema omaks tegi. Ikka usus, et ta murdmatuid kokkuleppeid lõpuks peab. Ma tegelikult ei olnud isegi kunagi mõtelnud, et ta võiks hakata selle kõigega susserdama. Arvasin, et ju siis ongi maja tema oma kuni ta ühel hetkel läheb ja sellega kiiret ei ole. Aga ma eksisin. Tema leidis, et tema enam suure majaga hakkama ei saa ja meie koos õega seal elada ei saa (seda on ta alati meist endist paremini teadnud) ja seepärast peab maja endale saame üks või teine. See meie eest otsustamine ja meie lahushoidmine on käinud tegelikult kogu me elu. Saavutatu on olnud eesmärgile vastav. Majapakkumine meile küll tehti, aga see oli juba sel hetkel suunatud, et no me ju oleme nagunii Šveitsis ja meil on oma elu. Ometi tundsin ma end seal kaugel kindlalt ainult tänu sellele, et teadsin, et mul on Tallinnas mu päriskodu, kuhu alati tagasi tulla. See tunne, kuidas päike mu tubadesse paistis, kuidas aastaajad vaheldusid, need tunded olid nii mu sees ja see oli minu rahu ja turvalisuse tagamaa. Aga me ei olnud siin ja neil siin oli kiire. Esiteks ei ole ma mitte kunagi aru saanud, miks me ei oleks saanud õega seda maja ja maad jagada. Asju saab ju väga selgelt lahus hoida vajadusel.

Minu erinevad ettepanekud, mis ema koormusi vähendanud oleks, ning oleks talle ka turvalisema pensionipõlve taganud, kaalumisele ei kuulnud. Seega arusaadavalt sai valituks ikka ja alati see teine. Nii siis tehtigi tsikibriki, õde maksis mulle naljanumbri minu osa eest välja ja oligi kõik. Minul ei olnud enam kodu. Kogu mu maailm kukkus fassaadi taga kokku ja kuigi ma seda olen rohkem ja vähem osavalt varjanud, siis see auk haigutab mu sees ja mitte miski ei suuda seda täita. Veel enne, kui me Eestisse külla tulime, kolis ema mu koju sisse. Palusin, et nad ootaks mind ära, kuni ma oma elu ja asjad kokku panen, aga ei, kiire oli. Elevus. Lammutamine. Remont. Mina saabusin juba varemetele. Kui palju oli seal tööd ja armastust, oma kätega endale tehtut?! Ma olen püüdnud olla vapper. Vaid Andreas on mu pisaraid ja lämmatavat valu näinud. Aga see vägistamise tunne ei kao vist iial. Sellest peale olen ma kui halvatud ega suuda enam midagi seal liigutada. Igal külaskäigul kuulen, et millal ma selle või teise asja minema viin ja ma lihtsalt ei suuda, sest see vägivald on jätnud nii sügava haava, et ma ei suuda end sundida. Tunnen südames vaid isa viha nende sammude pärast, mida ta oli võimetu ära hoidma ja millega ta iial ei oleks leppinud. Aga see ei tähenda enam midagi. Tema on surnud ja mina pean oma kodutunde lihtsalt lämmatama. Kui see vaid võtaks ära selle valu ja igatsuse… Aga ei võta.

Mammal ja emal külas käia on nii krdima valus. Iga kord on see suur sundimine ja eneseületamine. Ja siis ma seal istun, enda köögis, mu uksepiitade oranži alt kumab mõnes kohas ikka roosat, põrand on endiselt roheline, ahi on sama, aga kõik muu on teine. Samas näen ma seal varjudes liikumas ikka oma katusekass Kõdi, kes toimetab ehk ikka oma pööningukontoris ja prügisorteerimiskeskuse brigadir rott Ruudit, ahv Aadut, kellel oli varuks alati midagi head. Emal küll on alati midagi head varuks, ehk rohkemgi, kui minul ja Aadul oli, aga miski pole enam nii nagu vanasti. Me suur hülgelesila on ammu läinud ja jonnionni võõpas ema koledaks pruuniks. Lapsed seal enam ei mängi. Ajad on teised, neid hingi, kes meiega seal koos elasid, neid enam ei nähta, aga nad on seal, ma tunnen seda. Aga nad on nagu vangis. Ma tahaks nad nii väga endale sülle koguda ja viia sinna, kus on minu koht, aga mul pole seda kohta. Ainult männid ja sirelid sosistavad oma salajautte vaikselt edasi…

Me oleme viimased poolteist aastat elanud Tallinna kesklinnas. See korter sai üüritud mõttega, et saame siin elada nii kaua, kui soovi on ja keegi ei hakka korterit samal ajal müüma. Kokkulepped on paraku aga selleks, et neid vist muuta, sest elul on ikka omad plaanid. Nii siis ongi nüüd, et korter läheb müümisele. Jah, meil oleks eelisõigus seda osta, aga hind on paraku ambitsioonikas. Esialgu oli jutt, et survet ja kiiret kolimisega ei ole. Eile aga selgus, et augustiga peame me siit läinud olema ja ma tahaks kõige selle peale lihtsalt teki üle pea tõmmata ja teha näo, et see kõik ongi lihtsalt üks kauge muinasjutt ja kui mul kõht tühjaks läheb, siis lippan ma aeda kirsse nosima. Mulle on siin meeldinud. Mulle meeldivad need kõrged laed ja suured aknad. Akna all vuhisevad autod ja nurga taga asuv haigla annavad mulle mingi veidra turvatunde. Puud me akende taga on juba ära näidanud oma aastaringi. Ja asukoht on hea, sest pea igale poole saame me liikuda jala. Ja kuigi pooled me asjadest on endiselt veel kastides, siis mulle meeldib siin. Aga selle ostuhinnaga me toime ei tule. Laenusaamine on kahtlane. Mitte, et me üürikates ei pleki korralikult, mis võiks minna kenasti tagasimakseks pangale.

Tegelikult ei taha ma rohkem enam ühtegi üüripinda, sest liiga mitu korda elus olen ma pidanud omaniku surve peale kiiremas korras endale uue peatuskoha leidma. Tartus oli meil korra uue koha leidmiseks, kolimiseks, koristamiseks ja üleandmiseks vaid nädal. Ma ei taha enam sellist välist survet ja samas ei taha ma ka lihtsalt peatuskohta, kus ma ei tohi seinale oma pilte ja maale riputada, sest korteriomanik ei luba naela seina lüüa. Ma ei taha elada kohas, kus on koledad tapeedid ja gaasipliidid ja ahjuküte. Ma tahan avarust, valgust, suuri aknaid, valgeid seinu (mida ma ise enda värvidega värvida saan). Andreas unistab grillimisest ja saunast ja platsist, kus ta saab vabas õhus oma mõõgatrenni teha. Luksusest rääkides, siis ma soovin kiike, mis mind kannab ja kuhu ma istuma mahun. Ma tahan midagi sellist, mis ühel hetkel on võimeline selle vana ja räsitud valusa koduigatsuse maha suruma ja andma siiski veel ühe võimaluse. Jah, lapsed on juba nii suured, et neil ei saa iial olema sellist ühtekuuluvust ühe paigaga siin maailmas, nagu minul see on ja mille peale Andreas alati nukralt nendib, et tal on kahju, et sellist tunnet pole, sest tema vanemad olid sellised rändurid nagu meie seda olnud oleme. Aga ehk annab see juurteta olek neile tugevamad tiivad? Andreas küll on püüdnud mind lohutada, et kodu oleme meie ise, mitte üks maalapp ja putka selle peal, aga ma vist olen liialt läbiimbunud sellest istuta-puu-ehita-maja arusaamast? Ma saan sellest ju aru, et saab ka selleta, aga ikkagi ei saa ma vastu sellele tundele enda sees. See on valus. On vist võimatu sõnadesse panna tunnet, kui läbikukkununa ma end tunnen, et minult trikitati me kodu käest.

Ega siin polegi midagi patsutada ja lohutada. Surun end taas pisikeseks kokku ja otsin jälle lihtsalt uut üürikat. Andrease arvates on meil vaja vähemalt 4-toalist, mis ei ole see meie standard 60-ruudune lahtritega kast, sest sinna ei mahu me lihtsalt ära. Ja meil on me oma mööbel, suht viimane asi, mis kodutunnet veidigi loob. Aga enamus üürikaid tuleb koos mööbliga. See meile ei sobi. Ja koer peab olema lubatud! See, et see karvane elukas seinu, uksi ja mööblit ei söö, seda me ju teame, aga kas keegi seda ka usub? Olen palavikuliselt lapanud pakkumisi ja siis ikka leidnud, et oodatud on rahulik paarike või pole lubatud lemmikloomad või on nii köök kui soe vesi lahendatud gaasiga või on ahjuküte jne. Uue kohaga peab hakkama jälle otsast peale testima, et kusagil midagi ei kasva ega hallita. See on ühe astmaatiku ja kahe allergikuga hell teema, millega libastuda ei tohi. Hind on oluline, asukoht natuke ka. Ma olen hetkel vaadanud Tallinna ja Tartu pakkumisi, aga Andreas kinnitab, et tema ei ole Tartuks veel valmis. Meil ei ole ju ulmelised soovid, aga ometi tundub selle saavutamine täiesti kättesaamatuna.

Andreas tahab juba nii ammu puhata. Eks ma ju tahan ka, aga saan aru, et me ei saa seda endale lubada. Niisama kodus jalad seinal me puhata ei oska ja kuhugi sõitmine on suur ettevõtmine. 20 aastat tagasi oleksin ma samal päeval juba lennukis istunud. Nüüd istun ma seal vaid unistustes. Me oleme vaid korra nende aastate jooksul päriselt puhkusel käinud ja olin vaikselt ennast veenmas selles, et ehk siiski peaks sel aastal selle võimaluse leidma. Me oleme Kuubale minemisest nii kaua unistanud juba. Aga nüüd jääb see ära, sest nüüd on päevakorras ikka ja jälle pakkimine ja tassimine ja see ajab lihtsalt iiveldama. Ma ei taha rohkem. Kui me nüüd tõesti uude üürikasse peame minema, siis ma juba lubasin Andreasele, et ma ei paki lahti ühtegi kasti, ei pane kokku ühtegi kappi, mis just eluliselt hädavajalik pole. Kui väga ma jälestan mõtet järgmisest üürikast, aga hetkel nii lihtsalt on. Selle mõttega, et minna tagasi Šveitsi või edasi suurde maailma, Andreas hetkel kaasa veel ei tule ja mina ei näe siin elamisel enam mingit mõtet.

Aga hetkel on mul vaja leida Andreasele kiiremas korras asjalik füsioterapeut, sest seda valu on kohutav vaadata. Ravimid ei aita ja opijuttu ei aeta enne, kui vetsu enam ei jõua. Me juba tegime siin nalja, et ehk peaks hakkama püksi laskma, saaks kiiremini. Siin on sellised normid. Šveitsis ei olnud valu nii hull, aga seal ei tahetud lõigata seepärast, et väljasopistuv osa oli nii suur, et risk ratastooli jääda oli liiga suur. Et ehk ikka läheb ise tagasi. Aga päriselt ka, see ei ole normaalne, mis valuga peab inimene elama ka siis, kui ta hobuseannuseid kangeid ravimeid neelab peoga. Ravimid ei aita enam. Seega kes teab head füsioterapeuti, kes alaseljavaluga aidata oskab, siis olen väga suur kõrv. Šveitsis oli füsioteraapiast palju abi ehk annaks see ka siin leevendust. Kiropraktku juurde Andreas enam nõus minema ei ole.

Ja Tallinna linnas neljatoalise korteri üüripakkumised on ka teretulnud. Niisamuti Tallinna ja lähiümbruse majade (ka paarisamajad ja ridaelamud) müügipakkumised. Kuigi mul on tunne, et kõigist neist pakkumistest, mida kinnisvaraportaalid pakuvad, on mul juba ülevaade olemas. Aga ehk siiski on kusagil midagi just meid ootamas. Meie oma kodu!

Teelahkmel

by

Eile sain ma koolis õppetöö kõik moodulid arvestusega kinnitatud. Nagu näha, olen ma endiselt elus. Hinnetelehe all on kirjas, et olen õppekavast täitnud 95,6 protsenti. Pole teada, kuhu on peidetud 4,4 protsenti, aga vaevalt see on miski, mis katab meie 572tunnise ettevõttepraktika.  Tänase seisuga on sõlmitud juba ka mu praktikaleping. Kokkuvõttes oleksin võinud ma oma tegemised ju ka VÕTAga üle kanda, aga see tehti nii keeruliseks, et tundus targem teha praktikat. Iseenda firmas. Ikka nii nagu ma seda teeksin ka muidu, ilma praktikata. Lihtsalt siis ei peaks ma igat sammu ja minutit fikseerima. Hetkel ei jõua ma ära oodata puhkust, sest seda kõike on selle aasta jooksul olnud liiga palju.

Mul võiks ju olla nüüd veidi kergem hingata, aga tulevikule astun ma hetkel vastu raske südamega.

Teema nr 1 – KOER

Usun, et paljud teist on näinud sotsiaalmeedias torme teemade ümber, kus keegi oma lemmikule uut kodu otsib? Inimene räägib ära oma loo ja põhjused, kes läks lahku, kes peab kolima, kellel ilmnes tugev allergia või lihtsalt elu tegi viguri ja sel hetkel tundub, et see on ainus ja parim variant. Kui inimene päriselt oma sõbrast hoolib, siis soovib ta talle vaid parimat, see otsus pole olnud kerge ja ta ei oota muud, kui parimat pakkumist, mis aitaks eluga edasi minna kõigil osapooltel. Või kui see otsus on tehtud kergekäeliselt ja võetud lemmik ongi elule ette jäänud, siis on ju ometi seegi parem, kui ta talle parema elu püüab leida? Ei? Lahenduse otsimist saadab aga enamasti täiesti teemasse puutumatu halvustamine, süüdistamine ja sõim. Kas on nii keeruline jätta oma arvamus endale ja pakkuda otsitud lahendusi, kui neid on? Või on selle taga see, et inimesed ise on või on olnud oma lemmikuga tupikus ja siis arvavad, et tulebki piinelda ja teineteist piinata ja nii ongi ok? Ei ole.

Kuidas saab keegi tulla võrdlema kassi või koera ja last? Et kas sa annaksid oma lapse ka ära, kui sa kolid? Enamasti ei ole lapsed üürikorteris keelatud või on märksa vähemtõenäoliselt keelatud kui koduloomad. Kas sa lähed kassi või koeraga kinno ja kohvikusse ja lõunamaareisile ja korraldad talle batuudikeskuses sünnipäevapidusid? Vaevalt, eks. Seega ei ole laps ja koduloom väga võrreldavad. Mis ei tähenda, et neist mõlemast üle kõige maailmas hoolida ei võiks. Vahel on vaja lihtsalt teha raskeid otsuseid ja elu seada nii, et kõigil oleks  parem.

Kui Happy meie juurde 2015. aasta aprilli alguses elama asus, elasime me Nõmmel aiaga majas ja elu oli lill. Kõigil oli hea ja tore koos kasvada. Siis aga paiskas Eesti haridussüsteem meid korraga ühte pimedasse nurka ja suve lõpus olime me sunnitud lastega kolima Šveitsi. Teie seas on neid, kes teavad seda lõputut saagat, kuidas me Happyt enda juurde Šveitsi üritasime kolida. Kuidas ma kaks korda seepärast Eestisse lendasin ja koera nimel uude üürikasse pidime kolima. Enne tähtaega väljakolimine ja kiirelt uue lahenduse leidmine pani meid tegema ebasoodsaid diile, aga korteri me lõpuks saime ja koer lubati üürikasse elama tingimusel, et ta mitte kunagi ei ole kodus üksinda. Kokku läks kogu see trall “Ekspeditsioon Happy” maksma ligi 15 000 raha ja palju närvirakke, aga jõuludeks oli asi nii palju korras, et saime sõita Eestisse, et Happy endaga kaasa viia.

Šveitsis oli Happyl tore elu. Ta oli olude sunnis siis ju alati kõikjal kaasas. Ta oli kodukoer ja kontorikoer ja vahel natuke autokoer ka, kui me perega söömas, poes, muuseumis, kinos, ujumas või loomaaias käisime. Meil on mõistus ja süda üsna õige koha peal, seega me ei tulnud kunagi selle peale, et käreda pakasega (mida Šveitsis praktiliselt pole) või suvise ilmaga, koera õue parklasse jätta. Auto oli tema turvapaik ja maaalused parklad olid igati mugavad. Paar tundi autos polnud tema jaoks paar korda nädalas mingi probleem. Šveitsis pole õnneks inimesed nii hüsteerilised kui Eestis, kus tõuseb paanika iga jabura pisasja peale, sest sa raudselt piinad oma sõpra, kui sa ta autosse jätad.

Nende pea kolme aasta jooksul oli Happy kahel korral üle öö hotellis ja meie elu ainsa puhkuse ajal jäi ta poolel teel Ungarisse Andrease vanemate juurde hoida. See oli õnn, et neil olid need 10 päeva vabad ja nad said temaga jännata ja koos igal pool käia. Üksi see koer olla ei oska. Esialgse plaani järgi oleksime me läinud koeraga koos ka puhkama ja valvanud siis Andreasega kordamööda hotellis koera, sest ka seal oli leping, et me ei tohi koera üksi ruumidesse jätta. Horvaatia kuumusega oleks see olnud kokkuvõttes üks hirmus katsumus. Meil vedas.

Kui me tagasi Eestisse kolima hakkasime, olime jälle ummikus. Leida üürikat, kuhu suur koer on teretulnud, pole teab, mis lihtne. Uurisin enda emalt, kas ta äkki ei soovi koera enda juurde elama võtta ja me siis toetaksime teda igakülgselt nii nagu vaja. Ema ei tahtnud. Tal on endiselt unistus Rottweilerist, aga tunnistab samas ise, et ta ei taha enam ühegi koera lahkumist üle elada. Happy talle meeldib, aga ei. Pakkusin, et Andreas uurib äkki enda vanematelt. Neil on ka suur aed ja mõnus elamine, aga nemad on liikuvad ja pidevalt ratastel. Selline koer ei sobi nende elustiiliga teps mitte.

Meil vedas väga. Saime üürika, kuhu Happy oli lubatud. Tingimus lepingus oli taas aga sees – koer ei tohi kodus olla üksinda. Kui me Šveitsis olime täiesti omapead ilma igasuguse tugivõrgustiku ja lähedasteta, siis Eestisse tulles oli meil unistus, et saame veidi vabamalt tegutseda ja perega rohkem koos asju teha ja ringi käia. Läinud on aga kuidas? Me oleme kohe päris otseselt olnud need poolteist aastat siin vangis. Koeravangis. Lapsed kasvavad suureks nii, et alati peab keegi meist neljast olema kodus ja koera valvama. Jälgima, et ta ei laulaks ja hauguks. Lambakoera värk. Eestis ei võetud teda isegi loomade hotelli, kui me uurisime. Tädi toru teises otsas teatas tõunime kuuldes ohates, et lambakoertega nad ei taha tegemist teha – need karjuvad südamerahus 24/7, kõik teised on stressist ammu katki, aga nemad kutsuvad ikka oma karja kokku lolli järjepidevuse ja reipusega. Noh, nii on. Aga mis krdi elu see sedasi on?!

Ega ma sellest väga rääkinud pole. Mis kasu sellest olekski. Aga korra, just aasta tagasi, ühel hetkel murdusin, rääkisin Kerlile, kui hale seis on ja siis ta pakkus, et ta võib ju proovida, et kas saab me nunnuloomaga hakkama. Sai, aga rohkem ei tahtnud. Tänaval ta tirib. Koerakoolis teeb, mida tahab ja kahe õpetaja katsetamisest pole mingit asja saanud. Suur ja totu entusiast on ta. Koeraplatsil tahaks ta joosta ja möllata, aga kui üks labradorinäss teda ründas ja hammustas, siis sellest peale pole me enam julgenud minna. Ka sellest on juba üle aasta.

Pikkade valgete karvadega isane loom, kes ajab aastaläbi karva, pole just unelm, kui ta sulle lähemalt kui pildilt otsa vaatab ja su karvahelvestega katkematult katab. Eestis olles on ta autost võõrdunud, sest ma ei julge teda isegi poeparklasse pooleks tunniks jätta, kartes üleaktiivsete kodanike ogarat agarust. Sest ta ju haugub, kui keegi tema ratastel pesale liialt lähedale ronib ja teda läbi klaaside jõllitama hakkab. Vahel haugub ta autos nüüd ka niisama. Igavusest vast. Kodus pole ta iial olnud üksinda. Eraldatust ei talu. Ta vajab inimese pidevalt lähedalolekut, samas elab vaikselt oma elu. Siis on ta rahul ja rahulik. Voodisse ronib nuhkima, aga magamise hetkeks kaob minema. Jutukas on ta ka. Vahel vaatab otsa ja seletab auu auu auu.

Need loetud korrad, mitte isegi kord kuus, kus ma jälle vastumeelselt pean minema ema paluma, et kas ta palun saaks paar tundi koera hoida, kuni me läheme perega kinno või muuseumisse… kohvikus polegi me enam koos käinud, sest see on halb tunne, et keegi peab pool vastumeelselt su lemmikut hoidma ajal, kui sina justnagu aega surnuks lööd kusagil. Süütunne on läbiv. Ma tunnen end süüdi, et me ei saa lastega koos elu elada, et koera polegi kuhugi panna, et keegi teda ei taha, et me peame teistele tüli tegema oma eluga. Ja vaat see tunne on vastik. Need hetked on rasked. Viimati oli Happy kuuajase etteteatamise ja palve peale mu ema juures nüüd mai lõpus veidi pikema jupi, sest mina olin kooliasjadega ööd ja päevad kinni, osa aega ka Tartus ja Andreas Ethaniga Ungaris. Koerale küll meeldib mu ema juures, seal on aed ja saab joosta ja mürgeldada ja seal on mamma, keda ninaga müksida, et külmkapist paremaid palasid saada,  aga ma saan aru, et ema ei taha teda sinna ja Happyst on kokkuvõttes rohkem tüli kui rõõmu ja no see pole kohe üldse see, mida meil vaja on.

Selle pooleteise aasta jooksul on Andreas mulle nii palju kordi ütelnud, et anname Happy parem ära, sest meil kõigil ja eriti Happyl endal, oleks siis parem, aga ma ju tean, mis sellise kuulutuse peale järgneb ja ma ei ole võimeline sellist sitatormi kohe kuidagi üle elama. Andreas ei usu seda, sest Šveitsis ei arvustaks keegi kellegi otsust sel viisil. See oleks lubamatu. Aga siin on see kahjuks nii nagu on. Ka ei taha ma, et keegi kergekäeliselt selle suure nunnupalli endale võtaks ja siis mõne aja pärast avastaks, et noh, pole ikka sobiv isend. Ja nii me elame. Happy on hetkel nelja ja poole aastane ja hirmus on tabada end Andreasega arutlemast, et kui mitu aastat me veel peame sellega hakkama saama ja kas vahepeal tuleb ehk mõni parem lahendus, mis laseks meil hingata. Või jõuavad lapsed enne kodust välja kolida. Hale on olla ja lahendust ei näe ma ka täna, siin ja praegu.

Loomulikult poleks me iial endale koera võtnud, kui me oleksime teadnud, kuidas elu plaanib meid pillutada. Loomulikult on ta olnud meie pereliige. Oluline ja kallis. Aga kas pole mitte meie vastutus see, et luua talle tingimused, kus tal on parem? Ja päriselt ka ei arva ma, et keegi peaks sedasi selliste valikute ja tunnete koormaga elama ja veelgi enam – sellist asjade väljaütlemise ja lahenduste leidmise pärast saama avalikult ristilöödud kui viimane hoolimatu jõhkard. Unistada puhkusest, mida me kõik nii väga vajame, on hetkel lihtsalt lubamatu…

Kui teil on häid mõtteid, siis olen suur kõrv. Mitte ükski otsus ega liigutus ei tule kergekäeliselt ja me parem piinleme edasi, kui teeme vale otsuse, aga teemat avada ja selle üle arutleda oleks ehk veidi kergendav tunne? Äkki on veel võimalusi, mida me märganud pole?

… järgneb teemaga nr 2 …

Uue aasta lubadused ja soovid

by

Ma pole kunagi mingeid uue aasta lubadusi andnud. Võimalik, et ma tunnen end liiga hästi, et ma endale antud lubadustest nagunii kinni ei peaks? Uue aasta esimene hetk oli läbi aegade minu jaoks pigem suure soovi väljaütlemine iseendale. Ikka salaja. No umbes nagu sünnipäevatordilt küünalde puhumisel soovile mõtlemine. Need olid asjad, millesse ma uskusin. Sedasi ma siis kaks korda aastas soovisin alguses, et ma oskaks joonistada ja hiljem, et mu ellu armastus tuleks. Mingil viisin jõudsid mõlemad kohale ja noh, sellega sai nagu soovimise vajadus täis kah. Hiljem ma vist polegi midagi soovinud. Pole vist meelde tulnud.

Kui me 1. jaanuari õhtupoolikul ennast lõpuks baba juures sirgu ajasime, poisid koju viisime ja Andreasega poodi läksime, müksasin ma teda tühjade lettide vahel käruga vantsides lõbustatult, et nooo, kas me selleks aastaks midagi lubame ka? Andreas arvas, et ei tema küll sellise jamaga ei tegele. Ma vaatasin otse meie ees asuva energiajookide leti suunas ja pakkusin rõõmsalt:

“Nooo, me võiksime lubada, et me sel aastal küll ühtegi energiajooki ei joo!”

Andreas itsitas ja mina jätkasin: “Või noh, sellest saaks siis muidugi hea võistlus, et kumb murdub enne ja kas me peame järgmise nädalani vastu?” Ja Andreas ainult naeris.

Autos istudes arvas ta, et tal on kõht tühi. Eks me ju olimegi aastavahetusel liiga vähe söönud? Aga noh, varsti oli juba uus öö käes ja tegelikult oli ka mul kõht tühi. Kõik mõistlikud kohad olid kinni. Pärnu maanteel linna suunas sõites on pisike Hesburger. Kiire põige ja ukse taga jalgu vedelast määrdunud lumest puhtaks kloppides arvasin ma häälekalt, et me oleks võinud lubada ka, et sel aastal oleme me tervislikud ja rämpstoitu ei söö!

“Jätame selle lubaduse mõneks teiseks aastaks” irvitas Andreas mulle ust avades ja lükkas mu sooja tuppa.

“Nähh, sa ei lase mul isegi tervislik olla!”

Laua taga istudes – muide, sel hetkel oli putkas tööl vähemalt viis inimest ja eranditult kõik tegutsesid kiirelt ja kenasti! – vahtsin ma enda ees olevat jäätisereklaami ja lohutasin ennast:

“No seda võin ma küll lubada, et ma Hesburgeris sel aastal jäätist ei söö!”

Andreas mugis oma šokolaadikommidega keerisjäätist (enne juustuburksi saabumist) ja teatas toetavalt: “Et ta saabki siis rohkem.” Ühesõnaga talle sobis mu lubadus küll. Arvata on, et see on üks neid asju, mida mul on hea lubada, sest mulle lihtsalt ei maitse Hessi jäätised üldse ja mulle ei meenu, et ma neid kunagi isegi maitsnud oleksin. Leia endale ikka jõukohased lubadused!

Järgmisel hommikul vaatasin aknast välja. Lund sadas alt üles. Siin majade vahel teeb tuul ikka imetrikke. Mul oli hea meel, et Andreas Happyga juba väljas oli ära käinud ja mul oli võimalus toas soojas püsida. Aga kõht oli tühi. Ma vihkan hingepõhjani gaasipliite. No gaasiahjusid vihkan ma veel sügavamalt (vaagnaluudeni siis äkki?), aga minu õnneks on meie vastikul gaasipliidil ka üks elektriga auk. Kuna see on aga nii sigaaeglane, siis ajasin kõigepealt veekeedukannus paraja koguse vett kuumaks ja kallasin siis potti ja panin pliidile. Hea oleks olnud see muidugi enne juba soojaks ajada, aga korraga ei saa me kaht ohtralt elektrit neelavat asja kasutada. Elektrisüsteem on selline. Tore.

Riis juba sahises potis keevas vees paisuda, kui ma makrat, kurki ja sibulat tükeldasin. Muigasin endamisi, et ma võiks endale lubada sel aastal rohkem ise süüa teha. Ikka enda lemmikasju. Ja näe, aasta teine päev ja juba ma vaaritangi! Lubadus on enne täidetud kui ma seda lubada jõudsin. Või umbes nii. Küll ma olen suurepärane lubaduste andmises! Tegin endale, ainult endale, enda riisisalatit. Keegi teine siin seda ei söö ja enda õnneks saan kõik endale, ja noh, ka enda õnnetuseks ei viitsi ma  ainult endale midagi nii suurt ometi teha rohkem kui kord kolme aasta jooksul. Uuuh, kuidas ma Šveitsisi oma salatit igatsesin. Korra isegi proovisin, aga ei, see on selline eriline salat, mida saab ainult teatud kindlatest komponentidest (ma kahtlustan, et Felxi kurgisalat on see võlumaitse?) ja isegi siis ei maitse see nii, kui keegi teine samad asjad kokku paneb ja oma käega segab. Muudest riisisalatitest on mul suht savi. Kui just keegi ei suudaks võluda mind tagasi aastasse 1990-1-2, kui Nõmmel üle raudtee nurgakohvikus müüdi sealset imelist riisisalatit. Igal söögivahetunnil lidusime otse üle rööbaste sinna maisutama. Ma olen seda isegi kilekotis Rohelise peatuses söönud ja ka koju viinud, et baba ja mamma ka aru saaksid, mis on hea. Nende maailma mahtus sel ajal veel ainult kartulisalat. Ja keedetud porgandit ei pannud nad elades ühegi asja sisse. Tõttöelda oli see nurgakohviku riisisalat maailma parim ja ka ainus asi, milles mina külma keeduporgandit süüa suutsin. Meil kodus pandi salati sisse alati õunu ja see on mulle alati vaevutalutav tundnud. Õuna koht pole kartulisalatis. Kaasajal meeldib mu emale pastasalat. Tavaline makronisalat meeldis mulle vist vaid ammuse eksabikaasa ja tema ema esituses. Riisisalatit ei söö ema ja mamma siiani. Minu ühegi salati sees ei tohi olla liha ega sink. Tore, kui on üldse ilma, aga viisaka keeduvorstiga saan ma hakkama. Ema seevastu eelistab just liha ja sinki. Keeruline, kui kõigil on isemoodi maitse. Samas kõik lillad hapukooresalatid saavad minult sisust olenemata resoluuste ei. Eriti, kui neis on heeringas peidus. Kellele meeldib, saab kõik minu portsud ka endale. Peediga kooresalateid meil kodus õnneks väga pole pakutud ka kunagi ja kasuka alla võib see kala mu poolest igavesse unne suikuda 🙂

Kui ma olin valmis teinud terve pesukausi salatit, saabus Tan ja teatas nukralt, et ta igatseb taga neid aegu, kui ma süüa tegin. Et minu karrikana olevat ikkagi parim ja muud asjad ka. Vot siis. Ma igatsen juba aasta söögitegemist ka. Õige pisut, aga vähemalt võimalust ennast igatsen. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga ma seda gaasipliiti ja -ahju ikka vihkan. See piirab mind nii väga, et ma pole aasta otsa sellega midagi teinud. Eelmise aasta alguses tegi Tan mingi aeg ise rohkem süüa. Vanc ei tee ega söö. Andreas leiab muid lahendusi ja ongi pigem võileiva-armastaja. Koduseid koossöömisi igatsen ma ka. Siin pole meil olnud ei üht ega teist. Pole ruumi, kohta ega võimalust. Andreas on mõned korrad välja käinud idee, et hangime siis endale mingi ajutise elektripliidiplaadi, aga kuna see elektrivärk siin on hellake, siis pigem mitte. Eks ma unistan siis lihtsalt kõvemini.

Lubaduste ja plaanide juurde tagasi tulles, siis tegelikult oli meil plaan sel aasta tina valada. Ma leidsin isegi mingid tinavärgid, mis lubaduste kohaselt sulvad ka küünla kohal. Meie viimased katsed mõne aasta tagant oleks lõppenud peaaegu signalisatsiooni käivitumisega, sest need metallplönnid ei olnud ei tina ega sulanud ka 250kraadises ahjus. Seda aastavahetuse tinakotikest tassin ma tänase päevani seljakotis kaasas. No äkki läheb asjaks. See on üks lubadus veel, mille saab varsti korda ajada. Ütleme nii, et 6nda kuupäevani on see väga ok? Ma pole veel peaaegu üleski ärganud sel aastal. Seega see lubadus saab ka täidetud.

Ja kinos oleme me sel aastal ka juba käinud. Mina ja poisid ja Andreas ja baba ja mu pisike õepoeg. Terve rea võtsime kinosaalis endale ja vaatasime Lotte uue filmi ära. See oli tore värk. Mu ema polnudki mu poistega kunagi varem, kinos kinos käinud. Parem, hilja kui leida, hihii, sest pea 14aastasega koos Lottet vaadata on ka klass omaette, aga ausalt, meil oli tore.

Sel aastal läheme me reisile! Kasvõi Soome, aga me läheme. Mul oli see plaan salamisi mõttes juba vana aasta viimasel õhtul, et mis oleks, kui läheks kohe aasta esimesel päeval näiteks Rootsi kruiisile. Tore, et päev babale feisbukivärki õpetades pikaks venis ja me mu plaani teostada ei jõudnud. Nad oleks mind vist vihkama hakanud, kui nad oleks end Läänemere 8meetriste lainete vahelt leidnud? Mulle meenus selle mõtte peale see, kuidas isa veel kunagi ammu kaubalaeval oli ja mu õde ja ema, kes iial merehaiged polnud, terve reisi Soomest Eestisse potti kallistasid ja ma siis jooksin lainetusega võideldes silla ja kajuti vahet, et isa olukorraga kursis hoida. Olete kunagi järsust trepist üles jooksunud suure lainetuse ajal risti liikudes? Proovige, hihii! Kogemus omaette. Ma edaspidi jätaks vahele. No lõpuks olin ma ka seal poti kohal. Üks kord elus olen ma veel (vist) merehaige olnud. Siis, kui ma laeva tööle läksin. Mu esimene töö-öö langes kokku tormiga. Esimesel reisil saadeti mind Regina Baltica pubisse kohanema. Elus esimest korda hoidsin käes kandikut. Vahepeal jooksin seina taha vetsu oksendama, silusin end sirgeks ja kappasin vapralt poole hommikuni edasi. Ma arvasin tol ajal, et ju oli asi tormises meres, aga mida aeg edasi, seda enam arvan, et ju see pigem ikka suurest pingest oli. Võta siis kinni, aga need 8meetrised lained Rootsi ja Eesti vahel jätaksin ma perereisil vahele. Tuleb mõni vähe väiksema lainetusega aeg reisimiseks ka. Aga Rootsi me läheme. Viimasest (poiste esimesest ja ainsast) Rootsi-reisist saab kevadel juba 10 aastat. See oli siis, kui ema minu sünnipäeval isa tuha piduliku merresaatmise ürituse korraldas. Uskumatu, kui palju sellest möödas on… See oli nagu eile.

Joonistada! Ma tahan rohkem joonistada ja oma asja ajada. Kirjutada ka. Niisama asjadest, mitte ainult kooliasjadest. See on midagi, mida ma kavatsen sel aastal teha. Ja loodan, et see õnnestub. See minu lubaduste andmise asi ongi  vist pigem seotud sellega, et tunda enda tegemistest rahulolu? Seega saab lubada vaid asju, mis pole nii olulised või mis on kindlasti teostatavad. Siis on kohe hea tunne. No ja pigem on asi ikkagi unistamises ja soovimises ja selgetes tahtmistest ja sihtides. Ma ei luba, ma lihtsalt lähen ja teen ja liigun edasi ja edasi ja edasi. Sedasi on ka hea.

Mis on eelnevate aastatega võrreldes teistmoodi, on plaanipidamine. Ma pole elus mingeid plaane pidanud. Mul oli alati tunne, et elul ja saatusel on minu plaanidega alati hoopis muud plaanid ja milleks raisata aega ja energiat. Kõik asjad on tulnud mu juurde ja mu teele ise ja ma olen need mööda lasknud või kinni haaranud. Vahel on mõni asi mitu korda mu ees saba välgutanud enne, kui ma vajalikuks olen pidanud temast kinni haarata. Õige asi ja aeg tuleb ära tunda. Aga praegu pean ma tunnistama, et juba mõnda aega pean ma plaani, sest neist ise tulnud asjadest on mingi süsteem moodustunud. Kandev raam, mis vajab nüüd liha luudele. Seega pean ma selget ja konkreetset ja suurt plaani. Ma tahan õppida. Tahan õppida ja harjutada olulisi asju. Mul on kõik hoolega kalendrisse juba kirja pandud päevade ja tundide kaupa. Kõik on klapitud nii, et miski ei kattu ja kõik täiendab teineteist. Ma isegi joonistasin Andreasele skeemi, milleks ja mis vajalik on. Sellest sai üks ilus ja oluline pilt, millest tema ka aru sai. Minu professionaalse tuleviku pilt. Õenduse magistriõpe ei pruugi sellesse üldse enam paraku kuuluda. Ma saan inimestele ja tervishoisüsteemile olla mõnel muul viisil palju kasulikum. Eks elu näitab. Plaanidel on erinevad jätkuplaanid. Kindel on see, et ülejärgmisel nädalal algab taas kool. Ja kuu keskel jätkub imetamise nõustajate koolitus ja kuu lõpus saab uue suure hoo sisse superviisorite koolitus ja enneaegsete asja ajame ka aktiivselt edasi ja kevad toob uut hingamist ja sügis ka. See on midagi kümblemise sarnast. Selline mõnus ja hea ja huvitav ja rikastav. Ja väga vajalik. Võib-olla ongi minu suurim kurbuse allikas läbi elu olnud see, et ma tunnen end mittevajalikuna. Aga ma soovin tunda end vajalikuna. Osalisena. Olla kohal oma panusega. Ma tean, kus selle mure juured on. Ja ma tegelen sellega, et edasi liikuda ja enda väärtust adekvaatselt tajuda. Vot, see võiks isegi üks lubaduse moodi asi olla?

Ok, teravaid fotosid võiksin ma sel aastal ka õppida tegema. No lõpuks ometi võiks ju. Kuigi seda meile koolis veel ikak õpetatud pole. Samas ma mõistan, et see ei saa ega tohi olla juhuslik joppamine. Vaikselt hakkab mul ettekujutus tekkima, milles probleem on, aga eks ma varsti uurin seda mõtet lähemalt ka. Ja perepilte tahan ma rohkem teha. Enda pere pilte. Aastavahetusel, või tegelikult siis, kui me kell 6:30 hommikul oma kaardilahingu lõpuks peetud saime, tegime katset. Tundub, et saan sel aastal veel kätt harjutada! Khmm! 🙂

Selle sama öö ja hommiku kohta vele nii palju, et siis, kui teised magama läksid, tahtis Tan endast pilte ja lohistas mu tagasi mäe otsa, sest seal olla tore valgus olnud öösel. Kell 7 uusaasta hommikul on ometi normaalne mäe otsas pildistamas käia? Kes ütles, et pole.

Head uut aastat teile kaaaa! 😀

Kui nad mul mõned tunnid magada olid lasknud, siis tahtis Vanc endast ka pilte. Aga silmad kinni ja teistsuguseid. Ise jäi ta endaga rahule. Ja juukseid ei luba ta lõigata. Ka küljepealt ja tagant mitte. Ehk läheb see asi ka ühel päeval mööda. Kõrvad on tal igal juhul naksikad.

Ja siis tiris Tan mu uuesti õue. Enne, kui pimedaks jälle läks. Vaja oli kähku veel tossu katsetada. Minu isiklik pilveke

No see toss oli tegelikult mu tegemist vajavate asjade nimekirjas terasvilla ja vulkaanide ja säraküünalde kõrval kindlal kohal. Juba eelmisel aastal, aga sel aastal on kindlasti ka. Toss sai siis juba aasta alguses katsetatud. Aga noh, neid katsetusi tuleb aasta jooksul päris kindlasti veel. Sest need on ägedad. Kiired ja intensiivsed katsed, sest see toss hajus ka suht tuuletul hetkel mu Haldjaorus 4 minutiga täiesti kaduvikku. Ja eesmärk on saada teravaks nii tossu kui inimene.

Nii, mida siis veel võiks lubada ja soovida? Kaalukaotust? Last? Uut kodu? Need on asjad, mida ma peaks vist pigem salaja sosistama iseendale. Aga kuidagi olen ma jõudnud sinnamaani, et ma kardan neile asjadele mõtelda. Muidugi ma soovin, Üle kõige ju soovin. Aga need tunduvad nii kättesaamatud. Tervist. Seda soovin ma küll. Kõigile meile ja teile. Ja toredaid seiklusi, mis edasi viivad.

Küsisin praegu, et no äkki ikka on Andreasel ka ikka mõni soov või lubadus.

“Ei! Ma ei luba mitte midagi. Mulle ei meeldi sellised asjad.”

“Hmm, aga äkki on midagi, mida sa sel aastal õppida tahaksid? Areneda? No natuke nagu lubad, et sa püüad seda või teist teha?”

“Näiteks mida?”

“No kust mina tean… Midagi väikest ja lihtsat. Midagi, mida saab teoks teha. No, et sa lubad, et sa sel aastal ütled mulle, kui sa näed, et mul on midagi hammaste vahel?”

“Ok, ma luban, et ma püüan märgata ja ütelda sulle, kui sul midagi hammaste vahel on,” müristas Andreas naerda.

“No näed, juba tuleb!” olin mina endaga rahul.

Tegelikult on tal muidugi soove ja unistusi ja plaane rohkem, aga ta kuidagi ei märka neid kunagi välja tuua. Näiteks täna öösel kell 2 panime ta kirja kitarrikursusele. Koos Tannuga. Saab näha, kas nad mahuvad ja kas tema eesti keele algtase saab takistuseks. Aga vähemalt on ta tegudeks valmis. Ja panka laenusaamise kohta uurima utsitab ta mind juba mitu päeva. Muidu ei utsita tema mind kugugi. Ikka mina utsitan teda. Ja terve selle aasta on ta ümbermonteerinud meie arvuteid. Teatas siin just eile, et ta ei kavatse enam iial ühtegi arvutit ühes tükis osta, et ise asju kokku panna on palju toredam. No kui see talle rõõmu teeb, siis on see ju tore. Mina olen rahul, kui mul töötavad vahendid ja mul on suht suva, kas need on kokku ehitatud peedist või pesumasinast. Ja kuna kõik need sarjad, mida ta Netflixist vahib on hetkel vaadatud, siis on ta siin nostalgitsenud ja mänginud uusi ja vanu versioone Monkey Islandit. Esimene kord mängis ta neid 90ndate keskel, siis, kui mina Juku-arvuti peal oli elu esimesed read kirjutanud “Tere, mina olen Eva” ja selle maatrikprinteril koleda krigina saatel välja printinud. Nii erinevad olid meie lapsepõlvemaailmad 🙂

Andreas on tänaseks päevaks Eestis elanud ühe aasta ja ühe nädala. Ta on eluga kohanenud ja talle tundub siin üsnagi meeldivat. Vähemalt pole ta masenduses ja on ennast siin üsna kenasti sisse seadnud. Ja ta tahab eesti keelt edasi õppida. Juba uuel nädalal läheb ta taas Tallinna Ülikooli talvekooli. Nüüd jätkab ta juba B1 taseme omandamist. Müts maha. Ma ei õpi saksa keelt vist surmatunnini nii palju selgeks. Aga ma ikka muigan, et mul pole seda vajagi, sest järgmisena kolime me Uus-Meremaale või Kanadasse. Inglise keelega saan ma hakkama ja prantsuse keele suudan ma vajadusel ka üles äratada ja juurde õppida, aga see va saksa keel pole minu rida. Kui nad mulle just šveitsi-saksa erikoolitust ei korralda kunagi. Seda ma võin proovida. Et millest ikka veel mu suur ja jabur protest? No kujutage ette, hmm, olete te Lõuna-Eestis käinud? Kohe päris maal, seal, kus selle kandi eestlased räägivad midagi sellist, millest kuuldavasti Turu-kandi soomlased saavad rohkem aru kui muud eestlased. No vot. Ja siis kujutage ette, et te lähete sinna lõunaosariikidesse elama. Kõik räägivad isemoodi. Teiega aga õpite elu eest purssima seda nö tavalist eesti keelt. Teist ehk saadakse aru, aga teie ei saa inimeste jutust ikka mõmmigi aru. Tundub ju loogilisem, et te siis õpite pigem selgeks selle suhtluskeele, mida sealkandis räägitakse? Mulle tundub. Tundus nii ka Šveitsis. Pluss kogu see natsi-ilkumine ka omade vahel. Ei, mitte vaidlus selle üle kas, lumi hakkab kokku või pakib, vaid räme irvitamine, et Zürichist tulnud pruut peaks vait olema või keeltekooli minema, kui tahab St Galleni omadega jutule saada. Andreas pole selline. Aga inimesed tema ümber vahel olid. Seepärast me ka irdusime rohkem ja rohkem. Aga noh. Mine tea, äkki käib mul kord krõps ära ja põhimõtteliselt õpin keele ära, et neile vastu hakata. Eks küsimus ongi motivatsioonis. Või selle puudumises.

Nii, aga mida veel võiks lubada või tahta uuelt aastalt peale õnne ja tervise? Ahjaa, koristamine. Ausalt. käsi südamel, ma luban, et ma korsitan sel aastal. Plaan on, et ma koristan selle elamise korralikult korda enne kooli algust, sest mul on veel terve nädal aega. Aga kui ma nüüd ei jõua, siis suvel. Ja kui suvel ei jõua, siis enne uut aastat? Ja kui siis ka ei jõua, siis ongi mul üks ilus pirakas lubadus järgmiseks aastaks kohe olemas. See on selline viguriga lubadus. Sest see ei aegu kunagi ja samas võib see vahel üks krdima needus kah olla, sest ta tuletab ennast ju ise pidevalt meelde. Püüan temaga rahus elada ja koera sabast ka üle saada. Koerast olen ma juba vaikselt üle upitanud ennast. Ja ooo, selle valge koera kiuslikud pikad valged karvad, mida ta aasta läbi igale poole poetab! Kiilaks luban ma ta üle nädala ajada, aga noh, seda ma vist siiski ei tee. Sel aastal ei tee. Võib-olla järgmisel ka mitte.

Andreas peab soovidest ja lubadustest olulisemaks hetki, mida nautida. Uue aasta alguses võttis ta endale pooltunni ja tossutas ära ühe sigari. Kord aastas on see tema nauding. Rahupiip vanaga ja et uus aasta tuleks õnnelik ja mõnus. Ma soov sedasama. <3

Kuidas teil on lood lubadustega? Aga soovide ja unistustega? 🙂

Virmalised

by

Kell oli veidi enne poolt kuut õhtul, kui Liis mulle töölt kirjutas, et täna öösel lubab virmalisi. Seepeale kirjutasin Loorele, kes elab linnavalgusest eemal, et kuidas talle tundub, kas juba loob. Selgus, et on võimalik, et loob. Ta saatis mulle ka tabeleid ja linke ja ma sain korraga aru, et asi on keerulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma olin terve hommiku lammast taga ajanud ja lõuna ajal kaks tundi haiglas pildistanud, siis veel lambapildistamisega tegelenud ja üsna kutu omadega. Lappasin oma stuudiopilte ja püüdsin kogu seda asja kirja saada. Andreas oli horisontaalis, pühapäev ju ikkagi, aga ma ju teadsin, et on olemas võlusõna, mis selle tegelase sealt voodist joonelt välja ajab ja see sõna oli… loomulikult “virmalised”! Ta on küll käinud kaugel Norras maailma otsas, aga seda keset suurt suve ja virmalised ongi tal veel päris nägemata. Mina olen virmalisi näinud. Põhja-Soomes aastal 2000 koolireisil olles laperdasid need kaunitarid taevas nagu tekid. Eestis olen vaid korra virmaliste uduõrna varju näinud Pärnust Tallinna suunas sõites. Oli vist aastal 2006-7. Ja et siis täna on lootust?!

Poisid soovisid koju jääda. Andreas oli aga kohe valmis uueks seikluseks. Kella 20ks olime Pirital. Andreas arvas küll, et ehk on Türisalus etem (ega ta palju Tallinna ümbruses käinud ju pole veel), aga ma olin juba lugenud, et seal võib virmaliste korral paras kaos olla ning mere äärde ma pimedas ronida ka ei tahtnud. Pirita tundus alustuseks hea. Ega mul kõrgeid ootuseid polnud. Ma ju olen neid meie imepilte näinud, aga Tallinna valguses tundus see pigem ulme valdkonda jääv saavutus.

Tuul vuhise sja lained mängisid pimeduses. Taevas tundus tume. Aga siiski?! Kaamera nägi paremini kui meie.

Astusime mõned sammud mereveele lähemale ja tõepoolest, Viimsi kohal oli taevas roheline kaar. Palja silmaga oli see vaid kergelt aimatav sel hetkel. Katsetasime nii ja naa. Liiga valge, liiga tuuline ja liiga külm.

Andreas pakkus veel kord mulle Türisalu pangale sõitmist. Kuna see meist aga teise maailma otsa jäi, siis arvasin, et ehk siiski katsetame parem Viimsiga. Mu ootused polnud endiselt liiga kõrged. Tore oli, et me natuke värve nägime ja Andreas midagi virmalisebeebi laadset ära nägi. No et kui ei peaks rohkem õnnestuma, siis midagi seal Pirital ju isegi juba oli 🙂

Viimsist pöörasime Miiduranna poole. Esimesel võimalusel tegime peatuse. Kahes autos pargiti niisama tulede valgel ja tänavavalgustus oli tugev, aga taevas andis lootust.

Kui me autosse tagasi sooja ronisime, et ehk veel veidi edasi sõita, oli Liis alguses kirjutanud, et ongi vist tänaseks kõik ja pidu läbi, kuid siis oli ta lisanud, et tunni aja pärast lubab uut lainet.

Nii, kiired arvutused. Kell oli sel hetkel 20:40, uut lainet oli oodata umbes kella 21ks. Sõitsime edasi. Lihtsalt kaugemale linnast. Ma küll kõhklesin, kas me seal valgustusest vaba koha leiame, kuhu tohib sisse sõita või peatuda-parkida. GPS-il teid jälgides meenus, et kunagi eelmisel aastatuhandel käisin ma korduvalt Pranglil ja paat saare suunas väljus alati sealt poolsaare tipust vist. Oli ju nii? Või on tänapäeval ka nii? Igal juhul taevas kumas juba palja silmaga nähtavalt rohekalt ka tänavalguses ning Andreas otsis usinalt peatuskohta.

Sadama vist leidsime, aga seal ei saanud peatuda. Sõitsime edasi. Korraga olime kusagil parklalaadses kohas. Üks auto seisis seal töötava mootoriga, aga muidu oli vaikne. Ainult koerad haukusid lähedal asuvate majade hoovides ja inimesed elasid oma tavalist pühapäeva õhtust elu. Ma arvasin, et ajame statiivi parklas püsti ja proovime, aga Andreas vedas mu läbi heina merekohina poole. Taevas oli selleks hetkeks imeline! Tähetäpid pimeduses ja roheline servadest võbelev kaar laiutas otse meie ees.

Ja siis viskas taeva korraga triibuliseks. Laiad heledad vöödid sõitsid üle tumeda taevalae!

Seisime seal lummatult. Ja tähed kukkusid. Suurimad ja pikima lennuga, mida me kumbki iial varem näinud olime. Itsitasime ja rõõmustasime seal nagu kaks last ja nii ilus oli lihtsalt olla. Mis sellest, et me maailma parimaid pilte teha veel ei oska ega saa ja mis sellest, et Soomes on palju suuremad ja võimsamad virmalised. Me nägime nad ära ja püüdsime nad sabapidi kinni ka korraks, et neile musi anda 🙂

Korraks tundus juba, et pidu on läbi. Taevavõlv muutus taas tumedamaks ja koondus üheks suureks roheliseks kaareks silmapiiri kohale. Kõik jäi vaiksemaks ja me plaanisime minekule ennast asutada.

Korraga viskas heleda kiire kaarega risti taeva suunas ja siis hakkas kaare serv keset merd võbelema… Ja siis juba veidi julgemalt. Katsetasime erinevate aegade ja ISOdega, et kas püüame selle tantsunatukese kinni ka, aga päris kinni püüdsime selle sel korral vaid enda silmadega.

Ja kaare teises servas, mida me maja ja valguse tõttu küll vältida püüdsime, oli taevas veel ägedamaid kurrutusi viivuks näha.

Kella 22 ajal kodu poole sõites oli Pirital näha, et linna kohal on udu või tungivad pilved eemalt ühtse massina peale. Kesklinnas oli taevas juba täiesti pilves. Taipasime, kui väga meil vedanud oli oma pilvitu taevaga ja kui lihtne oleks virmalistest üldse olnud ilma jääda.

Meie süda on rahul. Me nägime virmalisi, Andreas päris esimest korda elus, ja leppisime juba enne kokku, et kui ka kõik pildid pekki läksid ja ebateravad on, siis meie imelist mälestust ei saa meilt ikkagi keegi võtta ikkagi esimene kord. Küll tulevad uued virmalised ja küll me siis püüame neid taas. Kui ei tule, siis läheme neile Soome külla 🙂

 

Mõõtmata suured tänud lähevad täna öösel Liisile ja Loore Lyle. Aitäh!  <3

Kuidas taltsutada lohet

by

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!

Minu siiruviiruline sisekosmos

by

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

PIN, SIM ja Mamma Mia

by

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Uued tuuled

by

Juhhuu!!

Nüüd on siis lood sedaviisi!

Ei, ma ei koli Šveitsi tagasi, ma hakkan hoopis vahel koolis töötamise kõrvalt Tartus ise koolis käima, et minust veel parem õenduse õpetaja ja arendaja saaks 🙂

Ma ei ole kunagi olnud lihtsate valikute inimene ja ka sel korral on mulle juba kaasa sajatatud okkalist teed. Väljakutsed on selleks, et neist midagi olulist õppida. Eelkõige iseendale ja iseenda kohta. Vastuvoolu ujumine õige eesmärgi nimel on juba justkui mu hobi ja elueesmärk. Muidugi on mul kurb, et need, kes minu professionaalset arengut kõige enam toetama peaksid ja sellest otsest kasu saavad, seda ei tee. Pigem vastupidi.  Seega ma proovin ja vaatan, kuhu, kuidas ja milleni ma jõuan. Ikka ise ja omal käel. Ma ju näen ja tean, millesse ma usun, mis on õige ja see, kuhu ma jõuda tahan, peab olema võimalik.

Samal ajal teen ma ikka kõiki neid asju edasi, mida muidu teinud olen ning liigun lihtsalt veel sihipärasemalt endale seatud eesmärkide suunas.

Selleks, et asjad veidi klaarimaks saaksid, olen vabadel hetkedel kodus hoolega kaste laiali lammutanud, tube ringi tõstnud, kõik pesud puhtaks pesnud nii, et enam mitte midagi pesta pole. Noh, hingetõmbeks või nii. Ja sirvides enda FB ajajoont jõudsin järeldusele, et ma olen pidevalt tegus, pildid ja lood kinnitavad seda, aga Bermuuda-lehel on vaikus. Seega otsustasin kirjutada valmis kõik need lood, mis mul aegade algusest poolikuna ootel on olnud ja terve rea ka neid, mis vaid pealkirjana oma järge on oodanud.  Selleks, et mitte tekitada ummikut 2018. aasta juulikuuse ja ka selleks, et ma väga vanana saaksin ise ka mingist kronoloogiast siin sotti, lähevad vahepealsed uued lood blogisse just sinna, kus nad algselt planeeritud olid.

Viimase nädala jooksul olen suutnud enamvähem ära siluda pea 20 lugu. Teie leiate neid alates detsembrist, kui veidi tagasi kerite. Sinna vahele ilmub lähiajal veel lugusid, kaugemasse minevikku ka, aga eks ma hoian teid siis kursis magusamate palade osas.

Mul algab selle nädala lõpus väljateenitud puhkus, järgmise nädala lõpus peame taas kord minema Šveitsi oma kõige viimaseid asju korraldama ja teie, teie nautige seda suve just nii palju kui võimalik, jaksate, suudate, saate ja soovite!

Järgmiste kirjutamisteni!

***

Lisan siia vahepeal kirjutatud lugude lingid ka, et orienteerumine lihtsam oleks 🙂

Meie suure Eestisse kolimise lugu, mis koosneb kuuest postitusest:

Esimene lugu

Teine lugu

Kolmas lugu

Neljas lugu

Viies lugu

Kuues lugu

Vahetult enne kolimist oli kolmas advent

Tegime mustvalgeid pilte ilma inimeste ja selgitustega

Siis saabus talv

Otsisin cv-sse sobivat fotot endast

Uus aasta tõi meie ellu Bööda, linnalinnu, kes vajas abi

Vahepeal on neli varasemat postitust ja siis tuleb märtsi lõpus lugu rannahooaja avamisest

Aprilli 1. päeval sai Tan 13

Vahepeal on mõned varem ilmunud lood ja siis tulevad lood lihtsalt hommikust  ja  lemmikookidest

Pingviinist, just pingviinist, sest ma olin ühe tunni oma elust see suur nunnu lennuvõimetu lind

Siis kirjutasin ma kaks kirja jõuluvanale

Me käisime Õllesuummeril

Illustratsioonikursuset ja meie illustratsioonide näitusest kirjutasin ma ka

🙂

 

 

 

 

Meie Õllesummer 2018

by

Kui me veel Šveitsis elasime, siis rääkisin ma Andreasele, et kuigi meil igal aastal laulupidu ei ole, siis on meil Lauluväljakul igal suvel Õllesummer. Tema muidugi vaatas selle peale mulle pikalt otsa, et mina ja õlu? Ta ju teab küll, et mul on õllega väga puudulik suhe. Selgitasin siis, et no kui keegi ka läheb sinna õlle pärast, siis pigem on see ikkagi muusikaüritus. Umbes selline nagu meil Wilis oli tiigi ääres suvel muusikafestival – on lihtsalt muusika ja söök vabas õhus ja sinna tulevad kokku Eesti popimad artistid ja mõned välismaised ka. Selline mitmepäevane tšillimine.

Kui me selle aasta kontserdiplaane kokku panime, siis tuletas Andreas mulle reklaame vaadates kohe meelde, et kuule, sinna peame me ju ka minema. Selge. Läheme.

Ostsime endale kolme päeva passid. Ma veel imestasin, et vanasti oli üritus ikka pigem ju nädalavahetusel? Või olin ma nii noor ja kodune, et mul polnud vahet, mis nädalapäevadel see üritus toimus? No igal juhul ostsime me endale passid ja kuna poisid suuremat vaimustust välja ei osanud näidata, siis sai kumbki ühe päevapileti.

Esimesel päeval oli ilm ilus. Bussiga kohale loksudes pajatasin Andreasele, kuidas ma vanal värvilisel ajal igal aastal kohal olin. Juba siis, kui üritus toimus veel Näituste platsil ja enne seda veel Rock Summeritel Lauluväljakul. Minu jaoks on selles omajagu ammuste aegade õrna heldimust. Pole olnud palju kontserte, kus ma muruta tolmusel mullapinnal ennast hingetuks punkinud oleks või paduvihamas lava ees lirtsudes lenneldnud. Sest lihtsalt nii äge oli ise ja omadega. Aga siis läks elu kuidagi omasoodu ja viimati käisin ma Õllesummeril 2010. aastal. Ja siis ka kiirelt vaid ühel kontserdil.

Vahetasime kassas piletid roheliste käepaelte vastu ja sisenemisema alale. Nii vähe rahvast? Mulle tundus, et ma kuulsin soome keelt rohkem kui eesti oma. Päike paistis, ilm oli ilus, aga rahvast oli vast kümnendik sellest, mida mina omal ajal mäletasin. Tegime tiiru pakutavale peale. Andreas võttis ühe alkovaba õlle ja mina avastasin vaimustunult, et neil oli pakkuda ka vaarikaga ingveriõlut. See on maamunal vist ainus õllelaadne, mis mulle maitseb ja õlu on ta küll vaid nime poolest.

Sõime LaMuu jäätist. Andrease kõik kolm valikut olid beežides toonides – munalikööri, soolase karamelli ja hmm, ja mis see kolmas oligi? Peekonit seal vist ju polnud? No igal juhul oli see midagi pruunikat. Minul seevastu oli topsis kena värviline segu valgest, roosast ja helerohelisest.

Veinitelgis toimus midagi. Aga see oli igav. Suurel laval ei olnud veel midagi. Mööduvad tüdrukud pistsid meile pihku pisikesed sinised pakikesed. Midagi söödavat?! 😉

Tegime veel ühe ringi kogu alale peale ja ma pidin nentima, et vähe sellest, et rahvast on vähe ja pidu tundub nagu juba läbi olevat, on kõik ka kuidagi nii hallid ja igavad ja tavalised. No pole mingit suvefestivalile omast särtsu ja värki. Jah, ühest siidriputkas olid värvilised kaabud mingi valemiga saadaval, aga no see ongi kõik? Hiina helendava nänni putkad olid kohal, aga see pole see…

Meie esimese päeva suurim elamus oli vaieldamatult Sibyl Vane. Lives polnud me neid varem näinud ja see oli lihhhhtsalt nii äge! Pärast kuulasime juutjuubist veel poole ööni kodus lisaks neid. Väga mõnus. Midagi just meie maitsete kokkupuutepinnalt. Väike Tarantinolik kelmikas hingus on sellel kõigel meie jaoks. Võimalik, et see on juhuslik, aga see on mmmõõõnus! Siit teile kaks lugu meie arvates Eesti parimalt bändilt. Mul oli suur kiusatus siia neid kohe ikka palju laduda, aga olgu alustuseks siis esimesed näppu jäänud laulud. 🙂

Mõnusa tundega suure lava poole järgmisele kontserdile kõmpides jäi meie teele Oru värava juures lõikelauaga suur onu. Ta kutsus häälekalt kõiki maitsma veiselihast burgerit. Andreas maitses ja see maitses talle väga. Onu suunas meid sirgelt punase burgeriauto poole ja värviliste prillide ja pearätikuga naksikas tüdruk võttis Andreaselt tellimuse vastu. See oli teeninduse parim näide sellelt ürituselt! Lõbus ja rõõmus, natuke ulakas, aga meeldivalt personaalne. Numbrite jagamise ja niisama valmis toidu kättejagamise asemel kutsuti kliente nimeliselt ja see andis kuidagi väga mõnusa tunde sellele kõigele. Burks oli väidetavalt parim siiani, mida Andreas kunagi söönud on. Kallis, aga hea.

Kontsert oli igav ja nii läksime me hoopis burksiputkast pilti tegema. Väärt värke peab ju mäletama 🙂

Bussis linna poole loksudes – meil õnnestus kõige viimase Pirita poolt tuleva bussi peale jõuda – teatasin ma Andreasele, et ma loodan, et ta väga ei heitu, kui ma homme tulen oma nunnu kollase Pikachu kostüümiga. Vanasti olid platsil vähemalt lapsi rõõmustamas erinevad maskotid, sel korral nägin vaid üht ja seegi istus tähtede tõstukil.

Ma ju tean, et tal on vaja selliseid asju veidi seedida. Ta peitis näo pihkudega ja vangutas naerdes vaid pead. Hobujaamast koju kõmpides veensin ma teda terve tee, et see pole ju üldse nii hull. Ta võib teha näo, et ta ei tunne mind või midagi seesugust. Harjutasin teda vaikselt ideega ja pistsin vahele häid mõtteid, et siis leiab ta kindlasti mind üles ka siis, kui ma peaksin kaduma minema ja muud seesugust.

Koju jõudes teatasin uksest sisse astudes rõõmsalt poistele, et mina lähen homme Pikachuna ja nemad valigu ise kumb neist homme kaasa tuleb. Vanc oigas “Oooooooo! Eeeiii!”, sest tal olevat häbi. Tan ühmas vaid, et tal on suva, kuidas ma tulen, seega võib ta homme meiega ise kaasa tulla. Sobib.

Kui Andreas neljapäeva hommikul silmad avas, siis tervitasin ma teda säravalt, et täna on SEE päev, kui ma temaga läbi linna sabaga kollases kostüümis kontserdile saan minna. Ja kuna mu jalakesed selles kostüümis lühikesed on, siis kiiremaid liigutusi ma teha ei saa. Andreas oigas õudusest naerdes mu kangekaelsuse üle. Nagu see talle uudis oleks?! 🙂

Tan vaatas kohale jõudes mitte lavade ja toidu poole… vaid… lõbustuspargi suunas. Kui sul on võimalik ikka kummi otsa kinnitatud kuuli sees taevasse lennata, siis seda peab üks 13aastane teha saama. Vihma tibutas, kui ta ühe huilgava onuga koos puulatvade kohale kihutas ja sealt eluõnnelikuna mõni minut hiljem tagasi kindlale pinnale jõudis. Päev oli vist korda läinud ja tasus ikka tulla? Tundub nii.

Ahjaa, mina olin kohal täies hiilguses oma pikkade kõrvade ja sakilse sabaga kollases kombekas. Seega meie tsirkus jätkus. Andreas hakkas vaikselt sulama ja leppima tõsisasjaga, et tema naine on täna suur kollane nunnu. Mind pildistama hakates ilmusid selja tagant välja aga kolm tüüpi, kes nagu ise näete, teevad midagi, millest mul pildi klõpsamise hetkel aimugi polnud. No eks suur kollane element tekitab elevust hallis päevas. Mida oligi tarvis tõestada.

Andreas pistis seepeale selle pildi oma FB ajajoonele tekstiga, et kui keegi leiab mu üksinda uitamas ja saatjata, siis võib lahkelt mu talle tagastada. Naljanina! Nii tore, et meil täiesti normaalne pere ikka on! 🙂

Algamas oli Termika kontsert ja me sättisime ennast lava ette valmis. Kohe päris esimesse ritta. Tan ja Andreas teavad mõlemad vaid kaudselt nende lugusid, mida ma kodus kuulanud olen. Teadlikult olid nad esimest korda Terminaatori kontserdil. Andreasele tegi hirmsasti nalja, kuidas kohale tulnud suur kihav kamp teadis igat viimast kui laulu ja sõna peast. Selline energia ja vaimustav olemine! No me laulsime üheskoos Jaagupist vist isegi üle. Kohe ikka südamest. Väga mõnus kontsert sai sellest. Andreasele meeldib nüüd Termikas ka. Tan on nagu kala. Tema seesugustest eelistustest ei saa kunagi selget sotti. Nnnormaalne on pubekate keeles ok? Ma arvan, et on.

Õhtu edenedes muutus rahvas üha ulakamaks ja julgemaks ning keegi meist ei tea, kui mitme inimese selle aasta Õllesummeri piltide peal võib suurt kollast Pikachud kohata. Andreas muheles Tannuga taustal. Pean tunnistama, et lisaks sellele, et selle kollase mütaka kostüümiga oli maailm kohe natuke lõbusam ja säravam, oli kombeka õhuke kunstmaterjal üllatuslikult ka äärmiselt praktiline. Mul ei olnud külm ega palav. Kerge vihm minuni ei jõudnud.

Tan käis vahepeal Andreasega söömas ja ripptoolidel kiikumas. Hiljem väitis Tan, et see keerutamine seal toolide peal ajas tal tegelikult südame pahaks ja oli palju hullem kui tuletorni kõrgusele kuuli sees lennata. Vot siis. Mulle sedasi maale lähedal keerutada meeldib muidu küll, aga vaat kummi palli otsas taevasse ma lendamast keeldun. Kategooriliselt. Aga noh, sel ajal kui nemad sõid ja kiikusid, kuulasin mina veel viimaseid Termika palasid ja nostalgitsesin. Huhh, kuidas me kunagi neid vanemaid lugusid raadiost soovilugude saates tellisime ja siis kassetile salvestada püüdsime.

Öö hakkas kätte jõudma ja vaatasime-kuulasime veel natuke ka Armin van Buurenit. Tan oli väsinud ja lärm oli tema jaoks liiga vali. Kolm lugu pidas vastu. Meie oleks Andreasega hea meelega lõpuni olnud, aga sättisime end üheskoos ikkagi viimase bussi peale.

Nooh, tulen viimasel päeval ka Pikachuna?

Andreas müristas naerda ja arvas, et miks mitte. Tuli välja, et ta oli hullemat kartnud ja peljanud kõige enam seda, et inimesed mind nagu napakat vaatama hakkavad. Kummaline, et see teda sellisel üritusel seganud oleks. Aga see, et inimesed ligi astusid ja minuga koos pilti tahtsid teha, see ei häirinud teda küünevõrd. See olevat hoopistükis toredalt naljakas.

Nii et kolmanda päeva õhtul astusime me taas läbi linna Lauluväljaku poole. Sel korral oli meil kaasas Vanc.

Vanc pole selliste ürituste inimene, aga kuidagi tuli ta olukorraga väga hästi toime. Uuris festivali ala plaani. Mis on kus ja kust kuhu pääseb. Siis tegime ringi kõigele peale. Talle pakkus väga huvi, kus on see kuul, millega Tan taevas käis. Kuigi ta pikkuse poolest võiks ka sinna ronida, siis tuli konkreetne EI koheselt. Aga ta jätkas ise sujuvalt, et vaat selle täispuhutud hiigelsuure hamstri-palli sisse, millega saab maa peal ringi veereda, läheks ta küll. Veepalle katsetas ta juba kunagi ammu Horvaatias. Mis oli ka tol korral suur üllatus, sest võttis omajagu aeg. Vanc on hoopis teisest materjalist tegelena kui Tan, kes kõik ekstreemsused kohe ilma vähima kõhkluseta tahab ära proovida ja siis kivist näoga istub ja tundub päriselt ka, et temas pole grammigi hirmu ega ebamugavust neid hulle asju tehes. Vanc on rohkem minumoodi tüüp – äääääärmiselt ettevaatlik ja alalhoidlik. Seepärast oligi naljakas, et ta sinna maapealse palli sisse nii otsusekindlalt ronida soovis ja siis uljalt ringi rallis.

Sel ajal kui Vanc palli sees oli ja Andreas jälgis, et ta otsaga merre ennast ei veeretaks, kinkis üks väike vahva Nirvana särgiga poiss mulle pulgakommi. Väitega, et Pikachul on vaja kommi. No kui kommi, siis kommi. Tänasin viisakalt ja panin kommi otsapidi põske. Aitäh!

Seejärel läksime erinevaid kontserte piilumas. Smiler ja suure lava vägevus olid Vancule natuke liig ja ma siunasin ennast, et ma kõrvaklappe kaasa ei võtnud. Kaks lugu lasin tal vastu pidada. Andreasele meeldis minu üllatuseks ka Smilers. Mina muidugi üürgasin taas kaasa laulda ja keksisin oma lühikeste jalgade padinal suurel asfalteeritud platsil üsna omapead. Ma olen vaikselt hakanud tunnetama ka oma saba. Tean, kuidas astuda nii, et saba veetlevalt liikumise taktis kiiguks.

Kulgesime niisama ringi. Vanc vaatas huviga Tivoli luikesid ja autosid, aga minna ta nende peale ei soovinud. Meie otsustasme midagi süüa. Andreas oli Rakvere letist ribisid piielnud juba kaks päeva. Kui me nende tellimiseni jõudsime, siis selgus, et ribid on otsas. Siis ta tellis mingit muud lihavärki. Oluline, et ta neid ikka praekapsaga saab (sest see on siin Eestis ta suur lemmik tema enda üllatuseks). Seda õnneks sai ja tellimus läks vormistamisele. Ma siis püüdsin järgmiselt vabalt teenindajalt ka endale midagi tellida, aga minult küsiti, kas ma olen üksi või kellegagi koos. Vastasin, et kõrvalseisjaga koos. Siis sain teada, et pean temaga koos tellima, eraldi ei saa maksta. Aga tema toit pandi nii kähku letile ja liiguti edasi, et ma ei saanudki oma tellimust esitada. Meel läks korraks mõruks. No mis mõttes selline suhtumine? Jah, viimane päev, pikad intensiivsed tööpäevad, aga no nii ka ei saa. Marssisin seepeale hoopis jäätiseputkasse ja võtsin ühe suure maasikate ja mustikatega jäätise. See oli hea. Kui jäätis sai söödud, siis avastasin, et Rakvere leti ees on tühjus. Sain oma praekartuli ja -kapsa ikkagi kätte. Need olid maitsvad.

Vanc aga vaatas, kuidas me Andreasega sööme ja arvas, et tal ikkagi on ka kõht tühi. Valituks osutus spiraalkartul. Aga millise maitsega? Tuttava kanamaitsega? Sellise valiku juures jookseb Vancul alati juhe kokku. Emb-kumb – ta teab kohe seda üht ja õiget või ei suuda ta tükk aega otsustada ja asi päädib üki-kaki-kommi-nommi lugemisega. Aga ei, ta vaatas, mõteles ja teatas, et ta tahab proovida seene oma. Vanc ja seened? Ma olin kindel, et ma pidin valesti kuulma, aga Andreas oli sealsamas ja arvatavasti sama hämmingus, kuid kogus ennast kiiremini ja asus Vancule tellima seenelisandiga kartulispiraali. Siis aga parandas Vanc viimasel hetkel, et ei, ta ikkagi soovib kanamaitselist. No niiii lähedal oli see seeneproovimine, aga isegi siis, kui ta valis turvalise kana, siis oli see seen võimalusena õhus ja see on juba midagi.

Kui esimene spiraal otsa sai, palus ta veel üht. Siis käisime temaga ripptoolidel kiikumas. Te ikka teate, kuidas näeb välja kiigele asetatud hüljes?

See olevat parim kiikumise asend. Ma ei oska kommenteerida, aga võite lahkelt proovida ja mulle ka rääkida. Meie hülgele see igal juhul meeldib 🙂

Siis sõid nad Andreasega kahepeal ühe suure vahvlijäätise. Vali muusika Vancule ei meeldinud, aga kui plaan on kindel, siis on ta vapper. Meil oli Andreasega kindel plaan, et pool tundi soovime me Pet Shop Boys kuulata. Seega ronisime laululava ülemistele ridadele ja sättisime ennast istudes ootama.

Rahvas juba kogunes

Pea tund saime passida laval toimuvat enne kui me lapsepõlve bänd lõpuks alustas. Vahepeal jõudsime me jälle ühe perepildi ka teha. Ikka ja alati täiesti normaalse. 🙂

Üleval ei olnud tümakas õnneks üldse nii tugev kui ennist Smilersi ajal all ja Vanc elas väga vapralt 45 minutit sellest kontserdist üle ilma ühegi virinata.

Viimasele bussile me enam ei jõudnud. Toiduputkad panid ennast järjest kinni, aga me jõudsime veel üks kord spiraalkartulite letti. Ja kuna nii Andreas kui ka Vanc soovisid lõpetuseks ka suhkruvatti, siis kahepeal ühe viimase said nad kõrvalt letist ka. Minule jäi selle hoiustamise rõõm kuniks nende kartulid otsa saavad. Siis aga tuli rõõmus seltskond mind pildile paluma ja mul oli vaja ka saba sirgu ajada. Vanc seisis ühes käes kartulivarras ja teises suhkruvatt ja vaatas silmad pärani, kui võõrad minuga pilti tegid.

Pet Shop Boysi lood kostusid tuttavalt üle oru mereni välja. Astusime reipalt jala kodu suunas ja kohale jõudes varisesime kõik rahulolevatena voodisse.

Järgmisel päeval avastasin, et Õllesummeri ametlik leht kinnitab, et punastes ketsides Pikachu oli sel korral kohal. Ketsid pildile ei mahtunud, aga sellest pole lugu. Pildi autorit kahjuks ei tea ja otse lehelt jagada ei saa, aga hetk on mäletamist väärt, aitäh selle kinnipüüdmise eest!

Kirjad jõulvanale

by
30. juuni 2018

Armas jõuluvana!

Sa võid kinke pakkima hakata, sest Vancu selle aasta söögisaavutuste normi võib täidetuks lugeda (eesmärk oli, et ta peab vähemalt üht uut puu/juurvilja selle suve jooksul maitsma)!

1. Vanc nuusutas esimest korda elus 7 cm kauguselt maasikat – see ajas öökima ja pani nutma, aga ta nuusutas. Puudutada veel ei suuda. Ka kummikindaga mitte. (Nuusutatud ühik on keskel alumine).

2. Vanc hingas sügavalt sisse ja pistis suhu ühe herne. Pool neelas alla, siis öökis aktiivselt, ja pool sülitas. Minut hiljem oksendas ka ülejäänud herne välja, AGA ta maitses ja väitis lõpuks, et polnudki nii hull. Õhtul teatas särasilmselt Andreasele ja Tannule, et ta “sõi hernest”. (Tarbitud toiduühik on pildil vasakul ülemine).

3. Vanc sööb nüüd värsket kurk soolaga (ilma soolata ei söö). Ainult Peipsi oma, sest nii oli sildil kirjas. Ta väidab, et kurk on mari ja seega ta sööb marju ja ma pean seda ka Sulle kirjutama. Värsket soolakurki sööb ta ka (maksimum kolmepäevaseid). Enne seda suve oli ta nõus vaid lavakurkidega (ikka ainult soolaga, aga soolakogust oleme me suutnud vähendada). Suur samm edasi!

Sellest, kuidas ma ta kõike seda ületamatut tegema sain, võin kirjutada raamatu. Mõni teine kord. Aga ma olen loov. Väga. Päriselt ka. Pika pai olen ka mina ära teeninud.

Armastusega ja ootusärevalt,

Sinu Eva

***

Tervitused kõigile neile, kes teavad, millest ma räägin. Teised, kes ei mõista ja armastavad söömist, teie sööge rahus edasi ja olge õnnelikud, et te ei tea, millest ma räägin. Teile võin ma näidata hoopis üht teisest kirja jõuluvanale 🙂

 

 

18. juuni 2018

Armas jõulvana!

Mul on Sulle küsimus. Sa tead äkki paremini, kas see siis ongi see kurikuulus kasvamine, kui sa end kell 7 hommikul suure surmaga üles sunnid ja avastad, et üks eriti näljane tüüp vaaritab endale köögis pottide-pannide peal juba suuremat sorti söödavat?

Ei, tal ei ole vaja nii vara ärgata. Võiks vabalt lõunani magada. Ja tal ei jäänud eile õhtusöök vahele. Tal oli lihtsalt kõht tühi ja uni läks seepärast ära. Nii ta väitis.

Mu ehmatus oli kohe nii suur, et isegi käsi pilti tehes värisema hakkas. Arvasin esimese hooga, et meil on köögis sissetungija. Aga ega selle suure isu ja kasvamise üle vist väga imestada ei saagi. Ma juba kuu aega varem vedasin temaga kihla, et selleks ajaks, kui Sina kohale jõuad, on ta minust kindlasti pikem. Aga siis tegin asja talle keerulisemaks ja arvasin, et ta on minust pikem juba selle suve lõpuks.

Hetkel on tal veel 4 sentimeetrit kasvada. Ma arvan, et Sa ei tunne teda äragi. Kingituseks võid talle sel aastal tuua süüa ja suuremaid riideid, hihii.

Loodan, et Sul on ilus suvi ja saad seda ka nautida!

Armastusega

Sinu Eva

Facebook

eva@eva-herrera.com